Euroopa Parlamendi 25. novembri 2015. aasta resolutsioon, mis käsitleb nõukogu seisukohta Euroopa Liidu 2015. aasta paranduseelarve projekti nr 8/2015: „Omavahendid ja Euroopa Andmekaitseinspektor” kohta (13439/2015 – C8-0341/2015 – 2015/2269(BUD))

P8_TA(2015)0404 A8-0337/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 314,

–  võttes arvesse Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artiklit 106a,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012 (mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002)(1), eriti selle artiklit 41,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu 2015. aasta üldeelarvet, mis võeti lõplikult vastu 17. detsembril 2014(2),

–  võttes arvesse paranduseelarvet nr 1/2015, mis võeti lõplikult vastu 28. aprillil 2015(3),

–  võttes arvesse paranduseelarveid nr 2/2015, nr 3/2015, nr 4/2015 ja nr 5/2015, mis võeti lõplikult vastu 7. juulil 2015(4),

–  võttes arvesse paranduseelarveid nr 6/2015 ja nr 7/2015, mis võeti lõplikult vastu 14. oktoobril 2015,

–  võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020(5),

–  võttes arvesse nõukogu 21. aprilli 2015. aasta määrust (EL, Euratom) 2015/623, millega muudetakse määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020(6),

–  võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(7),

–  võttes arvesse nõukogu 7. juuni 2007. aasta otsust 2007/436/EÜ, Euratom Euroopa ühenduste omavahendite süsteemi kohta(8),

–  võttes arvesse paranduseelarve projekti nr 8/2015, mille komisjon võttis vastu 19. oktoobril 2015 (COM(2015)0545),

–  võttes arvesse 10. novembril 2015 vastu võetud ja samal päeval Euroopa Parlamendile edastatud nõukogu seisukohta paranduseelarve projekti nr 8/2015 kohta (13439/2015 – C8-0341/2015),

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 88 ja 91,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A8-0337/2015),

A.  arvestades, et paranduseelarve projekt nr 8/2015 puudutab traditsiooniliste omavahendite (tollimaksude) prognoosi korrigeerimist, 2014. aasta käibemaksupõhiste ja kogurahvatulul põhinevate saldode ülejäägi eelarvestamist ning 2015. aasta käibemaksupõhiste ja kogurahvatulul põhinevate saldode eelarvestamist;

B.  arvestades, et paranduseelarve projektiga nr 8/2015 ajakohastatakse ka muude tulude prognoosi;

C.  arvestades, et paranduseelarve projektiga nr 8/2015 nähakse lisaks ette Euroopa Andmekaitseinspektori eelarve vähendamine nii kulukohustuste kui ka maksete assigneeringute osas 123 474 euro võrra;

D.  arvestades, et paranduseelarve projekti nr 8/2015 tulemusena vähendatakse liikmesriikide kogurahvatulul põhinevaid osamakseid 9,4 miljardi euro võrra;

1.  võtab teadmiseks komisjoni esitatud paranduseelarve projekti nr 8/2015 ja nõukogu seisukoha selle kohta;

2.  märgib, et paranduseelarve projekti nr 8/2015 kui terviku mõjul vähendatakse liikmesriikide osamakseid liidu eelarvesse 9,4034 miljardi euro ulatuses;

3.  rõhutab, et praeguse pagulaskriisi käsitlemiseks on vaja olulisi täiendavaid rahalisi vahendeid;

4.  märgib, et Aafrika jaoks loodud hädaolukorra usaldusfondi, Süüria taastamise usaldusfondi ja pagulasi toetavate ÜRO agentuuridega seotud liikmesriikide rahalised kohustused, mida kinnitati taas ELi riigipeade ja valitsusjuhtide mitteametlikul rändeteemalisel kohtumisel 23. septembril 2015, 15. oktoobril 2015 kokku tulnud Euroopa Ülemkogul ning 11.–12. novembril 2015 toimunud Valletta tippkohtumisel, ei ole veel täidetud; taunib asjaolu, et komisjoni andmetel olid liikmesriigid 2015. aasta novembri alguse seisuga hilinenud 2,3 miljardi euroga;

5.  märgib, et vaja on teha täiendavaid rahalisi pingutusi humanitaarabi osutamiseks transiiditeedel ning selleks, et tulla toime probleemidega, mida põhjustab Euroopa linnades ja piirkondades enneolematu arvu põgenike vastuvõtt;

6.  peab äärmiselt kahetsusväärseks, et lepitusmenetluse käigus ei suudetud saavutada selget kompromissi selle osas, et kasutada paranduseelarve projektiga nr 8/2015 tagasimakstavaid vahendeid pagulaskriisi käsitlemiseks; eeldab sellegipoolest, et liikmesriigid täidavad täielikult oma varasemaid kohustusi;

7.  kiidab nõukogu seisukoha paranduseelarve projekti nr 8/2015 kohta heaks;

8.  teeb presidendile ülesandeks kuulutada paranduseelarve nr 8/2015 lõplikult vastuvõetuks ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

9.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, kontrollikojale ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT L 298, 26.10.2012, lk 1. (2) ELT L 69, 13.3.2015, lk 1. (3) ELT L 190, 17.7.2015, lk 1. (4) ELT L 261, 7.10.2015. (5) ELT L 347, 20.12.2013, lk 884. (6) ELT L 103, 22.4.2015, lk 1. (7) ELT C 373, 20.12.2013, lk 1. (8) ELT L 163, 23.6.2007, lk 17.

Euroopa Parlamendi 25. novembri 2015. aasta resolutsioon, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus paindlikkusinstrumendi kasutuselevõtmise kohta koheste eelarvemeetmete jaoks pagulaskriisi lahendamiseks kooskõlas Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe (eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta) punktiga 12 (COM(2015)0514 – C8-0308/2015 – 2015/2264(BUD))

P8_TA(2015)0405 A8-0336/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2015)0514 – C8‑0308/2015),

–  võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020(1), eriti selle artiklit 11,

–  võttes arvesse nõukogu 21. aprilli 2015. aasta määrust (EL, Euratom) 2015/623, millega muudetakse määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020(2),

–  võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(3), eriti selle punkti 12,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu 2016. aasta üldeelarve projekti, mille komisjon võttis vastu 24. juunil 2015. aastal (COM(2015)0300) ning mida on muudetud kirjalike muutmisettepanekutega nr 1/2016 (COM(2015)0317) ja nr 2/2016 (COM(2015)0513),

–  võttes arvesse 4. septembril 2015. aastal vastu võetud ja 17. septembril 2015. aastal Euroopa Parlamendile edastatud nõukogu seisukohta Euroopa Liidu 2016. aasta üldeelarve projekti kohta (11706/2015 – C8‑0274/2015),

–  võttes arvesse oma 28. oktoobril 2015. aastal vastu võetud seisukohta(4) 2016. aasta üldeelarve projekti kohta,

–  võttes arvesse lepituskomitees 14. novembril 2015. aastal heaks kiidetud ühist teksti (14195/2015 – C8-0353/2015),

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A8-0336/2015),

A.  arvestades, et olles uurinud kõiki võimalusi jaotada kulukohustuste assigneeringud rubriigi 3 ja rubriigi 4 raames ümber, näib olevat vajalik võtta kulukohustuste assigneeringute jaoks kasutusele paindlikkusinstrument;

B.  arvestades, et komisjon tegi ettepaneku võtta kasutusele paindlikkusinstrument, et täiendada Euroopa Liidu 2016. aasta üldeelarves ette nähtud rahastamist üle rubriigi 3 ülemmäära 1504 miljoni euroga kulukohustuste assigneeringutes, et rahastada meetmeid Euroopa rände tegevuskava raames;

C.  arvestades, et lisaks lõppsummale 1506 miljonit eurot üle rubriigi 3 ülemmäära nõustus 2016. aasta eelarve küsimuses kokku kutsutud lepituskomitee Euroopa Parlamendi delegatsiooni ettepanekuga võtta paindlikkusinstrumendi raames täiendavalt kasutusele 24 miljonit eurot üle rubriigi 4 ülemmäära, et käsitleda pagulaskriisi esitatavate väljakutsete välismõõdet;

D.  arvestades, et paindlikkusinstrumendi eelarveaastaks 2016 ette nähtud kogusumma, mis hõlmab eelarveaastate 2014 ja 2015 kasutamata jäänud summasid, on sellega täielikult ära kasutatud;

1.  märgib, et 2016. aastaks kehtestatud rubriikide 3 ja 4 ülemmäärad ei võimalda asjakohaselt rahastada kiireloomulisi meetmeid rände- ja pagulasvaldkonnas;

2.  nõustub sellepärast paindlikkusinstrumendi kasutuselevõtmisega summas 1530 miljonit eurot kulukohustuste assigneeringutes;

3.  nõustub lisaks vastavate maksete assigneeringute välja pakutud jaotusega: 734,2 miljonit eurot 2016. aastal, 654,2 miljonit eurot 2017. aastal, 83 miljonit eurot 2018. aastal ja 58,6 miljonit eurot 2019. aastal;

4.  kordab, et kõnealuse instrumendi kasutuselevõtt, nagu on ette nähtud mitmeaastase finantsraamistiku määruse artiklis 11, näitab veel kord tungivat vajadust liidu eelarve suurema paindlikkuse järele; märgib, et need lisaassigneeringud on võimalikud ainult tänu eelarveaastate 2014 ja 2015 paindlikkusinstrumendi kasutamata jäänud summade ülekandmisele; rõhutab, et eelarveaastasse 2017 summasid üle ei kanta ja seetõttu piirdub paindlikkusinstrumendi kasutuselevõtt selle aastase ülemmääraga 471 miljonit eurot (2011. aasta hindades);

5.  kordab oma pikka aega püsinud seisukohta, et ilma et see piiraks võimalust võtta maksete assigneeringuid konkreetsete eelarveridade jaoks paindlikkusinstrumendi kaudu kasutusele kulukohustusi eelnevalt kasutusele võtmata, saab varem paindlikkusinstrumendi kaudu kasutusele võetud kulukohustustest tulenevaid makseid arvestada ainult väljaspool ülemmäärasid;

6.  kiidab käesolevale resolutsioonile lisatud otsuse heaks;

7.  teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga otsusele alla ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

8.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos selle lisaga nõukogule ja komisjonile.

LISA

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU OTSUS

paindlikkusinstrumendi kasutuselevõtmise kohta koheste eelarvemeetmete jaoks pagulaskriisi lahendamiseks

(Käesoleva lisa teksti siinkohal ei avaldata, kuna see kattub lõpliku õigusaktiga, st otsusega (EL) 2016/253).

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 884. (2) ELT L 103, 22.4.2015, lk 1. (3) ELT C 373, 20.12.2013, lk 1. (4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0376.

Euroopa Parlamendi 25. novembri 2015. aasta resolutsioon, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Euroopa Liidu Solidaarsusfondi kasutuselevõtmise kohta kooskõlas Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe (eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta) punktiga 11, et võimaldada 2016. aasta eelarves ette nähtud ettemaksete tegemist (COM(2015)0281 – C8-0133/2015 – 2015/2123(BUD))

P8_TA(2015)0406 A8-0335/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2015)0281 – C8‑0133/2015),

–  võttes arvesse nõukogu 11. novembri 2002. aasta määrust (EÜ) nr 2012/2002 Euroopa Liidu Solidaarsusfondi loomise kohta(1),

–  võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020(2), eriti selle artiklit 10,

–  võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(3), eriti selle punkti 11,

–  võttes arvesse lepituskomitee poolt 14. novembril 2015 heaks kiidetud ühist teksti (14195/2015 – C8-0353/2015),

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A8-0335/2015),

A.  arvestades, et kooskõlas määruse (EÜ) nr 2012/2002 artikli 4a lõikega 4, tehti eelmaksete tegemiseks liidu üldeelarvest assigneeringutena kättesaadavaks 50 000 000 eurot;

1.  kiidab käesolevale resolutsioonile lisatud otsuse heaks;

2.  teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga otsusele alla ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos selle lisaga nõukogule ja komisjonile.

LISA

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU OTSUS

Euroopa Liidu Solidaarsusfondi kasutuselevõtmise kohta ettemaksete tegemiseks

(Käesoleva lisa teksti siinkohal ei avaldata, kuna see kattub lõpliku õigusaktiga, st otsusega (EL) 2016/252).

(1) ELT L 311, 14.11.2002, lk 3. (2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 884. (3) ELT C 373, 20.12.2013, lk 1.

Euroopa Parlamendi 25. novembri 2015. aasta seadusandlik resolutsioon eelarvemenetluse raames lepituskomitees heaks kiidetud Euroopa Liidu 2016. aasta üldeelarve projekti ühise teksti kohta (14195/2015 – C8-0353/2015 – 2015/2132(BUD))

P8_TA(2015)0407 A8-0333/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse lepituskomitees heaks kiidetud ühist teksti ning Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni avaldusi (14195/2015 – C8-0353/2015),

–  võttes arvesse komisjoni poolt 24. juunil 2015. aastal vastu võetud Euroopa Liidu 2016. aasta üldeelarve projekti (COM(2015)0300),

–  võttes arvesse 4. septembril 2015. aastal vastu võetud ja 17. septembril 2015. aastal Euroopa Parlamendile edastatud nõukogu seisukohta Euroopa Liidu 2016. aasta üldeelarve projekti kohta (11706/2015 – C8‑0274/2015),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu 2016. aasta üldeelarve projekti kirjalikke muutmisettepanekuid nr 1/2016 (COM(2015)0317) ja nr 2/2016 (COM(2015)0513),

–  võttes arvesse oma 28. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni, mis käsitleb nõukogu seisukohta Euroopa Liidu 2016. aasta üldeelarve projekti kohta(1), ning sellest tulenevaid eelarve muutmise ettepanekuid,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 314,

–  võttes arvesse Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artiklit 106a,

–  võttes arvesse nõukogu 7. juuni 2007. aasta otsust 2007/436/EÜ, Euratom Euroopa ühenduste omavahendite süsteemi kohta(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002(3),

–  võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020(4),

–  võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(5),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 90 ja artiklit 91,

–  võttes arvesse lepituskomitees osaleva Euroopa Parlamendi delegatsiooni raportit (A8‑0333/2015),

1.  kiidab heaks lepituskomitees kokkulepitud ühise teksti, milles võetakse kokku järgmised dokumendid:

2.  kinnitab käesolevale resolutsioonile lisatud Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisavaldused;

3.  kinnitab oma avaldust institutsioonidevahelise kokkuleppe punkti 27 kohaldamise kohta;

4.  teeb presidendile ülesandeks kuulutada Euroopa Liidu 2016. aasta üldeelarve lõplikult vastuvõetuks ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev seadusandlik resolutsioon nõukogule, komisjonile, teistele asjaomastele institutsioonidele ja asutustele ning liikmesriikide parlamentidele.

LISA

LÕPLIK 14.11.2015

2016. aasta eelarve – Ühised järeldused

Ühised järeldused koosnevad järgmistest jagudest:

1.  2016. aasta eelarve

2.  2015. aasta eelarve − paranduseelarve nr 8/2015

3.  Ühisavaldused

Kokkuvõtlik ülevaade

A.  2016. aasta eelarve

Vastavalt ühiste järelduste elementidele:

–  2016. aasta eelarves on kulukohustuste assigneeringute kogusummaks kinnitatud 155 004,2 miljonit eurot. Kokkuvõttes jäetakse sellega mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärade suhtes 2016. aastaks kulukohustuste assigneeringutele 2331,4 miljoni euro suurune varu.

–  2016. aasta eelarves on maksete assigneeringute kogusummaks kinnitatud 143 885,3 miljonit eurot.

–  2016. aastal võetakse paindlikkusinstrumendi kaudu kasutusele 1506,0 miljonit eurot kulukohustuste assigneeringutena rubriigis 3 („Julgeolek ja kodakondsus”) ja 24,0 miljonit eurot kulukohustuste assigneeringutena rubriigis 4 („Globaalne Euroopa”).

–  Komisjoni hinnangu kohaselt on paindlikkusinstrumendi 2014., 2015. ja 2016. aastal kasutusele võtmisest tulenevad maksete assigneeringud 2016. aastal 832,8 miljonit eurot.

B.  2015. aasta eelarve

Vastavalt ühiste järelduste elementidele:

–  Paranduseelarve projekt nr 8/2015 kiidetakse heaks komisjoni pakutud kujul.

1.  2016. aasta eelarve

1.1.  „Suletud” eelarveread

Kõik eelarveread, mida kas nõukogu või Euroopa Parlament ei muutnud, ja need, mille puhul Euroopa Parlament kiitis vastava lugemise käigus heaks nõukogu muudatusettepanekud, on kinnitatud, välja arvatud juhul, kui allpool esitatud järeldustes ei ole märgitud teisiti.

Ülejäänud eelarvepunktide osas on lepituskomitee jõudnud kokkuleppele järeldustes, mis sisalduvad alljärgnevates punktides 1.2 kuni 1.6.

1.2.  Horisontaalsed küsimused

Detsentraliseeritud asutused

Detsentraliseeritud asutustele ette nähtud ELi rahaline toetus (kulukohustuste assigneeringute ja maksete assigneeringutena) ja ametikohtade arv vastavad komisjoni poolt eelarveprojektis (mida on muudetud kirjalike muutmisettepanekutega 1 ja 2/2016) kavandatud tasemele, ning nendesse on sisse arvestatud järgmised lepituskomitee poolt kokku lepitud korrigeerimised:

–  suurendada Euroopa Kemikaaliameti (teenustasudest rahastatud) ametikohtade arvu (ECHA Biocides, + 3 ametikohta) ja vähendada assigneeringuid 1 350 000 euro võrra;

–  suurendada Euroopa Lennundusohutusameti (teenustasudest rahastatud) ametikohtade arvu (EASA, + 6 ametikohta);

–  suurendada Euroopa Ravimiameti (teenustasudest rahastatud) ametikohtade arvu (EMA, + 3 ametikohta);

–  suurendada Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti ametikohtade arvu ja sellega seotud assigneeringuid (ACER, + 5 ametikohta ja + 325 000 eurot);

–  suurendada Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti ametikohtade arvu ja sellega seotud assigneeringuid (FRA, + 2 ametikohta ja + 130 000 eurot);

–  suurendada Eurojusti ametikohtade arvu ja sellega seotud assigneeringuid (+ 2 ametikohta ja + 130 000 eurot);

–  suurendada Euroopa Pangandusjärelevalve assigneeringuid (EBA, + 928 000 eurot);

–  vähendada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suuremahuliste IT-süsteemide operatiivjuhtimise Euroopa ameti investeeringuid (eu.LISA, - 260 000 eurot).

Rakendusametid

Rakendusametitele ette nähtud ELi rahaline toetus (kulukohustuste assigneeringute ja maksete assigneeringutena) ja ametikohtade arv vastavad komisjoni poolt eelarveprojektis (mida on muudetud kirjalike muutmisettepanekutega 1 ja 2/2016) kavandatud tasemele.

Katseprojektid / ettevalmistavad meetmed

Vastavalt Euroopa Parlamendi ettepanekule otsustati heaks kiita 89 katseprojektist / ettevalmistavast meetmest koosnev terviklik pakett, mille kulukohustuste assigneeringute summa on 64,9 miljonit eurot.

Kui katseprojekti või ettevalmistava meetme jaoks saab kasutada olemasolevat õiguslikku alust, võib komisjon teha ettepaneku assigneeringute ümberpaigutamiseks asjaomase õigusliku aluse alla, et hõlbustada meetme elluviimist.

Pakett jääb täielikult katseprojektide ja ettevalmistavate meetmete jaoks finantsmääruses ette nähtud ülemmäärade piiresse.

1.3.  Finantsraamistiku kulurubriigid – kulukohustuste assigneeringud

Olles arvesse võtnud eelpool toodud järeldusi nn suletud eelarveridade, asutuste ning katseprojektide ja ettevalmistavate meetmete kohta, lepiti lepituskomitees kokku alljärgnevas:

Alamrubriik 1a

Kulukohustuse assigneeringud kehtestati komisjoni poolt koostatud eelarveprojektis (mida on muudetud kirjalike muutmisettepanekutega 1 ja 2/2016) kavandatud tasemel ning nendesse on sisse arvestatud järgmised lepituskomitees kokku lepitud korrigeerimised:

—  Programmi „Horisont 2020” kulukohustusi suurendatakse järgmiselt:

—  Programmi „COSME” kulukohustusi suurendatakse järgmiselt:

—  Programmi „Erasmus+” kulukohustusi suurendatakse järgmiselt:

Selle tulemusena ning võttes arvesse detsentraliseeritud asutusi ning katseprojekte ja ettevalmistavaid meetmeid, on kulukohustuste kokkulepitud summa 19 010,0 miljonit eurot, ilma et rubriigi 1a ülemmääras oleks jäetud varu ning kasutades kulukohustuste varu summas 543 miljonit eurot.

Alamrubriik 1b

Kulukohustuse assigneeringud kehtestati komisjoni poolt koostatud eelarveprojektis (mida on muudetud kirjalike muutmisettepanekutega 1 ja 2/2016) kavandatud tasemel.

Võttes arvesse katseprojekte ja ettevalmistavaid meetmeid, on kulukohustuste kokkulepitud summa 50 831,2 miljonit eurot, mis jätab 5,8 miljoni euro suuruse varu rubriigi 1b ülemmääras.

Rubriik 2

Kulukohustuse assigneeringud kehtestati komisjoni poolt koostatud eelarveprojektis (mida on muudetud kirjalike muutmisettepanekutega 1 ja 2/2016) kavandatud tasemel koos edasise vähendamisega 140,0 miljoni euro ulatuses, mis tuleneb EAGFi sihtotstarbelise tulu suurendamisest ja eelarverea 11 06 62 01 suurendamisest. Sellest tulenevalt lepiti lepituskomitees kokku järgnevas:

Võttes arvesse detsentraliseeritud asutusi ning katseprojekte ja ettevalmistavaid meetmeid, on kulukohustuste kokkulepitud summa 62 484,2 miljonit eurot, mis jätab 1777,8 miljoni euro suuruse varu rubriigi 2 ülemmääras.

Rubriik 3

Kulukohustuse assigneeringud kehtestati komisjoni poolt koostatud eelarveprojektis (mida on muudetud kirjalike muutmisettepanekutega 1 ja 2/2016) kavandatud tasemel ning nendesse on sisse arvestatud järgmised lepituskomitees kokku lepitud korrigeerimised:

Selle tulemusena ning võttes arvesse detsentraliseeritud asutusi, katseprojekte ja ettevalmistavaid meetmeid ning paindlikkusinstrumendi kasutuselevõtmist rände heaks, on kulukohustuste kokkulepitud summa 4052,0 miljonit eurot, ilma et rubriigi 1a ülemmääras oleks jäetud varu ning võttes kasutusele paindlikkusinstrumendi summas 1506,0 miljonit eurot.

Rubriik 4

Kulukohustuse assigneeringud kehtestati komisjoni poolt koostatud eelarveprojektis (mida on muudetud kirjalike muutmisettepanekutega 1 ja 2/2016) kavandatud tasemel ning nendesse on sisse arvestatud järgmised lepituskomitees kokku lepitud korrigeerimised:

Selle tulemusena ning võttes arvesse katseprojekte ja ettevalmistavaid meetmeid, on kulukohustuste kokkulepitud summa 9167,0 miljonit eurot, ilma et rubriigi 4 ülemmääras oleks jäetud varu ning võttes kasutusele 24,0 miljonit eurot paindlikkusinstrumendi kaudu.

Rubriik 5

Ametikohtade arv institutsioonide ametikohtade loetelus ja komisjoni pakutud assigneeringud eelarveprojektis, mida on muudetud kirjalike muutmisettepanekutega 1 ja 2/2016, kiidetakse heaks järgmiste eranditega:

–  Euroopa Parlamendi lugemine kiidetakse heaks 9 ametikoha vähendamisega;

–  nõukogu lugemine kiidetakse heaks;

–  Euroopa Kohtule antakse lisaks 7 ametikohta (+ 300 000 eurot);

–  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ja Regioonide Komitee puhul kiidetakse heaks Euroopa Parlamendi lugemine.

Komisjon peaks 26. novembril 2015. aastal kiitma heaks aruande, milles käsitletakse 2015. aasta palkade ajakohastamise mõju eelarvele ja mida kohaldatakse tagasiulatuvalt alates 1. juulist 2015 kõigi ELi institutsioonide töötajate töötasudele ja pensionidele.

Selle tulemusena, võttes arvesse katseprojekte ja ettevalmistavaid meetmeid, on kulukohustuste kokkulepitud summa 8935,2 miljonit eurot, mis jätab 547,8 miljoni euro suuruse varu rubriigi 5 ülemmääras.

Euroopa Liidu Solidaarsusfond

Kulukohustuse assigneeringud kehtestati komisjoni poolt koostatud eelarveprojektis (mida on muudetud kirjalike muutmisettepanekutega 1 ja 2/2016) kavandatud tasemel, sh Euroopa Solidaarsusfondi kasutuselevõtmine 50 miljoni euro ulatuses ettemaksete tegemiseks.

1.4.  Maksete assigneeringud

Maksete assigneeringute üldine tase 2016. aasta eelarves on 143 885,3 miljonit eurot, sh 832,8 miljonit eurot seoses paindlikkusinstrumendi kasutuselevõtmisega.

Maksete assigneeringute liigendus vastab tasemele komisjoni poolt koostatud eelarveprojekti (mida on muudetud kirjalike muutmisettepanekutega 1 ja 2/2016) tasemele ning sellesse on sisse arvestatud järgmised lepituskomitee poolt kokku lepitud korrigeerimised:

1.  Esiteks võetakse arvesse liigendamata kulude kulukohustuste assigneeringute kokkulepitud taset, mille puhul maksete assigneeringute tase võrdub kulukohustuste tasemega. See hõlmab ka detsentraliseeritud asutusi, mille puhul ELi toetus maksete assigneeringutesse kinnitatakse eespool punktis 1.2 esitatud suuruses. Kokku on vähendamise mõju 140,0 miljonit eurot;

2.  Uute katseprojektide ja ettevalmistavate meetmete maksete assigneeringute puhul otsustati, et nende summa moodustab 50 % vastavate kulukohustuste summast või vastab summale, mida soovis Euroopa Parlament (juhul, kui see on väiksem). Käimasolevate katseprojektide ja ettevalmistavate meetmete pikendamise puhul on maksete assigneeringute suuruseks eelarveprojektis määratud suurus pluss 50 % vastavate uute kulukohustuste summast, või see vastab summale, mida soovis Euroopa Parlament (juhul, kui see on väiksem). Kokku on suurendamise mõju 29,5 miljonit eurot;

3.  Maksete assigneeringute kulusid vähendatakse 460,1 miljoni euro võrra järgmiselt:

4.  Punktides 1–3 toodud maksete assigneeringute kogusumma on asjaomaste kuluartiklite puhul 570,6 miljonit eurot väiksem, kui oli kavandatud komisjoni eelarveprojektis, mida on muudetud kirjalike muutmisettepanekutega 1 ja 2/2016.

1.5.  Eelarvemärkused

Euroopa Parlamendi ja nõukogu poolt eelarvemärkuste teksti tehtud muudatustes on kokku lepitud niivõrd, kuivõrd nendega ei muudeta ega laiendata olemasoleva õigusliku aluse kohaldamisala, ei piirata institutsioonide halduslikku sõltumatust, ei põhjustata toimimisraskusi ja neid ei ole võimalik katta olemasolevatest vahenditest (nagu osutatud teostatavust käsitleva kirja lisas).

1.6.  Uued eelarveread

Välja arvatud juhul, kui lepituskomitee poolt kokkulepitud ühisjäreldustes on nimetatud teisiti või mõlema eelarvepädeva institutsiooni poolt oma lugemistes on ühiselt kokku lepitud teisiti, jääb eelarve liigendus, mille komisjon kavandas oma eelarveprojektis, mida on muudetud kirjalike muutmisettepanekutega 1 ja 2/2016, muutmata, välja arvatud katseprojektide ja ettevalmistavate meetmete puhul ning Euroopa kodanikualgatuse artikli 18 04 01 jagamine kaheks eelarvepunktiks: 18 04 01 01 Kodanike Euroopa — Ajaloolise mälu tugevdamine ja kodanike osalussuutlikkuse suurendamine Euroopa Liidu tasandil ning 18 04 01 02 Euroopa kodanikualgatus.

2.  2015. aasta eelarve

Paranduseelarve projekt nr 8/2015 kiidetakse heaks komisjoni pakutud kujul.

3.  Ühisavaldused

3.1.  Ühisavaldus noorte tööhõive algatuse kohta

„Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon tuletavad meelde, et noorte töötuse vähendamine on endiselt tähtis ja ühine poliitiline prioriteet, ning nad kinnitavad seda silmas pidades taas oma otsusekindlust kasutada parimal moel selleks eraldatavaid eelarvevahendeid, eelkõige noorte tööhõive algatust.

Nad tuletavad meelde, et nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määruse (EL, Euratom) nr 1311/2013 (millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020) artikli 14 lõikes 1 sätestatakse järgmist: „Finantsraamistiku aastate 2014–2017 kulukohustuste assigneeringute ülemmäära raames olemas olevad varud moodustavad finantsraamistiku kulukohustuste koguvaru, mis tuleb teha kättesaadavaks lisaks finantsraamistikus aastate 2016–2020 kohta kindlaks määratud ülemmääradele majanduskasvu ja tööhõive, eriti noorte tööhõive suurendamisega seotud poliitiliste eesmärkide saavutamiseks.”

Mitmeaastase finantsraamistiku vahekokkuvõtte tegemise ja muutmise raames võtab komisjon arvesse noorte tööhõive algatuse hindamise tulemusi, millega koos esitatakse vajaduse korral ettepanekud algatuse jätkamiseks 2020. aastani.

Nõukogu ja parlament kohustuvad seoses sellega komisjoni esitatud ettepanekud kiiresti läbi vaatama.”

3.2.  Ühisavaldus makseprognoosi (2016–2020) kohta

„Tuginedes 2015–2016. aasta maksekava käsitlevale kehtivale kokkuleppele, tunnustavad Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon meetmeid, mida on võetud ühtekuuluvusprogrammidega seotud 2007.–2013. aasta kuhjunud täitmata maksenõuete järkjärguliseks likvideerimiseks ning kõikide rubriikide tasumata arvete kuhjumise jälgimise parandamiseks. Nad kinnitavad taas, et on pühendunud sellise kuhjumise ennetamisele tulevikus, luues muu hulgas varajase hoiatamise süsteemi.

Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon jälgivad eelseisva aasta jooksul aktiivselt 2016. aasta eelarve täitmist kooskõlas kokkulepitud maksekavaga; eelkõige 2016. aasta eelarves eraldatud assigneeringute abil saab komisjon vähendada ühtekuuluvusprogrammidega seotud ja aasta lõpu seisuga kuhjunud 2007.–2013. aasta täitmata maksenõudeid 2016. aasta lõpuks ligikaudu 2 miljardi euroni.

Vastavalt institutsioonidevahelise kokkuleppe lisa punktile 36 jätkavad Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon maksete täitmise ning ajakohastatud prognooside jälgimist asjakohastel poliitilise tasandi institutsioonidevahelistel kohtumistel, mis peaksid 2016. aastal toimuma vähemalt kolmel korral.

Seoses sellega tuletavad Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon meelde, et nendel kohtumistel tuleks käsitleda ka pikemaajalisi prognoose maksete oodatava arengu kohta kuni 2014.–2020. aasta mitmeaastase finantsraamistiku lõpuni.”

3.3.  Euroopa Parlamendi avaldus institutsioonidevahelise kokkuleppe punkti 27 kohaldamise kohta

Euroopa Parlament on kindlalt otsustanud jätkata oma ametikohtade loetelus sisalduvate ametikohtade koguarvu vähendamist ja viia see lõpule 2019. aastaks alltoodud ajakava kohaselt, võttes arvesse 18 ametikoha kaotamist 2016. aastal:

Euroopa Parlamendi ametikohtade loetelus sisalduvate lubatud ametikohtade koguarvu vähendamine aastas eelneva aastaga võrreldes

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0376. (2) ELT L 163, 23.6.2007, lk 17 (3) ELT L 298, 26.10.2012, lk 1. (4) ELT L 347, 20.12.2013, lk 884. (5) ELT C 373, 20.12.2013, lk 1. (6) Euroopa Parlamendi arvates ei hõlma 5 % vähendamine tema ametikohtade loetelus märgitud fraktsioonide ajutisi ametikohti.

Euroopa Parlamendi 25. novembri 2015. aasta resolutsioon maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmete kohta (2015/2066(INI))

P8_TA(2015)0408 A8-0317/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 4 ja 13,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 107, 108, 113, 115, 116, 175 ja 208;

–  võttes arvesse oma 12. veebruari 2015. aasta otsust maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomu või mõjuga meetmete erikomisjoni moodustamise, volituste, liikmete arvu ja ametiaja kohta(1),

–  võttes arvesse uurivate ajakirjanike rahvusvahelise konsortsiumi (ICIJ) paljastusi, mis puudutavad maksualaseid eelotsuseid ja muid kahjulikke tavasid Luksemburgis ning mis on saanud tuntuks kui LuxLeaks,

–  võttes arvesse G7, G8 ja G20 tippkohtumiste tulemusi rahvusvahelistes maksuküsimustes, pidades eriti silmas Elmau tippkohtumist 7.–8. juunil 2015, Brisbane'i tippkohtumist 15.–16. novembril 2014, Peterburi tippkohtumist 5.–6. septembril 2013, Lough Erne'i tippkohtumist 17.–18. juunil 2013 ja Pittsburghi tippkohtumist 24.–25. septembril 2009,

–  võttes arvesse Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) 1998. aasta aruannet „Harmful Tax Competition: An Emerging Global Issue” (Kahjulik maksukonkurents: tekkiv globaalne probleem),

–  võttes arvesse OECD 2013. aasta aruannet „Addressing Base Erosion and Profit Shifting” (Maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise (BEPS) käsitlemine), OECD tegevuskava seoses BEPSiga ning hilisemaid OECD väljaandeid,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu hiljutisi järeldusi äriühingute tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi kohta (14. märts 2013), maksustamise kohta (22. mai 2013), automaatse teabevahetuse kohta (18. detsember 2014), maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise (BEPS), ülemaailmsel tasandil toimuva automaatse teabevahetuse ning kahjulike maksumeetmete kohta (18. detsember 2014) ning maksudest kõrvalehoidumise kohta (27. juuni 2014),

–  võttes arvesse majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu (ECOFIN) 22. juuni 2015. aasta järeldusi ja aruannet Euroopa Ülemkogule maksuküsimuste kohta,

–  võttes arvesse äriühingute maksustamise käitumisjuhendi töörühma iga kuue kuu järel nõukogule esitatavaid aruandeid käitumisjuhendi kohta,

–  võttes arvesse halduskoostöö direktiivi(2), intresside ja litsentsitasude direktiivi(3) ning komisjoni viimaseid seadusandlikke ettepanekuid nende muutmiseks,

–  võttes arvesse nõukogu 23. juuli 1990. aasta direktiivi 90/435/EMÜ eri liikmesriikide emaettevõtjate ja tütarettevõtjate suhtes kohaldatava ühise maksustamissüsteemi kohta(4) (nn ema- ja tütarettevõtjate direktiiv), mida muudeti viimati 2015. aastal,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta direktiivi 2014/56/EL, millega muudetakse direktiivi 2006/43/EÜ, mis käsitleb raamatupidamise aastaaruannete ja konsolideeritud raamatupidamise aastaaruannete kohustuslikku auditit(5),

–  võttes arvesse nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrust (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 108 kohaldamiseks(6),

–  võttes arvesse nõukogu 19. detsembri 1977. aasta direktiivi 77/799/EMÜ liikmesriikide pädevate asutuste vastastikuse abi kohta otsese maksustamise valdkonnas(7),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ(8),

–  võttes arvesse komisjoni 26. veebruari 2007. aasta teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele Euroopa Liidu ühise siirdehindade foorumi töö tulemuste kohta vaidluste vältimise ja lahendamise korra ning ELi siirdehindade eelkokkulepete suuniste küsimuses (COM(2007)0071),

–  võttes arvesse komisjoni 10. detsembri 1998. aasta teatist riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta äriühingute otsese maksustamisega seotud meetmete suhtes(9),

–  võttes arvesse komisjoni 17. juuni 2015. aasta teatist „Euroopa Liidu õiglane ja tõhus äriühingute maksustamise süsteem: viis tähtsaimat meetmevaldkonda” (COM(2015)0302),

–  võttes arvesse komisjoni 18. märtsi 2015. aasta teatist maksustamise läbipaistvuse kohta, et võidelda maksudest kõrvalehoidmise ja maksustamise vältimise vastu (COM(2015)0136),

–  võttes arvesse komisjoni 6. detsembri 2012. aasta teatist „Tegevuskava maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastase võitluse tõhustamiseks” (COM(2012)0722),

–  võttes arvesse komisjoni 6. detsembri 2012. aasta soovitust agressiivse maksuplaneerimise kohta (C(2012)8806),

–  võttes arvesse komisjoni 6. detsembri 2012. aasta soovitust meetmete kohta, mille eesmärk on julgustada kolmandaid riike kohaldama hea maksuhaldustava miinimumnõudeid (C(2012)8805),

–  võttes arvesse komisjoni 27. juuni 2012. aasta teatist konkreetsete viiside kohta, kuidas tugevdada võitlust maksupettuse ja maksudest kõrvalehoidumise vastu, sealhulgas seoses kolmandate riikidega (COM(2012)0351),

–  võttes arvesse komisjoni 2011. aasta ettepanekut võtta vastu nõukogu direktiiv ettevõtte tulumaksu ühtse konsolideeritud maksustamisbaasi (CCCTB) kohta (COM(2011)0121) ning Euroopa Parlamendi sellekohast 19. aprilli 2012. aasta seisukohta(10),

–  võttes arvesse komisjoni 25. oktoobri 2011. aasta teatist „ELi uuendatud strateegia aastateks 2011–2014 ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas” (COM(2011)0681),

–  võttes arvesse nõukogu ja liikmesriikide valitsuste esindajate 1. detsembri 1997. aasta resolutsiooni äriühingute maksustamise käitumisjuhendi kohta(11) ja äriühingute maksustamise käitumisjuhendi töörühma korrapäraseid aruandeid nõukogule,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee poolt 30. aprillil 2014 vastu võetud soovitust rikkumisest teatajate kaitse kohta,

–  võttes arvesse Simmons & Simmonsi 1999. aasta aruannet käitumisjuhendi töörühma 1999. aasta aruande lõikes 26 nimetatud haldustavade kohta, Primarolo aruannet (SN 4901/99) ning selle aruande 2009. aasta ajakohastust,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 8. juulil 2015. aastal vastu võetud muudatusettepanekuid ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2007/36/EÜ seoses aktsionäride pikaajalise kaasamise soodustamisega ja direktiivi 2013/34/EL seoses ühingujuhtimise aruande teatavate elementidega(12),

–  võttes arvesse oma 8. juuli 2015. aasta resolutsiooni maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise kui arenguriikide valitsemist, sotsiaalkaitset ja arengut takistavate probleemide kohta(13),

–  võttes arvesse oma 25. märtsi 2015. aasta resolutsiooni iga-aastase maksuraporti kohta(14),

–  võttes arvesse oma 11. märtsi 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu finantshuvide kaitset ja pettusevastast võitlust käsitleva 2013. aasta aruande kohta(15),

–  võttes arvesse oma 23. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu kohta(16),

–  võttes arvesse oma 21. mai 2013. aasta resolutsiooni maksupettuste, maksudest kõrvalehoidumise ja maksuparadiiside vastase võitluse kohta(17),

–  võttes arvesse oma 19. aprilli 2012. aasta resolutsiooni maksupettuse ja maksudest kõrvalehoidumise vastu võitlemise konkreetsete viiside nõudmise kohta(18),

–  võttes arvesse oma 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni maksunduse ja arengu kohta – koostöö arenguriikidega hea valitsemistava edendamiseks maksundusküsimustes(19),

–  võttes arvesse oma 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni heade maksuhaldustavade edendamise kohta(20),

–  võttes arvesse erinevaid parlamentaarseid arutelusid, mis on toimunud riikide parlamentides ja eriti Ühendkuningriigi Parlamendi Alamkojas, USA Senatis ja Prantsusmaa Rahvusassamblees, ning järjestikuseid aruandeid samal teemal,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmete erikomisjoni raportit (A8-0317/2015),

LuxLeaks: faktid ja arvandmed

A.  arvestades, et LuxLeaksi skandaal, mis puhkes 5. novembril 2014. aastal tänu uurivate ajakirjanike rahvusvahelisele konsortsiumile, kes tegi avalikuks ligikaudu 28 000 lehekülge konfidentsiaalseid dokumente, mis kajastavad rohkem kui 500 sisemist maksukokkulepet Luksemburgi maksuameti ja rohkem kui 300 hargmaise ettevõtte vahel aastatel 2002–2010, paljastades salajaste tehingute kasutamise ulatuse ja ülisuurte maksuvähenduste saamiseks koostatud keerukad finantsstruktuurid; arvestades, et paljudel juhtudel hoiavad Luksemburgi tütarettevõtted, kelle ärist käib läbi sadu miljoneid eurosid, madalat profiili ja on Luksemburgis oma majandustegevuses väheaktiivsed;

