Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Kolmapäev, 8. juuli 2015 - StrasbourgLõplik väljaanne
Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP) läbirääkimised
 Endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigiga sõlmitav stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu protokoll, millega võetakse arvesse Horvaatia ühinemist ELiga ***
 Serbiaga sõlmitav stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu protokoll, millega võetakse arvesse Horvaatia ühinemist Euroopa Liiduga ***
 Indiaga sõlmitud teadus- ja tehnikaalase koostöö lepingu pikendamine ***
 Teadus- ja tehnoloogiakoostöö Fääri saartega: „Horisont 2020” ***
 Äriühingute juhtimine: aktsionäride pikaajaline kaasamine ja läbipaistvus ***I
 Liidu kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi turustabiilsusreserv ***I
 Merelaevade töötajad ***I
 Teadus- ja tehnikakoostöö leping Šveitsiga: „Horisont 2020” ja ITERi tegevus ***
 Liikmesriikide tööhõivepoliitika suunised *
 Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmine: taotlus EGF/2015/001 FI/Broadcom, Soome
 2016. aasta eelarve - volitus kolmepoolseteks läbirääkimisteks
 Keskkonnasäästliku tööhõive algatus
 Maksustamise vältimine ja maksudest kõrvalehoidumine kui arenguriikide probleem

Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP) läbirääkimised
PDF 318kWORD 129k
Euroopa Parlamendi 8. juuli 2015. aasta resolutsioon Euroopa Parlamendi soovitustega komisjonile Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP) läbirääkimisteks (2014/2228(INI))
P8_TA(2015)0252A8-0175/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 14. juunil 2013 nõukogus ühehäälselt vastuvõetud ELi juhiseid läbirääkimiste pidamiseks Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelise transatlantilise kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP) üle(1), mille salastatuse nõukogu kustutas ja mille ta avaldas 9. oktoobril 2014,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikleid 168–191 ja eelkõige artikli 191 lõikes 2 nimetatud ettevaatusprintsiipi,

–  võttes arvesse 26. märtsil 2014 toimunud ELi ja USA tippkohtumisel tehtud ühisavaldust(2),

–  võttes arvesse volinik Cecilia Malmströmi ja USA kaubandusesindaja Michael Fromani 20. märtsi 2015. aasta ühisavaldust avalike teenuste väljajätmise kohta ELi ja USA kaubanduslepingutest,

–  võttes arvesse nõukogu 20. märtsi 2015. aasta järeldusi Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 21. novembri 2014. aasta järeldusi Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse kohta(3),

–  võttes arvesse 16. novembri 2014. aasta ühisavaldust, mille tegid USA president Barack Obama, komisjoni president Jean-Claude Juncker, Euroopa Ülemkogu eesistuja Herman Van Rompuy, Ühendkuningriigi peaminister David Cameron, Saksamaa kantsler Angela Merkel, Prantsusmaa president François Hollande, Itaalia peaminister Matteo Renzi ja Hispaania peaminister Mariano Rajoy pärast kohtumist Austraalias Brisbane’is toimunud G20 tippkohtumise raames(4),

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 26.–27. juuni 2014. aasta järeldusi(5),

–  võttes arvesse president Junckeri 15. juuli 2014. aasta poliitilisi suuniseid uuele komisjonile „Euroopa uus algus: minu tegevuskava töökohtade loomiseks ning majanduskasvu, õigluse ja demokraatlike muutuste tagamiseks”(6),

–  võttes arvesse komisjoni 25. novembri 2014. aasta teatist komisjoni kolleegiumile Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse läbirääkimiste läbipaistvuse kohta (C(2014)9052)(7) ning komisjoni 25. novembri 2014. aasta otsuseid komisjoni liikmete ning organisatsioonide ja füüsilisest isikust ettevõtjate vahelisi kohtumisi käsitleva teabe avaldamise kohta (C(2014)9051) ning komisjoni peadirektorite ning organisatsioonide ja füüsilisest isikust ettevõtjate vahelisi kohtumisi käsitleva teabe avaldamise kohta (C(2014)9048), Euroopa Liidu Kohtu otsuseid ja arvamusi (C-350/12 P, 2/13, 1/09) juurdepääsu kohta institutsioonide dokumentidele ning Euroopa Ombudsmani 6. jaanuari 2015. aasta otsust lõpetada omaalgatuslik uurimine (OI/10/2014/RA), mis puudutas seda, kuidas Euroopa Komisjon käsitleb teabenõudeid ja taotlusi dokumentidele juurdepääsuks (läbipaistvus),

–  võttes arvesse ELi-USA energianõukogu 3. detsembri 2014. aasta ühisavaldust(8),

–  võttes arvesse 2004. aastal kasutusele võetud ELi ühtset lähenemisviisi toiduohutusele („talust toidulauale”)(9),

–  võttes arvesse komisjoni 13. jaanuari 2015. aasta aruannet, milles käsitletakse veebipõhist avalikku konsultatsiooni investeeringute kaitse ning investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise kohta Atlandi-üleses kaubandus- ja investeerimispartnerluses (SWD(2015)0003),

–  võttes arvesse kirjalikke ettepanekuid, mille EL esitas USAga peetavaks aruteluks Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse läbirääkimisvoorudes, eeskätt ettepanekuid, mille salastatuse on komisjon kustutanud ja mille ta on avaldanud, muu hulgas ELi kirjalikke seisukohti „TTIP regulatory issues - engineering industries”(10), „Test–case on functional equivalence: proposed methodology for automotive regulatory equivalence”(11) ja „Trade and sustainable development chapter/labour and environment: EU paper outlining key issues and elements for provisions in the TTIP”(12), ning kirjalikke ettepanekuid tehniliste kaubandustõkete(13), sanitaar- ja fütosanitaarmeetmete(14), tolli ja kaubanduse lihtsustamise(15), väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEd)(16), konkurentsivõimet käsitlevate võimalike sätete(17), riigiettevõtteid ja eri- või ainuõiguse või privileegidega ettevõtjaid käsitlevate võimalike sätete(18), toetusi käsitlevate võimalike sätete(19), vaidluste lahendamise kohta(20) ja regulatiivset koostööd käsitlevate esialgsete sätete kohta(21),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse kohta, mis võeti vastu täiskogu 110. istungjärgul (11.–13. veebruar 2015), ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 4. juunil 2014 vastuvõetud arvamust „Atlandi-ülesed kaubandussuhted ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee seisukohad seoses koostöö tõhustamise ning ELi ja USA võimaliku vabakaubanduslepinguga”,

–  võttes arvesse ECORYSi 28. aprillil 2014. aasta komisjonile esitatud algetapi lõpparuannet kaubanduse jätkusuutlikkuse mõjuhinnangu kohta, millega toetatakse Euroopa Liidu ja USA laiaulatusliku kaubandus- ja investeerimislepingu läbirääkimisi („Trade Sustainability Impact Assessment on the Transatlantic Trade and Investment Partnership (TTIP) between the European Union and the United States of America”)(22),

–  võttes arvesse komisjoni 2015. aasta aruannet kaubandus- ja investeerimistõkete kohta (COM(2015)0127)(23),

–  võttes arvesse üksikasjalikku hinnangut ELi-USA Atlandi-ülest kaubandus- ja investeerimispartnerlust käsitleva Euroopa Komisjoni mõjuhinnangu kohta („EU-US Transatlantic Trade and Investment Partnership. Detailed Appraisal of the European Commission's Impact Assessment”), mille Euroopa Poliitikauuringute Keskus avaldas Euroopa Parlamendi jaoks 2014. aasta aprillis,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone, eeskätt 23. oktoobri 2012. aasta resolutsiooni kaubandus- ja majandussuhete kohta Ameerika Ühendriikidega(24), 23. mai 2013. aasta resolutsiooni ELi kaubandus- ja investeerimisläbirääkimiste kohta Ameerika Ühendriikidega(25) ning 15. jaanuari 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Ombudsmani 2013. aasta tegevust käsitleva aastaaruande kohta(26),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 4 ja artiklit 52,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit ning väliskomisjoni, arengukomisjoni, majandus- ja rahanduskomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni, põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni, kultuuri- ja hariduskomisjoni, õiguskomisjoni, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni, põhiseaduskomisjoni ja petitsioonikomisjoni arvamusi (A8-0175/2015),

A.  arvestades, et eksportkaubandus ja majanduskasv investeeringute kaudu on peamised töökohtade loomist ja majanduskasvu hoogustavad tegurid, mis ei nõua valitsustepoolseid investeeringuid;

B.   arvestades, et ELi sisemajanduse koguprodukt on suures osas sõltuv kaubandusest ja ekspordist ning SKPle tulevad kasuks kaubandus ja investeeringud, mis põhinevad kindlatel eeskirjadel, ning arvestades, et ambitsioonikas ja tasakaalustatud leping USAga peaks toetama Euroopa taasindustrialiseerimist ning aitama saavutada 2020. aastaks seatud eesmärki suurendada Atlandi-ülese kauba- ja teenustevahetuse tugevdamise kaudu ELi tööstuses loodava SKP osakaalu 15 %-lt 20 %-le; arvestades, et see võib luua võimalusi eelkõige VKEdele, mikroettevõtjatele (vastavalt komisjoni soovituses 2003/361/EÜ sisalduvale määratlusele), klastritele ja ettevõtlusvõrgustikele, kes kannatavad mittetariifsete tõkete tõttu ebaproportsionaalselt rohkem kui suuremad äriühingud, kuna viimased saavad mastaabisäästu, mis võimaldab neil kergemat juurdepääsu turgudele mõlemal pool Atlandi ookeani; arvestades, et leping maailma kahe suurima majandusbloki vahel võib aidata luua ülemaailmsel tasandil kasutusele võetavaid standardeid, norme ja eeskirju, millest võidaksid ka kolmandad riigid ning mis hoiaks ära maailmakaubanduse edasise killustumise; arvestades, et suutmatus jõuda läbirääkimiste teel lepinguni võimaldab teistsuguste standardite ja väärtustega kolmandatel riikidel selle rolli üle võtta;

C.  arvestades, et üheksa Euroopa Liidu liikmesriiki on juba allkirjastanud kahepoolsed lepingud USAga, mille tõttu TTIP puhul saab toetuda heale tavale ja paremini üle saada takistustest, mida need liikmesriigid kogesid;

D.  arvestades, et viimase aja kriisid ELi piiridel ja sündmused kogu maailmas tõendavad vajadust investeerida ülemaailmsesse juhtimisse ning reeglitel ja väärtustel põhinevasse süsteemi;

E.  arvestades, et ülemaailmsete turgude aina suuremat omavahelist seotust –, on hädavajalik, et poliitikakujundajad kavandaksid ja edendaksid turgude koostoimet; arvestades, et nõuetekohased kaubanduseeskirjad ja tarbetute tõkete kaotamine on lisandväärtuse loomise jaoks väga olulised ning aitavad samal ajal säilitada ja arendada tugevat, konkurentsivõimelist ja mitmekesist tööstusbaasi Euroopas;

F.  arvestades, et ELi püüded tegeleda kliimamuutuse, keskkonnakaitse ja tarbijaohutuse probleemide lahendamisega on ELi ettevõtjatele tekitanud suuri regulatiivseid kulusid ning sellega on kaasnenud energiatoorme ja elektrienergia kõrged hinnad, ning need asjaolud võivad – kui neid TTIPs arvesse ei võeta – kiirendada ümberpaiknemist, deindustrialiseerimist ja töökohtade kadu, mis seab ohtu ELi taasindustrialiseerimise ja tööhõive eesmärgid, pannes löögi alla ka poliitilised eesmärgid, mida ELi regulatsioonide abil püütakse saavutada;

G.   arvestades, et hästi väljatöötatud kaubandusleping võiks aidata globaliseerumise võimalusi ära kasutada; arvestades, et tugeva ja ambitsioonika kaubanduslepingu puhul ei tohiks keskenduda üksnes tariifide ja mittetariifsete tõkete vähendamisele, vaid see peaks olema ühtlasi vahend, mis aitab kaitsta töötajaid, tarbijaid ja keskkonda; arvestades, et tugev ja ambitsioonikas kaubandusleping annab võimaluse luua raamistiku, tugevdada kooskõlas meie ühiste väärtustega regulatsiooni kõrgeima tasemeni välja, hoida sellega ära sotsiaalse ja keskkonnaalase dumpingu ning tagada kõrgetasemelise tarbijakaitse, arvestades ühist eesmärki, milleks on avatud konkurents võrdsetes tingimustes;

H.  arvestades, et kuigi ühised kõrged standardid teenivad tarbijate huve, tuleks tunnistada, et nende lähendamine on mõistlik ka äriühingute vaatepunktist, sest kõrgematest standarditest tulenevaid suuremaid kulusid kompenseerib suurem mastaabisääst 850 miljoni tarbijaga potentsiaalsel turul;

I.   arvestades, et varasemad kaubanduslepingud on toonud Euroopa majandusele märkimisväärset kasu, kuid Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse tegelikku mõju nii ELi kui ka USA majandusele on raske hinnata ja prognoosida, kuna läbirääkimised alles käivad ja uuringud annavad vastuolulisi tulemusi; arvestades, et TTIP üksinda ei lahenda ELis pikaajalisi struktuurseid majandusprobleeme ja nende põhjusi ning selles tuleks näha pigem ühte elementi ulatuslikumas töökohtade ja majanduskasvu loomise Euroopa strateegias, kusjuures ootused TTIP suhtes peaksid vastama eesmärkidele, mida läbirääkimistel püütakse saavutada;

J.  arvestades, et Venemaa embargo tagajärjed on selgelt näidanud põllumajanduse püsivat geopoliitilist tähtsust ning seda, kui oluline on omada juurdepääsu paljudele eri põllumajandusturgudele ning kui vajalikud on tugevad ja strateegilised partnerlused usaldusväärsete kaubanduspartneritega;

K.  arvestades, et Euroopa põllumajanduse jaoks on oluline tagada vastastikku kasulik kaubanduslepe USAga, et parandada ELi positsiooni ühe peamise osalisena maailmaturul, ilma et sellega ohustataks Euroopa põllumajandustoodete praegusi kvaliteedinõudeid ja nende parandamist tulevikus, säilitades samas Euroopa põllumajandusmudeli ja tagades selle majandusliku ja sotsiaalse elujõulisuse;

L.   arvestades, et kauba- ja investeeringutevood ei ole omaette eesmärk ning kaubanduslepingu mõõdupuuks on tavakodanike, töötajate ja tarbijate heaolu ning majanduskasvu ja töökohtade loomist edendavatele äriühingutele pakutavad suuremad võimalused; arvestades, et TTIP peaks olema niisugustele nõuetele vastava hea kaubanduslepingu eeskuju, et me saaksime seda tulevikus kasutada näidisena muude kaubanduspartneritega peetavatel läbirääkimistel;

M.   arvestades, et kvaliteetse tulemuse saavutamiseks on läbirääkimistel nõutav teatav konfidentsiaalsus ning et piiratud läbipaistvus varasematel läbirääkimistel on viinud puudujääkideni läbirääkimisprotsessi demokraatliku kontrolli osas;

N.  arvestades, et president Juncker on oma poliitilistes suunistes selgelt korranud, et soovib tasakaalustatud ja mõistlikku kaubanduslepingut Ameerika Ühendriikidega ning et – kuigi EL ja USA saavad astuda üksteise tootestandardite tunnustamises või Atlandi-üleste standardite väljatöötamises olulise sammu edasi – EL ei too ohvriks oma (toidu)ohutus-, tervishoiu-, loomatervise, sotsiaal-, keskkonna- ja andmekaitse standardeid ning kultuurilist mitmekesisust; tuletab meelde, et toiduohutuse, eurooplaste isikuandmete kaitse ja üldhuviteenuste küsimustes läbirääkimistel mööndusi ei tehta, välja arvatud juhul, kui eesmärk on saavutada kõrgem kaitsetase;

O.  arvestades, et oluline on tagada nn Safe Harbori ja andmekaitset käsitleva raamlepingu üle peetavate läbirääkimiste lõpuleviimine rahuldavate tulemustega;

P.  arvestades, et president Juncker on oma poliitilistes suunistes ühtlasi selgelt märkinud, et ei kavatse leppida sellega, et investeeringutega seotud vaidlustes piiravad liikmesriikide kohtute pädevust erikorrad; arvestades, et nüüd, kui investeeringute kaitset ning investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamist Atlandi-üleses kaubandus- ja investeerimispartnerluses käsitleva avaliku konsultatsiooni tulemused on kättesaadavad, peavad ELi kolm institutsiooni kodanikuühiskonna ja ärisektoriga arvamusi vahetades ja tähelepanekuid arvesse võttes eraldi ja koos arutelusid parima viisi üle, kuidas saavutada investeeringute kaitse ja investorite võrdne kohtlemine ning tagada sealjuures riikide reguleerimisõigus;

Q.  arvestades, et Euroopa Parlament toetab täielikult nõukogu otsust kaotada läbirääkimisjuhiste salastatus, samuti komisjoni läbipaistvusalgatust; arvestades, et kogu Euroopas toimuv elav avalik arutelu Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse üle on näidanud, et TTIP läbirääkimisi tuleb pidada läbipaistvamalt ja kaasavamalt, võttes arvesse Euroopa kodanike väljendatud muresid ning teavitades üldsust läbirääkimiste tulemustest;

R.  arvestades, et USA ja ELi vahelised kõnelused on kestnud alates 2013. aasta juulist, kuid praeguseni ei ole ühises tekstis kokku lepitud;

S.  arvestades, et TTIP kujuneb eeldatavasti segalepinguks, mille peavad ratifitseerima Euroopa Parlament ja kõik 28 ELi liikmesriiki;

1.  on arvamusel, et EL ja USA on peamised strateegilised partnerid; rõhutab, et Atlandi-ülene kaubandus- ja investeerimispartnerlus (TTIP) on ELi ja USA viimase aja projektidest kõige olulisem ning see peaks elavdama Atlandi-ülest partnerlust tervikuna, mitte ainult kaubanduse valdkonda; rõhutab, et lepingu edukas sõlmimine on suure poliitilise tähtsusega;

2.  annab komisjonile käimasolevate Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse läbirääkimistega seoses järgmised soovitused:

   a) seoses kohaldamisala ja laiema kontekstiga
   i) tuleb tagada, et Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP) üle peetavate läbipaistvate läbirääkimiste tulemusel sõlmitakse ambitsioonikas, laiahaardeline ja tasakaalustatud ning kõrgetasemeline kaubandus- ja investeerimisleping, mis aitab edendada jätkusuutlikku majanduskasvu, tuues kõigile liikmesriikidele ühist kasu ning vastastikust kasu partneritele, aitab tõsta rahvusvahelist konkurentsivõimet ja luua ELi äriühingutele, eeskätt VKEdele, uusi võimalusi, toetab kvaliteetsete töökohtade loomist Euroopa kodanikele ning toob otsest kasu Euroopa tarbijatele; lepingu sisu ja rakendamine on läbirääkimiste kiirusest olulisem;
   ii) tuleb rõhutada, et kuigi Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse läbirääkimised hõlmavad läbirääkimisi kolme peamise valdkonna üle – vastastikuse turulepääsu ulatuslik parandamine (kaupade, teenuste, investeeringute ja riigihangete puhul kõikidel valitsemise tasanditel), mittetariifsete tõkete vähendamine ja õigusraamistike kooskõla suurendamine ning ühiste eeskirjade väljatöötamine ülemaailmse kaubanduse ühiste probleemide ja võimaluste käsitlemiseks –, on kõik need valdkonnad võrdselt olulised ja need tuleb võtta laiaulatuslikku paketti; Atlandi-ülene kaubandus- ja investeerimispartnerlus peaks olema ulatuslik ja siduv kõikidel valitsemistasanditel mõlemal pool Atlandi ookeani ning lepinguga peaks kaasnema kestev tegelik vastastikune turu avatus ja kohapealne kaubanduse lihtsustamine ning selles tuleks pöörata erilist tähelepanu suurema Atlandi-ülese koostöö saavutamise struktuursetele meetmetele, järgides samal ajal õigusalaseid standardeid ja kaitstes tarbijaid ning takistades sotsiaalset, maksu- ja keskkonnaalast dumpingut;
   iii) tuleb meeles pidada ELi ja USA majanduslike suhete ja eeskätt TTIP strateegilist tähtsust ka võimalusena edendada eeskirjadepõhises raamistikus kinnistatud põhimõtteid ja väärtusi, mida EL ja USA jagavad ja hindavad, ning ülemaailmse kaubanduse, investeeringute ja kaubandusega seotud küsimustes tuleb kujundada ühine lähenemisviis ja arusaam, nt kõrged standardid, normid ja eeskirjad, eesmärgiga töötada välja laiaulatuslikum Atlandi-ülese tegevuse kontseptsioon ja ühised strateegilised eesmärgid; tuleb silmas pidada, et Atlandi-ülese turu suurust arvestades annab TTIP võimaluse kujundada ja reguleerida rahvusvahelist kaubanduskorda, et tagada mõlema bloki õitseng ühendatud maailmas;
   iv) arvestades eelkõige viimase aja positiivseid arengusuundumusi WTOs, tuleb tagada, et USAga sõlmitav leping oleks vaheaste laiemate kaubandusläbirääkimiste alustamiseks, mitte WTO protsessi ennetav või sellele vastu töötav; kahe- ja mitmepoolseid kaubanduslepinguid tuleks üldjoontes pidada paremuselt teiseks võimaluseks, mis ei tohi takistada püüdeid märkimisväärsete edusammude tegemiseks mitmepoolsel tasandil; TTIP puhul tuleb tagada sünergia muude praegu läbirääkimiste etapis olevate kaubanduslepingutega;
   v) tuleb silmas pidada, et ELi toimimise lepingus on ELi kaubanduspoliitika määratletud olulise osana liidu üldisest välistegevusest ja sellest tulenevalt tuleb hinnata lõpliku lepingu mõjusid, tunnistades võimalusi, nagu lihtsam juurdepääs turule tänu ühistele Atlandi-ülestele standarditele, ja riske, nagu kaubavahetuse ümbersuunamine arengumaadest tariifsete soodustuste kadumise tõttu;
   vi) tagamaks, et lepinguga austatakse täielikult ELi põhiõiguste standardeid, tuleb lisada õiguslikult siduv ja peatav inimõiguste klausel, mis on tavapärane osa ELi ja kolmandate riikide vahelistes kaubanduslepingutes;
   b) seoses turulepääsuga
   i) tuleb tagada, et turulepääsu pakkumine eri valdkondades on vastastikune, võrdselt ulatuslik ja arvestab mõlema poole ootustega, tuleb toonitada, et nende valdkondade kohta tehtud eri ettepanekud peavad olema tasakaalustatud;
   ii) tuleb püüda kaotada kõik tollimaksud, võttes samas arvesse, et mõlemal poolel on arvukalt tundlikke põllumajandus- ja tööstustooteid, mille täieliku loendi osas tuleb läbirääkimisprotsessis kokkuleppele jõuda; tuleb kõige tundlikumate toodete osas ette näha kohased üleminekuajad ja kvoodid ja mõnel üksikul juhul sellised tooted välja jätta, võttes arvesse tõsiasja, et paljudel juhtudel on ELi eeskirjade tõttu nende toodete tootmiskulud ELis suuremad;
   iii) nagu läbirääkimisvolitustes selgelt ette nähtud, tuleb lisada leppesse kaitseklausel, mida kohaldatakse juhul, kui tekib oht, et mingi konkreetse toote import võib kahjustada omamaist tootmist, viidates eraldi toidutoomisele ning suure energiakasutusega ja süsinikdioksiidi lekkega keemia-, tooraine- ja terasetööstuse sektoritele ELis;
   iv) tuleb meeles pidada, et ELil kui maailma suurimal kaubandusblokil on olulised aktiivsed huvid ülimalt spetsialiseerunud teenuste sektoris, näiteks tehnika- ja muude kutseteenuste, telekommunikatsiooni-, finants- ja transporditeenuste sektoris;
   v) tuleb laiendada teenuste turulepääsu nn hübriidloendi põhimõtte kohaselt, kasutades turulepääsuks nn positiivseid loendeid, mille alusel nimetatakse sõnaselgelt teenused, mille turg avatakse välisäriühingutele, ning välistatakse uued teenused, tagades samas, et võimalikud kavandatud meetmete rakendamiskeelud ja sillaklauslid kehtivad üksnes mittediskrimineerivate sätete suhtes ning võimaldavad piisavat paindlikkust, et viia üldist majandushuvi pakkuvad teenused tagasi riikliku kontrolli alla ning võtta arvesse uute ja innovatiivsete teenuste tekkimist ja kasutada riigisiseses korras nn negatiivse loendi põhimõtet;
   vi) läbirääkimiste käigus tuleks tõsiselt tegeleda praeguste piirangutega, mille USA on Euroopa äriühingutele kehtestanud mere- ja õhutransporditeenuste valdkonnas tulenevalt USA õigusaktidest, nagu Jonesi akt (Jones Act), välismaiseid süvendustööde ettevõtjaid käsitlev akt (Foreign Dredging Act), föderaalne lennundusseadus (Federal Aviation Act) ja USA lennukabotaaži seadus (Air Cabotage law), ning seoses kapitalipiirangutega välismaisele osalusele lennuettevõtetes, mis takistavad tõsiselt ELi äriühingute turulepääsu ning innovatsiooni USAs eneses, ning need piirangud tuleks kõrvaldada;
   vii) tuleb tugineda ühisavaldusele, mis kajastab läbirääkijate selget otsust jätta Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse kohaldamisalast välja praegused ja tulevased üldhuviteenused ning üldist majandushuvi pakkuvad teenused (sealhulgas, kuid mitte ainult vesi, tervishoid, sotsiaalteenused, sotsiaalkindlustussüsteemid ja haridus), tagamaks, et riigi ja vajaduse korral kohalikele asutustele jääks täielik õigus kehtestada, võtta vastu, jätta jõusse või tunnistada kehtetuks mis tahes meetmeid, mis on seotud avalike teenuste tellimise, korraldamise, rahastamise ja pakkumisega, nagu on ette nähtud aluslepingutes ja ELi läbirääkimisvolitustes; niisugust väljajättu tuleks kohaldada sõltumata sellest, kuidas neid teenuseid pakutakse ja rahastatakse;
   viii) tuleb teha suuri pingutusi, et tagada kutsekvalifikatsioonide vastastikune tunnustamine, luues eelkõige õigusraamistiku, kus osariikidel on selles valdkonnas reguleerimisvolitused, et võimaldada ELi ja USA oskustöölistel töötada kummalgi pool Atlandi ookeani ning hõlbustada investorite, oskustööliste, kõrgelt kvalifitseeritud töötajate ja tehnikute liikuvust ELi ja USA vahel Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerlusega hõlmatud sektorites;
   ix) tuleb meeles pidada, et viisalihtsustus on Euroopa teenuseosutajate ja kaubatarnijate jaoks üks peamine kõnealuse lepingu eeliste kasutamise element, ning läbirääkimiste raames tuleb USA-le avaldada suuremat poliitilist survet, et see tagaks täieliku vastastikuse viisavabaduse ja võrdse kohtlemise kõikidele ELi liikmesriikide kodanikele, nii et neid ei diskrimineeritaks pääsul USAsse;
   x) tuleb ühendada finantsteenuste turulepääsu käsitlevad läbirääkimised ja finantseeskirjade lähendamine kõrgeimal tasemel, et toetada vajalike eeskirjade kehtestamist ja kokkusobivust eesmärgiga tugevdada finantsstabiilsust, tagada piisav kaitse finantstoodete ja -teenuste tarbijatele ning toetada seniseid koostööpüüdeid muudel rahvusvahelistel foorumitel, nagu Baseli pangajärelevalve komitee ja finantsstabiilsuse nõukogu; tuleb tagada, et need koostööpüüded ei piiraks ELi ja liikmesriikide reguleerimis- ja järelevalvealast suveräänsust, sealhulgas nende võimet keelustada teatavaid finantstooteid ja -tegevusi;
   xi) ELi, selle liikmesriikide ja USA vahel tuleb sisse seada tõhustatud koostöö, sealhulgas mehhanismid tõhusama rahvusvahelise koostöö tegemiseks eemärgiga kehtestada kõrgemad üleilmsed finants- ja maksualase kuritegevuse ning korruptsiooni vastased standardid;
   xii) tuleb tagada, et andmevoogude liberaliseerimine, eeskätt e-kaubanduse ja finantsteenuste valdkonnas, ei seaks ohtu andmekaitset käsitlevat ELi õigustikku, samas tuleb tunnustada andmevoogude tähtsust Atlandi-ülese kaubanduse ja digitaalmajanduse alustalana; keskse tähtsusega punktina tuleb lisada laiaulatuslik ja üheselt mõistetav horisontaalne iseseisev säte, mis põhineb teenustekaubanduse üldlepingu (GATS) XIV artiklil ning millega jäetakse kehtiv ja tulevane ELi isikuandmete kaitse alane õigusraamistik lepingust välja, seadmata tingimusi, et see peab olema kooskõlas TTIP muude osadega; läbirääkimisi isikuandmete vooge käsitlevate sätete üle tuleb pidada üksnes juhul, kui andmekaitsealaste eeskirjade täielik kohaldamine on tagatud ja sellest peetakse kinni kummalgi pool Atlandi ookeani, samuti tuleb teha koostööd USAga, et ergutada kolmandaid riike võtma kogu maailmas vastu samalaadseid kõrgeid andmekaitsealaseid standardeid;
   xiii) tuleb meeles pidada, et seni, kuni USA ei ole massilist jälgimistegevust täielikult loobunud ning kuni ei leita ELi kodanike andmekaitseõiguste, sh haldus- ja õiguskaitse asjus sobivat lahendust, säilib oht, et Euroopa Parlament ei anna lõplikule TTIP lepingule nõusolekut, nagu on osutatud Euroopa Parlamendi 12. märtsi 2014. aasta resolutsiooni(27) punktis 74;
   xiv) tuleb tagada, et täielikult taastuks ELi ja USA vastastikune usaldus, mida massilise jälgimistegevusega seotud skandaalid on kahjustanud;
   xv) tuleb lisada nõudlik konkurentsi käsitlev peatükk, millega tagataks, et eeskätt digitaalvaldkonnas järgitakse nõuetekohaselt Euroopa konkurentsiõigust; tuleb tagada, et erasektori äriühingutel oleks võimalik õiglastel tingimustel konkureerida riigi omanduses või riigi kontrolli all olevate äriühingutega; tuleb tagada, et erasektori äriühingutele antavaid riigi toetusi reguleeritaks ja et nende suhtes kohaldataks läbipaistvat kontrollisüsteemi;
   xvi) tuleb nõuda digitaalmajanduse (mis oma olemuselt on ülemaailmne, aga mille peamised tugipunktid asuvad ELis ja USAs) valdkonna avatud konkurentsi ja arendamist; läbirääkimistel tuleb rõhutada, et digitaalmajandus peab Atlandi-ülesel turul olema keskse tähtsusega, peab aitama võimendada maailmamajandust ja rohkem avada ülemaailmseid turge;
   xvii) seoses infoühiskonna- ja telekommunikatsiooniteenustega tuleb meeles pidada, et äärmiselt oluline on TTIPga tagada teenuseid osutavatele ELi ettevõtjatele vastastikkusele tuginedes võrdsed tingimused koos võrdse ja läbipaistva juurdepääsuga USA turule ning näha USA teenuseosutajatele ette kohustus austada ja järgida Euroopas või Euroopa klientidele teenuseid osutades kõiki asjaomaseid tööstusharu ja tooteohutuse standardeid ning tarbijaõigusi;
   xviii) lepingus tuleb kogu lepingu suhtes kohaldatava õiguslikult siduva üldklausli abil täielikus kooskõlas UNESCO kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooniga tagada, et lepinguosalistele jääb õigus võtta vastu või jätta jõusse mis tahes meetmeid (eelkõige reguleerivaid ja/või finantsmeetmeid) kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse kaitseks või edendamiseks kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingus sätestatud asjakohaste artiklitega, samuti meedia vabaduse ja mitmekesisuse kaitseks, sõltumata kasutatavast tehnoloogiast või leviplatvormist, ning pidades meeles, et liikmesriikide poolt Euroopa Komisjonile antud volitustest on audiovisuaalmeedia teenused selgesõnaliselt välja jäetud;
   xix) tuleb täpsustada, et ükski lepingu säte ei mõjuta ELi või ELi liikmesriikide õigust toetada kultuurisektorit ning kultuuri-, haridus-, audiovisuaal- ja pressiteenuseid ja anda neile rahalist toetust;
   xx) tuleb kinnitada, et TTIP lepingust tulenevad kohustused ei ohusta kindlaksmääratud raamatuhinna süsteemi ega ajalehtede ja ajakirjade hinnakokkuleppeid;
   xxi) tagada üldklausliga ELi liikmesriikidele õigus võtta vastu või säilitada mis tahes meetmeid seoses kõigi selliste haridus- ja kultuuriteenuste osutamisega, mis on kasumit mittetaotlevad ja/või mida rahastab mingis ulatuses avalik sektor või mis saavad mis tahes vormis riigiabi, ning tagada, et erasektori rahastatavad välismaised teenuseosutajad vastavad kodumaiste teenuseosutajatega samaväärsetele kvaliteedi- ja akrediteerimisnõuetele;
   xxii) võttes arvesse Euroopa äriühingute, eelkõige VKEde suurt huvi saavutada mittediskrimineeriv juurdepääs USA riigihankelepingutele nii föderaalsel kui ka sellest madalamal tasandil, näiteks ehitusteenuste, tsiviilehituse, transpordi ja energeetika infrastruktuuri ning kaupade ja teenuste valdkonnas, tuleb riigihankeid käsitleva peatüki suhtes järgida ambitsioonikat lähenemisviisi, pidades seejuures kinni selle peatüki vastavusest uutele ELi riigihangete ja kontsessioonilepingute direktiividele, et kooskõlas vastastikkuse põhimõttega kaotada suur erinevus, mis praegu esineb mõlemal pool Atlandi ookeani kõnealuse kahe riigihangete turu avatuse määra osas, muutes USA turu (mida siiani reguleeritakse 1933. aasta Ameerika toodete eelistamist käsitleva aktiga „Buy American Act”) märkimisväärselt avatumaks nii föderaalsel kui ka sellest madalamal tasandil ning tuginedes kohustustele, mis võeti lepingus riigihangete kohta (Agreement on Government Procurement – GPA), ning kaotades piirangud, mida kohaldatakse praegu Ameerika Ühendriikides ühtviisi föderaalsel, riigi ja kohalikul tasandil; tuleb luua mehhanismid, millega tagatakse USA föderaalvõimude võetud kohustuste täitmine kõikidel poliitilistel ja haldustasanditel;
   xxiii) tuleb tagada, et USA suurendaks oma territooriumil kehtiva otsustamisprotsessi läbipaistvust eesmärgiga luua avatud, mittediskrimineerivad ja prognoositavad menetlusnõuded, millega tagatakse ELi ja USA äriühingute, eelkõige VKEde puhul võrdne juurdepääs riigihankelepingute pakkumuste esitamisele;
   xxiv) tuleb soodustada ELi ja USA koostööd rahvusvahelisel tasandil, et edendada kõikidel föderaalsetel ja nendest madalamatel valitsemistasanditel riigihangete puhul ühiseid jätkusuutlikkuse standardeid, muu hulgas hiljuti läbivaadatud riigihankeid käsitleva lepingu rakendamisel; ühtlasi tuleb soodustada seda, et ettevõtted võtaksid vastu ja järgiksid sotsiaalse vastutuse standardeid, mis põhinevad Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) suunistel rahvusvahelistele ettevõtetele;
   xxv) tuleb tagada USA osariikide kaasamine läbirääkimisprotsessi, et saavutada olulisi tulemusi USA riigihankelepingute avamisel ELi ettevõtjatele;
   xxvi) riigihankemenetlustes tuleb arvestada kaitse- ja julgeolekuvaldkonna tundlikkust ning võtta arvesse 2013. aastal toimunud Euroopa Ülemkogu kaitseteemalisel kohtumisel riigipeade ja valitsusjuhtide kehtestatud eesmärke edendada Euroopa julgeoleku- ja kaitseturu ning Euroopa kaitsesektori tehnoloogilise ja tööstusliku baasi (EDTIB) loomist;
   xxvii) tuleb tagada, et läbirääkimistel päritolureeglite üle püütakse kooskõlastada ELi ja USA lähenemisviisi ning kehtestada tulemuslikud päritolureeglid, mis aitaks vältida päritolureeglite õõnestamist muude lepingutega, läbirääkimistes tuleb näha võimalust selles suunas edasi liikuda, et kehtestada ühised standardid toodete päritolu kohustuslikuks märkimiseks; arvestades ELi ja Kanada vahelise laiaulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu läbirääkimiste lõpetamist ning ELi ja Mehhiko vahelise vabakaubanduslepingu võimalikku uuendamist, tuleb arvesse võtta kumuleerumise võimalust ja ulatust; siiski tuleb meeles pidada, et TTIP eesmärk on hõlbustada USAs ja ELis toodetud kaupadega kauplemist ja mitte lubada importi kolmandatest riikidest, seepärast tuleks igal üksikjuhul eraldi kaaluda teatud toodete väljajätmist ning igasugune kumulatsioon tuleks välistada tundlike sektoritega seoses;
   xxviii) tuleb tagada, et TTIP oleks avatud leping, ning otsida mooduseid, kuidas toimuvast aktiivsemalt teavitada hinnatud partnereid, kes on huvitatud TTIP läbirääkimistest, sest on sõlminud tolliliidu lepingu kas ELi või USAga;
   c) seoses regulatiivse koostöö ja sidususe ning mittetariifsete tõketega
   i) tuleb tagada, et regulatiivse koostöö peatükiga edendatakse läbipaistvat, tõhusat ja konkurentsi soodustavat majanduskeskkonda, mistarvis tuleks kindlaks teha võimalikud tulevased mittetariifsed kaubandustõkked, mis ebaproportsionaalselt mõjutavad VKEsid, ja neid vältida, ning et lihtsustatakse kaubandust ja investeerimist, töötades samal ajal välja ja tagades tervise ja ohutuse valdkonnas võimalikult kõrge kaitsetaseme kooskõlas ELi toimimise lepingu artiklis 191 sätestatud ettevaatuspõhimõttega ning õigusaktidega, mis käsitlevad tarbija-, töötajate ja keskkonnakaitset ja loomade heaolu, aga ka ELi kultuurilise mitmekesisuse valdkonnas; sõltumatut reguleerimispädevust täielikult järgides tuleb toetada reguleerivate asutuste vahelise struktureeritud dialoogi ja koostöö sisseseadmist võimalikult läbipaistval viisil ja huvirühmade kaasamisel; lisada tuleb reguleerimise sidususe ja läbipaistvusega seotud horisontaalsed küsimused, et välja töötada ja rakendada kaupasid ja teenuseid käsitlevad eeskirjad, mis oleksid toimivad, kulutõhusad ja paremini ühitatavad; mõlema poole läbirääkijad peavad, tuginedes kogemustele, mida paljude aastate vältel on saadud mitmesugustel foorumitel, sealhulgas Atlandi-üleses majandusnõukogus ja kõrgetasemelisel õigusalase koostöö foorumil peetud aruteludel, kindlaks tegema ja selgelt välja ütlema, missugused tehnilised menetlused ja standardid on esmatähtsad ning mille suhtes ei saa järeleandmisi teha, mille jaoks võib leida ühiseid lahendusi, missugustes valdkondades on soovitatav rakendada ühistel kõrgetel standarditel põhinevat vastastikust tunnustamist ja tugevat turujärelevalve süsteemi ning missugustes valdkondades on võimalik ainult parem teabevahetus, ühtlasi tuleb hoolt kanda selle eest, et leping ei mõjutaks standardeid, mis tuleb veel kehtestada valdkondades, kus USA õigusaktid või standardid on väga erinevad ELiga võrreldes, näiteks kehtiva (raam)õigusakti (nagu REACH) rakendamine või uute seaduste vastuvõtmine (nt kloonimine) või tulevased määratlused, mis mõjutavad kaitsetaset (nt sisesekretsioonisüsteemi kahjustavad kemikaalid); tuleb tagada, et TTIPs sisalduvate regulatiivse koostöö sätetega ei kehtestataks menetluslikke nõudeid lepingust mõjutatavate liidu õigusaktide vastuvõtmiseks ega nähtaks ette kohtulikult kaitstavaid õigusi sellega seoses;
   ii) läbirääkimistel sanitaar- ja fütosanitaarmeetmete ning tehniliste kaubandustõketega seotud meetmete üle tuleb lähtuda sanitaar- ja fütosanitaarmeetmete ning tehniliste kaubandustõkete mitmepoolsete kokkulepete peamistest põhimõtetest ning kaitsta Euroopa sanitaar- ja fütosanitaarstandardeid ja ­menetlusi; esmajärjekorras tuleb püüda kõrvaldada ülemääraselt koormavad sanitaar- ja fütosanitaarmeetmed, sealhulgas seonduvad impordiprotseduurid, või neid märkimisväärselt vähendada; eelkõige tuleb tagada, et eelnevaid heakskiite, kohustuslikke protokolle või tollivormistuseelseid kontrolle ei kohaldata alalise impordimeetmena; tuleb saavutada suurem läbipaistvus ja avatus, samaväärsete standardite vastastikune tunnustamine, parimate tavade vahetamine, reguleerivate asutuste ja huvirühmade dialoogi tihendamine ja koostöö tõhustamine standardeid kehtestavates rahvusvahelistes asutustes; läbirääkimistes sanitaar- ja fütosanitaarmeetmete ning tehniliste kaubandustõketega seotud meetmete üle tuleb tagada, et mitte mingil viisil ei kahjustata kõrgeid standardeid, mis on kehtestatud selleks, et tagada toiduohutus ning inimeste, loomade või taimede elu või tervis ELis;
   iii) arvesse võtta, et valdkondades, kus ELil ja USA-l on väga erinevad normid, kokkulepet ei tule, näiteks sellistes valdkondades nagu tervishoiuteenused, GMOd, hormoonide kasutamine veisekasvatussektoris, REACH ja selle rakendamine ning põllumajandusloomade kloonimine, ning nendes küsimustes läbirääkimisi mitte pidada;
   iv) tuleb ergutada USAd kaotama ELi loomalihaimpordi keelu;
   v) horisontaalse regulatiivse koostöö peatükiga seoses tuleb edendada kahepoolset reguleerivat koostööd, et vältida tarbetuid erinevusi eelkõige uute tehnoloogiate ja teenuste vallas, mis oleks kasulik Euroopa ja USA konkurentsivõimet ja tarbijate valikuid silmas pidades; selleks tuleb parandada teabevahetust ning soodustada rahvusvaheliste õigusaktide vastuvõtmist ja rakendamist, järgides subsidiaarsuse põhimõtet ning tuginedes edukatele rahvusvahelistele pretsedentidele, nagu ISO standardid või tegevus ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni (UNECE) sõidukite eeskirjade ühtlustamise ülemaailmse foorumi (WP.29) raames; tuleb meeles pidada, et lepingu üks kõige olulisemaid saavutusi oleks võimalikult paljude sõidukiohutuseeskirjade samaväärsuse tunnustamine tõendatud samaväärse kaitsetaseme alusel; tuleb tagada, et iga õigusakti eelnevas mõjuhinnangus tuleks lisaks kaubandusele ja investeeringutele avalduvale mõjule hinnata ka mõju tarbijatele ja keskkonnale; edendada tuleb regulatsioonide kooskõla, kahjustamata seejuures õiguspäraseid regulatiivseid ja poliitilisi eesmärke ning ELi ja USA seadusandjate pädevusi;
   vi) eesmärgiks tuleb seada tooteohutuse kõrge taseme tagamine kogu liidus, hoides samal ajal eelkõige madala riskiastmega toodete puhul ära testimise tarbetu dubleerimise, mille tõttu raisatakse vahendeid;
   vii) käsitleda tuleb WTO kaubanduse lihtsustamise lepinguga hõlmamata küsimusi tolli valdkonnas ning rõhutada, et halduskoormuse kaotamiseks tuleb tolli ning piiridega seotud poliitika ja tegevuse puhul püüda jõuda maksimaalselt suure regulatiivse vastavuseni;
   viii) edaspidise regulatiivse koostöö raames tuleb selgelt kindlaks määrata, missugused meetmed on seotud tehniliste kaubandustõkete ning dubleeriva või üleliigse halduskoormuse ja vastavate toimingutega ning missugused on seotud põhiliste standardite ja eeskirjade või menetlustega, mis teenivad avaliku poliitika eesmärki;
   ix) tulevase koostööraamistiku loomisel tuleb täielikult austada mõlemal pool Atlandi ookeani kehtestatud õigusraamistikke ning Euroopa Parlamendi rolli ELi otsustamisprotsessis ja parlamendi demokraatlikku kontrolli ELi õigusloomeprotsessi üle, tagades samal ajal ülisuure läbipaistvuse ja pöörates tähelepanu huvirühmade tasakaalustatud kaasamisele õigusakti ettepaneku väljatöötamise raames toimuvatesse konsultatsioonidesse ning sellele, et mitte tekitada viivitusi Euroopa õigusloomeprotsessis; täpsemalt tuleb kindlaks määrata regulatiivse koostöö organi roll, koosseis ja õiguslik staatus, võttes arvesse asjaolu, et selle organi soovituste mis tahes otsene ja kohustuslik kohaldamine tähendaks aluslepingutes sätestatud seadusandlike menetluste rikkumist; jälgida tuleb ka seda, et täielikult säiliks riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste suutlikkus teostada seadusandlikku pädevust oma poliitikavaldkondades, eelkõige sotsiaal- ja keskkonnapoliitikas;
   d) seoses eeskirjadega
   i) läbirääkimised turulepääsu ja regulatiivse koostöö üle tuleb ühendada ambitsioonikate eeskirjade ja põhimõtete kehtestamisega, seejuures tuleb aga arvestada iga samba raames esinevaid tundlikke teemasid, mille hulka kuuluvad näiteks sellised küsimused nagu säästev areng, energia, VKEd, investeeringud ja riigi omandis olevad äriühingud;
   ii) tuleb tagada, et säästva arengu peatükk oleks siduv ja jõustatav ning et selle eesmärk oleks Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) kaheksa põhikonventsiooni ja nende sisu, ILO inimväärse töö tagamise suuniste ja põhiliste rahvusvaheliste keskkonnalepingute täielik ja tulemuslik ratifitseerimine, rakendamine ja jõustamine; sätetega tuleb püüda veelgi parandada töö- ja keskkonnastandardite kaitsetaset; ulatuslik kaubanduse ja säästva arengu peatükk peab hõlmama ka ettevõtja sotsiaalse vastutuse eeskirju, mis põhinevad Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) suunistel rahvusvahelistele ettevõtjatele, ning selgelt struktureeritud dialoogi kodanikuühiskonnaga;
   iii) tuleb tagada, et töö- ja keskkonnastandardid ei piirduks üksnes kaubanduse ja säästva arengu peatükiga, vaid sisalduksid samamoodi ka lepingu teistes osades, nagu investeeringud, teenuskaubandus, regulatiivne koostöö ja riigihanked;
   iv) tuleb tagada, et töö- ja keskkonnastandardid muudetakse jõustatavaks, kasutades ära nii ELi kui ka USA sõlmitud kehtivate vabakaubanduslepingute ja siseriikliku õiguse häid kogemusi; tuleb tagada, et töösätete rakendamise ja täitmise suhtes kohaldatakse tõhusat järelevalvet, kaasates sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskonna esindajad, ning üldist, kogu lepingule kehtivat vaidluste lahendamise mentlust;
   v) tuleb täielikult siseriiklikku õigust järgides tagada, et töötajatel, kes on tööl Atlandi-ülestes ettevõtetes, mis on registreeritud ELi liikmesriigi õiguse kohaselt, on kooskõlas Euroopa töönõukogu direktiiviga juurdepääs teabele ja konsulteerimisele;
   vi) tuleb tagada, et TTIP majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnamõju uuritakse eelnevalt, kasutades ka põhjalikku ja objektiivset kaubanduse jätkusuutlikkuse mõjuhinnangut, järgides seejuures täielikult ELi direktiivi jätkusuutlikkuse mõjuhinnangu kohta, ning et sellesse kaasatakse selgelt ja struktureeritult kõik asjaomased huvirühmad, kaasa arvatud kodanikuühiskond; palub komisjonil läbi viia võrdlevad põhjalikud mõju-uuringud iga liikmesriigi kohta ning ELi sektorite ja USA vastavate sektorite konkurentsivõime hindamise, et prognoosida töökohtade kadumist ja lisandumist mõjutatud sektorites igas liikmesriigis, kusjuures kohanemiskulud võiks osaliselt katta ELi ja liikmesriigi poolse rahastamisega;
   vii) tuleb jääda kindlaks eesmärgile pühendada eraldi peatükk energiale, sealhulgas tööstuslikule toorainele; tuleb tagada, et läbirääkimiste käigus uurivad mõlemad pooled energiaekspordi hõlbustamise viise, nii et TTIPga kaotataks kõik kahe kaubanduspartneri vahelised kehtivad ekspordipiirangud või -tõkked seoses kütustega, sh veeldatud maagaasi ja toornaftaga, et luua konkurentsivõimeline, läbipaistev ja mittediskrimineeriv energiaturg, mis toetaks energiaallikate mitmekesistamist, aitaks kaasa varustuskindlusele ja energiahindade langetamisele, seejuures tuleb rõhutada, et see energiapeatükk peab sisaldama selgeid tagatisi, et ELi keskkonnastandardeid ja kliimaalaseid eesmärke ei tohi kahjustada;  tuleb soovitada, et EL ja USA oma koostöö raames kaotaksid kommertslennundusele kehtiva kütusemaksuvabastuse vastavalt G20 riikide kohustusele lõpetada järk-järgult fossiilkütuste toetamine;
   viii) tuleb tagada, et ühegi lepinguga ei mõjutata partnerite õigust teostada ja reguleerida energiaallikate uurimist, kasutuselevõttu ja tootmist, ent kui kasutuselevõtt on otsustatud, kohaldatakse mittediskrimineerimise põhimõtet; tuleb meeles pidada, et vastavalt ettevaatuspõhimõttele ei tohiks ükski lepingusäte kahjustada õiguspäraseid, mittediskrimineerivaid ja demokraatlikke otsuseid energiatootmisega seoses; tuleb tagada, et nii ELi kui ka USA ettevõtjatele oleks tagatud mittediskrimineerival alusel juurdepääs toorainetele ja energiale, ning järgida tuleb energiatoodete kvaliteedistandardeid, sealhulgas selliseid standardeid, mis on seotud energiatoodete mõjuga CO2 heitkogustele, nagu näiteks kütusekvaliteedi direktiivis sätestatud standard;
   ix) tuleb tagada, et TTIP aitaks kaasa keskkonnasäästlike kaupade ja teenuste kasutamisele ja edendamisele, sealhulgas seeläbi, et hõlbustaks nende arendamist ja lihtsustaks nende eksporti ja importi, kasutades seega ära Atlandi-ülese majanduse pakutavate keskkonnaalaste ja majanduslike eeliste märkimisväärse potentsiaali ning täiendades käimasolevaid mitmepoolseid läbirääkimisi keskkonnasäästlike kaupade leppe üle, järgides sellega eesmärki toetada globaalse soojenemise vastast võitlust ja uute töökohtade loomist keskkonnasäästlikus majanduses;
   x) tuleb tagada, et TTIP oleks foorum, kus välja töötada ambitsioonikaid ja siduvaid energiatootmise ja energiatõhususe ühiseid jätkusuutlikkuse standardeid, sealjuures tuleb alati arvesse võtta ja järgida mõlema poole kehtivaid standardeid, nagu ELi energiamärgistuse ja ökodisaini direktiivid, samuti tuleb uurida viise, kuidas parandada koostööd energiaalase teadus- ja arendustegevuse ja innovatsiooni ning vähese CO2-heitega ja keskkonnahoidliku tehnoloogia edendamise vallas;
   xi) tuleb tagada, et TTIP aitaks kaasa kalavarude säästvale majandamisele ning eelkõige lepinguosaliste koostööle võitluses ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu;
   xii) tuleb tagada, et TTIP hõlmaks VKEsid käsitlevat konkreetset peatükki, mis põhineb mõlema läbirääkimispartneri ühistel kohustustel ning millega püütakse luua Euroopa VKEdele (k.a mikroettevõtetele) USAs uusi võimalusi, võttes aluseks VKEdest ekspordifirmade tegelikud kogemused, näiteks võiks kaotada kahekordse sertifitseerimise nõuded, võtta kasutusele veebipõhise teabesüsteemi eri eeskirjade ja parimate tavade kohta, hõlbustada VKEdel juurdepääsu toetuskavadele, kehtestada kiirmenetluse riigipiiril või tühistada praegu jätkuvalt kehtivad teatavad kõrged tariifid; lepinguga tuleks näha mõlema poole jaoks ette koostöömehhanismid, millega hõlbustada VKEde osalemist Atlandi-üleses kaubanduses ja investeerimises, näiteks võiks ühiselt luua VKEde ühtse kontaktpunkti, mille rajamises täidavad võtmerolli VKEde huvirühmad ja mis annab asjaomast teavet, mida VKEd vajavad eksportimiseks või investeerimiseks USAsse või USAst importimiseks, sh teavet tolli, maksude, regulatsioonide, tolliprotseduuride ja turustamisvõimaluste kohta;
   xiii) tuleb tagada, et TTIP hõlmaks põhjalikku peatükki investeeringute kohta, sealhulgas sätteid nii turulepääsu kui ka investeeringute kaitse kohta, arvestades, et juurdepääs kapitalile võib ergutada töökohtade loomist ja majanduskasvu; investeeringuid käsitleva peatüki eesmärk peaks olema tagada mittediskrimineeriv kohtlemine Euroopa ja USA äriühingute asutamisel teineteise territooriumil, võttes siiski arvesse mõne konkreetse sektori tundlikku iseloomu; eesmärgiks peaks olema Euroopa kui investeeringute sihtkoha atraktiivsemaks muutmine, usalduse suurendamine ELi investeeringuteks USAsse ning investorite kohustuste ja vastutuse käsitlemine, osutades võrdlusalusena muu hulgas ka rahvusvaheliste ettevõtjate jaoks mõeldud OECD põhimõtetele ning äritegevust ja inimõigusi käsitlevatele ÜRO põhimõtetele;
   xiv) tuleb tagada, et investeeringute kaitset käsitlevad sätted piirduksid asutamisjärgsete sätetega ja neis keskendutaks riiklikule korrale, enamsoodustusrežiimile, õiglasele ja võrdsele kohtlemisele ning kaitsele otsese või kaudse sundvõõrandamise eest, sh õigus saada kiiresti piisavat ja tõhusat hüvitist; kaitsestandardid ning investori ja investeeringu määratlused tuleks koostada õiguslikult täpselt, et kaitsta reguleerimisõigust avalikes huvides, täpsustada kaudse sundvõõrandamise tähendust ning vältida alusetuid või asjatuid nõudeid; vaba kapitalisiire peaks olema kooskõlas ELi aluslepingute sätetega ja hõlmama finantskriiside korral usaldatavusnõuete kohast erandit, mis ei oleks ajaliselt piiratud;
   xv) tuleb tagada, et välisinvestoreid koheldakse mittediskrimineerival viisil, omamata seejuures suuremaid õigusi kui kohalikud investorid, ning asendada investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise süsteem uue süsteemiga, mille suhtes kohaldatakse demokraatlikke põhimõtteid ja demokraatlikku kontrolli ning mille puhul riiklikult määratud, sõltumatud ja pädevad kohtunikud käsitlevad võimalikke juhtumeid läbipaistval viisil avalikel kohtuistungitel ning mis sisaldab apellatsioonimehhanismi, kus kohtuotsuste sidusus on tagatud ning austatakse ELi ja liikmesriikide kohtute jurisdiktsiooni ja kus erahuvid ei saa kahjustada avaliku poliitika eesmärke;
   xvi) tuleb tagada, et TTIP hõlmab ulatuslikku, tasakaalustatud ja tänapäevast intellektuaalomandiõiguste ja nende selgelt määratletud valdkondade peatükki, mis sisaldab geograafiliste tähiste tunnustamist ja paremat kaitset ning kajastab õiglast ja tõhusat kaitsetaset, takistamata seejuures ELi vajadust reformida oma autoriõiguse süsteemi ning tagades õige tasakaalu intellektuaalomandiõiguste ja avalike huvide vahel, eelkõige mis puudutab vajadust säilitada vastuvõetava hinnaga ravimite kättesaadavus, mistarvis toetatakse jätkuvalt intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide paindlikkust;
   xvii) eriti oluliseks tuleb pidada asjaolu, et EL ja USA jätkuvalt otsusekindlalt osalevad rahvusvahelistes organites toimuvatel mitmepoolsetel aruteludel patentide ülemaailmse ühtlustamise üle, ning hoiatab seepärast püüdluste eest lisada TTIP lepingusse sätteid materiaalse patendiõiguse kohta, eriti mis puudutab patentsuse ja ajapikendusega seotud küsimusi;
   xviii) tuleb tagada, et intellektuaalomandi õiguse peatükk ei sisalda sätteid interneti vahendajate vastutuse kohta või kriminaalkaristuse kui jõustamisvahendi kohta, sest Euroopa Parlament on selle eelnevalt tagasi lükanud, kaasa arvatud esildatud ACTA lepingu;
   xix) tuleb kindlustada ELi geograafiliste tähiste täielik tunnustamine ja range õiguskaitse ning tagada meetmed väärkasutuse ja eksitava teabe ja tegevuse vastu; tasakaalustatud leppe olulise osana tuleb tagada nende toodete märgistamine, jälgitavus ja ehtne päritolu tarbijate huvides ning tootjate oskusteabe kaitse;
   e) läbipaistvuse, kodanikuühiskonna kaasamise, avaliku ja poliitilise teavitamisega seoses
   i) tuleb jätkuvalt püüda suurendada läbirääkimiste läbipaistvust, tehes suuremal hulgal läbirääkimisettepanekuid üldsusele kättesaadavaks, tuleb rakendada Euroopa Ombudsmani soovitused, eelkõige need, mis käsitlevad üldsuse juurdepääsu dokumentidele;
   ii) nende läbipaistvuspüüdlustega tuleks saavutada olulisi praktilisi tulemusi, muu hulgas jõuda läbipaistvuse parandamiseks USAga kokkulepetele, mis hõlmaksid Euroopa Parlamendi liikmete juurdepääsu kõikidele läbirääkimisdokumentidele, sh terviktekstidele, säilitades samal ajal nõuetekohase konfidentsiaalsuse, nii et Euroopa Parlamendi liikmed ja liikmesriigid saaksid pidada huvirühmade ja üldsusega edasiviivaid arutelusid; tuleks tagada, et kumbki läbirääkimispool peaks põhjendama, miks keeldutakse läbirääkimisettepaneku avalikustamisest;
   iii) tuleb edendada veelgi tihedamaid sidemeid liikmesriikidega, kes andsid Euroopa Komisjonile läbirääkimisvolitused alustada läbirääkimisi USAga, et soodustada nende aktiivset kaasamist sellesse, kuidas Euroopa kodanikke paremini teavitada lepingu kohaldamisalast ja võimalikest eelistest, nagu võeti eesmärgiks nõukogu 20. märtsi 2015. aasta järeldustes, et tagada laiaulatuslik faktipõhine avalik arutelu TTIP üle Euroopas ning lahti rääkida lepinguga seonduvad konkreetsed probleemid;
   iv) kogu läbirääkimisprotsessi vältel tuleb suurendada oma järjepidevat ja läbipaistvat seotust mitmesuguste huvirühmadega; kutsub kõiki huvirühmi aktiivselt osalema ning esitama läbirääkimiste tarvis olulise tähtsusega algatusi ja teavet;
   v) tuleb ergutada liikmesriike, et nad kooskõlas oma vastavate põhiseaduslike kohustustega kaasaksid parlamente, liikmesriikidele tuleb anda igakülgset vajalikku toetust, et nad saaksid seda ülesannet täita ja oma parlamente paremini teavitada, et parlamendid oleksid käimasolevate läbirääkimiste ajal piisavalt informeeritud;
   vi) tuleb aluseks võtta veelgi tihedamad sidemed Euroopa Parlamendiga ning taotleda veelgi intensiivsemat struktureeritud dialoogi, sest parlament kavatseb jätkuvalt teraselt jälgida läbirääkimiste protsessi ning teha omalt poolt koostööd komisjoni, liikmesriikide, USA Kongressi ja valitsusega ning huvirühmadega mõlemal pool Atlandi ookeani, et tagada tulemus, mis toob kasu ELi, USA ja kolmandate riikide kodanikele;
   vii) tuleb tagada, et TTIP ja selle tulevase rakendamisega kaasneks Atlandi-ülese parlamentidevahelise koostöö süvendamine, võttes aluseks õigusloojate Atlandi-ülese dialoogi ja selle kogemused, mis peaks tulevikus viima laiema ja tõhusama poliitilise raamistikuni, mille abil töötada välja ühised lähenemisviisid, tugevdada strateegilist partnerlust ning parandada ELi ja USA ülemaailmset koostööd;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos Euroopa Parlamendi soovitustega komisjonile ja teavitamise eesmärgil nõukogule, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning USA valitsusele ja USA Kongressile.

