Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Kolmapäev, 9. september 2015 - StrasbourgLõplik väljaanne
Kirjalikult vastatavad küsimused (kodukorra artikli 130 lõike 3 tõlgendamine)
 Istungi katkestamine või lõpetamine (kodukorra artikli 191 tõlgendamine)
 Parlamentidevahelise delegatsiooni uus nimetus
 Kalandusalane partnerlusleping Guinea-Bissauga: kalapüügivõimalused ja rahaline toetus (nõusolek) ***
 Kalandusalane partnerlusleping Guinea-Bissauga: kalapüügivõimalused ja rahaline toetus (resolutsioon)
 Kalandusalane partnerlusleping Cabo Verdega: kalapüügivõimalused ja rahaline toetus (nõusolek) ***
 Kalandusalane partnerlusleping Cabo Verdega: kalapüügivõimalused ja rahaline toetus (resolutsioon)
 Kalandusalane partnerlusleping Madagaskariga: kalapüügivõimalused ja rahaline toetus ***
 Protokoll, millega muudetakse Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamist käsitlevat Marrakechi lepingut (nõusolek) ***
 Protokoll, millega muudetakse Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamist käsitlevat Marrakechi lepingut (kaubanduse lihtsustamise leping) (resolutsioon)
 Luba Austriale, Belgiale ja Poolale ratifitseerida konventsioon kaupade siseveetransporti käsitleva lepingu (CMNI) kohta või sellega ühineda ***
 Ajutised meetmed rahvusvahelise kaitse valdkonnas Itaalia ja Kreeka toetamiseks *
 ELi poliitika linnamõõde
 Investeerimine töökohtadesse ja majanduskasvu ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamine liidus
 Hinnang aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse Euroopa aasta (2012) kohta
 2011.aasta transpordipoliitika valge raamatu rakendamine
 Naiste karjäär teaduses ja ülikoolides
 Hariduse abil tütarlaste mõjuvõimu suurendamine ELis
 Euroopa Majanduspiirkonna ja Šveitsi suhted ning siseturu täielikku rakendamist takistavad asjaolud

Kirjalikult vastatavad küsimused (kodukorra artikli 130 lõike 3 tõlgendamine)
PDF 139kWORD 59k
Euroopa Parlamendi 9. septembri 2015. aasta otsus kirjalikult vastatavate küsimuste kohta (kodukorra artikli 130 lõike 3 tõlgendamine) (2015/2152(REG))
P8_TA(2015)0295

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse põhiseaduskomisjoni esimehe 4. septembri 2015. aasta kirja,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 226,

1.  võtab vastu kodukorra artikli 130 lõike 3 järgmise tõlgenduse:

„Mõistet „erandkorras” tuleb tõlgendada nii, et lisaküsimus puudutab kiireloomulist probleemi ja sellise küsimuse esitamist ei saa järgmisse kuusse edasi lükata. Peale selle peab lõike 3 teise lõigu alusel esitatud küsimuste arv ühes kuus jääma alla viie küsimuse normi.”

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus teavitamise eesmärgil nõukogule ja komisjonile.


Istungi katkestamine või lõpetamine (kodukorra artikli 191 tõlgendamine)
PDF 141kWORD 60k
Euroopa Parlamendi 9. septembri 2015. aasta otsus istungi katkestamise või lõpetamise kohta (kodukorra artikli 191 tõlgendamine) (2015/2153(REG))
P8_TA(2015)0296

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse põhiseaduskomisjoni esimehe 4. septembri 2015. aasta kirja,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 226,

1.  võtab vastu kodukorra artikli 191 järgmise tõlgenduse:"„Kui on esitatud taotlus istung katkestada või lõpetada, tuleb selle taotluse hääletamise menetlust alustada põhjendamatu viivituseta. Sealjuures tuleks kasutada tavapäraseid mooduseid, millega täiskogu hääletustest teada antakse, ning üldist tava järgides tuleks parlamendiliikmetele jätta piisavalt aega, et nad jõuaksid hääletuseks istungisaali.Analoogselt artikli 152 lõikes 2 sätestatuga tuleb järgida nõuet, et kui istungi katkestamise või lõpetamise taotlus tagasi lükatakse, ei saa samalaadset taotlust samal päeval enam esitada. Vastavalt kodukorra artikli 22 lõike 1 tõlgendusele on presidendil õigus artikli 191 alusel esitatavate taotluste ülemäärane kasutamine lõpetada.”;"

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus teavitamise eesmärgil nõukogule ja komisjonile.


Parlamentidevahelise delegatsiooni uus nimetus
PDF 142kWORD 60k
Euroopa Parlamendi 9. septembri 2015. aasta otsus parlamentidevahelise delegatsiooni uue nimetuse kohta (2015/2842(RSO))
P8_TA(2015)0297

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse esimeeste konverentsi ettepanekut,

–  võttes arvesse oma 12. märtsi 2014. aasta otsust parlamentidevaheliste delegatsioonide ning parlamentaarsetes ühiskomisjonides, parlamentaarsetes koostöökomisjonides ja mitmepoolsetes parlamentaarsetes assambleedes osalevate delegatsioonide arvu kohta(1),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 212,

1.  otsustab, et parlamendidelegatsiooni „Delegatsioon Palestiina Seadusandliku Nõukoguga suhtlemiseks" uus nimetus on "Delegatsioon Palestiinaga suhtlemiseks”;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus teavitamise eesmärgil nõukogule ja komisjonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0217.


Kalandusalane partnerlusleping Guinea-Bissauga: kalapüügivõimalused ja rahaline toetus (nõusolek) ***
PDF 236kWORD 60k
Euroopa Parlamendi 9. septembri 2015. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu otsuse eelnõu kohta protokolli sõlmimiseks, millega määratakse kindlaks Euroopa Ühenduse ja Guinea-Bissau Vabariigi vahelises kalandusalases partnerluslepingus sätestatud kalapüügivõimalused ja rahaline toetus (11667/2012 – C8-0278/2014 – 2012/0134(NLE))
P8_TA(2015)0298A8-0233/2015

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (11667/2012),

–  võttes arvesse protokolli projekti, millega määratakse kindlaks Euroopa Ühenduse ja Guinea-Bissau Vabariigi vahelises kalandusalases partnerluslepingus sätestatud kalapüügivõimalused ja rahaline toetus (11671/2012),

–  võttes arvesse taotlust nõusoleku saamiseks, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 43, artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a ning artikli 218 lõikele 7 (C8-0278/2014),

–  võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta muud kui seadusandlikku resolutsiooni(1) nõukogu otsuse eelnõu kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõike 1 esimest ja kolmandat lõiku ja lõiget 2 ning artikli 108 lõiget 7,

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni soovitust ning arengukomisjoni ja eelarvekomisjoni arvamusi (A8-0233/2015),

1.  annab nõusoleku protokolli sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide ja Guinea-Bissau Vabariigi valitsustele ja parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0299.


Kalandusalane partnerlusleping Guinea-Bissauga: kalapüügivõimalused ja rahaline toetus (resolutsioon)
PDF 255kWORD 71k
Euroopa Parlamendi 9. septembri 2015. aasta muu kui seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu protokolli sõlmimiseks, millega määratakse kindlaks Euroopa Ühenduse ja Guinea-Bissau Vabariigi vahelises kalandusalases partnerluslepingus sätestatud kalapüügivõimalused ja rahaline toetus (11667/2012 – C8-0278/2014 – 2012/0134(NLE)2015/2119(INI))
P8_TA(2015)0299A8-0236/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (11667/2012),

–  võttes arvesse protokolli projekti, millega määratakse kindlaks Euroopa Ühenduse ja Guinea-Bissau Vabariigi vahelises kalandusalases partnerluslepingus sätestatud kalapüügivõimalused ja rahaline toetus (11671/2012),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 43 ning artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a ja lõikele 7 (C8-0278/2014),

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2012. aasta resolutsiooni, mis käsitleb Euroopa Liidu 2011. aasta aruannet poliitikavaldkondade arengusidususe kohta(1),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Guinea-Bissau vahelise kalandusalase partnerluslepingu rakendusprotokolli järelhindamise aruannet (raamleping FISH/2006/20, erileping nr 27, september 2010),

–  võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta seadusandlikku resolutsiooni(2) nõukogu otsuse eelnõu kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõike 1 teist lõiku,

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit ja arengukomisjoni arvamust (A8-0236/2015),

A.  arvestades, et protokolli peamine eesmärk on mõlema lepinguosalise huvides tihendada kalandusalast koostööd ELi ja Guinea-Bissau vahel, et luua partnerlusraamistik säästvale kalanduspoliitikale ja kalavarude säästvale ja vastutustundlikule kasutamisele Guinea-Bissau majandusvööndis ning omandada õigus sobivale ja ELi kalalaevastike huvidele vastavale osale kalavarude ülejäägist;

B.  arvestades, et Euroopa Liit peaks püüdma kõigi tema käsutuses olevate vahenditega tagada, et kolmandate riikidega sõlmitavad säästva kalanduse kokkulepped vastaksid nii ELi kui ka asjaomaste kolmandate riikide, sealhulgas nende riikide kohalike elanike ja kalandussektori huvidele;

C.  arvestades, et esimene EMÜ ja Guinea-Bissau vaheline kalanduskokkulepe sõlmiti 1980. aastal ning et sellest ajast kuni 15. juunini 2012 on EMÜ/ELi liikmesriikide laevastikel olnud juurdepääs selle riigi vete kalavarudele seni, kuni olid jõus lepingu rakendusprotokollid;

D.  arvestades, et käesoleva protokolliga nähakse ELi laevastikele ette järgmised püügivõimalused: krevetikülmutustraalerid – 3700 brutoregistertonni; kalu ja peajalgseid püüdvad külmutustraalerid – 3500 brutoregistertonni; lisaks 28 tuunipüügiseinerit ja õngejadalaeva ning 12 ritvõngelaeva; arvestades, et ELi ja Guinea-Bissau kalanduskokkulepe on väga tähtis, olles üks väheseid kalanduskokkuleppeid, mis annab juurdepääsu mitme liigiga püügipiirkonnale;

E.  arvestades, et Guinea-Bissaule selle lepingu alusel valdavalt kalavarudele juurdepääsu võimaldamise eest ülekantavad summad moodustavad riigi eelarvest olulise osa; arvestades samas, et varem valdkondliku koostöö raames tehtud ülekanded hiljem peatati, kuna Guinea-Bissau Vabariigil oli raskusi abi vastuvõtmisega;

F.  arvestades, et Guinea-Bissaul on probleeme nii üldise sotsiaalmajandusliku arengu kui ka konkreetselt kalanduse valdkonnas sellistes olulistes küsimustes nagu kutseõpe, valdkonna struktuur ja naiste osatähtsuse tunnustamine kõnealuses valdkonnas;

G.  arvestades, et valdkondliku koostöö tulemused ei ole siiani olnud täiesti rahuldavad; arvestades, et edu on siiski saavutatud kalapüügi jälgimise, kontrolli ja järelevalve ning sanitaarkontrollialase võimekuse osas ja riigi osalemisel piirkondlike kalandusorganisatsioonide töös; arvestades, et tuleb paremini tagada, et leping parandaks valdkondliku koostöö läbipaistvust ja aruandekohuslust ning tugevdaks Guinea-Bissau kalandussektori ja sellega seotud valdkondade ja tegevuste säästvat arengut, nii et riiki jääks senisest suurem osa kohalike loodusvarade kasutamise tulemusena saadud lisaväärtusest;

H.  arvestades, et tööstuslikku kalapüüki teostavate laevade omanikud teostavad oma saagi lossimist või ümberlaadimist väljaspool Guinea-Bissaud (näiteks Dakaris või Kanaari saartel), mis on üks põhjus, miks tööstuslikust püügist saadav majanduslik kasu on tühine ja piirdub üksikute töökohtade loomisega (eelmise protokolli põhjal 148 kohalikku meeskonnaliiget); arvestades, et 2010. aastal tegutses riigis vaid üks kalatöötlemisettevõte;

I.  arvestades, et mõningatele hiljutistele edusammudele vaatamata on kalatoodete müüki ELi siiani takistanud riigi suutmatus täita liidu kehtestatud sanitaarnorme;

J.  arvestades, et ebaseaduslik, teatamata ja reguleerimata kalapüük Guinea-Bissau vetes on ammune probleem; arvestades, et aastatel 2008–2009 tuvastasid riigiasutused eeskirjade rikkumisi 58 laeva puhul, kellest 11 teostasid loata kalapüüki ja seitse püüki keelatud piirkonnas; arvestades, et ehkki üht-teist on saavutatud ja Guinea-Bissaul kahtlemata on teatud võimalusi püügi kontrollimiseks (näiteks seireüksus ja kiired patrull-laevad) esineb kalapüügi järelevalves ja kontrollis Guinea-Bissau territoriaalvetes siiski endiselt vajakajäämisi;

K.  arvestades, et tuvastatud puudujäägid teadmistes, nii selles, mis puudutab lepingu mõju mereökosüsteemile kui ka juurdepääsu piiramist kalavarude ülejäägiga, mida kohalikud kalurid ei suuda püüda, samuti ajakohastatud bioloogiliste andmete puudumisest tingitud raskused (eriti pärast ELi laevade lahkumist riigist 2012. aastal) peaksid andma põhjust muretsemiseks ja need tuleks võimalikult ruttu likvideerida;

L.  arvestades, et Euroopa Parlamenti tuleb alati protokolliga või selle uuendamisega seotud menetluste kõigil etappidel viivitamatult ja täielikult teavitada;

1.  on seisukohal, et leping omab suurt tähtsust nii Guinea-Bissau kui ka tema vetes tegutsevate liidu laevastike jaoks; on seepärast seisukohal, et senise koostöö tulemused kõnealuses valdkonnas ei ole olnud rahuldavad ning palub komisjonil võtta läinud kümnenditel ilmnenud tendentside muutmiseks kõik vajalikud meetmed – looma mehhanismid läbipaistvuse ja aruandekohusluse parandamiseks ja abisaajate, eriti väikesemahulise rannalähedase püügiga tegelevate kogukondade kaasamiseks, ning vajaduse korral vaatama läbi ja suurendama lepingu valdkondliku toetuse komponenti, samuti leidma uusi ja paremaid viise, et suurendada abi ärakasutamise määra;

2.  väidab, et leping peab suuremal määral tegelikult edendama Guinea-Bissau kalandussektori ja sellega seotud valdkondade ja tegevuste, eriti kohalike elanike elatisse ja toiduga kindlustatusse suure panuse andva väikesemahulise kalapüügi säästvat arengut ning suurendama kohalike loodusvarade kasutamise tulemusena riiki jäävat lisaväärtust; tunnistab viimastel aastatel ilmnenud positiivseid arenguid, kuid leiab, et oluliste tulemuste saavutamiseks on vaja otsustavaid ja pikaajalisi jõupingutusi; on seisukohal, et toetust ja sealhulgas kindlasti tehnilist abi vajavad valdkonnad võiksid olla näiteks institutsioonide võimekuse parandamine, kalurite koolitamine, partnerlused väikesemahulise rannalähedase püügiga tegelevate kaluritega ning suurem rõhuasetus soopõhistele meetmetele, et tunnustada ja ära kasutada naiste tegevust kala jaotamisel ja turustamisel, säilitamisel, esmatöötlemisel jne.

3.  on seisukohal, et protokollis kohalikele meremeestele ette nähtud töövõimalused ELi laevadel tuleks täielikult ära kasutada;

4.  on seisukohal, et ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi tõkestamise meetmeid Guinea-Bissau majandusvööndis tuleks tugevdada, muu hulgas parema seire, kontrolli ja järelevalvega, kasutades ulatuslikult satelliidipõhist laevaseiresüsteemi, püügipäevikuid ja inspekteerimist ning viies ellu piirkondlike kalandusorganisatsioonide otsused;

5.  rõhutab, et kalanduskokkuleppe kohaselt antav valdkondlik toetus tuleb mõjusamalt siduda arengukoostöö rahastamisvahenditega, eelkõige Euroopa Arengufondiga;

6.  palub komisjonil varasematele pingutustele vaatamata jätkuvalt toetada Guinea-Bissau ametiasutusi kalapüügi järelevalve- ja kontrollisüsteemi tugevdamisel Guinea-Bissau vetes, et intensiivistada võitlust ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu;

7.  rõhutab, et käesolev leping sisaldab mittediskrimineerimisklauslit; on rahul asjaoluga, et läbirääkimistel on Guinea-Bissau avalikustanud oma kolmandate riikidega sõlmitud kalanduskokkulepped, mida on nüüd võimalik uurida; palub komisjonil hoolikalt jälgida nii kõnealuste lepingute kui ka Guinea-Bissau vetes toimuva kalapüügi osas ilmnevaid arenguid;

8.  peab soovitavaks saada rohkem ja täpsemaid andmeid kõigi püükide (sihtliigid ja kaaspüük) ning üldisemalt kalavarude kaitse olukorra kohta, et täpsemalt hinnata lepingu mõju mereökosüsteemile ja kalurikogukondadele; on veendunud vajaduses aidata Guinea-Bissaul välja arendada omaenda vahendid selliste andmete kogumiseks; palub komisjonil tagada, et lepingu täitmise järelevalvet teostavad organid, eeskätt ühine teaduskomitee, tegutseksid läbipaistvamalt ja regulaarsemalt;

9.  palub komisjonil edastada Euroopa Parlamendile lepingu artiklis 9 ette nähtud ühiskomitee koosolekute protokollid ja otsused, uue protokolli artiklis 3 nimetatud mitmeaastane valdkondlik programm ja selle täitmise iga-aastaste hindamiste tulemused, samuti uue protokolli artiklis 4 ette nähtud koosolekute protokollid ja otsused; palub, et komisjon võimaldaks Euroopa Parlamendi esindajatel osaleda ühiskomitee koosolekutel vaatlejatena ning edendaks Guinea-Bissau kalurikogukondade osalemist; ning palub, et uue protokolli viimasel kehtivusaastal ja enne selle uuendamiseks läbirääkimiste alustamist esitaks komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule protokolli täitmise täieliku aruande, seadmata sellele asjatuid juurdepääsupiiranguid;

10.  on seisukohal, et komisjon peaks püüdma lisada protokolli artiklis 3 ette nähtud mitmeaastasele valdkondlikule programmile eesmärgid, mis toetaksid kohaliku, sealhulgas väikesemahulise kalapüügi ja kalatöötlemise tegelikku arengut, muu hulgas suurema hulga saagi lossimisega Guinea-Bissaus, ning soodustaksid muud majandustegevust ja partnerlusi kalandussektoris;

11.  on seisukohal, et korruptsiooniprobleemi silmas pidades peaks partnerluslepingus sätestatud ühiskomitee tagama kõigi protokollis ette nähtud mehhanismide vaieldamatu usaldusväärsuse;

12.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles oma vastavate volituste piires Euroopa Parlamenti viivitamata ja ammendavalt teavitama uue protokolli ja selle uuendamisega seotud menetluste kõigil etappidel vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 13 lõikele 2 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218 lõikele 10;

13.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide ja Guinea-Bissau Vabariigi valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT C 72 E, 11.3.2014, lk 21.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0298.


Kalandusalane partnerlusleping Cabo Verdega: kalapüügivõimalused ja rahaline toetus (nõusolek) ***
PDF 234kWORD 60k
Euroopa Parlamendi 9. septembri 2015. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu otsuse eelnõu kohta, mis käsitleb Euroopa Liidu ja Cabo Verde Vabariigi vahelise protokolli (millega määratakse kindlaks Euroopa Ühenduse ja Cabo Verde Vabariigi vahelise kalandusalase partnerluslepinguga ettenähtud kalapüügivõimalused ja rahaline toetus) sõlmimist (15848/2014 – C8-0003/2015 – 2014/0329(NLE))
P8_TA(2015)0300A8-0201/2015

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (15848/2014),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Cabo Verde Vabariigi vahelise protokolli projekti, millega määratakse kindlaks Euroopa Ühenduse ja Cabo Verde Vabariigi vahelise kalandusalase partnerluslepinguga ettenähtud kalapüügivõimalused ja rahaline toetus (15849/2014),

–  võttes arvesse nõukogule kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 43, artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktiga a ning artikli 218 lõikega 7 esitatud nõusoleku taotlust (C8-0003/2015),

–  võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta muud kui seadusandlikku resolutsiooni(1) nõukogu otsuse eelnõu kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõike 1 esimest ja kolmandat lõiku ja lõiget 2 ning artikli 108 lõiget 7,

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni soovitust ning arengukomisjoni ja eelarvekomisjoni arvamusi (A8-0201/2015),

1.  annab nõusoleku protokolli sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Cabo Verde Vabariigi valitsusele ja parlamendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0301.


Kalandusalane partnerlusleping Cabo Verdega: kalapüügivõimalused ja rahaline toetus (resolutsioon)
PDF 243kWORD 65k
Euroopa Parlamendi 9. septembri 2015. aasta muu kui seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu seoses Euroopa Liidu ja Cabo Verde Vabariigi vahelise protokolli allkirjastamisega, millega määratakse kindlaks Euroopa Ühenduse ning Cabo Verde Vabariigi vahelise kalandusalase partnerluslepinguga ette nähtud kalapüügivõimalused ja rahaline toetus (15848/2014 – C8-0003/2015 – 2014/0329(NLE)2015/2100(INI))
P8_TA(2015)0301A8-0200/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (15848/2014),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Cabo Verde Vabariigi vahelise protokolli projekti, millega määratakse kindlaks Euroopa Ühenduse ning Cabo Verde Vabariigi vahelise kalandusalase partnerluslepinguga ette nähtud kalapüügivõimalused ja rahaline toetus (15849/2014),

–  võttes arvesse nõukogule kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 43, artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktiga a ning artikli 218 lõikega 7 esitatud nõusoleku taotlust (C8-0003/2015),

–  võttes arvesse nõukogu 15. detsembri 2014. aasta otsust 2014/948/EL Euroopa Liidu ja Cabo Verde Vabariigi vahelise protokolli (millega määratakse kindlaks Euroopa Ühenduse ning Cabo Verde Vabariigi vahelise kalandusalase partnerluslepinguga ette nähtud kalapüügivõimalused ja rahaline toetus) Euroopa Liidu nimel allkirjastamise ja ajutise kohaldamise kohta(1),

–  võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta seadusandlikku resolutsiooni(2) otsuse eelnõu kohta,

–  võttes arvesse eelmise protokolli hindamist ja analüüsi,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõike 1 teist lõiku,

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit (A8-0200/2015),

A.  arvestades, et protokolli üldine eesmärk on tihendada koostööd Euroopa Liidu ja Cabo Verde Vabariigi vahel, et luua mõlema lepinguosalise huvides partnerlusraamistik säästva kalanduspoliitika ja kalavarude vastutustundliku kasutuse arenguks Cabo Verde Vabariigi kalapüügipiirkonnas;

B.  arvestades, et osalised leppisid protokollis kokku ranges järelevalvemehhanismis, et tagada varude säästev kasutamine; arvestades, et selle mehhanismi aluseks on eelkõige haide püügiandmete vahetamine igas kvartalis;

C.  arvestades, et kumbki pool võttis kohustuseks täielikult järgida Rahvusvaheline Atlandi Tuunikala Kaitse Komisjoni (ICCAT) antud soovitusi;

D.  arvestades, et nii ICCAT kui ka kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) on kindlaks teinud, et haivarud on heas seisukorras, mida kinnitati ka protokolli osaliste teaduskohtumisel;

E.  arvestades, et uus järelevalvemehhanism, mis on seotud 30 % ja 40 % suuruste haipüügi piirmääradega, mis käivitavad täiendavad meetmed, on eriti kiiduväärne samm õiges suunas;

F.  arvestades, et valdkondliku toetuse rakendamisel esineb viivitusi; arvestades, et saavutuste tase on rahuldav, kuid samas on keeruline kindlaks määrata ELi valdkondliku toetuse mõju võrreldes muude meetmetega, mida on rakendatud teiste arengupartnerite algatatud toetusprogrammide raames;

G.  arvestades, et on vaja luua loogiline raamistik sekkumiseks, et protokollide hindamist paremini suunata ja standardida; arvestades, et seda tuleks teha eelkõige valdkondliku toetuse osas;

1.  peab seda Euroopa Liidu ja Cabo Verde Vabariigi vahelist uut kalandusalast protokolli, mis võeti vastu uue kalanduspoliitika jätkusuutlikkuse meetmete kohaselt, nii keskkonna kui ka sotsiaalmajanduslikust seisukohast tervitatavaks;

2.  palub komisjonil edastada Euroopa Parlamendile kalandusalase partnerluslepingu artiklis 9 ette nähtud ühiskomitee koosolekute protokollid ja järeldused, samuti uue protokolli artiklis 3 osutatud mitmeaastane valdkondlik programm;

3.  palub, et komisjon esitaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule protokolli kohaldamise viimase aasta jooksul ja enne selle uuendamise läbirääkimiste alustamist täieliku aruande protokolli rakendamise kohta;

4.  rõhutab oma muret hailiikide püügi märkimisväärse kasvu pärast eelmise protokolli kehtimise viimastel aastatel; palub komisjonil teavitada Euroopa Parlamenti meetmetest, mida ühiskomitee võtab protokolli lisa artikli 4 lõike 6 kohaselt tehtava kriitilise teadusuuringu tulemuste põhjal, et tagada, et nimetatud kalavarusid kasutatakse jätkusuutlikult ja vastutustundlikult; rõhutab, et parlamenti tuleks teavitada ka haivarude kohta saadavatest andmetest;

5.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles oma vastavate volituste piires Euroopa Parlamenti viivitamata ja ammendavalt teavitama protokolli ja selle uuendamisega seotud menetluste kõigil etappidel vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 13 lõikele 2 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218 lõikele 10;

6.  palub, et komisjon hindaks, kas käesoleva protokolli sätete alusel tegutsevad laevad on asjakohastest teavitamisnõuetest kinni pidanud;

7.  palub komisjonil teavitada Euroopa Parlamenti igal aastal Cabo Verde teistest rahvusvahelistest lepingutest, et parlament saaks jälgida kogu piirkonnas toimuvat kalapüügitegevust, ka sellist, mis võib olla vastuolus Euroopa kalanduspoliitikaga, näiteks haipüüki uimede saamiseks;

8.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Cabo Verde Vabariigi valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT L 369, 24.12.2014, lk 1.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0300.


Kalandusalane partnerlusleping Madagaskariga: kalapüügivõimalused ja rahaline toetus ***
PDF 232kWORD 59k
Euroopa Parlamendi 9. septembri 2015. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu protokolli (millega määratakse kindlaks Madagaskari Vabariigi ja Euroopa Ühenduse vahelise kalandussektori partnerluslepinguga ettenähtud kalapüügivõimalused ja rahaline toetus) Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta (15225/2014 – C8-0002/2015 – 2014/0319(NLE))
P8_TA(2015)0302A8-0196/2015

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (15225/2014),

–  võttes arvesse protokolli eelnõu, millega määratakse kindlaks Madagaskari Vabariigi ja Euroopa Ühenduse vahelise kalandussektori partnerluslepinguga ettenähtud kalapüügivõimalused ja rahaline toetus (15226/2014),

–  võttes arvesse taotlust nõusoleku saamiseks, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 43, artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a ning artikli 218 lõikele 7 (C8–0002/2015),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõike 1 esimest ja kolmandat lõiku ja lõiget 2 ning artikli 108 lõiget 7,

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni soovitust ning arengukomisjoni ja eelarvekomisjoni arvamusi (A8-0196/2015),

1.  annab nõusoleku protokolli sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Madagaskari Vabariigi valitsusele ja parlamendile.


Protokoll, millega muudetakse Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamist käsitlevat Marrakechi lepingut (nõusolek) ***
PDF 233kWORD 59k
Euroopa Parlamendi 9. septembri 2015. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu sõlmida Euroopa Liidu nimel protokoll, millega muudetakse Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamist käsitlevat Marrakechi lepingut (06040/2015 – C8-0077/2015 – 2015/0029(NLE))
P8_TA(2015)0303A8-0237/2015

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (06040/2015),

–  võttes arvesse Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamist käsitleva Marrakechi lepingu muutmise protokolli projekti (06041/2015),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 lõikele 4 ning artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v (C8-0077/2015),

–  võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta muud kui seadusandlikku resolutsiooni(1) otsuse eelnõu kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõike 1 esimest ja kolmandat lõiku ja lõiget 2 ning artikli 108 lõiget 7,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni soovitust ning arengukomisjoni arvamust (A8-0237/2015),

1.  annab nõusoleku protokolli sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Maailma Kaubandusorganisatsioonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0304.


Protokoll, millega muudetakse Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamist käsitlevat Marrakechi lepingut (kaubanduse lihtsustamise leping) (resolutsioon)
PDF 258kWORD 72k
Euroopa Parlamendi 9. septembri 2015. aasta muu kui seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamist käsitleva Marrakechi lepingu muutmise protokolli Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta (06040/2015 – C8-0077/2015 – 2015/0029(NLE)2015/2067(INI))
P8_TA(2015)0304A8-0238/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (06040/2015),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 lõikele 4 ning artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v (C8-0077/2015),

–  võttes arvesse oma 21. novembri 2013. aasta resolutsiooni Doha arengukava olukorra ja Maailma Kaubandusorganisatsiooni üheksanda ministrite konverentsi ettevalmistuste kohta(1),

–  võttes arvesse AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee resolutsiooni piirkondliku integratsiooni ja tolli ajakohastamise kohta AKV riikide säästva arengu nimel koostöös ELiga(2),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Vaesuse kaotamise ja säästva arengu ülemaailmne partnerlus pärast 2015. aastat”(3),

–  võttes arvesse 2013. aasta detsembris Indoneesias toimunud Maailma Kaubandusorganisatsiooni üheksanda ministrite konverentsi tulemusi ja konverentsil kaubanduse hõlbustamise suhtes saavutatud kokkulepet(4),

–  võttes arvesse Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) peanõukogu 27. novembri 2014. aasta avaldust(5),

–  võttes arvesse OECD 2014. aasta veebruari aruannet „WTO kaubanduse lihtsustamise leping – võimalik mõju kaubanduskuludele”,

–  võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta(6) seadusandlikku resolutsiooni nõukogu otsuse eelnõu kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõike 1 teist lõiku,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit ning arengukomisjoni arvamust (A8-0238/2015),

A.  arvestades, et kaubanduse lihtsustamine on eelkõige riigi ametiasutuste ülesanne, kuid ei ole kahtlust, et paljudes valdkondades võib rahvusvaheline koostöö suurendada kasu ja vähendada kulusid;

B.  arvestades, et kaubanduse lihtsustamise lepingu jõustumiseks peavad selle ratifitseerima kaks kolmandikku WTO liikmetest; sellega seoses nõuab, et kõik WTO liikmed teeksid kõik endast oleneva, et leping saaks jõustuda võimalikult kiiresti ja enne 2015. aasta detsembris Nairobis toimuvat WTO kümnendat ministrite konverentsi;

C.  arvestades, et mõned suurtest tärkava turumajandusega riikidest, nagu Hiina, Brasiilia ja India, ei küsi tehnilist abi; arvestades, et see on tervitatav, kuna tagab, et eraldatud abi läheb nendele, kes seda kõige enam vajavad;

D.  arvestades, et EL teeb aktiivselt tööd oma eri poliitikavaldkondade (kaubandus, koostöö, humanitaarabi jne) vahel sidususe saavutamiseks; arvestades, et need poliitikavaldkonnad peaksid olema sektoriülesed ning neid tuleks hinnata mõju-uuringute alusel;

E.  arvestades, et EL on võtnud kohustuse edendada vaba, ausat ja avatud kaubandust, mis on tasakaalus ja millest saavad kõik vastastikku kasu; arvestades, et WTO on nende põhimõtete jätkuva kehtimise ja taaskinnitamise loomulik raamistik;

F.  arvestades, et EL ja selle liikmesriigid on maailma suurim abiandja; arvestades, et kaubanduse lihtsustamise lepingu rakendamiseks antav finantsabi on kaubandusabi algatuse alla kuuluv meede ning sel ei peaks olema mingit mõju mitmeaastase finantsraamistiku osale ametlikust arenguabist;

1.  tunneb heameelt tulemuste üle, mis saavutati 2013. aasta detsembris toimunud WTO üheksandal ministrite konverentsil, kus 160 WTO liiget viisid lõpule kaubanduse lihtsustamise lepingut käsitlevad läbirääkimised; peab kaubanduse lihtsustamise lepingut tähtsaks verstapostiks, kuna tegemist on esimese mitmepoolse lepinguga alates WTO asutamisest 1995. aastal ja see on tegevuskava tolli ajakohastamiseks 161 WTO liikme seas;

2.  rõhutab, et EL pooldab endiselt seda, et kõik WTO liikmed rakendaksid täielikult ja usaldusväärselt Bali paketi otsuseid, mis võimaldaks pöörata tähelepanu Doha arengukava raames peetavate läbirääkimiste edukale lõpuleviimisele;

3.  tunnistab kasu, mida kõnealuse lepingu rakendamine annab arenguriikidele, pidades silmas panust, mille leping annab eelkõige VKEde jaoks ettevõtjasõbralikuma keskkonna loomisesse; rõhutab, et leping peaks täieliku rakendamise korral vähendama turule sisenemise tingimustega seotud ebakindlust ja kaubanduskulusid vahemikus 12,5 % kuni 17,5 % (hinnangute, näiteks OECD hinnangu kohaselt), võimaldades seeläbi tarbijatel saada juurdepääs suuremale ja odavamale tootevalikule ning ettevõtetel pääseda uutele turgudele ja parandada oma konkurentsivõimet bürokraatia ning seotud kulude vähendamise teel;

4.  rõhutab, et lepingu rakendamine eelkõige arenguriikides toob kaasa kaubandusega seotud menetluste standardimise ja lihtsustamise; juhib tähelepanu sellele, et lepinguga saab luua uusi võimalusi innovatiivsete tehnoloogiate ja elektrooniliste süsteemide, sealhulgas elektrooniliste maksesüsteemide, riiklike kaubandusportaalide ja ühtsete kontaktpunktide kasutuse laiendamiseks;

5.  nõuab tungivalt, et kõik WTO liikmed püüaksid viivitamata leida lahenduse Bali paketi kõigi aspektide rakendamiseks, sealhulgas kaubandust moonutavate toetuste vähendamiseks, et Doha arengukava saaks lõpule viia WTO kümnendaks ministrite konverentsiks;

6.  rõhutab kõnealuse lepingu tähtsust arenguperspektiivist, võttes arvesse, et kohaldatakse eri- ja erinevat kohtlemist, kusjuures arenguriigid ja vähim arenenud riigid saavad otsustada, millal erinevaid sätteid rakendatakse ja milliste puhul vajatakse tehnilist abi;

7.  rõhutab, et lepingu rakendamise määr ja ajakava määravad kindlaks sellest saadava kasu; on veendunud, et lepingu täielik ja usaldusväärne rakendamine viisil, mis kajastab arenguriikide prioriteete ja muresid Doha arengukava pädevusvaldkonna raames, toob kõikidele allakirjutanutele suurimat kasu;

8.  juhib tähelepanu asjaolule, et leping sisaldab siduvaid sätteid ja mittesiduvaid suuniseid; nõuab tungivalt, et kõik WTO liikmed teeksid endast sõltuva, et rakendada nii siduvaid sätteid kui ka suuniseid, et vähendada kaubanduskulusid võimalikult suures ulatuses;

9.  rõhutab, et mitu lepingu nõuet, eeskätt läbipaistvus ning tollimaksude automatiseeritud kirjendamine ja maksmine, võivad olla võimsad vahendid piiril esineva korruptsiooni vastu võitlemiseks; nõuab paremat tolliasutuste vahelist koostööd ning rõhutab, et suurem läbipaistvus toob kaasa kõrgema turvalisuse taseme ning on tugevaks stiimuliks kaubanduse intensiivistamiseks, aidates lisaks tagada tõhusama tollikontrolli;

10.  toetab täielikult ELi algatust eraldada viie aasta jooksul 400 miljonit eurot, et toetada kaubanduse lihtsustamise reforme ja selliseid projekte nagu arenguriikide ja vähim arenenud riikide tollisüsteemide parandamine; tuletab meelde, et kõnealune rahastamine, mida jagatakse peamiselt piirkondlike sihtprogrammide piirkondliku majandusintegratsiooni eraldiste kaudu, on osa palju laiemast ELi kaubandusabi algatusest (mille raames anti 2013. aastal 3,5 miljardi euro eest ELi toetusi), ning nõuab, et selle kohta edastataks Euroopa Parlamendile ja liikmesriikidele korrapäraselt teavet;

11.  rõhutab siiski, et neid rahalisi vahendeid tuleks väga hästi kooskõlastada teistelt rahvusvahelistelt abiandjatelt, nagu ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverents, WTO ja Maailmapank, saadavate rahaliste vahenditega; rõhutab, et tuleks vältida nii kattuvust kui ka liigset bürokraatiat taotlevate riikide jaoks, kuna see võib abiotsijad eemale peletada;

12.  nõuab samuti tihedat koostööd erialaorganisatsioonidega, näiteks Maailma Tolliorganisatsiooniga, kes saab anda väärtuslikke praktilisi ja tehnilisi teadmisi iga juhtumi kohta, soodustades seeläbi oma pädevusvaldkonna ulatuses arengut ja suutlikkuse suurendamist; rõhutab, et eelkõige vähim arenenud riigid saavad täielikult ära kasutada kaubanduse lihtsustamise lepingu loodavaid võimalusi;

13.  rõhutab olulist rolli, mida saavad täita ELi delegatsioonid kogu maailmas, kes saavad töötada arenguriikide ja vähim arenenud riikidega kohapeal, ning nõuab kõnealuste delegatsioonide võimalikult laialdast kaasamist tehnilise abi andmisse;

14.  palub komisjonil teha kõik mis võimalik, et toetada arenguriike ja vähim arenenud riike nende kohustuste rakendamisel, võttes arvesse vajadust täita lepingus sätestatud kohustusi paindlikult; rõhutab, et suutlikkuse suurendamiseks ette nähtud rahalised vahendid peaksid lähtuma abi saajast ja põhinema nõuetekohastel vajaduste hindamistel;

15.  soovitab rahvusvahelistel organisatsoonidel ning arenguriikide ja vähim arenenud riikide partneritel teha tihedalt koostööd C-kategooria sätete rakendamisel, et rakendada neid võimalikult lühikese aja jooksul;

16.  tunnistab, et arenenud riikide ja arenguriikide piirimenetluste vahel on endiselt suur lõhe, ning kehv infrastruktuur, ebatõhus tollihaldus ja liigne bürokraatia aeglustavad kaubandust; tunnistab, et kaubanduse lihtsustamise lepingul ja kaubanduse liberaliseerimise protsessil on sama eesmärk: vähendada kaubanduskulusid, et anda tõuge ekspordile ja majandustegevusele;

17.  tuletab meelde, et paljude arenguriikide jaoks on kaubanduse lihtsustamine peamine tuluallikas Doha arengukavas; väljendab heameelt arenguriikide ja vähim arenenud riikide eri- ja diferentseeritud kohtlemist käsitlevate ulatuslike sätete üle; teeb ettepaneku, et riikide suutlikkusele vastavate kohustuste võtmise ja nende kavandamise uut lähenemisviisi kasutataks võrdlusalusena tulevaste lepingute sõlmimisel;

18.  tunnistab, et erasektori asjatundlikkusel võib olla keskne roll kaubanduse lihtsustamise meetmete edendamisel ning lepingu rakendamiseks abi ja toetuse pakkumisel arenguriikides; võtab teadmiseks Ameerika Ühendriikide rahvusvahelise arengu ameti (USAID) kavandatud algatuse luua selleks avaliku sektori ja erasektori liit; palub komisjonil ergutada erasektori kaasamist ja uurida partnerlusvõimalusi Euroopa tööstusharudega lepingu rakendamise toetamiseks;

19.  tunnistab, et kaubanduse lihtsustamise reformide elluviimisel on arengu seisukohast laiem kasu; võtab sellega seoses teadmiseks tähtsa rolli, mida toll saab täita katastroofiabiks mõeldud kaupade saadetiste kiire liikumise lihtsustamisel; rõhutab, et erakorraline humanitaarabi peaks saama kasu lihtsustatud tollivormistusest, et kiirendada abi kohaletoimetamist, ning tuleks lisaks vabastada maksudest ja lõivudest;

20.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Maailma Kaubandusorganisatsioonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0511.
(2) ELT C 345, 2.10.2014, lk 28.
(3) Komisjoni 5. veebruari 2015. aasta teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele (COM(2015)0044).
(4) Bali ministrite deklaratsioon (WT/MIN(13)/DEC); Bali ministrite deklaratsioon kaubanduse lihtsustamise lepingu kohta (WT/MIN(13)/36 või WT/L/911, 11. detsember 2013). https://www.wto.org/english/thewto_e/minist_e/mc9_e/balipackage_e.htm
(5) Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamist käsitleva Marrakechi lepingu muutmise protokoll WT/L/940, 28. november 2014.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0303.


Luba Austriale, Belgiale ja Poolale ratifitseerida konventsioon kaupade siseveetransporti käsitleva lepingu (CMNI) kohta või sellega ühineda ***
PDF 239kWORD 59k
Euroopa Parlamendi 9. septembri 2015. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu, millega antakse vastavalt Belgia Kuningriigile ja Poola Vabariigile luba ratifitseerida Budapesti konventsioon kaupade siseveetransporti käsitleva lepingu (CMNI) kohta ja Austria Vabariigile luba sellega ühineda (08223/2015 – C8-0173/2015 – 2014/0345(NLE))
P8_TA(2015)0305A8-0231/2015

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (08223/2015),

–  võttes arvesse Budapesti konventsiooni kaupade siseveetransporti käsitleva lepingu kohta (08223/15/ADD1),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 81 lõikele 2 ning artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a (C8-0173/2015),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõike 1 esimest ja kolmandat lõiku ja lõiget 2 ning artikli 108 lõiget 7,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni soovitust (A8-0231/2015),

1.  annab nõusoleku nõukogu otsuse eelnõule, millega antakse vastavalt Belgia Kuningriigile ja Poola Vabariigile luba ratifitseerida Budapesti konventsioon kaupade siseveetransporti käsitleva lepingu kohta ja Austria Vabariigile luba sellega ühineda;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.


