Menetlus : 2018/2714(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B8-0241/2018

Esitatud tekstid :

B8-0241/2018

Arutelud :

PV 29/05/2018 - 2
CRE 29/05/2018 - 2

Hääletused :

PV 30/05/2018 - 13.10
CRE 30/05/2018 - 13.10
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :


RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
PDF 295kWORD 59k
25.5.2018
PE621.624v01-00
 
B8-0241/2018

nõukogu ja komisjoni avalduste alusel

vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2


2021.–2027. aasta finantsraamistiku ja omavahendite kohta  (2018/2714(RSP))


Younous Omarjee fraktsiooni GUE/NGL nimel

Euroopa Parlamendi resolutsioon 2021.–2027. aasta finantsraamistiku ja omavahendite kohta  (2018/2714(RSP))  
B8-0241/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artikleid 311, 312 ja 323,

–  võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020(1), ja selle hilisemat muutmist nõukogu 20. juuni 2017. aasta määrusega (EL, Euratom) nr 2017/1123(2),

–  võttes arvesse Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artikleid 106a ja 171,

–  võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(3),

–  võttes arvesse nõukogu 26. mai 2014. aasta otsust 2014/335/EL, Euratom Euroopa Liidu omavahendite süsteemi kohta(4),

–  võttes arvesse nõukogu 26. mai 2014. aasta määrust (EL, Euratom) nr 608/2014, millega kehtestatakse Euroopa Liidu omavahendite süsteemi rakendusmeetmed(5),

–  võttes arvesse nõukogu 26. mai 2014. aasta määrust (EL, Euratom) nr 609/2014 meetodite ja menetluse kohta, millega tehakse kättesaadavaks traditsioonilised, käibemaksupõhised ja kogurahvatulul põhinevad omavahendid, ning muude sularahavajaduste rahuldamiseks vajalike meetmete kohta(6),

–  võttes arvesse oma 6. juuli 2016. aasta resolutsiooni mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) valimistejärgse muutmise ettevalmistamise ja Euroopa Parlamendi tähelepanekute kohta enne komisjoni ettepaneku valmimist(7),

–  võttes arvesse komisjoni 28. juuni 2017. aasta ELi rahanduse tulevikku käsitlevat aruteludokumenti (COM(2017)0358),

–  võttes arvesse oma 24. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni ELi rahanduse tulevikku käsitleva aruteludokumendi kohta(8),

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 25. septembri 2015. aasta resolutsiooni 70/1 „Kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma““,

–  võttes arvesse Pariisi kokkuleppe ratifitseerimist Euroopa Parlamendi ja nõukogu poolt 4. oktoobril 2016(9),

–  võttes arvesse oma 19. jaanuari 2017. aasta resolutsiooni Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta(10),

–  võttes arvesse komisjoni 17. oktoobri 2017. aasta teatist „Tugevam uuendatud strateegiline partnerlus ELi äärepoolseimate piirkondadega“ (COM(2017)0623),

–  võttes arvesse komisjoni 21. septembri 2017. aasta teatist „Õiglane ja tõhus maksusüsteem Euroopa Liidu digitaalse ühtse turu jaoks“ (COM(2017)0547),

–  võttes arvesse oma 29. märtsi 2007. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu omavahendite tuleviku kohta(11),

–  võttes arvesse oma 8. juuni 2011. aasta resolutsiooni tulevikku investeerimise ning uue mitmeaastase finantsraamistiku kohta konkurentsivõimelise, jätkusuutliku ja kaasava Euroopa nimel(12),

–  võttes arvesse oma 15. aprilli 2014. aasta resolutsiooni mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) läbirääkimiste kohta: saadud kogemused ja edasised sammud(13),

–  võttes arvesse oma 16. aprilli 2014. aasta resolutsiooni, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu omavahendite süsteemi kohta(14),

–  võttes arvesse oma 17. detsembri 2014. aasta resolutsiooni ühenduste omavahendite süsteemi kohta(15),

–  võttes arvesse oma 6. juuli 2016. aasta resolutsiooni mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) valimistejärgse muutmise ettevalmistamise kohta(16),

–  võttes arvesse kõrgetasemelise omavahendite töörühma 2016. aasta detsembri lõpparuannet ja soovitusi teemal „Euroopa Liidu rahastamine tulevikus“,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit ning rahvusvahelise kaubanduse komisjoni, eelarvekontrollikomisjoni, majandus- ja rahanduskomisjoni, keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni, põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni ja põhiseaduskomisjoni arvamusi (A8-0041/2018),

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit, väliskomisjoni, arengukomisjoni, eelarvekontrollikomisjoni arvamusi, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni muudatusettepanekutena esitatud seisukohta ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, transpordi- ja turismikomisjoni, regionaalarengukomisjoni, põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni, kalanduskomisjoni, kultuuri- ja hariduskomisjoni, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni, põhiseaduskomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A8-0048/2018),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et liikmesriike 2007.–2008. aastal tabanud majandus- ja sotsiaalkriisi mõju on endiselt tunda ning liikmesriikide sotsiaalne, majanduslik ja territoriaalne ebavõrdsus ja erinevused püsivad; arvestades, et ELi eelarvest tuleks edendada avaliku sektori investeeringuid, toetades tootlikke ja strateegilisi sektoreid (sh nende ajakohastamist ja kestlikkust), avalikke teenuseid, selliste töökohtade loomist, kus kaitstakse töötajate õigusi, võitlust vaesuse, sotsiaalse tõrjutuse ja ebavõrdsuse vastu, keskkonnakaitset ning iga riigi ja piirkonna potentsiaali täielikku ärakasutamist, samuti selliste välissuhete arendamist, mille aluseks on solidaarsus, koostöö, vastastikune austus ja rahu;

