Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2015/2118(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0144/2016

Esitatud tekstid :

A8-0144/2016

Arutelud :

PV 12/05/2016 - 7

Hääletused :

PV 12/05/2016 - 9.10
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2016)0227

Vastuvõetud tekstid
PDF 318kWORD 130k
Neljapäev, 12. mai 2016 - Strasbourg Lõplik väljaanne
Inimkaubanduse tõkestamine ja sellevastane võitlus
P8_TA(2016)0227A8-0144/2016

Euroopa Parlamendi 12. mai 2016. aasta resolutsioon 5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL (milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset) rakendamise kohta soolisest aspektist (2015/2118(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõike 3 teist lõiku ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 8, 79 ja 83,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 3, 5 ja 23,

–  võttes arvesse 1979. aasta ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (CEDAW), eriti artiklit 6, mille alusel võideldakse igasuguse naistega kauplemise ja naiste prostitutsiooni ekspluateerimise vastu,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse 1949. aasta ÜRO inimkaubanduse ja kupeldamise keelustamise konventsiooni,

–  võttes arvesse neljandal naiste maailmakonverentsil 15. septembril 1995. aastal vastu võetud Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning nendest tulenevaid dokumente, mis võeti vastu ÜRO erakorralistel istungjärkudel „Peking +5“ (2000), „Peking +10“ (2005) ja „Peking +15“ (2010) ning „Peking +20“ läbivaatamiskonverentsil,

–  võttes arvesse rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni täiendavat naiste ja lastega kaubitsemise ning muu inimkaubanduse ärahoidmise ja selle kuriteo eest karistamise 2000. aasta protokolli ning eelkõige selles sisalduvat, rahvusvaheliselt kokku lepitud inimkaubanduse määratlust,

–  võttes arvesse 1989. aasta ÜRO lapse õiguste konventsiooni ning selle fakultatiivprotokolli, milles käsitletakse laste müüki, lasteprostitutsiooni ja lastepornograafiat, ja Euroopa Parlamendi 27. novembri 2014. aasta resolutsiooni ÜRO lapse õiguste konventsiooni 25. aastapäeva kohta(1),

–  võttes arvesse inimõiguste ja biomeditsiini konventsiooni,

–  võttes arvesse Haagi konventsiooni lapsendamise kohta,

–  võttes arvesse ÜRO ühiskommentaare ELi direktiivi (milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja selle vastast võitlust ning ohvrite kaitset) kohta, milles nõutakse, et inimkaubanduse ohvritele pakutaks rahvusvahelist kaitset sootundlikult,

–  võttes arvesse sunniviisilist või kohustuslikku tööd käsitleva ILO konventsiooni nr 29 artiklit 2, milles määratletakse sunniviisiline töö,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni ja Euroopa Nõukogu soovitusi selles valdkonnas,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta määrust (EL) 2015/2219, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoolituse Ametit (CEPOL) ning millega asendatakse ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsus 2005/681/JSK(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2009. aasta direktiivi 2009/52/EÜ, millega sätestatakse ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele kohaldatavate karistuste ja meetmete miinimumnõuded(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel(6),

–  võttes arvesse nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/81/EÜ elamisloa väljaandmise kohta pädevate asutustega koostööd tegevatele kolmandate riikide kodanikele, kes on inimkaubanduse ohvrid või kelle ebaseaduslikule sisserändele on kaasa aidatud(7),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Inimkaubanduse kaotamist käsitlev ELi strateegia aastateks 2012–2016“ (COM(2012)0286),

–  võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti „Vahearuanne inimkaubanduse kaotamist käsitleva ELi strateegia rakendamise kohta“ (SWD(2014)0318),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa julgeoleku tegevuskava“ (COM(2015)0185),

–  võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti „Strateegiline kohustus soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2019“ (SWD(2015)0278),

–  võttes arvesse Europoli aruannet olukorra kohta Euroopas, milles käsitletakse inimkaubandust ELis (veebruar 2016),

–  võttes arvesse Eurostati aruannet „Inimkaubandus“ (2015. aasta väljaanne),

–  võttes arvesse direktiivi 2011/36/EL Euroopa tasandil rakendamise hinnangut, mille koostas parlamendi uuringuteenuste peadirektoraat (EPRS),

–  võttes arvesse komisjoni tellitud uuringut inimkaubanduse soolise mõõtme kohta (2016),

–  võttes arvesse oma 25. veebruari 2014. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile naistevastase vägivalla vastase võitluse kohta(8),

–  võttes arvesse oma 26. veebruari 2014. aasta resolutsiooni seksuaalse ärakasutamise ja prostitutsiooni ning nende mõju kohta soolisele võrdõiguslikkusele(9),

–  võttes arvesse oma 9. juuni 2015. aasta resolutsiooni ELi naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia kohta 2015. aasta järgseks perioodiks(10),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamust (A8-0144/2016),

A.  arvestades, et inimkaubandus on ELi põhiõiguste harta artikli 5 lõikes 3 sätestatud kui põhiõiguste raske rikkumine ning inimväärikuse ja ohvrite kehalise ja vaimse puutumatuse rikkumine, mis põhjustab tõsist kahju ning mõjutab neid sageli elu lõpuni, samuti on see enamasti organiseeritud kuritegevuse raske vorm, mis on ajendatud suurest nõudlusest ja kasumist, mille suurus on hinnanguliselt ligi 150 miljardit USA dollarit aastas(11), ja mis kahjustab õigusriiklust; arvestades, et erinevused liikmesriikide seadusandluses hõlbustavad organiseeritud kuritegevust, süüdistuse esitamine on ikka veel vähe tõenäoline ning sellise kuriteo eest kohaldatavad karistused ei ole piisavad, võrreldes sellest potentsiaalselt saadava suure tuluga;

B.  arvestades, et direktiivi 2011/36/EL artiklis 2 on inimkaubandus määratletud kui isiku värbamine, transportimine, üleviimine, varjamine või vastuvõtmine, sealhulgas kõnealuse isiku üle saavutatud kontrolli vahetamine või üleandmine, milleks kasutatakse ähvardusi, jõudu või muid sunnimeetodeid, inimröövi, kelmust, pettust, võimu või kaitsetu seisundi kuritarvitamist või teise isiku üle kontrolli omava isiku nõusoleku saavutamiseks raha või hüvitiste võtmist või andmist ärakasutamise eesmärgil; arvestades, et ärakasutamine hõlmab vähemalt isiku kasutamist prostituudina või muid seksuaalse ärakasutamise vorme, sunniviisilist tööd või pealesunnitud teenuseid, sealhulgas kerjamist, orjust või muid samalaadseid tingimusi, sundust, ärakasutamist kuritegelikuks tegevuseks või elundite eemaldamist;

C.  arvestades, et inimkaubandus võtab erinevaid vorme ning inimkaubanduse ohvreid leiab paljudes seaduslikes ja ebaseaduslikes tegevustes, sealhulgas, kuid mitte ainult põllumajandus, toiduainetööstus, seksitööstus, majapidamistööd, tootmine, hooldus, koristamine, muud tegevusalad (eelkõige teenindus), kerjamine, kuritegevus, sundabielu, internetis laste seksuaalne ärakasutamine, ebaseaduslik adopteerimine ja kauplemine inimorganitega;

D.  arvestades, et nagu märgiti dokumendis „ÜRO ühiskommentaarid ELi direktiivi kohta – inimõigustel põhinev lähenemine“ (2011), tuletab mitu ÜRO agentuuri meelde, et „tuleb tunnistada nii meeste kui ka naistega kaubitsemise olemasolu ja käsitleda naiste ja meeste kogemuste sarnasusi ja erinevusi seoses haavatavuste ja õiguste rikkumistega“;

E.  arvestades, et praeguses pagulaskriisis on ilmnenud nõuetekohaste vahendite puudumine Euroopa tasandil, et võidelda ühiselt inimkaubanduse vastu, eriti siis, kui selle eesmärk on naiste ja laste seksuaalne ärakasutamine;

F.  arvestades, et ühe mõõdupuuga lähenemise strateegia ei anna tulemusi, ja arvestades, et inimkaubanduse eri vorme, näiteks seksuaalse ärakasutamise, tööjõu ärakasutamise ja lastega kauplemise eesmärgil, tuleb käsitleda konkreetsetes ja selleks ette nähtud poliitikameetmetes;

G.  arvestades, et direktiivi 2011/36/EL (edaspidi „direktiiv“) tuleks kiita inimõiguste ja ohvrikeskse lähenemise eest, mille puhul inimkaubanduse ohvritel on rahvusvahelise õiguse kohaselt olemas teatavad õigused ja teenused, mis ei sõltu sellest, kas ta soovib teha koostööd kriminaalmenetluses (direktiivi artikli 11 lõige 3);

