Menetlus : 2019/2582(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B8-0201/2019

Esitatud tekstid :

B8-0201/2019

Arutelud :

Hääletused :

PV 14/03/2019 - 11.15
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :


<Date>{11/03/2019}11.3.2019</Date>
<NoDocSe>B8‑0201/2019</NoDocSe>
PDF 174kWORD 54k

<TitreType>RESOLUTSIOONI ETTEPANEK</TitreType>

<TitreSuite>nõukogu ja komisjoni avalduste alusel</TitreSuite>

<TitreRecueil>vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2</TitreRecueil>


<Titre>kliimamuutuste ning Euroopa pikaajalise strateegilise visiooni kohta, et jõuda jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni</Titre>

<DocRef>(2019/2582(RSP))</DocRef>


<RepeatBlock-By><Depute>Jadwiga Wiśniewska, Zdzisław Krasnodębski</Depute>

<Commission>{ECR}fraktsiooni ECR nimel</Commission>

</RepeatBlock-By>


B8‑0201/2019

Euroopa Parlamendi resolutsioon kliimamuutuste ning Euroopa pikaajalise strateegilise visiooni kohta, et jõuda jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni

(2019/2582(RSP))

Euroopa Parlament,

 võttes arvesse komisjoni 28. novembri 2018. aasta teatist „Puhas planeet kõigi jaoks. Euroopa pikaajaline strateegiline visioon, et jõuda jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni“ (COM(2018)0773),

 võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja selle Kyoto protokolli,

 võttes arvesse Pariisi kokkulepet, otsust 1/CP.21 ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärku (COP21) ning Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 11. konverentsi (CMP11), mis toimus 30. novembrist 11. detsembrini 2015 Prantsusmaal Pariisis,

 võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 24. istungjärku (COP24), Kyoto protokolli osaliste koosoleku 14. istungjärku (CMP14) ja Pariisi kokkuleppe osaliste koosolekuna toimiva osaliste konverentsi 3. istungjärku (CMA1.3), mis peeti 2.–14. detsembril 2018 Poolas Katowices,

 võttes arvesse ÜRO kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ja kestliku arengu eesmärke,

 võttes arvesse oma 25. oktoobri 2018. aasta resolutsiooni Poolas Katowices toimuva 2018. aasta ÜRO kliimamuutuste konverentsi (COP24) kohta[1],

 võttes arvesse nõukogu 22. märtsi 2018. aasta kohtumise järeldusi,

 võttes arvesse valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) eriaruannet „Globaalne soojenemine 1,5 °C“, selle 5. hindamisaruannet (AR5) ja selle kokkuvõtvat aruannet,

 võttes arvesse 27. novembril 2018. aastal vastu võetud ÜRO 9. aruannet keskkonnaheite erinevuste kohta,

 võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A. arvestades, et Katowices toimunud COP24 tulemusena võeti vastu Katowice reeglistik, millega sätestatakse Pariisi kokkuleppe rakendamise õigusselgust;

B. arvestades, et kolm aastat pärast Pariisi kokkuleppe ajaloolist sõlmimist kogeti Prantsusmaa pealinnas kliimapoliitikaga seotud tõsiseid sotsiaalseid rahutusi; arvestades, et see tõestab sotsiaalsätete olulisust kliimaalastest õigusaktidest tulenevate negatiivsete majanduslike tagajärgede piiramisel; arvestades, et Katowice reeglistik on püüe luua kliimapoliitika, mis ei jäta kedagi kõrvale;

C. arvestades, et EL vastutab vähema kui 10% üleilmsete kasvuhoonegaaside heitkoguste eest ega suuda Pariisi kokkuleppe eesmärke üksi saavutada; arvestades, et vaid maailma suurimaid majandusjõude kaasav üleilmne meede suudab neid eesmärke täita;

D. arvestades, et Pariisi kokkulepe oli võimalik vaid tingimusel, et osalised loobusid CO2-heite täielikust vähendamisest ning edendasid selle asemel tasakaalu heidete ja sidujate vahel (netonullheide);

