Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Neljapäev, 15. jaanuar 2015 - StrasbourgLõplik väljaanne
Venemaa ja eelkõige Aleksei Navalnõi juhtum
 Pakistan ja eelkõige olukord pärast Peshawari koolirünnakut
 Kõrgõzstan ja homoseksuaalsuse propageerimist käsitlev seaduseelnõu
 Ombudsmani 2013. aasta aruanne
 Olukord Liibüas
 Olukord Ukrainas
 Olukord Egiptuses
 Kahe Itaalia mereväelase juhtum
 Sõnavabadus Türgis: ajakirjanike ja meediaväljaannete juhtide hiljutised vahistamised ning süstemaatiline surve meediakanalitele

Venemaa ja eelkõige Aleksei Navalnõi juhtum
PDF 133kWORD 58k
Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2015. aasta resolutsioon Venemaa ja eelkõige Aleksei Navalnõi juhtumi kohta (2015/2503(RSP))
P8_TA(2015)0006RC-B8-0046/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Venemaa põhiseadust, eriti selle artiklit 118, milles on sätestatud, et õigust mõistavad Venemaa Föderatsioonis ainult kohtud, ning artiklit 120, milles on sätestatud, et kohtunikud on erapooletud ja alluvad ainult Venemaa põhiseadusele ning föderaalseadustele;

–  võttes arvesse oma varasemaid raporteid ja resolutsioone Venemaa kohta, eelkõige oma 23. oktoobri 2012. aasta resolutsiooni ühiste viisapiirangute kehtestamise kohta Sergei Magnitski juhtumiga seotud Venemaa ametnikele(1), 13. juuni 2013. aasta resolutsiooni õigusriigi põhimõtete järgimise kohta Venemaal(2), 13. märtsi 2014. aasta resolutsiooni Venemaa kohta: Bolotnaja väljaku sündmustega seotud meeleavaldajate karistamine(3), 23. oktoobri 2014. aasta resolutsiooni vabaühenduse Memorial (Sahharovi auhinna võitja aastal 2009) tegevuse lõpetamise kohta Venemaal(4) ning oma 2. aprilli 2014. aasta soovitust nõukogule ühiste viisapiirangute kehtestamise kohta Sergei Magnitski juhtumiga seotud Venemaa ametnikele(5),

−  võttes arvesse oma 11. detsembri 2013. aasta resolutsiooni aastaaruande kohta inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2012. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas(6),

−  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja pressiesindaja 30. detsembril 2014 tehtud avaldust Aleksei Navalnõi ja tema venna Oleg Navalnõi karistamise kohta Zamoskvoretski kohtus,

−  võttes arvesse 28. novembril 2013 toimunud ELi ja Venemaa konsultatsioone inimõiguste alal,

−  võttes arvesse Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning Venemaa Föderatsiooni vahelise partnerluse sõlmimist käsitlevat kehtivat partnerlus- ja koostöölepingut ning peatatud läbirääkimisi uue ELi ja Venemaa vahelise lepingu sõlmimiseks,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et Venemaa Föderatsioon on Euroopa Nõukogu ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) täisliikmena ja ÜRO deklaratsiooni allakirjutajana võtnud endale kohustuse järgida demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid ning austada põhivabadusi ja inimõigusi; arvestades, et viimastel kuudel on Venemaal toimunud arvukalt tõsiseid õigusriigi põhimõtete rikkumisi ja on vastu võetud piiravaid seadusi ning sellest tulenevalt tekitab sügavat muret küsimus, kuidas Venemaa täidab oma rahvusvahelisi ja siseriiklikke kohustusi; arvestades, et EL on moderniseerimispartnerluse kaudu korduvalt pakkunud täiendavat abi ja nõustamist, et aidata Venemaal oma põhiseaduslikku ja õiguskorda kooskõlas Euroopa Nõukogu standarditega ajakohastada ning sellest korrast kinni pidada; arvestades, et on mitmeid kohtuasju, kus poliitilise konkurentsi kõrvaldamiseks, kodanikuühiskonna piiramiseks ja pärssimaks kodanike osalemist riigi praeguse juhtkonna vastastel rahvakogunemistel ja meeleavaldustel kasutatakse poliitiliselt konstrueeritud põhjendusi;

B.  arvestades, et Aleksei Navalnõi on järjekindlalt paljastanud ulatuslikku korruptsiooni Venemaa riigiaparaadi kõrgeimatel tasanditel; arvestades, et tema esimest kohtuotsust, millega talle määrati 2013. aasta juulis viieaastane vanglakaristus, peetakse poliitiliselt motiveerituks; arvestades, et ta pandi 2014. aasta veebruaris kaheks kuuks koduaresti ja sama aasta märtsis kinnitati tema külge elektrooniline võru, et tema tegevust jälgida;

C.  arvestades, et Aleksei Navalnõi sai 2013. aasta septembris toimunud Moskva linnapea valimistel 27% häältest, kindlustades seega oma positsiooni ühe prominentsema Venemaa Kremli-vastase opositsiooni esindajana;

D.  arvestades, et Aleksei Navalnõi teine kohtuotsus pidi välja kuulutatama 15. jaanuaril 2015, kuid kohus tõi selle kuupäeva ilma igasuguste selgitusteta varasemaks – 30. detsembriks 2014, mil suurem osa venelastest oli keskendunud aastavahetuste pühadele; arvestades, et samasugust kuupäeva varasemaks muutmise tehnikat kasutati ka Mihhail Hodorkovski puhul;

E.  arvestades, et inimõiguste olukord on Venemaal viimastel aastatel drastiliselt halvenenud ning Venemaa ametivõimud on vastu võtnud rea seadusi, mis sisaldavad mitmeti mõistetavaid sätteid ja mida kasutatakse opositsioonile ja kodanikuühiskonna aktivistidele uute piirangute seadmiseks, samuti sõna- ja kogunemisvabaduse piiramiseks;

F.  arvestades, et eelmisel aastal kasutati VVOsid ja kogunemisvabaduse õigust käsitlevaid õigusakte kodanikuühiskonna allasurumiseks, opositsiooniliste poliitiliste vaadete lämmatamiseks ning VVOde, demokraatliku opositsiooni ja ajakirjanduse ahistamiseks; arvestades, et nn välisagentide seaduse alusel lõpetati de facto sõltumatu inimõiguste organisatsiooni Memorial tegevus; arvestades, et selle seaduse rakendamine on kaasa toonud drastilisi meetmeid, millega püütakse kodanikuühiskonna organisatsioonide, sh sõduriemade organisatsiooni tegevust takistada ja pärssida;

G.  arvestades, et detsembris 2014 täiendas Venemaa Föderatsiooni Justiitsministeerium oluliselt „välisagentide” nimekirja, lisades sinna mitmeid inimõiguste kaitsega tegelevaid organisatsioone, mh Sahharovi keskuse, takistades nii märkimisväärselt nende tegevust ja inimõiguste kaitset Venemaal;

H.  arvestades, et mitmed viimaste aastate kohtuprotsessid ja -menetlused, näiteks Sergei Magnitski, Mihhail Hodorkovski ja Anna Politkovskaja kohtuasjad, on seadnud kahtluse alla Venemaa Föderatsiooni kohtuorganite sõltumatuse ja erapooletuse; arvestades, et sellised palju tähelepanu äratanud kohtuasjad, nagu Aleksei Navalnõi juhtum, on vaid väljaspool Venemaad kõige rohkem kõlapinda pälvinud näited Vene riigi süsteemsest suutmatusest järgida õigusriigi põhimõtteid ning oma kodanike üle õiglaselt kohut mõista; arvestades, et käesolev kohtuotsus kujutab endast poliitiliselt motiveeritud katset karistada Aleksei Navalnõid kui kõige väljapaistvamat valitsuse oponenti;

I.  arvestades, et ELil on üha rohkem vaja kohaldada Venemaa suhtes kindlat, tugevat, ühtset ja terviklikku poliitikat, mida toetavad kõik liikmesriigid ja mille raames antakse toetust ja abi, kuid ühtlasi esitatakse selget ja õiglast kriitikat;

1.  väljendab oma sügavat muret asjaolu pärast, et Venemaal kasutatakse seadusi poliitilise vahendina; rõhutab, et väljapaistva juristi, korruptsioonivastase võitleja ja ühiskondliku aktivisti Aleksei Navalnõi süüdimõistmine ning talle 3,5 -aastase tingimisi karistuse ja tema vennale, Oleg Navalnõile 3,5 -aastase vanglakaristuse määramine rajanes põhjendamatutele süüdistustele; mõistab teravalt hukka asjaolu, et kohtuprotsess oli ilmselt poliitiliselt motiveeritud;

2.  märgib murega, et kuigi Aleksei Navalnõid vanglasse ei saadetud, on praegusel hetkel vangistatud tema vend Oleg Navalnõi, mis tekitab muret seoses perekonnaliikme võimaliku poliitilise kasutamisega Venemaa opositsiooni ühe juhtkuju Aleksei Navalnõi hirmutamiseks ja vaigistamiseks; tuletab meelde, et Aleksei vend Oleg, kes on kahe väikese lapse isa ning riikliku postiteenistuse endine tegevjuht, ei ole Venemaa opositsiooniliikumises kunagi mingit rolli etendanud;

3.  nõuab, et Venemaa kohtuasutused ja õiguskaitseasutused täidaksid oma ülesandeid erapooletult ja sõltumatult ilma poliitilise sekkumiseta ning tagaksid, et Navalnõide kohtumenetluses, nagu ka kõigis teistes opositsiooniaktivistide uurimis- ja kohtuprotsessides, järgitaks rahvusvaheliselt heakskiidetud norme; rõhutab, et on oluline tagada, et kohtuotsused oleksid vabad poliitilisest sekkumisest, sõltumatud ning täielikus vastavuses õigusriigi põhimõtetega;

4.  toetab täielikult Aleksei Navalnõi algatatud kampaaniat korruptsiooni vastu Venemaal ning toetab Venemaa inimeste jõupingutusi leida lahendus, mis tagaks neile demokraatia, poliitilise pluralismi, ühtsuse ja inimõiguste austamise;

5.  on seisukohal, et Venemaa Föderatsioon kui Euroopa Nõukogu ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni liige peaks täitma kohustusi, millele ta on alla kirjutanud; juhib tähelepanu asjaolule, et viimase aja arengud viivad sellisesse suunda, mis on vastuolus õigusriigi põhimõtete ja kohtunike sõltumatusega riigis;

6.  palub nõukogu eesistujal, komisjoni presidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ja komisjoni asepresidendil jälgida selliseid juhtumeid jätkuvalt tähelepanelikult, tõstatada neid küsimusi eri tasanditel ja kohtumistel Venemaaga ning anda Euroopa Parlamendile aru Venemaa ametivõimudega peetud arutelude kohta;

7.  rõhutab, et kogunemisvabadus on Venemaa Föderatsioonis tagatud Venemaa põhiseaduse artikliga 31 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, milles Venemaa on osaline ja mida Venemaa ametivõimud on seetõttu kohustatud järgima;

8.  nõuab, et nõukogu töötaks Venemaa suhtes välja ühtse poliitika, millest lähtudes ELi kõik 28 liikmesriiki ja ELi institutsioonid kohustuksid ühiselt rõhutama inimõiguste tähtsust ELi ja Venemaa suhetes ning vajadust lõpetada Venemaal sõna-, kogunemis- ja ühinemisvabaduse mahasurumine;

9.  palub kõrgel esindajal ja komisjoni asepresidendil koostada kiiresti terviklik strateegia Venemaa suhtes, mille eesmärk oleks Euroopa riikide territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse säilitamine, toetades samal ajal demokraatlike põhimõtete tugevdamist, inimõiguste austamist ja õigusriigi põhimõtteid Venemaal;

10.  väljendab sügavat muret pidevate rünnakute pärast sõltumatute inimõigusorganisatsioonide ja kodanikuühiskonna rühmituste vastu Venemaal, mis on järjekordne märk sõltumatute häälte mahasurumisest, milline suundumus valmistab Euroopa Liidule kasvavat muret; kutsub seoses ELi rahastamisvahendite käimasoleva kavandamisetapiga komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles suurendama demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi ning kodanikuühiskonna organisatsioonide ja kohalike asutuste vahendite kaudu Venemaa kodanikuühiskonnale antavat finantsabi ja hõlmama ka ELi-Venemaa kodanikuühiskonna foorumi Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi raamesse, et tagada sellele püsiv ja usaldusväärne pikaajaline toetus; väljendab heameelt Euroopa demokraatia rahastu (EED) juhatuse otsuse üle lubada rahastul laiendada oma tegevust ka Venemaale;

11.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Nõukogule, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile ning Venemaa Föderatsiooni presidendile, valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 68 E, 7.3.2014, lk 13.
(2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0284.
(3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0253.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0039.
(5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0258.
(6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0575.


Pakistan ja eelkõige olukord pärast Peshawari koolirünnakut
PDF 136kWORD 57k
Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2015. aasta resolutsioon Pakistani kohta, eelkõige olukorra kohta pärast Peshawari koolirünnakut (2015/2515(RSP))
P8_TA(2015)0007RC-B8-0050/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Pakistani kohta, eriti 27. novembri 2014. aasta(1), 17. aprilli 2014. aasta(2), 10. oktoobri 2013. aasta(3) ja 7. veebruari 2013. aasta(4) resolutsioone,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi presidendi 16. detsembri 2014. aasta avaldust ning inimõiguste allkomisjoni ja Lõuna-Aasiaga suhtlemiseks loodud delegatsiooni esimeeste 17. detsembri 2014. aasta avaldust,

–  võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi avaldust kooli ründamise kohta Pakistanis Peshawaris 16. detsembril 2014, ELi 24. detsembri 2014. aasta kohapealset avaldust hukkamiste jätkamise kohta Pakistanis ning 29. oktoobri 2014. aasta pressiteadet ELi inimõiguste eriesindaja visiidi kohta Pakistani,

–  võttes arvesse Nobeli rahupreemia laureaadi ja Sahharovi auhinna laureaadi Malala Yousafzai 16. detsembri 2014. aasta avaldust,

–  võttes arvesse Pakistani ja ELi vahelist koostöölepingut, viieaastast tegevuskava, ELi ja Pakistani strateegilist dialoogi ning tariifsete soodustuste kava GSP+,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku 16. detsembri 2014. aasta avaldust ja ÜRO Lapse Õiguste Komitee 17. detsembri 2014. aasta avaldust terrorirünnaku kohta Peshawari koolile,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse 1989. aasta ÜRO lapse õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse nõukogu 16. novembri 2009. aasta järeldusi usu- ja veendumusvabaduse kohta, milles nõukogu rõhutab kõnealuse vabaduse ning usulise sallimatusega võitlemise strateegilist tähtsust,

–  võttes arvesse ÜRO eriraportööri 5. augusti 2011. aasta aruannet ÜRO Peaassambleele õiguse kohta haridusele ja hariduse kaitsmise kohta eriolukordades,

–  võttes arvesse oma 12. märtsi 2014. aasta resolutsiooni Pakistani piirkondliku rolli ja poliitiliste suhete kohta ELiga(5),

–  võttes arvesse 1966. aastal vastu võetud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, millega Pakistan on ühinenud,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et 16. detsembril 2014 ründasid seitse relvastatud meest Peshawari linnas – mida piirasid kolmest küljest Föderaalselt Hallatavad Hõimualad (FATA) – sõjakooli, tappes üle 140 inimese, kellest 134 olid koolilapsed, ning haavates ligi sama palju inimesi;

B.  arvestades, et see rünnak tekitas suure vapustuse nii Pakistanis kui ka väljaspool ning seda peetakse kõige julmemaks terroriaktiks Pakistani ajaloos, eriti arvestades asjaolu, et sõjaväel kulus kooli üle taas kontrolli saavutamiseks kaheksa tundi; arvestades, et selle aja jooksul hukati või vigastati palju õpilasi ja kooli töötajaid ning selles katsumuses ellujäänud on sügavalt traumeeritud;

C.  arvestades, et 2012. aasta oktoobris tulistasid Talibani võitlejad pähe Malala Yousafzaid, kellest sai kõigi aegade noorim Nobeli rahupreemia laureaat ja Sahharovi auhinna laureaat selle eest, et ta võitles tütarlaste hariduse eest Pakistanis;

D.  arvestades, et massimõrva eest võttis vastutuse rühmitus Tehrik-e-Taliban Pakistan (TTP), kelle sõnul oli kooli ründamise üks põhjuseid soov saata jõuline sõnum Malala toetajatele, kes pooldavad naiste ja laste haridust, samuti soov maksta sõjaväele kätte relvarühmituste vastase kampaania eest;

E.  arvestades, et alates valitsuse pealetungist Talibani ja teiste relvarühmituste vastu FATA piirkonnas, mis on Pakistani üks vaesemaid alasid, on üle miljoni inimese pagenud sealt Afganistani või Pakistani teistesse piirkondadesse;

F.  arvestades, et nii usuvabadust kui ka usulist sallivust ohustavad Pakistanis terroristide vägivald ja pühaduseteotust käsitlevate seaduste levinud väärkasutamine; arvestades, et naised ja tütarlapsed kannatavad kahekordselt – nii sunniviisilise uskupööramise kui ka laialt levinud seksuaalse vägivalla all;

G.  arvestades, et vastavalt GCPEA (ülemaailmne koalitsioon hariduse kaitsmiseks rünnakute eest) andmetele rünnati Pakistanis koole 2009.–2012. aastal üle 800 korra; arvestades, et relvarühmitused on värvanud ka lapsi koolidest ja koraanikoolidest, mõnesid neist enesetapupommirünnakute toimepanijateks; arvestades, et vastavalt aruandele tapeti aastatel 2009–2012 koolide ja koolitranspordi rünnakutes vähemalt 30 last, kümneid õpetajaid ja muid koolitöötajaid, sealhulgas ühe provintsi haridusminister;

H.  arvestades, et ÜRO Lapse Õiguste Komitee on soovitanud Pakistanil luua kiirreageerimissüsteem haridusasutuste ründamise puhuks, et need kiiresti taastada ja uuesti üles ehitada ning asendada õppevahendid, nii et õpilased saaksid koolis või ülikoolis käimist võimalikult kiiresti jätkata; arvestades, et viimaste põhiseaduse muudatustega on juurdepääs kohustuslikule tasuta haridusele muudetud põhiõiguseks;

I.  arvestades, et mõne tunni jooksul pärast Peshawari koolirünnaku toimumist tühistas peaminister Nawaz Sharif surmanuhtluse moratooriumi, mis oli kehtinud kuus aastat; arvestades, et praeguseks on hukatud mitu terrorismiga seotud süüdistuste alusel surma mõistetud vangi; arvestades, et Pakistani ametnike sõnul võidakse eelolevatel nädalatel hukata 500 süüdimõistetut; arvestades, et Pakistanis on ligikaudu 8000 surmamõistetut;

J.  arvestades, et vastuseks massimõrvale koolis võttis Pakistani parlament 6. jaanuaril 2015 vastu põhiseaduse muudatuse, mis annab sõjaväekohtutele kaheks järgmiseks aastaks õiguse mõista kohut arvatavate islamivõitlejate üle ja viia süüalused hukkamisele nädalate jooksul; arvestades, et kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti osalisriigina on Pakistan kohustatud toetama ja võtma meetmeid elementaarse õiglase kohtupidamise tagamiseks ning tal ei ole õigust kasutada sõjaväekohtuid kohtu mõistmiseks tsiviilisikute üle, kui tavakohtud toimivad;

K.  arvestades, et Pakistan ratifitseeris hiljuti seitse üheksast kõige olulisemast rahvusvahelisest lepingust inimõiguste vallas, sealhulgas kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ja ÜRO piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni, mis sisaldavad mitmeid sätteid sellistes küsimustes nagu kohtumõistmise korraldus, õigus õiglasele kohtumenetlusele, võrdsus seaduse ees ja mittediskrimineerimine;

L.  arvestades, et ÜRO eriraportöör esitas 4. aprillil 2013. aastal oma aruandes soovitusi kohtunike ja juristide sõltumatuse kohta, muu hulgas soovitas ta ka muuta õigussüsteemi, tagamaks, et põhiõigused oleksid kaitstud ja süsteem toimiks tõhusalt; arvestades, et inimõiguste organisatsioonid juhivad regulaarselt tähelepanu korruptsioonile õigussüsteemis;