(1) http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-11103-2013-DCL-1/et/pdf
(2) http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_Data/docs/pressdata/en/ec/141920.pdf
(3) http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/EN/foraff/145906.pdf
(4) http://europa.eu/rapid/press-release_STATEMENT-14-1820_en.htm
(5) http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-79-2014-INIT/et/pdf
(6) http://ec.europa.eu/priorities/docs/pg_et.pdf
(7) http://ec.europa.eu/news/2014/docs/c_2014_9052_en.pdf
(8) http://europa.eu/rapid/press-release_IP-14-2341_en.htm
(9) http://ec.europa.eu/dgs/health_consumer/information_sources/docs/from_farm_to_fork_2004_en.pdf
(10) http://trade.ec.europa.eu/doclib/docs/2015/january/tradoc_153022.pdf
(11) http://trade.ec.europa.eu/doclib/docs/2015/january/tradoc_153023.pdf
(12) http://trade.ec.europa.eu/doclib/docs/2015/january/tradoc_153024.pdf
(13) http://trade.ec.europa.eu/doclib/docs/2015/january/tradoc_153025.pdf
(14) http://trade.ec.europa.eu/doclib/docs/2015/january/tradoc_153026.pdf
(15) http://trade.ec.europa.eu/doclib/docs/2015/january/tradoc_153027.pdf
(16) http://trade.ec.europa.eu/doclib/docs/2015/january/tradoc_153028.pdf
(17) http://trade.ec.europa.eu/doclib/docs/2015/january/tradoc_153029.pdf
(18) http://trade.ec.europa.eu/doclib/docs/2015/january/tradoc_153030.pdf
(19) http://trade.ec.europa.eu/doclib/docs/2015/january/tradoc_153031.pdf
(20) http://trade.ec.europa.eu/doclib/docs/2015/january/tradoc_153032.pdf
(21) http://trade.ec.europa.eu/doclib/docs/2015/february/tradoc_153120.pdf
(22) http://trade.ec.europa.eu/doclib/docs/2014/may/tradoc_152512.pdf
(23) http://trade.ec.europa.eu/doclib/docs/2015/march/tradoc_153259.pdf
(24) ELT C 68 E, 7.3.2014, lk 53.
(25) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0227.
(26) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0009.
(27) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0230.


Endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigiga sõlmitav stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu protokoll, millega võetakse arvesse Horvaatia ühinemist ELiga ***
PDF 232kWORD 59k
Euroopa Parlamendi 8. juuli 2015. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi vahelise stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu protokolli, et võtta arvesse Horvaatia Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga, Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide nimel sõlmimise kohta (05548/2014 – C8-0127/2014 – 2013/0386(NLE))
P8_TA(2015)0253A8-0188/2015

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (05548/2014),

–  võttes arvesse ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi vahelise stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu protokolli eelnõu, et võtta arvesse Horvaatia Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga (05547/2014),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 217, artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile i ja artikli 218 lõike 8 teisele lõigule (C8-0127/2014),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõike 1 esimest ja kolmandat lõiku ja lõiget 2 ning artikli 108 lõiget 7,

–  võttes arvesse väliskomisjoni soovitust (A8-0188/2015),

1.  annab nõusoleku protokolli sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi valitsusele ja parlamendile.


Serbiaga sõlmitav stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu protokoll, millega võetakse arvesse Horvaatia ühinemist Euroopa Liiduga ***
PDF 232kWORD 59k
Euroopa Parlamendi 8. juuli 2015. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Serbia Vabariigi vahelise stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu protokolli, et võtta arvesse Horvaatia Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga, Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide nimel sõlmimise kohta (06682/2014 – C8-0098/2014 – 2014/0039(NLE))
P8_TA(2015)0254A8-0189/2015

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (06682/2014),

–  võttes arvesse ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Serbia Vabariigi vahelise stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu protokolli eelnõu, et võtta arvesse Horvaatia Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga (06681/2014),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 217, artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile i ja artikli 218 lõike 8 teisele lõigule (C8-0098/2014),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõike 1 esimest ja kolmandat lõiku ja lõiget 2 ning artikli 108 lõiget 7,

–  võttes arvesse väliskomisjoni soovitust (A8-0189/2015),

1.  annab nõusoleku protokolli sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Serbia Vabariigi valitsusele ja parlamendile.


Indiaga sõlmitud teadus- ja tehnikaalase koostöö lepingu pikendamine ***
PDF 233kWORD 60k
Euroopa Parlamendi 8. juuli 2015. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Ühenduse ja India Vabariigi valitsuse vahelise teadus- ja tehnikaalase koostöö lepingu pikendamiste kohta (05872/2015 – C8-0074/2015 – 2014/0293(NLE))
P8_TA(2015)0255A8-0179/2015

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu, mis käsitleb Euroopa Ühenduse ja India Vabariigi valitsuse vahelise teadus- ja tehnikaalase koostöö lepingu pikendamist (05872/2015),

–  võttes arvesse nõukogu 25. juuni 2002. aasta otsust 2002/648/EÜ Euroopa Ühenduse ja India Vabariigi valitsuse teadus- ja tehnikaalase koostöö lepingu sõlmimise kohta(1),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 186 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v (C8-0074/2015),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõike 1 esimest ja kolmandat lõiku ja lõiget 2 ning artikli 108 lõiget 7 ja artikli 50 lõiget 1,

–  võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni soovitust (A8-0179/2015),

1.  annab nõusoleku lepingu pikendamiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning India Vabariigi valitsusele ja parlamendile.

(1)EÜT L 213, 9.8.2002, lk 29.


Teadus- ja tehnoloogiakoostöö Fääri saartega: „Horisont 2020” ***
PDF 232kWORD 59k
Euroopa Parlamendi 8. juuli 2015. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu ja Fääri saarte vahelise teadus- ja tehnoloogiakoostöö lepingu sõlmimise kohta, mille kohaselt Fääri saared assotsieeruvad teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammiga „Horisont 2020” aastateks 2014–2020 (05660/2015 – C8-0057/2015 – 2014/0228(NLE))
P8_TA(2015)0256A8-0180/2015

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (05660/2015),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Fääri saarte vahelise teadus- ja tehnoloogiakoostöö lepingu eelnõu, mille kohaselt Fääri saared assotsieeruvad teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammiga „Horisont 2020” aastateks 2014–2020 (14014/2014),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 186, artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a ja artikli 218 lõike 8 esimese lõigule (C8-0057/2015),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõike 1 esimest ja kolmandat lõiku ja lõiget 2 ning artikli 108 lõiget 7 ja artikli 50 lõiget 1,

–  võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni soovitust (A8-0180/2015),

1.  annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Fääri saarte valitsusele ja parlamendile.


Äriühingute juhtimine: aktsionäride pikaajaline kaasamine ja läbipaistvus ***I
PDF 478kWORD 154k
Tekst
Terviktekst
Euroopa Parlamendi 8. juulil 2015. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2007/36/EÜ seoses aktsionäride pikaajalise kaasamise soodustamisega ja direktiivi 2013/34/EL seoses ühingujuhtimise aruande teatavate elementidega (COM(2014)0213 – C7-0147/2014 – 2014/0121(COD))(1)
P8_TA(2015)0257A8-0158/2015

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

[Muudatusettepanek 1, kui ei ole märgitud teisiti]

EUROOPA PARLAMENDI MUUDATUSED(2)
P8_TA(2015)0257A8-0158/2015
komisjoni ettepanekule
P8_TA(2015)0257A8-0158/2015

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2015/...,
millega muudetakse direktiivi 2007/36/EÜ seoses aktsionäride pikaajalise kaasamise soodustamisega, direktiivi 2013/34/EL seoses ühingujuhtimise aruande teatavate elementidega ja direktiivi 2004/109/EÜ

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 50 ja 114,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust,(3)

pärast konsulteerimist Euroopa Andmekaitseinspektoriga,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2007/36/EÜ(4) on kehtestatud nõuded aktsionäride teatavate, hääleõigusega aktsiatest tulenevate õiguste kasutamise suhtes seoses nende äriühingute üldkoosolekutega, mille registreeritud asukoht on liikmesriigis ja mille aktsiatega kaubeldakse reguleeritud turul, mis asub või tegutseb liikmesriigis.

(2)  Kuigi aktsionärid ei oma äriühinguid, mis on eraldiseisvad juriidilised isikud, mille üle neil puudub täielik kontroll, on aktsionäridel oluline osa niisuguste äriühingute juhtimises. Finantskriisi tõttu ilmnes, et paljudel juhtudel aktsionärid toetasid ülemääraste lühiajaliste riskide võtmist juhtide poolt. Lisaks ei ole „seire” ning institutsionaalsete investorite ja varahaldurite investeerimisobjektiks olevatesse äriühingutesse kaasamise praegune tase sageli piisav ning seejuures keskendutakse liigselt lühiajalisele tootlusele, mistõttu ei ole äriühingute üldjuhtimine ja börsil noteeritud äriühingute tulemused ▌optimaalsed.

(2a)  Aktsionäride suurem kaasamine äriühingute juhtimisse on üks võimalusi, mis võib aidata parandada äriühingute rahalisi ja mitterahalisi tulemusi. Et aga aktsionäride õigused ei ole ainus pikaajaline tegur, mida tuleb ühingujuhtimises arvesse võtta, peaks nendega kaasnema lisameetmed, millega tagada kõigi sidusrühmade, eelkõige töötajate, kohalike omavalitsuse ja kodanikuühiskonna suurem kaasamine.

(3)  Euroopa äriühinguõiguse ja äriühingu üldjuhtimise tegevuskavas tegi komisjon teatavaks mitmed meetmed äriühingu üldjuhtimise valdkonnas, et eelkõige soodustada aktsionäride pikaajalist kaasamist ning edendada läbipaistvust äriühingute ja investorite vahel.

(4)  Selleks et veelgi hõlbustada aktsionäride õiguste kasutamist ning börsil noteeritud äriühingute ja aktsionäride vahelist kaasatust, peaks börsil noteeritud äriühingutel olema õigus oma aktsionärid tuvastada ja nendega otse suhelda. Seepärast tuleks läbipaistvuse ja dialoogi parandamiseks näha käesoleva direktiiviga ette raamistik aktsionäride isiku tuvastamiseks. [ME 29]

(5)  Aktsionäride õiguste tegelik kasutamine sõltub suurel määral sellise vahendajateahela tõhususest, kes haldab aktsionäride väärtpaberikontosid, eelkõige piiriüleselt. Käesoleva direktiivi eesmärk on parandada teabe edastamist vahendajate poolt aktsiaosalusahelas, et hõlbustada aktsionäride õiguste kasutamist.

(6)  Pidades silmas vahendajate olulist rolli, peaksid nad olema kohustatud hõlbustama aktsionäride õiguste kasutamist juhul, kui aktsionärid soovivad neid õigusi kasutada ise või määrata selleks kolmanda isiku. Kui aktsionärid ei soovi õigusi ise kasutada ja on määranud vahendajaks kolmanda isiku, peaks kõnealune isik olema kohustatud kasutama neid õigusi aktsionäride sõnaselgel loal ja nende juhiste kohaselt ning aktsionäride kasuks.

(7)  Selleks et edendada omakapitaliinvesteeringuid kogu liidus ja aktsiatega seotud õiguste kasutamist, tuleks käesoleva direktiiviga tagada vahendajate pakutavate teenustega seotud kuludes suur läbipaistvus. Selleks et hoida ära piiriülest hinnadiskrimineerimist võrreldes riigisiseste aktsiaosalustega, tuleks riigisiseselt ja piiriüleselt kasutatavate õiguste puhul tekkivate kulude mis tahes erinevusi nõuetekohaselt põhjendada ning need peaksid kajastama vahendajate pakutavate teenuste osutamisel tegelikult kantud kulude erinevusi. Kolmandate riikide vahendajate suhtes, kes on asutanud liidus filiaali, tuleks kohaldada aktsionäride isiku tuvastamist, teabe edastamist, aktsionäride õiguste kasutamise hõlbustamist ning kulude läbipaistvust käsitlevaid eeskirju, et tagada selliste vahendajate kaudu hoitavaid aktsiaid käsitlevate sätete tulemuslik kohaldamine.

(8)  Aktsionäride tulemuslik ja jätkusuutlik kaasamine on börsil noteeritud äriühingute puhul äriühingu üldjuhtimise mudeli oluline element, mis sõltub eri organite ja eri sidusrühmade vahelistest kontrolli- ja tasakaalumehhanismidest. Sidusrühmade, eelkõige töötajate nõuetekohast kaasamist tuleks pidada tasakaalustatud ühingujuhtimise Euroopa raamistiku väljatöötamise ülimalt tähtsaks elemendiks.

(9)  Institutsionaalsed investorid ja varahaldurid on sageli liidus börsil noteeritud äriühingute olulised aktsionärid ja seepärast võib neil olla märkimisväärne osa kõnealuste äriühingute üldjuhtimises ning üldisemalt ka nende strateegia ja pikaajaliste tulemuste kujundamises. Viimaste aastate kogemused on siiski näidanud, et institutsionaalsed investorid ja varahaldurid ei ole sageli nõuetekohaselt kaasatud selliste äriühingute tegevusse, kelle aktsiaid nad hoiavad, ning ▌kapitaliturud survestavad äriühinguid sageli keskenduma lühiajalistele tulemustele, mis seab ohtu äriühingute pikaajalised rahalised ja mitterahalised tulemused ning tingib mitmete muude negatiivsete tagajärgede hulgas investeeringute (nt investeeringud teadus- ja arendustegevusse) ebapiisava taseme, mis kahjustab ▌äriühingute ▌pikaajalisi tulemusi.

(10)  Institutsionaalsed investorid ja varahaldurid ei taga sageli investeerimisstrateegiate ning kaasamispoliitika ning selle rakendamise ja tulemuste läbipaistvust. Sellise teabe avalikustamine mõjuks positiivselt investorite teadlikkusele, võimaldaks lõplikel kasusaajatel (nt tulevased pensionärid) optimeerida investeerimisotsuseid, hõlbustaks äriühingute ja aktsionäride vahelist dialoogi, tõhustaks aktsionäride kaasamist ja suurendaks äriühingute vastutust sidusrühmade ja kodanikuühiskonna ees.

(11)  Seepärast peaksid institutsionaalsed investorid ja varahaldurid välja töötama aktsionäride kaasamise poliitika, millega määratakse muu hulgas kindlaks, kuidas integreerida aktsionäride kaasamine investeerimisstrateegiasse, jälgida investeerimisobjektiks olevaid äriühinguid, sealhulgas nende keskkonna- ja sotsiaalseid riske, suhelda investeerimisobjektiks olevate äriühingute ja nende sidusrühmadega ning kasutada hääleõigust. Selline kaasamispoliitika peaks hõlmama tegelike või võimalike huvide konfliktide (nt finantsteenuste pakkumine investeerimisobjektiks olevale äriühingule institutsionaalsete investorite või varahaldurite või nendega seotud äriühingute poolt) juhtimise põhimõtteid. Kõnealused põhimõtted ning nende rakendamine ja tulemused tuleks avalikustada ja saata institutsionaalsete investorite klientidele kord aastas. Kui institutsionaalne investor või varahaldur otsustab kaasamispoliitikat mitte välja töötada ja/või selle rakendamist ja tulemusi mitte avalikustada, esitab ta selle kohta selge ja põhjendatud selgituse.

(12)  Institutsionaalsed investorid peaksid kord aastas avalikustama, kuidas nende investeerimisstrateegia on kooskõlas nende kohustuste profiili ja kestusega ning kuidas see edendab nende varade keskpika perioodi ja pikaajalist tootlust. Varahaldurite kasutamisel kas vara individuaalselt haldamiseks antud kaalutlusõigusel põhineva volituse alusel või ühendatud vahendite kaudu peaksid institutsionaalsed investorid avalikustama varahalduriga sõlmitud kokkuleppe põhielemendid seoses mitmete küsimustega, nt kas see motiveerib varahaldurit viima oma investeerimisstrateegia ja -otsused kooskõlla institutsionaalse investori kohustuste profiili ja kestusega, kas see motiveerib varahaldurit tegema investeerimisotsuseid äriühingu keskpika perioodi ja pikaajaliste tulemuste põhjal ning tegema äriühingutega koostööd, kuidas ta hindab varahalduri tulemusi, varahaldusteenuste eest nõutavate tasude struktuur ja portfelli käibe sihttase. See aitaks viia nõuetekohaselt kooskõlla institutsionaalsete investorite lõplike kasusaajate, varahaldurite ja investeerimisobjektiks olevate äriühingute huvid ning võib aidata arendada pikemaajalisi investeerimisstrateegiaid ja aktsionäride kaasamist hõlmavaid pikemaajalisi suhteid investeerimisobjektiks olevate äriühingutega.

(13)  Varahaldurid peaksid avalikustama ▌teabe selle kohta, kuidas nende investeerimisstrateegia ja selle rakendamine on kooskõlas asjaomase varahalduse kokkuleppega ning kuidas investeerimisstrateegia ja -otsused edendavad institutsionaalse investori varade keskpika perioodi ja pikaajalist tootlust. Lisaks peaksid nad avalikustama portfelli käibe ning teabe selle kohta, kas nad teevad investeerimisotsuseid investeerimisobjektiks oleva äriühingu keskpika perioodi ja pikaajaliste tulemuste hinnangu põhjal ▌ning kas varahaldur kasutab kaasamistegevuse raames volitatud nõustajaid. Varahaldurid peaksid otse institutsionaalsetele investoritele avalikustama täiendava teabe, sealhulgas teabe, mis käsitleb portfelli koosseisu, portfelli käibe kulusid ning tekkinud huvide konflikte ja seda, kuidas need lahendati. See teave võimaldaks institutsionaalsel investoril paremini jälgida varahaldurit ning luua stiimulid huvide nõuetekohaseks kooskõlla viimiseks ja aktsionäride kaasamiseks.

(14)  Selleks et parandada teavet omakapitaliinvesteeringute ahelas, peaksid liikmesriigid tagama, et volitatud nõustajad võtavad ja rakendavad kogu neile kättesaadava teabe põhjaliku analüüsi põhjal asjakohased meetmed, et tagada parimal viisil oma hääletussoovituste täpsus ja usaldusväärsus, ning et neid ei mõjuta mis tahes olemasolevad või võimalikud huvide konfliktid või ärisuhted. Volitatud nõustajad peaksid võtma vastu käitumisjuhendi ja seda järgima. Juhendi rikkumised tuleks teha teatavaks ja nende kohta tuleks esitada selgitused koos mis tahes vastuvõetud alternatiivsete lahendustega. Volitatud nõustajad peaksid kord aastas esitama aruande oma käitumisjuhendi kohaldamise kohta. Nad peaksid avalikustama teatava põhiteabe seoses hääletussoovituste koostamisega ning mis tahes tegelike või võimalike huvide konfliktide või ärisuhetega, mis võivad mõjutada hääletussoovituste koostamist.

(15)  Kuna tasu on üks peamisi vahendeid, millega äriühingud saavad viia juhtide huvid kooskõlla oma huvidega, ja kuna juhtidel on äriühingutes esmatähtis roll, on oluline, et äriühingute tasustamispoliitika määratakse kindlaks asjakohasel viisil, ilma et see piiraks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/36/EL(5) tasustamist käsitlevate sätete kohaldamist, ja võttes arvesse erinevusi eri liikmesriikides äriühingute poolt kohaldatavaid juhtimisstruktuure. Juhtide tulemuste hindamisel tuleks kasutada nii rahalisi kui ka mitterahalisi kriteeriumeid, sealhulgas keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimistegureid.

(15a)  Äriühingu juhtide tasustamispoliitika peaks samuti andma oma panuse äriühingu pikaajalisse kasvu, nii et see oleks vastavuses äriühingu tõhusama üldjuhtimisega ega sõltuks täielikult või suuremas osas lühiajalistest investeerimiseesmärkidest.

(16)  Tagamaks, et aktsionäridel on tasustamispoliitika üle tegelik sõnaõigus, tuleks neile anda õigus äriühingu tasustamispoliitika üle selge, mõistetava ja tervikliku ülevaate põhjal heaks tasustamispoliitika, mis peaks olema kooskõlas äriühingu äristrateegia, eesmärkide, väärtuste ja pikaajaliste huvidega ning hõlmama meetmeid huvide konfliktide ärahoidmiseks. Äriühingud peaksid maksma oma juhtidele tasu ainult kooskõlas aktsionäride poolt hääletatud tasustamispoliitikaga. Hääletatud tasustamispoliitika tuleks viivitamata avalikustada. [ME 30]

(17)  Tagamaks, et tasustamispoliitika rakendamine on heakskiidetud poliitikaga kooskõlas, tuleks aktsionäridele anda õigus korraldada äriühingu tasustamisaruande üle nõuandev hääletus. Juhtide vastutuse tagamiseks peaks tasustamisaruanne olema selge ja mõistetav ning andma tervikliku ülevaate eelmisel majandusaastal igale juhile makstud tasu kohta. Kui aktsionärid hääletavad tasustamisaruande vastu, peaks äriühing alustama vajaduse korral aktsionäridega dialoogi, et selgitada välja tagasilükkamise põhjused. Äriühing peaks järgmises tasustamisaruandes selgitama, kuidas on aktsionäride hääletamist arvesse võetud. [ME 31]

(17a)  Selleks et tagada usaldus ning hõlbustada aktsionäride ja teiste ELi kodanike kaasamist äriühingute juhtimisse, on oluline suurettevõtjate tegevuse ning eelkõige teenitud kasumi, kasumilt makstud maksude ja saadud toetuste suurem läbipaistvus. Seetõttu võib kohustuslikku aruandlust selles valdkonnas käsitleda tähtsa osana äriühingu vastutusest aktsionäride ja ühiskonna ees.

(18)  Selleks et tagada sidusrühmadele, aktsionäridele ja kodanikuühiskonnale lihtne juurdepääs kogu asjakohasele äriühingu üldjuhtimist käsitlevale teabele, peaks tasustamisaruanne olema osa ühingujuhtimise aruandest, mille börsil noteeritud äriühingud peavad avaldama vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/34/EL(6) artiklile 20.

(18a)  Tuleb teha vahet juhtidele tasu määramise menetlustel ja töötajate palga kujundamise süsteemidel. Sellest tulenevalt ei tohiks tasustamist käsitlevad sätted piirata Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 153 lõikega 5 tagatud põhiõiguste täielikku kasutamist, riikliku lepingu- ja tööõiguse üldpõhimõtteid ning, kui see on asjakohane, sotsiaalpartnerite õigusi sõlmida ja jõustada kollektiivlepinguid vastavalt riigisisesele õigusele ja tavadele.

(18b)  Ka ei tohiks tasu käsitlevad sätted piirata, kui see on asjakohane, sätteid töötajate esindatuse kohta haldus-, juhtimis- või järelevalveorganites vastavalt riigisisesele õigusele.

(19)  Seotud isikutega tehtavad tehingud võivad kahjustada äriühinguid ▌, kuna need võivad anda seotud isikule võimaluse äriühingule kuuluva vara omandamiseks. Seega on olulised piisavad kaitsemeetmed äriühingute huvide kaitsmiseks. Seepärast peaksid liikmesriigid tagama, et seotud isikute olulised tehingud kiidetaks heaks äriühingute haldus- või järelevalveorgani või aktsionäride poolt vastavalt menetlustele, millega takistatakse seotud isikul oma positsiooni ära kasutada ning tagatakse äriühingu ja aktsionäride (kes ei ole seotud isikud), sealhulgas vähemusaktsionäride huvide piisav kaitse. Seotud isikutega tehtavate oluliste tehingute puhul ▌ peaksid äriühingud avaldama hiljemalt tehingu sõlmimise ajal tehingu kohta teadaande ja lisama sellele ▌ aruande, milles hinnatakse, kas tehing tehakse turutingimustel, ja kinnitatakse, et tehing on äriühingu (sealhulgas vähemusaktsionäride) seisukohast õiglane ja mõistlik. Liikmesriikidel tuleks lubada arvata välja tehingud, mis tehakse äriühingu ning ühisettevõtete ja selle kontserni ühe või mitme liikme vahel, tingimusel et kõnealused kontserni liikmed või ühisettevõtted on äriühingu täielikus omandis või et ühelgi muul äriühinguga seotud isikul ei ole osalust kontserni liikmetes või ühisettevõtetes ning et tehingud tehakse tavapärase äritegevuse käigus ja tavapärastel turutingimustel.

(20)  Võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ(7), tuleb leida tasakaal aktsionäride õiguste kasutamise hõlbustamise ning eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse vahel. Aktsionäride isiku tuvastamise teave peaks olema piiratud vastavate aktsionäride nime ja kontaktandmetega, sh täielik aadress, telefoninumber ja vajaduse korral e-posti aadress ning vastavatele aktsionäridele kuuluvate aktsiate ja hääleõiguste arv. Kõnealune teave peaks olema täpne ja ajakohastatud ning vahendajad ja äriühingud peaksid võimaldama kõiki ebaõigeid või ebatäielikke andmeid parandada või kustutada. Aktsionäride isiku tuvastamise teavet ei tohiks kasutada muul eesmärgil kui aktsionäride õiguste kasutamise, aktsionäride kaasamise ning äriühingu ja aktsionäri vahelise dialoogi hõlbustamiseks.

(21)  Selleks et tagada aktsionäride isiku tuvastamist, teabe edastamist, aktsionäride õiguste kasutamise hõlbustamist ja tasustamisaruandeid käsitlevate artiklite ühetaoline kohaldamine, tuleks komisjonile anda õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte niisuguste konkreetsete nõuete kindlaksmääramise kohta, milles käsitletakse aktsionäride isikut käsitleva teabe edastamist, äriühingu ja aktsionäride vahelist teabe edastamist, aktsionäride õiguste kasutamise hõlbustamist vahendaja poolt ning tasustamisaruande esitamise ühtset vormingut. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(22)  Selleks et tagada käesolevas direktiivis sätestatud nõuete või käesoleva direktiivi rakendusmeetmete tegelik kohaldamine, tuleks kõnealuste nõuete mis tahes rikkumise korral kohaldada karistusi. Selleks peaksid karistused olema piisavalt hoiatavad ja proportsionaalsed.

(23)  Kuna käesoleva direktiivi eesmärke ei suuda liikmesriigid liidu aktsiaturu rahvusvahelise laadi tõttu piisavalt saavutada ja üksnes liikmesriikide meetmetega kaasneksid tõenäoliselt erinevad eeskirjad, mis võivad kahjustada siseturu toimimist või luua sellele uusi takistusi, ning eesmärkide ulatuse ja mõju tõttu on neid parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(24)  Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta(8) kohustusid liikmesriigid lisama põhjendatud juhtudel ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi komponentide ja ülevõtvate siseriiklike õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et selliste dokumentide edastamine on põhjendatud,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Direktiivi 2007/36/EÜ muutmine

Direktiivi 2007/36/EÜ muudetakse järgmiselt:

1)  Artiklit 1 muudetakse järgmiselt:

a)  Lõikele 1 lisatakse järgmine lause:"

„Samuti kehtestatakse sellega konkreetsed nõuded, et hõlbustada aktsionäride kaasamist pikas perspektiivis, nähes muu hulgas ette aktsionäride isiku tuvastamise, teabe edastamise ning aktsionäride õiguste kasutamise hõlbustamise. Lisaks tagatakse sellega läbipaistvus institutsionaalsete investorite ja varahaldurite kaasamise poliitika ja volitatud nõustajate tegevuse osas ning sätestatakse teatavad nõuded juhtide tasustamise ja seotud isikute tehingute suhtes.”

"

aa)  Lõike 3 järele lisatakse järgmine lõige:"

„3a. Lõikes 3 osutatud ettevõtjaid ei vabastata ühelgi juhul IB peatüki sätete kohaldamisest.”

"

b)  Lõike 3a järele lisatakse järgmine lõige ▌:"

3b. Ib peatükki kohaldatakse institutsionaalsete investorite suhtes ja varahaldurite suhtes sel määral, mil nad investeerivad institutsionaalsete investorite nimel otse või ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjate kaudu, niivõrd kuivõrd nad investeerivad aktsiatesse. Seda kohaldatakse ka volitatud nõustajate suhtes.

"

ba)  Lõike 3b järele lisatakse järgmine lõige: "

„3c. Käesoleva direktiivi sätted ei piira noteeritud äriühingute või üksuste eriliike reguleerivate ELi valdkondlike õigusaktide sätete kohaldamist. Kui käesolevas direktiivis sätestatud nõuded on vastuolus ELi valdkondlikes õigusaktides sätestatud nõuetega, on ELi valdkondlike õigusaktide sätted käesoleva direktiivi suhtes ülimuslikud. Kui käesolevas direktiivis on sätestatud konkreetsemad eeskirjad või sellega lisatakse täiendavaid nõudeid ELi valdkondlike õigusaktide sätetega võrreldes, kohaldatakse neid sätteid koostoimes käesoleva direktiivi sätetega.”.

"

2)  Artiklisse 2 lisatakse järgmised punktid d– jc:"

„d) „vahendaja” – juriidiline isik, kelle registreeritud asukoht, juhatuse asukoht või peamine tegevuskoht on Euroopa Liidus ja kes haldab klientide väärtpaberikontosid;

   da) „suurettevõtja” – äriühing, mis vastab direktiivi 2013/34/EL artikli 3 lõikes 4 sätestatud kriteeriumidele;
   db) „suur kontsern” – kontsern, mis vastab direktiivi 2013/34/EL artikli 3 lõikes 7 sätestatud kriteeriumidele;
   e) „kolmanda riigi vahendaja” – juriidiline isik, kelle registreeritud asukoht, juhatuse asukoht või peamine tegevuskoht on väljaspool liitu ja kes haldab klientide väärtpaberikontosid;
   f) „institutsionaalne investor” – ettevõtja, kes tegeleb elukindlustusega Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ(9) artikli 2 lõike 3 punktide a, b ja c tähenduses ning elukindlustuslepingutest tulenevate kohustuste edasikindlustamisega ja kes ei ole välja arvatud kõnealuse direktiivi artiklite 3, 4, 9, 10, 11 või 12 kohaselt, ning tööandjapensioni kogumisasutus, mis kuulub Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/41/EÜ(10) reguleerimisalasse vastavalt selle artiklile 2, välja arvatud juhul, kui liikmesriik on vastavalt kõnealuse direktiivi artiklile 5 otsustanud kõnealust direktiivi kõnealuse asutuse suhtes tervikuna või osaliselt mitte kohaldada;
   g) „varahaldur” – Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/65/EL(11) artikli 4 lõike 1 punktis l määratletud investeerimisühing, kes osutab institutsionaalsetele investoritele portfelli valitsemise teenuseid, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/61/EL(12) artikli 4 lõike 1 punktis b määratletud alternatiivse investeerimisfondi valitseja, kes ei täida kõnealuse direktiivi artikli 3 kohase erandi tingimusi, või Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/65/EÜ(13) artikli 2 lõike 1 punktis b määratletud fondivalitseja või direktiivi 2009/65/EÜ kohaselt tegevusloa saanud äriühinguna asutatud fond, tingimusel, et ta ei ole määranud ennast valitsema kõnealuse direktiivi kohaselt tegevusloa saanud fondivalitsejat;
   h) „aktsionäride kaasamine” – aktsionäri poolt üksinda või koos teiste aktsionäridega äriühingute jälgimine olulistes küsimustes, mille hulka kuuluvad strateegia, rahalised ja mitterahalised tulemused, risk, kapitali struktuur, inimressursid, sotsiaalne ja keskkonnamõju ning ühingujuhtimine, kõnealustes küsimustes arutelude pidamine äriühingute ja nende sidusrühmadega ning aktsiatest tulenevate hääleõiguste ja muude õiguste kasutamine;
   i) „volitatud nõustaja” – juriidiline isik, kes kutsetegevuse raames annab aktsionäridele soovitusi nende hääleõiguste kasutamise kohta;
   l) „juht”
   äriühingu haldus-, juht- või järelevalveorgani liige;
   tegevjuht ja tegevjuhi asetäitjad, kui nad ei ole haldus-, juht- või järelevalveorgani liikmed;
   j) „seotud isik” – seotud isik samas tähenduses nagu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1606/2002(14) kohaselt vastu võetud rahvusvahelistes raamatupidamisstandardites;
   ja) „varad” – koguvarade väärtus, mis on esitatud äriühingu konsolideeritud bilansis, mis on koostatud rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite kohaselt;
   jb) „sidusrühm” – mis tahes isikud, rühmad, organisatsioonid või kohalikud kogukonnad, keda mõjutavad äriühingu tegevus ja tulemused või kellel on sellega seotud huvid;
   jc) „aktsionäri isikut käsitlev teave” – mis tahes teave, mis võimaldab aktsionäri isiku tuvastamist ning mis hõlmab vähemalt järgmist:
   aktsionäride nimed ja kontaktandmed (sh täielik aadress, telefoninumber ja e-posti aadress) ning juhul, kui nende puhul on tegemist juriidiliste isikutega, nende kordumatu tunnus või selle puudumise korral muud isiku tuvastamise andmed;
   neile kuuluvate aktsiate arv ja kõnealuste aktsiatega seotud hääleõiguste arv.

"

2a)  Artiklisse 2 lisatakse järgmine lõik:"

„Liikmesriigid võivad käesoleva direktiivi kohaldamisel lisada esimese lõigu punktis l osutatud juhi määratlusse muid sarnastel ametikohtadel töötavaid üksikisikuid.”.

"

2b)  Artikli 2 järele lisatakse järgmine artikkel:"

„Artikkel 2a

Andmekaitse

Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiivi kohane isikuandmete töötlemine toimub vastavalt siseriiklikele õigusaktidele, millega võetakse üle direktiiv 95/46/EÜ.”.

"

3)  Artikli 3 järele lisatakse järgmised Ia ja Ib peatükid:"

„IA PEATÜKK

Aktsionäride isiku tuvastamine, teabe edastamine ja aktsionäride õiguste kasutamise hõlbustamine

Artikkel 3a

Aktsionäride isiku tuvastamine

1.  Liikmesriigid tagavad, et äriühingutel on õigus oma aktsionäride isik tuvastada, võttes arvesse olemasolevaid siseriiklikke süsteeme.

2.  Liikmesriigid tagavad, et äriühingu taotlusel edastab vahendaja põhjendamatu viivituseta äriühingule aktsionäri isikut käsitleva teabe. Kui hoidmisahelasse kuulub mitu vahendajat, edastatakse äriühingu taotlus vahendajate vahel põhjendamatu viivituseta. Vahendaja, kes omab aktsionäri isikut käsitlevat teavet, edastab selle otse äriühingule.

Liikmesriigid võivad näha ette, et väärtpaberite keskdepositooriumid (CSDd) on vahendajad, kes vastutavad aktsionäri isikut käsitleva teabe kogumise ja selle otse äriühingule esitamise eest.

3.  Vahendajad teavitavad nõuetekohaselt aktsionäre sellest, et nende isikut käsitlevat teavet võidakse töödelda vastavalt käesolevale artiklile, ning vajaduse korral sellest, et teave on tegelikult äriühingule juba edastatud. Seda teavet võib kasutada ainult selleks, et hõlbustada aktsionäri õiguste kasutamist, tema kaasamist ning dialoogi äriühingu ja aktsionäri vahel äriühinguga seotud küsimustes. Äriühingutel on igal juhul lubatud anda kolmandatele isikutele ülevaade äriühingu osalusstruktuurist, avalikustades aktsionäride eri kategooriad. Äriühing ja vahendaja tagavad, et füüsilised ja juriidilised isikud saavad ebatäielikke või ebaõigeid andmeid parandada või kustutada. Liikmesriigid tagavad, et äriühingud ja vahendajad ei säilita käesoleva artikli kohaselt neile edastatud aktsionäri isikut käsitlevat teavet kauem, kui see on vajalik, kuid igal juhul mitte kauem kui 24 kuud pärast seda, kui äriühing või vahendajad on saanud teada, et asjaomane isik ei ole enam aktsionär.

4.   Liikmesriigid tagavad, et lõike 2 kohast aktsionäri isikut käsitleva teabe edastamist vahendaja poolt äriühingule ei käsitata lepinguga või õigus- ja haldusnormidega teabe avalikustamisele kehtestatud piirangute rikkumisena.

5.  Selleks et tagada käesoleva artikli ühetaoline kohaldamine, antakse komisjonile õigus võtta kooskõlas artikliga 14a vastu delegeeritud õigusakte, et täpsustada lõigetes 2 ja 3 sätestatud teabe edastamise miinimumnõudeid seoses edastatava teabe, taotluse vormi, sealhulgas kasutatavate turvaliste vormide ja järgitavate tähtaegadega. [ME 24]

Artikkel 3b

Teabe edastamine

1.  Liikmesriigid tagavad, et juhul kui äriühing ei suhtle oma aktsionäridega ▌ otse ▌, tehakse aktsionäride aktsiatega seotud teave kättesaadavaks äriühingu veebisaidil ning see edastatakse vahendaja poolt põhjendamatu viivituseta neile või aktsionäri juhiste kohaselt kolmandale isikule kõigil järgmistel juhtudel:

   a) teavet on vaja aktsiatest tulenevate aktsionäri õiguste kasutamiseks;
   b) teave on suunatud kõigile kõnealusesse klassi kuuluvaid aktsiaid omavatele aktsionäridele.

2.  Liikmesriigid nõuavad, et äriühingud esitavad ja edastavad vahendajale teabe seoses lõike 1 kohase aktsiatest tulenevate õiguste kasutamisega ühtsel viisil ja õigeaegselt.

3.  Liikmesriigid näevad ette, et vahendajad peavad vastavalt aktsionäridelt saadud juhistele edastama põhjendamatu viivituseta äriühingule aktsionäridelt saadud teabe seoses nende aktsiatest tulenevate õiguste kasutamisega.

4.  Kui hoidmisahelasse kuulub mitu vahendajat, edastatakse lõigetes 1 ja 3 osutatud teave vahendajate vahel põhjendamatu viivituseta.

5.  Selleks et tagada käesoleva artikli ühetaoline kohaldamine, antakse komisjonile õigus võtta kooskõlas artikliga 14a vastu delegeeritud õigusakte, et täpsustada lõigetes 1–4 sätestatud teabe edastamise miinimumnõudeid seoses edastatava teabe sisu, järgitavate tähtaegade ning edastatava teabe liigi ja vormiga, sealhulgas kasutatavate turvaliste vormidega.

Artikkel 3c

Aktsionäride õiguste kasutamise hõlbustamine

1.  Liikmesriigid tagavad, et vahendajad hõlbustavad aktsionäride õiguste (sealhulgas õigus osaleda ja hääletada üldkoosolekul) kasutamist. Selline hõlbustamine hõlmab vähemalt ühte järgmistest:

   a) vahendaja teeb vajalikud korraldused, et aktsionär või aktsionäri poolt nimetatud kolmas isik saaks ise õigusi kasutada;
   b) vahendaja kasutab aktsiatest tulenevaid õigusi aktsionäri selgesõnalisel loal, tema juhiste kohaselt ja tema huvides.

2.  Liikmesriigid tagavad, et äriühingud avalikustavad oma veebisaidil üldkoosolekute protokollid ja hääletuste tulemused. Liikmesriigid tagavad, et äriühingud kinnitavad aktsionäride poolt või nende nimel üldkoosolekul antud hääled, kui hääled antakse elektrooniliselt. Kui hääletab vahendaja, edastab ta hääletamise kinnituse aktsionärile. Kui hoidmisahelasse kuulub mitu vahendajat, edastatakse kinnitus vahendajate vahel põhjendamatu viivituseta.

3.  Käesoleva artikli ühetaolise kohaldamise tagamiseks antakse komisjonile vastavalt artiklile 14a õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte, et täpsustada käesoleva artikli lõigete 1 ja 2 kohaseid miinimumnõudeid seoses aktsionäride õiguste kasutamise hõlbustamisega, sealhulgas seoses hõlbustamise laadiga, hääletamise kinnituse vormiga ja järgitavate tähtaegadega.

Artikkel 3d

Kulude läbipaistvus

1.  Liikmesriigid võivad lubada vahendajatel nõuda tasu käesoleva peatüki kohaselt äriühingute poolt osutatud teenuste kulude katmiseks. Vahendajad avalikustavad hinnad, tasud ja mis tahes muud kulud eraldi iga käesolevas peatükis osutatud teenuse eest.

2.  Kui vahendajatel on lubatud nõuda kulude eest tasu vastavalt lõikele 1, tagavad liikmesriigid, et vahendajad avalikustavad iga teenuse kohta eraldi selles peatükis osutatud teenuste kulud.

Liikmesriigid tagavad, et mis tahes tasud, mida vahendaja võib aktsionäridelt, äriühingutelt ja teistelt vahendajatelt kulude eest nõuda, on mittediskrimineerivad, mõistlikud ja proportsionaalsed. Riigisiseselt ja piiriüleselt kasutatavate õiguste puhul nõutavate tasude mis tahes erinevus on lubatud ainult nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel ja see kajastab teenuste osutamisel tegelikult kantud kulude erinevusi.

Artikkel 3e

Kolmandate riikide vahendajad

Kolmandate riikide vahendajate suhtes, kes on asutanud liidus filiaali, kohaldatakse käesolevat peatükki.

1B PEATÜKK

INSTITUTSIONAALSETE INVESTORITE, VARAHALDURITE JA VOLITATUD NÕUSTAJATE LÄBIPAISTVUS

Artikkel 3f

Kaasamispoliitika

1.  .Liikmesriigid tagavad, ilma et see piiraks artikli 3f lõike 4 kohaldamist, et institutsionaalsed investorid ja varahaldurid töötavad välja aktsionäride kaasamise poliitika (edaspidi „kaasamispoliitika”). Kõnealuse kaasamispoliitikaga määratakse kindlaks, kuidas institutsionaalsed investorid ja varahaldurid teostavad järgmist:

   a) integreerivad aktsionäride kaasamise oma investeerimisstrateegiasse;
   b) jälgivad investeerimisobjektiks olevaid äriühinguid, sealhulgas nende mitterahalisi tulemusi, ning sotsiaalsete ja keskkonnariskide vähendamist;
   c) suhtlevad investeerimisobjektiks olevate äriühingutega;
   d) kasutavad hääleõigust;
   e) kasutavad volitatud nõustajate teenuseid;
   f) teevad koostööd teiste aktsionäridega;
   fa) suhtlevad ja teevad koostööd investeerimisobjektiks olevate äriühingute teiste sidusrühmadega.

2.  Liikmesriigid tagavad, ilma et see piiraks artikli 3f lõike 4 kohaldamist, et kaasamispoliitika hõlmab aktsionäride kaasamisega seotud tegelike või võimalike huvide konfliktide juhtimise põhimõtteid. Sellised põhimõtted tuleb välja töötada eelkõige kõigil järgmistel juhtudel:

   a) institutsionaalne investor või varahaldur või muud nendega seotud äriühingud pakuvad investeerimisobjektiks olevale äriühingule finantstooteid või neil on temaga muud ärisuhted;
   b) institutsionaalse investori või varahalduri juht on ka investeerimisobjektiks oleva äriühingu juht;
   c) tööandjapensioni kogumisasutuse varasid valitsev varahaldur investeerib äriühingusse, mis teeb kõnealusesse asutusse sissemakseid;
   d) institutsionaalne investor või varahaldur on seotud äriühinguga, mille aktsiate suhtes on tehtud ülevõtupakkumine.

3.  Liikmesriigid tagavad, et institutsionaalsed investorid ja varahaldurid avalikustavad kord aastas oma kaasamispoliitika ning selle rakendamise ja tulemused. Esimeses lauses osutatud teave peab olema tasuta kättesaadav vähemalt äriühingu veebisaidil. Institutsionaalsed investorid esitavad selle teabe oma klientidele igal aastal.

Institutsionaalsed investorid ja varahaldurid avalikustavad iga äriühingu puhul, mille aktsiaid nad hoiavad, kas ja kuidas nad hääletavad asjaomaste äriühingute üldkoosolekutel, ja esitavad oma hääletuskäitumise kohta selgituse. Kui varahaldur hääletab institutsionaalse investori nimel, teeb institutsionaalne investor teatavaks, kus varahaldur on sellise hääletusteabe avaldanud. Käesolevas lõikes osutatud teave peab olema tasuta kättesaadav vähemalt äriühingu veebisaidil.

4.   Kui institutsionaalne investor või varahaldur otsustab kaasamispoliitikat mitte välja töötada või selle rakendamist ja tulemusi mitte avalikustada, esitab ta selle kohta selge ja põhjendatud selgituse. [ME 25]

Artikkel 3g

Institutsionaalsete investorite investeerimisstrateegia ja varahalduritega sõlmitud kokkulepped

1.  Liikmesriigid tagavad, et institutsionaalsed investorid avalikustavad, kuidas nende omakapitaliinvesteeringute strateegia (edaspidi „investeerimisstrateegia”) on kooskõlas nende kohustuste profiili ja kestusega ning kuidas see edendab nende varade keskpika perioodi ja pikaajalist tootlust. Esimeses lauses osutatud teave peab seni, kuni see on kohaldatav, olema tasuta kättesaadav vähemalt äriühingu veebisaidil ja see saadetakse kord aastas äriühingu klientidele koos teabega kaasamispoliitika kohta.