E. arvestades, et ELi kasvuhoonegaaside vähendamise pikaajalist strateegiat peaks saatma tugevalt mõjutatud piirkondade, eelkõige söekaevandamispiirkondade toetamise strateegia, mis aitaks neil piirkondadel teha läbi õiglane üleminek, et säilitada tööhõive ja saada kliimapoliitika jaoks avalikku toetust;

F. arvestades, et ELi pikaajaline kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise poliitika peaks arvesse võtma liikmesriikide erinevaid taristuvõimalusi;

1. rõhutab, et kliimamuutused mõjutavad Euroopa kodanikke juba praegu vahetult; rõhutab, et Euroopa Keskkonnaameti andmete kohaselt moodustas 2010.–2016. aastatel äärmuslike ilmastiku- ja kliimanähtuste põhjustatud kahju liidus umbes 12,8 miljardit eurot;

2. märgib, et valitsustevahelise kliimamuutuste rühma eriaruande 1.5 kohaselt, mis piirab globaalse soojenemise tasemele 1,5 °C ilma selle piiri ületamiseta või vaid piiratud ületamisega, nõuaks kiiret ja kaugeleulatuvat energia, maa linnade, taristute (sh transport ja hooned) ja tööstussüsteemide ümberkujundamist ennenägematus ulatuses ning hõlmab heitkoguste tugevat vähendamist kõigis sektorites, leevendamisvõimaluste laia valikut ja nendesse valikutesse investeerimise olulist suurendamist;

3. märgib ÜRO 2018. aasta aruannet keskkonnaheite erinevuste kohta, milles tehakse järeldus, et praegused tingimusteta riiklikult kindlaksmääratud panused ületavad kaugelt Pariisi kokkuleppes määratud soojenemise alla 2 °C piiri, viies aastaks 2100 3,2 °C[2] soojenemiseni; rõhutab, et kõik osalised peaksid kiiresti ja õigeaegselt suurendama oma kliimakohustuste täitmist;

4. võtab arvesse komisjoni teatist pikaajalise strateegia „Puhas planeet kõigi jaoks. Euroopa pikaajaline strateegiline visioon, et jõuda jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni“ kohta, milles rõhutatakse võimalusi ja probleeme, mida nullilähedasi kasvuhoonegaaside heitkoguseid tekitavale majandusele üleminek Euroopa kodanikele ja majandusele toob, ning luuakse alus ELi institutsioone, riikide parlamente, ettevõtlussektorit, valitsusväliseid organisatsioone, linnu ja kogukondi ning kodanikke hõlmavale laiaulatuslikule arutelule; palub nõukogul jõuda kokkuleppele kulutõhusa viisi osas, millega saavutataks kooskõlas Pariisi kokkuleppega tasakaal heidete ja sidujate vahel, võttes samal ajal arvesse liikmesriikide suutlikkuse erinevust;

Sajandi keskpaigani ulatuva Euroopa heiteneutraalsuse strateegia tegevusviisid

 

5. märgib, et pikaajalises strateegias esitatakse kaheksa tegevusviisi majanduslikuks, tehnoloogiliseks ja sotsiaalseks ümberkujundamiseks, mis on vajalik selleks, et liit saaks täita Pariisi kokkuleppe pikaajalist temperatuurieesmärki; rõhutab, et kaks neist võimaldaks liidul 2050. aastaks saavutada kasvuhoonegaaside netonullheidet; rõhutab, et see nõuab kiiret tegutsemist ja suuri jõupingutusi kohalikul ja piirkondlikul tasandil ning liikmesriikide ja Euroopa tasandil, hõlmates ka kõiki mitteriiklikke osalejaid; tunnustab, et piirkondlikult kindlaksmääratud panused ja kohalikult kindlaksmääratud panused võivad olla olulised tööriistad heitkoguste erinevuse kaotamiseks; tuletab meelde liikmesriikide kohustust võtta kasutusele riiklikke pikaajalisi strateegiaid, mis on sätestatud ELi meetmeid reguleerivas juhtimismääruses[3]; rõhutab Pariisi kokkuleppe kohaselt kasvuhoonegaaside vähendamise saavutamiseks tehnoloogianeutraalse lähenemise vajadust;

