Menetlus : 2018/2752(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B8-0308/2018

Esitatud tekstid :

B8-0308/2018

Arutelud :

PV 11/09/2018 - 15
CRE 11/09/2018 - 15

Hääletused :

PV 12/09/2018 - 6.8
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2018)0341

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
PDF 164kWORD 45k
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B8-0308/2018
5.9.2018
PE621.719v01-00
 
B8-0308/2018

komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel

vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2


autonoomsete relvasüsteemide kohta (2018/2752(RSP))


Reinhard Bütikofer, Bodil Valero, Max Andersson, Barbara Lochbihler, Monika Vana, Philippe Lamberts fraktsiooni Verts/ALE nimel

Euroopa Parlamendi resolutsioon autonoomsete relvasüsteemide kohta (2018/2752(RSP))  
B8‑0308/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma 3. mai 2013. aasta uuringut pealkirjaga „Droonide ja robotite sõjalise kasutamise mõju inimõigustele“,

–  võttes arvesse oma paljusid seisukohti, soovitusi ja resolutsioone, milles nõutakse autonoomsete relvasüsteemide keelustamist, näiteks 13. märtsi 2018. aasta täiskogul vastu võetud volitusi alustada läbirääkimisi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse vastuvõtmiseks, millega kehtestatakse Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programm, 13. detsembri 2017. aasta resolutsiooni aastaaruande kohta, mis käsitleb inimõigusi ja demokraatiat maailmas 2016. aastal ning Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas(1), 7. juuli 2016. aasta soovitust nõukogule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee 71. istungjärgu kohta(2) ning 27. veebruari 2014. aasta resolutsiooni relvastatud droonide kohta(3),

–  võttes arvesse asjakohaseid ÜRO aruandeid, eriti ÜRO kohtuväliste, kiirkorras toime pandud ja omavoliliste hukkamiste eriraportööri Christof Heynsi 9. aprilli 2013. aasta aruannet (UN A/HRC/23/47),

–  võttes arvesse ELi avaldust autonoomsete surmavate relvasüsteemide kohta teatavate tavarelvade konventsiooni osaliste valitsusekspertide rühma kohtumisel Genfis 13.–17. novembril 2017 ja 9.–13. aprillil 2018,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 31. mai 2017. aasta arvamust, milles nõutakse inimkontrollil põhinevat lähenemisviisi tehisintellektile ja autonoomsete relvade keelustamist,

–  võttes arvesse eri riikide, sealhulgas ELi liikmesriikide kaastööd enne valitsusekspertide rühma 2017. ja 2018. aasta kohtumisi,

–  võttes arvesse 2015. aasta juuli avalikku pöördumist, millele on alla kirjutanud enam kui 3000 tehisintellekti ja robootika valdkonna teadlast, ning 21. augusti 2017. aasta pöördumist, millele on alla kirjutanud 116 juhtivate robootika- ja tehisintellektiettevõtete asutajat;

–  võttes arvesse Rahvusvaheline Punase Risti Komitee asjakohaseid avaldusi ning kodanikuühiskonna algatusi, nagu kampaania „Stop Killer Robots“, milles osaleb 70 organisatsiooni 30 riigis, teiste seas Human Rights Watch, Article36 ja Amnesty International,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et mõned riigid ja tööstusharud töötavad väidetavalt välja mitmesuguste autonoomsete funktsioonidega relvasüsteeme;

B.  arvestades, et autonoomsed surmavad relvasüsteemid võivad põhjalikult muuta sõjapidamise iseloomu, suurendada järsult sõjalise vaenutegevuse kiirust ja vähendada selle kestust ning vallandada enneolematu võidurelvastumise;

C.  arvestades, et autonoomsete surmavate relvasüsteemide kasutamine tõstatab põhimõttelisi eetilisi ja juriidilisi küsimusi inimkontrolli kohta, eriti seoses kriitiliste funktsioonidega nagu sihtmärkide valimine ja ründamine;

D.  arvestades, et autonoomsete surmavate relvasüsteemide kasutamine tõstatab olulise küsimuse, millisel määral on tulevikus võimalik kohaldada sõjalisele tegevusele rahvusvahelist inimõigustealast õigust, rahvusvahelist humanitaarõigust ning euroopalikke norme ja väärtusi;

E.  arvestades, et 2017. aasta augustis saatis 116 juhtivate robootika- ja tehisintellektiettevõtete asutajat ÜRO-le avaliku kirja, milles paluti valitsustel takistada nende relvade alal võidurelvastumist ja hoida ära nende tehnoloogialahenduste destabiliseeriv mõju; arvestades, et kirjas juhiti ühtlasi tähelepanu ohule, et autonoomsed surmavad relvasüsteemid võivad kujuneda sõjapidamise kolmandaks revolutsiooniks, mis võimaldab pidada relvakonflikte suuremas ulatuses kui kunagi varem ja kiiremini, kui inimesed suudavad hoomata;

1.  rõhutab vajadust võtta viivitamatult meetmeid, et takistada autonoomsete surmavate relvasüsteemide levikut; rõhutab, et ühised meetmed ELi tasandil võivad kindlustada ELi positsiooni olulise rahvusvahelise osalejana, aidates lahendada olulist sõjalise julgeoleku alast probleemi;

2.  palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal, liikmesriikidel ja Euroopa Ülemkogul töötada viivitamatult välja ja võtta enne 2018. aasta novembris toimuvat teatavate tavarelvade konventsiooni kõrgete lepinguosaliste kohtumist vastu ühise seisukoha autonoomsete surmavate relvasüsteemide kohta, millega tagatakse nimetatud süsteemide kasutamisel inimkontroll kriitiliste funktsioonide üle, ning võtta asjaomastel foorumitel sõna üksmeelselt ja toimida sellele vastavalt;

3.  nõuab tungivalt, et komisjoni asepresident ning välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, liikmesriigid ja nõukogu töötaksid selle nimel, et kehtestada rahvusvaheline keeld relvasüsteemidele, millel puudub sihtmärkide valimisel ja ründamisel tegelik inimkontroll, nagu parlament on korduvalt nõudnud; rõhutab, kui oluline on ühtlasi takistada selliste relvasüsteemide uuringuid, arendamist ja tootmist, millel puudub inimkontroll, eelkõige seoses kriitiliste funktsioonidega, nagu sihtmärgi valimine ja ründamine;

4.  tuletab meelde oma 13. märtsi 2018. aasta seisukohta Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programmi kehtestamise määruse, eelkõige selle artikli 6 kohta, milles käsitletakse rahastamiskõlblikke meetmeid, ning rõhutab valmidust asuda samale seisukohale loodava kaitseuuringute programmi, kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programmi ja teiste Euroopa Kaitsefondi 2020. aasta järgsete asjakohaste osade küsimuses;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning ÜRO peasekretärile.

(1)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0494.

(2)

ELT C 101, 16.3.2018, lk 166.

(3)

ELT C 285, 29.8.2017, lk 110.

Viimane päevakajastamine: 7. september 2018Õigusalane teave