M.  arvestades, et EL ja Pakistan on süvendanud ja laiendanud oma kahepoolseid suhteid, mille näiteks on 2012. aasta veebruaris käivitatud viieaastane tegevuskava ning 2014. aasta märtsis toimunud teine ELi ja Pakistani vaheline strateegiline dialoog; arvestades, et ELi-Pakistani viieaastase tegevuskava eesmärk on luua strateegilised suhted ja tugevdada partnerlust rahu ja arengu tagamiseks ühistele väärtustele ja põhimõtetele tuginedes;

N.  arvestades, et Pakistani stabiilsus on olulise tähtsusega rahu seisukohast Lõuna-Aasias ja laiemalt; arvestades, et Pakistanil on tähtis roll piirkonna stabiilsuse suurendamisel ning seepärast peaks ta inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete tugevdamisel eeskuju andma;

1.  mõistab karmilt hukka koolilaste julma massimõrva Pakistani Talibanist lahku löönud rühmituse Tehreek-e-Taliban (TTP) poolt, mis oli õõvastav ja argpükslik tegu; avaldab kaastunnet Peshawari koolirünnaku ohvrite perekondadele ning toetust Pakistani rahvale ja ametivõimudele;

2.  kinnitab, et pühendub kindlalt terrorismi ja usuäärmusluse ohtudega võitlemisele ning on valmis Pakistani valitsust selles jätkuvalt aitama;

3.  ootab, et Pakistani valitsus võtaks kiireid ja tõhusaid meetmeid, järgides seejuures rahvusvaheliselt tunnustatud õigusriigi norme, et tegeleda julgeolekuohtudega, mida kujutavad endast eranditult kõik Pakistanis ja selle lähikonnas tegutsevad relvarühmitused; toonitab, et võimud ei tohiks toetada ühtegi terrorismi ega äärmusluse vormi;

4.  kutsub Pakistani valitsust üles kindlustama koolide ohutuse ja tagama, et ühtegi last, sõltumata soost, koolis käimisel ei hirmutataks; leiab, et valitsus peaks ilmutama märksa rohkem otsusekindlust ja tegutsema jõulisemalt TTP võitlejate ning teiste koole ründavate isikute kinnipidamiseks ja kohtu alla andmiseks, vastasel juhul kannatab Pakistani rahvusvaheline usaldusväärsus;

5.  tuletab meelde, et on mis tahes tingimustes surmanuhtluse vastu; peab kahetsusväärseks Pakistani peaministri Nawaz Sharifi otsust tühistada nelja-aastane mitteametlik moratoorium surmanuhtlusele ning nõuab, et see moratoorium viivitamata taastataks;

6.  palub, et Pakistani valitsus jätaks terrorismivastased seadused terroriaktide puhuks ega kasutaks neid kohtumõistmiseks tavaliste kuritegude üle; peab väga kahetsusväärseks sõjaväekohtute kiirendatud menetluste kasutamist, kuna see ei vasta rahvusvahelistele õigusriigi miinimumtingimustele, ning rõhutab, et GSP+ eelistingimuste pikendamine on seotud ÜRO ja ILO konventsioonide teatud põhitingimuste täitmisega;

7.  peab kiiduväärseks Pakistani poliitiliste parteide valmisolekut koostada riiklik plaan terrorismi ohjeldamiseks; rõhutab, et võitluses terrorismi ja usuäärmusluse vastu on ülimalt tähtis tegeleda algpõhjustega, sealhulgas vähendada vaesust, tagada usuline sallivus ja usuvabadus, kindlustada õigusriigi põhimõtteid ning tagada tüdrukutele ja poistele õige ja turvaline juurdepääs haridusele; nõuab pikaajalist strateegiat, et hoida ära Pakistani noorte radikaliseerumist ja võtta käsile ulatuslik nn õppimiskriis, mis UNESCO hinnangul Pakistanis valitseb, eelkõige suurendades investeeringuid riiklikusse haridussüsteemi ja tagades, et usukoolidel oleks vajalikud materjalid tasakaalustatud ja kaasava hariduse pakkumiseks noortele;

8.  nõuab tungivalt, et Pakistani valitsus järgiks hiljuti ratifitseeritud inimõigustealaseid lepinguid, sealhulgas kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ja ÜRO piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni, mis kohustavad ametivõimusid tagama elementaarse õiglase kohtupidamise ja keelavad kasutada sõjaväekohtuid kohtu mõistmiseks tsiviilisikute üle, kui tavakohtud toimivad;

9.  nõuab, et rahvusvaheline üldsus kinnitaks taas oma otsustavust võidelda terroristlike võrgustike rahastamise ja toetamise vastu;

10.  kutsub komisjoni, asepresidenti / kõrget esindajat Federica Mogherinit, Euroopa välisteenistust ja nõukogu üles pühenduma kindlalt terrorismiohu vastu võitlemisele ning abistama Pakistani valitsust ja rahvast nende jätkuvates püüdlustes terrorismi kaotada;

11.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Inimõiguste Nõukogule ning Pakistani valitsusele ja parlamendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0064.
(2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0460.
(3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0422.
(4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0060.
(5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0208.


Kõrgõzstan ja homoseksuaalsuse propageerimist käsitlev seaduseelnõu
PDF 132kWORD 55k
Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2015. aasta resolutsioon Kõrgõzstani kohta seoses homoseksuaalsuse propageerimist käsitleva seaduseelnõuga (2015/2505(RSP))
P8_TA(2015)0008RC-B8-0054/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Kõrgõzstani ja Kesk-Aasia vabariikide kohta, eriti oma 15. detsembri 2011. aasta resolutsiooni ELi Kesk-Aasiat käsitleva strateegia rakendamise kohta(1),

–  võttes arvesse Kõrgõzstani põhiseadust, eriti selle artikleid 16, 31, 33 ja 34,

–  võttes arvesse inimõigustega seotud rahvusvahelisi kohustusi ja vahendeid, sealhulgas neid, mis on ette nähtud ÜRO inimõiguste konventsioonides ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis, millega tagatakse inimõigused ja põhivabadused ning keelatakse diskrimineerimine,

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, millega tagatakse sõna- ja kogunemisvabadus, õigus üksikisiku isikliku, era- ja pereelu puutumatusele ja õigus võrdsele kohtlemisele ning keelatakse nende õiguste ja vabaduste kasutajate diskrimineerimine,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 17. juuni 2011. aasta resolutsiooni A/HRC/17/19 ning ÜRO Inimõiguste Nõukogu 24. septembri 2014. aasta resolutsiooni A/HRC/27/32 inimõiguste, seksuaalse sättumuse ja sooidentiteedi kohta,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku pressiesindaja 24. oktoobri 2014. aasta avaldust Kõrgõzstani kohta,

–  võttes arvesse, et Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee on andnud Kõrgõzstani parlamendile demokraatia edendamise partneri staatuse,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 8. aprilli 2014. aasta resolutsiooni 1984 (2014) Kõrgõzstani Vabariigi Parlamendi taotluse kohta saada parlamentaarse assamblee demokraatia edendamise partneriks, eriti selle punkte 15.24, 15.25 ja 15.26,

–  võttes arvesse partnerlus- ja koostöölepingut, millega luuakse partnerlus ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Kirgiisi Vabariigi vahel, eriti selle artikleid 2 ja 92,

–  võttes arvesse 2004. aasta juunis vastu võetud ja 2008. aastal läbi vaadatud Euroopa Liidu suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta ning nõukogu poolt 24. juunil 2013. aastal vastu võetud suuniseid lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste (LGBTI-inimesed) kõikide inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks,

–  võttes arvesse 1979. aastal vastu võetud konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

–  võttes arvesse aastatuhande arengueesmärke ja 2015. aasta järgset tegevuskava,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et Kõrgõzstan on teinud viimastel aastatel piirkonna teiste riikidega võrreldes suuri edusamme, eelkõige on riik läinud üle parlamentaarsele demokraatiale, tõhustanud korruptsioonivastast võitlust ning pühendunud universaalsete inimõiguste alaste normide täitmisele;

B.  arvestades, et Euroopa Liit on selgelt huvitatud sellest, et Kõrgõzstan oleks rahumeelne, demokraatlik ja jõukas riik; arvestades, et EL on võtnud endale eelkõige oma Kesk-Aasia strateegia kaudu kohustuse käituda selle piirkonna riikide partnerina;

C.  arvestades, et Kesk-Aasia riikidel on palju ühiseid probleeme, nagu vaesus ja tõsine oht inimeste julgeolekule ning vajadus tugevdada demokraatiat, inimõiguste austamist, head valitsemist ja õigusriigi põhimõtete järgimist;

D.  arvestades, et kõik inimesed sünnivad vabade ja oma väärikuselt ja õigustelt võrdsetena; arvestades, et kõikidel riikidel on kohustus hoida ära vägivalda ja diskrimineerimist, muu hulgas seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi ja sooväljenduse alusel;

E.  arvestades, et lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste (LGBTI-inimesed) inimõigusi tuleb austada samaväärselt kõikide teistega;

F.  arvestades, et Kõrgõzstan dekriminaliseeris meeste homoseksuaalsuse 1998. aastal;

G.  arvestades, et 15. oktoobril 2014. aastal läbis Kõrgõzstani parlamendis esimese lugemise seaduseelnõu 6‑11804/14, mis hõlmab kriminaalseadustiku, haldusvastutuse seadustiku, rahumeelse kogunemise seaduse ja massimeedia seaduse muutmise ettepanekuid, mille eesmärk on keelata mittetraditsiooniliste seksuaalsuhete propageerimine avalikul või kaudsel viisil, kusjuures selle eest nähakse ette kuni ühe aasta pikkune vangistus;

H.  arvestades, et mõned meediakanalid ning teatavad poliitilised ja usujuhid püüavad Kõrgõzstanis LGBTI-inimesi üha enam hirmutada, nende õigusi piirata ja nendevastast vägivalda seadustada;

I.  arvestades, et paljud riigipead ja valitsusjuhid, ÜRO juhid, riikide valitsuste ja parlamentide esindajad ja Euroopa Liit, sealhulgas nõukogu, parlament, komisjon ja endine kõrge esindaja Ashton on sellised „propagandavastased” seadused karmilt hukka mõistnud;

J.  arvestades, et sool, seksuaalsel sättumusel ja sooidentiteedil põhinevad diskrimineerimise vormid on omavahel seotud, ning arvestades, et arvukad vabaühendused ja ÜRO on juhtinud tähelepanu asjaolule, et sooline ebavõrdsus on Kõrgõzstanis jätkuvalt märkimisväärne ning et Kõrgõzstani tütarlaste ja naiste vastu pannakse jätkuvalt toime selliseid kuritarvitusi nagu inimröövid ja sundabielud, kuigi neid keelustavat 1994. aasta seadust karmistati 2013. aasta jaanuaris;

1.  peab äärmiselt kahetsusväärseks nimetatud seaduseelnõu esitamist ja kõiki meetmeid, mis võivad põhjustada julma, ebainimlikku või inimväärikust alandavat kohtlemist, ning kutsub kõiki riike üles lõpetama viivitamatult homoseksuaalsuse käsitamise kuriteona;

2.  kordab taas, et seksuaalne sättumus ja sooidentiteet on seotud üksikisiku õigusega eraelu puutumatusele ja see on tagatud inimõigusi käsitlevate rahvusvaheliste õigusaktidega, mille kohaselt tuleb kaitsta võrdõiguslikkust ja mittediskrimineerimist ning samas tagada sõnavabadus;

3.  tuletab Kõrgõzstani parlamendile meelde tema rahvusvahelisi kohustusi ning Euroopa Liiduga sõlmitud partnerlus- ja koostöölepingut, mille kohaselt kuulub partnerluse esmatähtsate elementide sekka inimõiguste täielik austamine, ning nõuab praegu Kõrgõzstani parlamendis arutusel oleva mittetraditsiooniliste seksuaalsuhete kohta teabe levitamist käsitleva seaduseelnõu tagasivõtmist;

4.  märgib, et seaduseelnõu läbis esimese lugemise ja enne, kui see presidendile allkirjastamiseks saadetakse, tuleb seda veel kaks korda hääletada, ning toonitab, et mittetraditsioonilisi suhteid käsitlevate mis tahes õigusaktide vastuvõtmine ei tohiks olla vastuolus Kõrgõzstani kohustuste ja ülesannetega inimõiguste vallas;

5.  kutsub Kõrgõzstani ametiasutusi üles kinnitama avalikult, et kõikidel inimestel on Kõrgõzstanis õigus elada nii, et nad ei peaks kannatama oma seksuaalsel sättumusel ja sooidentiteedil põhinevat diskrimineerimist ja vägivalda, ning et kõik selle põhimõttega vastuolus olevad teod on ebaseaduslikud ja nende toimepanijad võetakse vastutusele;

6.  kutsub Kõrgõzstani parlamenti üles järgima soovitusi, mis on esitatud Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee resolutsioonis 1984 (2014), milles käsitletakse demokraatia edendamise partneriks saamise taotlust, eriti soovitusi 15.24, 15.25 ja 15.26;

7.  kutsub Kõrgõzstani parlamenti üles järgima oma põhiseadust, sh selle artiklit 16, milles on sätestatud, et Kõrgõzstani Vabariigis ei võeta vastu ühtegi seadust, millega keelatakse või piiratakse inim- ja kodanikuõiguste ja -vabaduste kasutamist, ning artikleid 31, 33 ja 34, millega tagatakse sõna-, teabe- ja kogunemisvabadus; kutsub Kõrgõzstani parlamenti üles seaduseelnõu 6-11804/14 tagasi lükkama;

8.  peab äärmiselt murettekitavateks kõnealuse seaduseelnõu üle peetavate arutelude ja selle võimaliku vastuvõtmisega kaasnevaid negatiivseid tagajärgi, st LGBTI-inimeste üha suuremat häbimärgistamist, diskrimineerimist ja nende vastu suunatud vägivalda; kutsub poliitikuid ja usujuhte üles hoiduma LGBTI-inimeste vastastest avaldustest, sh vihkamist õhutavatest avaldustest ja viha ässitamisest;

9.  peab murettekitavaks sellise õigusakti võimalikku mõju rahvusvahelistele rahastajatele, vabaühendustele ja humanitaarorganisatsioonidele, kes töötavad LGBTI-inimestega seotud küsimuste ja HIVi ennetamisega;

10.  kutsub ÜRO Inimõiguste Nõukogu üles võtma peatselt läbiviidava Kõrgõzstani inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise osana arvesse ka kõnealuses seaduseelnõus nähtuvat võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise põhimõtete mittejärgimist;

11.  palub Kõrgõzstani ametiasutustel võtta kõik vajalikud meetmed selle tagamiseks, et inimõiguste kaitsjad saaksid oma tööd inimõiguste edendamisel ja kaitsmisel takistusteta jätkata;

12.  nõuab tungivalt, et Kõrgõzstan jätkaks ELi ja Kõrgõzstani Vabariigi vahelise koostöönõukogu 14. kohtumise eel reformidega, mille eesmärk on saavutada läbipaistvus, kohtusüsteemi sõltumatus, etniliste rühmade vaheline leppimine ja inimõiguste austamine, kuna need on riigi pikaajalise jätkusuutliku arengu põhieeldused;

13.  peab kiiduväärseks ELi ja Kõrgõzstani Vabariigi vahelise inimõigustealase dialoogi neljanda ja viienda vooru vahel Kõrgõzstani ametiasutuste poolt inimõiguste valdkonnas tehtud edusamme; nõuab tungivalt, et Kõrgõzstani ametiasutused jätkaksid selles vallas edusammude tegemist;

14.  kutsub komisjoni, nõukogu ja Euroopa välisteenistust üles teavitama Kõrgõzstani ametiasutusi selgelt, et kõnealuse seaduseelnõu vastuvõtmine võib mõjutada riigi suhteid ELiga vastavalt partnerlus- ja koostöölepingu artikli 92 lõikele 2; kutsub nõukogu ja Euroopa välisteenistust samuti üles tõstatama selle küsimuse asjakohastel rahvusvahelistel foorumitel, nagu Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon ja Ühinenud Rahvaste Organisatsioon;

15.  kutsub Kõrgõzstani ametiasutusi üles tagama, et igasuguse väidetava piinamise ning ebainimliku ja inimväärikust alandava kohtlemise juhtumeid uuritakse viivitamatult ja tulemuslikult ning et selliste tegude toimepanijad võetakse vastutusele; nõuab ühtlasi kõikide meelsusvangide vabastamist, sh eriti Azimjon Askarovi puhul, kelle puhul ei ole läbi viidud täielikku, erapooletut ja õiglast uurimist, muu hulgas seoses tema väidetava piinamise ja väärkohtlemisega;

16.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Euroopa Nõukogu Parlamentaarsele Assambleele, Kõrgõzstani parlamendile ja presidendile.

(1) ELT C 168 E, 14.6.2013, lk 91.


Ombudsmani 2013. aasta aruanne
PDF 157kWORD 74k
Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2015. aasta resolutsioon Euroopa Ombudsmani 2013. aasta tegevust käsitleva aastaaruande kohta (2014/2159(INI))
P8_TA(2015)0009A8-0058/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Ombudsmani 2013. aasta tegevust käsitlevat aastaaruannet,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 228,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 43,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsust 94/262/ESTÜ, EÜ, Euratom ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta(1),

–  võttes arvesse Euroopa hea halduse tava eeskirja, mille Euroopa Parlament võttis vastu 2001. aasta septembris,

–   võttes arvesse Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) avaldatud lobitöö läbipaistvuse ja usaldusväärsuse põhimõtteid,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Euroopa Ombudsmani tegevuse kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 220 lõike 2 teist ja kolmandat lauset,

–  võttes arvesse petitsioonikomisjoni raportit (A8-0058/2014),

A.  arvestades, et Euroopa Ombudsmani 2013. aasta tegevust käsitlev aastaaruanne esitati 15. septembril 2014. aastal ametlikult Euroopa Parlamendi presidendile ja ombudsman Emily O’Reilly tutvustas 24. septembril 2014. aastal Brüsselis aruannet petitsioonikomisjonile;

B.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 24 on sätestatud põhimõte, et igal liidu kodanikul on õigus pöörduda ombudsmani poole, kelle ametikoht luuakse vastavalt artiklile 228;

C.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 228 antakse ombudsmanile volitused võtta vastu kaebusi haldusliku omavoli juhtude kohta liidu institutsioonide, organite või asutuste tegevuses, välja arvatud Euroopa Liidu Kohus, kui see tegutseb õigusemõistjana;

D.  arvestades, et põhiõiguste harta artiklis 41 on sätestatud, et „igaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul”;

E.  arvestades, et põhiõiguste harta artiklis 43 on sätestatud, et „igal liidu kodanikul ja igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on liikmesriigis, on õigus pöörduda Euroopa ombudsmani poole seoses liidu institutsioonide, organite või asutuste tegevuses ilmnenud haldusomavoliga, välja arvatud Euroopa Liidu Kohtu tegevus õigusemõistjana”;

F.  arvestades, et selle määratluse kohaselt ei piirdu haldusomavoli nende juhtumitega, mille puhul norm või põhimõte, mida on rikutud, on õiguslikult siduv; arvestades, et hea halduse põhimõtted ulatuvad õigusnormidest kaugemale; arvestades, et esimese Euroopa ombudsmani kohaselt tähendab haldusomavoli seda, et avalik asutus ei tegutse kooskõlas selle asutuse jaoks siduva eeskirja või põhimõttega; arvestades, et seega peavad liidu institutsioonid, organid ja asutused lisaks õiguslike kohustuste täitmisele olema ka teenistusvalmid ning tagama, et kodanikke koheldaks nõuetekohaselt ja nad saaksid täiel määral oma õigusi kasutada;

G.  arvestades, et hea halduse määratlust tuleks laiendada, et see hõlmaks paremat haldust, mida nähakse pideva parandamise protsessina;

H.  arvestades, et Euroopa Ombudsmani põhieesmärk on tagada, et kodanike õigusi austatakse täielikult ning et seoses õigusega heale haldusele järgitakse kõige kõrgemaid standardeid, mida oodatakse ELi institutsioonidelt, organitelt või asutustelt; arvestades, et Euroopa Ombudsmanil on esmatähtis roll aidata ELi institutsioonidel muutuda avatumaks, tõhusamaks ja kodanikusõbralikumaks eesmärgiga suurendada kodanike usaldust liidu vastu;

I.  arvestades, et Euroopa Parlament valis Emily O’Reilly Euroopa ombudsmani ametikohale 3. juulil 2013 toimunud täiskogu istungil ja O’Reilly andis ametivande 30. septembril 2013;

