Menetlus : 2019/2582(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : RC-B8-0195/2019

Esitatud tekstid :

RC-B8-0195/2019

Arutelud :

Hääletused :

PV 14/03/2019 - 11.15
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2019)0217

<Date>{12/03/2019}12.3.2019</Date>
<RepeatBlock-NoDocSe> <NoDocSe>B8-0195/2019</NoDocSe> }
 <NoDocSe>B8-0198/2019</NoDocSe> }
 <NoDocSe>B8-0199/2019</NoDocSe> }
 <NoDocSe>B8-0200/2019</NoDocSe> }
 <NoDocSe>B8-0202/2019</NoDocSe> }
 <NoDocSe>B8-0203/2019</NoDocSe></RepeatBlock-NoDocSe> } RC1
PDF 190kWORD 60k

<TitreType>RESOLUTSIOONI ÜHISETTEPANEK</TitreType>

<TitreRecueil>vastavalt kodukorra artikli 123 lõigetele 2 ja 4,</TitreRecueil>


<Replacing>millega asendatakse järgmised resolutsiooni ettepanekud:</Replacing>

<TablingGroups>B8-0195/2019 (EFDD)

B8-0198/2019 (Verts/ALE)

B8-0199/2019 (S&D)

B8-0200/2019 (ALDE)

B8-0202/2019 (PPE)

B8-0203/2019 (GUE/NGL)</TablingGroups>


<Titre>kliimamuutuste kohta – Euroopa pikaajaline strateegiline visioon, et jõuda jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni kooskõlas Pariisi kokkuleppega</Titre>

<DocRef>(2019/2582(RSP))</DocRef>


<RepeatBlock-By><Depute>Peter Liese, Christian Ehler</Depute>

<Commission>{PPE}fraktsiooni PPE nimel</Commission>

<Depute>Kathleen Van Brempt, Jytte Guteland, Miriam Dalli</Depute>

<Commission>{S&D}fraktsiooni S&D nimel</Commission>

<Depute>Nils Torvalds, Fredrick Federley</Depute>

<Commission>{ALDE}fraktsiooni ALDE nimel</Commission>

<Depute>Bas Eickhout</Depute>

<Commission>{Verts/ALE}fraktsiooni Verts/ALE nimel</Commission>

<Depute>Lynn Boylan, Marie-Christine Vergiat, Patrick Le Hyaric, Barbara Spinelli, Anja Hazekamp, Marie-Pierre Vieu, Stefan Eck, Eleonora Forenza, Luke Ming Flanagan, Rina Ronja Kari, Marisa Matias, Martina Michels, Stelios Kouloglou, Cornelia Ernst</Depute>

<Commission>{GUE/NGL}fraktsiooni GUE/NGL nimel</Commission>

<Depute>Eleonora Evi, Dario Tamburrano, Rosa D’Amato, Piernicola Pedicini</Depute>

<Commission>{EFDD}fraktsiooni EFDD nimel</Commission>

</RepeatBlock-By>


Euroopa Parlamendi resolutsioon kliimamuutuste kohta – Euroopa pikaajaline strateegiline visioon, et jõuda jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni kooskõlas Pariisi kokkuleppega

(2019/2582(RSP))

Euroopa Parlament,

 võttes arvesse komisjoni 28. novembri 2018. aasta teatist „Puhas planeet kõigi jaoks. Euroopa pikaajaline strateegiline visioon, et jõuda jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni“ (COM(2018)0773),

 võttes arvesse komisjoni teatist toetavat analüüsi[1],

 võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja selle Kyoto protokolli,

 võttes arvesse Pariisi kokkulepet, otsust 1/CP.21, ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärku (COP21) ning Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimiva konventsiooniosaliste konverentsi 11. istungjärku (CMP11), mis toimus 30. novembrist 11. detsembrini 2015 Prantsusmaal Pariisis,

 võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 24. istungjärku (COP24), Kyoto protokolli osaliste koosoleku 14. istungjärku (CMP14) ja Pariisi kokkuleppe osaliste koosolekuna toimiva osaliste konverentsi esimese istungjärgu kolmandat osa (CMA1.3), mis peeti 2.–14. detsembril 2018 Poolas Katowices,

 võttes arvesse ÜRO kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ja kestliku arengu eesmärke,

 võttes arvesse oma 25. oktoobri 2018. aasta resolutsiooni Poolas Katowices toimuva 2018. aasta ÜRO kliimamuutuste konverentsi (COP24) kohta[2],

 võttes arvesse nõukogu 22. märtsi 2018. aasta järeldusi,

 võttes arvesse valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) eriaruannet „Globaalne soojenemine 1,5 °C“, 5. hindamisaruannet (AR5) ja selle kokkuvõtvat aruannet,

 võttes arvesse 27. novembril 2018. aastal vastu võetud ÜRO Keskkonnaprogrammi 9. aruannet heitkoguste erinevuse kohta,

 võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

1. väljendab heameelt komisjoni teatise „Puhas planeet kõigi jaoks. Euroopa pikaajaline strateegiline visioon, et jõuda jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni“ üle, milles rõhutatakse võimalusi ja probleeme, mida üleminek kasvuhoonegaaside netonullheitega majandusele Euroopa kodanike ja Euroopa majanduse jaoks kaasa toob, ning millega luuakse alus laiaulatuslikuks aruteluks ELi institutsioonide, riikide parlamentide, ettevõtlussektori, valitsusväliste organisatsioonide, linnade ja kogukondade ning kodanikega; toetab eesmärki saavutada 2050. aastaks kasvuhoonegaaside netonullheide ning nõuab tungivalt, et ka liikmesriigid toetaksid seda Euroopa tuleviku teemalise arutelu raames, mis toimub 2019. aasta mais Sibius ELi erakorralisel tippkohtumisel; kutsub liikmesriike üles võtma piisavalt ambitsioonikaid kohustusi, et see eesmärk saavutada;

