Menetlus : 2019/2822(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : RC-B9-0050/2019

Esitatud tekstid :

RC-B9-0050/2019

Arutelud :

PV 19/09/2019 - 4.2
CRE 19/09/2019 - 4.2

Hääletused :

PV 19/09/2019 - 7.2

Vastuvõetud tekstid :

P9_TA(2019)0018

<Date>{18/09/2019}18.9.2019</Date>
<RepeatBlock-NoDocSe> <NoDocSe>B9-0050/2019</NoDocSe> }
 <NoDocSe>B9-0081/2019</NoDocSe> }
 <NoDocSe>B9-0086/2019</NoDocSe> }
 <NoDocSe>B9-0087/2019</NoDocSe> }
 <NoDocSe>B9-0091/2019</NoDocSe> }
 <NoDocSe>B9-0092/2019</NoDocSe></RepeatBlock-NoDocSe> } RC1
PDF 153kWORD 57k

<TitreType>RESOLUTSIOONI ÜHISETTEPANEK</TitreType>

<TitreRecueil>vastavalt kodukorra artikli 144 lõikele 5 ja artikli 132 lõikele 4,</TitreRecueil>


<Replacing>millega asendatakse järgmised resolutsiooni ettepanekud:</Replacing>

<TablingGroups>B9-0050/2019 (ECR)

B9-0081/2019 (Verts/ALE)

B9-0086/2019 (S&D)

B9-0087/2019 (Renew)

B9-0091/2019 (GUE/NGL)

B9-0092/2019 (PPE)</TablingGroups>


<Titre>Myanmari, eriti rohingjade olukorra kohta</Titre>

<DocRef>(2019/2822(RSP))</DocRef>


<RepeatBlock-By><Depute>Michael Gahler, Tomáš Zdechovský, David Lega, Antonio López-Istúriz White, Loránt Vincze, Vladimír Bilčík, David McAllister, Željana Zovko, Arba Kokalari, Lefteris Christoforou, Loucas Fourlas, Romana Tomc, Karoline Edtstadler, Ivan Štefanec, Michaela Šojdrová, Vangelis Meimarakis, Milan Zver, Manolis Kefalogiannis, Isabel Wiseler-Lima, Tomasz Frankowski, Sandra Kalniete, Esther de Lange, Stanislav Polčák, Stelios Kympouropoulos, Francisco José Millán Mon, Rosa Estaràs Ferragut, Inese Vaidere, Andrey Kovatchev</Depute>

<Commission>{PPE}fraktsiooni PPE nimel</Commission>

<Depute>Kati Piri, Agnes Jongerius</Depute>

<Commission>{S&D}fraktsiooni S&D nimel</Commission>

<Depute>Urmas Paet, Atidzhe Alieva-Veli, Abir Al-Sahlani, Andrus Ansip, Petras Auštrevičius, Phil Bennion, Izaskun Bilbao Barandica, Sylvie Brunet, Olivier Chastel, Katalin Cseh, Chris Davies, Anna Júlia Donáth, Laurence Farreng, Fredrick Federley, Valter Flego, Klemen Grošelj, Christophe Grudler, Irena Joveva, Ondřej Kovařík, Ilhan Kyuchyuk, Nathalie Loiseau, Karen Melchior, Javier Nart, Lucy Nethsingha, Bill Newton Dunn, Dragoş Pîslaru, Frédérique Ries, María Soraya Rodríguez Ramos, Michal Šimečka, Susana Solís Pérez, Nicolae Ştefănuță, Ramona Strugariu, Hilde Vautmans, Marie-Pierre Vedrenne, Chrysoula Zacharopoulou</Depute>

<Commission>{Renew}fraktsiooni Uuenev Euroopa nimel</Commission>

<Depute>Heidi Hautala, Hannah Neumann, Ernest Urtasun, Saskia Bricmont, Klaus Buchner, Bronis Ropė, Ville Niinistö, Catherine Rowett, Erik Marquardt, Anna Cavazzini, Viola Von Cramon-Taubadel, Kim Van Sparrentak, Tineke Strik, Ellie Chowns</Depute>

