Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2014/2160(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0213/2015

Esitatud tekstid :

A8-0213/2015

Arutelud :

PV 08/10/2015 - 2
CRE 08/10/2015 - 2

Hääletused :

PV 08/10/2015 - 9.10
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2015)0351

Vastuvõetud tekstid
PDF 209kWORD 104k
Neljapäev, 8. oktoober 2015 - Strasbourg Lõplik väljaanne
Meeste ja naiste võrdsed võimalused ja võrdne kohtlemine tööhõive ja elukutse küsimustes
P8_TA(2015)0351A8-0213/2015

Euroopa Parlamendi 8. oktoobri 2015. aasta resolutsioon Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ (meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes) kohaldamise kohta (2014/2160(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2 ja 3 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 8, 10, 19 ja 157,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes(1) (uuesti sõnastamine),

–  võttes arvesse komisjoni 7. märtsi 2014. aasta soovitust meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtte tugevdamise kohta läbipaistvuse kaudu,

–  võttes arvesse komisjoni 6. detsembri 2013. aasta teatist „Aruanne Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ (meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (uuesti sõnastamine)) kohaldamise kohta” (COM(2013)0861),

–  võttes arvesse komisjoni 21. septembri 2010. aasta teatist „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015” (COM(2010)0491),

–  võttes arvesse komisjoni 5. märtsi 2010. aasta teatist „Kindel kohustus tagada meeste ja naiste võrdõiguslikkus. Naiste harta” (COM(2010)0078),

–  võttes arvesse nõukogu 7. märtsil 2011. aastal vastu võetud Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti (2011–2020),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu praktikat, mis põhineb ELi toimimise lepingu artiklil 157,

–  võttes arvesse Euroopa Soolise võrdõiguslikkuse Instituudi soolise võrdõiguslikkuse indeksi aruannet,

–  võttes arvesse 1994. aastal vastu võetud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) osalise tööaja konventsiooni sätteid, mis kohustavad riike lisama riigihangete lepingutesse tööalase klausli, mis sisaldab võrdse tasu põhimõtet,

–  võttes arvesse ILO 1951. aasta konventsiooni võrdse tasustamise kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 1979. aasta resolutsiooniga 34/180 vastu võetud konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta artikli 11 lõike 1 punkti d,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2014. aasta detsembri aruannet „Transinimese elu ELis”,

–  võttes arvesse oma 12. septembri 2013. aasta resolutsiooni meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte rakendamise kohta(2),

–  võttes arvesse oma 24. mai 2012. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte kohaldamise kohta(3),

–  võttes arvesse direktiivi 2006/54/EÜ Euroopa tasandil rakendamise hinnangut, mille koostas parlamendi uuringuteenuste peadirektoraat,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A8-0213/2015),

A.  arvestades, et meeste ja naiste võrdne kohtlemine on üks ELi õiguse aluspõhimõtteid;

B.  arvestades, et soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel toimuv diskrimineerimine on ELi õigusega keelatud;

C.  arvestades, et majanduslik sõltumatus on eeltingimus selleks, et Euroopa kodanikud – nii naised kui ka mehed – saaksid oma elu juhtida ja kasutada tõelist valikuvabadust;

D.  arvestades, et direktiivis 2006/54/EÜ viidatakse selgelt Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktikale, milles on sätestatud, et naiste ja meeste võrdse kohtlemise põhimõtet ei saa taandada üksnes diskrimineerimise keelustamisele tõsiasja alusel, et isik on ühest või teisest soost, vaid et seda kohaldatakse ka isiku soo korrigeerimisest tulenevale diskrimineerimisele;

E.  arvestades, et võrdse tasustamise põhimõte on sätestatud aluslepingutes algusest peale 1957. aastal; arvestades, et võrdse töö eest võrdse tasu põhimõtet tunnustatakse nüüd ELi toimimise lepingu artikli 157 alusel ning see on lisatud uuestisõnastatud direktiivi 2006/54/EÜ (edaspidi „uuestisõnastatud direktiiv”);

F.  arvestades, et uuestisõnastatud direktiivi eesmärk oli muuta selles valdkonnas ELi õigusakte sidusamaks ning kooskõlastada neid Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktikaga ja saavutada asjakohaste võrdõiguslikkuse õigusaktide lihtsustamine ja ajakohastamine riikide tasandil, aidates seeläbi kaasa naiste olukorra paranemisele tööturul; arvestades, et 2014. aastal oli naiste osakaal ELis tegutsevate ettevõtete kõrgeimatel ametikohtadel ikka alla 18 %;

G.  arvestades, et uuestisõnastatud direktiiviga kehtestati mõned uuendused, näiteks võrdsete võimaluste põhimõtte rakendamine ja kaudse diskrimineerimise ning isiku soo korrigeerimisest tuleneva diskrimineerimise eest kaitsmise mõiste määratlemine, ning viidati sõnaselgelt töö ja eraelu ühitamisele; arvestades, et kõikide liikmesriikide suurim probleem on direktiiviga 2006/54/EÜ ette nähtud võrdset tasu käsitlevate eeskirjade nõuetekohane kohaldamine ja jõustamine, ning arvestades, et nende muudatuste mõju liikmesriikides on seni vähene; arvestades, et hoolimata märkimisväärsest hulgast õigusaktidest, mis on kehtinud peaaegu 40 aastat, ning võetud meetmetest ja vahenditest on edusammud selles valdkonnas olnud äärmiselt aeglased ja palgalõhe püsib siiani, olles ELis keskmiselt 16,4%, kuid liikmesriigiti esineb suuri erinevusi;