B.  arvestades, et mitmeaastane finantsraamistik 2014–2020 osutus juba üsna varsti ebapiisavaks kindlakstehtud vajaduste täitmisel, mis eelkõige tekkisid ebaproportsionaalselt suure võlakoormuse tõttu, mille põhjuseks on ja mida on võimendanud integratsiooniprotsessi asümmeetrilised poliitikameetmed ja laad, millest mõned riigid saavad kasu, teised aga sunnitakse raskesse majandussurutisse; arvestades, et võlakoormust on kasutatud ettekäändena kokkuhoiu pealesurumiseks, mis on omakorda langust süvendanud ja kahjustanud nii riikide sotsiaalset rolli kui ka rahvaste ja töötajate õigusi, tuues seega kaasa töötuse ja vaesuse kasvu, suured palgakärped, kõrgema pensioniea ja väiksemad avaliku sektori kulutused sellistes valdkondades nagu haridus, kultuur ja tervishoid; arvestades, et mitmeaastaselt finantsraamistikult 2014–2020 oodati mitme tekkiva kriisi ja probleemi lahendamist valdkondades, mida ei osatud ette näha, näiteks äärmiselt ebaühtlane majandusareng ja võlakoormus, suur tööpuudus, vähenevad sotsiaalsed ja tööga seotud õigused ning suurenev sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus, ning see ei toonud kaasa oodatud murrangut praeguses ELi poliitikas ega suunamuutust nii riikide kui ka ELi tasandi poliitikameetmetes, mis tugevdaksid liikmesriikide jõupingutusi luua heaolu kõigile, tagada rikkuse õiglane jaotus, kestlik majanduskasv, täielik tööhõive, tööhõivekindlus ja sotsiaalkaitse, kvaliteetsed, universaalsed ja tasuta avalikud teenused, keskkonna heaolu terves looduskeskkonnas, investeerimine haridusse ja taristutesse, eakate inimväärne elu, taskukohane eluase, energia ja side; arvestades, et nende eesmärkide täitmiseks on nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil võitluseks vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ning sissetulekute ebavõrdsuse vastu ilmtingimata vaja kõikehõlmavaid poliitikameetmeid, eelkõige ümberjagamispoliitikat ning avaliku sektori investeeringuid töökohtade loomiseks;

C.  arvestades, et liidu mitmeaastane finantsraamistik kajastab neoliberaalset ja kokkuhoiule suunatud poliitikat, mis on kehtestatud majanduse juhtimise raamistiku abil, mis on suurendanud sotsiaalmajanduslikku ebavõrdsust liikmesriikides ja liikmesriikide vahel ning suurendanud nende inimeste arvu, keda ohustab vaesus ja sotsiaalne tõrjutus; arvestades, et tööturu dereguleerimine ja regressiivsed maksusüsteemid on aidanud kaasa töötajate toodetud jõukuse ülekandmisele suurkapitalistidele ning laiendanud lõhet sissetulekute ja vara jaotumises; arvestades, et majanduse juhtimise raamistik on võtnud poliitilised valikud demokraatlikult valitud valitsustelt ja riikide parlamentidelt ära, takistades Euroopa rahvastel teostada demokraatlikku kontrolli ning viies läbi institutsionaliseeritud kokkuhoidu; arvestades, et kasvav vastuseis sellisele Euroopa integratsioonile näitab, et on hädasti vaja teistsugust integratsiooniprotsessi, nimelt sellist, mis teeniks ELi sotsiaalse ja demokraatliku arengu huve, pakuks rahvusvahelistele probleemidele õiglasi ja rahumeelseid lahendusi, toetaks ülemaailmset kultuuridialoogi ning tugineks seejuures kindlalt riikide võrdsusest lähtuvale koostööle;

D.  arvestades, et ühehäälsuse nõue peaks jääma alles tagatisena, et mitmeaastasel finantsraamistikul on positiivne mõju kõikidele, mitte ainult mõnele liikmesriigile; soovitab suurendada iga liikmesriigi iseseisvat ja paindlikku suutlikkust uue mitmeaastase finantsraamistiku haldamisel, lükates tagasi selle kohaldamise ühiseeskirjade suurema tsentraliseerimise ja bürokratiseerimise;

E.  arvestades, et komisjon esitas ettepanekute paketi liidu tänapäevase eelarve kohta, mis hoiab, kaitseb ja avardab võimalusi – 2012.–2027. aasta mitmeaastase finantsraamistiku (sh tulevased omavahendid) 2. mail 2018. aastal, kuigi nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 1311/2013 kohaselt oleks ettepanekud pidanud esitatama enne 1. jaanuari 2018; arvestades, et selles ettepanekus kahjustatakse väärtusi, mis on kuulutatud ELi solidaarsuse, kestliku majanduskasvu ja integratsiooni aluseks – nimelt demokraatiat ja osalust, võrdsust, sotsiaalset õiglust ning õigusriigi põhimõtte ja inimõiguste austamist; arvestades, et komisjoni pakutud eelarvevalikud ei kajasta neid prioriteete, mida on vaja kestliku, kvalitatiivse ja sotsiaalselt tasakaalustatud arengu edendamiseks, ning nendes ei võeta arvesse vajadust liikmesriikide vahelise solidaarsuse ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse järele;

F.  arvestades, et komisjoni ettepanekutes liidu tänapäevase eelarve kohta, mis hoiab, kaitseb ja avardab võimalusi – 2012.–2027. aasta mitmeaastases finantsraamistikus (sh tulevased omavahendid) ei käsitleta liidu äärmiselt ebaühtlast majandusarengut ja võlakoormust, suurt tööpuudust, vähenevaid sotsiaalseid ja tööga seotud õigusi ning suurenevat sotsiaal-majanduslikku ebavõrdsust; arvestades, et väga on vaja otsustavat muutust praeguses ELi poliitikas ja suunamuutust nii riikide kui ka ELi tasandil poliitikameetmetes, mis tugevdavad liikmesriikide jõupingutusi luua heaolu kõigile, tagada rikkuse õiglane jaotus, jätkusuutlik majanduskasv, täielik tööhõive, tööhõivekindlus ja sotsiaalkaitse, kvaliteetsed, universaalsed ja tasuta avalikud teenused, keskkonna heaolu terves looduskeskkonnas, investeerimine haridusse ja taristutesse, eakate inimväärne elu, taskukohane eluase, energia ja side;

