Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2014/2245(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0173/2015

Esitatud tekstid :

A8-0173/2015

Arutelud :

PV 08/09/2015 - 11
CRE 08/09/2015 - 11

Hääletused :

PV 09/09/2015 - 8.12
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2015)0308

Vastuvõetud tekstid
PDF 306kWORD 118k
Kolmapäev, 9. september 2015 - Strasbourg Lõplik väljaanne
Investeerimine töökohtadesse ja majanduskasvu ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamine liidus
P8_TA(2015)0308A8-0173/2015

Euroopa Parlamendi 9. septembri 2015. aasta resolutsioon töökohtadesse ja majanduskasvu investeerimise ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamise kohta liidus (2014/2245(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 23. juuli 2014. aasta aruannet „Majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlev kuues aruanne: investeerimine töökohtadesse ja majanduskasvu” (edaspidi „kuues aruanne”),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 4, 162, 174–178 ja 349,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (edaspidi „ühissätete määrus”)(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1301/2013, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgiga seonduvaid erisätteid ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1080/2006(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1304/2013, mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1081/2006(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1299/2013 erisätete kohta, mis käsitlevad Euroopa Regionaalarengu Fondist toetuse andmist Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgil(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1302/2013, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1082/2006 Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) kohta, et selgitada, lihtsustada ja parandada nende rühmituste asutamist ja toimimist(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1300/2013, mis käsitleb Ühtekuuluvusfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1084/2006(6),

–  võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020(7),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002(8),

–  võttes arvesse dokumenti „Euroopa Liidu territoriaalne tegevuskava 2020. Mitmekesiste piirkondadega kaasava, aruka ja jätkusuutliku Euroopa poole”, mis kiideti heaks ruumilise planeerimise ja territoriaalse arengu eest vastutavate ministrite mitteametlikul kohtumisel 19. mail 2011 Gödöllős Ungaris,

–  võttes arvesse komisjoni 26. juuni 2013. aasta majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlevat kaheksandat eduaruannet „Kriisi piirkondlik ja linnamõõde“,

–  võttes arvesse oma 14. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni aruka spetsialiseerumise ja toimivaks ühtekuuluvuspoliitikaks vajaliku tippkeskuste võrgustiku loomise kohta(9),

–  võttes arvesse oma 14. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni ELi liikmesriikide valmisoleku kohta uue ühtekuuluvuspoliitika programmitöö perioodi tõhusaks ja õigeaegseks alustamiseks(10),

–  võttes arvesse oma 26. veebruari 2014. aasta resolutsiooni, milles käsitletakse Euroopa Komisjoni seitsmendat ja kaheksandat eduaruannet ELi ühtekuuluvuspoliitika kohta ja 2013. aasta strateegilist aruannet programmide rakendamise kohta ajavahemikul 2007–2013(11),

–  võttes arvesse oma 26. veebruari 2014. aasta resolutsiooni äärepoolseimate piirkondade potentsiaali optimeerimise kohta struktuurifondide ja muude Euroopa Liidu programmide koostoimimise abil(12),

–  võttes arvesse oma 27. novembri 2014. aasta resolutsiooni viivituste kohta 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika käivitamisel(13),

–  võttes arvesse komisjoni 19. oktoobri 2011. aasta teatist „Järgmise põlvkonna uudsete rahastamisvahendite raamistik: ELi omakapitali- ja võlaplatvorm” (COM(2011)0662),

–  võttes arvesse komisjoni 26. novembri 2014. aasta teatist „Investeerimiskava Euroopa jaoks” (COM(2014)0903),

–  võttes arvesse komisjoni 13. jaanuari 2015. aasta teatist „Stabiilsuse ja kasvu pakti kehtivate nõuete paindlikum kasutamine” (COM(2015)0012),

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet „Euroopa Regionaalarengu Fondi kaasrahastatud VKEde finantskorraldusvahendid” (eriaruanne nr 2/2012),

–  võttes arvesse nõukogu järeldusi majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva kuuenda aruande (investeerimine töökohtadesse ja majanduskasvu) kohta, mis võeti vastu üldasjade (ühtekuuluvuse) nõukogus 19. novembril 2014,

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 3. detsembri 2014. aasta arvamust majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva kuuenda aruande kohta(14),

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 21. jaanuari 2015. aasta arvamust komisjoni teatise kohta Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Kuues aruanne majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse kohta: investeerimine töökohtadesse ja majanduskasvu”(15),

–  võttes arvesse komisjoni 9. märtsi 2015. aasta teatist 2015. aasta ELi õigusemõistmise tulemustabeli kohta (COM(2015)0116),

–  võttes arvesse komisjoni 20. jaanuari 2015. aasta teatist „2015. aasta üldeelarve paranduseelarve projekt nr 2” (COM(2015)0016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu finantshuvide kaitset ja pettusevastast võitlust käsitlevat 2013. aasta aruannet,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, kultuuri- ja hariduskomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A8-0173/2015),

A.  arvestades, et ELi ühtekuuluvuspoliitika määrav roll piirkondadevahelise ebavõrdsuse vähendamisel, majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamisel ELi liikmesriikide piirkondade vahel ning töökohtade loomise toetamisel on vaieldamatu; arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika on peamine kogu ELi hõlmav reaalmajandusse investeerimise poliitika ja kindel ELi majanduskasvu ja töökohtade loomise vahend, mille eelarve kuni 2020. aastani on üle 350 miljardi euro; arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika on majanduskriisi ajal osutunud eri liikmesriikides investeeringute taseme säilitamise oluliseks vahendiks; arvestades, et mõnedes liikmesriikides tuleneb peamine osa avaliku sektori investeeringutest ühtekuuluvuspoliitikast; arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika konkreetseid ja nähtavaid tulemusi on kinnitatud paljude eri hindamismeetoditega;

B.  arvestades, et 2013. aasta andmete kohaselt on pikaajaliste töötute arv liidus jõudnud ajalooliselt kõrgele tasemele, moodustades 5,1% tööjõust; arvestades, et pikaajaline töötus mõjutab otsustavalt kogu inimeste elu ning võib üle minna struktuurseks tööpuuduseks, eelkõige äärepoolsemates piirkondades;

C.  arvestades, et avaliku sektori reaalinvesteeringud ELis on viimasel ajal 15 % vähenenud ning arvestades, et paljud piirkonnad, eriti need, kus on demograafilised probleemid, ei ole suutnud piisavalt toetada strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide, eelkõige peaeesmärgi täitmist – suurendada tööhõivet 2020. aastaks 75 %-ni, vähendada vaesust 20 miljoni inimese võrra ning piirata koolist väljalangemist;

D.  arvestades, et on põhjendatav, et ühtekuuluvuspoliitika eesmärgid on aja jooksul täienenud vastavalt ELi ees seisvatele uutele probleemidele ja ohtudele ning et poliitika seosed ELi üldise poliitilise tegevuskavaga on muutunud tihedamaks; arvestades siiski, et tuleks tugevdada ühtekuuluvuspoliitika algset rolli – suurendada kõigis ELi piirkondades ning eelkõige vähem arenenud ja kõige ebasoodsamates piirkondades majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust; arvestades, et ühtekuuluvuspoliitikas ei tuleks näha pelgalt vahendit strateegia „Euroopa 2020” ja teiste ELi arengustrateegiate eesmärkide saavutamiseks, vaid ka asjakohastel territooriumidel teostatavat investeerimispoliitikat;