Ajutised meetmed rahvusvahelise kaitse valdkonnas Itaalia ja Kreeka toetamiseks *
PDF 457kWORD 186k
Resolutsioon
Lisa
Euroopa Parlamendi 9. septembri 2015. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus, millega kehtestatakse rahvusvahelise kaitse valdkonnas ajutised meetmed Itaalia ja Kreeka toetamiseks (COM(2015)0286 – C8-0156/2015 – 2015/0125(NLE))
P8_TA(2015)0306A8-0245/2015

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (COM(2015)0286),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 78 lõiget 3, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C8-0156/2015),

–  võttes arvesse nõukogu 30. juuli 2015. aasta kirja, milles ta teavitas Euroopa Parlamenti oma üldisest lähenemisviisist,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni kirja,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A8-0245/2015),

1.  kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.  kiidab heaks Euroopa Parlamendi avalduse, mis on lisatud käesolevale resolutsioonile;

3.  palub komisjonil ettepanekut vastavalt muuta, järgides Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 293 lõiget 2;

4.  palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

5.  palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

6.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Komisjoni ettepanek   Muudatusettepanek
Muudatusettepanek 1
Ettepanek võtta vastu otsus
Volitus 3 a (uus)
võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eelkõige selle I jaotist ning artikleid 18 ja 19,
Muudatusettepanek 2
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 2 a (uus)
(2a)  Kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 78 lõikega 3 ja artikliga 80 on käesolevas otsuses kavandatavad solidaarsusmeetmed siduvad.
Muudatusettepanek 3
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 4 a (uus)
(4a)  Komisjoni 13. mai 2015. aasta teatise (Euroopa rände tegevuskava kohta) ja Euroopa Parlamendi peatselt avaldatava algatusraporti kohaselt moodustavad hädaolukorras ümberpaigutamise meetmed vaid osa terviklikust rändekäsitusest. Euroopa Parlament rõhutab, et terviklikus käsituses on tähtsad kõik mõõtmed, mida tuleb üheaegselt edendada. Pidades silmas praegust hädaolukorda ning kohustust tugevdada solidaarsust ja vastutust, leppis Euroopa Ülemkogu 25.–26. juuni 2015. aasta kohtumisel kokku 40 000 selgelt rahvusvahelist kaitset vajava isiku ajutises erakorralises ümberpaigutamises kahe aasta jooksul Itaaliast ja Kreekast teistesse liikmesriikidesse. Liikmesriigid peaksid kokku leppima siduvad kvoodid asjaomaste isikute jaotamiseks.
Muudatusettepanek 4
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 5
(5)  Oma 29. aprilli 2015. aasta resolutsioonis kordas Euroopa Parlament, et liidu reaktsioon hiljuti Vahemerel aset leidnud tragöödiatele peab põhinema solidaarsusel ja vastutuse õiglasel jagamisel ning et liit peab suurendama oma jõupingutusi, et toetada selles valdkonnas liikmesriike, kes võtavad vastu absoluutarvudes või proportsionaalselt kõige rohkem põgenikke ja rahvusvahelise kaitse taotlejaid.
(5)  Oma 29. aprilli 2015. aasta resolutsioonis kordas Euroopa Parlament, et liidu reaktsioon hiljuti Vahemerel aset leidnud tragöödiatele peab põhinema solidaarsusel ja vastutuse õiglasel jagamisel ning et liit peab suurendama oma jõupingutusi, et toetada selles valdkonnas liikmesriike, kes võtavad vastu absoluutarvudes või proportsionaalselt kõige rohkem põgenikke ja rahvusvahelise kaitse taotlejaid, tuginedes Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 604/20131a sätestatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumitele. Euroopa Parlament nõudis siduvate kvootide kehtestamist varjupaigataotlejate jaotamiseks kõikide liikmesriikide vahel.
______________
1a Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (ELT L 180, 29.6.2013, lk 31).
Muudatusettepanek 5
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 7
(7)  Liikmesriikidest, kus esineb eriti suur surve, arvestades ka hiljutisi traagilisi sündmusi Vahemerel, on eelkõige Itaaliale ja Kreekale osaks langenud nende territooriumile saabuv enneolematu sisserändajate voog, kelle hulgas on ka rahvusvahelise kaitse taotlejaid, kes ilmselgelt vajavad rahvusvahelist kaitset; see põhjustab tugevat survet nende rände- ja varjupaigasüsteemidele.
(7)  Liikmesriikidest, kus esineb eriti suur surve, arvestades ka hiljutisi traagilisi sündmusi Vahemerel, on eelkõige Itaaliale ja Kreekale osaks langenud nende territooriumile saabuv enneolematu sisserändajate voog, kelle hulgas on ka rahvusvahelise kaitse taotlejaid, kes ilmselgelt vajavad rahvusvahelist kaitset; see põhjustab tugevat survet nende rände- ja varjupaigasüsteemidele ning näitab ühtlasi määruse (EL) nr 604/2013 kahjulikku mõju esimesele liitu sisenemise riigile, see aga ei ole veel kahjuks viinud kõnealuse määruse kehtivuse peatamiseni või vähemalt esimese liitu sisenemise riigi viite kõrvaldamisele. Varjupaigataotlejate arv suureneb siiski olulisel määral ka teistes liidu liikmesriikides.
Muudatusettepanek 6
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 7 a (uus)
(7a)  Eksperdid prognoosivad lühiajalises ja keskpikas perspektiivis, et rändesurve liidu mere ja maismaa välispiiridele suureneb.
Muudatusettepanek 7
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 8
(8)  Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuri (Frontex) andmete kohaselt leidsid ebaseaduslikud piiriületused Euroopa Liitu 2014. aastal aset peamiselt Vahemere kesk- ja idaosa marsruutide kaudu. 2014. aastal saabus ainuüksi Itaaliasse ebaseaduslikult üle 170 000 ebaseadusliku rändaja, mis on 2013. aastaga võrreldes 277 % enam. Ka Kreekasse saabuvate ebaseaduslike sisserändajate hulk on pidevalt kasvanud – riiki on neid jõudnud rohkem kui 50 000, mis tähendab 2013. aastaga võrreldes 153 % kasvu. 2015. aasta esimeste kuude statistika kinnitab seda selget suundumust ka Itaalia puhul. Lisaks kasvas Kreekas 2015. aasta esimeste kuudega ebaseaduslike piiriületuste arv nii järsult, et see moodustas üle 50 % 2014. aasta ebaseaduslike piiriületuste koguarvust (2015. aasta esimestel kuudel peaaegu 28 000, võrreldes 2014. aasta koguarvuga, mis oli peaaegu 55 000). Oluline osa neis kahes piirkonnas avastatud ebaseaduslikest sisserändajatest olid need, kelle kodakondsuse puhul on Eurostati andmetel taotluste rahuldamise määr liidu tasemel kõrge (2014. aastal oli süürlasi ja eritrealasi, kelle puhul on taotluste rahuldamise määr liidus üle 75 %, Itaaliasse ebaseaduslikult sisserännanute seas üle 40 % ja Kreekas üle 50 %). Eurostati andmetel leiti 2014. aastal Kreekas ebaseaduslikult viibivat 30 505 süürlast;
(8)  Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuri (Frontex) andmete kohaselt leidsid ebaseaduslikud piiriületused Euroopa Liitu 2014. aastal aset peamiselt Vahemere kesk- ja idaosa marsruutide kaudu. 2014. aastal saabus ainuüksi Itaaliasse ebaseaduslikult üle 170 000 ebaseadusliku rändaja, mis on 2013. aastaga võrreldes 277 % enam, kusjuures nende hulgas oli enam kui 26 100 last, kellest ligikaudu 13 000 olid saatjata alaealised, kes moodustasid 7,6 % rändajate koguarvust. Ka Kreekasse saabuvate ebaseaduslike sisserändajate hulk on pidevalt kasvanud – riiki on neid jõudnud rohkem kui 50 000, mis tähendab 2013. aastaga võrreldes 153 % kasvu. 2015. aasta esimeste kuude statistika kinnitab seda selget suundumust ka Itaalia puhul. Alates 2015. aasta jaanuarist kuni juunini kasvas ebaseaduslike piiriületuste arv Itaalias eelneva aasta sama ajavahemikuga võrreldes 5 %. Lisaks kasvas Kreekas 2015. aasta esimeste kuudega ebaseaduslike piiriületuste arv nii järsult, et see tõusis eelneva aasta sama ajavahemikuga võrreldes enam kui kuuekordseks ja kogu eelneva aastaga võrreldes peaaegu 140 % (Frontexi andmetel 76 293 alates 2015. aasta jaanuarist kuni juunini, võrreldes 2014. aasta koguarvuga, mis oli peaaegu 55 000). Oluline osa neis kahes piirkonnas avastatud ebaseaduslikest sisserändajatest olid need, kelle kodakondsuse puhul on Eurostati andmetel taotluste rahuldamise määr liidu tasemel kõrge (2014. aastal oli süürlasi ja eritrealasi, kelle puhul on taotluste rahuldamise määr liidus üle 75 %, Itaaliasse ebaseaduslikult sisserännanute seas üle 40 % ja Kreekas üle 50 %; 2015. aasta jaanuarist kuni juunini Itaaliasse saabunud sisserännanutest moodustasid süürlased ja eritrealased 30 % ning Kreekasse saabunud sisserännanutest peaaegu 60 %). Eurostati andmetel leiti 2014. aastal Kreekas ebaseaduslikult viibivat 30 505 süürlast;
Muudatusettepanek 8
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 10
(10)  Frontexi andmetel oli 2014. aastal veel üks olulisematest rändeteedest liitu Lääne-Balkani marsruut, mille kaudu toimus 43 357 ebaseaduslikku piiriületust. Enamik Balkani marsruuti kasutavaist sisserändajaist ei vaja esmapilgul siiski rahvusvahelist kaitset – 51 % neist moodustavad ainuüksi kosovlased.
(10)  Frontexi andmetel oli 2014. aastal veel üks olulisematest rändeteedest liitu Lääne-Balkani marsruut, mille kaudu toimus 43 357 ebaseaduslikku piiriületust. 2015. aastal on ebaseaduslike piiriületuste arv drastiliselt suurenenud. 2015. aasta jaanuarist kuni juunini kasutas 67 444 rändajat ja pagulast rändeteed üle Türgi–Kreeka ja Türgi–Bulgaaria piiri ning Ungari maismaapiiride. Eelneva aasta sama perioodiga võrreldes tähendab see 962 %-list tõusu. Seda rändeteed kasutavad nüüd järjest rohkem ka sõja ja tagakiusamise eest põgenevad isikud. 2015. aasta jaanuarist kuni juunini sisenes seda teed pidi liitu 17 955 pagulast Afganistanist, 13 225 pagulast Süüriast, 3021 pagulast Iraagist ja 196 pagulast Eritreast.
Muudatusettepanek 9
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 13 a (uus)
(13a)  Kõik osalevad liikmesriigid peaksid Euroopa ühise varjupaigasüsteemi kiiresti ja täielikult üle võtma ning seda tulemuslikult rakendama, tagades seejuures ühised liidu standardid, sealhulgas varjupaigataotlejate vastuvõtutingimused ja põhiõiguste austamise, nagu on ettenähtud ELi õiguses.
Muudatusettepanek 10
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 15
(15)  Kui mõni muu liikmesriik peale Itaalia või Kreeka satub samasugusesse hädaolukorda, mille on põhjustanud kolmandate riikide kodanike ootamatu sissevool, võib nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal ja pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga võtta vastu ajutisi meetmeid asjaomase liikmesriigi toetuseks kooskõlas aluslepingu artikli 78 lõikega 3. Selliste meetmete hulka võib vajaduse korral kuuluda kõnealuse liikmesriigi käesolevast otsusest tulenevate kohustuste peatamine.
(15)  Võttes arvesse praegust ebastabiilsust, konflikte liidu vahetus naabruses ja rändevoogude muutuvat iseloomu, võib nõukogu juhul, kui mõni muu liikmesriik peale Itaalia või Kreeka satub samasugusesse hädaolukorda, mille on põhjustanud kolmandate riikide kodanike ootamatu sissevool, võtta komisjoni ettepaneku põhjal ja pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga vastu ajutisi meetmeid asjaomase liikmesriigi toetuseks kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 78 lõikega 3. Selliste meetmete hulka võib vajaduse korral kuuluda kõnealuse liikmesriigi käesolevast otsusest tulenevate kohustuste peatamine.
Muudatusettepanek 11
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 17
(17)  Käesoleva otsusega ettenähtud meetmed kujutavad endast ajutist erandit kriteeriumist, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 604/20137 artikli 13 lõikes 1, ja menetluse etappidest, sealhulgas tähtaegadest, mis on sätestatud nimetatud määruse artiklites 21, 22 ja 29.
(17)  Käesoleva otsusega ettenähtud meetmed kujutavad endast ajutist erandit kriteeriumist, mis on sätestatud määruse (EL) nr 604/2013 artikli 13 lõikes 1, ja menetluse etappidest, sealhulgas tähtaegadest, mis on sätestatud nimetatud määruse artiklites 21, 22 ja 29. Ümberpaigutamismeetmed ei tohiks takistada liikmesriikidel kasutada täiel määral määrust (EL) nr 604/2013, sealhulgas kasutada ennetavalt ja tõhusalt kõiki kriteeriume, nagu perekonna taasühinemine ja saatjata alaealiste erikaitse, ning humanitaarsetel põhjustel kaalutlusõiguse klauslit.
____________________
____________________
7 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 604/2013, 26. juuni 2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (ELT L 180, 29.6.2013, lk 31).
Muudatusettepanek 12
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 18
(18)  Tuleb teha valik, milliseid kriteeriume kohaldada, kui otsustatakse, kui palju ja milliseid taotlejaid Itaaliast ja Kreekast ümber paigutada. Plaanis on luua selge ja toimiv süsteem, mille aluseks on liidu tasandil esimese astme menetlustes (vastavalt Eurostati määratlusele) tehtud rahvusvahelise kaitse andmise otsuste keskmine protsendimäär liidu tasandil rahvusvahelise kaitse taotluste suhtes esimeses astmes tehtud otsuste koguarvust, lähtudes uusimast kättesaadavast statistikast. Ühest küljest peaks see määr aitama nii palju kui võimalik tagada, et kõikidel taotlejatel, kes kõige tõenäolisemalt vajavad rahvusvahelist kaitset, oleks võimalik kiiresti ja täielikult kasutada oma õigusi kaitsele liikmesriigis, kuhu nad ümber paigutatakse. Teisalt aitaks see nii palju kui võimalik ära hoida seda, et taotlejad, kes tõenäoliselt saavad oma taotluse kohta negatiivse otsuse, paigutataks ümber teise liikmesriiki ja seega pikeneks nende viibimine liidus põhjendamatult. Lähtudes Eurostati andmetest 2014. aastal esimeses astmes tehtud otsuste kohta, tuleks käesolevas otsuses selle määrana kasutada 75 %, mis vastab nimetatud aastal süürlaste ja eritrealaste taotluste suhtes tehtud otsustele.
(18)  Tuleb teha valik, milliseid kriteeriume kohaldada, kui otsustatakse, kui palju ja milliseid taotlejaid Itaaliast ja Kreekast ümber paigutada. Plaanis on luua selge ja toimiv süsteem, mille aluseks on liidu tasandil esimese astme menetlustes (vastavalt Eurostati määratlusele) tehtud rahvusvahelise kaitse andmise otsuste keskmine protsendimäär liidu tasandil rahvusvahelise kaitse taotluste suhtes esimeses astmes tehtud otsuste koguarvust, lähtudes uusimast kättesaadavast statistikast. Ühest küljest peaks see määr aitama nii palju kui võimalik tagada, et kõikidel taotlejatel, kes kõige tõenäolisemalt vajavad rahvusvahelist kaitset, oleks võimalik kiiresti ja täielikult kasutada oma õigusi kaitsele liikmesriigis, kuhu nad ümber paigutatakse. Teisalt aitaks see nii palju kui võimalik ära hoida seda, et taotlejad, kes tõenäoliselt saavad oma taotluse kohta negatiivse otsuse, paigutataks ümber teise liikmesriiki ja seega pikeneks nende viibimine liidus põhjendamatult. Lähtudes Eurostati andmetest 2014. aastal esimeses astmes tehtud otsuste kohta, tuleks käesolevas otsuses selle määrana kasutada 75 %, mis vastab nimetatud aastal süürlaste ja eritrealaste taotluste suhtes tehtud otsustele. Rändevoogude muutuva iseloomu arvestamiseks tuleks ümberpaigutatavate abisaajate sihtrühma kvartalipõhiselt hinnata.
Muudatusettepanek 13
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 19
(19)  Ajutised meetmed on ette nähtud selleks, et kergendada Itaalia ja Kreeka suurt varjupaigataotluste koormat, eelkõige paigutades ümber suure hulga taotlejaid, kes ilmselgelt vajavad rahvusvahelist kaitset ja kes saabuvad Itaalia ja Kreeka territooriumile pärast kuupäeva, mil käesolev otsus muutub kohaldatavaks. Lähtudes 2014. aastal ebaseaduslikult Itaalia ja Kreeka territooriumile sisenenud kolmandate riikide kodanike üldarvust ja ilmselgelt rahvusvahelist kaitset vajavate isikute arvust, tuleks Itaaliast ja Kreekast ümber paigutada kokku 40 000 taotlejat, kes ilmselgelt vajavad rahvusvahelist kaitset. See arv vastab ligikaudu 40 %-le kolmandate riikide kodanike koguarvust, kes ilmselgelt vajavad rahvusvahelist kaitset ja kes 2014. aastal sisenesid ebaseaduslikult Itaaliasse ja Kreekasse. Seega kujutab käesoleva otsusega kavandatav ümberpaigutamismeede endast koormuse õiglast jagamist ühelt poolt Itaalia ja Kreeka ning teiselt poolt teiste liikmesriikide vahel. Tuginedes samadele kättesaadavatele üldnäitajatele 2014. aasta ja 2015. aasta esimese nelja kuu kohta Itaalia ja Kreeka võrdluses, tuleks 60 % neist taotlejatest paigutada ümber Itaaliast ja 40 % Kreekast. Kooskõlas komisjoni teatise „Euroopa rände tegevuskava” lisaga peaks kavandatavate jaotuskvootide aluseks olema:
(19)  Ajutised erakorralised meetmed on ette nähtud selleks, et luua õiglane ja erapooletu ümberpaigutamismehhanism, kergendada Itaalia ja Kreeka suurt varjupaigataotluste koormat, eelkõige paigutades ümber suure hulga taotlejaid, kes ilmselgelt vajavad rahvusvahelist kaitset ja kes saabuvad Itaalia ja Kreeka territooriumile pärast kuupäeva, mil käesolev otsus muutub kohaldatavaks. Lähtudes 2014. aastal ebaseaduslikult Itaalia ja Kreeka territooriumile sisenenud kolmandate riikide kodanike üldarvust ja ilmselgelt rahvusvahelist kaitset vajavate isikute arvust, tuleks Itaaliast ja Kreekast ümber paigutada kokku 40 000 taotlejat, kes ilmselgelt vajavad rahvusvahelist kaitset. See arv vastab ligikaudu 40 %-le kolmandate riikide kodanike koguarvust, kes ilmselgelt vajavad rahvusvahelist kaitset ja kes 2014. aastal sisenesid ebaseaduslikult Itaaliasse ja Kreekasse. Seega kujutab käesoleva otsusega kavandatav ümberpaigutamismeede endast vastutuse õiglast jagamist ühelt poolt Itaalia ja Kreeka ning teiselt poolt teiste liikmesriikide vahel. Tuginedes samadele kättesaadavatele üldnäitajatele 2014. aasta ja 2015. aasta esimese nelja kuu kohta Itaalia ja Kreeka võrdluses, tuleks 60 % neist taotlejatest paigutada ümber Itaaliast ja 40 % Kreekast. Kooskõlas komisjoni teatise „Euroopa rände tegevuskava” lisaga peaks kavandatavate jaotuskvootide aluseks olema: Komisjon peaks hindama kuue kuu jooksul pärast käesoleva otsuse jõustumist Itaaliast ja Kreekast ümber paigutatavate isikute osakaalu, lähtudes viimastest olemasolevatest andmetest, et kohandada otsust vastavalt muutuvatele pagulasvoogudele. Hädaolukorras ümberpaigutamise mehhanism ei lahenda liidu välispiiridel tekkinud varjupaigataotlejate surve probleemi pikas perspektiivis, vaid on pigem esimene proovikivi seoses tulevase seadusandliku ettepanekuga ELi toimimise lepingu artikli 78 lõike 2 kohase püsiva erakorralise ümberpaigutamiskava kohta, ning on seetõttu esialgu piiratud 40 000 taotlejaga. Vajaduse korral tuleks siiski kaaluda ümberpaigutamiskohtade arvu suurendamist, et teha kiiresti muutuvate pagulasvoogude ja käesoleva otsuse kohaldamise käigus ilmnevate arengusuundade järgi vajalikud kohandused. Kõik püsiva hädaolukorras ümberpaigutamise mehhanismiga seotud ettepanekud peavad põhinema suuremal solidaarsusesse panustamisel ja vastutuse jagamisel liikmesriikide vahel ning hõlmama saadaolevate ümberpaigutuskohtade arvu märkimisväärset suurendamist, et kohaneda kiiresti muutuvate rändevoogude ja arengusuundadega. Selle mehhanismi aluseks tuleks võtta selgelt määratletud kriteeriumid, sealhulgas kolmandate riikide kodanike ootamatu sissevool ja varjupaigataotlejate erakordselt suur surve, et tagada mehhanismi rakendumine läbipaistvate ja objektiivsete näitajate põhjal.
Muudatusettepanek 14
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 20 a (uus)
(20a)  ELi toimimise lepingu artikli 78 lõike 2 kohase püsiva ümberpaigutamismehhanismi kavandamisel peaks komisjon rändajate jaotuskvootide määramise kriteeriumina nägema muu hulgas ette ka liikmesriigi territooriumi.
Muudatusettepanek 15
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 21
(21)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 516/20149 loodud Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifond toetab liikmesriikide vahel kokku lepitud kohustuste jagamise toiminguid ja on avatud uutele poliitilistele arengutele selles valdkonnas. Määruse (EL) nr 516/2014 artikli 7 lõikes 2 on liikmesriikidele ette nähtud võimalus rakendada meetmeid seoses rahvusvahelise kaitse taotlejate ületoomisega osana nende riiklikest programmidest, samas kui määruse (EL) nr 516/2014 artiklis 18 on ette nähtud 6 000 euro suuruse ühekordse makse võimalus rahvusvahelise kaitse saajate ületoomisel teisest liikmesriigist.
(21)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 516/20149 loodud Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifond toetab liikmesriikide vahel kokku lepitud vastutuse õiglase jagamisega seotud toiminguid ja on avatud uutele poliitilistele arengutele selles valdkonnas. Määruse (EL) nr 516/2014 artikli 7 lõikes 2 on liikmesriikidele ette nähtud võimalus rakendada meetmeid seoses rahvusvahelise kaitse taotlejate ületoomisega osana nende riiklikest programmidest, samas kui määruse (EL) nr 516/2014 artiklis 18 on ette nähtud 6 000 euro suuruse ühekordse makse võimalus rahvusvahelise kaitse saajate ületoomisel teisest liikmesriigist.
______________
___________________
9 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 516/2014, 16. aprill 2014, millega luuakse Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifond, muudetakse nõukogu otsust 2008/381/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsused nr 573/2007/EÜ ja nr 575/2007/EÜ ja nõukogu otsus 2007/435/EÜ (ELT L 150, 20.5.2014, lk 168).
9 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 516/2014, 16. aprill 2014, millega luuakse Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifond, muudetakse nõukogu otsust 2008/381/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsused nr 573/2007/EÜ ja nr 575/2007/EÜ ja nõukogu otsus 2007/435/EÜ (ELT L 150, 20.5.2014, lk 168).
Muudatusettepanek 16
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 21 a (uus)
(21a)  Komisjon peaks kontrollima iga taotleja ümberpaigutamiseks eraldatava 6000 euro suuruse summa kasutamist.
Muudatusettepanek 17
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 25
(25)  Otsustades, millised ilmselgelt rahvusvahelist kaitset vajavad taotlejad tuleks Itaaliast ja Kreekast ümber paigutada, tuleks eelistada haavatavaid taotlejaid Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/33/EL10 artikli 22 tähenduses. Sellega seoses tuleks eelistähtsustada taotlejate erivajadusi, sealhulgas tervist. Esmajärjekorras tuleks alati arvesse võtta lapse huve.
(25)  Otsustades, millised ilmselgelt rahvusvahelist kaitset vajavad taotlejad tuleks Itaaliast ja Kreekast ümber paigutada, tuleks eelistada haavatavaid taotlejaid Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/33/EL10 artiklite 21 ja 22 tähenduses, kelle hulgast tuleks omakorda pöörata erilist tähelepanu saatjata alaealistele. Haavatavate isikute eriolukorraga arvestamiseks peavad liikmesriigid Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivide 2013/33/EL ja 2013/32/EL1a kohaselt individuaalselt hindama isikute haavatavust, pidades silmas nende vastuvõtuga seotud ja menetluslikke erivajadusi. Seepärast peavad liikmesriigid, et tagada tulemuslikult nende liidu õigusaktide kohased õigused, aktiivselt tegelema varjupaigataotlejate individuaalsete vajaduste hindamisega ega saa tugineda pelgalt nende enesemääramisele. Sellega seoses tuleks eelistähtsustada taotlejate erivajadusi, sealhulgas tervist. Kõikides käesoleva otsusega ette nähtud menetlustes tuleks esmajärjekorras alati arvesse võtta lapse huve ning Euroopa Kohtu poolt 6. juunil 2013. aastal kohtuasjas C-648/111b tehtud otsuses sätestatud olulisi põhimõtteid ei tohiks kunagi rikkuda.
______________
___________________
10 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/33/EL, 26. juuni 2013, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded (uuesti sõnastatud) (ELT L 180, 29.6.2013, lk 96).
10 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/33/EL, 26. juuni 2013, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded (uuesti sõnastatud) (ELT L 180, 29.6.2013, lk 96).
1a Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta (ELT L 180, 29.6.2013, lk 60).
1b Euroopa Kohtu 6. juuni 2013. aasta otsus kohtuasjas C-648/11, MA ja teised, ECLI:EU:C:2013:367.
Muudatusettepanek 18
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 26
(26)  Selleks et otsustada, milline liikmesriik peaks olema ümberpaigutamise sihtliikmesriik, tuleks lisaks erilist tähelepanu pöörata asjaomaste taotlejate kvalifikatsioonile, mis võiks hõlbustada nende integreerumist ümberpaigutamise sihtliikmesriigis, näiteks nende keeleoskusele. Eriti haavatavate taotlejate puhul tuleks arvesse võtta ümberpaigutamise sihtliikmesriigi suutlikkust pakkuda neile taotlejatele piisavat tuge.
(26)  Selleks et otsustada, milline liikmesriik peaks olema ümberpaigutamise sihtliikmesriik, tuleks lisaks erilist tähelepanu pöörata asjaomaste taotlejate eelistustele ja kvalifikatsioonile, mis võiks hõlbustada nende integreerumist ümberpaigutamise sihtliikmesriigis, näiteks nende keeleoskusele, perekondlikele sidemetele, mis ei piirdu määruse (EL) nr 604/2013 määratlusega pereliikmete kohta, sotsiaalsetele suhetele, kultuurilistele sidemetele, varasemale viibimisele mingis liikmesriigis, varasemale õppimis- ja töökogemusele konkreetse liikmesriigi ettevõttes või organisatsioonis ning teatavatele kvalifikatsioonidele, mis võivad olla olulised taotlejate integreerimiseks ümberpaigutamise sihtliikmesriigi tööturule. Sellest tulenevalt peaksid liikmesriigid hõlbustama taotlejate diplomite, kvalifikatsioonide ja oskuste tulemuslikku tunnustamist. Peale selle võivad liikmesriigid taotlejaid teavitada nende võimalustest tööturul. Eriti haavatavate taotlejate puhul tuleks arvesse võtta ümberpaigutamise sihtliikmesriigi suutlikkust pakkuda neile taotlejatele piisavat tuge. Kuigi taotlejatel ei ole õigust valida ümberpaigutamise sihtliikmesriiki, tuleks nende vajadusi, eelistusi ja kvalifikatsiooni arvesse võtta, kuivõrd see on võimalik.
Muudatusettepanek 19
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 26 a (uus)
(26a)  Maltalt ümberpaigutamise katseprojektiga (EUREMA) saadud kogemuste põhjal tuleks ootusi ja eelistusi niivõrd, kui see on võimalik, arvesse võtta. Esimese sammuna tuleks anda taotlejatele võimalus väljendada oma eelistusi. Nad peaksid liikmesriigid eelistuse järgi järjestama ja põhjendama oma eelistusi selliste teguritega nagu perekondlikud, sotsiaalsed ja kultuurilised sidemed, näiteks keeleoskus, seal varasem viibimine, varasemad õpingud või varasem töökogemus. See peaks toimuma esmase menetlemise käigus. Teise sammuna tuleks vastavaid liikmesriike taotlejate eelistustest teavitada. Neile tuleks siis anda võimalus märkida oma eelistusi taotlejate suhtes nende taotlejate hulgast, kes väljendasid eelistust asjaomase liikmesriigi suhtes. Liikmesriigid peaksid põhjendama oma eelistusi selliste aspektidega nagu perekondlikud ning sotsiaalsed ja kultuurilised sidemed. Liikmesriikide määratud kontaktametnikud saaksid menetlusele kaasa aidata asjaomaste taotlejatega vestluste korraldamise teel. Ühtlasi peaks taotlejatel olema võimalus konsulteerida teiste osalejatega, nagu valitsusvälised organisatsioonid, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet ja Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon. Lõpuks peaksid Itaalia ja Kreeka võtma Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti abiga vastu otsuse iga taotleja ümberpaigutamise kohta konkreetsesse liikmesriiki, arvestades seejuures võimalikult suurel määral eelistustega. ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga tuleks konsulteerida ümberasustamise valdkonnas välja töötatud parimate tavade ning muu hulgas eelistuste ja konkreetse kvalifikatsiooni käsitlemise küsimustes.
Muudatusettepanek 20
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 26 b (uus)
(26b)  Kogu ümberpaigutamismenetluse vältel tuleks täielikult järgida ELi toimimise lepingu artiklis 10 sätestatud mittediskrimineerimise põhimõtet. Diskrimineerimine soo, vanuse, etnilise päritolu, puude ja usutunnistuse alusel on ELi toimimise lepingu selge rikkumine.
Muudatusettepanek 21
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 28
(28)  Määruses (EL) nr 604/2013 sätestatud õiguslikud ja menetluslikud tagatised jäävad käesoleva otsusega hõlmatud taotlejate suhtes kohaldatavaks. Lisaks tuleks taotlejaid teavitada käesolevas otsuses sätestatud ümberpaigutamismenetlusest ja neile tuleks teatavaks teha ümberpaigutamisotsus. Arvestades, et taotlejal ei ole liidu õiguse alusel õigust ise valida liikmesriiki, kes vastutab tema taotluse läbivaatamise eest, peaks tal olema õigus määruse (EL) nr 604/2013 kohasele tõhusale õiguskaitsevahendile, mida kasutada ümberpaigutumisotsuse puhul, üksnes selleks, et tagada tema põhiõiguste järgimine.
(28)  Määruses (EL) nr 604/2013 sätestatud õiguslikud ja menetluslikud tagatised jäävad käesoleva otsusega hõlmatud taotlejate suhtes kohaldatavaks. Lisaks tuleks taotlejaid teavitada käesolevas otsuses sätestatud ümberpaigutamismenetlusest ja neile tuleks teatavaks teha ümberpaigutamisotsus. Taotlejal peaks olema õigus määruse (EL) nr 604/2013 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 kohasele tõhusale õiguskaitsevahendile, mida kasutada ümberpaigutumisotsuse puhul.
Muudatusettepanek 22
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 30
(30)  Tuleks võtta meetmeid, et vältida ümberpaigutatud isikute teisest rännet ümberpaigutamise sihtliikmesriigist teistesse liikmesriikidesse. Eelkõige tuleks taotlejaid teavitada liikmesriikide piires edasiliikumise tagajärgedest ja asjaolust, et kui ümberpaigutamise sihtliikmesriik annab neile rahvusvahelise kaitse, on neil rahvusvahelise kaitsega kaasnevad õigused olemas põhimõtteliselt ainult selles liikmesriigis.
(30)  Tuleks võtta meetmeid, et vältida ümberpaigutatud isikute teisest rännet ümberpaigutamise sihtliikmesriigist teistesse liikmesriikidesse. Taotlejate eelistuste, sealhulgas selliste perekondlike sidemete, mis ei piirdu määruses (EL) nr 604/2013 sätestatuga perekonna kohta, ning sotsiaalsete ja kultuuriliste sidemete võimalikult suurel määral arvesse võtmine on lihtne meede, mis aitab kaasa sellele, et taotlejatel tekiks ümberpaigutamise sihtliikmesriiki kuulumise tunne. Taotlejatele tuleks anda keeles, millest nad saavad aru või peaksid kõigi eelduste kohaselt aru saama, kogu vajalik teave sihtkoha kohta, ning juhul, kui nende eelistust ei olnud võimalik täielikult arvesse võtta, selle põhjuste kohta. Edaspidise teisese rände vältimiseks tuleks taotlejaid teavitada liikmesriikide piires edasiliikumise tagajärgedest, nagu on sätestatud määruse (EL) nr 604/2013 artiklis 4, ja asjaolust, et kui ümberpaigutamise sihtliikmesriik annab neile rahvusvahelise kaitse, on neil rahvusvahelise kaitsega kaasnevad õigused olemas põhimõtteliselt ainult selles liikmesriigis.
Muudatusettepanek 23
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 30 a (uus)
(30a)  Rahvusvahelise kaitse taotlejate või saajate nõusolek ümberpaigutamiseks on liidu teiseste õigusaktide kohaselt kehtiv põhimõte, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 516/2014 artikli 7 lõikes 2 ning mutatis mutandis määruse (EL) nr 439/20101a artiklis 5 ja määruse (EL) nr 604/2013 artikli 17 lõikes 2, võttes arvesse, et ELi toimimise lepingu artikli 78 lõike 3 alusel on liidu õiguse suhtes erandite tegemine võimalik vaid väga piiratud tingimustel. Tagada tuleb hädaolukorras ümberpaigutamise mehhanismi tulemuslik rakendamine, arvestades asjaolu, et nõusolek on eriti tähtis teisese rände vältimiseks, mistõttu seda tuleks üldjuhul küsida juba enne ümberpaigutamist. Kui isik ei anna oma nõusolekut, ei tohiks teda üldiselt ümber paigutada, vaid seda võimalust tuleks pakkuda teisele isikule.
_________
1a Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 2010. aasta määrus (EL) nr 439/2010, millega luuakse Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet (ELT L 132, 29.5.2010, lk 11).
Muudatusettepanek 24
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1
Käesoleva otsusega kehtestatakse rahvusvahelise kaitse valdkonnas ajutised meetmed Itaalia ja Kreeka toetuseks, et võimaldada neil toime tulla hädaolukorraga, mille on põhjustanud kolmandate riikide kodanike ootamatu sissevool nendesse liikmesriikidesse.
Käesoleva otsusega kehtestatakse rahvusvahelise kaitse valdkonnas siduvad ajutised erakorralised meetmed Itaalia ja Kreeka toetuseks, et võimaldada neil toime tulla hädaolukorraga, mille on põhjustanud kolmandate riikide kodanike või kodakondsuseta isikute ootamatu sissevool nendesse liikmesriikidesse.
Muudatusettepanek 25
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 2 – lõik 1 – punkt b
b)  „taotleja” – kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse, mille suhtes ei ole lõplikku otsust veel tehtud;
b)  „taotleja” – kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse, mille suhtes ei ole lõplikku otsust veel tehtud, nagu on osutatud direktiivi 2011/95/EL artikli 2 punktis i;
Muudatusettepanek 26
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 2 – lõik 1 – punkt d
d)   „pereliikmed” – Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 604/2013 artikli 2 punktis g määratletud pereliikmed;
d)   „lähisugulased” – abikaasa, lapsed, vanemad, vanema hooldusõigust teostavad isikud, vanavanemad ja lapselapsed;
(Läbiv muudatusettepanek. Kehtib kogu komisjoni ettepaneku teksti ulatuses.)
Muudatusettepanek 27
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 2 – lõik 1 – punkt f a (uus)
fa)  „eelistus” – taotleja väljendatud eelistus kindla liikmesriigi suhtes või liikmesriigi väljendatud eelistus kindla taotleja suhtes, mida on põhjendatud selliste teguritega nagu perekondlikud sidemed, mis ei piirdu määruse (EL) nr 604/2013 artikli 2 punktis g esitatud määratlusega pereliikmete kohta, sotsiaalsed sidemed, nagu sidemed etniliste ja kultuuriliste kogukondadega, ning kultuurilised sidemed eelistatud liikmesriigiga, näiteks keeleoskus, varasem viibimine liikmesriigis või varasemad õpingud või tööalased suhted asjaomase liikmesriigi ettevõtete või organisatsioonidega.
Muudatusettepanek 28
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 3 – lõige 2 a (uus)
2a.  Rändevoogude muutuva iseloomu tõttu tuleks ümberpaigutatavate abisaajate sihtrühma hinnata kvartalipõhiselt.
Muudatusettepanek 47
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 4
-1. Selleks et kergendada Itaalia ja Kreeka suurt varjupaigataotluste koormust ning hakkama saada olulise proovikiviga seoses tulevase seadusandliku ettepanekuga aluslepingu artikli 78 lõike 2 kohase alalise erakorralise ümberpaigutamiskava kohta, tuleb Itaaliast ja Kreekast esialgu ümber paigutada kokku 110 000 taotlejat. Vajaduse korral tuleks kaaluda selle arvu suurendamist, et teha kiiresti muutuvate pagulasvoogude ja käesoleva otsuse kohaldamise käigus ilmnevate arengusuundade järgi vajalikud kohandused.
1.   Itaaliast paigutatakse teiste liikmesriikide territooriumile ümber 24 000 taotlejat, nagu on sätestatud I lisas.
1.   Esialgu paigutatakse Itaaliast teiste liikmesriikide territooriumile ümber 40 000 taotlejat.
2.   Kreekast paigutatakse teiste liikmesriikide territooriumile ümber 16 000 taotlejat, nagu on sätestatud II lisas.
2.   Esialgu paigutatakse Kreekast teiste liikmesriikide territooriumile ümber 70 000 taotlejat.
2 a. Komisjon hindab [kuue kuu jooksul pärast käesoleva otsuse jõustumist] Itaaliast ja Kreekast ümberpaigutatavate isikute osakaalu, et kohandada otsust vastavalt muutuvatele pagulasvoogudele, lähtudes Frontexi viimastest olemasolevatest andmetest.
Muudatusettepanek 30
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 4 a (uus)
Artikkel 4a
Nõusolek
Taotlejalt tuleks tema ümberpaigutamiseks üldjuhul küsida nõusolek.
Muudatusettepanek 31
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 5 – lõige 2
2.  Itaalia ja Kreeka teevad käesoleva otsuse kohaldamise ajal korrapäraste ajavahemike järel EASO ja vajaduse korral lõikes 8 osutatud liikmesriikide kontaktametnike abiga kindlaks taotlejad, kes paigutatakse ümber teistesse liikmesriikidesse, ja teatavad nende liikmesriikide kontaktpunktidele ja EASO-le nende taotlejate arvu, keda on võimalik ümber paigutada. Seejuures eelistähtsustatakse haavatavaid taotlejaid direktiivi 2013/33/EL artikli 22 tähenduses.
2.  Itaalia ja Kreeka teevad käesoleva otsuse kohaldamise ajal korrapäraste ajavahemike järel EASO ja teiste asjaomaste asutuste abiga kindlaks taotlejad, kes paigutatakse ümber teistesse liikmesriikidesse, ja teatavad nende liikmesriikide kontaktpunktidele ja EASO-le nende taotlejate arvu, keda on võimalik ümber paigutada. Seejuures eelistähtsustatakse haavatavaid taotlejaid direktiivi 2013/33/EL artiklite 21 ja 22 tähenduses ning pööratakse erilist tähelepanu saatjata alaealistele.
Muudatusettepanek 32
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 5 – lõige 3
3.  Niipea kui võimalik pärast lõikes 2 nimetatud teabe saamist annavad liikmesriigid teada nende taotlejate arvu, keda on vastavalt I ja II lisas sätestatud arvude piires võimalik viivitamatult nende territooriumile ümber paigutada, ja esitavad muu asjakohase teabe.
3.  Niipea kui võimalik pärast lõikes 2 nimetatud teabe saamist annavad liikmesriigid teada, milline on nende suutlikkus rändajaid vastu võtta, ja nende taotlejate arvu, keda on vastavalt I ja II lisas sätestatud arvude piires võimalik viivitamatult nende territooriumile ümber paigutada, ja esitavad muu asjakohase teabe.
Muudatusettepanek 33
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 5 – lõige 3 a (uus)
3a.  Itaalia ja Kreeka annavad Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti abiga taotlejatele keeles, millest nad saavad aru või peaksid kõigi eelduste kohaselt aru saama, teavet hädaolukorras ümberpaigutamisse kaasatud liikmesriigi kohta. Taotlejatel on juurdepääs ka teabele, mille on esitanud teised osalejad, nagu valitsusvälised organisatsioonid, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet või Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon. Esmase menetluse käigus palutakse taotlejatel järjestada liikmesriigid eelistuse järjekorras ning oma eelistust põhjendada.
Muudatusettepanekud 34 ja 48
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 5 – lõige 5
5.  Taotlejaid, kellelt tuleb määruse (EL) nr 603/2013 artiklis 9 sätestatud kohustuste kohaselt võtta sõrmejäljed, võib ümber paigutada ainult juhul, kui neilt on võetud sõrmejäljed.
5.  Taotlejaid, kellelt tuleb määruse (EL) nr 603/2013 artiklis 9 sätestatud kohustuste kohaselt võtta edastamiseks sõrmejäljed, võib ümber paigutada ainult juhul, kui neilt on võetud sõrmejäljed nende põhiõigusi täielikult austades ja ilma sunni- või kinnipidamismeetmeteta.
Muudatusettepanek 35
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 5 – lõige 8
8.  Kõikide käesolevas artiklis kirjeldatud ümberpaigutamismenetluse aspektide rakendamiseks võivad liikmesriigid otsustada saata Itaaliasse ja Kreekasse kontaktametnikud.
välja jäetud
Muudatusettepanek 36
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 6 – lõige 4
4.  Kui taotleja ümberpaigutamise otsus on vastu võetud, kuid enne tegelikku ümberpaigutamist teatavad Itaalia ja Kreeka asjaomasele isikule kirjalikult otsusest paigutada ta ümber. Selles otsuses nimetatakse ümberpaigutamise sihtliikmesriik.
4.  Kui taotleja ümberpaigutamise otsus on vastu võetud, teavitavad Itaalia ja Kreeka asjaomast isikut enne tegelikku ümberpaigutamist Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti ja teiste osalejate, näiteks kontaktametnike (kui on olemas) abiga ümberpaigutamise sihtliikmesriigist põhjalikult ja keeles, millest ta saab aru või peaks kõigi eelduste kohaselt aru saama, või juhul, kui tema eelistusi ei võeta arvesse, siis vastava otsuse põhjustest. Ühtlasi teavitavad Itaalia ja Kreeka asjaomast isikut kirjalikult otsusest paigutada ta ümber. Selles otsuses nimetatakse ümberpaigutamise sihtliikmesriik.
Muudatusettepanek 37
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 7 – lõik 1 – punkt b
b)  taotluste esmane töötlemine;
b)  taotluste esmane töötlemine, sealhulgas haavatavuse ja eelistuste kindlakstegemine eesmärgiga tuvastada potentsiaalsed ümberpaigutamist taotlevad isikud, ning taotlejate kontrollimine, sealhulgas nende isiku selge tuvastamine, sõrmejälgede võtmine ja rahvusvahelise kaitse taotlejate registreerimine;
Muudatusettepanek 38
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 7 – lõik 1 – punkt d
d)  taotlejate sihtliikmesriiki ümberpaigutamise rakendamine.
d)  taotlejate sihtliikmesriiki ümberpaigutamise rakendamine. Ümberpaigutamise sihtliikmesriiki üleviimisega seotud kulud ei tohiks põhjustada Kreekale ja Itaaliale lisakoormust.
Muudatusettepanek 39
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 8 – lõige 2
2.  Kui Itaalia või Kreeka ei täida lõikes 1 osutatud kohustust, võib komisjon teha otsuse peatada käesoleva otsuse kohaldamine kõnealuse liikmesriigi suhtes kuni kolmeks kuuks. Komisjon võib otsustada sellist peatamist ühel korral veel kolme kuu võrra pikendada.
2.  Kui Itaalia või Kreeka ei täida lõikes 1 osutatud kohustust, võib komisjon pärast seda, kui ta on andnud asjaomasele liikmesriigile võimaluse esitada oma seisukohad, teha otsuse peatada käesoleva otsuse kohaldamine kõnealuse liikmesriigi suhtes kuni kolmeks kuuks. Komisjon võib otsustada sellist peatamist ühel korral veel kolme kuu võrra pikendada.
Muudatusettepanek 40
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 9
Kui ümberpaigutamise sihtriigis esineb hädaolukord, mille on põhjustanud kolmandate riikide kodanike ootamatu sissevool, võib nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal ja pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga võtta vastu ajutisi meetmeid asjaomase liikmesriigi toetuseks vastavalt aluslepingu artikli 78 lõikele 3. Selliste meetmete hulka võib vajaduse korral kuuluda kõnealuse liikmesriigi käesolevast otsusest tulenevate kohustuste peatamine.
Kui ümberpaigutamise sihtriigis esineb hädaolukord, mille on põhjustanud kolmandate riikide kodanike ootamatu sissevool, võib nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal ja pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga võtta vastu ajutisi meetmeid asjaomase liikmesriigi toetuseks vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 78 lõikele 3. Selliste meetmete hulka võib vajaduse korral lisaks kuuluda kõnealuse liikmesriigi käesolevast otsusest tulenevate kohustuste peatamine.
Muudatusettepanek 41
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 11
Itaalia ja Kreeka annavad iga kolme kuu järel nõukogule ja komisjonile aru käesoleva otsuse rakendamise kohta, sealhulgas artiklis 8 osutatud tegevuskavade kohta.
Itaalia ja Kreeka annavad iga kolme kuu järel nõukogule ja komisjonile aru käesoleva otsuse rakendamise ja selle raames saadud rahastamisvahendite asjakohase kasutamise kohta, sealhulgas artiklis 8 osutatud tegevuskavade kohta.
Muudatusettepanek 42
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 11 a (uus)
Artikkel 11a
Hindamine
Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule 2016. aasta juuliks vahehinnangu käesoleva otsuse kohaldamise kohta ning vajaduse korral vajalikud soovitused püsiva ümberpaigutamise mehhanismi kohta, pidades muu hulgas silmas teatatud Dublini toimivuskontrolli.
Komisjon esitab …* Euroopa Parlamendile ja nõukogule lõpliku hindamisaruande käesoleva otsuse kohaldamise kohta.
Liikmesriigid esitavad komisjonile õigeaegselt kõik asjaomase aruande koostamiseks vajalikud andmed.
____________
* Väljaannete talitus: palun lisada kuupäev – 30 kuud pärast käesoleva otsuse jõustumise kuupäeva.
Muudatusettepanek 43
Ettepanek võtta vastu otsus
II a lisa (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

II a lisa

Ümberpaigutamismenetlus

Komisjoni ettepanekus kavandatav menetlus. Euroopa Parlamendi lisatud täiendavad menetlusetapid on alla joonitud.

1 – Rahvusvahelist kaitset taotlevate isikute andmete esmane töötlemine

–  Nende isikute kindlakstegemine, kelle eest Dublini määruse kohaselt vastutab (või peaks vastutama) teine liikmesriik

→ Dublini süsteemi kohased üleviimised

–  Haavatavate taotlejate kindlakstegemine

–  Lähisugulaste kindlakstegemine ühise ümberpaigutamise eesmärgil

–  Taotlejate eelistuste kindlakstegemine teatavate liikmesriikide suhtes

2 – Ümberpaigutatavate taotlejate valimine

–  Itaalia/Kreeka määrab kindlaks ümberpaigutatavad taotlejad.

–  Nad teavitavad liikmesriike vajalikust kohtade arvust ja taotlejate eelistustest.

3 – Liikmesriikide kaasatus

–  Liikmesriigid teavitavad Itaaliat/Kreekat ümberpaigutamiseks saadaolevate kohtade arvust.

–  Kontaktametnikud saavad korraldada vestlusi nende taotlejatega, kes eelistasid asjaomast liikmesriiki.

–  Liikmesriigid märgivad oma eelistused taotlejate kohta.

4 – Ümberpaigutamisotsus

–  Itaalia/Kreeka otsustab, milline taotleja millisesse liikmesriiki ümber paigutatakse, võttes arvesse taotlejate ja liikmesriikide eelistusi.

5 – Teave ja nõusolek

–  Taotlejatele antakse põhjalikku teavet nende ümberpaigutamise sihtliikmesriigi kohta.

–  Taotlejad annavad üldjuhul nõusoleku asjaomasesse liikmesriiki ümberpaigutamiseks.

6 – Üleviimine

Taotlejate üleviimine ümberpaigutamise sihtliikmesriiki ühe kuu jooksul

SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA

EUROOPA PARLAMENDI AVALDUS

Võttes arvesse vajadust võtta viivitamata meetmed nende liikmesriikide toetamiseks, kes seisvad silmitsi hädaolukorraga, mille on põhjustanud kolmandate riikide kodanike ootamatu sissevool, on Euroopa Parlament nõustunud sellega, et õigusliku alusena komisjoni ettepanekule võtta vastu nõukogu otsus, millega kehtestatakse rahvusvahelise kaitse valdkonnas ajutised meetmed Itaalia ja Kreeka toetamiseks, käsitletakse ELi toimimise lepingu artikli 78 lõiget 3. Euroopa Parlament aktsepteerib ELi toimimise lepingu artikli 78 lõiget 3 õigusliku alusena siiski üksnes erakorralise meetmena, millele järgneb nõuetekohane seadusandlik ettepanek, et tegeleda tulevaste hädaolukordadega struktuurselt. Euroopa Parlament toonitab, et korrektne õiguslik alus on ELi toimimise lepingu artikli 78 lõige 2, mille kohaselt on vajalik seadusandlik tavamenetlus meetmete vastuvõtmiseks, millega määratakse kindlaks, milline liikmesriik on vastutav rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, koos ELi toimimise lepingu artikli 80 teise lausega, mille sätetega jõustatakse artikli 80 esimeses lauses sätestatud solidaarsuse põhimõtetele. Lisaks toonitab Euroopa Parlament asjaolu, et käesoleva otsuse vastuvõtmine ei piira mingil juhul kaasseadusandjatele tulevikus kättesaadavate õiguslike aluste valikut, pidades eelkõige silmas ELi toimimise lepingu artiklit 78 koos artikliga 80. Euroopa Parlament nõuab tungivalt, et komisjon esitaks 2015. aasta lõpuks püsivat ümberpaigutamise kava käsitleva seadusandliku ettepaneku, mis tugineb artikli 78 lõikele 2 ja artiklile 80, nagu komisjon teatas oma Euroopa rände tegevuskavas. Euroopa Parlament jätab endale õiguse koostada seadusandlik algatusraport juhul, kui komisjon ei esita õigeaegselt asjakohast seadusandlikku ettepanekut.