2.  Kui varahaldur investeerib institutsionaalse investori nimel kas kaalutlusõiguse alusel iga kliendi puhul eraldi või ühiseks investeeringuks loodud ettevõtja kaudu, avalikustab institutsionaalne investor varahalduriga sõlmitud kokkuleppe põhielemendid kord aastas seoses järgmisega:

   a) kas ja mil määral see motiveerib varahaldurit viima oma investeerimisstrateegia ja -otsused kooskõlla tema kohustuste profiili ja kestusega;
   b) kas ja mil määral see motiveerib varahaldurit tegema investeerimisotsuseid, mis põhinevad äriühingu keskpika perioodi ja pikaajalistel tulemustel, sealhulgas mitterahalistel tulemustel, ja tegema äriühingutega koostööd äriühingu tulemuste parandamisel, et suurendada investeeringu tootlust;
   c) varahalduri tulemuste hindamise meetod ja ajavahemik ning eelkõige kas ja kuidas sellisel hindamisel võetakse arvesse pikaajalisi absoluuttulemusi, vastupidiselt tulemustele, mis on seotud võrdlusindeksiga või teiste sarnast investeerimisstrateegiat järgivate varahalduritega;
   d) kuidas varahaldusteenuste eest nõutavate tasude struktuur aitab viia varahalduri investeerimisotsused kooskõlla institutsionaalse investori kohustuste profiili ja kestusega;
   e) portfelli käibe või käibevahemiku sihttase, käibe arvutamiseks kasutatud meetod ning kas on kehtestatud mis tahes protseduur, mida kohaldatakse juhul, kui varahaldur kõnealust sihttaset ületab;
   f) varahalduriga sõlmitud kokkuleppe kestus.

Kui varahalduriga sõlmitud kokkulepe ei sisalda ühte või mitut punktides a–f osutatud elementi, esitab institutsionaalne investor selle kohta selge ja põhjendatud selgituse. [ME 26]

Artikkel 3h

Varahaldurite läbipaistvus

1.  Liikmesriigid tagavad, et varahaldurid avalikustavad lõigetes 2 ja 2a täpsustatud korras, kuidas nende investeerimisstrateegia ja selle rakendamine on kooskõlas artikli 3g lõikes 2 osutatud kokkuleppega ▌.

2.  Liikmesriigid tagavad, et varahaldurid avalikustavad kord aastas üldsusele kogu järgmise teabe:

   a) kas ja kuidas nad teevad investeerimisotsuseid, mis põhinevad hinnangul investeerimisobjektiks oleva äriühingu keskpika perioodi ja pikaajaliste tulemuste, sealhulgas mitterahaliste tulemuste kohta;

   b) portfelli käibe tase, selle arvutamiseks kasutatud meetod ja selgitus, kui käive ületas sihttaset;

   c) kas ja milliseid tegelikke või võimalikke huvide konflikte on seoses kaasamistegevusega esinenud ning kuidas varahaldur on neid lahendanud;
   d) kas ja kuidas varahaldur kasutab kaasamistegevuses volitatud nõustajaid;
   e) kuidas investeerimisstrateegia ja selle elluviimine edendab üldiselt institutsionaalse investori varade keskpika perioodi ja pikaajalist tootlust.

2a.  Liikmesriigid tagavad, et varahaldurid avalikustavad kord aastas institutsionaalsele investorile, kellega nad on sõlminud artikli 3g lõikes 2 osutatud kokkuleppe, kogu järgmise teabe:

   a) kuidas portfell oli koostatud ning selgituse eelmisel perioodil portfellis tehtud oluliste muudatuste kohta;
   b) portfelli käibe kulud;
   c) väärtpaberite laenuks andmise põhimõtted ja nende rakendamine.

3.  Lõike 2 kohaselt avalikustatav teave on tasuta kättesaadav vähemalt varahalduri veebisaidil. Lõike 2a kohaselt avalikustatav teave esitatakse tasuta ja juhul, kui varahaldur ei halda varasid kaalutlusõiguse alusel iga kliendi puhul eraldi, esitatakse taotluse korral teave ka teistele investoritele.

3a.  Liikmesriigid võivad sätestada, et erandjuhtudel võib tingimusel, et pädev asutus selle heaks kiidab, lubada varahalduril jätta käesoleva artikli alusel avalikustamisele kuuluvast teabest teatava osa avalikustamata, kui see osa puudutab oodatavaid sündmusi või läbirääkimisjärgus küsimusi ning selle avalikustamine kahjustaks tõsiselt varahalduri äripositsiooni.

Artikkel 3i

Volitatud nõustajate läbipaistvus

1.  Liikmesriigid tagavad, et volitatud nõustajad võtavad ja rakendavad kogu neile kättesaadava teabe põhjaliku analüüsi põhjal asjakohaseid meetmeid, et tagada võimalikult hästi oma uuringute ning hääletussoovituste täpsus ja usaldusväärsus ning nende väljatöötamine ainult oma klientide huvides.

1a.  Liikmesriigid tagavad, et volitatud nõustajad viitavad käitumisjuhendile, mida nad kohaldavad. Kui nad mõnda käitumisjuhendi soovitust ei järgi, teatavad nad sellest, põhjendavad oma tegevust ja selgitavad, milliseid alternatiivseid meetmeid nad võtsid. See teave koos viitega kohaldatavale käitumisjuhendile avaldatakse volitatud nõustaja veebisaidil.

Volitatud nõustajad annavad igal aastal kõnealuse käitumisjuhendi kohaldamise kohta aru. Iga-aastased aruanded avaldatakse volitatud nõustajate veebisaidil ja jäävad tasuta kättesaadavaks vähemalt kolmeks aastaks alates avaldamise kuupäevast.

2.  Liikmesriigid tagavad, et volitatud nõustajad avalikustavad kord aastas uuringute ja hääletussoovituste koostamise kohta kogu järgmise teabe:

   a) nende kohaldatavate meetodite ja mudelite põhiomadused;
   b) nende kasutatavad peamised teabeallikad;
   c) kas ja kuidas nad võtavad arvesse siseriiklikke turu- ja õigustingimusi ning reguleerivaid ja äriühingule omaseid tingimusi;
   ca) tehtud uuringute ja kohaldatud hääletamispoliitika põhiomadused iga turu puhul;
   d) kas nad suhtlevad või peavad arutelusid äriühingutega, kelle kohta nad uuringuid teevad või hääletussoovitusi annavad, ja nende sidusrühmadega, ja kui nii, siis selliste arutelude ja sellise suhtluse ulatus ja laad;
   da) võimalike huvide konfliktide ärahoidmise ja ohjamise poliitika;
   e) hääletussoovituste koostamisega seotud töötajate koguarv ja kvalifikatsioon;
   f) eelmisel aastal antud hääletussoovituste koguarv.

Kõnealune teave avaldatakse volitatud nõustajate veebisaidil ja see peab olema tasuta kättesaadav vähemalt kolme aasta jooksul alates avaldamise päevast.

3.  Liikmesriigid tagavad, et volitatud nõustajad teevad kindlaks ja avalikustavad põhjendamatu viivituseta oma klientidele mis tahes tegelikud või võimalikud huvide konfliktid või ärisuhted, mis võivad mõjutada uuringuid ja hääletussoovituste koostamist, ning meetmed, mida nad on võtnud tegelike või võimalike huvide konfliktide kõrvaldamiseks või leevendamiseks.”

"

4)  Lisatakse järgmised artiklid:"

„Artikkel 9a

Õigus hääletada tasustamispoliitika üle

1.  Liikmesriigid tagavad, et äriühingud kehtestavad juhtide tasustamispoliitika ja esitavad selle aktsionäride üldkoosolekul siduvale hääletusele. Äriühingud maksavad oma juhtidele tasu ainult kooskõlas aktsionäride üldkoosolekul toimunud hääletusel vastu võetud tasustamispoliitikaga. Kõnealuse poliitika muutmine toimub hääletuse teel aktsionäride üldkoosolekul ja see esitatakse igal juhul üldkoosolekul heakskiitmiseks vähemalt iga kolme aasta järel.

Liikmesriigid võivad siiski sätestada, et üldkoosolekul tasustamispoliitika üle toimuv hääletus on nõuandev.

Selliste juhtumite puhul, mil tasustamispoliitikat ei ole varem rakendatud ja aktsionärid lükkavad tagasi neile esitatud poliitika kavandi, võib äriühing kavandi ümbertöötamise ajal ja mitte kauem kui ühe aasta jooksul enne kavandi heakskiitmist maksta juhtidele tasu kehtiva tava kohaselt.

Selliste juhtumite puhul, mil on olemas kehtiv tasustamispoliitika ja aktsionärid lükkavad tagasi neile kooskõlas esimese lõiguga esitatud poliitika kavandi, võib äriühing kavandi ümbertöötamise ajal ja mitte kauem kui ühe aasta jooksul kuni kavandi vastuvõtmiseni maksta juhtidele tasu kehtiva poliitika kohaselt.

2.  ▌Poliitika on selge, mõistetav ja kooskõlas äriühingu äristrateegia, eesmärkide, väärtuste ja pikaajaliste huvidega ning hõlmab meetmeid huvide konflikti vältimiseks.

3.  Poliitikas selgitatakse, kuidas see aitab edendada äriühingu pikaajalisi huvisid ja jätkusuutlikkust. Sellega nähakse ette selged põhitasu ja muutuvtasu määramise kriteeriumid, sealhulgas kõik lisatasud ja kõik mis tahes laadi hüved.

Poliitikaga nähakse ette ▌põhitasu ja muutuvtasu eri komponentide asjakohane suhteline osakaal. Sellega selgitatakse, kuidas on poliitika kehtestamisel või juhtide tasustamisel arvesse võetud äriühingu töötajate palga- ja töötingimusi.

Muutuvtasu puhul esitatakse poliitikas kasutatavad rahalised ja mitterahalised tulemuskriteeriumid, mille puhul võetakse vajaduse korral arvesse ettevõtja sotsiaalse vastutusega seotud programme ja tulemusi, ning selgitus selle kohta, kuidas need aitavad edendada äriühingu pikaajalisi huvisid ja jätkusuutlikkust, samuti meetodid, mille kohaselt tehakse kindlaks tulemuskriteeriumide täitmise määr; sellega määratakse kindlaks edasilükkamisperioodid, aktsiapõhise tasu suhtes nõudeõiguse tekkimise perioodid ja aktsiate säilitamine pärast nõudeõiguse teket ning esitatakse teave äriühingu võimaluse kohta nõuda muutuvtasu tagasi.

Liikmesriigi tagavad, et aktsiate väärtus ei mängi rahaliste tulemuskriteeriumide osas domineerivat rolli.

Liikmesriigid tagavad, et aktsiatel põhinev tasustamine ei moodusta suurimat osa juhtide muutuvtasust. Liikmesriigid võivad teha käesolevast lõigust erandi tingimusel, et tasustamispoliitika hõlmab selget ja põhjendatud selgitust selle kohta, kuidas selline erand aitab edendada äriühingu pikaajalisi huvisid ja jätkusuutlikkust.

Poliitikas esitatakse juhtidega sõlmitud lepingute põhitingimused, sealhulgas nende kestus, kohaldatavad etteteatamistähtajad, lõpetamise tingimused ja lepingute lõpetamisega seotud maksed ning täiendavate pensioniskeemide ja ennetähtaegselt pensionile jäämise skeemide tingimused. Kui äriühingutel on siseriikliku õiguse kohaselt lubatud sõlmida juhtidega kokkuleppeid lepingut tegemata, tuleb poliitikas sellisel juhul esitada juhtidega sõlmitavate kokkulepete põhitingimused, sealhulgas nende kestus, kohaldatavad etteteatamistähtajad, lõpetamise tingimused ja lõpetamisega seotud maksed ning täiendavate pensioniskeemide ja ennetähtaegselt pensionile jäämise skeemide tingimused.

Poliitikas täpsustatakse äriühingus kehtivat korda juhtide tasude kindlaksmääramiseks, sealhulgas töötasukomisjoni rolli ja toimimist.

Poliitikas selgitatakse poliitika kindlaksmääramiseks kasutatavat konkreetset otsustusprotsessi. Poliitika läbivaatamise korral esitatakse selgitus kõigi oluliste muudatuste ja selle kohta, kuidas võetakse arvesse aktsionäride hääli ja seisukohti poliitika suhtes ja vähemalt kolme eelnenud järjestikuse aasta aruandeid.

4.  .Liikmesriigid tagavad, et pärast aktsionäride heakskiidu saamist avalikustatakse poliitika viivitamata ja see on äriühingu veebisaidil tasuta kättesaadav vähemalt seni, kuni seda kohaldatakse. [ME 27/rev]

Artikkel 9b

Tasustamisaruandes esitatav teave ja õigus hääletada tasustamisaruande üle

1.  Liikmesriigid tagavad, et äriühing koostab selge ja mõistetava tasustamisaruande, milles antakse terviklik ülevaade eelmisel majandusaastal igale juhile, sealhulgas igale äsja värvatud ja varasemale juhile artiklis 9a osutatud tasustamispoliitika kohaselt makstud tasu kohta, sealhulgas kõigi mis tahes laadi hüvede kohta. Tasustamisaruanne sisaldab vajaduse korral kõiki järgmiseid elemente:

   a) määratud, makstud või maksmisele kuuluva tasu kogusumma, jaotatuna komponentide lõikes, põhitasu ja muutuvtasu suhteline osakaal, selgitus selle kohta, kuidas tasu kogusumma on seotud pikaajaliste tulemustega, ning teave selle kohta, kuidas kohaldati rahalisi ja mitterahalisi tulemuskriteeriume;
   b) tegevjuhtide tasu suhteline muutus kolme viimase majandusaasta jooksul, selle seos äriühingu üldise tulemuslikkusega ja äriühingu töötajate keskmise tasu muutusega samal ajavahemikul;
   c) mis tahes tasu, mida äriühingu juhid on saanud või peavad saama samasse konsolideerimisgruppi kuuluvalt mis tahes ettevõtjalt;
   d) antud või pakutud aktsiate ja aktsiaoptsioonide arv ning õiguste kasutamise põhitingimused, sealhulgas täitmishind ja -päev, ning nende mis tahes muudatused;
   e) teave muutuvtasu tagasinõudmise võimaluse kasutamise kohta;
   f) teave selle kohta, kuidas määrati kindlaks juhtide tasu, sealhulgas teave töötasukomisjoni rolli kohta.

2.  Liikmesriigid tagavad, et juhtide isikuandmete töötlemisel on füüsiliste isikute õigus eraelu puutumatusele kaitstud vastavalt direktiivile 95/46/EÜ.

3.  Liikmesriigid tagavad, et aktsionäridel on õigus korraldada iga-aastasel üldkoosolekul eelmise majandusaasta tasustamisaruande üle nõuandev hääletus. Kui aktsionärid hääletavad tasustamisaruande vastu, alustab äriühing vajaduse korral aktsionäridega dialoogi, et selgitada välja tagasilükkamise põhjused. Äriühing selgitab järgmises tasustamisaruandes, kuidas on aktsionäride hääletamist arvesse võetud.

3a.  Käesoleva artikli ja artikli 9a tasu käsitlevad sätted ei piira töötajate palkade kujundamise siseriiklike süsteemide kasutamist ega (kui see on asjakohane) siseriiklikke sätteid, millega reguleeritakse töötajate esindatust juhatustes.

4.  Käesoleva artikli ühtse kohaldamise tagamiseks antakse komisjonile õigus võtta kooskõlas artikliga 14a vastu delegeeritud õigusaktid, et täpsustada käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud teabe esitamise ühtne vorming. [ME 28]

Artikkel 9c

Õigus hääletada seotud isikute tehingute üle

1.  Liikmesriigid tagavad, et äriühingud avaldavad seotud isikutega tehtavate oluliste tehingute kohta hiljemalt tehingu sõlmimise ajal teadaande ja lisavad sellele ▌aruande, milles hinnatakse, kas tehing tehakse turutingimustel, ja kinnitatakse, et tehing on äriühingu seisukohast (sealhulgas vähemusaktsionärid) õiglane ja mõistlik, ning antakse selgitus aruande aluseks olevate hindamiste kohta. Teadaanne sisaldab teavet seotud isikuga oleva suhte laadi, seotud isiku nime ja tehingu mahu kohta ning mis tahes muud äriühingu (sealhulgas vähemusaktsionärid) seisukohast tehingu majandusliku õigluse hindamiseks vajalikku teavet.

Liikmesriigid kehtestavad esimese lõigu kohaselt vastu võetava aruande jaoks konkreetsed eeskirjad, sh aruande esitamise eest vastutava isiku, kes on üks järgmistest:

   sõltumatu kolmas isik;
   äriühingu järelevalveorgan; või
   sõltumatute juhtide komitee.

2.  Liikmesriigid tagavad, et seotud isikutega tehtavad olulised tehingud kiidetakse heaks äriühingute haldus- või järelevalveorgani või aktsionäride poolt vastavalt korrale, millega takistatakse seotud isikutel oma positsiooni ära kasutamast ning tagatakse äriühingu ja aktsionäride (kes ei ole seotud isikud), sealhulgas vähemusaktsionäride huvide piisav kaitse.

Liikmesriigid võivad sätestada, et aktsionäridel on õigus äriühingu haldus- või järelevalveorgani heaks kiidetud oluliste tehingute üle hääletada.

Eesmärk on ära hoida seda, et seotud isikud saaksid oma erilisest positsioonist lähtuvalt eelise, ning tagada äriühingu huvide nõuetekohane kaitse.

2a.  Liikmesriigid tagavad, et seotud isikud ja nende esindajad jäetakse lõikes 1 osutatud aruande koostamisest ning lõike 2 kohaselt toimuvate hääletuste ja langetatavate otsuste tegemisest kõrvale. Kui seotud isiku tehing hõlmab aktsionäri, ei võta kõnealune aktsionär tehinguga seotud hääletusest osa. Liikmesriigid võivad lubada aktsionäril, kes on seotud isik, hääletusest osa võtta, kui riigi õigusaktides on ette nähtud piisavad õiguskaitsevahendid, mida kohaldatakse hääletusprotsessi jooksul selliste aktsionäride huvide kaitseks, kes ei ole seotud isikud (sh vähemusaktsionärid), takistades seotud isikul tehingut heaks kiitmast, hoolimata selliste aktsionäride enamuse vastuseisust, kes ei ole seotud isikud, või hoolimata sõltumatute juhtide enamuse vastuseisust.

3.  Liikmesriigid tagavad, et mis tahes 12 kuu jooksul või samal majandusaastal sama seotud isikuga tehtud tehingud, mille suhtes ei kohaldata lõigetes 1, 2 ja 3 nimetatud kohustusi, liidetakse nende lõigete kohaldamisel kokku.

4.  Liikmesriigid võivad teha lõigetes 1, 2 ja 3 sätestatud nõuetest erandi:

   tehingute suhtes, mis tehakse äriühingu ja selle konsolideerimisgrupi ühe või mitme liikme või ühisettevõtete vahel, tingimusel et kõnealused konsolideerimisgrupi liikmed või ühisettevõtted on äriühingu täielikus omandis ning et ühelgi muul äriühinguga seotud isikul ei ole nendes liikmetes või ühisettevõtetes osalust;
   tehingute suhtes, mis on tehtud tavapärase tegevuse käigus ja tavapärastel turutingimustel.

4a.  Liikmesriigid määratlevad seotud isikutega tehtavad olulised tehingud. Seotud isikutega tehtavate oluliste tehingute määratlemisel arvestatakse:

   a) mõju, mida teave tehingu kohta võib avaldada heakskiitmise protsessis osalevate isikute otsustele;
   b) tehingu mõju äriühingu tulemustele, varadele, kapitalisatsioonile või käibele ja seotud isiku positsioonile;
   c) tehinguga äriühingule ja selle vähemusaktsionäridele tekitatavat riski.

Seotud isikutega tehtavate oluliste tehingute määratlemisel võivad liikmesriigid kehtestada ühe või mitu kvantitatiivset suhet, mis põhinevad tehingu mõjul äriühingu tuludele, varadele, kapitalisatsioonile või käibele või milles võetakse arvesse tehingu laadi ja seotud isiku positsiooni.”

"

5)  Pärast artiklit 14 lisatakse järgmine IIa peatükk:"

„IIA PEATÜKK

Delegeeritud õigusaktid ja karistused

Artikkel 14a

Delegeeritud volituste rakendamine

1.  Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2.  Artikli 3a lõikes 5, artikli 3b lõikes 5, artikli 3c lõikes 3 ja artiklis 9b osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile määramata ajaks alates …*.

3.  Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 3a lõikes 5, artikli 3b lõikes 5, artikli 3c lõikes 3 ja artiklis 9b osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4.  Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

5.  Artikli 3a lõike 5, artikli 3b lõike 5, artikli 3c lõike 3 ja artikli 9b alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui ei Euroopa Parlament ega ka nõukogu ei ole kolme kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kolme kuu võrra.

Artikkel 14b

Karistused

Liikmesriigid sätestavad eeskirjad, mis käsitlevad karistusi käesoleva direktiivi alusel vastu võetud siseriiklike sätete rikkumise eest, ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada nende rakendamine. Ette nähtud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Liikmesriigid teevad kõnealused sätted komisjonile teatavaks hiljemalt [ülevõtmiskuupäev] ja teavitavad teda viivitamatult kõikidest hilisematest neid sätteid mõjutavatest muudatustest.”

"

Artikkel 2

Direktiivi 2013/34/EL muutmine

Direktiivi 2013/34/EL muudetakse järgmiselt:

-1) Artiklile 2 lisatakse järgmine punkt:"

„17) „eelotsus” – ettevõtjaga seotud piiriülest olukorda või tehingut puudutava õigusnormi selline eelnev tõlgendamine või kohaldamine, mille tulemusena võib liikmesriikides maksutulu saamata jääda või ettevõtja võib tänu ettevõtjate grupi sisesele kasumi kunstlikule ülekandmisele maksude pealt kokku hoida.”

"

-1a) Artikli 18 lõike 2 järele lisatakse järgmine lõige:"

„2a. Finantsaruannete lisades avaldavad suurettevõtjad ja avaliku huvi üksused, täpsustades liikmesriikide ja kolmandate riikide kaupa, kus neil on tegevuskoht, konsolideeritud alusel aruandeaasta kohta ka järgmise teabe:

   a) nimi (nimed), tegevuse laad ja geograafiline asukoht;
   b) käive;
   c) töötajate arv täistööaja ekvivalendi alusel;
   d) varade väärtus ja iga-aastased kulud nende varade säilitamiseks;
   e) ostetud ja müüdud kaupade ja teenuste maksumus;
   f) maksustamiseelne kasum või kahjum;
   g) kasumilt või kahjumilt tasumisele kuuluv maks;
   h) saadud riiklik toetus;
   i) emaettevõtjad esitavad koos asjakohase teabega ka igas liikmesriigis või kolmandas riigis tegutsevate tütarettevõtjate nimekirja.”

"

-1b) Artikli 18 lõige 3 asendatakse järgmisega: "

„3. Liikmesriigid võivad ette näha, et lõike 1 punkti b ja lõiget 2a ei kohaldata ettevõtja aruandeaasta finantsaruannete suhtes, kui asjaomase ettevõtja tegevus kajastub konsolideeritud finantsaruannetes, mis tuleb koostada artikli 22 kohaselt, tingimusel et selline teave on esitatud konsolideeritud finantsaruande lisades.

"

-1c) Lisatakse järgmine artikkel:"

„Artikkel 18a

Täiendava avalikustamiskohustuse nõue suurettevõtjatele

1.  Suurettevõtjad avalikustavad lisaks artiklitega 16, 17 ja 18 ning käesoleva direktiivi teiste sätetega nõutavale teabele oma finantsaruannete lisades üldsusele eelotsuste olulised üksikasjad ja teabe, esitades selle liikmesriikide ja kolmandate riikide kaupa, kus neil on tütarettevõte. Komisjonile antakse vastavalt artiklile 49 õigus kehtestada delegeeritud õigusaktiga avalikustatava teabe vorm ja sisu.

2.  Ettevõtjad, mille keskmine töötajate arv konsolideeritud alustel aruandeaasta jooksul ei ületa 500 töötajat ning mille bilansimaht bilansipäeval ei ületa konsolideeritud alustel 86 miljonit eurot või puhaskäive ei ületa bilansipäeval 100 miljonit eurot, vabastatakse käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud kohustusest.

3.  Käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud kohustust ei kohaldata ettevõtja suhtes, mille suhtes kohaldatakse liikmesriigi õigust ning mille emaettevõtja suhtes kehtivad liikmesriigi õigusaktid ja mille teave on hõlmatud selle emaettevõtja poolt kooskõlas käesoleva artikli lõikega 1 avaldatud teabes.

4.  Lõikes 1 osutatud teavet auditeeritakse kooskõlas direktiiviga 2006/43/EÜ.

"

1)  Artiklit 20 muudetakse järgmiselt:

a)  lõikesse 1 lisatakse punkt h:"

„h) direktiivi 2007/36/EÜ artiklis 9b määratletud tasustamisaruanne.”

"

b)  lõige 3 asendatakse järgmisega:"

„3. Vannutatud audiitor või audiitorühing esitab kooskõlas artikli 34 lõike 1 teise lõiguga oma arvamuse käesoleva artikli lõike 1 punktide c ja d kohaselt ette valmistatud teabe kohta ja kontrollib, kas käesoleva artikli lõike 1 punktides a, b, e, f, g ja h osutatud teave on esitatud.”

"

c)  lõige 4 asendatakse järgmisega:"

„4. Liikmesriigid võivad vabastada käesoleva artikli lõike 1 punktide a, b, e, f, g ja h kohaldamisest lõikes 1 osutatud ettevõtjad, kes on emiteerinud üksnes selliseid väärtpabereid, mis ei ole direktiivi 2004/39/EÜ artikli 4 lõike 1 punkti 14 tähenduses reguleeritud turul kauplemisele lubatud aktsiad, välja arvatud juhul, kui asjaomased ettevõtjad on emiteerinud aktsiaid, millega kaubeldakse mitmepoolses kauplemissüsteemis direktiivi 2004/39/EÜ artikli 4 lõike 1 punkti 15 tähenduses.”

"

Artikkel 2a

Direktiivi 2004/109/EÜ muutmine

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/109/EÜ(15) muudetakse järgmiselt:

1)  Artikli 2 lõikele 1 lisatakse järgmine punkt:"

„r) „eelotsus” – ettevõtjaga seotud piiriülest olukorda või tehingut puudutava õigusnormi selline eelnev tõlgendamine või kohaldamine, mille tulemusena võib liikmesriikides maksutulu saamata jääda või ettevõtja võib tänu ettevõtete grupi sisesele kasumi kunstlikule ülekandmisele maksude pealt kokku hoida.”

"

2)  Lisatakse järgmised artiklid:"

„Artikkel 16a

Täiendav avalikustamiskohustus emitentidele

1.  Liikmesriigid nõuavad, et iga emitent avalikustaks igal aastal majandusaasta kohta konsolideeritud alusel järgmise teabe, täpsustades seda liikmesriikide ja kolmandate riikide kaupa, kus tal on tütarettevõtja:

   a) nimi (nimed), tegevuse laad ja geograafiline asukoht;
   b) käive;
   c) töötajate arv täistööaja ekvivalendi alusel;
   d) maksustamiseelne kasum või kahjum;
   e) kasumilt või kahjumilt tasumisele kuuluv maks;
   f) saadud riiklik toetus.

2.  Lõikes 1 sätestatud kohustust ei kohaldata emitendi suhtes, mille suhtes kohaldatakse liikmesriigi õigust ning mille emaettevõtja suhtes kehtivad liikmesriigi õigusaktid ja mille teave on hõlmatud selle emaettevõtja poolt kooskõlas lõikega 1 avaldatud teabes.

3.  Lõikes 1 osutatud teavet auditeeritakse kooskõlas direktiiviga 2006/43/EÜ ja see avaldatakse võimaluse korral asjaomase emitendi majandusaasta aruande lisana või vajaduse korral konsolideeritud finantsaruande lisana.

Artikkel 16b

Täiendav avalikustamiskohustus emitentidele

1.  Liikmesriigid nõuavad, et iga emitent avalikustaks igal aastal majandusaasta kohta konsolideeritud alusel eelotsuseid puudutavad olulised üksikasjad ja teabe, esitades selle liikmesriikide ja kolmandate riikide kaupa, kus tal on tütarettevõtja. Komisjonile antakse vastavalt artikli 27 lõigetele 2a, 2b ja 2c õigus kehtestada delegeeritud õigusaktidega avalikustatava teabe vorm ja sisu.

2.  Käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud kohustust ei kohaldata emitendi suhtes, mille suhtes kohaldatakse liikmesriigi õigust ning mille emaettevõtja suhtes kehtivad liikmesriigi õigusaktid ja mille teave on hõlmatud selle emaettevõtja poolt kooskõlas käesoleva artikli lõikega 1 avaldatud teabes.

3.  Lõikes 1 osutatud teavet auditeeritakse kooskõlas direktiiviga 2006/43/EÜ ning see avaldatakse võimaluse korral aruandeaasta finantsaruannete lisana või kui see on asjakohane, siis asjaomase emitendi konsolideeritud finantsaruannete lisana.”

"

3)  Artikli 27 lõige 2a asendatakse järgmisega:"

„2a. Artikli 2 lõikes 3, artikli 5 lõikes 6, artikli 9 lõikes 7, artikli 12 lõikes 8, artikli 13 lõikes 2, artikli 14 lõikes 2, artikli 16a lõikes 1, artikli 17 lõikes 4, artikli 18 lõikes 5, artikli 19 lõikes 4, artikli 21 lõikes 4, artikli 23 lõikes 4, artikli 23 lõikes 5 ja artikli 23 lõikes 7 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile neljaks aastaks alates 2011. aasta jaanuarist. Komisjon koostab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt 6 kuud enne nelja-aastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu volitused kooskõlas artikliga 27a tagasi võtab.”

"

Artikkel 3

Ülevõtmine

1.  Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt [18 kuud pärast jõustumiskuupäeva]. Nad edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile.

Kui liikmesriigid kõnealused normid vastu võtavad, lisavad nad nendesse normidesse või nende normide ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2.  Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetavate põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 4

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 5

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

...,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

(1) Asi saadeti vastavalt kodukorra artikli 61 lõike 2 teisele lõigule vastutavale komisjonile uueks läbivaatamiseks (A8-0158/2015).
(2) Muudatused: uus või muudetud tekst on märgistatud paksus kaldkirjas, välja jäetud tekst on tähistatud sümboliga ▌.
(3) ELT C 451, 16.12.2014, lk 87.
(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta direktiiv 2007/36/EÜ noteeritud äriühingute aktsionäride teatavate õiguste kasutamise kohta (ELT L 184, 14.7.2007, lk 17).
(5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet (ELT L 176, 27.6.2013, lk 338).
(6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/34/EL teatavat liiki ettevõtjate aruandeaasta finantsaruannete, konsolideeritud finantsaruannete ja nendega seotud aruannete kohta ja millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/43/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiivid 78/660/EMÜ ja 83/349/EMÜ (ELT L 182, 29.6.2013, lk 19).
(7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiiv 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31).
(8) ELT C 369, 17.12.2011, lk 14.
(9) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiv 2009/138/EÜ kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) (ELT L 335, 17.12.2009, lk 1).
(10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. juuni 2003. aasta direktiiv 2003/41/EÜ tööandjapensioni kogumisasutuste tegevuse ja järelevalve kohta (ELT L 235, 23.9.2003, lk 10).
(11) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/65/EL finantsinstrumentide turgude kohta ning millega muudetakse direktiive 2002/92/EÜ ja 2011/61/EL (uuesti sõnastatud) (ELT L 173, 12.6.2014, lk 349).
(12) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2011. aasta direktiiv 2011/61/EL alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate kohta, millega muudetakse direktiive 2003/41/EÜ ja 2009/65/EÜ ning määruseid (EÜ) nr 1060/2009 ja (EL) nr 1095/2010 (ELT L 174, 1.7.2011, lk 1).
(13) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiv 2009/65/EÜ vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (ELT L 302, 17.11.2009, lk 32).
(14) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. juuli 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1606/2002 rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite kohaldamise kohta (EÜT L 243, 11.9.2002, lk 1).
(15) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 2004. aasta direktiiv 2004/109/EÜ läbipaistvuse nõuete ühtlustamise kohta teabele, mis kuulub avaldamisele emitentide kohta, kelle väärtpaberid on lubatud reguleeritud turul kauplemisele, ning millega muudetakse direktiivi 2001/34/EÜ (ELT L 390, 31.12.2004, lk 38).


Liidu kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi turustabiilsusreserv ***I
PDF 237kWORD 61k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 8. juuli 2015. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, milles käsitletakse ELi kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemi turustabiilsusreservi loomist ja toimimist ning millega muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ (COM(2014)0020 – C8-0016/2014 – 2014/0011(COD))
P8_TA(2015)0258A8-0029/2015

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2014)0020),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 192 lõiget 1, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0016/2014),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 4. juuni 2014. aasta arvamust(1),

–  pärast konsulteerimist Regioonide Komiteega,

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 13. mai 2015. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni raportit (A8-0029/2015),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 8. juulil 2015. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus (EL) 2015/…, mis käsitleb ELi kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemi turustabiilsusreservi loomist ja toimimist ning millega muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (otsus (EL) 2015/1814) lõplikule kujule).

(1) ELT C 424, 26.11.2014, lk 46.


Merelaevade töötajad ***I
PDF 237kWORD 61k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 8. juuli 2015. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse merelaevade töötajaid ning millega muudetakse direktiive 2008/94/EÜ, 2009/38/EÜ, 2002/14/EÜ, 98/59/EÜ ja 2001/23/EÜ (COM(2013)0798) – C7-0409/2013 – 2013/0390(COD))
P8_TA(2015)0259A8-0127/2015

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2013)0798),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 153 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7‑0409/2013),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 25. märtsi 2014. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 3. aprilli 2014. aasta arvamust(2),

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 13. mai 2015. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning kalanduskomisjoni arvamust (A8-0127/2015),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 8. juulil 2015. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2015/…, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2008/94/EÜ, 2009/38/EÜ ja 2002/14/EÜ ning nõukogu direktiive 98/59/EÜ ja 2001/23/EÜ seoses meremeestega

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (direktiiv (EL) 2015/1794) lõplikule kujule).

(1) ELT C 226, 16.7.2014, lk 35.
(2) ELT C 174, 7.6.2014, lk 50.


Teadus- ja tehnikakoostöö leping Šveitsiga: „Horisont 2020” ja ITERi tegevus ***
PDF 245kWORD 60k
Euroopa Parlamendi 8. juuli 2015. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ning Šveitsi Konföderatsiooni vahelise teadus- ja tehnikakoostöö lepingu, mille kohaselt Šveitsi Konföderatsioon ühineb teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammiga „Horisont 2020” ja kõnealust programmi täiendava Euroopa Aatomienergiaühenduse teadus- ja koolitusprogrammiga ning millega reguleeritakse Šveitsi Konföderatsiooni osalemist ühisettevõtte Fusion for Energy läbiviidavas ITERi tegevuses, sõlmimise kohta (05662/2015 – C8-0056/2015 – 2014/0304(NLE))
P8_TA(2015)0260A8-0181/2015

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (05662/2015),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ning Šveitsi Konföderatsiooni vahelise teadus- ja tehnikakoostöö lepingu eelnõu, mille kohaselt Šveitsi Konföderatsioon ühineb teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammiga „Horisont 2020” ja kõnealust programmi täiendava Euroopa Aatomienergiaühenduse teadus- ja koolitusprogrammiga ning millega reguleeritakse Šveitsi Konföderatsiooni osalemist ühisettevõtte Fusion for Energy läbiviidavas ITERi tegevuses (15369/2014),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 186 ning artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a ja lõikele 7 ning lõike 8 teisele lõigule (C8-0056/2015),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõike 1 esimest ja kolmandat lõiku ja lõiget 2 ning artikli 108 lõiget 7 ja artikli 50 lõiget 1,

–  võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni soovitust (A8-0181/2015),

1.  annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Šveitsi Konföderatsiooni valitsusele ja parlamendile.


Liikmesriikide tööhõivepoliitika suunised *
PDF 500kWORD 180k
Euroopa Parlamendi 8. juuli 2015. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta (COM(2015)0098 – C8-0075/2015 – 2015/0051(NLE))
P8_TA(2015)0261A8-0205/2015

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (COM(2015)0098),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 148 lõiget 2, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C8-0075/2015),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit (A8-0205/2015),

1.  kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.  palub komisjonil ettepanekut vastavalt muuta, järgides Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 293 lõiget 2;

