Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2014/2220(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0054/2015

Esitatud tekstid :

A8-0054/2015

Arutelud :

PV 19/05/2015 - 9
CRE 19/05/2015 - 9

Hääletused :

PV 21/05/2015 - 7.4
CRE 21/05/2015 - 7.4
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2015)0213

Vastuvõetud tekstid
PDF 209kWORD 102k
Neljapäev, 21. mai 2015 - Strasbourg Lõplik väljaanne
Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamine
P8_TA(2015)0213A8-0054/2015

Euroopa Parlamendi 21. mai 2015. aasta resolutsioon ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamise kohta (vastavalt Euroopa Parlamendile esitatud nõukogu aastaaruandele ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta) (2014/2220(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamist (vastavalt Euroopa Parlamendile esitatud nõukogu aastaaruandele ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta),

–  võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi Euroopa Parlamendile esitatud aastaaruannet ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta (12094/14), eriti selle Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitikat käsitlevaid osi,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2 ja 3 ja V jaotist ning eriti selle artikleid 21, 24 ja 36,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 19.-20. detsembri 2013. aasta kohtumise järeldusi,

–  võttes arvesse 4. aprillil 2014 ja 7. novembril 2014 toimunud ühist välis- ja julgeolekupoliitikat ning ühist julgeoleku- ja kaitsepoliitikat käsitleva parlamentidevahelise konverentsi järeldusi,

–  võttes arvesse 12. detsembril 2003. aastal Euroopa Ülemkogu vastu võetud Euroopa julgeolekustrateegiat „Turvaline Euroopa paremas maailmas” ning selle rakendamise aruannet „Julgeoleku tagamine muutuvas maailmas”, mille Euroopa Ülemkogu 11.–12. detsembril 2008. aastal heaks kiitis,

–  võttes arvesse nõukogu 25. novembri 2013. aasta ja 18. novembri 2014. aasta kohtumiste järeldusi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kohta,

–  võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi ning Euroopa Kaitseagentuuri juhi 7. juuli 2014. aasta eduaruannet Euroopa Ülemkogu 2013. aasta detsembris toimunud kohtumise järelduste rakendamise kohta,

–  võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi ning komisjoni ühisteatist „ELi terviklik lähenemisviis väliskonfliktidele ja -kriisidele” ning nõukogu 12. mai 2014. aasta järeldusi selle kohta,

–  võttes arvesse ühisteatist „Euroopa Liidu küberjulgeoleku strateegia: avatud, ohutu ja turvaline küberruum” ning sellega seotud nõukogu 25. juuni 2013. aasta järeldusi, samuti 18. novembril 2014. aastal vastu võetud ELi küberkaitsepoliitika raamistikku,

–  võttes arvesse 24. juunil 2014. aastal vastu võetud Euroopa Liidu merendusjulgeoleku strateegiat ja 2014. aasta detsembris vastu võetud Euroopa Liidu merendusjulgeoleku strateegia tegevuskava,

–  võttes arvesse nõukogu 24. juuni 2014. aasta otsust solidaarsusklausli liidupoolse rakendamise korra kohta,

–  võttes arvesse 18. novembril 2014. aastal vastu võetud süstemaatilise ja pikaajalise kaitsekoostöö poliitikaraamistikku,

–  võttes arvesse komisjoni 24. juuli 2013. aasta teatist „Konkurentsivõimelisem ja tõhusam kaitse- ja julgeolekusektor” (COM(2013)0542) ja 24. juuni 2014. aasta rakendamise tegevuskava (COM(2014)0387),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. mai 2009. aasta direktiivi nr 2009/43/EÜ kaitseotstarbeliste toodete ühendusesisese veo tingimuste lihtsustamise kohta(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/81/EÜ, millega kooskõlastatakse teatavate kaitse- ja julgeolekuvaldkonnas ostjate poolt sõlmitavate ehitustööde ning asjade ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise kord ja muudetakse direktiive 2004/17/EÜ ja 2004/18/EÜ(2),

–  võttes arvesse oma resolutsioone ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kohta, eriti 21. novembri 2013. aasta resolutsiooni ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamise kohta(3) ning resolutsiooni Euroopa kaitsesektori tehnoloogilise ja tööstusliku baasi kohta(4), samuti 12. septembri 2013. aasta resolutsiooni ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika merendusmõõtme kohta(5) ja resolutsiooni Euroopa Liidu sõjaliste struktuuride olukorra ja tulevikuväljavaadete kohta(6),

–  võttes arvesse oma 22. novembri 2012. aasta resolutsiooni küberjulgeoleku ja -kaitse kohta(7),

–  võttes arvesse oma 3. aprilli 2014. aasta resolutsiooni ELi tervikliku lähenemisviisi ja selle mõju kohta ELi välistegevuse järjepidevusele(8),

–  võttes arvesse oma 13. juuni 2013. aasta soovitust liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning komisjoni asepresidendile, nõukogule ja komisjonile Euroopa välisteenistuse korralduse ja toimimise läbivaatamise kohta 2013. aastal(9) ning nõukogu 17. detsembri 2013. aasta järeldusi Euroopa välisteenistuse 2013. aasta tegevuse läbivaatamise tulemuste kohta(10),

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõiget 1,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A8-0054/2015),

Üldine julgeolekuolukord

1.  on arvamusel, et Euroopa Liidu ja selle ida- ja lõunanaabruse julgeolekuolukord on üha ebastabiilsem ja heitlikum paljude pikaajaliste ja uute julgeolekuprobleemide tõttu; on seisukohal, et konflikt Ida-Ukrainas ning konfliktid Süürias ja Iraagis koos terroriorganisatsiooni ISIS esilekerkimise, Liibüa kriisi ja Aafrika (eelkõige Saheli, Liibüa ja Aafrika Sarve piirkonna) terrorismiohuga ohustavad otseselt liidu julgeolekut; on samuti seisukohal, et USA tasakaalustamispüüdlused Aasias ja Vaikse ookeani piirkonnas ning liikmesriikide kaitse-eelarvetes ja kaitsevõimes avalduvad finantskriisi tagajärjed rõhutavad tõsiasja, et liidul ja liikmesriikidel tuleb suurema vastutustundega suhtuda oma julgeolekusse ja kaitsesse; rõhutab, et Euroopa Liit saab reageerida eespool toodud uutele julgeolekuprobleemidele tõhusalt ainult siis, kui selle struktuurid ja liikmesriigid teevad ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP)/ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) raames ühist ja tõeliselt koordineeritud koostööd;

