Menetlus : 2019/2582(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B8-0199/2019

Esitatud tekstid :

B8-0199/2019

Arutelud :

Hääletused :

PV 14/03/2019 - 11.15
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2019)0217

<Date>{11/03/2019}11.3.2019</Date>
<NoDocSe>B8‑0199/2019</NoDocSe>
PDF 186kWORD 62k

<TitreType>RESOLUTSIOONI ETTEPANEK</TitreType>

<TitreSuite>nõukogu ja komisjoni avalduste alusel</TitreSuite>

<TitreRecueil>vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2</TitreRecueil>


<Titre>kliimamuutuste kohta</Titre>

<DocRef>(2019/2582(RSP))</DocRef>


<RepeatBlock-By><Depute>Kathleen Van Brempt, Jytte Guteland, Miriam Dalli</Depute>

<Commission>{S&D}fraktsiooni S&D nimel</Commission>

</RepeatBlock-By>

Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B8-0195/2019

B8‑0199/2019

Euroopa Parlamendi resolutsioon kliimamuutuste kohta

(2019/2582(RSP))

Euroopa Parlament,

 võttes arvesse komisjoni 28. novembri 2018. aasta teatist „Puhas planeet kõigi jaoks. Euroopa pikaajaline strateegiline visioon, et jõuda jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni“ (COM(2018)0773),

 võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja selle Kyoto protokolli,

 võttes arvesse Pariisi kokkulepet, otsust 1/CP.21 ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärku (COP21) ning Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 11. konverentsi (CMP11), mis toimus 30. novembrist 11. detsembrini 2015 Prantsusmaal Pariisis,

 võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 24. istungjärku (COP24), Kyoto protokolli osaliste koosoleku 14. istungjärku (CMP14) ja Pariisi kokkuleppe osaliste koosolekuna toimiva osaliste konverentsi 3. istungjärku (CMA1.3), mis peeti 2.–14. detsembril 2018 Poolas Katowices,

 võttes arvesse ÜRO kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ja kestliku arengu eesmärke,

 võttes arvesse oma 25. oktoobri 2018. aasta resolutsiooni Poolas Katowices toimuva 2018. aasta ÜRO kliimamuutuste konverentsi (COP24) kohta[1],

 võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 22. märtsi 2018. aasta kohtumise järeldusi,

 võttes arvesse valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) eriaruannet „Globaalne soojenemine 1,5 °C“, selle 5. hindamisaruannet (AR5) ja selle kokkuvõtvat aruannet,

 võttes arvesse 27. novembril 2018. aastal vastu võetud ÜRO 9. aruannet keskkonnaheite erinevuste kohta,

 võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni resolutsiooni ettepanekut,

 võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A. arvestades, et Katowices toimunud COP24 tulemusena võeti vastu Katowice reeglistik, millega tagatakse õigusselgus Pariisi kokkuleppe rakendamisel;

  1. tunneb heameelt, et avaldatud on komisjoni teatis „Puhas planeet kõigi jaoks. Euroopa pikaajaline strateegiline visioon, et jõuda jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni“, milles toonitatakse võimalusi ja probleeme, mida toob Euroopa elanike ja Euroopa majanduse jaoks üleminek nullilähedasi kasvuhoonegaaside heitkoguseid tekitavale majandusele, ning pannakse alus laiaulatuslikule arutelule, kuhu on kaasatud ELi institutsioonid, liikmesriikide parlamendid, ettevõtlussektor, valitsusvälised organisatsioonid, akadeemilised ringkonnad ja muud teadusorganisatsioonid, ametiühingud, piirkonnad, linnad ja kogukonnad, samuti kodanikud; toetab eesmärki viia 2050. aastaks kasvuhoonegaaside netoheide nullini ning soovitab liikmesriikidel tungivalt teha sama 2019. aasta mais Sibius toimuva erakorralise ELi tippkohtumise tulevase Euroopa tasandi arutelu raames; kutsub liikmesriike üles võtma endale kohustuseks püüelda selle eesmärgi saavutamise nimel nõutava ambitsiooni poole;
  2. rõhutab, et kliimamuutused mõjutavad Euroopa kodanikke juba praegu vahetult; rõhutab, et Euroopa Keskkonnaameti andmetel oli aastatel 2010–2016 äärmuslikest ilmastiku- ja kliimaoludest põhjustatud iga-aastane keskmine kahjum liidus ligikaudu 12,8 miljardit eurot ning kui edasisi meetmeid ei võeta, võivad ELi kliimakahjud ulatuda 2080. aastaks vähemalt 190 miljardi euroni, mis tähendab heaolu netovähenemist suurusjärgus 1,8 % liidu praegusest SKPst; toonitab, et heite kõrge taseme stsenaariumi korral võivad üleujutustest tingitud iga-aastased kulud ELis ulatuda 2100. aastaks 1 triljoni euroni ning et ilmaga seotud katastroofid võivad mõjutada 2100. aastaks ligikaudu kaht kolmandikku Euroopa elanikest; praegu on see osakaal 5%; lisaks rõhutab, et vastavalt Euroopa Keskkonnaameti andmetele kannatavad 50% asustatud piirkondadest ELis 2030. aastaks tõsise veenappuse käes;
  3. rõhutab, et IPCC 1,5 °C eriaruande kohaselt tähendab globaalse soojenemise piiramine 1,5 °C-ga, ilma ületamiseta või piiratud ületamisega seda, et kasvuhoonegaaside netoheide tuleb kogu maailmas viia nullini hiljemalt 2067. aastaks, ning ülemaailmsete kasvuhoonegaaside heitkoguste piiramine maksimaalselt 27,4 gigatonni CO2-ekvivalendini (GtCO2eq) aastas tuleb saavutada 2030. aastaks; rõhutab, et neid tähelepanekuid arvestades peab liit ülemaailmse liidrina ning selleks, et säilitada võimalus hoida ülemaailmne temperatuur 2100. aastaks alla 1,5°C, püüdma viia võimalikult varakult ja hiljemalt 2050. aastaks kasvuhoonegaaside heide nullini;
  4. väljendab muret heitkoguste erinevusi käsitleva ÜRO 2018. aasta aruande üle, milles leitakse, et praegused tingimusteta riiklikult kindlaksmääratud panused ületavad kaugelt Pariisi kokkuleppe kliimasoojenemise piirmäära (alla 2 °C), mis toob selle asemel 2100. aastaks kaasa hinnangulise soojenemise 3,2°C[2]; rõhutab, et kõik osapooled peavad kiiresti suurendama 2020. aastaga seotud kliimaalast ambitsiooni;

