Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2015/2232(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0199/2016

Esitatud tekstid :

A8-0199/2016

Arutelud :

PV 23/06/2016 - 2
CRE 23/06/2016 - 2

Hääletused :

PV 23/06/2016 - 8.14
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2016)0293

Vastuvõetud tekstid
PDF 288kWORD 112k
Neljapäev, 23. juuni 2016 - Brüssel Lõplik väljaanne
Energiatõhususe direktiivi rakendamise aruanne
P8_TA(2016)0293A8-0199/2016

Euroopa Parlamendi 23. juuni 2016. aasta resolutsioon energiatõhususe direktiivi (2012/27/EL) rakendamise aruande kohta (2015/2232(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 114 ja 194,

–  võttes arvesse komisjoni 25. veebruari 2015. aasta teatist „Energialiidu pakett – vastupidava energialiidu ja tulevikku suunatud kliimamuutuste poliitika raamstrateegia“ (COM(2015)0080),

–  võttes arvesse hoonete energiatõhususe direktiivi (2010/31/EL)(1),

–  võttes arvesse nõukogu 23.–24. oktoobri 2014. aasta järeldusi kliima- ja energiapoliitika raamistiku 2030 kohta,

–  võttes arvesse 2015. aasta detsembri Pariisi kokkulepet, mis sõlmiti ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgul (COP 21),

–  võttes arvesse kolmandat energiapaketti,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/27/EL (milles käsitletakse energiatõhusust, muudetakse direktiive 2009/125/EÜ ja 2010/30/EL ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2004/8/EÜ ja 2006/32/EÜ)(2),

–  võttes arvesse oma 15. detsembri 2015. aasta resolutsiooni Euroopa energialiidu suunas liikumise kohta(3),

–  võttes arvesse komisjoni 18. novembri 2015. aasta aruannet „Energiatõhususe direktiivi 2012/27/EL artikli 24 lõike 3 kohane hinnang liikmesriikide edusammude kohta 2020. aastaks seatud riiklike energiatõhususe eesmärkide täitmisel ja energiatõhususe direktiivi 2012/27/EL rakendamisel“ (COM(2015)0574),

–  võttes arvesse komisjoni 8. märtsi 2011. aasta teatist „Konkurentsivõimeline vähese CO2-heitega majandus aastaks 2050 – edenemiskava“ (COM(2011)0112),

–  võttes arvesse komisjoni 15. detsembri 2011. aasta teatist „Energia tegevuskava aastani 2050“ (COM(2011)0885),

–  võttes arvesse oma 5. veebruari 2014. aasta resolutsiooni kliima- ja energiapoliitika raamistiku kohta aastani 2030(4),

–  võttes arvesse oma 9. juuli 2015. aasta resolutsiooni ressursitõhususe ja ringmajandusele ülemineku kohta(5),

–  võttes arvesse komisjoni 16. veebruari 2016. aasta teatist „ELi kütte- ja jahutusstrateegia“ (COM(2016)0051),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A8-0199/2016),

A.  arvestades, et suurem energiatõhusus ja energiasääst on olulised tegurid keskkonna- ja kliimakaitse, majandusliku konkurentsivõime suurendamise, töökohtade loomise, energia varustuskindluse, kütteostuvõimetusega võitlemise ning ELi geopoliitiliste ja demokraatlike mõõtmete jaoks; arvestades, et energiatõhususe direktiiv on selle oluline alus; arvestades, et komisjon peab energialiidu loomist käsitlevas ettepanekus energiatõhusust omaette energiaallikaks;

B.  arvestades, et EL on vastavalt prognoosidele, mis eeldavad kõigi asjakohaste õigusaktide täielikku rakendamist aastaks 2020, tegemas üldiselt edusamme oma 2020. aasta kliima- ja energiaeesmärkide (CO2-heite vähendamine, taastuvate energiaallikate kasutamise osakaalu suurendamine, suurem energiatõhusus) saavutamise suunas ja peaks seejuures säilitama ülemaailmse juhtiva rolli;

C.  arvestades, et suurimaid sääste oodatakse mitme sektori valdkondadevaheliselt poliitikalt (44 %), seejärel hoonetelt (42 %), tööstuselt (8 %) ja transpordilt (6 %);

D.  arvestades, et liikmesriikide poolt esitatud energiasäästu hinnangute usaldusväärsuse osas on tekkinud märgatav ebakindlus;

E.  arvestades, et hoonetele kulub 40 % lõplikust energiakasutusest ja et need tekitavad 36 % CO2-heitest; arvestades, et lisaks sellele kulub 50 % lõplikust energiatarbimisest küttele ja jahutusele, 80 % sellest kasutatakse hoonetes ja suur osa sellest energiast läheb raisku; arvestades, et hoonete kütteks ja jahutuseks vajaliku energia nõudluse näitaja tuleb välja töötada liikmesriikide tasandil; arvestades, et 50 % heitkoguste vähendamisest, mis on vajalik temperatuuri tõusu piiramiseks alla 2° C, peab tulema energiatõhususest; arvestades, et hoonete energianõudluse vähendamine on ka kõige kulutõhusam viis energiajulgeoleku parandamiseks ja CO2-heite vähendamiseks ning ühtlasi aitab see kaasa ELi reindustrialiseerimise eesmärgi saavutamisele;

F.  arvestades, et energiatõhusust tuleb käsitleda omaette energiaallikana, mida iseloomustatakse säästetud energia kogusega negavattides (Nw), ja et seda on täielikult tõestanud ka maailma ja Euroopa lähiajalugu;

G.  arvestades, et imporditud gaasist 61 % on nähtud ette hoonete jaoks ja sellest omakorda 75 % eluhoonete jaoks; arvestades, et uuringud on näidanud, et ulatusliku kogu ELi hõlmava hoonete renoveerimise poliitika abil oleks võimalik (hoonetes kasutatavat) imporditud gaasi kogust kulutõhusalt vähendada 60 % lähitulevikus ehk ainult 15 aasta jooksul ja lõpetada selle import täielikult pikema aja jooksul (Euroopa hooned kulutaksid aastal 2040 gaasikoguse, mis on võrdväärne ELi-sisese gaasitootmisega aastal 2011);

H.  arvestades, et on äärmiselt oluline, et EL ja liikmesriigid tunnistaksid, kui tähtis on kaasata kodanikupõhiseid algatusi, näiteks kooperatiive ja kogukonna energiatõhususe projekte; arvestades, et võimaldamaks kodanike aktiivset osalust energiasüsteemis tuleb kaotada majanduslikud, regulatiivsed ja haldustõkked;