J.  arvestades, et 2013. aastal pöördus Euroopa Ombudsmani poole abi saamiseks 23 245 kodanikku; arvestades, et neist 19 418 kodanikku said nõu ombudsmani veebisaidilt interaktiivse juhendi abil ja 1407 taotlust olid teabenõuded; arvestades, et 2420 taotlust registreeriti kaebustena (2012. aastal 2442); arvestades, et ombudsman võttis 2013. aastal saadud kaebustega seoses 2354 meedet;

K.  arvestades, et on oluline, et ombudsman annaks kaebuste esitamise viiside kohta üksikasjalikumat teavet, et oleks võimalik võrrelda aastate jooksul elektroonilisel teel ombudsmani interaktiivse veebisaidi kaudu ning väljaspool veebikeskkonda esitatud kaebusi;

L.  arvestades, et 2013. aastal avas ombudsman 350 uurimist (2012. aastal 465), neist 341 kaebuste põhjal ja üheksa omal algatusel;

M.  arvestades, et 2013. aastal lõpetas ombudsman 461 uurimist (2012. aastal 390), millest 441 olid algatatud kaebuste põhjal ja 20 olid omaalgatuslikud uurimised; arvestades, et lõpetatud uurimistest 340 (77,1%) puhul olid aluseks üksikisikute kaebused ja 101 (22,9%) puhul ettevõtjate, ühenduste ja muude juriidiliste isikute kaebused;

N.  arvestades, et 2013. aastal lõpetatud uurimised puudutasid teabenõudeid ja juurdepääsu dokumentidele (25,6%), Euroopa Komisjoni kui aluslepingute täitmise järelevalvajat (19,1%), institutsioonilisi ja poliitilisi küsimusi (17,6%), administratsiooni ja personalieeskirju (16,5%), konkursse ja valikumenetlusi (14,8%) hankelepingute sõlmimist ja toetuste määramist (9,5%) ning lepingute täitmist (7,4%);

O.  arvestades, et ombudsmani 2013. aastal algatatud uurimiste puhul saab välja tuua järgmised kesksed teemad: läbipaistvus ELi institutsioonides, eetikaküsimused, kodanike osalemine ELi otsustusprotsessis, ELi rahastatud projektid ja programmid, põhiõigused ning teeninduskultuur;

P.  arvestades, et läbipaistvuse valdkonnas kõige sagedamini tõstatatud küsimused puudutavad institutsioonide keeldumist seoses juurdepääsu võimaldamisega dokumentidele või teabele, kinniseid koosolekuid ning vähest avatust ELi eksperdirühmade liikmete ametisse nimetamisel; arvestades, et üldsuse juurdepääs dokumentidele on üks Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tagatud õigustest;

Q.  arvestades, et 2013. aastal laekus ombudsmanile arvukalt kaebusi seoses huvide konflikti või nn pöördukse efektiga, kus kõrgel ametikohal olevad isikud siirduvad tööle omavahel tihedalt seotud ametikohtadele avalikus või erasektoris; arvestades, et eetiliselt eeskujulik käitumine peaks olema ELi halduse jaoks ülioluline; arvestades, et seepärast avaldas ombudsman avaliku teenistuse tegevuspõhimõtted ja eetikanormid;

R.  arvestades, et Euroopa Ombudsman teeb tihedat koostööd mitmesuguste võrgustikega, mille hulgas on väljapaistvaim Euroopa ombudsmanide võrgustik, mis hõlmab 94 asutust 35 Euroopa riigis; arvestades, et kaebus, mille lahendamine ei kuulu Euroopa Ombudsmani pädevusse, edastatakse ombudsmanide võrgustiku sellele liikmele, kes on kõige sobilikum antud juhtumit käsitlema; arvestades, et 52,5% saadud kaebustest edastati ombudsmanide võrgustiku teistele liikmetele;

S.  arvestades, et Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjon on Euroopa ombudsmanide võrgustiku täieõiguslik liige; arvestades, et 2013. aastal edastas Euroopa Ombudsman sellele komisjonile 51 juhtumit; arvestades, et 178 juhtumit edastati Euroopa Komisjonile ning 503 juhtumit teistele institutsioonidele ja organitele;

T.  arvestades, et Euroopa Ombudsman teeb koostööd ka teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega, sealhulgas ÜROga; arvestades, et Euroopa Ombudsman, Euroopa Parlament, Euroopa Komisjon, Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet ja Euroopa Puuetega Inimeste Foorum moodustavad kokku ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni kohase ELi raamistiku; arvestades, et selle raamistiku ülesanne on kaitsta, edendada ja jälgida ülalmainitud konventsiooni rakendamist ELi institutsioonide tasandil;

U.  arvestades, et 2013. aasta aruanne ei sisalda täpseid andmeid selle kohta, kui suur kaebuste osakaal kuulus või ei kuulunud Euroopa Ombudsmani pädevusse; arvestades, et on äärmiselt oluline lisada tulevikus kõikidesse aastaaruannetesse konkreetsed arvandmed, et saaks teha aastate lõikes võrdlusi ja hõlpsasti eristada kaebuste vastuvõetavuse või mittevastuvõetavusega seoses ilmnevaid suundumusi; arvestades, et aruande kohaselt ei kuulu sajast tüüpilisest esitatud kaebusest 68 Euroopa Ombudsmani pädevusse ning need edastatakse kas riikide või piirkondade ombudsmanidele, Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjonile või muudele kaebustega tegelevatele institutsioonidele, nagu Euroopa Komisjon, või SOLVITi võrgustikule, nõuandeteenistusele Teie Euroopa Nõuanne või Euroopa tarbijakeskustele; arvestades, et vaja on järelmeetmeid ja teavet seoses muudele institutsioonidele või organitele edastatud kaebustega, tagamaks, et kodanike küsimusi käsitletakse erapooletult, õiglaselt ja mõistliku aja jooksul;

V.  arvestades, et sajast tüüpilisest kaebusest kuulub vaid 32 Euroopa Ombudsmani pädevusse; arvestades, et neist 17 kohta ei algatata uurimist (üheksa loetakse vastuvõetamatuks ja kaheksa on küll vastuvõetavad, kuid neis ei sisaldu piisavalt põhjusi uurimise avamiseks); arvestades, et sajast tüüpilisest kaebusest 15 kohta on põhjust avada uurimine; arvestades, et neist neli lahendatakse uurimise käigus, nelja puhul haldusomavoli ei tuvastata, ühe puhul tuvastatakse haldusomavoli ning kuue puhul leitakse, et need ei anna põhjust uurimise jätkamiseks;

W.  arvestades, et 80% uurimistest (40 juhtumit), kus tuvastati haldusomavoli esinemine, lõpetati kriitiliste märkuste esitamisega asjaomasele institutsioonile, ning 18% uurimistest (üheksa juhtumit) lõpetati soovitusettepanekuga, mille asjaomane institutsioon kas täielikult või osaliselt heaks kiitis; arvestades, et ühe juhtumi (2%) puhul koostas Euroopa Ombudsman dokumendi pealkirjaga „Eriaruanne, milles käsitletakse Euroopa Ombudsmani omaalgatuslikku uurimist OI/5/2012/BEH-MHZ agentuuri Frontex suhtes”; arvestades, et Euroopa Ombudsman esitab keskmiselt ühe eriaruande aastas;

X.  arvestades, et parlamendile esitatud eriaruanne oli koostatud põhjaliku omaalgatusliku uurimise tulemusena, milles käsitleti Frontexi kohustusi seoses Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga, ning oli peamiselt ajendatud agentuuri ebarahuldavast vastusest ombudsmani erisoovitustele, mis puudutasid varjupaigataotlejate apellatsioonimehhanismi puudumise heastamist;

Y.  arvestades, et eriaurande näol on tegemist Euroopa Ombudsmani viimase abinõuga ELi institutsioonides, organites või asutustes esinenud haldusomavoli juhtumite käsitlemiseks; arvestades, et ombudsman peaks täiendavalt uurima oma poliitilisi volitusi ning arendama tema kasutada olevaid vahendeid;

Z.  arvestades, et 2012. aastal järgiti ombudsmani ettepanekuid 80% ulatuses; arvestades, et Euroopa Komisjon, kelle kohta on kõige rohkem Euroopa Ombudsmani uurimisi, järgis ettepanekuid 84% ulatuses; arvestades, et Euroopa Ombudsman avaldab igal aastal põhjaliku aruande selle kohta, kuidas ELi institutsioonid on ELi halduse parandamist puudutavatele ombudsmani ettepanekutele reageerinud; arvestades, et ombudsmani ettepanekute mittejärgimine 20% ulatuses on tõsine asjaolu, mis võib veelgi vähendada kodanike usaldust Euroopa Liidu institutsioonide tõhususe vastu;

AA.  arvestades, et Euroopa Komisjon on institutsioon, kelle kohta ombudsmanile laekub kõige rohkem kaebusi; arvestades, et üks 2013. aastal lõpule viidud uurimine käsitles Ühendkuningriigile seoses Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga ettenähtud erandklauslit puudutavaid dokumente;

AB.  arvestades, et Euroopa Ombudsmani 2013. aastal lõpetatud uurimiste keskmine kestus oli 13 kuud; arvestades, et 22% juhtumite puhul lõpetati uurimine kolme kuu jooksul, 37% puhul 3–12 kuu jooksul, 14% puhul 12–18 kuu jooksul ja 27% puhul rohkem kui 18 kuu jooksul;

AC.  arvestades, et Euroopa Ombudsmani 2013. aasta eelarve oli 9 731 371 eurot ja ametikohtade loetelus on 67 ametikohta; arvestades, et eelarve- ja inimressursside hoidmine piisaval tasemel on hädavajalik, et tagada Euroopa Ombudsmani teenuste tõhusus ja kiire reageerimine kodanike kaebustele;

AD.  arvestades, et Emily O’Reilly on esimene naine, kes valiti Euroopa ombudsmani ametikohale;

1.  kiidab Euroopa Ombudsmani 2013. aasta tegevust käsitleva aastaaruande heaks; avaldab tunnustust Emily O’Reillyle, kelle jaoks see oli esimene aastaaruanne ombudsmani ametikohal, ning väljendab heameelt ombudsmani töömeetodi üle hoida positiivseid töösuhteid ja teha koostööd parlamendiga, eriti petitsioonikomisjoniga; märgib, et 2013. aasta oli üleminekuaasta ja et aastaaruanne kajastab suures osas eelmise ombudsmani professor Nikiforos Diamandourose tööd, ning tunnustab tema töö tulemusi;

2.  kohustub taastama Euroopa Parlamendi tava, mille kohaselt uus ombudsman kutsutakse kohe pärast sellele ametikohale valimist täiskogu istungile;

3.  toetab täielikult uue ombudsmani väljendatud lõppeesmärki aidata tugevdada Euroopa tasandi struktuuride ja institutsioonide vastutust ja läbipaistvust, et edendada head haldust iga ELi kodaniku ja elaniku jaoks, ning tõsta liidus demokraatia kvaliteeti; rõhutab Euroopa Ombudsmani tähtsat rolli kodanike murede käsitlemises ning kodanike ja ELi institutsioonide lähendamises;

4.  rõhutab sotsiaalmeedia kui suhtluskanali tähtsust ja soovitab Euroopa Ombudsmanil seda rohkem kasutada, et suurendada avalikkuse teadlikkust ombudsmani tegevusest ja edendada ELi kodanike õigusi; on siiski seisukohal, et Euroopa Ombudsmani teenuste täiendav digitaliseerimine ei tohiks kaasa tuua nende kodanike tõrjumist, kellel ei ole juurdepääsu internetile või kes ei saa internetti kasutada; kutsub ombudsmani üles kõigile ELi kodanikele võrdse juurdepääsu tagamiseks pöörama selliste kodanike vajadustele erilist tähelepanu, et võimaldada neil Euroopa Ombudsmani teenuseid täielikult kasutada;

5.  märgib, et Euroopa Ombudsmani 2013. aasta aruandes on uuendusi ning see on lisaks traditsioonilisele trükiversioonile nüüd kättesaadav ka allalaaditava interaktiivse e-raamatuna; märgib lisaks, et aruanne on jagatud kaheks osaks, millest üks on kergesti loetav teatmetekst, kus esitatakse olulisimad faktid ja arvandmed ombudsmani 2013. aasta töö kohta, teine sisaldab aga põhjalikku aruannet ombudsmani 2013. aastal teostatud olulisemate uurimiste kohta(2);

6.  tunnustab sellist ombudsmani uut lähenemisviisi, mis kiideti heaks, et arvestada tema soovi muuta Euroopa Ombudsmani institutsioon võimalikult juurdepääsetavaks ja kasutajasõbralikuks; soovitab huvitatud pooltel lugeda teostatud uurimiste põhjalikku ülevaadet käsitlevat aruande osa pealkirjaga „Good administration in practice: the European Ombudsman’s decisions in 2013” ning võtta ombudsmani seisukohti ja soovitusi arvesse;

7.  märgib, et 2013. aastal esitati kõige rohkem kaebusi Hispaaniast (416), järgnesid Saksamaa (269), Poola (248) ja Belgia (153); märgib, et kõige rohkem uurimisi avati Belgiast esitatud kaebuste kohta (53), järgnesid Saksamaa (40), Itaalia (39) ja Hispaania (34);

8.  märgib, et ombudsmani lõpetatud uurimiste hulgas oli taas kõige rohkem (64,3%) läbipaistvuse probleemidega seotud uurimisi ning nende arv oli 2012. aastaga (52,7%) võrreldes suurenenud; märgib, et kaebuste muudeks tähtsamateks teemadeks olid eetikaküsimused, kodanike osalemine ELi otsustusprotsessis, ELi rahastatud projektid, põhiõigused ja teeninduskultuur;

9.  on seisukohal, et läbipaistvus, avatus, juurdepääs teabele, kodanikuõiguste austamine ja kõrged eetikanormid on äärmiselt olulised kodanike ja elanike usalduse loomiseks ja säilitamiseks seoses Euroopa avaliku teenistusega; rõhutab, et kodanike ja elanike ning institutsioonide vaheline usaldus on praeguses raskes majandusolukorras ülimalt tähtis; nõustub ombudsmani väitega, et läbipaistvus on arenenud demokraatia alus, sest see annab võimaluse jälgida avaliku sektori asutuste tegevust, hinnata nende töö tulemuslikkust ja nõuda neilt aruandmist; nõustub ka väitega, et avatus ja üldsuse juurdepääs dokumentidele on institutsioonilise kontrolli- ja tasakaalusüsteemi oluline osa; tunnustab kodanike õigust eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele;

10.  märgib, et soovitused ja kriitilised märkused ei ole õiguslikult siduvad, kuid rõhutab, et siiski saavad ELi institutsioonid kasutada neid selleks, et probleemid lahendada, tulevikuks õppust võtta ja edaspidi sarnast haldusomavoli vältida; nõuab tungivalt, et kõik liidu institutsioonid, organid ja asutused teeksid ombudsmaniga täiel määral koostööd ja tagaksid tema soovituste täieliku täitmise ning ühtlasi kasutaksid kriitilisi märkusi täielikult ära; tuletab meelde, et põhiõiguste hartas (artikkel 41) nimetatakse õigust heale haldusele Euroopa Liidu kodanike ühe põhiõigusena;

11.  märgib, et valdav osa (64,3%) Euroopa Ombudsmani eelmisel aastal korraldatud uurimistest puudutas Euroopa Komisjoni; tunnistab, et Euroopa Komisjon on institutsioon, kelle otsused kõige tõenäolisemalt avaldavad otsest mõju kodanikele, kodanikuühiskonna organisatsioonidele ja ettevõtjatele; mõistab, et seega rakendatakse komisjoni suhtes kõige suuremal määral avalikku kontrolli; märgib siiski murega, et komisjoniga seotud kaebuste osakaal oli suurem kui 2012. aastal, mil see oli 52,7%; soovitab ombudsmanil selle kasvu põhjusi uurida, et aidata parandada komisjoni haldamist ja suurendada seega kõigi ELi institutsioonide usaldatavust; kutsub komisjoni uut koosseisu üles kiiresti meetmeid võtma, et parandada oma toimimist eesmärgiga vähendada komisjoni vastu esitatavate kaebuste arvu; on seisukohal, et komisjoni osalus sellistes läbipaistmatutes üksustes nagu troika ei aita liidus läbipaistvust ja aruandekohustust suurendada ega ole ka kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega;

12.  märgib murega, et ELi asutusi puudutavate kaebuste osakaal on peaaegu kahekordistunud – 12,5%-lt 2012. aastal 24%-ni 2013. aastal; soovitab ombudsmanil välja tuua, kas kasvu põhjuseks oli üldsuse suurenenud teadlikkus kaebuste menetlemise korrast või tulenes see muudest teguritest, näiteks võimalusest, et ELi asutused on ombudsmani varasemate aastate soovitused täitmata jätnud; soovitab ombudsmanil asutustes toimuvat jälgida ja selle kohta aegsasti aru anda; toetab ombudsmani plaane pöörduda eri asutuste poole, et rõhutada hea halduse, hea kaebuste käsitlemise ja hea teeninduskultuuri tähtsust;

13.  märgib rahuloluga, et Euroopa Personalivaliku Ameti (EPSO) kohta esitatud kaebuste osakaal vähenes 2013. aastal rohkem kui poole võrra – 16,8%-lt 2012. aastal 7,1%-ni 2013. aastal; väljendab rahulolu ka selle üle, et Euroopa Parlamendi vastu esitatud kaebuste osakaal vähenes 2012. aasta 5,2%-lt 4,3%-ni 2013. aastal; tunnustab ombudsmani ja EPSO tegevust, mille tulemusena on EPSO vastu esitatud kaebuste hulk vähenenud;

14.  märgib, et 2013. aastal avaldas Euroopa Ombudsman Euroopa hea halduse tava eeskirja uue versiooni; kutsub kõiki institutsioone üles seda eeskirja täies ulatuses järgima ja rakendama; kutsub komisjoni uut koosseisu üles vastu võtma ELi administratsiooni halduskorra siduvaid norme ja põhimõtteid ning eelkõige esitama sellekohase määruse eelnõu; tuletab meelde, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41 sätestatakse, et „igaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul”;

15.  ergutab kõiki ELi institutsioone, organeid ja asutusi parandama oma toimimist, järgides tõhusamalt hea halduse tava ja hea teeninduskultuuri põhimõtteid kodanike teenindamisel; kutsub neid üles ombudsmani abistama, reageerides kiiresti ombudsmani korraldatud uurimistele, ja tegema temaga tihedamat koostööd, et lühendada kaebuste uurimisprotsesside tähtaegu; toetab ombudsmani jõupingutusi veelgi kiirendada uurimisprotsessi ja vähendada kaebuste menetlemisel vastamiseks kuluvat aega, et teenida oma õigusi kasutavaid kodanikke õigeaegselt ja nõuetekohaselt;

16.  märgib, et 2012. aastal oli ombudsmani soovituste üldine täitmise osakaal 80%, mis jäi veidi alla 2011. aasta vastavale näitajale (82%); toetab ombudsmani tema püüetes soovituste täitmise määra suurendada; kutsub eelkõige Euroopa Komisjoni üles tegema kõik võimaliku, et ombudsmani soovitusi suuremas ulatuses järgida; väljendab muret asjaolu pärast, et 20% soovitusi ei täideta, ning nõuab tungivalt, et liidu institutsioonid, organid ja asutused vastaksid ja reageeriksid ombudsmani kriitilistele märkustele mõistliku aja jooksul ning teeksid kõik vajaliku, et senisest sagedamini viivitamata ombudsmani soovitusi täita ja tema kriitilisi märkusi arvesse võtta; jääb ootama konkreetset teavet, mis esitatakse Euroopa Ombudsmani peatses aastaaruandes soovituste täitmise kohta 2013. aastal;

17.  märgib, et 2013. aastal lõpetatud uurimiste tulemusena tuvastas ombudsman haldusomavoli esinemise 10,8% juhtudest ja neist 80% puhul esitas ta asjaomasele institutsioonile kriitilised märkused; märgib, et 18% haldusomavoli juhtumite puhul kiitis asjaomane institutsioon ombudsmani soovitusettepanekud täielikult või osaliselt heaks;

18.  märgib, et ombudsman esitas Euroopa Parlamendile ühe eriaruande, milles käsitletakse asjaolu, et agentuuril Frontex puudub mehhanism oma tegevusest tulenevate väidetavate põhiõiguste rikkumistega seotud kaebustega tegelemiseks; on veendunud, et petitsioonikomisjon koostab koostöös kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoniga selle eriaruande põhjal raporti;

