Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Neljapäev, 26. november 2015 - StrasbourgLõplik väljaanne
Afganistan, täpsemalt tapmised Zabuli provintsis
 Kambodža
 Sõnavabadus Bangladeshis
 Doha arengukava hetkeseis enne WTO kümnendat ministrite konverentsi
 Ecuadori ühinemine ELi ja selle liikmesriikide ning Colombia ja Peruu vahel sõlmitud kaubanduslepinguga
 Uus loomade heaolu strateegia aastateks 2016–2020
 Laste haridus hädaolukordades ja pikaajalistes kriisides
 2014.-2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika lihtsustamine ja tulemuslikkuse tõstmine

Afganistan, täpsemalt tapmised Zabuli provintsis
PDF 169kWORD 69k
Euroopa Parlamendi 26. novembri 2015. aasta resolutsioon Afganistani kohta ja eelkõige tapmiste kohta Zabuli provintsis (2015/2968(RSP))
P8_TA(2015)0412RC-B8-1258/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma 15. detsembri 2011. aasta resolutsiooni naiste olukorra kohta Afganistanis ja Pakistanis(1) ning 13. juuni 2013. aasta resolutsiooni ELi-Afganistani partnerlus- ja arengualase koostöölepingu üle peetavate läbirääkimiste kohta(2),

–  võttes arvesse ELi 2014. aasta riigipõhist strateegiat inimõiguste kaitsjate kohta Afganistanis,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 2015. aasta resolutsiooni 2210 ja ÜRO abimissiooni Afganistanis (UNAMA) mandaati,

–  võttes arvesse nõukogu 20. juuli 2015. aasta järeldusi Afganistani kohta,

–  võttes arvesse 20. septembril 2015 toimunud naiste, rahu ja julgeoleku riikliku tegevuskava rakendamise ja toetamise konverentsi (ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 1325),

–  võttes arvesse UNAMA ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo 2015. aasta augustis avaldatud poolaasta aruannet tsiviilelanike kaitsmise kohta Afganistani relvastatud konfliktis 2015. aastal,

–  võttes arvesse nõukogu 26. oktoobri 2015. aasta järeldusi Afganistani kohta,

–  võttes arvesse ÜRO missiooni 11. novembri 2015. aasta avaldust, milles mõisteti hukka seitsme tsiviilisikust pantvangi mõttetu hukkamine Zabulis,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et etniline ja usupõhine tagakiusamine Afganistanis tekitab üha suuremat muret, kuna juba mitu kuud on kestnud inimröövid ja rünnakud hazara kogukonna vastu, mida peetakse suuruselt kolmandaks rahvusrühmaks selles riigis ning mis on ainsana peamiselt šiiitlik;

B.  arvestades, et 2015. aasta oktoobris rööviti Arghandabi piirkonnas seitse tsiviilisikut, kes hukati 6.–8. novembril 2015, ning samast piirkonnast on tulnud teateid relvastatud kokkupõrgete kohta kahe valitsusvastase rivaalitseva rühmituse vahel;

C.  arvestades, et valdavalt šiiitidest hazarad on üks Afganistani uue põhiseadusega tunnustatud rahvusvähemusi;

D.  arvestades, et 21. novembril 2015 rünnati relva ähvardusel umbes 30 hazarast koosnenud rühma, kes sõitis maanteel riigi lõunaosas; arvestades, et teised reisijad päästsid Kabuli suundunud bussis vähemalt viis hazarat, aidates varjata nende päritolu, kui võitlejad bussi kinni pidasid;

E.  arvestades, et Zabulis toimunud tapmised näitavad, et hazarad on eriti ohustatud; arvestades, et viimase kahe aasta jooksul on olnud arvukalt juhtumeid, kus hazarad on bussis teistest reisijatest eraldatud, kinni võetud ja mõnel juhul tapetud;

F.  arvestades, et need tapmised näitavad, et Taliban ja sellest eraldunud rühmitused, millest mõned on vandunud truudust Da’esh/ISILile, on tsiviilelanikele jätkuvalt terroriohuks;

G.  arvestades, et Euroopa Liit on toetanud Afganistani ülesehitust ja arengut 2002. aastast alates ning näeb eesmärgina rahumeelset, stabiilset ja turvalist Afganistani;

H.  arvestades, et 2007. aastal käivitatud EUPOLi missioon Afganistani politseijõudude väljaõppe toetamiseks aitab luua Afganistani valitsuse karistus- ja kohtusüsteemi; arvestades, et nõukogu otsustas 2014. aasta detsembris pikendada missiooni 31. detsembrini 2016;

I.  arvestades, et rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude (ISAF) missioon lõppes 2014. aasta lõpus; arvestades, et 2015. aasta jaanuaris alustati uut kindlat toetusmissiooni, et pakkuda Afganistani julgeolekujõududele ja institutsioonidele edasist koolitust, nõu ja toetust;

J.  arvestades, et tsiviilisikute tapmisega, samuti nende pantvangi võtmisega rikutakse rängalt rahvusvahelist humanitaarõigust, mida peavad järgima relvakonflikti kõik osapooled, ka valitsusvastased elemendid;

K.  arvestades, et Talibani terroristliku tegevuse tõttu on julgeolekuolukord kogu Afganistanis jätkuvalt murettekitav;

L.  arvestades, et jätkuvalt tekib kaasnevat kahju, mis tähendab suurt arvu ohvreid süütute tsiviilelanike, humanitaarabitöötajate ja koguni rahuvalvemissioonide isikkoosseisu hulgas;

M.  arvestades, et al-Qaeda juhi al-Zawahiri hiljutine üleskutse ISILi võitlejatele pidada sõda rahvusvahelise koalitsiooni vastu tähendab Afganistanis paiknevatele NATO jõududele ja riigi julgeolekule täiendavat ohtu;

1.  mõistab karmilt hukka seitsme hazara (kahe naise, nelja mehe ja väikese tüdruku) barbaarse tapmise pea maha raiumise teel Afganistani kaguprovintsis Zabulis, mis piirneb Pakistaniga;

2.  mõistab hukka Talibani, al-Qaeda, ISILi ja teiste terrorirühmituste rünnakud Afganistani tsiviilelanike, riiklike kaitse- ja julgeolekujõudude, demokraatlike institutsioonide ja kodanikuühiskonna vastu, mis on toonud kaasa enneolematult palju inimohvreid; rõhutab, et Afganistani valitsuse prioriteet peaks olema kaitsta hazara kogukonda, kes on Talibani ja Da’esh/ISILi terrori suhtes eriti haavatav;

3.  avaldab kaastunnet ohvrite, eriti hazara kogukonda tabanud viimaste hirmsate mõrvade ohvrite perekondadele;

4.  nõuab Afganistani ametivõimude toetamist kiirete ja asjakohaste meetmete võtmisel, et tagada süütute tsiviilisikute tapjate kohtu alla andmine ning kinnitada õigusriigi põhimõtete kehtimist riigis;

5.  palub Afganistani ametivõimudel tagada, et viidaks läbi usaldusväärne ja erapooletu uurimine julgeolekujõudude liikmete üle, kes on seotud tõsiste inimõiguste rikkumistega, kaasa arvatud nende üle, kes juhivad rikkumisi toime pannud jõudusid, ning nad kutsutaks korrale või antaks vastavalt vajadusele kohtu alla;

6.  on seisukohal, et tsiviilelanikest pantvangide, sealhulgas naiste ja laste tapmist tuleks käsitleda sõjakuriteona; rõhutab, et süütute tsiviilelanike tapmine on rahvusvahelise humanitaarõigusega keelatud; kordab, et sellest peavad kinni pidama kõik konflikti osapooled, kaasa arvatud eraldunud rühmitused;

7.  väljendab sügavat muret seoses keerulise julgeolekuolukorraga, vägivalla pideva suurenemisega, ohvriterohkete terroriaktidega ning pideva ohuga elanikele, kes on sunnitud elama kasvava hirmu õhkkonnas;

8.  on seisukohal, et riiklik julgeolek on Afganistani sotsiaalse ja majandusliku arengu, poliitilise stabiilsuse ja tuleviku jaoks hädavajalik;

9.  kutsub Afganistani valitsust üles tugevdama koostööd Pakistani valitsusega; rõhutab, et tihedam koostöö julgeoleku ja juhtimise küsimustes oleks kasulik mõlemale poolele ning aitaks edendada rahu ja julgeolekut piirkonnas;

10.  kutsub liikmesriike ja Euroopa välisteenistust üles olema jätkuvalt pühendunud ning toetama Afganistani valitsust võitluses mässuliste vastu;

11.  kinnitab veel kord oma toetust kõikidele jõupingutustele aidata Afganistanil vabaneda terrorismist ja ekstremismist ning usub, et see on piirkondliku ja ülemaailmse julgeoleku jaoks ülitähtis, et ehitada üles kaasav, stabiilne, demokraatlik ja jõukam riik;

12.  toetab jätkuvalt kindlalt Afganistani valitsuse püüdlusi viia läbi tähtsad reformid, parandada valitsemist ja tugevdada õigusriigi põhimõtteid, edendada inimõiguste, sh naiste õiguste austamist, võidelda korruptsiooni ja narkootikumidega, parandada rahanduse jätkusuutlikkust ja kindlustada kaasav majanduskasv; märgib ära president Ashraf Ghani kavatsuse seada korruptsioonivastane võitlus üheks oma prioriteediks;

13.  kinnitab veel kord toetust Afganistani valitsusele ja rahvale selles kriitilises etapis; juhib tähelepanu Afganistani kaitse- ja julgeolekujõudude inimkaotustele pärast ISAFi missiooni lõppemist 2014. aasta lõpus; julgustab valitsust jätkama jõupingutusi kaitse- ja julgeolekujõudude tõhususe ja tegevuse tulemuslikkuse suurendamiseks, et pakkuda kogu elanikkonnale julgeolekut ja stabiilsust;

14.  on jätkuvalt sügavalt mures inimõiguste ja julgeolekuolukorra halvenemise pärast Afganistanis, eelkõige selle võimaliku mõju pärast naiste õigustele, usu- ja rahvusvähemustele, inimõiguste kaitsjatele ning ajakirjanikele;

15.  tuletab meelde 2009. aastal vastu võetud märgilise tähtsusega seadust naistevastase vägivalla kaotamiseks ning kutsub ametivõime üles pöörama rohkem tähelepanu ja eraldama rohkem vahendeid rünnakuohus olevate inimõiguslaste kaitsmisele;

16.  kutsub Afganistani valitsust üles võtma vastu kava Afganistani 1325 riikliku tegevuskava rakendamiseks, mis näeb ette naiste täieliku kaasamise rahuläbirääkimise kõikides etappides;

17.  tuletab meelde Afganistani valitsuse lubadusi rahvusvahelisele üldsusele seoses rahvus-, keele-, usu- ja muude vähemuste õiguste ja kaitsega;

18.  mõistab karmilt hukka Talibani hiljutised rünnakud Kunduzis, mis tõid kaasa ohvreid tsiviilisikute seas ning Afganistani kaitse- ja julgeolekujõudude isikkoosseisus; toetab sõltumatut uurimist Médecins Sans Frontières haigla ründamise asjus Kunduzis ja nõuab, et austataks haiglate ja meditsiiniasutuste neutraalsust;

19.  kordab, et on ülimalt tähtis, et Afganistani valitsus ja kõik partnerid selles piirkonnas annaksid kiiresti usutava panuse konflikti lõpetamisse ja stabiilse keskkonna tagamisse; kordab, et Afganistani enda juhitud rahuprotsess on mis tahes jätkusuutliku ja pikaajalise lahenduse eeltingimus;

20.  kiidab heaks otsuse korraldada Brüsselis 2016. aastal Afganistani käsitlev ulatuslik ministrite konverents, mis näitab, et rahvusvaheline üldsus peab selle riigi stabiliseerimist ja arengut jätkuvalt oluliseks; loodab, et konverentsil luuakse Afganistani valitsuse ja doonorite jaoks 2020. aastani raamistik, mida toetaksid nii Afganistani valitsuse kui ka rahvusvahelise üldsuse konkreetsed lubadused;

21.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Afganistani valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 168 E, 14.6.2013, lk 119.
(2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0282.


Kambodža
PDF 252kWORD 77k
Euroopa Parlamendi 26. novembri 2015. aasta resolutsioon poliitilise olukorra kohta Kambodžas (2015/2969(RSP))
P8_TA(2015)0413RC-B8-1263/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Kambodža kohta,

–  võttes arvesse ELi 27. oktoobri 2015. aasta kohapealset avaldust olukorra kohta Kambodžas,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri pressiesindaja 17. novembri 2015. aasta avaldust Kambodža kohta,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Ravina Shamdasani pressiesindaja 30. oktoobri 2015. aasta pressiavaldust,

–  võttes arvesse Kambodža inimõiguste olukorraga tegeleva ÜRO eriraportööri professor Rhona Smithi 23. novembri 2015. aasta ja 24. septembri 2015. aasta avaldusi,

–  võttes arvesse Kambodža inimõiguste olukorraga tegeleva ÜRO eriraportööri 20. augusti 2015. aasta aruannet,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni Kambodža kohta,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 15. juuli 2015. aasta avaldust ühinguid ja vabaühendusi käsitleva Kambodža seaduse kohta,

–  võttes arvesse rahumeelse kogunemise ja ühinemisvabaduse õigusega tegeleva ÜRO eriraportööri 22. juuni 2015. aasta avaldust,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 27. aprilli 2015. aasta lõppmärkusi Kambodža teise korrapärase aruande kohta,

–  võttes arvesse 10. detsembri 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse 2008. aasta ELi suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta,

–  võttes arvesse 1997. aasta koostöölepingut Euroopa Ühenduse ja Kambodža Kuningriigi vahel,

–  võttes arvesse Kambodža põhiseaduse artiklit 35, millega on tagatud ühinemisvabadus ja vabadus osaleda aktiivselt riigi poliitilises, majanduslikus, ühiskondlikus ja kultuurielus,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et 13. novembril 2015 väljastasid Kambodža ametivõimud vahistamismääruse peamise opositsioonipartei, Kambodža Rahvusliku Päästmise Partei (CNRP) juhi Sam Rainsy suhtes, kes viibib praegu välismaal, ning arvestades, et 16. novembril 2015 võttis Kambodža Rahvuskogu temalt ära liikmestaatuse ja parlamendiliikme puutumatuse, mistõttu on teda võimalik kodumaale tagasipöördumise korral vahistada seoses seitsme aasta taguse laimusüüdistusega;