G.  arvestades, et komisjoni ettepanekute paketis liidu tänapäevase eelarve kohta, mis hoiab, kaitseb ja avardab võimalusi – 2012.–2027. aasta mitmeaastases finantsraamistikus (sh tulevased omavahendid) nõutakse, et säilitataks ja toetataks praegusi maksustruktuure, mis soosivad pigem suurkapitaliste kui töölisklassi ja rahvast; arvestades, et karmid fiskaaldistsipliini meetmed ning maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise tagajärjel toimuv valitsemissektori tulude märgatav vähenemine seavad liikmesriikide eelarve veelgi suurema surve alla ning kahjustavad rahva ja töötajate huve;

H.  arvestades, et kliimakriis ja bioloogilise mitmekesisuse kadu ohustavad endiselt kõikjal maailmas ühiskonna stabiilsust, tervist ja sissetulekut ning loomade heaolu; arvestades, et ÜRO kliimamuutuste konverentsil (COP 21) võetud kohustusi, mis esmapilgul paistavad kaugeleulatuvad, tuleks ulatuslikult õiges suunas arendada;

I.  arvestades, et Euroopa rändepoliitika, selle asemel et edendada solidaarsust liikmesriikide ja ülemaailmsest pagulaskriisist kõige enam mõjutatud riikide vahel, mis on maailma kõige vaesemad riigid, loovad põhjapoolsete ja lõunapoolsete riikide kodanike rände vallas hoopis topeltstandardeid, halvendades kõige vaesemate riikide olukorda, ning seda iseloomustavad üha rohkem rassismist ja ksenofoobiast ajendatud kriteeriumid;

Tõeliselt progressiivse sotsiaalse, rahumeelse, kaasava, ökoloogilise ja feministliku Euroopa nimel

1.  tuletab meelde, et ELi järgmine mitmeaastane finantsraamistik peaks kinnistama majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse strateegia ning säästva põllumajanduse toetamise kõigi inimeste hüvanguks; on seisukohal, et järgmine mitmeaastane finantsraamistik peaks toetama keskkonnasõbralikku ja sotsiaalselt õiglasemat Euroopat; lükkab sellega seoses tagasi komisjoni 2. mai 2018. aasta ettepaneku võtta vastu uus mitmeaastane finantsraamistik, millega antakse märku ühtekuuluvuspoliitika kokkutõmbamisest ning toetatakse kodanike muredest eemalduvat nn Euroopa kindlust;

2.  rõhutab, et mitmeaastase finantsraamistiku eesmärgid ja poliitikavaldkonnad tuleks kokku leppida enne neile rahaliste vahendite eraldamist, ning toonitab, et enne rahaliste vahendite eraldamist ja kogu mitmeaastase finantsraamistiku paketti hõlmavate lõplike kohanduste tegemist peaksid Euroopa Parlament ja nõukogu pidama täieulatuslikke läbirääkimisi kõigi mitmeaastase finantsraamistikuga seotud küsimuste üle; tuletab meelde, et vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 312 lõikele 5 ja artiklile 324 peab Euroopa Parlament olema nõuetekohaselt kaasatud järgmise mitmeaastase finantsraamistiku läbirääkimiste protsessi; kutsub komisjoni ja Euroopa Ülemkogu üles pidama Euroopa Parlamendiga läbirääkimisi heas usus ja läbipaistvalt; rõhutab, et Euroopa Parlament on ainus parlament, millel on sõnaõigus kulude, aga mitte tulude osas, ning kordab oma nõudmist parandada see kõrvalekalle demokraatiast;

3.  ei nõustu ühtekuuluvuspoliitika ja ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) kärpimisega; nõuab seetõttu, et järgmisel programmitöö perioodil toetataks järjepidevalt ja suuremal määral eesmärki heastada jõukuse vahe vaesemate ja rikkamate piirkondade vahel ning eri ühiskonnarühmade sissetulekute erinevused;

4.  on vastu ELi eelarve igasugusele nominaalsele või suhtelisele vähendamisele järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ajal; on veendunud, et ELi eelarve oluline suurendamine on vajalik, selleks et toetada eelarve ümberjaotavat rolli ja aidata seeläbi kaasa sotsiaalse ja majandusliku ühtekuuluvuse põhimõtte rakendamisele; on seisukohal, et eelarvet tuleks tugevdada selliselt, et suurendatakse liikmesriikide kogurahvatulu põhiseid osamakseid, tugevdades ümberjaotamise kaudu olulist põhimõtet, et kõige suurema kogurahvatuluga liikmesriigid peaksid panustama proportsionaalselt rohkem, aidates kaasa mõjusale majanduslikule ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele ja mitte erinevuste suurenemisele Euroopa Liidus;

5.  toetab vajadust jagada ELi eelarvevahendid liikmesriikide vahel asjakohaselt ümber, võttes arvesse nende vastava majandusliku ja sotsiaalse arengu taset; lükkab tagasi ELi eelarvekulutuste suurema tsentraliseerimise komisjoni poolt ja kaitseb riigi tasandil hallatavate vahendite suurendamist vastavalt iga riigi vajadustele;