H.  arvestades, et kõik inimkaubanduse ohvritele pakutavad tugiteenused peavad olema tõeliselt tingimusteta ning tagama, et nad ei satu uuesti ohvriks;

I.  arvestades, et ühelt poolt on inimkaubanduse põhjuseks ülemaailmne majanduslik ja sotsiaalne ebavõrdsus ning et teisalt võib seda veelgi süvendada naiste ja meeste vaheline majanduslik, ühiskondlik ning haridus- ja koolitusalane ebavõrdsus;

J.  arvestades, et hiljutise statistika kohaselt on enamik inimkaubanduse ohvreid naised; arvestades, et sugu oma olemuselt ei tee haavatavaks ning et naiste ja tütarlaste haavatavasse olukorda sattumist soodustavad paljud tegurid, sealhulgas vaesus, sotsiaalne tõrjutus, seksism ja diskrimineerimine;

K.  arvestades, et inimkaubanduse registreeritud ohvritest 80 % moodustavad naised ja tüdrukud(12) ning see on osaliselt seotud naiste ja tüdrukute vastase struktuurse vägivalla ja diskrimineerimisega;

L.  arvestades, et nõudlus naiste, tüdrukute, meeste ja poiste vastu prostitutsioonimajanduses on otsustav tõmbetegur seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse jaoks; arvestades, et nõudlus odava tööjõu järele ja suutmatus kaitsta tööõigusi on tõmbetegurid tööjõu ekspluateerimise eesmärgil toimuva inimkaubanduse jaoks;

M.  arvestades, et ühiskonna sallivus soolise ebavõrdsuse ning naiste ja tütarlaste vastase vägivalla suhtes ning üldsuse vähene teadlikkus inimkaubandusega seotud probleemidest soodustavad inimkaubandust lubavat õhkkonda;

N.  arvestades, et prostitutsiooni liigid, kus kõige tõenäolisemalt esineb inimkaubanduse ohvreid, näiteks tänavaprostitutsioon, on vähenenud neis riikides, kus on kriminaliseeritud seksi ostmine ja teiste inimeste prostitutsiooniga seotud tegevusest tulu teenimine;

O.  arvestades, et naiste, tütarlaste, meeste ja poiste inimkaubandus seksuaalse ärakasutamise eesmärgil on vähenenud riikides, kus nõudlus on muutunud karistatavaks, seda nii kupeldamise kui ka seksiteenuste ostmise puhul;

P.  arvestades, et sotsiaalse ja majandusliku marginaliseerimise tagajärjel moodustavad vähemus- ja pagulasrühmad (nt romad) inimkaubanduse ohvritest ebaproportsionaalse hulga;

Q.  arvestades, et soorollid ja diskrimineerimine kahjustavad kõiki, kusjuures mehed on vähem varmad tunnistama seksuaalse ärakasutamise ohvriks sattumist;

R.  arvestades, et naiste ja vähemusrühmade majandusliku ja sotsiaalse võimestamine vähendaks nende kaitsetust inimkaubanduse ohvriks muutumisel;

S.  arvestades, et ohvrite tuvastamine on jätkuvalt keeruline ülesanne, ja arvestades, et inimkaubanduse ohvrite aitamiseks ja inimkauplejate vastutusele võtmiseks ning süüdi mõistmiseks tuleb tugevdada ohvriabi ja -kaitset, sh ohvri õigust elada ja töötada seaduslikult liikmesriigis, kuhu ta viidi, ning parandada õiguskaitse ja hüvitise kättesaadavust ohvrite jaoks;

T.  arvestades, et lapsed moodustavad ligikaudu 16 %(13) ja tüdrukud kuni 13 %(14) inimkaubanduse registreeritud ohvritest, ning arvestades, et nad on eriti haavatavad, kuna lapsohvritele tekitatakse tõsist ja kestvat füüsilist, psühholoogilist ja emotsionaalset kahju;

U.  arvestades, et 70 % inimkaubanduse tuvastatud ohvritest ja 70 % kahtlustatavatest kaubitsejaist ELis on ELi kodanikud, ja et enamik seksuaalse ärakasutamise ohvreid, kellest on teada antud, on ELi Kesk- ja Ida-Euroopa riikide kodanikud(15); arvestades, et statistikat tuleb võtta arvesse identifitseerimissüsteemide väljatöötamisel, et paremini tuvastada kõiki inimkaubanduse ohvreid;

V.  arvestades, et suurem osa registreeritud ohvritest on naised ja tüdrukud, kellega on kaubitsetud seksuaalse ärakasutamise eesmärgil ning kes kokku moodustavad kuni 95 % seksuaalse ärakasutamise eesmärgiga inimkaubanduse ohvritest(16); arvestades, et inimkaubandus on naiste ja tütarlaste vastase vägivalla vorm;

W.  arvestades, et inimkaubandus on keerukas rahvusvaheline nähtus, millega saab tulemuslikult võidelda ainult siis, kui ELi institutsioonid ja liikmesriigid teevad koordineeritult koostööd, et hoida ära meelepärase kohtualluvuse valimise kuritegelike rühmituste ja isikute poolt, seejuures keskendudes võimalike ja tegelike ohvrite tuvastamisele ja kaitsmisele integreeritud valdkonnaülesest perspektiivist; arvestades, et inimkaubanduse ja inimsmugeldamise vahel on selge erinevus, kuid et erilist tähelepanu tuleks pöörata varjupaigataotlejaile, pagulastele, rändajatele ja teistele haavatavatele rühmadele, eriti lastele, saatjata alaealistele ja naistele, sest nad on mitmekordses ohus ning eriti vastuvõtlikud ärakasutamisele ja edaspidigi ohvriks sattumisele;

X.  arvestades, et inimkaubandust arvatakse sageli toimuvat organiseeritud kuritegelikes rühmitustes, kuid tegelikult võivad seda toime panna ka ohvrite pereliikmed, sõbrad, sugulased, elukaaslased ja tavapärased tööandjad;

Y.  arvestades, et enamik (70 %) kahtlustatavatest, süüdistuse saanud ja süüdi mõistetud inimkaubitsejaist on mehed, kuigi naissoost toimepanijad moodustavad märkimisväärse vähemuse (29 %) ning võivad inimkaubanduses etendada olulist rolli(17), eriti lastega kauplemise puhul;

Z.  arvestades, et tulemuste saavutamiseks peab mis tahes inimkaubanduse vastase seadusandlusega kaasnema selge kultuuriline üleminek karistamatuse kultuurilt inimkaubanduse nullsallivuse kultuurile;

AA.  arvestades, et ohvritel ei ole sageli teavet oma õiguste ja nende tõhusa kasutamise kohta;

AB.  arvestades, et inimkaubanduse kontseptsioon erineb orjandusest ja laiemast ärakasutamise alasest arutelust; arvestades, et kõik ärakasutamise liigid ei kvalifitseeru inimkaubanduseks;

Üldine hinnang direktiivi rakendamisel inimkaubanduse soolise mõõtmega arvestamiseks võetud meetmetele

1.  märgib, et direktiivi 2011/36/EL liikmesriikide siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtaeg oli 6. aprill 2013 ning kõik liikmesriigid peale ühe on teavitanud komisjoni direktiivi ülevõtmisest liikmesriikide õigusesse;

2.  palub kõigil liikmesriikidel kiirendada direktiivi 2011/36/EL (milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset) täielikku ja nõuetekohast täitmist;

3.  toonitab, et ELi õigus- ja poliitilises raamistikus tunnistatakse inimkaubandust soopõhise nähtusena, ja palub, et liikmesriigid võtaksid soopõhised meetmed(18); tuletab meelde, et direktiivi artiklis 1 rõhutatakse vajadust rakendada inimkaubandusele sootundlikku lähenemisviisi; toonitab, et naised ja mehed, tütarlapsed ja poisid on haavatavad erineval viisil ning nendega kaubeldakse erinevatel eesmärkidel, ning et seega peaksid ennetus-, abi- ja tugimeetmed olema soopõhised; juhib samuti tähelepanu sellele, et ELi strateegia kohaselt on naistevastane vägivald ja sooline ebavõrdsus inimkaubanduse tekke algpõhjusteks, ja selles sätestatakse meetmed, et tegeleda inimkaubanduse soolise mõõtmega;