B.  arvestades et 20. novembril 2015 kutsus kohus Sam Rainsy 4. detsembriks 2015 küsitlusele seoses postitusega tema avalikul Facebooki lehel, mille oli teinud opositsiooni senaator Hong Sok Hour, kes viibib 2015. aasta augustist saadik vahi all võltsimise ja kihutustöö süüdistusega, kuna ta postitas Sam Rainsy Facebooki lehel video, mis sisaldab väidetavalt võltsitud dokumenti 1979. aasta piirilepingu kohta Vietnamiga;

C.  arvestades, et 26. oktoobril 2015 ründas rühm valitsusmeelseid meeleavaldajaid Phnom Penhis jõhkralt kahte opositsiooni (CNRP) parlamendiliiget Nhay Chamroueni ja Kong Sakphead ning ohustas julgeolekut Rahvuskogu esimese aseesimehe elukohas; arvestades, et teadete kohaselt vaatasid politsei ja muud riigi julgeolekujõud rünnakuid pealt;

D.  arvestades, et 30. oktoobril 2015 kõrvaldas valitsev Kambodža Rahvapartei (CPP) opositsioonipartei asejuhi Kem Sokha Rahvuskogu esimese aseesimehe kohalt istungil, mida CNRP boikoteeris; arvestades, et CNRP-le aseesimehe koha andmine oli üks peamisi järeleandmisi, mille valitsev CPP 2014. aasta juulis CNRP suhtes tegi, et see lõpetaks pärast 2013. aasta valimisi rohkem kui aasta väldanud parlamendi boikoteerimise;

E.  arvestades, et peaminister Hun Sen on võimul olnud üle 30 aasta ja samal ajal naudivad tema julgeolekujõud karistamatust inimõiguste raskete rikkumiste eest;

F.  arvestades, et 11 opositsiooniaktivisti kannavad 7–20 aasta pikkust vanglakaristust „mässus” osalemise või selle juhtimise eest;

G.  arvestades, et CPP ja CNRP saavutasid 2014. aastal poliitilise vaherahu, mis tekitas lootusi, et algab uus ajastu ja poliitilisi erimeelsusi on võimalik konstruktiivselt lahendada; arvestades, et kokkuleppest hoolimata on poliitiline õhkkond Kambodžas pingeline;

H.  arvestades, et sõnavabaduse õigus on sätestatud Kambodža põhiseaduse artiklis 41 ja poliitikas osalemise õigus põhiseaduse artiklis 35;

I.  arvestades, et vaatamata ulatuslikule kriitikale kodanikuühiskonna ja rahvusvahelise üldsuse poolt on ühinguid ja vabaühendusi käsitleva seaduse hiljutine vastuvõtmine andnud riigi ametivõimudele õiguse meelevaldselt sulgeda inimõigusi kaitsvaid organisatsioone ja takistada nende loomist ning see on juba hakanud tõkestama inimõiguste kaitse alast tegevust ja kodanikuühiskonna toimimist Kambodžas;

J.  arvestades, et rahumeelse kogunemise ja ühinemisvabaduse õigusega tegelev ÜRO eriraportöör on märkinud, et Kambodža kodanikuühiskond jäeti ühinguid ja vabaühendusi käsitleva seaduse eelnõu koostamisest kõrvale;

K.  arvestades, et Kambodža valitsus kiitis 13. novembril 2015 heaks ametiühinguid käsitleva seaduseelnõu;

L.  arvestades, et EL on arenguabi valdkonnas Kambodža olulisim partner ja ajavahemikuks 2014–2020 on arenguabiks ette nähtud 410 miljonit eurot; arvestades, et EL toetab mitmesuguseid inimõigustealaseid algatusi, mida viivad läbi Kambodža vabaühendused ja muud kodanikuühiskonna organisatsioonid; arvestades, et Kambodža sõltub tugevalt arenguabist;

1.  väljendab sügavat muret opositsioonipoliitikute ja -aktivistide, inimõiguste kaitsjate, ühiskondlike ja keskkonnaaktivistide jaoks halveneva õhkkonna pärast Kambodžas ning mõistab hukka kõik vägivallaaktid ja poliitiliselt motiveeritud süüdistused, karistused ja süüdimõistvad kohtuotsused, mis on suunatud opositsioonipoliitikute, aktivistide ja inimõiguste kaitsjate vastu Kambodžas;

2.  nõuab tungivalt, et Kambodža ametivõimud tühistaksid vahistamismääruse ja loobuksid kõigist süüdistustest opositsioonijuhi Sam Rainsy ja CNRPsse kuuluvate Rahvuskogu ja Senati liikmete, sh senaator Hong Sok Houri ja CNRP aktivistide ja organisaatorite vastu, lubaksid neil töötada vabalt ilma vahistamist või tagakiusamist kartmata, ning lõpetaksid kohtute poliitilisel eesmärgil kasutamise, et esitada inimestele poliitiliselt motiveeritud ja fabritseeritud süüdistusi;

3.  kutsub Rahvuskogu üles viivitamatult taastama Sam Rainsy liikmestaatust ja parlamendiliikme puutumatust;

4.  nõuab, et Kambodža valitsus tunnustaks kodanikuühiskonna, ametiühingute ja poliitilise opositsiooni õiguspärast ja kasulikku rolli, mis aitab kaasa Kambodža üldisele majanduslikule ja poliitilisele arengule;

5.  ergutab valitsust töötama demokraatia ja õigusriigi tugevdamise nimel ning järgima inimõigusi ja põhivabadusi, mis tähendab ka mitmekesisust, ühinemis- ja sõnavabadust käsitlevate põhiseaduse sätete täielikku järgimist;

6.  tuletab meelde, et ohutu õhkkond ja demokraatlik dialoog on riigi stabiilsuse, demokraatia ja rahumeelse ühiskonna seisukohast äärmiselt oluline ning palub valitsusel võtta kõik vajalikud meetmed, et tagada Kambodžas kõigi demokraatlikult valitud esindajate julgeolek, olenemata nende poliitilisest kuuluvusest;

7.  märgib, et nn dialoogi kultuur CPP ja CNRP juhtide vahel tõi lootuse, et Kambodža demokraatia on õigel teel; kutsub Kambodža valitsust ja opositsiooni üles osalema tõsiseltvõetavas ja sisulises dialoogis;

8.  kutsub valitsust üles tagama täielikku ja erapooletut uurimist ÜRO osalusel, et anda kohtu alla kõik need, kes vastutavad kahe CNRPsse kuuluva Rahvuskogu liikme jõhkra ründamise eest relvajõudude esindajate poolt ning politsei ülemäärase jõu kasutamise eest meeleavalduste, streikide ja ühiskondlike rahutuste mahasurumisel;

9.  nõuab tungivalt, et valitsus tunnistaks kehtetuks ühinguid ja vabaühendusi käsitleva seaduse, mille hiljutine vastuvõtmine on andnud riigi ametivõimudele õiguse meelevaldselt sulgeda inimõigusi kaitsvaid organisatsioone ning mis tõkestab juba inimõiguste kaitse alast tegevust Kambodžas;

10.  nõuab tungivalt, et valitsus ja parlament tagaksid tõelise ja tõsiseltvõetava konsulteerimise kõigiga, keda mõjutavad ametiühinguid, küberkuritegevust ja telekommunikatsioonisektorit käsitlevad seaduseelnõud, ning tagaksid, et seadused on kooskõlas Kambodža inimõiguste alaste kohustustega, mis tulenevad rahvusvahelisest ja siseriiklikust õigusest;

11.  kutsub Kambodža valitsust üles lõpetama meelevaldsed kinnipidamised ja kahtlustäratavad kadumised ning võimaldama vabatahtlike ja inimõiguste kaitsjate organisatsioonidel takistamatult toimida; palub Kambodža valitsusel põhjalikult uurida Khem Sapathi kadumist;

12.  kutsub asjaomaseid ametivõime üles loobuma süüdistuste esitamisest inimõiguste kaitsjatele muude kehtivate seaduste alusel, mida kasutatakse inimõiguslaste tagakiusamiseks nende inimõiguste alase tegevuse tõttu, ning viivitamatult ja tingimusteta vabastama kõiki isikuid, kes on vangistatud poliitiliselt motiveeritud ja fabritseeritud süüdistuste alusel;

13.  kutsub liikmesriike, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat, Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles tõstatama kooskõlas inimõigusi ja demokraatiat käsitleva ELi strateegilise raamistikuga viivitamatult eespool nimetatud probleemküsimused ja soovitused suhtluses Kambodža ametivõimudega;

14.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, nõukogule, komisjonile, Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni sekretariaadile, ÜRO Inimõiguste Nõukogule ning Kambodža Kuningriigi valitsusele ja Rahvuskogule.


Sõnavabadus Bangladeshis
PDF 178kWORD 74k
Euroopa Parlamendi 26. novembri 2015. aasta resolutsioon sõnavabaduse kohta Bangladeshis (2015/2970(RSP))
P8_TA(2015)0414RC-B8-1257/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Bangladeshi kohta, eelkõige 21. novembri 2013. aasta resolutsiooni inimõiguste ja peatsete valimiste kohta Bangladeshis(1), 18. septembri 2014. aasta resolutsiooni inimõiguste rikkumiste kohta Bangladeshis(2) ning 16. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni hiljutiste valimiste kohta Bangladeshis(3),

–  võttes arvesse oma 11. detsembri 2012. aasta resolutsiooni digitaalse vabaduse strateegia kohta ELi välispoliitikas(4) ning 13. juuni 2013. aasta resolutsiooni ajakirjandus- ja meediavabaduse kohta maailmas(5),

–  võttes arvesse Euroopa Ühenduse ja Bangladeshi Rahvavabariigi vahel 2001. aastal sõlmitud partnerlus- ja arengualase koostöö lepingut,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 1. aprilli 2015. aasta ja 9. augusti 2015. aasta avaldusi blogipidajate tapmise kohta Bangladeshis,

–  võttes arvesse ÜRO ekspertide 7. augusti 2015. aasta avaldust, milles mõisteti hukka blogipidaja Niloy Neeli tapmine,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Zeid Ra’ad Al Husseini 5. novembri 2015. aasta avaldust, milles nõuti, et riik pakuks paremat kaitset ajakirjanikele, kirjastajatele ja teistele isikutele, keda ähvardavad Bangladeshis äärmuslased,

–  võttes arvesse ELi Bangladeshi delegatsiooni 11. veebruari 2015. aasta avaldust,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 9. aprilli 2015. aasta avaldust Muhammad Kamaruzzamani peatse hukkamise kohta Bangladeshis,

–  võttes arvesse ELi Bangladeshi delegatsiooni 29. oktoobri 2014. aasta avaldust surmanuhtluse kohta Bangladeshis,

–  võttes arvesse Bangladeshi külastanud ÜRO usu- ja veendumusvabaduse eriraportööri 9. septembri 2015. aasta esialgseid järeldusi,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse 20. juulil 2015. aastal vastu võetud ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava,

–  võttes arvesse 1966. aastal vastu võetud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, millega Bangladesh on ühinenud, eelkõige selle artiklit 19,

–  võttes arvesse ÜRO deklaratsiooni inimõiguste kaitsjate kohta,

–  võttes arvesse 12. mail 2014. aastal vastu võetud ELi suuniseid sõnavabaduse kohta internetis ja mujal,

–  võttes arvesse 24. juunil 2013. aastal vastu võetud ELi suuniseid usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse kohta,

–  võttes arvesse ELi suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et inimõiguste ülddeklaratsiooni kohaselt on sõnavabadus – sh ajakirjandus- ja meediavabadus – demokraatliku, pluralistliku ja avatud ühiskonna tähtis alustala;

B.  arvestades, et ELi inimõiguste poliitika üks prioriteete on usu- ja veendumusvabaduse edendamine ja kaitse, mis muu hulgas hõlmab mitteteistlike ja ateistlike isikute mittediskrimineerimise ja võrdse kaitse põhimõtte täielikku toetamist;

C.  arvestades, et Bangladesh on teinud viimastel aastatel märkimisväärseid edusamme, eriti aastatuhande arengueesmärkide saavutamisel; arvestades, et ELil on Bangladeshiga head ja pikaajalised suhted, muu hulgas partnerlus- ja arengualase koostöö lepingu kaudu;

D.  arvestades, et Bangladesh võttis 2014. aastal vastu põhiseaduse, milles on sätestatud põhivabadused, sh sõnavabadus;

E.  arvestades, et põhivabaduste ja inimõiguste rikkumine – sh ajakirjanike ja blogipidajate vastu suunatud vägivald, viha õhutamine, nende tagakiusamine, ähvardamine ja tsenseerimine – on Bangladeshis jätkuvalt laialt levinud; arvestades, et Bangladesh on maailma ajakirjandusvabaduse indeksis 180 riigi hulgas 146. kohal;

F.  arvestades, et pinged ilmalike ja usklike jõudude vahel on kasvanud, nagu ka vägivald teisitimõtlejate vastu; arvestades, et kohalikud fundamentalistlikud islamiäärmuslased – eelkõige Ansarullah Bangla jõuk – on avaldanud tapmisnimekirja nendest isikutest, keda peetakse islami kriitikuteks (teiste seas Sahharovi auhinna võitja Taslima Nasreen), on nõudnud ilmalike blogipidajate ja ajakirjanike hukkamist ning pannud suhteliselt karistamatult toime jõhkraid mõrvu;

G.  arvestades, et Jagriti Prokashoni kirjastuse kirjastaja Faisal Arefin Dipan tapeti 31. oktoobril 2015. aastal jõhkralt matšeetedega tema töökohas Dhakas; arvestades, et samal päeval rünnati ja vigastati teist kirjastajat ja kahte ajakirjanikku ning teisi ähvardatakse endiselt;

H.  arvestades, et riigis on sel aastal tapetud vähemalt viis ilmalikku blogipidajat ja ajakirjanikku (Niladri Chatterjee alias Niloy Neel, Faisal Arefin Dipan, Ananta Bijoy Das, Washiqur Rahman Babu ja Abhijit Roy) selle eest, et nad kasutasid oma põhiõigust poliitilistes, sotsiaalsetes ja usuküsimustes arvamust avaldada; arvestades, et islamiäärmuslaste rühmitised on mitme tapmise eest vastutuse võtnud;

I.  arvestades, et 2013. aastal tapeti silmapaistev blogipidaja Ahmed Rajib Haider ja 2014. aastal ülikooli õppejõud A.K.M. Shafiul Islam; arvestades, et paljud teised blogipidajad on saanud sotsiaalmeedias tapmisähvardusi – Facebookis on avaldatud ilmalike ajakirjanike tapmisnimekirju – või elanud üle tapmiskatseid ning paljud on lõpetanud kirjutamise või põgenenud riigist;