I.  arvestades, et energiatõhususe direktiiv on oluline direktiiv, milles tunnistatakse energiasäästu tähtsust COP 21-järgsete eesmärkide saavutamisel ja mis loob mitmesuguseid eeliseid: arvestades, et töökohtade loomine toimub tänu hoonete renoveerimisse ja muudesse energiatõhususmeetmetesse tehtavatele investeeringutele, elatustaseme tõusule tänu kütteostuvõimetuse vähenemisele, tööhõivevõimalustele VKEde sektoris, kinnisvara kõrgema väärtuse, suurenenud tootlikkuse, tervise- ja ohutusvaldkonna arengu, parema õhukvaliteedi, parema maksubaasi ja suurema SKP tõttu;

J.  arvestades, et suuremal energiatõhususel, eriti hoonesektoris, on lisaeelised, nagu pakkujapoolne paindlikkus ning üldise baaskoormuse ja süsteemi tippkoormuse vähenemine;

Energiatõhususe direktiivi ei ole rakendatud nõuetekohaselt, kuid sellega luuakse raamistik energiasäästu saavutamiseks

1.  rõhutab, et energiatõhusus on meie kliima- ja energiaeesmärkide saavutamisel vastavalt COP 21-l vastu võetud Pariisi kokkuleppes kinnitatud eesmärkidele keskse tähtsusega; toonitab, et energiatõhusus on äärmiselt tähtis meie importenergiast sõltuvuse vähendamiseks, töökohtade loomiseks, kütteostuvõimetuse vähendamiseks, mugavuse ja tervise tõhustamiseks ning majanduse hoogustamiseks; rõhutab, et energiatõhususe direktiiv on liikmesriikides käivitanud arvukaid positiivseid muutusi, kuid selle puudulik rakendamine takistab direktiivi kogu potentsiaali ärakasutamist;

2.  rõhutab, et see on ülimalt tähtis, et alustada võimalikult kiiret üleminekut jätkusuutlikumale, taastuvatel energiaallikatel põhinevale ja fossiilkütustest eemalduvale energiasüsteemile; väljendab muret selle üle, et madalamad fossiilkütuse hinnad võivad osutuda CO2-heite vähendamise poliitika ning energiatõhususe poliitika jaoks takistavaks;

3.  nõuab, et koostataks kavad fossiilkütuste toetamise järkjärguliseks kaotamiseks ja rahaliste vahendite suunamiseks energiatõhususe projektidesse, mis aitavad saavutada ELi eesmärki vähendada energiasektori CO2-heidet aastaks 2050;

4.  märgib, et siiani ei ole liikmesriigid ei 2012. aasta energiatõhususe direktiivi ega 2010. aasta hoonete direktiivi veel täielikult rakendanud; märgib, et energiatõhususe direktiivi ülevõtmise tähtaeg oli 5. juunil 2014; on arvamusel, et kulude kärpimine ja energiatarbimise vähendamine on kodanike ja ettevõtete endi huvides; toonitab, kui tähtis on tugev õigusraamistik, mis koosneb eesmärkidest ja meetmetest, et stimuleerida ja võimaldada investeerimist energiatõhususse ja vähesesse energiatarbimisse ja kuludesse, toetades samal ajal konkurentsivõimet ja jätkusuutlikkust; lisab, et mõned liikmesriigid ei kasuta eluhoonete energiatõhususe toetamiseks mõeldud ELi toetusi asjakohaselt; võtab teadmiseks energiatõhususe meetmete täielikust rakendamisest tuleneva kvaliteetsete töökohtade loomise märkimisväärse potentsiaali, arvestades, et energiatõhusate kaupade ja teenustega on seotud ligi 900 000 töökohta (2010. aasta andmetel);

5.  kordab, et energiatõhusust tuleb mõista kui meie energiatarbimise vähendamise kohustuse kõige jätkusuutlikumat elementi, mitte aga kui ettekäänet tarbimise suurendamiseks;

6.  nõustub komisjoniga, et madalamad kütusehinnad ja majanduskasvu väljavaated võivad ohustada 20 % eesmärgi saavutamist; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles parandama järelevalve-, tõendamis-, kontrolli- ja nõuetele vastavuse korda, et tagada püüdluste õige tase;

7.  nendib, et liikmesriikidelt eeldatakse vaid 17,6 % primaarenergia säästu aastaks 2020, ja et 20 % eesmärk on ohus, kui kehtivaid ELi õigusakte ei rakendata täielikult, jõupingutusi ei suurendata ja investeerimistõkkeid ei kaotata; märgib aga, et energiatõhususe direktiivi rakendamise hinnangud saavad praeguses staadiumis pakkuda ainult osalist ülevaadet, sest direktiivi jõustumisest ja selle ülevõtmise tähtajast on möödunud suhteliselt vähe aega; nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid direktiivi täielikult ja kiiresti; palub komisjonil esitada vajaduse korral viivitamata nõudmisi, et riiklikud kavad viidaks kooskõlla direktiivi eesmärkidega, ning kasutada kõiki õiguslikke meetmeid tagamaks, et liikmesriigid annaksid ajakohastatud ja täpset teavet;

8.  tuletab meelde oma ülalnimetatud 5. veebruari 2014. aasta resolutsiooni ja 26. novembri 2014. aasta(6) ja 14. oktoobri 2015. aasta(7) resolutsioone, milles nõutakse muu hulgas 2030. aastaks 40 % energiatõhususe eesmärki; on arvamusel, et siduv üldine eesmärk koos individuaalsete riiklike eesmärkidega aastaks 2030 suurendab ELi sõltumatust energiaimpordist, ergutab innovatsiooni ning aitab tagada tehnoloogilise juhtpositsiooni energiatõhususe valdkonnas; on samuti arvamusel, et siduvad nõuded on äärmiselt olulised selleks, et saavutada liikmesriikide võimalikult suured püüdlused ja jõupingutused ning võimaldada piisavat paindlikkust riigi tasandil kohandatavate vahendite valikul;

9.  märgib, et kohalikel omavalitsustel on direktiivi rakendamise võimaldamisel oluline roll, sest nad osalevad ulatuslikes energiasäästu meetmetes kohaliku tasandi tegevuskavade kaudu, näiteks linnapeade kliima- ja energiapakti raamistikus; leiab, et kohalikest tegevuskavadest pärinevad andmed, nagu energiatõhususe poliitika ja meetmed, mis on esitatud enam kui 5000s linnapeade kliima- ja energiapakti raamistiku jätkusuutliku energia tegevuskavas, võivad tulemuslikult toetada riikide energiatõhususe eesmärkide ühist kujundamist ja laiendamist;

10.  on seisukohal, et kohaliku energiasäästu võimalusi tuleks palju rohkem kasutada, kuna kohalikud ja piirkondlikud asutused täidavad energiatõhususe edendamises ja üldises energiaalases üleminekus keskset osa; palub komisjonil edendada linnade võrgustikke, näiteks linnapeade pakti, arukate linnade ja 100 % taastuvaid energiaallikaid kasutavate kogukondade projektide kaudu, mis võimaldavad jagada linnade, kohalike ametiasutuste, piirkondade ja liikmesriikide vahel teadmisi ja parimaid tavasid kohaliku energiaalase ülemineku alt ülespoole planeerimise, energiatõhususe meetmete ja isetootmise kavandamise ja rakendamise ning rahalisele toetusele juurdepääsu valdkonnas;

