Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2015/2097(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0076/2016

Esitatud tekstid :

A8-0076/2016

Arutelud :

PV 12/05/2016 - 6

Hääletused :

PV 12/05/2016 - 9.9
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2016)0226

Vastuvõetud tekstid
PDF 196kWORD 90k
Neljapäev, 12. mai 2016 - Strasbourg Lõplik väljaanne
Vanemapuhkuse kohta sõlmitud raamkokkulepe
P8_TA(2016)0226A8-0076/2016

Euroopa Parlamendi 12. mai 2016. aasta resolutsioon nõukogu 8. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/18/EL (millega rakendatakse Euroopa Tööstuse ja Tööandjate Keskliitude Ühenduse, Euroopa Käsitööga Tegelevate Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtete Keskliidu, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt vanemapuhkuse kohta sõlmitud muudetud raamkokkulepet ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 96/34/EÜ) rakendamise kohta (2015/2097(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2, artikli 3 lõiget 3 ja artiklit 5,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 8 ja 10, artikli 153 lõike 1 punkti i ja artiklit 157,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 7, 9, 23, 24 ja 33,

–  võttes arvesse nõukogu 8. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/18/EL, millega rakendatakse Euroopa Tööstuse ja Tööandjate Keskliitude Ühenduse, Euroopa Käsitööga Tegelevate Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtete Keskliidu, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt vanemapuhkuse kohta sõlmitud muudetud raamkokkulepet ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 96/34/EÜ,

–  võttes arvesse nõukogu 17. detsembri 2013. aasta direktiivi 2013/62/EL, millega muudetakse direktiivi 2010/18/EL (millega rakendatakse Euroopa Tööstuse ja Tööandjate Keskliitude Ühenduse, Euroopa Käsitööga Tegelevate Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtete Keskliidu, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt vanemapuhkuse kohta sõlmitud muudetud raamkokkulepet) seoses Mayotte’i staatuse muutmisega Euroopa Liidu suhtes,

–  võttes arvesse 23. ja 24. märtsil 2006 Brüsselis kokku tulnud Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldusi (777751/1/06 REV 1),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Parem töö- ja eraelu tasakaal: töö-, era- ja pereelu ühitamise võimaluste edendamine“ (COM(2008)0635),

–  võttes arvesse komisjoni 20. veebruari 2013. aasta soovitust „Investeerides lastesse aitame neil välja rabeleda ebasoodsate olude ringist“ (C(2013)0778),

–  võttes arvesse oma 11. märtsi 2015. aasta resolutsiooni majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta ning 2015. aasta majanduskasvu analüüsi tööhõive- ja sotsiaalaspektide kohta(1),

–  võttes arvesse oma 9. juuni 2015. aasta resolutsiooni ELi naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia kohta 2015. aasta järgseks perioodiks(2),

–  võttes arvesse oma 20. mai 2015. aasta resolutsiooni rasedus- ja sünnituspuhkuse kohta(3),

–  võttes arvesse oma 8. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ (meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes) kohaldamise kohta(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse 2015. aasta mai uuringut „Gender equality in employment and occupation – Directive 2006/54/EC: European Implementation Assessment“ (sooline võrdõiguslikkus tööhõive ja elukutse küsimustes – direktiivi 2006/54/EÜ Euroopa tasandil rakendamise hinnang),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi liidu sisepoliitika peadirektoraadi uuringut „Maternity, Paternity and Parental Leave: Data Related to Duration and Compensation Rates in the European Union“ (emadus-, isadus- ja vanemapuhkus: andmed selle kestuse ja hüvitise kohta Euroopa Liidus),

–  võttes arvesse Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi (Eurofound) uuringut „Promoting parental and paternity leave among fathers“ (vanema- ja isapuhkuse edendamine isade seas),

–  võttes arvesse Eurofoundi aruannet „Maternity leave provisions in the EU Member States: Duration and allowances“ (rasedus- ja sünnituspuhkust käsitlevad sätted ELi liikmesriikides: kestus ja toetused) (Eurofound, 2015),

