Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2014/2777(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B8-0251/2014

Esitatud tekstid :

B8-0251/2014

Arutelud :

PV 26/11/2014 - 7
CRE 26/11/2014 - 7

Hääletused :

PV 26/11/2014 - 12.3
CRE 26/11/2014 - 12.3
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2014)0063

Vastuvõetud tekstid
PDF 276kWORD 98k
Kolmapäev, 26. november 2014 - Strasbourg Lõplik väljaanne
ÜRO kliimamuutuste konverents 2014 - COP 20 Peruus Limas (1.-12. detsember 2014)
P8_TA(2014)0063B8-0251/2014

Euroopa Parlamendi 26. novembri 2014. aasta resolutsioon 1.–12. detsembril 2014 Peruus Limas toimuva ÜRO kliimamuutuste konverentsi (COP 20) kohta (2014/2777(RSP))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja selle Kyoto protokolli,

–  võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 13. konverentsi (COP 13) ja Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 3. konverentsi (CMP 3), mis peeti Balil 2007. aastal, ning Bali tegevuskava (otsus 1/COP 13),

–  võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 15. konverentsi (COP 15) ja Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 5. konverentsi (CMP5), mis peeti Taanis Kopenhaagenis 7.–18. detsembril 2009. aastal, ning Kopenhaageni kokkulepet,

–  võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 16. konverentsi (COP 16) ja Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 6. konverentsi (CMP6), mis peeti Mehhikos Cancúnis 29. novembrist 10. detsembrini 2010. aastal, ning Cancúni kokkulepet,

–  võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 17. konverentsi (COP 17) ja Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 7. konverentsi (CMP 7), mis peeti Lõuna-Aafrikas Durbanis 28. novembrist 9. detsembrini 2011. aastal, ning eriti Durbani tõhustatud meetmete platvormiga seotud otsuseid,

–  võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 18. konverentsi (COP 18) ja Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 8. konverentsi (CMP8), mis peeti Kataris Dohas 26. novembrist 8. detsembrini 2012. aastal, ning Doha kliimavärava kokkuleppe vastuvõtmist,

–  võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 19. konverentsi (COP 19) ja Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 9. konverentsi (CMP9), mis peeti Poolas Varssavis 11.–23. novembril 2013. aastal, ning kahju ja kahjustusi käsitleva Varssavi rahvusvahelise mehhanismi loomist,

–  võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 20. konverentsi (COP 20) ja Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 10. konverentsi (CMP10), mis toimub Peruus Limas 1.–12. detsembril 2014. aastal,

–  võttes arvesse 2008. aasta detsembris vastu võetud ELi kliima- ja energiapaketti,

–  võttes arvesse komisjoni 27. märtsi 2013. aasta rohelist raamatut „Kliima- ja energiapoliitika raamistik aastani 2030” (COM(2013)0169),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/101/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ, et lisada lennutegevus ühenduse kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi(1),

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2009. aasta resolutsiooni ELi strateegia kohta Kopenhaageni kliimamuutuste konverentsil (COP 15)(2), 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni Kopenhaageni kliimamuutuste konverentsi (COP 15) tulemuste kohta(3), 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni Cancúnis toimuva kliimamuutuste konverentsi (COP 16) kohta(4), 16. novembri 2011. aasta resolutsiooni Durbanis toimuva kliimamuutuste konverentsi (COP 17) kohta(5), 22. novembri 2012. aasta resolutsiooni Kataris Dohas toimuva kliimamuutuste konverentsi (COP 18) kohta(6) ning 23. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni Poolas Varssavis toimuva kliimamuutuste konverentsi (COP 19) kohta(7),

–  võttes arvesse oma 4. veebruari 2009. aasta resolutsiooni „2050: tulevik algab täna – soovitused ELi tulevaseks integreeritud kliimamuutusi käsitlevaks poliitikaks”(8), 15. märtsi 2012. aasta resolutsiooni „Konkurentsivõimeline vähese CO2-heitega majandus aastaks 2050 – edenemiskava”(9) ja 5. veebruari 2014. aasta resolutsiooni kliima- ja energiapoliitika raamistiku kohta aastani 2030(10),

–  võttes arvesse komisjoni 26. märtsi 2013. aasta konsultatiivset teatist „2015. aasta rahvusvaheline kliimamuutust käsitlev kokkulepe: rahvusvahelise kliimapoliitika kujundamine alates 2020. aastast” (SWD(2013)0097),

–  võttes arvesse nõukogu 9. märtsi 2012. aasta järeldusi COP 17/CMP7 järelmeetmete kohta, 15. mai 2012. aasta järeldusi kliimameetmete rahastamise ja kiire rahastamise kohta, 18. juuli 2011. aasta ja 24. juuni 2013. aasta järeldusi kliimadiplomaatia kohta ning 15. oktoobri 2013. aasta järeldusi ELi ja selle liikmesriikide võetud kohustuse kohta suurendada kliimameetmete rahastamise kasutuselevõtmist,

–  võttes arvesse 2013. aasta aprillis avaldatud dokumenti „Kliimamuutustega kohanemist käsitleva ELi strateegia” ja sellele lisatud komisjoni talituste töödokumenti,

–  võttes arvesse ÜRO Keskkonnaprogrammi (UNEP) 2012. aasta novembri kokkuvõtlikku aruannet „Aruanne heitkoguste erinevuse kohta 2012. aastal”,

–  võttes arvesse Maailmapanga aruandeid „Turn Down the Heat: Why a 4°C Warmer World Must be Avoided” („Keerake küte maha: miks tuleb vältida 4°C võrra soojemat maailma”), „Turn Down the Heat: Climate Extremes, Regional Impacts, and the Case for Resilience” („Keerake küte maha: äärmuslikud kliimanähtused, piirkondlik mõju ja vastupanuvõime küsimus”) ning „Climate Smart Development: Adding up the Benefits of Climate Action („Kliimamuutust arvestav areng: kliimameetmete kasu kokku arvestamine”),

–  võttes arvesse ülemaailmse majandus- ja kliimakomisjoni aruannet „Better Growth, Better Climate: The New Climate Economy Report” („Parem majanduskasv, parem kliima: uus kliimamajanduse aruanne”),

–  võttes arvesse valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) 5. hindamisaruande (AR5) töörühma kolme aruannet ja kokkuvõtvat aruannet,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni kutset kõikidele riigipeadele osaleda 2014. aasta septembris toimuval kliimamuutuste teemalisel tippkohtumisel, et teha kindlaks kohustused seoses kliimamuutusi käsitlevate edasiste meetmetega,

–  võttes arvesse Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni 9. septembril 2014 ilmunud kasvuhoonegaaside bülletääni nr 10, samuti ühenduse Social PreCOP 4.–7. novembril 2014. aastal Venezuelas toimunud kliimamuutuste teemalise kohtumise tulemusi,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et kliimamuutused on tõsine ja potentsiaalselt pöördumatu oht inimühiskonnale, elurikkusele ja meie planeedile ning seetõttu tuleb kõigil osalistel selle probleemiga tegeleda rahvusvahelisel tasandil;