H.  arvestades, et muu hulgas lepitakse palkade suhtes nüüd sagedamini kokku individuaalselt, mistõttu individuaalse tasustamissüsteemi kohta puudub teave ja see süsteem ei ole läbipaistev, see aga loob olukorra, kus sooline kallutatus ja diskrimineeriv palgastruktuur jääb töötajate ja/või nende esindajate eest varjatuks, mistõttu seda on väga raske tõestada, see aga pidurdab võrdse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte edukat rakendamist, nagu ka õiguskindluse puudumine võrdse töö kontseptsiooni osas ning menetluslikud takistused;

I.  arvestades, et meeste ja naiste suurem võrdõiguslikkus on kasulik nii majandusele kui ka ühiskonnale laiemalt, ning soolise palgalõhe vähendamine aitab vähendada vaesust ja suurendada naiste teenistust elu jooksul, samuti on see hädavajalik tööhõive ja konkurentsivõime suurendamiseks ning majanduse elavdamiseks; arvestades, et palgalõhe on veelgi märgatavam mitmekordselt ebasoodsamas olukorras olevatel naiste puhul, nagu puuetega naised, vähemuste hulka kuuluvad ja väljaõppeta naised; arvestades, et ühe vanemaga pered on palju sagedamini palgavaesed ning üksikvanemate hulgas on rohkem naisi kui mehi; arvestades, et soolisel palgalõhel on seetõttu tõsine mõju paljude Euroopa perede laste elamistingimustele ja võimalustele elus;

J.  arvestades, et tööhõivemäär on naiste hulgas meestega võrreldes üldiselt madalam: 2013. aastal oli meeste tööhõive määr 28 ELi riigis 69,4 %, kuid naiste puhul 58,8 %(4);

K.  arvestades, et naiste tööhõive määra osas on saavutatud üksnes vähest edu ning et naiste ja meeste kutsealane ja sektoripõhine segregatsioon eri tüüpi töökohtade vahel püsib suhteliselt suur ja mõnedes erialakategooriates töötavad valdavat naised, kusjuures need ametid ja kategooriad on enamasti madalama töötasuga ja vähem hinnatud, hoolimata ELi ja riiklikul tasandil kehtivatest õigusaktidest; arvestades, et see olukord mõjutab ka soolist palgalõhet elu jooksul; arvestades, et palgalõhesse annab oma osa ka vertikaalne segregatsioon, milles naised on peamiselt osaajatööl või vähem tasustatud töökohtadel või hierarhias madalama taseme ametikohtadel; arvestades, et horisontaalne ja vertikaalne segregatsioon takistavad naiste ametialast arengut ning selle tulemuseks on naiste vähesem nähtavus ja esindatus ühiskondlikes ja avalikes sfäärides, mis suurendab ebavõrdsust, ning arvestades, et nende takistuste kõrvaldamine ning naiste suurem esindatus organisatsiooni hierarhia kõrgematel ametikohtadel oleks noortele naistele ja tütarastele heaks eeskujuks;

L.  arvestades, et maapiirkondades on tööhõive tase madalam ning lisaks ei ole paljud naised tööturul tegutsenud ja seega ei ole nad töötutena registreeritud ning neid ei arvestata tööpuuduse statistikas, see omakorda toob kaasa probleeme emapuhkuse ja haiguspuhkusega, pensioniõiguste saamisega ja juurdepääsuga sotsiaalkindlustusele, samuti probleeme lahutuse korral; arvestades, et maapiirkonnad on kvaliteetsete töökohtade vähesuse tõttu ebasoodsas olukorras;

M.  arvestades, et naiste ja tütarlaste võimaluste suurendamine hariduse kaudu, eriti loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika vallas, samuti naiste julgustamine osalema kutseõppes ja elukestva õppe programmides sektoriüleselt on olulised elemendid võrdse kohtlemise ja võrdsete töövõimaluste edendamisel; arvestades, et naiste oskused ja pädevused on sageli alahinnatud, nagu ka erialad ja ametid, kus naised on ülekaalus, ilma et selline suhtumine oleks alati objektiivselt põhjendatud;

N.  arvestades, et direktiivis 2006/54/EÜ on öeldud, et meeste ja naiste võrdõiguslikkuse tagamiseks tööelus võivad liikmesriigid säilitada või võtta meetmeid, mis sätestavad erilised eelised, et hõlbustada alaesindatud sool tegutsemist oma kutsealal ja ära hoida või heastada ebasoodsamat olukorda tööalases karjääris(5);

O.  arvestades, et emakohustused ning hoolitsemine laste eakate, haigete või puuetega pereliikmete ja muude ülalpeetavate eest kujutab endast lisatööd või vahel ka täiskoormusega tööd, mida teevad peaaegu eranditult naised; arvestades, et see töö ei ole ei tasustatud ega ka ühiskonna poolt piisavalt väärtustatud, kuigi see on ühiskonnale ülitähtis, aitab kaasa sotsiaalsele heaolule ning seda saab mõõta majandusnäitajate, näiteks SKP abil; arvestades, et selle tulemusena suureneb meeste ja naiste sissetulekute ebavõrdsus ning see kahjustab naiste karjääri, kuna naised peavad “maksma” tööturult eemal oldud aastate või osaajaga töötamise eest, ning lõpptulemusena suurendab see ka naiste ja meeste pensionilõhet; arvestades, et nende tegurite mõju kogu elu teenistusele on liikmesriigiti erinev olenevalt vanematele kas seadusandlike meetmete või kollektiivlepingutega antavast toetusest, sh lapsehoiuteenustest;

P.  arvestades, et kuna naiste ja meeste palgalõhe suureneb pärast pensionile jäämist, on pensionilõhe märksa suurem kui palgalõhe; arvestades, et naised saavad keskmiselt 39 % vähem pensioni kui mehed; arvestades, et sellise olukorra on tekitanud sotsiaalsed ja majanduslikud tegurid, nagu tugev segregatsioon tööturgudel, naiste töö alahindamine, samuti naiste suurem osakaal osaajatööl, madalama tunnitasuga ja vähem aastaid töötavate isikute hulgas; arvestades, et see suurendab pensionil olevate naiste vaesusriski; arvestades, et enam kui kolmandik naisi ELis ei saa üldse mingit pensioni;