6. tuletab meelde, et komisjoni hinnangul eeldatakse ELi SKP suuremat tõusu heitevabade stsenaariumide puhul võrreldes heite vähemal määral vähendamise stsenaariumidega, kusjuures mõlemal juhul jaotub mõju ELis ebavõrdselt muu hulgas seetõttu, et liikmesriigiti erinevad SKP elaniku kohta ja riikide energiaallikate jaotuste CO2-mahukus;

7. märgib murega, et ELi praegune sõltuvus energiaimpordist on umbes 55%; rõhutab, et netonullheite stsenaariumis langeks see 20%-le, mõjutades positiivselt ELi kaubandusbilanssi ja geopoliitilist positsiooni;

8. märgib, et netonullheite saavutamise viiside hulgas on mitu süsinikdioksiidi eemaldamise tehnoloogiat, sh süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise ning otse õhust kogumine, mis tuleks veel laiaulatuslikult kasutusele võtta; on seisukohal, et ELi netonullheite strateegia peaks esmatähtsaks pidama heitkoguste otsest vähendamist ja ELi looduslikke neeldajaid ja reservuaare ning püüdlema süsinikdioksiidi eemaldamise tehnoloogiate kasutamise poole vaid juhul, kui heitkoguste otsese vähendamise valikuid pole saadaval;

9. rõhutab, et kuni nende tehnoloogiate teostatavus pole tõestatud, peaks kõik 2050. aastaks või sajandi teiseks pooleks suunatud stsenaariumid põhinema peamiste üleminekutehnoloogiate kaubanduslikul kättesaadavusel, võttes arvesse eri liikmesriikide eri lähtepunkte, toetades enamikus CO2-mahukates piirkondades õiglast üleminekut ning vähendades heitkoguseid kõigis heidet tekitavates sektorites;

Kliimamuutuste sotsiaalsed aspektid ja õiglane üleminek

 

10. rõõmustab komisjoni seisukoha üle, et netonullheide on võimalik ilma reaalse töökohtade kaotuseta, ja võtab rõõmuga arvesse ülemineku üksikasjalikku hindamist energiamahukas tööstuses; rõhutab, et kui kõige haavatavamaid piirkondi, sektoreid ja kodanikke on nõuetekohaselt toetatud, on kasvuhoonegaaside netonullheitele õiglasel üleminekul potentsiaal luua liidus rohkem töökohti; on seetõttu seisukohal, et komisjon peaks ELi oskuste ülevaate raames arendama välja oskuste uuendatud auditi, mille piirkondlikud andmed saaks kliimaneutraalse Euroopa saavutamiseks vajalike oskuste osas neid haavavaid piirkondi, sektoreid ja inimesi toetada, et nad saaksid kutsealase ümberõppe samades piirkondades tulevikukindlate kvaliteetsete töökohtade saamiseks;

11. rõhutab, et üleminek peab olema õiglane kõigi ühiskonna osade jaoks; märgib, et see nõuab arusaama õiglasest üleminekust, mis hõlmab kiirendatud kliimameetmetega seotud negatiivseid ja positiivseid mõjusid, näiteks töökohtade kaotus ja uued tööhõivevõimalused;

12. on veendunud, et kliimamuutustega seotud üleminek Euroopas peab olema ökoloogiliselt, majanduslikult ja sotsiaalselt kestlik; rõhutab, et selleks, et kõik kodanikud peaks seda poliitiliselt vastuvõetavaks, on oluline arvestada kliimaalaste ja CO2-heite vähendamise poliitikate jaotuslikku mõju, seda eriti madala sissetulekuga inimestele; on seega arvamusel, et sotsiaalsete mõjudega tuleks seega arvestada kõigis ELi ja riiklikes kliimapoliitikates, pidades silmas Euroopa sotsiaalset ja ökoloogilist ümberkujundamist;

13. kordab, et kliimaneutraalse majanduse saavutamise teatav paindlikkus leevendaks sotsiaalseid kulusid, seda eriti kivisöest sõltuvates piirkondades, kus see aitaks kaasa nende ümberkujundamisele;

