Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Bahreini kohta, eriti 6. veebruari 2014. aasta resolutsiooni Bahreini, eelkõige Nabeel Rajabi, Abdulhadi al-Khawaja ja Ibrahim Sharifi juhtumite kohta(1),

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini pressiesindaja 17. juuni 2015. aasta avaldust al-Wefaqi peasekretäri Ali Salmani süüdimõistmise kohta Bahreinis,

–  võttes arvesse 24. mail 2015. aastal Dohas, Kataris toimunud Euroopa Liidu ja Pärsia lahe koostöönõukogu ühisnõukogu ja ministrite 24. kohtumist,

–  võttes arvesse Araabia Liiga ministrite nõukogu kohtumisel 1. septembril 2013. aastal Kairos vastu võetud otsust asutada Bahreini pealinnas Manamas ülearaabialine inimõiguste kohus,

–  võttes arvesse 2014. aasta veebruari aruannet, milles antakse üksikasjalik ülevaade Bahreini sõltumatu uurimiskomisjoni antud soovituste rakendamisest Bahreini valitsuse poolt, ning 2014. aasta septembris Bahreini valitsuse poolt esitatud ajakohastatud üldist korrapärast läbivaatamist,

–  võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast konventsiooni, lapse õiguste konventsiooni ning inimõiguste Araabia hartat, mille kõigiga Bahrein on ühinenud,

–  võttes arvesse inimõiguste kaitsjaid käsitlevaid Euroopa Liidu suuniseid, mis võeti vastu 2004. aasta juunis ja mis vaadati läbi 2008. aastal,

–  võttes arvesse ÜRO kodakondsusetuse vähendamise konventsiooni,

–  võttes arvesse ELi uut inimõiguste strateegilist raamistikku ja tegevuskava, mille eesmärk on seada inimõiguste kaitse ja seire kõigi ELi poliitikavaldkondade keskmesse ja mis sisaldab eraldi osa inimõiguste kaitsjate kaitsmise kohta,

–  võttes arvesse ELi inimõiguste eriesindaja Stavros Lambrinidise visiiti Bahreini 2015. aasta mai lõpus,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni artikleid 5 ja 19,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et pärast Bahreini sõltumatu uurimiskomisjoni (BICI) 23. novembri 2011. aasta aruande ja selle 21. novembri 2012. aasta järelaruande avaldamist on Bahrein lubanud inimõiguste olukorra reformimisel edusamme teha;

B.  arvestades, et siseministeeriumi ombudsmani, vangide ja kinnipeetavate õiguste komisjoni ning eriuurimisüksuse moodustamine Bahreinis sisendab lootust; arvestades, et need institutsioonid tuleks muuta erapooletumaks, läbipaistvamaks ja valitsusasutustest sõltumatuks;

C.  arvestades, et alates 2011. aasta ülestõusu algusest on Bahreini ametivõimud intensiivistanud repressiivsete meetmete kasutamist kodanikuühiskonna aktivistide ja rahumeelse opositsiooni vastu; arvestades, et 10. juunil 2014 kirjutasid 47 riiki, sh kõik 28 ELi liikmesriiki, ÜRO Inimõiguste Nõukogu 26. istungjärgul alla ühisavaldusele, milles märgitakse tõsist muret inimõiguste olukorra pärast Bahreinis; arvestades, et ühisavalduses toodi selgelt välja probleemsed valdkonnad, sh pikaaegsed karistused rahumeelse kogunemise ja ühinemisvabaduse õiguse kasutamise eest, õiglase kohtupidamise tagamise puudumine, meeleavalduste mahasurumine, arvamus- ja sõnavabaduse õigust kasutavate isikute jätkuv tagakiusamine ja vangistamine, väärkohtlemine ja piinamine kinnipidamiskohtades, meelevaldne kodakondsuse äravõtmine ilma nõuetekohase menetluseta ning ebapiisav vastutuselevõtmine inimõiguste rikkumise eest;

D.  arvestades, et Nabeel Rajabile, kes on Bahreini inimõiguste kaitsja ja Bahreini inimõiguste keskuse (BCHR) esimees, Rahvusvahelise Inimõiguste Föderatsiooni (FIDH) asepeasekretär ja organisatsiooni Human Rights Watch Lähis-Ida osakonna nõuandekomitee liige, mõisteti kuuekuuline vanglakaristus lihtsalt oma sõnavabaduse rahumeelse kasutamise eest; arvestades, et Nabeel Rajab vahistati 1. oktoobril 2014 pärast Euroopa Parlamendi inimõiguste allkomisjoni külastamist, süüdistatuna Twitteri sõnumite postitamises rühma kaasmaalaste kohta, kes väidetavalt teevad koostööd IS/Da’eshiga; arvestades, et talle esitati süüdistus avaliku asutuse ja sõjaväe solvamises; arvestades, et 2013. aasta novembris nimetas meelevaldse kinnipidamise küsimustega tegelev ÜRO töörühm Nabeel Rajabi kinnipidamist meelevaldseks;