B.  arvestades, et kliimamuutus ohustab seninägematul määral biosfääri, vee ja toidu varusid ja kättesaadavust, eriti enamiku maailmajagude vaeste elanike jaoks, ning inimeste tervist, elatusvahendeid ja majandusarengut kogu maailmas; arvestades, et kliimamuutusega seotud arengusuunad võivad destabiliseerida kogukondi ja terveid ühiskondi, vallandada problemaatilisi rändevoogusid ning tekitada või teravdada pingeid ja konflikte;

C.  arvestades, et kliima muutumine on mõjutanud viimastel aastakümnetel looduslikke ja inimsüsteeme kõikidel kontinentidel ja ookeanides; arvestades, et sademete hulga muutumine või lume ja jää sulamine muudavad paljudes piirkondades hüdrosüsteeme ning mõjutavad veevarude hulka ja kvaliteeti; arvestades, et peaaegu kõikjal maailmas kahanevad kliimamuutuste tõttu liustikud, mis mõjutab äravoolu ja veevarusid allavoolu;

D.  arvestades, et kliimamuutuste tagajärjed mõjutavad ka planeedi taime- ja loomariiki; arvestades, et paljud maismaa-, magevee- ja mereliigid on kliimamuutuste tõttu muutnud oma geograafilisi piire, aastaaegadest sõltuvat tegevust ja rändemudeleid, muutunud on ka liikide arvukus ning liikidevahelised suhted;

E.  arvestades, et 2014. aastal valitsustevahelise kliimamuutuste rühma 5. hindamisaruande (IPCC AR5) töörühmade aruannetes esitatud teaduslike tõendite kohaselt on kliima soojenemine ühemõtteliselt selge; kliimamuutus toimub ja alates 20. sajandi keskpaigast täheldatud kliima soojenemise peamiseks põhjuseks on inimtegevus; ulatuslik ja oluline kliimamuutustest tingitud mõju looduslikele süsteemidele ja inimestele on selgelt näha kõikidel kontinentidel ja ookeanides; kasvuhoonegaaside heitkoguste jätkuv paiskamine keskkonda tekitab edasisi muutusi maismaal, atmosfääris ja ookeanides maailma kõigis piirkondades; kliimamuutus mõjutab tulevikus kõiki riike, sõltumata nende jõukusest; aastatel 2000–2010 olid maailma kasvuhoonegaaside heitkogused inimkonna ajaloo suurimad; kui kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks ei võeta olulisi ülemaailmseid leevendusmeetmeteid, võib maailma keskmine temperatuur olla sajandi lõpuks kuni 5 °C võrra kõrgem; arvestades, et valitsustevahelise kliimamuutuste rühma järeldustest nähtub, et mõned kliimamuutustega seotud ohud on märkimisväärsed ja suurenevad ebaproportsionaalselt, kui temperatuur tõuseb vahemikus 1 °C ja 2 °C;

F.  arvestades, et IPCC 5. hindamisaruandes (AR5) jõuti järeldusele, et kui on tõenäoline võimalus hoida maakera keskmise temperatuuri tõus alla 2 °C, siis on maailmas pärast 2011. aastat kasutadaolev süsinikdioksiidi eelarve 1010 gigatonni, samas kui praegune heitkoguste tase maailmas on ligikaudu 36 gigatonni CO2, ning järelikult ammendatakse 2 °C eesmärgile vastav ülemaailmne süsinikdioksiidi eelarve 28 aastaga, kui heitkogused püsivad praegusel tasemel;

G.  arvestades, et rahvusvaheliselt kokku lepitud eesmärk hoida ülemaailmne soojenemine alla 2 °C on sama tähtis kui varemgi; arvestades, et IPCC 5. hindamisaruandes on selgelt öeldud, et meil tuleb 2050. aastaks kliimamuutusi nö agressiivselt leevendada, et hoida ülemaailmne temperatuuri tõus alla 2 °C; arvestades, et Euroopa Parlament on nõudnud kokkulepet, et süsinikdioksiidi heitkogused maailmas 2050. aastaks järk-järgult kaotada ning arvestades, et selleks on vaja, et kasvuhoonegaaside heitkogused jõuaksid kiiresti tipptasemeni ning hakkaksid siis kindlalt alanema; arvestades, et sellist pööret kasvutrendis ei ole lähiajal oodata ning et kasvuhoonegaaside kontsentratsioon atmosfääris suurenes 2013. aastal kiiremini kui ühelgi muul aastal pärast 1984. aastat;

H.  arvestades, et Kyoto protokolli raames vähendas EL 2012. aastaks oma heitkoguseid võrreldes 1990. aastaga 19%, samas kui ELi SKP kasvas enam kui 45%, ning selle tulemusel vähendas EL ajavahemikus 1990–2012 oma keskmist kasvuhoonegaaside heitemahukust peaaegu poole võrra ja vähendas heitkoguseid inimese kohta 25% – 9 CO2 -ekvivalenttonnini (sealhulgas kõik gaasid ja heiteallikad, välja arvatud kasvuhoonegaaside sidujad); arvestades, et seda tuleks arvesse võtta nii 2020. aasta eelseid kliimaeesmärke arutades kui ka valmistudes 2030. aasta ambitsioonikateks eesmärkideks;

I.  arvestades, et paljud riigid astuvad samme tööstus- ja energiasektoris majanduse keskkonnahoidlikumaks muutmiseks erinevatel põhjustel, nt kliimakaitse, ressursinappus ja -tõhusus, energiajulgeolek, innovatsioon ja konkurentsivõime; arvestades, et Rahvusvahelise Energiaagentuuri andmetel tõusid ülemaailmsed CO2 heitkogused 2012. aastal siiski rekordilisele tasemele ning IPCC andmetel tõusevad jätkuvalt maakera keskmine pinnatemperatuur ja merepinna tase;

J.  arvestades, et vastavalt International Energy Outlooki 2014. aasta ülevaatele kasvab globaalne energiatarbimine ajavahemikus 2010–2040 56% võrra(11) ja selle nõudluse rahuldamine tooks kaasa CO2 heitkoguste märkimisväärse kasvu; arvestades, et lisanõudlus ja heitkogused tekivad suures osas tärkava turumajandusega riikides; arvestades, et vastavalt IMFi andmetele on maailmas fossiilkütuseid subsideeritud kokku 1,9 triljoni USD ulatuses ning et peamiste subsideerijate USA, Hiina ja Venemaa arvele langeb umbes pool neist toetustest(12);

K.  arvestades, et inimtekkelised kasvuhoonegaaside heitkogused on aastatel 1970–2010 pidevalt kasvanud, kusjuures kümnendi absoluutkasv on olnud suurem selle ajavahemiku lõpupoole; arvestades, et fossiilkütuste põletamisest ja tööstusprotsessidest tulenevad heitkogused moodustasid ajavahemikus 1970–2010 kogu kasvuhoonegaaside heitkoguste kasvust 78% ning aastatel 2000–2010 oli nende osakaal samasugune;

L.  arvestades, et kaks maailma suurimat kasvuhoonegaaside tekitajat – Hiina ja USA – karmistasid hiljuti oma kliimapoliitikat ning algatasid arutelu fossiilkütuste kasutuse järk-järgulise kaotamise teemal; arvestades, et EL on võtnud kasutusele tegevuskava, mis viib kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseni 2050. aastaks vähemalt 80% võrra;

