Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Neljapäev, 27. november 2014 - StrasbourgLõplik väljaanne
Pakistani pühaduseteotust käsitlevad seadused
 Serbia: sõjakuritegudes süüdistatava Šešelj juhtum
 Iraak: naiste röövimine ja väärkohtlemine
 Delegeeritud aktile vastuväidete mitteesitamine: osamaksude osamaksetena tasumise ajutine süsteem, et katta ühtse kriisilahendusnõukogu algetapi halduskulud
 Viivitused 2014.-2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika käivitamisel
 Komisjoni mõjuhindamise suunised
 ÜRO lapse õiguste konventsiooni 25. aastapäev
 Digitaalne ühtne turg
 Laste alatoitumus arengumaades

Pakistani pühaduseteotust käsitlevad seadused
PDF 140kWORD 61k
Euroopa Parlamendi 27. novembri 2014. aasta resolutsioon Pakistani ja pühaduseteotust käsitlevate seaduste kohta (2014/2969(RSP))
P8_TA(2014)0064RC-B8-0289/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Pakistani kohta,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklit 18 ning 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 18,

–  võttes arvesse 1981. aasta ÜRO deklaratsiooni igasuguse usul ja veendumustel põhineva sallimatuse ja diskrimineerimise kaotamise kohta,

–  võttes arvesse ÜRO usu- ja veendumusvabaduse eriraportööri aruandeid,

–  võttes arvesse kohtunike ja advokaatide sõltumatusega tegeleva ÜRO eriraportööri Gabriela Knauli 4. aprilli 2013. aasta aruannet, mis on koostatud pärast tema 19.–29. mail 2012. aastal toimunud lähetust Pakistani,

–  võttes arvesse oma 11. detsembri 2013. aasta resolutsiooni aastaaruande kohta inimõiguste ja demokraatia olukorrast maailmas 2012. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas(1), milles mõistetakse hukka kristlaste ja teiste usuvähemuste tagakiusamine,

–  võttes arvesse ELi suuniseid usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse kohta(2),

–  võttes arvesse ELi ja Pakistani 2012. aasta märtsis avaldatud viieaastast tegevuskava, mille prioriteedid on näiteks hea valitsemistava ja inimõigustealane dialoog, ning sellega tihedalt seotud ELi ja Pakistani teist strateegilist dialoogi, mis toimus 25. märtsil 2014,

–  võttes arvesse nõukogu 11. märtsi 2013. aasta järeldusi Pakistani kohta(3), milles kinnitatakse ELi ootusi inimõiguste edendamise ja järgimise osas ning mõistetakse hukka igasugune, sealhulgas usuvähemuste vastane vägivald,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse kõneisiku 18. oktoobri 2014. aasta avaldust Lahore kõrgema kohtu otsuse kohta jätta jõusse Asia Bibi süüdimõistev kohtuotsus Pakistanis,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Pakistani delegatsiooni 29. oktoobril 2014. aastal avaldatud pressiteadet seoses ELi inimõiguste eriesindaja 26.–29. oktoobril 2014. aastal toimunud visiidiga Pakistani,

–  võttes arvesse oma 12. märtsi 2014. aasta resolutsiooni Pakistani piirkondliku rolli ja poliitiliste suhete kohta ELiga(4),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et Punjabist pärit naiskristlane Asia Bibi vahistati 2009. aastal ja mõisteti 2010. aastal surma pühaduseteotuse eest vastavalt Pakistani karistusseadustiku jaotisele 295-C; arvestades, et 16. oktoobril 2014 jättis Lahore kõrgem kohus Asia Bibi apellatsioonikaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse jõusse; arvestades, et 24. novembril 2014. aastal esitas süüdistatav apellatsioonikaebuse ülemkohtule, kus menetlus võib võtta aastaid; arvestades, et Pakistani president võib armuandmisega tühistada Lahore kõrgema kohtu otsuse ja anda Asia Bibile amnestiat;

B.  arvestades, et 7. novembril 2014. aastal peksis rahvahulk kristlastest abielupaari Shama Bibi ja Shahbaz Masihi, keda süüdistati koraani lehekülgede põletamist Pakistani idaosas; arvestades, et nad põletati telliseahjus, kusjuures mõnedel andmetel olid nad enne ahju viskamist veel elus;

C.  arvestades, et Pakistani kodanike suhtes on tehtud arvukaid surmaotsuseid pühaduseteotust käsitlevate seaduste rikkumise eest, näiteks kristlane Sawan Masih olevat jutuajamise käigus väidetavalt solvanud prohvet Muhammedi ning kristlastest abielupaar Shafqat Emmanuel ja Shagufta Kausar olevat tekstisõnumis väidetavalt prohvetit solvanud;

D.  arvestades, et inimõiguste aktivist ja advokaat Rashid Rehman mõrvati 7. mail 2014. aastal; arvestades, et mõned nädalad enne seda ähvardati Rehmani, sest ta kaitses õppejõudu, kellele esitati süüdistus pühaduseteotust käsitleva Pakistani seaduse alusel;

E.  arvestades, et 2014. aasta oktoobris vangistati Pakistanis pühaduseteotuse eest Pakistani päritolu Ühendkuningriigi kodanik Mohammad Asgar, ehkki tal oli Ühendkuningriigis diagnoositud vaimuhaigus, ning vangivalvur tulistas ja haavas teda; arvestades, et tema ründaja vahistati ja provintsi ametivõimud esitasid talle süüdistuse tapmiskatse eest ning veel kaheksa vangivalvuri ametiülesannete täitmine on peatatud;

F.  arvestades, et 5. novembril 2014 tappis 45aastase šiiidi Tufail Haideri teda üle kuulanud politseinik, kes hiljem väitis, et Tufail Haider oli teinud prohvet Muhammedi kaaslaste kohta halvustavaid märkusi;

G.  arvestades, et 1987. aastast kuni 2014. aasta oktoobrini on registreeritud andmetel Pakistanis süüdistatud pühaduseteotuses kokku 1438 inimest, neist 633 on moslemid, 494 Ahmadi moslemid, 187 kristlased ja 21 hindud; arvestades, et alates 1990. aastast on massivägivallas tapetud vähemalt 60 inimest pühaduseteotusega seotud asjaoludel;

H.  arvestades, et mitukümmend inimest, kelle hulgas on moslemeid, hindusid, kristlasi ja teiste uskude esindajaid, on praegu vangis süüdistatuna pühaduseteotuses; arvestades, et seni ei ole ühtegi pühaduseteotuse eest mõistetud surmanuhtlust täide viidud, kuid massivägivallas on tapetud nii mõnedki süüdistatud; arvestades, et teatavad usujuhid survestavad väga tugevalt Pakistani kohtusüsteemi, et nad jätaksid jõusse ja viiksid täide surmamõistvad otsused, mille on tavaliselt teinud alama astme kohtud; arvestades, et kohtumenetlused võtavad sageli aastaid ja sellel on hävitav mõju Pakistani kodanikele, nende peredele ja kogukondadele;

I.  arvestades, et Pakistani pühaduseteotuse seaduste tõttu on usuvähemustel ohtlik ennast vabalt väljendada või usulist tegevust avalikult praktiseerida; arvestades, et nimetatud seaduste laialdane kuritarvitamine on hästi dokumenteeritud; arvestades, et usukogukondade kaitsmise asemel on Pakistani ühiskonnas süvenenud hirmuõhkkond; arvestades, et kõik katsed reformida seadusi või nende kohaldamist on alla surutud ähvarduste ja mõrvadega; arvestades, et katsed neid küsimusi arutada elektroonilises või tavameedias lõpevad sageli ähvarduste ja ahistamisega, millesse on kaasatud ka valitsus;

J.  arvestades, et Pakistanil on tähtis roll Lõuna-Aasia stabiilsuse suurendamisel ja seepärast oleks ootuspärane, et ta inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete tugevdamisel eeskuju annaks;

K.  arvestades, et hiljuti ratifitseeris Pakistan üheksast kõige olulisemast rahvusvahelisest inimõiguste kokkuleppest seitse, sealhulgas kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ning ÜRO piinamise ja muu julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise vastase konventsiooni, milles on arvukalt õigusemõistmist, õigust õiglasele kohtumõistmisele, võrdsust seaduse ees ja diskrimineerimise keeldu käsitlevaid sätteid;

L.  arvestades, et ÜRO inimõigusmehhanismide vahendusel on kutsutud Pakistani üles pühaduseteotuse seadusi kehtetuks tunnistama või vähemalt rakendama viivitamata kaitsemeetmeid, et seaduste kuritarvitamine ei võimaldaks kodanikke, tihtipeale vähemuste esindajaid, ohvriks tuua;

M.  arvestades, et EL ja Pakistan on süvendanud ja laiendanud kahepoolseid suhteid, mille näiteks on 2012. aasta veebruaris käivitatud viieaastane tegevuskava ning 2014. aasta märtsis toimunud teine ELi ja Pakistani vaheline strateegiline dialoog; arvestades, et ELi ja Pakistani viieaastase tegevuskava eesmärk on luua strateegilised suhted ja tugevdada partnerlust rahu ja arengu tagamiseks ühistele väärtustele ja põhimõtetele tuginedes;

N.  arvestades, et Pakistan liitus GSP+ kavaga esimest korda 1. jaanuaril 2014; arvestades, et see kava peaks olema oluline stiimul põhiliste inim- ja tööõiguste ning keskkonnaalaste ja hea valitsustava põhimõtete järgimiseks;

1.  tunneb sügavat muret ja kurbust Lahore kõrgema kohtu 16. oktoobri 2014. aasta otsuse pärast, millega kinnitati Asia Bibile pühaduseteotuse eest mõistetud surmanuhtlust; kutsub ülemkohut alustama kiiresti ja viivitamata selle juhtumi menetlemist ja tuginema otsuse tegemisel õigusriigi põhimõtetele ning inimõiguste täielikule järgimisele;

2.  kutsub Pakistani kohtuid vaatama kiiresti läbi Sawan Masihile, Mohammad Asgarile ning Shafqat Emmanuelile ja tema naisele Shagufta Kausarile mõistetud surmanuhtlused, samuti kõigi teiste pühaduseteotuse seaduste väidetava rikkumise eest surmamõistetud kodanike juhtumid;

3.  mõistab kindlalt hukka Shama Bibi ja Shahbaz Masihi mõrvamise ning avaldab kaastunnet nende perekondadele, aga ka teiste Pakistani pühaduseteotust käsitlevate seaduste tagajärjel tapetud süütute ohvrite peredele; nõuab nende tegude toimepanijate vastutusele võtmist; võtab teadmiseks Punjabi valitsuse otsuse moodustada komisjon Shama Bibi ja Shahbaz Masihi tapmise kiirendatud korras uurimiseks ning tagada täiendav politseikaitse kristlaste asustatud piirkondadele provintsis; rõhutab siiski, et on vaja lõpetada karistamatuse õhkkond ja teha üldisemaid reforme, et tegelda usuvähemuste vastase vägivallaga, mis on Pakistanis laialt levinud;

4.  väljendab tõsist muret asjaolu pärast, et mitmeti tõlgendatavad pühaduseteotust käsitlevad seadused võimaldavad kuritarvitusi, mis mõjutavad Pakistani kõikide uskude esindajaid; peab eriti muret tekitavaks asjaolu, et pühaduseteotust käsitlevaid seadusi, mille vastu astusid avalikult välja minister Shahbaz Bhatti, kuberner Salman Taseer ja Rashid Rehman, kes tapeti usulist sallivust pooldava meelsuse pärast, kasutatakse Pakistanis üha rohkem kaitsetute vähemusrühmade, sealhulgas Ahmadi moslemite ja kristlaste vastu;

5.  kutsub Pakistani valitsust üles pühaduseteotuse seadusi ja nende praegust kohaldamist põhjalikult läbi vaatama, pidades eelkõige silmas karistusseadustiku jaotisi 295 B ja C, milles nähakse väidetava pühaduseteotuse eest ette kohustuslik eluaegne vangistus (295 B ja C) või isegi surmanuhtlus (295 C), ning tunnistama edaspidi need seadused kehtetuks; palub Pakistani valitsusel kaotada surmanuhtlus, sealhulgas pühaduseteotuse või usust taganemise eest, ja kehtestada kaitsemeetmed pühaduseteotust või usust taganemist käsitlevate õigusnormide kuritarvitamise tõkestamiseks;

6.  kutsub Pakistani ametivõime tagama kohtute sõltumatuse, õigusriigi põhimõtete järgimise ja nõuetekohase menetluse kooskõlas kohtumenetlust käsitlevate rahvusvaheliste normidega ning võtma seejuures arvesse kohtunike ja advokaatide sõltumatusega tegeleva ÜRO eriraportööri hiljutisi soovitusi; palub ühtlasi Pakistani ametivõime tagada kõigile pühaduseteotuse juhtudega seotud isikutele küllaldane kaitse, sealhulgas kaitsta kohtunikke välise surve eest, kaitsta süüdistatavaid ning nende perekondi ja kogukondi rahvamasside vägivalla eest ning leida lahendused isikute jaoks, kes mõisteti õigeks, kuid ei saa oma kodukohta tagasi minna;

7.  tuletab meelde, et usuvabadus ja vähemuste õigused on tagatud Pakistani põhiseadusega; on rahul selliste pärast 2008. aasta novembrit usuvähemuste huvides võetud Pakistani valitsuse meetmetega nagu vähemuste jaoks föderaalametites viieprotsendilise kvoodi kehtestamine, mittemoslemite ametlike pühade tunnustamine ja riikliku vähemuste päeva väljakuulutamine;

8.  nõuab samas, et Pakistani valitsus teeks rohkem religioonidevahelise vastastikuse mõistmise parandamiseks, tegeleks aktiivselt ühiskondlikult mõjukate osapoolte usuvaenu küsimusega, võitleks usulise sallimatuse, vägivalla ja hirmutamise vastu ning ei laseks levida tegelikul või näilisel karistamatuse tundel;

9.  mõistab otsustavalt hukka kõik usukogukondade vastased vägivallateod ning igasuguse diskrimineerimise ja sallimatuse usu ja veendumuste põhjal; rõhutab, et mõtte-, usu- ja südametunnistuse vabadus on põhilised inimõigused; rõhutab ühtlasi, et kõik Pakistani elanikud, sõltumata usust ja usutunnistusest, väärivad ühesugust austust ning inimõiguste kaitset ja edendamist;

10.  palub Euroopa välisteenistusel ja komisjonil kasutada kõiki nende käsutuses olevaid, sealhulgas ELi usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse suunistes ette nähtud vahendeid, et aidata usukogukondi ja avaldada Pakistani valitsusele survet, et ta teeks rohkem usuvähemuste kaitseks; peab sellega seoses kiiduväärseks ELi inimõiguste eriesindaja visiiti Pakistani ja seal peetud arutelusid;

11.  rõhutab, et GSP+ staatuse andmise tingimuseks ja ka eelduseks on ratifitseerida ja rakendada 27 rahvusvahelist konventsiooni, mis on loetletud GSP alusmääruse VIII lisas ja puudutavad valdavalt inimõigusi, ning EL võib otsustada võtta ära GSP+ kava soodustused juhul, kui riik ei täida oma kohustusi;

12.  nõuab, et Euroopa välisteenistus ja komisjon jälgiksid tähelepanelikult seda, kas Pakistan täidab GSP+ raames võetud kohustusi, ning edendaksid ja kaitseksid inimõigusi Pakistanis;

13.  palub Euroopa välisteenistusel ja komisjonil teha Pakistani ametivõimudega koostööd pühaduseteotust käsitlevate seaduste kasutamise reformimisel, võttes muu hulgas punktis 6 soovitatud meetmeid;

14.  ergutab Pakistani valitsust tegema koostööd ÜRO organitega, sealhulgas ÜRO usu- ja veendumusvabaduse eriraportööriga, et tegelda inimõiguste valdkonnas muret tekitavate küsimustega;

15.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Inimõiguste Nõukogule ning Pakistani valitsusele ja parlamendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0575.
(2) http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_Data/docs/pressdata/EN/foraff/137585.pdf
(3) http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/EN/foraff/135946.pdf
(4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0208.


