Menetlus : 2019/2870(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B9-0084/2020

Esitatud tekstid :

B9-0084/2020

Arutelud :

Hääletused :

PV 30/01/2020 - 5.10
CRE 30/01/2020 - 5.10
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :


<Date>{22/01/2020}22.1.2020</Date>
<NoDocSe>B9‑0084/2020</NoDocSe>
PDF 145kWORD 50k

<TitreType>RESOLUTSIOONI ETTEPANEK</TitreType>

<TitreSuite>komisjoni avalduse alusel</TitreSuite>

<TitreRecueil>vastavalt kodukorra artikli 132 lõikele 2</TitreRecueil>


<Titre>soolise palgalõhe kohta</Titre>

<DocRef>(2019/2870(RSP))</DocRef>


<RepeatBlock-By><Depute>Sandra Pereira, Anja Hazekamp, Manuel Bompard, Pernando Barrena Arza, Alexis Georgoulis, Leila Chaibi, Özlem Demirel, Marisa Matias, José Gusmão, Anne‑Sophie Pelletier, Konstantinos Arvanitis, Eugenia Rodríguez Palop, Miguel Urbán Crespo, Idoia Villanueva Ruiz, Stelios Kouloglou, Younous Omarjee, Marc Botenga, Manu Pineda, Sira Rego, Dimitrios Papadimoulis, Mick Wallace, Clare Daly, Giorgos Georgiou, Niyazi Kizilyürek</Depute>

<Commission>{GUE/NGL}fraktsiooni GUE/NGL nimel</Commission>

</RepeatBlock-By>


B9‑0084/2020

Euroopa Parlamendi resolutsioon soolise palgalõhe kohta

(2019/2870(RSP))

Euroopa Parlament,

 võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping), eriti selle artikleid 8 ja 153 (meeste ja naiste võrdõiguslikkuse kohta) ning artikleid 10 ja 19 (mittediskrimineerimise kohta),

 võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eelkõige selle artikleid 2 ja 3, milles mittediskrimineerimise ja soolise võrdõiguslikkuse põhimõtted on sätestatud liidu põhiväärtustena,

 võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eelkõige artiklit 21 (mittediskrimineerimise kohta) ja artiklit 23 (naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta),

 võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni artikleid 22 ja 25,

 võttes arvesse ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (CEDAW),

 võttes arvesse ÜRO kestliku arengu tegevuskava 2030 ja kestliku arengu eesmärke, eelkõige eesmärke nr 1, 5, 8 ja 10 ning nende vastavaid eesmärke ja näitajaid,

 võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

 võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 1951. aasta konventsiooni nr 100 võrdse tasustamise kohta,

 võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes[1],

 võttes arvesse komisjoni ELi tegevuskava soolise palgalõhe vähendamiseks aastateks 2017–2019 (COM(2017)0678),

 võttes arvesse ILO ülemaailmset palgaaruannet ajavahemiku 2018–2019 kohta,

 võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõiget 2,

A. arvestades, et 69 aastat pärast Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) võrdse tasustamise konventsiooni nr 100 vastuvõtmist ning vaatamata naiste tehtud edusammudele nende integreerimisel ametlikku tööhõivesse, haridustaseme tõstmisel ning poliitilise ja majandusliku sõltumatuse arendamisel on sooline palgalõhe kogu maailmas ja ELi liikmesriikides endiselt probleem;

B. arvestades, et sooline palgalõhe ELis on praegu 16 %, mis tähendab, et naised teenivad ELis kõigis majandusvaldkondades ühes tunnis keskmiselt 16 % vähem kui mehed; arvestades, et see tähendab, et naised teevad meestega võrreldes tegelikult tasustamata tööd 59 päeval aastas, mis peegeldab asjaolu, et naised kogevad tööturul suuremat ärakasutamist; arvestades, et sooline palgalõhe suureneb 40 %-ni, kui võtta arvesse tööhõivemäära ja üldist tööturul osalemist;

C. arvestades, et olukord on veelgi halvem, kui naised pensionile jäävad, sest nende pensionid on soolise palgalõhe tõttu muu hulgas meeste omadest umbes 37 % väiksemad; arvestades, et see tuleneb naiste tööelu jooksul kuhjunud ebavõrdsusest ja perioodidest, mil naised on sunnitud tööturult eemal viibima;