2.  on arvamusel, et Euroopa Liidu piirid ja lähinaabrus ei ole alates Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (EJKP)/ÜJKP loomisest 1990. aastate lõpus kunagi nii ebastabiilsed olnud; tunneb muret, et liit ei suuda kõigi nende ohtudega silmitsi seistes võtta endale ühtse ja otsustava tegutseja rolli, ning et liiga sageli võidakse tugineda ühe või mitme liikmesriigi algatustele või ajutistele ühendustele, kus ELil on üksnes marginaalne või abistav roll;

3.  on seisukohal, et liit ja selle liikmesriigid peavad suutma uute julgeolekuprobleemidega kiiresti kohaneda, kasutades eelkõige tõhusalt ära ÜJKP olemasolevad vahendid, sh sidudes need paremini ELi välispoliitika vahendite, humanitaarabi ja arengupoliitikaga, kooskõlastades tihedamalt liikmesriikide meetmeid ja ressursside panustamist ning rakendades vajaduse korral pragmaatiliselt ja paindlikult uusi mehhanisme Euroopa solidaarsuse väljendamiseks; toonitab, et piir välis- ja sisejulgeoleku vahel on üha hägusam; nõuab seetõttu suuremat kooskõla välis- ja sisevahendite vahel ning liikmesriikide vahelist suuremat koostööd ja kooskõlastamist, eelkõige terrorismi- ja organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses, küberkaitse ja rände valdkonnas, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja juhtimisel;

4.  rõhutab, et liidu tugevus ja tõhusus peituvad võimes mobiliseerida ressursse ja kaasata üheaegselt väga erinevaid diplomaatia-, julgeoleku-, kaitse-, majandus-, kaubandus-, arengu- ja humanitaarvaldkonna vahendeid, järgides samal ajal täiel määral ÜRO põhikirja sätteid; rõhutab, et ÜJKP sõjalised ja tsiviilvahendid on sellise kõikehõlmava lähenemisviisi lahutamatu osa;

Euroopa Ülemkogu 2013. aasta detsembri kohtumisest 2015. aasta juuni kohtumiseni: kas ÜJKP on ikka prioriteet?

5.  kiidab heaks nõukogu 2013. aasta detsembrikuise kohtumise järeldused, milles tunnistatakse vajadust muuta ÜJKP tulemuslikumaks, suurendada selle nähtavust ja mõju, tõhustada võimete arendamist ja tugevdada Euroopa kaitsetööstust;

6.  peab kahetsusväärseks, eelkõige ebastabiilsuse suurenemise tõttu väljaspool liitu, et 2013. aastal antud poliitilisele tõukele ei järgnenud tõhustatud koostööd ega kaugeleulatuvatele eesmärkidele vastavate konkreetsete meetmete märkimisväärset ja kiiret rakendamist; on seisukohal, et liidul ei ole praegu peaaegu üldse selliseid operatiivseid, võimekust tagavaid ja tööstuslikke vahendeid, mille abil otsustavalt osaleda rahvusvaheliste kriiside ennetamisel ja ohjamisel ja kinnitada oma strateegilist sõltumatust ja enda strateegilisi huve kooskõlas Lissaboni lepingu artiklis 21 sätestatud väärtuste ja normidega; palub liikmesriikidel võtta kiiresti konkreetsed meetmed;

7.  tunneb heameelt Federica Mogherini nimetamise üle uueks liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgeks esindajaks ja komisjoni asepresidendiks; kiidab heaks pr Mogherini esimesed avaldused ning tema otsuse võtta üle välisasjade nõukogu ja kaitsenõukogu juhatamine, mis näitab huvi ÜJKP vastu; loodab, et need seisukohad annavad positiivse tõuke ÜJKP arengule; palub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ja komisjoni asepresidendil olla juhtfiguur ÜJKP edasise rakendamise ja Euroopa kaitsevõime ühendamise ja ühise kasutamise nimel töötamisel; kutsub komisjoni üles jätkama liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja juhtimisel volinike tasandil kaitsevaldkonna rakkerühma tööd, et tagada poliitilised suunised ja järelevalve;

8.  eeldab, et Euroopa Ülemkogu taas kord kaitseküsimustele keskenduva kohtumise ajaks 2015. aasta juunis suudavad liikmesriigid ja ELi institutsioonid võtta detsembris 2013 võetud kohustustele vastavad konkreetsed meetmed; väljendab rahulolu selle üle, et riigipead on kinnitanud, et kaitsenõukogu kohtumine toimub 25. ja 26. juunil 2015, ning kutsub neid üles andma kriitilist hinnangut vähesele rakendamisele ja suurendama survet kaitsealasele bürokraatiale, et rakendada 2013. aasta detsembris kõrgeimal poliitilisel tasandil vastu võetud otsused; rõhutab, et Euroopa Ülemkogu 2015. aasta juuni kohtumine peab ergutama tõrksaid liikmesriike investeerima rohkem vahendeid kaitsevaldkonda ja peab samuti keskenduma oma jõupingutustes neile kriisiohjamise valdkondadele, kus EL saab luua tõelist lisaväärtust;

