Menetlus : 2019/2569(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B8-0104/2019

Esitatud tekstid :

B8-0104/2019

Arutelud :

Hääletused :

PV 14/02/2019 - 10.13
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :


RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
PDF 139kWORD 52k
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B8-0104/2019
11.2.2019
PE635.329v01-00
 
B8-0104/2019

komisjoni avalduse alusel

vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2


õiguse kohta rahumeelselt meelt avaldada ja jõu proportsionaalse kasutamise kohta (2019/2569(RSP))


Eva Joly, Ernest Urtasun, Margrete Auken, Josep‑Maria Terricabras, Jordi Solé, Yannick Jadot, Pascal Durand fraktsiooni Verts/ALE nimel

Euroopa Parlamendi resolutsioon õiguse kohta rahumeelselt meelt avaldada ja jõu proportsionaalse kasutamise kohta (2019/2569(RSP))  
B8‑0104/2019

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ELi aluslepinguid, eriti Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 3, 4, 6 ja 7,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (edaspidi „harta“),

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning Euroopa Inimõiguste Kohtu sellega seotud kohtupraktikat,

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse Veneetsia komisjoni 99. täiskogu istungil (Veneetsia, 13.–14. juuni 2014) heaks kiidetud võrdlevat uuringut rahumeelse kogunemise vabadust käsitlevate riigisiseste õigusaktide kohta,

–  võttes arvesse OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (edaspidi „ODIHR“) inimõiguste käsiraamatut politseitöö kohta kogunemistel,

–  võttes arvesse Veneetsia komisjoni ning OSCE ODIHRi suuniseid rahumeelse kogunemise vabaduse kohta,

–  võttes arvesse ÜRO aluspõhimõtteid jõu ja tulirelvade kasutamise kohta õiguskaitseametnike poolt ning ÜRO õiguskaitseametnike tegevusjuhendit,

–  võttes arvesse rahumeelse kogunemise ja ühinemise vabaduse õigusega tegeleva ÜRO eriraportööri ning kohtuväliste, kiirkorras toimuvate või meelevaldsete hukkamiste eriraportööri ühist raportit kogunemiste nõuetekohase haldamise kohta,

–  võttes arvesse oma 16. jaanuari 2019. aasta resolutsiooni põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus 2017. aastal(1),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et EL rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine; arvestades, et need on liikmesriikide ühised väärtused ühiskonnas, kus valitsevad pluralism, mittediskrimineerimine, sallivus, õiglus, solidaarsus ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus;

B.  arvestades, et põhiõigused, kuna nad tulenevad liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest, peavad olema liidu õiguse üldpõhimõtted, ning arvestades, et inimõigusi käsitlevaid rahvusvahelisi õigusakte tuleb austada;

C.  arvestades, et õigusriigi põhimõte on demokraatia nurgakivi ja üks ELi aluspõhimõtetest ning et liit toimib vastastikusel usul, et liikmesriigid järgivad demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid ning põhiõigusi, mis on sätestatud põhiõiguste hartas ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis;

D.  arvestades, et harta artiklis 12 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 11 ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklis 21 on sätestatud, et igaühel on õigus rahumeelselt koguneda;

E.  arvestades, et harta artiklis 4 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 3 ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklis 7 on sätestatud, et kedagi ei tohi piinata ega julmalt, ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada;

F.  arvestades, et kogunemisvabadus on lahutamatult seotud ka väljendusvabadusega, mis on tagatud põhiõiguste harta artikliga 11 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 10 ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises pakti artikliga 19, milles on öeldud, et igaühel on õigus sõnavabadusele ning see õigus kätkeb vabadust oma arvamusele ning vabadust saada ja levitada teavet ja mõtteid ilma ametivõimude sekkumiseta ja sõltumata riigipiiridest;

G.  arvestades, et elujõuline kodanikuühiskond ja pluralistlik meedia on avatud ja pluralistliku ühiskonna edendamise, üldsuse demokraatlikus protsessis osalemise ja valitsuste vastutuse tugevdamise jaoks äärmiselt olulised;

H.  arvestades, et põhiõiguste harta artiklis 52 on sätestatud, et „hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist tohib piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust“; arvestades, et proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi;

I.  arvestades, et mitme liikmesriigi õiguskaitseasutusi on kritiseeritud rahumeelse kogunemise vabaduse kahjustamise ja ülemäärase jõu kasutamise pärast;