2. tunnistab, et kliimamuutustega kaasnevad tõsised riskid on meie kodanike üks keskseid muresid; peab tervitatavaks asjaolu, et inimesed üle Euroopa, eelkõige nooremad põlvkonnad, on muutunud kliimaalase õigluse eest väljaastumisel üha aktiivsemaks; väljendab heameelt selle üle, et need aktivistid kutsuvad üles seadma ambitsioonikamaid eesmärke ja kiirelt tegutsema, et 1,5 °C temperatuuritõusu piirangut mitte ületada; on veendunud, et riikide valitsused, piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused ning EL peaksid neid üleskutseid arvesse võtma;

3. rõhutab, et kliimamuutused mõjutavad Euroopa kodanikke juba praegu vahetult; rõhutab, et Euroopa Keskkonnaameti andmetel oli aastatel 2010–2016 äärmuslikest ilmastiku- ja kliimaoludest põhjustatud iga-aastane keskmine kahju liidus ligikaudu 12,8 miljardit eurot ning et kui edasisi meetmeid ei võeta, võivad kliimakahjud ELis ulatuda 2080. aastaks vähemalt 190 miljardi euroni, mis tähendab heaolu netovähenemist suurusjärgus 1,8 % liidu praegusest SKPst; rõhutab, et suurte heitkoguste stsenaariumi kohaselt võivad üleujutuste iga-aastased kulud ELis tõusta 2100. aastaks 1 triljoni euroni ning et ilmastikuga seotud loodusõnnetused võivad 2100. aastaks mõjutada praeguse 5 %ga võrreldes umbes kahte kolmandikku Euroopa kodanikest; rõhutab samuti, et Euroopa Keskkonnaameti andmetel kannatab 2030. aastaks 50 % ELi asustatud aladest tõsise veepuuduse all;

4. rõhutab, et IPCC 1,5 °C käsitlev eriaruanne kujutab endast kõige põhjalikumat ja ajakohasemat teaduslikku hinnangut kliimamuutuste leevendamise stsenaariumitele kooskõlas Pariisi kokkuleppega;

5. rõhutab, et IPCC 1,5 °C käsitleva eriaruande kohaselt tähendab globaalse soojenemise piiramine 1,5 °Cga ilma selle ületamiseta või piiratud ületamisega, et kogu maailmas tuleb hiljemalt 2067. aastaks saavutada kasvuhoonegaaside netonullheide ning ülemaailmset kasvuhoonegaaside heitkogust tuleb vähendada 2030. aastaks maksimaalselt 27,4 gigatonni CO2-ekvivalendini (GtCO2eq) aastas; rõhutab, et neid märkusi arvesse võttes peab liit kui ülemaailmne liider ja selleks, et hoida üleilmne temperatuuri tõus 2100. aastaks suure tõenäosusega alla 1,5 °C, püüdma saavutada kasvuhoonegaaside netonullheite võimalikult kiiresti ja hiljemalt 2050. aastaks;

6. väljendab muret ÜRO Keskkonnaprogrammi 2018. aasta aruande pärast heitkoguste erinevuse kohta, kus leitakse, et praegused tingimatud riiklikult kindlaksmääratud panused ületavad oluliselt Pariisi kokkuleppe soojenemispiirangut, mis on tunduvalt alla 2 °C, ja toovad selle asemel 2100. aastaks kaasa hinnangulise soojenemise 3,2 °C[3]; rõhutab, et kõik ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osalised peavad tingimata oma kliimaeesmärke 2020. aastaks ajakohastama;

Sajandi keskpaigaks heiteneutraalsuse saavutamise Euroopa strateegia stsenaariumid

7. usub, et Euroopa võib olla kliimaneutraalsuse suunas liikumisel teejuhiks, investeerides innovaatilistesse tehnoloogialahendustesse, suurendades kodanike osalust ja kooskõlastades tegevust sellistes olulistes valdkondades nagu energeetika, tööstuspoliitika ja teadusuuringud, tagades õiglaseks üleminekuks ühtlasi sotsiaalse õigluse;

8. märgib, et strateegias esitatakse kaheksa stsenaariumit majanduslikuks, tehnoloogiliseks ja sotsiaalseks ümberkujundamiseks, mis on vajalik selleks, et liit saaks täita Pariisi kokkuleppe pikaajalist temperatuurieesmärki; märgib, et ainult kaks neist stsenaariumitest võimaldaksid liidul saavutada kasvuhoonegaaside netonullheite hiljemalt 2050. aastaks; rõhutab, et see nõuab kiiret tegutsemist ning märkimisväärseid jõupingutusi kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja ELi tasandil ning ka kõigi valitsusväliste osaliste kaasamist; tuletab meelde liikmesriikide kohustust võtta vastu riiklikud pikaajalised strateegiad, nagu on sätestatud energialiidu juhtimise määruses; kutsub seetõttu liikmesriike üles kehtestama selged lühi- ja pikaajalised eesmärgid ja poliitikameetmed, mis on kooskõlas Pariisi kokkuleppe eesmärkidega, ning pakkuma netonullheite stsenaariumitele investeeringutoetust;

9. rõhutab, et strateegias esitatud esimest liiki stsenaariumite eesmärk on vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2050. aastaks vaid ligikaudu 80 % võrreldes 1990. aasta tasemega; märgib murega, et selline eesmärk tähendab globaalse soojenemise hoidmist vaevu alla 2 °C ega ole seetõttu kooskõlas Pariisi eesmärgiga hoida see tunduvalt alla 2 °C ega kaugema sihiga hoida see alla 1,5 °C;

10. juhib tähelepanu asjaolule, et komisjoni hinnangute kohaselt peaks ELi SKP kasvama nullheite stsenaariumite kohaselt rohkem kui stsenaariumite puhul, kus heidet vähendataks vähem, kusjuures mõju jaotub ELis mõlemal juhul ebaühtlaselt, mis on tingitud liikmesriikide vahelistest erinevustest, muu hulgas seoses SKPga elaniku kohta ja energiaallikate jaotuse CO2-mahukusega; on seisukohal, et tegevusetus oleks kõige kulukam stsenaarium ja selle tagajärjeks poleks mitte ainult SKP märkimisväärne kahanemine Euroopas, vaid see suurendaks ka liikmesriikide ja piirkondade vahelist ja sisest majanduslikku ebavõrdsust, sest tegevusetuse tagajärjed tabavad ühtesid eeldatavasti valusamalt kui teisi;

