Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2014/2219(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0039/2015

Esitatud tekstid :

A8-0039/2015

Arutelud :

PV 11/03/2015 - 14
CRE 11/03/2015 - 14

Hääletused :

PV 12/03/2015 - 8.5
CRE 12/03/2015 - 8.5
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2015)0075

Vastuvõetud tekstid
PDF 179kWORD 96k
Neljapäev, 12. märts 2015 - Strasbourg Lõplik väljaanne
Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja iga-aastane aruanne Euroopa Parlamendile
P8_TA(2015)0075A8-0039/2015

Euroopa Parlamendi 12. märtsi 2015. aasta resolutsioon Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja iga-aastase aruande kohta Euroopa Parlamendile (2014/2219(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu aastaaruannet Euroopa Parlamendile ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta (12094/14),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 21 ja 36,

–  võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning komisjoni asepresidendi avaldust poliitilise vastutuse kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini kohustusi, mis ta endale võttis väliskomisjonis 6. oktoobril 2014 toimunud kuulamisel,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ja artikli 132 lõiget 1,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni arvamust (A8-0039/2015),

Muutunud poliitilise ja julgeolekukeskkonnaga toimetulek

1.  juhib tähelepanu järsult halvenenud julgeolekukeskkonnale ELi naabruses, eriti selle lähiriikides, kus rahvusvahelisel õigusel põhinevat korda ning Euroopa stabiilsust ja julgeolekut rünnatakse Euroopa integratsiooni algusest alates enneolematul viisil; juhib tähelepanu ülemaailmse poliitilise korra jätkuvale muutumisele;

2.  tunneb muret selle pärast, et EL ei ole ka oma sisekriisi tõttu siiani suutnud kasutada täielikult ära oma võimalusi rahvusvahelise poliitilise ja julgeolekukeskkonna kujundamiseks ning et vähene koordineerimine ja sidusus ELi poliitikavaldkondade vahel ning rahalised piirangud takistavad omakorda Euroopa mõju avaldamist maailmale ning vähendavad võimalusi olla piirkondlikult ja ülemaailmselt julgeoleku tagaja, kes aitab kaasa konfliktiennetusele ja kriisiohjamisele;

3.  on seisukohal, et ELi välis- ja julgeolekupoliitika esmatähtsad ülesanded on järgmised:

   kaitsta Euroopa väärtusi ja huve ning jõustada poliitilist ja õiguslikku korda Euroopas, taastades ja kaitstes nii rahu ja stabiilsust;
   suurendada ELi panust liikmesriikide territoriaalsesse kaitsesse ja oma kodanike julgeolekusse, suurendades oma võimet kaitsta end ähvardavate ohtude, sealhulgas terrorismi ning relva-, uimasti- ja inimkaubanduse eest;
   toetada julgeolekut, demokratiseerimist, õigusriigi põhimõtteid ning majanduslikku ja sotsiaalset arengut ELi naabruses;
   võtta juhtroll konfliktide lahendamises, tehes seda rahuvalve ja rahutagamise kaudu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜKJP) raames;
   tugevdada koos oma partneritega seaduspõhist pluralistlikku ülemaailmset poliitilist, majanduslikku ja finantskorda, sealhulgas õigusriigi põhimõtte ja inimõiguste austamist, ning
   parandada ELi sisemisi struktuure ja töömeetodeid, et suurendada vastupanuvõimet ning võimaldada ära kasutada ELi täielikku potentsiaali ülemaailmse partnerina;

EL kui usaldusväärne osaline

4.  on arvamusel, et kõrgete eesmärkidega ja tulemuslik ELi välispoliitika peab tuginema ühisele arusaamale peamistest Euroopa huvidest, väärtustest ja eesmärkidest välissuhetes ning ühisele arusaamale ELi tervikuna mõjutavatest ohtudest; tunneb heameelt liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja võetud kohustuste üle, mille aluseks on Euroopa Ülemkogu 2013. aasta detsembris antud ülesanne algatada võimalikult kiiresti ELi välis- ja julgeolekupoliitika strateegiline arutelu, kuhu tuleks kaasata paljud eri sidusrühmad, k.a liikmesriigid, Euroopa institutsioonid ja Euroopa üldsus; nõuab, et sellise arutelu tulemuseks peaks olema uus Euroopa julgeolekustrateegia, milles võetakse arvesse hiljutisi geopoliitilisi muutusi, et reageerida uutele ohtudele ja probleemidele;

5.  rõhutab, et Euroopa Liidu lepingu ratifitseerimisega võtsid liikmesriigid endale kohustuse toetada aktiivselt ja tingimusteta liidu välis- ja julgeolekupoliitikat lojaalsuse ja vastastikuse solidaarsuse vaimus kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikli 24 lõikega 3;

6.  on kindlalt seisukohal, et ELi ja liikmesriikide poliitilisi, majanduslikke, rahalisi ja kaitsealaseid ressursse tuleb suurendada ja need ühendada, et maksimeerida ELi mõjuvõimu maailmas, luua koostoimet ning tagada Euroopas ja selle naabruses rahu ja stabiilsus; rõhutab, et liikmesriikidevahelise parema välis- ja julgeolekupoliitika alase koostöö abil saab kulusid märkimisväärselt kokku hoida

7.  toonitab, et ELi ja selle liikmesriikide antav rahaline välisabi tuleb refokuseerida ja seda tuleb kasutada tulemuslikumalt kooskõlas ühiselt kokkulepitud strateegiliste prioriteetidega; nõuab, et EL võtaks rohkem meetmeid ELi abi nähtavuse, sidususe ja tõhususe suurendamiseks; on seisukohal, et kõiki ELi abi valdkonnad – olgu selleks arenguabi või häda- ja humanitaarabi – peaksid olema kooskõlastatud ja sidusad; kutsub komisjoni, Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles tagama tõhusa järelevalve rahalise abi üle, et kindlustada eesmärkide saavutamine; juhib tähelepanu Euroopa Kontrollikoja aruannetele, milles on osutatud varasematele probleemidele; rõhutab, et tuleks suurendada rahalist abi kodanikuühiskonna ja valitsusväliste organisatsioonide toetuseks; nõuab, et projektide heakskiitmise bürokraatiatoimingud oleksid kiiremad ja neid oleks vähem;

8.  ergutab ELi institutsioone ja liikmesriike kasutama täielikult ära Lissaboni lepingu vahendid, et minna üle seni peamiselt reageerivalt lähenemisviisilt ennetavale, sidusale ja strateegilisele ELi välis- ja julgeolekupoliitikale, mis põhineb ühistel väärtustel ja mida kasutatakse Euroopa ühistes huvides;