4.  märgib, et komisjonil tuleb avaldada hulk aruandeid direktiivi rakendamise erinevate aspektide kohta; väljendab sügavat muret, et need aruanded esitatakse hilinemisega, kuna see saadab murettekitava signaali nende prioriteetide kohta jõustamise vallas; kutsub komisjoni üles täitma direktiivis sätestatud aruandluskohustust ja järgima ajakava;

5.  tuletab meelde komisjoni kohustust, mis tuleneb direktiivi 2011/36/EL artikli 23 lõikest 1 ja mille kohaselt tuli komisjonil 2015. aasta aprilliks esitada parlamendile ja nõukogule aruanne, milles hinnatakse, millises ulatuses on liikmesriigid võtnud kõnealuse direktiivi järgimiseks vajalikke meetmeid; rõhutab, et seda aruandlusülesannet ei ole õigeaegselt täidetud;

6.  toonitab, et ELi inimkaubandusevastaste õigusaktide rakendamisel tuleb järjepidevalt jälgida soolist mõõdet, ning nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks selle jälgimist oma hinnangutes direktiivi rakendamise ja selle järgimise kohta liikmesriikides;

7.  kiidab tublit tööd, mida ELi inimkaubandusevastase võitluse koordinaatori büroo on teinud teadmiste ja tõendite kogumiseks inimkaubanduse erinevate aspektide kohta, uurides sealhulgas soolist mõõdet ja eriti laste haavatavust; on siiski seisukohal, et kiirendamaks ELi reageerimist inimkaubandusele võiks laiendada ELi inimkaubandusevastase võitluse koordinaatori volitusi;

8.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et Europoli suutlikkust ei ole liikmesriikide õiguskaitseorganite poolt täielikult ära kasutatud, et suurendada teabevahetust Europoliga ning siduda omavahel eri liikmesriikide uurimised ja koostada laiem luureandmete ülevaade ELis tegutsevatest kõige ohtlikumatest organiseeritud kuritegevuse võrgustikest;

9.  tunneb heameelt selle üle, et komisjon lõi inimkaubanduse vastase veebisaidi, mis hõlmab ELi poolt ELis ja mujal rahastatud projektide andmebaasi, ajakohastatud teavet ELi õigus- ja poliitiliste vahendite kohta, inimkaubanduse vastase võitluse meetmeid liikmesriikides, rahastamisvõimalusi ja ELi algatusi;

10.  toonitab, kui tähtis on ohvrite ja ohvritega kokku puutuda võivate esmatasandi töötajate, julgeolekujõudude, kohtuasutuste, politsei- ja sotsiaalteenistuste jaoks saada selget ja järjepidevat teavet, sh teavet õiguste kohta seoses erakorralise abi, raviteenuste ja tervishoiuga, elamislubadega, tööõigusega, õiguskaitse ja advokaadi kättesaadavusega, õiguskaitse võimalustega, konkreetsete lapse õigustega jne;

11.  toonitab samuti, et tähtis on pöörata suuremat tähelepanu tööturu vahendajatele, töövõtjatele, alltöövõtjatele ja tööhõiveasutustele, eriti suure riskiga sektorites, et ennetada eelkõige inimkaubandust tööjõu ärakasutamise, aga ka seksuaalse ärakasutamise eesmärgil, mis peitub justkui hotellinduse ja toitlustamise ning isikuhooldusteenuste valdkonna lepingute taga;

12.  toonitab, et ELi inimkaubanduse vastases õigus- ja poliitilises raamistikus on ühendatud sise- ja välismõõde ning selles tunnistatakse, et inimkaubanduse kui inimõiguste raske rikkumise vastu võitlemiseks võetavad meetmed on ELi välistegevuse selge eesmärk; toonitab samuti, et ELi mittekuuluvad riigid on sageli ELis toimuva inimkaubanduse lähte- ja transiitriikideks ning et inimkaubandus kui ebaseaduslik piiriülene tegevus on tähtis koostöövaldkond ühendusse mittekuuluvate riikidega; tunneb sellega seoses heameelt asjaolu üle, et nõukogu palvel on komisjon ja Euroopa välisteenistus koostanud teabepaketi inimkaubanduse vastase võitluse kohta esmatähtsates riikides ja piirkondades ning loendi ELis ja liikmesriikides kättesaadavatest vahenditest ja õigusaktidest, k.a inimkaubandust käsitlev välispoliitika ning ELis ja liikmesriikides selles valdkonnas rahastatavad projektid; palub liikmesriikidel teha inimkaubandusega võitlemiseks komisjoni ja Euroopa välisteenistusega koostööd;

13.  on arvamusel, et varjupaigataotlejad, pagulased ja rändajad on inimkaubanduse suhtes eriti haavatavad, ja et erilist tähelepanu tuleks pöörata naiste, laste ja teiste haavatavate rühmade inimkaubandusele; palub komisjonil ja liikmesriikidel uurida seost üha arvukamalt saabuvate pagulaste ja inimkaubanduse vahel; kutsub liikmesriike üles suurendama koostööd, sealhulgas esmase vastuvõtu keskustes, võimalike ohvrite tuvastamiseks ning kõigi vahendite kasutamiseks inimkaubitsejate ja inimsmugeldajate vastu võitlemiseks, k.a andmekogumise täiustamine ja kehtivate kaitsestandardite järgimise tagamine; tuletab meelde ELi ametite ja võrgustike rolli ohvrite varases tuvastamises ELi piiridel ja inimkaubanduse vastases võitluses, ja toonitab sellega seoses vajadust suurema koostöö järele Europoli, Eurojusti, riiklike ametiasutuste ja kolmandate riikide vahel ning Euroopa karistusregistrite infosüsteemi kaudu; nõuab justiits- ja siseküsimuste asutustele rohkem ressursse, et võimaldada soolistes küsimustes koolitatud ametnike määramist eelkõige liikmesriikides, kus kasvavad segarändevood; toonitab, et rände tegevuskavas esitatud uus esmase vastuvõtu keskuste lähenemisviis ei peaks piirduma ainult kiire töötlemise ja kuhjumise vähendamisega, vaid hõlmama ka proportsionaalset inimkaubanduse vastast osist, mille eesmärk on võimalikke ohvreid tõhusalt edasi suunata;

14.  kutsub liikmesriike üles hindama kriitiliselt oma pagulaste registreerimist ning asjaomaseid teenuseid ja hooldusstruktuure, kuna see rühm, eriti saatjata alaealised, on väga haavatavad kuritegelike rühmituste ärakasutamise ning järgneva inimkauplemise suhtes;

15.  leiab, et rohkem tuleks pöörata tähelepanu oma soolise identiteedi tõttu sageli diskrimineerimist, häbimärgistamist ja vägivallaga ähvardamist kogevate transsooliste inimeste olukorrale; on arvamusel, et transsoolisi inimesi tuleks pidada haavatavaks rühmaks, kuna neil on eriti suur oht langeda inimkauplejate ohvriks; on veendunud, et kõnealust haavatavustegurit tuleks võtta arvesse, kui liikmesriigid viivad läbi individuaalset riskihindamist, et tagada inimkaubanduse ohvritele asjakohane kaitse ja hooldus; nõuab, et liikmesriigid tagaksid inimkaubanduse ohvrite või potentsiaalsete ohvritega tõenäoliselt kokku puutuvatele ametnikele nõuetekohase koolituse transsooliste ohvrite eripäradest, et kõnealuseid ohvreid oleks võimalik ennetavalt tuvastada ja kohandada abiteenuseid vastavalt nende vajadustele;

Inimkaubanduse ennetamise sooline aspekt

16.  toonitab, et direktiivi artikkel 11 kohustab liikmesriike looma koostöös asjaomaste tugiorganisatsioonidega nõuetekohased mehhanismid ohvrite varajaseks tuvastamiseks, toetamiseks ja abistamiseks; rõhutab vajadust järgmisel neljal kesksel strateegial põhineva lähenemise järele: ennetamine, süüdistuse esitamine, ohvrikaitse ja mitmetasandiline partnerlus;

17.  kutsub liikmesriike üles võitlema karistamatusega ja lugema inimkaubandust kuriteoks, samuti tagama kohtumõistmise toimepanijate üle ja sanktsioonide tugevdamise; nõuab seepärast tungivalt, et kõik liikmesriigid ratifitseeriksid kõik asjakohased rahvusvahelised õigusaktid, lepingud ja seaduslikud kohustused, mis muudavad inimkaubanduse vastase võitluse tõhusamaks, kooskõlastatumaks ja ühtlustatumaks, muu hulgas ka Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni;

18.  nõuab inimkaubandusega seotud rikkumiste eest süüdistuste esitamisel ühtset lähenemisviisi ning palub liikmesriikidel täiustada oma uurimis- ja kohtumenetlust; kutsub sellega seoses liikmesriike üles suurendama piiriülest koostööd ning ühistegevust asjakohaste ELi ametitega;

