Menetlus : 2019/2819(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B9-0099/2019

Esitatud tekstid :

B9-0099/2019

Arutelud :

PV 18/09/2019 - 17
CRE 18/09/2019 - 17

Hääletused :

PV 19/09/2019 - 7.5
CRE 19/09/2019 - 7.5
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P9_TA(2019)0021

<Date>{17/09/2019}17.9.2019</Date>
<NoDocSe>B9‑0099/2019</NoDocSe>
PDF 132kWORD 54k

<TitreType>RESOLUTSIOONI ETTEPANEK</TitreType>

<TitreSuite>nõukogu ja komisjoni avalduste alusel</TitreSuite>

<TitreRecueil>vastavalt kodukorra artikli 132 lõikele 2</TitreRecueil>


<Titre>millega rõhutatakse Euroopa ajaloomälu tähtsust Euroopa tulevikule</Titre>

<DocRef>(2019/2819(RSP))</DocRef>


<RepeatBlock-By><Depute>Kati Piri, Isabel Santos</Depute>

<Commission>{S&D}fraktsiooni S&D nimel</Commission>

</RepeatBlock-By>

Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B9-0097/2019

B9‑0099/2019

Euroopa Parlamendi resolutsioon, millega rõhutatakse Euroopa ajaloomälu tähtsust Euroopa tulevikule

(2019/2819(RSP))

Euroopa Parlament,

 võttes arvesse inimõiguste üldpõhimõtteid ja Euroopa Liidu kui ühistel väärtustel rajaneva ühenduse aluspõhimõtteid,

 võttes arvesse ÜRO Peaassambleel 10. detsembril 1948. aastal vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni,

 võttes arvesse esimese asepresidendi Timmermansi ja volinik Jourová 22. augustil 2019. aastal tehtud avaldust üleeuroopalise kõigi totalitaarsete ja autoritaarsete režiimide ohvrite mälestuspäeva eel,

 võttes arvesse rassismi, rassilise diskrimineerimise, ksenofoobia ja nendega seotud sallimatuse tänapäevaste vormidega tegeleva ÜRO eriraportööri 9. mai 2017. aasta aruannet,

 võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 19. detsembri 2016. aasta resolutsiooni 71/179 võitluse kohta natsismi, neonatsismi ja muude selliste hoiakute ülistamise vastu, mis soodustavad rassismi, rassilise diskrimineerimise, ksenofoobia ja nendega seotud sallimatuse tänapäevaste vormide levikut,

 võttes arvesse oma 25. oktoobri 2018. aasta resolutsiooni neofašistliku vägivalla sagenemise kohta Euroopas[1],

 võttes arvesse oma 12. mail 2005 seoses Euroopas Teise maailmasõja lõppemise 60. aastapäevaga vastu võetud resolutsiooni[2],

 võttes arvesse nõukogu 28. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/913/JSK teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega[3],

 võttes arvesse 3. juunil 2008. aastal vastu võetud Praha deklaratsiooni Euroopa südametunnistuse ja kommunismi kohta,

 võttes arvesse oma 23. septembril 2008 vastu võetud deklaratsiooni 23. augusti kuulutamise kohta üleeuroopaliseks stalinismi ja natsismi ohvrite mälestamise päevaks[4],

 võttes arvesse oma 2. aprilli 2009. aasta resolutsiooni Euroopa südametunnistuse ja totalitarismi kohta[5],

 võttes arvesse komisjoni 22. detsembri 2010. aasta aruannet totalitaarsete režiimide poolt Euroopas toime pandud kuritegude mälestuse teadvustamise kohta (COM(2010)0783),

 võttes arvesse nõukogu 9.–10. juuni 2011. aasta järeldusi totalitaarsete režiimide poolt Euroopas toime pandud kuritegude mälestuse teadvustamise kohta,

 võttes arvesse 23. augusti 2011. aasta Varssavi deklaratsiooni üleeuroopalise totalitaarsete režiimide ohvrite mälestuspäeva kohta,