Q.  arvestades, et teatud kategooriate naisi ohustab tööturul ja töökohas mitmekordne diskrimineerimine, nende hulgas rahvusvähemuste hulka kuuluvaid naisi, lesbisid, biseksuaale, transsoolisi, üksikuid naisi, puuetega ja eakamaid naisi;

R.  arvestades, et uuestisõnastatud direktiiv ütleb selgelt, et kõik vähem soodsa kohtlemise vormid rasedus- või emaduspuhkusega seoses tähendavad diskrimineerimist; arvestades, et see sätestab selgelt pärast emaduspuhkust samale töökohale või võrdväärsele ametikohale naasmise garantii ning kaitse meeste ja naiste töölt vabastamise eest, kui nad otsustavad kasutada vanema- või lapsendaja puhkuse õigust;

S.  arvestades, et sotsiaalpartnerid (ametiühingud ja tööandjad) ja kodanikuühiskonna organisatsioonid mängivad võrdse kohtlemise toetamisel ning võrdsel tasustamisel põhineva töö kontseptsiooni edendamisel väga olulist rolli;

T.  arvestades, et võrdõiguslikkust edendavad asutused on olemas kõikides liikmesriikides, kuid nende töö erineb suuresti, sõltuvalt nende iseseisvuse ulatusest, pädevustest ja vahenditest; arvestades, et selliseid asutusi tuleks nende ülesannete sõltumatul ja tõhusal täitmisel seoses võrdse kohtlemise edendamise, järelevalve ja toetamisega piisavalt toetada ja tugevdada;

U.  arvestades, et parlament on kutsunud komisjoni korduvalt üles olemasolevaid õigusakte läbi vaatama, et võidelda soolise palgalõhe vastu; arvestades, et palgalõhe vähendamine oleks vahend naiste tööhõivemäärade suurendamiseks, paljude Euroopa perede olukorra parandamiseks ning pensionieas naiste vaesusriski vähendamiseks;

V.  arvestades, et soolise lõhe kaotamine oleks üks viise saavutada strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid tööhõive suurendamise ja vaesuse vähendamise valdkonnas ning töötajate vaba liikumise kui Euroopa põhilise vabaduse tagamisel; arvestades, et vastavalt Euroopa lisaväärtuse hinnangu(6) järeldustele tähendab meeste ja naiste vahelise palgalõhe vähendamine ühe protsendipunkti võrra majanduskasvu suurendamist 0,1% võrra;

W.  arvestades, et traditsioonilised soorollid ja stereotüübid mõjutavad ikka veel suuresti tööjaotust kodus, hariduses, karjääris, töökohal ja ühiskonnas laiemalt;

Üldhinnang

1.  märgib, et üldiselt on liikmesriigid viinud oma riiklikud õigusaktid ELi õigusega kooskõlla(7); juhib tähelepanu asjaolule, et uuesti sõnastatud direktiivi sätete nõuetekohasest ülevõtmisest siseriiklikku õigusesse ei ole piisanud, et saavutada selle täielik kohaldamine ja tõhus jõustamine, ning et meeste ja naiste palgaerinevused püsivad;

2.  peab kahetsusväärseks, et kuigi liikmesriigid olid kohustatud üle võtma ainult direktiivi uuesti sõnastamisega tehtud olulised muudatused, on direktiiv piisavalt selgelt ja korrektselt üle võetud ainult kahes liikmesriigis, kuid 26 liikmesriigis on siiani lahendamata probleeme; märgib siiski, et nimetatud muutused ei olnud selgelt kindlaks määratud; toonitab asjaolu, et komisjoni jõupingutused rakendamise järelevalvel olid piiratud mõjuga, mis puudutab sidusat lähenemisviisi ja vajaliku juhendamise tagamist selleks, et võimaldada riigi tasandil tulemuslikku rakendamist;

3.  juhib tähelepanu tõsiasjale, et liikmesriigid ei kasutanud võimalust lihtsustada ja kaasajastada oma õigusakte võrdsete võimaluste ning naiste ja meeste võrdse kohtlemisekohta tööturul ja tööelus; märgib, et liikmesriikidelt ei oodata üksnes direktiivi ülevõtmist, vaid neil tuleb ka tagada järelevalve võrdse tasustamise põhimõtte rakendamise üle ning kasutada kõiki olemasolevaid vahendeid, et kaotada töötasuga seotud diskrimineerimine;

4.  peab kahetsusväärseks, et komisjon ei ole siiani võtnud vastu seadusandlikku algatust, mida ta eelmisel aastal lubas, et edendada ja lihtsustada võrdse tasustamise põhimõtte tõhusat rakendamist; kutsub seetõttu komisjoni üles tegema kindlaks uuesti sõnastatud direktiivi nõrgad kohad ja koostama kiiresti seadusandliku ettepaneku, mis selle asendaks, nähes selles ettepanekus ette tõhusamad vahendid direktiivi rakendamise ja jõustamise jälgimiseks liikmesriikides;

5.  juhib lisaks tähelepanu asjaolule, et töö kaotamise tõttu on paljud naised olnud sunnitud loobuma töö ja pereelu ühitamise võimalusest tänu lühemale tööpäevale või muudele sellistele lahendustele, mistõttu on pereelu tasakaalustamine muutunud raskeks, ning see on mõnes liikmesriigis aidanud kaasa sündivuse vähenemisele; palub, et komisjon hindaks seda suundumust ja meetmeid, mida eri valitsused on võtnud nimetatud nähtusega toime tulekuks, ning esitaks meetmed, millega vähendada kriisi mõju töötajate võrdsele kohtlemisele ning töö ja eraelu tasakaalule;