D. arvestades, et ligikaudu kahte kolmandikku soolisest palgalõhest ei saa seletada erinevustega sellistes tööturu omadustes nagu vanus, kogemus, haridus, kutsekategooria, tööaeg või muud jälgitavad omadused, mis näitab, et diskrimineerimine on selge tegur ning diskrimineerimine meeste ja naiste vahel langeb kokku diskrimineerimisega muu hulgas rassi, etnilise päritolu, rändestaatuse, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, vanuse ja puude alusel; arvestades, et valdkonnaülene lähenemisviis on väga oluline selleks, et mõista diskrimineerimise erinevaid vorme, mis suurendavad soolist palgalõhet naiste puhul, kellel on mitu identiteeti, ja seda, kuidas sugu on seotud muude sotsiaalsete teguritega;

E. arvestades, et soolise palgalõhe põhjuseid on palju ja nende hulka kuuluvad sooliselt eristatud tööturud ja sektorid, naiste töö alahindamine, seksistlikud stereotüübid, töö- ja eraelu tasakaalu võimaluste puudumine ning ootused, et naised peaksid olema peamised hooldajad, mis lõppkokkuvõttes toob kaasa karjäärikatkestused, osalise tööajaga töö ning üha ebakindlamad töötingimused;

F. arvestades, et mitmekordse diskrimineerimise kumulatiivne mõju, millega naised silmitsi seisavad, suurendab oluliselt soolist palga- ja pensionilõhet, jättes naised suuremasse vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohtu ning jättes nende lapsed ja perekonnad selle tagajärgedega silmitsi seisma; arvestades, et vaesus on peamiselt koondunud perekondadesse, kus naised on ainsad palgasaajad, kusjuures 2017. aastal elas ELis vaesuse ohus 35 % üksikemadest võrreldes 28 % üksikisadega; arvestades, et vaesuse oht kasvab kogu elu jooksul järsult, kusjuures vaesus 75-aastaste ja vanemate seas on järjepidevalt naiste probleem;

G. arvestades, et ebakindlad töösuhted mõjutavad eriti naisi; arvestades, et töötuse määr tõusis ajavahemikul 2008–2014 järsult kogu ELis vallandunud tõsise majanduskriisi tõttu; arvestades, et 2014. aastal oli naiste töötuse määr (10,4 %) endiselt kõrgem kui meeste töötuse määr (10,2 %); arvestades, et majanduskriis on mõjutanud kogu Euroopa Liitu, eriti maapiirkondi, kus valitseb laastav töötus, vaesus ja rahvastikukadu, mis mõjutab eriti naisi;

H. arvestades, et 2018. aastal töötas ELis osalise tööajaga 31,3 % 20–64-aastastest töötavatest naistest, samas kui meeste puhul oli see näitaja 8,7 %; arvestades, et isegi kui tööhõive erinevus järk-järgult väheneb, oli tööhõive määr 2018. aastal kõikides liikmesriikides meeste puhul endiselt kõrgem (79 %) kui naiste puhul (67,4 %);

I. arvestades, et paljud naised töötavad mitteametlikes majandussektorites; arvestades, et tegeleda tuleb tagajärgedega, mis tulenevad väga ebakindlast ja reguleerimata mitteametlikust tööst, nagu allhanked ja alltöövõtt suurte ettevõtete poolt;

J. arvestades, et seadusega kehtestatud õigus võrdsele tasule võrdväärse töö eest on sageli piiratud või täitmata; arvestades, et kollektiivläbirääkimised on ebavõrdsuse ümberpööramisel ja ületamisel otsustav tegur; arvestades, et vaesuses elavatele inimestele ei ole võrdse tasu tagamine võrdväärse töö eest iseenesest piisav ning seetõttu tuleks võrdset tasu taotleda töötajate palkade üldise tõstmise raames;

K. arvestades, et võrdõiguslikkuse poliitika väljatöötamine peaks põhinema naiste ja meeste võrdsel juurdepääsul võimalustele; arvestades, et naistel ja meestel pidevalt vahet tegemist edendatakse teadlikult, et tugevdada poliitikat, mille eesmärk on saavutada madalad palgad ja töö dereguleerimine;

