Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Neljapäev, 17. detsember 2015 - StrasbourgLõplik väljaanne
Autotööstuses heitkoguste mõõtmise uurimiskomisjoni moodustamine, volitused, liikmete arv ja ametiaeg
 Ibrahim Halawa võimalik surmanuhtlus
 Olukord Maldiividel
 Malaisia
 Laiahaardeline partnerluse ja koostöö raamleping ELi ja Vietnami vahel (protokoll, et võtta arvesse Horvaatia Vabariigi ühinemist ELiga) ***
 Laiahaardeline partnerluse ja koostöö raamleping ELi ja Vietnami vahel (nõusolek) ***
 Laiahaardeline partnerluse ja koostöö raamleping ELi ja Vietnami vahel (resolutsioon)
 Euroopa majandus- ja rahaliidu loomise lõpuleviimine
 Inimõigusi ja demokraatiat maailmas 2014. aastal käsitlev aruanne ja Euroopa Liidu poliitika selles valdkonnas
 Daytoni rahulepingu 20. aastapäev
 Relvaeksport: ühise seisukoha 2008/944/ÜVJP rakendamine
 Patendid ja sordiaretajate õigused
 Olukord Burundis
 Kongo Demokraatlikus Vabariigis asuva Virunga rahvuspargi kaitse

Autotööstuses heitkoguste mõõtmise uurimiskomisjoni moodustamine, volitused, liikmete arv ja ametiaeg
PDF 155kWORD 66k
Euroopa Parlamendi 17. detsembri 2015. aasta otsus autotööstuses heitkoguste mõõtmise uurimiskomisjoni moodustamise, volituste, liikmete arvu ja ametiaja kohta (2015/3037(RSO))
P8_TA(2015)0462B8-1424/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 283 parlamendiliikme esitatud taotlust moodustada uurimiskomisjon, et uurida liidu õiguse kohaldamisel toimunud väidetavaid rikkumisi ja haldusomavoli seoses heitkoguste mõõtmisega autotööstuses,

–  võttes arvesse esimeeste konverentsi ettepanekut,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 226,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 19. aprilli 1995. aasta otsust 95/167/EÜ, Euratom, ESTÜ Euroopa Parlamendi uurimisõiguse kasutamise erisätete kohta(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2007. aasta määrust (EÜ) nr 715/2007, mis käsitleb mootorsõidukite tüübikinnitust seoses väikeste sõiduautode ja kommertsveokite (Euro 5 ja Euro 6) heitmetega ning sõidukite remondi- ja hooldusteabe kättesaadavust(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. septembri 2007. aasta direktiivi 2007/46/EÜ, millega kehtestatakse raamistik mootorsõidukite ja nende haagiste ning selliste sõidukite jaoks mõeldud süsteemide, osade ja eraldi seadmestike kinnituse kohta(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2008. aasta direktiivi 2008/50/EÜ välisõhu kvaliteedi ja Euroopa õhu puhtamaks muutmise kohta(4) ning sellega seotud jätkuvaid rikkumismenetlusi,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta määrust (EÜ) nr 443/2009, millega kehtestatakse uute sõiduautode heitenormid väikesõidukite süsinikdioksiidiheite vähendamist käsitleva ühenduse tervikliku lähenemisviisi raames(5),

–  võttes arvesse oma 27. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni heitkoguste mõõtmise kohta autotööstuses(6), milles nõutakse komisjoni ja liikmesriikide ametiasutuste rolli ja vastutuse põhjalikku uurimist, pidades muu hulgas silmas komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse 2011. aasta aruandes tuvastatud probleeme,

–  võttes arvesse komisjoni määruse eelnõu, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 692/2008 seoses väikeste sõiduautode ja kommertsveokite (Euro 6) heitega (D042120),

–  võttes arvesse direktiivi 2007/46/EÜ artikli 40 lõike 1 alusel loodud mootorsõidukite tehnilise komitee 28. oktoobri 2015. aasta arvamust,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 198,

1.  otsustab moodustada uurimiskomisjoni, et uurida liidu õiguse kohaldamisel toimunud väidetavaid rikkumisi ja haldusomavoli seoses heitkoguste mõõtmisega autotööstuses, ilma et see piiraks siseriiklike või liidu kohtute pädevust;

2.  otsustab teha uurimiskomisjonile ülesandeks

   uurida väidetavat komisjonipoolset kohustuse täitmata jätmist seoses määruse (EÜ) nr 715/2007 artikli 14 lõikega 3 komisjonile pandud kohustusega jälgida heitmete mõõtmiseks kasutatavaid katsetsükleid ja kui need ei ole enam piisavad või ei kajasta enam tegelikke heitkoguseid, kohandada neid nii, et need peegeldaksid piisavalt tegelikus liikluses tekkivaid heitkoguseid, vaatamata asjaolule, et oli olemas teave määruse (EÜ) nr 715/2007 artikli 5 lõikes 1 kehtestatud kohustusega vastuollu minevate sõidukitele normaalse kasutamise korral ette nähtud heite piirnormide tõsiste ja pidevate ületamiste kohta, nagu ilmneb ka komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse 2011. ja 2013. aasta aruannetest ja Rahvusvahelise Puhta Transpordi Nõukogu (ICCT) 2014. aasta mais avaldatud uuringust;
   uurida seda, et väidetavalt komisjon ja liikmesriikide ametiasutused ei võtnud asjakohaseid ja tõhusaid meetmeid, et jälgida jõustamist ja keelata sõnaselgelt katkestusseadmete kasutamine, nagu on sätestatud määruse (EÜ) nr 715/2007 artikli 5 lõikes 2;
   uurida seda, et väidetavalt komisjon ei kehtestanud õigeaegselt katseid, mis peegeldavad tegelikke sõidutingimusi, ja ei võtnud vastu meetmeid seoses katkestusseadmete kasutamisega, nagu on sätestatud määruse (EÜ) nr 715/2007 artikli 5 lõikes 3;
   uurida seda, et väidetavalt liikmesriigid ei kehtestanud õigusaktidega tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi tootjatele määruse (EÜ) nr 715/2007 sätete rikkumiste korral, sh katkestusseadmete kasutamine, teabele juurdepääsu tagamisest keeldumine ning tüübikinnituse saamiseks või kasutusel olevate sõidukite vastavuse kontrollimiseks katsetulemuste võltsimine, nagu on sätestatud kõnealuse määruse artikli 13 lõigetes 1 ja 2;
   uurida seda, et väidetavalt liikmesriigid ei võtnud kõiki vajalikke meetmeid, et tagada määruse (EÜ) nr 715/2007 rikkumiste eest ette nähtud karistuste rakendamine, nagu on sätestatud kõnealuse määruse artikli 13 lõikes 1;
   koguda ja analüüsida teavet ning selgitada välja, kas komisjonil ja liikmesriikidel oli tõendeid katkestusseadmete kasutamise kohta enne seda, kui Ameerika Ühendriikide Keskkonnakaitseamet 18. septembril 2015. aastal rikkumisteatise väljastas;
   koguda ja analüüsida teavet selle kohta, kuidas liikmesriigid rakendavad direktiivi 2007/46/EÜ sätteid, eelkõige artikli 12 lõiget 1 ja artikli 30 lõikeid 1, 3 ja 4;
   koguda ja analüüsida teavet ning selgitada välja, kas komisjonil ja liikmesriikidel oli tõendeid selle kohta, et CO2 heitkoguste mõõtmise katsetel kasutatakse katkestusseadmeid;
   esitada mis tahes soovitusi, mida ta selles küsimuses vajalikuks peab;

3.  otsustab, et uurimiskomisjon esitab vahearuande kuue kuu jooksul alates töö alustamisest ning lõpparuande 12 kuu jooksul alates käesoleva otsuse vastuvõtmisest;

4.  otsustab, et uurimiskomisjoni kuulub 45 liiget;

5.  teeb presidendile ülesandeks korraldada käesoleva otsuse avaldamine Euroopa Liidu Teatajas.

(1) EÜT L 113, 19.5.1995, lk 1.
(2) ELT L 171, 29.6.2007, lk 1.
(3) ELT L 263, 9.10.2007, lk 1.
(4) ELT L 152, 11.6.2008, lk 1.
(5) ELT L 140, 5.6.2009, lk 1.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0375.


Ibrahim Halawa võimalik surmanuhtlus
PDF 171kWORD 72k
Euroopa Parlamendi 17. detsembri 2015. aasta resolutsioon Ibrahim Halawa kohta, keda võib ähvardada surmanuhtlus (2015/3016(RSP))
P8_TA(2015)0463RC-B8-1402/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Egiptuse kohta, eelkõige 15. jaanuari 2015. aasta resolutsiooni olukorra kohta Egiptuses(1) ja 8. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni surmanuhtluse kohta(2),

–  võttes arvesse ELi välisasjade nõukogu 2013. aasta augusti ja 2014. aasta veebruari järeldusi Egiptuse kohta,

–  võttes arvesse ELi-Egiptuse 2001. aasta assotsieerimislepingut, mis jõustus 2004. aastal ja mida täiendati 2007. aastal ELi-Egiptuse tegevuskavaga,

–  võttes arvesse 25. märtsil 2015. aastal avaldatud Euroopa naabruspoliitika 2014. aasta eduaruannet Egiptuse kohta,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse hiljutisi avaldusi Egiptuse kohta, sealhulgas 16. juuni 2015. aasta avaldust kohtuotsuste kohta Egiptuses ja 4. veebruari 2015. aasta avaldust aktivistide süüdimõistmise kohta Egiptuses,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini poolt ELi nimel ning Euroopa Nõukogu peasekretäri Thorbjørn Jaglandi poolt 10. oktoobril 2015. aastal tehtud ühisavaldust Euroopa ja ülemaailmse surmanuhtluse vastu võitlemise päeva puhul,

–  võttes arvesse ELi suuniseid surmanuhtluse küsimuses ning suuniseid Euroopa Liidu kolmandatele riikidele suunatud poliitika kohta piinamise ning muu julma, ebainimliku ja inimväärikust alandava kohtlemise või karistamise asjus,

–  võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, ÜRO lapse õiguste konventsiooni ja ÜRO piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast konventsiooni, millega Egiptus on ühinenud; võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsioone, eelkõige 18. detsembri 2014. aasta resolutsiooni surmanuhtluse kasutamisele moratooriumi kehtestamise kohta (69/186),

–  võttes arvesse Egiptuse Araabia Vabariigi põhiseadust,

–  võttes arvesse Egiptuse 24. novembri 2013. aasta seadust 107, millega reguleeritakse avalike kogunemiste, rongkäikude ja rahumeelsete meeleavalduste õigust,

–  võttes arvesse presidendi 2014. aasta novembri dekreeti (seadus 140), millega lubatakse kuritöös süüdistatavaid välismaa kodanikke oma päritoluriiki tagasi saata,

–  võttes arvesse Aafrika inimõiguste ja rahvaste õiguste komisjoni põhimõtteid ja suuniseid õiglast kohtulikku arutamist ja õigusabi käsitlevate õiguste kohta Aafrikas; võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et Iiri kodanikku Ibrahim Halawat peetakse juba üle kahe aasta kinni süüdistatuna selles, et perekondliku puhkuse ajal Kairos osales ta 16.–17. augustil 2013 ebaseaduslikul meelevaldusel, mille käigus meeleavaldajad väidetavalt põhjustasid inimeste surma ja kuritegelikku kahju; arvestades, et nende meeleavalduste käigus hukkus 97 inimest, enamik neist julgeolekujõudude poolt rakendatud ülemäärase jõu tagajärjel; arvestades, et Ibrahim Halawa oli vahistamise hetkel 17-aastane ning seega nii Egiptuse kui ka rahvusvahelise õiguse kohaselt alaealine;

B.  arvestades, et Ibrahim Halawa ja tema kolm õde vahistati, kui nad otsisid varju Al-Fatehi mošeest pärast seda, kui meeleavaldus muutus vägivaldseks; arvestades, et tema kolm õde vabastati hiljem ametivõimude poolt;

C.  arvestades, et prokurör ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et Ibrahim Halawa oleks osalenud meeleavalduse ajal üheski vägivallaaktis; arvestades, et prokurör on tuginenud üksnes politseinikest tunnistajate antud tunnistustele ning julgeolekuteenistuse korraldatud uurimisele; arvestades, et Egiptuse kohus on tema kohtuprotsessi korduvalt katkestanud ja edasi lükanud, viimati toimus see 15. detsembril 2015; arvestades, et terve aasta jooksul pärast vahistamist ei esitatud talle süüdistust; arvestades, et Ibrahim Halawa ootab koos ülejäänud 493 isikuga, kellest enamik on täisealised, 19. detsembriks 2015 kavandatud kollektiivset kohtuprotsessi, ilma vähimagi tagatiseta, et kohaldatakse vaba ja õiglase kohtupidamise miinimumstandardeid, ning süüdimõistmise korral võib teda ähvardada surmanuhtlus; arvestades, et 2015. aasta mais hukati Egiptuses kuus inimest, kellest üks oli sama vana kui Ibrahim Halawa praegu;

D.  arvestades, et alates 2013. aastast on suur hulk surmanuhtlusi mõistetud kollektiivsetel kohtuprotsessidel väidetavatele Moslemi Vennaskonna liikmetele ja tagandatud president Morsi väidetavatele pooldajatele; arvestades, et need menetlused rikuvad rahvusvahelisest õigusest tulenevaid Egiptuse kohustusi;

E.  arvestades, et inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 10 kohaselt on igal inimesel tema õiguste ja kohustuste määratlemiseks ja temale esitatud kriminaalsüüdistuste põhjendatuse kindlakstegemiseks täieliku võrdsuse alusel õigus sellele, et tema asi vaadataks avalikult ja kõiki õigluse nõudeid järgides läbi sõltumatu ja erapooletu kohtu poolt;

F.  arvestades, et Ibrahim Halawat peetakse kinni selle eest, et ta kasutas rahumeelselt oma sõna- ja kogunemisvabadust, ning Amnesty International käsitleb teda meelsusvangina; arvestades, et sõna- ja kogunemisvabadus on iga demokraatliku ja pluralistliku ühiskonna asendamatu alustala; arvestades, et Egiptuse põhiseaduse artiklis 73 on sätestatud, et kodanikel on õigus korraldada avalikke miitinguid, rongkäike, demonstratsioone ja mis tahes vormis rahumeelseid meeleavaldusi;

G.  arvestades, et teadete kohaselt on alates 2013. aasta juuni sõjaväelisest riigipöördest Egiptuses toimunud väga palju meeleavaldajate ja meelsusvangide vahistamisi; arvestades, et ühinemis-, kogunemis- ja sõnavabadus on alates 2013. aasta juulist olnud eriti murettekitavateks valdkondadeks;

H.  arvestades, et Ibrahim Halawat peetakse äärmiselt karmides vanglatingimustes, mis väidetavalt hõlmavad piinamist ja muud julmal, ebainimlikul ja alandaval moel kohtlemist nii vahistamisel kui ka vangistuses, ning talle ei võimaldata arsti- ega õigusabi; arvestades, et tema perekonna ja seaduslike esindajate väitel on Ibrahim Halawa protestiks oma jätkuva kinnipidamise vastu pidanud alates 21. oktoobrist 2015 näljastreiki, seades nii tõsiselt ohtu oma tervisliku seisundi;

I.  arvestades, et Põhja-Kairo prokuratuur ja kohus ei ole tunnistanud Ibrahim Halawat tema vahistamise hetkel alaealiseks, millega nad rikuvad Egiptuse ametivõimudel lasuvaid kohustusi vastavalt lapse õiguste konventsioonile, millega Egiptus on ühinenud;

J.  arvestades, et mis tahes kohtuotsus, millega mõistetakse rikkumise hetkel alla 18-aastasele isikule surmanuhtlus, ja selle täideviimine on vastuolus Egiptuse rahvusvaheliste kohustustega;

K.  arvestades, et Iirimaa välis- ja kaubandusminister Charles Flanagan on väljendanud pettumust seoses Ibrahim Halawa kohtuprotsessi pideva katkestamisega Egiptuses; arvestades, et Iiri konsulaarametnikud on viibinud kõigil senitoimunud kohtuistungitel ning samuti külastanud 48 korral Ibrahim Halawat, ja arvestades, et see rõhutab asjaolu, kuivõrd oluliseks Iiri valitsus seda kohtuasja peab;

L.  arvestades, et Egiptus on välisriikide kodanikke vabastanud presidendi 2014. aasta novembri dekreedi alusel, millega lubatakse kuritöös süüdistatavaid välismaalasi oma päritoluriiki välja saata;

M.  arvestades, et Egiptus ei ole tänaseni rakendanud Aafrika inimõiguste ja rahvaste õiguste komisjoni poolt 2015. aasta märtsis taotletud ajutisi meetmeid, et tagada Ibrahim Halawa ja teiste selle kohtuasjaga seotud alaealiste puutumatus, vabastades nad viivitamata kautsjoni vastu;

N.  arvestades, et ELi ja selle liikmesriikide eesmärk on arendada tihedamaid sidemeid egiptlaste ja Egiptuse kui olulise naabri ja partneriga mitmetes eri valdkondades; arvestades, et oma rohkem kui 80 miljoni elanikuga on Egiptus suurima rahvaarvuga araabia riik ning Vahemere lõunakalda riikide seas määrava tähtsusega; arvestades, et Egiptus seisab naaberriikides valitseva olukorra tõttu silmitsi tõsiste julgeolekuprobleemidega; arvestades, et Egiptuse poliitilistel, majanduslikel ja sotsiaalsetel arengusuundadel on oluline mõju kogu piirkonnas ja kaugemalgi;

1.  väljendab sügavat muret põhiliste inimõiguste vastuvõetamatu rikkumise pärast seoses Iiri kodaniku Ibrahim Halawa meelevaldse kinnipidamisega ja palub Egiptuse ametivõimudel ta koheselt ja tingimusteta Iirimaa ametivõimudele üle anda vastavalt Egiptuse seaduse 140 alusel antud 2014. aasta novembri presidendi dekreedile;

2.  väljendab sügavaimat muret Ibrahim Halawa halveneva seisundi pärast tulenevalt näljastreigist ja väidetavatest halbadest tingimustest vanglas; kutsub Egiptuse ametivõime üles tagama esmajärjekorras Ibrahim Halawa tervise ja heaolu säilitamise tema vanglas viibimise ajal; nõuab, et põhjalikult uuritaks kõiki süüdistusi Ibrahim Halawa piinamises ja halvas kohtlemises;

3.  palub Egiptuse ametivõimudel tagada, et järgitaks kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 10, mille alusel „kõikidel isikutel, kellelt on võetud vabadus, on õigus humaansele kohtlemisele ja inimväärikuse austamisele”;

4.  tuletab Egiptuse ametivõimudele meelde, et lapse õiguste konventsiooni alusel on Egiptus seotud vaieldamatute rahvusvaheliste kohustustega Ibrahim Halawa suhtes; nõuab, et Egiptuse ametivõimud välistaksid kategooriliselt surmanuhtluse ohu, juhul kui Ibrahim Halawa peaks süüdi mõistetama, kuna ta vahistati alaealisena;

5.  kordab ELi täielikku vastuseisu surmanuhtluse kasutamisele mis tahes asjaoludel ning nõuab täielikku moratooriumi surmanuhtluse määramisele Egiptuses; nõuab tungivalt, et Egiptus ratifitseeriks 1996. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti teise fakultatiivprotokolli, mille eesmärk on surmanuhtluse kaotamine;

6.  väljendab äärmist muret seoses asjaoluga, et Egiptuse ametivõimud ei ole Ibrahim Halawa ja tema 493 kaaskohtualuse puhul pidanud kinni õigusest õiglasele kohtumenetlusele, eelkõige seoses puuduva võimalusega läbi vaadata või vaidlustada nende jätkuvat kinnipidamist ja nende vastu esitatud süüdistusi, korduva keeldumisega võimaldada kasutada advokaati ja ülipika eelvangistusperioodiga, mis rikuvad Egiptuse siseriiklikke ja rahvusvahelisi kohustusi;

7.  on veendunud, et Ibrahim Halawa advokaatidel on äärmiselt raske teda kaitsta, kui tema kohtuasja arutatakse osana kõigi 2013. aasta augusti meeleavaldustega seotud kohtualuste kollektiivsest kohtuprotsessist;

8.  mõistab rangelt hukka kollektiivse kohtuprotsessi kasutamise kohtumenetluse käigus ning palub Egiptuse ametivõimudel õiglase kohtumõistmise ja nõuetekohase menetluse osas järgida rahvusvahelist õigust ning tagada kõrgeimad rahvusvahelised standardid; kutsub Egiptuse ametivõime üles vabastama isikud, kes on kinni peetud selle eest, et nad rahumeelselt kasutasid oma sõna-, kogunemis- ja ühinemisvabaduse õigust, mis on tagatud Egiptuse põhiseadusega ja teiste rahvusvaheliste konventsioonidega, millega Egiptus on ühinenud; väljendab sügavat muret meediakeskkonna tõsise halvenemise pärast; mõistab hukka tagaselja toimunud kohtuprotsessid ja süüdimõistvad otsused Egiptuse ja välismaa ajakirjanike suhtes;

9.  kutsub Euroopa välisteenistust – ELi delegatsiooni kaudu Kairos – ja liikmesriike, eelkõige Iirimaad üles jälgima kõiki Ibrahim Halawa ja tema kaassüüdistatavate kohtuprotsessi istungeid; eeldab Euroopa välisteenistuselt selle küsimuse tõstatamist Egiptusega peetava dialoogi kõige kõrgemal tasandil ning andma Euroopa Parlamendile korrapäraselt aru kohtuprotsessi jälgimisest; kutsub Iirimaa ametivõime ja ELi delegatsiooni üles jätkama täieliku õigus-, konsulaar- ja muus vormis antava abi osutamist Ibrahim Halawale ja tema sugulastele ning külastama teda regulaarselt vanglas; kutsub Egiptuse ametivõime üles võimaldama Iiri valitsusel osutada jätkuvalt konsulaarabi Ibrahim Halawale kui Euroopa Liidu kodanikule;

10.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroole, liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele ning Egiptuse Araabia Vabariigi presidendile ja ajutisele valitsusele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0012.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0348.


Olukord Maldiividel
PDF 169kWORD 72k
Euroopa Parlamendi 17. detsembri 2015. aasta resolutsioon olukorra kohta Maldiividel (2015/3017(RSP))
P8_TA(2015)0464RC-B8-1409/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Maldiivide kohta, eelkõige 16. septembri 2004. aasta(1) ja 30. aprilli 2015. aasta resolutsiooni(2),

−  võttes arvesse Maldiivi Vabariigi parlamendivalimisi jälginud ELi valimisvaatlusmissiooni 22. märtsi 2014. aasta lõpparuannet,

−  võttes arvesse 30. septembri 2014. aasta kohapealset ühisavaldust kodanikuühiskonda ja inimõigusi Maldiividel ähvardavate ohtude kohta, mis tehti ELi delegatsiooni kokkuleppel ELi liikmesriikide saatkondade ning Norra ja Šveitsi akrediteeritud saatkondadega Colombos,

−  võttes arvesse oma Lõuna-Aasia riikidega suhtlemiseks loodud delegatsiooni juhi 12. märtsi 2015. aasta avaldust endise presidendi Mohamed Nasheedi vahistamise kohta Maldiividel ning oma väliskomisjoni esimehe 10. aprilli 2015. aasta kirja Maldiivi Vabariigi välisministrile,

−  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja pressiesindaja 14. märtsi 2015. aasta avaldust endise presidendi Mohamed Nasheedi süüdimõistmise kohta,

−  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja pressiesindaja 5. novembri 2015. aasta avaldust erakorralise seisukorra väljakuulutamise kohta Maldiivide presidendi poolt,

−  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, millega Maldiivid on ühinenud,

−  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Zeid Ra’ad Al Husseini 18. märtsi 2015. aasta avaldust endise presidendi Mohamed Nasheedi kohtuprotsessi kohta,

−  võttes arvesse meelevaldse kinnipidamise küsimustega tegeleva ÜRO töörühma 4. septembri 2015. aasta arvamust nr 33/2015 (Maldiivid),

−  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogus 6. mail 2015. aastal toimunud viimase inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamisega seotud dokumente,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et 2013. aasta presidendivalimiste protsessi, mille tulemusena sai võimule Abdulla Yameen Abdul Gayoom, varjutasid rikkumised;

B.  arvestades, et 13. märtsil 2015. aastal mõisteti Maldiivide esimene demokraatlikult valitud president Mohamed Nasheed poliitiliselt motiveeritud süüdistuste alusel 13 aastaks vangi, ning arvestades, et selle mõistis hukka meelevaldse kinnipidamise küsimustega tegelev ÜRO töörühm; arvestades, et tema kohtuprotsessi varjutasid rikkumised; arvestades, et endised ametnikud, sealhulgas endine asepresident Ahmed Adeeb ja endised kaitseministrid Mohamed Nazim ja Tholhath Ibrahim on samuti kinni peetud ja vangistatud;

C.  arvestades, et on väljendatud muret Maldiivide äärmiselt politiseeritud kohtusüsteemi pärast, mis on aastate jooksul kuritarvitanud oma võimu ja tegutsenud hetkel võimul oleva partei huvides ja opositsioonipoliitikute vastu;

D.  arvestades, et 4. novembril 2015. aastal kuulutas Maldiivide valitsus välja erakorralise seisukorra, mis kuus päeva hiljem tühistati ning mis näis olevat moodus valitsusvastaste massimeeleavalduste ärahoidmiseks, ning arvestades, et valitsus pälvis laialdase hukkamõistu kodanike põhiõiguste peatamise ning sõjaväele ja politseile meelevaldse läbiotsimis- ja vahistamisõiguse andmise eest;

E.  arvestades, et 27. ja 28. novembril 2015. aastal ajas Maldiivide politsei opositsiooni meeleavaldajaid laiali pisar- ja pipragaasi abil ning vahistas üle tosina meeleavaldaja, kes nõudsid endise presidendi ja teiste vangistatud poliitiliste juhtide vabastamist;

F.  arvestades, et 4. septembril 2015. aastal rünnati inimõigustele spetsialiseerunud juristi ja endise presidendi Mohamed Nasheedi ühte õigusnõustajat Mahfooz Saeedi;

G.  arvestades, et 2014. aasta aprillis tühistati Maldiividel surmanuhtluse moratoorium (sealhulgas alaealistele määratud karistuse edasilükkamine), mis kehtestati 1953. aastal;

H.  arvestades, et parlament on vastu võtnud õigusaktid, mille kohaselt on Maldiivide valitsuse ja selle liikmete vastaste piiravate meetmete ja muude seotud karistuste nõudmise korral tegemist riigireetmisega;

I.  arvestades, et Parlamentidevahelise Liidu parlamendiliikmete inimõiguste komitee nimetas Maldiive opositsiooni kuuluvate parlamendiliikmete ründamise poolest üheks probleemsemaks riigiks maailmas, kuna opositsioonipoliitikuid pidevalt ähvardatakse, vahistatakse ja vangistatakse; arvestades, et sõnavabadus (sealhulgas meediavabadus), ühinemisvabadus ja demokraatlik pluralism on olnud aina suuremas ohus ning sadu valitsusvastaseid meeleavaldajaid on vahistatud ja neile on esitatud süüdistus;

J.  arvestades, et muret tekitab ka radikaalsete islamistide kasvav sõjakus ning väidetavalt ISISega liitunud radikaliseerunud noorte meeste ja naiste suur arv; arvestades, et hinnangute kohaselt on Maldiivide puhul inimese kohta arvestatuna ISISe liikmeks värvatute arv kõigist riikidest suurim;

K.  arvestades, et 2014. aasta augustis n-ö kadunuks jäänud valitsuskriitilise ajakirjaniku Ahmed Rilwani asukoht on endiselt teadmata ja kardetakse, et ta on nüüdseks surnud;

L.  arvestades, et jõugud ja äärmuslikud islamirühmitused – väidetavalt koostöös politseiga – ründavad sageli asutusi, organisatsioone ja üksikisikuid, kes on valitsuse tegevuse suhtes kriitilised või keda süüdistatakse ateismi levitamises, ning arvestades, et see loob hirmuõhkkonna;

M.  arvestades, et üha rohkem ahistatakse, ähvardatakse ja rünnatakse kodanikuühiskonna organisatsioone ja inimõiguste kaitsjaid, sealhulgas Maldiivide endist inimõiguskomisjoni, keda ülemkohus kritiseeris aruande esitamise eest ÜRO Inimõiguste Nõukogule inimõiguste olukorra üldiseks korrapäraseks läbivaatamiseks;

1.  väljendab sügavat muret demokraatlike standardite järkjärgulise halvenemise ja üha autoritaarsemate suundumuste pärast Maldiividel, kuna need loovad hirmu- ja poliitiliste pingete õhkkonna, mis võib seada ohtu riigis viimastel aastatel inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte kehtestamisel tehtud edusammud;

2.  mõistab hukka poliitiliste oponentide mahasurumise; kutsub Maldiivide valitsust üles viivitamata ja tingimusteta vabastama endise presidendi Mohamed Nasheedi, endise asepresidendi Ahmed Adeebi, endised kaitseministrid Tholhath Ibrahimi ja Mohamed Nazimi ning šeik Imran Abdulla ja teised poliitvangid ning tühistama kõik neile esitatud süüdistused; väljendab muret ka endise presidendi halveneva tervise pärast;

3.  kordab, et on väga pettunud seoses tõsiste rikkumistega endise presidendi Mohamed Nasheedi kohtuprotsessis;

4.  kutsub Maldiivide valitsust üles tagama kohtusüsteemi täieliku erapooletuse ning austama nõuetekohast menetlust ja õigust õiglasele, erapooletule ja sõltumatule kohtumenetlusele; rõhutab vajadust depolitiseerida riigi kohtusüsteem ja julgeolekuteenistused;

5.  väljendab sellega seoses tõsist muret peaprokuröri ametist vabastamise pärast ning tuletab valitsusele meelde, et peaprokuratuur on Maldiivide põhiseaduse kohaselt sõltumatu põhiseaduslik organ ning peaprokuröril tuleb võimaldada täita oma õiguspäraseid põhiseaduslikke volitusi ilma teiste võimuharude meelevaldse poliitilise sekkumise või hirmutamiseta;

6.  on sügavalt mures inimõiguste olukorra pideva halvenemise ja sealhulgas erakorralise seisukorra väärkasutamise pärast täidesaatva võimu poolt Maldiividel, samuti on sügavalt mures selle pärast, et olukord võib veelgi halveneda; tuletab Maldiivi Vabariigile meelde riigi rahvusvahelisi kohustusi seoses inimõiguste ning sealhulgas lapse õiguste ja põhivabaduste austamisega;

7.  nõuab tõelise dialoogi alustamist kõigi poliitiliste parteide vahel selle ebakindla saareriigi tuleviku teemal;

8.  kutsub Maldiivide valitsust üles austama ja täielikult toetama õigust meelt avaldada, õigust sõnavabadusele ning kogunemis- ja ühinemisvabadusele ning mitte püüdma neid õigusi piirata; kutsub ühtlasi Maldiivide valitsust üles tegema lõppu nende nn korravalvurite karistamatusele, kes on kasutanud vägivalda usulist sallivust propageerivate isikute, rahumeelsete meeleavaldajate, kriitiliselt meelestatud meedia ja kodanikuühiskonna suhtes; kutsub Maldiive üles täielikult austama oma rahvusvahelisi kohustusi;

9.  kutsub Maldiivide valitsust üles kaitsma demokraatiat pooldavate aktivistide, mõõdukate moslemite, ilmalikkuse toetajate ning nende isikute õigusi, kes on vastu vahhabiitliku ja salafistliku ideoloogia levitamisele Maldiividel, ning tagama neile õiguse osaleda kõigis Maldiivide avaliku elu valdkondades;

10.  tuletab meelde, et meediavabadus on toimiva demokraatia nurgakivi; kutsub Maldiivide valitsust ja ametivõime üles tagama selliste ajakirjanike ja inimõiguste kaitsjate nõuetekohase kaitse, kes seisavad silmitsi ähvarduste ja rünnakutega oma õiguspärase töö tõttu, ning sellega seoses võimaldama nõuetekohase uurimise korraldamist Ahmed Rilwani kadumise, Mahfooz Saeedi vastase rünnaku ning ajakirjanike, kodanikuühiskonna liikmete ja sõltumatute asutuste vastaste rünnakute ja ähvarduste küsimuses;

11.  nõuab surmanuhtluse moratooriumi viivitamatut taaskehtestamist eesmärgiga surmanuhtlus kaotada, samuti nõuab karistusseadustiku läbivaatamist eesmärgiga lõpetada kehalise karistamise kasutamine;

12.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles avaldama Maldiive külastada kavatsevatele turistidele mõeldud põhjalikud hoiatused inimõiguste olukorra kohta selles riigis; kutsub ka Euroopa välisteenistust üles tähelepanelikult jälgima inimõiguste ja poliitilist olukorda Maldiividel;

13.  nõuab, et EL ja liikmesriigid kehtestaksid Maldiividel demokraatia jätkuva tagasilanguse ja inimõiguste olukorra halvenemise korral piiravad meetmed sihipäraste sanktsioonide kujul, et külmutada Maldiivide valitsuse teatavate liikmete ja äriringkondadesse kuuluvate peamiste valitsusmeelsete varad välismaal ning kehtestada nende suhtes reisikeeld;

14.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, nõukogule, liikmesriikidele ning Maldiivide valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 140 E, 9.6.2005, lk 165.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0180.