19.  soovitab ombudsmanil tihendada sidemeid ja koostööd mitmesuguste võrgustikega, eelkõige Euroopa ombudsmanide võrgustiku ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni kohase raamistikuga; tuletab meelde Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjoni 2012. aasta aruandes esitatud nõudmist, et Euroopa Parlament asutaks liikmesriikide parlamentide petitsioonikomisjone ühendava võrgustiku, mis võiks olla täienduseks Euroopa ombudsmanide võrgustikule;

20.  tuletab meelde, et Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjon on kummagi ülalnimetatud võrgustiku täieõiguslik liige; märgib, et 2013. aastal edastas ombudsman petitsioonikomisjonile 51 kaebust; on seisukohal, et arvestades petitsioonikomisjoni paralleelset ja mõnikord täiendavat tööd ELi õiguse nõuetekohase rakendamise tagamiseks kõigil haldustasanditel, tuleks sellele komisjonile eraldada sarnaselt Euroopa Ombudsmani bürooga rohkem vahendeid;

21.  võtab teadmiseks ombudsmani uue strateegia, mis hõlmab ajavahemikku kuni 2019. aastani („Towards 2019”) ja sisaldab kolme suurt sammast, mille sõnalised tähised on mõju, asjakohasus ja nähtavus; mõistab, et ombudsman kavatseb mõju suurendamiseks teostada süsteemsete probleemide strateegilist uurimist, et ombudsman soovib tõsta oma tähtsust aktiivse osalemisega ELi olulistes aruteludes ning soovib suurendada oma nähtavust, tihendades kontakte sidusrühmadega ja taotledes tähelepanu tähtsate juhtumite käsitlemisel;

22.   nõuab tungivalt, et ombudsman teeks edasisi jõupingutusi suhtluskanalite parandamiseks ja Euroopa kodanike aasta 2013 jooksul tehtud töö jätkamiseks ning tõhustaks ELi kodanike teavitamist, et nad oleksid Euroopa Ombudsmani teenuste ja vastutusvaldkonnaga nõuetekohaselt kursis;

23.  toonitab, kui tähtis on Euroopa kodanikualgatus kui uus vahend kodanike otseseks osalemiseks ELi õigusaktide ettevalmistamise otsustusprotsessis;

24.  hindab positiivselt mitmeid tähtsaid uurimisi, mille ombudsman on algatanud, nagu uurimised Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP) üle peetavate läbirääkimiste läbipaistmatuse, ELi institutsioonides rikkumistest teatamise, Euroopa Komisjoni eksperdirühmade läbipaistmatuse, nn pöördukse efekti ja huvide konflikti juhtumite, ühtekuuluvuspoliitika põhiõigustega seonduvate aspektide ning Euroopa kodanikualgatuse kohta; jääb ootama nende uurimiste tulemusi;

25.  kiidab heaks Euroopa Liidu Nõukogu otsuse avaldada ELi läbirääkimisjuhised ELi ja USA vahelisteks käimasolevateks läbirääkimisteks TTIP üle; kiidab heaks ka Euroopa Komisjoni otsuse avaldada rohkem ELi läbiräägitavaid tekste ning võimaldada ulatuslikumat juurdepääsu teistele TTIP üle peetavate läbirääkimistega seotud dokumentidele; leiab, et TTIP üle peetavate läbirääkimiste läbipaistvuse tähelepanelik jälgimine on tugevdanud Euroopa Ombudsmani rolli ELi läbipaistvuse kaitsjana; toetab ombudsmani nõudmist, et Euroopa Liidu institutsioonid rakendaksid läbipaistvat poliitikakäsitust ja korraldaksid TTIPd käsitleva teavituskampaania; kohustub võtma järelmeetmeid seoses TTIP läbipaistvuse teemaliste konsultatsioonide tulemustega ja vaatama muu hulgas läbi selleteemalised petitsioonid, pidades eelkõige silmas TTIP ja muude kaubandusläbirääkimiste võimalikku mõju Euroopa kodanike elule;

26.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ja petitsioonikomisjoni raport nõukogule, komisjonile, Euroopa Ombudsmanile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning liikmesriikide ombudsmanidele või samalaadsetele pädevatele organitele.

(1) EÜT L 113, 4.5.1994, lk 15.
(2) http://www.ombudsman.europa.eu/et/activities/annualreports.faces


Olukord Liibüas
PDF 151kWORD 69k
Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2015. aasta resolutsioon olukorra kohta Liibüas (2014/3018(RSP))
P8_TA(2015)0010RC-B8-0011/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Liibüa kohta, eriti 15. septembri 2011. aasta(1), 22. novembri 2012. aasta(2) ja 18. septembri 2014. aasta(3) resolutsioone,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ja liidu välisasjade julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini hiljutisi avaldusi Liibüa kohta, sealhulgas 16. ja 30. detsembri 2014. aasta ning 10. jaanuari 2015. aasta avaldusi,

–  võttes arvesse välisasjade nõukogu 15. augusti ja 30. augusti 2014. aasta, 20. oktoobri 2014. aasta, 17. ja 18. novembri 2014. aasta ning 15. detsembri 2014. aasta järeldusi,

–  võttes arvesse Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Hispaania, Ühendkuningriigi ja Ameerika Ühendriikide valitsuste 11. jaanuari 2015. aasta ühisavaldust Liibüa kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1970, 1973 (2011) ja 27. augusti 2014. aasta resolutsiooni 2174,

–  võttes arvesse ÜRO Liibüa toetusmissiooni (UNSMIL) 4. septembri 2014. aasta aruannet „Ülevaade Liibüas jätkuvates vägivallaaktides aset leidvast rahvusvahelise inimõigusi käsitleva õiguse ja humanitaarõiguse rikkumisest” („Overview of violations of international human rights and humanitarian law during the ongoing violence in Libya”), mida on ajakohastatud 27. detsembril 2014. aastal,

–  võttes arvesse 1949. aasta Genfi konventsioone ja nende 1977. aasta lisaprotokolle ning relvakonflikti osaliste kohustust järgida rahvusvahelist humanitaarõigust ja tagada selle järgimine olukorrast olenemata,

–  võttes arvesse nõukogu 22. mai 2013. aasta otsust 2013/233/ÜVJP, millega loodi Euroopa Liidu integreeritud piirihalduse abimissioon Liibüas (EUBAM Libya),

–  võttes arvesse 2014. aasta septembri Euroopa naabruspoliitika paketti Liibüa kohta,

–  võttes arvesse 19. detsembril 2014 Mauritaanias toimunud Saheli riikide tippkohtumist, millel osalesid Mauritaania, Mali, Nigeri, Tšaadi ja Burkina Faso juhid,

–  võttes arvesse 22. septembril 2014 avaldatud 13 riigi(4) ühiskommünikeed, milles lubatakse järgida Liibüa asjadesse mittesekkumise poliitikat,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et 2011. aasta veebruaris tulid liibüalased tänavatele, nõudes poliitilisi õigusi, ning neid tabasid valimatud riiklikud repressioonid, mis vallandasid üheksa kuud kestnud tsiviilkonflikti ja Gaddafi režiimi kukutamise;

B.  arvestades, et Liibüa korraldas 2014. aasta juunis kolmandad demokraatlikud ja vabad üldvalimised, et valida 2012. aasta juulis valitud rahvuskongressi asemele ametisse esindajatekoda;

C.  arvestades, et 2014. aastal toimunud üleriigilistest parlamendivalimistest hoolimata on kolonel Muammar Gaddafi kukutamise järel Liibüa rahva püüdlusi takistanud poliitilise lõhestatus ja vägivald, mis on muutumas üldiseks kodusõjaks; arvestades, et Tripolis ja Ţubruqis on juba mitmeid kuid tegutsenud rivaalitsevad valitsused ja parlamendid;

D.  arvestades, et Liibüas püsivad sisemised poliitilised erimeelsused, mis on arenenud vägivaldseks võimuvõitluseks kahe rivaalitseva valitsuse ja mitmete konkureerivate natsionalistlike, islamistlike, hõimkondlike ja piirkondlike jõudude vahel ning on põhjustanud uusi kannatusi tsiviilelanikkonnale, toonud kaasa hukkunuid, massilise ümberasumise ning laieneva humanitaarkriisi;

E.  arvestades, et teadete kohaselt on mõlemad pooled pannud toime mitmesuguseid rahvusvaheliste inimõiguste ja humanitaarõiguse normide rikkumisi ja kuritarvitusi; arvestades, et UNSMILi hinnangul on viimati puhkenud lahingud tekitanud vähemalt 400 000 riigisisest põgenikku ja 150 000 inimest, sh paljud võõrtöötajad, on riigist lahkunud; arvestades, et Liibüast on evakueeritud välisriikide abitöötajaid ja diplomaate, sealhulgas ELi ja UNSMILi personali; arvestades, et Liibüa pagulaste massiline sissevool naaberriiki Tuneesiasse seab löögi alla selle riigi suutlikkuse ja sisemise stabiilsuse; arvestades, et Tuneesias arvatakse viibivat juba üle miljoni liibüalase;

F.  arvestades, et 23. detsembril 2014 märkis ÜRO inimõiguste volinik Zeid Ra'ad al-Hussein, et valimatud mürsurünnakud tsiviilelanike vastu Liibüas võivad kaasa tuua vastutuselevõtmise sõjakuritegude eest;

G.  arvestades, et ÜRO erisaadik Bernardino León on aktiivselt püüdnud vahendada läbirääkimisi vaenupoolte vahel ja algatada rahvuslikku dialoogi, et käivitada leppimisprotsess ja moodustada rahvusliku ühtsuse valitsus; arvestades, et läbirääkimiste esimene voor toimus 29. septembril 2014 Ghadāmises ja jätkus 11. oktoobril 2014 Tripolis, kuid järgmine voor, mis oli algselt kavandatud 5. jaanuarile 2015, lükati poolte erimeelsuste tõttu edasi; arvestades, et UNSMIL on teatanud, et Liibüa pooled on nüüdseks nõustunud pidama uue läbirääkimistevooru Genfis, eeldatavasti 14. jaanuaril 2015; arvestades, et pooled ei ole seni enamasti soovinud või suutnud kokkuleppele jõuda;

H.  arvestades, et Saheli piirkonda nimetatud ÜRO saadik Hiroute Guebre Sellassie hoiatas ÜRO Julgeolekunõukogu, et Liibüa kriis ähvardab lähiajal destabiliseerida kogu piirkonna, ning märkis ühtlasi, et Liibüa terroristlikud ja kuritegelikud võrgustikud tihendavad suhteid Mali ja Põhja-Nigeeriaga, tegeledes muu ebaseadusliku kauplemise kõrval ka relvamüügi ja uimastikaubandusega;

I.  arvestades, et kaalul on Liibüa riigi ühtsus ning lahkulöömise oht on reaalne vähemalt kolmes piirkonnas (Fezzan, Kürenaika ja Tripolitaania), kui ei leita kompromisslahendust koos lepitusprotsessiga;

J.  arvestades, et hiljutised kokkupõrked on märkimisväärselt lihtsustanud terrorirühmituste, näiteks ISISe levikut ja kannakinnitamist Liibüas; arvestades, et kui selle probleemiga ei tegeleta, võib see kujutada endast suurt ohtu nii piirkonna kui ka ELi julgeolekule; arvestades, et rühmituse Islamiriik Liibüa idaosas tegutsev haru andis 8. jaanuaril 2015 teada reporter Sofiene Chourabi ja operaator Nadhir Ktari hukkamisest;

K.  arvestades, et 4. jaanuaril 2015 pommitasid rahvusvaheliselt tunnustatud valitsusele lojaalsete jõudude sõjalennukid Derna sadama militaartsoonis Kreeka ettevõtte naftatankerit ning selle tagajärjel hukkus kaks meeskonnaliiget (üks kreeklane ja üks rumeenlane) ning kaks sai vigastada; arvestades, et sadam on islamistlike võitlejate kontrolli all ning seda on viimase aasta jooksul mitu korda rünnatud;

L.  arvestades, et 3. jaanuaril 2015 teatati valitsuse ametlikus avalduses, et rühmituse Islamiriik võitlejad on tapnud 14 Liibüa armee sõdurit, mille järel palus Liibüa valitsus rahvusvahelisel üldsusel tühistada riigile kehtestatud relvaembargo, et võidelda terroristideks tituleeritud islamistlike võitlejate vastu;

M.  arvestades, et ISIS õpetab Liibüas välja võitlejaid ning üks selle haru on riigi idaosas kanda kinnitanud; arvestades, et 30. detsembril 2014 lõhkasid terroristid Ţubruqis autopommi, mille sihtmärgiks oli Liibüa esindajatekoja istung; arvestades, et teadete kohaselt on islamistliku Magribi Al Qaeda jõud rajanud Liibüa lõunaossa logistilised keskused; arvestades, et valitsuse ametlike teadete kohaselt hukkasid rühmituse Islamiriik võitlejad 3. jaanuaril 2015. aastal 14 Liibüa sõjaväelast;

N.  arvestades, et 28. detsembril 2014 andis kindral Heftar käsu korraldada õhurünnak Mişrātah’le, mis on rühmituse Liibüa Koidik kants, ning seda peetakse kättemaksuks 25. detsembril 2014. aastal toimunud rünnaku eest Liibüa suurimale naftaterminalile Sidras ning Liibüa armee sõdurite vastu korraldatud rünnaku eest Sirtes, milles tapeti 22 sõdurit;

O.  arvestades, et Ansar al-Sharia võitlejad röövisid võitlejate kontrolli all olevas Sirtes ligikaudu 20 Egiptusest pärit kopti kristlast ning see on vaid kõige hiljutisem näide üha sagenevatest kristlaste ja muude usuvähemuste vastu suunatud rünnakutest Liibüas; arvestades, et kinnipidamised, inimröövid, piinamised ja arvatavate võitlejate hukkamised on kõikide konflikti osapoolte juures sagenenud;

P.  arvestades, et teadaolevalt on hukkunud sadu rändajaid ja pagulasi, püüdes Liibüa vägivalla eest põgenedes üle Vahemere Euroopasse jõuda, mis on tekitanud Itaalias ja Maltal suure pagulaskriisi; arvestades, et Liibüa on Euroopasse suunduvate rändajate peamine lähtekoht;

Q.  arvestades, et 6. novembril 2014 otsustas Liibüa ülemkohus, et juunis toimunud parlamendivalimised, millega loodi Ţubruqis asuv rahvusvaheliselt tunnustatud esindajatekoda, olid ebaseaduslikud;

R.  arvestades, et esindajatekoda ei tunnista otsust, väites, et see otsus ei kuulu kohtu pädevusalasse, et see tehti Tripoli islamistlike relvarühmituste surve all ning et esindajatekoda ja valitsus jätkavad tööd;

S.  arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2174 (2014) kohaselt on reisikeelud ja varade külmutamine lubatud nende isikute või üksuste suhtes, kelle puhul on vastav komitee kindlaks teinud, et nad osalevad muus tegevuses või toetavad muud tegevust, mis ohustab Liibüa rahu, stabiilsust või julgeolekut, või takistavad või õõnestavad poliitilise ülemineku edukat lõpuleviimist;

T.  arvestades, et konfliktis on määrava tähtsusega kontroll riikliku naftakompanii National Oil Corporation üle ja selle haldamine; arvestades, et konflikti mõlemad pooled on nimetanud ametisse oma naftaministri, püüdes naftatulu endale suunata; arvestades, et naftast saadud tulud moodustavad 95% Liibüa riigituludest ja 65% riigi SKPst; arvestades, et Liibüa naftavarud on Aafrika riikide hulgas suurimad ja maailmas suuruselt viiendad;

1.  mõistab karmilt hukka vägivalla järsu eskaleerumise Liibüas ja eelkõige tsiviilelanike vastu suunatud tegevuse, mis kahjustab tõsiselt väljavaateid rahumeelse lahenduseni jõudmiseks; toetab kindlalt ÜRO vahendatavaid läbirääkimisi Genfis ja kutsub konflikti kõiki pooli üles nõustuma ÜRO eriesindaja Bernardino Leóni ettepanekuga sõjaliste operatsioonide peatamise kohta, et luua läbirääkimisteks soodne keskkond;

2.  kutsub kõiki vägivallas osalevaid pooli üles pühenduma tingimusteta vaherahu saavutamisele, hoiduma uusi erimeelsusi ja lõhestumist põhjustavast tegevusest, kuulutama avalikult, et nad ei aktsepteeri selliseid tegusid, ning tegema Liibüasse nimetatud ÜRO eriesindaja Bernardino Leóniga eeltingimusteta koostööd, mille eesmärgiks on rivaalitsevate rühmituste kokkuviimine üleriigilises kaasavas poliitilises dialoogis; nõuab, et selle protsessi käigus pöörataks vajalikku tähelepanu naiste ja vähemuste kaasamisele; tuletab meelde, et käimasolevale konfliktile ei ole sõjalist lahendust;

3.  kordab, et toetab kindlalt ja täielikult ÜRO Liibüa toetusmissiooni (UNSMIL); peab kiiduväärseks Liibüasse nimetatud ÜRO eriesindaja Bernardino Leóni väsimatuid jõupingutusi poliitilise dialoogi vahendamisel; väljendab heameelt asjaolu üle, et uus poliitilise dialoogi voor peaks toimuma lähipäevil Genfis;

4.  palub ELil nende pingutuste toetamiseks viivitamata jõustada oma sihipärased sanktsioonid, sealhulgas relvavägivalla ning inimõiguste rikkumise ja kuritarvituste eest, samuti ja ÜRO juhitud läbirääkimiste boikoteerimise eest vastutavate isikute varade külmutamine ja nende suhtes kehtestatavad reisikeelud;

5.  avaldab taas toetust Ţubruqis tegutsevale esindajatekojale kui ainsale 2014. aasta juuni valimiste tulemusena ellu kutsutud õiguspärasele organile; kordab oma üleskutset valitud esindajatekojale ja ametlikule valitsusele täita oma ülesandeid lähtuvalt õigusriigi põhimõtetest ja inimõigustest, kaasamise vaimus ja riigi huvides ning kaitstes kõigi Liibüa kodanike, sh usu- ja etniliste vähemuste õigusi;

6.  on sügavalt mures Al Qaedaga seotud terrorirühmituste, rühmituse Islamiriik võitlejate ning muude äärmusorganisatsioonide ja -liikumiste kasvava kohalolu pärast Liibüas; on veendunud, et piirkond ähvardab uppuda sarnasesse hävitavasse kaosesse, nagu on tabanud Süüriat ja Iraaki; on veendunud, et need rühmitused kujutavad endast suurt ohtu kogu piirkonna stabiilsusele ja julgeolekule ning ühtlasi Euroopa julgeolekule; kinnitab veel kord vajadust võidelda kõigi vahenditega terroriaktidest põhjustatud ohuga rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule, tehes seda kooskõlas ÜRO põhikirja ja rahvusvahelise õigusega, sealhulgas kohaldatavate rahvusvaheliste inimõiguste normide ning pagulas- ja humanitaarõigusega;

7.  kutsub ELi ja rahvusvahelist üldsust üles jätkama jõupingutuste toetamist, mille eesmärk on rahvusvahelise õiguse raames võidelda terrorismi vastu ning takistada selle veelgi laiemat levikut ja uute baaside loomist Liibüas;

8.  toonitab Liibüa konflikti destabiliseerivat mõju muudele Saheli piirkonna riikidele, aga ka Euroopa julgeolekule; kutsub Liibüa naaberriike ja piirkondlikke osalejaid, eelkõige Egiptust, Katari, Saudi Araabiat, Türgit ja Araabia Ühendemiraate, üles hoiduma meetmetest, mis võivad süvendada praegusi lõhesid ja õõnestada Liibüa üleminekut demokraatiale, ning kutsub neid üles toetama täielikult ÜRO juhitavat Ghadāmise protsessi; tuletab meelde, et konsensusliku poliitilise lahenduse leidmisele aktiivselt vastu töötavad isikud rikuvad Liibüat käsitlevaid ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone ning peavad oma tegude eest vastutust kandma;

9.  väljendab rahulolu Aafrika Liidu 3. detsembri 2014. aasta ja Araabia Riikide Liiga 5. jaanuari 2015. aasta deklaratsioonide ning nende avaliku pühendumise üle toetada ÜRO juhitavat protsessi;

