Menetlus : 2019/2933(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B9-0234/2019

Esitatud tekstid :

B9-0234/2019

Arutelud :

Hääletused :

PV 18/12/2019 - 13.6
CRE 18/12/2019 - 13.6
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P9_TA(2019)0101

<Date>{11/12/2019}11.12.2019</Date>
<NoDocSe>B9-0234/2019</NoDocSe>
PDF 173kWORD 56k

<TitreType>RESOLUTSIOONI ETTEPANEK</TitreType>

<TitreSuite>nõukogu ja komisjoni avalduste alusel</TitreSuite>

<TitreRecueil>vastavalt kodukorra artikli 132 lõikele 2</TitreRecueil>


<Titre>LGBTI-inimeste avaliku diskrimineerimise ja nende vastu suunatud vaenukõne, sealhulgas LGBTI-vabade piirkondade kohta</Titre>

<DocRef>(2019/2933(RSP))</DocRef>


<RepeatBlock-By><Depute>Maria Walsh, Roberta Metsola</Depute>

<Commission>{PPE}fraktsiooni PPE nimel</Commission>

<Depute>Delara Burkhardt, Birgit Sippel, Claude Moraes, Sylwia Spurek, Łukasz Kohut, Robert Biedroń, Sylvie Guillaume, Raphaël Glucksmann</Depute>

<Commission>{S&D}fraktsiooni S&D nimel</Commission>

<Depute>Sophia in ’t Veld, Moritz Körner, Maite Pagazaurtundúa, Anna Júlia Donáth, Michal Šimečka, Abir Al-Sahlani, Olivier Chastel, Hilde Vautmans, Frédérique Ries, Irène Tolleret, Naomi Long, Liesje Schreinemacher, Jan-Christoph Oetjen, Fabienne Keller, Ramona Strugariu</Depute>

<Commission>{Renew}fraktsiooni Renew nimel</Commission>

<Depute>Terry Reintke, Kira Marie Peter-Hansen, Henrike Hahn, Katrin Langensiepen, Diana Riba i Giner, Gwendoline Delbos-Corfield, Petra De Sutter, Saskia Bricmont, Alexandra Geese, Francisco Guerreiro, Kim Van Sparrentak, Marie Toussaint, Tineke Strik, Erik Marquardt, Monika Vana, Rasmus Andresen, Alice Kuhnke</Depute>

<Commission>{Verts/ALE}fraktsiooni Verts/ALE nimel</Commission>

<Depute>Malin Björk, Manon Aubry, Younous Omarjee, Manuel Bompard, Pernando Barrena Arza, Martin Buschmann, Leila Chaibi, Stelios Kouloglou, Dimitrios Papadimoulis, Idoia Villanueva Ruiz, Konstantinos Arvanitis, Niyazi Kizilyürek, Petros Kokkalis</Depute>

<Commission>{GUE/NGL}fraktsiooni GUE/NGL nimel</Commission>

</RepeatBlock-By>


B9-0234/2019

Euroopa Parlamendi resolutsioon LGBTI-inimeste avaliku diskrimineerimise ja nende vastu suunatud vaenukõne, sealhulgas LGBTI-vabade piirkondade kohta

(2019/2933(RSP))

Euroopa Parlament,

 võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ning muid ÜRO inimõigustealaseid lepinguid ja dokumente, eeskätt kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti, mis mõlemad võeti vastu 16. detsembril 1966. aastal ÜRO Peaassambleel New Yorgis,

 võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning sellega seotud Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikat,

 võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (edaspidi „põhiõiguste harta“),

 võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni,

 võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 3, 8, 21 ja 23,

 võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 207,

 võttes arvesse nõukogu poolt 2013. aastal vastu võetud ELi suuniseid homo-, bi-, trans- ja interseksuaalide (LGBTI-inimeste) kõikide inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks,

