Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2014/2155(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0024/2015

Esitatud tekstid :

A8-0024/2015

Arutelud :

PV 10/03/2015 - 17
CRE 10/03/2015 - 17

Hääletused :

PV 11/03/2015 - 9.10
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2015)0062

Vastuvõetud tekstid
PDF 249kWORD 96k
Kolmapäev, 11. märts 2015 - Strasbourg Lõplik väljaanne
Euroopa Liidu finantshuvide kaitset ja pettusevastast võitlust käsitlev 2013. aasta aruanne
P8_TA(2015)0062A8-0024/2015

Euroopa Parlamendi 11. märtsi 2015. aasta resolutsioon Euroopa Liidu finantshuvide kaitset ja pettusevastast võitlust käsitleva 2013. aasta aruande kohta (2014/2155(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 325 lõiget 5,

–  võttes arvesse oma resolutsioone komisjoni ja Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) varasemate aastaaruannete kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 17. juuli 2014. aasta aruannet „Euroopa Liidu finantshuvide kaitse – pettusevastane võitlus – 2013. aasta aruanne” (COM(2014)0474) ja selle juurde kuuluvaid komisjoni talituste töödokumente (SWD(2014)0243, SWD(2014)0244, SWD(2014)0245, SWD(2014)0246, SWD(2014)0247 ja SWD(2014)0248),

–  võttes arvesse OLAFi 2013. aasta aruannet,

–  võttes arvesse OLAFi järelevalvekomitee tegevusaruannet veebruar 2013 – jaanuar 2014,

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja aastaaruannet eelarveaasta 2013 eelarve täitmise kohta koos institutsioonide vastustega,

–  võttes arvesse komisjoni 29. septembri 2014. aasta teatist „ELi eelarve kaitsmine kuni 2013. aasta lõpuni” (COM(2014)0618),

–  võttes arvesse komisjoni 3. veebruari 2014. aasta ELi korruptsioonivastase võitluse aruannet (COM(2014)0038),

–  võttes arvesse Eurobaromeetri eriaruannet 397 korruptsiooni kohta,

–  võttes arvesse komisjoni käibemaksukahju aruandeid,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta määrust (EL) nr 250/2014, millega luuakse Euroopa Liidu finantshuvide kaitse valdkonna meetmete edendamise programm (programm Herakles III) ning tunnistatakse kehtetuks otsus nr 804/2004/EÜ(1),

–  võttes arvesse 17. juuli 2013. aasta ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus Euroopa Prokuratuuri asutamise kohta (COM(2013)0534),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. septembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 883/2013, mis käsitleb Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlusi ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1073/1999 ja nõukogu määrus (Euratom) nr 1074/1999(2),

–  võttes arvesse komisjoni 11. juuli 2012. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse liidu finantshuve kahjustava pettuse vastast võitlust kriminaalõiguse abil (COM(2012)0363),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002(3),

–  võttes arvesse oma 15. septembri 2011. aasta resolutsiooni jõupingutuste kohta korruptsiooniga võitlemisel(4), oma 18. mai 2010. aasta deklaratsiooni ELi jõupingutuste kohta korruptsiooni vastu võitlemisel(5) ja komisjoni 6. juuni 2011. aasta teatist „Võitlus korruptsiooniga Euroopa Liidus” (COM(2011)0308),

–  võttes arvesse nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määrust (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta(6),

–  võttes arvesse ÜRO korruptsioonivastast konventsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu tsiviil- ja kriminaalõiguse konventsioone korruptsiooni kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit ja regionaalarengukomisjoni ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamusi (A8-0024/2015),

A.  arvestades, et ELi eelarve, millesse kõik liikmesriigid teevad proportsionaalselt makseid ühtsete objektiivsete kriteeriumide alusel, toetab liidu meetmete elluviimist, selles kajastub ühtsus ning see on vahend, mille abil soodustada Euroopa integreerumist;

B.  arvestades, et ELi finantshuvide kaitse koos usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõttega peaks tagama, et eelarvetulud ja -kulud aitavad saavutada ELi prioriteete ja eesmärke ning suurendada kodanike usaldust, andes neile kindluse, et see, kuidas nende raha kasutatakse, on läbipaistev, ELi eesmärkide ja meetmetega täielikult kooskõlas ja toimub ELi kodanike huvides;

C.  arvestades, et liikmesriikides kasutatavad eri õigus- ja haldussüsteemid loovad eeskirjade eiramise ja pettusega võitlemiseks keerulise keskkonna ning ELi vahendite väärkasutus ei tekita kahju mitte ainult üksikisikutele, vaid kogu ühiskonnale, ning kahjustab iga liikmesriigi ja kogu ELi kui terviku huve;

D.  arvestades, et tõhustamaks selliseid kehtivaid meetmeid nagu Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsioon, millega võidelda pettuste, korruptsiooni, rahapesu ja liidu finantshuve kahjustava muu ebaseadusliku tegevuse vastu, on komisjon esitanud kaks ettepanekut kriminaalõigust käsitlevate õigusaktide kohta: finantshuvide kaitse direktiivi ja Euroopa Prokuratuuri määruse, mille eesmärk on tagada tõhusam uurimine ja maksumaksjate raha parem kaitse Euroopa vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal;

E.  arvestades, et võitlus pettuste, korruptsiooni ja rahapesu vastu liidus peab olema ühenduse institutsioonide poliitikameetmete prioriteet ja seepärast on liikmesriikide õiguskaitsealane koostöö äärmiselt oluline;

I.Pettuste ja muude eeskirjade eiramiste avastamine ning neist teatamine

1.  võtab teadmiseks komisjoni aruande „Euroopa Liidu finantshuvide kaitse – pettusevastane võitlus – 2013. aasta aruanne” (komisjoni aastaaruande); tunneb heameelt mitmekesiste õigus- ja haldusmeetmete üle, mida komisjon on 2011. aastast saadik võtnud ja millega ta on kujundanud uued tingimused liidu finantshuvide kaitsmise poliitika tugevdamiseks; toonitab, et napid tulemused pettusevastases võitluses ei tulene mitte puudulikust reguleerimisest, vaid mitterahuldavast rakendamisest; palub, et komisjon vastaks parlamendi eelmistes Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni käsitlevates raportites esitatud nõudmistele õigeaegsemalt, komisjoni järgmises aruandes;

2.  tuletab meelde, et seoses ELi liikmesriikide praeguste majandusraskustega ja ebapiisavate ELi eelarvevahenditega on Euroopa Liidu finantshuvide kaitse eriti oluline; toonitab asjaolu, et ELi vahendeid tuleb nõuetekohaselt hallata ja kasutada võimalikult tõhusalt;

