Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2015/2572(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :

Esitatud tekstid :

RC-B8-0228/2015

Arutelud :

Hääletused :

PV 12/03/2015 - 8.9
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2015)0079

Vastuvõetud tekstid
PDF 181kWORD 94k
Neljapäev, 12. märts 2015 - Strasbourg Lõplik väljaanne
ÜRO Inimõiguste Nõukogu 28. istungjärk
P8_TA(2015)0079RC-B8-0228/2015

Euroopa Parlamendi 12. märtsi 2015. aasta resolutsioon ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2015. aasta istungjärguks (2015/2572(RSP))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja ÜRO inimõiguste konventsioone ning nende fakultatiivprotokolle, sealhulgas lapse õiguste konventsiooni ja konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 60/251, millega asutati ÜRO Inimõiguste Nõukogu (UNHRC),

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, Euroopa sotsiaalhartat ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–  võttes arvesse 25. juunil 2012. aastal vastu võetud ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ja tegevuskava,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone ÜRO Inimõiguste Nõukogu kohta,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone inimõiguste rikkumise kohta, sealhulgas kiireloomulisi resolutsioone sellel teemal,

–  võttes arvesse aastaaruannet inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2013. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas,

–  võttes arvesse ELi välisasjade nõukogu 9. veebruari 2015. aasta järeldusi ELi prioriteetide kohta ÜRO inimõigusi käsitlevatel foorumitel,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2, artikli 3 lõiget 5 ning artikleid 18, 21, 27 ja 47,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 28. istungjärku, mis toimub 2.–27. märtsil 2015,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et inimõiguste üldkehtivuse austamine, edendamine ja kaitse on osa Euroopa Liidu eetikanormidest ja õigustikust ning Euroopa ühtsuse ja terviklikkuse üks nurgakivi;

B.  arvestades, et inimõigused on kõigi inimeste võõrandamatud õigused, mis neil on nende rahvusest, rassist, soost, etnilisest päritolust, usust või muust staatusest sõltumatult, samuti arvestades, et nende õiguste austamine on sätestatud inimõiguste ülddeklaratsioonis, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelises paktis ning hilisemates rahvusvahelistes inimõiguste konventsioonides, deklaratsioonides ja resolutsioonides;

C.  arvestades, et kõik inimõigused – nii tsiviil-, poliitilised, majanduslikud, sotsiaalsed kui ka kultuurilised inimõigused – on jagamatud, omavahel seotud ja sõltumatud ning ühest õigusest ilmajätmine avaldab otsest ja kahjulikku mõju teistele õigustele;

D.  arvestades, et inimõiguste mitteaustamine ja legitiimse demokraatliku osalemise puudumine põhjustab ebastabiilsust, läbikukkunud riike, humanitaarkriise ja relvastatud konflikte;

E.  arvestades, et liidu tegevus suhetes kolmandate riikidega põhineb Lissaboni lepingu artiklil 21, milles kinnitatakse inimõiguste ja põhivabaduste universaalsust ja jagamatust ning sätestatakse inimväärikuse, võrdsuse ja solidaarsuse ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtete ja rahvusvahelise õiguse austamine;

F.  arvestades, et kõikidel riikidel on kohustus austada oma elanike põhiõigusi ja võtta konkreetseid meetmeid nende õiguste tagamisele kaasaaitamiseks riiklikul tasandil ning teha rahvusvahelisel tasandil koostööd inimõiguste kasutamise ees seisvate takistuste kaotamiseks kõigis valdkondades;

G.  arvestades, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu korrapärased istungjärgud, eriraportööride nimetamine, inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise mehhanismid ja erimenetlused konkreetsete riikide olukorraga või valdkondlike küsimustega tegelemiseks aitavad kaasa inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte edendamisele ja järgimisele;

H.  arvestades, et kahetsusväärselt on osa ÜRO Inimõiguste Nõukogu praeguseid liikmeid kõige tõsisemate inimõiguste rikkujate seas, nad ei ole teinud ÜRO erimenetluste raames vajalikku koostööd ega ole täitnud oma aruandluskohustust ÜRO inimõiguste lepingu alusel loodud organite ees;

ÜRO Inimõiguste Nõukogu

1.  kiidab heaks eelseisval ÜRO Inimõiguste Nõukogu 28. korralisel istungjärgul esitatavad ELi prioriteedid, mis sisalduvad nõukogu 9. veebruari 2015. aasta järeldustes;

2.  tervitab suursaadik Joachim Rückeri nimetamist ÜRO Inimõiguste Nõukogu esimeheks 2015. aastaks;

3.  tunnustab Zeid Ra'ad Al-Husseini tema nimetamise puhul ÜRO inimõiguste ülemvolinikuks ning kinnitab oma tugevat toetust tema jõupingutustele ja mandaadile;

4.  tunneb heameelt liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi Federica Mogherini kohalviibimise üle ÜRO Inimõiguste Nõukogu kõrgetasemelisel istungjärgul, sest see saadab õige sõnumi ELi tugeva osaluse kohta mitmepoolses inimõiguste süsteemis;

5.  tunneb heameelt ÜRO inimõiguste ülemvoliniku poolt ÜRO Peaassambleele esitatud aastaaruande üle, mis hõlmab ajavahemikku 2013. aasta detsembrist kuni 2014. aasta novembrini, ning väljendab oma täielikku toetust ülemvoliniku büroo sõltumatusele ja terviklikkusele; rõhutab, et tema sõltumatuse kaitsmine on tähtis, et ÜRO inimõiguste ülemvolinik saaks täita oma ülesandeid tulemuslikult ja sõltumatult; kinnitab veel kord, et ÜRO inimõiguste ülemvolinikule tuleb tagada piisavad finantsvahendid;

6.  tuletab meelde Euroopa Parlamendi ning selle inimõiguste allkomisjoni kohustust toetada tugevat mitmepoolset inimõiguste süsteemi ÜRO egiidi all, mille hulka kuuluvad Peaassamblee kolmas komitee, Inimõiguste Nõukogu, ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo ja seonduvate ÜRO spetsialiseeritud ametite, näiteks Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO), samuti ÜRO erimenetluste töö;

7.  soovitab Euroopa välisteenistusel suurendada ELi tegevuse sidusust, eelkõige ELi delegatsioonide kaudu New Yorgis ja Genfis, tuginedes õigeaegsetele ja sisukatele konsultatsioonidele, et edastada ELi nimel üksmeelne sõnum; kinnitab veel kord, et sidususe tagamiseks tuleks ÜRO Peaassamblee, selle kolmanda komitee ja Inimõiguste Nõukogu raames New Yorgis ja Genfis tehtav töö integreerida ELi selle valdkonna sise- ja välistegevusse;

