Menetlus : 2018/2527(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B8-0084/2018

Esitatud tekstid :

B8-0084/2018

Arutelud :

Hääletused :

PV 08/02/2018 - 12.10
CRE 08/02/2018 - 12.10
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2018)0040

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
PDF 268kWORD 55k
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B8-0082/2018
5.2.2018
PE614.393v01-00
 
B8-0084/2018

komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel

vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2


inimõiguste hetkeolukorra kohta Türgis (2018/2527(RSP))


Bodil Valero, Rebecca Harms, Jordi Solé, Barbara Lochbihler, Ska Keller, Igor Šoltes, Josep-Maria Terricabras fraktsiooni Verts/ALE nimel

Euroopa Parlamendi resolutsioon inimõiguste hetkeolukorra kohta Türgis (2018/2527(RSP))  
B8-0084/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone, eriti 24. novembri 2016. aasta resolutsiooni ELi ja Türgi suhete kohta(1), 27. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni ajakirjanike olukorra kohta Türgis(2) ning 14. aprilli 2016. aasta resolutsiooni Türgi 2015. aasta aruande kohta(3),

–  võttes arvesse asepresidendi ja kõrge esindaja Federica Mogherini ning volinik Johannes Hahni ühisavaldusi, eelkõige 2. veebruari 2018. aasta avaldust varasema kohtuotsuse (vabastada Amnesty International Türgi esimees Taner Kılıҫ) tühistamise ning Türgi meditsiinitöötajate ühenduse täitevkomitee liikmete vahistamise kohta ning 13. märtsi 2017. aasta avaldust, mis käsitleb hiljutisi sündmusi ja Veneetsia komisjoni arvamust Türgi põhiseaduse muudatuste kohta,

–  võttes arvesse seitsmendat aruannet Türgi kohta, mille komisjon avaldas 6. septembril 2017,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo 10. märtsi 2017. aasta aruannet inimõiguste olukorra kohta Kagu-Türgis,

–  võttes arvesse ELi Türgiga peetavate läbirääkimiste raamistikku, mis võeti vastu 3. oktoobril 2005,

–  võttes arvesse nõukogu 18. juuli 2016. aasta järeldusi Türgi kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2014. aasta määrust (EL) nr 231/2014, millega luuakse ühinemiseelse abi rahastamisvahend (IPA II)(4),

–  võttes arvesse õigust sõnavabadusele, mis on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis, milles Türgi on osalisriik,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku memorandumeid,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku 26. juuli 2016. aasta avaldust Türgis erakorralise seisukorra raames võetud meetmete kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et pärast nurjunud riigipöördekatset 2016. aasta juulis ning järgnenud eriolukorra kehtestamist, millega keelati rahvakogunemised ja anti presidendile õigus valitseda dekreetide abil, on demokraatia ja õigusriigi põhimõtete järgimine Türgis järsult halvenenud;

B.  arvestades, et jätkuvalt tabavad politsei ja kohtute poolne ahistamine, meelevaldsed vahistamised ja paljud muud kitsendused igaüht (riigiteenistujaid ja sõjaväelasi, teadlasi ja õpetajaid, ärimehi ja tavakodanikke), keda kahtlustatakse kuulumises nn Hizmeti/Güleni liikumisse või kurdi rahvuslike liikumiste toetamises, samuti praeguse valitsuse suhtes kriitiliste vabaühenduste aktiviste ja nende ühenduste seisukohtade väljendajaid (ajakirjanikke, juriste, teadlasi, kirjanikke, kunstnikke ja VVOde esindajaid);

C.  arvestades, et alates 2016. aastast on üle kuue miljoni kodaniku ainuüksi kahtlustuste põhjal langenud politsei- ja kohtuliku juurdluse alla, sageli seetõttu, et nad on sotsiaalmeedia postitusi jaganud või kommenteerinud; arvestades, et üle 107 000 inimese on ilma nõutavat korda järgimata töölt vallandatud ning üks aasta pärast seitsmeliikmelise apellatsioonikomisjoni moodustamist on läbi vaadatud alla 100 juhtumi ja pea kõigil juhtudel on apellatsioon tagasi lükatud;