9.  on seisukohal, et nõukogul ja komisjonil tuleb aktiivses koostöös liikmesriikidega tagada järgmiste poliitikavaldkondade sidusus ja järjepidevus:

   ELi sise- ja välispoliitika, sealhulgas ühine välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP), ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) ning naabrust, kaubandust, arengut, humanitaarabi, õigust ja siseasju, energeetikat, keskkonda, rännet jm käsitlev poliitika;
   ELi ja selle liikmesriikide taotletav poliitika;

10.  tunneb sellega seoses heameelt uue komisjoni koosseisu koondamise üle klastritesse, sest see võimaldab liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal koordineerida kõiki asjaomaseid välismõõtmega poliitikavaldkondi; toetab liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja jõupingutusi oma rolli täielikul omaksvõtmisel Euroopa Komisjoni asepresidendina; ergutab liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat kasutama ühtlasi oma rolli välisasjade nõukogu eesistujana, et teha nõukogus algatusi, mis edendavad enam kui väikseima ühisnimetajaga ühist ennetavat poliitikat, kasutades ÜVJP ja ELi välispoliitika kõiki vahendeid;

11.  kordab, et Euroopa välisteenistuse sisestruktuuri tuleb reformida nii, et see võimaldaks abistada liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat kõigi rollide täitmisel ning edendada tal strateegilist plaanimist ja poliitiliste protsesside koordineerimist nõukogus ja komisjonis; on veendunud, et Euroopa välisteenistuse kõrgema juhtkonna struktuuri tuleb ratsionaliseerida ning otsustusprotsessi kiirendada ja lihtsustada; kordab oma nõudmist, et ELi eriesindajad tuleb Euroopa välisteenistusega tihedamalt lõimida, sealhulgas viia nende eelarve üle ÜVJP tegevuseelarvest Euroopa välisteenistuse eelarvesse; nõuab sellega seoses kõnealuste eriesindajate osa hindamist poliitilisest ja kulutõhususe seisukohast;

12.  kordab oma nõudmist suurendada mitmesuguste ELi tasandi järelevalve- ja kriisidele reageerimise võimekuste vahelist koostööd ja koordineerimist; nõuab ühtlasi praeguste struktuuride ratsionaliseerimist, et vähendada tarbetut dubleerimist, sealhulgas kattuvate võimekuste ühendamist; on seisukohal, et järelevalvekeskustele tuleb anda piisavalt vahendeid ja nende töötajate keeleoskus peaks olema vastavuses keeltega, mida räägitakse kõige olulisemates kriisipiirkondades, eriti mis puudutab vene ja araabia keelt; nõuab ELi tasandi järelevalvekeskuste ja liikmesriikide asjaomaste teenistuste vahelist tihedamat koostööd ja teabe jagamist;

13.  nõuab ELi delegatsioonide võrgustiku ajakohastamist, et see vastaks ELi 21. sajandi välispoliitika vajadustele, k.a töötajate arvu ja asjatundlikkuse kohandamine; on seisukohal, et näiteks kõikidesse delegatsioonidesse, mis paiknevad konfliktipiirkonnas ja eelkõige riikides, kus praegu toimub ÜJKP missioon, peaks eranditult kuuluma vähemalt üks julgeoleku- ja kaitseekspert; palub, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja suurendaks delegatsiooni juhtide autoriteeti kõigi töötajate seas, sõltumata nende institutsioonist, ja lihtsustaks delegatsioonide halduseelarvet ühe rahastamisallikani; nõuab aruandlusahela täpsustamist; peab kahetsusväärseks, et veel ei ole täielikult ära kasutatud liikmesriikide saatkondade ja ELi delegatsioonide koostöö tihendamist, mis võimaldaks koostoimet ja mastaabisäästu; nõuab, et järgitaks liikmesriikidest lähetatud töötajate ja ELi ametnike arvu õiglase tasakaalustatuse põhimõtet kõikidel tasanditel, nagu on ette nähtud nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsuses, millega asutatakse Euroopa välisteenistus, ja märgib, et seda tasakaalu ei säilitata praegu eriti kõrgemate ametikohtade, nagu delegatsiooni juhi puhul;

14.  tunneb muret ELi finantseeskirjade vähese paindlikkuse pärast, mis põhjustab sageli viivitust ELi vahendite jooksval väljamaksmisel ning loob lisatakistusi ELi suutlikkusele kriisidele reageerida; rõhutab, et vaja on rahaliste vahendite kiiremat väljamaksmist, kuid toonitab tõhusa kontrollimise vajadust, et hoida ära pettusi ja vahendite omastamist; palub komisjonil esitada 2015. aastal ettepaneku asjakohaste õigusaktide läbivaatamise kohta, mis võimaldaks kiirmenetluse (mis on praegu kasutusel humanitaarabi puhul) kohaldamist kriisiohje valdkonnas, tagades samal ajal, et kriisidele reageerimise kulud oleksid kooskõlas ELi pikaajaliste strateegiliste eesmärkidega; on väga mures maksete puudujäägi pärast seoses ELi kriisiohje ja konfliktiennetuse kahe peamise eelarveallikaga, milleks on ühise välis- ja julgeolekupoliitika eelarve ning stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahendi eelarveread; on veendunud, et Euroopa ida- ja lõunaosa praegune julgeolekukeskkond vajab sünergilist mõju ja oluliste kärbete asemel lisainvesteeringuid;

15.  juhib tähelepanu asjaolule, et ELi tegevuse nähtavust tuleb suurendada nii strateegilise planeerimise ja mitmepoolsete foorumite kui ka operatsioonide tasandil ÜVJP missioonide või muude rahvusvahelise ulatusega missioonide kaudu;

16.  tuletab meelde, et Euroopa Liidu lepingu artikli 21 kohaselt on ELil kohustus tagada, et välistegevust ja -poliitikat kavandatakse ja viiakse ellu selleks, et tugevdada ja toetada demokraatiat, õigusriigi põhimõtet, inimõigusi ja rahvusvahelise õiguse põhimõtteid; kutsub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat andma korrapäraselt aru artikli 21 täitmisest ja uurima võimalusi välispoliitika sidususe parandamiseks eeskätt inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse osas; rõhutab, et välispoliitika artiklile 21 vastavuse järelevalvet tuleb teha ühtlustatumalt ja rangemalt; rõhutab vajadust kohustada partnereid täitma oma kohustusi, mille nad on võtnud ELiga sõlmitud lepingutega, ja vajadust kasutada vajaduse korral nendes lepingutes sisalduvaid inimõigusi käsitlevaid tingimusklausleid;