E.  arvestades, et kuuenda (2014. aasta) ühtekuuluvusaruande kohaselt on majanduskriisil olnud kahjulik mõju pikaajalisele piirkondlike erinevuste vähenemise suundumusele ning teatavatest positiivsetest tendentsidest hoolimata on uue programmitöö perioodi alguses mitmete piirkondade erinevused jätkuvalt suured;

F.  arvestades, et temaatilise koondamise kaudu on ühtekuuluvuspoliitika vahendid suunatud piiratud arvule majanduskasvu tugevdamise, töökohtade loomise, sotsiaalse kaasamise ning keskkonna- ja kliimamuutuste potentsiaaliga strateegilistele eesmärkidele;

G.  arvestades, et suurt majanduskasvu ja piirkondlikku majanduslikku lähenemist ei ole võimalik saavutada hea valitsemistavata, võttes arvesse kõigi riigi, piirkondliku ja kohaliku tasandi partnerite tulemuslikuma kaasamise vajadust, järgides mitmetasandilise valitsemise põhimõtet ning kaasates ka sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskonna organisatsioonid;

H.  arvestades, et partnerluslepingud ja rakenduskavad on strateegilised vahendid investeeringute juhtimiseks liikmesriikides ja piirkondades, nagu on ette nähtud ühissätete määruse artiklites 14, 16 ja 29 koos nende esitamise ja vastuvõtmise ajakavaga, mille kohaselt oleks tulnud hiljemalt 2014. aasta augusti lõpuks vastu võtta partnerluslepingud ning 2015. aasta jaanuari lõpuks rakenduskavad;

I.  arvestades, et Ungaris Gödöllős 2011. aastal toimunud nõukogu mitteametlikul kohtumisel paluti 2015. ja 2016. aasta järjestikustel eesistujariikidel hinnata ja kaaluda, kas ELi territoriaalne tegevuskava 2020 tuleks praktilise toimimise seisukohast läbi vaadata ja kas nõukogu võiks võimalikku läbivaatamist juhtida;

J.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 175 kohaselt teostavad ja koordineerivad liikmesriigid oma majanduspoliitikat niisugusel viisil, et saavutada igakülgse harmoonilise arengu ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamise eesmärgid ja arvestades, et uus Euroopa investeerimiskava toetab seetõttu samuti neid eesmärke;

Ühtekuuluvuspoliitika saavutused ja ülesanded majandus- ja finantskriisi olukorras (programmitöö periood 2007–2013)

1.  rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika on Euroopa Liidu peamine vahend Euroopa piirkondade majanduslike, sotsiaalsete ja territoriaalsete erinevuste vähendamiseks, konkurentsivõime suurendamiseks ning kliimamuutuste ja energiasõltuvuse vastu võitlemiseks, aidates samal ajal kaasa strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisele; rõhutab, et kuigi ühtekuuluvuspoliitika investeeringute kaasrahastamine on teatavate liikmesriikide ja piirkondade jaoks olnud keeruline, on need oluliselt leevendanud majandus- ja finantskriisi negatiivset mõju ning andnud piirkondadele stabiilsust, tagades rahastamisvood ajal, mil riiklikud ning piirkondlikud avaliku ja erasektori investeeringud on järsult vähenenud; rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika vahendid moodustasid 21 % kogu ELi avaliku sektori investeeringutest ja 57 % kõigi ühtekuuluvuspoliitika sihtriikide vastavatest investeeringutest;

2.  toonitab, et ühtekuuluvuspoliitika on tõestanud oma suutlikkust kiiresti ning paindlike meetmetega reageerida, et liikmesriikide ja piirkondade investeeringute puudujääki vähendada, näiteks vähendades riiklikku kaasrahastamist ning pakkudes täiendavaid ettemakseid, samuti suunates ümber 13 % kogu rahastamisest (45 miljardit eurot), et majandustegevust ja tööhõivet otseselt toetada; peab seetõttu oluliseks teostada eesmärkide ja rahastamistasemete põhjalik sisuline vaheanalüüs vastavalt võimalikele muutustele, mis mõjutavad liikmesriikide või nende piirkondade sotsiaalset ja majanduslikku olukorda;

3.  rõhutab, et Euroopa Liidu lepingus on sätestatud eesmärk edendada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ning liikmesriikidevahelist solidaarsust (ELi lepingu artikkel 3);

4.  väljendab heameelt ühtekuuluvuspoliitika hiljutise reformi üle, mille eesmärk on nende raskustega toime tulla ning mille aluseks on 2014.–2020. aasta sidus strateegiline raamistik, millel on kõigi rakenduskavade jaoks selged eesmärgid ja stiimulid; palub kõigil osalistel tagada ühtekuuluvuspoliitika uue seadusandliku raamistiku rakendamise tulemuslikkus ja tõhusus, keskendudes parema toimivuse ja paremate tulemuste saavutamisele; kutsub kõiki osalisi üles looma nõuetekohaselt toimivad mitmetasandilised juhtimis- ja koordineerimismehhanismid, et tagada programmide sidusus ning strateegia „Euroopa 2020” ja riigipõhiste soovituste toetamine;

5.  rõhutab, et stabiilne fiskaal- ja majanduskeskkond, nagu ka õiguslik, haldus- ja institutsiooniline keskkond, on ühtekuuluvuspoliitika tulemuslikkuse jaoks hädavajalik, kuid ei tohi takistada selle poliitika eesmärkide saavutamist; tuletab sellega seoses meelde, et ühissätete määruse artiklis 23 sätestatud maksete peatamine võib õõnestada riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste suutlikkust tulemuslikult kavandada ja rakendada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde perioodil 2014–2020; toonitab, et nii ühtekuuluvuspoliitika kui ka strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamiseks tuleb poliitika tihedalt kooskõlastada valdkondliku poliitikaga ning saavutada koostoime teiste ELi investeerimiskavadega; tuletab siiski meelde, et kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 175 püüeldakse kogu majanduspoliitikas majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkide saavutamisele;

6.  toonitab, et liikmesriikide kavandamis-, rakendamis- ja hindamisalase haldussuutlikkuse tugevdamine on ühtekuuluvuspoliitika õigeaegseks ja edukaks teostamiseks otsustavalt tähtis;

7.  juhib tähelepanu sellele, et kuigi ühtekuuluvuspoliitika on kriisi mõju leevendanud, on piirkondlikud erinevused endiselt suured ja ühtekuuluvuspoliitika eesmärki – vähendada majanduslikke, sotsiaalseid ja territoriaalseid erinevusi, pakkudes vähem arenenud piirkondadele eritoetust – ei ole veel kõikjal saavutatud;

8.  juhib tähelepanu asjaolule, et hoolimata kriisist ja asjaolust, et kohalikud rahalised vahendid seati suure surve alla, on kohalikel ja piirkondlikel asutustel tulnud jätkuvalt täita kodanike nõudmist kvaliteetsemate ja kättesaadavamate avalike teenuste järele;

9.  rõhutab, et tähtis on Euroopa taasindustrialiseerida, tagamaks, et 2020. aastaks oleks tööstustoodangu osakaal ELi liikmesriikide SKPs vähemalt 20 %; tuletab seetõttu meelde, et Euroopas töökohtade loomiseks ja majanduskasvu edendamiseks on tähtis ettevaatavalt toetada ja tugevdada konkurentsivõime, jätkusuutlikkuse ja õigusloome usaldusväärsuse põhimõtteid;