3.  palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

4.  palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Komisjoni ettepanek   Muudatusettepanek
Muudatusettepanek 1
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 1
(1)   Liikmesriigid ja liit peaksid välja töötama kooskõlastatud tööhõivestrateegia ja eelkõige edendama kvalifitseeritud, koolitatud ja kohanemisvõimelist tööjõudu ning majanduslikele muudatustele reageerivaid tööturge, pidades silmas Euroopa Liidu lepingu artiklis 3 määratletud täieliku tööhõive ja sotsiaalse progressi eesmärkide saavutamist. Võttes arvesse riikide tööturu osapoolte kohustustega seotud siseriiklikke tavasid, käsitlevad liikmesriigid tööhõive edendamist üldist huvi pakkuva probleemina ja kooskõlastavad nõukogus oma sellealased meetmed.
(1)   Liikmesriigid ja liit peaksid välja töötama tõhusa ja kooskõlastatud tööhõivestrateegia, mille kavandamisel lähtutakse töötuse tõsiste tagajärgede kõrvaldamisest, ning ühtlasi peaksid nad edendama kvalifitseeritud, koolitatud tööjõudu ning majanduslikele, sotsiaalsetele ja keskkonnaalastele muudatustele reageerivaid tööturge, edendades eelkõige sihipäraselt koolitust teaduse, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika vallas ja kohandades haridussüsteeme, pidades seejuures silmas Euroopa Liidu lepingu artiklis 3 määratletud täieliku tööhõive ja sotsiaalse progressi eesmärkide saavutamist. Erilisi jõupingutusi tuleks teha selleks, et suurendada tööhõivet väga madala haridustaseme või kvalifikatsiooniga töötajate seas ning nende seas, kes ei saa kiiresti haridust või oskusi omandada, ning vähendada tuleks ulatuslikku ja pikaajalist töötust, mille osakaal muudkui kasvab, kusjuures erilist tähelepanu tuleks pöörata mahajäänumatele piirkondadele. Võttes arvesse riikide tööturu osapoolte kohustustega seotud siseriiklikke tavasid, käsitlevad liikmesriigid tööhõive edendamist absoluutse prioriteedina ja üldist huvi pakkuva probleemina ja kooskõlastavad nõukogus oma sellealased meetmed. Liit peaks lisama nendele jõupingutustele poliitilised ettepanekud, et saavutada aluslepingu eesmärgid ja tagada kaasav integreeritud tööturg ning inimväärsed töötingimused kogu liidus (sh piisavad palgad, mida on samuti võimalik saavutada kollektiivläbirääkimiste abil).
Muudatusettepanek 2
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 1 a (uus)
(1a)  Eurostati hinnangul oli 2015. aasta jaanuaris liidus 23 815 000 töötut, neist 18 059 000 euroalas.
Muudatusettepanek 3
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 1 b (uus)
(1b)  Praegu on äärmiselt oluline kehtestada usaldusväärsed näitajad, et määratleda vaesus, mis mõjutab paljusid liidu kodanikke, võttes arvesse varasemaid arvandmeid, mis on esitatud nõukogu otsuses 2010/707/EL1a, kus märgiti, et vaesuse ja tõrjutuse ohust on vaja päästa vähemalt 20 miljonit inimest.
____________
1a Nõukogu 21. oktoobri 2010. aasta otsus 2010/707/EL liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta (ELT L 308, 24.11.2010, lk 46).
Muudatusettepanek 4
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 2
(2)   Liit peab võitlema sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimise vastu, tagama võrdsed võimalused põhiõiguste kasutamisel ning edendama sotsiaalset õiglust ja kaitset. Oma poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel võtab liit arvesse piisava sotsiaalse kaitse tagamise ja sotsiaalse tõrjutuse vastase võitlusega seotud nõudeid.
(2)   Liit peab võitlema sotsiaalse tõrjutuse, vaesuse kõikide vormide ja diskrimineerimise vastu, tagama võrdsed võimalused põhiõiguste kasutamisel ning edendama sotsiaalset õiglust ja kaitset. Muude õigusaktide või poliitikavaldkondade kõrvalmõjud ei tohiks seda üldist eesmärki ohtu seada. Oma poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel võtab liit arvesse piisava sotsiaalse kaitse tagamise, sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse ning kõrgetasemelise hariduse ja koolitusega seotud nõudeid.
Muudatusettepanek 6
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 4
(4)   Liikmesriigid peaksid käsitlema oma majanduspoliitikat kui ühise huvi küsimust ning kooskõlastama selle nõukogus. Nõukogu võtab liikmesriikide ja liidu poliitika suunamiseks vastu tööhõivesuunised ja majanduspoliitika üldsuunised.
(4)   Liikmesriigid peaksid käsitlema oma majanduspoliitikat koos sotsiaalpoliitikaga ühist huvi pakkuva küsimusena ning kooskõlastama selle nõukogus. Nõukogu võtab liikmesriikide ja liidu poliitika suunamiseks vastu tööhõivesuunised ja majanduspoliitika üldsuunised.
Muudatusettepanek 7
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 4 a (uus)
(4a)  Et tagada demokraatlikum otsustusprotsess seoses integreeritud suunistega, mis mõjutavad kodanikke ja kogu liidu tööturge, on tähtis, et tööhõivesuuniste ja majanduspoliitika üldsuuniste üle otsustaksid mõlemad seadusandjad – nii nõukogu kui ka Euroopa Parlament. Integreeritud suunised peavad jätma liikmesriikidele võimaluse võtta esmajoones vastu jätkusuutlikud ja integreeritud majandusmudelid nii liidu, riigi kui ka kohalikul tasandil.
Muudatusettepanek 8
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 5
(5)   Kooskõlas aluslepingu sätetega on liit välja töötanud ja rakendanud poliitika koordineerimise vahendid eelarvepoliitika jaoks ja makromajandusliku struktuuripoliitika jaoks. Euroopa poolaasta koondab need mitmesugused vahendid majanduse ja eelarve mitmepoolse jälgimise üldiseks raamistikuks. Euroopa poolaasta optimeerimine ja tugevdamine vastavalt komisjoni 2015. aasta majanduskasvu analüüsile aitab veelgi tõhustada selle toimimist.
(5)   Kooskõlas aluslepinguga on liit välja töötanud ja rakendanud poliitika koordineerimise vahendid eelarvepoliitika jaoks ja makromajandusliku struktuuripoliitika jaoks, millel on suur mõju sotsiaal- ja tööhõivetingimustele liidus. Need poliitikameetmed võivad liidu teatavates osades põhjustada stagnatsiooni ja deflatsiooni, mis võib pärssida majanduskasvu ja tööhõivet. Sellega seoses on äärmiselt oluline võtta arvesse uusi sotsiaalseid näitajaid ja asümmeetrilist šokki, mis finants- ja majanduskriis teatavates liikmesriikides põhjustas. Euroopa poolaasta koondab need mitmesugused vahendid majandus-, eelarve-, tööhõive- ja sotsiaalpoliitika mitmepoolse integreeritud jälgimise üldiseks raamistikuks ning see peaks aitama paremini saavutada strateegia „Euroopa 2020” eesmärke. Euroopa poolaasta optimeerimine ja tugevdamine vastavalt komisjoni 2015. aasta majanduskasvu analüüsile võib aidata veelgi tõhustada selle toimimist, kuid see ei ole veel parandanud majandusolukorda liikmesriikides, mida kriis kõige tõsisemalt mõjutas.
Muudatusettepanek 9
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 5 a (uus)
(5a)  Euroopa sotsiaalvaatluste keskuse (European Social Observatory, OSE) andmetel on sissetulekutoetused ja sotsiaalkaitse kavad kehtestatud juba 26 liikmesriigis.1a Tööhõive, sotsiaalküsimuste, oskuste ja töötajate liikuvuse volinik Marianne Thyssen on öelnud, et kui kõikides Euroopa liikmesriikides toimuv oleks tema otsustada, kehtestataks kõikides Euroopa riikides minimaalse sissetuleku piir.
____________
1a http://www.eesc.europa.eu/resources/docs/revenu-minimum_-etude-ose_-vfinale_en--2.pdf
Muudatusettepanek 10
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 5 b (uus)
(5b)  Liidu miinimumsissetulekut puudutava õigusraamistiku loomiseks puudub liidu tasandil igasugune regulatiivne pädevus.
Muudatusettepanek 47
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 6
(6)   Finants- ja majanduskriis osutas liidu ja liikmesriikide majanduse olulistele nõrkustele ja tõi need esile. Kriis tõi selgelt esile ka liikmesriikide majanduse ja tööturgude tiheda omavahelise sõltuvuse. Praegu on peamiseks ülesandeks soodustada liidus tugevat, jätkusuutlikku ja kaasavat kasvu ning töökohtade loomist. Selleks tuleb nii liidus kui ka liikmesriikide tasandil võtta kooskõlastatud ja ambitsioonikaid poliitilisi meetmeid kooskõlas aluslepingu sätetega ja liidu majandusjuhtimisega. Need pakkumist ja nõudlust ühendavad meetmed peaksid hõlmama investeeringute elavdamist, uut kohustust viia ellu struktuurireforme ja vastutustundliku eelarvepoliitika jälgimist.
(6)   Finants- ja majanduskriis osutas liikmesriikide majanduse ja liidu koordineerimismehhanismide tõsistele nõrkustele ja tõi need esile. Kriis tõi selgelt esile ka liikmesriikide majanduse ja tööturgude tiheda omavahelise sõltuvuse. Praegu on peamiseks ülesandeks soodustada liidus tugevat, jätkusuutlikku ja kaasavat kasvu ning töökohtade loomist, mille saavutamiseks tuleb kaotada suured tööpuuduse kolded liidu territooriumi teatavates piirkondades. Selleks tuleb nii liidus kui ka liikmesriikide tasandil võtta otsustavaid, kooskõlastatud ja ambitsioonikaid ning eelkõige ka tõhusaid poliitilisi meetmeid kooskõlas aluslepingu sätetega ja liidu majandusjuhtimisega. Need pakkumist ja nõudlust ühendavad meetmed peaksid hõlmama investeeringute elavdamist, eelkõige seoses selliste investeeringutega, mille eesmärk on soodustada väikese ja keskmise suurusega ettevõtjate, mikroettevõtjate, innovatiivsete idufirmade ja keskkonnasäästlikku tööhõivet edendavate ettevõtete kasvu ning uut kohustust viia ellu struktuurireforme ja vastutustundliku eelarvepoliitika jälgimist. Need meetmed peaksid samuti hõlmama kaasavama ja õigustel põhineva tööturu loomist, millega kaasneks piisav sotsiaalkaitse. Muu hulgas peaksid need sisaldama sotsiaalkaitse meetmeid, nagu tagatud miinimumsissetulek, mis kehtestataks kooskõlas riiklike tavadega, et võidelda äärmise vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu.
Muudatusettepanek 12
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 7
(7)   Liikmesriigid ja liit peaksid käsitlema ka kriisi mõju ühiskonnale ja seadma eesmärgiks ehitada üles sidus ühiskond, mis võimaldab inimestel muutusteks ette valmistuda ja nendega toime tulla, et nad saaksid ühiskonnas ja majanduses aktiivselt osaleda. Kõigile tuleks tagada juurdepääs tööturule ja võimalused sellel osaleda; tuleks vähendada vaesust ja sotsiaalset tõrjutust, tagades eelkõige toimiva tööturu ja sotsiaalhoolekande süsteemi ning kõrvaldades tööturul osalemise takistused. Samuti peaksid liikmesriigid tagama, et majanduskasvust saadavad hüved jõuaksid kõigi elanike ja piirkondadeni.
(7)   Liikmesriigid ja liit peaksid käsitlema ka kriisi mõju ühiskonnale, andes äärmise vaesuse kohta usaldusväärsemaid arvandmeid, ja seadma eesmärgiks ehitada üles kaasav ja õiglasem ühiskond, mis võimaldab inimestel muutusteks ette valmistuda ja nendega toime tulla, et nad saaksid ühiskonnas ja majanduses aktiivselt osaleda. Kõigile tuleks tagada diskrimineerimatu juurdepääs ja võrdsed võimalused ning oluliselt tuleks vähendada vaesust ja sotsiaalset tõrjutust, tagades eelkõige toimiva tööturu ja asjakohase sotsiaalhoolekande süsteemi ning kõrvaldades tarbetud haldustõkked ja tööturul osalemise takistused, eelkõige need, mis puudutavad puuetega inimesi. Samuti peaksid liikmesriigid tagama, et majanduskasvust saadavad hüved jõuaksid kõigi elanike ning piirkondlike ja kohalike üksusteni. Ühise tööhõivearuande peamiste tööhõive- ja sotsiaalnäitajate tulemustabel on sellega seoses iseäranis kasulik vahend, mis aitab õigel ajal tuvastada peamisi tööhõive- ja sotsiaalprobleeme ja lahknevusi ning teha kindlaks valdkonnad, kus poliitiline sekkumine on kõige vajalikum. Edaspidi peaks tulemustabel sisaldama ka sooliselt eristatud andmeid.
Muudatusettepanek 13
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 7 a (uus)
(7a)  Euroopa Kontrollikoda on seoses noortegarantii algatuse tulemusliku rakendamisega tuvastanud kolm kriitilist punkti: rahastamise kogusumma piisavus, kvaliteetse pakkumise määratlus ja süsteemi tulemuste komisjonipoolne järelevalve ja aruandlus.
Muudatusettepanek 14
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 7 b (uus)
(7b)  Nõukogu otsuses 2010/707/EL esitati järgmised eesmärgid: suurendada 20- kuni 64-aastaste naiste ja meeste tööhõive määra aastaks 2020 kuni 75%-ni, vähendada koolist väljalangemise määra alla 10 %-ni, suurendada vähemalt 40%-ni nende 30–34-aastaste osakaalu, kes on omandanud kolmanda taseme või samaväärse hariduse, ning edendada sotsiaalset kaasatust, eelkõige vaesuse vähendamise abil, seades eesmärgiks vähemalt 20 miljoni inimese päästmise vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohust. Liikmesriikide tööhõivepoliitika keskseks eesmärgiks jääb strateegia „Euroopa 2020” elluviimine tööhõive- ja sotsiaalvaldkonnas.
________________
1a Nõukogu 21. oktoobri 2010. aasta otsus 2010/707/EL liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta (ELT L 308, 24.11.2010, lk 46).
Muudatusettepanek 15
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 8
(8)   Suunistega kooskõlas olevate meetmete võtmine on oluline strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamiseks. Suunised moodustavad Euroopa ja liikmesriikide tasandil integreeritud poliitika, mida liikmesriigid ja liit peaksid rakendama, et avalduks koordineeritud struktuurireformide positiivne vastastikune mõju, üldine majanduspoliitika oleks sobiv ja et Euroopa poliitika annaks ühtlasema panuse strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisse.
(8)   Suunistega kooskõlas olevate meetmete võtmine on oluline selleks, et saavutada strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid, mis on veel täitmata. Strateegiat „Euroopa 2020” käsitleva 2014. aasta avaliku konsultatsiooni tulemused näitasid selgelt, et kõnealuse strateegia tööhõive, vaesuse, sotsiaalse tõrjutuse ja hariduse alased eesmärgid on jätkuvalt äärmiselt asjakohased ja lisaks ka tähtsad, üksteisest sõltuvad ja üksteist vastastikku tugevdavad. Suunised moodustavad Euroopa ja liikmesriikide tasandil integreeritud poliitika, mida liikmesriigid ja liit peaksid rakendama, et avalduks ebavõrdsuse vähendamisele ja kodanike heaolu suurendamisele suunatud koordineeritud reformide positiivne vastastikune mõju, et üldine majanduspoliitika oleks sobiv ja et Euroopa poliitika annaks ühtlasema panuse strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisse.
Muudatusettepanek 16
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 9
(9)   Kuna need suunised on adresseeritud liikmesriikidele ja liidule, tuleks neid rakendada koostöös kõigi liikmesriigi, piirkondliku ja kohaliku tasandi ametiasutustega, tehes tihedalt koostööd parlamentide, sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna esindajatega.
(9)   Riikliku poliitika kavandamisel ja rakendamisel peaksid liikmesriigid tagama tõhusa valitsemistava rakendamise. Kuna need suunised on adresseeritud liikmesriikidele ja liidule, tuleks neid rakendada, jälgida ja hinnata koostöös kõigi liikmesriigi, piirkondliku ja kohaliku tasandi ametiasutuste, parlamentide, sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna esindajatega.
Muudatusettepanek 17
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 10
(10)   Majanduspoliitika üldsuunistes antakse liikmesriikidele juhised reformide elluviimiseks, võttes arvesse vastastikust sõltuvust. Need on stabiilsuse ja kasvu paktiga kooskõlas. Suunised on aluseks võimalikele riigipõhistele soovitustele, mida nõukogu võib liikmesriikidele esitada.
(10)   Majanduspoliitika üldsuunistes ja tööhõivesuunistes antakse liikmesriikidele juhised reformide elluviimiseks ning suunised on aluseks võimalikele riigipõhistele soovitustele, mis nõukogu võib liikmesriikidele esitada. Arvestades liikmesriikide majanduste ja tööturgude suurt vastastikust sõltuvust, peaks nõukogu riigipõhiste soovituste vastuvõtmisel võtma arvesse olukorda ka naaberriikides ja riikides, millega asjaomasel liikmesriigil on selged seosed töötajate rände suundumuse või muude asjakohaste näitajate poolest. Komisjonil peaks sellega seoses olema olemas täpne ja ajakohastatud statistika ja andmed juhuks, kui riigipõhiseid soovitusi tuleb kohandada.
Muudatusettepanek 18
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 5 – lõik 1
Liikmesriigid peaksid hõlbustama töökohtade loomist, lihtsustama ettevõtjatel inimeste palkamist, edendama ettevõtlust ja eelkõige soodustama väikeste ettevõtete loomist ja arendamist, et suurendada naiste ja meeste hõivatuse määra. Samuti peaksid liikmesriigid aktiivselt edendama sotsiaalmajandust ja sotsiaalset innovatsiooni.
Liikmesriigid peaksid koostöös piirkondlike ja kohalike ametiasutustega tegelema tõhusalt ja viivitamatult töötuse tõsise probleemiga ning hõlbustama jätkusuutlike ja kvaliteetsete töökohtade loomist, investeerima sellesse, tegelema riskirühmade võimalustega tööturule juurdepääsu küsimuses ning lihtsustama ettevõtjatel inimeste palkamist olenemata nende oskuste tasemest või asjaomasest tööturu sektorist. Muu hulgas tuleb vähendada ka bürokraatiat ning pidada kinni tööhõivealastest ja sotsiaalsetest standarditest, veel tuleb suurendada noorte ettevõtlust ja toetada eelkõige mikroettevõtjate ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete loomist ja kasvu, et suurendada naiste ja meeste hõivatuse määra. Liikmesriigid peaksid aktiivselt edendama töökohtade loomist keskkonnaga seotud valdkondades, tervise- ja sotsiaalvaldkonnas ja merendussektoris ning toetama sotsiaalmajandust ja sotsiaalset innovatsiooni.
Muudatusettepanek 19
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 5 – lõik 2
Maksukoormus peaks keskenduma tööjõu maksustamise asemel muudele maksuallikatele, mille mõju on tööhõivele ja majanduskasvule vähem negatiivne. Samal ajal tuleb tagada, et tulu kasutatakse asjakohasteks sotsiaalset kaitset pakkuvateks ja majanduskasvu soodustavateks kulutusteks. Tööjõu maksustamise vähendamisel tuleks keskenduda maksukoormuse asjakohastele komponentidele ning tööturul osalemist takistavate asjaolude kõrvaldamisele, eelkõige nende puhul, kes on tööturust kõige rohkem kõrvale jäänud.
Maksukoormus peaks keskenduma tööjõu maksustamise asemel muudele maksuallikatele, mille mõju on tööhõivele ja majanduskasvule vähem negatiivne. Samal ajal tuleb tagada, et tulu kasutatakse asjakohasteks sotsiaalse kaitse meetmeteks ja kulutusteks, mis on suunatud avaliku sektori investeeringutesse, innovatsiooni ja töökohtade loomisse. Tööjõu maksustamise vähendamisel tuleks keskenduda maksukoormuse asjakohastele komponentidele, diskrimineerimise probleemi lahendamisele ning tööturul osalemist takistavate asjaolude kõrvaldamisele, eelkõige puuetega inimeste ja nende puhul, kes on tööturust kõige rohkem kõrvale jäänud, kusjuures samal ajal tuleb kinni pidada kehtivatest tööalastest normidest.
Muudatusettepanek 20
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 5 – lõik 3
Liikmesriigid peaksid koos sotsiaalpartneritega soodustama palgakujundusmehhanisme, mis võimaldavad viia palgad tootlikkusega vastavusse. Sellega seoses tuleb arvesse võtta eri oskusi ja kohaliku tööturu tingimusi ning erinevaid majandustulemusi piirkondade, majandussektorite ja ettevõtete lõikes. Miinimumpalga kehtestamisel peaksid liikmesriigid ja sotsiaalpartnerid võtma arvesse selle mõju palgavaesusele, töökohtade loomisele ja konkurentsivõimele.
Liidus on töökohtade loomiseks ja vaesuse vähendamiseks endiselt tähtis järgida poliitikat, millega tagatakse äraelamist võimaldav töötasu. Liikmesriigid peaksid seega koos sotsiaalpartneritega austama ja soodustama palgakujundusmehhanisme, mis võimaldavad viia reaalpalgad tootlikkusega vastavusse ning aidata korrigeerida varasemaid lahknevusi, toomata seejuures kaasa deflatsiooni. Nende mehhanismidega tuleks tagada põhivajaduste täitmiseks piisavad ressursid, kusjuures arvesse tuleb võtta iga liikmesriigi konkreetseid vaesusnäitajaid. Sellega seoses tuleb nõuetekohaselt hinnata eri oskusi ja kohaliku tööturu tingimusi, et tagada kogu liidus äraelamist võimaldavad töötasud. Miinimumpalga kehtestamisel kooskõlas liikmesriikide õigusaktide ja tavadega peaksid liikmesriigid ja sotsiaalpartnerid tagama selle piisavuse ning võtma arvesse selle mõju palgavaesusele, kodumajapidamiste sissetulekutele, kogunõudlusele, töökohtade loomisele ja konkurentsivõimele.
Muudatusettepanek 21
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 5 – lõik 3 a (uus)
Liikmesriigid peaksid vähendama bürokraatiat, et leevendada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate koormust, kuna nemad annavad suure panuse töökohtade loomisse.
Muudatusettepanek 22
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 6 – lõik 1
Liikmesriigid peaksid edendama tööviljakust ja tööalast konkurentsivõimet piisava teadmiste ja oskuste pakkumisega. Liikmesriigid peaksid tegema haridus- ja kutseõppesüsteemidesse vajalikke investeeringuid, et suurendada nende tõhusust ja tulemuslikkust, mida on vaja eelkõige tööjõu oskuste suurendamiseks. See võimaldab töötajatel paremini muutusteks ette valmistuda ja kohaneda kiiresti muutuvate dünaamilise tööturu vajadustega üha digitaalsemaks muutuva majanduse tingimustes. Liikmesriigid peaksid tegema rohkem jõupingutusi, et parandada kõigi juurdepääsu kvaliteetsele täiskasvanuharidusele, ning rakendama tööelu pikendada võimaldavaid aktiivsena vananemise strateegiaid.
Liikmesriigid peaksid edendama jätkusuutlikku tööviljakust ja kvaliteetset tööalast konkurentsivõimet piisava teadmiste ja oskuste pakkumisega, mis oleks kõigile kättesaadav ja juurdepääsetav. Erilist tähelepanu tuleks pöörata tervishoiule ning sotsiaal- ja transporditeenustele, kus on või tekib keskpikas plaanis töötajate nappus. Liikmesriigid peaksid tegema kvaliteetsesse ja kaasavasse haridusse – alates juba väikelaste haridusest – ja kutseõppesüsteemidesse tulemuslikke investeeringuid, et suurendada nende süsteemide tõhusust ja tulemuslikkust, mida on vaja eelkõige tööjõu oskusteabe ja oskuste suurendamiseks ja mitmekesistamiseks. See võimaldab töötajatel paremini muutusteks ette valmistuda ja kohaneda kiiresti muutuvate dünaamilise tööturu vajadustega üha digitaalsemaks muutuva majanduse tingimustes. Selleks tuleks arvesse võtta, et nn pehmed oskused (näiteks kommunikatsioon) on paljude elukutsete puhul üha tähtsamaks muutumas.
Muudatusettepanek 23
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 6 – lõik 1 a (uus)
Liikmesriigid peaksid edendama noorte ettevõtlust, muu hulgas ettevõtluse valikkursuste loomisega ja õpilasfirmade loomise toetamisega gümnaasiumides ja kõrgkoolides. Liikmesriigid peaksid koostöös kohalike ja piirkondlike asutustega tegema rohkem jõupingutusi, et hoida ära noorte haridustee enneaegset katkemist ning tagada sujuvamat üleminekut õpingutelt tööellu, parandada kõigi juurdepääsu kvaliteetsele täiskasvanuharidusele ja kaotada seda takistavad tegurid, keskendudes eelkõige riskirühmadele ja nende vajadustele, pakkudes neile ümberõpet, kui töökaotuse või tööturu muutuste tõttu on vaja neil uuesti aktiivsele tööturule naasta. Liikmesriigid peaksid samal ajal rakendama aktiivsena vananemise strateegiaid, et võimaldada tervena töötada kuni tegeliku pensionilemineku vanuseni.
Muudatusettepanek 24
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 6 – lõik 1 b (uus)
Tagades pidevalt muutuva tööturu nõutava vajaliku oskuste taseme ning toetades haridust ja koolitust täiskasvanuõppe programmide kõrval, peaksid liikmesriigid võtma arvesse, et samuti on vaja madala kvalifikatsiooniga töökohti ja et kõrge kvalifikatsiooniga töötajate tööhõivevõimalused on paremad kui keskmise ja madala kvalifikatsiooniga töötajatel.
Muudatusettepanek 25
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 6 – lõik 1 c (uus)
Taskukohase, kvaliteetse alushariduse ja lastehoiu kättesaadavus peaks olema prioriteet terviklikus poliitikas ja investeeringutes, millega kaasnevad peresid ja lapsevanemaid toetavad ning töö- ja pereelu ühitavad meetmed, mis aitavad lapsevanematel leida tasakaalu töö- ja pereelu vahel, et hoida ära koolist väljalangemist ja suurendada noorte võimalusi tööturul.
Muudatusettepanek 26
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 6 – lõik 2
Tuleks tegeleda kõrge töötuse määraga ja hoida ära pikaajalist töötust. Pikaajaliste töötute arvu tuleks oluliselt vähendada terviklike ja üksteist toetavate strateegiatega, sh tuleks osutada konkreetset aktiivset abi pikaajalistele töötutele, et aidata neil tööturule naasta. Noorte töötusega tuleb põhjalikult tegeleda, sh tuleb asjakohased asutused varustada vajalike vahenditega, et nad saaksid täielikult ja järjepidevalt rakendada riiklikke noortegarantii rakenduskavasid.
Töötuse, eelkõige pikaajalise töötuse ja suure piirkondliku töötuse probleem tuleks lahendada tõhusalt ja kiiresti ning seda tuleks hoida ära nõudluse ja pakkumisega seotud meetmete abil. Tuleks tegeleda pikaajaliste töötute arvu ning oskuste nõudlusele mittevastavuse ja oskuste aegumise probleemiga terviklike ja üksteist toetavate strateegiatega, sh tuleks osutada personaalset vajaduspõhist ja aktiivset abi ning sobivat sotsiaalkaitset pikaajalistele töötutele, et aidata neil teadlikult ja vastutustundlikult tööturule naasta. Noorte töötusega tuleb põhjalikult tegeleda noorte tööhõive üldstrateegia abil. See hõlmab investeerimist sektoritesse, milles on võimalik luua noortele kvaliteetseid töökohti, ning asjaomaste osalejate, nagu noorte tugiteenuste, hariduse ja koolituse pakkujate, noorteorganisatsioonide ja avalike tööturuasutuste varustamist vajalike vahenditega, et nad saaksid täielikult ja järjepidevalt rakendada riiklikke noortegarantii rakenduskavasid, kuid ka olemasolevate vahendite tõhusat kasutamist liikmesriikide poolt. Tuleks lihtsustada ettevõtluse kasuks otsustanud noorte juurdepääsu rahastamisele, tõhustades teabe jagamist, vähendades üleliigset bürokraatiat ning pakkudes võimalusi vahetada pärast äriplaani esitamist mitme kuu eest makstava töötushüvitise kohe starditoetuseks kooskõlas siseriiklike õigusaktidega.
Muudatusettepanek 27
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 6 – lõik 2 a (uus)
Töötust vähendavate meetmete väljatöötamisel ja rakendamisel peaksid liikmesriigid arvesse võtma kohalikke ja piirkondlikke erinevusi ning tegema koostööd kohalike tööhõivetalitustega.
Muudatusettepanek 28
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 6 – lõik 3
Tuleb kõrvaldada haridus- ja koolitussüsteemide struktuursed puudused, et tagada kvaliteetsed õpitulemused ja hoida ära koolist väljalangemist. Liikmesriigid peaksid parandama hariduse taset ja kaaluma duaalseid haridussüsteeme ning ajakohastama kutsealast koolitust, suurendades samal ajal võimalusi tunnustada väljaspool ametlikku haridussüsteemi omandatud oskusi.
Tuleb kõrvaldada haridus- ja koolitussüsteemide struktuursed puudused, et tagada kvaliteetsed õpitulemused ja hoida ära koolist väljalangemist, ning edendada kõikehõlmavat ja kvaliteetset haridust alates algharidusest. Selleks on vaja paindlikke haridussüsteeme, mis keskenduvad praktikale. Liikmesriigid peaksid koostöös kohalike ja piirkondlike ametiasutustega parandama hariduse taseme kvaliteeti, muutes hariduse kõigile kättesaadavaks, looma ja parandama duaalseid haridussüsteeme, mis on kohandatud nende vajadustele, ning ajakohastama kutsealast koolitust ja olemasolevaid raamistikke, nagu Europass, tagades samas vajaduse korral õigeaegse ümberõppe ning tunnustades väljaspool ametlikku haridussüsteemi omandatud oskusi. Hariduse ja tööturu vahelisi sidemeid tuleks tugevdada, tagades samal ajal, et haridus oleks piisavalt laiapõhjaline, et luua inimestele kindel alus elukestvaks tööalaseks konkurentsivõimeks.
Muudatusettepanek 29
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 6 – lõik 3 a (uus)
Liikmesriigid peaksid oma koolitussüsteemid tööturuga paremini kooskõlla viima, et õpingutelt tööellu üleminek oleks sujuvam. See on tähtis eelkõige seoses digiteerimisega, samuti uute tehnoloogiate, keskkonnasäästlike töökohtade ja tervishoiusüsteemiga.
Muudatusettepanek 30
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 6 – lõik 4
Tuleks kõrvaldad tööturul osalemise takistused, eriti naiste, vanemate töötajate, noorte, puudega inimeste ja seaduslike sisserändajate puhul. Tööturul tuleb tagada sooline võrdõiguslikkus ja juurdepääs taskukohasele kvaliteetsele alusharidusele ja lapsehooldusele.
Tuleks veelgi vähendada diskrimineerimist tööturul ja juurdepääsul tööturule, eriti diskrimineerimise või väljatõrjumise ohus rühmade, nagu naiste, vanemate töötajate, noorte, puudega inimeste ja seaduslike sisserändajate puhul. Tööturul tuleb tagada sooline võrdõiguslikkus, sh võrdne palk, ja juurdepääs taskukohasele kvaliteetsele alusharidusele ja lapsehooldusele, ning vajalik paindlikkus, et vältida nende isikute diskrimineerimist, kelle karjääris tekib pause perekohustuste tõttu, näiteks pereliikmetest hooldajad. Selle jaoks peaksid liikmesriigid lõpetama naiste osalust ettevõtete juhatustes käsitleva direktiivi blokeerimise.
Muudatusettepanek 31
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 6 – lõik 4 a (uus)
Sellega seoses peaksid liikmesriigid võtma arvesse asjaolu, et mittetöötavate ja mitteõppivate noorte (NEET-noorte) määr on naiste puhul kõrgem kui meestel ning et NEET-noorte nähtus tuleneb peamiselt noorte töötuse suurenemisest, kuid ka haridussüsteemist väljajäämisega seotud tegevusetusest.
Muudatusettepanek 32
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 6 – lõik 5
Liikmesriigid peaksid täiel määral ära kasutama Euroopa Sotsiaalfondi ja muude liidu fondide toetusi, et parandada tööhõivet, sotsiaalset kaasatust, haridust ja avalikku haldust.
Liikmesriigid peaksid täiel määral ning tõhusalt ja tulemuslikult ära kasutama Euroopa Sotsiaalfondi ja muude liidu fondide toetusi, et võidelda vaesusega, parandada kvaliteetset tööhõivet, sotsiaalset kaasatust, haridust, avalikku haldust ja avalikke teenuseid. Samuti tuleks mobiliseerida Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond ja selle investeerimisplatvormid, et tagada kvaliteetsete töökohtade loomine ja töötajatele vajalikud oskused liidu üleminekuks jätkusuutliku majanduskasvu mudeli kasutamisele.
Muudatusettepanek 33
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 7 – lõik 1
Liikmesriigid peaksid vähendama tööturu killustatust. Töökaitse-eeskirjad ja -asutused peaksid tagama sobiva värbamiskeskkonna, tagades samas piisava kaitse hõivatutele ja tööotsijatele ning ajutise lepingu või enda teenuste pakkumist hõlmava lepingu alusel töötavatele isikutele. Tuleb tagada kvaliteetne tööhõive, mis hõlmaks nii sotsiaalmajanduslikku kaitset, haridus- ja koolitusvõimalusi, töötingimusi (sh tervis ja ohutus) ning töö ja eraelu ühildamist.
Liikmesriigid peaksid vähendama tööturu killustatust, püüdes lahendada ebakindlate töökohtade, vaegtööhõive, deklareerimata töö ja tööajata lepingute probleemi. Töökaitse-eeskirjad ja -asutused peaksid tagama sobiva värbamiskeskkonna, tagades samas piisava kaitse hõivatutele ja tööotsijatele ning ajutise, osalise tööajaga, ebatüüpilise lepingu või enda teenuste pakkumist hõlmava lepingu alusel töötavatele isikutele, kaasates aktiivselt sotsiaalpartnereid ja soodustades peamiselt kollektiivläbirääkimisi. Kõigile tuleks tagada kvaliteetne tööhõive, mis hõlmaks nii sotsiaalmajanduslikku kaitset, piisavat töötasu, töötajate õigusi, inimväärseid töötingimusi (sealhulgas tervis ja ohutus), sotsiaalkindlustuskaitset, soolist võrdõiguslikkust, haridus- ja koolitusvõimalusi. Seega on vajalik edendada noorte sisenemist tööturule, pikaajaliste töötute taasintegreerimist tööturule ning töö ja eraelu ühitamist, pakkudes taskukohaseid tugiteenuseid ja uuendades töökorraldust. Kogu liidus tuleks edendada töötingimuste ühtlustamist paremuse poole.
Muudatusettepanek 34
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 7 – lõik 1 a (uus)
Tööturule juurdepääs peaks soodustama ettevõtlust, jätkusuutlike töökohtade loomist kõikides sektorites, sealhulgas keskkonnasäästlikku tööhõivet, sotsiaalhoolekannet ja innovatsiooni, et kasutada võimalikult hästi ära inimeste oskusi, toetada nende elukestvat arengut ja innustada töötajaid tegelema innovatsiooniga.
Muudatusettepanek 35
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 7 – lõik 2
Liikmesriigid peaksid aktiivselt kaasama oma parlamendid ja sotsiaalpartnerid asjakohaste reformide ja poliitika kujundamisse kooskõlas riiklike tavadega, parandades ja tõhustades sotsiaalset dialoogi riigi tasandil.
Liikmesriigid peaksid aktiivselt kaasama oma parlamendid, sotsiaalpartnerid, kodanikuühiskonna organisatsioonid, piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused asjakohaste reformide ja poliitika kujundamisse kooskõlas partnerluse põhimõtte ja riiklike tavadega, tugevdades sotsiaalse dialoogi toimimist ja tõhusust riigi tasandil, eelkõige riikides, kus on suuri probleeme palkade devalveerimisega, mida põhjustab tööturgude hiljutine dereguleerimine ja nõrgad kollektiivläbirääkimised.
Muudatusettepanek 36
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 7 – lõik 3
Liikmesriigid peaksid muutma aktiivse tööturupoliitika sihipärasemaks, ulatuslikumaks ja hõlvamaks ning tagama aktiivsete ja passiivsete meetmete parema koosmõju. Nende meetmete eesmärk peaks olema pakkumise ja nõudluse kooskõla tööturul ning jätkusuutlik üleminek, kusjuures riiklikud tööhõiveteenistused peaksid andma individuaalset abi ja rakendama tulemuste mõõtmise süsteeme. Ka peaksid liikmesriigid tagama, et nende sotsiaalkaitsesüsteemid võimaldavad tööotsijaid aktiveerida ja anda võimalused neile, kes saavad tööturul osaleda, kaitsta (ajutiselt) tööturult kõrvalejäetuid ja/või neid, kes ei saa tööturul osaleda, ning valmistada üksikisikuid võimalikeks riskideks ette inimkapitali investeerimise kaudu. Inimkapitali investeerides peaksid liikmesriigid edendama kõigile avatud kaasavat tööturgu ning kehtestama tõhusad diskrimineerimise vastased meetmed.
Liikmesriigid peaksid tagama aktiivse tööturupoliitika kvaliteedi põhinõuded, parandades nende sihipärasust, ulatuslikkust ja hõlvatust selliste tugimeetmetega nagu sotsiaalkaitse. Nende meetmete eesmärk peaks olema parem juurdepääs tööturule, kollektiivläbirääkimiste ning sotsiaalse dialoogi tugevdamine ning jätkusuutliku ülemineku toetamine, kusjuures kõrgelt kvalifitseeritud riiklikud tööhõiveteenistused peaksid andma individuaalset abi ja rakendama tulemuste mõõtmise süsteeme. Ka peaksid liikmesriigid tagama, et nende sotsiaalkaitsesüsteemid võimaldavad tööotsijaid aktiveerida ja anda võimalused neile, kes saavad tööturul osaleda, kaitsta (ajutiselt) tööturult kõrvalejäetuid ja/või neid, kes ei saa tööturul osaleda, ning valmistada üksikisikuid võimalikeks riskideks ja muutuvateks majandus- ja sotsiaaltingimusteks ette inimkapitali investeerimise kaudu. Liikmesriigid peaksid vaesuse vähendamiseks kooskõlas riigi tavadega kehtestama ühe võimaliku meetmena miinimumsissetuleku vastavalt liikmesriigi sotsiaal-majanduslikule olukorrale. Inimkapitali investeerides peaksid liikmesriigid edendama kõigile avatud kaasavat tööturgu ning kehtestama tõhusad diskrimineerimise vastased meetmed.
Muudatusettepanek 37
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 7 – lõik 4
Tuleks tagada töötajate liikuvus, et kasutada täiel määral ära Euroopa tööturu võimalused, sh parandades pensioniõiguste ülekantavust ja kvalifikatsioonide tunnustamist. Liikmesriigid peaksid samal ajal hoidma ära olemasolevate eeskirjade rikkumise.
Tuleks tagada töötajate liikuvus kui põhiõigus ja vaba valiku küsimus, et kasutada täiel määral ära Euroopa tööturu võimalused, sh parandades pensioniõiguste ülekantavust ja kvalifikatsioonide ning oskuste tegelikku tunnustamist ning bürokraatia ja muude olemasolevate takistuste kaotamist. Liikmesriigid peaksid samal ajal vähendama keelebarjääri, täiendades sellega seoses koolitussüsteeme. Samuti peaksid liikmesriigid kasutama tööjõu liikuvuse soodustamiseks EURESe võrgustikku. Edendada tuleks investeeringuid tööjõu väljavooluga piirkondades, et vähendada ajude äravoolu ja innustada liikumisvabadust kasutavaid töötajaid naasma.
Muudatusettepanek 38
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 7 a (uus) – pealkiri
Haridus- ja koolitussüsteemide kvaliteedi ja tõhususe parandamine kõigil tasanditel
Muudatusettepanek 39
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 7 a (uus)
Liikmesriigid peaksid käsitlema prioriteedina hooldusteenuste ja taskukohase kvaliteetse alushariduse kättesaadavust, sest mõlemad on tööturul osalejate jaoks tähtsad tugimeetmed, mis aitavad suurendada tööhõive üldmäära ja toetada üksikisikuid nende kohustuste täitmisel. Liikmesriigid peaksid kehtestama tervikliku poliitika ja tegema vajalikud investeeringud peresid ja lapsevanemaid toetavatesse ning töö- ja pereelu ühitavatesse meetmetesse, mis aitavad lapsevanematel leida tasakaalu töö- ja pereelu vahel, et hoida ära koolist väljalangemist ja suurendada noorte võimalusi tööturul.
Muudatusettepanek 40
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 8 a (uus) – pealkiri
Õigluse tagamine, vaesuse vastu võitlemine ja võrdsete võimaluste edendamine
Sotsiaalse õigluse tagamine, vaesuse vastu võitlemine ja võrdsete võimaluste edendamine
Muudatusettepanek 41
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 8 – lõik 1
Liikmesriigid peaksid ajakohastama oma sotsiaalkaitsesüsteeme, et tagada tõhus, tulemuslik ja piisav kaitse kogu inimese elukaare jooksul, tagades õigluse ja vähendades ebavõrdsust. Sotsiaalpoliitika peab olema lihtsam ja sihipärasem. Sellega peaksid kaasnema taskukohane kvaliteetne lastehooldus ja haridus, koolituste ja tööotsingute toetamine, eluasemetoetus ja juurdepääs tervishoiule ning sellistele põhiteenustele nagu pangakonto avamine ja internet ning meetmed koolist väljalangemise ärahoidmiseks ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemiseks.
Liikmesriigid peaksid koostöös kohalike ja piirkondlike ametiasutustega parandama oma sotsiaalkaitsesüsteeme, tagades põhinõuded, et tagada tõhus, tulemuslik ja jätkusuutlik kaitse kogu inimese elukaare jooksul, tagades inimväärika elu, solidaarsuse, sotsiaalkaitse kättesaadavuse, sotsiaalõiguste täieliku austamise, õigluse ja vähendades ebavõrdsust ning tagades vaesuse kaotamiseks inimeste, eriti tööturult tõrjutud inimeste ja kõige haavatavamate elanikerühmade aktiivse kaasamise. Sotsiaalpoliitika peab olema lihtsam, sihipärasem ja ambitsioonikam ning hõlmama taskukohast kvaliteetset lastehooldust ja haridust, koolituste ja tööotsingute tulemuslikku toetamist, eluasemetoetust ja kõikidele kättesaadavat kvaliteetset tervishoidu ning juurdepääsu sellistele põhiteenustele nagu pangakontod ja internet, ning vaja on meetmeid koolist väljalangemise ärahoidmiseks ja äärmise vaesuse, sotsiaalse tõrjutuse ning üldisemalt kõikide vaesuse vormide vastu võitlemiseks. Eelkõige tuleb otsustavalt võidelda laste vaesuse probleemiga.
Muudatusettepanek 42
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 8 – lõik 2
Selleks tuleks kasutada mitmesuguseid vahendeid üksteist toetaval viisil, sh tööturu aktiviseerimine, tugiteenused ja vajaduspõhine sissetulekutoetus. Sotsiaalkaitsesüsteemid tuleks kujundada viisil, mis hõlmaks kõiki õigustatud isikuid, toetaks investeeringuid inimkapitali ja aitaks ära hoida ja vähendada vaesust.
Selleks tuleks kasutada mitmesuguseid vahendeid üksteist toetaval viisil, sh tööturu aktiviseerimine, tugiteenused ja vajaduspõhine sissetulekutoetus. Sellega seoses peab iga liikmesriik kehtestama miinimumsissetuleku kooskõlas riigi tavadega ning vastavalt asjaomase liikmesriigi sotsiaal-majanduslikule olukorrale. Sotsiaalkaitsesüsteemid tuleks kujundada viisil, mis hõlbustaks juurdepääsu ning hõlmaks kõiki isikuid mittediskrimineerival viisil, toetaks investeeringuid inimkapitali ja aitaks ära hoida ja vähendada vaesust ning muid riske, nagu tervise- või töökaotus, ning nende eest kaitsta. Erilist tähelepanu tuleks pöörata lastele, kes elavad oma vanemate pikaajalise töötuse tõttu vaesuses.
Muudatusettepanek 43
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 8 – lõik 3
Pensionisüsteemi tuleks reformida, et tagada selle jätkusuutlikkus ja piisavus naiste ja meeste jaoks eluea pikenemise ja demograafiliste muutuste kontekstis. Sealhulgas tuleks kohustuslik pensioniiga siduda eeldatava elueaga, tõsta tegelikku pensioniiga ja töötada välja täiendavad pensioniks kogumise süsteemid.
Pensionisüsteemi tuleks struktureerida viisil, et tagatud on selle jätkusuutlikkus, ohutus ja piisavus naiste ja meeste jaoks, tugevdades pensioniskeeme, eesmärgiga saada inimväärset pensioni vähemalt üleval pool vaesuse määra. Pensionisüsteemid peaksid tagama kolme pensionisamba konsolideerimise, edasise arengu ja parandamise. Pensioniea sidumine eeldatava elueaga ei ole ainus vahend, mille abil lahendada vananemise probleeme. Pensionisüsteemide reformimisel tuleks muu hulgas võtta arvesse ka tööturu suundumusi, sündimust, demograafilist olukorda, tervise ja jõukuse olukorda, töötingimusi ning majandusliku sõltuvuse määra. Parim viis lahendada vananemise probleeme on suurendada tööhõive üldmäära, suurendades ka sotsiaalseid investeeringuid aktiivsena vananemisse.
Muudatusettepanek 44
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 8 – lõik 4
Liikmesriigid peaksid parandama juurdepääsu tervishoiusüsteemile ja pikaajalise hoolduse süsteemile ning muutma need tõhusamaks ja tulemuslikumaks, tagades samas riigi rahanduse jätkusuutlikkuse.
Liikmesriigid peaksid parandama juurdepääsu tervishoiusüsteemile, pikaajalise hoolduse süsteemile ja hoolekandeteenustele ning muutma need kvaliteetsemaks, taskukohasemaks, tõhusamaks ja tulemuslikumaks, ning parandama inimväärseid töötingimusi seonduvates sektorites, tagades samas nende süsteemide rahalise jätkusuutlikkuse solidaarsusel põhineva rahastamise täiustamise kaudu.
Muudatusettepanek 45
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 8 – lõik 4 a (uus)
Liikmesriigid peaksid täiel määral ära kasutama Euroopa Sotsiaalfondi ja muude liidu fondide toetusi, et võidelda vaesuse, sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimise vastu, parandada puudega inimeste juurdepääsu, et edendada naiste ja meeste võrdõiguslikkust ja parandada avalikku haldust.
Muudatusettepanek 46
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 8 – lõik 4 b (uus)
Strateegia „Euroopa 2020” peamised eesmärgid, mille põhjal liikmesriigid kehtestavad oma riiklikud eesmärgid, võttes arvesse oma suhtelist lähtepositsiooni ja riigi eripära, on suurendada 20- kuni 64- aastaste naiste ja meeste tööhõivemäära kuni 75%-ni 2020. aastaks; vähendada koolist väljalangemise määra alla 10 %-ni; suurendada nende 30–34-aastaste inimeste osakaalu, kes on omandanud kolmanda taseme või samaväärse hariduse, vähemalt 40%-ni; ning edendada sotsiaalset kaasatust, eelkõige vaesuse vähendamise abil, seades eesmärgiks vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse poolt ohustatute arvu vähendamise vähemalt 20 miljoni inimese võrra1a.
__________________
1a See populatsioon määratletakse selliste isikute arvuna, keda ohustab vaesus või tõrjutus kolme näitaja alusel (vaesusrisk, materiaalne puudus, tööta leibkond). Liikmesriigid saavad vabalt kehtestada oma riiklikud eesmärgid kõige asjakohasemate näitajate alusel, võttes arvesse oma riigi eripära ja prioriteedid.

Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmine: taotlus EGF/2015/001 FI/Broadcom, Soome
PDF 259kWORD 72k
Resolutsioon
Lisa
Euroopa Parlamendi 8. juuli 2015. aasta resolutsioon, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kohta vastavalt Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe (eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta) punktile 13 (taotlus EGF/2015/001 FI/Broadcom, Soome) (COM(2015)0232 – C8-0135/2015 – 2015/2125(BUD))
P8_TA(2015)0262A8-0210/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2015)0232 – C8‑0135/2015),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1309/2013, mis käsitleb Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (2014–2020) ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1927/2006(1) (edaspidi „fondi määrus”),

–  võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020(2), eriti selle artiklit 12,

–  võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(3) (edaspidi „2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevaheline kokkulepe”), eriti selle punkti 13,

–  võttes arvesse kolmepoolset menetlust, mis on sätestatud 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 13,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni kirja,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni kirja,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A8-0210/2015),

A.  arvestades, et liit on loonud õigusnormid ja eelarvevahendid, et osutada täiendavat abi töötajatele, kes kannatavad maailmakaubanduses toimunud suurte struktuurimuutuste või ülemaailmse finants- ja majanduskriisi tagajärjel, ja aidata neil tööturule tagasi pöörduda;

B.  arvestades, et koondatud töötajatele antav liidu finantsabi peaks olema paindlik ning see tuleks teha kättesaadavaks võimalikult kiiresti ja tõhusalt vastavalt Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisdeklaratsioonile, mis võeti vastu 17. juulil 2008. aastal toimunud lepituskohtumisel, ning võttes Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (edaspidi „fond”) kasutuselevõtmise üle otsustamisel nõuetekohaselt arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet;

C.  arvestades, et fondi määruse vastuvõtmine väljendab Euroopa Parlamendi ja nõukogu vahel saavutatud kokkulepet võtta uuesti kasutusele fondi kriisi korral kasutamise kriteerium, suurendada liidu rahalist toetust kuni 60 %ni kavandatud meetmete hinnangulisest maksumusest, suurendada fondi kasutuselevõtmise taotluste läbivaatamise tõhusust komisjonis ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu poolt, lühendades selleks hindamis- ja heakskiitmisprotsessi, laiendada toetuskõlblike tegevuste ja toetusesaajate ringi füüsilisest isikust ettevõtjatele ja noortele ning rahastada oma ettevõtte loomise stiimuleid;

D.  arvestades, et Soome esitas taotluse EGF/2015/001 FI/Broadcom fondist rahalise toetuse saamiseks pärast 568 töötaja koondamist NACE Revision 2 osa 46 „Hulgikaubandus, v.a mootorsõidukid ja mootorrattad”(4) alla kuuluvas majandussektoris tegutsevas ettevõttes Broadcom Communications Finland ja tema kahe tarnija või tootmisahela järgmise etapi tootja juures;

E.  arvestades, et taotlus vastab fondi määruses sätestatud rahastamiskõlblikkuse kriteeriumidele;

1.  nõustub komisjoniga, et fondi määruse artikli 4 lõike 1 punktis a sätestatud tingimused on täidetud ja seetõttu on Soomel õigus saada nimetatud määruse alusel 1 365 000 eurot rahalist toetust;

2.  märgib, et Soome ametiasutused esitasid taotluse fondist rahalise toetuse saamiseks 30. jaanuaril 2015. aastal ning et komisjon tegi oma hinnangu teatavaks 2. juunil 2015. aastal; väljendab heameelt kiire hindamise üle, mis kestis vähem kui viis kuud;

3.  tuletab meelde, et 2000. aastatel suurenes Soome asjaomaste tütarettevõtjate personali arv kõikides maailmajagudes, kuni 2004. aastal muutus elektroonika- ja elektritööstuses töötavate isikute arv kõige suuremaks Aasias ja Euroopas hakkas töötajate arv vähenema; on seisukohal, et Broadcomis toimunud koondamised on osaliselt seotud suundumusega, mis mõjutab kogu Soome elektroonikatööstust ja kulmineerus 2011. aastal, mil Nokia teatas ulatuslikest koondamistest; järeldab siiski, et need sündmused on oluliselt seotud maailmakaubanduses globaliseerumise tagajärjel toimunud suurte struktuurimuutustega;

4.  märgib, et need koondamised süvendavad veelgi töötuse olukorda eelkõige Põhja-Pohjanmaa piirkonnas (NUTS(5) 2. tasandi piirkond FI1A), kus leidis aset 424 koondamist kokku 568 koondamisest; märgib, et selle piirkonna töötuse tase on kogu aeg paari protsendipunkti võrra kõrgem kui riigi keskmine; märgib, et 2014. aasta augustis oli töötuse määr Soomes 12,2 %, Põhja-Pohjanmaal oli see 14,1 % ja koondamistest kõige enam mõjutatud linnas Oulus oli see 16,1 % ning et sama piirkonda mõjutasid tugevalt alates 2011. aastast aset leidnud ulatuslikud koondamised Nokias;

5.  on seisukohal, et ettevõtjate küsitlemine ja külaskäigud on meetmed, mis võivad lisaks kõnealuse taotlusega hõlmatud koondatud töötajatele kasu toomisele aidata kaasa ka selles sektoris tulevaste koondamiste tarbeks tööhõiveküsimustes teadmiste kogumisele; märgib, et need erimeetmed on juba jätkuks sarnasele meetmele, mida rakendati Soomes fondist rahastamise varasema juhtumi (EGF/2013/001 FI/Nokia) raames;

6.  märgib, et praeguseks on sektoris „Hulgikaubandus, v.a mootorsõidukid ja mootorrattad” esitatud veel üks fondi kasutuselevõtmise taotlus (EGF/2010/012 NL/Noord Holland ICT), mis esitati samuti globaliseerumisega seotud kriteeriumi alusel;

7.  märgib rahuloluga, et selleks, et töötajad saaksid kiiret abi, otsustasid Soome ametiasutused alustada individuaalsete meetmete rakendamist koondatud töötajatele 11. augustil 2014. aastal, varakult enne otsust ja isegi taotlust esildatud kooskõlastatud paketi jaoks fondist toetuse saamise kohta;

8.  märgib, et Soomel on kavas võtta kõnealuses taotluses käsitletud koondatud töötajate jaoks kolme tüüpi meetmeid, mis aitavad neil i) leida uut töökohta, ii) asutada oma ettevõte ja iii) omandada haridust või osaleda koolitusel;

9.  märgib, et ametiasutused kavatsevad kasutada 17,46 % kogukuludest toetuste ja stiimulite jaoks palgatoetuse vormis (sihtrühma kuuluva töötajaga töösuhte loomise eest makstava töötasu osana) ning reisi-, ööbimis- ja kolimiskulude hüvitamiseks, mis moodustab poole maksimaalselt lubatud 35 %st niisuguste meetmete kogukuludest;

10.  tunneb heameelt menetluste üle, mida Soome ametiasutused on järginud sihtrühma kuuluvate toetusesaajate või nende esindajatega või sotsiaalpartnerite ning kohalike ja piirkondlike asutustega konsulteerimisel;

11.  tuletab meelde, kui tähtis on tõsta kõigi töötajate tööalast konkurentsivõimet, pakkudes neile kohandatud koolitust ning tunnustades nende kutsealase karjääri raames omandatud oskusi ja pädevusi; eeldab, et kooskõlastatud paketti kuuluv koolitus kohandatakse mitte üksnes koondatud töötajate vajadustele, vaid ka tegelikule ärikeskkonnale;

12.  tuletab meelde, et kooskõlas fondi määruse artikliga 7 tuleks kooskõlastatud individuaalse teenustepaketi koostamisel lähtuda tööturu tulevastest väljavaadetest ja vajalikest oskustest ning see peaks olema kooskõlas üleminekuga ressursitõhusale ja jätkusuutlikule majandusele;

13.  tunneb heameelt asjaolu üle, et esildatud fondi meetmed täiendavad muid riiklikest või liidu fondidest rahastatavaid meetmeid;

14.  märgib, et fondist rahastatavate individuaalsete teenuste kooskõlastatud paketti puudutav teave sisaldab andmeid selle kohta, kuidas need meetmed täiendavad struktuurifondidest rahastatavaid meetmeid; rõhutab, et Soome ametiasutused on kinnitanud, et toetuskõlblikele meetmetele ei anta toetust liidu muudest rahastamisvahenditest; tuletab meelde, et on komisjonilt nõudnud nende andmete võrdleva analüüsi esitamist komisjoni aastaaruannetes, et tagada täielik vastavus kehtivatele eeskirjadele ja hoida ära liidu rahastatavate teenuste topeltrahastamine;

15.  tunneb heameelt, et tulenevalt parlamendi nõudmisest toetuste eraldamist kiirendada kehtestas komisjon parandatud menetluse; võtab teadmiseks uue ajakavaga kaasneva ajalise surve ning võimaliku mõju juhtumi läbivaatamise tulemuslikkusele;

16.  kiidab käesolevale resolutsioonile lisatud otsuse heaks;

17.  teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga otsusele alla ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

18.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos selle lisaga nõukogule ja komisjonile.

LISA

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU OTSUS

Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kohta (Soome taotlus – EGF/2015/001 FI/Broadcom)

(Käesoleva lisa teksti siinkohal ei avaldata, kuna see kattub lõpliku õigusaktiga, st otsusega (EL) 2015/1477).

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 855.
(2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 884.
(3) ELT C 373, 20.12.2013, lk 1.
(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1893/2006, millega kehtestatakse majanduse tegevusalade statistiline klassifikaator NACE Revision 2 ning muudetakse nõukogu määrust (EMÜ) nr 3037/90 ja teatavaid EÜ määrusi, mis käsitlevad konkreetseid statistikavaldkondi (ELT L 393, 30.12.2006, lk 1).
(5) Komisjoni 8. novembri 2012. aasta määrus (EL) nr 1046/2012, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 1059/2003, millega kehtestatakse ühine statistiliste territoriaalüksuste liigitus (NUTS), seoses uueks piirkondlikuks jaotuseks vajalike aegridade edastamisega (ELT L 310, 9.11.2012, lk 34).


2016. aasta eelarve - volitus kolmepoolseteks läbirääkimisteks
PDF 1423kWORD 1177k
Resolutsioon
Lisa
Lisa
Lisa
Euroopa Parlamendi 8. juuli 2015. aasta resolutsioon volituse kohta 2016. aasta eelarve projekti kolmepoolseteks läbirääkimisteks (2015/2074(BUD))
P8_TA(2015)0263A8-0217/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 312 ja 314,

–  võttes arvesse Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artiklit 106a,

–  võttes arvesse komisjoni poolt 24. juunil 2015. aastal vastu võetud Euroopa Liidu 2016. aasta üldeelarve projekti (COM(2015)0300),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002(1),

–  võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020(2),

–  võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(3),

–  võttes arvesse oma 11. märtsi 2015. aasta resolutsiooni 2016. aasta eelarve koostamise üldsuuniste kohta, III jagu – Komisjon(4),

–  võttes arvesse nõukogu 17. veebruari 2015. aasta järeldusi 2016. aasta eelarve suuniste kohta,

–  võttes arvesse kodukorra II osa 8. peatükki,

–  võttes arvesse väliskomisjoni, rahvusvahelise kaubanduse komisjoni, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning põhiseaduskomisjoni kirju,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit ja teiste asjaomaste komisjonide arvamusi (A8‑0217/2015),

2016. aasta eelarve projekt: võetud kohustuste täitmine ja prioriteetide rahastamine

1.  tuletab meelde, et oma ülalnimetatud 11. märtsi 2015. aasta resolutsioonis seadis Euroopa Parlament oma 2016. aasta eelarvet käsitlevate prioriteetide keskmesse inimväärsete ja kvaliteetsete töökohtade loomise ning ettevõtete ja ettevõtluse arendamise aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu tagamiseks kogu liidus koos sisemise ja välise solidaarsusega turvalises Euroopas; kordab, et parlament on pühendunud nii juriidiliste kui ka poliitiliste kohustuste täitmisele ja kutsub institutsioone veel kord üles oma lubadustest kinni pidama;

2.  rõhutab sellega seoses asjaolu, et mitmeaastase finantsraamistikuga 2014–2020 sätestati ülemmäärad kõigi rubriikide jaoks, kuid nähti ette ka konkreetne ja võimalikult suur paindlikkus, et võimaldada liidul täita oma juriidilisi kohustusi, ning erivahendid, et liit saaks reageerida täpsustatud ettenägematutele asjaoludele või rahastada selgelt kindlaksmääratud kulutusi, millega ületatakse ülemmäärasid;

3.  tunneb heameelt asjaolu üle, et komisjoni Euroopa Liidu 2016. aasta üldeelarve projektiga toetatakse eelmainitud prioriteete, ning teeb ettepaneku suurendada ELi toetust investeerimisele, teadmistele, töökohtade loomisele ja majanduskasvule suunatud programmidele ning ennekõike sellisele märgilise tähendusega liikuvusprogrammile nagu programm „Erasmus+”; on arvamusel, et 2016. aasta eelarveprojekt on tervitatav samm, et aidata liikmesriikidel tegeleda struktuursete probleemidega, eriti konkurentsivõime vähenemisega; on rahul, et lisaks assigneeringute igati oodatud suurendamisele kogu rubriigi 3 (Julgeolek ja kodakondsus) ja rubriigi 4 (Globaalne Euroopa) ulatuses võtab komisjon endale keeruka ülesande tegeleda selliste uute arengutega nagu kriisid Ukrainas, Süürias ja Vahemerel, reageerides ELi ja tema liikmesriikide vajadustele julgeoleku ja rände seisukohast ning näidates üles tugevat poliitilist tahet päritolu- ja transiidiriikidele suunatud välistegevuse ja eelarveliste kulukohustuste valdkonnas;

4.  tunneb heameelt Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) 2016. aasta eelarve projekti lisamise ja eriti selle üle, et 8 miljardi euro suuruse EFSI tagatisfondi rahastamiseks vajalikud kulutused kaetakse osaliselt kulukohustuste koguvaru kasutuselevõtu kaudu ning ei tugineta üksnes programmi „Horisont 2020” ja Euroopa ühendamise rahastu assigneeringutes tehtavatele kärbetele; rõhutab, et parlamendi eesmärk oli minimeerida mõju nendele kahele programmile nii palju kui võimalik ning et kaasseadusandjate vahel saavutatud kokkuleppega vähendati neid kärpeid veel kokku 1 miljardi euro suuruses summas, säästes kärbetest mh alusuuringuid; ootab, et lõplik EFSI kokkulepe kajastuks 2016. aasta eelarves kirjaliku muutmisettepaneku alusel võimalikult ruttu;

5.  tuletab siiski meelde, et otsuse EFSI tagatisfondi moodustamiseks kinnitatavate iga-aastaste assigneeringute kohta võtab eelarvepädev institutsioon vastu alles iga-aastase eelarvemenetluse käigus; võtab mainitud raamistikus endale kohustuse täiendavalt kompenseerida programmi „Horisont 2020” ja Euroopa ühendamise rahastut mõjutavaid kärpeid, mis on endiselt märkimisväärsed, selleks et võimaldada asjaomaste programmidega täiel määral saavutada eesmärgid, milles lepiti kokku vaid 2 aastat tagasi nende õiguslike aluste üle peetud läbirääkimiste tulemusena; kavatseb ühtlasi hoolikalt uurida, kas need kärped peaksid koonduma aastatesse 2016–2018, nagu soovib komisjon, või tuleks neid jaotada ka aastatele 2019–2020, et minimeerida nende mõju programmidele;

6.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et ettevõtete konkurentsivõime ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate programmi (COSME) kulukohustuste assigneeringuid 2016. aastal 2015. aastaga võrreldes nominaalselt vähendatakse; rõhutab, et ajal, mil VKEde potentsiaali innovaatorite ja töökohtade loojatena on ELi majanduse elavdamise stimuleerimiseks, investeerimislünkade vähendamiseks ja liidu heaolu edasiseks kasvuks hädasti tarvis, annaks selline assigneeringute vähendamine väga negatiivse signaali; tuletab meelde, et ettevõtluse edendamine, liidu ettevõtete, sh sotsiaalettevõtete konkurentsivõime ja turulepääsu parandamine ning Euroopa majandusse ja konkurentsivõimesse märkimisväärse panuse andvate VKEde rahastamisvõimaluste parandamine on kõigi institutsioonide selged ühised prioriteedid, millega on põhjendatud programmi COSME assigneeringute võimalikult kiiret rakendamist ja suurendamist viimase kahe aasta jooksul, võttes arvesse asjaomase programmi eelarve täitmise kõrget määra; kavatseb seetõttu tagada, et asjaomase programmi elluviimine edeneb 2016. aastal positiivselt;

7.  rõhutab taas, et tunneb muret noorte tööhõive algatuse rahastamise pärast, kuna asjaomase algatuse näol on tegemist peamise vahendiga liidus noorte tööpuuduse vastu võitlemiseks, mis on kõigi Euroopa tasandi otsustajate jaoks esmatähtis; märgib noorte tööhõive algatuse täiendavate sihtotstarbeliste assigneeringute võimalikult kiiret rakendamist 2014. ja 2015. aastal; väljendab kahetsust, et 2016. aastaks ei kavandata uusi kulukohustusi; tuletab meelde, et mitmeaastase finantsraamistikuga on kindlaks määratud kulukohustuste koguvaru, mis tuleb alates 2016. aastast teha lisaks ülemmääradele kättesaadavaks majanduskasvu ja tööhõive, eriti noorte tööhõive suurendamisega seotud poliitiliste eesmärkide saavutamiseks; tuletab sellest tulenevalt meelde, et Euroopa Sotsiaalfondi määruses on sätestatud, et noorte tööhõive algatuse vahendid aastateks 2016–2020 võib eelarvemenetluse raames suurendamise eesmärgil läbi vaadata; nõuab seetõttu noorte tööhõive algatuse jätkamist, kasutades selleks ära kõiki mitmeaastase finantsraamistiku paindlikkust käsitlevaid sätteid, ning kavatseb tagada, et 2016. aasta eelarves oleksid ette nähtud selleks vajalikud summad;

8.  märgib, et tänu sellele, et saavutati õigeaegselt kokkulepe kulukohustuste ümberjaotamise suhtes mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 raames liikmesriikidega koostöös toimuva eelarve täitmise puhul, kuna asjaomased eeskirjad ja programmid võeti vastu hilinemisega, on komisjon lisanud oma 2016. aasta eelarve projekti (rubriigid 2 ja 3) 4,5 miljardit eurot kulukohustuste assigneeringutena, mida ei saanud 2014. aastal kasutada; tuletab meelde, et paranduseelarvega nr 1/2015 võimaldati juba 16,5 miljardit eurot alamrubriigi 1b ning rubriikide 2 ja 3 raames 2014. aastast 2015. aastasse üle kanda; rõhutab, et siinkohal on siiski tegemist juba kokku lepitud 2014. aasta assigneeringute puhta ülekandmisega, ja hinnates 2016. aasta eelarve arengut võrreldes 2015. aasta eelarvega, tuleks need assigneeringud seetõttu maha arvata; juhib seetõttu tähelepanu asjaolule, et asjaomaste programmide kulukohustuste assigneeringuid 2016. aasta eelarve projektis tegelikult suurendatakse;

9.  tunneb muret mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 programmitöö perioodi kuuluvate uute programmide plaanitust aeglasema käivitumise pärast, mis tuleneb õiguslike aluste ja rakenduskavade heakskiitmise hilinemisest, samuti maksete assigneeringute puudujäägist 2014. aastal; kavatseb uurida, kas taotletud kulukohustuste ja maksete assigneeringutega võimaldatakse neid uusi programme ka tegelikult täiskiirusel ellu viia; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid kõik vajalikud meetmed programmide elluviimisel asetleidnud viivituste heastamiseks;

10.  märgib, et ELi 2016. aasta eelarve projekti kulukohustuste assigneeringud on 153,5 miljardit eurot (sealhulgas 2014. aasta eelarvest üle kantud 4,5 miljardit eurot) ja maksete assigneeringud 143,5 miljardit eurot; juhib tähelepanu sellele, et jättes kõrvale ülekandmiste mõju 2015. ja 2016. aasta eelarvele, tähendab see, et kulukohustusi suurendatakse 2015. aasta eelarvega võrreldes 2,4 % ja makseid 1,6 %; toonitab, et see assigneeringute üldine mõõdukas suurendamine, mille puhul on järgitud mitmeaastase finantsraamistiku seatud suunda ja arvestatud inflatsiooni, ei kujuta endast peaaegu mitte mingisugust reaalkasvu, millega rõhutatakse kulutuste tõhususe ja tulemuslikkuse olulisust;

11.  rõhutab, et komisjon jätab mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärade alla 2,2 miljardi euro suuruse kulukohustuste assigneeringute varu (millest 1,2 miljardit eurot on rubriigis 2) ja 1,6 miljardi euro suuruse maksete assigneeringute varu; tuletab meelde, et kulukohustuste ja maksete olemasolevad varud koos teostamata maksetega aitavad moodustada järgnevatel aastatel vajaduse korral kasutada olevat koguvaru; märgib, et kulukohustuste koguvaru tehakse kättesaadavaks esmakordselt ja et osa sellest kasutatakse EFSI jaoks; kiidab põhimõtteliselt heaks selle, et paindlikkusinstrumenti kavatsetakse kasutada ELi uute varjupaiga- ja rändevaldkonna algatuste raames selliste selgelt määratletud kulude rahastamiseks, mida ei saa rubriigi 3 piires rahastada; kavatseb kasutada osa allesjäävast varust ja mitmeaastase finantsraamistiku asjakohaseid paindlikkust käsitlevaid sätteid kõige olulisemate prioriteetide assigneeringute suurendamiseks;

Maksed: usalduse taastamine

12.  tuletab meelde, et maksetega seotud puudujääk, mis tuleneb suuresti maksete ülemmäärade ebapiisavusest ja alaeelarvestamisest, saavutas enneolematu ulatuse 2014. aastal ja on 2015. aastal jätkuvalt terav probleem; kardab, et sellega seatakse jätkuvalt ohtu mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 uute programmide nõuetekohane elluviimine ja karistatakse maksete saajaid, eeskätt kohalikke, piirkondlikke ja riiklikke ametiasutusi, kes kannatavad majanduslike ja sotsiaalsete piirangute tõttu; toetades küll komisjonipoolset maksete aktiivset haldamist, tunneb siiski muret konkursikutsete esitamise edasilükkamise, eelmaksete vähendamise ja maksete hilinemise pärast, mis võib avaldada kahjulikku mõju majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkide saavutamisele; väljendab veel kord oma muret nõukogu poolt eelarve lugemise käigus tehtud maksete assigneeringute kärbete üle, mh alamrubriigi 1a konkurentsivõime programmides majanduskasvu ja tööhõive tagamiseks; palub komisjonil koostada hiljemalt 31. märtsiks 2016 aruande selle kohta, milline on olnud mõju toetusesaajatele, kellele liidu maksed aastatel 2013–2015 on hilinenud, ning milline on olnud mõju programmide rakendamisele;