J.  arvestades, et peaminister Sheikh Hasina on tapmised hukka mõistnud ning kinnitanud valitsuse võetud kohustust võidelda terrorismi ja vägivaldse äärmusluse vastu; arvestades, et peaminister on välja kuulutanud nn nulltolerantsi poliitika mis tahes inimõiguste rikkumise suhtes õiguskaitseasutuste poolt ning on vastu võtnud politseireformi akti, mis sätestab käitumisjuhendi; arvestades, et sellest hoolimata on ta toetanud ilmalike blogipidajate vahistamist valitsuse poolt ning töörühma loomist sotsiaalmeedia sõelumiseks potentsiaalselt pühadust teotava sisu leidmiseks;

K.  arvestades, et Bangladeshi valitsus kehtestas 2014. aasta augustis uue meediapoliitika, mis tekitab jätkuvalt muret seoses sõnavabadusega; arvestades, et selle poliitika osised piiravad meediavabadust, näiteks keelustades „riigivastased”, „riiklikku ideoloogiat naeruvääristavad” või „Bangladeshi kultuuriga kokkusobimatud” sõnavõtud ning piirates „anarhiast, mässust või vägivallast” teatamist; arvestades, et Bangladeshi valitsus on tugevdanud kontrolli sotsiaalmeedia üle, tõkestades ajutiselt või alaliselt interneti, Facebooki, WhatsAppi, Viberi ja Messengeri kasutamist;

L.  arvestades, et viimastel kuudel on vahistatud mitu ajakirjanikku, keda süüdistatakse laimavaid ja „riigivastaseid” kirjutisi kriminaliseeriva info- ja kommunikatsioonitehnoloogia akti rikkumises;

M.  arvestades, et pärast põhjendamatute seaduste kehtestamist 2014. aastal on murettekitavalt suurenenud tagakiusamine; arvestades, et 13 meediatöötaja suhtes on algatatud kohtumenetlused, mis suurendab üldist hirmu ja ähvarduste õhkkonda ning toob kaasa enesetsensuuri;

N.  arvestades, et 16. augustil 2015 vahistati ajakirjanik ja internetiajalehe Uttaradhikar Ekattor News omanik Probir Sikdar selle eest, et ta väidetavalt laimas Facebookis valitsuse ministrit; arvestades, et 18. augustil 2015 vahistati Bangladeshi ajakirjanike liidu juht Shaukat Mahmud selle eest, et ta väidetavalt tahtis 23. jaanuaril 2015 süüdata bussi ning talle esitati väidetava rünnakuga seoses kolm süüdistust;

O.  arvestades, et mõned opositsioonierakondade liikmed on viimastel aastatel ebaselgetel asjaoludel kadunud;

P.  arvestades, et EL on igal juhul ja igas olukorras vastu surmanuhtluse kasutamisele ning on korduvalt nõudnud selle üldist kaotamist;

Q.  arvestades, et 21. novembril 2015 hukati pärast viimase hetke armuandmispalvete tagasilükkamist kaks Bangladeshi opositsioonijuhti sõjakuritegude eest, mis pandi toime 1971. aastal iseseisvussõjas Pakistaniga;

R.  arvestades, et 18. novembril 2015 lasti maha Itaalia preester ja arst Piero Arolari, 28. septembril 2015 tapeti Itaalia abitöötaja Cesare Tavella ja 3. oktoobril 2015 Jaapani sotsiaaltöötaja Hoshi Kunio ning vastutuse võtsid endale Islamiriigi võitlejad, kes võtsid vastutuse ka 24. oktoobril 2015 Dhakas peamise šiiitide pühamu juures Ashura rongkäigul toimunud pommiplahvatuste eest, milles hukkus üks teismeline poiss ja sai vigastada kümneid inimesi;

S.  arvestades, et valitsus on esitanud välismaiste annetuste (vabatahtliku tegevuse) reguleerimise akti eelnõu, mille eesmärk on reguleerida kõikide välismaalt toetusi saavate rühmade tegevust ja rahastamist;

1.  mõistab hukka islamiäärmuslaste suurenevad rünnakud ilmalike ajakirjanike, blogipidajate, usuvähemuste ja välismaiste abitöötajate vastu; avaldab kahetsust inimohvrite üle ning avaldab siirast kaastunnet ohvritele ja nende peredele;

2.  palub Bangladeshi ametivõimudel mõista jõulisemalt hukka jätkuvad hirmuteod sõnavabaduse vastu ning teha viivitamata lõpp ajakirjanike, blogipidajate ja kodanikuühiskonna vastu suunatud vägivallale, tagakiusamisele, ähvardustele ja tsensuurile;

3.  tunneb sügavat muret Bangladeshi sõnavabaduse olukorra halvenemise pärast, mis on kaasnenud fundamentalismi, sallimatuse ja ekstremistliku vägivalla kasvuga; palub Bangladeshi ametivõimudel suurendada jõupingutusi, et parandada ametivõimude poolt aktivistidele ja ajakirjanikele pakutavat kaitset; palub kõikidel poliitilistel erakondadel ja nende juhtidel mõista selgesõnaliselt ja tingimusteta hukka ekstremistlik vägivald ning toetada sõnavabadust;

4.  tuletab Bangladeshi pädevatele ametiasutustele meelde nende siseriiklikke ja rahvusvahelisi õiguslikke kohustusi, muu hulgas kohustust tagada julgeolek ja ohutus kõikidele kodanikele, olenemata nende poliitilistest või usulistest vaadetest, ning tagada, et sõna- ja ajakirjandusvabadust on võimalik riigis kasutada ilma meelevaldsete piirangute ja tsensuurita;

5.  palub Bangladeshi ametivõimudel tagada viimastel aastatel ning eriti 2014. aasta jaanuaris toimunud valimistele eelnenud ja järgnenud kuudel aset leidnud opositsioonierakondade liikmete kadumise juhtumite sõltumatu uurimine ja nende kohta selgituste andmine;

6.  nõuab, et Bangladeshi ametivõimud väldiksid karistamatust ja teeksid kõik endast oleneva, et teha kindlaks kõik ründajad ja tuua nad kohtu ette, käivitades sõltumatud, usutavad ja läbipaistvad uurimised ning tagades õiglase kohtupidamise, kasutamata surmanuhtlust;

7.  võtab teadmiseks jõupingutused, mida tehakse Abhijit Roy, Washiqur Rahman Babu ja Niladri Chatterjee tapmisega seotud isikute vahistamiseks; väljendab heameelt edusammude üle, mida on tehtud Itaalia kodaniku Cesare Tavella ja Jaapani kodaniku Konio Hoshi surmade kriminaaljuurdlustes;

8.  nõuab, et Bangladeshi valitsus võtaks kõik vajalikud meetmed, et vältida edasisi tapmisi, võttes tõhusaid meetmeid ajakirjanike, kirjastajate ja teiste ähvardusi saanud isikute kaitsmiseks, mitte ainult pakkudes spetsiaalset füüsilist kaitset potentsiaalsetele vägivalla sihtmärkidele, vaid samuti käivitades avalikud arutelud, et seada kahtluse alla kõikvõimalikud äärmuslikud seisukohad;

9.  palub Bangladeshi ametivõimudel taastada meedia täielik sõltumatus, loobuda kõigist süüdistustest kirjastajate ja ajakirjanike vastu, kes on avaldanud valitsuse suhtes kriitilisi seisukohti, võimaldada viivitamata uuesti avada kõik suletud kirjastused ning taastada kohe täielik ja takistamatu juurdepääs kõikidele, sh elektroonilistele väljaannetele;

10.  palub Bangladeshi ametivõimudel kiiresti täita oma kohustused ja kohaldada 2013. aastal heaks kiidetud ÜRO tegevuskava, mis käsitleb ajakirjanike turvalisust ning karistamatuse probleemi;

11.  palub Bangladeshi ametivõimudel tagada kohtusüsteemi sõltumatus ja erapooletus ning muuta 2015. aasta info- ja kommunikatsioonitehnoloogia akti ja küberturvalisuse akti, et viia need kooskõlla rahvusvaheliste sõnavabaduse standarditega ja kaotada „riigivastaste” väljaannete kriminaliseerimine;

12.  tunneb sügavat muret etnilise ja usulise taustaga vägivalla korduvate juhtumite pärast, eelkõige naiste ja LGBTI-inimeste vastase soopõhise vägivalla pärast; nõuab, et Bangladeshi valitsus ning usuorganisatsioonid ja nende juhid käivitaksid lepitusprotsessi; nõuab, et Bangladeshi valitsus tegutseks selle nimel, et tuua selliste vägivallategude toimepanijad kohtu ette; nõuab, et Bangladeshi valitsus pakuks lisaks piisavat kaitset ja tagatisi vähemustele, nagu šiiidid, ahmadija moslemid, hindud, budistid ja kristlased, aga ka Bihari päritolu inimestele;

13.  märgib, et välismaiste annetuste (vabatahtliku tegevuse) reguleerimise akt (2014) on toonud kaasa juhtumeid, kus valitsus on meelevaldselt kontrollinud seaduslikke kodanikuühiskonna organisatsioone; palub Bangladeshi ametivõimudel see õigusakt läbi vaadata, et selliseid olukordi vältida;

14.  palub Bangladeshi ametivõimudel kiiresti täita oma kohustused ja kohaldada 2013. aastal heaks kiidetud ÜRO tegevuskava, mis käsitleb ajakirjanike turvalisust ning karistamatuse probleemi;

15.  palub Bangladeshi valitsusel lubada riigis tegutsevatel rahvusvahelistel vabaühendustel täita oma missiooni ning tagada, et kõik inimõiguste ja kodanikuühiskonna organisatsioonid saavad töötada hirmu tundmata ja repressioone kartmata;

16.  palub Euroopa välisteenistusel, ELi Bangladeshi delegatsioonil ja liikmesriikide delegatsioonidel jälgida teraselt Bangladeshi inimõiguste ja poliitilist olukorda ning kasutada kõiki olemasolevaid vahendeid, muu hulgas demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendit;

17.  nõuab, et EL tõstataks kooskõlas oma inimõiguste ja demokraatia strateegilise raamistikuga eespool nimetatud mured ja soovitused viivitamata suhetes Bangladeshi ametivõimudega;

18.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule, ÜRO peasekretärile ning Bangladeshi valitsusele ja parlamendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0516.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0024.
(3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0045.
(4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0470.
(5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0274.


Doha arengukava hetkeseis enne WTO kümnendat ministrite konverentsi
PDF 175kWORD 76k
Euroopa Parlamendi 26. novembri 2015. aasta resolutsioon Doha arengukava hetkeseisu kohta enne WTO kümnendat ministrite konverentsi (2015/2632(RSP))
P8_TA(2015)0415B8-1230/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) ministrite konverentsi 14. novembri 2001. aasta Doha deklaratsiooni(1),

–  võttes arvesse WTO ministrite konverentsi 18. detsembri 2005. aasta Hongkongi deklaratsiooni(2),

–  võttes arvesse oma 4. aprilli 2006. aasta resolutsiooni Doha vooru hindamise kohta pärast Hongkongis toimunud WTO ministrite konverentsi(3),

–  võttes arvesse oma 24. aprilli 2008. aasta resolutsiooni Maailma Kaubandusorganisatsiooni reformimise kohta(4),

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Doha arengukava kohta, eelkõige 9. oktoobri 2008. aasta(5), 16. detsembri 2009. aasta(6), 14. septembri 2011. aasta(7) ja 21. novembri 2013. aasta resolutsiooni(8),

–  võttes arvesse 2013. aasta detsembris Balil toimunud üheksanda ministrite konverentsi tulemusi ja eeskätt kaubanduse lihtsustamise lepingut(9),

–  võttes arvesse Genfis toimunud WTO parlamentaarse konverentsi iga-aastasel istungjärgul 17. veebruaril 2015 ühehäälselt vastu võetud lõppdokumenti(10),

–  võttes arvesse WTO delegatsiooni juhtide 17. juuni 2015. aasta kohtumisel tehtud avaldusi,

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni aastatuhande arengueesmärke(11),

–  võttes arvesse kaubandusabi viiendat ülemaailmset läbivaatamist, mis toimus Genfis 30. juunist 2. juulini 2015(12),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et Doha vooru alustati 2001. aastal eesmärgiga luua uusi kaubandusvõimalusi, tugevdada mitmepoolseid kaubanduseeskirju ja tegeleda kaubandussüsteemi praeguse tasakaalustamatusega, seades läbirääkimistel kesksele kohale arenguriikide ja eelkõige vähim arenenud riikide vajadused ja huvid; arvestades, et nimetatud eesmärgid tulenevad veendumusest, et õiglasematel ja erapooletumatel eeskirjadel põhinev mitmepoolne süsteem võib soodustada õiglast ja vaba kaubandust, mis aitab kaasa kõigi maailmajagude majandusarengule ja vaesuse leevendamisele;

B.  arvestades, et EL on kaubanduse valdkonnas järjekindlalt toetanud tugevat mitmepoolset ja eeskirjadepõhist käsitust, tunnistades samas, et täiendavad moodused, nagu kahepoolsed, piirkondlikud ja mõnepoolsed lepingud, võivad samuti soodustada avatud kaubanduse teket ja majandusarengut – eriti kui avada tee liberaliseerimisele ning ajakohastada eeskirju ja korda nendes poliitikavaldkondades, millega WTOs nii põhjalikult ei tegeleta – ning toetada mitmepoolset süsteemi, eeldusel, et asjaomased lepingud vastavad WTO nõuetele, põhinevad ühistel eeskirjadel ja loovad tingimused võimalikuks tulevaseks mitmepoolsuseks;

C.  arvestades, et kuigi WTO ja WTO lepingutes sätestatud eeskirjad on olnud väga olulised selleks, et hoida ära täielikku ja laialdast protektsionismi reaktsioonina kõige tõsisemale finants- ja majanduskriisile alates 1930. aastatest, on WTO 2014. aasta novembri aruande kohaselt pärast 2008. aastal alanud kriisi võetud 1244 piiravast meetmest kõrvaldatud üksnes 282, mis suurendab vajadust võtta selliste meetmete suhtes rohkem ette; arvestades, et eeskirjade ajakohastamata jätmine võib kaasa tuua uusi ja uuenduslikke viise siseturu ja kodumaiste tootjate kaitsmiseks;

D.  arvestades, et avatud ja õiglast mitmepoolset kaubandust piiravad pigem mitmesugused mittetariifsed tõkked kui kaubandustariifid, millest üleilmastumise edenedes suurel määral loobutakse;

E.  arvestades, et siiski on oluline võtta arvesse mõnede sektorite, eriti põllumajandussektori tundlikkust turu avamise suhtes;

F.  arvestades, et ühise põllumajanduspoliitika reform on Euroopa Liidu panus Doha vooru oodatavatesse tulemustesse;

G.  arvestades, et 2013. aastal toimunud üheksanda ministrite konverentsi tulemused, eelkõige sellel konverentsil sõlmitud kaubanduse lihtsustamise leping, mis on esimene mitmepoolne leping alates WTO loomisest 1995. aastal, on organisatsiooni jaoks süsteemse tähtsusega; arvestades, et Euroopa Liit ratifitseeris kaubanduse lihtsustamise lepingu 5. oktoobril 2015;