Malaisia
PDF 171kWORD 71k
Euroopa Parlamendi 17. detsembri 2015. aasta resolutsioon Malaisia kohta (2015/3018(RSP))
P8_TA(2015)0465RC-B8-1412/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Malaisia kohta,

–  võttes arvesse oma 15. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni ELi ja ASEANi suhete tuleviku kohta(1);

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 15. aprilli 2015. aasta avaldust Malaisias mässule õhutamist käsitleva seaduse hiljuti vastuvõetud muudatuse kohta,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 17. märtsi 2015. aasta avaldust Malaisia parlamendi opositsiooni kuuluva parlamendiliikme Nurul Izzahi arreteerimise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 10. veebruari 2015. aasta avaldust Malaisia opositsioonipoliitiku Anwar Ibrahimi süüdimõistmise kohta,

–  võttes arvesse ELi inimõiguste strateegilist raamistikku,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku 9. aprilli 2015. aasta avaldust terrorismivastaste ja mässule õhutamist käsitlevate seaduste eelnõude kohta,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse 23. oktoobri 2015. aasta ühist pressiteadet inimõigusi käsitleva ELi ja ASEANi poliitilise dialoogi kohta,

–  võttes arvesse ELi suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste olukorra üldist korrapärast läbivaatamist 2013. aasta oktoobris,

–  võttes arvesse inimkaubanduse eriraportööri 2015. aasta juuni aruannet,

–  võttes arvesse Malaisia olukorra teist üldist korrapärast läbivaatamist ÜRO Inimõiguste Nõukogus ja selle 2013. aasta oktoobri soovitusi,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse 1998. aasta inimõiguste kaitsjaid käsitlevat ÜRO deklaratsiooni,

–  võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse 1984. aasta piinamise ja muul julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemise või karistamise vastast ÜRO konventsiooni,

–  võttes arvesse Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni inimõiguste deklaratsiooni,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et EL-i jaoks on Malaisia keskse tähtsusega poliitiline ja majanduspartner Kagu-Aasias; arvestades, et EL ja Malaisia peavad läbirääkimisi partnerlus- ja koostöölepingu ning vabakaubanduslepingu üle;

B.  arvestades, et Malaisias kitsenevad väga kiiresti võimalused avalikuks aruteluks ja sõnavabaduseks, kuna valitsus kasutab ebamääraselt sõnastatud kriminaalõiguse sätteid, et vaigistada kriitikuid ning surub maha avalikku rahulolematust ja arvamuse rahumeelset avaldamist, sealhulgas arutelusid avalikku huvi pakkuvatel teemadel; arvestades, et nende seaduste hulka kuuluvad muu hulgas mässule õhutamist käsitlev seadus, trükikodasid ja avaldamist käsitlev seadus, kommunikatsiooni- ja multimeediaseadus ning rahumeelset kogunemist käsitlev seadus;

C.  arvestades, et 3. detsembril 2015. aastal võttis Malaisia parlament häälteenamusega vastu riikliku julgeolekunõukogu seaduse; arvestades, et nimetatud seadusega antakse peaministri juhitud riiklikule julgeolekunõukogule ulatuslikud volitused kuulutada välja erakorraline seisukord igas valdkonnas, milles nähakse julgeolekuriski, ning laialdased volitused arreteerida, otsida läbi ja konfiskeerida ilma eelneva määruseta;

D.  arvestades, et ainuüksi mässule õhutamist käsitleva seaduse raames on 2014. aasta algusest alates uurimise alla sattunud või süüdistuse saanud vähemalt 78 inimest;

E.  arvestades, et endine opositsioonijuht Anwar Ibrahim mõisteti 2015. aasta veebruaris süüdi sodoomias pärast seda, kui talle oli esitatud poliitilistel põhjustel süüdistus, millele järgnes kriminaalmenetlus, mille puhul ei järgitud õiglase kohtumõistmise rahvusvahelisi standardeid; arvestades, et on keeldutud nõuetekohase arstiabi andmisest talle;

F.  arvestades, et lesbisid, geisid, biseksuaale, trans- ja intersoolisi inimesi peetakse sodoomiavastaste ja vastassoo riiete kandmist keelavate piirkondlike õigusaktide järgi kuritegelikeks ning nad puutuvad kokku poliitiliste vihakõnede, meelevaldse vahistamise, füüsiliste ja seksuaalsete rünnakute, vangistamise ja muu väärkohtlemisega;

G.  arvestades, et Malaisia karikaturisti Zulkiflee Anwar Ulhaque (Zunar) vastu esitati mässule õhutamist käsitleva seaduse raames süüdistus pärast tema valitsust kritiseerivaid säutse seoses Anwar Ibrahimi süüdimõistmisega; arvestades, et blogija Khalid Ismathile ja akadeemik Azmi Sharomile on esitatud sarnased süüdistused;

H.  arvestades, et Malaisia korruptsioonivastane komisjon on küsitlenud peaministrit seoses pistise väidetava andmisega pärast seda, kui tema pangakontolt leiti üle 600 miljoni euro, mille päritolu ja maksmise põhjust ei suudetud tuvastada, ning seoses väidetega, et kadunud on sajad miljonid eurod tema asutatud riigiettevõtte 1Malaysia Development Berhad (1MDB) tehtud tehingutest;

I.  arvestades, et meediaväljaannete ja kirjastuste tegevust on trükikodasid ja avaldamist käsitleva seaduse raames piiratud pärast seda, kui nad avalikustasid ülaltoodud väited, ning arvestades, et arreteeriti advokaat Matthias Chang ja poliitik Khairuddin Abu Hassan pärast seda, kui nad neid väiteid uurisid;

J.  arvestades, et külastades Malaisiat 5.–6. augustil 2015. aastal, väljendas liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja muret kriminaalõiguse kuritarvitamise pärast;

K.  arvestades, et ÜRO ja vabaühenduste sõnul on Malaisia politseijõud üha sagedamini kasutanud piinamist, öist arreteerimist, põhjendamatut vangistamist ja valikulist süüdimõistmist;

L.  arvestades, et Malaisias kehtib jätkuvalt surmanuhtlus ning praegu ootab hukkamist kuni 1000 vangi;

M.  arvestades, et Malaisia on ÜRO Julgeolekunõukogu liige ja ASEANi praegune eesistuja, ning et ASEANi 27. tippkohtumine toimus 18.–22. novembril 2015. aastal Kuala Lumpuris;

1.  kinnitab veel kord, et EL toetab kindlalt Malaisia rahvast, kellega teda seovad tugevad ja pikaajalised poliitilised ning majandus- ja kultuurisidemed;

2.  mõistab hukka inimõiguste halveneva olukorra Malaisias ning eelkõige kodanikuühiskonna aktivistide, akadeemikute, meedia ja poliitiliste aktivistide vastu suunatud rünnakud; tunneb muret asjaolu pärast, et järsult on tõusnud nende inimeste arv, keda süüdistatakse või arreteeritakse mässule õhutamist käsitleva seaduse raames;

3.  on eriti mures riikliku julgeolekunõukogu seaduse vastuvõtmise pärast ning nõuab selle tagasivõtmist; kutsub valitsust üles säilitama nõuetekohast tasakaalu riikliku julgeoleku tagamise vajaduse ja kodaniku- ja poliitiliste õiguste kaitsmise kohustuse vahel;

4.  nõuab, et Malaisia valitsus vabastaks viivitamata kõik poliitvangid, sealhulgas endise opositsioonijuhi Anwar Ibrahimi, ning tagaks neile nõuetekohase arstiabi ja loobuks poliitiliselt põhjendatud süüdistustest, sealhulgas karikaturisti Zulkiflee Anwar Haque’i (Zunar), blogija Khalid Ismathi, akadeemiku Azmi Sharomi, poliitiliste teisitimõtlejate Khairuddin Abu Hassani ja Matthias Changi ning inimõiguste aktivistide Lena Hendry ja Maria Chin Abdullah vastu esitatud süüdistustest;

5.  nõuab, et Malaisia ametivõimud tühistaksid mässule õhutamist käsitleva seaduse ning viiksid kõik seadused, sealhulgas terrorismi ennetamise seadus, trükikodasid ja avaldamist käsitlev seadus, kommunikatsiooni- ja multimeediaseadus, rahumeelset kogunemist käsitlev seadus ning muud karistusseadustiku sätted, kooskõlla sõna- ja kogunemisvabaduse ja inimõiguste kaitsmise rahvusvaheliste standarditega; kutsub Malaisia ametivõime üles lihtsustama rahumeelseid kogunemisi ning tagama kõigi osalejate turvalisuse ning sõnavabaduse üle kogu riigi;

6.  nõuab tungivalt, et asutataks politsei kohta esitatud kaebuste ja nende väärkäitumisega tegelev sõltumatu komisjon, nagu seda soovitas politsei uurimiskomisjon 2005. aastal, et uurida politsei valve all väidetavalt esinenud piinamis- ja surmajuhtumeid;

7.  rõhutab, et pististe väidetava andmise suhtes on oluline korraldada sõltumatu ja läbipaistev uurimine, ning et uurimise eest vastutajatega tuleb teha täielikku koostööd; nõuab, et Malaisia valitsus hoiduks Malaisia korruptsioonivastase komisjoni ja meedia survestamisest;

8.  peab äärmiselt kahetsusväärseks end ülimuslikuks pidavate rühmade esiletõusu, kuna sellega kaasnevad veelgi suuremad etnilised pinged;

9.  julgustab Malaisia valitsust avama dialoogi opositsioonierakondade ja kodanikuühiskonna sidusrühmadega;

10.  kutsub Malaisia valitsust üles ratifitseerima peamisi rahvusvahelisi inimõiguste konventsioone, sealhulgas kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakt, piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastane konventsioon, rahvusvaheline konventsioon rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, ILO konventsioon nr 169, Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuut ning 1951. aasta pagulasseisundi konventsioon ja selle fakultatiivprotokoll;

11.  palub Malaisia valitsusel laiendada alalise kutse kõigile ÜRO erimenetlustele, võimaldades eriraportööridel külastada Malaisiat, ilma et peaksid kutset küsima;

12.  kordab oma seisukohta, et surmanuhtlus on julm, ebainimlik ja alandav, ning kutsub Malaisiat üles tegema esimese sammu surmanuhtluse keelustamise teel, kehtestades hukkamistele moratooriumi, ning muutma kõik surmanuhtlused vanglakaristusega;

13.  palub ELil ja liikmesriikidel koordineerida Malaisiale keskendunud poliitikat kooskõlas ELi inimõiguste strateegilise raamistikuga, et julgustada reformide tegemist eespool mainitud murettekitavates valdkondades kõigi võimalike vahenditega, sealhulgas ÜRO kontekstis, kus Malaisia on ÜRO Julgeolekunõukogu ajutine liige 2015.–2016. aastal;

14.  nõuab, et Malaisiaga suhtlemiseks loodud ELi delegatsioon teeks suuremaid pingutusi, et rahastada projekte, mille abil edendatakse sõnavabadust ja reformitakse repressiivseid seaduseid, ning et delegatsioon kasutaks inimõiguste eest seisjate kaitsmiseks kõiki asjakohaseid vahendeid, sealhulgas demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend; nõuab sodoomiavastase seaduse tagasivõtmist ning kutsub Euroopa välisteenistust üles kooskõlas lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste õiguste kaitset ja edendamist käsitlevate suunistega suurendama oma jõupingutusi töös Malaisias elavate lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste õiguste nimel, kes kannatavad vägivalla ja kiusamise käes, ning võtma eelkõige eesmärgiks homoseksuaalsuse ja transsoolisuse dekriminaliseerimise;

15.  kinnitab, kui oluline on ELi ja ASEANi poliitiline dialoog inimõiguste teemal kui kasulik vahend heade tavade vahetamiseks ja suutlikkust arendavate algatuste edendamiseks;

16.  kutsub komisjoni üles tegema kindlaks, et inimõigustealaseid probleeme võetakse nõuetekohaselt arvesse edaspidistes vabakaubanduslepingut ning partnerlus- ja koostöölepingut käsitlevates läbirääkimistes ELi ja Malaisia vahel;

17.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Malaisia parlamendile ja valitsusele, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning ASEANi liikmesriikide valitsustele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0022.


Laiahaardeline partnerluse ja koostöö raamleping ELi ja Vietnami vahel (protokoll, et võtta arvesse Horvaatia Vabariigi ühinemist ELiga) ***
PDF 233kWORD 59k
Euroopa Parlamendi 17. detsembri 2015. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Vietnami Sotsialistliku Vabariigi vahelise laiahaardelise partnerluse ja koostöö raamlepingu protokolli liidu ja selle liikmesriikide nimel sõlmimise kohta, et võtta arvesse Horvaatia Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga (13079/2014 – C8-0282/2014 – 2014/0222(NLE))
P8_TA(2015)0466A8-0340/2015

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (13079/2014),

–  võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Vietnami Sotsialistliku Vabariigi vahelist laiahaardelise partnerluse ja koostöö raamlepingu protokolli eelnõu, et võtta arvesse Horvaatia Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga (13078/2014),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitele 207 ja 209 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a (C8-0282/2014),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõike 1 esimest ja kolmandat lõiku ja lõiget 2 ning artikli 108 lõiget 7,

–  võttes arvesse väliskomisjoni soovitust (A8-0340/2015),

1.  annab nõusoleku protokolli sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Vietnami Sotsialistliku Vabariigi valitsusele ja parlamendile.


Laiahaardeline partnerluse ja koostöö raamleping ELi ja Vietnami vahel (nõusolek) ***
PDF 233kWORD 60k
Euroopa Parlamendi 17. detsembri 2015. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Vietnami Sotsialistliku Vabariigi vahelise laiahaardelise partnerluse ja koostöö raamlepingu liidu nimel sõlmimise kohta (05432/2015 – C8-0062/2015 – 2013/0440(NLE))
P8_TA(2015)0467A8-0339/2015

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (05432/2015),

–  võttes arvesse laiahaardelise partnerluse ja koostöö raamlepingu eelnõu ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Vietnami Sotsialistliku Vabariigi vahel (18204/2010),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitele 207 ja 209 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a (C8-0062/2015),

–  võttes arvesse oma 17. detsembri 2015. aasta muud kui seadusandlikku resolutsiooni(1), mis käsitleb otsuse eelnõu,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõike 1 esimest ja kolmandat lõiku ja lõiget 2 ning artikli 108 lõiget 7,

–  võttes arvesse väliskomisjoni soovitust (A8-0339/2015),

1.  annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Vietnami Sotsialistliku Vabariigi valitsusele ja parlamendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0468.


Laiahaardeline partnerluse ja koostöö raamleping ELi ja Vietnami vahel (resolutsioon)
PDF 291kWORD 97k
Euroopa Parlamendi 17. detsembri 2015. aasta muu kui seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Vietnami Sotsialistliku Vabariigi vahelise laiahaardelise partnerluse ja koostöö raamlepingu liidu nimel sõlmimise kohta (05432/2015 – C8-0062/2015 – 2013/0440(NLE)2015/2096(INI))
P8_TA(2015)0468A8-0342/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (05432/2015),

–  võttes arvesse laiahaardelise partnerluse ja koostöö raamlepingu eelnõu ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Vietnami Sotsialistliku Vabariigi vahel (18204/2010),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitele 207 ja 209 koostoimes artikli 218 lõike 6 punktiga a,

–  võttes arvesse oma 17. detsembri 2015. aasta seadusandlikku resolutsiooni(1) otsuse eelnõu kohta,

–  võttes arvesse Vietnami ja ELi (tookord Euroopa ühenduste) 22. oktoobril 1990. aastal loodud diplomaatilisi suhteid,

–  võttes arvesse 1. juunil 1996. aastal jõustunud ELi ja Vietnami vahelist koostöö raamlepingut(2),

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni 4. augusti 2015. aasta teadet selle kohta, et EL ja Vietnam on jõudnud kokkuleppele laiaulatusliku vabakaubanduslepingu sõlmimises, mille üle peeti läbirääkimisi alates 26. juunist 2012,

–  võttes arvesse ELi ombudsmani Emily O’Reilly 26. märtsi 2015. aasta soovituse projekti, milles palutakse komisjonil viivitamatult teha Vietnamiga kavandatava vabakaubanduslepinguga seonduvalt inimõiguste mõjuhinnang,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Vietnamile suunatud mitmeaastast sihtprogrammi aastateks 2014–2020,

–  võttes arvesse 2003. aastal alustatud ELi ja Vietnami vahelist inimõigustealast dialoogi ning ELi ja Vietnami vahel 19. jaanuaril 2015. aastal Brüsselis peetud tõhustatud inimõigustealase dialoogi 4. vooru,

–  võttes arvesse 2010. aasta novembrist alates Vietnamiga peetavaid läbirääkimisi vabatahtliku partnerluslepingu üle seoses metsaõigusnormide täitmise järelevalve, metsahalduse ja puidukaubanduse (FLEGT) tegevuskavaga,

–  võttes arvesse nõukogu 30. mai 1980. aasta määrust (EMÜ) nr 1440/80 koostöölepingu sõlmimise kohta Euroopa Majandusühenduse ning Indoneesia, Malaisia, Filipiinide, Singapuri ja Tai ehk Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni liikmesriikide vahel(3) ning 14. veebruaril 1997. aastal allkirjastatud protokolli, millega laiendati Euroopa Ühenduse ja ASEANi liikmesmaade vahelist koostöölepingut Vietnami Sotsialistlikule Vabariigile(4),

–  võttes arvesse 18. mail 2015. aastal Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud ühisteatist „EL ja ASEAN: strateegiline partnerlus”,

–  võttes arvesse 16.–17. oktoobril 2014. aastal Milanos toimunud 10. Aasia-Euroopa tippkohtumist ja järgmist tippkohtumist, mis toimub 2016. aastal Ulaanbaataris, Mongoolias,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi Kagu-Aasia riikidega suhtlemise delegatsiooni 2013. aasta oktoobris tehtud visiiti Vietnamisse,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja Vietnami parlamentidevahelist kohtumist 30. oktoobril 2013 Hanois,

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni presidendi José Manuel Barroso visiiti Vietnamisse 2014. aasta augustis,

–  võttes arvesse Vietnami peaministri Nguyen Tan Dungi visiiti Euroopa Liitu 2014. aasta oktoobris,

–  võttes arvesse 5. veebruaril 2015. aastal Jakartas toimunud ASEANi ja ELi ühise koostöökomitee 22. kohtumist,

–  võttes arvesse oma hiljutisi resolutsioone Vietnami kohta, eelkõige 12. juuli 2007. aasta resolutsiooni inimõiguste kohta Vietnamis(5), 22. oktoobri 2008. aasta resolutsiooni demokraatia, inimõiguste ning ELi ja Vietnami vahelise uue partnerlus- ja koostöölepingu kohta(6), 26. novembri 2009. aasta resolutsiooni olukorra kohta Laoses ja Vietnamis(7), 18. aprilli 2013. aasta resolutsiooni Vietnami ja eelkõige sealse sõnavabaduse olukorra kohta(8), 15. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni ELi ja ASEANi suhete tuleviku kohta(9) ning 17. aprilli 2014. aasta resolutsiooni ELi ja Vietnami vahelise vabakaubanduslepingu hetkeseisu kohta(10),

–  võttes arvesse oma 11. detsembri 2012. aasta resolutsiooni digitaalse vabaduse strateegia kohta ELi välispoliitikas(11),

–  võttes arvesse oma 13. juuni 2013. aasta resolutsiooni ajakirjandus- ja meediavabaduse kohta maailmas(12),

–  võttes arvesse 12. mail 2014. aastal ELi välisasjade nõukogus vastu võetud ELi inimõigustealaseid suuniseid sõnavabaduse kohta internetis ja mujal,

–  võttes arvesse oma 8. septembri 2015. aasta resolutsiooni inimõiguste ja tehnoloogia ning sekkumis- ja jälgimissüsteemide mõju kohta inimõigustele kolmandates riikides(13),

–  võttes arvesse, et 28. juulil 1995. aastal sai Vietnam Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) täieõiguslikuks liikmeks,

–  võttes arvesse, et 5. aprillil 1995. aastal lõi Vietnam Mekongi jõe komisjoni, mille eesmärk on tõhustada koostööd Mekongi vesikonna säästvaks arendamiseks,

–  võttes arvesse Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) 26. tippkohtumist, mis toimus Malaisias Kuala Lumpuris ja Langkawis 26.–28. aprillil 2015,

–  võttes arvesse Singapuris 29.–31. mail 2015. aastal toimunud 14. Aasia julgeolekualast tippkohtumist (IISS Shangri-La Dialogue),

–  võttes arvesse Hanoi põhiavaldust abi tõhususe kohta, s.o Vietnami riiklikku strateegiat abi tõhusust käsitleva Pariisi deklaratsiooni rakendamiseks,

–  võttes arvesse inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise töörühma 9. oktoobri 2009. aasta aruannet Vietnami kohta, ÜRO Inimõiguste Nõukogu 20. juunil 2014. aastal toimunud 26. istungjärgul esitatud inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise teise Vietnamit käsitleva aruande soovitusi ning Vietnami kuulumist ÜRO Inimõiguste Nõukogusse aastatel 2014–2016,

–  võttes arvesse ÜRO piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni hiljutist ratifitseerimist Vietnami poolt ning ÜRO usu- ja veendumusvabaduse eriraportööri kauaoodatud visiiti 2014. aasta juulis,

–  võttes arvesse, et sel aastal tähistatakse 40 aasta möödumist Vietnami sõja lõpust,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõike 1 teist lõiku,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A8-0342/2015),

A.  arvestades, et 2015. aastal on ELi ja Vietnami vaheliste suhete sõlmimise 25. aastapäev; arvestades, et kaubanduse ja abi valdkonnast alguse saanud suhted on muutunud kiiresti mitmekülgsemaks;

B.  arvestades, et laiahaardelise partnerluse ja koostöölepingu eesmärk on luua kaasaegne, laiapõhjaline ja vastastikku kasulik partnerlus, mille aluseks on ühised huvid ja põhimõtted, nagu võrdsus, vastastikune austus, õigusriik ja inimõigused;

C.  arvestades, et EL on Vietnami suurim eksporditurg; arvestades, et EL on koos oma liikmesriikidega suurim ametliku arenguabi andja Vietnamile ning et aastatel 2014–2020 suurendatakse ELi sellealast eelarvet 30 %, st 400 miljoni euroni;

D.  arvestades, et Vietnami ametivõimud on teatanud välismaiste otseinvesteeringute keelu kaotamisest 45 sektoris ja võtnud välismaiste investeeringute kaasamise eesmärgil meetmeid riigi ettevõtluseeskirjade lihtsustamiseks;

E.  arvestades, et Vietnam on viimastel aastakümnetel võtnud Euroopa suhtes märksa positiivsema hoiaku ja teinud ELiga aktiivset koostööd ASEANi riikide koordinaatorina ASEANi ja ELi vahelises dialoogis aastatel 2012–2015 ning võõrustanud Parlamentidevahelise Liidu 132. assambleed Hanois 28. märtsist kuni 1. aprillini 2015; arvestades, et Vietnami koordinaatorina tegutsemise ajal suurenes oluliselt ELi ja ASEANi riikide kohtumiste arv ja paranes nende tase; arvestades, et Vietnam on liitunud Pekingis algatatud Aasia Taristuinvesteeringute Panga (AIIB) projektiga;

F.  arvestades, et ELi ja ASEANi suhted on laiaulatuslikud ja hõlmavad paljusid valdkondi, nagu kaubandus ja investeeringud, areng, majandus ja poliitilised teemad; arvestades, et 2012. aasta Bandar Seri Begawani tegevuskava võeti vastu selleks, et anda ELi ja ASEANi riikide vahelisele piirkondlikule koostööle nendes valdkondades suurem strateegiline siht;

G.  arvestades, et kaheteistkümne Vaikse ookeani piirkonna riigi, seahulgas Vietnam, vahel sõlmiti 5. oktoobril 2015. aastal Vaikse ookeani ülene partnerlusleping, millega luuakse uus kaubandusblokk, mis hõlmab 36 % ülemaailmsest SKPst ning mis võib avaldada kaugeleulatuvat mõju maailmakaubandusele;

H.  arvestades, et Vietnam on teinud viimasel paarikümnel aastal suuri edusamme aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks ja vaesuse vähendamiseks, samuti majandusarengu, sotsiaalkindlustuse, tööhõive, hariduse ja tervishoiu vallas;

I.  arvestades, et „doi moi” (kordaseadmise) poliitika mõju ja turumajanduse suunas liikumine on suurendanud ka vaesuse süvikut; arvestades, et sagenenud on protestid valitsuse poolt maade ja kinnisvara konfiskeerimise vastu; arvestades siiski, et ülemaailmne majanduslangus kahjustas Vietnami eksporti ning et 2014. aastal kasvas Vietnami SKP Aasia majanduskriisi lõppemisest alates kõige aeglasemalt; arvestades, et Vietnami väljakutse on tööjõu iga-aastane kasvamine enam kui miljoni võrra;

J.  arvestades, et laiahaardelise partnerluse ja koostöölepingu artikli 1 lõikes 1 kinnitatakse rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtete järgimist ning sätestatakse, et demokraatia põhimõtetest ja inimõigustest kinnipidamine on lepingu oluline osa, millel tugineb mõlema poole sise- ja välispoliitika; arvestades, et veel on esinenud juhtumeid, kus inimõigusaktiviste on segastel asjaoludel kinni peetud, ning et tõeliseks proovikiviks, mis annab tunnistust demokraatlike põhimõtete tegelikust järgimisest Vietnamis, saab 2016. aasta jaanuaris toimuv Vietnami Kommunistliku Partei kongress;

K.  arvestades, et ÜRO usu- ja veendumusvabaduse eriraportööri aruande kohaselt on sõnavabaduse (nii internetis kui ka mujal), ajakirjandus- ja meediavabaduse, teabe kättesaadavuse, kogunemis- ja ühinemis- ning usuvabaduse piiramine Vietnamis jätkuvalt murettekitav;

L.  arvestades, et kliimamuutusi käsitlevatel läbirääkimistel on Vietnam ELi jaoks hinnatud partner, kes on lubanud enne 2015. aasta novembris Pariisis toimuvat ÜRO kliimamuutuste konverentsi vähendada heidet 2010. aastaga võrreldes 8–10 % ja energiatarbimist suhtena SKPsse 1–1,5 % aastas;

M.  arvestades, et suur hulk Euroopa kodanikke on ajalooliste seoste kaudu Vietnami päritolu ning et Tšehhi Vabariik on tunnistanud oma Vietnami päritolu kodanikud etniliseks vähemuseks;

N.  arvestades, et rahvusvahelise õigusega vastuolus olev Hiina ühepoolne tegevus Lõuna-Hiina mere piirkonnas on muutnud viimasel ajal Hiina ja Lõuna-Hiina mere piirkonnas asuvate naaberriikide, sealhulgas Vietnami suhted pingelisemaks; arvestades, et territoriaalsete vaidluste ägenemine kõnealuses piirkonnas avaldab globaalset mõju ning kujutab endast tõsist ohtu rahule, julgeolekule, stabiilsusele ja rahvusvahelisele kaubandusele; arvestades, et nende pingete maandamine on ELi jaoks strateegiliselt väga tähtis, et säilitada globaalne julgeolek ja tagada Lõuna-Hiina meres asuvate, ELi kaubandusele äärmiselt oluliste suurte mereteede stabiilsus; arvestades, et Vietnam toetab ametlikult asjaolu, et Filipiinid esitasid 16. märtsil 2015. aastal asja arutamiseks Haagis asuvale Alalisele Vahekohtule, võttes aluseks ÜRO mereõiguse konventsiooni;

O.  arvestades, et Vietnam on samal ajal tõhustanud strateegilist ning julgeoleku- ja energiaalast koostööd oma Aasia naabritega ja tõhustab Lõuna-Hiina mere piirkonnas tekkinud pingete tõttu oma kahepoolseid suhteid peamiste rahvusvaheliste jõududega, nagu Ameerika Ühendriigid ja Venemaa;

P.  arvestades, et Vietnam jääb Vietnami sõjast mahajäänud lõhkekehadega tugevalt reostunuks ning inimesed ja keskkond kannatavad jätkuvalt umbes 20 miljoni galloni Agent Orange’i (dioksiini) mõju all;

1.  kiidab heaks laiahaardelise partnerluse ja koostöölepingu sõlmimise Vietnamiga ning rõhutab Vietnami suurt strateegilist tähtsust ELi olulise partnerina Kagu-Aasias ja ASEANis; rõhutab, et lepingus määratakse tulevased suhted kindlaks laiemas plaanis, et veelgi tõhustada koostööd ülemaailmsete ja piirkondlike väljakutsete valdkonnas, nagu hea valitsemistava ja korruptsioonivastane võitlus, majanduslik ja sotsiaalne areng, lähtudes säästva arengu põhimõttest, desarmeerimine ja massihävitusrelvad ning terrorismivastane võitlus; palub liikmesriikide valitsustel ja parlamentidel kiirendada ratifitseerimisprotsessi, et tagada lepingu jõustumine;

2.  loodab, et laiahaardelise partnerluse ja koostöölepingu ratifitseerimine on majanduslikult kasulik nii ELile kui ka Vietnamile; rõhutab kaubandust ja investeerimist käsitleva tulevase lepingu võimalikku mõju töökohtade loomisele ja vaesuse vähendamisele; tunneb heameelt Vietnami ametivõimude poolt riigi suuremaks integreerimiseks maailmamajandusse läbi viidud majandus- ja finantsreformide üle ja kutsub riiki üles selliseid reforme jätkama; kutsub Vietnami valitsust ja ELi üles jätkama majandus-, kaubandus- ja uute tehnoloogiate alast koostööd mitmepoolsete foorumite kaudu; tunneb heameelt asjaolu üle, et Vietnami SKP inimese kohta on alates 2010. aastast peaaegu kahekordistunud;

3.  rõhutab laiahaardeliste partnerluse ja koostöölepingute olulisust ELi ja ASEANi suhetes; on veendunud, et ELi ja ASEANi koostööd võiks tõhustada mitmes valdkonnas, nagu finantssektori areng, läbipaistvus ja makromajanduspoliitika koordineerimine;

4.  kutsub liikmesriike üles poliitikavaldkondade sidususe tagamiseks viima oma riigi arengukoostöö eesmärgid võimalikult hästi vastavusse laiahaardelises partnerluse ja koostöölepingus sätestatud eesmärkidega;

5.  tunneb heameelt selle üle, et kuigi laiahaardelise partnerluse ja koostöölepingu ratifitseerimisprotsess on veel pooleli, rakendatakse seda varakult sellistes valdkondades nagu kaubandus, inimõigused, ränne, piirkondlik julgeolek, energia, teadus ja tehnoloogia;

6.  rõhutab selgete sihttasemete määramise ja laiahaardelise partnerluse ja koostöölepingu rakendamise kohustuslike tähtaegade kehtestamise tähtsust;

7.  tunneb heameelt laiahaardelise partnerluse ja koostöölepingu artiklite üle, milles käsitletakse ühiseid kohustusi ja koostööd inimõiguste valdkonnas; väljendab lootust, et vastastikuselt kokku lepitud demokraatlike põhimõtete järgimine ja inimõiguste austamine viib edasi pikaajalist dialoogi Vietnami valitsusega, iseäranis Vietnami põhiseaduse artiklis 69 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklites 9–11 sätestatud sõna-, kogunemis-, ühinemis- ja usuvabaduse edendamise valdkonnas;

8.  rõhutab avatud interneti ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate võimekust lisavat, loovat ja hooguandvat potentsiaali kogukonna arendamise, kodanikuühiskonna ning ülemaailmse majandusliku, sotsiaalse, teadusliku, kultuurilise ja poliitilise arengu seisukohalt; rõhutab seetõttu, kui oluline on piiranguteta juurdepääs vabale ja avatud internetile nii majanduslikust, sotsiaalsest kui ka inimõiguste seisukohast;

9.  tunneb heameelt Vietnami ametivõimude otsuse üle tühistada viisarežiim viie Euroopa riigi kodanike puhul ja usub, et see otsus aitab tõhustada koostööd turismisektoris;

10.  kiidab heaks Vietnami peaministri teatavaks tehtud üldkava, et viia ellu ÜRO Inimõiguste Nõukogu inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise käigus antud soovitused, ning kohtureformide strateegia, mis tuleks lõpule viia 2020. aastaks;

11.  tunneb heameelt selle üle, et Vietnami jaoks mõeldud ELi ametliku arenguabi eelarvet suurendatakse aastatel 2014–2020 400 miljoni euroni; nõuab tungivalt, et komisjon panustaks Vietnamis võetavate ELi meetmete ja Vietnamile antava toetuse nähtavuse suurendamisse, et kasutada maksimaalselt ära nende vahendite strateegiline potentsiaal;

12.  ergutab ELi jätkama Vietnami suutlikkuse suurendamise toetamist heade valitsemistavade ja õigusriigi põhimõtte järgimise edendamisel ning kiidab heaks, et EL keskendub oma koostöös muu hulgas avaliku halduse reformidele, sealhulgas maksureformile, mis on peamine vahend riigi maksimaalse tulu tootmise tagamiseks, ning maksudest kõrvalehoidumise ja korruptsiooni vastu võitlemiseks, samuti teaduse ja tehnoloogia, transpordi, linna- ja regionaalplaneerimise ning linnade ja piirkondade arendamise reformidele;

13.  palub, et parlament ja komisjon hindaksid tihedas koostöös võimalikke inimõiguste rikkumisi, et tagada laiahaardelise partnerluse ja koostöölepingu rakendamise üle nõuetekohase demokraatliku kontrolli teostamine; palub komisjonil tagada asjaomaste dokumentide üheaegne, kiire ja asjakohane edastamine Euroopa Parlamendile;

14.  väljendab heameelt vabakaubanduslepingu läbirääkimiste lõpuleviimise üle; on kindlalt veendunud, et ELi ja Vietnami vaheline laiahaardeline partnerluse ja koostööleping ning vabakaubandusleping peavad aitama kaasa inimõiguste tugevdamisele Vietnamis;

15.  peab kiiduväärseks, et tulevasse vabakaubanduslepingusse lisatakse peatükk, mis käsitleb kaubandust ja säästvat arengut, tööõiguse põhireeglite ja ILO konventsioonide järgimist, töötajate põhiõiguste järgimist mõlema poole poolt, kohustusi, mis aitavad tagada loodusvarade kaitse ja säästva majandamise, pöörates erilist tähelepanu ettevõtjate sotsiaalsele vastutusele ning õiglastele ja eetilistele kaubandustavadele;

16.  palub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ja komisjoni asepresidendil täita uuest lepingust tulenevad ootused ning tagada, et poliitika, mida EL ja liikmesriigid partnerlus- ja koostöölepingu ning tulevase vabakaubanduslepingu rakendamisel Vietnamiga järgivad, aitaks edendada inimõiguste austamist ning õigusriigi põhimõtte ja heade valitsemistavade järgimist; nõuab suutlikkuse suurendamist, et tõhustada mõjutatud isikute ja kogukondade kaebuste lahendamist seoses laiahaardelise partnerluse ja koostöölepingu artikliga 35; kutsub Vietnami valitsust üles kaasama aktiivsemalt kodanikuühiskonda, ergutades ühendusi ja valitsusväliseid organisatsioone osalema riigi poliitilises, majanduslikus ja sotsiaalses arengus;

17.  kutsub Vietnami valitsust üles astuma kindlaid samme Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Pagulaste Ülemvoliniku Ameti poolt inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise käigus antud soovituste elluviimiseks, alustades sõltumatu riikliku inimõiguste institutsiooni loomisest; nõuab tungivalt, et komisjon pakuks Vietnamile vajalikku suutlikkuse suurendamise toetust; tunneb heameelt ELi poolt demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi kaudu teostatava rahastamise üle ning nõuab tungivalt kõnealuste algatuste jätkamist, et toetada valitsuse jõupingutusi;

18.  kutsub 2016. aasta valimisi silmas pidades Vietnami Kommunistliku Partei 12. kongressi üles võimaldama kodanike tõhusamat osavõttu riigi demokraatlikust toimimisest, andes eelkõige loa opositsiooniparteide, kodanikuühiskonna liikumiste ja valitsusväliste organisatsioonide loomiseks;

19.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et surma mõistetud vange on hinnanguliselt rohkem kui 500; palub Vietnami valitsusel kehtestada viivitamatult surmanuhtluste täideviimise moratooriumi ning võtta vajalikke seadusandlikke meetmeid surmanuhtluse kaotamiseks, kiites heaks süsteemi avamise, kuid pidades samas kahetsusväärseks inimõiguslaste kinnipidamist; tunneb sellega seoses heameelt valitsuse valmisoleku üle vähendada niisuguste kuritegude arvu, mis on karistatavad surmanuhtlusega, ning kutsub valitsust üles andma läbipaistvat teavet selle kohta, kas endiselt teostatakse hukkamisi, ja kui see nii on, siis milliste süüdistuste alusel seda tehakse;

20.  tuletab meelde, kui oluline on ELi ja Vietnami vaheline inimõigustealane dialoog, mis on keskse tähtsusega vahend, mida tuleb kasutada tõhusalt ja pragmaatiliselt selleks, et toetada ja ergutada Vietnami vajalike reformide elluviimisel;

21.  nõuab tungivalt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi ratifitseerimist;

22.  võtab teadmiseks, et rõiva- ja tekstiilitööstus, kus töötab rohkem kui 2 miljonit töötajat, on Vietnami suurim ekspordisektor, ning tunneb muret selliste mehhanismide puudumise pärast, mis võimaldavad töötajatel oma õigusi kaitsta; rõhutab positiivset signaali, mis edastataks sellega, kui Vietnami ametivõimud ratifitseeriksid Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsiooni nr 87 (ühinemisvabaduse ja organiseerumisõiguse kaitse kohta) ning konventsiooni nr 98 (organiseerumisõiguse ja kollektiivläbirääkimiste õiguse kohta);

23.  kutsub ametivõime üles sõna-, kogunemis- ja ühinemisvabaduse rahumeelset elluviimist mitte maha suruma; nõuab sellega seoses tungivalt kriminaalseadustiku, eriti selle artiklite 79, 87, 88 ja 258 läbivaatamist; võtab teadmiseks, et hiljuti anti armu rohkem kui 18 000 vangile, ning peab kahetsusväärseks asjaolu, et nende seas ei olnud poliitvange; on endiselt mures umbes 60 meelsusvangi pärast, kelle hulka kuuluvad inimõiguste kaitsjad, ajakirjanikud, blogijad, samuti maa- ja töötajate õiguste eest võitlejad ja keskkonnaaktivistid, keda peetakse kinni Vietnami vanglates ja kes on mõistetud süüdi eri alustel kiirmenetluste raames kuritegude eest, mis on eelkõige seotud sõnavabaduse ja riigivastaste kuritegudega, ning nõuab nende vabastamist; ergutab reformima kriminaalõigussüsteemi, eelkõige kriminaalmenetluse seadustikku, sealhulgas klausleid, millega kriminaliseeritakse rahumeelsed tegevused riikliku julgeoleku kaalutlustel; palub, et ametivõimud looksid sõltumatu kriminaalõigussüsteemi;

24.  nõuab usuvabaduse austamist ning etniliste ja usuvähemuste diskrimineerimise ja represseerimise lõpetamist, kaasa arvatud ahistamised, jälgimine, hirmutamine, kinnipidamine, koduarest, füüsilised rünnakud ja reisikeelud kristlaste, budistide, Hòa Hảo ja Cao Ðài usu järgijate puhul ning eelkõige niisuguste usukogukondade tagakiusamine nagu Vietnami ühendatud budistlik kirik, montanjaaridest kristlased ja Khmer Krom budistid; nõuab tungivalt selliste reformide elluviimist, mille eesmärk on parandada etniliste ja usuvähemuste sotsiaal-majanduslikke tingimusi; nõuab usuliste rühmituste registreerimist reguleerivate õigusaktide läbivaatamist; tuletab meelde 87aastase auväärse budistist dissidendi Thích Quảng Độ traagilist saatust, keda on hoitud rohkem kui kolmkümmend aastat oma kloostris koduarestis talle süüdistust esitamata, ning kordab oma nõudmist tema vabastamise kohta;

25.  nõuab õigussüsteemi kiiremas korras reformimist, et tagada rahvusvahelised õiglase kohtuliku arutamise standardid, nagu on ette nähtud inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 10;

26.  väljendab muret asjaolu pärast, et Vietnam on üks suuremaid inimkaubanduse ohvrite päritoluriike, ning teadete pärast, mille kohaselt lasteprostitutsiooni, lastega kaubitsemise või laste väärkohtlemise ohvriks langevate laste, eelkõige poiste, keda karistusseadustik seksuaalse kuritarvituse eest ei kaitse, arv on suur; nõuab tungivalt, et Vietnam töötaks välja tugevad ja tulemuslikud lastekaitseseadused, mis kaitsevad kõiki lapsi nende soost olenemata; kutsub komisjoni üles toetama Vietnami tema rändepoliitikaalase suutlikkuse suurendamises ja võitluses inimkaubanduse ja organiseeritud kuritegevuse vastu, sealhulgas oma tööjõu- ja rändepoliitika kontekstis; väljendab samuti muret teadete pärast, mille kohaselt kasutatakse ELi liikmesriikides ära vietnamlastest inimkaubanduse ohvreid, sealhulgas alaealisi; palub, et komisjon tagaks viivitamatult inimkaubanduse kaotamist käsitlevas ELi strateegias sätestatud peamiste kaitsesätete täieliku rakendamise; ergutab Vietnami valitsust ja komisjoni kaaluma laiahaardelise partnerluse ja koostöölepingu raames inimkaubanduse küsimusega tegeleva allkomisjoni või spetsiaalse töörühma loomist;

27.  rõhutab sotsiaal-majanduslikke probleeme, millega Vietnam seoses oma noore elanikkonna ja üha suureneva linnadesse suunduva siserändega silmitsi seisab;

28.  kiidab heaks 2013. aasta muudetud maaseaduse vastuvõtmise, kuid väljendab jätkuvat tõsist muret omandiõiguste rikkumiste, sunniviisiliste väljatõstmiste ja riigi poolt maade konfiskeerimise pärast arendusprojektide puhul, mille tagajärjeks on sadadele tuhandetele põllumajandustootjatele osaks saav võõrandamine; kutsub valitsust üles lõpetama maa hõivamise ja looma piisavad kaebuste esitamise mehhanismid;