D.  arvestades, et 12. jaanuaril 2018 otsustasid Istanbuli kriminaalkohtud jätta vahi alla kaks vangistatud ajakirjanikku, Mehmet Altani ja Şahin Alpay, kusjuures otsus tehti vaid paar tundi pärast seda, kui põhiseaduskohus oli leidnud, et nende õigusi oli kinnipidamise ajal rikutud, ning andnud korralduse nad vabastada, mis näitab, et Türgi kohtud ei ole sõltumatud;

E.  arvestades, et Türgi on käskinud kriitiliseks peetavaid veebisaite blokeerida või sulgeda; arvestades, et suletud on kümneid meediakanaleid, tuhanded ajakirjanikud ja meediatöötajad on kaotanud töö ning paljude inimeste varad on arestitud ja/või neil on keelatud riigist lahkuda; arvestades, et organisatsiooni Piirideta Reporterid andmetel on trellide taga üle 300 ajakirjaniku ja meediatöötaja, mistõttu Türgist on saanud maailma suurim meediatöötajate vangla; arvestades, et säästetud ei ole ka välisajakirjanikke, nagu näitab Saksa väljaande Die Welt reporteri Denis Yüceli juhtum, keda hoiti üle aasta ilma süüdistust esitamata vanglas; arvestades, et sõltumatu uudisteedastus ja meedia on Türgist pea täiesti kadunud;

F.  arvestades, et 11. jaanuaril 2018. aastal hääletas Türgi parlament kurdi rahvusest Sahharovi auhinna laureaadilt Leyla Zanalt parlamendiliikme staatuse võtmise poolt; arvestades, et varem on saadikumandaat võetud veel viielt Demokraatliku Rahvapartei (HDP) liikmest parlamendisaadikult; arvestades, et 2016. aasta mais võeti 59-st HDP liikmest parlamendisaadikult 55-lt parlamendiliikme puutumatus, et neid saaks kohtu alla anda, ning koos teiste opositsiooniliste parlamendisaadikutega tehti seda ligi kolmandiku Türgi Suure Rahvuskogu liikmetega;

G.  arvestades, et 8. detsembril 2017 keelati HDP kaasesimehel Selahattin Demirtaşil, kes oli koos tema kaastöötaja Figen Yüksekdağiga olnud juba üle aasta vangistuses, julgeolekukaalutlustel kohtusse ilmuda ning kohtunik otsustas jätta ta vangistusse kuni järgmise kuulamiseni, mis toimub 14. veebruaril 2018;

H.  arvestades, et 2016. aasta juulist saadik on Kagu-Türgis vahistatud ja/või ametist kõrvaldatud sadu kurdi poliitikuid, sealhulgas linnapäid ja provintside parteijuhte ja asendatud nad siseministri määratud isikutega;

I.  arvestades, et üle 300 Türgi kodaniku on vahistatud sotsiaalmeedia postituste pärast, milles kritiseeritakse Türgi kurdidevastaseid sõjalisi operatsioone Süürias; arvestades, et Türgi rünnak Afrinile ja Süüria valitsuse pealetung Idlibis sunnivad sadu tuhandeid sisepõgenikest Süüria kodanikke põgenema Türgi piiri suunas ning põhjustavad neile lisatraumasid;

J.  arvestades, et Türgis on suletud üle 300 VVO ja kodanikuühenduse, sealhulgas juhtiv laste õiguste organisatsioon Gündem Çocuk, naiste õigusi kaitsvaid VVOsid ning pagulasi ja sisepõgenikke abistavaid ühendusi, ning vahistatud paljud nende liikmed, näiteks rahvusvahelise rahu ja leppimise algatuse (International Peace and Reconciliation Initiative) asutaja rahuvõitleja Osman Kavala ning Rahva Õigusbüroo (tunnustatud organisatsioon, mis esindab politseivägivalla ja riigiametnike poolt toime pandud muude inimõiguste rikkumiste ohvreid) juristid Selçuk Kozağaçlı ja Engin Gökoğlu; arvestades, et Engin Gökoğlu on ka kahe tuntud õpetaja, Nuriye Gülmeni ja Semih Özakça esindaja; nimetatud isikud on protestiks oma vallandamise vastu pidanud ligi aasta vältel näljastreiki ja saanud pöördumatuid tervisekahjustusi; arvestades, et 22. novembril 2017 otsustas Istanbuli kohus pikendada ka Amnesty International Türgi esimehe Taner Kılıçi ja mitmete teiste inimõiguslaste eelvangistust;