13.  tunneb heameelt asjaolu üle, et ELi eelarve projektis kajastub ühisavaldus 2015.–2016. aasta maksekava kohta, milles Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon kokku leppisid pärast olukorra ühist analüüsi ja kolme institutsiooni ühiselt võetud kohustust tegemata maksete kuhjumist vähendada; tuletab meelde, et vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 310 peavad eelarve tulud ja kulud olema tasakaalus; märgib, et komisjoni hinnangu kohaselt vähendaksid eelarveprojektis taotletud maksete assigneeringud maksmata arvete summat jätkusuutlikule tasemele, s.o umbes 2 miljardile eurole; lubab seetõttu komisjoni ettepanekut täielikult toetada ja ootab, et nõukogu täidaks selles osas endale võetud kohustusi;

14.  rõhutab, et Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon on võtnud kohustuse vältida tulevikus täitmata maksenõuete jätkusuutmatut kuhjumist aasta lõpule, järgides ja rakendades samas täielikult mitmeaastase finantsraamistiku ja iga-aastaste eelarvemenetluste osana saavutatud kokkuleppeid; rõhutab veel kord vajadust selle kuhjumise arengut tähelepanelikult ja aktiivselt jälgida; väljendab veel kord oma muret, et maksetsüklite eripärad avaldavad täiendavat survet maksete assigneeringute tasemele, eriti mitmeaastase finantsraamistiku lõpus; tuletab komisjonile meelde maksekava kohta tehtud ühisavalduses võetud kohustust arendada välja vahendid keskpika perioodi ja pikaajaliste prognooside tegemiseks ning luua varajase hoiatamise süsteem, eesmärgiga esitada esimesed makseprognoosid juba juulis, et eelarvepädevad institutsioonid saaksid edaspidi teha otsuseid piisava teabe alusel;

15.  tunneb heameelt asjaolu üle, et maksete assigneeringute kogusummas on lõpuks oluliselt vähenemas varasemate (2007–2013) programmide lõpuleviimise osatähtsus ja suurenemas uute programmide (2014–2020) elluviimise osatähtsus; rõhutab siiski, et 2016. aasta eelarveprojektis, eelkõige alamrubriigis 1b, on maksete tase võrreldes kulukohustuste tasemega madal, millega kaasneb oht, et praeguse mitmeaastase finantsraamistiku lõpus tekib samasugune tasumata maksetaotluste kuhjumine; esitab seetõttu küsimuse, kuivõrd on see kooskõlas maksekava pikemaajalise perspektiiviga;

Alamrubriik 1a – Konkurentsivõime majanduskasvu ja tööhõive tagamiseks

16.  märgib, et 2015. aastaga võrreldes suurendatakse komisjoni ettepanekuga 2016. aasta kohta alamrubriigi 1a kulukohustusi 6,1 % ehk 18,6 miljardi euroni; juhib tähelepanu sellele, et kulukohustuste suurendamine on suures osas tingitud EFSI kaasamisest, programmi „Erasmus+” ja Euroopa ühendamise rahastu assigneeringute suurendamisest ning vähemal määral ka programmide „Toll” ja „Fiscalis”, pettusevastaste meetmete ning tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmi assigneeringute suurendamisest; pöörab erilist tähelepanu ebavõrdsuse vähendamisele õpipoisiõppe ja kõrgema hariduse vahel Euroopas, tagades eelkõige võrdse juurdepääsu liikuvusele;

17.  peab siiski kahetsusväärseks suurte taristuprojektide ning programmide „Horisont 2020” ja COSME assigneeringute vähendamist ning Euroopa ühendamise rahastu transpordiprojektide aeglasemat edenemist seoses assigneeringute ümberpaigutamisega EFSI alla; tuletab meelde, et komisjoni esialgne ettepanek EFSIga seoses oleks toonud 2016. aastal kaasa programmi „Horisont 2020” assigneeringute 170 miljoni euro suuruse kärpe 2015. aastaga võrreldes, mistõttu oleks antud vastuoluline signaal programmi suhtes, mis on laialdaselt tunnustatud kui kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku üks tähtsamaid prioriteete; taunib selle järelmõjusid teadustegevuse rahastamisele, sh energia, VKEde, kliima ja keskkonna, sotsiaal- ja ühiskonnateaduste valdkonnas; pühendub sellele, et püüda leida täiendavaid võimalusi kõnealuste programmide assigneeringute kavandatava kärpimise kompenseerimiseks, suurendades eelarvemenetluse käigus assigneeringuid alamrubriigi 1a ülemmäära raames veel kasutadaolevast 200 miljoni euro suurusest varust; rõhutab, et investeerimise, teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni rahastamises tuleks keskenduda valdkondadele, milles on võimalik saavutada kõige suurem lisaväärtus, näiteks energiatõhususe arendamine, IKT, alusuuringute rahastamine ning vähese CO2-heitega ja taastuvenergia tehnoloogiad;

18.  kinnitab oma toetust programmile ITER ja võtab endale kohustuse tagada selle vajalik rahastamine; väljendab siiski muret, et ITERi muudetud ajakava ja finantsplaani esitlus, mis on kavandatud 2015. aasta novembriks, ei võimalda eelarvepädevatel institutsioonidel seda uut teavet 2016. aasta eelarvemenetluse käigus arvesse võtta; nõuab tungivalt, et ITER ja selle Tuumasünteesienergeetika Arendamise Euroopa Ühisettevõtte esitaksid viivitamata oma 2013. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmisega seotud nõutavad aruanded ning võtaksid järelmeetmeid vastavalt Euroopa Parlamendi asjassepuutuvatele soovitustele;

19.  rõhutab, et maksete assigneeringute varasema alaeelarvestamise tõttu on suurenenud mitmete alamrubriigi 1a alla kuuluvate programmide kulukohustuste ja maksete vahe, tuues seeläbi kaasa täitmata kulukohustuste järsu tõusu muude rubriikidega võrreldes; väljendab muret selle pärast, et komisjon on pidanud vähendama eelmaksete summat, ja mis veel murettekitavam, et komisjon on pidanud uusi projektikonkursse ja lepingute allkirjastamisi edasi lükkama; märgib, et näiteks programmi „Horisont 2020” puhul on komisjon hinnanud, et assigneeringute tavapärase kasutamise korral, kui maksete assigneeringutele ei oleks seatud piire, oleks 2014. aasta lõpuks kulutatud üle 1 miljardi rohkem; kuigi tunneb heameelt komisjoni pingutuste üle hoida maksetega seotud olukord kontrolli all, kordab, et parlament ei aktsepteeri mingil juhul aastateks 2014–2020 ette nähtud programmide elluviimise aeglustumist kui viisi tulla toime maksete assigneeringute puudujäägiga;

20.  tunneb seetõttu heameelt, et maksete assigneeringuid suurendatakse 2015. aastaga võrreldes 11,4 % ehk kuni 17,5 miljardi euroni ning 2016. aastal maksete/kulukohustuste suhe paraneb; märgib eelkõige seda, et mitmete programmide puhul (Copernicuse programm, programmid „Erasmus+” ja „Horisont 2020”, Euroopa ühendamise rahastu transpordiprogrammid, tuumaohutuse ja dekomisjoneerimisega seotud programmid) ületavad maksete assigneeringud kulukohustuste assigneeringute taset;

Alamrubriik 1b – Majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus

21.  võtab teadmiseks, et alamrubriigile 1b on ette nähtud 50,8 miljardit eurot kulukohustustena (2015. aastaga võrreldes +3,2 %, kui ümberjaotamise mõju neutraliseerida) ja 49,1 miljardit eurot maksetena (–4 %), mis jätab kulukohustuste ülemmäära alla väikese, 15,3 miljoni euro suuruse varu; tuletab meelde, et ühtekuuluvuspoliitika on ELi põhiline investeerimispoliitika valdkond, mille eesmärk on tasandada Euroopa piirkondade vahelisi erinevusi, tugevdades majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust; rõhutab, et sellised vahendid nagu Euroopa Sotsiaalfond (ESF), Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF), Ühtekuuluvusfond või noorte tööhõive algatus on olulise tähtsusega vastastikuse lähenemise edendamisel, arenguerinevuste vähendamisel ning kvaliteetsete ja jätkusuutlike töökohtade loomise toetamisel; toonitab ELi ühtekuuluvuspoliitika võtmerolli strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisel;

22.  rõhutab asjaolu, et 44 % 2016. aastaks kavandatud maksete assigneeringutest katab varasemate programmitöö perioodide täitmata maksenõudeid, mis jätab uute (2014–2020) ühtekuuluvusprogrammide käivitamiseks maksetena üksnes 26,8 miljardit eurot; on seisukohal, et kavandatavate maksete assigneeringute näol on seetõttu tegemist selle alamrubriigi jaoks vajaliku absoluutse miinimumiga;

23.  tuletab meelde, et 2016. aasta eelarves on vaja 21,6 miljardi euro suurust summat selleks, et vähendada perioodi 2007–2013 ühtekuuluvusprogrammide täitmata maksenõuete summat – mis 2014. aasta lõpus oli 24,7 miljardit eurot ja 2015. aasta lõpus 20 miljardit eurot – 2016. aasta lõpuks umbes 2 miljardi euroni, nagu on kirjeldatud komisjoni hinnangus, mis on lisatud ühisavaldusele 2015.–2016. aasta maksekava kohta; nõuab tungivalt, et tulevikus välditaks sarnast maksmata arvete ebanormaalset kuhjumist, et mitte kahjustada ELi usaldusväärsust;

24.  rõhutab lisaks oma nõudmisele jätkata noorte tööhõive algatust, et on ülioluline selle rakendamise tõhus ja tulemuslik kiirendamine liikmesriikides; ergutab liikmesriike ja komisjoni võtma kõiki vajalikke meetmeid selleks, et riiklikud noortegarantiid võimalikult kiiresti käivitada, võttes vajaduse korral arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruandes nr 3/2015 esitatud soovitusi; kordab, et hiljuti heaks kiidetud eelmaksete määra suurendamine 30 %-ni, mida Euroopa Parlament tugevalt toetab, sõltub liikmesriikide vahemaksete taotluste kiirest esitamisest ühe aasta jooksul, mis peaks teoks saama 2016. aastal; rõhutab, et noorte tööhõive algatuse eelmaksete suurendamine ei tohiks negatiivselt mõjutada ESFi muude komponentide rakendamist;

Rubriik 2 – Jätkusuutlik majanduskasv: loodusvarad

25.  võtab teadmiseks, et rubriigile 2 on ette nähtud 63,1 miljardit eurot kulukohustustena (2015. aastaga võrreldes –0,1 %, kui ümberjaotamise mõju neutraliseerida) ja 55,9 miljardit eurot maksetena (–0,2 %), mis jätab kulukohustuste ülemmäära alla 1,2 miljardi euro suuruse varu ja Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) vaheülemmäära alla 1,1 miljardi euro suuruse varu; juhib tähelepanu sellele, et finantsdistsipliini mehhanismi kohaldatakse üksnes selleks, et luua reserv põllumajandussektori kriiside puhuks; ootab komisjoni kirjalikku muutmisettepanekut, mis on kavas esitada 2015. aasta oktoobris ja mis peaks tuginema ajakohastatud andmetele EAGFi rahastamise kohta; rõhutab, et assigneeringute ümberpaigutamistega ühise põllumajanduspoliitika kahe samba vahel suurendatakse üldiselt maaelu arengu toetamiseks olemasolevat summat;

26.  rõhutab, et 2016. aasta eelarve projektis on arvestatud väiksema vajadusega rahastada sekkumisi põllumajandusturgudel kui 2015. aasta eelarves, mis on peamiselt seotud sellega, et 2015. aastal oli vaja võtta erakorralisi meetmeid seoses Venemaa poolt teatavate ELi põllumajandustoodete impordile seatud embargoga; märgib, et komisjoni hinnangul ei ole 2016. aasta eelarve raames vaja täiendavaid meetmeid võtta; rõhutab eesmärki suurendada Euroopa põllumajanduse konkurentsivõimet ja jätkusuutlikkust ning nõuab vahendite eraldamist nende eesmärkide saavutamiseks;

27.  rõhutab asjaolu, et reformitud ühise kalanduspoliitikaga nähakse ette ambitsioonikas õigusraamistik vastutustundliku kalapüügi tagamisega kaasnevate probleemide lahendamiseks, sh andmete kogumise kaudu, ja on rahul, et Euroopa Merendus- ja Kalandusfond sai kasu 2014. aasta kasutamata assigneeringute 2015. aastasse ülekandmisest, arvestades, et kui ümberjaotamise mõju neutraliseerida, siis asjaomase fondi kulukohustuste assigneeringud suurenevad 2016. aastal veelgi; märgib siiski, et maksete puhul tasakaalustab uue programmi alustamine varasema programmi järkjärgulist lõpetamist üksnes osaliselt ja sellest tulenevalt on assigneeringud 2016. aastal väiksemad;

28.  väljendab heameelt selle üle, et keskkonna ja kliimameetmete programmi LIFE assigneeringuid suurendatakse nii kulukohustuste kui ka maksete osas; tervitab esimesi samme ELi eelarve keskkonnasõbralikumaks muutmisel ning juhib tähelepanu vajadusele seda veelgi kiirendada;

Rubriik 3 – Julgeolek ja kodakondsus

29.  tunneb heameelt asjaolu üle, et 2016. aasta eelarve projektis suurendatakse toetust kõigile rubriigi 3 programmidele, suurendades kulukohustuste assigneeringuid 2,5 miljardi euroni (2015. aastaga võrreldes +12,6 %, kui ümberjaotamise mõju neutraliseerida) ja maksete assigneeringuid 2,3 miljardi euroni (+9,7 %); juhib tähelepanu asjaolule, et nii ei jäeta mingit varu assigneeringute hilisemaks suurendamiseks ega rubriigi 3 alla kuuluvate katseprojektide ja ettevalmistavate meetmete jaoks; on arvamusel, et praeguses geopoliitilises olukorras, eriti rändevoogude suureneva surve tõttu, võib sellele mitmeaastase finantsraamistiku selgelt väikseimale rubriigile seatud ülemmäärade suurus olla aegunud ning seda küsimust tuleks käsitleda mitmeaastase finantsraamistiku valimistejärgse läbivaatamise raames;

30.  tervitab komisjoni esitatud Euroopa rände tegevuskava ning kinnitab oma toetust ELi vahendite suurendamisele ning koormuse õiglase jaotamise ja solidaarsuse kultuuri arendamisele varjupaiga- ja rändeküsimustes ning välispiiride haldamisel; kiidab seetõttu Sisejulgeolekufondi ning Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi kulukohustuste assigneeringute suurendamist, mis hõlmab Euroopa ühise varjupaigasüsteemi väljatöötamist; tervitab komisjoni ettepanekut võtta praegustele Vahemere piirkonna rändesuundumustele reageerimiseks kasutusele paindlikkusinstrument 124 miljoni euro ulatuses; soovib teada, kas kavandatavad summad on piisavad; rõhutab vajadust neid vahendeid sihtkohas rangelt kontrollida;

31.  rõhutab, et arvestades liidu lõunarannikule saabuvate inimeste suurt arvu ning suuremat rolli, mida Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet (EASO) peab varjupaigaküsimuste haldamisel täitma, on ettepanek suurendada EASO töötajate arvu vaid kuue inimese võrra selgelt ebapiisav; taotleb seetõttu EASO-le 2016. aastaks asjakohast töötajate arvu ja eelarvet, et võimaldada ametil tulemuslikult täita talle antud ülesandeid ja tegevusi;

32.  on seisukohal, et komisjon peaks üksikasjalikult hindama ELi rände tegevuskava ja ELi julgeoleku tegevuskava raames esitatud meetmete mõju eelarvele ja sellega lisanduvaid ülesandeid Europolile, et eelarvepädevad institutsioonid saaksid nõuetekohaselt korrigeerida Europoli eelarvevajadusi ja vajalikku töötajate arvu; toonitab Europoli rolli liikmesriikidele antava piiriülese toetuse ja teabevahetuse osas; toonitab, et Europolile tuleb tagada 2016. aastaks asjakohane eelarve ja töötajate arv, et võimaldada ametil tulemuslikult täita talle antud ülesandeid ja tegevusi;

33.  on seisukohal, et asjaomaste ametite personali ei tohiks vähendada ega ümber paigutada ning et need ametid peavad oma töötajaid asjakohaselt kasutama, et tulla toime suurenenud kohustustega;

34.  tuletab samuti meelde, et Euroopa Parlament on järjepidevalt väljendanud tugevat toetust kultuuri- ja meediaprogrammidele piisavate rahaliste vahendite eraldamisele; tunneb seetõttu heameelt programmi „Loov Euroopa”, sh multimeedia meetmete assigneeringute suurendamise üle 2015. aasta eelarvega võrreldes, väljendades samas oma reservatsioone seoses programmi kultuuri ja meedia osa haldusliku lahutamisega; toetab samuti programmi „Kodanike Euroopa” assigneeringute kavandatavat suurendamist, kuna see programm on kodanike osalemiseks Euroopa demokraatlikus protsessis ülimalt tähtis; peab Euroopa kodanikualgatust ELi osalusdemokraatia jaoks keskseks vahendiks ning nõuab selle nähtavuse ja kättesaadavuse parandamist; toonitab kohalikest ja riiklikest meediakanalitest koosnevate üleeuroopaliste võrgustike (nt EuranetPlus) positiivset rolli;

35.  rõhutab, et toidu- ja söödaohutus, tarbijakaitse ja tervishoid on ELi kodanike jaoks esmatähtsad valdkonnad; on seetõttu rahul, et toidu- ja söödaprogrammi, tervishoiuprogrammi ja tarbijaprogrammi kulukohustuste assigneeringuid 2015. aasta eelarvega võrreldes suurendatakse;

Rubriik 4 – Globaalne Euroopa

36.  tunneb heameelt rubriigi 4 üldiselt suurema rahastamise üle, mis ulatub kulukohustuste assigneeringute osas 8,9 miljardi euroni (2015. aasta eelarvega võrreldes +5,6 %), jättes samas ülemmäära alla 261,3 miljoni euro suuruse varu; märgib, et sellega näidatakse suurt solidaarsust kolmandate riikide suhtes; on veendunud, et ELi eelarve on abivajavate inimesteni jõudmisel ja Euroopa põhiväärtuste edendamisel olulise tähtsusega; väljendab rahulolu, et majanduslikud ja sotsiaalsed raskused, millega EL on viimastel aastatel silmitsi seisnud, ei ole kahandanud ülejäänud maailmale osutatavat tähelepanu; on sellegipoolest seisukohal, et tõenäoliselt tuleb veelgi suurendada assigneeringuid teatavates prioriteetsetes valdkondades, nagu Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend, sh abi Lähis-Ida rahuprotsessi, Palestiina ning ÜRO Palestiina Põgenike Abi- ja Tööorganisatsiooni (UNRWA) jaoks, tulenevalt jätkuvast poliitilisest ja humanitaarkriisist meie naabruses ja kaugemal;

37.  tunneb heameelt komisjoni taotluse üle suurendada kõigi rubriigi 4 programmide maksete assigneeringuid (9,5 miljardi euroni, s.t +28,5 %), millega maksed ületavad kulukohustusi eelkõige arengu, humanitaarabi ning ELi poolt Palestiinale ja UNRWA-le antava abi osas; on veendunud, et selline suurendamine on igati õigustatud seoses vajadusega heastada asjaomases rubriigis aastatel 2014 ja 2015 asetleidnud terava maksete puudujäägi mõju, mille tõttu komisjon vähendas eelmakseid ja lükkas edasi juriidilisi kohustusi; tuletab meelde, et rubriigi 4 raames tuli 2015. aastal maksta 1,7 miljonit eurot viivisintressideks; ootab, et kulukohustuste ja maksete vahelist lõhet järg-järgult vähendatakse ning maksmata arvete hulk viiakse tagasi normaalsele tasemele; rõhutab, et selline tegevus on vältimatult vajalik kaitsetumas olukorras olevate toetusesaajate finantsilise jätkusuutlikkuse tagamiseks ja selleks, et EL oleks rahvusvaheliste organisatsioonide jaoks usaldusväärne partner;

38.  on veendunud, et välisrahastamisvahendid võimaldavad mitmekülgsel viisil ja asjakohaseid eesmärke järgides tegeleda järgmise aasta eelarve keskmes olevate sisejulgeoleku ja rändega seotud probleemide algpõhjustega, osutades eelkõige liidu lõuna- ja idapiirile ning konfliktipiirkondadele üldisemalt; juhib eriti tähelepanu arengukoostöö rahastamisvahendile ja Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendile, kuid ka poliitikavaldkondadele, mille assigneeringuid mõõdukamalt suurendatakse, nagu humanitaarabi, stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahend, ühine välis- ja julgeolekupoliitika ning demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend; palub komisjonil selgelt tuvastada valdkonnad, millest võib olla abi nende aktuaalsete probleemide lahendamisel ja kus assigneeringute võimalikku suurendamist saab tõhusalt ära kasutada; tuletab seoses sellega meelde, kui tähtis on osutada abi vaesuse vähendamiseks ja lõplikuks kaotamiseks ning et ELi välisabitegevuse keskmes peavad jätkuvalt olema inimõiguste, soolise võrdõiguslikkuse, sotsiaalse ühtekuuluvuse kaitsmine ja ebavõrdsuse vastu võitlemine;

39.  rõhutab, et Euroopa Investeerimispanga hallatava välistegevuse tagatisfondi jaoks eraldatavat summat on 2016. aasta eelarves oluliselt suurendatud, ja märgib, et see on muu hulgas tingitud Ukrainale makromajandusliku finantsabi laenude andmise alustamisest;

40.  palub komisjonil ja Euroopa välisteenistusel tagada ühtse lähenemisviisi kohaldamine strateegiliste riikide, näiteks Ukraina ja Tuneesia puhul, mis saavad mitmetest ELi allikatest suhteliselt suurtes summades rahalisi vahendeid; on seisukohal, et ELil on võimalik saavutada tugevamat poliitilist ja majanduslikku mõju, tagades ELis ja kohapeal peamiste osalejate vahel parema sidususe ja koordineerimise, lihtsustades ja lühendades menetlusi ning pakkudes ELi meetmetest selgemat ülevaadet;

Rubriik 5 – Haldus

41.  märgib, et rubriigi 5 alla kuuluvaid kulutusi suurendatakse 2015. aasta eelarvega võrreldes 2,9 % ehk 8,9087 miljardi euroni ja see summa hõlmab üldiselt institutsioonide halduskulusid (+2,2 %) ning pensionide ja Euroopa koolide kulusid (+5,4 %); märgib, et ülemmäära alla on jäetud 574,3 miljoni euro suurune varu; rõhutab, et rubriigi 5 osatähtsus ELi eelarves püsib stabiilne (5,8 %); tuletab siiski meelde, et selles ei võeta arvesse tehnilist abi, mida loetakse tegevuskulude alla kuuluvaks;

Erivahendid

42.  kinnitab veel kord, et erivahendid on mitmeaastase finantsraamistiku täielikuks järgimiseks ja elluviimiseks otsustava tähtsusega ja neid tuleks nende olemusest tulenevalt arvestada nii kulukohustuste kui ka maksete puhul väljaspool ülemmäärasid, eelkõige maksete koguvaru arvutamise jaoks; tunneb heameelt selle üle, et hädaabireservile nähakse ette võrdses summas kulukohustuste ja maksete assigneeringuid; märgib, et 2016. aasta eelarve projektis on hädaabireservi, Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi ja Euroopa Liidu Solidaarsusfondi jaoks eraldatud summad üldjoontes stabiilsed või on neid veidi suurendatud;

Katseprojektid ja ettevalmistavad meetmed

43.  rõhutab katseprojektide ja ettevalmistavate meetmete olulisust vahenditena, mille abil kujundada poliitilisi prioriteete ning esitada uusi algatusi, mis võivad kujuneda ELi püsimeetmeteks ja -programmideks, sh algatusi, mille eesmärk on kajastada ja täiendada majanduslikke, keskkondlikke ja sotsiaalseid muutusi ELis; märgib murega, et komisjon ei ole väga edukate (eriti rubriigi 3 alla kuuluvate) katseprojektide ja ettevalmistavate meetmete jätkamiseks assigneeringuid ette näinud; kavatseb jätkata katseprojektide ja ettevalmistavate meetmete tasakaalustatud paketi väljatöötamist; märgib, et praeguses ettepanekus on mõne rubriigi raames varu üsna piiratud või isegi olematu, ja kavatseb uurida võimalusi vabastada vahendeid võimalike katseprojektide ja ettevalmistavate meetmete jaoks;

Detsentraliseeritud asutused

44.  rõhutab, et detsentraliseeritud asutustel on ELi poliitika kujundamisel otsustav roll, ja kavatseb hinnata kõigi asutuste eelarvelisi ja personalivajadusi individuaalselt, et tagada piisavad assigneeringud ja töötajate arv kõigile asutustele ning eriti neile asutustele, millele on hiljuti antud uusi ülesandeid või millel on poliitiliste prioriteetide seadmisest või muudest põhjustest tulenevalt suurem töökoormus; on eelkõige otsustanud anda justiits- ja siseküsimuste valdkonna asutustele vajalikud ressursid praeguste rändega seotud probleemide lahendamiseks; rõhutab veel kord oma vastuseisu ümberpaigutamisreservile ja loodab eelarvemenetluse käigus leida lahenduse selleks, et peatada detsentraliseeritud asutuste personali täiendavad kärped; kinnitab lisaks oma kavatsust kasutada detsentraliseeritud asutusi käsitlevat institutsioonidevahelist töörühma selleks, et jõuda institutsioonide vahel ühisele arusaamisele selle osas, kuidas ameteid eelarve seisukohast käsitleda, pidades silmas ka 2016. aasta eelarvet käsitlevat lepitusmenetlust;

o
o   o

45.  nõuab jätkuvate eelarvealaste jõupingutuste tegemist asjakohase koolituse ja ümberõppe võimaldamiseks sektorites, kus valitseb tööjõupuudus, ning peamistes suure töökohtade loomise potentsiaaliga sektorites, nagu keskkonnasäästlik majandus, ringmajandus, tervishoid ja IKT; rõhutab, et 2016. aasta eelarve peaks võimaldama asjakohast toetust sotsiaalse kaasatuse edendamiseks ning meetmetele, mille eesmärk on vaesuse kaotamine ja vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse all kannatavate inimeste võimestamine; tuletab meelde, et soolise võrdõiguslikkuse küsimus tuleks kaasata ELi poliitikavaldkondadesse ja seda tuleks käsitleda eelarvemenetluse käigus; nõuab tungivalt, et finantstoetust antaks kõikidele programmidele, mille eesmärk on toetada mitmes mõttes ebasoodsamas olukorras olevatele inimestele (nagu pikaajalised töötud, puudega inimesed, vähemuste esindajad ning mitteaktiivsed ja lootuse kaotanud isikud) mõeldud töökohtade loomist ja nende sotsiaalset kaasamist;

46.  tuletab meelde, et seoses sellega, et programmide rakendamine saavutab eeldatavasti täiskiiruse, kaasatakse uusi olulisi algatusi investeerimise ja rände valdkonnas, leitakse võimalus maksete ja erivahenditega seotud varasemate küsimuste lahendamiseks ning võetakse esmakordselt kasutusele mitmeaastase finantsraamistiku uued sätted nt kulukohustuste koguvaru kohta, on 2016. aasta eelarvemenetlus proovikiviks nõukogu lähenemisviisile maksekava osas ning kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku hindamisele; tuletab komisjonile meelde tema juriidilist kohustust esitada 2016. aasta lõpuks ülevaade finantsraamistiku toimimisest koos õigusakti ettepanekuga vaadata läbi määrus (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020; tuletab meelde, et paralleelselt selle menetlusega peaks komisjon andma hinnangu ka uutele omavahendite algatustele, vastavalt kõrgetasemelise omavahendite töörühma töö tulemustele, mis esitatakse kavakohaselt 2016. aastal;

47.  tunnistab laiapõhjalist konsensust, mis on siiani 2015. aasta paranduseelarve projektide arutamist ja maksekava üle peetud läbirääkimisi iseloomustanud ning mis näitab ühist soovi mitmeaastast finantsraamistikku järgida, rakendada hoolikalt läbi räägitud õiguslikke aluseid ja tagada uute programmide rahastamine; nõuab, et jätkuks koostöövaim komisjoni ja kahe eelarvepädeva institutsiooni vahel, ning loodab, et see toob lõpptulemusena kaasa lahenduse makseviivituste kuhjumise põhjustele, mis sisalduvad eelarvemenetluses; ootab, et samas vaimus jätkataks ka 2016. aasta eelarve üle peetavaid läbirääkimisi ning tekkivate ja ootamatute tulevaste probleemidega toimetulekuks lahenduste leidmist;

48.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

LISA I: ÜHISAVALDUS EELARVEMENETLUSE KUUPÄEVADE JA LEPITUSKOMITEE TEGEVUSE ÜKSIKASJADE KOHTA 2015. AASTAL

A.  Kooskõlas Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahelise eelarvedistsipliini, eelarvealast koostööd ning usaldusväärset finantsjuhtimist käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe lisa A osaga lepivad Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon kokku järgmistes olulistes 2016. aasta eelarvemenetluse kuupäevades:

1.  kolmepoolsed läbirääkimised toimuvad 14. juulil enne nõukogu seisukoha vastuvõtmist;

2.  nõukogu püüab oma seisukoha vastu võtta ja Euroopa Parlamendile edastada 38. nädalaks (septembri kolmas nädal), eesmärgiga hõlbustada õigeaegse kokkuleppe saavutamist Euroopa Parlamendiga;

3.  Euroopa Parlamendi eelarvekomisjon püüab hääletada nõukogu seisukoha muudatusettepanekute üle hiljemalt 42. nädala lõpuks (oktoobri keskpaik);

4.  kolmepoolsed läbirääkimised toimuvad 19. oktoobril enne Euroopa Parlamendis toimuvat lugemist;

5.  Euroopa Parlamendi täiskogus toimuval lugemisel toimub hääletamine 44. nädalal (26.–29. oktoobri täiskogu istung);

6.  lepitusperiood algab 29. oktoobril. Lepitusmenetluseks ette nähtud aeg lõpeb 18. novembril 2015 kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 314 lõike 4 punktiga c;

7.  lepituskomitee koosolekud toimuvad 9. novembril Euroopa Parlamendis ja 13. novembril nõukogus ning vajadusel võib lepituskomitee uuesti kokku tulla; lepituskomitee koosolekud valmistatakse ette kolmepoolsete läbirääkimiste käigus. Kolmepoolsed läbirääkimised on kavandatud 11. novembriks. Täiendavad kolmepoolsed läbirääkimised võib kokku kutsuda 21 päevase lepitusperioodi jooksul.

B.  Lepituskomitee tegevuse üksikasjad on esitatud eespool nimetatud institutsioonidevahelise kokkuleppe lisa E osas.

LISA II: ÜHISAVALDUS 2015.–2016. AASTA MAKSEKAVA KOHTA

Tuginedes 2014. ja 2015. aasta eelarvete suhtes saavutatud kokkuleppe osana 2014. aasta detsembris kokku lepitud maksekava käsitlevale ühisavaldusele, on kolm institutsiooni andnud komisjoni poolt 23. märtsil 2015 edastatud dokumendi alusel ühise hinnangu ELi eelarvest tehtavate maksete hetkeolukorrale ja prognoosile.

Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon lepivad kokku järgmises:

1.  Ülevaade olukorrast

Euroopa Parlament ja nõukogu võtavad teadmiseks dokumendis „Maksekava elemendid ELi eelarve kontrolli alla saamiseks” (lisas) esitatud komisjoni põhjaliku hinnangu kui analüütilise aluse aasta lõpu seisuga täitmata maksenõuete suurenenud taseme peamiste põhjuste kindlakstegemiseks ning maksmata arvete hulga vähendamise eesmärgi saavutamiseks, keskendudes eelkõige 2007.–2013. aasta ühtekuuluvuspoliitika programmide rakendamisele.

a)  Varasemates eelarvetes kinnitatud maksete assigneeringute piirangud koos ühtekuuluvusprogrammide rakendamise tsükliga on põhjustanud täitmata maksenõuete jätkusuutmatu kuhjumise aasta lõpuks, saavutades 2014. aasta lõpuks enneolematu taseme – 24,7 miljardit eurot. Institutsioonid tunnistavad siiski, et 2014. ja 2015. aasta eelarvete suhtes tehtud rasked otsused on kuhjumise suures osas stabiliseerinud.

b)  Lisaks on maksete puudujääk aeglustanud ka muude rubriikide 2014.–2020. aasta programmide rakendamist, eriti seoses varasematest kulukohustustest tulenevate lepinguliste kohustuste täitmisega, vältides seeläbi hilinenud maksetelt viiviste maksmise ohtu, ja seda ajal, kui võtmetähtsusega programmid peaksid andma panuse majanduskasvu ja töökohtade loomisesse Euroopas ja liidu rolli tagamisse rahvusvahelisel areenil.

2.  Prognoos

c)  Euroopa Parlament ja nõukogu võtavad teadmiseks komisjoni esitatud 2015. ja 2016. aasta prognoosi: analüüs näitab, et 2007.–2013. aasta ühtekuuluvusprogrammidega seotud ja aasta lõpu seisuga kuhjunud täitmata maksenõudeid peaks olema võimalik vähendada 2016. aasta lõpuks umbes 2 miljardile eurole, võttes arvesse eelkõige seda, et ühtekuuluvusprogrammid on jõudmas lõppjärku, ja tingimusel, et 2016. aasta eelarves kinnitatakse piisavad makseassigneeringud. See peaks võimaldama vältida tagasilööke ja tarbetuid viivitusi 2014.–2020. aasta programmide rakendamisel.

d)  Euroopa Parlament ja nõukogu rõhutavad oma pühendumist 2007.–2013. aasta ühtekuuluvusprogrammidega seotud täitmata maksenõuete jätkusuutmatu kuhjumise järkjärgulisele kaotamisele. Nad kohustuvad tegema täielikult koostööd, et kinnitada 2016. aasta eelarves selline makseassigneeringute tase, mis võimaldaks selle eesmärgi saavutada. Nad võtavad oma aruteludes arvesse praeguse prognoosi, mida komisjon kajastab ja täpsustab oma 2016. aasta eelarveprojekti prognoosides.

e)  Komisjon jätkab kuhjumisega seotud arengu tähelepanelikku jälgimist ja teeb vajaduse korral ettepaneku asjakohaste meetmete võtmiseks, et tagada maksete assigneeringute korrapärane edenemine, mis oleks kooskõlas kinnitatud kulukohustuste assigneeringutega.

f)  Kolm institutsiooni tuletavad meelde, et nad kohustuvad jälgima aktiivselt maksete täitmisega seotud olukorda kogu 2015. aasta jooksul. Oma korrapärase arvamuste vahetuse osana kinnitavad nad oma soovi korraldada 26. mail, 14. juulil ja 19. oktoobril sihtotstarbelised institutsioonidevahelised kohtumised, et tagada jätkusuutlik eelarve koostamise protsess. Selles osas tuleks nendel institutsioonidevahelistel kohtumistel käsitleda ka pikemaajalisi prognoose seoses maksete eeldatava arenguga praeguse mitmeaastase finantsraamistiku lõpuni, mille suhtes komisjonil palutakse vajaduse korral esitada alternatiivseid stsenaariume.

g)  Komisjon esitab 2007.–2013. aasta programmide olukorra jälgimise hõlbustamiseks juulis ja oktoobris aruanded eelarve täitmise kohta, nii võrreldes jooksva aasta kuuprognoosidega kui ka eelnenud aastaga selle kuupäeva seisuga, samuti täitmata maksenõuete seisu muutumise kohta alamrubriigis 1b.

h)  Soovides vältida tulevikus sellist kuhjumist, paluvad Euroopa Parlament ja nõukogu komisjonil jälgida tähelepanelikult 2014.–2020. aasta programmide rakendamist ja seada sisse varajase hoiatamise süsteem. Selle tulemuse saavutamiseks töötab komisjon välja asjakohased vahendid, et anda eelarvemenetluse käigus jooksvaid prognoose tehtud maksete kohta (alam)rubriikide lõikes (alam)rubriikide 1b, 2 ja 5 puhul ning programmide lõikes (alam)rubriikide 1a, 3 ja 4 puhul, keskendudes aastatele N ja N+1, sealhulgas juhtida tähelepanu maksmata arvete ja täitmata kulukohustustega seotud arengule; neid prognoose ajakohastatakse regulaarselt eelarveliste otsuste ja asjakohaste arengute põhjal, mis mõjutavad programmide makseprofiile; makseprognoosid esitatakse juulis, institutsioonidevahelise kokkuleppe lisa artikli 36 punktis 3 ette nähtud ja makseid käsitlevate institutsioonidevaheliste kohtumiste raames.

i)  See peaks võimaldama eelarvepädevatel institutsioonidel võtta õigeaegselt vastu vajalikud otsused, et vältida tulevikus täitmata maksenõuete jätkusuutmatut kuhjumist aasta lõpuks, järgides ja rakendades samas täielikult mitmeaastase finantsraamistiku ja iga-aastaste eelarvemenetluste osana saavutatud kokkuleppeid.

II LISA LISA: TÄHELEPANEKUD ELi EELARVE JÜTKUSUUTLIKKUSE TAASTAMISEKS VAJALIKU MAKSEKAVA KOHTA

Sisukord

1.   Taust

2.   Olukord 2014. aasta lõpus

2.1.   Maksete olukord 2014. aasta lõpus

2.2.   2014. aastal võetud leevendavad meetmed

3.   Terminoloogia

3.1.   Projektitsükkel

3.2.   Täitmata kulukohustused (RAL)

3.3.   Piiratud rahavood versus maksete assigneeringute puudujääk

3.4.   Täitmata maksetaotluste kuhjumine aasta lõpus

4.   Alamrubriik 1b: MUUTUSED TÄITMATA MAKSETAOTLUSTE SUMMAS JA PROGNOOSID

4.1.   Struktuurifondide rakendamine aastatel 2007–2013

4.2.   Maksetaotluste esitamine programmitöö perioodil 2007–2013

4.3.   Täitmata maksetaotluste komponendid ja liigid

4.4.   2007.–2013. aasta maksetega (taotlustega) seotud väljavaated 2015. ja 2016. aastal

4.5.   2016. aastal oodatavad maksetaotlused

4.6.   Kokkuvõte maksetaotluste ja täitmata maksetaotluste arvestamiseks vajaliku teabe kohta

4.7.   Maksed lõpetamisel

5.   MUUD RUBRIIGID: PERIOODI 2007–2013 PROGRAMMIDE VÄLJAVAADE

5.1.   Ülevaade

5.2.   Rubriikide 2 ja 3 programmid, mille eelarve täitmine toimub koostöös liikmesriikidega

5.2.1.   Rubriik 2

5.2.2.   Rubriik 3

5.3.   Rubriikide 1a ja 4 programmid, mille eelarvet täidetakse otseselt

5.3.1.   Alamrubriik 1a

5.3.2.   Rubriik 4

6.   PERIOODI 2014–2020 PROGRAMMIDE VÄLJAVAADE

7.   Järeldused

1.  lisa: KOMISJONI 15. DETSEMBRIL 2014 EDASTATUD TEAVE

2.  lisa: Alamrubriik 1b: LIIKMESRIIKIDE VIIMASED PROGNOOSID

Kokkuvõte

ELi eelarve täitmist on eriti alates 2012. aastast iseloomustanud üha suurem lõhe heakskiidetud maksete assigneeringute ja Euroopa Liidu institutsioonide poolt varem võetud kohustuste vahel. See on toonud eri kuluvaldkondades kaasa mitmesuguseid negatiivseid tagajärgi, eelkõige perioodi 2007–2013 ühtekuuluvuspoliitika programmide (alamrubriik 1b) täitmata maksetaotluste enneolematu kuhjumise, mille haripunkt jõudis kätte 2014. aasta lõpus.

Täitmata maksetaotluste üha tõsisem kuhjumine on tingitud asjaolust, et aastate 2007–2013 programmitsükli haripunkt langes 2014. aastal kokku mitmeaastase finantsraamistiku maksete piirmäära alandamisega ning enamikus liikmesriikidest toimunud eelarvevahendite konsolideerimisega. Seda aitavad mõista kaks tegurit.

Esiteks asjaolu, et perioodi 2007–2013 ühtekuuluvuspoliitika programmide kavakohases rakendamises kätte jõudnud tsükli iseloomu tõttu on kasvanud maksetaotluste hulk, mille väljamaksmine kavandati mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 esimesteks aastateks. Pärast programmide aeglast käivitumist aastatel 2007–2009, mis oli muu hulgas tingitud finantskriisist ja selle vastu võitlemiseks rakendatud meetmetest, muutus nende rakendamine alates aastast 2012 tempokamaks ning maksetaotluste hulk hakkas igal aastal kasvama, jõudes 2013. aastal ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas ajaloolise rekordini, milleks oli 61 miljardit eurot. See oli tingitud programmide rakendamisele seatud tähtaegadest ja ühekuuluvuspoliitika õigusaktides ette nähtud kulukohustuste automaatse vabastamise eeskirjadest.(5)

Perioodi 2007–2013 ühtekuuluvuspoliitika maksetaotluste nii järsku tõusu on ELi eelarves raske arvesse võtta, sest ka teiste programmide elluviimine on täies hoos, 2014. aastal langetati maksete piirmäära ning liikmesriikides toimub endiselt eelarve konsolideerimine.

Teine põhitegur, mis aitab kõnealust suundumust mõista, on maksete piirmäära arvestatav langetamine uue mitmeaastase finantsraamistiku raames, kusjuures see oli 2014. aastal eriliselt järsk (8 miljardit eurot). Sellest tingitud maksete assigneeringute nappus ei puuduta üksnes ühtekuuluvuspoliitikat (alamrubriik 1b), vaid ka muid kuluvaldkondi ning eriti majanduskasvu ja tööhõivet (alamrubriik 1a), globaalset Euroopat (rubriik 4) ja julgeolekut (rubriik 3).

Probleemi lahendamiseks kehtestas komisjon nappide maksete assigneeringute aktiivse haldamise meetmed. Kiirendati põhjendamatult makstud summade sissenõudmist, piirati usalduskontodel seisvate vahendite hulka, vähendati eelmaksete protsentuaalset määra, maksetähtaegade puhul viivitati viimase võimaliku hetkeni, toetustaotluste esitamise kutsete ja pakkumiskutsete väljakuulutamine ja nendega seotud lepingute sõlmimine lükati edasi ning eelistati finantsabi saavaid riike.

Ühtlasi teavitati eelarvepädevaid institutsioone õigeaegselt probleemidest ja suundumustest ning heakskiidetud maksete assigneeringute suurendamiseks esitati mitu paranduseelarvet.

Hoolimata maksete assigneeringute suurendamisest paranduseelarvete(6) abil, mille parlament ja nõukogu heaks kiitsid, ning vaatamata sellele, et komisjon olemasolevaid maksete assigneeringuid aktiivselt haldas, kuhjus tasumata maksetaotlusi üha rohkem. Ainuüksi aastate 2007–2013 ühtekuuluvuspoliitika puhul ulatusid need 2014. aasta lõpuks 24,7 miljardi euroni.(7)

Tänu komisjoni võetud leevendavatele meetmetele suudeti kuhjumist teistes poliitikavaldkondades, mille eelarvet komisjon otse täitis, suuresti ohjata. Suurem osa 2014. aastal kasutada olnud maksete assigneeringutest kasutati eelmisest programmitöö perioodist tulenenud lepinguliste kohustuste täitmiseks ja seega viiviste tekkimise minimeerimiseks, ent viiviste summa jõudis ühe aastaga sellegipoolest viiekordistuda, ulatudes 3 miljoni euroni.(8) Kuigi nende meetmetega välditi ELi eelarve jaoks suuremaid negatiivseid tagajärgi, kaasnes nendega paljude maksetähtaegade nihutamine 2015. aastasse ning see pettis paljude sidusrühmade õigustatud ootusi, sest nad pidid näiteks projekti alustamise edasi lükkama ja/või seda ajutiselt suuremal määral ise finantseerima.

Perioodi 2007–2013 ühtekuuluvuspoliitika programmid on jõudmas lõppjärku. 2014. aastal esitati maksetaotlusi vähem, vaid 53 miljardi euro eest (2013. aastal 61 miljardi euro väärtuses). Kõige värskemate prognooside kohaselt (2015. aasta jaanuar) esitavad liikmesriigid 2015. aastal maksetaotlusi ligikaudu 48 miljardi euro eest ning 2016. aastal 18 miljardi euro ulatuses. Neid prognoose ei saa aga päris lõplikuks pidada, sest aastatel 2015–2016 jõutakse järku, kus ei tohi tasuda rohkem kui 95 % kogu programmi rahastamispaketist, nagu on ette nähtud asjaomastes õigusaktides.(9) Seetõttu on 2015. aastal esitatavate maksmisele kuuluvate maksetaotluste suurusjärk komisjoni hinnangul ligikaudu 35 miljardit eurot ja 2016. aastal 3,5 miljardit eurot.

2015. aasta eelarves on perioodi 2007–2013 ühtekuuluvuspoliitika jaoks ette nähtud peaaegu 40 miljardit eurot maksete assigneeringuid. See on ette nähtud nii varasemate kuhjunud maksetaotluste jaoks (24,7 miljardit eurot, mis moodustab 62 % perioodi 2007–2013 ühtekuuluvuspoliitika eelarvest) kui ka uute, õigeaegselt esitatud taotluste tarbeks (hinnanguliselt 35 miljardit eurot). Tänu sellele peaks kuhjunud maksete hulk vähenema 2015. aasta lõpuks 20 miljardi euroni.

Komisjoni praeguste hinnangute kohaselt on ülejäänud maksetaotluste jaoks ja kuhjunud maksetaotluste järkjärguliseks likvideerimiseks vaja enne programmide lõpetamist kuni 23,5 miljardit eurot. Komisjon kohandab 2016. aasta eelarveprojektis alamrubriigi 1b maksete assigneeringuid nii, et võimaldada see eesmärk täita ja samal ajal rakendada nõuetekohaselt ka aastate 2014–2020 programme.

Ühtekuuluvuspoliitika 2015. aasta eelarve (miljardit eurot)

2015. aasta eelarve kohased maksete assigneeringud

(1)

39.5

—  sellest 2014. aasta lõpu täitmata maksetaotlused

(2)

24.7

—  sellest 2015. aasta prognoosid, mille puhul on arvesse võetud 95 % ülemmäära

(3)

~35

Eeldatav täitmata maksetaotluste summa 2015. aasta lõpul

(4)=(1)-(2)-(3)

~20

Ühtekuuluvuspoliitika 2016. aasta eelarve (miljardit eurot)

Eeldatav täitmata maksetaotluste summa 2015. aasta lõpul

(1)

~20

Nende ülejäänud maksetaotluste maksimaalne summa, mis eeldatavasti esitatakse 2016. aastal enne lõpetamist

(2)

~3.5

2016. aasta eelarvest kaetavate maksetaotluste maksimaalne summa

(3)=(1)+(2)

~23.5

Ka teiste poliitikavaldkondade jaoks 2016. aasta eelarves ette nähtud maksete assigneeringud peaksid võimaldama varasemate kohustuste täitmist ja viivisintresside ohu minimeerimist, tagades samal ajal perioodi 2014–2020 programmide piisava rakendamise ja vajalike lepingute sõlmimise.

Kuna märkimisväärset osa ELi eelarvest iseloomustab mitmeaastasus, on viiteaeg kulukohustuste võtmise ja nende alusel maksete tegemise vahel selgitatav. Sellest tingituna on täitmata kulukohustuste (tuntud ka kui „RAL” – lühend prantsuskeelsest terminist „reste à liquider”) struktuurne koondumine normaalne ja isegi oodatav. Arvestades komisjonile maksetaotluste täitmiseks esitatud juriidilisi tähtaegu(10) ja pidades silmas aasta lõpuks tekkinud selliste taotluste kontsentratsiooni, mille puhul tuleb vältida kulukohustuste lahtisidumist, ning võttes samuti arvesse võimalikke tõrkeid, peetakse normaalseks, et aasta lõpus on teatav hulk maksetaotlusi täitmata. Täitmata taotluste üha suurem kuhjumine viimastel aastatel on aga olnud enneolematu(11) ning see hõivab iga järgmise aasta eelarvest üha märkimisväärsema ja suurema osa, nii et see ei ole usaldusväärse finantsjuhtimise seisukohast jätkusuutlik lahendus.

Komisjon pidas ligikaudu poolt 2013. ja 2014. aasta lõpuks maksmata jäänud ühtekuuluvuspoliitika maksetaotlustest liigseks ja tingituks sellest, et eelarve sisaldab liiga vähe lubatud maksete assigneeringuid, mis tekitab lumepalliefekti. Programmide lähenevat lõppjärku arvestades on aga aastatel 2015 ja 2016 vaja teha vähem makseid ning kogunenud täitmata taotluste hulk peaks automaatselt vähenema. Programmide lõppjärku jõudmisel on oodata ka maksete edasilükkamise ja peatamise harvenemist. Perioodi 2007–2013 programmide jaoks nähakse 2016. aastal ette maksete assigneeringuid summas 21,5 miljardit eurot, mille tulemusena peaks 2016. aasta lõpuks jääma täitmata maksetaotlusi alles ligikaudu 2 miljardi euro jagu.

Ühtekuuluvuspoliitika programmid perioodil 2007–2013: täitmata maksetaotluste kuhjumine aastatel 2007–2016 (aasta lõpu seisuga)

20150708-P8_TA(2015)0263_ET-p0000002.png

Mõlemad eelarvepädevad institutsioonid – nõukogu ja Euroopa Parlament – on teadvustanud, et maksetaotluste liigset kuhjumist tuleb järk-järgult vähendada. Nad leppisid 2015. aasta eelarve üle peetud läbirääkimistel kokku eesmärgis „vähendada aasta lõpus maksmata arvete taset, keskendudes eelkõige ühtekuuluvuspoliitikale selle struktuurse taseme tõttu praeguse mitmeaastase finantsraamistiku ajal”, ning samuti lepiti kokku selles, et alates 2015. aastast hakatakse rakendama maksmata arvete taseme vähendamiseks sellist kava, „mis vastaks 2007.–2013. aasta programmide rakendamise tasemele, milles lepiti ühiselt kokku praeguse mitmeaastase finantsraamistiku vaheläbivaatamisel”.

Käesolev dokument on tugev alus, mille baasilt jõuda eelarvepädevate institutsioonide vahelisele ühisele arusaamisele. Neil on vaja teha tõsiseid jõupingutusi ja võtta vastu otsused, mille abil vähendada 2016. aasta lõpuks järk-järgult perioodi 2007–2013 programmide tasumata arvete liigset kuhjumist.

Kõnealune maksekava võimaldab teha ka teatavaid järeldusi eelarve täitmiseks tulevikus.

1.  2014. aasta lõpus saavutatud kokkulepe paranduseelarve nr 2/2014(12) suhtes oli äärmiselt oluline, et võimaldada (suurelt jaolt) stabiliseerida täitmata maksetaotluste hulk tasemel, mis on võimalik kahe aasta jooksul järk-järgult likvideerida. Paljudes liikmesriikides on eelarveolukord väga keeruline, aga institutsioonid täidavad oma kohust.

2.  Komisjoni võetud eelarve aktiivse haldamise meetmed osutusid asendamatuteks, et tulla toime paljudes poliitikavaldkondades nappivate maksete assigneeringutega. Neid meetmeid tuleb jätkata nii kaua, kui vaja, et vältida ebaproportsionaalseid katkestusi toetusesaajate jaoks ja/või viivisintresside maksmist.

3.  Kuigi ühtekuuluvuspoliitika rakendamine toimub korduvate tsüklitena, on kõikuvusi võimalik siluda nii, et programme viiakse võimalikult kiiresti ellu kohe programmitöö algusest saadik. See on eriti soovitatav praeguses majandusolukorras, kus majanduse taastumiseks ja konkurentsivõime suurendamiseks on hädasti vaja investeeringuid suurendada.

4.  Maksetaotlused tuleb esitada korrapäraselt. Liikmesriigid peaksid vältima maksetaotluste esitamisel tarbetuid haldusviivitusi ning esitama neid aastaringselt. Maksetaotluste korrapärane esitamine parandab eelarve täitmist ning aitab vähendada maksete kuhjumist aasta lõppu.

5.  Teisest küljest on vaja näha eelarves ette piisavalt maksete assigneeringuid, et eelarvet nõuetekohaselt täita ning vältida täitmata maksetaotluste liigset kuhjumist aasta lõppu. Lisaks tuleb liidu juriidiliste kohustuste täitmiseks rakendada võimalikult suurt paindlikkust, nagu on märgitud Euroopa Ülemkogu järeldustes ja ka 2013. aasta veebruaris tehtud president Barroso avalduses. Samuti peaks eelarvepädevate institutsioonide otsused võimaldama teha kogu mitmeaastase finantsraamistiku ajal makseid võimalikult sujuvalt.

6.  Prognoosimissuutlikkust tuleb suurendada. Lisaks juba esitatud eri analüüsidele(13) täiustab komisjon oma keskpika ja pika perspektiivi prognoose, et tuvastada võimalikult palju tõenäolisi probleeme võimalikult varases etapis. Eelkõige teavitab komisjon mõlemat eelarvepädevat institutsiooni viivitamatult kõigist aastate 2014–2020 programmide elluviimisel kindlaks tehtud probleemidest, mis võivad ohustada maksete sujuvust.