–  võttes arvesse Eurofoundi 2015. aastal avaldatud aruannet „Promoting uptake of parental and paternity leave among fathers in the European Union“ (vanema- ja isapuhkuse kasutamise edendamine isade hulgas Euroopa Liidus),

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni 2015. aasta veebruari uuringut „The Implementation of Parental Leave Directive 2010/18 in 33 European Countries” (vanemapuhkust käsitleva direktiivi 2010/18 rakendamine 33-s Euroopa riigis),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamust (A8-0076/2016),

A.  arvestades, et strateegias „Euroopa 2020“ püstitatud eesmärki tõsta tööhõive määra 75 %-ni ei ole 2020. aastaks naiste puhul lihtne saavutada (see on praegu 63,5 %); arvestades lisaks vajadust ennetava poliitika järele, millega toetatakse naiste tööturule sisenemist ja seal püsimist, kaitstakse ja toetatakse emade naasmist tööturule, eesmärgiga tagada stabiilne ja inimväärne töö meestega võrdsetel tingimustel, ning mis soodustab eelkõige kõigi lapsevanemate töö- ja eraelu paremat tasakaalustamist;

B.  arvestades, et vanemate tehtav töö perekonnas ja laste kasvatamisel kujutab endast mõõdetavat panust majandusse, mis on Euroopa demograafilist arengut silmas pidades samuti väga tähtis;

C.  arvestades, et direktiivis 96/34/EÜ tunnistatakse töö- ja pereelu ühitamine eraldi teemaks ning direktiivis 2010/18/EL sätestatakse, et kõigil töötajatel on õigus neljakuulisele tasustamata vanemapuhkusele ja et üks kuu sellest puhkusest peab olema mitteülekantav; arvestades, et tööhõives rakendatava soolise võrdõiguslikkuse põhimõte on nüüd ELi õiguses sätestatud; arvestades, et meeste ja naiste võrdsed karjäärivõimalused (muu hulgas vanemapuhkuse kaudu) aitaksid saavutada strateegias „Euroopa 2020“ püstitatud eesmärki tõsta tööhõive määra 75 %-ni ja lahendada naiste suurema vaesumisohu probleemi, kuid need kujutavad endast ka mõõdetavat panust majandusse, mis on Euroopa demograafilist arengut silmas pidades samuti väga tähtis;

D.  arvestades, et olemasolevad andmed kinnitavad, et tasustamata või halvasti tasustatud perepuhkuse puhul on osalusmäärad madalad ja et isad kasutavad väga harva oma õigusi vanemapuhkusele; arvestades, et täielikult või osaliselt mitteülekantavat, piisavalt tasustatud vanemapuhkust kasutavad mõlemad vanemad tasakaalustatumalt ja see aitab vähendada naiste diskrimineerimist tööturul;

E.  arvestades, et segamudel, mis koosneb nii rasedus- ja sünnituspuhkusest, isapuhkusest kui ka ühisest, s.t vanemapuhkusest, võimaldab vanematel asjakohaselt koos otsustada, kuidas laste huvides ja oma töö eripära arvesse võttes oma puhkusega seotud õigusi hallata;

F.  arvestades, et vanemapuhkusest on laste arengule pika aja jooksul kasu; arvestades, et kõnealuses valdkonnas kehtiva avaliku poliitika raames suureneb ELi liikmesriikides küll vanemapuhkust kasutavate isade arv, ent isade osalusmäär vanemapuhkuse kasutamisel on endiselt madal, sest vaid 10 % isadest võtab vähemalt ühe päeva vanemapuhkust; arvestades, et seevastu naistest 97 % kasutab mõlemale vanemale pakutavat vanemapuhkust;