 võttes arvesse kaheksa ELi liikmesriigi valitsusesindajate 23. augusti 2018. aasta ühisdeklaratsiooni kommunismiohvrite mälestamise kohta,

 võttes arvesse maailma eri piirkondades moodustatud tõe ja õiguse komisjone, mis on aidanud paljude endiste autoritaarsete ja totalitaarsete režiimide all elanud inimestel saada üle erimeelsustest ja jõuda leppimiseni,

 võttes arvesse oma 13. jaanuari 1983. aasta resolutsiooni olukorra kohta Eestis, Lätis ja Leedus[6],

 võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõiget 2,

A. arvestades, et Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artikli 2 kohaselt rajaneb liit sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine; arvestades, et need põhimõtted on ühised kõigile liikmesriikidele;

B. arvestades, et 20. sajandil küüditasid, vangistasid, piinasid ja mõrvasid totalitaarsed ja autoritaarsed režiimid Euroopas miljoneid ohvreid; arvestades, et natsirežiimi poolt toime pandud holokausti enneolematut ulatust ei tohi kunagi unustada;

C. arvestades, et 80 aastat tagasi 23. augustil 1939 sõlmisid Nõukogude Liit ja natsistlik Saksamaa mittekallaletungilepingu, mida tuntakse ka Molotovi-Ribbentropi pakti nime all, ja selle salaprotokollid, millega jagati Euroopa ja sõltumatute riikide territooriumid kahe totalitaarse režiimiga riigi huvisfäärideks ja valmistati pinda Teise maailmasõja puhkemiseks;

D. arvestades, et Molotovi-Ribbentropi pakti ning Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu 28. septembril 1939 sõlmitud sõprus- ja piirilepingu otsese tulemusena toimus kõigepealt Hitleri ja kaks nädalat hiljem Stalini sissetung Poola Vabariiki, mille tagajärjel Poola kaotas iseseisvuse; arvestades, et 30. novembril 1939 alustas Nõukogude Liit agressiivset sõda Soome vastu, okupeeris ja annekteeris 1940. aasta juunis osa Rumeeniast – territooriumid, mis hiljem jäidki tagastamata – ning annekteeris jõuga iseseisvad Balti vabariigid Leedu, Läti ja Eesti; arvestades, et 23. augustil 1989 tähistati Molotovi-Ribbentropi pakti 50. aastapäeva ja mälestati totalitaarsete režiimide ohvreid Balti ketiga – pretsedenditu meeleavaldusega, milles osales kaks miljonit leedulast, lätlast ja eestlast;

E. arvestades, et pärast natsirežiimi lüüasaamist ja Teise maailmasõja lõppu said osad Euroopa riigid tegeleda sõjajärgse ülesehitustöö ja leppimisega, samal ajal jäid aga teised pooleks sajandiks diktatuuri ja osad neist nõukogude okupatsiooni alla, olles ilma jäetud vabadusest, suveräänsusest, väärikusest, inimõigustest ja sotsiaal-majanduslikust arengust;

F. arvestades, et totalitaarsete ja autoritaarsete režiimide ohvrite mälestamine ning stalinistlike, natsistlike ja muude diktatuuride toime pandud kuritegude tunnistamine ja teadvustamine Euroopa ühispärandi osana on ülimalt tähtis Euroopa ja Euroopa rahvaste ühtsuse kindlustamiseks ning ELi vastupanuvõime tugevdamiseks tänapäevastele välisohtudele;

G. arvestades, et avalikult neofašistlikud, neonatslikud ja ksenofoobsed rühmitused ja erakonnad õhutavad ühiskonnas vihkamist ja vägivalda ning tuletavad meile sellega meelde, milleks nad olid suutelised minevikus;

H. arvestades, et internetis leviva vihakõne tagajärjel vallandub sageli vägivald, sealhulgas neofašistlike rühmituste poolt;

1. rõhutab, et igal aastal 23. augustil tähistatav üleeuroopaline kõigi totalitaarsete ja autoritaarsete režiimide ohvrite mälestuspäev tuletab meelde, et me ei tohi pidada inimväärikust, vabadust, demokraatiat, õigusriiki ja inimõigusi enesestmõistetavaks ning rahu, demokraatia ja põhiõigused ei tule iseenesest kätte;

2. avaldab austust kõigi natsismi, stalinismi ja muude totalitaarsete ja autoritaarsete režiimide ohvrite mälestusele; rõhutab, et mäletamine aitab kõrgemalt hinnata meie liidu loodud rahu ja heaolu väärtust;

3. rõhutab, et Teise maailmasõja, Euroopa ajaloo kõige laastavama sõja algus oli 23. augustil 1939 Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud kurikuulsa mittekallaletungilepingu ehk nn Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide otsene tagajärg, kuna nende lepetega jagasid kaks totalitaarset režiimi Euroopa oma mõjusfäärideks;

4. kordab, et natsistlikud, stalinistlikud ning teised totalitaarsed ja autoritaarsed režiimid on süüdi inimajaloos enneolematu ulatusega massimõrvades, genotsiidis, küüditamistes ning elu ja vabaduste kaotuses 20. sajandil;

5. mõistab hukka ajaloo ümberkirjutamise ja natsidega koostööd teinud isikute ülistamise mõnes ELi liikmesriigis; tunneb suurt muret fašismi, rassismi, ksenofoobia ja muude sallimatuse vormide kasvava normaalsuseks pidamise pärast Euroopa Liidus ning on häiritud teadetest, et mõnedes liikmesriikides on poliitilised juhid, erakonnad ja õiguskaitseasutused seotud neofašistide ja neonatsidega;

6. kutsub liikmesriike üles mõistma hukka igasuguse holokausti eitamise, sealhulgas natside ja nende käsilaste kuritegude trivialiseerimise ja vähendamise, ning võitlema selle vastu, samuti hoidma ära trivialiseerimist poliitilises ja meediadiskursuses;

7. nõuab ühise ajaloomälu kujundamist, et mõistetaks hukka endiste fašistlike, stalinistlike ning muude totalitaarsete ja autoritaarsete režiimide kuriteod, sest see aitab suurendada eelkõige noorema põlvkonna vastupanuvõimet tänapäeval demokraatiat ähvardavatele ohtudele;

8. kutsub liikmesriike edendama peavoolukultuuri kaudu meie ühiskonna mitmekesisuse ja ühise ajaloo alast haritust, sealhulgas teadlikkust Teise maailmasõja õudustest, sealhulgas holokaustist, ja selle ohvrite aastaid kestnud süstemaatilisest dehumaniseerimisest;

9. nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid nõukogu raamotsuse sätete järgimise, astuksid vastu organisatsioonidele, kes levitavad avalikus ruumis ja internetis vaenu ja vägivalda, ning keelustaksid otsustavalt kõik natsismi ja fašismi kiitvad ja ülistavad neofašistide ja neonatside rühmitused ning muud sihtasutused või ühendused, austades seejuures riigi õiguskorda ja kohtupädevust;

10. palub komisjonil tõhusalt toetada projekte, millega soodustatakse ajaloomälu ja mäletamist liikmesriikides, ning Euroopa mälu ja südametunnistuse platvormi tegevust, ning eraldada programmi „Kodanike Euroopa“ kaudu piisavalt raha totalitaarsete ja autoritaarsete režiimide ohvrite mälestamise ja mälestuse jäädvustamise toetamiseks;

11. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

[1] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0428.

[2] ELT C 92 E, 20.4.2006, lk 392.

[3] ELT L 328, 6.12.2008, lk 55.

[4] ELT C 8 E, 14.1.2010, lk 57.

[5] ELT C 137 E, 27.5.2010, lk 25.

[6] EÜT C 42,14.2.1983, lk 77.

Viimane päevakajastamine: 18. september 2019Õigusalane teave