RESOLUTSIOONI ETTEPANEK Euroopa ühendamise rahastu kohta pärast 2020. aastat
28.5.2018 - (2018/2718(RSP))
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2
Michael Cramer, Reinhard Bütikofer fraktsiooni Verts/ALE nimel
B8-0243/2018
Euroopa Parlamendi resolutsioon Euroopa ühendamise rahastu kohta pärast 2020. aastat
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artikleid 311, 312 ja 323,
– võttes arvesse Pariisi kokkuleppe ratifitseerimist Euroopa Parlamendi poolt 4. oktoobril 2016. aastal ja nõukogu poolt 5. oktoobril 2016. aastal,
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1315/2013 (üleeuroopalise transpordivõrgu arendamist käsitlevate liidu suuniste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 661/2010/EL)[1] ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1316/2013 (millega luuakse Euroopa ühendamise rahastu, muudetakse määrust (EL) nr 913/2010 ja tunnistatakse kehtetuks määrused (EÜ) nr 680/2007 ja (EÜ) nr 67/2010)[2],
– võttes arvesse oma 26. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) muutmise kohta[3],
– võttes arvesse Euroopa Regioonide Komitee 15. juuni 2016. aasta arvamust „Mitmeaastase finantsraamistiku vahehindamine“[4],
– võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta[5],
– võttes arvesse oma 6. juuli 2016. aasta resolutsiooni mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) valimistejärgse muutmise ettevalmistamise ja Euroopa Parlamendi tähelepanekute kohta enne komisjoni ettepaneku valmimist[6],
– võttes arvesse komisjoni 28. juuni 2017. aasta aruteludokumenti ELi rahanduse tuleviku kohta (COM(2017)0358),
– võttes arvesse oma 24. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni ELi rahanduse tulevikku käsitleva aruteludokumendi kohta[7],
– võttes arvesse komisjoni 14. septembri 2016. aasta ettepanekut muuta 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (COM(2016)0606),
– võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et Euroopa ühendamise rahastu loodi aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020“ ning energia- ja kliimapoliitika valdkonna nn 20-20-20-eesmärkide raames transpordi-, energeetika- ja telekommunikatsioonitaristu ühise, keskselt hallatava rahastamisprogrammina;
B. arvestades, et Euroopa ühendamise rahastu annab olulise osa transpordi- ja energeetikaprojektidele eraldatavatest ELi rahalistest vahenditest ning aitab oluliselt kaasa Euroopa majanduse dekarboniseerimisele ja aitab samal ajal saavutada Pariisi kliimakokkuleppes seatud ELi heitkoguste vähendamise alaseid eesmärke;
C. arvestades, et vastavate sektoripõhiste suuniste kohaselt peaks Euroopa ühendamise rahastu toetama üleeuroopaliste võrkude (TENid) arendamist eesmärgiga parandada siseturul ühtekuuluvust ja maailmaturul ELi konkurentsivõimet ning tegeleda samal ajal turutõrgetega ja keskenduda seejuures suure Euroopa lisaväärtusega projektidele;
D. arvestades, et seda tüüpi Euroopa ühendamise rahastust kaasrahastatavad projektid on kooskõlas ELi edasipüüdliku eesmärgiga parandada oma transporditaristu võrguintegratsiooni, st eesmärgiga, mida on võimalik saavutada vastastikuse ühenduvuse parandamise, koostalitlusvõime suurendamise ja mitmeliigilisuse toetamisega, mis omakorda toob digitaalse ühtse turu kontekstis kaasa ülemineku jätkusuutlikumatele transpordiliikidele, näiteks raudteetransport ja puhtam veetransport, ning tugevdab ELi üleilmset konkurentsivõimet;
E. arvestades, et eelduste kohaselt peaks komisjon esitama seadusandlikud ettepanekud Euroopa strateegiliste investeeringute kohta, sealhulgas ajakohastatud Euroopa ühendamise rahastu kohta 2018. aasta mais ja juunis;
1. rõhutab, et ELi transporditaristusse investeerimisel tuleks eelkõige tagada projekti kvaliteet, mis põhineb kliima- ja keskkonnasäästlikkusel, ohutusel ning kohalike huvide arvestamisel seal, kus EL pakub kodanikele käegakatsutavat lisaväärtust; rõhutab, et keskenduda tuleb taristuprojektidele, millega aidatakse ohutuse, keskkonna ja kliima valdkonnas vähendada väliskulusid;
2. tunneb heameelt Euroopa ühendamise rahastu valdkonnaülese sünergia loomise üle; loodab, et tulevased sektoripõhised poliitikasuunised ja Euroopa ühendamise rahastu vahendid muudetakse paindlikumaks, et hõlbustada sünergiat ja reageerida paremini uutele tehnoloogiarendustele ja -prioriteetidele, näiteks digitaliseerimine, tegeledes samal ajal selliste ühiste ühiskondlike väljakutsetega nagu küberturvalisus, kiirendades dekarboniseerimist, edendades taastuvenergia kasutamist jätkusuutliku elektrilise liikuvuse liikide puhul ja tõhustades raudteetaristu edasist elektrifitseerimist;