3.  märgib, et 2013. aastal teatati komisjonile kokku 15 779 eeskirjade eiramisest (nendest 14 170 puudutasid muid eeskirjade eiramisi ja 1609 pettust), mis hõlmasid kokku umbes 2,14 miljardit eurot, millest ligikaudu 1,76 miljardit oli seotud kuludega, mis moodustavad kõigist maksetest 1,34%, ja ülejäänud 380 miljonit eurot moodustas kogutud traditsiooniliste omavahendite kogu brutosummast 1,86%;

4.  märgib, et kuigi 2013. aastal muu kui pettusena teatatud eeskirjade eiramiste üldine finantsmõju vähenes umbes 1,84 miljardi euroni (s.o 38 % vähem kui 2012. aastal), suurenes selliste eiramiste arv eelnenud aastaga võrreldes 16 %; märgib peale selle, et 2013. aastal teatatud pettusejuhtumite arv kasvas 2012. aastaga võrreldes 30 %, kuigi nende üldine finantsmõju, mis puudutas 309 miljonit eurot ELi raha, vähenes 21%;

5.  märgib, et viis, kuidas liikmesriigid ja komisjon eeskirjade eiramisest teatavad, on oluliselt muutunud ja tänu sellele on kättesaadav uus teave, mis on viinud komisjoni 2013. aasta aruandes tähelepanu üldiselt käsitletavatelt eeskirjade eiramistelt neile, millest on teatatud pettusena; palub komisjonil säilitada sellist lähenemisviisi oma tulevases Euroopa Liidu finantshuvide kaitset ja pettusevastast võitlust käsitlevas aastaaruandes; nõuab aga tungivalt, et komisjon muudaks teabe veelgi paremini kättesaadavaks ning tõhustaks muu kui pettusena teatatud eeskirjade eiramiste ulatuse, liigi ja mõju analüüsi, arvestades nende suurt arvu ja nendega seotud negatiivset finantsmõju, mis kahjustab ELi finantshuve;

6.  rõhutab, et nii komisjon kui ka liikmesriigid on kohustatud tegema kõik endast oleneva, et võidelda pettuse, korruptsiooni ja liidu finantshuve kahjustava mis tahes muu ebaseadusliku tegevuse vastu kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepinguga; juhib tähelepanu sellele, et komisjoni ja liikmesriikide vaheline tihe koostöö ja kooskõlastamine on liidu finantshuvide mõjusa kaitse tagamiseks väga tähtis ja seetõttu tuleb sellist koostööd ja kooskõlastamist esmajärjekorras tugevdada ning selle mõjusust võimalikult palju suurendada; juhib tähelepanu asjaolule, et liidu finantshuvide kaitse eeldab võrdväärselt tähelepanelikku lähenemist nii ressurssidele kui ka kulutustele;

7.  märgib, et võimalike pettusejuhtumite avastamise ja nendest teatamise üldiseks suundumuseks viimasel viiel aastal on nende teatav vähenemine, kuid et samas on järk-järgult suurenenud muu kui pettusena teatatud eiramiste arv; palub, et komisjon uuriks üksikasjalikumalt sellise suurenemise peamisi põhjuseid ning analüüsiks seda, kas niisugune suundumus tuleneb eiramisjuhtumite paremast avastamisest või sellest, kuidas liikmesriigid juhtumeid liigitavad;

8.  on veendunud, et finantshuvide kaitse direktiivis esitatud kriminaalõiguse vahendid on tõhusad üksnes siis, kui nendes õnnestub esitada finantshuvide kahjustamisega seotud kuritegude selge määratlus, kõigis osalevates liikmesriikides kohaldatavad minimaalsed ja maksimaalsed vanglakaristused ning hagi aegumist käsitlevad miinimumeeskirjad ja neid eeskirju hakatakse ka kõikides liikmesriikides võrdselt ja tulemuslikult rakendama;

Tulud – omavahendid

9.  tunneb heameelt selle üle, et 98 % traditsioonilistest omavahenditest kogutakse ilma suuremate probleemideta, sest teatatud pettusejuhtumid moodustavad traditsiooniliste omavahendite kindlaksmääratud kogusummast 0,29 % (61 miljonit eurot) ja muu kui pettusena teatatud eeskirjade eiramised moodustavad traditsioonilistest omavahenditest 1,57 % (327,4 miljonit eurot); märgib, et 2013. aastal avastatud pettuse- ja eiramiste juhtumid hõlmasid kokku 380 miljonit eurot, millest liikmesriigid nõudsid sisse 234 miljonit eurot; märgib eelkõige asjaolu, et 2013. aasta sissenõudmismäär 62 % on viimase kümne aasta kõrgeim määr;

10.  tunneb muret, et 2013. aastal EL-28 OWNRESi andmebaasis kindlaks määratud vahendid olid seotud vabasse ringlusse lubamise tollimenetlusega nii pettusejuhtumite (93%) kui ka eeskirjade eiramiste (87%) puhul; palub komisjonil võtta asjakohaseid meetmeid, et tugevdada vabasse ringlusse lubamise tollimenetlust ning muuta see pettuse ja eeskirjade eiramise suhtes vastupidavamaks;

11.  tunneb muret, et 2013. aastal oli OWNRESi andmebaasis sissenõudmismäär pettusejuhtumite puhul kõigest 23,74%, samas kui ajavahemikus 2008–2012 oli vastav keskmine määr 33,5%; juhib tähelepanu asjaolule, et sissenõudmismäär muude eeskirjade eiramistena teatatud juhtumite korral moodustas 2013. aastal 67,9%; rõhutab üldjoontes liikmesriikide ametiasutuste ja komisjoni talituste vastutust alusetult makstud summade sissenõudmisel ja kutsub neid üles seda kohustust korrektselt täitma ning oluliselt suurendama pettuste korral sissenõutavate summade määra, mis on muu kui pettusena teatatud eeskirjade eiramisi puudutavast sissenõudmismäärast üldiselt tunduvalt madalam;

12.  tunneb heameelt selle üle, et Euroopa Liit allkirjastas 2013. aastal tubakatoodetega ebaseadusliku kauplemise tõkestamise ÜRO protokolli; täheldab, et protokollile on alla kirjutanud 15 liikmesriiki, kuid selle on ainsana ratifitseerinud Austria; palub seepärast ülejäänud liikmesriikidel viia ratifitseerimine võimalikult kiiresti lõpule;