6.  nõuab tugevat ja uut sotsiaalökoloogiliste avaliku sektori investeeringute kava ELi tasandil, et aidata kaasa sotsiaalselt ja keskkonnaalaselt õiglasele üleminekule; on seisukohal, et sellesse uude investeerimiskavasse tuleks muu hulgas lisada struktuurifondid ja Euroopa Põllumajanduse Tagatisfond (EAGF), sellised programmid nagu „Horisont 2020“ peaksid olema suunatud teadusuuringutele, uuendustele ja tehnoloogilistele muudatustele, et teha see tootmismudel jätkusuutlikumaks, COSME peaks tagama abi jõudmise sotsiaalmajandusse, mis ei sõltu suurtest ettevõtjatest, võttes arvesse, et omavahel seotud ettevõtjate puhul töötavad paljud VKEd tuumikettevõtjate heaks (tütarettevõtjate, alltöövõtjate, fraktsiisiettevõtjate või abiettevõtjatena); nõuab, et otseste avaliku sektori investeeringute tugevdamise eesmärgil tuleks tagatise või osalise avaliku sektori toetusena kasutatavad ELi vahendid sellistena selgelt määratleda, k.a Euroopa stabiilsusmehhanism, mis tuleks läbi vaadata seoses selle saamisega selle uue sotsiaalökoloogiliste avaliku sektori investeeringute kava peamiseks rahastamisvahendiks;

Euroopa strateegilised investeeringud

7.  on seisukohal, et märgatavalt tuleb suurendada mõnda konkreetset mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäära, st neid, millel on potentsiaal korraldada mitmeaastane finantsraamistik ELi programmide paindlikuks ja organiseeritud süsteemiks, mille abil saab konkreetselt käsitleda tegeliku majandusliku lähenemise puudumist, vähendada ebavõrdsust, edendada investeeringuid tootmismudeli muutmiseks, käsitleda kliimamuutust ja parandada koostööd Euroopa rahvaste vahel;

8.  on veendunud, et ühenduse eelarve suurendamine peaks tooma kaasa suuremad avaliku sektori investeeringud ja toetuse tootmissektoritele, riikide mitmekordse struktuurilise sõltuvuse vähendamise, selliste töökohtade loomise, kus töötajate õigused on tagatud, kvaliteetsed avalikud teenused ja riikide potentsiaali täieliku realiseerimise; rõhutab, et mis tahes tingimuslikkus ühenduse rahaliste vahendite kasutamisel tuleks välistada;

9.  nõuab tungivalt, et komisjon tunnistaks Brexiti negatiivset mõju kodanike õigustele ja majanduslikule turvalisusele ning kasutaks 2021.–2027. aasta mitmeaastast finantsraamistikku võimalusena käsitleda seda võimalikku kahjulikku mõju, nähes ette vahendid selle mõju leevendamiseks kõige rohkem mõjutatud liikmesriikides ja piirkondades;

10.  on seisukohal, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus tuleb eraldada vajalikud vahendid majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse saavutamiseks ELi äärepoolseimates piirkondades ning rakendada nende piirkondade osas konkreetseid meetmeid, mis on sätestatud ELi toimimise lepingu artiklis 349 (ja mida ei ole kunagi täielikult rakendatud) kooskõlas eesmärkide ja põhimõtetega, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi 6. juuli 2017. aasta resolutsioonis ühtekuuluvuse ja arengu edendamise kohta Euroopa Liidu äärepoolseimates piirkondades ning ELi toimimise lepingu artikli 349 kohaldamise kohta(17) ning komisjoni teatises tugevama uuendatud strateegilise partnerluse kohta ELi äärepoolseimate piirkondadega; rõhutab, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus ei tohi kohaldada kärpeid ühegi äärepoolseimad piirkondi toetava programmi ega rahalise vahendi suhtes, neid tuleks hoopis tugevdada;

11.  on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika osakaalu kogu ELi eelarves tuleks 2020. aasta järgsel perioodil oluliselt suurendada, kuna Ühtekuuluvusfond ja struktuurifondid peaksid mängima mõjusat rolli võitluses asümmeetria vastu liikmesriikides ja nende vahel;

12.  tunneb heameelt komisjoni esitatud mitmeaastase finantsraamistiku ettepanekus võetud kohustuse üle jätkata Brexiti järel väga olulise Euroopa Regionaalarengu Fondiga Iirimaa jaoks nii põhja- kui ka lõunaosas; tunnistab, et see on ilmekas näide, et Euroopa Liit järgib kindlalt suure reede kokkulepet;

Majandus- ja rahandusküsimused

13.  usub, et on olemas konsensus, et mitmeaastane finantsraamistik on tegelikust olukorrast maha jäänud; mõistab, et mitmeaastasel finantsraamistikul on olnud selge ülesanne piirata ja ohjeldada kulusid, kui võtta arvesse selle mahtu ja ELi eelarve rubriikide piiranguid seitsme aasta jooksul, on tegutsemisruumi olnud vähe; usub, et kulutuste ülemmäärad, vähene paindlikkusvaru eelarverubriikides ning eelarvepuudujäägi keeld aitab teha mitmeaastasest finantsraamistikust protsüklilise majandusmehhanismi, selle asemel, et olla vastutsükliline mehhanism, mis võimaldaks ELi eelarvel käivitada majanduslanguse ajal uuesti ELi majanduse ja kompenseerida see jõukuseaastatel; on arvamusel, et mitmeaastane finantsraamistik peab nüüdsest olema vastutsükliline;

14.  kritiseerib teravalt komisjoni esildatud mitmeaastase finantsraamistiku 2021–2027 üldist suunda; märgib, et selge eelis on antud uutele prioriteetidele traditsiooniliste, ühiskondlikult kasulike programmide arvel, vaatamata sellele, et puudub üksikasjalik teave ELi eelarve ümberstruktureerimise ja vahetult võrreldavate arvnäitajate kohta; mõistab sügavalt hukka jätkuva suundumuse kasutada järjest enam rahastamisvahendeid toetuste arvelt, hoolimata nende kasutamisele omasest vastutuse ja läbipaistvuse puudumisest, mida üldiselt tunnistatakse;