ELi poliitika linnamõõde
PDF 199kWORD 94k
Euroopa Parlamendi 9. septembri 2015. aasta resolutsioon ELi poliitika linnamõõtme kohta (2014/2213(INI))
P8_TA(2015)0307A8-0218/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle XVIII jaotist,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1301/2013, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgiga seonduvaid erisätteid ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1080/2006(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1299/2013 erisätete kohta, mis käsitlevad Euroopa Regionaalarengu Fondist toetuse andmist Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgil(3),

–  võttes arvesse oma 23. juuni 2011. aasta resolutsiooni Euroopa linnade arengukava ja selle tuleviku kohta ühtekuuluvuspoliitikas(4),

–  võttes arvesse oma 21. veebruari 2008. aasta resolutsiooni territoriaalse tegevuskava ja Leipzigi harta järelmeetmete kohta – Euroopa ruumilise arengu ja territoriaalse ühtekuuluvuse tegevusprogramm(5),

–  võttes arvesse komisjoni 18. juuli 2014. aasta teatist „ELi poliitika linnamõõde – ELi linnade tegevuskava põhijooned“ (COM(2014)0490),

–  võttes arvesse komisjoni 18. juuni 2014. aasta teatist „Õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programm (REFIT): hetkeseis ja tulevikuväljavaated (COM(2014)0368),

–  võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

–  võttes arvesse komisjoni 10. juuli 2012. aasta teatist „Arukad linnad ja kogukonnad – Euroopa innovatsioonipartnerlus” (C(2012)4701),

–  võttes arvesse komisjoni 28. oktoobri 1998. aasta teatist „Sustainable Urban Development in the European Union: A Framework for Action” („Jätkusuutlik linnaareng Euroopa Liidus: tegevusraamistik”) (COM(1998)0605),

–  võttes arvesse komisjoni 6. mai 1997. aasta teatist „Towards an urban agenda in the European Union” („Euroopa Liidu linnade tegevuskava suunas”) (COM(1997)0197),

–  võttes arvesse komisjoni kuuendat aruannet majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse kohta „Investeerimine majanduskasvu ja tööhõivesse. Arengu ja hea juhtimistava soodustamine ELi piirkondades ja linnades”, juuli 2014,

–  võttes arvesse komisjoni aruannet „Cities of tomorrow: Investing in Europe” („Homsed linnad: investeerimine Euroopasse”), Brüssel, 17.–18. veebruar 2014,

–  võttes arvesse komisjoni aruannet „Digital Futures – a journey into 2050 visions and policy challenges, cities, villages and communities“ („Digitaalne tulevik – reis 2050. aasta visioonidesse ja poliitika väljakutsetesse, linnadesse, küladesse ja kogukondadesse”), 2014,

–  võttes arvesse komisjoni aruannet „Cities of tomorrow: Challenges, visions, way forward” („Homsed linnad: probleemid, nägemused ja edasised sammud”), Brüssel, oktoober 2011,

–  võttes arvesse ministrite deklaratsiooni ELi linnade tegevuskava teemal, mis võeti vastu territoriaalse ühtekuuluvuse ja linnaküsimuste eest vastutavate ministrite mitteametlikul kohtumisel 10. juunil 2015 Riias,

–  võttes arvesse nõukogu poolt 19. novembril 2014. aastal Brüsselis vastu võetud järeldusi majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse kuuenda aruande kohta: investeerimine majanduskasvu ja tööhõivesse,

–  võttes arvesse 24.–25. aprillil 2014 Ateenas toimunud ühtekuuluvuspoliitika eest vastutavate ministrite mitteametlikul kohtumisel vastu võetud eesistujariigi järeldusi,

–  võttes arvesse eesistujariigi Poola järeldusi ELi poliitika ja tulevase ühtekuuluvuspoliitika territoriaalse mõõtme kohta, mis võeti vastu ELi ühtekuuluvuspoliitika, territoriaalse ja linnaarengu eest vastutavate ministrite mitteametlikul kohtumisel 24.–25. novembril 2011 Poznanis,

–  võttes arvesse ELi 2020. aasta territoriaalset tegevuskava, mis lepiti kokku ruumiplaneerimise ja territoriaalse arengu eest vastutavate ministrite mitteametlikul kohtumisel 19. mail 2011 Gödöllős,

–  võttes arvesse Toledo deklaratsiooni, mis võeti vastu linnaarengu eest vastutavate ministrite mitteametlikul kohtumisel Toledos 22. juunil 2010,

–  võttes arvesse jätkusuutlike Euroopa linnade Leipzigi hartat, mis võeti vastu linnaarengu eest vastutavate ministrite mitteametlikul kohtumisel 24.–25. mail 2007 Leipzigis,

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 25. juuni 2014. aasta arvamust „Euroopa Liidu linnade integreeritud tegevuskava suunas”,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (EMSK) 23. aprilli 2015. aasta arvamust komisjoni teatise „ELi poliitika linnamõõde – ELi linnade tegevuskava põhijooned” (COM(2014)0490) kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A8-0218/2015),

A.  arvestades, et 2014. aastal elab pool maailma(6) ja 72% Euroopa rahvastikust linnapiirkondades, ja et 2050. aastaks elab linnapiirkondades(7) ligi 80% kogu maailma rahvastikust(8);

B.  arvestades, et nn funktsionaalsed linnapiirkonnad hõlmavad ELis ainulaadseid mitmekeskuselisi struktuure, mis on moodustunud suurte, keskmise suurusega ja väikeste asulate ja linnade ümber ja nende ümbruses, ületades nii traditsioonilisi halduspiire ja hõlmates mitmesuguseid territooriume, mis on majanduslike, sotsiaalsete, keskkonnaalaste ja demograafiliste väljakutsete kaudu omavahel seotud;

C.  arvestades, et linnad, asulad ja niisugused funktsionaalsed linnapiirkonnad nagu suurlinnapiirkonnad on osalusdemokraatia oluline osa ning lisaks on need ka tähtsad majanduse alustalad ja töökohtade loomise hoovad ELis, võttes arvesse, et innovatsiooni ja uut liiki majandustegevuse juured on sageli linnades; arvestades, et seetõttu on need ELi jaoks suhetes muu maailmaga oluline väärtus, kuid samuti otsustava tähtsusega kohad, kus on vaja toime tulla majanduskasvu ja tööhõive takistustega ning sotsiaalse tõrjutusega (nt kehvasti koolitatud noored tööturul), puuduliku juurdepääsu ja keskkonnaseisundi halvenemisega;

D.  arvestades, et linnade, asulate, funktsionaalsete linnapiirkondade ja piirkondade osa ELi energiatarbimises ja kasvuhoonegaaside heites on kõige suurem; arvestades, et neil on põhiroll suurema energiatõhususe ja -sõltumatuse saavutamisel ning uute algatuste väljatöötamisel (nt majandustegevuse uued vormid), mis soodustaksid linnaliikuvust ning konkurentsivõimelisi ja keskkonnahoidlikke transpordisüsteeme, edendades seega majanduskasvu, tööhõivet, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust, tervishoidu ja ohutust;

E.  arvestades, et mõningate linnade rahvastik vananeb ja väheneb ning neis seistakse silmitsi probleemidega, mis on seotud pakutavate rajatiste mõõtmete ja avalike teenuste ulatusega, mõningate linnade rahvastik aga kasvab, mis suurendab survet olemasolevatele rajatistele ja avalikele teenustele (nt haridusele) ning teravdab teisi probleeme, näiteks (noorte) töötus, sotsiaalne tõrjutus, liiklusummikud, valglinnastumine ja saaste, mis suurendab oluliselt sõiduks kuluvat aega ning vähendab paljude eurooplaste elukvaliteeti;

F.  arvestades, et mõningaid majanduse ja ühiskonna arengu, kliimamuutuste, transpordi ja demograafiliste muutustega seotud peamisi väljakutseid, millega linnad silmitsi seisavad, saab lahendada vaid linnade ja neid ümbritsevate alade partnerluste abil; arvestades, et viimastel aastatel eelkõige transpordi ja kommunikatsiooni valdkondade arengu tõttu laienenud omavahel seotud piirkonnad tekitavad vajadust ühenduvust edendavate vahendite väljatöötamise järele;

G.  arvestades, et Euroopa poliitilised algatused mõjutavad otseselt või kaudselt linnade ja linnapoliitika jätkusuutlikku arengut;

H.  arvestades, et umbes 70% Euroopa poliitikast ja õigusaktidest rakendatakse kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

I.  arvestades, et ELi tasandil tuleks tagada suurem sidusus erinevate ELi poliitikaalgatuste ja toetusprogrammide vahel, kasutades täielikult ära ühist strateegilist raamistikku (ühissätete määruse (EL) nr 1303/2013 II jaotis, I peatükk, artikkel 10) ning paremat poliitilist koordineerimist huvirühmade ja valitsuste tasandite seas ja vahel, sest ELi poliitika valdkonnapõhine lähenemisviis võib kaasa tuua sellise poliitika ja õigusaktid, mis ei soodusta funktsionaalseid linnapiirkondi;

J.  arvestades, et ehkki komisjon avaldas 1997. aastal teatise „Euroopa Liidu linnade tegevuskava suunas”(9), on Euroopa linnade roll ELi poliitika kujundamises endiselt arutuse all;

K.  arvestades, et parlament on varem toetanud komisjoni ettepanekut linnade tegevuskava koostamise kohta, mis looks Euroopa tasandil raamistiku tulevase linnapoliitika jaoks;

L.  arvestades, et ELi toimimise lepingus määratletud subsidiaarsuse põhimõte ning ELi, liikmesriikide ning piirkondlike ja kohalike omavalitsuste kooskõlastatud tegevusel põhinev mitmetasandiline valitsemine ja partnerluse põhimõte on kõigi ELi poliitikavaldkondade korrektse rakendamise olulised elemendid, ja arvestades, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ressursside ja pädevuste kasutamist tuleks asjakohaselt suurendada;

M.  arvestades, et Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERDF) määrusega (määrus (EL) nr 1301/2013) tugevdatakse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide (ESIF) linnamõõdet, eraldades vähemalt 5% selle rahalisest toetusest linnade säästva arengu integreeritud meetmetele, delegeerides linna ametiasutustele juhtimisülesanded, andes neile eeskätt rohkem vastutust vähemalt toimimise valikuga seotud ülesannete eest, luues näiteks selliseid vahendeid nagu integreeritud territoriaalsed investeeringud ja kogukonna juhitud kohalik areng, eraldades konkreetsed eelarvevahendid uuenduslike meetmete jaoks, et katsetada linnade säästva arenguga seotud uusi lahendusi, ning luues linnaarengu võrgustiku;

N.  arvestades, et ühissätete määruses (määrus (EL) nr 1303/2013) ja Euroopa tegevusjuhendis sätestatud partnerluse põhimõte kohustab liikmesriike tagama linnade ametiasutuste kaasamise ELi poliitika kujundamise protsessi juba varases staadiumis;

ELi poliitikavaldkondade linnamõõde

1.  on seisukohal, et ELi poliitikavaldkonnad peaksid aitama ja võimaldama asulatel, linnadel ja funktsionaalsetel linnapiirkondadel saavutada oma täieliku potentsiaali majanduskasvu, tööhõive, sotsiaalse kaasatuse ja säästva arengu eestvedajatena ja seda väljendada; on seetõttu seisukohal, et need asulad, linnad ja funktsionaalsed linnapiirkonnad tuleb kogu Euroopa poliitika kujundamise tsüklisse tihemini kaasata;

2.  palub, et komisjon – ja vajaduse korral liikmesriigid – teeks ettepanekuid, kuidas võtta kasutusele varajase hoiatuse mehhanism, kohandades olemasolevaid vahendeid ning andes kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist käsitleva protokolli artikliga 6 omavalitsustele võimaluse jälgida, kas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid on arvesse võetud, võimaldades omavalitsuste kaasamist poliitikakujundamise protsessidesse varakult ning hõlbustades teadmispõhiseid territoriaalse arengu strateegiaid ja tulevaste õigusaktide tulemuslikumat rakendamist;

Euroopa linnade integreeritud tegevuskava suunas

3.  tunneb heameelt komisjoni algatuse üle töötada välja Euroopa linnade tegevuskava; toetab selle kava kui ELi linnamõõtmega poliitikameetmete sidusa raamistiku koostamist, mille eesmärk on siduda linnalahendused paremini ELi väljakutsetega, kohandada paremini valdkondlikke poliitikameetmeid ja valitsemistasandeid, suunata ELi rahastamine paremini asjakohastele linnaprobleemidele ning hinnata paremini valdkondlike poliitikameetmete territoriaalset mõju; usub, et Euroopa linnade tegevuskavaga tuleks eelkõige edendada selliste juhtimise lahenduste väljatöötamist, mis on suunatud Euroopa asulate, linnade ja funktsionaalsete linnapiirkondade säästva, majanduslikult ja sotsiaalselt kaasava arengu eesmärkide edukale saavutamisele ja probleemide lahendamisele;

4.  möönab, et kuigi puudub linnaarengualane sõnaselge ELi pädevus, mõjutavad paljud ELi algatused linnu, asulaid ja funktsionaalseid linnapiirkondi otseselt või kaudselt; on seetõttu arvamusel, et hästi väljatöötatud ja kehtestatud riiklikud ja piirkondlikud linnapoliitikad on Euroopa linnade tegevuskava eeltingimus; on arvamusel, et see kava peaks hõlmama strateegiat, mis on suunatud Euroopa Liidu asulatele, linnadele ja funktsionaalsetele linnapiirkondadele ning mis pikas perspektiivis kujuneks ELi tasandi linnapoliitikaks; rõhutab sellega seoses, et linnade territoriaalne areng peaks tuginema tasakaalus territoriaalsele korraldusele ning mitmekeskuselisele linnastruktuurile kooskõlas ELi territoriaalse tegevuskavaga 2020;

5.  on veendunud, et Euroopa linnade tegevuskava peaks sündima komisjoni, liikmesriikide, kohalike omavalitsuste ja teiste huvirühmade koostöös ning ratsionaliseerima, koordineerima ja rakendama ELi linnamõõtmega poliitikavaldkondi praktilisemalt, integreeritumalt ja koordineeritumalt, kuid siiski paindlikult asulates, linnades ja funktsionaalsetes linnapiirkondades ning koos nendega, võttes sealjuures arvesse kohalikke territoriaalseid eripärasid ja austades iga liikmesriigi institutsioonilist ülesehitust;

6.  usub, et Euroopa linnade tegevuskava peab olema täielikus kooskõlas ELi üldiste eesmärkide ja strateegiatega, eelkõige strateegiaga „Euroopa 2020” ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkidega; rõhutab, et halduspiirid muutuvad piirkondliku ja kohaliku tasandi arenguprobleemidega tegelemisel üha ebaolulisemaks; on seetõttu arvamusel, et Euroopa linnade tegevuskava peab olema kaasav ja võtma selgelt arvesse ELi territoriaalüksuste mitmekesisust ning piiriüleseid ja maa ja linna ühenduskohti, k.a teenused, mida funktsionaalsed linnapiirkonnad pakuvad neid ümbritsevale maapiirkonnale;

7.  nõuab tungivalt, et komisjon koostaks teatise, milles kirjeldatakse tulevase Euroopa linnade tegevuskava sisu, mis põhineb nn urban acquis'l ja laiaulatuslikel konsultatsioonidel eri huvirühmadega, sealhulgas majandus- ja sotsiaalpartnerite ning kodanikuühiskonna organisatsioonidega; palub komisjonil lisada Euroopa linnade tegevuskava oma iga-aastasesse tööprogrammi;

Integreeritud territoriaalse arengu arvessevõtmine ELi poliitikavaldkondade kujundamises ja õigusaktides

8.  kutsub komisjoni üles kohaldama linnapiirkondadele suunatud uute poliitikaalgatuste väljatöötamisel rohkem kohapõhist integreeritud territoriaalset lähenemist, et tagada kooskõla ning võimaldada asulatel, linnadel ja funktsionaalsetel linnapiirkondadel saavutada strateegia „Euroopa 2020” eesmärgiks olev arukas, jätkusuutlik ja kaasav areng, rakendades muu hulgas integreeritud ELi lähenemisviisi arukate ja säästvate projektide toetamise suhtes Euroopa linnades, aidates edendada sotsiaalset ja majanduslikku arengut;

9.  palub komisjonil võtta üldreeglina kasutusele linnamõõtme territoriaalse mõju hindamine, et tagada ELi kõigi asjakohaste poliitiliste algatuste praktiline teostatavus piirkondlikul ja kohalikul tasandil, võtta rohkem arvesse detsentraliseeritud valitsemistasandite panust mõjuhinnangute koostamisel ja uute poliitikasuundade kujundamisel (alt-üles-lähenemisviis) ning kindlustada, et kõik ELi asjakohased valdkonnapoliitikad käsitlevad piisaval määral väljakutseid, millega asulad, linnad ja funktsionaalsed linnapiirkonnad silmitsi seisavad; kutsub komisjoni üles keskenduma nendes territoriaalse mõju hinnangutes järgmistele teguritele: tasakaalus territoriaalne areng, territoriaalne integratsioon, juhtimise aspektid, reguleerimine, rakendamine kohalikul tasandil ning sidusus muude poliitika eesmärkidega;

10.  nõuab tungivalt, et komisjon süstematiseeriks ja analüüsiks kõiki olemasolevaid andmeid ja jagatud kontseptuaalseid raamistikke (nn urban acquis) eesmärgiga vältida topelttööd ja seosetust ning koostada integreeritud jätkusuutliku linnaarengu selge määratlus ja määrata kindlaks ELi ühised, ühtsed ja läbipaistvad eesmärgid selles valdkonnas;

11.  on veendunud, et linnapiirkondade täpsemaks kui pelgalt SKP näitaja põhjal hindamiseks peab kättesaadavaks tegema piisavalt andmeid; arvab seega, et Eurostat peaks andma ja koostama piisavalt üksikasjalikumaid kohalikke andmeid ja et tuleb jätkata tööd linnaauditi ning sarnaste uuringutega; kutsub samuti komisjoni üles töötama välja sellised vahendid, millega saaks mõõta linnade integreeritud tegevuskava edusamme ja mõju ELi tasandil;

12.  julgustab komisjoni vähendama praeguste ELi õigusaktide kohalikul tasandil rakendamisega seotud bürokraatiat ning tagama, et kõigis tulevastes määrustes analüüsitakse põhjalikult nende rakendamise tagajärgi kohalikul tasandil;

ELi poliitikavahendite ja rahastamise linnamõõde

13.  tuletab meelde, et ELi ühtekuuluvuspoliitika ja selle rahastamisvahendid sobivad paremini funktsionaalsete piirkondade jaoks mõeldud keerukate integreeritud territoriaalsete strateegiate toetamiseks jagatud strateegilise kavandamise ja reeglite abil; julgustab liikmesriike kasutama integreeritud linnaarengu kavade rakendamise tõhusaks toetamiseks täielikult ära olemasolevaid uusi vahendeid, nagu integreeritud territoriaalsed investeeringud ja kogukonna juhitud kohalik areng, samuti uusi paindlikke rakenduskavasid; julgustab liikmesriike ja komisjoni koostama ühtset asjakohaste näitajate kogumit, et hinnata paremini Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest rahastatud tegevuste ja algatuste linnamõõdet;

14.  toonitab vajadust kasutada võimalikult täielikult ära makropiirkondlike strateegiate potentsiaal, et rakendada edukalt linnadele suunatud integreeritud lähenemisviisi; kutsub komisjoni üles Euroopa linnade tegevuskava aspekte piisavalt kaasama ja lõimima ning rõhutama selliste ELi makropiirkondlike strateegiate linnamõõdet, mis kujutavad endast planeerimise ja mitmetasandilise valitsemise mudelit;

15.  väljendab kahetsust selle üle, et kuigi uus ühtekuuluvuspoliitika sisaldab õiguslikult siduvaid aspekte linnade kohta, eelkõige seoses linnade kaasamisega kavandamisfaasis, on linnade ja linnapiirkondade esindajate tegelik osalemine poliitika kujundamises nõrk, ja usub, et seda saab parandada varase kaasamisega poliitikakujundamisse, näiteks konsulteerimise, hindamise ning parimate tavade ja kogemuste vahetamise abil; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama ELi rahastusega programmide ja projektide rakendamisel partnerluse põhimõtte kohaldamise (võttes samuti arvesse ühissätete määruse (määrus (EL) nr 1303/2013) artikli 5 lõikes 3 sätestatud Euroopa partnerluse käitumisjuhendit), pöörates erilist tähelepanu linnade, asulate ja funktsionaalsete linnapiirkondade kaasamisele programmide ettevalmistusse, juhtimisse ja valitsemisse, k.a piiriülesel tasandil;

16.  nõuab, et asulaid ja linnu kaasataks rohkem struktuuri- ja investeerimisfondide programmidesse; usub, et sellest saadud õppetunde saaks kasutada olulistes poliitikasoovitustes ühtekuuluvuspoliitika väljatöötamisel pärast 2020. aastat; kutsub sellega seoses komisjoni üles katsetama Euroopa linnade tegevuskava rakendamist kolmes teemavaldkonnas, mis peegeldavad linnapiirkondade probleeme (linnade katseprojektid), eelkõige tagades erinevate ELi poliitikavaldkondade sektoritevahelise kooskõlastamise, kaotades olemasolevad kattuvused, kohaldades mitmetasandilise valitsemise mudelit ja viies läbi territoriaalse mõju hindamisi; palub komisjonil anda Euroopa Parlamendile korrapäraselt aru sellega seotud edusammudest ja tulemustest;

17.  palub kõigi selliste ELi investeerimismeetmete paremat kooskõlastamist ja lõimimist, millel on potentsiaali tagada säästev, integreeritud ja sotsiaalselt kaasav linnaareng; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid kasutaksid õigusliku raamistiku täielikult ära koostoime loomiseks Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi, ELi toetatavate programmide (nt LIFE, Horisont 2020, Arukas Energeetika – Euroopa (2003–2006) jne) ja ühtekuuluvuspoliitika vahendite ning ka avaliku sektori (st riiklike) investeeringute, erasektori kapitali ja rahastamisvahendite vahel, et saavutada investeeritud vahendite suurim võimalik võimendav mõju; rõhutab vajadust tagada kõigi investeerimispoliitika meetmete täiendavus ja parem koostoime ning vältida topeltrahastamist ja kattumisi;

Mitmetasandilise juhtimise uus mudel

18.  tuletab meelde, et tänapäeva peamised majanduslikud, sotsiaalsed ja keskkonnaalased probleemid ületavad traditsioonilisi halduspiire ning et haldus- ja territoriaalstruktuuride vahel üha suurenev mittevastavus (linna ja linnalähiümbruse koostöö, linna ja maa koostöö jne) nõuab paindliku valitsemise uusi vorme, et jätkata funktsionaalsete piirkondade integreeritud territoriaalse arenguga;

19.  on seisukohal, et Euroopa linnade tegevuskava peab põhinema uuel mitmetasandilisel valitsemismeetodil, mis hõlmab kohalikku tasandit rohkemal määral kõigis poliitika tsükli etappides, viies poliitika selle kaudu tegelikkusele lähemale ning muutes selle funktsionaalsete linnapiirkondade pidevale muutumisele vastavaks ja kohanduvaks; on sellega seoses seisukohal, et seejuures peaks olema keskne roll ka Regioonide Komiteel kui kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindusel;

20.  nõuab tungivalt, et komisjon soovitaks elemente uue mitmetasandilise valitsemise mudeli jaoks, mis põhineb partnerlustel ja tõelisel koostööl, mis on enam kui pelgalt huvirühmadega konsulteerimine, olles mudel, mis ühendab formaalseid valitsemisstruktuure mitteformaalsete paindlike valitsemisstruktuuridega, mis vastavad digitaliseeritud võrguühiskonna uuele tegelikkusele, ja mida kohandatakse kooskõlas probleemidega, ning mis parandab mitmetasandilist koostööd nii vertikaalsel kui ka horisontaalsel tasandil, valitsuste ja valitsusväliste osalejatega nii kohalikul, riiklikul kui ka Euroopa tasandil ja toob valitsuse seega kodanikele lähemale ja parandab Euroopa projekti demokraatlikku legitiimsust; soovitab kasutada seda sui generis kohandatud mudelit Euroopa linnade tegevuskava tulevase töömeetodina, kui kõik partnerid on selle heaks kiitnud ja kõigi asjaomaste huvirühmadega on konsulteeritud;

Teadmushaldus ja andmete jagamine

21.  on arvamusel, et linnaplatvormid ja -võrgustikud (nt URBACT, Urban Development Network) ja muud linnadevahelise teadmiste jagamise programmid (Civitas, linnapeade pakt, Mayors Adapt, arukate linnade ja kogukondade algatus, jätkusuutlike linnade võrdlusraamistik, ManagEnergy) on andnud suurepärase võimaluse kohalike piirkondlike ja piiriüleste osalejate kaasamiseks linnaarengusse ja osalejate vahelisse teadmiste jagamisse; nõuab tungivalt, et komisjon need platvormid konsolideeriks ning parandaks nendevahelist koordineerimist, võimaldamaks kohalikel osalejatel neid paremini mõista ja teha nendega tõhusamalt koostööd;

22.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid kasutaksid maksimaalselt ära teadmiste jagamise ja võimekuse loomise meetmed, mida pakuvad ELi rahastatavad projektid ja muud linnadevahelised võrgustikumeetmed; julgustab komisjoni töötama välja mehhanismid projektitulemuste paremaks jagamiseks oma talituste kaudu ning kindlustama, et tulemused kajastuvad nii riikide kui ka ELi tasandi poliitilises arengus;

23.  usub, et paremini kohandatud poliitika sõnastamiseks tuleb ajakohastada ja täiustada linnaauditi andmebaasi; julgustab Eurostati ja komisjoni pakkuma ja koostama üksikasjalikumaid andmeid, mis on kogutud poliitika rakendamise kohas – paljudel juhtudel kohalikul tasandil; rõhutab, et voogude andmete kogumine – linnade ja nende ümbruse ning funktsionaalsete linnapiirkondade vaheliste suhete mõõtmine – on nende keerukate funktsionaalsete piirkondade mõistmisel samuti üha olulisem, ning seetõttu nõuab tungivalt, et komisjon selliseid andmeid koguks ja analüüsiks, muutes need poliitika arengu tõendusmaterjaliks;

Tulevase Euroopa linnade tegevuskava rakendamine

24.  on seisukohal, et Euroopa linnade tegevuskava muutmiseks tõhusaks tööriistaks peab see olema ühine ja regulaarselt uuendatav kontseptuaalne raamistik, mille temaatilises fookuses on strateegia „Euroopa 2020” aruka, kaasava ja jätkusuutliku arengu eesmärkide kontekstis esitatud piiratud hulk probleeme;

25.  on veendunud, et need probleemid peaksid vastama järgmistele tingimustele: 1) need on kooskõlas ühise kontseptuaalse raamistikuga; 2) tegemist on linnu puudutavate suurte probleemidega, mis mõjutavad olulisel määral liikmesriikide linnu, asulaid ja funktsionaalseid linnapiirkondi; 3) liikmesriigid ei saa neid ühepoolselt lahendada; 4) ELi-poolsel lähenemisviisil on selge lisandväärtus; palub komisjonil alustada selliste probleemide kaardistamist, aga ka allesjäänud kitsaskohtade, poliitika ebakõlade või suutlikkuse ja teadmiste lünkade väljaselgitamist tihedas koostöös kõigi asjakohaste huvirühmadega, eriti kohalikul tasandil;

26.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid, et linnamõõtmega poliitikavaldkondi koordineeritakse valdkonnaüleselt paremini kõigil valitsemistasanditel, võimaldamaks integreeritud linnaarengu paremat peavoolustamist; kutsub üles regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraati (DG REGIO), kes vastutab ELi linnapoliitika eest, juhtima seda protsessi tihedas koostöös komisjoni olemasoleva talitustevahelise linnaarengu töörühmaga ning kindlustama, et linnamõõdet võetakse arvesse kõikides asjakohastes uutes algatustes; palub Euroopa Komisjoni presidendil määrata volinike kolleegiumis poliitiline juht, kes annaks Euroopa linnade tegevuskavaga seotud poliitika puhul strateegilisi juhiseid ning annaks parlamendile igal aastal linnade tegevuskavast aru;

27.  palub komisjonil määrata olemasolevate komisjoni talituste või organite alusel ELi linnapoliitika erikoordinaatori, kes jälgiks sellise koordineerimise praktilist rakendamist horisontaalsel (kaasates kõiki asjaomaseid poliitikavaldkondi) ja vertikaalsel (kaasates kõiki valitsemistasandeid) suunal; on seisukohal, et ELi linnapoliitika koordinaator peaks komisjoni talitustevahelise linnaarengu töörühma abil koondama linnapoliitikad komisjonisiseselt ühte kontaktpunkti ning tagama linnapoliitika andmete nõuetekohase kogumise, haldamise ja levitamise komisjoni talituste sees ja vahel ning erinevatele huvirühmadele, et luua sel viisil teadlikkuse parandamise mehhanisme kohalike ja piirkondlike omavalitsuste varaseks hoiatamiseks ja varases etapis kaasamiseks poliitikaprotsessidesse, mis mõjutavad asulaid, linnu ja funktsionaalseid linnapiirkondi;

28.  ergutab komisjoni olemasolevate struktuuride kasutamise kõrval ja näiteks linnade katseprojekti osana looma liikmesriikides ühtseid ELi poliitikavaldkondade linnamõõtme teabepunkte (linnavaldkonna kontaktpunktid), eesmärgiga anda põhjalikku teavet eelkõige erinevate ELi algatuste, suuniste ja rahaliste võimaluste kohta seoses linnaarenguga;

29.  kutsub komisjoni üles korraldama regulaarselt linnateemalist tippkohtumist, mis põhineks foorumil „Homsed linnad” ja tooks kokku kõigi valitsemistasandite ja eri valdkondade huvirühmad; on seisukohal, et sellised tippkohtumised peaksid andma linnadele tegeliku võimaluse pidada konstruktiivset dialoogi kõigi asjakohaste valdkondade poliitikakujundajatega ja aitama hinnata ELi poliitika mõju väiksematele ja suurematele linnadele ja funktsionaalsetele linnapiirkondadele ja seda, kuidas neid tulevastes algatustes paremini kaasata;

30.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid liidaksid linnad ja funktsionaalsed linnapiirkonnad täielikult strateegilise poliitika arendamise ja kavandamisega ning neid sellesse kohustuslikult kaasaksid (näiteks riiklikud reformiprogrammid, partnerluskokkulepped ja rakenduskavad); kutsub liikmesriike üles tugevdama riiklike linnaarengu programmidega saadud kogemuste vahetamist linaarengu eest vastutavate ministrite regulaarsetel mitteametlikel kohtumistel, sest see annaks linnadele võimaluse saavutada strateegia „Euroopa 2020” eesmärke;

Euroopa linnade tegevuskava välismõõde

31.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid täielikult arvesse käimasolevaid ettevalmistusi Habitat III tegevuskava koostamiseks ja tagaksid, et tulevane Euroopa linnade tegevuskava ühtib täielikult ja on kooskõlas selle üleilmse linnaarengu tegevuskava eesmärkide ja sihtidega; palub komisjonil parlamenti regulaarselt teavitada Euroopa linnade tegevuskava välismõõtmest ja on seisukohal, et linnade tegevuskavast võib saada ELi panus rahvusvahelisse debatti ÜRO uue linnaarengu tegevuskava ja 2016. aastal toimuva inimasustuse ja säästva linnaarengu konverentsi Habitat III teemal;

32.  on arvamusel, et EL ja liikmesriigid peaksid selgelt, sidusalt ja avatult ning kohalike ja piirkondlike omavalitsustega konsulteerides ja nende panuse abil olema kaasatud Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni (ISO) töösse linnade säästva arengu uute standardite väljatöötamisel, austades seejuures ÜRO universaalsete suunistega linna- ja territooriumide planeerimiseks tehtavat tööd; rõhutab, et uusi ISO standardeid tuleks käsitada toetavate, mitte normeerivate vahenditena;

o
o   o

33.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 320.
(2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 289.
(3) ELT L 347, 20.12.2013, lk 259.
(4) ELT C 390 E, 18.12.2012, lk 10.
(5) ELT C 184 E, 6.8.2009, lk 95.
(6) Parag Khanna, Beyond City Limits, Foreign Policy, 6. august 2010.
(7) Eurostat, linnastatistika, 2014.
(8) The Vertical Farm, www.verticalfarm.com.
(9) Euroopa Komisjoni 6. mai 1997. aasta teatis „Towards an urban agenda in the European Union” („Euroopa Liidu linnade tegevuskava suunas”) (COM(1997)0197),


Investeerimine töökohtadesse ja majanduskasvu ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamine liidus
PDF 306kWORD 118k
Euroopa Parlamendi 9. septembri 2015. aasta resolutsioon töökohtadesse ja majanduskasvu investeerimise ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamise kohta liidus (2014/2245(INI))
P8_TA(2015)0308A8-0173/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 23. juuli 2014. aasta aruannet „Majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlev kuues aruanne: investeerimine töökohtadesse ja majanduskasvu” (edaspidi „kuues aruanne”),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 4, 162, 174–178 ja 349,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (edaspidi „ühissätete määrus”)(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1301/2013, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgiga seonduvaid erisätteid ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1080/2006(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1304/2013, mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1081/2006(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1299/2013 erisätete kohta, mis käsitlevad Euroopa Regionaalarengu Fondist toetuse andmist Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgil(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1302/2013, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1082/2006 Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) kohta, et selgitada, lihtsustada ja parandada nende rühmituste asutamist ja toimimist(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1300/2013, mis käsitleb Ühtekuuluvusfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1084/2006(6),

–  võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020(7),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002(8),

–  võttes arvesse dokumenti „Euroopa Liidu territoriaalne tegevuskava 2020. Mitmekesiste piirkondadega kaasava, aruka ja jätkusuutliku Euroopa poole”, mis kiideti heaks ruumilise planeerimise ja territoriaalse arengu eest vastutavate ministrite mitteametlikul kohtumisel 19. mail 2011 Gödöllős Ungaris,

–  võttes arvesse komisjoni 26. juuni 2013. aasta majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlevat kaheksandat eduaruannet „Kriisi piirkondlik ja linnamõõde“,

–  võttes arvesse oma 14. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni aruka spetsialiseerumise ja toimivaks ühtekuuluvuspoliitikaks vajaliku tippkeskuste võrgustiku loomise kohta(9),

–  võttes arvesse oma 14. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni ELi liikmesriikide valmisoleku kohta uue ühtekuuluvuspoliitika programmitöö perioodi tõhusaks ja õigeaegseks alustamiseks(10),

–  võttes arvesse oma 26. veebruari 2014. aasta resolutsiooni, milles käsitletakse Euroopa Komisjoni seitsmendat ja kaheksandat eduaruannet ELi ühtekuuluvuspoliitika kohta ja 2013. aasta strateegilist aruannet programmide rakendamise kohta ajavahemikul 2007–2013(11),

–  võttes arvesse oma 26. veebruari 2014. aasta resolutsiooni äärepoolseimate piirkondade potentsiaali optimeerimise kohta struktuurifondide ja muude Euroopa Liidu programmide koostoimimise abil(12),

–  võttes arvesse oma 27. novembri 2014. aasta resolutsiooni viivituste kohta 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika käivitamisel(13),

–  võttes arvesse komisjoni 19. oktoobri 2011. aasta teatist „Järgmise põlvkonna uudsete rahastamisvahendite raamistik: ELi omakapitali- ja võlaplatvorm” (COM(2011)0662),

–  võttes arvesse komisjoni 26. novembri 2014. aasta teatist „Investeerimiskava Euroopa jaoks” (COM(2014)0903),

–  võttes arvesse komisjoni 13. jaanuari 2015. aasta teatist „Stabiilsuse ja kasvu pakti kehtivate nõuete paindlikum kasutamine” (COM(2015)0012),

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet „Euroopa Regionaalarengu Fondi kaasrahastatud VKEde finantskorraldusvahendid” (eriaruanne nr 2/2012),

–  võttes arvesse nõukogu järeldusi majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva kuuenda aruande (investeerimine töökohtadesse ja majanduskasvu) kohta, mis võeti vastu üldasjade (ühtekuuluvuse) nõukogus 19. novembril 2014,

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 3. detsembri 2014. aasta arvamust majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva kuuenda aruande kohta(14),

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 21. jaanuari 2015. aasta arvamust komisjoni teatise kohta Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Kuues aruanne majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse kohta: investeerimine töökohtadesse ja majanduskasvu”(15),

–  võttes arvesse komisjoni 9. märtsi 2015. aasta teatist 2015. aasta ELi õigusemõistmise tulemustabeli kohta (COM(2015)0116),

–  võttes arvesse komisjoni 20. jaanuari 2015. aasta teatist „2015. aasta üldeelarve paranduseelarve projekt nr 2” (COM(2015)0016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu finantshuvide kaitset ja pettusevastast võitlust käsitlevat 2013. aasta aruannet,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, kultuuri- ja hariduskomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A8-0173/2015),

A.  arvestades, et ELi ühtekuuluvuspoliitika määrav roll piirkondadevahelise ebavõrdsuse vähendamisel, majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamisel ELi liikmesriikide piirkondade vahel ning töökohtade loomise toetamisel on vaieldamatu; arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika on peamine kogu ELi hõlmav reaalmajandusse investeerimise poliitika ja kindel ELi majanduskasvu ja töökohtade loomise vahend, mille eelarve kuni 2020. aastani on üle 350 miljardi euro; arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika on majanduskriisi ajal osutunud eri liikmesriikides investeeringute taseme säilitamise oluliseks vahendiks; arvestades, et mõnedes liikmesriikides tuleneb peamine osa avaliku sektori investeeringutest ühtekuuluvuspoliitikast; arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika konkreetseid ja nähtavaid tulemusi on kinnitatud paljude eri hindamismeetoditega;

B.  arvestades, et 2013. aasta andmete kohaselt on pikaajaliste töötute arv liidus jõudnud ajalooliselt kõrgele tasemele, moodustades 5,1% tööjõust; arvestades, et pikaajaline töötus mõjutab otsustavalt kogu inimeste elu ning võib üle minna struktuurseks tööpuuduseks, eelkõige äärepoolsemates piirkondades;

C.  arvestades, et avaliku sektori reaalinvesteeringud ELis on viimasel ajal 15 % vähenenud ning arvestades, et paljud piirkonnad, eriti need, kus on demograafilised probleemid, ei ole suutnud piisavalt toetada strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide, eelkõige peaeesmärgi täitmist – suurendada tööhõivet 2020. aastaks 75 %-ni, vähendada vaesust 20 miljoni inimese võrra ning piirata koolist väljalangemist;

D.  arvestades, et on põhjendatav, et ühtekuuluvuspoliitika eesmärgid on aja jooksul täienenud vastavalt ELi ees seisvatele uutele probleemidele ja ohtudele ning et poliitika seosed ELi üldise poliitilise tegevuskavaga on muutunud tihedamaks; arvestades siiski, et tuleks tugevdada ühtekuuluvuspoliitika algset rolli – suurendada kõigis ELi piirkondades ning eelkõige vähem arenenud ja kõige ebasoodsamates piirkondades majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust; arvestades, et ühtekuuluvuspoliitikas ei tuleks näha pelgalt vahendit strateegia „Euroopa 2020” ja teiste ELi arengustrateegiate eesmärkide saavutamiseks, vaid ka asjakohastel territooriumidel teostatavat investeerimispoliitikat;

E.  arvestades, et kuuenda (2014. aasta) ühtekuuluvusaruande kohaselt on majanduskriisil olnud kahjulik mõju pikaajalisele piirkondlike erinevuste vähenemise suundumusele ning teatavatest positiivsetest tendentsidest hoolimata on uue programmitöö perioodi alguses mitmete piirkondade erinevused jätkuvalt suured;

F.  arvestades, et temaatilise koondamise kaudu on ühtekuuluvuspoliitika vahendid suunatud piiratud arvule majanduskasvu tugevdamise, töökohtade loomise, sotsiaalse kaasamise ning keskkonna- ja kliimamuutuste potentsiaaliga strateegilistele eesmärkidele;

G.  arvestades, et suurt majanduskasvu ja piirkondlikku majanduslikku lähenemist ei ole võimalik saavutada hea valitsemistavata, võttes arvesse kõigi riigi, piirkondliku ja kohaliku tasandi partnerite tulemuslikuma kaasamise vajadust, järgides mitmetasandilise valitsemise põhimõtet ning kaasates ka sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskonna organisatsioonid;

H.  arvestades, et partnerluslepingud ja rakenduskavad on strateegilised vahendid investeeringute juhtimiseks liikmesriikides ja piirkondades, nagu on ette nähtud ühissätete määruse artiklites 14, 16 ja 29 koos nende esitamise ja vastuvõtmise ajakavaga, mille kohaselt oleks tulnud hiljemalt 2014. aasta augusti lõpuks vastu võtta partnerluslepingud ning 2015. aasta jaanuari lõpuks rakenduskavad;

I.  arvestades, et Ungaris Gödöllős 2011. aastal toimunud nõukogu mitteametlikul kohtumisel paluti 2015. ja 2016. aasta järjestikustel eesistujariikidel hinnata ja kaaluda, kas ELi territoriaalne tegevuskava 2020 tuleks praktilise toimimise seisukohast läbi vaadata ja kas nõukogu võiks võimalikku läbivaatamist juhtida;

J.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 175 kohaselt teostavad ja koordineerivad liikmesriigid oma majanduspoliitikat niisugusel viisil, et saavutada igakülgse harmoonilise arengu ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamise eesmärgid ja arvestades, et uus Euroopa investeerimiskava toetab seetõttu samuti neid eesmärke;

Ühtekuuluvuspoliitika saavutused ja ülesanded majandus- ja finantskriisi olukorras (programmitöö periood 2007–2013)

1.  rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika on Euroopa Liidu peamine vahend Euroopa piirkondade majanduslike, sotsiaalsete ja territoriaalsete erinevuste vähendamiseks, konkurentsivõime suurendamiseks ning kliimamuutuste ja energiasõltuvuse vastu võitlemiseks, aidates samal ajal kaasa strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisele; rõhutab, et kuigi ühtekuuluvuspoliitika investeeringute kaasrahastamine on teatavate liikmesriikide ja piirkondade jaoks olnud keeruline, on need oluliselt leevendanud majandus- ja finantskriisi negatiivset mõju ning andnud piirkondadele stabiilsust, tagades rahastamisvood ajal, mil riiklikud ning piirkondlikud avaliku ja erasektori investeeringud on järsult vähenenud; rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika vahendid moodustasid 21 % kogu ELi avaliku sektori investeeringutest ja 57 % kõigi ühtekuuluvuspoliitika sihtriikide vastavatest investeeringutest;

2.  toonitab, et ühtekuuluvuspoliitika on tõestanud oma suutlikkust kiiresti ning paindlike meetmetega reageerida, et liikmesriikide ja piirkondade investeeringute puudujääki vähendada, näiteks vähendades riiklikku kaasrahastamist ning pakkudes täiendavaid ettemakseid, samuti suunates ümber 13 % kogu rahastamisest (45 miljardit eurot), et majandustegevust ja tööhõivet otseselt toetada; peab seetõttu oluliseks teostada eesmärkide ja rahastamistasemete põhjalik sisuline vaheanalüüs vastavalt võimalikele muutustele, mis mõjutavad liikmesriikide või nende piirkondade sotsiaalset ja majanduslikku olukorda;

3.  rõhutab, et Euroopa Liidu lepingus on sätestatud eesmärk edendada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ning liikmesriikidevahelist solidaarsust (ELi lepingu artikkel 3);

4.  väljendab heameelt ühtekuuluvuspoliitika hiljutise reformi üle, mille eesmärk on nende raskustega toime tulla ning mille aluseks on 2014.–2020. aasta sidus strateegiline raamistik, millel on kõigi rakenduskavade jaoks selged eesmärgid ja stiimulid; palub kõigil osalistel tagada ühtekuuluvuspoliitika uue seadusandliku raamistiku rakendamise tulemuslikkus ja tõhusus, keskendudes parema toimivuse ja paremate tulemuste saavutamisele; kutsub kõiki osalisi üles looma nõuetekohaselt toimivad mitmetasandilised juhtimis- ja koordineerimismehhanismid, et tagada programmide sidusus ning strateegia „Euroopa 2020” ja riigipõhiste soovituste toetamine;

5.  rõhutab, et stabiilne fiskaal- ja majanduskeskkond, nagu ka õiguslik, haldus- ja institutsiooniline keskkond, on ühtekuuluvuspoliitika tulemuslikkuse jaoks hädavajalik, kuid ei tohi takistada selle poliitika eesmärkide saavutamist; tuletab sellega seoses meelde, et ühissätete määruse artiklis 23 sätestatud maksete peatamine võib õõnestada riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste suutlikkust tulemuslikult kavandada ja rakendada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde perioodil 2014–2020; toonitab, et nii ühtekuuluvuspoliitika kui ka strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamiseks tuleb poliitika tihedalt kooskõlastada valdkondliku poliitikaga ning saavutada koostoime teiste ELi investeerimiskavadega; tuletab siiski meelde, et kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 175 püüeldakse kogu majanduspoliitikas majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkide saavutamisele;

6.  toonitab, et liikmesriikide kavandamis-, rakendamis- ja hindamisalase haldussuutlikkuse tugevdamine on ühtekuuluvuspoliitika õigeaegseks ja edukaks teostamiseks otsustavalt tähtis;

7.  juhib tähelepanu sellele, et kuigi ühtekuuluvuspoliitika on kriisi mõju leevendanud, on piirkondlikud erinevused endiselt suured ja ühtekuuluvuspoliitika eesmärki – vähendada majanduslikke, sotsiaalseid ja territoriaalseid erinevusi, pakkudes vähem arenenud piirkondadele eritoetust – ei ole veel kõikjal saavutatud;

8.  juhib tähelepanu asjaolule, et hoolimata kriisist ja asjaolust, et kohalikud rahalised vahendid seati suure surve alla, on kohalikel ja piirkondlikel asutustel tulnud jätkuvalt täita kodanike nõudmist kvaliteetsemate ja kättesaadavamate avalike teenuste järele;

9.  rõhutab, et tähtis on Euroopa taasindustrialiseerida, tagamaks, et 2020. aastaks oleks tööstustoodangu osakaal ELi liikmesriikide SKPs vähemalt 20 %; tuletab seetõttu meelde, et Euroopas töökohtade loomiseks ja majanduskasvu edendamiseks on tähtis ettevaatavalt toetada ja tugevdada konkurentsivõime, jätkusuutlikkuse ja õigusloome usaldusväärsuse põhimõtteid;

Rakendamis- ja makseprobleemid

10.  väljendab tõsist muret ühtekuuluvuspoliitika programmiperioodide alustamise oluliste struktuuriliste viivituste pärast, mille tulemusena viibis rakenduskavade vastuvõtmine, kaasa arvatud ülekandmismenetluse raames; märgib, et see viivitus võib suurendada survet maksete assigneeringutele, eelkõige 2017. ja 2018. aastal, andes veelgi põhjust muretsemiseks praeguste kahetsusväärsete makseviivituste pärast, mille kogusumma oli programmitöö perioodil 2007–2013 umbes 25 miljardit eurot; märgib, et kuigi laiemas kontekstis valitseb ühtekuuluvusvaldkonnas parem olukord kui maaelu arengus ja kalanduses, valmistab kirjeldatud olukord endiselt muret, sest mõnel liikmesriigil on märkimisväärne arv programme veel vastu võtmata; rõhutab, et need viivitused võivad õõnestada ELi eelarve ja ühtekuuluvuspoliitika usaldusväärsust, tulemuslikkust ja jätkusuutlikkust, muutes problemaatiliseks riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste suutlikkuse perioodi 2007–2013 rakendamine lõpule viia ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde perioodil 2014–2020 tõhusalt kavandada ja rakendada; tervitab liikmesriikide ja komisjoni vastavaid jõupingutusi, kuid ühtlasi kutsub komisjoni üles andma oma parimat, et tagada kõigi ülejäänud rakenduskavade lisaviivitusteta vastuvõtmine pärast seda, kui mitmeaastase finantsraamistiku läbivaadatud versiooni ning sellele lisatud paranduseelarve projekt, mis on vajalik eraldamata jäänud 2014. aasta vahendite kasutamiseks, on parlamendis juba vastu võetud;

11.  tuletab meelde, et püsivate makseviivituste probleem puudutab ühtekuuluvuspoliitikat rohkem kui ühtegi muud ELi poliitikavaldkonda, kuna 2014. aasta lõpus oli Euroopa Sotsiaalfondi (ESF), Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERDF) ja Ühtekuuluvusfondi (CF) perioodi 2007–2013 programmide tasumata maksete summa 24,8 miljardit eurot, st 5,6 % rohkem kui 2013. aastal; julgustab komisjoni kasutama kõiki kättesaadavaid vahendeid, et katta tasumata arved; rõhutab, et praegune olukord kahjustab ennekõike ühtekuuluvuspoliitika kõige väiksemaid ja tundlikumaid toetusesaajaid, nagu VKEd, vabaühendused ja liidud, sest nende kulude eelrahastamise suutlikkus on piiratud;

12.  tunneb heameelt asjaolu üle, et nõukogu, komisjon ja parlament on saavutanud kokkuleppe aasta lõpus maksmata jäänud arvete vähendamise kohta praeguse mitmeaastase finantsraamistiku käigus kuni struktuurilise tasemeni, nagu on sätestatud 2015. aasta eelarvekokkuleppega kaasnevas ühisavalduses, ning võtab teadmiseks komisjoni 23. märtsi 2015. aasta dokumendi „Maksekava elemendid ELi eelarve kontrolli alla saamiseks”; tuletab komisjonile meelde tema lubadust esitada võimalikult kiiresti ning igal juhul enne 2016. aasta eelarveprojekti esitamist ettepanek maksekava kohta; tuletab samuti kõigile institutsioonidele meelde nende võetud kohustust leppida sellises kavas kokku 2015. aastal ja viia see ellu praeguse mitmeaastase finantsraamistiku vahekokkuvõtte ajaks;

13.  rõhutab, et mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärade(16) väljapakutud muutmine, millega paigutatakse mitmeaastase finantsraamistiku määruse artikli 19 lõike 2 alusel kogu alamrubriigi 1b 11,2 miljardit eurot kulukohustustes ümber 2014. aastast 2015. aastasse, ning finantsmääruse artikli 13 lõike 2 punkti a alusel kulukohustustes 8,5 miljardi euro ülekandmine(17) 2014. aastast 2015. aastasse väldivad nende kulukohustuste tühistamist rubriigis 1b, kuid kumbki ei aita tõeliselt lahendada programmitöös esinevate viivituste probleemi ega muuta asjaolu, et krooniliselt hilinev rakendamine ja süstemaatiliselt hilinevad maksed võivad põhjustada lõplikele kasusaajatele suuri probleeme;

14.  toonitab, et eespool nimetatud tegemata maksed ELi eelarve rubriigi 1b all on tegelikult kõige olulisem ühtekuuluvuspoliitika rakendamist ohustav tegur nii eelmisel kui ennustatavalt ka käimasoleval 2014.–2020. aasta programmiperioodil; rõhutab veel kord, et nende tegemata maksete mõju annab kohapeal ühtekuuluvuspoliitika elluviijatele tõsiselt, mõnikord ka äärmuslikult tunda; kutsub seetõttu komisjoni üles koostama tegevuskava, milles nähtaks ette konkreetsete järkjärguliste meetmete täpne ajakava, mida toetaksid täpselt määratud eelarvevahendid, et makseviivitusi vähendada ja seejärel need kaotada; loodab, et nõukogu mõistab lõpuks, et olukord on tõsine ja ei saa niiviisi jätkuda, ning on valmis aktiivselt osalema probleemile stabiilse lahenduse otsimisel; on veendunud, et nimetatud meetmete esmase eesmärgina peaks 2015. aastal olema tegemata maksete vähendamist tõepoolest tunda;

15.  rõhutab, et äärmiselt tähtis on alustada rakenduskavade rakendamist niipea, kui need on vastu võetud, et võimalikult suurendada investeeringute tulemusi, hoogustada töökohtade loomist, suurendada tootlikkuse kasvu ning aidata kaasa liidu kliima- ja energiaeesmärkide saavutamisele, ning et komisjon ja liikmesriigid peaksid andma oma parima, et nende vastuvõtmist kiirendada, tegemata mingeid järeleandmisi kvaliteedi suhtes; nõuab, et komisjon – keskendudes hoolikalt vajadusele jätkata pettustevastast võitlust – analüüsiks kõiki oma sisemenetluste ühtlustamise võimalusi, et kiirendada menetlusi, mis tuginevad rakenduskavade vastuvõtmiseks kavandatud kahele stsenaariumile, ja vältida mis tahes täiendavaid viivitusi rakendamise alustamisel;