Serbia: sõjakuritegudes süüdistatava Šešelj juhtum
PDF 212kWORD 50k
Euroopa Parlamendi 27. novembri 2014. aasta resolutsioon Serbia ja süüdistatava sõjakurjategija Šešelj kohta (2014/2970(RSP))
P8_TA(2014)0065RC-B8-0292/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Serbia kohta,

–  võttes arvesse Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning Serbia Vabariigi vahelist stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingut, mis jõustus 1. septembril 2013,

–  võttes arvesse komisjoni 8. oktoobri 2014. aasta dokumenti „Serbia 2014. aasta eduaruanne” (SWD(2014)0302),

–  võttes arvesse endise Jugoslaavia territooriumil alates 1991. aastast toime pandud rahvusvahelise humanitaarõiguse raskete rikkumiste eest vastutavate isikute kohtu alla andmist käsitleva rahvusvahelise kriminaalkohtu (EJRK) statuuti,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 65 ja EJRK asitõendeid,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et EJRK süüdistab Serbia Radikaalse Partei esimeest Vojislav Šešeljt tagakiusamises poliitilisel, rassilisel või usulisel alusel, väljasaatmistes, ebainimlikes tegudes (sunniviisiline ümberasustamine, inimsusvastased kuriteod) ning tapmistes, piinamistes, julmas kohtlemises, külade hoolimatus purustamises või hävitamises, milleks ei olnud sõjalist vajadust, usu- või haridusasutuste purustamises või kuritahtlikus kahjustamises ja avaliku või eraomandi rüüstamises (sõjaõiguse ja -tavade rikkumine) Horvaatias, Bosnias ja Hertsegoviinas ning Vojvodina (Serbia) osades ajavahemikus 1991–1993;

B.  arvestades, et ÜRO asutas EJRK 1993. aastal, et tegeleda 1990. aastatel aset leidnud sõjakuritegudega, pannes aluse konfliktilahendusele ja piirkonna konfliktijärgsele arengule;

C.  arvestades, et 6. novembril 2014, pärast üle üheteistkümne aasta kestnud kinnipidamist ja ajal, kui kohtuprotsess on endiselt pooleli, väljastas EJRK kohtukoda omal algatusel orderi Šešelj ajutiseks vabastamiseks tema tervisliku seisundi halvenemise tõttu, tingimustel et ta: i) ei mõjuta tunnistajaid ega ohvreid ja ii) ilmub kohtukoja ette niipea, kui viimane selleks käsu annab; arvestades, et Šešelj on väljendanud alates kohtuprotsessi algusest vaenulikku suhtumist EJRK vastu, katkestades, häirides ja pärssides kohtumenetlust, ning teda on tunnistajate hirmutamise eest süüdistatud kolmel eri korral lugupidamatuseavalduses kohtu vastu;

D.  arvestades, et pärast Serbiasse tagasipöördumist on Šešelj pidanud Belgradis mitmeid avalikke kõnesid, milles ta on rõhutanud, et ei astu vabatahtlikult uuesti kohtu ette, kui tal seda teha kästakse, teatades sellega kavatsusest rikkuda üht kahest tingimusest, mille alusel ta vabastati;

E.  arvestades, et oma avalikes avaldustes on Šešelj korduvalt nõudnud nn Suur-Serbia loomist, esitades avalikult nõudeid naaberriikide, sealhulgas ELi liikmesriigi Horvaatia suhtes ja õhutades vihkamist mitteserblaste vastu; arvestades, et Horvaatia linna Vukovari 1991. aastal Serbia poolsõjaliste rühmituste ja Jugoslaavia armee kätte langemise ja sellega seotud julmuste 23. aastapäeval õnnitles ta ühes pressiteates Serbia tšetnikke linna „vabastamise” puhul, rikkudes sellega kohustust ohvreid mitte mõjutada; arvestades, et Belgradis tuli kokku Serbia rahurühmitus „Naised mustas”, et leinata sissepiiramise ohvreid üritusega „Me ei unusta kunagi Vukovari kuritegusid”;

1.  mõistab karmilt hukka Šešelj sõjaässitused, vihkamisele õhutamise ja territoriaalsete nõudmiste julgustamise ning tema püüdlused Serbiat Euroopa teelt kõrvale juhtida; taunib tema ajutisele vabastamisele järgnenud provokatiivset avalikku tegevust ja sõjaaegset retoorikat, mis on kiskunud uuesti lahti ohvritele sõja ja 1990. aastate alguse julmustega põhjustatud psühholoogilised haavad; rõhutab, et Šešelj hiljutised avaldused võivad õõnestada piirkondlikus koostöös ja leppimises saavutatud edusamme ning nurjata viimaste aastate jõupingutused;

2.  tuletab Serbia ametivõimudele meelde nende kohustusi EJRKga tehtava koostöö raames ning Serbia kohustusi ELi kandidaatriigina; märgib murega, et Serbia ametivõimude adekvaatse poliitilise ja õigusalase reageerimise puudumine Šešelj käitumise suhtes õõnestab ohvrite usaldust kohtumenetluse vastu; ergutab Serbia ametivõime ja demokraatlikke erakondi mõistma hukka mis tahes avalikke vihkamist õhutavaid avaldusi või sõjaaegset retoorikat ning edendama vähemuste õiguste ja kultuuriliste õiguste kaitset; palub Serbia ametivõimudel uurida, kas Šešelj on rikkunud Serbia seadusi, ning karmistada ja täielikult kohaldada vihkamist õhutavaid avaldusi, diskrimineerimist ja vägivallale õhutamist keelustavaid õigusakte; avaldab toetust kõigile Serbia erakondadele, vabaühendustele ja üksikisikutele, kes võitlevad vihkamist õhutavate avalduste vastu;

3.  kutsub EJRKd ja selle prokuratuuri üles võtma meetmeid ajutise vabastamise tingimuste kehtivuse läbivaatamiseks uues olukorras; märgib, et erinevad normid EJRK ajutist vabastamist puudutavate tavade osas ei aita kaasa EJRK eesmärkide saavutamisele; ergutab EJRKd võtma otsustavaid meetmeid selleks, et taastada oma usaldusväärsus, mida on nõrgendanud Šešelj kohutavad ja lubamatud avalikud avaldused, võttes sealjuures kõik vajalikud meetmed, et kiirendada kõigi pooleliolevate kohtumenetluste ja edasikaebuste lõpuleviimist; tuletab meelde, et sõjakuritegude toimepanijate kohtu alla andmine on tõelise ja kestva lepitusprotsessi vältimatu tingimus;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Serbia presidendile, valitsusele ja Rahvusassambleele, ÜRO Julgeolekunõukogule ja EJRK presidendile.


Iraak: naiste röövimine ja väärkohtlemine
PDF 140kWORD 59k
Euroopa Parlamendi 27. novembri 2014. aasta resolutsioon naiste röövimise ja väärkohtlemise kohta Iraagis (2014/2971(RSP))
P8_TA(2014)0066RC-B8-0295/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Iraagi kohta,

–  võttes arvesse välisasjade nõukogu 20. oktoobri 2014. aasta järeldusi ISIL/Da’eshi kriisi kohta Süürias ja Iraagis,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 1. septembri 2014. aasta resolutsiooni S-22/1 inimõiguste olukorra kohta Iraagis seoses nn Iraagi ja Levanti Islamiriigi ning sellega seotud rühmitiste toime pandud õigusrikkumistega,

–  võttes arvesse Süüria Araabia Vabariigi küsimustega tegeleva ÜRO sõltumatu rahvusvahelise uurimiskomisjoni 14. novembril 2014 avaldatud aruannet „Rule of Terror: Living under ISIS in Syria” („Terrorivõim. Elu Süürias ISISe võimu all”),

–  võttes arvesse partnerlus- ja koostöölepingut ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Iraagi Vabariigi vahel ning oma 17. jaanuari 2013. aasta resolutsiooni ELi ja Iraagi vahelise partnerlus- ja koostöölepingu kohta(1),

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 24. juuni 2013. aasta resolutsiooni 2106 (2013) relvakonfliktis ja konfliktijärgsetes olukordades esineva seksuaalvägivalla kohta,

–  võttes arvesse 1948. aastal vastuvõetud inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse 1966. aastal sõlmitud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, millega Iraak on ühinenud,

–  võttes arvesse konventsiooni naiste diskrimineerimise kõikide vormide likvideerimise kohta (CEDAW), mille Iraak on allkirjastanud, ning ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 (2000),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et nn Islamiriik (IS) on toime pannud hulgaliselt inimsusevastaste kuritegudega võrduvaid julmusi, mille hulka kuuluvad inimeste massilised tapmised, ISi isehakanud kohtute poolt määratud hukkamised, šariaadi jõhkra tõlgenduse pealesurumine, seksuaalvägivald naiste ja laste vastu, orjastamised, vägistamised, sundabielud, inimestega kaubitsemine, inimeste ümberasustamine ja röövimine, ning need teod on katastroofilise humanitaarkriisi ja suure hulga inimeste ISi kontrolli all olevatelt aladelt ümberasumise põhjuseks;

B.  arvestades, et augustis 2014 tungisid ISi võitlejad kaugemale Põhja-Iraaki, sundides taanduma kurdi Peshmerga väed, mis olid liikunud Iraagi armee poolt maha jäetud aladele; arvestades, et vallutati Sinjari linn ja strateegiliselt tähtis Mosuli tamm, mis varustab suurt osa Iraagist vee ja elektriga, ning ISi võitlejad jõudsid 40 kilomeetri kaugusele Iraagi Kurdistani pealinnast Arbīlist; arvestades, et Kobanês võitleb palju kurdi naisi, sealhulgas naised, kes on PKK relvajõudude liikmed ja juhid;

C.  arvestades, et ISi sihtmärkideks Mosulis ja selle ümbruskonnas, sealhulgas Sinjaris ja Tal Afaris, on olnud rahvus- ja usuvähemuste, eelkõige kristlaste ning jeziidi, türkmeeni, shabaki, kakai, saaba ja šiiidi kogukondade liikmed, samuti paljud araablased ja sunniidi moslemid;

D.  arvestades, et organisatsiooni Human Rights Watch hinnangul on ISi poolt röövitud ja tapetud või ISi augusti alguses toime pandud rünnakutest saadik kadunuks jäänud kokku 3133 jeziidi; arvestades, et neist 2305 inimest, sealhulgas 412 last, arvatakse olevat röövitud; arvestades, et IS teeb röövitud jeziidi lastele ajupesu;

E.  arvestades, et 2014. aasta oktoobris teatasid ÜRO uurijad, et ka umbkaudu 5000 kuni 7000 naist hoiti sel ajal ajutistes kinnipidamiskeskustes, kust neid minema viidi ning müüdi tööorjadeks või anti džihadistidele konkubiinideks; arvestades, et ainuüksi Tal Afari linna viies kinnipidamiskeskuses arvatakse olevat umbes 3500 naist ja last;

F.  arvestades, et ISi ja teiste äärmuslike džihadistide tegevus Iraagis ja Süürias on vallandanud põgenike voolu Türgi, Liibanoni ja Jordaania pagulaslaagritesse, kus eelkõige naised ja tütarlapsed kogevad karme humanitaartingimusi ja kus nad võivad väga kergesti langeda ahistamise, seksuaalvägivalla, abiellu sundimise või muud liiki väärkohtlemise ohvriks;

G.  arvestades, et ISi ja sellega seotud terrorirühmitiste piiriülene olemus on ülemaailmse ulatusega probleem;

H.  arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet (UNCHR) on väga mures selle pärast, kas rahvusvaheline üldsus suudab Iraagile ja eelkõige viimasel ajal Iraaki ümberasunutele tagada talveks hädavajaliku;

I.  arvestades, et Iraagi ühtsus, suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus on riigi ja kogu piirkonna stabiilsuse ning majandusarengu jaoks olulise tähtsusega;

1.  mõistab kõige karmimalt hukka ISi ja sellega seotud terrorirühmitiste sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegudega võrduvatest tegudest tulenevad süstemaatilised inimõiguste rikkumised ja kuritarvitused ning rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumised; taunib eriti tugevalt igasugust isikuvastast vägivalda, kus aluseks võetakse isiku usuline või rahvuslik kuuluvus, ning naiste ja laste vastast vägivalda;

2.  mõistab karmilt hukka ISi konkreetselt naiste kallal toime pandud arvukad julmused, mis võrduvad inimsusevastaste kuritegudega – röövimised, vägistamised ja teised seksuaalvägivalla vormid, orjastamise ning abiellu ja teise usku sundimise; rõhutab, et kõik need inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkujad tuleb vastutusele võtta;

3.  rõhutab, et lapsed tuleb viivitamata tagasi anda oma perekondadele, abiellu sundimine ja seksuaalne väärkohtlemine tuleb lõpetada ning kõik ISi kinnipeetavad tsiviilisikud, esmajärjekorras naised tuleb viivitamata vabastada;

4.  kutsub Iraagi valitsust üles ratifitseerima Rahvusvahelise Kriminaalkohtu alusdokumenti – Rooma statuuti, et see kohus saaks algatada kohtuasju ISi toime pandud sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude eest;

5.  kutsub Iraagi valitsust üles edendama ja kaitsma inimõigusi, kaasama sellesse rahvusliku ühtsuse ja leppimise vaimus kõik Iraagi ühiskonna osad ning järgima ISi vastastes jõupingutustes inimõigusi ja rahvusvahelist humanitaarõigust; pakub Iraagi valitsusele omalt poolt toetust õiglasema ja kaasavama, sealjuures ka naiste õigusi kaitsva ja edendava ühiskonna ülesehitamisel;

6.  tunnustab rahvusvahelise üldsuse ja eriti USA jõupingutusi Iraagi riigi ja kohaliku tasandi ametivõimude toetamiseks võitluses ISi vastu, ISi edasitungimise peatamiseks ja humanitaarabi kättesaadavuse hõlbustamiseks; toetab ülemaailmset ISi vastast koalitsiooni ja selle püüdeid võidelda ISi vastu, rakendades ka sõjalisi vahendeid; kutsub rahvusvahelist üldsust üles andma talve üleelamiseks hädatarvilikku abi Iraagis olevatele inimestele, sealhulgas jeziidi perekondadele, kes on jäänud Sinjari mägedesse, et kaitsta oma pühamuid ISi hävitustöö eest;

7.  kutsub kõiki selle piirkonna jõudusid üles tegema kõik võimaliku, et peatada ametlike või erainstitutsioonide igasugune tegevus, mille eesmärk on sõna või teoga propageerida ja levitada äärmusislamistlikku ideoloogiat; kutsub rahvusvahelist üldsust ja eelkõige ELi üles soodustama piirkondlikku dialoogi Lähis-Ida probleemide üle ja kaasama sellesse kõik olulised osapooled, eelkõige Iraani ja Saudi Araabia;

8.  kutsub ÜRO-d ja eriti naistevastase vägivalla küsimustega tegelevat ÜRO eriraportööri Rashida Manjoo'd üles tegema kõik neist oleneva, et selgitada välja kannatanud ning uurida ja tuvastada fakte ja asjaolusid tütarlaste ja naiste väärkohtlemise ja nendevastaste õigusrikkumiste kohta, mille on Iraagis ja Süürias toime pannud IS ja sellega seotud terrorirühmitised, ning pidada sealjuures silmas karistamatuse välistamist ja täieliku vastutuse tagamist; avaldab toetust Zainab Hawa Bangura kui konfliktide puhul esineva seksuaalse vägivalla küsimusi käsitleva ÜRO eriesindaja tegevusele;

9.  kutsub Iraagis tegutsevaid humanitaarabiasutusi, sealhulgas ÜRO asutusi üles suurendama ISi edasitungi eest põgenenud ümberasujatele suunatud meditsiini- ja nõustamisteenuseid ning pöörama sealjuures erilist tähelepanu seksuaalvägivalla ohvritele ja lastele;

10.  kutsub komisjoni, Euroopa välisteenistust ja liikmesriike veel kord üles võtma konkreetseid meetmeid, et tegeleda naiste olukorraga Iraagis ja Süürias ning tagada neile vabadus ja põhiõiguste austamine, samuti rakendama meetmeid, et takistada naiste ja laste ekspluateerimist, väärkohtlemist ja nendevastast vägivalda; on eriti mures selle pärast, et sagenenud on igat liiki vägivald jeziidi naiste vastu, keda ISi liikmed vangistavad, vägistavad, seksuaalselt väärkohtlevad ja müüvad; kutsub eelkõige ELi liikmesriike üles tõhustama meetmeid selliselt, et oleks tagatud kannatanute vajaduste täitmine ning saaks luua mehhanismi, mis võimaldaks Süüria ja Iraagi traumeeritud naistel, eriti jeziidi naistel saada konkreetselt nende vajadusi arvestavat traumajärgset erinõustamist;

11.  on veendunud, et viivitamatut humanitaarabi ja kaitset on vaja täiendada pikaajaliste strateegiatega, millega toetada koju tagasipöörduvate, riigisiseselt ümberasustatud ja põgenikest naiste sotsiaal-majanduslikke õigusi ja elatise saamise võimalusi, nende tulemuslikumat juhtimist ja osalust, et nad saaksid valida endale sobivad jätkusuutlikud lahendused; on seisukohal, et vaja on arvesse võtta mitmekordse ja mitmevormilise diskrimineerimise all kannatavate naiste eri rühmade konkreetseid riske ja erivajadusi;

12.  peab hukkamõistu väärivaks, et üheaegselt ISi edasitungimisega pannakse Iraagis täiesti karistamatult toime vägivalla- ja mõrvategusid lesbide, geide, biseksuaalide ja transsooliste inimeste vastu; märgib, et kuigi Iraagi lesbid, geid, biseksuaalid ja transsoolised inimesed ei ole praeguses kriisis ja konfliktis ainuke riskirühm, on nad äärmiselt kaitsetus olukorras, kuna neile osaks saav perekonna ja kogukonna toetus ning valitsuse kaitse on piiratud; märgib, et Iraagi lesbid, geid, biseksuaalid ja transsoolised inimesed jäävad pagulaskogukondades või teatavates vastuvõtvates ühiskondades tõrjutuks ja ohustatuks; kutsub Iraagi valitsust üles Iraagi lesbisid, geisid, biseksuaale ja transsoolisi inimesi kaitsma;

13.  peab kahetsusväärseks, et aastaid kestnud diktatuuri ja konflikti tagajärjel on Iraagi naiste elu tunduvalt halvemaks muutunud; nõuab ÜRO Julgeolekunõukogu naiste-, rahu- ja julgeolekuteemalise resolutsiooni 1325 (2000) järgimist ja rakendamist, et naised saaksid osaleda konflikti lahendamises ja demokraatia ülesehitamises; rõhutab, et kui naised otsuste tegemisel ei osale, jääb naine Iraagis tegeliku kaitseta ja tegeliku turvalisuseta;

14.  nõuab, et tihedas koostöös moslemiriikide, -organisatsioonide ja -kogukondadega tehtaks kooskõlastatud rahvusvahelisi pingutusi, et võidelda äärmusliku salafistliku ja vahhabistliku ideoloogia vastu, kuna sellele ideoloogiale toetub ja sellest saab innustust ISi ja ISiga seotud terroriorganisatsioonide tegevus ning see ideoloogia on saamas üha suuremaks ohuks ELi liikmesriikide julgeolekule; kutsub Euroopa välisteenistust ja ELi liikmesriike üles väljendama Pärsia lahe riikidega peetavas dialoogis tõsist muret seoses jätkuvate salafismi ja vahhabismi propageerimise püüetega paljudes moslemi enamusega riikides ja, nendest riikidest pärit toimijate kaudu, moslemikogukondades üle maailma;

15.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, nõukogule, komisjonile, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Iraagi valitsusele ja esindajatekogule, Kurdistani piirkondlikule omavalitsusele, ÜRO peasekretärile ja ÜRO Inimõiguste Nõukogule.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0022.