8.  on seisukohal, et inimõiguste kaitsjate ja opositsioonitegelaste jätkuv ahistamine ja kinnipidamine mitme ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikme poolt õõnestab nõukogu usaldusväärsust; kinnitab oma seisukohta, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmed tuleks valida nende riikide seast, kes austavad inimõigusi ning õigusriigi ja demokraatia põhimõtet ja on nõustunud pikendama alalist kutset seoses kõikide erimenetlustega, ning nõuab, et liikmesriigid võtaksid vastu inimõiguste alased kriteeriumid, mida tuleks kohaldada kõikide ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeks valitavate riikide suhtes, ja edendaksid nende kriteeriumite täitmist; nõuab tungivalt, et liikmesriigid edendaksid läbipaistvat, avatud ja konkurentsitihedat ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmete valimiste protsessi;

9.  kinnitab veel kord toetust inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise mehhanismile, hindab kõrgelt nimetatud mehhanismi väärtuslikku tööd ning kutsub liikmeid üles oma üldise korrapärase läbivaatamise mehhanisme aktiivselt ette valmistama, kaasates sellesse kodanikuühiskonna esindajad, osalema üldise korrapärase läbivaatamise mehhanismi istungite ajal interaktiivses dialoogis ja aruteludes läbivaatamise tulemuste heakskiitmise kohta ning rakendama mehhanismi soovitusi ja võtma konkreetseid meetmeid, et oma inimõiguste alaseid kohustusi paremini täita;

10.  on järjekindlalt vastu nn blokina hääletamisele ÜRO Inimõiguste Nõukogus; nõuab tungivalt, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmesriigid tegutseksid hääletustel läbipaistvalt;

11.  kutsub ELi ja liikmesriike üles kõikides asjaomaste riikidega peetavates ELi poliitilistes dialoogides jätkuvalt järgima inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamisega seoses esitatud soovitusi, et leida võimalusi riikide toetamiseks nende soovituste rakendamisel;

12.  kinnitab taas oma toetust erimenetlustele ja volitatud esindajate sõltumatusele, mis võimaldab neil täita oma ülesandeid täiesti erapooletult, kutsub kõiki riike nende menetlustega koostööd tegema ning ergutab liikmesriike tegema avalikuks juhtumid, kus riigid ei tee koostööd erimenetluse volitatud esindajatega;

13.  peab oluliseks saata parlamendi delegatsioone ÜRO Inimõiguste Nõukogu istungjärkudele ja muudele asjakohastele ÜRO Peaassamblee istungjärkudele;

14.  peab kahetsusväärseks, et võimalused kodanikuühiskonna ja ÜRO Inimõiguste Nõukogu vaheliseks suhtluseks üha vähenevad ning valitsusvälistele organisatsioonidele pakutakse vähem võimalusi neil istungjärkudel esineda; nõuab tungivalt, et EL ja ÜRO Inimõiguste Nõukogu tagaksid, et kodanikuühiskonnal oleks võimalik anda Inimõiguste Nõukogu 28. istungjärgul, aga ka inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise protsessi ja muudesse ÜRO inimõiguste mehhanismidesse võimalikult suur panus, ilma et nad peaksid pärast kodumaale tagasi pöördumist kättemaksu kartma;

Kodaniku- ja poliitilised õigused

15.  kinnitab veel kord, et sõnavabadus, mis on iga vaba ja demokraatliku ühiskonna alus, on iga inimese põhiõigus; mõistab teravalt hukka sõna- ja usuvabadust rünnanud terroristide poolt toime pandud 12 inimese, nende seas karikaturistide, tapmise ajalehes Charlie Hebdo ja nelja juudi toidupoes viibinud inimese tapmise Prantsusmaal 2015. aasta jaanuaris, samuti filmirežissööri ja sünagoogi valvuri tapmise Kopenhaagenis;

16.  mõistab hukka usu kasutamise äärmuslaste ja džihaadi rühmituste poolt oma tegude õigustusena kõikides riikides, sealhulgas eelkõige Süürias, Iraagis, Liibüas, Myanmaris, Nigeerias ja Kesk-Aafrikas, kus need rühmitused korraldavad muu hulgas relva- ja pommirünnakuid, enesetapurünnakuid, inimrööve ja inimesi hirmu all hoidvaid muid vägivallategusid; on seisukohal, et terrorismiga võitlemiseks tuleb tegeleda selle algpõhjustega, sh sotsiaalse ja poliitilise tõrjutuse ning ebavõrdsusega; nõuab, et usuvähemustesse kuuluvate inimeste õiguste kaitsmiseks tehtaks suuremaid jõupingutusi; nõuab tungivalt, et kõigis terrorismivastastes tegevustes kaitstaks inimõigusi ja õigusriigi põhimõtet;

17.  väljendab muret kogunemis- ja ühinemisvabadusele seatavate piirangute pärast, mille hulgas on kodanikuühiskonna organisatsioonide keelustamine, laimu eest kriminaalkorras karistamise ja muude piiravate seaduste agressiivne kasutamine, ülemäärased registreerimis- ja aruandlusnõuded ning liialt piiravad välisrahastamise eeskirjad, ja kinnitab veel kord, et ühinemis- ja rahumeelse kogunemise vabadus on inimõiguste põhielemendid;

18.  kutsub kõiki valitsusi üles edendama ja toetama kodanikuühiskonna organisatsioone ja inimõiguste kaitsjaid ning võimaldama neil tegutseda ilma, et neid hirmutataks, neile survet avaldataks või neid heidutataks, tegema ÜRO Inimõiguste Nõukoguga inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise mehhanismi raames koostööd ja tagama, et riigid, kes kasutavad inimõiguslaste suhtes survevahendeid, võetaks vastutusele, eriti kui surve avaldamine põhjustab surma, nagu juhtus Hiinas 2014. aasta märtsis inimõiguslase Cao Shunli puhul, kes soovis minna lennukile, et osaleda 2013. aasta septembris Genfis ÜRO Inimõiguste Nõukogu kohtumisel;

19.  kordab, et mõistab hukka surmanuhtluse kasutamise, ning toetab kindlalt surmanuhtlusele moratooriumi kehtestamist, mis on samm surmanuhtluse kaotamise poole;