Võrdset tasustamist käsitlevate sätete kohaldamine

6.  rõhutab, et kuigi meeste ja naiste tööhõivemäär ja sooline palgalõhe on viimastel aastatel pisut vähenenud, ei ole see tingitud naiste olukorra paranemisest, vaid meeste tööhõivemäära ja palgataseme vähenemisest kriisi ajal;

7.  toonitab asjaolu, et Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktika kohaselt tuleb järgida võrdse tasustamise põhimõtet iga meestele ja naistele antava tasu aspekti puhul;

8.  rõhutab, et ELi tasandil on vaja selgeid, ühtlustatud ja võrreldavaid määratlusi sellistele mõistetele nagu sooline palgalõhe, sooline pensionilõhe, tasustamine, töötasuga seotud otsene ja kaudne diskrimineerimine, ning eeskätt võrdväärne töö ja sama väärtusega töö; on seisukohal, et Euroopa Liidu Kohtu praktika kohaselt tuleks töö väärtust hinnata ja võrrelda objektiivsete kriteeriumide põhjal, nagu hariduse, töökogemuse ja koolitusega seotud nõuded, oskused, panus ja vastutus, tehtud töö ja tööülesannete iseloom; juhib tähelepanu, et tulenevalt töölepingute eri liikide (seadusjärgsete ja lepinguliste) olemasolust võib praegune soolise palgalõhe arvutamine tuua kaasa moonutatud arusaama võrdsest tasustamisest; palub, et komisjon analüüsiks neid võimalikke moonutusi ja pakuks välja sobivaid lahendusi, sh kohustuslike palgaauditite kehtestamine ELi liikmesriikides börsil noteeritud ettevõtetes, välja arvatud väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes (VKEdes), ning võimalus määrata rikkumiste eest karistusi;

9.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaardistama olemasolevate töökohtade hindamise ja klassifitseerimise märkimisväärselt erinevate süsteemide rakendamist; kutsub komisjoni üles kehtestama suuniseid sooneutraalsete töökohtade hindamise ja klassifitseerimise süsteemide kohta, mis hõlmaksid konkreetseid meetmeid, näiteks naiste ja meeste proportsionaalset esindatust hindamiskomisjonides, neutraalsete ametikirjelduste ja kaalumise võrgustike väljatöötamist ning arusaadavate kriteeriumide määratlemist töö väärtuse hindamiseks; kutsub liikmesriike üles võtma kasutusele selge ja sooneutraalne töökohtade hindamise ja klassifitseerimise süsteem, tuginedes komisjoni avaldatud suunistele, nii et oleks võimalik tuvastada kaudset töötasuga seotud diskrimineerimist alahinnatud tööde puhul, mida tavaliselt teevad naised;

10.  on seisukohal, et töökohtade hindamise ja klassifitseerimise süsteem võiks tugineda kollektiivläbirääkimistele;

11.  juhib tähelepanu, et arusaadav ja ühtlustatud töökohtade klassifitseerimise süsteem ja palkade suurem läbipaistvus parandavad õiguskaitse kättesaadavust; märgib, et mitu liikmesriiki on juba rakendanud konkreetseid palkade läbipaistvuse meetmeid; toonitab nende meetmete vahelisi erinevusi ja võtab teadmiseks komisjoni 2014. aasta soovitused palkade läbipaistvuse kohta, pidades siiski kahetsusväärseks, et need ei ole siduvad; palub liikmesriikidel aktiivselt rakendada komisjoni soovitusi läbipaistvuse ja jätkuvate positiivsete meetmete, eelistatavalt õigusaktide kaudu, mis on osutunud edukaks, võttes selleks soovitatud ja vajadustele kohandatud meetmeid palkade läbipaistvuse suurendamiseks; palub komisjonil hinnata nende soovituste tegelikku mõju, sealhulgas hinnata, kuidas mõjub nõue, et ettevõtjad annaksid regulaarselt aru keskmise palga kohta töökoha kategooriate või ametikohtade kaupa ning liigitaksid need andmed soo alusel; palub, et komisjon lisaks oma uude seadusandlikku ettepanekusse 2014. aasta soovitustes esitatud meetmed palga läbipaistvuse, soolise palgalõhe ja võrdõiguslikkust edendavate asutuste volituste kohta; kutsub liikmesriike üles avaldama survet ebavõrdse palga tavadest loobumiseks ning edendama palga läbipaistvust, nagu nõuavad ametiühingud, soolise võrdõiguslikkuse asutused ja muud sidusrühmad;

Võrdset kohtlemist käsitlevate sätete kohaldamine

12.  rõhutab, kui oluline on võidelda kaudse diskrimineerimise vastu pensioniskeemides ning mitte ainult tööandjapensioniskeemides, vaid ka riiklike pensioniskeemide praktikaga seoses; rõhutab, et Euroopa Liidu Kohus on selgelt öelnud, et tööandjapensioniskeeme tuleb pidada töötasuks, mistõttu tuleb võrdse kohtlemise põhimõtet kohaldada ka nende suhtes, hoolimata asjaolust, et mõnedes liikmesriikides on riiklikke ja tööandjapensioniskeeme raske eristada ning teistes on tööandjapensioniskeemide mõiste tundmatu, ning see võib põhjustada kaudset diskrimineerimist tööturul; tunnistab, et naistel on piiratud juurdepääs tööandjapensionidele, selle põhjuseks on nende lühendatud tööaeg, lühem teenistuses oldud aeg, tööturu horisontaalne ja vertikaalne segregatsioon, sooline palgalõhe, ning et osalusmaksetel põhinevad skeemid võtavad harva arvesse karjääri katkemist lähedaste hooldamise tõttu ning mittevabatahtlikku osaajatööd; kutsub komisjoni üles uurima, kuidas mõjutab pensionilõhet üleminek seadusjärgselt riigipensionilt tööandja - ja erapensioniskeemidele; kutsub komisjoni üles jälgima hoolega selle põhimõtte rakendamist ja andma selle kohta aru, kuna mõnes liikmesriigis on ülevõtmine osutunud ebaselgeks;