16.  eespool toodut arvesse võttes palub komisjonil: esitada parlamendile meetmed, mida ta ette näeb, et toetada rakenduskavade võimalikult kiiret rakendamist, eelkõige selleks, et vältida vahendite vabastamist 2017. aastal, koos kavandatud ajakavaga; selgitada maksete viibimise mõju uute rakenduskavade rakendamise alustamisele ja pakkuda välja lahendusi, mis võimaldaksid kahju vähendada; nõuab ühtlasi, et komisjon analüüsiks üldsätete määruse artikli 16 lõikes 3 ette nähtud läbirääkimiste tulemuste aruandes 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika viivitustega käivitamise võimalikku mõju majanduskasvule ja töökohtade loomisele ning esitaks saadud kogemuste põhjal soovitused;

17.  on arvamusel, et 2014.–2020. aasta mitmeaastase finantsraamistikuga, mis tuleneb komisjoni esitatud muudatusest mitmeaastase finantsraamistiku määruses, millega 2014. aastal eraldamata assigneeringud kantakse üle ainult 2015. aastasse, suurendatakse märkimisväärselt 2018. aastal assigneeringute vabastamise ohtu seoses programmidega, mida 2014. aastal vastu ei võetud, ning seetõttu ei suudeta sellega edendada ELi vahendite täielikku kasutamist ega tulemuslikku toetust ELi investeeringutele majanduskasvu ja töökohtadesse; kutsub komisjoni üles esitama ühissätete määruse artiklis 53 sätestatud 2017. aasta strateegilise aruande koostamisel piisavalt varakult asjakohased seadusandlikud ja muud meetmed, et vältida assigneeringute vabastamise ohtu;

18.  tunneb muret asjaolu pärast, et teatavates liikmesriikides on vahendite kasutamise määr olnud programmitöö perioodil 2007–2013 madal, ning hoiatab, et selle põhjustega tuleks tegeleda, et vältida samade probleemide kordumist järgmisel perioodil; toonitab, et haldussuutlikkus on ühtekuuluvuspoliitika tulemusliku ja tõhusa rakendamise jaoks ülimalt oluline; rõhutab, et ebastabiilsus avalikus teenistuses koos poliitika nõrga koordineerimisega võib õõnestada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide edukat rakendamist ning kujutada endast ohtu tulemuslikule poliitika juhtimisele üldiselt;

19.  teeb ettepaneku, et järgmise programmitöö perioodi ettevalmistamisel võib programmitööga seotud õigusnormid esitada eraldi enne eelarveettepanekuid, sidudes seega sisu ja raha käsitlevad arutelud üksteisest lahti ning jättes piisavalt aega programmide põhjalikeks ettevalmistusteks; tuletab meelde, et kuigi õigusnormid on väga ulatuslikud, ei tagaks see liikmesriikidele ja piirkondadele täielikku kindlust ning võib anda alust erinevateks tõlgendusteks; märgib, et õigusnormide lihtsustamise osas on veel arenguruumi;

20.  kutsub komisjoni üles majanduskasvule ja töökohtadele avalduvat võimalikku mõju arvesse võttes hoolikalt kaaluma finantskorrektsioonide kohaldamist või maksete peatamist;

Ühtekuuluvuspoliitika 2014.–2020. aasta arukate, kestlike ja kaasavate investeeringute keskmes

21.  rõhutab veel kord ühtekuuluvuspoliitika algset ülesannet edendada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ning vähendada piirkondade ebavõrdsust, pakkudes eelkõige toetust vähem arenenud piirkondadele; toonitab, et oma aluslepingus sätestatud olemuse ja algse ülesehituse poolest aitab poliitika kaasa ELi eesmärkidele, eelkõige strateegia „Euroopa 2020” aruka, kestliku ja kaasava majanduskasvu eesmärkidele, samuti aluslepingu põhieesmärgile, milleks on territoriaalse ühtsuse tugevdamine;

22.  tervitab uut Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) ning selle potentsiaalset võimendavat mõju; rõhutab, et EFSI põhieesmärk peaks olema majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tagamine ning seetõttu peaksid sellest kasu saama kõik ELi piirkonnad; rõhutab vajadust tagada EFSI vahendite täiendavus ja seega täiendavus ning koostoime EFSI ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahel, säilitades samas nende rahalise eraldatuse; samuti soovitab asjaosalistel toetuda 2008. aastal Euroopa majanduse elavdamise kava rakendamisel saadud kogemustele, eriti arukate investeeringute asjus;

23.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama kõigi ELi investeerimis- ja arengupoliitiliste meetmete, eelkõige ühtekuuluvuspoliitika tõhusamat kooskõlastatust, samuti ka Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide, muude ELi fondide ning riiklike ja piirkondlike rahastamisvahendite kooskõlastatust, et kindlustada täiendavus ja tugevam koostoime, vältida kattumisi ja topelttoetusi ning tagada ELi rahastamise suur Euroopa lisaväärtus; palub komisjonil oma järgmistes ühtekuuluvuse aruannetes koostoime kohta aru anda; soovitab, et uue ELi investeeringutekava rakendamine võtaks arvesse kolme ühisalgatuse JEREMIE, JESSICA ja JASMINE kogemusi, mis võimaldasid suurendada struktuurifondide ärakasutamist 2000.–2006. aasta 1,2 miljardilt eurolt 2007.–2012. aastal 8,4 miljardile eurole; nõuab laiahaardelist ja üksikasjalikku analüüsi konsultatsioonis Euroopa Investeerimispanga (EIP) ja Euroopa Investeerimisfondiga;

24.  rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika õigusaktid sätestavad finantsvahendite laiendatud kasutamise, et kahekordistada nende panust 2014.–2020. aastal umbes 25–30 miljardile eurole, laiendades nende valdkondlikku ulatust ja pakkudes liikmesriikidele ning piirkondadele rohkem paindlikkust; rõhutab finantsvahendite rolli täiendavate avaliku sektori või erasektori kaasrahastatavate investeeringute kasutuselevõtmisel, et tegeleda turutõrgetega vastavalt strateegiale „Euroopa 2020” ja ühtekuuluvuspoliitika prioriteetidele; toetab eelkõike riske jagavat VKEde algatust ning kutsub komisjoni üles tegema jõupingutusi, et muuta rahastamisvahendid liikmesriikide ja piirkondade jaoks kergesti kasutatavaks, tagades seeläbi, et rahastamisvahendite toetamise kahekordistamine saavutatakse selle enda kasulikkuse põhjal ning et sidusrühmade vastutus selle eesmärgi eest oleks selgelt määratletud; rõhutab vajadust tagada läbipaistvus, vastutus ja kontroll seoses ELi raha hõlmavate rahastamisvahenditega;

25.  hoiatab siiski, et Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond ei tohiks õõnestada ühtekuuluvuspoliitika programmitöö strateegilist sidusust ja pikaajalist perspektiivi; rõhutab, et struktuurifondide ümbersuunamine töötaks eesmärkidele vastu ja seda ei saa seetõttu aktsepteerida, sest see ohustades fondide tulemuslikkust ja piirkondade arengut; juhib tähelepanu sellele, et 2014.–2020. aasta mitmeaastase finantsraamistiku rubriigis 1b kokku lepitud rahalisi eraldisi liikmesriikidele ei saa Euroopa strateegiliste investeeringute fondi eesmärkidel muuta; rõhutab, et toetuste asendamine laenude, omakapitali või tagatistega, millel on küll mõningaid eeliseid, tuleb viia ellu ettevaatlikult, võttes arvesse piirkondade ebavõrdsust ning finantsinstrumentide kasutamise tavade ja kogemuste erinevust piirkondade vahel; märgib, et kõige enam investeerimisstiimuleid vajavatel piirkondadel on sageli nõrk haldussuutlikkus ja toetuste kasutamise suutlikkus;

26.  hoiatab, et projektide valimise paindlikkus EFSI raames võib ohustada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust, sest investeeringud võidakse suunata rohkem arenenud liikmesriikidesse; palub komisjonil tihedalt jälgida EFSI ja Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahelist seost;

Ühtekuuluvuspoliitika tulemuslikkus, tõhusus ja tulemustele orienteeritus 2014.–2020. aastal

27.  rõhutab, kui tähtsad on kõik ühtekuuluvuspoliitika tulemuslikkuse, lihtsustamise, tõhususe ja tulemustele ning toimivusele orienteerituse parandamisele suunatud meetmed, mis peaksid tagama ülemineku rahaliste vahendite ärakasutamise kriteeriumidelt kulutuste kvaliteedile ja kaasrahastatud tegevuse suurele lisaväärtusele; soovitab sellega seoses teha ettepanekuid Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide asjaomaste eeskirjade tehniliseks kohandamiseks;

28.  väljendab heameelt selle üle, et arukasse, kestlikku ja kaasavasse majanduskasvu tehtavaid investeeringuid toetatakse rohkem teemade kaupa, et luua majanduskasvu ja töökohti, võidelda kliimamuutuste ja energiasõltuvusega, vähendada vaesust ja sotsiaalset tõrjutust, ning et perioodi 2014–2020 programmides keskendutakse rohkem tulemustele ja mõõdetavusele, mis peaks aitama veelgi suurendada ühtekuuluvuspoliitika tõhusust ja tulemuslikkust; nõuab samas jätkuvalt suuremat paindlikkust piirkondade puhul sõltuvalt kohalikust ja piirkondlikust eripärast, eriti tõsise kriisi kontekstis, et vähendada liidu eri piirkondade arenguerinevusi; nõuab tõeliselt integreeritud ja territoriaalset lähenemisviisi sihtprogrammide ning projektide puhul, mis täidavad kohapealseid vajadusi;

29.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tagama riiklike reformikavade ja rakenduskavade sidusust, et võtta nõuetekohaselt arvesse riigipõhiseid soovitusi ja tagada kooskõlastamine majanduse juhtimise menetlustega, vältides seeläbi varajase ümberplaneerimise ohtu;

30.  tuletab sellega seoses meelde parlamendi esialgset vastuseisu ja rõhutab parlamendi vastutust olla täielikult kaasatud ning teostada kontrolli ja järelevalvet; nõuab, et komisjon ja nõukogu esitaksid täieliku, läbipaistva ja õigeaegse teabe kriteeriumide ning kogu menetluse kohta, mis võiks põhjustada programmi muutmise või Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kulukohustuste või maksete peatamise kooskõlas ühissätete määruse artikli 23 lõikega 15; märgib, et kulukohustuste või maksete peatamise otsus tuleks teha viimase võimalusena, kui kõik teised võimalused on ära kasutatud ja on hinnatud võimalike tagasilöökide mõju majanduskasvule ja töökohtadele, sest kulukohustuste või maksete peatamisel võivad olla tõsised tagajärjed riiklikele, piirkondlikele ja kohalikele ametiasutustele, samuti ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide saavutamisele tervikuna; on seisukohal, et makromajandusliku tingimuslikkuse eesmärk peaks olema ühtekuuluvuspoliitika jätkusuutlikumaks ja tõhusamaks muutmine, ning on vastu ideele, et piirkondi, kohti või kodanikke karistatakse valitsuste makromajanduslike otsuste eest; juhib tähelepanu programmide muutmisega seotud võimalikule halduskoormusele; tuletab meelde, et nimetatud määruse artikli 23 lõike 4 kohaselt esitatava programmi muutmise ettepaneku jaoks on vajalik eelnev konsulteerimine asjaomase seirekomisjoniga kooskõlas sama määruse artikli 49 lõikega 3;

31.  juhib tähelepanu sellele, et eeskirjade eiramine tuleneb märkimisväärses osas nõuete ja eeskirjade keerukusest; rõhutab, et ühtekuuluvusprogrammide rakendamises esinevat eeskirjade eiramiste hulka võiks vähendada juhtimise ja menetluste lihtsustamise kaudu ning äsja vastuvõetud asjakohaste direktiivide kiire siseriiklikku õigusse ülevõtmise kaudu, samuti haldussuutlikkuse tugevdamise teel, eelkõige vähem arenenud piirkondades; rõhutab seetõttu toetusesaajate halduskoormuse vähendamise vajadust, tagades samas Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide assigneeringute nõuetekohase kasutamise tagamiseks vajaliku kontrolli, samuti rõhutab vajadust juhtimis- ja kontrollisüsteeme optimeerida ja paindlikumaks muuta, riskihindamisele suuremat tähelepanu pöörata ja korrigeerida ülesannete jaotamist kõigi asutuste vahel, samas õõnestamata kehtivaid tugevdatud kontrollimenetlusi, et eeskirjade eiramist tulemuslikumalt ennetada ja seeläbi vältida finantskorrektsioone ning maksete katkestusi ja peatamisi; tunneb muret rahastamisvahendite abisaajatele jagamise määrade väiksuse pärast, pidades eelkõige silmas eesmärki suurendada nende vahendite kasutamist; palub sellega seoses nende finantsinstrumentidega töötavatel liikmesriikidel, korraldusasutustel ja muudel asjaomastel sidusrühmadel kasutada täielikult ära dokumendi „Rahastamisvahendid – tehnilise nõustamise platvorm” (FI-TAP) ja platvormi fi-compass kaudu pakutav tehniline abi;

Tööhõive, VKEd, noored ja haridus

32.  rõhutab, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid võiksid aidata oluliselt kaasa kriisi negatiivsete sotsiaalsete tagajärgede tagasipööramisele ning et selleks tuleks edendada ja lihtsustada mitmest fondist rahastatava programmitöö pakutavat terviklikku lähenemisviisi, mille puhul fondide koordineerimine oleks tõhusam ja paindlikkus suurem, võimaldades paremini ära kasutada eelkõige ESFi ja ERFi koostoimet; rõhutab, et ESFi rahastatud investeeringud ei saa anda optimaalseid tulemusi, kui ei ole loodud asjakohast taristut ja sobivaid institutsioone; juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid võivad tulemuslikult toetada sotsiaalset kaasatust ning seda tuleks seega ära kasutada ebasoodsas olukorras olevate ja haavatavate rühmade, näiteks romade ja puuetega inimeste integreerimise toetamiseks ning lastele ja täiskasvanutele mõeldud institutsiooniliste teenuste kogukonnapõhiseks muutmise toetamiseks;

33.  kutsub komisjoni üles pöörama kogu liidus erilist tähelepanu vähemusrühmade olukorrale, kuna nad kannatavad kõikide sotsiaalse tõrjutuse vormide all ning seega tõenäolisemalt ka struktuurse tööpuuduse all; arvab, et sotsiaalse ühtekuuluvuse mis tahes poliitika väljatöötamisel liidus tuleb arvesse võtta vähemuste integreerimist;

34.  rõhutab VKEde võtmerolli töökohtade loomises ja juhib tähelepanu nende potentsiaalile edendada arukat majanduskasvu ning digitaalset ja vähese CO2-heitega majandust; nõuab soodsat õiguskeskkonda, mis stimuleerib asutama ja käigus hoidma selliseid ettevõtteid, eelkõige noorte loodud ja maapiirkondades asuvaid ettevõtteid; toonitab VKEde bürokraatliku koormuse vähendamise ning nende rahastamisele juurdepääsu hõlbustamise tähtsust, samuti vajadust toetada programme ja koolitusi, mis edendavad ettevõtlusoskuste arendamist;

35.  toonitab, et VKEd moodustavad 99 % ELi ettevõtetest ja hõlmavad 80 % kõigist liidu töökohtadest;

36.  väljendab muret selle pärast, et komisjon on kehtestatud liiga madala piirmäära (5 miljonit eurot) ERFi kaudu toetuse andmiseks väikesemahulistele kultuuri ja säästva turismi taristutele, mis lisaks määratletakse abikõlblike kulude asemel kogukulude alusel, ning rõhutab tugevat positiivset mõju, mida sellised projektid võivad piirkondlikule arengule avaldada sotsiaal-majandusliku mõju, sotsiaalse kaasamise ja ligitõmbavuse osas;

37.  nõustub komisjoni analüüsiga, et majanduse ja sotsiaalvaldkonna prioriteedid, eelkõige ühest küljest majanduskasvu ja teisest küljest sotsiaalse kaasatuse, hariduse ja säästva arengu vallas, võiksid mõnes liikmesriigis olla paremini tasakaalus ning tugineda mõttekale dialoogile partnerite ja sidusrühmadega; rõhutab, et nende prioriteetide saavutamisel on otsustava tähtsusega selge strateegia liikmesriikide institutsioonilise raamistiku edendamiseks haldussuutlikkuse ja õigussüsteemide kvaliteedi poolest;

38.  rõhutab ESFi, noortegarantii ja noorte tööhõive algatuse tähtsust, mis peavad aitama näiteks ettevõtlusalgatuste kujul ellu viia võimalikult palju elujõulisi töökohtade loomise projekte;

39.  hoiatab, et noorte tööpuuduse murettekitavad näitajad ähvardavad tuua kaasa terve põlvkonna kaotuse, eriti vähem arenenud ning kriisist ja tööpuudusest kõige rohkem puudutatud piirkondades; nõuab, et noorte inimeste tööturule integreerimise edendamine peab jääma kõrgeimaks prioriteediks, mille saavutamiseks on vältimatu ELi aktiivne toetus ja millele võib oluliselt kaasa aidata ESFi, ERFi, Ühtekuuluvusfondi ja noorte tööhõive algatuse integreeritud kasutamine; on arvamusel, et selles osas tuleks rakendada rohkem tulemustele orienteeritud lähenemisviisi, et tagada olemasolevate ressursside tõhusaim kasutus, suurendades seeläbi tööhõivet ja konkurentsivõimet, tekitades suuremat tulu ja tuues kasu kogu ELi majandusele; rõhutab selles kontekstis noortegarantii esmatähtsat rolli, et aidata alla 25-aastaseid noori leida kvaliteetne töökoht või omandada töökoha leidmiseks vajalik haridus, oskus ja kogemus; rõhutab, et võimalikult kiiresti tuleb eraldada vajalikud vahendid, et rakendada noortegarantiid ja muid noorte tööhõive algatusega kaetud meetmeid; on veendunud, et tuleks kasutada selgeid ja kergesti mõistetavaid mõjunäitajaid, et ELi fondide mõju majanduskasvule ja tööhõivele nõuetekohaselt hinnata;

40.  on seisukohal, et tuleb teha jõupingutusi täiendavate lahenduste leidmiseks, et suurendada saavutusi noorte tööhõive valdkonnas, pidades silmas, et vaatamata ESFi määruse vastuvõtmisele ja noorte tööhõive algatusele ei ole tulemused olnud head, juhib tähelepanu sellele, et EL on poliitiliselt pühendunud otsese toetuse andmisele noorte integreerimiseks tööturule;

41.  rõhutab, et seoses muudatustega tootmistavades ja rahvastiku vananemisega on Euroopa Sotsiaalfondi ja investeerimise roll töötajate oskuste kohandamises märkimisväärselt suurenenud; usub kindlalt, et sellega seoses peaks ESF täiendama liikmesriikide riiklikke meetmeid; palub liikmesriikidel ja komisjonil tagada kättesaadavate vahendite võimalikult tulemuslik ja tõhus kasutamine, et tagada töötajate tööalane konkurentsivõime, sotsiaalne kaasatus ja sooline võrdõiguslikkus; rõhutab samal ajal, et ESFi rahastatavad koolitusprogrammid tuleks kohandada ka ettevõtjatele ja juhtivtöötajatele, et tagada ettevõtete, eelkõige liidus kõige enam töökohti loovate VKEde jätkusuutlik areng;

42.  kutsub liikmesriike ja komisjoni eelkõige üles jätkama EURESi platvormi täiustamist ja laiendamist tõhusa vahendina, mis soodustab töötajate liikuvust Euroopas, eelkõige piiriülest liikuvust, parandades töötajate teadmisi Euroopa tööturust, teavitades neid töövõimalustest ja toetades neid administratiivsetes küsimustes; julgustab liikmesriike arendama ja toetama EURESi võrke, võttes sealjuures arvesse, et piiriülesed töötajad on need, kes kõigepealt puutuvad kokku kohanemise ja kutsekvalifikatsioonide tunnustamisega seotud probleemidega; märgib, et riiklike tööturuasutuste, sotsiaalpartnerite, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning muude erasektori sidusrühmade kokkuviimise kaudu soodustavad ja toetavad need võrgud piiriülest liikuvust;

43.  rõhutab vajadust suunata kvaliteetsete töökohtade loomist uue tehnoloogia abil; on arvamusel, et komisjon peaks tööpuuduse vähendamise siduma digitaalarengu tegevuskava ja raamprogrammi „Horisont 2020” vahenditega;

44.  märgib, et kooli pooleli jätnud noorte arv on liidus endiselt väga suur ja see mõjutab noorte töötuse määra; rõhutab, et selle probleemi lahendamiseks tuleb ajakohastada haridussüsteeme ja õppekavasid, kasutades selleks ESFi abi;

45.  juhib tähelepanu asjaolule, et ilma tulemusliku koostööta haridusasutuste ja tööturu osapoolte vahel on võimatu kõrvaldada noorte koolilõpetajate kõrget tööpuuduse taset ELis; rõhutab eriti asjaolu, et tänu tööturul vajaminevate teadmiste ja oskuste õpetamisele on noorte tööhõive paranenud ja sotsiaalsed erinevused vähenenud;

46.  rõhutab soolise mõõtme olulisust töökohtade loomisel; kutsub komisjoni üles eraldama piisavalt vahendeid, et võidelda naiste tööpuudusega; on arvamusel, et naised võiksid kasu saada tehnoloogia arengust, mis võimaldab töötada paindlikuma ajaga, ja palub komisjonil seda küsimust uurida;

47.  kinnitab taas vajadust luua väikelastele lastehoiuasutusi, et edendada naiste osalust tööturul, ning seepärast palub komisjonil toetada selle valdkonna uuenduslikke projekte; toonitab, et investeeringud avaliku sektori taristusse, nt lastehoiuasutustesse, suurendavad naiste võimalust osaleda aktiivselt majanduses ja tööturul;

48.  palub ELi institutsioonidel ja liikmesriikidel tööhõive ja sotsiaalse kaasatusega seotud eesmärkide saavutamiseks võtta arvesse rasedus- ja sünnituspuhkuselt naasvate naiste vajadusi, motiveerida tööandjaid naisi pärast rasedus- ja sünnituspuhkust tööle võtma, hõlbustada paindlikku töökorraldust ning edendada täiendavat haridust (elukestev õpe), mis võimaldab naistel sujuvalt karjääri jätkata;

Poliitika juhtimine

49.  rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitikat tuleb juhtida hästi toimiva mitmetasandilise valitsemise raames ühendatuna avalikkuse ja ettevõtjate vajadustele reageerimiseks tõhusa ülesehitusega ning läbipaistvate ja innovatiivsete riigihangetega, mis on kõik poliitika mõju tugevdamiseks keskse tähtsusega tegurid; rõhutab seoses sellega, et olenemata ELi ja liikmesriikide tasandil tehtavate otsuste tähtsusest lasub avaliku sektori investeeringute puhul peamine haldusvastutus sageli kohalikel ja piirkondlikel asutustel ning et ühtekuuluvuspoliitika on hädavajalik vahend, mis võimaldab neil ametiasutustel ELis võtmerolli täita; kinnitab sellega seoses vajadust partnerluspõhimõtte ulatusliku kohaldamise järele, mida on üksikasjalikult kirjeldatud ühissätete määruses ja partnerluse käitumisjuhendis;

50.  soovitab, et ühtekuuluvuspoliitika ressursse ja teadmisi kasutataks selleks, et parandada oluliselt riigiasutuste haldussuutlikkust, eriti kohalikul ja piirkondlikul tasandil, muu hulgas uue tehnoloogia laialdasema kasutamise ning ühtlustatumate menetluste poole püüdlemise teel, et nende võime avalikkusele kvaliteetseid teenuseid pakkuda paraneks; kutsub komisjoni üles määratlema haldusabi vorme peamistes küsimustes, näiteks algatustele eesmärkide kehtestamine, nende tulemuste hindamine sobivate näitajate abil ning järgmiste sammude kindlaksmääramine, et aidata kehtestada kogu ELis järelevalvel ja hindamisel põhinevat halduskultuuri; peab oluliseks tagada kohalikele ja piirkondlikele asutustele abi innovatiivsete rahastamisvahendite vallas, mis on vahendite ja investeeringute suurendamiseks hädavajalikud, ning riigihangete korral, mis peaksid järjest enam esile kerkima avaliku sektori vahendina innovatsiooni ja loovuse soodustamiseks;

51.  peab kahetsusväärseks, et kuues ühtekuuluvuspoliitika aruanne ei sisalda põhjalikku analüüsi tehnilise abi rahastu JASPERS saavutuste kohta; nimetatud rahastu pakkus liikmesriikidele ajavahemikul 2007–2013 tehnilisi ekspertteadmisi ELi fondidest kaasrahastatavate kvaliteetsete suurprojektide ettevalmistamiseks; tunneb heameelt 2013. aastal JASPERSi suutlikkuse suurendamise meetmete võrguplatvormi käivitamise üle 2013. aastal ning võrgutöö- ja pädevuskeskuse üksuse rajamise üle 2014. aastal, mis pakuvad tehnilisi ekspertteadmisi projektide ettevalmistamiseks programmitöö perioodil 2014–2020; tunneb heameelt Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega seotud haldussuutlikkuse suurendamise pädevuskeskuse rajamise üle, mis peaks aitama suurendada liikmesriikide kõigi haldusasutuste suutlikkust, mis on kaasatud Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide juhtimisse ja rakendamisse;

52.  tunneb heameelt selle üle, et komisjon pöörab järjest suuremat tähelepanu juhtimise rollile, ning nõustub, et hea juhtimine ja kvaliteetsed avalikud teenused, sealhulgas korruptsiooni puudumine, on stabiilse investeerimiskeskkonna jaoks esmatähtsad; nõuab ulatuslike eesmärkide kehtestamist, et muuta ühtekuuluvusvahendite kasutamine pettuste suhtes kindlamaks ja rakendada rangemalt pettusevastaseid meetmeid;

53.  on veendunud, et partnerluse käitumisjuhend parandab programmitöös osalemist piirkondades kõigis etappides nii vormiliselt kui ka sisulisel ning see tuleb täielikult rakendada, sest sellel on esmatähtis roll ühtekuuluvuspoliitika tulemuste suurendamisel ja selle kohapealse mõju tugevdamisel; õnnitleb liikmesriike ja piirkondi, kes on suutnud partnerluse käitumisjuhendi kohaselt kaasata oma partnerid partnerluslepingute ja rakenduskavade koostamisse; tunneb siiski tõsist muret seoses partnerluse põhimõtte vähese kohaldamisega seotud arvukate juhtudega ning kutsub komisjoni üles mitte andma heakskiitu programmidele, mille puhul ei ole partnerid piisavalt kaasatud; rõhutab, kui tähtis on levitada selliseid partnerluste korraldamise häid tavasid, mida on üksikasjalikult kirjeldatud partnerluse käitumisjuhendis; palub Euroopa Komisjonil lisaks sellele esitada parlamendile korrapäraselt aruanne, milles hinnatakse partnerluse põhimõtte rakendamise hetkeseisu;

Territoriaalne mõõde

54.  võtab murega teadmiseks suhteliselt vähesed viited territoriaalsele lähenemisviisile ning eelkõige piiriülesele koostööle kuuendas ühtekuuluvuse aruandes, kuigi see on tähtis vahend majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks; juhib tähelepanu sellele, et kõigi piiriüleste ja makropiirkondlike aspektide kaasamine oleks olnud rikastav, mis puudutab nt taristut, tööturgu ja liikuvust, keskkonda, sealhulgas ühist hädaolukorra lahendamise plaani, veekasutust ja kanalisatsiooni, jäätmekäitlust, tervishoidu, teadus- ja arendustegevust, turismi, avalikke teenuseid ja valitsemist, kuna kõik need valdkonnad sisaldavad märkimisväärselt piiriüleseid elemente ja potentsiaali; on seisukohal, et programmiperioodil 2014–2020 hakkavad Euroopa piiriäärsed ja piiriülesed piirkonnad kriisiga tunduvalt paremini toime tulema, muutudes arukamaks, kaasavamaks ja jätkusuutlikumaks;

55.  rõhutab, et terviklik ja territoriaalne lähenemisviis on väga tähtis, eriti keskkonna- ja energiaküsimuste puhul;

56.  tervitab uute vahendite kasutuselevõttu, et kooskõlastada sidusrühmade tegevust ja integreerida ELi poliitikavaldkondi ning suunata investeeringud tegelikele kohapealsetele vajadustele, näiteks integreeritud territoriaalsed investeeringud ning kogukonna juhitud kohaliku arengu vahendid, millega taotletakse tasakaalustatud territoriaalset arengut; juhib tähelepanu vahendite kohandamise tähtsusele poliitikavaldkondade territoriaalse mõju hindamiseks, mille peamine eesmärk on võtta arvesse ELi poliitikavaldkondade territoriaalset mõju kohalikele ja piirkondlikele asutustele ning juhtida sellele mõjule rohkem tähelepanu seadusandlikus protsessis, võttes samal ajal teadmiseks probleemid integreeritud territoriaalse lähenemise rakendamisel, pidades silmas ELi fondide allesjäänud regulatiivseid erinevusi ning piirkondlike ja kohalike kogukondade tugevalt erinevat mõjuvõimu liikmesriikidele ja korraldusasutustele; nõuab üleüldist integreeritud ELi investeerimisstrateegiat ning ELi territoriaalse tegevuskava 2020 tugevdamist, mis võeti vastu Ungari eesistumise ajal 2011. aastal, mida hindavad kava kohaselt 2015. aasta eesistujariigid ja mille üks osa on ELi linnade tegevuskava; on arvamusel, et erilist tähelepanu tuleks pöörata väikeste ja keskmise suurusega linnapiirkondade rolli tugevdamisele;

57.  märgib murega puudulikku viitamist sellele, kuidas ELi territoriaalse tegevuskava 2020 põhimõtteid ja prioriteete on ajavahemiku 2007–2013 ühtekuuluvuspoliitika programmide rakendamise kaudu arvesse võetud; kutsub üles kehtestama ajavahemiku 2014–2020 jooksul asjakohaseid hindamismehhanisme, et hinnata ühtekuuluvuspoliitika territoriaalset mõõdet;

58.  kiidab siiski heaks asjaolu, et aruandes tuuakse esile linnapoliitika küsimusi, võttes arvesse linnade tähtsust globaliseerunud majanduses ning nende võimalikku mõju jätkusuutlikkuse seisukohast; võtab teadmiseks Euroopa piirkondade ja linnade pühendumise üleminekule keskkonnasõbralikumale majanduskasvule, nagu kinnitatakse linnapeade paktis; soovitab, et ka maa- ja linnapiirkondade arengu suuri erinevusi tuleks tõsiselt käsitleda, nagu tuleks teha ka seoses probleemidega suurlinnapiirkondades, mis on nii vastupanuvõimelised kui ka haavatavad;

59.  peab kahetsusväärseks, et kuuendas ühtekuuluvuse aruandes ei viidata polütsentrilisele territoriaalsele arengule kui territoriaalse ühtekuuluvuse ja konkurentsivõime saavutamise põhivahendile kooskõlas ELi territoriaalse tegevuskavaga 2020 ning Euroopa territoriaalse arengu ja ühtekuuluvuse vaatlusvõrgu (ESPON) 2013. aasta aruandega Euroopa avatuks ja polütsentriliseks muutmise kohta (Making Europe Open and Polycentric); rõhutab väikeste ja keskmise suurusega linnade rolli ja seda, kui oluline on tugevdada linnakeskuste funktsionaalseid sidemeid nende lähiümbrusega, et saavutada tasakaalustatud territoriaalne areng;

60.  nõuab ELi toimimise lepingu artikli 174, mis käsitleb territoriaalset ühtekuuluvust, suuremat arvessevõtmist eelkõige maapiirkondades, pöörates nõuetekohaselt tähelepanu ühtekuuluvuspoliitika ja maaelu arengu olulisele seotusele, eriti seoses tööstuslikust üleminekust mõjutatud piirkondade ja piirkondadega, kus valitsevad rasked ja püsivad ebasoodsad looduslikud või demograafilised tingimused, näiteks äärepoolseimad piirkonnad, väikese rahvastikutihedusega põhjapoolseimad piirkonnad, saared, piiriülesed ja mägipiirkonnad; soovitab, et arvesse võetaks ka demograafilisi probleeme, millel on piirkondadele oluline mõju, näiteks rahvastiku vähenemine, rahvastiku vananemine ning väga hajutatud asustus; palub komisjonil pöörata ühtekuuluvuspoliitika elluviimisel erilist tähelepanu aladele, mis on geograafiliselt ja demograafiliselt kõige ebasoodsamates tingimustes;

61.  on arvamusel, et kuuendas ühtekuuluvusaruandes ei pöörata piisavalt tähelepanu Euroopa territoriaalsele koostööle (ETK), kuigi see on olnud alates programmiperioodist 2007–2013 täieulatuslik ühtekuuluvuspoliitika eesmärk; tuletab meelde Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) potentsiaali mitte ainult piiriülese valitsemise haldamise vahendina, vaid ka põhjalikult integreeritud territoriaalset arengut toetava vahendina;

62.  nõuab tihedamat kooskõlastamist ühtekuuluvuspoliitika, ühinemiseelse abi rahastamisvahendi ja ELi naabruspoliitika vahel ning projektide tulemuste paremat hindamist ja levitamist;

Ühtekuuluvuspoliitika pikaajalises perspektiivis

63.  tuletab kõike eespool kirjeldatut silmas pidades meelde ELi ühtekuuluvuspoliitika arutelule uue hoo andmise vajadust; väidab, et 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimiste aasta on otsustav, kuna siis valitav parlament ja uus komisjon peavad tegelema strateegia „Euroopa 2020” lõpetamise ja uue mitmeaastase finantsraamistikuga ning tagama nõuetekohase eelarve abil ühtekuuluvuspoliitika tuleviku pärast 2020. aastat ja valmistama ette uued ühtekuuluvuspoliitika õigusaktid; võtab teadmiseks, et ühtekuuluvuspoliitikat käsitleval arutelul tuleb arvesse võtta tõsiseid ajalisi piiranguid ja viivitusi, mida kogeti käesoleva programmitöö perioodi alguses;

64.  rõhutab haldussuutlikkuse keskset tähtsust; kutsub kõigi valitsemistasandite poliitikakujundajaid üles soosima sihipärast tehnilist abi ühtekuuluvuspoliitika elluviimiseks üldiselt ning rahastamisvahendite laiendatud kasutamiseks kombineerituna Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega;

65.  on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika meetmetel on oluline osa sisemise konkurentsivõime erinevuse ja struktuurilise tasakaalustamatuse vähendamisel piirkondades, kus see on enim vajalik; palub komisjonil kaaluda eelrahastamist, et hõlbustada vahendite täielikku ärakasutamist asjaomaste liikmesriikide poolt ajavahemikul 2014–2020, samal ajal alati tagades, et järgitakse eelarvevastutust;

66.  kutsub liikmesriike üles korraldama oma parlamentides korrapäraselt kõrgetasemelisi poliitilisi arutelusid Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tõhususe, tulemuslikkuse ja ajakohase rakendamise üle ning ühtekuuluvuspoliitika panuse üle makromajanduslike eesmärkide täitmisse;

67.  nõuab korrapäraste nõukogu istungite pidamist ühtekuuluvuspoliitika eest vastutavate ministritega, et käsitleda vajadust jälgida pidevaid probleeme, millega ELi majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus silmitsi seisab, ja neile reageerida;

o
o   o

68.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 320.
(2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 289.
(3) ELT L 347, 20.12.2013, lk 470.
(4) ELT L 347, 20.12.2013, lk 259.
(5) ELT L 347, 20.12.2013, lk 303.
(6) ELT L 347, 20.12.2013, lk 281.
(7) ELT L 347, 20.12.2013, lk 884.
(8) ELT L 298, 26.10.2012, lk 1.
(9) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0002.
(10) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0015.
(11) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0132.
(12) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0133.
(13) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0068.
(14) ELT C 19, 21.1.2015, lk 9.
(15) ELT C 242, 23.7.2015, lk 43.
(16) Ettepanek võtta vastu nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020 (COM(2015)0015, 20.1.2015).
(17) Komisjoni otsus kulukohustuste assigneeringute mitteautomaatse ülekandmise kohta 2014. aastast 2015. aastasse ja 2015. aastal uuesti kättesaadavaks tegemise kohta (C(2015)0827, 11.2.2015).


Hinnang aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse Euroopa aasta (2012) kohta
PDF 203kWORD 97k
Euroopa Parlamendi 9. septembri 2015. aasta resolutsioon aruande kohta, milles käsitletakse aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse Euroopa aasta (2012) elluviimist, tulemusi ja üldhinnangut (2014/2255(INI))
P8_TA(2015)0309A8-0241/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. septembri 2011. aasta otsust nr 940/2011/EL aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse Euroopa aasta (2012) kohta(1),

–  võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel(2),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artiklit 25 eakate õiguste kohta,

–  võttes arvesse komisjoni lõpparuannet 9.–10. märtsil 2015. aastal toimunud Euroopa tippkohtumise kohta, kus käsitleti täisväärtusliku eluperioodi pikendamisega seotud innovatsiooni,

–  võttes arvesse komisjoni 23. veebruari 2015. aasta taustadokumenti „Hõbedase majanduse arendamine Euroopas” (Growing the Silver Economy in Europe),

–  võttes arvesse komisjoni 15. septembri 2014. aasta aruannet aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse Euroopa aasta (2012) elluviimise, tulemuste ja üldhinnangu kohta (COM(2014)0562),

–  võttes arvesse komisjoni aruannet rahvastiku vananemise kohta. Majandus- ja eelarveprognoosid ELi 28 liikmesriigi kohta (2013–2060) (The 2015 Ageing Report. Economic and budgetary projections for the 28 EU Member States (2013-2060)) (European Economy 3/2015),

–  võttes arvesse komisjoni 17. jaanuari 2014. aasta aruannet „Ühisaruanne nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust (rassilise võrdõiguslikkuse direktiiv), ja nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (võrdse tööalase kohtlemise direktiiv), rakendamise kohta” (COM(2014)0002),

–  võttes arvesse komisjoni 20. veebruari 2013. aasta teatist „Sotsiaalsed investeeringud majanduskasvu ja ühtekuuluvuse edendamiseks – sealhulgas Euroopa Sotsiaalfondi rakendamine aastatel 2014–2020” (COM(2013)0083),

–  võttes arvesse komisjoni poliitilist tegevuskava sotsiaalsete investeeringute paketi rakendamise kohta 2014. aastal,

–  võttes arvesse komisjoni 16. veebruari 2012. aasta valget raamatut „Piisava, kindla ja jätkusuutliku pensioni tagamise tegevuskava” (COM(2012)0055),

–  võttes arvesse komisjoni 29. veebruari 2012. aasta teatist „Täisväärtusliku eluperioodi pikendamist käsitleva Euroopa innovatsioonipartnerluse strateegilise rakenduskava eesmärkide täitmine” (COM(2012)0083),

–  võttes arvesse nõukogu 7. detsembri 2012. aasta avaldust „Aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse Euroopa aasta (2012): edasised sammud”,

–  võttes arvesse sotsiaalkaitsekomitee ja Euroopa Komisjoni 10. oktoobri 2014. aasta ühist aruannet „Piisav pikaajalise hoolduse vajadust arvestav sotsiaalkaitse vananevas ühiskonnas”,

–  võttes arvesse Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi (Eurofound) 31. oktoobri 2014. aasta aruannet kriisiaegse juurdepääsu kohta tervishoiuteenustele,

–  võttes arvesse ÜRO elanikkonna vananemise töörühma praegust tööd eakate õiguste kaitse konventsiooni heaks,

–  võttes arvesse Eurofoundi dokumenti „Tööeelistused pärast 50. eluaastat” (Work preferences after 50) (2014),

–  võttes arvesse Eurofoundi dokumenti „Jätkusuutlik töö: parema ja pikema tööelu saavutamine” (Sustainable work: Toward better and longer working lives) (detsember 2014),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse 2015. aasta märtsi põhjalikku analüüsi „Aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse Euroopa aasta (2012)”,

–  võttes arvesse ECORYSi 15. aprilli 2014. aasta lõplikku aruannet „Aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse Euroopa aasta hindamine” (Evaluation of the European Year for Active Ageing and Solidarity between Generations),

–  võttes arvesse Euroopa aasta 2012 sidusrühmade foorumi 10. detsembri 2012. aasta tegevuskava aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse Euroopa aasta (2012) suunas ja selle järel,

–  võttes arvesse Eurobaromeetri 2012. aasta jaanuari eriuuringut 378 „Aktiivne vananemine”,

–  võttes arvesse oma 4. juuli 2013. aasta resolutsiooni kriisi mõju kohta ebasoodsas olukorras elanikerühmade tervishoiuteenuste kättesaadavusele(3),

–  võttes arvesse oma 21. mai 2013. aasta resolutsiooni piisava, kindla ja jätkusuutliku pensioni tagamise tegevuskava kohta(4),

–  võttes arvesse oma 11. novembri 2010. aasta resolutsiooni demograafiliste probleemide ja põlvkondadevahelise solidaarsuse kohta(5),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit (A8-0241/2015),

A.  arvestades, et aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse Euroopa aasta (2012) (EY 2012) eesmärk oli suurendada teadlikkust aktiivsena vananemise väärtusest, ergutada teabevahetust, edendada aktiivsena vananemist käsitlevaid poliitikameetmeid ning luua liidu, liikmesriikide ning kõikide avaliku ja erasektori sidusrühmade konkreetsete meetmete raamistik;

B.  arvestades, et prognoosid näitavad, et 2050. aastal on ELi rahvastiku keskmine vanus üle 50 aasta;

C.  arvestades, et EL seisab silmitsi ennenägematute demograafiliste, sotsiaalsete ja struktuuriliste muutustega, millega tuleb viivitamata tegeleda; arvestades, et üldise rahvastiku vananemisega suurenevad eakate inimeste ja nende perekondade sotsiaalkindlustuse, tervishoiu- ja hooldusalased vajadused ning et ELi avalike teenuste kvaliteet ja pikaajaline jätkusuutlikkus sõltuvad suurel määral lähiaastatel võetavatest meetmetest;

D.  arvestades, et keskmise oodatava eluea pikenemist tuleb näha tsivilisatsiooni saavutusena ja ühiskonna arengu tegurina;

E.  arvestades, et 2006. aastal loodi rahvastiku muutuse piirkondade võrgustik, millesse kuulub ligi 40 Euroopa piirkonda ja mille eesmärk on suurendada teadlikkust sellest, kui tähtis probleem on rahvastiku vananemine ning kadu ELi ja selle majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse jaoks;

F.  arvestades, et Euroopa Liidus on keskmine laste arv naise kohta väiksem kui rahvastiku taastootmiseks vajalik läviväärtus, et majanduskriis on sündimust vähendanud ja et oodatav eluiga võib 2050. aastaks pikeneda veel viie aasta võrra;

G.  arvestades, et aktiivsena vananemine on üks 21. sajandi suurimaid väljakutseid;

H.  arvestades, et lisaks rahvastiku vananemisele suureneb järjest rohkem nende Euroopa piirkondade arv, kus rahvastik väheneb sündimuse vähenemise tõttu, millele lisanduvad rahvaarvu vähenemine, kõrge vananemismäär ja suur sõltuvus ning töötava elanikkonna vähenemine; arvestades, et need nähtused süvenevad veelgi nende piirkondade maapiirkondades, sest sageli lahkuvad maaelanikud suurtesse ja keskmise suurusega linnadesse;

I.  arvestades, et aktiivne vananemine ja põlvkondadevaheline solidaarsus on väga olulised strateegia „Euroopa 2020” sihtide ja eesmärkide saavutamiseks ning konkurentsivõimelise, jõuka ja kaasava Euroopa edendamiseks;

J.  arvestades, et aktiivse vananemise poliitikameetmete edu on tihedalt seotud ELi kodanike ja töötajate elukaare jooksul välja töötatud erinevate mittediskrimineerimise, sotsiaalkaitse, sotsiaalse kaasatuse ja rahvatervise poliitikameetmete tulemuslikkusega;

K.  arvestades, et Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel viitab sõna „aktiivne” jätkuvale osalusele ühiskonna-, majandus- ja kultuurielus, vaimses tegevuses ja kodanikuelus, ning mitte üksnes võimele olla füüsiliselt aktiivne või osaleda tööelus, ning arvestades seega, et eakad, kes jäävad pensionile, ja invaliidsuse või haiguse tõttu pensionile jäävad inimesed saavad jätkata aktiivselt tegutsemist koostöös oma perekonna, kaasinimeste, kogukonna ja riigiga;

L.  arvestades, et vaja on terviklikku käsitlusviisi, milles võetakse arvesse eri aspekte, mis muudavad kõikide inimeste ja kogu ühiskonna jaoks töö kõigis eluetappides jätkusuutlikuks;

M.  arvestades, et erisugused töötajate rühmad puutuvad kokku erinevate töötingimustega, mis tingib töötervishoiu ebavõrdsuse;

N.  arvestades, et liikmesriikide ja piirkondade vahel eksisteerivad aktiivse vananemise ja vanaduses tagatud sotsiaalkaitse poliitikameetmete, tugiinfrastruktuuri ja eelarvevahendite osas äärmiselt suured nähtavad erinevused;

O.  arvestades, et aktiivne ja hea tervise juures vananemine loob uusi sotsiaalseid vajadusi, mis muudab vajalikuks investeerimise mitmesugustesse olemasolevatesse ja loodavatesse avalikesse teenustesse, eelkõige tervishoiu- ja eakate hooldamise valdkonnas, ning avab uusi võimalusi vaba- ja puhkeaja veetmise ning pikenemise vallas;

P.  arvestades, et finants- ja majanduskriis mõjutas vaesuse suurenemist eakate seas, ning arvestades, et vaesus või vaesusrisk ja sotsiaalne tõrjutus ei tähenda üksnes ohtu tervisele, vaid takistab ka võimalust aktiivsena vananeda;

Q.  arvestades, et ELis toimib umbkaudu 125 000 tööandjapensionifondi, kuhu on kantud 2,5 triljoni euro ulatuses varasid ligikaudu 75 miljoni eurooplase nimel, kes moodustavad 20 % ELi tööealisest elanikkonnast;

R.  arvestades, et põlvkondadevaheline solidaarsus on inimühiskonna üks aluspõhimõte; arvestades, et keskmise oodatava eluea pikenemine mõjutab põlvkondadevaheliste suhete tähtsust; arvestades, et majandus ja ühiskond vajavad oma eesmärkide saavutamiseks kõikide põlvkondade elukogemust, pühendumust ja ideederikkust;

S.  arvestades, et aktiivne osalemine elukestva õppe ja spordiprogrammides aitab suuresti kaasa tõelise aktiivsena vananemise kultuuri loomisele, võimaldades elanikkonnal nii kohandada kogu elu jooksul oma oskusi vastavalt tööturule kui ka püsida terve, aktiivne ja jätkata osalemist ühiskonnas laiemas mõttes;

T.  arvestades, et eakad naised moodustavad 20 % ELi elanikkonnast ja praeguste demograafiliste suundumuste alusel kasvab see osakaal jätkuvalt; arvestades, et enamikus ELi liikmesriikides on eakatel naistel suurem oht sattuda vaesusse kui eakatel meestel (21 % naiste puhul ja 16 % meeste puhul); arvestades, et sooline pensionilõhe on ELis 39 %;

U.  arvestades, et kättesaadav tehnoloogia võimaldab ja hõlbustab juurdepääsu tööturule, iseseisvat elamist ja osalemist kõikides ühiskonna valdkondades, arvestades, et praegu kuulub 69 % puudulike digitaalsete põhioskustega inimestest üle 55-aastaste vanuserühma; arvestades, et kättesaamatus, IKT kiire areng ja vähene digikirjaoskus tekitab tõsist ohtu, et suur osa eakamaid ja puudega isikuid ei saa tulevast digitaalset ühtset turgu täiel määral ära kasutada;

1.  tunnistab, et EY 2012 andis olulise poliitilise tõuke, mis aitas algatada arutelu aktiivse vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse probleemide teemal Euroopas;

2.  määratleb põlvkondadevahelise õigluse kui kasu ja koormuse võrdse jaotumise põlvkondade vahel; on seisukohal, et põlvkondade toimiv kooselu rajaneb solidaarsusel ning peab olema kantud vastastikusest austusest, jagatud vastutusest ja valmidusest üksteist toetada;

3.  märgib, et EY 2012 konkreetsed eesmärgid saavutati osaliselt ning kõige paremad tulemused saadi teadlikkust parandavate algatuste ja ürituste valdkonnas;