11.  peab kahetsusväärseks, et Euroopa Ülemkogu 2014. aastal seatud eesmärk parandada energiatõhusust aastaks 2030 vähemalt 27 % võrra ei ole väga ambitsioonikas, mida põhjendatakse peamiselt eelmises mõjuhinnangus sisalduva äärmiselt ebarealistliku ja kõrge diskontomääraga; tuletab meelde, et diskontomäär 17,5 % on ülemääraselt kõrge; palub komisjonil teha põhjalik kulude ja tulude analüüs, võttes arvesse energiatõhususe mitmesuguseid kasusid, ja võtta kasutusele sotsiaalne diskontomäär kooskõlas tema enda parema õigusloome suunistega; palub komisjonil ja liikmesriikidel vaadata 2030. aastaks saavutatav 27 % energiatõhususe eesmärk Pariisi kliimamuutuste kokkuleppe valguses läbi, et saavutada eesmärk hoida üleilmne soojenemine selgelt alla 2 °C piiri ja teha jõupingutusi, et temperatuuri tõus ei ületaks 1,5 °C kooskõlas Euroopa Parlamendi poolt vastu võetud energiatõhususe eesmärgiga; palub komisjonil kehtestada siduv 40 % energiatõhususe eesmärk aastaks 2030, mis kajastab kulutasuva energiatõhususe potentsiaali taset;

12.  rõhutab, et ELis tuleks veelgi edendada pikaajalist energianõudluse vähendamise strateegiat;

13.  toonitab, et mõnel juhul võimaldas direktiivi paindlikkus paljudele liikmesriikidele juurdepääsu energiatõhususe meetmetele, ja usub, et paindlikkus alternatiivsete meetmete puhul on liikmesriikide jaoks ülioluline energiatõhususe programmide ja projektide elluviimisel tulevikus; nõuab, et kõrvaldataks kehtivas direktiivis, eelkõige selle artiklis 7 leiduvad lüngad, mis põhjustavad kehva edasijõudmist direktiivi eesmärkide osas, säilitades liikmesriikide jaoks piisava paindlikkuse valiku tegemisel meetmete hulgast; nendib, et Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse uuringus artikli 7 rakendamise kohta(8), mille aluseks on liikmesriikide teatatud arvud, jõutakse järeldusele, et näiteks sellised meetmed, mis võimaldavad liikmesriikidel eesmärgi järk-järgult kasutusele võtta, võtta varajast tegutsemist arvesse või jätta transpordi- ja HKSi sektorid eesmärgi arvutamisest välja, on peaaegu kõikidel juhtudel moodustanud aastasest üldisest energiasäästu eesmärgist vaid poole (0,75 %); nendib, et autorid on teatanud, et analüüs saab olla ainult sama hea kui esitatud andmed; nõuab kindlalt, et artikli 7 lõikes 9 osutatud alternatiivsed meetmed peavad olema paremini määratletud ja hõlpsasti kvantifitseeritavad;

14.  märgib, et järkjärguline kasutuselevõtmine ja varajane tegutsemine kooskõlas artikli 7 lõikega 2 ei ole enam asjakohased; tuletab meelde, et artiklis 7 sätestatu abil tuleks saavutada rohkem kui pool direktiiviga kindlaks määratud 20 % eesmärgist;

15.  juhib tähelepanu kehtiva direktiivi peamisele puudusele, mis seisneb selles, et kui direktiivi asjakohaselt ei muudeta, siis aegub enamik meetmetest aastal 2020, mis tähendab muu hulgas seda, et direktiivi peamisi sätteid, eelkõige artiklit 7, tuleks pikendada mitte ainult aastani 2030, vaid veelgi kauemaks, ning et käesolevat direktiivi tuleks hinnata just selles kontekstis – eesmärgid tuleb kehtestada kooskõlas arenguga (saavutatud tulemused, tehnoloogilised ja turu-uuendused jne); eeldab, et selleks on vaja pikaajalisi meetmeid; märgib ka vajadust seada sisse vahehindamine tagamaks, et eesmärgid saavutatakse aastaks 2030;

16.  rõhutab, et täiendavuse (suutlikkus edendada tehnoloogiaid, mille tulemuslikkus on turu keskmisest parem) ja olulisuse (selliste tegevuste elluviimine, mida muidu ei oleks ellu viidud) arvutamise meetodite suurem ühtlustamine ning energiasäästu mõõtmine ja kontrollimine võiksid aidata artiklit 7 tulemuslikumalt rakendada;

17.  teeb ettepaneku muuta artikli 7 pealkirja nii, et see oleks „Energiasäästu toetuskavad“, et rõhutada, et liikmesriigid peavad aitama tarbijatel, sealhulgas VKEdel säästa energiat ja vähendada energiakulusid ning kehtestama meetmed, mis võimaldavad sellist säästu saavutada energiatõhususega seotud kohustuste süsteemide ja muude meetmete abil;

18.  soovitab nii artikli 7 kui ka eriti energiatõhususkohustuse süsteemide raames seada esmatähtsaks ehitussektori, eelkõige soodustades artiklis 4 sätestatud pikaajaliste riiklike strateegiate rakendamist, mis tuleks välja töötada, et kasutada ära kõiki võimalusi, mida hõlmab hoonete renoveerimisse investeerimine energiasäästu eesmärgil;

19.  rõhutab, et tekkivate probleemide ja artikli 7 rakendamise ees seisvate tõkete hulgas on erilise tähtsusega asjaga seotud isikute teadmiste ja suutlikkuse puudus, aga ka lõpptarbijate madal teadlikkus kohustuslikest tõhususskeemidest ja alternatiivsetest meetmetest, samuti nende saavutamise piiratud aeg (2014–2020); nõuab seepärast, et EL investeeriks rohkem eri liikmesriikide teavitus- ja toetusprogrammide elluviimisesse;

20.  rõhutab, et selliste energiatõhususe näitajate nagu energiakasutus SKP ühiku kohta puudumise tõttu on mõnedes liikmeriikides võimatu mobiliseerida elanikke ja äriühinguid realiseerima kliima- ja energiapoliitika tõhususe eesmärke;

21.  rõhutab asjaolu, et artikli 7 sätet, mille kohaselt liikmesriik võib nõuda, et osa energiatõhususe meetmetest rakendataks prioriteedina kodumajapidamistes, mis on mõjutatud kütteostuvõimetusest, või sotsiaalkorterites, on siiani kasutanud ainult kaks liikmesriiki; nõuab selle sätte tugevdamist;

22.  on seisukohal, et esmajärjekorras tuleb rakendada haavatavatele ja kütteostuvõimetutele kodumajapidamistele suunatud energiatõhususe meetmeid, et tagada eelkõige nende energiakulude püsiv vähendamine;