M.  arvestades, et ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon ei ole fossiilkütuste toetuste reformi otsustavat rolli veel tunnustanud vaatamata sellele, et nende toetuste kaotamine tooks kliima aspektist olulist kasu, alandades kasvuhoonegaaside heitkoguste kontsentratsiooni stabiliseerimise üldiseid kulusid ja suunates majandust vähem süsinikdioksiidi tekitavatele tegevusaladele; arvestades, et sellega kaasneks ka märkimisväärne kasu keskkonnale ja tervisele, näiteks väheneks kohalik õhusaaste, liiklusummikud, liiklusõnnetused ja teede kahjustamine, samuti innustaks see rohkem investeerima energiatõhususse ja taastuvenergiasse ning ressursse säästvalt majandama;

N.  arvestades, et Maailmapanga andmetel(13) tooks kliimamuutuste vastu võitlemine 2030. aastaks kaasa täiendava SKP kasvu 2,6 triljonit USA dollarit (1,9 triljonit eurot); arvestades, et kliima-alase innovatsiooni rakendamine energia- ja tööstussektorites, eriti energiatõhususe valdkonnas annaks Euroopale kui teerajajale eelised kasvaval ülemaailmsel energiaga seotud toodete ja teenuste turul, luues töökohti, ergutades majanduskasvu, suurendades energiasõltumatust ning tagades kõikidele taskukohased energiahinnad, lahendades samal ajal kütteostuvõimetuse probleemi ja leevendades kliimamuutusi ning aidates liikuda säästva majanduse poole;

O.  arvestades, et materjalide korduskasutamise ja ringlussevõtu panus kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisse toetab samuti konkurentsivõimelist ringmajandust;

P.  arvestades, et kliimamuutuste poliitika eesmärke saab saavutada ainult siis, kui nii arenenud kui ka arenguriikides on üldine arengukurss keskkonnasäästlikkuse suunas;

Q.  arvestades, et arenguriikide püüdlused kliimamuutustega kohaneda ja neid leevendada peavad leidma toetust kogu maailmas;

R.  arvestades, et kliimaga seotud rahalisi probleeme ei saa lahutada ülemaailmse säästva arengu rahastamisest laiemalt;

S.  arvestades, et oluline edu kliimaprobleemide lahendamisel on otsustava tähtsusega paljude ELi eesmärkide saavutamiseks niisugustes valdkondades nagu keskkond, areng, humanitaarabi, katastroofiohu vähendamine, majandus, välispoliitika, julgeolek ja inimõigused, samuti ELi suunduvate rändevoogude juhtimise seisukohast pikemas perspektiivis;

T.  arvestades, et 2015. aasta järgne arengukava keskendub jätkusuutlikkusele, et aidata lahendada ülemaailmseid probleeme nagu vaesus, ebavõrdsus, tervishoid, varustatus toidu ja veega;

U.  arvestades, et tõenäoliselt suurendavad kliimaprobleemid 21. sajandil inimeste ümberasumist; arvestades, et ümberasumise oht kasvab, kui elanikkonnal ei ole maad, esmavajalikku toitu või eluaset; arvestades, et kliimamuutuste tagajärjed paljude riikide esmatähtsatele taristutele ja territoriaalsele terviklikkusele mõjutavad eeldatavasti ka nende riiklikku julgeolekupoliitikat ning väikeste saareriikide ja pika rannikualaga riikide territoriaalset terviklikkust; arvestades, et kliimamuutustest tingitud ümberasumine võib kaudselt suurendada vägivaldsete konfliktide, nt kodusõdade ja rühmitustevaheliste kokkupõrgete ohtu;

V.  arvestades, et hinnangute kohaselt aeglustavad kliimamuutused kogu 21. sajandi vältel majanduskasvu, muudavad vaesuse vähendamise raskemaks, õõnestavad veelgi toiduga kindlustatust ning tugevdavad olemasolevaid vaesuse lõkse ja loovad uusi; arvestades, et kliimamuutuste mõjud tõenäoliselt süvendavad vaesust arenguriikides ja loovad uusi vaesuskoldeid nii arenenud kui ka arenguriikides, kus ebavõrdsus süveneb;

W.  arvestades, et maailm peab tohutule ja keerukale kliimamuutuse probleemile kiiresti reageerima ning muutma järsult leevendamis- ja kohanemismeetmeid, milleks on muuhulgas tarvis järgmist:

–  Pariisis 2015. aasta detsembris toimuval kliimakonverentsil (COP 21) tuleb saavutada ambitsioonikas, õiguslikult siduv rahvusvaheline kokkulepe 2020. aasta järgsete kliimameetmete osas, mis vastavad 2 °C eesmärgile ning samas järgivad õigust õiglasele ja jätkusuutlikule arengule;

–  kiiresti tuleb laiendada ja tugevdada seniseid meetmeid kasvuhoonegaaside heitkoguste piiramiseks kuni aastani 2020 ja pärast seda, ning

–  suurendada arenenud riikide poolset rahastamist kliimamuutuse leevendamiseks, sellega kohanemiseks, tehnoloogia arendamiseks ja tehnosiirdeks ning suutlikkuse suurendamiseks arengumaades kooskõlas Rohelise Kliimafondi loomisega ning kohustusega anda uusi ja täiendavaid rahalisi vahendeid, et jõuda 2020. aastaks summani 100 miljardit USA dollarit aastas, suurendades samal ajal ametlikku arenguabi, et saavutada ammu lubatud tase – 0,7% kogurahvatulust;

Vajadus kiiresti tegutseda

1.  tunnistab kliimamuutusest tingitud ohtude ülimat suurust ja tõsidust ning väljendab sügavat muret selle pärast, et rahvusvaheline reageering kliimamuutustele on endiselt nõrk; on äärmiselt mures selle pärast, et maailm on ülemaailmse soojenemise 2 °Cga piiramisel tõsiselt ajakavast maas, ning palub valitsustel võtta kiiresti konkreetseid meetmeid, et võidelda kliimamuutuste vastu ja sõlmida 2015. aastal Pariisis ülemaailmne kokkulepe selle eesmärgi saavutamiseks;

2.  märgib, et vastavalt IPCC 5. hindamisaruande (AR5) järeldustele on pärast 2011. aastat kasutadaolev süsinikdioksiidi eelarve 1010 gigatonni CO2, juhul kui peaks olema võimalik hoida ülemaailmne keskmise temperatuuri tõus alla 2 °C; rõhutab, et kõik riigid peavad sellesse oma panuse andma ning et meetmete edasilükkamine suurendab kulusid ja vähendab võimalusi;

3.  võtab murelikult teadmiseks Tyndalli kliimamuutuste uuringute keskuse uusimad teadusandmed, mis näitavad, et 2014. aastal peaksid CO2 heitkogused jõudma rekordtasemele – 40 miljardit tonni aastas, ning et tulevased summaarsed CO2 heitkogused ei tohi ületada 1200 miljardit tonni, kui soovitakse vähemalt 66% tõenäosusega hoida ülemaailmne keskmise temperatuuri tõus alla 2 °C;

4.  rõhutab, et 2015. aasta kokkulepe peab vastama eesmärgile vähendada ülemaailmseid heitkoguseid tasemeni, mis on kooskõlas 2 °C süsinikdioksiidi eelarvega ning sellega tuleks püüda süsinikdioksiidi heitkogused maailmas 2050. aastaks järk-järgult kaotada;