4.  märgib ja tervitab asjaolu, et EY 2012 ürituste ja algatuste kaudu sai selgeks, et vanemad inimesed e ole koorem, vaid on tänu oma kogemustele, elusaavutustele ja teadmistele majandusele ja ühiskonnale kasulikud;

5.  juhib tähelepanu asjaolule, et EY 2012 täitis edukalt eesmärki koondada aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsusega seotud osalisi; peab siiski kahetsusväärseks asjaolu, et eesmärki luua uued võrgustikud ressursside, projektide ja ideede jagamiseks avaliku ja erasektori ning kodanikuühiskonna vahel saavutati harva; väljendab kahetsust asjaolu üle, et tööturu osapoolte kaasamine oli ebaühtlane ning eraettevõteteni suuremal määral ei jõutud; rõhutab vajadust parandada suutlikkuse suurendamist, et edendada eakate aktiivset osalemist ühiskonnas;

6.  tunneb heameelt asjaolu üle, et EY 2012 aitas täiustada liikmesriikide aktiivse vananemise poliitikat, ergutas heade tavade vahetust liikmesriikide vahel, suurendas aktiivset vananemist edendavate algatuste arvu ning tugevdas sidusrühmade teadmisi ja oskusi;

7.  rõhutab, et sihipärasemate ja tõhusamate aktiivse vananemise strateegiate väljatöötamiseks on vaja usaldusväärset statistikat eakate olukorra ja demograafiliste muutuste kohta; palub komisjonil tagada põhjalik eakate ühiskondlikku staatust, tervist, õigusi ja elatustaset käsitlevate kvaliteetsete andmete kogumine;

8.  peab väga oluliseks, et liikmesriikide poolt EY 2012 raames käivitatud algatusi jälgitakse ning et nad muudetakse tugevaks poliitiliseks kohustuseks, millele järgneb konkreetne meede, et tagada kõikide põlvkondade sotsiaalne kaasamine, aktiivne osalemine ja heaolu, järgides samas subsidiaarsusse ja proportsionaalsuse põhimõtet; tuletab meelde, et vananemispoliitika alaseid ELi õigusakte tuleb tulemuslikult kohaldada, et võidelda diskrimineerimisega ja seda ennetada kõigis eluvaldkondades nii nooremate kui ka vanemate inimeste puhul;

9.  rõhutab vajadust tõhustada otsuste tegemise tasandil (sealhulgas ELi, liikmesriigi, piirkondlikul ja kohaliku tasandil) moodustatud koordineerimise kolmikut, kodanikuühiskonda ja erasektorit, sealhulgas iseseisvat elustiili toetavaid uuenduslikke tooteid ja teenuseid pakkuvaid tööstusharusid;

10.  palub Euroopa Komisjonil viia läbi uurimus rahvastiku vähenemise kohta, mis mõjutab üha suuremal arvul piirkondi ELi eri liikmesriikides, ja koostada teatis selle probleemi ja meetmete kohta, mida saaks võtta Euroopa tasandil, samuti liikmesriikide ja mõjutatud piirkondade tasandil rahvastiku vähenemise probleemiga toime tulemiseks;

11.  juhib tähelepanu asjaolule, et raskete ja püsivate ebasoodsate looduslike või demograafiliste tingimustega piirkonnad, näiteks hõredalt asustatud piirkonnad, saared ja mägipiirkonnad, kannatavad eriti rahvastiku vananemisega seotud probleemide tõttu ning neil on vähem vahendeid ja infrastruktuure aktiivsena vananemise edendamiseks; palub uurida, kas ergutamise kavad saavad olla kasulikud lahenduse leidmiseks vananemise probleemile, mida üldiselt raskendavad paralleelselt toimuvad rahvastikukao protsessid, mille all kannatavad paljud nendest piirkondadest, ja mis võib seada ohtu nende piirkondade ellujäämise;

12.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et EY 2012 suhteliselt hiline heakskiitmine tõi kaasa hilinemised lepingute sõlmimisel ja rakendamisel, mille tulemusel ei realiseeritud teatavate ürituste, näiteks eakate päeva (Seniorforce Day) täit potentsiaali; võtab teadmiseks EY 2012-le eraldatud väiksema eelarve võrreldes varasemate Euroopa aastatega ning sellest tingitud napimad ressursid EY 2012 eesmärkide täitmiseks;

13.  tuletab meelde, et aktiivne vananemine on muu hulgas protsess, millega optimeeritakse võimalusi säilitada tervis ning osaleda ühiskonnas, et tagada vananevatele inimestele võimalus säilitada oma elatustase ja elukvaliteet; on arvamusel, et aktiivse vananemise poliitikameetmetega tuleks suurendada inimeste füüsilise, ühiskondliku ja vaimse heaolu potentsiaali kogu oma elu jooksul, et võimaldada paremat sotsiaalset kaasamist ja suuremat osalust ühiskonnas; juhib tähelepanu asjaolule, et aktiivne vananemine tähendab ka paremat juurdepääsu tervishoiu-, pikaajalistele hooldus- ja sotsiaalteenustele, mis on kriisi ajal surve alla sattunud, ning elukestvale õppele, osalemist ühiskondlikes ja kultuuritegevustes, sellise olemasoleva sotsiaalse infrastruktuuri laiendamist, nagu hooldekodud ja päevakeskused, vanuselise diskrimineerimise ja stereotüüpide kaotamist, meetmeid võitluseks vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu ning aktiivsena vananemist puudutava teadlikkuse parandamist;

14.  soovitab kõikidel liikmesriikidel edendada ja võimendada oma sotsiaalkindlustussüsteemide kaudu avalikke ja kvaliteetseid eakate hoolduse infrastruktuure (hooldekodud, päevakeskused ja tugiteenused kodus), kus eakat nähakse aktiivse, mitte passiivse osalejana algatustes, kus ta osaleb;

15.  on seisukohal, et välja tuleb töötada Euroopa strateegia dementsuse kohta, mis peaks hõlmama meetmeid patsientide pereliikmete abistamiseks, teavituskampaaniaid, teadlikkuse parandamist ja parimate tavade vahetamist liikmesriikide vahel;

16.  kutsub komisjoni üles uurima üle 50-aastaste inimeste töötuse, samuti järjest suureneva pikaajalise tööpuuduse murettekitavat probleemi ning uurima koos liikmesriikide, piirkondlike ja kohalike omavalitsuste ning tööturu osapooltega vanemate töötute inimeste olukorda ja elukorraldust ning vajaduse korral töötama välja tõhusad vahendid sellesse haavatavasse kategooriasse kuuluvate töötajate hoidmiseks tööturul, pakkudes võimalusi elukestvaks õppeks ja oskuste ajakohastamiseks, töökohal toimuvaks koolituseks ning kättesaadavateks ja taskukohasteks õppeprogrammideks, ning edendades kõikidele suunatud põlvkondadevahelisi koolitusi ja teadmiste ülekannet tööl;

17.  rõhutab, et eelkõige tuleks seejuures kaaluda selliseid programmidele, nagu on näiteks põlvkondadevahelise mentorluse programm, millega edendatakse töö ja koolituse käigus vanema põlvkonna ekspertide vahetust noorema põlvkonnaga; juhib tähelepanu, et erineva vanusega isikutest koosnevaid meeskondi tuleks tööprotsessi käigus toetada ning silmapaistvaid projekte tuleb esile tõsta; on seisukohal, et liikmesriigid peaksid kehtestama ettevõtetele stiimulid vanemate töötajate palkamiseks ning et põhimõtteliselt ei tohi vanemad töötajad olla kutse- ja täiendkoolituse vallas noorematest halvemas olukorras; rõhutab eelkõige, kui tähtis on kohandada töökohti vastavalt vanemate töötajate vajadustele ning pakkuda vanematele töötajatele rohkem võimalusi töötada vastavalt oma eelistustele osalise tööajaga ja pikendada tööelu neil, kes soovivad ja suudavad kauem töötada; on arvamusel, et tuleb kehtestada spetsiaalsed pensionikavad eakamate pikaajaliste töötute jaoks, millega saavutatakse tasakaal nende isikute sotsiaalse stabiilsuse alase vajaduse ning sotsiaalkindlustussüsteemide stabiilsuse vahel;

18.  avaldab kahetsust asjaolu üle, et eakamad isikud puutuvad ikka veel tihti kokku vanuselise diskrimineerimise, stereotüüpide ja takistustega; palub seega liikmesriikidel rakendada viivitamata nõuetekohaselt nõukogu direktiivi 2000/78/EÜ võrdse kohtlemise kohta töö saamisel ja kutsealale pääsemisel; märgib, et võrdset kohtlemist käsitlev horisontaalne direktiiv(6) on nõukogus blokeeritud alates 2008. aastast, ning kutsub liikmesriike üles leidma võimalikult kiiresti lahendust;

19.  on kindlalt vastu sellele, et aktiivse vananemise poliitikameetmetesse suhtutakse kui vaid vahendisse, mida kasutatakse eakamate töötajate tööhõive säilitamiseks, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid viiksid läbi kõik vajalikud hindamised ja teeksid jõupingutusi üleminekuks elukaarel põhinevale lähenemisele ning teeksid kõik võimaliku, et stabiliseerida vanaduspensioni eeskirjad, võttes kohustusliku pensioniea muutmisel arvesse tegelikku töötuse määra üle 50-aastaste hulgas; rõhutab, et pensionile jäämise ea sidumine oodatava elueaga ei võta arvesse tööturu arengu tähtsust ning ei saa seega olla ainuke vahend vananeva ühiskonna probleemi lahendamiseks; on seisukohal, et selle asemel peaksid liikmesriigid oma tööhõive kaitset käsitlevate õigusaktide ja palkade kujundamise süsteemide kaudu toetama vanemate töötajate palkamist, eriti enne nende seadusjärgset pensioniiga, sest tööpuudus avaldaks nende pensionitulule veelgi kahjulikumat mõju, ning et liikmesriigid peaksid tagama jätkusuutlikud sotsiaalkaitse süsteemid;

20.  palub liikmesriikidel tagada riiklike pensioniskeemide jätkusuutlikkus ja kindlustada kõigi jaoks individuaalsed ja piisavad pensioniõigused, mis tagaksid vanemas eas väärika elu, sealhulgas neile inimestele, kelle karjääris esineb põhjendatud katkestusi (peamiselt naised); toonitab, kui oluline on turvaliste ja jätkusuutlike pensionide tagamiseks tööandjapensionifondide piisav järelevalve ja sõltumatu auditeerimine;

21.  rõhutab, et vanematel inimestel peab olema võimalus osutada oma perekondades vabatahtlikku ja erakordselt olulist abi. ning juhib tähelepanu olulisele rollile, mida vanemad inimesed vabatahtlikena täidavad;

22.  rõhutab, kui oluline on vananeva Euroopa ühiskonna jaoks kättesaadav tehnoloogia, ning palub komisjonil töötada välja kaasav digitaalse ühtse turu strateegia, tagades, et kättesaadavus integreeritakse kogu strateegiasse ja seotakse nn hõbedase majanduse arendamisega Euroopas;

23.  tunneb heameelt asjaolu üle, et aktiivne ja tervena vananemine on 2014.–2020. aasta programmitöö perioodil Euroopa Sotsiaalfondi üks investeeringute prioriteetidest, nagu on sedastatud määruses (EL) nr 1304/2013; kutsub liikmesriike üles kasutama tõhusalt neile eraldatud vahendeid; tuletab meelde, et aktiivse vananemise edendamise projektide rahastamiseks on võimalik vahendeid saada ka selliste programmide nagu Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide, programmi „Horisont 2020”, tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmi (EaSI) ning tervisevaldkonna tegevusprogrammi raames; nõuab selliste programmide ja eri vahendite paremat kooskõlastamist, mille EL on eraldanud aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse edendamiseks, ning kutsub kooskõlas programmis „Horisont 2020” sätestatud prioriteetidega keskendama Euroopa teadusuuringud tervist ja aktiivset vananemist käsitlevatele rakendusteadustele;

24.  kutsub liikmesriike üles kasutama kättesaadavaid Euroopa Sotsiaalfondi, Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide, Euroopa tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmi vahendeid, et toetada rahaliselt selliste eakate organisatsioonide läbiviidavaid eneseabiprogramme, kes jagavad üksteisega oma energiat, teadmisi, kogemusi ja tarkust ning aitavad abivajajaid, panustades nii täisväärtuslikku vananemisse ja pikaajalisse iseseisvasse elamisse;

25.  tuletab meelde 2010. aasta komisjonipoolset eelarve läbivaatamist, mille raames nimetati ELi lisaväärtust üheks oma peamiseks põhimõtteks; rõhutab, et kõikide kulutuste juures tuleb juhinduda sellest põhimõttest ning et ELi rahastamist, eeskätt Euroopa Sotsiaalfondi raames, ei tohiks kasutada riiklike meetmete subsideerimiseks, vaid liikmesriikide aktiivsena vananemise programmide täiendavaks toetamiseks;

26.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles parandama vahendite suunamist aktiivsele vananemisele ning vahendite kasutamist; palub veel komisjonil tungivalt uurida uue Euroopa rahastamisvahendi teostatavust ja lisaväärtust töölt vabastatud keskealiste töötajate taasintegreerimise probleemi lahendamisel;

27.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles koguma täielikke ja usaldusväärseid andmeid, mis võimaldavad hinnata, kui tõhusad on olnud Euroopa Sotsiaalfondist vanemate töötajate jaoks tehtud kulutused;

28.  kutsub Euroopa Komisjoni üles hindama kõikidele alla vaesuspiiri elavatele kodanikele miinimumsissetuleku tagamiseks loodava Euroopa uue rahastu teostatavust ja lisandväärtust;

29.  soovitab liikmesriikidel kavandada ja rakendada poliitikameetmed ja riiklikud programmid, mis parandavad mitte ainult füüsilist tervist, vaid ka edendavad psüühilist tervist ja sotsiaalseid sidemeid;

30.  peab väga tähtsaks toetama vanemate inimeste iseseisvat elu nii kaua kui võimalik, nagu on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 25, arendades välja ja hoides inimestele suunatud ning nõudmistel põhinevaid tugi- ja hooldusteenuseid ning parandades nende teenuste vahelist seost; palub seepärast liikmesriikidel tagada taskukohased, kättesaadavad ja mittediskrimineerivad tervishoiuteenused ning seada tervishoiupoliitikas esmatähtsale kohale ennetustegevus; kutsub komisjoni üles rakendama sotsiaalsete investeeringute paketti, hoidma tervena vananemist ja pikaajaliste hooldusteenuste piisavust ja taset poliitilises tegevuskavas olulisel kohal ning analüüsima eakate tervishoiuteenuste taskukohasust, koguma kõikjal ELis andmeid tervishoiusüsteemide ooteaegade kohta ja tegema ettepaneku maksimaalseid ooteaegu käsitlevate suuniste kohta; peab äärmiselt oluliseks edendada isiklikku vastutust oma tervise eest, suurendades märkimisväärselt tervishoiualast informeeritust ja tõhustades riiklikke motivatsioonikampaaniaid, ning soodustada koostööd tervisealase harituse valdkonnas, et suurendada eakate võimet oma tervise eest hoolt kanda; tuletab meelde, et peaksime samuti pöörama rohkem tähelepanu uuenduslikele tehnoloogilistele lahendustele ja seadmetele; tunnistab, kui oluline on jagada sellele eesmärgi saavutamisele kaasaaitamiseks tõhusalt teavet kohalike teenuste ja õiguste kohta;

31.  palub komisjonil võtta järelmeetmed järelduste kohta, milles käsitletakse ühisaruannet piisava pikaajalise hoolduse vajadust arvestava sotsiaalkaitse kohta vananevas ühiskonnas, ning esitada viivitamata konkreetsed ettepanekud;

32.  on veendunud, et tähtsustada tuleks eakate oma perekonda integreerimist; soovitab komisjonil uurida pereettevõtete pakutavaid võimalusi ja vastavat eakate abistamise tööd;

33.  juhib tähelepanu asjaolule, et eakatesõbraliku keskkonna kujundamisel(7), iseseisva elamise toetamisel ja põhiteenustele juurdepääsemisel on tõhusam ühistransport eakate jaoks esmatähtsal kohal; palub komisjonil ja liikmesriikidel parandada transpordisüsteemide juurdepääsetavust ja koostalitlusvõimet;

34.  tunneb heameelt komisjoni taustadokumendi „Hõbedase majanduse arendamine Euroopas” üle ning tuletab meelde, et on vaja arendada eakate inimeste huve arvestavat majandust (nn hõbedane majandus), millega keskendutakse nendele majanduslikele võimalustele, mis tulenevad vananeva elanikkonnaga seotud avaliku sektori ja tarbijakulutustest ning konkreetsetest toodetest, teenustest, innovaatilistest lahendustest ja vajadustest, mis omakorda loovad uusi töökohti ja toovad kaasa majanduskasvu, võttes arvesse kõige haavatavamate sotsiaal-majanduslike rühmade vajadusi;

35.  on seisukohal, et tööjõu ühekülgne noorendamine ei too kaasa suuremat innovaatilisust, vaid kujutab endast kogemuste, teadmiste ja oskuste raiskamist;

36.  on arvamusel, et vanemad inimesed peaksid olema ühiskonna täieõiguslikud liikmed ning nende osalemist igapäevaelus, sealhulgas avalikus elus tuleks toetada; on lisaks seisukohal, et aktiivselt tuleks edendada struktureeritud dialoogi ja kogemuste vahetust noorte ning eakate vahel; rõhutab sellega seoses põlvkondadevaheliste projektide rolli; toetab eakate õigust elada inimväärset ja iseseisvat elu, nagu on sedastatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 25; on veendunud ka selles, et nii nooremate kui ka vanemate põlvkondade sidusrühmade aktiivne poliitikas osalemine tuleks tagada kõigil ELi tasanditel, kus võib olla tegu põlvkondade huvidega;

37.  rõhutab, et vanemate inimeste oluline ühiskondlik missioon on ka väärtuste ja kogemuste edasiandmine teistele ning õpetamine, kuidas ühiskondlikus elus hakkama saada;

38.  palub komisjonil, nõukogul ja liikmesriikidel võtta ÜRO vananemise avatud töörühmas vastu heakskiitev seisukoht, et tagada eakate kodanike võimalus oma inimõigusi täiel määral kasutada; kutsub komisjoni üles tegema tihedat koostööd ÜRO eakate õigustega tegeleva sõltumatu eksperdi ja eakaid esindavate organisatsioonidega ELis;

39.  avaldab kahetsust, et ajutise töö, tähtajaliste töölepingute sagenemise, väikeses mahus töötamise või töötuse tõttu muutub tööelu üha muutlikumaks ja ebakindlamaks;

40.  tunneb heameelt tulevase ELi demograafiliste muutuste pakti üle; mis on EY 2012 ning täisväärtusliku eluperioodi pikendamist käsitleva Euroopa innovatsioonipartnerluse peamine saavutus; palub komisjonil teha kindlaks ELi eelarve valdkonnad, kus on võimalik kokku hoida ja toimida tõhusamalt, et tagada pakti rahastamine, mis on avatud, suur ja sõltumatu võrgustik nende kohalike ja piirkondlike sidusrühmade ühendamiseks, kes on võtnud kohustuseks Euroopa demograafiliste muutustega tegelemise, edendades tihedas koostöös Maailma Terviseorganisatsiooniga (WHO) eakatesõbralikke keskkondi;

41.  kutsub komisjoni üles võtma vastu demograafilist muutust käsitlev ELi strateegia, et koordineerida ELi tegevust mitmes valdkonnas eesmärgiga tagada koostoime ja suurendada maksimaalselt selle positiivset mõju Euroopa elanikele, majandusele ja töökohtade loomisele ning kaitsta eakate inimõigusi kõikides ELi poliitikameetmetes;

42.  usub, et demograafilisi probleeme ei ole Euroopa tasandil asjakohaselt käsitletud; palub järgmistel ELi eesistujariikidel võtta see teema uuesti ELi tegevuskavva ja töötada välja jõuline poliitiline vastus;

43.  rõhutab, et demograafiliste muutustega ei tohi põhjendada sotsiaalsete õiguste ja teenuste vähendamist;

44.  väljendab heameelt sotsiaalkaitsekomitee ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoniga ühiselt välja töötatud aktiivsena vananemist ja põlvkondadevahelist solidaarsust käsitlevate peamiste põhimõtete üle; tunneb heameelt eelkõige sotsiaalkaitsekomitee rolli üle, mille kohaselt ta võimaldab liikmesriikidel otse kogemusi vahetada, sealhulgas seoses pikaajalise hoolduse ja pensionitega;

45.  tunneb heameelt aktiivsena vananemise indeksi üle, mille eesmärk on kasutada ära eakate vallandamata potentsiaali, et nad saaksid aktiivsemalt osaleda tööhõives ja sotsiaalelus ning elada iseseisvat elu, ning käimasoleva jätkuprojekti üle, mida viib läbi komisjon koos ÜRO Euroopa Majanduskomisjoniga; julgustab liikmesriike seadma aktiivsena vananemise indeksil põhinevaid eesmärke, mida peab saavutama ulatuslike aktiivse vananemise strateegiate abil, ning jälgima edusammude tegemist nende eesmärkide saavutamisel;

46.  juhib tähelepanu asjaolule, et eakatesõbralike keskkondade edendamine on erakordselt oluline viis vanemaealiste töötajate ja tööotsijate toetamiseks ning kõigile võrdseid võimalusi pakkuva kaasava ühiskonna edendamiseks; tunneb sellega seoses heameelt komisjoni ja WHO ühisprojekti üle, mille eesmärk on kohandada WHO ülemaailmset eakatesõbralike linnade juhendit (Global Age-friendly Cities) Euroopa tingimustega;

47.  usub, et ÜRO konventsioon eakate õiguste kaitseks parandab eakate elu, tagades neile võrdse juurdepääsu poliitilistele, majanduslikele, tervishoiualastele ja kultuurilistele õigustele, ning kujutab endast olulist platvormi, mille abil muuta ülemaailmselt vananemise suhtes võetud hoiakuid;

48.  palub komisjonil võtta vastu eakate väärkohtlemist käsitlev tegevuskava, hinnates WeDo partnerluse väljatöötatud Euroopa pikaajalise hoolduse kvaliteediraamistikku ja käsitledes hooldust ja abi vajavate eakate õiguste küsimust;

49.  peab kahetsusväärseks, et komisjon ei ole veel käsitlenud vanuselist ebavõrdsust ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja puuetega inimesi käsitleva strateegia rakendamisel; seepärast palub komisjonil suurendada teadlikkust ja käsitleda puuetega eakate õigustega seotud vanuselist diskrimineerimist ning tagada, et puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamisel ei jäeta eakaid kõrvale;

50.  palub komisjonil avaldada kauaoodatud Euroopa juurdepääsetavuse akt, millega tagada, et transport, majutusvõimalused ja IKT-põhised, muu hulgas hõbedase majanduse raames pakutavad tooted ja teenused on eakatele kättesaadavad;

51.  palub komisjonil avaldada Euroopa poolaasta raames riigipõhised soovitused, milles käsitletakse tööhõive, pensionide, sotsiaalse kaasamise ja pikaajalise hoolduse valdkonnas tehtud majandusreformide asjakohasust, jätkusuutlikkust ja õiglust; palub komisjonil hinnata paremini majandusreformide sotsiaalset mõju, eeskätt elanikkonna vananemise taustal;

52.  rõhutab, kui oluline on vabatahtlik tegevus, mida ei tohi võtta enesestmõistetavana ning mille sotsiaalset lisaväärtust tuleks rohkem arvesse võtta, millega edendatakse kultuuridevahelist õpet ja põlvkondadevahelist solidaarsust, toetatakse aktiivset vananemist ja elukestvat kodanike osalust, ning võimaldatakse eakatel väljendada oma pühendumist ühiskonnale, parandades niiviisi nende elukvaliteeti, heaolu ning üldist tervislikku seisundit; julgustab töötama välja paindlikumaid ja kaasavamaid vabatahtlike programmides osalemise võimalusi; sellega seoses peab kahetsusväärseks eakamaid vabatahtlikke toetanud Grundtvigi programmi lõpetamist; tuletab sellega seoses meelde, kui tähtsad on Euroopa ja riikidevahelised avaliku ja erasektori ühenduste ja üksuste võrgustikud, kelle eesmärk on eakate integreerimine ja keda tuleb eriliselt toetada, ning nõuab tungivalt, et komisjon tunnistaks nende edukate ELi programmide väärtust, kus oli ühendatud kodanikuosalus ja kogu ELi hõlmavad rühmade vahetused, millesse olid kaasatud eakad;

53.  rõhutab, et eri põlvkondade vajadusi arvestava poliitika eesmärk peab olema luua vahendid avatud ja ausa põlvkondadevahelise dialoogi pidamiseks, millest võidavad kõik osalised; kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles selliste vahendite vallas solidaarsuse saavutamiseks intensiivselt tööd tegema;

54.  rõhutab nende sotsiaalsete ettevõtete tähtsust, kes aitavad osutada teenuseid eakatele ning hoolitseda nende tervise ja ühiskonnaelus osalemise eest;

55.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikidele.

(1) ELT L 246, 23.9.2011, lk 5.
(2) EÜT L 303, 2.12.2000, lk 16.
(3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0328.
(4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0204.
(5) ELT C 74 E, 13.3.2012, lk 19.
(6) Ettepanek võtta vastu nõukogu direktiiv, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest (COM(2008)0426).
(7) Euroopa Komisjon (2012), Eurobaromeetri eriuuring 378 aktiivsena vananemise kohta.


2011.aasta transpordipoliitika valge raamatu rakendamine
PDF 250kWORD 136k
Euroopa Parlamendi 9. septembri 2015. aasta resolutsioon 2011. aasta transpordipoliitika valge raamatu rakendamise kohta: vahekokkuvõte ja edasised sammud säästva liikuvuse suunas (2015/2005(INI))
P8_TA(2015)0310A8-0246/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni valget raamatut „Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava – Konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi suunas” (COM(2011)0144),

–  võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni 17. märtsil 2015 peetud avalikku arutelu teemal „Transpordipoliitika valge raamat – vahekokkuvõte ja edasised sammud säästva liikuvuse suunas”,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 22. aprilli 2015. aasta arvamust „Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava – edusammud ja väljakutsed”,

–  võttes arvesse oma 15. detsembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava ning konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi kohta(1),

–  võttes arvesse oma 6. juuli 2010. aasta resolutsiooni transpordi jätkusuutliku tuleviku kohta(2),

–  võttes arvesse oma 12. juuli 2007. aasta resolutsiooni liikumisvõimelise Euroopa kohta – jätkusuutlik liikuvus meie mandril(3),

–  võttes arvesse oma 12. veebruari 2003. aasta resolutsiooni komisjoni valge raamatu „Euroopa transpordipoliitika aastani 2010: aeg otsustamiseks” kohta(4),

–  võttes arvesse komisjoni valget raamatut „Euroopa transpordipoliitika aastani 2010: aeg otsustamiseks” (COM(2001)0370),

–  võttes arvesse 2015. aasta detsembris Pariisis toimuvat ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 21. konverentsi,

–  võttes arvesse energialiidu paketti ja teatist „Vastupidava energialiidu ja tulevikku suunatud kliimamuutuste poliitika raamstrateegia” (COM(2015)0080),

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 23.–24. oktoobri 2014. aasta järeldusi kliima- ja energiapoliitika raamistiku kohta aastani 2030,

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa digitaalse ühtse turu strateegia” (COM(2015)0192),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Ühiselt konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa linnalise liikumiskeskkonna suunas” (COM(2013)0913),

–  võttes arvesse oma 27. septembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa liiklusohutuse kohta aastatel 2011–2020(5),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit (A8-0246/2015),

A.  arvestades, et transpordipoliitika valges raamatus on esitatud ambitsioonikas tegevuskava Euroopa transpordisüsteemi muutmiseks ja Euroopa tegeliku ühtse transpordipiirkonna loomiseks;

B.  arvestades, et transpordisektor on üks ELi majanduse liikumapanevaid jõude, sest see annab tööd ligikaudu 10 miljonile inimesele ja umbes 5 % SKPst ning peaks jääma täiendava majanduskasvu ja töökohtade loomise eestvedajaks ning edendama konkurentsivõimet, säästvat arengut ja territoriaalset ühtekuuluvust;

C.  arvestades, et transpordisektor on valdkond, kus Euroopa on nii tootmise kui ka vedude osas maailmas juhtpositsioonil, ning on otsustava tähtsusega, et Euroopa transpordisektoris jätkuks jätkusuutlik areng, investeerimine ja uuenemine, et säilitada oma tehnoloogiaalane juhtpositsioon maailmas, jätkata oma standardite eksportimist kogu maailmas ja säilitada oma konkurentsipositsioon kõikide globaalse majanduse transpordiliikide puhul, mida järjest rohkem iseloomustab mõjuvõimsate uute osaliste ja uute ärimudelite esilekerkimine;

D.  arvestades, et meie ühiskonna alustalad on digiteerimise, linnastumise, üleilmastumise ja demograafiliste muutuste tõttu muutumas ning vajame praeguste transpordipoliitika paradigmade rõhuasetuse muutmist, et need suudaksid tulevaste väljakutsetega toime tulla;

E.  arvestades, et transport on äärmiselt oluline isikute, kaupade ja teenuste vaba liikumise jaoks, millel põhineb ühtne turg, ning et vaba liikumine on liidus integratsiooni võimas edasiviiv jõud ning Euroopa tööstuse ja kaubanduse tulemuslikkuse jaoks esmatähtis tegur;

F.  arvestades, et transpordisektor sõltub jätkuvalt peaaegu täielikult fossiilkütustest ja on ainus sektor, kus kasvuhoonegaaside heitkogused on viimase 25 aasta jooksul suurenenud ning kus ilma hiljutise majanduslanguseta oleksid heitkogused olnud veelgi suuremad;

G.  arvestades, et kooskõlas valges raamatus sätestatud eesmärkidega on vaja kiiresti suurendada transpordisüsteemi energiatõhusust ja säästvust ning vähendada selle sõltuvust naftast ja fossiilsetest energiaallikatest kulutõhusal viisil, ilma konkurentsivõimet vähendamata ja liikuvust piiramata;

H.  arvestades, et täiustatud säästlikel biokütustel, eelkõige vastavalt jäätmekäitluse hierarhiale(6) jäätmetest ja jääkidest toodetud kütustel, on kasutamata potentsiaali Euroopa transpordisüsteemi naftasõltuvuse vähendamiseks ning transpordisektorist pärinevate kasvuhoonegaaside heitkoguste piiramiseks;

I.  arvestades, et on väga oluline tagada üleeuroopalise transpordivõrgu (TEN-T) edukas arendamine kokkulepitud ajavahemiku jooksul, et ühendada tõhusalt ELi kõikide piirkondade transpordivõrgud ja ühendada seeläbi ka geograafiliselt perifeersed alad ELi keskusega, ning kaotada infrastruktuuride arengu- ja hooldustaseme erinevused, eriti liidu ida- ja lääneosa vahel;

J.  arvestades, et investeerimine transpordi infrastruktuuri mõjutab positiivselt majanduskasvu, töökohtade loomist ja kaubandust, ning seepärast on vaja kaotada tõkked, mis takistavad erasektori investeeringuid transpordi infrastruktuuri;

K.  arvestades, et transpordi infrastruktuur nõuab tavaliselt pikaajalist rahastamist ning investeeringute tase on seadusandjate, projektiarendajate ja finantssektori kindlustunde puudumise tõttu viimasel ajal vähenenud;

L.  arvestades, et ühistranspordi infrastruktuuri on kogu ELis palju aastaid tõsiselt alarahastatud, ning arvestades, et parema infrastruktuuri loomine jalakäijate, eakate ja piiratud liikumisvõimega reisijate jaoks on osa liidu eesmärkidest ning selle jaoks tuleb eraldada täiendavaid rahalisi vahendeid;

M.  arvestades, et valge raamatu üks põhieesmärk peaks olema isikute ja nende kui reisijate õiguste seadmine transpordipoliitika keskseks eesmärgiks;

N.  arvestades, et innovatsioonil ja intelligentsetel transpordisüsteemidel peaks olema oluline roll kõigile kättesaadava moodsa, tõhusa, säästva ja koostalitleva Euroopa transpordisüsteemi arendamises;

O.  arvestades, et mitmeliigilised võrgud ning erinevate transpordiliikide ja -teenuste integreerimine võivad olla kasulikud reisijate- ja kaubaveo transpordiühenduste ja tõhususe suurendamiseks, aidates seeläbi vähendada süsinikdioksiidi ja muid kahjulikke heitkoguseid;

P.  arvestades, et Euroopa tegelikku ühtset transpordipiirkonda ei ole võimalik luua ilma ELi õigusaktide tõhusa rakendamiseta liikmesriikides ning vajaduse korral kehtiva õigusraamistiku lihtsustamiseta, et tagada õiguslik selgus ja õigusnormide parem järgimine;

Q.  arvestades, et on vaja kõrvaldada kõik veel säilinud tõkked, tehnilised ühildumatused ja koormavad haldusmenetlused, mis takistavad täielikult integreeritud transpordisüsteemi saavutamist, ning vaja on avaldada vastuseisu kõikidele liikmesriikide kehtestatud uutele meetmetele, millega seatakse kaupade ja teenuste vabale liikumisele takistusi;

R.  arvestades, et turu edasise avamisega peavad kaasnema kvaliteetsed töökohad ja inimväärsed töötingimused, kõrgetasemelised teenused ja õiglane konkurents kõikides liikmesriikides;

S.  arvestades, et komisjoni viimasest aruandest liiklusohutuse kohta Euroopa Liidus(7) nähtub, et liiklussurmade arv ELis vähenes 2014. aastal 1 % võrra, mis on märkimisväärselt tagasihoidlikum võrreldes 2012. aastal ja seejärel 2013. aastal registreeritud 8 % vähenemisega;

Valge raamatu rakendamine ja vahekokkuvõte

1.  väljendab heameelt komisjoni kavatsuse üle koostada valge raamatu vahekokkuvõte, et hinnata tehtud edusamme ja pakkuda raamatus esitatud eesmärkide saavutamiseks täiendavaid meetmeid; on seisukohal, et kuigi on liiga vara, et hinnata igakülgselt paljude alates valge raamatu vastuvõtmisest võetud poliitikameetmete mõju, on vaja teha vahekokkuvõte, et saada ülevaade valge raamatu lisas loetletud 40 algatuse ja 131 meetme rakendamise hetkeseisust;

2.  kinnitab oma toetust valges raamatus seatud sihtidele ning konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi kümnele eesmärgile (kriteeriumid, mida järgides saavutatakse kasvuhoonegaaside heite 60 % vähendamine); rõhutab, et vahekokkuvõttes tuleks säilitada 2011. aastal seatud eesmärkide kõrge tase, ja teeb ettepaneku rakendada konkreetseid, realistlikke ja tõenduspõhiseid meetmeid ja algatusi, et suurendada, kiirendada ja ühtlustada jõupingutusi nende eesmärkide saavutamiseks; kutsub komisjoni üles hindama, missuguses ulatuses on valges raamatus sätestatud meetmete loetelu selle üldiste eesmärkide saavutamiseks piisav, ning teha ettepanek täiendavate seadusandlike meetmete võtmiseks;

3.  kutsub komisjoni üles ajakohastama valges raamatus sätestatud heitkoguste vähendamise eesmärke kooskõlas parlamendi 5. veebruari 2014. aasta resolutsiooniga kliima- ja energiapoliitika raamistiku kohta aastani 2030(8) ning Euroopa Ülemkogu 23.–24. oktoobri 2014. aasta järeldustega kliima- ja energiapoliitika raamistiku kohta aastani 2030, ning pakkuda välja meetmed transpordi heitkoguste edasiseks vähendamiseks, et aidata liikmesriikidel saavutada üldine siduv eesmärk: vähendada liidus 2030. aastaks kasvuhoonegaaside heiteid 1990. aastaga võrreldes vähemalt 40 % (mille puhul heitkogustega kauplemise süsteemi (HKS) kuuluvates ja mittekuuluvates sektorites vähendatakse heitkoguseid 2030. aastaks vastavalt 43 % ja 30 % võrreldes 2005. aastaga);

4.  rõhutab, et 2030. aastaks seatud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärk transpordi valdkonnas tuleb seada tasemele, mis võimaldab valges raamatus kehtestatud pikaajalise eesmärgi – vähendada transpordist tulenevaid kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2050. aastaks vähemalt 60 % – saavutamist; kutsub sellega seoses komisjoni üles esitama laiaulatusliku strateegia transpordisektori CO2-heite vähendamiseks;

Üldpõhimõtted: transpordiliikide vahetumine ja koostoimimine

5.  rõhutab, et Euroopa säästva liikuvuse poliitika peab tuginema suurele hulgale poliitilistele vahenditele, et kulutõhusal viisil minna üle vähem saastavatele ja kõige energiatõhusamatele transpordiliikidele; juhib tähelepanu, et transpordiliikide osakaalu muutmine ei ole eesmärk iseeneses, vaid on vajalik selleks, et kaotada praeguse transpordisüsteemi toimimisega kaasnevad kahjulikud tagajärjed, nagu ummikud, õhusaaste, müra, õnnetused ja kliimamuutused; tunnistab, et ühelt transpordiliigilt teisele ülemineku poliitika ei ole siiani rahuldavaid tulemusi andnud; rõhutab seepärast, et kõiki transpordiliike tuleks optimeerida ning muuta keskkonnasõbralikumaks, ohutumaks ja energiatõhusamaks, et saavutada nii liikuvuse kui ka keskkonnakaitse kõrge tase;

6.  on seisukohal, et reisijate- ja kaubaveo areng on suuresti sõltuv eri transpordiliikide tõhusast kasutamisest ja et Euroopa transpordipoliitika peaks seega põhinema transpordiliikide tõhusal koostoimimisel, mille puhul tuleks võimaluse korral esikohale seada kõige energiatõhusamate ja säästvamate transpordiliikide kasutamine; usub, et selle tulemusel toimub optimaalne ümberpaigutumine eri transpordiliikide vahel ja see tagab koostalitlusvõime transpordiliikide piires ja vahel, edendab säästvamaid transpordi- ja logistikaahelaid ning soodustab sujuvaid liiklusvoogusid transpordiliikide lõikes ja sõlmkohtades;

Ajakohane infrastruktuur ja arukas rahastamine

7.  kutsub komisjoni üles esitama ettepanekuid, et näha kõikide reisijate- ja kaubaveo transpordiliikide puhul ette väliskulude sisestamine, kohaldades ühist, sidusat ja läbipaistvat ELi metoodikat ning võttes arvesse iga transpordiliigi eripära, mis hõlmab juba arvesse võetud välismõju ühtset analüüsimist, et vältida topeltmaksustamist; nõuab konkreetseid meetmeid, et tagada „kasutaja maksab” ja „saastaja maksab” põhimõtete, sealhulgas suuniste ja parimate tavade laialdasem rakendamine, ning võrdsemad võimalused transpordiliikide vahel, kaotades selleks vajaduse korral keskkonnale kahjutekitavad maksusoodustused ning säilitades samal ajal kõikide ELi piirkondade konkurentsivõime;

8.  kutsub komisjoni üles esitama üldise raamistiku sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite riiklike teemaksukavade jaoks, millega ei tohiks diskrimineerida kolmandate riikide elanikke ja millega seataks esikohale vahemaapõhised kasutusmaksud; kutsub liikmesriike üles eraldama infrastruktuurimaksudest saadavat tulu turvalise transpordi infrastruktuuri ehitamiseks ja hooldamiseks ning transpordiga seotud keskkonnaprobleemide leevendamiseks;

9.  rõhutab, et üleeuroopalise transpordivõrgu lõpuleviimine on jätkuvalt säästvama, tõhusama, sujuvama mitmeliigilise transpordisüsteemi ning kauba ja reisijate tasakaalustatuma transpordiliikide vahelise jaotuse üheks eeltingimuseks; rõhutab, et ELi toetuse saamiseks kõlblike projektide väljavalimisel tuleb keskenduda üheksale põhivõrgukoridorile, puuduvate ühenduste loomisele, eelkõige piiriülestes lõikudes, kitsaskohtade kaotamisele, olemasoleva infrastruktuuri uuendamisele, innovatiivsetele transpordilahendustele, koostalitlusvõimele ning mitmeliigilise transpordi terminalide ja linnatranspordisõlmede väljaarendamisele; samuti tuleks panna suuremat rõhku Euroopa lisaväärtusele, perifeerseid piirkondi, saari, mägi- või äärepoolseimaid piirkondi ühendava infrastruktuuri väljaarendamisele, ning selliste projektide toetamisele, mis ühendavad üleeuroopalise transpordivõrgu ELi naaber- ja kandidaatriikide infrastruktuuri võrgustikega;

10.  on seisukohal, et ELi rahastamine peaks kajastama tegelikke investeerimisvajadusi üleeuroopalise transpordivõrgu põhivõrgustiku lõpuleviimiseks 2030. aastaks ning et Euroopa ühendamise rahastu ning muude rahastamisvahenditega tuleks ergutada investeerimist transpordi infrastruktuuri, lähtudes üleeuroopalise transpordivõrgu ja Euroopa ühendamise rahastu suunistes kindlaks määratud prioriteetidest ning seades esikohale säästvad transpordivahendid, nagu raudtee-, siseveeteede ja lähimereveod; rõhutab, et kaasrahastatud projektid peaksid kajastama vajadust sellise infrastruktuuri järele, mis toob liidule konkurentsivõime ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse seisukohast kasu, mis vähendab keskkonnamõju miinimumini, mis on vastupidav võimalikule kliimamuutuste mõjule ja mis tagab kasutajate tervise ja turvalisuse;

11.  nõuab Euroopa ühendamise rahastule eraldatud vahendite märkimisväärset suurendamist ning suuremat Euroopa pädevust riikidevaheliste transpordiühenduste ettevalmistamisel, rakendamisel ja rahastamisel ning infrastruktuuri rahastamisel;

12.  rõhutab, et teede infrastruktuuri kvaliteet, mis mõjutab otseselt liiklusohutust, erineb kogu ELi ulatuses tugevalt, ning et üle 90 % liiklusõnnetustest leiavad aset liikmesriikide linnade ja maapiirkondade teedel; rõhutab, et seda tüüpi infrastruktuuri tulemuslikku rahastamist tuleb ELi erinevate poliitikavaldkondade ja -vahendite abil jätkuvalt edendada, eriti ühtekuuluvuspoliitika sihtriikides; rõhutab ühtlasi, et olemasolev infrastruktuur, sealhulgas kõrvalteedevõrk vajab nõuetekohast hooldamist;

13.  rõhutab, et Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond (EFSI), mille komisjon pakkus välja Junckeri Euroopa investeerimiskava osana, peaks seadma prioriteediks säästva transpordi ja esmatähtsad infrastruktuuri projektid, mis loovad suurt ühiskondlikku, majanduslikku ja keskkonnaalast väärtust, ja keskenduma projektidele, mis edendavad kvaliteetsete töökohtade loomist, pikaajalist majanduskasvu, konkurentsivõimet, innovatsiooni ja territoriaalset ühtekuuluvust, sealhulgas säästvad linnaprojektid ja raudteeprojektid kooskõlas ELi transpordipoliitika eesmärkide ja õigusaktidega (üleeuroopalise transpordivõrgu põhivõrgustiku suunised, Euroopa ühendamise rahastu); selle raames tuleks rohkem tähelepanu pöörata uutele rahastamisviisidele, näiteks avaliku ja erasektori partnerlustele ja kontsessioonidele, ning neid rohkem kasutada; rõhutab, et Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi poolt rahastatavate projektide valimine peab olema läbipaistev ning sellesse peavad olema kaasatud avaliku ja erasektori asjaomased sidusrühmad;

14.  on seisukohal, et Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi tuleks esmajärjekorras rahastada ELi eelarve jaotamata vahenditest ning alles viimase abinõuna mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) rubriigi 1A alla kuuluvate programmide kasutamata vahenditest; rõhutab, et tagatisfondi rahastamine tuleks 2016. aastal toimuva mitmeaastase finantsraamistiku vahekokkuvõtte raames läbi vaadata, ning eri programmide tulemus- ja täitmismäärade analüüsi alusel tuleks kindlaks määrata alternatiivsed rahastamisvahendid, et vähendada võimalikult suures ulatuses vahendite ümberpaigutamist rubriigist 1A aastatel 2016–2020; rõhutab, et Euroopa Parlament ja nõukogu peaksid samuti uurima võimalusi, et hüvitada võimalikult suures ulatuses iga-aastase eelarvemenetluse raames kokku lepitud vahendite ümberpaigutamine ELi programmidest Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi rahastamisallikateks mitmeaastase finantsraamistiku vahekokkuvõttele eelnevatel aastatel;

15.  kinnitab oma toetust innovatiivsetele rahastamisvahenditele, mis võimaldavad erasektori rahastamise parema kasutamise abil avaliku sektori kulutusi optimeerida, kuid tuletab meelde, et mitmed transpordisektori projektid ei tooda piisavalt tulu, et ainult sellistele instrumentidele saaks loota, ning seepärast on neid vaja toetada subsiidiumitega;

16.  rõhutab, et selleks, et võimaldada sõidukite ja olemasoleva infrastruktuuri tõhusamat, jätkusuutlikumat ja turvalisemat kasutamist ning pakkuda täiendavat läbilaskevõimet, ilma et tuleks kulutada aega, raha ja maad uue infrastruktuuri ehitamiseks, on vaja kiiresti rajada ja kasutusele võtta intelligentsed transpordisüsteemid; rõhutab raadiosageduste ja intelligentsete transpordisüsteemide koostalitlusvõime tulemusliku kasutamise tähtsust, et võimaldada kõigi transpordiliikide sujuvaid liiklusvoogusid sõlmkohtades; nõuab ELi satelliitnavigatsiooniprogrammide kasutuselevõtu- ja kasutusetappide õigeaegset rakendamist ning transpordirakenduste tulemuslikku väljatöötamist Galileo ja EGNOSe süsteemi raames;

Säästev transport ja linnaliikuvus

17.  rõhutab, et transpordi energiatõhususe suurendamine peaks olema Euroopa transpordipoliitika üks esmatähtsaid eesmärke; rõhutab pakilist vajadust suurendada transpordisüsteemi kui terviku ressursitõhusust, et kasutada tulemuslikumalt ära olemasolevat võimsust, suurendada sõidukite kasutusmäära ja tagada riiklikul ja ELi tasandil avaliku sektori rahastamise eraldamine kõige suurema mõjuga meetmetele;

18.  rõhutab, kui oluline on edendada elektritransporti ja elektrienergial töötavaid ühistranspordisüsteeme, sidudes selle taastuvate energiaallikate kasutuselevõtuga elektrisektoris, seades esikohale jätkuva raudteevõrgu elektrifitseerimise ning trammivõrkude, elektribusside (trammide), elektriautode, elektri jõul liikuvate kahe-, kolme- ja neljarattaliste sõidukite, elektrijalgrataste ja väikeste elektrilaevade edendamise; rõhutab moodsate õhutrammide (köissõidukid) kui soodsate ja kergesti ehitatavate transpordivahendite potentsiaali linna ühistranspordisüsteemide läbilaskevõime suurendamiseks;

19.  rõhutab alternatiivsete kütuste ja jõuseadmete kasutuselevõtu propageerimise tähtsust, eriti selliste kütuste ja jõuseadmete kasutuselevõttu, mille puhul on Euroopa tugevas tehnoloogilises eelisseisundis, et vähendada transpordi sõltuvust fossiilkütustest, parandada õhu kvaliteeti ning vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid; taunib asjaolu, et neid tehnoloogiaid ei ole veel piisavalt kasutusele võetud, eriti avalikus transpordis;

20.  märgib, et ühistranspordi kasutamist linnapiirkondades ei ole selgelt nimetatud valge raamatu kümne eesmärgi hulgas; usub, et tuleb seada uus sihtmärk kahekordistada ühistranspordi kasutamist linnapiirkondades aastaks 2030; rõhutab sellega seoses, et tuleb võtta meetmeid selliste rajatiste ja infrastruktuuri loomiseks, millega soodustada ühistranspordi kasutajate, sealhulgas eakate või puudega isikute ja osaliselt ühistransporti sõidu ajal kasutavate jalgratturite uksest-ukseni liikuvust; rõhutab, et selle eesmärgi saavutamiseks on vaja nõuetekohaseid investeeringuid, et eelkõige tagada ühistranspordi infrastruktuuri järjepidev hooldamine ja laiendamine; nõuab seepärast tungivalt, et liikmesriigid tagaksid linnade ühistranspordi infrastruktuuriprojektidele piisava, pikaajalise ja usaldusväärse rahastamise;