13.  palub, et liikmesriigid kindlustaksid oma emadusega seotud õigusi ja võtaks meetmeid, et hoida ära töötajate ebaõiglast vallandamist raseduse ajal ning emapuhkuselt tööle naasmisel; kutsub nõukogu üles jõudma ühisele seisukohale seoses direktiivi läbivaatamisega rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta (rasedus- ja sünnituspuhkust käsitlev direktiiv); palub et nõukogu võtaks võimalikult kiiresti vastu ühise seisukoha direktiivi ettepaneku osas, milles käsitletakse soolise tasakaalu parandamist börsil noteeritud äriühingute tegevjuhtkonda mittekuuluvate juhtorgani liikmete seas ja sellega seotud meetmeid;

14.  märgib, et rasedus- ja sünnituspuhkuse, isadus- ja/või lapsendaja puhkusega seotud diskrimineerimise vastast kaitset käsitlevate sätete rakendamises on liikmesriikide vahel olulisi erinevusi; toonitab vajadust tegeleda riigi tasandil järjepidevalt konkreetsete olemasolevate probleemidega, kaasa arvatud valdkondlike (era- ja avalik sektor) ning organisatsiooniliste (ettevõtetevaheliste ning suurte, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete vaheliste) erinevustega, olukorraga seoses ebatüüpiliste ja osalise tööajaga lepingutega, tähtajaliste lepingute lõpetamise tavaga kaitseperioodil ja vabatahtliku töölt lahkumise esilekutsumisega;

15.  palub liikmesriikidel ja komisjonil võtta meetmeid, et võidelda igasuguse mitmekordse diskrimineerimise vastu, tagada mittediskrimineerimise põhimõtte kohaldamine ning võrdsus tööturul ja juurdepääsul tööhõivele, võidelda sealhulgas rahvusvähemuste ja puuetega inimeste diskrimineerimise vastu, samuti diskrimineerimise vastu soo, vanuse, usutunnistuse või uskumuste, seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi alusel, ning eelkõige võtta sotsiaalkaitse meetmeid, tagamaks, et naiste palk ja sotsiaaltoetused, kaasa arvatud pensionid, oleks võrdsed meeste omadega, kel on samasugused või sarnased kogemused ja kes teevad sama või samaväärset tööd;

16.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma tõhusate järelevalvesüsteemide loomisega järelevalve- ja kontrollimeetmeid, et parandada andmete kogumist soolise diskrimineerimise ja ahistamise juhtumite kohta, sealhulgas rasedus- ja emapuhkuse ning muude puhkuse liikidega seotud diskrimineerimise kohta; usub et neil juhtudel on vaja ka sätteid karistussüsteemi kohta, kuid eelkõige tuleks püüda selliseid juhtumeid ennetada, teha rasedatele naistele ja vastsetele emadele kättesaadavaks teenused, mis aitaks neil rasedust ja emadust tööeluga tasakaalustada, ilma et nad oleksid sunnitud valima töö ja pere vahel, nagu liiga sageli juhtub; palub, et komisjon lisaks oma aruandesse direktiivi 2006/54/EÜ rakendamise kohta ka hinnangu artikli 26 (seksuaalne ahistamine) rakendamise kohta;

17.  kutsub komisjoni üles esitama selgeid meetmeid, et võidelda tõhusamalt seksuaalse ahistamise vastu töökohal; peab kahetsusväärseks, et vaatamata ELi õigusele, mis kaitseb üksikisikuid diskrimineerimise eest tööhõives, koges 30% transinimestest tööotsijaid töökoha otsimisel diskrimineerimist ja aastal enne Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti korraldatud uuringut LGBTI-inimeste kohta tundsid transnaised kõige tõenäolisemalt, et neid diskrimineeritakse; juhib tähelepanu asjaolule, et see kujutab endast Euroopa Liidu põhiõiguste harta rikkumist; kutsub Euroopa Komisjoni kontrollima põhjalikult liikmesriikides kaebusi lahendavate asutuste tõhusust ja menetlusi soolise võrdõiguslikkuse direktiivide rakendamise raames seoses sooidentiteedi, sooväljenduse ja soo korrigeerimisega; kutsub komisjoni üles andma liikmesriikidele asjatundlikku nõu selle kohta, kuidas võidelda sootunnuste alusel diskrimineerimise vastu tööhõive valdkonnas; kutsub komisjoni üles toetama ja julgustama liikmesriike kaasama mitmekesisuse koolitusse intersoolisi ja transinimesi ning tegema tegelema koos tööandjatega meetmetega töökohal, nt edendamaks anonüümset töölevõtmise korda; kutsub liikmesriike üles kasutama Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) vahendeid, et lahendada aktiivselt transinimeste diskrimineerimisega seotud probleeme kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga;

18.  peab kahetsusväärseks, et paljud liikmesriigid ei ole direktiivi ülevõtmisel kehtestanud sõnaselgelt kaitset soo korrigeerimisega seotud diskrimineerimise eest ning palub, et komisjon võtaks need liikmesriigid vastutusele; kordab, kui oluline on, et liikmesriigid lisaksid siseriiklikku õigusesse sätted, millega keelustatakse diskrimineerimine seksuaalse sättumuse või sooidentiteedi alusel; on seisukohal, et direktiiviga praegu ette nähtud õiguskaitset neile, kes kavandavad soo korrigeerimist, seda teevad või on teinud, tuleks laiendada kõikidele transinimestele; nõuab sellega seoses, et kui direktiiv kunagi uuesti sõnastatakse, siis keelustataks selles sõnaselgelt diskrimineerimine sooidentiteedi alusel;