Rakendamis- ja makseprobleemid

10.  väljendab tõsist muret ühtekuuluvuspoliitika programmiperioodide alustamise oluliste struktuuriliste viivituste pärast, mille tulemusena viibis rakenduskavade vastuvõtmine, kaasa arvatud ülekandmismenetluse raames; märgib, et see viivitus võib suurendada survet maksete assigneeringutele, eelkõige 2017. ja 2018. aastal, andes veelgi põhjust muretsemiseks praeguste kahetsusväärsete makseviivituste pärast, mille kogusumma oli programmitöö perioodil 2007–2013 umbes 25 miljardit eurot; märgib, et kuigi laiemas kontekstis valitseb ühtekuuluvusvaldkonnas parem olukord kui maaelu arengus ja kalanduses, valmistab kirjeldatud olukord endiselt muret, sest mõnel liikmesriigil on märkimisväärne arv programme veel vastu võtmata; rõhutab, et need viivitused võivad õõnestada ELi eelarve ja ühtekuuluvuspoliitika usaldusväärsust, tulemuslikkust ja jätkusuutlikkust, muutes problemaatiliseks riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste suutlikkuse perioodi 2007–2013 rakendamine lõpule viia ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde perioodil 2014–2020 tõhusalt kavandada ja rakendada; tervitab liikmesriikide ja komisjoni vastavaid jõupingutusi, kuid ühtlasi kutsub komisjoni üles andma oma parimat, et tagada kõigi ülejäänud rakenduskavade lisaviivitusteta vastuvõtmine pärast seda, kui mitmeaastase finantsraamistiku läbivaadatud versiooni ning sellele lisatud paranduseelarve projekt, mis on vajalik eraldamata jäänud 2014. aasta vahendite kasutamiseks, on parlamendis juba vastu võetud;

11.  tuletab meelde, et püsivate makseviivituste probleem puudutab ühtekuuluvuspoliitikat rohkem kui ühtegi muud ELi poliitikavaldkonda, kuna 2014. aasta lõpus oli Euroopa Sotsiaalfondi (ESF), Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERDF) ja Ühtekuuluvusfondi (CF) perioodi 2007–2013 programmide tasumata maksete summa 24,8 miljardit eurot, st 5,6 % rohkem kui 2013. aastal; julgustab komisjoni kasutama kõiki kättesaadavaid vahendeid, et katta tasumata arved; rõhutab, et praegune olukord kahjustab ennekõike ühtekuuluvuspoliitika kõige väiksemaid ja tundlikumaid toetusesaajaid, nagu VKEd, vabaühendused ja liidud, sest nende kulude eelrahastamise suutlikkus on piiratud;

12.  tunneb heameelt asjaolu üle, et nõukogu, komisjon ja parlament on saavutanud kokkuleppe aasta lõpus maksmata jäänud arvete vähendamise kohta praeguse mitmeaastase finantsraamistiku käigus kuni struktuurilise tasemeni, nagu on sätestatud 2015. aasta eelarvekokkuleppega kaasnevas ühisavalduses, ning võtab teadmiseks komisjoni 23. märtsi 2015. aasta dokumendi „Maksekava elemendid ELi eelarve kontrolli alla saamiseks”; tuletab komisjonile meelde tema lubadust esitada võimalikult kiiresti ning igal juhul enne 2016. aasta eelarveprojekti esitamist ettepanek maksekava kohta; tuletab samuti kõigile institutsioonidele meelde nende võetud kohustust leppida sellises kavas kokku 2015. aastal ja viia see ellu praeguse mitmeaastase finantsraamistiku vahekokkuvõtte ajaks;

13.  rõhutab, et mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärade(16) väljapakutud muutmine, millega paigutatakse mitmeaastase finantsraamistiku määruse artikli 19 lõike 2 alusel kogu alamrubriigi 1b 11,2 miljardit eurot kulukohustustes ümber 2014. aastast 2015. aastasse, ning finantsmääruse artikli 13 lõike 2 punkti a alusel kulukohustustes 8,5 miljardi euro ülekandmine(17) 2014. aastast 2015. aastasse väldivad nende kulukohustuste tühistamist rubriigis 1b, kuid kumbki ei aita tõeliselt lahendada programmitöös esinevate viivituste probleemi ega muuta asjaolu, et krooniliselt hilinev rakendamine ja süstemaatiliselt hilinevad maksed võivad põhjustada lõplikele kasusaajatele suuri probleeme;

14.  toonitab, et eespool nimetatud tegemata maksed ELi eelarve rubriigi 1b all on tegelikult kõige olulisem ühtekuuluvuspoliitika rakendamist ohustav tegur nii eelmisel kui ennustatavalt ka käimasoleval 2014.–2020. aasta programmiperioodil; rõhutab veel kord, et nende tegemata maksete mõju annab kohapeal ühtekuuluvuspoliitika elluviijatele tõsiselt, mõnikord ka äärmuslikult tunda; kutsub seetõttu komisjoni üles koostama tegevuskava, milles nähtaks ette konkreetsete järkjärguliste meetmete täpne ajakava, mida toetaksid täpselt määratud eelarvevahendid, et makseviivitusi vähendada ja seejärel need kaotada; loodab, et nõukogu mõistab lõpuks, et olukord on tõsine ja ei saa niiviisi jätkuda, ning on valmis aktiivselt osalema probleemile stabiilse lahenduse otsimisel; on veendunud, et nimetatud meetmete esmase eesmärgina peaks 2015. aastal olema tegemata maksete vähendamist tõepoolest tunda;

15.  rõhutab, et äärmiselt tähtis on alustada rakenduskavade rakendamist niipea, kui need on vastu võetud, et võimalikult suurendada investeeringute tulemusi, hoogustada töökohtade loomist, suurendada tootlikkuse kasvu ning aidata kaasa liidu kliima- ja energiaeesmärkide saavutamisele, ning et komisjon ja liikmesriigid peaksid andma oma parima, et nende vastuvõtmist kiirendada, tegemata mingeid järeleandmisi kvaliteedi suhtes; nõuab, et komisjon – keskendudes hoolikalt vajadusele jätkata pettustevastast võitlust – analüüsiks kõiki oma sisemenetluste ühtlustamise võimalusi, et kiirendada menetlusi, mis tuginevad rakenduskavade vastuvõtmiseks kavandatud kahele stsenaariumile, ja vältida mis tahes täiendavaid viivitusi rakendamise alustamisel;

16.  eespool toodut arvesse võttes palub komisjonil: esitada parlamendile meetmed, mida ta ette näeb, et toetada rakenduskavade võimalikult kiiret rakendamist, eelkõige selleks, et vältida vahendite vabastamist 2017. aastal, koos kavandatud ajakavaga; selgitada maksete viibimise mõju uute rakenduskavade rakendamise alustamisele ja pakkuda välja lahendusi, mis võimaldaksid kahju vähendada; nõuab ühtlasi, et komisjon analüüsiks üldsätete määruse artikli 16 lõikes 3 ette nähtud läbirääkimiste tulemuste aruandes 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika viivitustega käivitamise võimalikku mõju majanduskasvule ja töökohtade loomisele ning esitaks saadud kogemuste põhjal soovitused;

