Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2014/2853(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B8-0253/2014

Esitatud tekstid :

B8-0253/2014

Arutelud :

Hääletused :

PV 27/11/2014 - 10.9
CRE 27/11/2014 - 10.9
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2014)0072

Vastuvõetud tekstid
PDF 149kWORD 65k
Neljapäev, 27. november 2014 - Strasbourg Lõplik väljaanne
Laste alatoitumus arengumaades
P8_TA(2014)0072B8-0253/2014

Euroopa Parlamendi 27. novembri 2014. aasta resolutsioon laste alatoitumuse ja vaegtoitumuse kohta arenguriikides (2014/2853(RSP))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni, eriti selle artiklit 25, milles märgitakse, et õigus toidule on üks osa õigusest piisavale elatustasemele,

–  võttes arvesse majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti, eriti selle artiklit 11, milles tunnustatakse õigust küllaldasele elatustasemele, sealhulgas piisavale toitumusele, samuti põhilist õigust mitte kannatada nälga,

–  võttes arvesse majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti 2008. aastal vastu võetud fakultatiivprotokolli, milles tunnistatakse õigus toidule rahvusvaheliselt kohtujurisdiktsiooni alla kuuluvaks õiguseks,

–  võttes arvesse lapse õiguste konventsiooni, eriti selle artikli 24 lõike 2 punkti c ja artikli 27 lõiget 3,

–  võttes arvesse deklaratsiooni ülemaailmse toiduga kindlustatuse kohta, mis võeti vastu 1996. aastal Roomas ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) korraldatud ülemaailmsel toidualasel tippkohtumisel,

–  võttes arvesse FAO 2004. aastal vastu võetud suuniseid õiguse kohta toidule, milles antakse riikidele juhised selle kohta, kuidas täita kohustust tagada õigus toidule,

–  võttes arvesse aastatuhande arengueesmärke, eriti eesmärki nr 1 (kaotada 2015. aastaks äärmine vaesus ja nälg) ning eesmärki nr 4 (vähendada laste suremust),

–  võttes arvesse 2012. aastal vastu võetud toiduabi konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO põllumajandusteaduste ja -tehnoloogia arengu rahvusvahelise hindamise üldaruannet ja kokkuvõtvat aruannet(1), mis avaldati 2009. aastal,

–  võttes arvesse ÜRO Lastefondi (UNICEF) 2009. aasta aruannet lapsi puudutava toidunappuse kohta maailmas,

–  võttes arvesse õigusega toidule tegeleva ÜRO eriraportööri aruannet „Agroökoloogia ja õigus toidule”, mida tutvustati ÜRO inimõiguste nõukogu 8. märtsil 2011. aastal toimunud 16. istungjärgul,

–  võttes arvesse 2015. aastal Milanos toimuvat maailmanäitust „Meie planeedile toidu ja eluks vajaliku energia tagamine”,

–  võttes arvesse komisjoni 31. märtsi 2010. aasta teatist „Toiduvarustuskindluse parandamiseks antav humanitaarabi” (COM(2010)0126),

–  võttes arvesse komisjoni 31. märtsi 2010. aasta teatist „ELi poliitiline raamistik, millega toetatakse arenguriike toiduga kindlustatuse probleemide lahendamisel” (COM(2010)0127),

–  võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2012. aasta teatist „ELi lähenemisviis vastupanuvõimele: õppetunnid toidukriisidest” (COM(2012)0586),

–  võttes arvesse komisjoni 12. märtsi 2013. aasta teatist „Tõhusam välisabi emade ja laste toitumise parandamiseks: ELi poliitikaraamistik” (COM(2013)0141),

–  võttes arvesse oma 27. septembri 2011. aasta resolutsiooni ELi poliitilise raamistiku kohta, millega toetatakse arengumaid toiduga kindlustatuse probleemide lahendamisel(2),

–  võttes arvesse oma 11. detsembri 2013. aasta resolutsiooni ELi lähenemisviisi kohta vastupanuvõimele ja katastroofiohu vähendamisele arenguriikides ning toidukriiside õppetundide kohta(3),

–  võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust laste alatoitumuse kohta arengumaades (O-000083/2014 – B8‑0041/2014),

–  võttes arvesse arengukomisjoni resolutsiooni ettepanekut,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et peaaegu miljard inimest elab endiselt näljas, ning arvestades, et vähemalt 225 miljonit alla 5-aastast last maailmas kannatab ägeda või kroonilise alatoitumuse või lapse ja ema kroonilisest alatoitumusest tuleneva kasvupeetuse käes ning igal aastal sureb arenguriikides alatoitumuse tõttu hinnanguliselt 2,6 miljonit last;