15.  on vastu rahastamisvahendite esmatähtsaks pidamisele ning avaliku ja erasektori partnerlusse tehtavatele investeeringutele; on seisukohal, et järgmise mitmeaastase finantsraamistikuga tuleks hoopis soodustada avaliku sektori investeeringute suurendamist, toetades strateegilisi tootmissektoreid, nende moderniseerimist ja kestlikkust, töötajate õigusi kaitsvate töökohtade loomist, võitlust vaesuse, sotsiaalse tõrjutuse ja ebavõrdsuse vastu, keskkonnakaitset ning iga riigi ja piirkonna täieliku potentsiaali saavutamist;

16.  ei poolda absoluutselt ühtekuuluvuspoliitika allutamist ELi majanduse juhtimisega kehtestatud struktuurireformidele, sest ühtekuuluvuspoliitikat ei tohiks kasutada rahalise karistusvahendina juhul, kui liikmesriik või piirkond ei ole nõus dereguleerimis- ja erastamispoliitikaga;

17.  nõuab tugiprogrammide loomist liikmesriikide jaoks, kes soovivad pidada läbirääkimisi euroalast lahkumiseks põhjusel, et euroalasse kuulumine on muutunud jätkusuutmatuks ja väljakannatamatuks; on seisukohal, et need programmid peaksid nägema ette piisava hüvitise ühisraha kasutuselevõtust põhjustatud sotsiaalse ja majandusliku kahju eest;

Inimesed, sotsiaalne sidusus ja väärtused

18.  usub, et Euroopal on kohustus pakkuda parema tuleviku väljavaateid nooremale põlvkonnale, kes kannatab viimastel aastakümnetel liidus järgitud majanduspoliitika kahjulike tagajärgede all; on otsustanud oluliselt laiendada oma juhtprogrammi „Erasmus+“, millest peaksid kasu saama kõik noored eurooplased ja mitte ainult peamiselt need üliõpilased, kes saavad endale välismaal viibimist lubada, kusjuures see programm ei suuda praegu väga vähese rahastamise tõttu praeguses eelarves rahuldada väga suurt nõudlust kõrgetasemeliste taotluse esitajate poolt; teeb ettepaneku, et programmi „Erasmus+“ eelarvet tuleks järgmises mitmeaastases finantsraamistikus vähemalt kolmekordistada ja see tuleks vähemalt pooles ulatuses suunata kõige vähem kindlustatud ühiskonnaklassidest pärit noortele;

19.  on kindlalt vastu igasugusele makromajanduslikule tingimuslikkusele ELi rahaliste vahendite kasutamisel; hoiatab poliitilise tingimuslikkuse tekitamisega seonduvate ohtude eest ja on sellise tingimuslikkuse vastu;

20.  nõuab selliste programmide suuremat rahastamist, millega edendatakse tagatud õigustega tööhõivet ja noorte sotsiaalset kaasatust, tagades sealjuures, et ELi rahalisi vahendeid ei kasutata selleks, et luua tasuta praktikakohti ja ebakindlaid töökohti või asendada alalised töökohad ajutistega või tasuta praktikakohtadega;

Loodusvarad ja keskkond

21.  nõuab kindlalt põllumajandus- ja kalanduspoliitika rahaliste vahendite suurendamist, muutes toetuste andmise mudelit maaomanike kasuks; toonitab, et see eeldab uue poliitika väljatöötamist, millega edendatakse sõltumatust toiduainetega varustamisel, kohalikku põllumajandust ja ühistuid ning muudatusi kestlikuma põllumajandusmudeli suunas, tagades tarbijate toiduga varustamise riigi äriühingute kaudu ning hoides ära väikeste põllumajandustootjate allutamise suurele jaotussektorile; usub, et kalanduspoliitikas tuleks võtta arvesse ookeanide kalavarude ammendumist ja merevarude kasutamisel tuleks olla alalhoidlikum;

Põllumajandus

22.  rõhutab vajadust avaliku ÜPP järele, millega tähtsustatakse siseturgu, seatakse tasuvad hinnad põllumajanduspoliitikas kesksele kohale ja luuakse vahendid turgude ja tootmise reguleerimiseks; lükkab tagasi kõik katsed ÜPP kulusid taasriigistada; toonitab, et on vaja mehhanismi tootmise ja turgude avalikuks reguleerimiseks, et tagada tootjatele õiglased hinnad ning stabiilne ja õiglane sissetulek põllumajandustootjatele;

23.  nõuab, et uuesti keskendutaks ühele ÜPP rahastamispõhimõttele, mille kohaselt tuleb „tagada põllumajandusettevõtjatele rahuldav elatustase“, et võidelda tootmise ulatuslikuma koondumise, väikepõllumajandustootjate arvu vähenemise ning suurema piirkondliku asümmeetria ja välismaisest toodangust sõltuvuse vastu, millega kaasnevad eelised suurimate ELi riikide majanduste ja suurte põllumajandustootjate jaoks; peab kahetsusväärseks, et see nähtus seab ohtu ülemaailmse tähtsusega põllumajandusliku ja maaelu pärandi, samas kui suured põllumajandustootjad suurendavad oma kasumeid ja suruvad peale oma ülemaailmse toidusüsteemi mudelit, millel on hävituslikud tagajärjed keskkonna jaoks; rõhutab põllumajandustootjate keskset rolli põllumajandus- ja toidupoliitikas;