11. märgib murega, et EL sõltub praegu ligikaudu 55 % ulatuses imporditavast energiast; rõhutab, et netonullheite stsenaariumi korral väheneks sõltuvus 2050. aastaks 20 %ni, mis avaldaks positiivset mõju ELi kaubandusbilansile ja geopoliitilisele positsioonile; märgib, et fossiilkütuste impordi kulude kumulatiivne sääst aastatel 2031–2050 oleks ligikaudu 2–3 triljonit eurot, mida oleks võimalik kulutada Euroopa kodanike muudele prioriteetidele;

12. väljendab heameelt kahe stsenaariumi lisamise üle, mille eesmärk on saavutada kasvuhoonegaaside netonullheide 2050. aastaks, ja komisjoni toetuse üle neile, ning leiab, et sajandi keskpaiga eesmärk on ainsana kooskõlas Pariisi kokkuleppe raames võetud liidu kohustustega; peab kahetsusväärseks asjaolu, et strateegias ei kaalutud ühtegi kasvuhoonegaaside netonullheite enne 2050. aastat saavutamise stsenaariumit;

13. märgib, et strateegias väljapakutud stsenaariumid hõlmavad mitme süsinikdioksiidi kõrvaldamise tehnoloogia kasutamist, sealhulgas süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise (CCS) või süsinikdioksiidi kogumise ja kasutamise (CCU) ja otse õhust kogumise abil, mida ei ole veel laiaulatuslikult kasutusele võetud; on siiski seisukohal, et ELi netonullheite strateegias tuleks seada esikohale heitkoguste otsene vähendamine ning meetmed ELi looduslike neeldajate ja reservuaaride säilitamiseks ja tugevdamiseks; on veendunud, et 2030. aastaks tuleb võtta täiendavaid meetmeid, kui liit tahab vältida toetumist sellistele süsiniku kõrvaldamise tehnoloogiatele, mis ohustaksid tõsiselt ökosüsteeme, bioloogilist mitmekesisust ja toiduga kindlustatust, nagu on kinnitatud ka IPCC 1,5 °C käsitlevas eriaruandes;

Kliimamuutuste sotsiaalsed aspektid ja õiglane üleminek

14. väljendab heameelt komisjoni hinnangu üle, et netonullheide on võimalik ilma reaalse töökohtade kaotuseta, ning võtab rahuloluga teadmiseks energiamahukas tööstuses toimuva ülemineku üksikasjaliku hindamise; rõhutab järeldust, et kui seda tehakse hästi ning kõige haavatavamaid piirkondi, sektoreid ja kodanikke asjakohaselt toetades, võib õiglane üleminek kasvuhoonegaaside netonullheitele luua liidus töökohti – tööhõive kogu majanduses suureneb netonullheite stsenaariumi puhul 2050. aastaks 2,1 miljoni täiendava töökoha võrra, võrreldes heitkoguste 80 % vähendamise stsenaariumiga, mille puhul loodaks 1,3 miljonit täiendavat töökohta; on seetõttu seisukohal, et komisjon peaks ELi oskuste ülevaate raames välja töötama uuendatud oskuste auditi koos piirkondlike andmetega oskuste vajaduse kohta kliimaneutraalses Euroopas, et toetada kõige haavatavamaid piirkondi, sektoreid ja inimesi ümberõppel tulevikukindlate ja kvaliteetsete töökohtade jaoks nendessamades piirkondades;

15. rõhutab mitmeid kliimaneutraalse ühiskonnaga kaasnevaid hüvesid rahvatervisele, sealhulgas hoolduskulude kokkuhoiu ja kergema koormuse näol kindlustus- ja riiklikele tervishoiusüsteemidele, samuti Euroopa kodanike üldisele heaolule tänu suuremale bioloogilisele mitmekesisusele, õhusaaste vähenemisele ja väiksemale kokkupuutele saasteainetega; märgib, et sellise stsenaariumi kohaselt väheneksid tervisekahjud aastas ligikaudu 200 miljardi euro võrra;

16. rõhutab, kui oluline on luua õiglase ülemineku fond, eriti CO2-heite vähendamisest kõige rohkem mõjutatud piirkondade jaoks, nagu kaevanduspiirkonnad, koos sotsiaalse mõju üldise arvessevõtmisega olemasoleva kliimameetmete rahastamise puhul; rõhutab sellega seoses, et pikaajaline strateegia vajab üldsuse laialdast heakskiitu, võttes arvesse mõnes sektoris vajalikke muutusi;

17. rõhutab vajadust ennetava lähenemisviisi järele, et tagada ELi kodanike jaoks õiglane üleminek ja toetada piirkondi, mida CO2-heite vähendamine kõige rohkem mõjutab; on veendunud, et kliimamuutustega seotud üleminek Euroopas peab olema ökoloogiliselt, majanduslikult ja sotsiaalselt kestlik; rõhutab, et kõigi kodanike poliitilise heakskiidu tagamiseks on oluline võtta arvesse kliimapoliitika ja CO2-heite vähendamise poliitika ümberjaotavat mõju, eriti väikese sissetulekuga inimestele; on seetõttu seisukohal, et ELi ja liikmesriikide kliimapoliitikas tuleks täiel määral arvesse võtta sotsiaalset mõju, et tagada Euroopas sotsiaalne ja ökoloogiline ümberkujundamine; rõhutab sellega seoses, et kaasavate protsesside alusel ning tihedas koostöös kohalike ja piirkondlike ametiasutuste, ametiühingute, haridusasutuste, kodanikuühiskonna organisatsioonide ja erasektoriga tuleb kõikidel tasanditel kavandada kohandatud ja piisavalt rahastatud strateegiad, et tagada kõigile Euroopa kodanikele selles üleminekus võrdsed ja õiglased võimalused;