3. on veendunud, et transpordisektoris tuleks esmatähtsaks pidada projekte, millega luuakse või parandatakse piiriüleseid ühendusi ning seatakse uuesti sisse või ehitatakse välja puuduvaid piirkondlikke raudteeühendusi, mis varem demonteeriti või maha jäeti, nii et Euroopa ühendamise rahastu raames saaks anda lühemas perspektiivis konkreetse ja tõhusama panuse Euroopa ühtse raudteetranspordi piirkonna väljakujundamise eesmärgi saavutamisse;
4. rõhutab, et rohkem tuleb keskenduda arukatele horisontaalsetele projektidele, nagu intelligentsed transpordisüsteemid, jõeteabeteenused, Euroopa raudteeliikluse juhtimissüsteem, lähimerevedu meremagistraalide kontseptsiooni raames ning raudtee-kaubaveo puhul müra vähendamine selle tekkekohas; rõhutab tungivat vajadust teha suuremaid investeeringuid olemasoleva taristu hooldamisse;
5. toonitab, et Euroopa jalgrattateede võrgustiku (EuroVelo) üleeuroopalisse raudteevõrku integreerimine võib taristu ning viitade paigaldamise ja edendusmeetmete kaasrahastamise kaudu tuua kasu nii turismi- kui ka transpordisektorile;
6. kutsub komisjoni üles pidama meeles, et ELi poliitikaprioriteetides kindlaks määratud üleeuroopaliste võrkude väljaarendamine eeldab kodanike suuremat osalust, suuremat läbipaistvust ning transpordiprojektide ajastatuse ja rahastamise pidevat jälgimist, eelkõige suurprojektide puhul, mille investeeringute maht ületab ühte miljardit eurot, millest osa sõltub ELi kodanike jätkuvast toetusest, et projekte oleks võimalik edukalt ellu viia; ergutab komisjoni pöörama suuremat tähelepanu võimalikele korruptsioonijuhtumitele seoses suurte rahasummade suunamisega suurtesse projektidesse;
7. rõhutab, et 100 % ühenduvuse saavutamiseks ja digilõhede kaotamiseks tuleb piisavalt toetada kiire lairibaühenduse võrkude kasutuselevõttu; tuletab meelde, et puudulik ühenduvus ja pakutava ühenduse kiiruse märkimisväärsed erinevused on teadmiste ja osalemise erinevuste olulised tegurid, mis kahjustavad siseturgu ja suurendavad killustatust;
8. nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon tagaksid, et Euroopa ühendamise rahastust energiasüsteemi ümberkorraldamiseks vajalikule elektritaristule vahendite eraldamine oleks kooskõlas paketi „Puhas energia kõikidele eurooplastele“, Pariisi kokkuleppe raames võetud kohustuste ja pikaajaliste dekarboniseerimisalaste eesmärkidega, nimelt eesmärkidega muuta võrgud arukamaks ja digitaalseks, saavutada 2030. aastaks seatud võrkude vastastikuse sidumise eesmärgid (sh äärepoolsetes liikmesriikides), arendada välja avamere silmusvõrgud ning tagada varustuskindlus energiatõhususe, tarbimiskaja, taastuvenergia ja kõikide liikmesriikide võrkude sünkroniseerimise kaudu; rõhutab Euroopa ühendamise rahastu olulist, kuid siiani kasutamata potentsiaali kiirendada võrkude puhul üleminekut süsinikdioksiidiheitevabale Euroopa majandusele;
9. võtab teadmiseks komisjoni ettepanekud sõjaväelise liikuvuse kohta; tuletab meelde liidu sõjalisi ülesandeid, mis on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artikli 43 lõikes 1, ning rõhutab, et kollektiivse territoriaalkaitse korraldamine, mis eeldaks riikide vahel kaitseotstarbelise varustuse ja personali tõketeta liikumist, on NATO ülesanne, mitte ELi oma; on veendunud, et ei ole mingit põhjust investeerida ELi eelarvest Euroopa ühendamise rahastu 2010. aasta järgsete vahenditena kuni 6,5 miljardit eurot sõjaväelisse liikuvusse; on veendunud, et niigi nappe ELi eelarvevahendeid tuleks kulutada ELi tsiviilalasteks ülesanneteks ja eesmärkideks; kutsub liikmesriike ja NATOt üles töötama välja riikidevahelise sõjaväelise liikuvuse küsimuse käsitlemise kavad; tuletab meelde, et liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) raames ei ole õhu- ja meretranspordioperatsioonide jaoks endiselt kättesaadavaks tehtud asjakohaseid vahendeid, mis on ette nähtud Euroopa Liidu lepingus; nõuab tungivalt, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning liikmesriigid suurendaksid märkimisväärselt niisuguste Euroopa relvajõudude liikuvust ja koostalitlusvõimet, kelle ülesanne on viia ellu selliseid ELi sõjalisi operatsioone nagu rahuvalve ja stabiliseerimine;
10. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile ja liikmesriikidele.
- [1] ELT L 348, 20.12.2013, lk 1.
- [2] ELT L 348, 20.12.2013, lk 129.
- [3] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0412.
- [4] ELT C 17, 18.1.2017, lk 20.
- [5] ELT C 373, 20.12.2013, lk 1.
- [6] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0309.
- [7] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0401.