21.  kutsub komisjoni üles aitama kohalikke, piirkondlikke ja riiklike ametiasutusi ja sidusrühmi, kes uurivad olemasolevaid ja uusi ELi rahastamisvõimalusi ühistranspordi jaoks ning töötavad välja innovatiivseid avaliku ja erasektori partnerluskavasid; juhib tähelepanu õpetlikule teabele, mille saab Euroopa Kontrollikoja eriaruandest nr 1/2014 „ELi toetatud ühiskondliku linnatranspordi projektide mõjusus”, milles hinnati ELi struktuurifondidest kaasrahastatud ühiskondliku linnatranspordi projektide rakendamist ja tõhusust ning seda, kuivõrd need vastavad kasutajate vajadusele ning saavutavad kasutamise osas oma eesmärgid;

22.  rõhutab säästva linnalise liikumiskeskkonna kavade tähtsust vahendina, mis aitab linnadel kasutada tulemuslikumalt transpordi infrastruktuuri ja teenuseid ning aitab suurendada erinevate liikumisviiside säästvat integreerimist linnaalasse, aidates seeläbi vähendada õhu ja mürareostust, CO2-heidet, ummikuid ja liiklusõnnetusi; kutsub komisjoni üles jätkama säästva linnalise liikumiskeskkonna kavade väljatöötamist ja edendamist; rõhutab, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde tuleks kasutada süsteemsemalt linnades, kus on välja arendatud kohaliku transpordi terviklik kava, nt säästva linnalise liikumiskeskkonna kava, ning kindlaks määrata vajalikud meetmed kooskõlas asjaomastes õigusaktides sätestatud kriteeriumitega;

23.  kutsub komisjoni üles tegema koostööd ühistranspordiettevõtjate ja ametiasutustega, et lihtsustada eri vahendite kaudu reisiteabe esitamist, sealhulgas sellise teabe esitamist, mis on ette nähtud puudega inimeste vajaduste rahuldamiseks, ning täitma suuremat rolli selliste ELi parimate tavade ning tingimuste kindlaksmääramisel, millega tugevdatakse reisijate õigusi linnade ühistranspordis; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pidama kinni kohustusest ühendada linnakeskused linnade ühistranspordi süsteemide abil äärelinnadega;

24.  rõhutab, et linnaalad vajavad teatavat paindlikkust, mis võimaldaks neil täita täielikus kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega ELi õiguse kohaselt võetud kohustusi ning tagada liikuvusalaste lahenduste kohandamine konkreetsete tingimustega;

25.  rõhutab, et transpordivahendite kasutajate käitumine on säästvama transpordisüsteemi arendamiseks võtmetähtsusega; nõuab algatusi, mis motiveeriksid kasutajaid, eelkõige noori, ning paneksid neid kasutama ohutumaid ja säästvamaid transpordivahendeid (jala käimine, rattaga sõitmine, sealhulgas jalgrataste ühine kasutamine ja jalgrataste rentimine, ühistransport, autode ühine kasutamine), mida tuleks kasutada turvalise infrastruktuuri raames, ning pakkuma marsruudi planeerimist ja reaalajas teavet, et intelligentsete transpordisüsteemide abil soodustada eri transpordiliikide kombineeritud kasutamist; kutsub komisjoni üles tegema kindlaks sellised paljude transpordiliikide omavahelise ühendamise parimad tavad, mida saaks rakendada teistes linnastutes;

26.  rõhutab vajadust paremate riikliku ja ELi tasandi andmete järele, mis käsitlevad transpordikasutajate käitumist, eelkõige jala käimise, rattaga sõitmise ning meestele ja naistele iseloomulike reisimisharjumiste osas, mida kohalikud ametivõimud saaksid kasutada oma linnalise liikuvuse poliitika kujundamisel;

27.  rõhutab vajadust võtta meetmeid, et toetada piirkondlikke programme rattateede võrgustike rajamiseks ja laiendamiseks laialdastes Euroopa piirkondades, et ergutada kodanikke võtma keskkonnaküsimustes rohkem vastutust, anda kõigile võimalus jalgrattaga sõita ning vähendada mürasaastet, ummikuid ja linnasaastet;

28.  rõhutab, kui tähtis on analüüsida ühistarbimise mudeli toetatavate uute liikuvuse vormide, sealhulgas autode ühiskasutuse positiivset mõju ühiskonnale; peab tähtsaks jagada liikmesriikide vahel parimaid tavasid, et viidaks läbi regulatiivne korrigeerimine, milles võetaks neid uksest ukseni innovatiivseid liikuvusplatvorme arvesse;

29.  palub komisjonil jälgida eri liikmesriikides olukorda seoses selliste transpordivõrguettevõtjate käitamisega, kes viivad sõidukijuhte kokku reisijatega (kõige väljapaistvam näide on Uber), ja viima läbi selliste ettevõtete käitamisest tulenevate õiguslike, sotsiaalsete, majanduslike ja keskkonnaalaste tagajärgede hindamise, lisades sellele vajaduse korral asjakohased meetmed või soovitused innovatiivsete uute teenuste väljaarendamiseks Euroopas, võttes arvesse olemasolevaid taksoteenuseid;

30.  kutsub komisjoni üles nõudma liikmesriikidelt ühistranspordiettevõtete ning traditsiooniliste takso- ja linnadevahelise transpordi ettevõtete vahel õiglaste konkurentsitingimuste tagamist õigusaktide järgimise, ohutuse, avalike teenuste osutamise kohustuse ja töötingimuste osas;

31.  rõhutab, et kaherattalised mootorsõidukid (mootorrattad, rollerid ja mopeedid) ja järjest rohkem elektrijõul töötavad kahe- ja kolmerattalised sõidukid täidavad säästvas liikuvuses olulist rolli, eriti linnapiirkondades, kus need aitavad lahendada ummikute ja parkimisprobleeme, pakkudes samuti lahendust väikelogistika jaoks; nõuab seega tungivalt, et nende sõidukite spetsiifilist disaini ja sellest tulenevat kasu tuleks nõuetekohaselt arvesse võtta ning kajastada transporti käsitlevates ELi õigusaktides ja suunistes;

32.  nõuab tarneahela suuremat optimeerimist linnaaladel; linnade kaubaveokitel on ka ebaproportsionaalselt suur osa õhu- ja mürareostuses ning negatiivne mõju ummikutele; linnalogistika peaks edendama transpordi optimeerimist ning uute tegevusliikide, tehnoloogiate ja ärimudelite kulutõhusat rakendamist; transpordiliikide ja sõidukite parema valikuga saab tagada transpordilahenduste võimalikult suure vastavuse veo ja kõnealuse linna konkreetsetele tingimustele;

33.  rõhutab linna äärealadele rajatud logistikahoidlate tähtsust, sest need võimaldavad kaupade kooskõlastatud viisil transportimist sihtkohta, kasutades selleks kõige energiatõhusamaid transpordiliike;

Transpordipoliitika keskmes on inimene

34.  nõuab seoses liiklusohutusega järgmist:

   et võetaks kiiresti vastu eesmärk vähendada 2020. aastaks raskelt vigastatute arvu 40 % võrra, millega kaasneb täieulatuslik ELi strateegia; kutsub liikmesriike üles esitama viivitamata kõik asjakohased statistilised andmed, mis võimaldaks komisjonil eelnimetatud eesmärgi ja strateegia vastu võtta;
   selliste meetmete tugevdamist, mille eesmärk on vähendada liikluses hukkunute ja vigastatute arvu, pöörates seejuures erilist tähelepanu õnnetuste peamistele põhjustele, mille hulka kuuluvad sõiduki alkoholi- või narkojoobes juhtimine, lubatud sõidukiiruse ületamine ja turvavöö kinnitamata jätmine;
   meetmeid, et saavutada 2020. aastaks seatud eesmärk vähendada liiklusõnnetuses hukkunute arvu alla 15 000, kehtestades selleks nii ELi kui ka riiklikul tasandil kulutõhusad liiklusohutuse meetmed;
   meetmeid, millega vähendatakse õnnetusi vähemkaitstud transpordikasutajate, eelkõige kaherattaliste sõidukite kasutajate, linnakeskkonna jalakäijate ja eakate juhtide seas;
   liiklusohutusmeetmeid tulevase maanteeveopaketi ja komisjoni liiklusohutusprogrammi (2011–2020) vahekokkuvõtte raames;
   direktiivi (EL) 2015/413 (millega hõlbustatakse piiriülest teabevahetust liiklusohutusnõuete rikkumise kohta) läbivaatamist ning jõupingutusi direktiivi kohaldamisala laiendamiseks ELi naaberriikidele;
   et direktiivi 2008/96/EÜ (maanteede infrastruktuuri ohutuse korraldamise kohta) läbivaatamise raames laiendataks selle peamisi meetmeid ka teistele teedevõrgu osadele, sealhulgas kõikidele kiirteede osadele ning maakoha- ja linnateedele;
   meetmeid, millega seatakse esikohale vähemkaitstud liiklejad, nagu on soovitatud tegevuskavas ning on määratletud intelligentsete transpordisüsteemide direktiivis (2010/40/EL);
   kutseliste juhtide koolituse ja kvalifikatsiooni direktiivi läbivaatamist, et täpsustada selle sätteid, ning juhiloa saamise järgse täiendkoolituse kavade edendamist ja arendamist kõikide sõiduki kasutajate jaoks;
   ettepanekut vaadata 2016. aastaks läbi üldise ohutuse määrus ((EÜ) nr 661/2009) ning jalakäijate kaitse määrus ((EÜ) nr 78/2009), et kehtestada kohustuslikud eeskirjad, millega reguleeritakse raskete kaubaveokite veokikabiinide kujundust ja ohutust, vahetut nägemisulatust, kokkupõrkekatsete tulemusi ja jalakäijate kaitset, seades esikohale vähemkaitstud liiklejad;
   suuremal määral selliste juhiabisüsteemide sõiduautodes ja tarbesõidukites kasutamist nagu automaatne hädapidurdus, pikivahe hoiatus, sõidurajalt kõrvalekaldumise hoiatus, rehvi kulumise näitajad, ülejuhitavad arukad kiiruse kohandamise süsteemid ja automaatne hädaabikõne, mis on ühendatud koostalitlevate intelligentsete transpordisüsteemidega;
   kolmanda juhilubade direktiivi läbivaatamine, et viia sisse järgmised elemendid:
   juhtide kohustuslik koolitamine sõidukite uute funktsioonide (juhti abistavate süsteemide) valdkonnas,
   juhiloa omandamise teine etapp,
   elukestev liiklusohutuse alane haridus,
   juhtide sõidukõlblikkuse test, ja
   liikluseeskirjade rikkujate kohustusliku meditsiinilise ja psühholoogilise uurimine seoses näiteks alkoholi ja uimastite tarbimise ning agressiooniga;
   ühtlustatud 0,0 promillise vere alkoholisisalduse piirmäära kehtestamine noortele juhtidele esimesel kahel aastal ning kutseliste juhtide jaoks;

35.  rõhutab, et kuigi liiklusohutuse valdkonnas on viimastel aastatel tehtud ulatuslikke edusamme, valitsevad liikmesriikide vahel endiselt suured erinevused ning vaja on edasisi meetmeid, et saavutada hukkunute arvu nulltasemeni viimise pikaajaline eesmärk; märgib, et liiklusohutus on tihedalt seotud kõigi liiklejate lugupidava käitumisega ning et perekondades ja koolides antava haridus peaks täitma suuremat rolli selle eesmärgi saavutamises;

36.  rõhutab vajadust viia lõpule reisijate õigusi käsitleva õigusraamistiku loomine, sätestades meetmeid, mille eesmärk on kaotada õigusaktidest kõik võimalikud lüngad, hõlmates eri transpordiliike kasutavaid reisijaid ning tagades õiglase transpordiliikide vahelise konkurentsi, võttes samal ajal arvesse transpordiliikide vahelisi konkreetseid erinevusi, õiguslikku vastutust reisi üksikute etappide eest ning eri transpordiliikide vahelist koostoimet; kordab oma nõudmist reisijaõiguste harta järele, milles sätestataks kõigi transpordiliikide suhtes kohaldatavad reisijate põhiõigused, milles võtaks arvesse iga transpordiliigi eripära ning mis sisaldaks eraldi jaotist eri transpordiliike hõlmavate reiside kohta, et suurendada ELi eeskirjade nähtavust ja tagada nende parem jõustamine; nõuab algatusi, millega edendatakse ja tehtaks reisijatele kättesaadavaks mitmeliigilise transpordi reisiteabe-, reisiplaneerimis- ja piletimüügiteenused; nõuab ka meetmeid, millega suurendatakse transpordi kvaliteeti ning soodustatakse eakate tõketeta juurdepääsetavust eakate, piiratud liikumisvõimega reisijate ning puudega reisijate jaoks, ning suurema tähelepanu pööramist reisijate erivajadustele, näiteks oma jalgrattaid rongides transportivate jalgratturite vajadustele;

37.  nõuab sellega seoses üksikisikute põhiõigust liikuvusele, eriti puudega isikute ja eakate jaoks, ning suuremate investeeringute tegemist asjakohaste juhti abistavate süsteemide alasesse teadus- ja arendustegevusesse;

38.  märgib, et tasuta või odava lairibajuurdepääsu, mobiilsidevõrkude, juhtmeteta võrgu ja muude digitaalteenuste kättesaadavuse suurendamine ühistranspordis ja jaamades aitaks suurendada isikute liikuvust;

39.  nõuab ELi tegevuskava, mille eesmärk on kehtestada tõrgeteta toimiv Euroopa mitmeliigiline reisijateveo süsteem; tegevuskavas tuleks määratleda põhilised Euroopa mitmeliigilised reisimiskoridorid olemasolevas üleeuroopalises transpordivõrgus, ühendada avaliku ja erasektori vahendid, ühtlustada olemasolevad algatused ja koondada ELi rahaline toetus;

40.  palub komisjonil ja liikmesriikidel jälgida eelkõige koolituse, sertifitseerimise, töötingimuste ja karjäärivõimaluste valdkonnas tehtud töö kvaliteeti kõikide transpordiliikide lõikes, et luua kvaliteetseid töökohti, arendada vajalikke oskusi ja suurendada ELi transpordiettevõtjate konkurentsivõimet ja liikuvust; rõhutab, kui tähtis on leida lahendus tööjõu voolavuse ja vananeva tööjõu probleemile transpordisektoris, ning kiireloomulist vajadust muuta sektoris töötamine uutele põlvkondadele ligitõmbavaks;

41.  rõhutab transporditöötajate jaoks võrdse ja õiglase kohtlemise, heade olude ja töötingimuste ning ohutu töökeskkonna tagamise äärmist tähtsust; kutsub komisjoni seepärast üles esitama konkreetseid ja koheseid meetmeid/algatusi, et käsitleda eri transpordiliikidega seotud sotsiaalseid aspekte, et edendada transporditöötajate jaoks kvaliteetseid töökohti ja töötingimusi ning tagada transpordiettevõtjate vaheline õiglane ja moonutamata konkurents; nõuab tungivalt, et komisjon jälgiks hoolikalt, kuidas liikmesriigid rakendavad ja jõustavad ELi sotsiaalvaldkonna õigusakte kõikide transpordiliikide puhul;

42.  rõhutab, et meetmeid on vaja ka selleks, et suurendada naiste osalemist transpordisektori tööturul, kõrvaldada võimalikud olemasolevad takistused ning tagada meeste ja naiste võrdväärne kohtlemine, milleks tuleb ületada praegused lõhed nende tasustamisel ja edutamisel;

43.  nõuab, et komisjon tagaks, et ettepanekutega teenuste avamise kohta kõikidel transporditurgudel kaasneks ELi sotsiaalõigusnormide ning vajaduse korral toetusmeetmete rakendamine, et vältida sotsiaalsete tingimuste suurt erinevust eri liikmesriikide vahel; rõhutab, et transporditurgude avamine ei tohiks põhjustada sotsiaalset dumpingut, teenuste kvaliteedi halvenemist, avalike teenuste vähenemist, tarbetut halduskoormust, ebaausaid äritavasid ega ausa konkurentsi rikkumist; ühtlasi peaks see tegema lõpu siseturu killustatusele ning takistama monopolide loomist ja transporditöötajate sotsiaalkaitse vähendamist n-ö üksteise võidu;

Konkurentsivõimeline, tõhus, integreeritud ja koostalitlev transpordisüsteem

44.  rõhutab, et transpordisektori tõhususe ja tootlikkuse suurendamise jaoks on ülimalt tähtis digiteerimine; rõhutab, et majanduskasvu, konkurentsivõime ja töökohtade soodustamiseks on vaja paremini kasutada digitaaltehnoloogia võimalusi ja arendada uusi transporditeenuseid ning uusi äri- ja jaotusmudeleid; rõhutab ka vajadust luua sellekohane õigusraamistik katseprojektide tarbeks, mille eesmärk on arendada Euroopas n-ö intelligentset automatiseeritud transporti; märgib sellega seoses, et transpordisektori innovatsiooni edendamisel on otsustav osa VKEdel ja idufirmadel;

45.  kutsub komisjoni üles seadma valge raamatu läbivaatamisel kesksele kohale integreeritud lähenemisviisi (transpordiliikide koostalitlus, vastastikune ühenduvus ja kombineerimine), hõlmates ka IKT süsteeme; peale selle tuletab komisjonile meelde vajadust siduda tehnoloogia saavutused käitumise muutmisega, et teha teoks ambitsioonikas üleminek ühelt transpordiliigilt teisele ning jõuda ka transpordi vältimiseni, rakendades keskkonnahoidlikku logistikat, sobilikke liikuvuskorralduse vahendeid ja digiteerimist;

46.  rõhutab, et Euroopa säästva liikuvuse poliitika peab olema suunatud kõigi transpordiliikide, -koridoride ja -võrgustike koostoimele ning keskenduma tähtsatele sõlmedele, linnapiirkondadele, vastastikuse ühenduvuse punktidele, ümberlaadimisplatvormidele ja sadamatele; liikuvust tuleb käsitada süsteemina, mitte eraldiseisvate transpordiliikide kogumina;

47.  nõuab ühendvedude laadimisühikute standardimist, võttes arvesse globaalses transpordis kasutatavaid laadimisühikuid ja sõidukite mõõtmeid, ning nõuab ühtseid veose ohutusnorme, et optimeerida mitmeliigilist transporti ja suurendada ohutust;

48.  nõuab, et kõikide transpordiliikide puhul vähendataks bürokraatlikke takistusi; nõuab dokumentide ning haldus- ja tollitoimingute suuremat lihtsustamist ja ühtlustamist, kuna need peaksid kõigi logistikaahelas osalejate jaoks olema praktilised, tõhusad ja hästi toimivad; palub komisjonil esitada ettepanek mitmeliigilise kaubaveo (e-Freight) elektroonilise raamistiku loomise kohta, millega saavutataks paberivaba ja sujuv teabe liikumine kogu transpordi logistikaahela ulatuses, võttes arvesse olemasolevaid hästitoimivaid vahendeid ja koostoimet ning üleilmseid saavutusi ja häid tavasid;

49.  nõuab, et seataks uus eesmärk ühes selle saavutamiseks vajalike meetmetega: täielikus vastavuses direktiiviga 2008/68/EÜ (ohtlike kaupade siseveo kohta) viia 2030. aastaks 50 % ELi-sisestest ohtlike kaupade vedudest üle säästvamatele transpordiliikidele, nagu raudteetransport ja transport siseveeteedel;

50.  palub komisjonil ühtlustada ohtlike kaupade ühendvedude eeskirjad, et tagada eri transpordiliikide koostalitlusvõime;

51.  nõuab, et komisjon ja liikmesriigid uuriksid kaupade torutranspordi ja jalgrattaveo logistika potentsiaali ning toetaksid nende rakendamist, käsitades neid paljulubavate säästva transpordisüsteemi ideedena;

52.  rõhutab transpordisektori otsustavat osa turismi arendamisel, eelkõige nendes liidu piirkondades, mis on kõrvalisemad ja kuhu on praegu väga raske pääseda;

53.  toonitab, et Euroopa on oma sõlmlennujaamade kaudu ühendatud ülejäänud maailmaga ning Euroopal on vaja hoida otseühendusi maailma kõigi osadega, nii et Euroopa lennuettevõtjad korraldavad oma sõlmlennujaamadest otselende teistesse maailmajagudesse ning Euroopa lennundussektoris säilivad töökohad ja jätkub kasv; rõhutab, et ELi siselennud mitte ainult ei võimalda liikuvust siseturul, vaid neil on ka oluline tähtsus etteveolendudena, mis tagavad ühenduste säilimise ELi sõlmlennujaamades; EL peab oma poliitikaga tagama tõhusa ja konkurentsivõimelise etteveolendude võrgu Euroopa sõlmlennujaamade tugevdamiseks, et langetada kulud ülemaailmselt konkurentsivõimelisele tasemele ning kindlustada õiglane konkureerimine kolmandate riikide lennuettevõtjatega; ELi liikmesriigid vajavad sidusat ja ühist poliitikat, et mitte üha enam kaotada Euroopa, Aasia ja Aafrika vahelisi otseühendusi Pärsia lahe piirkonna ja Türgi sõlmlennujaamadele; palub komisjonil seetõttu järgida neid eesmärke kogu ELi lennundusõiguses ja läbirääkimistes kolmandate riikidega;

54.  nõuab teadus- ja tehnoloogiapoliitika tugevdamist transpordisektori innovatsiooni edendamiseks; on seisukohal, et see poliitika, millega peab kaasas käima kohane rahastamine, tuleks välja töötada koostöös kõigi asjaomaste huvirühmadega, kodanikud ja kasutajate esindajad kaasa arvatud, et mõista sektori vajadusi ja vastavalt parandada ELi-poolset rahastamist eelkõige programmi „Horisont 2020” kaudu; on seisukohal, et prioriteediks peaksid olema selgelt Euroopa lisaväärtust andvad projektid, mille eesmärk on vähendada transpordi süsinikdioksiidi heitkoguseid ja soodustada energiatõhusate transpordiliikide (sh jalakäimine ja jalgrattaga sõitmine) kasutamist, suurendada tarneahela läbipaistvust, arendada transpordi kättesaadavust, ohutust ja turvalisust, parandada liikluskorraldust ning vähendada halduskoormust; on seisukohal, et transpordi valdkonnas tuleks erilist tähelepanu pöörata ka murrangulistele tehnoloogiatele, mille väljenduseks on näiteks automatiseeritud või kaugjuhitavad sõidukid, nagu droonid ja juhita sõidukid;

55.  nõuab, et samal tasemel pingutusi tehtaks hariduse vallas, et soodustada uute õppe- ja koolitusprotsesside teket eelkõige kutse- ja kõrghariduse tasandil, mille keskmes peaksid olema uued oskused ja erialad, mis tulenevad nn arukast liikuvusest;

56.  rõhutab, et oluline on toetada ELi teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni raamprogramme, et luua puhtamaid kütuseid ning saavutada suuremat tehnoloogilist edu, näiteks seoses rafineeritud biokütustega;

57.  nõuab, et õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (REFITi programm) raames ja ELi õigusnormide järgnevate hindamiste käigus vaadataks üldiselt läbi ELi juhiloa ja liiklusohutuse tingimused ning transpordiga seotud aruandlusnõuded, võttes eesmärgiks halduskoormuse tunduva vähendamise;

58.  tunnistab häireteta raadiosageduste tähtsust, eelkõige seoses maanteetranspordi töötajate sõiduaja ja puhkeaja järgimisega ning intelligentsete transpordisüsteemide kasutuselevõtmisega; palub komisjonil vajaduse korral luua sellekohase õigusraamistiku;

Transpordi globaalne mõõde

59.  rõhutab, et Euroopa transpordipiirkonna loomine on oluline prioriteet, mis suurel määral sõltub selle rahvusvahelisest tunnustamisest kokkulepete alusel, mis räägitakse globaalselt läbi meie kaubanduspartneritega kõikide transpordiliikide, eelkõige lennu- ja meretranspordi osas, ning et EL peaks vastavates rahvusvahelistes organisatsioonides etendama üha enam kujundavat rolli;

60.  on seisukohal, et EL peab säilitama liidrirolli üleilmsetes jõupingutustes vähendada Pariisi 2015. aasta kliimakonverentsi (COP 21) raames transpordi heitkoguseid, edendades globaalsel tasandil transpordisektori CO2-heite vähendamist ja arendades säästvaid transpordiliike, ning aitama sellega saavutada rahvusvaheliselt kokku lepitud eesmärki – hoida ülemaailmne soojenemine alla 2°C;

61.  nõuab liikmesriikidelt ühtsemat lähenemisviisi võimalusele rakendada meie kaubandussuhetes kolmandate riikidega vastastikkuse põhimõtet ning nõuab ELi transpordi rahastamise poliitika uurimist, et kindlaks teha, kas täiendav rahastamine kolmandate riikide poolt on asjakohane;

62.  toonitab, et rahvusvaheliste ressursside (nafta, liitium, väärismetallid, biokütused) kasutamisel meie transpordisüsteemi arendamiseks peaksime austama nende inimeste õiguspäraseid huve, kes elavad piirkondades, kus nende ressurssidega kaubeldakse ja kust neid imporditakse;

Kõikide transpordiliikide integreerimine, pidades silmas tõhusamat, säästvamat, konkurentsivõimelisemat ja kasutajasõbralikumat transpordisüsteemi

63.  nõuab lennutranspordiga seoses järgmist:

   tegelemist Euroopa lennundussektori suurte probleemidega konkurentsi vallas, mis tulenevad Euroopa ja ülejäänud maailma vaheliste otseühenduste vähenemisest, lennujaamade piiratud võimsusest üha suureneva lennuliikluse taustal, ning ELi-väliste lennuettevõtjate osutatavate lennundusteenuste valiku laienemisest;
   määruse (EÜ) nr 868/2004 läbivaatamist, et kaitsta ausat konkurentsi ELi lennundusalastes välissuhetes ning tugevdada ELi lennundustööstuse konkurentsivõimet, tagada vastastikkus ja kaotada ebaausad tavad, sealhulgas subsiidiumid, mis moonutavad turgu;
   lennundusdialoogi pidamist Pärsia lahe riikide ja Türgiga, et suurendada finantsilist läbipaistvust ja kaitsta ausat konkurentsi; ausa konkurentsi klauslite lisamist lennutranspordilepingutesse, üksikasjalikke õigusnorme subsiidiumide, ebaausate tavade ja konkurentsi kohta ning tõhusaid vahendeid tegutsemiseks juhul, kui neid õigusnorme ei täideta;
   vajaduse korral uute lennunduslepingute sõlmimise kiirendamist ELi peamiste kaubanduspartneritega, nagu liidu naaberriigid, BRIC-riigid, ASEANi riigid ja Mehhiko, kusjuures need lepingud peaksid sisaldama ka sätteid lastilennuteenuste parema turulepääsu kohta;
   ELi ja selle liikmesriikide õigus- ja fiskaalpoliitika läbivaatamist, et tugevdada Euroopa lennundustööstuse konkurentsivõimet ning tagada aus konkureerimine kolmandate riikide lennuettevõtjatega; et komisjon vaataks seetõttu läbi ja kõrvaldaks ELi kõik ühepoolsed õigusnormid, mis moonutavad konkurentsi, ning nõuaks liikmesriikidelt, et need teeksid sedasama samalaadsete siseriiklike õigusnormidega;
   lennunduse siseturu loomise lõpuleviimist – liikmesriikide poolt nendele ELi lennuettevõtjatele seatud takistuste kõrvaldamist, kes tahavad sellest liikmesriigist, kus nad on registreeritud, teha teise liikmesriigi kaudu lende kolmandasse riiki;
   ELi lennujaamade võrgu sidusat ja efektiivset arendamist, mis peab esiteks hõlmama peamisi lennujaamu (sõlmlennujaamad) ja teiseks kohalike, maakondlike ja piirkondlike lennujaamade võrku, mis oleks hästi kasutatav, elujõuline ja toetatud, kuna need lennujaamad on olulised vastavate territooriumite majanduskasvu ja arengu jaoks, seda eelkõige kõrvalisemate ja äärepoolseimate piirkondade puhul, kuhu sageli pääseb vaid lennutransporti kasutades; õigusraamistiku loomist, et arendada ja maksimeerida piirkondlike lennujaamade kasutamata potentsiaali ning uut infrastruktuuri ülekoormatud lennujaamades;
   esmajärjekorras nende ELi rahastatavate projektide heakskiitmist, mis on osaks üleeuroopalise transpordivõrgu põhivõrgustikust;
   ulatusliku lennunduspaketi põhjalikku ettevalmistamist ja kiiret vastuvõtmist, kusjuures see pakett peaks sisaldama järgmist: uus õigusraamistik tsiviilotstarbeliste droonide kohta, millega tagataks ohutus, julgeolek ja põhiõigused ning ühtlasi soodustataks tsiviilotstarbeliste droonide majanduslikku potentsiaali Euroopa ettevõtjate, eelkõige VKEde ja idufirmade huvides; Euroopa Lennundusohutusameti (EASA) määruse läbivaatamine, et täpsustada selle ameti rolli riikide lennundusametite suhtes ja tugevdada tema suutlikkust teostada lennundusohutuse järelevalvet kõikides liikmesriikides, sealhulgas kõrvalistes piirkondades, ning propageerida ELi eeskirju ja standardeid kogu maailmas;
   kõigi vajalike meetmete võtmist liikmesriikide poolt, et kiirendada „ühtse Euroopa taeva” rakendamist SES2+ paketi vastuvõtmise, funktsionaalsete õhuruumiosade (FAB) täieliku rakendamise ja kasutamise ning Euroopa lennuliikluse uue põlvkonna juhtimissüsteemi (SESAR) kasutuselevõtmise kaudu, eesmärgiga ületada ELi õhuruumi killustatus, pidades silmas lendude hilinemise vähendamist, ohutuse suurendamist ja lennutranspordi kahjuliku keskkonnamõju leevendamist;
   et nõukogu võtaks kiiresti vastu seisukoha reisijate õigusi käsitlevate määruste (EÜ) nr 261/2004 ja (EÜ) nr 2027/97 ning ühenduse lennujaamades teenindusaegade jaotamise ühiste eeskirjade määruse (EMÜ) nr 95/93 läbivaatamise kohta;
   rahvusvahelise lennunduse heitkoguste probleemi lahendamiseks globaalse turupõhise mehhanismi väljaarendamise üle peetavate läbirääkimiste tõhustamist Rahvusvahelises Tsiviillennunduse Organisatsioonis (ICAO);
   lennukites kasutatava taastuvkütuse kohta rahvusvaheliste säästvuskriteeriumite kehtestamist;
   lennunduse teadus- ja arendustegevuse toetamist programmi „Horisont 2020” ja ühisettevõtte Clean Sky kaudu, et töötada välja uued ja puhtamad tehnoloogiad, mille rakendamise tulemuseks oleksid vähem müra tekitavad ja kütusesäästlikumad lennukid, ja edendada uut tüüpi õhusõidukite, näiteks droonide kasutamist ning soodustada majanduskasvu ja töökohtade loomist Euroopa lennundustööstuses;
   et komisjon ja liikmesriigid vaataksid põhjalikult läbi oma lennundusohutuse ja -julgeoleku strateegia ja poliitika, pidades silmas järkjärgulist riskipõhisele lähenemisviisile üleminekut, mis vastab reisijate huvidele;
   kogu ELi ulatuses lennundusohutuse taseme tõstmist lennukite tootmise, lennukimeeskondade koolitamise ja neile lubade andmise, lennutegevuse, lennuliikluse juhtimise ja aeronavigatsiooniteenuste osas;
   võimalike ohutusmeetmete hindamist, mis oleksid vajalikud, et vältida selliseid lennuõnnetusi, nagu 2015. aasta märtsis Alpides Germanwingsi lennukiga (lend 9525) toimunu;
   et komisjon esitaks ettepaneku, mis sisaldaks ohutus- ja sotsiaaleeskirju, eelkõige lennu- ja puhkeaja kohta, et vältida meeskonna väsimist ja parandada kabiini õhu kvaliteeti;
   kooskõlastatud eeskirjade väljatöötamist lennukoolide töö ja ELis tegutsevate pilootide lennutundide registreerimise kohta, et tagada lennunduse valdkonnas töötingimuste tulemuslikum kontrollimine ja hindamine;
   et liikmesriigid edastaksid Eurostatile üldandmed lennunduse kohta, eelkõige andmed lennukite, pilootide ja lennutundide arvu kohta, et parandada kohaldatavaid norme, pannes erilist rõhku lennuohutusele;
   lennunduse sidusrühmade vahelist konstruktiivset sotsiaalset dialoogi, et käsitleda probleeme, mis tulenevad uute tehnoloogiate kasutuselevõtust ja nõuavad lennundussektori töökohtade kohandamist vastavalt sellele;
   meetmete rakendamist sotsiaalselt probleemsete äritavade, näiteks n-ö mugavuslipu kasutamise ning ebatüüpilise tööhõive ja alltöövõtu vastu; määruse (EÜ) nr 1008/2008 läbivaatamist, et tagada siseriiklike sotsiaalõigusnormide ja kollektiivlepingute nõuetekohane täitmine ja kohaldamine nende lennuettevõtjate suhtes, kellel on tegutsemisbaasid ELi territooriumil; mõiste „peamine tegevuskoht” määratluse muutmist nii, et lennuettevõtjatelt saaks nõuda arvestatava lennundustegevuse tõendamist konkreetses riigis; et Euroopa Lennundusohutusameti soovituslik nõue, mille kohaselt 50 % hooldusmehhaanikutest peaksid olema otseselt palgatud, laieneks maapealse teenindava personali kõigile kategooriatele ning pilootidele ja salongitöötajatele;

64.  nõuab maanteetranspordiga seoses järgmist:

   hästitoimivaid riikide poliitikaraamistikke turu arendamiseks elektrisõidukite ja alternatiivsete kütuste (elekter, vesinik, maagaas (surumaagaas ja veeldatud maagaas ning veeldatud naftagaas), sünteetilised ja parafiinkütused ning säästvad biokütused, eelkõige jäätmetest ja jääkidest toodetud kütused, sealhulgas melassi baasil valmistatud etanool) kasutamise edendamiseks ning selleks vajaliku tankimis- ja laadimisinfrastruktuuri kiireks kasutuselevõtmiseks; heade tavade vahetamist eri riikides teostatavate projektide vahel, pidades silmas alternatiivkütuste turgu ja linnasisest jaotamist; ELi tegevuskava väljatöötamist komisjoni teatises „Puhas energia ja transport: alternatiivkütuste Euroopa strateegiaˮ esitatud strateegia rakendamiseks, et jõuda alternatiivkütuste võimalikult laialdase kasutamiseni transpordis ning edendada säästvat elektrilist liikuvust kogu liidus;
   2020. aastaks üleeuroopalise transpordivõrgu raames raskeveokite turvaliste parkimiskohtade arvu 40 % suurendamist võrreldes 2010. aastaga ning nende kvaliteedi- ja hügieenistandardite parandamist;
   algatusi, et tagada elektrooniliste teemaksusüsteemide koostalitlusvõime;
   et komisjon hindaks erinevaid autode teemaksu süsteeme ja nende kooskõla ELi aluslepingutega, eelkõige elukoha alusel mittediskrimineerimise põhimõttega;
   ELi rahastatavate maanteevõrgu täiendamise projektide esmajärjekorras heakskiitmist nende teede jaoks, mis kuuluvad üleeuroopalise transpordivõrgu põhivõrgustikku;
   jalgrattasõidu alase ELi tegevuskava võtmist komisjoni 2016. aasta tööprogrammi;
   seadusandlikku ettepanekut, millega kehtestataks kohustuslikud keskmise CO2-heite piirnormid uutele registreeritud sõiduautodele ja kaubikutele 2020. aasta järgseks perioodiks ning millega jätkataks selgelt pikaajalist suunda heitkoguste vähendamisele;
   et viidaks õigeaegselt lõpule simulatsioonivahendi loomine, millega saab täpselt, usaldusväärselt ja kulutõhusalt mõõta raskeveokite (veoautod, bussid ja kaugsõidubussid) kütusekulu ja CO2-heidet, ning järgnevalt esitataks vajaduse korral seadusandlik ettepanek, millega kehtestaks kohustuslikud keskmise CO2-heite piirnormid uutele registreeritud raskeveokitele, nagu on juba tehtud sõiduautode ja kaubikute puhul; täiendavate meetmete rakendamist, et stimuleerida eriti tõhusate sõidukite turuleviimist ja kütusetarbimise vähendamise heade tavade levitamist;
   meetmeid raskeveokite kütusesäästlikkuse suurendamiseks ja CO2-heite vähendamiseks, kaasa arvatud koolituste jätkamine keskkonnasäästliku sõidustiili omandamiseks, transpordilogistika parandamine, aruka infrastruktuuri loomine ning laialdane alternatiivkütuste kasutamine;
   praegu kasutusel oleva „uue Euroopa sõidutsükli asemel” täiustatud, tugevamate vastavuskontrolli katse nõuetega katsetsükli rakendamist sõidukite CO2 ja saasteainete heitkoguste mõõtmiseks, et tagada sõidukite heitkoguste ja kütusekulu mõõtmine sellise katsemenetlusega, mis peegeldab tegelikke sõidutingimusi;
   et komisjon viivitamata alustaks direktiivi (EL) 2015/719 (teatavatele sõidukitele lubatud maksimaalmõõtmete ning lubatud täismassi kehtestamise kohta), nii et hiljemalt 2020. aastaks saaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitada aruande, milles oleks arvesse võetud teatavate turusegmentide tunnuseid (nt spetsiaalsed veokid valmis autode transportimiseks);
   maanteeveosektori liikuvate töötajate jaoks sotsiaalkoodeksi vastuvõtmist, milles käsitletaks ka fiktiivselt füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise probleemi, et paremini arvesse võtta rahvusvahelises maanteetranspordis töötajate eripära ja tagada aus konkurents;
   rahvusvahelisele autoveoturule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade (määrus (EÜ) nr 1072/2009) paremat järgimist, nende hindamist ja vajaduse korral täpsustamist või muutmist;
   meetmeid, millega tagada siseriiklike õigusnormide kooskõla ELi õigusega piiriülese transpordi vallas;
   Euroopa maanteetranspordi ameti loomise kaalumist, et tagada ELi õiguse nõuetekohane rakendamine ja edendada standardimist kõigis liikmesriikides;
   meetmeid, millega tagada autovedude valdkonnas kõikjal ELis õigusselgus ning töötingimusi, sotsiaal- ja hoolekandeõigusi, töötasu ja sotsiaalset vastutust reguleerivate eeskirjade parem rakendamine; kutsub komisjoni üles rakendama meetmeid ebaseaduslike tavade vastu, mille kasutamine tekitab ebaausat konkurentsi ning soodustab sotsiaalset dumpingut; autovedude sektorit tuleks vaadelda eraldi sektorina, arvestades selle töötajate suurt mobiilsust ja autojuhtide vajadust kasutada iganädalasi koduseid puhkeperioode;
   et kohandataks nende siseturu põhimõtete kohaldamist, mille alusel saab teenuste osutamise vabaduse edukalt lahus hoida asutamisvabadusest, eesmärgiga tagada olukord, et ettevõtja tegevus selles liikmesriigis, kus tal ei ole tegevuskohta, on rangelt ajutine;

65.  nõuab raudteetranspordiga seoses järgmist:

   ühtse Euroopa raudteepiirkonna loomise lõpuleviimist neljanda raudteepaketi kiire vastuvõtmise kaudu, millega tagataks raudtee-reisijateveo siseturu tasakaalustatud avamine, sõltumatus taristuettevõtjatest, teenuste riigihankelepingute pakkumismenetluste korraldamine, raudtee ohutuse ja koostalitlusvõime kõrge tase ning Euroopa Raudteeagentuurile piisava hulga töötajate ja küllaldaste rahaliste vahendite eraldamine, et tagada selle ameti täielik toimimine ja suutlikkus täita oma ülesannet veeremiüksuse kasutuselevõtu lubasid ja ohutussertifikaate väljastava universaalteenistusena; neljanda raudteepaketiga tuleks tagada raudteeveoteenuste kõrge kvaliteet ja tõhusus, kindlustada avaliku teenindamise kohustuste majanduslik tasakaalustatus ning edendada kõrgel tasemel töötingimusi ja territoriaalset ühtekuuluvust; paketi vastuvõtmisele peaks järgnema selle kiire ülevõtmine ja rakendamine liikmesriikide poolt;
   et komisjon võtaks vastu raudteestrateegia, millega esildatakse uued meetmed, et täita 2030. ja 2050. aastaks seatud transpordiviiside muutmise eesmärgid, mis on kirjas valge raamatu kümne konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi eesmärgi hulgas;
   tugevat, piisavat, läbipaistvat ja prognoositavat pikaajalist rahastamist ühes ELi rahastamisele juurdepääsu võimaldavate lihtsustatud eeskirjade ja menetlustega, et parandada riigisisese ja piiriülese raudteeinfrastruktuuri kvaliteeti ja läbilaskevõimet, ajakohastada olemasolevat infrastruktuuri ning võimaldada raudtee reisijate- ja kaubaveoettevõtjatel pakkuda usaldusväärseid, turvalisi, kättesaadavaid ja jätkusuutlikke teenuseid;
   nende põhjuste üksikasjalikku analüüsi, mille tõttu Euroopa raudteepiirkonnale on iseloomulikud arvukad puuduvad ühendused liikmesriikide vahel; nõuab, et komisjon rakendaks ülimalt kiireloomulisena meetmeid ja stiimuleid nende kohalike, piirkondlike ja riiklike piiriüleste raudteeühenduste taaselustamiseks, mis vaatamata nende majanduslikule väärtusele või kasulikkusele üldsuse jaoks lõhuti või likvideeriti Teise maailmasõja käigus ja sõjajärgsel perioodil, samuti meetmeid kavandatud, kuid lõpetamata jäänud ühenduste kiireks valmisehitamiseks, et kõrvaldada praegused kitsaskohad ja puuduvad ühendusteed piirialadel; nõuab riigisisestesse põhivõrkudesse ja üleeuroopalistesse koridoridesse suubuvate kõrvalraudteeliinide taaselustamist ja hooldamist; nõuab uue otstarbe leidmist kasutamata võrkudele, näiteks kaubavedudeks või turistidele uute teenuste pakkumiseks;
   ELi rahastatavate raudteevõrgu täiendamise projektide esmajärjekorras heakskiitmist nende raudteeliinide puhul, mis on osaks üleeuroopalise transpordivõrgu põhivõrgustikust, samuti Euroopa ühendamise rahastu raames heakskiidetud projektide teostamist;
   komisjoni rolli suurendamist, et jõuda üleeuroopalise transpordivõrgu põhivõrgustiku nende raudteekoridoride efektiivse ja kiire lõpuleviimiseni, mida liikmesriigid on kavandanud, kuid mille ehitamise nad on edasi lükanud, kuigi need oleksid sotsiaalselt ja majanduslikult kasulikud;
   teabeuuringu tegemist riigisiseste ja rahvusvaheliste öiste reisijateveoteenuste jätkuva toetamise sotsiaalse, majandusliku ja keskkonnaalase kasulikkuse kohta ning vajaduse korral nende teenuste, samuti piiriüleste linnadevaheliste teenuste taaselustamist, näiteks seoses avalike teenuste kohustuste ja hankemenetlustega;
   et liikmesriigid, komisjon ja raudteevaldkonna sidusrühmad rakendaksid kõiki vajalikke meetmeid ühisettevõte Shift2Rail töölerakendamiseks, et kiirendada kõrgetasemeliste tehnoloogiate integreerimist raudteevaldkonna innovatiivsetesse tootelahendustesse, tõsta raudteetranspordi atraktiivsust ja tugevdada Euroopa raudteetööstuse positsiooni;
   meetmete võtmist eesmärgiga muuta Euroopa raudteevõrk tõeliselt koostalitlusvõimeliseks, vähendades seni püsivaid tehnilisi takistusi, edendades tehnilisi lahendusi, mis võimaldaksid rongidel kasutada mitme erineva rööpalaiusega raudteeliine, ning tagades, et täiendavaks takistuseks ei kujuneks ELi riikides kehtivad erinevad kõrgusepiirangud;
   Euroopa raudteeliikluse juhtimissüsteemi (ERTMS) kasutuselevõtmist esmajärjekorras kõikides TEN-T põhivõrgu transpordikoridorides, kusjuures see peab hõlmama ka rongide vedurite varustamist asjakohaste seadmetega;
   et kiiresti rakendataks määrust (EL) nr 913/2010, mis käsitleb konkurentsivõimeliseks kaubaveoks kasutatavate rahvusvaheliste raudteekoridoride loomist, ja arendataks või parendataks ühtseid kontaktpunkte nende koridoride koordineerimiseks;
   raudtee kaubavedudega kaasneva müra vähendamist, milleks tuleb renoveerida kaubavaguneid ja parandada raudtee infrastruktuuri avaliku sektori poolse sihtotstarbelise rahastamise abil; et komisjon esitaks ettepaneku liigset müra tekitavate kaubavagunite kasutamise keelamise kohta kogu ELis 2020. aastaks;
   riigisiseste ja rahvusvaheliste raudteevedude integreeritud piletimüügisüsteemi väljatöötamist ja rakendamist ning nende lisakulude kaotamist, mida piiriülesed rongireisijad praegu peavad kandma;
   nende barjääride kõrvaldamist, mis takistavad Euroopa raudteetööstusel (raudteeveeremi, raudtee infrastruktuuri ja signaalimissüsteemide tootjatel) ELi-väliste riikide riigihangetel pakkumiste tegemist;

66.  nõuab meretranspordiga seoses järgmist;

   meetmeid, et hõlbustada formaalsusi ELi eri sadamate vahel tegutsevate laevade jaoks, pidades silmas Euroopa tegeliku ühise piirideta meretranspordiruumi (nn sinine vöönd) loomist;
   paremat koordineerimist merendus- ja tolliasutuste vahel kõikidel tasanditel, et tagada sujuv teabevahetus ning piirata tarbetut halduskoormust ja tollitoiminguid;
   meetmeid, millega arendada merekiirteede potentsiaali, käsitades neid üleeuroopalise transpordivõrgu osana;
   täiendavate meetmete rakendamist, et laevatransport säiliks ja areneks edasi heal tasemel, atraktiivse, turvalise ja jätkusuutlikuna ning et tagataks avatud mereveoturgude toimimine ja piiranguteta juurdepääs lastile;
   et võetaks meetmeid, millega toetatakse ja koordineeritakse sadamate sissepääsude ja logistikasüsteemide kohandamist suurematele laevadele ning edendatakse sadamate paremat sidumist eelkõige raudteede ja siseveeteedega; sadamatesse investeerimise hõlbustamist mitmesuguste ELi rahastamisallikate kaasamise kaudu, et suurendada ELi sadamate võimsust, uuendada olemasolevat infrastruktuuri, arendada mitmeliigilisi terminale ja soodustada n-ö arukate sadamate loomist, kasutades intelligentseid transpordisüsteeme, samuti arukate sadamalinnade arendamist; meetmete rakendamist meresadamate infrastruktuuri parandamiseks eelkõige Vahemere ja Musta mere piirkonnas, et nendes piirkondades saaks kaubaveo raudteelt merele suunata;
   kinnitust selle kohta, et põhivõrgustikku kuuluvad meresadamad ühendatakse 2030. aastaks üleeuroopalise transpordivõrgu raudtee- ja maanteetranspordi infrastruktuuriga ning võimaluse korral ka siseveetranspordi infrastruktuuriga, v.a juhul, kui selliste ühenduste loomine on füüsiliste takistuste tõttu võimatu;
   rohkem selgust ja sidusust riigiabi eeskirjade kohaldamisel sadamate suhtes, et luua pragmaatiline, prognoositav ja stabiilne keskkond, mis võimaldaks rakendada pikaajalisi sadamatesse investeerimise strateegiaid, vähendaks halduskoormust ning viiks menetluste kestuse miinimumini;
   et edendataks komisjoni esitatud määruse eelnõu sadamateenuste turulepääsu ja sadamate finantsilise läbipaistvuse tagamise kohta, et ajakohastada ja parandada sadamateenuste kvaliteeti ja tõhusust, tugevdada konkurentsi ning luua raamtingimused sadamatesse investeerimise soodustamiseks;
   Rahvusvahelises Mereorganisatsioonis (IMO) siduva sihi seadmist, et saavutada valge raamatu eesmärk vähendada 2050. aastaks merendussektoris punkrikütustega kaasnevat CO2-heidet vähemalt 40 %, mida tuleb toetada 2030. aastaks seatud ELi vahe-eesmärgi täitmisega; rahvusvahelise meretranspordi heitkoguste probleemi lahendamiseks globaalse turupõhise mehhanismi (nt heitkoguste hinna kujundamise mehhanism) väljaarendamise üle peetavate läbirääkimiste tõhustamist Rahvusvahelises Mereorganisatsioonis; juhul kui saavutatakse rahvusvaheline kokkulepe kasvuhoonegaaside heite ülemaailmse seire- aruandlus- ja kontrollisüsteemi loomise kohta või ülemaailmsete meetmete kohta meretranspordi põhjustatud kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks – et komisjon vaataks läbi määruse (EL) 2015/757 ning esitaks vajaduse korral muudatusettepanekud sellele määrusele, et tagada selle kooskõla rahvusvahelise kokkuleppega;
   et kaalutaks SOx-heite kontrolli piirkondades kohaldatavate laevakütuse väävlisisalduse piirangute ja Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni asjaomaste eeskirjade laiendamist kogu Euroopa mereruumile;
   heitkoguste vähendamise tehnoloogiate ja energiatõhususe meetmete edendamist rahaliste stiimulite ja suunatud toetusmeetmete kaudu, pannes erilist rõhku alternatiivkütuste kasutamisele, samuti meetmete rakendamist laevade sõidukiiruse piiramiseks, mis teadaolevalt võimaldab suurel määral vähendada kütusekulu ja kasvuhoonegaaside heidet;
   meetmeid, mis toetavad mere- ja siseveesadamates alternatiivkütuste infrastruktuuri kasutuselevõtmist, sealhulgas veeldatud maagaasi punkerdamiseks vajalike rajatiste ehitamist ja kaldaäärse elektri kasutamist;
   seadusandliku ettepaneku esitamist reisilaevade ohutust käsitlevate õigusaktide ajakohastamiseks; kolmanda meresõiduohutuse paketi paremat rakendamist ja vajaduse korral läbivaatamist, et tõhustada laevaõnnetuste ärahoidmist ja õnnetuste tagajärgedega tegelemist;
   seadusandliku ettepaneku esitamist, et seoses konteinerite üha sageneva kaotsiminekuga merel täpsustada vastutuse ja hüvitamise korda, võttes aluseks süsteemi, mis võimaldab kindlaks teha nende konteinerite omanikud;

67.  nõuab siseveetranspordiga seoses järgmist:

   sobiva raamistiku väljatöötamist siseveetranspordi siseturu optimeerimiseks ja selliste takistuste kõrvaldamiseks, mis ei luba siseveetranspordi võimalusi täielikult ära kasutada;
   tegevuskava Naiades II täielikku rakendamist, erilise rõhuasetusega infrastruktuurile, jõeteabeteenuste kasutuselevõtule ja innovatsioonile; kava hindamist 2017. aastaks ja vajaduse korral kavandatud meetmete kohandamist, et tagada kava eesmärkide täitmine;
   esmajärjekorras nende ELi rahastatavate siseveeteede projektide heakskiitmist, mis on osaks üleeuroopalise transpordivõrgu põhivõrgustikust;
   üleeuroopalise transpordivõrgu põhivõrgustikku kuuluvate siseveeteede nõuetekohast ajakohastamist ja hooldamist ning ummikukohtade kõrvaldamist 2025. aastaks kooskõlas ELi keskkonnaalaste õigusnormidega, et kindlustada teenuste osutamine nõutaval tasemel;
   et komisjon ja liikmesriigid toetaksid programmi „Horisont 2020” ja Euroopa ühendamise rahastu raames suuremal määral siseveetranspordi valdkonna innovatsiooni, samuti alternatiivkütuste kasutamist ning laevade tehnilist ja keskkonnatehnilist kohandamist, et vähendada kasvuhoonegaaside heidet:
   siseveetranspordi integreerimist mitmeliigilisse transporti ja logistikasse ning säästva linnaliikuvuse kavadesse ja nende Euroopa linnade poliitikameetmetesse, mida läbivad veeteed, samuti siseveesadamate osa suurendamist linnade kaubavedudes;
   ühtlustatud jõeteabeteenuseid (RIS) käsitleva direktiivi 2005/44/EÜ kiiret läbivaatamist, et tagada jõeteabeteenuste täielik kasutuselevõtmine 2020. aastaks ja ühendamine teiste koostalitlevate intelligentsete transpordisüsteemidega;
   vajaduse korral Reini ja Doonau juhtimis- ja reguleerimissüsteemide omavahelist sidumist, et neil Euroopa peamistel veeteedel välja arendada tõhus, mitmeliigiline ja säästev transpordisüsteem;
   komisjoni osalust ELi Doonau piirkonna strateegias sisalduvate projektide tarbeks ELi vahendite määramisel ja projektide rakendamise koordineerimisel;
   seadusandlikku ettepaneku esitamist siseveeliikluse valdkonna kutsekvalifikatsioonide tunnustamise ja ajakohastamise kohta ning selliste meetmete kaalumist, millega tuua sellesse sektorisse rohkem noori;

o
o   o

68.  palub komisjonil võtta käesolevas resolutsioonis tehtud ettepanekuid arvesse valge raamatu vahekokkuvõttes ja edaspidistes transpordivaldkonna algatustes;

69.  nõuab, et komisjon jälgiks edusamme, mida tehakse valge raamatu eesmärkide saavutamiseks, ja annaks valge raamatu rakendamisest iga viie aasta järel aru;

70.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT C 168 E, 14.6.2013, lk 72.
(2) ELT C 351 E, 2.12.2011, lk 13.
(3) ELT C 175 E, 10.7.2008, lk 556.
(4) ELT C 43 E, 19.2.2004, lk 250.
(5) ELT C 56 E, 26.2.2013, lk 54.
(6) Nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/98/EÜ (mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid) artiklis 4.
(7) Liiklusohutus Euroopa Liidus, Euroopa Komisjon, märts 2015.
(8) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0094.