17.  märgib suurenenud nõudlust rahvusvahelise abi järele demokraatia toetamisel ja valimiste vaatlemisel; tõdeb, et see on valdkond, milles EL saab täita olulist osa demokraatlike protsesside toetamisel; nõuab seepärast, et järjepidevalt jälgitaks riigipõhiste soovituste rakendamist, ja palub toetada erakondade suutlikkuse suurendamist;

18.  rõhutab NATO poolt tagatud kollektiivse kaitse elulist tähtsust oma liikmetele; nõuab tungivalt, et liikmesriigid suurendaksid võimalikult kiiresti oma suutlikkust panustada territoriaalsesse kaitsesse, eraldaksid rohkem vahendeid ning võtaksid panustamise ja jagamise meetodit tõsiselt, tehes koostoime loomiseks tihedamat koostööd; toonitab, et kõikidele liikmesriikidele tuleb võimaldada samal tasemel julgeolek kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõikega 7; toonitab, et usaldusväärne ELi välispoliitika peab toetuma liikmesriikide nõuetekohasele kaitsevõimele ning tõhusale ühisele julgeoleku- ja kaitsepoliitikale (ÜJKP); on seisukohal, et ÜJKP on Euroopa kaitse ja julgeoleku oluline element ning panustab sellesse mitmel viisil, k.a Euroopa kaitsesektori tööstusliku ja tehnoloogilise baasi loomisele kaasaaitamise, kaitsevõime arendamise alase koostöö soodustamise ning kriisipiirkondades tsiviilmissioonide ja sõjaliste operatsioonide vahendusel otsese sekkumise abil; rõhutab seepärast, et ühist julgeoleku- ja kaitsepoliitikat tuleks koostöös NATOga veelgi süvendada; tuletab meelde, et EL on NATO partner ja mõlema strateegiad peaksid üksteist täiendama; toonitab ELi ja partnerite, nagu ÜRO, NATO, Aafrika Liidu ja Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni vahelise julgeoleku- ja kaitsealase koostöö olulist rolli; tunneb heameelt liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja võetud kohustuse üle tegelda aktiivselt kaitseküsimustega, sealhulgas olles eesistujaks välisasjade nõukogu kohtumistel, mis toimuvad kaitseministrite tasandil;

19.  toetab Euroopa välisteenistuse kriisiohjestruktuuride käimasolevat läbivaatamist; kutsub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat muutma olemasolevad struktuurid palju tõhusamaks, et need suudaksid reageerida tekkivatele kriisidele kiiremini ja asjakohasemalt, ning vähendama muu hulgas paralleelstruktuuride arvu; palub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal säilitada ja tugevdada konfliktiennetuse ja kriisiohje puhul selgelt tsiviillähenemisviisi;

20.  rõhutab, et ära tuleb kasutada võimalused, mida pakuvad paljud Lissaboni lepingu sätted, näiteks Euroopa Liidu lepingu artikkel 44 (mis võimaldab usaldada ÜJKP missiooni täitmise väikesele liikmesriikide rühmale), ELi lepingu artikkel 41 (käivitusfond) ELi lepingu artikkel 46 (alaline struktureeritud koostöö), ELi lepingu artikli 42 lõige 7 (vastastikkuse abi klausel) ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 222 (solidaarsusklausel); kutsub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles neid vahendeid aktiivselt edendama ja soodustama nende rakendamist ning ergutab liikmesriike neid kasutama;

21.  tunneb heameelt Euroopa Ülemkogu 2013. aasta detsembri kaitseteemalise kohtumise üle ning nõuab tehtud otsuste täitmist; jääb ootama 2015. aasta juunis toimuvat arutelu; nõuab, et tulevasel tippkohtumisel tehtaks kaugeleulatuvaid otsuseid, eelkõige:

   algatatakse ELi strateegilise raamistiku läbivaatamise alusel julgeoleku- ja kaitsevaldkonna eesmärkide ja prioriteetide strateegilise analüüsi protsess, mille käigus määratakse kindlaks kaitsealase koostöö süvendamiseks vajalikud võimed ja võimalused, et olla paremini suuteline reageerima ohtudele, millega ELi liikmesriigid silmitsi seisavad;
   tugevdatakse Euroopa Kaitseagentuuri, andes talle vajalikud vahendid ja poliitilise impulsi, et ta saaks täielikult täita oma osa relvastuskoostöö koordineerimisel ja stimuleerimisel;
   vaadatakse läbi Athena rahastamismehhanism, et veelgi suurendada ÜJKP sõjaliste operatsioonide ühisrahastamist, et vältida ELi kriisidele reageerimise võime kahjustamist rahaliste kaalutluste tõttu, ning ergutada liikmesriike moodustama ÜJKP operatsioonide jaoks kiiremas korras relvajõud ja tagama koormuse õiglasem jagunemine;
   tugevdatakse Euroopa kaitsesektori tehnoloogilist ja tööstuslikku baasi, muu hulgas kaitse-eelarvete koordineerimise, nõuete ühtlustamise, ebatõhususe vähendamise ja koostoime loomise abil;
   tegeletakse sõjaliste operatsioonide plaanimise ja läbiviimise vallas esinevate probleemidega, sealhulgas alaliste sõjaliste operatsioonide peakorterite loomine tihedas koostöös juba olemasoleva tsiviilmissioonide plaanimise ja juhtimise teenistusega (CPCC);
   suurendatakse ELi lahingugruppide tõhusust ja kasutatavust, võttes muu hulgas kasutusele modulaarse lähenemisviisi, laiendades ühisrahastamist Athena mehhanismi abil ning kasutama tulevastes kriisiohjestsenaariumites vajaduse korral lahingugruppe;

22.  on seisukohal, et hiljuti ELi riikides toimepandud terrorirünnakud näitavad, et järjest raskem on eraldada üksteisest sise- ja välisjulgeolekut, ning kutsub liikmesriike ja ELi institutsioone ühendama paremini oma jõupingutusi selles valdkonnas; kutsub liikmesriike üles kiirendama julgeolekuga seotud luureandmete jagamist, kasutades selleks Euroopa tasandi koordineerimisvahendeid; nõuab ELi ning Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikide vahelistes suhetes terrorismivastase koostöö küsimuste põhjalikumat käsitlemist, sealhulgas väljaõppe ja suutlikkuse suurendamise kaudu julgeolekusektoris, teabe jagamisel ja parimate tavade vahetamisel; kutsub ELi ja liikmesriike tegema kõik endast oleneva, et tugevdada rahvusvahelist koostööd eesmärgiga ennetada terrorismi ja võidelda sellega, ning rõhutab ÜRO olulist osa selles tegevuses;