Sajandi keskpaigani ulatuva Euroopa heiteneutraalsuse strateegia võimalused

  1. arvab, et Euroopa peab olema kliimaneutraalsuse valdkonnas teejuhiks, investeerides kestlikesse ja innovaatilistesse tehnoloogilistesse lahendustesse, jõustades elanikke ja kooskõlastades tegevuse kõige olulisemates valdkondades, nagu energeetika, tööstuspoliitika ja teadusuuringud, ennetades samal ajal energiaostuvõimetust, tagades sotsiaalse õigluse õiglase ülemineku jaoks, mis hõlmab ümberõppe ja täiendusõppe programme, mis on peamine viis saavutada hiljemalt 2050. aastaks edukas üleminek nullilähedasi kasvuhoonegaaside heitkoguseid tekitavale majandusele;

 

  1. märgib, et strateegias esitatakse kaheksa võimalust majanduslikuks, tehnoloogiliseks ja sotsiaalseks üleminekuks, mis on vajalik selleks, et liit saaks täita Pariisi kokkuleppe pikaajalist temperatuurieesmärki; peab kahetsusväärseks, et strateegias ei käsitletud ühtegi 2050. aasta eelset nullilähedaste kasvuhoonegaaside heitkoguste võimalust; märgib, et vaid kaks neist võimaldaksid liidul jõuda hiljemalt 2050. aastaks nullilähedaste kasvuhoonegaaside heitkogusteni ning toonitab, et see nõuab kiiret ja koordineeritud tegevust ja märkimisväärseid jõupingutusi kohalikul ja piirkondlikul tasandil lisaks liikmesriikide ja Euroopa tasandile, hõlmates ka kõiki muid kui avaliku sektori osalejaid; tunnistab, et piirkondlikud kindlaksmääratud panused ja kohalikud kindlaksmääratud panused võivad olla selle heitkogustega seotud erinevuste vähendamise olulised tööriistad; tuletab meelde liikmesriikide kohustust võtta vastu riiklikud pikaajalised strateegiad, nagu on sätestatud juhtimismääruses[3]; seepärast palub liikmesriikidel kehtestada selged lühi- ja pikaajalised Pariisi kokkuleppe eesmärkidega sidusad sihtmärgid ja poliitikameetmed ning näha ette investeerimistoetus nullilähedaste kasvuhoonegaaside heitkogustega seotud valikutele;
  2. juhib tähelepanu asjaolule, et vastavalt komisjoni prognoosidele suureneb ELi SKP heiteneutraalsuse stsenaariumide korral eeldatavasti rohkem kui väiksema heitkoguse vähenemise stsenaariumide korral, ning mõlemal juhul levivad mõjud liikmesriikide erinevuste tõttu ELis ebaühtlaselt, muu hulgas SKP elaniku kohta ja energiaallikate jaotuse CO2-mahukuse mõistes; on seisukohal, et tegevusetus oleks kõige kulukam stsenaarium ja selle tagajärjeks ei oleks mitte ainult SKP tohutu vähenemine Euroopas, vaid see suurendaks ka majanduslikku ebavõrdsust liikmesriikides ja piirkondades ja nende vahel, sest tegevusetuse tagajärjed tabavad ühtesid eeldatavasti rohkem kui teisi;
  3. märgib murega, et ELi energiaimpordi sõltuvus on praegu ligikaudu 55%; toonitab, et kasvuhoonegaaside heite nulliviimise stsenaariumi korral langeks see 2050. aastaks 20%-ni, mõjutades positiivselt ELi kaubandusbilanssi ja geopoliitilist positsiooni; märgib, et kumulatiivne sääst fossiilkütuste impordikuludelt aastatel 2031–2050 oleks 2–3 triljonit eurot, mida võiks kasutada kestlikeks ja õiglasteks investeeringuteks;
  4. toonitab, et vähenenud õhusaaste kasvuhoonegaaside heite nulliviimise stsenaariumi korral vähendaks tahketest peenosakestest tingitud enneaegse surma juhtumeid enam kui 40%; märgib, et sellise stsenaariumi korral väheneksid tervisekahjud ligikaudu 200 miljardi euro võrra aastas;
  5. märgib, et need valikud hõlmavad mitmete süsinikdioksiidi kõrvaldamise tehnoloogiate kasutamist, sealhulgas süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise või kasutamise kaudu ning õhu otsese kogumise kaudu, mida tuleb alles suuremahuliselt rakendama asuda; on sellegipoolest seisukohal, et ELi kasvuhoonegaaside nulliviimise strateegias tuleks seada prioriteetsele kohale otsene heitkoguste vähendamine ja meetmed, millega kaitstakse ja tõhustatakse ELi looduslikke sidujaid ja reservuaare, ning selles tuleks seada eesmärgiks vaid selliste süsinikdioksiidi kõrvaldamise tehnoloogiate kasutamine, kus puuduvad otsese heitevähendamise võimalused; on veendunud, et 2030. aastaks tuleb võtta täiendavaid meetmeid, et liit ei peaks toetuma sellisele süsiniku kõrvaldamise tehnoloogiale, mis ohustaks tõsiselt ökosüsteeme, bioloogilist mitmekesisust ja toiduga kindlustatust, nagu on kinnitatud ka IPCC 1,5 °C aruandes;