1.  Taust

Komisjoni kimbutab alates 2011. aastast probleem, et täitmata maksetaotluste hulk on iga aasta lõpuks jälle kasvanud, ehkki 2013. ja 2014. aastal kasutati maksete piirmäära raames ära kõik võimalused ning 2014. aastal võeti makseteks kasutusele ka ettenägemata kulude varu. Kuigi ära on kasutatud praktiliselt kõik aastaeelarves ette nähtud maksete assigneeringud, on ühtekuuluvuspoliitika (alamrubriik 1b) ja teiste rubriikide (näiteks rubriigi 4 – „Globaalne Euroopa”) eriprogrammide aasta lõpuks täitmata jäänud maksetaotluste hulk järjest kasvanud.

Komisjon järgis Euroopa Parlamendi ja nõukogu üleskutset hoida olukorral aastaringselt silm peal ning viimastel aastatel on olukorda puudutavate hinnangute arutamiseks toimunud mitu institutsioonidevahelist ad-hoc kohtumist. Alates 2011. aastast on komisjon pidanud esitama paranduseelarve projekte, et suurendada maksete puudujäägi probleemi lahendamiseks märkimisväärselt maksete assigneeringuid. Heaks kiidetud maksete assigneeringute algselt madalama määra tõttu on tulnud esitada suisa mitu paranduseelarve projekti, see on aga muutnud keerulisemaks otsuste langetamise tegelikult lepitusmenetluse põhiteemaks oleva eelarveprojekti suhtes. Paranduseelarvete üle hääletati ka liiga hilja ning see muutis maksete tegemise protsessi haldamise veelgi keerulisemaks.

Järgmine joonis kajastab kulukohustuste assigneeringute pidevat kasvu, maksete eelarve ja piirmäärade järjest pingelisemat olukorda ning maksete piirmäära ja hääletusele pandud assigneeringute vahe jätkuvat vähenemist, mis tipnes sellega, et 2014. aastal tuli kasutusele võtta ettenägemata kulude varu.

20150708-P8_TA(2015)0263_ET-p0000003.png

2014. aasta detsembris tegid Euroopa Parlament ja nõukogu 2014. ja 2015. aasta eelarveid puudutava kokkuleppe raames järgmise ühisavalduse:

„Institutsioonid nõustuvad eesmärgiga vähendada aasta lõpus maksmata arvete taset, keskendudes eelkõige ühtekuuluvuspoliitikale selle struktuurse taseme tõttu praeguse mitmeaastase finantsraamistiku ajal.

Selle eesmärgi saavutamiseks:

—  on komisjon nõus esitama koos 2015. aasta eelarvet käsitlevate ühiste järeldustega kõige ajakohasema prognoosi maksmata arvete kohta 2014. aasta lõpuks; komisjon ajakohastab neid arvandmeid ning esitab 2015. aasta märtsiks alternatiivsed stsenaariumid, kui on juba olemas täielik ülevaade arvetest, mis jäävad peamistes poliitikavaldkondades 2014. aasta lõpuks maksmata;

—  selle alusel püüavad kolm institutsiooni jõuda kokkuleppele aasta lõpuks tasumata arvete sellise maksimaalse taseme osas, mida võib pidada jätkusuutlikuks;

—  selle alusel ning pidades kinni mitmeaastase finantsraamistiku määrusest, programmide kokkulepitud rahastamispakettidest, samuti muudest siduvatest kokkulepetest, hakkavad kolm institutsiooni alates 2015. aastast rakendama kava maksmata arvete taseme vähendamiseks, mis vastaks 2007.–2013. aasta programmide rakendamise tasemele, milles lepiti ühiselt kokku praeguse mitmeaastase finantsraamistiku vaheläbivaatamisel. Kolm institutsiooni lepivad selles kavas kokku piisavalt varakult enne 2016. aasta eelarveprojekti esitamist. Võttes arvesse maksmata arvete erakordselt suurt hulka, kaaluvad kolm institutsiooni kõiki võimalusi nimetatud arvete taseme vähendamiseks.

Komisjon nõustub igal aastal esitama eelarveprojektiga koos dokumendi, milles hinnatakse maksmata arvete taset ning selgitatakse, kuidas ja kui palju võimaldab eelarveprojekt seda taset vähendada. Selles iga-aastases dokumendis tehakse kokkuvõte seni saavutatud edusammudest ning esitatakse ettepanekud kava muutmiseks vastavalt ajakohastatud arvandmetele.”

15.  detsembril 2014, st vahetult pärast ühisavalduse tegemist, esitas komisjon ajakohastatud prognoosi 2014. aasta lõpuks täitmata jäävate maksetaotluste taseme kohta. See on esitatud I lisas.

Käesolev dokument annab ülevaate eelarve täitmise olukorra kohta 2014. aasta seisuga, kusjuures peamiselt keskendutakse perioodi 2007–2013 ühtekuuluvuspoliitika programmide kuhjunud maksetaotlustele, et vähendada nende hulka kokku lepitud määral kehtiva uue mitmeaastase finantsraamistiku vahehindamiseks 2016. aastal. Käesolevas dokumendis käsitletakse ka teiste rubriikide maksetaotluste kuhjumise mustrit, kuigi nende puhul ei ole absoluutmahus tegemist sugugi nii terava probleemiga kui alamrubriigis 1b – ülejäänud rubriikide täitmata maksetaotlusi on 2014. aasta lõpuks kogunenud ligikaudu 1,8 miljardi euro jagu.

2.  Olukord 2014. aasta lõpus

2.1.  Maksete olukord 2014. aasta lõpus

2014. aasta lõpuks kasutati ära (enne ülekandmisi) 134,6 miljardit eurot ehk 99 % lõplikest 2014. aasta eelarves heaks kiidetud assigneeringutest. Maksete alakasutamise määr (pärast ülekandmisi) oli kõigi aegade madalaim ning see jäi 32 miljoni euro juurde (võrreldes 107 miljoni euroga aastal 2013 ja 66 miljoni euroga aastal 2012). Nii suur assigneeringute ärakasutamise määr hoolimata paranduseelarve projekti nr 3/2014 hilisest vastuvõtmisest kinnitab tõsiasja, et maksete assigneeringuid napib kõvasti, eelkõige perioodi 2007–2013 programmide lõpuleviimiseks. Paljudel juhtudel suurendati asjaomaseid eelarveridu niigi assigneeringutega, mis nähti algselt ette värskelt heaks kiidetud perioodi 2014–2020 programmide eelmaksete jaoks.

Aastal 2014 suurendati perioodi 2007–2013 ühtekuuluvuspoliitika programmide maksete assigneeringuid 4,6 miljardi euro võrra, millest 2,5 miljardit eurot nähti ette paranduseelarve projektiga nr 3/2014, 0,6 miljardit eurot aasta lõpus toimunud ümberpaigutustega(14) ja 1,5 miljardit eurot sisemiste ümberpaigutustega perioodi 2014–2020 programmide vahenditest. Need täiendavad vahendid aitasid aastate 2007–2013 ühtekuuluvuspoliitika programmide kuhjunud maksetaotluste olukorra 2014. aasta lõpuks stabiliseerida.

Suur hulk kasutamata kulukohustusi kanti üle või kirjendati ümber 2015. aastasse – mitte ainult ühtekuuluvuspoliitikas, vaid ka maaelu arengu programmide (rubriik 2) ning rände- ja julgeolekufondide (rubriik 3) osas. Selle tagajärjel kahanes täitmata kulukohustuste määr 2014. aasta lõpuks 189 miljardi euroni, mis on 2013. aasta täitmata kulukohustuste määrast 32 miljardit eurot väiksem. See langus on siiski mõnevõrra kunstlik, kuna see on tingitud peamiselt perioodi 2014–2020 programmide kulukohustuste alakasutusest – neid kanti üle ja kirjendati ümber 2015. aastasse ja kaugemale, kus need kulukohustused siis taas päevakorrale kerkivad. Kui kõik uute programmide assigneeringud oleks 2014. aastal kulukohustustega seotud, oleks täitmata kulukohustuste määr jäänud 2013. aasta tasemele palju lähemale (224 miljardit eurot).

Järgmisel joonisel näidatakse täitmata kulukohustuste määra muutumist perioodil 2007–2013 ning 2015. aasta lõpuks prognoositavat täitmata kulukohustuste määra kogu eelarve lõikes, aga ka eraldi sellistes rubriikide 1b, 2 ja 3 programmides, mille eelarvet täidetakse koostöös liikmesriikidega, ning teistes programmides/rubriikides. Nagu jooniselt näha, peaks täitmata kulukohustuste koguhulk 2015. aasta lõpul olema jälle võrreldav 2013. aasta lõpu tasemega. Jooniselt on samuti näha, kuidas erinevad need rubriikide 1b, 2 ja 3 programmid, mille eelarvet täidetakse koostöös liikmesriikidega, teistest programmidest/rubriikidest – esimesel juhul peaks täitmata kulukohustuste määr 2015. aastaks vähenema (võrreldes 2013. aastaga) ning viimati nimetatute puhul see eeldatavasti kasvab.

20150708-P8_TA(2015)0263_ET-p0000004.png

2.2.  2014. aastal võetud leevendavad meetmed

Komisjon esitas 28. mail 2014. aastal paranduseelarve projekti nr 3/2014, milles taotleti 2014. aasta jaoks täiendavate maksete assigneeringute heakskiitmist. Pärast pikka menetlust võeti paranduseelarve projekt nr 3/2014 lõpuks 17. detsembril 2014 vastu. Paranduseelarve vastuvõtmist oodates rakendas komisjon 2014. aastal ka mitmesuguseid muid leevendavaid meetmeid, et täita äärmiselt pinguldatud eelarveraamistikule vaatamata varem võetud kulukohustustest tulenevad juriidilised kohustused ning lükata käima uue põlvkonna programmid.

Kokku lepitud poliitika elluviimiseks eelarves heaks kiidetud assigneeringute piires pidi komisjon eelarvet aktiivselt haldama ning seejuures lähtuti kolmest peamisest põhimõttest:

—  viivisintresside ja võimaliku vastutuse finantsmõju minimeerimine ELi eelarve jaoks;

—  programmide elluviimise maksimeerimine;

—  otsustega kolmandatele osapooltele ja kogu majandusele avaldatava potentsiaalselt kahjuliku mõju minimeerimine.

Sellest lähtuvalt hõlmasid nappide maksete assigneeringute aktiivse haldamise meetmed järgmist: põhjendamatult makstud summade proaktiivne sissenõudmine, usalduskontodel seisvate vahendite hulga piiramine, eelmaksete protsentuaalse määra vähendamine, maksetähtaegade puhul viivitamine viimase võimaliku hetkeni ning toetustaotluste esitamise kutsete ja pakkumiskutsete väljakuulutamise ja nendega seotud lepingute sõlmimise edasilükkamine.

Need leevendavad meetmed aitasid komisjonil kaitsta oma esmatähtsa investori seisundit ning usaldusväärse ja kindla partneri reputatsiooni. Komisjon minimeeris maksete puudujäägi kahjulikke tagajärgi nii hästi kui suutis, näiteks hilinenud maksete viivisintresside piiramise seisukohast. Kuigi need suurenesid 2013. aastaga võrreldes peaaegu viiekordselt, maksti 2014. aasta lõpuks intresse siiski kontrollitud määral (3 miljonit eurot). Nende suurem suhteline kasv alamrubriigis 1a (Konkurentsivõime majanduskasvu ja tööhõive tagamiseks) ja rubriigis 4 (Globaalne Euroopa), mis on näha ka alljärgnevas tabelis, illustreerib aga maksete assigneeringute osas valitsevat keerulist olukorda.

Hilinenud maksete tõttu makstud viivisintressid (eurodes)

2008

2009

2010

2011

2012

2013

2014

Alamrubriik 1a

294 855

157 950

173 748

329 615

137 906

243 748

1 047 488

Alamrubriik 1b

1 440

5 324

6 220

11 255

31 726

71 620

103 960

Rubriik 2

27 819

1 807

9 576

15 713

61 879

30 991

61 985

Rubriik 3

13 417

59 852

48 673

50 397

29 375

13 060

7 252

Rubriik 4

250 204

178 468

257 818

1 266 425

335 820

247 786

1 797 825

Rubriik 5

43 915

442 678

237 367

60 825

142 254

46 187

8 614

Kokku

631 651

846 079

733 403

1 734 230

738 960

653 392

3 027 124

Ühtekuuluvuspoliitika (alamrubriik 1b) puhul ei ole viivisintresside summa kuigi suur, sest valdava osa puhul sellest rubriigist täidetakse eelarvet koostöös liikmesriikidega ning sellega viiviseid ei kaasne. Usaldusväärsuse seisukohast on valdkondades, kus eelarvet täidetakse koostöös liikmesriikidega, ette nähtud tähtaegadest mitte kinni pidamine aga äärmiselt kahjulik.

3.  Terminoloogia

Käesolevas punktis täpsustatakse dokumendis kasutatud mõisteid.

3.1.  Projektitsükkel

Enne rakenduskava või projekti heakskiitmist näeb komisjon selle jaoks ette assigneeringud. Selleks kirjendatakse eelarvereale teatud kindla summa jagu kulukohustusi. See moodustab ühe osa heaks kiidetud kulukohustuste assigneeringutest.

Väga sageli kaasneb projektilepingu allkirjastamise või rakenduskava heakskiitmisega ka teatav eelrahastamine, et toetusesaaja saaks projekti ilma laenu võtmata alustada. Toetusesaajad esitavad teatud kindlaksmääratud vahe-eesmärkide saavutamise järel vahemaksete taotlused ning programmiga seotud kantud kulud hüvitatakse.

Suurte programmide puhul, nagu teadusuuringute raamprogramm „Horisont 2020”, struktuurifondid, Euroopa Kalandusfond ja maaelu arengu fond, ei toimu teatavasse rakendusetappi jõudes enam vahemaksete taotluste alusel maksete tegemist, sest need on juba eelmaksetest kaetud. Lisaks makstakse projektile või programmile ette nähtud koguvahenditest üks kindel protsentuaalne osa välja alles programmi lõpetamisel, kui komisjon on kontrollinud, et kogu tegevus toimus vastavalt algsele lepingule. Kui selgub, et see nii ei olnud, seotakse osa vahendeid kulukohustustest lahti. Teatavatel juhtudel võib komisjon esitada põhjendamatult makstud raha tagastamiseks ka sissenõudekorralduse.

3.2.  Täitmata kulukohustused (RAL)

Täitmata kulukohustuste jaoks kasutatakse sageli lühendit „RAL”, mis tuleb prantsuskeelsest terminist „reste à liquider”. Tegemist on selle osaga kulukohustustest, mida ei ole konkreetseks ajahetkeks veel maksetega kaetud. Mitmeaastaste projektide puhul nähakse projekti alguses ette kulukohustused ja teatav eelrahastamine. Hilisemas etapis, kui projekti juba ellu viiakse, järgnevad vahemaksed ning lõppmakse tehakse projekti lõpetamisel.

Suur osa ELi eelarvest on seotud investeeringutega, mille tegemine toimub mitme aasta jooksul. Täitmata kulukohustuste taseme muutmine sõltub kulukohustuste assigneeringute ja aastaeelarves heaks kiidetud maksete assigneeringute vahest. Täitmata kulukohustuste tavapärane kujunemine sõltub kulukohustuste suurenemise tempost ja programmi elluviimise kiirusest. Täitmata kulukohustused hakkavad aga kasvama, kui eelarves nähakse rakendamise tempost olenemata ette liiga vähe maksete assigneeringuid. Sellisel juhul hakkabki aasta lõpuks täitmata maksetaotluste hulk kasvama.

Täitmata kulukohustuste ja aasta jaoks ette nähtud kulukohustuste vaheline suhtarv on hea näitaja, mille põhjal võrrelda eri programmide täitmata kulukohustuste osatähtsust nende rahastamispaketis. Näiteks aastase iseloomuga programmide ja meetmete puhul, nagu Erasmus või humanitaarabi, on täitmata kulukohustuste ja kulukohustuste suhtarv väiksem kui üks, mis tähendab, et suurem osa kulukohustusi makstakse aasta jooksul välja. Seevastu ühtekuuluvuspoliitika programmide puhul on täitmata kulukohustuste ja kulukohustuste suhtarv tavaliselt vahemikus 2,5–3 ning see on nii õigusaktides sätestatud automaatse kulukohustuste lahtisidumise tingimuse tõttu (nn „n+2” / „n+3” põhimõte, vt allpool punkti 4.1). Teatavate rubriigi 4 programmide puhul on see suhtarv veelgi kõrgem, kuna nende elluviimisega on seotud keerukas läbirääkimiste tsükkel. Komisjon võtab neid näitajaid maksetaotluste puhul arvesse.

3.3.  Piiratud rahavood versus maksete assigneeringute puudujääk

Komisjoni rahavoog sõltub peamiselt omavahendeid käsitlevate eeskirjade kohaselt liikmesriikidelt saadavatest igakuistest summadest. Komisjon ei tohi ebapiisavate rahavoogude täiendamiseks raha juurde laenata. Piiratud rahavoogude tõttu võivad ELi fondidest toetusesaajatele tehtavates maksetes tekkida seega ajutised makseviivitused isegi juhul, kui asjaomase aasta eelarves on ette nähtud piisavalt heakskiidetud maksete assigneeringuid. Seda võib ette tulla eriti aasta alguses (näiteks Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi puhul), sest eelmise aasta lõpuks täitmata maksetaotluste summa ja uue aasta esimestel kuudel maksmisele kuuluvate taotluste summa võib kokku olla suurem kui omavahendid, mis komisjon saab maksimaalselt ühes kuus saada. Kui eelmise aasta kuhjunud maksetaotlused on likvideeritud ja komisjoni igakuised rahavood jätkuvad, ei ole piiratud rahavoog järgmistel kuudel enam nii pitsitav.

Piiratud rahavoogude probleemile lisandub aasta alguses maksete assigneeringute nappuse probleem, sest igakuised rahastamisnõuded põhinevad kehtivasse eelarvesse kirjendatud heaks kiidetud tuludel, mis on kindlaks määratud enne maksete assigneeringute suurendamiseks vastu võetavat paranduseelarvet (see kiidetakse tavaliselt heaks pigem aasta lõpus).

Sõltuvalt selle vastuvõtmise täpsest kuupäevast (kas enne või pärast asjaomase aasta 16. novembrit) võib aasta lõpus vastu võetud paranduseelarve kohaste täiendavate maksete assigneeringute katmiseks esitatav omavahendite kasutamise nõue tähendada, et kasutatav raha laekub alles järgmisel eelarveaastal ning see tähendab võimalikke probleeme paranduseelarvete täitmisega veel aasta lõpus.

3.4.  Täitmata maksetaotluste kuhjumine aasta lõpus

Iga aasta lõppu koguneb hulk täitmata maksetaotlusi, mille esitajaks on ELi vahenditest toetust saavad isikud ja mis tuleb kindlaks määratud tähtaja jooksul (tavaliselt vähem kui kaks kuud) tasuda, kuid mis on veel välja maksmata(15) ühel järgmistest põhjustest:

a)  Maksete edasilükkamine või peatamine: teatavatele toetusesaajatele või programmidele maksete tegemine on edasi lükatud või peatatud. Maksete edasilükkamine on tavaliselt lühiajaline meede, millega komisjon viivitab makse tegemisega, kuni saab puuduva teabe või toimub juhtimis- ja kontrollisüsteemi kontroll.

b)  Ajastus: maksetaotlused on täitmata, sest need esitati aasta viimastel päevadel, mistõttu neid ei jõutud enne aasta lõppu käsitleda.

c)  Assigneeringute nappus: maksetaotlused on täitmata, sest heakskiidetud maksete assigneeringud asjaomasel eelarvereal on ära kasutatud.

Teatavat hulka täitmata maksetaotlusi peetakse normaalseks (vt punkte a ja b). Täitmata maksetaotluste liigne kuhjumine (peamiselt ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas) seondub maksete assigneeringute nappusega (punkt c), kuid rolli mängib ka rahavoogude piiratus aasta algul (vt eespool punkti 3.3). Ühtekuuluvuspoliitika probleemi käsitletakse põhjalikumalt punktis 4.

4.  Alamrubriik 1b: MUUTUSED TÄITMATA MAKSETAOTLUSTE SUMMAS JA PROGNOOSID

Käesolevas peatükis vaadeldakse ühtekuuluvuspoliitikat (alamrubriik 1b). Kõigepealt kirjeldatakse struktuurifondide üldisi omadusi ja selgitatakse, kuidas konkreetsed varasemad sündmused või seosed õigusaktidega viisid praeguse raske olukorrani. Seejärel uuritakse, kuidas määratleda, milline on täitmata maksetaotluste nn normaalne seis, ja esitatakse üksikasjalik analüüs olukorra kohta 2014. aasta lõpu seisuga.

4.1.  Struktuurifondide rakendamine aastatel 2007–2013

Struktuurifondid 2007–2013: põhitunnused

Alamrubriigist 1b rahastatavad projektid viiakse ellu rakenduskavadena. Rakenduskavade kohta teevad ettepanekud liikmesriigid, komisjon arutab need läbi ja võtab need programmitöö perioodi algul kogu perioodi jaoks vastu. Iga rakenduskava eelarvet täidetakse koostöös liikmesriikidega ja seda rakendatakse üksikprojektidena. See tähendab, et rahalisi vahendeid kasutavad liikmesriigid. Komisjon osaleb järelevalvekomiteedes, kus tal on nõuandev roll projektide valikul, ja jälgib projektide rakendamist iga-aastaste rakendusaruannete kaudu.

Programme kaasrahastatakse ELi eelarvest; see tähendab, et komisjon ei maksa kinni kõiki programmi kulusid. Liikmesriigid peavad leidma vahendid, et programmide kuludest osa kinni maksta.

Kui programm on vastu võetud, on Euroopa Liit võtnud endale kogu perioodiks õigusliku kohustuse. Aastatel 2007–2013 sidus komisjon assigneeringud kulukohustustega automaatselt igal aastal enne aprilli lõppu, võttes aluseks programmi rahastamiskava ja mitte programmi projektide tegeliku rakendamise. Kuna ELi maksed ei tohi kunagi ELi eelarve kulukohustusi ületada, on kulud rahastamiskõlblikud perioodi algusest (st isegi enne programmi vastuvõtmist) kuni rahastamiskõlblikkuse perioodi lõpuni.

Pärast programmide heakskiitmist teeb komisjon eelmaksed. Need maksed tehakse liikmesriigile automaatselt ja jäävad tema käsutusse kuni programmide lõpetamisel toimuva arvelduseni.

Projektide rakendamise ajal esitavad liikmesriigid oma sertifitseerimisasutuse kaudu vahemaksete taotlusi. Komisjon teeb taotluste põhjal makseid kehtiva kaasrahastamise määra alusel ja tingimusel, et ei ole tehtud otsust maksete edasilükkamise või peatamise kohta.

See mehhanism toimib seni, kuni komisjoni tehtud eelmaksed programmile ja liikmesriikide esitatud vahemaksete taotlused ei ületa 95 % programmile eraldatavast kogusummast. Kui jõutakse selle ülemmäärani, võivad liikmesriigid oma maksetaotlusi edasi saata, kuid neid kasutatakse järelejäänud eelmaksete tasaarvestuseks. Ülejäänu arveldatakse programmi lõpetamisel. Liikmesriigid peavad põhjendama rahastamiskõlblikke kulusid, mille rahastamiseks on perioodi algul tehtud eelmakseid, ja summat, mida hoitakse kinni programmi lõpetamiseni (5 % kogusummast).

Pärast rahastamiskõlblikkuse perioodi lõppu nähakse ette 15 kuu pikkune ajavahemik programmi lõpetamise dokumentide koostamiseks ja komisjonile esitamiseks ning lõppmakse taotlemiseks. Enne lõppmakse tegemist uurib komisjon lõpetamisdokumente (st lõpetamise deklaratsiooni, rakendamise lõpparuannet ja lõppmakse taotlust). Arvestades, et neid dokumente oodatakse 31. märtsiks 2017, tehakse otsus lõpetamise (ja sellega seotud lõppmaksete) kohta ajavahemikul 2017–2019.

Vastavalt otsusele kasutatakse 5 % summast, mis lõpetamise tarvis kõrvale oli pandud, veel täitmata maksetaotluste täitmiseks. Võib ka juhtuda, et komisjon ei maksa programmi lõpetamisel kogu summat välja. Väljamaksmata summa assigneeringud vabastatakse. Kui korrektsioonid ületavad 5 %, nõuab komisjon põhjendamatult makstud summa tagasi.

N+2 / n+3 reegel

N+2 / n+3 reegel kehtestati esimest korda programmitöö perioodiks 2000–2006. Reegel näeb ette, et n aastal tehtud kulukohustused tuleb katta samas summas eelmaksete ja vahemaksete taotlustega enne 31. detsembrit aastal n+2 (n+2 reegel). Näiteks 2012. aastal võetud kulukohustused peavad olema täielikult kaetud maksetaotlustega 31. detsembriks 2014. Katmata assigneeringud vabastatakse, mis tähendab, et liikmesriik kaotab need. Struktuurifondide kogu eksisteerimise vältel ei ole praeguseni veel siiski olulisi n+2 / n+3 assigneeringute vabastamisi eriti tehtud.

Reegli eesmärk on tagada finantsdistsipliin ELi vahendite haldamisel. Kuna kulukohustused võetakse programmi heakskiitmise järel automaatselt, kohustab see reegel liikmesriike rakendama projekte dünaamiliselt ja vältima probleeme päris tsükli lõpus. Reegli olemasolu võimaldab ka maksete sujuvamat tegemist, sest liikmesriike kohustatakse esitama maksetaotlusi korrapäraselt. Samas, nagu selgitatakse järgmises peatükis, on selle reegli lõdvendamine, eelkõige pärast finantskriisi puhkemist 2008. aastal, selle regulatiivset mõju kahandanud.

See reegel on üks maksetaotluste aasta lõppu kuhjumist põhjustav tegur: liikmesriigid peavad saatma oma maksetaotlused enne 31. detsembri südaööd, kasutades selleks spetsiifilist IT-süsteemi. Kuigi neilt nõutakse taotluste korrapärast saatmist kogu aasta jooksul(16), näitavad kogemused, et paljud ootavad viimaste nädalateni ja saadavad siis korraga taotlused suurtele summadele.

4.2.  Maksetaotluste esitamine programmitöö perioodil 2007–2013

Maksetsükli peamised mõjutajad

Perioodi algul tehakse küllaltki suuri eelmakseid, millele järgnevad aastad, mil vahemaksed on suhteliselt väikesed, sest toimub programmide struktuuri ülesehitus ja projekte alles hakatakse ellu viima. Kuna N+2/N+3 reegel hakkab mõju avaldama kõige varem programmitöö perioodi kolmanda aastal lõpul, puudub raamistiku algul surve taotluste esitamiseks. Peale selle katavad eelmaksed ikka veel suure osa programmitöö perioodi algul võetud kulukohustustest. Umbes 2–3 aastat enne programmitöö perioodi lõppu hakkab vahemaksete iga-aastane summa tõusma, sest programmid hakkavad lõpule jõudma ja maksetaotlusi esitatakse järjest rohkem. Maksimum saavutatakse perioodi lõpul / uue programmitöö perioodil algul, millele järgneb langus peaaegu nullini järgnevatel aastatel, kui programmidega on jõutud 95 % ülemmäärani. Nagu eespool mainitud, tehakse lõppmaksed ühe kuni kolme aastal jooksul pärast rahastamiskõlblikkuse perioodi lõppu.

Erandid

Vahemaksete tsüklilist iseloomu võimendasid programmitöö perioodil 2007–2013 kolm õigusraamistikus toimunud muutust:

1.  Üleminek n+3 reeglilt n+2 reeglile. Mitmeaastase finantsraamistiku 2007–2013 kehtestamisel saavutatud üldise kompromissi kohaselt pidid uued liikmesriigid ning Kreeka ja Portugal järgima aastatel 2007–2010 kulukohustuste osade suhtes n+3 reeglit ja hiljem kuni perioodi lõpuni n+2 reeglit. See tähendab, et nendel liikmesriikidel oli 2013. aasta lõpuks vaja katta kaks kulukohustuste osa: 2010. aasta osa ja 2011. aasta osa. Liikmesriigid ei oodanud muidugi programmide elluviimise ja maksetaotluste esitamisega kuni assigneeringute vabastamise tähtajani, mistõttu maksetaotlusi ei olnud 2013. aastal topeltkoguses. Samas mõjutas see reegel tugevalt 2013. aasta tippkoormust, mille tulemuseks oli ülekanduv mõju järgmistele aastatele ja suur täitmata maksetaotluste kuhjumine.

2.  Liikmesriikidelt nõuti, et nad viiksid rahaliste vahendite kontrollisüsteemide osas läbi vastavuskontrolli. Vastavuskontrolli tulemused pidi heaks kiitma komisjon. Vahemaksete taotlusi võis esitada, kuid komisjon täitis need ainult siis, kui oli vastavuskontrolli heaks kiitnud. Kuna enamik programme kiideti heaks 2007. aastal, viibis maksetaotluste esitamine (või vähemalt nende hüvitamine komisjoni poolt) ning 2008. aastal ei tehtud peaaegu ühtegi vahemakset.

3.  Finantskriisiga seoses nõudsid liikmesriigid tungivalt, et 2007. aasta kulukohustuste osa suhtes n+2 / n+3 reeglit ei kohaldataks. Komisjon oli sellega nõus, kuid selle asemel, et lükata 2007. aasta osa assigneeringute vabastamise tähtaeg edasi ühe aasta võrra, lõdvendati n+2 / n+3 reeglit nõukogus ühehäälselt veelgi ja 2007. aasta osaga seotud kohustused jagati kuueks kuuendikuks kogu perioodi peale. See nn Kreeka reegel võimaldas esitada vähem maksetaotlusi perioodi algul, mida tasakaalustas suurem maksetaotluse hulk perioodi lõpul.

Lisaks sellele pikendati kriisiga seoses ka 2000.–2006. aasta programmide kulude rahastamiskõlblikkuse aega 2008. aasta lõpust kuni 2009. aastani (muutes selleks komisjoni otsust, millega programm heaks kiideti) ning seetõttu jätkasid liikmesriigid 2000.–2006. aasta programmide elluviimist. Sellest tingitult viibis 2007.–2013. aasta programmide rakendamine ja sellega seotud 2007.–2013. aasta vahemaksete taotluste esitamine.

2000.–2006. aasta programmide võrdlus 2007.–2013. aasta programmidega

2007.–2013. aasta programmitöö perioodil mindi n+3 reeglilt n+2 reeglile üle neljanda aasta lõpus, 2000.–2006. aasta programmitöö perioodil oli aga kasutusel vaid N+2 reegel, olgugi et seda kohandati mõnevõrra 2004. aastal 10 uue liikmesriigi liiduga ühinemise tõttu.

Allpool oleval joonisel võrreldakse perioodi 2000–2006 vahemaksete kogusummat, mis tasuti aastatel 2001–2007 protsendina kogu rahastamispaketist, perioodi 2007–2013 vahemaksete kogusummaga, mis tasuti aastatel 2008–2014, jällegi protsendina kogu rahastamispaketist.

Joonis 1: Vahemaksete tegemine aastate kaupa (üheaastase nihkega) perioodil 2000–2006 (EU-15) ja perioodil 2007–2013 (% rahastamispaketist, v.a eelmaksed)

20150708-P8_TA(2015)0263_ET-p0000005.png

Jooniselt nähtub, et maksete kogusumma perioodi 2007–2013 programmidele jäi pidevalt alla perioodi 2000–2006 taset, olgugi et perioodi lõpupoole jõuti sellele järele. Selline pidev viivitus 2007.–2013. aasta programmide puhul on tingitud eespool kirjeldatud tegurite koosmõjust. Sellega on seletatav ka maksete assigneeringute alatäitmine ja maksete ülemmäär perioodi alguses, kuna ülemmäära määramisel oli eeskujuks võetud 2000.–2006. aasta programmide maksete tegemine.

Hiljem aga, kui maksetaotlusi hakati rohkem esitama, piiras maksete tegemist tugevalt heakskiidetud maksete assigneeringute hulk ja/või maksete ülemmäär, mis omakorda tekitas täitmata maksetaotluste kuhjumise.

Täitmata maksetaotluste kuhjumine aastatel 2007–2014

Allpool oleval joonisel(17) on näha muutused programmitöö perioodi 2007–2013 täitmata maksetaotluste summas perioodil 2007–2016.

Joonis 2: Ühtekuuluvuspoliitika programmid 2007–2013: muutused täitmata maksetaotluste summas aasta lõpul (miljardites eurodes)

20150708-P8_TA(2015)0263_ET-p0000006.png

Jooniselt nähtub, et 2007.–2013. aasta programmide täitmata maksetaotluste summa hakkas tõusma 2011. aastal, jõudes 11 miljardi euroni, samas kui haripunkt saabus 2014. aastal – 24,7 miljardit eurot. Nagu allpool selgitatud, näitavad prognoosid veelgi suuremat täitmata maksetaotluste summat 2015. aasta lõpuks, enne kui olukord 2016. aasta lõpuks normaliseerub ja maksetaotluste hulk kontrolli alla saadakse.

4.3.  Täitmata maksetaotluste komponendid ja liigid

Komisjon saab struktuurifondide kohta aasta jooksul järgmisi maksetaotlusi:

a)  Rahastamiskõlblikud maksetaotlused, mis aasta jooksul kaetakse maksetega.

b)  Maksetaotlused, mis on juba programmitöö perioodi algul kaetud eelmaksetega ja mille suhtes seega edasisi makseid ei tehta.

c)  Maksetaotlused, mida saab tasuda alles programmide lõpetamise järgselt, peavad ootama, kuni komisjon ja makse saaja on lõpetamise suhtes kokkuleppele jõudnud.

d)  Maksetaotlused, mis on täitmata, sest need esitati aasta kõige viimastel päevadel, mistõttu neid ei jõutud enne aasta lõppu käsitleda.

e)  Maksetaotlused, mille täitmine on teatavate makse saajate suhtes edasi lükatud / peatatud. Maksete peatamine või edasilükkamine on tavaliselt lühiajaline meede, millega komisjon viivitab makse tegemisega, kuni saab puuduva teabe või toimub juhtimis- ja kontrollisüsteemi kontroll.

f)  Täitmata maksetaotlused aasta lõpul, sest heakskiidetud maksete assigneeringud asjaomasel eelarvereal olid ära kasutatud.

Viimased neli kategooriat (c–f) on täitmata maksetaotlused aasta lõpul, aga täitmata maksetaotlused hõlmavad ka selliseid täitmata maksetaotlusi, mille põhjuseks on d, e või f. Teatav arv täitmata maksetaotlusi aasta lõpul loetakse nö normaalseks, kui selle põhjuseks on d ja e. Täitmata maksetaotluste nn liigne kuhjumine hõlmab täitmata maksetaotlusi põhjusel f.

Alljärgneval joonisel esitatakse alamrubriigi 1b maksetaotluste vood alates liikmesriikide poolsest esitamisest kuni kindlakstegemiseni, et need on täitmisele kuuluvad taotlused, ning täitmata maksetaotluste nö normaalne hulk ja liigne kuhjumine.

20150708-P8_TA(2015)0263_ET-p0000007.png

Taotluste kuhjumine aasta lõpul ja täitmise aeg

Liikmesriigid saatsid perioodil 2011–2014 igas detsembrikuus väga palju maksetaotlusi, kokku 27–35 % kõikidest aasta maksetaotlustest. Komisjon peab iga saadud maksetaotlust enne selle täitmist kontrollima. Mida suurem on aasta viimastel nädalatel saadud maksetaotluste arv, seda suurem on oht, et neid ei jõuta enne aasta lõppu hüvitada.

Seepärast innustab komisjon liikmesriike saatma oma maksetaotlusi korrapärasemalt kogu aasta jooksul.

Allpool oleval joonisel on näha 2007.–2013. aasta programmide kohta saadetud maksetaotluste arv aastatel 2011–2014.

Joonis 3a: Perioodi 2007–2013 vahetaotluste esitamine kuude kaupa (protsent koguarvust)

20150708-P8_TA(2015)0263_ET-p0000008.png

Jooniselt on selgelt näha, et aasta lõpus toimub väga suur esitatavate maksetaotluste arvu suurenemine.

Joonis 3b: Aasta kahel viimasel kuul esitatud maksetaotluste kuhjumine (protsent novembris ja detsembris) aastatel 2011–2014

20150708-P8_TA(2015)0263_ET-p0000009.png

Joonistelt ilmneb, et n+2 reegli kasvava surve tõttu hakkas iga aasta lõppedes laekuma järjest rohkem maksetaotlusi. N+3 reegli kaotamine 2013. aastal tähendas seda, et kõik liikmesriigid peale Rumeenia, Slovakkia ja Horvaatia pidid järgima n+2 reeglit. Sellel oli väga suur mõju tol aastal saadud maksetaotluste hulgale. Liiga hilja saabunud taotluste arv, mida samal aastal enam tasuda ei jõutud, sõltus aasta jooksul saabunud taotluste koguarvust ja nende laekumisest aasta jooksul.

Edasilükkamise ja peatamise mõju

Komisjon kasutab enne liikmesriikidele maksete tegemist, juhul kui ta on teadlik võimalikest puudustest, ELi eelarve kaitsmiseks mitmeid ennetavaid mehhanisme. Need mehhanismid on eriti kasulikud liikmesriikide kontrollisüsteemide parandamiseks, vähendades seeläbi edasiste finantskorrektsioonide tegemise vajadust komisjoni poolt.

Sellest tulenevalt ei järgne mitte kõikidele maksetaotlustele kohe makse tegemine, vaid komisjon võib olla selle edasi lükanud või peatanud, kuni kontrollisüsteemid on parandatud. Kuigi enamikku sellistest taotlustest ei lükata lõppkokkuvõttes tagasi, ei saa neid ka kohe hüvitada. Vastavalt määrusele(18) võib komisjon:

—  2007.–2013. aasta programmide maksetähtaja maksimaalselt kuue kuu võrra edasi lükata, kui tõendid näitavad, et asjaomaste liikmesriikide juhtimis- ja kontrollsüsteemide toimimises on tõsiseid puudusi; või kui komisjoni talitused peavad läbi viima täiendava kontrolli teabe põhjal, et tõendatud kuluaruandes esitatud kulud on seotud tõsise eeskirjade eiramisega, mida ei ole kõrvaldatud;

—  peatada liikmesriigile kõik 2007.–2013. aasta programmide vahemaksed või osa nendest, kui programmi juhtimis- ja kontrollisüsteemis on tõendite põhjal tõsiseid puudusi ja liikmesriik ei ole võtnud vajalikke parandusmeetmeid; või kui tõendatud kuluaruandes sisalduvad kulud on seotud tõsise eeskirjade eiramisega, mida ei ole kõrvaldatud; või kui liikmesriik rikub tõsiselt oma juhtimis- ja kontrollialaseid kohustusi. Kui liikmesriik nõutud meedet ei võta, võib komisjon teha finantskorrektsiooni.

Nn normaalse täitmata maksetaotluste hulga hindamine

Nagu eespool selgitatud, koosneb nn normaalne täitmata taotluste arv kõikidest edasilükatud või peatatud taotlustest ja taotlustest, mis saabuvad nii aasta lõpus, et neid enam samal aastal täita ei jõuta. Liiga hilja saabunuteks võib pidada aasta viimasel kümnel kalendripäeval saabunud taotlusi, sest komisjonil peab olema piisav kindlustunne, et ta suudab kõik eelarves olevad assigneeringud täielikult ära kasutada. Samas kuuluvad ka mõned edasilükatud või peatatud taotlused liiga hilja saabunud taotluste hulka ja neid ei tohiks arvestada topelt.

Niisiis kasvab nn normaalne täitmata maksetaotluste hulk koos aasta jooksul saabuvate taotlustega ja taotluste aasta viimastel päevadel kuhjumisega.

Perioodi 2010–2014 kohta saab allpool olevalt jooniselt ülevaate saabunud maksetaotluste, aasta lõpus täitmata maksetaotluste ning täitmiseks liiga hilja saabunud või peatatud maksetaotluste arvu kohta.

Joonis 4. Alamrubriik 1b: Taotlused, täitmata maksetaotlused, peatamised 2010–2014

20150708-P8_TA(2015)0263_ET-p0000010.png

Viimasel kolmel aastal (2012–2014) moodustas nn normaalne täitmata maksetaotluste arv (st aasta viimasel kümnel päeval saabunud taotlused ning edasilükatud või peatatud taotlused, isegi kui need saadi enne viimast kümmet päeva) hinnanguliselt umbes poole iga aasta lõpuks tekkinud kõigi täitmata taotluste summast. Teine pool oli seotud eelarves heakskiidetud maksete assigneeringute vähesusega, mis tekitas nn lumepalliefekti(19).

Kuna 2015. ja 2016. aastaks oodatakse vähem taotlusi ja edasilükatud/peatatud maksetaotluste arvu vähenemist ning n+2 reeglist tingitud surve peaks 2015. aasta lõpuks vähenema(20), siis eeldatavasti väheneb järsult ka täitmata maksetaotluste hulk.

4.4.  2007.–2013. aasta maksetega (taotlustega) seotud väljavaated 2015. ja 2016. aastal

Hinnang 2015. ja 2016. aasta kohta vastavalt liikmesriikide prognoosidele

2007.–2013. aasta fonde käsitlevas määruses(21) nõutakse, et liikmesriigid saadaksid hiljemalt n aasta 30. aprilliks komisjonile n aasta ja n+1 aasta vahemaksete võimalike taotluste prognoosi. Liikmesriigid on viimastel aastatel nõustunud seda teavet ajakohastama N aasta septembris, et hinnata täpsemalt täitmata maksetaotluste suurenevat hulka ja aasta viimastel kuudel esitatavate maksetaotluste märkimisväärset kuhjumist.

Uues, 2014.–2020. aasta fonde käsitlevas määruses(22) nõutakse aga, et liikmesriigid saadaksid oma vahemaksete võimalike taotluste prognoosi n ja n+1 aasta kohta n aasta 31. jaanuariks (koos ajakohastamisega 31. juuliks). Liikmesriigid on seda uut tähtaega kohaldanud vabatahtlikult 2015. aastal 2007.–2013. aasta programmide osas komisjoni palvel, mis kinnitati 2014. aasta detsembris. Vastavalt teabele, mille komisjon sai 3. märtsiks 2015, esitavad liikmesriigid 2015. aastal (nii täitmisele kuuluvaid kui ka mittekuuluvaid) maksetaotlusi hinnanguliselt umbes 48 miljardi euro suuruses summas ja 2016. aastal umbes 18 miljardi euro suuruses summas(23).

Nagu eespool selgitatud, ei järgne kõigile maksetaotlustele kohe makse tegemine, sest vaja on võtta arvesse maksete tegemise 95 %-list ülemmäära, mis on sätestatud määruse 1083/2006(24) artiklis 79. Kuna järjest rohkem programme jõuab 95 % ülemmäärani, muutub see korrektsioon 2015. aastal ja sellele järgnevatel aastatel järjest olulisemaks. Sellest järelduvalt on hinnanguliselt täidetavate taotluste tegelik summa väiksem kui liikmesriikide prognoos, sest taotlused, mis ületavad 95 % ülemmäära, täidetakse alles programmi lõpetamisel. Nimetatud ülemmääraga seotud prognooside põhjal eeldab komisjon, et 2015. aastal esitatakse täitmisele kuuluvaid maksetaotlusi kokku umbes 35 miljardi euro suuruses summas. 2016. aasta kohta on praegune prognoos umbes 3 miljardit eurot. See 2016. aasta summa muutub täpsemaks (ja võib-olla ka veidi suuremaks), kui liikmesriigid on esitanud puuduvad andmed või muudavad mõne programmi kohta edastatud andmeid.

2.  lisas tuuakse liikmesriikide 2015. ja 2016. aastal esitatavate Ühtekuuluvusfondi 2007–2013 programmide maksetaotluste prognooside kohta ära täpsemad andmed.

Täitmisel põhinev komisjoni prognoos

2014. aasta lõpus oli tehtud eelmaksete ja vahemaksete kogusumma 266,1 miljardit eurot. Ühtekuuluvuspoliitika 2007–2013 programmide kogu rahastamispakett oli 347,3 miljardit eurot. Võttes arvesse juba vabastatud assigneeringuid ja ohtu, et n+2 / n+3 reegli rakendamisega 2014. aasta lõpul tuleb veel assigneeringuid vabastada, kuigi see ootab alles kinnitamist (kokku maksimaalselt umbes 0,9 miljardit eurot alates perioodi algusest), on maksmata veel maksimaalselt umbes 80,3 miljardit eurot. Samas makstakse 5 % iga programmi summast alles kava lõpetamisel (17,3 miljardit eurot).

Seega on 2015. aastal või sellele järgnevatel aastatel veel täitmisele kuuluvaid vahemaksete taotlusi hinnanguliselt 63 miljardi euro väärtuses ehk 18 % kogu rahastamispaketist, mis sisaldab ka täitmata maksetaotlusi 2014. aasta lõpu seisuga (24,7 miljardit eurot). Maksimaalne täitmisele kuuluvate uute, 2015. aastal või sellele järgnevatel aastatel enne programmide lõpetamist esitatavate maksetaotluste summa on 38,3 miljardit eurot. Kui 2015. aastal saadakse maksetaotlusi kuni 35 miljardi euro väärtuses, siis ülejäänud maksetaotlused (kuni 3,5 miljardit eurot) laekuvad 2016. aastal.

Hinnanguline täitmata maksetaotluste summa 2015. aasta lõpul vastavalt liikmesriikide korrigeeritud prognoosidele

2015. aasta eelarves on maksete assigneeringute heakskiidetud summa 39,5 miljardit eurot. See summa katab nii 2015. aasta eelse täitmata maksetaotluste summa (24,7 miljardit eurot) kui ka uued taotlused (hinnanguliselt 35 miljardit eurot). Seega ulatub täitmata maksetaotluste summa 2015. aasta lõpul hinnanguliselt 20 miljardi euroni, millest vähemalt pool ehk umbes 10 miljardit eurot kujutab endast nn liigset täitmata taotluste kuhjumist.

(miljardit eurot)

Täitmata maksetaotlused 2014. aasta lõpul (kohandatud)

Liikmesriikide prognoosid 2015. aasta taotluste kohta, mida on korrigeeritud 95 %-lise ülemmääraga

2015. aasta eelarves heakskiidetud maksete assigneeringud

Täitmata maksetaotluste prognoos 2015. aasta lõpuks

24,7

~35

39,5

~20

4.5.  2016. aastal oodatavad maksetaotlused

Nagu eespool öeldud, peaks täitmata maksetaotluste summa 2015. aasta lõpul hinnanguliselt ulatuma 20 miljardi euroni, kui liikmesriikide prognoosid osutuvad täpseks. Lisaks oodatakse enne programmide lõpetamist täitmisele kuuluvaid maksetaotlusi veel 3,5 miljardi euro suuruses summas. Arvestades seda suhteliselt piiratud maksetaotluste arvu ja seda, et N+2 survet enam ei eksisteeri, ei ole põhjust eeldada, et suur osa nendest maksetaotlustest saabub nii hilja, et neid 2016. aastal enam täita ei jõuta.

Komisjon täpsustab oma taotlust 2016. aasta eelarveprojektis, arvestades täitmata maksetaotluste nn normaalset osa 2016. aasta lõpul. See nn normaalne täitmata maksetaotluste hulk – mis hõlmab väga hilja esitatud taotlusi ja edasilükkamisi/peatamisi – oleks võrreldes eelmiste aastatega siiski väga väike, sest 2016. aastal saabuvate uute taotluste arv on ka väga väike ja komisjon eeldab, et liikmesriigid kõrvaldavad puudused ja esitavad nö puhtad taotlused. Summa suurusjärk peaks olema umbes 2 miljardit eurot. See nn normaalne täitmata taotluste summa 2016. aasta lõpul tuleb seega katta 2017. aasta eelarvest. Seepärast peaks 2016. aasta eelarves olema umbes 21,5 miljardit eurot.

4.6.  Kokkuvõte maksetaotluste ja täitmata maksetaotluste arvestamiseks vajaliku teabe kohta

Järgnevas tabelis esitatakse ülevaatlikult programmi rahastamispaketti puudutav teave, 2015. aasta eelarves olemasolevate assigneeringute eeldatav kasutus ja 2016. aastal oodatavate maksetaotluste maksimaalne summa.

Täitmata vahemaksed 2015–2017 (miljardites eurodes)

Programmi rahastamispakett

(1)

347.3

—  sellest kuni 2014. aasta lõpuni tehtud eelmaksed ja vahemaksed

(2)

266,1

—  sellest lõpetamiseks reserveeritud osa (5 %) ja vabastatud assigneeringud

(3)

18,2

Tasumisele kuuluvate vahemaksete maksimaalne summa (2015–2017)

(4)=(1)-(2)-(3)

~63,0

—  sellest täitmata maksetaotlused 2014. aasta lõpul

(5)

24,7

—  sellest tasumisele kuuluvate vahemaksete maksimaalne summa (2015–2017)

(6)=(4)-(5)

38,3

Eelarveaasta 2015, miljardites eurodes

2015. aasta eelarveassigneeringud

(1)

39,5

—  sellest täitmata maksetaotlused 2014. aasta lõpul

(2)

24,7

—  sellest 2015. aasta prognoosid, mida on korrigeeritud 95 % ülemmääraga

(3)

~35

Eeldatav täitmata maksetaotluste summa 2015. aasta lõpul

(4)=(1)-(2)-(3)

~20

Eelarveaasta 2016, miljardites eurodes

Eeldatav täitmata maksetaotluste summa 2015. aasta lõpul

(1)

~20

Eeldatavalt 2016. aastal enne lõpetamist saabuvate ülejäänud maksetaotluste maksimaalne summa

(2)

~3,5

2016. aasta eelarvest kaetavate maksetaotluste maksimaalne summa

(3)=(1)+(2)

~23,5

4.7.  Maksed lõpetamisel

Struktuurifondide lõpetamisel on oma maksete dünaamika. Iga liikmesriik saadab oma lõpetamise dokumendid programmide kaupa hiljemalt 31. märtsiks 2017. Komisjon teavitab liikmesriiki oma arvamusest lõpetamise deklaratsiooni sisu kohta viie kuu jooksul alates selle saabumisest, kui esialgses lõpetamise deklaratsioonis on esitatud kogu teave(25). Reeglina tehakse lõppmaksed alles pärast 2016. aastat. Lõppmakseteks reserveeritud summa (5 % kogu assigneeringutest) on 17,3 miljardit eurot, kuid maksete määra mõjutab programmi rakendamise kvaliteet kogu perioodi jooksul. Kui ühtekuuluvuspoliitikas vabastatakse mõne lõppmakse assigneeringud, siis võib see makseteks vajalikku summat vähendada.

Prognooside tegemisel võib võtta võrdluseks perioodi 2000–2006, mil assigneeringute vabastamine lõppmakse tegemisel oli 2,6 % kogu Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) rahastamispaketist ja 0,9 % kogu Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) rahastamispaketist. ESFi puhul on siiski veel umbes 0,5 miljardi euro ulatuses täitmata kulukohustusi, mis on seotud eeskirjade eiramise problemaatiliste juhtumitega, ning komisjon prognoosib seetõttu, et lõplikuks assigneeringute vabastamise protsendiks lõpetamisel kujuneb selle fondi puhul 3 %. Komisjon ei välista, et vabastamised lõpetamisel võivad olla varasemast suuremad, nii et eespool toodud prognoosi tuleks pidada tagasihoidlikuks.

Lõpetamise taotlusi ei ole võetud arvesse nn normaalse täitmata maksetaotluste summa vähendamise analüüsis, sest enamik neist taotlustest täidetakse aastatel 2017–2019 või järgnevatel aastatel ning kindlasti ei järgne kõigile neile makset, sest põhjendamatult makstud summad nõutakse enne lõppmakse tegemist tagasi.

5.  MUUD RUBRIIGID: PERIOODI 2007–2013 PROGRAMMIDE VÄLJAVAADE

5.1.  Ülevaade

Punktis 4 analüüsiti üksikasjalikult ühtekuuluvuspoliitikat (alamrubriik 1b) ning käesolevas punktis käsitletakse olukorda muudes rubriikides, mille võib võtta kokku järgmiselt:

2007

2008

2009

2010

2011

2012

2013

2014

Alamrubriik 1a

1 679

507

291

628

604

567

551

541

Rubriik 4

172

178

284

226

387

367

389

630

5.2.  Rubriikide 2 ja 3 programmid, mille eelarve täitmine toimub koostöös liikmesriikidega

5.2.1.  Rubriik 2

Euroopa Põllumajanduse Tagatisfond (EAGF)

Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondiga (EAGF) seoses täitmata taotlusi kuhjunud ei ole, sest fond tugineb liigendamata assigneeringutele.

Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond (EAFRD)

Maaelu arengu valdkonnas siiani kuhjunud kohustusi ei ole olnud, kuna komisjon on alati suutnud kõik maksetaotlusi õigeaegselt täita. Võttes arvesse maaelu arengu programmi mahtu ja ka kohaldatavat 95 % reeglit, on enne lõpetamist maksmisele kuuluda võivate vahemaksete maksimumsumma perioodi 2007–2013 kohta ligikaudu 8,7 miljardit eurot. Aasta 2015 eelarves perioodi 2007–2013 programmide jaoks heaks kiidetud maksete assigneeringud kokku on 5,9 miljardit eurot. Ülejäänud 2,8 miljardit eurot tuleb maksta välja 2016. aastal, kui liikmesriigid on esitanud viimase kvartalideklaratsiooni, mis peaks toimuma 2016. aasta jaanuaris.

