Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2016/2814(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B8-1043/2016

Esitatud tekstid :

B8-1043/2016

Arutelud :

PV 05/10/2016 - 19
CRE 05/10/2016 - 19

Hääletused :

PV 06/10/2016 - 5.6
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2016)0383

Vastuvõetud tekstid
PDF 297kWORD 65k
Neljapäev, 6. oktoober 2016 - Strasbourg Lõplik väljaanne
ÜRO 2016. aasta kliimamuutuste konverents – COP 22, Maroko, Marrakech
P8_TA(2016)0383B8-1043/2016

Euroopa Parlamendi 6. oktoobri 2016. aasta resolutsioon Pariisi kokkuleppe rakendamise ja Marokos Marrakechis toimuva 2016. aasta ÜRO kliimamuutuste konverentsi (COP 22) kohta (2016/2814(RSP))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni (UNFCCC) ja selle Kyoto protokolli,

–  võttes arvesse Pariisi kokkulepet, otsust 1/CP.21 ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärku (COP 21) ning Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 11. konverentsi (CMP 11), mis peeti Prantsusmaal Pariisis 30. novembrist 11. detsembrini 2015. aastal,

–  võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 18. istungjärku (COP 18) ja Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 8. konverentsi (CMP 8), mis peeti Kataris Dohas 26. novembrist 8. detsembrini 2012. aastal, ning muudatuse vastuvõtmist protokollile, millega kehtestatakse Kyoto protokolli alusel teine kohustusperiood, mis algab 1. jaanuaril 2013 ja lõpeb 31. detsembril 2020,

–  võttes arvesse, et Pariisi kokkulepe avati allkirjastamiseks ÜRO peakorteris New Yorgis 22. aprillil 2016 ning see jääb avatuks 21. aprillini 2017; kokkuleppe on allkirjastanud 180 riiki ja selle ratifitseerimiskirja on andnud hoiule 27 riiki, kelle osakaal kasvuhoonegaaside heitest on 39,08 % (7. septembri 2016. aasta seisuga),

–  võttes arvesse oma 14. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni eesmärgi kohta sõlmida Pariisis uus rahvusvaheline kliimakokkulepe(1),

–  võttes arvesse komisjoni 2. märtsi 2016. aasta teatist „Pariisi kliimakonverentsi tulemused: Pariisi kokkuleppe tagajärgede hinnang“ (COM(2016)0110),

–  võttes arvesse komisjoni 16. aprilli 2013. aasta teatist „Kliimamuutustega kohanemist käsitlev ELi strateegia“ (COM(2013)0216) ja sellele lisatud komisjoni talituste töödokumente,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 23. ja 24. oktoobri 2014. aasta järeldusi,

–  võttes arvesse ELi ja selle liikmesriikide kavatsetavaid riiklikult kindlaksmääratud panuseid, mille Läti ja Euroopa Komisjon esitasid 6. märtsil 2015. aastal ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsile,

–  võttes arvesse valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) viiendat hindamisaruannet ja selle kokkuvõtvat aruannet,

–  võttes arvesse ÜRO Keskkonnaprogrammi (UNEP) 2014. aasta novembri kokkuvõtlikku aruannet „Aruanne heitkoguste erinevuse kohta 2014. aastal“ ja UNEPi 2014. aasta kohanemiserinevuste aruannet,

–  võttes arvesse juhtide deklaratsiooni, mis võeti vastu 7.–8. juunil 2015. aastal Saksamaal Elmau lossis toimunud G7 tippkohtumisel ja mis kannab pealkirja „Think ahead. Act together“ („Strateegiline mõtlemine, ühine tegutsemine“) ning milles kinnitati veel kord kavatsust vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2050. aastaks 40–70 % (2010. aastaga võrreldes), kusjuures on oluline tagada, et vähendamine oleks pigem 70 % kui 40 %,

–  võttes arvesse juhtide deklaratsiooni, mis võeti vastu 26.–27. mail 2016. aastal Jaapanis Ise-Shimas toimunud G7 tippkohtumisel ja milles kutsutakse kõiki osalisi üles püüdlema selle poole, et Pariisi kokkulepe jõustuks 2016. aastal,

–  võttes arvesse Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu 2016. aasta veebruaris avaldatud aruannet „Too late, too sudden: Transition to a low-carbon economy and systemic risk“ („Liiga hilja, liiga äkki: üleminek vähese CO2-heitega majandusele ja süsteemsed riskid“),

–  võttes arvesse entsüklikat „Laudato Si’“,

–  võttes arvesse rahvusvahelise ressursside komisjoni 2015. aasta detsembris avaldatud dokumenti „10 Key Messages on Climate Change“ („10 peamist sõnumit seoses kliimamuutustega“),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et Pariisi kokkulepe jõustub 30. päeval pärast kuupäeva, millal vähemalt 55 konventsiooniosalist, kelle kasvuhoonegaaside heide kokku moodustab hinnanguliselt vähemalt 55 % maailma kasvuhoonegaaside koguheitest, on andnud ÜRO-le hoiule oma ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja;

B.  arvestades, et komisjoni 2030. aasta kliimaraamistiku ettepanekutes esitatud vähendamise kava ei ole kooskõlas Pariisi kokkuleppes sätestatud eesmärkidega; arvestades, et esimese sammuna tuleks eesmärke kohandada praeguse 2050. aasta vahemiku ülemise piiri suunas, st 95 % 2050. aastaks;