J.  arvestades, et 6. veebruaril 2019. aastal nõudsid mitmed ÜRO inimõiguste eksperdid tungivalt, et Ühendkuningriik ei kasutaks julgeoleku ja terrorismiga seotud õigusakte rahumeelsete meeleavaldajate vastutusele võtmiseks pärast nn Stanstedi 15 süüdimõistmist, kes tegutsesid riigi kaguosa lennujaamas selle nimel, et väljasaatmislend ei toimuks;

K.  arvestades, et Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik väljendas 29. jaanuaril 2019 muret selliste inimeste suure arvu pärast, kes on saanud vigastada Prantsusmaal toimunud meeleavaldustel või nende raames, sealhulgas nn mittesurmavate kaitsevahenditega (nt kaitseks mõeldud kuulipilduja) tulistatud laskekehadest, ning muret ka kavandatavate sätete pärast, millega keelataks haldusotsusega ja ilma kohtu eelneva läbivaatamiseta osalemine meeleavaldusel kui ennetusmeede, samuti kavandatava sätte pärast, mille kohaselt osa või kogu näo tahtlik varjamine meeleavalduses või selle lähedal oleks kriminaalkuritegu;

L.  arvestades, et 13. detsembril 2018 väljendasid mitmed ÜRO inimõiguste eksperdid muret teadete pärast, et ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni (COP24) raames Katowices ahistasid, pidasid meelevaldselt kinni ja küsitlesid Poola ametivõimud mitme tunni jooksul mitut inimõiguste kaitsjat; arvestades, et Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik ning OSCE ODIHRi direktor väljendasid 5. detsembril 2016 tõsist muret õigusaktide muudatuste pärast, millega Poolas kahjustatakse kogunemisvabadust;

M.  arvestades, et Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik rõhutas 20. novembril 2018. aastal, et Hispaania kodanike turvalisust käsitleva seaduse kohaldamisega on kaasnenud sanktsioonid, mis kehtestati ebaselgetel alustel õiguskaitseametnikke filminud ajakirjanikele ning rahumeelsetel meeleavaldustel ja muudel avalikel kogunemistel osalevatele isikutele, ning väljendas muret võimaluse pärast rakendada sanktsioone isikute suhtes, kes korraldavad meeleavaldusi, millest on teatamata jäetud; arvestades, et 4. oktoobril 2017. aastal väljendasid Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik ja mitmed ÜRO inimõiguste eksperdid muret seoses väidetega, et Kataloonias 1. oktoobril 2017 kasutasid õiguskaitseasutused ebaproportsionaalselt suurt jõudu, ning nõudsid uurimise algatamist;

N.  arvestades, et oma 13. novembri 2018. aasta resolutsioonis õigusriigi põhimõtete järgimise kohta Rumeenias(2) mõistis Euroopa Parlament hukka politsei vägivaldse ja ebaproportsionaalse sekkumise 2018. aasta augustis Bukarestis toimunud meeleavalduste käigus ning palus Rumeenia ametivõimudel tagada märulipolitsei tegevuse kohta läbipaistev, erapooletu ja tulemuslik uurimine;

1.  kutsub liikmesriike üles austama rahumeelse kogunemise vabadust ja väljendusvabadust;

2.  rõhutab, et avameelne avalik arutelu on demokraatliku ühiskonna toimimise alustala; on veendunud, et vägivalla kasutamine rahumeelsete meeleavaldajate vastu ei saa kunagi olla lahendus;

3.  mõistab hukka asjaolu, et mitmes liikmesriigis on viimastel aastatel võetud vastu kogunemisvabadust käsitlevad piiravad seadused;

4.  mõistab hukka riigivõimu vägivaldse ja ebaproportsionaalse sekkumise protestide ja rahumeelsete meeleavalduste ajal; julgustab asjaomaseid ametiasutusi tagama, et kahtlustatavaid või väidetavaid ebaproportsionaalse jõu kasutamise juhtusid uuritaks läbipaistvalt, erapooletult ja tulemuslikult; tuletab meelde, et õiguskaitseasutused peavad alati vastutama oma ülesannete täitmise ning asjaomaste õigus- ja tegevusraamistike järgimise eest;

5.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid hoiduksid rahumeelsete meeleavaldajate vastase ülemäärase jõu kasutamisest ja nende meelevaldsest kinnipidamisest; kutsub liikmesriike üles tagama, et õiguskaitseasutused kasutavad jõudu alati seaduslikult, proportsionaalselt, vajaduse korral ja viimase abinõuna ning et selle puhul säilitatakse inimelud ja füüsiline puutumatus; märgib, et valimatu jõu kasutamine rahvahulga vastu on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega; märgib, kui oluline on ajakirjanike ja fotoajakirjanike roll ebaproportsionaalse vägivalla juhtumitest teatamisel, ning mõistab hukka juhtumid, kus nad on meelega sihtmärgiks võetud;