Delegeeritud aktile vastuväidete mitteesitamine: osamaksude osamaksetena tasumise ajutine süsteem, et katta ühtse kriisilahendusnõukogu algetapi halduskulud
PDF 205kWORD 49k
Euroopa Parlamendi 27. novembri 2014. aasta otsus mitte esitada vastuväiteid komisjoni 8. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määrusele osamaksude osamaksetena tasumise ajutise süsteemi kohta, et katta ühtse kriisilahendusnõukogu algetapi halduskulud (C(2014)7164 – 2014/2882(DEA))
P8_TA(2014)0067B8-0246/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 8. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määrust (C(2014)7164),

–  võttes arvesse komisjoni 23. oktoobri 2014. aasta kirja, milles komisjon palub Euroopa Parlamendil teatada, et tal ei ole delegeeritud määrusele vastuväiteid,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni 4. novembri 2014. aasta kirja komisjonide esimeeste konverentsi esimehele,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 290,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määrust (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2013(1), eriti määruse (EL) nr 806/2014 artikli 65 lõike 5 punkte a, b ja c,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni soovitust võtta vastu otsus,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 105 lõiget 6,

A.  arvestades, et määruse (EL) nr 806/2014 (ühtse kriisilahenduskorra määrus) artiklis 42 on ette nähtud ühtse kriisilahendusnõukogu (kriisilahendusnõukogu) loomine alates 19. augustist 2014 Euroopa Liidu asutusena;

B.  arvestades, et ühtse kriisilahenduskorra määruse artikli 98 kohaselt peab kriisilahendusnõukogu saavutama täieliku tegevusvõime 1. jaanuariks 2015;

C.  arvestades, et kriisilahendusnõukogul peab olema oma eelarve, mis ei ole liidu eelarve osa ja mida rahastatakse pangandussektori osamaksudest, eelkõige peavad kriisilahendusnõukogu halduskuludeks osamaksu tasuma krediidiasutused, emaettevõtjad, investeerimisühingud ja finantseerimisasutused, mis on hõlmatud ühtse kriisilahenduskorra määrusega;

D.  arvestades, et ühtse kriisilahenduskorra määruse artikli 65 lõikes 5 antakse komisjonile volitused võtta vastu delegeeritud õigusakte osamaksete kohta, et määrata kindlaks osamaksete liik ja arvutamisviis, eriti iga-aastaste osamaksete puhul, mis on vajalikud kriisilahendusnõukogu halduskulude katmiseks enne seda, kui ta on saavutanud täieliku tegevusvõime;

E.  arvestades, et komisjon võttis 8. oktoobril 2014 ülalmainitud volituse kohaselt vastu komisjoni delegeeritud määruse osamaksude osamaksetena tasumise ajutise süsteemi kohta, et katta ühtse kriisilahendusnõukogu algetapi halduskulud;

F.  arvestades, et see delegeeritud määrus võib parlamendi- ja nõukogupoolseks kontrolliks ettenähtud aja lõpus jõustuda ainult siis, kui parlament ega nõukogu ei ole esitanud vastuväiteid või kui enne kõnealuse aja lõppu on nii parlament kui ka nõukogu teatanud komisjonile, et nad ei esita vastuväiteid; arvestades, et kontrolliajaks on ühtse kriisilahenduskorra määruse artikli 93 lõike 6 kohaselt määratud kolm kuud alates teatavakstegemise kuupäevast, s.t kuni 8. jaanuarini 2015, ja seda võib pikendada veel kolme kuu võrra;

G.  arvestades, et selleks, et kriisilahendusnõukogu toimiks sujuvalt 1. jaanuariks 2015, peab tema rahastamiskord olema selge nii pea kui võimalik ja igal juhul enne 1. jaanuarit 2015, et võimaldada kriisilahendusnõukogul katta esimesed halduskulud (töötajate palgad, taristu-, haldus- ja tegevuskulud) omavahenditest;

H.  arvestades, et ülalnimetatud delegeeritud määrus peaks seepärast jõustuma 2014. aastal enne põhjenduses F osutatud kontrolliaja lõppu;

1.  teatab, et Euroopa Parlamendil ei ole delegeeritud määrusele vastuväiteid;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 225, 30.7.2014, lk 1.


Viivitused 2014.-2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika käivitamisel
PDF 214kWORD 54k
Euroopa Parlamendi 27. novembri 2014. aasta resolutsioon viivituste kohta 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika käivitamisel (2014/2946(RSP))
P8_TA(2014)0068RC-B8-0278/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 4, 162 ja 174–178,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006(1),

–  võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002(3),

–  võttes arvesse 2014. aasta üldeelarve paranduseelarve projekti nr 3 (COM(2014)0329),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika on peamine kogu ELi hõlmav reaalmajandusse investeerimise poliitika ja kindel ELi majanduskasvu ja töökohtade loomise hoogustaja, mille eelarve kuni 2020. aastani on üle 350 miljardi euro; arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika on oluline osa ELi strateegiast, mille eesmärk on piirkondliku ebavõrdsuse ja tasakaalustamatuse korvamine, abi majandustegevuse mitmekesistamisel ja tööstuslike muudatustega kohanemisel ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse saavutamine; arvestades, et mõnedes liikmesriikides annab ühtekuuluvuspoliitika peamise osa avaliku sektori investeeringutest;

B.  arvestades, et teemavaldkondadesse koondamise abil suunatakse need vahendid arvuliselt piiratud strateegilistele eesmärkidele, millel on majanduskasvu edendav mõju, nagu innovatsioon ja teadusuuringud, digitaalarengu tegevuskava, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEd) toetamine ja vähese CO2-heitega majandus, samuti koolitus, haridus ja infrastruktuur;

C.  arvestades, et partnerluslepingud ja rakenduskavad on strateegilised vahendid investeeringute juhtimiseks liikmesriikides ja piirkondades kooskõlas strateegia „Euroopa 2020” üldise eesmärgiga saavutada arukas, jätkusuutlik ja kaasav majanduskasv;

D.  arvestades, et määruse (EL) nr 1303/2013 artiklites 14, 16 ja 29 sätestatakse partnerluslepingute ja rakenduskavade esitamise ja vastuvõtmise ajakava, mille kohaselt partnerluslepingud oleks tulnud vastu võtta hiljemalt 2014. aasta augusti lõpuks ja rakenduskavad 2015. aasta jaanuari lõpuks;

E.  arvestades, et programmitöö protsessis esineb selgeid viivitusi, kuna 2014. aasta lõpuks on kavas vastu võtta vaid piiratud arv rakenduskavu (veidi üle 100);

F.  arvestades, et liikmesriikide taotluse alusel on komisjon valmistanud ette mitteametliku dokumendi nende rakenduskavade 2014. aasta kulukohustuste käsitlemiseks, mida kaasrahastatakse Euroopa Regionaalarengu Fondist, Euroopa Sotsiaalfondist ja Ühtekuuluvusfondist ning mida komisjon ei võta 31. detsembriks 2014 vastu;

G.  arvestades, et rakenduskavade vastuvõtmiseks on kavandatud kaks stsenaariumi, mis mõlemad toovad kaasa viivitused rakendamise käivitamisel: i) ülekandmismenetlus nende rakenduskavade puhul, mis arvatakse olevat vastuvõtmiseks valmis 31. detsembriks 2014, ning ii) Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide 2014. aasta kasutamata eraldiste ümberjagamine, mis hõlmab mitmeaastase finantsraamistiku tehnilist läbivaatamist nende rakenduskavade puhul, mis ei arvata olevat vastuvõtmiseks valmis 2014. aasta lõpuks;

H.  arvestades, et komisjoni esitatud ajakava kohaselt võidakse võtta rakenduskavad ülekandmismenetluse kohaselt vastu ajavahemikus 15. veebruarist 31. märtsini 2015 ja ümberjagamismenetluse kohaselt pärast 1. maid 2015;

I.  arvestades, et lisaks viivitusele 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika programmitöö perioodi rakendamisel, on probleem ka ühtekuuluvuspoliitika 2007.–2013. aasta programmitöö perioodi tegemata maksetega summas ligikaudu 23 miljonit eurot, mis veelgi kahjustab ühtekuuluvuspoliitika usaldusväärsust, tulemuslikkust ja jätkusuutlikkust;

J.  arvestades, et komisjoni president on teatanud, et kavatseb kasutusele võtta 315 miljardi euro suuruse investeerimispaketi;

1.  väljendab tõsist muret selle pärast, et 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika rakendamine hilineb märkimisväärselt, tunnistades samas kvaliteetsete rakenduskavade vastuvõtmise olulisust programmitöö perioodi alguses, et vältida hilisemat ümberplaneerimist;

2.  rõhutab, et praegused viivitused panevad proovile riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste suutlikkuse tõhusalt kavandada ja rakendada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde aastatel 2014–2020;

3.  tuletab meelde, et ühtekuuluvuspoliitika koos liikmesriikide kaasrahastamisega moodustab olulise osa majanduskasvuga seotud avaliku sektori kuludest ELis; rõhutab, et seetõttu on äärmiselt tähtis alustada võimalikult kiiresti uute kavade rakendamist, et saavutada investeeringutega maksimaalseid tulemusi, hoogustada töökohtade loomist ja suurendada tootlikkust;

4.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid näitaksid üles vastutustunnet ja teeksid kõik endast oleneva, et kiirendada võimalikult paljude rakenduskavade vastuvõtmist 2014. aastal, ja tagaksid, et võimalikult palju rakenduskavu oleks vastuvõtmiseks valmis 31. detsembriks 2014, et saada kasu ülekandmismenetlusest vastavalt finantsmääruse artikli 13 lõike 2 punktile a ja selle rakenduseeskirjade artiklile 4;

5.  palub komisjonil – pöörates suurt tähelepanu kvaliteedile ja võitlusele pettuste vastu – analüüsida kõiki võimalusi oma sisemenetluste lihtsustamiseks, et tagada ka pärast 24. novembri 2014. aasta tähtaega uuesti esitatud rakenduskavade arvessevõtmine, lõpetada talitustevahelised konsultatsioonid aasta lõpuks ning käsitleda neid rakenduskavasid vastuvõtmiseks valmisolevatena, kui need vastavad kvaliteedinõuetele;

6.  on teadlik, et eespool osutatud teine stsenaarium (kohaldatakse rakendusprogrammide puhul, mis ei ole 2014. aasta lõpuks vastuvõtmiseks valmis) ehk 2014. aasta sidumata summade ümberjagamine 2015. aastal toob mitmeaastase finantsraamistiku artikli 19 kohaselt kaasa mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamise 1. maiks 2015, mis – isegi kui see on tehniline – peab olema kooskõlas mitmeaastase eelarvemenetlusega; kutsub seetõttu komisjoni üles alustama võimalikult kiiresti arutelusid Euroopa Parlamendi ja nõukoguga, et koostada usaldusväärne tegevuskava, mis tagab läbivaadatud mitmeaastase finantsraamistiku vastuvõtmise 2015. aastal võimalikult varakult;

7.  rõhutab lisaks, et rakenduskavade vastuvõtmiseks tuleb heaks kiita ka vastav paranduseelarve projekt, mis hõlmab vastavaid kulukohustuste assigneeringuid 2015. aastaks, mis tähendab, et parimal juhul lükkub nende rakenduskavade rakendamise tegelik algus edasi kuni 2015. aasta keskpaigani;

8.  ülaltoodut silmas pidades palub komisjonil esitada parlamendile meetmed, mida ta kavatseb võtta, et hõlbustada niipea kui võimalik rakenduskavade rakendamist, samuti ettenähtud ajakava;

9.  väljendab suurt muret 2007.–2013. aasta ühtekuuluvuspoliitika rakenduskavade maksete mahajäämuse pärast; rõhutab, kui tähtis ja kiireloomuline on jõuda selles küsimuses komisjoni uute ettepanekute põhjal kokkuleppele 2014. aasta lõpuks;

10.  palub komisjonil selgitada maksete hilinemise mõju uute rakenduskavade rakendamisega alustamisele ning pakkuda välja lahendusi kahju minimeerimiseks; nõuab, et komisjon analüüsiks üldsätete määruse artikli 16 lõikes 3 ette nähtud läbirääkimiste tulemuste aruandes 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika viivitustega käivitamise võimalikku mõju majanduskasvule ja töökohtade loomisele ning esitaks saadud kogemuste põhjal soovitused;

11.  nõuab, et komisjoni poolt lubatud 315 euro suurune investeerimispakett tervenisti täiendaks 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika vahendeid;

12.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, nõukogule, Regioonide Komiteele, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning teistele asjaomastele institutsioonidele.

(1) ELT L 347, 20.12.13, lk 320.
(2) ELT L 347, 20.12.13, lk 884.
(3) ELT L 298, 26.10.12, lk 1.


Komisjoni mõjuhindamise suunised
PDF 136kWORD 58k
Euroopa Parlamendi 27. novembri 2014. aasta resolutsioon komisjoni mõjuhindamissuuniste läbivaatamise ja VKE-testi tähtsuse kohta (2014/2967(RSP))
P8_TA(2014)0069RC-B8-0311/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse hiljutist komisjoni mõjuhindamissuuniste läbivaatamise teemalist avalikku konsultatsiooni ja vastavat läbivaadatud mõjuhindamissuuniste eelnõu,

–  võttes arvesse oma 8. juuni 2011. aasta resolutsiooni mõjuhinnangute sõltumatuse tagamise kohta(1),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et mõjuhinnangutel on õigusaktide väljatöötamise varajases etapis kasutatava vahendina komisjoni aruka reguleerimise tegevuskavas keskne roll ning nende eesmärk on pakkuda läbipaistvat, põhjalikku ja tasakaalustatud teavet majanduslike, sotsiaalsete ja ökoloogiliste mõjude, ELi tegevuse lisaväärtuse, eeldatava regulatiivse ja halduskoormuse ning alternatiivsete tegevussuundade kulude ja tulude kohta kõigi sidusrühmade jaoks;

B.  arvestades, et kehtivate mõjuhindamissuuniste kohaselt otsustavad selle üle, kas konkreetse algatuse puhul on mõjuhinnang vajalik või mitte, peamiselt komisjoni peasekretariaat ja mõjuhindamiskomitee;

C.  arvestades, et mõjuhindamiskomiteel on tähtis roll mõjuhinnangute keskse kvaliteedikontrollijana;

D.  arvestades, et aluslepingud sisaldavad horisontaalseid sotsiaalseid ja keskkonnaga seotud sätteid (koos kohustusega järgida subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet), mida tuleb liidu poliitika ja meetmete määratlemisel ja teostamisel arvesse võtta ning mis nõuavad iga õigusakti ettepaneku asjaomase mõju süvaanalüüsi;

E.  arvestades, et komisjoni eksperdirühma sõnul võib õigusaktide nõuete täitmine VKEdele 10 korda rohkem maksma minna kui suurematele ettevõtetele; arvestades, et seetõttu on nõuetekohane ja sõltumatu mõjuhinnang eriti tähtis VKEde jaoks, kellel on sageli suurtest ettevõtetest keerulisem uute õiguslike ja haldusnõuetega kohaneda ning kes oma suuruse tõttu ei suuda regulatiivseid muutusi juba aegsasti ette näha;

F.  arvestades, et põhimõte „kõigepealt mõtle väikestele” on 2008. aasta Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” aluspõhimõte; arvestades, et see põhimõte on mõjuhindamissuunistes sätestatud alates 2009. aastast ja muudes komisjoni tekstides alates 2005. aastast; arvestades, et selle põhimõtte eesmärk on võtta VKEde huvisid arvesse juba poliitikakujundamise väga varajastes etappides, et muuta õigusaktid VKE-sõbralikumaks; arvestades, et kõnealuse põhimõtte tulemuslikuks rakendamiseks on mitmeid võimalusi, näiteks VKE-testi kohaldamine tulevaste seadusandlike ettepanekute suhtes;