C.  arvestades, et ülemaailmse kliima soojenemise leevendamise püüded ei tohiks takistada majanduskasvu taotlemist, vaid vastupidi, neis tuleks näha uue säästva majanduskasvu ning tööhõive tõukejõudu;

D.  arvestades, et kliimamuutus võib mitte väga kauges tulevikus suurendada konkurentsi selliste ressursside pärast nagu toit, vesi ja karjamaad, teravdada majandusraskusi ja poliitilist ebastabiilsust ning saada suurimaks tõukejõuks rahvastiku ümberpaiknemisele nii riikides kui ka piiriüleselt; arvestades, et kliimast tingitud ränne peaks seepärast olema rahvusvahelisel tasandil tähelepanu keskmes;

E.  arvestades, et kliimamuutuste mõju avaldub kõige rängemalt arenguriikides, eriti nendes vähim arenenud riikides ja arengumaadest väikestes saareriikides, kellel ei ole piisavalt ressursse, et muutusteks valmistuda ja nendega kohaneda; arvestades, et valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) andmetel on Aafrika selles suhtes eriti haavatav ja seda mandrit ähvardavad eelkõige veepuudus, äärmiselt karmid ilmastikunähtused ning põuast ja kõrbestumisest tulenev toiduga kindlustamatus;

F.  arvestades, et 6. märtsil 2015 teatasid EL ja liikmesriigid ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonile oma kavatsetava riiklikult kindlaksmääratud panuse, võttes siduva kohustuse vähendada 2030. aastaks liidus kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähemalt 40 % võrreldes 1990. aasta tasemega, nagu on sätestatud Euroopa Ülemkogu 23. oktoobri 2014. aasta järeldustes 2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistiku kohta;

Kliimameetmed kindlal teaduslikul alusel

1.  tuletab meelde, et IPCC 2014. aasta viiendas hindamisaruandes esitatud teaduslike tõendite kohaselt on kliimasüsteemi soojenemine selge, kliimamuutused toimuvad ja alates 20. sajandi keskpaigast täheldatud soojenemise peamine põhjus on olnud inimtegevus; on mures, et kliimamuutuste laialdane ja oluline mõju on juba ilmne kõigil mandritel ja kõigis ookeanides nii looduslikes kui ka inimese loodud süsteemides;

2.  võtab teadmiseks ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni sekretariaadi järeldused selle kohta, et kui kasvuhoonegaaside heide jätkub praegusel tasemel, siis ammendub juba viie aastaga süsinikdioksiidi selline eelarve, mis võimaldab piirata ülemaailmset temperatuuri tõusu 1,5ºC-ga; rõhutab, et kõik riigid peaksid kiirendama üleminekut täielikule heiteneutraalsusele ja suurendama vastupanuvõimet kliimamuutustele, nagu Pariisi kokkuleppes sätestatud, et vältida ülemaailmse soojenemise halvimaid tagajärgi;

3.  nõuab tungivalt, et arenenud riigid, eriti EL, vähendaksid kasvuhoonegaaside heidet oluliselt rohkem kui võetud kohustused ette näevad, et vältida võimaluse piires ulatusliku negatiivse heite ilmnemist, kuna ei ole veel tõestatud, et vastavad tehnoloogiad oleks edukad, sotsiaalselt vastuvõetavad, kulutõhusad ja ohutud;

Tungiv vajadus ratifitseerida Pariisi kokkulepe ja seda rakendada

4.  tervitab Pariisi kliimakokkulepet kui ajaloolist saavutust kliimamuutuste vastu võitlemise ja mitmepoolsuse alal; leiab, et tegemist on ambitsioonika, tasakaalus, õiglase ja õiguslikult siduva kokkuleppega, ning et kokkuleppe vastuvõtmine ja kavatsetavate riiklikult kindlaks määratud panuste ühine väljakuulutamine 187 osalise poolt COP 21 lõpuks tähistasid otsustavat sammu ulatusliku ja kollektiivse ülemaailmse tegevuse poole ning kiirendavad pärast nende rakendamist lõplikku ja pöördumatut üleminekut kliimamuutuste suhtes vastupanuvõimelisele ja kliimaneutraalsele ülemaailmsele majandusele;

5.  toetab kindlalt kõigi riikide võetud kohustust hoida maailma keskmise temperatuuri tõus tunduvalt alla 2°C võrreldes industriaalühiskonna eelse tasemega ja teha jõupingutusi selleks, et temperatuuri tõus ei ületaks 1,5°C, samuti toetab eesmärki saavutada käesoleva sajandi teisel poolel võrdsuse alusel tasakaal allikatest pärineva inimtekkeliste kasvuhoonegaaside ülemaailmse heite ja kasvuhoonegaaside neeldajates sidumise vahel;

6.  tuletab meelde, et maailma temperatuuri tõusu piiramine tunduvalt alla 2°C ei taga märkimisväärse kahjuliku kliimamõju vältimist; tõdeb, et tuleb jõuda selge arusaamiseni, milline konkreetne poliitiline mõju on maailma temperatuuri tõusu piiramisel keskmiselt 1,5°C-ni; tunneb seetõttu heameelt, et nimetatud eesmärgil koostatakse 2018. aastal IPCC eriaruanne; rõhutab, et neeldajate potentsiaali heite neutraalsuse saavutamisel ei tohiks üle hinnata;