17.  on arvamusel, et 2014.–2020. aasta mitmeaastase finantsraamistikuga, mis tuleneb komisjoni esitatud muudatusest mitmeaastase finantsraamistiku määruses, millega 2014. aastal eraldamata assigneeringud kantakse üle ainult 2015. aastasse, suurendatakse märkimisväärselt 2018. aastal assigneeringute vabastamise ohtu seoses programmidega, mida 2014. aastal vastu ei võetud, ning seetõttu ei suudeta sellega edendada ELi vahendite täielikku kasutamist ega tulemuslikku toetust ELi investeeringutele majanduskasvu ja töökohtadesse; kutsub komisjoni üles esitama ühissätete määruse artiklis 53 sätestatud 2017. aasta strateegilise aruande koostamisel piisavalt varakult asjakohased seadusandlikud ja muud meetmed, et vältida assigneeringute vabastamise ohtu;

18.  tunneb muret asjaolu pärast, et teatavates liikmesriikides on vahendite kasutamise määr olnud programmitöö perioodil 2007–2013 madal, ning hoiatab, et selle põhjustega tuleks tegeleda, et vältida samade probleemide kordumist järgmisel perioodil; toonitab, et haldussuutlikkus on ühtekuuluvuspoliitika tulemusliku ja tõhusa rakendamise jaoks ülimalt oluline; rõhutab, et ebastabiilsus avalikus teenistuses koos poliitika nõrga koordineerimisega võib õõnestada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide edukat rakendamist ning kujutada endast ohtu tulemuslikule poliitika juhtimisele üldiselt;

19.  teeb ettepaneku, et järgmise programmitöö perioodi ettevalmistamisel võib programmitööga seotud õigusnormid esitada eraldi enne eelarveettepanekuid, sidudes seega sisu ja raha käsitlevad arutelud üksteisest lahti ning jättes piisavalt aega programmide põhjalikeks ettevalmistusteks; tuletab meelde, et kuigi õigusnormid on väga ulatuslikud, ei tagaks see liikmesriikidele ja piirkondadele täielikku kindlust ning võib anda alust erinevateks tõlgendusteks; märgib, et õigusnormide lihtsustamise osas on veel arenguruumi;

20.  kutsub komisjoni üles majanduskasvule ja töökohtadele avalduvat võimalikku mõju arvesse võttes hoolikalt kaaluma finantskorrektsioonide kohaldamist või maksete peatamist;

Ühtekuuluvuspoliitika 2014.–2020. aasta arukate, kestlike ja kaasavate investeeringute keskmes

21.  rõhutab veel kord ühtekuuluvuspoliitika algset ülesannet edendada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ning vähendada piirkondade ebavõrdsust, pakkudes eelkõige toetust vähem arenenud piirkondadele; toonitab, et oma aluslepingus sätestatud olemuse ja algse ülesehituse poolest aitab poliitika kaasa ELi eesmärkidele, eelkõige strateegia „Euroopa 2020” aruka, kestliku ja kaasava majanduskasvu eesmärkidele, samuti aluslepingu põhieesmärgile, milleks on territoriaalse ühtsuse tugevdamine;

22.  tervitab uut Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) ning selle potentsiaalset võimendavat mõju; rõhutab, et EFSI põhieesmärk peaks olema majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tagamine ning seetõttu peaksid sellest kasu saama kõik ELi piirkonnad; rõhutab vajadust tagada EFSI vahendite täiendavus ja seega täiendavus ning koostoime EFSI ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahel, säilitades samas nende rahalise eraldatuse; samuti soovitab asjaosalistel toetuda 2008. aastal Euroopa majanduse elavdamise kava rakendamisel saadud kogemustele, eriti arukate investeeringute asjus;

23.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama kõigi ELi investeerimis- ja arengupoliitiliste meetmete, eelkõige ühtekuuluvuspoliitika tõhusamat kooskõlastatust, samuti ka Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide, muude ELi fondide ning riiklike ja piirkondlike rahastamisvahendite kooskõlastatust, et kindlustada täiendavus ja tugevam koostoime, vältida kattumisi ja topelttoetusi ning tagada ELi rahastamise suur Euroopa lisaväärtus; palub komisjonil oma järgmistes ühtekuuluvuse aruannetes koostoime kohta aru anda; soovitab, et uue ELi investeeringutekava rakendamine võtaks arvesse kolme ühisalgatuse JEREMIE, JESSICA ja JASMINE kogemusi, mis võimaldasid suurendada struktuurifondide ärakasutamist 2000.–2006. aasta 1,2 miljardilt eurolt 2007.–2012. aastal 8,4 miljardile eurole; nõuab laiahaardelist ja üksikasjalikku analüüsi konsultatsioonis Euroopa Investeerimispanga (EIP) ja Euroopa Investeerimisfondiga;

24.  rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika õigusaktid sätestavad finantsvahendite laiendatud kasutamise, et kahekordistada nende panust 2014.–2020. aastal umbes 25–30 miljardile eurole, laiendades nende valdkondlikku ulatust ja pakkudes liikmesriikidele ning piirkondadele rohkem paindlikkust; rõhutab finantsvahendite rolli täiendavate avaliku sektori või erasektori kaasrahastatavate investeeringute kasutuselevõtmisel, et tegeleda turutõrgetega vastavalt strateegiale „Euroopa 2020” ja ühtekuuluvuspoliitika prioriteetidele; toetab eelkõike riske jagavat VKEde algatust ning kutsub komisjoni üles tegema jõupingutusi, et muuta rahastamisvahendid liikmesriikide ja piirkondade jaoks kergesti kasutatavaks, tagades seeläbi, et rahastamisvahendite toetamise kahekordistamine saavutatakse selle enda kasulikkuse põhjal ning et sidusrühmade vastutus selle eesmärgi eest oleks selgelt määratletud; rõhutab vajadust tagada läbipaistvus, vastutus ja kontroll seoses ELi raha hõlmavate rahastamisvahenditega;

25.  hoiatab siiski, et Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond ei tohiks õõnestada ühtekuuluvuspoliitika programmitöö strateegilist sidusust ja pikaajalist perspektiivi; rõhutab, et struktuurifondide ümbersuunamine töötaks eesmärkidele vastu ja seda ei saa seetõttu aktsepteerida, sest see ohustades fondide tulemuslikkust ja piirkondade arengut; juhib tähelepanu sellele, et 2014.–2020. aasta mitmeaastase finantsraamistiku rubriigis 1b kokku lepitud rahalisi eraldisi liikmesriikidele ei saa Euroopa strateegiliste investeeringute fondi eesmärkidel muuta; rõhutab, et toetuste asendamine laenude, omakapitali või tagatistega, millel on küll mõningaid eeliseid, tuleb viia ellu ettevaatlikult, võttes arvesse piirkondade ebavõrdsust ning finantsinstrumentide kasutamise tavade ja kogemuste erinevust piirkondade vahel; märgib, et kõige enam investeerimisstiimuleid vajavatel piirkondadel on sageli nõrk haldussuutlikkus ja toetuste kasutamise suutlikkus;

26.  hoiatab, et projektide valimise paindlikkus EFSI raames võib ohustada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust, sest investeeringud võidakse suunata rohkem arenenud liikmesriikidesse; palub komisjonil tihedalt jälgida EFSI ja Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahelist seost;