G.  arvestades, et kehtivates mõjuhindamissuunistes on nn VKE-testi kujul esitatud konkreetsed juhised, sealhulgas võimalike leevendusmeetmete jaoks; arvestades, et läbivaadatud suuniste eelnõu ei sisalda VKE-testi kohta mingeid sätteid;

H.  arvestades, et parlamendi poolt komisjoni algse ettepaneku kohta tehtud oluliste muudatusettepanekute nõuetekohasel hindamisel on kolmepoolsetel läbirääkimistel parlamendi seisukoha toetamiseks märkimisväärne lisaväärtus;

Kohaldamisala

1.  tunneb heameelt selle üle, et komisjon on kohustunud mõjuhindamismenetluste parandamiseks mõjuhindamissuunised korrapäraselt läbi vaatama;

2.  toonitab, et komisjon peaks tagama majanduslike, sotsiaalsete, haldus- ja keskkonnaküsimuste ühevõrra põhjaliku hindamise;

3.  on aga mures selle pärast, et läbivaadatud suuniste eelnõu on mõjuhinnangute kohaldamisala osas palju vähem konkreetne kui kehtivad suunised ja jätab vastutavale peadirektoraadile mõjuhindamise vajalikkuse kohta otsuse tegemisel oluliselt suurema tõlgendamisvabaduse; on veendunud, et peaks säilima praegune tava kaasata mõjuhindamiskomitee otsustusprotsessi;

4.  on veendunud, et komisjon peaks ka edaspidi järgima praegust käsitust, mille kohaselt ta esitab mõjuhinnangu kõigi algatuste kohta, mis vastavad vähemalt ühele järgmistest kriteeriumidest:

   a) komisjoni õigusloome- ja töökavas sisalduvad seadusandlikud ettepanekud;
   b) komisjoni õigusloome- ja tööprogrammiga mitteseotud seadusandlikud ettepanekud, millel on selge majanduslik, sotsiaalne, haldus- ja keskkonnamõju;
   c) muud kui seadusandlikud algatused, milles määratakse kindlaks tulevased poliitikameetmed (näiteks valged raamatud, tegevuskavad, rahastamiskavad ja rahvusvaheliste kokkulepete läbirääkimissuunised);
   d) komisjoni ja vajaduse korral komisjoni talituste delegeeritud õigusaktid või rakendusaktid, millel on tõenäoliselt oluline mõõdetav majanduslik, sotsiaalne, keskkonnaalane ja halduskoormust puudutav mõju;

5.  märgib, et mõjuhinnang peab olema range ja põhjalik ning põhinema kõige täpsemal, objektiivsemal ja terviklikumal olemasoleval teabel ning see peab sisaldama analüüsi, mis on proportsionaalne ja keskendub ettepaneku eesmärgile, et mõjuhinnangu alusel oleks võimalik teha teadlik poliitiline otsus;

6.  on veendunud, et mõjuhinnangutest on suur abi otsuste tegemisel kõigis ELi institutsioonides ja et need on parema reguleerimisprotsessi tähtis osa; on aga veendunud, et mõjuhinnangud ei saa asendada poliitilisi hinnanguid ja otsuseid;

7.  juhib tähelepanu sellele, kui tähtis on mõjuhindamisprotsessi varases järgus konsulteerida kõigi asjaomaste sidusrühmadega, et nende ettepanekuid mõjuhinnangute koostamisel ja enne hinnangute avaldamist arvesse võtta;

8.  märgib, et mõjuhinnangu ulatus ei pruugi vastata vastuvõetud ettepanekutele, kui neid on pärast volinike kolleegiumile heakskiitmiseks esitamist muudetud; nõuab, et läbivaadatud suuniste eelnõus oleks sätestatud, et mõjuhinnangut tuleks ajakohastada, et tagada selles ja komisjoni poolt lõplikult vastu võetavas mis tahes ettepanekus käsitletavate küsimuste vaheline järjepidevus;

Mõjuhindamiskomitee

9.  väljendab tõsist muret selle pärast, et läbivaadatud suuniste eelnõus ei ole mõjuhindamiskomitee roll mõjuhindamisprotsessis selgemalt määratletud; nõuab kindlalt, et komisjon Euroopa Parlamendi resolutsioonile vastates väljajäetut uuesti kaaluks ja esitaks uues läbivaadatud suuniste eelnõus selgemalt mõjuhindamiskomiteega seotud menetlused;

10.  on seisukohal, et nende uute menetlustega tuleks selgelt, mõistetavalt ja läbipaistvalt kehtestada mõjuhindamiskomiteele mõjuhinnangute esitamise, läbivaatamise ja lõpliku heakskiitmise kord;

11.  kordab oma seisukohta, et komisjon ei peaks ettepanekuid vastu võtma, kui neile ei ole lisatud arvamust, mille mõjuhindamiskomitee on heaks kiitnud;

12.  lisaks tuletab komisjonile meelde Euroopa Parlamendi nõudmist tugevdada mõjuhindamiskomitee sõltumatust ja eelkõige seda, et mõjuhindamiskomitee liikmed ei oleks allutatud poliitilisele kontrollile; on seisukohal, et mõjuhindamiskomitee peaks koosnema üksnes kõrge kvalifikatsiooniga isikutest, kes on pädevad esitatavaid majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnamõju analüüse hindama;

13.  ootab uuelt komisjonilt selgitust, kuidas ta kavatseb käesolevas resolutsioonis tõstatatud küsimustes edasi toimida, et parlament saaks seda paremini arvesse võtta oma seisukoha väljatöötamisel komisjoni hiljutise teatise kohta, mis käsitleb õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi, piiramata parlamendi seisukohta selles küsimuses;

VKE-test

14.  tuletab meelde, et komisjon pidas 2011. aastal toimunud omapoolsel Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” läbivaatamisel kahetsusväärseks asjaolu, et VKE-testi olid oma riiklikesse otsustusprotsessidesse integreerinud ainult kaheksa liikmesriiki; palub komisjonil VKE-poliitika toetuseks liikmesriikidega tööd teha, et paremini levitada VKE-testi põhimõtteid siseriiklike menetluste kontekstis;

15.  tunneb heameelt selle üle, et komisjon võttis tookordsel läbivaatamisel selgelt sihiks VKE-testi tugevdamise; taunib aga seda, et vastupidiselt tehtud avaldustele ei ole läbivaadatud mõjuhindamissuuniste eelnõus VKE-testi isegi mitte mainitud;

16.  tuletab meelde, et Euroopa väikeettevõtlusalgatuses „Small Business Act” kohustus komisjon rakendama poliitika kujundamisel põhimõtet „kõigepealt mõtle väikestele” ja et see hõlmab VKE-testi, mille abil hinnatakse tulevaste seadusandlike ja haldusalaste algatuste mõju VKEdele; rõhutab, et igal juhul tuleb tagada testi korrektne tegemine, ja on seisukohal, et selles osas on vaja veel palju ära teha;

17.  nõuab kindlalt suuniste 8. lisas esitatud VKE-testi säilitamist, et vältida komisjoni algatuste raames VKEde ebaproportsionaalset mõjutamist või ebasoodsasse olukorda seadmist suurte äriühingutega võrreldes;

18.  rõhutab, et sellistel juhtudel peaks mõju hindamine sisaldama alternatiivseid mehhanisme ja/või paindlikkust lubavaid võimalusi, et aidata VKEdel vastata algatuse nõuetele (nagu on ette nähtud 8. lisa punktis 4); on sellega seoses rahul läbivaadatud suuniste eelnõus sätestatud võimalusega jätta mikroettevõtjad seadusandliku ettepaneku reguleerimisalast välja; on samas seisukohal, et mikroettevõtjate automaatne väljajätmine ei pruugi alati olla kõige parem mõte ja et see küsimus tuleks otsustada iga kord iga ettepaneku kohta eraldi, lähtudes põhimõttest, et mikroettevõtted tuleks jätta ettepanekute kohaldamisalast välja, kui just ei tõendata, et seda ei peaks tegema; toetab mõtet kaaluda mõjuhinnangutes VKEde puhul erilahenduste ja leebemate nõuete kehtestamist, kui see ei pärsi sobimatult õigusaktide tulemuslikkust;

Kohaldamine ja seire

19.  märgib, et seadusandlik akt selle lõplikul kujul võib oluliselt erineda komisjoni poolt vastu võetud ettepanekust; on veendunud, et vastuvõetud seadusandlike aktide puhul oleks kasulik koostada hinnangulise kasu ja kulude kokkuvõte ning ajakohastada seda, et võtta arvesse niisuguseid erinevusi mõjuhinnangus sisalduvast analüüsist, mis tulenevad õigusloomeprotsessi käigus tehtud muudatustest; on seisukohal, et niisugune tegevus lihtsustaks ettepaneku mõju seiret ja hindamist;

Parema õigusloome nõuandva organi moodustamine

20.  tunnustab komisjoni volitusel tegutseva halduskoormust käsitleva kõrgetasemelise töörühma tehtud tööd ja esitatud lõpparuannet; tuletab meelde komisjoni viimases õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi käsitlevas teatises (2014. aasta juunist) esitatud kavatsust luua uus parema õigusloome kõrgetasemeline töörühm, kuhu kuuluvad sidusrühmade esindajad ja liikmesriikide eksperdid;

21.  teeb ettepaneku, et komisjon moodustaks sellise töörühma parema õigusloome kõrgetasemelise nõuandva organi kujul, kuhu kaasataks võimalikult kiiresti nii sidusrühmade erialateadmised kui ka liikmesriikide eksperdid; teeb ettepaneku anda sellele organile, kes peaks komisjoni mõjuhinnangute alast tööd täiendama, tugev ja sõltumatu nõustamispädevus; on seisukohal, et nimetatud organi ekspertteadmised, sealhulgas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse küsimustes, võivad anda mõjuhindamismenetlusele ja teistele õigusloome parandamise algatustele lisaväärtust; palub kaasata Euroopa Parlament ja nõukogu ekspertide nimetamise menetlusse; soovitab võtta arvesse juba olemasolevate parema õigusloome organite (näiteks Rootsi, Tšehhi Vabariigi, Madalmaade, Ühendkuningriigi või Saksamaa omade) parimaid tavasid ja kogemusi;

22.  palub komisjonil esitada uute läbivaadatud mõjuhindamissuuniste eelnõu, võttes arvesse käesolevas resolutsioonis rõhutatud aspekte ja komisjoni uut struktuuri, eelkõige parema õigusloome eest vastutava uue asepresidendi rolli;

Euroopa Parlamendi mõjuhinnangud

23.  nõuab komisjoni mõjuhinnangute korrapärast ja võimalikult varajast kontrollimist Euroopa Parlamendi poolt ja eelkõige parlamendikomisjonide tasandil;

24.  tuletab meelde oma 8. juuni 2011. aasta resolutsiooni mõjuhinnangute sõltumatuse tagamise kohta, milles nõuti juba olemasolevate parlamendi mõjuhinnangute järjekindlamat kasutamist; tuletab meelde, et mõjuhinnangute teostamiseks on olemas eraldi eelarverida ja spetsiaalsed teenistused; peab parlamendi mõjuhinnangu kasutamist eriti vajalikuks juhul, kui komisjoni algses ettepanekus on tehtud sisulisi muudatusi;

Euroopa Ülemkogu mõjuhinnangud

25.  tuletab nõukogule meelde, et ta peab täitma lubadust hinnata korrapäraselt omaenda sisuliste muudatusettepanekute mõju;

o
o   o

26.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile ja nõukogule.

(1) ELT C 380 E, 11.12.2012, lk 31.


ÜRO lapse õiguste konventsiooni 25. aastapäev
PDF 162kWORD 76k
Euroopa Parlamendi 27. novembri 2014. aasta resolutsioon ÜRO lapse õiguste konventsiooni 25. aastapäeva kohta (2014/2919(RSP))
P8_TA(2014)0070B8-0285/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni, mis võeti New Yorgis vastu 20. novembril 1989,

–  võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, mis võeti New Yorgis vastu 13. detsembril 2006,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 3,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 24,

–  võttes arvesse 2009. aastal vastu võetud Stockholmi programmi ning sellega seotud tegevuskava aastateks 2010–2014,

–  võttes arvesse ÜRO Lapse Õiguste Komitee üldist märkust nr 14 (2013) lapse õiguse kohta sellele, et tema huvid seataks esikohale,

–  võttes arvesse 2011. aasta veebruaris vastu võetud lapse õigusi käsitlevat ELi tegevuskava,

–  võttes arvesse Euroopa konsensust arengu küsimuses,

–  võttes arvesse 29. novembrist 1. detsembrini 2011 Busanis toimunud kõrgetasemelisel abi tõhusust käsitleval foorumil vastu võetud deklaratsiooni ja tegevuskava,

–  võttes arvesse komisjoni 5. veebruari 2008. aasta teatist „Eriline tähelepanu lastele ELi välistegevuses” (COM(2008)0055),

–  võttes arvesse lapse õiguste edendamist ja kaitset käsitlevaid ELi suuniseid,

–  võttes arvesse ELi suuniseid laste ja relvastatud konflikti kohta,

–  võttes arvesse ÜRO tegevuskava „Lastele sobiv maailm”,

–  võttes arvesse ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ja tegevuskava,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK(2),

–  võttes arvesse inimkaubanduse kaotamist käsitlevat ELi strateegiat aastateks 2012–2016 ning eriti selle sätteid, mis käsitlevad lastekaitsesüsteemide suuniste väljatöötamise rahastamist ja parimate tavade vahetamist,

–  võttes arvesse komisjoni 20. veebruari 2013. aasta soovitust 2013/112/EU „Investeerides lastesse aitame neil välja rabeleda ebasoodsate olude ringist”(3),

–  võttes arvesse oma 12. septembri 2013. aasta resolutsiooni saatjata alaealiste olukorra kohta Euroopa Liidus(4),

–  võttes arvesse ÜRO 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ja Pekingi tegevusprogrammi,

–  võttes arvesse oma 25. veebruari 2014. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile naistevastase vägivalla vastase võitluse kohta(5) ning 6. veebruari 2014. aasta resolutsiooni Euroopa Komisjoni teatise „Naiste suguelundite moonutamine tuleb lõpetada” kohta(6),

–  võttes arvesse nõukogu 5. juuni 2014. aasta järeldusi naiste- ja tütarlaste vastase vägivalla kõikide vormide, sealhulgas naiste suguelundite moonutamise ennetamise ja selle vastu võitlemise kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 19. mai 2014. aasta järeldusi, milles käsitletakse õigustel põhinevat lähenemisviisi arengukoostööle, mis hõlmab kõiki inimõigusi,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 7, milles kinnitatakse, et „liit tagab erinevate poliitikavaldkondade ja meetmete kooskõla, võttes arvesse kõiki oma eesmärke”,

–  võttes arvesse komisjoni 2. juuni 2014. aasta teatist „Inimväärne elu kõigile: nägemusest ühise tegutsemiseni” (COM(2014)0335),

–  võttes arvesse komisjoni 12. aprilli 2005. aasta teatist „Poliitikavaldkondade seostatus arenguga” (COM(2005)0134) ning 14. mail 2012 toimunud välisasjade nõukogu 3166. istungi järeldusi pealkirjaga „Muutuste kava ELi arengupoliitika mõju suurendamiseks”,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et ÜRO lapse õiguste konventsioon ja selle fakultatiivprotokollid kujutavad endast lapse õiguste edendamise ja kaitse standardit, mis sisaldab kõiki laste kaitse ja heaoluga seotud rahvusvahelisi õigusnorme;

B.  arvestades, et kõik ELi liikmesriigid on ÜRO lapse õiguste konventsiooni ratifitseerinud ning neil on oma jurisdiktsioonis selge õiguslik kohustus edendada, kaitsta ja jõustada iga lapse õigusi;

C.  arvestades, et laste õiguste edendamine on ELi poliitika selge eesmärk, ning arvestades, et ELi põhiõiguste harta kohaselt tuleb kogu ELi tegevuses seada esikohale lapse huvid;

D.  arvestades, et ÜRO lapse õiguste konventsiooni ja ELi põhiõiguste hartaga on lapsele tagatud õigus väljendada oma seisukohti, kusjuures neid seisukohti tuleb lapsega seotud küsimustes vastavalt tema vanusele ja küpsusele arvesse võtta;

E.  arvestades, et lapse õigused – täpsemalt lapse huvidega arvestamise põhimõte, lapse õigus elule, ellujäämisele, arengule, mittediskrimineerimisele ning oma seisukohtade väljendamisele – on olulised kõikide ELi poliitikavaldkondade jaoks;

F.  arvestades, et pärast ÜRO lapse õiguste konventsiooni vastuvõtmist 25 aastat tagasi on tehtud küll edusamme, kuid laste õigusi rikutakse ikka veel paljudes maailma osades, sh ELi liikmesriikides nii vägivalla, väärkohtlemise, ärakasutamise, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse tõttu kui ka diskrimineerimisega, mis põhineb usul, puuetel, sool, seksuaalsel identiteedil, vanusel, etnilisel päritolul, rändestaatusel või elamisloa olemasolul;

G.  arvestades, et selleks, et õigus midagi ka maksaks, peab kõikidel lastel ja nende peredel olema teistega võrdne juurdepääs kohtumõistmisele ning õiglastele, õigeaegsetele ja tõhusatele õiguskaitsevahenditele;