7.  tuletab meelde, et on vaja varakult vähendada CO2-heidet, et ülemaailmne keskmise temperatuuri tõus jääks alla 2°C, püüdes samal ajal saavutada, et see tõus ei ületaks 1,5°C, ning et ülemaailmne kasvuhoonegaaside heide peaks hakkama langema võimalikult kiiresti; tuletab meelde, et ülemaailmsed heitkogused tuleks järk-järgult kaotada 2050. aastaks või varsti pärast seda; palub, et kõik osalised, kellel see on võimalik, viiksid ellu riiklikud dekarboniseerimise eesmärgid ja strateegiad, seades esikohale kivisöe põletamisest tekkivate heitkoguste järkjärgulise vähendamise, sest see on kõige saastavam energiaallikas, ning kutsub ELi üles tegema selle nimel rahvusvaheliste partneritega koostööd, andes head eeskuju;

8.  rõhutab, et õiguslikult siduv Pariisi kokkulepe ja konkreetne suund dekarboniseerimisele on usaldusväärseks juhiseks otsuste tegemisel, aidates vältida kulukat seotust suure CO2-heitega investeeringutega, pakkudes ettevõtjatele ja investoritele kindlust ja prognoositavust ning julgustades minema fossiilkütustega seotud investeeringutelt üle madala süsinikuheitega investeeringutele;

9.  rõhutab, et kuigi puuduvad teaduslikud tõendid selle kohta, mida ülemaailmse soojenemise piiramine alla 1,5°C iga sektori ja piirkonna jaoks tähendab, on selge, et riikide praegustest jõupingutustest ei piisa, et saavutada see kõige haavatavamate riikide jaoks ohutu piir; nõuab tungivalt, et kõik riigid, eelkõige arenenud riigid, tugevdaksid ühiseid jõupingutusi ja suurendaksid oma riiklikult kindlaks määratud panuseid 2018. aastal algava hõlbustava dialoogi kontekstis; kutsub ELi võtma selles kontekstis 2030. aastaks täiendavaid kohustusi heite vähendamiseks; tuletab meelde, et Euroopa Liidu meetmetest üksi ei piisa, ning kutsub seetõttu komisjoni ja nõukogu üles tõhustama oma tegevust selleks, et ergutada ülejäänud partnereid sedasama tegema;

10.  tunneb heameelt Pariisi kokkuleppes võetud kohustuse üle saavutada ülemaailmselt käesoleva sajandi teisel poolel heiteneutraalsus; tunnistab, et see tähendab, et enamik sektoreid ELis peavad saavutama heitevabaduse tunduvalt varem; rõhutab, et EL peab avaldama survet osalistele, kes ei liigu Pariisi kokkuleppele vastavas suunas;

11.  nõuab tungivalt Pariisi kokkuleppe peatset jõustumist ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama peatset ja kiiret ratifitseerimist, et mitte lükata edasi kokkuleppe jõustumist; palub seepärast komisjonil anda parlamendile ja vastutavatele komisjonidele regulaarselt aru ratifitseerimisprotsessi edenemisest ja eelkõige võimalike takistuste põhjustest; tervitab asjaolu, et mitu liikmesriiki on juba algatanud ja osa on juba lõpetanud oma riiklikud ratifitseerimismenetlused;

12.  peab siiski kahetsusväärseks, et kõikidest riiklikult kindlaks määratud panustest kokku ei piisa ligilähedaseltki ülemaailmse 2°C eesmärgi saavutamiseks; juhib tähelepanu sellele, et on vaja rohkem ambitsioone, ning nõuab ELilt ja teistelt peamistelt heite tekitajatelt kooskõlastatud meetmeid, et viia riiklikult kindlaks määratud panused Pariisi kokkuleppes sisalduvate kohustustega kooskõlla; peab äärmiselt oluliseks ja pakiliseks, et kõik osalised, kaasa arvatud EL, suurendaksid oma riiklikult kindlaks määratud panustes heite vähendamise kohustusi iga viie aasta järel, nagu näeb ette Pariisi kokkuleppes sätestatud kohustuste ulatuse mehhanism; on arvamusel, et riiklikult kindlaks määratud panused on riikliku arengu kavandamisel põhivahend koostoimes säästva arengu eesmärkidega;

13.  peab vajalikuks näidata, et EL järgib Pariisi kokkulepet, muu hulgas tuleks selleks vaadata läbi oma keskpika ja pika perspektiivi eesmärgid ja poliitikavahendid ning alustada seda protsessi võimalikult vara, et saaks pidada laiaulatuslikku arutelu, milles Euroopa Parlamendil oleks otsustav roll koos riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste, kodanikuühiskonna ja ettevõtlussektori esindajatega; palub, et komisjon koostaks ELi jaoks sajandi keskpaigani ulatuva heiteneutraalsuse strateegia, pakkudes kulutõhusaid viise Pariisi kokkuleppes sätestatud heiteneutraalsuse eesmärgi saavutamiseks;

COP 22 Marrakechis

14.  on seisukohal, et läbirääkimised peaksid edenema Pariisi kokkuleppe põhielementide osas, mille hulka kuuluvad tõhustatud läbipaistvusraamistik, ülemaailmse ülevaate üksikasjad, täiendav juhendamine riiklikult kindlaks määratud panuste küsimuses, eristamise mõistmine, kaotus ja kahju, kliimamuutustega seotud rahastamine ja suutlikkuse toetamine, mitmetasandiline osalushaldus ning mehhanism rakendamise hõlbustamiseks ja järgimise edendamiseks; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid peaksid Pariisi kokkuleppe raames antud lubadustest kinni, eriti seoses ELi panusega kliimamuutuse mõju leevendamisse ja sellega kohanemisse, samuti ELi toetusega rahanduse, tehnosiirde ja suutlikkuse suurendamise valdkonnas, sõltumata mis tahes muutustest ELi liikmesriikide staatuses;