19.  tuletab meelde, et naisi ja lapsi võidakse sundida vahetama seksi kaitse vastu, et ellu jääda, et liikuda edasi mööda rändeteed, ja põhiliste elatusvahendite vastu; rõhutab, et elumusseksiga tegelevaid naisi ja lapsi ei käsitata inimkaubanduse ohvritena ja seetõttu ei saa nad vajalikku abi;

20.  toonitab, et inimkaubanduse ja inimsmugeldamise tõkestamiseks on oluline luua turvalised seadusliku rände kanalid naistele ja lastele (nt humanitaarviisad); juhib tähelepanu sellele, et samuti on oluline, et sihtriigid tagaksid naissoost rändajatele, kes on saanud sihtriigis seadusliku elamisloa, juurdepääsu keeleõppele ja muudele sotsiaalse integratsiooni vahenditele, eriti haridusele ja koolitusele, et võimaldada neil teostada oma õigusi kodanikena;

21.  kutsub liikmesriike üles kasutama nõuetekohaselt struktureeritud ohvrite küsitlustehnikat, et aidata saavutada sündmuste täpset rekonstrueerimist, survestamata samas psühholoogiliselt ohvreid, kes on niigi juba hirmunud ja segaduses;

22.  toonitab, et kõiki inimkaubanduse vastu võitlemiseks tehtavaid jõupingutusi tuleb tasakaalustada nii, et süüdistuse esitamisele keskendumisega kaasneks kohustus ohvreid kaitsta; märgib, et ohvrite toetamine mängib inimkaubanduse tõkestamises olulist osa, kuna piisavat tuge leidnud ohvrid suudavad läbielatust saadud traumast paremini taastuda ning aidata kaasa süüteo toimepanijatele süüdistuse esitamisele, ennetusprogrammide ettevalmistamisele ja põhjendatud poliitika kujundamisele, samuti suudavad nad paremini hoiduda uuesti inimkaubandusse sattumast;

23.  toonitab, et inimkaubanduse hõlbustamisel on keskne roll internetil, mis süvendab probleeme selle organiseeritud kuritegevuse raske vormi vastu võitlemisel; taunib asjaolu, et internetti kasutatakse üha enam ohvrite värbamiseks nii ELis kui ka sellest väljaspool võltside töökuulutuste abil, mille puhul osutavad reklaamiteenuseid ärakasutamise ohvrid, ja teabevahetuseks kuritegelike võrgustike vahel; kutsub liikmesriike üles tagama, et nende inimkaubanduse vastane poliitika seda arvesse võtaks ja et kübertehnoloogiatele suunatud õiguskaitsetegevustes kaasataks ekspertteadmisi sooküsimustes, mis on vajalikud, et ennetada ja tõhusalt võidelda sellise kuritegevuse kõigi vormide vastu, eelkõige seoses inimkaubandusega seksuaalse ärakasutamise eesmärgil; rõhutab, et uusi tehnoloogiaid, sotsiaalmeediat ja internetti tuleks samuti kasutada inimkaubanduse vastase võitluse heade tavade levitamiseks, teadlikkuse suurendamiseks ning potentsiaalsete ohvrite hoiatamiseks inimkaubanduse ohtude eest; palub sellega seoses komisjonil uurida põhjalikumalt interneti rolli inimkaubanduses ning anda Euroopa Parlamendile nõuetekohaselt teavet;

24.  peab kahetsusväärseks, et ohvrite tuvastamine on rakendamise üks raskemaid ja puudulikumaid tahke, kuid rõhutab, et see ei kahanda liikmesriikide vastutust nende haavatavate inimeste kaitse eest; toob esile, et kuriteo sunniviisilise ja petliku olemuse tõttu ei pruugi inimesed oma haavatavust märgata; toonitab, et inimkaubanduse ohvritele pealesunnitud tegevus on mõnes liikmesriigis karistatav, mis mõnel juhul takistab usalduse teket ohvrite ja ametiasutuste vahel; sedastab, et direktiiviga 2011/36/EL keelatakse inimkaubanduse ohvrite kriminaliseerimine; kutsub liikmesriike üles rakendama direktiivi artikleid 11–17, milles käsitletakse ohvrite kaitset ja toetamist (eelkõige ohvrite varjupaikade arvu suurendamise ja ohvrite ühiskonda integreerimise programmide tõhustamise kaudu) soopõhise lähenemisviisi abil, ning täielikult kohaldama direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ja neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded, et tagada järjepidevus ning nõuetekohane tugi ja abi inimkaubanduse ohvritele, sh õigus elada selles liikmesriigis ning juurdepääs antud liikmesriigi tööturule, kuhu ohver viidi; rõhutab, et need sätted ei peaks olema sõltuvuses ohvritepoolsest tunnistuse andmisest või nende koostööst kriminaalmenetluses; palub komisjonil tugevdada parimate tavade vahetamist ohvrite kaitsmise valdkonnas;

25.  rõhutab, et valitsusväliseid organisatsioone ja isikuid, kes töötavad inimkaubanduse ohvrite kaitsmise ja abistamise nimel, ei tohiks pidada vastutavaks ühegi kuriteo eest;

26.  suhtub äärmiselt kriitiliselt asjaolusse, et inimkaubanduse ohvriks langenud inimeste teenuste kasutamine ei ole veel kõikides liikmesriikides kuritegu, kuid tunnistab, et kohtus on raske vastavat teadmist tõestada, ja on seisukohal, et see oleks oluline samm sellise kuriteo raskusastme tunnistamisel ning tagaks tegeliku raamistiku inimkaubanduse ennetamiseks ja karistamatuse õhkkonna kaotamiseks;

27.  palub liikmesriikidel kehtestada ranged kriminaalkaristused inimkaubanduse, nüüdisaegse orjuse ja ärakasutamise eest, ning käsitleda kuriteona inimkaubanduse ohvri teenuste teadlikku kasutamist, sh inimkaubanduse ohvri või teiste isikute ärakasutamist prostitutsioonis või muudes seksuaalse ärakasutamise vormides, sunniviisilist tööd või pealesunnitud teenuseid, sealhulgas kerjamist, orjust või muid samalaadseid tingimusi, sundust, ärakasutamist kuritegelikuks tegevuseks või elundite eemaldamist; toob esile inimkaubanduse kuriteo eest esitatud süüdistuste ja süüdimõistmiste väikese arvu liikmesriikide tasandil;

28.  märgib, et ohvrite registreerimise peamine teabeallikas on politsei, viidates vajadusele piisavate inimressursside ja rahaliste vahendite järele, k.a politseiametnike sihtotstarbeline ja erikoolitus, ja personali suurema soolise tasakaalu järele; toonitab asjaolu, et inimkaubanduse ohvreid registreeritakse mõnes liikmesriigis vanglate ja kinnipidamiskeskuste kaudu, mis osutab süsteemi ja asjaomaste ametnike teadmiste puudustele; nõuab, et ELi liikmesriigid kohaldaksid inimkaubanduse suhtes õigusakte tõhusalt, ja toonitab ühtlasi, et ohvrite paremaks tuvastamiseks ning inimkaubanduse vähemärgatavate vahendite mõistmise saavutamiseks peaks karistusõigussüsteem keskenduma enam ärakasutamise dünaamikale ja seaduse kohaldamisele; märgib sellega seoses, et määruse (EL) nr 2015/2219 kohaselt peaks Euroopa Liidu Õiguskaitsekoolituse Amet (CEPOL) edendama põhiõiguste ühist mõistmist ja austamist õiguskaitse valdkonnas, k.a ohvrite õigused, abi ja kaitse;

29.  nõuab, et Europol ja liikmesriikide politseijõud omistaksid suurema prioriteetsuse ning eraldaksid rohkem vahendeid süüdistuse esitamiseks neile, kes hõlbustavad inimkaubandust, pöörates erilist tähelepanu politseijõudude ja üldsuse kasvavale teadlikkusele ning uutele inimkaubanduse vormidele;

30.  kutsub Europoli ja liikmesriike üles tugevdama meetmeid värbajate vastu võitlemiseks, kas siis ennetava lähenemisviisi kaudu või pärast ohvripoolset tunnistuse andmist kooskõlas direktiivi 2011/36/EL artikliga 9; rõhutab, et värbajad kasutavad erinevaid kanaleid ja eriti sotsiaalvõrgustikke ning veebisaite (veebis asuvad värbamisagentuurid); palub komisjonil laiendada Europoli ELi internetisisust teavitamise üksuse (IRU) volitusi inimkaubandusevastases võitluses;