E.  arvestades, et pärast Bahreini inimõiguste keskuse asutamist 2002. aastal on Nabeel Rajab kandnud mitmeid vanglakaristusi; arvestades, et Nabeel Rajabile on esitatud täiendavad süüdistused seoses sõnavabadusega ja teda ähvardab kuni 10-aastane vanglakaristus väidetava riigiasutuse solvamise ja kuulujuttude levitamise eest sõja ajal;

F.  arvestades, et sarnaselt Nabeel Rajabiga on kinni peetud veel paljusid inimõiguste kaitsjaid, nagu Naji Fateel, Taani inimõiguste kaitsja Abdulhadi-al-Khawaja, Rootsi poliitiline aktivist Mohammed Habib Al-Muqdad jt nn Bahrein 13 liikmed, neid on Bahreinis kohtulikult ahistatud, vangistatud ning nad kannavad pikki või eluaegseid karistusi otsese repressioonina oma tegevuse eest inimõiguste kaitsmisel; arvestades, et neist enamiku suhtes on väidetavalt kasutatud vägivalda, väärkohtlemist ning füüsilist või psühholoogilist piinamist;

G.  arvestades, et Bahreini inimõiguste keskuse andmetel peetakse meelevaldselt kinni rohkem kui 3000 vangi, kellest paljud on inimõiguste kaitsjad, kes on vangistatud ja kannavad pikki või eluaegseid karistusi otsese repressioonina oma tegevuse eest; arvestades, et neist enamiku suhtes on väidetavalt kasutatud vägivalda, väärkohtlemist ning füüsilist või psühholoogilist piinamist;

H.  arvestades, et 16. juunil 2015 mõisteti Bahreini peamise opositsioonilise erakonna al-Wefaq peasekretärile šeik Ali Salmanile neljaaastane vanglakaristus seoses valitsusvastaste meeleavaldustega, mis puhkesid 2011. aastal piirkondlike araabia kevade ülestõusude haripunktis; arvestades, et väidetavalt ei ole kohus lasknud tema advokaatidel esitada suulisi argumente ning neile pole antud mingit mõistlikku võimalust tutvuda tõendusmaterjalidega; arvestades, et rühm ÜRO sõltumatuid eksperte, kellest osa tuntakse Inimõiguste Nõukogu erimenetluste nimetuse all, on nõudnud tungivalt šeik Ali Salmani vabastamist;

I.  arvestades, et Bahrein on alates 2012. aastast väärkasutanud terrorismivastaseid õigusakte selleks, et karistuseks eriarvamuste avaldamise eest võtta meelevaldselt kodakondsus poliitilistelt aktivistidelt ja opositsiooniliikmetelt, sh vähemalt 9 alaealiselt; arvestades, et mitmete aruannete põhjal on ainuüksi 2015. aastal võetud kodakondsus rohkem kui 100 aktivistilt, meeleavaldajalt ja poliitikult, millega suur osa neist on muudetud kodakondsuseta isikuteks, mis kujutab endast ÜRO kodakondsusetuse vähendamise konventsiooni rikkumist;

J.  arvestades, et 2011. aastast alates on suurenenud surmanuhtluse kasutamine poliitiliselt motiveeritud kohtuasjade puhul; arvestades, et alates 2011. aastast on poliitilistes kohtuasjades surmanuhtlus mõistetud vähemalt seitsmele isikule, kellest neljale määrati surmanuhtlus 2015. aastal;

K.  arvestades, et Bahreini sõltumatu uurimiskomisjon (BICI), mis moodustati kuningliku korraldusega selleks, et uurida Bahreinis 2011. aasta veebruaris toimunud sündmusi ja koostada selle kohta aruanne, esitas mitmeid inimõiguste ja poliitiliste reformide alaseid soovitusi; arvestades, et õigussüsteemi ja õiguskaitsesüsteemi ümberkorraldamisel on saavutatud edu, kuid valitsus ei ole täielikult rakendanud komisjoni põhilisi soovitusi, eelkõige vabastanud sõnavabaduse ja rahumeelse kogunemise õiguse kasutamise eest süüdi mõistetud meeleavalduste juhte; arvestades, et rahvuslikuks dialoogiks nimetatud lepituskõnelused on ummikusse jooksnud; arvestades, et endiselt on mõned rühmitused poliitilises süsteemis esindamata ning julgeolekujõudusid ei ole võimalik vastutusele võtta;

1.  nõuab süüdistustest loobumist ning kohest ja tingimusteta vabastamist kõigi inimõiguslaste, poliitiliste aktivistide ja teiste isikute puhul, keda peetakse kinni ja süüdistatakse väidetavates õigusrikkumistes seoses sõnavabaduse ning rahumeelse kogunemise ja ühinemisvabaduse õiguse kasutamisega, sh Nabeel Rajab, šeik Ali Salman ja kogu Bahrein 13;