 võttes arvesse 2006. aasta novembris vastu võetud Yogyakarta põhimõtteid (inimõigusi käsitleva rahvusvahelise õiguse kohaldamise kohta seoses seksuaalse sättumuse ja soolise identiteediga) ning 10. novembril 2017. aastal vastu võetud kümmet täiendavat põhimõtet (YP+10, täiendavad põhimõtted ja riiklikud kohustused inimõigusi käsitleva rahvusvahelise õiguse kohaldamise kohta seoses seksuaalse sättumuse, soolise identiteedi, sooväljenduse ja sootunnustega),

 võttes arvesse 31. märtsil 2010. aastal vastu võetud Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovitust seksuaalse sättumuse ja sooidentiteedi alusel toimuva diskrimineerimise vastaste meetmete kohta (CM/Rec(2010)5),

 võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded[1],

 võttes arvesse oma 4. veebruari 2014. aasta resolutsiooni homofoobia ning seksuaalse sättumuse ja sooidentiteedi alusel toimuva diskrimineerimise vastu võitlemise ELi tegevuskava kohta[2],

 võttes arvesse oma 14. veebruari 2019. aasta resolutsiooni LGBTI-inimesi käsitlevate meetmete loetelu (2019–2024) tuleviku kohta[3],

 võttes arvesse oma 16. jaanuari 2019. aasta resolutsiooni põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus 2017. aastal[4],

 võttes arvesse oma 26. novembri 2019. aasta resolutsiooni laste õiguste kohta seoses ÜRO lapse õiguste konventsiooni 30. aastapäevaga[5],

 võttes arvesse oma 13. veebruari 2019. aasta resolutsiooni tagasilöökide kohta naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas ELis[6],

 võttes arvesse oma 14. novembri 2019. aasta resolutsiooni seksuaalkasvatuse kriminaliseerimise kohta Poolas[7],

 võttes arvesse oma 17. aprilli 2018. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta ELi meediasektoris[8],

 võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) poolt 2012. aastal läbi viidud LGBT-inimesi käsitleva ELi uuringu tulemusi,

 võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõiget 2,

A. arvestades, et õigus võrdsele kohtlemisele ja mittediskrimineerimisele on aluslepingutes ja põhiõiguste hartas sätestatud põhiõigus, mida tuleks täiel määral austada;

B. arvestades, et kõik liikmesriigid on võtnud rahvusvahelise õiguse ja ELi aluslepingute alusel ülesanded ja kohustused põhiõigusi austada, tagada, kaitsta ning täita;

C. arvestades, et teadusuuringud, uuringud ja aruanded[9] näitavad, et LGBTI-inimeste avalik diskrimineerimine ja nende vastu suunatud vaenukõne kasvab kogu ELis; arvestades, et LGBTI-foobiast ajendatud vaenukuriteod on kogu ELis tõusuteel; arvestades, et nende rünnakutega rikutakse LGBTI-inimeste põhiõigusi ning avaliku sektori asutused reageerivad sageli ebapiisavalt;

D. arvestades, et rünnakud LGBTI-inimeste põhiõiguste vastu on tõsiseks ohuks põhiõiguste austamisele ELis, ning arvestades, et nende rünnakutega kaasnevad sageli rünnakud naiste ja vähemuste õiguste vastu;

E. arvestades, et avaliku sektori asutuste vaenukõnel LGBTI-inimeste vastu on laiem mõju, sest see seadustab ühiskonnas tervikuna LGBTI-inimeste tagakiusamise, nendevastase vägivalla ja diskrimineerimise ja loob selleks tingimused;

F. arvestades, et LGBTI-inimeste kogukonna turvalisust ei saa vaadelda eraldi kõigi Euroopa elanike turvalisusest ning selle turvalisuse õõnestamine märgib kõigi põhiõiguste õõnestamist; arvestades, et ksenofoobsel retoorikal on olnud oma osa üha ebaturvalisemate ja kestmatumate tingimuste loomises LGBTI-inimeste õigusi toetavate organisatsioonide ja inimõiguste kaitsjate jaoks;

G. arvestades, et ELis ja sellest väljaspool on tunda tagasilööke soolise võrdõiguslikkuse vallas, mis on otseselt suunatud LGBTI-inimeste vastu ja mõjutavad nii neid kui ka naisi üldiselt; arvestades, et nende tagasilöökide põhjuseks on populism ja paremäärmuslus;