B.  arvestades, et maksubaasi kahanemise ja agressiivsete maksuplaneerimistavadega seotud probleemid on olnud teada ja neid on rahvusvahelisel tasandil analüüsitud juba mitukümmend aastat; arvestades, et LuxLeaks juhtis nendele probleemidele avalikkuse ja meedia tähelepanu, paljastades küsitavad maksuhaldustavad, mida edendasid raamatupidamisettevõtted ühes konkreetses liikmesriigis; arvestades, et komisjoni uurimised ja Euroopa Parlamendi töö erikomisjoni kaudu on näidanud, et tegu pole üksikjuhtumiga, vaid et maksumeetmete võtmine selleks, et vähendada mõnede suurettevõtete üldisi maksukohustusi, suurendades kunstlikult ühe riigi maksubaasi teiste riikide arvelt, millest mõne suhtes kohaldatakse kokkuhoiumeetmeid, on Euroopas ja mujal laialt levinud tava;

C.  arvestades, et selline käitumine, mille tagajärjel kaob sageli seos väärtuse loomise koha ja kasumi maksustamise koha vahel, ei piirdu eelotsustega, vaid hõlmab paljusid kahjulikke maksustamistavasid, mida rakendavad riikide maksuametid ELis ja väljaspool ELi;

D.  arvestades, et avaliku kontrolli rakendamine selliste tavade suhtes on demokraatliku kontrolli osa; arvestades, et pidades silmas nende negatiivset mõju ühiskonnale tervikuna, saavad need püsida ainult seni, kuni need on paljastamata või kuni neid sallitakse; arvestades, et uurivad ajakirjanikud, mittetulundussektor ja teadlased on olnud abiks maksustamise vältimise juhtumite paljastamisel ja nendest avalikkuse teavitamisel; arvestades, et seni, kuni need ei ole välditavad, ei tohiks nende avalikustamine sõltuda üksikute rikkumisest teatajate julgusest ja eetikatundest, vaid peab olema süsteemsemate aruandlus- ja teabevahetusmehhanismide osa;

Liikmesriikide lähenemisviis äriühingute maksustamisele

E.  arvestades, et 2012. aastal ulatub liidu 28 liikmesriigi äriühingute tulumaksuna saadud tulu keskmiselt 2,6%ni SKPst(21);

F.  arvestades, et aluslepingu kohaselt kuulub otsene maksustamine peamiselt liikmesriikide pädevusse; arvestades, et niivõrd kui maksustamine kuulub ELi pädevusse, kohaldatakse selle pädevuse kasutamise suhtes nõukogus enamasti ühehäälsuse nõuet; arvestades, et selle tagajärjel ei ole siiani tehtud äriühingute maksustamise valdkonnas ELi tasandil märkimisväärseid otsuseid, hoolimata viimastest ELi integratsiooniga seotud arengutest seoses siseturu ja muude ELi aluslepingutega reguleeritud valdkondadega, nagu rahvusvahelised kaubanduslepingud, ühisraha, majandus- ja fiskaaljuhtimine ning rahapesuvastased põhimõtted ja õigusaktid; arvestades, et liikmesriigid peavad järgima Euroopa konkurentsiõigust ning tagama, et nende maksustamist käsitlevad õigusaktid on kooskõlas siseturu põhimõtetega ega tekita konkurentsimoonutusi; arvestades, et andes igale liikmesriigile vetoõiguse, vähendab ühehäälsuse nõue nõukogus indu liikuda status quo'st tihedamal koostööl põhineva lahenduse poole; arvestades, et kui ei kasutata ELi toimimise lepingu artiklis 116 sätestatud menetlust, on otsese maksustamise küsimustes ühehäälsuse nõude muutmiseks vaja muuta aluslepingut;

G.  arvestades, et praegune olukord, kus igal liikmesriigil on vetoõigus, eeldab, et kõik liikmesriigid peavad toimima otsustavalt ning tegema koostööd, et võidelda maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise üleeuroopalise probleemiga;

H.  arvestades, et mõne kiiduväärse erandiga ei ole riikide poliitilised esindajad seni näidanud üles piisavat valmisolekut tegeleda maksustamise vältimise, sh eelotsuste probleemiga;

I.  arvestades, et Euroopa siseturul liigub kapital vabalt ning suurettevõtted annavad oma tegevusest konsolideeritud viisil aru, kuid makse koguvad riikide maksuametid, kes vahetavad omavahel väga vähe teavet;

J.  arvestades, et väljakujunenud siseturul ei tohiks kunstlikud moonutused mõjutada investeerimisotsuseid ja ettevõtete paiknemist; arvestades siiski, et üleilmastumine, digiteerimine ja kapitali vaba liikumine loovad tingimused tihedamaks maksukonkurentsiks liikmesriikide vahel ja kolmandate riikidega, et investeeringuid ja ettevõtteid ligi meelitada; arvestades, et on tähtis hoida ettevõtteid Euroopas ja meelitada neid Euroopasse, kuid see ei tohiks toimuda potentsiaalselt kahjulike maksuskeemide abil, mille eesmärk on ennekõike soodustada investeeringuid ja tõmmata ligi täiendavat majandustegevust, reageerides sarnastele naaberriikides võetud meetmetele, või on mõeldud selleks, et korrigeerida seda, mida peetakse olemasolevaks tasakaalustamatuseks liikmesriikide suhtelise jõukuse, suuruse või ääremaise asukoha suhtes; arvestades, et mõnedes jurisdiktsioonides näib esinevat seos ahvatlevate äriühingu maksusüsteemide ja suure rahvusliku rikkuse vahel; arvestades, et maksusüsteemide optimaalne vorm sõltub mitmetest teguritest ja erineb seetõttu riigiti; arvestades, et liikmesriikide vaheline kahjulik maksukonkurents vähendab ühtse turu potentsiaali;

K.  arvestades, et selle asemel, et keskenduda atraktiivse ettevõtluskeskkonna edendamisele näiteks hea infrastruktuuri ja kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu abil, sh tootlikkust suurendavate kulutuste kaudu, ning tagada maksusüsteemi stabiilsus ja prognoositavus, kasutavad riigid maksukonkurentsis oma rolli täites riiklikke õigusakte koos maksulepingute võrgustikuga selleks, et reklaamida ennast riigina, kuhu investeerida, ja keskusena, mille kaudu juhtida rahavooge või kuhu suunata kasum, ahvatledes seega ettevõtteid või fiktiivseid äriühinguid partnerriikide arvelt ning tekitades ebaõiglaseid tavasid; arvestades, et eraldi võttes on igal riigil selge huvi teiste seljas liugu lasta, st olla esimene, kes kavandab ja juurutab konkreetsed maksuskeemid ja sätted, mis mõjuvad maksubaasile soodsalt, ning viimane, kes teeb koostööd ja osaleb koordineeritud võitluses maksustamise vältimise vastu;

L.  arvestades, et liikmesriikide vahel valitseb maksukonkurents; arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 4 on sätestatud liikmesriikidevahelise lojaalse koostöö põhimõte; arvestades, liikmesriigid peaksid täielikult rakendama lojaalse koostöö põhimõtet maksukonkurentsi küsimustes;

M.  arvestades, et mõned liikmesriigid jäävad maksustamise vältimise suhtes kahetisele seisukohale, kurtes ühelt poolt riigi maksubaasi kahanemise üle ning olles samal ajal vastutav selliste kehtivate riiklike ja rahvusvaheliste maksusüsteemide kavandamise eest, mis on teinud selle võimalikuks, ning endiselt takistades oma maksusüsteemide arenemist koordineeritumate lahenduste suunas; arvestades, et ELi piires kehtiva kapitali täieliku liikuvuse raames ning pidades silmas komisjoni seatud eesmärki luua kapitaliturgude liit, tuleks täiel määral arvestada riikide maksusüsteemide ja -tulude vastastikust sõltuvust ja mõju, pidades silmas üksikute liikmesriikide maksualaste otsuste ulatuslikku positiivset ja negatiivset piiriülest mõju, sest ühe riigi maksusoodustus tähendab teise riigi maksubaasi kahanemist;

N.  arvestades, et võib märgata paradoksi, kus liikmesriikidevaheline vaba maksukonkurents on põhjustanud konkurentsi kahjustavat käitumist ja konkurentsimoonutusi;

O.  arvestades, et Euroopa ühtse turu loomine on osutunud väga kasulikuks riikide majandusele, võimaldades neil olla konkurentsivõimelised ja atraktiivsed maailmamajanduses, ning arvestades, et maksustamise ühtlustamine liikmesriikides avaldab lõpuks samasugust mõju;

P.  arvestades, et mõnede maksunõustajate, eelkõige väga suurte raamatupidamisettevõtete maksunõustajate, ning juristide ja vahendusettevõtete kavandatavaid ja edendatavaid uuenduslikke maksustamise vältimise skeeme ei saa seadusandja ja sageli ebapiisavate vahenditega maksuamet prognoosida, vaid nendele ainult reageerida – mõnikord suure hilinemisega; arvestades, et kogemus näitab eelkõige seda, et ELi asutused, kes peaksid uute kahjulike maksumeetmete kehtestamist ära hoidma (nt käitumisjuhendi töörühm, mille liikmesriigid lõid 1998. aastal, või komisjon aluslepingute kaitsjana), ei ole suutnud nende soovimatute arengute vastu võidelda, reageerides mõnikord ebatõhusalt või liiga piiratud volituste alusel, ning et ELis on kehtestatud palju uusi ja sageli agressiivseid maksustamise vältimise meetmeid või kokkuleppeid, nagu patenditulu maksustamise erikord; arvestades, et nii ELis kui ka kogu maailmas tuginevad hargmaised ettevõtted oma maksustamise vältimise skeemide väljatöötamisel maksunõustajate ning pankade ja teiste finantsteenuste pakkujate hästi korraldatud ja kvalifitseeritud sektori asjatundlikkusele; arvestades, et see sektor on samal ajal esindatud sellistes valitsusi ja avalikke institutsioone maksuküsimustes nõustavates organites nagu hea maksuhaldustava ELi platvorm; arvestades, et muret tekitavad huvide konfliktid, mis võivad tekkida, kui ühed ja needsamad ettevõtted annavad nõu nii avaliku sektori asutustele kui ka erasektorisse kuuluvatele hargmaistele ettevõtetele;

Q.  arvestades, et kogu maksuplaneerimine peaks toimuma seaduste ja kohaldatavate lepingute piires; arvestades, et sellest tulenevalt on kõige asjakohasem vastus agressiivsele maksuplaneerimisele head õigusaktid ning rahvusvaheline koordineerimine soovitud tulemuste saavutamiseks;

R.  arvestades, et õigusaktide rakendamine on kavandatud eesmärkide saavutamise seisukohast otsustava tähtsusega; arvestades, et õigusaktide rakendamine on riikide haldusasutuste ülesanne ning neil on sageli vähe motivatsiooni teha üksteisega Euroopa tasandil koostööd; arvestades, et see olukord suurendab ja süvendab veelgi õigusaktide erinevusest tulenevaid lahknevusi liidus;

S.  arvestades, et sellistes liikmesriikides nagu Portugal ja Kreeka rahandusliku kohandamise ja eelarve kohandamise programmide üle järelevalvet teostavad troikasse kuuluvad institutsioonid (Euroopa Komisjon, Euroopa Keskpank ja Rahvusvaheline Valuutafond) ei püüdnud ennetada maksuamnestiaid, eelotsuseid, maksusoodustusi ja maksuvabastuse kavasid, mis olid ja on ebaausalt diskrimineerivad, toetades maksudest kõrvale hoiduvaid ettevõtteid ja isikuid, mis toob kaasa riikide sissetulekute märkimisväärse vähenemise ning suurendab juba niigi ülemaksustatud väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (VKEde) ja kodanike koormust;

T.  arvestades, et maksukuritegude ja rahapesu (mis sageli hõlmavad finantstehinguid ja juriidilisi isikuid mitmes riigis) uurimine ja kohtusse andmine on väga keeruline; arvestades, et inimesed, kes vastutavad liikmesriikides maksukuritegude ja muude finantskuritegude uurimise eest ja viivad läbi süüdistuse esitamise protsessi, on sageli ebapiisava väljaõppega ning alavarustatud;

U.  arvestades, et viimaste aastate kokkuhoiumeetmed ja eelarvepiirangud on märkimisväärselt vähendanud maksuametite suutlikkust maksukuritegusid ja kahjulikke maksutavasid uurida; arvestades, et need kärped olid eriti kahjulikud riikides, kus rakendati troika juhitud finantsabiprogramme ning kus riigi sissetulekute kasv saavutati ülemaksustatud VKEde ja kodanike kulul, samal ajal kui suurettevõtted ja jõukad maksudest kõrvale hoidujad said sageli kasu maksuamnestiatest, eelotsustest ning muudest maksueranditest ja -kavadest, nagu see oli Portugali ja Kreeka puhul;

Maksualased siduvad eelotsused ja kahjulikud maksutavad

V.  arvestades, et eelotsused reguleerivad liikmesriikides paljusid tavasid ajutistest poliitikameetmetest seaduse selgelt raamistatud kohaldamiseni, hõlmates võimalikku kohaldamisala ja teemaderingi, siduvust, kasutamise sagedust, avalikkust, kestust ja tasude maksmist; arvestades, et puudub rahvusvahelisel tasandil ühiselt kokku lepitud eelotsuse määratlus, välja arvatud komisjoni viide, et see on „igasugune liikmesriigi poolt või tema nimel esitatud teatis või mis tahes muu samasuguse mõjuga vahend või meede, mis käsitleb maksualaste õigusaktide tõlgendamist või kohaldamist”;

W.  arvestades, et eelotsused ei ole oma olemuselt problemaatilised, sest need võivad – mis on ka nende esialgne eesmärk – anda maksumaksjale õiguskindlust ja vähendada ausalt tegutsevate ettevõtete finantsriski ning hoida seeläbi ära hilisemaid vaidlusi maksumaksja ja maksuameti vahel juhtudel, kus maksualased õigusaktid või nende konkreetne kohaldamine on (eriti keerukate tehingute puhul) teatavas olukorras ebaselge või erinevalt tõlgendatav;

X.  arvestades, et eelotsuste tava on välja töötatud maksuametite ja maksumaksjate tihedama ja koostööaltima suhte raames vahendina, mille abil võidelda teatavate tehingute maksustamislahenduste kasvava keerukusega üha mitmetahulisemas, globaalsemas ja digitaalsemas majanduses; arvestades, et hoolimata liikmesriikide kinnitusest, et eelotsused ei ole meelevaldsed, vaid üksnes vahend kehtivate maksualaste õigusaktide selgitamiseks, on erikomisjoni töö näidanud, et eelotsuseid võib teha ilma igasuguse õigusraamistikuta mitteformaalsete või valikut võimaldavate kokkulepetena, mis toetavad maksudel põhinevaid struktuure, mis tuginevad sellistele maksuplaneerimise vahenditele, mida enamasti kasutavad hargmaised ettevõtted oma maksusumma vähendamiseks; arvestades, et see tundub olevat probleem eelkõige – ehkki mitte ainult – eelotsuste puhul, mis käsitlevad ettevõttesiseste tehingute hindu (nn siirdehindade eelkokkulepped); arvestades, et pakkudes õiguskindlust ainult valitud osalejatele, võivad need luua ebavõrdsust nende ettevõtete, kellele eelotsuseid võimaldatakse, ning sama sektori ettevõtete vahel, kellel puudub neile juurdepääs;

Y.  arvestades, et ei OECD ega Euroopa Komisjon ole nõudnud eelotsuste tava kui niisuguse kaotamist;

Z.  arvestades, et eelotsused ei peaks kuidagi mõjutama ühegi tehingu maksustamislahendusi ega eelistama ühte maksumaksjat teisele, vaid peaksid kõikide tegurite samaks jäädes omama sama mõju, mis on aluseks olevate maksusätete tagantjärele rakendamisel; arvestades, et seetõttu ei keskendu käeolev raport rangelt vaid eelotsustele, vaid hõlmab kooskõlas selle valdkonna erikomisjonile (TAXE) antud volitustega kõiki maksumeetmeid, mis on samasuguse iseloomuga või mõjuga, üldnimetusega „kahjulikud maksutavad”, st meetmeid, mille eesmärk on ligi meelitada mitteresidentidest ettevõtteid või nende tehinguid teiste maksujurisdiktsioonide arvel, kus tavapäraselt tuleks neid tehinguid maksustada, või meetmeid, mille eesmärk on soosida ainult teatavaid ettevõtteid, tekitades nii konkurentsimoonutusi;

AA.  arvestades, et kahjulikud maksutavad võivad olla mingil määral seotud ühe või mitme järgmise ebasoovitava mõjuga: vähene läbipaistvus, meelevaldne diskrimineerimine, konkurentsimoonutused ja ebavõrdsed tingimused siseturul ja väljaspool seda, ühtse turu usaldusväärsuse ning maksusüsteemi õigluse, stabiilsuse ja õiguspärasuse kahjustamine, vähem liikuvate majandustegurite kõrgem maksustamine, suurem majanduslik ebavõrdsus, ebaaus konkurents riikide vahel, maksubaasi kahanemine, sotsiaalne rahulolematus, usaldamatus ning demokraatia defitsiit;

AB.  arvestades vajadust tunnistada, et ehkki VKEd on jätkuvalt Euroopa majanduse ja tööhõive mootor, mängivad ka hargmaised ettevõtted olulist rolli investeeringute, majanduskasvu ja töökohtade loomisel; arvestades, et makstes õiglasi makse riikides, kus toimub tegelik majandustegevus ja väärtuse loomine, annavad need ettevõtted jätkuvalt olulise panuse Euroopa riikide heaolusse ja jätkusuutlikkusse;

Erikomisjoni töö

AC.  arvestades, et 26. veebruaril 2015. aastal moodustatud pädev erikomisjon pidas 14 koosolekut, mille jooksul kuulati komisjoni presidenti Jean-Claude Junckerit, konkurentsivolinik Margrethe Vestagerit, majandus- ja rahandusküsimuste ning maksunduse ja tolli volinikku Pierre Moscovicit, nõukogu ametis olevat eesistujat Pierre Gramegnad, Prantsusmaa rahandusministrit Michel Sapini, Saksamaa rahandusministrit Wolfgang Schäublet, Itaalia rahandusministrit Pier Carlo Padoani ja Hispaania rahandusministrit Luis de Guindost, OECD esindajaid, samuti rikkumisest teatajaid, uurivaid ajakirjanikke, eksperte, teadlasi, hargmaiste ettevõtete, kutseliitude, ametiühingute ja valitsusväliste organisatsioonide esindajaid ning ELi riikide parlamentide liikmeid (vt 1. lisa); arvestades, et TAXE-komisjoni delegatsioonid külastasid Šveitsi, et lähemalt uurida oma volituste kolmandate riikidega seotud mõõtme eriaspekte, ning teabekogumismissioonide käigus järgmisi liikmesriike: Belgia, Luksemburg, Iirimaa, Madalmaad ja Ühendkuningriik; arvestades, et samuti korraldati kohtumised Gibraltari ja Bermuda valitsuse esindajatega; arvestades, et kõik need tegevused, olgugi et nende kaudu saadi mitmesugust ja hindamatut teavet maksustamissüsteemide ja -tavade kohta ELis, ei andnud vastust kõigile asjakohastele küsimustele, sh komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri avaldustes siiani püsivatele vastuoludele seoses Krecké aruande kaua saladuses hoitud leheküljega;

AD.  arvestades, et osalt takistas erikomisjoni tööd asjaolu, et mõned liikmesriigid ja nõukogu ei vastanud õigeaegselt (vt 2. lisa) ja ei esitanud lõpuks kõiki palutud dokumente või vastasid üksnes viisakusest ja peaaegu ei käsitlenud esitatud nõudmiste sisu; arvestades, et 17st kutsutud hargmaisest ettevõttest nõustus 2015. aasta juunis ja juulis erikomisjoni ette ilmuma esimesel kutsel ainult neli; arvestades, et veel 11 hargmaist ettevõtet nõustus erikomisjoni ette tulema alles pärast seda, kui raporti üle oli TAXE-komisjonis juba hääletatud, ning pärast korduvat kutsumist, mistõttu oli vaja kokku kutsuda erakorraline koosolek veidi enne hääletust täiskogus (vt 3. lisa); arvestades, et ka komisjon ei teinud täielikku koostööd ega saatnud käitumisjuhendi teemalistest kohtumistest kõiki koosolekudokumente ja mitteametlikke märkmeid, pakkudes mõnede liikmesriikide leppimatuse tõttu üksnes piiratud nõuandemenetlust; arvestades, et seetõttu tuli pikendada erikomisjoni ametiaega;

AE.  arvestades, et mitmed komisjoni riigiabialased uurimised seoses siirdehindade arvutlusega, milleks annavad õigustuse eelotsused ning muud samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmed, mis mõjutavad hargmaiste ettevõtete teatavatele tütarettevõtetele eraldatavat maksustatavat kasumit, olid käesoleva raporti vastuvõtmise ajal veel lõpetamata;

Ülevaade äriühingute maksustamisega seotud tavadest liikmesriikides

1.  tuletab meelde, et tööstusriikides kehtivad äriühingute maksustamise mudelid töötati välja 20. sajandi esimesel poolel – ajal, mil piiriülene tegevus oli piiratud; märgib, et majanduse üleilmastumine ja digiteerimine on põhjalikult muutnud globaalset väärtusahelat ja turgude toimimist ning enamik suurettevõtteid on praegu rahvusvahelise struktuuriga, mis tingib vajaduse minna riiklikest maksueeskirjadest kaugemale; rõhutab, et riiklikud ja rahvusvahelised maksueeskirjad ei ole majanduskeskkonna arenguga sammu pidanud;

2.  juhib tähelepanu sellele, et liikmesriikide struktuurireformide lahutamatu osana on vaja luua tasakaalustatud ja õiglane maksupoliitika;

3.  märgib, et eri maksusüsteemide järgimine on muutunud piiriüleselt tegutsevate ettevõtete jaoks järjest keerukamaks, üleilmastumine ja digiteerimine on teinud neile lihtsamaks korraldada oma tegevust offshore-finantskeskuste kaudu ning luua keerukaid struktuure enda üldise maksusumma vähendamiseks; tunneb muret, et majandus- ja võlakriisi ning eelarve konsolideerimise tõttu on enamik liikmesriike oma maksuametite töötajate arvu märkimisväärselt vähendanud; toonitab, et riikide maksuametitel peaks olema piisavalt ressursse, muu hulgas inimressursse, et teha tõhusat tööd agressiivse maksuplaneerimise, maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise ärahoidmise, avastamise ja nende nähtuste vastu võitlemise valdkonnas, sest need vähendavad märkimisväärselt riikide maksubaasi, ning nad peaksid tagama parema ja õiglasema maksude kogumise ja maksusüsteemi usaldusväärsuse; märgib, et uuringud on näidanud, et maksuametite kogenud töötajad toovad riigile märkimisväärselt suuremat tulu, kui on nendega seotud kulud, sest maksuasutuste tõhususel on otsene positiivne mõju maksutulule;

4.  rõhutab erinevust ühelt poolt teatavate maksuametite ja riigiasutuste kahjulike tavade vahel, mis võimaldavad hargmaistel ettevõtetel kasumit ümber paigutada, et vältida maksustamist territooriumil, kus kasum teeniti, ja teiselt poolt valitsuste konkureerimise vahel välismaiste otseinvesteeringute ligimeelitamiseks või majandustegevuse hoidmiseks oma riigis, tehes seda täielikus kooskõlas ELi õigusaktidega;

5.  rõhutab, et alusleping võimaldab kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega kehtestada igal liikmesriigil oma äriühingute tulumaksumäärad ja maksubaas, kuni lepitakse kokku maksude ühtlustamise tugevamate meetmete osas vastavalt aluslepingus sätestatule; rõhutab siiski ka, et riikide maksusüsteemide liiga keerukad eeskirjad ja nende süsteemide erinevused tekitavad lünki, mida kasutavad ära hargmaised ettevõtted agressiivseks maksuplaneerimiseks, põhjustades maksubaasi kahanemist, kasumi ümberpaigutamist, võidujooksu järeleandmistes ja lõppkokkuvõttes mitteoptimaalseid majandustulemusi; toonitab asjaolu, et sedalaadi maksustamise vältimine on kõiki riigieelarveid kokku võttes negatiivse summaga mäng, sest maksutulude võimalik suurenemine, mis saadakse kahjulike tavade abil ühes liikmesriigis (tänu mööndustele, erimahaarvamistele või lünkadele), ei kompenseeri maksutulude kahanemist teistes riikides; juhib tähelepanu sellele, et maksubaasi jätkuvat kahanemist, kahjulikku maksukonkurentsi ja võidujooksu maksumäära järeleandmistes saab vältida ainult liikmesriikide paremini koordineeritud ühise lähenemisviisi abil, mille tulemuseks peaks olema ühine raamistik, milles liikmesriigid kehtestavad oma maksumäärad;

6.  tuletab meelde, et mõnedes liikmesriikides on ametlikult kõrgem äriühingu tulumaks kui teistes liikmesriikides, kuid tegelikkuses on neil tänu kodumaise ettevõtluse edendamiseks tehtud mahaarvamistele ja lünkadele oluliselt madalamad määrad, mistõttu on nende tegelik maksumäär madalam kui ametlikult madalama maksumääraga liikmesriikides;

7.  toonitab asjaolu, et madalam äriühingu tulumaksu määr võib mõnes liikmesriigis anda suhteliselt suuremat maksutulu kui kõrgem maksumäär;

8.  märgib, et komisjoni andmetel(22) langes seadusega ettenähtud äriühingu tulumaksu määr ELis aastatel 1995–2014 12 protsendipunkti ehk 35 %-lt 23 %-le; rõhutab, et selle maksumäärade langusega on kaasnenud maksubaasi laiendamine, et leevendada tulude vähenemist, ning et äriühingute maksustamisest saadud suhteliselt stabiilset tulu samal ajavahemikul võib seletada märkimisväärse äriühinguteks muutmise suundumusega, st ettevõtluse teatud õiguslike vormide, näiteks füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise viimisega äriühingu staatusesse, mis põhjustab samasugust nihet üksikisiku tulumaksu baasilt äriühingu omale;

9.  märgib, et enamik liikmesriike kulutab suuri summasid maksusoodustuste peale, mis on mõeldud VKEdele konkurentsieelise andmiseks, kuid et komisjoni andmetel(23) õõnestab rahvusvahelise maksuplaneerimise mõju neid püüdlusi viimases uuringus uuritud neljast liikmesriigist kolmes; märgib, et selliste mõjude tagajärjel satuvad VKEd ebasoodsasse konkurentsiolukorda, hoolimata nende toetamiseks tehtud maksukulutustega seotud suurtest kuludest, ning et sellised tulemused õõnestavad riikide poliitikakujundajate kavatsusi;

10.  juhib tähelepanu eriti ülemaailmsel tasandil tegutsevate ettevõtete puhul suurenevale lõhele seadusega ette nähtud ja tegelike maksumäärade vahel, mis väljendub vähemalt osaliselt erinevates üldisest maksustamiskorrast tehtavates erandites ja maksuvabastustes, mille on kavandanud seadusandja mingite konkreetsete eesmärkide saavutamiseks või mis tulenevad agressiivsest maksuplaneerimisest, st üksnes maksustamise eesmärgil kasutatud puhtalt kunstlikest skeemidest;

11.  rõhutab, et maksusüsteemide vahelised ebakõlad ülemaailmsel tasandil aitavad kaasa maksubaasi märkimisväärsele kahanemisele ja maksudest kõrvalehoidumisele, kuid üksnes ELi tasandil võetavad meetmed ei suuda neid probleeme lahendada;

12.  märgib ELi 28 maksusüsteemi suuri erinevusi nii maksubaasi määratluse kui ka maksumäära osas, mis on veelgi suuremad, kui võtta arvesse neid autonoomsete maksusüsteemidega erijurisdiktsioone, mis on seotud ELi liikmesriikidega (ülemereterritooriumid ja Briti kroonile alluvad alad); taunib asjaolu, et üheski ELi ühises määratluses või suunises ei käsitleta praegu selliseid põhimõisteid ega -elemente nagu päritolu- ja asukohapõhise maksustamise tasakaal, püsiv tegevuskoht ja maksustatavad üksused, majanduslik sisu ja kuritarvituse vastased eeskirjad, intresside ja litsentsitasude määratlus, immateriaalse vara käsitlemine ning võlakohustuste ja omakapitali käsitlemine, rääkimata sellest, mida võib või ei või maksubaasist maha arvata, ja seega jäetakse liikmesriikide maksusüsteemid kooskõlastamata; rõhutab, et need määratlused on vaja ühtlustada;

13.  rõhutab, et riikide sooduskorrad ja eri maksusüsteemide vahelised ebakõlad ühtsel turul loovad võimalusi maksustamise vältimiseks; märgib, et neid soovimatuid mõjusid süvendab veelgi suur hulk kahepoolseid maksulepinguid liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel ning nendes sisalduvate kuritarvituse vastaste sätete ebapiisavus;

14.  märgib, et ELi koordineerimata maksuraamistiku puuduseks on ka silmnähtav koostöö puudumine liikmesriikide vahel; rõhutab sellega seoses, et nii oma maksumeetmete kujundamisel kui ka nende meetmete rakendamise kohta teabe jagamisel ei võta liikmesriigid tingimata arvesse oma maksumeetmete mõju teistele liikmesriikidele, mille tagajärjeks on maksuasjus tegelikult naabri vaesestamise poliitika, mis on vastuolus Euroopa projekti põhialustega; juhib tähelepanu sellele, et automaatne, süsteemne ja tõhus teabevahetus liikmesriikide vahel võimaldaks arvesse võtta teiste liikmesriikide lahendusi teatavate tuluvoogude või tehingute maksustamisel; rõhutab, et see aitab ka tekitada lubamatu olukorra, kus hargmaiste ettevõtete mõnes liikmesriigis teenitud kasum maksustatakse ELis sageli väga madalate määradega või seda ei maksustata üldse;

15.  on seisukohal, et maksupoliitikat ja konkurentsipoliitikat tuleb siseturul käsitleda ühe mündi kahe küljena, ning kutsub komisjoni üles uuesti hindama ja tugevdama konkurentsipoliitika ning riigiabi mehhanisme ja vahendeid;

16.  rõhutab, et riikide maksusüsteemide lähenemine ELis on olnud väga piiratud, vaatamata ELi integratsiooniprotsessi enneolematule süvendamisele viimasel 30 aastal, eriti seoses ühtse turu ning majandus- ja rahaliiduga; taunib asjaolu, et riiklike maksusüsteemide koordineerimine jääb kaugele maha võrreldes ELi tasandil eriti Euroopa poolaasta raames toimuva kooskõlastamistegevusega muudes valdkondades, kuigi suur osa poliitikameetmetest, mis peab tagama eelarvete konsolideerimise, puudutab tulude osa – hoolimata kulude poole meetmete tähtsusest; on seisukohal, et seda aspekti oleks pidanud mainima viie ELi institutsiooni juhtide 2015. aasta juuni aruandes „Euroopa majandus- ja rahaliidu loomise lõpuleviimine”;

17.  rõhutab, et kui poliitiline tahe riikide maksupoliitika ühtlustamiseks puudub, otsustavad liikmesriigid kahepoolse lähenemisviisi kasuks, kuigi tõhusam oleks ühine lähenemisviis; tuletab meelde võimalust aidata kaasa maksustamise ühtlustamisele tõhustatud koostöö kaudu; tunneb sellega seoses heameelt teatavate liikmesriikide soovi üle kehtestada finantstehingute maks;

Agressiivse maksuplaneerimise vahendid ja nende mõju

18.  rõhutab, et maksustamise vältimine mõnede hargmaiste ettevõtete poolt võib Euroopa jurisdiktsioonides teenitud kasumi puhul kaasa tuua nullilähedased tegelikud maksumäärad, mis juhib tähelepanu asjaolule, et sellised hargmaised ettevõtted saavad oma tegutsemiskohas küll osa mitmesugustest avalikest hüvedest ja teenustest, kuid ei tasu oma õiglast osa ning aitavad sellega kaasa riigi maksubaasi kahanemisele ja suurema ebavõrdsuse tekkimisele; rõhutab ka, et kasumi ümberpaigutamise võimalus on kättesaadav üksnes piiriüleses tegevuses osalevatele ettevõtetele, mis karistab ainult ühes riigis tegutsevaid konkurente;

19.  märgib suure murega, et äriühingute maksustamise vältimisel on otsene mõju riikide eelarvele ja maksualaste jõupingutuste jaotumisele maksumaksjate eri kategooriate vahel ja ka eri majandustegurite vahel (kõige liikuvamate tegurite kasuks, nagu kapital välismaiste otseinvesteeringute vormis); taunib asjaolu, et lisaks konkurentsimoonutustele ja ebavõrdsetele tingimustele põhjustab see väga murettekitava olukorra, kus suurte eelarve konsolideerimise ja struktuurireformidega seotud jõupingutuste kontekstis panustavad mõned kõige suurema maksevõimega maksumaksjad oluliselt vähem kui need, keda majandus-, finants- ja võlakriis kõige enam kahjustas, nagu tavakodanikud ning ettevõtted, kes ei kasuta agressiivset maksuplaneerimist ja kuuluvad sageli VKEde hulka ega suuda selle suhtelise maksuhalvemuse tõttu hargmaiste ettevõtetega konkureerida; rõhutab, et see olukord toidab demokraatlikku usaldamatust ja mõjutab üldist maksukuulekust, eriti nendes riikides, mis osalevad kohandamisprogrammides; taunib asjaolu, et rikkumisest teatajad, kes annavad riikide ametiasutustele avalikkuse huvides olulist teavet rikkumiste, väärtegude, pettuste või ebaseadusliku tegevuse või tavade kohta, võidakse kohtusse anda, samuti võivad nende tegevusel olla nende jaoks isiklikud ja majanduslikud tagajärjed; märgib suure murega, et isegi ebaseaduslikke tavasid paljastavad ajakirjanikud on mõnikord sarnaseid tagajärgi kannatanud;

20.  märgib, et IMFi 51 riiki hõlmanud uuringus(24) järeldatakse, et maksujurisdiktsioonide vahel kasumi ümberpaigutamise tõttu jääb saamata keskmiselt u 5 % (OECDsse mitte kuuluvates riikides aga peaaegu 13 %) tasumisele kuuluvast äriühingute tulumaksust; märgib ka seda, et komisjoni andmetel näitavad ökonomeetrilised tõendid, et välismaiste otseinvesteeringute tundlikkus äriühingute maksustamise suhtes on aja jooksul suurenenud; toonitab asjaolu, et ühe uuringu kohaselt jääb ELis igal aastal maksupettuste, maksudest kõrvalehoidumise (sh varimajanduse) ja maksustamise vältimise mõju tõttu saamata hinnanguliselt 1 triljon eurot võimalikku maksutulu(25) ning et hinnanguliselt jääb maksustamise vältimise tõttu riikide eelarvesse igal aastal laekumata ligikaudu 50–70 miljardit eurot, aga kui võtta arvesse erimaksukokkuleppeid, ebatõhusat maksukogumist jmt, võib saamata jäänud tulu ELis ulatuda tegelikult 160–190 miljardi euroni(26); arvestades, et ÜRO kaubandus- ja arengukomitee arvutuste kohaselt kaotavad arenguriigid hargmaiste ettevõtete maksustamise vältimise tõttu aastas ligikaudu 100 miljardit USA dollarit tulu; rõhutab, et nendesse arvudesse tuleks suhtuda ettevaatusega ja need võivad olla väiksemad kui riikide eelarvesse tegelikult laekumata jäänud summad, arvestades vähest läbipaistvust ning seda, et üle maailma on raamatupidamisarvestuse ja kontseptuaalsed raamistikud erinevad, mis mõjutab võrreldavate ja sisukate andmete kättesaadavust ja igasuguse hindamise usaldusväärsust;

21.  märgib, et maksuplaneerimise strateegiate aluseks võivad olla suurettevõtete struktuur, nende filiaalide rahastamiskorraldus või siirdehinnad, mis ei ole seotud tegeliku majandustegevusega ja mis võimaldavad kasumi kunstlikku ümberpaigutamist teise jurisdiktsiooni eesmärgiga vähendada ettevõtte üldist maksukoormust; märgib suure murega, et ELis kasutatakse üha enam fiktiivseid äriühinguid, mis on äriühingud üksnes nime poolest ja mida kasutatakse ainult maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil; toob esile McDonald'si konkreetse näite, kelle maksutavad tähendavad ametiühingute koalitsiooni aruande kohaselt Euroopa riikidele rohkem kui 1 miljardi euro ulatuses saamata jäänud makse aastatel 2009–2013(27);

22.  on seisukohal, et riikide sooduskorrad ning liikmesriikide maksusüsteemide kooskõlastamise ja lähenemise nõrk tase, vaatamata tegelikule majanduslikule seotusele ja koosmõjule siseturul, põhjustavad palju ebakõlasid, mis võimaldavad agressiivset maksuplaneerimist, topeltmahaarvamisi ja topeltmittemaksustamist, kasutades selleks näiteks üht või mitut järgmistest meetoditest: siirdehindade kuritarvitamine, mahaarvamiste paigutamine kõrgete maksudega jurisdiktsioonidesse, laenudega saadud rahaliste vahendite edasiandmine vaheettevõtete kaudu, riskide ülekandmine, hübriidsete finantstoodete kasutamine, ebakõlade ärakasutamine, maksuarbitraaž, litsentsitasude kokkulepped, lepinguks kõige soodsama riigi otsimine ning varade müügi üleviimine madalate maksudega jurisdiktsioonidesse;

23.  rõhutab, et oma teabekogumismissioonil viide liikmesriiki ja Šveitsi täheldas parlamendi erikomisjon, et paljud riikide maksumeetmed, mida hargmaised ettevõtted kasutavad sageli kombineeritult, võivad kujuneda kahjulikeks maksutavadeks, eriti seoses järgmise mitteammendava loeteluga:

24.  võtab teadmiseks, et komisjoni andmetel(28) paigutatakse siirdehindade ja intellektuaalomandi asukoha kanaleid kasutades ELis ümber 72 % kasumist;

25.  rõhutab, et paljud liikmesriigid on viimastel aastatel välja töötanud äriühingute tulumaksu vähendamise eriskeemid, et meelitada ligi ettevõtete immateriaalset vallasvara, näiteks intellektuaalomandist saadavat tulu; märgib erinevusi maksumäärade vähendamisel ja maksusoodustuste tegemisel ning kavandatud skeemide ulatuses (innovatsioonitulu, intellektuaalomanditulu, teadmustulu, patenditulu jne maksustamise erikorrad); rõhutab, et mõnes liikmesriigis ei pea maksumaksja maksusoodustuse saamiseks intellektuaalomandit ise ja/või riigis tootma, vaid selle lihtsalt hankima ettevõtte kaudu, mille asukoht on selles jurisdiktsioonis; rõhutab seetõttu, et teadus- ja arendustegevuse maksusoodustused tuleb siduda reaalsete kulutustega kõnealuses jurisdiktsioonis;

26.  rõhutab, et riiklikes maksusüsteemides saab teadus- ja arendustegevuse kuludele kehtestada juba praegu maksusoodustusi ilma patenditulusid arvestamata ning hoiduda nii süsteemi kahjustavast patenditulude kasutamisest maksustamise vältimise eesmärgil;

27.  leiab, et sellised skeemid on näide riikidevahelisest kahjulikust maksukonkurentsist, sest kuigi nende seos reaalmajandusega ja mõju sellele on enamikul juhtudel olematu, mõjuvad need teiste riikide, sh liikmesriikide maksutulu vähendavalt; märgib, et teadus- ja arendustegevuse maksusoodustuste ülevaates(29) leiab komisjon, et „pigem kasutatakse patenditulu maksustamise erikorda äriühingute tulu ümberpaigutamiseks kui innovatsiooni ergutamiseks”;

28.  rõhutab, et majanduskeskkonnas, mida iseloomustab immateriaalse vara suurem osakaal, mõjutab siirdehindu sageli võrreldavate tehingute ja võrdlusaluste puudumine, mistõttu on keeruline nõuetekohaselt rakendada reaalturuväärtuse põhimõtet, mille kohaselt samasse kontserni kuuluvate üksuste vaheliste tehingute hinnad tuleks määrata samal viisil nagu sõltumatute üksuste puhul;

29.  märgib, et olemasolevad siirdehindade suunised jätavad hargmaistele ettevõtetele väga suure vabaduse hindamismeetodite valikul ja rakendamisel; rõhutab, et vastupidiselt nende suuniste mõttele kasutavad hargmaised ettevõtted siirdehindade tegelike ühtsete standardite puudumist ja erinevaid maksuvabastusi, erandeid ja alternatiive ära, et reguleerida oma maksustatavat kasumit vastavalt jurisdiktsioonile ja vähendada enda üldist maksukohustust näiteks kuritarvitusliku juurdehindlusarvutluse, meelevaldsete kasumimarginaalide kehtestamise või oma arvutustest teatavate kulutuste küsitava väljajätmise kaudu; rõhutab, et parim viis siirdehindade probleemi lahendamiseks ELi tasandil on ühise maksubaasi konsolideerimine, mis kaotab nende hindade järele vajaduse;

30.  rõhutab asjaolu, et maksuametid ei suuda nõuetekohaselt jälgida hargmaiste ettevõtete või nende esindajate esitatud siirdehindade dokumente, sest neil ei ole sageli piisavalt vahendeid ja töötajaid, et neid analüüse ja nende tagajärgi või mõju kriitiliselt ja põhjalikult kontrollida;

31.  taunib asjaolu, et majandusolukorras, kus 60 % maailmakaubandusest toimub kontsernisiseselt(30), on suunised selle puhtmajandusliku kontseptsiooni rakendamiseks riikide tasandil killustatud ning põhjustavad seepärast vastuolusid liikmesriikide vahel ja õiguslikke vaidlusi;