5.  tuletab meelde, et ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni protsessis kaalutakse, kuidas toetada pikaajalist eesmärki – temperatuuri tõusu piiramist 1,5 ºC tasemele;

6.  juhib tähelepanu ülemaailmse majandus- ja kliimakomisjoni aruande „Parem majanduskasv, parem kliima” järeldusele, et kõikidel riikidel – sõltumata nende sissetulekute tasemest – on võimalik saavutada püsivat majanduskasvu, vähendades samal ajal suuri kliimamuutustega seotud ohtusid;

7.  ootab, et komisjoni uus koosseis võtaks ülemaailmse kliimakriisi küsimuses proaktiivse rolli, sh kliimameetmete täiendava rahastamise osas; palub, et komisjon mõistaks, et kliimaga seotud probleemid on üks tema peamisi strateegilisi prioriteete, ning võtaks selle oma tegevuse aluseks kõikidel tasanditel ja kõikides sektorites nii sise- kui välispoliitikas ja meetmetes, muu hulgas investeerides säästvasse põllumajandusse, nagu on soovitanud õigusega toidule tegelev ÜRO eriraportöör, ning säästvasse transporti;

8.  rõhutab, et ülemaailmse kliimamuutuse poliitika aluseks on 1992. aastal toimunud ÜRO keskkonna- ja arengukonverents (UNCED) ning et see poliitika on lahutamatu osa üldistest jõupingutustest edendada säästvat arengut kogu maailmas; rõhutab, et kliimamuutuste poliitikat tuleb vaadelda nimetatud laiemas kontekstis ja seoses Rio konverentsi järelmeetmetega, aastatuhande arengueesmärkidega ning 2015. aasta järgse tegevuskavaga;

Durbani platvormi edasiarendamine

9.  tuletab meelde ÜRO peasekretäri kokkuvõtet ÜRO kliimatippkohtumisel, milles rõhutati, et paljud liidrid kõikidest piirkondadest ja sõltumata majandusliku arengu tasemest pooldasid seda, et kasvuhoonegaaside heitkoguste tipptase saavutataks enne 2020. aastat ja pärast seda vähendataks heitkoguseid märkimisväärselt, ning et sajandi teist poolt iseloomustaks kliimaneutraalsus;

10.  loodab, et EL ja liikmesriigid täidavad Limas toimuval kliimamuutuste konverentsil COP 20 olulist konstruktiivset rolli, et luua vajalikud tingimused eduka ülemaailmse siduva kliimakokkuleppe saavutamiseks 2015. aastal Pariisis; rõhutab, et kõigi riikide valitsused vastutavad kollektiivselt piisavate kliimameetmete võtmise eest, ka tulevaste põlvkondade ees;

11.  tuletab meelde, et kõik osalised kiitsid Varssavis heaks ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni otsuse 1/CP.19, milles kutsutakse kõiki osalisi üles alustama või tõhustama oma riigis ettevalmistusi riiklikul tasandil kindlaksmääratava panuse andmiseks ja edastama sellekohased dokumendid aegsasti enne osaliste 21. konverentsi (osalistel, kes on selleks valmis, palutakse need edastada 2015. aasta esimese kolme kuu jooksul) viisil, mis aitab suurendada selgust ja läbipaistvust ning võimaldab kavandatavast panusest kergesti aru saada; palub osalistel tagada, et nende riiklikul tasandil kindlaksmääratav panus oleks kooskõlas 2 °C süsinikdioksiidi piiratud eelarvega ning et ülemaailmse heitkoguste tipptasemeni jõutaks võimalikult kiiresti;

12.  kutsub Lima konverentsil osalejaid üles leppima kokku eelnevates teabenõuetes, nii et riiklikul tasandil kindlaksmääratavad panused oleksid läbipaistvad, mõõdetavad ja võrreldavad – ning diferentseeritud vastavalt panuse liigile; palub samuti, et Lima konverentsil osalejad lepiksid kokku hindamisfaasis enne Pariisi konverentsi, et kaaluda, kas kõikidest esitatud riiklikul tasandil kindlaksmääratavatest panustest kokku piisab „alla 2 °C” eesmärgi täitmiseks ja kas need on eraldi võetuna õiglased;

13.  rõhutab, et riigid, kes on juba võtnud kõigi majandussektorite heitkoguste vähendamise kohustuse, peaksid heitkoguseid veelgi vähendama, ning teised, eelkõige suurimad saastajad ning suurimate kohustuste ja suutlikkusega riigid, peaksid samuti võtma kõigi majandussektorite heitkoguste vähendamise kohustuse, millega kehtestatakse heitkoguste piirmäärad ja vähendatakse kasvuhoonegaaside heitemahukust;

14.  nõuab, et ELi kliimapoliitikat elavdataks ja lepitaks kiiresti kokku ambitsioonikates, siduvates eesmärkides heitkoguste piiramise, energiatõhususe ja taastuvate energiaallikate (v.a sotsiaalselt ja ökoloogiliselt kahjulikud biokütused) kasutamise osas 2030. aastaks, mis aitaks rahvusvahelisi kliimakõnelusi elavdada ning oleks kooskõlas ELi lubadusega vähendada 2050. aastaks kasvuhoonegaaside heitkoguseid 80–95 % alla 1990. aasta taset;

15.  kordab, et ambitsioonikas uus kliima- ja energiaraamistik kuni 2030. aastani võimaldab ELil säilitada eestvedaja positsiooni ning võiks innustada ka rahvusvahelisi partnereid oma ambitsioone suurendama;

16.  juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Parlament on palunud komisjonil ja liikmesriikidel kehtestada siduv ELi 2030. aasta eesmärk sisemaiste kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks vähemalt 40% võrra 1990. aasta tasemega võrreldes, siduv ELi 2030. aasta 40% energiatõhususe eesmärk kooskõlas kulutõhusa energiasäästu potentsiaali käsitlevate uuringutega ning siduv ELi 2030. aasta eesmärk, mille kohaselt tuleks vähemalt 30% lõplikust energia kogutarbimisest toota taastuvatest energiaallikatest; nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid käimasolevates aruteludes neid eesmärke arvesse;

2015. aasta kokkuleppe elemendid

17.  rõhutab, et 2015. aastal Pariisis vastu võetav kokkulepe peab olema algusest peale ambitsioonikas, et maailm jätkaks alla 2 °C jäämise eesmärki poole püüdlemist, ning nõuab, et EL teeks selle nimel oma rahvusvaheliste partneritega koostööd;

18.  on seisukohal, et Durbani platvormi raames kogu 2014. aasta vältel tehtud edusammudele tuginedes tuleks Lima konverentsil kindlaks määrata 2015. aasta kokkuleppe põhielemendid, ning kordab, et kliimamuutuste leevendamine ja nendega kohanemine, kliimameetmete rahastamine ja nende rakendusvahendid on 2015. aasta kokkuleppe olulised osad;

19.  kutsub ELi üles kaasama kõiki osalisi oma töösse ambitsioonika ja õiglase 2015. aasta kokkuleppe nimel, mis rajaneks kindlatel teaduslikel alustel ning oleks vastuvõtlik uutele teaduslikele avastustele ja muutuvatele asjaoludele, et olla eesmärgipärane ja jätkusuutlik ka kaua pärast 2020. aastat; rõhutab vajadust leevendamiskohustuste korrapärast läbivaatamist võimaldava mehhanismi järele, mis võimaldaks osalistel suurendada oma alla 2 °C jäämise eesmärgiga seotud lubadusi ilma vajaduseta kokkulepet taasavada;