19.  juhib tähelepanu, et õiguskaitse kättesaadavus on selles valdkonnas mitmel põhjusel piiratud, näiteks menetluste pikaajalisuse ja kulude, mõnedes liikmesriikides võrdõiguslikkust edendavate asutuste ees seisvate probleemide, palkade läbipaistmatuse, tasuta õigusabi puudumise või ohvri häbimärgistamise või surveavalduste hirmu tõttu, kui ohver peaks rääkima diskrimineerimisest töökohal; toonitab asjaolu, et tõestamiskohustuse reegel põhjustab samuti mitmes liikmesriigis probleeme, muutes naistöötajate kaitse keeruliseks, kuna neil on sageli juurdepääs üksnes piiratud teabele ning lisaks kardavad nad oma töökohta kaotada; kutsub liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles tegelema aktiivselt diskrimineerimise ohvrite abistamisega, kas otse või toetades võrdõiguslikkuse edendamise asutusi, ametiühinguid, kogukonna organisatsioone ja vabaühendusi, mis selles valdkonnas tegutsevad; juhib tähelepanu, et juurdepääsu õiguskaitsele selles valdkonnas aitaks parandada see, kui anda sõltumatutele võrdõiguslikkuse edendamise asutustele volitused diskrimineerimise ohvrite abistamiseks, sealhulgas tasuta õigusabiga, samuti õiguse esindada isikuid töötasuga seotud diskrimineerimise juhtudel; soovitab sellega seoses võtta liikmesriikides kasutusele konfidentsiaalsed teatamissüsteemid, et naised saaksid teatada ebavõrdse kohtlemise juhtudest töökohal;

20.  kutsub komisjoni üles hindama, vahetama ja võrdlema olemasolevaid parimaid tavasid ja levitama selle hindamise tulemusi seoses tõhusate meetmetega, mida liikmesriigid võiksid võtta, et ärgitada tööandjaid, ametiühinguid ja kutseõppega seotud organisatsioone hoidma ära kõiki soolise diskrimineerimise vorme, eriti seoses ahistamise ja seksuaalse ahistamisega töökohal, parandades juurdepääsu tööhõivele, pakkudes täiendavat kutseõpet ning edendades parimaid tavasid;

21.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid, et lihtsustada ja parandada naiste juurdepääsu elukestvale õppele, kutseõppele ning mentorlusvõrkudele kogu Euroopas, eriti sektorites, kus domineerivad mehed, ning levitama parimaid tavasid;

Võrdse kohtlemise edendamine ja sotsiaaldialoog

22.  rõhutab, et võrdõiguslikkuse küsimustega tegelevatel asutustel peaks olema pädevus, piisavad vahendid ja personal, et tegeleda naiste ja meeste vahelist võrdõiguslikkust edendavate õigusaktide tõhusa ja sõltumatu järelevalve ja aruandlusega; rõhutab, et kõikides liikmesriikides tuleb tagada võrdõiguslikkust edendavate asutuste sõltumatus ning et nende asutuste konkreetne juriidiline vorm on liikmesriikide otsustada;

23.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles julgustama sotsiaalpartnereid (ametiühinguid ja tööandjaid), kodanikuühiskonda ja võrdõiguslikkust edendavaid asutusi edendama kontrolli võrdõiguslikkuse rakendamise üle töökohas, sh paindlikku töökorraldust, et lihtsustada töö ja eraelu ühitamist, tugevdada kontrolli kollektiivlepingute õle, kohaldatavate palgaastmete ja töökohtade klassifitseerimise süsteemide üle, vältimaks naiste otsest ja kaudset diskrimineerimist; rõhutab ka teiste vahendite tähtsust, nt käitumisjuhised, teadusuuringud ning kogemuste ja heade tavade vahetamine soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas, et tagada parem kaitse diskrimineerimise vastu;

24.  on seisukohal, et andmekaitset ei tohi kasutada ettekäändena, et mitte avaldada iga-aastaseid palgaaruandeid töökoha tasandil;

25.  kutsub liikmesriike üles karmistama suurte ja keskmise suurusega ettevõtjate kohustust tagada võrdse kohtlemise süstemaatiline edendamine ning anda oma töötajatele regulaarselt asjakohast teavet, sealhulgas võrdse tasustamise küsimuste kohta; kordab, et rahaliste karistuste kehtestamine tööandjatele, kes ei austa võrdse töötasu põhimõtet, võiks olla asjakohane viis soolise palgalõhe kaotamiseks;

26.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kindlustama institutsionaalseid mehhanisme naiste ja meeste vahelise võrdõiguslikkuse rakendamiseks, näiteks tagades, et võrdse töötasu põhimõtte osas on kontrolli- ja jõustamisasutustel vajalikud tehnilised ja rahalised ressursid ning piisav personal, ning ärgitama sotsiaalpartnereid mõõtma kollektiivlepingute võrdõiguslikkuse mõõdet;

27.  juhib tähelepanu vajadusele tugevdada avaliku tööinspektsiooni korda ja võtta kasutusele meetodid, millega mõõta töö väärtust ning määrata kindlaks madala töötasuga ametikohad, mida täidavad peamiselt naised ning mis kujutavad endast seega kaudset töötasuga seotud diskrimineerimist;

28.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hoogustama oluliselt teadlikkuse suurendamise meetmeid seoses soolise diskrimineerimise ohvrite õigustega; rõhutab, et kõik sidusrühmad, sealhulgas võrdõiguslikkust edendavad asutused, sotsiaalpartnerid (ametiühingud ja tööandjad) ning vabaühendused peaksid tegema koostööd, et võidelda stereotüüpidega meeste ja naiste töö kohta ja selle kohta, kuidas need mõjutavad töö väärtust ja madalat töötasu, kaasa arvatud töökohtade kättesaadavust, ning et ettevõtjad valiksid kõige sobivama kandidaadi, lähtudes nende kvalifikatsiooni võrdlevast analüüsist ning kohaldades eelnevalt kindlaksmääratud, selgeid, neutraalselt sõnastatud, mittediskrimineerivaid ja üheselt mõistetavaid kriteeriumeid;