18. tuletab meelde, et umbes 50–125 miljonit Euroopa kodanikku ähvardab praegu energiaostuvõimetuse risk[4]; rõhutab, et energiasüsteemi ümberkujundamisel võib olla ebaproportsionaalne mõju väikese sissetulekuga inimestele ja see võib energiaostuvõimetust veelgi suurendada; kutsub liikmesriike üles hindama energiaostuvõimetute majapidamiste arvu oma lõimitud riiklikes energia- ja kliimakavades ning võtma vajaduse korral järelmeetmeid, nagu nõutakse energialiidu juhtimise määruses; kutsub liikmesriike üles võtma tulevikku suunatud meetmeid, et tagada energiasüsteemi õiglane ümberkujundamine ja kõigi ELi kodanike juurdepääs energiale;

Vahe-eesmärgid

19. tunnistab, et 2020–2030 on äärmiselt oluline aastakümme, kui EL soovib saavutada netonullheite 2050. aastaks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama jõulist keskpika ajavahemiku eesmärki aastaks 2030, et tagada investeeringute piisav stabiilsus turul, rakendada täiel määral tehnoloogilise innovatsiooni võimalusi ja suurendada Euroopa ettevõtete väljavaateid saada vähese heitega tootmises üleilmseks turuliidriks;

20. rõhutab, et selleks, et saavutada 2050. aastaks kasvuhoonegaaside netonullheide kõige kulutasuvamal viisil, tuleb püstitada 2030. aastaks ambitsioonikamad eesmärgid ja viia need kooskõlla 2050. aastaks netonullheite saavutamise stsenaariumitega; peab ülimalt tähtsaks, et liit annaks hiljemalt septembris 2019 New Yorgis toimuval ÜRO kliimatippkohtumisel selgelt märku, et on valmis oma panust Pariisi kokkuleppesse uuesti läbi vaatama;

21. toetab liidu riiklikult kindlaksmääratud panuse ajakohastamist; kutsub seetõttu ELi liidreid üles toetama liidu riiklikult kindlaksmääratud panuse vastavat suurendamist 2019. aasta mais Sibius toimuval ELi erakorralisel tippkohtumisel, pidades silmas 2019. aasta septembris toimuvat ÜRO kliimatippkohtumist;

22. leiab, et komisjon peaks hiljemalt 2022.–2024. aastal oma 2030. aasta kliimapaketi ja muude asjakohaste õigusaktide läbivaatamisel esitama seadusandlikud ettepanekud, et suurendada eesmärke kooskõlas ajakohastatud riiklikult kindlaksmääratud panuste ja netonullheite eesmärgiga; on veendunud, et kui 2030. aastaks ei seata piisavaid eesmärke, piirab see tulevasi võimalusi ja võib näiteks piirata teatavate CO2-heite kulutõhusa vähendamise variantide kättesaadavust; peab neid läbivaatamisi oluliseks nurgakiviks ELi võetud kliimakohustuste täitmise tagamisel;

23. on veendunud, et turgude suurema stabiilsuse tagamiseks oleks ELil kasulik kehtestada 2040. aastaks veel üks heite vähendamise vahe-eesmärk, et suurendada stabiilsust ja tagada pikaajalise 2050. aasta eesmärgi täitmine;

24. on arvamusel, et ELi netonullheite strateegias tuleks lähtuda iga viie aasta tagant tehtavast ülemaailmsest kokkuvõttest, nagu on sätestatud Pariisi kokkuleppes, ning võtta arvesse tehnoloogia ja ühiskonna arengut ning valitsusväliste osaliste ja Euroopa Parlamendi panust;

Valdkondlikud panused

25. rõhutab, et netoheide tuleb vähendada nullilähedaseks kõigis majandussektorites ja kõik valdkonnad peaksid ühistele heite vähendamise pingutustele kaasa aitama; palub komisjonil seepärast töötada välja kõigi sektorite kliimaneutraalsuse stsenaariumid; rõhutab sellega seoses põhimõtte „saastaja maksab“ tähtsust;

26. rõhutab eri poliitikavaldkondades vastu võetud mitmesuguste kliimapoliitika meetmete ja õigusaktide tähtsust, kuid hoiatab, et hajutatud lähenemisviis võib tekitada vastuolusid ega võimalda ELil jõuda 2050. aastaks kasvuhoonegaaside netonullheitega majanduseni; on veendunud, et vaja on terviklikku lähenemisviisi;

27. palub komisjonil uurida võimalust CO2-heite maksustamise ja energia hinnakujunduse ühtlustamiseks ELis, et toetada üleminekut netonullheitega majandusele, eelkõige sektorites, mida ELi heitkogustega kauplemise süsteem (HKS) ei hõlma; palub komisjonil uurida, milline oleks parim võimalik viis raskete olukordade vältimiseks, ning toonitab, et kodanike üldine koormus ei tohiks suureneda;

28. võtab teadmiseks enamikus IPCC 1,5 °C käsitleva eriaruande 1,5 °C stsenaariumitest süsinikdioksiidi kogumisele ja säilitamisele omistatud rolli; rõhutab, et EL peab selles valdkonnas püüdlema kõrgemate eesmärkide poole; võtab samuti teadmiseks liikmesriikide seatud eesmärgid energiatehnoloogia strateegilise kava (SET-kava) raames, et võtta 2020. aastatel Euroopa energia- ja tööstussektoris kasutusele tööstuslik süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine; peab vajalikuks suurendada keskkonnaohutut süsinikdioksiidi kogumist ja kasutamist ning kogumist ja säilitamist tööstusprotsessides, et saavutada heite vältimise või CO2 püsiva säilitamise teel netoheite vähenemine; märgib murelikult, et paljud süsinikdioksiidi kogumise ja kasutamise tehnoloogiad ei võimalda veel heitkoguste püsivat vähendamist; palub seetõttu komisjonil välja töötada tehnilised kriteeriumid, mis tagavad üksnes selliste tehnoloogiate toetamise, mis annavad kontrollitavaid tulemusi;