15.  rõhutab, et ühistes jõupingutustes kliimamuutuste vastu võitlemiseks ja Pariisi kokkuleppe austamiseks tuleb tegutseda kiirelt; toonitab, et EL on nii võimeline kui ka kohustatud andma eeskuju ning alustama viivitamata oma kliima- ja energiaeesmärkide kohandamist vastavalt kokkulepitud rahvusvahelisele eesmärgile, et ülemaailmne keskmise temperatuuri tõus jääks alla 2°C, püüdes samal ajal saavutada, et see tõus ei ületaks 1,5°C;

16.  julgustab ELi ja liikmesriike jätkama aktiivset tegevust kõrgeid sihte seadvas koalitsioonis ning võtma eesmärgiks kiirendada läbirääkimiste edenemist ja toetada korraldajariiki Marokot keskendumisel taastuvenergia ja kohanemismeetmete panusele ülemaailmses võitluses kliimamuutuse vastu;

17.  toonitab vajadust alustada mõttevahetust 2018. aasta hõlbustava dialoogi vormi üle, mis on suurepärane võimalus kaotada püsiv lõhe leevendamispüüdluste ja vajaliku heitkoguste vähendamise taseme vahel, arvestades praeguseid riiklikult kindlaks määratud panuseid; usub, et EL peaks täitma ennetavat rolli selles esimeses hõlbustavas dialoogis, mille eesmärk on teha kokkuvõte ühistest ambitsioonidest ja edasiminekust võetud kohustuste täitmisel; palub, et komisjon ja liikmesriigid esitaksid aegsasti enne hõlbustavat dialoogi täiendavad kasvuhoonegaaside heite vähendamise kohustused, mis ulatuksid kaugemale kui praegused kohustused vastavalt Pariisi kokkuleppele ning aitaksid piisavalt kõrvaldada leevendamismeetmete puudujääke vastavalt ELi võimalustele;

18.  tuletab meelde, et Pariisi kokkuleppe pika perioodi eesmärkide saavutamiseks on hädavajalik tõhustada enne 2020. aastat kliimamuutuste leevendamise meetmeid, see on ka Marrakechi COP 22 edu hindamise peamine element;

2020. aasta eelsed eesmärgid ja Kyoto protokoll

19.  märgib, et EL püsib praegu hästi kasvuhoonegaaside heite vähendamise 2020. aasta eesmärkide ületamise ja taastuvenergia 2020. aasta eesmärkide täitmise kursil ning et tänu energiatõhusamatele hoonetele, toodetele, tööstusprotsessidele ja sõidukitele on energiamahukus märgatavalt vähenenud, kuigi ELi majanduse reaalkasv on alates 1990. aastast olnud 45 %; rõhutab siiski, et on vaja suuremaid ambitsioone ja rohkem tegusid, et säilitada piisavad stiimulid kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks tasemel, mis on vajalik ELi 2050. aasta kliima- ja energiaeesmärkide täitmiseks; toonitab, et transpordi- ja põllumajandussektoris ei ole kasvuhoonegaaside heite vähendamisel 2020. aasta eesmärkide osas piisavaid tulemusi saavutatud ning et on vaja tugevdada jõupingutusi seoses nende sektorite panusega heite vähendamisse 2030. aastaks;

20.  rõhutab, et kasvuhoonegaaside heidet, taastuvenergiat ja energiasäästu käsitlevad 20-20-20 eesmärgid on täitnud olulist rolli edasiliikumisel ning enam kui 4,2 miljoni inimese töökoha säilitamisel mitmesugustes ökotööstusharudes, mis on majanduskriisi ajal pidevalt kasvanud;

21.  täpsustab, et kuigi Kyoto protokolli teine kohustuste periood on ulatuselt piiratud, tuleks seda käsitada väga olulise vaheetapina, ning kutsub seetõttu osalisi, sealhulgas ELi liikmesriike üles viima ratifitseerimisprotsessi lõpule nii pea kui võimalik; märgib, et Euroopa Parlament on nõusoleku andmisega oma osa täitnud, ja kiidab neid liikmesriike, kes on selle protsessi lõpule viinud;

Kõigi sektorite terviklik tegevus

22.  peab sellega seoses tervitatavaks, et töötatakse välja ülemaailmne heitkogustega kauplemise süsteem, mis hõlmab neljas maailmajaos toimivat 17 heitkogustega kauplemise süsteemi, moodustades 40 % ülemaailmsest SKPst ja aidates ülemaailmseid heitkoguseid kulutõhusalt vähendada; soovitab komisjonil edendada ELi heitkogustega kauplemise süsteemi ühendusi teiste heitkogustega kauplemise süsteemidega, et luua rahvusvahelised CO2-turu mehhanismid ja seega suurendada kliimameetmete ulatust ning võrdsete tingimuste loomisega ühtlasi vähendada CO2-lekke ohtu; palub, et tehtaks suuri jõupingutusi, hoidmaks muutuva staatusega liikmesriike ELi heitkogustega kauplemise süsteemis; kutsub komisjoni üles võtma kaitsemeetmeid, mis tagavad, et ELi heitkogustega kauplemise süsteemi ühendamine annab püsiva panuse kliimamõju leevendamisse ja ei takista ELi siseste heite vähendamise eesmärkide saavutamist;