Ühtekuuluvuspoliitika tulemuslikkus, tõhusus ja tulemustele orienteeritus 2014.–2020. aastal

27.  rõhutab, kui tähtsad on kõik ühtekuuluvuspoliitika tulemuslikkuse, lihtsustamise, tõhususe ja tulemustele ning toimivusele orienteerituse parandamisele suunatud meetmed, mis peaksid tagama ülemineku rahaliste vahendite ärakasutamise kriteeriumidelt kulutuste kvaliteedile ja kaasrahastatud tegevuse suurele lisaväärtusele; soovitab sellega seoses teha ettepanekuid Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide asjaomaste eeskirjade tehniliseks kohandamiseks;

28.  väljendab heameelt selle üle, et arukasse, kestlikku ja kaasavasse majanduskasvu tehtavaid investeeringuid toetatakse rohkem teemade kaupa, et luua majanduskasvu ja töökohti, võidelda kliimamuutuste ja energiasõltuvusega, vähendada vaesust ja sotsiaalset tõrjutust, ning et perioodi 2014–2020 programmides keskendutakse rohkem tulemustele ja mõõdetavusele, mis peaks aitama veelgi suurendada ühtekuuluvuspoliitika tõhusust ja tulemuslikkust; nõuab samas jätkuvalt suuremat paindlikkust piirkondade puhul sõltuvalt kohalikust ja piirkondlikust eripärast, eriti tõsise kriisi kontekstis, et vähendada liidu eri piirkondade arenguerinevusi; nõuab tõeliselt integreeritud ja territoriaalset lähenemisviisi sihtprogrammide ning projektide puhul, mis täidavad kohapealseid vajadusi;

29.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tagama riiklike reformikavade ja rakenduskavade sidusust, et võtta nõuetekohaselt arvesse riigipõhiseid soovitusi ja tagada kooskõlastamine majanduse juhtimise menetlustega, vältides seeläbi varajase ümberplaneerimise ohtu;

30.  tuletab sellega seoses meelde parlamendi esialgset vastuseisu ja rõhutab parlamendi vastutust olla täielikult kaasatud ning teostada kontrolli ja järelevalvet; nõuab, et komisjon ja nõukogu esitaksid täieliku, läbipaistva ja õigeaegse teabe kriteeriumide ning kogu menetluse kohta, mis võiks põhjustada programmi muutmise või Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kulukohustuste või maksete peatamise kooskõlas ühissätete määruse artikli 23 lõikega 15; märgib, et kulukohustuste või maksete peatamise otsus tuleks teha viimase võimalusena, kui kõik teised võimalused on ära kasutatud ja on hinnatud võimalike tagasilöökide mõju majanduskasvule ja töökohtadele, sest kulukohustuste või maksete peatamisel võivad olla tõsised tagajärjed riiklikele, piirkondlikele ja kohalikele ametiasutustele, samuti ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide saavutamisele tervikuna; on seisukohal, et makromajandusliku tingimuslikkuse eesmärk peaks olema ühtekuuluvuspoliitika jätkusuutlikumaks ja tõhusamaks muutmine, ning on vastu ideele, et piirkondi, kohti või kodanikke karistatakse valitsuste makromajanduslike otsuste eest; juhib tähelepanu programmide muutmisega seotud võimalikule halduskoormusele; tuletab meelde, et nimetatud määruse artikli 23 lõike 4 kohaselt esitatava programmi muutmise ettepaneku jaoks on vajalik eelnev konsulteerimine asjaomase seirekomisjoniga kooskõlas sama määruse artikli 49 lõikega 3;

31.  juhib tähelepanu sellele, et eeskirjade eiramine tuleneb märkimisväärses osas nõuete ja eeskirjade keerukusest; rõhutab, et ühtekuuluvusprogrammide rakendamises esinevat eeskirjade eiramiste hulka võiks vähendada juhtimise ja menetluste lihtsustamise kaudu ning äsja vastuvõetud asjakohaste direktiivide kiire siseriiklikku õigusse ülevõtmise kaudu, samuti haldussuutlikkuse tugevdamise teel, eelkõige vähem arenenud piirkondades; rõhutab seetõttu toetusesaajate halduskoormuse vähendamise vajadust, tagades samas Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide assigneeringute nõuetekohase kasutamise tagamiseks vajaliku kontrolli, samuti rõhutab vajadust juhtimis- ja kontrollisüsteeme optimeerida ja paindlikumaks muuta, riskihindamisele suuremat tähelepanu pöörata ja korrigeerida ülesannete jaotamist kõigi asutuste vahel, samas õõnestamata kehtivaid tugevdatud kontrollimenetlusi, et eeskirjade eiramist tulemuslikumalt ennetada ja seeläbi vältida finantskorrektsioone ning maksete katkestusi ja peatamisi; tunneb muret rahastamisvahendite abisaajatele jagamise määrade väiksuse pärast, pidades eelkõige silmas eesmärki suurendada nende vahendite kasutamist; palub sellega seoses nende finantsinstrumentidega töötavatel liikmesriikidel, korraldusasutustel ja muudel asjaomastel sidusrühmadel kasutada täielikult ära dokumendi „Rahastamisvahendid – tehnilise nõustamise platvorm” (FI-TAP) ja platvormi fi-compass kaudu pakutav tehniline abi;

Tööhõive, VKEd, noored ja haridus

32.  rõhutab, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid võiksid aidata oluliselt kaasa kriisi negatiivsete sotsiaalsete tagajärgede tagasipööramisele ning et selleks tuleks edendada ja lihtsustada mitmest fondist rahastatava programmitöö pakutavat terviklikku lähenemisviisi, mille puhul fondide koordineerimine oleks tõhusam ja paindlikkus suurem, võimaldades paremini ära kasutada eelkõige ESFi ja ERFi koostoimet; rõhutab, et ESFi rahastatud investeeringud ei saa anda optimaalseid tulemusi, kui ei ole loodud asjakohast taristut ja sobivaid institutsioone; juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid võivad tulemuslikult toetada sotsiaalset kaasatust ning seda tuleks seega ära kasutada ebasoodsas olukorras olevate ja haavatavate rühmade, näiteks romade ja puuetega inimeste integreerimise toetamiseks ning lastele ja täiskasvanutele mõeldud institutsiooniliste teenuste kogukonnapõhiseks muutmise toetamiseks;

33.  kutsub komisjoni üles pöörama kogu liidus erilist tähelepanu vähemusrühmade olukorrale, kuna nad kannatavad kõikide sotsiaalse tõrjutuse vormide all ning seega tõenäolisemalt ka struktuurse tööpuuduse all; arvab, et sotsiaalse ühtekuuluvuse mis tahes poliitika väljatöötamisel liidus tuleb arvesse võtta vähemuste integreerimist;

34.  rõhutab VKEde võtmerolli töökohtade loomises ja juhib tähelepanu nende potentsiaalile edendada arukat majanduskasvu ning digitaalset ja vähese CO2-heitega majandust; nõuab soodsat õiguskeskkonda, mis stimuleerib asutama ja käigus hoidma selliseid ettevõtteid, eelkõige noorte loodud ja maapiirkondades asuvaid ettevõtteid; toonitab VKEde bürokraatliku koormuse vähendamise ning nende rahastamisele juurdepääsu hõlbustamise tähtsust, samuti vajadust toetada programme ja koolitusi, mis edendavad ettevõtlusoskuste arendamist;