20.  rõhutab, et vajalik on kõigile 2015. aasta kokkuleppe osalistele kohaldatav tõhus nõuete järgimise kord; rõhutab, et 2015. aasta kokkulepe peab edendama läbipaistvust ja vastutust ühistel eeskirjadel põhineva süsteemi kaudu, mis hõlmaks arvepidamiseeskirju ja järelevalvet ning aruandlus- ja vastavustõendamismenetlusi; rõhutab, et eeskirju tuleb eristada osaliste võetava kohustuse liigi alusel, võttes aluseks konventsioonist ja Kyoto protokollist saadud õppetunnid;

21.  on veendunud, et jõupingutuste jagamine peab tuginema võrdsuse põhimõtetele, keskendudes eelkõige praegustele ning varem kuhjunud kasvuhoonegaaside heitkogustele ja suutlikkusele, mida hinnatakse näiteks SKP inimese kohta, inimarengu ja vaesuse indeksi ning heitkoguste piiramise või vähendamise keerukust iseloomustavate näitajate põhjal; märgib, kui tähtsad on kliimameetmete rahastamises tehtud edusammud teel uue kliimakokkuleppe poole;

2020. aasta eelsed eesmärgid ja Kyoto protokoll

22.  rõhutab eriti vajadust kaotada gigatonnini ulatuv lõhe, mis eksisteerib teaduslike andmete ja osaliste poolt kuni 2020. aastani kestva ajavahemiku suhtes võetud praeguste kohustuste vahel; nõuab, et osalised, kes ei ole veel kohustusi võtnud, seda teeksid; rõhutab, et ka muudel poliitilistel meetmetel, kaasa arvatud energiatõhusus, märkimisväärne energiasääst, taastuvenergia, ressursitõhusus ja fluorosüsivesinike järk-järguline vähendamine, fossiilkütuste subsiidiumite järk-järguline kaotamine ja süsinikdioksiidile ulatuslikult levinud hinnamääramise tugevdamine, on tähtis roll gigatonnini ulatuva lõhe kaotamisel;

23.  kutsub kõiki osalisi, rahvusvahelisi organisatsioone, kohalikke osalisi ja valitsusväliseid organisatsioone üles töötama viivitamata välja siseriikliku poliitika ja rahvusvahelised koostööalgatused gigatonnini ulatuva lõhe kaotamiseks ning neid laiendama ja rakendama, võttes eelkõige aluseks ÜRO peasekretäri kokku kutsutud kliimatippkohtumisel kuju saanud algatused (nt kliima ja puhta õhu kaitse koalitsioon lühiealise kliimamõjuga saaste tekitamise vähendamiseks) ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni raamistiku tehnilistel ja poliitilistel tasanditel toimuvad poliitilised dialoogid suure mõjuga võimaluste kindlaksmääramiseks kliima, arengu ja majanduskasvu valdkonnas;

24.  võtab teadmiseks ELi ja liikmesriikide arvetele kantavate Kyoto protokolli nõuete täitmise arvestusühikute (LKÜde, THVde ja HVÜde) märgatava ülejäägi Kyoto protokolli teisel kohustusperioodil; nõuab, et ELi ja liikmesriigid vastavalt otsusele 1/CMP.8, mis nõuab osalistelt 2014. aastaks oma teise kohustusperioodi vähendamiskohustuse läbivaatamist, teatava hulga ühikuid tühistaksid, et tagada kooskõla prognoositud tegelike heitkogustega ja siseriiklike tegevuskavadega, mis on suunatud heitkoguste kulutõhusale vähendamisele liidus 2050. aastani seatud kliimaeesmärkide saavutamiseks;

25.  tunneb heameelt selle üle, et EL ja mitmed selle liikmesriigid, samuti teised osalised läbivad Lima konverentsil oma 2020. aasta heitkoguste vähendamise eesmärkide täitmise mitmepoolse hindamise, mis on osa rahvusvahelisest hindamise ja läbivaatamise protsessist; on veendunud, et selline läbipaistvus on vajalik selleks, et aidata mõista ühiseid jõupingutusi ja luua usaldus kõikide osaliste vahel;

26.  märgib, et EL liigub eesmärgi poole vähendada heitkoguseid märksa suuremas mahus kui praegune 20% siht, ning kordab, et EL on lubanud suurendada oma heitkoguste vähendamise eesmärki 30%-ni aastaks 2020, kui teised suuremad heitkoguseid tekitavad riigid seavad endale samaväärsed vähendamiseesmärgid;

27.  selgitab, et kuigi Kyoto protokolli teine kohustuste periood kujuneb ulatuselt piiratumaks, tuleks seda näha väga olulise vaheetapina, ning kutsub seetõttu osalisi, sealhulgas ELi liikmesriike üles teist kohustusperioodi kiiresti ratifitseerima;

28.  märgib korduskasutuse ja ringlussevõtu tähtsust kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisel, sest tooraine kasutamine tekitab suure koguse kasvuhoonegaase; kordab taas, kui tähtis on liikuda suurema ringlussevõtu määraga ringmajanduse poole;

29.  märgib, et EL peab täitma oma olulist rolli heitkoguste vähendamisel selliste poliitikameetmetega, millega peatatakse väga kasvuhoonegaasimahukate mittekonventsionaalsete fossiilkütuste, näiteks tõrvaliivade arendamine;

30.  märgib, et mitmed riigid annavad juba head eeskuju, näidates, et vähese süsinikdioksiidiheitega arengu strateegiad ja majanduskasv on omavahel seotud; rõhutab, et tugev rahvusvaheline kokkulepe ergutab veelgi edasiste ambitsioonikate siseriiklike meetmete võtmist;

Kliimameetmete rahastamine

31.  tuletab meelde ELi ja selle liikmesriikide võetud kohustust suurendada kliimameetmete rahastamise kasutuselevõttu, et anda oma panus Kopenhaageni kokkuleppe kohustusse kapitaliseerida Rohelist Kliimafondi (GCF) ja panustada 2020. aastaks ühiselt 100 miljardit USA dollarit aastas, mis pärineks mitmesugustest avaliku ja erasektori kahe- ja mitmepoolsetest allikatest, sealhulgas alternatiivsetest rahastamisvahenditest; kutsub teisi doonorriike üles täitma oma rolli, et kliimameetmete rahastamist veelgi tõhustada;

32.  nõuab, et EL lepiks kokku tegevuskavas prognoositavate, uute ja täiendavate rahastamisvahendite suurendamiseks kooskõlas võetud kohustustega eesmärgiga anda õiglane panus, et eraldada 2020. aastaks 100 miljardit USA dollarit aastas, ning et ta looks vastutuse ja järelevalve edendamiseks mehhanismi; tunneb heameelt hiljutiste lubaduste üle panustada Rohelise Kliimafondi rahastamisse ja nõuab tungivalt, et teised riigid annaksid oma õiglase panuse, sest arenenud riigid annavad Rohelisele Kliimafondile järgmise kolme aasta jooksul 15 miljardi USA dollari väärtuses toetusi;

