Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2014/2918(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B8-0350/2014

Esitatud tekstid :

B8-0350/2014

Arutelud :

Hääletused :

PV 17/12/2014 - 10.21
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2014)0102

Vastuvõetud tekstid
PDF 133kWORD 57k
Kolmapäev, 17. detsember 2014 - Strasbourg Lõplik väljaanne
ELi sisejulgeoleku strateegia uuendamine
P8_TA(2014)0102B8-0350/2014

Euroopa Parlamendi 17. detsembri 2014. aasta resolutsioon ELi sisejulgeoleku strateegia uuendamise kohta (2014/2918(RSP))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 3, 6, 7 ja 21 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 4, 16, 20, 67, 68, 70, 71, 72, 75, 82, 83, 84, 85, 86, 87 ja 88,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eelkõige selle artikleid 6, 7 ja 8, artikli 10 lõiget 1 ja artikleid 11, 12, 21, 47–50, 52 ja 53,

–  võttes arvesse komisjoni 20. juuni 2014. aasta teatist „ELi sisejulgeoleku strateegia (2010–2014) rakendamise lõpparuanne” (COM(2014)0365),

–  võttes arvesse Europoli 2014. aasta aruannet terrorismi olukorra ja suundumuste kohta ELis (TE-SAT),

–  võttes arvesse Europoli 2014. aasta ohtude hinnangut internetipõhise organiseeritud kuritegevuse kohta (iOCTA),

–  võttes arvesse Europoli 2013. aasta hinnangut raske ja organiseeritud kuritegevuse põhjustatud ohtude kohta ELis (SOCTA),

–  võttes arvesse artikli 29 alusel asutatud andmekaitse töörühma arvamust nr 01/2014 vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtete ja andmekaitse kohaldamise kohta õiguskaitsesektoris,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 24. septembri 2014. aasta resolutsiooni nr 2178 (2014), milles käsitletakse terrorirünnakutest rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule tulenevaid ohte,

–  võttes arvesse oma 2. aprilli 2014. aasta resolutsiooni Stockholmi programmi vahehindamise kohta(1),

–  võttes arvesse oma 12. märtsi 2014. aasta resolutsiooni USA Riikliku Julgeolekuagentuuri jälgimisprogrammi ja ELi liikmesriikide jälgimisasutuste ning nende mõju kohta ELi kodanike põhiõigustele(2),

–  võttes arvesse oma 27. veebruari 2014. aasta resolutsiooni põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus (2012)(3),

–  võttes arvesse oma 12. septembri 2013. aasta resolutsiooni ELi sisejulgeoleku strateegia rakendamise teise aruande kohta(4),

–  võttes arvesse ELi sisejulgeoleku strateegiat, mille nõukogu võttis vastu 25. veebruaril 2010. aastal,

–  võttes arvesse küsimusi nõukogule ja komisjonile ELi sisejulgeoleku strateegia uuendamise kohta (O-000089/2014 – B8-0044/2014 ja O-000090/2014 – B8-0045/2014),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et Lissaboni lepinguga pandi alus ELi julgeolekupoliitika väljatöötamisele, julgeolekupoliitikat teostavad EL ja liikmesriigid tihedas koostöös, see poliitika põhineb õigusriigi põhimõttel, põhiõiguste austamisel ja solidaarsusel ning selle üle teostakse demokraatlikku järelevalvet Euroopa ja liikmesriikide tasandil, järgides samal ajal subsidiaarsuse põhimõtet; arvestades, et Lissaboni lepingu jõustumisega sai Euroopa Parlamendist julgeolekupoliitika alal täieõiguslik toimija demokraatliku kontrolli tagamisel, mis annab talle õiguse osaleda aktiivselt selle valdkonna prioriteetide kindlaksmääramisel ning teha koostööd kõigi asjaomaste toimijatega ELi ja riiklikul tasandil, et töötada välja kõikehõlmav, sihipärane ja tõhus ELi julgeolekupoliitika;

B.  arvestades, et julgeolekuolukord Euroopas on viimastel aastatel järsult muutunud, kuna ELi vahetus naabruses on käimas uued konfliktid ja murrangulised sündmused, kiiresti areneb uus tehnoloogia ning kasvav radikaliseerumine põhjustab vägivalda ja terrorismi; arvestades, et paljud tänased julgeolekuprobleemid on oma olemuselt piiriülesed ja valdkondadevahelised, mistõttu liikmesriigid üksi ei suuda neid edukalt lahendada ja vaja on Euroopa ühist lähenemisviisi;

C.  arvestades, et ELil ja liikmesriikidel lasub ühine vastutus tagada Euroopa kodanike turvalisus ja vabadus; arvestades, et vabadus, turvalisus ja õigus on eesmärgid, mida tuleb järgida samaaegselt, ning arvestades, et vabaduse ja õiguse saavutamiseks peavad julgeolekumeetmed olema seepärast alati tõenduspõhised, kooskõlas vajalikkuse, proportsionaalsuse ja põhiõiguste austamise põhimõtetega ning tuginema nõuetekohasele demokraatlikule järelevalvele ja vastutusele;