35.  toonitab, et VKEd moodustavad 99 % ELi ettevõtetest ja hõlmavad 80 % kõigist liidu töökohtadest;

36.  väljendab muret selle pärast, et komisjon on kehtestatud liiga madala piirmäära (5 miljonit eurot) ERFi kaudu toetuse andmiseks väikesemahulistele kultuuri ja säästva turismi taristutele, mis lisaks määratletakse abikõlblike kulude asemel kogukulude alusel, ning rõhutab tugevat positiivset mõju, mida sellised projektid võivad piirkondlikule arengule avaldada sotsiaal-majandusliku mõju, sotsiaalse kaasamise ja ligitõmbavuse osas;

37.  nõustub komisjoni analüüsiga, et majanduse ja sotsiaalvaldkonna prioriteedid, eelkõige ühest küljest majanduskasvu ja teisest küljest sotsiaalse kaasatuse, hariduse ja säästva arengu vallas, võiksid mõnes liikmesriigis olla paremini tasakaalus ning tugineda mõttekale dialoogile partnerite ja sidusrühmadega; rõhutab, et nende prioriteetide saavutamisel on otsustava tähtsusega selge strateegia liikmesriikide institutsioonilise raamistiku edendamiseks haldussuutlikkuse ja õigussüsteemide kvaliteedi poolest;

38.  rõhutab ESFi, noortegarantii ja noorte tööhõive algatuse tähtsust, mis peavad aitama näiteks ettevõtlusalgatuste kujul ellu viia võimalikult palju elujõulisi töökohtade loomise projekte;

39.  hoiatab, et noorte tööpuuduse murettekitavad näitajad ähvardavad tuua kaasa terve põlvkonna kaotuse, eriti vähem arenenud ning kriisist ja tööpuudusest kõige rohkem puudutatud piirkondades; nõuab, et noorte inimeste tööturule integreerimise edendamine peab jääma kõrgeimaks prioriteediks, mille saavutamiseks on vältimatu ELi aktiivne toetus ja millele võib oluliselt kaasa aidata ESFi, ERFi, Ühtekuuluvusfondi ja noorte tööhõive algatuse integreeritud kasutamine; on arvamusel, et selles osas tuleks rakendada rohkem tulemustele orienteeritud lähenemisviisi, et tagada olemasolevate ressursside tõhusaim kasutus, suurendades seeläbi tööhõivet ja konkurentsivõimet, tekitades suuremat tulu ja tuues kasu kogu ELi majandusele; rõhutab selles kontekstis noortegarantii esmatähtsat rolli, et aidata alla 25-aastaseid noori leida kvaliteetne töökoht või omandada töökoha leidmiseks vajalik haridus, oskus ja kogemus; rõhutab, et võimalikult kiiresti tuleb eraldada vajalikud vahendid, et rakendada noortegarantiid ja muid noorte tööhõive algatusega kaetud meetmeid; on veendunud, et tuleks kasutada selgeid ja kergesti mõistetavaid mõjunäitajaid, et ELi fondide mõju majanduskasvule ja tööhõivele nõuetekohaselt hinnata;

40.  on seisukohal, et tuleb teha jõupingutusi täiendavate lahenduste leidmiseks, et suurendada saavutusi noorte tööhõive valdkonnas, pidades silmas, et vaatamata ESFi määruse vastuvõtmisele ja noorte tööhõive algatusele ei ole tulemused olnud head, juhib tähelepanu sellele, et EL on poliitiliselt pühendunud otsese toetuse andmisele noorte integreerimiseks tööturule;

41.  rõhutab, et seoses muudatustega tootmistavades ja rahvastiku vananemisega on Euroopa Sotsiaalfondi ja investeerimise roll töötajate oskuste kohandamises märkimisväärselt suurenenud; usub kindlalt, et sellega seoses peaks ESF täiendama liikmesriikide riiklikke meetmeid; palub liikmesriikidel ja komisjonil tagada kättesaadavate vahendite võimalikult tulemuslik ja tõhus kasutamine, et tagada töötajate tööalane konkurentsivõime, sotsiaalne kaasatus ja sooline võrdõiguslikkus; rõhutab samal ajal, et ESFi rahastatavad koolitusprogrammid tuleks kohandada ka ettevõtjatele ja juhtivtöötajatele, et tagada ettevõtete, eelkõige liidus kõige enam töökohti loovate VKEde jätkusuutlik areng;

42.  kutsub liikmesriike ja komisjoni eelkõige üles jätkama EURESi platvormi täiustamist ja laiendamist tõhusa vahendina, mis soodustab töötajate liikuvust Euroopas, eelkõige piiriülest liikuvust, parandades töötajate teadmisi Euroopa tööturust, teavitades neid töövõimalustest ja toetades neid administratiivsetes küsimustes; julgustab liikmesriike arendama ja toetama EURESi võrke, võttes sealjuures arvesse, et piiriülesed töötajad on need, kes kõigepealt puutuvad kokku kohanemise ja kutsekvalifikatsioonide tunnustamisega seotud probleemidega; märgib, et riiklike tööturuasutuste, sotsiaalpartnerite, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning muude erasektori sidusrühmade kokkuviimise kaudu soodustavad ja toetavad need võrgud piiriülest liikuvust;

43.  rõhutab vajadust suunata kvaliteetsete töökohtade loomist uue tehnoloogia abil; on arvamusel, et komisjon peaks tööpuuduse vähendamise siduma digitaalarengu tegevuskava ja raamprogrammi „Horisont 2020” vahenditega;

44.  märgib, et kooli pooleli jätnud noorte arv on liidus endiselt väga suur ja see mõjutab noorte töötuse määra; rõhutab, et selle probleemi lahendamiseks tuleb ajakohastada haridussüsteeme ja õppekavasid, kasutades selleks ESFi abi;

45.  juhib tähelepanu asjaolule, et ilma tulemusliku koostööta haridusasutuste ja tööturu osapoolte vahel on võimatu kõrvaldada noorte koolilõpetajate kõrget tööpuuduse taset ELis; rõhutab eriti asjaolu, et tänu tööturul vajaminevate teadmiste ja oskuste õpetamisele on noorte tööhõive paranenud ja sotsiaalsed erinevused vähenenud;

46.  rõhutab soolise mõõtme olulisust töökohtade loomisel; kutsub komisjoni üles eraldama piisavalt vahendeid, et võidelda naiste tööpuudusega; on arvamusel, et naised võiksid kasu saada tehnoloogia arengust, mis võimaldab töötada paindlikuma ajaga, ja palub komisjonil seda küsimust uurida;

47.  kinnitab taas vajadust luua väikelastele lastehoiuasutusi, et edendada naiste osalust tööturul, ning seepärast palub komisjonil toetada selle valdkonna uuenduslikke projekte; toonitab, et investeeringud avaliku sektori taristusse, nt lastehoiuasutustesse, suurendavad naiste võimalust osaleda aktiivselt majanduses ja tööturul;

48.  palub ELi institutsioonidel ja liikmesriikidel tööhõive ja sotsiaalse kaasatusega seotud eesmärkide saavutamiseks võtta arvesse rasedus- ja sünnituspuhkuselt naasvate naiste vajadusi, motiveerida tööandjaid naisi pärast rasedus- ja sünnituspuhkust tööle võtma, hõlbustada paindlikku töökorraldust ning edendada täiendavat haridust (elukestev õpe), mis võimaldab naistel sujuvalt karjääri jätkata;