20.  kordab, et piinamise ja muude väärkohtlemise vormide vastane võitlus on väga oluline ning tähtis on ka see, et EL on otsustanud sellele võitlusele, sh seoses lastega, ja piinamisküsimustega tegeleva ÜRO eriraportööri töö toetamisele suurt tähelepanu pöörata; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus, komisjon ja ELi liikmesriigid seisaksid ühiselt selle eest, et piinamine kaotada ja selle ohvreid toetada, milleks tuleks eelkõige jätkata või vajaduse korral alustada toetuse andmist ÜRO vabatahtlikule piinamisohvrite toetamise fondile ja piinamisvastase konventsiooni fakultatiivprotokolliga loodud erifondile;

21.  väljendab muret rändajate, sh varjupaigataotlejate ja põgenike jätkuva ja laialt levinud diskrimineerimise ning nende õiguste rikkumist pärast; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles toetama rändajate õigustega tegeleva ÜRO eriraportööri tööd ja viima tema soovitused ellu; kutsub valitsusi üles austama rändajate inimõigusi ja võõrandamatut õigust inimväärikusele, lõpetama meelevaldsed vahistamised ja kinnipidamised, ning ebaseaduslike rändajate liiga pikkade kinnipidamisperioodide vältimiseks vaatama need perioodid läbi ning kasutama nende asemel alternatiive; kutsub valitsusi üles mittetagasisaatmise põhimõttest igal juhul kinni pidama ja täitma kõigiti rändajate väljasaatmisega seotud rahvusvahelisi juriidilisi kohustusi; palub riikidel, kes ei ole seda veel teinud, kehtestada süsteemid ja korra, mille abil tagada, et kõigis riigi rändevaldkonna programmides ja institutsioonides täidetakse täielikult rahvusvahelistest inimõigustealastest õigusaktidest tulenevaid kohustusi;

22.  toetab ÜRO Inimõiguste Nõukogu eriraportööri viimast raportit ja järeldusi rassismi, rassilise diskrimineerimise, võõraviha ja nendega seotud sallimatuse tänapäevaste vormide kohta; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid rakendaksid eriraportööri soovitusi oma sisepoliitikas, et võidelda rassi- ja võõraviha ning etnilise vaenu ja nende õhutamise leviku vastu internetis ja sotsiaalmeediavõrgustikes, võttes asjakohaseid seadusandlikke meetmeid ning järgides igati muid põhiõigusi, nagu sõna- ja arvamusvabadus;

23.  märgib, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kiire areng on muutnud sõnavabaduse väljendamise keskkonda kogu maailmas, luues ühtaegu nii palju eeliseid kui ka tekitades tõsiseid probleeme; tunneb sellega seoses heameelt, et nõukogu võttis 2014. aasta mais vastu ELi suunised sõnavabaduse kohta internetis ja mujal, ja mõistab hukka kõik digitaalsele kommunikatsioonile seatavad piirangud, sh need, mis puudutavad kodanikuühiskonna liikmeid; kordab, et eritähelepanu tuleb pöörata ajakirjanike ja blogipidajate õigustele;

24.  innustab ÜRO Inimõiguste Nõukogu jätkama eraelu puutumatuse õiguse alast arutelu ja nimetama selleks eelkõige digitaalset kommunikatsiooni silmas pidades ametisse eraelu puutumatuse õigusega tegeleva ÜRO eriraportööri;

Sotsiaalsed ja majanduslikud õigused

25.  märgib, et ÜRO aastatuhande järgses arengukavas on eesmärk kaotada vaesus 2030. aastaks majandus-, sotsiaal- ja keskkonnaprobleemide tervikliku lahendamise kaudu; tunneb ÜRO erakorralise tippkohtumise eel heameelt ÜRO peasekretäri koondaruande üle, milles käsitletakse 2015. aasta järgse säästva arengu eesmärkide kava; toetab ÜRO peasekretäri nõudmist, mille kohaselt tuleb vaesuse kaotamiseks keskenduda inimeste vajadustele ja õigustele;

26.  on seisukohal, et üldiseks vaesusega võitlemiseks ning sotsiaalsete ja majanduslike õiguste edendamiseks tuleb leida lahendus suurenevale ja äärmuslikule ebavõrdsusele, parandades eelkõige toidu, vee, hariduse, tervishoiuteenuste ja korraliku eluaseme kättesaadavust; rõhutab sellega seoses järjest suurenevat maa hõivamise probleemi, millele tuleb leida lahendus;

27.  on seisukohal, et kodanike õiguste rikkumist tingib ka korruptsioon, maksudest kõrvalehoidumine, avalike hüvede halb majandamine ja aruandekohustuse puudumine, sest selle tõttu jääb raha investeerimata sellistesse äärmiselt vajalikesse avalikesse teenustesse nagu haridus, esmatasandi tervishoiuteenused ja muu sotsiaalne infrastruktuur, mis soodustab vaesuse püsimist elanikkonna seas; tuletab meelde, et majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti kohaselt on valitsused kohustatud austama oma kodanike õigusi ning eraldama selleks piisavad vahendid; rõhutab sellega seoses, et eritähelepanu tuleb pöörata majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste alal tegutsevate inimõiguslaste kaitsmisele;

28.  kinnitab oma toetust finantskuritegude, korruptsiooni ja inimõiguste ÜRO eriraportööri ametikoha loomisele;

Äritegevus ja inimõigused

29.  toetab igati ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete tõhusat ja ulatuslikku levitamist ja rakendamist nii ELis kui ka mujal, ja rõhutab, et ÜRO juhtpõhimõtete tõhusas rakendamises esinevate puuduste kõrvaldamiseks tuleb võtta kõik vajalikud meetmed; väljendab heameelt algatuse üle, mis on seotud eeskirjadega konfliktipiirkondadest pärit mineraalide vastutustundlike tarneahelate hoolsuskohustuse süsteemi loomise kohta; kutsub kõiki sidusrühmi üles osalema aktiivselt ÜRO inimõiguste ning rahvusvaheliste korporatsioonide ja muude ettevõtjate töörühma 11. istungjärgul ning toetama pingutusi nende poliitika kooskõlastamiseks rahvusvahelistele ettevõtetele mõeldud OECD suunistega ning ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtetega; kordab nõudmist, et komisjon annaks 2015. aasta lõpuks aru selle kohta, kuidas ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid ELi liikmesriikides rakendatakse;

30.  innustab ELi delegatsioone terves maailmas kaasama ELi äriühinguid, et edendada inimõiguste austamist, ja tagama, et demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi kohalike projektikonkursside kesksete teemade seas oleks esindatud ka äritegevus ja inimõigused;

31.  on veendunud, et äritegevus ja inimõigused võivad üksteist vastastikku tugevdada, luues nendes piirkondades, milles jätkusuutlikke ja vastutustundlikke investeeringuid on kõige rohkem vaja, uut äripotentsiaali ja aidates kaasa üldisele inimõiguste järgimisele arenguriikides;