29.  tervitab Vietnami ametiasutuste võetud ulatuslikke juriidilisi kohustusi soolise võrdõiguslikkuse edendamise ja diskrimineerimise vastu võitlemise valdkonnas, kuid on mures selle pärast, et koduvägivald, naiste ja lastega kaubitsemine, HIV/AIDSi suurenev levik naiste seas ning seksuaal- ja reproduktiivtervisega seonduvate õiguste rikkumine on jätkuvalt tõsised probleemid; nõuab Vietnami valitsuselt tungivalt oma rahvastikuregistri reformimise jätkamist ja mõnikord Hộ khẩu (perekonnaseisukannete raamat) eripärast tulenevate diskrimineerivate tavade lõpetamist, mis takistab paljude perekondade ja eelkõige laste registreerimist ning seega nende juurdepääsu haridusele ja sotsiaalteenustele;

30.  kiidab Vietnamit tema juhtiva rolli eest Aasias LGBTI õiguste arendamisel, iseäranis hiljuti vastuvõetud abielu- ja perekonnaseaduse eest, mis lubab samasooliste pulmatseremooniaid;

31.  jagab Vietnami valitsuse muret selle pärast, et üks Vietnami põhiprobleeme on korruptsioon; nõuab, et lähemalt uuritaks olukordi, kus korruptsiooni avalikult hukkamõistvaid kodanikke kiusatakse ametivõimude poolt; nõuab tungivalt, et Vietnami ametiasutused uuriksid põhjalikult ajakirjanike, blogijate ja rikkumisest teatajate suhtes toime pandud väärkohtlemisi; peab ühtlasi kahetsusväärseks asjaolu, et Vietnami valitsus kasutab asjakohatult karistusseadustiku artiklit 258, mille alusel karistatakse „demokraatlike vabaduste kuritarvitamise” eest, mis on karistatav kuni seitsmeaastase vangistusega; märgib, et korruptsioonivastasest seadusest hoolimata on vaid väga väheste juhtumite puhul jõutud edukalt süüdistuse esitamiseni, ning kutsub valitsust üles tõhustama selle seaduse rakendamist;

32.  kutsub Vietnami ametivõime üles tegema suuremaid korruptsioonivastaseid jõupingutusi, et edastada välisinvestoritele positiivne signaal; märgib, et nõrk õiguslik infrastruktuur ja korruptsioonisüsteem toovad kaasa finantsilise prognoosimatuse ning kujutavad endast tõsist takistust investeerimis- ja äritehingute jaoks;

33.  väljendab tõsist muret Vietnami keskkonnakahju, eelkõige saastuse, metsade hävitamise ning jätkusuutmatu kaevandustegevuse pärast, mis hävitab terveid piirkondi ja veeteid ning kahjustab kohalike kogukondade elu, samuti Vietnami äriühingute niisuguse tegevuse pärast välismaal, mis aitab kaasa keskkonnaseisundi halvenemisele ja maa hõivamisele;

34.  nõuab Vietnami valitsuselt tungivalt meetmete võtmist selliste õigusaktide tõhusaks jõustamiseks, mille eesmärk on kaitsta keskkonda ja bioloogilist mitmekesisust, eelkõige metsade hävitamise ja tooraine kaevandamise negatiivsete tagajärgede eest, tehes seda selgete, ajaliselt piiritletud ja tulemuspõhiste sihtide seadmise abil igas eespool nimetatud valdkonnas; palub, et komisjon pakuks selle saavutamiseks vajalikku suutlikkuse suurendamise toetust;

35.  rõhutab, et Mekongi jõe komisjon peab viima läbi põhjalikud eelnevad konsulteerimised ning koostama kõikehõlmavad keskkonna-, kalandus- ja elatisalase ning piiriülese mõju hinnangud Mekongi jõe peavoolus hüdroenergia arendamise kavade kohta;

36.  võtab teadmiseks, et loodusvarade ja keskkonna ministeerium on võtnud vastu kliimamuutustega kohanemise strateegia; osutab tõsiasjale, et riik tegeleb biomassi ja päikeseenergia valdkondade arendamisega ning tervitab ELi 2014.–2020. aasta perioodi abipaketi keskendumist säästva energia arendamisele;

37.  palub Vietnami sõjajärgseid tervise- ja keskkonnaalaseid probleeme silmas pidades komisjonil ja liikmesriikidel kaaluda niisuguse fondi loomist, mille eesmärk oleks toetada sõja ohvreid ja ellujääjaid ning tõhustada erimissioonide lähetamisega tegevusi, mis on suunatud niisuguste territooriumide kahjulikest ainetest puhastamisele ja demineerimisele, mis jätkuvalt põhjustavad ohvreid, olgugi et konflikti lõpust on nüüdseks möödunud juba 40 aastat;

38.  palub valitsusel vaadata läbi oma otsus Vietnami esimese tuumaelektrijaama (asukohaga Ninhis) rajamise ja käitamise kohta;

39.  tunneb heameelt asjaolu üle, et Vietnam on võtnud erimeetmeid teadus- ja tehnoloogiaalaste teadmiste ja teadusuuringute arendamiseks, kõrghariduse valdkonnas esinevate puuduste kõrvaldamiseks, ülemerevietnamlaste ligimeelitamiseks ning koostöö tegemiseks Euroopa ja USA akadeemiliste asutustega, et sellele protsessile kaasa aidata;

40.  kutsub Hiinat ja asjaomaseid naaberriike, sealhulgas Vietnamit üles vaidlusaluses Lõuna-Hiina mere piirkonnas pingete vähendamise nimel rohkem vaeva nägema; on seisukohal, et olukord seab ohtu olulised ELi huvid selles piirkonnas, sealhulgas seoses ülemaailmse julgeoleku ning meresõiduvabadusega suurtel mereteedel, mis on ELi kaubanduse jaoks eluliselt tähtsad; rõhutab vajadust lahendada vaidlused rahumeelselt, tehes seda usalduse suurendamise, kahepoolsete ja piirkondlike arutelude ning rahvusvahelise õiguse, sealhulgas mereõiguse alusel, ning vahenduse kaudu, mida teostavad sellised erapooletud rahvusvahelised organid nagu ÜRO Mereõiguse Konverents; tuletab meelde, kui oluline on kõiki osalisi kaasavate koostööpõhiste lahenduste loomine; nõuab tungivalt, et komisjon ning komisjoni asepresident ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja jälgiksid aktiivselt olukorda ja toetaksid vaidlusele lahenduse leidmist vastavalt rahvusvahelisele õigusele; tunneb heameelt Hiina ja Vietnami liidrite 2015. aasta aprilli ühisavalduse üle, milles anti lubadus leida saarevaidlustele rahumeelne lahendus;

41.  tunneb heameelt ASEANi rolli üle vaidluste rahumeelses haldamises, mis seisneb eelkõige piirkondliku käitumisjuhendi loomise alastes püüdlustes;

42.  nõuab parlamentaarse koostöö ning Euroopa Parlamendi ja parlamentidevaheliste kohtumiste rolli tõhustamist laiahaardelise partnerluse ja koostöölepingu rakendamise jälgimise vahendina;

43.  on seisukohal, et laiahaardelise partnerluse ja koostöölepingu sõlmimine Vietnamiga annab ELile võimaluse tugevdada oma positsiooni Aasias ja omada suuremat rolli selles piirkonnas; rõhutab, et see leping on ühtlasi ELi jaoks võimalus edendada rahu, õigusriigi põhimõtte, demokraatia ja inimõiguste ning meresõiduohutuse ja ressursside jagamise valdkonna eesmärke;

44.  rõhutab, et vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 218 lõikele 10 tuleb Euroopa Parlamenti teavitada viivitamata ja täielikult kõigil menetluse etappidel seoses laiahaardelise partnerluse ja koostöölepinguga; nõuab kindlalt, et see peaks hõlmama Euroopa Parlamendi põhjalikku kirjalikku teavitamist ELi võetavate meetmetega taotletavatest eesmärkidest ja seisukohtadest ning eelkõige sellest, kuidas areneb riigis inimõiguste, sõnavabaduse ja õigusriigi olukord; rõhutab lisaks ELi delegatsioonide kontaktisikute põhjapanevat rolli inimõiguste olukorra jälgimisel riigis;

45.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa välisteenistusele, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Vietnami valitsusele ja Vietnami Rahvusassambleele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0467.
(2) EÜT L 136, 7.6.1996, lk 28.
(3) EÜT L 144, 10.6.1980, lk 1.
(4) EÜT L 117, 5.5.1999, lk 31.
(5) ELT C 175 E, 10.7.2008, lk 615.
(6) ELT C 15 E, 21.1.2010, lk 58.
(7) ELT C 285 E, 21.10.2010, lk 76.
(8) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0189.
(9) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0022.
(10) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0458.
(11) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0470.
(12) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0274.
(13) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0288.


Euroopa majandus- ja rahaliidu loomise lõpuleviimine
PDF 158kWORD 64k
Euroopa Parlamendi 17. detsembri 2015. aasta resolutsioon Euroopa majandus- ja rahaliidu loomise lõpuleviimise kohta (2015/2936(RSP))
P8_TA(2015)0469B8-1347/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

–  võttes arvesse komisjoni 21. oktoobri 2015. aasta teatist majandus- ja rahaliidu lõpuleviimiseks võetavate meetmete kohta (COM(2015)0600),

–  võttes arvesse komisjoni 21. oktoobri 2015. aasta otsust, millega luuakse sõltumatu nõuandev Euroopa Eelarvenõukogu (C(2015)8000),

–  võttes arvesse komisjoni 21. oktoobri 2015. aasta soovitust võtta vastu nõukogu soovitus riiklike konkurentsivõime komiteede loomise kohta euroalal (COM(2015)0601),

–  võttes arvesse komisjoni 21. oktoobri 2015. aasta teatist „Tegevuskava euroala ühtsema välisesindatuse loomiseks rahvusvahelistel foorumitel” (COM(2015)0602),

–  võttes arvesse komisjoni 21. oktoobri 2015. aasta ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus, millega nähakse ette meetmed euroala ühtse esindatuse järkjärguliseks loomiseks Rahvusvahelises Valuutafondis (COM(2015)0603),

–  võttes arvesse Euroopa majandus- ja rahaliidu loomise lõpuleviimist käsitlevat aruannet („viie juhi aruanne”),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 24. juuni 2015. aasta resolutsiooni majanduse juhtimise raamistiku läbivaatamise kohta: ülevaade ja probleemid(1),

–  võttes arvesse määruseid (EL) nr 1173/2011(2), (EL) nr 1174/2011(3), (EL) nr 1175/2011(4), (EL) nr 1176/2011(5) ja (EL) nr 1177/2011(6), direktiivi 2011/85/EL(7) ning määruseid (EL) nr 472/2013(8) ja (EL) nr 473/2013(9) (esimene ja teine majanduse juhtimise pakett),

–  võttes arvesse direktiivi 2014/49/EL hoiuste tagamise skeemide kohta(10),

–  võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust Euroopa majandus- ja rahaliidu loomise lõpuleviimise kohta (O-000152/2015 – B8‑1113/2015),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et Euroopa majandus- ja rahaliidu loomise lõpuleviimist käsitlevas viie juhi aruandes esitati ettepanekud Euroopa majandus- ja rahaliidu loomise lõpuleviimise kohta;

B.  arvestades, et Euroopa Parlamendi resolutsioonis majanduse juhtimise raamistiku läbivaatamise ülevaate ja probleemide kohta rõhutati vajadust teha euroala tugevdamisel ambitsioonikaid ja kiireid edusamme;

C.  arvestades, et komisjon avaldas viie juhi aruande tegevuskava esimese etapi osana 21. oktoobril 2015 paketi, mis sisaldab meetmeid majandus- ja rahaliidu loomise lõpuleviimiseks ning mille hulka kuuluvad kaks teatist, soovitus võtta vastu nõukogu soovitus, ettepanek võtta vastu nõukogu otsus ja komisjoni otsus;

Üldhinnang

1.  võtab teadmiseks komisjoni ettepanekud majandus- ja rahaliidu tugevdamiseks ning tunnistab, et mõned sammud on tehtud õiges suunas, kuid märgib siiski, et euroala institutsioonilise raamistiku praeguste puuduste kõrvaldamiseks on vaja teha täiendavaid pingutusi;

2.  nõuab – nagu on väljendatud Euroopa Parlamendi resolutsioonis majanduse juhtimise raamistiku läbivaatamise ülevaate ja probleemide kohta – esimese ja teise majanduse juhtimise paketi sätete rakendamist, rõhutades samas, et kehtivad aluslepingud ja vahendid võimaldaksid mõningate vajalike lisameetmete võtmist majandus- ja rahaliidu loomise lõpuleviimiseks;

3.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et komisjoni avaldatud pakett ei jäta piisavalt ruumi parlamentaarse järelevalve ja Euroopa tasandil toimuva arutelu jaoks, mis on vajalikud majandus- ja rahaliidu kontekstis tehtavate otsustega seotud demokraatliku aruandekohustuse tagamiseks ning ühtlasi ka selleks, et tagada kodanike osalemine euroala juhtimises;

4.  palub komisjonil, nagu see on ette nähtud viie juhi aruandes, konsulteerida aegsasti Euroopa Parlamendiga majandus- ja rahaliidu reformide esimesest etapist teise üleminekut käsitleva valge raamatu koostamise kontekstis;

Euroopa poolaasta

5.  nõuab tungivalt, et komisjon algataks Euroopa Parlamendi, nõukogu ja eurorühmaga Euroopa majanduse juhtimist, sealhulgas Euroopa poolaastat ja makromajandusliku kohandamisprogrammi rakendamise järelevalvet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe läbirääkimised, nagu see on ette nähtud viie juhi aruandes; rõhutab, et asjaomase institutsioonidevahelise kokkuleppega tuleks aluslepingute raamistikus tagada see, et Euroopa poolaasta ülesehitus võimaldab kõnealuse protsessi üle teostada sisulist ja regulaarset parlamentaarset kontrolli, eriti mis puudutab euroala käsitlevaid soovitusi;

Euroopa Eelarvenõukogu ja riiklikud konkurentsivõime komiteed

6.  peab kahetsusväärseks seda, et komisjon otsustas riiklikke konkurentsivõime komiteesid käsitlevate otsuste suhtes seadusandlikku tavamenetlust mitte kasutada, ja kutsub komisjoni üles esitama sellesisuline seadusandlik ettepanek;

7.  rõhutab, et Euroopa Eelarvenõukogul kui komisjoni nõuandval nõukogul peaks olema Euroopa Parlamendi ees aruandekohuslus ning et selles kontekstis peaksid tema hinnangud olema avalikud ja läbipaistvad;

Euroala välisesindatus

8.  palub komisjonil tagada, et euroala rahvusvahelise esindatuse suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendi poolset demokraatlikku kontrolli;

o
o   o

9.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0238.
(2) ELT L 306, 23.11.2011, lk 1.
(3) ELT L 306, 23.11.2011, lk 8.
(4) ELT L 306, 23.11.2011, lk 12.
(5) ELT L 306, 23.11.2011, lk 25.
(6) ELT L 306, 23.11.2011, lk 33.
(7) ELT L 306, 23.11.2011, lk 41.
(8) ELT L 140, 27.5.2013, lk 1.
(9) ELT L 140, 27.5.2013, lk 11.
(10) ELT L 173, 12.6.2014, lk 149.


Inimõigusi ja demokraatiat maailmas 2014. aastal käsitlev aruanne ja Euroopa Liidu poliitika selles valdkonnas
PDF 300kWORD 180k
Euroopa Parlamendi 17. detsembri 2015. aasta resolutsioon inimõigusi ja demokraatiat maailmas 2014. aastal käsitleva aruande ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas (2015/2229(INI))
P8_TA(2015)0470A8-0344/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja muid ÜRO inimõigustealaseid lepinguid ja inimõigusi käsitlevaid dokumente, eelkõige kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti, mis võeti vastu New Yorgis 16. detsembril 1966. aastal,

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni ja Euroopa Parlamendi 27. novembri 2014. aasta resolutsiooni ÜRO lapse õiguste konventsiooni 25. aastapäeva kohta(1),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 3, 8, 21 ja 23,

–  võttes arvesse ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ja tegevuskava, mille välisasjade nõukogu võttis vastu 25. juunil 2012. aastal(2),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu inimõigustealaseid suuniseid,

–  võttes arvesse ELi inimõiguste alaseid suuniseid sõnavabaduse kohta internetis ja mujal, mille välisasjade nõukogu võttis vastu 12. mail 2014. aastal(3),

–  võttes arvesse ELi suuniseid usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse kohta(4),

–  võttes arvesse suuniseid Euroopa Parlamendi parlamentidevahelistele delegatsioonidele inimõiguste ja demokraatia edendamise kohta väljapoole Euroopa Liitu toimuvatel visiitidel(5),

–  võttes arvesse ELi aastaaruannet inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2014. aastal, mille nõukogu võttis vastu 22. juunil 2015. aastal(6),

–  võttes arvesse inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019), mille nõukogu võttis vastu 20. juulil 2015. aastal(7),

–  võttes arvesse tegevuskava soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kohta ning naiste ja tütarlaste elu muutmise kohta ELi välissuhete kaudu aastatel 2016–2020 (soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava II), mille nõukogu võttis vastu 26. oktoobril 2015. aastal(8),

–  võttes arvesse nõukogu 14. mai 2012. aasta järeldusi muutuste kava kohta ELi arengupoliitika mõju suurendamiseks(9),

–  võttes arvesse nõukogu 5. detsembri 2014. aasta järeldusi lapse õiguste edendamise ja kaitsmise kohta(10),

–  võttes arvesse nõukogu 17. veebruari 2015. aasta otsust (ÜVJP) 2015/260, millega pikendatakse Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja volitusi(11),

–  võttes arvesse nõukogu 26. mai 2015. aasta järeldusi sooküsimuste kohta arengukoostöös(12),

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 31. oktoobri 2000. aasta resolutsiooni 1325 naiste, rahu ja julgeoleku kohta(13),

–  võttes arvesse oma kiireloomulisi resolutsioone inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte rikkumise juhtumite kohta,

–  võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni inimõiguste kaitsjaid toetava ELi poliitika kohta(14),

–  võttes arvesse oma 7. juuli 2011. aasta resolutsiooni demokratiseerimist toetava ELi välispoliitika kohta(15),

–  võttes arvesse oma 11. detsembri 2012. aasta resolutsiooni digitaalse vabaduse strateegia kohta ELi välispoliitikas(16),

–  võttes arvesse oma 13. juuni 2013. aasta resolutsiooni ajakirjandus- ja meediavabaduse kohta maailmas(17),

–  võttes arvesse oma 8. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni avaliku ja erasektori korruptsiooni mõju kohta inimõigustele kolmandates riikides(18),

–  võttes arvesse oma 10. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni kastipõhise diskrimineerimise kohta(19),

–  võttes arvesse oma 13. märtsi 2014. aasta resolutsiooni ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 25. istungjärguks(20),

–  võttes arvesse oma 12. märtsi 2015. aasta resolutsiooni ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2015. aasta istungjärguks(21),

–  võttes arvesse oma 2. aprilli 2014. aasta soovitust nõukogule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee 69. istungjärgu kohta(22),

–  võttes arvesse oma 11. märtsi 2014. aasta resolutsiooni piinamise kaotamise kohta maailmas(23),

–  võttes arvesse oma 12. märtsi 2015. aasta resolutsiooni aastaaruande kohta inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2013. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas(24),

–  võttes arvesse oma 9. juuli 2015. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika läbivaatamise kohta(25),

–  võttes arvesse oma 8. septembri 2015. aasta resolutsiooni inimõiguste ja tehnoloogia ning sekkumis- ja jälgimissüsteemide mõju kohta inimõigustele kolmandates riikides(26),

–  võttes arvesse oma 10. septembri 2015. aasta resolutsiooni rände ja pagulaste kohta Euroopas(27),

–  võttes arvesse oma 8. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni soolist võrdõiguslikkust ja naiste mõjuvõimu suurendamist arengukoostöös käsitleva ELi tegevuskava uuendamise kohta(28),

–  võttes arvesse oma 8. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni surmanuhtluse kohta(29),

–  võttes arvesse komisjoni 8. oktoobri 2014. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Laienemisstrateegia ja peamised ülesanded aastatel 2014–2015”(30),

–  võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning komisjoni 8. märtsi 2011. aasta ühisteatist Euroopa Ülemkogule, Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Partnerlus Vahemere lõunapiirkonnaga demokraatia ja ühise heaolu nimel”(31),

–  võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning komisjoni 25. mai 2011. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Uus lähenemisviis muutuvale naabrusele”(32),

–  võttes arvesse komisjoni talituste 30. aprilli 2014. aasta töödokumenti ELi arengukoostöö õigustepõhise käsituse kohta, mis hõlmab kõiki inimõigusi (SWD(2014)0152),

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 26. juuni 2014. aasta resolutsiooni, milles nõutakse valitsustevahelise avatud töörühma moodustamist, et töötada välja rahvusvaheline õiguslikult siduv vahend riikidevaheliste korporatsioonide ja teiste ettevõtete tegevuse reguleerimiseks inimõiguste osas(33),

–  võttes arvesse oma 9. juuli 2015. aasta resolutsiooni ELi uue lähenemisviisi kohta inimõigustele ja demokraatiale koos hinnangu andmisega Euroopa demokraatia rahastu tegevusele selle asutamisest alates(34),

–  võttes arvesse ÜRO Rahvastikufondi ja UNICEFi 2014. aasta aruannet naiste suguelundite moonutamist käsitleva ühisprogrammi kohta(35),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja arengukomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A8-0344/2015),

A.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikkel 21 kohustab ELi töötama välja ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP), milles juhindutakse demokraatia ja õigusriigi põhimõtetest, inimõiguste ja põhivabaduste universaalsusest ja jagamatusest, inimväärikuse austamisest, võrdsuse ja solidaarsuse põhimõtetest ning ÜRO põhikirja, Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja rahvusvahelise õiguse järgimisest;

B.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 6 kohaselt ühineb liit Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga;

C.  arvestades, et ELi välistegevus peab tuginema inimõiguste universaalsuse austamisele, edendamisele, jagamatusele ja kaitsmisele;

D.  arvestades, et ELi sise- ja välispoliitika, kuid ühtlasi ELi välispoliitika vaheline suurem sidusus on ELi eduka ja tõhusa inimõiguste poliitika vältimatu nõue; arvestades, et suurem järjepidevus peaks võimaldama ELil reageerida kiiremini inimõiguste rikkumiste varajastes etappides;

E.  arvestades, et ELi pühendumus tõhusale mitmepoolsusele, mille keskmes on ÜRO, moodustab liidu välispoliitika lahutamatu osa ja see tuleneb veendumusest, et üleilmsetele kriisidele, probleemidele ja ohtudele lahenduse leidmiseks on sobivaim mitmepoolne süsteem, mis põhineb universaalsetel normidel ja väärtustel;

F.  arvestades, et inimõiguste austamine on pandud proovile ja see on kõikjal maailmas ohtu sattunud; arvestades, et mitmed autoritaarsed režiimid on eelkõige mitmepoolsetel foorumitel inimõiguste universaalsuse tõsise kahtluse alla seadnud;

G.  arvestades, et enam kui pool maailma rahvastikust elab ikka veel mittedemokraatlike ja repressiivsete režiimide valitsemise all ning viimastel aastatel on vabadus kõikjal maailmas pidevalt vähenenud; arvestades, et inimõiguste mitteaustamisel on ühiskonna ja üksikisiku jaoks hind;

H.  arvestades, et kogu maailmas tehakse arvukaid katseid vähendada kodanikuühiskonna tegutsemisruumi, sealhulgas ÜRO Inimõiguste Nõukogus;

I.  arvestades, et lisaks vabade valimiste korraldamisele iseloomustavad demokraatlikke režiime läbipaistev valitsemine, õigusriigi põhimõtte austamine, sõnavabadus, inimõiguste austamine, sõltumatu kohtusüsteemi olemasolu, rahvusvahelise õiguse ja rahvusvaheliste lepingute ning inimõiguste austamist käsitlevate suuniste järgimine;

J.  arvestades, et komisjoni asepresident ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja märkis inimõiguste ja demokraatia uut ühist tegevuskava käsitleva ettepaneku tegemise ajal, et inimõigused on tema mandaadi üks läbiv prioriteet ning suunanäitaja kõikides suhetes ELi institutsioonide, kolmandate riikide, rahvusvaheliste organisatsioonide ja kodanikuühiskonnaga; arvestades, et 2017. aastal tuleb läbi viia inimõiguste ja demokraatia tegevuskava vahehindamine ning see langeb kokku välisrahastamisvahendite vahehindamisega, mis peaks aitama kaasa ELi välistegevuse suuremale sidususele;

K.  arvestades, et Euroopa välisteenistus, komisjon, nõukogu ja liikmesriigid vastutavad uue tegevuskava rakendamise eest; arvestades, et ELi missioonidel ja ELi esindustel kolmandates riikides võib olla oluline täiendav roll tegevuksava edukas elluviimises;

L.  arvestades, et inimõiguste ja demokraatia edendamise tõhustamiseks kolmandates riikides on vaja tagada asjakohased vahendid ning kasutada neid vahendeid kõige tulemuslikumal viisil;

M.  arvestades, et EL peaks tegema rohkem, et hinnata oma poliitika mõju inimõigustele, maksimeerida positiivset mõju, hoida ära ja leevendada negatiivset mõju ning tõhustada mõjutatud elanikkonna juurdepääsu õiguskaitsevahenditele;

N.  arvestades, et kolmandate riikide juhtide ja ametiasutustega suhtlemine kõikidel kahepoolsetel ja mitmepoolsetel foorumitel on üks kõige tulemuslikumaid vahendeid, mille abil käsitleda inimõigusküsimusi kolmandates riikides; arvestades, et kolmandate riikide kodanikuühiskonna organisatsioonid on peamised osalised ELi inimõiguste poliitika kujundamises ja rakendamises;

O.  arvestades, et EL peab kolmandates riikides kodanikuühiskonna ja inimõiguste kaitsjatega tehtavat tihedat koostööd üheks oma peamiseks prioriteediks inimõiguste rikkumise probleemi lahendamisel;

P.  arvestades, et rahvusvahelisel koostööl peaks olema suurem roll põhiõiguste austamise ning digitaalseid jälgimistehnoloogiaid kasutavate luureteenistuste tulemusliku parlamentaarse järelevalve tugevdamisel;

Q.  arvestades, et EL ja liikmesriigid on olnud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu lähedased liitlased alates selle loomisest, andes kohtule rahalist, poliitilist, diplomaatilist ja logistilist tuge ning edendades Rooma statuudi universaalsust ja kaitstes selle terviklust eesmärgiga tugevdada kohtu sõltumatust;

R.  arvestades, et inimõiguste ja demokraatia toetamise poliitika tuleks integreerida kõikidesse teistesse välismõõtmega ELi poliitikavaldkondadesse, nagu areng, ränne, julgeolek, terrorismivastane võitlus, laienemine ja kaubandus, et jätkata inimõiguste austamise edendamist;

S.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 207 on sätestatud, et ELi kaubanduspoliitikat teostatakse kooskõlas liidu välistegevuse põhimõtete ja eesmärkidega;

T.  arvestades, et rände eri vormid kujutavad endast olulist ELi välispoliitilist probleemi, mis nõuab viivitamatuid, tõhusaid ja püsivaid lahendusi, et tagada abivajajate, nagu sõja ja vägivalla eest põgenevate inimeste inimõiguste austamine kooskõlas Euroopa väärtuste ja rahvusvaheliste inimõigustealaste standarditega;

U.  arvestades, et maailma majanduses on valitsenud kriis, mis võib avaldada kahjulikku mõju majanduslikele ja sotsiaalsetele õigustele, ja inimeste elamistingimustele (töötuse, vaesuse, ebavõrdsuse ja ebakindla töö osakaalu suurenemine, teenuste kvaliteedi langus ja piiratud juurdepääs teenustele) ning seega ka inimeste heaolule;

V.  arvestades, et universaalsete ja jagamatute väärtuste alusel peaks mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabadusest saama üks ELi prioriteet ning neid tuleb tingimusteta toetada; arvestades, et need õigused on endiselt laialdaselt ohus, kuna seotud rikkumiste arv on märkimisväärselt suurenenud;

W.  arvestades, et surmanuhtluse kaotamine kogu maailmas on jätkuvalt üks ELi prioriteet inimõigustealases välispoliitikas; arvestades, et 2016. aasta juunis toimub Norras Oslos surmanuhtluse vastane kuues maailmakongress;

X.  arvestades, et lapsed, naised ja vähemuste hulka kuuluvad isikud seisavad silmitsi aina suuremate ja konkreetsete ohtudega ning vägivalla ja seksuaalvägivallaga, eeskätt sõjapiirkondades;

Y.  arvestades, et 2014. aasta Sahharovi auhinna pälvis dr Denis Mukwege oma väsimatute pingutuste eest seksuaalvägivalla ja suguelundite moonutamise ohvrite nimel arsti ja inimõiguste kaitsjana; arvestades, et naiste suguelundite moonutamine on naiste ja laste õiguste raske rikkumine, ning arvestades, et ELi välispoliitikas ja inimõiguste poliitikas tuleb pingutused suguelundite moonutamise ja seksuaalvägivalla vastu võitlemiseks tingimata seada kesksele kohale;

Z.  arvestades, et hinnanguliselt 230 miljonit last, kes elavad praegu relvakonfliktidest mõjutatud riikides ja piirkondades, puutusid 2014. aastal kokku äärmusliku vägivalla ja traumadega, kuna vägivaldsed rühmitused värbasid neid sunniviisiliselt või ründasid tahtlikult;

AA.  arvestades, et inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 25 tunnistatakse, et igal inimesel on õigus sellisele elatustasemele, mis on nõutav tema enda ja perekonna tervise ja heaolu hoidmiseks, kusjuures emadus ja väikelapseiga annavad õiguse erilisele hooldusele ja abile, mis hõlmab ka arstiabi; arvestades, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu resolutsioonis 26/28(36) nõutakse, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu sotsiaalfoorumi järgmisel istungil keskendutaks ravimite kättesaadavusele seoses iga inimese õigusega võimalikult heale füüsilisele ja vaimsele tervisele; arvestades, et Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) põhikirjas on sätestatud, et inimese üks põhiõigustest on omada võimalikult head terviseseisundit, sõltumata rassist, usust, poliitilistest vaadetest ning majanduslikest ja sotsiaalsetest tingimustest;

AB.  arvestades, et kliimamuutus mõjutab juurdepääsu veele, loodusvaradele ja toidule;

AC.  arvestades, et terroriorganisatsioonid ja sõdivad rühmitused tahtlikult ja süstemaatiliselt hävitavad maailmapärandi hulka kuuluvaid väärtuslikke arheoloogiamälestisi eesmärgiga destabiliseerida elanikkonda ja jätta nad ilma oma kultuurilisest identiteedist ning seda ei tuleks käsitada üksnes sõjakuriteona, vaid ka inimsusvastase kuriteona;

Üldised kaalutlused

1.  väljendab sügavat muret asjaolu pärast, et inimõigused ja demokraatlikud väärtused, nagu sõna-, mõtte-, südametunnistuse-, usu- ning kogunemis- ja ühinemisvabadus, on aina suuremas ohus paljudes maailma paikades, sealhulgas autoritaarsetes režiimides; väljendab sügavat muret ka asjaolu pärast, et kodanikuühiskonna avalik tegutsemisruum väheneb ja kõikjal maailmas satub üha suurem arv inimõiguste kaitsjaid rünnaku alla;

2.  nõuab, et EL ja liikmesriigid tõhustaksid oma jõupingutusi, et seada inimõigused ja demokraatlikud väärtused oma suhetes laiema maailmaga tulemuslikult kesksele kohale, nagu Euroopa Liidu lepingus võetud kohustusega ette nähakse; märgib, et EL peaks kasutama kolmandates riikides toime pandud inimõiguste raskete rikkumiste käsitlemisel asjakohaseid meetmeid, sealhulgas kaubandus-, energia- või julgeolekualaste suhete kaudu ja eelkõige autoritaarsete režiimide puhul;

3.  kordab, et on hädavajalik tagada ELi sise- ja välispoliitika suurem sidusus inimõiguste ja demokraatlike väärtuste austamise küsimuses; rõhutab sellega seoses, et kuigi käesolevas raportis käsitletakse ELi välispoliitikat inimõiguste edendamiseks, võtab Euroopa Parlament vastu ka kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni koostatud raporti, mis käsitleb aastaaruannet põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus; rõhutab ka, kui oluline on suurem järjepidevus, sidusus ja topeltstandardite vältimine ELi välispoliitikas ja kõigis selle vahendites;

4.  kutsub ELi ja liikmesriike üles tegelema tõhusalt inimõigustega seotud siseprobleemidega, nagu romade olukord, pagulaste ja rändajate kohtlemine, lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste diskrimineerimine, rassism, naistevastane vägivald, kinnipidamistingimused ja meediavabadus liikmesriikides, et säilitada oma inimõigustealases välispoliitikas usaldusväärsus ja järjepidevus;

5.  rõhutab, et on oluline tagada ELi poliitika sidusus territooriumi okupeerimist või annekteerimist puudutavate olukordade küsimuses; tuletab meelde, et ELi poliitika kõigi asjaomaste olukordade suhtes peaks juhinduma rahvusvahelisest humanitaarõigusest;

6.  väljendab kindlat vastuseisu territooriumide annekteerimisele, okupeerimisele ja koloniseerimisele ning rõhutab rahvaste võõrandamatut õigust enesemääramisele;

7.  on seisukohal, et selleks, et täita oma kohustust edendada maailmas inimõigusi ja demokraatiat, peavad EL ja liikmesriigid kõnelema järjepideval ühtsel häälel ning tagama oma sõnumi kuuldavuse;

8.  rõhutab lisaks, kui olulisel määral aitab komisjoni, nõukogu, Euroopa välisteenistuse, Euroopa Parlamendi ja ELi delegatsioonide tõhustatud koostöö parandada ELi inimõiguste ja demokraatia poliitika üldist sidusust ning selle kesksust kõikide ELi välismõõtmega poliitikavaldkondade seas, eriti arengu, julgeoleku, tööhõive, rände, kaubanduse ja tehnoloogiaga seotud valdkondades;

9.  kutsub ELi üles tõhustama ja süstematiseerima oma poliitika täielikku mõju inimõigustele ning tagama, et need analüüsid aitaksid lõppkokkuvõttes kaasa poliitika ümberkujundamisele; nõuab, et EL töötaks välja tulemuslikumad mehhanismid, et maksimeerida oma poliitika positiivset mõju inimõigustele, hoida ära ja leevendada negatiivset mõju ning tõhustada mõjutatud elanikkonna juurdepääsu õiguskaitsevahenditele;

10.  tuletab meelde oma pikaajalist pühendumist inimõiguste ja demokraatlike väärtuste edendamisele, mis kajastub muu hulgas iga-aastases Sahharovi mõttevabaduse auhinna andmises, inimõiguste allkomisjoni töös ning igakuistes täiskogu aruteludes ja resolutsioonides inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte rikkumise juhtumite kohta;

11.  on sügavalt mures selle pärast, et terroriorganisatsioonid ja sõdivad rühmitused tahtlikult ja süstemaatiliselt hävitavad ja rüüstavad maailmapärandi hulka kuuluvaid väärtuslikke arheoloogiamälestisi, et elanikkonda destabiliseerida ja nende kultuurilist identiteeti õõnestada, ning rahastavad oma vägivallategusid varastatud kunstiteoste ebaseaduslikust müügist; palub seepärast komisjonil koostöös ÜRO ja UNESCOga võidelda sõjapiirkondadest pärit kunstiväärtustega ebaseadusliku kauplemise vastu ning töötada välja algatused asjaomaste piirkondade kultuuripärandi kaitsmiseks; kutsub komisjoni üles liigitama inimkonna kollektiivse pärandi tahtliku hävitamise inimsusevastaseks kuriteoks ja võtma sellevastaseid asjakohaseid õiguslikke meetmeid;

ELi poliitikavahendid inimõiguste ja demokraatia edendamiseks kõikjal maailmas

ELi aastaaruanne inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas

12.  väljendab heameelt selle üle, et vastu on võetud ELi aastaaruanne inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2014. aastal; arvab, et aastaaruanne on hädavajalik vahend, millega kontrollida ELi poliitikameetmeid inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte edendamiseks maailmas, nende kohta teavet jagada ja neid arutada; kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles tagama, et aastaaruandes tõstatatud küsimuste suhtes võetaks laiaulatuslikke järelmeetmeid, sealhulgas esitataks konkreetseid ettepanekuid asjaomaste probleemide lahendamiseks, ning kindlustama inimõiguste- ja demokraatiaalast ELi välispoliitikat käsitlevate eri aruannete suurema sidususe;

13.  kordab komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale esitatud kutset astuda kahel korral aastas Euroopa Parlamendi liikmetega täiskogu istungil arutellu: üks kord ELi aastaaruande tutvustamise ajal ja teine kord Euroopa Parlamendi raportile vastates; rõhutab, et komisjoni ja Euroopa välisteenistuse kirjalikud vastused Euroopa Parlamendi resolutsioonile aastaaruande kohta inimõiguste ja demokraatia kohta täidavad institutsioonidevahelistes suhetes olulist rolli, sest need võimaldavad süstemaatilist ja süvendatud järelkaja kõikidele Euroopa Parlamendi tõstatatud küsimustele;

14.  kiidab Euroopa välisteenistust ja komisjoni ammendava aruandmise eest ELi tegevuse kohta inimõiguste ja demokraatia valdkonnas 2014. aastal; arvab sellegipoolest, et inimõiguste ja demokraatia aastaaruande praegust vormi saaks täiustada, andes selles parema ülevaate nii ELi meetmete konkreetsest mõjust inimõigustele ja demokraatiale kolmandates riikides kui ka tehtud edusammudest ning muutes selle lugejasõbralikumaks; nõuab lisaks, et antaks aru meetmetest, mis on võetud, et reageerida Euroopa Parlamendi resolutsioonidele inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte rikkumise juhtumite kohta;