Kliimamuutuste sotsiaalsed aspektid ja õiglane üleminek

  1. rõõmustab komisjoni seisukoha üle, et netoheite nullini vähendamine on võimalik ilma reaalse töökohtade kaotuseta ja märgib heameelega ära üksikasjaliku hinnangu ülemineku kohta energiamahukas tööstuses; toonitab, et kui olukorraga tegeldakse hästi ja kõige haavatavamatele piirkondadele, sektoritele ja kodanikele antakse asjakohast abi, võib õiglane üleminek nullilähedaste kasvuhoonegaaside heitkogustele suurendada liidus töökohtade netoarvu – kogu liidu majandust hõlmav tööhõive kasvab kasvuhoonegaaside heite nulliviimise korral 2050. aastaks 2,1 miljoni lisatöökoha võrra; kui heitkoguseid vähendatakse alla 80%, kasvab tööhõive 1,3 miljoni lisatöökoha võrra; seetõttu leiab, et komisjon peaks töötama ELi oskuste ülevaate raames välja uuendatud oskuste kontrolli, mis hõlmaks piirkondlikke andmeid oskustega seotud vajaduste kohta kliimaneutraalse Euroopa jaoks, et toetada kõige haavatavamaid piirkondi, sektoreid ja inimesi ümberõppes ja täiendusõppes tulevikukindlate tasemel töökohtade jaoks samades piirkondades;
  2. rõhutab vajadust ennetava lähenemisviisi järele, et tagada ELi kodanike jaoks õiglane üleminek ja toetada piirkondi, mille majandus sõltub tegevusest, mis on seotud sektorite või tehnoloogiaga, mis peaksid tulevikus eeldatavasti vähenema või muutuma;
  3. on veendunud, et kliimamuutustega seotud üleminek Euroopas peab olema ökoloogiliselt, majanduslikult ja sotsiaalselt kestlik; rõhutab, et selleks, et tagada kõigi kodanikepoolne poliitiline heakskiit, on oluline võtta arvesse kliimaga seotud ja dekarboniseerimise meetmete jaotuvat mõju, eeskätt väikese sissetulekuga inimeste jaoks; seepärast on seisukohal, et kõikides ELi ja liikmesriikide kliimapoliitilistes meetmetes tuleks võtta täiel määral arvesse sotsiaalseid mõjusid, et tagada Euroopas sotsiaalne ja ökoloogiline ümberkujundamine; toonitab sellega seoses, et kohandatud ja piisavalt rahastatud strateegiad kõikidel tasanditel tuleb kujundada kaasavate protsesside alusel ja tihedas koostöös kohalike ja piirkondlike avaliku sektori asutuste, ametiühingute, haridusasutuste, kodanikuühiskonna organisatsioonide ja erasektoriga, tagamaks, et selle ülemineku käigus tagatakse kõikidele Euroopa elanikele sotsiaalne õiglus ja võrdsed võimalused, vältides samal ajal ebaproportsionaalseid mõjusid väikese sissetulekuga inimeste jaoks;
  4. tuletab meelde, et ligikaudu 50–125 miljonit Euroopa elanikku ohustab praegu energiaostuvõimetus[4]; toonitab, et energiasüsteemi ümberkujundamine võib mõjutada ebaproportsionaalselt väikese sissetulekuga inimesi ja suurendada veelgi energiaostuvõimetust; tunnistab, et energiapoliitika peab hõlmama sotsiaalset mõõdet ning tagama, et kedagi ei jäeta tähelepanuta; palub liikmesriikidel võtta tulevikku suunatud meetmeid, et tagada õiglane energiasüsteemi ümberkujundamine ja juurdepääs energiale kõigi ELi kodanike jaoks;
  5. arvab, et noortel on aina tugevamat sotsiaalset ja keskkonnaalast teadlikkust, millel on võim suunata meie ühiskondi kliimamuutustele vastupidava tuleviku poole, ning et noorte haridus on üks kõige mõjusamaid vahendeid kliimamuutuste vastu võitlemiseks; rõhutab vajadust kaasata aktiivselt nooremad põlvkonnad rahvusvaheliste, kultuuridevaheliste ja põlvkondadevaheliste suhete rajamisse, mis toetavad kultuurilist muutust, mis toetab üleilmseid jõupingutusi kestlikuma tuleviku saavutamiseks;
  6. peab kiiduväärseks, et inimesed kõikjal Euroopas muutuvad kliimaõiglust nõudvates meeleavaldustes aktiivsemaks, eeskätt koolistreikide kaudu; peab kiiduväärseks nende aktivistide üleskutseid jõulisema ambitsiooni järele ning arvab, et liikmesriikide, piirkondlikud ja kohalikud valitsused ning EL peaksid võtma neid üleskutseid kuulda;
  7. toonitab, et Euroopa kodanike kaasamine ja osalemine on Euroopa jaoks hädavajalik, et viia hiljemalt 2050. aastaks kasvuhoonegaaside heide nulli; julgustab nii riikliku, piirkondliku kui ka kohaliku tasandi kõiki valitsemistasandeid võtma kasutusele konkreetsed meetmed, millega ergutatakse ja hõlbustatakse kodanike osalemist üleminekul dekarboniseeritud ühiskonnale;

Vahe-eesmärgid

  1. tunnistab, et kümnend 2020–2030 on kõige olulisem, kui EL soovib viia 2050. aastaks heite nulli; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama jõulist keskpika perioodi eesmärki 2030. aastaks, kuna see on vajalik, et tuua turule piisavat stabiilsust investeerimiseks ning kasutada täiel määral ära tehnoloogilise innovatsiooni võimalusi ning tugevdada Euroopa ettevõtete võimalusi asuda vähesaastava tootmise valdkonnas ülemaailmsele juhtpositsioonile;
  2. rõhutab, et kasvuhoonegaaside heite kõige kulutasuvamal viisil nulliviimine 2050. aastaks eeldab 2030. aastaks nõudlikumate eesmärkide püstitamist ja nende kooskõlastamist 2050. aasta nullheite stsenaariumidega; peab kõige tähtsamaks, et liit annaks hiljemalt septembris 2019 New Yorgis toimuval ÜRO kliimatippkohtumisel selgelt märku, et on valmis oma panust Pariisi kokkuleppesse uuesti kaaluma;
  3. toetab liidu riiklikult kindlaks määratud panuse ajakohastamist kogu majandust hõlmava eesmärgiga vähendada liidusisest kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks 55% võrreldes 1990. aasta tasemetega; kutsub seetõttu ELi juhte üles toetama sellele vastavalt liidu riiklikult kindlaks määratud panuse ambitsioonitaseme suurendamist mais 2019 Sibius toimuval ELi erakorralisel tippkohtumisel, pidades silmas 2019. aasta septembris toimuvat ÜRO kliimatippkohtumist;
  4. seepärast on seisukohal, et komisjon peaks hiljemalt 2030. aasta kliimapaketi ja muude asjakohaste õigusaktide 2022–2024. aastate ülevaatamiste käigus esitama seadusandlikud ettepanekud, millega suurendatakse ambitsioonitaset kooskõlas ajakohastatud riiklikult kindlaksmääratud panuste ja netoheite nullini vähendamise eesmärgiga; on veendunud, et kui 2030. aastaks piisavalt nõudlikke eesmärke ei seata, piirab see tulevasi võimalusi ja võib näiteks piirata teatavate CO2-heite kulutõhusa vähendamise võimaluste kasutatavust; peab neid läbivaatamisi vajalikuks, et tagada ELi kliimakohustuste täitmine;
  5. on veendunud, et turgude suurema stabiilsuse tagamiseks oleks ELil kasulik kehtestada 2040. aastaks täiendava heite vähendamise vahe-eesmärk, mis võib stabiilsust suurendada ja tagada 2050. aasta eesmärgi täitmise;
  6. peab vajalikuks vaadata korrapäraselt üle ELi netoheite nullini vähendamise strateegia, kuna selline ülevaatamine peaks põhinema 5-aastasel ülemaailmsel ülevaatel, nagu on ette nähtud Pariisi kokkuleppes, ning selles tuleks võtta arvesse tehnoloogilist ja ühiskondlikku arengut ning valitsusväliste osalejate ja Euroopa Parlamendi panust;