B.  arvestades, et ülemaailmse varjatud nälja indeksi(4) kohaselt kannatab maailmas hinnanguliselt 2 miljardit inimest ja arenguriikides iga kolmas inimene oluliste vitamiinide ja mineraalide (mikrotoitainete) kroonilise puuduse käes, mida tuntakse nn varjatud näljana, mis suurendab oluliselt inimeste vastuvõtlikkust sünnikahjustustele, põletikele ja arenguhäiretele;

C.  arvestades, et Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel on alatoitumus ülekaalukalt suurim laste suremuse põhjustaja ning 35% alla 5-aastastest lastest haigestub just alatoitumuse tõttu;

D.  arvestades, et peaaegu 20 miljonit last kannatab ikka veel tõsise akuutse alatoitumuse all nii häda- kui ka tavaolukorras, ning arvestades, et vaid 10%-le neist on ravi kättesaadav;

E.  arvestades, et 5-aastaste ja nooremate laste toitumus sõltub suuresti nende emade toitumisest lapseootuse ja rinnaga toitmise ajal;

F.  arvestades, et alatoitumus põhjustab ka suremust ja tootlikkuse vähenemist ning pidurdab arenguriikides sotsiaal- ja majandusarengut;

G.  arvestades, et alatoitumuse üle elanud inimesed kannatavad tihtipeale terve elu füüsiliste ja kognitiivsete häirete all, mis piiravad nende õppimisvõimet ja tööturule sisenemist ning hoiavad neid kinni põlvkondi kestvas haiguse ja vaesuse nõiaringis;

H.  arvestades, et põllumajandustootmist ja seega ka toitumust mõjutava kliimamuutuse tõttu alatoidetud laste arv ilmselt kasvab;

I.  arvestades, et üks peamine nälja põhjus arenguriikides on ulatuslik vaesus linna- ja maapiirkondades, mida süvendab maapiirkonnast väljarändamine, kuna paljudele inimestele ei ole väikepõllumajandus reaalne elatise teenimise võimalus;

J.  arvestades, et 25 aastat pärast lapse õiguste konventsiooni vastuvõtmist ei ole mõned konventsiooniga liitunud riigid ikka veel suutnud luua keskkonda, kus lapsed saaksid piisavalt toitu;

K.  arvestades, et 1996. aastal toimunud maailma toidualasel tippkohtumisel kinnitasid riikide valitsused taas õigust toidule ning andsid lubaduse vähendada 2015. aastaks nälginud ja alatoitunud inimeste arvu poole võrra – 840 miljonilt 420 miljonile; arvestades, et nälginud ja alatoitunud inimeste, eriti laste arv on viimastel aastatel siiski kasvanud, peamiselt 2008. ja 2011. aasta toidukriiside tõttu;

L.  arvestades, et mitu rahvusvahelist õigusakti seovad õiguse toidule muude inimõigustega, sealhulgas õigus elada, õigus elatisele, tervisele, omandile, haridusele ja veele;

M.  arvestades, et kõikide inimeste õigus toidule ja heale toitumusele on aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks otsustava tähtsusega; arvestades, et toitumus on seotud enamiku või koguni kõikide aastatuhande arengueesmärkidega, mis on ka omavahel tihedalt seotud;

N.  arvestades, et rahvusvahelised organisatsioonid on korduvalt kinnitanud, et toiduaineid toodetakse piisavalt, et toita kogu maailma elanikkonda ning et seepärast on laste alatoitumus seotud pigem leibkondade toiduga kindlustamatuse ja vaesusega, tõrjutusega, ebapiisavate hooldus- ja toitmistavadega, leibkondade ebatervisliku elukeskkonnaga ja puudulike tervishoiuteenustega;

O.  arvestades, et õigus toidule ja täisväärtuslikule toitumisele on aluseks vastupidavate perekondade ja kogukondade ülesehitamisele ning nende suutlikkusele lühendada pikki taastumisperioode pärast hädaolukordi, mida iseloomustab katastroofide arvu ja ulatuse kasv;

P.  arvestades, et optimaalne toitumisseisund saavutatakse, kui lastele on kättesaadav soodsa hinnaga, mitmekesine ja toitainerikas toit, samuti asjakohane ema- ja lapsehoole, piisavad tervishoiuteenused ja terve elukeskkond, sealhulgas puhas vesi, kanalisatsioon ja hea hügieen;