32.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid võtaksid osa arutelust, mis on käivitunud seoses äritegevust ja inimõigusi käsitleva õiguslikult siduva rahvusvahelise õigusaktiga ÜRO süsteemi raames;

Naiste õigused

33.  juhib tähelepanu sellele, et soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine, mis hõlmab poliitika kujundamises osalejate poolt teostatavat poliitika ümberkorraldamist, täiustamist, väljatöötamist ja hindamist, et inkorporeerida võrdsete võimaluste lähenemine kõigi poliitikavaldkondade eri tasanditesse ja etappidesse, on tähtis soolise võrdõiguslikkuse saavutamise vahend;

34.  nõuab, et EL võtaks aktiivselt osa naiste staatuse komisjoni 59. istungjärgust ja jätkaks võitlust igasuguste püüete vastu seada ohtu ÜRO Pekingi tegevusprogramm, mis vaadatakse neljanda ülemaailmse naistekonverentsi 20. aastapäevaks läbi muu hulgas ka hariduse ja tervishoiuteenuste kui peamiste inimõiguste kättesaadavuse ning seksuaal- ja reproduktiivtervise õiguste seisukohast;

35.  märgib etteheitvalt, et vaatamata soolises võrdõiguslikkuses ja naiste mõjuvõimu suurendamises seni saavutatud edasiminekule, kehtivad paljudes riikides, eelkõige perekonna- ja omandiõiguse valdkonnas, endiselt diskrimineerivad seadused; märgib, et naisi on vastutavatel ametikohtadel endiselt väga vähe ja naistevastane vägivald on endiselt levinud ning õiguskaitse kättesaadavus piiratud, vaatamata sellele, kui palju naisi iga päev koduvägivalla tõttu surma saab; tunneb suurt muret selle pärast, et teatavates riikides on olukord eelkõige seksuaal- ja reproduktiivtervise õiguste valdkonnas halvenenud;

36.  mõistab karmilt hukka naistevastase seksuaalvägivalla, sealhulgas sellised kuriteod nagu massiline vägistamine, seksuaalne orjastamine, sundprostitutsioon, soopõhine tagakiusamine, sealhulgas naiste suguelundite moonutamine, inimkaubandus, varajased ja sundabielud, aumõrvad ja kõik muud sama raskusastmega seksuaalvägivalla vormid, sh seksuaalvägivalla kasutamise sõjataktikas; nõuab veel kord, et EL ja kõiki selle liikmesriigid allkirjastaksid ja ratifitseeriksid Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsiooni);

37.  tuletab meelde, et kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu suundanäitavate resolutsioonidega 1325 ja 1820 naiste, rahu ja julgeoleku kohta on EL võtnud endale kohustuse integreerida inimõigused ja sooaspektid ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonidesse; kordab sellega seoses nõudmist, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid püsiva lepituse poole püüdlemisel naiste süstemaatilist osalust, mis on rahuprotsessi seisukohast väga oluline, ning tunnistaksid, et sooaspekte tuleb konfliktide ennetamises, rahuvalveoperatsioonides, humanitaarabis, konfliktijärgses ülesehituses ja demokraatiale üleminekus arvesse võtta;

38.  rõhutab, et naiste suguelundite moonutamine on üks piinamise vorm; rõhutab, et ELil on vaja teha jätkuvalt koostööd kolmandate riikidega, et kaotada naiste suguelundite moonutamise tavad; tuletab nendele liikmesriikidele, kus naiste suguelundite moonutamine on õigusaktides sätestatud kriminaalkuriteona, meelde, et nad peavad neid õigusakte kasutama, kui avastavad, et nende kodanikud on sellise teo toime pannud;

39.  väljendab heameelt selle üle, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus loeb piinamisvormideks ka soopõhised kuriteod, sh vägistamise, seksuaalse väärkohtlemise ja alandamise, ning kiidab heaks soovituse käsitleda neid kuritegusid sõjakuritegudena;

Laste õigused

40.  tunneb muret, et kuigi pärast lapse õiguste konventsiooni vastuvõtmist 1989. aastal on tehtud edusamme, ei käi koolis vähemalt 58 miljonit last, nende seas eriti palju tütarlapsi ning vaestest peredest, puudega või konfliktipiirkondades elavaid lapsi, samuti kannatab suur hulk lapsi endiselt haiguste tõttu, mida oleks võimalik hõlpsasti vältida, ning lapsi kasutatakse ka tööjõuna;

41.  palub kõikidel riikidel võtta endale kohustus kaotada laste tööjõu kõige rängemad vormid, mis on määratletud ILO konventsiooni nr 182 artiklis 3, nende seas laste orjus, lastega kaubitsemine, lapsprostitutsioon ja ohtlik töö, mis mõjutab laste füüsilist ja vaimset tervist;

42.  tuletab meelde, et riigi üks esmaseid kohustusi on anda kõikidele lastele haridus, suurendades selleks võimalusi, luues asjakohaseid haridusasutusi ja tegeledes üldise alghariduse omandamist takistavate struktuursete põhjustega, sh koolist väljalangemise määraga, mis on endiselt üks peamisi takistusi üldise alghariduse omandamisel;

43.  nõuab, et relvakonfliktidest mõjutatud laste ja endiste lapssõdurite demobiliseerimis- ja taasintegreerumisprogrammidele tagataks piisav ELi rahastamine; kinnitab oma jõulist toetust kampaaniale „Lapsed, mitte sõdurid”, nagu väljendati seda teemat käsitlenud kuulamisel inimõiguste allkomisjonis 3. detsembril 2014; tervitab relvakonfliktidest mõjutatud laste küsimustega tegeleva ÜRO eriesindaja ja lastevastase vägivallaga võitlemisega tegeleva ÜRO eriesindaja esitatud aastaaruandeid, samuti lastega kauplemise, lapsprostitutsiooni ja lapsporno küsimustega tegeleva eriraportööri aruannet;

Lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste õigused

44.  väljendab muret seoses asjaoluga, et diskrimineerivate seaduste ja tavade hulk ning inimeste vastu nende seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi tõttu toime pandud vägivallategude arv on viimasel ajal suurenenud; palub tähelepanelikult jälgida lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste olukorda, sealhulgas Nigeerias ja Gambias, kus on hiljuti vastu võetud nimetatud isikute vastu suunatud seadusi, mis seavad ohtu seksuaalvähemuste hulka kuuluvate inimeste elu; tunneb suurt muret sõna- ja kogunemisvabadust piiravate nn propagandavastaste seaduste pärast, seda ka Euroopa kontinendi riikides; tunnustab ÜRO Inimõiguste Nõukogu 26. septembril 2014 vastu võetud resolutsiooni seksuaalsel sättumusel ja soolisel identiteedil põhineva vägivalla ja diskrimineerimisega võitlemise kohta; kinnitab oma toetust ÜRO inimõiguste ülemvoliniku järjekindlale tegevusele lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste kõikide inimõiguste kaitsmisel ja edendamisel, eelkõige avalduste, aruannete ning kampaania „Vaba ja võrdne” kaudu; ergutab ülemvolinikku jätkama võitlust diskrimineerivate seaduste ja tavade vastu;

Kliimamuutused ja inimõigused

45.  rõhutab, et kliimamuutuste mõju kaitsetus olukorras rühmadele ja üksikisikutele on väga suur, eriti madala sissetulekuga riikides ning rannikuäärsetes ja madala pinnamoega saareriikides, kellel puuduvad majanduslikud vahendid tõsiste keskkonnamuutustega toimetulekuks;

46.  tõdeb murega, et kliimamuutustega seotud juhtumid mõjutavad eriti põlisrahvaid; märgib, et enamik põlisrahvaid elab allpool vaesuspiiri, neil puudub või on piiratud esindatus ning juurdepääs poliitilistele otsustamissüsteemidele ja õigussüsteemidele;

47.  tunneb heameelt, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu on tunnistanud, et keskkonnamuutused kahjustavad elanikkonna elatusallikaid ning takistavad põhiliste rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguste kasutamist; nõuab seetõttu, et osalisriigid võtaksid eelseisval 2015. aastal Pariisis toimuval ÜRO kliimamuutuste konverentsil vastu kiireloomulised ja ulatuslikud leevendamis- ja kohandamismeetmed;

48.  palub komisjonil ja Euroopa välisteenistusel osaleda aktiivselt arutelus kliimapõgeniku mõiste ja selle võimaliku õigusliku määratlemise üle rahvusvahelises õiguses või muus õiguslikult siduvas rahvusvahelises lepingus;

Võitlus karistamatuse vastu ja Rahvusvaheline Kriminaalkohus

49.  toetab täielikult Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tööd rahvusvahelisele üldsusele muret tekitavate kõige raskemate kuritegude toimepanijate karistamatuse lõpetamisele kaasaaitamisel ning sõjakuritegude, inimsusevastaste kuritegude ja genotsiidi ohvritele õigluse tagamisel; jääb valvsaks mis tahes katsete suhtes selle legitiimsust või sõltumatust kahjustada; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid teeksid Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga koostööd ja tagaksid sellele tugeva diplomaatilise, poliitilise ja rahalise toetuse, sealhulgas ÜROs; kutsub ELi ja selle liikmesriike ning ELi eriesindajaid üles aktiivselt toetama Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tegevust, edendama selle otsuste täitmist ja võitlust karistamatusega Rooma statuudi kohaste kuritegude puhul; väljendab heameelt, et Palestiina omavalitsus ratifitseeris 2015. aasta jaanuaris Rooma statuudi;

Põlisrahvad

50.  palub Euroopa välisteenistusel, komisjonil ja liikmesriikidel toetada põlisrahvaste õiguste eksperdirühma volituste läbivaatamist kooskõlas põlisrahvaste maailmakonverentsi lõppdokumendiga (ÜRO Peaassamblee resolutsioon 69/2), et jälgida, hinnata ja parandada põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni rakendamist; palub liikmesriikidel nõuda, et kõik erimenetluste volitatud esindajad pööraksid erilist tähelepanu põlisrahvaste hulka kuuluvate naiste ja tütarlaste probleemidele ja annaksid sellistest probleemidest süstemaatiliselt aru ÜRO Inimõiguste Nõukogule; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid toetaksid aktiivselt kogu süsteemi hõlmava põlisrahvaste tegevuskava väljatöötamist, nagu nõudis ÜRO Peaassamblee oma 2014. aasta septembris vastuvõetud resolutsioonis, eelkõige mis puudutab korrapärase konsulteerimise korraldamist põlisrahvastega selles protsessis;

Rahvusvahelised kultuuri- ja spordisündmused ning inimõigused

51.  mõistab hukka autoritaarsete riikide üha sageneva tava võõrustada suuri spordi- ja kultuuriüritusi, et suurendada oma rahvusvahelist legitiimsust, piirates samal ajal veelgi eriarvamuse avaldamist oma riigis; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid tooksid selle küsimuse aktiivselt päevakorda, sh ÜRO Inimõiguste Nõukogus, ja teeksid koostööd riiklike spordialaliitude, ettevõtete ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega seoses nende osalemise korraga sellistel üritustel, sh seoses esimeste Euroopa mängudega Bakuus 2015. aastal ja maailmameistrivõistlustega jalgpallis Venemaal 2018. aastal ja Kataris 2022. aastal;

Droonid ja autonoomsed relvad

52.  kordab oma nõudmist nõukogule töötada välja ELi ühine seisukoht relvastatud droonide kasutamise kohta, seades tähtsaimale kohale inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse austamise ning käsitledes selliseid küsimusi nagu õigusraamistik, proportsionaalsus, vastutus, tsiviilisikute kaitse ja läbipaistvus; nõuab taas tungivalt, et EL keelustaks täisautonoomsete, inimese osaluseta rünnakuid võimaldavate relvade väljatöötamise, tootmise ja kasutamise; nõuab, et inimõigused oleksid hõlmatud kõigis kolmandate riikidega terrorismivastaste meetmete üle peetavates dialoogides;

Inimõiguste süvalaiendamine ELis

53.  nõuab, et EL edendaks inimõiguste, sealhulgas tsiviil-, poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste universaalsust ja jagamatust kooskõlas Lissaboni lepingu artikliga 21 ja üldsätetega liidu välistegevuse kohta;

54.  nõuab, et EL, liikmesriigid, komisjon ja Euroopa välisteenistus süvalaiendaksid inimõigused kõikidesse kolmandate riikidele suunatud välispoliitika valdkondadesse; rõhutab ka, et ELi inimõiguste alane poliitika peab vastavalt ELi aluslepingus sätestatud kohustusele tagama liidu sise- ja välispoliitika järjepidevuse ning aitama vältida inimõiguste austamise suhtes topeltstandardite kasutamist;

55.  kutsub ELi üles võtma vastu inimõigustel põhineva lähenemisviisi ja integreerima inimõiguste austamise kaubandusse, investeerimisse, avalikesse teenustesse ja arengukoostöösse ning oma ühisesse julgeoleku- ja kaitsepoliitikasse;