31.  palub komisjonil hinnata liikmesriikide ja Europoli vahelise koostöö tõhusust inimkaubandusevastases võitluses; rõhutab kõigi liikmesriikide vahel süstemaatilise andmete vahetamise ja selleks kasutatavate Euroopa andmebaaside, eelkõige Europoli andmebaaside Focal Point Phoenix ja Focal Point Twins täiendamise tähtsust; rõhutab vajadust tagada piiri- ja rannavalveametnikele juurdepääs Europoli andmebaasidele;

32.  märgib, et ohvrid kogevad ärakasutamist erinevalt ja näitajate kontrollnimekirja kasutamine tuvastamismeetodina võib takistada formaalset tuvastamist ning mõjutada seega ohvrite ligipääsu teenustele, abile ja kaitsele;

33.  toonitab, et ergutamaks inimkaubanduse ohvreid sellistest kuritegudest asutustele teadma andma ning seega hõlbustama ohvrite varajast tuvastamist, tuleb õigusakte muuta nii, et inimkaubanduse ohvreist saaksid seaduse silmis õiguste omajad; on seisukohal, et inimkaubanduse ohvritel peaks olema õigus abile ja kaitsele; toonitab, et sotsiaaltöötajatele, meditsiinipersonalile ja sisserändeteenistustele tuleb anda suuremad volitused määramaks kindlaks, mida kujutab endast inimkaubandus ning kellele tuleb anda seaduslikku abi ja kaitset;

34.  nõuab direktiivi 2011/36/EL artikli 8 paremat rakendamist ja järelevalvet, et tagada inimkaubanduse ohvritele süüdistuse esitamata jätmine ja nende karistamata jätmine, ning rõhutab, et see hõlmab prostitutsiooniga tegelevate isikute karistamata jätmist ning transiitriikidesse ja sihtriikidesse ebaseaduslikult sisenemise ja seal ebaseaduslikult elamise karistamata jätmist;

35.  tunneb muret tõendite pärast, mille kohaselt mõningaid inimkaubanduse ohvreid vahistatakse ja saadetakse välja, mitte ei võimaldata ega aidata neil ohvrina kasutada oma õigusi ega vajalikku abi, mida peaks kooskõlas direktiiviga 2004/81/EÜ tegema;

36.  kutsub komisjoni üles koostama parimate tavade põhjal juhised, et luua sooküsimustes ekspertteadmisi ja võtta need kogu ELi õiguskaitseasutuste tegevuses ulatuslikult kasutusse;

37.  palub liikmesriikidel teha koostööd selle nimel, et töötada inimkaubanduse ohvrite tuvastamiseks välja paremad suunised, mis konsulaarteenistustele ja piirivalvuritele selle ülesande täitmisel abiks oleksid;

38.  rõhutab kuritegeliku tulu päritolu tuvastamise tähtsust võtmestrateegiana inimkaubandusest tulu teenivate organiseeritud kuritegevuse võrgustike uurimiseks ja neile süüdistuse esitamiseks ning kutsub Europoli ja Eurojusti üles tugevdama oma suutlikkust inimkaubandusevastase võitluse valdkonnas; kutsub liikmesriike üles tegema tihedalt koostööd Europoli ja üksteisega, et uurida finantsaspekte ning rahapesu inimkaubanduse juhtumite korral; rõhutab, et liikmesriikidel tuleks suurendada koostööd nende isikute varade külmutamisel ja konfiskeerimisel, kes on seotud inimkaubandusega, kuna see võiks olla tõhus vahend inimkaubanduse muutmiseks „madala riski ja suure tuluga ärist“ „suure riski ja madala tuluga äriks“; kutsub liikmesriike üles kasutama sellega seoses tõhusamalt kõiki olemasolevaid vahendeid, nagu kohtuotsuste vastastikune tunnustamine, ühised uurimisrühmad ning Euroopa uurimismäärus; on veendunud, et inimkaubanduses süüdi mõistetutelt konfiskeeritud varad tuleks kasutada inimkaubanduse ohvrite toetamiseks ja nende hüvitamiseks; märgib samuti, et suurte rahaliste vahenditega, mis saadakse inimkaubanduse ja ekspluateerimisega, rahastatakse muid raske kuritegevuse liike;

39.  kutsub selliseid justiits- ja siseküsimuste asutusi nagu Eurojust, Europol, Põhiõiguste Amet, Frontex, CEPOL ja EASO üles töötama välja jätkusuutliku programmi soolise tasakaalu parandamiseks inimkaubanduse vastast võitlust käsitlevate otsuste tegemisel; nõuab, et avaldataks andmed juhatuse ja personali soolise koosseisu kohta, millele järgneksid liikmesriikides arutelud võrdõigusliku värbamise ja edutamise eeliste kohta õiguskaitse- ja piirivalveteenistustes; nõuab samuti, et selliseid programme nagu Europoli „Female Factor“ viidaks kõige meestekesksemates justiits- ja siseküsimuste asutustes läbi perioodiliselt, mitte vaid üks kord;

40.  tuletab meelde, et töötajate ja ametnike koolitamine on määrav võimalike ohvrite varajaseks tuvastamiseks ning kuritegude tõkestamiseks; palub seepärast, et liikmesriigid kohaldaksid täielikult direktiivi 2011/36/EL artikli 18 lõiget 3 ning jagaksid parimaid tavasid, eriti sootundlike koolitusprogrammide loomisel nende jaoks, kes puutuvad inimkaubanduse ohvritega kokku ametiülesannete täitmisel, k.a politseiametnikud ja julgeolekujõudude töötajad, piirivalveametnikud, kohtunikud, rahukohtunikud, advokaadid ja teised kohtuasutuste töötajad, esmatasandi meditsiinitöötajad, sotsiaaltöötajad ja psühholoogilised nõustajad; rõhutab, et koolitus peaks hõlmama soopõhise vägivalla ja ärakasutamise arengu tundmaõppimist, ohvrite äratundmist, formaalset tuvastamisprotsessi ja ohvrite asjakohast soospetsiifilist abistamist;

41.  nõuab selliste trükiste ulatuslikumat koostamist ja levitamist, mis on suunatud ametialaste teadmiste ja teadlikkuse parandamiseks, näiteks „Konsulaatide ja saatkondade töötajate käsiraamat: kuidas aidata ja kaitsta inimkaubanduse ohvreid“ (Handbook for consular and diplomatic staff on how to assist and protect victims of human trafficking)(19);

42.  tunnistab õiguskaitsetöötajate, teenusepakkujate, mitmesuguste huvirühmade ja ohvrite vaheliste pikaajaliste suhete kujundamise olulisust usalduse loomiseks ja ohvrite vajaduste tundlikuks rahuldamiseks; rõhutab, et tugiorganisatsioonidel on vaja projektide piisavat rahastamist, ning väljendab muret, et paljud, eriti naisteorganisatsioonid on vahendite vähendamise tõttu hädas;

43.  toonitab, et komisjoni ja liikmesriikide rahastamist tuleks suunata kõige sobivamale teenusepakkujale, võttes aluseks ohvrite vajadused, k.a soopõhised ja lapsekesksed nõuded, pakkuja asjatundlikkuse ja suutlikkuse tegeleda ulatusliku ja pikaajalise abi ja hooldusega;

44.  kutsub liikmesriike üles kaasama eelkõige tööjõu ekspluateerimise valdkonnas toimuva inimkaubanduse ennetamise algatustesse aktiivselt sotsiaalpartnereid, erasektorit, ametiühinguid ja kodanikuühiskonda, eriti inimkaubanduse vastu võitlevaid ja ohvritele abi pakkuvaid vabaühendusi, sealhulgas seoses ohvrite tuvastamise ja teadlikkuse suurendamise tegevustega;

45.  märgib, et ehkki seksuaalne ärakasutamine on kõikides liikmesriikides ebaseaduslik, ei aita see ära hoida inimkaubandust seksuaalse ärakasutamise eesmärgil; palub, et kõik liikmesriigid rakendaksid täielikult direktiivi 2011/92/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust, ning tõhustaksid politsei- ja õigusalast koostööd laste seksuaalse ärakasutamise tõkestamiseks ja selle vastu võitlemiseks; kutsub komisjoni üles analüüsima liikmesriikidega koostöös, kuidas nõudlus seksuaalteenuste järele ajendab inimkaubandust, sh lastega kauplemist, ja kuidas nõudlust kõige paremini vähendada; tuletab sellega seoses meelde liikmesriikide kohustust pöörata erilist tähelepanu inimkaubanduse ohvriks langenud lastele, kaasa arvatud kolmandatest riikidest tulevatele saatjata alaealistele, pakkuda lastele kriminaalmenetlustes erikaitset ning seada lapse parimad huvid alati esikohale;