H.  arvestades, et 2012. aastal suri peamiselt ennetatavatel põhjustel ligikaudu 6,6 miljonit alla 5-aastast last, mis tähendab, et neilt võeti nende põhiõigus ellujäämisele ja arengule; arvestades, et 168 miljonit last vanuses 5–17 eluaastat kasutatakse lapstööjõuna, millega rikutakse nende õigust kaitsele majandusliku ekspluateerimise eest ning samuti nende õigust õppida ja mängida; arvestades, et 11% tüdrukutest abiellub enne 15-aastaseks saamist, mis seab ohtu nende õiguse tervisele, haridusele ja kaitsele; arvestades, et Sahara-taguses Aafrikas sureb ikka veel üks laps kümnest enne oma 5. sünnipäeva;

I.  arvestades, et haridus ja eelkõige kõikide laste tasuta algharidus on põhiõigus, mille tagamise kohustuse valitsused endale 1989. aasta ÜRO lapse õiguste konventsiooniga võtsid; arvestades, et 2015. aastaks on seatud eesmärk tagada, et kõik poisid ja tüdrukud lõpetavad algkooli; arvestades, et kuigi arenguriikides on teatavaid edusamme tehtud, ei ole see eesmärk veel kaugeltki saavutatud;

J.  arvestades, et põhjalik seksuaalharidus on vältimatult vajalik ja oluline selleks, et tugevdada poiste ja tüdrukute õigust heaolule ja tervisele, edendada võrdõiguslikkust ja võidelda stereotüüpide vastu;

K.  arvestades, et humanitaarkriisidel on lastele jätkuvalt laastav mõju, ning arvestades, et kriisid ja peamiselt konfliktidega seotud kriisid mõjutasid 2014. aastal otseselt enam kui 59 miljonit last; arvestades, et maailmas on tänapäeval hinnanguliselt 250 000 lapssõdurit, kellest 40% on tüdrukud;

L.  arvestades, et ainuüksi 2012. aastal langes ligikaudu 95 000 last ja alla 20-aastast noorukit mõrva ohvriks, ligikaudu miljardit last vanuses 2–14 eluaastat karistati kehaliselt, iga kolmas nooruk vanuses 13–15 eluaastat koges kiusamist ning ligikaudu 70 miljonit tütarlast vanuses 15–19 eluaastat langes kehalise vägivalla mõne vormi ohvriks; arvestades, et maailmas on 120 miljonit tütarlast, kes on mingil eluetapil kogenud sunniviisilist suguühet või muud liiki pealesunnitud seksuaalvahekorda;

M.  arvestades, et lapsed moodustavad arenguriikides poole elanikkonnast, ning arvestades, et ELis elab ligikaudu 100 miljonit last;

N.  arvestades, et ÜRO Lastefondi (UNICEF) viimane aruanne laste vaesuse kohta rikastes riikides näitab, et alates 2008. aastast on maailma kõige jõukamates riikides veel 2,6 miljonit last langenud allapoole vaesuspiiri, mis tähendab, et arenenud riikides elab vaesuses hinnanguliselt 76,5 miljonit last; arvestades, et sama uuringu kohaselt oli ELis 2013. aastal 7,5 miljonit mittetöötavat ja mitteõppivat noort (NEET-noored);

O.  arvestades, et lastevastane vägivald esineb mitmel kujul, sh psühholoogilise, kehalise, seksuaalse ja emotsionaalse väärkohtlemise, solvangute või hooletusse- ja ilmajätmisena, ning seda esineb paljudes kontekstides, sh kodus, koolis, tervishoiu- ja kohtusüsteemides, töökohal, kogukonnas ja veebis;

P.  arvestades, et lapse õigusi käsitlevas ELi tegevuskavas on välja toodud selge ELi tegevusraamistik, ning arvestades, et selle rakendamise abil on tehtud märkimisväärseid edusamme mitmes peamises tegevusvaldkonnas ja õigusküsimuses, nagu muu hulgas kadunud laste otsimise abitelefonide sisseseadmine, lapsesõbraliku õigusemõistmise edendamine, andmete kogumise täiustamine ning laste õiguste integreerimine välistegevusse;

Q.  arvestades, et iga laps on eelkõige laps, kes peaks saama kasutada oma õigusi igasuguse diskrimineerimiseta ning seda vaatamata tema või ta vanemate etnilisele päritolule, kodakondsusele, ühiskondlikule seisundile, rändestaatusele või elamisloa olemasolule;

R.  arvestades, et tüdrukute ja poiste ootustes ja sotsialiseerumisviisides on nii sarnaseid kui ka erinevaid jooni, ning arvestades, et tüdrukute ja poiste kogetud diskrimineerimine on eri vanuseastmetes erinev;

S.  arvestades, et kuigi eelkõige inimkaubanduse, seksuaalse ärakasutamise ja ohvrite õiguste kaitsmise vallas, aga ka varjupaika taotlevate ja saatjata laste küsimuses on tehtud märkimisväärseid edusamme, tuleb ELis migrantidest laste õiguste täieliku austamise tagamiseks teha palju enam; arvestades, et paljud saatjata lapsed kaovad või põgenevad pärast ELi saabumist ning neid ähvardab eriti suur väärkohtlemise oht;

T.  arvestades, et laste ärakasutamine ja laste seksuaalne ärakasutamine veebis (sh laste seksuaalset ärakasutamist kajastava materjali levitamine ja laste veebis peibutamine) on rahvusvaheline probleem, mis valmistab korrakaitseasutustele endiselt suurt muret, kuna rikkumised varieeruvad seksuaalsest väljapressimisest ja seksuaalsuhte eesmärgil kontakti otsimisest kuni laste väärkohtlemist kasutava materjali tootmiseni ja selle veebis reaalajas edastamiseni ning see on uurijatele eriliselt suureks väljakutseks, kuna tehnoloogiauuendused võimaldavad rikkujatel, sh laste veebis peibutajatel materjalile lihtsamini ja kiiremini ligi pääseda;

U.  arvestades, et vaesus ning sotsiaalkindlustussüsteemide ja peamiste sotsiaalhüvitiste (nt peretoetuste) kärped mõjutavad lapsi eriti tugevalt, ning arvestades, et selliseid kärpeid on ELis alates 2007. aastast tehtud järjest rohkem; arvestades, et ELis on isegi pärast sotsiaalseid siirdeid laste vaesuse oht väga suur (2013. aastal 20,3%);

V.  arvestades, et ülemaailmse arengu 2015. aasta järgne raamistik annab võimaluse investeerida kõikjal maailmas kõikide maailma laste õigustesse olenemata nende soost, etnilisest päritolust, rassist, majanduslikust olukorrast, puuetest või muudest asjaoludest;

1.  on seisukohal, et laste õigused on kõikide ELi poliitikavaldkondade keskmes ning et ÜRO lapse õiguste konventsiooni 25. aastapäev annab võimaluse tagada, et seda rakendatakse täielikult nii poliitikas kui ka tegelikkuses, ning võtta täiendavaid meetmeid iga lapse ja eelkõige kõige haavatavamas olukorras olevate laste õiguste austamiseks kõikjal maailmas;

2.  peab kiiduväärseks ELi poolt Stockholmi programmiga võetud kohustust töötada välja igakülgne ELi strateegia, mille eesmärk on tulemuslikult edendada ja kaitsta lapse õigusi Euroopa Liidu sise- ja välispoliitikas ning toetada liikmesriikide tegevust selles valdkonnas; kutsub komisjoni üles esitama lapse õiguste kohta järgmiseks viieks aastaks suurte eesmärkidega ja tervikliku strateegia ja tegevuskava, mis lähtuksid lapse õigusi käsitlevast ELi tegevuskavast ja täiustaksid seda;

3.  peab kiiduväärseks ELi pühendumist ELi integreeritud lastekaitse suuniste edasisele arendamisele, eesmärgiga vähendada killustumist, mille põhjuseks on konkreetsetele lastekaitseprobleemidele keskendunud kitsas lähenemine, ning tagada, et ELis on kõik lapsed igasuguse vägivalla eest tõhusalt kaitstud;

4.  kutsub komisjoni üles jälgima oma soovituse „Investeerides lastesse aitame neil välja rabeleda ebasoodsate olude ringist” rakendamist liikmesriikides ja andma selle kohta aru ning tagama laste juurdepääsu kvaliteetsetele teenustele ja ka laste kaasamise; palub, et liikmesriigid, kus laste vaesuse määr on keskmisest kõrgem, kehtestaksid riiklikud eesmärgid ja tähtsustaksid investeeringuid, mille eesmärk on vähendada laste ja noorte seas vaesust ja sotsiaalset tõrjutust;

5.  kutsub ELi ja selle liikmesriike üles seadma aastatuhande arengueesmärgid esikohale nii oma sisepoliitikas kui ka suhetes kolmandate riikidega; rõhutab, et need eesmärgid (eriti vaesuse kaotamine, hariduse kättesaadavus kõigi jaoks ja sooline võrdõiguslikkus) saavutatakse ainult kõikidele juurdepääsetavate avalike teenuste väljaarendamise abil;

6.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles integreerima Euroopa poolaastasse, iga-aastasse majanduskasvu analüüsi ja läbivaadatud strateegiasse „Euroopa 2020” selge laste ja noortega seotud mõõtme, et rakendada paremini komisjoni soovitust „Investeerides lastesse aitame neil välja rabeleda ebasoodsate olude ringist”;

7.  palub, et komisjon tagaks oma talitustes parema kooskõlastatuse, et kõikides ELi seadusandlikes ettepanekutes, poliitikameetmetes ja rahastamisotsustes võetaks tulemuslikult arvesse lapse õigusi ning et nende täielikku vastavust lapsi puudutavale ELi õigustikule ja ÜRO lapse õiguste konventsioonist tulenevatele kohustustele kontrollitaks; kutsub komisjoni üles tagama, et lapse õiguste koordinaatori volitused ja tema käsutuses olevad ressursid peegeldaksid ELi pühendumist lapse õiguste süstemaatilisele ja tõhusale süvalaiendamisele;

8.  kutsub komisjoni üles haarama kinni mitmeaastase finantsraamistiku vahehindamise pakutavast võimalusest tagada, et ELi vahenditest saavad kasu kõige ebasoodsamas ja haavatavamas olukorras lapsed;

9.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles seadma lapsi regionaal- ja ühtekuuluvuspoliitika – näiteks puudega inimesi käsitleva Euroopa strateegia, romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistiku ning ELi võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise poliitika – kavandamisel ja rakendamisel sõnaselgelt esikohale; kordab, kui oluline on kaitsta ja edendada romade hulka kuuluvate laste võimalusi kasutada kõiki õigusi teistega võrdselt;

10.  rõhutab, et kõik lapse õigusi käsitlevad poliitikameetmed peavad hõlmama soolise võrdõiguslikkuse mõõdet, ning nõuab erimeetmete võtmist tütarlaste õiguste tugevdamiseks, muu hulgas seoses nende õigusega haridusele ja tervisele;

11.  kutsub liikmesriike üles tagama, et lapse huvidega arvestamise põhimõtet järgitakse kõikides õigusaktides, valitsuse esindajate poolt kõikidel tasanditel vastu võetud otsustes ja kõikides kohtuotsustes, ning ergutab liikmesriike jagama parimaid tavasid, et parandada kogu ELis lapse huvidega arvestamise põhimõtte nõuetekohast kohaldamist;

12.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma kõik vajalikud meetmed selle tagamiseks, et kõikidel lastel, olgu nad siis kahtlustatavad, kurjategijad, ohvrid või muud menetluse osalised, on tegelik juurdepääs nende vajadustele ja õigustele kohandatud kohtusüsteemile;

13.  palub komisjonil hinnata kinnipidamispoliitika ja kriminaalõigussüsteemi mõju lastele; juhib tähelepanu asjaolule, et kui ELi lapsed elavad koos vanematega kinnipidamisasutustes, mõjutab see otseselt nende õigusi; toonitab asjaolu, et igal aastal lahutatakse ELis vanglakaristust kandvatest vanematest hinnanguliselt 800 000 last ning see mõjutab laste õigusi mitmel viisil;

14.  on seisukohal, et lapsed on kaupadele ja teenustele juurdepääsu seisukohast haavatavas olukorras; palub, et ettevõtlusringkonnad ja sidusrühmad hoiduksid lastele suunatud agressiivsetest ja eksitavatest reklaamidest nii veebis kui ka väljaspool internetti, rakendades selleks muu hulgas olemasolevaid tegevusjuhendeid ja sarnaseid algatusi; on seisukohal, et lastele suunatud suure rasva-, soola- või suhkrusisaldusega toiduainete reklaamid peaksid olema vastutustundlikud ning nende puhul tuleks võtta arvesse ka asjaolu, et laste rasvumine ja diabeeti haigestumine on kasvanud;

15.  on seisukohal, et laste isikuandmeid tuleb veebis nõuetekohaselt kaitsta ning et lapsi tuleb isikuandmete veebis kasutamise ohtudest ja tagajärgedest kättesaadaval ja lapsesõbralikul viisil teavitada; toonitab, et laste kohta veebis profiilide koostamine peaks olema keelatud; on seisukohal, et kõikidel lastel peaks olema õigus elada tervislikus ja turvalises keskkonnas ja omada mänguvõimalusi;

16.  kutsub liikmesriike üles rakendama direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust, sest suurem osa inimkaubanduse ohvritest on noored tütarlapsed ja poisid, kes langevad tööalase ja seksuaalse ärakasutamise ja muu väärkohtlemise ohvriks; nõuab samuti, et liikmesriigid ja EL tugevdaksid politseikoostööd ja õigusalast koostööd, et selliseid kuritegusid tõkestada ja nende eest vastutusele võtta; kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid, et võidelda laste ebaseadusliku mujale viimise vastu, tegema koostööd kolmandate riikidega, et tegeleda laste salaja üle piiri toimetamise ja lastekaubanduse kasvava probleemiga, ning võtma inimkaubitsejad vastutusele ja määrama neile asjakohased karistused;

17.  on seisukohal, et veebis toimuva kiusamise vastu võitlemiseks tuleb võtta meetmeid ning et lapsed, õpetajad ning noorte- ja lasteorganisatsioonid peavad tegema aktiivset tööd, et suurendada teadlikkust sellest küsimusest;

18.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid investeeriksid lastele mõeldud avalikesse teenustesse, sh lastehoidu, haridusse ja tervishoidu ning eelkõige avalike lasteaedade ja -sõimede ning lastele vaba aja veetmise võimalusi pakkuvate avalike teenuste võrgustike laiendamisse;

19.  kutsub liikmesriike üles kehtestama kõikidele tasuta kohustusliku keskhariduse, mis on vältimatult vajalik selleks, et kõik saaksid kasutada oma õigust võrdsetele võimalustele, sest madalama astme haridus ei taga alati vajalikku elementaarset õpitaset;

20.  kutsub liikmesriike üles võtma vastu seadusi, mille eesmärk on kaitsta ja tugevdada emaduse ja isadusega seotud õigusi, et kindlustada lastele nende esimestel elukuudel tervislik ja stabiilne elukeskkond;

21.  kutsub liikmesriike üles rakendama direktiivi 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust, ning palub neil suurendada korrakaitseasutuste juriidilisi õigusi, tehnilist võimekust ja rahalisi ressursse, et tihendada koostööd (sh Europoliga), mille eesmärk on uurida ja tulemuslikumalt lõhkuda laste vastu seksuaalkuritegusid toime pannud rikkujate võrgustikke, tähtsustades samal ajal asjaga seotud laste õigusi ja turvalisust;

22.  nõuab, et korrakaitseasutused, kohtuvõimud, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia sektor, internetiteenuse pakkujad, pangandussektor ja vabaühendused, sh noorte- ja lasteorganisatsioonid teeksid omavahel tulemuslikku koostööd ja vahetaksid teavet, et tagada laste õigused ja kaitse ka veebis ning käsitada neid seaduse silmis haavatavas olukorras isikutena; palub, et komisjon haaraks juhtohjad ja kutsuks kõiki liikmesriike üles võtma meetmeid igasuguse veebis toimuva peibutamise ja kiusamise vastu;

23.  on seisukohal, et eriti haavatavas olukorras on saatjata lapsed; palub, et komisjon ja liikmesriigid rakendaksid Euroopa Parlamendi 12. septembri 2013. aasta resolutsiooni saatjata alaealiste olukorra kohta Euroopa Liidus; kutsub liikmesriike üles rakendama täielikult Euroopa ühise varjupaigasüsteemi paketti, et parandada Euroopa Liidus saatjata alaealiste olukorda; kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid migrantidest laste kinnipidamise lõpetamiseks kogu liidus; peab kiiduväärseks Euroopa Kohtu otsust kohtuasjas C-648/11 (MA, BT, DA vs. Secretary of State for the Home Department), mille kohaselt vastutab saatjata alaealise varjupaigataotluse läbivaatamise eest juhul, kui ta on esitanud varjupaigataotluse rohkem kui ühes liikmesriigis, see liikmesriik, kus alaealine pärast taotluse esitamist viibib; tuletab meelde, et saatjata alaealine on esmajoones potentsiaalselt ohustatud laps ning et liikmesriigid ja Euroopa Liit peaksid temaga tegeledes juhinduma lastekaitsest ja mitte immigratsioonipoliitikast, austades seega lapse huvidega arvestamise põhimõtet;