H.  arvestades, et hiljutised arutelud selle üle, kuidas Doha arengukava küsimuses edasi liikuda, on selgelt näidanud, et vaja on läbi vaadata eesmärkide tase, et reaalselt saavutada tulemused kõigi läbirääkimissammaste raames, ning et läbivaatamisel tuleb täielikult arvesse võtta praeguse kaubanduskeskkonna tegelikke tingimusi;

I.  arvestades, et 15.–18. detsembril 2015 Keenias korraldatav WTO kümnes ministrite konverents on esmakordselt Aafrika riigis toimuv WTO ministrite konverents; arvestades, et EL on jätkuvalt kindlalt pühendunud Doha arengukavale ja tunnistab, et poliitilise kokkuleppe saavutamine Doha arengukava edendamise küsimuses on oluline selleks, et tagada WTO läbirääkimisfunktsiooni püsimine kesksel kohal seoses kaubanduse ülemaailmse täiendava liberaliseerimisega;

1.  kinnitab oma täielikku aktiivset toetust mitmepoolsuse püsivale väärtusele ning nõuab kõigi huve teenivat, vabal ja õiglasel kaubandusel põhinevat kaubanduskava, mis keskenduks arengule;

2.  rõhutab seda, kui tähtis on võtta läbirääkimistel täiel määral arvesse madala sissetulekuga arenguriikide ja vähim arenenud riikide erivajadusi ja huve; peab vajalikuks madala sissetulekuga arenguriikide ja tärkava turumajandusega riikide selget määratlust; rõhutab veel kord vajadust tagada, et eri- ja diferentseeritud kohtlemise põhimõte oleks läbirääkimiste lahutamatu osa, mille puhul arvestatakse WTO liikmete majandusarengu taseme erinevusi, nagu on sätestatud ministrite konverentsi Doha deklaratsiooni punktis 44; on seisukohal, et sisuliselt tähtsad eri- ja diferentseeritud kohtlemist käsitlevad sätted tuleb muuta täpsemaks ja sihipärasemaks, et need vastaksid nende arenguriikide ja vähim arenenud riikide vajadustele, kes vajavad kõige rohkem abi, ning et need sätted tuleb korrapäraselt läbi vaadata; kiidab kaubanduse lihtsustamise lepingu eeskuju eri- ja diferentseeritud kohtlemise põhimõtte kohaldamisel rakendamisetappides, mis võib olla kasulik näide eri- ja diferentseeritud kohtlemist käsitlevate sätete läbivaatamisel ja sihipärasemaks muutmisel;

3.  toetab WTO struktuurireformi, et paremini tagada ühistel ja kohaldatavatel eeskirjadel põhinev avatud, õiglane ja mittediskrimineeriv kaubandussüsteem, milles võetakse rohkem arvesse selliste mitmesuguste majandustegevuses osalejate rolli ja huve nagu VKEd, mikroettevõtted ja innovaatilised idufirmad;

4.  rõhutab üheksanda ministrite konverentsi otsustele tuginemise tähtsust, et saavutada 2015. aasta detsembris Nairobis toimuval kümnendal ministrite konverentsil olulist edu, mis võimaldab Doha vooru kiiresti lõpule viia;

5.  on veendunud, et kaubanduse liberaliseerimine on jätkusuutliku majanduskasvu ja arengu tagamise seisukohast oluline vahend, kuid seda peab saatma asjakohane toetav poliitika, mis hõlmab makro- ja mikromajanduslikke meetmeid, sh eelarve läbipaistvust, fiskaalpoliitikat ja võrdset maksustamist, halduskorra lihtsustamist, haridust ja koolitust, institutsioonilisi reforme ja sotsiaalpoliitikat, et maksimeerida ja jaotada paremini kaubandusreformidest saadavat kasu ning tasakaalustada tulemuslikult mis tahes negatiivset mõju;

6.  juhib tähelepanu 2015. aasta juulis Genfis toimunud kaubandusabi viienda läbivaatamise konverentsile, kus käsitleti kaubanduskulude vähendamist kaasava ja jätkusuutliku majanduskasvu saavutamiseks ning keskenduti esmajoones kaubanduse lihtsustamise lepingu rakendamisele;

7.  kutsub kõiki WTO liikmeid üles kaubanduse lihtsustamise lepingut kiiresti ratifitseerima ja rakendama, et see jõuaks kümnenda ministrite konverentsi toimumise ajaks jõustuda; on seisukohal, et sellest lepingust saavad märkimisväärset kasu kõik WTO liikmed ja eelkõige arenguriigid ning asjaomased ettevõtjad, sest see suurendab läbipaistvust ja õiguskindlust ning vähendab halduskulusid ja tolliprotseduuride kestust, mis võimaldab neil omakorda kasutada täiel määral ära piirkondlike ja ülemaailmsete tarneahelate suurenevast mõjuvõimust tulenevaid võimalusi ning aitab VKEdel saada kasu avatumatest turgudest; juhib tähelepanu sellele, et arenguriikidele ja vähim arenenud riikidele tuleks jätkuvalt pakkuda abi suutlikkuse arendamiseks ja ka tehnilist abi ning see peaks keskenduma ühtsetele kontaktpunktidele ja elektroonilise dokumentatsiooni lihtsustamisele, et nad saaksid oma tootmisvõimsust suurendada ülemaailmsetest väärtusahelatest tuleneva lisaväärtuse suuremast osakaalust kasu saamiseks;

8.  soovitab WTO liikmeskonnal ennetavalt toetada WTO jõupingutusi tulemuslike ja tõhusate töösuhete ning tihedama koostöö loomiseks muude rahvusvaheliste organisatsioonidega, kelle töö mõjutab ülemaailmseid kaubandusläbirääkimisi, eelkõige Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni, Maailma Terviseorganisatsiooni ning ÜRO ja selle asutuste ja organitega, nagu ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverents, ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon, ÜRO Keskkonnaprogramm, ÜRO Arenguprogramm ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon, samuti IMFi, Maailmapanga ja OECDga, et tagada vastastikune toetus ning sünergia kaubandusalastes ja kaubandusvälistes küsimustes; toetab jõupingutusi, mille eesmärk on võtta vastu rahvusvahelised standardid ja teha regulatiivset koostööd;

9.  nõuab, et kaalutaks põhjalikult küsimust, kuidas WTO eeskirjades kaubandusväliseid küsimusi paremini arvesse võtta, et WTO liikmed saaksid püüelda õiguspäraste poliitiliste eesmärkide poole ilma turulepääsu takistamata; rõhutab sellega seoses, et rahvusvaheliste standardite vastuvõtmiseks tehtavaid jõupingutusi tuleks kindlalt toetada ning arenguriikidele tuleks anda niisuguste standardite järgimiseks vajalikku abi;

10.  on veendunud, et arenguriikide majandusarengu taseme ja erivajaduste suure erinevuse ebapiisav arvessevõtmine võib takistada kõnealustele riikidele kasu toovate tulemuslike meetmete võtmist kooskõlas Doha voorus püstitatud eesmärgiga ning kahjustab neid arenguriike, kes vajavad kõige rohkem abi; nõuab tungivalt, et enam arenenud arenguriigid võtaksid osa vastutusest enda kanda juba käimasolevas voorus ning annaksid panuse, mis vastab nende arengu ja valdkonnapõhise konkurentsivõime tasemele; rõhutab lisaks, et eristamiseks on oluline kasutada tõhusaid kriteeriume, milles võetakse arvesse mitte ainult rahvamajanduse kogutoodangu (RKT) kasvu, vaid ka selliseid näitajaid nagu majandusliku haavatavuse indeks ning kaubanduse ja arengu indeks;

11.  on veendunud, et ülimalt oluline on viia kauakestnud Doha voor lõpule nii, et selle arengumandaat oleks täidetud; nõuab seetõttu tungivalt, et kõik WTO liikmed uuriksid seda lõppeesmärki silmas pidades kõiki võimalikke lahendusi, et saavutada ambitsioonikas, kõigile kohaldatav, tasakaalustatud ja realistlik tulemus;

12.  tunneb heameelt edu üle, mida on praeguseks saavutatud mõnepoolsete algatuste, nagu keskkonnatoodete leping ja infotehnoloogia leping, ning teenustekaubanduse lepingu algatuse küsimuses; usub, et mõnepoolsed lepingud võivad täiendada ja soodustada mitmepoolset käsitust, kusjuures nende lõppeesmärk on tuua juurde piisav hulk liikmeid ning muuta asjaomased lepingud mitmepoolseks;

13.  toonitab, et EL peaks jätkama juhtrolli täitmist käimasolevatel WTO läbirääkimistel, et suurendada seal konkreetseid edusamme ja viia Doha arenguvoor lähitulevikus täielikult lõpule ning hõlbustada vähim arenenud riikide täielikku osalemist maailmakaubanduses, toimides sillana WTO liikmete eri seisukohtade vahel;

14.  rõhutab WTO keskset tähtsust eeskirjadepõhise maailmakaubanduse jaoks ning seoses siduvate kohustuste rakendamise ja jõustamisega ning kaubandusvaidluste lahendamisega, ühtlasi rõhutab WTO ainulaadset panust läbipaistvuse suurendamisse ja vastastikusesse hindamisse, eelkõige kaubanduspoliitika läbivaatamise mehhanismi abil;

15.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles tagama, et Euroopa Parlament oleks jätkuvalt tihedalt kaasatud kümnenda ministrite konverentsi ettevalmistustesse, et parlamenti hoitaks pidevalt sündmustega kursis ja et parlamendiga konsulteeritaks vajaduse korral ka ministrite konverentsi ajal; kutsub komisjoni üles jätkama teiste WTO liikmete veenmist, et suurendada WTO parlamentaarse mõõtme tähtsust;

16.  kutsub WTO liikmeid üles tagama WTO parlamentaarse mõõtme tugevdamise abil demokraatlikku legitiimsust ja läbipaistvust; rõhutab sellega seoses vajadust tagada parlamendiliikmete parem juurdepääs kaubandusläbirääkimistele ja kaasatus WTO otsuste sõnastamisse ja täideviimisesse ning kaubanduspoliitika nõuetekohane kontrollimine kodanike huvides;

17.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning WTO peadirektorile.

(1) WTO 2001. aasta ministrite konverentsi Doha deklaratsioon (WT/MIN(01)/DEC/1), mis avaldati 20. novembril 2001.https://www.wto.org/english/thewto_e/minist_e/min01_e/mindecl_e.htm
(2) WTO ministrite konverentsi Hongkongi deklaratsioon (WT/MIN(05)/DEC), mis võeti vastu 18. detsembril 2005.https://www.wto.org/english/thewto_e/minist_e/min05_e/final_text_e.htm
(3) ELT C 293 E, 2.12.2006, lk 155.
(4) ELT C 259 E, 29.10.2009, lk 77.
(5) ELT C 9 E, 15.1.2010, lk 31.
(6) ELT C 286 E, 22.10.2010, lk 1.
(7) ELT C 51 E, 22.2.2013, lk 84.
(8) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0511.
(9) WTO ministrite konverentsi Bali deklaratsioon (WT/MIN(13)/DEC), mis võeti vastu 7. detsembril 2013.https://www.wto.org/english/thewto_e/minist_e/mc9_e/balideclaration_e.htm
(10) http://www.ipu.org/splz-e/trade15/outcome.pdf
(11) http://www.un.org/millenniumgoals/
(12) https://www.wto.org/english/tratop_e/devel_e/a4t_e/global_review15prog_e/global_review15prog_e.htm


Ecuadori ühinemine ELi ja selle liikmesriikide ning Colombia ja Peruu vahel sõlmitud kaubanduslepinguga
PDF 179kWORD 78k
Euroopa Parlamendi 26. novembri 2015. aasta resolutsioon Ecuadori ühinemise kohta ELi ja selle liikmesriikide ning Colombia ja Peruu vahel sõlmitud kaubanduslepinguga (2015/2656(RSP))
P8_TA(2015)0416B8-1241/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 17. juulil 2014. aastal lõppenud ELi ja Ecuadori vahelisi läbirääkimisi Ecuadori ühinemiseks ELi ning Colombia ja Peruu vahel sõlmitud kaubanduslepinguga,

–  võttes arvesse 12. detsembril 2014. aastal parafeeritud protokolli, mis võimaldab Ecuadoril sarnaselt oma naabrite Colombia ja Ecuadoriga sõlmida ELiga sooduskaubandussuhted,

–  võttes arvesse oma 17. detsembri 2014. aasta esimese lugemise seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Ecuadorist pärinevate kaupade tariifse kohtlemise kohta(1),

–  võttes arvesse oma 11. detsembri 2012. aasta seadusandlikku resolutsiooni nõukogu otsuse eelnõu kohta ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Colombia ja Peruu vahelise kaubanduslepingu sõlmimise kohta(2),

–  võttes arvesse oma 11. detsembri 2012. aasta esimese lugemise seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega rakendatakse Euroopa Liidu ning Colombia ja Peruu vahelise kaubanduslepingu kahepoolne kaitseklausel ja banaane käsitlev stabiilsusmehhanism(3),

–  võttes arvesse oma 13. juuni 2012. aasta resolutsiooni ELi kaubanduslepingu kohta Colombia ja Peruuga(4),

–  võttes arvesse oma 5. mai 2010. aasta resolutsiooni ELi strateegia kohta suhete arendamiseks Ladina-Ameerikaga(5) ja 21. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni ELi kaubandussuhete kohta Ladina-Ameerika riikidega(6),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et Ecuadori ühinemine Colombia ja Peruuga sõlmitud kaubanduslepinguga on järjekordne otsustav samm teel liitude sõlmimiseks oluliste, sarnase mõtteviisi ja kiire majanduskasvuga riikidega piirkonnas, mis on pöördumas üha enam Aasia ja Vaikse ookeani suunas;

B.  arvestades, et selle protokolli tekst, mis käsitleb Ecuadori ühinemist Colombia ja Peruu kaubanduslepinguga, vastab nii ELi kui ka Ecuadori püüdlustele, selles võetakse arvesse asümmeetrilist suhet seoses turulepääsu pakkumistega Ecuadori kasuks ning see viiakse lepingu sisuga kooskõlla, kuid et see hõlmab täielikult ka Ecuadori taotletud erikohandusi;

C.  arvestades, et Ecuadori valitsus on investeerinud viimase kaheksa aasta jooksul 40,8 miljardit USA dollarit sotsiaalsektorisse – juurdepääsu haridusele, tervishoiule ja sotsiaalkaitsele –, kusjuures kõige haavatavamate elanikerühmade, nagu laste, eakate ja puudega inimeste jaoks on loodud eriprogrammid;