Valdkondlikud panused

  1. rõhutab, et netoheidet tuleb nullini vähendada kõigis majandussektorites ja kõik valdkonnad peaksid ühistele heite vähendamise pingutustele kaasa aitama; seepärast kutsub komisjoni üles arendama võimalusi kliimaneutraalsuse saavutamiseks kõikide sektorite jaoks; rõhutab sellega seoses põhimõtte „saastaja maksab“ tähtsust;

 

  1. rõhutab eri poliitikavaldkondades võetavate mitmesuguste kliimapoliitika meetmete ja õigusaktide tähtsust, kuid hoiatab, et hajutatud lähenemisviis võib tekitada vastuolusid ega võimalda ELil jõuda 2050. aastaks nullilähedasi kasvuhoonegaaside heitkoguseid tekitava majanduseni; arvab, et vajalik on üldine lähenemisviis Euroopa kliimaõiguse kujul ning palub komisjonil uurida seda viivitamatult;

 

  1. juhib tähelepanu mõjule, mida HKSi reform on avaldanud ELi saastekvootide hindadele ning tunneb heameelt, et usaldus süsteemi vastu on tõusuteel;
  2. tunnustab rolli, mis süsinikdioksiidi kogumisel ja säilitamisel on IPCC 1,5 °C eriaruandes enamiku 1,5C stsenaariumide puhul; peab vajalikuks suurendada tööstusprotsessides süsiniku keskkonnaohutut kogumist ja säilitamist ning kasutamist, mille tulemuseks on heite netovähenemine tänu heite vältimisele või CO2 püsivale kogumisele; märgib murega, et praegu ei kaasne paljude süsiniku kasutamise tehnoloogiatega püsiv heite vähenemine ning seepärast kutsub komisjoni üles töötama välja tehnilised kriteeriumid, millega tagatakse vaid kontrollitavaid tulemusi saavutava tehnoloogia toetamine;

Energiapoliitika

  1. tuletab meelde, et liit on viimastel kümnenditel suutnud edukalt lahutada kasvuhoonegaaside heitkogused majanduskasvust ning on heitkoguseid vähendanud, eelkõige energiatõhususe ja taastuvate energiaallikate kasutuselevõtu kaudu;

 

  1. on veendunud, et ELi juhtpositsioon taastuvenergia ja energiatõhususe valdkonnas näitab ülejäänud maailmale, et puhtale energiale üleminek on võimalik ning on kasulik mitte ainult kliimamuutuste vastu võitlemise seisukohast;

 

  1. märgib, et nullilähedasi kasvuhoonegaaside heitkoguseid tekitavale majandusele üleminek nõuab praeguse lähtetasemega võrreldes märkimisväärseid lisainvesteeringuid ELi energiasüsteemi ja sellega seotud taristusse, nimelt suurusjärgus 175–290 miljardit eurot aastas;

 

  1. rõhutab, kui oluline on võtta vastu integreeritud, sektoriülene lähenemisviis, et hõlbustada dekarboniseerimise püüdlusi kogu energiasüsteemis ja muudes seonduvates sektorites ning saada kasu suuremast tõhususest; tunnistab, et energiasüsteemide integreerimine võib pakkuda suuremat paindlikkust, paremat süsteemitõhusust, taastuvenergia suuremat kasutuselevõttu kõikide energiakandjate lõikes ning lõppkokkuvõttes kulutõhusat energiasüsteemi ümberkujundamist;
  2. toob esile taastuvenergia allikate keskse rolli üleminekul nullilähedasi kasvuhoonegaaside heitkoguseid tekitavale majandusele, kuna energia arvele langeb praegu 75% Euroopa kasvuhoonegaaside heitest;
  3. nõuab ülimalt energiatõhusat ja taastuvenergial põhinevat energiasüsteemi ning palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta selles suhtes kõik vajalikud meetmed, kuna sellel on ülekanduv mõju kõigile majandussektoritele; rõhutab, et kõik valikud eeldavad hiljemalt 2050. aastaks energiasektori täielikult heitevabaks muutmist, fossiilkütuste kasutamise järsku vähendamist ja taastuvate energiaallikate kasutamise kiiret levikut;
  4. toonitab energiatõhususe panust energiavarustuskindlusesse, majanduslikku konkurentsivõimesse, keskkonnakaitsesse ning energiaarvete vähendamisse ja kodude kvaliteedi parandamisse; kinnitab energiatõhususe olulist rolli ettevõtlusvõimaluste ja tööhõive loomisel ning selle ülemaailmset ja piirkondlikku kasu; seepärast tuletab meelde, et energialiidu juhtimise määruses on kehtestatud energiatõhususe esikohale seadmise põhimõte ning selle kohaldamist tuleks kasutada täiel määral ära kogu energiaahelas ning käsitleda seda iga 2050. aasta netoheite nullini vähendamise eesmärgi saavutamiseks tehtava valiku alusena;
  5. Rõhutab vajadust tagada Euroopa energiaturu edasist integreerimist, et vähendada tõhusaimalt energiasektori süsinikdioksiidiheidet, hõlbustada investeeringuid taastuvenergiat enim tootvatesse kohtadesse, ning julgustada kodanike aktiivset osalemist, et kiirendada energiaalast üleminekut CO2-neutraalsele ja kestlikule majandusele ning vähendada energiaostuvõimetust; peab hädavajalikuks suurendada liikmesriikide omavahelist ühendust, sealhulgas soodustada rohkem piiriüleseid toetuskavasid;
  6. märgib, et ELi ehitussektor moodustab praegu 40% Euroopa energia lõpptarbimisest ja 36% CO2-heitest[5]; nõuab energiasäästupotentsiaali kasutamist ja süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamist kooskõlas hoonete energiatõhususe direktiivi[6] eesmärgiga saavutada 2050. aastaks väga energiatõhus ja vähese CO2-heitega hoonefond; rõhutab, et hoonete tõhusam energiatarbimine on oluline võimalus Euroopa kasvuhoonegaaside heite edasiseks vähendamiseks; on lisaks seisukohal, et madala energianõudlusega ja täielikult taastuvenergiaga varustatud hoonete saavutamine on Pariisi lepingu ja ELi majanduskasvu, kohalike töökohtade ja kogu Euroopa kodanike elutingimuste parandamise kava eeltingimus;
  7. palub kõigil valitsustasanditel, nii riiklikul, piirkondlikul kui ka kohalikul tasandil, võtta kasutusele meetmed, millega ergutada kodanike osalemist energiasüsteemi ümberkujundamises ja soodustada parimate tavade vahetamist;