<Commission>{Verts/ALE}fraktsiooni Verts/ALE nimel</Commission>

<Depute>Anna Fotyga, Karol Karski, Raffaele Fitto, Ruža Tomašić, Witold Jan Waszczykowski, Evžen Tošenovský, Valdemar Tomaševski, Assita Kanko</Depute>

<Commission>{ECR}fraktsiooni ECR nimel</Commission>

<Depute>Marisa Matias, Younous Omarjee, Stelios Kouloglou, Dimitrios Papadimoulis</Depute>

<Commission>{GUE/NGL}fraktsiooni GUE/NGL nimel</Commission>

<Depute>Fabio Massimo Castaldo, Miroslav Radačovský</Depute>

</RepeatBlock-By>

MUUDATUSED

Euroopa Parlamendi resolutsioon Myanmari, eriti rohingjade olukorra kohta

(2019/2822(RSP))

Euroopa Parlament,

 võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Myanmari ja rohingjade olukorra kohta, eriti 21. mai 2015. aasta[1], 7. juuli 2016. aasta[2], 15. detsembri 2016. aasta[3], 14. septembri 2017. aasta[4], 14. juuni 2018. aasta[5] ja 13. septembri 2018. aasta[6] resolutsiooni,

 võttes arvesse nõukogu 26. veebruari 2018. aasta järeldusi Myanmari/Birma-strateegia kohta ja nõukogu 10. detsembri 2018. aasta järeldusi,

 võttes arvesse 14. juunil 2019 Myanmaris Nay Pyi Taw’s toimunud viiendat Euroopa Liidu ja Myanmari inimõigustealast dialoogi,

 võttes arvesse ÜRO 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni ja selle 1967. aasta protokolli,

 võttes arvesse ÜRO 1948. aasta genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsiooni,

 võttes arvesse Arakani osariigi küsimusega tegeleva ja Kofi Annani juhitava nõuandekomisjoni lõpparuannet ja soovitusi,

 võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu peasekretäri aruannet konfliktidega seotud seksuaalse vägivalla kohta, mis avaldati 23. märtsil 2018 (S/2018/250),

 võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 8. augusti 2018. aasta aruannet (A/HRC/42/50) Myanmariga tegeleva sõltumatu rahvusvahelise teabekogumismissiooni (UNIFFM) üksikasjalike järelduste kohta, ÜRO Inimõiguste Nõukogu 3. oktoobri 2018. aasta resolutsiooni rohingja moslemite ja teiste vähemuste inimõiguste olukorra kohta Myanmaris (A/HRC/RES/39/2) ning ÜRO Inimõiguste Nõukogu 7. augusti 2019. aasta aruannet Myanmariga seotud ÜRO sõltumatu uurimismehhanismi kohta (A/HRC/42/66),

 võttes arvesse UNIFFMi 22. augusti 2019. aasta aruannet seksuaalse ja soolise vägivalla kohta Myanmaris ning selle etniliste konfliktide soolise mõju kohta (A/HRC/42/CRP.4),

 võttes arvesse 1949. aasta Genfi konventsiooni ja selle lisaprotokolle,

 võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

 võttes arvesse kodukorra artikli 144 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

A. arvestades, et 2017. aastast saadik on üle 700 000 rohingja põgenenud julgeoleku puudumise tõttu Myanmarist naaberriiki Bangladeshi, sest Myanmari relvastatud rühmitused on rohkem kui miljoni rohingja koduks olnud Arakani osariigis toime pannud repressioone ja pidevalt inimõigusi rängalt rikkunud, sh massiliselt tapnud ja vägistanud ning külasid põletanud;

B. arvestades, et rohingjasid peetakse üldiselt üheks kõige enam tagakiusatud vähemuseks ja suurimaks kodakondsuseta rühmaks, kellest paljud elavad nüüd maailma suurimas, Kutupalongi põgenikelaagris, mis asub Bangladeshis Cox’s Bazari linnas;