23.  nõuab küberjulgeoleku parandamiseks vajalike tööstus- ja tehnoloogiliste ressursside arendamist, sealhulgas küberjulgeoleku toodete ühtse turu edendamise abil; rõhutab, et küberkaitset tuleb välistegevuses ja ÜVJPs arvesse võtta, ning nõuab küberkaitse valdkonnas NATOga tihedamat koostööd, et võtta küberheidutusmeetmeid ning seista tõhusalt vastu küberruumi kaudu tehtud rünnakutele ja neid ennetada; nõuab tungivalt, et ELi liikmesriigid, Euroopa välisteenistus ja komisjon keskenduksid sellele, kuidas parandada asjaomase infrastruktuuri vastupidavust; tunneb heameelt ELi küberjulgeoleku strateegia üle; rõhutab vajadust suurendada märkimisväärselt liikmesriikide küberkaitsevõimet; nõuab tungivalt, et Euroopa Kaitseagentuur tugevdaks küberkaitse alast koostööd liikmesriikide seas ning kutsub liikmesriike üles andma Euroopa Kaitseagentuurile vahendeid selle eesmärgi saavutamiseks; kutsub komisjoni tagama kahesuguse kasutusega kaupade määruse ajakohastamist, et hoida ära süsteemide eksportimist neile, kes püüavad ohustada ELi julgeolekut ja elutähtsaid infrastruktuure, ning hoida ära massijälgimistehnoloogia eksportimist autoritaarse režiimiga riikidesse; tuletab meelde, et oluline on seada tasakaalu digitaalvabadused ja julgeolek;

24.  nõuab uuendatud ja sidusat ELi rändepoliitikat; rõhutab, et on vaja tegelda ebaseadusliku rände algpõhjustega, tihendades koostööd rändevoogude transiidi- ja lähteriikidega ning kasutades kõiki poliitika- ja abivahendeid, sealhulgas arengu- ja kaubanduspoliitikat, humanitaarabi, konfliktide ennetamist ja kriisiohjet koos vajadusega edendada seadusliku rände teid; kordab oma üleskutset suurendada humanitaarabi pagulasi vastuvõtvatele riikidele ning tugevdada piirkondlikke kaitseprogramme, mida viiakse läbi koostöös ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga päritolupiirkondade lähedal; rõhutab, et rände haldamise küsimusi tuleks arvesse võtta ELi välistegevuses ja need peaksid olema ELi ida- ja lõunanaabritega tehtavas koostöös esmatähtsad; rõhutab, et ELi piiridel tuleb vältida inimohvreid;

25.  juhib tähelepanu asjaolule, et energiat kasutatakse üha sagedamini välispoliitika vahendina, ja tuletab meelde, et Euroopa integratsiooni aluseks on energiakoostöö; rõhutab, et oluline on rajada Euroopa energialiit, mille eesmärk on parandada välis- ja energiapoliitika sidusust ja koordineerimist; rõhutab, et energiajulgeolek peaks olema osa terviklikust lähenemisviisist ELi välistegevusele, ning usub, et energiapoliitika peab olema kooskõlas liidu muude esmatähtsate poliitikavaldkondadega, sh julgeoleku-, välis- ja naabrus-, kaubandus- ja arengupoliitika, samuti inimõiguste kaitse poliitikaga; rõhutab sellega seoses vajadust vähendada oluliselt sõltuvust Venemaast ja otsida alternatiivseid energiaallikaid; kutsub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja komisjoni üles jälgima ja käsitlema taristu üle kontrolli saavutamist ELi-väliste üksuste, eeskätt kolmandate riikide riigiettevõtete, riigipankade või riiklike investeerimisfondide poolt, kes sisenevad ELi energiaturule või takistavad mitmekesistamist, sealhulgas tuumaenergiasektoris; rõhutab, et ELi-väliste energiaettevõtjate suhtes tuleb samuti kohaldada ELi energiaturul kehtivaid konkurentsieeskirju;

26.  tunneb heameelt energialiidu eest vastutava asepresidendi ametikoha loomise ja Euroopa energiajulgeoleku strateegiat käsitleva komisjoni teatise üle; kutsub komisjoni ja liikmesriike tugevdama koostööd kõnealuses strateegias esitatud lühi- ja pikaajaliste meetmete rakendamiseks; rõhutab, et on vaja tugevdada ELi välispoliitika ja muude välismõõdet omavate poliitikavaldkondade, näiteks energiapoliitika sidusust, ning ootab komisjonilt uut klastripõhist ülesehitust vastavate tulemuste saavutamiseks; nõuab tungivalt lisameetmete võtmist, et viia energiajulgeoleku eesmärgid kooskõlla muude ELi järgitavate eesmärkidega; kutsub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat töötama välja üldiste välispoliitiliste eesmärkide hulgas sätestatud energiaalase välispoliitika strateegilised prioriteedid ning kasutama energiajulgeoleku suurendamiseks süsteemsemalt välispoliitika vahendeid;

27.  on seisukohal, et võimalikele energiavarustuse katkestustele lahenduse leidmiseks tuleb luua solidaarsusmehhanism; on veendunud, et ühendatud energiainfrastruktuuri tuleb edasi arendada ja kõik liidu territooriumi osad tuleks ühendada kogu ELi hõlmavasse energiavõrku; rõhutab, et tuleks kiirendada ELi energiavarustuse mitmekesistamiseks tehtavaid jõupingutusi, et suurendada ELi energiasõltumatust; on seisukohal, et taastuvate energiaallikate ja energiatõhususe arendamine aitab kindlasti kaasa ELi välistegevuse usaldusväärsuse suurenemisele; tuletab meelde, et hästi toimiv energia siseturg on oluline ja kogu ELi huvides tuleb tagada, et rahvusvahelised energiaturud oleksid püsivad ja läbipaistvad ning põhineksid rahvusvahelistel normidel; palub komisjonil esitada tervikliku strateegia eelnõu muude ressursside kui energia varustuskindluse suurendamise kohta;

28.  tunneb heameelt liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini koostöövalmiduse üle Euroopa Parlamendiga, mille eesmärk on suurendada aruandekohustust parlamendi ees; kinnitab vajadust konsulteerida korrapäraselt ja ennetavalt Euroopa Parlamendi ja eelkõige selle väliskomisjoniga enne välispoliitika strateegiate ja ÜJKP ülesannete vastuvõtmist; palub nõukogul viia lõpule Euroopa Parlamendiga 2002. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe (mis käsitleb Euroopa Parlamendi juurdepääsu nõukogu tundlikule teabele julgeoleku- ja kaitsepoliitika valdkonnas) asendamise teemal peetavad läbirääkimised; peab kinni kohustusest süvendada koostööd riikide parlamentidega, sealhulgas ÜVJPd, ÜJKPd ja Euroopa Liidu parlamentide Euroopa Liidu asjade komisjonide konverentsi (COSAC) käsitleva parlamentidevahelise konverentsi raames, et olla paremini ettevalmistatud vastavate vahendite kontrollimiseks;