ELi prioriteedid eri riikidega seotud küsimustes

Ukraina

56.  väljendab sügavat muret vägivalla ja relvakonflikti pärast Ukraina idaosas; loodab, et Minski kokkuleppel põhinev relvarahukokkulepe jääb püsima; mõistab hukka konflikti jooksul toimunud laiaulatuslikud inimõiguste rikkumised ja hiljutise sõjategevuse tagajärjed; toetab täielikult ÜRO Ukraina inimõiguste järelevalvemissiooni ja OSCE erakorralist vaatlusmissiooni Ukrainas ning nõuab viimati nimetatu tugevdamist; väljendab sügavat muret seoses riigisiseste põgenike saatusega riigi kaguosa relvastatud konflikti tõttu; mõistab hukka Krimmi ebaseadusliku annekteerimise Venemaa agressiivse ja ekspansionistliku poliitikaga, mis kujutab endast ohtu Ukraina ühtsusele ja iseseisvusele; on jätkuvalt mures selle piirkonna kohalike elanike, eelkõige Krimmi tatarlaste diskrimineerimise ja nende inimõiguste laiaulatusliku rikkumise pärast; palub ELi liikmesriikidel toetada kõiki ÜRO tasandil tehtavaid jõupingutusi, et võidelda karistamatuse vastu ning viia läbi sõltumatu uurimine vägivaldsete sündmuste ja inimõiguste rikkumiste asjus seoses Maidani meeleavalduste mahasurumise, Krimmi ebaseadusliku annekteerimise ning relvakonfliktiga Ukraina idaosas; nõuab rahvusvahelise humanitaarõiguse ja põhimõtete austamist, et kaitsta konfliktis tsiviilelanikke;

Korea Rahvademokraatlik Vabariik (KRDV)

57.  peab tervitatavaks, et Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis inimõiguste olukorraga tegeleva eriraportööri volitusi kavatsetakse pikendada; peab tervitatavaks ÜRO Peaassamblee resolutsiooni, milles julgustatakse ÜRO Julgeolekunõukogu võtma kohaseid meetmeid vastutuse tagamiseks, sh kaaluma KRDV olukorra andmist Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse; palub ÜRO Inimõiguste Nõukogul korrata vastutuse nõuet, muu hulgas seoses isikutega, kes vastutavad inimsusevastaste kuritegude eest riigi kõrgeima tasandi poliitika tõttu; väljendab heameelt, et Korea Vabariigis on loodud kohapealse töö struktuur, et tugevdada olukorra seiret ning tõendite dokumenteerimist ja tagada seeläbi vastutuse võtmine, nõuab, et kõik riigid teeksid selle struktuuriga koostööd ning palub ÜRO Inimõiguste Nõukogul pöörata KRDV olukorrale rohkem tähelepanu, kutsudes seoses nõukogu järgmise istungiga kokku ametliku komisjoni, mis aitaks teha kuuldavaks õiguste rikkumise ohvrite hääled;

Iraan

58.  peab tervitatavaks ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2014. aasta märtsi resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Iraani Islamivabariigis ja eriraportööri volituste pikendamist ning kutsub Iraani üles lubama ÜRO eriraportööril riiki siseneda, sest sellega näitaks Iraan üles tahet alustada inimõiguste alast dialoogi; kordab hukkamõistu Iraani surmanuhtlusele, sh alaealiste puhul, mis viiakse sageli täide rahvusvaheliselt tunnustatud õiglase kohtumõistmise ja nõuetekohase kohtumenetluse miinimumstandarditele mittevastava kohtuprotsessi tulemusena; on jätkuvalt mures ilma nõuetekohase ja õiglase kohtuta toime pandavate hukkamiste kõrge määra pärast; toetab ÜRO erimenetluste volitatud esindajate 2014. aasta augusti ühisavaldust, milles mõistetakse hukka Iraani kodanikuühiskonna tegelaste massiline vahistamine ja süüdimõistmine; nõuab, et EL ja ÜRO Inimõiguste Nõukogu jälgiksid tähelepanelikult süstemaatilist inimõiguste rikkumist riigis ning tagaksid, et suhetes Iraani valitsusega käsitletaks inimõigusi jätkuvalt prioriteetse teemana; kutsub Iraani ametivõime üles järgima rahvusvahelisi inimõigusi käsitlevaid õigusakte, mille kohaselt on alaealiste õiguserikkujate hukkamine vastuolus rahvusvaheliste miinimumstandarditega, ning mitte hukkama ühtegi alaealist õiguserikkujat;

Myanmar/Birma

59.  toetab eriraportööri viimast aruannet Myanmari inimõiguste olukorra kohta, milles tunnustati saavutatud edu, märkides samas ära jätkuvalt murettekitavad valdkonnad; kutsub Myanmari valitsust üles suurendama inimõiguste ja vähemuste õiguste rolli riigi institutsioonilises ja õigusraamistikus ning kõikides poliitikavaldkondades ning austama täielikult sõnavabadust ja kogunemisvabadust; väljendab muret rassi ja religiooni kaitseks kavandatavate seaduste üle, mis hõlmavad seaduseelnõusid religioonidevahelise abielu, usuvahetuse, monogaamia ja rahvastiku kontrolli kohta; kutsub ÜRO Inimõiguste Nõukogu üles pikendama punkti 4 kohaselt eriraportööri mandaati, kordama tõsist muret Rohingya vähemuse olukorra pärast Arakani osariigis, mille muudab raskemaks asjaolu, et sel kogukonnal puudub õiguslik seisund ning seetõttu kannatab ta jätkuvalt süsteemse diskrimineerimise all, ning nõudma, et kõiki teateid Rohingya vähemuse inimõiguste rikkumiste ja väärkohtlemise kohta uuritaks täielikult, läbipaistvalt ja sõltumatult, samuti kiirendama riigis täielike järelevalve- ja aruandlusvolitustega ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo avamist; mõistab hukka rünnakud tsiviilelanike vastu Katšinis ja Šanis, julgeolekujõudude seksuaalvägivalla relvastatud konfliktide ajal, poliitvangide olemasolu, inimõiguste kaitsjate, aktivistide ja meediatöötajate tagakiusamise, kohtuvälised hukkamised, maa konfiskeerimise ning usu- ja etniliste vähemuste sihtmärgiks seadmise; on seisukohal, et ELi ja Myanmari vahelisi läbirääkimisi investeerimiskokkuleppe üle tuleks põhjalikult kaaluda, sest välisinvesteeringud riiki võivad suurendada inimõiguste rikkumisi;