23.  rõhutab, et kooskõlas IPCC järeldustega on maakasutusel (maa kasutamine põllunduse, loomakasvatuse, metsanduse ja muul otstarbel) kliimamõju leevendamisel ja kliimamuutustele vastupanuvõime suurendamisel oluline kulutõhus potentsiaal ja seetõttu tuleb tugevdada ELi meetmeid ja rahvusvahelist koostööd, et paremini hinnata ja optimeerida maakasutuse CO2 sidumise võimet ning tagada turvaline ja kindel CO2 sidumine; märgib sellega seoses ära agrometsandusega seotud võimalused; juhib tähelepanu maakasutuse kaudset muutmist käsitlevale olulisele kokkuleppele, mis saavutati parlamendi ametiaja alguses, ning loodab, et Euroopa Parlamendi panus nendesse läbirääkimistesse võib panna aluse ambitsioonikale lahendusele eelseisva eeskirjade läbivaatamise käigus;

24.  märgib, et metsade raadamine ja metsa seisundi halvenemine põhjustab 20 % ülemaailmsetest kasvuhoonegaaside heitkogustest, ning rõhutab metsade ja aktiivse metsade säästva majandamise rolli kliimamuutuse leevendamisel ja vajadust suurendada metsade kohanemisvõimet ja vastupidavust kliimamuutuse suhtes; rõhutab vajadust troopikametsade sektorile (REDD+) suunatud kliimamuutuste leevendamise jõupingutuste järele; rõhutab, et ilma nende jõupingutusteta on ülemaailmse soojenemise hoidmist alla 2 °C ilmselt võimatu saavutada; kutsub ELi üles suurendama rahvusvahelist rahastamist arenguriikides metsade raadamise vähendamiseks;

25.  rõhutab, et oluline on hoida inimõigused kliimameetmete keskmes, ja nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid, et kohanemismeetmete üle peetavatel läbirääkimistel tunnustatakse vajadust inimõiguste austamise, kaitsmise ja edendamise järele, mis hõlmab muu hulgas soolist võrdõiguslikkust, naiste täielikku ja võrdset osalust ning tööjõu õiglase ülemineku aktiivset edendamist, millega kõigile luuakse inimväärsed ja kvaliteetsed töökohad;

26.  nõuab, et ELi kliima- ja energiapoliitika raamprogramm 2030. aastani hõlmaks ka maakasutust, maakasutuse muutust ja metsandust, kuna neid heiteid tuleb arvestada eraldi, hoidmaks ära olukorda, kus ELi selle valdkonna neeldajat kasutatakse leevendamisalaste jõupingutuste vähendamiseks teistes sektorites;

27.  tuletab meelde, et transpordisektor on suuruselt teine kasvuhoonegaaside heite tekitaja; peab kahetsusväärseks, et Pariisi kokkuleppes ei mainita rahvusvahelist lennundust ega laevandust; rõhutab, et on vaja võtta kasutusele mitmesuguseid poliitikameetmeid selle sektori heite vähendamiseks; kordab, et ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osalised peavad tegutsema selle nimel, et rahvusvahelise lennunduse ja laevanduse heitkoguseid reguleerida ning neile piir panna, tegutsedes vastavalt vajadustele ning olukorra pakilisusele; kutsub kõiki osalisi üles tegutsema Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni (ICAO) ja Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) kaudu selle nimel, et töötada välja ülemaailmne poliitikaraamistik, mis võimaldaks tõhusalt reageerida, ning võtaksid meetmeid, et püstitada enne 2016. aasta lõppu asjakohased eesmärgid vajaliku heitkoguste vähendamise saavutamiseks, arvestades eesmärki hoida soojenemine tunduvalt alla 2°C;

28.  tuletab meelde, et 1. jaanuaril 2012 lisati lennunduses tekkivad kasvuhoonegaasid ELi heitkogustega kauplemise süsteemi ja kohustati kõiki õhusõiduki käitajaid heitkogustega kauplemise süsteemi kohaldamisalas hankima CO2-saastekvoote; märgib, et 2013. ja 2014. aastal võeti vastu kaks peatamisotsust, millega piirati ajutiselt ELi heitkogustega kauplemise süsteemi kohaldamisala ja arvati sellest välja rahvusvahelised lennud, et anda ICAO-le aega töötada välja ülemaailmne turupõhine meede rahvusvahelise lennunduse heitkoguste vähendamiseks, ning märgib, et selle erandi kehtivus lõpeb 2017. aastast alates;

29.  nõuab, et Rahvusvahelises Tsiviillennunduse Organisatsiooni (ICAO) assamblee praegu toimuval 39. istungil loodaks õiglane ja töökindel ülemaailmne turupõhine meede, mida rakendataks rahvusvahelisel tasandil alates 2020. aastast; väljendab sügavat pettumust praegu ICAOs arutatava ettepaneku pärast ja tuletab meelde, et olemasolevates õigusaktides, milles käsitletakse lennunduse lisamist ELi heitkogustega kauplemise süsteemi, saab muudatuste tegemist kaaluda ainult siis, kui ülemaailmne turupõhine meede on ambitsioonikas, ning et igal juhul kuuluvad Euroopa-sisesed lennud jätkuvalt ELi heitkogustega kauplemise süsteemi;

30.  tõstab esile Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu hoiatust, et heite kontrollimise olulisuse teadvustamise viibimine võib tähendada, et süsinikumahukate energiaallikate koguseid hakatakse piirama väga järsku, mistõttu on üleminekukulud ka kõrgemad, kuid see võib mõjutada majandustegevust ja finantseerimisasutusi; kutsub komisjoni üles hindama veelgi järsu üleminekuga seonduvaid potentsiaalseid süsteemseid riske ning tegema vajaduse korral ettepanekuid finantsturu läbipaistvuse nõuete ja poliitika kohta, et süsteemseid riske võimalikult suurel määral maandada;