23.  teeb ettepaneku, et liikmesriikide energiatõhususe tegevuskavades, mida nõutakse praeguse direktiivi artikliga 24, võiks liikmesriikidelt nõuda, et nad seaksid eesmärgiks kasutada energiatõhususe meetmeid ära kütteostuvõimetuse riski vähendamiseks ja annaksid aru selle eesmärgi täitmise kohta;

24.  usub, et olemasolevate hoonete energiatõhusa renoveerimise meede tuleb seada prioriteediks kütteostuvõimetusest kõige rohkem ohustatud elanikkonnarühmade hulgas; kutsub komisjoni üles energiatõhususe direktiivi läbivaatamise käigus seadma eesmärgiks parandada eluruumide energiatõhusust ja kehtestama üüritavatele eluruumidele energiatõhususe miinimumstandardid;

25.  märgib, et 16 liikmesriiki on otsustanud kehtestada energiatõhususkohustuse süsteemi (artikli 7 lõige 1) ja 24 liikmesriiki on erineval määral kasutanud ära alternatiivsete meetmete võimaluse ning 18 liikmesriiki eelistasid renoveerimiskvoodile alternatiivseid meetmeid (artikkel 5); kritiseerib seda, et seitse liikmesriiki ei ole kehtestanud energiaauditeid (artikkel 8);

26.  rõhutab, et mõned energiatõhususe direktiivi põhielemendid (nt arukad arvestid, koostootmine ja renoveerimiskavad) nõuavad rohkem aega, ja et 2020. aasta järgne stabiilne energiatõhususe raamistik on äärmiselt tähtis, et anda investoritele, haldusasutustele ja ettevõtjatele vajalik kindlus ja õiguslik stabiilsus algatamaks projekte ja innovatsiooni, sest neil on suur potentsiaal vähendada energiatarbimist ja langetada nii hinda tarbija jaoks; nendib, et avalik nõudlus ja turg on selliste projektide puhul parim edasiviiv jõud;

27.  tunnistab, et ebapiisavad hinnasignaalid on peamine nõudluse reageeringut kahjustav tegur; palub liikmesriikidel selle takistusega tegeleda ning edendada nutiarvestite ja läbipaistvate arveldusviiside kasutamist, sest see muudab tarbijate käitumise energiatarbimise ja energiatõhususse investeerimise suhtes positiivsemaks;

28.  peab tervitatavaks uusi innovaatilisi ja arukaid energianõudluse ja -pakkumise tasakaalustamise, taastuvenergia parema kasutamise ja energia kõrgperioodil tarbimise vähendamise lahendusi; nõuab nende uute lahenduste puhul, eelkõige VKE sektoris teadus- ja arendustegevuse rahastamist;

29.  rõhutab tarbijate, kodanike ja jaotusvõrguettevõtjate keskset rolli üha enam detsentraliseeritud energiamaastikul ja nende kaasatuse olulisust energiatõhususe eesmärkide saavutamisel; rõhutab seetõttu, et nende rolli tõhustamiseks tuleb teha rohkem jõupingutusi, muu hulgas lihtsustades nõudlusele reageerimist, väikesemahulist ladustamist, hoonete renoveerimist ning kaugkütte ja -jahutuse süsteeme nii individuaalsel kui ka kooperatiivsel tasandil;

30.  juhib tähelepanu asjaolule, et energiatõhususe direktiiv toetab küll energiatõhusust, kuid hõlmab ka energiasäästu elemente kohustusliku energiasäästu kohustuse näol, mis on sätestatud artiklis 7; rõhutab, kui tähtis on, et 2030. aasta energiatõhususe eesmärk oleks kooskõlas COP 21 kokkulepitud kliimaeesmärkidega, et saavutada meie kliimaeesmärgid ja vähendada sõltuvust kolmandatest riikidest; märgib, et hoonetele kulutatakse 40 % ELi energiatarbimisest ning 50 % sellest kasutatakse kütteks ja jahutuseks; rõhutab, et hoonete energiatõhususe parandamine on seetõttu CO2-heite vähendamisel, energiajulgeoleku parandamisel, kütteostuvõimetuse vähendamisel ja majanduse edendamisel ülimalt tähtis; nõuab tungivalt, et liikmesriigid algataksid ulatuslikku investeerimist, et parandada energiatõhusust ELi rahastamise abil, sest selle tulemuseks oleks lisaks väiksematele energiaarvetele ka arvukate töökohtade loomine ja kaasaaitamine reindustrialiseerimise eesmärkide saavutamisele;

31.  rõhutab, et 85 % hoone energiatarbimisest kulub küttele ja soojale veele ning et seetõttu tuleb kiirendada vanade ja ebatõhusate küttesüsteemide moderniseerimist Euroopas, et saavutada vähemalt 20 % energiatõhususe paranemine olemasolevate tehnoloogiate, sealhulgas taastuvenergial põhinevate küttesüsteemide abil;

Konkureerivad õigusaktid takistavad keskkonnaalaseid edusamme, tekitavad bürokraatiat ja suurendavad energiakulusid

32.  märgib, et energiavaldkonna aruandekohustused kui osa raamistikust on väga olulised kehtivate energiatõhususe alaste õigusaktide edusammude ja rakendamise hindamiseks; peab siiski kahetsusväärseks ülemääraste aruandekohustuste kehtestamist – sealhulgas ka ülereguleerivate liikmesriikide poolt – ettevõtetele, energiatootjatele, tarbijatele ja ametiasutustele, mis piirab kasvu ja innovatsiooni potentsiaali; toonitab, et aruandekohustust tuleb võimaluse korral alati lihtsustada, et vähendada halduskoormust ja -kulusid; kritiseerib asjaolu, et aruandekohustusest saadud andmed ei ole sageli erinevate jaotuste, metoodika ja standardite tõttu üle kogu ELi võrreldavad; palub, et komisjon vähendaks aruandekohustusega seotud halduskoormust, sealhulgas digilahenduste abil, ja kehtestaks rohkem suuniseid andmete võrreldavuse kohta, et andmeid saaks paremini hinnata; kutsub üles kohandama energianõudluse prognoose vastavalt peamiste sektorite kulutõhusale säästupotentsiaalile ning on arvamusel, et bürokraatia vähendamine kiirendab energiatõhususe meetmete rakendamist; märgib, et põhimõtte „ennekõike energiatõhusus“ kohaldamine nõuab energiaplaneerimise ja -aruandluse läbivaatamist ning poliitikasidususe parandamist, et tagada nende vastastikune tugevdamine, tunnistades, et energia säästmine on Euroopa esimene ja kõige kindlam energiaallikas; märgib, et energiatõhusus võib olla parim investeering „energiaallikasse“, mis parandab energia taskukohasust, vähendab vajadust täiendava ja kuluka pakkumispoolse taristu järele ning aitab võidelda kliimamuutuste vastu;