L. arvestades, et naised on üleesindatud madalaima palgaga või madalamal ametikohal; arvestades, et on oluline, et iga liikmesriigi kehtestatud miinimumpalk tagaks, et inimesed suudavad elukallidusega toime tulla;

M. arvestades, et ebavõrdsete pensionide kaotamiseks ning pensionide üldiseks kaitsmiseks ja suurendamiseks on hädavajalik, et sotsiaalkindlustussüsteemid jääksid ka edaspidi avalikku sfääri ja et neisse integreeritaks solidaarsuse ja ümberjaotamise põhimõtted ning et tehtaks suurimaid jõupingutusi ebakindla ja reguleerimata töö vastu võitlemiseks;

1. väljendab sügavat kahetsust asjaolu üle, et sooline palgalõhe ELis püsib, millel on negatiivsed tagajärjed naiste sotsiaalsele ja majanduslikule olukorrale ning ühiskonnale tervikuna; kutsub liikmesriike üles võtma konkreetseid ja kiireloomulisi meetmeid palgaerinevuste kaotamiseks ja võrdväärse töö eest võrdse tasu tagamiseks, edendades samal ajal palkade üldist tõstmist; kutsub lisaks liikmesriike üles võtma sihipäraseid meetmeid soolise pensionilõhe kaotamiseks, eelkõige pensionide üldise, ühekordse ja märkimisväärse suurendamise kaudu;

2. tuletab meelde, et sooline palgalõhe ja selle põhjused avaldavad naistele kogu nende elu jooksul tugevalt kahjulikku mõju, kulmineerudes soolise pensionilõhega, mis on enam kui kaks korda suurem kui palgalõhe; tuletab meelde, et naised on vanemas eas suuremas vaesuse ohus kui mehed, mida tingib eluaegne palga- ja tööaja erinevus, meeste ja naiste erinev pensioniiga mõnes liikmesriigis ning asjaolu, et eakamad naised elavad üksi; kutsub liikmesriike üles rakendama konkreetseid meetmeid eakate naiste vaesusriski vastu võitlemiseks, suurendades pensione, aga pakkudes ka sotsiaalset toetust;

3. kinnitab, et lisaks tööõiguse edendamisele, mis põhineb suurematel tööõigustel, reguleeritud tööl ja ebakindla töö keelustamisel, tuleks taastada, kaitsta ja edendada kollektiivläbirääkimisi kui otsustavat vahendit ebavõrdsuse kaotamiseks eelkõige palkade osas;

4. kutsub üles tegema kooskõlastatud jõupingutusi, et parandada naiste juurdepääsu töövõimalustele ja luua vajalike tegevuskavade raames arenguvõimalusi, mis suurendaksid naiste poolt ülekaalus olevate elukutsete paremat tasustamist;

5. nõuab miinimumpalga taseme tõstmise meetmete täielikku väljatöötamist ja rakendamist, et võimaldada inimestel toime tulla elukallidusega;

6. rõhutab, et juurdepääs tööle ja seda soodustavad tingimused on keskse tähtsusega, et tagada naiste emantsipatsioon ja sõltumatus kõigis eluvaldkondades alates tööjõust kuni muu hulgas sotsiaalse, majandusliku ja poliitilise osaluseni;

7. märgib, et kokkuhoiumeetmete pikaajaline mõju paljudes liikmesriikides mõjutab negatiivselt naiste majandusliku mõjuvõimu suurendamist ja soolise võrdõiguslikkuse saavutamist, suurendades töötust, tööturu dereguleerimist, suuremat ebakindlust ja madalat palgataset, mis mõjutavad eelkõige naisi, samal ajal kui avalike teenuste, eelkõige tervishoiu ja hariduse ning sotsiaaltoetuste kärped suurendavad veelgi diskrimineerimise ja ebavõrdsuse eri vorme, millega naised silmitsi seisavad;

8. kutsub liikmesriike üles lõpetama ja pöörama tagasi kokkuhoiumeetmeid ja kärpeid, mida kohaldatakse soolise võrdõiguslikkuse programmide, avalike teenuste ning eelkõige seksuaal- ja reproduktiivtervise teenuste pakkumise suhtes;