Euroopa poliitilise ja õigusliku korra säilitamine ja tugevdamine

29.  rõhutab vajadust tugevdada ELi ja suurendada integratsioonisuutlikkust, mis on üks Kopenhaageni kriteeriumitest; kinnitab veel kord, et kõikidel kandidaatriikidel ja teistel potentsiaalsetel kandidaatidel on ühinemisvõimalus vastavalt 2003. aasta Thessaloniki deklaratsioonile, mis põhineb Kopenhaageni kriteeriumite täitmisel, ning pooldab laienemisläbirääkimiste jätkumist; toetab sellega seoses komisjoni lähenemist, mis võtab aluseks esmatähtsate reformide läbiviimise õigusriigi põhimõtte, avaliku halduse ja majanduse juhtimise valdkonnas juba laienemisprotsessi alguses; kordab, et iga riiki hinnatakse tema saavutuste järgi, ja usub, et juhul, kui EL leiab, et kandidaatriigil on ELi õigustikuga vastavusse viimisel rahuldav tase, tuleks alustada ühinemisläbirääkimisi või neid jätkata, sest see on otsustava tähtsusega kogu ELi usaldusväärsuse hoidmise seisukohast; rõhutab, et oluline on koostöö kandidaatriikidega välispoliitika valdkonnas ja asjaolu, et nad järgiksid ÜJVPd;

30.  on seisukohal, et vaja on üldist poliitilist strateegiat, mille eesmärk oleks taastada rahvusvahelise õiguse kohane Euroopa poliitiline ja õiguslik kord, mis kehtestati 1975. aasta Helsingi lõppaktis ja mis on siduv kõikidele Euroopa riikidele, sealhulgas Venemaale; rõhutab, et nimetatud kord peab põhinema inimõiguste, vähemuste õiguste ja põhivabaduste, riikide suveräänsuse, sõltumatuse ja territoriaalse terviklikkuse austamisel ning konfliktide rahumeelsel lahendamisel; peab Venemaa ja teiste ELi naaberriikidega kõnealuse korra tugevdamiseks tehtava koostöö teemal peetava konstruktiivse dialoogi väljatöötamist Euroopa rahu ja stabiilsuse oluliseks aluseks, eeldusel, et Venemaa järgib rahvusvahelist õigust ja täidab oma kohustusi seoses Gruusia, Moldova ja Ukrainaga ning viib väed Krimmist välja;

31.  on seisukohal, et EL vajab uut lähenemisviisi oma suhetele idanaabritega, mis põhineb saavutustel, diferentseerimisel ja põhimõttel „rohkema eest rohkem”; on seisukohal, et ELile läheneda soovivate riikide toetamine peab olema ELi välispoliitika peamine prioriteet ja oluline reageering, mis aitaks piirata Venemaa ambitsioone oma naabruses, on investeerimine nende riikide iseseisvusesse, suveräänsusesse, majandusarengusse ja edasisse demokratiseerimisse; peab kinni kohustusest hoida ELi Ida-Euroopas asuvatele naaberriikidele avatuna Euroopa perspektiiv ja tuletab meelde, et vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 49 on neil ja kõigil teistel riikidel võimalus taotleda Euroopa Liidu liikmeks saamist tingimusel, et nad täidavad Kopenhaageni kriteeriume ja järgivad demokraatia põhimõtteid, asutavad põhiõigusi, inimõigusi ja vähemuste õigusi ning tagavad õigusriigi põhimõtete järgimise;

32.  tunneb heameelt asjaolu üle, et assotsieerimislepingud, sealhulgas põhjalikud ja laiaulatuslikud vabakaubanduslepingud Gruusia, Moldova Vabariigi ja Ukrainaga on alla kirjutatud, Euroopa Parlament ja asjaomaste riikide parlamendid on need ratifitseerinud ning lepinguid kohaldatakse ajutiselt, mis on oluline samm nende lähenemisel ELile; on seisukohal, et asjaomased riigid peaksid kasutama assotsieerimisprotsessi oma demokraatliku valitsemissüsteemi moderniseerimiseks, õigusriigi põhimõtte tugevdamiseks, avaliku halduse reformimiseks ja majandus- ja struktuurireformide läbiviimiseks, mis on suur samm nende poliitilisel, majanduslikul, sotsiaalsel ja keskkonnalasel lähenemisel ELile; nõuab neid reforme toetava ELi poliitilise, finants- ja tehnilise abi märkimisväärset suurendamist; rõhutab siiski ranget tingimuslikkust ja vajadust anda kulutatud vahendite kohta aru ning saavutada märkimisväärset edu korruptsiooni vähendamisel; tunneb heameelt Ukrainas 2014. aasta oktoobris ja Moldova Vabariigis 2014. aasta detsembris toimunud parlamendivalimiste läbiviimise üle kooskõlas rahvusvaheliste demokraatlike standarditega

33.  nõuab tihedat suhtlemist nende Ida-Euroopa naaberriikidega, kes ei ole veel ELiga assotsieerimislepinguid sõlminud või soovivad süvendada ja parandada suhteid mitmesugustes raamistikes, sealhulgas kahepoolse koostöö edendamisega vastastikust huvi pakkuvates valdkondades; tuletab siiski meelde, et ELi abi saab olla tulemuslik ainult juhul, kui partnerriikide poolt on olemas piisav omalus ja austus Euroopa väärtuste vastu ning nad täidavad oma rahvusvahelisest õigustest tulenevaid kohustusi;

34.  nõuab tungivalt, et Venemaa täidaks oma ülesandeid ja seadusjärgseid kohustusi, sealhulgas ÜRO põhikirjas, OSCE Helsingi lõppaktis, Budapesti memorandumis ning Venemaa ja Ukraina vahelises sõpruse, koostöö- ja partnerluslepingus sätestatut; mõistab kindlalt hukka asjaolu, et Venemaa on rikkunud rahvusvahelist õigust, sest on pannud toime otsese sõjalise agressiooni ja vallandanud hübriidsõja Ukraina vastu, mis on põhjustanud tuhandete sõjaväelaste ja tsiviilisikute surma, Krimmi ebaseadusliku annekteerimise ja okupeerimise ning samalaadse tegevuse Abhaasia ja Lõuna-Osseetia vastu, mis on Gruusia alad; toonitab, et inimõiguste, sõnavabaduse ja meediavabaduse austamine Krimmis on vähenenud muret tekitaval määral; nõuab tungivalt, et Venemaa leevendaks kriisiolukorda, viiks oma väed Ukraina territooriumilt välja ja taastaks annekteerimise eelse olukorra; tunneb heameelt igakülgsele kokkuleppele jõudmiseks 2015. aasta 12. veebruaril Minskis tehtud jõupingutuste üle ning nõuab lepingu viivitamata ja täielikku täitmist; peab ebaseaduslikuks 2014. aasta 2. novembril Donetskis ja Luganskis toimunud presidendi- ja parlamendivalimisi;