33.  rõhutab, et energiasäästu arvutamise reeglid ja abikõlblike meetmete tõlgendused, mis on esitatud direktiivi lisades, on liiga keerulised ja et neid on seetõttu võimatu täpselt järgida; kutsub komisjoni üles tagama, et energiatõhususe direktiivi läbivaatamine annab palju lihtsama meetodi energiatõhususe arvutamiseks, ja kaaluma selliste uute delegeeritud õigusaktide esitamist, mis lihtsustaksid praeguses direktiivis sätestatud arvutusmeetodeid;

34.  kutsub komisjoni üles vaatama läbi direktiivi IV lisas sätestatud elektri ümberarvestustegurid, et need kajastaksid paremini käimasolevat üleminekut elektri tootmises;

35.  juhib tähelepanu sellele, et kõiki energiasäästu investeeringutega seotud riske ei saa käsitleda heitkogustega kauplemise süsteemi (HKS) raames, sest see hõlmab vaid 45 % ELi kasvuhoonegaaside heitest; osutab asjaolule, et energiatõhususe direktiiv on seotud muude energiat käsitlevate ELi õigusaktidega ning avaldab teatavat mõju CO2-jalajäljele ja HKSile (sertifikaatide hinnad); palub komisjonil hinnata seda seotust ja tagada täiendavust; märgib, et madalad HKSi saastekvootide hinnad on üks mitmest tegurist, mis võib vähendada stiimuleid energia säästmise alaste tööstuse investeeringute tegemiseks;

36.  rõhutab, kui tähtis on rakendada nõuetekohaselt turustabiilsusreservi, mis võiks aidata parandada energiatõhusust, tugevdades sidusust ELi HKSi ja vähest CO2-heidet käsitleva energiapoliitika vahel;

37.  ootab tulevast moderniseerimisfondi, mille eesmärk on ajakohastada energiasüsteeme ja parandada energiatõhusust ELi väiksema sissetulekuga liikmesriikides, ning palub komisjonil esitada nõuetekohane juhtimisstruktuur, sh üksikasjad abi saavate liikmesriikide, Euroopa Investeerimispanga (EIP) ja muude asutuste rollide kohta;

38.  rõhutab, et riiklike õigusaktide eri elementide vaheline vähene koordineerimine võib takistada kulutõhususe poolest optimaalseid Euroopa lahendusi ning kaotada energia säästmisest tulenevad hinnaeelised; palub liikmesriikidel ja komisjonil koostada koordineerimismeetmed energiatõhususe potentsiaali täielikuks realiseerimiseks, mille tulemusel võiks liikmesriikide koostöö olla sidusam, kuid mis ei takistaks nende suutlikkust kohandada poliitikat vastavalt nende kohalikele energiaturgudele ja hindadele, kättesaadavale tehnoloogiale ja lahendustele ning riiklikule energiaallikate jaotusele; nõuab, et HKS annaks paremini aru liikmesriikide meetmetest, mis mõjutavad saastekvootide arvu ja nende hinda;

39.  rõhutab vajadust parandada avaliku sektori energiatõhusust ning nõuab energiasäästu algatuste paremat integreerimist riigihangetesse;

40.  märgib, et kõik hankijad ei mõista täielikult energiatõhususe nõudeid riigihangetes; palub komisjonil esitada selgemad suunised, mis lihtsustaksid direktiivi artikli 6 järgimist, ja integreerida see paremini laiematesse ELi riigihanke eeskirjadesse;

41.  palub komisjonil kaasata kohalikke ja piirkondlikke institutsioone, et edendada energiatõhusust piirkondlikul, kohalikul ja rohujuure tasandil;

42.  juhib tähelepanu sellele, et kuigi Euroopa elektritarbimise hinnad väikese ja keskmise suurusega tööstus- ja äriklientidele ning eratarbijatele on paljudes liikmesriikides suhteliselt kõrged, saab energiatõhususse investeerimise abil suurendada Euroopa äriühingute konkurentsivõimet ja vähendada energiakulusid eratarbijate jaoks; rõhutab siiski, et kodumajapidamiste elektriarved ELis koosnevad keskmiselt ühest kolmandikust kaudsest, riigiga seotud maksust ja muudest maksudest, mis võivad juhul, kui need esitatakse arvetel fikseeritud elemendina, muuta tarbijate jaoks raskesti mõistetavaks energiasäästu kasu ja süvendavad kütteostuvõimetust; nendib, et Euroopa kliima- ja energiapoliitika rahastamiseks minevad maksud on arvete väikseim osa; ja toonitab, et kõrgete elektrihindade põhjuseks ELis on energiahindade erinevus ELi liikmesriikide ning meie peamiste konkurentide vahel maailma suurtes jagudes, mis pärsib Euroopa energiamahukate tööstusharude konkurentsivõimet; märgib, et innovatsioon suureneb ühtlasi suuremasse energiatõhususse investeerimisega, seades ELi tööstuse maailmas juhtivale positsioonile;

43.  märgib, et energiatõhusus võib olla parim energia „allika“ investeering, mis parandab energia taskukohasust, vähendades vajadust täiendava ja kuluka taristu järele ning aidates tegeleda kliimamuutustega;

44.  märgib, et põhimõte „ennekõike energiatõhusus“ võimaldab laiendada kulutõhusalt taastuvate energiaallikate osakaalu energiaallikate jaotuses; rõhutab, et säästukohustused peaksid käima käsikäes kestlike taastuvenergiaallikate arendamisega, ja tuleks tugevdada koostoimet, et saaks toimuda tõhus üleminek vähese CO2-heitega, vastupidavale ja arukale energiasüsteemile; on seisukohal, et tänu parandatud piirkonnaülesele jaotamisele, salvestussüsteemidele ja nõudluse juhtimisele on olemas head võimalused kogu Euroopa varustamise võimalustega tuuleenergia, hüdroenergia ja päikese jaoks optimaalsete asukohtade arendamiseks; on veendunud, et sellest tuleneb pidurdav mõju energiahinnale;

45.  toonitab, et energiatõhusus on kõige kulutõhusam meede ELi CO2-heite vähendamise kohustuste täitmiseks;

Energiavaldkonna õigusaktid peavad olema sidusamad

46.  palub komisjonil järgida parema õigusloome põhimõtet, uurida paremaid vahendeid ELi energia- ja kliimamuutustealaste õigusaktide koordineerimiseks, et parandada õiguslikku tõhusust ja tulemuslikkust ning esildada meetmeid kehtivate õigusaktide täiustamiseks; palub samuti, et komisjon tugevdaks energiatõhususe algatuste hindamise terviklikku pikaajalist metoodikat, hõlmates kõik peamised välismõjud; nõuab ühiskondliku perspektiivi energiatõhususe ambitsiooni erinevate tasemete üldkulude ja hüvede modelleerimisel ja hindamisel, ja energiatõhususe käsitlemist omaette energiaallikana;