46.  märgib, et andmete kogumine lastega kauplemise kohta peaks toimuma kõnealuse kuritegeliku nähtuse ühise määratluse alusel; märgib samuti, et mõnes liikmesriigis käsitatakse lastega kauplemist ärakasutamise eri vormina, samas kui teistes käsitletakse lastest ohvreid koos täiskasvanutega, mis pärsib tervikliku luureandmete ülevaate loomise võimalust ning parima uurimisalase reageeringu kindlakstegemist ELi tasandil;

47.  rõhutab komisjoni kohustust vastavalt direktiivi artikli 23 lõikele 2 esitada 2016. aastaks aruanne, milles hinnatakse, millist mõju on avaldanud inimkaubanduse ärakasutamisega seotud teenuste teadliku kasutamise eest kriminaalvastutusele võtmist reguleerivad riigis kehtivad õigusaktid, ja edasise tegevuse vajadust; rõhutab, et komisjon ei peaks toetuma üksiti liikmesriigi aruannetele, vaid hindama eeskirjade täitmist ka koostöös kodanikuühiskonna ja teiste asjakohaste organitega (näiteks GRETA) ning OSCE inimkaubanduse küsimuste eriesindaja ja ÜRO inimkaubanduse ja orjapidamise tänapäevaste vormide eriraportööri koostatud riigipõhiste aruannete abil;

48.  märgib, et liikmesriikides puudub ühine arusaam sellest, mida kujutab endast nõudlus ärakasutamise järele, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles esitama Põhjamaade mudeli alusel suuniseid kliendi karistamise kohta, suurendades seejuures teadlikkust kõikidest inimkaubanduse vormidest, eelkõige seksuaalsest ärakasutamisest, ja muutes nähtavaks teised ärakasutamise vormid, näiteks majapidamistöödele sundimise;

49.  sedastab, et teatavate inimrühmade suurema haavatavuse tõttu ohustab neid eriti inimkaubanduse ohvriks sattumine; mõistab seepärast hukka asjaolu, et inimkaubandus toimub inimolevuste ärakasutamisest sõltuvate toodete ja teenuste suure nõudluse pärast, ja et see on organiseeritud kuritegevuse väga kasumlik vorm;

50.  rõhutab andmeid, mis kinnitavad, et seksuaalteenuste ostu kriminaliseerimisel Rootsis oli pärssiv mõju; toonitab sellise reguleerimismudeli normatiivset mõju ja selle potentsiaali ühiskonna suhtumise muutmisel, vähendamaks üldist nõudlust inimkaubanduse ohvrite teenuste järele;

51.  kutsub liikmesriike üles rakendama täielikult direktiivi artikli 18 lõiget 4 ning töötama välja spetsiifilisi strateegiaid nõudluse vähendamiseks seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse järele, näiteks väljumisprogrammid ning prostitutsiooniga tegelejate võimestamine ja nende õiguste kaitse ning nende haavatavuse vähendamine ärakasutamise suhtes, ja kampaaniaid, et vähendada nõudlust inimkaubanduse ohvrite seksuaalteenuste järele, märkides samas, et prostitutsiooni reguleerimine kuulub liikmesriikide pädevusse; palub, et komisjon uuriks põhjalikumalt seoseid seksuaalteenuste nõudluse ja inimkaubanduse vahel; on arvamusel, et nõudluse vähendamist on võimalik saavutada seadusandlusega, mis viib kriminaalvastutuse üle inimkaubanduse ohvritelt seksuaalteenuste ostjatele, mitte teenuste müüjatele;

52.  nõuab, et ELi pööraks tähelepanu inimkaubanduse ja inimeste ärakasutamise uutele vormidele ning muudaks need nähtavaks, kaasa arvatud asendusemana ärakasutamine ning vastsündinud lastega kauplemine;

53.  märgib murelikult, et väga vähestel liikmesriikidel on konkreetsed nõudluse vähendamise programmid ning üldiselt on need keskendunud seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuvale inimkaubandusele; kutsub liikmesriike üles looma nõudluse vähendamise programme kõikide inimkaubanduse liikide tarbeks;

54.  märgib, et teatavatel asjaoludel võib ka näilikke abielusid käsitada inimkaubandusena, kui tegemist on sunni või ärakasutamisega, ja et selle ohvriteks langevad tõenäolisemalt naised ja tütarlapsed;

55.  rõhutab, et soolist võrdõiguslikkust parandavad tegevused aitavad ennetada inimkaubandust ning peaksid sisaldama ka haridusstrateegiaid ja võimestamisprogramme naistele ja tüdrukutele, et tugevdada nende positsiooni ühiskonnas ja muuta nad inimkaubanduse suhtes vähem haavatavaks; palub, et liikmesriigid võtaksid rohkem selliseid ennetavaid meetmeid nagu teavitamis- ja teadlikkuse suurendamise kampaaniad, spetsiaalselt meestele mõeldud koolitusi, haavatavatele rühmadele suunatud seminare ja haridustegevust koolides, k.a võrdõiguslikkuse edendamine, seksistlike stereotüüpide ja soopõhise vägivallaga võitlemine, sest võrdne kohtlemine peaks olema terve ühiskonna eesmärk;

56.  toob esile teadlikkuse tõstmise programmide tõhusust tarbijate harimisel, et nad valiksid selliste ettevõtete tooteid, kes tagavad orjandust mittekasutava tarneahela, kuid märgib, et see iseenesest ei ole inimkaubanduse nõudluse vähendamiseks piisav;

57.  märgib, et vastavalt direktiivile 2009/52/EÜ on tööandjate jaoks juba niigi seadusevastane kasutada ebaseaduslikult ELis viibiva kolmanda riigi kodaniku tööd või teenuseid, teades, et kõnealune isik on inimkaubanduse ohver; sedastab, et see õigusakt ei hõlma ELi kodanikke, kes on inimkaubanduse ohvrid; palub liikmesriikidel tagada, et nende siseriiklikus õiguses oleksid ELi kodanikud, kes on inimkaubanduse ohvrid, kaitstud tööjõu ärakasutamise eest ning et kehtestatud oleksid vastavad sanktsioonid;

58.  tuletab meelde, et Europoli andmetel on 2015. aastal pärast ELi saabumist kadunud ligikaudu 10 000 saatjata last ning need lapsed võivad olla langenud inimkaubanduse ja seeläbi erisuguse ärakasutamise ja kuritarvitamise ohvriks; kutsub liikmesriike üles täielikult rakendama varjupaigataotlejate paketti ning registreerima saabuvaid lapsi, et tagada nende hõlmamine lastekaitsesüsteemidesse; kutsub liikmesriike üles suurendama teabe jagamist, et sisserändajatest lapsi Euroopas paremini kaitsta;

59.  tunneb muret selliste andmete nappuse pärast, mis puudutavad roma naisi ja lapsi, keda ohustab inimkaubandus pealesunnitud töö või teenuste osutamise eesmärgil, mis hõlmab kerjamist; palub, et komisjon annaks teavet inimkaubanduse ohvriteks tunnistatud roma naiste ja laste kohta, mis hõlmaks seda, kui paljud neist on saanud ohvriabi ja millistes riikides;

60.  rõhutab, et sundabielu võib käsitleda inimkaubanduse vormina, kui see hõlmab ohvri ärakasutamist, ning kutsub kõiki liikmesriike üles seda mõõdet arvesse võtma; rõhutab, et ärakasutamine võib olla seksuaalne (abielusisene vägistamine, sunniviisiline prostitutsioon ja pornograafiale sundimine) või majanduslik (majapidamistöödele sundimine või sunniviisiline kerjamine) ning et inimkaubanduse lõppeesmärk võib olla sundabielu (ohvri müümine abikaasana või abielu sõlmimine sundolukorras); rõhutab, et ametiasutustel on raske seda tüüpi kaubandust kohapeal avastada, kuna see kuulub eraelu valdkonda; kutsub liikmesriike üles nägema nende ohvrite vastuvõtmiseks ette asjakohased teenused; palub komisjonil tugevdada parimate tavade vahetamist selles valdkonnas;