G.  arvestades, et Eurofoundi uuringute kohaselt on aspektide seas, mis mõjutavad vanemapuhkuse kasutamist isade poolt, hüvitamise määr, puhkusesüsteemi paindlikkus, teabe kättesaadavus, lastehoiuasutuste olemasolu ja paindlikkus ning see, kuivõrd töötajad kardavad, et nad puhkuse võtmise tulemusel tööturult kõrvale tõrjutakse; arvestades, et paljude teadlaste väitel(5) loovad isapuhkust võtavad isad oma lastega paremad suhted ning on tõenäolisem, et nad osalevad tulevikus aktiivselt ka laste hooldamises; arvestades, et seetõttu tuleb neid teemasid käsitleda;

H.  arvestades, et kogu EL seisab silmitsi tõsiste demograafiliste probleemidega, kuna enamikus liikmesriikides sündimus väheneb, ning arvestades, et meeste ja naiste suhtes õiglane perepoliitika peaks parandama naiste väljavaateid tööturul, parandama töö- ja eraelu tasakaalu, vähendama soolist lõhet seoses palga, pensioni ja elu jooksul teenitud sissetulekuga ning mõjutama positiivselt demograafilisi protsesse;

I.  arvestades, et Eurostati andmetel võttis 2010. aastal vanemapuhkust 3 518 600 inimest, kellest ainult 94 800 (2,7 %) olid mehed; arvestades, et Eurofoundi uuringutulemuste(6) kohaselt põhjustab tööhõives osalemisel esinev sooline lõhe Euroopa riikide majandusele tõsist kahju, mis ulatus 2013. aastal ligikaudu 370 miljardi euroni;

J.  arvestades, et komisjon peaks koos liikmesriikidega võtma konkreetseid meetmeid, et soodustada paindlikumate mudelite kaudu uutmoodi töökorraldust, mis võimaldab vanematel töö- ja pereelu ühitamist soodustavate vahendite abil tõesti kasutada oma õigust luua pere; arvestades, et need meetmed võiksid aidata vähendada naiste diskrimineerimist tööturul ning toetada nende tööturule sisenemist, seal püsimist ja sinna naasmist ilma igasuguse majandusliku ja sotsiaalse surveta;

K.  arvestades, et lisaks soolise võrdõiguslikkuse ja naiste tööturule juurdepääsu tagamisele peaks vanemapuhkus võimaldama vanematel täita lastega seotud kohustusi;

L.  arvestades, et äärmiselt oluline on tagada naistele õigus ühendada õigustega tagatud töö ja õigus olla ema ilma naiste jaoks karistavate tagajärgedeta, kuna naised on endiselt kõige halvemas olukorras ja neid diskrimineeritakse kõige rohkem; arvestades, et sellise diskrimineerimise näideteks on tööandjate surve töövestlusel osalevatele naistele, kui neilt küsitakse laste olemasolu ja nende vanuse kohta, et mõjutada naiste otsuseid ja valida ilma lasteta töötajaid, kes on „kättesaadavamad“, ning üha suurenev majanduslik ja tööga seotud surve naistöötajatele, et nad ei kasutaks rasedus- ja sünnituspuhkust;

M.  arvestades, et üks tegureid, mis takistab naiste juurdepääsu tööturule ja tööhõives püsimist, on puude ja hooldusvajadusega, ülalpeetavate ja/või ebasoodsas olukorras olevatesse kategooriatesse või rühmadesse kuuluvate laste eest hoolitsemine;

N.  arvestades, et kui puhkust käsitlevaid sätteid ei ole või peetakse kehtivaid sätteid puudulikuks, võivad sotsiaalpartnerid kollektiivlepingute abil täita tähtsat rolli rasedus- ja sünnituspuhkust, isapuhkust ja vanemapuhkust käsitlevate uute sätete kehtestamisel või kehtivate sätete uuendamisel;

O.  arvestades, et töö- ja eraelu tasakaalustamine on põhiõigus, mis tuleks täielikult lisada igasse ELi teksti, mis võib kõnealusele valdkonnale mõju avaldada; arvestades, et üldisemalt tuleks juhtida tähelepanu peresõbraliku töökeskkonna olulisusele;