29.  juhib tähelepanu, et üks uuestisõnastatud direktiiviga sisse viidud uuendusi on viide töö, era- ja pereelu ühitamisele; kutsub komisjoni üles töötama pärast liikmesriikide ja sotsiaalpartneritega (ametiühingute ja tööandjatega) konsulteerimist välja konkreetsed meetmed, et tagada selles valdkonnas meestele ja naistele kindlamad õigused; rõhutab, et sellega seoses on eriti tähtis riiklike lastehoiuteenuste arendamine kooskõlas Barcelona eesmärkidega;

30.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama avalikkuse teadlikkust võrdsest töötasust ja pensionilõhest, naiste otsesest ja kaudsest diskrimineerimisest tööl Euroopa, siseriiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil; kutsub komisjoni üles kehtestama soolise palgalõhe vastasele võitlusele pühendatud Euroopa aastat;

31.  täheldab huviga, et paljud naised valivad tegutsemise füüsilisest isikust ettevõtjana, kuna see on ainus viis, kuidas nad saavad ühildada töö ja pereelu; märgib siiski, et paljudes liikmesriikides ei ole füüsilisest isikust ettevõtjatele ette nähtud sotsiaalkaitse ja hüvitised samad, mis teistele töötajatele;

Soovitused

32.  kordab oma üleskutset liikmesriikidele rakendada ja jõustada uuestisõnastatud direktiivi 2006/54/EÜ järjepidevalt, julgustada sotsiaalpartnereid (ametiühinguid ja tööandjaid) ning vabaühendusi võtma võrdse kohtlemise edendamisest aktiivsemalt osa, sealhulgas sooliste palgaerinevustega võitlemise tegevuskavade abil, mis sisaldaksid konkreetseid meetmeid ja väljundite seiret ettevõtja, sektori, riigi ja ELi tasandil;

33.  kutsub komisjoni üles muutma, lähtuvalt komisjoni aruandest uuestisõnastatud direktiivi kohaldamise kohta ja käesolevast resolutsioonist, vaatama läbi uuestisõnastatud direktiivi 2006/54/EÜ, nagu parlament on juba nõudnud eelkõige oma 24. mai 2012. aasta resolutsioonis, mis sisaldab konkreetseid ja selgeid soovitusi;

34.  toonitab asjaolu, et sooneutraalsed töökohtade klassifitseerimise ja hindamise süsteemid ning palkade läbipaistvus on võrdse kohtlemise edendamisel asendamatud meetmed; kutsub komisjoni seoses sellega üles lisama kõnealuseid meetmeid oma ettepanekusse uue direktiivi kohta, mis asendaks uuestisõnastatud direktiivi; juhib tähelepanu, et töötajate vaba liikumise kui Euroopa põhivabadusega on kooskõlas ainult ühtlustatud lähenemisviis;

35.  juhib tähelepanu vajadusele leida sooliselt kallutamata töökohtade hindamise meetod, mis võimaldaks võrrelda töökohti nende ulatuse ja keerukuse alusel, et määrata kindlaks ühe töökoha positsioon teise suhtes antud sektoris või organisatsioonis, sõltumata sellest, kas kõnealusel töökohal töötab naine või mees;

36.  kutsub üles tagama soolist tasakaalu ettevõtete juhtorganites;

37.  palub, et komisjon lisaks uude direktiivi kohustuslikud palgaauditid ELi liikmesriikide börsil noteeritud ettevõtete jaoks, välja arvatud väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted (VKEd), et juhtida tähelepanu soolisele palgalõhele, ning töötaks välja ELi tasandil sanktsioonid, mis ei võimaldaks neil ettevõtetel, kes ei täida kohustusi soolise võrdõiguslikkuse osas, osaleda ELi eelarvest rahastatavate kaupade ja teenuste avalikes hangetes; kutsub liikmesriike üles tegema riiklikest toetustest rahastatavate ettevõtetega sama

38.  kutsub liikmesriike üles olema eeskujuks ja võitlema naiste ebavõrdse palga vastu valitsuses, riiklikes institutsioonides ja avalikes ettevõtetes üldiselt;

39.  palub, et komisjon võtaks kasutusele ühised standardid ja kontrollid, et tagada riiklike võrdõiguslikkust edendavate asutuste sõltumatus ja tõhusus;

40.  kutsub liikmesriike üles võtma vajalikke meetmeid, et tagada ebavõrdse kohtlemise ja diskrimineerimise, eelkõige mitmekordse diskrimineerimise ohvritele õigus proportsionaalsele hüvitamisele kooskõlas kehtivate õigusnormidega;

41.  palub liikmesriikidel võtta meetmeid, et pöörata ümber tõendamiskoormis ning tagada, et alati oleks tööandja kohustus tõestada, et võimalikud erinevused kohtlemises ei ole viinud diskrimineerimiseni;

42.  rõhutab, et riiklikul ja ELi tasandil tuleb suurendada jõupingutusi, et võidelda püsivate stereotüüpide vastu, korraldades kõikidele ühiskonna tasanditele suunatud teadlikkuse suurendamise kampaaniaid, kaasata rohkem meediat, töötada välja strateegiad, et julgustada naisi valima karjääri ja erialasid valdkondades, kus naised on vähem esindatud, ning käsitleda sooküsimusi hariduses ja kutseõppes;