35.  toetab sanktsioone, mille EL kehtestas reageeringuna Ukraina vastu suunatud Venemaa agressioonile, ning rõhutab, et need peavad olema kohandatavad ja ümberpööratavad, sõltudes Minski kokkulepete täitmisest, kuid neid võib ka tugevdada, kui Venemaa ei täida endiselt oma rahvusvahelisi kohustusi; palub komisjonil kontrollida nende ühtset rakendamist;

36.  rõhutab, et EL ja selle liikmesriigid peavad olema solidaarsed ja esindama Venemaa suhtes ühtset positsiooni; kutsub ELiga ühinemist taotlevaid riike üles ühtlustama oma välispoliitikat Venemaa suhtes ELi omaga; kutsub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat töötama esmajärjekorras välja ELi ühise strateegia Venemaa suhtes, mille eesmärk on kohustada Venemaad hoidma rahu ja stabiilsust Euroopas, sealhulgas asutama tingimusteta oma naabrite suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust; on veendunud, et head suhted Venemaa ja ELi vahel, mis põhinevad rahvusvahelise õiguse ja muude rahvusvaheliste kohustuste austamisel, oleksid mõlema poole huvides ja loodab, et Venemaa on avatud sellisele arengule ja järgib rahvusvahelist õigust;

37.  rõhutab, et vaja on sidusat Euroopa lähenemisviisi Venemaa väärinformatsiooni kampaaniatele ja propagandategevusele nii ELis kui ka väljaspool seda; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus ja komisjon esitaksid konkreetsete meetmetega tegevuskava, millega astuda vastu Venemaa propagandale; nõuab selles küsimuses koostöö tegemist NATO strateegilise kommunikatsiooni tippkeskusega;

38.  nõuab tungivalt, et ELi juhtkond ja liikmesriigid tagaksid turvalisuse ja vabaduse kristlastele ja muudele usu- ja etnilistele vähemustele, keda ähvardab üha suurem diskrimineerimine ja tagakiusamine ja kes on sattunud risttulle; palub Euroopa välisteenistusel ja liikmesriikidel tagada, et tulevased kahepoolsed lepingud hõlmaksid tõhusat järelevalvemehhanismi usuvähemuste inimõiguste kaitseks ning ELi suuniste (usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse kohta) tulemuslikku rakendamist;

Julgeoleku ja stabiilsuse toetamine lõunanaabruses

39.  rõhutab vajadust vaadata põhjalikult läbi ELi poliitika lõunanaabruse suhtes, andes selle käsutusse piisavad eelarvevahendid ning töötada välja ja rakendada kõikehõlmav strateegia, suunates ELi õigusaktid ja vahendid selliste toimivate ja kaasavate riikide ülesehitamisesse, kes suudavad tagada oma kodanike julgeoleku, edendada demokraatiat, astuda vastu usuäärmuslusele, austada inimõigusi, kaitsta etnilisi ja usuvähemusi ning edendada õigusriiki, mis on investeeringute ja majandusarengu tähtsaim eeltingimus; juhib tähelepanu piirkonna sees toimuva piiriülese kaubanduse kasutamata potentsiaalile; nõuab tiheda koostöö tegemist asjaomaste riikide ametiasutustega rändevoogude haldamisel, järgides seejuures inimõigusi ja rahvusvahelist õigust;

40.  rõhutab, et abi ja toetuse andmisel peab EL seadma eelduseks tingimuste täitmise, sest abiprogrammid ja kodanikuühiskonna toetus täidavad oma eesmärki vaid juhul, kui on kehtestatud selged tingimused kõrgeimal poliitilise tasandil;

41.  nõuab, et ELi läbivaadatud lähenemisviis oma lõunanaabrite suhtes peaks tuginema diferentseerimisele ja põhimõttele „rohkema eest rohkem”, mille kohaselt tuleks täiendavat ELi abi anda partnerriikide valitsustele, kes on võtnud kohustuse liikuda demokraatliku arengu poole, austada põhiõigus ja inimõigusi ning saavutavad selles valdkonnas konkreetseid tulemusi, nagu Tuneesias, Jordaanias ja Marokos;

42.  avaldab kahetsust ELi ja Türgi suhete hiljutise halvenemise pärast ning nõuab uusi jõupingutusi tugevama partnerluse edendamiseks, et lahendada Vahemere lõunapiirkonnas ühised julgeoleku- ja humanitaarprobleemid; nõuab ühtlasi, et Türgi tegeleks reformidega, et vastata täielikult inimõiguste standarditele, austades muu hulgas ajakirjandusvabadust ja järgides demokraatia, võrdõiguslikkuse ja õigusriigi põhimõtteid;

43.  nõuab, et ELi liidrid töötaksid tihedas koostöös USAga ja mõjuvõimsaid osalisi (nt Venemaa ja Hiina) kaasates välja strateegia, millega ergutatakse piirkondlikke osalejaid (sealhulgas Türgit, Iraaki, Jordaaniat, Egiptust, Pärsia lahe koostöönõukogu riikide valitsusi, Iraani, Araabia Liigat ja kurdi relvajõude) ühinema, et lõpetada kolmandate osaliste kaudu peetavad sõjad, peatada fundamentalistide rahaline toetamine ja leida lahendus rahu ja stabiilsuse saavutamiseks piirkonnas, eeskätt selleks, et lõpetada sõda Süürias ja Iraagis; rõhutab vajadust säilitada Liibüa territoriaalne terviklikkus ja rahvuslik ühtsus ning nõuab tungivalt, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja annaks tõuke piirkondlike osalejate suuremale kaasamisele konfliktide vahendamisse ja lahendamisse tihedas koostöös ÜROga; kiidab heaks käimasolevad läbirääkimised EL3+3 ja Iraani vahel ning loodab, et need viivad vastastikku rahuldava kokkuleppeni, tagades, et Iraani tuumaprogramm on täielikult rahumeelne, ning pakkudes pikas perspektiivis võimalust Iraani täielikuks taasintegreerimiseks rahvusvahelisse kogukonda; toetab liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja kõigi Lähis-Ida rahuprotsessiga seotud osaliste kaasamist Lähis-Ida konfliktile kõikehõlmava, konstruktiivse, mõlema poole jaoks mõistliku ja jätkusuutliku lahenduse leidmisesse; rõhutab, et edusammude puudumine kahe riigi lahendust, mille aluseks on 1967. aasta piirid, puudutavates läbirääkimistes põhjustab vaid edasist vägivalda ja verevalamist;