D.  arvestades, et erilist tähelepanu tuleks pöörata kõigi kuriteoohvrite abistamisele ja kaitsele kogu ELis;

E.  arvestades, et sisejulgeoleku strateegia aastateks 2010–2014 on läbi saamas ning ettevalmistamisel on uus sisejulgeoleku strateegia aastateks 2015–2019;

1.  väljendab heameelt selle üle, et valmistatakse ette uut sisejulgeoleku strateegiat järgmiseks neljaks aastaks; juhib tähelepanu asjaolule, et alates praegu rakendatava sisejulgeoleku strateegia kehtestamisest on esile kerkinud uued julgeolekuohud, samal ajal kui senised julgeolekuohud nõuavad teistsugust poliitilist lähenemisviisi; kordab samas, et Lissaboni lepingu jõustumisega integreeriti ELi põhiõiguste harta liidu õigusse; on seetõttu veendunud, et kehtivat sisejulgeoleku strateegiat tuleks põhjalikult hinnata, ajakohastada ja uuendada;

2.  on veendunud, et tõhusa sisejulgeoleku strateegia oluliseks eeltingimuseks on aktuaalsete julgeolekuohtude põhjalik analüüs, mille Europol peab läbi viima tihedas koostöös teiste asjaomaste ELi organite ja liikmesriikidega;

3.  peab kahetsusväärseks, et komisjoni teatis ei sisalda praeguste vahendite ülevaatust ega seniste puudujääkide asjakohast hindamist; kutsub komisjoni üles tegema viivitamata taolise ülevaatuse ja keskendama oma pingutused sellele, et nõuetekohaselt rakendada ja paremini kasutada kehtivaid õigusakte ja vahendeid, enne kui tehakse ettepanek uute loomiseks; konkreetsemalt kutsub nõukogu üles koostöös komisjoniga andma põhjaliku hinnangu sellele, kuidas on rakendatud meetmeid, mis on sisejulgeoleku valdkonnas vastu võetud enne Lissaboni lepingu jõustumist, kasutades selleks ELi toimimise lepingu artiklis 70 ettenähtud menetlust;

4.  nõuab, et uus sisejulgeoleku strateegia oleks tulevikku suunatud ja strateegiline, aga ka kergesti kohaldatav muutuvatele olukordadele ning keskenduks mitte ainult praegustele, vaid ka tekkivatele julgeolekuohtudele ning et selles lähtutaks integreeritud, põhjalikust ja terviklikust lähenemisviisist sellistele esmatähtsatele valdkondadele nagu küberjulgeolek, inimkaubandus ja terrorismivastane võitlus ning sellistele omavahel seotud küsimustele nagu organiseeritud kuritegevus, rahapesu ja korruptsioon;

5.  täheldab murelikult, et kiiresti on kasvamas nende ELi kodanike arv, kes sõidavad konfliktipiirkondadesse, et ühineda terroriorganisatsioonidega, ja naasevad seejärel ELi territooriumile, kujutades endast uut tüüpi ohtu ELi sisejulgeolekule; kavatseb sellele murettekitavale suundumusele astuda vastu mitmemõõtmelise lähenemisviisiga, mis hõlmab järgmist: (i) põhjalik tegelemine algpõhjustega, nagu radikaliseerumine, sallimatus ja diskrimineerimine, edendades sel eesmärgil poliitilist ja usulist sallivust, arendades sotsiaalset ühtekuuluvust ja kaasatust ning hõlbustades taasintegreerumist; (ii) vajadus analüüsida ja vastustada kihutustööd, millega õhutatakse osa võtma äärmuslusest kantud terroriaktidest ja inimesi ära sõitma, et ühineda terroriorganisatsioonidega; (iii) vajadus asjakohase õigusraamistiku alusel ära hoida ja takistada värbamist ja konfliktist osavõttu, sh välisvõitlejate tegelikku sõitmist konfliktipiirkondadesse; (iv) vajadus ära lõigata rahaline toetus terroriorganisatsioonidele ja nendega ühineda soovivatele isikutele ning (v) vajaduse korral näha ette kohtu alla andmine;

6.  juhib tähelepanu asjaolule, et julgeolekuohud on muutunud mitmekesisemaks, rahvusvahelisemaks, komplekssemaks ja asümmeetrilisemaks, mis nõuab tihedamat piiriülest ja ametitevahelist koostööd; nõuab tõhusamat liikmesriikidevahelist operatiivkoostööd, mille käigus kasutatakse rohkem ära olemasolevaid väärtuslikke vahendeid, nagu ühised uurimisrühmad, ning jagatakse kiiremini ja tõhusamalt asjakohaseid andmeid ja teavet, mille suhtes tuleb kohaldada nõuetekohast andmekaitset ja eraelu puutumatuse kaitsemeetmeid; rõhutab siinkohal, kui oluline on esildatud andmekaitsedirektiivi kiire vastuvõtmine, et kehtestada ulatuslik õigusraamistik andmevahetuseks õiguskaitse valdkonnas; märgib, et liikmesriikidevahelise operatiivkoostöö veelgi paremaks edendamiseks on vaja usaldust suurendavaid lisameetmeid; toetab seetõttu liikmesriikide erialaspetsialistidele mõeldud Euroopa koolitus- ja vahetusprogrammide tõhustamist, et edendada Euroopa õiguskaitsekultuuri;