9.  on arvamusel, et eesseisval Euroopa Ülemkogu kaitseteemalisel kohtumisel tuleks teha otsused, mis toovad täielikus kooskõlas NATOga kaasa liidu ja liikmesriikide territoriaalkaitsealase võimekuse ja sisejulgeolekuprobleemidele reageerimise võime suurendamise, vajalike missioonide käivitamise võime väljatöötamise, et ELi panus kriisiohjamisse oleks sisuline, Euroopa Kaitseagentuuri ja Euroopa kaitsesektori tööstusliku baasi tugevdamise ja sellise tervikliku julgeolekukontseptsiooni arendamise, milles on ühendatud julgeoleku sise- ja välismõõde;

ÜJKP missioonid ja operatsioonid

10.  on mures, et viimaseid ÜJKP tsiviil- ja sõjalisi operatsioone saadavad endiselt juba aastaid teada olevad struktuurilised vajakajäämised, nimelt tõhususe puudumine tsiviil-sõjalisele tegevusele viivitamata reageerimisel, aeglane ja jäik otsuste tegemise protsess, tõhustatud solidaarsuse vajadus ELi liikmesriikide vahel missioonide rahastamise valdkonnas, missioonide mandaatide ebakõla missioonide tegevuskeskkonnaga, eelarvekärped, probleemid vägede moodustamisega, logistilise reageerimise ja rahaliste vahendite puudumine;

11.  on seisukohal, et ÜJKP missioonide ja operatsioonide rahastamise küsimus on sellele poliitikale tuleviku kindlustamise seisukohast otsustava tähtsusega; peab kahetsusväärseks, et nõukogu 2013. aasta detsembris sel teemal algatatud arutelust ei ole tänaseks sündinud konkreetseid ettepanekuid; nõuab, et Athena mehhanismi kasutataks süstemaatiliselt ÜJKP missioonide ja operatsioonide käivitamisega seotud kulude (vägede majutamiseks loodavad taristud, vägede lahingutegevusse sisenemise punktide loomiseks vajaminevad kulud ning vajaduse korral toiduaine- ja kütusevarud) kandmine; nõuab, et sama Athena mehhanismi kasutataks selleks, et hallata rahalisi vahendeid, mis saadakse liikmesriikide kahepoolsete kokkulepete alusel, kolmandatelt riikidelt või rahvusvahelistelt organisatsioonidelt, et need saaksid osaleda konkreetse operatsiooni rahastamises, ja et eriti nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel toetataks kolmandate riikide osalemist ELi kriisireageerimise operatsioonidel ja missioonidel;

12.  toetab täiendavaid jõupingutusi tsiviilmissioonide rahastamise kiirendamiseks ning otsustamismenetluste ja rakendamiskorra lihtsustamiseks; on sellega seoses arvamusel, et komisjon peaks kooskõlas finantsmääruse artikliga 210 kehtestama delegeeritud õigusaktidega ÜJKP kriisiohjemeetmetele hanke erieeskirjad, et aidata kaasa operatsioonide kiirele ja paindlikule läbiviimisele;

13.  nõuab eelrahastamise mehhanismi loomist, mis võimaldab aidata ÜJKP missioonil osaleda soovivatel liikmesriikidel vastavaid kulusid kanda, lihtsustades nii missiooni käivitamise otsust;

14.  rõhutab, et ELi panus rahvusvahelisse julgeolekusse, kriisiohjamisse ja rahuvalvesse ELi tsiviil- ja sõjaliste missioonide ja operatsioonide kaudu on liidu tervikliku lähenemisviisi tähtis osa; märgib, et Euroopa Liidu alates 2009. aastast toimunud tsiviil- ja sõjalised missioonid on liiga sageli pigem täitnud kriisiolukordades liidu nähtavuse suurendamise rolli kui olnud põhjalikul analüüsil ja kavandamisel põhinev strateegiline vahend; on veendunud, et sellised missioonid, mille professionaalsust ja personali pühendumust piirkonnas tuleb rõhutada ja tunnustada, peaksid olema tõhusalt ja vastutustundlikult toimiv reaalne poliitiline vahend, mis on osa üldisest tegevusstrateegiast, eelkõige ELi naabruses; toetab Euroopa välisteenistuse kriisiohjestruktuuride käimasolevat läbivaatamist; kutsub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat muutma olemasolevad struktuurid palju tõhusamaks, et need suudaksid reageerida tekkivatele kriisidele kiiremini ja asjakohasemalt, ning vähendama muu hulgas paralleelstruktuuride arvu;

15.  on seisukohal, et edukate missioonide oluline aspekt on piisava väljaõppe, juhtimis- ja muude oskustega kvalifitseeritud personal;

16.  peab näiteks küsitavaks, kas oli asjakohane käivitada Euroopa Liidu integreeritud piirihalduse abimissioon Liibüas (EUBAM Libya) ja seda jätkata sellises institutsioonilises ja julgeolekukeskkonnas, kus sellega ei suudetud kordagi seatud põhieesmärke täita; nõuab Liibüa vajaduste ümberhindamist hiljutiste murettekitavate sündmuste taustal, et tegeleda asjakohaselt julgeolekuprobleemidega, sh seoses praeguste terrorismivastaste pingutustega Malis ja Saheli piirkonnas;

17.  on seisukohal, et tuleks hinnata praegu toimuva 17 ELi välismissiooni tõhusust;

18.  peab Gaza sektoris valitsevat olukorda silmas pidades samuti kahetsusväärseks, et nõukogus ei ole ikka veel suudetud lõpule viia piirihaldamise abimissiooni Rafahi piiriületuspunktis (EUBAM Rafah) käsitlevaid arutelusid; nõuab kõnealuse missiooni taaskäivitamist ning selle mandaadi, personali ja vahendite läbivaatamist, et missiooniga võidaks osaleda Gaza sektori ning Egiptuse ja Israeli vaheliste piiride kontrollimisel;