P.  arvestades, et enamik ELi liikmesriike juba täidab vanemapuhkuse direktiivi (2010/18/EL) miinimumnõudeid ja paljudes liikmesriikides on siseriiklikud sätted nendest nõuetest rangemad;

Q.  arvestades, et liikmesriigid peaksid nii avalikus kui ka erasektoris edendama töökeskkonna parandamise mudeleid, mis nõuavad töö- ja eraelu tasakaalustamise õiguse järgimist;

R.  arvestades, et erinevused meeste ja naiste puhul sünnitus- ja raseduspuhkuse, isapuhkuse ja vanemapuhkuse võtmisel väljendavad soolist diskrimineerimist seoses lapsehoiu ja naiste tööturul osalemisega; arvestades, et paljudes liikmesriikides ei ole mehi perekondlike kohustuste osas võrdselt panustama julgustavad meetmed andnud rahuldavaid tulemusi;

S.  arvestades, et piisav, individuaalne ja tasustatud vanemapuhkus on samast soost vanemate paarile töö- ja eraelu tasakaalu saavutamiseks ülioluline;

T.  arvestades, et naised, kes kasutavad vanemapuhkust võttes oma õigust töö- ja eraelu tasakaalule, puutuvad tööturule naastes kokku stigmaga, mis toob kaasa ebasoodsamad töötingimused ja ebakindlad lepingud;

Direktiivi ülevõtmine siseriiklikku õigusesse

1.  rõhutab, et direktiivi 2010/18/EL ülevõtmiseks vajalikud sätted esinevad liikmesriigiti eri kujul; on seega veendunud, et ülevõtmisel tuleb täielikult järgida sotsiaalpartnerite kollektiivläbirääkimiste valdkonnas kehtivaid õigusakte;

2.  on veendunud, et kuna kõik liikmesriigid ei ole järginud ELi eristavat või järjestikust lähenemist rasedus- ja sünnituspuhkusele ning vanemapuhkusele, on eri liiki puhkuste liigitamine ELi tasandil keeruline;

3.  tuletab meelde, et liikmesriikidepoolne ülereguleerimine võib suurendada reguleerimise keerukust ja seega tegelikult vähendada õigusaktide täitmist; kutsub liikmesriike üles hoiduma ELi õigusaktide ülevõtmisel halduskoormuse suurendamisest;

4.  ergutab liikmesriike, kes ei ole veel esitanud komisjonile direktiivi sätete ja ülevõtmismeetmete vastavustabeleid, seda mõistliku aja jooksul tegema; peab väga oluliseks, et liikmesriigid tagaksid järelevalveks vajalike vahendite olemasolu, et kontrollida vanemate õigusi kaitsvate õigusaktide järgimist; nõuab tungivalt, et komisjon jälgiks tähelepanelikult direktiivi rakendamist liikmesriikides, tagamaks, et direktiiviga võimaldatava kohandatavusega ei liialdata; on seisukohal, et heade tavade jagamise põhimõte on kasulik vahend nende eesmärkide saavutamiseks;

5.  peab kahetsusväärseks, et direktiivi ülevõtmise meetmetes esineb direktiivi kohaldamisala küsimuses ebavõrdsust, kuna töötajatele kehtestatakse vähemal või rohkemal määral soodne kord, olenevalt näiteks nende tööhõivesektorist (kogu ELis pakutakse avalikus sektoris erasektoriga võrreldes töötajatele rohkem kaitset, seetõttu on avalikul sektoril tööandjana teednäitav roll) ja lepingu kestusest; soovitab seetõttu võtta kasutusele kõik võimalikud meetmed, mis võimaldavad direktiivi korrektselt ja ühtlaselt rakendada nii avaliku kui ka erasektori jaoks; rõhutab, et kõigile – hoolimata nende soost – tuleks tagada õigus vanemapuhkusele ilma diskrimineerimiseta, sõltumata sellest, millises sektoris või millist tüüpi lepingu alusel isad ja emad töötavad;