1.  rõhutab, et lapse alatoitumusel on palju põhjuseid, millest enamik on inimeste tekitatud, mistõttu saaks neid ära hoida, sealhulgas ebatõhusad majandusstruktuurid, ressursside ebavõrdne jaotus ja/või jätkusuutmatu kasutamine, halvad valitsemistavad, liigne tuginemine üksikutele põllukultuuridele ja monokultuuride viljelemisele, naiste ja laste diskrimineerimine, puudulikest tervishoiusüsteemidest tulenevad terviseprobleemid, hariduse puudumine, eriti emadele suunatud hariduse puudumine;

2.  nõuab, et riigiasutused tagaksid kolm mõõdet, mis puudutavad õigust toidule ja täisväärtuslikku toitumist: kättesaadavus, mis tähendab kas võimalust toita end otse tootmismaa abil või muudest looduslikest allikatest, või hästitoimivaid jaotuse, töötlemise ja turustamise süsteeme; kättesaadavus, mis tähendab, et toidu kättesaadavus on tagatud nii majanduslikult kui ka füüsiliselt; ning sobivus, mis tähendab, et toit peab olema ohutu ja vastama iga inimese toitumisvajadustele, võttes arvesse inimese vanust, elamistingimusi, tervist, tööd, sugu, kultuuri ja religiooni;

3.  rõhutab, et olelusringi perspektiivist on kõige tähtsam aeg laste toitumisvajaduste rahuldamiseks esimesed 1000 elupäeva, sealhulgas rasedusaeg, kuna lastel on siis kiire kasvu ja arengu tagamiseks suurem toitainevajadus, lapsed on vastuvõtlikumad nakkustele ning sõltuvad toitumise, hoolitsuse ja suhtluse osas täielikult teistest inimestest;

4.  kinnitab veel kord, et laste ja emade alatoitumusega tegelemine nõuab ühtset lähenemisviisi ja koordineeritud meetmeid mitmes alatoitumust mõjutavas sektoris, nagu tervishoid, haridus, põllumajandus, vesi, juurdepääs energiale ja kanalisatsioon, ning kõigi sidusrühmade vastutustundlikku osalust, ning palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta vastu ühtsed pikaajalised arengustrateegiad ning teha jõupingutusi alatoitumuse vähendamiseks, sealhulgas hädaolukordade ja humanitaarsekkumise puhul;

5.  kutsub ELi üles suurendama arenguabikavades jätkusuutliku põllumajanduse toetusi eelkõige kohalikuks tarbimiseks tootvatele väikepõllumajandustootjatele, talunikele ja keskmise suurusega põllumajandusettevõtetele ning investeerima riiklikesse osaluskavadesse, mida tuleks rakendada kohalikul tasandil koostöös põllumajandustootjate ja nende esindajatega, kohalike ja piirkondlike ametiasutustega ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega;

6.  kiidab heaks viimastel aastatel tehtud edusammud võitluses laste alatoitumuse vastu, mis nähtuvad aastatuhande 1. arengueesmärgi saavutamise näitajatest; on siiski seisukohal, et alatoitumuse all kannatavate või selle tõttu surevate laste arv on jätkuvalt lubamatult suur ning see hoiab alal vaesuse ja nälja nõiaringi;

7.  rõhutab seepärast, et võitlus laste alatoitumusega ning üldise juurdepääsu tagamine piisavale täisväärtuslikule toidule peaks nälja kaotamise eesmärgi raames jääma üheks 2015. aasta järgse tegevuskava esmatähtsaks eesmärgiks koos konkreetse nõudmisega kaotada 2030. aastaks kõik alatoitumuse vormid ning saavutada 2025. aastaks rahvusvahelisel tasandil kokkulepitud eesmärgid seoses alla 5-aastaste laste kängumise ja kurtumusega;

8.  on seisukohal, et põllumajandusele eraldatavate vahendite vähendamine 10. Euroopa Arengufondi (EAF) raames võrreldes 9. EAFiga oli viga; manitseb seepärast nõukogu selle üle järele mõtlema ja kõrvaldama puudused 11. EAFiga;

9.  rõhutab poliitilise tahte olulisust alatoitumusega võitlemisel; tervitab ÜRO alalise toitumiskomitee (UNSCN) välja töötatud toitumise parandamise algatust (SUN), mille eesmärk on kiirendada toitumise parandamist, eriti raskelt koormatud riikides, tehes seda mitmesuguste huvirühmade, sh ÜRO ametite abil, kelle vastutusalasse kuulub toitumine; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles rakendama SUNi algatuses esitatud põhimõtteid; nõuab tungivalt, et komisjon julgustaks ja korraldaks SUNi algatuses kodanikuühiskonna ja rohujuure tasandi organisatsioonide osalust, kuna neil on otsesed sidemed väikepõllumajandustootjate ja nende peredega;