10.  rõhutab, et vajalik on kõigi 28 liikmesriigi ühine ja kooskõlastatud tegevus kõrge esindaja kontrolli all; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles koordineerima liikmesriikide tegevust ning koondama toetuse riikluse ja institutsioonide ülesehitamisele, samuti aitama koos liikmesriikide, ÜRO, NATO ja piirkondlike partneritega kaasa tõhusate ning riiklikul tasandil juhitavate ja kontrollitavate julgeolekujõudude (relvajõud ja politsei) loomisele, mis suudavad riigis tagada rahu ja korra, ning toetama relvarahu kehtestamist ja töötama välja selle jälgimise mehhanismi; rõhutab, et EL peaks samuti tähtsustama reformide toetamist Liibüa kohtusüsteemis ja muudes demokraatliku juhtimise seisukohast olulistes valdkondades;

11.  tuletab meelde, et EL on tõsiselt pühendunud Liibüa ühtsusele ja territoriaalsele terviklikkusele ning vajadusele vältida terrorismi levikut; tuletab meelde 27. augustil 2014 vastu võetud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2174, millega laiendati Liibüa suhtes kehtestatud rahvusvahelisi sanktsioone, et hõlmata nende isikute kriminaalvastutust, kes panevad toime või toetavad tegusid, mis „seavad ohtu rahu, stabiilsuse või julgeoleku Liibüas, või takistavad või kahjustavad riigi poliitilise ülemineku edukat lõpuleviimist”; kutsub ELi üles kaaluma täiendavate, sh piiravate meetmete võtmist;

12.  rõhutab, et on vaja tagada vastutuselevõtmine kõikide inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse rikkumiste eest; juhib tähelepanu UNSMILi avaldusele, mille kohaselt paljud Liibüas toime pandud rikkumised ja kuritarvitusjuhtumid kuuluvad Rahvusvahelise Kriminaalkohtu pädevusse, ning nõuab, et viimasele tagataks kohased poliitilised, logistilised ja rahalised ressursid selliste kuritegude uurimiseks; usub, et rahvusvaheliste vastutusmehhanismide tugevdamisega saab ära hoida edasisi kuritarvitusi ja rikkumisi relvarühmituste poolt, ning nõuab, et kaalutaks ÜRO uurimiskomisjoni või sarnase mehhanismi loomist, et uurida inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumisi;

13.  väljendab solidaarsust Liibüa rahvaga; on seisukohal, et Euroopa Liit peab kooskõlas naabruspoliitika raames määratletud kohustustega Vahemere lõunapiirkonnas abistama Liibüa rahvast püüdlustes rajada demokraatlik, stabiilne ja jõukas riik; nõuab, et EL ja rahvusvaheline üldsus jätkaksid humanitaar-, finants- ja poliitilise abi andmist, et tegeleda Liibüa humanitaarolukorraga, riigisiseste põgenike ja pagulaste keerulise situatsiooniga ning tsiviilisikutega, kellel on katkenud juurdepääs põhilistele teenustele;

14.  kutsub kõiki Liibüa parteisid üles tagama kristlastele ja teistele usuvähemustele, kes kogevad kasvavat diskrimineerimist ja tagakiusamist ning on sattunud risttule alla, nende turvalisus ja vabadus; kutsub Euroopa Liitu ja selle liikmesriike üles tagama, et tulevased kahepoolsed kokkulepped sisaldavad tõhusaid seiremehhanisme usuvähemuste inimõiguste kaitseks;

15.  nõuab kindlalt Liibüa peamiste institutsioonide, sealhulgas keskpanga, riikliku naftakompanii National Oil Corporation ja riikliku investeerimisfondi neutraalsuse säilitamist, kuna neil on ÜRO luba saada välisriikidelt naftatulu;

16.  avaldab Tuneesiale kiitust hinnanguliselt 1,5 miljoni vägivalla eest põgenenud ja praegu Tuneesias viibiva Liibüa kodaniku suhtes üles näidatud külalislahkuse eest; palub ELil anda Tuneesia valitsusele sellel eesmärgil finants- ja logistilist abi;

17.  palub rahvusvahelistel ettevõtjatel enne mis tahes tehingute tegemist seoses Liibüa naftaga, mis kuulub Liibüa rahvale, veenduda, et selliste tehingutega ei rahastata otseselt või kaudselt vaenupooli; palub veel kord, et Liibüas tegutsevad rahvusvahelised ettevõtjad avalikustaksid oma finantstehingud energiasektoris;

18.  on jätkuvalt mures relvade, laskemoona ja lõhkeainete leviku ning relvade salaveo pärast, mis kujutab endast ohtu elanikkonnale ning Liibüa ja kogu piirkonna stabiilsusele;

19.  kordab kõrgele esindajale esitatud üleskutset vaadata läbi volitused, mis on antud Euroopa Liidu integreeritud piirihalduse abimissioonile Liibüas (EUBAM), mille tegevus on praegu peatatud ja mis on üle viidud Tuneesiasse, võtta läbivaatamisel arvesse Liibüas valitseva olukorra järsku muutumist ning töötada välja vajalikul määral koordineeritud ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) missioon, mida rakendataks poliitilise lahenduse leidmise korral koostöös ÜRO ja piirkondlike partneritega; on seisukohal, et ÜJKP missiooni eesmärk peaks olema poliitilise lahenduse rakendamisele kaasaaitamine, selle abil tuleks tähtsustada julgeolekusektori reforme ning desarmeerimist, demobiliseerimist ja taasintegreerimist, samuti reageerida riigivalitsemise muudele pakilistele vajadustele; väljendab samuti seisukohta, et Liibüa sõja pikalevenimise võimaluse ning üha süveneva ebastabiilsuse ja Euroopa julgeolekule põhjustatud suure ohu tõttu peaks ÜJKP missioon olema valmis kuuluma ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadiga ja selle poolt koordineeritava Liibüa stabiliseerimismeetmete sekka;

20.  väljendab sügavat muret rändajate, varjupaigataotlejate ja pagulaste olukorra pärast Liibüas, kelle niigi ebakindel olukord jätkuvalt halveneb; palub, et EL ja liikmesriigid osutaksid Itaaliale tõhusat abi tema kiiduväärt püüdlustes tulla toime kasvavate rände- ja pagulasvoogudega Põhja-Aafrikast, eriti Liibüast;

21.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, Liibüa valitsusele ja esindajatekojale, ÜRO peasekretärile, Araabia Liigale ja Aafrika Liidule.

(1) ELT C 51 E, 22.2.2013, lk 114.
(2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0465.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0028.
(4) Alžeeria, Egiptus, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Katar, Saudi Araabia, Hispaania, Tuneesia, Türgi, Araabia Ühendemiraadid, Ühendkuningriik ja Ameerika Ühendriigid, samuti EL ja ÜRO.


Olukord Ukrainas
PDF 150kWORD 70k
Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2015. aasta resolutsioon olukorra kohta Ukrainas (2014/2965(RSP))
P8_TA(2015)0011RC-B8-0008/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Euroopa naabruspoliitika ja idapartnerluse kohta,

–  võttes arvesse OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (OSCE/ODIHR) esialgseid järeldusi 26. oktoobril 2014 toimunud Ukraina ennetähtaegsete parlamendivalimiste kohta,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo (OHCHR) 15. detsembri 2014. aasta 8. aruannet inimõiguste olukorra kohta Ukrainas ning ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo (OCHA) 26. detsembri 2014. aasta aruannet nr 22 olukorra kohta Ukrainas,

–  võttes arvesse, et 27. juunil 2014. aastal allkirjastati ELi-Ukraina assotsieerimisleping, mis hõlmab põhjalikku ja laiaulatuslikku vabakaubanduslepingut, ning et 16. septembril 2014. aastal ratifitseerisid lepingu üheaegselt Euroopa Parlament ja Ülemraada,

–  võttes arvesse 5. septembri 2014. aasta Minski protokolli ja 19. septembri 2014. aasta Minski memorandumit 12-punktilise rahuplaani rakendamise kohta,

–  võttes arvesse ÜRO 20. novembri 2014. aasta aruannet tõsiste inimõiguste rikkumiste kohta Ida-Ukrainas ja organisatsiooni Human Rights Watch aruandeid kuritarvituste kohta Krimmis,

–  võttes arvesse NATO-Ukraina komisjoni 2. detsembri 2014. aasta ühisavaldust,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 21. märtsi, 27. juuni, 16. juuli, 30. augusti ja 18. detsembri 2014. aasta järeldusi Ukraina kohta,

–  võttes arvesse 15. detsembril 2014 toimunud ELi ja Ukraina assotsiatsiooninõukogu esimese kohtumise tulemusi;

–  võttes arvesse nõukogu 17. novembri 2014. aasta järeldusi,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et 26. oktoobril 2014. aastal toimusid Ukrainas parlamendivalimised, mis viidi läbi tõhusalt, korrakohaselt ja rahumeelselt ning põhiõiguste üldise tunnustamise vaimus, hoolimata riigi idaosas jätkuvast konfliktist ja Krimmi ebaseaduslikust annekteerimisest Venemaa poolt;

B.  arvestades, et Euroopa-meelsete jõudude poolt moodustatud uuel valitsusel on reformide jätkamiseks põhiseaduslik enamus ning et see on juba võtnud vastu koalitsioonilepingu, et panna alus järjekindlale reformiprotsessile, mille eesmärk on tugevdada veelgi Euroopaga integreerumist, moderniseerimist, riigi arengut ning tõelise demokraatia ja õigusriigi rajamist, samuti teostada Porošenko rahuplaanis ettenähtud põhiseaduse muudatused;

C.  arvestades, et 2. novembril 2014 toimunud nn presidendi- ja parlamendivalimised Donetskis ja Luhanskis olid vastuolus Ukraina seaduste ja Minski kokkulepetega ning neid ei saa seega tunnustada; arvestades, et nende valimiste korraldamine avaldas kahjulikku mõju rahu- ja lepitusprotsessile;

D.  arvestades, et separatistid ja Venemaa relvajõud on 5. septembri 2014. aasta relvarahukokkulepet iga päev rikkunud; arvestades, et tänu president Porošenko algatusele, millega ta kutsus üles kehtestama nn vaikuse režiimi, on rikkumiste arv alates 2014. aasta 9. detsembrist järsult vähenenud; arvestades, et Venemaa toetatud separatistid ei ole siiski 19. septembri 2014. aasta memorandumi põhipunkte täitnud; arvestades, et usaldusväärsete allikate teatel toetab Venemaa jätkuvalt ja katkematult separatistlikke võitlejaid sõjavarustuse, palgasõdurite ning Vene regulaarväeüksustega, sealhulgas peamiste lahingutankide, kaasaegsete õhutõrjesüsteemide ja suurtükkidega;

E.  arvestades, et Ida-Ukraina relvakonflikti tõttu on hukkunud tuhanded sõjaväelased ja tsiviilelanikud, veel palju suurem arv inimesi on saanud vigastada ning sajad tuhanded elanikud on kodunt põgenenud, peamiselt Venemaale, samal ajal kui olukord konfliktipiirkonnas tekitab tõsist muret nii humanitaar- kui ka tervisekaitse seisukohast;

F.  arvestades, et Krimmi poolsaare ebaseaduslik annekteerimine oli esimene kord pärast teist maailmasõda, mil Euroopas üks riik jõuga hõivas osa teise territooriumist, ning et see kujutab endast rahvusvahelise õiguse, sealhulgas ÜRO põhikirja, Helsingi lõppakti ja 1994. aasta Budapesti kokkuleppe rikkumist;

G.  arvestades, et ELi välisasjade nõukogu võttis 17. novembril 2014 vastu põhimõttelise otsuse kehtestada täiendavad sanktsioonid separatistlike rühmituste juhtide vastu;

H.  arvestades, et nii okupeeritud Ida-Ukrainas kui ka Krimmis rikutakse ulatuslikult inimõigusi, seda kogevad eelkõige krimmitatarlased ning see hõlmab hirmutamist ja uut kadumistelainet;

I.  arvestades, et kasulik oleks ELi ja USA tihedam koostöö Ukrainaga seotud poliitika vallas;

J.  arvestades, et Ukraina parlament otsustas 23. detsembril 2014 toimunud hääletusel, et Ukraina loobub mitteühinenud riigi staatusest;

1.  väljendab täielikku solidaarsust Ukraina riigi ja rahvaga; kinnitab taas oma otsust toetada Ukraina sõltumatust, suveräänsust, territoriaalset terviklikkust, piiride puutumatust ja Euroopa-orientatsiooni;

2.  mõistab hukka separatistide ja teiste mitteametlike relvaüksuste kriminaalsed ja terroriteod Ida-Ukrainas;

3.  on rahul 26. oktoobri 2014. aasta üldvalimistele raskest poliitilisest ja julgeolekuolukorrast hoolimata antud positiivse hinnanguga ning uue Ülemraada ametisseastumisega; tunnustab president Porošenko, peaminister Jatsenjuki ja parlamendi esimehe Groismani kindlat poliitilist tahet teha koostööd ja edendada järjekindlat reformiprotsessi; soovitab tungivalt Ukraina uuel valitsusel ja parlamendil võtta viivitamata vastu ja viia ellu kauaoodatud poliitilised ja sotsiaal-majanduslikud reformid, et ehitada üles õigusriigi põhimõtetele rajatud demokraatlik ja jõukas riik;

4.  väljendab kahetsust, et riigis valitseva olukorra tõttu ei ole Ukraina kogu territoorium ja elanikkond Ülemraadas esindatud; tuletab meelde, et Ukraina valitsus ja parlament peavad tagama nende kodanike õiguste ja vajaduste kaitse, kes ei ole riiklike otsuste tegemisel esindatud;

5.  mõistab otsustavalt hukka Venemaa agressiivse ja ekspansionistliku poliitika, mis ohustab Ukraina ühtsust ja sõltumatust ja võib kujutada ohtu ka Euroopa Liidule, sealhulgas Krimmi ebaseadusliku annekteerimise ja Ukraina-vastase väljakuulutamata hübriidsõja, mis hõlmab infosõda, kübersõja elementide kombineerimist, regulaarvägede ja mitteametlike relvaüksuste kasutamist, propagandat, majanduslikku survet, energiarelvaga šantažeerimist, diplomaatiat ja poliitilist destabiliseerimist; rõhutab, et selline tegevus on vastuolus rahvusvahelise õigusega ja ohustab tõsiselt Euroopa julgeolekuolukorda; toonitab, et ei ole mingit õigustust sõjalise jõu kasutamisele Euroopas nn ajaloolistel ja julgeolekulistel põhjustel või „välismaal elavate kaasmaalaste” kaitseks; kutsub Moskvat üles lõpetama olukorra eskaleerimise ning selleks koheselt lõpetama separatistlike võitlejate toetamise relvade, palgasõdurite ja vägedega ning oma mõju kasutades veenma separatiste osalema poliitilises protsessis;

6.  nõuab, et kõik osapooled rakendaksid viivitamatult ja täies ulatuses Minski protokolli ning demonstreeriksid sellega oma tõelist pühendumust konflikti de-eskaleerimisele ja maksimaalset vaoshoitust; kutsub Venemaad üles võimaldama Vene-Ukraina piiri rahvusvahelist seiret, kasutama oma mõjuvõimu separatistide üle, tagamaks et nad relvarahust kinni peavad, ning konstruktiivselt tegutsema Minski kokkulepete täitmise nimel; julgustab võtma usaldust suurendavaid meetmeid, mis toetaksid rahu ja lepitust; rõhutab sellega seoses kaasava poliitilise dialoogi ning Donbassi majanduse taastamise programmi tähtsust;

7.  nõuab praeguste ELi sanktsioonide jätkamist, eriti 2015. aasta märtsis toimuvat nõukogu kohtumist silmas pidades, seni kuni Venemaa täiel määral ei tunnusta ja eelkõige ei täida oma Minski kokkuleppest tulenevaid kohustusi, ning nõuab, et komisjon leiaks võimaluse suurendada liikmesriikide solidaarsust juhul, kui Venemaaga seotud kriisiolukord peaks jätkuma; rõhutab vajadust võtta vastu selge rida näitajaid, mille saavutamine võib takistada Venemaa suhtes uute piiravate meetmete kehtestamist või viia seniste meetmete tühistamiseni; need hõlmaksid muu hulgas relvarahust kinnipidamist, kõigi Vene vägede ning Venemaa toetatud ebaseaduslike relvarühmituste ja palgasõdurite tingimusteta väljaviimist Ukrainast, kõigi vangide, sealhulgas Nadja Savtšenko väljavahetamist ning Ukraina kontrolli taastamist kogu oma territooriumi, sealhulgas Krimmi üle; juhul kui Venemaa peaks mis tahes moel Ukraina destabiliseerimist jätkama, kutsub Euroopa Ülemkogu üles rakendama täiendavaid piiravaid meetmeid ja laiendama nende kohaldamisala nii, et see hõlmaks ka tuumavaldkonda ja piiraks Venemaa majandusüksuste suutlikkust teostada rahvusvahelisi finantstehinguid; tunnistab, et EL peab olema valmis toetama oma piiriäärseid liikmesriike, kellele tuleks tagada kõigi teiste liikmesriikidega võrdsel tasemel julgeolek;

8.  on veendunud, et sanktsioonid peaksid moodustama osa ELi laiemast Venemaa-käsitusest ning komisjoni asepresidendi ja kõrge esindaja püüdlustest dialoogi intensiivistada; tuletab meelde, et nende santsioonide ainus eesmärk on kohustada Venemaa valitsust muutma oma praegust poliitikat ning andma tegeliku panuse Ukraina kriisi rahumeelsesse lahendamisse; rõhutab, et ELi piiravate meetmete säilitamine, tugevdamine või tühistamine sõltuvad Venemaa enda suhtumisest ja olukorrast Ukrainas;

9.  rõhutab, et poliitilised ja diplomaatilised kanalid peavad Venemaa suunal avatuks jääma, et püsiks võimalus otsida konfliktile diplomaatilisi lahendusi, ning toetab seetõttu selliste mooduste nagu Genfi formaat ja Normandia formaat kasutamist, kui on võimalik saavutada konkreetseid tulemusi;

10.  toetab Krimmi ebaseadusliku annekteerimise mittetunnustamise poliitikat Venemaa suhtes ning märgib sellega seoses positiivselt ära hiljutised täiendavad sanktsioonid investeeringutele, teenustele ja kaubavahetusele Krimmi ja Sevastoopoliga;

11.  rõhutab, et assotsieerimisleping koos põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepinguga peaks olema teenäitajaks koheselt vajalikele reformidele, mis tuleb viivitamatult teoks teha, hoolimata raskest sõjaolukorrast Luhanski ja Donetski oblasti mõnedes osades; kutsub nõukogu ja komisjoni üles tegema kõik neist oleneva, et aidata Ukrainal need reformid heaks kiita ja eelkõige ellu viia, selleks et luua tingimused ELi-Ukraina kahepoolse assotsieerimislepingu täielikuks rakendamiseks; sellega seoses tervitab rahuloluga Euroopa Liidu nõuandemissiooni käivitamist; jagab Veneetsia komisjoni arvamust, et põhiseadusliku reformi õnnestumiseks on hädavajalik valmistada see ette kaasaval viisil, tagades laialdase konsulteerimise avalikkusega;

12.  nõuab kiirema ja sisulisema tehnilise abi andmist Euroopa Komisjoni Ukraina toetusrühma poolt, sealhulgas abi vajavate valdkondade väljaselgitamist, et toetada Ukrainat põhjaliku reformiprogrammi kavandamisel ja elluviimisel, ning ELi institutsioonide ja liikmesriikide nõustajate ja ekspertide rakendamist; kutsub Ukraina võime üles looma ELiga integreerumise ja ELi abi koordineerimise ministeeriumi või ameti ning kõrgetasemelise ministeeriumite vahelise koordinatsioonikomisjoni, millele tuleks anda volitused teostada tõhusat kontrolli ja järelevalvet ELile lähenemise ja reformide edenemise üle ning mis suudaks nende reformide teostamist ette valmistada ja koordineerida;

13.  on veendunud, et ulatuslik korruptsioonivastane programm, mis hõlmab ka nulltolerantsi kehtestamist korruptsiooni suhtes, on Ukrainas hädavajalik; palub Ukraina juhtkonnal kaotada süsteemne korruptsioon, rakendades viivitamata ja tulemuslikult riikliku korruptsioonivastase strateegia, ning rõhutab, et korruptsioonivastane võitlus peab kuuluma uue valitsuse peamiste ülesannete hulka; soovitab sel eesmärgil luua korruptsioonivastase võitluse asutuse, millel peaks olema piisavalt pädevust ja vahendeid, nii et see asutus saaks tuntavalt kaasa aidata korralikult toimivate riigi institutsioonide ülesehitamisele; väljendab heameelt Ukraina taotluse üle Interpolile ning vahistamismääruse väljastamise üle endise presidendi Janukovõtši suhtes riigi vara omastamise eest; palub liikmesriikidel täita Interpoli vahistamismäärust ning aidata röövitud vara tagasi saada; väljendab heameelt ettevõtlusombudsmani institutsiooni loomise üle ning palub Ukraina valitsusel esitada vastav seaduseelnõu;