6.  tunneb heameelt asjaolu üle, et mõned liikmesriigid on direktiivi sätted üle võtnud laiemas ulatuses, kui näeb ette minimaalne kohaldamisala, ning kohaldavad neid sätteid ka füüsilisest isikust ettevõtjate, praktikantide, samasooliste paaride ja lapsendatud lapse vanemate suhtes;

7.  on kindlalt seisukohal, et sotsiaalkaitse pakkumine kuulub liikmesriigi pädevusse;

8.  nõuab, et liikmesriigid võtaksid vastu perekonnale suunatud sotsiaalpoliitika meetmed, millega sätestatakse kõikide direktiivis ette nähtud hüvede kohaldamine juhul, kui vanemad jäävad rahvusvahelise lapsendamise korraldamiseks pikemaks ajaks välismaale;

9.  märgib, et rohkem kui kümme aastat pärast direktiivi 96/34/EÜ ülevõtmist liikmesriikide poolt valitseb vanemapuhkuse kasutamisel endiselt sooline tasakaalustamatus; võtab samuti teadmiseks asjaolu, et vanemapuhkuse maksimaalne kestus, seda puudutav seadusega kehtestatud kord ja tasustamise süsteemid puhkuseperioodil on liikmesriigiti väga erinevad; on veendunud, et puhkuse tasustamise küsimus on otsustavalt tähtis, tagamaks, et väikese sissetulekuga vanemad ja üksikvanemad puhkust kõigi teiste vanematega võrdväärselt kasutada saaksid; väljendab heameelt mitmete meetmete üle, mida on võetud selleks, et julgustada isasid vanemapuhkust kasutama; võtab teadmiseks, et EL aitab suunata liikmesriikide tähelepanu tegutsemisvajadusele ja vahendab nõuandeid ning abi liikmesriikidele, kes seda vajavad, eelkõige sotsiaalkindlustuse õiguste valdkonnas; on veendunud, et komisjon peaks tegema ettepanekuid meetmete kohta, mis ergutaksid isasid rohkem vanemapuhkust võtma, ja et liikmesriigid peaksid edendama parimate tavade tulemuslikumat jagamist selles valdkonnas;

10.  märgib, et mõned liikmesriigid on otsustanud kehtestada õiguse sotsiaalkindlustusele üksnes vanemapuhkuse maksimaalsest kestusest lühemaks ajavahemikuks, vähendades seeläbi nende vanemate arvu, kes tegelikult puhkuse maksimaalset kestust kasutavad;

11.  kutsub liikmesriike koos komisjoniga üles tagama, et riikliku perepoliitikaga ette nähtud õigused, sealhulgas vanemapuhkus, oleksid individuaalsete õiguste osas võrdsed ja võrdselt kättesaadavad mõlema vanema jaoks, et ergutada neid töö- ja eraelu oma laste huvides paremini ühitama; rõhutab, et need õigused peaksid olema nii palju kui võimalik individualiseeritud, et aidata saavutada strateegias „Euroopa 2020“ püstitatud eesmärki tõsta naiste ja meeste tööhõive määra 75 %-ni ning edendada soolist võrdõiguslikkust; on veendunud, et vanematele tuleks vanemapuhkuse kasutamisel anda teatav paindlikkus ja et see ei tohiks mingil juhul takistada saavutamast strateegias „Euroopa 2020“ püstitatud eesmärki tõsta naiste ja meeste tööhõive määra 75 %-ni; on seisukohal, et sotsiaalpartnerite poolt heakskiidetud kord peaks edendama lahendust, mille puhul märkimisväärne osa puhkusest jääb mitteülekantavaks; toonitab, et mõlemat vanemat tuleb kohelda sissetulekuga seotud õiguste ja vanemapuhkuse kestuse osas ühte moodi;

12.  rõhutab, et lastega pered ja tööelus laste kasvatamise tõttu pausi tegevad vanemad ei kaota üksnes sissetulekut, vaid et täiendavate kulude ja vanemakohustuste täitmise liiga vähese väärtustamise tõttu langeb neile täiendav koormus;