Naiste karjäär teaduses ja ülikoolides
PDF 195kWORD 91k
Euroopa Parlamendi 9. septembri 2015. aasta resolutsioon naiste karjääri kohta teaduses ja ülikoolides ning klaaslae efekti kohta (2014/2251(INI))
P8_TA(2015)0311A8-0235/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2 ja 3 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 8, 10, 19 ja 157,

–  võttes arvesse ÜRO 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes(1),

–  võttes arvesse komisjoni 21. septembri 2010. aasta teatist „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015” (COM(2010)0491),

–  võttes arvesse komisjoni 5. märtsi 2010. aasta teatist „Kindel kohustus tagada meeste ja naiste võrdõiguslikkus. Naiste harta” (COM(2010)0078),

–  võttes arvesse nõukogu 7. märtsil 2011. aastal vastu võetud Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti (2011–2020),

–  võttes arvesse komisjoni 15. septembri 2014. aasta teatist „Euroopa teadusruum 2014. aasta eduaruanne” (COM(2014)0575),

–  võttes arvesse komisjoni 17. veebruari 1999. aasta teatist „Naised ja teadus – naiste mobiliseerimine Euroopa teadusuuringute rikastamiseks” (COM(1999)0076),

–  võttes arvesse komisjoni 17. juuli 2012. aasta teatist „Euroopa teadusruumi partnerluse tugevdamine tipptaseme ja kasvu saavutamiseks” (COM(2012)0392),

–  võttes arvesse komisjoni 3. septembri 2014. aasta aruannet „Soolise võrdõiguslikkuse poliitika avalikus teadustegevuses”, mis põhines Helsingi töörühma (sooküsimusi, teadustegevust ja innovatsiooni käsitlev komisjoni nõuanderühm) liikmete uuringul,

–  võttes arvesse 2012. aasta aruannet „She Figures”, milles käsitletakse statistikat ja näitajaid soo kohta teadustegevuse ja innovatsiooni valdkonnas ning mille komisjon avaldas 2013. aastal,

–  võttes arvesse nõukogu 5. detsembri 2014. aasta järeldusi, milles käsitletakse 2014. aasta eduaruannet Euroopa teadusruumi kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 29. mai 2015. aasta järeldusi Euroopa teadusruumi 2015.–2020. aasta tegevuskava kohta,

–  võttes arvesse oma 10. märtsi 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Liidus 2013. aastal naiste ja meeste võrdõiguslikkuse valdkonnas saavutatud edu kohta(2),

–  võttes arvesse Istanbuli naistevastase vägivalla tõkestamise ja sellega võitlemise konventsiooni artiklit 40,

–  võttes arvesse oma 21. novembri 2013. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm „Horisont 2020” aastateks 2014–2020(3),

–  võttes arvesse oma 21. mai 2008. aasta resolutsiooni naiste ja teaduse kohta(4),

–  võttes arvesse oma 3. veebruari 2000. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta „Naised ja teadus – naiste mobiliseerimine Euroopa teadusuuringute rikastamiseks”(5),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A8-0235/2015),

A.  arvestades, et sooline võrdõiguslikkus on Euroopa Liidu lepingus sätestatud Euroopa Liidu aluspõhimõte ning üks selle eesmärke ja ülesandeid;

B.  arvestades, et sooline võrdõiguslikkus on üldine eeltingimus selleks, et naistele ja tüdrukutele oleksid tagatud inimõigused, ning see on nende mõjuvõimu suurendamiseks ning jätkusuutliku ja kaasava ühiskonna saavutamiseks hädavajalik; arvestades, et inimkapitali ebapiisav kasutamine vähendab teadusuuringute ja innovatsiooniga seotud ettevõtluse võimalikke eeliseid ja üldist majandusarengut, samuti on sellel hävitavad sotsiaalsed tagajärjed;

C.  arvestades, et on ülimalt tähtis tagada, et naised ja mehed oleksid võrdõiguslikud partnerid, kellel on ühesugused õigused, kohustused ja töövõimalused, ning et nende panust ühiskonda hinnataks ja austataks võrdselt;

D.  arvestades, et olemasolevate statistiliste andmete ja uuringute kohaselt on naised kõrgematel hierarhiatasanditel alaesindatud, isegi valdkondades, kus nad on enamuses, nt haridussektoris; arvestades, et naised on loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonna hariduses ja karjääris ülimalt alaesindatud, moodustades loodus- ja tehnikateaduste tippspetsialistidest vaid 24 %; arvestades, et naiste esindatus varieerub sõltuvalt loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonna erialast, näiteks on keemia erialal probleeme kaadri säilitamisega, samas kui inseneriteadustes ja füüsika erialal on värbamisprobleem;

E.  arvestades, et teadus on Euroopa majanduse jaoks otsustava tähtsusega ning vajab üha suuremad meeskondi, kes suudaks muu hulgas teha murrangulisi teadusuuringuid, mis on tootlikkuse ja konkurentsivõime suurendamiseks hädavajalikud, samuti on vaja piisaval hulgal inimesi oskustega loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonnas, et rakendada ellu Euroopa majanduskasvu ja töökohtade loomise tegevuskava ning strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid; arvestades, et nõudlus oskustega loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonna spetsialistide järele kasvab eeldatavasti kuni 2025. aastani, samal ajal kui viimased statistilised andmed näitavad teadusuuringute sektori vananemist; arvestades, et ühelt poolt loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonna ning teiselt poolt kunsti ja humanitaarteaduste vastastikusel täiendaval mõjul on tohutu majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline potentsiaal, ning et naisteadlased ja –innovaatorid sobivad väga hästi neid valdkondadevahelisi sidemeid arendama; arvestades, et ELi jaoks, mis vajab majandus-ja finantskriisist lõplikult taastumiseks ning ühiskonna kui terviku muutustega toimetulekuks kõiki ressursse, on naisteadlased vara; arvestades, et loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonnas on vaja edendada ja hõlbustada naiste karjäärivõimalusi ning noorte, eriti naissoost tudengite ja teadustöötajate esindatust;

F.  arvestades, et viimastel aastatel on toimunud naisteadlaste suhtes teatav positiivne areng ja nende osakaal on suurenenud meeste omast kiiremini, kuid naisteadlaste arv on endiselt tähelepanuväärselt väiksem kui meeste arv, kusjuures suurim erinevus tuleb esile ettevõtlusvaldkonnas;

G.  arvestades, et naiste akadeemilisele karjäärile on jätkuvalt iseloomulik ka märkimisväärne vertikaalne segregatsioon ning üksnes väga vähesed naised hõivavad kõrgeimad akadeemilised ametikohad; arvestades, et 2012. aasta aruande „She Figures” järgi on ülikoolide rektoritest vaid 10 % naised;

H.  arvestades, et teadusuuringute õigusraamistikus on üksnes vähestel liikmesriikidel soolist võrdõiguslikkust käsitlevaid sätteid ning soolisele mõõtme lisamine riiklikele teadusuuringute kavadele on jäänud peaaegu tähelepanuta;

I.  arvestades, et naised on oma ettevõtteid asutades ikka veel silmitsi takistustega, mis tulenevad eelarvamuste ja stereotüüpide püsimisest; arvestades, et naiste seas tuleb edendada ja toetada suuremat ettevõtlust ning luua tingimused, kus naisettevõtjatel ja pereettevõtetel on võimalik jõudsalt edeneda ja kus ettevõtlus on au sees; selleks tuleb võtta meetmeid, tuginedes parimate tavade vahetamisele ja pöörates erilist tähelepanu emadele;

J.  arvestades, et selline olukord on tingitud mitmesugustest keerulistest põhjustest, sealhulgas negatiivsetest stereotüüpidest ja hinnangutest ning teadlikest ja alateadlikest eelarvamustest;

K.  arvestades, et statistika näitab pidevalt, et tütarlapsed loobuvad koolis loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika õppeainetest ning valivad ülikoolis teadusega seotud erialasid väiksema tõenäosusega; arvestades, et naiste madalale osakaalule loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonnas ei ole ühest põhjendust, vaid põhjuseid on mitmeid, sealhulgas: õpetajate puudulikud teadmised karjäärist loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonnas, naissoost eeskujude nappus, palju ebakindlaid lühiajalisi lepinguid, tööintervjuude komisjonide alateadlik kallutatus, naiste vähesem kandideerimine juhtivatele ametikohtadele võrreldes meestega, tava suunata naisi pigem õpetajateks või hoolekandesse kui teadusuuringutesse ja akadeemilisse valdkonda;

L.  arvestades, et nagu kõigil teistel tegevusaladel, on ka teadusuuringute valdkonnas töötavad naised sunnitud võtma enda kanda suurema osa laste või perega seotud kohustustest kui nende ametivennad, ning seepärast tuleb kõikides kavandatud meetmetes arvestada töö- ja pereelu eduka ühitamise võimalusega naiste jaoks, et kaasata neisse valdkondadesse mehi;

M.  arvestades, et vaatamata kõikidele jätkuvatele jõupingutustele edendada soolist võrdõiguslikkust ja võrdseid võimalusi, on naiste juurdepääs teadlaste ametikohtadele, rahastusele, avaldamisvõimalustele ja akadeemilistele auhindadele endiselt ebavõrdne; naiste olukorda mõjutavad ka jäigad edutamise ja tunnustamise kriteeriumid ning asjaolu, et puuduvad rahalised vahendid või sobiv poliitika nende toetamiseks, kusjuures eriti troostitud on noorte naisteadlaste väljavaated; arvestades, et kõik need tegurid aitavad potentsiaalselt kaasa ajude äravoolule – see on olukord, mis nõuab mitte lihtsaid, vaid radikaalseid meetmeid; arvestades lisaks, et koostöö kollektiivsel tasandil on äärmiselt tähtis ning seda tuleks algatada ja soodustada nii isikute tasandil kui ka ühiskonnas;

N.  arvestades, et teadusalal töötavate naiste de facto madal positsioon ühiskonnas, mida ei õigusta mingid objektiivsed kriteeriumid, samuti sugudevahelised suhted ja soolised stereotüübid tuleb läbi vaadata ja ümber hinnata; arvestades, et laiema valiku karjäärivõimaluste pakkumine naistele ja haridusmudelite muutmine võiks aidata soolist palgalõhet oluliselt kahandada, näiteks suurendades naissoost teadlaste ja inseneride arvu;

O.  arvestades, et komisjon on võtnud juba ülesandeks tagada alaesindatud soo 40 % esindatus kõikide oma eksperdirühmade, töörühmade ja komiteede liikmeskonnas ning rakendab seda põhimõtet eeskätt konkreetses programmis „Horisont 2020”;

P.  arvestades, et nõukogu viimastes järeldustes inimressursside arendamise kohta teaduse ja tehnoloogia valdkonnas Euroopa teadusruumis tunnistati, kui oluline on edendada soolist võrdõiguslikkust teadusuuringute valdkonnas ning kaasata naisi vastutavatele ametikohtadele, ja seda juba 2005. aastal, kuid rohkem ei ole nõukogu sel teemal avaldusi teinud;

Q.  arvestades, et Euroopa teadusruumi 2015.–2020. aasta tegevuskavas kutsutakse komisjoni ja liikmesriike üles rakendama riiklikke võrdõiguslikkuse õigusakte tõhusalt ellu, et tegeleda soolise tasakaalustamatuse probleemiga teadusasutustes ning otsuseid langetavates organites, ning integreerida sooline mõõde paremini teadus- ja arendustegevuse poliitikasse, programmidesse ja projektidesse;

R.  arvestades, et Istanbuli konventsioonis on võetud kohustus tegeleda vägivalla algpõhjustega ning edendada naiste ja meeste võrdõiguslikkust, muutes suhtumisi ja kaotades stereotüübid mitte üksnes isikute tasandil, vaid ka kõrgharidusasutuste, ülikoolide ja ülikoolilinnakute tasandil, mis ei ole soolise vägivalla eest kaitstud, nii et naised saaksid elada ilma vägivallata ja hirmuta selle ees, mis sageli takistab neid akadeemilises ja ühiskondlikus elus täiel määral osalemast;

S.  arvestades, et Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudil võib olla väga oluline roll soolise palgalõhe arengute järelevalves teadusuuringute valdkonnas, selle põhjuste analüüsimisel ning õigusaktide mõju hindamisel;

Sooline võrdõiguslikkus akadeemilistel ametikohtadel

1.  märgib, et vaatamata viimaste aastate positiivsetele muutustele ei ole akadeemilistes ja teadusringkondades endiselt jõutud soolise võrdõiguslikkuseni; seejuures on olukord liikmesriigiti ning teadusvaldkondade ja teaduskraadide lõikes erinev; juhib tähelepanu naiste silmatorkavalt vähesele esindatusele kõrgeimate akadeemiliste ja otsuste tegemist hõlmavatel ametikohtadel teadusasutustes ja ülikoolides, mis osutab klaaslae olemasolule ehk eelarvamustest põhjustatud nähtamatule barjäärile, mis takistab naiste jõudmist vastutavatele ametikohtadele;

2.  mõistab hukka asjaolu, et nii Euroopas kui ka teistes arenenud riikides on tõendeid soolises segregatsiooni kohta ülikoolide ja koolide hierarhiates, mis on loomult nii horisontaalne kui ka vertikaalne, ning ehkki 28 liikmesriigiga ELis on ülikoolide lõpetajatest 59 % naised, on ülikoolide professorite seas naisi kõigest 18 %;

3.  kordab, et sooline võrdõiguslikkus on üks põhimõtteid, millele EL rajaneb, ning seda tuleb järgida ka teadusvaldkonnas ja akadeemilistes ringkondades; rõhutab, et tuleb kaotada naiste otsese või kaudse diskrimineerimise kõik vormid;

4.  märgib, et naiste vähesus teaduses on loonud olukorra, kus teadus- ja arendustegevus on vaikimisi meestepõhine, ning et: a) ei ole naisekujulisi autode kokkupõrketesti mannekeene; b) meditsiiniuuringud viiakse tavapäraselt läbi meestel; c) kiiritusdooside arvutused põhinevad keskealise mehe vastuvõtuvõimel; ning d) enamik anatoomiaraamatute pilte on mehe kehast;

5.  peab kahetsusväärseks, et naistel on endiselt ebavõrdne juurdepääs teadlaste ametikohtadele, rahastusele ja avaldamisvõimalustele, samuti püsib sooline palgalõhe teadusvaldkonnas ja akadeemilistes ringkondades, hoolimata asjaolust, et ELis ja liikmesriikides on kehtestatud õigusnormid võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise kohta tööturul;

Positiivsed meetmed

6.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid analüüsiksid kehtivaid õigusnorme eesmärgiga neid nõuetekohaselt rakendada ja vajaduse korral läbi vaadata, et tagada naiste ja meeste võrdne kohtlemine; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid mittediskrimineerimise põhimõtte järgimise (Lissaboni lepingu kohaselt Euroopa Liidu eesmärk) igat liiki töölepingutes ja rahastamises, samuti õiguse saada võrdse töö eest võrdset tasu meeste ja naiste tasustamise kõikide elementide, sealhulgas toetuste ja stipendiumite puhul, näiteks tagades töötasude läbipaistvuse;

7.  märgib, et lisaks õigusnormide jõustamisele tuleb soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks kõrvaldada kultuurilised ja institutsioonilised takistused, mis põhjustavad teadlaskarjääri ja otsuste tegemise juures otsest või kaudset naistevastast diskrimineerimist; leiab, et need diskrimineerimise vormid, negatiivsed eelarvamuse ning teadlikud ja ebateadlikud stereotüübid rajanevad sageli suhtumistel ja normidel, mida pidevalt taastoodetakse, ning institutsioonilised muudatused võivad aidata neid kõrvaldada; palub komisjonil viia läbi ja toetada teadlikkuse suurendamise kampaaniad ja programme ning algatusi nende tõkete vähendamiseks, nii akadeemilistes ringkondades kui ka ühiskonnas tervikuna;

8.  kritiseerib veel kord asjaolu, et naistele makstakse siiani sama töö eest vähem kui meestele, seda ka teadusuuringute valdkonnas nende ebavõrdse esindatuse tagajärjel;

9.  palub komisjonil ja liikmesriikidel toetada ja edendada vastastikuse toetamise võrgustikke ning parimate tavade jagamist Euroopas ja väljaspool;

10.  rõhutab, et teadlikkuse suurendamise kampaaniaid tuleks suunata nii meestele kui ka naistele, kuna nad taastoodavad (teadlikult või ebateadlikult) soolisi stereotüüpe, mille tõttu võivad naised ise kultuurilisi ja institutsioonilisi takistusi oma teaduskarjäärile loomulikuks pidada;

11.  nõuab tungivalt, et komisjon tugineks olemasolevatele programmidele ja algatustele ning tõhustaks tüdrukutele ja naistele suunatud positiivseid kampaaniaid, mis ergutaksid neid alustama akadeemilist ja teadlaskarjääri kõikides teadusvaldkondades, keskendudes eriti inseneriteaduste ja tehnoloogia valdkonnale, kus vaatamata hiljutistele positiivsetele muutustele on naiste osalus jätkuvalt keskmisest väiksem;

12.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama haridusprogramme, mis julgustavad sünergiaid ja positiivseid sidemeid loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonna ning kunsti ja humanitaarvaldkonna vahel ning edendavad soolist mõõdet, lihtsustades naiste rolli nende sidemete loomisel;

13.  palub komisjonil ja liikmesriikidel edendada naiste positiivseid eeskujusid kõikidel hariduse tasanditel, kaasa arvatud kohustuslikus hariduses ning kesk- ja kõrghariduses, samuti magistriõppes, mitteametlikus hariduses ja noorsootöös; tunnistab, et naiste positiivsete eeskujude edendamise raames tuleb rõhutada naiste ajaloolisi ja tänapäevaseid saavutusi teaduses ja tehnoloogias, ettevõtluses ning otsustustasandi ametikohtadel; märgib, et nende meetmete hulka võib kuuluda eriline tähelepanu rahvusvahelisele naistepäevale, teadusnädalad ning liikmesriikide ja maailma parimate tavade kasutamine;

14.  kutsub komisjoni, liikmesriike ja asjaomaseid sidusrühmi üles tugevdama algatusi ja programme, millega julgustatakse naisi jätkama oma teadlas- ja akadeemilist karjääri (nt juhendamine ja võrgustiku loomise programmid) ning toetatakse teadusprogrammides ja toetustaotlustes osalevaid noori naisteadlasi ning naisteadlaste individuaalset karjääri ja nende karjääri edenemist kõrgeimate astmeteni; lisaks tuleks naisi julgustada kandideerima otsuste tegemist hõlmavatele ametikohtadele, samal ajal tuleb võtta meetmeid, et kaotada kõik takistused, mis teevad kandideerimise raskeks või võimatuks;

15.  nõuab tungivalt, et kui komisjon ja liikmesriigid koostavad soolise võrdõiguslikkuse strateegiat kõrghariduse valdkonnas, võtaksid nad selles spetsiaalselt arvesse naisi, keda diskrimineeritakse mitmekordselt, nagu LGBTI-rühma kuuluvad naised, puuetega naised, vähemusse kuuluvad või sisserändaja taustaga naised, pagulased ja naissoost hooldajad;

16.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid töötaksid loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonnas välja tõhusad ja ligitõmbavad õppekavad ja õpimeetodid, et tüdrukud ei loobuks nende õppimisest, ning tunnustaksid õpetajaid ja investeeriksid neisse kui kultuuriliste muutuste loojatesse, kellel on võimalik kaasata tüdrukuid jätkuval reaalainete õppimisse;

17.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid tunnistaksid, kui oluline on kvaliteetne karjäärinõustamine ning koolitustes osalemine, et julgustada tütarlapsi valima ülikooliõpinguid loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonnas;

Töö- ja pereelu ühitamine

18.  rõhutab, et vajadus ühitada edukalt töö- ja eraeluga seotud kohustused on sageli suur takistus, mis ei lase naistel teadlas- ja akadeemilist karjääri edendada, ning on üks peamisi põhjusi, mille tõttu nad selle karjääri pooleli jätavad;

19.  nõuab paindlikumaid töötingimusi nii mees- kui ka naissoost teadlastele, et nad saaksid ühildada tööd ja pereelu, ning soolise palgalõhe kaotamist soolise võrdõiguslikkuse huvides;

20.  kutsub komisjoni, liikmesriike, teadustegevust rahastavaid organisatsioone ja muid sidusrühmi üles kavandama programme, millega aktiivselt ergutada naisi jätkama pärast rasedus- ja sünnituspuhkust või vanemapuhkust oma karjääri, ning pakkuma rahastust tööle tagasipöördumise programmide jaoks, mis tuleks kujundada vastavalt iga institutsiooni vajadustele ja peaks sisaldama koolitust teaduse arenguga kursis püsimiseks, lisaks tuleks võimaldada naistele pärast sünnitust või lapse adopteerimist teadustöö tulemuste vallas suuremat paindlikkust ja pakkuda piisavaid lapsehoiuteenuseid ning julgustada mehi pereelus osalema; neid meetmeid tuleks kohaldada ka individuaalsete stipendiumide alusel töötavate teadlaste ja välisrahastusega teadusprojektide raames töötajate suhtes;

21.  julgustab liikmesriike ja piirkondi edendama peresõbralike ülikoolide ja uurimisinstituutide arendamist;

22.  nõuab tungivalt, et komisjon tunnistaks piisava isapuhkuse ja isapalga vajadust, mis võimaldaks meestel võtta lapse eest hoolitsemiseks aeg maha ja aitaks muuta normi, mille kohaselt on naine see lapsevanem, kes peab karjääris pausi tegema – viimane asjaolu on üks suurimaid takistusi naiste karjäärile teaduses ja akadeemilises valdkonnas;

Institutsioonilised muudatused ja projektid

23.  võtab teadmiseks tõsiasja, et lisaks naiste individuaalse karjääri soodustamisele on soolist võrdõiguslikkust takistavate asjaolude ületamiseks vaja institutsioonilisi muudatusi, eeskätt seoses vertikaalse segregatsiooni ja naiste osalemisega otsuseid tegevates komiteedes;

24.  rõhutab, et nende muutuste toetamiseks ja julgustamiseks on vaja kaasata institutsioone, et kehtestada uusi norme, leida vastused tekkivatele küsimustele ja jälgida edusamme, võimaldamaks naisteadlastel olemasolevat teavet ära kasutada ja anda samal ajal aktiivne panus Euroopa teadusruumi;

25.  nõuab tungivalt, et komisjon esitaks liikmesriikidele soovituse, mis sisaldaks ühiseid juhiseid institutsioonilise muutuse tegemiseks, et edendada soolist võrdõiguslikkust ülikoolides ja teadusasutustes;

26.  usub, et oleks vaja süstematiseerida olemasolevat teavet soolise jagunemise ja naisteadlaste positsiooni kohta liikmesriikides, et edendada soolist võrdõiguslikkust kõikides era- ja riiklikes teadusasutustes; peab vajalikuks konsensust edasiste meetmete osas, et edendada naisteadlastega seotud projekte;

27.  palub komisjonil tungivalt tõhustada oma koordineerivat rolli Euroopa teadusruumi soolise aspekti arvestamise algatustes ning parandada teadlikkust ja pakkuda sidusrühmadele suunatud asjakohast koolitust soolise aspekti arvestamise olulisuse kohta teadus- ja akadeemilistes ringkondades; rõhutab, et on vaja meetmeid, millega edendada tõelist soolise võrdõiguslikkust karjääride osas akadeemilise ja teadusvaldkonnas;

28.  peab kiiduväärseks tõsiasja, et komisjon rahastab seitsmenda raamprogrammi ja programmi „Horisont 2020” projektide raames soolise võrdõiguslikkuse kavade koostamist, ning tunnustab ka komisjoni ja Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi ühisprojekti eesmärgiga luua soolise võrdõiguslikkuse edendamise kavade jaoks veebipõhine tööriist, mille abil teha kindlaks parimad tavad ja jagada neid asjakohaste sidusrühmadega; toonitab, et soovitatud parimate tavade puhul tuleks võtta arvesse ülikoolide ja teadusorganisatsioonide sõltumatust ning nende organisatsiooniliste struktuuride mitmekesisust liikmesriikides;

29.  kutsub liikmesriike üles looma teadusasutuste ja ülikoolidega partnerlussuhteid, et kindlustada kultuurilisi ja institutsioonilisi muutusi soo aspektis;

30.  kutsub liikmesriike üles tegelema akadeemiliste institutsioonidega, et pakkuda tuge ja rohkem võimalusi karjääri edendamiseks olulistes pöördepunktides, nt doktoriõppe ja selle järgse tegevuse ning õppejõu ametikohtade vahel;

31.  rõhutab, kui oluline on soolise mõõtme täielik integreerimine teadusuuringutesse ja sooline tasakaal programmis „Horisont 2020” osalemisel; leiab, et selleks on vaja uusi jõupingutusi, et integreerida sooline mõõde järgmise tööprogrammi koostamisse ja rakendamisse; peab kiiduväärseks programmi „Horisont 2020” sooküsimuste nõuanderühma loomist; on kindlalt veendunud, et programmi „Horisont 2020” eesmärke saab saavutada ainult naisteadlaste täiemahulisel osalusel;

32.  kutsub liikmesriike üles tegelema akadeemiliste institutsioonidega, et julgustada naisi proaktiivselt ametikohtadele kandideerima ning tagada võimaluse korral naiste esindatus tööintervjuude komisjonides;

33.  on kindlalt seisukohal, et sooline mõõde on teadusuuringutes lisaväärtuse allikas ning sellesse investeerimine on kasulik; toonitab, et sooline analüüs võib teaduses ja tehnoloogias tugevdada innovatsiooni ja distsipliinidevahelist koostööd;

Järgmised sammud

34.  kutsub liikmesriike üles pakkuma teadusasutustele ja ülikoolidele stiimuleid, millega kehtestada soolise võrdõiguslikkuse kavad, juurutada riiklikes teadusprogrammides sooline mõõde, kaotada õiguslikud ja muud takistused naisteadlaste töölevõtmisel, töökoha säilitamisel ja karjääri edendamisel ning rakendada struktuuriliste muutuste tegemiseks laiaulatuslikke strateegiaid, et kaotada teadusasutustes ja -programmides praegused puudujäägid;

35.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegelema soolise tasakaalustamatuse probleemiga otsuste langetamises ning teadlaste palkamise ja edutamisega tegelevates organites, samuti kaaluma soolise võrdõiguslikkuse kavade koostamist, mis oleksid teadustegevuses ja akadeemilisel tasandil avalikule rahastusele juurdepääsemise eeltingimus, eelkõige tuleks julgustada teadusasutusi koostama aruandeid oma jõupingutuste kohta naisteadlaste integreerimisel ning tagada valiku ja edutamise avatus ja läbipaistvus;

36.  tunnistab, et soolise võrdõiguslikkuse strateegiad kõrghariduse valdkonnas peavad tegelema ka soolise vägivalla nähtusega; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles koostama strateegiad, mis on suunatud soolise vägivalla vastu ülikoolides ja ülikoolilinnakutes ning mis hõlmaks teadlikkuse tõstmist ja vägivalla ohvriks sattunud naiste juurdepääsu lihtsustamist õiguskaitsele, samuti tuleks võitusse vägivalla vastu kaasata meessoost tudengid, õppejõud ja personal;

37.  palub liikmesriikidel julgustada tööandjaid võtma meetmeid, et võidelda igasuguse töökohal tagakiusamise vastu, mis naisi mõjutab ning mis võib viia heitumise ja töölt lahkumiseni;

38.  julgustab liikmesriike hõlbustama suhtlust riiklike kõrgharidusministrite ja võrdõiguslikkuse ministrite (või samaväärsete ametnike) vahel, et töötada välja riiklik poliitika, mis julgustaks ja toetaks naisi teadus- ja akadeemilistes ringkondades;

39.  kutsub liikmesriike üles kaasama sooliste stereotüüpide kaotamisse ja vastastikuse austuse edendamisse meediat ja erasektorit; rõhutab, kui oluline roll on meedial sooliste stereotüüpide kinnistamisel või hajutamisel ning kui suured on meedia võimalused ennetavalt propageerida naiste ja tütarlaste positiivseid eeskujusid, mida tuleks julgustada;

40.  palub komisjonil ja Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudil arendada olemasolevat metoodikat edasi, et pidada kogu õppe- ja teadustegevuses lisaks inimressursside üle peetavale statistikale arvet soo alusel eristatud statistiliste andmete kohta, ning töötada välja asjakohased näitajad institutsiooniliste muudatuste protsesside hindamiseks riiklikul tasandil ja Euroopa teadusruumis;

41.  palub liikmesriikidel, akadeemilistel ringkondadel ja kõigil asjaomastel sidusrühmadel võtta hariduses, eriti kõrghariduses kasutusele spetsiaalsed kavad, et juhtida tähelepanu soolise võrdõiguslikkuse tähtsusele;

42.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles rakendama järjepidevalt sooteadlikku eelarvestamist kõikides programmides ja meetmetes, millega rahastatakse teadusvaldkonda, akadeemilisi ringkondi ja teadustegevust, ning töötama välja suunised ja meetodid, et jälgida ja hinnata soolise mõõtme kaasamist nendes valdkondades;

43.  kutsub liikmesriike üles töötama välja statistikameetmed, et jälgida, kuhu naised akadeemilistelt töökohtadelt lahkudes suunduvad, ning parandada selle alusel akadeemiliste asutuste ja valitsuste poliitikat antud valdkondades;

44.  julgustab liikmesriike kaaluma nende akadeemiliste asutuste tunnustamist, kes on võtnud meetmeid soolise ebavõrdsuse vähendamiseks;

45.  palub komisjonil integreerida sooline mõõde teadus- ja tehnoloogiauuringute sisusse, et kaotada diskrimineerimise varjatud vormid, kasutades selleks stiimuleid soolise aspekti arvessevõtmiseks teadusuuringutes;

Osalemine

46.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama veelgi enam naisteadlaste võrgustikke riiklikul, piirkondlikul ja ELi tasandil;

47.  julgustab liikmesriike kaaluma mentorlusskeemide rakendamist, milles pöörataks erilist tähelepanu naiste julgustamisele kandideerima rahalistele toetustele, taotlema edutamist või muid võimalusi, ning nende toetamisele selle käigus;

48.  kordab, kui oluline on tagada naiste suurem osalemine otsuste tegemises ning kindlustada sooline tasakaal hindamisrühmades, valimiskomisjonides ja kõikides muudes asjaomastes komiteedes, samuti määratud spetsialistide rühmades ja komisjonides, mis teevad otsuseid töölevõtmise, rahastamise, teadusprogrammide ja avaldamise kohta; leiab, et teadusasutusi ja ülikoole tuleks ergutada kehtestama naiste osaluse sihtmäärad nimetatud organites; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles lähtuma selles küsimuses komisjoni ettepanekust võtta vastu direktiiv, milles käsitletakse soolise tasakaalu parandamist börsil noteeritud äriühingute tegevjuhtkonda mittekuuluvate juhtorgani liikmete seas ja sellega seotu meetmeid(6), et esildada samasuguseid seadusandlikke meetmeid seoses naiste töötamisega juhtivatel ametikohtadel teadus- ja akadeemilistes ringkondades;

49.  palub, et nõukogu võtaks Luksemburgi eesistumise ajal vastu järeldused soolise võrdõiguslikkuse kohta teadusuuringutes, et tagada naiste suurem esindatus ja osalus otsuste langetamises teadusuuringute sektoris;

50.  palub, et Euroopa Parlament võtaks kasutusele auhinna „Naised ja teadus Euroopas”, mis antaks tööandjatele (ettevõtjad, institutsioonid või asutused), kes on esirinnas naiste edutamises akadeemilistes ja teadusringkondades, kes toetavad naisjuhte ja tagavad võrdse töötasu;

51.  kutsub komisjoni üles edendama teavituskampaaniatega skeeme ja kavasid, mille eesmärk on suurendada naiste osalemist teadusuuringutes;

o
o   o

52.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele.

(1) ELT L 204, 26.7.2006, lk 23.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0050.
(3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0499.
(4) ELT C 279 E, 19.11.2009, lk 40.
(5) EÜT C 309, 27.10.2000, lk 57.
(6) COM(2012)0614.


Hariduse abil tütarlaste mõjuvõimu suurendamine ELis
PDF 205kWORD 101k
Euroopa Parlamendi 9. septembri 2015. aasta resolutsioon hariduse abil tütarlaste mõjuvõimu suurendamise kohta ELis (2014/2250(INI))
P8_TA(2015)0312A8-0206/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõike 3 teist lõiku ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 8,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO 18. detsembri 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 23,

–  võttes arvesse 15. septembril 1995. aastal neljandal naiste maailmakonverentsil vastu võetud Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning nendest tulenevaid dokumente, mis võeti vastu ÜRO erakorralistel istungjärkudel „Peking +5” (2005), „Peking +15” (2010) ja „Peking +20” (2015),

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogul 2011. aasta märtsis vastu võetud Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti (2011–2020),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu 2011. aasta mai naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise ja sellega võitlemise konventsiooni (Istanbuli konventsioon),

–  võttes arvesse komisjoni 21. septembri 2010. aasta teatist „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015” (COM(2010)0491),

–  võttes arvesse oma 12. märtsi 2013. aasta resolutsiooni sooliste stereotüüpide kaotamise kohta ELis(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes ning nõukogu 13. detsembri 2004. aasta direktiivi 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. septembri 2002. aasta direktiivi 2002/73/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 76/207/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega,

–  võttes arvesse oma 10. märtsi 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Liidus 2013. aastal naiste ja meeste võrdõiguslikkuse valdkonnas saavutatud edu kohta(2),

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni hariduse ja kultuuri peadirektoraadi tellitud 2009. aasta sõltumatut aruannet,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee 10. oktoobri 2007. aasta soovitust CM/Rec(2007)13 liikmesriikidele soolise mõõtme integreerimise kohta haridusse,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu koostatud soolistest stereotüüpidest vaba hariduse edendamise ja ministrite komitee soovituses (soolise mõõtme integreerimise kohta haridusse) sisalduvate meetmete rakendamise heade tavade kogumikku (läbi vaadatud 12. märtsil 2015),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee 12. märtsil 2003. aastal vastu võetud soovitust Rec(2003)3 liikmesriikidele naiste ja meeste tasakaalustatud osalemise kohta poliitiliste ja avalike otsuste tegemisel,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 2015. aasta rahvusvahelise naistepäeva puhul vastu võetud teatist „Naised ja töömaailm”,

–  võttes arvesse lesbisid, geisid, biseksuaale ja transsoolisi inimesi käsitlevat Euroopa Liidu uuringut, mille Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet avaldas 2013. aastal,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit ning kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamust (A8-0206/2015),

A.  arvestades, et haridus on vastutustundliku kodakondsuse alus, on väga oluline tütarlaste soolise võrdõiguslikkuse ja mõjuvõimu suurendamise tagamiseks ning on põhiline inimõigus ja iga lapse õigus;

B.  arvestades, et tütarlaste ja naiste haridus ja koolitus on oluline Euroopa väärtus, põhiline inimõigus ning keskse tähtsusega tegur tütarlaste ja naiste mõjuvõimu suurendamiseks sotsiaalsel, kultuurilisel ja kutsealasel tasandil ning kõigi muude sotsiaalsete, majanduslike, kultuuriliste ja poliitiliste õiguste täielikuks kasutamiseks, samuti naiste ja tütarlaste vastase vägivalla ärahoidmiseks;

C.  arvestades, et haridus võib muuta ühiskonda ning aidata kaasa sotsiaalsele, majanduslikule, poliitilisele ja soolisele võrdõiguslikkusele;

D.  arvestades, et Euroopa Parlamendi sisepoliitika peadirektoraadi läbiviidud uuringu kohaselt on kogu maailmas haridussüsteemist kõrvale jäänud 30 miljonit algkooliealist tütarlast;

E.  arvestades, et vaesus, sotsiaalne tõrjutus ning alushariduse, kooli- ja kooliväliste võrgustike puudulikkus või vähene kättesaadavus on ühed suurimad takistused, mille tõttu tütarlapsed ei pääse haridusele juurde;

F.  arvestades, et üksnes riigid saavad pakkuda tasuta kohustuslikku üldharidust, mis on vältimatu eeltingimus nii meestele kui ka naistele võrdsete võimaluste tagamiseks;

G.  arvestades, et haridussektori eelarvekärped, mis tulenevad suuresti ELi edendatavast kokkuhoiupoliitikast, ohustavad tasuta pakutavat kvaliteetset riiklikku haridust ja seega suurendavad ebavõrdsust;

H.  arvestades, et kvaliteetne riiklik haridus peaks olema tasuta ja kättesaadav kõigile lastele ilma diskrimineerimata ning nende elanikustaatusest olenemata;

I.  arvestades, et vaesus mõjutab tugevasti võrdset juurdepääsu haridusele nii otseste kui ka kaudsete kulude tõttu, mis kaasnevad laste koolisaatmisega, ning eriti raske on haridusele ja eelkõige kõrgharidusele juurdepääs madala sissetulekuga perekondadest pärit noorte jaoks, mis tugevdab veelgi traditsioonilist poistele hariduse andmise eelistamist;

J.  arvestades, et sooliste stereotüüpidega määratakse naistele ja meestele erinevaid, kindlaid ja piiratud rolle ning asjaomaseid rolle kujundavad mitmesugused sotsiaalsed tingimused ja levitavad või taastekitavad lapsevanemad, haridussüsteem ja meedia; arvestades, et inimesed omandavad need rollid lapsepõlves ja noorukieas sotsialiseerumisetappides ning seetõttu mõjutavad need rollid nende elu ja võivad piirata naiste ja meeste isiklikku arengut;

K.  arvestades, et sooliste stereotüüpide mõju haridusele ja koolitusele ning otsustele, mida õpilased koolis teevad, võib mõjutada nende valikuid kogu elu jooksul, ning seega väljendub see teravalt tööturul, kus naised seisavad endiselt silmitsi nii horisontaalse kui ka vertikaalse segregatsiooniga; arvestades, et see aitab kaasa olukorrale, kus jätkuvalt on olemas valdkonnad, mida peetakse n-ö meeste valdkondadeks ja kus palgatase on seetõttu kõrgem kui n-ö naiste valdkondades;

L.  arvestades, et sotsiaalsel keskkonnal, perekonna hoiakutel, eakaaslastel, eeskujudel ja õpetajatel, samuti juhendamiskeskustel ja ainevaliku alasel nõustamisel on märkimisväärne mõju õpilaste õpinguvaldkonna valikule ja sooliste stereotüüpide muutumisele, ning arvestades, et õpetajatel on oma hoiakute ja õppemeetoditega sotsiaalse muutuse vahendajatena väga oluline roll soolise võrdõiguslikkuse, mitmekesisuse, vastastikuse mõistmise ja austuse edendamises; arvestades, et kooliõpetajad saavad vanematega suhelda ja suurendada nende teadlikkust soolisest võrdõiguslikkusest ja nende lapse potentsiaalist;

M.  arvestades, et sooline võrdõiguslikkus tuleks integreerida haridussüsteemi kõikidesse tasanditesse ja aspektidesse tütarlaste ja poiste ning naiste ja meeste hulgas õigluse ja demokraatliku kodakondsuse väärtuste edendamiseks, et ehitada üles tõeline sooline partnerlus nii avaliku kui ka eraelu valdkonnas;

N.  arvestades, et meestekesksetes valdkondades, nagu loodusteadused, inseneriteadused, tehnoloogia, matemaatika ja ettevõtlus, on vaja rohkem naiseeskujusid, ning juhendamisvõrgustikud ja vastastikune õpe aitavad tütarlaste mõjuvõimu nendes valdkondades tulemuslikult suurendada;

O.  arvestades, et olemasolevad andmed kinnitavad, et naiste omandatud kvalifikatsioon ja töökogemus on rahaliselt vähem tasustatud kui meestel ning naistel on endiselt suurem vastutus seoses perekonna ja teiste ülalpeetavate eest hoolitsemisega, mis piirab nende juurdepääsu tasustatavatele täistööajaga töökohtadele; arvestades, et sooline võrdõiguslikkus peaks hõlmama kogu naiste tehtava töö tunnustamist ning poiste ja meeste kasvatamist tegema töid, mida peetakse traditsiooniliselt naiste töödeks; arvestades, et edusammud lapsehoiuteenuste ning rasedus- ja sünnituspuhkuse ja isepuhkuse poliitika valdkonnas kogu Euroopas aitavad kaasa naiste tööalastele väljavaadetele, majandusliku mõjuvõimu suurendamisele ning võitlusele sooliste stereotüüpide vastu, suurendades seega tütarlaste mõjuvõimu kõigil haridussüsteemi tasanditel;

P.  arvestades, et kuigi rohkem naisi on läbinud tööalase koolituse või omandanud kõrghariduse, on nii nende haridusvaldkonnad kui ka kutsealane tegevus eelkõige seotud ülesannetega, mis kujutavad endast olemasolevate sotsiaal- ja majandusstruktuuride jäljendamist ja jätkamist, ning vaja on suurendada naiste osakaalu nii kutsehariduses kui ka loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonnaga seotud sektorites;

Q.  arvestades, et haridusressursside võrdsem jaotus parandaks tütarlaste juurdepääsu tööturule ning naiste ja meeste osakaalu tasakaalustamine tööturul võiks soodustada ELi majanduslikke väljavaateid;

R.  arvestades, et Euroopa ja riiklikud asutused peaksid igakülgselt edendama soolist võrdõiguslikkust haridusasutustes ning sooline haridus peaks olema õppekavade ja kooliprogrammide oluline osa; arvestades, et Euroopa ja riiklikud asutused peavad tagama, et õppematerjalid ei sisaldaks diskrimineerivat sisu;

S.  arvestades, et kooliharidus kajastab iga liikmesriigi kultuurilist ja sotsiaalset perspektiivi ning mõjutab tütarlaste ja poiste identiteedi kujunemist; arvestades, et kogemusõpe täiendab kooliharidust, samas kui varjatud haridus on läbiv kõikides haridusolukordade määratlustes; arvestades, et kõik need haridusvormid on olulised tütarlaste ja poiste identiteedi kujundamisel ning et kohalikel asutustel on kogemusõppes keskne roll nende seotuse tõttu haridusasutustega;

T.  arvestades, et soolise ebavõrdsuse vastu võitlemiseks on väga oluline õppekavade, arengueesmärkide ja õpitulemuste, õpingute sisu, strateegiate, õppematerjalide, hindamise, ainekavade ja tunnikavade pidev pedagoogiline järelevalve, nagu ka nende jälgimine ja hindamine haridusalaste teaduskeskuste ja soolise võrdõiguslikkuse spetsialistide poolt;

U.  arvestades, et naistevastane vägivald on peamine takistus seoses soolise võrdõiguslikkusega ning selle vastu saab võidelda hariduse kaudu; arvestades, et mitte kõik liikmesriigid ei ole Istanbuli konventsiooni ratifitseerinud ning EL vastutab soolist võrdõiguslikkust edendavate projektide algatamise ja rahastamise eest;

V.  arvestades, et kooliga seotud sooline vägivald hõlmab laste suhtes toime pandavat seksuaalset, füüsilist ja/või psühholoogilist vägivalda, mis on tingitud soolistest stereotüüpidest ja sotsiaalsetest normidest; arvestades, et kooliga seotud sooline vägivald takistab oluliselt juurdepääsu, osalemist ja omandamist;

W.  arvestades, et puudega ja/või hariduslike erivajadustega naised ja tütarlapsed puutuvad kokku mitmekordse diskrimineerimisega; arvestades, et tütarlaste olukorda saab parandada üksnes juhul, kui tagatakse võrdne juurdepääs kvaliteetsele haridusele ja koolitusele ning kui seda ei määra ega takista asjaomane diskrimineerimine ja see on täielikult kooskõlas kaasamise põhimõtetega;