15.  sellega seoses soovitab Euroopa välisteenistusel olla aastaruande koostamisel analüütilisem, andes samal ajal jätkuvalt aru ELi strateegilise raamistiku ja tegevuskava rakendamisest; on seisukohal, et aastaaruandes tuleks rõhutada nii ELi saavutusi ja parimaid tavasid asjaomases valdkonnas kui ka märkida, missuguste keeruliste ülesannete ja piirangutega puutub EL kokku oma püüdlustes edendada inimõigusi ja demokraatiat kolmandates riikides ja missuguseid järeldusi võib teha tulevaste aastate konkreetset tegevust silmas pidades;

16.  jääb seisukohale, et aastaaruandes esitatud riikide aruanded peaksid olema vähem kirjeldavad ja vähem staatilised ning selle asemel tuleks neis kajastada paremini inimõigustealaste riigistrateegiate rakendamist ja anda ülevaade ELi kohapealse tegevuse mõjust;

ELi inimõiguste ja demokraatia strateegiline raamistik ja (uus) tegevuskava

17.  kordab oma seisukohta, et inimõiguste ja demokraatia küsimuste tingimusteta integreerimisel oma suhetesse muu maailmaga tähendas ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilise raamistiku ja esimese tegevuskava vastuvõtmine 2012. aastal ELi jaoks olulist teetähist;

18.  peab kiiduväärseks asjaolu, et nõukogu võttis 2015. aasta juulis vastu uue inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019); kiidab Euroopa välisteenistust komisjoni, Euroopa Parlamendi, liikmesriikide, kodanikuühiskonna ning piirkondlike ja rahvusvaheliste organisatsioonidega konsulteerimise eest esimese tegevuskava hindamise ja uue koostamise ajal;

19.  väljendab heameelt ELi uuendatud lubaduse üle edendada ja kaitsta inimõigusi ning toetada demokraatiat kõikjal maailmas; märgib, et tegevuskava eesmärk on võimaldada ELil tegutseda inimõiguste ja demokraatia valdkonnas keskendunumalt, süsteemsemalt ja kooskõlastatumalt ning suurendada poliitikameetmete ja vahendite mõju kohapeal; sellega seoses toetab viie strateegilise tegevusvaldkonna tähtsustamist;

20.  palub komisjoni asepresidendil ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal, Euroopa välisteenistusel, komisjonil, nõukogul ja liikmesriikidel tagada uue tegevuskava tõhus ja sidus rakendamine; juhib eriti tähelepanu sellele, et on oluline suurendada tõhusust ja maksimeerida kohalikku mõju seoses ELi kasutatavate vahenditega inimõiguste ja demokraatia edendamiseks maailmas; toonitab vajadust reageerida inimõiguste rikkumistele kiiresti ja asjakohaselt; kordab, kui oluline on tugevdada jõupingutusi eesmärgiga integreerida inimõigused ja demokraatia kogu ELi välistegevusse, seahulgas kõrgel poliitilisel tasandil;

21.  rõhutab, et uues tegevuskavas sätestatud kaugeleulatuvate eesmärkide täitmiseks peab EL nägema ette piisavad vahendid ja asjatundlikkuse nii delegatsioonide ja peakorterite spetsiaalsete inimressursside kui ka projektide jaoks kättesaadavate rahaliste vahendite kujul;

22.  kordab oma seisukohta, mille kohaselt on inimõiguste ja demokraatia tegevuskava sidusaks ja järjepidevaks edendamiseks vaja liikmesriikide ja ELi institutsioonide vahelist kindlat üksmeelt ja tõhusamat kooskõlastamist; tuletab meelde, et tegevuskava puudutab nii ELi kui ka liikmesriike; toonitab seetõttu kindlalt, et liikmesriigid peaksid tegevuskava ja ELi strateegilise raamistiku rakendamisel eranditult võtma suurema vastutuse ja kasutama neid eeskujuna inimõiguste ja demokraatia kahe- ja mitmepoolsel edendamisel; märgib positiivselt ära uue tegevuskava kavandatava vahehindamise ning toonitab kaasavate konsultatsioonide tähtsust, et püsivalt kajastada inimõiguste integreerimise valdkonnas saavutatud tulemusi;

23.  nõuab sellega seoses tungivalt, et välisasjade nõukogu arutaks korrapäraselt demokraatia ja inimõiguste teemasid; kordab oma üleskutset välisasjade nõukogule korraldada iga-aastane avalik arutelu ELi tegevuse üle inimõiguste ja demokraatia valdkonnas;

24.  kiidab Euroopa välisteenistust ja komisjoni esimese tegevuskava rakendamisest aruandmise eest ja ootab samasuguse aruandluse jätkumist uue tegevuskava raames; tuletab lisaks meelde oma kindlat soovi olla uue tegevuskava rakendamisega tihedalt seotud ja osaleda asjakohastes aruteludes;

25.  kutsub komisjoni asepresidenti ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles töötama koostöös kõigi volinikega välja programmi inimõiguste integreerimiseks ELi eri tegevusvaldkondadesse, eelkõige arengu, rände, keskkonna, tööhõive, internetiandmete kaitse, kaubanduse, investeeringute, tehnoloogia ja ettevõtluse valdkonda;

Ülevaade muudest ELi poliitikavahenditest

ELi inimõiguste eriesindaja volitused

26.  tuletab meelde, kui olulised on ELi inimõiguste eriesindaja volitused ELi nähtavuse ja tulemuslikkuse suurendamiseks inimõiguste ja demokraatlike põhimõtete kaitsmisel ja edendamisel kõikjal maailmas; kiidab praeguse eriesindaja märkimisväärseid saavutusi ja tema korrapärast suhtlemist Euroopa Parlamendi ja kodanikuühiskonnaga;

27.  väljendab heameelt ELi eriesindaja volituste pikendamise üle 2017. aasta veebruarini ning kordab oma taotlust muuta need volitused alaliseks; nõuab seepärast volituste läbivaatamist eesmärgiga anda ELi eriesindajale algatusõigus, piisavalt töötajaid ja rahalisi vahendeid ning võimalus võtta avalikult sõna, anda aru kolmandatesse riikidesse toimunud visiitide tulemustest ja edastada ELi seisukoht inimõiguste küsimustes, et tugevdada ELi eriesindaja rolli tema nähtavuse ja mõjususe suurendamise kaudu;

28.  kordab oma nõudmist, et nõukogu sätestaks piirkondlike ELi eriesindajate volitustes nõude teha tihedat koostööd ELi inimõiguste eriesindajaga;

Inimõigustealased riigistrateegiad ja ELi delegatsioonide roll

29.  märgib, et pärast ELi delegatsioonide, ELi institutsioonide ja liikmesriikide kooskõlastatud jõupingutusi on poliitika- ja julgeolekukomitee kinnitanud 132 inimõigustealast riigistrateegiat; väljendab uuesti oma toetust inimõigustealaste riigistrateegiate eesmärgile kohandada ELi tegevus igas riigis selle konkreetse olukorra ja vajadustega; juhib tähelepanu sellele, et inimõigustealaseid riigistrateegiaid tuleb pidevalt hinnata ja vajaduse korral kohandada, ning nõuab inimõigustealaste riigistrateegiate koostamisel ja rakendamisel ELi delegatsioonide, liikmesriikide saatkondade ja ELi institutsioonide vahel veelgi paremat koostööd, suhtlemist ja teabevahetust;

30.  nõuab veel kord, et Euroopa Parlamendi liikmetel oleks juurdepääs strateegiate sisule asjakohasel kujul, et täita oma ülesandeid nõuetekohaselt ja läbipaistvalt; soovitab Euroopa välisteenistusel ja komisjonil teha väljaspool teatavaks iga strateegia eesmärk, et suurendada inimõigustealaste riigistrateegiate läbipaistvust; nõuab, et Euroopa välisteenistus võtaks iga eraldiseisva strateegia puhul kasutusele selged ja mõõdetavad arengunäitajad;

31.  rõhutab kindlalt, et on oluline võtta inimõigustealaseid riigistrateegiaid arvesse kõikidel üksikute kolmandate riikidega seotud poliitikakujundamise tasanditel, sealhulgas kõrgetasemeliste poliitiliste dialoogide ja inimõigustealaste dialoogide ettevalmistamisel ning riigistrateegia dokumentide ja iga-aastaste tegevuskavade koostamisel;

32.  väljendab heameelt kõikide delegatsioonide ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) missioonide juurde inimõiguste ja/või soolise võrdõiguslikkuse valdkonna kontaktisikute määramise üle; märgib siiski, et veebis avalikult kättesaadav teave on sageli aegunud, ja seepärast nõuab selle kiiret ülevaatamist;

33.  tuletab meelde oma soovitust komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning Euroopa välisteenistusele töötada välja selged tegevussuunised kontaktisikute rolli kohta delegatsioonides, et anda neile volitused toimida tõeliste inimõiguste valdkonna nõustajatena ja võimaldada neil delegatsiooni töö optimeerimiseks teha oma tööd tulemuslikult, siduvalt ja kaasavalt; arvab, et inimõiguste valdkonna kontaktisikute tööd peavad võrdväärselt toetama ka liikmesriikide diplomaatilised töötajad; on seisukohal, et inimõiguste valdkonna kontaktisikud peaksid tegema oma tööd täiesti sõltumatult ja ilma kolmandate riikide ametiasutuste poliitilise sekkumise ja ahistamiseta, eriti nende kontaktide puhul inimõiguste aktivistide ja kodanikuühiskonnaga;

Inimõigustealased dialoogid ja konsultatsioonid

34.  tunnistab, et kolmandate riikidega peetavad inimõigustealased dialoogid võivad olla tõhusad kahepoolse suhtluse ja koostöö vahendid inimõiguste edendamisel ja kaitsmisel, kui neid ei peeta omaette eesmärgiks, vaid vastaspoole konkreetsete kohustuste ja saavutuste tagamise vahendiks; seepärast peab kiiduväärseks ja toetab inimõigustealaste dialoogide alustamist järjest arvukamate riikidega, näiteks Myanmari/Birmaga; märgib sellega seoses positiivselt ära näiteks ELi ja Moldova vahelise inimõigustealase dialoogi kuuenda vooru;

35.  soovitab tungivalt komisjoni asepresidendil ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ning Euroopa välisteenistusel oma inimõigustealastes dialoogides ja vastavate kodanikuühiskonna seminaride korraldamisel selgelt keskenduda tulemustele, mis kajastavad inimõigustealaseid riigistrateegiaid; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus korraldaks järjepidevalt kodanikuühiskonna organisatsioonidega peetavaid ettevalmistavaid dialooge, millele dialoog ise peaks tuginema; lisaks nõuab, et komisjoni asepresident ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, ELi inimõiguste eriesindaja ning Euroopa välisteenistus inimõigustealaste dialoogide käigus vastutustundlikul ja läbipaistval viisil süstemaatiliselt tõstataksid ohustatud või vangistatud inimõiguste kaitsjate, poliitvangide ja inimõiguste rikkumise üksikjuhtumeid; peab hädavajalikuks, et Euroopa välisteenistus süstemaatiliselt tagaks, et iga inimõigustealase dialoogi käigus võetud kõik kohustused täidetakse;

36.  kordab oma üleskutset Euroopa välisteenistusele töötada välja laiahaardeline mehhanism inimõigustealaste dialoogide toimimise jälgimiseks ja läbivaatamiseks koostöös kodanikuühiskonna ja inimõigusorganisatsioonidega, et suurendada nende mõju; usub, et kui niisugused dialoogid pidevalt ebaõnnestuvad, tuleks sellest teha poliitilisi järeldusi ja kasutada alternatiivseid vahendeid, millega toetada asjaomases riigis inimõiguste edendamist; märgib sellega seoses, et inimõigustealane dialoog Venemaaga peatati 2014. aastal, ning märgib ka Hiina ja Valgevenega peetavate inimõigustealaste dialoogide tulemuste puudumist; nõuab seepärast tungivalt, et Euroopa välisteenistus vaataks Venemaa ja Hiinaga seotud inimõiguste strateegia põhjalikult läbi;

37.  nõuab, et EL ja selle delegatsioonid tugevdaksid poliitilist dialoogi valitsustega, kes rikuvad inimõigusi, demokraatiat ja õigusriigi põhimõtet, kaasates sellese dialoogi kodanikuühiskonna, ning nõuab kindlalt, et inimõigustealases poliitilises dialoogis ELi ja kolmandate riikide vahel võetaks kasutusele mittediskrimineerimise mõiste laiem ja kõikehõlmavam määratlus, mis hõlmaks muu hulgas lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste mittediskrimineerimist ning samuti mittediskrimineerimist usutunnistuse või veendumuste, soo, rassilise või etnilise päritolu, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse alusel; rõhutab, et eriti nendes riikides, kus inimõiguste väljaarendamise ja nende austamise olukord on halb, tuleks arenguabi säilitada ja isegi tugevdada, kuid eelistatult suunata see abi kodanikuühiskonna organisatsioonide ja kohalike valitsusväliste partnerite kaudu, samuti tuleks olukorda süstemaatiliselt jälgida ning nõuda valitsustelt kohustuste võtmist inimõiguste olukorra parandamiseks kohapeal;

38.  tunnistab, kui olulised on autoritaarsete režiimide puhul üksikisikute vastased täiendavad meetmed (sihipärased sanktsioonid, nagu vara külmutamine või reisikeeld), kui dialoogid pidevalt ebaõnnestuvad;

ELi inimõigustealased suunised

39.  väljendab heameelt asjaolu üle, et nõukogu võttis 2014. aasta mais vastu ELi inimõiguste alased suunised sõnavabaduse kohta internetis ja mujal; tuletab sellegipoolest meelde oma taotlust Euroopa välisteenistusele täpsustada ELi suunistes käsitletud teemade valikuprotsessi ja konsulteerida enne teemade valimist selles küsimuses ka Euroopa Parlamendi ja kodanikuühiskonnaga;

40.  kordab oma üleskutset komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning Euroopa välisteenistusele rakendada tõhusalt ja järjepidevalt ELi suuniseid rahvusvahelise humanitaarõiguse kohta(37), sealhulgas seoses konfliktide ja humanitaarkriisidega sellistes riikides nagu Süüria, Iraak, Liibüa ja Ukraina; selle taustal soovitab Euroopa välisteenistusel toetada kodanikuühiskonna organisatsioone, mis edendavad rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimist riigi ja valitsusväliste osalejate tasandil; lisaks nõuab tungivalt, et EL kasutaks aktiivselt kõiki oma käsutuses olevaid vahendeid, et edendada rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimist riigi ja valitsusväliste osalejate tasandil; nõuab, et EL ja liikmesriigid aitaksid kaasa Šveitsi ja Rahvusvahelise Punase Risti Komitee käimasolevale algatusele, mis käsitleb rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise tugevdamist;

41.  rõhutab kindlalt, kui oluline on süstemaatiliselt hinnata ELi inimõigustealaste suuniste ning sealhulgas lapse õiguste edendamist ja kaitset käsitlevate ELi suuniste rakendamist hästi määratletud võrdlusnäitajate alusel; on seisukohal, et suuniste nõuetekohase rakendamise tagamiseks tuleb võtta täiendavaid meetmeid eesmärgiga suurendada Euroopa välisteenistuse, ELi delegatsioonide töötajate ja liikmesriikide välismaal asuvate esinduste seas teadlikkust nende sisust; kordab oma nõudmist, et kodanikuühiskonda ja inimõigusorganisatsioone kaasataks aktiivsemalt suuniste valimisse, väljatöötamisse, hindamisse ja läbivaatamisse;

Inimõigused ja demokraatia ELi välispoliitikas ja vahendites

42.  tuletab meelde, et EL on võtnud endale kohustuse keskenduda suhetes kolmandate riikidega inimõigustele ja demokraatiale; rõhutab seetõttu, et inimõiguste ja demokraatlike põhimõtete edendamist tuleb toetada kõikide ELi poliitikavaldkondade ja vastavate rahastamisvahendite kaudu, millel on välismõõde, nagu laienemis- ja naabruspoliitika, ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika ning arengu-, kaubandus-, rände-, õigus- ja sisepoliitika; tõstab sellega seoses esile ELi hiljutised jõupingutused inimõiguste rikkumiste lisamiseks kriisiennetusega seotud varajase hoiatamise maatriksisse;

43.  toonitab ELi aluslepingu kohast kohustust tagada, et kogu liidu välispoliitika ja tegevus kujundatakse välja ja viiakse ellu viisil, mis tugevdab ja toetab inimõigusi ja õigusriiki;

44.  on arvamusel, et ELi välisrahastamisvahendid on olulised demokraatia ja inimõiguste edendamiseks ja nende väärtuste kaitsmiseks välisriikides; kordab oma nõudmist parandada kooskõla erinevate valdkondlike ja geograafiliste vahendite vahel;

45.  võtab teadmiseks komisjoni jõupingutused, et täita oma kohustust lisada inimõigustealased sätted oma seadusandlike ja muude kui seadusandlike ettepanekute, rakendusmeetmete ja kaubanduslepingute mõjuhinnangutesse; nõuab tungivalt, et komisjon parandaks mõjuhinnangute kvaliteeti, põhjalikkust ja järelmeetmeid, et tagada inimõigustealaste küsimuste süstemaatiline integreerimine; juhib tähelepanu rollile, mis võiks selles protsessis olla kodanikuühiskonnal;

Laienemine ja naabruspoliitika

46.  tuletab meelde, et ELi laienemispoliitika on üks jõulisemaid vahendeid inimõiguste ja demokraatlike põhimõtete austamise tugevdamiseks; märgib, et laienemisprotsessi jätkatakse, olenemata asjaolust, et läbirääkimiste hetkeseisu ja asjaomaste riikide olukorra tõttu ei toimu ükski laienemine enne 2019. aastat, kuid peab kiiduväärseks uue käsituse rakendamist kohtusüsteemi ja põhiõigusi ning õigust, vabadust ja turvalisust käsitlevate peatükkidega seotud ühinemisläbirääkimistel, mille puhul võetakse täiel määral arvesse nende reformide nõuetekohaseks elluviimiseks vajalikku aega;

47.  väljendab muret sõna- ja meediavabaduse olukorra halvenemise pärast teatavates laienemisprotsessis osalevates ja mitmetes Euroopa naabruses asuvates riikides; rõhutab tungivat vajadust suurendada neis riikides meedia sõltumatust ja omandilise kuuluvuse läbipaistvust ning käsitleda ajakirjanikele avaldatavat poliitilist ja majanduslikku survet, millega kaasneb sageli tsensuur ja enesetsensuur; palub komisjonil ühinemisläbirääkimiste protsessis jätkuvalt jälgida ja tähtsustada sõna- ja meediavabaduse austamist;

48.  taunib tõsiasja, et vähemuste kaitse õigusraamistike nõuetekohane rakendamine on jätkuvalt keeruline ülesanne, nagu on märgitud komisjoni laienemisstrateegias aastateks 2014–2015(38); kutsub laienemisprotsessis osalevaid riike üles tõhustama oma jõupingutusi edendada vähemuste tunnustamist nende parema kaasamisega otsustamisprotsessidesse ja haridussüsteemi, keskendudes eriti roma lastele; nõuab tungivalt, et EL jälgiks tähelepanelikult kogu laienemisprotsessi vältel inimõigusi ja sealhulgas vähemuste hulka kuuluvate isikute õigusi kaitsvate sätete rakendamist ning võitlust diskrimineerimise kõigi vormide, kaasa arvatud seksuaalse sättumuse alusel toimepandavate vihakuritegude vastu;

49.  täheldab murega demokraatliku poliitilise kultuuri olukorra halvenemist mõnes kandidaatriigis ja potentsiaalses kandidaatriigis ning mitmetes Euroopa naabruses asuvates riikides; tuletab meelde, et hea valitsemistava, õigusriigi põhimõtte austamine, arvamusvabadus ja inimõigused, poliitiline dialoog, kompromissi saavutamine ja kõikide sidusrühmade kaasamine otsustamisprotsessi on demokraatlike režiimide keskmes; märgib samavõrra murelikult väheseid edusamme, mida laienemisprotsessis osalevad riigid on teinud kohtusüsteemi sõltumatuse parandamisel ja korruptsiooniga võitlemisel; ühineb komisjoni nõudmisega, et laienemisprotsessis osalevad riigid jõuaksid juhtumite uurimises, süüdistuste esitamises ja lõplikes süüdimõistmistes usutavate tulemusteni;

50.  tuletab Euroopa naabruspoliitika käimasoleva läbivaatamise raames meelde, et Euroopa Liidu lepingus on sätestatud, et liit arendab naabruses asuvate riikidega privilegeeritud suhteid, mis rajanevad liidu väärtustel, sealhulgas inimõiguste ja demokraatia austamisel(39); tuletab samuti meelde, et pärast 2011. aastal aset leidnud araabia kevadet on EL oma naabruspoliitika ümber kujundanud ning tugineb põhimõttele „rohkema eest rohkem”, mille eesmärk on tugevdada demokraatlikke institutsioone ja inimõiguste edendamist; toonitab tõsiasja, et tähelepanuväärsed probleemid, millega ELi naaberriigid on viimastel aastatel pidanud toime tulema, nagu Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas ebastabiilsuse ja konfliktide levimine, mida on ära kasutanud äärmuslaste ja džihaadi võitlejate rühmitused, ühtlasi Venemaa tegevusest tingitud inimkannatused, on inimõiguste ja demokraatlike põhimõtete austamist oluliselt mõjutanud;

51.  väljendab seepärast oma veendumust, et läbivaadatud Euroopa naabruspoliitika keskmes peaks endiselt olema inimõiguste ja demokraatlike põhimõtete edendamine; kordab, et inimõiguste ja demokraatia edendamine on üheaegselt nii partnerriikide kui ka ELi huvides;

52.  rõhutab, et EL peaks jätkama demokraatlike ja tõhusate inimõiguste valdkonna institutsioonide, kodanikuühiskonna ja vaba meedia aktiivset toetamist naaberriikides; märgib sellega seoses positiivselt ära jätkuva märkimisväärse toetuse, mida antakse demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi ning kodanikuühiskonna naabrusrahastu raames; väljendab samuti heameelt Euroopa demokraatia rahastu järjepideva ja tõhusa tegevuse üle ida- ja lõunanaabruses demokraatia edendamise ning põhiõiguste ja -vabaduste austamise nimel, nagu on märgitud Euroopa demokraatia rahastut käsitlevas Euroopa Parlamendi esimeses hindamisraportis(40); soovitab tungivalt, et EL ja liikmesriigid endiselt pakuksid oma üleminekuprotsessidest lähtuvaid mõjusaid stiimuleid ja oskusteavet, et toetada demokraatlikke reformiprotsesse ELi naaberriikides;

53.  jääb kindlaks seisukohale, et on hädavajalik teha lõpp Venemaa agressioonile Ukrainas ning tagada stabiilsus ja inimõiguste austamine;

Inimõigused ja kaubandus

54.  väljendab veel kord oma toetust inimõigusi käsitlevate klauslite süstemaatilisele integreerimisele kõigisse ELi ja kolmandate riikide vahelistesse rahvusvahelistesse lepingutesse, võttes muu hulgas arvesse Euroopa sotsiaaldialoogi ja ILO tööstandardeid; palub komisjonil tõhusalt ja süstemaatiliselt jälgida ja hinnata inimõigusi käsitlevate klauslite rakendamist ja anda Euroopa Parlamendile korrapäraselt aru inimõiguste austamise kohta partnerriikides; väljendab heameelt asjaolu üle, et nõukogu kasutab süstemaatilisemalt piiravaid meetmeid nende kolmandate riikide suhtes, kes rikuvad tahtlikult inimõigusi; soovitab sellega seoses, et EL võtaks inimõigusi käsitlevates klauslites sätestatud asjakohaste meetmete rakendamiseks konkreetseid samme, kui kolmas riik, kellega on sõlmitud leping, rikub raskelt inimõigusi;

55.  väljendab heameelt asjaolu üle, et 1. jaanuaril 2014 jõustus uus üldiste tariifsete soodustuste kava (määrus (EL) nr 978/2012); märgib positiivselt ära asjaolu, et 2014. aasta lõpuks oli 14 riigile antud säästvat arengut ja head valitsemistava stimuleeriva erikorra (GSP+) soodustused, ning tuletab meelde, et riigid peavad hoolitsema 27 põhilise rahvusvahelise konventsiooni ratifitseerimise eest ja jälgima nende tõhusat rakendamist kooskõlas kriteeriumidega, mis on sätestatud nii asjaomastes konventsioonides kui ka ELi tasandil; ootab, et komisjon hindaks asjaolusid tõhusalt ja läbipaistvalt ning annaks 2015. aasta lõpuks Euroopa Parlamendile ja nõukogule aru sellest, milline on GSP+ soodustuste saajate puhul konventsioonide ratifitseerimise staatus ja kui tõhusalt neid rakendatakse; kordab oma soovitust, et Rooma statuut tuleb lisada konventsioonide tulevasse loendisse;

Äritegevus ja inimõigused

56.  on seisukohal, et kaubandus ja inimõigused võivad käia käsikäes ja äriringkondadel on inimõiguste ja demokraatia edendamisel täita oluline roll; on veendunud, et inimõiguste edendamine peaks rajanema valitsuse ja erasektori koostööl; kinnitab sellega seoses veel kord, et Euroopa ettevõtted peaksid võtma asjakohaseid meetmeid, millega tagatakse, et nende tegevus kolmandates riikides on kooskõlas inimõigustealaste standarditega; lisaks kinnitab, kui oluline on, et EL edendaks ettevõtja sotsiaalset vastutust ja et Euroopa ettevõtted täidaksid ettevõtlust ja inimõigusi käsitlevate rahvusvaheliste standardite edendamisel juhtrolli; nõuab ka, et EL täidaks aktiivset rolli ÜRO inimõiguste ning rahvusvaheliste korporatsioonide ja muude ettevõtjate töörühma 12. istungjärgul ning toetaks pingutusi nende poliitika kooskõlastamiseks rahvusvahelistele ettevõtetele mõeldud OECD suunistega; soovitab ELil ja liikmesriikidel osaleda arutelus, mis puudutab äritegevust ja inimõigusi käsitlevat õiguslikult siduvat rahvusvahelist õigusakti ÜRO süsteemi raames;

57.  on ülaltoodut silmas pidades veendunud, et Euroopa välisteenistus peaks nõudma, et ELi delegatsioonid teeksid kolmandates riikides tegutsevate ELi ettevõtetega koostööd, mille eesmärk on tagada ettevõtlusega seotud tegevuses inimõiguste austamine; tuletab lisaks meelde oma soovi, et ELi delegatsioonid lisaksid demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi raames korraldatavatesse kohalikesse projektikonkurssidesse prioriteetsena inimõiguste austamise äritegevuses ning et ELi delegatsioonid võtaksid inimõiguste kaitsjaid käsitlevate ELi suuniste kohaselt kõik vajalikud meetmed inimõiguste kaitsjate kaitsmiseks;

58.  kordab oma üleskutset komisjonile anda 2015. aasta lõpuks aru selle kohta, kuidas ELi liikmesriikides rakendatakse ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid(41);

59.  nõuab ELilt kooskõlastatud jõupingutusi maa hõivamise probleemi lahendamiseks asjakohaste kaitsemeetmete edendamise abil, et vältida sellist nähtust asjaomastes riikides ning ELi ja teiste Euroopa riikide ettevõtete seas, kes nendes riikides tegutsevad;

60.  nõuab, et EL töötaks välja katseprojekti inimõiguste jagamatuse, maaküsimuste (maa hõivamine ja sunniviisiline väljatõstmine) ning sellekohase ELi poliitika sidususe kohta; nõuab, et EL annaks aru oma kaalutlustest majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti fakultatiivprotokolliga ühinemise küsimuses vastavalt ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskavas (2015–2019) võetud kohustusele;

Inimõigused ja areng

61.  on seisukohal, et arengukoostöö ning inimõiguste ja demokraatlike põhimõtete edendamine peaksid käima käsikäes; tuletab sellega seoses meelde, et ÜRO on märkinud, et inimõigustel põhineva käsitlusviisi puudumise korral ei ole võimalik saavutada arengueesmärke täiel määral; tuletab samuti meelde, et EL on võtnud omale kohustuse toetada partnerriike, võttes arvesse nende arengualast olukorda ning inimõiguste ja demokraatia valdkonnas tehtud edusamme; innustab lisama selgelt määratletud tulemuste raamistikke kõikidesse vahenditesse, et tagada tõrjutud ja haavatavate rühmade kaasamine ning peavoolustada inimõigustel põhinevat käsitust;

62.  peab kiiduväärseks 2014. aasta aprillis avaldatud ja nõukogu tunnustuse leidnud komisjoni töödokumenti ELi arengukoostöö õigustel põhineva lähenemisviisi kohta, mis hõlmab kõiki inimõigusi, sealhulgas naiste ja tütarlaste õigusi; ergutab komisjoni jälgima õigustel põhineva lähenemisviisi rakendamist ning tagama, et inimõigused ja arengukoostöö tugevdavad kohapeal teineteist; palub komisjonil anda ELi õigustel põhineva lähenemisviisi meetmete paketi rakendamisele läbipaistev ja avalik hinnang; nõuab tungivalt, et EL tugevdaks oma rolli inimõiguste tugeva toetajana maailmas ning kasutaks kooskõlas säästva arengu uue 16. eesmärgiga tõhusalt, järjepidevalt ja läbimõeldult kõiki olemasolevaid vahendeid inimõiguste edendamiseks, inimõiguslaste kaitsmiseks ja tulemuslikuks arenguabipoliitikaks;

63.  kiidab heaks ulatusliku säästva arengu tegevuskava 2030 vastuvõtmise ÜRO eritippkohtumisel New Yorgis ning ELi juhtrolli selles protsessis, eelkõige aga selliste põhiväärtuste nagu inimõiguste ja hea valitsemistava kaasamise; märgib kiitvalt, et uues tegevuskavas on selgelt kirjas inimõigustega seotud kohustused ning et kõigi selle 17 eesmärgi ja 169 sihi puhul püütakse tagada kõigi inimeste inimõigused; ühineb nägemusega, millel see dokument rajaneb ja mis näeb ette maailma, kus kõikjal austatakse inimõigusi ja inimväärikust, õigusriigi põhimõtet, õiglust, võrdsust ja mittediskrimineerimist, samuti rassilise, etnilise ja kultuurilise mitmekesisuse austamist ning võrdseid võimalusi, mis võimaldavad täielikult rakendada inimpotentsiaali ja aitavad luua ühist jõukust; rõhutab vajadust tagada, et säästva arengu tegevuskava aastani 2030, selle järelevalvemeetmed ja selle rakendamine tulevikus kõigi huvirühmade, sh kodanikuühiskonna ja erasektori poolt, põhineksid inimõigustel ja soolisel võrdõiguslikkusel rajaneval lähenemisviisil ning samuti vaesuse kaotamise, ebavõrdsuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamise ning majanduse demokratiseerimise eesmärkidel;

64.  rõhutab tähtsust, mis on poliitikavaldkondade arengusidususel uue säästva arengu tegevuskava eesmärkide saavutamisel; märgib, et inimõigustel põhinev lähenemisviis peaks viima poliitikavaldkondade arengusidususe parema mõistmiseni, sest kui õiguste kasutamise ees seisvaid takistusi ei kõrvaldata, ei saavutata ka edu säästva arengu suunas liikumisel ja vaesuse kaotamisel;

65.  kinnitab, et kiiresti on vaja tegeleda vaesusega seotud ja unarusse jäetud haiguste ülemaailmse probleemiga; nõuab ulatuslikku pikaajalist poliitilist strateegiat ja tegevuskava ülemaailmse tervise, innovatsiooni ja ravimitele juurdepääsu kohta, mis hõlmab muu hulgas investeerimist teadus- ja arendustegevusse, et tagada õigus elatustasemele, millest piisab iga inimese tervise ja heaolu jaoks, ilma diskrimineerimiseta rassi, usu, poliitiliste veendumuste, majandusliku või sotsiaalse olukorra, sooidentiteedi või seksuaalse sättumuse alusel;

66.  rõhutab, et Addis Abeba tegevuskava tähendab kohustust luua kõigi jaoks üldised sotsiaalkaitse põhialused, üldine tervisekindlustus ja esmase tähtsusega avalikud teenused, sh tervishoid ja haridus;

67.  märgib positiivsena ära Euroopa välisteenistuse ja komisjoni koostatud ning nõukogu kinnitatud terrorismivastase juhenddokumendi eesmärgiga tagada inimõiguste austamine kolmandate riikidega seotud terrorismivastaste toetusprojektide kavandamisel ja rakendamisel; palub Euroopa välisteenistusel ja komisjonil tagada dokumendi tõhus rakendamine, alustades selle laiaulatusliku levitamisega; tuletab sellega seoses meelde asjaolu, et põhiõiguste ja -vabaduste austamine on eduka terrorismivastase poliitika, sh digitaalsete jälgimistehnoloogiate kasutamise alus; toetab rahvusvahelisi jõupingutusi, mida tehakse, et peatada ISISe/Da’eshi toime pandud inimõiguste rikkumised;

Põlisrahvaste õigused

68.  palub Euroopa välisteenistusel, komisjonil ja liikmesriikidel toetada põlisrahvaste õiguste eksperdirühma volituste läbivaatamist kooskõlas põlisrahvaste maailmakonverentsi lõppdokumendiga (ÜRO Peaassamblee resolutsioon 69/2(42)), et jälgida, hinnata ja parandada põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni rakendamist; nõuab tungivalt, et liikmesriigid nõuaksid, et kõik erimenetluste volitatud esindajad pööraksid erilist tähelepanu probleemidele, mis on põlisrahvaste hulka kuuluvatel naistel ja tütarlastel, ja annaksid sellistest probleemidest süstemaatiliselt aru ÜRO Inimõiguste Nõukogule; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid toetaksid aktiivselt kogu süsteemi hõlmava põlisrahvaste tegevuskava väljatöötamist, nagu nõudis ÜRO Peaassamblee oma 2014. aasta septembris vastuvõetud resolutsioonis, eelkõige mis puudutab korrapärase konsulteerimise korraldamist põlisrahvastega selles protsessis; peab ülimalt kahetsusväärseks, et mõnes Lääne-Aafrika piirkonnas aheldatakse psüühikahäiretega inimesi metsas puude külge või jäetakse tänavatele maha, ja et kohalikud kogukonnad kiidavad sellist laialdaselt levinud tava heaks;

ELi tegevus rände ja pagulaste valdkonnas

69.  väljendab sügavat muret ja solidaarsust arvukate pagulaste ja rändajatega, kes kannatavad konfliktide, tagakiusamise, juhtimisvigade ning ebaseadusliku sisserände ja inimkaubanduse võrgustike ohvritena inimõiguste tõsiste rikkumiste all; väljendab samuti sügavat kahetsust ELi territooriumile jõuda püüdnud inimeste traagiliste hukkumiste pärast;

70.  toonitab tungivat vajadust võidelda rändevoogude algpõhjustega ja tegeleda seepärast pagulaskriisi välismõõtmega, sh leides jätkusuutlikud lahendused naabruses esinevatele konfliktidele koostöö- ja partnerlussuhete loomise kaudu asjaomaste kolmandate riikidega ning ELi välispoliitika abil; toonitab vajadust rände laiahaardelise inimõigustel põhineva käsitlusviisi järele ning palub ELil tugevdada koostööd ÜRO, sh ÜRO ametite, ning piirkondlike organisatsioonide, valitsuste ja vabaühendustega, et tegeleda rändevoogude algpõhjustega ning parandada olukorda konfliktipiirkondade lähedal asuvates põgenikelaagrites; kordab oma üleskutset ELile tagada, et kõigi rände küsimustes tehtavat koostööd ja tagasivõttu käsitlevate lepingute puhul ELi-väliste riikidega järgitaks rahvusvahelist õigust; tuletab meelde, et terviklik rändestrateegia – k.a humanitaarkoridoride loomine ja humanitaarviisade andmine – on tihedalt seotud arengu- ja humanitaarpoliitikaga, ja ka muu välispoliitikaga; võtab teadmiseks Euroopa Liidu juhitavate merevägede Vahemere (EUNAVFOR Med) operatsiooni inimsmugeldajate ja inimkaubitsejate vastu; rõhutab ühtlasi, et liidu tasandil tuleb kiiresti välja töötada tugevam poliitika, et tegeleda rändajate ja pagulastega seotud tungivate probleemidega ning töötada välja tõhus, õiglane ja jätkusuutlik mehhanism koormuse jagamiseks liikmesriikide vahel; toonitab meetmeid, mille kohta tegi komisjon 9. septembril 2015 ettepaneku eesmärgiga käsitleda pagulaskriisi välismõõdet ja milleks on näiteks Dublini määruse kavandatud läbivaatamine;

71.  kutsub ELi ja liikmesriike üles suurendama toetust võitlusele inimkaubandusega, kasutades selleks oma välispoliitikat ning keskendudes eelkõige ohvrite ja eriti alaealiste kaitsele; on kindlal seisukohal, et EL peaks tugevdama koostööd kolmandate riikide ja teiste oluliste osalistega, et vahetada häid tavasid ning aidata kaasa rahvusvaheliste inimkaubanduse võrgustike lammutamisele; kordab, et kõik ELi liikmesriigid peavad rakendama ELi direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset(43), ja inimkaubanduse kaotamist käsitlevat ELi strateegiat aastateks 2012–2016(44);

72.  juhib tähelepanu asjaolule, et 2014. aastal pidi 17,5 miljonit inimest kliimaga seotud õnnetuste tagajärjel ümber asuma; juhib tähelepanu asjaolule, et need ümberasumised puudutavad peamiselt lõunapiirkondi, mis on kliimamuutustest kõige enam mõjutatud; juhib tähelepanu asjaolule, et 85 % nendest ümberasumistest leiavad aset arengumaades, peamiselt ühe riigi või riigi osade piires; juhib tähelepanu asjaolule, et osana aastatuhande arengueesmärkidest on ELi liikmesriigid võtnud endale kohustuse eraldada arenguabi rahastamisele 0,7 % SKPst;

73.  palub ELil osaleda aktiivselt aruteludes mõiste „kliimapõgenik” üle, sh selle mõiste võimalikus õiguslikus määratlemises rahvusvahelises õiguses ja võimalikes õiguslikult siduvates rahvusvahelistes lepingutes;