1.  tunneb heameelt läbirääkimiste lõpuleviimise üle Ecuadoriga, mida peeti protokolli küsimuses, mis käsitleb Ecuadori ühinemist ELi, Colombia ja Peruu vahel sõlmitud kaubanduslepinguga, tunnistades olulisi hüvesid, mida see pakub Ecuadori ekspordile ELi, pidades eelkõige silmas asjaolu, et Ecuador ei saa enam kasu ELi ühepoolsest üldiste tariifsete soodustuste kavast; ergutab selle lepingu kiiret ja täielikku jõustumist ja rakendamist, mis tagab kodanike ja keskkonna kõrgetasemelise kaitse; on arvamusel, et see leping suurendab ja mitmekesistab mõlema poole kaubandust ja investeeringuid, toimib majandus- ja sotsiaalse arengu olulise mootorina ning aitab kaasa vaesuse leevendamisele ja ebavõrdsuse vähendamisele;

2.  tuletab meelde, et enne seda, kui Euroopa Parlament andis 11. detsembril 2012. aastal nõusoleku kaubanduslepingu sõlmimiseks, kutsus ta oma eespool nimetatud 13. juuni 2012. aasta resolutsioonis Andide piirkonna riike üles tagama läbipaistvate ja siduvate inimõiguste, keskkonnaalaste õiguste ja töötajate õiguste tegevuskavade koostamist, ning et enne Euroopa Parlamendi nõusoleku saamist esitasid Colombia ja Peruu valitsused säästva arengu tegevuskavad; nõuab tungivalt, et kõik partnerid tegutseksid esitatud inimõiguste, keskkonnaalaste õiguste ja töötajate õiguste tegevuskavade tulemusliku rakendamise nimel;

3.  toonitab, kui oluline on, et Ecuador tagaks oma poliitikasuundade kooskõla WTO raames ja kaubanduslepingute kohaselt võetud kohustustega ning näeks enne nende elluviimist ette täieliku läbipaistvuse ja ulatusliku konsulteerimise huvirühmadega; palub seepärast, et Ecuador tegeleks viivitamatult järelejäänud kindlaks tehtud turulepääsu takistustega;

4.  tuletab komisjonile ja Euroopa välisteenistusele meelde nende ülesandeid tegevuskavade tõhusa kohaldamise tagamisel; tuletab komisjonile meelde, et parlamenti tuleb nõuetekohaselt teavitada nende tegevuskavade kohaldamisest ja rakendamise tagamiseks võetud meetmetest;

5.  palub, et komisjon ja Euroopa välisteenistus esitaksid parlamendile põhjaliku aruande, milles keskendutaks meetmetele, mida komisjon võtab koostööprogrammide raames, eelkõige seoses hariduse, koolituse, regulatiivse koostöö ning sotsiaal-majanduslike võimaluste loomisega enim puudust kannatavate ühiskonnakihtide jaoks ning demokraatia edendamisega, inimõiguste ja töötajate õiguste järgimise ja keskkonnakaitsega; nõuab tungivalt, et komisjon kasutaks sellega seoses täielikult ära arengukoostöö rahastamisvahendit ning demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendit;

6.  nõuab tungivalt, et Ecuadori valitsus võtaks teadmiseks Colombia ja Peruu esitatud tegevuskavad ning võtaks sarnaseid meetmeid, kuna see on võimalus parandada nende kodanike üldisi elutingimusi, sealhulgas inimõigusi ja töötajate õigusi ning keskkonda;

7.  rõhutab, et demokraatia ja inimõigused on ELi ja Andide piirkonna riikide vaheliste üldiste suhete oluline osa; palub seepärast, et kõik osalised edendaksid kõiki rahvusvahelises õiguses sätestatud õigusi ja vabadusi ning kindlustaksid nende täieliku ja universaalse tagamise;

8.  toonitab, et Ecuadori majandus on viimase paari aastaga saavutanud stabiilse majanduskasvu, ja tunnistab, et see majanduskasv on olnud kaasav; juhib tähelepanu asjaolule, et see on otseselt vähendanud vaesuse, eriti äärmise vaesuse, ning ebavõrdsuse taset, ja suurendanud keskklassi; tunneb heameelt asjaolu üle, et Maailmapanga uusimate andmete kohaselt vähenes aastatel 2006–2014 vaeste osakaal Ecuadoris 37,6 %-lt 22,5 %-le ning äärmises vaesuses elavate inimeste osakaal 16,9 %-lt 7,7 %-le;

9.  avaldab Ecuadori valitsusele tunnustust selle eest, et viimase kaheksa aasta jooksul on sotsiaalsektorisse investeeritud üle 40 miljardi USA dollari; ergutab Ecuadori jätkama edukat ja progressiivset sotsiaal- ja säästva arengu poliitikat;

10.  võtab teadmiseks, et Ecuadoris on viimastel aastatel tehtud suuri investeeringuid; kinnitab oma toetust Ecuadori valitsuse ja kohalike ametiasutuste poolt võetud seadusandlikele ja mitteseadusandlikele meetmetele, mille eesmärk on võidelda vaesuse, ebavõrdsuse, igas vormis vägivalla, karistamatuse, korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse, eriti uimastikaubanduse vastu, ja meetmetele, millega tagatakse töötajate õiguste ning haavatavamate isikute ja rühmade, näiteks laste, naiste, vähemuste ja põlisrahvaste õiguste nõuetekohane kaitse, et saavutada säästev ja kaasav sotsiaalne ja majanduslik areng; nõuab tungivalt, et Ecuador jätkaks ja suurendaks laste õiguste osas tehtavaid jõupingutusi, et pakkuda juurdepääsu haridusele ja võidelda laste töö vastu;

11.  palub komisjonil analüüsida kokkusobivuse probleeme, mis tulenevad päritolureegleid, sanitaar- ja fütosanitaarmeetmeid käsitlevatest lahknevatest sätetest seoses Andide piirkonna ja ELi vahelise kaubanduse ning Andide piirkonna ja Mercosuri vahelise kaubandusega; palub komisjonil pakkuda vajaduse korral tehnilist abi, et tulla toime lahknevate nõuetega ning ennetada Lõuna-Ameerika piirkondliku integratsiooniprotsessi soovimatut häirimist;

12.  juhib tähelepanu ELi eesmärgile, milleks on lisada siduvad kaubanduse ja säästva arengu alased peatükid kõikidesse kaubanduslepingutesse, mis on sõlmitud nii tööstusriikidest kui ka mittetööstusriikidest partneritega; toetab sellega seoses ELi ja Ecuadori vahelisse kaubanduslepingusse säästva arengu peatüki lisamist, mis kajastaks partnerite ühist kindlat kohustust edendada rahvusvaheliste inimõigusalaste lepete, Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioonide ning peamiste mitmepoolsete keskkonnalepete, nagu ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni (CITES) tunnustamist, täitmist ning täielikku ja nõuetekohast jõustamist;

13.  tunneb heameelt Ecuadori väliskaubandusministri hiljutise kirja üle, milles hinnatakse soolise võrdõiguslikkuse olukorda Ecuadoris; nõuab, et hinnataks konkreetselt vabakaubanduspoliitika mõju naistele, eriti vaesemates piirkondades; nõuab naiste õiguste põhjalikumat austamist, eelkõige juhul, kui neile õigustele avaldab mõju kaubanduspoliitika ja selle tagajärjed või kui need on omavahel seotud;

14.  märgib, et vabakaubanduslepingu vaidluste lahendamise peatüki kohaldamisala ei hõlma säästva arengu peatükis ette nähtud sätteid;

15.  väljendab heameelt asjaolu üle, et Ecuador on ratifitseerinud kõik kaheksa ILO põhikonventsiooni; rõhutab kõigi ILO konventsioonide kiire ratifitseerimise ja tulemusliku rakendamise tähtsust Ecuadori ja kõigi ELi liikmesriikide poolt; väljendab kahetsust, et Ecuador ei ole veel ratifitseerinud ILO konventsiooni nr 129, ja palub komisjonil toetada Ecuadori jõupingutusi selle tulemusliku rakendamise edendamisel; palub Ecuadori valitsusel järgida ILO ekspertide komisjoni soovitusi ILO konventsioonide nr 87 ja 98 tulemuslikuks rakendamiseks ning rõhutab, kui tähtis on töötajate jaoks võimalus sõltumatuse, mõjususe ja ka ideoloogiliste sidemete huvides muuta või asutada uusi ametiühinguid, samuti tuletab meelde ILO palvet, et Ecuadori valitsus võtaks seadusandlikke meetmeid, mis on vajalikud konventsiooni artikli 2 sätete järgimiseks;

16.  väljendab rahulolu asjaoluga, et lepinguosalised kinnitavad oma tahet elurikkust kaitsta ja säästvalt kasutada vastavalt õiguslikult siduvale bioloogilise mitmekesisuse konventsioonile ja teistele asjaomastele rahvusvahelistele lepetele, millega lepinguosalised on ühinenud;

17.  märgib, et Ecuador on üks maailma 17st ülisuure bioloogilise mitmekesisusega riigist ja seal esineb suurim liikide kontsentratsioon (5–10 % kõigist maailma liikidest);

18.  tuletab meelde, et Ecuadori põhiseaduses on õiglase kaubanduse arendamine sõnaselgelt tunnistatud riigi kaubanduspoliitika üheks põhieesmärgiks; kutsub komisjoni üles osalema koos Ecuadori valitsusega ühisprojektide edendamisel õiglase kaubanduse valdkonnas;

19.  tunnustab Ecuadori suuri jõupingutusi keskkonnaküsimustes, mida on tunnistanud ka ÜRO; väljendab muret seoses asjaoluga, et vaatamata riigi poolt keskkonnaküsimustes tehtud jõupingutustele ähvardab Ecuadori ja selle naaberriike intensiivne metsaraadamine, märkimisväärne elurikkuse kadu, vee- ja pinnasereostus ning erosioon; nõuab tungivalt, et komisjon edendaks ja toetaks asjakohaseid rahvusvahelisi, piirkondlikke ja kohalikke strateegiaid ja programme ning tugevdaks vajalikku sünergiat ning kõigi avaliku ja erasektori sidusrühmade vastutustundlikku osalust;

20.  nõuab koostöölepingu sõlmimist Ecuadori ja ELi vahel konkreetsete keskkonnaprogrammide toetuseks ning väljendab heameelt seoses Ecuadori valitsuse poolt juba väljendatud huviga sõlmida ELiga koostööleping metsaraadamisega seotud programmide toetuseks; toetab seisukohta, et metsaraadamine on teema, mis hõlmab rahvusvahelise üldsuse vastutust tervikuna;

21.  tuletab meelde, et ELi-Andide piirkonna kaubanduse jätkusuutlikkuse mõjuhinnangus (2009) prognoositi, et kavandatav põllumajanduse ja metsatööstuse laiendamine põhjustab metsa hävinemist ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemist ning samuti sotsiaalseid konflikte, tulenevalt kaevandamise, süsivesinike ammutamise ja raietegevuse laiendamisest maapiirkondades;

22.  palub Euroopa välisteenistusel ja komisjonil pöörata kõigi komisjoni rahastatud koostööprojektide kavandamisel ja elluviimisel hoolikat tähelepanu keskkonnasäästlikkusele ning kutsub kõiki osalisi üles edendama ettevõtja sotsiaalse vastutusega seotud parimaid äritavasid vastavalt ÜRO ettevõtluse ja inimõiguste juhtpõhimõtetele, OECD ettevõtja sotsiaalset vastutust käsitlevatele suunistele ning komisjoni 25. oktoobri 2011. aasta teatisele „ELi uuendatud strateegia aastateks 2011–2014 ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas” (COM(2011)0681);

23.  julgustab Ecuadori omavalitsusi kasutama uue kaubandusraamistiku pakutavaid võimalusi teha ELi omavalitsustega otsest koostööd õiglase kaubanduse arendamiseks ning uute õiglase kaubanduse võrgustike rajamiseks;

24.  tervitab ja toetab ÜRO Inimõiguste Nõukogu otsust moodustada Ecuadori ja Lõuna-Aafrika esitatud ja paljude teiste riikide toetatud ettepaneku põhjal rahvusvaheliste korporatsioonide ja inimõiguste küsimustega tegelev valitsustevaheline töörühm; teeb komisjonile ülesandeks anda Genfis toimuvatel läbirääkimistel oma positiivne ja konstruktiivne panus;

25.  palub Euroopa välisteenistusel ja komisjonil toetada Ecuadori valitsuse tegevust mõjusa keskkonnajuhtimise loomisel ja säilitamisel nii üldises plaanis kui ka sellistes tundlikes piirkondades nagu Amazonase jõgikond ja Galápagose saared, kuna planeedi tuleviku kaitse on meie kõigi ühine kohus;

26.  tuletab meelde, et Amazonase jõgikonna Yasuni piirkond on koduks mitmele põlisrahvaste hõimule, sadadele kohalikele puuliikidele ja kümnetele ohustatud loomaliikidele; tuletab meelde piirkonna tähtsust nii inimkonna kui ka maailmapärandi jaoks, sh tulevaste sugupõlvede seisukohalt;

27.  kahetseb, et Ecuadori valitsuse väljakäidud idee toetada keskkonna kaitset võimalike müügitulude kaotuse hüvitamisega ning kaasrahastada Yasuni Ishpingo Tambococha Tiputini (ITT) sihtfondi asutamist ÜRO Arenguprogrammi egiidi all (kava sisu seisnes ecuadorlastele hüvituse maksmises Yasuni rahvuspargi territooriumil asuvate naftaväljade kasutusele võtmata jätmise eest) jäi viletsate majandustulemuste tõttu ellu viimata;

28.  tunnustab Ecuadori tehtud jõupingutusi tagada põlisrahvaste kogukondadele parem kaitse ning nõuab tungivalt, et Ecuadori valitsuse poliitika, eelkõige kaevandamisstrateegia, ei kahjustaks põlisrahvaste kogukondade õigusi;

29.  juhib tähelepanu traditsioonilist elustiili kehastavate kohalike ja põlisrahvaste kogukondade hoidmise ja kaitsmise tähtsusele ning rõhutab nende olulisust Andide piirkonna riikide elurikkuse kaitsel ja säästval kasutamisel;

30.  väljendab heameelt, et Ecuador on ratifitseerinud ILO põlisrahvaste ja hõimurahvaste konventsiooni nr 169, kuid märgib, et kaubanduslepingus ei ole nimetatud konventsioonile sõnagagi viidatud;