13.  rõhutab asjaolu, et kõrgelt maksustatavate kaupade salakaubavedu tekitab ELi ja selle liikmesriikide eelarve tulupoolel olulist kahju ning ainuüksi sigarettide salakaubaveo tõttu kaotatakse tollituludes hinnanguliselt otseselt enam kui 10 miljardit eurot aastas; juhib lisaks tähelepanu võltsitud kaupade kaubandusele, mis kahjustab nii liikmesriikide maksuameteid kui ka ELi äriühinguid;

14.  osutab jätkuvale tööle, mida tehakse kogurahvatulu andmete parandamiseks ning probleemidele, mis on tõstatatud Euroopa Kontrollikoja eriaruandes 11/2013, kus nõutakse kogurahvatulu andmete kiiremat ja fokuseeritumat kontrolli ning tulemustest paremat aruandmist ja koordineerimist, et kogurahvatulu süsteem muutuks veelgi usaldusväärsemaks ELi tulude arvestamise osana;

15.  märgib, et varimajanduse lisamine rahvamajanduse arvepidamisse peaks aitama kaasa terviklikumate ja usaldusväärsemate kogurahvatulu andmete tagamisele, ja kutsub komisjoni ja Eurostati üles süvendama koostööd riiklike statistikaametitega, et kindlustada selle aspekti käsitlemine sidusalt ja võrreldavalt kõikides liikmesriikides, kõige ajakohasema teabe abil;

16.  rõhutab asjaolu, et paljudes liikmesriikides on käibemaksukahju endiselt suur käibemaksupettuse ja maksustamise vältimise tõttu; toonitab, et komisjonil on õigus kontrollida liikmesriikide võetud meetmeid ja teostada nende üle järelevalvet; palub seepärast komisjonil kasutada oma volitusi täielikult ning aidata liikmesriikidel võidelda käibemaksupettuse ja maksustamise vältimise vastu;

17.  märgib lisaks, et liikmesriikides registreeriti 2013. aastal 133 salakaubasigarettide juhtumit, mis hõlmas hinnanguliselt ligi 7 miljoni euro väärtuses traditsioonilisi omavahendeid; rõhutab, et see suundumus näitab järsku langust võrreldes 2012. aastaga, mil teatati umbes 25 miljonit eurot hõlmanud 224 juhtumist; tunneb tõsist muret asjaolu pärast, et Taani, Eesti, Hispaania, Prantsusmaa, Küpros, Luksemburg, Portugal, Sloveenia, Slovakkia ja Rootsi ei teatanud komisjonile 2013. aastal ühestki salakaubasigarettide juhtumist ning peab küsitavaks kõnealuste liikmesriikide aruandlusprotsessi tõhusust; nõuab, et kõik liikmesriigid teataksid komisjonile salakaubaveo ja võltsimisjuhtumitest täpselt ja õigeaegselt, et oleks paremini võimalik hinnata nendega kaasnevat traditsiooniliste omavahendite kahju;

18.  võtab teadmiseks, et komisjon avaldab uuringu tubakatoodete tuvastus- ja jälgimissüsteemi teostatavuse kohta; toonitab, et see on suur edasiminek salakaubanduse vastases võitluses; nõuab, et komisjon töötaks välja avatud ja konkurentsivõimelise tuvastus- ja jälgimissüsteemi ning rakendaks seda, pidades silmas, et töö käigus ja rakendamisel ei eelistataks ühte või vaid mõnda üksikut lahenduste pakkujat;

Aktsiisikaupade liikumise ja kontrolli süsteem

19.  tuletab meelde järgmist:

   parlament märkis oma 3. aprilli 2014. aasta resolutsioonis Euroopa Liidu finantshuvide kaitset käsitleva 2012. aasta aruande kohta(7), et õiguskaitseasutused on täheldanud, et kuritegelikud rühmitused on hakanud rohkem kuritarvitama aktsiisikaupade liikumise ja kontrolli süsteemi (EMCS) ning et parlament on seisukohal, et EMCSi alusel veetavate kaupade füüsiline kontroll on puudulik;
   komisjon peaks oma järgmises, 2014. aasta aruandes liidu finantshuvide kaitse kohta esitama parlamendile ajakohastatud andmed meetmete kohta, mis on võetud füüsilise kontrolli suurendamiseks;
   EMCSi juurdepääsutingimusi tuleb karmistada, et enne kauplemist esitataks põhjalik ülevaade nõuete senise täitmise kohta, et ettevõtjatele oleks võimalik anda „volitatud ettevõtja” („usaldusväärne ettevõtja”) staatus ning et ainult sellised ettevõtjad saaksid ise vahetult EMCSi kasutada;
   parlament palus komisjonil esitada tulemused käimasolevate uurimiste kohta, mis puudutavad vajadust muuta direktiivi 2008/118/EÜ;
   liikmesriigid peaksid kontrollima registrisse kandmist taotlevaid isikuid ja ettevõtteid rangemalt ja põhjalikumalt;
   komisjon peaks selgitama meetmeid, mis on võetud maksuametitega suurema koostöö tegemiseks, sest kaupu on võimalik hõlpsasti valesti deklareerida, et vältida aktsiisimaksu;
   volitatud ladude vahel aktsiisikauba liikumiseks ettenähtud tähtaeg on ebarealistlikult pikk, mis tähendab, et see võimaldab arvukaid liikumisi ühe deklaratsiooni all ja kõrvalesuunamist enne tarnekuupäeva sisestamist süsteemi; kordab seepärast oma nõudmist, et kaubasaatja teavitaks muudatustest viivitamata deklareeritud sihtkoha ja uue sihtkoha liikmesriigi pädevat asutust;
   parlament nõudis, et maksimaalne lubatud aeg aktsiisikauba vastuvõtmise kinnituse esitamiseks oleks üks tööpäev ning et iga tarne kohta arvutataks välja ja kehtestataks teekonna kestus vastavalt kasutatud veovahendi liigile ning lähte- ja sihtkoha vahelisele kaugusele; palub komisjonil parlamenti teavitada, kui need nõuded on täidetud;
   tolliladude asutamiseks nõutavad tagatised on liiga väikesed aktsiisikauba väärtusega võrreldes ning parlament palus seepärast komisjonil kehtestada kaupade liigist ja tegelikult toimuva kaubavahetuse mahust sõltuv muutuja; palub komisjonil parlamenti teavitada, kui need nõuded on täidetud;
   parlament oli mures, et liikmesriigid on komisjoni poolt üldiselt määratletud nõuete järgi loonud oma EMCS-süsteemid; kordab oma palvet komisjonile algatada sellega seoses ühtsem süsteem kogu ELis;