31.  rõhutab, et ringmajandusel on vähese CO2-heitega ühiskonna saavutamisel ülioluline roll; märgib, et ainult heite vähendamisele keskenduvad meetmed, milles ei võeta arvesse taastuvenergia kasutuselevõtu ja ressursside tõhusa kasutamise tähtsust, ei saavuta oma eesmärke; on seisukohal, et – võttes arvesse toorainete kasutamise ja jäätmekäitluse mõju kasvuhoonegaasidele – COP 22 konverentsil tuleb tegeleda ülemaailmse üleminekuga ringmajanduse mudelile;

32.  rõhutab, kui oluline on järgida poliitikakujundamisel ja -rakendamisel terviklikku ja süsteemset lähenemisviisi, et vähendada kasvuhoonegaaside heidet, ning juhib eelkõige tähelepanu majanduskasvu ja inimeste heaolu küsimuse lahtisidumisele ressursside tarbimisest, sest ressursitõhususe abil vähendatakse nii kasvuhoonegaaside heidet kui ka muud keskkonnale ja ressurssidele avaldatavat survet, toetades samal ajal jätkusuutlikku majanduskasvu, samas kui ainult kasvuhoonegaaside heite vähendamisele keskenduv poliitika ressursitõhusust ei taga; toonitab tõsiasja, et tõhus ressursikasutus lihtsustab majandusliku ja keskkonnaalase kasu saamist; rõhutab, et ringmajandus ja seega loodusvarade nõuetekohane haldamine võib kliimaküsimust olulisel määral mõjutada; on näiteks seisukohal, et loodusvarade kaevandamine, töötlemine, transport, muundamine, kasutamine ja kasutusest kõrvaldamine moodustab otseselt energiakasutusest suure osa; leiab, et ressursitootlikkuse tõstmine (suurema tõhususe kaudu) ning ressursiraiskamise vähendamine (korduskasutamise, taastöötlemise ja ringlussevõtu kaudu) võivad samuti aidata olulisel määral vähendada ressursitarbimist ja samal ajal ka kasvuhoonegaaside heidet; juhib sellega seoses tähelepanu rahvusvahelise ressursside komisjoni tegevusele;

Muu kui süsinikdioksiidi heite vähendamine

33.  tunneb heameelt juhtide deklaratsiooni üle, mis võeti vastu 26.–27. mail 2016. aastal Jaapanis Ise-Shimas toimunud G7 tippkohtumisel ja milles rõhutatakse, kui tähtis on leevendada lühiajalise kliimamõjuga saasteainete, sealhulgas musta süsiniku, fluorosüsivesinike (HFC) ja metaani heidet, et aidata pidurdada lähiajal soojenemist;

34.  nõuab, et Montreali protokolli raames võetaks 2016. aastal vastu ambitsioonikas ja üldine HFCde kasutamise järkjärgulise vähendamise kava; tuletab meelde, et EL on võtnud vastu kaugeleulatuvate eesmärkidega õigusaktid fluorosüsivesinike kasutuse järk-järguliseks vähendamiseks 79 % võrra aastaks 2030, sest kliimasõbralikud alternatiivid on laialdaselt kättesaadavad ja nende potentsiaal tuleks täielikult ära kasutada; märgib, et HFCde kasutamise järkjärguline vähendamine on nii ELis kui ka väljaspool kergelt tulemusi andev leevendamismeede;

Tööstus ja konkurentsivõime

35.  rõhutab asjaolu, et kliimamuutuste vastu võitlemine on esmatähtis ja selle poole tuleks püüelda kogu maailmas, tagades samal ajal energiajulgeoleku ning jätkusuutliku majanduskasvu ja tööhõive arengu;

36.  rõhutab, et kliimaga seotud investeeringuteks on vaja stabiilset ja prognoositavat õigusraamistikku ning selgeid poliitilisi signaale;

37.  tunneb heameelt asjaolu üle, et Hiina ja muud ELi energiamahukate tööstusharude suured konkurendid on hakanud kasutama süsinikdioksiidi heitkogustega kauplemise süsteeme ja muid maksustamismehhanisme; on seisukohal, et võrdsete tingimuste saavutamiseni peaks EL säilitama piisavad ja proportsionaalsed meetmed, et tagada oma tööstuse konkurentsivõime ning ennetada vajaduse korral süsinikdioksiidi leket, võttes arvesse asjaolu, et energia-, tööstus- ja kliimapoliitika käivad üksteisega käsikäes;

38.  rõhutab, kui tähtis on kasutada paremini olemasolevaid programme ja vahendeid (näiteks programm „Horisont 2020“), mis on osalemiseks avatud ka kolmandatele riikidele, eelkõige energeetika, kliimamuutuste ja jätkusuutliku arengu valdkonnas, ning toonitab, kui tähtis on süvalaiendada jätkusuutlikkust asjakohastes programmides;

Energiapoliitika

39.  kutsub ELi üles survestama rahvusvahelist üldsust võtma viivitamatult konkreetseid meetmeid, sh kehtestama ajakava keskkonna või majanduse seisukohast kahjulike toetuste järkjärguliseks kaotamiseks, kaasa arvatud fossiilkütuste puhul;