31.  palub Ecuadori valitsusel parandada kodanikuühiskonna mehhanismi järelvalveraamistikus oma riigisiseseid mehhanisme ja dialoogi kodanikuühiskonnaga, sh põhjalikku teabe- ja teavituskampaaniat asjaomaste rühmade võimalikult laialdaseks kaasamiseks kodanikuühiskonna mehhanismi järelvalveraamistikku; tuletab meelde, et vastavalt kaubanduslepingule tuleb Ecuadoril sellised mehhanismid kehtestada hiljemalt ühe aasta jooksul pärast lepingu jõustumist;

32.  kutsub asjaomaseid osapooli üles võtma meetmeid riigisiseste nõuanderühmade töö parandamiseks; on seisukohal, et kõik riigisisesed nõuanderühmad peavad olema täiesti sõltumatud;

33.  palub ELi riigisisesel nõuanderühmal koostada korrapäraselt aruanded, mis esitatakse hindamiseks Euroopa Parlamendile;

34.  rõhutab seda, kui oluline on kodanikuühenduste küllaldane osalemine igal aastal korraldataval ühisistungil kodanikuühendustega ning üldsusega laiemalt, nagu see on lepingus ette nähtud;

35.  väljendab heameelt seoses Ecuadori valitsuse selliste algatustega nagu Ecuadori kodanikuosaluse ja sotsiaalvastutuse nõukogu (CPCCS) kui integratsioonivahendi loomine, eesmärgiga tugevdada ja intensiivistada kodanikuühiskonna osalust, edendada läbipaistvust ja kaotada korruptsioon; tuletab meelde tõhusate dialoogimehhanismide loomise olulisust seal, kus need puuduvad, et tagada kodanikele ja sotsiaalsetele osalistele õigus organiseeruda, osaleda otsustamisprotsessis ning kontrollida rakendusprotsessi nii individuaalsel kui ka kollektiivsel tasandil;

36.  rõhutab kaubanduse ja säästva arengu ühise allkomitee tähtsust, kuna see on ainuke kaubanduslepingus sätestatud mehhanism, mille abil jälgida säästva arengu alaste kohustuste täitmist nii riiklike lepinguosaliste kui ka äriühingute poolt;

37.  palub komisjonil esitada Euroopa Parlamendile kõik allkomitee koosolekute päevakorrad ja protokollid;

38.  märgib asjaolu, et Ecuador on kehtestanud maksebilansi kaitsemeetmed; palub Ecuadoril reageerida kiiresti teiste WTO liikmete poolt väljendatud muredele, mis esitati Maksebilansi komitee konsultatsioonidel Genfis;

39.  märgib, et Ecuador on Colombia ja Peruu kõrval üks maailma suurimaid banaanitootjaid; palub seetõttu komisjonil tagada, et banaane käsitlevas stabiilsusmehhanismis kehtestatud impordi käivituskogustest ausalt kinni peetaks; palub komisjonil parlamenti teavitada regulaarselt ja viivitamata, ja igal juhul siis, kui banaaniimpordi suundumus võib põhjustada käivituskoguste ületamist, ning esitada üksikasjalik ülevaade nendest riikidest pärineva banaaniimpordi otsestest ja kaudsetest mõjudest; palub komisjonil ka peatada nendest riikidest imporditavate banaanide maksuvabastuse, juhul kui import hakkab ebaproportsionaalselt suurenema, põhjustades või ähvardades põhjustada tõsist kahju, nt töökohtade kadu ELi tootmispiirkondade majanduses;

40.  palub lepingu osalistel tagada kõigi lepingu sätete tõhus rakendamine kohe pärast lepingu jõustumist;

41.  avaldab veendumust, et kaitseklauslid tuleks kehtestada üheaegselt mõlemalt poolt, et kaitsta kodumaist tootmist impordi järsu suurenemise eest, mis võib tekitada tõsist kahju;

42.  palub, et nii kaubanduse peadirektoraat kui ka Ecuadori valitsus annaksid veenvad vastused tõstatatud küsimustele ja muredele, enne kui Euroopa Parlament hääletab Ecuadori ühinemise üle kaubanduslepinguga;

43.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning Ecuadori, Colombia ja Peruu valitsustele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0087.
(2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0481.
(3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0480.
(4) ELT C 332 E, 15.11.2013, lk 52.
(5) ELT C 81 E, 15.3.2011, lk 54.
(6) ELT C 70 E, 8.3.2012, lk 79.


Uus loomade heaolu strateegia aastateks 2016–2020
PDF 237kWORD 64k
Euroopa Parlamendi 26. novembri 2015. aasta resolutsioon uue loomade heaolu strateegia kohta aastateks 2016–2020 (2015/2957(RSP))
P8_TA(2015)0417RC-B8-1278/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 13,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 43, milles käsitletakse ühise põllumajanduspoliitika ja ühise kalanduspoliitika toimimist,

–  võttes arvesse komisjoni 15. veebruari 2012. aasta teatist loomade kaitset ja heaolu käsitleva Euroopa Liidu strateegia kohta aastateks 2012–2015 (COM(2012)0006),

–  võttes arvesse oma 4. juuli 2012. aasta resolutsiooni loomade kaitset ja heaolu käsitleva Euroopa Liidu strateegia kohta aastateks 2012–2015(1),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et loomade heaolu valdkonda käsitlevad Euroopa Liidu õigusaktid aitavad luua liidus kõigile võrdseid võimalusi ning toetavad seega hästi toimivat siseturgu;

B.  arvestades, et Euroopa Liidu kodanikud on väga huvitatud loomade heaolust ning soovivad, et nad saaksid tarbijatena teha teadlikumaid valikuid;

C.  arvestades, et liikmesriikide loomade heaolu eeskirjad ei tohi olla vastuolus ELi ühtse turu põhimõtetega;

D.  arvestades, et loomade heaolu on tihedalt seotud looma- ja rahvatervisega;

E.  arvestades, et ELi ja siseriiklikud loomade heaolu eeskirjad tekitavad oma keerukuse ja erinevate tõlgendamisvõimaluste tõttu õiguslikku ebakindlust ja võivad seada teatavate liikmesriikide tootjad tõsiselt ebasoodsasse konkurentsiolukorda;

F.  arvestades, et loomade heaolu tase liidus on üks kõrgemaid maailmas;

G.  arvestades, et loomade heaolu tuleks jätkuvalt parandada üldtunnustatud teaduslikele tõenditele tuginedes ning võttes nõuetekohaselt arvesse põllumajandusliku loomakasvatuse tõhusust ja konkurentsivõimet; arvestades, et hea loomapidamistava määratlus avaldaks kasulikku mõju ühtsetele loomade heaolu normidele kogu ELis;

H.  arvestades, et loomade heaolu kõrge tase on tähtis jätkusuutlikkuse tagamiseks, kuigi sellega kaasnevad investeeringud ja täiendavad tegevuskulud, mis ei ole toidutarneahela ulatuses proportsionaalselt jaotatud;

1.  nõuab tungivalt, et komisjon täidaks viivitamata seni veel täitmata punktid loomade kaitset ja heaolu käsitlevas Euroopa Liidu strateegias aastateks 2012–2015;

2.  nõuab, et komisjon hindaks olemasolevat strateegiat ning koostaks uue ja ambitsioonika loomade kaitse ja heaolu strateegia ajavahemikuks 2016–2020, et jätkata eelmise strateegia alusel tehtud tööd ja tagada sellise raamistiku püsimajäämine, mille eesmärk on rangete loomade heaolu standardite kehtestamine kõigis liikmesriikides;

3.  palub, et komisjon tagaks ajakohastatud, tervikliku ja selge õigusraamistiku, mis järgiks täielikult ELi toimimise lepingu artikli 13 nõudeid; kordab siiski, et mingil juhul ei tohi loomade heaolu taset haldusliku lihtsustamise tõttu langetada; rõhutab, et need eesmärgid ei välista teineteist;

4.  rõhutab, et ELi toimimise lepingu artikkel 13 on üldkohaldatav ja horisontaalne ning sellisena niisama tähtis kui põllumajandust, keskkonda või tarbijakaitset käsitlevad sätted;

5.  tuletab meelde, et Euroopa Parlament osaleb käimasolevates läbirääkimistes ning on võtnud vastu õigusakte, mis käsitlevad loomade heaoluga seotud küsimusi, nagu loomatervishoid, zootehnilised tingimused, mahetootmine ja ametlikud kontrollid;

6.  tunnustab jõupingutusi, mida põllumajandustootjad on eri liikmesriikides loomade heaolu alal juba teinud;

7.  nõuab tungivalt, et seal, kus loomade heaolu probleemid on teaduslikult selgelt tõendatud, kohandaks komisjon poliitikavahendeid või võtaks vastu uued vahendid, et need probleemid lahendada; palub komisjonil tähelepanelikult jälgida loomade heaolu käsitlevate ELi õigusaktide rakendamist liikmesriikides;

8.  tunneb muret loomade heaolu käsitlevate kehtivate ELi õigusaktide tulemusliku rakendamise ja jõustamise pärast, arvestades asjaomaste õigusaktide keerukust ja suurt arvu; rõhutab, et kõigi loomatervise ja loomade heaolu eeskirjade puhul peaks peamine eesmärk olema kehtiva õiguse parem jõustamine ja järgimine;

9.  nõuab ühtlasi tungivalt, et komisjon oleks ambitsioonikam loomade heaolu standardite vastastikkuse prioriseerimisel ja lisamisel mittekaubanduslike küsimustena oma kaubanduspoliitikasse ning rahvusvaheliste kaubanduslepingute läbirääkimistesse, ning edendaks loomade heaolu kolmandates riikides, nõudes imporditavate loomade ja toodete puhul samaväärseid heaolustandardeid koos range kontrolliga;

10.  rõhutab, kui oluline on ühise põllumajanduspoliitika rahastamine, mis oleks piisav ja vastaks meie ambitsioonide tasemele, et vältida tootmise ja kaubanduse üleviimist riikidesse ja maailmajagudesse, kus kehtivad madalamad loomade heaolu standardid;

11.  kutsub komisjoni üles töötama välja, vahetama ja levitama teaduslikult tõendatud parimaid tavasid ning toetama innovatsiooni ja teadusuuringuid loomade heaolu uute meetodite ja tehnoloogiate väljaarendamisel;

12.  tuletab meelde, et toidutarneahelas esineb tasakaalustamatust, mis asetab esmatootja ebasoodsasse olukorda, ja selline olukord piirab loomade heaoluks tehtavaid investeeringuid põllumajandustootja tasandil;

13.  tuletab meelde, et tootjad on haldusnõuetega üle koormatud ning et arvestades halduse lihtsustamise püüdlusi ei tohiks see Euroopa strateegia olemasolevat koormust suurendada; rõhutab vajadust kindlustada sektoris investeeringute ennustatavus ja stabiilsus, tagades samal ajal ausa rahvusvahelise konkurentsi;

14.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 349 E, 29.11.2013, lk 62.


Laste haridus hädaolukordades ja pikaajalistes kriisides
PDF 185kWORD 82k
Euroopa Parlamendi 26. novembri 2015. aasta resolutsioon laste hariduse kohta hädaolukordades ja pikaajalistes kriisides (2015/2977(RSP))
P8_TA(2015)0418B8-1240/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni,

–  võttes arvesse 20. novembri 1989. aasta ÜRO lapse õiguste konventsiooni ning selle 2000. aasta mai fakultatiivprotokolli laste kaasamise kohta relvastatud konfliktidesse, 2002. aasta jaanuari fakultatiivprotokolli lastega kauplemise, lasteprostitutsiooni ja lastepornograafia kohta ning 2011. aasta detsembri fakultatiivprotokolli teavitusmenetluse kohta,

–  võttes arvesse relvajõudude või relvastatud rühmitustega seotud lapsi käsitlevaid ÜRO põhimõtteid ja suuniseid (Pariisi põhimõtted), mis võeti vastu 2007. aasta veebruaris,

–  võttes arvesse ÜRO Lapse Õiguste Komitee üldist märkust nr 14 (2013) lapse õiguse kohta sellele, et tema parimad huvid seataks esikohale,

–  võttes arvesse ÜRO tegevuskava „Lastele sobiv maailm”,

–  võttes arvesse Lissaboni lepingu artiklit 208, milles sätestatakse poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõte, mille kohaselt tuleb arengukoostöö eesmärke arvesse võtta sellise poliitika puhul, mis tõenäoliselt mõjutab arengumaid,

–  võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate, Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni 30. jaanuari 2008. aasta ühisavaldust „Euroopa konsensus humanitaarabi valdkonnas”,

–  võttes arvesse komisjoni 5. veebruari 2008. aasta teatist „Eriline tähelepanu lastele ELi välistegevuses” (COM(2008)0055),

–  võttes arvesse ELi suuniseid laste ja relvakonfliktide kohta (ajakohastatud 2008. aastal),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded (uuesti sõnastatud),

–  võttes arvesse Nobeli rahupreemiat, mille Euroopa Liit sai 10. detsembril 2012, ning seejärel saadud auhinnaraha, mis pühendati ELi algatusele „Rahu lapsed” (Children of Peace),

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 9. juuli 2010. aasta resolutsiooni 64/290 õiguse kohta haridusele hädaolukordades ning asjaomaseid suuniseid, sealhulgas UNICEFi ja UNESCO suuniseid,

–  võttes arvesse Dakari tegevusraamistikku, mis võeti vastu 26.–28. aprillil 2000 toimunud maailma haridusfoorumil, ning ÜRO aastatuhande deklaratsiooni, mis võeti vastu 8. septembril 2000,

–  võttes arvesse Incheoni deklaratsiooni hariduse kohta aastani 2030, mis võeti vastu 19.–22. mail 2015 toimunud maailma haridusfoorumil,

–  võttes arvesse Oslo deklaratsiooni, mis võeti vastu 6.–7. juulil 2015 Oslos toimunud arengut toetava hariduse tippkohtumisel,

–  võttes arvesse suuliselt vastatavat küsimust komisjonile laste hariduse kohta hädaolukordades ja pikaajalistes kriisides (O-000147/2015 – B8-1108/2015),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et ÜRO hinnangute kohaselt elab konfliktipiirkondades üks miljard last, kellest 250 miljonit on alla viieaastased ning kes on ilma jäetud oma põhiõigusest haridusele; arvestades, et hädaolukorrad ja pikaajalised kriisid mõjutavad kõige rohkem 3–15aastaseid lapsi, keda on ligikaudu 65 miljonit ja keda ähvardab haridustee katkemine, ning arvestades, et kriisiolukorras riikides ei käi koolis ligikaudu 37 miljonit alg- ja põhikooliealist last; arvestades, et ligikaudu pooled nendest maailma lastest, kes koolis ei käi, elavad konfliktipiirkondades; arvestades, et araabia riikides mõjutab konflikt 87 % lastest, kes koolis ei käi, ning arvestades, et looduskatastroofid mõjutavad igal aastal tõenäoliselt ligikaudu 175 miljonit last; arvestades, et teatavate rühmade, nagu vaesuses elavate laste, tütarlaste ja puudega laste kehvad väljavaated muutuvad konfliktipiirkondades või ebastabiilsetes tingimustes veelgi halvemaks;