43.  toonitab asjaolu, et naiste olukorda tööturul parandaks tõeliselt ainult võrdõiguslikkuse põhimõtte tõhus rakendamine ning et selleks on vaja erinevate Euroopa, riigi, sektori ja organisatsiooni tasandi osapoolte tõelist poliitilist tahet ning strateegilist koostööd; palub seepärast komisjonil koostada võrdluspunktide, eesmärkide ja ajakavaga aktiivne strateegia, et vähendada ebavõrdsuse ilminguid tööhõives ja tööpuuduse valdkonnas, nii nagu on tehtud edukalt teistes valdkondades, näiteks vähendades ELis liiklusõnnetuste arvu;

44.  kutsub liikmesriike üles kohaldama aktiivselt sooteadlikku eelarvestamist, et edendada naiste olukorra parandamist tööturul; palub, et komisjon edendaks parimate tavade vahetamist sooteadliku eelarvestamise valdkonnas;

45.  rõhutab, kui oluline on võtta positiivseid meetmeid, et kindlustada naiste osalemist poliitiliste ja majandusotsuste langetamises; juhib tähelepanu asjaolule, et kohustuslikud kvoodid on osutunud üheks parimaks viisiks selle eesmärgi saavutamiseks;

46.  juhib tähelepanu asjaolule, et positiivseid meetmeid on vaja ka selleks, et motiveerida alaesindatud sugupoolt valima teatud erialasid, kus on ilmne horisontaalne sooline segregatsioon;

47.  kutsub komisjoni üles uurima pensionilõhet tekitavaid tegureid ning hindama vajadust selle lõhe vähendamise konkreetsete meetmete järele ELi ja riigi tasandil, sealhulgas nii seadusandlike kui ka mitteseadusandlike meetmete vahendite osas;

48.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles võtma asjakohaseid meetmeid, et vähendada soolist pensionilõhet, mis on soolise palgalõhe otsene tagajärg, ning hindama uue pensionisüsteemi mõju eri kategooria naistele, pöörates erilist tähelepanu osaajaga töö lepingutele ning ebatüüpilistele töösuhetele;

49.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võitlema soolise palgalõhe vastu kõikide Euroopa poliitikameetmete ja riikide programmide, eelkõige vaesuse vastu võitlemise programmide abil;

50.  palub, et komisjon viiks läbi uuringu, milles võrreldaks töötavate emade, koduste emade ja lasteta naiste olukorda, et saada suuremat selgust iga vastava rühma positsioonist tööturul, vaadeldes eelkõige tööhõive taset, töötasu ja pensionilõhet ning karjääri arengut;

51.  rõhutab, et on vaja usaldusväärseid, võrreldavaid ja kättesaadavaid kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid näitajaid, samuti soopõhist statistikat, et tagad direktiivi rakendamine ja järelmeetmed, ning tuletab sellega seoses meelde Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi rolli; palub, et liikmesriigid esitaksid Eurostatile igal aastal kvaliteetsed statistilised andmed soolise palgalõhe kohta, et oleks võimalik hinnata arenguid kogu ELis;

52.  palub, et komisjon viiks läbi uuringu selle kohta, kuidas mõjutab soo korrigeerimise ametliku tunnistamise korra olemasolu või selle puudumine transsooliste inimeste olukorda tööturul, eelkõige nende juurdepääsu tööhõivele, palgataset, karjääri arengut ja pensione;

53.  juhib tähelepanu asjaolule, et riigipõhise soovituste hulka Euroopa poolaasta raames peaks kuuluma ka eesmärgid vähendada soolist palgalõhet ja pensionilõhet, diskrimineerimist ja vanemate naiste vaesusriski, samuti rakendada tõhusalt võrdse kohtlemise põhimõtet;

54.  palub komisjonil tutvuda hoolikalt naiste tööhõive olukorraga kolmandas sektoris, sotsiaalmajanduses ja koostööpõhises majanduses, ning esildada võimalikult kiiresti strateegia naiste töökohtade ja olukorra edendamiseks ja kaitsmiseks nendes sektorites;

55.  kutsub liikmesriike üles suurendama jõupingutusi, et võidelda deklareerimata töö ning ebakindlate töökohtade vastu; juhib tähelepanu sellele, et suures osas teevad deklareerimata tööd naised, mis mõjutab negatiivselt nende sissetulekut, sotsiaalkindlustuskaitset ja sellega kaetust ning ELi SKP taset; rõhutab, et eelkõige tuleb käsitleda peamiselt naiste tehtavat kodust tööd, kuna see on mitteametlik, seda tehakse üksinda ja oma olemuse tõttu ei torka see silma, mistõttu tuleb töötada välja spetsiaalsed meetmed selle probleemi tõhusaks lahendamiseks; lisaks mõistab hukka ebatüüpiliste töölepingute, sealhulgas tööajata lepingute kuritarvitamise, millega välditakse tööhõive ja sotsiaalkaitsega seotud kohustuste täitmist; avaldab kahetsust asjaolu üle, et on suurenenud nende naiste hulk, kes elavad palgavaesuses;

56.  rõhutab, et komisjon peaks esitama meetmeid, millega: a) vähendada soolist palgalõhet, b) suurendada naiste majanduslikku sõltumatust, c) parandada naiste tööturule pääsu ja karjäärivõimalusi, d) oluliselt suurendada võrdõiguslikkust otsuste tegemisel ning e) kaotada sooga seotud diskrimineerivad struktuurid ja tavad;

o
o   o

57.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 204, 26.7.2006, lk 23.
(2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0375.
(3) ELT C 264 E, 13.9.2013, lk 75.
(4) http://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/Employment_statistics
(5) Direktiivi 2006/54/EÜ artikkel 3 ja ELi toimimise lepingu artikli 157 lõige 4.
(6) Euroopa lisaväärtuse hinnang teemal „Meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte kohaldamine”, Euroopa Parlament, 2013.
(7) Vastavalt komisjoni aruandele uuestisõnastatud direktiivi kohaldamise kohta (COM(2013)0861).

Õigusalane teave