32.  rõhutab lisaks asjaolu, et hoolimata sellest, et ELis on palju õiguslikke vaidlusi, mis tulenevad siirdehindade määramise samade põhimõtete erinevast tõlgendamisest, puudub Euroopa tasandil tõhus vaidluste lahendamise mehhanism; märgib, et ELi siirdehindu käsitlevas vahekohtu konventsioonis kajastatud juhtumite lahendamiseks võib kuluda kuni kaheksa aastat ning see süvendab ettevõtete ja maksuametite õiguskindlusetust;

33.  rõhutab suurte raamatupidamisettevõtete, sh nn suure neliku keskset rolli riikide õigusaktide ebakõlasid ära kasutavate eelotsuste ja maksustamise vältimise skeemide kavandamisel ja turustamisel; rõhutab, et need ettevõtted, kes ilmselt saavad suure osa oma tuludest maksuteenustest, on valitsevas seisundis enamiku liikmesriikide audititurgudel ja domineerivad ülemaailmsete maksunõustamisteenuste valdkonnas, moodustavad kitsa oligopoli; leiab, et selline olukord ei saa jätkuda, ilma et see kahjustaks ühtse turu toimimist suure neliku tegevusvaldkondades; juhib tähelepanu huvide konfliktile, mille põhjuseks on asjaolu, et ühtede ja nendesamade ettevõtete maksualane nõustamis- ja konsulteerimistegevus on ühel juhul suunatud maksuametitele ja teisel juhul hargmaistele ettevõtetele maksuplaneerimisteenustena, mille puhul kasutatakse ära riikide maksualaste õigusaktide nõrkust; on seisukohal, et edendada tuleb selleteemalisi häid tavasid ja olemasolevaid käitumisjuhendeid tuleb täiustada; seab sellegipoolest kahtluse alla võimaluse lahendada seda probleemi äriühingute käitumisjuhendite ja sotsiaalse vastutuse poliitika abil; rõhutab asjaolu, et maksualastest eelotsustest on saanud ELis ja kogu maailmas levinud äritava mitte ainult õiguskindluse või soodsamate maksutingimuste saamiseks, vaid ka juhtudel, kus õigussätted mingit tõlgendamisruumi ei jäta; on mures maksunõustajate hinnangute pärast, mille kohaselt kõigest 50 % seaduslikkuse tõenäosus on piisav maksuplaneerimise skeemide soovitamiseks klientidele(31);

34.  palub maksuhalduritel parandada ja mitmekesistada oma oskusteabe allikaid ning märkimisväärselt tõhustada mõju hindamist, et vähendada uute maksumeetmete ootamatute tagajärgede ohtu; tuletab liikmesriikidele meelde, et mitte ainult maksusüsteemide erinevused, vaid ka riikliku maksusüsteemi liigne keerukus, ebastabiilsus ning liiga sagedased muudatused aitavad kaasa maksusüsteemide lünkade tekkimisele, ebaõiglastele maksusüsteemidele ja maksupoliitika ebausaldusväärsusele; rõhutab sellega seoses, et maksualane killustatus takistab Euroopa kapitaliturgude liidu loomist;

Praegune olukord ning hinnang ELi, rahvusvahelistele ja riiklikele meetmetele

35.  tõdeb, et pärast majanduskriisi ja ka LuxLeaksi skandaali tõttu on hargmaiste ettevõtete agressiivse maksuplaneerimise vastu võitlemine olnud liikmesriikide, ELi, OECD ja G20 poliitilises tegevuskavas tähtsal kohal, kuid peab kahetsusväärseks, et praktikas ei ole seni midagi olulist saavutatud – välja arvatud G20 toetatud OECD BEPSi projekt, mis äsja lõpule viidi, aga mida ei ole liikmesriikides veel rakendatud;

36.  märgib selle taustal, et paljud liikmesriigid on maksustamise vältimise vastu võitlemiseks kehtestanud või kavatsevad võtta vastu meetmed – eriti seoses intresside mahaarvamise võimaluste piiramisega, kuritarvituste vastaste eeskirjadega, püsiva tegevuskoha mõiste parema määratlemise (sh ettevõtete maksukohusluse tõhusamaks kindlaksmääramiseks majandusliku sisu testide väljatöötamisega), võimalusega jätta halvasti käituvad ettevõtted riigihangetest kõrvale või maksuplaneerimisskeemide avaldamisega –, mis võimaldavad taastada maksusüsteemi usaldusväärsuse ja vähendada aega, mis kulub eriskeemide loomisest kuni korrigeerivate, sh seadusandlike meetmete võtmiseni;

37.  tunneb sellegipoolest muret, et koostööl põhineva lähenemisviisi puudumisel võivad liikmesriikide ühepoolsed maksubaasi kahanemise vastased meetmed soodustada keerukuse jätkuvat kasvu ja tekitada uusi ebakõlasid ning selle tulemusena uusi võimalusi maksustamise vältimiseks siseturul; rõhutab, et rahvusvaheliste või ELi suuniste erineval rakendamisel liikmesriikide poolt võib olla samasugune mõju;

38.  tunneb heameelt komisjoni viimase 20 aasta jooksul tehtud erinevate (sh uusimate) algatuste ja seadusandlike ettepanekute üle, mille eesmärk on liikuda liikmesriikide äriühingute tulumaksusüsteemide suurema kooskõlastamise poole, et tugevdada siseturgu, lahendada topeltmaksustamise või topeltmaksuvabastuse probleeme ning säilitada liikmesriikidele tulemusliku maksustamise õigus; taunib siiski asjaolu, et praeguseks on nõukogu nendest vastu võtnud vaid väikese osa, mille põhjuseks on ühehäälsuse nõue ja asjaolu, et teatavad liikmesriigid on jätkuvalt seisukohal, et neil isiklikult on rohkem võita koordineerimata maksusüsteemi lünkadest kui ühiselt koordineeritud maksusüsteemist;

39.  avaldab heameelt uue fiskaalpoliitikapaketi avaldamise üle ning kutsub komisjoni üles tegema pingutusi tagamaks õiglast maksusüsteemi, mille aluspõhimõtteks on maksude maksmine liikmesriigis, kus tulu teenitakse, vältides seeläbi siseturu moonutusi ja ebaausat konkurentsi;

40.  rõhutab, et tänu äriühingute maksustamise käitumisjuhendi töörühmale (edaspidi „töörühm”), mille liikmesriigid moodustasid 1998. aastal, oli võimalik kõrvaldada 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses mõningad tolleaegsed kõige kahjulikumad maksustamistavad, kasutades paralleelselt pehme õiguse lähenemisviisi, et tühistada olemasolevad kahjulikku maksukonkurentsi põhjustavad maksumeetmed, ning hoidudes selliste meetmete kehtestamisest tulevikus;

41.  taunib asjaolu, et töörühma tööhoog näib olevat raugenud; märgib, et rohkem kui sajast meetmest, mis töörühma tegevuse tulemusena tühistati, on mõned asendatud liikmesriikides maksumeetmetega, millel on sarnane kahjulik mõju; märgib, et maksuametid on tõrjunud töörühma soovitusi uute struktuuride loomisega, millel on sama kahjulik mõju kui neil, mille töörühm tühistas; taunib asjaolu, et varasemad katsed tugevdada oma valitsemistava ja volitusi ning kohandada ja laiendada käitumisjuhendis kehtestatud töömeetodeid ja kriteeriumeid eesmärgiga võidelda praeguses majanduskeskkonnas kahjulike maksutavade uute vormide vastu, ei ole olnud edukad; toetab selles küsimuses komisjoni viimaseid ettepanekuid, mis on esitatud tema 17. juuni 2015. aasta tegevuskavas äriühingute õiglaseks ja tõhusaks maksustamiseks ELis;

42.  taunib asjaolu, et hoolimata alates 1997. aastast väljakuulutatud kaugeleulatuvatest eesmärkidest, on liikmesriikide vahel jätkuvalt maksukonkurents, mis ei ole tingitud niivõrd maksumäärade erinevusest kui erinevusest riiklike eeskirjade vahel, mille kohaselt arvutatakse maksustatavat kasumit, ning millest aastakümnete jooksul annavad pidevalt tunnistust liikmesriikide poolt äriühingute suhtes kohaldatavate nominaalsete ja tegelike maksumäärade vahelised erinevused;

43.  taunib ka asjaolu, et üritades saavutada kahjulike tavade hindamisel laiaulatuslikku konsensust (st sisuliselt peaaegu ühehäälsust, võimalusega väljendada joonealustes märkustes oma mittenõustumist), jätsid töörühma algne staatus ja juhtimiskord liiga palju ruumi poliitilisteks läbirääkimisteks ja kompromissideks, mis mõjutas tema töö usaldusväärsust ja täielikkust ning tõi mõnikord endaga kaasa tahtliku aruannete avaldamata jätmise või mittejärgimise, nt Simmons & Simmonsi 1999. aasta haldustavade aruande puhul; peab kahetsusväärseks, et kehtivate meetmete tühistamist takistasid poliitilised viivitused ning mõnel juhul kaasati uusi hüvede saajaid pärast tähtaega, mis on seotud ka töörühma väga nõrkade aruandlus- ja järelevalvemehhanismidega;

44.  rõhutab veelgi olulisemana seda, et käitumisjuhendi juhtumipõhine lähenemisviis, mille tulemusena liikmesriigid konkureerivad nüüd rohkem üldiste meetmete abil, ei käsitle killustatud ja põhjalikku muutmist vajava ELi äriühingute maksustamise raamistiku süsteemseid nõrkusi;

45.  märgib ka jõupingutusi, mis on tehtud tänu hea maksuhaldustava platvormi loomisele, mis toob ühe laua taha erinevad sidusrühmad eesmärgiga saavutada maksustamise vältimise küsimuses konsensus, arvestades eriti rahvusvahelist tasandit, ning tänu ühisele siirdehindade foorumile, mis annab välja suuniseid siirdehindu puudutavates tehnilistes küsimustes; rõhutab, et seni on need organid aidanud teha äriühingute maksustamise raamistikus vaid väiksemaid parandusi; peab kahetsusväärseks, et ühise siirdehindade foorumi suunised ei ole seni piisavalt tegelenud maksustamise vältimise küsimusega; taunib asjaolu, et ühise siirdehindade foorumi koosseis on hiljutistele muudatustele vaatamata tasakaalustamata; on lisaks vastu sellele, et maksueksperdid, kes aitavad välja töötada siirdehindade määramise suuniseid, võivad samal ajal nõustada oma kliente siirdehindadel põhinevate agressiivse maksuplaneerimise strateegiate valdkonnas ning olla seetõttu huvide konflikti olukorras;

46.  rõhutab, et kuigi ELi õigusaktid (ema- ja tütarettevõtjate direktiiv, intresside ja litsentsitasude direktiiv, ühinemisdirektiiv ning halduskoostöö direktiiv) hõlmavad äriühingute maksustamisega seotud aspekte vaid piiratult, on need suutnud leevendada teatavaid probleeme, millega liikmesriigid ja mitmes riigis tegutsevad ettevõtted on kokku puutunud; tõstab esile asjaolu, et nendel algselt topeltmaksustamise kaotamiseks kavandatud meetmetel on maksustamise vältimisega seoses teatav ettekavatsemata kahjulik mõju, mis mõnikord põhjustab topeltmaksuvabastuse; tunneb heameelt hiljuti nõukogu poolt vastu võetud ema- ja tütarettevõtjate direktiivis tehtud muudatusettepanekute üle, mille eesmärk on kehtestada üldine kuritarvituste vastane klausel ja võidelda hübriidlaenude ebakõladega ning mis jõustuvad 2015. aasta lõpus, ning eeldab, et see aitab ELis kõrvaldada teatavaid maksustamise vältimise võimalusi;

47.  tuletab meelde halduskoostööd käsitleva nõukogu direktiivi 2011/16/EL sätteid, mille eesmärk on rakendada kogu asjakohase finantsteabe vahetamist; on seisukohal, et automaatne, vahetu ja terviklik maksualase teabe vahetamine ja tulemuslik töötlemine omaks tugevat pärssivat mõju maksudest kõrvalehoidumisele ja kahjulike maksutavade kehtestamisele ning võimaldaks liikmesriikidel ja komisjonil saada oma käsutusse kogu vastumeetmete võtmiseks vajaliku teabe;

48.  taunib asjaolu, et olemasolev maksumeetmeid hõlmava teabe vahetamise õigus- ja järelevalveraamistik ei ole tulemuslik, sest kogemus näitab, et praegusi spontaanse või nõutava teabevahetuse suhtes kehtivaid nõudeid ei täideta; mõistab hukka asjaolu, et peaaegu mitte ükski liikmesriik ei vaheta sellist teavet, mis võib mõjutada ELi partnerriike; peab kahetsusväärseks komisjoni ja eri liikmesriikide pädevate asutuste vahelise tegevuse koordineerimatust;

49.  peab kahetsusväärseks, et maksualast teavet ei edastata liikmesriikide vahel peaaegu kunagi spontaanselt; tervitab teabe automaatset vahetamist, mis ei põhine enam vastastikkusel; juhib tähelepanu struktuursetele probleemidele sellise süsteemi puhul, mis põhineb õigusel otsustada, mida edastada ja mida mitte, ning millega kaasnevad nõrgad järelevalvesüsteemid, mille tõttu on teabevahetuse nõude mis tahes rikkumist väga raske tuvastada;

50.  on rahul komisjoni võetud kohustusega edendada maksualase teabe automaatset vahetamist kui Euroopa ja rahvusvahelist läbipaistvuse tulevikustandardit; ergutab teda esimese sammuna täitma oma kohust aluslepingute täitmise järelevalvajana ning võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada kehtivate ELi õigusaktide ning aluslepingutega sätestatud liikmesriikide lojaalse koostöö põhimõtte nõuetekohane täitmine; tervitab eksperdirühma ettepanekut automaatse finantskontode alase teabevahetuse kohta kui võimalust toetada arenguriike automaatse teabevahetamisega, sõlmides nendega mittevastastikused teabevahetamise lepingud;

51.  märgib, et riigiabi eeskirjad ja sanktsioonid on kasulikud kõige kuritarvituslikumate ja moonutavamate kahjulike maksustamistavadega võitlemise vahendina ning neil võib olla oluline hoiatav mõju;

52.  tunneb heameelt komisjoni 2015. aasta märtsi maksustamise läbipaistvust käsitleva õigusaktide paketi üle, milles tehakse ettepanek vahetada automaatselt eelotsuseid käsitlevat teavet liikmesriikide vahel, ning 2015. aasta juuni ELi õiglase ja tõhusa äriühingute maksustamise süsteemi tegevuskava üle; rõhutab siiski, et neid tekste saab pidada vaid esimesteks sammudeks õiges suunas, ning et kiiremas korras on vaja õigusnormide ja haldusliku kooskõlastamise mõjusat raamistikku, seda ka VKEde ja nende hargmaiste ettevõtete huvides, kes aitavad luua tegelikku majanduskasvu ja kes maksavad siseturul maksudest oma õiglase osa;

53.  tunneb heameelt hiljutise kokkuleppe üle OECD BEPSi tegevuskava kohta, mis G7 ja G20 tippkohtumiste järjestikuseid üleskutseid järgides üritab ükshaaval lahendada rahvusvahelise äriühingute maksustamise süsteemi toimimist mõjutavaid probleeme, esitades nendest jagu saamiseks üleilmsed ja süsteemsed meetmed; peab kahetsusväärseks arenguriikide hilist ja ebavõrdset kaasamist OECD BEPSi protsessi, kus nad oleksid pidanud õiglaselt osalema; peab samuti kahetsusväärseks, et mõned BEPSi tegevuskava tulemused on tagasihoidlikud sellistes valdkondades, nagu kahjulik maksustamiskord, digitaalmajandus ja läbipaistvus;

54.  märgib, et pärast rahvusvahelise maksusüsteemi oluliste punktide analüüsi esitati BEPSi tegevuskava 15 punktina, millest seitse kiitis G20 heaks 2014. aasta novembris ja teistes lepiti kokku 2015. aasta oktoobris; rõhutab, et arenevat ärikeskkonda arvestades püütakse nende meetmetega lahendada probleeme, mis on seotud läbipaistvusega (näiteks suunised riikide kaupa toimuva aruandluse kohta) ja majandusliku sisu puudumisega teatud maksustamise vältimise kokkulepetes, ning saavutada rahvusvaheliste eekirjade suuremat kooskõla;

55.  hoiatab siiski kompromisside eest, millega võidakse taganeda esialgsetest eesmärkidest või mis põhjustavad riikide tasandil erinevaid tõlgendusi; rõhutab lisaks, et riikides, mis OECD suunised heaks kiitsid, ei ole siiani olnud peaaegu mingit tulemuslikku järelevalvet nende rakendamise üle ning et isegi kõige paremini kavandatud lahendused ei saa olla tõhusad, kui nende üle puudub järelevalve ja neid ei rakendata nõuetekohaselt;

56.  rõhutab ELi ja OECD tegevuse vastastikku täiendavat iseloomu selles valdkonnas; on seisukohal, et oma integratsiooni taset arvestades peab EL kooskõlastamise ja lähenemise vallas, mille eesmärk on vältida siseturul kõiki kahjuliku maksukonkurentsi vorme, minema BEPSi ettepanekutest kaugemale; on veendunud, et tagades oma konkurentsivõime säilimise, võiks EL samal ajal kehtestada tõhusamad vahendid, et tagada õiglane maksukonkurents ja liikmesriikide õigus nende territooriumil teenitud kasumit tulemuslikult maksustada;

Komisjoni uurimised seoses riigiabiga: ülevaade ja tulemused

57.  rõhutab, et siseturul karistatakse uusi turuletulijaid ja ettevõtteid, kes ei kasuta agressiivseid maksutavasid, eelkõige VKEsid, võrreldes hargmaiste ettevõtetega, kes võivad kasumit ümber paigutada või rakendada muid agressiivse maksuplaneerimise vorme, kasutades selleks mitmesuguseid neile nende suuruse ja piiriülese tegevuse tõttu kättesaadavaid otsuseid ja vahendeid; märgib murelikult, et kõigi muude tingimuste võrdsuse korral jääb hargmaistele ettevõtetele väiksemate maksukohustuste tõttu suurem maksujärgne kasum ning seetõttu satuvad ühtsel turul ebavõrdsesse olukorda konkurendid, kellel ei ole agressiivse maksuplaneerimise võimalust ja kes säilitavad seose kasumi teenimise koha ja maksustamise koha vahel; toonitab, et selline võrdsete tingimuste kahjustamine hargmaiste ettevõtete huvides on vastuolus ühtse turu aluspõhimõttega;

58.  rõhutab, et OECD(32) viitab sellele, et mõned hargmaised ettevõtted kasutavad strateegiaid, mis võimaldavad neil maksta ettevõtte tulumaksu kõigest 5 %, samal ajal kui väiksemad ettevõtted maksavad kuni 30 %, ning tunneb sügavat muret, et mõnede uuringute(33) kohaselt on piiriüleste ettevõtete maksupanus keskmiselt kuni 30% madalam kui ainult ühes riigis tegutsevatel kodumaistel ettevõtetel; peab vastuvõetamatuks, et selliste strateegiate tulemusel võib osa hargmaiseid ettevõtteid maksta väga väikest tegelikku äriühingu tulumaksu, samal ajal kui mõned VKEd peavad maksma makse täies ulatuses;

59.  rõhutab, et ettevõtete sellised moonutatud otsused, mis on tehtud oodatava maksudejärgse tulu alusel, põhjustavad ELis mitteoptimaalset ressursside eraldamist ning kipuvad alandama konkurentsitaset, mõjutades seeläbi majanduskasvu ja tööhõivet;

60.  rõhutab asjaolu, et mõned kahjulikud maksutavad võivad kuuluda maksudega seotud riigiabi eeskirjade reguleerimisalasse, eriti seal, kus nad võivad anda ka nn valikulise eelise ning põhjustada siseturul konkurentsimoonutusi; märgib, et riigiabi ja käitumisjuhendi töörühmade tegevus on varem üksteist vastastikku toetanud, eelkõige oli see nii 1999. aastal ja 2000. aastate esimesel poolel; rõhutab, et töörühmasisest pehme õiguse vaimus otsustamisprotsessi täiendav ELi konkurentsieeskirjade jõustamine on suurendanud õiguslikku survet, mis kompenseerib osaliselt muu tõhusa vahendi puudumist ELi tasandil maksustamise vältimise probleemi lahendamiseks;

61.  tunnustab viimase 20 aasta jooksul toimunud olulisi arenguid seoses maksustamisega seotud komisjoni riigiabi käsitleva analüütilise raamistikuga, mis on võimaldanud muuta selgemaks maksumeetmete kaudu antava riigiabi määratluse ja analüüsi, samuti süsteemsemat vastutegevust sellistele meetmetele; märgib eriti komisjoni 1998. aasta suuniseid, mis käsitlevad riigiabi eeskirjade kohaldamist äriühingute otsese maksustamisega seotud meetmete puhul, 2004. aasta sellekohast aruannet ja mitmeid 2000. aastate kohtupraktikas tehtud olulisi otsuseid; tunneb heameelt komisjoni edendatud riigiabi ajakohastamisprotsessi raames 2014. aastal käivitatud avaliku arutelu üle seoses suuniste eelnõuga, mille eesmärk on selgitada riigiabi mõistet vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 107, mis sisaldab punkte maksudega seotud riigiabi ja eriti eelotsuste kohta;

62.  märgib, et viimastel aastakümnetel on üha tugevamalt välja kujunenud Euroopa Kohtu praktika seoses riigiabieeskirjade kohaldamisega liikmeriikide maksumeetmete suhtes, viimati 2011. aasta Gibraltari kohtuasja puhul(34);

63.  märgib, et Euroopa Kohus on rõhutanud sisu vormile eelistamise põhimõtet, mille kohaselt lähtutakse otsuse tegemisel meetme majanduslikust mõjust;

64.  märgib seetõttu, et Euroopa Kohus on tuletanud riigiabikeelust ulatuslikud nõuded liikmesriikide maksustamisalase seadusandliku vastutuse kohta;

65.  märgib, et „siseriikliku süsteemi olemuse ja üldise ülesehituse” kontseptsioon on keskne lähtepunkt selle hindamisel, kas otsesed või kaudsed maksumeetmed on valikulised või mitte ja kas need on seega siseturule sobivad või mitte, ning et igasugust riigiabi tuleks hinnata seoses varasema tasakaaluga; rõhutab, et kuna ELi võrdlusalus võimalike moonutuste mõõtmiseks on riigisisene võrdlusbaas(35), ei ole kõik siseturul esinevad konkurentsimoonutused ja kahjulikud maksutavad reguleeritavad kehtivate konkurentsieeskirjadega; märgib seepärast, et nende eeskirjade täielik jõustamine üksi ei võimalda lahendada ELis äriühingute maksustamise vältimise probleemi;

66.  märgib, et vastavalt andmetele, mille komisjon esitas Euroopa Parlamendi pädevale erikomisjonile(36), on alates 1991. aastast kontrollitud ainult 65 maksudega seotud riigiabijuhtumit, millest seitse olid eelotsused ja vaid 10 pärinesid liikmesriikide ametlikest teadetest;

67.  rõhutab, et 2000. aastate teisel poolel käsitles komisjon ainult väikest hulka maksudega seotud riigiabi juhtumeid ning et viimaste riigiabi käsitlevate menetluste hulka kuuluvad:

68.  rõhutab, et komisjoni käimasolevad uurimised ja LuxLeaksi poolt paljastatud juhtumid näitavad, et mõned liikmesriigid ei täida oma õiguslikku kohustust(37) edastada komisjonile kõik dokumendid võimaliku riigiabi kohta;

69.  rõhutab, et need uurimised heitsid valgust vaid väga piiratud valimile mõnedest tüüpilistest tavadest, mis mõjutavad maksustatavat kasumit, mis eraldatakse siirdehindade kaudu hargmaiste ettevõtete tütarettevõtetele; tunneb muret, et komisjoni pädevate talituste praegused ressursid võivad piirata tema suutlikkust käsitleda oluliselt suuremat hulka juhtumeid ja teostada süsteemset kontrolli, et teha kindlaks, kas äriühingute maksustamise valdkonnas on peale siirdehindadel põhinevate tavade veel teisigi tavasid, mis võivad olla vastuolus riigiabi seadusega;

70.  toetab kindlalt komisjoni käsitust, mille kohaselt tuleb võtta piisavalt aega pooleliolevate juhtumite põhjalikuks ja hoolikaks kaalumiseks; on veendunud, et uurimiste tulemused aitavad kaasa täpsemate ja tõhusamate maksudega seotud riigiabi ja siirdehindu käsitlevate suuniste kehtestamisele ning sunnivad liikmesriike oma tavasid vastavalt korrigeerima; kutsub komisjoni siiski üles käimasolevaid maksudega seotud riigiabi uurimisi lõpule viima nii kiiresti, kui on praktiliselt võimalik, ilma et see vähendaks nende kvaliteeti ja usaldusväärsust, ning ootab suure huviga nende tulemusi; palub komisjonil anda nende uurimiste kohta regulaarselt aru Euroopa Parlamendile; palub, et kui käimasolevate uurimiste käigus leiab ebaseaduslik riigiabi kinnitust, nõuaks komisjon iga puuduoleva euro tagasimaksmist;

71.  rõhutab, et käimasolevate uurimiste tulemuseks võib olla see, et ELi eeskirjade rikkumise korral nõutakse asjaomase maksumeetme heaks kiitnud liikmesriigilt välja summa, mis vastab abi saanud ettevõtetele antud ebaseaduslikule riigiabile; rõhutab, et kuigi see võib märkimisväärselt kahjustada konkreetse liikmesriigi mainet, siis tegelikult ergutab see rikkumisi ega hoia liikmesriike kahtluse korral ebaseaduslike riigiabi tavade kasutamisest ega kuritarvituslike maksusoodustuste andmisest tõenäoliselt tagasi, vaid selle asemel vabastab nad kohustusest järgida ELi riigiabi eeskirju, ning ei leevenda rahalist kahju, mida on tekitatud teiste liikmesriikide eelarvetele; on üldiselt võttes seisukohal, et riigiabi eeskirjades tuleks ette näha karistused, mis kujutaksid endast tõhusat ennetusvahendit ebaseadusliku riigiabi vastu;

72.  viitab ka võimalusele, et kui on tegu piiriüleste tütarettevõtete vaheliste kuritarvituslike siirdehindadega, ei korrigeerita mitte ainult selle liikmesriigi maksutulu, kust soodne maksustamiskord pärineb (abi sissenõudmine), vaid et sama toimub ka riikides, kus tehingud toimusid (siirdehindade ja seega ka maksustava tulu tagantjärele korrigeerimine); rõhutab, et teatud juhtudel võib selle tulemuseks olla topeltmaksustamine;

73.  tuletab meelde, et eelotsuste eesmärk peaks olema õiguskindluse tagamine ja õiguspäraste ootuste loomine neist abi saajatele; arvestades, et riiklikke eelotsuseid saab ELi tasandi riigiabi eeskirjade alusel vaidlustada, rõhutab ohtu, et liikmesriigid võivad massiliselt teatada üksikutest eelotsusetaotlustest, et saada komisjonilt eelnev heakskiit ning vältida maksuametite ja ettevõtete õiguslikku ebakindlust; rõhutab, et komisjoni suutlikkuse suurendamine ja paremad teabeedastusprotsessid on õige viis, kuidas tulla toime teadete arvu kasvuga ja liikmesriikidelt nõutava maksualase läbipaistvuse suurendamisega;

Kolmandad riigid

74.  on mures, et teatavatel hargmaiste ettevõtete kahjulikel maksutavadel näib olevat arenguriikidele võrreldes arenenud riikidega palju suurem negatiivne kõrvalmõju(38), sest arenguriigid saavad suurema osa oma tuludest äriühingute tulumaksust ning nende riiklikud finantssüsteemid, õiguskeskkond ja haldussuutlikkus on liiga nõrgad, et tagada maksukuulekus ja võidelda selliste kahjulike maksutavadega; märgib, et IMFi andmetel(39) kaotavad arenguriigid agressiivse maksuplaneerimise tõttu suhteliselt väljendatuna kolm korda rohkem tulusid kui arenenud riigid; rõhutab, et Lissaboni lepingu artikkel 208 kohustab liikmesriike kohandama oma poliitikat selliselt, et see toetab arenguriikide arengut; rõhutab, et liikmesriikide maksutavade ülekanduva mõju põhjalikud järelanalüüsid, mille järeldused tuleks avalikustada, aitavad poliitikakujundamist suunata, tagamaks et sellised tavad ei kahanda teiste liikmesriikide või kolmandate riikide maksubaasi;

75.  rõhutab, et samal ajal on üksikutel ELi riikidel või kolmandatel riikidel, kel on väga ahvatlev äriühingute maksustamise kord ja kes on ülemaailmses maksukonkurentsis nn võitjad, mõned majanduslikud põhinäitajad nende suuruse ja reaalse majandustegevusega võrreldes ebaproportsionaalsed, eriti kui vaadata näiteks residendist äriühingute arvu elaniku kohta, registreeritud välismaise kasumi suurust, välismaiseid otseinvesteeringuid või väljaminevaid rahavoogusid võrreldes SKPga jne; märgib, et see näitab nende maksubaasi ja sissetulevate rahavoogude kunstlikku olemust ning väärtuse loomise koha ja maksustamiskoha vahelise seose puudumist, mida võimaldab kehtiv maksusüsteem;

76.  rõhutab, et maksukonkurents ei piirdu kaugeltki liikmesriikide ning nende sõltlas- või assotsieerunud territooriumitega, ning et enamikul kõnealustest tavadest on rahvusvaheline mõõde, mille annab kasumi ümberpaigutamine madalate maksumääradega või maksuvabadesse või pangasaladusega kaitstud jurisdiktsioonidesse, kus sageli olulist majandustegevust ei toimu; taunib asjaolu, et liikmesriikidel puudub kõigi jurisdiktsioonide kooskõlastatud lähenemisviis, mitte üksnes ühiste vastumeetmete või reageeringutena nende kahjulikele tavadele, vaid – vaatamata komisjoni jõupingutustele – ka nende väljaselgitamise ja vastavate kriteeriumite osas; toetab seepärast kindlalt komisjoni 2012. aasta ettepanekut, mis sisaldab olulisi kriteeriumeid lisaks läbipaistvusele ja teabevahetusele ka õiglase konkurentsi tagamiseks, samuti koostööst keelduvate jurisdiktsioonide nimekirja avaldamist komisjoni 17. juuni 2015. aasta maksupaketis, milline nimekiri koostati olemasolevate riiklike nimekirjade põhjal, järgides nn ühise nimetaja põhimõtet; rõhutab, et sellise nimekirja koostamine on selliste jurisdiktsioonide suhtes asjakohaste meetmete võtmise eeltingimus; on seisukohal, et see nimekiri peaks olema esimene samm protsessis, mille tulemus on mõiste „maksuparadiis” range ja objektiivne määratlus, millest saab lähtuda edasiste nimekirjade koostamisel ja mis põhineb selgetel ning eelnevalt teada olevatel kriteeriumitel; julgustab komisjoni andma hinnangut sellele, kas Euroopa jurisdiktsioonid vastavad neile kriteeriumitele;

77.  rõhutab, et läbipaistvuse ja teabevahetuse mõttes saavutas OECD oma tööga selles suhtes märkimisväärseid tulemusi; tunneb eriti heameelt 2015. aasta juunis ligi saja riigi allkirjastatud OECD mitmepoolse konventsiooni üle, mis käsitleb vastastikust haldusabi maksuküsimustes (edaspidi „ühiskonventsoon”) ning näeb ette riikidevahelise haldusalase koostöö maksude määramisel ja kogumisel, pidades eelkõige silmas võitlust maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise vastu;

78.  rõhutab siiski, et OECD töö oma koostööd vältivate maksuparadiiside varasema nimekirjaga põhines poliitilisel protsessil, mis põhjustas meelevaldseid kompromisse juba nimekirja kriteeriumite kehtestamisel, näiteks nõue sõlmida maksulepingud 12 muu riigiga, ning mille tagajärjel ei loetud mitte ühtegi jurisdiktsiooni koostööd vältivaks maksuparadiisiks; rõhutab, et praegune lähenemisviis põhineb endiselt kriteeriumitel, mis käsitlevad maksude läbipaistvust ja teabevahetust ning ei ole piisavalt laiahaardelised teatud maksutavade kahjulikkuse käsitlemiseks; märgib, et hoolimata oma headest külgedest piirab see OECD lähenemisviisi asjakohasust selliste maksujurisdiktsioonide kindlaksmääramisel, mis on maksustamise vältimise ja kahjuliku maksukonkurentsi tugisambad kõikjal maailmas; rõhutab eelkõige, et selles lähenemisviisis ei anta kvalitatiivseid näitajaid, millega objektiivselt hinnata kooskõla heade valitsemistavadega, ega võeta arvesse selliseid kvantitatiivseid andmeid nagu arvestuslik kasum, sissetulevad ja väljaminevad rahavood ning nende seos (või seose puudumine) konkreetse jurisdiktsiooni tegeliku majandusliku olukorraga;

79.  toonitab lisaks asjaolu, et neid nimekirju saab kasutada riikide tasandil riiklike kaitse-eeskirjade ja maksustamise vältimise vastaste eeskirjade (nt piirangud soodustustele, põhieesmärkide testi rakendamine, eeskirjad välismaistele kontrollitavatele äriühingutele jne) rakendamiseks kolmandate riikide suhtes ning et selliste nimekirjade piirangud võivad seepärast piirata ka kahjulike maksutavade vastaste riiklike meetmete ulatust ja tõhusust;

80.  on veendunud, et siseturul õiglase konkurentsi tagamisel ja liikmesriikide maksubaasi kaitsmisel sõltub väga palju tegelemisest nõrgima lüliga seoses madalate maksumäärade ja maksuvabade või pangasaladusega kaitstud jurisdiktsioonide koostoimega – arvestades, et maksumäärad kuuluvad liikmesriikide pädevusse –, sest nn maksulüüs kolmandatesse riikidesse (nt maksu kinni pidamata jätmine), sõltumata nende riikide maksutavadest, suurendab märgatavalt maksustamise vältimise võimalusi ELis;

81.  rõhutab, et liikmesriikide kooskõlastatud lähenemisviis nii arengu- kui arenenud riikidele võib osutuda kahjulike maksutavadega võitlemisel ja maksuküsimustes vastastikkuse suurendamisel palju tõhusamaks;

82.  rõhutab, et nii ELi kui ka G20 surve tõttu maksustamise läbipaistvuse küsimuses, ning arvestades finants-, majandus- ja võlakriisi, on mõned kolmandad riigid lõpuks allkirjastanud ELiga maksualase teabevahetuse lepingud, mis peaks koostööd nende riikidega parandama; juhib tähelepanu sellele, et Šveitsiga allkirjastati leping 2015. aasta mais pärast pikka nn üleminekuperioodi, mille kestel see ELi tähtis kaubanduspartner sai kasu privilegeeritud juurdepääsust ühtsele turule, samal ajal ei teinud aga koostööd muudes valdkondades, eriti maksustamise valdkonnas;

83.  märgib, et hoolimata käimasolevatest läbirääkimistest on edusammud aeglased sarnaste koostöölepingute sõlmimisel San Marino, Monaco, Liechtensteini ja Andorraga; peab kahetsusväärseks, et komisjonil ei ole sarnast Euroopa mandaati automaatse teabevahetuse lepingute läbirääkimiste alustamiseks ülemereterritooriumidega, kelle suhtes kehtib praegu ELi hoiuste intresside maksustamise direktiiv;

84.  märgib murega, et eriti haavatavad on äriühingute maksustamise vältimisega seotud tegevuse suhtes paljud arenguriigid ning et peamine põhjus, miks arenguriikidel tulu saamata jääb, on hargmaiste ettevõtete siirdehindade kasutamise tavad(40); rõhutab ka seda, et sellistel riikidel on väga nõrk läbirääkimispositsioon teatavate hargmaiste ettevõtete või välismaiste otseinvestorite suhtes, kes otsivad maailmast kõige paremaid maksusoodustusi ja -vabastusi; taunib asjaolu, et igal aastal riikide eelarvetesse laekumata jäänud maksutulu ulatub hinnanguliselt 91 miljardist eurost(41) kuni 125 miljardi euroni(42);

85.  tuletab liikmesriikidele meelde, et Lissaboni lepingu alusel on neile siduv poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõte ja nad peavad tagama, et nende maksupoliitika ei kahjusta ELi arengueesmärke; ergutab IMFi soovituse kohaselt ELi liikmesriike analüüsima oma maksupoliitika ülekanduvat mõju arenguriikidele;

Järeldused ja soovitused

86.  võttes arvesse volitusi, mille ta andis oma erikomisjonile, ja vaatamata erinevatele piirangutele ja takistustele oma teabekogumismissioonide täitmisel, samuti teiste Euroopa institutsioonide, mõnede liikmesriikide ja hargmaiste ettevõtete poolt, järeldab, et:

87.  mõistab hukka asjaolu, et mitmeid tegevusjuhendi töörühma kohtumiste dokumente, mida on palutud, ei ole parlamendikomisjonile avalikustatud või on avalikustatud ainult osaliselt, kuigi osa neist on juba tehtud kättesaadavaks üksikutele kodanikele, kes on neid taotlenud dokumentidele juurdepääsu menetluse korras, mis on loonud olukorra, kus Euroopa Parlament on liikmesriikide seisukohtadest maksuküsimustes halvemini informeeritud kui Euroopa kodanikud; taunib ka seda, et komisjon on kättesaadavaks teinud vähem kui 5 % kõigist soovitud dokumentidest, mida tundus olevat ligikaudu 5500; peab kahetsusväärseks, et komisjon ja nõukogu ei tee parlamendikomisjoniga piisavalt koostööd, takistades tema ülesannete täitmist;

88.  arvestades seda, et praegu puuduvad Euroopa Parlamendil volitused läbi viia uurimisi, palub nõukogul ja komisjonil kiiresti nõustuda ootel oleva ettepanekuga Euroopa Parlamendi määruse kohta, mis käsitleb Euroopa Parlamendi uurimisõiguse kasutamise üksikasjalikke sätteid, et anda Euroopa Parlamendile tõelised uurimisvolitused(43), mis on parlamendile vajalikud oma uurimisõiguse kasutamiseks;

89.  kutsub komisjoni üles uurima, kas eespool nimetatud rikkumisi on veel võimalik anda Euroopa Kohtusse;

90.  kutsub liikmesriike üles järgima põhimõtet, et kasumit maksustatakse selle tekkekohas;

91.  kutsub liikmesriike ja ELi institutsioone, kes jagavad poliitilist vastutust praeguse olukorra eest, üles tegema lõpu kahjulikule maksukonkurentsile ja tegema igakülgset koostööd, et kõrvaldada maksusüsteemide vahelised ebakõlad (ja hoiduda uute ebakõlade tekitamisest) ning kahjulikud maksumeetmed, mis loovad tingimused massiliseks maksustamise vältimiseks hargmaiste ettevõtete poolt ja maksubaasi kahanemiseks siseturul; kutsub sellega seoses liikmesriike üles teavitama komisjoni ja teisi liikmesriike kõikidest asjakohastest muudatustest oma äriühingute maksustamise õiguses, mis võivad mõjutada nende tegelikke maksumäärasid või mis tahes muu liikmesriigi maksutulu; rõhutab, et liikmesriigid, kellel on keskne roll maksustamise vältimise hõlbustamisel, peaksid võtma vastutuse ja juhtima maksualase koostöö edendamise jõupingutusi ELis;

92.  kutsub ELi riigipäid ja valitsusjuhte üles võtma endale uued selged poliitilised kohustused võtta kiiresti meetmeid, et muuta olukorda, mida ei saa enam taluda eelkõige selle mõju tõttu riikide eelarvetele, mida juba niigi mõjutavad konsolideerimismeetmed, ja teiste maksumaksjate, sh VKEde ja kodanike maksupanusele; rõhutab sellega seoses, et kavatseb oma rolli täies ulatuses täita ning on valmis kehtestama mõjusama poliitilise kontrolli koostöös riikide parlamentidega;

93.  kutsub komisjoni täitma oma kohust aluslepingute täitmise järelevalvajana, tagades ELi õiguse ja liikmesriikide lojaalse koostöö põhimõtte igakülgse järgimise; nõuab tungivalt, et komisjon võtaks jooksvalt täiendavaid õigusmeetmeid kooskõlas talle aluslepinguga antud volitustega; palub seetõttu komisjonil suurendada oma institutsioonisisest suutlikkust, luues võimaluse korral oma talitustes spetsiifilise maksuosakonna, mis tegeleks nii konkurentsipoliitikas üha suureneva riigiabiteatiste hulgaga kui ka komisjoni suurenenud kohustusega kooskõlastada uusi maksude läbipaistvusega seotud meetmeid;

94.  palub liikmesriikidel esitada komisjonile kogu vajalik teave, et viimane saaks täita takistamatult oma rolli aluslepingute järelevalvajana;

95.  kutsub komisjoni üles edendama siirdehindadega ning laenude ja grupisiseste tehingute finantstasude hinnakujundusega seotud häid tavasid, et viia need kooskõlla valitsevate turuhindadega;