K.  arvestades, et 2016. aasta augustis külastas Euroopa Nõukogu piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee Türgi kinnipidamisasutusi ning esitas 2016. aasta novembris oma järeldused Türgi ametivõimudele; arvestades, et Türgi valitsus ei ole seniajani avaldanud ei seda aruannet ega üldse mingit teavet väidetavaid piinamise või väärkohtlemise juhtumeid puudutavate kaebuste või uurimiste arvu kohta;

L.  arvestades, et tänaseni on vastuseta paljud küsimused 15. juuli 2016. aasta sündmuste täpse käigu kohta ning tuhandete uurimise all olevate Türgi kodanike puhul ei ole esitatud mingeid tõendeid, mis neid seostaksid nurjunud riigipöördekatsega;

M.  arvestades, et riigipöördekatse järel võib lühiajalise eriolukorra kehtestamine olla õigustatud, selleks et kaitsta demokraatlikke institutsioone, taastada riigis stabiilsus ja julgeolek ning anda putšikatse toimepanijad kohta alla; arvestades aga, et Türgis kehtestatud piirangud on rahvusvaheliste inimõiguste alaste õigusaktidega lubatust palju ulatuslikumad ning kujutavad endast eriolukorra seaduste jõhkrat kuritarvitamist;

1.  väljendab sügavat muret põhivabaduste ja õigusriigi põhimõtte järgimise jätkuva halvenemise pärast Türgis; mõistab hukka meelevaldsed vahistamised ning politsei ja kohtute ahistustegevuse, millega kiusatakse taga kümneid tuhandeid Erdoğani valitsuse kritiseerijateks peetavaid Türgi kodanikke, keda süüdistatakse sidemetes Hizmeti/Güleni liikumisega, keda Türgi valitsus loeb riigipöördekatse eest vastutavaks, või kurdi poliitiliste rühmitustega, kes meelevaldselt liigitatakse „terroriaktide“ toimepanijateks;

2.  näeb üha rohkem tõendeid sellest, et Türgis ei toimi enam võimude lahusus;

3.  väljendab sügavat kahetsust selle üle, et 18. jaanuaril 2018 pikendas Türgi parlament kuuendat korda eriolukorda, ning nõuab selle tühistamist;

4.  nõuab, et kohe ja tingimusteta vabastataks kõik meelevaldselt vahistatud isikud, keda süüdistatakse terroristlikus tegevuses, ilma et oleks usaldusväärseid tõendeid nende kuritegude kohta; on eriti vapustatud Amnesty International Türgi esimehe Taner Kılıçi uuesti vahi alla võtmisest 1. veebruaril 2018, milleks andis korralduse seesama kohus, kes oli päev varem käskinud ta tingimisi vabastada (ja kelle otsuse teine kohus seejärel ära muutis), mis näitab, kui suurel määral on Türgi õigussüsteem lakanud toimimast;

5.  tuletab Türgile meelde, et ELi kandidaatriikidele peaksid kehtima samad põhinormid nagu liikmesriikidele, eelkõige õigusriigi põhimõtte ja inimõiguste järgimine, mis hõlmab ka õigust õiglasele kohtumenetlusele, ning nõuab Türgi ametivõimudelt süütuse presumptsiooni põhimõtte juurde tagasipöördumist; tuletab meelde ka vähemuste, eeskätt kurdide ja romade mittediskrimineerimise põhimõtet, kusjuures vähemustel on teistega võrdne õigus kultuurilisele eneseväljendusele ja sotsiaalhoolekandele;

6.  mõistab hukka hiljutise otsuse võtta Leyla Zanalt parlamendiliikme staatus, samuti HDPsse kuulunud parlamendiliikmete suhtes varem langetatud samasugused otsused, ning nõuab nende staatuse viivitamatut taastamist; väljendab solidaarsust õiguspäraselt valitud ning vahistamiste ja hirmutamise ohvriks langenud parlamendiliikmetega, ning nõuab, et tuleb austada nende mandaati ja nende õigust nõuetekohasele kohtulikule kaitsele ja nad tuleb vabastada;

7.  mõistab hukka kohalikul tasandil valitud rahvaesindajate meelevaldse väljavahetamise, mis veelgi õõnestab Türgi demokraatlikku struktuuri;