10.  kiidab heaks komisjoni otsuse investeerida ajavahemikul 2014–2020 3,5 miljardit eurot toitumuse parandamiseks mõnedes maailma vaeseimates riikides ja kutsub komisjoni üles suurendama oma kohustusi toitumisalase abi andmisel, et saavutada oma eesmärk vähendada alla viieaastaste kängu jäänud laste arvu 2025. aastaks seitsme miljoni võrra;

11.  rõhutab, et naistel on elutähtis roll laste toitumuse ja toiduga kindlustatuse puhul, kuna nad toidavad lapsi rinnaga, toodavad, ostavad, valmistavad ja jagavad perele süüa, hoolitsevad laste ja haigete eest ning tagavad nõuetekohase hügieeni; juhib tähelepanu asjaolule, et kuigi 60% kroonilisest näljast puudutab naisi ja tütarlapsi, toodavad just naised arenguriikides 60–80% toidust;

12.  rõhutab asjaolu, et naised, kelle kanda on ligikaudu 80% Aafrika põllumajandustegevusest, omavad ametlikult kõigest 2% maast; juhib veel tähelepanu asjaolule, et hiljutised programmid Indias, Keenias, Hondurases, Ghanas, Nicaraguas ja Nepalis näitavad, et leibkonnad, mille pea on naine, on võrreldes meeste juhitud leibkondadega toiduga paremini kindlustatud, neil on parem tervishoid ja nad keskenduvad rohkem haridusele;

13.  rõhutab, et naise haridustaseme ja tema pere toitumisalase seisundi vahel on tugev seos; nõuab seega, et kõrvaldataks soolised tõkked hariduse ja kirjaoskuse omandamisele, et anda naistele parem juurdepääs haridusele;

14.  nõuab seepärast soolise mõõtme arvesse võtmist ja naiste mõjuvõimu suurendamist kõikides poliitilistes meetmetes laste alatoitumuse vastu võitlemiseks;

15.  rõhutab, et rasedate naiste alatoitumusel on vastsündinutele hävitav mõju ja see kahjustab lapse tulevast arengut tõenäoliselt pöördumatult; nõuab seega, et erilist tähelepanu pöörataks naiste tervise ja õiguste kaitsele ning toitumisalase koolituse lisamisele tütarlaste haridusprogrammidesse ja kooli õppekavadesse;

16.  kinnitab uuesti, kui oluline on kirjaoskus võimsa vahendina vaesusevastases võitluses ja majandusarengu tõhustamises; rõhutab seepärast, kui oluline on toetada tütarlaste haridust, kuna tütarlastesse investeerimine parandab nii nende endi kui ka nende tulevaste laste võimalusi elada tervemat ja tulemuslikumat elu;

17.  rõhutab, et laste alatoitumus esineb peamiselt arenguriikides, kus see puudutab nii maa- kui ka linnaelanikke; on seepärast seisukohal, et üks peamisi võimalusi laste nälgimise kaotamiseks peitub põllumajanduspoliitikas ja reformides, mis võimaldaksid põllumajanduslikel väiketootjatel toota tõhusamalt ja jätkusuutlikumalt, et varustada ennast ja oma peret piisava toiduga;

18.  rõhutab, et kui laste alatoitumuse probleemi ei suudeta arengukoostöö ja humanitaarsekkumiste raames õigeaegselt lahendada, ohustab see tõenäoliselt kogu inimarengut, kahjustab riiklikke haridusprogramme, koormab riiklikke tervishoiukulusid ja pidurdab arenguriikide sotsiaalmajanduslikku arengut, põhjustades majanduslikku kahju, mida on hinnatud 2–8 %-ni nende riikide SKPst;

19.  tuletab meelde, et mikrotoitainete vaegusel, mis põhjustab ligikaudu 7% haigustest maailmas, on tõsised tagajärjed imikute ja väikelaste füüsilisele ja kognitiivsele arengule; juhib tähelepanu asjaolule, et 20 varjatud nälja kõrgeima indeksiga riigis (18 neist on Sahara-tagused riigid ning kaks – India ja Afganistan – asuvad Aasias) on eelkooliealiste laste seas laialt levinud kängumine, rauapuudusest tingitud aneemia ja A-vitamiini puudus;