74.  nõuab uuesti, et EL võtaks ühise seisukoha relvastatud droonide kasutamise kohta, mille aluseks oleks inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse austamine ning milles tuleks käsitleda selliseid küsimusi nagu õigusraamistik, proportsionaalsus, aruandekohustus, tsiviilisikute kaitse ja läbipaistvus; nõuab taas tungivalt, et EL keelustaks täisautonoomsete, inimese osaluseta rünnakuid võimaldavate relvade väljatöötamise, tootmise ja kasutamise; kutsub ELi üles seisma vastu kohtuvälistele ja sihipärastele tapmistele ja need keelustama ning kohustuma tagama nõuetekohaste meetmete võtmise kooskõlas siseriiklike ja rahvusvaheliste õiguslike kohustustega, kui on põhjust uskuda, et tema jurisdiktsiooni alla kuuluv üksikisik või organisatsioon võib olla seotud õigusemõistmiseta toimunud sihipärase tapmisega välismaal;

Rahvusvahelised kultuuri- ja spordiüritused ning inimõigused

75.  väljendab tõsist muret selle pärast, et mõningaid suuri spordiüritusi korraldatakse autoritaarsetes riikides, kus rikutakse inimõigusi ja põhivabadusi; toonitab, et üldsuse seas tuleb läbi viia teadlikkuse suurendamise kampaaniaid, mis on seotud vajadusega tagada inimõiguste järgimine spordiürituste puhul, k.a sunniviisilise prostitutsiooni ja inimkaubanduse probleem; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid teeksid koostööd ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti ja teiste mitmepoolsete foorumitega, samuti riiklike spordiliitude, ettevõtjate ja kodanikuühendustega, et tagada selliste ürituste puhul täielik inimõiguste järgimine, k.a selle pidamine üheks otsustavaks määramise kriteeriumiks suurte rahvusvaheliste spordiürituste puhul; pöörab sellega seoses erilist tähelepanu eelseisvatele FIFA maailmakarikavõistlustele Venemaal 2018. aastal ja Kataris 2022. aastal ning olümpiamängudele Pekingis 2022. aastal;

ELi tegevus mitmepoolsetes organisatsioonides

76.  väljendab veel kord oma täielikku toetust ELi jõulisele tegevusele inimõiguste ja demokraatlike põhimõtete edendamise soodustamisel koostöö kaudu ÜRO struktuuride ja selle eriasutuste, Euroopa Nõukogu, OSCE ning OECDga kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklitega 21 ja 220; peab seetõttu tervitatavaks säästva arengu eesmärkide vastuvõtmist;

77.  kordab lisaks, kui oluline on, et EL teeks aktiivselt ja järjepidevalt koostööd kõikide ÜRO inimõigustealaste mehhanismidega, eriti ÜRO Peaassamblee kolmanda komitee ja ÜRO Inimõiguste Nõukoguga; tunnistab jõupingutusi, mida on teinud Euroopa välisteenistus, ELi delegatsioonid New Yorgis ja Genfis ning ELi liikmesriigid selleks, et suurendada ELi sidusust inimõigustega seotud küsimustes ÜRO tasandil; ergutab ELi tõhustama jõupingutusi, et muuta oma hääl kuuldavaks, sealhulgas laiendades piiriüleste algatuste kasvavat tava ja olles resolutsioonide kaastoetaja ja eestvedaja;

78.  nõuab Lääne-Sahara elanike põhiõiguste, sealhulgas ühinemisvabaduse, sõnavabaduse ja kogunemisõiguse austamist; nõuab kõigi Lääne-Sahara elanikest poliitvangide vabastamist; nõuab parlamendiliikmetele, sõltumatutele vaatlejatele, valitsusvälistele organisatsioonidele ja ajakirjandusele juurdepääsu Lääne-Sahara territooriumidele; nõuab, et ÜRO annaks oma Lääne-Sahara referendumi missioonile (MINURSO) inimõigustega seotud volitused, mis on kooskõlas kõigi teiste ÜRO rahuvalvemissioonide volitustega kogu maailmas; toetab Lääne-Sahara konflikti õiglast ja püsivat lahendamist, tuginedes Sahara rahva enesemääramisõigusele kooskõlas ÜRO asjakohaste resolutsioonidega;

79.  tuletab meelde, kui tähtis on säilitada nüüdseks institutsionaliseeritud tava saata ÜRO Peaassambleesse parlamendi delegatsioon; peab kiiduväärseks selle tava taaselustamist 2015. aastal ÜRO Inimõiguste Nõukogu 28. istungjärgul;

80.  rõhutab, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu usaldusväärsuse ja legitiimsuse tugevdamiseks peavad kõik selle liikmed järgima kõrgeimaid inimõiguste standardeid ja täitma oma inimõigustega seotud kohustusi; on seisukohal, et inimõigusi tuleb edendada, arendada ja tugevdada kõikidel rahvusvahelistel foorumitel; kutsub komisjoni üles teavitama avalikkust inimõiguste edendamise nimel läbiviidavast tegevusest ja võetavatest meetmetest ning tugevdama selliste rahvusvaheliste organisatsioonide, nagu Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO) ja Maailmapank (Rahvusvaheline Rekonstruktsiooni- ja Arengupank, Rahvusvaheline Finantskorporatsioon, Mitmepoolne Investeeringute Tagamise Agentuur) aruandekohustust ja vastutust inimõiguste vallas;

81.  kinnitab veel kord oma tugevat pühendumust sellele, et tuleb teha lõpp karistamatusele rahvusvahelisele üldsusele murettekitavate kõige raskemate kuritegude puhul ja tagada õiglus sõjakuritegude, inimsusevastaste kuritegude ja genotsiidi ohvrite jaoks, ning kordab seetõttu oma kindlat toetust Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule; peab kahetsusväärseks, et ükski riik ei ratifitseerinud 2014. aastal Rooma statuuti; toonitab, et kõik riigid on kohustatud tegema lõpu karistamatusele ja võtma vastutusele isikud, kes vastutavad genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude, sealhulgas seksuaalvägivalla toimepanemise eest; väljendab tõsist muret asjaolu pärast, et mitmeid vahistamismäärusi ei ole veel täide viidud; nõuab tungivalt, et EL jätkaks oma kindla diplomaatilise ja poliitilise toetuse osutamist Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja ÜRO vahelise koostöö tugevdamisele ja laiendamisele, eelkõige ÜRO Julgeolekunõukogu raames, ning kahepoolsetes suhetes ja kõikides muudes foorumites; nõuab, et EL – sh selle delegatsioonid – ja liikmesriigid suurendaksid oma jõupingutusi Rooma statuudi universaalsuse edendamiseks ning selle ratifitseerimiseks ja tõhusaks rakendamiseks; palub liikmesriikidel anda Rahvusvahelise Kriminaalkohtu käsutusse vajalikud ressursid ning suurendada toetust rahvusvahelisele kriminaalõiguse süsteemile muu hulgas rahaliste toetuste abil, mida näiteks demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi kaudu määratakse kodanikuühiskonna esindajatele; nõuab ELi 2013. aasta rahvusvahelise ja siseriikliku õigussüsteemi vastastikuse täiendavuse abivahendite tõhusat rakendamist;

82.  palub ELil ja liikmesriikidel edendada aktiivselt Rahvusvahelist Kriminaalkohut ja vajadust jõustada selle otsused igat liiki dialoogides kolmandate riikidega;

Inimõiguste austamise suurendamine maailmas

Mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabadus

83.  tuletab meelde, et mõttevabadus, südametunnistusevabadus, usu- ja veendumusvabadus on inimõiguste ülddeklaratsioonis tunnustatud põhiline inimõigus, mis on samuti tagatud ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikliga 18; tuletab samuti meelde, et see on seotud muude inimõiguste ja põhivabadustega, hõlmates õigust uskuda või mitte uskuda, võrdset vabadust järgida teistlikke, mitteteistlikke või ateistlikke kombetavasid, õigust valitud veendumust omandada, muuta ja sellest loobuda või selle juurde naasta; väljendab muret, et mõnes riigis ei järgita ikka veel ÜRO standardeid ja kasutatakse riiklikku repressiooni, mis võib hõlmata füüsilist karistamist, vangistust, ülemäära kõrgeid trahve ja isegi surmanuhtlust ning kujutab endast usu- ja veendumusvabaduse õiguse rikkumist; tunneb muret selle pärast, et sageneb usu- ja veendumusvähemuste, sh kristlike kogukondade tagakiusamine, samuti nende kogunemiseks kasutatavate ruumide seadusevastane kahjustamine;

84.  palub ELil ja liikmesriikidel suurendada oma jõupingutusi, et aidata kaasa religioosse diskrimineerimise kõikide vormide kaotamisele ning edendada kolmandate riikidega suheldes religioonidevahelist dialoogi; nõuab konkreetseid meetmeid, et kaitsta usuvähemusi, mitteusklikke, usust taganejaid ja ateiste, kes on langenud pühaduseteotust käsitlevate seaduste ohvriks, ning kutsub ELi ja liikmesriike tegelema niisuguste seaduste kehtetuks tunnistamisega; tunneb heameelt ELi pühendumuse üle usu- ja veendumusvabaduse edendamisele rahvusvahelistel foorumitel, sh ÜRO usu- ja veendumusvabaduse eriraportööri mandaadi toetamise läbi; toetab täiel määral ELi tava asuda selleteemaliste resolutsioonidega seoses ÜRO Inimõiguste Nõukogus ja ÜRO Peaassambleel juhtrolli; nõuab konkreetseid meetmeid ja samme ELi usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse suuniste tõhusaks rakendamiseks ja täiustamiseks; on arvamusel, et meetmeid tuleb võtta nii rahvusvahelistel kui ka piirkondlikel foorumitel, säilitades avatud, läbipaistvat ja regulaarset dialoogi usuühenduste ja -kogukondadega, kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 17, sh ELi delegatsioonide kaudu; juhib samuti tähelepanu vajadusele tagada ELi töötajate süstemaatiline ja järjepidev koolitus peakorterites ja delegatsioonides;

ELi võitlus surmanuhtluse vastu

85.  peab kiiduväärseks komisjoni asepresidendi ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning Euroopa Nõukogu peasekretäri 2014. aasta oktoobri ühisdeklaratsiooni(45), milles kinnitati nende jõulist ja absoluutset vastuseisu surmanuhtlusele kõigil juhtudel ja kõigil asjaoludel; jääb oma seisukohale, et surmanuhtluse ülemaailme kaotamine peaks olema inimõigustega seoses üks ELi keskseid eesmärke; märgib, et kolmandatele riikidele uimastivastase poliitika jaoks antava toetuse puhul tuleks püüelda surmanuhtluse kaotamise poole uimastitega seotud süütegude eest; taotleb, et EL ja liikmesriigid võtaksid seoses 2016. aasta juunis Norras Oslos toimuva surmanuhtlusevastase kuuenda maailmakongressiga ühemõtteliselt sõna surmanuhtluse vastu, võtaksid surmanuhtluse kaotamise vallas veel tõsisemaid kohustusi ning toetaksid selleteemalisi avalikke teavituskampaaniaid;

86.  väljendab oma muret surmaotsuste ja hukkamiste arvu suurenemise pärast kõikjal maailmas; peab äärmiselt kahetsusväärseks, et mõne riigi õigusaktides on endiselt sätestatud surmanuhtlus; peab kahetsusväärseks, et Valgevene on jätkanud pärast kaheaastast katkestust hukkamistega; kordab seepärast uuesti oma üleskutset Valgevenele rakendada surmanuhtluse suhtes moratoorium, mis peaks lõpuks viima surmanuhtluse kaotamiseni; märgib, et kaheksas riigis määratakse surmanuhtlust homoseksuaalsuse eest;

87.  nõuab kümneid kolmandates riikides hukkamist ootavaid Euroopa kodanikke silmas pidades tungivalt, et Euroopa välisteenistus, komisjon ja liikmesriigid esitaksid suunised kõikehõlmava ja tulemusliku Euroopa surmanuhtluse vastase poliitika väljatöötamiseks, ning et need suunised hõlmaksid tugevaid ja tõhustatud mehhanisme isikute tuvastamise, õigusabi andmise ja diplomaatilise esindatuse valdkonnas;

88.  nõuab, et EL tegeleks edasi surmanuhtlust kohaldavate riikidega, kasutades ära kõiki diplomaatilisi ja koostöövahendeid surmanuhtluse kaotamise kindlustamiseks; kordab lisaks oma nõuet ELile jälgida jätkuvalt hukkamistingimusi riikides, kus kasutatakse endiselt surmanuhtlust;

Võitlus piinamise ja väärkohtlemise vastu

89.  on seisukohal, et pärast ÜRO piinamisvastase konventsiooni vastuvõtmise 30. aastapäeva ja arvestades, et piinamist ja väärkohtlemist rakendatakse jätkuvalt kõikjal maailmas, peaks EL suurendama oma jõupingutusi eesmärgiga kaotada need tõsised inimõiguste rikkumised; rõhutab asjaolu, et selliste haavatavate rühmade liikmed nagu lapsed ja naised või etnilised, keelelised või usuvähemused puutuvad kinnipidamisasutustes sagedamini kokku piinamise või väärkohtlemisega, mistõttu tuleb neile erilist tähelepanu pöörata; nõuab seepärast tungivalt, et Euroopa välisteenistus ning komisjoni asepresident ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja tegeleksid suuremate poliitiliste kohustuste ja süsteemsema avaliku seisukoha võtmise kaudu jõulisemalt piinamise vastu võitlemise ja muu julma, ebainimliku ja alandava kohtlemise või karistamisega, kajastades väärtusi ja põhimõtteid, mida EL on kohustunud järgima; soovitab, et Euroopa välisteenistus, ELi delegatsioonid ja liikmesriigid kasutaksid täiel määral ära kõik olemasolevad vahendid, milleks on näiteks piinamist käsitlevad ELi suunised(46); soovitab sellega seoses täiustada pidevalt ekspordi kontrolli mehhanisme ravimite puhul, mida võidakse kasutada hukkamistel või piinamiseks, k.a sihipärane lõppkasutust käsitlev klausel, mis võimaldaks peatada või lõpetada selliste julgeolekuga seotud kaupade edasitoimetamise, mille puhul on selge, et neid saab tegelikult kasutada üksnes surmanuhtluse täideviimiseks või piinamiseks;

90.  rõhutab, et mõned riigid ei ole võtnud meetmeid selleks, et täita vajadust põhjalike kavade järele vanglatingimuste parandamiseks; märgib, et on tehtud vähe edusamme selle kindlustamiseks, et vanglad vastaksid rahvusvahelistele inimõiguste standarditele ning et kaitstaks vangide õigust elule, füüsilisele puutumatusele ja inimväärikusele; rõhutab vajadust parandada kinnipidamistingimusi, et austada inimõigusi ja asjaolu, et vangistatud isikuid ei tohiks kohelda ega karistada ebainimlikul ega alandaval viisil;

Diskrimineerimine

91.  rõhutab siiski, et ühelgi viisil diskrimineerimist, vägivalda, karistamist survestamise teel, piinamist, naiste ja tüdrukute seksuaalset kuritarvitamist, suguelundite moonutamist, laste abielusid, sundabielusid, naistega kauplemist, diskrimineerimist ja sotsiaalset tõrjutust ühiskonnaklassi või päritolu alusel ning koduvägivalda ei saa mitte mingil juhul õigustada ühiskondlike, usuliste või kultuuriliste veendumuste ja tavadega;

92.  mõistab kindlalt hukka diskrimineerimise kõik vormid, sealhulgas rassil, nahavärvusel, sool, seksuaalsel sättumusel, sooidentiteedil, keelel, kultuuril, usutunnistusel või uskumusel, sotsiaalsel päritolul, kastikuuluvusel, sünnipäral, vanusel, puuetel või muul seisundil põhineva diskrimineerimise; nõuab tungivalt, et EL tugevdaks oma jõupingutusi diskrimineerimise, rassismi ja ksenofoobia kõikide vormide kaotamiseks inimõigustealaste ja poliitiliste dialoogide, ELi delegatsioonide töö ja avaliku diplomaatia kaudu; nõuab samuti tungivalt, et EL edendaks jätkuvalt kõikide seda eesmärki toetavate ÜRO konventsioonide, näiteks rahvusvahelise konventsiooni rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimist ja täielikku rakendamist;

LGBTI õigused

93.  on arvamusel, et EL peaks jätkama oma jõupingutusi lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste (LGBTI) õiguste austamise tõhustamiseks kooskõlas ELi vastasisuliste suunistega(47); soovitab suuniseid kohaldada, k.a kolmandates riikides töötava ELi personali koolitamise kaudu; peab kahetsusväärseks, et 75 riigis on homoseksuaalsus endiselt kriminaalkorras karistatav ning nendest kaheksas riigis on selle eest ette nähtud surmanuhtlus, ning on veendunud, et tavad ja vägivallaaktid üksikisikute vastu, mida pannakse toime nende seksuaalse sättumuse tõttu, ei tohiks jääda karistamata; toetab ÜRO inimõiguste ülemvoliniku jätkuvat tööd nende diskrimineerivate seaduste vastu võitlemisel ning ÜRO teiste organite tööd selles valdkonnas; tunneb muret piirangute üle, mida seatakse LGBTI inimõiguste kaitsjate põhivabadustele, ning nõuab, et EL suurendaks neile antavat toetust; märgib, et LGBTI põhiõigusi austatakse tõenäolisemalt, kui neil on juurdepääs õiguslikele institutsioonidele, milleks võib näiteks olla registreeritud kooselu või abielu;

94.  rõhutab, et kolmandate riikide vähemuste kogukondadel on konkreetsed vajadused ja et vaja on edendada nende kogukondade täielikku võrdsust majanduse, ühiskonna, poliitika ja kultuurielu kõigis valdkondades;

Kastikuuluvuse alusel diskrimineerimine

95.  võtab suure murega teadmiseks kastikuuluvuse alusel diskrimineerimise ulatuse ja tagajärjed ning kastikuuluvuse alusel toimuvate inimõiguste rikkumiste põlistamise, k.a õigussüsteemile või tööle juurdepääsu keelamine, jätkuv segregatsioon, vaesus ja häbimärgistamine; nõuab, et võetaks vastu ELi vahend kastikuuluvuse alusel diskrimineerimise ennetamiseks ja kaotamiseks; soovitab seda teemat peavoolustada Euroopa välisteenistuse ja komisjoni suunistes ning tegevuskavades, eelkõige ELi võitluses diskrimineerimise kõigi vormide vastu ning jõupingutustes naiste ja tüdrukute vastu suunatud vägivalla ja kõigi diskrimineerimise vormide vastu võitlemisel;

Puudega inimeste õigused

96.  väljendab heameelt ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimise üle; kordab, kui tähtis on tõhus rakendamine nii liikmesriikide kui ka ELi institutsioonide poolt; toonitab eelkõige vajadust edendada tõhusalt kõigis ELi asjaomastes poliitikavaldkondades, kaasa arvatud arengukoostöös, üldise juurdepääsu põhimõtet ja puudega inimeste kõiki õigusi, ning rõhutab antud teema ettekirjutavat ja horisontaalset iseloomu;

97.  innustab komisjoni asepresidenti ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat toetama ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimis- ja rakendusprotsessi nendes riikides, kus seda ei ole veel ratifitseeritud või rakendatud;

98.  rõhutab, et rahvusvaheline kogukond peab puudega naiste olukorda esmatähtsaks; tuletab meelde ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo järeldusi selle kohta, et puudega naiste ja tütarlaste vastase vägivalla probleemi käsitlevaid poliitilisi meetmeid ja tegevuskavu tuleks välja töötada tihedas koostöös puudega isikutega, tunnustades nende sõltumatust, ja puudega inimeste organisatsioonidega; rõhutab, et vaja on korrapärast järelevalvet institutsioonide üle ja asjakohast koolitust hooldajatele; palub ELil kaasata puude alusel diskrimineerimise vastu võitlemine oma välistegevusse ning koostöö- ja arenguabi poliitikasse, sealhulgas demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendisse;

Naiste ja tütarlaste õigused

99.  tuletab meelde, et 2014. aastal anti Sahharovi auhind dr Denis Mukwegele seksuaalvägivalla ohvrite kindlameelse aitamise ning naiste ja tütarlaste õiguste järjepideva edendamise eest, mis suurendas teadlikkust vägivalla kasutamisest ning naiste, tütarlaste ja laste suguelundite moonutamisest sõjarelvana; mõistab sügavalt hukka naiste, tütarlaste ja laste väärkohtlemise ja nendevastase vägivalla kõik vormid, eriti seksuaalse vägivalla kasutamise sõjarelvana, ning naiste suguelundite moonutamise, laste, varajased ja sundabielud, seksuaalorjuse, abielusisese vägistamise, ning muud kahjulikud tavad; toonitab, et konfliktide käigus väärkoheldud naistel, tütarlastel ja lastel peab olema juurdepääs tervishoiule ja psühholoogilisele toele, kooskõlas rahvusvahelise õigusega; võtab sellega seoses teadmiseks liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi kirja, milles käsitleti humanitaarabipoliitikat, eelkõige seksuaalvägivalla ennetamist ning konfliktiolukordades vägistatud naistele nõuetekohase abi ning tervishoiu- ja psühholoogilise toe teenustele juurdepääsu pakkumist; kutsub kõiki Euroopa Nõukogu liikmesriike üles allkirjastama ja ratifitseerima Istanbuli konventsiooni naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise ja sellega võitlemise kohta;

100.  rõhutab, et Euroopa välisteenistus peab vahetama häid tavasid, võitlemaks selle vastu, et seksuaalvägivallaga seotud kuritegude ohvritel puudub juurdepääs õigusemõistmisele; mõistab kindlalt hukka asjaolu, et kolmandates riikides puudub naistel juurdepääs õigusemõistmisele, eriti kui nad on langenud soolise vägivalla ohvriks; palub, et komisjon võtaks endale aktiivse rolli nende süütegude eest vastutusele võtmisel kolmandates riikides ning teatavatel juhtudel ka liikmesriikides; nõuab tungivalt, et komisjon teeks koostööd Euroopa välisteenistusega, et parandada ohvritele kättesaadavat toetust, kaasata soolisse vägivalda sekkumine ELi humanitaartegevusse ning pidada esmatähtsaks sellist ELi humanitaartegevust, mis on suunatud konfliktiolukorras toime pandava soolise vägivalla ja seksuaalvägivalla probleemidele; kiidab heaks ELi kohustuse võtta 2014. aasta juunis Londonis toimunud konfliktiolukorras toime pandava seksuaalvägivalla lõpetamise teemalise ülemaailmse tippkohtumisega seoses järelmeetmeid ning nõuab seepärast tungivalt, et komisjon võtaks konkreetseid meetmeid;

101.  peab kahetsusväärseks, et paljudes riikides puuduvad soolise vägivalla ennetamise poliitika ja ohvriabi ning paljud õigusrikkujad jäetakse karistamata; palub, et Euroopa välisteenistus vahetaks kolmandate riikidega häid tavasid õigusloomemenetluste ning politseinike, kohtutöötajate ja ametnike koolitusprogrammide vallas; nõuab ELilt tungivalt kolmandates riikides inimõiguste kaitsmise ja soolise võrdõiguslikkuse edendamisega tegelevate kodanikuühiskonna organisatsioonide toetamist ning tiheda koostöö tegemist soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas tegutsevate rahvusvaheliste organisatsioonidega, nagu ILO, OECD, ÜRO ja Aafrika Liit, et luua sünergia ning edendada naiste võimestamist;

102.  väljendab tõsist muret soolise vägivalla kasvu pärast paljudes maailma paikades ning üldise vägivalla ja süsteemse diskrimineerimisega seoses feminitsiidi juhtumite sagenemise pärast Ladina-Ameerikas; mõistab sügavalt hukka igasuguse soolise vägivalla ja tülgastavad feminitsiidikuriteod ning nende kuritegude toimepanemise osas valitseva karistamatuse, mis võib õhutada veelgi suuremat vägivalda ja tapmisi;

103.  väljendab sügavat muret Lähis-Ida ja Aafrika pagulaslaagrites viibivate naiste ja tütarlaste võimalike inimõiguste rikkumiste pärast, sealhulgas teatavaks saanud seksuaalse vägivalla ning naiste ja tütarlaste ebavõrdse kohtlemise juhtumite pärast; palub, et Euroopa välisteenistus avaldaks kolmandatele riikidele survet rangemate eeskirjade ja heade tavade rakendamiseks, et teha lõpp mis tahes soost pagulaste ebavõrdsusele;

104.  mõistab hukka tõsiasja, et pool maailma rahvastikust kannatab töötasuga seotud diskrimineerimise all ning et naised teenivad ülemaailmselt 60–90 % meeste keskmisest sissetulekust;

105.  kutsub komisjoni, Euroopa välisteenistust ning komisjoni asepresidenti ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat edendama jätkuvalt naiste ja tütarlaste poliitilist ja majanduslikku võimestamist, peavoolustades soolise võrdõiguslikkuse oma kõikides välispoliitika valdkondades ja programmides, k.a arvatud struktureeritud dialoogid kolmandate riikidega, tõstatades avalikult sooga seotud küsimusi ning tagades selleks piisavate vahendite olemasolu; märgib positiivsena ära uue soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise raamistiku aastateks 2016–2020(48); rõhutab vajadust keskenduda horisontaalsele sambale, et komisjon ja Euroopa välisteenistus saaksid täita tõhusamalt ELi kohustust tugevdada naiste ja tütarlaste õigusi välissuhete kaudu;

106.  taunib soolise võrdõiguslikkuse puudumist poliitikailmas; tuletab meelde, et naised ja mehed on võrdõiguslikud ning neil peaksid olema samad poliitilised õigused ja kodanikuvabadused, ning taunib samuti tõsiasja, et naised on majanduslikus, sotsiaalses ja poliitilises otsustusprotsessis alaesindatud; rõhutab vajadust tõhusate kaitsemehhanismide järele naisinimõiguslaste jaoks; soovitab kvoodisüsteemi kasutuselevõttu, mis aitaks edendada naiste osalemist poliitilistes organites ja demokraatlikus protsessis, eriti kandidaatidena;

107.  palub, et EL jätkaks naiste majandusliku, sotsiaalse ja poliitilise võimestamise toetamist vahendina, mis edendab nende õiguste ja põhivabaduste nõuetekohast teostamist, ning peaks esmatähtsaks tütarlaste, sealhulgas vaeseimatest ja tõrjutumatest kogukondadest pärit tütarlaste juurdepääsu kvaliteetsele haridusele; nõuab naiste kutsehariduse toetamist, kutseõppe ulatuslikuma kasutamise tagamist teaduse ja tehnoloogia valdkonnas, kolmandate riikide haridusvaldkonna spetsialistide jaoks soolise võrdõiguslikkuse koolitusprogrammide väljatöötamist ning meetmete võtmist selleks, et vältida stereotüüpide kinnistamist õppematerjalide kaudu; nõuab tungivalt, et EL peaks seda esmatähtsat eesmärki silmas kogu oma diplomaatilises ning kaubandus- ja arengualases koostöös;

108.  rõhutab vajadust tagada pagulaslaagrites, konfliktipiirkondades ning äärmisest vaesusest ja sellistest äärmuslikest keskkonnatingimustest nagu põud ja üleujutused mõjutatud piirkondades tütarlastele haridustee jätkamise võimalus;

109.  ergutab ELi peavoolustama ÜJKP operatsioonides ja ÜRO rahutagamise struktuurides jätkuvalt naiste ja tütarlaste toetamist ning jätkama oma jõupingutusi naisi, rahu ja julgeolekut käsitlevate ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide 1325(2000)(49) ja 1820(2008)(50) rakendamiseks ja tugevdamiseks; palub sellega seoses ELil toetada rahvusvahelisel tasandil lisaväärtuse tunnustamist, mis tuleneb naiste osalemisest konfliktide ennetamises ja lahendamises, samuti rahuvalveoperatsioonides, humanitaarabi andmises ning konfliktijärgses ülesehitamises ja demokraatlikus üleminekus, mille tulemuseks on püsivad ja stabiilsed poliitilised lahendused; toonitab samuti seda, kui tähtis on tagada naiste jaoks kõik inimõigused ning aidata kaasa nende võimestamisele, k.a 2015. aasta järgse tegevuskava raamistikus ning Pekingi tegevusprogrammi ja Istanbuli konventsiooni abil; tunneb heameelt ELi toetuse üle ÜRO resolutsioonidele, mis käsitlevad sooküsimusi, eelkõige seoses sõna- ja arvamusvabaduse rolliga naiste võimestamises; märgib positiivsena ära ÜRO naiste olukorda käsitleva komisjoni 59. istungjärgu järeldused(51);

110.  palub komisjonil võtta ELi kõikide valimisvaatlusmissioonide puhul süstemaatiliselt konkreetseid meetmeid, et suurendada naiste osalemist valimisprotsessides kooskõlas asjaomase valdkonna ELi suunistega, võttes arvesse järeldusi, millele jõuti 2014. aasta aprillis Brüsselis toimunud valimiste valdkonna tippekspertide seminaril, ning eelmiste missioonide kogemustest õpitut;

111.  väljendab heameelt Euroopa välisteenistuse tehtud jõupingutuste üle kolmandates riikides, et kiirendada naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimist käsitleva konventsiooni, Pekingi tegevusprogrammi ning rahvastikku ja arengut käsitleva Kairo deklaratsiooni raames võetud naiste õiguste valdkonnaga seotud kohustuste ja lubaduste täitmist 2015. aasta järgses arengukavas;

112.  rõhutab, et oluline on hoiduda õõnestamast Pekingi tegevusprogrammi eesmärke, mis puudutavad juurdepääsu haridusele ja tervishoiule, mis on põhiline inimõigus, ning seksuaal- ja reproduktiivtervisega seonduvate õiguste kaitset; rõhutab tõsiasja, et seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste üleüldine austamine ning juurdepääs asjaomastele teenustele aitavad vähendada väikelaste ja emade suremust; juhib tähelepanu sellele, et pereplaneerimine, emade tervis, rasestumisvastaste vahendite lihtne kättesaadavus ja ohutu abort on olulised tegurid, mis võimaldavad säästa naiste elu ning aitavad neil oma elu vägistamise ohvriks sattumise järel uuesti üles ehitada; rõhutab vajadust seada need poliitikavaldkonnad kolmandate riikidega tehtava arengukoostöö keskmesse;

113.  peab alaealiste abiellumist põhiliste inimõiguste rikkumiseks, mis mõjutab abielluvate tütarlaste kõiki eluaspekte, kuna seab ohtu nende haridustee ja piirab seega nende tulevikuväljavaateid, ohustab nende tervist ning suurendab ohtu, et nad satuvad vägivalla ja kuritarvitamise ohvriks;

114.  on sügavalt mures selle pärast, et „pruut kirja teel” praktika on alates 1980ndatest aastatest murettekitavalt kasvanud; võtab murelikult teadmiseks mitmed dokumenteeritud juhtumid, kus nn kirja teel leitud pruudina abiellunud naised on pärast abiellumist sattunud kallaletungi ja/või mõrva ohvriks; peab kahetsusväärseks tõsiasja, et „pruut kirja teel” veebisaitidel on näha märkimisväärselt paljusid alaealisi tütarlapsi, ning rõhutab, et kui lapsi kasutatakse seksuaalsel eesmärgil ära, tuleb seda käsitleda laste kuritarvitamisena;

115.  mõistab hukka asendusemaduse, mis kahjustab naiste inimväärikust, sest nende keha ja paljunemisfunktsioone kasutatakse kaubana; on arvamusel, et rasedusega seotud asendusemadus, mis hõlmab paljunemiseesmärgil inimkeha kasutamist rahalise või muu hüve saamiseks ning eelkõige arengumaade haavatavate naiste kasutamine tuleks keelata ja seda tuleks käsitleda kiiremas korras kõigis inimõigusi käsitlevates dokumentides;

Laste õigused

116.  kinnitab uuesti, et on hädavajalik ratifitseerida üldiselt ÜRO lapse õiguse konventsioon ja selle fakultatiivprotokollid ning neid tõhusalt rakendada; palub kõikidel riikidel võtta endale kohustus kaotada laste tööjõu kõige rängemad vormid, mis on määratletud ILO konventsiooni nr 182 artiklis 3, nende seas laste orjus, lastega kaubitsemine, lasteprostitutsioon ja ohtlik töö, mis mõjutab laste füüsilist ja vaimset tervist;

117.  tunnustab 2014. aasta detsembris vastu võetud nõukogu järeldusi laste õiguste edendamise ja kaitse kohta(52) ning nõuab, et EL toetaks jätkuvalt partnerriike lastevastase vägivalla kõikide vormidega, sh seksuaalse ärakasutamisega võitlemisel ja laste õiguste kaitsmisega seotud suutlikkuse suurendamisel; tunneb heameelt selle üle, et 2014. aastal võeti ülemaailmselt kasutusele ELi ja UNICEFi töövahend „Lapse õiguste käsiraamat”(53); võtab teadmiseks Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku 2014. aasta mai avalduse, milles käsitleti sugukaksiklastest laste õigusi;

118.  kordab oma taotlust, et komisjon teeks ettepaneku tervikliku lapse õiguste strateegia ja tegevuskava kohta järgmiseks viieks aastaks, et tähtsustada laste õigusi ELi välispoliitikas, toetades ELi jõupingutusi edendada laste õigusi, eelkõige aidates tagada laste juurdepääsu veele, sanitaartingimustele, tervishoiuteenustele ja haridusele, tagades relvastatud rühmitustesse värvatud laste rehabiliteerimise ja taasintegreerimise, kaotades laste tööjõu kasutamise, piinamise, laste nõidumises süüdistamise probleemi, inimkaubanduse, laste abielud ja seksuaalse ärakasutamise, ning aidates lapsi relvastatud konfliktides ja tagades nende juurdepääsu haridusele konfliktipiirkondades ja pagulaslaagrites; palub, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident annaks parlamendile ELi lastele keskenduva välistegevuse tulemuste kohta igal aastal aru; kiidab kampaaniat „Lapsed, mitte sõdurid” (Children, Not Soldiers), ning kutsub ELi ja liikmesriike üles suurendama oma toetust, et saavutada 2016. aastaks eesmärk lõpetada laste värbamine valitsuste relvajõudude poolt ja kasutamine konfliktides;

119.  tunneb heameelt ELi koostöö üle UNICEFiga, mille tulemusel loodi töövahend lapse õiguste peavoolustamiseks arengukoostöös ning toetatakse peamisi aastatuhande arengueesmärke ja lastekaitseprogramme laste õiguste tagamiseks eelkõige ebastabiilsetes tingimustes, samuti tunneb heameelt koostöö üle ÜRO Palestiina Põgenike Abi- ja Tööorganisatsiooniga Lähis-Idas (UNRWA);

120.  tunnustab ELi aktiivset koostööd mitme majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õigustega tegeleva ÜRO eriraportööriga, sealhulgas eriraportööriga, kes tegeleb inimõigusega ohutule joogiveele ja sanitaartingimustele, eriraportööriga, kes tegeleb õigusega saada haridust, eriraportööriga, kes tegeleb õigusega toidule, eriraportööriga, kes tegeleb äärmise vaesuse ja inimõigustega, ning eriraportööriga, kes tegeleb nõuetekohaste eluasemetega; märgib positiivsena ära asjaolu, et demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi mitmeaastases sihtprogrammis aastateks 2014–2017 on tugevdatud majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õigustega tegeleva ÜRO eriraportööri tegevuse soodustamist; sihtprogrammi eesmärk on muu hulgas aidata tugevdada ametiühinguid, suurendada palgaküsimustega seotud teadlikkust, kaitsta maapärandit, edendada sotsiaalset integratsiooni majandusliku võimestamise kaudu ning vähendada majanduslikku diskrimineerimist ja töökohal esinevat vägivalda;

Demokraatia tugevdamine kõikjal maailmas

121.  toob esile ELi tegevuse inimõiguste ja demokraatlike väärtuste austamise toetamisel ja edendamisel suhetes laiema maailmaga; tuletab meelde, et demokraatlikke süsteeme ei iseloomusta üksnes vabad ja õiglased valimisprotsessid, vaid muude aspektide hulgas ka sõna-, ajakirjandus- ja ühinemisvabadus, õigusriigi ja vastutuse põhimõte, kohtusüsteemi sõltumatus ja erapooletu juhtimine; rõhutab, et demokraatia ja inimõigused on lahutamatult seotud ja üksteist vastastikku tugevdavad, nagu on meelde tuletatud nõukogu 18. novembri 2009. aasta järeldustes, mis käsitlevad demokraatia toetamist ELi välissuhetes; peab kiiduväärseks tõsiasja, et uues inimõiguste ja demokraatia tegevuskavas pööratakse demokraatiat toetavale tegevusele suuremat tähelepanu;

Sõnavabaduse kaitsmine ja kodanikuühiskonna tugevdamine

122.  kordab uuesti tõsiasja, et sõnavabadus on iga demokraatliku ühiskonna ülioluline osa, kuna see hoiab elus pluralismi, mis annab kodanikuühiskonnale ja kodanikele suurema mõjuvõimu hoida oma valitsused ja otsustajad vastutavana ning toetab õigusriigi põhimõtte järgimist; nõuab seepärast tungivalt, et EL suurendaks oma jõupingutusi, et edendada välispoliitika ja vahendite kaudu sõnavabadust;

123.  kordab oma nõudmist, et EL ja liikmesriigid jälgiksid tõhusamalt sõna- ja meediavabaduse piirangute kõiki liike kolmandates riikides ja mõistaksid niisugused piirangud kiiresti ja süsteemselt hukka, isegi kui neid kehtestatakse seaduslikel eesmärkidel, nagu terrorismivastane võitlus, riigi julgeolek või õiguskaitse; rõhutab, kui oluline on tagada sõnavabadust internetis ja mujal käsitlevate ELi suuniste tõhus rakendamine ja jälgida korrapäraselt nende mõju; tuletab meelde ELi eesmärki tagada ja kaitsta mittediskrimineerivat juurdepääsu teabele ja kõigi inimeste sõnavabadust nii internetis kui ka mujal;