40.  rõhutab, et ambitsioonikam energiatõhususe eesmärk aitaks ELis saavutada suurejoonelisi kliimaeesmärke ning vähendada samal ajal süsinikdioksiidi lekke ohtu;

41.  rõhutab, kui tähtsad on energiatõhusus ja taastuvenergia heitkoguste vähendamiseks ning majandusliku säästu ja energiajulgeoleku jaoks, samuti kütteostuvõimetuse ennetamiseks ja leevendamiseks, et kaitsta ja aidata haavatavaid ja vaeseid leibkondi; nõuab energiatõhususe meetmete ja taastuvate energiaallikate arendamise ülemaailmset edendamist (nt isetootmise ja taastuvatest energiaallikatest toodetava energia tarbimise stimuleerimise abil) ning tuletab meelde, et energiatõhusus ja taastuvad energiaallikad on ELi energialiidu kaks peamist eesmärki;

Teadusuuringud, innovatsioon ja digitaaltehnoloogia

42.  rõhutab asjaolu, et kliimamuutuste ja nendega kohanemise poliitika ning ressursitõhusa ja vähesaastava tehnoloogia valdkonnas teostatavad teadusuuringud ja innovatsioon on kulutõhusal viisil kliimamuutuste vastu võitlemiseks äärmiselt olulised, vähendavad sõltuvust fossiilkütustest ning peaksid edendama teisese toorme kasutamist; nõuab seetõttu ülemaailmsete kohustuste võtmist selle valdkonna investeeringute edendamiseks ja neile keskendumiseks;

43.  tuletab meelde, et teadusuuringud, innovatsioon ja konkurentsivõime moodustavad ühe ELi energialiidu strateegia viiest tugisambast; märgib, et EL on kindlalt otsustanud jääda nendes valdkondades juhtpositsioonile ning samal ajal arendada tihedat teaduslikku koostööd rahvusvaheliste partneritega; rõhutab, kui tähtis on tugeva innovatsioonisuutlikkuse loomine ja säilitamine nii arenenud kui ka tärkava turumajandusega riikides puhta ja säästva energia tehnoloogia kasutuselevõtmiseks;

44.  tuletab meelde digitaaltehnoloogia võimalikku katalüütilist rolli energiasüsteemi ümberkorraldamisel; rõhutab, kui tähtis on arendada energiasalvestustehnoloogiat, mis aitaks kaasa CO2-heite vähendamisele sektorites, kus tegeletakse elektrienergiaga ning soojus- ja jahutusenergia tootmisega kodumajapidamistele;

45.  rõhutab, kui tähtis on suurendada tööstuses aktiivsete kvalifitseeritud töötajate arvu ning edendada teadmisi ja parimat tava kvaliteetsete töökohtade loomise stimuleerimiseks, toetades samal ajal töötajate töökohavahetust, kui see on vajalik;

46.  nõuab tehnoloogia, näiteks kosmosesatelliitide paremat kasutamist heitkoguseid, temperatuuri ja kliimamuutusi käsitlevate andmete täpseks kogumiseks; juhib eelkõige tähelepanu Copernicuse programmi panusele; nõuab ühtlasi läbipaistvat koostööd ja teabejagamist riikide vahel ning andmete avatust teadusringkonnale;

Valitsusväliste osalejate roll

47.  rõhutab, et süsinikdioksiidi heite vähendamiseks ja kliimamuutustele vastupanuvõime suurendamiseks on meetmeid võtnud üha rohkem valitsusväliseid osalejaid; toonitab seetõttu, kui oluline on struktureeritud ja konstruktiivne dialoog valitsuste, ettevõtlusringkondade, sealhulgas väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate, linnade, piirkondade, rahvusvaheliste organisatsioonide, kodanikuühiskonna ja akadeemiliste asutuste vahel ning nende osalemine kliimameetmete kavandamises ja rakendamises, et võtta vähese CO2-heitega ja vastupanuvõimelise ühiskonna saavutamiseks ülemaailmseid jõulisi meetmeid; peab tervitatavaks ülemaailmse kliimameetmete tegevuskava loomist, mis tugineb Lima-Pariisi tegevuskavale ja hõlmab 70 mitut sidusrühma kaasavat algatust eri sektorites;

48.  rõhutab, et valitsusväliste osalejate kliimateemaline platvorm tuleks täielikult integreerida ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni raamistikku; märgib, et kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused on suurimad Lima-Pariisi tegevuskavasse ja valitsusväliste osalejate kliimateemalisse platvormi panustajad ning nad on juba näidanud oma pühendumist Pariisi kokkuleppe rakendamisele nii leevendus- kui ka kohandusmeetmete seisukohast, tagades kliimamuutuste poliitika horisontaalse kooskõlastamise ja peavoolustamise, kohalike kogukondade ja kodanike võimestamise ning sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni edendamise, eelkõige selliste algatuste kaudu nagu ülemaailmne linnapeade pakt ja vastastikuse mõistmise memorandum Under 2;

49.  kutsub ELi ja liikmesriike üles koostööle kõigi kodanikuühiskonna osalistega (asutused, erasektor, vabaühendused ja kohalikud kogukonnad), et teha peamistes sektorites (energia, tehnoloogia, linnad, transport) heitkoguste vähendamise algatusi ning samuti kohanemis- ja paindlikkusalgatusi, et reageerida kohanemisprobleemidele, eelkõige seoses veevarude kättesaadavuse, toiduga kindlustatuse ning riskiennetusega; kutsub kõiki valitsusi ja kodanikuühiskonna osalisi seda tegevuskava toetama ja tugevdama;