7.  tuletab Euroopa Ülemkogule meelde, et ta on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 222 kohaselt kohustatud ELi ähvardavaid ohtusid regulaarselt hindama, ning palub komisjonil koondada praegused killustatud ja kitsamalt piiritletud ELi ja liikmesriikide ohu- ja riskihinnangud ning esitada nende põhjal konkreetsed ettepanekud selle kohta, kuidas oleks seda kohutust kõige parem täita;

8.  nõuab õige tasakaalu otsimist ennetuspoliitika ja survemeetmete vahel, et kaitsta vabadust, turvalisust ja õigust; rõhutab, et julgeolekumeetmeid tuleks alati rakendada kooskõlas õigusriigi põhimõtete ja põhiõiguste kaitsega; kutsub seepärast komisjoni üles võtma uue sisejulgeoleku strateegia väljatöötamisel ja rakendamisel nõuetekohaselt arvesse Euroopa Kohtu hiljutist otsust, mis käsitleb andmete säilitamise direktiivi ja milles nõutakse, et kõik vahendid peavad vastama proportsionaalsuse, vajalikkuse ja õiguspärasuse põhimõtetele ning hõlmama asjakohaseid kaitsemeetmeid vastutuse ja õiguskaitse vallas;

9.  peab kahetsusväärseks, et sisejulgeoleku strateegial puudub endiselt nõuetekohane õigusmõõde; tuletab meelde, et Stockholmi programmi kohaselt tuleb vastastikust usaldust suurendada, kujundades järk-järgult välja õigussüsteemide ja -tavade mitmekesisusel põhineva Euroopa õiguskultuuri, kasutades selleks Euroopa koostööd ja õigusakte selles valdkonnas ning eelkõige arendades edasi õigusalast koostööd kriminaalasjades;

10.  juhib tähelepanu asjaolule, et uue sisejulgeoleku strateegia nõuetekohane rakendamine on ülioluline ja vaja on ülesannete selget jaotust ELi ja riikliku tasandi vahel ning et Euroopa Parlament ja riikide parlamendid peavad osalema järelevalveprotsessis; kavatseb seetõttu teha tihedas koostöös riikide parlamentidega korrapärast järelevalvet sisejulgeoleku strateegia nõuetekohase rakendamise üle;

11.  rõhutab, et julgeoleku sise- ja välisaspektide vahel peab valitsema sidusus; on veendunud, et täielikus kooskõlas ELi lepingu artiklites 2, 3, 6 ja 21 sätestatud põhimõtetega tuleks suurendada sünergiat ühise välis- ja julgeolekupoliitika ning justiits- ja siseküsimuste vahendite vahel, mis hõlmaks ka andmevahetust ning kolmandate riikidega tehtavat politsei- ja õiguskoostööd, kasutades selleks eelkõige vastastikuse õigusabi lepinguid; rõhutab siinkohal, et kõik asjaomased toimijad, kaasa arvatud ELi terrorismivastase võitluse koordinaator ja ELi inimkaubandusevastase võitluse koordinaator, peaksid tegema tihedat koostööd, võttes arvesse sise- ja välisaspekte;

12.  rõhutab, et vaja on ette näha piisavad rahalised vahendid, millega nõuetekohaselt rakendada sisejulgeoleku strateegias kindlaks määratud meetmed ning eelkõige tagada selliste ELi ametite nagu Europol ja Eurojust piisav varustatus, et nad saaksid neile määratud ülesandeid täita; tõdeb antud teema puhul teadusuuringute ja innovatsiooni olulist rolli, et arendada vahendeid, mis aitaksid võidelda terrorismi ning raske ja organiseeritud kuritegevuse vastu;

13.  juhib tähelepanu asjaolule, et praktikas mõjutab sisejulgeoleku strateegia ka prioriteetide seadmist ELi ametite tegevuses ning ELi rahaliste vahendite eraldamises justiits- ja siseküsimuste valdkonnale, kus parlament on kaasseadusandja; nõuab seetõttu tungivalt, et nõukogu võtaks enne uue strateegia vastuvõtmist nõuetekohaselt arvesse parlamendi panust uue sisejulgeoleku strateegia väljatöötamisse;

14.  kavatseb põhjalikumalt välja töötada oma seisukoha prioriteetide ja meetmete kohta sisejulgeoleku vallas, lähtudes sealhulgas ka oodatavast komisjoni teatisest uue sisejulgeoleku strateegia kohta, ning pidada Lissaboni lepingu vaimus selles küsimuses tulemuslikku dialoogi nõukogu ja komisjoniga;

15.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile ja nõukogule ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0276.
(2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0230.
(3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0173.
(4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0384.

Õigusalane teave