8.  väljendab tõsist muret Türgi sissetungi pärast Afrini Süürias ja mõistab selle hukka; see piirkond oli seni jäänud vägivallast puutumata ning oli pakkunud varjupaika sadadele tuhandetele teistest Süüria piirkondadest saabunud sisepõgenikele; nõuab, et Türgi pealetungi seisma paneks;

9.  väljendab poolehoidu enam kui 100 000-le avalikust teenistusest vallandatud ametiisikule, märgib, et Türgi praegused apellatsioonimehhanismid ei paku riigisiseselt tulemuslikku õiguskaitset, ning ootab, et Euroopa Inimõiguste Kohus võtaks selles küsimuses kiiresti seisukoha;

10.  väljendab kahetsust LGBTI organisatsioonide korraldatud ürituste hiljutiste keelustamiste pärast ning mõistab eraldi hukka kõigi LGBTI ürituste üleüldise keelustamise Ankaras; mõistab hukka LGBTI aktivistide ahistamise, jälitamise ja vahistamise politsei ja kohtuorganiste poolt; väljendab seepärast sügavat muret Diren Coşkuni näljastreigi pärast ning palub pädevaid asutusi tagada tema tervis ja heaolu; mõistab otsustavalt hukka organisatsiooni Kaos GL kaasasutaja Ali Eroli ja teiste hiljutise vahistamise; rõhutab, et sellega on rikutud õigust sõna- ja kogunemisvabadusele, mis on sätestatud Türgi põhiseaduse artiklites 26, 33 ja 34 ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklites 19 ja 21; palub Türgi ametivõimudel kõnealune keeld viivitamatult tühistada ning taastada õigus sõna- ja kogunemisvabadusele; nõuab kõigi vihakuritegudes, näiteks transsooliste naiste mõrvades osalejate vastutuselevõtmist ning nõuetekohast karistamist vastavalt seadusele;

11.  kutsub Türgi valitsust üles avaldama Euroopa Nõukogu piinamise tõkestamise komitee 2016. aasta novembri aruande;

12.  palub, et ELi delegatsioon Ankaras asuks koos liikmesriikide saatkondadega juhtima koordineeritud toetuse ja vajaduse korral üldsuse toe pakkumist eriolukorra seaduste põhjal vahistatud Türgi kodanikele, eriti inimõiguslastele, parlamendiliikmetele ja ajakirjanikele, kelle väärtegude kohta puuduvad tõendid, samuti riigipöördekatses vahetult osalemise süüdistatud isikutele, tehes seda kohtumenetluste jälgimise ja vaatlemise, vanglakülastusteks lubade taotlemise ja Türgi iga tasandi ametivõimudele adresseeritud avalduste tegemisega;

13.  nõuab Türgi Suure Rahvusassamblee ELi parlamentaarsetes toetusmeetmetes osalemise peatamist seniks, kuni ei ole taastatud pea kõigi opositsioonierakonda HDP kuuluvate parlamendiliikmete puutumatus ja jätkub nende vastutuselevõtmine;

14.  on veendunud, et kuni Türgis ei järgita õigusriigi ning kohtute sõltumatuse ja erapooletuse põhimõtteid, on ELi ja Türgi tolliliidu uuendamine ületamatult keeruline;

15.  kordab komisjonile esitatud üleskutset võtta ühinemiseelse abi rahastamisvahendi (IPA) vahendite läbivaatamisel arvesse Türgi arengusuundumusi ning hinnata konkreetseid võimalusi Türgi kodanikuühiskonna ulatuslikumaks toetamiseks; toonitab, et ei tohiks suunata mingeid rahalisi vahendeid projektidesse, mida juhtivad Türgi ministeeriumid, näiteks justiitsministeerium, on vahetult seotud õigusriigi põhimõtte lammutamisega või on selle eest vastutavad;

16.  tuletab meelde oma nõuet peatada ametlikult Türgiga peetavad ühinemisläbirääkimised, kui valitsuse esitatud ja referendumil heaks kiidetud põhiseaduse muudatused viiakse muutmata kujul ellu, kuna uus põhiseadus ei oleks kooskõlas Kopenhaageni kriteeriumidega ja näitaks, et Türgi seadusandjad ei püüdle enam Euroopa Liiduga integreerumise poole;

17.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Türgi valitsusele ja parlamendile.

(1)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0450.

(2)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0423.

(3)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0133.

(4)

ELT L 77, 15.3.2014, lk 11.

Viimane päevakajastamine: 7. veebruar 2018Õigusteave - Privaatsuspoliitika