Menetlus : 2019/2582(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B8-0200/2019

Esitatud tekstid :

B8-0200/2019

Arutelud :

Hääletused :

PV 14/03/2019 - 11.15
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2019)0217

<Date>{11/03/2019}11.3.2019</Date>
<NoDocSe>B8‑0200/2019</NoDocSe>
PDF 189kWORD 64k

<TitreType>RESOLUTSIOONI ETTEPANEK</TitreType>

<TitreSuite>nõukogu ja komisjoni avalduste alusel</TitreSuite>

<TitreRecueil>vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2</TitreRecueil>


<Titre>kliimamuutuse kohta: Euroopa pikaajaline strateegiline visioon, et jõuda jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni</Titre>

<DocRef>(2019/2582(RSP))</DocRef>


<RepeatBlock-By><Depute>Nils Torvalds, Fredrick Federley</Depute>

<Commission>{ALDE}fraktsiooni ALDE nimel</Commission>

</RepeatBlock-By>

Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B8-0195/2019

B8‑0200/2019

Euroopa Parlamendi resolutsioon kliimamuutuse kohta Euroopa pikaajaline strateegiline visioon, et jõuda jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni

(2019/2582(RSP))

Euroopa Parlament,

 võttes arvesse komisjoni 28. novembri 2018. aasta teatist „Puhas planeet kõigi jaoks. Euroopa pikaajaline strateegiline visioon, et jõuda jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni“ (COM(2018)773),

 võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja selle Kyoto protokolli,

 võttes arvesse Pariisi kokkulepet, otsust 1/CP.21 ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärku (COP21) ning Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 11. konverentsi (CMP11), mis toimus 30. novembrist 11. detsembrini 2015 Prantsusmaal Pariisis,

 võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 24. istungjärku (COP24), Kyoto protokolli osaliste koosoleku 14. istungjärku (CMP14) ja Pariisi kokkuleppe osaliste koosolekuna toimiva osaliste konverentsi 3. istungjärku (CMA1.3), mis peeti 2.–14. detsembril 2018 Poolas Katowices,

 võttes arvesse ÜRO kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ja kestliku arengu eesmärke,

 võttes arvesse oma 25. oktoobri 2018. aasta resolutsiooni Poolas Katowices toimuva 2018. aasta ÜRO kliimamuutuste konverentsi (COP24) kohta[1],

 võttes arvesse nõukogu 22. märts 2018. aasta järeldusi,

 võttes arvesse valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) eriaruannet „Globaalne soojenemine 1,5°C“, selle 5. hindamisaruannet (AR5) ja selle kokkuvõtvat aruannet,

 võttes arvesse 27. novembril 2018. aastal vastu võetud ÜRO 9. aruannet keskkonnaheite erinevuste kohta,

 võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

1. avaldab heameelt komisjoni teatise „Puhas planeet kõigi jaoks. Euroopa pikaajaline strateegiline visioon, et jõuda jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni“ avaldamise üle, mis rõhutab võimalusi ja probleeme, mida toob Euroopa kodanikele ja Euroopa majandusele endaga kaasa nullilähedasi kasvuhoonegaaside heitkoguseid tekitavale majandusele üleminek, ning paneb aluse laiaulatuslikule arutelule, kuhu on kaasatud ELi institutsioonid, liikmesriikide parlamendid, ettevõtlussektor, valitsusvälised organisatsioonid, linnad ja kogukonnad, samuti kodanikud; toetab nullilähedaste kasvuhoonegaaside heitkoguste 2050. aastaks saavutamise eesmärki ning kutsub liikmesriike üles tegema sama tulevase Euroopa arutelu osana 2019. aasta maikuus Sibius toimuval ELi spetsiaalsel tippkohtumisel; kutsub liikmesriike üles pühenduma nõutavale sihile, et asjaomane eesmärk saavutada;

2. rõhutab, et kliimamuutused mõjutavad Euroopa kodanikke juba praegu vahetult; rõhutab, et Euroopa Keskkonnaameti andmetel oli aastatel 2010–2016 äärmuslikest ilmastiku- ja kliimaoludest põhjustatud iga-aastane keskmine kahjum liidus ligikaudu 12,8 miljardit eurot ning kui edasisi meetmeid ei võeta, võivad ELi kliimakahjud ulatuda 2080. aastaks vähemalt 190 miljardi euroni, mis tähendab heaolu netovähenemist suurusjärgus 1,8 % liidu praegusest SKPst; rõhutab, et suure heitkoguse stsenaariumi korral võivad ELi üleujutuste aastakulud ulatuda 2100. aastaks ühe triljoni euroni ja et ilmastikunähtustega seotud looduskatastroofid võivad võrreldes tänase 5 %-ga mõjutada 2100. aastaks umbes kahte kolmandikku Euroopa kodanikest; rõhutab lisaks sellele, et Euroopa Keskkonnaameti kohaselt kannatab 2030. aastaks 50 % ELi asustatud aladest tõsise veepuuduse all;

3. rõhutab, et valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) globaalse soojenemise eriaruanne 1,5 °C kohta kujutab endast kõige põhjalikumat ja ajakohasemat teaduslikku hinnangut kliimamuutuste leevendamise viisidele kooskõlas Pariisi kokkuleppega;

4. rõhutab, et IPCC 1,5 °C eriaruande kohaselt tähendab globaalse soojenemise piiramine 1,5 °C-ga, ilma ületamiseta või piiratud ületamisega, et nullilähedased kasvuhoonegaaside heitkogused tuleb kogu maailmas saavutada hiljemalt 2067. aastaks, ning ülemaailmsete kasvuhoonegaaside heitkoguste piiramine maksimaalselt 27,4 gigatonni CO2-ekvivalendini (GtCO2eq) aastas tuleb saavutada 2030. aastaks; rõhutab, et nende järelduste põhjal peab liit ülemaailmse liidrina ja selleks, et oleks hea võimalus hoida temperatuuri 2100. aastaks alla 1,5 °C, püüdlema nullilähedaste kasvuhoonegaaside heitkoguste võimalikult varakult ja hiljemalt 2050. aastaks saavutamise poole;

5. väljendab muret ÜRO 2018. aasta aruande üle keskkonnaheite erinevuste kohta, milles leitakse, et praegune riiklikult kindlaksmääratud tingimusteta panus ületab kaugelt Pariisi kokkuleppes ettenähtud kliimasoojenemise piiri, mis on oluliselt alla 2°C, viies 2100. aastaks hoopis hinnanguliselt 3,2°C[2] soojenemiseni; rõhutab tungivat vajadust, et ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni kõik pooled suurendaksid oma kliimapüüdlusi 2020. aastaks;