96.  rõhutab asjaolu, et liikmesriikidele jääb täielik pädevus äriühingutele tulumaksumäärade kehtestamisel; rõhutab siiski, et nii ELi-sisene kui ka kolmandate riikidega toimuv maksukonkurents peaks toimima selges eeskirjade raamistikus, et tagada siseturul ettevõtete vaheline õiglane konkurents; kutsub liikmesriike üles tagama ennekõike ettevõtlust soodustavat keskkonda, mida iseloomustab muu hulgas majanduslik, rahanduslik ja poliitiline stabiilsus, õiguskindlus ja lihtsad maksueeskirjad; arvestades, kui olulised on äriühingute maksustamise küsimused riigi rahanduse jätkusuutlikkuse tagamisel, kutsub komisjoni üles neid, sh kahjulikke maksutavasid ja nende mõju, põhjalikumalt käsitlema Euroopa poolaasta raames ja lisama makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlusse asjakohased näitajad, sh maksudest kõrvalehoidumisest ja maksustamise vältimisest tuleneva maksude alalaekumise;

97.  kutsub liikmesriike, eriti rahalise abi saajaid, viima ellu struktuurireforme, võitlema maksupettuste vastu ja jõustama agressiivse maksuplaneerimise vastaseid meetmeid;

98.  palub sellega seoses komisjonil leida õige tasakaal maksustamise ühtlustamise ja majandusliku lähenemise vahel ning kutsub komisjoni üles tagama, et meetmed toetavad majanduskasvu, investeeringuid ja töökohtade loomist;

99.  on seisukohal, et muu hulgas maksualase teabe terviklik, läbipaistev ja tulemuslik automaatne vahetamine ning äriühingu tulumaksu kohustuslik ühtne konsolideeritud maksubaas on olulised eeldused ELi tasandil sellise maksusüsteemini jõudmiseks, mis vastab siseturu peamistele põhimõtetele ning kaitseb neid;

100.  kutsub teema keerukust arvestades liikmesriike ja ELi institutsioone üles rakendama praeguse olukorra parandamiseks erinevaid lisameetmete pakette, et vähendada keerukust kõigi sidusrühmade jaoks ja minimeerida nõuete täitmisega seotud kulusid ettevõtetele ja maksuametitele; rõhutab seetõttu, et maksuskeemide lihtsustamine peaks olema esimene samm selguse suurendamisel nii liikmesriikide kui ka kodanike jaoks, kes on praegu teabevahetusest eemale jäetud;

101.  kutsub komisjoni üles kogemustele tuginedes veelgi uurima võimalust piirata seonduvatele ettevõtetele tehtavate litsentsitasude maksete mahaarvamisi ettevõtte tulumaksu põhimaksetest kui viisi võidelda kasumi ettevõttesisese ümberpaigutamisega;

102.  rõhutab asjaolu, et korduvatele kutsetele vaatamata nõustus esialgu vaid neli hargmaist ettevõtet(44) 17st tulema komisjoni ette, et arutada rahvusvahelise maksuplaneerimise küsimusi; leiab, et 13 hargmaise ettevõtte – mõned neist suure avaliku nähtavusega – esialgne keeldumine koostööst parlamendikomisjoniga on vastuvõetamatu ning kahjustab märkimisväärselt Euroopa Parlamendi ja kodanike väärikust, keda ta esindab; märgib siiski, et lõpuks nõustus 11 hargmaist ettevõtet(45) tulema erikomisjoni ette alles pärast seda, kui raporti üle oli TAXE-komisjonis juba hääletatud, ja veidi enne selle hääletamist täiskogus, kusjuures kaks hargmaist ettevõtet(46) keeldusid järjekindlalt; soovitab pädevatel asutustel seetõttu kaaluda nendelt ettevõtetelt Euroopa Parlamendi ruumidesse pääsemise õiguse äravõtmist ja tõsiselt kaaluda selge raamistiku kehtestamist ja käitumisjuhendis sätestatud ülesannete täiendamist läbipaistvusregistrisse kuuluvate organisatsioonide suhtes(47), pidades silmas koostööd parlamendikomisjonide ja muude poliitiliste organitega;

103.  nõuab, et uuritaks finantseerimisasutuste rolli kahjulikele maksutavadele kaasaaitamises;

Maksualaste eelotsustega seotud koostöö ja kooskõlastamine

104.  taunib 6. oktoobril 2015 nõukogus saavutatud poliitilise kokkuleppe sisu, mis ei vasta komisjoni 2015. aasta märtsi seadusandlikule ettepanekule direktiivi 2011/16/EL muutmiseks seoses kohustusliku automaatse teabevahetusega maksustamise valdkonnas; rõhutab, et viimati nimetatud ettepanekus nähti peale eelotsustega seotud teabe registreerimise ja automaatse edastamise üldise raamistiku ette ka sätted, mis võimaldaksid komisjonil selle rakendamist liikmesriikides tõhusalt jälgida ning tagada, et eelotsused ei avalda negatiivset mõju siseturule; rõhutab, et nõukogu seisukoha vastuvõtmine ei võimaldaks kasutada eelotsustega seotud teabe automaatse edastamise kõiki eeliseid, eriti seoses selle tõhusa rakendamisega, ning kutsub nõukogu seetõttu üles pidama kinni komisjoni ettepanekust, võttes nõuetekohaselt arvesse parlamendi arvamust selle kohta, eelkõige mis puudutab direktiivi kohaldamisala (mitte üksnes piiriülesed, vaid kõik eelotsused), selle tagasiulatuvat mõju (tuleks edastada kõik eelotsused, mis on veel jõus) ja teavet, mis esitatakse komisjonile, kellel peaks olema juurdepääs eelotsustele;

105.  kutsub liikmesriike üles toetama kõikidel rahvusvahelistel foorumitel maksuametite automaatset teabevahetust kui uut ülemaailmset standardit; kutsub eelkõige komisjoni, OECDd ja G20 üles seda edendama ülemaailmse kaasava protsessi raames kõige asjakohasemate ja tõhusamate vahenditega; nõuab konkreetsete meetmete võtmist, et tagada automaatse teabevahetuse kujunemine tõeliselt üleilmseks ja seega ka tõhusaks, austades samas täielikult konfidentsiaalsusnõudeid, ning toetades arenguriikide jõupingutusi oma suutlikkuse suurendamisel, et nad saaksid automaatses teabevahetuses täielikult osaleda; rõhutab, et ELi-sisene automaatne teabevahetus võiks toimuda kogu ELi hõlmava keskregistri vormis, mis oleks juurdepääsetav nii komisjonile kui ka liikmesriikide pädevatele asutustele;

106.  kutsub liikmesriike üles arvestama sellega, et kõik eelotsused, eriti kui need hõlmavad siirdehindu, oleksid tehtud kõigi asjaomaste riikide koostöös, et nende vahel toimuks automaatne, täielik ja viivitamatu asjakohase teabe vahetus ning et kõik riiklikud meetmed, mille eesmärk on vähendada maksustamise vältimist ja maksubaasi kahanemist ELis, sealhulgas auditid, tuleks ellu viia ühiselt, pöörates asjakohast tähelepanu programmiga „FISCALIS 2020” omandatud kogemustele; kordab oma seisukohta, et kõigi teisi liikmesriike mõjutavate eelotsuste põhielementidest tuleks teavitada maksuameteid ja komisjoni, kuid need peaksid kajastuma ka hargmaiste ettevõtete riikide kaupa koostatavas aruandluses;

107.  toonitab sellega seoses asjaolu, et teisi liikmesriike ei mõjuta mitte ainult piiriülesed, vaid ka riiklikud eelotsused, ning kutsub seepärast üles laiendama automaatset teabevahetust kõikidele direktiivi jõustumiskuupäeval veel jõus olevatele eelotsustele, mis on väljastatud liikmesriigi valitsuse või maksuameti või nende mis tahes territoriaalse või haldusliku allüksuse poolt või nende nimel; nõuab tungivalt, et komisjon etendaks eelotsuseid puudutavate andmete kogumise ja analüüsimise protsessis põhirolli;

108.  nõuab lisaks raamistikku, mis võimaldaks automaatse teabevahetuse rakendamist tõhusalt kontrollida, vahetatava teabe statistiliste andmete kogumist ja avaldamist ning eelkõige seda, et komisjon asutaks hiljemalt 31. detsembriks 2016 turvalise keskregistri, et hõlbustada asjaomaste maksuametite teabevahetust; tuletab meelde, et maksualaste eelotsuste automaatse vahetamise süsteemi loomine toob kaasa väga suure kogutava teabe hulga, mis võib muuta tõeliselt probleemsete juhtumite tuvastamise keeruliseks; rõhutab, et lisaks 28 erinevate keelte ja haldustavadega liikmesriigi olemasolule muudab selline olukord nii komisjonile kui ka liikmesriikidele vajalikuks mõelda välja arukad meetodid kogutava teabe koguse ja mitmekesisusega toimetulemiseks, sh infotehnoloogia abil, et muuta liidusisene automaatne teabevahetus tõeliselt tulemuslikuks ja kasulikuks;

109.  nõuab, et komisjon uuriks tingimusi pikemas perspektiivis kogu ELi hõlmava arvelduskojasüsteemi loomiseks, mille abil komisjonil oleks võimalik eelotsuseid süsteemselt jälgida, et suurendada süsteemi kindlust, järjepidevust, ühtsust ja läbipaistvust ning kontrollida, kas sellistel eelotsustel on teistele liikmesriikidele kahjulik mõju;

110.  rõhutab, et komisjon peaks avaldama aastaaruande, milles tehakse kokkuvõte turvalises keskregistris sisalduvatest peamistest juhtumitest, et suurendada läbipaistvust kodanike jaoks, ning et seejuures peaks komisjon arvesse võtma vastastikuse abi direktiivis kehtestatud konfidentsiaalsussätteid;

111.  kutsub komisjoni üles kaaluma ELi tasandil eelotsuste ühise raamistiku loomist, mis hõlmaks eelkõige järgmisi ühiseid kriteeriumeid:

112.  palub komisjonil määratleda ELi ühised OECD reaalturuväärtuse põhimõtte kohaldamise suunised, eesmärgiga ühtlustada ELi liikmesriikide tavasid siirdehinna fikseerimisel nii, et siirdehinna kokkulepete sõlmimisel on riikide valitsustel vahendid samalaadsete ettevõtete ja mitte üksnes samalaadsete tehingute võrdlemiseks;

113.  on seisukohal, et õiglane ja tõhus maksusüsteem nõuab piisavat läbipaistvus- ja usaldatavustaset; on seetõttu veendunud, et liikmesriikide maksuametitel ja vajaduse korral ka komisjonil peaks olema juurdepääs mis tahes õigusliku vahendi ja/või eelotsuse lõplikke kasusaajaid puudutavale teabele;

114.  kutsub komisjoni üles kasutama muu hulgas direktiivi (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ja milles maksukuriteod on laialt määratletud kuritegeliku tegevuse mõistega, et selgitada välja teatavate õiguslike vahendite lõplikud kasusaajad;

115.  palub komisjonil luua komisjonis avalik keskregister, mis hõlmab kõiki maksuerandeid, -vabastusi, mahaarvamisi ja seaduslikke maksusoodustusi, mis mõjutavad äriühingute tulumaksu, ning kvantitatiivset eelarve mõjuhinnangut iga liikmesriigi kohta;

Äriühingu tulumaksu ühtne konsolideeritud maksubaas (CCCTB)

116.  tervitab komisjoni 17. juunil 2015. aastal esitatud tegevuskava võitluseks maksustamise vältimise vastu ning äriühingute õiglasemaks ja tõhusamaks maksustamiseks ELis; palub komisjonil kiirendada õigusaktide kavandatavate muudatuste esitamist, et luua kiiresti kohustuslik üleeuroopaline äriühingu tulumaksu ühtne konsolideeritud maksubaas (CCCTB), mis käsitleb lisaks sooduskordade probleemile ja riikide maksusüsteemide ebakõladele ka enamikku nendest probleemidest, mis Euroopa tasandil põhjustavad maksubaasi kahanemist (eelkõige siirdehindadega seotud küsimused); kutsub komisjoni üles jätkama viivitamata 2011. aastal lõpetatud tööd, mis on seotud ettepanekuga võtta vastu nõukogu direktiiv, millega kehtestatakse äriühingu tulumaksu ühtne konsolideeritud tulumaksubaas (CCCTB), võttes arvesse Euroopa Parlamendi seisukohta ja vahepeal ilmnenud uusi tegureid ning kasutades ära OECD tehtava töö kõige värskemaid järeldusi, sealhulgas maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise tegevuskavast (BEPS) pärit standardeid, et võimaldada konsolideeritud teksti valmimist 2016. aasta jooksul;

117.  kutsub komisjoni üles lisama oma ettepanekusse sätted, millega muuta selgemaks teadus- ja arendustegevusse tehtavate investeeringute ja püsiva tegevuskoha määratlused vastavalt majanduslikule sisule, hõlmates ka digitaalmajandust; juhib tähelepanu teadus- ja arendustegevusse tehtavate investeeringute olulisusele ja vajadusele takistamise asemel soodustada digitaalmajanduse investeeringuid ja arengut, et parandada ELi tärkava digitaalmajanduse konkurentsivõimet võrreldes teiste osalejatega USAs ja mujal; rõhutab, et olemasolevatest tõenditest nähtuvalt ei aita patentidega seotud maksusoodustused innovatsiooni hoogustada ja võivad põhjustada maksubaasi suuremat kahanemist kui kasumi ümberpaigutamine; rõhutab samas, et selliste süsteemide kuritarvitamine või ärakasutamine tuleb viia miinimumini, mis saavutatakse liikmesriikide kooskõlastatud tegevuse ja ühtsete standarditega ning määratledes, mida võib pidada teadus- ja arendustegevuse edendamiseks ja mida mitte; rõhutab, et nn muudetud seosepõhisest lähenemisviisist patentidega seotud maksusoodustustele, mida soovitati BEPSi algatuses, ei piisa patendituluga seotud probleemide piisavaks kahandamiseks;

118.  rõhutab, et maksustamise ja majandusliku sisu ning väärtuse loomise vahelise seose taastamiseks ja selle tagamiseks, et maksud makstakse riikides, kus toimub ettevõtte tegelik majandustegevus ja väärtuse loomine, samuti olemasolevate ebakõlade korrigeerimiseks tuleks nn jaotusvalemis teha vahet eri sektorite vahel, võttes arvesse nende eripära, seda eelkõige digitaalettevõtluse puhul, kuna digitaalmajanduses on maksuametitel palju raskem kindlaks määrata, kus täpselt luuakse väärtus; kutsub komisjoni üles hoolikalt kaaluma Euroopa Parlamendi seisukohta CCCBT küsimuses ja võtma vastu jaotusvalemi, mis kajastab ettevõtete tegelikku majandustegevust; kutsub komisjoni üles jätkama tööd selle jaotusmeetodi väljatöötamise konkreetsete variantidega, pidades iga sektori puhul eelkõige silmas selle mõju prognoosimist iga liikmesriigi maksutulule, arvestades tema majanduse struktuuri; rõhutab lisaks, et CCCTB on kasulik vahend BEPSiga võitlemiseks ning Euroopa lisaväärtuse loomiseks sõltumata sellest, kas maksutulu saab osaliselt kasutada ELi eelarve uute omavahenditena või mitte;

119.  toetab kindlalt CCCTB võimalikult kiiret kohustuslikku kasutuselevõttu täies ulatuses; tunnustab komisjoni lähenemisviisi, kus esitatakse 2015. aasta juuni tegevuskava esimese sammuna lihtne äriühingu tulumaksu ühtne maksubaas (ilma konsolideerimata), kuid toonitab, et selles jäetakse paljud, eelkõige ühtsel turul tegutsevaid ettevõtteid puudutavad küsimused lahtiseks, arvestades, et äriühingu tulumaksu ühtne maksubaas ei näe ette konsolideerimise tõttu saamata jäänud tulude hüvitamist ega käsitle bürokraatiat ega siirdehindadega kaasnevat ebakindlust, mis on samuti üks põhilisi maksustamise vältimise vahendeid, mida hargmaised ettevõtted kasutavad, ega tee tegelikult lõppu maksubaasi ümberpaigutamisele liidu sees; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon kehtestaks CCCTB algatuse puhul konkreetse ja lühikese tähtaja „konsolideerimiselemendi” lisamiseks; palub komisjonil loobuda täiendavatest mõjuhinnangutest selle meetme osas, mis on olnud ELi päevakorras aastakümneid, millega on juba olnud seotud ulatuslik ettevalmistustöö ja mis on nõukogus peatatud pärast selle ametlikku esitamist 2011. aastal;

120.  kutsub komisjoni üles kuni täieliku CCCTB vastuvõtmise ja selle täies ulatuses ELi tasandil rakendamiseni võtma viivitamata meetmeid, et tagada tõhus maksustamine, vähendada kasumi ümberpaigutamist (peamiselt siirdehindade abil), valmistada ette piiriülese kasumi ja kahjumi tasaarvestuse ajutine kord (kuni konsolideerimiseni), mis peaks olema ajutise iseloomuga ja piisavate tagatistega, et ei tekitataks täiendavaid võimalusi agressiivseks maksuplaneerimiseks, ning täiendavalt lisada asjakohased ja tõhusad kuritarvituste vastased eeskirjad kõikidesse asjakohastesse direktiividesse; kutsub komisjoni üles kontrollima olemasolevaid maksu- ja äriühinguõiguse alaseid direktiive ja direktiivide eelnõusid selles suhtes, kas need on tulemusliku maksustamise jõustamiseks sobivad; palub komisjonil valmistuda nende sätete kiireks vastuvõtmiseks; rõhutab, et kui soovitakse saavutada bürokraatia vähendamise eesmärki, peaks ühtse konsolideeritud maksubaasi rakendamisega kaasnema ka ühiste raamatupidamiseeskirjade rakendamine ja maksuküsimusi puudutavate haldustavade asjakohane ühtlustamine;

121.  kutsub komisjoni üles esitama selged õigusaktid majandusliku sisu, väärtuse loomise ja püsiva tegevuskoha määratlemiseks, pidades eelkõige silmas võitlust fiktiivsete äriühingute probleemiga, ning töötama välja ELi kriteeriumid ja õigusaktid teadus- ja arendustegevuse käsitlemiseks nii, et see oleks kooskõlas OECD asjaomase tööga, kuid ei piirduks ainult sellega, sest liikmesriigid reformivad praegu oma vastavat strateegiat, tehes seda sageli kumulatiivselt koos subsiidiumitega; rõhutab, et nendes õigusaktides tuleks selgelt osutada, et maksuameti antud sooduskorra ja selle aluseks oleva teadus- ja arendustegevuse vahel peab olema otsene seos; kutsub komisjoni üles vaatama läbi ELi õigusakte välismaiste kontrollitavate äriühingute kohta ja nende kohaldamist kooskõlas Euroopa Kohtu otsusega Cadbury Schweppesi kohtuasjas (C-196/04), et tagada välismaiste kontrollitud äriühingute täielik kasutamine topeltmaksustamise juhtumite vältimiseks ka muudes olukordades kui täielikult kunstlike kordade puhul; kutsub komisjoni üles tegema ettepanekuid välismaiseid kontrollitud äriühinguid käsitlevate eeskirjade ühtlustamiseks ELis;

122.  üldtunnustatud määratluse puudumisel kutsub komisjoni üles tegema ka täiendavaid analüüse ja uuringuid agressiivse maksuplaneerimise ja kahjulike maksutavade, eelkõige topeltmaksustamise kokkulepete kuritarvituste ja hübriidse mittevastavuse instrumentide määratlemiseks, võttes arvesse nende võimalikke erinevaid negatiivseid mõjusid ühiskonnale, tagama nende järelevalvet ning täpsemalt välja selgitama maksustamise vältimise mõju ELis ja arenguriikides; kutsub komisjoni üles määrama kindlaks ka metoodika maksustamise vältimisest ja maksudest kõrvalehoidumisest tuleneva puudujäägi mõõtmiseks – nagu ta lubas 2015. aasta märtsis tehtud ettepanekus –, ning tagama nende mõõtmiste korrapärasus, et jälgida edusamme ning kujundada välja sobivad poliitilised vastused; palub komisjonil võtta vajalikud meetmed, et selgitada kõikide liikmesriikide nn sõltlasjurisdiktsioonide täpset staatust ja seda, millist mõjutusvahendit võiks kasutada, et muuta nende tavasid, eesmärgiga vältida maksubaasi kahanemist ELis;

123.  tuletab meelde, et lisaks äriühingute maksustamise pettustele esineb ka märkimisväärne piiriülese käibemaksu pettus, kusjuures käibemaks on kõigi riigieelarvete peamine maks; kutsub komisjoni üles töötama selle probleemi lahendamiseks välja meetmeid, mis hõlmaksid ka selle teema paremat kooskõlastamist riikide maksuametite vahel;

Äriühingute maksustamise käitumisjuhend

124.  nõuab äriühingute maksustamise käitumisjuhendi ja selle jõustamise eest vastutava töörühma kiiret reformimist, kuna selle kasulikkus on seni olnud mõneti vaieldav, eesmärgiga niihästi kõrvaldada tõkked, mis praegu tegelikult takistavad tõhusat võitlust kahjulike maksutavadega, kui ka kaasa aidata kogu Euroopat hõlmavale kooskõlastamisele ja koostööle maksupoliitika valdkonnas;

125.  kutsub liikmesriike üles hea koostöö vaimus kinnitama ettepanekud, mis on esitatud komisjoni 17. juuni 2015. aasta tegevuskavas äriühingute õiglaseks ja tõhusaks maksustamiseks ELis; on veendunud, et töörühma legitiimsusele tuleks kasuks suurem läbipaistvus ja aruandekohustus; soovib seetõttu töörühma juhtimise ja volituste ümberkujundamist, sealhulgas püsiva, poliitiliselt vastutava esimehe määramist, töörühma töömeetodite parandamist, nii et need hõlmaksid võimalikku jõustamismehhanismi, rahandusministrite või kõrgemate ametnike korrapärast osalemist töörühma töös, et suurendada selle tähtsust, ja paremat töörühmasisest teabevahetust, pidades silmas BEPSi probleemide tulemuslikku lahendamist; nõuab ka juhendis kehtestatud kriteeriumite uuendamist ja laiendamist, et hõlmata uusi kahjulike maksustamistavade vorme, sealhulgas kolmandates riikides; kutsub töörühma esimeest ja nõukogu üles andma regulaarselt oma pädevale komisjonile aru ja informeerima töörühma tegevusest, eelkõige seoses oma kaks korda aastas esitatavate aruannetega ECOFINile;

126.  kutsub nõukogu üles üldisemalt toetama piiriülestes maksuküsimustes ELi tasandil tõelise demokraatliku kontrolli edendamist eeskujul, mis on juba olemas muudes valdkondades, kus liikmesriikidel või muudel sõltumatutel institutsioonidel, nt Euroopa Keskpangal ja ühtse järelevalvemehhanismi järelevalvenõukogul, on ainupädevus; kutsub nõukogu ja liikmesriike üles kaaluma võimalust luua kõrgetasemeline maksupoliitika töörühm, nagu on soovitanud ka komisjoni president; rõhutab, et selline parlamendi ees aruandekohustuslik „maksukomisjon” hõlmaks majandus- ja rahanduskomitee eeskujul nõukogu ja komisjoni, samuti sõltumatuid eksperte ja see teostaks üldisemalt järelevalvet õigusliku ja mitteõigusliku maksupoliitika üle ning annaks aru ECOFINile; soovib, et Euroopa Parlament saaks õiguse esitada käitumisjuhendi töörühmale omal algatusel kaebus juhul, kui ta leiab, et liikmesriigi meede vastab käitumisjuhendis sätestatud kahjuliku maksukonkurentsi kriteeriumitele;

127.  kutsub komisjoni üles avaldama teise ajakohastatud versiooni õigusbüroo Simmons & Simmons 1999. aastal avaldatud haldustavasid käsitlevast aruandest, millele viidatakse käitumisjuhendi töörühma 1999. aasta aruande (Primarolo aruanne, SN 4901/99) punktis 26;

128.  nõuab tungivalt, et nõukogu ja liikmesriigid, järgides aluslepinguid ja austades liikmesriikide pädevust otsese maksustamise valdkonnas, parandaksid töörühma läbipaistvus-, vastutus- ja järelevalvealast tööd, ning palub komisjonil algatada ühenduse meetodil põhineva raamõigusakti vastuvõtmine; peab ülimalt oluliseks laiema avalikkuse ulatuslikumat teavitamist töörühma tööst;

129.  kutsub komisjoni üles rakendama täielikult Euroopa Ombudsmani soovitused eksperdirühmade koosseisu kohta ja võtma vastu tegevuskava, mis tagab, et eksperdirühmad koostatakse tasakaalustatult; rõhutab, et selle eesmärgi suunas töötades tuleb viivitamata käivitada praeguse struktuuri ja koosseisu reformid; rõhutab, et reformidega ei kaasneks seadusandlikuks tegevuseks vajaliku tehnilise oskusteabe hulga vähenemine, sest seda saab koguda ka avalikkusega konsulteerimise või kõigi huvirühmade esindajatele avatud ekspertide avalike kuulamiste käigus; kutsub komisjoni üles võtma vastu huvide konflikti selge määratluse ja kehtestama tugeva poliitika, mis ei laseks huvide konfliktist ohustatud osalejatel ning maksudest kõrvalehoidumises või muus kuriteos süüdi mõistetud organisatsioonide esindajatel olla mis tahes eksperdi- või nõuandva kogu aktiivsed liikmed;

Riigiabi

130.  tervitab ja toetab kindlalt komisjoni kui pädeva konkurentsiasutuse keskset rolli käimasolevates eelotsuseid käsitlevates riigiabi uurimistes; peab kohatuks mitme liikmesriigi korduvalt ette tulnud salastatud tegevust selliste projektide puhul, mis on saanud riigiabi; julgustab komisjoni kasutama täies ulatuses oma ELi konkurentsieeskirjadest tulenevaid volitusi, et võidelda kahjulike maksutavadega ning sanktsioneerida liikmesriike ja ettevõtteid, kelle puhul leiab kinnitust selliste tavade järgimine; rõhutab, et komisjon peab eraldama rohkem rahalist ja inimressurssi, et suurendada oma võimekust algatada koheselt kõik vajalikud maksudega seotud riigiabi uurimised; rõhutab, et liikmesriigid peavad tegema komisjoniga uurimismenetluste raames täielikku koostööd ja vastama teabenõuetele;

131.  kutsub komisjoni üles hiljemalt 2017. aasta keskpaigaks oma riigiabi ajakohastamise algatuse raames vastu võtma uusi suuniseid, milles selgitatakse maksudega seotud riigiabi ja nn sobivate siirdehindade tähendust, et kaotada nii õiguskuulekate maksumaksjate kui ka maksuametite õiguskindlusetus, sätestades vastavalt liikmesriikide maksutavade raamistiku ja takistamata tuginemist õiguspärastele eelotsustele; ei nõustu vaidlusi ja eelkõige siirdehindade alaseid vaidlusi ebatõhusalt käsitleva vahekohtu konventsiooni kasulikkusega; leiab, et see vahend tuleks ümber kujundada ja muuta tõhusamaks või asendada ELi vaidluste lahendamise mehhanismiga, mille vastastikuse kokkuleppe menetlused on tõhusamad;

132.  kutsub komisjoni üles algatama uurimist ka teiste LuxLeaksi skandaali käigus ilmnenud konkurentsi kahjustavate meetmete ja siirdehindade kasutusega sarnase iseloomuga või mõjuga meetmete suhtes;

133.  kutsub komisjoni üles kooskõlas ulatuslikuma vastutusega, mis riigiabi ajakohastamisega liikmesriikidele omistatakse, kaaluma riikide maksuametite võrgustiku loomist parimate tavade vahetamiseks ja selleks, et järjekindlamalt vältida selliste maksumeetmete kasutuselevõttu, mis võiksid kujutada endast ebaseaduslikku riigiabi; kutsub komisjoni suurendama (reformitud) käitumisjuhendi töörühma tegevuse ja komisjoni konkurentsieeskirjade jõustamise strateegilist koostoimet maksudega seotud riigiabi valdkonnas;

134.  märgib asjaolu, et praegused riigiabi kontrolli eeskirjad püüavad tegeleda konkurentsi moonutavate tavadega, nõudes ettevõtetelt sisse põhjendamatult saadud eelised; kutsub komisjoni üles hindama võimalust muuta kehtivaid eeskirju, et lubada tagastada pärast ELi riigiabi eeskirjade rikkumist sissenõutud summad liikmesriikidele, kelle maksubaas kahanes, või ELi eelarvesse, kuid mitte ebaseaduslikku maksudega seotud riigiabi andnud liikmesriikidele, nagu seda praegu tehakse; kutsub komisjoni üles muutma kehtivaid eeskirju viisil, mis lubaks riigiabi eeskirjade rikkumise korral kehtestada asjaomaste riikide ja ettevõtete suhtes sanktsioone;

Läbipaistvus

135.  on seisukohal, et liidul on potentsiaali saada maksude läbipaistvuse vallas eeskujuks ja ülemaailmselt juhtivaks jõuks;

136.  rõhutab läbipaistvuse olulisust, pidades silmas hargmaiste ettevõtete avaliku vastutuse suurendamist ja uurimist läbi viivate maksuhaldurite toetamist; rõhutab, et see võib olla tugeva ennetava mõjuga ning muuta käitumist nii nõudeid mittetäitvate ettevõtete maine ohustamise kaudu kui ka teabe jõudmise kaudu pädevatele asutustele, kes saavad siis vastu võtta asjakohaseid parandusmeetmeid ja sanktsioone; rõhutab, et vajadus tagada läbipaistvus peaks olema tasakaalus vajadusega kaitsta tundlikke ärihuve ja järgida andmekaitse-eeskirju;

137.  on seisukohal, et hargmaiste ettevõtete tegevuse suurem läbipaistvus on väga oluline, tagamaks et maksuhaldurid saaksid tõhusalt maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamisega võidelda; kordab seetõttu oma seisukohta, et kõigi sektorite hargmaised ettevõtted peaksid oma finantsaruannetes, mis on esitatud liikmesriikide ja kolmandate riikide kaupa, kus neil on tegevuskoht, avalikustama selgelt ja arusaadavalt koondteabe, mis sisaldab kasumit või kahjumit enne tulumaksu, maksusid kasumilt või kahjumilt, töötajate arvu, hoitavat vara ja põhiteavet eelotsuste kohta (aruandlus riikide lõikes); rõhutab, et oluline on teha see teave avalikult kättesaadavaks, võimaluse korral ELi keskregistri kujul; rõhutab, et VKEd ja keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjad, kes ei ole hargmaised ettevõtted, peaksid olema sellisest kohustusest vabastatud; palub nõukogul 2015. aasta lõpuks vastu võtta Euroopa Parlamendi seisukoht, mille poolt hääletati 2015. aasta juulis aktsionäride õigusi käsitlevas direktiivi vastuvõtmisel; rõhutab, et läbipaistvuse nõudeid tuleb kavandada ja rakendada nii, et need ei tooks kaasa ELi ettevõtete sattumist ebasoodsasse konkurentsiolukorda;

138.  kutsub liikmesriike üles rakendama maksuametitele kättesaadavate ulatuslikumate riigipõhiste aruannete süsteemi, mis tugineks OECD standardile ja sisaldaks üksikasjalikumaid andmeid, näiteks maksudeklaratsioone ja kontsernisiseseid tehinguid; toonitab, et ettevõtete maksuteabe esitamisega teistele maksuasutustele peab kaasnema ka vaidluste lahendamise mehhanismide tõhustamine, et täpsustada osapoolte õigusi ja vältida negatiivseid kõrvalmõjusid; rõhutab, et kolmandate riikide maksuasutustele tuleks teavet edastada vaid juhul, kui konkreetses riigis on loodud ELi vahekohtu konventsiooniga võrreldav struktuur; nõuab ka ühtlustatud raamatupidamisstandardite väljatöötamist, mis võimaldaks eeskätt litsentsitasude üksikasjalikumat avalikustamist;

139.  palub komisjonil kooskõlas oma varasemate hinnangute ja seisukohtadega seda seisukohta toetada ning võtta kõik vajalikud meetmed selle kohaldamise laiendamiseks kõikidele siseturul tegutsevatele hargmaistele ettevõtetele, ning kutsub OECDd üles toetama selle laiendamist üle maailma, et tagada kõigile piiriüleselt tegutsevatele ettevõtetele ühesugused kohustused; rõhutab asjaolu, et läbipaistvuse suurendamiseks kavandatud meetmed on küll vajalikud, kuid mitte piisavad probleemi terviklikuks lahendamiseks, ning et ka riikide, ELi ja rahvusvahelisi maksusüsteeme tuleb põhjalikult reformida;

140.  rõhutab, et praegune läbipaistmatus rahvusvahelises maksusüsteemis võimaldab hargmaistel ettevõtetel vältida maksustamist, hiilida kõrvale riikide maksualastest õigusaktidest ja paigutada oma kasum ümber maksuparadiisidesse; kutsub komisjoni üles tagama, et pädevatel asutustel on täielik juurdepääs nii ettevõtete kui ka usaldusfondide tegelike tulusaajate keskregistritele kooskõlas neljanda rahapesuvastase direktiiviga; kutsub liikmesriike üles neljanda rahapesuvastase direktiivi kiiresti üle võtma, tagades tegelike tulusaajate keskregistrites sisalduvale teabele laialdase ja lihtsustatud juurdepääsu; kordab oma seisukohta, et need registrid peaksid olema avalikud;

141.  tunnustab komisjoni tehtud tööd Euroopa maksukohustuslasena registreerimise numbri (TIN) kasutuselevõtmiseks; kutsub komisjoni üles esitama Euroopa maksukohustuslasena registreerimise numbrit käsitleva ettepaneku, mis lähtuks ELi TIN-numbri kirjeldusest komisjoni 2012. aasta tegevuskavas maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastase võitluse tõhustamiseks (tegevus 22); tuletab meelde, et TINi peetakse parimaks maksumaksjate tuvastamise vahendiks, ja nõuab seega selle projekti kiiremat elluviimist; palub komisjonil samal põhjusel teha aktiivselt tööd ülemaailmsel tasandil sarnase identifitseerimisnumbri, nt regulatiivse järelevalvekomitee juriidiliste isikute ülemaailmse tunnuse (LEI) kasutuselevõtmiseks;

142.  rõhutab lisaks, et läbipaistvus on oluline ka käimasolevates eelotsuseid käsitlevates riigiabi uurimistes;

143.  kutsub komisjoni üles analüüsima, kas ja mil viisil võiks ELis rakendada USA valitsuse raamatupidamisstandardite ameti (GASB) eeskirja(48), mille kohaselt peavad osariigi- ja kohalikud omavalitsused esitama aruande majanduse arengu eesmärgil ettevõtetele antavate maksuvabastuste tõttu kaotatud tulu kohta;

Rikkumisest teatajate kaitse

144.  kutsub komisjoni üles tegema hiljemalt 2016. aasta juuniks ettepaneku ELi õigusraamistiku loomiseks rikkumisest teatajate jt selliste isikute tõhusaks kaitsmiseks; rõhutab, et ei ole vastuvõetav, kui kodanikke ja ajakirjanikke, kes avalikkuse huvides tegutsedes avaldavad teavet või teavitavad arvatavast rikkumisest, väärteost, pettusest või ebaseaduslikust tegevusest, ootab õiguskaitse asemel pigem süüdistuse esitamine, eriti kui on tegu maksustamise vältimise, maksustamisest kõrvalehoidumise, rahapesu või muu ELi aluspõhimõtteid, näiteks lojaalse koostöö põhimõtet rikkuva tegevusega;

145.  kutsub komisjoni üles kaaluma vahendeid, millega tagada selline kaitse põhjendamatute süüdistuste, majandussanktsioonide ja diskrimineerimise eest, kindlustades samas ka konfidentsiaalsuse ja ärisaladuste kaitse; juhib sellega seoses näitena tähelepanu USA Dodd-Franki seadusele, millega nähakse ette rikkumisest teatajatele tasu ametiasutuste algse teabega varustamise eest ja ka kaitse süüdistuse saamise ja töökaotuse vastu, arvestades siiski, et selline tasu ei tohiks olla stiimuliks tundliku äriteabe avalikustamisele; teeb ettepaneku luua sõltumatu Euroopa organ, kes vastutab vastava teabe kogumise ja uurimise läbiviimise eest, ja üleeuroopaline rikkumisest teatajate ühisfond, et tagada asjakohane rahaline toetus rikkumisest teatajatele, ning rahastada mõlemat maksumehhanismi abil proportsionaalselt tagastatavatest või rikkumiste eest makstud trahvidest; on seisukohal, et rikkumistest teatajatele tuleks tagada kaitse ka juhul, kui nad teavitavad avalikkust pärast seda, kui riikliku või ELi tasandi pädevate asutuste teavitamisele ei ole ühe kuu jooksul järgnenud mingit reaktsiooni;

Ettevõtja sotsiaalne vastutus

146.  on seisukohal, et vastutustundlikku maksustrateegiat tuleks pidada üheks ettevõtja sotsiaalse vastutuse aspektiks, eriti arvestades ettevõtja sotsiaalse vastutuse uuendatud määratlust, mille kohaselt on tegu „ettevõtja vastutusega tema tegevusega ühiskonnale avalduva mõju eest”(49); avaldub kahetsust, et enamik ettevõtjaid ei kajasta seda oma sotsiaalse vastutuse aruandes; rõhutab asjaolu, et agressiivne maksuplaneerimine ei ole ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõttega kooskõlas; kutsub komisjoni üles uues ELi ettevõtja sotsiaalse vastutuse strateegias seda teemat käsitlema ja selle täpsemat sisu määratlema;

Kolmandad riigid

OECD

147.  toetab OECD BEPSi tegevuskava, tunnistades samas, et tegu on kompromissdokumendiga, mis ei lähe maksustamise vältimise probleemi ulatust arvestades lahendustega piisavalt kaugele, ning et need ettepanekud peaksid olema edasise tegevuse aluseks ELi ja maailma tasandil; nõuab, et OECD, selle liikmesriigid ja kõik teised kaasatud riigid looksid tugeva jälgimisvahendi, et hinnata edusamme nimetatud suuniste rakendamisel, koguda tõendeid nende tõhususe kohta ning võtta võimaluse korral parandusmeetmeid;

148.  soovitab tugevdada OECD ja komisjoni vahelisi institutsioonilisi sidemeid ja koostööd, et jätkuvalt tagada mõlema protsessi kokkusobivus ja vältida topeltstandardeid; kutsub liikmesriike üles võtma oma riiklikusse õigusse viivitamata üle kõik ELi õigusaktid, mis põhinevad OECD suunistel, muutes nii ELi OECD soovituste elluviimisel teerajajaks; rõhutab siiski, et OECD lähenemisviisi aluseks on endiselt nn pehme õigus ja et selle meetmeid tuleb ühtse turu vajadustega arvestamiseks täiendada nõuetekohase ELi tasandi õigusraamistikuga, nt BEPSi-vastase direktiivi kujul, mis läheks OECD BEPSi algatusest kaugemale valdkondades, mis ei ole piisavalt kaetud;

Maksuparadiisid

149.  nõuab ELi ühist lähenemisviisi maksuparadiisidele; kutsub komisjoni üles jätkama eelkõige oma tööd eesmärgiga töötada välja ja võtta vastu Euroopa määratlus, ühtsete kriteeriumite kogum maksuparadiiside tuvastamiseks sõltumata nende asukohast ning asjakohased sanktsioonid nendega koostööd tegevatele riikidele, võttes aluseks oma 2012. aasta detsembri soovituse meetmete kohta, mille eesmärk on julgustada kolmandaid riike kohaldama hea maksuhaldustava miinimumnõudeid (st minnes kaugemale teabevahetusest ja läbipaistvusest ja lisades õiglase maksukonkurentsi ja tõhusa maksustamise), ja neid agressiivseks maksuplaneerimiseks kasutavatele ettevõtetele, ning määrama kindlaks selliste jurisdiktsioonide suhtes kohaldatavad asjakohased ühised meetmed; viitab seoses selliste võimalike meetmete mittetäieliku nimekirjaga oma ülalnimetatud 21. mai 2013. aasta resolutsioonile maksupettuste, maksudest kõrvalehoidumise ja maksuparadiiside vastase võitluse kohta(50); kordab, et regulaarselt uuendatavad ning kõikehõlmavatel, läbipaistvatel, tugevatel, objektiivselt kontrollitavatel ja üldtunnustatud näitajatel põhinevad täielikud Euroopa nimekirjad oleksid palju mõjusamad vahendid, millega edendada head maksuhaldustava ja muuta maksukäitumist nimetatud jurisdiktsioonide sees ja nende suhtes;

150.  kutsub komisjoni üles lisama Euroopa musta nimekirja territooriumid, kus antakse üksustele maksueeliseid, nõudmata olulise majandustegevuse olemasolu selles riigis, kus tegelik maksustamistase on märkimisväärselt madal ja ei tagata automaatset maksuteabe vahetamist teiste jurisdiktsioonidega;