6.  kutsub liikmesriike üles kasutama alternatiivseid tavasid, mis on juba osutunud tulemuslikuks, eelkõige neid, mis hoiavad ära füüsilise kontakti meeleavaldajatega ja tuginevad vahendajatele;

7.  tuletab meelde, et õiguskaitsepoliitikas tuleb pöörata erilist tähelepanu isikutele, kes on jõu üldise kasutamise, aga ka vähem surmavate erirelvade kasutamise kahjulike tagajärgede suhtes eriti kaitsetud, näiteks lapsed, rasedad, eakad, puudega inimesed, vaimuhaiguse all kannatavad isikud või narkootikumide või alkoholi mõju all olevad isikud;

8.  ergutab liikmesriikide õiguskaitseametnikke osalema aktiivselt Euroopa Liidu Õiguskaitsekoolituse Ameti (CEPOL) pakutavas koolituses, milles käsitletakse avalikku korda ja suurüritustega seotud politseitöö korraldamist; ergutab liikmesriike vahetama sellealaseid parimaid tavasid; kutsub liikmesriike üles edendama politseijõudude pidevat koolitamist inimõigusi käsitlevate riiklike ja rahvusvaheliste õigusaktide alal;

9.  rõhutab, et õiguskaitseasutused peavad eelistama vabatahtlikku laialisaatmist ilma jõudu kasutamata; nõuab, et tulirelvi ei tohiks kunagi meeleavalduse laialisaatmiseks seaduslikult kasutada, vaid neid võib kasutada ainult siis, kui see on rangelt vajalik selleks, et vältida otsest ohtu inimeste elule või tõsise vigastuse ohtu;

10.  mõistab hukka asjaolu, et politseijõud on kasutanud rahumeelsete meeleavaldajate vastu teatavat liiki vähem surmavaid relvi, näiteks kineetilisi laskekehasid ja pisargaasigranaate – relvi, mida on kasutatud isegi piirkondades, kus need on keelustatud; mõistab hukka pisargaasi, veekahurite ja sarnaste vahendite kasutamise ka meeleavaldajate laialisaatmisel, sest need võivad põhjustada raskeid vigastusi, mille tagajärgede all kannatatakse kogu elu; märgib, et paljud rahvusvahelised organisatsioonid ja organid on nõudnud teatavat liiki vähem surmavate relvade keelustamist;

11.  on mures asjaolu pärast, et liikmesriikidel on jõu ja relvade kasutamise kohta erinevad künnised; peab kahetsusväärseks asjaolu, et õiguskaitseasutused kohtlevad ELi kodanikke väga erinevalt ja nende põhiõigused ei ole kõikjal võrdselt kaitstud;

12.  peab tervitatavaks mõne liikmesriigi ja nende piirkondade otsust peatada teatavat liiki vähem surmavate relvade kasutamine või need keelustada; nõuab tungivalt, et teatavat liiki vähem surmavate relvade ja seadmete kasutamine keelustataks, sealhulgas näiteks kineetilised laskekehad, nagu Flashball või LBD 40, kummipallidega granaadid, pisargaasigranaadid, nagu GLI F4;

13.  kutsub liikmesriike üles tagama, et kõiki relvi hinnataks eraldi ja neid katsetataks enne turule viimist ning et kõik kehtivad andmed jõu kasutamise kohta kogutaks kokku, et oleks võimalik koguda tõendeid kasutamise, väärkasutuse, ootamatute tagajärgede, vigastuste ja surmajuhtumite ning nende põhjuste kohta;

14.  teeb kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile ülesandeks korraldada kuulamine jõu ja vähem surmavate relvade kasutamise kohta kogunemiste vastu ning koostada koostöös STOA esinduskoguga selleteemaline raport, et töötada välja liikmesriikidele suunised jõu kasutamise ja vähem surmavate relvade kasutamise kohta; julgustab komisjoni ja Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametit selles protsessis osalema;

15.  teeb petitsioonikomisjonile ülesandeks pöörata piisavalt tähelepanu petitsioonidele, milles käsitletakse rahumeelse kogunemise õiguse rikkumisi ja sellega seotud ülemäärase jõu kasutamist;

16.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Nõukogule, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile ning Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile.

(1)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0032.

(2)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0446.

Viimane päevakajastamine: 13. veebruar 2019Õigusalane teave