Tööstuspoliitika

  1. leiab, et majanduslik jõukus, tööstuse ülemaailmne konkurentsivõime ja kaugeleulatuv kliimategevus tugevdavad üksteist vastastikku;
  2. kordab, et üleminek nullilähedase kasvuhoonegaaside heitega majandusele kujutab ELi jaoks väljakutseid ja võimalusi ning vaja on investeerida tööstuslikesse uuendustesse, sealhulgas digitaalsetesse tehnoloogiatesse, ja keskkonnasäästlikesse tehnoloogiatesse, et soodustada jätkusuutlikku majanduskasvu, tugevdada konkurentsivõimet ülemaailmsel tasandil, suurendada tulevikus vaja minevaid oskusi ja luua miljoneid kvaliteetseid töökohti, näiteks kasvavas ringmajanduse, biomajanduse ja nullheitega transpordi valdkonnas;
  3. rõhutab energiamahukate tööstusharude rolli ELi pikaajalise kasvuhoonegaaside vähendamise strateegia elluviimisel; on seisukohal, et ELi vähese CO2-heitega tööstusliku juhtpositsiooni ja tööstustoodangu säilitamine ELis, Euroopa tööstusharude konkurentsivõime säilitamine ja süsinikdioksiidi lekke ohu vältimine eeldab arukaid ja sihipäraseid poliitilisi raamistikke; kutsub komisjoni üles esitama energiamahukatele tööstusharudele uut ja integreeritud ELi tööstuslikku kliimastrateegiat, et toetada üleminekut konkurentsivõimelisele nullilähedase heitekogusega rasketööstusele;
  4. kutsub komisjoni üles töötama välja tööstusstrateegiat ja meetmeid, mis võimaldaksid Euroopa tööstusel võrdsetel tingimustel ülemaailmselt konkureerida; on seisukohal, et komisjon peaks selle poliitika osana uurima täiendavate meetmete, mis kaitseksid tööstusharusid toodete importimisel süsinikdioksiidi lekke ohus eest ja asendaksid, kohandaksid või täiendaksid olemasolevaid süsinikdioksiidi lekke meetmeid, tõhusust ja WTO-ga kokkusobivust;
  5. rõhutab, et tööstusprotsesside heitkoguseid tuleb käsitleda palju suuremas ulatuses; juhib tähelepanu sellele, et IPCC eriaruande 1.5 kohaselt peab tööstusharu CO2 heitkoguste vähendamine olema 2050. aastal võrreldes 2010. aastaga 65–90% madalam ning selliseid vähendamisi on võimalik saavutada ainult uute ja olemasolevate tehnoloogiate, sealhulgas süsinikdioksiidi kogumise, kasutamise ja ladustamise, kombinatsioonide abil;
  6. tuletab meelde, et esimese suurema kliimaneutraalsust saavutava majandusena on Euroopa ettevõtetel rahvusvahelistel turgudel eelis saada säästva ja ressursitõhusa tootmise alal ülemaailmseks liidriks; rõhutab, et hilinenud või ebapiisav tegevus kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks hiljemalt 2050. aastaks põhjustab põhjendamatuid ökoloogilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid kulusid ning vähendab Euroopa tööstussektori tulevast konkurentsivõimet;
  7. usub lisaks, et EL peab looma uuenduslike, vähese CO2-heitega toodete ja tehnoloogiate jaoks tugevad väärtusahelad