151.  rõhutab eelkõige vajadust tagada, et väljaminevaid rahavoogusid maksustataks vähemalt ühel korral, kehtestades näiteks kinnipeetava maksu või võrdväärsed meetmed, et vältida kasumi maksustamata väljaviimist EList, ning palub komisjonil esitada vastav seadusandlik ettepanek, näiteks ema- ja tütarettevõtjate direktiivi ning intressidee ja litsentsitasude direktiivi läbivaatamise teel; toonitab, et tuleb kehtestada süsteem, kus riiklikule maksuametile peab selle toimingu tõendamiseks esitama kinnitava dokumendi ja teatama sellest komisjonile, kaitstes sel viisil ühisturgu ja säilitades seose kasumi ja majandusliku väärtuse loomise koha ning nende maksustamiskoha vahel; rõhutab, et selline süsteem tuleks topeltmaksustamise ja vaidluste vältimiseks hoolikalt läbi mõelda; toetades asjaolu, et OECD edendab maksuküsimuste mitmepoolset käsitlusviisi eesmärgiga muuta rahvusvaheline maksustamiskord sujuvamaks ja tagada, et kasum maksustatakse kohas, kus väärtus loodi, kutsub samas komisjoni üles suurendama ELi rolli rahvusvahelisel areenil, rääkima ühel häälel ning looma ühtse raamistiku kahepoolseteks lepinguteks maksuküsimustes ja selleks, et järk-järgult asendada tohutu hulk kahepoolseid maksulepinguid ELi ja kolmanda jurisdiktsiooni vaheliste lepingutega; rõhutab, et see oleks kõige tõhusam viis, kuidas võidelda soodsaimate lepingute otsimise tavade vastu; kutsub seniks liikmesriike üles lisama oma maksulepingutesse kuritarvitustevastased klauslid vastavalt BEPSi ettepanekutele;

152.  leiab, et vabakaubanduslepingute kehtestamisega peab kaasnema parem maksualane koostöö, et ära hoida maksustamise vältimist samadel turgudel konkureerivate ettevõtete poolt ja tagada võrdsed tingimused; palub seetõttu komisjonil võtta kõigis ELi vabakaubanduslepingutes kasutusele maksusätted, mis kohustaksid partnerriike kohaldama head maksuhaldustava ja tagaksid maksuküsimustes vastastikkuse; rõhutab, et hea maksuhaldustava platvormi raames tehtud töö loob hea aluse selle kontseptsiooni rakendamiseks; rõhutab, et sama võiks kohaldada ELi koostöölepingute suhtes;

153.  palub ELi asutustel mitte teha koostööd jurisdiktsioonidega, mis ei tee koostööd maksuküsimustes, ega ettevõtetega, mis on mõistetud süüdi maksupettuses, maksudest kõrvalehoidumises või agressiivses maksuplaneerimises; palub, et sellised asutused nagu Euroopa Investeerimispank ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank ei teeks enam oma finantsvahendajate kaudu koostööd mittekoostööaldiste maksujurisdiktsioonidega; palub ELi asutustel võtta lisaks kohustus mitte anda ELi vahendeid ettevõtetele, mis on mõistetud süüdi maksupettuses, maksudest kõrvalehoidumises või agressiivses maksuplaneerimises;

154.  kutsub komisjoni üles kasutama kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid, et soodustada arenenud riikide suhtes kooskõlastatumat lähenemisviisi, et edendada suuremat vastastikkust maksuküsimustes, eriti mis puudutab väliskontode maksustamisnõuete seaduse jõustumise järgset teabevahetust Ameerika Ühendriikidega; kutsub 27. mai 2015. aasta ELi ja Šveitsi vahelist automaatse finantskontode alase teabevahetuse lepingut arvesse võttes komisjoni üles ühtse turu kaitseks hoolikalt jälgima mõnede kahjulike maksutavade kokkulepitud järkjärgulist kaotamist Šveitsis vastavalt BEPSi suunistele ning seda, et tulevikus ei kehtestataks uusi kahjulikke maksumeetmeid; kutsub komisjoni üles esitama Šveitsiga peetavate läbirääkimiste käigus ettepaneku kehtestada Šveitsi õiguses välismaiseid kontrollitud äriühinguid käsitlevad eeskirjad; rõhutab, et komisjon peab tagama, et Šveits järgiks maksustamise valdkonnas ELi lähenemisviisi, ja andma aru Euroopa Parlamendile;

155.  tuletab meelde, et kõik liikmesriigid on seoses konventsiooniga vastastikuse haldusabi kohta maksuküsimustes ning seoses ELi asjaomaste direktiivide 2014. aasta läbivaatamisega(51) valinud automaatsel teabevahetusel põhineva mitmepoolse lähenemisviisi; rõhutab, et need kaks algatust on maksudest kõrvalehoidumise ja pangasaladuse vastu võitlemisel kesksed elemendid, kuna sisaldavad finantseerimisasutuste kohustust edastada maksuametitele ulatuslikku teavet residentide kohta, kelle tulu on tekkinud seoses välisomandis olevate varadega;

Arenguriigid

156.  toonitab asjaolu, et maksustamise vältimise vastaste meetmete ja poliitikasuundade väljatöötamisel tuleb riikide, ELi ja rahvusvahelisel tasandil erilist tähelepanu pöörata arenguriikide, eriti vähim arenenud riikide olukorrale, mida äriühingute maksustamise vältimine tavaliselt kõige enam mõjutab ja kus maksubaas on tavaliselt väga kitsas ja maksude suhe SKPsse madal; rõhutab, et sellised meetmed ja poliitikasuunad peaksid aitama suurendada riikide tulusid vastavalt nende territooriumil loodud lisandväärtusele, et rahastada asjakohaselt nende arengustrateegiaid, aastatuhande arengueesmärkide saavutamist ja 2015. aasta järgse arengu tegevuskava täitmist; väljendab sellega seoses heameelt ÜRO maksuasjade rahvusvahelise koostöö eksperdikomisjonitegevuse üle; palub komisjonil toetada olemasolevates rahvusvahelistes algatustes arenguriikide huve ja kaasata arenguriikide esindajad oma hea maksuhaldustava platvormi;

157.  kutsub ELi ja OECD BEPSi liikmeid üles tagama, et OECD väljatöötatud uus automaatset teabevahetust käsitlev ülemaailmne standard sisaldaks üleminekuperioodi arenguriikidele, kellel ei ole haldussuutlikkuse puudumise tõttu võimalik praegu vastastikuse automaatse teabevahetuse nõudeid täita;

158.  kutsub komisjoni üles tegema ettepanekuid lisameetmeteks, mis aitaksid suurendada arenguriikides eelkõige maksualast haldussuutlikkust, et võimaldada nende haldusasutustega tõhusat maksualast teabevahetust; nõuab arenguriikide platvormi loomist automaatse teabevahetuse katseprojektide elluviimise teel; kutsub arenguriike üles edendama seoses maksuküsimustega piirkondlikke lepinguid või muid koostöövorme, et parandada oma positsiooni läbirääkimistel välismaiste otseinvestorite ja hargmaiste ettevõtetega ning käsitleda ühist huvi pakkuvaid küsimusi;

159.  kutsub liikmesriike üles tagama, et nende arenguabiasutused saaksid oma arengupoliitika raames maksuküsimustega tegelemisel kasutada piisavalt tehnilist pädevust, eelkõige rahandusministeeriumitelt ja maksuametitelt;

160.  viitab oma 8. juuli 2015. aasta resolutsioonis (maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise kui arenguriikide valitsemist, sotsiaalkaitset ja arengut takistavate probleemide kohta) esitatud tegevuskavale; õhutab kõiki riike ja selliseid rahvusvahelisi organisatsioone nagu ÜRO osalema kaasavas protsessis ja andma oma panust G20/OECD maksusid käsitlevasse kavasse, tegeledes BEPSiga ning edendades rahvusvahelisel tasandil maksude läbipaistvust ja maksuteabe jagamist kogu maailmas näiteks automaatse teabevahetuse ühtse standardi väljatöötamise või tegelike tulusaajate avalikustamise kaudu; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama ÜRO suuremat rolli tulevastes rahvusvahelistes maksualastes aruteludes, toetades näiteks ülemaailmse maksuorgani loomist ÜRO egiidi all;

Maksunõustajad

161.  juhib tähelepanu problemaatilisele ja küsitavale olukorrale, kus ühed ja samad ettevõtted pakuvad ühelt poolt maksunõustamis-, auditeerimis- ja konsultatsiooniteenuseid maksuametitele, näiteks maksusüsteemide kavandamiseks või maksulaekumiste parandamiseks, ning teiselt poolt pakuvad maksuplaneerimisteenuseid hargmaistele ettevõtetele, mis võivad ära kasutada nõrkusi riikide maksuseadustes;

162.  tuletab meelde, et olemas on Euroopa õigusraamistik, mis koosneb muu hulgas viimasest auditituru reformi käsitlevast paketist ja mille Euroopa Parlament on 3. aprilli 2014. aastal(52) heaks kiitnud; palub komisjonil tagada, et asjaomaseid õigusakte kohaldatakse liikmesriikides ettenähtud ajal ja kooskõlas taotletud eesmärkidega;

163.  kutsub komisjoni üles esitama ettepanekud suunisteks maksunõustamisteenuste sektorile ning kokkusobimatuskorra kehtestamiseks maksunõustajatele ja vajaduse korral pankadele, et luua raamistik, mille abil tõhusalt ennetataks huvide konflikte teenuste osutamisel avalikule ja erasektorile;

164.  kutsub komisjoni lisaks üles käivitama uurimise nimetatud sektori koondumise ja sellest tuleneva võimaliku konkurentsimoonutuse hindamiseks; soovitab selles uurimises võtta eraldi vaatluse alla ka küsimus, kas maksunõustamise ja auditeerimisfunktsioonid samas ettevõttes võivad tekitada huvide konflikte, ning soovitada asjakohaseid meetmeid, võttes muu hulgas kasutusele mehhanismid nõustamisettevõtete üksuste teineteisest lahutamiseks;

165.  palub komisjonil anda viivitamata hinnang võimalusele, kas ettevõtete, pankade, raamatupidamisettevõtete ja finantsnõustajate suhtes, kes on tõestatult seotud maksude vältimise ja agressiivse maksuplaneerimise rakendamise või edendamisega, on võimalik kehtestada selline õigusraamistik, millega nähakse ette piisavad sanktsioonid; rõhutab, et sanktsioonidel peaks olema heidutav mõju ja need võivad muu hulgas hõlmata trahve, juurdepääsu tõkestamist ELi eelarvest rahastamisele, nõuandva tegevusega keelustamist ELi institutsioonides ning äärmuslike ja korduvate juhtumite puhul tegevuslubade tühistamist;

Täiendavad meetmed riikide tasandil

166.  julgustab võtma riikide tasandil ELi ja OECD raamistikest lähtuvaid täiendavaid meetmeid maksustamise vältimise vastu võitlemiseks, sest kooskõlastamata tegevus võib tekitada uusi ebakõlasid ja võimalusi maksude vältimiseks; rõhutab, et parim vahend maksubaasi kahanemise vastu võitlemiseks on koostöö, mitte ühepoolne soodusrežiimide kehtestamine investeeringute ligimeelitamiseks;

167.  kutsub komisjoni üles kehtestama suunised liikmesriikide antavatele maksuamnestiatele, eesmärgiga määrata kindlaks tingimused, mille puhul kõnealused amnestiad on kooskõlas kapitali vaba ringlust ja teenuste osutamise vabadust käsitlevate ELi aluslepingute sätete, riigiabi ja rahapesu tõkestamise eeskirjade ning ELi ühise maksuparadiisidevastase lähenemisviisiga; tuletab meelde vajadust kasutada sellist teguviisi äärmise ettevaatusega, et mitte õhutada maksudest kõrvalehoidujaid ootama järgmist amnestiat;

168.  kutsub liikmesriike üles kehtestama litsentsitasudelt maksude kinnipidamise kord, mis tagab litsentsitasude maksustamise ka nendes kolmandates riikides, keda kahepoolsed maksulepingud ei hõlma;

169.  nõuab tungivalt, et enne selliste maksumeetmete kehtestamist, millel võib olla mõju välismaal, koostaksid liikmesriigid – vajaduse korral komisjoni tehnilisel toel – teistesse riikidesse ülekanduvaid mõjusid hõlmavad mõjuhinnangud; nõuab maksustamise vältimise küsimuses riikide parlamentide tõhusat kaasamist, sest mitte ükski maksustamiskord või maksustamislahendus ei tohi pääseda seadusandja nõuetekohasest hinnangust ja demokraatlikust kontrollist;

170.  kutsub liikmesriike tungivalt üles maksuametite ressursikärpeid peatama ja läbi vaatama, suurendama investeeringuid ja maksuametite tõhusust ning tagama töötajate parema ümberpaigutamise ning tehnoloogia ja eriteadmiste uuendamise, et võidelda üha keerukamaks muutuvate kahjulike maksutavade väljaarendamise ja mõjuga; kutsub komisjoni üles pakkuma sellistele jõupingutustele tehnilist tuge, eelkõige programmi „FISCALIS 2020” raames; kutsub liikmesriike üles töötama välja ka lihtsamad, tõhusamad ja läbipaistvamad maksustamiskorrad liikmesriikide, kodanike ja ettevõtjate huvides;

171.  tuletab meelde, et avalikud hanked moodustavad ELis 16% SKPst; palub hinnata võimalust kehtestada riigihangete direktiivi järgmise muutmise käigus riigihangetel esitatavatele pakkumustele maksude, läbipaistvuse või koostööga seotud kriteeriumid; kutsub liikmesriike ka üles kaaluma nende ettevõtete riigihangetel osalemisest kõrvalejätmist, kelle osalemine agressiivses maksuplaneerimises ja maksustamise vältimise skeemides on tõestatud;

172.  rõhutab lõpuks, et nõukogu ühehäälsuse põhimõte, mis annab igale liikmesriigile vetoõiguse, vähendab motivatsiooni liikuda praegusest olukorrast suuremal koostööl põhineva lahenduse poole; kutsub komisjoni üles mitte jätma vajaduse korral kasutamata ELi toimimise lepingu artiklit 116, mis sätestab järgmist: „Kui komisjon leiab, et liikmesriikide õigus- või haldusnormide erinevus kahjustab konkurentsitingimusi siseturus ja et sellest tulenev kahjustus tuleb kõrvaldada, konsulteerib ta asjassepuutuvate liikmesriikidega. Kui sellise konsultatsiooni tulemusena ei jõuta kokkuleppele kõnesoleva kahjustuse kõrvaldamise üle, annavad Euroopa Parlament ja nõukogu seadusandliku tavamenetluse kohaselt vajalikud direktiivid. [...]”;

173.  kohustub jätkama oma erikomisjoni alustatud tööd ja kõrvaldama tõkked, mis takistasid erikomisjonil oma volitusi täies ulatuses täita, ning tagama nõuetekohased järelemeetmed seoses antud soovitustega; teeb oma pädevatele asutustele ülesandeks leida selle saavutamiseks parim institutsiooniline ülesehitus;

174.  kordab oma nõuet saada juurdepääs kõigile olulistele ELi dokumentidele; palub oma presidendil edastada see taotlus komisjonile ja nõukogule ja väljendab selgelt parlamendi otsust kasutada selle eesmärgi saavutamiseks kõiki võimalikke tema käsutuses olevaid vahendeid;

175.  palub oma pädeval komisjonil järgida käesolevaid soovitusi oma tulevases sama teemat käsitlevas seadusandlikus algatusraportis;

176.  palub oma pädeval põhiseaduskomisjonil järgida käesolevaid soovitusi, eelkõige seoses siduvate koostööklauslite lisamisega läbipaistvusregistrisse kantud organisatsioonide käitumisjuhendisse ja seoses dokumentidele juurdepääsu eeskirjade muutmisega ELi institutsioonide vahel, eesmärgiga viia need rohkem kooskõlla ELi lepingus sätestatud lojaalse koostöö põhimõttega;

o
o   o

177.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule, nõukogule, komisjonile, liikmesriikidele, liikmesriikide parlamentidele, G20-le ja OECD-le.

1. LISA

NIMEKIRI ISIKUTEST, KELLEGA KOHTUTI

(KOMISJONI KOOSOLEKUD JA LÄHETUSED)

2. LISA

RIIKIDE JA INSTITUTSIOONIDE VASTUSTE NIMEKIRI

(seisuga 16. november 2015)

3. LISA

KOMISJONI KOOSOLEKUTELE KUTSUTUD

HARGMAISTE ETTEVÕTETE ESINDAJAD

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0039. (2) Nõukogu 15. veebruari 2011. aasta direktiiv 2011/16/EL maksustamisalase halduskoostöö kohta ja direktiivi 77/799/EMÜ (liikmesriikide pädevate asutuste vastastikuse abi kohta otsese maksustamise valdkonnas) kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 64, 11.3.2011, lk 1). (3) Nõukogu 3. juuni 2003. aasta direktiiv 2003/49/EÜ eri liikmesriikide sidusühingute vaheliste intressimaksete ja litsentsitasude suhtes kohaldatava ühise maksustamissüsteemi kohta (ELT L 157, 26.6.2003, lk 49). (4) EÜT L 225, 20.8.1990, lk 6. (5) ELT L 158, 27.5.2014, lk 196. (6) EÜT L 83, 27.3.1999, lk 1. (7) EÜT L 336, 27.12.1977, lk 15. (8) ELT L 141, 5.6.2015, lk 73. (9) EÜT C 384, 10.12.1998, lk 3. (10) ELT C 258 E, 7.9.2013, lk 134. (11) EÜT C 2, 6.1.1998, lk 2. (12) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0257. (13) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0265. (14) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0089. (15) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0062. (16) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0444. (17) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0205. (18) ELT C 258 E, 7.9.2013, lk 53. (19) ELT C 199 E, 7.7.2012, lk 37. (20) ELT C 341 E, 16.12.2010, lk 29. (21) Taxation trends in the European Union (Maksustamissuundumused Euroopa Liidus), 2014. aasta väljaanne, Eurostat. (22) Taxation trends in the European Union (Maksustamissuundumused Euroopa Liidus), Eurostati statistikaraamatud, 2014. aasta väljaanne. (23) Euroopa Komisjon (2015), „SME taxation in Europe – an empirical study of applied corporate income taxation for SMEs compared to large enterprises” (VKEde maksustamine Euroopas – empiiriline uuring VKEde suhtes kohaldatava äriühingute tulumaksustamise kohta võrreldes suurettevõtetega). (24) IMFi 9. mai 2014. aasta poliitikadokument „Spillovers in international corporate taxation” (Rahvusvahelise äriühingute maksustamise ülekanduv mõju) ja 29. mai 2015. aasta poliitikadokument „Base Erosion, Profit Shifting ja Developing Countries” (Maksubaasi kahanemine, kasumi ümberpaigutamine ja arenguriigid). (25) Richard Murphy (FCA) 10. veebruari 2012. aasta aruanne „Closing the European Tax Gap” (Euroopa maksude alalaekumise vähendamine). (26) „European added value of legislative report on bringing Transparency, coordination and convergence to corporate tax policies in the European Union” (Euroopa Liidu äriühingute maksustamise poliitika ühtlustamist ning läbipaistvamaks ja kooskõlastatumaks muutmist käsitleva seadusandliku raporti Euroopa lisaväärtus), dr Benjamin Ferrett, Daniel Gravino ja Silvia Merler, Euroopa Parlament. (27) „Unhappy meal – €1 Billion in Tax Avoidance on the Menu at McDonald’s”, EPSU jt, veebruar 2015. (28) Komisjoni talituste 17. juuni 2015. aasta töödokument äriühingute tulu maksustamise kohta Euroopa Liidus (SWD(2015)0121). (29) Uuring teadus- ja arendustegevuse maksusoodustuste kohta, maksudokument nr 52 (2014), Euroopa Komisjon. (30) „Transfer pricing: Keeping it at arm’s length” (Siirdehindade määramine vastavalt reaalturuväärtusele), OECD Observer 230, jaanuar 2002 (parandatud 2008). (31) Ühendkuningriigi Parlamendi Alamkoja eelarvekomisjonis saadud suulised tõendid, 31. jaanuar 2013. (32) OECD pressiteade „OECD urges stronger international co-operation on corporate tax” (OECD nõuab äriühingute tulumaksu alal tõhusamat rahvusvahelist koostööd), 12.2.2013. (33) SME taxation in Europe – an empirical study of applied corporate income taxation for SMEs compared to large enterprises (VKEde maksustamine Euroopas – empiiriline uuring VKEde suhtes kohaldatava äriühingute tulumaksustamise kohta võrreldes suurettevõtetega) – Euroopa Komisjon, mai 2015, ning P. Egger, W. Eggert ja H. Winner (2010), „Saving taxes through foreign plant ownership” (Maksude säästmine välismaises omanduses olevate käitiste abil), Journal of International Economics 81, lk 99–108. (34) Kohtuasjad C-106/09 P ja C-107/09 P: komisjon vs. Gibraltari valitsus ja Ühendkuningriik, 15. novembri 2011. aasta otsus. (35) Kui liikmesriikides vastu võetud meetmed hõlmavad kogu maksusüsteemi, on tegemist mitte riigiabi, vaid üldise fiskaalpoliitika kohandamisega. (36) Teatis, mille saatis TAXE-komisjonile volinik Vestager 29. aprillil 2015. (37) Vastavalt nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruses (EÜ) nr 659/1999 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks) sätestatud kohustustele teha koostööd ja esitada kõik vajalikud dokumendid. (38) IMFi poliitikadokument „Spillovers in international corporate taxation” (Rahvusvahelise äriühingute maksustamise ülekanduvad mõjud), 9. mai 2014. (39) IMFi töödokument „Base Erosion, Profit Shifting ja Developing Countries” (Maksubaasi kahanemine, kasumi ümberpaigutamine ja arenguriigid), mai 2015. (40) Euroopa Parlamendi uuring „Tax revenue mobilisation in developing countries: issues and challenges” (Maksutulu kasutuselevõtt arenguriikides: küsimused ja probleemid), aprill 2014. (41) ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi 2015. aasta maailma investeeringute aruanne. (42) Organisatsiooni Christian Aid 2008. aasta aruanne. (43) ELT C 264 E, 13.9.2013, lk 41. (44) Airbus, BNP Paribas, SSE plc, Total S.A. (45) Amazon, Anheuser-Busch InBev, Barclays Bank Group, Coca-Cola Company, Facebook, Google, HSBC Bank plc, IKEA, McDonald’s Corporation, Philip Morris, Walt Disney Company. (46) Fiat Chrysler Automobiles, Walmart. (47) Läbipaistvusregistrit käsitleva institutsioonidevahelise 2014. aasta kokkuleppe lisas 3 sätestatud käitumisjuhend. (48) „Tracking corporate tax breaks: a welcome new form of transparency emerges in the US”, Tax Justice Network. (49) Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „ELi uuendatud strateegia aastateks 2011–2014 ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas”, (COM(2011)0681), lk 6. (50) Järgnevalt mõned nendest meetmetest: peatada või tühistada kehtivad topeltmaksustamise konventsioonid musta nimekirja kuuluvate jurisdiktsioonidega; keelustada juurdepääs ELi kaupade ja teenuste avalikele hangetele ning keelduda riigiabi andmisest ettevõtetele, mis baseeruvad mustas nimekirjas olevates jurisdiktsioonides; keelustada ELi finantseerimisasutustel ja finantsnõustajatel tütarettevõtete ja filiaalide asutamine ja pidamine mustas nimekirjas olevates jurisdiktsioonides ning kaaluda selliste Euroopa finantseerimisasutuste ja finantsnõustajate tegevuslubade tühistamist, mis säilitavad filiaalid ning jätkavad tegutsemist mustas nimekirjas olevates jurisdiktsioonides; kehtestada erimaks kõigile musta nimekirja kantud jurisdiktsioonidesse tehtavatele või sealt saabuvatele ülekannetele; uurida eri võimalusi musta nimekirja kantud jurisdiktsioonides asutatud ettevõtete õigusliku seisundi mittetunnustamiseks ELis; kohaldada tariifseid tõkkeid kaubanduse suhtes musta nimekirja kantud kolmandate riikidega. (51) ELi hoiuste intresside maksustamise direktiiv ja maksustamisalase halduskoostöö direktiiv. (52) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0283 ja P7_TA(2014)0284.

Euroopa Parlamendi 25. novembri 2015. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse XXX eelnõu kohta, milles käsitletakse bis(2-etüülheksüül)ftalaadi (DEHP) kasutamiseks loa andmist kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1907/2006 (D041427 – 2015/2962(RSP))

P8_TA(2015)0409 B8-1228/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni rakendusotsuse eelnõu, mis käsitleb bis(2-etüülheksüül)ftalaadi (DEHP) kasutamiseks loa andmist kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1907/2006 (D041427),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 1907/2006(1), eriti selle artikli 64 lõiget 8,

–  võttes arvesse riskihindamise komitee ja sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee(2) arvamusi vastavalt määruse (EÜ) nr 1907/2006 artikli 64 lõike 5 kolmandale lõigule,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 182/2011(3) artiklit 11,

–  võttes arvesse direktiivi 2008/98/EÜ(4), eelkõige selle artiklit 4,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsust nr 1386/2013/EL(5), eelkõige selle lisa punkti 43 alapunkti viii,

–  võttes arvesse komisjoni aasta delegeeritud direktiivi (EL) 2015/863(6),

–  võttes arvesse oma 9. juuli 2015. aasta resolutsiooni ressursitõhususe ja ringmajandusele ülemineku kohta(7),

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni resolutsiooni ettepanekut,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 106 lõikeid 2 ja 3,

A.  arvestades, et DEHP on kantud määruse (EÜ) nr 1907/2006 (REACHi määrus) XIV lisasse, sest see on klassifitseeritud 1B kategooria reproduktiivtoksiliseks aineks; arvestades, et reproduktiivtoksiliste omaduste tõttu on DEHP kantud REACHi määruse kandidaatainete loetelusse;

B.  arvestades, et komisjoni eesmärk on rakendusotsuse eelnõu abil, milles käsitletakse bis(2-etüülheksüül)ftalaadi (DEHP), dibutüülftalaadi (DBP), bensüülbutüülftalaadi (BBP) ja diisobutüülftalaadi (DIBP) määratlemist väga ohtlike ainetena kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1907/2006 artikli 57 punktiga f, määratleda DEHP kui väga ohtlik aine;

C.  arvestades, et juba 2000. aastal, kooskõlas komisjoni teatisega nõukogule ja Euroopa Parlamendile, milles käsitletakse ühenduse strateegiat sisesekretsioonisüsteemi kahjustajate kohta (COM(1999)0706), kanti DEHP 1. lisa kandidaatainete nimekirja, kus loetletakse 553 ainet, mis kuuluvad I kategooria kemikaalide hulka, millel tervete loomade uurimisel on vähemalt ühe loomaliigi puhul täheldatud endokriinseid häireid põhjustavat mõju(8);

D.  arvestades, et DEHP kuulus esimese kuue ühendi hulka, mille kasutamine tuli REACHi määruse kohaselt järk-järgult lõpetada, nagu komisjon 17. veebruaril 2011. aastal teatas(9);

E.  arvestades, et 12. detsembril 2014 otsustas liikmesriikide komitee üksmeelselt määratleda DEHP kui aine, millel on oma sisesekretsioonisüsteemi kahjustavate omaduste tõttu keskkonnas võrdväärne riskitegur(10); arvestades, et liikmesriikide komitee nõustus üksmeelselt, et DEHP puhul on sisesekretsioonisüsteemi kahjustav toime ning põhjuslik seos inimtervisele avalduva kahjuliku mõjuga teaduslikult tõendatud;

F.  arvestades, et komisjon võtab teadmiseks liikmesriikide komitee üksmeelse seisukoha, et neljal ftalaadil, nende seas DEHP, on sisesekretsioonisüsteemi kahjustavad omadused ning see kahjulik mõju on samaväärne sellega, mille alusel need ained klassifitseeriti reproduktiivtoksilisteks ja väga ohtlikeks aineteks kooskõlas REACHi määruse artikli 57 punktiga c; arvestades, et komisjon märgib ühtlasi, et enamik liikmesriikide komitee liikmetest leidis, et see mõju põhjustab samaväärset ohtu;

G.  arvestades, et 21. oktoobril 2015 esitas komisjon rakendusakti eelnõu, et määrata DEHP kindlaks kui aine, millel on sisesekretsioonisüsteemi kahjustavad omadused, mille mõju inimtervisele põhjustab REACHi määruse artikli 57 punkti f kohast samaväärset ohtu;

H.  arvestades, et riskihindamise komitee arvamuses võetakse teadmiseks DEHP sisesekretsioonisüsteemiga seotud toimemehhanism, kuid ühtlasi märgitakse, et see ühend on kantud XIV lisasse oma reproduktiivtoksilise klassifikatsiooni tõttu (artikli 57 punkt c), mitte endokriinseid häireid põhjustavate omaduste tõttu (artikli 57 punkt f); arvestades, et seetõttu piirdub praegune hinnang DEHP kohta üksnes selle reproduktiivtoksilise mõjuga;

I.  arvestades, et DEHP tuleks määratleda väga ohtlike ainete hulka, kuna sellel on REACHi määruse artikli 57 punktis f toodud kriteeriumidele vastavad endokriinseid häireid põhjustavad omadused, mille kohta on olemas teaduslikud andmed, et nad võivad avaldada inimese tervisele tõsist mõju, mis põhjustab samaväärset ohtu kui REACHi määruse artikli 57 punktides a–e loetletud ainete avaldatav mõju;

J.  arvestades, et taotleja on luba taotlenud piisava kontrolli põhimõtte kohaselt, mis on sätestatud REACHi määruse artikli 60 lõikes 2; arvestades samas, et REACHi määruse artikli 60 lõike 3 punkti a kohaselt ei kehti piisava kontrolli põhimõte ainete suhtes, mis vastavad kantserogeensete, mutageensete ja reproduktiivset funktsiooni kahjustavate ainete klassifikatsiooni kriteeriumidele, ega artikli 57 punkti f kohaselt ainete suhtes, mille puhul ei ole võimalik kindlaks määrata piirväärtusi vastavalt I lisa punktile 6.4;

K.  arvestades, et peamiselt in vivo katsete tulemused on tõendanud, et DEHP avaldab imetajate sisesekretsioonisüsteemile kahjulikku mõju, mis avaldub testosterooni taseme vähenemises lootefaasis; arvestades, et neid tulemusi kinnitavad ka mehhanistlikud in vivo tulemused geenide mõju vähenemise kohta steroidide biosünteesis; arvestades, et rottidel täheldatud kahjulik mõju hõlmab vedeliku kogunemist nisapiirkonna kudedesse, anogenitaalse vahemaa vähenemist, genitaalide väärarengut, spermatotsüütide arvu vähenemist ja munandite muutusi, kaasa arvatud mitmetuumalised gonotsüüdid, tubulaarne atroofia ja Leydigi rakkude vohamine;

L.  arvestades, et teaduslikud tõendid DEHP kohta näitavad, et sellega kokkupuude arengu tundlikel ajavahemikel võib pöördumatult mõjutada arengulist programmeerimist, mille tagajärjeks võib olla tõsine mõju arengule ja paljunemisvõimele, mida loetakse inimtervise ja looduslike loomaliikide suhtes eriti tõsiseks, muu hulgas sellepärast, et varajases elujärgus toimunud kokkupuute mõju võib esmakordselt ilmneda alles hilisemates elujärkudes;

M.  arvestades, et riskihindamise komitee arvamuse kohaselt, mis põhineb taotlustes esitatud teabel, ei tõendanud taotlejad, et taotletud kasutusviisidega kaasnev oht töötajate tervisele on kooskõlas REACHi määruse artikli 60 lõikega 2 piisavalt kontrollitud; arvestades, et riskihindamise komitee arvates ei ole seetõttu nõuetekohane selle sätte alusel luba anda;

N.  arvestades, et vaatamata riskihindamise komitee arvamusele leidis sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee, et kõnealusteks kasutusviisideks loa andmine on proportsionaalne ja seega on taotluses märgitud kasutusviisidest tulenev sotsiaal-majanduslik kasu suurem kui neist kasutusviisidest tulenev oht inimeste tervisele; arvestades, et sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee arvamuses kinnitati, et taotleja esitatud sotsiaal-majanduslikus analüüsis on olulisi puudusi, muu hulgas ei ole esitatud tervisemõju hinnangut, kus määratletaks jääkrisk töötajate tervisele;

O.  arvestades, et sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee ülesanne REACHi määruse artikli 64 lõike 4 punkti b kohaselt on hinnata sotsiaal-majanduslikke tegureid ning taotlusele vastava aine kasutusalaga seotud alternatiivide olemasolu, sobivust ja tehnilist teostatavust ja arvestades, et komitee ülesandeks ei ole teha järeldusi loa proportsionaalsuse kohta, kui ühiskonnale avalduv risk ei ole piisavalt kontrollitud;

P.  arvestades, et taotleja vastutab kemikaalidest tulenevate riskide hindamise ja juhtimise ning kasutajatele asjakohase ohutusteabe andmise eest; arvestades, et sotsiaal-majandusliku analüüsi komiteel ei olnud võimalik kasutamise jätkamise proportsionaalsust kvantitatiivselt hinnata, sest teavet töötajate tervisele avalduva jääkriski kohta ei olnud võimalik kvantifitseerida;

Q.  arvestades, et REACHi määruse eesmärk on tagada inimeste tervise ja keskkonna kaitstuse kõrge tase, kaasa arvatud ohtlike ainete hindamise alternatiivsete meetodite edendamine, samuti ainete vaba ringlus siseturul, edendades samas konkurentsivõimet ja innovatsiooni;

R.  arvestades, et taotlused hõlmavad palju eri kasutusviise, sealhulgas DEHPd sisaldava ringlussevõetud pehme polüvinüülkloriidi (PVC) valmistamisel ühendites ja kuivsegudes ning polümeerides DEHPd sisaldava ringlussevõetud pehme PVC tööstuslikul kasutamisel PVCst toodete valmistamiseks; arvestades, et lubade andmine nii ulatuslikuks kasutamiseks nurjaks enamjaolt DEHP asendamise, mis oli selle REACHi määruse XIV lisasse kandmise eesmärgiks;

S.  arvestades, et DEHPd sisaldavat PVCd kasutatakse laialdaselt igapäevastes tarbeesemetes, nagu tekstiilid, mööbel ja ehitusmaterjalid; arvestades, et DEHP ei ole plastikuga keemiliselt seotud ja eraldub seetõttu kergesti ümbritsevasse keskkonda;

T.  arvestades, et loataotlus peaks keskenduma aine kasutusviisile ja arvestades, et asjaolu, et aine esineb ringlussevõetud materjalides, ei ole asjakohane põhjendus loa andmiseks;

U.  arvestades, et sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee märkis, et alternatiivse lähteainena on võimalik kasutada väikese DEHP sisaldusega tööstusjäätmeid, mis parandaks ka ringlussevõetud materjalide kvaliteeti, kuid tõenäoliselt ei suudaks ringlussevõtja kvaliteetsemate ringlussevõetud materjalide hinnatõusu allkasutajatele edasi suunata, sest need toodavad enamasti väärtusskaala alumisse ossa jäävaid tooteid; arvestades, et sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee märkis, et alternatiivi, mis seisneb selles, et plastitöötlejad kasutaksid ringlussevõetavate materjalide asemel lähteainena esmast PVCd ja teisi muid kui väga ohtlikke plastifikaatoreid, ei arutatud, sest taotlejad märkisid, et plastitöötlejad, kellel tekivad esmase PVC kasutamise tagajärjel lisakulud, ei pruugi konkurentsis püsida;

V.  arvestades, et meeste viljatuse sagenemise võimalusega ei saa leppida lihtsalt selle nimel, et pehme PVC ringlussevõtjad ja allkasutajad saaksid väheväärtuslike toodete valmistamisel kulusid vähendada ja sel moel halvakvaliteediliste importtoodetega konkureerida;

W.  arvestades, et kuigi DEHP-l on hulgaliselt asendusvõimalusi, ei ole taotlejad esitanud terviklikku analüüsi turul leiduvatest alternatiividest, millega oleks taotletud kasutusviiside puhul võimalik DEHPd asendada;

X.  arvestades, et üks sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee argumente loa andmiseks on, et poliitiline ja ühiskondlik arvamus toetab ringlussevõtu edendamist, sest see võimaldab loodusvarasid säästa; arvestades, et selle lihtsameelse väitega eiratakse direktiivi 2008/98/EÜ artiklis 4 sätestatud jäätmehierarhiat, mille kohaselt vältimine on ringlussevõtust tähtsam; arvestades, et selle lihtsameelse väitega jäetakse arvesse võtmata ka seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi selged sätted, kus nõutakse mürgivabade materjalitsüklite väljakujundamist, et ringlussevõetud jäätmeid oleks võimalik kasutada liidu tähtsa ja usaldusväärse toormeallikana;

Y.  arvestades ühtlasi, et Euroopa Parlamendi 9. juuli 2015. aasta resolutsioonis ressursitõhususe ja ringmajandusele ülemineku kohta rõhutatakse, et ohtlike vanade ainete kasutamise jätkamist ei tohiks õigustada ringlussevõtuga; arvestades, et DEHP on ohtlik vana aine ning seda tunnistatakse ka asjaomases tööstussektoris(11);

Z.  arvestades, et DEHP kasutamist elektri- ja elektroonikaseadmetes on piiratud kooskõlas komisjoni delegeeritud direktiiviga (EL) 2015/863; arvestades, et selle põhjenduseks oli muu hulgas hinnang DEHPst ohutumate alternatiivide kättesaadavuse kohta, samuti positiivne sotsiaal-majanduslik hinnang(12);

AA.  arvestades, et sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee arvamuse kohaselt ei saa komitee taotleja esitatud teabe põhjal järeldada, et loa andmisest keeldumisega kaasneksid ühiskonnale netokulud; arvestades, et seega ei ole taotlejad tõendanud aine kasutamisest tulenevat sotsiaal-majanduslikku kasu ega sotsiaal-majanduslikku mõju, mis järgneks loa andmisest keeldumisele, nagu REACHi määruse artikli 60 lõike 4 punktis c on ette nähtud;

AB.  arvestades, et nii paljude puudustega taotluse alusel loa andmine oleks tulevikus REACHi määruse raames tehtavateks loa andmise otsusteks väga halb pretsedent;

AC.  arvestades, et REACHi määruse artikli 1 lõikes 3 öeldakse, et määruse sätted põhinevad ettevaatuspõhimõttel ja arvestades, et kahtluse korral tuleks üldistele majanduskaalutlustele eelistada inimeste tervise ja keskkonnakaitse kaalutlusi;

AD.  arvestades, et innovatsiooni edendamisel vastutab komisjon Euroopa üldsuse ees kodanike ja keskkonna kaitsmise eest ohtlike kemikaalide vastu, sealhulgas ka ohutumate kemikaalide ja toodete valdkonnas, millega püütakse majanduse vastupidavust suurendada;

1.  on seisukohal, et komisjoni rakendusotsuse eelnõu ületab määruses (EÜ) nr 1907/2006 ette nähtud rakendamisvolitusi;

2.  palub komisjonil rakendusotsuse eelnõu tagasi võtta ja esitada uus eelnõu, jättes välja taotlused DEHPd sisaldava pehme PVC valmistamise loa saamiseks;

3.  kutsub komisjoni üles DEHP kasutamist kõigis järelejäänud rakendustes kiiresti lõpetama, seda enam, et pehme PVC ja DEHP alternatiivid on laialdaselt saadaval;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH), millega asutatakse Euroopa Kemikaaliamet, muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 793/93 ja komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94 ning samuti nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ, 93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ (ELT L 396, 30.12.2006, lk 1). (2) http://echa.europa.eu/documents/10162/b50d9fc3-f6db-4e91-8a95-c8397bb424d2http://echa.europa.eu/documents/10162/8d9ee7ac-19cf-4b1a-ab1c-d8026b614d7a (3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13). (4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiiv 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid (ELT L 312, 22.11.2008, lk 3). (5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. novembri 2013. aasta otsus nr 1386/2013/EL, milles käsitletakse liidu üldist keskkonnaalast tegevusprogrammi aastani 2020 „Hea elu maakera võimaluste piires” (ELT L 354, 28.12.2013, lk 171). (6) Komisjoni 31. märtsi 2015. aasta delegeeritud direktiiv (EL) 2015/863, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/65/EL II lisa seoses piiratud kasutusega ainete loeteluga (ELT L 137, 4.6.2015, lk 10). (7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0266. (8) http://ec.europa.eu/environment/archives/docum/pdf/bkh_annex_01.pdf (9) http://europa.eu/rapid/press-release_IP-11-196_en.htm?locale=en (10) http://echa.europa.eu/view-article/-/journal_content/title/the-member-state-committee-unanimously-agreed-to-identify-the-phthalate-dehp-as-an-svhc-because-of-its-endocrine-disrupting-properties-in-the-environm (11) http://www.vinylplus.eu/uploads/docs/VinylPlus_Progress_Report_2015_English.pdf (12) http://www.umweltbundesamt.at/fileadmin/site/umweltthemen/abfall/ROHS/finalresults/Annex6_RoHS_AnnexII_Dossier_DEHP.pdf

Euroopa Parlamendi 25. novembri 2015. aasta resolutsioon ELi kodanike radikaliseerumise ja terroriorganisatsioonide poolt värbamise ennetamise kohta (2015/2063(INI))

P8_TA(2015)0410 A8-0316/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 3, 5, 6, 7, 8, 10 ja 21 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 4, 8, 10, 16, 67, 68, 70, 71, 72, 75, 82, 83, 84, 85, 86, 87 ja 88,

–  võttes arvesse väljaandeid „European Union Minorities and Discrimination Survey Data – Focus Report 2: Muslims” (Euroopa Liidu vähemuste ja diskrimineerimise uuringu andmed – aruanne 2: moslemid) ning „FRA survey on Jewish people's experiences and perceptions of hate crime and discrimination in European Union Member States”(FRA uuring juudi rahva kogemuste ning vihakuritegude ja diskrimineerimise tajumise kohta Euroopa Liidu liikmesriikides), mis mõlemad on avaldatud Euroopa Liidu Põhiõiguste ameti (FRA) poolt,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 8. oktoobri 2004. aasta resolutsiooni terrorismist rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule tulenevate ohtude kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eelkõige selle artikleid 6, 7 ja 8, artikli 10 lõiget 1 ning artikleid 11, 12, 21, 48, 49, 50 ja 52,