29. juhib tähelepanu sellele, et strateegias kinnitatakse, et transpordisektoris jätkub endiselt kasvuhoonegaaside heitkoguste suurenemine ning et praegusest poliitikast ei piisa, et transpordisektori CO2-heide 2050. aastaks nulli viia; rõhutab, kui tähtis on tagada üleminek lennutranspordilt raudteetranspordile, sealhulgas koostalitlusvõimelise ELi-sisese raudteevõrgu kiire valmisehitamise ja tõhustatud investeeringute kaasamise kaudu, samuti võtta suund ühistranspordile ja jagatud liikuvusele; märgib, et maanteetransport tekitab umbes viiendiku ELi CO2 koguheitest; kutsub seetõttu liikmesriike ja komisjoni üles võtma otsustavaid meetmeid, et võimaldada kõigi liikmesriikide tarbijatele juurdepääsu heiteta ja vähese heitega sõidukitele, samas vältides madala sissetulekuga liikmesriikides vanade ja väga saastavate sõidukite kasutamise suurenemist; rõhutab ühtlasi aruka tehnoloogia, näiteks aruka laadimistaristu tähtsust koostoime loomisel transpordi elektrifitseerimise ja taastuvate energiaallikate kasutuselevõtu vahel;

30. rõhutab, et kogu ELi majanduse kliimaneutraalsuse saavutamiseks peavad sellesse oma panuse andma kõik sektorid, sealhulgas rahvusvaheline lennundus ja laevandus; märgib komisjoni analüüsi põhjal, et Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni ja Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni praegused ülemaailmsed eesmärgid ja kavandatud meetmed, isegi kui neid täielikult rakendada, ei ole vajalikuks heitkoguste vähendamiseks piisavad ning et tuleb võtta olulisi lisameetmeid, mis on kooskõlas netonullheite saavutamise kogu majandust hõlmava eesmärgiga; rõhutab, et nendes sektorites on vaja investeerida heiteta ja vähese CO2-heitega tehnoloogiatesse ja kütustesse; kutsub komisjoni üles rakendama nendes sektorites põhimõtet „saastaja maksab“; tuletab meelde, et prognooside kohaselt suureneb rahvusvahelisest laevandusest tulenev kasvuhoonegaaside heide 2050. aastaks lausa 250 %; väljendab heameelt asjaolu üle, et rahvusvaheline laevandussektor on seadnud endale kasvuhoonegaaside heite absoluutse vähendamise eesmärgi; märgib murega, et selle eesmärgi teisendamisel lühiajalisteks ja keskmise tähtajaga meetmeteks ning muudeks konkreetseteks meetmeteks ei ole tehtud edusamme; märgib, et eri transpordiliikide koormus on erinev; nõuab, et suurenevaid HKS-tulusid kasutataks keskkonnasõbralike transpordiliikide, näiteks busside või raudtee edendamiseks;

31. märgib, et ligikaudu 60 % maakera atmosfääri eralduvast metaanist pärineb allikatest nagu põllumajandus, prügilad ja reovesi ning fossiilkütuste tootmine ja torutransport; tuletab meelde, et metaan on tugevatoimeline kasvuhoonegaas, mille globaalse soojendamise potentsiaal 100 aasta jooksul on 28 korda suurem kui CO2 puhul[5]; kordab oma üleskutset, et komisjon uuriks võimalikult peatselt poliitilisi valikuid metaaniheite probleemi kiireks lahendamiseks liidu strateegilises plaanis metaani kohta ning esitaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule vastavad seadusandlikud ettepanekud;

32. rõhutab, et põllumajandusest saab 2050. aastaks üks peamisi ELi kasvuhoonegaaside allesjäänud heite allikaid, eelkõige metaani ja dilämmastikoksiidi heite tõttu; rõhutab põllumajandussektori potentsiaali kliimamuutustega seotud probleemide lahendamisel, näiteks ökoloogiliste ja tehnoloogiliste uuenduste ning süsiniku sidumise kaudu mullas; nõuab sellist ühist põllumajanduspoliitikat, mis aitaks vähendada kasvuhoonegaaside heidet kooskõlas üleminekuga kliimaneutraalsele majandusele; kutsub komisjoni üles tagama, et põllumajanduspoliitika, eelkõige ELi ja riiklikud vahendid, oleksid kooskõlas Pariisi kokkuleppe eesmärkidega;

33. rõhutab vajadust lõimida kliimaeesmärgid kõigisse ELi poliitikavaldkondadesse, sealhulgas kaubanduspoliitikasse; nõuab tungivalt, et komisjon tagaks kõigi ELi allkirjastatud kaubanduslepingute täieliku kooskõla Pariisi kokkuleppega, sest nii mitte ainult ei tõhustata ülemaailmset kliimamuutuste vastast tegevust, vaid tagatakse ka asjaomastele sektoritele võrdsed tingimused;

34. toetab aktiivset ja kestlikku riigi tasandi metsamajandust koos konkreetsete vahenditega ELi tõhusa ja kestliku biomajanduse edendamiseks, arvestades metsade suurt potentsiaali võimendada Euroopa kliimapüüdlusi (CO2 sidumise, säilitamise ja asendamise kaudu) ning saavutada 2050. aastaks nullheite eesmärk; tunnistab vajadust kohaneda kliimamuutustega ning peatada bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ja ökosüsteemi teenuste halvenemine ELis aastaks 2020 ning töötada välja tõenditepõhine poliitika, mis aitab rakendada ja rahastada ELi bioloogilise mitmekesisuse kaitsemeetmeid;

Energiapoliitika

35. rõhutab energiatõhususe panust tarnekindlusesse, majanduse konkurentsivõimesse, keskkonnakaitsesse, energiaarvete vähendamisse ja kodude kvaliteedi parandamisse; kinnitab energiatõhususe olulist rolli ärivõimaluste ja töökohtade loomisel ning selle ülemaailmset ja piirkondlikku kasu; tuletab sellega seoses meelde energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte kehtestamist energialiidu juhtimist käsitleva määruse alusel ning et seda tuleks kogu energiaahelas täiel määral kulutõhusalt ära kasutada ning 2050. aasta netonullheite eesmärgi saavutamise stsenaariumi alusena arvesse võtta;

36. rõhutab, et kasvuhoonegaaside netonullheitega majandusele üleminekus on keskne roll energial; tuletab meelde, et liit on viimastel kümnenditel suutnud edukalt lahutada majanduskasvu kasvuhoonegaaside heitkoguste kasvust ning on heitkoguseid vähendanud, eelkõige energiatõhususe ja taastuvate energiaallikate kasutuselevõtu abil; rõhutab, et puhtale energiale üleminek peaks jätkuma, et ergutada Euroopa majanduse ajakohastamist, edendada jätkusuutlikku majanduskasvu ning pakkuda Euroopa kodanikele ühiskondlikke ja keskkonnaalaseid hüvesid;