Teiste sektorite panus

  1. märgib, et strateegias kinnitatakse, et transpordisektoris jätkub kasvuhoonegaaside heite suurenemine ning et kehtivast poliitikast ei piisa, et transpordisektor 2050. aastaks heitevabaks muuta; rõhutab, et tähtis on tagada lennutranspordi üleminekut raudteetranspordile ning liikumist ühistranspordi ja jagatud liikuvuse suunas; märgib, et maanteetransport moodustab umbes viiendiku ELi süsinikdioksiidi heitkogustest; kutsub seetõttu liikmesriike ja komisjoni üles astuma otsustavaid samme, et võimaldada kõikide liikmesriikide tarbijatele juurdepääsu null- ja vähese heitega sõidukitele, vältides samas vanade rohkelt saastavate sõidukite suuremat kasutuselevõttu madala sissetulekuga liikmesriikides; rõhutab lisaks arukate tehnoloogiate, näiteks aruka laadimise infrastruktuuri rolli, et luua sünergia transpordi elektrifitseerimise ja taastuvate energiaallikate kasutamise vahel;
  2. rõhutab, et kogu ELi majanduse kliimaneutraalsuse saavutamiseks peavad kõik sektorid, sealhulgas rahvusvaheline lennundus ja laevandus, andma oma panuse; märgib, et komisjoni analüüsi kohaselt ei vähenda Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni ja Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni globaalsed eesmärgid ja meetmed, isegi kui need on täielikult rakendatud, hetkel heitkoguseid vajalik määral ning vaja on olulisi täiendavaid meetmeid, mis oleksid kooskõlas kogu majanduse eesmärgiga viia heitkogused nullilähedale; rõhutab vajadust investeerida nendes sektorites null- ja vähese CO2-heitega tehnoloogiatesse ja kütustesse; kutsub komisjoni üles nendes sektorites rakendama „saastaja maksab“ põhimõtet, eelkõige seoses petrooleumi maksustamise ja lennupiletite hindadega; tuletab meelde, et rahvusvahelisest laevandusest heituvate kasvuhoonegaaside hulk on prognoositud 2050. aastaks suurenema koguni 250%; tunneb heameelt asjaolu üle, et rahvusvaheline laevandussektor on seadnud endale absoluutse eesmärgi kasvuhoonegaaside heitkogust vähendada; märgib murega väheseid edusamme selle eesmärgi kaasamisel lühi- ja keskmise tähtajaga meetmetesse ning muudesse konkreetsetesse meetmetesse;
  3. märgib, et umbes 60% praegusest ülemaailmsest metaanist eraldub põllumajandusest, prügilates ja reoveest ning fossiilkütuste tootmisest ja nende torujuhtme kaudu transportimisest; tuletab meelde, et metaan on tugev kasvuhoonegaas, mille 100-aastane soojenemispotentsiaal on 28 korda suurem kui CO2-l[7], ja et metaani heitkoguste vähendamine võib oluliselt vähendada osoonisisaldust maapinna lähedal ning selle negatiivset mõju õhu kvaliteedile ja inimeste tervisele; väljendab heameelt komisjoni kavatsuse üle vähendada asjaomaste sektorite metaani heitkoguseid, mis võiks veelgi vähendada osoonikontsentratsiooni ELis, ning edendada metaani vähendamist rahvusvaheliselt;
  4. kordab oma üleskutset, et komisjon võimalikult peatselt uuriks poliitilisi valikuid metaaniheite probleemi kiireks käsitlemiseks liidu vastavas strateegilises erikavas ning esitaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule seadusandlikud ettepanekud; rõhutab, et põllumajandusest saab 2050. aastaks üks peamisi ELi kasvuhoonegaaside heite allikaid, eelkõige metaani ja dilämmastikoksiidi heite tõttu; rõhutab põllumajandussektori potentsiaali kliimamuutustega seotud probleemide lahendamiseks, näiteks nii ökoloogiliste ja tehnoloogiliste uuenduste kui ka muldade süsinikdioksiidi kogumise abil;
  5. nõuab ühist põllumajanduspoliitikat, mis aitab kooskõlas kliimaneutraalsele majandusele üleminekuga kaasa kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisele; kutsub komisjoni üles tagama, et põllumajanduspoliitika, eelkõige ELi ja riiklikud fondid, oleks kooskõlas Pariisi lepingu sihtide ja eesmärkidega;
  6. on seisukohal, et pikaajaline strateegia ei pööra piisavalt tähelepanu majanduse esmatootmissektoritele ning et metsandus- ja põllumajandussektoritel ning nendega seotud kogukondadel on ebaproportsionaalselt suurema oht seista silmitsi kliimamuutuste kahjulike tagajärgedega; soovitab, et strateegia annaks selgelt märku, millise suuna need sektorid peaksid võtma, et suurendada vastupanuvõimet, parandada riskiennetust ja toetada ökosüsteeme ning teenuseid, millest majandus sõltub;
  7. rõhutab, kui oluline on tõhustada põllumajandusmudeleid, mis toetavad ilmastikutingimustele ja kahjuritele vastupidavaid põllumajandussüsteeme, parandavad mulla süsiniku sidumist, veesäilitamisvõimet ja põllumajanduslikku elurikkust;
  8. rõhutab, et kogu maailmas on pinnases rohkem süsinikku kui biosfääris ja atmosfääris; rõhutab seetõttu, kui oluline on ELis peatada muldade degradeerumist ja tagada ELi ühist tegevust muldade kvaliteedi ning süsiniku hoidmise võime säilitamiseks ja parandamiseks;
  9. avaldab kahetsust, et komisjoni strateegiasse ei ole kaasatud võimalust tugevdada ELi meetmeid fluoritud kasvuhoonegaasidega seoses; rõhutab, et HFC-de ebaseadusliku müümise ärahoidmine HFC-litsentsisüsteemi vastuvõtmisega, millega keelatakse HFC-de kasutamine sektorites, kus seda enam vaja ei ole, jaotatakse HFC-kvoote enampakkumise süsteemi kaudu ja rakendatakse täielikult F-gaasi määrus[8], millega keelatakse ära kogu SF6-e tarbetu kasutamine; aitab selgelt kaasa ELi Pariisi lepingu eesmärkide täitmisele;
  10. rõhutab vajadust kaasata kliimaalaseid ambitsioone kõikidesse ELi poliitikatesse, sealhulgas kaubanduspoliitikasse; nõuab tungivalt, et komisjon tagaks, et kõik ELi allkirjastatud kaubanduslepingud oleksid täielikult kooskõlas Pariisi lepinguga, kuna see garanteeriks lisaks ülemaailmse kliimamuutuste valdkonnaga seotud tegevuse parandamisele ka võrdsed võimalused mõjutatud sektoritele;

Metsade kliimapotentsiaali maksimeerimine jätkusuutliku biomajanduse kontekstis

  1. toetab aktiivset ja säästvat riigitasandi metsamajandust koos konkreetsete vahenditega tõhusa ja kestliku ELi biomajanduse edendamiseks, arvestades metsade suurt potentsiaali võimendada Euroopa kliimapüüdlusi (CO2 sidumise, säilitamise ja asendamise kaudu) ning saavutada hiljemalt 2050. aastaks nullheide; tunnistades kliimamuutustega kohanemise vajadust ja vajadust peatada elurikkuse vähenemist ning ökosüsteemide teenuste halvenemist ELis 2020. aastaks; ning töötada välja tõenditel põhinevat poliitikat, mis aitab rakendada ja rahastada ELi elurikkuse kaitse meetmeid;
  2. rõhutab vajadust muuta säästev metsamajandus konkurentsivõimelisemaks ja toetada praktilisi meetmeid, millel on märkimisväärne säilitamis- ja sidumisvõime, näiteks puidu kasutamine ehitusmaterjalina nii linnades kui ka maapiirkondades, fossiilkütuste asendamine ja paremad viisid vee säilitamiseks;
  3. tunnistab Euroopa metsastamise positiivset, kuid lõppkokkuvõttes piiratud potentsiaali; on seetõttu veendunud, et metsastamisalgatusi tuleb täiendada konkreetsete algatuste ja stiimulitega, mille eesmärk on suurendada sidumispotentsiaali, samal ajal kindlustades ja parandades olemasolevate metsamaade tervist, et saada kasu nii kliima, kestliku biomajanduse kui ka elurikkuse seisukohast; toetab seetõttu mahajäetud ja väheproduktiivse põllumajandusmaa metsastamist, metsamajandust ja metsaalade muundamise vähendamist muudeks maakasutusteks;
  4. juhib tähelepanu sellele, et ELi tegevus ja poliitika mõjutavad ka väljaspool Euroopat asuvaid looduslikke neeldajaid, maid ja metsi ning et ELi nullheite strateegia peaks vältima ELi meetmete kahjulikku mõju kliimale kolmandates riikides; kutsub sellega seoses komisjoni ja liikmesriike üles toetama Pariisi lepingu tugevaid rahvusvahelisi eeskirju, eriti mis puudutab lepingu artiklit 6, et vältida lünki raamatupidamises ja metsastamismeetmete topeltarvestamist, mis võivad vähendada maailma kliimamuutusi;
  5. nõuab tungivalt märgalade kui looduslike süsiniku eemaldajate kaitse ja taastamise suurendamist;
  6. rõhutab kauakestvate raietoodete rolli ja nende rolli LULUCFi sektoris aastani 2030; rõhutab, et tulevane raamistik peaks kaaluma panustamist ka põllumajandusmaasse, mitte ainult hallatud metsadesse ja metsastatud maadesse;