9. kutsub liikmesriike üles tugevdama oma jõupingutusi soolise palgalõhe kaotamiseks, rakendades rangelt võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtet mitte ainult õigusaktide, vaid ka kollektiivläbirääkimiste taastamise, edendamise ja kaitsmise kaudu; nõuab lisaks meetmeid, mille abil võideldakse töölevõtmise ja edutamisega seotud otsustes vertikaalse ja horisontaalse segregatsiooni vastu tööhõives ning diskrimineerivate tavade vastu;

10. kutsub ELi ja selle liikmesriike üles tugevdama emaduse, isaduse ja lapsevanemaks olemise kaitset tööõiguses, nimelt suurendades puhkusepäevade arvu ja tagades, et need on täielikult tasustatud, ja vähendades töötundide arvu rinnaga toitmise ajal, ning võttes sobivaid meetmeid sellise kaitse jõustamiseks, aga ka investeerides väikelaste haridus- ja hooldusteenuste ning pikaajalise hoolduse teenuste tasuta avaliku võrgustiku loomisse; on sellega seoses vastu isiklikule paindlikule töökorraldusele – vahendile, mis dereguleerib tööturgu ja nõrgendab töötajate õigusi;

11. märgib, et kvaliteetsete lapsehoiuteenuste vähene kättesaadavus, nende liiga suured kulud ja piisava taristu puudumine on jätkuvalt üks kõige suurem takistus peamiselt naiste võrdsele osalemisele kõigis ühiskonna valdkondades, sh tööhõives;

12. rõhutab, et eespool nimetatud poliitika peaks hõlbustama naiste integreerimist tööturule ning pöörama erilist tähelepanu madala sissetulekuga peredele, üksikvanemaga perekondadele ja teistele ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele;

13. kutsub liikmesriike üles jagama parimaid tavasid oma tööturgude kujundamisel viisil, mis aitaks kaotada soolist palga- ja pensionilõhet;

14. kutsub liikmesriike üles tugevdama riiklike tööametite suutlikkust, eelkõige inimressursside tasandil, et tagada vajalike meetmete võtmine õigusaktides või kollektiivlepingus kindlaks määratud tööõiguste jõustamiseks, sealhulgas kehtestades sanktsioonid ettevõtetele, kes nõudeid ei täida; nõuab lisaks, et hinnataks ettevõtete ELi-poolse rahastamise sõltuvusse seadmist kõrgete tööstandardite kohaldamisest ja naisi diskrimineerivate tavade puudumisest;

15. rõhutab, et sooliselt eristatud andmete kogumist tuleb veelgi parandada, eelkõige sellistes valdkondades nagu mitteametlik tööhõive, ettevõtlus, rahastamisvõimalused, juurdepääs tervishoiuteenustele, naistevastane vägivald ja tasustamata töö; rõhutab, et teadliku ja tõenduspõhise poliitika kujundamiseks on vaja koguda ja kasutada kvaliteetseid andmeid ja tõendeid; kutsub nii komisjoni kui ka liikmesriike üles koguma liigendatud andmeid, et paremini hinnata ja jälgida edusamme soolise palgalõhe kaotamisel, pöörates erilist tähelepanu rühmadele, kes kogevad mitmekordset ja valdkonnaülest diskrimineerimist, nagu puuetega naised, sisserännanud ja etnilistesse vähemustesse kuuluvad naised, roma naised, eakad naised, üksikemad ja LGBTIQ-inimesed;

16. kutsub komisjoni üles hoiduma selliste poliitiliste soovituste edendamisest, mis tooksid kaasa ebakindlate töösuhete suurendamise, töö ja tööaja dereguleerimise, palkade vähendamise, kollektiivläbirääkimiste ründamise või sotsiaalkindlustussüsteemide erastamise;

17. nõuab tungivalt, et nõukogu lõpetaks direktiivi blokeerimise, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest, mille eesmärk on laiendada diskrimineerimise vastu pakutavat kaitset horisontaalse lähenemisviisi kaudu;

18. tuletab meelde, et soolise võrdõiguslikkuse tagamisel ning soolise palga- ja pensionilõhe käsitlemisel on märkimisväärne sotsiaalne ja majanduslik kasu ühiskonnale tervikuna;

19. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, nõukogule ja liikmesriikide valitsustele.

[1] ELT L 204, 26.7.2006, lk 23.

Viimane päevakajastamine: 28. jaanuar 2020Õigusalane teave