Kulud

20.  juhib tähelepanu ELi kulude puhul pettusena teatatud eeskirjade eiramiste arvu murettekitavale 76 % suurenemisele ja nõuab, et pädevad asutused võtaksid kõik meetmed, mis on vajalikud selle negatiivse suundumuse ennetamiseks järgmistel aastatel;

21.  väljendab muret selle pärast, et põllumajandussektoris suurenes eeskirjade eiramiste arv 2013. aastal 2012. aastaga võrreldes nii üldiselt kui ka pettusjuhtumitega seoses; märgib, et 2013. aastal tekkis uus oluline rikkumiste suundumus, mis seondub sellega, et toetusesaajal ei ole nõutavat kvaliteeti, ja mille puhul teatati 51 eeskirjade eiramisega seotud pettusejuhtumist; on seisukohal, et nende probleemidega võitlemiseks on vaja meetmeid, millega ühelt poolt vältida tegevusi, mis võivad viia tahtmatute rikkumisteni, ja teiselt poolt võtta korruptiivse ja kriminaalse käitumise suhtes jõulisi vastumeetmeid;

22.  võtab teadmiseks, et põllumajanduse ja maapiirkondade arengu valdkonnas nõudsid liikmesriigid 2013. aastal toetusesaajatelt sisse 197 miljonit eurot, samas kui aasta lõpus oli toetusesaajatelt sisse nõudmata veel 1 318 300 000 eurot, millest 1 097 100 000 eurot on ELi eelarvesse maksmisele kuuluv summa pärast 50/50 mehhanismi kohaldamist; tunneb muret, sest Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) puhul on sissenõudmismäär alla keskmise ja 2009. aastal tuvastatud rikkumistest ei olnud 2013. aasta lõpuks sisse nõutud isegi mitte poolt;

23.  juhib tähelepanu sellele, et liikmesriikide suutlikkus ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas avastatud, eeskirjade vastaselt tehtud maksete tagajärjel kaotatud summasid sisse nõuda on väga erinev, ja nõuab, et liikmesriigid, kelle tagastamismäär on alla 33 %, parandaksid oma tulemusi 2015. aastal ja sellele järgnevatel aastatel oluliselt;

24.  tunnistab, et pärast ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) 2013. aasta reformi on liikmesriikide jaoks poliitika rakendamine paindlikum ning neil on eelkõige lubatud kohandada seda vastavalt oma piirkondlikele või riiklikele prioriteetidele ja suutlikkusele ning teha üleviimisi eri sammaste vahel; palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et see suurem paindlikkus ei toimuks järelevalve- ja hindamissüsteemide arvelt; märgib lisaks, et uue ÜPP raames töötab komisjon välja lihtsustamise tegevuskava; palub komisjonil viia lihtsustamise tegevuskava täielikku kooskõlla põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi pettusevastase strateegiaga ning säilitada tasakaalu lihtsustamise ja ELi rahaliste vahendite usaldusväärse juhtimise vahel, tagades nõuetekohased kontrollid;

25.  tunneb samuti muret selle pärast, et keskmiselt kestab viivitus eeskirjade eiramise toimumise, selle tuvastamise ja viimaks sellest komisjonile teatamise puhul põllumajandussektoris 6,3 aastat ja muudes sektorites 2,75 aastat; tuletab meelde, et pärast eiramise tuvastamist käivituvad lisamenetlused (sissenõudekorraldused, OLAFi uurimised jne); nõuab, et komisjon teeks kindlaks koostöös liikmesriikidega toimuva eelarve täitmise raames tuvastatud eeskirjade eiramise keskmise, minimaalse ja maksimaalse eluea iga poliitikavaldkonna puhul;

26.  loodab, et eeskirjade eiramiste märkimisväärne 475 % suurenemine, millest 2013. aasta kohta kalandussektoris teada anti, jääb vaid üht aastat iseloomustavaks ülisuureks näitajaks, mis on seotud programmide rakendamise viibimisega, ja et sellest ei tohiks kujuneda negatiivset suundumust, mis vähendaks ELi kalanduspoliitika tajutavat väärtust;

27.  võtab murelikult teadmiseks, et ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas suurenesid teatatud eeskirjade rikkumisjuhtumid 15 %; märgib ka, et summade puhul, kus eeskirjade rikkumine oli seotud muu kui pettusega, vähenes teatamiste arv 49 % ja pettustega seotud rikkumiste puhul 22 %;

28.  märgib, et ühtekuuluvuspoliitikaga oli seotud 321 pettusena teatatud eeskirjade eiramist ning 4672 muuna kui pettusena teatatud eeskirjade eiramist; tunnistab asjaolu, et mõlemas kategoorias suurenes teatamiste arv 2012. aastaga võrreldes 15% ning, nagu eelmistelgi aastatel, oli enamik eeskirjade eiramisi (63%) ka 2013. aastal seotud ühtekuuluvuspoliitikaga; juhib siiski tähelepanu sellele, et mõlemas kategoorias on eiramised vähenenud, et on võimalik täheldada järkjärgulist paranemist võrreldes eelmiste aastate kogemusega ning et esimest korda ei olnud ühtekuuluvuspoliitika see eelarve kulutuste valdkond, kus teatati kõige rohkem pettusena toimunud eeskirjade eiramistest;

29.  peab aga kahetsusväärseks kättesaadava teabe puudumist 2013. aasta summade kohta, mis on veel sisse nõudmata, ja ühtekuuluvuspoliitikaga seotud tagastusmäärade kohta; palub komisjonil esitada oma tulevases aastaaruandes selle kohta üksikasjalik teave;

30.  märgib, et eelarve tsentraliseeritult toimuva täitmise raames tehtavate kulutuste puhul on sissenõudmismäär viie aasta perspektiivis pettusena teatatud eiramiste puhul 54,4% ja muu kui pettusena teatatud eiramiste puhul 63,9%; nõuab tungivalt, et komisjon parandaks veelgi sissenõudmisprotsessi ning muudaks selle õigeaegsemaks;

31.  ergutab komisjoni võtma täielikku vastutust ELi eelarvest alusetult väljamakstud vahendite sissenõudmise eest ning kehtestama kõikides liikmesriikides ühetaolised aruandluspõhimõtted, et tagada nõuetekohaselt võrreldavate ja täpsete andmete kogumine;