24.  on seisukohal, et alates ÜPP loomisest ei ole selles poliitikas järgitud üht aluspõhimõtet: „tagada maad harivatele inimestele rahuldav elatustase“; on seisukohal, et eelseisva reformiga tuleb uuesti keskenduda sellele kesksele põhimõttele, et võidelda tootmise ulatuslikuma koondumise ja väikepõllumajandustootjate arvu vähenemise vastu, mis süvendab rahvastikukadu maapiirkondadest; on kindlalt vastu põllumajandusliku toidutööstuse suurettevõtjate turgu valitsevale seisundile ja ebaõiglasele hinnakujundusele, mis toimub toiduohutuse, kvaliteedi ja suveräänsuse, inimeste ja loomade tervise, loomade heaolu ning keskkonna arvelt; toonitab, kui tähtis on võidelda ebavõrdsuse vastu maapiirkondade majanduses ja lihtsustada põlvkondadevahetust põllumajandussektoris; palub komisjonil keskenduda ühise põllumajanduspoliitika eelseisva reformi eel ühises põllumajanduspoliitikas – kus praegu domineerivad intensiivpõllumajandus ja ekstensiivsed monokultuurid – jätkusuutlikule põllumajandusele ja toidupoliitikale, võttes arvesse eri majanduslikke, sotsiaalseid ning keskkonna-, toitumis- ja tervisealaseid küsimusi ja probleeme; peab seetõttu kahetsusväärseks, et põllumajanduse eelarvet on kärbitud; tunneb sügavat kahetsust, et need kärped on suunatud väga olulistele maaelu arengu ja põllumajanduse keskkonnakulutustele ja vähem otsetoetustele ning on veendunud, et sellised ebaproportsionaalsed kärped ja 1. samba keskkonnale eraldatud raha (nn „rohelisemaks muutmine) väljajätmine näitavad, et vaatamata avalikele sõnavõttudele toimub üldine liikumine põllumajanduse keskkonnainnovatsioonist eemale põllumajanduse keskkonnaprobleeme põhjustavate pikaajaliste käitumismudelite kinnistumise suunas; kutsub komisjoni üles võtma meetmeid, et suurendada naiste nähtavust ja rolli põllumajandussektoris; mõistab karmilt hukka maa hõivamise ning nõuab kiiret tegutsemist nii komisjonilt kui ka liikmesriikidelt; kinnitab, et vesi on universaalne õigus, mis tuleks tagada kõikidele inimestele, ning et vett ei tohiks erastada; nõuab, et komisjon keelustaks seemnete patenteerimise mis tahes vormis, et kaitsta põllumajandustootjaid seemneid tootvate hargmaiste ettevõtjate poolt avaldatava konkurentsisurve eest ning kaitsta kohalikke sorte ning meie geneetilist ja kultuuripärandit; kutsub komisjoni koostöös liikmesriikidega üles keelustama geneetiliselt muundatud organismidele loa andmine, nende kasvatamine ja turustamine ning lisada integreeritud taimekaitse uue ühise põllumajanduspoliitika tingimuseks, et pestitsiidide kasutamist vähendada;

Merenduspoliitika

25.  peab kahetsusväärseks, et komisjoni 2021.–2027. aasta mitmeaastase finantsraamistiku ettepanekus on Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi (EMKF) rahastamistaset vähendatud; nõuab tungivalt, et komisjon esitaks üksikasjalikumad ja võrreldavad näitajad, et toetuse andmist oleks võimalik täpsemalt hinnata ja tulevasi meetmeid paremini suunata; nõuab tungivalt, et komisjon tunnistaks EMKFi tähtsust ning tagaks, et fond on rahaliselt hästi varustatud, et täita rannikualade elanikkonna ja mõjutatud inimeste ootusi, suurendada keskkonnasäästlikkust ning lahendada kalavarude ammendumise ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemise tõttu tekkinud probleeme;

26.  nõuab EMKFi rahaliste vahendite suurendamist eelkõige selleks, et toetada väikesemahulist rannalähedast kalapüüki, parandada laevade turvalisust, töötingimusi, tervist ja hügieeni pardal, tagada tulevased kalavarud, parandada teadmisi riiklikest vahenditest ja aidata kaasa liikmesriikide teadus- ja arendusasutuste teadusliku ja tehnilise suutlikkuse suurendamisele; pooldab kalurite sissetulekute kindlustamiseks hüvitamis- ja toetusmehhanismide loomist, mis on vajalik kalapüügiga seotud ebastabiilsuse tõttu; pooldab äärepoolseimate piirkondade konkreetsetele vajadustele ja raskustele vastava programmi loomist, uuendades kõrvalisele asukohale ja saarelisele asendile vastavate valikmeetmete programmi (POSEI) kalandusprogrammi ja luues uusi POSEI transpordiühendusi;

Ränne

27.  on seisukohal, et rändajate ja pagulaste vastuvõtmise probleemidega seotud humanitaarhädaolukordi arvesse võttes on vaja uut poliitikat, mis keskendub üksikisikute kaitsele, põhiõiguste ja -teenuste kättesaadavusele, humanitaarabile ja päästeoperatsioonidele; tunneb sellega seoses tõsist muret vahendite ülekandmise pärast, mis olid eraldatud Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi lõimimiseks Euroopa Sotsiaalfondiga (ESF);

28.  avaldab vastuseisu Frontexi vahendite suurendamisele, eelkõige seoses selle ameti osalemisega tagasipöördumispoliitika, piirikontrolli ja turvameetmete valdkonnas; teeb selle asemel ettepaneku nende vahendite ümberpaigutamiseks agentuuri, millel oleksid humanitaarabi ning otsingu- ja päästeoperatsioonide ainuvolitused;

29.  on endiselt veendunud, et tuleks oluliselt suurendada ELi rahalisi vahendeid rändajate ja varjupaigataotlejate vastuvõtmiseks ja integreerimiseks ning pöörata sellele suuremat tähelepanu praeguste prioriteetide asemel, milleks on piirikontroll ja muud kulukad julgeolekumeetmed, nagu haldusarest ning suured elektroonilised piirikontrollisüsteemid, mis ei ole tõhusaks osutunud ja mis on sageli vastuolus rändajate õigustega; kutsub komisjoni üles eraldama sihtotstarbelisteks meetmeteks ette nähtud täiendavaid vahendeid eelkõige liikmesriikidele, kes võtavad vabatahtlikult meetmeid rändajate ja varjupaigataotlejate vastuvõtmiseks ja integreerimiseks, nagu soovitati kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamuses 2016. aasta eelarve kohta;