33.  palub, et liikmesriigid annaksid oma rahalise toetuse varakult enne konverentse ja kooskõlastaksid ELiga paremini oma teadaanded kliimameetmete rahastamise kohta, et hõlbustada kolmandate isikutega toimuvat teabevahetust ELi kogupanuse teemal, ning avaldama läbirääkimistele võimalikult positiivset mõju; rõhutab asjaolu, et Ban Ki-mooni kokkukutsutud tippkohtumisel võetud finantskohustused olid hea märk ja mõjusid positiivselt ELi mainele enne Lima läbirääkimisi;

34.  tuletab meelde, et vaja võib minna innovatiivseid rahastamisallikaid, et tagada 100 miljardi USA dollari eraldamise eesmärk 2020. aastaks ja pärast seda, ning kutsub riike üles uurima Limas erinevaid võimalusi;

35.  tuletab meelde üleskutset eraldada tulud, mis pärinevad ülemaailmsete lennu- ja laevaliiklusest pärinevate heitkoguste vähendamise turupõhistest vahenditest, 2020. aasta järgsete rahvusvaheliste kliimameetmete ja Rohelise Kliimafondi rahastamiseks; on seisukohal, et EL peaks esitama ettepanekud nõuetekohase ja prognoositava kliimameetmete rahastamise kohta 2015. aasta kokkuleppe jaoks;

36.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid kasutaksid osa süsinikdioksiidi turult saadud tuludest kliimameetmete ja arenguabi rahastamiseks arenguriikides; juhib siiski tähelepanu sellele, et see mehhanism seisab silmitsi suurte probleemidega, sest süsinikdioksiidi ülemaailmse hinna langemisega on langenud ka tulud; on seepärast seisukohal, et tuleb võtta meetmeid heitkogustega kauplemise süsteemi tõhustamiseks, et tagada kooskõla prognoositud tegelike kogustega ja siseriiklike tegevuskavadega, mis on suunatud heitkoguste kulutõhusale vähendamisele liidus 2050. aastani seatud kliimaeesmärkide saavutamiseks, mis võiks tekitada märkimisväärseid vahendeid, millega saaks rahastada arenguriikide leevendamis- ja kohandamismeetmeid;

37.  kutsub ELi ja liikmesriike üles määratlema selgelt erasektori rahastamise rolli rahastamise finantsvõimenduse kontekstis, tunnistades samal ajal, et see ei kaota vajadust avaliku sektori rahastamise järgi, eriti kohanemise puhul, rõhutama vajadust sellise rahastamisega seotud läbipaistva aruandluse ja vastutuse järgi ning tagama asjakohaste sotsiaalsete ja keskkonnalaste tagatiste rakendamise;

Kohanemine, kaotused ja kahjud

38.  kutsub suuri arenenud majandusega riike üles rakendama oma arenenud taristut jätkusuutliku arengu propageerimiseks, edendamiseks ja arendamiseks ning võtma kohustuse toetada arenguriike nende suutlikkuse loomisel, tagamaks, et edasine majanduskasv kogu maailmas ei tuleks enam keskkonna arvelt;

39.  rõhutab, et kohanemismeetmed on vältimatult vajalikud ja neil peab olema uues kokkuleppes võtmeroll; rõhutab, et praegu meetmete võtmine kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks on globaalse ja riikide majanduse jaoks odavam ning vähendaks kohanemismeetmetega seotud kulusid; kutsub kõiki riike üles võtma asjakohaseid meetmeid kliimamuutuste tagajärgede kavandamiseks, nendega kohanemiseks ja neile reageerimiseks, et kaitsta oma elanikke, ühiskonda, majandust ja keskkonda ning saavutada jätkusuutlik ja kliimamuutustele vastupanuvõimeline areng; märgib, et kliimaga seotud riskidele reageerimine tähendab otsuste tegemist muutuvas maailmas, kus valitseb pidev ebakindlus kliimamuutuste tagajärgede tõsiduse ja ajastuse osas ning kohanemismeetmete tõhusus on piiratud;

40.  tuletab meelde, et arenguriigid, eriti vähim arenenud riigid ja väikesed arenevad saareriigid on kõige vähem mõjutanud kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni suurenemist atmosfääris, samas on nad kõige kaitsetumad kliimamuutuste tagajärgede vastu ja neil on kõige vähem suutlikkust kliimamuutustega kohanemiseks; kutsub kõiki vastavate võimalustega riike üles toetama kõige kaitsetumaid riike nende püüdlustes kliimamuutuste tagajärgedega kohanemiseks ja neile reageerimiseks, et saavutada jätkusuutlik ja kliimamuutustele vastupanuvõimeline areng ning jõuda kokkuleppele, millega tugevdatakse riiklike kohanemismeetmete kavandamismenetlusi, kliimameetmete rahastamist, tehnosiiret ja suutlikkuse suurendamist;

41.  märgib, et kahel viimasel kliimamuutuste konverentsil keskenduti vajadusele tegeleda kliimamuutuste mõjust tingitud kahjumi ja kahju probleemidega arenguriikides ja vähim arenenud riikides, kes on kliimamuutuse kahjuliku mõju suhtes eriti tundlikud; märgib, et on vaja täielikult rakendada Varssavis tehtud otsused ja neid Limas edasi käsitleda;

42.  rõhutab vajadust tagada kliimameetmete rahastamise ennustatavus arenguriikide jaoks, et aidata kaasa nende püüdlustele kliimamuutustega kohanemiseks ja nende leevendamiseks; rõhutab sellega seoses, et Rohelist Kliimafondi rahastavad riigid peavad selgitama, milliseid rahastamisallikaid nad kasutavad ja kuidas see raha kogutakse, sest selline teave tagaks tulude prognoositavuse arenguriikide jaoks;

43.  tunnistab, kui raske on eristada kliima- ja arengumeetmeid ning nende mitmesugust koostoimet riigi tasandil, kuid nõuab, et endiselt oleks võimalik usaldusväärselt ja läbipaistvalt hinnata täiendavuse nõude järgimist;

44.  taunib asjaolu, et kuigi leevendamis- ja kohandusmeetmetele kulutatakse järjest rohkem, piirab neid see, et enamik valitsusi, sealhulgas arenenud riikide valitsused, toetavad endiselt aktiivselt fossiilkütuste tootmist ja tarbimist;

45.  rõhutab vajadust võtta kliimameetmete aluseks soolisel võrdõiguslikkusel, osalusel ja õigustel rajanevad lähenemised ja leida lahendus kliimamuutuste tagajärgedele, eriti vaeste ja tõrjutud isikute ja kogukondade toetamist silmas pidades;

Maakasutussektor

46.  rõhutab, et valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) järelduste kohaselt on maakasutus (põllumajandusmaa, metsa- ja muu maa kasutus) üks kõige ohustatumaid ja kaitsetumaid majandussektoreid, millel on samal ajal märkimisväärne kulutõhususe potentsiaal kliimamuutuste leevendamiseks ja vastupanuvõime suurendamiseks; peab oluliseks, et kõik osalised lisaksid oma riiklikesse rahastamiskavadesse maa elemendi sobivate ühiste arvnäitajatega, et teostada seiret, aruandlust ja kontrolli mitme omavahel seotud eesmärgi saavutamise mõõdetavate tulemuste üle (s.t kliimamuutuste leevendamine, tootlikkus ja vastupanuvõime); rõhutab asjaolu, et kokkuleppega tuleks luua ulatuslik arvestusraamistik maakasutusest tulenevate heidete ja nende kõrvaldamise jaoks;