37. on veendunud, et ELi juhtpositsioon taastuvenergia ja energiatõhususe valdkonnas näitab ülejäänud maailmale, et puhtale energiale üleminek on võimalik ja kasulik ka laiemalt kui ainult kliimamuutuste vastu võitlemise seisukohast;

38. märgib, et kasvuhoonegaaside netonullheitega majandusele üleminek nõuab praeguse tasemega võrreldes märkimisväärseid lisainvesteeringuid ELi energiasüsteemi ja sellega seotud taristusse, suurusjärgus 175–290 miljardit eurot aastas;

39. rõhutab, et kuna lähtetasemed on energiasüsteemi ümberkujundamisel erinevad, võivad kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks ja ELis kliimaneutraalsuse saavutamiseks vajalikud jõupingutused jaotuda ELis ebaühtlaselt;

40. kutsub liikmesriike üles rakendama viivitamata puhta energia paketti; tuletab meelde, et liikmesriikidel on pädevus otsustada ELi kliima- ja energiapoliitika raamistikus oma energiaallikate jaotuse üle ise;

41. nõuab väga energiatõhusat ja taastuvenergial põhinevat energiasüsteemi ning palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta seoses sellega kõik vajalikud meetmed, kuna see omab ülekanduvat mõju kõigile majandussektoritele; rõhutab, et kõik komisjoni esitatud stsenaariumid eeldavad fossiilkütuste järsku vähendamist ja taastuvate energiaallikate kiiret kasvu;

42. rõhutab, et ökodisaini direktiiv[6] on ELi kliimaeesmärkide saavutamisele oluliselt kaasa aidanud, vähendades kasvuhoonegaaside heidet aastas 320 tonni CO2-ekvivalendi võrra, ning prognoositakse, et 2020. aastaks säästavad ELi tarbijad selle direktiivi tulemusena igal aastal kuni 112 miljardit eurot, s.o 490 eurot majapidamise kohta; nõuab, et ökodisaini direktiivi raames reguleeritaks täiendavaid tooteid, sealhulgas tahvelarvuteid ja nutitelefone, ning et kehtivaid standardeid ajakohastataks, et arvestada tehnoloogia arengut;

43. rõhutab vajadust tagada Euroopa energiaturu edasine integreerimine, et kõige tõhusamal viisil vähendada energiasektori CO2-heidet, soodustada investeeringuid, mis võimaldavad saavutada kõige suurema taastuvenergia tootmise, ja ergutada kodanike aktiivset osalemist, et kiirendada energiasüsteemi ümberkujundamist CO2-neutraalse ja kestliku majanduse saavutamiseks; peab väga oluliseks suurendada liikmesriikide omavahelist ühendatust ja toetada rohkem piiriüleseid toetuskavu;

44. märgib, et ELi ehitussektori arvele langeb praegu 40 % energia lõpptarbimisest Euroopas ja 36 % CO2 heitkogustest[7]; nõuab sektori energiasäästu ja CO2-jalajälje vähendamise potentsiaali ärakasutamist kooskõlas hoonete energiatõhususe direktiivis[8] seatud eesmärkidega saavutada 2050. aastaks ülimalt energiatõhus ja vähese CO2-heitega hoonefond; rõhutab, et hoonete energiatarbimise tõhusamaks muutmisel on märkimisväärne potentsiaal aidata veelgi vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid Euroopas; leiab ühtlasi, et täielikult taastuvatest energiaallikatest varustatavate madalenergiahoonete ehitamine on Pariisi kokkuleppe ja ELi majanduskasvu, kohalike töökohtade ja kodanike elutingimuste parandamise tegevuskava vältimatu eeltingimus;

45. palub kõigil valitsemistasanditel, nii riiklikul, piirkondlikul kui ka kohalikul, võtta kasutusele meetmed, millega ergutada kodanike osalemist energiasüsteemi ümberkujundamises ja soodustada parimate tavade vahetamist; rõhutab, et üleminekul kasvuhoonegaaside netonullheitele on äärmiselt oluline kaasata energiasüsteemi ka kodanikud, kasutades selleks taastuvenergia detsentraliseeritud tootmist oma tarbeks, energia salvestamist ning osalemist tarbimiskajas ja energiatõhususe süsteemides; nõuab seetõttu, et kodanike aktiivne osalus integreeritaks täies ulatuses eelmainitud tegevuskavadesse, eriti nõudluse osas;

Tööstuspoliitika

46. leiab, et majanduslik jõukus, tööstuse ülemaailmne konkurentsivõime ja kliimapoliitika tugevdavad üksteist vastastikku; kordab, et üleminek kasvuhoonegaaside netonullheitega majandusele tähendab ELi jaoks nii probleeme kui ka võimalusi, ning selleks, et ergutada majanduskasvu ja tugevdada konkurentsivõimet, edendada tulevasi oskusi ja luua miljoneid töökohti, näiteks kasvavas ringmajanduses ja biomajanduses, on vaja investeeringuid tööstusinnovatsiooni, sealhulgas digitaaltehnoloogiasse, ja puhtasse tehnoloogiasse;

47. rõhutab, et stabiilne ja prognoositav kliima- ja energiapoliitika raamistik on väga oluline selleks, et tagada hädavajalik investorite usaldus ja võimaldada Euroopa tööstusel teha Euroopas pikaajalisi investeeringuid käsitlevaid otsuseid, kuna enamiku tööstusrajatiste eluiga on pikem kui 20 aastat;