47.  palub komisjoni käsitleda energiatõhusust taristu prioriteedina, tunnistades, et see täidab Rahvusvahelise Valuutafondi ja muude majandusinstitutsioonide poolt kasutatava taristu määratluse(9), ja teha sellest kriitilise tähtsusega element ja prioriteetne kaalutlus tulevaste Euroopa energiataristu investeerimisotsuste korral;

48.  märgib, et energiatõhusus saab aidata suurendada energiasüsteemi vastupidavust ning seetõttu aidata kaasa üleminekule jätkusuutlikku ja turvalisse olukorda;

49.  rõhutab, et toimiva energia siseturu, sh energiatõhusustoodete siseturu abil optimeeritakse energiasüsteemide kulusid, millest on kasu kõikidel tarbijatel ning mis parandab oluliselt üleeuroopalist energiatõhusust ja konkurentsivõimet; palub seetõttu liikmesriikidel rakendada täies ulatuses kolmandat energiapaketti, et tagada täielikult toimivad konkurentsivõimelised ja omavahel ühendatud energiaturud;

50.  märgib, et energiamahukad tööstusharud peavad samuti oma osa andma ning et võrdsed tingimused ELis on sellega seoses väga olulised;

51.  rõhutab, et energiatõhusus on osa ELi kesksetest eesmärkidest ja seetõttu tuleks Euroopa riike julgustada vältima raiskamist, mille on põhjustanud tarbimine tööstus-, transpordi- ja ehitussektoris, kuna nende sektorite tarbimine moodustab kogutarbimisest suurima osa;

52.  väljendab heameelt selle üle, et sertifitseerimissüsteemidel või säästukohustustel (artikkel 7) on mitmes liikmesriigis positiivne mõju; leiab, et võimalus valida võrdväärselt ambitsioonikaid alternatiivseid meetmeid on aktsepteerimise oluline eeldus; märgib, kui oluline on tagada, et sertifitseeritud sääst vastaks ka tegelikule energiasäästule, mitte ei oleks pelgalt sääst paberil; rõhutab, kui oluline on energiaettevõtete osa energiatõhususe meetmete aktiivsel arendamisel; nõuab, et sertifitseerimissüsteemide ja energia säästmise meetmete väljaarvestamist ei raskendataks; palub komisjonil hinnata, kas primaarenergia säästu on võimalik võtta arvesse koostootmisjaamade abil (soojus- ja elektrienergia koostootmine);

53.  juhib tähelepanu parlamendi jaoks Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse poolt koostatud aruandele, milles leiti, et enamik kehtestatud energiatõhususkohustuse süsteeme on riigi energiatõhususe parandamisel olnud tõendatult olulised ning aidanud kulutõhusalt säästa paljudel kodumajapidamistel ja organisatsioonidel; toob esile ka aruande järelduse, et energiatõhususkohustuse süsteemid on väga kulutõhusad ning on tõendeid, et hästi kavandatud ja rakendatud energiatõhususkohustuse süsteemid võivad aidata tagada kuni 100 % artiklis 7 riigile kehtestatud säästust; soovitab seetõttu komisjonil koostada loetelu headest ja halbadest tavadest ning töötada välja kriteeriumid, mis aitavad tagada hästi kavandatud ja tõhusaid energiatõhususkohustuse süsteeme;

54.  nõuab, et hoolt kantaks usutavate ning tarbetu bürokraatiata säästu- ja tõhususarvestuste eest; peab võimalikuks, et energiatõhususe direktiiv toimiks selle jaoks ühtlasi raamõigusaktina; on arvamusel, et konkreetseid meetmeid ja tõhususkriteeriume võiks integreerida olemasolevatesse direktiividesse (nt hoonete direktiiv) või ka kokkuvõetud märgistamiskohustusse (energiatõhususe märgistamine, ökodisain, ringmajandus, CE-märgis);

55.  on seisukohal, et ELi kliimakaitse- ja tõhususeesmärgid peavad üksteist täiendama ja et siduvad energiatõhususe nõuded on üliolulised, et saavutada liikmesriikides maksimaalne ambitsioonikus ja püüdlus, kuid samal ajal tuleb võimaldada piisavat paindlikkust meetmete ja vahendite suhtes, mida kohandatakse riiklikul tasandil;

56.  nõuab muudetud energiatõhususe direktiivi vastavusseviimist ELi 2030. aasta kliimakaitse ja COP 21 kokkuleppe eesmärkidega; rõhutab, et direktiivi muutmisega peab kaasnema olemasolevate meetmete jätkamine ja täiustamine ning vastuolude ja lünkade kaotamine, et tagada õiguskeskkonna prognoositavus ja võimaldada investoritel tunda end kindlalt pikemas perspektiivis;

Suurem energiatõhusus – rohkem töökohti ja suurem majanduskasv

57.  peab kahetsusväärseks ELi struktuurifondide abil rahastatavaid vähemõjusaid energiatõhususe projekte (2007–2013), mida kritiseeriti kontrollikoja aruandes; palub komisjonil viia viivitamata ellu vastavad täiustused, pöörates erilist tähelepanu rahastatud projektide põhjendusele, järelevalvele ja tasuvusperioodi lühendamisele; nõuab täiustatud suuniseid ning komisjoni tugevamat järelevalvet seoses struktuurifondide ja Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi parema rakendamisega koos erasektori investeeringutega elujõuliste energiatõhususe projektide jaoks, eelkõige hoonete sektoris; on seisukohal, et struktuurifondidest ja Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondist rahastatavad energiatõhususe projektid peaksid olema suunatud tarbijatele, kes on energiakulude suhtes tundlikumad, nagu tööstus, mille puhul esineb süsinikdioksiidi lekke oht, VKEd ja kütteostuvõimetuse ohus olevad kodumajapidamised; peab esmatähtsaks töötada välja rahastamis- ja muud vahendid ning innovaatilised mudelid avaliku sektori vahendite kasutuselevõtuks ja erasektoripoolse rahastamise võimendamiseks kohalikul, riiklikul, piirkondlikul ja Euroopa tasandil, et toetada investeeringuid niisugustes keskse tähtsusega energiatõhususe sektorites nagu hoonete renoveerimine, pöörates erilist tähelepanu haavatavatele rühmadele ja samuti nõuetekohast tähelepanu pikaajaliste investeeringute eripärale;

58.  palub liikmesriikidel edendada investeeringuid ehitussektorisse, sh teha rohkem pingutusi halva soojusisolatsiooniga hoonete põhjaliku renoveerimise stimuleerimiseks ELis;

59.  rõhutab, et kui liikmesriigid kehtestavad maksupõhise energiatõhususe süsteemi, peaks miinimummäär olema suunatud kodumajapidamistele, mida mõjutab kütteostuvõimetus; rõhutab samuti, et liikmesriigid peaksid näitama, kuidas aitab maksudest rahastatav energiatõhususe süsteem kaasa praeguste kõige halvemas olukorras olevate elamute parandamisele;