47.  rõhutab, et erilist tähelepanu tuleb pöörata kliimamuutustega silmitsi seisva haavatava elanikkonna toiduga kindlustatusele ja toitumisalasele kindlustatusele;

Rahvusvaheline õhu- ja meretransport

48.  kordab mere- ja õhutranspordi tähtsust seoses kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisega ning vajadust kiire edasimineku ja nõudlike eesmärkide järele, et Rahvusvaheline Mereorganisatsioon (IMO) ja Rahvusvaheline Tsiviillennunduse Organisatsioon (ICAO) saavutaksid rahuldavad ja ajakohased tulemused, mis vastaksid kliimamuutuste probleemi ulatusele ja kiireloomulisusele;

Kliimadiplomaatia

49.  rõhutab sellega seoses, kui oluline on, et Euroopa Liit, olles üks peamistest osalistest, kõneleks konverentsil ühel häälel, püüaks saavutada rahvusvahelise kokkuleppe sõlmimise osas edasiminekut ja jääks selle küsimuse puhul oma seisukohtades üksmeelseks; kutsub liikmesriike üles kooskõlastama oma seisukohad tulemuslikult ELi omadega; rõhutab, et EL peab avaldama survet osalistele, kes ei liigu 2 ºC eesmärgi poole; kutsub ELi delegatsiooni üles rõhutama kohustusi, mille muude riikide valitsused võtsid Kyoto protokolli allkirjastamisel;

50.  kutsub liikmesriike üles korraldama tõhusat diplomaatilist teabevahetust ELi partnerriikidega liidu läbirääkimispositsioonide laiendamiseks, tehes seda kooskõlas Euroopa välisteenistuse ja komisjoniga muu hulgas rohelise diplomaatia võrgustiku kaudu;

51.  tunneb heameelt ÜRO peasekretäri poolt 23. septembril 2014 New Yorgis kokku kutsutud kliimamuutuste teemalise tippkohtumise üle, kus osales üle 130 riigipea ja valitsusjuhi ning mitmed kodanikuühiskonna ja äriorganisatsioonide esindajad ning kus kliimamuutusi arutati esimest korda pärast Kopenhaagenis toimunud kohtumist; tunneb erilist heameelt liidrite avalduste üle konkreetsete meetmete võtmise kohta, et vähendada heitkoguseid, investeerida puhtasse energiasse ja vähese CO2-heitega majanduskasvu, toetada süsinikdioksiidi hinna kujundamist ja panustada kliimameetmete rahastamisse; rõhutab, et liidrite poolt New Yorgis võetud kohustuste järelmeetmed on äärmiselt tähtsad praeguse tempo säilitamiseks liikumisel Lima ja Pariisi konverentside poole;

52.  on seisukohal, et ELi usaldusväärsus kliimateemalistel läbirääkimistel sõltub tema liidusiseste meetmete eesmärkide ulatusest;

53.  rõhutab, et põhjalik 2015. aasta järgne tegevuskava peaks tugevdama rahvusvahelise kogukonna pühendumist jätkusuutlikule arengule ja peaks toetama rahvusvahelisi kohustusi ja eesmärke, sealhulgas kliimamuutuste osas;

54.  rõhutab, et kliimamuutuste konverents (COP 21) on ainulaadne võimalus, et tegeleda kliimamuutustega ja luua seos ÜRO poolt 2015. aasta järgse arengukava kallal tehtava tööga ning ettevalmistustega 2015. aasta märtsis toimuvaks katastroofiohu vähendamise Hyogo raamistiku teemaliseks konverentsiks; nõuab nende kahe protsessi sidumiseks aktiivsemat ELi kliimadiplomaatiat, järgides ühtselt ja ambitsioonikalt jätkusuutliku arengu eesmärki;

Tööstus ja konkurentsivõime

55.  väljendab muret selle pärast, et Rahvusvahelise Energiaagentuuri (IEA) andmete kohaselt ülemaailmsed süsinikdioksiidi heitkogused 2013. aastal suurenesid, kuigi Euroopas ja Ameerika Ühendriikides heitkogused vähenevad; teeb seetõttu ettepaneku kaaluda diferentseeritud vastutust, nii et iga riik annaks oma panuse ülemaailmsetesse jõupingutustesse tööstus- ja energiapoliitika valdkonnas; nõuab, et selliseid tehnoloogiaid nagu kosmosesatelliidid kasutataks paremini, et koguda heitkoguste ja temperatuuri kohta täpseid andmeid ning saavutada läbipaistev koostöö ja teabevahetus riikide vahel;

56.  rõhutab, et Euroopa peaks turule tooma rohkem keskkonnasõbralikke tehnoloogiaid, sh info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, taastuvenergia, uuenduslike ja tõhusate vähesaastavate tehnoloogiate ja eelkõige energiatõhususe tehnoloogiate valdkonnas; rõhutab, et stabiilne rahvusvaheline raamistik ergutaks investeeringuid süsinikdioksiidi vähendamisse, energiatõhususse ja taastuvenergiasse ning pakuks juhtivatele ELi ettevõtetele selles sektoris võimalusi; märgib, et uuenduslike jätkusuutlike investeeringutega saab tekitada majanduskasvu ja luua töökohti;

57.  on veendunud, et ambitsioonikas ja õiguslikult siduv rahvusvaheline kokkulepe aitaks tegeleda asjaomaste sektorite, eelkõige energiamahukate sektorite süsinikdioksiidi lekke ja konkurentsivõime probleemiga;

Teadusuuringud ja innovatsioon

58.  rõhutab, et läbimurdeliste säästlike tehnoloogiate arendamine ja rakendamine on võti kliimamuutustega võitlemiseks ja samas ELi partnerite veenmiseks kogu maailmas, et heitkoguseid saab vähendada ka konkurentsivõimet ja töökohtade arvu suurendades;

59.  nõuab rahvusvahelist kohustust suurendada teadus- ja arendustegevuse investeeringuid läbimurdelistesse säästlikesse tehnoloogiatesse asjakohastes sektorites; peab oluliseks, et Euroopa oleks eeskujuks ja suunaks oma kulutused teadusuuringutele, mis käsitlevad innovaatilisi kliimahoidlikke ja energiatõhusaid tööstus- ja energiatehnoloogiaid, ning et Euroopa arendaks selles valdkonnas tihedat teaduskoostööd selliste rahvusvaheliste partneritega nagu BRIC-riigid ja Ameerika Ühendriigid;

Energiapoliitika

60.  väljendab heameelt USA ja Hiina valitsuse viimaste kliimameetmeid käsitlevate signaalide üle, mis annavad tunnistust tahtest etendada tähtsamat rolli ülemaailmsetes jõupingutustes kliimamuutuste vastu võitlemisel; peab kahetsusväärseks, et mõned arenenud riigid suurendavad jätkuvalt oma heitkoguseid inimese kohta;