20.  juhib tähelepanu asjaolule, et laste alatoitumus ei tulene üksnes toidunappusest ja infrastruktuuride puudusest, vaid ka probleemidest toidu jagamisel ja ebapiisavast juurdepääsust toidule ning ostujõu puudumisest eelkõige toidu kõrge hinna tõttu, mida veelgi halvendab kaupadega spekuleerimine; märgib, et ostujõu puudumine mõjutab eelkõige linnas elavaid vaeseid, kes ei saa ise omale toitu toota; rõhutab sellega seoses, kui oluline on väikepõllumajandustootjate ja traditsiooniliste põllumajandustavade kaitsmine;

21.  palub komisjonil kaasata 2015. aasta maailmanäitusel osalevad liikmesriigid ühise algatuse käivitamisse, tuginedes teemale „Meie planeedile toidu ja eluks vajaliku energia tagamineˮ, eesmärgiga tagada kohustuste võtmine ja siduvate eesmärkide seadmine nälja ja alatoitumuse vastu võitlemiseks koos mitmekesiste strateegiatega valdkondades, mis ulatuvad põllumajandusest koostööni;

22.  tunnistab, et laste ja emade toitumise ning üldise toiduga kindlustatuse parandamiseks on vaja mitmeid poliitikavaldkondi ja –sektoreid puudutavaid tõhusaid ja koordineeritud meetmeid, sealhulgas tõhusat ja jätkusuutlikku maaeluarengut, vee- ja maakasutuspoliitikat, asjaomaseid tervishoiu-, puhta vee ja kanalisatsiooniteenuseid, asjaomast ema- ja lapsehoolet, mereelu ja muude ökosüsteemide ning bioloogilise mitmekesisuse kaitsmist, metsade hävitamise takistamist ning kliimamuutuste leevendamist, kohandumist ja katastroofiriskide vähendamist, säästvat tootmist ja tarbimist, jätkusuutlikku ja kindlat juurdepääsu energiale, kaubandust, kalandust, sotsiaalset kaasatust ning inimväärseid töökohtasid;

23.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tähtsustama toitumise, toiduohutuse ja jätkusuutliku põllumajanduse küsimusi kõigis arengupoliitika põhimõtetes, eesmärgiga kaitsta ja edendada toitumist ning tagada terviklik lähenemisviis nii kohalikul kui ka ülemaailmsel tasandil; palub, et nõukogu ja komisjon seaksid toitumuse oma arengukoostöö rahastamisvahendites prioriteetseks arengueesmärgiks, eelkõige 11. EAFis ja uues arengukoostöö rahastamisvahendis (DCI);

24.  rõhutab, et tulemuslikkuse huvides peaksid arengu- ja hädaabiprogrammid olema tihedalt seotud, et toidukriise prognoosida ja ära hoida, aidata vähendada tekkinud kahju ja lihtsustada normaalse olukorra taastamist;

25.  kutsub arenguriikide valitsusi üles looma soodsat keskkonda laste toitumuse parandamiseks, parandades oma poliitikat, kooskõlastades riiklikke toitumuskavasid ja - strateegiaid ning doonorprogramme, muutes paremaks valitsemist ja suurendades vastutust oma kodanike ees; julgustab arenguriike muutma oma eelarvet läbipaistvamaks, näiteks eelarvekontrolli abil, et saada parem ülevaade alatoitumuse probleemiga tegelevate projektide hulgast ja kvaliteedist;

26.  rõhutab vajadust paremate ja koordineeritud andmete järele alatoitumuse ja mikrotoitainete vaeguse valdkonnas, et aidata paremini kaasa sekkumisprogrammidele ja pakkuda asjaomastele riikidele sihipärast ja teadlikku tuge;

27.  palub, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid kasutusele pikaajalised rahalised investeeringud ja ressursid toitumise parandamiseks koos selliste osalejatega nagu ÜRO ametid, G8/G20, tärkava turumajandusega riigid, rahvusvahelised ja valitsusvälised organisatsioonid, akadeemilised asutused, kodanikuühiskonna organisatsioonid ja erasektor, ning kuulutaksid toitumuse innovatiivse rahastamise prioriteediks;

28.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning ÜRO alalisele toitumiskomiteele (UNSCN).

(1) http://www.unep.org/dewa/Assessments/Ecosystems/IAASTD/tabid/105853/Default.aspx
(2) ELT C 56 E, 26.2.2013, lk 75.
(3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0578.
(4) Global Hidden Hunger Indices and Maps: An Advocacy Tool for Action.

Õigusalane teave