61.  väljendab muret seksuaalsuhte eesmärgil kontakti otsimise nähtuse süvenemise pärast; tuletab meelde, et sellised ohvrid on sageli emotsionaalse sõltuvuse olukorras, mis muudab juurdluse keerukamaks, kuna tüdrukuid on raskem inimkaubanduse ohvritena tuvastada ning nad keelduvad sageli oma kupeldaja vastu tunnistamast; palub komisjonil tugevdada parimate tavade vahetamist selles valdkonnas; kutsub liikmesriike üles looma ohvrite jaoks spetsiaalse vastuvõtu ning tagama, et õiguskaitse- ja kohtuasutused tunnustavad nende ohvristaatust ning seda eriti alaealiste puhul, et vältida nende häbimärgistamist nn „probleemse käitumise“ pärast;

Ohvrite abistamise, toetamise ja kaitsmise sooline mõõde

62.  väljendab muret, et kõik ohvrid ei pääse teenustele hõlpsasti ligi või ei ole neist teadlikud; rõhutab, et teenustele ligipääsemisel ei tohi olla diskrimineerimist;

63.  märgib, et inimkaubanduse ohvrid vajavad spetsialiseeritud teenuseid, sealhulgas ligipääsu turvalisele lühi- ja pikaajalisele peavarjule, tunnistajakaitse meetmetele, tervishoiule ja nõustamisele, suulise ja kirjaliku tõlke teenustele, õiguskaitsele, hüvitusele, juurdepääsu haridusele ja koolitusele, k.a elukohariigi keeleõpe, tööle suunamine, ning taasintegreerumise, perelepituse ja ümberasumise abile, ning neid teenuseid peaks veelgi individualiseerima vastavalt juhtumile, eriti arvestades sooküsimust;

64.  rõhutab, et inimkaubanduse sooline mõõde sisaldab liikmesriikide kohustust käsitleda seda kui naiste ja tütarlaste vastu suunatud vägivalla vormi; toonitab asjaolu, et rohkem tähelepanu tuleb pöörata sellega seotud ärakasutamise dünaamikale ning pikaajalisele emotsionaalsele ja psühholoogilisele kahjule; palub komisjonil esitada soolise vägivalla vastu võitlemise Euroopa strateegia, mis sisaldaks seadusandlikku ettepanekut inimkaubandust hõlmava naistevastase vägivalla kohta;

65.  toob esile paljude valitsusasutuste ja kodanikuühiskonna hea töö inimkaubanduse ohvrite tuvastamisel, abistamisel ja toetamisel, ehkki seda tööd ei tehta järjekindlalt kõikides liikmesriikides ega arvestata inimkaubanduse erinevaid tüüpe;

66.  rõhutab vajadust tagada piisav rahastamine sõltumatutele vabaühendustele ja soopõhistele varjupaikadele, et täita ohvrite vajadused nende teekonnal sihtriikides ning teha ennetavat tööd asjaomastes lähte-, transiidi- ja sihtriikides;

67.  kutsub liikmesriike üles võtma kasutusele vihjetelefonid, kuhu inimkaubanduse ja ärakasutamise ohvritel on võimalik abi ja nõu saamiseks helistada; märgib, et sellised vihjetelefonid on osutunud edukaks muudes valdkondades, nagu radikaliseerumine ja lapseröövid;

68.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid inimkaubanduse ohvritele selliste soospetsiifiliste teenuste osutamise, mis vastavad nende vajadustele, võttes arvesse kõiki vajadusi, mis võivad tuleneda inimkaubanduse vormist, mille ohvriks nad on langenud; toob esile, et ehkki enamik ohvritest on naised ja tüdrukud, peaks pakkuma spetsialiseeritud teenuseid mõlemast soost ohvritele;

69.  rõhutab, et paljud seksuaalse ärakasutamise ohvrid uimastatakse, et hoida neid füüsilises ja vaimses sõltuvusseisundis; palub seetõttu liikmesriikidel näha nende ohvrite jaoks ette kohandatud toetusprogrammid ning arvestada seda aspekti raskendava asjaoluna karistuse määramisel inimkaubandusega tegelemise eest;

70.  rõhutab, et seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi alusel diskrimineerimiste kumulatiivne mõju teeb lesbid, geid, biseksuaalid, trans- ja intersoolised inimesed (LGBTI-inimesed) inimkaubanduse suhtes eriti haavatavaks; kutsub liikmesriike üles tegelema LGBTI-inimestest ohvrite erivajadustega; palub komisjonil toetada parimate tavade vahetamist selles valdkonnas;

71.  toonitab, kui oluline on, et kõik liikmesriigid tunnistaksid süstemaatiliselt selliste inimkaubanduse naissoost ohvrite õigust kasutada ohutut aborditeenust, kelle rasedus on ärakasutamise tagajärg;

72.  on seisukohal, et direktiivi 2011/36/EL artikli 11 lõiget 5 tuleks täiendada, nähes ette abi, mis on suunatud selliste ohvrite edasisele integreerumisele (keeleõpe, kultuuri ja ühenduse õigustiku tutvustamine jms), kellel on asjaoludest tulenevalt võimalik saada elamisluba;

73.  palub liikmesriikidel tagada, et ELi ja kolmandate riikide kodanikel, kes on inimkaubanduse ohvrid, oleks õigus elamisloale;

74.  märgib, et määratlemata õigusliku elukoha staatus ei välista inimkaubanduse ohvriks langemist ning seega peaks ohvritel olema teistega samad õigused; kutsub liikmesriike mitte samastama rändeküsimust ja inimkaubandust, toonitades direktiivis sätestatud tingimusteta abi põhimõtet;

75.  palub kõikidel liikmesriikidel tulemuslikult tagada kuriteoohvrite õigused ning nõuab, et direktiivi 2011/36/EL rakendamist analüüsitaks, võttes arvesse direktiiviga 2012/29/EL kehtestatud sätteid; palub liikmesriikidel pakkuda tasuta õigusabi, k.a õigusabi ja seaduslik esindamine, psühholoogiline ja arstiabi ning teave õiguste kohta abile ja tervishoiule, sh seksuaalse ärakasutamise ohvrite õigus abordile, kõigile neile, kes määratlevad ennast ise inimkaubanduse ohvritena või vastavad piisavatele tuvastamise kriteeriumitele, et aidata neid juurdepääsul õigustele, hüvitusele ja / või õiguskaitsele; rõhutab, et enesemääramine ei tohiks kunagi olla ainus nõue, pääsemaks ligi ohvrite õigustele ja teenustele;

76.  kutsub liikmesriike üles tegema inimkaubanduse ohvritele õigusabi kättesaadavaks mitte ainult kriminaalmenetluse raames, vaid ka kõigis tsiviil-, tööhõive- või sisserände-/varjupaigamenetlustes, millega nad on seotud;

77.  kutsub liikmesriike üles ohvri toetamisel piiranguid määrates mõistma, et seksuaalse ärakasutamise eesmärgiga inimkaubanduse põhjustatud kahjust taastumiseks on vaja pikemat aega, võrreldes teistest inimkaubanduse vormidest taastumiseks vajaliku ajaga; nõuab, et seksuaalse ärakasutamise eesmärgiga inimkaubanduse ohvritele tagatakse kaitsemeetmeid pikema aja vältel, et vähendada kahju, ennetada uuesti inimkaubanduse ohvriks sattumist ja teistkordselt ohvriks langemist ning täita iga juhtumi korral individuaalseid vajadusi;

Direktiivi rakendamisel võetud muude sootundlike meetmete hindamine

78.  rõhutab, et ohvrite mis tahes kohustus osaleda inimkauplejate süüdimõistmisel võib tekitada kahju; toob esile, et inimõigustel põhineva lähenemise puhul ei tohiks selline kohustus olla teenustele ligipääsu tingimuseks;

79.  toonitab, et kõiki inimkaubanduse ohvreid peaks süstemaatiliselt teavitama võimalusest kasutada taastumis- ja järelemõtlemisaega ning neile peaks tegelikult selle aja võimaldama; peab kahetsusväärseks asjaolu, et mõnes liikmesriigis on need õigused üle võetud ainult rännet käsitlevates õigusaktides ning seepärast ei kohaldata neid kõigi inimkaubanduse ohvrite, vaid ainult reguleerimata olukorras ohvrite suhtes; tuletab meelde, et need õigused tuleb anda kõigile inimkaubanduse ohvritele;

80.  tuletab meelde, et liikmesriigid on direktiivi 2004/81/EÜ alusel kohustatud võimaldama taastumis- ja järelemõtlemisaega inimkaubanduse ohvritele; palub, et liikmesriigid võtaksid selle ajavahemiku kestuse kindlaksmääramisel arvesse Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni artiklit 13 ning laiendaksid konventsioonis ette nähtud minimaalset 30-päevast taastumis- ja järelemõtlemisaega seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimunud inimkaubanduse ohvritele, arvestades niisuguse vägivalla vormist põhjustatud märkimisväärset ja kestvat kahju;