H. arvestades, et tegeliku või eeldatava seksuaalse sättumuse, soolise identiteedi või sootunnuste alusel toimuv häbimärgistamine püsib kogu ELis;

I. arvestades, et LGBTI-inimeste vihkamist ja nendevastast vägivalda ei ole süstemaatiliselt jälgitud, dokumenteeritud ega selle kohta andmeid kogutud;

J. arvestades, et liiga paljudel juhtudel ei teatata LGBTI-foobiast ajendatud kuritegudest; arvestades, et teatamisega kaasneb oht ja hirm avalikustada oma seksuaalne sättumus, sooline identiteet, sootunnused ja sooväljendus;

K. arvestades, et valdavas osas liikmesriikides on kehtestatud diskrimineerimise ja vägivalla vastased õiguslikud meetmed; arvestades, et neid rakendatakse siiski endiselt ebapiisavalt, mis muudab LGBTI-inimesed kaitsetuteks vaenukuritegude, vaenukõne ja diskrimineerimise suhtes eelkõige tervishoiu, hariduse, tööhõive ja eluaseme valdkonnas;

L. arvestades, et paljud avaliku sektori asutuste rünnakud LGBTI-inimeste vastu on olnud suunatud haridusasutuste ja koolide pihta; arvestades, et see on eriti kahjulik noortele LGBTI-noortele;

M. arvestades, et seksuaalne sättumus ja sooline identiteet kuuluvad üksikisiku eraelu puutumatuse õiguse raamesse, mis on tagatud rahvusvahelise, Euroopa Liidu ja riikliku inimõiguste alase õigusega, ning arvestades, et avaliku sektori asutused peaksid edendama võrdõiguslikkust ja mittediskrimineerimist[10];

N. arvestades, et meediale, valitsusvälistele organisatsioonidele ja üksikisikutele tuleks tagada sõnavabadus;

O. arvestades, et LGBTI-inimeste diskrimineerimine ja nende vastu suunatud vägivald esineb mitmel kujul, mille hiljutisteks näideteks on rünnakud LGBTI-inimeste sotsiaalkeskuste vastu mitmes liikmesriigis, homofoobsed avaldused ja LGBTI-inimeste vastu suunatud vaenukõne eelkõige valimiste kontekstis, ning õigusaktid, mida võidakse kohaldada meedia, hariduse ja muude infosisu vormide kättesaadavuse piiramiseks viisil, mis kitsendab põhjendamatult sõnavabadust LGBTI-küsimustes;

P. arvestades, et alates 2019. aasta algusest on Poolas olnud üle 80 juhtumi, kus vojevoodkonnad, ringkonnad või vallad on võtnud vastu resolutsioone, milles nad on kuulutatud end vabaks nn LGBT-ideoloogiast, või võtnud vastu nn piirkondlikud perekonnaõiguste hartad või nende põhisätted, diskrimineerides eelkõige üksikvanemaga perekondi ja LGBTI-peresid; arvestades, et nendes resolutsioonides nõutakse, et kohalikud omavalitsused hoiduksid LGBTI-inimeste suhtes sallivust soodustavate meetmete võtmisest, võrdsete õiguste edendamise nimel töötavate valitsusväliste organisatsioonide rahalisest toetamisest, diskrimineerimisvastase hariduse pakkumisest ja LGBTI-inimeste muul viisil toetamisest; arvestades, et need resolutsioonid kuuluvad Poolas LGBTI-kogukonna vastu suunatud rünnakute laiemasse konteksti, mis hõlmab ametiisikute, valitud ametiisikute ja avalik-õigusliku meedia vaenulike avalduste sagenemist ning geiparaadide, teadlikkuse suurendamise programmide ja ürituste, näiteks Rainbow Friday vastu suunatud rünnakuid ja keelamist;