–  võttes arvesse ELi sisejulgeoleku strateegiat, mille nõukogu võttis vastu 25. veebruaril 2010. aastal,

–  võttes arvesse komisjoni 22. novembri 2010. aasta teatist pealkirjaga „ELi sisejulgeoleku strateegia toimimine: viis sammu turvalisema Euroopa suunas” (COM(2010)0673) ning Euroopa radikaliseerumisalase teadlikkuse võrgustiku loomist,

–  võttes arvesse oma 12. septembri 2013. aasta resolutsiooni ELi sisejulgeoleku strateegia rakendamise teise aruande kohta(1),

–  võttes arvesse komisjoni 15. jaanuari 2014. aasta teatist „Terrorismi ja vägivaldse äärmusluseni viiva radikaliseerumise ennetamine: ELi reaktsiooni tõhustamine” (COM(2013)0941),

–  võttes arvesse radikaliseerumise ja terroristide värbamise vastast Euroopa Liidu muudetud strateegiat, mille justiits- ja siseküsimuste nõukogu võttis vastu oma 19. mai 2014. aasta istungil ning mille nõukogu kinnitas oma 5. ja 6. juuni 2014. aasta istungil (9956/14),

–  võttes arvesse komisjoni 20. juuni 2014. aasta teatist „ELi sisejulgeoleku strateegia (2010–2014) rakendamise lõpparuanne” (COM(2014)0365),

–  võttes arvesse Europoli 2014. aasta aruannet terrorismi olukorra ja suundumuste kohta ELis (TE-SAT),

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 24. septembri 2014. aasta resolutsiooni 2178 (2014) terrorirünnakutest rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule tulenevate ohtude kohta,

–  võttes arvesse ELi terrorismivastase võitluse koordinaatori 24. novembri 2014. aasta aruannet (15799/14) Euroopa Ülemkogule,

–  võttes arvesse oma 17. detsembri 2014. aasta resolutsiooni ELi sisejulgeoleku strateegia uuendamise kohta(2),

–  võttes arvesse justiits- ja siseküsimuste nõukogus 9. oktoobril ja 5. detsembril 2014. aastal tehtud järeldusi,

–  võttes arvesse justiits- ja siseküsimuste nõukogu 11. jaanuari 2015. aasta mitteametlikul kohtumisel tehtud avaldust,

–  võttes arvesse oma 28. jaanuari 2015. aasta täiskogu arutelu terrorismivastaste meetmete teemal,

–  võttes arvesse oma 11. veebruari 2015. aasta resolutsiooni terrorismivastaste meetmete kohta(3),

–  võttes arvesse 29. ja 30. jaanuaril 2015. aastal Riias toimunud justiits- ja siseküsimuste nõukogu mitteametlikku kohtumist,

–  võttes arvesse justiits- ja siseküsimuste nõukogus 12. ja 13. märtsil 2015. aastal tehtud järeldusi,

–  võttes arvesse komisjoni 28. aprilli 2015. aasta teatist Euroopa julgeoleku tegevuskava kohta (COM(2015)0185),

–  võttes arvesse Euroopa Kohtu otsust andmete säilitamise direktiivi kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu terrorismi ennetamise konventsiooni lisaprotokolli ning 19. mail 2015 vastu võetud Euroopa Nõukogu tegevuskava, mis käsitleb võitlust vägivaldse äärmuslusega ning terrorismini viiva radikaliseerumisega,

–  võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut „Vastastikuse usalduse tugevdamine Euroopa õigusruumi vastu – roheline raamat ELi kriminaalõiguse kohaldamisest kinnipidamise valdkonnas”(COM(2011)0327),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning väliskomisjoni ja kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamusi (A8-0316/2015),

A.  arvestades, et üle 5000 Euroopa kodaniku on ühinenud terroriorganisatsioonide ja muude sõjaliste rühmitustega, eelkõige ISISe (Da’eshi), Jahbat al-Nusra ja muude Euroopa Liidust väljaspool, eriti Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonnas asuvate rühmitustega; arvestades, et selline suundumus on sagenemas ja muutumas üsna ulatuslikuks;

B.  arvestades, et radikaliseerumisest on saanud termin, millega kirjeldatakse nähtust, kus inimesed võtavad omaks sallimatuid arvamusi, seisukohti ja ideid, mis võivad viia vägivaldse äärmusluseni;

C.  arvestades, et hiljuti Prantsusmaal, Belgias, Tuneesias ja Kopenhaagenis toimunud terrorirünnakud ilmestavad hästi julgeolekuohtu, mida nende nn välisvõitlejate – kes on sageli ELi kodanikud – olemasolu ja liikumine Euroopas ja selle naabruses endast kujutab; arvestades, et EL on need rünnakud kõige karmimalt hukka mõistnud ja võtnud kohustuseks võidelda koos liikmesriikidega terrorismi vastu ELi territooriumil ja sellest väljaspool;

D.  arvestades, et 13. novembril 2015. aastal Pariisis toimunud terrorirünnakud, milles hukkus ja sai haavata sadu inimesi, rõhutasid veel kord tingimatut vajadust liikmesriikide ja Euroopa Liidu koordineeritud tegevuse järele, et hoida ära radikaliseerumine ja võidelda terrorismi vastu;

E.  arvestades, et terrorismioht on ELis märkimisväärne, eriti nendes liikmesriikides, kes on korraldanud sõjalisi välisoperatsioone Lähis-Idas ja Aafrikas või neid veel korraldavad;

F.  arvestades, et nn Euroopa võitlejate radikaliseerumine on keerukas ja arenev nähtus, mis põhineb mitmesugustel üleilmsetel, sotsioloogilistel ja poliitilistel teguritel; arvestades, et see ei vasta ühele profiilile ning mõjutab mehi, naisi ja eriti noori Euroopa kodanikke, kes on pärit kõikidest ühiskonnakihtidest ning kelle ühiseks tunnusjooneks on ühiskonnaga pahuksis olemine; arvestades, et radikaliseerumise põhjused võivad olla nii sotsiaal-majanduslikud, ideoloogilised, isiklikud kui ka psühholoogilised, ja et seetõttu tuleb seda käsitleda iga üksikisiku taustast lähtuvalt;

G.  arvestades, et terrorismi ja radikaliseerumise tõttu esineb sageli usundite stereotüüpset käsitlemist, mis omakorda põhjustab uusi vihakuritegusid ja vihakõnet, mida kannustavad rassism, ksenofoobia või sallimatus arvamuste, veendumuste või usutunnistuste vastu; arvestades, et tuleb osutada sellele, et radikaliseerumise üheks põhjuseks on usundi väärkasutus, mitte usund ise;

H.  arvestades, et radikaliseerumist ei saa siduda üheainsa ideoloogia või usundiga, vaid see võib tekkida mis tahes ideoloogia või usundi rüpes;

I.  arvestades, et üks argument, mida vägivaldsed äärmuslased noorte inimeste värbamisel kasutavad on see, et pärast aastaid kestnud terrorismivastast sõda levib islamofoobia ja et Euroopa ei ole enam koht, kus moslemid oleksid teretulnud ja saaksid ilma diskrimineerimise ja halvustamiseta oma usku praktiseerida; arvestades, et see võib kaasa tuua haavatavuse, agressiivse viha, masendus- ja üksindustunde ning ühiskonnast isoleerituse;

J.  arvestades, et radikaliseerumisega võitlemisel ei tohi piirduda islamistliku radikaliseerumisega; arvestades, et usulist radikaliseerumist ja vägivaldset äärmuslust esineb tervel Aafrika mandril; arvestades, et poliitiline radikaliseerumine mõjutas ka Euroopat 2011. aastal, mil Norras pani toime rünnakud Anders Behring Breivik;

K.  arvestades, et enamiku terrorirünnakuid ELi riikides on aastate jooksul toime pannud separatistlikud rühmitused;

L.  arvestades, et Europoli andmetel toimus 2013. aastal ELis 152 terrorirünnakut, millest kaks olid ajendatud usulistest põhjustest ja 84 etnilis-rahvuslikest või separatistlikest veendumustest, samas kui 2012. aastal toimus ELis 219 terrorirünnakut, millest kuus olid ajendatud usulistest põhjustest;

M.  arvestades, et võitlus terrorismi vastu ning ELi kodanike radikaliseerumise ja terroriorganisatsioonide poolt värbamise ennetamine kuulub endiselt eelkõige liikmesriikide pädevusse, kuid et õiguskaitseasutuste vahelise tõhusa ja tulemusliku teabevahetuse jaoks on vajalik Euroopa koostöö, et võidelda terroristidest tingitud ohu piiriülese olemuse vastu; arvestades, et seepärast on vaja kooskõlastatud Euroopa lähenemisviisi, mis pakub lisaväärtust seoses õigusaktide kohaldamise või vajaduse korral ühtlustamisega alal, kus Euroopa kodanikud võivad vabalt liikuda, ning ennetamise ja terrorismivastase võitluse tõhustamisega; arvestades, et raske ja organiseeritud rahvusvahelise kuritegevuse vastases võitluses peaks võitlus tulirelvade salakaubandusega olema ELi esmatähtis ülesanne;

N.  arvestades, et liidu terrorismivastase võitluse ja radikaliseerumise ennetamise poliitika keskmes peavad olema inimõigused ning tuleb tagada õige tasakaal avaliku ohutuse ja põhiõiguste austamise vahel, k.a õigus turvalisusele, õigus eraelu puutumatusele, sõnavabadus, usu- ja ühinemisvabadus;

O.  arvestades, et juudi kogukonnad on terroristlike ja antisemiitlike rünnakute sihiks, mistõttu Euroopas kasvab nendes kogukondades hirm ja turvatunne väheneb;

P.  arvestades, et terrorismi ja välisvõitlejate esilekerkimine on suurendanud sallimatust etniliste ja usukogukondade vastu mitmes Euroopa riigis; arvestades, et terviklik lähenemisviis võitlusele diskrimineerimise vastu üldisemalt ning eelkõige islamofoobia ja antisemitismi vastu täiendab konkreetselt terroristliku äärmusluse ennetamiseks tehtavat tööd;

Q.  arvestades, et Euroopas on juba vahendeid, millega saab võidelda Euroopa kodanike radikaliseerumise vastu, ja arvestades, et EL ja selle liikmesriigid peaksid neid vahendeid täielikult ära kasutama ning püüdma neid tõhustada, et need vastaksid ELi ja liikmesriikide ees praegu seisvatele probleemidele; arvestades, et liikmesriigid suhtuvad ikka veel tõrksusega koostöösse tundlikes valdkondades, näiteks teabe ja luureandmete jagamisse; arvestades, et terroristliku radikaliseerumise – mis on täielikus vastuolus Euroopa väärtustega – üha suurema tähtsuse tõttu tuleb võtta kasutusele uued vahendid ning see peab toimuma kooskõlas põhiõiguste hartaga;

R.  arvestades, et kõikides liikmesriikide ja ELi poolt võetavates meetmetes on oluline järgida põhiõigusi ja kodanikuvabadusi, nimelt õigust eraelule, õigus turvalisusele, õigust andmekaitsele, süütuse presumptsiooni, õigust õiglasele kohtumenetlusele ja nõuetekohasele kohtuprotsessile, sõnavabadust ja usuvabadust; arvestades, et koos ELi kodanike julgeoleku tagamisega tuleb säilitada nende õigused ja vabadused; arvestades, et need on ühe ja sama mündi kaks külge;

S.  arvestades, et liikmesriikide vahel valitsevad suured erinevused selles osas, mil määral liikmesriigid võtavad endale kohustuse tegeleda radikaliseerumisohuga ja ennetada värbamist terroriorganisatsioonide poolt; mõned liikmesriigid on juba võtnud tõhusaid meetmeid, kuid teised on maha jäänud;

T.  arvestades, et ELi tasandil kooskõlastatud meetmete kiire võtmine on hädavajalik, et ennetada ELi kodanike radikaliseerumist ja värbamist terroriorganisatsioonide poolt, et ohjata seda levivat suundumust ning tõkestada ELi kodanike minekut konfliktipiirkondadesse, deradikaliseerida kojujäänud ja hoida ära edasiste terroriaktide toimepanek;

U.  arvestades, et see nähtus on rahvusvaheline ning õppetunde võib saada paljudest maailmajagudest;

V.  arvestades, et nüüd on seoses ELi kodanike radikaliseerumise ja terroriorganisatsioonide poolt värbamisega oluline panna reageerimise asemel suuremat rõhku ennetusmeetmetele ja neisse investeerida; arvestades, et strateegia äärmusluse, radikaliseerumise ja terroristliku värbamise vastu võitlemiseks ELis toimib ainult juhul, kui see töötatakse välja paralleelselt strateegiaga, mis käsitleb integratsiooni ja sotsiaalset kaasamist ning naasnud nn välisvõitlejate taasintegreerimist ja deradikaliseerimist;

W.  arvestades, et teatavad interneti kasutuse vormid soodustavad radikaliseerumist ning võimaldavad kogu maailma fanaatikutel üksteisega ühendust pidada ja värvata haavatavaid isikuid ilma mingi füüsilise kontaktita ja viisil, mida on keeruline jälgida;

X.  arvestades, et on oluline teha selget vahet terroristlike rünnakute ettevalmistusele ja/või toetamisele suunatud käitumise ning äärmuslaste tegude või arvamuste vahel, millel puuduvad objektiivsed (actus reus) ja subjektiivsed (mens rea) elemendid;

Y.  arvestades, et terroristlik radikaliseerumine näib olevat põhjustatud nii ELi-sisestest kui ka välistest teguritest;

Z.  arvestades, et terroristliku radikaliseerumise vastu võitlemine peab toimuma osana üldisest lähenemisviisist, mille eesmärk on tagada avatud Euroopa ning mis põhineb ühistel väärtustel;

AA.  arvestades, et noorte radikaliseerumist ei tuleks vaadelda lahus sotsiaalsest ja poliitilisest kontekstist ning seda tuleb uurida konfliktisotsioloogia ja vägivalla uurimise laiemas raamistikus;

AB.  arvestades, et terroristliku radikaliseerumise põhjusi ei ole piisavalt uuritud; arvestades, et vähest integreerumist ei saa pidada terroristliku radikaliseerumise esmapõhjuseks;

AC.  arvestades, et Euroopa Kohtu arvates ei ole asjaolu, et isik on kuulunud organisatsiooni, mis terroriaktides osalemise tõttu on kantud ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP lisa moodustavasse loendisse, ja et isik on aktiivselt toetanud selle organisatsiooni peetud relvastatud võitlust, automaatselt tõsiseks põhjuseks jõuda seisukohale, et isik on pannud toime „raske mittepoliitilise kuriteo” või „ÜRO eesmärkide ja põhimõtetega vastuolus olevaid tegusid”; teisalt aga, kui on tõsiseid põhjusi olla seisukohal, et isik on sellise kuriteo toime pannud või leitud sellistes tegudes süüdi olevat, sõltub see iga juhtumi puhul eraldi konkreetsete faktide hindamisest ning sellest, kas individuaalset vastutust toimepandud tegude eest saab omistada asjaomasele isikule;

AD.  arvestades, et pagulasele antud elamisloa tühistamiseks põhjusel, et pagulane toetab sellist terroriorganisatsiooni, peavad pädevad asutused siiski riiklike kohtute järelevalve all läbi viima nii selle organisatsiooni kui ka kõnealuse pagulase tegusid puudutavate konkreetsete faktide individuaalse hindamise;

I.Euroopa lisaväärtus radikaliseerumise ennetamisel

1.  Pariisis toimunud dramaatilisi sündmusi silmas pidades mõistab hukka surma külvanud rünnakud ning avaldab kaastunnet ohvritele ja nende perekondadele ja on nendega solidaarne, kinnitades samal ajal uuesti, et vägivallale tuleb vastu seista; mõistab lisaks hukka stereotüüpide kasutamise ning üksikisikute ja kollektiivide ksenofoobsed ja rassistlikud avaldused, milles otseselt või kaudselt seostatakse terrorirünnakuid pagulastega, kes lahkuvad praegu oma riigist ohutumat kohta otsima, põgenedes sõja ja vägivallaaktide eest, mis on nende koduriigis igapäevased;

2.  toonitab, et terrorismi ei saa ega tohi seostada ühegi konkreetse religiooni, rahvuse või tsivilisatsiooniga;

3.  väljendab muret asjaolu pärast, et ilma terrorismi levikut soodustavate tingimustega tegelemiseta hakkab eelolevatel aastatel tõenäoliselt üha rohkem Euroopa kodanikke suunduma teistesse riikidesse, et ühineda džihaadi või muude äärmusrühmitustega, ja suureneb nende ELi ja naaberriikidesse tagasipöördumisest tulenev julgeolekuoht, eriti võttes arvesse jätkuvat sõjategevuse ägenemist Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonnas; nõuab, et viidaks läbi põhjalik uuring terrorismi ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks võetud riiklike ja ELi meetmete tõhususe kohta;

4.  palub komisjonil seada esmatähtsaks tegevuskava koostamine, mille eesmärk on rakendada ja hinnata radikaliseerumise ja terroristide värbamise vastast Euroopa Liidu strateegiat, lähtudes Euroopa Liidu parimate tavade vahetusest ja oskuste ühendamisest, liikmesriikides võetud meetmete hindamisest ning koostööst kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, võttes aluseks rahvusvaheliste inimõiguste konventsioonide täieliku järgimise ning kohaldades paljude sidusrühmade ja sektorite osalust ja konsulteerimist hõlmavat lähenemisviisi; on seisukohal, et komisjon peaks aitama kaasa Euroopa kodanike ja ELis elavate kolmandate riikide kodanike radikaliseerumise ja terroriorganisatsioonide poolt värbamise ennetamise tõhusa ja intensiivse kommunikatsioonistrateegia väljatöötamisele liikmesriikides ja seda toetama;

5.  palub liikmesriikidel koordineerida oma strateegiad ning jagada nende käsutuses olevat teavet ja kogemusi, rakendada häid tavasid nii riiklikul kui ka Euroopa tasandil, teha koostööd, et võtta uusi meetmeid radikaliseerumise ja terroristlikel eesmärkidel värbamise vastu võitlemiseks riikliku ennetuspoliitika ajakohastamise ning praktiliste kasutajate võrgustike kujundamisega radikaliseerumise ja terroristide värbamise vastases Euroopa Liidu strateegias kindlaks määratud kümnes prioriteetses tegevusvaldkonnas; toonitab, kui oluline on soodustada ja tugevdada selles osas piiriülest koostööd õiguskaitseasutuste vahel ning rõhutab, et piisavate vahendite ja koolituse pakkumine kohapeal töötavatele politseijõududele on äärmiselt tähtis;

6.  taotleb radikaliseerumise ja terroristide värbamise vastase Euroopa Liidu strateegiaga seotud nõukogu tegevuskavade ja suuniste täielikku avaldamist;

7.  on arvamusel, et liikmesriigid ja Euroopa institutsioonid peaksid kasutama Euroopa Nõukogu terrorismi ennetamise konventsiooni lisaprotokolli ning ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2178 selleks, et leppida kokku ühises määratluses nn välisvõitlejatena käsitatavate isikute kriminaalkorras karistatavaks muutmiseks; palub komisjonil viia Euroopa radikaliseerumisalase teadlikkuse võrgustiku tippkeskuse abil läbi põhjalikud uuringud radikaliseerumist põhjustavate peamiste põhjuste, protsessi ning mitmesuguste mõjude ja tegurite osas;

8.  palub, et komisjon koostaks tihedas koostöös Europoli ja terrorismivastase võitluse koordinaatoriga Euroopa julgeolekuolukorra kohta iga-aastase aruande, käsitledes muu hulgas radikaliseerumise riske ning tagajärgi inimelude ohutusele ja kehalisele puutumatusele ELis, ning anda sellest parlamendile iga-aastaselt ülevaade;

9.  rõhutab, et ELi kodanike radikaliseerumise ja terroriorganisatsioonide poolt värbamise vastu võitlemisel ja selle ennetamisel on oluline kasutada täielikult ära olemasolevad vahendid; toonitab, kui tähtis on kasutada kõiki asjaomaseid sise- ja välisinstrumente terviklikult ja laiaulatuslikult; soovitab, et komisjon ja liikmesriigid kasutaksid täielikult ära olemasolevad vahendid, eelkõige Sisejulgeolekufondi politsei rahastamisvahendi, et toetada radikaliseerumise ennetamisele suunatud projekte ja meetmeid; rõhutab, et ELi radikaliseerumisalase teadlikkuse võrgustik ja selle tippkeskus saavad täita olulisi ülesandeid seoses eesmärgiga võidelda ELi kodanike radikaliseerumise vastu terviklikul viisil; taotleb, et võrgustik tehtaks radikaliseerumise vastu võitlejate seas tuntumaks ja nähtavamaks;

II.Vägivaldse äärmusluse ja terroristliku radikaliseerumise ennetamine vanglates

10.  toonitab, et vangla on üks paljudest keskkondadest, mis soodustab äärmuslike ja vägivaldsete ideoloogiate ja terroristliku radikaliseerumise levikut; kutsub komisjoni üles ergutama heade tavade vahetamist liikmesriikide vahel, et ohjata terroristliku radikaliseerumise suurenemist Euroopa vanglates; ergutab liikmesriike võtma viivitamata meetmeid vanglate ülerahvastatuse vastu, mis on päevakajaline probleem paljudes liikmesriikides ning suurendab märkimisväärselt radikaliseerumise ohtu ja vähendab rehabiliteerimisvõimalusi; tuletab meelde, et avaliku sektori noortekaitseasutustest või kinnipidamis- või rehabiliteerimiskeskustest võivad samuti saada noorte radikaliseerumise kohad, sest noored on eriti haavatav sihtrühm;

11.  kutsub komisjoni üles tegema ettepanekut suuniste kohta, mis põhinevad selliste Euroopa vanglates rakendatavate meetmete parimatel tavadel, mille eesmärk on ennetada radikaliseerumist ja vägivaldset äärmuslust, austades täielikult inimõigusi; juhib tähelepanu asjaolule, et selliste vangide teistest lahutamine, kes on teadaolevalt vägivaldsed äärmuslased või on juba värvatud terroriorganisatsiooni liikmeks, on võimalik meede, millega ennetada terroristliku radikaliseerumise teistele hirmutamise teel pealesurumist ja ohjata vanglates levivat radikaliseerumist; hoiatab siiski, et sellised meetmed tuleks kehtestada üksnes iga juhtumi puhul eraldi, need peaksid põhinema kohtuotsusel ning pädevad õigusasutused peaksid need läbi vaatama; soovitab ühtlasi, et komisjon ja liikmesriigid uuriksid tõendeid ja kogemusi, mis on seotud vangide lahutamisega vanglates eesmärgiga ohjata radikaliseerumise levikut; on seisukohal, et niisugune hindamine peab aitama kaasa riiklike vanglasüsteemide tavade väljatöötamisele; tuletab siiski meelde, et sellised meetmed peaksid olema proportsionaalsed ja täielikus kooskõlas vangide põhiõigustega;

12.  toetab erikoolituse sisseviimist kõigi vanglatöötajate jaoks, samuti karistussüsteemis tegevate partnerite, usutöötajate ja vangidega suhtlevate vabaühenduste töötajate jaoks, et õpetada neile, kuidas radikaalsele ja äärmuslikule käitumisele kalduvat käitumist varakult ära tunda, ennetada ja sellega toime tulla; rõhutab, et oluline on asjakohaselt koolitada ja tööle võtta usu-, filosoofia- ja ilmalike ringkondade esindajaid, et nad oskaksid vastata vangide kultuurilistele ja hingelistele vajadustele ning ühtlasi aidata kaasa võimaliku radikaalse diskursuse vastu võitlemisele;

13.  julgustab looma Euroopa vanglates piisava rahastusega koolitusprogramme, et edendada kriitilist mõtlemist, usulist sallivust ning vangide taasintegreerimist ühiskonda, aga ka selleks, et pakkuda spetsiaalset toetust neile, kes on noored, haavatavad või vastuvõtlikumad radikaliseerumisele ja värbamisele terroriorganisatsioonide poolt, pidades silmas, et aluseks tuleb võtta vangide inimõiguste vankumatu austamine; on arvamusel, et kaasnevaid meetmeid tuleks pakkuda ka pärast vanglast vabastamist;

14.  tunnistab, et selliste jõupingutuste puhul on olulisim vanglakeskkond, kus täielikult austatakse vangide inimõigusi ning järgitakse rahvusvahelisi ja piirkondlikke standardeid, k.a ÜRO kinnipeetavate kohtlemise standardsed miinimumnõuded;

III.Terroristliku radikaliseerumise ennetamine internetis

15.  märgib, et internet tekitab eriprobleeme, arvestades selle ülemaailmset ja piiriülest olemust, mis põhjustab õiguslünki ja jurisdiktsiooni konflikte ning võimaldab värbajatel ja radikaliseerunutel pidada sidet kaugelt ja hõlpsalt maailma kõigist jagudest, ilma et seda takistaksid füüsilised piirid, ilma et oleks vaja luua baasi või otsida varjupaika kindlas riigis; tuletab meelde, et internet ja sotsiaalvõrgustikud on märkimisväärsed platvormid, mis hõlbustavad radikaliseerumise ja fundamentalismi õhutamist, sest need võimaldavad kiiresti ja ulatuslikult levitada ülemaailmselt vihkamissõnumeid ja terrorismi ülistamist; väljendab muret terrorismi ülistavate sõnumite mõju pärast eelkõige noortele, kes on eriti haavatavad; rõhutab hariduse ja teadlikkuse suurendamise kampaaniate rolli internetis radikaliseerumise ennetamisel; kinnitab oma pühendumust sõnavabadusele mitte ainult väljaspool veebikeskkonda, vaid ka internetis, ja usub, et see peaks olema kõigi internetis ja sotsiaalmeedias radikaliseerumise ennetamiseks võetavate regulatiivsete meetmete aluseks; võtab teadmiseks dialoogi, mille algatasid internetiettevõtjad Euroopa tasandil, et ennetada ebaseadusliku infosisu levitamist internetis ning kustutada selline infosisu kiiresti kooskõlas ELi ja siseriiklike õigusaktidega ning ranges vastavuses sõnavabadusega; nõuab tulemuslikku strateegiat vägivaldset äärmuslust õhutava ebaseadusliku infosisu tuvastamiseks ja eemaldamiseks, austades põhiõigusi ja sõnavabadust, ja eelkõige tõhusa diskursuse levitamisele kaasa aitamiseks, et võidelda terroristliku propaganda vastu;

16.  tuletab meelde, et interneti- ja sotsiaalmeedia ettevõtjate ja teenuseosutajate õiguslik kohus on teha liikmesriikide asutustega koostööd ning kustutada kiiresti kogu ebaseaduslik infosisu, millega levitatakse vägivaldset äärmuslust, austades seejuures täielikult õigusriigi põhimõtteid ja põhiõigusi, sh sõnavabadust; usub, et liikmesriigid peaksid kaaluma kohtumenetluste algatamist, sealhulgas kriminaalsüüdistuste esitamist selliste interneti- ja sotsiaalmeedia ettevõtjate ja teenuseosutajate vastu, kes keelduvad rahuldamast haldus- või kohtulikku taotlust oma internetiplatvormis leiduva ebaseadusliku infosisu või terrorismi ülistava sisu kustutamiseks; usub, et internetiplatvormide poolset koostööst keeldumist või selle tahtlikku eiramist, mistõttu niisugusel ebaseaduslikul infosisul lubatakse edasi levida, tuleks käsitada terrorismi õhutamisele kaasa aitamisena, mida võib võrdsustada kuritegeliku tahtluse või hooletusega, ja et selle eest vastutajaid tuleks niisugustel juhtudel karistada;

17.  palub pädevatel asutustel tagada, et viha õhutavaid veebisaite jälgitakse rangemalt;

18.  on siiski veendunud, et internet on sellegipoolest tõhus platvorm inimõiguste austamise ja vägivallale vastuseisu avaldamise diskursuse levitamiseks; on arvamusel, et internetisektor ja teenuseosutajad peaksid tegema koostööd liikmesriikide asutuste ja kodanikuühiskonnaga, et edendada jõulist ja köitvat vastupropagandat vihakõnele ja radikaliseerumisele internetis, võttes aluseks Euroopa Liidu põhiõiguste harta; kutsub digiplatvorme üles tegema koostööd liikmesriikide, kodanikuühiskonna ja organisatsioonidega, kelle asjatundlikkus kuulub terrorismi deradikaliseerimise või vihakõne hindamise valdkonda, et võtta osa selliste ennetussõnumite levitamisest, milles nõutakse kriitilise mõtlemise arendamist ja deradikaliseerimist, samuti uuenduslike õiguslike viiside kindlakstegemist, et võidelda terrorismile õhutamise ja vihakõnega, mis muudaks internetis radikaliseerumise keerukamaks; palub komisjonil ja liikmesriikidel ergutada sellise vastupropaganda väljatöötamist internetis ning teha tihedat koostööd kodanikuühiskonna organisatsioonidega, et tugevdada kanaleid, kus jagatakse ja edendatakse demokraatlikku ja vägivalda eitavat arutelu;

19.  toetab noorte teadlikkuse suurendamise programmide elluviimist, mille teemaks on vihakõne internetis ja sellest tulenevad ohud, ning meedia- ja internetihariduse levikut soodustavate programmide rakendamist; toetab koolitusprogrammide korraldamist noorte inimõiguste kaitse aktivistide võrgustike mobiliseerimiseks, moodustamiseks ja loomiseks;

20.  on seisukohal, et vastupropaganda tegemine, sh kolmandates riikides, on üks terrorirühmituste üleskutsete vastu võitlemise tähtsamaid vahendeid Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikides; palub ELil suurendada toetust sellistele algatustele nagu Süüria strateegiline teabe- ja nõustamisüksus (SSCAT) ja edendada kolmandates riikides samalaadsete projektide elluviimist ja rahastamist;

21.  on arvamusel, et internetisektor ja teenuseosutajad peavad seepärast võimaldama radikaliseerumise ennetamisele suunatud vastuavalduste leviku soodustamist terrorismi õhutavate avalduste ees; usub, et Europoli juurde tuleks luua Euroopa koostöö eriüksus, kes jagaks liikmesriikide häid tavasid ja teeks ühtlasi alalist koostööd internetiettevõtjatega, et rõhutada sõnumeid, mis on vihakõne ja terrorismi õhutamise vastu ning raskendavad internetis radikaliseerumist; palub komisjonil ja liikmesriikidel toetada vastupropaganda ja leevendusmeetmete tõhusat kasutamist internetis;

22.  toetab meetmete võtmist, mis võimaldaksid interneti kasutajatel kiiresti ja hõlpsalt märgistada internetis ja sotsiaalvõrgustikes ringlev ebaseaduslik infosisu ja sellest pädevatele asutustele teatada, sh vihjeliinide abil, austades seejuures inimõigusi, eriti sõnavabadust, ning ELi ja siseriiklikke õigusakte;

23.  väljendab tõsist muret selle pärast, et terroriorganisatsioonid kasutavad üha sagedamini krüpteerimistehnoloogiat, mistõttu õiguskaitseasutustel on nende teabevahetust ja radikaliseerimispropagandat võimatu avastada ja lugeda, isegi kui selleks on antud kohtu korraldus; palub komisjonil nende probleemidega interneti- ja IT-ettevõtjatega peetava dialoogi raames kiiresti tegeleda;

24.  on arvamusel, et iga liikmesriik peaks moodustama spetsiaalse üksuse, mille ülesandeks on internetis ringleva ebaseadusliku infosisu märgistamine ning sellise infosisu tuvastamisele ja kõrvaldamisele kaasa aitamine; tunneb heameelt selle üle, et Europol moodustas internetisisust teavitamise üksuse (IRU), kes vastutab ebaseadusliku infosisu tuvastamise eest ning toetab selles osas liikmesriike, järgides samal ajal täielikult kõigi asjaosaliste põhiõigusi; soovitab, et sellised üksused peaksid tegema samuti koostööd ELi terrorismivastase võitluse koordinaatori ja Europoli raames tegutseva Euroopa terrorismivastase võitluse keskusega ning selles valdkonnas tegevate kodanikuühiskonna organisatsioonidega; ergutab samuti liikmesriike tegema omavahel ning asjaomaste ELi ametitega koostööd nendes küsimustes;

25.  tunneb heameelt 1. jaanuaril 2016 loodava Euroopa terrorismivastase keskuse üle, mille osaks oleva Euroopa üksuse ülesanne on märgistada infosisu; toonitab, et Europolile seoses Euroopa terrorismivastase keskuse loomisega usaldatud lisaülesannete täitmiseks tuleb anda vajalikke rahalisi vahendeid; palub, et parlament kaasataks nõuetekohaselt selle keskuse loomisesse ning selle volitustesse, ülesannetesse ja rahastamisse;

26.  on seisukohal, et radikaliseerumist internetis ei saa likvideerida ilma küberkuritegevuse vastu võitlemiseks ette nähtud ELi vahendeid tõhustamata; soovitab lisaks Europoli ja Eurojusti volitustele tugevdada ka küberkuritegevuse vastase võitluse Euroopa keskuse volitusi ja vahendeid, et see keskus saaks täita tõhusamalt oma ülesandeid internetis levivate ohtude avastamisel ja likvideerimisel ning terroriorganisatsioonide poolt kasutatavate vahendite paremal tuvastamisel; tuletab meelde, et nii Europolis kui ka liikmesriikides on vaja rohkem nõuetekohaselt koolitatud asjatundjaid, et reageerida kõnealusele konkreetsele ohule; palub komisjoni asepresidendil ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal korraldada ümber Euroopa Liidu luureandmete analüüsi keskuse töö ning tagada keskuse koostöö terrorismivastase võitluse koordinaatoriga, et paremini jälgida kuritegevust internetis ning radikaliseerumise ja terrorismiga seotud vihakõne levikut; nõuab tungivalt, et liikmesriigid suurendaksid olulisel määral teabe jagamist omavahel ning asjaomaste ELi struktuuride ja ametitega;

27.  on arvamusel, et kõikide ELi ja riiklike meetmete puhul, mille eesmärk on ennetada vägivaldse äärmusluse levikut Euroopa kodanike seas ning nende värbamist terroriorganisatsioonide poolt, tuleks austada ELi põhiõigusi ning Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat, k.a süütuse presumptsiooni põhimõtte ja õiguskindluse põhimõtte austamine, õigus õiglasele ja erapooletule kohtumenetlusele, kohtule kaebuse esitamise õigus ja mittediskrimineerimise põhimõtte austamine;

IV.Radikaliseerumise ennetamine hariduse ja sotsiaalse kaasamise abil

28.  rõhutab koolide ja hariduse olulist rolli radikaliseerumise ennetamisel; tuletab meelde koolide üliolulist rolli ühiskonnas integratsiooni edendamisel, kriitilise mõtlemise arendamisel ja mittediskrimineerimise edendamisel; kutsub liikmesriike üles julgustama haridusasutusi korraldama kursusi ja akadeemilisi programme, mille eesmärgiks on suurendada mõistmist ja sallivust, eeskätt seoses erinevate religioonidega ning religioonide, filosoofiate ja ideoloogiate ajalooga; rõhutab vajadust õpetada liidu põhiväärtusi ja demokraatlikke põhimõtteid, nagu inimõigused; rõhutab, et liikmesriikide kohus on tagada, et nende haridussüsteemid järgiksid ja edendaksid ELi väärtusi ja põhimõtteid ning et nende toimimine ei oleks vastuolus mittediskrimineerimise ja integratsiooni põhimõtetega;

29.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid, et igas koolis (nii alg- kui ka keskastmes) oleksid olemas õppeprogrammid interneti kasutamise kohta, mille eesmärk on harida ja koolitada vastutusvõimelisi, kriitilisi ja seadusi järgivaid internetikasutajaid;

30.  rõhutab õpetajate võimestamise tähtsust, et nad asuksid aktiivsele seisukohale diskrimineerimise ja rassismi kõigi vormide vastu; toonitab hariduse ning pädevate ja toetavate õpetajate olulist rolli sotsiaalsete sidemete tugevdamisel ja kuuluvustunde loomisel, teadmiste, oskuste ja pädevuste kujundamisel, põhiväärtuste kinnistamisel, sotsiaalsete, ühiskondlike ja kultuuridevaheliste pädevuste, kriitilise mõtlemise ja meediaoskuse tugevdamisel, aga ka noorte abistamisel – tihedas koostöös nende vanemate ja perekondadega – aktiivseteks, vastutustundlikeks ja eelarvamusteta ühiskonnaliikmeteks saamisel; rõhutab, et koolid saavad tugevdada õpilaste vastupanuvõimet radikaliseerumisele, pakkudes ohutut keskkonda ning aega vaidlusitekitavate ja tundlike teemade üle arutlemiseks ja nende uurimiseks; juhib tähelepanu, et üks eriti ohustatud rühm on teismelised, kes on keerulises eluetapis, mil nad kujundavad välja oma väärtushinnangud, otsivad elu mõtet ning on samas väga vastuvõtlikud ja kergesti manipuleeritavad; tuletab meelde, et radikaliseeruda võivad nii rühmad kui üksikisikud, ning mõistab, et reaktsiooni väljakujundamine üksikisikute ja rühmade radikaliseerumisele võib olla erinev; rõhutab ühiskonna ülesannet pakkuda noortele inimestele paremaid tulevikuväljavaateid ja eneseteostust, eelkõige kvaliteetse hariduse ja koolituse kaudu; toonitab haridusasutuste ülesannet õpetada noori ohte ära tundma ja neid juhtima, ohutumaid valikuid tegema, ning edendada tugevat kuuluvustunnet, jagatud kogukonda, hoolivust, toetust ja teiste eest vastutamist; rõhutab vajadust kasutada kutseõppes ja akadeemilistel kursustel erinevaid võimalusi, et tutvustada noortele Euroopa erinevaid riiklikke, piirkondlikke, usulisi ja etnilisi identiteete;

31.  rõhutab, et Euroopa mitmekesisus ja mitmekultuurilised kogukonnad on selle sotsiaalse struktuuri lahutamatu osa ning oluline kultuuriline väärtus; on seisukohal, et mis tahes radikaliseerumise kaotamisega tegelev poliitika peab olema tundlik ning proportsionaalne, et austada ja tugevdada kogukondade mitmekülgset sotsiaalset struktuuri;

32.  rõhutab, kui tähtis on ühendada deradikaliseerimise programme selliste meetmetega nagu partnerluste loomine kogukondade esindajatega, investeerimine sotsiaal- ja naabrusprojektidesse eesmärgiga katkestada majanduslik ja geograafiline tõrjutus ning mentorlusskeemid võõrandunud ja tõrjututele noortele, kellel on oht radikaliseeruda; tuletab meelde, et kõik liikmesriigid on kohustatud hoolikalt rakendama ELi diskrimineerimisvastaseid vahendeid ning võtma osana radikaliseerumisvastasest strateegiast tõhusaid meetmeid diskrimineerimise, vihakõne ja vihakuritegudega võitlemiseks;

33.  kutsub komisjoni üles toetama liikmesriike teavituskampaania korraldamisel, millega suurendada noorte ja nende juhendajate teadlikkust radikaliseerumisega seotud küsimustest; rõhutab, et koolituses ja teadlikkuse suurendamise kampaaniates tuleks üksikisikute kaitseks ja radikaliseerumisohu vältimiseks eelistada varast sekkumist; kutsub liikmesriike üles andma haridustöötajatele erikoolitust ja asjakohaseid vahendeid, mis võimaldaks neil märgata murettekitavaid muutusi käitumises, avastada kaasosalusringe, mis võimendavad radikaliseerumist matkimise kaudu, ning nõuetekohaselt juhendada noori, keda võib ohustada terroriorganisatsioonidesse värbamine; julgustab liikmesriike investeerima koolide lähedal asuvatesse kontaktpunktidena toimivatesse spetsialiseeritud rajatistesse ning neid rahaliselt toetama, võimaldades noortel, aga ka nende vanematel, õpetajatel ja pädevatel ekspertidel tegeleda peredele avatud koolivälise tegevusega, sh psühholoogilise nõustamisega; rõhutab selgete juhiste vajalikkust selles valdkonnas, et mitte ohustada õpetajate, noorsootöötajate ja teiste üksikisiku heaolu esmaseks eesmärgiks seadvate isikute esmast rolli, kuna avalike asutuste ülemäärane sekkumine võib anda soovitule vastupidise tulemuse;

34.  juhib tähelepanu programmi „Loov Euroopa” pakutavatele võimalustele liikmesriikide ja meediahariduse ekspertide jaoks; märgib, et ELi haridus-, kultuuri-, sotsiaalürituste ja spordivaldkonna programmid kujutavad endast olulisi tugisambaid liikmesriikide poolt ebavõrdsuse kaotamiseks ja tõrjutuse ennetamiseks võetavatele meetmetele; rõhutab, kui oluline on arendada hariduse ja koolituse valdkonna üleeuroopalise koostöö strateegilise raamistiku kontekstis välja uued tegevused Euroopa väärtuste edendamiseks; nõuab seetõttu keskendumist muu hulgas kodanikuväärtuste edasiandmisele ja järgimisele läbivalt programmide „Kodanike Euroopa”, „Erasmus+” ja „Loov Euroopa” raames;