13.  märgib, et direktiiv võimaldab liikmesriikidele vanemapuhkuse eeskirjade kindlaksmääramisel paindlikkust mitmes küsimuses, nagu puhkuse andmine täistööaja või osalise tööaja alusel või vanemapuhkuse andmise tingimuseks seatud tööstaaž või etteteatamine; märgib, et osades liikmesriikides ei ole mittestandardsete lepingute, näiteks tähtajalise lepingu(7) ja tööajata lepingu(8) alusel töötavad töötajad alati nende meetmetega hõlmatud, ning tunneb muret seda tüüpi töölepingute kuritarvitamise pärast; võtab teadmiseks liikmesriikide algatused, mille eesmärk on anda töötajatele selles valdkonnas võimalikult palju paindlikkust, et vanemapuhkus vastaks nende töö- ja eraelu olukorrale, kuid on veendunud, et mis tahes korralduse eesmärk peaks olema vanemapuhkuse võtmise toetamine;

14.  märgib, et pärast vanemapuhkust tööle naasmine võib olla nii vanemale kui ka lapsele raske ja pingeline; kutsub liikmesriike üles võtma vastu perepoliitika, mis hõlbustab sujuvat ja järkjärgulist töölenaasmist ning üleüldist optimaalset töö- ja eraelu tasakaalu, kaaludes ühtlasi ka kaugtöö, kodus töötamise ja targa töökorralduse edendamist nii, et sellise poliitikaga ei panda töötajatele lisakoormust;

15.  kutsub liikmesriike üles tagama korra kehtestamisel ka ettevõtetele planeerimiskindluse – võttes eriti arvesse mikro- ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate vajadusi;

16.  kutsub komisjoni üles parandama ja tugevdama direktiivi 2010/18/EL sätteid vanemapuhkuse kasutamisvõimaluste ja üksikasjaliku kasutamiskorra osas puudega või rasket või pikaajalist haigust põdevate laste vanemate puhul, võttes ühtlasi arvesse liikmesriikide parimaid tavasid (lapse vanuse piirmäära tõstmine vanema- või hoolduspuhkuse kasutamisel, hõlbustatud võimalus hakata töökohale naastes tööle osalise tööajaga, puhkuse kestuse pikendamine jne);

17.  rõhutab vajadust tagada soodsad tingimused tööle naasmiseks vanemapuhkusel viibinud isikutele, eriti mis puudutab samale ametikohale või sellega võrdsele või samasugusele töökohale naasmist lähtuvalt töölepingust või -suhtest, tööaja muutmist ja/või tööle naasmisel tööelu korralduse muutmist (sh tööandja kohustus põhjendada võimalikku keeldumist), koolitustel osalemist ning kaitset vallandamise või ebasoodsama kohtlemise eest, mis tuleneb vanemapuhkuse taotlemisest või selle kasutamisest, ja kaitset teatava ajavahemiku jooksul, et nad saaksid oma töökohaga uuesti kohaneda;

Tõhus direktiiv töö- ja eraelu ühitamisega seotud probleemide käsitlemiseks

18.  võtab teadmiseks selle, et komisjon võttis tagasi rasedus- ja sünnituspuhkust käsitleva direktiivi eelnõu, ning asjaolu, et komisjon ei kavatse tegevuskava „Uus algus töötavate perekondade töö ja eraelu tasakaalu saavutamiseks“ raames praegu avaldada lõpparuannet vanemapuhkust käsitleva direktiivi rakendamise kohta; palub komisjonil, austades samal ajal subsidiaarsuse põhimõtet, esitada ambitsioonikas ettepanek, mis tõesti võimaldaks töö- ja eraelu paremat tasakaalustamist;