Lõpetamisetapiks on reserveeritud kokku ligikaudu 4,8 miljardit eurot. Tegelik väljamakstav summa oleneb assigneeringute vabastamisest. Kui võtta näiteks eelmise perioodi (2000–2006) lõpetamisetapi assigneeringute vabastamise määr 1,5%, siis peaks assigneeringutest vabastatama ligikaudu 1,5 miljardit eurot. Lõppmaksed tehakse eeldatavasti 2016. aastast 2019. aastani.

Euroopa Kalandusfond (EKF)

EKFi eelarve täitmise viis sarnaneb ühtekuuluvuspoliitika (alamrubriik 1b) omale. Kuna selle fondi suhtes ei kohaldata n+3 reeglit, ei olnud EKFil erilisi probleeme üleminekul n+3 reeglilt n+2 reeglile 2010. ja 2011. aasta kulukohustuste osas. Ka ei kohaldatud fondi suhtes nn Kreeka reeglit, kuigi programmide algus venis samuti veidi juhtimis- ja kontrollisüsteemidega seotud kohustuste tõttu. EKFiga seotud täitmata maksetaotlusi on viimastel aastatel kuhjunud siiski väga palju. 2014. aasta alguses oli kuhjunud kohustuste maht niisama suur kui perioodi 2007–2013 programmideks heaks kiidetud maksete assigneeringud.

Aasta jooksul esitatud maksetaotluste ajastuse osas võib öelda, et aastatel 2010–2014 laekus kaks kolmandikku aasta maksetaotlustest novembris ja detsembris. Järgneval joonisel on välja toodud EKFi perioodi 2007–2013 programmidega seotud täitmata maksetaotluste kuhjumise maht aastatel 2011–2014 ning järgmise aasta esialgsed maksete assigneeringud.

20150708-P8_TA(2015)0263_ET-p0000011.png

EKFiga seotud täitmata maksetaotluste kuhjumine vähenesid 2014. aasta lõpus, mis tulenes peamiselt eelarvepeatükis kasutada olnud kõigi maksete assigneeringute (k. a koostöös liikmesriikidega toimuvaks EMKFi eelarve täitmiseks mõeldud kõik maksete assigneeringud; see tulenes viivitustest uue õigusliku aluse vastuvõtmisel) ümberpaigutamisest ja paranduseelarve projektiga nr 3/2014 (mis võeti vastu paranduseelarvena nr 2/2014) saadud täiendavatest vahenditest ning aasta lõpus tehtud ümberpaigutamisest.

2015. aasta eelarves kiideti heaks suuremad maksete assigneeringud, mis peaks võimaldada vähendada kuhjunud kohustusi tavapärasele tasemele, mis on ligikaudu 0,1 miljardit eurot.

5.2.2.  Rubriik 3

Varjupaiga-, rände-, välispiiri- ja julgeolekupoliitika

Ühist varjupaiga- ja rändepoliitikat viidi perioodil 2007–2013 peamiselt ellu üldprogrammi „Solidaarsus ja rändevoogude juhtimine” raames. Üldprogrammi kuulus neli vahendit: Välispiirifond, Euroopa Tagasipöördumisfond, Euroopa Pagulasfond ja Euroopa Kolmandate Riikide Kodanike Integreerimise Fond.

Järgneval joonisel on välja toodud täitmata maksetaotluste mahu kasv aasta lõpu seisuga varjupaiga-, rände-, välispiiri- ja julgeolekupoliitika programmide osas.

20150708-P8_TA(2015)0263_ET-p0000012.png

Täitmata kulukohustused suurenesid 150 miljonilt eurolt 2007. aasta alguses 2,6 miljardi euroni 2014. aastal, kuigi aastatel 2007–2014 vabastati assigneeringutest 300 miljonit eurot. Perioodi 2007–2013 programmide eest tuleb veel välja maksta ligikaudu 1,9 miljardit eurot. Programmide jaoks 2015. aasta eelarves heaks kiidetud maksete assigneeringute maht on veidi üle 600 miljoni euro, milles sisalduvad perioodi 2014–2020 uute programmide esialgsete ja iga-aastaste eelmaksete assigneeringud.

Võttes arvesse lõpetamisetapis makstavat summat (hinnanguliselt miljard eurot) ja asjaolu, et teist eelrahastamist ei suudetud maksete assigneeringute puudumise tõttu teha ei 2013. ega ka 2014. aastal, on perioodi 2007–2013 programmidega seotud kuhjunud kohustuste vähendamiseks tavapärasele tasemele 2016. aasta lõpuks vaja hinnanguliselt välja maksta 235 miljonit eurot.

5.3.  Rubriikide 1a ja 4 programmid, mille eelarvet täidetakse otseselt

5.3.1.  Alamrubriik 1a

Selles punktis antakse ülevaade alamrubriigi 1a programmide maksete olukorrast 2014. aasta lõpus.

Täitmata maksetaotlused aasta lõpu seisuga

Järgneval joonisel on välja toodud alamrubriigi 1a tähtsamate programmide täitmata maksetaotluste suundumus aasta lõpu seisuga.

20150708-P8_TA(2015)0263_ET-p0000013.png

Täitmata maksetaotluste kõrge tase 2007. aasta lõpus tuleneb peamiselt teadus- ja arendustegevuse 6. raamprogrammi projektitsüklist ja võetud kulukohustuste eriti suurest määrast sellel ajal. Ka oli teadusuuringute lepingutes sätestatud, et enne kulunõuete lõplikku väljamaksmist tuleb esitada kontrollitõendid.

Komisjoni poolt 2014. aastal võetud leevendusmeetmed (vt punkti 2.2) maksete assigneeringute puudujäägi vähendamiseks aitasid hoida ära täitmata maksetaotluste mahu suurenemise 2014. aasta lõpus. Need meetmed sisaldasid eelrahastamise taseme vähendamist ning uute lepingute/toetuslepingute allkirjastamise edasilükkamist, millega osa maksetest lükati edasi järgmisse aastasse. Täitmata maksetaotluste maht saadi kontrolli alla, kuid nende meetmete kõrvalmõjuna aeglustus aastate 2014–2020 programmide elluviimine. Mõnel juhul tuli võtta rangemaid meetmeid, et lugeda esmatähtsaks maksete tegemine haavatavamatele toetusesaajatele.

Täitmata kulukohustuste muutumine

Alamrubriigi 1a programmide täitmata maksetaotluste tase on olnud aasta lõpu seisuga suures osas stabiilne, mis on teravas kontrastis täitmata kulukohustuste selge tõususuunaga, nagu on välja toodud järgmisel joonisel.

20150708-P8_TA(2015)0263_ET-p0000014.png

Alamrubriigi 1a täitmata kulukohustuste lisandumine tuleneb suures osas teadustegevuse (selle rubriigi suurimate kuludega programm) kulukohustuste ja maksete assigneeringute vahe suurenemisest. Seda on näha järgmisel joonisel, millel on välja toodud maksete ja kulukohustuste suhtarvu langussuundumus.

20150708-P8_TA(2015)0263_ET-p0000015.png

Illustreerimaks alamrubriigi 1a projektide elluviimist, on järgnevalt kirjeldatud teadusprogrammide projektitsüklit.

Teadusprogrammide projektitsükkel

Teadusprogramme viiakse ellu mitmeaastaste tööprogrammide raames, mis hõlmab toetustaotluste andmise menetlust, avalikke hankeid, uuringuid, eksperdirühmi, osalemist rahvusvahelistes organisatsioonides, seminaridel ja õpikodades, hindamist ja seiret. Teadusprogrammidest ligi 90 % on seotud toetustaotluste andmise menetlusega ja ülejäänud 10 % muu tegevusega.

Komisjon kiidab aasta n tööprogrammi heaks aasta n-1 keskel. Toetustaotluste esitamise kutseid hakatakse avaldama alates aasta n-1 teisest poolest. Toetustaotlused esitatakse enamikul juhtudest kolme kuu jooksul pärast kutse avaldamist. Üldised kulukohustused võetakse pärast aasta n tööprogrammi heakskiitmist ja hiljemalt enne lepinguläbirääkimisi (tavaliselt taotluste esitamise tähtajal). Toetustaotluste hindamisele (kolm kuud) ja valiku tegemisele (üks-kaks kuud) järgnevad lepinguläbirääkimised (üks kuni kuus kuud) ning allkirjastamine (kuni paar kuud). Komisjonil/rakendusametil on aega kaheksa kuud taotluste esitamise tähtaja ja toetuslepingu allkirjastamise vahel (nn toetuse eraldamise aeg), sellest viis kuud taotluste esitajate teavitamiseks teadusliku hinnangu tulemustest ja kolm kuud toetuslepingu koostamiseks. Kui individuaalne kulukohustus on võetud ja leping on allkirjastatud, tuleks eelmakse teha 30 päeva jooksul pärast lepingu allkirjastamist või 10 päeva enne meetme alguskuupäeva olenevalt sellest, kumb kuupäev on hilisem. Teadusuuringute peadirektoraat võttis 2014. aastal struktuurimeetmeid, mille tulemusel tehakse aasta n kulukohustustega seotud eelmaksed paljudel juhtudel nüüd aastal n+1 ja mitte aastal n. Vahemaksed tehakse tavaliselt iga 18 kuu järel finantsaruannete põhjal ja need on seotud korrapäraste aruannetega. 10 %-line lõppmakse tehakse lõpparuande heakskiitmise korral.

Kõigi muude tööprogrammis ette nähtud meetmete puhul võetakse esialgsed kulukohustused aastal n ja ettemaksed tehakse samal aastal. Ülejäänud summa makstakse välja aastal n+1.

Teadusprogrammide maksete puudujääk: praktilised tagajärjed

Teadusprogrammide maksete assigneeringute puudujäägi vähendamiseks paigutati 2014. aastal kokku 236,5 miljonit eurot ümber programmi „Horisont 2020” perioodi 2014–2020 eelarveridadelt perioodi 2007–2013 samade programmide lõpuleviimise eelarveridadele. See lükkas edasi 2014. ja 2015. aastal avaldatud programmiga „Horisont 2020” seotud toetustaotluste andmise menetluse eelrahastamise. Eelnenud aastatel seda ei tehtud ja tulemuseks oli uute programmide elluviimise edasilükkumine.

Teadustegevus võtab aega ja lepingute allkirjastamise ning rahastamise edasilükkamine ei ole kooskõlas eesmärgiga tõhustada majanduskasvu toetavat teadustegevust. Programmi „Horisont 2020” maksete assigneeringute suurendamise heakskiitmine 2015. aasta eelarves peaks võimaldama teha osaliselt tagasi mahajäämus selle keskse tähtsusega programmi osas.

Erasmus+

Programm „Erasmus+” on hea näide iga-aastasest programmist, mille maksete tase on tihedas kooskõlas kulukohustuste tasemega, sest enamiku meetmete olelusring on seotud õppeaastaga.

Maksete assigneeringute kasv 2014. aastal ei olnud maksete puudujäägist tulenevalt siiski kooskõlas kulukohustuste assigneeringute kasvuga, mis peaks jätkuma ka perioodil 2014–2020. Maksete puudujääk 2014. aastal on järgmisel joonisel välja toodud ka maksete ja kulukohustuste suhtarvuna.

20150708-P8_TA(2015)0263_ET-p0000016.png

Seetõttu ei olnud 2014. aastal võimalik maksta riiklikele ametitele välja osa teisest eelmaksest, mis on mõeldud liikuvusega seotud meetmete rahastamiseks. Olukord peaks mõnevõrra paranema, aga programmi „Erasmus+” osas on siiski oodata samasuguseid piiranguid 2015. aastal

Transport ja energeetika

Järgmisel joonisel on näidatud kulukohustuste ja maksete mahu kasvavat erinevust transpordi ja energeetika poliitikavaldkondades.

20150708-P8_TA(2015)0263_ET-p0000017.png

2015. aasta eelarves heaks kiidetud maksete assigneeringutest piisab perioodi 2014–2020 projektide esimesteks eelmakseteks ja perioodi 2007–2013 täitmata kulukohustuste – mida on hinnanguliselt üle kahe miljardi euro –, osaliseks täitmiseks.

Euroopa majanduse elavdamise kava

Kulukohustuste 2009. ja 2010. aasta kõrge tasemega võrreldes algas selle programmi maksete tegemine aeglaselt, kuna Euroopa majanduse elavdamise kava projektid on peamiselt suuremahulised taristuprojektid.

20150708-P8_TA(2015)0263_ET-p0000018.png

Maksete assigneeringud ei olnud eriti 2014. aastal piisavad katmaks kõiki aasta jooksul vastu võetud maksetaotlusi, isegi pärast paranduseelarve projekti nr 3/2014 hilist vastuvõtmist, millega anti maksete assigneeringuid juurde. Täitmata kulukohustusi oli 2014. aasta lõpus endiselt kaks miljardit eurot ehk pool Euroopa majanduse elavdamise kava esialgsetest kulukohustustest. 2015. aastal heaks kiidetud maksete assigneeringute maht on 407 miljonit eurot, mis peaks katma selle aasta hinnangulised vajadused.

5.3.2.  Rubriik 4

Järgmisel joonisel on välja toodud rubriigi 4 programmide täitmata kulukohustuste tase alates 2007. aastast.

20150708-P8_TA(2015)0263_ET-p0000019.png

Rubriigi 4 alla kuuluvad lühiajalised kriisile reageerimise vahendid, pikemaajalised vahendid, mille puhul kasutatakse mitmeaastast programmitööd, ning ajutised vahendid, nagu makromajanduslik finantsabi laenude ja toetuse kujul. Kolme suure vahendi (ühinemiseelse abi rahastamisvahend II (IPA), Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend ja arengukoostöö rahastamisvahend), mille puhul kasutatakse mitmeaastast programmitööd, arvele langeb 73 % selle rubriigi kulutustest. Nendest programmidest rahastatava kolmandatele riikidele antava toetuse olelusring on ligikaudu kuus kuni kaheksa aastat. Teisalt on kriisile reageerimise vahenditel (humanitaarabi, stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahend, ühine välis- ja julgeolekupoliitika) ja makromajanduslikul finantsabil palju lühemad maksetsüklid, mis on 12 kuni 18 kuud.

Enamiku rubriigi 4 vahendite osas on alates 2013. aastast ilmnenud tõsine maksete assigneeringute puudujääk, mis mõjutas esimesena humanitaarvahendeid ja kriisilahendusvahendeid, mille rakendustsükkel eeldab kiiret maksete tegemist. Seejärel kandus mõju üle sellistele vahenditele nagu arengukoostöö rahastamisvahend ja Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend, mille maksed on peamiselt seotud kehtivate lepingute ja kulukohustustega. Olukord halvenes 2014. aastal, kui kättesaadavaid maksete assigneeringuid vähendati üldiselt 2013. aastaga võrreldes. Mõne programmi osas saadi täiendavad vahendid paranduseelarve projekti nr 3/2014 kaudu (ja muudest meetmetest, nt ümberpaigutamistest)(26) väga hilja ja sellest ei piisanud kuhjunud tegemata maksete katmiseks.

Võetud meetmetega (vt punkti 2.2) suudeti ainult osaliselt leevendada maksete puudujäägi mõju, kuna väljamaksete tegemine lükati edasi, aga varasemad kulukohustused tuleb siiski täita.

Täitmata maksetaotlused aasta lõpu seisuga

Rubriigi 4 täitmata maksetaotluste maht kasvas üldiselt 2014. aasta lõpu seisuga märkimisväärselt. See tuleneb peamiselt taotluste järsust kasvust ja asjaomaste maksete assigneeringute puudumisest, nt seoses Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi ning arengukoostöö rahastamisvahendiga, nagu on välja toodud järgmisel joonisel.

20150708-P8_TA(2015)0263_ET-p0000020.png

Teisalt tegi 2013. ja 2014. aasta eelarvetes heaks kiidetud maksete assigneeringute suurendamine võimalikuks olukorra parandamise humanitaarabi(27) valdkonna täitmata maksetaotluste osas:

20150708-P8_TA(2015)0263_ET-p0000021.png

Nagu eespool märgitud, on rubriigi 4 ja eelkõige selle kolme mahuka pikaajalise rahastamisvahendi täitmata kulukohustuste maht viimasel viiel aastal stabiilselt suurenenud kooskõlas eelmise mitmeaastase finantsraamistiku kulukohustuste tasemega. Programmid, mille osas võeti esialgsed kulukohustused näiteks 2010. aastal, vormistati toetust saava kolmanda riigiga 2011. aasta jooksul ja lepinguid sõlmiti 2014. aastani. Sellest tuleneb, et nüüd tuleb maksta paljude selliste suurte programmide eest, mille osas võeti kulukohustused ajal, mil kulukohustused järsult kasvasid. 2015. aasta eelarves heaks kiidetud maksete assigneeringute tase peaks seda vahet vähendama, mis peaks aitama olukorda stabiliseerida. Olukord on siiski jätkuvalt pingeline ja nii see vahe kui ka täitmata kulukohustused peaksid mitme vahendi (nt arengukoostöö rahastamisvahendi) osas endiselt suurenema.

6.  PERIOODI 2014–2020 PROGRAMMIDE VÄLJAVAADE

2016. aasta eelarves peab olema piisavalt maksete assigneeringuid mitte ainult perioodi 2007–2013 programmide kulukohustustest tuleneva täitmata maksetaotluste liigse taseme järkjärguliseks vähendamiseks, vaid ka perioodi 2014–2014 programmideks rubriikides 1a ja 4, mille elluviimist on maksete puudujääk takistanud. 2016. aasta eelarve peab sisaldama ka vajalikke maksete assigneeringuid muude fondide jaoks, nt maaelu arenguks (rubriik 2), et hoida ära uus täitmata maksetaotluste kuhjumine, mida varem ei olnud.

Komisjon hindab perioodi 2014–2020 programmidega seotud maksevajadusi 2016. aastal 2016. aasta eelarveprojektis.

7.  Järeldused

Maksete assigneeringute maht ei olnud viimastel aastatel ja eelkõige 2014. aastal laekunud maksetaotluste täitmiseks piisav. See omakorda tõi kaasa täitmata maksetaotluste suurema kuhjumise aasta lõpu seisuga, eriti perioodi 2007–2013 ühtekuuluvuspoliitika programmide osas. Komisjon võttis maksete puudujäägi negatiivse mõju minimeerimiseks mitmeid leevendusmeetmeid, täites võimalikult ulatuslikult varasematest kulukohustustest tulenevaid kohustusi. Selle kõrvalmõju oli aga perioodi 2014–2020 programmide takistatud elluviimine.

2015. aasta eelarves olevad maksete assigneeringud peaksid aitama vähendada perioodi 2007–2013 programmidega seotud kuhjunud täitmata maksetaotlusi. Komisjon on selgitanud välja maksete taseme, mis on vajalik perioodi 2007–2013 programmidega seotud täitmata maksetaotluste liigse taseme järkjärguliseks vähendamiseks 2016. aasta lõpuks. Komisjon teeb ettepaneku vastavate maksete assigneeringute kohta 2016. aasta eelarveprojektis.

Komisjon on seisukohal, et liidu kolm institutsiooni võivad leppida selle põhjal kokku kavas, millega vähendatakse perioodi 2007–2013 programmide täitmisega seotud tasumata arvete mahtu 2016. aasta lõpuks jätkusuutliku tasemeni.

1. lisa: KOMISJONI 15. DETSEMBRIL 2014 EDASTATUD TEAVE

Komisjon esitas 15. detsembril 2014 perioodi 2007–2013 ühtekuuluvusprogrammidega seotud täitmata maksetaotluste kuhjumise prognoosi 2014. ja 2015. aasta lõpu seisuga järgmiselt:

2010

2011

2012

2013

2014 (*)

2015 (*)

Kuhjunud tasumata arved aasta lõpu seisuga

(miljardit eurot)

6,1

10,8

16,2

23,4

Kuni25 (1)

19 (2)

(*) Komisjoni hinnangud tuginevad liikmesriikide korrigeeritud prognoosidele.

(1)  Võttes arvesse täiendavaid maksete assigneeringuid lõplikult heaks kiidetud paranduseelarve projektis nr 3/2014.

(2)  Võttes arvesse täiendavaid maksete assigneeringuid lõplikult heaks kiidetud paranduseelarve projektis nr 3/2014 ja 2015. aasta eelarves heaks kiidetud maksete assigneeringuid.

Komisjon esitas ka läbilõike perioodi 2007–2013 ühtekuuluvusprogrammidega seotud oodatavast täitmata maksetaotluste kuhjumisest 2014. aasta lõpu seisuga. Järgnevast tabelist on näha, et 2014. aasta lõpuks tegelikult vastu võetud maksetaotluste maht kokku oli liikmesriikide koostatud prognoosidest ligikaudu 1,5 miljardit eurot väiksem ja umbes 2,5 miljardit eurot suurem kui komisjoni prognoositud ülemine piir.

OODATAV TÄITMATA MAKSETAOTLUSTE MAHT 2014. AASTA LÕPU SEISUGA

miljardit eurot

(1)

Enne 2013. aasta lõppu vastu võetud maksetaotlused, mida ei makstud välja 2013. aasta lõpuks (kuhjunud kohustused)

23.4

(2)

Enne 2014. aasta novembri lõppu vastu võetud maksetaotlused

31.4

(3)  = (1) + (2)

Enne novembri lõppu esitatud maksetaotlused, mis paluti maksta välja 2014. aastal

54.8

(4)

Heakskiidetud maksete assigneeringute maht (koos paranduseelarvega nr 3/2014)

49.4

(5)  = (3) – (4)

2014. aasta novembri lõpuks kuhjunud tegemata maksed, mis paluti maksta välja 2014. aasta lõpuks

5.4

Prognoos

Tegelik olukord

Liikmesriikide prognoosid maksetaotluste kohta, mis esitatakse detsembris 2014

23

21.5

Komisjoni prognoosid maksetaotluste kohta, mis esitatakse detsembris 2014

18 - 19

21.5

Prognoos tasumata arvete kuhjumise kohta 2014. aasta lõpus: kuni 25 miljardit eurot

Lõpuks esitas komisjon riikide kaupa liikmesriikide hinnangud 2014. aastal ühtekuuluvuspoliitikaga seoses esitatavate maksetaotluste kohta (54,33 miljardit eurot), 31. oktoobriks 2014 esitatud maksetaotluste kohta (31,36 miljardit eurot) ning seejärel novembris ja detsembris esitatavate maksetaotluste kohta (22,97 miljardit eurot).

Komisjon lisas, et kui võtta arvesse liikmesriikide nn brutoprognoosides viimastel aastatel täheldatud keskmisi veamäärasid ja määruse 1083/2006 artiklis 79 nõutavat maksete suhtes kohaldatavat lõpetamiseelset ülemmäära 95 %, on detsembris vastu võetavate taotluste hinnanguline maht 18–19 miljardit eurot. See on kooskõlas eespool esitatud tabelitega.

2. lisa: Alamrubriik 1b: LIIKMESRIIKIDE VIIMASED PROGNOOSID

Selles lisas on välja toodud liikmesriikide kõige viimased prognoosid perioodi 2007–2013 ühtekuuluvusprogramme puudutavate maksetaotluste esitamise kohta aastatel 2015 ja 2016. Eristatakse brutoprognoose (esitatud liikmesriikide poolt) ja piiranguga prognoose (vt selgitust punktis 4.4).

Liikmesriikide prognoosid (miljardites eurodes)

Periood

2007-2013

2015*

2016

Brutoprognoosid

Brutoprognoosid

AT

Austria

0,09

0,00

BE

Belgia

0,24

0,06

BG

Bulgaaria

1,35

0,00

CY

Küpros

0,06

0,00

CZ

Tšehhi Vabariik

4,01

3,75

DE

Saksamaa

2,43

0,95

DK

Taani

0,04

0,03

EE

Eesti

0,09

0,00

ES

Hispaania

4,65

1,74

FI

Soome

0,21

0,02

FR

Prantsusmaa

1,92

0,34

GR

Kreeka

0,75

0,00

HR

Horvaatia

0,22

0,31

HU

Ungari

3,86

1,24

IE

Iirimaa

0,03

0,01

IT

Itaalia

5,07

1,44

LT

Leedu

0,09

0,00

LU

Luksemburg

0,01

0,00

LV

Läti

0,54

0,09

MT

Malta

0,14

0,04

NL

Madalmaad

0,21

0,10

PL

Poola

8,92

3,99

PT

Portugal

0,52

0,06

RO

Rumeenia

6,64

2,81

SE

Rootsi

0,11

0,00

SI

Sloveenia

0,38

0,18

SK

Slovakkia

2,68

0,64

UK

Ühendkuningriik

1,52

0,25

CB

piirkondlik koostöö

1,16

0,25

KOKKU

 

47,93

18,32

PIIRANGUGA PROGNOOSID KOKKU ***

34,74

2,95**

* 2015. aasta prognooside arvutamiseks kasutati 2014. aasta sügisel edastatud prognoose nende rakenduskavade kohta, mille kohta liikmesriigid ei saatnud prognoose jaanuaris 2015.

** Maksimaalne makstav kogusumma 2016. aastal on 3,5 miljardit eurot, millest liikmesriigid on selles etapis juba kinnitanud 3 miljardit eurot.

*** Piirang tähendab 95 % reegli kohaldamist, mille kohaselt võib vahemakseid teha enne lõppetappi vaid kuni 95 % protsendi ulatuses programmidele eraldatud vahenditest.

(1) ELT L 298, 26.10.2012, lk 1.
(2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 884.
(3) ELT C 373, 20.12.2013, lk 1.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0061.
(5) See on tingitud nn „n+2” / „n+3” eeskirjadest, mille kohaselt tuleb maksed teha kas kaks (n+2) või kolm (n+3) aastat pärast asjaomaste kulukohustuste võtmist. 2013. aasta lõpus kehtisid üheaegselt mõlemad kulukohustuste vabastamise eeskirjad.
(6) Paranduseelarvetega kiideti 2012. aastal kokku heaks 6,7 miljardit eurot täiendavaid maksete assigneeringuid, 2013. aastal 11,6 miljardit eurot ning 2014. aastal 3,5 miljardit eurot.
(7) Perioodi 2007–2013 ühtekuuluvuspoliitika programmide tasumata maksetaotlusi oli 2011. aasta lõpu seisuga 11 miljardit eurot, 2012. aasta lõpuks 16 miljardit eurot, 2013. aasta lõpuks 23,4 miljardit eurot ning 2014. aasta lõpuks 24,7 miljardit eurot.
(8) Valdkondades, kus eelarvet täidetakse koostöös liikmesriikidega (näiteks ühtekuuluvuspoliitika) ja kus komisjon hüvitab liikmesriikide tehtud kulud, viiviseid ei kohaldata.
(9) Ülejäänud 5 % makstakse välja programmide lõpetamisel aastatel 2017–2019, kui komisjon on esitanud oma hinnangu selle kohta, kas programmi rakendati edukalt ja kas korrektsioonid on vajalikud või mitte.
(10) Ühtekuuluvuspoliitika valdkonna õigusaktides on ette nähtud tähtaja pikkuseks 60 päeva.
(11) Normaalse hulga ja liigseks peetava suurusjärgu määratlus on toodud punktides 3.4 ja 4.3.
(12) Paranduseelarve nr 2/2014 esitati algselt paranduseelarve projektina nr 3/2014.
(13) Igakuised aruanded vahemaksete ja täitmata taotluste kohta, eelarve täitmise prognoos (kaks korda aastas).
(14) DEC 54/2014.
(15) Täitmata kulukohustuste mõiste ei hõlma käesoleva dokumendi tähenduses selliseid maksmata summasid, mis tulenevad eelmaksete määra vähendamisest allapoole juriidilist/tavapärast miinimumi, paljude programmide puhul on eelmaksete määra 2014. aastal aga juba vähendatud (ja mõnedel juhtudel juba 2013. aastal), et maksed hilisemasse aega edasi lükata.
(16) Nõukogu määruse (EÜ) nr 1083/2006 artikkel 87: „ … vahemaksete nõuded rühmitatakse ja edastatakse komisjonile võimaluse korral kolm korda aastas”.
(17) Identne kokkuvõttes toodud joonisega.
(18) Määrus 1083/2006 (programmitöö perioodi 2007–2013 kohta), vastavalt artiklid 91 ja 92.
(19) Piiratud rahavoogude tõttu aasta esimestel kuudel (vt punkti 3.3) võib juhtuda, et osa täitmata taotlustest ei ole võimalik eeskirjadega ettenähtud tähtaegadeks aasta algul täita.
(20) Välja arvatud Horvaatia, Rumeenia ja Slovakkia puhul.
(21) Nõukogu 11. juuli 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1083/2006 (millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1260/1999) artikkel 76 (ELT L 210, 31.7.2006, lk 25).
(22) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1303/2013 (millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006) artikkel 112 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 320).
(23) Liikmesriikide poolt 2015. aasta jaanuaris esitatud prognoosid ei hõlmanud kõiki programme. Nende puhul kasutas komisjon eelneva aasta septembris saadud prognoose. 2016. aasta puhul ei ole niisugune tuletamine liikmesriikide puuduvate prognooside osas võimalik, sest 2014. aasta septembris esitatud prognoosid hõlmasid ainult 2014. ja 2015. aastat (2016. aastat veel mitte). See tähendab, et 2016. aasta prognoos hõlmab üksneid neid rakenduskavasid, mille kohta liikmesriigid on teabe esitanud, ja seda tuleb võib-olla suurendada, kui saabub puuduv teave.
(24) Nõukogu määruse (EÜ) nr 1083/2006 artiklis 79 sätestatakse, et eel- ja vahefinantseerimise kumulatiivne üldkogus ei ületa 95 % fondide seitsmeaastasest toetusest rakenduskavale ning ülejäänud 5 % makstakse alles rakenduskava lõpetamisel.
(25) Nõukogu 11. juuli 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1083/2006 (millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1260/1999) artikkel 89 (ELT L 210, 31.7.2006, lk 25).
(26) +406 miljonit eurot (maksete assigneeringute netokasv) humanitaarabiks, +30 miljonit eurot arengukoostöö rahastamisvahendile ning +250 miljonit eurot Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendile.
(27) Joonis ei kajasta siiski eelrahastamise mahu vähendamise mõju.


Keskkonnasäästliku tööhõive algatus
PDF 216kWORD 106k
Euroopa Parlamendi 8. juuli 2015. aasta resolutsioon keskkonnasäästliku tööhõive algatuse kohta. Keskkonnasäästliku majanduse tööhõivepotentsiaali vallandamine (2014/2238(INI))
P8_TA(2015)0264A8-0204/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Keskkonnasäästliku tööhõive algatus. Keskkonnasäästliku majanduse tööhõivepotentsiaali vallandamine” (COM(2014)0446),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Keskkonnahoidlik tegevuskava VKEde jaoks” (COM(2014)0440),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Ringmajanduse suunas: jäätmevaba Euroopa kava” (COM(2014)0398),

–  võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti „Rohelise majanduskasvu tööhõivepotentsiaali rakendamine” (SWD(2012)0092),

–  võttes arvesse nõukogu 6. detsembri 2010. aasta järeldusi tööhõivemeetmete kohta konkurentsivõimelise, vähese CO2-heitega, ressursitõhusa ja rohelise majanduse jaoks,

–  võttes arvesse nõukogu 21. oktoobri 2010. aasta otsust 2010/707/EL liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta,

–  võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust „Keskkonnahoidlik tegevuskava VKEde jaoks ja keskkonnasäästliku tööhõive algatus”,

–  võttes arvesse OECD ja Euroopa Kutseõppe Arenduskeskuse 2014. aasta uuringut „Keskkonnasäästlikumad oskused ja töökohad, OECD keskkonnasäästliku majanduskasvu uuringud”,

–  võttes arvesse Euroopa Tööhõive Seirekeskuse 2013. aasta aprilli ülevaadet „Keskkonnasäästliku tööhõive edendamine kogu kriisi kestel. Euroopa 2013. aasta parimate tavade käsiraamat”,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ja Euroopa Kutseõppe Arenduskeskuse 2011. aasta aruannet „Keskkonnasäästlike töökohtade jaoks vajalikud oskused. Globaalne ülevaade. 21 riigi uuringutel põhinev kokkuvõttev aruanne”,

–  võttes arvesse Euroopa Kutseõppe Arenduskeskuse 2010. aasta aruannet „Keskkonnasäästlike töökohtade jaoks vajalikud oskused. Euroopa kokkuvõttev aruanne”,

–  võttes arvesse Eurofoundi 2011. aasta aruannet „Töösuhted ja jätkusuutlikkus: sotsiaalpartnerite roll üleminekul rohelisele majandusele”, 2009. aasta aruannet „Euroopa majanduse keskkonnasäästlikumaks muutmine: liikmesriikide ja sotsiaalpartnerite reageeringud ja algatused” ning 2013. aasta aruannet „Euroopa Liidu riikide tööstuse keskkonnahoidlikumaks muutmine: töökohtade arvule ja kvaliteedile avalduva mõju prognoosimine ja kontrollimine”,

–  võttes arvesse OECD, CFE-LEEDi 8. veebruari 2010. aasta töödokumenti „Keskkonnasäästlikud töökohad ja oskused: kohaliku tööturu mõju kliimamuutustega tegelemisele”,

–  võttes arvesse asjaolu, et Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO) ja ÜRO Keskkonnaprogramm (UNEP) määratlevad keskkonnasäästlikku tööd kui ükskõik millist inimväärset tööd, millega aidatakse kaasa keskkonna kvaliteedi hoidmisele või taastamisele, nii põllumajanduses kui ka tööstuses, teenuste- või haldusvaldkonnas,

–  võttes arvesse oma 12. detsembri 2013. aasta resolutsiooni ökoinnovatsiooni ning tööhõive ja majanduskasvu edendamise kohta keskkonnapoliitika abil(1),

–  võttes arvesse oma 15. märtsi 2012. aasta resolutsiooni konkurentsivõimeline vähese CO2-heitega majandus aastaks 2050 – edenemiskava kohta(2),

–  võttes arvesse oma 7. septembri 2010. aasta resolutsiooni tööhõivevõimaluste arendamise kohta uue säästva majanduse raames(3),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A8-0204/2015),

A.  arvestades, et sellised globaalsed suundumused nagu ressursside ebatõhus kasutamine, jätkusuutmatu surve keskkonnale ja kliimamuutused lähenevad piiridele, millest edasi ei ole võimalik ära hoida pöördumatut mõju meie ühiskondadele ja looduskeskkonnale ning kasvav sotsiaalne tõrjutus ja ebavõrdsus on ühiskondade jaoks probleem;

B.  arvestades, et Euroopa Keskkonnaameti 2015. aasta aruandes juhiti tähelepanu sellele, et praeguste meetmetega ei suudeta saavutada eesmärke bioloogilise mitmekesisuse kaitsmise, fossiilkütuste kasutamise vähendamise, kliimamuutustega võitlemise ning nende inimestele ja keskkonnale avalduva mõju ennetamise valdkonnas;

C.  arvestades, et kuna puuduvad ühtsed poliitikameetmed nende ühiste probleemide lahendamiseks, tekib oht, et märkimisväärne osa keskkonnasäästliku ja sotsiaalselt kaasava ülemineku tööhõivepotentsiaalist jääb kasutamata;

D.  arvestades, et vastusena nendele ohtudele näeme uute sektorite arengut, muutusi paljudes teistes sektorites ja mõnede, näiteks suurt reostust tekitavate sektorite kadumist; arvestades, et on vaja keskenduda innovatsioonile ja reostuse vähendamise viisidele; arvestades, et mõne kaduva sektoriga seoses tuleb pöörata erilist tähelepanu töötajate ümberõppele ja alternatiivsele tööhõivele; arvestades, et investeeringud nendesse valdkondadesse, mida komisjoni roheliste töökohtade tegevuskavas esmatähtsaks peetakse, sealhulgas ringlussevõtt, bioloogiline mitmekesisus, energiatõhusus, õhu kvaliteet ja kõik taastuvenergia tehnoloogiad, nt avamere taastuvenergia, võivad oluliselt hoogustada töökohtade loomist, kaasa arvatud hõredalt asustatud piirkondades;

E.  arvestades, et Euroopa Keskkonnaameti andmeil on keskkonnasäästlike kaupade ja teenuste sektor kasvanud aastatel 2000–2011 üle 50 % ja loonud üle 1,3 miljoni töökoha, ning arvestades, et komisjoni arvutuste kohaselt loob taastuvenergial põhinev majandus 2020. aastaks Euroopas 20 miljonit uut töökohta; arvestades, et ELi ambitsioonikad ja sidusad poliitikameetmed ning investeeringud taastuvenergiasse, metsamajandusse, säästvasse põllumajandusse ja mullastiku kaitsesse (et hoida ära hüdroloogilist ebastabiilsust ning sellest jagu saada) võivad oluliselt hoogustada töökohtade loomist;

F.  arvestades, et säästev areng on Lissaboni lepingus sätestatud eesmärk ja et selle jõustamine tähendab, et keskkonnaküsimusi käsitletakse samal tasemel kui majanduslikke ja sotsiaalseid küsimusi;

G.  arvestades, et aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduse strateegias „Euroopa 2020” tunnistatakse keskkonnasäästlikule ja sotsiaalselt õiglasele majandusele ülemineku keskset rolli;

H.  arvestades, et tööturu jäikus takistab töökohtade loomist, samas kui konkurentsivõimeline ELi tööturg võib aidata saavutada strateegia „Euroopa 2020” tööhõive-eesmärke;

I.  arvestades, et EL võttis koos liikmesriikidega ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsil 2010. aastal Cancunis kohustuse tagada „tööjõu õiglane üleminek, millega luuakse inimväärne töö ja kvaliteetsed töökohad”; arvestades, et kõikide jaoks õiglast üleminekut keskkonnasäästlikule majandusele on vaja hästi juhtida ja see peaks aitama saavutada eesmärki tagada jätkusuutlik ja pikaajaline tööhõive kõigile, sealhulgas – kuid mitte ainult – kõrget kvalifikatsiooni nõudvatel aladel, samuti sotsiaalne kaasamine ja vaesuse kaotamine;

J.  arvestades, et õiglase ülemineku viis sammast hõlmavad konsulteerimist / liidu seisukoha kujundamist; investeeringuid keskkonnasäästlikesse ja inimväärsetesse töökohtadesse; keskkonnasäästlikke oskusi; töö- ja inimõiguste austamist; suure CO2-heitega majanduselt vähese CO2-heitega majandusele üleminekust kõige enam mõjutatud töötajate ja kogukondade sotsiaalkaitset;

K.  arvestades, et on tähtis töötajate jõuline osalemine üleminekus, et suurendada teadlikkust keskkonnast ja paremini mõista ressursitõhususe vajalikkust ning vähendada meie mõju keskkonnale;

L.  arvestades, et keskkonnasäästlike töökohtade arvu võimalikku suurenemist pidurdab mitme teguri põhjustatud oskuste vajakajäämine ja mittevastavus, sealhulgas erinevused õppekavades seoses jätkusuutlikkusega, tuvastatud puudujäägid teatud sektorites, vajalike loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonna (STEM) ja IT-oskustega õpilaste vähesus ning mõnes sektoris soolise tasakaalu asemel sooline kontsentratsioon;

M.  arvestades, et on tõendeid selle kohta, et energia- ja ressursitõhususse investeerimine ning tarneahela arendamine selge tööstusstrateegia alusel, samuti maksude nihutamine tööjõult muudele allikatele võib avaldada töökohtade loomisele positiivset mõju;

N.  arvestades, et Euroopa osaleb ülemaailmses konkurentsis ning et otsustav roll on taskukohastel energiahindadel, ELi ühtse turu väljakujundamisel ning paremal investeerimiskliimal säästva majanduskasvu ja töökohtade loomise heaks;

O.  arvestades, et teatud sektorid, nagu ehitiste energiatõhusaks muutmine, sõltuvad asukohast ja neid ei saa mujale viia;

P.  arvestades, et ebakindlus ja sidususe puudumine poliitika väljatöötamisel ja selgete eesmärkide puudumine takistab investeeringuid, oskuste arendamist ning teadus- ja arendustegevust ning pärsib seega tööhõivevõimaluste arendamist;

Q.  arvestades, et ühiskonna suurem teadlikkus keskkonnasäästliku majanduse tähtsusest suurendaks tööhõivevõimalusi;

R.  arvestades, et selged paika pandud keskpika- kuni pikaajalised eesmärgid, sh ELi energiatõhususe ja reostusealased eesmärgid võivad olla olulised muutuste käivitajad, ja arvestades, et ELi määrusel on sellega seoses samuti täita oluline osa; arvestades, et töökohtade loomiseni viivad sihipärased investeeringud, sealhulgas tarneahelate väljatöötamisel ELis, peaksid võrsuma selgest poliitikaraamistikust ja olema sellega kooskõlas;

S.  arvestades, et avalikul sektoril ning kohalikel ja piirkondlikel asutustel võib olla keskkonnasäästlikule majandusele ülemineku hõlbustamisel ja kaasavate tööturgude loomisel keskne roll;

T.  arvestades, et sellised vahendid nagu ökomärgis, ühenduse keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteem ning keskkonnahoidlik riigihange aitavad luua keskkonnasäästlikke töökohti;

U.  arvestades, et mikroettevõtted ning väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted on ELi kõige olulisemad tööhõive tekitajad, pakuvad üle 80 % kõigist töökohtadest ja on olnud paljudes keskkonnasäästlikes sektorites suunanäitajateks, kuid võivad vajaminevate oskuste ettenägemisel ja ülemineku tööhõivepotentsiaali ärakasutamisel kokku puutuda oluliste raskustega;

V.  arvestades, et koondsuunised on liikmesriikide majandus- ja tööhõivepoliitika koordineerimise tähtis aspekt ja riigipõhiste soovituste alus, ning arvestades, et nendel peaks põhinema strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid, eelkõige tööhõive-eesmärk, sealhulgas aidates kaasa kvaliteetsete töökohtade loomisele muu hulgas keskkonnasäästliku tööhõive kaudu;

W.  arvestades, et naised peavad saama inimväärsetel ja keskkonnasäästlikel töökohtadel võrdväärset tasu ja et nn klaaslagi tuleb lõhkuda;

X.  arvestades, et kriis ja kokkuhoiumeetmed on mõjutanud naisi ebaproportsionaalselt palju, ning et keskkonnahoidlikud töökohad on osutunud kriisi suhtes teistest vastupidavamaks;

Y.  arvestades, et vähese CO2-heitega sektorites on tööviljakus tavaliselt suurem ja nendes sektorites on palga osakaal langenud vähem kui 15 suurima heitega tööstussektoris;

Z.  arvestades, et Eurobaromeetri andmed keskkonnasäästlike töökohtade kohta VKEdes näitavad, et energia säästmine, jäätmete ja tooraine jäätmete vähendamine on osutunud majanduslikult kasulikuks;

Tööturu võimalused keskkonnasäästlikule majandusele üleminekul

1.  rõhutab, et üleminek jätkusuutlikule ühiskonnale ja majandusele, kaasa arvatud jätkusuutlikele tarbimis- ja tootmismudelitele, võib luua niisama hästi kui kõikides sektorites ja kogu väärtusahela ulatuses potentsiaali nii uute kvaliteetsete töökohtade loomiseks kui ka olemasoleva tööhõive ümberkujundamiseks keskkonnasäästlikeks töökohtadeks; teadusuuringutest tootmise, levitamise ja teeninduseni ning uutes keskkonnasäästlikes kõrgtehnoloogilistes sektorites, nagu taastuvenergia sektor, ja samuti traditsioonilistes tööstusharudes, nagu tootmine ja ehitus või põllumajandus ja kalandus, või teenustesektoris, nagu turism, toitlustamine, transport ja haridus; rõhutab samal ajal, et taastuvenergia ja energiatõhususega seotud investeeringud aitavad rohkete töökohtade loomise kõrval kaasa Euroopa majanduse ja tööstuse konkurentsivõime säilitamisele ning Euroopa energiasõltuvuse vähendamisele;

2.  rõhutab, et kaks kolmandikku looduse pakutavatest teenustest (sealhulgas viljakas maa, puhas vesi ja õhk) on kahanemas ning kliima soojenemine ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemine on jõudnud lähedale sellisele piirile, mille ületamisel on meie ühiskondadele ja looduskeskkonnale pöördumatud tagajärjed;

3.  juhib tähelepanu sellele, et jätkuv majanduskasv on võimalik vaid siis, kui võetakse arvesse keskkonnapiiranguid; juhib sellega seoses tähelepanu asjaolule, et keskkonnasäästlik ringmajandus võib pakkuda lahendusi nii keskkonna kui ka majanduse ja kogu ühiskonna jaoks tervikuna;

4.  juhib tähelepanu asjaolule, et keskkonnasäästliku majanduse potentsiaali täielikuks ärakasutamiseks ja seeläbi nn roheliste töökohtade loomiseks on vaja täielikult rakendada keskkonnaalased õigusaktid, suurendada ELi eri valdkondade poliitikameetmete sidusust ja integreerida neisse keskkonnaküsimused;

5.  märgib, et Euroopa Keskkonnaameti 2015. aasta aruandes näidatakse, et praegustest meetmetest ei piisa, et täita eesmärgid elurikkuse kaitsmise, fossiilkütuste kasutamise piiramise, kliimamuutuste vastu võitlemise ning nende muutuste inimestele ja keskkonnale avalduva mõju ärahoidmise osas;

6.  märgib, et üleminek keskkonnasäästlikule majandusele annab märkimisväärseid võimalusi kohalike töökohtade loomiseks, mida ei saa mujale viia, ja kriisist mõjutatud sektorites, nagu ehitussektor; märgib, et on veenvaid tõendeid selle kohta, et üleminek keskkonnasäästlikule majandusele mõjutab tööhõivet positiivselt ja see kajastab asjaolu, et jätkusuutlik majandustegevus, nagu energia säästmine või mahepõllumajandus, on töömahukam kui tegevusvaldkonnad, mida see asendab, ning see võib aidata piirkondadel muutuda iseseisvamaks;

7.  leiab, et tuleks vastu võtta keskkonnasäästlike töökohtade kokkulepitud määratlus, mis põhineb ILO ja statistikute rahvusvahelise konverentsi määratlustel;

Õiglane üleminek ning kvaliteetsete ja jätkusuutlike töökohtade loomine

8.  tunneb heameelt komisjoni avalduse üle, et restruktureerimist tuleb korraldada sotsiaalselt vastutustundlikul viisil, tunnistades samas, et ettevõtteid on vaja uuendada ja restruktureerida;

9.  leiab, et keskkonnasäästliku majanduse tööhõivepotentsiaali suurendamiseks on ülitähtis, et annaksime oma olemasolevale tööjõule õiged võimalused omandada uusi ringmajanduse jaoks vajalikke oskusi;

10.  kutsub liikmesriike üles ergutama avalike hoonete turvaliseks muutmist ja renoveerimist, et suurendada energiatõhusust ja vähendada energiatarbimist;

11.  kutsub liikmesriike ja kui see on asjakohane, siis ka komisjoni üles pühenduma nn õiglase ülemineku tegevuskavale, et püüda saavutada ambitsioonikaid keskkonna-alaseid eesmärke, edendades järgmisi aspekte: piisav sotsiaalkaitse ja tasustamine, pikaajalised töökohad ning tervislikud ja ohutud töötingimused, valitsuse investeeringud haridusse, koolitusse ja oskuste arendamise programmidesse, tööõiguste austamine, töötajate teavitamis-, konsulteerimis- ja osalemisõiguste tugevdamine küsimustes, mis on seotud säästva arenguga ning töötajate tõhus esindatus; kutsub liikmesriike üles püüdlema nende eesmärkide poole;

12.  tuletab meelde, et ELi läbivaadatud töötervishoiu ja tööohutuse strateegias tuleks vajaduse korral arvesse võtta konkreetseid arengusuundumusi uutes sektorites;

13.  rõhutab, et tööhõivealaste muutuste ettenägemine nõuab ülemineku ennetavat juhtimist ning parema kvaliteediga andmekogumist tööturu praeguste ja tulevaste vajaduste kohta Euroopa kõrgharidusasutuste osavõtul, ja et pikaajaline planeerimine on tõhusa ülemineku ja suurema tööhõive tagamiseks ülioluline; rõhutab, et kohalikel ja piirkondlikel asutustel on tähtis osa keskkonnasäästlikumale majandusele üleminekul hariduse, infrastruktuuri, kohalike ettevõtjate toetamise ja kindla tööhõive loomise valdkonnas, kus palkasid reguleeritakse kollektiivlepingute või muude lubatud vahenditega kooskõlas riikliku seadusandlusega; arvestades, et sotsiaaldialoog on ülemineku juhtimise vältimatu osa; palub komisjonil, liikmesriikidel, piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel ning sotsiaalpartneritel võtta endale vastutus ja tegeleda selle probleemiga üheskoos, võttes arvesse subsidiaarsuse põhimõtet;

14.  märgib, et sotsiaalpartnerite roll keskkonnasäästlikele töökohtadele üleminekul on viimastel aastatel järk-järgult suurenenud, kuid tuletab meelde, et teha tuleb rohkem, et luua kestev ja jätkusuutlik dialoog, mis aitaks lahendada probleemid, mis kaasnevad üleminekuga konkurentsivõimelisele, vähese CO2-heitega ja ressursitõhusale majandusele;

15.  toonitab riikide valitsuste tähtsust valdkondadevahelise sotsiaaldialoogi edendamisel, eelkõige uutes keskkonnasäästlikes tööstusharudes, ja VKEde kaasatuse tagamisel;

16.  märgib, et energia- ja ressursimahukate ja reostavate tööstusharude geograafilise koondumise või suurema vaesuse ja töötuse tõttu esineb mõnedes piirkondades rohkem probleeme kui teistes; kutsub liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles tegema Euroopa Liidu toetusel koostööd sotsiaalpartneritega ning rakendama ühiselt õiglase ülemineku tegevuskavu, k.a solidaarsusmehhanismid sotsiaalselt õiglasele ja keskkonnasäästlikule kohalikule ja piirkondlikule majandusele üleminekuks, toetades samal ajal muutustest mõjutatud kogukondi ja töötajaid ning vähendades seeläbi töökohtade kaotusest tulenevat ebakindlust ja tagades, et on rahuldatud nõudlus uute tööoskuste järele;

17.  toonitab asjaolu, et kohalikel asutustel on võimalus täita keskset osa keskkonnasäästliku majanduse töökohtade arvu suurendamisel ning töökohtade inimväärsemaks ja kaasavamaks muutmisel järgmiste aspektide kaudu:

   keskkonnasäästlikud investeeringud;
   riigihangete võimendamine, sealhulgas sotsiaalsete ja keskkonnaalaste sätete kasutamine riigihangetes;
   partnerluste loomine, muu hulgas koolitusasutustega, et suurendada kohalikul tööturul oskuste vastavust nõudlusele;
   nii keskkonnasäästlike VKEde kui ka VKEde keskkonnasäästlikumaks muutmise toetamine;
   kaasavate keskkonnasäästlike tööhõiveprogrammide loomine, millega tagatakse, et keskkonnasäästlikust majanduskasvust saavad kasu ka haavatavad rühmad;

18.  juhib tähelepanu tõenditele, mis rõhutavad, kui tähtis on juhtkonna tegelemine tööjõuga, et tagada viimase suurem osalemine nimetatud muutuste saavutamises sotsiaalpartnerluse abil; soovitab, et kaasataks keskkonnasäästlikkusega tegelevad ametiühingute esindajad, kes teevad tööandjatega koostööd majanduse keskkonnasäästlikkuse tugevdamiseks ja jätkusuutlikkuse suurendamiseks töökohtadel; palub liikmesriikidel toetada sihipäraselt tööstusharude keskkonnasäästlikumaks muutmise töötaja-tööandja ühisalgatusi;

19.  leiab, et neist eesmärkidest teatud osa toetamiseks tuleks välja töötada katseprojektid;

20.  tervitab komisjoni võetud kohustust kasutada Euroopa tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmi raames tööotsijate kutsealase liikuvuse edendamiseks ära sihtotstarbelisi liikuvuskavasid;

Keskkonnasäästliku tööhõive jaoks vajalikud oskused

21.  kiidab heaks komisjoni kavandatud vahendid oskuste arendamiseks ja oskuste vajaduste prognoosi; rõhutab asjaolu, et oskuste arendamine peaks ergutama loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonna (STEM) oskuste arendamist, mis on majanduses väga kasulikud; rõhutab siiski, et vaja on ambitsioonikamaid meetmeid ja investeeringuid; on veendunud, et tulevaste vajalike oskuste prognoosimiseks tuleb kõigil tasanditel tihedalt kaasata kõik tööturu sidusrühmad;

22.  palub liikmesriikidel teha komisjoniga koostööd, et luua keskkonnasäästliku tööhõivega seotud koolituste ja töökohtade pakkumisi sisaldav andmebaas, et parandada selliste elukutsete ja oskuste alase teabe, nõustamise ja suuniste kvaliteeti, mida on vaja majanduse keskkonnasäästlikuks muutmisega kaasnevate tööhõivevõimaluste ärakasutamiseks;

23.  palub komisjonil tagada, et andmeid kogutaks kõikides rohelistes sektorites, sh nendes, mis on praegu unarusse jäetud, näiteks ühistransport ja jaekaubandus; palub, et komisjon lisaks soolise võrdõiguslikkuse perspektiivi andmete kogumisse kõikides rohelise tööhõive sektorites, kui ta toetab riiklikke statistikaameteid ja avalikke tööturuasutusi ning edendab kvantitatiivsete modelleerimisvahendite kasutamist;

