Menetlus : 2019/2615(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B8-0168/2019

Esitatud tekstid :

B8-0168/2019

Arutelud :

PV 13/03/2019 - 27
CRE 13/03/2019 - 27

Hääletused :

PV 14/03/2019 - 11.18
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2019)0219

<Date>{11/03/2019}11.3.2019</Date>
<NoDocSe>B8-0168/2019</NoDocSe>
PDF 135kWORD 47k

<TitreType>RESOLUTSIOONI ETTEPANEK</TitreType>

<TitreSuite>komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel</TitreSuite>

<TitreRecueil>vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2</TitreRecueil>


<Titre>olukorra kohta Nicaraguas</Titre>

<DocRef>(2019/2615(RSP))</DocRef>


<RepeatBlock-By><Depute>Fabio Massimo Castaldo, Ignazio Corrao, Rolandas Paksas</Depute>

<Commission>{EFDD}fraktsiooni EFDD nimel</Commission>

</RepeatBlock-By>

Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B8-0165/2019

B8-0168/2019

Euroopa Parlamendi resolutsioon olukorra kohta Nicaraguas

(2019/2615(RSP))

Euroopa Parlament,

 võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Nicaragua kohta, eelkõige 16. veebruari 2017. aasta[1] ja 31. mai 2018. aasta[2] omi,

 võttes arvesse avaldust, mille komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja tegi 2. oktoobril 2018. aastal ELi nimel olukorra kohta Nicaraguas,

 võttes arvesse nõukogu 21. jaanuari 2019. aasta järeldusi Nicaragua kohta,

 võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja pressiesindaja 1. märtsi 2019. aasta avaldust riikliku dialoogi jätkamise kohta Nicaraguas,

 võttes arvesse Ameerika Inimõiguste Komisjoni (IACHR) 28. veebruari 2019. aasta nõudmist, et Nicaragua dialoogi ajal tagataks inimõigused,

 võttes arvesse Euroopa Parlamendi ajutise delegatsiooni lähetust Nicaraguasse 23.–26. jaanuaril 2019,

 võttes arvesse Euroopa Parlamendi presidendi kirja Nicaragua presidendile Daniel Ortegale,

 võttes arvesse ELi ja Kesk-Ameerika riikide vahel 2012. aastal sõlmitud assotsieerimislepingut,

 võttes arvesse inimõiguste kaitsjaid käsitlevaid ELi suuniseid, mis võeti vastu 2004. aasta juunis ning mida ajakohastati 2008. aastal,

 võttes arvesse Nicaragua põhiseadust,

 võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A. arvestades, et alates 18. aprillist 2018, kui puhkesid sotsiaalsed meeleavaldused Nicaragua sotsiaalkindlustussüsteemi kavandatavate reformide ning presidendipaari Daniel Ortega ja Rosario Murillo üha autokraalikuma valitsuse vastu, on olukord Nicaraguas järjest halvenenud ning muutunud tõsiseks ja laiaulatuslikuks kriisiks, sest Ortega on reageerinud meeleavaldustele enneolematu vägivalla ja repressioonidega, kasutades nii poolsõjaväelisi ja mässuvastaseid relvajõude kui ka tavapäraseid julgeolekujõude;

B. arvestades, et repressioonide tõttu on viimase aasta jooksul vähemalt 300 inimest hukkunud, enam kui 3000 on saanud vigastada, üle 700 inimese on vangis ning kümned tuhanded on läinud eksiili või põgenenud naaberriikidesse;

C. arvestades, et Ameerika Inimõiguste Komisjoni (IACHR) ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo on juhtinud tähelepanu mitmetele rikkumistele seoses sellega, kuidas valitsus on meeleavaldustele reageerinud, muu hulgas politsei ebaproportsionaalsele ja meelevaldsele jõukasutamisele (sh tulirelvade kasutamine ja kohtuvälised hukkamised), inimeste meelevaldsele ja ebaseaduslikule kinnipidamisele ja sunniviisilisele kadumisele, kinni peetud meeleavaldajate väärkohtlemisele ja piinamisele (sh seksuaalvägivald), snaiprite kasutamisele, võimudega koostööd tegevate relvastatud tsiviilisikute osalemisele meeleavalduste mahasurumisel ja sellise vägivalla lubamisele võimude poolt, aga ka arstiabi saamise takistamisele kokkupõrgetes vigastada saanute jaoks;

D. arvestades, et repressioonid hõlmavad ka tõsiseid rünnakuid ajakirjanduse ja vaba meedia vastu, sh tsensuuri, meediaväljaannete sulgemist ning ajakirjanike meelevaldset vahistamist ja kinnipidamist;

E. arvestades, et Nicaragua valitsus peatas 2018. aasta detsembris Ameerika Inimõiguste Komisjoni valdkondadevahelise sõltumatute ekspertide rühma ja Nicaragua erakorralise järelevalvemehhanismi tegevuse riigis;

F. arvestades, et poliitilise kriisi tõttu on Nicaragua juba niigi raskustes majandus veel suuremasse langusse pööranud, mis suurendab tööpuudust ja muid tõsiseid tagajärgi elanikkonna jaoks riigis, mis oli niigi üks piirkonna vaesemaid;

G. arvestades, et Euroopa Parlamendi ajutine delegatsioon külastas Nicaraguat 23.–26. jaanuaril 2019, et olukorda hinnata; arvestades, et delegatsioon esitas võimudele kolm selget nõudmist: vabastada kõik poliitvangid, lõpetada repressioonid ning lubada inimõigusorganisatsioonidel riigis taas tegutseda;