32.  tunneb muret asjaolu pärast, et aastatel 2009–2013 eelarve tsentraliseeritult toimuva täitmise raames eeskirjade eiramise (nii pettusejuhtumite kui ka muu kui pettusena teatatud eiramisjuhtumite) korral tehtud sissenõudekorralduste puhul oli keskmine ajavahemik eiramise toimumise ja selle tuvastamise vahel 3,4 aastat; enam kui pool juhtumitest (54%) tuvastati 4 aasta jooksul alates eiramise toimumise aastast ning teise poole (46%) puhul kestis viivitus 4–13 aastat; tuletab meelde, et pärast eiramise tuvastamist käivituvad lisamenetlused (sissenõudekorraldused, OLAFi uurimised jne); nõuab, et komisjon teeks kindlaks eelarve tsentraliseeritult toimuva täitmise raames tuvastatud eeskirjade eiramise keskmise, minimaalse ja maksimaalse eluea;

33.  tunneb heameelt selle üle, et Euroopa Sotsiaalfondiga seoses teatatud pettusejuhtumite arv oli 2013. aastal 40 % väiksem kui 2009. ja 2010. aastal ning 2013. aasta oli kolmas järjestikune aasta, mil see positiivne suundumus püsis;

34.  märgib rahuloluga, et 2007.–2013. aastani kestnud programmitöö perioodil saavutati pettusejuhtumite avastamisel tänu halduskontrollidele, kohapealsetele kontrollidele ja audititoimingutele palju kõrgem määr – 63 % – kui eelnenud seitsmeaastase perioodi jooksul (mil see määr oli alla 20 %), kuigi 2013. aasta määr – 55 % – oli veidi madalam;

35.  võtab teadmiseks, et komisjon viis 2013. aastal ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas lõpule 217 maksete katkestamise juhtumi käsitlemise ning et 131 olid aasta lõpus veel pooleli, hõlmates 1,977 miljonit eurot; võtab samuti teadmiseks asjaolu, et komisjon võttis 2013. aastal vastu viisteist otsust peatamise kohta ja 2014. aasta jaanuaris veel kaks;

36.  võtab teadmiseks, et 2013. aastal teatati ühinemiseelse abi puhul 33 eeskirjade eiramisest pettusena, mille maht oli 14,4 miljonit eurot, ja et need eiramised olid peamiselt seotud põllumajanduse ja maaelu arendamise ühinemiseelse programmiga (SAPARD); märgib lisaks, et üheksast pettusena toimunud eeskirjade eiramisest, mille maht oli 1,2 miljonit eurot, teatati ühinemiseelse abi rahastamisvahendi (IPA) raames; täheldab, et ajavahemikus 2003–2013 olid sissenõudmismäärad ühinemiseelse abi puhul eeskirjade eiramiste korral 37,36% ja pettusjuhtumite korral 29,22%; palub komisjonil ja IPA toetust saavatel riikidel võtta meetmeid, et tagada IPA puhul suurem sissenõudmismäär;

37.  nõuab ettepanekuid, mis vähendaksid rahastamisprogramme, eriti juhul, kui need on osaliselt kattuvad, ja mis suunaksid võimaluse korral programmid liikmesriikidele, mis vajavad kõige rohkem abi, nii et mitte kõik programmid ei kataks tingimata tegevusi kõikides liikmesriikides;

38.  väljendab muret asjaolu pärast, et mitu EIP rahastatud projekti on olnud seotud korruptsiooni ja pettusega; leiab, et EIP 8. novembri 2013. aasta dokumendist, milles määratletakse EIP poliitikat, mis on seotud korruptiivse tegevuse, pettuse, kokkumängu, sundimise, takistamise, rahapesu ja terrorismi rahastamise ennetamise ja tõkestamisega, nähtub mitmel juhul, et EIP rahastatud projektide elluviimise käigus puudub piisav kontroll; väljendab muret selle pärast, et 2013. aastal rahastas EIP projekti „Passante di Mestre” kokku 350 miljoni euro ulatuses ning et hoolimata asjaolust, et projekt on olnud seotud korruptsiooni ja pettusega, mis tõi kaasa mitme selles osalenud isiku vahistamise, kaalub EIP, kas refinantseerida projekti veel 700 miljoni euro ulatuses projektivõlakirjade kaudu; palub seepärast, et tõendatud pettuse- ja korruptsioonijuhtumite puhul nõutaks EIP-lt, et see peataks ja/või blokeeriks juhtumiga seotud projektile edaspidiseks ette nähtud ja käimasoleva rahastamise;

II.Kindlaks tehtud probleemid ja vajalikud meetmed

39.  rõhutab, et tunneb muret selle pärast, et nii suutmatus eeskirju järgida (eiramised, mis ei ole seotud pettusega) kui ka tahtlikud väär- ja kuriteod (st pettused) seavad ELi eelarve pidevalt ohtu; nõuab, et liikmesriigid ja komisjon teeksid tõhusamalt koostööd, et võtta muu kui pettusega seotud eiramiste vältimiseks ja parandamiseks ning pettusega võitlemiseks asjakohaseid ja piisavaid meetmeid ja vahendeid;

40.  toonitab, et olukord, kus liikmesriigid ei esita andmeid õigeaegselt või ei esita täpseid andmeid, on kordunud aastaid; kordab muret, et eri liikmesriikides käibivad ikka erinevad lähenemisviisid pettusena ja muu kui pettusena toimuvatele eeskirjade eiramistele, sh sellistes valdkondades nagu ühtekuuluvuspoliitika ja põllumajandus, ja et mõnel juhul tõlgendatakse õigusraamistiku kohaldamist ebastandardselt; juhib tähelepanu asjaolule, et see takistab võrdlemist ja objektiivseid hinnanguid ning parlamendi, komisjoni ja OLAFi soovituste andmist; palub komisjonil töötada välja ühised suunised ja näitajad, et vähendada vahet liikmesriikide eri lähenemisviiside vahel, ning töötada välja eiramiste ja võetud meetmete kohta (k.a ametnikke puudutavate pettuse- ja korruptsioonijuhtumite puhul) ühtne ja terviklik andmebaas, mis annaks ametiasutustele ja kodanikele usaldusväärset, võrreldavat ja tsentraliseeritud teavet tõhusate parandusmeetmete elluviimiseks ning rikkumiste tegelikule, st mitte arvatavale raskusastmele, ja vastutavatele asjaosalistele objektiivse hinnangu andmiseks;