Sajandi keskpaigani ulatuva Euroopa heiteneutraalsuse strateegia valikud

6. usub, et Euroopa võib olla kliimaneutraalsuse suunas liikumisel teejuhiks, investeerides innovaatilistesse tehnoloogilistesse lahendustesse, suurendades kodanike mõjuvõimu ja kooskõlastades tegevust sellistes olulistes valdkondades nagu energeetika, tööstuspoliitika ja teadusuuringud, tagades õiglaseks üleminekuks ühtlasi sotsiaalse õigluse;

7. märgib, et heite nullini viimise strateegias esitatakse kaheksa valikut majanduslikuks, tehnoloogiliseks ja sotsiaalseks ümberkujundamiseks, mis on vajalik selleks, et liit saaks täita Pariisi kokkuleppe pikaajalist temperatuurieesmärki; märgib, et üksnes kaks valikut võimaldaks liidul saavutada nullilähedased kasvuhoonegaaside heitkogused hiljemalt 2050. aastaks; rõhutab, et see nõuab kiiret tegutsemist ja märkimisväärseid jõupingutusi kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja ELi tasandil, hõlmates ka mitteriiklikke osalejaid; võtab teadmiseks, et piirkondlikult ja kohalikul tasandil kindlaksmääratud panused võivad olla keskkonnaheite erinevuste kaotamise olulised vahendid; tuletab meelde liikmesriikide kohustust võtta vastu pikaajalised riiklikud strateegiad, nagu on ette nähtud juhtimismääruses[3]; kutsub seetõttu liikmesriike üles kehtestama selged lühi- ja pikaajalised eesmärgid ja poliitikat kooskõlas Pariisi kokkuleppe eesmärkidega ning pakkuma nullilähedase heite stsenaariumide jaoks investeeringutoetust;

8. rõhutab, et strateegias esitatud valikute esimese kategooria eesmärk on vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2050. aastaks vaid ligikaudu 80 %, võrreldes 1990. aasta tasemega; märgib murega, et see leebem eesmärk tähendab ülemaailmse temperatuuritõusu hoidmist vaevu alla 2 °C ega ole seetõttu kooskõlas Pariisi eesmärgiga hoida see tunduvalt alla 2 °C ega isegi kaugema sihiga hoida see alla 1,5 °C;

9. juhib tähelepanu sellele, et komisjoni hinnangul peaks ELi SKP heitkoguste nullini vähendamise kavade korral suurenema rohkem kui väiksema vähendamise kavade rakendamisel, kusjuures mõjud on ELis mõlemal juhul liikmesriikidevaheliste erinevuste tõttu jaotunud ebaühtlaselt, muu hulgas SKP tähenduses elaniku kohta ja energiaallikate jaotuse CO2-mahukuse tähenduses; on seisukohal, et tegevusetuse hind oleks kõige kõrgem ja selle tulemuseks ei oleks mitte ainult SKP oluline vähenemine Euroopas, vaid see suurendaks ka majanduslikku ebavõrdsust liikmesriikide vahel ja liikmesriikides ning piirkondade vahel ja piirkondades, sest tegevusetuse tagajärjed tabavad ühtesid eeldatavasti rohkem kui teisi;

10. märgib murelikult, et ELi sõltuvus energiaimpordist on praegu umbes 55 %; rõhutab, et nullilähedaste heitkoguste stsenaariumi korral langeks see 20 %-le 2050. aastaks, millel oleks positiivne mõju ELi kaubandusbilansile ja geopoliitilisele positsioonile; märgib, et fossiilkütuste impordikulude kumulatiivne sääst ajavahemikul 2031–2050 oleks ligikaudu 2-3 triljonit eurot, mida saaks kulutada muudele Euroopa kodanike prioriteetidele;

11. rõhutab, et vähenenud õhusaaste nullilähedaste heitkoguste stsenaariumi raames vähendaks tahketest osakestest tingitud enneaegsete surmade arvu rohkem kui 40 % võrra; märgib, et asjaomase stsenaariumi korral väheneksid tervisehüvitised umbes 200 miljardi euro võrra aastas;

12. avaldab heameelt kahe valiku, mille eesmärk on saavutada nullilähedased kasvuhoonegaaside heitkogused hiljemalt 2050. aastaks, hõlmamise üle ja komisjoni asjakohase toetuse üle ning peab asjaomast sajandi keskpaiga eesmärki ainsaks Pariisi kokkuleppest tulenevate liidu kohustustega kooskõlas olevaks, väljendab kahetsust asjaolu üle, et kavas ei käsitletud nullilähedaste kasvuhoonegaaside heitkoguste stsenaariumeid 2050. aastast varasema jaoks;

13. märgib, et need valikud hõlmavad paljude süsiniku kõrvaldamise tehnoloogiate kasutamist, sealhulgas süsiniku kogumise ja säilitamise või kasutamisega ning õhust süsinikdioksiidi eraldamisega, mida tuleb mastaapselt veel rakendada; on siiski seisukohal, et ELi nullilähedasi kasvuhoonegaaside heitkoguseid käsitlev strateegia peaks seadma esikohale heite otsese vähendamise ja meetmed, mis säilitavad ja parandavad ELi looduslikke neeldajaid ja reservuaare, ning seadma eesmärgiks üksnes süsiniku kõrvaldamise tehnoloogiate kasutamise seal, kus heite otsese vähendamise võimalused ei ole kättesaadavad; on veendunud, et 2030. aastaks tuleb võtta täiendavaid meetmeid, et liit ei peaks toetuma sellisele süsiniku kõrvaldamise tehnoloogiale, mis ohustaks tõsiselt ökosüsteeme, bioloogilist mitmekesisust ja toiduga kindlustatust, nagu on kinnitatud ka IPCC 1,5 °C aruandes;

Kliimamuutuste sotsiaalsed aspektid ja õiglane üleminek

14. avaldab heameelt komisjoni kinnituse üle, et nullilähedased heitkogused on võimalikud ilma reaalse töökohtade kaotuseta ja võtab positiivselt teadmiseks üksikasjaliku hinnangu ülemineku kohta energiamahukas tööstusharudes; tõstab esile järelduse, et kui haavatavate piirkondade, sektorite ja kodanike asjakohase toetamisega saadakse hästi hakkama, võib õiglane üleminek nullilähedastele kasvuhoonegaaside heitkogustele tuua kaasa töökohtade arvu kasvu liidus: majandusülene tööhõive kasvab 2,1 miljoni lisatöökoha võrra 2050. aastaks nullilähedaste heitkoguste stsenaariumi korral võrreldes tööhõive kasvuga 1,3 miljonit töökoha võrra 80% heite vähendamise stsenaariumi korral; on seetõttu seisukohal, et komisjon peaks ELi oskuste ülevaate raames välja töötama ajakohastatud oskuste kontrolli piirkondlike andmetega kliimaneutraalse Euroopa jaoks vajatavate oskuste kohta, et toetada kõige haavatavamaid piirkondi, sektoreid ja inimesi, pakkudes ümberõpet kvaliteetsetele tulevikukindlatele töökohtadele asumiseks samades piirkondades;