 

Teadusuuringud ja innovatsioon

  1. rõhutab vajadust töötada välja ühtne ja strateegiline Euroopa teadus- ja innovatsioonikava, mis keskendub sellele, kuidas saavutada nullilähedase heitgaaside kogusega majandust, ning et liidu ja riiklikud teadusuuringud ja innovatsiooniprogrammid on olulise tähtsusega Euroopa Liidu juhtpositsiooni hoidmiseks kliimamuutuste vastases võitluses;

 

  1. on veendunud, et kliimaküsimuste peavoolustamine peaks olema piisavalt integreeritud teadus- ja innovatsiooniprogrammide ettevalmistamisse ja rakendamisse;

 

  1. on seisukohal, et järgmise kahe aastakümne jooksul on vaja märkimisväärseid jõupingutusi teadusuuringute ja innovatsiooni vallas, et muuta vähese CO2-heitega ja CO2-neutraalsed lahendused kõigile kättesaadavaks ning sotsiaalselt ja majanduslikult elujõuliseks ning leida uusi lahendusi nullilähedasi kasvuhoonegaaside heitkoguseid tekitava majanduseni jõudmiseks;

 

  1. rõhutab Euroopa Parlamendi seisukohta, et programmi „Euroopa horisont“ kuludest tuleks vähemalt 35 % suunata kliimaeesmärkide saavutamisse, nii nagu see on asjakohane ja osana liidu üldisest eesmärgist võtta kliimameetmeid arvesse;

 

Rahastamine

  1. nõuab ELi heitkogustega kauplemise süsteemi innovatsioonifondi kiiret rakendamist ja esimese konkursi alustamist 2019. aastal, et suurendada investeeringuid vähese CO2-heitega tööstuslike läbimurdetehnoloogiate kasutusele võtmisesse paljudes sektorites, seda mitte ainult elektritootmises; vaid ka kaugkütte- ja tööstusprotsessides; nõuab, et mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2021–2027 ja selle programmid oleksid kooskõlas Pariisi lepinguga;
  2. leiab, et hiljemalt 2050. aastaks liidus netonullheite saavutamiseks tuleb kasutusele võtta märkimisväärsed erainvesteeringud; usub, et see nõuab investorite jaoks pikaajalist planeerimist, regulatiivset stabiilsust ja prognoositavust ning et tulevased ELi määrused peavad seda arvesse võtma; seetõttu rõhutab, et prioriteediks tuleks seada 2018. aasta märtsis vastu võetud säästva rahanduse tegevuskava rakendamine, sealhulgas pankade kapitalinõuete kalibreerimine ning kõrge süsinikusisaldusega varade usaldatavusnormatiivide käsitlemine, kindlustusseltside usaldatavusnormatiivid ja institutsionaalsete investorite varahaldurite kohustuste ajakohastamine;
  3. on seisukohal, et mitmeaastast finantsraamistikku aastateks 2021–2027 tuleks enne selle vastuvõtmist seoses eesmärgiga saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalne majandus hinnata ning et ELi eelarvest tulenevate kliimakindlate kulude jaoks tuleb kehtestada standardne katsemeetod;
  4. peab kahetsusväärseks, et fossiilkütuste toetused kasvavad ikka veel ligikaudu 55 miljardi euro võrra aastas; kutsub ELi ja liikmesriike[9] üles kõiki Euroopa ja riiklikke fossiilkütuste toetusi viivitamatult kaotama;
  5. rõhutab, kui oluline on luua õiglane üleminekufond, eriti süsinikdioksiidi heite vähendamisest kõige rohkem mõjutatud piirkondadele, muu hulgas söekaevanduspiirkondadele, ning olemasoleva kliimamuutuste rahastamise üldist sotsiaalset mõju; rõhutab sellega seoses vajadust, et pikaajalisel strateegial oleks teatud sektorites vajalike ümberkujundamiste tõttu laialdane avalikkuse heakskiit;