61.  märgib, et erinevate energiaallikate hinnad mängivad suurt osa turuosaliste, kaasa arvatud ettevõtete ja tarbijate käitumise kujundamisel, ning märgib, et praeguse rahvusvahelise poliitikaraamistiku suutmatus väliskulusid täielikult arvesse võtta kinnistab jätkusuutmatuid tarbimismudeleid; kinnitab ka seda, et piisavalt kõrge kauplemishinnaga ülemaailmne süsinikdioksiiditurg oleks kindel alus nii heitkoguste märkimisväärseks vähendamiseks kui ka võrdsete tingimuste loomiseks tööstuse jaoks; kutsub ELi ja tema partnereid üles selgitama lähiajal välja, milline oleks kõige tõhusam viis tugevdada sidemeid ELi heitkogustega kauplemise süsteemi ja muude kauplemissüsteemide vahel, et luua ülemaailmne süsinikdioksiidi turg ja tagada mitmekesisemad heitkoguste vähendamise viisid, turu suurenemine ja turu likviidsuse kasv, läbipaistvus ja kokkuvõttes ressursside tõhusam jaotamine energiasektori ja tööstuse jaoks;

62.  nõuab tihedamat koordineerimist nõukogu, komisjoni ja Euroopa välisteenistuse vahel, nii et EL saaks esitada kooskõlastatud seisukohti rahvusvahelistes organisatsioonides, nagu Rahvusvaheline Energiaagentuur, Rahvusvaheline Taastuvenergia Agentuur, rahvusvaheline energiatõhususe alase koostöö partnerlus (IPEEC) ja Rahvusvaheline Aatomienergiaagentuur, ning seega täita aktiivsemat ja mõjukamat rolli eelkõige säästvat energiat, energiatõhusust ja energiaohutust edendava poliitika toetamisel;

63.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma viivitamata vastu konkreetsed meetmed kõigi keskkonnale kahjulike subsiidiumite, sealhulgas fossiilkütuste subsiidiumite järkjärguliseks kaotamiseks 2020. aastaks, mida suunab komisjon, kes kasutab meetmepõhist lähenemisviisi ja teostab kontrolli Euroopa poolaasta raames; nõuab Pittsburghi G20 vastu võetud eesmärgi rahvusvaheliselt koordineeritud rakendamist, et järk-järgult kaotada fossiilkütuste subsiidiumid, mis Rahvusvahelise Energiaagentuuri hinnangul küündisid 2012. aastal maailmas 544 miljardi USA dollarini, sest sellega vähendataks märkimisväärselt süsinikdioksiidi heitkogused ning aidataks ühtlasi vähendada paljude riikide valitsussektori eelarve puudujääki; tervitab Peterburis toimunud G20 tippkohtumisel väljendatud kavatsust luua fossiilkütustega seotud subsiidiumite järkjärgulise kaotamise vastastikuse hindamise süsteem; avaldab kahetsust selle üle, et kõnealuse eesmärgi rakendamiseks ei ole tehtud konkreetsete meetmetega seotud edusamme; kutsub üles vaatama läbi puhta arengu mehhanismi, pöörates erilist tähelepanu puhta arengu mehhanismi projektide inimõigustele, toiduga kindlustatusele ja keskkonnale avalduva negatiivsete tagajärgede ennetamisele;

64.  avaldab kahetsust, et energiasäästu potentsiaali ei ole rahvusvahelisel ja ELi tasandil piisavalt ära kasutatud; rõhutab, et energia säästmine võimaldab töökohtade loomist, majanduslikku säästmist ja energiajulgeolekut, konkurentsivõimet ning heitkoguste vähendamist ning ühtlasi on sellel tähtis roll heitkoguste ja majanduskasvu lahutamisel; kutsub ELi üles nõudma rahvusvahelistel läbirääkimistel rohkem tähelepanu pööramist energia säästmisele, seda nii tehnosiirde, arenguriikide arengukavade kui ka finantsabi arutamisel; rõhutab, et usaldusväärsena mõjumiseks peavad EL ja liikmesriigid kehtestama ambitsioonikad energiatõhususe eesmärgid; rõhutab energiakao vähendamise tähtsust ehitus- ja transpordisektoris ning majapidamiste elektrisüsteemides ja -seadmetes, et maksimeerida energiasäästu ja -tõhusust;

65.  rõhutab, et on vaja luua väikese energiatarbimisega ja vesinikul töötavad transpordisüsteemid;

Fluorosüsivesinikud ja Montreali protokoll

66.  kutsub protokolli osalisi üles käsitlema eduka Montreali protokolli hääletus- ja otsustamismehhanisme, kohustuste erisugust käsitust ning jõustamis- ja sanktsioonimehhanisme ja rahastamist eeskujuna, mida võiks kasutada ka ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni puhul; nõuab, et EL püüaks tõhusamalt reguleerida Montreali protokolli kohast ülemaailmset fluorosüsivesinike järkjärgulist vähendamist;

67.  tuletab meelde, et EL on võtnud vastu kaugeleulatuvate eesmärkidega õigusaktid fluorosüsivesinike kasutuse järk-järgulise vähendamiseks 79% võrra 2030. aastaks, sest laialdaselt kättesaadavad on kliimasõbralikud alternatiivid, mille potentsiaal tuleks täielikult ära kasutada; märgib, et fluorosüsivesinike kasutamise järk-järguline vähendamine on leevendamismeetmete puhul kergelt tulemusi andev võimalus nii ELis kui ka väljaspool seda, ning kutsub ELi üles osalema aktiivselt fluorosüsivesinike suhtes globaalselt võetavate meetmete edendamises;

68.  väljendab heameelt ELi aruteludokumendi üle, mis esitati Montreali protokolli osalistele ülemaailmse fluorosüsivesinike järkjärgulise vähendamise kohta, ning palub sellega seoses komisjonil ja liikmesriikidel esitada ametlik muudatusettepanek arutamiseks Montreali protokolli osaliste 27. kohtumisel, mis toimub 2015. aastal;

Euroopa Parlamendi delegatsioon

69.  on veendunud, et ELi delegatsioonil on kliimamuutust käsitlevatel läbirääkimistel väga oluline roll, ning peab seetõttu vastuvõetamatuks, et Euroopa Parlamendi liikmed ei saanud eelmistel osaliste konverentsidel ELi kooskõlastuskoosolekutest osa võtta; eeldab, et vähemalt Euroopa Parlamendi delegatsiooni juhil lubatakse osaleda Limas toimuvatel ELi kooskõlastuskoosolekutel;

o
o   o

70.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni sekretariaadile palvega levitada seda kõikidele lepinguosalistele, kes ei ole ELi liikmed.

(1) ELT L 8, 13.1.2009, lk 3.
(2) ELT C 285 E, 21.10.2010, lk 1.
(3) ELT C 341 E, 16.12.2010, lk 25.
(4) ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 77.
(5) ELT C 153 E, 31.5.2013, lk 83.
(6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0452.
(7) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0443.
(8) ELT C 67 E, 18.3.2010, lk 44.
(9) ELT C 251 E, 31.8.2013, lk 75.
(10) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0094.
(11) http://www.eia.gov/forecasts/ieo/?src=Analysis-b2
(12) http://www.imf.org/external/pubs/ft/survey/so/2013/int032713a.htm
(13) http://documents.worldbank.org/curated/en/2014/06/19703432/climate-smart-development-adding-up-benefits-actions-help-build-prosperity-end-poverty-combat-climate-change-vol-1-2-main-report

Õigusalane teave