41.  täheldab, et soovitused (eelkõige pettustevastaste koordineerimistalituste, pettuseid käsitlevate ühiste eeskirjade, avalike hangete reformi, pettusena teatatud eeskirjade rikkumiste ning kontrolli- ja riskihindamise süsteemide kohta), mis komisjon andis liikmesriikidele 2012. aastal ja mille rakendamise kohta antakse aru komisjoni 2013. aasta aruandes, olid üldiselt asjakohased, ja peab kahetsusväärseks asjaolu, et mitmesuguseid probleeme ei käsitletud täiel määral; märgib näiteks, et kõik liikmesriigid ei käivitanud ettevalmistusi mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 ja selle pettuse vältimise sätete rakendamiseks; kutsub liikmesriike üles järgima komisjoni 2012. aastal tehtud soovitusi ja tagama komisjoni 2011. ja 2013. aasta aruannetes neile suunatud soovituste igakülgse järgimise ja esitama põhjendatud selgitused juhtudel, kus nad ei saanud nimetatud soovitusi täita;

42.  tunnistab asjaolu, et muu kui pettusena toime pandud eeskirjade eiramised tulenevad sageli eeskirjade mittetundmisest, keerukatest nõuetest ja reguleerimisest; juhib tähelepanu sellele, et nii tulude kui ka tulude eeskirju puudutavate muudatuste, k.a. lihtsustamiseks mõeldud muudatuste vastuvõtmiseks vajavad eeskirjade korrektse rakendamise eest vastutavad ametiasutused aega; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon koordineeriksid sellega seoses paremini õigusraamistiku tõlgendamist ja selle ranget kohaldamist, võtaksid nii avaliku halduse kui ka sidusrühmade (sh kodanikuühiskonna organisatsioonide) haldussuutlikkuse tugevdamiseks sihipäraseid ja õigeaegseid meetmeid, mis hõlmavad suuniseid ja koolitust ning kvalifitseeritud ja asjatundlike töötajate töölevõtmise süsteemi loomist; kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles viima läbi vahehindamist selle kohta, kas ühtekuuluvuspoliitika uue õigusraamistikuga ennetatakse jätkuvalt eeskirjade eiramist ja vähendatakse nende eiramise ohtu, ning hindama kehtivate eeskirjade suuremat regulatiivset lihtsustamist;

43.  on seisukohal, et liikmesriike, kes avastavad eeskirjade eiramised, sh pettusjuhtumid ise, ja annavad neist ise teada, tuleks toetada ja innustada aruandlus- ja juhtimissüsteeme veelgi paremaks muutma; väljendab muret selle pärast, et komisjon ei suuda kindlaks teha, kas teatavate liikmesriikide poolt avastatud eiramiste ja pettusjuhtumite väike arv ning eri aastatel teatatud juhtumite suuresti erinev arv tulenevad nende liikmesriikide kontrollisüsteemide ebatõhususest või mitte;

44.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et vaid üksikud liikmesriigid eraldavad asjakohaseid vahendeid pettusevastaseks võitluseks ning peab lubamatuks seda, et teatavad liikmesriigid kohaldavad pettusena toimuvate eeskirjade eiramiste puhul ainult parandusmeetmeid, mille korral võimalikke kuritegusid ei uurita ja vastutavaid isikuid ei karistata, mistõttu jäävad nii ELi kui ka maksumaksjate finantshuvid piisava kaitseta; märgib, et liikmesriikide esitatud statistika kuritegude ja nende tagajärgede kohta ei ole täielik, mistõttu on keeruline hinnata liikmesriikides läbiviidavate pettuse uurimiste ja süüdistuste esitamise menetluste tõhusust; on seetõttu seisukohal, et selliste otsuste tegemine, millega tagatakse kriminaalvastutus ELi tasandil, ja Euroopa Prokuratuuri kui niisuguste eiramiste uurimiste algatamise ja koordineerimise vahendi loomine, peaks aitama tõhusalt ära hoida ebaseaduslike tegude sooritamist ja nõuetekohasest menetlusest loobumist ELi finantshuve kahjustava korruptiivse või kriminaalse käitumise uurimisel ja selle eest karistamisel;

45.  on arvamusel, et korruptsiooni vastu on võimalik midagi tulemuslikult ette võtta, kui kriminaalõigusmeetmeid täiendatakse muude meetmetega, nagu läbipaistvuse ja aruandekohustuste suurendamine; nõuab seetõttu, et liikmesriigid näitaksid tõhusas korruptsioonivastases võitluses üles vankumatut poliitilist tahet nii riiklikul kui ka ELi tasandil, võttes vastu toimivad korruptsioonivastased õigusaktid ning jätkates ELi tasandi ettepanekute käsitlemist, ja kutsub kodanikke üles avaldama valitsustele mõjusat survet asjakohaste korruptsioonivastaste meetmete järjepidevaks rakendamiseks;

46.  tunneb heameelt 2014. aasta veebruaris avaldatud ELi korruptsioonivastast võitlust käsitleva esimese aruande üle, sest see on väärtuslik vahend korruptsioonivastase võitluse järelevalveks ja sellekohaste jõupingutuste hindamiseks, ning kordab, et eriti oluline on tõhustada olemasolevate parimate tavade vahetust, mida ka nimetatud aruandes rõhutati; tunneb samuti heameelt komisjoni teatise „Võitlus korruptsiooniga Euroopa Liidus” (COM(2011)0308) üle, milles uuritakse olemasolevate korruptsioonivastaste vahendite paremaks rakendamiseks vajalikke meetmeid ning tehakse ettepanekuid jõulisemate korruptsioonivastaste kaalutluste lisamise kohta mitmesugustesse sise- ja välispoliitika valdkondadesse; märgib siiski, kui oluline on laiendada korruptsioonivastast võitlust käsitleva aruande ulatust, et hõlmata piiriülene ja ELi tasandil toimuv korruptsioon ning hinnata ELi institutsioonide ausameelsuse parandamiseks võetud meetmeid, ja toonitab vajadust tervikliku ja sidusa korruptsioonivastase strateegia järele, mis kataks kõik ELi poliitikavaldkonnad ning milles käsitletaks muu hulgas ELi korruptsioonivastast võitlust käsitlevas esimeses aruandes tõstatatud probleeme; palub, et komisjon annaks parlamendile ja nõukogule aru selle kohta, kuidas ELi institutsioonid rakendavad oma korruptsioonivastast sisepoliitikat, sh ÜRO korruptsioonivastasest konventsioonist tulenevad kohustused;