44.  kiidab heaks liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse esinduse avamise kohta Erbilis Iraagi Kurdistanis ning soovitab tungivalt, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja Euroopa välisteenistus avaksid selle niipea kui võimalik; rõhutab, et see võimaldaks ELil koguda kohapeal teavet, parandada koostööd piirkondlike osalejatega, paremini hinnata ja koordineerida humanitaar- ja sõjalist reageerimist ning parandada ELi nähtavust piirkonnas;

45.  nõuab erinõustaja määramist, et sisuliselt hinnata ELi alalise diplomaatilise esinduse avamist Iraanis;

46.  on seisukohal, et Islamiriigi nimel tegutsevate ja sellega seotud terroristidest džihaadi võitlejate rühmituste kuritegelikud teod ja jõhker vägivald on kogu Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonna ja Euroopa jaoks tõsiseks ohuks ning võib ohustada ka rahu ja stabiilsust maailmas; toetab ülemaailmset koalitsiooni Islamiriigi vastu ja jõupingutusi sõjalises võitluses Islamiriigi vastu; tunneb heameelt ELi liikmesriikide panuse üle ja ergutab edasist tihedamat ja tõhusat üldist koostööd ning dialoogi, et koostada ühine ohuhinnang; nõuab tungivalt, et suurendataks otsustavalt üldist regulatiivset survet džihaadi võitlejatelt naftatulude äravõtmiseks ja neile kasulike finantstehingute suhtes rangete ülemaailmsete sanktsioonide kohaldamiseks; märgib sellega seoses, et džihaadi rühmituste rahalised vahendid pärinevad ka mõnelt Araabia maalt, kellelt EL peab nõudma suuremat tegutsemise ühtsust; juhib tähelepanu tungivale vajadusele võidelda selle vastu, et džihaadi rühmitused kasutavad internetti värbamise ja propaganda eesmärgil; rõhutab, et on vaja intensiivistada rahvusvahelist ja ka ELi-sisest koostööd, mille eesmärk on võtta äärmuslastelt võimalus sõita džihaadi võitlejatega ühinemiseks Süüriasse ja Iraaki, sealhulgas investeerimine liikmesriikide riiklikesse radikaliseerumise ennetamise ja deradikaliseerumise programmidesse; kutsub liikmesriike kehtestama meetmeid, kuidas tagasipöörduvad Euroopast pärit võitlejad kohtu ette viia vastavalt nende riikide kriminaalõiguse süsteemile; tuletab meelde, et vaja on tihedamat koostööd ja koordineerimist Türgi ja ELi vahel;

47.  nõuab tungivalt, et piirkonna riigid jätkaksid terrorismivastast sõda ja hoiduksid tegevusest, mis võib tekitada nendevahelisi pingeid, konflikte ja kriise ning rahvusvahelise üldsuse islamiriigivastasele võitlusele lisaprobleeme;

48.  mõistab hukka Assadi režiimi Süüria kodanike vastase jõhkra vägivalla ja nõuab, et suurendataks Süüria survestamist tõelise poliitilise ülemineku saavutamiseks, sealhulgas suurendades toetust Süüria mõõdukale opositsioonile;

49.  rõhutab asjaolu, et liidu välispoliitika lõunanaabrite suhtes peab paljudes valdkondades olema seotud ka Aafrikaga; on seisukohal, et Aafrika, eriti Saheli ja Sahara piirkond, on strateegiliselt ohustatud, ja nõuab ELi nõuetekohast reageerimist sellele ohule, sealhulgas meetmete võtmist majandusarengu, demokraatia, õigusriigi, hariduse ja julgeoleku vallas; märgib, et islamistliku Magribi Al Qaeda (AQMI), Lääne-Aafrika terviklikkuse ja džihaadi liikumise (MUJAO) ning Mokhtar Belmokhtar'i Masked Men Brigade'i ühinemisel tekkinud Al-Mourabitoun'i ja Boko Harami terroristide kuritegelik tegevus intensiivistub pidevalt; rõhutab vajadust viia ellu Euroopa Liidu Saheli piirkonna julgeoleku- ja arengustrateegia soovitused ning kutsub komisjoni üles viima läbi selle strateegia hindamise;

50.  rõhutab Jordaania ja Liibanoni kui stabiilsete partnerite tähtsust Lähis-Idas; tuletab meelde, et need kaks riiki seisavad silmitsi üha suurema pagulaste lainega, mis tekitab väga suuri sotsiaal-majanduslikke raskusi; peab kiiduväärseks naaberriikide jätkuvat abi Iraagi ja Süüria põgenikele; nõuab, et ELi juhid paneksid aluse ülemaailmsele algatusele, mis hõlmaks piirkondlikke osalejaid ja mille eesmärk oleks suurendada märkimisväärselt Süüria ja Iraagi konflikti ning Islamiriigi vägivalla all kannatavatele tsiviilisikutele antavat humanitaarabi, et marginaliseerimise ärahoidmise ja sotsiaalse integratsiooni eesmärgil toetada eelkõige põgenikke ja anda kõigile põgenikke vastuvõtvatele piirkonna riikidele otsest finantsabi;

51.  nõuab tungivalt, et EL tagaks, et terrorismivastane koostöö kolmandate riikidega toimuks koos õigusriigi põhimõtete ja üldiste inimõiguste austamisega;

Koostööl ja eeskirjadel põhineva ülemaailmse korra tugevdamine

52.  on veendunud, et USA on ELi peamine strateegiline partner, ning ergutab tihedamalt ja võrdsetel alustel kooskõlastama USAga ELi rahvusvahelist õigust toetava välispoliitika küsimusi ja järgima ühist lähenemist probleemidele nii ELi naabruses kui ka ülemaailmsel tasandil; rõhutab Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse strateegilist olemust, mis võimaldab Atlandi-ülestel partneritel kehtestada üleilmseid töö-, tervise-, keskkonna- ja intellektuaalse omandi standardeid ning tugevdada üleilmset juhtimist; nõuab sellega seoses läbirääkimiste suuremat avatust ja läbipaistvust ning kõikide sidusrühmade kaasamist protsessi kõikidel etappidel; on veendunud, et Ladina-Ameerika on ELi jaoks tähtis partner ja tuleb välja töötada kolmepoolse Atlandi-ülese koostöö mitmesugused üksikasjad;