124.  on seisukohal, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) võimaldab teabe hõlpsasti kättesaadavaks tegemise teel tugevdada inimõigusi, demokraatlikke tavasid ning sotsiaalset ja majanduslikku arengut; toonitab lisaks IKT panust kodanikuühiskonna liikumiste jõupingutustesse, eriti ebademokraatlikes riikides; väljendab muret IKT kasutuse pärast mõningates autoritaarsetes riikides, kus on üha rohkem ohus inimõiguslased ja demokraatia eest seisjad; toonitab, et tuleb suurendada meediavabaduse edendamise, sõltumatute ajakirjanike ja blogijate kaitsmise, digitaalse lõhe vähendamise ning teabe piiranguteta kättesaadavuse toetamist; palub, et komisjon pööraks ELi ekspordikontrolli süsteemi läbivaatamise raamistikus erilist tähelepanu kahesuguse kasutusega kaupade inimõigustealastele aspektidele;

ELi toetus inimõiguste kaitsjatele

125.  taunib asjaolu, et kodanikuühiskonda, sh inimõiguste kaitsjaid, rünnatakse maailmas üha sagedamini; tunneb sügavat muret selle pärast, et üha rohkem riike, nagu Venemaa ja mõned Kesk-Aasia riigid, võtavad vastu rangeid seadusi, et lämmatada vabaühenduste tegevust, piirates nende juurdepääsu välisriikidest pärit rahastamisele ning võttes kasutusele koormavad aruandlusnõuded ja karmid karistused nende täitmata jätmise puhul; tuletab meelde, et ühinemis- ja kogunemisvabaduse õigus on demokraatliku, avatud ja salliva ühiskonna oluline tunnusjoon; nõuab, et tehtaks tõsisemaid jõupingutusi piirangute ja hirmutamise vastu, mida kodanikuühiskonna organisatsioonide heaks töötavad inimesed kogevad kogu maailmas, ja et EL näitaks üles eeskuju asjaomaste inimeste kaitsel ja nende õiguste edendamisel;

126.  märgib positiivsena ära asjaolu, et uues tegevuskavas kinnitas komisjoni asepresident ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja veel kord ELi kohustust anda kohalikele osalejatele ja kodanikuühiskonna organisatsioonidele suurem mõjuvõim, ning rõhutab, et oma ruumi olulise ahenemise tõttu nõuavad kodanikuühiskond ja eriti inimõiguste kaitsjad ELi suuremat tähelepanu ja jõupingutusi; nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid töötaksid seepärast välja sidusa ja põhjaliku vastuse peamistele probleemidele, millega kodanikuühiskond, sealhulgas inimõiguste kaitsjad, peavad kõikjal maailmas toime tulema;

127.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid jälgiksid järjepidevalt kogunemis- ja ühinemisvabaduse rikkumise juhtumeid, sealhulgas kodanikuühiskonna organisatsioonide ja nende tegevuse suhtes rakendatud mitmesuguses vormis keeldusid ja piiranguid, ning juhiksid neile tähelepanu kõigil poliitilise dialoogi tasanditel;

128.  nõuab lisaks, et EL ja liikmesriigid kasutaksid kõiki olemasolevaid vahendeid, et juhtida süsteemselt tähelepanu ohus olevate inimõiguste kaitsjate ja kodanikuühiskonna aktivistide, eeskätt juba vangistatud isikute üksikjuhtumitele; ergutab ELi delegatsioone ja liikmesriikide diplomaatilisi töötajaid toetama jätkuvalt aktiivselt inimõiguste kaitsjaid, jälgides süstemaatiliselt kohtuprotsesse, külastades kinnipeetud aktiviste ja andes välja avaldusi üksikjuhtumite kohta, samuti tõstatades inimõiguste rikkumistega seotud küsimusi kohtumistel asjaomaste ametikaaslastega; nõuab, et ELi kõrged esindajad, eeskätt liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident, komisjoni volinikud, ELi eriesindajad ja liikmesriikide valitsusametnikud, kohtuksid süstemaatiliselt inimõiguste kaitsjatega, kui nad reisivad riikidesse, kus kodanikuühiskond on surve all;

129.  märgib positiivsena ära abi, mida EL osutab demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi kaudu inimõiguste kaitsjatele ja kodanikuühiskonnale kõikjal maailmas; rõhutab demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi kasutamise suurt tähtsust kõige suuremas ohus olevate inimõiguste kaitsjate kaitsmisel; rõhutab lisaks, et ohus olevate inimõiguste kaitsjate toetamisel tuleks võtta esmajoones arvesse tõhususe kriteeriume ja vältida ülearu rangeid tingimusi; palub komisjonil, Euroopa välisteenistusel ja ELi delegatsioonidel tagada, et inimõiguste kaitsjate jaoks kättesaadavaid vahendeid kasutatakse nõuetekohaselt;

Valimisprotsesside toetamine ning õigusriigi põhimõtte, sõltumatu kohtusüsteemi ja erapooletu juhtimise edendamine kolmandates riikides

130.  peab kiiduväärseks kaheksat valimisvaatlusmissiooni ja kaheksat valimisekspertide missiooni, mille EL 2014. aastal lähetas kõikjale maailmas; väljendab veel kord oma pooldavat seisukohta ELi jätkuva valimisprotsesside toetamise kohta ning valimisega seotud abi osutamise ja siseriiklike vaatlejate toetamise kohta;

131.  tuletab meelde, kui olulised on valimisvaatlusmissiooni aruannete ja soovituste nõuetekohased järelmeetmed kui võimalus suurendada nende mõju ja tugevdada ELi toetust demokraatlikele standarditele asjaomastes riikides;

132.  soovitab ELil suurendada tehtavaid jõupingutusi eesmärgiga töötada välja laiahaardelisem demokratiseerimisprotsesside käsitlusviis, mille puhul on vabad ja õiglased valimised vaid üks mõõde, et aidata kõikjal maailmas tõeliselt kaasa demokraatlike institutsioonide tugevdamisele ja üldsuse usaldusele valimisprotsesside vastu;

133.  märgib sellega seoses positiivsena ära teise põlvkonna demokraatia toetamise katseprojektidega alustamise 12 valitud ELi delegatsioonis 2014. aastal, lähtudes 2009. aasta novembri nõukogu järeldustes ja 2012. aasta inimõiguste ja demokraatia tegevuskavas võetud kohustustest; rõhutab kindlalt, kui olulised on need katseprojektid suurema sidususe saavutamiseks demokraatia toetamisel ELi välispoliitika ja vahendite kaudu;

134.  peab kiiduväärseks, et komisjon, Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid võtsid uues inimõiguste ja demokraatia tegevuskavas kohustuse teha kolmandates riikides valimiskomisjonide, parlamentaarsete institutsioonide, kohalike vabaühenduste, inimõiguste kaitsjate ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega kindlamat ja järjepidevamat koostööd, et kaasata neid tihedamalt valimiste vaatlemisse ning aidata kaasa nende mõjuvõimu suurendamisele ja seega demokraatlike protsesside tugevdamisele;

135.  tuletab meelde, et Euroopa Liidu, poliitikute, akadeemikute, meedia, vabaühenduste ja kodanikuühiskonna kogemused ja õppetunnid, mis on saadud demokraatiale üleminekust laienemis- ja naabruspoliitika raames, võivad aidata teha kindlaks parimad tavad, mida võiks kasutada muude demokratiseerimisprotsesside toetamiseks ja tugevdamiseks kõikjal maailmas;

136.  tuletab meelde, et korruptsioon ohustab inimõiguste võrdset kasutamist ja õõnestab demokraatlikke protsesse, nagu õigusriik ja õiglane kohtumõistmine; tuletab lisaks meelde, et ELil on ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni allkirjastamiseks ainupädevus;

137.  väljendab arvamust, mille kohaselt peaks EL rõhutama kõikides oma dialoogiplatvormides kolmandate riikidega läbipaistvuse ja kättesaadavuse, usaldusväärsuse, aruandekohustuse ning avalike asjade, riigi rahanduse ja avaliku vara nõuetekohase haldamise olulisust, nagu on sätestatud ÜRO korruptsioonivastases konventsioonis; on veendunud, et mis tahes vormis korruptsioon kahjustab demokraatia põhimõtteid ning sotsiaalset ja majanduslikku arengut; nõuab järelmeetmeid oma nõudmisele parandada ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni järelevalvet ning võtta OECD soovitusi nõuetekohaselt arvesse; on arvamusel, et EL peaks aitama kolmandatel riikidel järjepidevamalt ja süstemaatilisemalt korruptsiooniga võidelda, pakkudes eksperditeadmisi sõltumatute ja tõhusate korruptsioonivastaste institutsioonide rajamisel, k.a ennetav koostöö erasektoriga; soovitab ühtlasi töötada välja innovaatilised rahastamismehhanismid, et tugevdada võitlust korruptsiooni kõigi vormide vastu; märgib sellega seoses, et nõutakse paremat finantstehingute reguleerimist rahvusvahelisel tasandil;

138.  arvab, et EL peaks tugevdama oma jõupingutusi eesmärgiga edendada õigusriigi põhimõtet ja kohtusüsteemi sõltumatust mitmepoolsel ja kahepoolsel tasandil; julgustab ELi toetama kõikjal maailmas õiglast kohtumõistmist, aidates kaasa seadusandlike ja institutsiooniliste reformide protsessidele kolmandates riikides; lisaks julgustab ELi delegatsioone ja liikmesriikide saatkondi jätkama kohtuprotsesside süstemaatilist jälgimist eesmärgiga edendada kohtusüsteemi sõltumatust;

Euroopa Parlamendi inimõigusi käsitleva tegevuse tugevdamine

139.  kiidab heaks Euroopa Parlamendi parlamentidevaheliste delegatsioonide inimõiguste ja demokraatia edendamist käsitlevate suuniste läbivaatamise, mille viib läbi delegatsioonide juhtide konverents koostöös inimõiguste allkomisjoniga; soovitab sellega seoses, et delegatsioonide visiitide ajal kolmandatesse riikidesse tõstatataks inimõigusküsimusi süstemaatilisemalt ja läbipaistvamalt, eriti seoses parlamendi resolutsioonides osutatud üksikjuhtudega, ning antaks inimõiguste allkomisjoni võetud meetmete kohta aru kirjalikult või, kui see peaks osutuma poliitiliselt vajalikuks, konkreetsel ülevaatekoosolekul;

140.  toonitab, et tuleb jätkata arutelu, kuidas kõige paremini saavutada seda, et inimõiguste ning demokraatia ja õigusriigi põhimõtete rikkumist käsitlevad parlamendi resolutsioonid oleksid võimalikult usaldusväärsed, nähtavad ja tõhusad;

141.  ergutab arutelu parlamendi käsutuses olevate, inimõiguste toetuseks ja edendamiseks ette nähtud vahendite hõlmamise üle ühtse strateegiadokumendiga, mille parlament võtaks vastu täiskogu istungil;

o
o   o

142.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO peasekretärile, ÜRO 70. Peaassamblee presidendile, ÜRO Inimõiguste Nõukogu presidendile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning ELi delegatsioonide juhtidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0070.
(2) http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-11855-2012-INIT/et/pdf
(3) http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-9647-2014-INIT/et/pdf
(4) http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/EN/foraff/137585.pdf
(5) http://www.europarl.europa.eu/document/activities/cont/201203/20120329ATT42170/20120329ATT42170EN.pdf
(6) http://www.consilium.europa.eu/en/policies/pdf/st10152-en15_pdf/
(7) http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-10897-2015-INIT/et/pdf
(8) http://www.consilium.europa.eu/en/meetings/fac/2015/10/st13201-en15_pdf/
(9) http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/EN/foraff/130243.pdf
(10) http://register.consilium.europa.eu/doc/srv?l=ET&f=ST%2015559%202014%20INIT
(11) http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32015D0260
(12) http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-9242-2015-INIT/et/pdf
(13) http://www.un.org/en/ga/search/view_doc.asp?symbol=S/RES/1325(2000)
(14) ELT C 236 E, 12.8.2011, lk 69.
(15) ELT C 33 E, 5.2.2013, lk 165.
(16) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0470.
(17) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0274.
(18) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0394.
(19) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0420.
(20) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0252.
(21) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0079.
(22) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0259.
(23) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0206.
(24) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0076.
(25) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0272.
(26) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0288.
(27) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0317.
(28) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0350.
(29) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0348.
(30) http://ec.europa.eu/enlargement/pdf/key_documents/2014/20141008-strategy-paper_et.pdf
(31) http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:52011DC0200
(32) http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=COM:2011:0303:FIN:et:PDF
(33) http://daccess-dds-ny.un.org/doc/UNDOC/GEN/G14/082/52/PDF/G1408252.pdf?OpenElement
(34) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0274.
(35) http://www.unfpa.org/sites/default/files/pub-pdf/Joint%20Programme%20on%20FGMC%20Summary%20Report.pdf
(36) http://daccess-dds-ny.un.org/doc/UNDOC/GEN/G14/086/06/PDF/G1408606.pdf?OpenElement
(37) https://www.consilium.europa.eu/ueDocs/cms_Data/docs/hr/news53.pdf
(38) http://ec.europa.eu/enlargement/pdf/key_documents/2014/20141008-strategy-paper_et.pdf
(39) http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2014:077:0027:0043:ET:PDF
(40) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0274.
(41) http://www.ohchr.org/Documents/Publications/GuidingPrinciplesBusinessHR_EN.pdf
(42) http://wcip2014.org/wp-content/uploads/2013/03/N1446828.pdf
(43) ELT L 101, 15.4.2011, lk 1.
(44) https://ec.europa.eu/anti-trafficking/sites/antitrafficking/files/eu_strategy_towards_the_eradication_of_trafficking_in_human_beings_2012-2016_1.pdf
(45) http://www.coe.int/en/web/portal/10-october-against-death-penalty
(46) http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cmsUpload/TortureGuidelines.pdf
(47) http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/en/foraff/137584.pdf
(48) http://europa.eu/rapid/press-release_IP-15-5690_en.pdf
(49) http://www.un.org/en/ga/search/view_doc.asp?symbol=S/RES/1325(2000)
(50) http://www.un.org/en/ga/search/view_doc.asp?symbol=S/RES/1820(2008)
(51) http://www.un.org/ga/search/view_doc.asp?symbol=E/2015/27
(52) http://register.consilium.europa.eu/doc/srv?l=EN&f=ST%2015559%202014%20INIT
(53) http://www.unicef.org/eu/crtoolkit/downloads/Child-Rights-Toolkit-Web-Links.pdf


Daytoni rahulepingu 20. aastapäev
PDF 233kWORD 62k
Euroopa Parlamendi 17. detsembri 2015. aasta resolutsioon Daytoni rahukokkuleppe 20. aastapäeva kohta (2015/2979(RSP))
P8_TA(2015)0471RC-B8-1362/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Daytoni rahukokkulepet, selle üldraamistikku ja kahtteist lisa,

–  võttes arvesse oma 7. juuli 2005. aasta resolutsiooni(1), 15. jaanuari 2009. aasta resolutsiooni(2) ja 9. juuli 2015. aasta resolutsiooni(3) Srebrenica kohta,

–  võttes arvesse Veneetsia komisjoni 11. märtsi 2005. aasta arvamust Bosnia ja Hertsegoviina põhiseadusliku reformi kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et Daytoni rahukokkulepe allkirjastati 14. detsembril 1995. aastal Pariisis ja see lõpetas veriseima sõja, mis on Euroopas pärast Teist maailmasõda aset leidnud;

B.  arvestades, et kokkulepe lõpetas sõja, kuid sellega ei õnnestunud luua toimivat ja jätkusuutlikku riiki, ning arvestades, et riigi institutsiooniline ülesehitus on liiga keeruline ja ei ole osutunud tulemuslikuks;

1.  tuletab meelde Daytoni rahukokkuleppe allkirjastamise olulisust, mälestab kõiki Bosnia ja Hertsegoviina sõjas traagiliselt hukkunuid ja avaldab siirast kaastunnet hukkunute peredele;

2.  märgib kahetsusega, et 20 aastat pärast sõja lõppu ning rahukokkuleppe peamiseid aspekte ja riigi tulevast ülesehitust kirjeldava üldraamistiku koostamist ei ole üksteisele järgnevatel valitsustel õnnestunud ehitada üles täielikult toimivat ja jätkusuutlikku riiki;

3.  väljendab heameelt pagulaste ja riigisiseste põgenike tagasipöördumise ning ülesehitustööde ja vara tagastamise alal saavutatud tulemuste üle kooskõlas Daytoni kokkuleppe VII lisa sätetega; toonitab, et nimetatud lisa ja sellega seotud strateegiat on vaja rakendada täies ulatuses, et tagada riigisiseste põgenike, pagulaste ja teiste sõja tõttu kannatanute kestlik tagasipöördumine ning nende olukorra lahendamiseks õiglased, terviklikud ja püsivad lahendused; rõhutab seda silmas pidades horvaatide, bosniakkide ja teiste isikute Serblaste Vabariiki kestliku tagasipöördumise vajadust; rõhutab, et vaja on teha edusamme tagasipöördunute sotsiaal-majandusliku integratsiooni parandamisel; nõuab jõupingutuste paremat kooskõlastamist kõigil tasanditel ning rohkema tähelepanu pööramist kõige haavatavamatele põgenikele, sealhulgas romadele ja vägivalla ohvriks langenud naistele; märgib kahetsusega, et Rahvusvahelise Punase Risti Komitee andmetel on ikka veel kadunud umbes 7000 inimest, kelle saatus on teadmata;

4.  tunnustab positiivseid muutusi, mis on Bosnias ja Hertsegoviinas toimunud viimase 20 aasta jooksul, mil sõjast väljuvast ja sellest räsitud riigist on saanud Euroopa Liidu liikmeks pürgiv riik;

5.  kinnitab, et EL toetab kindlalt Bosnia ja Hertsegoviina ning kõigi Lääne-Balkani riikide väljavaateid saada ELi liikmeks ning ühinemisprotsessi jätkamist; on kindlalt seisukohal, et piirkondlik koostöö ja Euroopa integratsiooniprotsess on parimad moodused leppimise edendamiseks ning vihkamisest ja lahkhelidest ülesaamiseks;

6.  kutsub ametivõime üles kasutama Daytoni rahukokkuleppe 20. aastapäeva stiimulina vajalike reformide tegemiseks – pidades eelkõige silmas Bosnia ja Hertsegoviina eelseisvat ELi liikmeks saamise taotlust; tuletab meelde, et prioriteediks tuleb seada kodanike sotsiaal-majanduslike vajaduste täitmine ning ELiga seotud küsimuste tulemusliku koordineerimismehhanismi loomine; kordab, et samal ajal on väga tähtis jätkata ka põhiseaduslikke ja poliitilisi reforme ning poliitilise süsteemi demokratiseerimist, mis aitab liikuda kõigi kolme põhirahvuse ja riigi kõigi kodanike tõelise võrdsuse ja demokraatliku esindatuse suunas; rõhutab, et kõigil Bosnia ja Hertsegoviina kodanikel peab olema võrdne võimalus saada valitud kõigile poliitilise otsustusprotsessi tasanditele;

7.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele, Bosnia ja Hertsegoviina ning selle osade valitsusele ja parlamendile ning Lääne-Balkani riikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT C 157 E, 6.7.2006, lk 468.
(2) ELT C 46 E, 24.2.2010, lk 111.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0276.


Relvaeksport: ühise seisukoha 2008/944/ÜVJP rakendamine
PDF 281kWORD 103k
Euroopa Parlamendi 17. detsembri 2015. aasta resolutsioon ühise seisukoha 2008/944/ÜVJP rakendamise kohta relvaekspordi küsimuses (2015/2114(INI))
P8_TA(2015)0472A8-0338/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu 8. detsembril 2008 vastu võetud ühist seisukohta 2008/944/ÜVJP, millega määratletakse sõjatehnoloogia ja -varustuse ekspordi kontrolli reguleerivad ühiseeskirjad (edaspidi: ühine seisukoht)(1),

–  võttes arvesse ühise seisukoha läbivaatamist ELi nõukogu tavarelvastuse ekspordi töörühma (COARM) poolt,

–  võttes arvesse nõukogu ühise seisukoha 2008/944/ÜVJP (millega määratletakse sõjatehnoloogia ja -varustuse ekspordi kontrolli reguleerivad ühiseeskirjad) artikli 8 lõike 2 kohast 16. aastaaruannet(2),

–  võttes arvesse nõukogu 19. novembri 2012. aasta otsust 2012/711/ÜVJP relvaekspordikontrolli ning ühise seisukoha 2008/944/ÜVJP põhimõtete ja kriteeriumide edendamiseks kolmandates riikides läbiviidava liidu tegevuse toetamise kohta,

–  võttes arvesse 9. detsembril 2003 vastu võetud massihävitusrelvade leviku vastast ELi strateegiat,

–  võttes arvesse Euroopa julgeolekustrateegiat „Turvaline Euroopa paremas maailmas”, mille 12. detsembril 2003 võttis vastu Euroopa Ülemkogu,

–  võttes arvesse relvakaubanduslepingut, mille 2. aprillil 2013 võttis vastu ÜRO Peaassamblee(3),

–  võttes arvesse oma 5. veebruari 2014. aasta resolutsiooni relvakaubanduslepingu ratifitseerimise kohta(4),

–  võttes arvesse oma 21. mai 2015. aasta resolutsiooni Euroopa kaitseturgude arengusuundade mõju kohta Euroopa julgeoleku- ja kaitsevõimele(5) ning eelkõige selle resolutsiooni punkte 4, 10, 18, 19, 20 ja 21,

–  võttes arvesse nõukogu 16. detsembri 2013. aasta otsust 2013/768/ÜVJP ELi tegevuse kohta relvakaubanduslepingu rakendamise toetamiseks Euroopa julgeolekustrateegia raames(6),

–  võttes arvesse nõukogu 5. mai 2009. aasta määrust (EÜ) nr 428/2009 (millega kehtestatakse ühenduse kord kahesuguse kasutusega kaupade ekspordi, edasitoimetamise, vahendamise ja transiidi kontrollimiseks)(7), mida on muudetud määrusega (EL) nr 599/2014, ning selle määruse I lisas esitatud kahesuguse kasutusega kaupade ja tehnoloogia loetelu,

–  võttes arvesse komisjoni 24. aprilli 2014. aasta teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Ekspordikontrolli poliitika läbivaatamine: julgeoleku ja konkurentsivõime tagamine muutuvas maailmas” (COM(2014)0244),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 12. juuni 2014. aasta ühisavaldust kahesuguse kasutusega kaupade ekspordi kontrollisüsteemi läbivaatamise kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 21. novembri 2014. aasta järeldusi ekspordi kontrollisüsteemi läbivaatamise kohta,

–  võttes arvesse oma 8. septembri 2015. aasta resolutsiooni inimõiguste ja tehnoloogia ning sekkumis- ja jälgimissüsteemide mõju kohta inimõigustele kolmandates riikides(8),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. mai 2009. aasta direktiivi 2009/43/EÜ kaitseotstarbeliste toodete ühendusesisese veo tingimuste lihtsustamise kohta(9),

–  võttes arvesse väike- ja kergrelvade ning nende laskemoona ebaseadusliku hankimise ja salakaubaveo vastase võitluse ELi strateegiat, mis võeti vastu 15. ja 16. detsembril 2005 toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel, ning nõukogu 12. juulil 2002 vastu võetud ühismeedet 2002/34/ÜVJP, mis käsitleb Euroopa Liidu osalemist väike- ja kergrelvade destabiliseeriva hankimise ja leviku vastases võitluses ja millega tunnistatakse kehtetuks ühismeede 1999/34/ÜVJP,

–  võttes arvesse nõukogu 23. juunil 2003 vastu võetud ühist seisukohta 2003/468/ÜVJP relvavahenduse kontrolli kohta(10),

–  võttes arvesse sõjaliste kaupade ajakohastatud ühist Euroopa Liidu nimekirja, mille nõukogu võttis vastu 9. veebruaril 2015,

–  võttes arvesse nõukogu ühise seisukoha 2008/944/ÜVJP (millega määratletakse sõjatehnoloogia ja -varustuse ekspordi kontrolli reguleerivad ühiseeskirjad) kasutusjuhendit,

–  võttes arvesse 12. mail 1996 sõlmitud Wassenaari kokkulepet tavarelvastuse ning kahesuguse kasutusega kaupade ja tehnoloogia ekspordi kontrolli kohta koos nende kaupade, tehnoloogia ja laskemoona nimekirjadega, mida ajakohastati 2015. aastal(11),

–  võttes arvesse 3.–4. detsembril 2013 Viinis peetud Wassenaari kokkuleppe (tavarelvastuse ning kahesuguse kasutusega kaupade ja tehnoloogia ekspordi kontrolli kohta) 19. plenaarkohtumist,

–  võttes arvesse nõukogu 27. juuni 2005. aasta määrust (EÜ) nr 1236/2005, mis käsitleb kauplemist teatavate kaupadega, mida on võimalik kasutada surmanuhtluse täideviimiseks, piinamiseks või muul julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemiseks või karistamiseks,

–  võttes arvesse komisjoni 28. aprilli 2015. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa julgeoleku tegevuskava” (COM(2015)0185),

–  võttes arvesse 24. veebruaril 2006 vastu võetud Euroopa arengukonsensust,

–  võttes arvesse komisjoni 13. oktoobri 2011. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Muutuste kava ELi arengupoliitika mõju suurendamiseks” (COM(2011)0637),

–  võttes arvesse säästva arengu eesmärke, eriti eesmärgi nr 16 neljandat punkti, milles nõutakse ebaseadusliku relvakaubanduse märkimisväärset vähendamist,

–  võttes arvesse nõukogu otsust 2014/512/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Venemaa tegevusega, mis destabiliseerib olukorda Ukrainas,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 42 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 346,

–  võttes arvesse ÜRO relvakaubanduslepingut, mis jõustus 24. detsembril 2014,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 8. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni 24/35, milles käsitletakse relvade edasitoimetamise mõju inimõigustele relvakonfliktides(12),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ja artikli 132 lõiget 2,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A8-0338/2015),

A.  arvestades, et üldine julgeolekuolukord ELi ümbruses, eelkõige lõuna- ja idanaabruses, on järsult muutunud;

B.  arvestades, et ÜRO harta artikli 51 kohaselt on olemas võõrandamatu õigus individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele;

C.  arvestades, et rahvusvahelise stabiilsuse huvides on tähtis tagada juhtumipõhisel hindamisel põhinevad heidutusvahendid, täielikus kooskõlas ÜRO harta artikliga 51 ning piirkondliku rahu, julgeoleku ja stabiilsuse säilitamist käsitleva ühise seisukoha neljanda kriteeriumiga;

D.  arvestades, et relvade kontrollimatu levik seab rahu ja julgeoleku ning inimõigused ja säästva arengu suurde ohtu; arvestades, et iga minut sureb maailmas üks inimene relvastatud vägivalla tõttu ja sama aja jooksul toodetakse 15 uut relva;

E.  arvestades, et rahvusvahelise relvakaubanduse reguleerimine on oma olemuselt globaalne eesmärk; arvestades, et Euroopa Liit peab oma välissuhetes tagama oma välistegevuse kui terviku järjepidevuse, eesmärgiga edendada demokraatiat ja õigusriigi põhimõtet, ennetada konflikte, likvideerida vaesust, tugevdada kultuuridevahelist dialoogi ning säilitada rahvusvahelist stabiilsust ja julgeolekut; arvestades, et aastatel 2010–2014 langes ELi liikmesriikidele 25,4 % maailma peamiste tavarelvade tegelike tarnete mahust(13);

F.  arvestades, et nagu sätestatakse Lissaboni lepingus, on vaesuse kaotamine ELi arengukoostöö poliitika põhieesmärgiks ning üks tema välistegevuse prioriteetidest stabiilsema maailma ja õitsengu kindlustamise püüdlustes; arvestades, et konfliktiolukorras riikide relvadega varustamine mõjutab lisaks sellele, et see võimaldab ulatuslike vägivallaaktide jätkumist, negatiivselt nende riikide arenguvõimalusi, nagu näitavad humanitaarorganisatsioonide aruanded, milles on sellist relvadega varustamist koguseliselt hinnatud(14);

G.  arvestades, et 2013. aastal eksportisid ELi liikmesriigid relvi kokku 36,7 miljardi euro väärtuses, millest 26 miljardi euro eest kolmandatesse riikidesse; arvestades, et võrdlusena on kogu naabruspoliitika rahastamisvahendi eelarve ajavahemikuks 2014–2020 15,4 miljardit eurot; arvestades, et ELi liikmesriikide arvele langeb 30 % kogu relvaekspordist; arvestades, et on raske väita, nagu need kaubavahetusvood oleksid ELi julgeoleku otsestes huvides;

H.  arvestades, et ühine seisukoht 2008/944/ÜVJP on seaduslikult siduv raamistik, milles on kehtestatud kaheksa tavarelvastuse ekspordi kriteeriumi, mida ELi liikmesriigid kohaldavad oma litsentside väljastamise otsuseid tehes; arvestades, et mainitud ühise seisukohaga tuleks arvestada eelkõige Euroopa kaitsevarustuse turu ja Euroopa kaitsesektori tehnoloogilise ja tööstusliku baasi arendamise kontekstis;

I.  arvestades, et kolmandad riigid, nagu Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik, Island, Kanada, Montenegro ja Norra on võtnud ametlikult omaks ühises seisukohas kindlaks määratud kriteeriumid ja põhimõtted;

Üldine julgeolekuolukord ja relvaeksport

1.  peab äärmiselt murettekitavaks relvastatud konfliktide levikut, eelkõige Ukrainas, Süürias, Iraagis, Liibüas ja Jeemenis, samuti rahvusvahelisi konflikte, mis ohustavad üha enam globaliseerunud maailmas rahvusvahelist stabiilsust ja julgeolekut ning on vähendanud stabiilsust ja turvalisust ELi vahetus naabruses; märgib, et relvade tarnimine konfliktides osalevatesse riikidesse on tõenäoliselt andnud oma panuse neisse konfliktidesse;

2.  peab kahetsusväärseks, et viimase kahe aasta sündmused on näidanud, et relvad võivad mõnikord jõuda terroristlike või repressiivsete režiimide või selliste riikide kätte, kus võidakse vaenutegevuses kasutamiseks värvata lapsi, või režiimide kätte, kellel on kahtlased sidemed rahvusvahelise terrorismiga või kes viljelevad agressiivset sise- ja välispoliitikat, ning on veendunud, et relvaekspordi üle tuleb seetõttu kehtestada tõhus kontrollirežiim; mõistab hukka relvade kasutamise riigisiseselt ja väljaspool riigipiire ebakindluse ja relvakonfliktide õhutamiseks või riigisiseste repressioonide, piirkondlike konfliktide või inimõiguste ja põhivabaduste raskete rikkumiste toimepanekuks; väljendab samuti kahetsust, et ebaseaduslik relvakaubandus kujutab endiselt suurt ja kasumlikku äri;

3.  peab taunitavaks tõsiasja, et igal aastal saab relvakonfliktides ja kuritegevusega seoses relvavägivalla tõttu surma rohkem kui pool miljonit inimest(15);

4.  rõhutab veel kord, et ühise seisukoha järgimine on äärmiselt oluline, et viia ellu ELi põhimõtteid ja väärtusi eeskätt rahvusvaheliste inimõiguste normide ja rahvusvahelise humanitaarõiguse vallas, ning täita omaenda kohustusi seoses piirkondliku ja ülemaailmse julgeolekuga;

5.  märgib, et ELi liikmesriigid on olulised relvaeksportijad, kes vastavalt 16. aastaaruandele eksportisid 2013. aastal relvi kokku 36,711 miljardi euro väärtuses, millest 10,735 miljardi eest teistesse liikmesriikidesse ning 25,976 miljardi euro eest kolmandatesse riikidesse; kordab, et ühise seisukoha artiklis 10 on öeldud, et majanduslike, kaubanduslike ja tööstuslike huvide arvessevõtmine liikmesriikide poolt ei tohi mõjutada relvaeksporti reguleeriva kaheksa kriteeriumi kohaldamist;

6.  peab kahetsusväärseks, et artiklist 10 vaadatakse sageli mööda, eriti kuna Euroopa kaitsetööstusettevõtted korvavad oma käibe vähenemist Euroopas üha enam ekspordiga väljapoole ELi; on väga mures selle pärast, milliseid tagajärgi ELi julgeolekule ja kaitsele tekitab tundliku teabe ja tehnoloogia kolmandatele riikidele edasiandmine, mis suurendab teistsuguste strateegiliste huvidega kolmandatest riikidest, nt Venemaast sõltuvuse riski;

7.  tuletab meelde, et kaitsetööstus peaks olema ELi liikmesriikide kaitse- ja julgeolekupoliitika elluviimise vahend, tagades tarnekindluse režiimi ELis ning aidates oluliselt kaasa tugevdatud ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) rakendamisele, mis on oluline tegur stabiilsuse ja julgeoleku tagamisel maailmas; tunnistab, et relvaeksport on etendanud keskset rolli Euroopa kaitse tööstusliku ja tehnoloogilise baasi tugevdamisel ja arendamisel, mis on olnud oluline mitmesuguse innovatsiooni ja tehnoloogilise arengu seisukohast;

8.  tunnustab sellise ekspordi õiguspärasust, mis vastab täielikult ühise seisukoha 2008/944/ÜVJP artikli 4 punkti c kriteeriumidele ning toimub vastusena ELile esitatud taotlusele, mis on kooskõlas enesekaitseõigusega; toetab kaitserelvastuse tarnimist seadusliku enesekaitse korral; võtab teadmiseks mõne liikmesriigi otsuse tarnida kaitserelvastust Iraagi Kurdistani pešmerga võitlejatele ja Ukrainale; märgib, et liikmesriigid ei koordineeri selles osas oma tegevust;

9.  juhib tähelepanu sellele, et kuigi ekspordilitsentside andmisest keeldumine ja litsentside peatamine relvaembargo või konfliktide tõttu on positiivse tähendusega, näitavad need meetmed, et ELi ekspordipoliitika on pelgalt reaktiivse iseloomuga; on seisukohal, et vastavalt ühisele seisukohale tuleks enne litsentside andmist vastuvõtjariikidega seotud konkreetseid riske ning ELi julgeolekuhuvisid põhjalikumalt hinnata;

10.  märgib, et relvade ja lõhkeainete kõrvalesuunamisest, salakaubandusest ning varumisest tulenevad riskid kasvavad ning kujutavad endiselt lahendamata probleemi; juhib tähelepanu ohule, et kõrge korruptsioonitasemega kolmandatest riikidest pärit relvi võidakse suurenenud salakaubanduse ja relvaäri ning sisenemiskohtades (nt sadamad) puuduva kontrolli tõttu Euroopasse toimetada, millega seatakse ohtu kodanike julgeolek, nagu rõhutatakse Europoli hiljuti avaldatud aruandes(16);

11.  rõhutab, et relvaekspordi kontroll on ELi välis- ja julgeolekupoliitika koostisosa ning selle teostamisel tuleb juhinduda Euroopa Liidu lepingu artiklis 21 nimetatud põhimõtetest, mille hulgas on eelkõige demokraatia ja õigusriigi edendamine, rahu säilitamine, konfliktide ennetamine ja rahvusvahelise julgeoleku tugevdamine; tuletab meelde, et on äärmiselt oluline tagada sidusus relvaekspordi ning ELi kui ülemaailmse inimõiguste kaitsja usaldusväärsuse vahel; on sügavalt veendunud, et ühise seisukoha kaheksa kriteeriumi rangem rakendamine aitaks oluliselt kaasa ÜVJP ja ÜJKP arengule; nõuab, et ELi uues üldises välis- ja julgeolekupoliitika strateegias võetaks asjakohaselt arvesse relvaekspordi küsimusi, pidades silmas muutunud julgeolekuolukorda ning sellega seonduvaid riske ja ohtusid Euroopa julgeolekuhuvidele;

12.  taunib ebaseaduslikke ja reguleerimata relvatarneid, mis pärsivad paljudes maailma osades jätkuvalt poliitilist stabiilsust ning takistavad demokraatlikku sotsiaalset ja/või majanduslikku arengut; tunnistab, et ühise seisukoha 2008/944/ÜVJP kaheksanda kriteeriumi ühtne tõlgendamine ja tulemuslik rakendamine oleks otsustava tähtsusega panus ELi poliitikavaldkondade arengusidususe eesmärkide saavutamisse; nõuab, et jätkuvalt pöörataks tähelepanu kaheksandale kriteeriumile, hindamaks relvastuskulude võimalikku negatiivset mõju vaesemate vastuvõtjariikide arenguvõimalustele;

Relvakaubandusleping

13.  väljendab rahulolu relvakaubanduslepingu jõustumise üle; tunnustab ELi teavitustegevust selle lepingu üldise ratifitseerimise ja rakendamise edendamiseks ning nõuab seoses sellega püsivaid jõupingutusi, eelkõige oluliste relvakaubandusriikide suhtes; nõuab liikmesriikidelt, kes ei ole veel relvakaubanduslepingut ratifitseerinud, et nad teeksid seda esimesel võimalusel; tunnistab, et kuigi relvakaubandusleping kujutab endast positiivset saavutust, on sellel siiski puudusi ja mitmetimõistetavusi (segased mõisted, erandid aruandekohustusest, sanktsioonikorra puudumine);

14.  väljendab heameelt osalisriikide esimese, 24.–27. augustil 2015 Cancúnis toimunud konverentsi edu üle, kuid märgib, et sellel ei jõutud kokkuleppele, millist aastaaruande mudelit kasutada; on seisukohal, et leping on tõeliselt edukas ainult juhul, kui suudetakse tagada selle universaalne kohaldatavus ja kehtestatakse siduvad või sanktsioneerivad mehhanismid, mida kasutatakse juhul, kui selles sätestatud eeskirju ei täideta;

15.  peab õigeks nõuet, et relvakaubanduslepingu osalisriikidel tuleb lubade kohta otsuste tegemise protsessis arvesse võtta riski, et relvade edasiandmise korral võidakse neid kasutada raskete soopõhiste või naiste ja laste vastaste vägivallaaktide toimepanemiseks või soodustamiseks; kutsub liikmesriike üles karmistama ühise seisukoha sõnastust seoses raskete soopõhiste või naiste ja laste vastaste vägivallaaktidega;