81.  märgib, et kehtiv inimkaubanduse kaotamist käsitlev ELi strateegia lõpeb 2016. aastal, ning kutsub komisjoni üles hindama praegust strateegiat ja võtma tarvitusele uue strateegia, mis järgiks inimõigustepõhist lähenemisviisi, keskendudes ohvritele, hõlmaks selget soolist mõõdet ja sellekohaseid konkreetseid tegevusi, käsitleks nõuetekohaselt ja tõhusalt ennetamist ning jätkaks nõudluse pärssimist, mis on igat liiki inimkaubanduse alus; nõuab, et see strateegia integreeritaks muude poliitikavaldkondadega ja muudetaks nendega sidusaks, tagamaks inimkaubanduse vastaste meetmete tõhusat rakendamist, sealhulgas ka julgeoleku, soolise võrdõiguslikkuse, rände, küberjulgeoleku ja õiguskaitse vallas;

82.  tunnustab neid liikmesriike, kes on loonud tõhusa riikliku aruandlusmehhanismi ja määranud riiklikud raportöörid, ning kutsub neid üles tagama, et neid meetmeid piisavalt rahastatakse ning need on sõltumatud, nii et need täidaksid oma eesmärki parimal võimalikul moel;

83.  palub, et liikmesriigid määraksid selleks, et hinnata oma strateegiat ja tegevust ning täiustada inimkaubanduse vastases võitluses tehtavaid jõupingutusi, sõltumatu riikliku raportööri, kellel on seaduslik õigus pöörduda riigi parlamendi poole ning esitada soovitusi, kuidas inimkaubandusega paremini võidelda;

84.  palub, et liikmesriigid koguksid üksikasjalikumaid ja ajakohaseid andmeid, kogudes usaldusväärset statistilist teavet kõikidelt peamistelt osalejatelt, ja tagades, et andmed on homogeensed ning jaotatud soo, vanuse, ärakasutamise tüübi (inimkaubanduse tüüpide alajaotuse alusel), päritoluriigi ja sihtkoha alusel, ning kaasates riigisiseselt inimkaubandusse sattunud inimesi, et paremini tuvastada võimalikke ohvreid ja hoida kuritegevust ära; palub, et liikmesriigid jagaksid omavahel rohkem andmeid, et paremini hinnata inimkaubanduse soolist mõõdet ja värskeid suundumusi ning võidelda inimkaubanduse vastu tõhusamalt; kutsub liikmesriike üles tagama, et riiklikud raportöörid täidaksid andmete kogumise algatuste koordineerimisel olulisemat osa, tehes tihedat koostööd vastavate kodanikuühiskonna organisatsioonidega, kes selles valdkonnas tegutsevad;

85.  märgib, et hoolimata direktiivis esitatud selgest inimkaubanduse määratlusest on liikmesriikide riiklikus õiguses vastu võetud hulk erinevaid määratlusi; kutsub komisjoni üles seda uurima ja andma aru, mida tähendavad need määratlemise erinevused praktikas direktiivi kohaldamise jaoks; toonitab, kui oluline on kontseptuaalne selgus, et vältida samastamist muude seotud, kuid eraldiseisvate probleemidega;

86.  sedastab, et huvirühmad kinnitavad tavaliselt seda, et suurem osa inimkaubanduse ohvritest jääb tuvastamata; tunnistab, et teatavate haavatavate rühmade, nagu (kodutute) noorte, laste, puudega ja LGBTI-inimeste inimkaubandus on jäetud mõnevõrra tähelepanuta; toonitab, kui tähtis on parem andmete kogumine, et tõhustada jõupingutusi ohvrite tuvastamiseks seoses nimetatud rühmadega ning töötada välja parim tava selliste ohvrite konkreetsete vajaduste rahuldamiseks;

87.  rõhutab, et inimkaubanduse vastase võitluse tõhustamiseks Euroopa Liidus peavad ELi institutsioonid hoolikalt hindama ELi õigusaktide rakendamist liikmesriikides ning võtma vajaduse korral täiendavaid seadusandlikke ja muid meetmeid;

88.  kutsub komisjoni üles koostama andmete kogumiseks (k.a andmekaitse) standarditud juhiseid, mis on mõeldud asjakohastele asutustele, näiteks õiguskaitseorganitele, piiri- ja sisserändeteenistustele, sotsiaalteenistustele, kohalikele omavalitsustele, vanglatele, valitsusvälistele organisatsioonidele ja teistele osalejatele;

89.  palub, et komisjon tagaks inimkaubanduse vastasele võitlusele suurema osatähtsuse Euroopa rände tegevuskavas (COM(2015)0240), et hõlbustada ohvrite osalemist inimkaubitsejatele süüdistuse esitamise protsessis;

90.  palub komisjonil tegeleda füüsilisest isikust ettevõtja seisundi kuritarvitamisega rändajate tööhõive puhul mõnes ELi liikmesriigis, kus välditakse kohalike töönormide ja tööalaste kohustuste täitmist, leides, et näilise füüsilisest isikust ettevõtjana töötamist kasutatakse kõige sagedamini sellistes rändajate töö valdkondades, mida ohustab inimkaubandus;

91.  nõuab, et EL ja liikmesriigid tugevdaksid stabiliseerimisvahendi ja kandidaatriikide jätkuvate kohustuste abil piirkondlikku koostööd teadaolevatel inimkaubanduseks kasutatavatel marsruutidel, nagu seda on idast ELi kulgev marsruut;

92.  kutsub ELi üles esitama Eurostati hinnangute kaudu inimkaubanduse registreeritud või registreerimata ohvrite hinnangulist suurust kooskõlas põhimõtetega, mida järgivad sellised organisatsioonid nagu Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon (IOM), ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo (UNODC) ning Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO);

93.  kutsub liikmesriike üles lisama inimkaubandusevastastesse direktiividesse tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte, nagu see on sätestatud ÜRO inimkaubandust käsitlevas protokollis ja Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsioonis ning mis on kooskõlas liikmesriikidele rahvusvahelisest pagulasõigusest ning rahvusvahelistest inimõigustest tulenevate kohustustega;

94.  julgustab ELi ja liikmesriike viima läbi uuringuid inimkaubanduse uusimate suundumuste ja vormide kohta, kaasa arvatud praeguse rändekriisi mõju kohta inimkaubandusele, et tegeleda uute arengutega asjakohaste ja sihipäraste meetmete abil;

95.  palub, et komisjon analüüsiks eelseisvas direktiivi 2011/36/EL rakendamise aruandes seoseid eri liiki inimkaubanduse ja marsruutide vahel, sest ohvreid kasutatakse sageli ära samaaegselt eri viisil või nad satuvad üht liiki inimkaubandusest teise; ja et ta edendaks inimkaubanduse peamiste põhjuste ja soolisele võrdõiguslikkusele avalduva mõju jätkuvat uurimist;

96.  kutsub komisjoni üles hindama tulevase Euroopa Prokuratuuri volituste võimaliku läbivaatamise vajadust, et lisada selle pädevustesse, kui see on kord asutatud, inimkaubandusevastane võitlus;

97.  nõuab tungivalt, et Euroopa Komisjon, võttes arvesse asjaolu, et Istanbuli konventsioon on tõhus vahend naistevastase vägivalla tõkestamiseks ja sellega võitlemiseks ning ohvrite kaitseks ja abistamiseks, edendaks konventsiooni ratifitseerimist liikmesriikides;

o
o   o

98.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0070.
(2) ELT L 319, 4.12.2015, lk 1.
(3) ELT L 315, 14.11.2012, lk 57.
(4) ELT L 101, 15.4.2011, lk 1.
(5) ELT L 168, 30.6.2009, lk 24.
(6) ELT L 348, 24.12.2008, lk 98.
(7) ELT L 261, 6.8.2004, lk 19.
(8) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0126.
(9) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0162.
(10) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0218.
(11) ILO 2014. aasta hinnang „Profits and poverty the economics of forced labour“.
(12) Eurostati aruanne „Inimkaubandus“(2015. aasta väljaanne).
(13) Ibid.
(14) Ibid.
(15) Europoli aruanne olukorra kohta, milles käsitletakse inimkaubandust ELis (veebruar 2016).
(16) Eurostati 2015. aasta aruanne.
(17) Ibid.
(18) Vaheraport inimkaubanduse kaotamist käsitleva ELi strateegia rakendamise kohta (SWD(2014)0318), lk 9.
(19) https://ec.europa.eu/anti-trafficking/publications/handbook-consular-and-diplomatic-staff-how-assist-and-protect-victims-human-trafficking_en.

Õigusalane teave