24.  palub komisjonil lisada sooline perspektiiv andmete kogumise, kirjeldamise ja analüüsimise uute viiside väljatöötamisse, nt ökonomeetrilise vahendi FIDELIO väljatöötamisse, või kontaktidesse sidusrühmadega, nagu tööjõustatistikute rahvusvaheline konverents;

25.  rõhutab, et suuremat rõhku tuleb panna oskuste puuduse vähendamisele oskuste arendamisele kaasaaitamisega;

26.  palub komisjonil aidata kaasa oskuste arendamisele kvalifikatsioonide ning vastavate haridus- ja koolitusõppekavade uuendamise kaudu ELi tasandil;

27.  palub komisjonil rõhutada vajadust kasutada rohkem klassifitseerimissüsteeme, nagu ESCO, mida saab kasutada oskuste puuduse kindlakstegemiseks;

28.  rõhutab, et tähtis on haridussüsteemide ja uute keskkonnasäästlike töökohtade parem koostoime haridusasutuste ja tööandjate liitude ning muude asjaomaste organisatsioonide parema koordineerimise kaudu;

29.  kutsub liikmesriike, piirkondlikke omavalitsusi ning kohalikke asutusi üles võtma vastu ja rakendama koos sotsiaalpartnerite ja koolitajatega oskuste arendamise ja prognoosimise strateegiaid, et parandada üldoskusi, valdkondlikke ja kutsealapõhiseid oskusi; rõhutab ühtlasi haridusasutuste, ettevõtjate, sotsiaalpartnerite ja ametiasutuste vahelise usalduse ja partnerluse tähtsust;

30.  märgib, et need strateegiad peaksid hõlmama loodavate keskkonnasäästlike töökohtade tüübi ja taseme põhjalikku hindamist ning vajalikke oskusi ja teadmisi, mis võimaldavad oskuste puudujääkide prognoosimist ja kindlakstegemist ning sihipäraseid kutseõppe ja elukestva õppe programme, milles keskendutakse oskuste ja töökohtade kokkusobitamisele, et suurendada tööhõivet; rõhutab, et strateegiatesse on vaja aktiivselt kaasata nii muudele tegevusaladele sunnitud töötajad kui ka kvalifitseerimata töötajad, keda ohustab tööturult väljatõrjumine, tagades, et oskustealane koolitus on sihipärane, töötajatele kättesaadav ja tasuta;

31.  märgib, et Cedefopi ettepanekul on õppekavade kohandamine ja keskkonnaalase teadlikkuse arvessevõtmine koos säästva arengu ja ettevõtluse tõhustamise põhimõtetega parem kui uute koolitusprogrammide väljapakkumine;

32.  ergutab liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke asutusi integreerima koolitus- ja haridussüsteemidesse säästev areng ning keskkonnaalased pädevused ja oskused, tugevdades eelkõige kutseõppe ja koolituse süsteeme, ja ergutama uurimiskeskusi välja töötama keskkonnasäästliku tootmise tehnoloogiaid, projekte ja patente koostöös uute keskkonnasäästlike ettevõtjatega; ergutab mõttevahetust uurimiskeskuste ning ettevõtjate ja spetsialistide võrgustike vahel; tuletab meelde loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonna (STEM) oskuste tähtsust ja vajadust tagada, et suurem arv naisi õpib nende valdkondade õppeaineid;

33.  nõuab kaugeleulatuvat strateegiat jätkusuutlike töökohtade loomiseks, k.a oskuste nõudlusele mittevastavuse probleemiga tegelemine, mille puhul keskendutakse eelkõige keskkonnasäästlikumas majanduses vajalikele oskustele;

34.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid kasutaksid ära selle sektori arengut, et luua kõrge kvalifikatsiooniga praktikakohad, et anda noortele inimestele eriteadmised ja koolitus ning aidata vähendada noorte töötuse kõrget taset;

35.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pöörama keskkonnasäästlikule majandusele ülemineku raames rohkem tähelepanu naiste ja tüdrukute vajadustele paremate elukestva õppe võimaluste järele, eelkõige valdkondades, kus on suur potentsiaal keskkonnasäästlike töökohtade loomiseks, nagu teadus, uurimistegevus, inseneriteadused, digitaaltehnoloogia ja uued tehnoloogiad, et tugevdada naiste positsiooni ühiskonnas, kaotada soolised stereotüübid ning pakkuda töökohti, mis vastavad täiel määral naiste erivajadustele ja oskustele;

36.  palub komisjonil, liikmesriikidel ning piirkondlikel ja kohalikel ametiasutustel võtta soolise võrdõiguslikkuse mõõdet süstemaatiliselt arvesse keskkonnasäästlike töökohtade loomist käsitleva poliitika määratlemisel, rakendamisel ja järelevalves kõikidel tasanditel, et tagada võrdsete võimaluste kindlustamine, võttes arvesse probleeme keskkonnahoidlike töökohtade loomisel maapiirkondades; julgustab liikmesriike tegema suuremaid pingutusi, et võimaldada naistel osaleda täiel määral poliitika kujundamises, otsuste tegemisel ning keskkonnasäästlikke oskusi hõlmava keskkonnasäästlike töökohtade strateegia rakendamisel;

37.  palub, et komisjon algataks avaliku arutelu ja propageeriks hariduse tähtsust säästva arengu jaoks, rõhutades eriti tüdrukute ja naiste haridust; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles edendama poliitikameetmeid, et julgustada naisi valima loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika ning ettevõtluse haridust ning ühendama roheliste töökohtade kava naiste mõjuvõimu suurendamisega hariduse kaudu; nõuab meetmeid, et julgustada naisi osalema kutsehariduse ja -koolituse programmides ning kasutama elukestva õppe võimalusi rohelistes sektorites;

38.  kutsub komisjoni üles võtma vastu Euroopa soolise võrdõiguslikkuse strateegia 2015–2050, milles võetaks arvesse strateegia „Euroopa 2020” eesmärke tööhõive määra ning aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu osas;

39.  rõhutab, et oskuste puudujääkide kaotamine eeldab avaliku sektori asutuste ja teenistuste sihipärast tegutsemist, mis hõlmaks kõiki tööturu sidusrühmi, sealhulgas tööandjate ja töötajate organisatsioone; kutsub liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke ametiasutusi üles tagama mehhanismide olemasolu, mis on vajalikud tööturuasutuste ja -teenistuste töötajate koolitamiseks, et peavoolustada keskkonnasäästliku tööhõive jaoks vajalikud oskused tööturupoliitikas ja töötada välja sellise koolituse mõju hindamise vahendid; rõhutab, kui oluline on, et Euroopa haridusasutused viiksid oma programmid kooskõlla keskkonnasäästlikuma majanduse vajadustega ja tööturuga üldiselt;

40.  palub liikmesriikidel luua õiguskeskkond, mis ergutab keskkonnasäästliku majanduse innovatsiooni;

Poliitikavaldkondade sidusus jätkusuutliku majanduse tööhõivepotentsiaali täielikuks väljaarendamiseks

41.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma vastu ambitsioonikad, pika perspektiiviga ja integreeritud reguleerivad, eelarve- ja finantsraamistikud jätkusuutlike investeeringute jaoks ning julgustama innovatsiooni, päästes selle käigus täielikult valla kõnealuste muutuste tööhõivepotentsiaali; rõhutab, et poliitika tuleks välja töötada pikaajalise ajakava raamistikus, mis hõlmab eesmärke ning näitajaid, mille abil mõõta edasiliikumist nende saavutamise suunas;

42.  rõhutab, et koordineerimine komisjonis ja asjaomastes riigiministeeriumides on tähtis, et luua terviklik, kogu valitsust hõlmav muutuste raamistik, milles ollakse võimelised pühendama vajalikku tähelepanu ülemineku levikuga seotud mõjule;

43.  märgib, et keskkonnasäästliku tööhõive algatuse edu või läbikukkumine sõltub komisjoni siduvate taastuvenergia ja energiatõhususe eesmärkide edasipüüdlikkusest ning taastuvenergia tehnoloogiasse investeerimisest ja energiatõhususe programmidest, mida liikmesriigid on kohustunud ellu viima;

44.  rõhutab, et poliitika, mis edendab taastuvenergia tootmist ja suuremat energiatõhusust eesmärgiga anda tõuge kohalikule ja piirkondlikule arengule ning kvaliteetsete kohalike töökohtade loomisele, on komisjoni ja liikmesriikide pädevuses; rõhutab, et investeeringud taastuvenergiasse ja energiatõhususse võivad muutuda järgmistel aastatel üheks Euroopa töökohtade loomise peamiseks allikaks;

45.  tuletab meelde, et piirkondade energiasõltumatus jääb ELi majandus- ja energiapoliitika üheks peamiseks lõppeesmärgiks; rõhutab lisaks asjaolu, et investeeringute territoriaalset mõõdet tuleb täiel määral arvesse võtta, kuna see aitab saavutada ELi territoriaalse ühtekuuluvuse poliitika eesmärke maa- ja linnapiirkondade omavahelisel lähendamisel;

46.  peab tervitatavaks, et komisjon lisas inimväärsed töökohad COP 21 Pariisi läbirääkimiste ELi läbirääkimismandaati, võttes aluseks Cancuni 2010. aasta kokkuleppe ja sellele järgnenud algatused; palub komisjonil tagada, et ta säilitab õiglase ülemineku teema oma läbirääkimispositsioonis;

47.  kutsub ELi ja liikmesriike üles kehtestama kohustuslikke energiasäästu ja -tõhususe alaseid sihteesmärke ning toetama valgeid sertifikaate ELi energiasäästu eesmärkide täitmise vahendina; kutsub liikmesriike üles täielikult rakendama energiatõhususe direktiivi ja selle täitmist tagama ning jääma kindlaks oma lubadusele saavutada vähemalt 2030. aasta energiatõhususe sihteesmärgid;

48.  avaldab toetust ELi kohustustele jätkata koostöös teiste rahvusvaheliste partneritega õiglast ja ülemaailmset üleminekut kaasavale keskkonnasäästlikule majandusele;

49.  kutsub liikmesriike üles riigihankeid käsitlevate ELi läbivaadatud õigusaktide uusi sätteid igakülgselt järgima ja rakendama ning kaaluma, kas keskkonna- ja sotsiaalkriteeriumite kehtestamine riigihankepoliitikas võimaldaks edendada töökohtade loomist keskkonnasäästlikus majanduses; rõhutab, et riigihangetes võiks kaotada sotsiaal- ja keskkonnasätete kasutamisega seotud allesjäänud õiguslikud ebamäärasused;

50.  palub komisjonil aidata taastada remondisektorit, mis looks uusi ja juba oma olemuselt keskkonnasäästlikke töökohti;

51.  palub liikmesriikidel toetada avalike teenuste osakaalu õiglases üleminekus säästvale majandusele, eelkõige tagades ennetavalt, et selliseid teenuseid nagu kommunikatsioon, energia, transport, jäätmekäitlus ja veemajandus osutatakse säästval viisil;

52.  väljendab sügavat pettumust ringmajanduse seadusandliku paketi tagasivõtmise üle, arvestades et selle sätted oleksid eeldatavasti aidanud luua kuni 180 000 töökohta ainuüksi ELi jäätmekäitluse sektoris; palub komisjonil seepärast täita oma kohustus, arvestades samas liikmesriikide kohustusi, esitada võimalikult kiiresti jäätmete kohta põhjalik seadusandlik ettepanek, mis hõlmaks jäätmetekke vähendamist toote olelusringi varasemates etappides, uusi ringlussevõtu eesmärke ning tegelikult ringlusse võetud materjali arvutamise kriteeriumide uuesti määratlemist;

53.  kutsub ühtlasi komisjoni üles kaaluma selliste kriteeriumide kasutusele võtmist, mille eesmärk on toetada ettevõtteid, kes kasutavad jäätmete kõrvaldamise tõhusat ja keskkonnasäästlikku tsüklit;

54.  tunnistab, et säästva põllumajandustootmise sidumine elurikkuse jälgimise ja kaitsega põllumajandusettevõtetes ning järgnev põllumajandustoodete arukas märgistamine nende keskkonnamõju tähistamiseks, mille eesmärk on ergutada tarbijate nõudlust elurikkust säilitavate toodete järele, kujutab endast ELi maapiirkondades olulist rohelise tööhõive potentsiaali;

55.  märgib, et säästev metsamajandus võib reaalselt töökohti luua ning aitab aktiivselt kliimamuutuste mõju leevendada ja elurikkust kaitsta;

56.  kutsub komisjoni üles kasutama Euroopa poolaastat ja strateegia „Euroopa 2020” läbivaatamist keskkonnasäästlike töökohtade loomise toetamiseks; kutsub komisjoni üles andma välja riigipõhiseid soovitusi, millega saab kaasa aidata tööhõive kasvule ja ökoloogilise jalajälje vähendamisele, nõuab üksikasjalikke ja sõltumatuid uuringuid kulude ja tulude kohta, mis tulenevad maksukoormuse ülekandmisest (nt tööjõu maksustamiselt keskkonnakasutuse maksustamisele) ja toetuste järkjärgulisest kaotamisest 2020. aastaks;

57.  rõhutab, et sellised soovitused peaksid hõlmama üleminekut tööjõu maksustamiselt muude allikate maksustamisele ning et selle maksustamist puudutava muutuse eesmärk peaks olema muuta saastamisega seotud käitumist, kuid sellel ei tohiks olla soovimatut halba mõju sotsiaalkaitsesüsteemidele või ebaproportsionaalset mõju madalatele sissetulekutele;

58.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles järk-järgult kaotama keskkonda kahjustavat otsest ja kaudset subsideerimist, mille üheks näiteks on fossiilkütuste subsiidiumid; kutsub komisjoni üles välja töötama mudeleid, mille abil liikmesriigid saaksid nihutada maksukoormust tööjõult saastamise maksustamisele ning põhimõtet „saastaja maksab” järgides võtta arvesse kaupade ja teenuste keskkonnamõju; palub komisjonil avaldada eri liikmesriikidele suunatud soovitused, mis võivad aidata tugevdada rohelist tööhõivet ja piirata ökoloogilist jalajälge; lisaks palub, et komisjon integreeriks keskkonna- ja kliimaalased kaalutlused aktiivselt Euroopa poolaastasse, et toetada roheliste töökohtade loomist;

59.  kutsub liikmesriike üles juurutama sihtotstarbelisi subsiidiumeid ja/või maksuvabastusi idufirmade ning väikeste, keskmise suurusega ja mikroettevõtete jaoks, kes pakuvad kõrge ökoloogilise lisaväärtusega, sealjuures alandatud üldise süsinikusisaldusega kaupu ja teenuseid;

60.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama poliitikavaldkondade sidusust ja vastastikust seotust ning tugevdama poliitilisi kohustusi kõige kõrgemal tasemel muude seonduvate aspektide valdkonnas, nagu finantstehingute maks ning võitlus maksupettuse ja maksudest kõrvalehoidumise vastu;

61.  palub komisjonil kinnitada oma pühendumust strateegiale „Euroopa 2020” ja anda viivitamata ja hiljemalt 2015. aasta lõpuks välja selle vahekokkuvõtte aruanne; palub komisjonil uuesti kinnitada Euroopa poolaasta eesmärgid, võttes arvesse makromajandusliku tasakaalustamatuse tulemustabelit ja strateegia „Euroopa 2020” läbivaatamist; kutsub komisjoni üles esitama 2030. ja 2050. aastaks ambitsioonikamaid sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid eesmärke; rõhutab, et keskkonnasäästlike töökohtade täpne, metoodikal põhinev ja ühine järelevalve võib aidata liikmesriikidel hinnata ka oma keskkonna- ja tööpoliitika tõhusust ning tugevdada Euroopa tasandil väljatöötatud vahendeid, et jälgida strateegia „Euroopa 2020” tööhõivesuuniste edusamme;

62.  rõhutab 2030. aasta kliima- ja energiapaketi pakutavaid võimalusi töökohtade loomisel ning keskkonnaalaste õigusaktide tulevast rolli ELi pikaajaliste keskkonnaeesmärkide saavutamisel ning töökohtade ja rohelise majanduskasvu loomisel;

63.  palub komisjonil käsitleda innovatsiooni Euroopa tööstuse nurgakivina ja töötada välja aktiivsed strateegiad, tagamaks et ühiskonna üleminek oleks hästi hallatud ja kasu jaguneks ühtlaselt kogu Euroopas; palub komisjonil ja liikmesriikidel toetada ressursitõhususe ning kaupade ja teenuste valdkonnas jätkusuutliku tööstuspoliitika ja turu ümberkujundamise stiimulite kaudu uute tarneahelate ja tööstusvõrgustike teket;

64.  toonitab, et liikmesriigid peavad valmistama oma majanduse ette vähese süsinikuheitega, ressursi- ja energiatõhusaks tulevikuks ning seejuures arvestama võimalike riskidega tulenevalt töökohtade ümberpaiknemisest ja kliimapoliitika mõjust tingitud süsinikdioksiidi lekkest;

65.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama rahvusvahelisi jõupingutusi sellise ülemaailmse keskkonnapoliitika loomisel, mis takistaks tööstusliku tootmise üleviimist väljapoole ELi ja süsinikdioksiidi leket;

66.  palub, et komisjon esitaks võimalikult kiiresti ELi saastekvootidega kauplemise süsteemi reformimise ettepaneku, arvestades seejuures vajadusega kaitsta märkimisväärses süsinikdioksiidi lekke ohus olevaid valdkondi;

67.  palub komisjonil energialiidu elluviimisel tegeleda rohelise tööhõive küsimustega;

Investeeringud jätkusuutlike töökohtade loomiseks

68.  toonitab asjaolu, et sekkumine peab pakkumise ja nõudluse poolel olema õiges vahekorras, mis on saavutatav töökohtade loomise kombineerimisega sobiva aktiivse tööturupoliitikaga, mis vastab eri kohalike tööturgude vajadustele;

69.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles, sh Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi raames, edendama kvaliteetseid investeeringuid, mis on suunatud ühiskondlike ja majanduslike hüvede, nagu jätkusuutlike kvaliteetsete töökohtade, soolise võrdõiguslikkuse, kvaliteetse hariduse ja innovatsiooni loomisele keskkonnasäästliku ülemineku edendamiseks ja kütteostuvõimetuse vähendamiseks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles keskenduma investeeringutele valdkondades, millel on tööturule positiivne mõju, seades eesmärgiks jätkusuutlike ja täieliku sotsiaalkaitsega töökohtade loomise ja töötuse vastu võitlemise; rõhutab, et rahastatavad projektid aitavad suurel määral kaasa strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisele; toonitab sellega seoses, et keskkonnasäästlikes sektorites on töökohti juurde tulnud kogu majanduslanguse jooksul;

70.  rõhutab asjaolu, et energiatõhususse investeerimine võib soodustada kohalike töökohtade loomist ja kohaliku majanduse arengut ja vähendada kütteostuvõimetust ning et hoonete energiatõhususe tagamine on kõige kulutõhusam viis pakkuda pikaajalisi lahendusi kütteostuvõimetusele, mis võib puudutada Euroopas lausa 125 miljonit inimest, ja et see on oluline viis tagada Euroopa energia tõhusam kasutamine ja luua keskkonnasäästlikke töökohti; kordab, et ka hoonete ohutuse tagamine on selles suhtes ülisuure tähtsusega; palub komisjonil võimalikult kiiresti esitada oma algatus „Arukate hoonete arukas rahastamine”;

71.  soovitab käsitleda kliima-, taastuvenergia ja energiatõhususe eesmärke investeerimiseesmärkidena ja peamiste põhimõtetena tähtsate poliitiliste meetmete võtmisel;

72.  hoiatab sellise tegevuse toetamise eest, millel on kahjulik mõju keskkonnale ja ühiskonnale, sest see õõnestab keskkonnasäästlike töökohtade tööhõivepotentsiaali suurendamiseks vajalikku poliitikavaldkondade sidusust;

73.  soovitab muuta sihipäraseks kvaliteetsed investeeringud tähtsaimatesse avalikesse teenustesse, nagu kommunikatsioon, energia, transport, jäätmekäitlus ja veemajandus, et toetada jätkusuutlikke riigihankemenetlusi ja keskkonnasäästlike oskuste süvalaiendamist;

74.  kutsub liikmesriike üles kasutama keskkonnasäästlikku tööhõivet toetavate jätkusuutlike projektide edendamiseks täielikult ära võimalusi, mida pakuvad Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide õigusraamistik ja teised ELi rahastamisallikad, ning muuta ELi rahastamine ja rahastamisvahendid võimalikult kergesti kättesaadavaks kohalikele asutustele, kehtestades selged ja arusaadavad eeskirjad ning jõukohased toetuskünnised;

75.  ergutab komisjoni ja liikmesriike kasutama mitmeaastase finantsraamistiku valimistejärgset 2016. aasta läbivaatamist riikide majanduse keskkonnasäästlikuks muutmise edendamiseks;

76.  märgib, et keskkonnasäästliku majandus- ja tööhõivekasvu toetamiseks on kättesaadavad ESFi toetused, ning julgustab riikide valitsusi ja asjaomaseid riiklikke teenistusi kaaluma selle rahastamise aktiivsemat kasutamist, et edendada majanduslikult põhjendatud ning majanduslikult jätkusuutlike ja keskkonnasäästlike töökohtade loomist;

77.  märgib, et mõned liikmesriigid on saavutanud majanduse keskkonnasäästlikumaks muutmisel märkimisväärset edu, ning ergutab liitu ja liikmesriike toetama ideede, teadmiste, kogemuste ja parimate tavade jagamist selles valdkonnas, et tagada sujuv üleminek;

78.  nõuab liikmesriikidelt ja erasektorilt selliste vahendite kasutamist nagu ökodisain, ökomärgis, EMAS ja keskkonnasäästlikud riigihanked, mis võivad toetada keskkonnasäästlikku majandust ja aidata luua rohelisi töökohti; palub komisjonil koostada suunised soodsate turutingimuste loomiseks nende vabatahtlike abivahendite täielikuks kasutuselevõtmiseks;

79.  palub liikmesriikidel pöörata rohkem tähelepanu Euroopa standardil ISO 14 000 põhinevate keskkonnajuhtimis- ja ökoauditeerimissüsteemide rakendamisele;

Väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (VKEd)

80.  toetab keskkonnahoidlikus tegevuskavas VKEde jaoks seatud eesmärke ja VKEdele suunatud meetmeid, sealhulgas Euroopa ressursitõhususe tippkeskuse loomist, mis nõustaks ja abistaks VKEsid, kes soovivad suurendada oma ressursitõhususe alaseid tulemusi, toetaks keskkonnasäästlikku ettevõtlust, kasutaks võimalusi väärtusahelate keskkonnasäästlikumaks muutmiseks ning soodustaks keskkonnahoidlike VKEde ja mikroettevõtete turulepääsu; on seisukohal, et teadlikkuse suurendamise alane tegevus ja tehniline abi on kõige tähtsamad, et VKEdel oleks võimalik osaleda aktiivselt ringmajanduses;

81.  tuletab meelde, et VKEdel on tohutu potentsiaal luua töökohti eeskätt noortele ning edendada kutseõpet ja praktikavõimalusi ühendavat duaalset haridussüsteemi;

82.  tunnistab, et Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond võib aidata väikestel, keskmise suurusega ja mikroettevõtetel osaleda ökoloogilise ja sotsiaalse innovatsiooni suure osakaaluga ettevõtmistes;

83.  arvestades, et Eurobaromeetri andmed keskkonnasäästlike töökohtade kohta VKEdes näitavad, et energia säästmine ning jäätmetekke ja tooraine kasutamise piiramine on muutunud majanduslikult tasuvaks;

84.  kutsub komisjoni üles stimuleerima uusi ärimudeleid, näiteks ühistuid tootmis- ja jaotusprotsesside tõhustamiseks ning uuenduslike lahenduste realiseerimiseks, mis aitavad säästa ressursse ning pakkuda jätkusuutlikumaid tooteid ja teenuseid;

85.  juhib tähelepanu sellele, et VKEd saavad luua majanduskasvu ja töökohti ainult siis, kui soodsad stiimulid on kättesaadavad ka keskkonnasäästlikus majanduses;

86.  palub komisjonil tagada, et VKEdele mõeldud keskkonnasäästlikel stiimulitel oleks suur mõju seal, kus need on kõige vajalikumad;

87.  märgib, et VKEd ja mikroettevõtjad on Euroopas peamised uute töökohtade loojad; rõhutab, et VKEd ja mikroettevõtjad on keskkonnasäästlikule majandusele üleminekuga seotud tööhõivevõimaluste kasutamisel silmitsi tõsiste raskustega, eelkõige mis puudutab juurdepääsu rahastamisele ja koolitusele ning oskuste puudujääkide kaotamist; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma ambitsioonikaid meetmeid, et toetada keskkonnasäästlike töökohtade loomise soodustamist VKEdes ja mikroettevõtetes, kaasa arvatud sihipärane teavitus, teadlikkuse suurendamine, tehniline abi ja juurdepääs rahastamisele ja koolitusele;

88.  märgib, et keskkonnasäästlikum väärtusahel, mis hõlmab taastootmist, parandamist, hooldustöid, ringlussevõttu ja ökodisaini, võib pakkuda paljudele VKEdele suuri ettevõtlusvõimalusi;

o
o   o

89.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0584.
(2) ELT C 251 E, 31.8.2013, lk 75.
(3) ELT C 308 E, 20.10.2011, lk 6.


Maksustamise vältimine ja maksudest kõrvalehoidumine kui arenguriikide probleem
PDF 192kWORD 86k
Euroopa Parlamendi 8. juuli 2015. aasta resolutsioon maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise kui arenguriikide valitsemist, sotsiaalkaitset ja arengut takistavate probleemide kohta (2015/2058(INI))
P8_TA(2015)0265A8-0184/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Monterrey deklaratsiooni (2002), arengu rahastamise Doha konverentsi (2008), Pariisi deklaratsiooni (2005) ja Accra tegevuskava (2008),

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsioone 68/204 ja 68/279 arengu rahastamise kolmanda rahvusvahelise konverentsi kohta, mis toimub Addis Abebas (Etioopia) 13.–16. juulini 2015,

–  võttes arvesse ÜRO maksuasjade rahvusvahelise koostöö ekspertkomitee tööd(1),

–  võttes arvesse ÜRO arenenud ja arenguriikide vahel topeltmaksustamise vältimise näidiskonventsiooni(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/60/EÜ rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta(3),

–  võttes arvesse komisjoni 21. aprilli 2010. aasta teatist „Maksundus ja areng. Koostöö arenguriikidega hea valitsemistava edendamiseks maksundusküsimustes” (COM(2010)0163),

–  võttes arvesse komisjoni 5. veebruari 2015. aasta teatist „Vaesuse kaotamise ja säästva arengu ülemaailmne partnerlus pärast 2015. aastat” (COM(2015)0044),

–  võttes arvesse komisjoni 18. märtsi 2015. aasta teatist maksustamise läbipaistvuse kohta, et võidelda maksudest kõrvalehoidmise ja maksustamise vältimise vastu (COM(2015)0136),

–  võttes arvesse oma 21. mai 2013. aasta resolutsiooni maksupettuste, maksudest kõrvalehoidumise ja maksuparadiiside vastase võitluse kohta(4),

–  võttes arvesse oma 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni maksunduse ja arengu kohta – koostöö arenguriikidega hea valitsemistava edendamiseks maksundusküsimustes(5),

–  võttes arvesse oma 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni heade maksuhaldustavade edendamise kohta(6),

–  võttes arvesse oma 8. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni avaliku ja erasektori korruptsiooni mõju kohta inimõigustele kolmandates riikides(7),

–  võttes arvesse oma 26. veebruari 2014. aasta resolutsiooni arengu edendamise kohta vastutustundlike äritavade rakendamise abil ja kaevandustööstuse rolli kohta arenguriikides(8),

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2014. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ja 2015. aasta järgse ülemaailmse arenguraamistiku kohta(9),

–  võttes arvesse oma 13. märtsi 2014. aasta resolutsiooni poliitikavaldkondade arengusidusust käsitleva Euroopa Liidu 2013. aasta aruande kohta(10),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 208, milles on sätestatud, et ELi arengupoliitika põhieesmärk on vaesuse vähendamine, ning samas artiklis sätestatud poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõtet,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse arengukomisjoni raportit ning majandus- ja rahanduskomisjoni arvamust (A8-0184/2015),

A.  arvestades, et ebaseaduslikud rahavood, st igasugune erasektori raha registreerimata väljavool, mis hõlmab ebaseaduslikult teenitud, üle kantud või kasutatud kapitali, lähtuvad tavaliselt maksudest kõrvalehoidumisest ja maksustamise vältimisest, nt siirdehindade kuritarvitamisest, mis on vastuolus põhimõttega, et saadud kasumilt tuleb tasuda makse, ning arvestades, et maksudest kõrvalehoidumist ja maksustamise vältimist peetakse peamisteks takistusteks siseriikliku tulu arengu jaoks kasutuselevõtmisele kõigis peamistes arengu rahastamist käsitlevates tekstides ja sellealastel konverentsidel;

B.  arvestades, et Global Financial Integrity 2014. aasta aruande kohaselt moodustasid aastatel 2003–2012 välismaised otseinvesteeringud ja ametlik arenguabi kokku veidi väiksema summa kui raha ebaseaduslik väljavool; arvestades, et ebaseaduslike rahavoogude maht on ligikaudu kümme korda suurem arenguriikidele antavast rahalisest abist, mis peaks olema suunatud vaesuse kaotamisele, hoolekandele ja säästvale arengule, ning selle tagajärjel voolab igal aastal arenguriikidest ebaseaduslikult välja hinnanguliselt 1 triljon USA dollarit;

C.  arvestades, et paljude arenguriikide, eriti vähim arenenud riikide arengustrateegiate jaoks on hädavajalik saada avaliku sektori tulusid kaevandustööstusest, kuid kaevandustööstuse pakutavat potentsiaali maksutulude suurendamiseks suures osas hästi ära ei kasutata, mis on tingitud maksueeskirjade puudulikkusest või raskustest nende jõustamisel, kuna arenguriikide valitsuste ja kaevandusettevõtete vahelised kokkulepped on tavaliselt ajutised ning need on sõlmitud läbipaistmatult ja ilma selgete suunisteta;

D.  arvestades, et suure mitteametliku sektori olemasolu arenguriikides muudab sissetuleku ulatusliku maksustamise peaaegu võimatuks, ja arvestades, et riikides, kus suur osa rahvastikust elab vaesuses, ei ole märkimisväärne osa SKPst maksustatav;

E.  arvestades, et õiglaste, tasakaalustatud, tõhusate ja läbipaistvate maksusüsteemidega tagatakse valitsustele hädavajalik rahastamine, et kaitsta kodanike õigusi põhilistele avalikele teenustele, nagu tervishoid ja haridus kõigi jaoks, ning arvestades, et tõhus ümberjaotav maksupoliitika aitab vähendada kasvava ebavõrdsuse mõju nende jaoks, kes seda kõige enam vajavad;

F.  arvestades, et ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi (UNCTAD) andmetel suunatakse umbes 30 % ettevõtetesse piiriüleselt tehtavate investeeringute mahust enne tootlike varadena sihtpunkti jõudmist läbi transiitriikide;

G.  arvestades, et ettevõtte tulumaks moodustab olulise osa arenguriikide rahvatulust, mistõttu puudutab ettevõtte tulumaksu vältimine neid eriti, ja viimastel aastatel on arenguriigid ettevõtte tulumaksu määrasid järjepidevalt alandanud;

H.  arvestades, et maksuparadiisid ja pangasaladusega kaitstud jurisdiktsioonid, mis võimaldavad pangandus- või finantsteabe salastamist, kombineerituna nullmaksumääraga, et tõmmata ligi kapitali ja tulu, millelt tuleks teistes riikides makse maksta, tekitavad kahjustavat maksukonkurentsi, õõnestavad maksusüsteemi õiglust ning moonutavad kaubandust ja investeeringuid, mis mõjutab eriti arenguriike, ning selle tõttu jääb igal aastal saamata hinnanguliselt 189 miljardit USA dollarit maksutulu;

I.  arvestades, et maksustamine võib arenguriikides olla usaldusväärne ja jätkusuutlik tuluallikas ning selle eelis arengu rahastamise traditsiooniliste vahendite, nt sooduslaenude ees on stabiilsus üksnes juhul, kui on kehtestatud õiglane, tasakaalustatud, tõhus ja läbipaistev maksusüsteem, olemas on tulemuslik ja tõhus maksuhaldus, et edendada maksukohustuse järgimist, ning avaliku sektori tulude kasutamine on vastutustundlik;

J.  arvestades, et tulemusliku ja läbipaistva maksustamise ja maksupoliitika võimalik kasu ulatub kaugemale kui olemasolevate vahendite suurendamine arengu edendamiseks ning see avaldab hea valitsemistava edendamisele ja riigi ülesehitamisele otsest kasulikku mõju, tugevdades demokraatlikke institutsioone, õigusriigi põhimõtteid ning ühiskondlikku lepet valitsuse ja kodanike vahel, et luua maksude ning avalike ja sotsiaalteenuste ning riigieelarve stabiilsuse edendamisega seotud pingutuste vahel vastastikune seos, edendades seeläbi pikaajalist välisabist sõltumatust ja võimaldades arenguriikidel tegutseda oma riiklike eesmärkide nimel ja nende eest vastutada ning teha ise oma poliitilisi valikuid;

K.  arvestades, et siseriiklike tulude suurendamise vajadus on seoses finants- ja majanduskriisile reageerimisega muutunud pakilisemaks probleemiks;

L.  arvestades, et arenguriigid on siseriiklike tulude kasutuselevõtu kaudu saadud rahalisi vahendeid järjepidevalt suurendanud ja selles valdkonnas on rahvusvaheliste abiandjate toel saavutatud olulisi edusamme;

M.  arvestades, et arenguriigid peavad maksutulu kogumisel tulema toime suurte poliitiliste, haldus- ja tehniliste piirangutega, mis on tingitud maksude kogumise jaoks ebapiisavatest inim- ja rahalistest ressurssidest, nõrgast haldussuutlikkusest, et tulla toime rahvusvahelistele ettevõtetele maksude kehtestamise keeruka probleemiga, maksukogumise suutlikkuse ja taristu puudumisest, kvalifitseeritud töötajate maksuhaldussüsteemist lahkumisest, korruptsioonist, poliitilise süsteemi vähesest legitiimsusest, rahvusvahelises maksundusalases koostöös mitteosalemisest, tulude ebavõrdsest jaotumisest ja viletsast maksuhaldusest;

N.  arvestades, et kuigi praegune kaubanduse üleüldine liberaliseerimine ja kaubandustõkete järkjärguline kaotamine viimaste aastakümnete jooksul on suurendanud piiriülese kaubanduse mahtu, on see tekitanud ka raskusi arenguriikidele, eriti vähim arenenud riikidele, mis on kaubandusest saadavatest maksudest väga sõltuvad, et korvata kaubandusmaksude vähenemist ja minna üle muude kodumaiste ressursside, eelkõige maksude tasakaalustatud kombineerimise kasutamisele;

O.  arvestades, et viimastel aastatel on arenenud ja arenguriikide vahel sõlmitud üha rohkem selliseid maksukokkuleppeid, mida kasutatakse piiriülestes finantstehingutes kohaldatavate maksude vähendamiseks ning millega minimeeritakse arenguriikide suutlikkust võtta kasutusele siseriiklikke ressursse ja luuakse hargmaistele ettevõtjatele võimalusi maksustamist vältida; arvestades, et Madalmaade ametiasutuste poolt hiljuti teostatud mõjuhinnangus järeldati, et Madalmaade maksusüsteem võimaldab kinnipeetavat maksu vältida, mistõttu jääb arenguriikides igal aastal saamata dividendidelt ja intressidelt kinnipeetavate maksudega seotud tulu 150–550 miljoni euro suuruses summas(11);

P.  arvestades, et suhtelises mõttes koguvad arenguriigid oluliselt vähem makse kui arenenud majandusega riigid (maksude suhe SKPsse on vahemikus 10–20 %, samal ajal kui OECD riikides on see vahemikus 30–40 %) ja neile on iseloomulik ülimalt kitsas maksubaas; arvestades, et on olemas märkimisväärsed võimalused maksubaasi laiendamiseks ja maksutulu suurendamiseks, et anda valitsustele nende peamiste ülesannete täitmiseks vajalikud vahendid;

Q.  arvestades, et arenguriigid on püüdnud investeeringuid ligi meelitada peamiselt mitmesuguste maksusoodustuste ja maksuvabastuste pakkumisega, mis ei ole läbipaistvad ega tugine nõuetekohasele kulude-tulude analüüsile ning millega sageli ei õnnestu tõelisi ja jätkusuutlikke investeeringuid ligi meelitada, kuid millega pannakse arenguriigid omavahel konkureerima kõige soodsamate maksutingimuste pakkumisel, ei saada rahuldavaid tulemusi tulemuslike ja tõhusate maksusüsteemide seisukohast ja tekitatakse kahjustavat maksukonkurentsi;

R.  arvestades, et liikmesriigid on juba võtnud endale kohustuse eraldada 0,7 % oma kogurahvatulust ametlikuks arenguabiks, ning arvestades, et siseriiklike ressursside kasutuselevõtuks antava abi summa on endiselt väike – moodustades kogu 2011. aastal antud ametlikust arenguabist alla 1 protsendi – ja 2012. aastal eraldati ametlikust arenguabist hinnanguliselt üksnes 0,1 % (118,4 miljonit USA dollarit) maksuküsimustes suutlikkuse suurendamisele;

S.  arvestades, et paljud arenguriigid ei suuda koguda isegi mitte maksu miinimummäära, mida oleks vaja nende elementaarse toimimise, avalike teenuste ja vaesuse vähendamiseks tehtavate jõupingutuste rahastamiseks;

T.  arvestades, et Euroopa Investeerimispank (EIP), Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank (EBRD) ning liikmesriikide arengu rahastamise asutused toetavad arenguriikide eraettevõtteid otse laenude andmise kaudu, või kaudselt finantsvahendajate, nt kommertspankade ja börsivälistesse ettevõtetesse investeerivate fondide toetamise kaudu, kes siis ettevõtetele edasi laenavad või neisse investeerivad;

U.  arvestades, et arenguriigid peaksid olema rahvusvahelistes maksukoostöö struktuurides ja menetlustes paremini esindatud, et osaleda teiste riikidega võrdsetel alustel ülemaailmse maksupoliitika kujundamises ja selle reformimisel;

V.  arvestades, et maksuasjade rahvusvahelise koostöö ekspertkomitee on Majandus- ja Sotsiaalnõukogu allorgan, mis pöörab eritähelepanu arenguriikidele ja üleminekuriikidele;

W.  arvestades, et piisaval määral avalike sektori vahendite kogumisel võib olla otsustav roll võrdsema ühiskonna edendamisel, kus välditakse meeste ja naiste vahelist diskrimineerimist ning toetatakse eriti lapsi ja muid haavatavaid elanikkonnarühmi;

1.  kutsub komisjoni üles esitama viivitamata teatise vormis ambitsioonika tegevuskava, et toetada arenguriike maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise vastu võitlemisel ning aidata neil luua õiglased, tasakaalustatud, tõhusad ja läbipaistvad maksusüsteemid, võttes arvesse tööd, mida OECD arenguabi komitee on teinud enne 13.–16. juulil 2015 Etioopias Addis Abebas toimuvat arengu rahastamise konverentsi, ja rahvusvaheliste maksulepingute mõju arenguriikidele;

2.  rõhutab, et siseriiklike ressursside tulemuslik kasutuselevõtt ja maksusüsteemide tugevdamine on hädavajalikud selleks, et saavutada eesmärgid, mis on seatud aastatuhande arengueesmärke asendavas 2015. aasta järgses raamistikus, mis kujutab endast elujõulist strateegiat pikas perspektiivis välisabist sõltuvusest vabanemiseks; rõhutab samuti, et tõhusad ja õiglased maksusüsteemid on vaesuse kaotamise, ebavõrdsuse vastu võitlemise, hea valitsemistava edendamise ja riigi ülesehitamise seisukohast otsustava tähtsusega; tuletab meelde, et teatav riikidevaheline majandustegevus on avaldanud mõju riikide võimele luua valitsemissektorile riigisiseseid tulusid ja valida endale maksustruktuure, samal ajal kui kapitali suurem liikuvus koos maksuparadiiside kasutamisega on maksustamise tingimusi põhjalikult muutnud; tunneb muret ka korruptsioonitaseme ja läbipaistmatu avaliku halduse pärast, mis takistavad maksutulu investeerimist riigi ülesehitamisse, avalikesse teenustesse ja avalikku taristusse;

3.  märgib, et enamikus arenguriikides on maksutulud SKPga võrreldes jätkuvalt väikesed, mistõttu on need riigid eriti haavatavad iga konkreetse maksumaksja ja ettevõtte maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise suhtes; toonitab, et see tähendab arenguriikide jaoks märkimisväärset rahalist kahju, ergutab korruptsiooni ja kahjustab ELi arengupoliitikat ning et riiklikul, ELi ja rahvusvahelisel tasandil selliste tavade vastu asjakohaste meetmete võtmine peaks olema ELi ja tema liikmesriikide peamine prioriteet, võttes arvesse arenguriikide vajadusi ja piiranguid, mida nad oma maksutulu kättesaamisel kogevad; on seisukohal, et EL peaks võtma endale juhtrolli maksuparadiiside, maksupettuse ja maksudest kõrvalehoidumise vastu võitlemiseks rahvusvaheliste pingutuste tegemisel, näidates eeskuju, ning EL peaks tegema arenguriikidega koostööd, et võtta meetmeid maksustamise agressiivse vältimise vastu teatavate piiriüleste ettevõtete poolt ja otsida viise, et aidata arenguriikidel seista vastu maksukonkurentsis osalemise survele;

Tegevuskava maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise vastu võitlemiseks arenguriikides

4.  nõuab tungivalt, et komisjon võtaks konkreetseid ja tulemuslikke meetmeid, et toetada arenguriike ja piirkondlikke maksuhaldusraamistikke, nagu Aafrika maksuhaldusfoorum ja Ameerika maksuametite keskus, võitluses maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimisega, õiglase, tasakaalustatud, tõhusa ja läbipaistva maksupoliitika väljatöötamisel ja haldusreformide edendamisel, ning suurendaks arenguriikide maksuametitele antava rahalise ja tehnilise abi osakaalu arenguabis; on seisukohal, et sellist abi tuleks anda nende riikide kohtuasutuste ja korruptsioonivastaste asutuste tugevdamiseks; nõuab liikmesriikide ja abi saavate riikide avaliku sektori eriteadmiste koondamist, et edendada koostööd, andes samas abi saavatele riikidele konkreetseid esialgseid tulemusi; toetab seminaride ja koolitusürituste korraldamist, ekspertide lähetamist, õppekülastuste korraldamist ja nõustamise pakkumist;

5.  palub komisjonil seada oma poliitilises dialoogis (poliitika, areng ja kaubandus) ja kõigis partnerriikidega sõlmitavates arengukoostöölepingutes tähtsale kohale hea maksuhaldustava ning õiglane, tasakaalustatud, tõhus ja läbipaistev maksukogumine, suurendades omalust ja siseriiklikku aruandekohuslust sellise keskkonna edendamise kaudu, kus riikide parlamendid saavad anda sisulise panuse riigieelarve koostamisse ning riigieelarve, sh siseriiklike tulude ja maksuküsimuste üle järelevalve teostamisse, ning toetades kodanikuühiskonna rolli, tagades maksuhalduse üle avaliku kontrolli ja maksupettuse juhtumite jälgimise, muu hulgas luues rikkumisest teatajate ja ajakirjanduslike allikate kaitsmiseks tulemuslikud süsteemid;

6.  nõuab tungivalt, et teave ettevõtete, trustide ja muude institutsioonide majandusliku omandiõiguse kohta tehtaks avatud vormingus avalikult kättesaadavaks, et vältida anonüümsete variettevõtete ja sarnaste juriidiliste üksuste kasutamist rahapesuks, ebaseadusliku või terroristliku tegevuse rahastamiseks, korrumpeerunud ja kriminaalsete isikute identiteedi varjamiseks ning avaliku sektori rahaliste vahendite varguse ja ebaseaduslikust kaubandusest ja maksudest kõrvalehoidumisest saadud tulude varjamiseks; on lisaks veendunud, et kõik riigid peaksid vähemalt vastu võtma rahapesuvastase töökonna (FAFT) rahapesu tõkestamise alased soovitused ja neid täiel määral rakendama;

7.  kutsub ELi ja liikmesriike üles rakendama põhimõtet, mille kohaselt peavad kõikide riikide ja sektorite börsil noteeritud või noteerimata hargmaised ettevõtted ja eriti loodusvarasid kaevandavad ettevõtted võtma standardina vastu riikide kaupa liigendatud aruandluse, mis kohustab neid avaldama oma iga-aastase aruandluse raames riikide kaupa liigendatult iga territooriumi puhul, kus nad tegutsevad, kõikide tütarettevõtjate nimed, nende majandustulemused, olulise maksuteabe, varad ja töötajate arvu, ning tagama selle teabe avaliku kättesaadavuse, minimeerides samas mikroettevõtete väljajätmise kaudu halduskoormust; palub komisjonil esitada seadusandliku ettepaneku, et raamatupidamisdirektiivi vastavalt muuta; tuletab meelde, et läbipaistvuse suurendamine on väga tähtis samm praeguse maksusüsteemi parandamiseks ja üldsuse usalduse suurendamiseks; palub OECD-l soovitada, et kõik rahvusvahelised kontsernid avalikustaks andmed OECD ettepaneku kohases riikide kaupa liigendatud aruandluse vormis, tagamaks et kõikide riikide maksuametid omavad juurdepääsu põhjalikule teabele, mis võimaldab neil hinnata siirdehindade kasutamise riske ja selgitada välja kõige tulemuslikum viis auditivahendite kasutamiseks; rõhutab, et välisinvestoritele kahepoolsete maksulepingutega võimaldatavate maksuvabastuste ja soodustustega antakse rahvusvahelistele kontsernidele riigisiseste ettevõtete, eriti VKEde ees ebaaus konkurentsieelis;

8.  nõuab kaevandustööstust reguleerivate maksustamistingimuste ja eeskirjade läbivaatamist; kutsub ELi üles suurendama arenguriikidele antavat abi, et toetada loodusvarade kaevandamise nõuetekohase maksustamise eesmärki, tugevdada asukohariikide valitsuste läbirääkimispositsiooni, et nad saaksid oma loodusvaradelt suuremat kasumit, ja stimuleerida nende majanduse mitmekesistamist; toetab mäetööstuse läbipaistvuse algatust ning selle laiendamist tootmisettevõtetele ja toorainega kauplevatele ettevõtetele;

9.  tunneb heameelt automaatse teabevahetuse mehhanismi vastuvõtmise üle, mis on põhiline vahend üldise läbipaistvuse suurendamiseks ning koostöö parandamiseks maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise vastases võitluses; tunnistab siiski, et arenguriigid vajavad jätkuvalt toetust rahalise abi ja tehnilise oskusteabe näol ning aega, et nad saaksid luua teabe saatmiseks ja töötlemiseks vajaliku suutlikkuse; rõhutab seetõttu, et oluline on tagada, et OECD automaatset teabevahetust käsitlevasse ülemaailmsesse standardisse lisataks arenguriikide jaoks üleminekuperiood, tunnistades, et selle standardi vastastikuseks muutmise kaudu saab riigid, kellel puuduvad ressursid ja suutlikkus nõutava teabe kogumise, haldamise ja jagamise jaoks vajaliku taristu loomiseks, välja jätta; on lisaks seisukohal, et ette tuleks näha ühtne konfidentsiaalsusstandard;

10.  nõuab, et 2015. aasta lõpuks töötataks välja rahvusvaheliselt kokku lepitud maksuparadiisi määratlus, kehtestataks maksuparadiiside kasutajatele sanktsioonid ja koostataks must nimekiri neist, sh ELis asuvatest riikidest, kes ei võitle maksudest kõrvalehoidumise vastu või aktsepteerivad seda; palub ELil toetada maksuparadiisidena toimivate arenguriikide majanduse ümberstruktureerimist; palub nendel liikmesriikidel, millel on sõltkondi ja territooriume, mis ei kuulu liitu, teha nende piirkondade haldusorganitega koostööd selle nimel, et võtta vastu maksustamise läbipaistvuse põhimõtted, ning tagada, et ükski neist ei toimi maksuparadiisina;

11.  palub Euroopa Liidul ja selle liikmesriikidel arenguriikidega maksu- ja investeerimislepingute üle läbirääkimisi pidades tagada, et piiriülesest tegevusest tulenev sissetulek või kasum maksustatakse päritoluriigis, kus väärtust saadakse või tekitatakse; rõhutab sellega seoses, et ÜRO maksualase näidiskonventsiooniga tagatakse maksustamisõiguste õiglane jaotumine päritolu- ja asukohariigi vahel; rõhutab, et Euroopa Liit ja tema liikmesriigid peaksid maksulepingute üle läbirääkimisi pidades järgima Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 208 sätestatud poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõtet;

12.  nõuab tungivalt, et komisjon ja kõik liikmesriigid koostaksid mõne liikmesriigi eeskujul hinnangu Euroopa maksupoliitika mõju kohta arenguriikidele ja jagaksid parimaid tavasid, et tugevdada poliitikavaldkondade arengusidusust, parandada kehtivaid tavasid ning võtta paremini arvesse arenguriikidele ülekanduvat negatiivset mõju ja nende riikide erivajadusi; tunneb sellega seoses heameelt komisjoni maksudest kõrvalehoidumist ja maksustamise vältimist käsitleva läbivaadatud tegevuskava üle, mis on kavas esitada 2015. aastal, ja nõuab tungivalt, et liikmesriigid lepiksid viivitamata kokku äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi osas;

13.  avaldab tugevat toetust suurele hulgale rahvusvahelistele algatustele ülemaailmse süsteemi reformimiseks, sh OECD maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise algatus, millega keskendutakse arenguriikide suuremale osalemisele rahvusvahelistes maksukoostöö struktuurides ja menetlustes; nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid tagaksid, et ÜRO maksukomiteest kujundataks ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu raames tõeline valitsustevaheline organ, millel on paremad vahendid ja piisavad lisaressursid, tagades, et kõik riigid saavad võrdsetel alustel osaleda ülemaailmse maksupoliitika kujundamises ja selle reformimisel; rõhutab, et koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide ja maksuparadiisides tegutsevate finantsasutuste suhtes tuleks kaaluda sanktsioonide kehtestamist;

14.  rõhutab, et piisava määra avalike sektori vahenditega saab aidata tasakaalustada soolist ebavõrdsust ning leida viise laste ja ühiskonna haavatavate rühmade paremaks toetamiseks, ning tunnistab, et maksudest kõrvalehoidumine mõjutab inimeste heaolu, kuid see teeb eriti suurt kahju vaestele ja väikese sissetulekuga leibkondadele, kus naiste esindatus on sageli ebaproportsionaalselt suur;

15.  märgib murega, et paljud arenguriigid on mõnede välismaiste otseinvesteeringute tegijatega läbirääkimiste pidamisel väga kehvas positsioonis; on arvamusel, et ettevõtetelt tuleks nõuda konkreetsete kohustuste võtmist, et tagada nende investeeringute positiivne ülekanduv mõju asukohariigi kohaliku ja/või riigi tasandi sotsiaal-majanduslikule arengule; palub komisjonil, nõukogul ja partnerriikide valitsustel tagada, et maksusoodustuste näol ei ole tegemist täiendavate võimalustega maksustamise vältimiseks; rõhutab, et soodustused tuleks muuta läbipaistvamaks ja ideaalis peaksid need olema suunatud säästvasse arengusse investeerimise edendamisele;

16.  palub EIP-l, EBRD-l ja liikmesriikide arengu rahastamise asutustel teostada järelevalvet selle üle ja tagada, et abi saavad ettevõtted või muud juriidilised üksused ei osale maksudest kõrvalehoidumises ega maksustamise vältimises offshore-keskustes ja maksuparadiisides asutatud finantsvahendajatega koostöö tegemise või ebaseaduslike kapitalivoogude võimaldamise kaudu, ning parandada oma läbipaistvuspoliitikat, tehes näiteks kõik oma aruanded ja uurimised avalikkusele kättesaadavaks; palub EIP-l kohaldada hoolsuskohustust, nõudes iga-aastast riikide kaupa liigendatud aruandlust, selgitades välja majandusliku omandiõiguse ja kontrollides siirdehindade kasutamist, et tagada investeeringute läbipaistvus ning vältida maksudest kõrvalehoidumist ja maksustamise vältimist;

o
o   o

17.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) http://www.un.org/esa/ffd/tax/
(2) http://www.un.org/esa/ffd/tax/unmodel.htm
(3) ELT L 309, 25.11.2005, lk 15.
(4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0205.
(5) ELT C 199 E, 7.7.2012, lk 37.
(6) ELT C 341 E, 16.12.2010, lk 29.
(7) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0394.
(8) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0163.
(9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0059.
(10) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0251.
(11) Madalmaade välisministeeriumi poliitika ja tegevuse hindamise osakonna tellitud uurimus „Evaluation issues in financing for development Analysing effects of Dutch corporate tax policy on developing countries”, november 2013.

Õigusalane teave