47.  toonitab vajadust struktureeritud koordineerimise järele haldusasutuste ja pettusevastaste organite vahel, ja seda, kui oluline on liikmesriikide ning sama liikmesriigi eri haldusasutuste vaheline koordineerimine ja parimate tavade vahetus, et ühtlustada võimalikult suurel määral pettusevastase võitluse lähenemisviisi; palub komisjonil luua mehhanism teabevahetuseks riiklike pädevate asutuste vahel, et võimaldada kahte või enamat liikmesriiki hõlmavate tehingute raamatupidamisarvestuse võrdlevat hindamist, aitamaks tuvastada rahvusvahelist pettust uue mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 raames eelkõige Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide (Euroopa Sotsiaalfond – ESF; Euroopa Regionaalarengu Fond – ERF; Ühtekuuluvusfond; Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond – EAFRD; Euroopa Merendus- ja Kalandusfond – EMKF) makrokategoorias, et tagada horisontaalne lähenemisviis Euroopa Liidu finantshuvide kaitsele;

48.  toonitab asjaolu, et petuskeemide avastamise seisukohalt on esmatähtis nõuetekohast kontrolli võimaldav suurem läbipaistvus; tuletab meelde, et eelmistel aastatel on Euroopa Parlament nõudnud, et komisjon võtaks meetmeid, et tagada kõigis liikmesriikides kõigi ELi rahaliste vahendite kasutajate üldine läbipaistvus, avaldades sellel eesmärgil komisjoni veebilehel kõigi ELi vahendite saajate loetelu rahaliste vahendite haldajast sõltumatult ja võttes aluseks kõikide liikmesriikide poolt vähemalt ühes liidu töökeeles esitatavad tüüpandmed; kutsub liikmesriike üles tegema komisjoniga koostööd ja esitama komisjonile täieliku ja usaldusväärse teabe liikmesriikide hallatavatest ELi rahalistest vahenditest toetuse saajate kohta; peab kahetsusväärseks asjaolu, et seda meedet ei ole veel võetud, ning palub komisjonil teha seda viivitamata; peab kahetsusväärseks asjaolu, et komisjon ei ole seda korduvat taotlust arvesse võtnud;

49.  kutsub komisjoni üles edendama nõuetekohast seadusandlust, mis käsitleb rikkumistest teatajate kaitset, teabele juurdepääsu ja lobitöö läbipaistvust, sest need on vajalikud kodanike järelevalveks valitsuste ja ELi institutsioonide üle ning viimaste tegutsemise allutamiseks üldsuse kontrollile, ja kasutama ELi vahendeid, et toetada selles valdkonnas toimivate sõltumatute organisatsioonide tööd ning muu hulgas toetada rahaliselt piiriülest uurivat ajakirjandust;

50.  innustab komisjoni ELi eelarve kuludega seotud järelevalverolli auditi, kontrollitegevuse, parandusmeetmete kavade ning maksetaotluste esitamisele eelnevate hoiatuskirjade kaudu veelgi tugevamaks muutma; kutsub liikmesriike ja nende ametiasutusi üles suurendama tehtavaid jõupingutusi ning realiseerima neile kättesaadava teabe parema kasutamisega oma potentsiaali vigade avastamiseks ja korrigeerimiseks enne komisjonilt rahastamise taotlemist; rõhutab sellega seoses, et ennetavad meetmed on ebaseaduslike kulude ennetamisel ja alusetult tehtud maksete sissenõudmiseks võetavate meetmete vajaduse vältimisel eriti väärtuslikud;

51.  tunneb heameelt riigihankedirektiivide ja kontsessioonilepingute sõlmimise direktiivi vastuvõtmise üle ning samuti selle üle, et kümme liikmesriiki on juba rakendanud riigihangete suhtes erimeetmeid või meetmepakette, et vähendada korruptsiooni ja suurendada läbipaistvust ning haldus-, kontrolli- ja auditisüsteemide tõhusust; palub komisjonil jätkata riigihanke-eeskirjade rakendamist, et anda liikmesriikidele suuniste, heade tavade jagamise ja koolituse abil vajalikku tuge; palub komisjonil teostada jätkuvalt ja erapooletult järelevalvet selle üle, kuidas liikmesriigid täidavad kehtivate direktiivide nõudeid ning algatada vajaduse korral rikkumismenetlusi;

52.  märgib, et riigihanke-eeskirjadest mittekinnipidamise tõttu toimunud eeskirjade eiramiste ja pettuste tase on endiselt kõrge; kutsub liikmesriike üles võtma siseriiklikku õigusesse kiiresti üle hiljuti vastu võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/24/EL riigihangete kohta(8), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/25/EL, milles käsitletakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate üksuste riigihankeid(9) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/23/EL kontsessioonilepingute sõlmimise kohta(10), et vähendada veelgi eeskirjade eiramise ja pettuse ohtu;

53.  tunneb heameelt selle üle, et Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Ühtekuuluvusfondi haldamise eest vastutavate riiklike haldusorganite toetamiseks loodi haldussuutlikkuse suurendamise pädevuskeskus ja et viiakse ellu riigihangete tegevuskava, mille pädevuskeskus koostas koostöös komisjoni pädevate talitustega; nõuab aga, et komisjon annaks keskuse tegevuse seniste konkreetsete tulemuste ja eelnimetatud tegevuskava elluviimise kohta aru;

54.  nõuab tungivalt, et komisjon säilitaks oma range poliitika maksete katkestamise ja peatamise osas;

55.  tunneb heameelt selle üle, et on koostatud komisjoni pettusevastase võitluse strateegia elluviimise aruanne ja liikmesriikide korraldusasutustele anti suunised asjaomaste pettustevastaste sätete rakendamise kohta; nõuab aga, et komisjon võtaks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde puudutavates delegeeritud õigusaktides ja rakendusaktides vastu lihtsamad eeskirjad, mis soodustaksid tõhusat ja tulemuslikku rahakasutust, tagades samal ajal, et kõnealused delegeeritud õigusaktid ja rakendusaktid ei langeta pettusevastase võitluse taset;