60.  rõhutab laenude, tagatiste ja omakapitali vormis esinevate Euroopa rahastamisvahendite tähtsust energiatõhususe projektide erarahastamise võimendamisel; toonitab siiski, et sotsiaalvaldkonnas on vaja projekte rahastada toetuste kaudu;

61.  rõhutab, et EL peaks seadma endale kaugeleulatuva energiasäästu eesmärgi ja soodustama innovatsiooni seoses energiatõhususe investeeringutega, kuna need investeeringud on tulusad ja tasuvad ennast ära üsna kiiresti;

62.  palub liikmesriikidel lisada energiatõhususkohustuste süsteemi säte, et väikese sissetulekuga tarbijate heaks peab olema ette nähtud teatav miinimumprotsent meetmeid;

63.  märgib, et energiatõhususe projektid on sageli väikesemahulised ning et need tuleb ühendada suuremateks pakettideks; kutsub seetõttu komisjoni, Euroopa Investeerimispanka ja liikmesriike üles tegema investeerimise soodustamiseks kättesaadavaks rohkem tehnilist abi ja projektide väljatöötamise abi;

64.  on seisukohal, et vaja on hoonete energiatõhususe pikaajalist strateegiat ja tuleb edendada hoonete energiatõhusat renoveerimist, et mitte piirduda hoonesektoris lihtsate ja odavate meetmetega;

65.  nõuab liikmesriikide vahel paremat koordineerimist ning parimate tavade ja mõttevahetust, mis on seotud säästmiskohustuste ning hoone- ja renoveerimiskavadega (artiklid 4, 5, 6 ja 7) eesmärgiga rakendada kiiremini ennast tõestanud vahendeid (maksusoodustused, toetusprogrammid, näidislepingud ja investeerimine sotsiaaleluasemetesse); on arvamusel, et artiklit 5 tuleks laiendada, hõlmamaks võimaluse korral kõik avaliku sektori asutused; nõuab komisjoni suuniseid tulevaste riiklike kavade kohta, et tagada läbipaistvus ja võrreldavus; tunneb heameelt komisjoni tehnilise toetuse üle energiatõhususe direktiivi rakendamiseks; nõuab siduvaid vorme tulevaste riiklike kavade jaoks, et tagada läbipaistvus ja võrreldavus; kutsub liikmesriike üles kaaluma uuenduslikke turupõhiseid toetuskavu;

66.  märgib, et kõige vähem on edu saavutatud elamusektoris, ja palub seetõttu liikmesriikidel kasutada energiateenuste ettevõtteid ja energiatõhususe lepinguid, et rakendada maksuskeeme ja laenuprogramme, mis aitaksid suurendada olemasolevate hoonete madalat renoveerimismäära Euroopas, ning hüvitada selliseid energiatõhususe meetmeid nagu energiatõhusa kütte ja jahutuse kasutuselevõtmine;

67.  kutsub komisjoni üles ergutama liikmesriike võtma vastu ja parandama hoonete energiatõhususe kontrolli-, mõõtmis- ja juhtimislahendusi, et märkimisväärselt suurendada ELi hoonestuse energiatõhusust;

68.  nõuab, et artiklis 4 sätestatud liikmesriikide renoveerimise tegevuskavades määrataks kindlaks, kuidas nad saavutavad eesmärgid, mis on ette nähtud tegevuskavade järgmiseks etapiks (2017. aasta aprilliks) seoses hoonete renoveerimisega energia säästmiseks; selle põhjal koostada kogu ELi hõlmav liginullenergiahoonete nägemus 2050. aastaks;

69.  on arvamusel, et avaliku sektori hoonete eeskuju laiendamine kõigi avaliku halduse tasanditele, mitte ainult keskvalitsusele, võimaldab kasutada täielikult ära hoonete kulutõhususe potentsiaali, sest see on osutunud parimate võimalustega sektoriks mitte ainult energia säästmise seisukohast, vaid ka seetõttu, et see loob muid üldisemaid kasutegureid, sealhulgas suurema mugavuse ja heaolu; on sellega seoses arvamusel, et liikmesriikidelt tuleks nõuda, et nad kehtestaksid ühiste pingutuste sisemehhanismi 3 % renoveerimise eesmärgi saavutamiseks avaliku halduse eri tasanditel, ning et säilitataks paindlikkus valida lõigete 1 ja 2 alternatiivina muid meetmeid, mille mõju tuleks kvantifitseerida;

70.  kutsub komisjoni üles ergutama liikmesriike tegema rohkem selleks, et renoveerida mitteeluruume, kasutamaks ära nende lühiajalise tasuvuse potentsiaali;

71.  teeb ettepaneku anda direktiivi artiklile 4 uus pealkiri: „Kogu riigi hoonete põhjaliku renoveerimise, sealhulgas investeeringute kasutamise pikaajalised strateegiad“;

72.  palub eraldada vajalikud vahendid seadmete paigaldajate koolitamiseks, et tagada kvaliteetsed renoveerimistööd;

73.  nõuab komisjonilt strateegilist lähenemist, et uued tehnoloogiaarendused (muu hulgas külmutusvahendite, valgustuse, isolatsiooni, termostaatide, mõõtmiste, klaasimise jpm valdkonnas) tuntumaks teha;

74.  palub komisjonil ja liikmesriikidel seada direktiivi artikkel 4 esmatähtsale kohale strateegiate teise versiooni väljatöötamisel, mis peab valmima 2017. aastal ja põhinema sidusrühmade nõuetekohasel kaasamisel, järgima kohustuslikke vorme ning sisaldama viie aasta vahe-eesmärke ja rakenduskavasid, et saavutada 2050. aastaks ELi tasandil liginullenergiahoonete eesmärk, sest see on vajalik COP 21 eesmärkide saavutamiseks;

75.  peab ettevõtjate energiaauditeid ennast tõestanud energiatõhususe suurendamise vahendiks ja rõhutab nende kasu konkurentsivõime jaoks; nõuab direktiivis sätestatud kriteeriumite ühetaolist määratlemist ja jõustamist (VKEde määratlus, auditid, topeltsertifitseerimise vältimine piiriüleste äristruktuuride puhul) ning ühetaolise lähenemisviisi loomist artikli 8 lõikes 4 osutatud vähese tähtsusega künnise suhtes; nõuab kõnealuse artikli kohaldamisala laiendamist, et hõlmata kõik suure energiatarbimisega äriühingud; nõuab hindamist, et parandada energiaauditi süsteemide tõhusust; nõuab, et kulutasuvate energiaauditite soovituste rakendamine koos kavandatava hooldusega muudetaks kohustuslikuks kooskõlas äriühingute eesmärkidega;

76.  teeb ettepaneku vaadata läbi direktiivi artikli 2 punktis 26 toodud VKE määratlus, et see osutaks üksnes töötajate arvule ja aastakäibele, nii et ka neid ettevõtteid, mis 25 % ulatuses või üle selle on avaliku sektori asutuse kontrolli all, võiks lugeda VKEdeks;