19.  on veendunud, et poliitilistes aruteludes tuleks keskenduda ka tervele reale muudele kui seadusandlikele algatustele, et tõsta koos liikmesriikide ja kodanikuühiskonnaga esile vanemate rolli laste kasvatamisel ning edendada töö- ja eraelu ühitamist;

20.  on seisukohal, et tuleks kaaluda ulatuslikku muud kui seadusandlikku algatust, et edendada liikmesriikides töö- ja pereelu ühitamist;

21.  usub, et kuna perekonnaga seotud puhkuseliigid on omavahel tihedalt seotud, on eri tekstide vahel vaja sidusust ELi tasandil koos sotsiaalpartnerite kaasamisega, et anda peredele kogu elu hõlmav ülevaade puhkustest, edendamaks hoolduskohustuste võrdsemat jagamist naiste ja meeste vahel; nõuab tungivalt, et komisjon kaaluks seetõttu vanemapuhkust käsitleva ELi õigusakti läbivaatamisklausli aktiveerimist; on veendunud, et vaja on selgemini sõnastatud õigusakti, millega vähendatakse keerukust, suurendatakse järgimist ja kaitstakse töötajaid;

22.  kutsub komisjoni 2015. aasta veebruaris avaldatud raporti põhjal tööturu osapooli üles lahendama puudujääke vanemapuhkust käsitleva direktiivi eesmärkide täielikuks saavutamiseks töö- ja eraelu tasakaalu, naiste tööturul osalemise, demograafiliste probleemide ning meeste osalemise suhtes perega seotud ülesannete täitmisel, sh laste ja teiste ülalpeetavate eest hoolitsemisel; on seisukohal, et tuleks võtta mõjusamaid meetmeid, et julgustada meeste ja naiste vahel võrdsemat perekondlike kohustuste jaotust;

23.  toonitab, et vanemapuhkuse korraga rahulolu on tihedalt seotud piisava tasustamisega; märgib, et kui puhkust käsitlevaid sätteid ei ole või peetakse kehtivaid sätteid puudulikuks, võivad sotsiaalpartnerid kollektiivlepingute abil täita tähtsat rolli rasedus- ja sünnituspuhkust, isapuhkust ja vanemapuhkust käsitlevate uute sätete kehtestamisel või kehtivate sätete uuendamisel; palub liikmesriikidel vaadata sotsiaalpartneritega kokkuleppel läbi vanemapuhkuse puhul ette nähtud rahalise hüvitise süsteem, et viia kõnealune hüvitis tasemeni, mis pakuks stiimulit sissetuleku asendamiseks piisaval ja inimväärsel tasemel ning ergutaks ka mehi võtma vanemapuhkust rohkem kui direktiiviga tagatud minimaalsel ajavahemikul;

24.  on veendunud, et esmatähtis on edendada puhkuse õiguse individualiseerimist ning isade rolli edendamiseks võetavaid positiivseid meetmeid, et aidata saavutada töö- ja eraelu sooliselt tasakaalustatud ühitamist;

25.  palub komisjonil ja sotsiaalpartneritel kaaluda võimalust vanemapuhkuse miinimumkestuse asjakohaseks pikendamiseks neljalt kuult vähemalt kuue kuuni, mis võimaldaks töö- ja eraelu paremini ühitada;

26.  rõhutab, et (rasedus- ja sünnitus-, isa- ja vanemapuhkust reguleeriva) puhkusekorra parem kooskõlastatus, sidusus ja kättesaadavus liikmesriikides suurendab osalusmäära ja üldist tulemuslikkust; rõhutab, et sellega seoses on möödapääsmatult tähtis ja tungivalt vajalik võtta vastu ELi direktiiv vähemalt kahenädalase isapuhkuse kohta;

27.  rõhutab, kui oluline on pikendada ajavahemikku, mille kestel oleks mõlemal lapsevanemal võimalik kasutada õigust jääda vanemapuhkusele; kutsub komisjoni ja sotsiaalpartnereid üles tõstma lapse vanust, kellega seoses on võimalik vanemapuhkust võtta, ja võtma samuti arvesse, et puudega või pikaajalist haigust põdeva lapse vanemate võimalust vanemapuhkust võtta tuleks pikendada üle lapse vanusepiiri, mis on direktiivis ette nähtud;