15. rõhutab kliimaneutraalse ühiskonnaga kaasnevat suurt kasu rahvatervisele, nii tervishoiukulude kokkuhoiu kui ka kergema koormuse tähenduses kindlustusele ja rahvatervishoiusüsteemidele, ning Euroopa kodanike üldisele heaolule tänu suuremale bioloogilisele mitmekesisusele, õhusaaste vähendamisele ja saasteainetega kokkupuutumise leevendamisele;

16. on veendunud, et kliimamuutustega seotud üleminek Euroopas peab olema ökoloogiliselt, majanduslikult ja sotsiaalselt kestlik; rõhutab, et selleks, et tagada poliitiline vastuvõetavus kõigi kodanike poolt, on oluline võtta arvesse kliimaga seotud ja CO2-heite vähendamise jaotuslikku mõju, eelkõige madala sissetulekuga inimeste jaoks; on seetõttu seisukohal, et sotsiaalset mõju tuleb täielikult arvesse võtta kogu ELi ja riikide kliimapoliitikas, eesmärgiga tagada sotsiaalne ja ökoloogiline ümberkujundamine Euroopas; rõhutab sellega seoses, et kohandatud ja piisavalt rahastatud strateegiad tuleb kõikidel tasanditel välja töötada kaasavate protsesside alusel ning tihedas koostöös kohalike ja piirkondlike ametiasutustega, ametiühingutega, haridusasutustega, kodanikuühiskonna organisatsioonidega ja erasektoriga, tagamaks, et kõikidele Euroopa kodanikele pakutakse sellel üleminekul õiglasi ja võrdseid võimalusi;

17. avaldab heameelt suureneva keskkonnaalase teadlikkuse üle noorte seas ning rõhutab vajadust aktiivselt kaasata nooremaid põlvkondi rahvusvaheliste, kultuuridevaheliste ja põlvkondadevaheliste suhete loomisse, et toetada ülemaailmseid jõupingutusi jätkusuutlikuma tuleviku nimel; väljendab heameelt üldsuse, eelkõige tudengite väljendatud hiljutise nõudluse üle kliimameetme järele ning usub, et riiklikud valitsused, piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused ning EL peaksid järgima üleskutset tegutseda kliimamuutuste vastases võitluses kiiremini;

Vahe-eesmärgid

18. tunnistab, et aastakümme 2020–2030 saab olema olulise tähtsusega, kui EL soovib saavutada nullilähedased heitkogused aastaks 2050; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama tugevat keskpika perioodi eesmärki 2030. aastaks, sest see on oluline, et tagada investeeringute piisav stabiilsus turul, kasutada täielikult ära tehnoloogilise innovatsiooni potentsiaal ning suurendada Euroopa äriühingute võimalusi saada ülemaailmseteks turuliidriteks vähese heitega tootmises;

19. rõhutab, et selleks, et saavutada nullilähedased kasvuhoonegaaside heitkogused 2050. aastaks kõige kulutasuvamal viisil, tuleb 2030. aasta eesmärkide taset tõsta ja kooskõlastada see 2050. aasta nullilähedaste heitkoguste stsenaariumidega; peab kõige tähtsamaks, et liit annaks hiljemalt septembris 2019 New Yorgis toimuval ÜRO kliimatippkohtumisel selgelt märku, et on valmis oma panust Pariisi kokkuleppesse uuesti kaaluma;

20. toetab liidu ELi riiklikult kindlaks määratud panuse ajakohastamist kogu majandust hõlmava eesmärgiga vähendada liidusisest kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks 55 % võrreldes 1990. aasta tasemetega; kutsub seetõttu ELi juhte üles vastavalt toetama liidu riiklikult kindlaks määratud panuse suurendamist mais 2019 Sibius toimuval ELi erakorralisel tippkohtumisel, pidades silmas 2019. aasta septembris toimuvat ÜRO kliimatippkohtumist;

21. on seisukohal, et komisjon peaks 2030. aasta kliimapaketi ja muude oluliste õigusaktide läbivaatamise ajal hiljemalt ajavahemikul 2022-2024 esitama seadusandlikud ettepanekud, mis tõstavad eesmärkide taset kooskõlas riiklikult kindlaksmääratud ajakohastatud panusega ja nullilähedaste heitkoguste eesmärgiga; on veendunud, et kui 2030. aastaks piisavalt nõudlikke eesmärke ei seata, piirab see tulevasi võimalusi, sealhulgas teatavate CO2-heite kulutõhusa vähendamise võimaluste kasutatavust; peab neid läbivaatamisi ELi kliimakohustuste täitmise tagamisel vajalikuks;

22. on veendunud, et turgude suurema stabiilsuse tagamiseks on ühtlasi kasulik, kui EL kehtestab 2040. aastaks täiendava heite vähendamise vahe-eesmärgi, mis võib stabiilsust suurendada ja tagada 2050. aasta eesmärgi täitmise;

23. peab vajalikuks vaadata ELi nullilähedaste kasvuhoonegaaside heitkoguste strateegia korrapäraselt läbi; on seisukohal, et asjaomasest läbivaatamisest peaks teavitama iga viie aasta järel koostatavas ülemaailmses kokkuvõttes, mis on sätestatud Pariisi kokkuleppes, ja võtma arvesse tehnoloogilisi ja sotsiaalseid arenguid, samuti mitteriiklike osalejate ja Euroopa Parlamendi panust;

Valdkondlik panus

24. rõhutab, et netoheidet tuleb nullini vähendada kõigis majandussektorites ja kõik valdkonnad peaksid ühistele heite vähendamise pingutustele kaasa aitama; kutsub seetõttu komisjoni üles töötama välja kliimaneutraalsuse valikud kõigi sektorite jaoks; rõhutab sellega seoses põhimõtte „saastaja maksab“ tähtsust;

25. rõhutab eri poliitikavaldkondades võetavate mitmesuguste kliimapoliitika meetmete ja õigusaktide tähtsust, kuid hoiatab, et hajutatud lähenemisviis võib tekitada vastuolusid ega võimalda ELil jõuda 2050. aastaks nullilähedasi kasvuhoonegaaside heitkoguseid tekitava majanduseni; on veendunud, et vaja on terviklikku lähenemisviisi;

26. rõhutab innovatsiooni olulisust ja julgustab innovatsiooni laia valiku tehnoloogiate puhul, eesmärgiga vähendada majanduse CO2-heidet, nagu nullheite transport, ringmajandus ja biomajandus;