Q. arvestades, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti LGBT-inimesi käsitleva uuringu[11] kohaselt leidis 32 % vastanutest, et neid diskrimineeritakse väljaspool töökohta, näiteks hariduse valdkonnas; arvestades, et LGBTI-laste seas on enesetapu oht on suurem kui muude kui LGBTI-laste puhul; arvestades, et kaasav haridus on keskse tähtsusega koolides sellise keskkonna loomisel, mis on turvaline ja kus saavad jõudsalt areneda kõik lapsed, sealhulgas vähemuste hulka kuuluvad lapsed, nagu LGBTI-lapsed ja LGBTI-perede lapsed; arvestades, et LGBTI-inimeste õiguste vastu suunatud rünnakute peamised ohvrid on maapiirkondades ja väiksemates linnakeskustes elavad lapsed ja noored, kes on eriti kaitsetud vägivalla suhtes ja kogevad sageli tõrjumist ja ebakindlust ning vajavad seetõttu riigi- ja kohalike omavalitsuste asutuste või valitsusväliste organisatsioonide eritoetust ja -abi;

R. arvestades, et diskrimineerimisvastaste õigusaktide puudumise tõttu paljudes liikmesriikides ohustab kõige tõrjutumaid elanikkonnarühmi diskrimineerimine ja vägivald; arvestades, et diskrimineerimisvastane horisontaalne direktiiv kaotaks selle puudujäägi kaitse alal, kuid see on nõukogus juba 11 aastat blokeeritud olnud; arvestades, et ELis ja paljudes liikmesriikides esineb õiguslik lünk kaitses eelarvamuskuritegude eest, mille ajendiks on seksuaalne sättumus ja sooline identiteet;

S. arvestades, et inimesed võivad langeda mitmekordse ja läbipõimunud diskrimineerimise ohvriks; arvestades, et poliitikameetmetes, mis on mõeldud mingi konkreetse diskrimineerimise põhjusega tegelemiseks, tuleks pöörata tähelepanu eri rühmade olukorrale, kes võivad langeda mitmekordse diskrimineerimise ohvriks, mis võib muu hulgas põhineda vanusel, rassil, usul, seksuaalsel sättumusel, sool või puudel;

T. arvestades, et LGBTI-inimesed kogu maailmas seisavad silmitsi diskrimineerimise ja vägivallaga;

1. tuletab meelde, et LGBTI-inimeste õigused on põhiõigused ning seetõttu on ELi institutsioonidel ja liikmesriikidel kohustus neid järgida ja kaitsta kooskõlas aluslepingute ja põhiõiguste hartaga ning rahvusvahelise õigusega;

2. väljendab sügavat muret ELis toimuvate LGBTI-kogukonna vastu suunatud rünnakute sagenemise pärast, mida korraldavad riigid, riigiametnikud, valitsused riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil ning poliitikud;

3. mõistab teravalt hukka LGBTI-inimeste ja nende põhiõiguste diskrimineerimise avaliku sektori asutuste poolt, sealhulgas ametiisikute ja valitud ametiisikute valimiste kontekstis esitatud vaenukõned, samuti Poolas hiljuti välja kuulutatud nn LGBTI-ideoloogiast vabad piirkonnad, ning kutsub komisjoni üles sellist avalikku diskrimineerimist karmilt hukka mõistma;

4. peab kahetsusväärseks asjaolu, et LGBTI-inimesed kogevad kiusamist ja ahistamist, mis algab koolis, ning nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid konkreetseid meetmeid, et lõpetada LGBTI-inimeste diskrimineerimine, mis võib viia nende kiusamise, väärkohtlemise või tõrjumiseni eelkõige haridusasutustes; mõistab kindlalt hukka asjaolu, et mõne liikmesriigi avaliku sektori asutused ei lase koolidel täita oma ülesannet edendada põhiõigusi ja kaitsta LGBTI-inimesi, ning tuletab meelde, et koolid peaksid olema mitte ainult turvalised kohad, vaid ka kohad, kus tugevdatakse ja kaitstakse kõigi laste põhiõigusi; rõhutab tervishoiualase ja seksuaalkasvatuse tähtsust, eelkõige tüdrukute ja noorte LGBTI-inimeste jaoks, keda ebaõiglased soolised normid eriti mõjutavad; rõhutab, et selline kasvatus peab hõlmama noorte harimist soolisel võrdõiguslikkusel, nõusolekul ja vastastikusel austusel põhinevate suhete küsimuses, et ennetada soolisi stereotüüpe, LGBTI-foobiat ja soolist vägivalda ning nende vastu võidelda;