Poliitika juhtimine

49.  rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitikat tuleb juhtida hästi toimiva mitmetasandilise valitsemise raames ühendatuna avalikkuse ja ettevõtjate vajadustele reageerimiseks tõhusa ülesehitusega ning läbipaistvate ja innovatiivsete riigihangetega, mis on kõik poliitika mõju tugevdamiseks keskse tähtsusega tegurid; rõhutab seoses sellega, et olenemata ELi ja liikmesriikide tasandil tehtavate otsuste tähtsusest lasub avaliku sektori investeeringute puhul peamine haldusvastutus sageli kohalikel ja piirkondlikel asutustel ning et ühtekuuluvuspoliitika on hädavajalik vahend, mis võimaldab neil ametiasutustel ELis võtmerolli täita; kinnitab sellega seoses vajadust partnerluspõhimõtte ulatusliku kohaldamise järele, mida on üksikasjalikult kirjeldatud ühissätete määruses ja partnerluse käitumisjuhendis;

50.  soovitab, et ühtekuuluvuspoliitika ressursse ja teadmisi kasutataks selleks, et parandada oluliselt riigiasutuste haldussuutlikkust, eriti kohalikul ja piirkondlikul tasandil, muu hulgas uue tehnoloogia laialdasema kasutamise ning ühtlustatumate menetluste poole püüdlemise teel, et nende võime avalikkusele kvaliteetseid teenuseid pakkuda paraneks; kutsub komisjoni üles määratlema haldusabi vorme peamistes küsimustes, näiteks algatustele eesmärkide kehtestamine, nende tulemuste hindamine sobivate näitajate abil ning järgmiste sammude kindlaksmääramine, et aidata kehtestada kogu ELis järelevalvel ja hindamisel põhinevat halduskultuuri; peab oluliseks tagada kohalikele ja piirkondlikele asutustele abi innovatiivsete rahastamisvahendite vallas, mis on vahendite ja investeeringute suurendamiseks hädavajalikud, ning riigihangete korral, mis peaksid järjest enam esile kerkima avaliku sektori vahendina innovatsiooni ja loovuse soodustamiseks;

51.  peab kahetsusväärseks, et kuues ühtekuuluvuspoliitika aruanne ei sisalda põhjalikku analüüsi tehnilise abi rahastu JASPERS saavutuste kohta; nimetatud rahastu pakkus liikmesriikidele ajavahemikul 2007–2013 tehnilisi ekspertteadmisi ELi fondidest kaasrahastatavate kvaliteetsete suurprojektide ettevalmistamiseks; tunneb heameelt 2013. aastal JASPERSi suutlikkuse suurendamise meetmete võrguplatvormi käivitamise üle 2013. aastal ning võrgutöö- ja pädevuskeskuse üksuse rajamise üle 2014. aastal, mis pakuvad tehnilisi ekspertteadmisi projektide ettevalmistamiseks programmitöö perioodil 2014–2020; tunneb heameelt Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega seotud haldussuutlikkuse suurendamise pädevuskeskuse rajamise üle, mis peaks aitama suurendada liikmesriikide kõigi haldusasutuste suutlikkust, mis on kaasatud Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide juhtimisse ja rakendamisse;

52.  tunneb heameelt selle üle, et komisjon pöörab järjest suuremat tähelepanu juhtimise rollile, ning nõustub, et hea juhtimine ja kvaliteetsed avalikud teenused, sealhulgas korruptsiooni puudumine, on stabiilse investeerimiskeskkonna jaoks esmatähtsad; nõuab ulatuslike eesmärkide kehtestamist, et muuta ühtekuuluvusvahendite kasutamine pettuste suhtes kindlamaks ja rakendada rangemalt pettusevastaseid meetmeid;

53.  on veendunud, et partnerluse käitumisjuhend parandab programmitöös osalemist piirkondades kõigis etappides nii vormiliselt kui ka sisulisel ning see tuleb täielikult rakendada, sest sellel on esmatähtis roll ühtekuuluvuspoliitika tulemuste suurendamisel ja selle kohapealse mõju tugevdamisel; õnnitleb liikmesriike ja piirkondi, kes on suutnud partnerluse käitumisjuhendi kohaselt kaasata oma partnerid partnerluslepingute ja rakenduskavade koostamisse; tunneb siiski tõsist muret seoses partnerluse põhimõtte vähese kohaldamisega seotud arvukate juhtudega ning kutsub komisjoni üles mitte andma heakskiitu programmidele, mille puhul ei ole partnerid piisavalt kaasatud; rõhutab, kui tähtis on levitada selliseid partnerluste korraldamise häid tavasid, mida on üksikasjalikult kirjeldatud partnerluse käitumisjuhendis; palub Euroopa Komisjonil lisaks sellele esitada parlamendile korrapäraselt aruanne, milles hinnatakse partnerluse põhimõtte rakendamise hetkeseisu;

Territoriaalne mõõde

54.  võtab murega teadmiseks suhteliselt vähesed viited territoriaalsele lähenemisviisile ning eelkõige piiriülesele koostööle kuuendas ühtekuuluvuse aruandes, kuigi see on tähtis vahend majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks; juhib tähelepanu sellele, et kõigi piiriüleste ja makropiirkondlike aspektide kaasamine oleks olnud rikastav, mis puudutab nt taristut, tööturgu ja liikuvust, keskkonda, sealhulgas ühist hädaolukorra lahendamise plaani, veekasutust ja kanalisatsiooni, jäätmekäitlust, tervishoidu, teadus- ja arendustegevust, turismi, avalikke teenuseid ja valitsemist, kuna kõik need valdkonnad sisaldavad märkimisväärselt piiriüleseid elemente ja potentsiaali; on seisukohal, et programmiperioodil 2014–2020 hakkavad Euroopa piiriäärsed ja piiriülesed piirkonnad kriisiga tunduvalt paremini toime tulema, muutudes arukamaks, kaasavamaks ja jätkusuutlikumaks;

55.  rõhutab, et terviklik ja territoriaalne lähenemisviis on väga tähtis, eriti keskkonna- ja energiaküsimuste puhul;

56.  tervitab uute vahendite kasutuselevõttu, et kooskõlastada sidusrühmade tegevust ja integreerida ELi poliitikavaldkondi ning suunata investeeringud tegelikele kohapealsetele vajadustele, näiteks integreeritud territoriaalsed investeeringud ning kogukonna juhitud kohaliku arengu vahendid, millega taotletakse tasakaalustatud territoriaalset arengut; juhib tähelepanu vahendite kohandamise tähtsusele poliitikavaldkondade territoriaalse mõju hindamiseks, mille peamine eesmärk on võtta arvesse ELi poliitikavaldkondade territoriaalset mõju kohalikele ja piirkondlikele asutustele ning juhtida sellele mõjule rohkem tähelepanu seadusandlikus protsessis, võttes samal ajal teadmiseks probleemid integreeritud territoriaalse lähenemise rakendamisel, pidades silmas ELi fondide allesjäänud regulatiivseid erinevusi ning piirkondlike ja kohalike kogukondade tugevalt erinevat mõjuvõimu liikmesriikidele ja korraldusasutustele; nõuab üleüldist integreeritud ELi investeerimisstrateegiat ning ELi territoriaalse tegevuskava 2020 tugevdamist, mis võeti vastu Ungari eesistumise ajal 2011. aastal, mida hindavad kava kohaselt 2015. aasta eesistujariigid ja mille üks osa on ELi linnade tegevuskava; on arvamusel, et erilist tähelepanu tuleks pöörata väikeste ja keskmise suurusega linnapiirkondade rolli tugevdamisele;