30.  on veendunud, et ELi rändefondide positiivne mõju sõltub riigi ja ELi tasandi protsessidest, millega tagatakse läbipaistvus, tõhus järelevalve ja aruandlus; seega on kindlasti vaja kehtestada järelevalve- ja hindamismehhanismid, mis toimivad tegevusega samaaegselt ja mitte üksnes selle järel, millega tagatakse kulutõhusus ja hinnatakse, kas EL saavutab oma poliitilised eesmärgid; palub seetõttu komisjonil tagada, et poliitika ja projekti tasandil määratakse kindlaks tegevusel põhinevad tulemusnäitajad ja mõõdetavad eesmärgid; nõuab, et kehtestataks kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed näitajad, mis peaksid olema võrreldavad ja jääma aja jooksul stabiilseks, et mõõta ELi rahastamise mõju ja nende eesmärkide saavutamist; rõhutab, et arvandmeid tuleks koguda süstemaatiliselt; on veendunud, et Euroopa Kontrollikoda peaks teostama järelevalvet kogu eelarvetsükli jooksul ja mitte ainult selle lõpus;

31.  on veendunud, et vastutavad asutused peaksid tagama suurema läbipaistvuse kogu taotlusprotsessi jooksul ning et pakkumiskutseid tuleks laialt levitada ja need peaksid olema kergesti kättesaadavad; leiab, et liikmesriikide tasandil võiksid kohalikud ja piirkondlikud tehnilised asutused teabe levitamises aktiivselt osaleda ning taotlusprotsessis tuge pakkuda; rõhutab, et igal aastal peaks komisjon avaldama valitud projektide ja programmide kohta järgmise teabe: kõigi toetatavate projektide nimed ja sisu (vältides üldisi nimetusi, mis ei kajasta tegelikku sisu, nagu „suutlikkuse suurendamine“), rahastamise aasta, projekti kestus, ELi rahaline toetus ja poliitiline prioriteet, mida see toetab, taotlejate üldarv, hindamiskriteeriumid ning ELi ülejäänud rahaliste vahendite summa, mida ei ole veel jaotatud;

32.  nõuab, et ELi arengu- ja humanitaarabivahendeid ei seotaks partnerriikide suutlikkuse ja/või valmisolekuga teha rände kontrollimisel koostööd, näiteks tagasivõtmisklauslite kaudu; rõhutab, et projekte, mis on vastuolus rändajate põhiõigustega ja annavad õiguse diktatuuridele, ei tohiks toetada;

33.  on seisukohal, et kodanikuühiskonnal, sealhulgas vabaühendustel, on oluline roll rändajate õiguste kaitsmisel, edendamisel ja rakendamisel; rõhutab, et seega tuleks toetada selliste vabaühenduste rolli järelevalvajate ja põhiõiguste edendajatena, otseste teenuseosutajate ja innovaatoritena, kes töötavad välja uusi vahendeid ja suurendavad eri sidusrühmade suutlikkust; nõuab seetõttu, et töötataks välja tulemuslikud partnerluspõhimõtted, millega tagatakse kodanikuühiskonna organisatsioonidega konsulteerimine nii riigi kui ka liidu tasandi rahastamise ettevalmistamisel, kavandamisel, seires, rakendamisel ja hindamisel; toonitab, et sellised põhimõtted peaksid olema kohustuslikud;

34.  on veendunud, et rände- ja varjupaigapoliitika jaoks kasutatavate vahendite suhtes ei tuleks kohaldada ELi stabiilsuse ja kasvu paktis sätestatud eelarvepuudujäägi kriteeriume;

Julgeolek ja kaitse

35.  lükkab tagasi Euroopa Kaitseliidu loomise ja alalise struktureeritud koostöö (PESCO) aktiveerimise, mis kahjustab ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) konsensuse põhimõtet ja mille tulemuseks on ELi armee, rohkem konflikte ja vähem rahu; on seetõttu vastu liikmesriikide eelarve suurendamisele julgeoleku- ja kaitsevaldkonnas; rõhutab, et EL ja selle liikmesriigid peaksid tegema tööd rahu tagamiseks ja konfliktide lahendamiseks diplomaatilisel ja rahumeelsel teel, sealhulgas vahendamisalgatuste ning desarmeerimise, demobiliseerimise ja reintegratsiooni programmide kaudu kooskõlas ÜRO põhikirjaga; toetab tuumarelva leviku tõkestamise lepingut ja tuumadesarmeerimist;

36.  lükkab kindlalt tagasi Euroopa Kaitsefondi ja Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programmi loomise ning uue rubriigi V „Julgeolek ja kaitse“ loomise, millest alates 2020. aastast rahastatakse Euroopa Kaitsefondi; tuletab meelde, et Euroopa Liidu lepingu artikli 41 lõike 2 kohaselt ei tohi liidu eelarvest katta sõjalise või kaitsepoliitilise tähendusega operatsioonide kulusid; peab taunitavaks ja ülimalt kahetsusväärseks enneolematut kiirust, millega ELi militariseeritakse; nõuab desarmeerimist, sealhulgas tuumadesarmeerimist, vägede demobiliseerimist ja sõjaliste sekkumiste lõpetamist välisriikides; nõuab tungivalt NATO tegevuse lõpetamist; tuletab meelde, et parim viis rahu edendamiseks on toetada vaesuse kaotamist, humanitaarabi ning säästvat ja õiglast majanduslikku ja sotsiaalset arengut käsitlevaid meetmeid; on seisukohal, et väliskoostöö peaks põhinema rahvusvahelise solidaarsuse põhimõttel ja täielikul austusel iga riigi arengusoovi ja -tempo suhtes;