24.  kutsub kõiki liikmesriike üles rakendama vanemliku hoolitsuseta jäänud laste puhul ÜRO lapse õiguste konventsioonis ning laste asendushooldust käsitlevates ÜRO suunistes sätestatud norme; palub, et komisjon kasutaks hooldeasutustes pakutavatelt hoolekandeteenustelt kohalikule hoolekandestruktuurile ülemineku toetamiseks ELi struktuurifondide vahendeid; palub – pidades silmas arvukaid juhtumeid, kus liikmesriikide avalikud asutused on väidetavalt korraldanud vanemate nõusolekuta sundadopteerimisi –, et komisjon esildaks konkreetsed meetmed selle tagamiseks, et liikmesriikides kasutatavate adopteerimistavade puhul võetakse arvesse lapse huve;

25.  kutsub kõiki liikmesriike üles lihtsustama viivitamatult perekondade taasühinemist positiivsel ja inimlikul viisil ning kooskõlas ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikliga 10;

26.  rõhutab, et ELis on kadunud laste leidmiseks vaja koordineeritumat lähenemisviisi; kutsub liikmesriike üles parandama kadunud lastega seotud piiriüleste juhtumite puhul tehtavat politseikoostööd ja õigusalast koostööd ning töötama välja kadunud laste otsimise ja väärkohtlemise ohvriks langenud laste toetamisega tegelevad abitelefonid; kutsub liikmesriike üles hõlbustama Maroko, Singapuri, Venemaa Föderatsiooni, Albaania, Andorra, Seišellide, Gaboni ja Armeenia sujuvat ühinemist rahvusvahelise lapseröövi tsiviilõiguslikke küsimusi käsitleva 1980. aasta Haagi konventsiooniga;

27.  palub, et komisjon võtaks määruse (EÜ) nr 2201/2003 (mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega) läbivaatamisel hoolikalt arvesse lapse huve, pidades silmas, et liikmesriikides on määruse rakendamisel ja jõustamisel ilmnenud lünki nii seoses vanemlike kui ka isikuhooldusõigustega;

28.  mõistab hukka igasuguse lastevastase vägivalla, kehalise ja seksuaalse väärkohtlemise, solvangud, sunniviisilised abielud, lapstööjõu kasutamise, laste prostitutsiooni, lastega kaubitsemise, piinamise, aumõrvad, naiste suguelundite moonutamise, lapssõdurite kasutamise ja laste kasutamise inimkilbina, ilma- ja hooletussejätmise ja alatoitumuse; on seisukohal, et lastevastast vägivalda ei tohiks kunagi õigustada traditsioonide, kultuuri või usuga; kutsub liikmesriike üles täitma oma kohustusi ja võitlema igasuguse lastevastase vägivalla vastu, keelustades selleks muu hulgas ametlikult laste kehalise karistamise ja nähes selle eest ette sanktsioonid; kutsub liikmesriike üles suurendama kolmandate riikidega tehtavat koostööd ja tihendama dialooge, et tõsta laste õiguste alast teadlikkust ja edendada nende austamist kõikjal maailmas;

29.  mõistab hukka laste kasutamise sõjalistes või terrorismiga seotud tegevustes ja nendega seotud eesmärkidel; tuletab meelde, kui oluline on pakkuda psühholoogilist tuge ja abi kõikidele lastele, kes on kokku puutunud vägivaldsete sündmustega või kannatanud sõjas; peab kiiduväärseks ELi algatust „Rahu lapsed” ning toonitab, kui oluline on tagada konfliktides kannatanud lastele juurdepääs haridusele; palub, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident toetaks ÜRO kampaaniat „Lapsed ja mitte sõdurid”, mille eesmärk on lõpetada aastaks 2016 laste kasutamine riikide julgeolekujõududes ja nende värbamine sinna;

30.  palub, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident seaks kogu ELi välistegevuses esikohale lapse õigused, et tagada nende tulemuslik süvalaiendamine muu hulgas inimõigustealaste dialoogide, kaubanduslepingute, ühinemisprotsessi ja Euroopa naabruspoliitika kontekstis ning suhetes Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühmaga ja esmajoones konfliktiolukorras riikidega; palub, et kõrge esindaja annaks parlamendile lapsekeskse ELi välistegevuse tulemuste kohta igal aastal aru;

31.  kutsub komisjoni üles arvestama lapse õigusi ka arengukoostöö ja humanitaarabi valdkonnas, et tagada piisav rahastamine ja parandada nii hädaolukordade, inimtegevusest põhjustatud või loodusõnnetuste keskmesse sattunud laste kui ka riigisisesest põgenikest või pagulastest laste kaitset; toonitab, kui oluline on luua seosed abitegevuse, taastamistööde ja arengumeetmete vahel, seda eelkõige pikaleveninud kriiside puhul, ning integreerida innovaatilised lahendused ja uued tehnoloogiad ELi poliitikameetmetesse ja programmidesse, et edendada lapse õigusi arengu ja hädaolukordade kontekstis paremini;

32.  peab kiiduväärseks, et 2014. aasta Nobeli rahupreemia anti Kailash Satyarthile ja Malala Yousafzaile, kes on pühendunud laste õiguste kaitsele ja eelkõige kõikide laste õigusele haridusele; peab kiiduväärseks, et Sahharovi auhinna võrgustik tunnustas avalikult algatusi, mille eesmärk on tõsta teadlikkust lastevastase vägivalla kohta; on seisukohal, et see näitab selgelt, kui oluline roll on kodanikuühiskonnal ja rahvusvahelistel organisatsioonidel ÜRO lapse õiguste konventsioonis sätestatud õiguste propageerimisel, edendamisel ja kaitsel;

33.  rõhutab, kui olulist rolli mängivad laste õiguste edendamisel sotsiaalpartnerid ja kohalikud ametiasutused, ning palub Regioonide Komiteel ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel võtta meetmeid ja koostada arvamusi, et osaleda täielikult laste õiguste edendamisel ELi poliitikas;

34.  palub, et ELi institutsioonid, liikmesriigid, kohalikud ametiasutused, sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskond ühendaksid jõud ja teeksid kõikidel tasanditel koostööd, et parandada laste olukorda ELis ja mujal maailmas; peab kiiduväärseks ja toetab lapse õiguste manifesti, mille on koostanud UNICEF ja veel 14 lapse õiguste edendamisega tegelevat organisatsiooni, ning julgustab rohkemaid Euroopa Parlamendi liikmeid ja liikmesriikide parlamentide saadikuid manifesti allkirjastama ja seega lapse õiguste edendamise eestvedajateks hakkama;

35.  väljendab soovi luua Euroopa Parlamendis lapse õiguste ja heaoluga tegelev laiendatud töörühm, mis lähtuks lapse õiguste manifestist ja kujutaks endast alalist organit, mille ülesanne on edendada lapse õigusi kõikides Euroopa Parlamendi poliitikameetmetes ja tegevustes ning nii sise- kui ka välisasjades; toetab seetõttu algatust määrata igas parlamendikomisjonis lapse õiguste kontaktisikud, et tagada lapse õiguste arvestamine kõikides poliitikavaldkondades ja vastu võetud õigusaktides;

36.  peab oluliseks suurendada laste osalust parlamendi tegevuses kooskõlas Parlamentidevahelise Liidu ja UNICEFi välja töötatud tavadega; kutsub komisjoni, liikmesriike ja kohalikke ametiasutusi üles uurima võimalusi ja viise laste ja noorte suuremaks kaasamiseks otsustamisprotsessi; ergutab uue tehnoloogia ja innovaatiliste lahenduste kasutamist laste ja noortega konsulteerimiseks ning laste osaluse suurendamiseks;

37.  kutsub liikmesriike üles ratifitseerima viivitamatult kõik ÜRO lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokollid;

38.  kutsub komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti üles uurima võimalusi ja viise ELi ühepoolseks ühinemiseks ÜRO lapse õiguste konventsiooniga;

39.  julgustab üleüldise ratifitseerimise eesmärgil ka USAd, Somaaliat ja Lõuna-Sudaani lapse õiguste konventsiooni ratifitseerima;

40.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa välisteenistusele, Regioonide Komiteele, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Lapse Õiguste Komitee esimehele ning UNICEFi tegevdirektorile.

(1) ELT L 101, 15.4.2011, lk 1.
(2) ELT L 335, 17.12.2011, lk 1.
(3) ELT L 59, 2.3.2013, lk 5.
(4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0387.
(5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0126.
(6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0105.


Digitaalne ühtne turg
PDF 149kWORD 66k
Euroopa Parlamendi 27. novembri 2014. aasta resolutsioon tarbijate õiguste toetamise kohta digitaalsel ühtsel turul (2014/2973(RSP))
P8_TA(2014)0071B8-0286/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõiget 3 ja artiklit 6,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 9, 10, 12, 14, 16, 26, 36, artikli 114 lõiget 3 ja artikli 169 lõiget 1,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat ning eriti selle artikleid 7, 8, 11, 21, 38, ja 52,

–  võttes arvesse kaasotsustamismenetlust 2013/0309 ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega nähakse ette sätted, mis käsitlevad Euroopa elektroonilise side ühtset turgu ja ühendatud Euroopani jõudmiseks vajalikke meetmeid (COM(2013)0627),

–  võttes arvesse komisjoni talituste 23. aprilli 2013. aasta töödokumenti „E-kaubanduse tegevuskava aastateks 2012–2015. Olukord aastal 2013” (SWD(2013)0153),

–  võttes arvesse 18. veebruaril 2013 avaldatud komisjoni siseturu tulemustabelit nr 26,

–  võttes arvesse komisjoni 2014. aasta aruandeid digitaalse tegevuskava tulemustabeli kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 11. jaanuari 2012. aasta teatist „Ühtne raamistik usalduse loomiseks digitaalse ühtse turu vastu seoses e-kaubanduse ja internetipõhiste teenustega” (COM(2011)0942),

–  võttes arvesse oma 11. juuni 2013. aasta resolutsiooni Euroopa tarbijapoliitika uue tegevuskava kohta(1),

–  võttes arvesse oma 4. veebruari 2014. aasta resolutsiooni ebaausaid kaubandustavasid käsitleva direktiivi 2005/29/EÜ kohaldamise kohta(2),

–  võttes arvesse oma 10. detsembri 2013. aasta resolutsiooni pilvandmetöötluse võimaluste kasutamise kohta Euroopas(3),

–  võttes arvesse oma 4. juuli 2013. aasta resolutsiooni digitaalse ühtse turu rajamise lõpuleviimise kohta(4),

–  võttes arvesse oma 11. detsembri 2012. aasta resolutsiooni digitaalse ühtse turu rajamise lõpuleviimise kohta(5),

–  võttes arvesse oma 22. mai 2012. aasta resolutsiooni kaitsetumate tarbijate õiguste tugevdamise strateegia kohta(6),

–  võttes arvesse oma 20. aprilli 2012. aasta resolutsiooni e-valitsuse kui konkurentsivõimelise digitaalse ühtse turu juhtiva jõu kohta(7),

–  võttes arvesse oma 15. novembri 2011. aasta resolutsiooni uue tarbijapoliitika strateegia kohta(8),

–  võttes arvesse oma poliitikaosakonna A 2013. aasta uuringut selle kohta, kuidas rajada laiahaardeline ELi digitaalne ühiskond,

–  võttes arvesse oma poliitikaosakonna A 2013. aasta uuringut „Meelelahutus x.0 lairibaühenduse kasutuselevõtu hoogustamiseks”,

–  võttes arvesse oma 26. märtsi 2009. aasta soovitust nõukogule turvalisuse ja põhivabaduste tugevdamise kohta internetis(9),

–  võttes arvesse oma 12. märtsi 2014. aasta resolutsiooni USA Riikliku Julgeolekuagentuuri jälgimisprogrammi ja ELi liikmesriikide jälgimisasutuste ning nende mõju kohta ELi kodanike põhiõigustele ja Atlandi-ülesele koostööle justiits- ja siseküsimustes(10),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi poliitikaosakonna A 2013. aasta uuringut tarbijate diskrimineerimise kohta digitaalsel ühtsel turul,

–  võttes arvesse Euroopa Kohtu 8. aprilli 2014. aasta otsust liidetud kohtuasjades C-293/12 ja C-594/12, milles andmete säilitamise direktiiv tunnistati kehtetuks,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et digitaalne ühtne turg on üks neid valdkondi, kus edu saavutamine on küll seotud raskustega, kuid võib aidata tõhusust suurendada kuni 260 miljardi euro väärtuses aastas, toetades seega Euroopa taastumist majanduskriisist;

B.  arvestades, et Euroopa digitaalse ühtse turu rajamise lõpuleviimisega loodaks miljoneid töökohti ja see võiks võimaldada Euroopal suurendada 2020. aastaks SKP-d 4%;

C.  arvestades, et ainuüksi nn äpimajanduse tulud eeldatavalt kolmekordistuvad ajavahemikul 2013–2018, luues neil aastatel kolm miljonit töökohta;

D.  arvestades, et Euroopa Parlament on tellinud uuringu, et analüüsida Euroopa digitaalse ühtse turu puudumise kulukust, milles veel kord rõhutatakse, kui tähtis on näha digitaalsetes lahendustes tarbijate, kodanike ja ettevõtjate jaoks võimalusi, mitte aga ohte;

E.  arvestades, et liit peab edendama pilvandmetöötluse massilist kasutuselevõttu Euroopas, sest see on Euroopa majanduskasvu võimas liikumapanev jõud; arvestades, et uuring annab tunnistust selle valdkonna kiirest arengust tuleneda võivast märkimisväärsest kasust;

F.  arvestades, et takistused, mis raskendavad tarbijate osalust digitaalsel ühtsel turul, on seotud selliste diskrimineerivate tavadega nagu teenuseosutajate piiramine kindlate riikide või territooriumitega, lihtne müügist keeldumine, automaatne ümbersuunamine ja müügitingimuste põhjendamatu varieerimine;

G.  arvestades, et kindlad, toimivad, konkurentsivõimelised ja innovaatilised mobiili- ja e-maksed on üliolulised, kui soovime, et tarbijad kasutaksid täielikult ära ühtse turu eeliseid;

H.  arvestades, et isikuandmete ja eraelu puutumatuse kaitse, aga ka küberjulgeolek ning elektroonilise side ja võrgustike turvalisus on digitaalsel ühtsel turul esmatähtsal kohal, sest need on peamised eeltingimused selleks, et see ühtne turg toimiks ning tekiks kodanike ja tarbijate usaldus selle vastu;

I.  arvestades, et sotsiaalse arengu, majanduskasvu, konkurentsivõime, sotsiaalse kaasatuse ja ühtse turu seisukohast on äärmiselt oluline teha üleeuroopaliselt kättesaadavaks laialdase levikuga, kiire ja turvalise interneti ühendus ning avalikud digiteenused;

J.  arvestades, et teadus- ja arendustegevus ning innovatsioon digitaalmajanduses aitavad tagada Euroopa konkurentsivõime säilimise keskpikas ja pikemas perspektiivis;

K.  arvestades, et kiirete lairibavõrkude kiire kasutuselevõtt on väga tähtis Euroopa tootlikkuse arendamiseks ning selliste uute ja väikeste ettevõtete tekkeks, mis võivad olla juhtival kohal eri sektorites, näiteks tervishoiu-, tootmis- ja teenindussektoris;

L.  arvestades, et erasektoril peaks olema lairibavõrkude kasutuselevõtul ja ajakohastamisel juhtroll ning teda peaks selles toetama konkurentsivõimeline ja investeerimist soodustav õigusraamistik;

M.  arvestades, et digitaalne ühtne turg on üks kõige innovatiivsemaid majandussektoreid ja mängib seetõttu olulist rolli Euroopa majanduse konkurentsivõimes ning annab läbi e-kaubanduse arengu panuse majanduskasvu, hõlbustab samal ajal ettevõtete jaoks haldus- ja finantsnõuete täitmist ning pakub tarbijatele laiemat kaupade ja teenuste valikut;

N.  arvestades, et digitaalne ühtne turg ei paku mitte ainult majanduslikke eeliseid, vaid mõjutab tugevalt ka ELi tarbijate ja kodanike igapäevast poliitilist, sotsiaalset ja kultuurielu;

O.  arvestades, et konkurentsivõimeline digitaalne ühtne turg ei saa toimida ilma kiirete ja suure läbilaskevõimega lairiba- ja telekommunikatsioonivõrkudeta kõikides ELi piirkondades, sh äärepoolsemates piirkondades;

P.  arvestades, et olemasolev ja pidevalt suurenev digitaalne lõhe mõjutab otseselt ja negatiivselt digitaalse ühtse turu arengut, seda nii internetile juurdepääsu kui ka e-oskuste osas;

Q.  arvestades, et isikuandmete ja eraelu puutumatuse kaitse, aga ka elektroonilise side ja võrkude turvalisus on digitaalsel ühtsel turul esmatähtsal kohal, sest need on peamised eeltingimused selleks, et ühtne turg toimiks ning kodanikud ja tarbijad seda usaldaksid;