Valgevene

60.  on sügavalt mures inimõiguste jätkuva rikkumise pärast Valgevenes; mõistab hukka 2014. aastal läbi viidud kolm hukkamist, inimõiguste kaitsjate ahistamise, sõltumatute ajakirjanike tagakiusamise, kogu veebipõhise suhtluse tsenseerimise ja valitsusväliste organisatsioonide tegevust piiravad seadused; nõuab Valgevenesse nimetatud ÜRO inimõiguste olukorra valdkonna eriraportööri volituste pikendamist ÜRO Inimõiguste Nõukogu 29. istungjärgul ja kutsub valitsust üles andma ÜRO erivolinikele, kaasa arvatud eriraportöörile täielik juurdepääs; nõuab, et kõik veel vangistuses olevad poliitvangid tingimusteta vabastataks ja rehabiliteeritaks;

Bahrein

61.  väljendab jätkuvat muret opositsioonijuhtide, kodanikuühiskonna esindajate ja aktivistide represseerimise pärast Bahreinis ning inimõiguste kaitsjate ja poliitilise opositsiooni aktivistide olukorra pärast riigis; palub kõikidel osapooltel algatada Bahreinis konstruktiivsed ja kaasavad läbirääkimised, et saavutada tõeline leppimine ning kõikide Bahreini kogukondade inimõiguste austamine; nõuab, et kõik meelsusvangid, ajakirjanikud, inimõiguste kaitsjad ja rahumeelsed meeleavaldajad viivitamata ja tingimusteta vabastataks, ning avaldab toetust ÜRO erimenetluste volitatud esindajate 4. veebruari 2015. aasta ühisavaldusele seoses opositsiooni juhtivpoliitiku vahistamise ja sellele järgnenud meeleavalduste laialiajamisega; palub ELi liikmesriikidel ja teistel ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmetel Bahreini inimõiguste olukorra jätkuvalt teraselt jälgida, keskendudes Bahreini poolt üldise korrapärase läbivaatamise protsessi käigus võetud kohustustele ning Bahreini sõltumatu uurimiskomisjoni soovitustele, mille Bahreini kuningas on heaks kiitnud; peab kahetsusväärseks, et Bahreini valitsus ei ole teinud edusamme koostöös ÜRO inimõiguste ülemvoliniku bürooga ja ÜRO Inimõiguste Nõukogu erimenetlustega ning palub liikmesriikidel tegutseda selle nimel, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu märtsi istungil võetaks vastu resolutsioon, milles nõutakse, et täielikult rakendataks inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise protsessi käigus Bahreini poolt võetud kohustused ja Bahreini sõltumatu uurimiskomisjoni soovitused – muu hulgas inimõiguste kaitsjaid puudutavad soovitused –, ja palutakse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku bürool anda aru inimõiguste olukorra kohta riigis ning edusammude kohta, mida Bahrein on teinud koostöös ÜRO inimõiguste mehhanismidega;

Egiptus

62.  tunneb heameelt inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise menetluse läbiviimise üle Egiptuses 2014. aasta novembris ja ootab selle vastuvõtmist ÜRO Inimõiguste Nõukogu eelseisval istungjärgul; nõuab tungivalt, et Egiptus vabastaks viivitamata ja tingimusteta kõik aktivistid ja inimõiguste kaitsjad, samuti need, kes peeti kinni selle eest, et nad kasutasid rahumeelselt oma sõna-, kogunemis- ja ühinemisvabadust; nõuab samuti, et Egiptuse valitsus jõustaks rahvusvahelistele normidele vastavad õigusaktid ning kaitseks Egiptuse põhiseaduses sätestatud õigust ühineda, muu hulgas õigust saada ja jaotada rahalisi vahendeid, ning et Egiptuse valitsus tühistaks 2013. aasta novembris vastu võetud meeleavaldusi käsitleva seaduse ja kehtestaks uue seaduse, mis tagab kogunemisvabaduse; nõuab, et Egiptuse valitsus käivitaks kohtuliku juurdluse, et teha kindlaks isikud, kes vastutavad ebaseaduslike tapmiste tellimise ja toimepanemise eest alates 3. juulist 2013 toimunud peamiselt rahumeelsete meeleavalduste ajal, muu hulgas Raba’a ja Nahda väljaku meeleavalduste laialiajamisel 14. augustil 2013, mille käigus tapeti vähemalt 1000 meeleavaldajat; nõuab, et Egiptus viiks läbi kõikide alates 2011. aastast toimunud inimõiguste rikkumiste, sh seksuaalvägivalla kuritegude sõltumatu, erapooletu ja tulemusliku uurimise ning tagaks, et süüdlased võetakse vastutusele ja ohvritele tagatakse õiguskaitse vastavalt rahvusvahelistele normidele; palub Egiptuse ametivõimudel viivitamata tühistada kõik surmamõistvad otsused ning korraldada uued kohtuprotsessid, et tagada õiglane ja nõuetekohane kohtumentelus, samuti kehtestada viivitamata moratoorium surmamõistvatele otsustele ja hukkamistele, vabastada kõik kinnipeetavad ajakirjanikud ja meediatöötajad ning tagada teabe- ja arvamusvabadus vastavalt rahvusvahelistele normidele; nõuab, et Egiptuse ametivõimud võimaldaksid ÜRO naistevastase vägivalla valdkonna eriraportööril teha riiki visiidi, milles on põhimõtteliselt kokku lepitud, kuid mida on alates 2014. aasta algusest edasi lükatud, ning kutsuksid visiidile asjaomaste ÜRO inimõiguste mehhanismide ja menetluste esindajad, eelkõige kogunemisvabaduse eriraportööri, piinamise eriraportööri, inimõiguste kaitset terrorismivastases võitluses käsitleva eriraportööri ning kohtunike ja juristide sõltumatuse eriraportööri; palub Egiptuse ametivõimudel tagada Egiptuse seaduste vastavus rahvusvahelistele inimõiguste normidele ning võtta viivitamata tagasi seadus nr 136/2014 ja teha lõpp tsiviilisikute sõjakohtusse andmisele, samuti tühistada kõik sõjakohtutes tsiviilisikute vastu tehtud otsused ning korraldada viivitamata uued kohtumenetlused tsiviilkohtutes; palub ELil ja liikmesriikidel toetada jõulist seisukohavõttu nendes küsimustes;