56.  tunneb heameelt selle üle, et liikmesriikides on loodud pettustevastased koordineerimistalitused, nagu nõutakse uues OLAFi määruses (artikli 3 lõige 4), ja asjaolu üle, et Saksamaa kinnitas uuesti oma koostöökokkulepet OLAFiga; märgib, et pettustevastaste koordineerimistalituste eesmärk on hõlbustada tõhusat koostööd ja teabevahetust OLAFiga, ja nõuab, et liikmesriigid, kes ei ole veel pettustevastast koordineerimistalitust määranud, teeksid seda viivitamata; loodab, et pettustevastased koordineerimistalitused aitavad hõlbustada eiramistest teatamist ja soodustavad asjaomaste ELi õigusaktide tasakaalustatud tõlgendamist; tunneb sellegipoolest muret märkimisväärsete erisuste pärast, mis on juba tekkinud liikmesriikides asutatud eri pettustevastaste koordineerimistalituste vahel nende funktsioonide, ülesannete ja volituste ning neile eraldatud inimressursside osas; tunnistab, et pettustevastaste koordineerimistalituste mandaat, institutsiooniline raamistik ja ülesanded ei ole määruses (EL, EURATOM) nr 883/2013 üksikasjalikult kindlaks määratud, kuid on arvamusel, et sellised pettustevastased koordineerimistalitused, mis on oma toimimises sõltumatud ja millel on laiaulatuslikud volitused (k.a uurimispädevus), kujutavad endast võrdlusalust, millest peaksid lähtuma kõik liikmesriigid;

57.  võtab teadmiseks komisjoni aruanded programmi Herakles II tulemuste kohta; märgib, et 2013. aastal vähendati programmi Herakles II eelarvet 2012. aastaga võrreldes 14 miljoni euroni kulukohustuste assigneeringutes ja 9,9 miljoni euroni maksete assigneeringutes, mistõttu tekkisid raskused 2013. aastal ja eelnenud aastatel võetud rahaliste kohustuste täitmisel; täheldab rahuloluga, et programmi Herakles II tegevus äratab liikmesriikides üha suuremat huvi, mida tõestavad üha arvukamad projektikonkurssidele järgnevad avaldused; tunneb heameelt 2013. aastal saadud positiivsete tulemuste üle näiteks Saksamaal, Hispaanias ja Rumeenias, mille põhjuseks oli programmist rahastatud tehniliselt kõrgel tasemel ja riikidevahelise ühilduvusega tehnikaseadmete kasutuselevõtt;

58.  tunneb heameelt selle üle, et võeti vastu määrus, millega luuakse programm Herakles III ajavahemikuks 2014–2020, mis võimaldab suuremat maksimaalset kaasfinantseerimise protsendimäära – tehnilise abi toetuste puhul 80% abikõlblikest kuludest ning erandlike ja nõuetekohaselt põhjendatud juhtumite puhul kuni 90%, samas kui programmi Herakles II otsuse raames oli maksimaalne kaasfinantseerimise määr 50%; märgib, et esimene projektikonkurss käivitati edukalt 2014. aastal; tunneb siiski muret selle pärast, et programmil on juba tekkinud probleemid täitmata kulukohustustega, mis võib kahjustada juba rahastatavaid ja tulevasi projekte; tuletab meelde tõhusate rahastamisvahendite, näiteks Perikles 2020 ja Herakles III tähtsust liidu finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse vastases võitluses;

59.  tunneb heameelt selle üle, et paljud ühised tollioperatsioonid, mille puhul OLAF ja liikmesriigid tegid kolmandate riikide eri teenistustega koostööd ja mida toetasid aktiivselt maksunduse ja tolliliidu peadirektoraat, Europol ja Frontex, olid tulemuslikud, sest nende käigus konfiskeeriti muu hulgas 68 miljonit salasigaretti, 124 kg kokaiini ja 140 000 liitrit diislikütust;

60.  märgib, et OLAF esitas 2013. aastal asjaomastele ELi institutsioonidele, organitele, asutustele, ametitele ja riiklikele pädevatele asutustele 353 soovitust haldus-, distsiplinaar-, finants- ja kohtulike meetmete kohta, mida tuleks võtta, ja soovitas sisse nõuda umbes 402,8 miljonit eurot; tunneb muret selle pärast, et OLAFi kohtualastele soovitustele järgnenud süüdistuste esitamise määr ajavahemikus 2006–2013 oli kõigest 54%; tunneb muret, sest süüdistuste esitamise madal määr seab kahtluse alla OLAFi uurimiste tulemuste kvaliteedi ja kasutatavuse; palub komisjonil kiiresti parandada OLAFi tõhusust; on arvamusel, et järelevalvekomitee täieulatuslik ja nõuetekohane järelevalve OLAFi tegutsemise üle (käimasolevatesse uurimistesse sekkumata) on hädavajalik, ning nõuab seepärast tungivalt, et komisjon ja OLAF parandaksid praegust olukorda, kus järelevalvekomitee ei saa oma otstarvet täita; peab samuti kahetsusväärseks puudulikku teavet süüdimõistvate otsuste määra kohta juhtumites, mis puudutavad ELi eelarvega seotud õiguserikkumisi;

III.OLAFi juurdlused ja roll

61.  võtab teadmiseks, et OLAFi teatel sai see amet 2013. aastal suurima hulga seni registreeritud teavet ning väidab olevat andnud enneolematult palju soovitusi; juhib tähelepanu asjaolule, et saabunud teabe ja antud soovituste arvestamise metoodika on samuti muutunud; palub järelevalvekomiteel analüüsida nende andmete muutumise mõju ja OLAFI antud soovituste kvaliteeti;

62.  palub, et OLAFi järelevalvekomitee teavitaks parlamenti OLAFi uurimiste kestusest ja selle arvutamise meetodist, sest see muutus 2012. aastal; juhib tähelepanu asjaolule, et see muudatus võib kunstlikult vähendada uurimiste näivat kestust; palub järelevalvekomiteel analüüsida tähelepanelikult OLAFi antava teabe kvaliteeti, k.a institutsioonidele esitatavad aruanded;

63.  võtab teadmiseks OLAFi ja selle järelevalvekomitee uue töökorra ning nõuab nende kahe institutsioonide vaheliste järelejäänud probleemide kiiret lahendamist;

o
o   o

64.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Liidu Kohtule, Euroopa Kontrollikojale, OLAFi järelevalvekomiteele ja OLAFile.

(1) ELT L 84, 20.3.2014, lk 6.
(2) ELT L 248, 18.9.2013, lk 1.
(3) ELT L 298, 26.10.2012, lk 1.
(4) ELT C 51E, 22.2.2013, lk 121.
(5) ELT C 161E, 31.5.2011, lk 62.
(6) EÜT L 312, 23.12.1995, lk 1.
(7) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0338.
(8) ELT L 94, 28.3.2014, lk 65.
(9) ELT L 94, 28.3.2014, lk 243.
(10) ELT L 94, 28.3.2014, lk 1.

Õigusalane teave