14.  tuletab meelde, et 16. juulil 2014 tühistas Euroopa Liidu Nõukogu Ukrainale kehtestatud relvaembargo ning seega ei ole enam takistusi, ka mitte õiguslikke piiranguid nendele liikmesriikidele, kes on valmis saatma Ukrainale kaitserelvastust; on seisukohal, et EL peaks uurima võimalusi, kuidas toetada Ukraina valitsust riigi kaitsevõime tõstmisel ja välispiiride kaitsmisel, lähtudes kunagise Varssavi pakti liikmesriikide – nüüdsete ELi liikmesriikide relvajõudude ümberkujundamise kogemustest, eelkõige väljaõppemissioonide raames, mida on juba kasutatud teistes maailma piirkondades; toetab käimasolevat mittesurmava sõjavarustuse Ukrainasse toimetamist;

15.  võtab teadmiseks seaduse vastuvõtmise, millega Ukraina loobub mitteühinenud riigi staatusest, mis kehtestati 2010. aastal; tunnustades Ukraina õigust teha vabalt ise oma valikuid, toetab president Porošenko seisukohta, et Ukraina peab praegu esmajärjekorras keskenduma poliitilistele, majanduslikele ja sotsiaalsetele reformidele ning et liitumine NATOga on küsimus, mis tuleb anda otsustamiseks rahvale hiljem korraldataval üleukrainalisel referendumil; rõhutab, et Ukraina ja ELi vahelised tihedamad sidemed ei ole seotud NATOga liitumise teemaga;

16.  rõhutab, kui oluline on rahvusvahelise üldsuse kindel toetus Ukraina majanduslikule ja poliitilisele stabiliseerimisele ja reformidele; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles koostama Ukraina abistamiseks terviklikku kava, mis rajaneb põhimõttel „rohkema eest rohkem” ja tingimuslikkusel, ning suurendama pingutusi abi andmisel Ukrainale, korraldades muu hulgas rahastajate ja investorite konverentsi ning tehes koostööd rahvusvaheliste finantseerimisasutustega, et määrata kindlaks edasised meetmed majandus- ja finantssektori taastamiseks Ukrainas; peab õigeks 11 miljardi euro suurust abipaketti Ukrainale, mis kuulub väljamaksmisele lähiaastatel, ning toetab komisjoni ettepanekut anda Ukrainale täiendavalt 1,8 miljardi euro ulatuses keskmise tähtajaga laenu;

17.  kordab sellega seoses oma seisukohta, et assotsieerimisleping ei ole ELi ja Ukraina suhetes lõppeesmärk; juhib lisaks tähelepanu asjaolule, et Euroopa Liidu lepingu artikli 49 kohaselt on Ukrainal – nagu kõikidel teistel Euroopa riikidel – ELiga liitumise perspektiiv ning ta võib taotleda liidu liikmeks saamist tingimusel, et ta täidab Kopenhaageni kriteeriumid ning peab kinni demokraatia põhimõtetest, austab põhivabadusi, inimõigusi ja vähemuste õigusi ning tagab õigusriigi põhimõtete järgimise; nõuab, et ELi liikmesriigid ratifitseeriksid assotsieerimislepingu enne Riia tippkohtumist;

18.  rõhutab Ukraina energiajulgeoleku tähtsust ning toonitab Ukraina energiasektori reformimise vajadust vastavalt energiaühendusega seotud kohustustele; väljendab heameelt ELi, Venemaa ja Ukraina vahel talvepaketi osas saavutatud kokkuleppe üle, millega tagatakse gaasitarned Venemaalt kuni 2015. aasta märtsini, ning tunneb heameelt ELi poolt üles näidatud solidaarsuse üle ning suurenenud gaasihulga üle, mis läheb liikmesriikidest Ukrainasse;

19.  rõhutab vajadust märkimisväärselt parandada ELi energiajulgeolekut, energiasõltumatust ja vastupanuvõimet välisele survele, samuti vajadust vähendada energiasõltuvust Venemaast ning võtta kasutusele konkreetsed alternatiivid, et aidata neid liikmesriike, kelle ainus varustaja on praegu Venemaa; kutsub ELi üles pürgima tõelise ühise energiaalase välispoliitika poole ning töötama Euroopa energialiidu loomise nimel; soovitab täielikult jõustada ühise energia siseturu, sh kolmanda energiapaketi, ja mittediskrimineerivalt tegutseda Gazpromi vastu käimasolevas kohtuasjas;

20.  rõhutab, et prioriteediks tuleb võtta sellised torujuhtmeprojektid, mis mitmekesistavad ELi energiavarustust, ning väljendab seetõttu heameelt South Streami projekti peatamise üle; kutsub Euroopa energiaühendust üles töötama välja kava koostööks Ukrainaga, samuti Lõuna-Kaukaasia, Kesk-Aasia, Lähis-Ida ja Vahemere piirkonna riikidega, et välja arendada ELi ja tema Euroopa naaberriikide vaheline infrastruktuur ja ühendus, mis oleks sõltumatu Venemaa gaasi-geopoliitikast; märgib, et stabiilsed gaasitarned Ukrainasse on ülimalt tähtsad ka ELi liikmesriikide energiajulgeoleku tagamiseks;

21.  rõhutab, et EL peab koos Ukraina ametivõimudega pöörama rohkem tähelepanu Ukraina ja Krimmi humanitaarkriisile ning käsitlema katastroofilist humanitaarolukorda, eelkõige riigisiseste põgenike olukorda; palub komisjonil ning humanitaarabi ja kriisiohjamise volinikul valmistada ette jõulised, otsesed ja ammu oodatud humanitaarmeetmed, jättes välja vahendajaorganisatsioonid ning kasutades nn sinist konvoid, mis kannab selgelt ELi märgistust; palub komisjonil esitada vastav tegevuskava parlamendile järgmise kahe kuu jooksul; rõhutab, et EL ja liikmesriigid peaksid andma Ukrainale täiendavat rahalist abi, et aidata riigil toime tulla raske humanitaarkriisiga; kordab Maailma Terviseorganisatsiooni hoiatusi, et Ida-Ukrainas valitseb tervishoiu valdkonnas hädaolukord, kuna haiglad ei toimi täielikult ning puudus on ravimitest ja vaktsiinidest, ning nõuab ulatuslikumat ja tõhusamat humanitaarabi riigisisestele põgenikele, eelkõige lastele ja vanuritele, samuti nõuab Rahvusvahelisele Punase Risti Komiteele täielikku ja takistusteta juurdepääsu konfliktialadele; väljendab heameelt, et lõpuks võeti vastu riigisiseste põgenike seadus, ning tervitab otsust rakendada Euroopa kodanikukaitse mehhanismi raames ELi eksperte Ukraina ametivõimude nõustamiseks sisepõgenike küsimustes;

22.  nõuab täiendavat humanitaarabi ja toetust konfliktist mõjutatud elanikkonnale; tuletab meelde, et humanitaarabi viimine Ida-Ukrainasse peab toimuma täielikus vastavuses rahvusvahelise humanitaarõiguse ning humaansuse, neutraalsuse, erapooletuse ja sõltumatuse põhimõtetega, tihedas koostöös Ukraina valitsuse, ÜRO ja Rahvusvahelise Punase Risti Komiteega; kutsub Venemaad üles võimaldama Donbassi suunduvate humanitaarkonvoide rahvusvahelist kontrollimist, et hajutada kahtlusi nende lasti suhtes;

23.  rõhutab, et OSCE aitab Ukraina kriisi lahendamisele olulisel määral kaasa, sest organisatsioonil on kogemusi relvakonfliktide ja kriisidega tegelemise valdkonnas ning nii Venemaa Föderatsioon kui ka Ukraina on OSCE liikmed; peab kahetsusväärseks, et OSCE erakorralisel vaatlusmissioonil napib endiselt personali ja seetõttu ei saa see tulemuslikult tegutseda; kutsub liikmesriike, kõrget esindajat ja komisjoni üles tegema edasisi jõupingutusi, et toetada OSCE erakorralist vaatlusmissiooni Ukrainas nii personali kui ka varustusega; on veendunud, et kui Ukraina ametivõimud seda taotlevad, peaks EL käivitama ELi vaatlusmissiooni, et aidata Ukraina ja Venemaa piiri tulemuslikult kontrollida ja jälgida;

24.  palub komisjoni asepresidendil ja kõrgel esindajal ning Euroopa naabruspoliitika ja laienemisläbirääkimiste volinikul astuda nende võimuses olevaid samme Ukraina kriisile sellise poliitilise lahenduse leidmiseks, millega nõustuksid kõik asjaosalised; rõhutab, et sellise lahenduse puhul tuleb vältida külmutatud konflikti stsenaariumit Ida-Ukrainas ja Krimmis; palub komisjoni asepresidendil ja kõrgel esindajal töötada välja selline lähenemisviis, mis ühendab põhimõttekindla ja vankumatu seisukoha Ukraina suveräänsuse, territoriaalse terviklikkuse ja rahvusvahelise õiguse põhimõtete osas püüdlusega leida Ida-Ukraina ja Krimmi kriisile läbirääkimistel põhinev lahendus; rõhutab veel kord, et liikmesriikidevaheline ühtsus ja ühtekuuluvus on ELi mis tahes Venemaa-strateegia edukuse eeltingimus; kutsub seoses sellega liikmesriikide valitsusi üles hoiduma ühepoolsetest sammudest ja retoorikast ning suurendama jõupingutusi ühise Euroopa seisukoha kujundamiseks suhetes Venemaaga;

25.  nõuab tõelise ja kaasava riigisisese dialoogi taasalustamist, mis võiks ühtlasi tuua kaasa lahenduse sotsiaaltoetuste ja pensionite maksmisele ning humanitaarabi osutamisele konfliktipiirkonna elanikele Ukraina valitsuse poolt; on seisukohal, et on äärmiselt vajalik viia läbi erapooletu ja tõhus uurimine kõigi peamiste vägivaldsete sündmuste suhtes, sh Maidan, Odessa, Mariupol, Slovjansk, Ilovaisk ja Rymarska; on veendunud, et kodanikuühiskonna organisatsioonid võivad etendada olulist rolli inimestevaheliste kontaktide ja vastastikuse mõistmise hõlbustamisel Ukrainas, samuti demokraatlike muutuste ja inimõiguste austamise edendamisel; nõuab tungivalt, et EL suurendaks oma toetust kodanikuühiskonnale;

26.  kiidab heaks Prantsusmaa valitsuse otsuse peatada helikopterikandjate Mistral üleandmine Venemaale; palub liikmesriikidel järgida samasugust põhimõtet seoses nende eksporditavate toodetega, mida ELi sanktsioone käsitlevad otsused ei hõlma, eelkõige relvade ja kahese kasutusega kaupade puhul;

27.  palub komisjonil ning Euroopa naabruspoliitika ja laienemisläbirääkimiste volinikul ette valmistada ja kahe kuu jooksul Euroopa Parlamendile esitada kommunikatsioonistrateegia ELile, ELi idapoolsetele naaberriikidele ja Venemaale endale suunatud Vene propagandakampaania tõrjumiseks, ning töötada välja vahendid, mis aitaksid ELil ja selle liikmesriikidel sellele propagandakampaaniale liidu ja liikmesriikide tasandil vastu astuda;

28.  kinnitab oma toetust Malaysian Airlinesi lennu MH17 traagilise allatulistamise asjaolude rahvusvahelisele uurimisele ning oma nõudmist, et selle teo eest vastutajad tuleb kohtu alla anda; peab kahetsusväärseks selles protsessis ilmnenud takistusi ja nõuab, et kõik osapooled ilmutaksid tõelist koostöötahet, tagaksid turvalise ja piiramatu juurdepääsu MH17 allakukkumiskohale ning võimaldaksid juurdepääsu kõikidele muudele vahenditele, mis võivad aidata uurimist läbi viia; väljendab oma soovi olla teavitatud selle uurimise käigus tehtud edusammudest;

29.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikidele, Ukraina presidendile, idapartnerluse riikide valitsustele ja parlamentidele, Venemaa Föderatsiooni valitsusele ja parlamendile, Euronesti parlamentaarsele assambleele, Euroopa Nõukogu parlamentaarsele assambleele ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni parlamentaarsele assambleele.


Olukord Egiptuses
PDF 162kWORD 77k
Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2015. aasta resolutsioon olukorra kohta Egiptuses (2014/3017(RSP))
P8_TA(2015)0012RC-B8-0012/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone, eelkõige 6. veebruari 2014. aasta resolutsiooni olukorra kohta Egiptuses(1) ja 17. juuli 2014. aasta resolutsiooni sõna- ja kogunemisvabaduse kohta Egiptuses(2),

–  võttes arvesse ELi välisasjade nõukogu 2013. aasta augusti ja 2014. aasta veebruari järeldusi Egiptuse kohta,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse hiljutisi avaldusi Egiptuse kohta, sealhulgas 21. septembri 2014. aasta avaldust pommirünnaku kohta Egiptuse välisministeeriumis ja 3. detsembri 2014. aasta avaldust Egiptuse kohtuotsuste kohta,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Navi Pillay 23. juuni 2014. aasta avaldusi mitme ajakirjaniku vanglakaristuse ja Moslemi Vennaskonna mitmele liikmele ja toetajale määratud surmanuhtluse kinnitamise kohta; võttes arvesse ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni 25. oktoobri 2014. aasta avaldust terrorirünnakute kohta Siinais,

–  võttes arvesse ELi–Egiptuse 2001. aasta assotsieerimislepingut, mis jõustus 2004. aastal ja mida täiendati 2007. aastal tegevuskavaga, ning komisjoni 20. märtsi 2013. aasta eduaruannet selle rakendamise kohta; võttes arvesse Euroopa naabruspoliitikat ja viimati 2014. aasta märtsis esitatud eduaruannet Egiptuse kohta,

–  võttes arvesse Egiptuse põhiseadust, mis võeti vastu 14.–15. jaanuaril 2014 toimunud rahvahääletusel, eriti selle artikleid 65, 70, 73, 75 ja 155,

–  võttes arvesse Egiptuse 24. novembri 2013. aasta seadust 107, millega reguleeritakse avalike kogunemiste, rongkäikude ja rahumeelsete meeleavalduste õigust,

–  võttes arvesse 2014. aasta presidendi dekreeti – seadust 136, millega määratakse kõik avalikud ja eluliselt tähtsad rajatised kaheks aastaks sõjaväekohtute alluvusse,

–  võttes arvesse oma 11. detsembri 2012. aasta resolutsiooni digitaalse vabaduse strateegia kohta ELi välispoliitikas(3),

–  võttes arvesse oma 13. juuni 2013. aasta resolutsiooni ajakirjandus- ja meediavabaduse kohta maailmas(4),

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja 2013. aasta eriaruannet „ELi ja Egiptuse valitsemistava alane koostöö”,

–  võttes arvesse Egiptuse presidendivalimiste ELi vaatlusmissiooni 22. juuli 2014. aasta lõplikku avaldust,

–  võttes arvesse Egiptuse presidendi Abdel Fattah al-Sisi 1. jaanuari 2015. aasta kõnet islamiäärmusluse kohta ja 6. jaanuari 2015. aasta kõnet selle kohta, et Egiptuse moslemite ja kristlaste suhted peaksid olema rahumeelsed ja konstruktiivsed,

–  võttes arvesse ELi suuniseid sõnavabaduse kohta internetis ja mujal, ELi suuniseid lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste (LGBTI-inimeste) kõikide inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks ning inimõiguste kaitsjaid käsitlevaid ELi suuniseid,

–  võttes arvesse 1966. aastal vastu võetud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, millega Egiptus on ühinenud,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et sõna- ja kogunemisvabadus on demokraatliku ja pluralistliku ühiskonna asendamatu alustala; arvestades, et ajakirjandus- ja meediavabadus on demokraatia ja avatud ühiskonna elutähtis osa; arvestades, et 2014. aastal vastu võetud Egiptuse põhiseaduses on sätestatud põhivabadused, sh sõna- ja kogunemisvabadus;

B.  arvestades, et Egiptus on Euroopa Liidu pikaajaline strateegiline partner, kellega liidul on ühised eesmärgid stabiilsuse, rahu ja jõukuse edendamiseks Vahemere ja Lähis-Ida piirkonnas; arvestades, et alates 2011. aasta revolutsioonist on Egiptuse ees seisnud palju raskeid poliitilisi väljakutseid ning selle rahvas vajab riigi majanduslike, poliitiliste ja julgeolekuprobleemidega toimetulekuks rahvusvahelise üldsuse toetust ja abi;

C.  arvestades, et alates 2013. aasta juuni sõjaväelisest riigipöördest on Egiptuse valitsus viinud läbi laiaulatuslikku meelevaldsete kinnipidamiste, tagakiusamise, hirmutamise ja tsensuuri kampaaniat valitsuse kritiseerijate vastu pelgalt kogunemis-, ühinemis- ja sõnavabaduse kasutamise eest, sh ajakirjanike, üliõpilaste ja inimõiguste kaitsjate vastu ning poliitiliste vastaste, sh Moslemi Vennaskonna liikmete vastu; arvestades, et teadete kohaselt on alates 2013. aasta juulist enneolematult massiliste vahistamiste käigus kinni peetud rohkem kui 40 000 inimest ning julgeolekujõudude ülemäärase ja meelevaldse jõukasutamise tagajärjel on tapetud hinnanguliselt 1400 meeleavaldajat; arvestades, et ühinemis-, kogunemis- ja sõnavabadus on alates 2013. aasta juulist olnud eriti murettekitavateks valdkondadeks; arvestades, et Freedom Houseʼi 2014. aasta aruandes, mis käsitleb vabadust maailmas, on Egiptus liigitatud mittevabaks riigiks;

D.  arvestades, et alates Egiptuse sõjaväe võimuhaaramisest 2013. aasta juulis on Egiptuses kinni peetud tuhandeid meeleavaldajaid ja meelsusvange; arvestades, et vahistamised ja meelevaldsed kinnipidamised on pärast president al-Sisi valimist 2014. aasta mais jätkunud; arvestades, et 11. juunil 2014 mõisteti 2011. aasta revolutsioonis juhtrolli etendanud väljapaistvale aktivistile Alaa Abd el-Fattah’le ja teistele isikutele viisteist aastat vangistust süüdistuse alusel, et nad rikkusid 2013. aasta seadust 107, millega reguleeritakse avalike kogunemiste, rongkäikude ja rahumeelsete meeleavalduste õigust (meeleavalduste seadus); arvestades, et teisi väljapaistvaid aktiviste, kelle hulgas on Mohamed Adel, Ahmed Douma ja Ahmed Maher, ning juhtivaid naisõiguslasi, nagu Yara Sallam ja Sana Seif, hoitakse ikka veel vahi all; arvestades, et 28. aprillil 2014 tegi Kairo kiireloomuliste asjade kohus otsuse 6. aprilli noorteliikumise keelustamise kohta;

E.  arvestades, et 10. jaanuaril 2015 mõistis Egiptuse kohus Niiluse delta Baheira provintsis 21-aastase üliõpilase Karim al-Banna kolmeks aastaks vangi Facebookis avaldatud teate eest, et ta on ateist, ning islamiusu solvamise eest;

F.  arvestades, et vastu võetud repressiivsete õigusaktidega on Egiptuse ametivõimud piiranud sõna- ja kogunemisvabadust, muutes kriitikute vaikimasundimise ja meeleavalduste mahasurumise valitsuse jaoks lihtsamaks;

G.  arvestades, et kuna riigil puutub parlament, on president al-Sisi valitsus võtnud vastu mitu repressiivset seadust, nagu 2014. aasta presidendi dekreet – seadus 136 – millega kogu avalik kinnisomand tunnistati sõjaväerajatisteks ja mille kõige otsesem tagajärg on see, et kõikide selle omandi piires sooritatud kuritegude üle võib õigust mõista sõjaväekohus ja teha seda tagasiulatuvalt; arvestades, et Aafrika inimõiguste ja rahvaste õiguste komisjon on öelnud tõlgendades inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat, mille osalisriik Egiptus on, et sõjaväekohtutel ei tohiks mingil tingimusel olla kohtlikku võimu tsiviilisikute üle;