2.  tunnustab Bahreini ametivõimude võetud kohustusi rakendada Bahreini sõltumatu uurimiskomisjoni (BICI) 2011. aasta soovitusi ning ÜRO Bahreini inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise (UPR) ja teiste ÜRO mehhanismide ja organite antud soovitusi, samuti hiljutist mitmete oma poliitilise ühinemise ja sõnavabadusega seotud õigusrikkumistes süüdistatavate vangide vabastamist; nõuab tungivalt, et Bahreini valitsus viiks kiiresti ellu kõik BICI aruande ja inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise (UPR) soovitused, lõpetaks kõik inimõiguste rikkumised ning austaks kooskõlas Bahreini rahvusvaheliste inimõiguste alaste kohustustega inimõigusi ja põhivabadusi;

3.  väljendab sügavat muret seoses terrorismivastaste õigusaktide väärkasutamisega Bahreinis inimõiguste rikkumiseks, sh kodakondsuse äravõtmise kaudu;

4.  mõistab hukka jätkuva vangide, rahumeelsete meeleavaldajate ja opositsiooniliikmete piinamise ja muu julma ja alandava kohtlemise või karistamise Bahreini ametivõimude poolt ning nõuab tungivalt, et Bahreini valitsus täidaks oma kohustusi ÜRO piinamisvastase konventsiooni alusel;

5.  ergutab Bahreini valitsust koostööle ÜRO eriraportööridega (eelkõige piinamise, kogunemisvabaduse, kohtunike ja juristide sõltumatuse ning inimõiguste kaitsjate küsimustes) ning esitama neile alalise kutse;

6.  võtab teadmiseks Bahreini valitsuse jätkuvad jõupingutused karistusseadustiku ja õiguslike menetluste reformimisel ning ergutab valitsust seda protsessi jätkama; nõuab tungivalt, et Bahreini valitsus võtaks kõik meetmed, et tagada erapooletu ja õiglane kohtusüsteem, kindlustades nõuetekohase kohtumenetluse, ning oma ombudsmani, eriuurimisüksuse ja riikliku inimõiguste institutsiooni erapooletus;

7.  nõuab, et viivitamatult ratifitseeritaks ÜRO piinamisvastase konventsiooni fakultatiivprotokoll, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti teine fakultatiivprotokoll, mille eesmärk on kaotada surmanuhtlus, konventsioon kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise kohta ning konventsioon sisserändajatest töötajate ja nende pereliikmete õiguste rahvusvahelise kaitse kohta;

8.  kutsub Bahreini ametivõime üles pidama rahvusliku konsensuse dialoogi, et saavutada kestev ja kaasav rahvuslik leppimine ning jätkusuutlik poliitiline lahendus kriisile; märgib, et jätkusuutlikus poliitilises protsessis peaks saama vabalt väljendada õiguspärast ja rahumeelset kriitikat; tuletab Bahreini ametivõimudele seoses sellega meelde, et mis tahes usutava rahvusliku leppimise ja jätkusuutliku reformi strateegia vältimatu koostisosa peaks olema šiiitliku enamuse ja selle rahumeelsete poliitiliste esindajate kaasamine inimväärikuse, austuse ja õigluse alusel;

9.  väljendab heameelt opositsiooniliidri Ibrahim Sharifi ennetähtaegse vanglast vabastamise üle 2015. aasta juunis pärast kuninga armuandmist; on veendunud, et see otsus on teretulnud ja tähtis samm usalduse edendamise protsessis Bahreinis;

10.  nõuab tungivalt, et komisjoni asepresident ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja rõhutaks oma suhetes Bahreini valitsusega jätkuvalt reformide ja lepituse olulisust; soovitab tungivalt moodustada ELi-Bahreini inimõiguste töörühma, kuid märgib, et ELi ja Bahreini vaheline inimõiguste alane dialoog ei saa asendada kõikehõlmavat dialoogi valitsuse ja opositsiooni vahel Bahreinis endas;

11.  võtab teadmiseks ombudsmani, vangide ja kinnipeetavate õiguste komisjoni (PDRC) ja riikliku inimõiguste institutsiooni (NIHR) soovitused, eelkõige seoses kinnipeetavate õiguste ja nende olukorraga vanglates, sh nende väidetava väärkohtlemise ja piinamisega; julgustab neid organisatsioone jätkama oma tööd sõltumatul, erapooletul ja läbipaistval viisil ning kutsub Bahreini ametivõime üles rakendama neid soovitusi täies ulatuses;

12.  nõuab ELi kiireid kollektiivseid jõupingutusi, et töötada välja kõikehõlmav strateegia selle kohta, kuidas EL ja komisjon saaksid avaldada aktiivset survet vangistatud aktivistide ja meelsusvangide vabastamiseks; kutsub Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles tagama, et ELi delegatsioon Riyadhis ja liikmesriikide saatkonnad Bahreinis rakendaksid nõuetekohaselt ELi inimõigustealaseid suuniseid, eelkõige inimõiguste kaitsjate ja piinamise osas, ning annaksid rakendamise kohta aru;

13.  nõuab, et EL keelustaks pisargaasi ja rahvakogunemiste kontrolli all hoidmise seadmete ekspordi, kuni ei ole läbi viidud uurimisi nende vahendite väärkasutamise väljaselgitamiseks ning väärkasutajad ei ole vastutusele võetud;

14.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Bahreini Kuningriigi valitsusele ja parlamendile ning Pärsia lahe koostöönõukogu liikmetele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0109.