57.  märgib murega puudulikku viitamist sellele, kuidas ELi territoriaalse tegevuskava 2020 põhimõtteid ja prioriteete on ajavahemiku 2007–2013 ühtekuuluvuspoliitika programmide rakendamise kaudu arvesse võetud; kutsub üles kehtestama ajavahemiku 2014–2020 jooksul asjakohaseid hindamismehhanisme, et hinnata ühtekuuluvuspoliitika territoriaalset mõõdet;

58.  kiidab siiski heaks asjaolu, et aruandes tuuakse esile linnapoliitika küsimusi, võttes arvesse linnade tähtsust globaliseerunud majanduses ning nende võimalikku mõju jätkusuutlikkuse seisukohast; võtab teadmiseks Euroopa piirkondade ja linnade pühendumise üleminekule keskkonnasõbralikumale majanduskasvule, nagu kinnitatakse linnapeade paktis; soovitab, et ka maa- ja linnapiirkondade arengu suuri erinevusi tuleks tõsiselt käsitleda, nagu tuleks teha ka seoses probleemidega suurlinnapiirkondades, mis on nii vastupanuvõimelised kui ka haavatavad;

59.  peab kahetsusväärseks, et kuuendas ühtekuuluvuse aruandes ei viidata polütsentrilisele territoriaalsele arengule kui territoriaalse ühtekuuluvuse ja konkurentsivõime saavutamise põhivahendile kooskõlas ELi territoriaalse tegevuskavaga 2020 ning Euroopa territoriaalse arengu ja ühtekuuluvuse vaatlusvõrgu (ESPON) 2013. aasta aruandega Euroopa avatuks ja polütsentriliseks muutmise kohta (Making Europe Open and Polycentric); rõhutab väikeste ja keskmise suurusega linnade rolli ja seda, kui oluline on tugevdada linnakeskuste funktsionaalseid sidemeid nende lähiümbrusega, et saavutada tasakaalustatud territoriaalne areng;

60.  nõuab ELi toimimise lepingu artikli 174, mis käsitleb territoriaalset ühtekuuluvust, suuremat arvessevõtmist eelkõige maapiirkondades, pöörates nõuetekohaselt tähelepanu ühtekuuluvuspoliitika ja maaelu arengu olulisele seotusele, eriti seoses tööstuslikust üleminekust mõjutatud piirkondade ja piirkondadega, kus valitsevad rasked ja püsivad ebasoodsad looduslikud või demograafilised tingimused, näiteks äärepoolseimad piirkonnad, väikese rahvastikutihedusega põhjapoolseimad piirkonnad, saared, piiriülesed ja mägipiirkonnad; soovitab, et arvesse võetaks ka demograafilisi probleeme, millel on piirkondadele oluline mõju, näiteks rahvastiku vähenemine, rahvastiku vananemine ning väga hajutatud asustus; palub komisjonil pöörata ühtekuuluvuspoliitika elluviimisel erilist tähelepanu aladele, mis on geograafiliselt ja demograafiliselt kõige ebasoodsamates tingimustes;

61.  on arvamusel, et kuuendas ühtekuuluvusaruandes ei pöörata piisavalt tähelepanu Euroopa territoriaalsele koostööle (ETK), kuigi see on olnud alates programmiperioodist 2007–2013 täieulatuslik ühtekuuluvuspoliitika eesmärk; tuletab meelde Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) potentsiaali mitte ainult piiriülese valitsemise haldamise vahendina, vaid ka põhjalikult integreeritud territoriaalset arengut toetava vahendina;

62.  nõuab tihedamat kooskõlastamist ühtekuuluvuspoliitika, ühinemiseelse abi rahastamisvahendi ja ELi naabruspoliitika vahel ning projektide tulemuste paremat hindamist ja levitamist;

Ühtekuuluvuspoliitika pikaajalises perspektiivis

63.  tuletab kõike eespool kirjeldatut silmas pidades meelde ELi ühtekuuluvuspoliitika arutelule uue hoo andmise vajadust; väidab, et 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimiste aasta on otsustav, kuna siis valitav parlament ja uus komisjon peavad tegelema strateegia „Euroopa 2020” lõpetamise ja uue mitmeaastase finantsraamistikuga ning tagama nõuetekohase eelarve abil ühtekuuluvuspoliitika tuleviku pärast 2020. aastat ja valmistama ette uued ühtekuuluvuspoliitika õigusaktid; võtab teadmiseks, et ühtekuuluvuspoliitikat käsitleval arutelul tuleb arvesse võtta tõsiseid ajalisi piiranguid ja viivitusi, mida kogeti käesoleva programmitöö perioodi alguses;

64.  rõhutab haldussuutlikkuse keskset tähtsust; kutsub kõigi valitsemistasandite poliitikakujundajaid üles soosima sihipärast tehnilist abi ühtekuuluvuspoliitika elluviimiseks üldiselt ning rahastamisvahendite laiendatud kasutamiseks kombineerituna Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega;

65.  on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika meetmetel on oluline osa sisemise konkurentsivõime erinevuse ja struktuurilise tasakaalustamatuse vähendamisel piirkondades, kus see on enim vajalik; palub komisjonil kaaluda eelrahastamist, et hõlbustada vahendite täielikku ärakasutamist asjaomaste liikmesriikide poolt ajavahemikul 2014–2020, samal ajal alati tagades, et järgitakse eelarvevastutust;

66.  kutsub liikmesriike üles korraldama oma parlamentides korrapäraselt kõrgetasemelisi poliitilisi arutelusid Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tõhususe, tulemuslikkuse ja ajakohase rakendamise üle ning ühtekuuluvuspoliitika panuse üle makromajanduslike eesmärkide täitmisse;

67.  nõuab korrapäraste nõukogu istungite pidamist ühtekuuluvuspoliitika eest vastutavate ministritega, et käsitleda vajadust jälgida pidevaid probleeme, millega ELi majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus silmitsi seisab, ja neile reageerida;

o
o   o

68.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 320.
(2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 289.
(3) ELT L 347, 20.12.2013, lk 470.
(4) ELT L 347, 20.12.2013, lk 259.
(5) ELT L 347, 20.12.2013, lk 303.
(6) ELT L 347, 20.12.2013, lk 281.
(7) ELT L 347, 20.12.2013, lk 884.
(8) ELT L 298, 26.10.2012, lk 1.
(9) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0002.
(10) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0015.
(11) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0132.
(12) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0133.
(13) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0068.
(14) ELT C 19, 21.1.2015, lk 9.
(15) ELT C 242, 23.7.2015, lk 43.
(16) Ettepanek võtta vastu nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020 (COM(2015)0015, 20.1.2015).
(17) Komisjoni otsus kulukohustuste assigneeringute mitteautomaatse ülekandmise kohta 2014. aastast 2015. aastasse ja 2015. aastal uuesti kättesaadavaks tegemise kohta (C(2015)0827, 11.2.2015).

Õigusalane teave