16.  väljendab heameelt selle üle, et ELil on maailmas ainulaadne õiguslikult siduv raamistik relvaekspordi kontrolli jõustamiseks, sealhulgas kriisipiirkondades ja kaheldavate inimõigusalaste tulemustega riikides; väljendab sellega seoses heameelt, et mitu Euroopa ja kolmandat riiki on ühinenud relvaekspordi kontrollisüsteemiga ühise seisukoha alusel;

17.  väljendab heameelt selle üle, et Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Kanada, endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, Island, Montenegro ja Norra on ühtlustanud oma poliitika ühise seisukoha 2008/944/ÜVJP kriteeriumide ja põhimõtetega; märgib, et alates 2012. aastast on kasutusel spetsiaalne teabevahetussüsteem ELi ja nimetatud kolmandate riikide vahel;

Ühine seisukoht

18.  tuletab meelde, et ühine seisukoht peaks andma tulemuseks kooskõlastatud lähenemisviisi relvakaubandusele, mis aga ei mõjuta liikmesriikide õigust rakendada rangemate piirangutega siseriiklikku poliitikat, nagu on sätestatud ühise seisukoha artiklis 3; tuletab samuti meelde, et endiselt jääb riikide ainupädevusse keelduda sõjalise tehnoloogia või relvastuse edasiandmisest ning et ühises seisukohas kindlaks määratud ühiseid nõudeid tuleb vastavalt ühise seisukoha põhjendusele 3 käsitada sõjatehnoloogia ja -varustuse edasiandmise haldamise ja piiramise miinimumnõuetena; juhib tähelepanu sellele, et nõuete ühtlustamist Euroopa tasandil ei tohiks kasutada kehtivate rangemate siseriiklike normide nõrgendamise ettekäändena;

19.  kutsub liikmesriike üles tõlgendama ühise seisukoha kriteeriume kõigil juhtudel kooskõlastatult ja rakendama neid järjekindlalt, lubamata poliitilistel ja majanduslikel kaalutlustel otsustusprotsessi mõjutada; kutsub liikmesriike üles tühistama juba sõlmitud lepingud, juhul kui tehing osutub järsult muutunud olukorras ühise seisukohaga vastuolus olevaks;

20.  on seisukohal, et tõeline probleem on ühise seisukoha ligikaudne kohaldamine ja järjekindlusetu tõlgendamine liikmesriikide poolt, ning peab seega määravaks, et kaheksat kriteeriumi püütakse kohaldada ühetaoliselt ja ambitsioonikalt; märgib sellega seoses, et puuduvad sanktsioneerivad mehhanismid kriteeriumide rikkumise korral, ja peab oluliseks ette näha sõltumatu kontrolli läbiviimise kord ning sanktsioneerivad mehhanismid ühise seisukoha nõuete rikkumise korral;

21.  võtab teadmiseks, et tavarelvastuse ekspordi töörühm on ühise seisukoha 2008/944/ÜVJP läbi vaadanud ja jõudnud järeldusele, et ühine seisukoht teenib kohaselt nõukogu seatud eesmärke ning on kooskõlas relvakaubanduslepinguga; märgib, et hoolimata tõsisest olukorrast Süürias ja Iraagis, suurenenud terroristlikust tegevusest ning Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas levinud konfliktidest ja ebastabiilsusest, mis võivad omakorda mõjutada ELi enda julgeolekut, ei peetud vajalikuks selles muudatusi teha;

22.  võtab teadmiseks nõukogu ühise seisukoha kasutusjuhendi ja ELi sõjaliste kaupade nimekirja ajakohastamise; ootab, et tavarelvastuse ekspordi töörühm kiidaks heaks uue elektroonilise teabevahetusmehhanismi; peab õigeks uusi, seni veel ühisesse seisukohta lisamata viiteid relvakaubanduslepingu teatavatele aspektidele ning muudatusi seitsmendat kriteeriumi käsitlevates üksikasjalikes suunistes; nõuab tõhusaid jõupingutusi seoses kaheksanda kriteeriumi rakendussuunistega;

23.  kutsub liikmesriike üles tagama kõigi kaheksa kriteeriumi rangema kohaldamise; on seisukohal, et liikmesriigid peaksid, muu hulgas liidu tasandil tavarelvastuse ekspordi töörühma raames, oma hindamisi laiendama selliselt, et neis pöörataks tähelepanu ka sihtriigis valitsevale olukorrale ning parajasti kõne all olevale konkreetsele sõjalisele tehnoloogiale; soovitab liikmesriikidel kohaldada riigi tasandil rangemaid kriteeriume;

24.  väljendab muret mõju üle, mida õiguslike meetmete kasutamise ähvardused mõnes liikmesriigis – olgu siis tõelised või tajutavad –, võivad avaldada ekspordilitsentside taotluste kaalumisele; meenutab liikmesriikidele, et range ja järjekindel kaheksa kriteeriumi kohaldamine loob vajaliku aluse litsentside andmisest keeldumiseks;

25.  võtab teadmiseks, et teine kriteerium nõuab liikmesriikidelt ekspordilitsentsi väljaandmisest keeldumist ainult juhul, kui on olemas ilmne oht, et eksporditavat sõjatehnoloogiat või -varustust võidakse kasutada siserepressioonideks; arvestades, et see kriteerium jätab ruumi ühiste reeglite ebaühtlaseks rakendamiseks; nõuab, et teise kriteeriumi täpsustamiseks suheldaks Euroopa Nõukogu, ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo ning inimõiguste organisatsioonidega;

26.  suhtub kriitiliselt kaheksa kriteeriumi sagedasse rikkumisse mitmete liikmesriikide poolt; väljendab kahetsust, et puuduvad sanktsioonimehhanismid kaheksa kriteeriumi rikkumise puhuks liikmesriigi poolt ning et nende kehtestamiseks ei ole ka plaane; on seisukohal, et tuleks ette näha võimalused, kuidas läbi viia sõltumatut kontrolli ning kehtestada sanktsioonimehhanismid ühise seisukoha rikkumise korral;

27.  nõuab tungivalt, et iga liikmesriik kohtleks relvatarnete litsentsimise protsessides riski mõistet ettevaatuse põhimõttel, nagu on tavaks teiste küsimuste, näiteks terrorismi, rahapesu ja keskkonnaprobleemide käsitlemisel;

28.  rõhutab vajadust tagada sidusam poliitika embargode suhtes ning kohaldada neid koheselt; kutsub liikmesriike üles muutma selgemaks kõik „sõjaliste” ja „mittesõjaliste” relvade eksporti puudutavad riiklikud ja rahvusvahelised sätted, mis võivad anda võimalusi väikerelvade tarnimiseks reguleerimissüsteemidest mööda hiilides, kirjeldades neid „mittesõjaliste” relvadena;

29.  tuletab meelde, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 258/2012 (millega rakendatakse tulirelvade ebaseaduslikku valmistamist ja nendega ebaseaduslikku kauplemist tõkestava ÜRO protokolli artiklit 10) ülesanne on tagada tõhusam kontroll tsiviilkasutuseks mõeldud tulirelvade liikumise üle; tunnistab tsiviilkasutuseks mõeldud jahi- ja sportrelvade ekspordi õiguspärasust nimetatud määruse alusel; väljendab heameelt seoses tulirelvi (sealhulgas deaktiveerimist, halduskaristusi ja signaalrelvi) käsitlevate ELi õigusaktide läbivaatamisega ning kavatsusega tugevdada relvade salakaubanduse vastu võitlemiseks politseikoostööd naaberriikidega; palub komisjonil selleks tugevdada EUROPOLi suutlikkust;

30.  kutsub liikmesriike üles lisama ühisele seisukohale mehhanismi, mis külmutaks automaatselt kehtivad litsentsid relvade ekspordiks riikidesse, mille suhtes on pärast litsentsi väljastamist kehtestatud Euroopa relvaembargo;

31.  soovitab uurida võimalusi, kuidas saaks kaheksat kriteeriumi kohaldada ja laiendada ka relvaekspordiga seotud teenustele, näiteks konsultatsiooniteenuste ekspordile ning ELis asuvate sõjaliste eraettevõtete tegevusele kolmandates riikides; nõuab ELi ühise lähenemisviisi kehtestamist ujuvate relvaladude suhtes;

32.  kutsub kõiki liikmesriike, kes veel ei järgi täielikult nõukogu 23. juuni 2003. aasta ühist seisukohta 2003/468/ÜVJP relvavahenduse kontrolli kohta, selgitama, miks nad seda ei järgi ja milliseid samme ja millal kavatsevad nad astuda, et oma kõnealusest ühisest seisukohast tulenevatest kohustustest kinni pidada; julgustab liikmesriike hõlmama oma relvavahendust käsitlevate õigusaktidega relvade transpordi- ja rahastamisteenused;

33.  on mures ekspordi võimaliku kõrvalesuunamise pärast ning kutsub liikmesriike üles looma tõhusa kontrollisüsteemi (järelevalvesüsteemid, väärkasutamist keelava klausli lisamine lõppkasutajate sertifikaatidesse, lõppkasutajate kohapealne kontrollimine), suurendades seejuures ka sellele eesmärgile pühendatud töötajate hulka; on veendunud, et parandada tuleks koostööd liikmesriikide vahel, liikmesriikide ning Europoli ja Eurojusti vahel ning samuti kolmandate riikidega, et hõlbustada vahendajatele ja salakaubavedajatele ebaseaduslike relvatarnete eest süüdistuste esitamist; palub nõukogul seitsmenda kriteeriumi paremini ühitada relvakaubanduslepingu artikliga 11;

34.  peab äärmiselt murettekitavaks asjaolu, et ELi ekspordikontrollist võidakse mööda hiilida, kasutades litsentsitud tootmist kolmandates riikides või ELi ettevõtete välismaal asuvaid tütarettevõtteid; nõuab, et tavarelvastuse ekspordi töörühm seda probleemi oma järgmises aastaaruandes põhjalikult käsitleks;

35.  nõuab praktilise tegevuse paremat kooskõlastamist nõukogus ja Euroopa välisteenistuses, et tagada konfliktide ennetamise, arengupoliitika ja inimõigustega seotud aspektide asjakohane arvessevõtmine; nõuab, et tavarelvastuse ekspordi töörühm (COARM) ja inimõiguste töörühm (COHOM) peaksid korrapäraseid konsultatsioone ning et tavarelvastuse ekspordi töörühm peaks sidet kõigi asjaomaste ELi osapooltega, näiteks Euroopa Liidu luureandmete analüüsi keskuse, ELi terrorismivastase võitluse koordinaatori ning ELi delegatsioonidega, et parandada sidusust ja jagada teavet, mis võib olla relvatarnete litsentsimisotsuste seisukohast oluline, eriti seoses riskidega kavandatavates vastuvõtjariikides, et parandada ühise seisukoha kontekstis otsuste tegemise kvaliteeti;

Läbipaistvus

36.  peab kahetsusväärseks, et 16. aastaaruanne võeti vastu hilinemisega – suurema hilinemisega kui ükski varasem;

37.  märgib, et täielik andmete esitamine tähendab andmete esitamist nii väljastatud relvaekspordi litsentside kui ka tegelike ekspordisaadetiste rahalise väärtuse kohta jaotatuna nii sihtkohtade kui ka ELi sõjaliste kaupade nimekirja kategooriate kaupa; kutsub ülejäänud liikmesriike täitma oma kohustust anda igal aastal aru ja esitada andmed 16. aastaaruande jaoks tagasiulatuvalt ning tulevaste aastaaruannete jaoks õigeaegselt;

38.  märgib, et aruanne sisaldab standardset teavet väljastatud ekspordilitsentside kohta, kuid mitte põhjalikku teavet tegeliku relvaekspordi kohta; nõuab, et nõukogu ning välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident uuriksid võimalusi parandada aruandluskohustuse täitmist ning suurendada ekspordikontrolli raamistiku riikliku järelevalve läbipaistvust, eelkõige tagades, et liikmesriigid annaksid aru kõigist relvaekspordi tehingutest; palub selle puuduse kõrvaldada ja näha seega ette aastaaruanne, mis näitaks liikide ja sihtkohtade kaupa lahtikirjutatult tegelikke ekspordiandmeid;

39.  nõuab, et võetaks kasutusele standardne aruandlus- ja andmete esitamise menetlus, mida kõik liikmesriigid peaksid ühtmoodi kohaldama ja järgima ning millega määrataks kindlaks ka tegeliku relvaekspordi ja väljastatud litsentside kohta teabe esitamise tähtaeg; kutsub liikmesriike üles esitama täielikku teavet rahuldamata jäetud litsentsitaotluste kohta, sealhulgas iga sellise litsentsitaotlusega seonduvat konkreetset teavet vastuvõtjariigi ja konkreetse asutuse kohta, üleantavate kaupade kirjelduse ja andmeid koguse kohta (sõjaliste kaupade nimekirja alamkategooriate lõikes), koos täpse põhjusega teavet litsentsi andmisest keeldumise kohta; teeb ettepaneku muuta aastaaruande formaati ning avaldada aruanne uuesti – avaliku, interaktiivse ja otsinguvõimalusega võrguandmebaasina;

40.  nõuab, et liikmesriigid üksteisega põhjalikumalt konsulteeriksid, kui küsimus on relvade edasiandmises nõrkadele ja ebastabiilsetele piirkondadele või riikidele, eriti kui nad käituvad agressiivselt oma naaberriikide suhtes; nõuab Venemaa suhtes kehtestatud ELi sanktsioonide korra rakendamise põhjalikku ja süstemaatilist kontrolli relvaekspordi ning kahesuguse kasutusega kaupade müügi osas; kutsub liikmesriike üles koostama nende (juriidiliste ja füüsiliste) isikute nimekirja, kes on süüdi mõistetud relvaekspordiga seonduvate õigusnormide rikkumises ja tuvastatud kõrvalesuunamise juhtumites, ning ka nende isikute nimekirja, keda ei ole kohtus süüdi mõistetud, kuid kes on teadaolevalt segatud ebaseaduslikku relvakaubandusse või tegevusse, mis ohustab rahvusvahelist julgeolekut; kutsub liikmesriike üles esitama üksikasjalikku teavet väljastatud litsentside kehtetuks tunnistamise või peatamise kohta nende riikide puhul, kelle suhtes kehtib embargo;

41.  peab oluliseks, et ka ELi kandidaatriigid järgiksid relvaekspordi ja relvakaubanduse küsimustes ELi seisukohti ja põhimõtteid;

42.  nõuab teabevahetusel ja ühisel andmebaasil põhineva politsei- ja piirivalvejõudude koostöö korras ebaseadusliku relvaäri ohjamist ja sellealast koostööd, et vähendada julgeolekuriski ELi ja selle kodanike jaoks miinimumini;

Avalik kontroll

43.  tuletab meelde, et valitsused kannavad poliitilist vastutust sõjaliste kaupade ja kahesuguse kasutusega kaupade ekspordi lubamise või keelamise eest; palub liikmesriikidel teavitada üksikasjalikult kõikidest antud litsentsidest, et Euroopas oleks võimalik teha järelevalvet selle üle, et riigid ei rikuks ühise seisukoha kriteeriumeid oma majanduslikes, poliitilistes või isiklikes huvides; palub, et Euroopa välisteenistus/COARM võtaks ette nende litsentside analüüsimise, mille puhul on alust kahelda nende vastavuses ühises seisukohas sätestatud kriteeriumitele;

44.  on kindlalt seisukohal, et kodanikel ja parlamentidel on õigus olla üksikasjalikult teavitatud oma riigi valitsuse otsustest relvaekspordi küsimustes, kuna need otsused mõjutavad rahva ja ka teiste riikide julgeolekut ja heaolu ning see on kooskõlas läbipaistvuse ja suurema avaliku kontrolli huvidega; nõuab, et aruanded oleksid avalikud;

45.  kutsub nõukogu ja Euroopa välisteenistust parandama ka ligipääsu teabele, mis puudutab ELi sanktsioone ja relvaembargosid, sest see ei ole sageli ajakohane ega esitatud kergesti kättesaadavas vormis;

46.  nõuab parlamentaarse järelevalve tugevdamist nii riikide kui ka liidu tasandil, kasutades selleks iga-aastaseid raporteid parlamentidele; nõuab, et Euroopa relvaekspordi küsimusi ja Euroopa tööstuslikku kaitsepoliitikat arutataks järgmisel parlamentidevahelisel ühise välis- ja julgeolekupoliitika ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika teemalisel konverentsil;

47.  väljendab heameelt kodanikuühiskonnaga peetavate korrapäraste konsultatsioonide üle, mis suurendavad läbipaistvust; palub komisjonil ning Euroopa välisteenistusel ja tavarelvastuse ekspordi töörühmal jätkata kõnealust dialoogi kodanikuühiskonna, VVOde ja mõttekodadega; julgustab kodanikuühiskonda ja akadeemilisi ringkondi viima läbi sõltumatuid relvakaubanduse uuringuid;

Uued tehnoloogiad ja kahesuguse kasutusega kaupade probleem

48.  on seisukohal, et tehnoloogia arengu tõttu on üha raskem vahet teha puhtsõjalise ja puhttsiviilse kasutusviisi vahel, ning seega tuleks pöörata erilist tähelepanu „kahesuguse kasutusega kaupadele” (Dual Use List) Wassenaari kokkuleppe seisukohast; palub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ja komisjoni asepresidendil ning komisjonil tagada, et Wassenaari kokkuleppe tasandil või sõjaliste kaupade nimekirja ja kahesuguse kasutusega kaupade määruse lisade vahel ei oleks õiguslikke tühikuid, ning pöörata erilist tähelepanu strateegilise tähtsusega uutele tehnoloogiatele, nagu kaugjuhitava õhusõiduki süsteem, kasutatud robootika ja jälgimistehnoloogia;

49.  tuletab meelde, et teatud jälgimis- ja sissetungitehnoloogiate levik kogu maailmas ei ole kahjulik mitte ainult inimõigustele, vaid võib kujutada endast ka olulist ohtu Euroopa strateegilistele huvidele ja meie digitaalsele taristule;

50.  tunnustab komisjoni jätkuvat algatust nüüdisajastada ELi kahesuguse kasutusega kaupade kontrolle ja kavatsust esitada 2016. aasta esimesel poolel uus seadusandlik ettepanek aruka ja tõhusa poliitika kohta, et reguleerida kahesuguse kasutusega tehnoloogia rakendamise ja kasutamisega seotud teenuste kaubanduslikku eksporti, mis sisaldaks tõhusaid kaitsemeetmeid, et need ekspordikontrolli meetmed ei tekitaks kahju teadusuuringutele ja IT-turvalisuse uuringutele; rõhutab, et see ettepanek peab lähtuma eesmärgist parandada ekspordikontrolli režiimi sidusust ja läbipaistvust ning võtma täielikult arvesse julgeolekuprobleemide muutuvat iseloomu ning tehnoloogiliste arengute kiirust, eriti seoses jälgimis- ja sissetungitarkvara ja -varustusega; väljendab heameelt osalevate riikide poolt 4. detsembril 2013 Wassenaari kokkuleppe raames saavutatud kokkuleppe üle võtta kasutusele kontroll jälgimis-, õiguskaitse- ja luureandmete kogumise vahendite ning võrkude jälgimissüsteemide valdkonnas; tuletab meelde pakilist vajadust lahendada probleem, mis on seotud IKT toodete ja teenuste potentsiaalselt kahjuliku ekspordiga teatavatesse kolmandatesse riikidesse, kus neid võidakse kasutada seoses inimõiguste rikkumisega, nagu lepiti kokku Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisavalduses 2014. aasta aprillis;

51.  kutsub liikmesriike üles eraldama kahesuguse kasutusega kaupade ekspordi, vahendamise ja transiidi kontrollide tõhusaks rakendamiseks ja jõustamiseks piisavalt ressursse; väljendab heameelt käimasolevate ELi rahastatud võimekuse parandamise programmide üle kolmandate riikide kahesuguse kasutusega kaupade ekspordikontrolli süsteemide toetuseks; kutsub liikmesriike üles mobiliseerima koolitussuutlikust ka ELis;

52.  rõhutab, et komisjon peaks suutma kiiresti varustada ekspordilitsentsi taotlemisel kõhklevaid ettevõtteid täpse ja ajakohastatud teabega võimalike kaubatehingute seaduslikkuse või võimaliku kahjuliku mõju kohta;

53.  palub komisjonil esitada ettepanekud, et vaadata läbi, kuidas ELi standardeid IKT valdkonnas saaks kasutada selleks, et hoida ära võimalik kahjulik mõju, mis kaasneb sellise tehnoloogia või muude teenuste ekspordiga kolmandatesse riikidesse, kus mõisteid nagu „seaduslik infopüük” ei saa käsitleda võrdväärsetena ELis kasutatavate mõistetega või kus näiteks esineb probleeme inimõiguste järgimisega või puudub õigusriik;

54.  kinnitab veel kord, et ELi standardid, eelkõige need, mis on sätestatud Euroopa põhiõiguste hartas, peaksid olema teiste kaalutluste suhtes ülimuslikud, kui hinnatakse juhtumeid, mis hõlmavad kahesuguse kasutusega tehnoloogia kasutamist viisil, mis võib piirata inimõigusi;

55.  taunib teatavate ELi ettevõtete ja kahesuguse kasutusega tehnoloogiaga kauplevate rahvusvaheliste ettevõtete aktiivset koostööd kauplemisel olukorras, kus nad on teadlikud tehnoloogiate kahjulikust mõjust inimõigustele nendes riikides, kellega kaubeldakse;

56.  nõuab tungivalt, et komisjon jätaks sellises tegevuses osalevad ettevõtted avalikult kõrvale ELi hankemenetlustest, teadus- ja arendustegevuse rahastamisest ja mis tahes muus vormis rahalisest toetusest;

o
o   o

57.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 335, 13.12.2008, lk 99.
(2) ELT C 103, 27.3.2015, lk 1.
(3) Arms Trade Treaty, UN, 13-27217.
(4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0081.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0215.
(6) ELT L 341, 18.12.2013, lk 56.
(7) ELT L 134, 29.5.2009, lk 1.
(8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0288.
(9) ELT L 146, 10.6.2009, lk 1.
(10) ELT L 156, 25.6.2003, lk 79.
(11) http://www.wassenaar.org/controllists/, „list of dual-use goods and technologies and munitions list” – the Wassenaar Arrangement on Export Controls for Conventional Arms and Dual-Use Goods and Technologies, 25. märts 2015
(12) A/HRC/RES/24/35.
(13) Trends in International Arms Transfers (Rahvusvaheliste relvatarnete suundumused), 2014, SIPRI teabeleht, märts 2015.
(14) IANSA, Oxfam Internacional ja Saferworld, Africa’s missing billions – International arms flows and the cost of conflict (Aafrika kadunud miljardid – Rahvusvaheline relvavoog ja konfliktide maksumus, 2007.
(15) „Global Burden of Armed Violence 2015: Every Body Counts” – relvastatud vägivalda ja arengut käsitleva Genfi deklaratsiooni aruanne.
(16) Exploring Tomorrow’s Organised Crime, 2015, Europol


Patendid ja sordiaretajate õigused
PDF 238kWORD 65k
Euroopa Parlamendi 17. detsembri 2015. aasta resolutsioon patentide ja sordiaretajate õiguste kohta (2015/2981(RSP))
P8_TA(2015)0473RC-B8-1394/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma 10. mai 2012. aasta resolutsiooni olemuselt bioloogiliste meetodite patenteerimise kohta(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 1998. aasta direktiivi 98/44/EÜ biotehnoloogialeiutiste õiguskaitse kohta(2), eriti selle artiklit 4, mille kohaselt ei kaitsta patendiga olemuselt bioloogiliste meetodite abil saadud tooteid,

–  võttes arvesse 5. oktoobri 1973. aasta Euroopa patendikonventsiooni, eelkõige selle artikli 53 punkti b,

–  võttes arvesse Euroopa Patendiameti (EPO) laiendatud apellatsioonikomisjoni 25. märtsi 2015. aasta otsust juhtumite G2/12 (tomatid) ja G2/13 (spargelkapsas) kohta,

–  võttes arvesse Euroopa patendikonventsiooni rakendusmäärust, eriti selle reeglit 26, mille kohaselt kasutatakse biotehnoloogiliste leiutistega seotud Euroopa patenditaotluste ja patentide täiendava tõlgendamisvahendina direktiivi 98/44/EÜ,

–  võttes arvesse 2. detsembri 1961. aasta rahvusvahelist uute taimesortide kaitse konventsiooni, mida on muudetud Genfis 10. novembril 1972, 23. oktoobril 1978 ja 19. märtsil 1991 (edaspidi „Rahvusvahelise Uute Taimesortide Kaitse Liidu 1991. aasta konventsioon”),

–  võttes arvesse nõukogu 27. juuli 1994. aasta määrust (EÜ) nr 2100/94 ühenduse sordikaitse kohta(3) (edaspidi „nõukogu määrus (EÜ) nr 2100/94”), eelkõige selle artikli 15 punkte c ja d,

–  võttes arvesse nõukogu 19. veebruari 2013. aasta ühtset patendikohut käsitlevat lepingut(4) (edaspidi „ühtse patendikohtu leping”), eelkõige selle artikli 27 punkti c,

–  võttes arvesse intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingut, milles käsitletakse muu hulgas võltsitud toodetega kauplemist, eelkõige selle lepingu artikli 27 lõiget 3, milles on sätestatud, et liikmed võivad patentsuse välistada olemuselt bioloogiliste protsesside puhul,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et juurdepääs taimetunnustega bioloogilisele taimsele materjalile on tingimata vajalik innovatsiooni edendamiseks ja uute sortide aretamiseks, et tagada ülemaailmne toiduga kindlustatus, võidelda kliimamuutustega ja vältida monopole sordiaretussektoris ning pakkuda samal ajal VKEdele rohkem võimalusi;

B.  arvestades, et intellektuaalomandi õigused on tähtsad selleks, et kaitsta majanduslikke stiimuleid uute taimsete saaduste arendamiseks ja konkurentsivõime tagamiseks;

C.  arvestades, et patendid, mis on antud traditsioonilise aretuse tulemusel saadud toodetele või traditsiooniliseks aretuseks vajalikule geneetilisele materjalile, võivad tulla kahjuks Euroopa patendikonventsiooni artikli 53 punktis b ja direktiivi 98/44/EÜ artiklis 4 sätestatud erandi kohaldamisele;

D.  arvestades, et olemuselt bioloogiliste meetodite abil saadud toodete puhul, nagu taimed, seemned, iseloomulikud tunnused ja geenid, peaks patentsus olema välistatud;

E.  arvestades, et sordiaretus on innovaatiline meetod, mida põllumajandustootjad ja põllumajanduskogukonnad on praktiseerinud juba põllumajanduse algusaegadest peale, ning arvestades, et patenteerimata sordid ja aretusmeetodid on tähtsad geneetilise mitmekesisuse jaoks;

F.  arvestades, et direktiiv 98/44/EÜ reguleerib biotehnoloogialeiutisi, eriti geenitehnikat, ning arvestades, et nagu on osutatud selle direktiivi põhjendustes 52 ja 53, ei olnud seadusandja eesmärk võimaldada direktiivi kohaldamisala raames olemuselt bioloogiliste meetodite abil saadud toodete patentsust;

G.  arvestades, et paljud olemuselt bioloogiliste meetodite abil saadud toodete rakendused ootavad praegu Euroopa Patendiameti otsust ja seetõttu on vaja kiiresti täpsustada direktiivi 98/44/EÜ, eriti selle artikli 4 kohaldamisala ja tõlgendamist;

H.  arvestades, et direktiivis 98/44/EÜ tunnistatakse selgesõnaliselt võimalust kasutada patendiga kaitstud materjali katse-eesmärkidel, nagu nähtub artikli 12 lõike 3 punktist b ja artikli 13 lõike 3 punktist b;

I.  arvestades, et ühtset patendikohut käsitleva lepingu artikli 27 punktis c sätestatud nn aretajate erandit kohaldatakse ainult ühtse patendisüsteemi raames väljastatud patentide suhtes ja seda ei kohaldata automaatselt riiklike patentide suhtes ELis, ning arvestades, et see põhjustab ebaühtlaseid tingimusi patendi kohaldamisalasse kuuluva, olemuselt bioloogiliste protsesside abil saadud bioloogilise materjali aretamise valdkonnas;

J.  arvestades, et Rahvusvahelise Uute Taimesortide Kaitse Liidu 1991. aasta konventsioonil põhineva rahvusvahelise sordikaitse süsteemi ning nõukogu määrusel (EÜ) nr 2100/94 põhineva ELi süsteemi keskne põhimõte on, et kaitsealuse sordi omanik ei tohi takistada teisi kasutamast kaitsealust taimesorti edasiseks sordiaretustegevuseks;

1.  väljendab muret asjaolu pärast, et Euroopa Patendiameti laiendatud apellatsioonikomisjoni hiljutine otsus juhtumite G2/12 (tomatid) ja G2/13 (spargelkapsas) kohta võib põhjustada suurema arvu patentide andmise Euroopa Patendiameti poolt juhul, kui uutele sortidele on selliste olemuselt bioloogiliste meetodite abil, nagu ristamine ja valik, lisatud looduslikud taimetunnused;

2.  kutsub komisjoni üles viivitamata täpsustama direktiivi 98/44/EÜ kohaldamisala ja tõlgendamist, eelkõige seoses artikliga 4, artikli 12 lõike 3 punktiga b ning artikli 13 lõike 3 punktiga b, et tagada õiguslik selgus olemuselt bioloogiliste meetodite abil saadud toodete patentsuse keelu suhtes ning täpsustada, et patendiga kaitstud bioloogilise materjali aretamine on lubatud;

3.  palub komisjonil edastada oma järgmine selgitus olemuselt bioloogiliste meetodite abil saadud toodete patentsuse kohta EPO-le, et seda saaks kasutada täiendava tõlgendamisvahendina;

4.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et liit tagab kindlustatud juurdepääsu sordiaretuse jaoks olemuselt bioloogiliste meetodite abil saadud materjalile ja selle kasutamise, et vajaduse korral mitte sekkuda liikmesriikide tavasse tagada nn aretajate erand;

5.  palub komisjonil jätkata olemuselt bioloogiliste meetodite patentsuse välistamise teemat patendiõiguse ühtlustamise mitmepoolsetes aruteludes;

6.  palub komisjonil anda aru patendiõiguse arengu ja tähenduse kohta biotehnoloogia ja geenitehnika valdkonnas, nagu on sätestatud direktiivi 98/44/EÜ artikli 16 punktis c ja on nõudnud parlament oma 10. mai 2012. aasta resolutsioonis olemuselt bioloogiliste meetodite patenteerimise kohta;

7.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Euroopa Patendiametile.

(1) ELT C 261 E, 10.9.2013, lk 31.
(2) EÜT L 213, 30.7.1998, lk 13.
(3) EÜT L 227, 1.9.1994, lk 1.
(4) ELT C 175, 20.6.2013, lk 1.


Olukord Burundis
PDF 260kWORD 80k
Euroopa Parlamendi 17. detsembri 2015. aasta resolutsioon olukorra kohta Burundis (2015/2973(RSP))
P8_TA(2015)0474RC-B8-1348/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse läbivaadatud Cotonou lepingut,

–  võttes arvesse 28. augusti 2000. aasta Arusha rahu ja leppimise lepingut Burundi kohta,

–  võttes arvesse Burundi põhiseadust, eriti selle artiklit 96,

–  võttes arvesse demokraatia, valimiste ja valitsemise Aafrika hartat,

–  võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat,

–  võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi Federica Mogherini ning rahvusvahelise koostöö ja arengu voliniku Neven Mimica 13. detsembri 2015. aasta ühisavaldust halveneva olukorra kohta Burundis,

–  võttes arvesse 8. detsembril 2015 vastu võetud nõukogu järeldusi Cotonou lepingu artikli 96 alusel peetavate ELi ja Burundi nõupidamiste kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 12. novembri 2015. aasta resolutsiooni 2248 (2015) olukorra kohta Burundis,

–  võttes arvesse ÜRO asepeasekretäri Jan Eliassoni, Aafrika Liidu esimehe Nkosazana Dlamini-Zuma ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi Federica Mogherini 12. novembri 2015. aasta ühisavaldust Burundi kohta,

–  võttes arvesse Aafrika Liidu rahu- ja julgeolekunõukogu 13. juuni, 17. oktoobri ja 13. novembri 2015. aasta otsuseid olukorra kohta Burundis,

–  võttes arvesse Ida-Aafrika Ühenduse 31. mai ja 6. juuli 2015. aasta avaldusi olukorra kohta Burundis,

–  võttes arvesse AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee 9. detsembri 2015. aasta resolutsiooni olukorra kohta Burundis,

–  võttes arvesse nõukogu 1. oktoobri 2015. aasta määrust (EL) 2015/1755 piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Burundis,

–  võttes arvesse nõukogu 16. märtsi, 18. mai, 22. juuni ja 16. novembri 2015. aasta järeldusi Burundi kohta,

–  võttes arvesse oma 9. juuli 2015. aasta resolutsiooni olukorra kohta Burundis(1),

–  võttes arvesse kirja, mille nõukogu 26. oktoobril 2015. aastal heaks kiitis ja milles taotletakse Cotonou lepingu artikli 96 alusel peetavate nõupidamiste alustamist Burundi ametivõimudega,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokuröri Fatou Bensouda 6. novembril 2015 tehtud avaldust,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et julgeolekuolukord Burundis on pärast Bujumbura kolmes sõjaväelaagris toimunud rünnakuid viimase paari päevaga tõsiselt halvenenud; arvestades, et Burundi julgeolekujõud tapsid 11. ja 12. detsembril 2015 vähemalt 87 inimest; arvestades, et paljud neist tapmistest näivad olevat juhuhukkamised;

B.  arvestades, et Burundi põhiseaduse artiklis 96 ning Arusha rahu ja leppimise lepingu II protokolli artikli 7 lõikes 3 on sätestatud, et president võib ametis olla ainult kaks ametiaega; arvestades, et president Pierre Nkurunziza on olnud ametis alates 2005. aastast ja ta valiti tagasi 2010. aastal;

C.  arvestades, et Burundis toimusid 29. juunil 2015 parlamendi- ja kohalikud valimised ning 21. juulil 2015 presidendivalimised; arvestades, et rahvusvahelise kogukonna hinnangul ei olnud need valimised läbipaistvad, kaasavad, vabad ja usaldusväärsed; arvestades, et sel põhjusel keeldus Aafrika Liit saatmast oma vaatlejaid valimisi jälgima, EL peatas oma valimisvaatlusmissiooni Burundis ja suur osa Burundi opositsioonist otsustas valimisi boikoteerida;

D.  arvestades, et president Nkurunziza kandideerimine kolmandaks ametiajaks ja tema taasvalimine presidendiks 21. juulil 2015. aastal toimunud valimistel on paisanud riigi kõige sügavamasse poliitilisse kriisi pärast kodusõja lõppemist;

E.  arvestades, et Burundi valitsus eiras otsuseid ja soovitusi, mille Aafrika Liit ja Ida-Aafrika Ühendus võtsid vastu vastavalt 13. juunil 2015. aastal ja 6. juulil 2015. aastal ning mille täielik rakendamine oleks sillutanud teed usaldusväärsete ja kaasavate valimiste korraldamisele;

F.  arvestades, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo ja muude inimõiguste organisatsioonide hinnangul on riigis nii enne valimisi kui ka valimistejärgsel perioodil toime pandud poliitiliselt motiveeritud inimõiguste rikkumisi ja vägivallategusid, mille sihtmärgiks on opositsiooniaktivistid, inimõiguste kaitsjad ja eelkõige ajakirjanikud, sealhulgas Pierre Claver Mbonimpa, kelle poeg leiti surnult pärast seda, kui politsei oli ta vahistanud, Marguerite Barankitse, Antoine Kaburahe ja Bob Rugurika; arvestades, et laialt on levinud arvamus, et need teod on enamikel juhtudel seotud riiklike institutsioonidega, kuid mitte ainult nendega; arvestades, et esmane vastutus julgeoleku tagamise eest Burundis ning Burundi elanikkonna kaitsmisel, järgides õigusriigi põhimõtet, inimõigusi ja rahvusvahelist humanitaarõigust, lasub Burundi valitsusel;

G.  arvestades, et poliitilise olukorra halvenemise tõttu Burundis on rohkem kui 200 000 isikut riigisiseselt põgenenud või otsinud naaberriikides varjupaika; arvestades, et 2015. aasta juulis suurendas EL oma humanitaarabi ja eraldas täiendavalt 4,5 miljonit eurot sisepõgenike abistamiseks;

H.  arvestades, et Burundi on üks vähim arenenud riike maailmas; arvestades, et ligikaudu pool (45 %) Burundi 10,6 miljonist elanikust on 15-aastased või nooremad (kusjuures alla 5-aastased lapsed moodustavad 19,9 % elanikkonnast); arvestades, et Burundi on ülemaailmse näljaindeksi tabelis esimesel kohal ja et viiest lapsest kolm kannatavad kasvupeetuse all; arvestades, et ajavahemikus 2013–2014 langes Burundi ÜRO inimarengu indeksis kaks kohta (178. kohalt 180. kohale), arvestades, et viiest inimesest neli elab Burundis vähem kui 1,25 USA dollariga päevas, ja arvestades, et 66,9 % rahvastikust elab allpool vaesuspiiri;

I.  arvestades, et EL taotles 26. oktoobril 2015. aastal Cotonou lepingu artikli 96 alusel peetavate nõupidamiste alustamist, et uurida lepingu oluliste osade, eelkõige inimõiguste, demokraatlike põhimõtete ja õigusriigi põhimõtte mittejärgimist; arvestades, et nende nõupidamistega alustati 8. detsembril 2015;

J.  arvestades, et EL leidis 8. detsembril 2015, et seisukohad, mida Burundi väljendas Cotonou lepingu artikli 96 alusel peetavate nõupidamiste käigus, ei võimalda Burundil parandada tema ELi partnerluse olemuslike elementide järgimata jätmisest tingitud olukorda; arvestades, et EL leidis samuti, et Burundi väljendatud seisukohad ei võimalda nõuetekohast reageerimist Aafrika Liidu rahu- ja julgeolekunõukogu 17. oktoobri ja 13. novembri 2015. aasta otsustele, eelkõige seoses vajadusega luua Arusha lepingu alusel viivitamatult tegelik ja kaasav dialoog;