19.  tunneb heameelt ELi mitmekülgse tegevuse üle Aafrika Sarve piirkonnas, sh ÜJKP missioonide ja operatsioonide EUTM Somalia, EUNAVFOR Atalanta ja EUCAP Nestor kaudu; märgib sellega seoses, et EUCAP Nestori tegevus toimub keerukas institutsioonilises ja tegevuskeskkonnas, kus on suur hulk rahvusvahelisi, sh ELi osalejaid; kutsub sellega seoses nõukogu ja Euroopa välisteenistust üles muutma missiooni eesmärke ratsionaalsemaks;

20.  loodab, et kaks sel aastal käivitatud tsiviilmissiooni, nimelt tsiviiljulgeoleku sektori reformimise nõustamismissioon Ukrainas (EUAM Ukraine) ja Mali sisejulgeolekujõudude toetusmissioon (EUCAP Sahel Mali), täidavad tõhusalt oma mandaati ning keskenduvad selgelt määratletud, mõõdetavatele ja pikaajalistele eesmärkidele;

21.  märgib, et alates 2013. aasta juunist on kasutusel olnud ladu, mis võimaldab ÜJKP tsiviilmissioonide läbiviimiseks vajalike vahendite kiiret kasutuselevõttu; on seisukohal, et lao tõhusa kasutamise tagamiseks peaks see olema asjaomase missiooni juhi ja tema määratletud vajaduste teenistuses ning mitte sõltuma komisjoni otsustest; nõuab lao tegevuse kohta aastaaruannete koostamist, mis võimaldab konkreetselt hinnata, milline on lao lisandväärtus tsiviilmissioonide käivitamise kiiruse seisukohast;

22.  kiidab heaks käimasolevad uuringud, mis käsitlevad ühise teeninduskeskuse loomist ÜJKP tsiviilmissioonide läbiviimiseks vajalike vahendite koondamiseks ning missioonide käivitamise tõhustamiseks; nõuab ühise teeninduskeskuse loomist; on seisukohal, et kõige tõhusam lahendus oleks luua Euroopa välisteenistuse raames keskne institutsiooniline struktuur, kuhu koondataks praegu tsiviilmissioonide vahel laiali olevad teenistusüksused (personal, IT, logistika jne) ja mille abil ratsionaliseeritaks nende tegevus;

23.  tõdeb, et ÜJKP sõjaliste operatsioonide puhul on üha sagedamini tegemist keskendumisega relvajõudude koolitusele (EUTM Mali ja EUTM Somalia); tunneb heameelt selliste operatsioonide läbiviimise otsuse üle, kuid nõuab nende mandaadi kohandamist konkreetsetele asjaoludele; leiab, et loodud üksused peavad olema täielikult toimivad, st neil peab olema pealetungivõime; peab kahetsusväärseks, et täitevvolitustega missioonide läbiviimist kaalutakse nüüdseks harva; on veendunud, et arvestades pidevat ohuolukorda ELi naabruses, ei saa liit endale lubada keskendumist üksnes kriisijärgselt kasutatavatele vahenditele või kriisi lahendamisele kaasa aitamisele, vaid peab suutma osaleda kogu kriisiohjamise spektris kooskõlas ÜRO põhikirjaga;

24.  peab äärmiselt kahetsusväärseks sõjaliste operatsioonide käivitamisel esile kerkinud järjepidevaid probleeme relvajõudude moodustamisega; märgib, et kõigis liidu käimasolevates sõjalistes operatsioonides osaleb vaid maksimaalselt kuus liikmesriiki, välja arvatud EUTM Mali, millesse panustab 23 liikmesriiki; ergutab liikmesriike toetama operatsioone suuremate relvajõududega, kui neil on olemas selleks vajalik võimekus; rõhutab vajadust ühise ja koostööpõhise lähenemisviisi järele relvajõudude moodustamise probleemidega tegelemisel; tunneb heameelt kolmandate riikide panuse üle, mis annab tunnistust partnerlussuhete elujõulisusest ÜJKP raames; palub liikmesriikidel näidata suuremat tahet seoses ELi sõjaliste operatsioonidega ning panustada vastavalt sellise tegevuse jaoks mõeldud ressurssidesse ja võimesse;

25.  on seisukohal, võttes arvesse asjaolu, et nii liidu tsiviilmissioonid (EUCAP) kui ka sõjalised operatsioonid (EUTM) keskenduvad koolitusele, et tuleks luua selline struktuuripoliitika, millega püütakse pakkuda kõnealustele missioonidele pikaajalisi tulemuslikke mandaate ja konkreetsetele oludele vastavaid eesmärke ning eelarvelist tuge ja materiaalseid vahendeid; on arvamusel, et selline uus poliitika, mis oleks liidu arengukoostöö osa, võimaldaks ellu viia algatuste „Väljaõpe ja varustamine” ja „E21” raames käimasolevad projektid, mille eesmärk on suurendada kolmandate riikide võimet (varustus, relvad, taristu, töötasu), et neil oleks tegutsemisvõimelised relvajõud; ergutab sellega seoses komisjoni uurima innovaatilisi rahastamisallikaid;

26.  võtab teadmiseks nõukogu 2013. aasta novembris väljendatud valmisoleku parandada lahingugruppide modulaarsust ja paindlikkust, et neid oleks võimalik kasutada kõikvõimalike kriisiohje ülesannete täitmisel; märgib aga, et seni ainus ja üsna tagasihoidlik edusamm on olnud ettepanek, et Athena mehhanism peaks katma lahingugruppide strateegilise toimetamise tegevuspiirkonda; tunnistab, et konstruktiivse suhtumise puudumine kõigi liikmesriikide seas on olnud lahingugruppide kasutamist takistav poliitiline ja operatiivne tegur;