R.  arvestades, et internetiturud peavad olema paindlikud ja tarbijasõbralikud, et nad võiksid kasvada ja laieneda;

S.  arvestades, et e-kaubandus on tavapärasele kaubandusele oluline täiendus, mis suurendab tarbijate jaoks valikut, samuti konkurentsi ja tehnoloogilist innovatsiooni ning annab seetõttu panuse Euroopa Liidu muutumisse teadmuspõhiseks majanduseks;

T.  arvestades, et vaba konkurents ja investeeringuid soodustavad võrdsed tingimused ettevõtete jaoks on selle majandussektori jaoks väga olulised, sest need tagavad pikaajalise jätkusuutliku arengu lõppkasutajate huvides; arvestades, et toimiv konkurents edendab tõhusaid investeeringuid ning võib pakkuda tarbijatele eeliseid valiku, hinna ja kvaliteedi osas;

U.  arvestades, et digitaalse ühtse turu mõne valdkonna toimimist häirivad turu ülemäärane kontsentreeritus ja domineerivad ettevõtjad;

V.  arvestades, et turu killustatuse probleem ning ebapiisav koostalitlusvõime Euroopa Liidus takistavad digitaalse ühtse turu kiiret arengut;

W.  arvestades, et digitaalse ühtse turu kaudu loodud töökohad on üldiselt kõrget kvalifikatsiooni nõudvad ja hästi tasustatud ning annavad seetõttu olulise panuse kvaliteetse ja jätkusuutliku tööhõive loomisse;

X.  arvestades, et komisjon peaks võtma meetmeid konkurentsieeskirju rikkuva tegevuse vastu, mis mõjutab meedia pluralismi nii sisu kui ka omandi osas, sest teabe kättesaadavus on eduka demokraatia nurgakivi;

1.  palub liikmesriikidel ja komisjonil olemasolevate eeskirjade rakendamiseks ja jõustamiseks tehtavate püsivate jõupinguste abil käsitleda üldise strateegia raames kõiki olemasolevaid tõkkeid, mis takistavad digitaalse ühtse turu arengut, hoolitsedes samal ajal selle eest, et meetmed põhineksid mõjuhinnangul, oleksid tulevikukindlad ja digitaalsele ajastule sobivad; on veendunud, et need jõupingutused peavad mängima keskset rolli ELi püüdlustes luua majanduskasvu ja tööhõivet ning tugevdada oma konkurentsivõimet ja vastupidavust globaalses majanduses;

2.  rõhutab, et kõik digitaalse ühtse turuga seotud õigusakti ettepanekud peavad olema kooskõlas ELi põhiõiguste hartaga, et seal sätestatud õigused oleksid digitaalvaldkonnas täielikult kaitstud;

3.  tõstab eriti esile e-kaubanduse potentsiaali, mis hinnangute kohaselt võiks aidata tarbijatel säästa üle 11,7 miljardi euro aastas, kui neil oleks võimalik internetis oste tehes valida kõigi ELis pakutavate toodete ja teenuste hulgast;

4.  väljendab heameelt e-kaubanduse kasvu üle, kuid täheldab, et mõnes liikmesriigis on väike ring ettevõtjaid turgu valitsevas seisundis materiaalsete kaupade otsemüügis või siis nad tegutsevad turupõhise platvormina teiste jaoks, kes materiaalseid kaupu müüvad; rõhutab, et Euroopa tasandil on vaja jälgida ja tõkestada sellist turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, mis puudutab kaupade kättesaadavust tarbijatele ja VKEdelt nõutavaid tasusid selliste turupõhiste platvormide kasutamise eest;

5.  rõhutab vajadust võidelda digitaalse lõhe vastu, et kasutada täielikult ära digitaalse ühtse turu potentsiaal ning võimaldada digitaalajastu ühiskonnas kõikide kodanike kaasatust, olenemata nende sissetulekust, sotsiaalsest olukorrast, geograafilisest asukohast, tervislikust seisundist ja vanusest;

6.  rõhutab eriti, et e-kaubanduse tarbijate ja ettevõtjate teelt tuleb kõrvaldada viimased takistused, muu hulgas internetiteenuste, digitaalse infosisu kättesaadavuse, pettuste ärahoidmise, veebisaitide registreerimise, müügiedenduse ja märgistamise valdkonnas;

7.  palub komisjonil tagada teenuste ühtse turu kiire rakendamine ning selliste eeskirjade nagu tarbijaõiguste direktiivi ning vaidluste kohtuvälist lahendamist ja vaidluste veebipõhist lahendamist käsitleva määruse kiire rakendamine ja jõustamine, vähendades samal ajal halduskoormust;

8.  nõuab uue ajakohastatud andmekaitsepaketi kiiret vastuvõtmist, et tagada sobiv tasakaal ühelt poolt isikuandmete kõrgetasemelise kaitse, kasutaja turvalisuse ning enda isikuandmete kontrolli ning teiselt poolt stabiilse ja prognoositava õiguskeskkonna (milles äriühingud saavad lõppkasutajate hüvanguks edukalt tegutseda tõhustatud ühtsel turul), investeeringuid soosivate võrdsete tingimuste ning ELi atraktiivsust ettevõtete jaoks suurendava keskkonna vahel; palub komisjonil ja liikmesriikidel eraldada vahendid, et võidelda küberkuritegevuse vastu seadusandlike meetmete ja õiguskaitsealase koostöö abil, nii riiklikul kui ka ELi tasandil;

9.  rõhutab vajadust tagada võrdsed tingimused digitaalsel ühtsel turul tegutsevatele ettevõtetele, et nad saaksid konkureerida; palub seetõttu komisjonil jõustada nõuetekohaselt ELi konkurentsieeskirjad, et vältida ülemäärast turu kontsentreerumist ja domineeriva positsiooni ärakasutamist ning jälgida konkurentsi seoses komplekteeritud sisu ja teenustega;

10.  märgib, et digitaalsel ühtsel turul on vaja tagada ettevõtetele võrdsed tingimused, et kindlustada ELi digitaalmajanduse elujõulisus; rõhutab, et ELi konkurentsieeskirjade põhjalik jõustamine digitaalsel ühtsel turul on pikas perspektiivis määrav tegur turu kasvu, tarbijate juurdepääsu ja pakutava valiku ning konkurentsivõime seisukohast; rõhutab, et tähtis on tagada tarbijatele internetis samaväärne kaitse nagu neil on traditsioonilistel turgudel;

11.  nõuab, et nõukogu tegutseks kiiresti ja avaks parlamendiga läbirääkimised ettepaneku üle võtta vastu määrus, millega nähakse ette sätted, mis käsitlevad Euroopa elektroonilise side ühtset turgu ja ühendatud Euroopani jõudmiseks vajalikke meetmeid, sest see teeks lõpu rändlustasudele ELis, tagaks suurema õiguskindluse võrgu neutraalsuse osas ning parandaks tarbijakaitset digitaalsel ühtsel turul; on veendunud, et see määrus võiks olla otsustav samm ühtse Euroopa mobiilsideturu teostamise poole;

12.  on seisukohal, et komisjon peaks tegutsema selle nimel, et tagada idufirmade, mikroettevõtete ja VKEde jaoks seadusandlik ja õiguslikult kindel keskkond, mis soodustab loovust ja innovatsiooni;

13.  palub komisjonil esitada digiettevõtluse algatuse, sest see on otsustava tähtsusega uute töökohtade loomiseks ja innovaatiliste ideede tekkeks, sealhulgas esitada meetmed, millega parandada uute digiettevõtjate juurdepääsu rahastamisele (nt võiks selliste meetmete väljatöötamiseks kasutada rahva ühisloomet (crowdsourcing)) ja innustada ebaõnnestunud ettevõtjatele teise võimaluse andmist;

14.  rõhutab, et kogu interneti andmesidet tuleb kohelda võrdselt, ilma diskrimineerimise, piiramise ja sekkumiseta, olenemata saatjast, vastuvõtjast, liigist, sisust, seadmest, teenusest või rakendusest;

15.  märgib, et internetiotsinguturg on digitaalsel ühtsel turul konkurentsi tagamiseks eriti tähtis, arvestades otsingumootorite võimalikku arengut sisule juurdepääsu kontrollijateks ning nende võimalust omandatud teabe teisese kasutamise pealt raha teenida; seepärast palub komisjonil ELi konkurentsieeskirju otsustavalt jõustada, lähtudes kõikide asjaomaste sidusrühmade panusest ning võttes arvesse digitaalse ühtse turu kogu struktuuri, et tagada õiguskaitsevahendid, millest tarbijatel, internetikasutajatel ja internetiäridel tõesti kasu on; palub komisjonil lisaks kaaluda ettepanekuid, mille eesmärk on siduda otsingumootorid lahti muudest kommertsteenustest, mis on üks võimalik pikaajaline vahend eespool nimetatud eesmärkide saavutamiseks;

16.  kutsub ühtlasi komisjoni üles kiiresti tegutsema ja kaaluma võimalikke lahendusi, mis toetaksid tasakaalustatud, õiglast ja avatud internetiotsingu struktuuri;

17.  rõhutab, et otsingumootorite kasutamisel peaks otsinguprotsess ja tulemused olema kallutamata, et internetiotsingud ei oleks diskrimineerivad, et tagada suurem konkurents ning kasutajatele ja tarbijatele suurem valik ning säilitada teabeallikate mitmekesisus; märgib seetõttu, et otsingumootorite teostatav indekseerimine, hindamine, esitlemine ja reastamine peab olema kallutamata ja läbipaistev; palub komisjonil takistada mis tahes kuritarvitamist seotud teenuste turustamisel otsingumootorite haldajate poolt;

18.  väljendab heameelt teate üle, et komisjon kavatseb otsingumootoreid ja digitaalset turgu tervikuna põhjalikumalt uurida;

19.  rõhutab vajadust tagada autoriõiguse ja intellektuaalomandi õiguste kaitseks tõhus ja tasakaalustatud raamistik, mis vastab digitaalmajanduse tegelikule olukorrale;

20.  soovitab kiiresti vastu võtta ja jõustada rahvusvahelised sätted, mis hõlbustavad puuetega kasutajate juurdepääsu digitaalsele sisule ning trükitud materjalidele nende digiteerimise abil;

21.  tervitab Marrakeshi lepingu sõlmimist, millega hõlbustatakse nägemispuudega inimeste juurdepääsu raamatutele, ning palub kõiki allakirjutanuid leping ratifitseerida; peab Marrakeshi lepingut tubliks edusammuks, kuid lisab, et puuetega, sealhulgas nägemispuudega inimestele juurdepääsu avamiseks tuleb veel palju tööd teha; rõhutab, et tähtis on parandada paljude valdkondade juurdepääsetavust, autoriõigustest ja otsingumootoritest kuni telekommunikatsioonivõrgu operaatoriteni;

22.  palub komisjonil ja liikmesriikidel edasi arendada ja rakendada ELi ja riiklikke reguleerivaid raamistikke, et võimaldada integreeritud ja turvalist interneti- ja mobiilimaksete turgu, tagades samal ajal tarbijate ja klientide andmete kaitse; rõhutab sellega seoses vajadust selgete ja prognoositavate eeskirjade järele, mis on sätestatud õigusaktis;

23.  tuletab meelde, et pilvandmetöötlusest võib saada võimas vahend digitaalse ühtse turu arendamiseks ning see võib pakkuda majanduslikke eeliseid, eriti VKEdele, vähendades IT-taristut ja muid kulusid; rõhutab sellega seoses asjaolu, et kui pilveteenuseid pakub vaid piiratud hulk suuri teenuseosutajaid, koondub üha suurem hulk teavet nende teenuseosutajate kätte; tuletab meelde, et pilvandmetöötlus toob kasutajatele kaasa ka riske, eriti seoses tundlike andmetega; nõuab Euroopa strateegia nõuetekohast rakendamist konkurentsil põhineva ja turvalise pilvandmetöötluse tagamiseks;

24.  palub komisjonil võtta juhtroll pilvandmetöötluse rahvusvaheliste standardite ja nõuete edendajana, et need võimaldaksid eraelu puutumatust austavaid, usaldusväärseid, ligipääsetavaid, koostalitlusvõimelisi, turvalisi ja energiasäästlikke pilveteenuseid liidu tulevase tööstuspoliitika lahutamatu osana; rõhutab, et tarbijate usalduse ja konkurentsivõime jaoks on vaja usaldusväärsust, turvalisust ja andmekaitset;

25.  rõhutab vajadust tagada interneti turvalisus, eelkõige laste jaoks, ning ennetada laste ärakasutamist, tagades laste kuritarvitamise ebaseaduslike kujutiste kindlakstegemise ja kustutamise ning tehes kättesaadavaks vahendid, mis võimaldavad takistada laste ja noorukite juurdepääsu vanusepiiranguga sisule;

26.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0239.
(2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0063.
(3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0535.
(4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0327.
(5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0468.
(6) ELT C 264 E, 13.9.2013, lk 11.
(7) ELT C 258 E, 7.9.2013, lk 64.
(8) ELT C 153 E, 31.5.2013, lk 25.
(9) ELT C 117 E, 6.5.2010, lk 206.
(10) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0230.


Laste alatoitumus arengumaades
PDF 149kWORD 65k
Euroopa Parlamendi 27. novembri 2014. aasta resolutsioon laste alatoitumuse ja vaegtoitumuse kohta arenguriikides (2014/2853(RSP))
P8_TA(2014)0072B8-0253/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni, eriti selle artiklit 25, milles märgitakse, et õigus toidule on üks osa õigusest piisavale elatustasemele,

–  võttes arvesse majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti, eriti selle artiklit 11, milles tunnustatakse õigust küllaldasele elatustasemele, sealhulgas piisavale toitumusele, samuti põhilist õigust mitte kannatada nälga,

–  võttes arvesse majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti 2008. aastal vastu võetud fakultatiivprotokolli, milles tunnistatakse õigus toidule rahvusvaheliselt kohtujurisdiktsiooni alla kuuluvaks õiguseks,

–  võttes arvesse lapse õiguste konventsiooni, eriti selle artikli 24 lõike 2 punkti c ja artikli 27 lõiget 3,

–  võttes arvesse deklaratsiooni ülemaailmse toiduga kindlustatuse kohta, mis võeti vastu 1996. aastal Roomas ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) korraldatud ülemaailmsel toidualasel tippkohtumisel,

–  võttes arvesse FAO 2004. aastal vastu võetud suuniseid õiguse kohta toidule, milles antakse riikidele juhised selle kohta, kuidas täita kohustust tagada õigus toidule,

–  võttes arvesse aastatuhande arengueesmärke, eriti eesmärki nr 1 (kaotada 2015. aastaks äärmine vaesus ja nälg) ning eesmärki nr 4 (vähendada laste suremust),

–  võttes arvesse 2012. aastal vastu võetud toiduabi konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO põllumajandusteaduste ja -tehnoloogia arengu rahvusvahelise hindamise üldaruannet ja kokkuvõtvat aruannet(1), mis avaldati 2009. aastal,

–  võttes arvesse ÜRO Lastefondi (UNICEF) 2009. aasta aruannet lapsi puudutava toidunappuse kohta maailmas,

–  võttes arvesse õigusega toidule tegeleva ÜRO eriraportööri aruannet „Agroökoloogia ja õigus toidule”, mida tutvustati ÜRO inimõiguste nõukogu 8. märtsil 2011. aastal toimunud 16. istungjärgul,

–  võttes arvesse 2015. aastal Milanos toimuvat maailmanäitust „Meie planeedile toidu ja eluks vajaliku energia tagamine”,

–  võttes arvesse komisjoni 31. märtsi 2010. aasta teatist „Toiduvarustuskindluse parandamiseks antav humanitaarabi” (COM(2010)0126),

–  võttes arvesse komisjoni 31. märtsi 2010. aasta teatist „ELi poliitiline raamistik, millega toetatakse arenguriike toiduga kindlustatuse probleemide lahendamisel” (COM(2010)0127),

–  võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2012. aasta teatist „ELi lähenemisviis vastupanuvõimele: õppetunnid toidukriisidest” (COM(2012)0586),

–  võttes arvesse komisjoni 12. märtsi 2013. aasta teatist „Tõhusam välisabi emade ja laste toitumise parandamiseks: ELi poliitikaraamistik” (COM(2013)0141),

–  võttes arvesse oma 27. septembri 2011. aasta resolutsiooni ELi poliitilise raamistiku kohta, millega toetatakse arengumaid toiduga kindlustatuse probleemide lahendamisel(2),

–  võttes arvesse oma 11. detsembri 2013. aasta resolutsiooni ELi lähenemisviisi kohta vastupanuvõimele ja katastroofiohu vähendamisele arenguriikides ning toidukriiside õppetundide kohta(3),

–  võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust laste alatoitumuse kohta arengumaades (O-000083/2014 – B8‑0041/2014),

–  võttes arvesse arengukomisjoni resolutsiooni ettepanekut,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et peaaegu miljard inimest elab endiselt näljas, ning arvestades, et vähemalt 225 miljonit alla 5-aastast last maailmas kannatab ägeda või kroonilise alatoitumuse või lapse ja ema kroonilisest alatoitumusest tuleneva kasvupeetuse käes ning igal aastal sureb arenguriikides alatoitumuse tõttu hinnanguliselt 2,6 miljonit last;