K.  arvestades, et poliitiline ummikseis Burundis, mida iseloomustab puudulik dialoog Burundi sidusrühmade vahel, ning selle põhjustatud julgeoleku- ja majandusliku olukorra halvenemine avaldab elanikkonnale tõsist mõju ja seab tõsiselt ohtu stabiilsuse kogu piirkonnas, kus järgmiseks kaheks aastaks on kavandatud mitmeid valimisi (Uganda, Kongo Demokraatlik Vabariik, Rwanda);

L.  arvestades, et rahvusvaheline kogukond täidab Arusha kokkulepete tagajana piirkonnas olulist rolli; arvestades, et siiani ei ole suudetud ühegi piirkondliku ja allpiirkondliku jõupingutusega leida positiivset lahendust kriisile ja dialoogi taastamisele kõigi poliitiliste jõudude vahel;

M.  arvestades, et 1. augustil 2015. aastal kogunes poliitiline opositsioon ja kodanikuühiskond Addis Abebas, et asutada Arusha kokkulepete ja õigusriigi põhimõtte taastamise riiklik nõukogu;

N.  arvestades, et 23. septembril 2015 kirjutas president alla dekreedile, millega luuakse Burundi-sisese dialoogi riiklik komisjon, kes juhib läbirääkimisi kuus kuud; arvestades, et kodanikuühiskond on väljendanud tugevat kahtlust selle komisjoni võimalike saavutuste suhtes, sest enamikku president Nkurunziza kolmanda ametiaja vastu olevaid opositsiooni või kodanikuühiskonna tegelasi jälitatakse, süüdistatuna mässus ning 13. ja 14. mai 2015. aasta riigipöördekatsele kaasa aitamises; arvestades, et uue Rahvuskogu spiiker Pascal Nyabenda on teatanud, et riigipöördekatse korraldamises ja läbiviimises osalenud isikutega dialoogi ei peeta;

O.  arvestades, et Aafrika Liit, EL ja USA on kehtestanud vara külmutamise ja reisikeelu selliste valitsus- ja opositsioonijuhtide suhtes, kelle tegevus ja sõnavõtud aitavad kaasa vägivalla püsimisele ning takistavad poliitilise lahenduse leidmist Burundi kriisile;

P.  arvestades, et USA ja paljud teised riigid on soovitanud oma kodanikel halveneva julgeolekuolukorra tõttu Burundist viivitamatult lahkuda;

Q.  arvestades, et 17. oktoobril 2015. aastal nõudis Aafrika Liidu rahu- ja julgeolekunõukogu erandolukorra plaani koostamist, mis näeks ette juhul, kui olukord seda nõuab, Burundisse Aafrika juhitava missiooni saatmist, et hoida riigis ära vägivalda, ning nõustus inimõiguste rikkumiste ja Burundi elanikkonna vastaste muude rikkumiste põhjaliku uurimise algatamisega;

R.  arvestades, et 30. novembril 2015 esitas ÜRO peasekretär Ban Ki-moon julgeolekunõukogule kolm ettepanekut, milles soovitas ÜRO Burundis viibimise mandaadi olukorra arengust lähtuvalt läbi vaadata, mis loob võimaluse viimase abinõuna rahuvalvemissiooni käivitamiseks, kui kriis peaks süvenema;

S.  arvestades, et riiki saadetakse ÜRO tugirühm, et toetada Burundi-sisest dialoogi, anda valitsusele nõu õigusriigi institutsioonide tugevdamise ja desarmeerimise küsimustes, koordineerida tööd piirkondlike osalistega, jälgida olukorda kohapeal ja anda selle kohta aru ning hõlbustada ÜRO plaanide koostamist suuremaks kohaloluks Burundis;

T.  arvestades, et Aafrika Liit ja teised rahvusvahelised osalised on korduvalt nõudnud tegeliku ja kaasava dialoogi pidamist kõigi sidusrühmadega, võttes aluseks Arusha lepingu ja Burundi põhiseaduse, et leida Burundi konfliktile üksmeelne lahendus; arvestades, et EL ja ÜRO toetavad seda seisukohta;

U.  arvestades, et vahendamistegevus jätkub Aafrika Liidu, ELi ja ÜRO täielikul toetusel, et edendada Burundi-sisese dialoogi pidamist, et leida Burundi kriisile konsensuslik ja rahumeelne lahendus;

V.  arvestades, et EL panustab märkimisväärselt Burundi aastaeelarvesse, millest umbes pool tuleb rahvusvahelisest abist, ning eraldas hiljuti Euroopa Arengufondi (2014–2020) kaudu Burundile 432 miljonit eurot;

W.  arvestades, et Burundi ametivõimud peatasid dekreedi 530/1597 abil kümne inimõigusorganisatsiooni, täpsemalt organisatsioonide ACAT-Burundi, APRODH, AMINA, FOCODE, FORSC, Fontaine-ISOKO, Maison Shalon, PARCEM, RCP ja SPPDF tegevuse ning blokeerisid nende pangaarved;

1.  väljendab sügavat muret väga tõsise julgeoleku- ja poliitilise olukorra pärast Burundis, kiiresti halveneva humanitaarolukorra pärast ja tagajärgede pärast, mida see võib avaldada kogu allpiirkonna julgeolekule ja stabiilsusele;

2.  mõistab teravalt hukka hiljutised vägivaldsed rünnakud ning inimõiguste rikkumiste ja kuritarvituste arvu suurenemise, sealhulgas tapmised, kohtuvälised hukkamised, isikute füüsilise puutumatuse rikkumised, piinamised ning muu julma, ebainimliku ja/või alandava kohtlemise, meelevaldsed vahistamised ja ebaseaduslikud kinnipidamised, sh laste puhul, ning koolide okupeerimise sõjaväe ja politsei poolt, ajakirjandus- ja sõnavabaduse rikkumised ning karistamatuse laia leviku; nõuab tapmiste ja kuritarvituste põhjalikku ja sõltumatut uurimist ning nende toimepanijate kohtulikule vastutusele võtmist;

3.  nõuab vägivalla, inimõiguste rikkumise ja vastaste poliitilise hirmutamise viivitamatut lõpetamist ning erakondadega seotud kõikide relvastatud rühmituste viivitamatut relvitustamist ranges kooskõlas rahvusvahelise õiguse ja inimõigustega;

4.  nõuab tungivalt, et kõik osalised looksid usalduse taastamiseks ning rahvusliku ühtsuse tugevdamiseks vajalikud tingimused, ning nõuab valitsuse, opositsioonierakondade ja kodanikuühiskonna esindajate osalusel toimuva kaasava ja läbipaistva rahvusliku dialoogi taasalustamist;

5.  rõhutab, et selline dialoog, mis on suunatud Burundi kodanike huvides püsiva rahu, julgeoleku ja stabiilsuse saavutamisele ning demokraatia ja õigusriigi taastamisele, peaks põhinema Arusha lepingul ja Burundi põhiseadusel, mis kohustab järgima rahvusvahelisi õigusakte ja lepinguid;

6.  juhib tähelepanu eelkõige noorte, sh alla 18-aastaste laste suurele osakaalule Burundis tegutsevates relvarühmitustes ning kutsub rahvusvahelist kogukonda üles pöörama erilist tähelepanu nende noorte taasintegreerimisele ja nende osaluse edendamisele rahumeelses poliitilises protsessis;

7.  nõuab, et kõik Burundi osalised hoiduksid tegevusest, mis seab ohtu rahu ja julgeoleku riigis; mõistab kindlalt hukka kõik avalikud sõnavõtud, mille eesmärk on õhutada vägivalda või viha Burundi eri ühiskonnarühmade vastu ja mis võib praegusi pingeid veelgi süvendada, ning kutsub kõiki osalisi üles sellistest avaldustest hoiduma;

8.  tuletab Burundi ametivõimudele meelde nende kohustust tagada oma riigi territooriumil julgeolek ning tagada inim-, kodaniku- ja poliitilised õigused ning põhivabadused, mis on sätestatud Burundi põhiseaduses, inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartas ning muudes rahvusvahelistes ja piirkondlikes inimõigustealastes õigusaktides;

9.  tuletab sellega seoses meelde, et ELi ja Burundi partnerlust reguleerib Cotonou leping ning kõik osalised on kohustatud järgima ja rakendama nimetatud lepingu tingimusi, eelkõige seoses inimõigustest kinnipidamisega; tuletab eelkõige meelde, et Cotonou lepingu artiklis 96 kehtestatakse võimalus alustada nõupidamisi juhuks, kui ei peeta kinni inimõigustest, demokraatlikest põhimõtetest ja õigusriigi põhimõttest, ning tunneb sellega seoses heameelt ELi otsuse üle alustada selle artikli alusel peetavaid nõupidamisi;

10.  mõistab teravalt hukka asjaolu, et president Nkurunziza rikkus Arusha lepingut, lastes end kolmandaks ametiajaks presidendiks vannutada;

11.  nõuab tungivalt, et Burundi ametivõimud toetaksid tõe jaluleseadmist ajavahemikul 1962–2008 toime pandud massiliste kuritegude kohta, kasutades selleks niisuguseid kohtulikke ja kohtuväliseid meetmeid nagu tõe- ja lepituskomisjon ning eritribunalid, et edendada rahvuslikku leppimist;

12.  tunneb heameelt Ida-Aafrika Ühenduse juhitava vahendustegevuse üle, mida toetavad Aafrika Liit ja ÜRO, et hõlbustada Burundi sidusrühmade vahelist dialoogi; kutsub ka liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti üles seda vahendustegevust toetama; nõuab tungivalt, et Burundi valitsus ja teised asjaomased sidusrühmad teeksid vahendajaga igakülgset koostööd;

13.  väljendab sügavat muret ohvrite suure arvu ja alates kriisi algusest toime pandud tõsiste inimõiguste rikkumise juhtumite pärast; nõuab tungivalt, et pädevad ametiasutused viiksid läbi nende kuritegudega seotud asjaolude ja motiivide põhjaliku ja viivitamatu uurimise ning tagaksid süüdlaste vastutusele võtmise; kordab, et inimõiguste raskete rikkumiste eest vastutavad isikud ei tohi jääda karistuseta; palub ametivõimudel tagada, et koolides oleks turvaline õppida; palub Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokuröril jälgida tähelepanelikult olukorda Burundis ning toetab tema 6. novembri 2015. aasta avaldust;

14.  nõuab, et tunnistataks kehtetuks dekreet 530/1597, millega ajutiselt peatati mitme inimõigusorganisatsiooni tegevus, ning nõuab nende külmutatud pangakontode viivitamatut vabastamist, et need organisatsioonid saaksid vabalt oma tegevust jätkata;

15.  nõuab paguluses viibivate ajakirjanike ja inimõiguste kaitsjate ohutut tagasipöördumist, 13. ja 14. mail 2015. aastal toime pandud ebaõnnestunud riigipöördekatse järel suletud ajakirjandusväljaannete taasavamist ning nurjunud riigipöördekatses otseselt või kaudselt osalemises süüdistatud ajakirjanike vastu esitatud süüdistustest loobumist;

16.  on eriti mures LGBTI inimeste äärmiselt ulatusliku diskrimineerimise ja kriminaliseerimise pärast Burundis; kordab taas, et seksuaalne sättumus on seotud üksikisiku sõnavabadusega ja õigusega eraelu puutumatusele, mis on tagatud inimõigusi käsitlevate rahvusvaheliste õigusaktidega, mille kohaselt tuleb kaitsta võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise põhimõtet ning tagada sõnavabadus; nõuab sellega seoses, et Burundi Rahvuskogu ja valitsus tühistaksid LGBTI inimesi kahjustavad karistusseadustiku artiklid;

17.  toonitab, et kriis avaldab lastele ränka mõju, ja palub komisjonil teha edasi tihedat koostööd rahvusvaheliste partneritega, et tagada tervishoiuteenuste osutamine, k.a hädavajalikud ravimid, turvaline juurdepääs haridusele ning laste kaitse kõikide vägivallavormide eest, ning tagada juurdepääs muudele sotsiaalteenustele;

18.  tunneb heameelt selle üle, et Aafrika Liit kasutab inimõiguste olukorra jälgimiseks inimõiguste vaatlejaid ja eksperte, ning rõhutab nendega tehtava koostöö tähtsust, et toetada nende mandaadi rakendamist; palub ka Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul oma pädevuse raames uurida hiljutise kriisi ajal väidetavalt toime pandud inimõiguste rikkumisi;

19.  tunneb heameelt ELi poolt heakskiidetud sihipäraste sanktsioonide üle, mis on kooskõlas Aafrika Liidu otsusega kehtestada sihipärased sanktsioonid, sealhulgas nende burundilaste reisikeeld ja varade külmutamine, kelle tegevus ja sõnavõtud aitavad kaasa vägivalla kestmisele ja takistavad kriisile rahumeelse lahenduse leidmist; kutsub ELi üles laiendama neid sanktsioone kõikide suhtes, kelle tegevus ohustab julgeolekut ja stabiilsust piirkonnas, õhutab vihkamist ja rikub Arusha lepingut;

20.  nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid kaaluksid Cotonou lepingu artikli 96 alusel peetavate avalike nõupidamiste kulgu silmas pidades, kas külmutada kogu mittehumanitaarabi andmine Burundi valitsusele, kuni valitsusväed on lõpetanud ülemäärase jõu kasutamise ja inimõiguste rikkumise, mille kohta on andmeid ÜRO inimõiguste ülemvoliniku bürool, ja tõelise Burundi-sisese dialoogi tulemusel on leitud poliitiline lahendus, ning suunata abi ümber kodanikuühiskonna tugevdamisele; on arvamusel, et ELi abiga tuleks võidelda ebavõrdsuse, vaesuse ja kroonilise alatoitumuse algpõhjuste vastu, et saavutada hiljuti heaks kiidetud säästva arengu eesmärgid;

21.  väljendab sügavat muret põgenike jätkuva voolu pärast naaberriikidesse; kinnitab oma toetust kõikidele kohapeal tegutsevatele humanitaarorganisatsioonidele, samuti pagulasi vastu võtvatele naaberriikidele; pöördub rahvusvahelise kogukonna ja humanitaarorganisatsioonide poole palvega jätkata abi andmist kõigile, kes on konflikti tagajärjel pagulased ja sisepõgenikud; tunneb heameelt ELi pühendumuse üle finants- ja humanitaarabi suurendamisele, et täita asjaomase elanikkonna kõige pakilisemaid vajadusi;

22.  kutsub Aafrika Liitu, ÜRO-d ja ELi üles hindama tõsiselt piirkondlikku mõõdet ja hoidma ära piirkonna edasise destabiliseerumise, suurendades selleks oma kohalolekut ning säilitades eelkõige piirkonna riikide vahelise alalise dialoogi; nõuab sellega seoses tungivalt, et Aafrika Liit peaks julgeoleku- ja inimõiguste olukorra edasisel halvenemisel Burundis kaaluma koostöös ÜRO Julgeolekunõukoguga Aafrika juhitava rahuvalvemissiooni saatmist;

23.  nõuab tungivalt, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident Federica Mogherini jätkaks jõupingutuste tegemist, et kindlustada Richard Spiros Hagabimana viivitamatu vabastamine, kes on Burundi politseiametnik ja keda hoitakse ebaseaduslikult vangis ja piinatakse, sest ta keeldus politseinikuna 28. juulil 2015 rahva suunas tulistamast;

24.  on seisukohal, et Burundi probleemid on seotud vaidlustega, mis puudutavad kontrolli viljaka põllumaa üle, sissetulekute ebavõrdsust ja diskrimineerimist; nõuab sellega seoses vastutustundliku regulatiivse raamistiku kehtestamist, et reguleerida, kuidas äriühingute tegevus peaks olema kooskõlas inimõigustega ning vastama sotsiaalsete standardite ja keskkonnanormidega seotud kohustustele;

25.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Burundi valitsusele ja parlamendile, AKV-ELi ministrite nõukogule, Euroopa Komisjonile, nõukogule, Ida-Aafrika Ühendusele ja selle liikmesriikide valitsustele, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, Aafrika Liidu institutsioonidele ja ÜRO peasekretärile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0275.


Kongo Demokraatlikus Vabariigis asuva Virunga rahvuspargi kaitse
PDF 183kWORD 79k
Euroopa Parlamendi 17. detsembri 2015. aasta resolutsioon Kongo Demokraatlikus Vabariigis asuva Virunga rahvuspargi kaitse kohta (2015/2728(RSP))
P8_TA(2015)0475B8-1346/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse UNESCO peakonverentsi poolt 16. novembril 1972. aastal Pariisis vastu võetud ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse, et UNESCO määras Virunga rahvuspargi 1979. aastal maailmapärandi alaks ning 1994. aastal ohustatud maailmapärandi alaks,

–  võttes arvesse Rio de Janeiros toimunud keskkonnateemalisel tippkohtumisel 5. juunil 1992. aastal vastu võetud bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni,

–  võttes arvesse Ramsaris 1971. aastal vastu võetud rahvusvahelise tähtsusega märgalade, eelkõige veelindude elupaikade konventsiooni,

–  võttes arvesse OECD 1976. aasta suuniseid rahvusvaheliste ettevõtete jaoks (ja nende ajakohastamist) ning ÜRO poolt 1971. aastal vastu võetud äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid,

–  võttes arvesse 2014. aasta juulis tehtud lõplikku avaldust seoses kokkuleppega, mis saavutati WWF Internationali poolt SOCO International plc vastu esitatud kaebuses,

–  võttes arvesse Kongo Demokraatliku Vabariigi (edaspidi Kongo DV) süsivesinike sektori õigus- ja lepingulist raamistikku, k.a „Ordonnance-Loi n° 81-013 portant législation générale sur les mines et les hydrocarbures”, „Code minier”, ja mis tahes tulevane „Code congolais des hydrocarbures” ning „Contrats de Partage et de Production des hydrocarbures”,

–  võttes arvesse suuliselt vastatavat küsimust Euroopa Komisjonile Virunga rahvuspargi kaitse kohta Kongo Demokraatlikus Vabariigis (O-000108/2015 – B8-1111/2015),

–  võttes arvesse arengukomisjoni resolutsiooni ettepanekut,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et Virunga rahvuspark, mis asub Kongo DV Põhja-Kivu provintsis ja Idaprovintsis Rwanda ja Uganda piiril, on Aafrika vanim rahvuspark, UNESCO maailmapärandi ala ning üle maailma kuulus ainulaadsete elupaikade ja rikkaliku bioloogilise mitmekesisuse poolest, olles bioloogiliselt kõige mitmekesisem rahvuspark Aafrikas; arvestades, et see rahvuspark on eriti tuntud oma mägigorillade tõttu, kes on äärmiselt ohustatud loomaliigina kantud 1973. aastal vastu võetud ohustatud looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni (CITES) I lisasse;

B.  arvestades, et bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni kohaselt – mille Kongo DV on allkirjastanud ja ratifitseerinud – on bioloogilise mitmekesisuse kaitse inimkonna ühine mure ning arenguprotsessi lahutamatu osa; arvestades, et konventsioon on õiguslikult siduv ning sellele allakirjutanud on kohustatud konventsiooni sätteid rakendama;

C.  arvestades, et Virunga rahvuspark on ühtlasi kaitstud Ramsari konventsiooni ja Kongo DV seadustega; arvestades, et Euroopa Komisjon ja mõned ELi liikmesriigid on pargi kaitset toetanud viimased 25 aastat;

D.  arvestades, et Virunga rahvuspark on üks kolmest Kongo DVs asuvast Ramsari alast (nr 787); arvestades, et Kongo DV-l on Ramsari konventsioonist tulenevalt mitmeid kohustusi seoses Ramsari loetellu kuuluvate aladega, näiteks tuleb korraldada ja rakendada planeerimist nii, et edendada registris olevate märgalade kaitset ning võimalikult ulatuslikult oma territooriumil asuvate märgalade mõistlikku kasutamist (Ramsari konventsiooni artikli 3 lõige 1);

E.  arvestades, et vastavalt WWFi 2013. aasta raportile „Virunga pargi majanduslik väärtus” on Virunga rahvuspargi praegune majanduslik väärtus 48,9 miljonit USD aastas; arvestades, et stabiilses olukorras võiks park anda tugeva panuse majanduse ja turismi kasvu, selle väärtus võiks olla 1 miljard USD aastas ja see võiks luua 45 000 töökohta;

F.  arvestades, et hoolimata oma staatusest kaitstud põlisloodusalana, on mitmeid aastakümneid parki ähvardanud relvastatud rühmitused, kes tegelevad salaküttimise, metsade hävitamise ja muude mittesäästvate ja ebaseaduslike loodusvarade kasutamise vormidega; arvestades, et selle tulemusena on Virunga kantud ohustatud maailmapärandi nimekirja; arvestades, et massilise vaesuse, nõrga riigi, viletsa halduse ja piirkondliku ebaturvalisuse tingimustes oleks „naftapalavikul” tõsised destabiliseerivad sotsiaalsed ja keskkondlikud tagajärjed;

G.  arvestades, et 2007. aasta detsembris väljastas Kongo DV valitsus naftatootmiskontsessioonid, mis hõlmavad 85% Virunga pargist; arvestades, et seni on SOCO International plc (edaspidi SOCO) olnud ainuke ettevõte, mis on looduspargis uuringuid teostanud;

H.  arvestades, et hoolimata Kongo DV seadustest, mille alusel on kaitsealustel aladel keelustatud keskkonnakahjulik tegevus, kasutab SOCO-le väljastatud uuringuteluba ära selle seaduse erandit, millega kaitsealustel aladel on lubatud teaduslik tegevus;

I.  arvestades, et SOCO Internationalil ei ole enam litsentsi Virunga rahvuspargi tsoonile V;

J.  arvestades, et süsteemsete uuringute tulemused näitavad, et Virunga rahvuspargis leidub naftat, tuletab meelde, et nafta ammutamine (ja uuringud) on vastuolus maailmapärandi alade hulka kuuluva pargi kaitsega;

K.  arvestades, et nii nagu rõhutatakse ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtetes ning rahvusvahelistele ettevõtetele mõeldud OECD suunistes, on kohustus austada inimõigusi ülemaailmne standard, mille täitmist eeldatakse kõikidelt äriettevõtetelt, olenemata nende tegevuse asukohast;

L.  arvestades, et Virunga rahvuspargis ja selle ümbruskonnas on rohkem kui kakskümmend aastat kestnud vägivaldne konflikt; arvestades, et eelkõige ebaseadusliku kaevandustegevuse ja loodusressursside (puit, süsi jne) ebaseadusliku kasutamise ning ohustatud loomaliikide küttimise, nagu ka muu loodusressurssidega kauplemisega on rahastatud nii mässajaid kui ka riigi sõjaväge, samas kui potentsiaalsete nafta leiukohtade uurimine ja nafta ammutamine põhjustab piirkonnas tõenäoliselt uut vägivalda ja tõsiseid inimõiguste rikkumisi ning keskkonnasaastet;

M.  arvestades, et kõige suuremad naftatootmisega seotud keskkonnariskid piirkondades, kus puudub hea valitsemistava, hõlmavad taimestiku ulatuslikku hävitamist, invasiivsete võõrliikide sissetoomist, looduslike elupaikade killustamist, salaküttimise tõenäosuse suurenemist ning naftalekete, gaasi põletamise ja jäätmete ladestamise põhjustatud reostust; arvestades, et naftaneeduse risk võib põhjustada vaesuse ja ebavõrdsuse näitajate suurenemist, nagu näitavad sellised üksikjuhtuuringud nagu Nigeri delta juhtuuring;

N.  arvestades, et Virunga maapinna, vee ja eluslooduse säästlik majandamine annab otsest ja kaudset majanduslikku kasu kogukondadele, kes on äärmiselt sõltuvad pargi looduslikest ressurssidest; arvestades, et WWFi andmetel võiks üksnes mägigorilladega seotud turism anda tulu 30 miljonit USD aastas ning luua tuhandeid töökohti;

1.  rõhutab vajadust hoida iga hinna eest ära pöördumatu kahju tekitamine Virunga rahvuspargile, mille UNESCO määras 1979. aastal maailmapärandi alaks ning 1994. aastal ohustatud maailmapärandi alaks;

2.  taunib asjaolu, et Virunga rahvuspargist on saanud looduskaitse vallas üks maailma ohtlikumaid paiku; märgib sügava murega, et relvastatud rühmitused on oma kaevandustegevuse ja söetootmisega osalenud pargi looduslike ressursside ebaseaduslikus kasutamises nii selleks, et rahastada oma sõjalisi operatsioone, kui ka omakasu eesmärgil; taunib samuti asjaolu, et relvastatud rühmitused on toidu hankimise eesmärgil tegelenud suuremahulise salaküttimisega ning oma sõjaliste kulutuste katmiseks kaubitsenud elevandiluu ja eksootiliste loomade lihaga; märgib murega, et vilets distsipliin, ebaregulaarne palk ja toidunappus on põhjustanud selle, et sõjaväepersonal osaleb üha enam ebaseaduslikus tegevuses, sh käsitsi kaevandamises, söetootmises ja salaküttimises; märgib, et kõnealune park on põlisloodusega ala, mille 2 miljoni aakri (790 000 hektari) kaitsmisega on tõsiseid probleeme, eelkõige piiratud riigipoolse rahastuse tõttu; märgib, et 15. aprillil 2014 tulistasid kolm püssimeest pargi üleminspektorit Belgia printsi Emmanuel de Merode’i, tekitades talle tõsiseid vigastusi, ning et möödunud kümnendi jooksul on pargis tapetud enam kui 140 tegevteenistuses pargivahti;

3.  toonitab, et nafta leiukohtade uurimine ja nafta ammutamine või muu ebaseaduslik tegevus võib tekitada Virunga rahvuspargile pöördumatut kahju; peab vastuvõetamatuks, et Virunga rahvuspargi aladel anti 2007. aastal naftatootmiskontsessioonid Prantsuse naftafirmale TOTAL ning Briti naftafirmale SOCO International, millega rikuti Pariisi konventsiooni ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse kohta, 1992. aasta bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni, Ramsari konventsiooni ning Kongo DV seadusi; tuletab meelde, et kui TOTAL nõustus sellega, et ei uuri kunagi nafta leiukohti Virunga rahvuspargis (isegi kui Kongo valitsus otsustab selle piire muuta), siis SOCO International on Virunga rahvuspargis nafta leiukohti uurinud ning viis 2014. aasta juulis läbi seismoseire, mille tulemused, mis tõendasid nafta olemasolu, edastati Kongo valitsusele; kutsub Kongo DV valitsust üles mitte andma litsentsi veel mõnele operaatorile;

4.  juhib tähelepanu asjaolule, et Uganda valitsusel on kavas väljastada litsents Ngaji tsoonile, mis asub Virunga rahvuspargi vahetus läheduses ja hõlmab Edwardi järve, ning rõhutab, et ka uuringud ja kaevandamine võivad põhjustada pöördumatut kahju Virunga rahvuspargile;

5.  võtab teadmiseks, et pärast looduskaitseorganisatsiooni WWF kaebust Ühendkuningriigi riiklikule kontaktpunktile, et SOCO ei järgi OECD suuniseid rahvusvahelistele ettevõtetele, saavutati 2014. aasta juunis SOCO Internationali ja WWFi vahel kokkulepe, millega naftafirma võttis endale kohustuse mitte teha või tellida naftaluure või muu tegevusega seotud puurimisi Virunga rahvuspargi piirides, välja arvatud juhul, kui UNESCO ja Kongo DV valitsus nõustuvad sellega, et niisugune tegevus ei ole vastuolus pargi maailmapärandi staatusega; märgib, et selline tingimuslik kokkulepe ei paku mingeid garantiisid mis tahes naftaga seotud tegevuse lõpetamiseks Virunga pargis; juhib tähelepanu asjaolule, et firma SOCO International ebamäärane seisukoht jätab avatuks võimaluse, et terves pargis või selle osas lubatakse naftat puurida; täheldab, et firmale SOCO antud kontsessioon, kus ta on tegelenud leiukohtade uurimisega, asub Edwardi järves ja selle ümber, mis on koduks kümnetele märgilise tähendusega (ja mõnedele ohustatud) liikidele, k.a šimpansid, elevandid, krokodillid ja lõvid; kutsub seetõttu SOCO International plc ja selle Kongo DVs registreeritud äriühingut üles lõpetama alatiseks kogu oma uurimis- ja kaevandustegevuse Virunga pargis selle praegustes piirides; kustub ka Kongo DV valitsust üles tühistama vastavalt maailmapärandi komitee taotlusele kõik väljastatud load naftauuringuteks Virunga rahvuspargi piirides;

6.  rõhutab, et Edwardi järves toimuv kalapüük annab Virunga rahvuspargi lähedal elavale kohalikule kogukonnale tulu arvestuslikult 30 miljonit USD aastas ning lisaks on WWFi tellitud sõltumatu uuringu andmetel rohkem kui 50 000 peret sõltuvad järvest saadavast majapidamisveest;

7.  juhib tähelepanu asjaolule, et 2014. aasta septembris ajalehtedes Der Spiegel, Telegraph ja New York Times avaldatud vabaühenduse Global Witness aruandes väidetakse, et firma SOCO International ja selle alltöövõtjad on teinud ebaseaduslikke makseid, olevat maksnud relvastatud mässajatele ning on lõiganud kasu valitsuse julgeolekujõudude külvatud hirmust ja vägivallast Kongo DV idaosas, püüdes nafta leiukohtade uurimiseks pääseda ligi Aafrika vanimale rahvuspargile;

8.  kiidab heaks nafta leiukohtade uurimise ja nafta tootmise keskkonnamõju strateegilise hindamise Albertine Rifti põhjapiirkonnas, sh Virunga rahvuspargis; on seisukohal, et selle hindamise alusel peaksid asjaomased valitsused, k.a Kongo DV valitsus, saama teha teadlikke otsuseid nafta leiukohtade uurimise ja nafta ammutamise mõju nõuetekohase analüüsi põhjal; peab siiski kahetsusväärseks, et keskkonnamõju strateegilise hindamise protsessiga on pikalt viivitatud ja et Virunga rahvuspargis on juba alustatud nafta leiukohtade uurimist, kuigi keskkonnamõju strateegilise hindamise protsess ei ole veel lõppenud;

9.  toonitab, et naftatootmise probleeme Kongo DVs süvendab ebapiisav ja ebatõhus seadusandlik ja reguleeriv raamistik; palub Kongo DV valitsusel toetada ja järgida Kongo DV seadusi ja eeskirju, millega keelatakse keskkonnakahjulik tegevus, nagu nafta leiukohtade uurimine ja nafta kaevandamine looduskaitsealadel, sh Virunga pargis, ning kõrvaldada olemasolevad lüngad süsivesinike ja looduskaitse seaduseelnõudes, mis võimaldavad loodusressursside uuringuid ja kaevandamist rahvusparkides ja maailmapärandi aladel;

10.  avaldab tunnustust pargi haldusasutustele seoses nende jõupingutustega tagada jätkusuutlik tulu looduslikest päikese- ja hüdroenergia allikatest, mis parandab mitmete kohalike kogukondade sissetulekuid ilma looduskeskkonda hävitamata ning mis mahub maailmapärandi alal lubatud arengutegevuse raamidesse;

11.  juhib tähelepanu sellele, et alates 1990. aastate algusest on konfliktid relvastatud mässulistega, kes elavad rahvuspargis ja selle ümbruses, põhjustanud tõsiseid inimõiguste rikkumisi ja ulatuslikku vägivalda; juhib tähelepanu asjaolule, et Rwanda demokraatlikud vabastusjõud (FDLR), mässuliste rühm, keda süüdistatakse metsikuste toimepanemises Rwandas 1994. aasta kevadel toimunud genotsiidi ajal ja kes laienes ka Kongo DV idaossa, on elanud rahvuspargis alates 1996. aastast ning varjab end ikka veel piiri taga Virungas, samas kui ka Mai-Mai mässulised on teadete kohaselt tapnud, vägistanud ja vigastanud palju inimesi ning hävitanud rahvuspargi piiridesse jäävaid külasid; nõuab Kongo DV valitsuselt tungivalt mässuliste relvitustamist ning julgeoleku taastamist rahvuspargi piirkonnas; lisaks peab kahetsusväärseks asjaolu, et inimõiguslaste ja ajakirjanike represseerimine Kongo DVs on sagenenud; kutsub Kongo DV valitsust veel kord üles tunnustama ja austama ajakirjandus- ja pressivabadust ning toetama õigusriigi põhimõtteid ja inimõigusi;

12.  tuletab meelde, et vastavalt Pariisi konventsioonile ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse kohta on nafta leiukohtade uurimine ja nafta kaevandamine vastuolus maailmapärandi ala staatusega; rõhutab lisaks, et Virunga rahvuspark on koduks paljudele ohustatud liikidele, nagu märgilise tähtsusega mägigorilladele (kes on ühed viimased maailmas) ja okaapidele, ning et ohustatud liikide elupaiku tuleks rangelt kaitsta; väljendab heameelt seoses Kongo DV valitsuse otsusega moodustada salaküttimisvastane eribrigaad, kuid kutsub valitsust üles koostöös CITESi sekretariaadiga kindlaks määrama ja võtma täiendavaid juriidilisi meetmeid võitluseks ebaseadusliku kaubandusega seotud kuritegelike võrgustikega; nõuab tungivalt, et Kongo DV valitsus tugevdaks pargivahtide rolli ning karistaks pargis toime pandud ebaseaduslikku tegevust;

13.  toonitab, et teadete kohaselt on Kongo DV valitsuse ja firma SOCO Internationali kõnelustes tõstatatud küsimus Virunga rahvuspargi piiride muutmisest, eesmärgiga lubada nafta puurimist seaduslikult kas rahvuspargis tervikuna või selle osades, kuigi näib, et valitsus ei ole praeguses etapis UNESCOlt sellist muudatust ametlikult taotlenud;

14.  palub Euroopa välisteenistusel koordineerida ELi liikmesriikide ja Kongo DVs tegutsevate võimalike muude abiandjate diplomaatilist reaktsiooni, et aidata Kongo DV valitsusel loobuda nafta leiukohtade uurimisest ja nafta ammutamisest rahvuspargi piires, tühistada vastavalt maailmapärandi komitee taotlusele kõik väljastatud load naftauuringuteks Virunga rahvuspargi piirides ja muudel Kongos asuvatel UNESCO maailmapärandi aladel, ning loobuda rahvuspargi piiride muutmisest ja pindala vähendamisest;

15.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama looduspargi terviklikkust, näiteks suurendades endale võetud kohustusi säästva looduskaitse ja majandusarengu ning ümberkaudse piirkonna mitmekesistamise rahastamisel; kutsub ELi üles eelkõige toetama Kongo DV valitsust säästva energia arendamisel ja kaevandustööstusele majanduslike alternatiivide väljatöötamisel, siseriiklike ressursside kasutuselevõtu parandamisel (eelkõige õiglaste ja progressiivsete maksusüsteemide abil), valitsemise täiustamisel ning võitluses salaküttimise, ebaseadusliku metsaraie, ebaseadusliku kaevandamise ja korruptsiooni vastu, mis on visad nähtused ning võivad tekitada rahvuspargile korvamatut kahju;

16.  palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta kõik vajalikud meetmed, et keskkonnamõju strateegilise hindamise projektist saaks tõeline otsuste tegemise vahend;

17.  rõhutab, et ELi liikmesriikidel on vastavalt rahvusvahelistele ja Euroopa inimõigusi käsitlevatele õigusaktidele kohustus tagada, et nende jurisdiktsiooni all tegutsevad ettevõtted ei pane oma äritegevuse käigus toime ega aita otseselt ega kaudselt kaasa inimõiguste rikkumistele ning tegutsevad kooskõlas tegevusjuhenditega, milles on sätestatud sotsiaalsed ja keskkonnastandardid, ja selliste instrumentidega nagu ILO konventsioon nr 169, OECD suunised rahvusvahelistele ettevõtetele ning ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtted; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma õiguslikult siduvaid meetmeid selliste äriühingute vastutuselevõtmiseks, kes on tõendatult hoidnud kõrvale riigi seaduste ja rahvusvaheliste lepingute täitmisest;

18.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma tõhusamaid meetmeid relvakonfliktide ja korruptsiooni algpõhjustega tegelemiseks ning toetama jätkusuutlikku arengut ja rahu kindlustavaid projekte ja strateegiaid Virunga rahvuspargis ja selle naaberpiirkondades;

19.  nõuab tungivalt, et komisjon, liikmesriigid, Kongo Demokraatlik Vabariik ja naftapuurimisest huvitatud naftafirmad kaitseksid Virunga rahvuspargi piire ja selle naaberalasid fossiilsete kütuste kaevandamise eest;

20.  palub Euroopa välisteenistusel teha kõik vajalikud algatused, et veenda Kongo DV valitsust uurima riigis tegutsevate inimõiguslaste vastu suunatud vägivallaakte, eelkõige Virunga rahvuspargis ja Virunga rahvuspargi inspektorite vastu, ning julgustada valitsust tegema kõik enesest oleneva, et vältida selliste julmuste kordumist tulevikus;

21.  nõuab, et Euroopa välisteenistus võtaks kõik võimalikud meetmed selle tagamiseks, et Ühendkuningriigi raskete pettuste talitus kui esmane jurisdiktsioon ning kõik muud asjaomased jurisdiktsioonid viiksid läbi täieliku uurimise seoses kõigi altkäemaksu- ja korruptsioonisüüdistustega, mis on esitatud SOCO International plc ja selle Kongo DVs registreeritud äriühingu SOCO Exploration and Production DRC SPRL (SOCO) kohta;

22.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa välisteenistusele, liikmesriikide, Kongo Demokraatliku Vabariigi, Uganda Vabariigi ja Rwanda Vabariigi valitsustele ja parlamentidele, UNESCO juures loodud maailmapärandi komiteele, ÜRO Keskkonnaprogrammile ning Ramsari konventsiooni sekretariaadile.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika