Menetlus : 2019/2755(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B9-0154/2019

Esitatud tekstid :

B9-0154/2019

Arutelud :

PV 23/10/2019 - 18
CRE 23/10/2019 - 18

Hääletused :

PV 24/10/2019 - 8.9
CRE 24/10/2019 - 8.9
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :


<Date>{21/10/2019}21.10.2019</Date>
<NoDocSe>B9-0154/2019</NoDocSe>
PDF 157kWORD 55k

<TitreType>RESOLUTSIOONI ETTEPANEK</TitreType>

<TitreSuite>suuliselt vastatavate küsimuste B9-0052/2019 ja B9-0053/2019 alusel</TitreSuite>

<TitreRecueil>vastavalt kodukorra artikli 136 lõikele 5</TitreRecueil>


<Titre>otsingu- ja päästetegevuse kohta Vahemerel</Titre>

<DocRef>(2019/2755(RSP))</DocRef>


<RepeatBlock-By><Depute>Juan Fernando López Aguilar</Depute>

<Commission>{LIBE}kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni nimel</Commission>

</RepeatBlock-By>


B9-0000/2019

Euroopa Parlamendi resolutsioon otsingu- ja päästetegevuse kohta Vahemerel

(2019/2755(RSP))

Euroopa Parlament,

 võttes arvesse 1951. aasta Genfi konventsiooni, eriti selle artiklit 33, 1967. aasta pagulasseisundi protokolli, ÜRO 1982. aasta mereõiguse konventsiooni (UNCLOS), 1974. aasta rahvusvahelist konventsiooni inimelude ohutusest merel (SOLASi konventsioon) ja 1979. aasta rahvusvahelise mereotsingute ja merepääste konventsiooni (SARi konventsioon) muudetud versiooni ning nendega seotud Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) resolutsioone, eelkõige 20. mai 2004. aasta resolutsiooni MSC.167(78) „Suunised merel päästetud isikute kohtlemise kohta“,

 võttes arvesse ÜRO rändajate inimõiguste eriraportööri 24. aprilli 2013. aasta aruannet „Regional Study: management of the external borders of the European Union and its impact on the human rights of migrants“ (Piirkondlik uuring: Euroopa Liidu välispiiride haldamine ja selle mõju rändajate inimõigustele),

 võttes arvesse ÜRO inimõiguste kaitsjate olukorra eriraportööri, inimõiguste ja rahvusvahelise solidaarsuse sõltumatu eksperdi, ÜRO rändajate inimõiguste eriraportööri, ÜRO rassismi, rassilise diskrimineerimise, ksenofoobia ja seotud sallimatuse tänapäevaste vormide eriraportööri, ÜRO piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise eriraportööri ning inimkaubanduse, eelkõige naiste ja lastega kauplemise eriraportööri 15. mai 2019. aasta ühisteatist (AL ITA 4/2019),

 võttes arvesse ÜRO pagulaste ülemvoliniku 2018. aasta septembri seisukohta Liibüasse tagasisaatmiste kohta,

 võttes arvesse ÜRO Liibüa toetusmissiooni ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo 20. detsembri 2018. aasta aruannet rändajate ja pagulaste inimõiguste olukorra kohta Liibüas,

 võttes arvesse ÜRO peasekretäri 26. augusti 2019. aasta aruannet ÜRO Liibüa toetusmissiooni kohta,

 võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku 2019. aasta juuni soovitust „Lives saved. Rights protected. Bridging the protection gap for refugees and migrants in the Mediterranean“ (Elud säästetud. Õigused kaitstud. Vahemerel pagulaste ja rändajate kaitsel esinevate lünkade kõrvaldamine),

 võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku 7. oktoobri 2019. aasta nõudmist jõulisemate meetmete järele kõigi rändajate inimõiguste ja -väärikuse kaitsmiseks Vahemerel,

 võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 18,

 võttes arvesse kavatsuste ühisdeklaratsiooni kontrollitud hädaolukorras toimimise korra kohta – liikmesriikide (Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Malta ja XXX; Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigi Soome ja komisjoni juuresolekul) 23. septembril 2019 võetud vabatahtlikke kohustusi prognoositava ajutise solidaarsusmehhanismi jaoks,

 võttes arvesse komisjoni 27. mai 2015. aasta teatist „ELi tegevuskava rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise tõkestamiseks (2015–2020)“ (COM(2015)0285),

 võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2019. aasta põhiõiguste aruannet ja selle 2019. aasta juuni ajakohastamist Vahemerel otsingu- ja päästetegevuses osalevate vabaühenduste laevade ja nendega seotud kriminaaluurimiste kohta,

 võttes arvesse oma 12. aprilli 2016. aasta resolutsiooni olukorra kohta Vahemerel ja vajaduse kohta töötada välja ELi terviklik rändekäsitus[1],

 võttes arvesse oma 18. mai 2017. aasta resolutsiooni ümberpaigutamise toimimise kohta[2],

 võttes arvesse oma 18. aprilli 2018. aasta resolutsiooni turvalist, korrakohast ja seaduslikku rännet ja pagulasi käsitlevate ÜRO ülemaailmsete kokkulepete vallas saavutatud edu kohta[3],

 võttes arvesse oma 5. juuli 2018. aasta resolutsiooni, mis käsitleb liikmesriikidele määratud suuniseid selle kohta, kuidas vältida humanitaarabi andmise kriminaliseerimist[4],

 võttes arvesse oma 16. jaanuari 2019. aasta resolutsiooni põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus 2017. aastal[5],

 võttes arvesse oma 2016. aasta uuringu „Fit for purpose? The Facilitation Directive and the criminalisation of humanitarian assistance to irregular migrants“ (Kas tegu on eesmärgipärase lähenemisega? Kaasaaitamist käsitlev direktiiv ja seadusliku aluseta rändajatele humanitaarabi andmise kriminaliseerimine) 2018. aasta ajakohastamist,

 võttes arvesse 3. oktoobril 2019. aastal toimunud kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni kuulamist otsingu- ja päästetegevuse kohta Vahemerel,

 võttes arvesse küsimusi otsingu- ja päästetegevuse kohta, mis on esitatud nõukogule (O-000024/2019 – B9-0052/2019) ja komisjonile (O-000025/2019 – B9-0053/2019),

 võttes arvesse kodukorra artikli 136 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 2,

 võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni resolutsiooni ettepanekut,

A. arvestades, et Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IOM) hinnangul on 2019. aastal Vahemeres teel Euroopasse seni hukkunud või kadunuks jäänud 933 inimest; arvestades, et alates 2015. aastast on Vahemeres hukkunute arv vähenenud (2015. aastal 3771 hukkunut, 2018. aastal 2277); arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti andmetel on rändetee Liibüast Euroopasse vaatamata saabujate arvu märkimisväärsele vähenemisele (2015. aastal 1 032 408 saabujat, 2018. aastal 141 472) ikkagi suurima hukkunute arvuga rändetee maailmas (2019. aastal seni 646 hukkunut) ning hukkunute arv oli 2018. aastal viis korda suurem kui 2015. aastal, seda eelkõige otsingu- ja päästetegevuse vähenemise tõttu Liibüa ranniku lähedal;

B. arvestades, et nende hulgas, kes püüavad Vahemerd ületades Euroopasse jõuda, on palju haavatavad inimesi, nagu naised ja saatjata alaealised; arvestades, et paljud neist on inimkaubanduse ja ärakasutamise ohus ja vajavad seetõttu kohest kaitset (Vahemere keskosa rändetee kaudu viimase 5 aasta jooksul saabunud saatjata alaealiste protsent on jäänud samaks – 15 %, nt Itaalia rannikule jõudis sel aastal rohkem kui 1100 saatjata alaealist);

C. arvestades, et elupäästmine on solidaarsusakt ohus olevate inimeste suhtes, eelkõige aga juriidiline kohustus, mis tuleneb nii rahvusvahelisest õigusest, kuna ÜRO mereõiguse konventsiooni (UNCLOS) – mille on ratifitseerinud kõik liikmesriigid ja ka liit ise – artiklis 98 on sätestatud riikidele kohustus osutada abi igale merehädalisele[6], kui ka liidu õigusest;

D. arvestades, et UNCLOSi artikli 19 lõike 2 punkti g kohaselt, loetuna koos artikliga 17, on välisriigi laeval õigus konventsiooni osalisriikide territoriaalmerest rahumeelselt läbi sõita ning välisriigi laeva läbisõitu loetakse rannikuriigi rahu, avalikku korda või julgeolekut ohustavaks, kui see laev territoriaalvetes viibides lastib või lossib kaupa, valuutat või isikuid rannikuriigi tolli-, maksu-, immigratsiooni- või sanitaarvaldkonna õigusakte rikkudes;

E. arvestades, et rahvusvahelise mereõiguse ja meresõiduõiguse kohaselt on riigid kohustatud võtma ennetavaid, varajase hoiatamise ja reageerimise meetmeid, et vähendada merel surmaga lõppevate õnnetuste ohtu, sealhulgas rakendades piisavaid ja tulemuslikke otsingu- ja päästeteenuseid; arvestades, et Euroopa inimõigusalaste õigusaktide kohaselt peavad riigid täitma positiivseid kohustusi kaitsta oma jurisdiktsiooni alla kuuluvate inimeste elu ja võtma ennetavaid meetmeid, et vältida tegelikke ja vahetuid ohtusid inimeste elule;

F. arvestades, et juhul, kui piirkonnas otsingu- ja päästetegevuse eest vastutav merepääste koordinatsioonikeskus operatsiooni eest vastutust ei võta, sealhulgas juhtudel, kui selline käitumine on süsteemne, käsitletakse IMO meresõiduohutuse komitee 2004. aasta suunistes merel päästetud isikute kohtlemise kohta vastutavana esimesena teavitatud päästekoordinatsioonikeskust;

G. arvestades, et rahvusvahelise meresõiduõiguse[7] ja inimõigustealase õiguse, samuti liidu õiguse kohaselt tuleb toimetada päästetud isikud maale turvalises paigas[8]; arvestades, et liidu õiguses määratletakse „turvaline paik“ kui koht, kus päästeoperatsioon loetakse lõpetatuks ja kus ellujäänute turvalisus ei ole ohus, kus on võimalik rahuldada nende põhivajadusi ja kus on võimalik korraldada ellujäänute transport järgmisse või lõplikku sihtkohta, võttes arvesse nende põhiõiguste kaitset kooskõlas tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõttega[9];

H. arvestades, et kõigil Vahemerel tegutsevatel laevadel, sealhulgas päästeoperatsioonides osalevatel laevadel, on kohustus järgida asjaomaseid rahvusvahelisi konventsioone ja muid kohaldatavaid reegleid;

I. arvestades, et nõukogus ei ole praegu kaalumise all ühtegi prognoositavat maaletoimetamise ja ümberpaigutamise mehhanismi, hoolimata 2019. aasta juulis pärast Pariisis toimunud kõrgetasemelist kohtumist esitatud teadetest, et 14 liikmesriiki nõustusid Saksamaa ja Prantsusmaa esitatud uue solidaarsusmehhanismiga, millega seoses toimus seejärel 23. septembril Maltal kõrgetasemeline kohtumine; arvestades, et pärast seda kohtumist esitatud ühisdeklaratsioonis rõhutatakse osalevate liikmesriikide võetud kohustust luua prognoositavam ja tõhusam ajutine solidaarsusmehhanism, et tagada laevade poolt avamerel pardale võetud rändajate väärikas maaletoimetamine turvalises paigas; arvestades, et mehhanism kehtiks 6 kuud ja seda pikendataks edasise kokkuleppe alusel; arvestades, et deklaratsioonis ei ole sätestatud osalevate liikmesriikide vahelist otsingu- ja päästetegevusega seotud koostöösüsteemi; arvestades, et Euroopa Parlamenti ei ole nendesse aruteludesse kaasatud;

J. arvestades, et raamotsuses 2002/946/JSK, millega tugevdatakse karistusõiguslikku raamistikku, et tõkestada ebaseaduslikule piiriületamisele, läbisõidule ja elamisele kaasaaitamist, on sätestatud miinimumeeskirjad kriminaalkaristuste kohta ebaseaduslikule riiki sisenemisele kaasaaitamise eest, nagu on määratletud nõukogu direktiivis 2002/90/EÜ, isegi kui see kaasaaitamine ei toimu rahalise kasu saamise eesmärgil, ja raamotsusega laiendatakse eeskirju ebaseaduslikule läbisõidule, sellele kihutajatele ja selles osalejatele; arvestades, et laevade kaptenitele ja meeskondadele ei tohiks olla ette nähtud kriminaalkaristust üksnes selle eest, et nad on päästnud merehädalisi ja toimetanud nad turvalisse paika[10];

K. arvestades, et oma 5. juuli 2018. aasta resolutsioonis, mis käsitleb liikmesriikidele määratud suuniseid selle kohta, kuidas vältida humanitaarabi andmise kriminaliseerimist, märkis parlament, et humanitaarabi puudutavat erandit tuleks rakendada kohtumenetluse vältimiseks, et tagada, et süüdistust ei esitata üksikisikutele ja kodanikuühiskonna organisatsioonidele, kes aitavad rändajaid humanitaarkaalutlustel, ning nõudis tungivalt, et komisjon võtaks vastu suunised liikmesriikidele täpsustustega selle kohta, milliseid kaasaaitamise vorme ei tohiks kriminaliseerida; arvestades, et kriminaliseerimine võib heidutada erasektori kapteneid abi osutamast; arvestades, et 10 vabaühendust/laeva/isikut on kriminaaluurimise all elude päästmise eest; arvestades, et 2018. aastal nimetati Euroopa Parlamendi Sahharovi auhinna kandidaadiks Vahemerel rändajate elusid päästvad vabaühendused;

L. arvestades, et alates operatsiooni Mare Nostrum lõppemisest 31. oktoobril 2014 ei ole Vahemere keskosas olnud ennetavat riikide teostatavat otsingu- ja päästetegevust;

M. arvestades, et 26. septembril 2019 pikendas nõukogu operatsiooni EUNAVFOR MED Sophia mandaati 31. märtsini 2020, kuid piiras selle, nagu ka mandaadi eelmise pikendamise puhul, vaid õhuoperatsioonidega, samas kui mereoperatsioonid (laevadega) peatati;

N. arvestades, et praegu on Frontexil Vahemerel käsil mereoperatsioonid Themis (millega toetatakse Itaaliat Vahemere keskosas), Poseidon (millega toetatakse Kreekat tema merepiiridel Türgiga) ja Indalo (millega toetatakse Hispaaniat Vahemere lääneosas); arvestades, et 2018. aastal päästeti otsingu- ja päästeoperatsioonides otse Frontexi vahendeid kasutades 37 439 inimest; arvestades, et 2019. aastal on kõigis Frontexi ühistes otsingu- ja päästeoperatsioonides seni päästetud 25 982 rändajat, neist 1582 Vahemere keskosas; arvestades, et Frontex tunnistab, et suurem osa otsingu- ja päästetegevusest toimub väljaspool ühisoperatsiooni Themis tegevuspiirkonda;

O. arvestades, et rändajad on olnud tulutoov äri inimsmugeldajate ja -kaubitsejate jaoks; arvestades, et viimased on oma ärimudeleid olukorra muutustele kohapeal ja merel väga kiiresti kohandanud; arvestades, et on oluline, et EL tugevdaks võitlust smugeldamise vastu;

P. arvestades, et rändajate ebaseaduslik üle piiri toimetamine ja inimkaubandus on erinevad nähtused, mida käsitletakse liidu ja rahvusvahelisel tasandil eraldi õigusraamistikes; arvestades, et inimkaubandus hõlmab isiku värbamist, transporti või vastuvõtmist ärakasutamise eesmärgil vägivaldsete, petlike või kuritarvitavate vahendite abil, samas kui välismaalase ebaseaduslik üle riigipiiri toimetamine tähendab ÜRO ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastase võitluse protokolli[11] kohaselt isikule sellise osalisriigi piiri ebaseadusliku ületamise võimaldamist, mille kodanik ega alaline elanik isik ei ole, temalt otse või kaudselt saadava raha või muu hüvitise eest;

Q. arvestades, et Liibüa ametivõimud teavitasid Rahvusvahelist Mereorganisatsiooni Liibüa otsingu- ja päästetegevuse piirkonnast 2018. aasta juunis; arvestades, et Euroopa Komisjoni andmetel[12] peab Liibüa rannikuvalve jätkuvalt merel kinni või päästab sealt palju inimesi – 2018. aastal umbes 15 000 inimest; arvestades, et mitmel korral ei ole Liibüas asuv ühendatud koordinatsioonikeskus suutnud täielikult täita oma rahvusvahelisest meresõiduõigusest tulenevaid kohustusi, et koordineerida päästeoperatsioone, samuti jätab keskus sageli reageerimata hädaabikutsetele, on takistanud vabaühenduste laevadel inimesi päästa ning on merel viibivate isikute päästmisel või kinnipidamisel elusid ohtu seadnud[13]; arvestades, et Frontexi osalised on edastanud Liibüa merepääste koordinatsioonikeskusele teavet merehädas olevate inimeste kohta;

R. arvestades, et Liibüa rannikuvalve poolt kinnipeetud inimesed viiakse kinnipidamiskeskustesse, kus neile saab süstemaatiliselt osaks meelevaldne kinnipidamine ebainimlikes tingimustes ning kus on levinud piinamine ja muu väärkohtlemine, sealhulgas vägistamine, samuti meelevaldsed tapmised ja ärakasutamine; arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet on seisukohal, et Liibüa ei vasta kriteeriumidele, mille järgi see võiks olla turvaline paik, kuhu toimetada inimesi maale pärast merel toimunud päästetöid;

S. arvestades, et pärast mõnede Vahemere sadamate sulgemist on komisjon kooskõlastanud ajutise maaletoimetamise ja vabatahtliku ümberpaigutamise mudeli; arvestades, et 2019. aasta algusest saadik on Maltal maale toimetatud 620 inimest ja Itaalias 718 inimest; arvestades, et Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet on Itaalias ja Maltal toetanud 12 maaletoimetamise ja sellele järgneva ümberpaigutamise operatsiooni; arvestades, et enamik maabunud inimestest taotleb rahvusvahelist kaitset ning paljud neist on haavatavad isikud, nagu naised ja saatjata alaealised, kes vajavad viivitamatut kaitset;

T. arvestades, et ligikaudu 100 linna ja omavalitsust üle kogu Euroopa on väljendanud valmisolekut võtta pagulasi vastu rohkem, kui on ette nähtud riiklike ümberpaigutamiskvootidega;

U. arvestades, et vastavalt hiljuti vastu võetud määrusele (EL) 2018/2000[14] peaksid liikmesriigid vähemalt 20% ette nähtud toetussummadest uuesti meetmega siduma või riikliku programmi meetmetele ümber paigutama selleks, et viia rahvusvahelise kaitse taotlejaid või rahvusvahelise kaitse saajaid teise liikmesriiki, asustada isikuid ümber, võtta isikuid vastu muudel ad hoc humanitaarsetel põhjustel, teha ettevalmistusi meritsi või muul viisil liitu saabunud rahvusvahelise kaitse taotlejate viimiseks teise liikmesriiki või viia rahvusvahelise kaitse saajaid teise liikmesriiki;

V. arvestades, et Euroopa Parlament võttis oma 12. aprilli 2016. aasta resolutsioonis (olukorra kohta Vahemerel ja vajaduse kohta töötada välja ELi terviklik rändekäsitus) seisukoha, et liidu püsiv, otsustav ja tõhus liidu reageerimine merel toimuvate otsingu- ja päästeoperatsioonide raames on ülimalt oluline, et hoida ära Vahemerd ületada püüdes hukkuvate rändajate arvu suurenemine; arvestades, et Vahemere piirkonnas ebaseadusliku rände ja hukkunute arvu vähendamiseks tuleks luua seaduslikud ja turvalised sisserändevõimalused;

W. arvestades, et Euroopa Parlament nõudis oma 18. aprilli 2018. aasta resolutsioonis turvalist, korrakohast ja seaduslikku rännet ja pagulasi käsitlevate ÜRO ülemaailmsete kokkulepete vallas saavutatud edu kohta, et hättasattunud inimeste otsimis- ja päästesuutlikkust suurendataks ja et kõik riigid panustaksid sellesse rohkem, ning et erasektori osalejate ja vabaühenduste abi nii merel kui ka maal toimuvate päästeoperatsioonide läbiviimisel tunnustataks;

1. kordab, et rahvusvahelises mereõiguses on ette nähtud kohustus aidata hättasattunud isikuid ja palub liidu liikmesriikidel nii üksikult kui ka liidu liikmesriikidena tegutsedes või rahvusvahelistel foorumitel osaledes täielikult täita asjaomase rahvusvahelise õiguse ja liidu õiguse norme; palub kõigil otsingu- ja päästeoperatsioonidega tegelevatel laevadel järgida pädeva päästekoordinatsioonikeskuse juhiseid, mis on antud kooskõlas rahvusvahelise ja liidu õigusega, ning teha koostööd liikmesriikide ametiasutuste ja Frontexiga, et tagada rändajate turvalisus;

2. kutsub ELi liikmesriike üles tõhustama ennetavaid otsingu- ja päästeoperatsioone, pakkudes piisavalt spetsiaalselt otsingu- ja päästeoperatsioonideks ette nähtud laevu ja varustust ning töötajaid rändeteede piirkonnas, kus see võib anda tõhusa panuse inimelude säilitamisse, ning tegema seda kas Frontexi koordineeritud operatsiooni raames või rahvusvaheliste või eraldi riiklike või piirkondlike operatsioonide, eelistatavalt tsiviiloperatsioonide raames; kutsub komisjoni üles toetama selliseid algatusi poliitiliselt ja rahaliselt; kutsub liikmesriike üles kasutama täielikult ära kõiki laevu, mis on võimelised otsingu- ja päästeoperatsioonidel abistama, sealhulgas vabaühenduste käitatavaid laevu; on veendunud, et vabaühenduste laevad ja kaubalaevad ei peaks asendama liikmesriikide ja liidu poolsete otsingu- ja päästekohustuste korrakohast täitmist, kuna see on pikaajalise, struktuurilise ja kooskõlastatud lähenemisviisi osa;

3. kutsub liikmesriike ja Frontexit üles suurendama jõupingutusi, et toetada otsingu- ja päästeoperatsioone Vahemerel, ning väljendab rahulolu selle üle, et Frontex päästis 2018. ja 2019. aastal palju inimesi; peab siiski kahetsusväärseks, et see positiivne panus otsingu- ja päästetegevusse ei olnud piisav, et vähendada oluliselt Vahemerel hukkunute arvu;

4. kutsub kõiki Vahemere piirkonna osalisi üles edastama teavet  merel hättasattunud inimeste kohta ennetavalt otsingu- ja päästeoperatsioonides pädevatele asutustele ning vajaduse korral võimalikele läheduses viibivatele laevadele, mis võiksid kohe otsingu- ja päästetöid teha;

5. palub Frontexil oluliselt suurendada oma merel toimuvat operatiivtegevust käsitleva teabe kättesaadavust ning teha üldsusele kättesaadavaks täpne ja põhjalik teave oma merel toimuva tegevuse kohta, järgides samal ajal oma õiguspärast kohustust „mitte avaldada operatiivteavet, mis seaks avalikuks tulemise korral ohtu operatsioonide eesmärgi saavutamise“[15]; palub Frontexil täita talle Euroopa piiri- ja rannikuvalvet käsitleva määrusega kehtestatud konkreetsed aruandekohustused, sealhulgas esitada korrapäraselt Euroopa Parlamendi liikmetele, kelle ees tal on aruandekohustus, üksikasjalikku teavet, vajaduse korral mitteavalikes tingimustes; rõhutab seetõttu eelkõige, et vaja on üksikasjalikumat teavet operatsioonijärgse tegevuse kohta; palub Frontexil avaldada teave koostöö kohta Tripolis asuva merepääste koordinatsioonikeskusega ja Liibüa rannikuvalvega; on veendunud, et vaja on ennetavamat teabepoliitikat Frontexi mereoperatsioonide kohta, et võimaldada avalikku kontrolli ja kaitsta selle abil ametit alusetute süüdistuste eest; võtab sellega seoses teadmiseks kohtuasja T-31/18 Euroopa Liidu Kohtus[16]; taunib eelkõige seda, et aruandes, mille Frontex peab määruse (EL) nr 656/2014 kohaselt „määruse tegeliku kohaldamise kohta“ koostama ja mis on ameti veebisaidil seni kättesaadav ainult 2014., 2015., 2016. ja 2017. aasta kohta, ei esitata peaaegu üldse sellist konkreetset teavet, mis võimaldaks ameti tegevust merel nõuetekohaselt hinnata;

6. tuletab meelde, et liikmesriigid peavad võtma vajalikud meetmed tagamaks, et direktiivi  2002/90/EÜ artiklites 1 ja 2 nimetatud süütegude eest karistatakse tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate kriminaalkaristustega, mis võivad hõlmata süüteo toimepanija väljaandmist;

7. kordab oma nõudmist, et komisjon võtaks käesoleva aasta lõpuks vastu suunised liikmesriikidele, täpsustades nendega, milliseid abi vorme ei tohiks kriminaliseerida, et tagada kaasaaitamise kriminaalõigusliku reguleerimise suurem järjekindlus kõikides liikmesriikides ja piirata õigustamatut kriminaliseerimist;

8. kutsub komisjoni üles uurima, kas mõnede liikmesriikide poolt vastavalt nende siseriiklikule õigusele võetud meetmed, mille eesmärk on takistada päästepaatide sisenemist oma territoriaalvetesse ilma eelneva loata, on kooskõlas ELi varjupaigaõigusega ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 18, mida tuleb lugeda Euroopa inimõiguste konventsiooni ja Genfi konventsiooni valguses;

9. palub liikmesriikidel hoida oma sadamad vabaühenduste laevadele avatuna;

10. palub komisjonil jagada kolmandate riikide, sealhulgas Liibüa, Türgi, Egiptuse, Tuneesia ja Maroko piiri- ja rannikuvalveametnikele põhjalikku teavet ja andmeid ELi ja liikmesriikide rahastatava toetuse kohta, mida antakse mitte ainult otseülekannetena, vaid ka materiaalse ja tehnilise abina ning koolitusena, sealhulgas ELi ametite tegevuse raames; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hindama süüdistusi seoses väidetavate Liibüa rannikuvalve poolt toime pandud tõsiste põhiõiguste rikkumistega ning lõpetama koostöö põhiõiguste raskete rikkumiste korral, millega puutuvad kokku merel kinnipeetud inimesed pärast seda, kui ELi osalised on edastanud Liibüa rannikuvalvele teavet; toetab sellega seoses Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku soovitust vaadata viivitamata läbi kõik Liibüa rannikuvalvega seotud koostöötegevused ja -tavad, teha kindlaks, millised neist mõjutavad otseselt või kaudselt merel kinnipeetud inimeste tagasisaatmist paika, kus pannakse toime raskeid inimõiguste rikkumisi, ning peatada need tegevused ja tavad, kuni on kehtestatud selged inimõiguste järgimise tagatised;

11. kutsub komisjoni, liikmesriike ja Frontexit üles tagama, et maaletoimetamine leiab aset ainult sellises turvalises paigas, mis on turvaline asjaomaste rahvusvaheliste ja liidu õigusaktide kohaselt, ning hoiduma kaptenitele selliste juhiste andmisest, mis võivad otseselt või kaudselt põhjustada päästetud isikute maaletoimetamise ohtlikus paigas;

12. kutsub liikmesriike üles evakueerima kiiresti kinnipidamiskeskused Liibüas ja asustama rändajad ümber, sealhulgas ELi;

13. kordab, et ohutud ja seaduslikud sisserändeteed on parim viis inimelude kaotuse vältimiseks, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid toetaksid täielikult ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti evakueerimisoperatsioone Liibüas, tõhustaksid ümberasustamismeetmeid ja seaksid sisse Euroopa Liitu suunduvad humanitaarkoridorid;