Kriisidele reageerimine

37.  rõhutab Euroopa Liidu Solidaarsusfondi (ELSF) tähtsust suurtele loodusõnnetustele reageerimisel ja võtab teadmiseks, et ELSFi kulukohustuste ja maksete assigneeringuid on eelarveprojektis suurendatud; kutsub komisjoni üles jälgima kõnealuse fondi täiendavat suurendamist ning kohandama eeskirju, et muuta selle kasutuselevõtmine paindlikumaks ja täpsemaks, et kasutada seda suurema arvu märkimisväärse mõjuga loodusõnnetuste korral ning vähendada ajavahemikku loodusõnnetuse toimumise ja rahaliste vahendite kättesaadavaks tegemise vahel;

Välistegevus

38.  on vastu komisjoni ettepanek koondada peaaegu kõik olemasolevad välisrahastamisvahendid üheks vahendiks (nn naabruspoliitika, arengu ja rahvusvahelise koostöö rahastamisvahend), kuna see piirab ja ohustab veelgi rohkem demokraatlikku järelevalvet, vahendite ja kulutuste jälgitavust ning parlamentaarset kontrolli;

39.  on veendunud, et praegused ELi vahendid arengumaade jaoks peaksid toetama arengut ja rahvaste solidaarsust, mitte edendama ja kaitsma rahvusvaheliste ettevõtete majandus- ja finantshuvisid ega ELi riikide poliitilisi huvisid;

Haldus

40.  tunneb muret parlamendi praeguse personalipoliitika pärast, pidades silmas, et ELi institutsioonide probleemid ja töömaht kasvavad; märgib, et valitseb tõlkide ja tõlkijate puudus, mis takistab mitmekeelsuse põhimõtte säilitamist ja kaitsmist ning eri riikide delegatsioonide tööd; lükkab tagasi töötajaskonna edasise vähendamise;

Muud küsimused

41.  on endiselt veendunud, et finantsplaneerimise sünkroniseerimine komisjoni ja Euroopa Parlamendi ametiajaga suurendab demokraatlikku vastutust, aruandekohustust ja seaduspärasust; kiidab heaks 5+5 mudeli koos tsükli keskel toimuva läbivaatamisprotsessiga, kui see mudel viiakse vastavusse majandustsükliga; märgib, et siiani on mitmeaastase finantsraamistiku kestus olnud seitse aastat ja et uus mudel 5+5 võiks tagada parlamendi poliitilise kontrolli parlamendi igal ametiajal; rõhutab, et see võiks anda ka suurema paindlikkuse programmide haldamise muutmiseks, võttes arvesse, et majandustsüklid on tänapäeval lühemad kui varem, ja võimaldaks otsustada majanduslanguse perioodidel ulatuslikuma ning majandusbuumi ajal tagasihoidlikuma mitmeaastase finantsraamistiku kasuks, ilma et väheneks pikaajaliste programmide stabiilsus, kuna neid võiks jätkata kogu kümneaastase perioodi vältel;

Omavahendid

42.  on seisukohal, et tulemuslikud meetmed hargmaiste ettevõtjate ja kõige jõukamate üksikisikute korruptsiooni ja maksupettuse vastu võimaldaksid tuua liikmesriikide eelarvesse tagasi Euroopa Komisjoni hinnangul triljon eurot aastas, samuti leiab, et Euroopa Liit on selles valdkonnas liiga vähe meetmeid võtnud; juhib tähelepanu tungivale vajadusele luua Euroopa amet maksupettuse ja maksudest kõrvalehoidumise vastu võitlemiseks;

43.  on veendunud, et õiglasem ja edasipüüdlikum Euroopa on võimalik ainult siis, kui see korraldatakse ümber, et paremini täita kodanike ootusi solidaarsuse, ühtekuuluvuse, varjupaiga, keskkonna- ja bioloogilise mitmekesisuse kaitse, majanduse ja energiatootmise keskkonnasäästlikumaks muutmise ning teadustöö, hariduse ja sotsiaalse arengu valdkonnas; on seisukohal, et liidu tegevust nendes valdkondades võimaldaks piisavalt rahastada ainult selline tulumaksusüsteem, mis põhineb tegelikel omavahenditel, mis on saadud suurimate varanduste, finantstehingute ning kõige saastavamate tööstusharude maksustamisest;

44.  nõuab sellega seoses maksude kehtestamist finantssektori ja suurte digitaalsete rahvusvaheliste ettevõtete suhtes ning äriühingu tulumaksu ühtse maksubaasi ja CO2 piirimaksude kehtestamist, et saavutada autonoomne rahastamissüsteem, mis on õiglasem, läbipaistvam, lihtsam ja võrdsem ning kodanikele arusaadavam ja mille panus ELi eelarvesse on selgemini hoomatav;

45.  tuletab meelde võimalust rakendada eri liikmesriikide vahel koordineeritud maksustamismeetmeid, mis on suunatud suurele kapitalile ning toovad kasu inimestele, töötajatele ja riikidele; ei kiida heaks „Euroopa maksupoliitika“ väljatöötamist;

°

°  °

46.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning muudele asjaomastele institutsioonidele ja asutustele.

(1)

ELT L 347, 20.12.2013, lk 884.

(2)

ELT L 163, 24.6.2017, lk 1.

(3)

ELT C 373, 20.12.2013, lk 1.

(4)

ELT L 168, 7.6.2014, lk 105.

(5)

ELT L 168, 7.6.2014, lk 29.

(6)

ELT L 168, 7.6.2014, lk 39.

(7)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0309.

(8)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0401.

(9)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0363.

(10)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0010.

(11)

ELT C 27E , 31.1.2008, lk 214.

(12)

ELT C 380E, 11.12.2012, lk 89.

(13)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0378.

(14)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0432.

(15)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0097.

(16)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0309.

(17)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0316.

Viimane päevakajastamine: 29. mai 2018Õigusalane teave