C. arvestades, et Bangladeshi põgenikelaagrid on ülerahvastatud ja nende tingimused ebahügieenilised, emade eest hoolitsemise ning naiste ja laste tervishoiuvõimalused on seal kesised ning laagrid on loodusõnnetuste, sealhulgas maalihete ja üleujutuste vastu täiesti kaitsetud; arvestades, et põgenikelaagrites elavad rohingjad on endiselt suures ohus ning halva kvaliteediga toidu ja vee tõttu ähvardavad neid tõsiselt mitmesugused haigused ja nakkused; arvestades, et rohingja lastel ei ole endiselt piisavalt võimalusi kooliharidust saada; arvestades, et viimastel nädalatel on Bangladeshis viibivate rohingja pagulaste väljendusvabadust ning rahumeelse kogunemise ja ühinemise vabaduse õigust piiratud; arvestades, et liikumispiirangute ja kommunikatsioonikanalite sulgemisega võidakse nende inimõiguste rängale rikkumisele hoogu juurde anda;

D. arvestades, et hinnanguliselt on Arakani osariigis järel umbes 600 000 rohingjat, kes kannatavad pideva diskrimineeriva poliitika ja diskrimineerivate tavade, põhiõiguste pideva rikkumise, meelevaldsete vahistamiste, ülerahvastatud laagritesse sulgemise, liikumisvabaduse puudumise ning väga piiratud haridus- ja tervishoiuvõimaluste tõttu;

E. arvestades, et 2019. aasta juunist saadik on Myanmari ametivõimud sundinud tegema Põhja- ja Kesk-Arakani osariigis ning Tšini osariigis Paletwas telekommunikatsioonikatkestusi; arvestades, et Arakani osariigis kehtib range sõjaväeline kontroll, mis piirab meediakanalitele juurdepääsu ja kanalite levi;

F. arvestades, et Myanmar ja Bangladesh on teatanud repatrieerimiskavadest, mis tühistati tagatiste puudumise tõttu; arvestades, et pagulased on väga traumeeritud ja kardavad tagasi pöörduda; arvestades, et iga inimese tagasipöördumine peab olema turvaline, vabatahtlik, väärikas, püsiv ning kooskõlas tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõttega;

G. arvestades, et 27. augustil 2018 avaldas UNIFFM aruande, milles jõuti järeldusele, et rohingjade vastu on toime pandud kõige rängemad inimõiguste rikkumised ja rahvusvahelise õiguse kohaselt kõige raskemad kuriteod, sealhulgas inimsusvastased kuriteod ja tõenäoline genotsiid; arvestades, et nõukogu väljendas 10. detsembril 2018 UNIFFMi järelduste pärast suurt muret; arvestades, et Myanmar ei ole seni lubanud ÜRO Inimõiguste Nõukogu teabekogumismissioonil riiki siseneda ning on keelanud sissesõidu ÜRO eriraportöörile, kes tegeleb inimõiguste olukorraga Myanmaris;

H. arvestades, et vastavalt UNIFFMi viimasele, 16. septembri 2019. aasta raportile on Myanmari valitsuse tegevus jätkuvalt osa laialdasest ja süstemaatilisest rünnakust, mis kujutab endast Arakani osariiki jäänud rohingjade tagakiusamist ja muid inimsusevastaseid kuritegusid; arvestades lisaks, et UNIFEM teatas 22. augustil 2019 oma aruandes raskest, jätkuvast ja sihilikust seksuaalsest ja soolisest vägivallast, sealhulgas süstemaatilistest vägistamistest, grupivägistamistest ja sunniviisilistest seksuaalaktidest, mille Myanmari sõjavägi ja julgeolekujõud on pannud toime rohingja naiste, laste ja transinimeste vastu ning mis on osa puhastuskampaaniast etniliste vähemuste terroriseerimiseks ja karistamiseks; arvestades, et seksuaalset vägivalda kasutatakse selleks, et lüüa lõhe tervetesse kogukondadesse ning takistada naistel ja tütarlastel koju naasta; arvestades, et laagrites võivad kogukonnad vägistamisohvreid sotsiaalselt tõrjuda;

