Euroopa Parlamendi uurimisõigus
29.11.2017
Suuliselt vastatav küsimus O-000090/2017
komisjonile
Kodukorra artikkel 128
Danuta Maria Hübner, Põhiseaduskomisjoni nimel
Viimaste uurimiskomisjonide (EMIS, PANA) tööd silmas pidades on selge, et praegune Euroopa Parlamendis tegutsevate uurimiskomisjonide tegevust käsitlev õigusraamistik (otsus 95/167/EÜ) on aegunud, nagu on märgitud rahapesu, maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise uurimise põhjal nõukogule ja komisjonile esitatud 22. novembri 2017. aasta soovituse projektis ja raporti projektis ning autotööstuses heitkoguste mõõtmise uurimise põhjal nõukogule ja komisjonile esitatud parlamendi 4. aprilli 2017. aasta soovituses ja raportis.
Euroopa Parlamendi uurimisõigus, mis on parlamentarismi nurgakivi ja üks tema olulistest volitustest vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 226, vajab tõhususe saavutamiseks ilmselgelt tugevat poliitilist tahet. Parlamendi raportöör on parlamendikoosseisu ametiaja algusest saadik olnud alati valmis otsima koos komisjoniga konstruktiivseid lahendusi, tehes kõik selleks, et võimaldada kõigil kolmel institutsioonil selle tähtsa õigusakti küsimuses edasi liikuda. Euroopa Parlamendi põhiseaduskomisjoni esindav raportöör on püüdnud korduvalt – kuue erineva nõukogu eesistujariigiga – alustada arutelu ja läbirääkimisi, milles käsitletaks nõukogu ja komisjoni tõstatatud poliitilisi probleeme kompromissi, dialoogi ja laiapõhjalise konsensuse vaimus, et saada nende nõusolek, nagu on nõutud ELi toimimise lepingu artiklis 226. Kahjuks ja vaatamata sellele, et põhiseaduskomisjon on võtnud vastu kaks töödokumenti ja ühe mitteametliku dokumendi, milles probleeme käsitleti poliitiliste argumentide ja võimalike lahenduste abil, mis võiksid olla kolme institutsiooni vahel uute läbirääkimiste alustamise aluseks, on protsess seiskunud.
Pärast mitu aastat kestnud institutsioonidevahelist ummikseisu leppisid kolm institutsiooni 10. oktoobril 2016 lõpuks kokku, et nende vastavad õigusteenistused tulevad kokku, et leida komisjoni ja nõukogu tõstatatud õiguslikele ja institutsioonilistele probleemidele võimalikke ühiseid tehnilisi lahendusi. See ühine dokument peaks lihtsustama võimaliku uue sõnastuse koostamist ja ametlike läbirääkimiste alustamist poliitilisel tasandil. Kahjuks on lõpliku dokumendi koostamine parlamendi nõudmisele vaatamata seiskunud, mis seab kahtluse alla nõukogu ja komisjoni hea tahte ja kohuse teha parlamendiga koostööd kooskõlas lojaalse koostöö põhimõttega.
Kas komisjon võib sellise ummikseisu põhjuseid selgitada ja anda kinnituse, et ta on valmis kiiresti osalema parlamendi ja nõukoguga peetavas poliitilises dialoogis, et jõuda kokkuleppele, mis võimaldaks menetluse lõpule viia ja luua parlamendi uurimisõiguse rakendamiseks sobiv õigusraamistik?