27. nõuab CO2-heite maksustamise ühtlustamist ELis miinimumtasemete kaudu nullilähedasi kasvuhoonegaaside heitkoguseid tekitavale majandusele ülemineku toetamisel, eelkõige ELi heitkogustega kauplemise süsteemis (HKS) hõlmamata sektorite jaoks;

28. on seisukohal, et tehnoloogilised arengud ja lahendused, energiatõhusus nii pakkumises kui ka nõudluses, säästev taastuvenergia transpordi-, ehitus-, kütte- ja jahutus- ning energiasektoris, samuti ringmajanduse põhimõtted on kõik kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisel kesksel kohal; toonitab sellega seoses tehnoloogiaspetsiifiliste strateegiate tähtsust;

29. tunnistab süsinikdioksiidi kogumisele ja säilitamisele 1.5°C eriaruandes omistatud tähtsust enamiku 1.5°C stsenaariumide puhul; rõhutab, et ELil on vaja selles valdkonnas rohkem ambitsioonikust; lisaks võtab teadmiseks energiatehnoloogia strateegilise kava raames liikmesriikide püsitatud eesmärgid rakendada süsinikdioksiidi kaubanduslikku kogumist ja säilitamist 2020. aastatel Euroopa energia- ja tööstussektoris; peab vajalikuks suurendada keskkonnaohutu süsinikdioksiidi kogumise ja kasutamise kasutamist tööstusprotsessides, mis tagab heitkoguste netovähendamise heite vältimise või CO2 püsiva ladustamise kaudu; märgib murelikult, et paljude süsinikdioksiidi kasutamise tehnoloogiatega ei ole praegu võimalik saavutada püsivat heitkoguste vähendamist; kutsub seetõttu komisjoni üles töötama välja kriteeriumid ja tagama toetuse üksnes nendele tehnoloogiatele, mis annavad kontrollitavaid tulemusi;

Energiapoliitika

30. rõhutab energia keskset rolli nullilähedasi kasvuhoonegaaside heitkoguseid tekitavale majandusele üleminekul; tuletab meelde, et liit on viimastel kümnenditel suutnud edukalt lahutada kasvuhoonegaaside heitkogused majanduskasvust ning on heitkoguseid vähendanud, eelkõige energiatõhususe ja taastuvate energiaallikate kasutuselevõtu kaudu; rõhutab, et puhtale energiale üleminek peaks jätkuma, et ergutada Euroopa majanduse ajakohastamist, edendada jätkusuutlikku majanduskasvu ning tuua Euroopa kodanikele sotsiaalset ja keskkonnakasu;

31. on veendunud, et ELi juhtpositsioon taastuvenergia ja energiatõhususe valdkonnas näitab ülejäänud maailmale, et puhtale energiale üleminek on võimalik ning on kasulik mitte ainult kliimamuutuste vastu võitlemise seisukohast;

32. märgib, et nullilähedasi kasvuhoonegaaside heitkoguseid tekitavale majandusele üleminek nõuab praeguse lähtetasemega võrreldes märkimisväärseid lisainvesteeringuid ELi energiasüsteemi ja sellega seotud taristusse, nimelt suurusjärgus 175–290 miljardit eurot aastas;

33. rõhutab, et energiasüsteemi ümberkujundamise erinevaid lähtekohti arvesse võttes võivad ELi tasandil kliimaneutraalsuse saavutamiseks tehtavad kasvuhoonegaaside heite vähendamise jõupingutused jaotuda ELis ebaühtlaselt;

34. kutsub liikmesriike üles rakendama viivitamatult puhta energia paketti; tuletab meelde liikmesriikide pädevust otsustada ELi kliima- ja energiapoliitika raamistikus oma energiaallikate jaotuse üle ise;

35. rõhutab, kui oluline on võtta vastu integreeritud, sektoriülene lähenemine, et lihtsustada CO2-heite vähendamise jõupingutusi kogu energiasüsteemis ja muudes seonduvates sektorites ning saada kasu suuremast tõhususest; võtab teadmiseks, et energiasüsteemi integratsioon võib tagada suurema paindlikkuse, parandada süsteemitõhusust, võtta taastuvenergia kõigis energiakandjates rohkem kasutusele ning lõpuks kulutõhusa energiale ülemineku;

36. nõuab äärmiselt energiatõhusat ja taastuvenergial põhinevat energiasüsteemi ning palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta selles suhtes kõik vajalikud meetmed, kuna sellel on ülekanduv mõju kõigile majandussektoritele; rõhutab, et kõik komisjoni esitatud valikud eeldavad CO2-heite täielikku vähendamist energiasektoris hiljemalt 2050. aastaks, fossiilkütuste järsku vähendamist ja taastuvenergia suurt kasvu;

37. rõhutab energiatõhususe panust energiavarustuskindlusse, majanduse konkurentsivõimesse, keskkonnakaitsesse, energiaarvete vähendamisse ja kodude kvaliteedi parandamisse; kinnitab energiatõhususe olulisust ärivõimaluste ja töökohtade loomisel, samuti selle ülemaailmset ja piirkondlikku kasu; tuletab sellega seoses meelde põhimõtte „ennekõike energiatõhusus“ kehtestamist energialiidu juhtimismääruse raames ning seda, et selle rakendamist tuleks täielikult ära kasutada kogu energiaahelas ja võtta see aluseks mistahes valikule 2050. aasta nullilähedaste heitkoguste eesmärgi suunas;

38. rõhutab, et ökodisaini direktiiv[4] on andnud ELi kliimaeesmärkide saavutamisse olulise panuse, vähendades kasvuhoonegaaside heitkoguseid 320 miljoni tonni CO2 ekvivalendi võrra aastas, ja et direktiivi tulemusena säästavad ELi tarbijad 2020. aastaks hinnanguliselt kokku kuni 112 miljardit eurot või ligikaudu 490 eurot aastas kodumajapidamise kohta; kutsub üles tootma vastavalt ökodisaini direktiivile teisigi tooteid, näiteks tahvelarvuteid ja nutitelefone ning kaasajastama hetkel kehtivaid standardeid selleks, et ajakohastada tehnoloogia arengut;

39. rõhutab vajadust jätkata Euroopa energiaturu lõimimist selleks, et vähendada CO2-heidet energiasektoris kõige tõhusamalt, hõlbustada investeeringute tegemist kohtades, kus on enamuses võimalik saavutada taastuvenergia tootmine ning julgustada kodanike aktiivset osalemist, et kiirendada energiasüsteemi üleminekut süsinikuneutraalse ja säästva majanduse suunas; peab väga oluliseks tõsta liikmesriikide võrkudevaheliste ühenduste taset ning edendada veelgi piiriüleseid toetuskavasid;

40. märgib, et EL ehitussektorile langeb käesoleval hetkel 40 % energia lõpptarbimisest ja 36 % CO2-heitest Euroopas[5]; kutsub üles kasutama ära kogu olemasolevat potentsiaali energia säästmiseks ja süsiniku jalajälje vähendamiseks kooskõlas hoonete energiatõhususe direktiivi[6] eesmärgiga saavutada 2050. aastaks väga energiatõhus ja vähese CO2-heitega hoonefond; rõhutab, et hoonete energiatarbimise tõhusamaks muutumine tähendab oluliselt võimalust vähendada veelgi Euroopa kasvuhoonegaaside heitkoguseid; on lisaks seisukohal, et täielikult taastuvenergiat kasutavate madala energiavajadusega hooneteni jõudmine on vältimatu, pidades silmas Pariisi kokkulepet ning EL tegevuskava majanduskasvu, kohalike töökohtade ja elutingimuste parandamiseks kõikide Euroopa kodanike jaoks;

41. toob välja, et elektrifitseerimine ehitus-, tööstus- ja transpordisektoris mängib olulist rolli nende sektorite heidete vähendamises ning nõuab oluliselt suuremat elektrienergiavaru; rõhutab sellega seoses energiatööstust puudutavate poliitikate tähtsust, et tarnida piisavas koguses usaldusväärset konkurentsivõimelise hinnaga süsinikuneutraalset elektrienergiat; nõuab tungivalt, et komisjon tooks kokku kõik sidusrühmad, et niisugust üleminekut võimaldada;

42. palub kõigil valitsustasanditel, nii riiklikul, piirkondlikul kui ka kohalikul tasandil, võtta kasutusele meetmed, millega ergutada kodanike osalemist energiasüsteemi ümberkujundamises ja soodustada parimate tavade vahetamist;

Tööstuspoliitika

43. leiab, et majanduslik jõukus, tööstuse ülemaailmne konkurentsivõime ja kliimapoliitika tugevdavad üksteist vastastikku; kordab, et üleminek nullilähedasi kasvuhoonegaaside heitkoguseid tekitavale majandusele tähendab ELi jaoks nii probleeme kui ka võimalusi ning selleks, et ergutada majanduskasvu ja tugevdada konkurentsivõimet, edendada tulevasi oskusi ja luua miljoneid töökohti, näiteks kasvavas ringmajanduses ja biomajanduses, on vaja investeeringuid tööstusinnovatsiooni, sealhulgas digitaaltehnoloogiasse, ja puhtasse tehnoloogiasse;

44. rõhutab, et stabiilne ja prognoositav kliima- ja energiapoliitika raamistik on väga oluline selleks, et tagada vajalik investorite usaldus ja võimaldada Euroopa tööstusel teha Euroopas pikaajalisi investeeringuid käsitlevaid otsuseid, kuna enamiku tööstusrajatiste eluiga on pikem kui 20 aastat;

45. tõstab esile energiamahukate tööstusharude rolli ELi kasvuhoonegaaside heitekoguste vähendamisel pikema aja jooksul; leiab, et ELi juhtpositsiooni säilitamiseks vähese CO2-heitega tööstuses ja tööstuslikus tootmises, Euroopa tööstussektori konkurentsivõime säilitamiseks, fossiilkütustest ning volatiilsete ja tõusvate fossiilkütuse hindadest sõltuvuse vähendamiseks ning süsinikdioksiidi lekke riskide ärahoidmiseks on vaja nutikat ja sihipärast tegevusraamistikku; palub komisjoni esitada uus EL tööstussektori kliimastrateegia energiamahukate tööstusharude jaoks eesmärgiga toetada rasketööstuse konkurentsivõimelist üleminekut nullilähedasele heitekogusele;

46. palub komisjonil koostada tööstusstrateegia, mis sisaldab meetmeid, mis võimaldavad Euroopa tööstusel olla üleilmses konkurentsis võrdsetel tingimustel; leiab, et osana selle strateegia kujundamisel peab komisjoni üle vaatama meetmete tõhususe ja vastavuse WTO eeskirjadele ning lisameetmed, millega kaitsta süsinikdioksiidi lekke ohus olevaid tööstusharusid seoses toodete impordiga, mis võivad asendada, kohanduda või täiendada mistahes olemasolevaid meetmed süsinikdioksiidi lekke vastu;

47. rõhutab, et olles osa esimesest suurest majandusjõust, kes püüdleb kliimaneutraalsuse poole, suudaksid Euroopa ettevõtjad rahvusvahelisel turul saada esimese turuletulija eelise ning muutuda säästvas ning ressursitõhusas tootmises ülemaailmseks liidriks; rõhutab, et 2050. aastaks seatud nullilähedase kasvuhoonegaaside heite eesmärgi saavutamiseks liiga hilja kasutusele võetud või ebapiisavate meetmete kasutamise tulemuseks on ökoloogiliselt, majanduslikult ja sotsiaalselt põhjendamatud kulud ning kahjulik mõju Euroopa tööstussektori edasisele konkurentsivõimele.

48. märgib, et suur osa laienevaid turge sattuvad minnes üle saastevabale majandusele globaalse turu vajadustele vastates olulisse rolli, näiteks selles, mis puudutab saastevaba transporti ja taastuvenergiat; rõhutab, et EL peab jääma majanduslikule juhtpositsioonile rohelises innovatsioonis ning investeeringutes rohelisse tehnoloogiasse;

49. märgib, et Euroopa Komisjoni 2018. aasta raport Euroopa energiahindade ja -kulude kohta toob välja ELi volatiilsete ja tõusvate fossiilkütuse hindade jätkuva suure haavatavuse ning tulevase oodatava fossiilkütustest toodetud elektrienergia tootmiskulude tõusu ja taastuvate energiaallikate languse; rõhutab, et ELi energiaimpordi maksumus tõusis 2017. aastal 26% ehk 266 miljardi euroni peamiselt just naftahindade kallinemise tõttu; märgib ühtlasi, et raporti hinnangul on naftahindade kallinemisel olnud negatiivne mõju ELi majanduskasvule (2017. aastal langes SKP 0,4%) ja inflatsioonile (tõus 0,6%).

Muude sektorite panus

50. märgib, et strateegias kinnitatakse, et transpordisektoris jätkub kasvuhoonegaaside heite suurenemine ning praegustest poliitikatest ei piisa, et transpordisektor 2050. aastaks heitevabaks muuta; rõhutab transpordi ümbersuunamise olulisust lennutranspordilt raudteetranspordile ning ühistranspordi ja jagatud liikuvusteenuse suunas; märgib, et maanteetranspordist pärineb ligikaudu üks viiendik ELi kogu CO2-heitest; kutsub seega liikmesriike ja komisjoni astuma otsustavaid samme, et võimaldada kõikidele tarbijatele ligipääs heiteta ja vähese heitega sõidukiteni ning vältida nii väikesema sissetulekuga liikmesriikides kõrgema saastetasemega autode suurenevat kasutuselevõttu; rõhutab lisaks arukate tehnoloogiate rolli, näiteks infrastruktuuri arukat maksustamist sünergiate saavutamisel transpordi elektrifitseerimise ja taastuvate energiaallikate kasutuselevõtmise vahel;

51. toonitab, et kogu ELi majanduse kliimaneutraalseks muutmiseks peavad panustama kõik sektorid, sealhulgas rahvusvaheline lennundus ja meretransport; märgib, et komisjoni analüüs näitab, et isegi siis, kui täies mahus saavutada hetkel Rahvusvaheline Mereorganisatsiooni ja Rahvusvahelise Tsiviillennundusorganisatsiooni poolt kavandatud ülemaailmsed eesmärgid ja meetmed, ei piisa sellest heitkoguste vajalikuks vähendamiseks ning kogu majanduse lõikes heitekoguste nulli viimiseks läheb vaja olulisi täiendavaid meetmeid; rõhutab nendes sektorites investeeringute vajadust null- ja vähese CO2-heitega tehnoloogiatesse ja kütustesse; palub komisjonil nendes sektorites praktikas sisse viie saastaja-maksab põhimõte, eriti selles, mis puudutab petrooleumi maksustamist ning lennupiletite hindu; tuletab meelde, et rahvusvahelisest meretranspordist pärit kasvuhoonegaaside heide suureneb prognooside kohaselt 2050. aastaks 250 % võrra; tervitab asjaolu, et rahvusvahelisele merendussektor on ise seadnud endale eesmärgiks kasvuhoonegaaside heitkoguste absoluutse vähendamise; märgib samas murelikult, et puuduvad edusammud selle eesmärgi sisseviimisel lühiajalistesse ja keskpikkadesse meetmetesse ja teistesse konkreetsetesse tegevustesse;

52. kutsub komisjoni üles viivitamatult koostama Euroopa Raudtee tegevuskava, mis sisaldab raamistikku koostalitlusvõimelise ELi-sisese kiirraudteede võrgu sujuva rajamisega seotud tõkete kõrvaldamiseks ning koondab investeeringud kiirraudteeühenduste edendamiseks;

53. märgib, et maailma metaaniheitest ligikaudu 60 % pärineb niisugustest allikatest nagu põllumajandus, prügilad ja heitvesi ning fossiilkütuste tootmine ja torutransport; tuletab meelde, et metaan on tugevatoimeline kasvuhoonegaas, mille 100-aastase globaalse soojendamise potentsiaal on 28 korda kõrgem kui süsihappegaasil[7] ning metaaniheite vähendamine on vägagi kasulik maapinnalähedase osoonisisalduse ning negatiivsete mõjude vähendamisel õhukvaliteedile ja inimtervisele; seetõttu rõhutab, kui tähtis on metaani heitkoguste vähendamine nendes sektorites ning metaani heite vähendamise edendamine rahvusvaheliselt;

54. kordab oma üleskutset, et komisjon võimalikult peatselt uuriks poliitilisi valikuid metaaniheite probleemi kiireks käsitlemiseks liidu vastavas strateegilises erikavas ning esitaks parlamendile ja nõukogule seadusandlikud ettepanekud; rõhutab, et põllumajandusest saab 2050. aastaks üks peamisi ELi kasvuhoonegaaside heite allikaid, eelkõige metaani ja dilämmastikoksiidi heite tõttu; rõhutab põllumajandussektori potentsiaali kliimamuutusest tulenevate väljakutsetega võitlemisel, näiteks läbi ökoloogiliste ja tehnoloogiliste uuenduste ning ka süsiniku pinnases talletamise;

55. nõuab ühist põllumajanduspoliitikat, mis toetab kasvuhoonegaaside heite vähendamist kooskõlast üleminekuga kliimaneutraalsele majandusele; palub komisjonil tagada põllumajanduspoliitikate, eriti ELi ja liikmesriikide rahaliste vahendite vastavus Pariisi lepingu eesmärkidele ja sihtidele;

56. rõhutab tõsiasja, et pinnases on talletunud rohkem süsinikku kui biosfääris ja atmosfääris kokku; rõhutab seetõttu mulla degradeerumise peatamise tähtsust ELis ning ühtsete meetmete tagamist selleks, et säilitada ja suurendada pinnase kvaliteeti ja selle võimet süsiniku talletamiseks;

57. peab kahetsusväärseks asjaolu, et komisjon ei ole kasutanud võimalust ELi tegevuse tõhustamiseks fluoritud kasvuhoonegaaside osas, sealhulgas ka fluorosüsivesinikega (HFC) ebaseaduslikku kauplemist takistavaid meetmeid ega võtnud vastu HFC loakorda;

58. rõhutab vajadust süvalaienda kliimaeesmärkide poole püüdlemine kõikidesse ELi poliitikatesse, sealhulgas kaubanduspoliitikasse; palub tungivalt komisjonil tagada, et kõik liidu poolt allkirjastatud kaubanduslepingud oleksid täielikult kooskõlas Pariisi lepinguga, sest see mitte üksnes ei edenda ülemaailmseid tegevusi kliimamuutuste ohjeldamiseks, vaid tagab ka asjaomaste valdkondadele võrdse võimalused;

59. rõhutab, et EL peaks toetama kliimameetmetega seotud tegevusi piirkondades, valdades ja linnades selleks, et need saaks toimida üleminekuperioodi katalüsaatoritena;

Metsade kliimapotentsiaal säästva biomajanduse kontekstis

60. toetab aktiivset ja säästvat riigitasandi metsamajandust koos konkreetsete vahenditega ELi tõhusa ja kestliku biomajanduse edendamiseks, arvestades metsade suurt potentsiaali võimendada Euroopa kliimapüüdlusi (CO2 sidumise, säilitamise ja asendamise kaudu) ning saavutada hiljemalt 2050. aastaks nullheide; tunnistab vajadust kliimamuutustega kohaneda ning peatada 2020. aastaks bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ja ökosüsteemi teenuste kahjustumine ning luua tõenditel põhinevad poliitikad, mis aitavad kaasa ELi bioloogilise mitmekesisuse säilitamise meetmete rakendamisele ja rahastamisele;

61. tunnistab Euroopa metsastamise positiivset, kuid lõppkokkuvõttes piiratud potentsiaali; on seetõttu veendunud, et metsastamisalgatusi tuleb täiendada konkreetsete algatuste ja stiimulitega, mille eesmärk on suurendada sidumispotentsiaali, samal ajal parandades ja edendades olemasolevate metsamaade tervist, et saada kasu nii kliima, säästliku biomajanduse kui ka bioloogilise mitmekesisuse seisukohast; toetab seega mahajäetud ja väheproduktiivsete põllumaade metsastamist, agrometsandust ning võimalikult väheste metsamaade kasutusviisi muutmist teiseks sihtostarbeks;

62. toob välja, et ELi tegevused ja poliitikad mõjutavad ka väljaspool Euroopat olevaid looduslikke neelajaid, maid ja metsi ning ELi nullheite strateegiaga tuleb tagada, et liidu tegevused ei kahjustaks kliimamuutuste mõju kolmandates riikides; kutsub komisjoni ja liikmesriike selles osas üles toetama Pariisi lepingu reeglitega kokkulepitud jõulisi rahvusvahelisi eeskirju, eriti Pariisi kokkuleppe artiklit 6, et ennetada lünki metsastamise tegevustega seotud raamatupidamises ja topeltarvestamist, sest need võivad nõrgenda kliimapüüdlusi;

Teadusuuringud ja innovatsioon

63. rõhutab, et ELi ja riiklikud teadusuuringute ja innovatsiooni programmid on väga olulised liidu toetamiseks tema juhtivas rollis kliimamuutuste vastu võitlemisel, ning usub, et kliimaküsimuste peavoolustamist tuleks piisavalt integreerida teadusuuringute ja innovatsiooni programmide ettevalmistamisse ja rakendamisse;

64. juhib tähelepanu CO2-heite vähendamise viise käsitleva kõrgetasemelise töörühma aruandele[8], milles käsitletakse teadusuuringute ja innovatsiooni rolli Pariisi kokkuleppe eesmärkide saavutamisel, andes Euroopa Liidule CO2-heite vähendamise võidujooksus konkurentsieelise; võtab teadmiseks kõrgetasemelise töörühma koostatud temaatilised ja valdkondadevahelised soovitused, eelkõige uue ELi teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi (2021–2027), programmi „Euroopa horisont“ suuna kohta;

65. on seisukohal, et järgmise kahe aastakümne jooksul on vaja märkimisväärseid jõupingutusi teadusuuringute ja innovatsiooni vallas, et muuta vähese CO2-heitega ja CO2-neutraalsed lahendused sotsiaalselt ja majanduslikult elujõuliseks ning kõigile kättesaadavaks ning leida uusi lahendusi nullilähedasi kasvuhoonegaaside heitkoguseid tekitava majanduseni jõudmiseks;

66. rõhutab oma seisukohta programmi „Euroopa horisont“ kohta, nii vajadust suunata selle kuludest vähemalt 35 % kliimaeesmärkide saavutamisse, nii nagu see on asjakohane kui ka osana liidu üldisest eesmärgist võtta kliimameetmeid arvesse;

Rahastamine

67. nõuab ELi heitkogustega kauplemise süsteemi innovatsioonifondi kiiret rakendamist ja 2019. aastal esimese konkursikutse alustamist, et edendada investeeringuid vähese CO2-heitega tööstuslike läbimurdeliste tehnoloogiate tutvustamiseks mitmesugustes sektorites, mitte ainult elektri tootmises, vaid ka kaugküttes ja tööstusprotsessides; nõuab, et mitmeaastane finantsraamistik (2021–2027) ja selle programmid oleksid täielikult kooskõlas Pariisi kokkuleppega;

68. rõhutab energiamahukate tööstuste rolli üleminekus osalejate ja ülemineku võimaldajatena; kutsub komisjoni üles arendama välja ELi tööstusliku ülemineku raamistikku, et meelitada ligi investeeringuid vähese CO2-heitega tehnoloogiatesse ja tootearendusse ning hõlbustada läbimurdeliste tehnoloogiate tööstuslikke katseid kaubanduslikel eesmärkidel;

69. leiab, et hiljemalt 2050. aastaks liidus netonullheite saavutamiseks tuleb kasutusele võtta märkimisväärsed erainvesteeringud; usub, et selleks on vaja pikaajalist planeerimist ja õiguslikku stabiilsust ja investorite jaoks prognoositavust ning vastavalt tulevastes ELi määrustes asjakohaselt arvesse võtmist; rõhutab seetõttu, et 2018. aastal vastu võetud jätkusuutliku rahanduse tegevuskava rakendamine tuleks seada prioriteediks, sealhulgas pankade kapitalinõuete kalibreerimine ja kõrge süsinikusisaldusega varade usaldatavusnõuete täitmine, kindlustusettevõtjate usaldatavusnõuded ning institutsionaalsete investorite ja varahaldurite kohustuste ajakohastamine;

70. leiab, et mitmeaastast finantsraamistikku (2021–2027) tuleks enne vastuvõtmist hinnata, pidades silmas eesmärki saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalne majandus, ning et kehtestada tuleb standardkatse, millega tagada, et ELi eelarve raames tehtavad kulutused on kliimamuutustele vastupanuvõimelised;

71. peab kahetsusväärseks asjaolu, et fossiilkütuste toetused endiselt suurenevad ja need ulatuvad ligikaudu 55 miljardi euroni aastas[9]; kutsub ELi ja liikmesriike üles kaotama kohe kõik Euroopa ja riiklikud fossiilkütuste toetused;

72. rõhutab, kui oluline on õiglane üleminek süsinikuneutraalsele majandusele ning kutsub liikmesriike üles panema sellega seoses paika nõuetekohase poliitika ja rahastamise; rõhutab, et asjaomastest fondidest pärit ELi vahendite kulutamine võib vajadusel pakkuda täiendavat toetust; juhib sellega seoses tähelepanu sellele, et heitkogustega kauplemise süsteemi moderniseerimisfond toetab investeerimist õiglasesse üleminekusse süsinikdioksiidist sõltuvates piirkondades;

Tarbijate ja ringmajanduse roll

73. juhib tähelepanu sellele, et käitumise muutmisel on kasvuhoonegaaside heite vähendamise saavutamisel märkimisväärne mõju, seda muu hulgas nii kogu toiduainete süsteemis, transpordisektoris ja eelkõige lennundussektoris; kutsub komisjoni üles uurima võimalikult kiiresti poliitikavalikuid, sealhulgas keskkonnamaksude vallas, et soodustada muutusi käitumises; rõhutab, kui olulised on käitumise muutmise edendamisel alt ülespoole suunatud algatused, nagu linnapeade pakt;

74. märgib, et ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni statistikast nähtub, et liha ja loomsete saaduste kogutarbimine ELi 28 liikmesriigis on alates 1990ndates vähenenud, ning et selle jätkuva suundumuse toetamine koos tehniliste tarnijatepoolsete leevendusmeetmetega võib märkimisväärselt vähendada põllumajandustootmisest pärinevaid heiteid;

75. rõhutab, kui oluline on, et EL saavutaks mitte ainult energia asendamise vaid ka toodete/materjalide asendamise, st asendades tootmise ajal fossiilsetel energiaallikatel põhinevad või suures koguses heiteid tekitavad tooted ja materjalid taastuvatel energiaallikatel põhinevate toodetega;

76. rõhutab, et väga suur osa energiakasutusest ja seega kasvuhoonegaaside heidetest on seotud otseselt ressursside omandamise, töötlemise, transpordi, muundamise, kasutamise ja kõrvaldamisega; rõhutab, et ressursside haldamise ahela igal etapil oleks võimalik märkimisväärselt kokku hoida; juhib seetõttu tähelepanu sellele, et ressursside tootlikkuse suurendamine paranenud tõhususe ja ressursside raiskamise vähendamise kaudu, kasutades selleks selliseid meetmeid nagu korduskasutamine, ringlussevõtt ja taastootmine, võib märkimisväärselt vähendada nii ressursside kasutamist kui ka kasvuhoonegaaside heiteid ning parandada samal ajal konkurentsivõimet ja luua ärivõimalusi ja töökohti; juhib tähelepanu ringmajanduse meetmete kulutõhususele; rõhutab, et paranenud ressursitõhusus ja ringmajanduse lähenemisviisid ning ringmajandusel põhinev tootedisain aitavad saavutada muutuse tootmis- ja tarbimismustrites ning vähendada jäätmete hulka;

77. rõhutab, kui oluline on selline tootepoliitika, nagu keskkonnahoidlik riigihange ja ökodisain, mis võib aidata märkimisväärselt kaasa energiasäästudele ja toodete CO2-jalajälje vähendamisele, parandades samal ajal kasutatud materjalide jalajälge ja üldist keskkonnamõju; juhib tähelepanu vajadusele kehtestada ELi ökodisaini standardite osana ringmajanduse nõuded ja laiendada kehtivat ökodisaini metoodikat lisaks energiamõjuga toodetele ka muudele tootekategooriatele;

78. märgib, et kliimaneutraalse Euroopa suunas üleminekul edu saavutamine sõltub kodanike osalusest ja pühendumisest, mida on võimalik hõlbustada energiatõhususe ja kohapealse taastuvenergia või lähedal asuva taastuvenergiatehnoloogia kaudu;

79. leiab, et jätkata tuleks tööd mudeli kallal, millega mõõdetakse tarbimise põhjal kliimamõju; võtab teadmiseks komisjoni põhjalikus analüüsis esitatud järelduse, et ELi pingutusi vähendada oma tootmises heiteid stabiliseerib mõnevõrra suurema CO2-jalajäljega toodete importimine, aga sellele vaatamata on EL aidanud märkimisväärselt kaasa teistest riikidest pärinevate heidete vähendamisele suurenenud kaubavoo ja tema importide paranenud CO2-tõhususe tõttu;

EL ja ülemaailmsed kliimameetmed

80. rõhutab, kui olulised on suurenenud algatuste arv ja püsiv dialoog asjaomastel rahvusvahelistel foorumitel, ning tõhus kliimadiplomaatia, mille eesmärk on edendada sarnaseid poliitilisi otsuseid, mis kiirendavad kliimapüüdlusi muudes piirkondades ja kolmandates riikides; kutsub ELi üles suurendama oma kliimamuutustega seotud rahastamist ja tegema aktiivselt tööd selleks, et julgustada liikmesriike suurendama oma kliimamuutustega seotud abi (arenguabi laenude asemel) kolmandatele riikidele, mis peaks olema täienduseks välisarenguabile ja seda ei tohiks lugeda topelt nii arengu- kui ka kliimamuutustega seotud rahastamise abina;

81. rõhutab, et ÜRO 2019. aasta septembris toimuv kliimamuutuste tippkohtumine on õige aeg selleks, et juhid annaksid teada riiklikult kindlaks määratud panustega seotud püüdluste suurendamisest; leiab, et EL peaks võtma aegsasti vastu seisukoha oma riiklikult kindlaks määratud panuse ajakohastamise kohta, et olla tippkohtumisel hästi ette valmistunud, ning teha seda tihedas koostöös poolte rahvusvahelise koalitsiooniga, mis toetab kliimamuutustega seotud püüdluste tõhustamist;

82. juhib tähelepanu sellele, kui kasulik on tugevdada ELi poliitikavahendite ja kolmandate riikide samaväärsete vahendite, eelkõige CO2-heite maksustamise mehhanismide koostalitlusvõimet; kutsub komisjoni üles jätkama ja tugevdama koostööd ja toetust CO2-heite maksustamise mehhanismide arendamiseks väljaspool Euroopat, et jätkata heidete täiendavat vähendamist ja parandada võrdseid võimalusi kogu maailmas; rõhutab, kui oluline on kehtestada keskkonnalased kaitsemeetmed, et tagada tegelik ja täiendav kasvuhoonegaaside heite vähendamine; kutsub seetõttu komisjoni üles toetama rangeid ja kindlaid rahvusvahelisi eeskirju arvepidamisel ja heitkoguste vähendamise topeltarvestamisel lünkade ennetamiseks;

°

° °

83. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

[1] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0430.

[2] ÜRO Keskkonnaprogramm „Aruanne keskkonnaheite erinevuste kohta“, 2018, lk 10.

[3] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1999, milles käsitletakse energialiidu ja kliimameetmete juhtimist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 663/2009 ja (EÜ) nr 715/2009, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 94/22/EÜ, 98/70/EÜ, 2009/31/EÜ, 2009/73/EÜ, 2010/31/EL, 2012/27/EL ja 2013/30/EL ning nõukogu direktiive 2009/119/EÜ ja (EL) 2015/652 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 525/2013 (ELT L 328, 21.12.2018, lk 1).

[4] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta direktiiv 2009/125/EÜ, mis käsitleb raamistiku kehtestamist energiamõjuga toodete ökodisaini nõuete sätestamiseks (ELT L 285, 31.10.2009, lk 10).

[6] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/844, millega muudetakse direktiivi 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta ja direktiivi 2012/27/EL energiatõhususe kohta (ELT L 156, 19.6.2018, lk 75).

[7] Van Dingenen, R., Crippa, M., Maenhout, G., Guizzardi, D., Dentener, F., Global trends of methane emissions and their impacts on ozone concentrations, EUR 29394 EN, Publications Office of the European Union, Luxembourg, 2018, ISBN 978-92-79-96550-0, doi:10.2760/820175, JRC113210.

[8] Euroopa Komisjoni teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadi CO2-heite vähendamise viise käsitleva kõrgetasemelise töörühma lõpparuanne, november 2018.

[9] Euroopa energiahinnad ja -kulud, COM(2019)0001, lk 10–11.

Viimane päevakajastamine: 13. märts 2019Õigusalane teave