5. tuletab meelde, et LGBTI-foobia spordiüritustel on endiselt levinud ning puuduvad meetmed selle vastu võitlemiseks; kutsub liikmesriike üles pöörama erilist tähelepanu spordis esineva homofoobia mõjule noortele LGBTI-inimestele, et parandada kaasatust ja suurendada teadlikkust;

6. kutsub komisjoni üles võtma konkreetseid meetmeid, et tagada vastavalt Euroopa Liidu Kohtu 2018. aasta juuni otsusele Comani kohtuasjas[12] kõigi perede, sealhulgas LGBTI-perede vaba liikumine;

7. väljendab muret rassismi ja ksenofoobia leviku suurenemise pärast; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles intensiivistama tööd parimate tavade vahetamisel ning tugevdama koostööd rassismi, ksenofoobia, homofoobia, transfoobia ja muude sallimatuse vormide vastu võitlemisel, kaasates täielikult kodanikuühiskonna ja kasutades sidusrühmade, näiteks Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti panust;

8. mõistab hukka ELis igapäevased vaenukuriteod ja vaenukõne, mis on ajendatud rassismist, ksenofoobiast, usulisest sallimatusest või eelarvamusest isiku puude, seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi, sootunnuste või vähemuse hulka kuulumise suhtes; taunib sellise vaenukõne sagenemist, mille allikad on teatavad avaliku sektori asutused, erakonnad ja meedia; kutsub ELi üles näitama eeskuju ja seisma vastu vaenukõnele oma institutsioonides; väljendab muret vaenukõne sagenemise pärast internetis ja soovitab liikmesriikidel kehtestada lihtne kord, mis võimaldab üldsusel teatada vaenu õhutava sisu olemasolust internetis;

9. väljendab muret, et ohvrid ei teata vaenukuritegudest, kuna kaitsemeetmed on ebapiisavad ja ametiasutused ei suuda vaenukuritegusid liikmesriikides nõuetekohaselt uurida ja nende eest süüdimõistmist saavutada; kutsub liikmesriike üles töötama välja vaenukuritegudest ja vaenukõnest teatamise vahendid ja mehhanismid ning neid levitama ja tagama, et iga väidetava vaenukuriteo ja vaenukõne juhtumi kohta korraldatakse tegelikult juurdlus, esitatakse süüdistus ja algatatakse kohtuasi;

10. palub komisjonil toetada õiguskaitseasutustele, kohtuorganitele ja asjaomastele ELi ametitele ettenähtud koolitusprogramme, et ära hoida diskrimineerivat kohtlemist ja vaenukuritegusid ja nende vastu võidelda;

11. tunnistab, et ebavõrdsuse kogu ulatus ELis on jäänud tähelepanuta, sest liikmesriikides ei koguta võrreldavaid ja eristatud andmeid võrdõiguslikkuse kohta; on seisukohal, et selliste andmete kogumine liikmesriikides on võrdõiguslikkust käsitlevate ELi õigusaktide elluviimiseks vajaliku otstarbeka poliitika väljatöötamiseks väga oluline; kutsub komisjoni ja nõukogu üles tunnistama vajadust usaldusväärsete ja võrreldavate võrdõiguslikkust käsitlevate andmete järele, mis võimaldaksid mõõta poliitikakujundajate teavitamise eesmärgil diskrimineerimist, mis on liigendatud vastavalt diskrimineerimise põhjustele; kutsub mõlemat institutsiooni üles määratlema ühtsed võrdõiguslikkust käsitlevate andmete kogumise põhimõtted, mis tuginevad enesemääramisele, ELi andmekaitse standarditele ja asjaomaste kogukondadega konsulteerimisele;