27.  väljendab rahulolu nõukogu viimase mitteametliku kaitseteemalise kohtumise positiivse sõnumi üle ELi lepingu artiklis 44 potentsiaali uurimise kohta; peab siiski kahetsusväärseks, et erinevad seisukohad selles valdkonnas ei ole võimaldanud artikli 44 kohaldamisega seotud küsimustega edasi minna; on arvamusel, et artikli 44 rakendamine võimaldaks tunduvalt suurendada liidu tegevuse paindlikkust ja kiirust ning seega ka liidu suutlikkust ümbritsevatele ohtudele vastu astuda; nõuab tungivalt, et need liikmesriigid, kes ei ole huvitatud ÜJKP operatsioonides osalemisest või kellel ei ole selleks vahendeid, võtaksid konstruktiivse seisukoha, võimaldades teistel liikmesriikidel soovi korral osaleda;

28.  palub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ja komisjoni asepresidendil uurida ka Lissaboni lepingu muude asjakohaste artiklitega seotud võimalusi, eelkõige neid, mis puudutavad käivitusfondi (Euroopa Liidu lepingu artikkel 41), alalist struktureeritud koostööd (Euroopa Liidu lepingu artikkel 46), solidaarsusklauslit (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 222) ja vastastikuse kaitse klauslit (Euroopa Liidu lepingu artikkel 42);

29.  nõuab, et tõsiselt kaalutaks võimalust kasutada – kehtestades vajaliku modulaarsuse tagava korra – olemasolevaid rahvusvahelisi peakortereid, nt Eurocorps Strasbourgis, mille tõhusus kohapeal tegutsedes on juba tõestust leidnud;

30.  avaldab imestust, et ELi tasandil ei ole veel ühtset strateegiat, et võidelda ELi julgeolekut ähvardavate uute ohtude vastu; tunneb heameelt nõukogu valmisoleku ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja pühendumuse üle algatada välis- ja julgeolekupoliitika probleemide ja võimaluste alane strateegiline mõttevahetusprotsess; tuletab meelde, et selle protsessi eesmärk on töötada välja uus ühine Euroopa julgeolekustrateegia, milles määratakse kindlaks uued geostrateegilised stsenaariumid, ilmnenud ohud ja ülemaailmsed probleemid ja määratletakse meetmed, mida EL võib nende suhtes võtta, eelkõige ÜVJP ja ÜJKP raames; kutsub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti lisaks üles algatama laiaulatuslikku protsessi, et töötada välja veelgi ambitsioonikam Euroopa julgeoleku- ja kaitseteemaline valge raamat, et ühtlustada ELi strateegilisi sihte ja võimekuse arendamise protsesse; ootab liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja tulevast teatist, mille eesmärk on hinnata globaalsel tasandil toimunud muutuste mõjusid ning määrata sellest lähtuvalt kindlaks ELi probleemid ja võimalused;

31.  tunneb heameelt 18. novembril 2014. aastal vastu võetud ELi küberkaitsepoliitika raamistiku üle, millega sätestatakse ÜJKP küberkaitse viis prioriteeti ja selgitatakse eri osalejate rolli; peab tervitatavaks raamistiku eesmärki toetada riikide küberkaitsevõime arengut ja tugevdada ÜJKP vahendite jaoks kasutatavate kommunikatsioonivõrkude kaitset; toonitab küberkaitse ühise taseme saavutamise tähtsust liikmesriikide seas, et minna piisavalt edasi küberkaitsealase koostööga ja tugevdada ELi küberrünnete ja küberterrorismi vastu võitlemise suutlikkust, ning loodab, et see tegevuskava saab lähtealuseks liikmesriikide riiklike julgeolekustrateegiate küberkaitset hõlmavate küsimuste süstemaatilisemale integreerimisele ning küberkaitsega seotud probleemide olulisuse teadvustamisele ELi institutsioonide tasandil; nõuab lisaks ühtset Euroopa strateegiat elutähtsa (digitaalse) infrastruktuuri kaitsmiseks küberrünnakute vastu, kaitstes ja edendades samas ka kodanike digiõigusi ja -vabadusi; tuletab meelde vajadust selguse suurendamise ja nõuetekohase õigusraamistiku järele, arvestades küberrünnakute toimepanijate tuvastamise keerukust ja vajadust proportsionaalsete ja vajalike vastumeetmete järele kõigil juhtudel;

32.  juhib tähelepanu otsesele ohule kübervaldkonnas ning rõhutab vastupidavuse ja valmisoleku vajadust ELis, et reageerida küberkriisidele ka ÜJKP kontekstis, ning julgustab seetõttu kõiki liikmesriike märkimisväärselt ja viivitamata edasi arendama oma küberkaitsealast võimet; rõhutab, et on oluline investeerida kõrgelt kvalifitseeritud inimkapitali ning teaduse ja innovatsiooni valdkonda; rõhutab vajadust tsiviil- ja sõjalise valdkonna koostoime ja vastastikuse täiendavuse järele ELi küberjulgeolekus ja -kaitses; rõhutab NATOga küberkaitsealase koostöö suurendamise tähtsust;

33.  rõhutab Euroopa Liidu ja rahvusvaheliste organisatsioonide, eriti ÜRO, NATO, Aafrika Liidu ja OSCE vahelise koostöö olulisust julgeoleku ja kaitse vallas; tunneb heameelt 2014. aasta septembris Walesis toimunud NATO tippkohtumise deklaratsiooni üle, milles kinnitati NATO toetust ÜJKP arendamisele; nõuab meetmete rakendamist, et saavutada kahe organisatsiooni vastastikune tugevdamine;

Ressursid

34.  on seisukohal, et 2008. aasta majandus- ja finantskriisi tagajärjel vähendasid liikmesriigid oma kaitse-eelarvet ning see toimus nendevahelise kooskõlastamiseta, mis ohustab nüüd liidu strateegilist sõltumatust ja liikmesriikide suutlikkust tagada relvajõudude vajalik tegutsemisvõime ning kahjustab liidu kui üleilmse julgeoleku tagaja kohustusi ja potentsiaali; rõhutab vajadust eelnevalt kavandada strateegilist investeerimist varustuse soetamisse ja uuendamisse liikmesriikide vahel;