H.  arvestades, et inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise käigus ÜROs on esitatud 300 soovitust, sealhulgas kutsutakse üles vabastama isikud, kes on vahistatud sõnavabaduse kasutamise eest; arvestades, et seitse Egiptuses asuvat inimõiguste rühma ei võtnud tagakiusamise hirmus osa ÜRO korraldatud Egiptuse inimõiguste olukorra läbivaatamisest;

I.  arvestades, et pressivabadus on Egiptuses endiselt suure surve all ja ajakirjanikke peetakse jätkuvalt kinni põhjendamatute väidete alusel; arvestades, et 2014. aastal anti terve rida ajakirjanikke kohtu alla süüdistatuna rahvusliku ühtsuse ja ühiskondliku rahu ohustamises, ebaõigete uudiste levitamises ja Moslemi Vennaskonnaga koostöö tegemises; arvestades, et Egiptuse kõrgeima kohtuna tegutsev kassatsioonikohus leidis, et Al-Jazeera ajakirjanike Mohammed Fahmy, Peter Greste ja Baher Mohamedi kohtuprotsessis oli menetluslikke puudusi; arvestades, et sellele vaatamata toimub kolme ajakirjaniku üle uus kohtuprotsess ning neile esitatud „uudiste võltsimise” ja „Moslemi Vennaskonnaga koostöö tegemise” süüdistustest ei ole loobutud; arvestades, et veel kolm ajakirjanikku – Sue Turton, Dominic Kane ja Rena Netjes – mõisteti tagaseljaotsusega kümneks aastaks vangi; arvestades, et Egiptuse ajakirjanikud Mahmoud Abdel Nabi, Mahmoud Abu Zeid, Samhi Mustafa, Ahmed Gamal, Ahmed Fouad ja Abdel Rahman Shaheen mõisteti süüdi pelgalt oma õiguspärase tegevuse eest; arvestades, et Egiptuse meedia on äärmiselt lõhestunud Morsi poolt ja Morsi vastu olevaks kaheks leeriks ning see süvendab veelgi Egiptuse ühiskonna polariseerumist;

J.  arvestades, et 2. detsembril 2014 mõistis Egiptuse kriminaalkohus 188-le süüdistatavale esialgselt karistuseks surmanuhtluse, mis oli juba kolmas taoline massiline süüdimõistmine 2014. aastal; arvestades, et sellised kollektiivsed kohtuprotsessid on olnud peamiselt suunatud Egiptuse suurima opositsiooniliikumise – Moslemi Vennaskonna, mille ametivõimud kuulutasid 2013. aasta detsembris terrorirühmituseks – liikmete vastu; arvestades, et tegemist on viimaste kohtuotsustega nende hagide ja kohtumenetluste pikas reas, mis kubisevad menetlusnormide rikkumisest ja millega rikutakse rahvusvahelist õigust; arvestades, et kedagi ei ole vastutusele võetud ülemäärase vägivalla kasutamise eest 2013. aasta augustis, kui julgeolekujõud ajasid laiali protestilaagrid Rabaa al-Adawiya väljakul ja tapsid Egiptuse sõltumatu uurimiskomisjoni hinnangul 607 Morsi poolt meelt avaldavat inimest;

K.  arvestades, et enamik, kuid mitte kõik 2014. aasta märtsis ja aprillis kollektiivsetes kohtuprotsessides Moslemi Vennaskonna liikmetele ning võimult kukutatud presidendi Morsi väidetavatele toetajatele määratud surmanuhtlustest on muudetud eluaegseteks vanglakaristusteks;

L.  arvestades, et 2011. aastal valitud parlamendi 167 alam- ja ülemkoja liiget on praegu vahi all;

M.  arvestades, et endine president Mubarak, tema endine siseminister Habib al-Adly ja veel kuus nõunikku vabastati 29. novembril 2014 pärast seda, kui tehnilisele veale viidates oli loobutud mõrva- ja korruptsioonisüüdistusest; arvestades, et 13. jaanuaril 2015 tühistas Egiptuse kassatsioonikohus endise presidendi Hosni Mubaraki ja tema kahe poja süüdimõistmise kelmuse eest ja langetas otsuse korraldada uus kohtuprotsess põhjendusel, et kohtumenetlust ei olnud nõuetekohaselt järgitud;

N.  arvestades, et need hiljutised kohtumenetlused seavad kohtusüsteemi sõltumatuse ja vastutuse tagamise võime tõsise kahtluse alla; arvestades, et eriti need surmanuhtluse otsused võivad õõnestada Egiptuse pikaajalise stabiilsuse väljavaadet;

O.  arvestades, et Egiptusel tuleb hakkama saada tõsiste majandusraskustega, mille näidetena võib nimetada välisraha väljavoolu, inflatsiooni kasvu, tööpuudust ja riigivõla paisumist, aga ka julgeolekuprobleemidega, mis tulenevad ülemaailmsest terrorismiohust; arvestades, et julgeolekuolukord Siinais on kriitiline – seal piirkonnas tegutsevad džihaadi rühmitused on tapnud mitusada sõdurit; arvestades, et 24. oktoobril 2014 tapeti terrorirünnakus vähemalt 33 sõdurit; arvestades, et terroriakte pannakse selles piirkonnas toime peaaegu iga päev; arvestades, et riik on andnud korralduse tuhandete Rafah’ elanike väljatõstmiseks ja rajanud Gaza piiri äärde 500-meetrise puhvertsooni, ning arvestades, et Siinai poolsaarel on alates 24. oktoobrist 2014 välja kuulutatud erakorraline seisukord; arvestades, et endiselt tegutsevad kuritelikud võrgustikud inimkaubanduse ja isikute üle piiri toimetamise salateedel, mis kulgevad Siinais ja Siinai suunas;

P.  arvestades, et Egiptuse põhiseaduse artiklis 75 on sätestatud, et kõigil kodanikel on õigus moodustada demokraatlikul alusel valitsusväliseid liite ja sihtasutusi; arvestades, et kavandatavate uute õigusaktidega piirataks veelgi kodu- ja välismaiste vabaühenduste tööd; viimased on eriti mures uue seaduseelnõu pärast, mille eesmärk on peatada raha ja materjalide jõudmine terroristide ja teiste relvastatud rühmituste kätte, kuid mis võib takistada vabaühendustel saada välismaalt rahalist toetust, millest paljud neist sõltuvad; arvestades, et karistusseadustikku muutvas 21. septembri 2014. aasta presidendi dekreedis on ette nähtud tõsised tagajärjed, sealhulgas eluaegne vanglakaristus välisriikidest rahastatavatele vabaühendustele, esitades põhjendusena ebamääraselt sõnastatud „riiklike huvide kahjustamise”;

Q.  pidades silmas president al-Sisi kõnet Kairo ülikoolis vajaduse kohta islami mõtteviisi kaasajastada ja reformida;

R.  arvestades, et teadete kohaselt sageneb naistevastane vägivald, vaatamata sellele, et vastu on võetud uus seksuaalse ahistamise vastane seadus, mille kohaldamist tuleks naiste õiguste valdkonnas tegutsevate Egiptuse vabaühenduste sõnul jälgida; arvestades, et Egiptuse naisõiguslased on eriti kaitsetus olukorras ning kannatavad seoses oma rahumeelse tegevusega tihti vägivalla, seksuaalsete rünnakute ja muu alandava kohtlemise all; arvestades, et kuigi 2008. aastal võeti vastu seadus, mille kohaselt on naiste suguelundite moonutamine kriminaalkorras karistatav, on see endiselt laialt levinud tava ning isikuid, kes tüdrukute suhtes sellist vägivalda on tarvitanud, ei ole süüdi mõistetud;

S.  arvestades, et viimastel kuudel on järjest rohkem vahistatud homoseksuaalseid mehi; arvestades, et politsei on korraldanud ridamisi vahistamisi homoseksuaalide oletatavates kohtumispaikades kogu Egiptuses; arvestades, et LGBT kogukonda kiustatakse taga ja häbistatakse avalikult; arvestades, et organisatsiooni Isiklike Õiguste Egiptuse Algatus hinnangul on liiderlikkuse süüdistusega viimase 18 kuu jooksul vahistatud vähemalt 150 inimest; arvestades, et 12. jaanuaril 2015 mõistis Egiptuse kohus õigeks 26 meest, kes olid vahistatud kuu aega varem Kairo pesemisasutuses toimunud haarangu käigus ja keda süüdistati „liiderlikkusele õhutamises”;

T.  arvestades, et 2014. aasta presidendivalimised Egiptuses toimusid olukorras, kus sõnavabadust oli rängalt piiratud ning igasugune teisitimõtlemine ja kriitika, sh inimõigusorganisatsioonide poolne, lämmatatud; arvestades, et parlamendivalimised on ametlikult välja kuulutatud 21. märtsiks ja 25. aprilliks 2015;

U.  arvestades, et naftatööstus on läbi aegade pakkunud välisinvesteerijatele Egiptuses kõige enam huvi, ning arvestades, et nafta on tooraine, mida Egiptus kõige suuremas koguses ekspordib; arvestades, et Pärsia lahe riigid on uue valitsuse toetuseks andnud Egiptusele tasuta naftasaadetisi; arvestades, et valitsus on vastu võtmas väljakuulutatud plaani, kuidas viie aasta jooksul alates 2014. aasta juulist ära kaotada energiatoetused, ning arvestades, et ühtlasi plaanitakse 2015. aasta aprillis rakendada kava, mis näeb ette kiipkaardiga kütusemüügi, et kontrollida nafta salakaubavedu naaberriikidesse ja selgitada välja täpne kütusevajadus;

V.  arvestades, et Egiptus alustas pärast 2011. aasta jaanuaris toimunud revolutsiooni mitmel korral läbirääkimisi Rahvusvahelise Valuutafondiga (IMF), et taotleda 4,8 miljardi USA dollari suuruse laenu saamist, kuid arvestades, et läbirääkimised seiskusid pärast 30. juunit 2013; arvestades, et kontakte on uuendatud ja IMFi eksperdid käisid 2014. aasta novembris Egiptuses, et viia läbi artikli IV kohaseid konsultatsioone, mille käigus IMFi eksperdid hindavad riigi rahanduslikku ja majanduslikku olukorda;

W.  arvestades, et kooskõlas Euroopa naabruspoliitika põhimõttega „rohkema eest rohkem” peaks ELi ja Egiptuse suhete tase põhinema stiimulitel ning sõltuma edusammudest demokraatlike institutsioonide reformi, õigusriigi ja inimõiguste vallas;

X.  arvestades, et EL on traditsiooniliselt Egiptuse peamine kaubanduspartner, kelle arvele jäi 2013. aastal 22,9% Egiptuse kaubandusmahust ning kes on esikohal nii Egiptuse impordi- kui ka ekspordipartnerina; arvestades, et ELi ja Egiptuse rakkerühma sõnul on komisjon lubanud anda Egiptusele täiendavat finantsabi üldsummas ligi 800 miljonit eurot; arvestades, et see koosneb 303 miljonist eurost toetustest (90 miljonit eurot programmi SPRING raames, 50 miljonit eurot mikromajanduslikku finantsabi toetusena ja ülejäänud summa tuleb naabruspoliitika investeerimisrahastust) ja 450 miljonist eurost laenuna (makromajanduslik finantsabi); arvestades siiski, et EL annab oma finantsabi üksnes siis, kui vajalikud poliitilised ja demokraatlikud tingimused on täidetud ning jätkatakse ja tugevdatakse täielikult kaasavat üleminekut demokraatiale, järgides seejuures täielikult inimõigusi ja naiste õigusi;

Y.  arvestades, et 16. juunil 2014 tegi Kairosse visiidi ELi inimõiguste eriesindaja Stavros Lambrinidis, kes kohtus presidendi, Nõuandva Kogu ja kodanikuühiskonna esindajatega; arvestades, et aruteludel keskenduti vabaühendusi käsitleva uue seaduse ettevalmistustele ning rõhutati, et EL peab väga oluliseks kodanikuühiskonna rolli Egiptuses;

1.  rõhutab, kui oluline on ELi jaoks Egiptuse kui olulise naaberriigi ja partneriga tehtav koostöö; rõhutab Egiptuse olulist rolli piirkonna stabiilsuse jaoks; rõhutab oma solidaarsust Egiptuse rahvaga ning oma pühendumust Egiptuse jätkuvale toetamisele demokraatlike institutsioonide tugevdamise, inimõiguste austamise ja kaitsmise ning sotsiaalse õigluse ja turvalisuse edendamise protsessis; kutsub Egiptuse valitsust üles täitma Vahemere lõunapiirkonna suurriigina oma rahvusvahelisi kohustusi;

2.  tuletab Egiptuse valitsusele meelde, et Egiptuse ja selle rahva pikaajaline edu sõltub üldiste inimõiguste kaitsmisest ning selliste demokraatlike ja läbipaistvate institutsioonide loomisest ja kindlustamisest, mis tegeleksid ka kodanike põhiõiguste kaitsega; kutsub Egiptuse ametivõime seetõttu üles rahvusvaheliste konventsioonide põhimõtteid täielikult rakendama;

3.  peab väga murettekitavaks hetkeolukorda Egiptuses, kus piiratakse jätkuvalt põhiõigusi, eelkõige sõna-, ühinemis- ja kogunemisvabadust, poliitilist pluralismi ja õigusriiklust; nõuab, et ametivõimud, julgeolekujõud ja -teenistused ning muud rühmad Egiptuses lõpetaksid kõik vägivallaaktid, kihutustöö, vihkamist õhutavad avaldused, tagakiusamise, hirmutamise ja tsenseerimise, mis on suunatud poliitiliste vastaste, meeleavaldajate, ajakirjanike, blogipidajate, üliõpilaste, ametiühingutegelaste, naisõiguslaste, kodanikuühiskonna aktivistide ja vähemuste vastu; mõistab hukka ülemäärase vägivalla kasutamise meeleavaldajate vastu;

4.  peab tervitatavaks asjaolu, et Yasser Ali, president Morsi endine pressiesindaja ja Moslemi Vennaskonna esindusfiguur, on vabastatud ja temavastastest süüdistustest on loobutud; nõuab kõikide poliitvangide kiiret vabastamist;

5.  nõuab, et kohe ja tingimusteta vabastataks kõik meelsusvangid, kõik isikud, kes on kinni peetud selle eest, et nad rahumeelselt kasutasid sõna-, kogunemis- ja ühinemisvabaduse õigust, samuti isikud, kes on kinni peetud väidetava kuulumise eest Moslemi Vennaskonda; kutsub Egiptuse ametivõime üles tagama kooskõlas rahvusvaheliste normidega õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele; kutsub Egiptuse ametivõime üles võtma konkreetseid meetmeid tagamaks, et põhiõigusi ja -vabadusi, sh sõna- ja kogunemisvabadust käsitlevaid uue põhiseaduse sätteid rakendataks täielikult;

6.  rõhutab, et ajakirjandus-, teabe- ja arvamusvabaduse (internetis ja mujal) austamine ning poliitiline pluralism on demokraatia põhialus; kutsub Egiptuse ametivõime tagama, et neid vabadusi saaks riigis kasutada meelevaldsete piirangute ja tsenseerimiseta, ning kutsub ametivõime üles tagama sõnavabaduse; on seisukohal, et kõigil ajakirjanikel peab olema võimalik kajastada olukorda Egiptuses, ilma et nad peaksid kartma süüdistuse esitamist, vangistust, hirmutamist või sõna- või väljendusvabaduse piiranguid;

7.  kutsub Egiptuse ametivõime üles viima kohe läbi erapooletud ja sõltumatud uurimised õiguskaitsejõudude poolt meeleavalduste ajal väidetavalt toime pandud ülemäärase jõu kasutamise, väärkohtlemise ja muude inimõigusrikkumiste, sh seksuaalse väärkohtlemise kohta ning karistaksid süüdlasi, tagaksid ohvritele õiguskaitse ja looksid sõltumatu mehhanismi julgeolekujõudude käitumise jälgimiseks ja uurimiseks; kutsub Egiptust üles ratifitseerima Rooma statuudi ja saama Rahvusvahelise Kriminaalkohtu liikmeks;

8.  kutsub Egiptuse ametivõime üles tühistama surmanuhtluse määramise otsused, mis tehti süüdistatavate õiguste austamist ette nägeva nõuetekohase kohtumenetluseta, tühistama represseerivad ja põhiseaduse vastased seadused, millega piiratakse rängalt esmaseid inimõigusi ja vabadusi, eelkõige 2014. aasta presidendi dekreediga vastu võetud seaduse 136; kutsub ametivõime üles tühistama kõik alates 2013. aasta juulist sõjaväekohtute poolt tsiviilisikute suhtes tehtud otsused; nõuab 2011. aastal valitud parlamendi praegu vahi all viibiva 167 liikme vabastamist; kutsub ametivõime üles kehtestama kohe esimese sammuna surmanuhtluse kaotamise teel hukkamiste suhtes ametliku moratooriumi;

9.  kutsub Egiptuse ametivõime üles tühistama 2013. aasta novembris vastuvõetud meeleavalduste seaduse ja alustama tõelist dialoogi kodanikuühiskonna organisatsioonide ja õigusekspertidega, et jõustada rahvusvahelistele standarditele vastavad õigusaktid ühenduste ja kogunemise kohta, ning tagama Egiptuse põhiseaduse artiklis 75 sätestatud õiguse moodustada ühendusi, kaasa arvatud õiguse saada ja pakkuda rahastamist; kutsub pädevaid ametiasutusi üles läbi vaatama sotsiaalse solidaarsuse ministeeriumi esitatud vabaühenduste seaduse uue eelnõu; nõuab, et uus esildatud seadus oleks kooskõlas Egiptuse põhiseaduse ja kõigi rahvusvaheliste lepingutega, millele Egiptus on alla kirjutanud;

10.  tuletab Egiptuse valitsusele meelde tema kohustust tagada kõigi kodanike julgeolek ja turvalisus, olenemata nende poliitilistest vaadetest, kuuluvusest või usutunnistusest; rõhutab, et ainult arvamuste ja elustiilide mitmekesisust austava tõeliselt pluralistliku ühiskonna ülesehitamine võib tagada Egiptuse pikaajalise stabiilsuse ja julgeoleku, ning kutsub Egiptuse ametivõime üles dialoogile ja vägivalla mittekasutamisele ning kaasavale valitsemisele;

11.  peab tervitatavaks ja õhutab tagant Egiptuse valitsuse astutud samme usukogukondade õiguste ja vabaduste austamise toetamisel; tuletab meelde Egiptuse põhiseaduse artikli 235 sätet, mille kohaselt uus valitud parlament peab oma esimese ametiaja jooksul võtma vastu seaduse, millega reguleeritakse kirikute ehitamist ja renoveerimist viisil, mis tagab kristlastele usuliste tavade järgimise vabaduse; hindab kõrgelt asjaolu, et president al-Sisi osales esimese presidendina jõuluõhtu missal kopti kirikus Kairos, ning on veendunud, et see on olulise ja sümboolse tähtsusega, arvestades pingutusi Egiptuse ühiskonda ühendada;

12.  rõhutab Egiptuse olulisust rahvusvahelise osalisena ning avaldab lootust, et riik etendab jätkuvalt aktiivset rolli tõeliste rahuläbirääkimiste algatamises, mis teeksid lõpu Araabia-Iisraeli konfliktile, ning annab konstruktiivse panuse püüdlustesse stabiilsuse poole Vahemere piirkonnas, praegu eriti Liibüas ja Lähis-Idas; nõuab kõigi röövitud ja praegu Liibüas kinni peetavate Egiptuse kodanike, sealhulgas 3. jaanuaril 2015. aastal röövitud 20 egiptlasest kopti kohest ning tingimusteta vabastamist; kordab ELi tahet teha Egiptuse kui partneriga selles piirkonnas koostööd nende tõsiste ohtudega tegelemisel;

13.  mõistab karmilt hukka hiljutised terrorirünnakud Siinai poolsaarel ja kõik muud terroristlikud aktid Egiptuse vastu; avaldab siirast kaastunnet ohvrite perekondadele; rõhutab, et EL ja rahvusvaheline üldsus peavad seisma kindalt Egiptuse kõrval ja tegema temaga koostööd terrorismivastases võitluses; kutsub Egiptuse ametivõime üles tegema kõik endast oleneva, et peatada kuritegelikud võrgustikud, mis endiselt tegutsevad inimkaubanduse ja isikute üle piiri toimetamise salateedel, mis kulgevad Siinais ja Siinai suunas;