48. tõstab esile energiamahukate tööstusharude rolli ELi kasvuhoonegaaside heitkoguste pikaajalise vähendamise saavutamisel; on seisukohal, et ELi vähese CO2-heitega tööstuse juhtpositsiooni ja tööstusliku tootmise säilitamine ELis, Euroopa tööstuse konkurentsivõime kaitsmine, fossiilkütustest sõltuvuse ja fossiilkütuste muutlikest ja tõusvatest impordihindadest tulenevate riskide vähendamine ning süsinikdioksiidi lekke ohu vältimine nõuab arukaid ja sihipäraseid poliitikaraamistikke; palub komisjonil esitada energiamahukate tööstusharude jaoks uus ja lõimitud ELi tööstuse kliimastrateegia, et toetada üleminekut konkurentsivõimelisele ja netonullheitega rasketööstusele;

49. palub komisjonil töötada välja tööstusstrateegia, mis sisaldaks meetmeid, mis võimaldavad Euroopa tööstusel ülemaailmselt võrdsetel tingimustel konkureerida; on seisukohal, et selle poliitika raames tuleks komisjonil uurida olemasolevaid süsinikdioksiidi lekke meetmeid asendavate, kohandavate või täiendavate lisameetmete tõhusust ja kooskõla Maailma Kaubandusorganisatsiooni eeskirjadega, et kaitsta toodete impordi tõttu süsinikdioksiidi lekke ohus olevaid tööstusharusid;

50. märgib, et mitmed esilekerkivad turud on omandamas olulist rolli ülemaailmse turu vajaduste täitmisel üleminekul netonullheitega majandusele, näiteks heitevaba transpordi ja taastuvenergia valdkonnas; rõhutab, et EL peab jääma juhtivaks jõuks keskkonnasäästliku innovatsiooni ja rohelisse tehnoloogiasse tehtavate investeeringute alal;

51. märgib, et komisjoni 2018. aasta aruandes Euroopa energiahindade ja -kulude kohta[9] rõhutatakse muutlike ja tõusvate fossiilkütuste hindade jätkuvalt suurt mõju ELi majandusele ning seda, et eeldatavasti fossiilkütustest elektrienergia tootmise kulud edaspidi kasvavad, samas kui taastuvenergia tootmise kulud kahanevad; rõhutab, et ELi energiaimpordi kulutused suurenesid 2017. aastal 26 %, ulatudes 266 miljardi euroni, mis oli peamiselt tingitud naftahinna tõusust; märgib ka aruandes toodud hinnangut, et naftahinna tõus on negatiivselt mõjutanud ELi majanduskasvu (-0,4 % SKPst 2017. aastal) ja inflatsiooni (+ 0.6);

Teadusuuringud ja innovatsioon

52. rõhutab, et liidu ja liikmesriikide teadus- ja innovatsiooniprogrammid on väga olulised, et toetada Euroopa Liitu juhtrollis, mille ta on võitluses kliimamuutuste vastu endale võtnud, ning on veendunud, et kliimamuutuse küsimused peaksid olema piisaval määral integreeritud teadus- ja innovatsiooniprogrammide ettevalmistamisse ja rakendamisse;

53. on seisukohal, et järgmise kahe kümnendi jooksul on vaja teha märkimisväärseid jõupingutusi teadusuuringute ja innovatsiooni vallas, et muuta heiteta ja vähese CO2-heitega lahendused kõigile kättesaadavaks ning sotsiaalselt ja majanduslikult elujõuliseks ning leida uusi lahendusi kasvuhoonegaaside netonullheitega majanduseni jõudmiseks;

54. rõhutab oma seisukohta, et programmi „Euroopa horisont“ kuludest tuleb vähemalt 35 % suunata kliimaeesmärkide saavutamisse, vastavalt vajadusele ja osana liidu üldisest eesmärgist kliimaküsimused peavoolustada;

Rahastamine

55. nõuab ELi HKSi innovatsioonifondi kiiret rakendamist ja esimese projektikonkursi alustamist 2019. aastal, et suurendada investeeringuid vähese CO2-heitega tööstusliku läbimurdetehnoloogia demonstreerimisse paljudes sektorites ja mitte ainult elektri tootmises, vaid ka kaugkütte ja tööstusprotsesside valdkonnas; nõuab, et 2021.–2027. aasta mitmeaastane finantsraamistik ja selle programmid oleksid täielikult kooskõlas Pariisi kokkuleppega;

56. leiab, et netonullheite saavutamiseks hiljemalt 2050. aastaks tuleb liidus kaasata märkimisväärselt erainvesteeringuid; on veendunud, et see nõuab pikaajalist planeerimist ning regulatiivset stabiilsust ja prognoositavust investorite jaoks ja seega ka piisavat arvessevõtmist tulevastes ELi õigusaktides; rõhutab seetõttu, et esikohale tuleks seada 2018. aasta märtsis vastu võetud kestliku rahanduse tegevuskava rakendamine, sh pankadele kehtestatud kapitalinõuete kalibreerimine ja CO2-mahukate varade usaldatavusnõuetekohane käsitlemine, kindlustusettevõtete suhtes kohaldatavad usaldatavusnõuded ning institutsiooniliste investorite ja varahaldurite kohustuste ajakohastamine;

57. on seisukohal, et mitmeaastasesse finantsraamistikku 2021–2027 tuleks enne selle vastuvõtmist hinnata, pidades silmas eesmärki jõuda 2050. aastaks kliimaneutraalse majanduseni, ning et tuleks välja töötada standardtest selle tagamiseks, et ELi eelarvekulutused oleksid kliimamuutustele vastupanuvõimelised;

58. peab kahetsusväärseks, et fossiilkütuste toetused endiselt suurenevad ja ulatuvad ligikaudu 55 miljardit euroni aastas[10]; nõuab, et EL ja liikmesriigid alustaksid kohe kõigi liidu ja riiklike fossiilkütuste toetuste järkjärgulist kaotamist;

59. rõhutab, kui oluline on, et üleminek CO2-neutraalsele majandusele toimuks õiglaselt, ja palub liikmesriikidel võtta kasutusele asjakohane poliitika ja asjakohased investeeringud; rõhutab, et ELi võiks vajaduse korral anda täiendavat toetust ka asjakohastest fondidest;

Tarbijate ja ringmajanduse roll

60. rõhutab käitumise muutumise olulist mõju kasvuhoonegaaside heite vähendamisel; palub komisjonil võimalikult peatselt kaaluda poliitilisi võimalusi, sealhulgas keskkonnaga seotud maksustamist, et saavutada muutus käitumismallides; rõhutab altpoolt tulevate algatuste, näiteks linnapeade pakti tähtsust käitumismallide muutmisel;