53.  rõhutab vajadust alustada eri riikidega selge tegevuskavaga strateegilist koostööd ja partnerlust ning vaadata läbi olemasolevad strateegilised partnerlused, pidades silmas nende poliitika mõju;

54.  tunneb heameelt 2014. aasta septembris Walesis toimunud NATO tippkohtumise lõppjärelduste üle ja nõuab nende rakendamist; on veendunud, et ELi ja NATO koostööd tuleb tihedamaks muuta ning NATO arukat kaitset ja ELi panustamist ja jagamist tuleb tihedamalt planeerida ja kooskõlastada, et vältida dubleerimist ja kasutada olemasolevaid nappe ressursse kõige tõhusamal viisil; kinnitab vajadust austada nende ELi liikmesriikide julgeolekupoliitikat, kes ei ole NATO liikmed;

55.  rõhutab vajadust töötada koostöös USAga välja ELi strateegia, kuidas jagada Venemaa, India, Hiina ja teiste suurjõududega vastutust rahu ja ülemaailmse poliitilise ja majanduskorra stabiilsuse eest; juhib tähelepanu asjaolule, et kõnealuse strateegia kontekstis on oluline parandada suhteid Aasia juhtriikidega ja piirkondlike organisatsioonidega, nagu ASEAN;

56.  kutsub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles tugevdama ELi välispoliitikat Aasia, eelkõige Hiina ja India suunal; nõuab tungivalt, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja tagaks, et toimuksid iga-aastased kahepoolsed Hiina ja India tippkohtumised ning et need annaksid reaalseid tulemusi;

57.  rõhutab, et Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna rahu ja stabiilsus, eelkõige Ida- ja Lõuna-Hiina mere piirkonnas, on ELi jaoks suure tähtsusega; soovitab tungivalt kõikidel piirkonna asjaomastel pooltel lahendada erimeelsused rahumeelsel viisil ja kooskõlas rahvusvahelise õigusega, ning teha omavahel koostööd loodus- ja mereressursside kasutamisel; pooldab Euroopa poliitikasuundade arendamist ja edendamist, tuginedes aktiivse konfliktennetuse ja konfliktide rahumeelse lahendamise strateegiatele; on seisukohal, et EL on märkimisväärselt huvitatud Ida-Aasia jätkuvast kasvust ja heaolust; rõhutab vajadust tugevdada ELi majanduspartnerlust Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna riikidega kaasaval moel, et säilitada kestev rahu, stabiilsus ja heaolu; tunneb heameelt viimase kuue aasta jooksul väinaülestes suhetes saavutatud lootustandvate edusammude üle ning kutsub kõiki pooli võtma täiendavaid meetmeid, et soodustada nende rahumeelset arengut;

58.  kutsub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja ELi liikmesriike andma kokkulepitud tuumadesarmeerimise ja relvakontrolli poliitika arengule uus ja tugev tõuge; tunneb heameelt ÜRO eelseisva tuumarelva leviku tõkestamise lepingu läbivaatamise üle, mis on tähtis samm teel rahvusvahelise rahu ja julgeoleku poole, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid nendel läbirääkimistel kooskõlastatud ja ennetava hoiaku; tunneb heameelt relvakaubanduslepingu jõustumise üle ja nõuab selle tulemuslikku ja täielikku rakendamist; nõuab ELi relvakaubanduse eest vastutava asutuse loomist, mis abistaks liikmesriike relvaeksporti käsitlevas ELi ühises seisukohas kehtestatud normide tõlgendamisel ning nende järjekindlal ja täpsel järgimisel; rõhutab vajadust eksporditud relvade kasutamise parema järelkontrolli järele;

59.  kinnitab, et EL, kes on varem juba saavutanud konkreetseid tulemusi võitluses surmanuhtluse vastu, peab võtma otsustavama seisukoha; nõuab, et institutsioonid ja liikmesriigid jääksid selles küsimuses kindlalt oma lubaduse juurde ja suurendaksid poliitilist tahet kaotada surmanuhtlus maailmas lõplikult;

60.  kordab vajadust reformida ÜRO Julgeolekunõukogu, et see oleks paremini kooskõlas praeguse tegeliku olukorraga maailmas; nõuab tungivalt, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja seaks selle esikohale ja algataks üle-euroopalise arutelu ÜRO Julgeolekunõukogu reformimise teemal; rõhutab sellega seoses, et EList peaks saama ÜRO täisliige;

61.  kordab, et ELil tuleb võtta juhtroll Rooma statuudi üleüldise allkirjastamise ja ratifitseerimise edendamisel ning Rahvusvahelise Kriminaalkohtu edasisel tugevdamisel ja toetamisel;

62.  tuletab meelde, et ELil on kindel kohustus võidelda karistamatusega ja edendada Rahvusvahelise Kriminaalkohtu asutamise Rooma statuudi universaalsust; tunneb heameelt selle üle, et Palestiina ratifitseeris hiljuti Rooma statuudi;

63.  nõuab, et ELi tasandil töötataks välja ühtne kliimajulgeoleku strateegia, mis tegeleb kliimamuutuste strateegiliste ja poliitiliste tagajärgedega, et võimaldada ELil reageerida kliimast põhjustatud geopoliitilisele ebastabiilsusele ja olla selleks valmis, pöörates erilist tähelepanu koostööle arengumaade ja kliimamuutustest kõige enam mõjutatud riikidega; märgib, et eesseisev kliimamuutusi käsitlev Pariisi tippkohtumine on oluline; kutsub Euroopa välisteenistust seadma kliimamuutuste alaste eesmärkide taotlemisel esikohale diplomaatia, et saavutada toetus tugevale ja kõikehõlmavale kokkuleppele; nõuab arutelu tulevikku suunatud strateegia üle, milles käsitletaks kliimamuutustest põhjustatud rännet;

64.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid aitaksid kindlalt ja kooskõlastatult kaasa säästva arengu 2015. aasta järgse arengu tegevuskava väljatöötamisele, ning juhib tähelepanu liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja olulisele rollile, et tagada läbirääkimistel ELi juhtpositsioon; rõhutab, et uues raamistikus tuleks tegelda vaesuse, ebavõrdsuse ja vägivalla struktuuriliste põhjustega tõhusate ja demokraatlike institutsioonide, hea valitsemistava ja õigusriigi tugevdamise abil;

o
o   o

65.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning komisjoni asepresidendile, nõukogule, komisjonile, ELi liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, NATO peasekretärile, NATO parlamentaarse assamblee presidendile, OSCE eesistujale, OSCE parlamentaarse assamblee presidendile, Euroopa Nõukogu ministrite komitee eesistujale ja Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee presidendile.

Õigusalane teave