B.  arvestades, et ligi 10 miljonit last on pagulased ning hinnanguliselt 19 miljonit last maailmas on konflikti tõttu riigisisesed põgenikud;

C.  arvestades, et iga laps on eelkõige laps, kelle õigusi tuleks igasuguse diskrimineerimiseta austada, olenemata tema või ta vanemate etnilisest päritolust, kodakondsusest või sotsiaalsest, rände- või elanikusaatusest;

D.  arvestades, et haridus on põhiline inimõigus ja iga lapse õigus; arvestades, et haridus on hädavajalik kõigi muude sotsiaalsete, majanduslike, kultuuriliste ja poliitiliste õiguste täielikuks kasutamiseks;

E.  arvestades, et haridus on kodanikuvastutuse alus, haridus saab ühiskonda muuta ning aidata kaasa sotsiaalsele, majanduslikule, poliitilisele ja soolisele võrdõiguslikkusele, ühtlasi on haridus äärmiselt oluline tütarlaste ja naiste sotsiaalseks, kultuuriliseks ja ametialaseks emantsipeerumiseks ning naiste ja tütarlaste vastase vägivalla ärahoidmiseks;

F.  arvestades, et haridus on oluline puudega ja/või hariduslike erivajadustega laste integratsiooniks ja elamistingimuste parandamiseks;

G.  arvestades, et kõikide laste tasuta algharidus on põhiõigus, mille tagamise kohustuse valitsused endale 1989. aasta ÜRO lapse õiguste konventsiooniga võtsid; arvestades, et 2015. aastaks on seatud eesmärk tagada, et kõik poisid ja tüdrukud lõpetavad algkooli; arvestades, et kuigi arengumaades on teatavaid edusamme tehtud, ei ole see eesmärk veel kaugeltki saavutatud;

H.  arvestades, et Dakari tegevusraamistiku ja aastatuhande arengueesmärkide abil on rahvusvaheline üldsus suunatud toetama alghariduse üldist kättesaadavust, soolist võrdõiguslikkust ja kvaliteetset haridust, kuid ühtegi neist eesmärkidest ei õnnestu 2015. aastaks kavakohaselt täita;

I.  arvestades, et vähemalt 30 riigis üle maailma panevad riigi julgeolekujõud ja mitteriiklikud relvastatud rühmitused toime rünnakuid haridusasutustele; arvestades, et koolide kaitsmine rünnakute ja sõjalise kasutamise eest riiklike ja mitteriiklike relvastatud rühmituste poolt on kooskõlas ohutute koolide deklaratsiooniga ning suunistega, mis käsitlevad koolide ja ülikoolide kaitsmist sõjalise kasutamise eest relvastatud konfliktides;

J.  arvestades, et lapsed, teismelised ja noored seisavad silmitsi kasvavate ohtudega, mis avaldavad neile ebaproportsionaalselt suurt mõju, eelkõige ebakindlates riikides; arvestades, et nende laste ja teismeliste puhul, kes koolis ei käi, on suurem varajase abielu ja raseduse, relvajõududesse või relvastatud rühmitustesse värbamise ning inimkaubanduse või tööalase ärakasutamise ohvriks langemise oht; arvestades, et sõjapiirkondades on humanitaarabi sageli ainus võimalus, kuidas lapsed saavad oma õpinguid jätkata ja tulevikuväljavaateid parandada, mis omakorda aitab kaitsta neid väärkohtlemise ja ärakasutamise eest;

K.  arvestades, et kvaliteetse hariduse pakkumine hädaolukordades ei moodusta alati osa humanitaarabist, see keskendub peamiselt algharidusele ja seda peetakse endiselt teisejärguliseks võrreldes toidu, vee, arstiabi ja peavarju pakkumisega, ning arvestades, et selle tulemusena jäävad konfliktidest või looduskatastroofidest mõjutatud lapsed haridusest ilma;

L.  arvestades, et hariduse valdkonnas antakse vähe humanitaarabi, suurem arenguabi jääb aga hiljaks või ei jõua üldse kohale; arvestades, et abi kättetoimetamissüsteemid on kehvalt kooskõlastatud, tehingukulud on suured ning puuduvad piisavate abiandmisvõimalustega partnerid;

M.  arvestades, et pagulaste haridusprogrammide koostamise kvaliteet on suhteliselt madal, kusjuures õpilaste ja õpetajate arvu suhe on keskmiselt 70:1 ning madala kvalifikatsiooniga õpetajate osakaal on suur;

N.  arvestades, et uued säästva arengu eesmärgid ja nendega seotud sihid moodustavad tervikliku ja ambitsioonika uue haridusalase tegevuskava, mis tuleb ellu viia aastaks 2030;

O.  arvestades, et üldine juurdepääs kvaliteetsele riiklikule haridusele ning mitte üksnes põhiharidusele, vaid ka sama olulisele kesk- ja kõrgharidusele, on keskse tähtsusega ebavõrdsuse kaotamiseks ja säästva arengu eesmärkide saavutamiseks;

P.  arvestades, et aastatel 2014–2020 investeerib EL arengumaade haridusse 4,7 miljardit eurot, mis on rohkem kui ajavahemikul 2007–2013 investeeritud 4,4 miljardit eurot;

Q.  arvestades, et Incheoni deklaratsioonis märgitakse murega, et konfliktid, looduskatastroofid ja muud kriisid põhjustavad jätkuvalt hariduse ja arengu katkemist, deklaratsioonis lubatakse töötada välja kaasavamad, paindlikumad ja vastupanuvõimelisemad haridussüsteemid ning toonitatakse, et haridust tuleb pakkuda turvalises, toetavas ja ohutus õpikeskkonnas, mida vägivald ei puuduta;

R.  arvestades, et ELi algatuse „Rahu lapsed” (Children of Peace) raames tagatakse 26 riigis, milles valitseb konflikt või hädaolukord, ligikaudu 1,5 miljonile lapsele juurdepääs haridusele ning võimalus õppida turvalises keskkonnas ja saada psühholoogilist abi;

S.  arvestades, et mitu ELi partnerit, nagu ÜRO Palestiina Põgenike Abi- ja Tööorganisatsioon Lähis-Idas (UNRWA), on välja töötanud uuenduslikud, kaasavad ja terviklikud lähenemisviisid haridusele hädaolukordades, et tagada käimasolevatest konfliktidest mõjutatud pagulaslastele juurdepääs kvaliteetsele haridusele; arvestades, et see käsitus hõlmab laste lühiajalisi humanitaar- ja pikaajalisi arenguvajadusi ning interaktiivsete iseõppimismaterjalide väljatöötamist, psühhosotsiaalset tuge, ohutuid õppe- ja puhkekohti, ohutuse ja julgeoleku alase teadlikkuse suurendamist ning suutlikkuse arendamise meetmeid;

T.  arvestades, et hinnanguliselt on hädaolukordadest mõjutatud laste hariduse toetamiseks vaja 8 miljardit USA dollarit aastas, ning arvestades, et pärast asjaomaste riikide valitsuste panuse arvestamist jääb hädaolukordades hariduse vallas puudu kokku 4,8 miljardit USA dollarit;

U.  arvestades, et selle puudujäägi kompenseerimiseks on vaja suurendada arengu ja humanitaarabi rahastamist ning ebakindlates riikides tuleb haridusele kulutada rohkem avaliku sektori vahendeid; arvestades, et ebakindlates riikides on hariduse osakaal valitsuse kulutustes viimastel aastatel üha vähenenud ja jääb kaugelt alla rahvusvaheliselt soovitatud määrale, milleks on 20 %;

V.  arvestades, et Oslo deklaratsioonis märgitakse, kui oluline on uurida ülemaailmset abistruktuuri, et püüda kõrvaldada hariduse vallas lünk humanitaarabi andmise ja pikemaajalise arengualase sekkumise vahel, samuti tehakse selles ettepanek rajada nimetatud eesmärgil uus platvorm ja luua 2016. aastal toimuva ülemaailmse humanitaarabiteemalise tippkohtumise ajaks sihtotstarbeline fond või uus vahend hariduse tagamiseks hädaolukordades;

1.  rõhutab, et üldiselt juurdepääsetav kvaliteetne riiklik haridus soodustab oluliselt arengut, kuna see suurendab meetmete tulemuslikkust teistes valdkondades, nagu tervishoid, sanitaarvõimalused, katastroofiohu vähendamine, töökohtade loomine, vaesuse vähendamine ja majandusareng; toonitab, et haridus on tõhus vahend, mis on vajalik selleks, et pakkuda normaalsustunnet, suurendada teadlikkust õigustest ning aidata lastel, teismelistel ja noortel saada üle traumast, integreeruda pärast konflikti uuesti ühiskonda ning omandada oskused, mis on vajalikud ühiskonna taasülesehitamiseks ning rahu kindlustamise ja leppimise edendamiseks;

2.  rõhutab, et pikemas perspektiivis võib kvaliteetne haridus olla kriitilise tähtsusega tegur konfliktijärgsete ühiskondade ülesehitamises, kuna see võib suurendada laste teenimispotentsiaali, võimaldada neil hoida oma peret tervemana ja parandada nende suutlikkust murda vaesuse ringist välja;

3.  rõhutab, et tütarlapsi ja teisi ebasoodsas olukorras olevaid lapsi, sealhulgas puudega lapsi, ei tohiks hädaolukordades heale haridusele juurdepääsul kunagi diskrimineerida;

4.  juhib tähelepanu hariduse positiivsele rollile laste arengus ja heaolus ning rõhutab, et on oluline tagada teismeliste katkematu elukestev õpe; on veendunud, et see piirab ka võimalusi, et nad hakkavad relvastatud rühmituste liikmeks või osalevad äärmusluses;

5.  tunnustab aastatuhande arengueesmärkide kehtestamisest alates tehtud edusamme, kuid peab taunimisväärseks asjaolu, et seatud eesmärke ei suudeta 2015. aastal täita; palub ELil ja selle liikmesriikidel seada aastatuhande arengueesmärgid esikohale nii oma sisepoliitikas kui ka suhetes kolmandate riikidega; rõhutab, et need eesmärgid (eriti vaesuse kaotamine, hariduse kättesaadavus kõigi jaoks ja sooline võrdõiguslikkus) saavutatakse ainult kõikidele juurdepääsetavate avalike teenuste väljaarendamise abil; peab kiiduväärseks säästva arengu eesmärkide raames kehtestatud uut haridusalast tegevuskava ning toonitab jätkuvalt, kui oluline on kõige haavatavamate elanikkonnarühmade võrdne juurdepääs kvaliteetsele haridusele;

6.  märgib murega, et konfliktikeerisesse sattunud riikides ning ebakindlates ja konfliktipiirkondades on hariduse vallas tehtud edusammud olnud kõige aeglasemad või päris olematud, ning toonitab, kui oluline on tugevdada nende riikide haridussüsteemide vastupanuvõimet ning tagada kriisiolukorras katkematud õppimisvõimalused; rõhutab seetõttu, et ELi liikmesriigid ja kõik teised eri tasanditel sidusrühmad peavad võtma ulatuslikumaid kohustusi, et võimaldada vahendid, mille abil tagada areng ja laialdased hariduse andmise võimalused kriisist mõjutatud riikides;

7.  rõhutab asjaolu, et miljonitest lastest on sunnitult saanud pagulased, ning toonitab, et pagulaslaste juurdepääs haridusele on ülimalt tähtis; kutsub vastuvõtvaid riike üles tagama, et pagulaslastele antakse täielik juurdepääs haridusele, ning edendama võimalikult ulatuslikult nende integreerimist ja kaasamist riiklikku haridussüsteemi; kutsub ka humanitaar- ja arenguabi andjaid üles pöörama rohkem tähelepanu nii ümber asunute kogukondadest pärit kui ka vastuvõtvate riikide õpetajate haridusele ja koolitusele ning rahvusvahelisi abi rahastajaid seadma pagulaskriisidele reageerimisel haridust prioriteediks programmide abil, mis on suunatud rändavate laste kaasamisele ja psühholoogilisele toetamisele, samuti vastuvõtva riigi keele õppimise edendamisele, et tagada pagulaslaste ulatuslikum ja asjakohasem integreerimine;

8.  rõhutab vajadust keskenduda ka kesk- ja kutseharidusele, mitte ainult esmatasandi algharidusele; toonitab asjaolu, et 12–20aastastel noortel on pagulaskogukondades väga piiratud võimalused, samal ajal aga on nad peamine sihtrühm sõjaväeteenistuseks ja muul viisil relvastatud konflikti kaasamiseks; toob näiteks Afganistani, kus Maailmapanga andmetel on vaatamata töötava elanikkonna suurele osakaalule ainult ligikaudu 30 % üle 15-aastastest kirjaoskajad ning aastakümneid väldanud sõda on tekitanud tõsise oskustööjõu puuduse;

9.  kutsub liikmesriike üles töötama välja konkreetseid vastuvõtukavasid saatjata alaealiste ja lastega üksikemade jaoks;

10.  tuletab liikmesriikidele meelde, et laste kaitse ning kuritarvituste ja inimkaubanduse ennetamine oleneb laste kaasatusest kooli- ja haridusprogrammidesse ning et ette tuleks näha selgelt määratletud vastuvõtu, kaasamise ja keelelise toe nõuded, nagu on sätestatud direktiivis 2013/33/EL;

11.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid toetaksid pagulastest üliõpilaste transiiti, sealhulgas koostöös mitmesuguste rahvusvaheliste organisatsioonidega;

12.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma nn hariduskoridore, et tagada konfliktiolukorras riikidest, eriti Süüriast, Iraagist ja Eritreast pärit üliõpilaste vastuvõtt ülikoolidesse;

13.  nõuab, et EL ja selle humanitaarabiorganisatsioonid lisaksid hariduse ja laste kaitse süstemaatiliselt kogu hädaolukorrale reageerimise tsüklisse ja tagaksid pikaajaliste kriiside korral paindliku mitmeaastase rahastuse;

14.  väljendab heameelt Bekou usaldusfondi, Madadi fondi ja Aafrika jaoks mõeldud hädaolukorra usaldusfondi loomise üle, sest need on tõhusad vahendid, mille abil kõrvaldada lünk humanitaar- ja arenguabi vahelises rahastuses keerukate ja pikaajaliste hädaolukordade korral, kus on põimunud poliitilised, majanduslikud ja humanitaarküsimused; palub, et EL ja liikmesriigid lisaksid ELi usaldusfondidest vahendite eraldamisel prioriteetide hulka laste hariduse;