35.  on kindlalt veendunud, et ELi jaoks on äärmiselt oluline turvalise, avatud ja puhta merekeskkonna tagamine, mis võimaldab kaupade ja inimeste vaba liikumist ning ookeanide loodusrikkuste rahumeelset, seaduslikku, õiglast ja säästvat kasutamist; on veendunud, et seetõttu tuleks edasi arendada ELi institutsioonilist tsiviil- ja sõjalist raamistikku, et rakendada Euroopa merendusjulgeoleku strateegiat; märgib, et valdavalt kontrollivad strateegilisi varasid, elutähtsat infrastruktuuri ja võimet liikmesriigid ja et Euroopa julgeoleku jaoks on esmatähtis nende tahe edendada koostööd;

36.  tunneb heameelt, et nõukogu võttis 18. novembril 2014 vastu pikaajalise süstemaatilise kaitsealase koostöö poliitilise raamistiku, mis põhineb võime planeerimise protsesside koordineerimisel ja teabevahetusel; rõhutab, et samal eesmärgil peaksid liikmesriigid jätkama Euroopa Kaitseagentuuri varustuse ühiskasutust käsitleva tegevusjuhendi rakendamist, et tunduvalt tõhusamalt ette näha tulevasi võime alaseid puudujääke ning süstematiseerida võime arendamiseks tehtav koostöö; palub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ja komisjoni asepresidendil esitada tõendid kaitsealase koostöö tugevdamiseks võetavate erimeetmete kohta; palub liikmesriikidel seoses kahe- või mitmepoolse kaitsealase koostöö koordineerimatu suurenemisega alustada parema koordineerimise jaoks alalist struktureeritud koostööd (PESCO) ning kasutada ELi rahalisi vahendeid rahuaja koostöös; palub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ja komisjoni asepresidendil esitada realistlikud plaanid PESCO eduka käivitamise kohta;

37.  tunneb heameelt, et nõukogu võttis 2014. aasta novembris vastu Euroopa Kaitseagentuuri kinnitatud 2014. aasta võimearendusplaani, milles on määratletud võimearenduse 16 prioriteeti; tunneb heameelt ka töö üle, mida Euroopa Kaitseagentuur on teinud koostööd andmebaasi (Codaba) kaudu, mille abil kaardistatakse liikmesriikide koostöövõimalused, pannes sellega koostöövõimalustele aluse; nõuab tungivalt, et liikmesriigid arvestaksid piisaval määral nende vahenditega oma sõjalise võime arendamisel; nõuab, et rangelt välditaks juba mujal toimuvate algatuste dubleerimist ja et suuremat tähelepanu pöörataks nende meetodite kindlakstegemisele, mis annavad tõelist lisaväärtust;

38.  peab üllatavaks, et ELi tasandil ei ole veel kasutusele võetud koostööd ja ühiskasutust edendavaid maksusoodustusi; märgib, et 2013. aasta detsembris toimunud nõukogu istungil kutsuti üles selliseid võimalusi kaaluma, ja peab kahetsusväärseks, et aasta jooksul ei ole arutelud viinud konkreetsete meetmete võtmiseni selles valdkonnas; märgib, et Belgia valitsus on juba kinnitanud ajutise käibemaksuvabastuse teatavate Euroopa Kaitseagentuuri projektide, nt Satcom, ettevalmistusetappide ajaks; on seisukohal, et sellised maksuvabastused peaksid olema pidevad ning laienema taristutele ja võimekusega seotud konkreetsetele projektidele NATOs või ELis tsiviilotstarbega teadusuuringute taristute jaoks olemasoleva mehhanismi eeskujul; nõuab kõigi muude algatuste väljaarendamist, mis võiksid innustada Euroopa sidusrühmade vahelist koostööd;

39.  tunneb heameelt olemasolevate koostöömudelite üle, nagu Euroopa lennutranspordi juhtimissüsteem (EATC), ning selle laienemise üle üha uutesse liikmesriikidesse; peab kahetsusväärseks, et kuigi see süsteem on juba aastaid olemas olnud, ei ole seda seni kohandatud kasutamiseks muudes kaitsevõime valdkondades; kutsub üle kasutama Euroopa lennutranspordi juhtimissüsteemi muudes tegevusabi valdkondades oluliste võimete puudujääkide korvamiseks;

40.  märgib tagasihoidlikku edu, mida on saavutatud ühiskasutust käsitlevate projektide puhul; tunneb eriti heameelt edusammude üle õhus tankimise võime arendamisel, mis on võimalikuks saanud mitmeotstarbeliste tankerlennukite hankimisega; peab kahetsusväärseks, et seni on selle projektiga liitunud üksikud liikmesriigid, ning kutsub liikmesriike, kelle kõnealuses valdkonnas tegutsemine jätab soovida, projektiga ühinema; leiab, et liikmesriigid peaksid jätkama ühiskasutust käsitlevaid projekte, keskendudes ÜJKP raames koostöös Euroopa Kaitseagentuuri ja Euroopa Liidu sõjalise staabiga tuvastatud kuueteistkümnele võime valdkonnale;

41.  võtab teadmiseks nõukogu valmisoleku arendada ELi suutlikkuse suurendamise projekte, muu hulgas näiteks kaugjuhitavate õhusõidukite süsteeme (RPAS) ja riiklikku satelliitsidet; võtab teadmiseks, et kaugjuhitavate õhusõidukite süsteemi integreerimiseks Euroopa lennundussüsteemi esialgu aastaks 2016 on vaja reguleerivat raamistikku, võttes arvesse nii tsiviil- kui sõjalise valdkonna vajadusi ja rahvusvahelise õiguse järgimise vajadust; kutsub komisjoni üles andma ülevaadet sellest, kuidas saab kasutada programmi Horisont 2020 raames tsiviil-sõjalisteks uuringuteks ettenähtud rahalisi vahendeid RPASi kaasamiseks Euroopa õhuruumi;