H. arvestades, et demokraatia ja õigusriigi põhimõtete järgimine on Nicaraguas viimase kümne aasta jooksul unarusse jäetud; arvestades, et demokraatia ja õigusriigi arendamine ja tugevdamine ning inimõiguste ja põhivabaduste austamine peavad olema ELi välispoliitika, sealhulgas 2012. aastal Euroopa Liidu ja Kesk-Ameerika riikide vahel sõlmitud assotsieerimislepingu lahutamatu osa;

I. arvestades, et Ortega on alates 2007. aastast kolm korda järjest presidendiks valitud, ehkki Nicaragua põhiseadusega on järjestikustel valimistel tagasivalimine keelatud – see näitab, kui korrumpeerunuks ja autoritaarseks on riik muutunud; arvestades, et ELi institutsioonid ja Ameerika Riikide Organisatsioon kritiseerisid rikkumiste tõttu teravalt 2011. aasta ja 2016. aasta valimisi, mis viidi läbi ilma nimetatud organisatsioonide vaatlejate ja teiste usaldusväärsete rahvusvaheliste vaatlejate osaluseta;

1. mõistab hukka Nicaraguas jätkuvad repressioonid ja tõsised inimõiguste rikkumised, kodanikuühiskonna esindajate ja ajakirjanike kohtlemise kurjategijatena, politsei ja poolsõjaliste rühmituste ebaproportsionaalse jõukasutamise meeleavalduste mahasurumisel, pidevad ahistamisjuhtumid ning opositsiooni meeleavaldustel osalenud inimeste ebaseadusliku vahistamise ja meelevaldse kinnipidamise;

2. peab murettekitavaks, et kodanikuühiskonna tegutsemisruumi ja teisitimõtlejate väljendusvabadust piiratakse Nicaraguas üha rohkem, muu hulgas suletakse sõltumatuid meediaväljaandeid, tühistatakse kodanikuühiskonna organisatsioonide tegutsemislube ning konfiskeeritakse nende kaupu ja vara;

3. mõistab hukka Nicaragua valitsuse otsuse keelata riigis Ameerika Inimõiguste Komisjoni valdkondadevahelise sõltumatute ekspertide rühma ja Nicaragua erakorralise järelevalvemehhanismi tegevus ning võtta tagasi ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroole esitatud visiidikutse; nõuab tungivalt, et Nicaragua ametivõimud lubaksid neil organitel taas riigis tegutseda ning jätkaksid nendega koostööd;

4. peab kiiduväärseks otsust kergendada saja meeleavalduste järel vahistatud vangi karistust, kuid peab kahetsusväärseks, et sadu inimesi peetakse ikka veel ebaseaduslikult kinni; nõuab kõikide poliitilistel põhjustel kinni peetavate viivitamatut vabastamist ning kordab, et kõikidele vangidele tuleb alati tagada nõuetekohane menetlus ja nad peavad saama kasutada kõiki Nicaragua põhiseaduses sätestatud õiguslikke tagatisi;

5. toonitab, et valitsuse ja opositsiooni vaheline poliitiline dialoog on väga tähtis; peab kiiduväärseks riikliku dialoogi jätkumist Nicaragua valitsuse ja kodanike alliansi vahel, mis on esimene positiivne samm praeguse poliitilise kriisi läbirääkimiste abil ületamise suunas, ning juhib tähelepanu asjaolule, et kriisist on võimalik üle saada üksnes läbirääkimiste abil;

6. kutsub kõiki osapooli üles osalema läbirääkimistel heas usus ning läbipaistvalt ja kaasavalt, kaasates ka kodanikuühiskonna osalejaid; on veendunud, et läbirääkimistel tuleks ühe prioriteedina arutada ka vangide olukorda, sest sajad süütud inimesed on endiselt vangis;

7. peab kahetsusväärseks, et Nicaragua ametivõimud ei pidanud Euroopa Parlamendi delegatsiooni visiidi ajal kinni antud lubadustest, ahistades delegatsiooniga kohtunud poliitvange;

8. peab äärmiselt murettekitavaks uut rahapesu, terrorismi rahastamise ja massihävitusrelvade leviku tõkestamise seadust, mis võeti vastu 16. juulil 2018 ning mille artiklid 394 ja 395 sisaldavad terrorismi ebamäärast määratlust, mis paistab olevat koostatud just rahumeelsete meeleavaldajate karistamiseks; mõistab hukka asjaolu, et seda seadust on korduvalt kasutatud meeleavaldajate, ajakirjanike ja aktivistide kinnivõtmiseks;

9. nõuab, et EL jätkaks Nicaragua olukorra jälgimist, ning kutsub nõukogu, komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles hindama võimalust määrata juhul, kui läbirääkimistel edusamme ei tehta ja Euroopa Parlamendi delegatsiooni esitatud nõudmisi (vabastada poliitvangid, lõpetada repressioonid ning lubada inimõigusorganisatsioonidel riigis taas tegutseda) ei täideta, Nicaraguas toime pandud inimõiguste rikkumiste eest vastutavatele isikutele sihipärased personaalsed sanktsioonid;

10. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Ameerika Riikide Organisatsiooni peasekretärile, Euroopa – Ladina-Ameerika parlamentaarsele assambleele, Kesk-Ameerika Parlamendile, Lima rühmale ning Nicaragua Vabariigi valitsusele ja parlamendile.

[1] ELT C 252, 18.7.2018, lk 189.

[2] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0238.

Viimane päevakajastamine: 13. märts 2019Õigusalane teave