77.  väljendab heameelt asjaolu üle, et komisjon tegeleb energiatõhususe direktiivi artiklite 9–11 rakendamise alaste suuniste väljatöötamisega, et aidata tarbijatel paremini kontrollida energiatarbimist; peab tehnilist teostatavust ja nutiarvestite kasutuselevõttu – arvestades kulutõhusust ja kulutuste läbipaistvust – energia säästmise oluliseks eelduseks; on seisukohal, et järjepidevuse tagamiseks tuleks kõik olemasolevad sätted, mis on seotud arvestite ja arvetega, koondada ühte kohta;

78.  juhib tähelepanu asjaolule, et tarbijate elektriarved on endiselt ebaselged ja ebaõiged; soovitab parandada arvete läbipaistvust ja selgust ELi tasandil arvetele rangete nõuete kehtestamise kaudu, nii et tarbijatele oleks oluline teave kättesaadav võrreldavas vormis, et nad saaksid oma tarbimisharjumusi kohandada; rõhutab, et tarbijate eelistused ja neile kättesaadavad vahendid on mitmekesised ning seetõttu peaks lähenemisviisi teabe suhtes kujundama riigisiseste tarbijauuringute kaudu;

79.  on veendunud, et sõltumatu ja usaldusväärse teabe kättesaadavus ning nõuanded sobivate energiatõhususe meetmete ja rahastamissüsteemide kohta on olulised eelkõige kodumajapidamiste, aga ka piirkondlike ja kohalike ametiasutuste jaoks, et nad saaksid teha teadlikke energiaalaseid otsuseid ja juhtida paremini oma energiatarbimist, sealhulgas nutiarvestite ning kütteks ja jahutuseks tarbitud energia eraldi mõõtmise kaudu;

80.  nõuab energiatõhususe tagajatele rangeid kvaliteeditagamise standardeid, riiklikke koolitusprogramme ja ühtseid lihtsustatud riiklikke sertifitseerimissüsteeme, mida toetaksid järjepidevad ja kergesti kättesaadavad nõustamis- ja õiguskaitseraamistikud; toonitab, et selle ettepaneku eesmärk on kõrvaldada osa mitterahalisi tõkkeid, mis takistavad tarbijatel energiatõhusate toodete ja teenuste kasutuselevõtmist, näiteks võimaldades kindlaks teha usaldusväärseid kauplejaid;

81.  ootab edasisi energiasäästmisalaseid investeeringuid, mis tulenevad suure tõhususega koostootmise nõuete täitmisest vastavalt artiklile 14;

82.  rõhutab, et kui liikmesriigid kehtestaksid maksupõhise energiatõhususe kava (artikkel 20), peaks selles seadma esmatähtsale kohale kodumajapidamised, mida mõjutab kütteostuvõimetus; nõuab kindlalt, et läbivaadatud energiatõhususe direktiiviga tuleks luua liikmesriikidele pikaajaline stabiilne poliitikaraamistik, et tagada energiatõhususe investeeringute jätkusuutlik suurenemine, eriti kohalikul tasandil; nõuab, et EL ja Euroopa Investeerimispank suurendaksid oma suutlikkuse suurendamise ja tehnilise abi püüdlusi, et arendada toetuskõlblikke energiatõhususe projekte, mis tõmbavad turult ligi erainvesteeringuid; nõuab, et ELi rahastamisprogrammides (nt struktuurifondides, Junckeri investeerimiskavas, Euroopa Investeerimispanga Euroopa kohaliku energiaabi fondis) suurendataks energiatõhususe alase suutlikkuse suurendamiseks ja tehnilise abi andmiseks eraldatud vahendite osakaalu;

83.  peab kahetsusväärseks arukatesse elektrijaotusvõrkudesse tehtavate avaliku ja erasektori investeeringute madalat taset; kutsub komisjoni üles tugevdama direktiivi artikli 15 jõustamist, et edendada selliste võrkude arengut;

84.  nõuab, et kehtestataks kohustus hinnata riiklikul tasandil kohalike ametiasutuste kaudu või nendega koos rakendatud energiatõhususe programmide kulutõhusust ning järgida seda lähenemisviisi, kui sellega kaasnevad tõhusus ja kulude kokkuhoid tarbijatele;

85.  väljendab muret suureneva reostuse pärast, mida põhjustavad teatavad elumajades kasutatavad kütteseadmed, mis töötavad tahkel biomassil ning paiskavad õhku suurel hulgal peentolmu, lämmastikoksiide, süsinikmonooksiidi ja dioksiine, mis kahjustavad suurel määral õhukvaliteeti ja on seetõttu kahjulikud inimeste tervisele; nõuab seepärast tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid tõhusaid ja keskkonnasõbralikke lahendusi;

86.  rõhutab tungivat vajadust võtta kasutusele terviklikum käsitus kogu transpordisüsteemi energiatõhususe parandamise suhtes ja mitte loota ainult sõidukite või jõuseadmete tehnoloogilisele arendamisele; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid teeksid jõulisi samme uute meetmete võtmiseks, mis soodustaksid ühelt transpordiliigilt teisele üleminekut kõige energiatõhusamate viiside suunas, ning võtaksid täielikult kasutusele arukad transpordisüsteemid, et veelgi parandada sõidukite ja taristu, aga ka logistika, lennunduse ja meretranspordi olemasoleva võimsuse tõhusust ja kasutusmäära;

87.  tuletab meelde, et energiatõhusust on võimalik saavutada CO2 standardite kehtestamise abil ja kasutajate teavitamisega nende sõidukite kütusekulust; palub komisjonil esitada ettepanekud kasutajate teavitamise kohta uute veoautode ja busside kütusekulust ning kehtestada nende CO2-heitele piirangud;

88.  peab kahetsusväärseks, et transpordi osa energiasäästus on nii väike, kõigest 3 % säästust kõikide sektorite lõikes, seda hoolimata asjaolust, et ajavahemikul 2005–2013 toimus majanduskriisi tõttu reisijateveo stabiliseerumine ja kaubaveo vähenemine; palub liikmesriikidel suurendada transpordisektorile suunatud meetmete arvu;

o
o   o

89.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikidele.

(1) ELT L 153, 18.6.2010, lk 13.
(2) ELT L 315, 14.11.2012, lk 1.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0444.
(4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0094.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0266.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0063.
(7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0359.
(8) Vt Tina Fawcett ja Jan Rosenow: „The Member States’ plans and achievements towards the implementation of Article 7 of the Energy Efficiency Directive“ („Energiatõhususe direktiivi artikli 7 rakendamisega seotud liikmesriikide plaanid ja saavutused“), Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse uuring.
(9) Konsultatsioonifirma E3G aruanne „Energy efficiency as infrastructure: leaping the investment gap“ („Energiatõhusus kui taristu: investeeringute puudujäägi ületamine“), 3. märts 2016.

Õigusalane teave