14.  tuletab Egiptuse ametivõimudele meelde nende siseriiklikke ja rahvusvahelisi juriidilisi kohustusi ning kutsub neid üles pidama esmatähtsaks inimõiguste kaitset ja edendamist ning tagama inimõiguste rikkumise eest vastutusele võtmise, sh sõltumatu ja erapooletu õigusemõistmise kaudu;

15.  märgib, et naftahindade langus toob otseselt kaasa madalamad energiatoetused, mis on suurimaks probleemiks, millega revolutsioonijärgsed režiimid on pärast 25. jaanuari revolutsiooni pidanud tegelema; on mures, et sellel langusel võib olla suur mõju paljudele valitsuse plaanidele, millest kõige tähtsam on hoida vajalikku välisvaluuta varu;

16.  nõuab, et Egiptuse valitsus rakendaks täielikult riiklikud strateegiad naistevastase vägivallaga võitlemiseks ning kõigi diskrimineerimise vormide kaotamiseks, tagades selles protsessis naiste ja muude kodanikuühiskonna organisatsioonide tulemusliku kaasamise ja nendega konsulteerimise;

17.  väljendab nördimust LGBT kogukonna järjest suurema allasurumise pärast Egiptuses, kutsub Egiptuse ametivõime üles lõpetama LGBT-inimeste nn liiderlikkuse seaduse alusel kriminaliseerimise selle eest, et nad väljendavad oma seksuaalset sättumust ja kasutavad kogunemisõigust, ning vabastama kõik selle seaduse alusel vahistatud ja vangistatud LGBT-inimesed;

18.  palub Egiptuse ametivõimudel teha igakülgset koostööd ÜRO inimõiguste mehhanismidega, muu hulgas kiita heaks mitme eriraportööri esitatud külastustaotlused, ning täita Egiptuse võetud kohustus avada ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo piirkondlik kontor;

19.  kordab kooskõlas Egiptuse 2014. aasta presidendivalimiste ELi vaatlusmissiooni järeldustega, et valimised ei olnud kooskõlas kohaldatavate rahvusvaheliste standarditega ja nende puhul ei austatud täielikult vastu võetud uues põhiseaduses sätestatud põhiõigusi, eriti kuna sõna- ja kogunemisvabadus olid piiratud ning kampaania rahastamine, kandideerimisõigus ja valimisõigus ei olnud piisavalt reguleeritud; kutsub Egiptuse valitsust üles võtma 21. märtsiks ja 25. aprilliks 2015 välja kuulutatud parlamendivalimiste ettevalmistamise puhul arvesse presidendivalimiste puudusi;

20.  nõuab liikmesriikidelt ühist strateegiat suhetes Egiptusega; nõuab taas, et nõukogu, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident ning komisjon tegutseksid aktiivselt vastavalt tingimuslikkuse põhimõttele („rohkema eest rohkem”) ja võtaksid oma kahepoolsetes suhetes Egiptusega ja talle finantsabi andmisel arvesse Egiptuse tõsiseid majandusprobleeme; kordab sellega seoses oma nõuet kehtestada selged ja ühiselt kokkulepitud võrdlusalused; kinnitab veel kord oma kohustust abistada Egiptuse rahvast demokraatlike ja majandusreformide suunas liikumisel;

21.  ergutab Kairos asuva ELi delegatsiooni ja ELi liikmesriikide saatkondade esindajaid minema Egiptuses toimuvatele poliitiliselt tundlikele kohtuprotsessidele, kus süüpingis on egiptlastest ja välismaalastest ajakirjanikud, blogipidajd, ametiühingutegelased ja kodanikuühiskonna aktivistid;

22.  kutsub komisjoni asepresidenti ja kõrget esindajat veel kord üles selgitama konkreetseid meetmeid, mida võetakse reageeringuna välisasjade nõukogu otsusele läbi vaadata ELi abi Egiptusele, viidates ühtlasi kontrollikoja 2013. aasta aruandele; nõuab eelkõige selgitust, milline on seis seoses järgnevaga: i) kavandatav kohtureformi programm; ii) ELi eelarvetoetuse programmid; iii) kaubanduse ja siseasjade edendamise programm; ning iv) Egiptuse osalemine ELi piirkondlikes programmides, nt Euromed Police ja Euromed Justice; kutsub komisjoni üles selgitama naabruspoliitika investeerimisrahastust rahastatavate programmide raames kehtestatud kaitsemeetmeid seoses korruptsiooniohu ja sõjaväe poolt kontrollitavate majandus- ja finantsüksustega;

23.  nõuab, et kogu ELis keelataks Egiptusesse eksportida sekkumis- ja jälitustehnikat, mida võidakse kasutada kodanike järele luuramiseks ja nende represseerimiseks; nõuab, et kooskõlas Wassenaari kokkuleppega keelataks turvaseadmete eksport ja sõjaline abi, mida võidakse kasutada rahumeelsete meeleavalduste mahasurumiseks või ELi strateegiliste ja julgeolekuhuvide vastu;

24.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele ning Egiptuse Araabia Vabariigi presidendile ja ajutisele valitsusele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0100.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0007.
(3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0470.
(4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0274.


Kahe Itaalia mereväelase juhtum
PDF 126kWORD 51k
Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2015. aasta resolutsioon kahe Itaalia mereväelase juhtumi kohta (2015/2512(RSP))
P8_TA(2015)0013RC-B8-0006/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning selle lisaprotokolle,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, eriti selle artikleid 9, 10 ja 14,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avaldusi Itaalia mereväelaste (marò) Massimiliano Latorre ja Salvatore Girone juhtumi kohta,

–  võttes arvesse oma 10. mai 2012. aasta resolutsiooni merepiraatluse kohta(1),

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri Ban Ki-Mooni pressiesindaja 6. jaanuari 2015. aasta avaldust, milles ta kutsus kahte riiki – Itaaliat ja Indiat – üles püüdma leida mõistlik ja mõlemale riigile vastuvõetav lahendus,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et 2012. aasta 15. veebruari öösel kohtus Itaalia kaubalaev Enrica Lexie, mis oli teel Singapurist Djiboutisse, Indias Kerala ranniku lähedal juhuslikult kalapüügitraaleriga St Anthony;

B.  arvestades, et Enrica Lexie pardal oli kuus Itaalia mereväelast (marò), et kaitsta laeva piraatide võimalike rünnakute eest; arvestades, et piraatide rünnakut kartes tehti läheneva kalalaeva suunas hoiatuslaske ning kaks India kalurit Valentine alias Jelastine ja Ajeesh Pink hukkusid traagiliselt;

C.  arvestades, et 19. veebruaril 2012 tulid laevale India politseinikud, konfiskeerisid mereväelaste relvad ja vahistasid need kaks mereväelast, kes olid kindlaks tehtud kui vastutavad kalalaeva pihta tule avamise eest;

D.  arvestades, et need sündmused on põhjustanud diplomaatilisi pingeid, kuna kahe Itaalia mereväelase juhtumit ümbritseb õiguskindlusetus; arvestades, et isegi pärast kolme aasta möödumist ei ole India ametiasutused ikka veel süüdistusi esitanud;

E.  arvestades, et üks sõjaväelastest, Massimiliano Latorre, lahkus Indiast, et pärast ajuisheemiat veeta neli kuud kodus, ja ta vajab ikka veel arstiabi, ning arvestades, et hr Girone on endiselt Itaalia saatkonnas Indias;

F.  arvestades, et mõlemad pooled viitavad rahvusvahelisele õigusele ja Itaalia väidab, et vahejuhtum leidis aset rahvusvahelistes vetes ning mereväelaste üle tuleks mõista kohut Itaalias või rahvusvahelises kohtus; arvestades, et India jääb siiski arvamuse juurde, et tema võib mereväelaste üle kohut mõista, sest vahejuhtum leidis aset India jurisdiktsiooni alla kuuluvates rannikuvetes;

G.  arvestades, et 15. oktoobril 2014 tegi tolleaegne ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashton avalduse India ametiasutuste käitumise kohta ning innustas valitsust leidma kiire ja rahuldava lahenduse, mis oleks kooskõlas mereõiguse rahvusvahelise konventsiooniga ja rahvusvahelise õigusega;

H.  arvestades, et 16. detsembril 2014 väljendas uus ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini pettumust selle pärast, et Massimiliano Latorre palvele pikendada tema viibimist Itaalias ravi saamiseks ei ole vastatud halastusega;

I.  arvestades, et 14. jaanuaril 2015 pikendas India Ülemkohus seersant Latorre luba viibida täiendavalt Itaalias meditsiinilisel eesmärgil;

J.  arvestades, et kõnealused kaks mereväelast on Euroopa kodanikud, ning arvestades, et 15. veebruaril 2012 olid nad Itaalia kaubalaeva pardal Kerala osariigi ranniku lähedal ja täitsid oma ülesandeid rahvusvahelise piraatlusevastase tegevuse raames, millega EL jõuliselt tegeleb;

1.  väljendab sügavat kurbust kahe India kaluri traagilise hukkumise pärast ja avaldab nende lähedastele kaastunnet;

2.  rõhutab, et 15. veebruaril 2012 toimunud sündmuste tagajärgi tuleks sellest hoolimata käsitleda rangelt kooskõlas õigusriigi põhimõttega, austades täielikult väidetavalt asjasse segatud isikute seaduslikke ja inimõigusi;

3.  väljendab suurt muret Itaalia mereväelaste ilma süüdistuseta kinnipidamise pärast; rõhutab, et mereväelased tuleb kodumaale tagasi tuua; rõhutab, et mereväelaste asjus pikaajaline viivitamine ja nende liikumisvabaduse piiramine on vastuvõetamatu ning kujutab endast nende inimõiguste tõsist rikkumist;

4.  peab kahetsusväärseks viisi, kuidas probleemiga on tegeletud, ning toetab kõigi asjaosaliste jõupingutusi, et püüda leida mõistlik ja vastastikku vastuvõetav lahendus kõigi – India ja Itaalia – perekondade ning ka mõlema riigi huvides;

5.  loodab, et kohtualluvus kuulub Itaalia ametiasutustele ja/või rahvusvahelisele vahekohtule, arvestades seisukohti, mille Itaalia kui liikmesriik on vahejuhtumiga seotud sündmuste suhtes võtnud;

6.  julgustab ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat võtma kõiki vajalikke meetmeid kahe Itaalia mereväelase kaitsmiseks, et leida juhtumile kiire ja rahuldav lahendus;

7.  tuletab komisjonile meelde, et suhetes Indiaga on tähtis rõhutada inimõiguste olukorda ja kaaluda sellest lähtuvalt täiendavaid meetmeid, et aidata kaasa juhtumi positiivsele lahenemisele;

8.  tuletab meelde, et ELi kodanike õigused ja julgeoleku kolmandates riikides peaks tagama ELi diplomaatiline esindus, mis peaks töötama aktiivselt selle nimel, et kaitsta kinnipeetavate ELi kodanike inimõigusi mis tahes kolmandas riigis;

9.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi liikmesriikidele, ÜRO peasekretärile ning India presidendile ja valitsusele.

(1) ELT C 261 E, 10.9.2013, lk 34.


Sõnavabadus Türgis: ajakirjanike ja meediaväljaannete juhtide hiljutised vahistamised ning süstemaatiline surve meediakanalitele
PDF 129kWORD 54k
Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2015. aasta resolutsioon sõnavabaduse kohta Türgis seoses ajakirjanike ja meediajuhtide hiljutiste vahistamistega ning süstemaatilise survega meediale (2014/3011(RSP))
P8_TA(2015)0014RC-B8-0036/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Türgi kohta,

–  võttes arvesse üldasjade nõukogu 16. detsembri 2014. aasta järeldusi,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku 15. detsembri 2014. aasta avaldust,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning Euroopa naabruspoliitika ja laienemisläbirääkimiste voliniku 14. detsembri 2014. aasta ühisavaldust,

–  võttes arvesse 8. oktoobri 2014. aasta Türgi 2014. aasta eduaruannet,

–  võttes arvesse komisjoni 26. augusti 2014. aasta Türgi suunavat strateegiadokumenti (2014–2020),

–  võttes arvesse 1996. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, eriti selle artiklit 19,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et 14. detsembril 2014 vahistas Türgi politsei mitmeid ajakirjanikke ja meediajuhte, nende seas ajalehe Zaman peatoimetaja Ekrem Dumanlı ning meediakontserni Samanyolu Broadcasting peadirektori Hidayet Karaca; arvestades, et Istanbuli kohtuniku välja antud vahistamismääruses väidetakse, et need isikud on kriminaaluurimise all seoses kuulumisega organisatsiooni, mis „surveavaldamise, hirmutamise ja ähvarduste abil püüdis haarata riigis võimu” ning tegi seda „valede abil, võttes inimestelt vabaduse ja võltsides dokumente”;

B.  arvestades, et osa 2014. aasta detsembris vahistatud isikutest on vabastatud; arvestades, et 19. detsembril 2014 teatas Istanbuli kohus Ekrem Dumanlı vabastamisest, jättes ta kohtu järelevalve alla ja kehtestades talle reisikeelu kuni kriminaaluurimise lõpetamiseni, kuid jättis Hidayet Karaca kuni uurimise lõpuni vahi alla; arvestades, et Istanbuli kohus lükkas 31. detsembril 2014 tagasi prokuröri vastuväite Ekrem Dumanlı ja veel seitsme isiku vabastamisele;

C.  arvestades, et valitsuse reageering väidetavatele korruptsioonijuhtumitele 2013. aasta detsembris pani tõsise kahtluse alla kohtusüsteemi sõltumatuse ja erapooletuse ning näitas kasvavat sallimatust poliitilise opositsiooni, avalike protestide ja kriitilise meedia suhtes;

D.  arvestades, et Türgis on juba väga palju vangi pandud ajakirjanikke ja kohtuprotsessi ootavaid ajakirjanikke ning paari viimase aasta jooksul on tugevnenud surve meediale, sealhulgas meediakontsernide omanikele ja juhtidele, samuti sotsiaalmeedia- ja veebiplatvormidele; arvestades, et poliitikute ähvardavad sõnavõtud ja kriitiliste ajakirjanike vastu algatatud kohtuprotsessid koos meediasektori omandistruktuuriga on viinud meedia omanike ja ajakirjanike seas laialdase enesetsensuurini, samuti ajakirjanike vallandamisteni; arvestades, et enamasti esitab Türgi valitsus ajakirjanikele süüdistused riigi terrorismivastase seaduse (TMK) ja karistusseadustiku „terroriorganisatsioonidega” seotud artiklite alusel;

E.  arvestades, et 6. jaanuaril 2015 vahistati Diyarbakiris Madalmaade korrespondent Frederike Geerdink, politsei kuulas ta üle ja vabastas samal päeval pärast seda, kui oli sekkunud Madalmaade välisminister, kes oli sel ajal Türgis visiidil, ning 7. jaanuaril 2015 vahistati teine Madalmaade ajakirjanik Mehmet Ülger Istanbuli lennujaamas enne väljalendu, kuulati politseijaoskonnas üle ja lasti samal päeval vabaks;

F.  arvestades, et õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste, sealhulgas sõnavabaduse austamine on ELi kesksed väärtused, mida Türgit ametlikult kohustab järgima tema ELi liikmeks saamise taotlus ja sellega seotud läbirääkimised ning Euroopa Nõukogu liikme staatus;

G.  arvestades, et EL ja selle liikmesriigid on teravalt kritiseerinud 14. detsembril 2014 toimunud vahistamisi ning öelnud, et need „on vastuolus Euroopa väärtustega” ja „on vastuolus meediavabadusega”; arvestades, et president Erdoğan on ELi kriitika kindlalt tagasi lükanud;

1.  mõistab hukka hiljutised politseihaarangud ning mitmete ajakirjanike ja meedia esindajate vahistamise Türgis 14. detsembril 2014; rõhutab, et selline tegevus seab kahtluse alla õigusriigi põhimõtte ja meediavabaduse austamise, mis on üks demokraatia aluspõhimõtteid;

2.  tuletab meelde, et vaba ja mitmekesine ajakirjandus on iga demokraatliku ühiskonna lahutamatu osa, nagu ka nõuetekohased menetlused, süütuse presumptsioon ja kohtusüsteemi sõltumatus; rõhutab seetõttu, et viimatisi vahistamisi silmas pidades on kõikide juhtumite puhul vaja (i) anda igakülgset ja läbipaistvat teavet süüdistavatele esitatavate süüdistuste kohta, (ii) tagada süüdistatavatele täielik juurdepääs süüstavatele tõenditele ning täielik õigus kaitsele, samuti (iii) tagada nende juhtumite nõuetekohane käsitlemine, et teha viivitamata ja kahtlusteta kindlaks süüdistuste õigsus; tuletab Türgi ametiasutustele meelde vajadust olla äärmiselt tähelepanelik, kui küsimuse all on meedia ja ajakirjanikud, sest sõnavabadus ja meediavabadus on demokraatliku ja avatud ühiskonna toimimise seisukohast endiselt keskse tähtsusega;

3.  väljendab muret tagasilöökide pärast demokraatlike reformide elluviimisel, eriti valitsuse kasvava sallimatuse pärast avalike protestide ja kriitilise meedia suhtes; märgib sellega seoses, et 14. detsembril 2014 toimunud vahistamised kuuluvad kahetsusväärsesse katsete jadasse survestada ja piirata veelgi enam ajakirjandust ja meediaväljaandeid, sealhulgas internetipõhist sotsiaalmeediat ja foorumeid; märgib, et veebisaitide keelustamine Türgis on võtnud ebaproportsionaalsed mõõtmed; peab taunitavaks eelvangistuses – mis tähendab tegelikult karistust – viibivate ajakirjanike arvu ning kutsub Türgi õigusasutusi üles neid juhtumeid võimalikult kiiresti läbi vaatama ja lahendama;

4.  nõuab tungivalt, et Türgi töötaks reformide nimel, millega kehtestataks piisav kontroll ja tasakaal, et tagada täielik vabadus, sealhulgas mõtte-, sõna- ja meediavabadus, demokraatia, võrdõiguslikkus, õigusriigi põhimõte ja inimõiguste austamine;

5.  rõhutab ajakirjandusvabaduse ja demokraatlike väärtuse austamise olulisust ELi laienemisprotsessis; rõhutab, et Türgi õigusraamistiku paljud sätted ja nende tõlgendamine kohtusüsteemi liikmete poolt takistavad jätkuvalt sõnavabaduse, sealhulgas meediavabaduse kasutamist; tuletab meelde, et sõnavabadus ja meedia mitmekesisus on Euroopa väärtuste keskmes ning sõltumatu ajakirjandus on demokraatliku ühiskonna jaoks hädavajalik, kuna see võimaldab kodanikel aktiivselt ja informeeritult kollektiivsetes otsustusprotsessides osaleda ning tugevdab seega demokraatiat; nõuab tungivalt, et Türgi valitsus käsitleks sellega seoses meediavabadust prioriteetse küsimusena ning looks piisava õigusraamistiku, et tagada rahvusvahelistele standarditele vastav pluralism; nõuab samuti, et lõpetataks kriitilistele väljaannetele ja ajakirjanikele surve avaldamine ja nende hirmutamine;

6.  märgib, et Euroopa inimõiguste konventsiooni rikkumiste vältimise tegevuskavas ei nähta ette terrorismivastase seaduse ja kriminaalkoodeksi kõikide selliste sätete läbivaatamist, mida on kasutatud sõnavabaduse piiramiseks; rõhutab, et neid seadusi tuleb reformida esmajärjekorras;

7.  rõhutab, et nagu nõukogu 16. detsembril 2014. aastal järeldas, on ajavahemiku 2014–2020 ühinemiseelse abi rahastamisvahendis (IPA II) ette nähtud suurem kooskõla rahalise abi ja ühinemiseelse strateegia rakendamisel, sealhulgas põhiõiguste ja -vabaduste täielikul austamisel saavutatud üldise edu vahel;

8.  nõuab, et ühinemiseelse abi rahastamisvahendi raames pöörataks suuremat tähelepanu sõltumatule meediale; rõhutab sellega seoses ühtlasi, kui oluline on toetada ka kodanikuühiskonna organisatsioone, sest üksnes läbipaistev ja hästitoimiv kodanikuühiskond saab suurendada usaldust ja kindlustunnet elava ja demokraatliku ühiskonna eri rühmade vahel;

9.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning Türgi valitsusele ja parlamendile.

Õigusalane teave