28.  kutsub liikmesriike ja sotsiaalpartnereid üles lahendama arvukaid probleeme, mis on seotud pika vanemapuhkuse järel tööle naasmisega, et kaotada olukord, kus vanemapuhkus kujuneb lõksuks, mis inimese tööturult välja tõrjub; tuletab sellega seoses meelde, et meeste ja naiste võrdõiguslikkust on võimalik saavutada ainult tasustatava ja tasustamata töö ning töö-, pere- ja hoolduskohustuste õiglase ümberjaotamisega;

29.  ergutab liikmesriike jätkama jõupingutusi suurema lähenemise saavutamiseks töö- ja pereelu tasakaalustamisega seotud parimate tavade vahetamise osas, pöörates erilist tähelepanu poliitikameetmetele, mis toetavad emade tööturule sisenemist, seal püsimist ja sinna naasmist ning isade osalemist pereelus ja isade suuremat osalemist vanemapuhkuse võtmisel; ergutab komisjoni koos liikmesriikidega neid meetmeid edendama ja nende üle järelevalvet teostama;

30.  on veendunud, et Barcelona eesmärkide saavutamiseks peaksid liikmesriigid töö- ja eraelu tasakaalu soodustavate seadusandlike meetmete täienduseks looma ELi mitmesugustest vahenditest saadaval rahalisel toel kvaliteetseid, kaasavaid, taskukohaseid ja kättesaadavaid riiklikke või erasektori lapsehoiuteenuseid, mis oleksid kättesaadavad alates hetkest, mil vanem tööturule naaseb, pöörates eritähelepanu vaestele ja sotsiaalse tõrjutuse ohus olevatele perekondadele;

31.  palub liikmesriikidel suurendada lapsevanemate teadlikkust sellest, millist kasu alushariduses ja hooldusprogrammides osalemine nende lastele ja neile endile annab; kutsub liikmesriike üles kohandama kvaliteetsete ja kaasavate alusharidusprogrammide ja hooldusteenuste ülesehitust ja valikukriteeriume aina mitmekesisemaks muutuva töökorraldusega, et aidata vanematel oma töökohustusi täita või töökohta leida, pidades samas kindlalt silmas lapse huve;

32.  on veendunud, et ühtne hoiak soolise võrdõiguslikkuse – kaasa arvatud stereotüüpsete soorollide ületamisele suunatud poliitika – ning töö- ja eraelu tasakaalustamise suhtes kõigis ELi tulevastes algatustes suurendaks protsessi sidusust ja läbipaistvust ning aitaks tagada töö- ja pereelu sooliselt tasakaalustatud ühitamist; palub komisjonil ja liikmesriikidel suurendada ühiskonna teadlikkust töö ja pereelu ühitamisega seotud õigustest ja õiguskaitsevõimalustest;

33.  palub komisjonil mõõta positiivset mõju, mida on avaldanud töö- ja eraelu tasakaalustamisega seotud algatused perekondlike, hooldus- ja majapidamiskohustuste tasakaalustatud jagamiseks, võttes arvesse puudega, ülalpeetavate ja/või ebasoodsas olukorras olevatesse kategooriatesse või rühmadesse kuuluvate laste vanemate erilisi hoolduskohustusi;

o
o   o

34.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0068.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0218.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0207.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0351.
(5) http://www.oecd.org/gender/parental-leave-where-are-the-fathers.pdf
(6) https://www.eurofound.europa.eu/news/news-articles/social-policies/international-womens-day-2016-the-campaign-for-equality-continues
(7) Peter Moss, the 10th International Review of Leave Policies and Related Research 2014, juuni 2014, lk 39.
(8) https://www.cipd.co.uk/binaries/zero-hours-contracts_2013-myth-reality.pdf

Õigusalane teave