14. tuletab meelde, et praegu ohustab umbes 50–125 miljonit Euroopa kodanikku energiaostuvõimetus[4]; rõhutab, et energiasüsteemi ümberkujundamine võib madala sissetulekuga inimesi ebaproportsionaalselt muuta ja energiaostuvõimetust veelgi suurendada; tunnistab, et energiapoliitika peaks kaasama sotsiaalset mõõdet ja veenduma, et kedagi ei jäetaks kõrvale; kutsub liikmesriike üles võtma tulevikku suunatud meetmeid tagamaks kõigile ELi kodanikele õiglast üleminekut ja juurdepääsu energiale;

15. rõhutab, et Euroopa kodanike kaasamine ja osalus on kasvuhoonegaaside netonullheite saavutamiseks ülioluline; julgustab kõiki riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi kehtestama konkreetseid meetmeid, et suurendada ja toetada kodanike osalust CO2-heite vähendamisele ülemineku saavutamisel;

 

Valdkondlik panus

 

16. rõhutab, et netoheidet tuleb lõpuks nullini vähendada kõigis majandussektorites ja kõik valdkonnad peaksid ühistele heite vähendamise pingutustele kaasa aitama; kutsub seega komisjoni üles arendama kõigis sektorites kliimaneutraalsuse saavutamise viise;

17. märgib samas, et nullilähedasi kasvuhoonegaaside heitkoguseid tekitavale majandusele üleminek nõuab praeguse lähtetasemega võrreldes märkimisväärseid lisainvesteeringuid ELi energiasüsteemi ja sellega seotud taristusse, nimelt suurusjärgus 175–290 miljardit eurot aastas;

18. rõhutab, et kliimaneutraalse majanduse saavutamiseks on eri viise ja usub, et liikmesriikidel peaks olema võimalik oma strateegiliste energia- ja kliimaprogrammide põhjal valida oma viisid kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks;

19. rõhutab energiamahukate tööstusharude rolli ELi kasvuhoonegaaside pikaajalise vähendamise saavutamiseks; on seisukohal, et säilitades ELi juhtpositsiooni vähese CO2-heitega tööstuste hulgas ja tööstuslikku tootmist ELis, säilitades Euroopa tööstusharude konkurentsivõimet ja vältides kasvuhoonegaaside heite ülekandumist, on vaja intelligentseid ja sihtotstarbelisi poliitikaraamistikke; kutsub komisjoni üles esitama ELi energiamahukate tööstuste uut ja integreeritud kliimastrateegiat, et toetada rasketööstuse üleminekut konkurentsivõimelisele netonullheitele;

20. kutsub komisjoni üles arendama välja tööstusstrateegiat ja meetmeid, mis võimaldavad Euroopa tööstusel võistelda globaalselt võrdsetel tingimustel; on seisukohal, et selle poliitika osana peaks komisjon uurima, kas seoses toodete importimisega kasvuhoonegaaside heite ülekandumise ohus olevate tööstusharude kaitsmiseks loodavad lisameetmed, mis asendaks, kohandaks või täiendaks olemasolevaid kasvuhoonegaaside heite ülekandumist käsitlevaid meetmeid, oleks tõhusad ja vastaksid WTO nõuetele;

21. rõhutab, et energiasüsteemi ümberkujundamise erinevaid lähtekohti arvesse võttes võivad ELi tasandil kliimaneutraalsuse saavutamiseks tehtavad kasvuhoonegaaside heite vähendamise jõupingutused jaotuda ELis ebaühtlaselt;

22. kutsub liikmesriike üles rakendama viivitamatult puhta energia paketti; tuletab meelde liikmesriikide pädevust otsustada ELi kliima- ja energiapoliitika raamistikus oma energiaallikate jaotuse üle ise;

23. märgib, et Euroopa Komisjoni 2018. aasta aruanne Euroopa energiahindade ja -kulude kohta[5] rõhutab, et EL on praegu tugevalt mõjutatud fossiilkütuste kaootilistest ja suurenevatest hindadest ning et tulevikus eeldatakse elektri toomise kulude suurenemist fossiilkütuste abil loodud elektri puhul ja langemist taastuvate energiaallikate puhul; rõhutab, et ELi energiaimpordi kulud suurenesid 2017. aastal 26% ehk 266 miljoni euroni, seda peamiselt naftahindade suurenemise tõttu; aruande hinnangul on naftahindade tõus negatiivselt mõjutanud ELi majanduskasvu (–0,4% SKP-st 2017. aastal) ja inflatsiooni (+0,6);

24. tuletab meelde, et vaid ruumide kütmiseks kasutatakse 71% kogu energiast; nõustub komisjoniga, et kliimaneutraalses ELis saavad normiks energiatõhusad majad, mis toovad kõigile eurooplastele paremat tervist ja suuremat mugavust;

25. rõhutab taastuvate energiaallikate ja muude vähese heitega energiaallikate keskset rolli üleminekus nullilähedasi kasvuhoonegaaside heitkoguseid tekitavale majandusele, kuna 75% Euroopa kasvuhoonegaaside heitest tuleneb praegu energeetikast;

26. kutsub üles looma energiatõhusat energiasüsteemi, mis põhineb vähese heitega allikatel ega aseta ohtu energiajulgeolekut; palub komisjonil ja liikmesriikides võtta kõik vajalikud meetmed, kuna sellel on kõigile majandussektoritele ülekanduv mõju;

27. tunnustab valitsustevahelise kliimamuutuste rühma eriaruandejärgi, mis piirab globaalse soojenemise tasemele 1,5 °C, süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise rolli enamikes 1,5 °C stsenaariumides; rõhutab, et EL peab selles valdkonnas olema ambitsioonikam; märgib Euroopa energiatehnoloogia strateegiline kava (SET-kava) kohaselt liikmesriikide määratud eesmärke rakendada 2020. aastatel Euroopa energeetika- ja tööstussektoris kommertslikke süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise vorme; peab vajalikuks suurendada keskkonnaohutuid süsinikdioksiidi kasutamise, kogumise ja säilitamise protsesse ning saavutada heitkoguste koguhulga vähendamine kas heitkoguste ärahoidmise või CO2 püsiva säilitamise kaudu;

28. juhib tähelepanu, et ehitus-, tööstus- ja transpordisektorite elektrifitseerimine mängib põhirolli nende sektorite heitkoguste vähendamises ning nõuab tulevikus elektri usaldusväärset varustamist ja suuremat säilitamismahtu;

29. rõhutab, et oluline on tagada nihe õhutranspordilt raudteetranspordile, samuti ühistranspordile ja jagatud liikuvusele; märgib, et maanteetransport põhjustab umbes viiendiku ELi süsinikdioksiidi heitkogustest; palub seetõttu liikmesriikidel ja komisjonil teha otsustavaid samme, et võimaldada kõigi liikmesriikide tarbijatele ligipääsu heiteta ja vähese heitega sõidukitele, vältides vanade suure saastega sõidukite suuremat kasutuselevõttu madala sissetulekuga liikmesriikides; rõhutab veelgi nutitehnoloogiate rolle, sh nutikas laadimistaristu, mille eesmärk on saavutada sünergiaid transpordi elektrifitseerimise ja taastuvate energiaallikate kasutuselevõtmise vahel;

30. rõhutab, et EL peaks edendama piirkondade ja linnade rolle ning jõupingutusi; palub komisjonil toetuda 200 miljonit Euroopa kodanikku esindava ELi linnapeade pakti tööle ja võimaldada neil anda üleminekule veelgi hoogu;

 

Metsade kliimapotentsiaali maksimeerimine kestliku biomajanduse kontekstis

31. toetab aktiivset ja säästvat riigitasandi metsamajandust koos konkreetsete vahenditega ELi tõhusa ja kestliku biomajanduse edendamiseks, arvestades metsade suurt potentsiaali võimendada Euroopa kliimapüüdlusi (CO2 sidumise, säilitamise ja asendamise kaudu) ning saavutada hiljemalt 2050. aastaks nullheide; tunnustada kliimamuutustega kohanemise vajadust, samuti vajadust peatada bioloogilise mitmekesisuse hävimine ja ökosüsteemide teenuste halvenemine ELis 2020. aastaks; ning arendada välja tõenduspõhised poliitikad, mis aitavad rakendada ja rahastada ELi bioloogilise mitmekesisuse säilitamise meetmeid;