Mali

63.  tunnustab inimõiguste olukorraga Malis tegeleva ÜRO sõltumatu eksperdi tööd ning palub ÜRO Inimõiguste Nõukogul tema mandaati pikendada; väljendab heameelt Mali valitsuse edusammude üle kohtuasutuste taastamisel riigi mõnes piirkonnas ning 2012. aastal toimunud 21 eliitsõduri piinamise ja tapmise uurimise üle, samuti tõe, õigluse ja leppimise komisjoni moodustamise üle; tunneb jätkuvalt muret halveneva julgeolekuolukorra ning lapssõdurite jätkuva kasutamise ja värbamise pärast ning palub Mali valitsusel korraldada uurimine ja võtta vastutusele kõikide vaenupoolte esindajad, kes vastutavad 2012.–2013. aasta relvakonflikti käigus toime pandud sõjakuritegude eest; tunneb heameelt rahulepingu üle kõikide Mali elanike jaoks, kes sellest kuude kaupa kestnud ebakindluse ja ebaturvalisuse järel esimesena kasu saavad, kuid peab kahetsusväärseks riigi põhjaosa mässuliste nõutud viivitust; kutsub kõiki pooli üles järgima Mali valitsuse tegevust ja allkirjastama viivitamata leping, mille rakendamist hakkab jälgima EL, samuti tagama, et tulevastes rahulepingutes nõutakse vastutust, tõekomisjoni tugevdamist ja julgeolekujõudude töötajate kontrolli;

Lõuna-Sudaan

64.  palub Aafrika Liidul avalikustada oma uurimiskomisjoni aruanne Lõuna-Sudaanis kõikide osapoolte toime pandud inimõiguste rikkumiste ja väärkohtlemiste kohta, sest see oleks samm õigluse jalule seadmise suunas alates konflikti algusest toime pandud inimõiguste rikkumise suhtes; mõistab hukka lasterühma röövimise 2015. aasta veebruaris Wau Shillukis, et teha neist lapssõdurid; nõuab, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu võtaks vastu resolutsiooni, milles rõhutatakse, et Lõuna-Sudaanis karistamatusest hoogu saanud vägivallapuhangu murdmiseks on tingimata vaja läbi viia õiglased ja usutavad rahvusvahelisele õigusele vastavad uurimised ja kohtuprotsessid kuritegude kohta, nõutakse sel eesmärgil hübriidkohtumehhanismi loomise kaalumist ning nõutakse, et Lõuna-Sudaan ühineks Rooma statuudiga; nõuab samuti, et loodaks Lõuna-Sudaani eriraportööri mandaat, et aidata edendada rahvusvahelise kogukonna toel õiglast ja usutavat kohtupidamist ning laiemaid vastutust suurendavaid meetmeid;

Sri Lanka

65.  võtab teadmiseks äsja valitud Sri Lanka valitsuse antud lubadused ning palub sel astuda konkreetseid samme enne 2015. aasta septembris toimuvat ÜRO Inimõiguste Nõukogu 30. istungjärku, et teha teoks oma lubadused parandada inimõiguste olukorda riigis ning vältida tagasilangust, muu hulgas viia läbi tõsised juurdlused ja kohtumenetlused ning võtta muid meetmeid, et käsitleda karistamatuse ja inimõiguste rikkumise laiemat probleemi, ning teha täielikult koostööd ÜRO inimõiguste ülemvoliniku bürooga tema Sri Lankat käsitleva rahvusvahelise uurimise osas;

Süüria

66.  väljendab sügavat muret dramaatilise ja vägivaldse konflikti ning humanitaarkriisi pärast, mis on tingitud vägivalla kasutamisest tsiviilisikute vastu eelkõige Assadi režiimi, kuid ka Islamiriigi/Da’eshi ja muude relvarühmituste poolt, eriti kaitsetute rühmade, nt naiste ja laste vastu; väljendab muret selle pärast, et Da'esh ekspordib oma ideoloogiat teistesse riikidesse; on äärmiselt mures seoses inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse süstemaatilise rikkumisega Süürias, mis võivad endast kujutada sõjakuritegusid ja inimsusevastaseid kuritegusid; palub kõikidel osalistel pidada kinni kehtivast rahvusvahelisest humanitaarõigusest, et kaitsta tsiviilisikuid, austada nende inimõigusi ja rahuldada nende põhivajadusi; nõuab tungivalt, et kõik ÜRO liikmesriigid astuksid sõnaselgelt välja vägivalla vastu ja eelkõige vähemuste õiguste kaitseks, sealhulgas kristlaste süstemaatilise tagakiusamise vastu; nõuab, et viivitamata ja tingimusteta vabastataks kõik isikud, kes oma inimõiguste kasutamise või muu rahumeelse poliitilise tegevuse tõttu on meelevaldselt kinni peetud või röövitud; nõuab ELi ja liikmesriikide tugevat toetust vastutusele ning ÜRO uurimiskomisjoni mandaadi pikendamisele;

Iraak

67.  väljendab sügavat muret dramaatilise ja vägivaldse konflikti ning humanitaarkriisi pärast Iraagis; märgib, et inimõiguste olukord riigis halveneb ISISe/Da’eshi ja muude relvarühmituste poolt toimepandavate röövimiste ja massiliste hukkamiste ning Iraagi etniliste ja usuvähemuste, kaasa arvatud kristlaste tagakiusamise tõttu;

Palestiina ja Iisrael

68.  mõistab hukka Hamasi ja teiste relvarühmituste Gaza sektorist toime pandud raketirünnakud Iisraelile ning väljendab sügavat muret humanitaarkriisi pärast Gazas; palub ELil ja liikmesriikidel teha ÜRO Inimõiguste Nõukogus avaldus, et avaldada avalikult toetust ÜRO uurimiskomisjonile ning mõista hukka asjaolu, et Iisraeli ametivõimud ei tee uurimiskomisjoniga koostööd ega võimalda talle juurdepääsu; rõhutab, et õiglus ja õigusriigi põhimõtete austamine on rahu tagamiseks vältimatud ning et püsiv, pikaajaline ja süsteemne karistamatus rahvusvahelise õiguse rikkumise eest peab lõppema; väljendab heameelt, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus on käivitanud Palestiina olukorra eeluurimise; kutsub ELi üles tegema Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokuratuuriga igakülgset koostööd; palub, et EL võtaks uuesti käsitlemisele ÜRO Inimõiguste Nõukogu päevakorrapunkti number 7 ning mõistaks jõuliselt hukka rahvusvahelise õiguse kaua kestnud rikkumised ning Rahvusvahelise Kohtu nõuandva arvamuse rakendamata jätmise ning toetaks ÜRO uurimiskomisjoni mandaadi pikendamist;

o
o   o

69.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO peasekretärile, ÜRO 69. Peaassamblee presidendile, ÜRO Inimõiguste Nõukogu presidendile ja ÜRO inimõiguste ülemvolinikule.

Õigusalane teave