15.  märgib, et hädaolukordadele reageerimisel on hariduse valdkonnas märgata murettekitavaid lünki, võttes eelkõige arvesse asjaolu, et varane sekkumine on asjassepuutuvate laste huvides ning muudab ka humanitaarabi andmise üldiselt tulemuslikumaks; kinnitab taas oma toetust koolide säilitamisele laste jaoks ohutute kohtadena ning rõhutab sellega seoses haridusasutuste rünnakute eest kaitsmise olulisust; nõuab, et EL ja liikmesriigid kohustuksid toetama koolide ohutuse tervikliku raamistiku põhimõtteid ja kaitsma haridusasutusi rünnakute ja sõjalise kasutamise eest kooskõlas ohutute koolide deklaratsiooni ja suunistega, mis käsitlevad koolide ja ülikoolide kaitsmist sõjalise kasutamise eest relvastatud konfliktides;

16.  kutsub ELi üles tegema koostööd partnerriikide, teiste rahastajate, erasektori ja kodanikuühiskonnaga, et parandada konflikti- ja hädaolukordades noorte haridusvõimalusi, arvestades noorte ülimalt olulist rolli konfliktijärgses stabiilsuses, kuna nad saaksid omandatud oskusi kasutada taristu, põhiliste teenuste, tervishoiu- ja haridussüsteemi uuesti üles ehitamiseks, vähendades samal ajal noore tööta elanikkonna tekkimise ohtu, mis põhjustab ühiskondlike rahutuste puhkemist või langeb jälle vägivalla nõiaringi;

17.  peab kiiduväärseks ELi algatust „Rahu lapsed” (Children of Peace), mille eesmärk on haridusvaldkonna humanitaarprojektide rahastamine hädaolukordades, ning kutsub komisjoni üles seda algatust laiendama; kiidab heaks mitmete rahastajate ning humanitaar- ja arenguabi andjate, sh ELi algatuse No Lost Generation, millega püütakse ära hoida kadunud põlvkonna tekkimist ja anda juurdepääs haridusele miljonitele lastele Süürias ja selle naaberriikides;

18.  peab taunimisväärseks, et hoolimata hariduse olulisest rollist hädaolukordades eraldati 2014. aastal sellele valdkonnale vähem kui 2 % kogu humanitaarabi vahenditest; loodab seetõttu, et ELi rahaliste vahendite jaotamise ümberkorraldamise uue programmi raames täiendatakse ja suurendatakse laste haridusprogrammide rahastamist, sh sõjast või muust üldisest hädaolukorrast mõjutatud kolmandates riikides;

19.  palub kõigil humanitaarabi andjatel, arvestades praeguste kriiside pikaajalist olemust, muuta haridus oma humanitaarabi lahutamatuks osaks ja suurendada kohustuste võtmist hariduse valdkonnas, kasutades hädaolukorra tekkides võimalikult varajases etapis haridusklastri abi ning tagades, et sellele eraldatakse piisavalt vahendeid; kutsub neid üles pöörama erilist tähelepanu sellistele kaitsetutele rühmadele nagu tütarlapsed, puudega inimesed ja vaesed, võtma arvesse ümber asunud lapsi ja noori, kes on vastuvõtvates kogukondades varjupaiga saanud, ning arvestama asjakohaselt ka keskharidusega, et teismelised haridusest kõrvale ei jääks;

20.  peab kiiduväärseks, et hädaolukordade kontekstis pööratakse rahvusvahelisel tasandil järjest rohkem tähelepanu haridusele, ning peab eriti kiiduväärseks ELi humanitaarabi ja kriisiohjamise voliniku teadaannet, et ta on seadnud eesmärgiks eraldada 2019. aastaks 4 % ELi humanitaarabi eelarvest hädaolukorda sattunud riikide laste haridusele;

21.  kutsub ELi liikmesriike üles toetama komisjoni eesmärki suurendada hädaolukordades hariduse jaoks ette nähtud humanitaarabi vahendite osa 4 %-ni ELi humanitaarabi eelarvest, mis oleks miinimuminvesteering, mille abil tagada hädaolukordades ja pikaajaliste kriiside korral lastele juurdepääs kvaliteetsele haridusele; kutsub lisaks liikmesriike üles pöörama rohkem tähelepanu ja suurendama rahastust haridusele nende oma humanitaarabimeetmetes, rõhutades siiski, et seda ei tohiks teha muude esmavajaduste arvelt; palub, et EL edendaks asjaomaste riikide hulgas häid valmisoleku- ja reageerimisstrateegiate tavasid, et toetada haridust kriisiolukordades, ning abistaks vastava suutlikkuse suurendamisel näiteks eelarvetoetuse programmide abil;

22.  rõhutab, et uuel info- ja kommunikatsioonitehnoloogial on kriisiolukordades haridussektoris üha olulisem roll, kuna need võivad parandada osalejate tööd, sh e-õppe ja e-õpetamise platvormide kaudu;

23.  rõhutab, et kuigi humanitaarabivahendite suurendamine on hädavajalik, ei piisa sellest rahastamislünga täitmiseks; palub, et ELi ja teised abi rahastajad suurendaksid ebakindlate riikidega tehtavas arengukoostöös hariduse osatähtsust, et suurendada riiklike haridussüsteemide vastupanuvõimet; kutsub komisjoni ja liikmesriike ning teisi humanitaarabi andjaid üles aitama kaasa üldise riikliku hariduse, sh kesk- ja kõrghariduse tugevdamisele, viies selleks hädaolukorrale reageerimise kavad kooskõlla jätkusuutliku arengu pikaajaliste kavadega;

24.  nõuab, et EL toetaks kolmandate riikide valitsusi nende kohustustes töötada välja riiklikud õigusraamistikud vastupanuvõime, ennetamise, katastroofide ohjamise ja riskijuhtimise valdkonnas, võttes aluseks rahvusvahelise programmi katastroofi korral rahvusvaheliste meetmete suhtes kohaldatavate eeskirjade, seaduste ja põhimõtete kohta, ning tagamisel, et valitsusasutustes, tööstussektorites ja kodanikuühiskonnas on olemas riskijuhtimise suutlikkus, et saaks tagada laste kooli tagasi pöördumise;

25.  rõhutab erasektori kui võimaliku innovaatilise rahastamisallika olulisust hariduse jaoks, et kõrvaldada võimalik lõhe osutatavate haridusteenuste ja kutsekoolituse ning tööturu tulevase nõudluse vahel; nõuab haridusprotsessides uusi liite ja partnerlusi erasektoriga, mis võivad osutuda elujõulisteks innovatsiooni ja tehnoloogilise paindlikkuse allikateks ning võtta eri vorme, sh hoonete rajamine ja elektrooniliste vahendite pakkumine, e-õppe programmid ning õpetajate transport ja majutus;

26.  toonitab asjaolu, et haridus on hädaolukordades ja ebastabiilsetes tingimustes valdkond, kus humanitaarabi andjad ja arenguga tegelevad osalised peavad tegema omavahel koostööd, et tagada hädaabi, taastus- ja arenguabi ühendamine; kutsub komisjoni üles töötama välja mehhanisme, et reageerida kõnealuses olukorras tõhusalt nii oma kui ka partnerite meetmete abil, ning osalema rahvusvahelises platvormis, mille abil luua 2016. aastal toimuva ülemaailmse humanitaarabiteemalise tippkohtumise ajaks sihtotstarbeline vahend hariduse tagamiseks hädaolukordades; toetab olemasolevate rahaliste vahendite kooskõlastamist ja hädaolukordades hariduse tagamise jaoks üldise rahastamismehhanismi loomist;

27.  kutsub ELi ja selle liikmesriike üles edendama hädaolukordades ja pikaajaliste kriiside korral lastele hariduse tagamise küsimust ülemaailmsel humanitaarabiteemalisel tippkohtumisel, tagades, et sellele teemale pööratakse asjakohast tähelepanu ka lõppdokumendis; palub lisaks, et EL ja selle liikmesriigid edendaksid õpperaamistiku ühiseid standardeid ja levitaksid häid tavasid alternatiivsete õppimisvõimaluste kohta, nagu iseseisva õppe ja kaugõppe materjalid; rõhutab, et tuleb välja töötada mehhanismid, vahendid ja suutlikkus, et viia hariduskavad ja eelarve kooskõlla humanitaar-, taastus-, ülemineku- ja arenguabi andmisega;

28.  rõhutab, et üha arvukamate humanitaarkriiside kontekstis ja arvestades praegust ümberasunute arvu, mis ei ole olnud nii suur II maailmasõjast alates, peaks rahvusvaheline kogukond pidama haridust oma humanitaarabi üheks keskseks elemendiks, sest see on katalüsaator, mis võimendab muud abi ning aitab kaasa kriisist mõjutatud rahvastikurühmade arengule keskpikas ja pikemas perspektiivis.

29.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.


2014.-2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika lihtsustamine ja tulemuslikkuse tõstmine
PDF 243kWORD 64k
Euroopa Parlamendi 26. novembri 2015. aasta resolutsioon 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika lihtsustamise ja tulemuslikkuse suurendamise kohta (2015/2772(RSP))
P8_TA(2015)0419B8-1231/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 174 ja 175,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (ühissätete määrus),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, ning komisjoni 29. oktoobri 2012. aasta delegeeritud määrust (EL) nr 1268/2012, mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 (mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju) kohaldamise eeskirju,

–  võttes arvesse majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlevat kuuendat aruannet (COM(2014)0473),

–  võttes arvesse kontrollikoja 2014. aasta aruannet,

–  võttes arvesse suuliselt vastatavat küsimust komisjonile 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika lihtsustamise ja tulemuslikkuse tõstmise kohta (O-000127/2015 – B8–1103/2015),

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni resolutsiooni ettepanekut,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et parlament tunnistab märkimisväärsete sammude tähtsust, mida ELi institutsioonid on lihtsustamise nimel teinud, näiteks mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 lihtsustamiskava, parema õigusloome eest vastutava komisjoni asepresidendi ametissenimetamine, Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide toetusesaajate halduskoormuse vähendamiseks tehtava lihtsustamise kõrgetasemelise sõltumatute ekspertide töörühma asutamine Euroopa Komisjonis ning finantsmääruse ja ühissätete määruse põhjalik läbivaatamine;

B.  arvestades, et vaatamata ühtekuuluvuspoliitika reformimisele programmitöö perioodil 2014.–2020, mille käigus püüti leida lihtsustamismeetodeid, on Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamine, haldamine, aruandlus ja kontroll nii toetusesaajate kui ka korraldusasutuste jaoks endiselt vaevarikas, seda eriti madalama haldus- ja finantssuutlikkuse korral;

C.  arvestades, et praegune ülereguleerimine, sealhulgas eeskirjade siseriiklikesse õigusaktidesse ülevõtmise protsessis, põhjustab mahajäämust ning toob ELi rahastamise võimalikele taotlejatele kaasa pikema turult kõrvalejäämise aja ja kaudsed kulud, vähendades seeläbi ELi rahastamisallikate investeeringute mõju ja luues ELi toetusesaajate, kodanike ja ettevõtete jaoks takistusi, eriti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks;

D.  arvestades, et keerulised menetlused võivad ELi rahastamist vajavaid toetusesaajaid, eelkõige väikseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid, VVOsid ja kohalikke omavalitsusi märkimisväärselt koormata, ning arvestades, et üldiselt ei ole nendel üksustel ELi toetuse edukaks taotlemiseks ja haldamiseks finants- ja inimressursse ega ekspertteadmisi; arvestades, et komisjoni ja liikmesriike kutsutakse üles jätkama oma jõupingutusi riskihindamisvahendi ARACHNE töölerakendamiseks ja selle kasutamise lihtsustamiseks korraldusasutuste ja rakenduskavade kontrollisüsteemide jaoks, kes peavad tagama nõuetekohase tasakaalu ühelt poolt lihtsustamise ning teiselt poolt eeskirjade eiramise (sealhulgas pettuste) avastamise ja ennetamise vahel;

E.  arvestades, et topeltauditeerimine ning auditeerimisviiside ja -meetodite erinevus muudab vajalikuks rakendada ühtse auditi põhimõtet ja keskenduda tugevamalt tulemusauditile, millega saaks paremini hinnata toimingute tõhusust ja tulemuslikkust ning mis viiks lihtsustamisettepanekuteni;

1.  on seisukohal, et komisjon peaks kehtestama üksikasjalikud lihtsustamise suunised, et muuta liikmesriigid ja nende piirkonnad teadlikuks oma ülesandest kaotada või vähemalt märkimisväärselt vähendada halduskoormust ja ülereguleerimist, mis tekib riigihangete menetluste, projektitaotluste valiku ning järelevalve- ja kontrollimeetmete käigus riiklikul ja kohalikul tasandil, sealhulgas vältides eeskirjade sagedast muutmist, lihtsustades keelt ja ühtlustades menetlusi ning kasutades ELi eelarvet eelkõige käegakatsutavate tulemuste jaoks; kinnitab ka seda, et ühtse liidese või kontaktpunkti kaudu osutatav integreeritud ELi piirkondlik rahastamispakett on üks võimalus, mis võimaldab liikuda võimaluse korral ühiste protsesside ja menetluste poole;

2.  palub komisjonil koostada liikmesriikide ja nende piirkondade jaoks tegevuskava, et ühtlustada ja lihtsustada kontrolli-, järelevalve- ja aruandlusmeetmeid, sealhulgas toetusesaajate jaoks, et kaotada senised kitsaskohad;

3.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma teadmiseks 31. detsembri 2015, mil on ühissätete määruse artikli 122 lõikes 3 sätestatud tähtaeg üleminekuks e-ühtekuuluvusele, mis on taotlustele kuluva aja märkimisväärse vähendamise eeltingimus;

4.  kutsub komisjoni üles kehtestama paindliku lähenemisviisi ja rakendama seda koostöös liikmesriikidega ja proportsionaalsuse põhimõttest lähtuvalt nii toetusesaajate andme- ja teabenõuetele taotlusprotsessi ajal kui ka aruandlusele ELi rahastamise kohta, mida hallatakse koostöös liikmesriikidega, ning edendama heade tavade jagamist;

5.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid toetaksid Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide alla kuuluvate finantsinstrumentide suhtes kohaldatavate eeskirjade lihtsustamist, et viia need suuremasse vastavusse toetusesaajate vajadusega ja parandada lõppkokkuvõttes nende kasutamist;

6.  palub komisjonil ja liikmesriikidel suurendada mitmest fondist rahastamise lähenemisviisi kasutamist, võttes arvesse toetusesaajate vajadusi;

7.  kutsub komisjoni üles astuma parlamendi, Regioonide Komitee ja muude sidusrühmadega struktureeritud alalisse dialoogi kõigi lihtsustamisprotsessi aspektide teemal;

8.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikidele ja nende piirkondadele.

Õigusalane teave