35.  rõhutab kultuuridevahelise dialoogi algatamise olulisust erinevate kogukondade, liidrite ja ekspertidega, et oleks võimalik radikaliseerumise fenomeni paremini mõista ja ennetada; rõhutab kõigi usuliste kogukondade vastutust ja olulist rolli fundamentalismi, vihakõne ja terroristliku propagandaga võitlemisel; juhib liikmesriikide tähelepanu usujuhtide koolitamise küsimusele – mis peaks võimaluse korral toimuma Euroopas – seoses vajadusega vältida vihaõhutamist ja vägivaldset äärmuslust Euroopa pühakodades ja tagada, et need usujuhid jagaksid Euroopa väärtusi, ning samuti karistusasutustes töötavate religioonide, filosoofiliste õpetuste ja ilmaliku ühiskonna esindajate koolitamise küsimusele; märgib siiski, et kuigi ka pühakojad võivad endast kujutada kontaktpunkte, toimub suur osa ajupesust ja värbamisest palju mitteametlikumates oludes või internetis;

36.  rõhutab, et otsustavalt tähtis on saavutada kõikide osalejate teadlikkus oma vastutusest radikaliseerumise ennetamisel, seda nii kohalikul, riigi, Euroopa kui ka rahvusvahelisel tasandil; julgustab tegema tihedat koostööd kõigi kodanikuühiskonna osalejate vahel riiklikul ja kohalikul tasandil ning suurendama koostööd selliste kohapealsete osalejate nagu ühingute ja vabaühenduste vahel, et toetada terrorismi ohvreid ja nende perekondi ning radikaliseerunud isikuid ja nende perekondi; nõuab sellega seoses kohapealsetele osalejatele kohandatud koolituste kasutuselevõttu ning nende täiendavat rahalist toetamist; rõhutab siiski, et vabaühingute jt kodanikuühiskonna osalejate rahastamine tuleb hoida lahus terrorismivastaste programmide rahalisest toetamisest;

37.  on seisukohal, et kodanikuühiskonnal ja kohapealsetel osalejatel on ülioluline roll oma kohalike olude või organisatsioonide jaoks kohandatud projektide väljatöötamisel, lisaks nende rollile olla integreerija nende Euroopa kodanike jaoks, kes on ühiskonnast võõrandunud ja kipuvad radikaliseeruma; on veendunud, et kohapealse võimekuse suurendamiseks radikaliseerumisega võitlemisel on oluline teavitada ja koolitada nn eesliini töötajaid (õpetajad, haridustöötajad, politseinikud, lastekaitseametnikud ja tervishoiutöötajad) ning tõsta nende teadlikkust; on arvamusel, et liikmesriigid peaksid toetama struktuuride loomist, mis soodustavad noorte juhendamist, samuti suhtlust perekondade, koolide, haiglate, ülikoolidega jne; tuletab meelde, et selliseid meetmeid on võimalik rakendada ainult pikaajaliste sotsiaalinvesteeringute programmide kaudu; märgib, et selle valdkonna ühendused ja organisatsioonid, millel ei ole küljes valitsuse märki, võivad saavutada radikaliseerumas olnud kodanike ühiskonda tagasi integreerimisel suurepäraseid tulemusi;

38.  peab vältimatult vajalikuks abistamise ja nõustamise eesmärgil igas liikmesriigis hoiatussüsteemi loomist, mis võimaldaks perekondadel ja kogukonna liikmetel saada abi või hõlpsasti ja kiiresti teatada äkilistest muutustest käitumises, mis võivad viidata käimasolevale terroristlikule radikaliseerumisprotsessile, või isiku lahkumisest terroriorganisatsiooniga ühinemise eesmärgil; märgib, et selles kontekstis on osutunud edukaks vihjeliinid, mis võimaldavad teatada isikutest sõprade hulgas või perekonnas, keda kahtlustatakse radikaliseerumises, kuid aitavad samuti sõpradel või perekondadel sellest põhjustatud olukorraga toime tulla; kutsub liikmesriike üles kaaluma sellise süsteemi kasutuselevõtmist;

39.  tuletab meelde, et islamofoobia levik Euroopa Liidus aitab kaasa moslemite ühiskonnast tõrjutusele, mis võib luua haavatavate isikute jaoks soodsa pinnase vägivaldsete äärmusorganisatsioonidega ühinemiseks; on seisukohal, et Euroopas levivat islamofoobiat kasutavad omakorda propaganda ja värbamise eesmärgil ära sellised organisatsioonid nagu Da’esh; soovitab seetõttu võtta vastu ELi raamistiku, et võtta vastu siseriiklikud strateegiad islamofoobia vastu võitlemiseks ja kaotada ühtlasi diskrimineerimine, mis takistab juurdepääsu haridusele, tööhõivele ja eluasemele;

40.  rõhutab, et hiljutised uuringud osutavad kasvavale noorte naiste arvule, kes on terroristlike organisatsioonide poolt radikaliseeritud ja värvatud, mis annab tunnistust nende kasvavast rollist vägivaldses ekstremismis; on seisukohal, et EL ja liikmesriigid peaksid radikaliseerumist ennetavate strateegiate väljatöötamisel vähemalt mingil määral arvestama ka soolist aspekti; kutsub komisjoni üles toetama üldisi programme, mille eesmärk on edendada noorte naiste püüdlusi suuremale võrdsusele ning toetada võrgustikke, mille kaudu nad saaksid ohutult oma hääle kuuldavale tuua;

41.  rõhutab naiste olulist rolli radikaliseerumise ennetamisel;

V.Terroristliku radikaliseerumisega seotud teabevahetuse tõhustamine Euroopas

42.  kordab, et on võtnud omale kohustuseks jõuda 2015. aasta lõpuks valmis broneeringuinfot käsitleva ELi direktiivi väljatöötamisega ning tagada, et asjaomane direktiiv oleks kooskõlas põhiõigustega ega sisaldaks ideoloogilisel, usulisel või etnilisel häbimärgistamisel põhinevaid diskrimineerivaid tavasid ja et selles austatakse täielikult ELi kodanike andmekaitseõigusi; tuletab siiski meelde, et ELi broneeringuinfo direktiiv on kõigest üks tulevastest terrorismi vastu võitlemise meetmetest, ning selleks, et vältida ELi kodanike terroriorganisatsioonide ridadesse värbamist, on vaja terviklikku, eesmärgikindlat ja laiaulatuslikku terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise strateegiat, mis hõlmaks nii välis-, sotsiaal- ja hariduspoliitikat kui ka õiguskaitse- ja justiitsvaldkonda;

43.  palub komisjonil täiendada ELi eksperditeadmisi radikaliseerumise ärahoidmise kohta, luues Euroopa võrgustiku, mis ühendab ELi radikaliseerumisalase teadlikkuse võrgustikult ning polariseerumise ja radikaliseerumise probleemidega tegelevalt poliitikakavandajate võrgustikult saadud teabe sotsiaalteaduste eri valdkondadele spetsialiseerunud ekspertidelt pärineva teabega;

44.  nõuab kindlalt asjaomase teabe otstarbeka ja tulemusliku liikumise tõhustamist liikmesriikide õiguskaitseasutuste ning liikmesriikide ja asjaomaste agentuuride vahel, optimeerides eeskätt Schengeni infosüsteemi (SIS) ja viisainfosüsteemi (VIS), Europoli turvalise teabevahetusvõrgu rakenduse (SIENA) ning radikaliseerunud Euroopa kodanike kohta teavet koguva Europoli teabekeskuse TRAVELLERS kasutamist ja toetamist; rõhutab, et tõhusam teabevahetus õiguskaitseasutuste vahel suurendab ka liikmesriikidevahelist usaldust ning tugevdab selliste ELi ametite nagu Europol, Eurojust ja Euroopa Politseikolledž (CEPOL) rolli ja tulemuslikku rahastamist;

45.  nõuab, et EL kaasaks terroristliku radikaliseerumise teema CEPOLi pakutavasse koolitusse;

46.  rõhutab, kui tähtis on võtta õigussüsteemi töötajate puhul kasutusele Euroopa eri koolituskava, et suurendada nende teadlikkust radikaliseerumise eri vormidest;

47.  rõhutab, et liikmesriikidevahelist tihedamat koostööd võitluses ELi kodanike radikaliseerumise ja terroriorganisatsioonide poolt värbamise vastu iseloomustab ka liikmesriikide õigusasutuste ja Eurojusti vaheline aktiivne teabevahetus ja koostöö; märgib, et terrorismikahtlusega kodanike karistusregistri andmete parem jagamine Euroopa tasandil aitaks neid isikuid kiiremini tuvastada ja hõlbustaks nende nõuetekohast jälgimist EList lahkumisel või ELi tagasipöördumisel; ergutab seepärast Euroopa karistusregistrite infosüsteemi (ECRIS) uuendamist ja paremat kasutust; nõuab tungivalt, et komisjon hindaks Euroopa politseiregistrite indekssüsteemi (EPRIS) loomise teostatavust ja lisaväärtust; rõhutab, et asjaomase teabe vahetamisel tuleb järgida rahvusvahelisi lepinguid, ELi õigust, põhiõigusi ja eeskätt isikuandmete kaitset ning et äärmiselt oluline on tõhus demokraatlik järelevalve julgeolekumeetmete üle;

48.  leiab, et relvade salakaubanduse vastane võitlus peaks olema ELi esmaülesanne organiseeritud rahvusvahelise raske kuritegevuse vastases võitluses; on eelkõige arvamusel, et koostööd teabevahetusmehhanismide vallas ning keelatud relvade jälgimisel ja hävitamisel tuleb veelgi tugevdada;

VI.Terroristlikku radikaliseerumist takistavate hoiatusmeetmete tugevdamine

49.  on veendunud, et ELi kodanike radikaliseerumist ja terroriorganisatsioonide poolt värbamist ennetavad meetmed ei oleks täielikult tulemuslikud ilma kõikides liikmesriikides võetavate tõhusate hoiatavate ja selgelt määratletud kriminaalõiguslike meetmeteta; on seisukohal, et välisriikides terroriorganisatsioonidega toime pandud terroriaktide tulemusliku kriminaliseerimisega tagavad liikmesriigid omale vajalikud vahendid selleks, et kaotada terroristlik radikaliseerumine ELi kodanike seas, ning saavad ühtlasi võimaluse kriminaalasjades maksimaalselt ära kasutada olemasolevaid ELi politsei- ja justiitsalase koostöö vahendeid; on seisukohal, et õiguskaitse- ja õigusasutustel (kohtunikel ja prokuröridel) peaks olema piisav pädevus nende aktide ärahoidmiseks ja avastamiseks ning nende eest vastutusele võtmiseks, ja et neid tuleks terrorismiga seotud kuritegude vallas asjakohaselt ja pidevalt koolitada;

50.  nõuab Eurojusti koordineerimiskeskuse suutlikkuse suurendamist, kuna sel peaks olema määrava tähtsusega roll liikmesriikide õigusasutuste ühismeetmete edendamisel tõendite kogumise vallas ning terrorismiga seotud kuritegude eest vastutusele võtmise tõhususe suurendamisel; on sellest tulenevalt seisukohal, et ühiste uurimisrühmade vahendit tuleks aktiivsemalt kasutada nii liikmesriikidevahelistes kui ka liikmesriikide ja selliste kolmandate riikide vahelistes suhetes, kellega Eurojust on sõlminud koostöölepingud;

51.  märgib, et ELi kodanike või ELis elavate kolmandate riikide kodanike poolt kolmandates riikides toime pandud terroriaktide eest vastutusele võtmine eeldab võimalust koguda kolmandates riikides tõendeid, järgides samal ajal täielikult inimõigusi; nõuab seetõttu, et EL teeks tööd kolmandate riikidega õigus- ja õiguskaitsealase koostöö lepingute sõlmimise nimel, hõlbustamaks kõnealustes riikides tõendite kogumist tingimusel, et kõik osapooled tagavad rangete õigusalaste standardite ja menetluste, õigusriigi põhimõtte, rahvusvahelise õiguse ja põhiõiguste järgimise kohtuliku kontrolli all; tuletab seetõttu meelde, et tõendite kogumist, ülekuulamist ja muid selliseid uurimistoiminguid tuleb läbi viia rangete õigusalaste standardite kohaselt ning vastavalt ELi õigusaktidele, põhimõtetele ja väärtustele ja rahvusvahelistele inimõigustealastele standarditele; hoiatab sellega seoses, et julma, ebainimliku ja alandava kohtlemise, piinamise, kohtuvälise üleandmise ja inimröövi kasutamine on rahvusvahelise õigusega keelatud ning see ei või toimuda tõendite kogumise eesmärgil selliste kuritegude puhul, mille ELi kodanikud on toime pannud ELi territooriumil või väljaspool seda;

52.  väljendab heameelt julgeoleku valdkonna ja terrorismivastase võitluse ekspertide mitmetesse olulistesse ELi delegatsioonidesse määramise üle, et suurendada nende suutlikkust toetada Euroopa terrorismivastaseid jõupingutusi ning teha tõhusamat koostööd asjaomaste kohalike asutustega, suurendades ühtlasi Euroopa välisteenistuse suutlikkust võidelda terrorismi vastu;

53.  ergutab seetõttu koostöölepingute sõlmimist Eurojusti ja kolmandate riikide vahel, võttes eeskujuks USA, Norra ja Šveitsiga sõlmitud lepingud, ent rõhutab siiski vajadust tagada inimõigusi käsitlevate rahvusvaheliste õigusaktide ning ELi andmekaitse- ja eraelu puutumatuse eeskirjade täielik järgimine; juhib tähelepanu sellele, et asjaomaste lepingute sõlmimisel tuleks esmatähtsaks pidada eriti suure terrorismiohuga riike, näiteks Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riike; on lisaks seisukohal, et Eurojusti sideprokuröride ametisse asumine asjaomastes riikides, eriti lõunanaabruses, edendaks teabevahetust ja võimaldaks paremat koostööd, et terrorismi vastu tulemuslikult võidelda, järgides samal ajal inimõigusi;

VII.Terroriorganisatsioonide värvatud radikaliseerunud ELi kodanike lahkumise tõkestamine ja valmisolek nende tagasipöördumiseks

54.  kordab, et EL peab kiiremas korras karmistama oma välispiiridel piirikontrolli, järgides täielikult põhiõigusi; rõhutab, et ELi sisenemisi ja EList lahkumisi on võimatu tulemuslikult jälgida, kui liikmesriigid ei kehtesta ELi välispiiridel kohustuslikku ja süstemaatilist kontrolli; palub liikmesriikidel olemasolevaid vahendeid, nagu SIS ja VIS tulemuslikult ära kasutada, muu hulgas seoses varastatud, kaotatud ja võltsitud passidega; on samuti seisukohal, et seetõttu peab ELi üks prioriteete olema Schengeni piirieeskirjade parem jõustamine;

55.  palub liikmesriikidel tagada oma piirivalveametnikele süstemaatiline juurdepääs Europoli infosüsteemile, mis võib sisaldada teavet terrorismis kahtlustatavate, välisvõitlejate ja vihajutlustajate kohta;

56.  kutsub liikmesriike üles vahetama häid tavasid riigist lahkumise ja riiki tagasipöördumise kontrolli ning kodanike finantsvarade külmutamise valdkonnas, et hoida ära kodanike osalemine kolmandate riikide konfliktipiirkondade terroristlikus tegevuses ning leida viise, kuidas hallata nende tagasipöördumist ELi; rõhutab eeskätt seda, et liikmesriikidele tuleks anda vastavalt riiklikele õigusaktidele ja täielikult proportsionaalsuse põhimõtet järgides võimalus konfiskeerida terroriorganisatsioonidega ühineda kavatsevatelt kodanikelt nende pass, kui pädev õigusasutus on selleks esitanud taotluse; on seisukohal, et isiku liikumisvabadust, mis on üks põhiõigusi, võib otsustada piirata vaid juhul, kui õigusasutus on selle meetme vajalikkust ja proportsionaalsust nõuetekohaselt hinnanud; toetab lisaks kriminaalmenetluse algatamist selliste terrorismis kahtlustatavate isikute vastu, kellel tekib seos terroristliku tegevusega pärast Euroopasse tagasipöördumist;

57.  nõuab rahvusvahelist rahalist toetust ÜRO Arenguprogrammi (UNDP) heaks kiidetud rahastamismehhanismile, et hõlbustada Da’eshist puhastatud alade viivitamatut stabiliseerimist;

58.  palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ja nõukogul mõista selgesõnaliselt hukka mõne Pärsia lahe riigi valitsuse ja mõjuka isiku kümme aastat kestnud rahalise ja ideoloogilise toetuse äärmuslikele islamiliikumistele; palub komisjonil vaadata läbi ELi suhted kolmandate riikidega, et võidelda tulemuslikumalt terrorismi materiaalse ja mittemateriaalse toetamisega; tuletab meelde, et Euroopa naabruspoliitika (ENP) praeguse läbivaatamise raames tuleb tugevdada julgeolekumõõdet ja ENP vahendite võimekust, et aidata kaasa partnerite vastupidavusele ja suurendada nende suutlikkust tagada õigusriigi põhimõtet järgides ise oma julgeolek;

59.  kordab, et olemasolevate vahendite, nagu SIS, SIS II ja VIS süsteemid, Interpoli kaotatud ja varastatud dokumentide andmebaas (SLTD) ning Europoli teabekeskus TRAVELLERS tõhus kasutamine on esimene samm välispiiride julgeoleku suurendamise suunas, et tuvastada sellised ELi kodanikud ja ELis elavad välisriikide kodanikud, kes võivad konfliktipiirkonda lahkuda või sealt tagasi pöörduda eesmärgiga panna toime terroriakte või saada terroristlikku väljaõpet või kes võivad terroriorganisatsiooni ridades osaleda mittekonventsionaalsetes relvastatud konfliktides; nõuab tungivalt, et liikmesriigid parandaksid ELi välispiiridel asuvate liikmesriikidega koostööd ja nn välisvõitlejatest kahtlusaluste kohta teabe jagamist;

60.  palub liikmesriikidel tagada, et kõik välisvõitlejad võetaks kohtuliku kontrolli alla ning et vajaduse korral määrataks neile alates Euroopasse tagasipöördumisest kuni kohtumõistmiseni haldusarest;

61.  on sügavalt veendunud, et terrorismi ja radikaliseerumise valdkonnaga seotud igasuguses poliitikakujundamises tuleks ühendada ELi poliitika sise- ja välismõõtme eksperditeadmised ja ressursid; usub sellega seoses, et sellise tervikliku käsituse põhjal saab kavandada asjakohast reageeringut terrorismi ning terroristide värbamise vastu võitlemiseks ELis ja selle naabruses; palub seega, et Euroopa Komisjon ja Euroopa välisteenistus teeksid komisjoni asepresidendi ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning komisjoni esimese asepresidendi juhtimisel ja juhendamisel ning Euroopa terrorismivastase võitluse koordinaatori toetusel koostööd sellise poliitikakäsituse väljatöötamiseks, milles oleksid tulemuslikult ühendatud sotsiaalpoliitilised vahendid (sealhulgas tööhõive, integratsioon ja diskrimineerimisvastane võitlus), humanitaarabi, areng, konfliktide lahendamine, kriisiohje, kaubandus, energia ja kõik muud potentsiaalse sise- ja välismõõtmega poliitikavaldkonnad;

VIII. Sise- ja välisjulgeoleku vaheliste seoste tugevdamine Euroopa Liidus

62.  rõhutab, et ülimalt tähtis on Euroopa Liidu tihe koostöö kolmandate riikide, eriti transiidiriikide ja võimaluse korral ka sihtriikidega seoses ELi õigusaktide, põhimõtete ja väärtuste ning inimõigustega, et oleks võimalik tuvastada ELi kodanikke ja väljastpoolt Euroopa Liitu pärit residente, kes lahkuvad võitlema terroriorganisatsioonidesse või pöörduvad hiljem tagasi; rõhutab lisaks vajadust tõhustada radikaliseerumise ja terrorismi vastu võitlemise eesmärgil poliitilist dialoogi ja ühiseid tegevuskavu kahepoolsete suhete raames ja selliste piirkondlike organisatsioonidega nagu Aafrika Liit ja Araabia Riikide Liiga;

63.  võtab teadmiseks komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini valmisoleku suhtes toetada radikaliseerumisvastaseid projekte kolmandates riikides, sh Jordaanias, Liibanonis ja Iraagis ning Saheli ja Magribi piirkonnas, nagu on märgitud Euroopa Ülemkogu 12. veebruari 2015. aasta kohtumisele järgnenud aruandes meetmete rakendamise kohta; rõhutab, et nüüd tuleb tagada, et need projektid saaksid võimalikult kiiresti vajaliku rahastamise;

64.  58. palub ELil tihendada koostööd oma piirkondlike partneritega, et tõkestada relvade salakaubandust ja võtta sihikule just need riigid, kust terrorism pärineb, ning jälgida tähelepanelikult sellist relvade eksporti, mida terroristid võivad oma huvides ära kasutada; nõuab ühtlasi, et terroriorganisatsioonide rahastamise tõkestamiseks tugevdataks ka välispoliitika vahendeid ja koostööd kolmandate riikidega; juhib tähelepanu 16. novembril 2015. aastal toimunud G20 tippkohtumise järeldustele, kus palutakse rahapesuvastasel töökonnal kiiremini ja tõhusamalt tegutseda, et lõigata ära terroriorganisatsioonide juurdepääs rahastamisele;

65.  julgustab ELi pidama sihipäraseid ja täiustatud julgeoleku ja terrorismivastase võitluse teemalisi dialooge Alžeeria, Egiptuse, Iraagi, Iisraeli, Jordaania, Maroko, Liibanoni, Saudi Araabia ja Tuneesiaga ning Pärsia lahe koostöönõukoguga, sealhulgas varasema või praeguse riigipoolse terrorismi toetava tegevuse üle; on lisaks seisukohal, et koostööd Türgiga tuleks vastavalt üldasjade nõukogu 2014. aasta detsembri järeldustele tihendada;

66.  palub nõukogul pidevalt ajakohastada ja täiendada 16. märtsil 2015. aastal vastu võetud ELi piirkonnastrateegiat Süürias ja Iraagis ning terrorismi ja välisvõitlejate vastase võitluse strateegiat, võttes arvesse kujunevat julgeolekuolukorda ELi lõunanaabruses, ja teha seda koos ennetavate ja muude algatustega, nagu komisjoni radikaliseerumisalase teadlikkuse võrgustik; palub ühtlasi liikmesriikidel edendada vastastikust austust ja mõistmist, mis on terrorismivastase võitluse raamistikus nii ELis ja selle liikmesriikides kui ka kolmandates riikides määrava tähtsusega;

67.  on veendunud, et sellise tõhustatud koostöö loomiseks peab komisjon ja eelkõige Euroopa välisteenistus tegema suuremaid pingutusi eksperditeadmiste suurendamiseks ja parandamiseks terrorismi vastu võitlemise ning mittekonventsionaalsete relvastatud konfliktide ja radikaliseerumise valdkonnas ning lisaks tõhustama ja mitmekesistama keelteoskust, sh araabia, urdu, vene ja hiina mandariini keele oskust, kuna nende keelte oskajatest on Euroopa teabe- ja luureteenistustes praegu tõsine puudus; peab vältimatult vajalikuks seda, et ELi sõnum terrorismi, radikaliseerumise ja vägivalla vastu võitlemiseks oleks täpse ja tõhusa strateegilise kommunikatsiooni abil kuuldavaks tehtud ka väljaspool liidu piire;

68.  pooldab tihedamat rahvusvahelist koostööd ja teabe jagamist riikide luureteenistuste vahel selliste ELi kodanike kindlakstegemisel, kelle puhul on olemas radikaliseerumise või värbamise oht ja kes võivad sõita ühinema džihaadi ja muude äärmusrühmitustega; rõhutab, et Lähis-Ida, Põhja-Aafrika ja Lääne-Balkani riike tuleb toetada nende jõupingutustes peatada välisvõitlejate voog ning takistada džihadistlikel rühmitustel ära kasutamast nende riikide sisest poliitilist ebastabiilsust;

69.  märgib, et radikaliseerumine ja kodanike värbamine terroristlike võrgustike poolt on ülemaailmne ilming; on seisukohal, et reageerimine sellisele ilmingule ei saa toimuda ainult kohalikul või ELi tasandil, vaid peab olema rahvusvaheline; peab seetõttu vajalikuks tugevdada koostööd kolmandate riikidega, et teha kindlaks värbamisvõrgustikud ja suurendada julgeolekut asjaomaste riikide piiridel; kordab samuti, et diplomaatilise ja poliitilise dialoogi ning luurealase koostöö abil tuleb tõhustada koostööd peamiste partneritega, kes puutuvad kokku samasuguste probleemidega;

70.  kordab, et terrorismi ülemaailmne ulatus nõuab tõhusat ja ühtset rahvusvahelist reageerimist, et peatada tulemuslikult ebaseaduslik relvakaubandus rahvusvahelist rahu ja julgeolekut ohustavate riikidega;

71.  väljendab heameelt selle üle, et komisjon eraldas 2015. aasta aprillis 10 miljonit eurot partnerriikide abiprogrammi rahastamiseks, et võidelda radikaliseerumise vastu Saheli ja Magribi piirkonnas ning peatada välisvõitlejate voog Põhja-Aafrika, Lähis-Ida ja Lääne-Balkani riikidest (5 miljonit eurot tehnilise abi rahastamiseks, et suurendada kriminaalõigussüsteemi ametnike suutlikkust uurida, menetleda ja lahendada välisvõitlejate ja potentsiaalsete välisvõitlejatega seotud kohtuasju; ülejäänud 5 miljonit radikaliseerumisvastaste programmide rahastamiseks Saheli ja Magribi piirkonnas); rõhutab, kui tähtis on range järelevalve nende rahastamisvahendite nõuetekohase kasutamise üle, tagamaks, et neist ei rahastata teise usku pööramise, ideoloogilise ajupesu ja muude ekstremistlike eesmärkidega seotud projekte;

IX.Heade tavade vahetamise edendamine deradikaliseerimise valdkonnas

72.  märgib, et terviklik lähenemisviis ELi kodanike radikaliseerumise ja terroriorganisatsioonide poolt värbamise ennetamise valdkonnas saab olla edukas vaid siis, kui sellega kaasnevad ka ennetavad deradikaliseerimis- ja kaasamismeetmed; nõuab seetõttu, et EL hõlbustaks liikmesriikide ja selliste kolmandate riikide vahel, kellel on kõnealuses valdkonnas kogemused ja positiivsed tulemused, heade tavade vahetamist deradikaliseerimise struktuuride ülesehitamise valdkonnas, mille abil ennetada ELi kodanike või ELis seaduslikult elavate kolmandate riikide kodanike lahkumist EList ja kontrollida nende tagasipöördumist ELi; tuletab meelde vajadust pakkuda tuge radikaliseerunud isikute perekondadele;

73.  teeb ettepaneku, et liikmesriigid kaaluksid konfliktipiirkondadest seal kogetu tõttu pettunult tagasi pöördunud ELi kodanike deradikaliseerimise protsessis mentorite või nõustajate määramist, kes aitaksid radikaliseerunud kodanikel asjakohaste programmide abil taas ühiskonda integreeruda; rõhutab vajadust parandada sellel eesmärgil liikmesriikide vahel heade tavade vahetamist; rõhutab, et mentoritel peab olema soov asjakohase koolituse abil konkreetsetes programmides osaleda;

74.  nõuab ELi tasandil struktureeritud teavituskampaania käivitamist, kasutades selles selliste varasemate ELi välisvõitlejate juhtumeid, kes on edukalt läbinud deradikaliseerimisprogrammi ja kelle traumaatilised kogemused aitavad paljastada asjaolu, et selliste terroriorganisatsioonidega nagu ISIS ühinemise religioosne mõõde on äärmiselt äraspidine ja eksitav; ergutab seetõttu liikmesriike töötama välja platvorme, mis võimaldavad otsekohtumisi ja arutelusid endiste võitlejatega; rõhutab lisaks, et kokkupuude terrorismi ohvritega näib samuti olevat tõhus vahend radikaalselt diskursuselt pühaduse oreooli või ideoloogilise tähenduse kõrvaldamiseks; soovitab selle kampaania kasutamist deradikaliseerimisprotsessi abivahendina vanglates, koolides ja kõigis asutustes, kus keskendutakse ennetusele ja rehabiliteerimisele; palub lisaks komisjonil rahastamise abil toetada ja koordineerida vastavaid siseriiklikke kampaaniaid;

X.Terroristlike võrgustike lõhkumine

75.  rõhutab, et rahapesu, maksudest kõrvalehoidumine ja muud maksukuriteod on mõnel juhul terrorismi peamised rahastamisallikad, mis ohustavad meie sisejulgeolekut, ning seetõttu tuleb ELi finantshuve kahjustavate kuritegude seiret ja võitlust nende vastu käsitada prioriteedina;

76.  rõhutab, et terroriorganisatsioonid, nagu IS/Da’esh ja Jabhat al-Nusrah on Iraagis ja Süürias nafta salaveo, varastatud kaupade müümise, inimröövide ja väljapressimiste, pangakontode röövimiste ja antiikesemetega salakaubitsemisega kogunud märkimisväärseid finantsressursse; nõuab sellest tulenevalt asjaomast musta turgu toetavate riikide ja vahendajate kindlakstegemist ning nende tegevuse kiiret peatamist;

77.  toetab meetmeid, mille eesmärk on nõrgestada terroriorganisatsioone seestpoolt ja vähendada nende praegust mõju ELi kodanikele ja ELis seaduslikult elavatele kolmandate riikide kodanikele; nõuab tungivalt, et Euroopa Liit ja pädevad ametid uuriks viise terroristlike võrgustike lõhkumiseks ja nende rahastamisallikate kindlakstegemiseks; nõuab sellel eesmärgil paremat koostööd liikmesriikide rahapesu andmebüroode vahel ning rahapesuvastase paketi kiiret ülevõtmist ja rakendamist; ergutab komisjoni esitama õigusakti ettepanekut terrorismi rahastamiskanalite kindlakstegemise ja sulgemise ning nende kanalite rahastamisviiside vastu võitlemise kohta; palub komisjonil seetõttu uuesti kaaluda terrorismi rahastamise ühise Euroopa jälgimissüsteemi loomist; ergutab liikmesriike rakendama läbipaistvuse kõrgeimaid standardeid seoses juurdepääsuga teabele tegelike tulusaajate kohta ELis ja läbipaistmatu jurisdiktsiooniga riikides asuvate kõigi äriühingute puhul, mis võivad olla terroriorganisatsioonide rahastamisvahendiks;

78.  väljendab heameelt Euroopa julgeoleku tegevuskava hiljutise vastuvõtmise üle, milles esitatakse olulised meetmed terrorismi ja radikaliseerumise vastase võitluse tõhustamiseks, sh Euroopa terrorismivastase keskuse loomine Europoli raames; kutsub liikmesriike üles täielikult ära kasutama olemasolevaid meetmeid, ning palub komisjonil esitatud meetmete tulemusliku täitmise jaoks ette näha piisavad rahalised ja inimressursid;

79.  kordab oma nõuet komisjonile vaadata nõukogu direktiivi 91/477/EMÜ läbivaatamisega kiiresti üle tulirelvi käsitlevad ELi õigusaktid, et hõlbustada riikide politsei- ja uurimisasutuste tööd mustal turul ja nn pimedas veebis (darknet) ebaseadusliku relvaäri avastamisel ja selle vastu võitlemisel, ning palub komisjonil esitada tulirelvade laskekõlbmatuks muutmise ühised standardid, et laskekõlbmatuks muudetud tulirelvad muudetaks pöördumatult kasutamatuteks;

80.  nõuab ühtlustatud lähenemisviisi nii internetis kui ka väljaspool internetti tehtud vihkamist õhutavate avalduste kuriteo suhtes, mille puhul äärmuslased õhutavad teisi inimesi põhiõigusi mitte järgima ja neid rikkuma; soovitab lisada selle konkreetse õiguserikkumise nõukogu asjaomastesse raamotsustesse;

81.  kutsub liikmesriike üles osalema pingutustes välisriikidest pärit rahavoogude jälgimisel ning tagama läbipaistvuse ja toimima läbipaistvalt suhetes teatavate Pärsia lahe riikidega, et tõhustada koostööd ja selgitada välja, kuidas toimib terrorismi ja fundamentalismi rahastamine Aafrikas ja Lähis-Idas, aga ka mõnede organisatsioonide puhul Euroopas; ergutab liikmesriike tegema koostööd terroriorganisatsioonide jaoks oluliseks sissetulekuallikaks oleva musta naftaturu kõrvaldamiseks; on seisukohal, et liikmesriigid ei peaks kõhklema kasutamast piiravaid meetmeid üksikisikute ja organisatsioonide vastu juhul, kui on olemas usaldusväärsed tõendid terrorismi rahastamise või muul viisil terrorismiga seotuse kohta;

82.  on kindlalt vastu kõigile püüetele jätta raportist välja kohad, milles keskendutakse terroriaktide ja ekstremismi vastu võitlemisele; on arvamusel, et ei ole otstarbekas ega kasulik lõhkuda seost radikaliseerumise vastu võitlemise ja selle ilmingute vastu võitlemise vahel; palub nõukogul koostada musta nimekirja Euroopa džihaadivõitlejatest ja džihaaditerrorismis kahtlustatavatest.

o
o   o

83.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, ELi liikmesriikide ja kandidaatriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO-le, Euroopa Nõukogule, Aafrika Liidule ning Vahemere Liidu, Araabia Riikide Liiga ja Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni liikmesriikidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0384. (2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0102. (3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0032.

Euroopa Parlamendi 25. novembri 2015. aasta resolutsioon ELi töötervishoiu ja tööohutuse strateegilise raamistiku kohta aastateks 2014−2020 (2015/2107(INI))

P8_TA(2015)0411 A8-0312/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle preambulit ja artikleid 3 ja 6,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 3, 6, 9, 20, 151, 152, 153, 154, 156, 159 ja 168,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 1, 3, 27, 31, 32 ja 33,

–  võttes arvesse 3. mai 1996. aasta Euroopa sotsiaalhartat, eriti selle I osa ja II osa artiklit 3,

–  võttes arvesse 10. mai 1944. aasta Philadelphia deklaratsiooni Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) taotluste ja eesmärkide kohta,

–  võttes arvesse ILO konventsioone ja soovitusi töötervishoiu ja tööohutuse valdkonnas,

–  võttes arvesse nõukogu 27. veebruari 2015. aasta järeldusi ELi töötervishoiu ja tööohutuse strateegilise raamistiku kohta aastateks 2014–2020 (6535/15) ja nõukogu 5. oktoobri 2015. aasta järeldusi uue töötervishoiu ja tööohutuse tegevuskava kohta paremate töötingimuste edendamiseks,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määrust (EÜ) nr 1338/2008 rahvatervist ning töötervishoidu ja tööohutust käsitleva ühenduse statistika kohta(1),

–  võttes arvesse nõukogu 12. juuni 1989. aasta direktiivi 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta(2) (raamdirektiiv) ja selle üksikdirektiive,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2007. aasta direktiivi 2007/30/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 89/391/EMÜ, selle üksikdirektiive ning nõukogu direktiive 83/477/EMÜ, 91/383/EMÜ, 92/29/EMÜ ja 94/33/EÜ, et lihtsustada ja ratsionaliseerida praktilise rakendamise aruandeid(5),

–  võttes arvesse komisjoni teatist ELi töötervishoiu ja tööohutuse strateegilise raamistiku kohta aastateks 2014−2020 (COM(2014)0332),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Töö kvaliteedi ja tootlikkuse parandamine: ühenduse töötervishoiu ja tööohutuse strateegia aastateks 2007–2012” (COM(2007)0062),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Uus sotsiaalmeetmete kava: võimalused, juurdepääs ja solidaarsus 21. sajandi Euroopas” (COM(2008)0412),

–  võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa tööturu osapoolte poolt vastu võetud tööstressi puudutava raamlepingu rakendamise kohta (SEC(2011)0241),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020) ja selle põhilist eesmärki saavutada kümnendi lõpuks Euroopa Liidus 75 % tööhõivemäär, kaasates sealhulgas rohkem naisi ja vanemaid töötajaid ning lõimides sisserändajaid paremini tööjõu hulka,

–  võttes arvesse komisjoni valget raamatut „Piisava, kindla ja jätkusuutliku pensioni tagamise tegevuskava” (COM(2012)0055),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Ülevaade tööhõive ja majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020” rakendamise edusammudest” (COM(2014)0130),

–  võttes arvesse 2015. aasta majanduskasvu analüüsi (COM(2014)0902) ja ühist tööhõivearuannet (COM(2014)0906),

–  võttes arvesse oma 20. septembri 2001. aasta resolutsiooni ahistamise kohta töökohal(6),

–  võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile, millega antakse teada, et on sõlmitud Euroopa raamkokkulepe, mis käsitleb ahistamist ja vägivalda töökohal (COM(2007)0686),

–  võttes arvesse oma 24. veebruari 2005. aasta resolutsiooni töötervishoiu ja tööohutuse edendamise kohta(7),

–  võttes arvesse oma 6. juuli 2006. aasta resolutsiooni komisjonile esitatavate soovituste kohta Euroopa tervishoiutöötajate kaitsmise osas vere kaudu levivate nakkuste eest süstlatorkevigastuste tagajärjel(8),

–  võttes arvesse oma 23. mai 2007. aasta resolutsiooni inimväärse töö tagamise kohta kõigi jaoks(9),

–  võttes arvesse oma 15. jaanuari 2008. aasta resolutsiooni ühenduse töötervishoiu ja tööohutuse strateegia kohta aastateks 2007–2012(10),

–  võttes arvesse oma 26. märtsi 2009. aasta resolutsiooni ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohta rahvusvahelistes kaubanduskokkulepetes(11),

–  võttes arvesse oma 15. detsembri 2011. aasta resolutsiooni ELi töötervishoiu ja tööohutuse strateegia (2007–2012) vahehindamise kohta(12),

–  võttes arvesse oma 14. märtsi 2013. aasta resolutsiooni asbestiga seotud töötervishoiuohtude ja kogu kasutusel oleva asbesti kõrvaldamise väljavaadete kohta(13),

–  võttes arvesse oma 14. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni tõhusa tööjärelevalve kui Euroopas töötingimuste parandamise strateegia kohta(14),

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 11. detsembri 2014. aasta arvamust ning Regioonide Komitee 12. veebruari 2015. aasta arvamust komisjoni teatise teemal, mis käsitleb ELi töötervishoiu ja tööohutuse strateegilist raamistikku aastateks 2014–2020,

–  võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel,

–  võttes arvesse ELi 2013. aastal käivitatud vaimse tervise ja heaolu ühismeedet,

–  võttes arvesse põhimõtet „Kõigepealt mõtle väikestele” ja Euroopa väikeettevõtlusalgatust „Small Business Act”,

–  võttes arvesse Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuri (EU-OSHA) kampaaniat „Tervislikud töökohad – vähem stressi”,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamust (A8-0312/2015),

A.  arvestades, et head töötingimused, mis kaitsevad füüsilist ja vaimset tervist, on töötajate individuaalne põhiõigus(15), mis on iseenesest positiivse väärtusega;

B.  arvestades, et majanduskriis on suurendanud töökohtade ebakindlust ja ebatüüpilist tööhõivet ning vähendanud ettevõtete, eriti VKEde sissetulekuid; arvestades, et sellega seoses ei tohiks unustada tervise ja ohutuse tähtsust töökohal ega eeskirjade eiramisest tulenevate tööõnnetuste suurt sotsiaalset ja individuaalset kulu;

C.  arvestades, et töötervishoid ja tööohutus on ühiskonna põhihuvi ja investeering, mis suurendab ettevõtete tootlikkust ja konkurentsivõimet ning sotsiaalkindlustussüsteemide kestlikkust ja võimaldab inimestel hea tervise juures töötada kuni ametlikku pensioniikka jõudmiseni; arvestades, et tööõnnetused ja tööga seotud haigused on ühiskonnale suureks koormaks ning töötervishoiu ja -ohutuse parandamine kogu Euroopas võib toetada majanduse taastumist ja aidata saavutada Euroopa 2020. aasta eesmärgid, millest 20-64aastaste 75 %lise tööhõive asjus ei ole seni kuigivõrd edusamme tehtud;

D.  arvestades, et kutseriskide ennetamine, tervise ja ohutuse edendamine ning töötajate kaitse töökohal on peamine töötingimuste parandamise ja seega töötajate tervise kaitsmise viis, mis omakorda annab olulist sotsiaalset ja majanduslikku kasu nii töötajale endale kui ka kogu ühiskonnale; arvestades, et ELi 28 liikmesriigis peab üheksa igast kümnest ettevõttest, kus korraldatakse regulaarselt riskihindamist, seda kasulikuks töötervishoiu ja tööohutuse tagamise viisiks(16);

E.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 153 kohaselt toetab ja täiendab liit liikmesriikide meetmeid eelkõige töökeskkonna parandamisel, et kaitsta töötajate tervist ja turvalisust;

F.  arvestades, et üks liikmesriikide peamisi probleeme on elanikkonna vananemine; arvestades oodatava eluea erinevusi eri sotsiaalsete ja kutsealaste rühmade vahel ning seoses tervist kahjustava tööga; arvestades, et üle 55aastased töötajad on lisaks luu- ja lihaskonna vaevustele eriti vastuvõtlikud vähktõve, südamehaiguste, hingamisteede häirete ja unehäirete suhtes(17); arvestades, et tervena elatud aastate näitaja on aastatel 2010–2013 naistel 1,1 ja meestel 0,4 aasta võrra langenud, mis näitab veelgi selgemini vajadust pikendada tervena elatud eluiga, sest see võimaldaks rohkematel inimestel tööturule jääda, kuni nad jõuavad ametlikku pensioniikka;