12. mõistab hukka igasuguse seksuaalsest sättumusest, sooidentiteedist või sootunnustest tingitud diskrimineerimise ja vägivalla; ergutab komisjoni koostama tegevuskava, mis tagab kõigile kodanikele võrdsed õigused ja võimalused, austades samas liikmesriikide pädevusi, ning jälgima LGBTI-inimeste puudutavate ELi õigusaktide nõuetekohast ülevõtmist ja rakendamist; peab sellega seoses tervitatavaks komisjoni koostatud meetmete loetelu LGBTI-inimeste võrdõiguslikkuse edendamiseks, sh komisjoni teavituskampaaniat, mille eesmärk on võidelda stereotüüpidega ja parandada LGBTI-inimeste sotsiaalset heakskiitu; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid teeksid tihedat koostööd kodanikuühiskonna organisatsioonidega, kes töötavad LGBTI-inimeste õiguste nimel; märgib, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti väliuuringud näitavad, et avaliku sektori töötajad peavad ELi õigust ja poliitikat peamiseks tõukejõuks, mis toetab riiklikke jõupingutusi LGBTI-inimeste võrdõiguslikkuse edendamisel;

13. tuletab meelde Euroopa Inimõiguste Kohtu LGBTI-inimeste õigusi puudutavat praktikat; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jagama parimaid tavasid seoses põhiõiguste kaitsmisega ning julgustab liikmesriike teavitama LGBTI-inimesi täielikult nende õigustest;

14. kordab oma nõudmist luua kõikehõlmav, alaline ja objektiivne ELi demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste mehhanism, mis hõlmab LGBTI-inimeste õiguste kaitset; rõhutab, et selline mehhanism on praegu vajalikum kui kunagi varem; kordab vajadust hinnata erapooletult ja korrapäraselt õigusriigi, demokraatia ja põhiõiguste olukorda kõigis liikmesriikides ning kutsub komisjoni üles jälgima põhiõiguste rikkumisi tema poolt välja kuulutatud õigusriigi põhimõtte järgimise läbivaatamise tsükli raames;

15. kutsub komisjoni ja nõukogu üles kasutama kõiki nende käsutuses olevaid vahendeid ja menetlusi, et tagada aluslepingu põhimõtete ja väärtuste, näiteks rikkumismenetluste, eelarvemenetluste, õigusriigi mehhanismi ja artikli 7 kohase menetluse täielik ja nõuetekohane kohaldamine, sealhulgas käimasolevate menetluste puhul;

16. kutsub komisjoni üles jälgima kõigi ELi rahastamisvahendite, sealhulgas ELi struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamist, ning kasutama korrapäraseid dialooge riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutustega, et tuletada sidusrühmadele meelde nende kohustust mitte diskrimineerida ja seda, et selliseid rahastamisvahendeid ei tohi mingil juhul kasutada diskrimineerivatel eesmärkidel; kutsub komisjoni üles võtma konkreetseid meetmeid, et käsitleda diskrimineerimisvastaste normide selgeid ja otseseid rikkumisi, eelkõige direktiivis 2000/78/EÜ kehtestatud diskrimineerimiskorralduse andmise keelu rikkumist kohalike volikogude poolt, kes võtavad vastu määrusi, millega rünnatakse LGBTI-inimeste õigusi;

17. kordab oma üleskutset komisjonile võtta vastu ELi LGBTI-inimeste strateegia, milles võetakse arvesse Euroopa Parlamendi varasemaid nõudmisi, tagades järjepidevuse ja jõulised järelmeetmed eelmise komisjoni koosseisu tööle seoses LGBTI-inimeste võrdõiguslikkuse edendamise meetmete loeteluga;

18. kutsub komisjoni üles seadma prioriteediks tagada kõigile võrdväärne ja tugev õiguskaitse kõigil ELi toimimise lepingu artiklis 19 sätestatud alustel; nõuab, et nõukogu lõpetaks viivitamata horisontaalset diskrimineerimisvastast direktiivi käsitlevate läbirääkimiste blokeerimise ja viiks need lõpule, ning väljendab heameelt komisjoni uute kohustuste üle selles valdkonnas;