I. arvestades, et EL on järjekindlalt nõudnud, et selliste kuritegude toimepanijad võetaks vastutusele, ning on esitanud ja toetanud resolutsioone, mis võeti vastu ÜRO inimõiguste nõukogus 27. septembril 2018 ja ÜRO Peaassamblee kolmandas komitees 16. novembril 2018; arvestades, et Myanmari ametivõimud keelduvad rohingjade vastu toime pandud inimõiguste rikkumisi tõsiselt uurimast ja nende toimepanijad vastutusele võtmast; arvestades, et Myanmar eitab jätkuvalt, et need õiguste rikkumised on üldse aset leidnud; arvestades, et enamik kõrgemaid sõjaväelasi, kelle kontrolli all rohingjade vastu suunatud rünnakud toimusid, on endiselt oma ametikohal; arvestades, et ametivõimud keelduvad koostööst ÜRO mehhanismidega;

J. arvestades, et 29. aprillil 2019 pikendas nõukogu Myanmari vastu suunatud piiravaid meetmeid ühe aasta võrra kuni 30. aprillini 2020; nende meetmete hulka kuulub varade külmutamine ja reisikeeld 14 kõrgele Myanmari sõjaväe-, piirivalve- ja politseiametnikule, kes vastutavad rohingja elanikkonna ning etnilistest vähemustest külaelanike ja tsiviilisikute vastu toime pandud inimõiguste rikkumiste eest Arakani, Katšini ja Šani osariigis;

K. arvestades, et rohingjad on olnud alates Birma kodakondsusseaduse jõustamisest 1982. aastal ametlikult kodakondsuseta, seega on nad jäetud ilma põhilistest kodanikuõigustest, poliitilistest ja sotsiaalmajanduslikest õigustest nagu liikumisvabadus, poliitiline osalemine, tööhõive ja sotsiaalhoolekanne; arvestades, et kodakondsust ei võimaldata hinnanguliselt 1,1 miljonile rohingjale; arvestades, et rohingjad, kes pöörduvad tagasi, oleksid sunnitud alla kirjutama riiklikele kontrollikaartidele, mis jätaks nad Myanmari kodakondsusest ilma;

1. kordab, et mõistab teravalt hukka kõik varasemad ja praegused inimõiguste rikkumised ning süstemaatilised ja ulatuslikud rünnakud, sealhulgas tapmised, ahistamised, vägistamised ja vara hävitamise, mis kujutavad endast UNIFFMi ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo andmete kohaselt genotsiidi, sõjakuritegusid ja inimsusvastaseid kuritegusid, mida relvajõud on rohingja elanikkonna vastu toime pannud; mõistab karmilt hukka sõjaväe ja julgeolekujõudude ebaproportsionaalse reageerimise; rõhutab, et sõjavägi on korduvalt rikkunud rahvusvahelist inimõigustealast õigust ja rahvusvahelist humanitaarõigust;

2. väljendab sügavat muret jätkuva konflikti üle ning rohingjadele Myanmari relvajõudude poolt osaks saavate rikkumiste ning seksuaalse ja soolise vägivalla üle; mõistab hukka rahvusvahelise humanitaarõiguse ja inimõiguste niisuguse rikkumise ning kordab üleskutset Aung San Suu Kyi juhitavale Myanmari valitsusele ning julgeolekujõududele, et nad lõpetaksid viivitamata rohingjade ja muude etniliste rühmade vastu suunatud jätkuvad rikkumised, tapmised ning seksuaalse ja soolise vägivalla;

3. mõistab hukka rohingjade jätkuva diskrimineerimise ja ranged piirangud nende liikumisvabadusele ning nende põhiteenustest ilmajätmise Myanmaris; rõhutab, et meediavabadus ja kriitiline ajakirjandus on demokraatia olulised tugisambad ning hea valitsemistava, läbipaistvuse ja vastutuse edendamiseks hädavajalikud; kutsub Myanmari valitsust üles võimaldama rahvusvahelistele vaatlejatele, sealhulgas Myanmari inimõiguste olukorraga tegelevale ÜRO eriraportöörile, sõltumatutele vaatlejatele ning inimõigus- ja humanitaarorganisatsioonidele täieliku ja takistamatu pääsu Arakani, Katšini ja Šani osariiki, et tagada sõltumatu ja erapooletu uurimine väidetavate tõsiste inimõiguste rikkumiste süüdistuste osas kõigi osapoolte poolt, ning lõpetama internetikatkestus Ponnagyuni, Mrauk-U, Kyuaktawi ja Minbya linnas;