G.  arvestades, et sagedasim tööga seotud surmapõhjus on vähktõbi(18), millele järgnevad südame-veresoonkonna ja hingamisteede haigused, samas kui tööõnnetused moodustavad surmajuhtudest vaid väga väikese osa; arvestades, et kroonilised terviseprobleemid, näiteks luu- ja lihaskonna haigused, on ELis laialt levinud ja võivad vähendada inimeste võimet tasustavat töökohta leida või hoida(19), ja arvestades, et riskirühma kuuluvate töötajate varajane kindlakstegemine on väga tähtis;

H.  arvestades, et ettevõtjate halduskoormus ja otsesed kulud, mis on tingitud töötervishoiu ja tööohutuse poliitikast, mille eesmärk on suurendada töötajate heaolu, töökeskkonna kvaliteeti ja tootlikkust, on oluliselt madalamad kui need, mis on seotud kutsehaiguste ja tööõnnetustega, mida ELi õigusraamistikuga soovitakse ennetada(20); arvestades, et mõnede uuringute kohaselt võivad ettevõtjad ennetusest märkimisväärset kasu saada(21);

I.  arvestades, et surmaga lõppevate õnnetuste arv töökohal ja selliste töötajate osakaal, kes teatavad, et nende töö ohustab nende füüsilist ja vaimset tervist ning ohutust, erineb liikmesriigiti(22) ja eri majandussektorites märkimisväärselt, mis näitab, et töötervishoidu ja tööohutust käsitlevate õigusaktide rakendamisele ja jõustamisele tuleb pöörata suuremat tähelepanu, sest need on töötajate tervise ja tootlikkuse tagamise tähtis komponent;

J.  arvestades, et eelkõige tööga seotud pinge ja üldised psühhosotsiaalsed riskid kujutavad endast kõikjal Euroopas tööandjate ja töötajate jaoks kasvavat probleemi ja et umbes pool töötajatest leiab, et nende töökohal esineb neid probleeme; arvestades, et tööga seotud pinge suurendab töölt puudumist, kahjustab tootlikkust ja põhjustab peaaegu poole aastasest tööpäevade kaost; arvestades, et psühhosotsiaalsete riskide haldamiseks võetud meetmed on liikmesriigiti erinevad(23);

K.  arvestades, et tugevad, hästi rakendatud ja jõustatud töötervishoidu ja tööohutust käsitlevad õigusaktid on tähtis eeltingimus töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmiseks, et kaitsta töötajate tervist ja tootlikkust kogu nende tööelu jooksul; arvestades, et tööjärelevalve on tähtis töötervishoiu ja tööohutuse poliitika rakendamiseks piirkondlikul ja kohalikul tasandil ja arvestades, et õiguslike kohustuste täitmine on paljudele ettevõtetele peamine põhjus töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmiseks ja ennetusmeetmete võtmiseks(24);

L.  arvestades, et töötajate igakülgne kaasamine, osalemine ja esindatus ettevõtte tasandil ning juhtkonna pühendumus on riskide edukaks ennetamiseks töökohal(25) väga tähtis ja arvestades, et töökohtades, kus tegutsevad ametiühingud, on õnnetuste ja haiguste määr väiksem;

M.  arvestades, et tervikuna võttes aitab tööõnnetuste vastu võidelda vaid see, kui tootmisprotsessi igas mõttes inimkeskselt käsitatakse;

N.  arvestades, et on vaja piisavaid vahendeid, et asjakohaselt käsitleda nii uusi ja tekkivaid kui ka ammutuntud tööohutuse ja töötervishoiu riske, sh asbest, nanomaterjalid ja psühhosotsiaalsed riskid; arvestades, et paljud töötajad, sealhulgas ehitustöölised, on asbestiga kokkupuutumise ohus;

O.  arvestades, et ebakindel töö kahjustab töötervist ja -ohutust ning olemasolevaid töötervishoiu ja -ohutuse struktuure; arvestades, et ebakindel töö võib võtta töötajatelt võimaluse koolitustel osaleda ja töötervishoiu ning tööohutuse teenustest osa saada, samuti tekitab see vaimset pinget(26); arvestades, et raamdirektiiv 89/391/EMÜ paneb tööandjatele kohustuse luua kõiki riske hõlmav süstemaatiline ennetuspoliitika; arvestades, et töö ettevõttest väljaviimine allhangete ja ajutiste töötajate kasutamise abil võib raskendada töötervishoiu ja tööohutuse õigusaktide täitmise eest vastutaja kindlaksmääramist; arvestades, et mitteametlik töötamine ja näiline füüsilisest isikust ettevõtjana töötamine raskendab oluliselt töötervishoiu ja tööohutuse meetmete rakendamist ning töötajate tervise ja ohutuse tagamist;

P.  arvestades, et sotsiaalpartneritel on oluline roll töötervishoiu ja tööohutuse poliitika kavandamisel ja rakendamisel nii liikmesriigi, rahvusvahelisel kui ka ELi tasandil; arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklites 153–155 määratletakse sotsiaalpartnerite pädevus ja volitused töötervishoiu ja tööohutuse kokkulepete läbirääkimisel ja täitmisel;

Q.  arvestades, et ELi õigusraamistiku eesmärk on ennetada kõigi töötajate tööõnnetusi ja kutsehaigusi; arvestades, et mida väiksem on ettevõte, seda halvemini võivad töötajad olla informeeritud töötervishoiu ja tööohutuse riskidest; arvestades, et ei ole tõendatud mingit seost õnnetuste arvu ja ettevõtte suuruse vahel; arvestades, et õnnetuste sagedus sõltub töö liigist ja sektorist, kus ettevõte tegutseb(27);

R.  arvestades, et kutsehaigusi puudutava teabe kättesaadavus ja võrreldavus ELi tasandil on puudulik(28);

S.  arvestades, et seksuaalse ahistamise ning sellest põhjustatud ebakindlustunde vastu töökohal tuleks võidelda;

T.  arvestades, et tööalane eristamine, palgalõhe, tööaeg, töökohad, ebakindlad töötingimused, seksism ja sooline diskrimineerimine ning emaduse spetsiifiliste füüsiliste aspektidega seotud erinevused on tegurid, mis võivad mõjutada naiste töötingimusi;

U.  arvestades, et kinnistunud arusaama kohaselt teevad naised ohutumaid töid; arvestades, et Euroopas on üldlevinud seisukoht, et meeste ja naiste tööjaotus ei ole kunagi neutraalne, ning arvestades, et selle jaotuse tõttu jäävad naiste terviseprobleemid üldiselt varjatuks, mistõttu naiste töökohtadega seoses võetakse vähem ennetusmeetmeid;

V.  arvestades, et ELis on naiste tööhõive teenindussektoris märgatavalt suurem kui tööstuses, kusjuures naised töötavad enamasti tervishoiu- ja sotsiaalsektoris, jaemüügi, tootmise, hariduse ja äri valdkonnas, tehes üha sagedamini osalise tööajaga või juhutöid, mis mõjutab olulisel määral tööohutust ja töötervishoidu;

W.  arvestades, et mõningate töökohtade olemuse tõttu, kus naised on üleesindatud, võivad naisi ähvardada spetsiifilised ohud, sealhulgas luu- ja lihaskonna vaevused või teatavat liiki vähktõbi, näiteks rinnavähk või emakalimaskesta vähk(29);

X.  arvestades, et sõltumata töö liigist teatavad naised tööga seotud terviseprobleemidest sagedamini kui mehed(30) ning neid ohustavad eriti vanusega seotud haigused; arvestades, et seetõttu peavad töötervishoiu ja tööohutuse meetmed olema soo- ja eluringipõhised;

Y.  arvestades, et terviseprobleemid, mis võivad tekkida, kui tulevane lapsevanem või tema veel sündimata laps puutuvad kokku keskkonnasaastega ja töökeskkonnas esinevate riskiteguritega, võivad ohustada viljakust;

Z.  arvestades, et empiirilised uuringud näitavad, et naised on tervishoidu ja ohutust käsitlevate otsuste langetamisel alaesindatud;

AA.  arvestades, et maapiirkondades on naistel raskem oma töö- ja terviseõigusi kasutada ning neil puudub sagedamini juurdepääs põhilistele tervishoiuteenustele, eriravile ja läbivaatustele, mis võimaldavad varakult vähktõbe avastada;

ELi töötervishoiu ja tööohutuse strateegiline raamistik

1.  rõhutab, et kõigil töötajatel, ka avalikus sektoris, on õigus kõrgeimal tasemel kaitsele seoses töötervishoiu ja tööohutusega, mis tuleb tagada olenemata tööandja suurusest, töö liigist, töösuhte aluseks olevast lepingust või töökoha liikmesriigist; palub komisjonil koostada tööhõivestrateegia, mis hõlmab kõiki ELi töötervishoiu ja tööohutuse reguleerivasse raamistikku kuuluvaid tööhõive vorme; rõhutab, et töötervishoiu ja tööohutuse valdkonnas vajatakse selgeid ja tõhusaid eeskirju;

2.  väljendab heameelt asjaolu üle, et ELi töötervishoiu ja tööohutuse strateegilises raamistikus on määratletud palju olulisi tegevusvaldkondi; avaldab siiski kahetsust, et komisjon ei ole raamistikus sätestanud konkreetseid eesmärke; rõhutab sellega seoses, et kui teaduslikud tõendid ja ELi töötervishoiu ning tööohutuse teemaliste õigusaktide järelhindamise tulemused seda toetavad, tuleks raamistikku 2016. aastal toimuva läbivaatamise käigus lisada rohkem konkreetseid seadusandlikke ja/või mitteseadusandlikke meetmeid ning rakendamis- ja jõustamisvahendeid;

3.  palub komisjonil ja liikmesriikidel ELi töötervishoiu ja tööohutuse strateegilise raamistiku 2016. aasta läbivaatamise järel koostada kutsehaiguste ja tööõnnetuste vähendamise soovituslikud sihtmäärad ja toetuda raamistiku läbivaatamisel uusimatele eelretsenseeritud teadustulemustele; nõuab, et komisjon pööraks erilist tähelepanu sektoritele, kus töötajad on kõige suuremas ohus, ning koostaks suuniseid ja ergutaks heade tavade vahetamisele töötervishoiu ja tööohutuse poliitika rakendamisel;

4.  peab kahetsusväärseks, et kehtiva töötervishoiu ja tööohutuse strateegilise raamistiku koostamisel tekkis viivitusi; on seisukohal, et Euroopa töötajatel, ettevõtjatel ja tööturgudel tekkinud arvukate probleemide lahendamiseks, kaasa arvatud need, mida komisjon on käsitlenud, on vaja õigeaegseid ja tõhusaid meetmeid;

5.  rõhutab, et tuleb tagada füüsiliselt ja vaimselt ohutu ja tervislik töökeskkond kogu inimese tööelu jooksul, et saavutada eesmärk, et kõik töötajad võiksid vananedes püsida aktiivse ja tervena; leiab, et kutsehaiguste ja tööõnnetuste ennetamine ning suurem tähelepanu tööga seotud ohtude kogumõjule loob töötajatele ja kogu ühiskonnale lisaväärtust;

6.  rõhutab vajadust konkreetsete meetmete järele, et võidelda kriisi tagajärgede vastu, hõlbustades nende ettevõtjate tegevust, kes teevad samme tööohutuse ja töötervishoiu parandamiseks;

Riiklikud strateegiad

7.  rõhutab, et riiklikud töötervishoiu ja tööohutuse strateegiad on väga olulised ja aitavad liikmesriikides töötervishoidu ja tööohutust parandada; toonitab, et julgustada tuleks korrapärast aruandlust edusammude kohta; peab hädavajalikuks jätkata ELi tasandil poliitika algatamist ja kooskõlastamist, pöörates samas suuremat tähelepanu kehtivate töötervishoiu ja tööohutuse õigusaktide rakendamisele ja jõustamisele, et tagada kõigi töötajate töötervishoiu ja tööohutuse kõrge tase; on seisukohal, et töötervishoiu ja tööohutuse poliitika tuleks nii ELi kui ka liikmesriigi tasandil kooskõlastada muu poliitikaga ja nõuded peaksid olema selged, et ettevõtetel ja eelkõige VKEdel oleks lihtsam neid täita; on veendunud, et soolist aspekti tuleb arvestada, et mees- ja naistöötajaid mõjutavad eriomased ohud selgemini esile tuua;

8.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tagama, et riiklikud töötervishoiu ja tööohutuse strateegiad lähtuksid ELi töötervishoiu ja tööohutuse strateegilisest raamistikust ning oleksid täielikult läbipaistvad, sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna, sealhulgas tervishoiu sidusrühmade ettepanekutele avatud ja kooskõlas liikmesriikide tavade ja praktikaga; peab heade tavade jagamist ja sotsiaaldialoogi oluliseks töötervishoiu ja -ohutuse parandamise vahendiks;

9.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid lisaksid riiklikesse strateegiatesse oma olukorrale vastavad mõõdetavad ja võrreldavad eesmärgid; peab vajalikuks ergutada korrapäraste ja läbipaistvate aruandlusmehhanismide kasutamist, et tehtud edusammudest teada anda; rõhutab usaldusväärsete andmete tähtsust;

Rakendamine ja järgimine

10.  tunnistab, et töötervishoiu ja tööohutuse meetmete rakendamisel ettevõtte tasandil on oluline arvesse võtta mikro- ja väikeste ettevõtjate, samuti teatud avalike teenuste sektorite olukorda, erivajadusi ja raskusi nõuete järgmisel; märgib, et teadlikkuse suurendamine, heade tavade vahetamine, konsulteerimine, kasutajasõbralikud juhendid ja veebiplatvormid on VKEdele ja mikroettevõtjatele töötervishoiu ja tööohutuse seadusandliku raamistiku tõhusamal järgimisel äärmiselt kasulikud ja olulised; kutsub komisjoni, Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuri ning liikmesriike üles jätkama praktiliste vahendite ja suuniste koostamist, mis lihtsustavad VKEdel ja mikroettevõtjatel töötervishoiu ja tööohutuse nõuete järgimist;

11.  palub komisjonil strateegilise raamistiku läbivaatamisel ka edaspidi arvestada VKEde ja mikroettevõtjate eriiseloomu ja olukorraga, et aidata neil töötervishoiu ja tööohutuse vallas sätestatud eesmärke täita; rõhutab, et VKE mõiste hõlmab oma praegusel kujul ligikaudu 99 % kõigist ettevõtetest; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama jõupingutusi usaldusväärsete andmete kogumiseks töötervishoiu ja tööohutuse tegeliku rakendamise kohta mikro- ja väikeettevõtetes;

12.  tervitab Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuri elektroonilise interaktiivse riskihindamisvahendi (OiRA) ja muude e-tööriistade kasutuselevõttu liikmesriikides, sest see hõlbustab riskihindamist ja toetab nõuete täitmist ning ennetuskultuuri levikut, eriti mikro- ja väikeettevõtetes; kutsub liikmesriike tungivalt üles kasutama üldisemalt töötervishoiu ja tööohutuse valdkonna tegevuseks ja konkreetsemalt VKEde toetamiseks mõeldud e-tööriistade arendamisel Euroopa rahastamist; rõhutab teavituskampaaniate, näiteks tervislike töökohtade kampaania olulisust töötervishoiu ja tööohutuse valdkonnas ning rõhutab vajadust suurendada tööandjate ja töötajate teadlikkust põhilistest töötervishoiu ja tööohutusega seotud õigustest ja kohustustest;

13.  julgustab liikmesriike ja sotsiaalpartnereid algatustele töötervishoiu ja tööohutuse valdkonna esindajate ja juhtide oskuste parandamiseks kooskõlas liikmesriigi seaduste ja tavadega; kutsub liikmesriike toetama töötajate aktiivset kaasamist ennetavate töötervishoiu- ja tööohutusmeetmete rakendamisse ning tagama, et tervise ja ohutusega tegelevad töötajad saaksid lisaks baaskoolitusele ka süvendatud koolitust;

14.  rõhutab, kui tähtis on edendada vastastikuse usalduse ja õppimise õhkkonda, kus töötajaid julgustatakse osalema tervisliku ja ohutu töökoha kujundamisel, mis ühtlasi edendab töötajate sotsiaalset kaasamist ja ettevõtete konkurentsivõimet; rõhutab siinjuures, et tervishoiu- ja ohutusküsimustele tähelepanu juhtimine ei tohiks töötajatele halbu tagajärgi tuua;

15.  juhib tähelepanu sellele, et töötervishoiu ja tööohutuse hea haldamise võtmeelemendid on hästi rakendatud ja jõustatavad õigusaktid ning täielikult dokumenteeritud riskihindamine, milles osalevad töötajad ja töötajate esindajad ja mis võimaldab töökohal asjakohaseid ennetusmeetmeid võtta;

16.  kutsub komisjoni üles tegema kõik vajaliku selleks, et jälgida töötervishoidu ja tööohutust käsitlevate õigusaktide rakendamist ja jõustamist liikmesriikides; on veendunud, et ELi töötervishoidu ja tööohutust käsitlevate direktiivide praktilise rakendamise järelhindamine ELi liikmesriikides annab selleks hea võimaluse, ning loodab, et kehtivate õigusaktide rakendamisega seotud tulemusi võetakse strateegilise raamistiku läbivaatamise raames arvesse;

Jõustamine

17.  on veendunud, et võrdsete tingimuste tagamine kogu ELis ning ebaausa konkurentsi ja sotsiaalse dumpingu kaotamine on äärmiselt oluline; rõhutab tööinspektsioonide olulist rolli, et jõustada töötajate õigused vaimselt ning füüsiliselt ohutule ja tervislikule töökeskkonnale ning pakkuda tööandjatele, eelkõige VKEdele ja mikroettevõtjatele nõuandeid ja suuniseid; kutsub liikmesriike üles järgima ILO tööinspektsiooni standardeid ja suuniseid, et tagada tööinspektsioonides piisav töötajate arv ja piisavad vahendid ning parandada tööinspektorite koolitust, nagu Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on soovitanud(31); tervitab riiklike tööinspektsioonide koostööd kõrgemate tööinspektorite komitees;

18.  juhib tähelepanu töötervishoiu ja tööohutuse õigusaktide kohaldamise raskustele deklareerimata tööd tegevate töötajate puhul; tuletab meelde, et tööinspektsioonidel on deklareerimata töö tuvastamisel tähtis roll; palub liikmesriikidel korraldada rangeid kontrolle ja määrata asjakohased karistused tööandjatele, kes kasutavad deklareerimata töötajaid; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid kõik vajalikud meetmed deklareerimata töö takistamiseks; rõhutab, et enamik surmaga lõppevaid tööõnnetusi juhtub töömahukates sektorites, kus deklareerimata töö on rohkem levinud kui mujal;

19.  on seisukohal, et töötervishoiu ja tööohutuse õigusaktide tulemuslik kohaldamine sõltub samuti suurel määral tööinspektsioonidest; on seisukohal, et vahendid tuleks suunata sektoritesse, mis on osutunud töötajate jaoks kõige ohtlikumaks; nõuab tungivalt, et asjaomased asutused kasutaksid lisaks pistelistele inspektsioonidele riskipõhist järelevalvet ja võtaksid meetmeid korduvrikkujate vastu, et panna töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid eiravad tööandjad oma tegevuse eest vastutama; palub liikmesriikidel tagada teabevahetus ja suurendada kooskõlastamist tööinspektsioonide vahel, et parandada piiriülest koostööd;

Õigusraamistik

20.  rõõmustab õigusraamistiku kvaliteedi parandamise püüete üle ja ootab selles vallas uusi edusamme; tuletab komisjonile siiski meelde, et töötervishoiu ja tööohutuse direktiivide viimine õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi raamesse ning õigusaktide muutmine peaks olema demokraatlik ja läbipaistev, sellesse tuleks kaasata sotsiaalpartnerid ning selle tulemuseks ei tohiks mingil juhul olla töötervishoiu ja tööohutuse vähendamine; rõhutab sellega seoses, et arvesse tuleks võtta tehnoloogia arengust tingitud muutusi töökohal; märgib, et liikmesriikidel on õigus vastu võtta töötervishoiu ja tööohutuse miinimumnõuetest rangemaid norme; peab sellegipoolest vajalikuks kehtivaid eeskirju parandada, muu hulgas vältides kattumist ja edendades töötervishoiu ja tööohutuse paremat integreerimist muude poliitikavaldkondadega, säilitades töötajate tervise ja ohutuse senise kaitse ja püüdes seda veelgi suurendada;

21.  rõhutab, et töötajate ja sotsiaalpartnerite osalemine kõigil tasanditel kooskõlas liikmesriikide seaduste ja tavadega on töötervishoiu ja tööohutuse õigusaktide tulemusliku rakendamise eeltingimus ja sotsiaalpartnerite kaasamine ELi tasandil aitab tagada, et töötervishoiu ja tööohutuse strateegiline raamistik vastab ELi tööandjate ja töötajate vajadustele; kutsub sotsiaalpartnereid ja komisjoni üles konstruktiivsele dialoogile kehtiva reguleeriva raamistiku täiustamise üle ja on veendunud, et sotsiaalpartnerite rolli tuleb tugevdada;

Tööga seotud haiguste ning uute ja tekkivate riskide ennetamine

22.  juhib tähelepanu sellele, kui tähtis on kaitsta töötajaid kantserogeenide, mutageenide ja reproduktiivtoksiliste ainetega kokkupuutumise eest; rõhutab sellega seoses, et naised puutuvad sageli üheaegselt kokku paljude eri ainetega, mis võib suurendada terviseohte, sealhulgas vähendada nende järglaste elujõulisust; kordab tungivalt oma varasemat nõudmist, et komisjon esitaks ettepaneku direktiivi 2004/37/EÜ läbivaatamiseks teaduslike andmete alusel, et vajadusel lisada siduvamad töökeskkonna ohtlike ainete piirnormid ning töötada koos tööohutuse ja töötervishoiu nõuandekomiteega välja selgetel ja üksikasjalikel kriteeriumidel põhinev hindamissüsteem; leiab, et selles kontekstis tuleks lahendada ka võimalikud regulatiivsed kattumised, mille tulemuseks on tahtmatu eeskirjade rikkumine;

23.  rõhutab vajadust kehtestada töötajatele rangem kaitse, võttes arvesse mitte ainult kokkupuuteaega, vaid ka seda, millise keemiliste ja/või toksiliste ainete seguga töötajad kokku puutuvad; juhib tähelepanu asjaolule, et paljud tervishoiutöötajad puutuvad töökohal kokku ohtlike kemikaalidega; palub komisjonil võtta meetmeid tervishoiusektori keemiliste riskitegurite suhtes ja lisada töötervishoiu ja tööohutuse strateegiasse eraldi sätted tervishoiutöötajate kokkupuute kohta ohtlike ravimitega; palub komisjonil tagada, et kõik otseselt või kaudselt teravate meditsiiniinstrumentide käsitsemise või kõrvaldamisega seotud töötajad oleksid nõuetekohaselt kaitstud; märgib, et sellega seoses võib vajalikuks osutuda haigla- ja tervishoiusektoris teravate instrumentide põhjustatud vigastuste ärahoidmist käsitleva direktiivi 2010/32/EL läbivaatamine;

24.  juhib tähelepanu asjaolule, et paljud töötajad puutuvad töökohal endiselt kokku asbestiga; kutsub ELi üles tihedamale koostööle sotsiaalpartnerite ja liikmesriikidega, et edendada ja koordineerida liikmesriikide jõupingutusi asbesti käitlemise ja ohutu eemaldamise riiklike tegevuskavade koostamiseks, piisava rahastamise tagamiseks ja vajalike meetmete võtmiseks;

25.  kordab oma üleskutset(32), et komisjon koostaks ja rakendaks asbesti tuvastamise ja registreerimise mudeli, lähtudes direktiivi 2009/148/EÜ artiklist 11; nõuab kogu ELi hõlmava asbestikampaania korraldamist ja õhutab liikmesriike asbestiga kokku puutunud töötajatele hüvitist maksma;

26.  kutsub komisjoni üles võtma meetmeid, et käsitleda üht kõige levinumat tööga seotud terviseprobleemi Euroopas, ja viivitamata esitama ettepanekut luu- ja lihaskonna vaevusi käsitleva ülddirektiivi vastuvõtmiseks, et tõhustada luu- ja lihaskonna vaevuste tulemuslikku ennetamist ja uurida nende põhjusi, võttes arvesse põhjuste mitmekülgsuse probleemi ja spetsiifilisi ohte naiste tervisele; juhib tähelepanu asjaolule, et nende ELi õigusaktide konsolideerimine, millega kehtestatakse miinimumnõuded töötajate kaitsmiseks ergonoomiliste riskiteguritega kokkupuute eest, võib kasu tuua nii töötajatele kui ka tööandjatele, hõlbustades seadusandliku raamistiku järgimist ja täitmist; rõhutab samuti heade tavade vahetamise tähtsust ja vajadust töötajaid ergonoomilistest riskiteguritest paremini teavitada;

27.  palub liikmesriikide võimalikult kiiresti rakendada 25. juuni 2002. aasta direktiivi 2002/44/EÜ töötervishoiu ja tööohutuse miinimumnõuete kohta seoses töötajate kokkupuutega füüsikalistest mõjuritest tulenevate riskidega;

28.  juhib komisjoni tähelepanu vajadusele parandada ennetusmeetmeid tööalase kokkupuute vältimiseks sisesekretsioonisüsteemi kahjustajatega, mis avaldavad mitmeti kahjulikku mõju mees- ja naistöötajate ning nende järeltulijate tervisele(33); palub komisjonil viivitamata koostada sisesekretsioonisüsteemi kahjustajate koondstrateegia, mis võiks vajaduse korral hõlmata pestitsiidide ja biotsiidide turulelaskmist reguleerivate ELi õigusaktide rakendamist ja muudaks tööohutusriskide ennetust käsitlevad eeskirjad rangemaks; toonitab, et ELi toetus ohutumate alternatiivide teaduslikuks uurimiseks on ettevaatusprintsiibi ja asendusprintsiibi kohaldamiseks hädavajalikud;

29.  tervitab komisjoni poolt ELi töötervishoiu ja tööohutuse strateegilises raamistikus aastateks 2014–2020 võetud kohustust parandada kutsehaiguste ennetust eriti nano- ja biotehnoloogia valdkonnas; toonitab nanomaterjalide turustamise ja kasutamisega seotud ebakindlust ning on veendunud, et uue tehnoloogiaga kaasnevaid töötervishoiu ja tööohutuse riske tuleb täiendavalt uurida; on veendunud, et nanotehnoloogiaga tegelevate töötajate võimalike tervise- ja ohutusriskide vähendamiseks tuleks rakendada ettevaatusprintsiipi;

30.  juhib komisjoni tähelepanu sellele, et töötajaskonnas suureneb kroonilisi haigusi põdevate töötajate arv; leiab, et surmaga lõppevat, kroonilist või pikaajalist haigust põdevatele või puudega inimestele tuleks leida juurdepääsetavad ja ohutud töökohad; kutsub liikmesriike üles pöörama tähelepanu krooniliste haigustega inimeste tööturul hoidmisele ja sinna integreerimisele ning toetama töökohtade mõistlikku kohandamist, mis tagab õigeaegse tööle naasmise; kutsub komisjoni üles edendama puuetega inimeste integreerimis- ja rehabiliteerimismeetmeid ning toetama liikmesriikide pingutusi töökohal tehtavaid muudatusi ja kohandusi käsitleva teabe levitamise ning heade tavade kindlakstegemise ja jagamise teel; kutsub Eurofoundi üles täiendavalt uurima ja analüüsima krooniliste haigustega inimeste töövõimalusi ja töölesobivuse määra;

31.  märgib, et tehnoloogilised uuendused võivad ühiskonnale üldiselt kasu tuua; tunneb siiski muret nende muudatustega kaasnevate uute ohtude pärast; tervitab komisjoni kavatsust luua tulevikuprobleemide paremaks lahendamiseks töötervishoiu ja tööohutuse spetsialistide ja teadlaste võrgustik; juhib tähelepanu koostöövõimeliste nutirobotite sagenevale kasutamisele näiteks tööstustootmises, haiglates ja hooldekodudes; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tehnoloogilistest uuendustest tulenevaid töötervishoiu ja tööohutuse riske tuvastama ja nende maandamiseks asjakohaseid meetmeid võtma;

32.  palub komisjoni ja liikmesriike koostada ja rakendada programm psühhosotsiaalsete riskide süstemaatiliseks jälgimiseks ja haldamiseks ning psühhosotsiaalsete riskide, sealhulgas stressi, depressiooni ja läbipõlemise all kannatavate töötajate toetamiseks, muu hulgas sihiga koostada tõhusad soovitused ja suunised nende riskide tõrjumiseks; rõhutab, et tööstressi oluline tööviljakust ja elukvaliteeti pärssiv mõju on hästi teada; märgib samas, et vaimset tervist ja psühhosotsiaalseid riske võivad mõjutada paljud tegurid, millest kõik ei ole seotud töökeskkonnaga; märgib siiski, et psühhosotsiaalsed riskid ja tööstress on töökorraldusega seotud struktuurne probleem ning neid on võimalik ennetada ja hallata; rõhutab, et seoses töötervishoiu ja tööohutuse strateegilise raamistiku muutmisega 2016. aastal tuleb korraldada uuringuid, parandada ennetust ja kaaluda uute meetmete võtmist, mis põhinevad tööturule taasintegreerimise parimate tavade ja vahendite jagamisel;

33.  väljendab heameelt komisjoni korraldatud kampaania üle „Tervislik töökoht hoiab stressi ohjes”; rõhutab, et tööstressiga toimetulemist käsitlevad algatused peavad hõlmama soolist mõõdet, pidades silmas naiste konkreetseid töötingimusi;

34.  juhib tähelepanu töökiusamisele ja selle võimalikele psühhosotsiaalset tervist mõjutavatele tagajärgedele; rõhutab, et tähtis on võidelda ahistamise ja vägivalla vastu töökohal, ning palub seetõttu komisjoni tihedas koostöös sotsiaalpartneritega kaaluda seadusandliku akti ettepaneku esitamist, mis põhineks raamlepingul ahistamise ja vägivalla kohta töökohtadel; õhutab liikmesriike koostama tulemuslikke strateegiaid töökohal esineva vägivalla vastu;

35.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles sihipäraselt tegutsema, et kaotada töökohtade ebakindlus, ning arvesse võtma ebakindla töö negatiivset mõju töötervishoiule ja tööohutusele; rõhutab, et ebatüüpiliste lepingutega töötajatel võib olla raskem koolitustele ja töötervishoiu ning tööohutuse teenustele ligi pääseda; rõhutab, et väga tähtis on parandada kõigi töötajate tervishoidu ja ohutust, vaatamata nende tööhõivevormile, kaasa arvatud töötajad, kes võivad olla haavatavas olukorras, näiteks noored ja inimesed, kes on varem pikka aega töötud olnud; kutsub liikmesriike üles täitma direktiivi 96/71/EÜ nõudeid sotsiaalse dumpingu vastu võitlemiseks ja võtma sellega seoses kõik vajalikud meetmed lähetatud töötajate võrdsete töötervishoidu ja tööohutust puudutavate õiguste jõustamiseks ja kaitseks;

36.  rõhutab, et töötervishoiu ja tööohutuse edendamisel tuleks arvesse võtta ka kodutöid; kutsub tööandjaid tungivalt üles sobivat töö- ja eraelu tasakaalu tagama ning selle saavutamist hõlbustama, arvestades, et suureneb nende töötajate arv, kes peavad ühitama töö ja hooldamise; rõhutab, kui tähtis on lahendada ületunnitöö probleem, et tagada töö ja pereelu tasakaalustatus; palub liikmesriikidel täielikult rakendada direktiiv 2003/88/EÜ ja rõhutab sellega seoses, et tähtis on jälgida maksimaalset töötundide arvu käsitleva sätte täitmist;

37.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kavandama sobivaid meetmeid seoses tööjõu vananemisega; leiab, et töötervishoiu ja tööohutuse reguleeriv raamistik peaks edendama kestlikku tööelu ja tervena vananemist; kutsub lisaks liikmesriike üles edendama eakamate töötajate rehabilitatsiooni- ja taasintegreerimismeetmeid, rakendades eakamate töötajate tervishoidu ja ohutust käsitlenud ELi katseprojekti tulemusi;

38.  rõhutab töötervishoiu ja tööohutuse meetmete olulisust seoses naiste probleemide ja riskidega töökohal, kaasa arvatud seksuaalne ahistamine; palub komisjoni ja sotsiaalpartnereid tagada kõigis sotsiaaldialoogi protsessides naiste ja meeste võrdsem esindatus; nõuab tungivalt, et komisjon võtaks töötervishoiu ja tööohutuse strateegilise raamistiku läbivaatamisel 2016. aastal arvesse soolise võrdõiguslikkuse mõõdet; kutsub komisjoni üles koostama Euroopa strateegiat naistevastase vägivalla vastu võitlemiseks töökohal ja selle protsessi raames hindama, kas direktiivi 2006/54/EÜ tuleks muuta, et see hõlmaks uusi vägivalla ja ahistamise vorme; palub liikmesriikidel rakendada komisjoni soovitust 92/131/EMÜ, et suurendada teadlikkust seksuaalse ahistamise ja muude seksuaalse väärkäitumise vormide kahjulikkusest;

39.  juhib komisjoni tähelepanu sellele, kuidas valdkondliku sotsiaaldialoogi komiteed saavad aidata käsitleda valdkonnapõhiseid töötervishoiu ja tööohutuse riske ja sotsiaalpartnerite vahel sõlmitavate kokkulepete kaudu lisaväärtust luua, kasutades oma põhjalikke teadmisi valdkondlikest tingimustest;

40.  rõhutab, et komisjon peaks koguma andmeid, korraldama uuringuid ja koostama soo- ning vanusepõhiseid statistilisi meetodeid ennetustegevuse hindamiseks, et lahendada haavatavate rühmade, sealhulgas naiste iseloomulikke probleeme töökohal;

41.  rõhutab, et tuleb pühendada rohkem tähelepanu riskiennetuspoliitikale ning ennetuskultuuri edendamisele, kujundamisele ja toetamisele töötervishoiu ja tööohutuse valdkonnas; kutsub liikmesriike edendama teavitamist ning pöörama rohkem tähelepanu ennetuse, töötervishoiu ja tööohutuse tutvustamisele kõigil kooliõppekava tasemetel, sealhulgas õpipoisiõppes; peab tähtsaks tootmisprotsessis võimalikult varakult ennetusele tähelepanu pöörata ja edendada riskihindamisel põhinevate süstemaatiliste ennetuskavade rakendamist, mis õhutavad tööandjaid ja töötajaid ohutu ja tervisliku töökeskkonna loomises osalema; juhib tähelepanu sellele, et ennetavate teenuste kvaliteet on paljudes liikmesriikides esmatähtis, et aidata ettevõtjatel, eriti VKEdel riske hinnata ja sobivaid ennetusmeetmeid võtta; kutsub komisjoni üles hindama ennetavate teenuste pakkujate ülesandeid ja koolitusnõudeid, mis on sätestatud liikmesriikide õigusaktides;

42.  rõhutab, et naised tuleb kaasata otsustusprotsessi, mis on seotud paremate tervishoiu- ja ohutustavade kujundamisega nende töökeskkonnas;

43.  palub, et komisjon ei jätaks arvestamata tööga seotud vähktõvevormide, näiteks ninaõõne kasvajate tekkimise probleemi, mida esineb sagedamini, kui töötajate hingamiselundkond ei ole nõuetekohaselt kaitstud suhteliselt tavalist tüüpi tolmu eest, mis eraldub näiteks puidu, naha, pulbrite, tekstiili, nikli jm materjalide töötlemisel;

44.  ergutab liikmesriike tagama kõigile kodanikele võrdsed võimalused töötajate õiguste kasutamiseks ning võrdne juurdepääs riiklikele tervishoiuteenustele, pidades iseäranis silmas maapiirkondades elavaid naisi ja teisi haavatavaid kodanikerühmi;

Statistilised andmed

45.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tõhustama kõigis sektorites, sealhulgas avalikus sektoris, usaldusväärsete ja võrreldavate andmete kogumist kutsehaiguste, töökeskkonnas ohtlike ainetega kokkupuutumise ja ohtude kohta, et teha kindlaks parimad tavad, edendada võrdlevat õppimist ja luua ühine andmebaas töökeskkonnas ohtlike ainetega kokkupuutumise kohta, ilma et sellega kaasneks ülemääraseid kulusid; rõhutab, et tähtis on kaasata liikmesriikide eksperdid ja andmebaasi ajakohastada; nõuab, et liikmesriigid ja komisjon koguksid rohkem andmeid digiteerimise ohtude, tööga seotud liiklusohutuse ning majanduskriisi võimaliku mõju kohta töötervishoiule ja -ohutusele;

46.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles koguma kvaliteetseid soo- ja vanusepõhiseid statistilisi andmeid kutsehaiguste kohta, et seadusandlikku raamistikku pidevalt parandada ning vajaduse korral kohandada uute ja tekkivate riskidega;

47.  kutsub liikmesriike üles korraldama soo, vanuse ja majandustegevuse valdkondade põhjal liigitatud uuringuid, et täpsustada tööga seotud luu- ja lihaskonna vaevuste esinemist riigi aktiivse elanikkonna seas, neid vaevusi ennetada ja nende tekkimise vastu võidelda;

48.  rõhutab, et tähtis on uuendada ja esitada tööga seotud haiguste üldisi näitajaid ja määratlusi, sealhulgas tööstressi kohta, ja kogu ELi hõlmavaid statistilisi andmeid, et seada eesmärgid kutsehaiguste esinemise vähendamiseks;

49.  märgib andmete kogumisega seotud raskusi paljudes liikmesriikides; nõuab, et Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuri (EU-OSHA) ja Eurofoundi tööd toetataks; palub liikmesriikidel teha kõik vajalik, tagamaks, et tööandjad tööõnnetustest teada annavad;

Rahvusvaheline tegevus

50.  palub nõukogul ja komisjonil tagada, et kõik kolmandate riikidega sõlmitavad kaubanduslepingud parandaksid töötingimusi, et kaitsta töötajate tervist ja ohutust;

51.  toonitab, et ELil on huvi ja kohustus parandada tööstandardeid, sealhulgas töötervishoidu ja tööohutust kogu maailmas;

52.  kutsub komisjoni tungivalt üles tugevdama töötervishoiu ja tööohutuse alast koostööd rahvusvaheliste organisatsioonide, sealhulgas ILO, OECD, G20 ja WHOga;

53.  kahetseb, et mitte kõik liikmesriigid ei ole ratifitseerinud ILO töötervishoiu ja tööohutuse arendamise raamkonventsiooni nr 187; kutsub kõiki liikmesriike üles konventsiooni ratifitseerima;

o
o   o

54.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 354, 31.12.2008, lk 70. (2) EÜT L 183, 29.6.1989, lk 1. (3) ELT L 299, 18.11.2003, lk 9. (4) ELT L 204, 26.7.2006, lk 23. (5) ELT L 165, 27.6.2007, lk 21. (6) EÜT C 77 E, 28.3.2002, lk 138. (7) ELT C 304 E, 1.12.2005, lk 400. (8) ELT C 303 E, 13.12.2006, lk 754. (9) ELT C 102 E, 24.4.2008, lk 321. (10) ELT C 41 E, 19.2.2009, lk 14. (11) ELT C 99 E, 13.4.2012, lk 101. (12) ELT C 168 E, 14.6.2013, lk 102. (13) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0093. (14) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0012. (15) Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 lõige 1: Igal töötajal on õigus töötingimustele, mis on tema tervise, ohutuse ja väärikuse kohased. (16) Uute ja tekkivate riskide teine Euroopa ettevõtete uuring (ESENER-2), EU-OSHA (2015). (17) Eurofound: Working conditions of an ageing workforce, Eurofound (2008). (18) Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuri (EU-OSHA) direktori avaldus, 18.11.2014. (19) Aruanne kroonilisi haigusi põdevate inimeste töövõimaluste kohta, Eurofound (2014). (20) Evaluation of the European strategy on Safety and Health at Work 2007-2012, EC (2013); Socio-economic costs of accidents at work and work-related ill health, EC (2012). (21) Berechnung des internationalen „Return on Prevention” für Unternehmen: Kosten und. Nutzen von Investitionen in den betrieblichen Arbeits- und Gesundheitsschutz, DGUV (2013). (22) 5th Working Conditions Survey, Overview Report, Eurofound (2012). (23) Uute ja tekkivate riskide teine Euroopa ettevõtete uuring (ESENER-2), EU-OSHA (2015). (24) Uute ja tekkivate riskide teine Euroopa ettevõtete uuring (ESENER-2), EU-OSHA (2015). (25) Worker representation and consultation on health and safety EU-OSHA (2012). (26) Flexible forms of work: ‘very atypical’ contractual arrangements, Eurofound (2010); Health and well-being at work: A report based on the fifth European Working Conditions Survey, Eurofound (2012). (27) 5th Working Conditions Survey, Overview Report, Eurofound (2012); Third European Company Survey, Eurofound (2015). (28) Report on the current situation in relation to occupational diseases systems in EU Member States and EFTA/EEA countries, EC (2013). (29) EU-OSHA, 2013, New risks and trends in the safety and health of women at work. (30) Occupational health and safety risks for the most vulnerable workers, EP poliitikaosakond A, majandus- ja teaduspoliitika, 2011, lk 40. (31) ELT C 230, 14.7.2015, lk 82. (32) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0093. (33) The Cost of Inaction, Nordon (2014); Rapport sur les perturbateurs endocriniens, le temps de la précaution, Gilbert Barbier (2011).