X.  arvestades, et hariduslike erivajaduste kindlakstegemisel esineb märkimisväärseid vastuolusid; arvestades, et juhtudel, kus kindlakstegemine põhineb suuresti eksperdihinnangul, on üldiselt suurem tõenäosus, et poistel tuvastatakse erivajadused, eelkõige nn mittenormatiivsed raskused, nagu tähelepanu puudulikkuse sündroom või düsleksia;

Y.  arvestades, et 17 % kogu maailma täiskasvanutest ei oska kirjutada või lugeda, nendest kaks kolmandikku (493 miljonit) on naised(3);

Üldised soovitused

1.  palub liikmesriikidel rakendada ja tõhustada meetmeid, mis edendaksid soolise võrdõiguslikkuse kohaldamist kõikidel haridussüsteemi tasanditel, ning täielikult integreerida teadlikkuse suurendamine sooküsimustest nii õpetajate kui ka kõigi kutseliste koolitöötajate, näiteks kooliarstide ja -psühholoogide, meditsiiniõdede, sotsiaaltöötajate ja pedagoogide koolitusse, ning tagada kogu haridussüsteemis selliste mehhanismide loomine, mis hõlbustaksid soolise võrdõiguslikkuse edendamist, rakendamist, jälgimist ja hindamist haridusasutustes;

2.  kutsub liikmesriike üles edendama hariduse demokratiseerimist ja teisi vajalikke tingimusi, millega tagatakse, et haridus (ükskõik kas seda pakutakse koolides või muu juhendamise kaudu) aitaks kaasa soolise võrdõiguslikkuse ja võrdsete võimaluste edendamisele ning majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise ebavõrdsuse kaotamisele, samuti isikliku arengu ning sallivuse, solidaarsuse ja vastutuse soodustamisele, lisaks hõlbustaks sotsiaalset arengut ja demokraatlikku osalemist ühiskonnaelus;

3.  kutsub liikmesriike üles tagama, et nende haridussüsteemide eesmärgid hõlmaksid põhiõiguste- ja vabaduste ning naiste ja meeste võrdsete õiguste ja võimaluste alast haridust ning et nende süsteemide kvaliteedipõhimõtted hõlmaksid takistuste eemaldamist tõelise soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks ja täieliku soolise võrdõiguslikkuse edendamist;

4.  nõuab, et edendataks koolihariduse ja kogemusõppe terviklikku käsitamist koolides ning tundlikku lähenemisviisi inimõiguste, inimväärikuse, soolise võrdõiguslikkuse ja enesehinnangu ja otsusekindluse arendamise integreerimisele, millega julgustatakse tütarlapsi ja naisi tegema iseseisvaid ja teadlikke otsuseid nii isiklikul kui ka kutsealasel tasandil; tunnistab, et soolise võrdõiguslikkuse alane haridus peab täiendama demokraatlike väärtuste alast kodanikuharidust ning see tuleb integreerida õigustepõhisesse sootundlikku õpikeskkonda, kus tütarlapsed ja poisid saavad õppida oma õiguste kohta ja kogeda demokraatlikke protsesse nii koolides kui ka kogemusõppe keskkondades, osaledes näiteks oma kooli demokraatlikus juhtimises;

5.  kutsub komisjonis ja liikmesriikides haridusvaldkonna poliitikakujundajaid üles tagama, et pühendumus soolise võrdõiguslikkuse saavutamisele ulatub kaugemale põhimõtete deklaratsioonidest ja poliitilistest kavatsustest ning avaldub selle nimel tehtud jõupingutuste ja eraldatud ressursside märkimisväärses suurendamises, tuletades meelde, et haridus on esmatähtis kultuurilise muutuse ellukutsumiseks;

6.  juhib tähelepanu asjaolule, et kuigi enamik kõrgkooli lõpetanutest ELis on naised (60 %), ei kajasta naiste tööhõivemäär ja karjääriredel nende täielikku potentsiaali; rõhutab, et kaasava ja pikaajalise majanduskasvu huvides on vaja kaotada lõhe naiste haridustaseme ning nende positsiooni vahel tööturul, kaotades eelkõige horisontaalse ja vertikaalse segregatsiooni;

7.  toonitab, et haridus on tähtis vahend, mille abil aidata naistel osaleda täielikult ühiskonna ja majanduse arengus; rõhutab, et elukestva õppe meetmed on keskse tähtsusega ning annavad naistele oskusi, mis võimaldavad neil naasta tööle, saada paremaid töökohti, paremat sissetulekut ja paremaid töötingimusi;

8.  kutsub liikmesriike üles suurendama olulisi investeeringuid haridusse, et kõik saaksid kasu tasuta pakutavast kvaliteetset riiklikust haridusest;

9.  kutsub liikmesriike üles tagama, et nende haridusasutused kindlustaksid naiste ja meeste võrdse õiguse haridusele, integreerides võrdse kohtlemise põhimõtet aktiivselt hariduseesmärkidesse ja -meetmetesse, et hoida seega ära seksistlikust käitumisest ja sellega seotud ühiskondlikest stereotüüpidest tulenev soolise ebavõrdsuse tekkimine;

10.  palub komisjonil tagada, et see soovitus esitatakse riiklikele institutsioonidele, kes vastutavad hariduspoliitika rakendamise eest riigi kesk-, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, koolide juhtorganitele ning piirkondlikele ja kohalikele asutustele;

11.  rõhutab, et vaja on edendada naiste ja meeste võrdset esindatust juhtivatel ametikohtadel ning haridusasutuste järelevalve ja juhtimise eest vastutavate organite juhatuses, eelkõige koolijuhtide ja -direktorite hulgas ning naiste alaesindatuse korral, nagu loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonnas, kuna see on tütarlastele eeskujuks;

12.  toonitab, et tütarlapsed, kellel ei lubata koolis käia, puutuvad rohkem kokku koduvägivallaga;

13.  nõuab tungivalt, et komisjon algataks võimalikult kiiresti menetluse ELi ühinemiseks Istanbuli konventsiooniga; kutsub liikmesriike üles konventsiooni ratifitseerima ning ühtlasi nõuab, et EL ja liikmesriigid teeksid koostööd soolise võrdõiguslikkuse tagamiseks liidu välissuhetes; toonitab, et soolised stereotüübid ning kiusamine, küberkiusamine ja naistevastane vägivald on omavahel tihedalt seotud ning nende vastu tuleb võidelda juba varajases eas; rõhutab, et Istanbuli konventsiooniga nõutakse allakirjutanutelt kooliharidusse ja kõigil haridussüsteemi tasanditel selliste õppematerjalide integreerimist, milles käsitletakse mittestereotüüpseid soorolle, vastastikust austust, mittevägivaldset konfliktide lahendamist isikutevahelistes suhetes, soolist vägivalda ja õigust isikupuutumatusele ning mis on kohandatud õppijate üha arenevatele võimetele;

14.  julgustab kõiki liikmesriike järjekindlalt investeerima teabe-, teadlikkuse suurendamise ja harivatesse kampaaniatesse ning tõhustama tütarlaste ja poiste karjäärinõustamist, juhtides tähelepanu soorollide stereotüüpsele käsitusele ning soolistele stereotüüpidele kutse- ja karjäärisuunitluses, eelkõige teaduse ja uute tehnoloogiate valdkonnas; tuletab meelde, et see vähendaks soolist segregatsiooni tööturul ja tugevdaks naiste positsiooni, võimaldades liikmesriikidel samal ajal saada täiel määral kasu inimkapitalist, mida kujutavad endast tütarlapsed ja naised ELis, ning edendades koolides ja koolitundides arutelusid haridus- ja kutsevalikute üle;

15.  tuletab meelde haridusmeeskondade rolli perede abistamisel ja nõustamisel seoses laste koolikarjääriga, et suunata nad rajale, mis vastab nende oskustele, annetele ja maitsele; toonitab, et koolikarjääri kohta nõu andmine on otsustav etapp ja seda võivad mõjutada soolised stereotüübid ning see võib jäädavalt mõjutada tütarlaste suutlikkust teha elukutselist karjääri, mis toetaks nende isiklikku arengut ja emantsipeerumist;

16.  kutsub komisjoni üles korraldama liikmesriikide kaudu konkreetseid teadlikkuse suurendamise koolitusprogramme, mis on suunatud tütarlastele ja milles käsitletakse nende osalemist kõrghariduses ja võimalikke õppekursusi koos vastavate töövõimalustega nende võimetest lähtudes, et julgustada neid valima karjäärivõimalusi valdkondades, kus traditsiooniliselt domineerivad mehed, ning suurendada uue põlvkonna naiste enesekindlust; toonitab, et kogemusõppel on keskne roll tütarlaste ja noorte naiste kindlustunde suurendamisel;

17.  kutsub liikmesriike üles kasutama Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahendeid, et toetada programme, mille raames töötatakse aktiivselt nende laste vanematega, kes on pärit tõrjutud kogukondadest, ning julgustama mõtestatud ja innustavaid tegevusi väljaspool koolitunde ja koolivaheaegadel;

18.  kutsub liikmesriike üles julgustama lasteaedade ja -sõimede riiklike võrgustike, koolieelse hariduse süsteemi ja lastele mõeldud riiklike vabaajateenuste edendamist;

19.  kutsub liikmesriike üles parandama puudega ja/või hariduslike erivajadustega inimeste hariduse ja kutsealase koolituse kvaliteeti, vähendama nende kõrget väljalangemise määra ja austama kaasava hariduse põhimõtteid, millega rõhutatakse õpilaste aktiivset osalemist, ning tõhustama võimaluse korral nende integratsiooni ühiskonnas ja üldharidussüsteemis; nõuab, et selleks parandataks viivitamatult õpetajate koolitust ning et see koolitus ja õpiraskuste kindlakstegemine hõlmaks soolist aspekti, ühtlasi nõuab sootundlike sõeluuringumeetodite ja konkreetsete soolist aspekti arvestavate haridusprogrammide väljatöötamist, et pakkuda asjaomastele naistele ja tütarlastele paremaid võimalusi töö otsimisel ning võimaldada neil üle saada mitmekordsest diskrimineerimisest;

20.  kutsub liikmesriike üles tagama tütarlastele ja poistele võrdse juurdepääsu haridusele sõltumata nende vanusest, soost, sotsiaal-majanduslikust staatusest, kultuurilisest taustast või usutunnistusest ning rõhutab, et ELi, riiklikud ja kohalikud asutused peavad edendama koolides eriprogramme, mis aitavad integreerida tõrjutud kogukondasid üldisemalt ja eelkõige nendest kogukondadest pärit tütarlapsi, kuna nad seisavad sageli silmitsi mitmekordse diskrimineerimisega, samuti kõiki vähemusi Euroopa ühiskonnas; juhib tähelepanu sellele, kui oluline on tagada, et tütarlapsed omandaksid keskhariduse, ning rõhutab, et vaja on majanduslikult ebasoodsas olukorras olevatele peredele mõeldud rahalise abi programme, et hoida ära õpilaste ja eelkõige tütarlaste koolist väljalangemist;

21.  kutsub liikmesriike üles pakkuma aktiivset toetust, millega tagatakse, et rändajatest naistele ja nende peredele saab õpetada vastuvõtva riigi keelt kohalike ja tasuta pakutavate riiklike haridusteenuste raames;

22.  palub liikmesriikidel töötada välja spetsiaalsed programmid, millega tagatakse, et roma tütarlapsed ja noored naised püsivad koolis nii põhi-, kesk- kui ka kõrghariduse astmes, ning kehtestada erimeetmed teismelistele emadele ja kooli pooleli jätnud tütarlastele, et toetada eelkõige hariduse katkematut omandamist, samuti pakkuda tööalast koolitust; palub ühtlasi liikmesriikidel ja komisjonil võtta neid meetmed arvesse romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate kooskõlastamisel ja hindamisel;

23.  toonitab, kui tähtis on integreerida arengukoostöö projektidesse meetmed, mis on suunatud tütarlaste ja naiste haridusele;

24.  rõhutab, et õppekavades ja kõigis haridusastmetes tuleb erilist tähelepanu pöörata soolise võrdõiguslikkuse põhimõttele;

Õppekava ja koolitus

25.  nõuab kindlalt, et õppekavades, arengueesmärkides ja õpitulemustes, õpingute sisus, kooliprogrammides ja tunnikavades pöörataks nõuetekohast tähelepanu soolisele võrdõiguslikkusele kõigis selle vormides, ning rõhutab vajadust hinnata naiste kohta koolide õppekavades eri ainete puhul, tuues esile naiste rolli õpetatavate ainete sisus; on arvamusel, et sooline võrdõiguslikkus hariduses peaks selgelt käsitlema võrdsuse põhimõtet ja peab hõlmama palju erinevaid teemasid, nagu kirjaoskus, kiusamine, vägivald, vihkamist õhutavad avaldused, inimõigused ja kodanikuharidus;

26.  toonitab, et haridus peab aitama nii tütarlastel kui ka poistel areneda isiksusteks, kes on teadlikud, tasakaalus, austavad teisi inimesi ning on võimelised empaatiaks ja vastastikuseks austuseks, et vältida diskrimineerimist, agressiooni ja kiusamist;

27.  toonitab, et koolid peaksid aitama töötada välja kultuuridevahelist lähenemisviisi haridusele, et edendada avatust, vastastikust austust ning kultuuride- ja religioonidevahelist dialoogi;

28.  julgustab liikmesriikide pädevaid asutusi edendama soolist võrdõiguslikkust kõikehõlmavates seksuaal- ja suhtealase hariduse programmides, sealhulgas harima tütarlapsi ja poisse nõusolekul, austusel ja vastastikkusel põhinevate suhete teemal, ning spordi- ja vabaajategevustes, kus stereotüübid ja soopõhised ootused võivad mõjutada tütarlaste ja poiste minapilti, tervist, oskuste omandamist, intellektuaalset arengut, sotsiaalset integratsiooni ja eneseteadvuse ülesehitamist;

29.  tunnistab, et tundlik, eakohane ja teaduslikult korrektne seksuaal- ja suhtealane haridus on oluline vahend tütarlaste ja poiste mõjuvõimu suurendamises, aidates neil teha teadlikke valikuid ja andes panuse laiemate rahvatervisega seotud prioriteetide saavutamisse, nagu planeerimata raseduste vähendamine, emade ja imikute suremuse vähendamine, sugulisel teel levivate nakkuste ennetamine ja varasem ravi ning tervishoiualase ebavõrdsuse vähendamine; julgustab liikmesriike kaaluma eakohase põhjaliku seksuaal- ja suhtealase hariduse koolide õppekavades kohustuslikuks muutmist kõigi põhi- ja keskkooliastme õpilaste jaoks ning rõhutab, et on oluline koolitada õpetajaid, asetades erilist rõhku tütarlaste ja naiste austamisele ja soolisele võrdõiguslikkusele;

30.  nõuab õppeprogrammidesse sellise seksuaal- ja suhtealase hariduse integreerimist, mille eesmärk on suurendada tütarlaste mõjuvõimu teadlikkuse ja oma keha üle kontrolli omamise kaudu, ühtlasi nõuab, et kõigis teistes õppeainetes säilitataks kooskõla nende põhimõtetega;

31.  kutsub komisjoni üles võitlema seksuaalsel sättumusel ja sooidentiteedil põhineva diskrimineerimise vastu haridusasutustes; nõuab tungivalt, et komisjon toetaks koolide õppekavadesse objektiivse teabe integreerimist lesbisid, geisid, biseksuaale, trans- ja intersoolisi inimesi käsitlevate küsimuste kohta; nõuab tungivalt, et võitluses homofoobse ja transfoobse kiusamise ja ahistamise vastu soodustaks komisjon vastastikust õppimist liikmesriikide vahel;

32.  innustab tütarlapsi ja poisse huvituma hariduseteel võrdselt kõigist ainetest, võtmata arvesse soolisi stereotüüpe, eelkõige seoses teaduslike ja tehniliste ainetega, sealhulgas julgustab poisse harima ennast naiselikeks peetavate tegevuste alal sellistes valdkondades nagu majapidamistööd ja hooldusülesanded, samal ajal julgustab ka võrdse osalemise ja esindatuse edendamist kollektiivsetes otsustusprotsessides ja koolide juhtimises ning kõigis koolivälistes tegevustes; kutsub asjaosalisi üles tagama, et nende tõhusate tegevuste rahastamist kaitstakse;

33.  märgib, et tuleb võtta meetmeid, millega julgustatakse naiste eraldi edendamist kultuuri ning kunsti- ja intellektuaalse loomingu loomise ja levitamise valdkonnas, võideldes struktuurse ja levinud diskrimineerimisega, mida naised selles valdkonnas kogevad, soodustades naiste ja meeste tasakaalustatud esindatust avalikus kunsti- ja kultuuritegevuses ning pakkudes rahalist toetust ja positiivseid meetmeid, et lahendada ebavõrdsus nendes valdkondades;

34.  nõuab info- ja kommunikatsioonitehnoloogiale võrdse juurdepääsu arendamist, selle kasutamise võimaldamist ja sellealast haridust tütarlastele ja poistele alates eelkoolist, pöörates erilist tähelepanu lastele ja noortele, kes on pärit maapiirkondadest või tõrjutud kogukondadest või kellel on erivajadused, et parandada digikirjaoskust, levitada tõhusaid hariduspoliitika vahendeid ja parandada õpetajate koolitust eesmärgiga suurendada naissoost üliõpilaste ja kõrgkooli lõpetanute osakaalu loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika erialadel; väljendab sellega seoses heameelt kõigi algatuste ja programmide üle, mille eesmärk on tuua tütarlapsi nende erialade ja vastavate teaduskarjääride juurde;

35.  rõhutab, et on oluline kehtestada haridusmeetmed, mille eesmärk on tunnustada naiste rolli ajaloos, teaduses, poliitikas, kirjanduses, kunstis, hariduses ja teistes valdkondades ning harida inimesi sellel teemal;

36.  nõuab, et tehtaks kõik vajalik selleks, et edendada tööd alushariduse, põhihariduse ja hoolduse valdkonnas nii naistele kui ka meestele sobiva tööna;

37.  palub liikmesriikidel töötada välja riiklikud eeskirjad või neid tugevdada, et võidelda stereotüüpsete soorollidega seonduva negatiivse mõju vastu, mis tuleneb meedias ja reklaamides edastatavatest väärtustest ning mis liiga sageli kahjustab koolide vastavasisulist tööd;

38.  nõuab täiendavaid meetmeid, millega tugevdatakse kooliharidust soolise võrdõiguslikkuse ja ettevõtluskoolitse valdkonnas, ning soolise hariduse kogemusõppeprogrammide rakendamist kogukonnas kohalike ametiasutuste kaudu;

39.  nõuab uue impulsi andmist kogemusõppe akrediteerimisele pädevustunnistuse abil, samuti tööpõhise õppe tunnistuse kvaliteedi tagamist seoses kutseõppega, sest see aitab tütarlastel ja naistel leida paremat tööd ning siseneda või naasta tööturule ning ühtlasi tagada, et naisi koheldakse väärikuse ja pädevuse poolest meestega võrdselt;

40.  kutsub õppematerjalide autoreid ja kirjastajaid teadvustama vajadust kehtestada sooline võrdõiguslikkus nende materjalide koostamise nõudeks, soovitades kasutada õpetajate ja õpilaste rühmade abi õppematerjali koostamisel soolise võrdõiguslikkuse kohta ning küsida nõu soolise võrdõiguslikkuse ja sooteadliku juhendamise valdkonna ekspertidelt;

41.  kutsub liikmesriike üles koostama ja levitama toimimisjuhendeid koolide, haridusvaldkonna poliitikakujundajate, õpetajate ja õppekavade kindlaksmääramise eest vastutavate isikute jaoks, et hõlmata soolist mõõdet ja soolist võrdõiguslikkust, ning tagama õpikute ja õppematerjalide sisus, keelekasutuses või illustratsioonides sisalduda võivate stereotüüpide ja seksistlikult moonutatud kujutuste kaotamine, julgustades neid isikuid ühtlasi võitlema seksismi vastu kirjanduses, filmides, muusikas, mängudes, meedias, reklaamides ja muudes valdkondades, mis võivad otsustavalt muuta poiste ja tütarlase hoiakuid, käitumist ja identiteeti;

42.  tunnistab, et õpetajad mängivad haridusalase identiteedi väljakujunemisel suurt rolli ning avaldavad märkimisväärset mõju soopõhisele käitumisele koolis; tuletab meelde, et endiselt on vaja palju teha õpetajate mõjuvõimu suurendamiseks seoses sellega, kuidas nad saaksid kõige paremini edendada soolist võrdõiguslikkust; rõhutab seetõttu, et õpetajatele on kõigil koolihariduse ja kogemusõppe tasemetel vaja pakkuda põhjalikku alusõpet ja jätkuvaid koolitusi võrdõiguslikkuse valdkonnas, sh võimaldada neile vastastikust õpet ja koostööd välisorganisatsioonide ja asutustega, et luua teadlikkus mõjust, mida soorollid ja soolised stereotüübid avaldavad nende õpilaste enesekindlusele ja õppeainete valikule; toonitab, et tütarlastel peab koolides ja ülikoolides olema positiivseid nais- ja meessoost eeskujusid, et nad tunneksid oma potentsiaali ära ja rakendaksid seda parimal viisil, kartmata soopõhist diskrimineerimist või vääritimõistmist;

43.  rõhutab, et nii õpetajate alusõppesse kui ka jätkuvatesse koolitustesse tuleb lisada soolise võrdõiguslikkuse põhimõtte alane õpe ja selle kohaldamine, et kaotada täie potentsiaali realiseerimise takistused kõigi õpilaste puhul soost sõltumata;

44.  on kindlalt veendunud, et haridusel on ümberkujundav võime soolise võrdõiguslikkuse eest võitlemisel; tunnistab, et koolihariduse ja kogemusõppe programmides tuleb käsitleda soolist vägivalda, soolist diskrimineerimist, ahistamist, homofoobiat ja transfoobiat kõigis nende esinemise vormides, sh küberkiusamise või internetis ahistamise vorme, ning nende vastu võidelda; tunnistab, et soolist võrdõiguslikkust käsitlev ja soolise vägivalla vastane haridus toetub ohutule ja vägivallavabale koolikeskkonnale;

45.  rõhutab vajadust korraldada soolist aspekti käsitlevaid teadlikkuse suurendamise, koolitus- ja integreerimisalgatusi kõikide hariduspoliitikasse kaasatud osaliste ja ka lapsevanemate ja tööandjate jaoks;

46.  kutsub liikmesriike üles lähenema haridusele põlvkondadeüleselt ning tagama võrdse juurdepääsu kooliharidusele ja kogemusõppele, integreerides haridussüsteemidesse taskukohaste ja kvaliteetsete lastehoiuteenuste pakkumise ning eakate ja teiste ülalpeetavate hoolduse; kutsub liikmesriike üles osalema algatustes, millega vähendatakse otseseid ja kaudseid hariduskulusid, ning suurendama kõigi lasteaedade ja -sõimede, eelkoolide, koolide ja koolivälise tegevuse võrgustike suutlikkust, järgides nõuetekohaselt põhimõtet kaasata lapsed, kes elavad vaesuses või vaesusriskis; rõhutab, kui oluline see on selleks, et aidata kõigil naistel ja meestel, sh üksikvanematel ühitada pere- ja tööelu ning kindlustada naiste osalemine elukestvas õppes ja kutsehariduses ja -koolituses, luues samas eeskujusid tütarlaste mõjuvõimu suurendamiseks;

47.  toonitab, et kõigi strateegiate puhul, mille eesmärk on edendada soolist võrdõiguslikkust ja suurendada tütarlaste mõjuvõimu, tuleb arvesse võtta poisse ja mehi ning neid aktiivselt kaasata;

48.  toonitab, et riigiasutused peavad kõrghariduse raames edendama soolise võrdõiguslikkuse olulisuse ja ulatuse teemalisi kursusi ja teadusuuringuid, eelkõige integreerides soolise võrdõiguslikkusega seotud ained õppekavadesse, nähes ette konkreetsed kraadiõppekursused ning edendades selles valdkonnas spetsialiseerumist ja teadusuuringuid;

49.  kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles tegema edusamme eri liikmesriikides välja antud diplomite, tunnistuste ja muude kutsekvalifikatsioonitõendite vastastikuse tunnustamise valdkonnas ning eri kutsealadel tegevuse alustamise riiklike eeskirjade kooskõlastamise ja ühtlustamise valdkonnas, et nii liidust kui ka väljastpoolt liitu pärit väljarännanud naised saaksid oma koolitusele ja kvalifikatsioonile vastava töökoha;

Investeerimine, järelevalve ja hindamine

50.  märgib, et sõltumatud asutused peavad teostama järelevalvet ja hindama soolise võrdõiguslikkuse poliitika vastuvõtmisest tulenevaid edusamme haridusasutustes ning kohalikke, piirkondlikke, riiklikke ja Euroopa poliitikakujundajaid tuleb pidevalt teavitada kõikidest selles valdkonnas võetud meetmetest ja saavutatud edusammudest, samuti on hädavajalik muuta sooline aspekt haridusasutuste sise- ja välishindamise osaks;

51.  toonitab, kui oluline on koostöö haridusvaldkonna eri haldusasutuste vahel ja heade tavade vahetamine seoses selliste projektide ja programmide väljatöötamisega, millega edendatakse teadlikkust ühisõppe ja mõtestatud soolise võrdõiguslikkuse põhimõtetest ning levitatakse neid põhimõtteid hariduskogukonnas;

52.  kutsub Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituuti (EIGE) üles jätkama tööd, et koondada võrreldavad sooliselt eristatud andmed ja koostada tulemustabelid kõigis poliitikavaldkondades, sealhulgas hariduses, ning kinnitab veel kord, kui oluline on teha uuringuid hariduspoliitika mõju kohta soolisele ebavõrdsusele, nähes ette kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed vahendid selle mõju hindamiseks, kasutades ka soopõhist eelarvestrateegiat, et edendada nii hariduse kättesaadavust kui ka õigust haridusressurssidele;

53.  tunnistab, et on põhjapanevalt tähtis hinnata tulevaste haridusalaste õigusaktide mõju soolisele võrdõiguslikkusele ja vajaduse korral kehtivad õigusaktid läbi vaadata kooskõlas selle põhimõttega;

54.  rõhutab, et soolise võrdõiguslikkuse programmide rakendamise järelevalvemenetlused ja vastava hindamise peavad läbi viima haridusalased teaduskeskused tihedas koostöös sooküsimuste spetsialistide, ELi loodud asutuste ja kohalike asutustega; nõuab, et liikmesriigid ja komisjon koguksid kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid sooliselt eristatud andmeid;

55.  soovitab luua Euroopa soolise võrdõiguslikkuse iga-aastase auhinna, millega tunnustatakse selle eesmärgi saavutamisel silma paistnud haridusasutusi, ning innustab liikmesriike tegema sama riigi tasandil;

56.  rõhutab vajadust koostada tegevuskavad ja eraldada vahendid soopõhiste haridusprojektide rakendamiseks ja sootundlike haridusstruktuuride jaoks ning soovitab kasutada selleks saadaolevaid Euroopa rahastamisvahendeid, eelkõige investeerimiskava, programmi „Horisont 2020” ja ELi struktuurifonde, sh Euroopa Sotsiaalfondi;

o
o   o

57.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0074.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0050.
(3) https://europa.eu/eyd2015/et/eu-european-parliament/posts/every-girl-and-woman-has-right-education


Euroopa Majanduspiirkonna ja Šveitsi suhted ning siseturu täielikku rakendamist takistavad asjaolud
PDF 345kWORD 79k
Euroopa Parlamendi 9. septembri 2015. aasta resolutsioon Euroopa Majanduspiirkonna ja Šveitsi suhete ning siseturu täielikku rakendamist takistavate asjaolude kohta (2015/2061(INI))
P8_TA(2015)0313A8-0244/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Majandusühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahel 22. juulil 1972 sõlmitud vabakaubanduslepingut,

–  võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Šveitsi Konföderatsiooni vahel 21. juunil 1999 sõlmitud isikute vaba liikumise lepingut, ning eriti selle I lisa isikute vaba liikumise kohta ning III lisa kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahel 25. juunil 2009. aastal sõlmitud lepingut kaubaveoga seotud kontrolli ja formaalsuste lihtsustamise ning tolli turvameetmete kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahel 21. juunil 1999. aastal sõlmitud lepingut vastavushindamise vastastikuse tunnustamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahel 21. juunil 1999. aastal sõlmitud kokkulepet riigihangete teatavate aspektide kohta,

–  võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Šveitsi Konföderatsiooni vahelise isikute vaba liikumist käsitleva lepingu 27. mai 2008. aasta protokolli, mis käsitleb Bulgaaria Vabariigi ja Rumeenia osalemist lepingus seoses nende ühinemisega Euroopa Liiduga,

–  võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Šveitsi Konföderatsiooni vahelise isikute vaba liikumist käsitleva lepingu 26. oktoobri 2004. aasta protokolli, mis käsitleb Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi osalemist lepingus seoses nende ühinemisega Euroopa Liiduga,

–  võttes arvesse Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingut,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (teenuste direktiiv)(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. novembri 2013. aasta direktiivi 2013/55/EL kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta(2),

–  võttes arvesse oma 7. septembri 2010. aasta resolutsiooni Euroopa Majanduspiirkonna ja Šveitsi ning takistuste kohta siseturu täielikul rakendamisel(3),

–  võttes arvesse oma 16. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni Islandi 2012. aasta eduaruande ja valimistejärgsete väljavaadete kohta(4),

–  võttes arvesse oma 11. märtsi 2015. aasta resolutsiooni ühtse turu juhtimise kohta Euroopa 2015. aasta poolaasta raames(5),

–  võttes arvesse nõukogu 21. märtsi 2014. aasta järeldusi,

–  võttes arvesse nõukogu 16. detsembri 2014. aasta järeldusi homogeensema laiema ühtse turu ja ELi suhete kohta ELi mittekuuluvate Lääne-Euroopa riikidega,

–  võttes arvesse EMP nõukogu 42. koosolekul 19. novembril 2014 vastuvõetud järeldusi,

–  võttes arvesse komisjoni talituste 7. detsembri 2012. aasta töödokumenti Euroopa Majanduspiirkonna toimimise läbivaatamise kohta (SWD(2012)0425),

–  võttes arvesse komisjoni 20. novembri 2012. aasta teatist „ELi suhted Andorra Vürstiriigi, Monaco Vürstiriigi ja San Marino Vabariigiga – Võimalused suuremaks integratsiooniks ELiga” (COM(2012)0680),

–  võttes arvesse komisjoni 18. novembri 2013. aasta aruannet „ELi suhted Andorra Vürstiriigi, Monaco Vürstiriigi ja San Marino Vabariigiga: võimalused nende riikide osalemiseks siseturul”,

–  võttes arvesse Euroopa Majanduspiirkonna parlamentaarse ühiskomisjoni aruannet EMP lepingu toimimist 2013. aastal käsitleva aruande kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Majanduspiirkonna parlamentaarse ühiskomisjoni 30. mai 2013. aasta resolutsiooni EMP tuleviku ja ELi suhete kohta väikeste riikide ja Šveitsiga,

–  võttes arvesse Euroopa Majanduspiirkonna parlamentaarse ühiskomisjoni 26. märtsi 2014. aasta resolutsiooni ühtse turu juhtimise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Majanduspiirkonna parlamentaarse ühiskomisjoni 17. märtsi 2015. aasta resolutsiooni Euroopa tööstuspoliitika kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Majanduspiirkonna parlamentaarse ühiskomisjoni 17. märtsi 2015. aasta resolutsiooni Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse ning selle võimaliku mõju kohta EMP EFTA riikidele,

–  võttes arvesse 14. jaanuari 2015. aasta raportit Šveitsi välispoliitika kohta,

–  võttes arvesse EMP EFTA riikide 35. siseturu tulemustabelit,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut ja eriti selle artiklit 217, milles antakse liidule õigus sõlmida rahvusvahelisi lepinguid,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A8-0244/2015),

A.  arvestades, et Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) riigid (Island, Liechtenstein, Norra ja Šveits) kuuluvad Euroopa Liidu olulisemate kaubanduspartnerite hulka, kusjuures Šveits on kaubavahetuse mahu poolest neljandal ja Norra viiendal kohal;

B.  arvestades, et ELi ja kolme EFTA riigi (Islandi, Liechtensteini ja Norra) suhted põhinevad Euroopa Majanduspiirkonnal (EMP), mis annab võimaluse osaleda siseturul, kuna Euroopa Majanduspiirkonna lepingut hallatakse ja kontrollitakse suurel määral institutsioonilises raamistikus;

C.  arvestades, et Šveitsi rahvas hääletas 1992. aasta rahvahääletusel EMP lepingus osalemise vastu ning seetõttu põhinevad Šveitsi ja ELi suhted praegu rohkem kui 100 sektoripõhisel lepingul, mis võimaldavad siseturuga suures osas integreeruda;

D.  arvestades, et hästi toimiv ja tõhus ühtne turg, mis põhineb suure konkurentsivõimega sotsiaalsel turumajandusel, on vajalik majanduskasvu ja konkurentsivõime edendamiseks ning töökohtade loomiseks Euroopa majanduse elavdamise eesmärgil, kuid ühtset turgu käsitlevad õigusaktid tuleb asjakohaselt siseriiklikusse õigusse üle võtta, neid tuleb rakendada ja järgida, et ELi liikmesriigid ning EMP ja EFTA riigid saaksid sellest täiel määral kasu;

Sissejuhatus

1.  on seisukohal, et EMP leping on üks peamisi majanduskasvu edendavaid tegureid ning kõige kaugeleulatuvam ja laiahaardelisem vahend, mis võimaldab laiendada ühtset turgu kolmandatesse riikidesse; on veendunud, et arvestades ELi-siseseid suundumusi, on see osutunud usaldusväärseks, tõhusaks ja hästi toimivaks lepinguks, mis aitab tagada ühtse turu terviklikkuse ka pikaajalises perspektiivis;

2.  tunnistab, et ELi, EMP EFTA riikide ning Šveitsi vahelised tugevad suhted ei piirdu majandusintegratsiooni ja ühtse turu laiendamisega, vaid aitavad suurendada stabiilsust ja heaolu kõigi kodanike ja ettevõtete, sealhulgas VKEde hüvanguks; rõhutab, kui oluline on tagada ühtse turu asjakohane toimimine, et luua kõigile võrdsed võimalused ja luua uusi töökohti;

Ühtset turgu reguleerivate õigusaktide rakendamine EMP ja EFTA riikides

3.  märgib murega, et EMP EFTA riikide siseturu tulemustabeli kohaselt on kolme EFTA riigi keskmine õigusaktide ülevõtmise puudujääk 1,9 %-lt 2014. aasta juulis suurenenud nüüdseks 2 %-ni;

4.  peab kiiduväärseks märkimisväärseid jõupingutusi, mis on tehtud asjaomase õigustiku kiiremaks lisamiseks EMP lepingusse, ja hiljuti saavutatud kokkulepet finantsteenuste valdkonnas Euroopa järelevalveasutuse loomist käsitlevate ELi õigusaktide inkorporeerimise põhimõtete kohta;

5.  juhib tähelepanu asjaolule, et EMP EFTA riigid osalevad paljudes ELi programmides ja ametites ning praktilistes koostöömeetmetes, nagu siseturu infosüsteem või SOLVIT, ning aitavad EMP ja Norra finantsmehhanismi kaudu kaasa ELi ühtekuuluvusele; on seisukohal, et see koostöö stimuleerib suurema ühtse turu tulemuslikku toimimist; kutsub ELi ja EMP EFTA riike üles jätkama ennetusvahendite ja vastusmeetmete väljatöötamist võimalikele ohtudele reageerimiseks, eesmärgiga tagada energia siseturu funktsioneerimine;

6.  on seisukohal, et asjaomaste ühtse turu õigusaktide õigeaegne ja võimalikult üheaegne rakendamine EMP ja EFTA riikide poolt on ülimalt oluline ning et seda protsessi saab parandada ja kiirendada;

7.  rõhutab, et inkorporeerimist vajavate õigusaktide hulk on jätkuvalt murettekitav, ja kutsub seetõttu EMP EFTA riike üles tihedas koostöös ELiga suurendama jõupingutusi, et tagada ühtse turu terviklikkus;

8.  tunnistab, et õigusaktide EMPs kohaldatavuse kindlaksmääramiseks on vajalik kõigi EMP EFTA riikide poolne eelnev nõusolek ja et enne õigusnormide inkorporeerimist võivad olla vajalikud tehnilised kohandused; tunneb aga muret selle pärast, et arvukad taotlused kohanduste ja erandite tegemiseks põhjustavad viivitusi ja võivad ühtset turgu killustada; kutsub neid riike tungivalt üles olukorda selles osas parandama ja tegema koostööd ELiga, et tagada laiemal ühtsel turul võrdsed võimalused;

9.  juhib tähelepanu asjaolule, et pärast Euroopa Majanduspiirkonna lepingule allakirjutamist on EL hakanud üha rohkem ameteid kasutama; väljendab rahulolu selle üle, et nende ametite toimingutes osalevad EMP EFTA riigid; kutsub EMP EFTA riike ning Euroopa Komisjoni üles seda koostööd ja osalust jätkuvalt parandama;

10.  juhib tähelepanu asjaolule, et EL ja USA peavad praegu läbirääkimisi laiaulatusliku vabakaubandus- ja investeerimislepingu üle; rõhutab, et Euroopa Majanduspiirkonna lepingu kohaselt kohaldavad EMP EFTA riigid ühtse turu eeskirju ning et eduka kaubandus- ja investeerimispartnerluse mõju siseturule avaldub tõenäoliselt ka EMP EFTA riikide puhul; rõhutab ühtlasi, et TTIP sõlmimine ei tohi kaasa tuua uute kaubandustõkete kehtestamist ELi ja EMP EFTA riikide vahel;

Liechtensteini Vürstiriik

11.  peab murettekitavaks asjaolu, et Liechtensteini puudujääk õigusaktide ülevõtmisel suurenes 0,7 %-lt 1,2 %-ni; on mures ka selle pärast, et Liechtensteini õigusaktid, mis käsitlevad EMP riikide kodanike teatavate pereliikmete õigust riiki siseneda ja seal elada ning Liechtensteinis elavatele EMP riikide kodanikele kehtestatud piiranguid asuda tööle teises EMP riigis, mida Liechtenstein käsitab EMP lepingu kohastel kvoodieeskirjadel põhineva korrana, ei ole nähtavasti täielikult kooskõlas EMP õigusega;

Islandi Vabariik

12.  võtab teadmiseks Islandi valitsuse 12. märtsil 2015 saadetud kirja tema kui ELi kandidaatriigi seisukoha kohta; palub Islandil tungivalt suurendada jõupingutusi EMP lepingus kindlaks määratud kohustuste täitmisel, arvestades, et õigusaktide ülevõtmise puudujääk on Islandi puhul 2,8 %, mis on kõigi asjaomaste riikide seas kõrgeim; kutsub ELi ja Islandit üles veelgi tugevdama koostööd, muu hulgas Põhja-Atlandi piirkonnas suurõnnetusteks valmisoleku suurendamiseks ning vahendite eraldamiseks, et lahendada suurõnnetustega kaasnevaid probleeme;

Norra Kuningriik

13.  hindab positiivselt asjaolu, et Norra, kellega on sidemed viimastel aastatel tihenenud, osaleb nn eesrindlikus algatuses (Frontrunners initiative), mille eesmärk on ühtse turu edendamine; märgib aga, et õigusaktide ülevõtmise puudujääk on suurenenud 2 %-ni, ja palub Norral tungivalt suurendada jõupingutusi sellega seoses, pidades silmas eeskätt energia siseturu lõpuleviimist; soovitab koostööd tõhustada, muu hulgas energiapoliitika vallas; rõhutab, et ikka veel on teatavate toodete suurte impordimaksudega seotud probleeme, millega tuleb tegeleda;

Andorra Vürstiriik, Monaco Vürstiriik ja San Marino Vabariik

14.  tunnistab, et tihedamad sidemed võivad olla vastastikku kasulikud, eeskätt ELi naaberpiirkondade piirkondlikul ja kohalikul tasandil ja peab seetõttu kiiduväärseks assotsieerimislepingu läbirääkimiste alustamist, mis on märkimisväärne samm nende riikide ühtsel turul osalemise suunas ja võib-olla ka valdkondades, mis sellega ei piirdu, võttes arvesse nende riikide eripära;

Ühtset turgu reguleerivate õigusaktide rakendamine Šveitsi Konföderatsiooni poolt

15.  peab kiiduväärseks ELi ja Šveitsi tugevaid, püsivalt väga häid ja pikaajalisi suhteid, mis on viimastel kümnenditel aidanud kindlustada Euroopa rahu, heaolu ja majanduskasvu; on veendunud, et suhteid saab tihendada mõlemale poolele kasulikul viisil, muutes täielikus kooskõlas ELi aluspõhimõtetega põhjalikult sektoripõhiseid lepinguid, ning et need suhted aitavad suurendada arvukaid ühisjooni ja tugevdada vastastikuseid huve;

16.  väljendab sellega seoses heameelt läbirääkimiste alustamise üle 2014. aasta mais institutsioonilise raamistiku loomiseks, mis on kahepoolse lähenemisviisi arendamise eeltingimus; rõhutab, et sellise raamlepinguta täiendavaid lepinguid Šveitsi osalemise kohta siseturul ei sõlmita; palub Šveitsi valitsusel tungivalt suurendada jõupingutusi, et hoogustada läbirääkimisi pooleliolevate küsimuste lahendamiseks;

17.  võtab teadmiseks 9. veebruari 2014. aasta rahvaalgatuse „Peatage massiline sisseränne” tulemuse ja Šveitsi Liidunõukogu 11. veebruari 2015. aasta otsused sellega seotud rakendusakti eelnõu ja uute kõrvalmeetmete rakendamise kohta; juhib tähelepanu asjaolule, et see on vastuolus kohustustega, mis tulenevad isikute vaba liikumist käsitlevast kokkuleppest, ja ootab, et Šveits neid kohustusi täidaks; juhib tähelepanu sellele, et kolmandatest riikidest pärit kodanike rände küsimust ei tohiks segi ajada aluslepingutes sätestatud isikute vaba liikumisega; märgib sellega seoses, et Šveitsi kehtestatud ühepoolsed meetmed Horvaatia kodanike diskrimineerimise vältimiseks ei asenda täielikult selle protokolli ratifitseerimist, millega laiendatakse isikute vaba liikumist käsitlevat lepingut Horvaatiale, ning et selle protokolli ratifitseerimine teeks võimalikuks Šveitsi osaluse jätkamise ja laiendamise programmis „Horisont 2020” pärast 2016. aastat, soodustades teadlaste juurdepääsu „Horisont 2020” kaudu rahastamisele; kutsub komisjoni üles tegema koostööd Šveitsi ja liikmesriikidega, et jõuda rahuldava lahenduseni, millega respekteeritaks asjaomaste lepingute sätteid ja järgitaks õigusriigi põhimõtteid;

18.  rõhutab, et isikute vaba liikumine on üks põhivabadusi ja ühtse turu üks tugisambaid ning et see on alati olnud ELi ja Šveitsi vahelise kahepoolse lähenemisviisi lahutamatu osa ja eeltingimus; toetab seetõttu täielikult ELi 2014. aasta juuli otsust jätta rahuldamata Šveitsi ametiasutuste taotlus pidada uusi läbirääkimisi isikute vaba liikumist käsitleva lepingu üle, et kehtestada kvoodid või oma kodanike eelistamise süsteem; võtab murelikult teadmiseks teated selle kohta, et mõned ettevõtted ja kantonid rakendavad oma kodanike eelistamise süsteemi, ning tuletab meelde, et selline praktika on vastuolus isikute vaba liikumist käsitleva lepinguga;

19.  märgib, et isikute vaba liikumist piiravad meetmed, mida nõuti Šveitsi rahvahääletusel, ähvardavad tekitada tasakaalustamatust ja seavad ohtu ELi liikmesriikide jaoks kokkulepetest tuleneva kasu;

20.  märgib, et pärast Šveitsi programmis Erasmus+ osalemise üle peetud läbirääkimiste peatamist võttis Šveits kasutusele üleminekukorra; on mures selle pärast, et need meetmed mõjutavad tõenäoliselt kõrgharidusega üliõpilaste liikumist ELi ja Šveitsi vahel; palub Šveitsil ELil teha kõik endast olenev, et täita nõuded, mis on seatud riigi osalemiseks programmis Erasmus+, et tagada vahetuste vastastikkus ja mitte karistada noori;

21.  soovitab jätkata praegust tava, mille kohaselt ELi liikmesriikide taksoettevõtjad saavad Šveitsis piiramatult teenuseid osutada, kuna see on juba pikka aega aidanud kaasa majanduse arengule Šveitsi piirialadel ja on vastastikku kasutoov;

22.  kutsub komisjoni üles põhjalikumalt uurima, millised tagajärjed on sellel, et Šveitsi põllumajandustootjad ostavad ja rendivad maad ELi piirialadel;

23.  peab kahetsusväärseks, et Šveits on isikute vaba liikumist käsitleva lepinguga seoses ühepoolselt kasutusele võtnud ja seejärel konsolideerinud kõrvalmeetmeid, nagu näiteks tasu kehtestamine halduskulude katteks, pangatagatiste esitamise nõue või sedalaadi meetmete kombinatsioon, kuna need takistavad eeskätt VKEdel tugevalt Šveitsis lepingu alusel teenuste osutamist; kutsub Šveitsi üles eeltoodut arvesse võttes neid meetmeid läbi vaatama, et viia need kooskõlla isikute vaba liikumist käsitleva lepinguga;

24.  on seisukohal, et kutsekvalifikatsioonide tunnustamist käsitleva direktiivi 2005/36/EÜ rakendamine 2013. aastal oli kõvasti hiljaks jäänud, ja nõuab, et direktiiv 2013/55/EL lisataks kiiresti isikute vaba liikumist käsitleva lepingu lisasse, ning väljendab lootust, et Šveits leiab mooduse, millega tagada selle lepingu kehtivuse säilimine; märgib, et isikute vaba liikumise lepingu II lisa uuendati hiljuti, et tagada ELi ja Šveitsi sotsiaalkindlustuse süsteemide tõhusam koordineerimine; kutsub Šveitsi üles nõuetekohaselt jätkama ELi õigusaktide rakendamist;

25.  on seisukohal, et vastastikkus ja õiglus EMP riikide ja Šveitsi vahel on mõlemale poolele ühtse turu kasutamisel vajalik.

26.  kutsub komisjoni üles edaspidi arvestama kõiki tagajärgi Šveitsiga piirnevate ELi regioonide jaoks, enne kui kehtestatakse uusi eeskirju, nagu komisjoni määruse (EMÜ) nr 2454/93 (millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik) artikli 561 hiljutine muutmine, mille eesmärk on seada ranged piirangud kolmandas riigis registreeritud ametiauto kasutamisele isiklikuks otstarbeks töötaja poolt, kelle elukoht on ELi tolliterritooriumil;

27.  täheldab, et koostööga vastavushindamise vastastikuse tunnustamise kokkuleppe raames võib üldiselt rahule jääda, kuid leppe toimimist saaks oluliselt parandada, kui Šveits kohustuks kokkulepet pidevalt ajakohastama vastavalt uuendustele ELi õiguses;

28.  nõuab riigiülest tööalast liikuvust takistavate asjaolude kõrvaldamist, et tugevdada siseturgu; rõhutab sellega seoses, kui oluline on soodustada keeleõpet ning parandada eelkõige Euroopa tööturuasutuste võrgustiku (EURES) kaudu tööotsijate teavitamist ja praktilist juhendamist Šveitsis ja kõigis Euroopa Majanduspiirkonna riikides; tunnustab sellega seoses Šveitsi aktiivset osalemist EURESe võrgustiku tegevuses, eelkõige piiriülestes piirkondades; kutsub Šveitsi üles jätkama oma riikidevaheliste ja piiriüleste EURESe teenuste ülesehitamist vastavalt praegu kehtivale EURESe määrusele, et soodustada töötajate liikuvust ja luua ELi ja Šveitsi vahel tõeliselt integreeritud tööturg; pidades silmas töötajate liikuvuse edendamist, kutsub lisaks üles tegema pingutusi selleks, et välja selgitada mitmesuguseid arenevaid tööstusvaldkondi ja peamisi kasvusektoreid, millele EMP riigid, Šveits ja liikmesriigid peaksid keskendama oma oskuste baasi, eesmärgiga viia töötajate oskused ja kvalifikatsioon paremini vastavusse pakkumise ja nõudlusega.

o
o   o

29.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 376, 27.12.2006, lk 36.
(2) ELT L 354, 28.12.2013, lk 132.
(3) ELT C 308 E, 20.10.2011, lk 18.
(4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0041.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0069.

Õigusalane teave