Tarbijate ja ringmajanduse roll

  1. rõhutab käitumuslike muutuste olulist mõju kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisele, sealhulgas kogu toiduainesüsteemis ja transpordisektoris ning eelkõige lennundussektoris; kutsub komisjoni üles uurima niipea kui võimalik poliitilisi valikuid, sealhulgas keskkonnaalast maksustamist, mis soodustaksid käitumise muutmist; rõhutab alt-üles algatuste, nagu näiteks linnapeade pakti, tähtsust käitumismuutuste edendamisel;
  2. märgib, et FAO statistika näitab, et kogu liha ja loomsete saaduste tarbimine elaniku kohta EL28 riikides on alates 1990ndatest aastatest vähenenud ja et selle jätkuva suundumuse toetamine koos tehnilise abiga ja leevendusmeetmetega võib oluliselt vähendada põllumajandustoodangu heidet;
  3. rõhutab, kui oluline on, et EL saavutaks mitte ainult energia, vaid ka toodete / materjalide asendamist, st fossiilkütusel põhinevate toodete või materjalide, mis tekitavad tootmise käigus palju heiteid, asendamine vahetamist energiaallikatest toodetud toodete kasuks;
  4. rõhutab, et väga suur osa energiatarbimisest ja seega kasvuhoonegaaside heitkogustest on otseselt seotud ressursside omandamise, töötlemise, transpordi, muundamise, kasutamise ja kõrvaldamisega; rõhutab, et ressursside haldamise ahela igas etapis on võimalik saavutada väga suur kokkuhoid; rõhutab seetõttu, et ressursside tootlikkuse suurendamine tõhususe suurendamise ja ressursside raiskamise vähendamise kaudu korduvkasutamise, ringlussevõtu ja ümbertöötlemise abil, võib oluliselt vähendada nii ressursside tarbimist kui ka kasvuhoonegaaside heidet, parandades samal ajal konkurentsivõimet ning luues ärivõimalusi ja töökohti; rõhutab ringmajanduse meetmete kulutõhusust; toonitab, et parem ressursitõhusus, ringmajanduse lähenemisviisid ja ringikujuline tootearendus aitavad kaasa tootmis- ja tarbimisharjumuste muutmisele ning jäätmete koguse vähendamisele;
  5. rõhutab tootepoliitika, näiteks keskkonnasäästlike riigihangete ja ökodisaini tähtsust; rõhutab, et ökodisaini direktiiv[10] on andnud olulise panuse ELi kliimaeesmärkidesse, vähendades kasvuhoonegaaside heitkoguseid 320 miljoni tonni CO2 ekvivalendi võrra aastas ja et hinnanguliselt hoiavad ELi tarbijad direktiivi tulemusena 2020. aastaks kokku kuni 112 miljardit eurot ehk umbes 490 eurot aastas leibkonna kohta; rõhutab vajadust kehtestada ringmajanduse nõuded osana ELi ökodisaini standarditest ja laiendada energiatõhususega seotud toodete kõrval praegust ökodisaini metoodikat ka teistele tootekategooriatele;

EL ja ülemaailmsed kliimameetmed

  1. rõhutab, et oluline on suurendada algatusi ja jätkata dialoogi asjakohastel rahvusvahelistel foorumitel ning tõhusat kliimadiplomaatiat, mille eesmärk on julgustada sarnaste poliitiliste otsuste vastu võtmist, et suurendada kliimamuutusi teistes piirkondades ja kolmandates riikides; kutsub ELi üles suurendama kliimamuutuste rahastamist ja tegema aktiivset tööd, et julgustada liikmesriike suurendama kliimaalaseid rahalisi toetusi (arenguabi, mitte laene) kolmandatesse riikidesse, mis peaksid olema lisaks ülemeremaade arenguabile, mitte topeltarvestatud nii arengu- kui ka kliimamuutusega seotud toetusena;
  2. avaldab kahetsust, et paljud teised suured majandused ei ole veel 2050. aasta strateegiate kallal töötanud; palub seetõttu nõukogul ja komisjonil suurendada kliimadiplomaatiat ja võtta muid asjakohaseid meetmeid teiste suurte majanduste julgustamiseks, et saaksime koos pikaajalisi Pariisi lepingu eesmärke saavutada;
  3. rõhutab tugeva ELi kliima- ja energiadiplomaatia ning juhtpositsiooni tähtsust ülemaailmse, mitmepoolse partnerluse ja ambitsioonide tugevdamisel kliimamuutuste vastases võitluses ja säästva arengu eesmärgil; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama ÜRO ühtseid raamistikke ja meetmeid;
  4. rõhutab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 2019. aasta septembri tippkohtumist, kus juhid saaksid kuulutada riiklikult kindlaksmääratud panuste suuremat ambitsiooni; on arvamusel, et EL peaks võtma seisukoha riiklikult kindlaksmääratud panuste ajakohastamise kohta varakult vastu, et jõuda tippkohtumisele hästi ettevalmistatuna ja teha lepinguosalistest rahvusvahelise koalitsiooniga tihedat koostööd, et toetada kliimamuutuste parandamist;

79. rõhutab, kui suurt kasu annaks ELi ja kolmandate riikide poliitikameetmete koostoime tugevdamine, eelkõige seoses CO2 hinnakujundamise mehhanismidega; kutsub komisjoni üles jätkama ja tõhustama koostööd ja toetust süsinikdioksiidi hinnakujunduse mehhanismide väljaarendamiseks väljaspool Euroopat, et jätkata heitkoguste vähendamist ja võrdsete tingimuste edendamist kogu maailmas; rõhutab, kui oluline on kehtestada keskkonnakaitsemeetmed, et tagada tegelikku ja täiendavat kasvuhoonegaaside vähendamist, ning kutsub seetõttu komisjoni üles toetama Pariisi lepingu artikliga 6 seotud rangete ja kindlate rahvusvaheliste eeskirjade kehtestamist, et vältida lünki heitkoguste vähendamisega seotud raamatupidamises või topeltarvestusi;

°

° °

80. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

[1] Vastuvõetud tekstid, P8_TA-PROV(2018)0430.

[2] UNEP, „The Emissions Gap Report 2018“, lk 10

[3] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1999, milles käsitletakse energialiidu ja kliimameetmete juhtimist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 663/2009 ja (EÜ) nr 715/2009, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 94/22/EÜ, 98/70/EÜ, 2009/31/EÜ, 2009/73/EÜ, 2010/31/EL, 2012/27/EL ja 2013/30/EL ning nõukogu direktiive 2009/119/EÜ ja (EL) 2015/652 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 525/2013 (ELT L 328, 21.12.2018, lk 1).

[4] http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2015/563472/IPOL_STU(2015)563472_EN.pdf

[5] https://ec.europa.eu/energy/en/topics/energy-efficiency/buildings

[6] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/844, millega muudetakse direktiivi 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta ja direktiivi 2012/27/EL energiatõhususe kohta (ELT L 156, 19.6.2018, lk 75).

[7] Van Dingenen, R., Crippa, M., Maenhout, G., Guizzardi, D., Dentener, F., Global trends of methane emissions and their impacts on ozone concentrations, EUR 29394 EN, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, Luxembourg, 2018, ISBN 978-92-79-96550-0, doi:10.2760/820175, JRC113210.

[8] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta määrus (EL) nr 517/2014 fluoritud kasvuhoonegaaside kohta ja määruse (EÜ) nr 842/2006 kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 150, 20.5.2014, lk 195).

[9] Energia hinnad ja kulud Euroopas, COM(2019)0001, lk 10.

[10] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta direktiiv 2009/125/EÜ, mis käsitleb raamistiku kehtestamist energiamõjuga toodete ökodisaini nõuete sätestamiseks (ELT L 285, 31.10.2009, lk 10).

Viimane päevakajastamine: 13. märts 2019Õigusalane teave