32. rõhutab, et säästev metsamajandamine on vaja muuta äriliselt konkurentsivõimelisemaks ja toetada praktilisi meetmeid, millel on märkimisväärne sidumise ja säilitamise mõju, näiteks puidu kasutamine ehitusmaterjalina nii linnades kui maapiirkondades, fossiilkütuste asendamine ja veesiduvuse parandamine;

33. soovitab, et eriti tuleks keskenduda agrometsandusele ning kaasata puid ja mitmesuguseid taimi põllumajandusmaadele, et tuua nii ökoloogilist kasu kui ka kasu bioloogilisele mitmekesisusele;

34. tunnustab metsastamise positiivset potentsiaali Euroopas; usub, et metsastamisalgatusi tuleb täiendada konkreetsete algatuste ja stiimulitega, mille eesmärk on suurendada sidumispotentsiaali, samal ajal kindlustades ja parandades olemasolevate metsamaade tervist, et saada kasu nii kliima, kestliku biomajanduse kui ka bioloogilise mitmekesisuse seisukohast; toetab seega mahajäetud ja marginaalse tootmisvõimega põllumajandusmaa metsastamist, agrometsandust ja metsapiirkondade muudeks maadeks muutmise vähendamist;

Rahastamine ja uurimistegevus

35. palub ELi heitkogustega kauplemise süsteemi innovatsioonifondi kiiret rakendamist ja esimese konkursikutse alustamist 2019. aastal, et suurendada investeeringuid vähese heitega murranguliste tööstustehnoloogiate demonstreerimisse paljudes sektorites: mitte ainult elektri tootmises, vaid ka kaugküttes ja tööstusprotsessides; palub 2021.–2027. aastate mitmeaastast finantsraamistikku ja selle tegevuskavasid viia täielikult vastavusse Pariisi kokkuleppega;

36. leiab, et liidus netonullheite saavutamiseks tuleb kasutusele võtta märkimisväärsed erainvesteeringud; usub, et see nõuab pikaajalist planeerimist ning investoritele õigusliku stabiilsuse ja prognoositavuse tagamist, samuti seda, et tulevased ELi määrused seda arvesse võtaksid;

37. rõhutab, et oluline on luua õiglase ülemineku fond, seda eriti piirkondade jaoks, mida CO2-heite vähendamine kõige enam mõjutab (eriti kivisöe kaevandamise piirkonnad), ning arvestada üldiselt olemasolevate kliimatoetuste sotsiaalset mõju; rõhutab seoses sellega, et pikaajalisel strateegial peab olema üldsuse laiaulatuslik omaksvõtt, kuna mõnes sektoris on vaja teha ümberkujundusi;

38. rõhutab, et liikmesriikide toetamise teadus- ja innovatsiooniprogrammide jaotuse geograafiline tasakaal on ülioluline selleks, et nad annaks tõhusalt oma panuse kliimaneutraalsele majandusele üleminekuks.

Tarbijate ja ringmajanduse roll

 

39. rõhutab, et on oluline, et EL ei saavutaks vaid energia, vaid ka toodete ja materjalide asendamist, st fossiilkütustel põhinevad või tootmisel suuri heitkoguseid loovad tooted ja materjalid tuleb vahetada taastuvate energiaallikate vastu;

40. rõhutab, et väga suur osa energiakasutusest ja seega kasvuhoonegaaside heitkogustest on otseselt seotud ressursside hankimise, töötlemise, transportimise, muundamise, kasutamise ja kõrvaldamisega; rõhutab, et ressursihalduse ahela igal etapil on võimalik saavutada märkimisväärset kokkuhoidu; rõhutab seega, et tõhustamise abil ressursi tootlikkuse tõstmine ning ressursi jäätmete vähendamine näiteks korduskasutamise, ringlussevõtu ja taastootmise kaudu võib märkimisväärselt vähendada nii ressursi tarbimist kui ka kasvuhoonegaaside heitkoguseid, parandades samal ajal konkurentsivõimet ning luues ärivõimalusi ja töökohti; rõhutab ringmajanduse meetmete kulutõhusust; rõhutab, et suurem ressursitõhusus, ringmajandus ja samuti ringmajanduse põhimõtetest lähtuv tootedisain aitavad muuta tootmis- ja tarbimismustreid ning vähendada jäätmete kogust;