19. kutsub komisjoni üles jätkama koostööd liikmesriikidega, et tõhustada selliste vaenukuritegude uurimist nagu LGBTI-foobiast ajendatud kuriteod ning ohvrite toetamist; märgib, et mõni liikmesriik on ELi raamotsuse (teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega) rakendamisel laiendanud kaitset ohvritele, keda diskrimineeritakse muudel alustel, nagu seksuaalne sättumus, sooline identiteet või sootunnused, ning julgustab sellist laiendamist; palub, et komisjon vaataks pärast mõjuhinnangut läbi praegu kehtiva raamotsuse, et lisada sellesse vaenu õhutamine soo, seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi ja sootunnuste alusel;

20. kutsub Regioonide Komiteed kui ELi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajat üles kaaluma oma pädevuse piires meetmete võtmist vastuseks nn LGBTI-ideoloogiast vabade tsoonide arendamisele Poolas;

21. toetab ELi tööd inimõiguste, sealhulgas LGBTI-inimeste õiguste kaitsmisel ja edendamisel oma välistegevuses; nõuab, et peatselt vastu võetavas ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskavas säilitakse tugev pühendumus LGBTI-küsimustele ja keskendutakse neile järgmise viie aasta jooksul, nagu see oli aastatel 2015–2019;

22. kutsub kõiki liikmesriike üles täitma oma kohustust kaitsta eranditult kõigi ELi kodanike, sealhulgas LGBTI-inimeste põhiõigusi ja -vabadusi nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil; kutsub liikmesriike üles võtma positiivseid meetmeid, et suurendada LGBTI kogukonna sotsiaalset aktsepteerimist;

23. kutsub Poolat üles kindlalt hukka mõistma LGBTI-inimeste diskrimineerimise, sealhulgas juhul, kui sellega tegelevad kohalikud ametiasutused, ning tühistama LGBTI-inimeste õigusi ründavad resolutsioonid, sealhulgas nn LGBTI-ideoloogia vastased kohalikud sätted, tehes seda kooskõlas oma siseriikliku õigusega ning ELi ja rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustustega;

24. kutsub kõiki liikmesriike üles jälgima avaliku sektori asutuste ja valitud ametiisikute vaenukõnet, samuti kohalikel, piirkondlikel ja riiklikel valimistel, ning võtma selle vastu kindlaid ja konkreetseid meetmeid ja sanktsioone;

25. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon selles nimetatud liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, nõukogule, komisjonile ja Regioonide Komiteele.

[1] ELT L 315, 14.11.2012, lk 57.

[2] ELT C 93, 24.3.2017, lk 21.

[3] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0129.

[4] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0032.

[5] Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0066.

[6] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0111.

[7] Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0058.

[8] ELT C 390, 18.11.2019, lk 19.

[9] Põhiõiguste aruanne, FRA, 2019, https://fra.europa.eu/sites/default/files/fra_uploads/fra-2019-fundamental-rights-report-2019_en.pdf; LGBT-inimesi käsitlev ELi uuring, FRA; 2019 Rainbow Europe aruanne, ILGA-Europe, https://www.ilga-europe.org/rainboweurope/2019

[10] Kohtuotsus, Euroopa Inimõiguste Kohus, 4. detsember 2008, S. and Marper vs. The United Kingdom (avaldused nr 30562/04 ja 30566/04), punkt 66, https://hudoc.echr.coe.int/eng#{“itemid”:[“001-90051”]}; Kohtujurist Sharpstoni ettepanek, 17. juuli 2014, liidetud kohtuasjad C-148/13, C-149/13 ja C-150/13, punktid 38 ja 39, http://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=%2522gender%2Bidentity%2522&docid=155164&pageIndex=0&doclang=et&mode=req&dir=&occ=first&part=1&cid=4735298#ctx1

[12] ECLI EU:C:2018:385.

Viimane päevakajastamine: 13. detsember 2019Õigusalane teave