14. kutsub komisjoni üles alustama viivitamata tööd uue, kestlikuma, usaldusväärsema ja püsivama otsimis- ja päästetegevuse käsituse kasutuselevõtuks, mis asendaks olemasolevad ajutised lahendused, töötama välja konkreetse operatiivtegevuse kava, et hinnata otsingu- ja päästealaseid vajadusi ja suutlikkust ja nendele reageerida, ning pakkuma liikmesriikidele materiaalset ja rahalist toetust, et suurendada nende suutlikkust päästa merel elusid ning koordineerida otsingu- ja päästeoperatsioone;

15. palub nõukogul esitada kiiresti seisukoht õiglase ja jätkusuutliku jaotusmehhanismi kohta nende inimeste jaoks, kes on päästetud merel või kes on jõudnud Euroopa Liitu iseseisvalt, ning astuda Euroopa Parlamendi kui kaasseadusandjaga läbirääkimistesse; tunnustab Maltal toimunud ministrite kohtumise tulemusi seoses prognoositavama ja tõhusama ajutise solidaarsusmehhanismi väljatöötamisega;

16. palub komisjonil võtta varjupaigareeglite reformi kavandatud taasalustamisel kavva ka meritsi saabuvate inimeste jätkusuutliku ja õiglase ümberpaigutamise mehhanismi;

17. palub siin käsitletud küsimuste eest vastutava(te)l tulevas(t)el komisjoni volinikul/volinikel anda 2020. aasta alguseks parlamendi kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile aru toimunud muutuste kohta;

18. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, nõukogule, liikmesriikidele ja nende parlamentidele, Frontexile, Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametile (EASO), Europolile, ÜRO pagulaste ülemvolinikule (UNHCR), Rahvusvahelisele Migratsiooniorganisatsioonile (IOM) ning otsingu- ja päästetegevusega tegelevatele vabaühendustele.

 

 

 

[1] ELT C 58, 15.2.2018, lk 9.

[2] ELT C 307, 30.8.2018, lk 137.

[3] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0118.

[4] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0314.

[5] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0032.

[6] Vt ka 1974. aasta rahvusvahelises konventsioonis inimelude ohutusest merel (SOLASi konventsioon), 1979. aasta rahvusvahelises mereotsingute ja merepääste konventsioonis (SARi konventsioon) ja 1989. aasta vara merepääste rahvusvahelises konventsioonis sätestatud kohustusi.

[7] 1979. aasta SARi konventsiooni (1998. aastal muudetud kujul) lisa punkt 1.3.2.

[8] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta määrus (EL) nr 656/2014, millega kehtestatakse eeskirjad Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuri koordineeritava operatiivkoostöö raames toimuva patrull- ja vaatlustegevuse jaoks välistel merepiiridel.

[9] Määruse (EL) nr 656/2014 artikli 2 punkt 12.

[10] Määruse (EL) nr 656/2014 põhjendus 14 (ELT L 189, 27.6.2014, lk 93).

[11] Rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni täiendav maa-, mere- ja õhuteed pidi üle riigipiiri välismaalase ebaseaduslikku toimetamist tõkestav protokoll (2000).

[13] Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku soovitus „Lives saved. Rights protected – Bridging the protection gap for refugees and migrants in the Mediterranean“, lk 21.

[14] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2018. aasta määrus (EL) 2018/2000, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 516/2014 nõukogu otsuste (EL) 2015/1523 ja (EL) 2015/1601 rakendamise toetamiseks meetmega seotud, kuid kasutamata jäänud summade uuesti sidumiseks meetmega või nimetatud summade eraldamiseks riikliku programmi muudele meetmetele (ELT L 328, 21.12.2018, lk 78).

[15] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. septembri 2016. aasta määruse (EL) 2016/1624 (mis käsitleb Euroopa piiri- ja rannikuvalvet ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2016/399 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 863/2007, nõukogu määrus (EÜ) nr 2007/2004 ning nõukogu otsus 2005/267/EÜ (ELT L 251, 16.9.2016, lk 1)) artikli 8 lõige 3.

Viimane päevakajastamine: 23. oktoober 2019Õigusalane teave