41. rõhutab, et oluline on tootepoliitika, nt keskkonnahoidlik riigihange ja ökodisain, mis aitavad oluliselt kaasa energia säästmisele ja toodete CO2-jalajälje vähendamisele, parandades samal ajal materjalide jalajälge ja üldist keskkonnamõju; rõhutab, et ELi ökodisaini standardite osana on vaja sisse seada ringmajanduse nõuded ja laiendada praegust ökodisaini metoodikat peale energeetikaga seotud toodete ka teistele tootekategooriatele;

42. rõhutab, et kliimaneutraalsele Euroopale ülemineku edukus sõltub kodanike osalusest ja pühendumusest; seda saab tõsta energiatõhususe ja kohapealse taastuvenergia abil või lähedal asuvate taastuvate tehnoloogiate tõttu;

43. on seisukohal, et tuleb jätkata tööd tarbimisel põhineva kliimamõju mõõtmise usaldusväärse mudeli kallal; võtab arvesse asjaolu, et olemasolevate mudelite põhjal järeldati põhjalikus analüüsis, et ELi jõupingutused oma tootmise heitkoguste vähendamiseks teeb tasa suurema CO2-jalajäljega toodete importimine;

EL ja ülemaailmsed kliimameetmed

44. rõhutab, et oluline on suurendada algatusi ja püsivaid dialooge asjakohastel rahvusvahelistel foorumitel, samuti tõhusat kliimadiplomaatiat, mille eesmärk on julgustada sarnaseid poliitilisi otsuseid, mis suurendavad kliimaga seotud ambitsioone teistes piirkondades ja kolmandates riikides, sest ainult globaalne tegevus võib kogu maailmas muuta kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist;

45. peab kahetsusväärseks, et paljud teised suured majandused ei ole veel pikaajaliste strateegiate kallal töötanud ning teistes suuremates majanduskeskkondades ei ole peaaegu mingit arutelu riiklikult kindlaksmääratud panuste suurendamise üle, et viia need kooskõlla Pariisi kokkuleppe üldise eesmärgiga; palub seetõttu nõukogul ja komisjonil suurendada kliimadiplomaatiat ja võtta muid asjakohaseid meetmeid, et julgustada teisi suuri majandusi, et saaksime koos saavutada Pariisi kokkuleppe pikaajalised eesmärgid;

46. rõhutab, kui suurt kasu annaks ELi ja kolmandate riikide poliitikameetmete koostoime tugevdamine, eelkõige seoses CO2 hinnakujundusmehhanismidega; kutsub komisjoni üles jätkama ja tõhustama koostööd ning toetust süsinikdioksiidi hinnakujundusmehhanismide väljaarendamisel väljaspool Euroopat, et jätkata heitkoguste vähendamist ja parandada võrdseid tingimusi kogu maailmas; rõhutab keskkonnakaitsemeetmete kehtestamise tähtsust, et tagada tegelik ja täiendav kasvuhoonegaaside vähendamine, ning kutsub seetõttu komisjoni üles toetama Pariisi kokkuleppe artikliga 6 seotud rangeid ja jõulisi rahvusvahelisi eeskirju, et vältida lünki raamatupidamises või heitkoguste vähendamise topeltarvestust;

°

° °

47. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

 

[1] Vastuvõetud tekstid, P8_TA-PROV(2018)0430.

[2] ÜRO Keskkonnaprogrammi 2018. aasta aruanne heitkoguste erinevuse kohta, lk 10.

[3] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1999, milles käsitletakse energialiidu ja kliimameetmete juhtimist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 663/2009 ja (EÜ) nr 715/2009, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 94/22/EÜ, 98/70/EÜ, 2009/31/EÜ, 2009/73/EÜ, 2010/31/EL, 2012/27/EL ja 2013/30/EL ning nõukogu direktiive 2009/119/EÜ ja (EL) 2015/652 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 525/2013 (ELT L 328, 21.12.2018, lk 1).

[4] http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2015/563472/IPOL_STU(2015)563472_EN.pdf

[5] https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?qid=1548155579433&uri=CELEX:52019DC0001

Viimane päevakajastamine: 13. märts 2019Õigusalane teave