42.  tunneb heameelt edu üle, mida on Euroopa Liidus saavutatud satelliidipõhiste teenuste tasandil (Galileo, Copernicus, EGNOS); on seisukohal, et need kosmosetehnoloogiateenused ja eriti Copernicus peaksid olema kasutuskõlblikud ÜJKP missioonide ja operatsioonide selliste vajaduste toetamiseks, mis on seotud kõrgresolutsiooniga satelliidikujutistega kaugseires; tunneb heameelt kanderaketiprojekti Ariane 6 käivitamise üle; peab kahetsusväärseks, et tehnilistel ja ärilistel põhjustel hangib liit endiselt vene päritolu kanderakette, mis on vastuolus liidu seatud sihiga saavutada teatav strateegiline sõltumatus, ning rõhutab seetõttu vajadust teha edusamme nii tsiviilotstarbeliste kui ka sõjalise rakendusega tehnoloogiate arendamises, mis tagavad ELi sõltumatuse;

43.  nõuab, et liit ergutaks liikmesriike täitma võimekuse vallas NATO eesmärke, mis eeldavad, et vähemalt 2 % SKPst eraldataks kaitsekuludele ning 20 % kaitse-eelarvest suuremahulistele hangetele, sealhulgas teadus- ja arendustegevusele;

Kaitsetööstus

44.  peab tervitatavaks komisjoni ettepanekut, mille eesmärk on parandada VKEde juurdepääsu kaitsevaldkonna turgudele, mis on hetkel väga spetsiifilised, sest nõudlus pärineb peaaegu eranditult avalikust sektorist, ettevõtjaid on turul vähe, toodete väljatöötamine ja hooldamine on väga aeganõudev ning teatavad tehnoloogiad on olemuselt strateegilised;

45.  võtab teadmiseks komisjoni 2013. aasta juuli teatise „Konkurentsivõimelisem ja tõhusam kaitse- ja julgeolekusektor”, samuti 2014. aasta juunis koostatud tegevuskava selle rakendamiseks ning selles tehtud ettepanekud ja eelkõige ettepanekud siseturgu käsitlevate direktiivide 2009/81/EÜ ja 2009/43/EÜ paremaks rakendamiseks, ilma et see piiraks liikmesriikide suveräänseid õigusi, mis tulenevad Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklist 346;

46.  on seisukohal, et kõik need meetmed sõltuvad Euroopa kaitsesektori tehnoloogilise ja tööstusliku baasi eelnevast ühisest piiritlemisest, et otsustada, millised ettevõtted või strateegilised tegevused võiksid sellest kasu saada, võttes nõuetekohaselt arvesse liikmesriikide kaitsetööstuste erinevat võimekust; leiab, et see piiritlemine võiks eelkõige põhineda teatud kriteeriumidel, nagu varustuse ja tehnoloogia arendamine ELis, ettevõtjate poolne kontroll arendatava varustuse ja tehnoloogia omandi- ja kasutusõiguste üle ja selle tagamine, et välismaise osaluse korral ei oma see osalus liiga suurt hääleõigust, mis võiks ohustada ettevõtja kontrolli oma tegevuse üle; toonitab vajadust määratleda ELi elutähtsad kaitsevaldkonna vahendid (st võtmetähtsusega tööstusvõimsus ja elutähtsad tehnoloogiad);

47.  tuletab meelde, et Lissaboni lepingu jõustumisega laiendati ELi tööstus-, kosmose- ja uurimistegevuse alast poliitikat kaitsevaldkonnale; juhib tähelepanu sellele, et liidu programmid muudes sellistes valdkondades nagu sise- ja piirijulgeolek, katastroofiohjamine ja areng loovad olulisi võimalusi nende poliitikavaldkondade ning ÜJKP missioonide läbiviimise seisukohalt oluliste võimete ühiseks arendamiseks; palub komisjonil kehtestada püsimenetlused komisjoni, Euroopa välisteenistuse, Euroopa Kaitseagentuuri ja liikmesriikide koostöö jaoks ühisturu, tööstuse, kosmose, teadus- ja arendustegevuse valdkonnas; kutsub komisjoni üles looma ELi asutuste ja ametite vahel püsivaid kontakte sisejulgeoleku (Frontex, Europol, ENISA) ning välisjulgeoleku ja -kaitse (Euroopa Kaitseagentuur, Euroopa välisteenistus) valdkonnas;

48.  võtab teadmiseks komisjoni ettepanekud direktiivide 2009/81/EÜ (kaitsealased riigihanked) ja 2009/43/EÜ (kaitseotstarbeliste toodete ühendusesisene vedu) paremaks rakendamiseks; peab vajalikuks määrata kindlaks ka kõrge strateegilise väärtusega varustuse ja tehnoloogia valdkonnaga seonduv, mida ei käsitleta direktiivis 2009/81/EÜ (olulisteks julgeolekuhuvideks vajalik varustus) ega ka direktiivis 2004/18/EÜ (varustus, mille kasutamine on kaitsevaldkonnaga seotud, aga ei ole sellele ainuomane); leiab, et selles sektoris tegutsevad ELi ettevõtjad vajavad õiguslikku ja rahastamise erikorda, mis võimaldaks neil olla konkurentsivõimeline ja tagaks samas ELi strateegilise autonoomia;

49.  märgib, et nõukogu kavatseb luua Euroopa varustuskindluse korralduse, mille raames liikmesriigid oleksid vastastikku abiks ja saaksid kiiresti reageerida üksteise kaitsealastele vajadustele; ootab komisjonilt tegevuskava, milles pakutaks välja selle süsteemi eri rakendusvõimalused, ning rohelist raamatut, mis tuleb koostada strateegilistesse kaitsetööstusettevõtetesse tehtavate välisinvesteeringute kontrollimise kohta; tunneb heameelt Euroopa Kaitseagentuuri tõhustatud raamkokkuleppe vastuvõtmise üle liikmesriikidevahelise varustuskindluse valdkonnas, sest see on liikmesriikide jaoks oluline vabatahtlik ja õiguslikult mittesiduv mehhanism, mis aitab varustuskindlusega seoses suurendada vastastikust toetust ja abi; palub Euroopa Kaitseagentuuril ja komisjonil koos välja töötada lisavahendid ja -algatused ELi hõlmava varustuskindluse edendamiseks ning toetada liikmesriike uue raamkokkuleppe rakendamisel;