4. kutsub Myanmari ametivõime üles looma tingimused ja tagatised, et rohingjad, kes seda soovivad, saaksid ÜRO järelevalve all ohutult, vabatahtlikult, väärikalt ja püsivalt tagasi pöörduda; nõuab tungivalt, et nii Myanmari kui ka Bangladeshi valitsus austaksid täielikult mittetagasisaatmise põhimõtet; nõuab tungivalt, et Myanmari valitsus tunnustaks rohingjade täielikku kodakondsust, sealhulgas vastavaid õigusi ja põhiseaduslikke tagatisi, ning rakendaks viivitamata täielikult Arakani nõuandekomisjoni soovitusi; kutsub Myanmari valitsust üles alustama rohingja ametnikega dialoogi ja tunnustama rohingjasid ühena 135st Myanmari seadusega tunnustatud rahvusrühmast;

5. võtab teadmiseks Euroopa Liidu-Myanmari viienda inimõigustealase dialoogi käigus tehtud töö; märgib, et arutelud hõlmasid paljusid inimõiguste küsimusi, sealhulgas vastutust inimõiguste rikkumise eest, olukorda Arakani, Katšini ja Šani osariigis, sealhulgas humanitaarabi kättesaadavust, põhiõigusi ja -vabadusi, ümberasustatud isikute vajadusi, majandus- ja sotsiaalõigusi, rännet ja inimõiguste alast koostööd mitmepoolsetel foorumitel; peab kahetsusväärseks asjaolu, et dialoog ei mõjutanud olukorda kohapeal;

6. kutsub Myanmari valitsust ja relvajõude üles võimaldama väidetavate raskete ja süstemaatiliste inimõiguste rikkumiste usaldusväärseid ja sõltumatuid uurimisi; rõhutab, et selliste kuritegude toimepanijad tuleb viivitamata vastutusele võtta;

7. kordab oma üleskutset Euroopa välisteenistusele ja liikmesriikidele taotleda Myanmaris kuritegude toimepanijate vastutusele võtmist mitmepoolsetel foorumitel; väljendab sellega seoses heameelt ELi juhtrolli üle ÜRO sõltumatu Myanmari uurimismehhanismi (IIMM) loomisel, et koguda, koondada, säilitada ja analüüsida tõendeid Myanmaris alates 2011. aastast toime pandud ränkade rahvusvaheliste kuritegude ja rikkumiste kohta; kutsub Myanmari üles tegema koostööd rahvusvaheliste jõupingutustega, et tagada vastutus, sealhulgas andma riiki juurdepääsu värskelt toimimist alustanud IIMM-le; nõuab, et EL, selle liikmesriigid ja rahvusvaheline üldsus tagaksid, et IIMM-l on oma ülesannete täitmiseks vajalik toetus, sealhulgas rahaline toetus;

8. väljendab heameelt selle üle, et ELi välisasjade nõukogu võttis 24. juunil 2018 ja 21. detsembril 2018 vastu sanktsioonid Myanmari relvajõudude (Tatmadaw), piirivalve- ja politseivägede sõjaväelaste ja ametnike vastu, kes vastutavad rohingjade inimõiguste raske rikkumise eest, ning loodab, et sanktsioonide korra raames vaadatakse nende isikute nimekiri pidevalt läbi; kordab oma üleskutset ÜRO Julgeolekunõukogule kehtestada Myanmari suhtes täielik relvaembargo ja võtta sihipäraseid sanktsioone nende füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes, kes näivad vastutavat inimõiguste raskete rikkumiste eest;

9. tuletab Myanmari valitsusele meelde, et ta peab täitma oma kohustusi seoses demokraatlike põhimõtete ja põhiliste inimõigustega, mis on kava „Kõik peale relvade” (EBA) oluline osa; eeldab, et komisjon algatab sellega seoses uurimise; peab kahetsusväärseks asjaolu, et komisjon ei ole sellist uurimist veel algatanud;