61. rõhutab, et väga suur osa energiakasutusest ja seega ka kasvuhoonegaaside heitest on otseselt seotud ressursside omandamise, töötlemise, transpordi, muundamise, kasutamise ja jaotamisega; rõhutab, et ressursside haldamise ahela igas etapis on võimalik saavutada märkimisväärset säästu; rõhutab seetõttu, et ressursside tootlikkuse suurendamine tõhususe suurendamise ja ressursside kokkuhoiu teel, rakendades korduskasutamist, ringlussevõttu ja ümbertöötlemist, võib oluliselt vähendada nii ressursside tarbimist kui ka kasvuhoonegaaside heitkoguseid, parandades samas konkurentsivõimet ning luues ärivõimalusi ja töökohti; rõhutab ringmajanduse meetmete kulutõhusust; rõhutab, et täiustatud ressursitõhusus ja ringmajandus ning ringmajandusel põhinev tootedisain aitavad kaasa tootmise ja tarbimismudelite muutumisele ning vähendavad jäätmekoguseid;

62. rõhutab tootepoliitika, näiteks keskkonnahoidlike riigihangete ja ökodisaini tähtsust, mis võib oluliselt suurendada energiasäästu ja vähendada toodete CO2-jalajälge, parandades samal ajal kasutatud materjalide jalajälge ja üldist keskkonnamõju; rõhutab vajadust kehtestada ELi ökodisaini standardite raames ka ringmajanduse nõuded ja laiendada praegust ökodisaini metoodikat peale energiakasutamisega seotud toodete ka muudele tootekategooriatele;

63. on seisukohal, et tuleb jätkata tööd usaldusväärse mudeli väljatöötamiseks, mis võimaldaks mõõta tarbimise mõju kliimamuutustele; võtab teadmiseks komisjoni analüüsi järelduse, mille kohaselt ELi jõupingutustele tootmisel tekkivate heitkoguste vähendamiseks mõjub mõnevõrra tühistavalt suurema CO2-jalajäljega kaupade import, kuid et tänu suurenenud kaubavoole ja oma ekspordi paremale CO2-tõhususele on EL aidanud oluliselt vähendada heitkoguseid teistes riikides;

EL ja ülemaailmsed kliimameetmed

64. rõhutab ulatuslikumate algatuste ja pideva dialoogi olulisust asjaomastel rahvusvahelistel foorumitel ning tulemusliku kliimadiplomaatia tähtsust, eesmärgiga kannustada sarnaseid poliitilisi otsuseid kliimaalaste eesmärkide suurendamiseks ka teistes piirkondades ja kolmandates riikides; nõuab, et EL suurendaks oma kliimameetmete rahastamist ja töötaks aktiivselt selle nimel, et ergutada liikmesriike suurendama kliimaabi kolmandatele riikidele (pigem arenguabi kui laenudena), mis peaks täiendama ülemeremaadele antavat arenguabi ja mida ei tohiks arvestada kaks korda – nii arenguabina kui ka abina kliimameetmete rahastamiseks;

65. rõhutab, et 2019. aasta septembris toimuv ÜRO kliimatippkohtumine on riigijuhtidele just paras aeg, et teatada oluliselt suurematest riiklikult kindlaksmääratud panustest; on seisukohal, et EL peaks oma seisukoha riiklikult kindlaksmääratud panuste ajakohastamise kohta võtma vastu piisavalt varakult, et tulla tippkohtumisele hästi ettevalmistatult ja tihedas koostöös ulatuslikumaid kliimaeesmärke toetavate konventsiooniosaliste rahvusvahelise koalitsiooniga;

66. rõhutab, kui suurt kasu annaks ELi ja kolmandate riikide poliitikameetmete koostoime tugevdamine, eelkõige seoses CO2-heite maksustamise mehhanismidega; kutsub komisjoni üles jätkama ja tugevdama koostööd ja toetust CO2-heite maksustamise mehhanismide väljatöötamisel väljaspool Euroopat, et saavutada suurem heitkoguste vähendamine ja võrdsemad tingimused kogu maailmas; rõhutab keskkonnakaitsemeetmete kehtestamise olulisust, et tagada kasvuhoonegaaside tegelik ja täiendav vähendamine; kutsub seetõttu komisjoni üles toetama rangeid ja tugevaid rahvusvahelisi eeskirju, et hoida ära lüngad ja topeltarvestamine heitkoguste vähendamise arvestamisel;

°

° °

67. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

 

 

[1] https://ec.europa.eu/clima/sites/clima/files/docs/pages/com_2018_733_analysis_in_support_en_0.pdf

[2] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0430.

[3] ÜRO Keskkonnaprogramm, „Emissions Gap Report 2018“ (2018. aasta aruanne heitkoguste erinevuse kohta), lk 10.

[4] http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2015/563472/IPOL_STU(2015)563472_EN.pdf

[5] Van Dingenen, R., Crippa, M., Maenhout, G., Guizzardi, D., Dentener, F., Metaani heitkoguste ülemaailmsed suundumused ja nende mõju osoonikontsentratsioonile, EUR 29394 EN, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, Luxembourg, 2018, ISBN 978-92-79-96550-0, doi:10.2760/820175, JRC113210.

[6] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta direktiiv 2009/125/EÜ, mis käsitleb raamistiku kehtestamist energiamõjuga toodete ökodisaini nõuete sätestamiseks (ELT L 285, 31.10.2009, lk 10).

[7] https://ec.europa.eu/energy/en/topics/energy-efficiency/buildings

[8] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/844, millega muudetakse direktiivi 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta ja direktiivi 2012/27/EL energiatõhususe kohta ning selle nõudeid tervisliku sisekeskkonna saavutamiseks (ELT L 156, 19.6.2018, lk 75).

[9] https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?qid=1548155579433&uri=CELEX:52019DC0001

[10] Euroopa energiahinnad ja -kulud, COM(2019)0001, lk 10–11.

Viimane päevakajastamine: 14. märts 2019Õigusalane teave