50.  palub komisjonil üheselt kindlaks teha ja kasutusele võtta ELi finantsvahendid ja -instrumendid, mille eesmärk on aidata luua ühist Euroopa kaitsetööstuse turgu;

51.  tunneb heameelt Wassenaari kokkuleppe ekspordikontrolli nimekirjade muudatuste vastuvõtmise üle, mis puudutavad järelevalve- ja sissetungi tehnoloogiat ning mida on hiljuti rakendatud ka ELi tasandil; rõhutab samas, et teha tuleb rohkem, et vältida sellise tehnoloogia kontrollimatut tootmist ja eksporti, mida saab kasutada ELi elutähtsa infrastruktuuri ründamiseks ja inimõiguste rikkumiseks; palub seepärast komisjonil esitada võimalikult kiiresti ettepanek kahesuguse kasutusega kaupade ekspordi määruse läbivaatamise kohta;

52.  on seisukohal, et ükski valitsus ei suuda üksi käivitada tõeliselt suuremahulisi programme teadusuuringute ja tehnoloogia valdkonnas; tuletab meelde nõukogu 2008. aasta detsembri avaldust võimete tugevdamise kohta ja liikmesriikide võetud kohustust saavutada ühine eesmärk, et 2% meie kaitsekulutustest läheb teadusuuringute rahastamiseks; palub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ja komisjoni asepresidendil ning Euroopa Kaitseagentuuri juhil esitada andmeid selle kohta, kui kaugele on liit sellega jõudnud; kiidab sellepärast heaks komisjoni ettepanekud tsiviil- ja kaitsevaldkonnaga seotud uuringute koostoime edendamiseks; rõhutab sellega seoses asjaolu, et programmi Horisont 2020 julgeolekualaste teadusuuringute programm pakub märkimisväärseid võimalusi võimekuse arendamiseks selles valdkonnas; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama liidu välispoliitikat toetavat teadusmissiooni, sh kahesuguse kasutusega tehnoloogia arendamist, et suurendada kodanikukaitse ja sõjaliste üksuste koostalitlusvõimet, nagu on sätestatud programmi Horisont 2020 kehtestanud eriprogrammis; palub komisjonil ja liikmesriikidel lisada vastav teadustegevus iga-aastastesse tööprogrammidesse; tunneb samuti heameelt ettevalmistava tegevuse käivitumise üle ning loodab, et ÜJKP vallas rahastatakse järgmise sammuna mitmeaastase finantsraamistiku raames mõnd uurimisteemat; toonitab, et tähtis on viia ellu katseprojekt ÜJKP uuringute kohta, mille korraldavad ühiselt komisjon ja Euroopa Kaitseagentuur, nagu pakkus välja Euroopa Parlament 2015. aasta eelarves, võttes arvesse liidu eesmärkide ja liidu eelarve täitmist agentuuri poolt; peab sellega seoses kahetsusväärseks, et komisjon ei ole esitanud parlamendile hinnangut ELi toimimise lepingu artikli185 potentsiaali kohta, nagu nõuti Euroopa Parlamendi 21. novembri 2013. aasta resolutsioonis Euroopa kaitsesektori tehnoloogilise ja tööstusliku baasi kohta;

53.  kutsub samas üles olema võimalikult hoolas küsimustes, mis puudutavad valitsemistava, intellektuaalomandiõigusi, kaasrahastamist ja kaitsevaldkonna ettevalmistavates meetmetes osalemise eeskirju; palub, et liikmesriigid kaasataks täiel määral otsustusprotsessi, et vältida ülemäärast bürokraatiat ning tagada programmide vastavus ÜJKP ning liikmesriikide strateegilistele vajadustele;

54.  tuletab meelde kaitsevaldkonnas tehtavate teadusuuringute äärmiselt tundlikku ja strateegilist iseloomu nii tööstuse konkurentsivõime kui ka ELi strateegilise autonoomia seisukohast ning nõuab julgeoleku ja kaitsega seotud sobiva intellektuaalomandit käsitleva poliitika loomist, et kaitsta teadusuuringute tulemusi; ootab selles küsimuses komisjoni ja kaitsetööstuse ettepanekuid;

55.  võtab teadmiseks komisjoni ettepanekud kaitsevarustuse ühiste standardite ja sertifitseerimismenetluste kasutuselevõtmise edendamiseks; ootab sellega seoses kaitsevaldkonnas tööstuslike standardite väljatöötamiseks Euroopa Kaitseagentuuri ja komisjoni tegevuskava, samuti Euroopa Kaitseagentuuri ja Euroopa Lennundusohutusameti poolseid valikuid sõjalise sertifitseerimise vastastikuse tunnustamise parandamiseks Euroopa Liidus; peab kahetsusväärseks, et Euroopa standardiorganisatsioonid ei taha välja anda kaitsevaldkonna toodete standardimärke;

o
o   o

56.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogu eesistujale, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, NATO peasekretärile, NATO Parlamentaarse Assamblee presidendile, ÜRO peasekretärile, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE) eesistujale, OSCE parlamentaarse assamblee presidendile, Aafrika Liidu assamblee eesistujale ning Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni peasekretärile.

(1) ELT L 146, 10.6.2009, lk 1.
(2) ELT L 216, 20.8.2009, lk 76.
(3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0513.
(4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0514.
(5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0380.
(6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0381.
(7) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0457.
(8) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0286.
(9) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0278.
(10) http://eeas.europa.eu/library/publications/2013/3/2013_eeas_review_et.pdf

Õigusalane teave