10. tunneb heameelt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (ICC) otsuse üle, mis käsitleb tema jurisdiktsiooni rohingjade väljasaatmisel Myanmarist, ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu peaprokuröri otsuse üle algatada selliste kuritegude eeluurimine, mis on toime pandud rohingjade vastu kohtu jurisdiktsiooni all alates oktoobrist 2016; kutsub Myanmari ametivõime üles tegema Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga koostööd; kutsub Myanmari üles liituma Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudiga; kutsub ÜRO Julgeolekunõukogu üles suunama Myanmari olukorra Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse, sealhulgas kõik tema jurisdiktsiooni all rohingjade vastu toime pandud kuriteod, või looma ajutise rahvusvahelise kriminaalkohtu; kordab oma nõudmist, et EL ja selle liikmesriigid võtaksid ÜRO Julgeolekunõukogus juhtrolli, taotledes Myanmari olukorra suunamist Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse; nõuab lisaks, et EL ja selle liikmesriigid ühineksid ja toetaksid jõupingutusi, et algatada Rahvusvahelises Kriminaalkohtus menetlus ÜRO genotsiidivastase konventsiooni võimaliku rikkumise asjus Myanmari poolt;

11. nõuab, et EL ja selle liikmesriigid edendaksid Myanmari käsitleva resolutsiooni vastuvõtmist ÜRO Inimõiguste Nõukogu järgmisel istungil;

12. tunnustab Bangladeshi valitsuse ja rahva jõupingutusi pakkuda rohingja pagulastele varjupaika ja turvalisust ning julgustab neid andma Myanmarist saabuvatele pagulastele jätkuvalt humanitaarabi; kutsub Bangladeshi ametiasutusi üles tagama rohingja lastele täieliku ja võrdse juurdepääsu kvaliteetsele haridusele, kaotama internetile ja online-teabele juurdepääsu ja liikumisvabaduse piirangud ning tagama, et laagrites tegutsevad julgeolekujõud järgivad pagulaste isikliku turvalisuse kaitseks kõiki standardeid;

13. väljendab heameelt selle üle, et EL andis 2019. aasta septembri alguses kokku kahe miljoni euro väärtuses toiduabi Maailma Toiduprogrammile Cox’s Bazar põgenikelaagrite jaoks, kuid palub nõukogul ja komisjonil kohapealsete vajaduste tõttu selliseid jõupingutusi jätkata; tuletab meelde, et pagulaste toetamise rahaline kohustus ei tohiks jääda ebaproportsionaalselt Bangladeshi kanda; nõuab, et pagulasi vastuvõtvad kogukonnad saaksid täiendavat rahvusvahelist toetust, sealhulgas riigisiseste sotsiaalsete, haridus-, majandus- ja tervishoiuprobleemidega tegelemiseks;

14. tuletab lisaks meelde, et põgenikelaagrites on vaja osutada psühholoogilist abi ja arstiabi, mis on spetsiaalselt kohandatud kaitsetutele inimestele, sealhulgas naistele ja lastele; nõuab rohkem tugiteenuseid vägistamise ja seksuaalsete rünnakute ohvritele;

15. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Myanmari valitsusele ja parlamendile, riiginõunik Aung San Suu Kyile, Bangladeshi valitsusele ja parlamendile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, komisjonile, ELi liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) peasekretärile, ASEANi valitsustevahelisele inimõiguste komisjonile, Myanmari inimõiguste olukorraga tegelevale ÜRO eriraportöörile, ÜRO pagulaste ülemvolinikule ning ÜRO Inimõiguste Nõukogule.

 

[1] ELT C 353, 27.9.2016, lk 52.

[2] ELT C 101, 16.3.2018, lk 134.

[3] ELT C 238, 6.7.2018, lk 112.

[4] ELT C 337, 20.9.2018, lk 109.

[5] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0261.

[6] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0345.

Viimane päevakajastamine: 18. september 2019Õigusalane teave