B.  arvestades, et ülemaailmse varjatud nälja indeksi(4) kohaselt kannatab maailmas hinnanguliselt 2 miljardit inimest ja arenguriikides iga kolmas inimene oluliste vitamiinide ja mineraalide (mikrotoitainete) kroonilise puuduse käes, mida tuntakse nn varjatud näljana, mis suurendab oluliselt inimeste vastuvõtlikkust sünnikahjustustele, põletikele ja arenguhäiretele;

C.  arvestades, et Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel on alatoitumus ülekaalukalt suurim laste suremuse põhjustaja ning 35% alla 5-aastastest lastest haigestub just alatoitumuse tõttu;

D.  arvestades, et peaaegu 20 miljonit last kannatab ikka veel tõsise akuutse alatoitumuse all nii häda- kui ka tavaolukorras, ning arvestades, et vaid 10%-le neist on ravi kättesaadav;

E.  arvestades, et 5-aastaste ja nooremate laste toitumus sõltub suuresti nende emade toitumisest lapseootuse ja rinnaga toitmise ajal;

F.  arvestades, et alatoitumus põhjustab ka suremust ja tootlikkuse vähenemist ning pidurdab arenguriikides sotsiaal- ja majandusarengut;

G.  arvestades, et alatoitumuse üle elanud inimesed kannatavad tihtipeale terve elu füüsiliste ja kognitiivsete häirete all, mis piiravad nende õppimisvõimet ja tööturule sisenemist ning hoiavad neid kinni põlvkondi kestvas haiguse ja vaesuse nõiaringis;

H.  arvestades, et põllumajandustootmist ja seega ka toitumust mõjutava kliimamuutuse tõttu alatoidetud laste arv ilmselt kasvab;

I.  arvestades, et üks peamine nälja põhjus arenguriikides on ulatuslik vaesus linna- ja maapiirkondades, mida süvendab maapiirkonnast väljarändamine, kuna paljudele inimestele ei ole väikepõllumajandus reaalne elatise teenimise võimalus;

J.  arvestades, et 25 aastat pärast lapse õiguste konventsiooni vastuvõtmist ei ole mõned konventsiooniga liitunud riigid ikka veel suutnud luua keskkonda, kus lapsed saaksid piisavalt toitu;

K.  arvestades, et 1996. aastal toimunud maailma toidualasel tippkohtumisel kinnitasid riikide valitsused taas õigust toidule ning andsid lubaduse vähendada 2015. aastaks nälginud ja alatoitunud inimeste arvu poole võrra – 840 miljonilt 420 miljonile; arvestades, et nälginud ja alatoitunud inimeste, eriti laste arv on viimastel aastatel siiski kasvanud, peamiselt 2008. ja 2011. aasta toidukriiside tõttu;

L.  arvestades, et mitu rahvusvahelist õigusakti seovad õiguse toidule muude inimõigustega, sealhulgas õigus elada, õigus elatisele, tervisele, omandile, haridusele ja veele;

M.  arvestades, et kõikide inimeste õigus toidule ja heale toitumusele on aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks otsustava tähtsusega; arvestades, et toitumus on seotud enamiku või koguni kõikide aastatuhande arengueesmärkidega, mis on ka omavahel tihedalt seotud;

N.  arvestades, et rahvusvahelised organisatsioonid on korduvalt kinnitanud, et toiduaineid toodetakse piisavalt, et toita kogu maailma elanikkonda ning et seepärast on laste alatoitumus seotud pigem leibkondade toiduga kindlustamatuse ja vaesusega, tõrjutusega, ebapiisavate hooldus- ja toitmistavadega, leibkondade ebatervisliku elukeskkonnaga ja puudulike tervishoiuteenustega;

O.  arvestades, et õigus toidule ja täisväärtuslikule toitumisele on aluseks vastupidavate perekondade ja kogukondade ülesehitamisele ning nende suutlikkusele lühendada pikki taastumisperioode pärast hädaolukordi, mida iseloomustab katastroofide arvu ja ulatuse kasv;

P.  arvestades, et optimaalne toitumisseisund saavutatakse, kui lastele on kättesaadav soodsa hinnaga, mitmekesine ja toitainerikas toit, samuti asjakohane ema- ja lapsehoole, piisavad tervishoiuteenused ja terve elukeskkond, sealhulgas puhas vesi, kanalisatsioon ja hea hügieen;

1.  rõhutab, et lapse alatoitumusel on palju põhjuseid, millest enamik on inimeste tekitatud, mistõttu saaks neid ära hoida, sealhulgas ebatõhusad majandusstruktuurid, ressursside ebavõrdne jaotus ja/või jätkusuutmatu kasutamine, halvad valitsemistavad, liigne tuginemine üksikutele põllukultuuridele ja monokultuuride viljelemisele, naiste ja laste diskrimineerimine, puudulikest tervishoiusüsteemidest tulenevad terviseprobleemid, hariduse puudumine, eriti emadele suunatud hariduse puudumine;

2.  nõuab, et riigiasutused tagaksid kolm mõõdet, mis puudutavad õigust toidule ja täisväärtuslikku toitumist: kättesaadavus, mis tähendab kas võimalust toita end otse tootmismaa abil või muudest looduslikest allikatest, või hästitoimivaid jaotuse, töötlemise ja turustamise süsteeme; kättesaadavus, mis tähendab, et toidu kättesaadavus on tagatud nii majanduslikult kui ka füüsiliselt; ning sobivus, mis tähendab, et toit peab olema ohutu ja vastama iga inimese toitumisvajadustele, võttes arvesse inimese vanust, elamistingimusi, tervist, tööd, sugu, kultuuri ja religiooni;

3.  rõhutab, et olelusringi perspektiivist on kõige tähtsam aeg laste toitumisvajaduste rahuldamiseks esimesed 1000 elupäeva, sealhulgas rasedusaeg, kuna lastel on siis kiire kasvu ja arengu tagamiseks suurem toitainevajadus, lapsed on vastuvõtlikumad nakkustele ning sõltuvad toitumise, hoolitsuse ja suhtluse osas täielikult teistest inimestest;

4.  kinnitab veel kord, et laste ja emade alatoitumusega tegelemine nõuab ühtset lähenemisviisi ja koordineeritud meetmeid mitmes alatoitumust mõjutavas sektoris, nagu tervishoid, haridus, põllumajandus, vesi, juurdepääs energiale ja kanalisatsioon, ning kõigi sidusrühmade vastutustundlikku osalust, ning palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta vastu ühtsed pikaajalised arengustrateegiad ning teha jõupingutusi alatoitumuse vähendamiseks, sealhulgas hädaolukordade ja humanitaarsekkumise puhul;

5.  kutsub ELi üles suurendama arenguabikavades jätkusuutliku põllumajanduse toetusi eelkõige kohalikuks tarbimiseks tootvatele väikepõllumajandustootjatele, talunikele ja keskmise suurusega põllumajandusettevõtetele ning investeerima riiklikesse osaluskavadesse, mida tuleks rakendada kohalikul tasandil koostöös põllumajandustootjate ja nende esindajatega, kohalike ja piirkondlike ametiasutustega ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega;

6.  kiidab heaks viimastel aastatel tehtud edusammud võitluses laste alatoitumuse vastu, mis nähtuvad aastatuhande 1. arengueesmärgi saavutamise näitajatest; on siiski seisukohal, et alatoitumuse all kannatavate või selle tõttu surevate laste arv on jätkuvalt lubamatult suur ning see hoiab alal vaesuse ja nälja nõiaringi;

7.  rõhutab seepärast, et võitlus laste alatoitumusega ning üldise juurdepääsu tagamine piisavale täisväärtuslikule toidule peaks nälja kaotamise eesmärgi raames jääma üheks 2015. aasta järgse tegevuskava esmatähtsaks eesmärgiks koos konkreetse nõudmisega kaotada 2030. aastaks kõik alatoitumuse vormid ning saavutada 2025. aastaks rahvusvahelisel tasandil kokkulepitud eesmärgid seoses alla 5-aastaste laste kängumise ja kurtumusega;

8.  on seisukohal, et põllumajandusele eraldatavate vahendite vähendamine 10. Euroopa Arengufondi (EAF) raames võrreldes 9. EAFiga oli viga; manitseb seepärast nõukogu selle üle järele mõtlema ja kõrvaldama puudused 11. EAFiga;

9.  rõhutab poliitilise tahte olulisust alatoitumusega võitlemisel; tervitab ÜRO alalise toitumiskomitee (UNSCN) välja töötatud toitumise parandamise algatust (SUN), mille eesmärk on kiirendada toitumise parandamist, eriti raskelt koormatud riikides, tehes seda mitmesuguste huvirühmade, sh ÜRO ametite abil, kelle vastutusalasse kuulub toitumine; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles rakendama SUNi algatuses esitatud põhimõtteid; nõuab tungivalt, et komisjon julgustaks ja korraldaks SUNi algatuses kodanikuühiskonna ja rohujuure tasandi organisatsioonide osalust, kuna neil on otsesed sidemed väikepõllumajandustootjate ja nende peredega;

10.  kiidab heaks komisjoni otsuse investeerida ajavahemikul 2014–2020 3,5 miljardit eurot toitumuse parandamiseks mõnedes maailma vaeseimates riikides ja kutsub komisjoni üles suurendama oma kohustusi toitumisalase abi andmisel, et saavutada oma eesmärk vähendada alla viieaastaste kängu jäänud laste arvu 2025. aastaks seitsme miljoni võrra;

11.  rõhutab, et naistel on elutähtis roll laste toitumuse ja toiduga kindlustatuse puhul, kuna nad toidavad lapsi rinnaga, toodavad, ostavad, valmistavad ja jagavad perele süüa, hoolitsevad laste ja haigete eest ning tagavad nõuetekohase hügieeni; juhib tähelepanu asjaolule, et kuigi 60% kroonilisest näljast puudutab naisi ja tütarlapsi, toodavad just naised arenguriikides 60–80% toidust;

12.  rõhutab asjaolu, et naised, kelle kanda on ligikaudu 80% Aafrika põllumajandustegevusest, omavad ametlikult kõigest 2% maast; juhib veel tähelepanu asjaolule, et hiljutised programmid Indias, Keenias, Hondurases, Ghanas, Nicaraguas ja Nepalis näitavad, et leibkonnad, mille pea on naine, on võrreldes meeste juhitud leibkondadega toiduga paremini kindlustatud, neil on parem tervishoid ja nad keskenduvad rohkem haridusele;

13.  rõhutab, et naise haridustaseme ja tema pere toitumisalase seisundi vahel on tugev seos; nõuab seega, et kõrvaldataks soolised tõkked hariduse ja kirjaoskuse omandamisele, et anda naistele parem juurdepääs haridusele;

14.  nõuab seepärast soolise mõõtme arvesse võtmist ja naiste mõjuvõimu suurendamist kõikides poliitilistes meetmetes laste alatoitumuse vastu võitlemiseks;

15.  rõhutab, et rasedate naiste alatoitumusel on vastsündinutele hävitav mõju ja see kahjustab lapse tulevast arengut tõenäoliselt pöördumatult; nõuab seega, et erilist tähelepanu pöörataks naiste tervise ja õiguste kaitsele ning toitumisalase koolituse lisamisele tütarlaste haridusprogrammidesse ja kooli õppekavadesse;

16.  kinnitab uuesti, kui oluline on kirjaoskus võimsa vahendina vaesusevastases võitluses ja majandusarengu tõhustamises; rõhutab seepärast, kui oluline on toetada tütarlaste haridust, kuna tütarlastesse investeerimine parandab nii nende endi kui ka nende tulevaste laste võimalusi elada tervemat ja tulemuslikumat elu;

17.  rõhutab, et laste alatoitumus esineb peamiselt arenguriikides, kus see puudutab nii maa- kui ka linnaelanikke; on seepärast seisukohal, et üks peamisi võimalusi laste nälgimise kaotamiseks peitub põllumajanduspoliitikas ja reformides, mis võimaldaksid põllumajanduslikel väiketootjatel toota tõhusamalt ja jätkusuutlikumalt, et varustada ennast ja oma peret piisava toiduga;

18.  rõhutab, et kui laste alatoitumuse probleemi ei suudeta arengukoostöö ja humanitaarsekkumiste raames õigeaegselt lahendada, ohustab see tõenäoliselt kogu inimarengut, kahjustab riiklikke haridusprogramme, koormab riiklikke tervishoiukulusid ja pidurdab arenguriikide sotsiaalmajanduslikku arengut, põhjustades majanduslikku kahju, mida on hinnatud 2–8 %-ni nende riikide SKPst;

19.  tuletab meelde, et mikrotoitainete vaegusel, mis põhjustab ligikaudu 7% haigustest maailmas, on tõsised tagajärjed imikute ja väikelaste füüsilisele ja kognitiivsele arengule; juhib tähelepanu asjaolule, et 20 varjatud nälja kõrgeima indeksiga riigis (18 neist on Sahara-tagused riigid ning kaks – India ja Afganistan – asuvad Aasias) on eelkooliealiste laste seas laialt levinud kängumine, rauapuudusest tingitud aneemia ja A-vitamiini puudus;

20.  juhib tähelepanu asjaolule, et laste alatoitumus ei tulene üksnes toidunappusest ja infrastruktuuride puudusest, vaid ka probleemidest toidu jagamisel ja ebapiisavast juurdepääsust toidule ning ostujõu puudumisest eelkõige toidu kõrge hinna tõttu, mida veelgi halvendab kaupadega spekuleerimine; märgib, et ostujõu puudumine mõjutab eelkõige linnas elavaid vaeseid, kes ei saa ise omale toitu toota; rõhutab sellega seoses, kui oluline on väikepõllumajandustootjate ja traditsiooniliste põllumajandustavade kaitsmine;

21.  palub komisjonil kaasata 2015. aasta maailmanäitusel osalevad liikmesriigid ühise algatuse käivitamisse, tuginedes teemale „Meie planeedile toidu ja eluks vajaliku energia tagamineˮ, eesmärgiga tagada kohustuste võtmine ja siduvate eesmärkide seadmine nälja ja alatoitumuse vastu võitlemiseks koos mitmekesiste strateegiatega valdkondades, mis ulatuvad põllumajandusest koostööni;

22.  tunnistab, et laste ja emade toitumise ning üldise toiduga kindlustatuse parandamiseks on vaja mitmeid poliitikavaldkondi ja –sektoreid puudutavaid tõhusaid ja koordineeritud meetmeid, sealhulgas tõhusat ja jätkusuutlikku maaeluarengut, vee- ja maakasutuspoliitikat, asjaomaseid tervishoiu-, puhta vee ja kanalisatsiooniteenuseid, asjaomast ema- ja lapsehoolet, mereelu ja muude ökosüsteemide ning bioloogilise mitmekesisuse kaitsmist, metsade hävitamise takistamist ning kliimamuutuste leevendamist, kohandumist ja katastroofiriskide vähendamist, säästvat tootmist ja tarbimist, jätkusuutlikku ja kindlat juurdepääsu energiale, kaubandust, kalandust, sotsiaalset kaasatust ning inimväärseid töökohtasid;

23.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tähtsustama toitumise, toiduohutuse ja jätkusuutliku põllumajanduse küsimusi kõigis arengupoliitika põhimõtetes, eesmärgiga kaitsta ja edendada toitumist ning tagada terviklik lähenemisviis nii kohalikul kui ka ülemaailmsel tasandil; palub, et nõukogu ja komisjon seaksid toitumuse oma arengukoostöö rahastamisvahendites prioriteetseks arengueesmärgiks, eelkõige 11. EAFis ja uues arengukoostöö rahastamisvahendis (DCI);

24.  rõhutab, et tulemuslikkuse huvides peaksid arengu- ja hädaabiprogrammid olema tihedalt seotud, et toidukriise prognoosida ja ära hoida, aidata vähendada tekkinud kahju ja lihtsustada normaalse olukorra taastamist;

25.  kutsub arenguriikide valitsusi üles looma soodsat keskkonda laste toitumuse parandamiseks, parandades oma poliitikat, kooskõlastades riiklikke toitumuskavasid ja - strateegiaid ning doonorprogramme, muutes paremaks valitsemist ja suurendades vastutust oma kodanike ees; julgustab arenguriike muutma oma eelarvet läbipaistvamaks, näiteks eelarvekontrolli abil, et saada parem ülevaade alatoitumuse probleemiga tegelevate projektide hulgast ja kvaliteedist;

26.  rõhutab vajadust paremate ja koordineeritud andmete järele alatoitumuse ja mikrotoitainete vaeguse valdkonnas, et aidata paremini kaasa sekkumisprogrammidele ja pakkuda asjaomastele riikidele sihipärast ja teadlikku tuge;

27.  palub, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid kasutusele pikaajalised rahalised investeeringud ja ressursid toitumise parandamiseks koos selliste osalejatega nagu ÜRO ametid, G8/G20, tärkava turumajandusega riigid, rahvusvahelised ja valitsusvälised organisatsioonid, akadeemilised asutused, kodanikuühiskonna organisatsioonid ja erasektor, ning kuulutaksid toitumuse innovatiivse rahastamise prioriteediks;

28.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning ÜRO alalisele toitumiskomiteele (UNSCN).

(1) http://www.unep.org/dewa/Assessments/Ecosystems/IAASTD/tabid/105853/Default.aspx
(2) ELT C 56 E, 26.2.2013, lk 75.
(3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0578.
(4) Global Hidden Hunger Indices and Maps: An Advocacy Tool for Action.

Õigusalane teave