50.  peab oluliseks tagada, et tulevase COP 22 läbirääkimiste ajal toimuv asjakohane lobitöö on ülimalt läbipaistev ning et kõikidel ametlikult tunnustatud sidusrühmadel on vajalikule teabele võrdne juurdepääs;

51.  tuletab kokkuleppe osalistele ja ÜRO-le endale meelde, et individuaalne tegutsemine on sama tähtis kui valitsuste ja institutsioonide tegevus; nõuab seetõttu innukamat kampaaniate korraldamist ja muid meetmeid üldsuse teavitamiseks väiksematest ja suurematest tegudest, mis võivad aidata leevendada kliimamuutusi nii arenenud kui ka arenguriikides;

Kliimamuutustele vastupanuvõime suurendamine kohanemise teel

52.  rõhutab, et kohanemismeetmed on möödapääsmatult vajalikud kõigi riikide puhul, kui nad soovivad minimeerida negatiivset mõju ning kasutada täielikult ära kliimamuutustele vastupanuvõimelise kasvu ja jätkusuutliku arengu võimalusi; nõuab, et pikaajaliste kohanemiseesmärkide määramisel võetaks seda arvesse; tuletab meelde, et arenguriigid, eriti vähim arenenud riigid ja väikesed arenevad saareriigid, kelle osa kliimamuutustes on kõige väiksem, on kliimamuutuste kahjuliku mõju ees kõige haavatavamad ja nende kohanemisvõime on kõige väiksem;

53.  nõuab, et komisjon vaataks läbi 2013. aastal vastu võetud kliimamuutustega kohanemist käsitleva ELi strateegia; palub, et komisjon esitaks juhul, kui liikmesriigi võetud meetmeid peetakse ebapiisavateks, ettepaneku õiguslikult siduva instrumendi kohta;

54.  toonitab, et tegevusetusel on tõsised ja tihti pöördumatud tagajärjed, sest kliimamuutus mõjutab kõiki maailma piirkondi erineval, kuid väga kahjulikul moel, mis põhjustab rändevooge ja inimeste hukkumist ning majanduslikku, keskkonna- ja sotsiaalset kahju; rõhutab, et meie kliimaeesmärkide täitmiseks ja majanduskasvu hõlbustamiseks on hädavajalik edendada kogu maailmas kooskõlastatult ning nii poliitiliselt kui ka rahaliselt innovatsiooni puhta energeetika ja taastuvenergia valdkonnas;

55.  nõuab, et tõsiselt arutataks ülemaailmsest soojenemisest põhjustatud kliimakatastroofide tekitatud kliimapõgenike probleemi ja selle ulatust; märgib murega, et aastatel 2008–2013 oli 166 miljonit inimest sunnitud üleujutuste, tormide, maavärinate ja muude loodusõnnetuste tõttu kodust lahkuma; juhib eelkõige tähelepanu asjaolule, et kliimaolukord Aafrika teatud osades ja Lähis-Idas võib õhutada poliitilist ebastabiilsust, majanduslikke probleeme ja Vahemere piirkonna pagulaskriisi ägenemist;

56.  peab kiiduväärseks COP 22 raames läbi vaadatava kahju ja kahjustusi käsitleva Varssavi rahvusvahelise mehhanismiga tehtud jõupingutusi; soovib mehhanismi kasutamise jätkamist, et parandada kliimamuutuste poolt rände, sundrände ja inimeste liikuvuse mustritele avaldatava mõju mõistmist ja sellekohast asjatundlikkust ning sellise mõistmise ja asjatundlikkuse kasutamist;

57.  palub, et EL ja kõik teised riigid tegeleksid kliimamuutuste inimõigusi puudutavate aspektide ja sotsiaalsete tagajärgedega, et tagada inimõiguste kaitse ja edendamine ja solidaarsus ning toetada vaesemaid riike, kelle suutlikkus on kliimamuutuste tagajärjel piiratud;

Arenguriikide toetamine

58.  toonitab, et arenguriikidel on Pariisi kokkuleppe eesmärkide täitmisel tähtis roll ning neil tuleb aidata rakendada kliimakavasid ja kasutada täielikult ära rakendatud kliimameetmete, Addis Abeba tegevuskava ja säästva arengu tegevuskava 2030 jätkusuutliku arengu alaste eesmärkide sünergiat;

59.  rõhutab vajadust edendada arenguriikides ja eriti Aafrikas üldist juurdepääsu säästvale energiale, kasutades selleks rohkem taastuvenergiat; juhib tähelepanu asjaolule, et Aafrikal on hulgaliselt loodusvarasid, mis aitavad tagada Aafrika energiajulgeolekut; rõhutab, et elektriühenduste eduka loomise korral võiks pikemas perspektiivis osa Euroopa energiast tulla Aafrikast;

60.  rõhutab, et ELil on kogemused, suutlikkus ja ülemaailmne ulatus selleks, et olla juhtpositsioonil niisuguse arukama, puhtama ja vastupanuvõimelisema taristu loomisel, mis on vajalik Pariisi kokkuleppega stimuleeritava ülemaailmse ülemineku elluviimiseks; kutsub ELi üles toetama jõupingutusi, mida arenguriigid teevad selleks, et muutuda vähese CO2-heitega ühiskondadeks, mis on kaasavamad, sotsiaalselt jätkusuutlikumad, keskkonnasäästlikumad, jõukamad ja turvalisemad;

Kliimameetmete rahastamine

61.  märgib, et vaja on täiendavaid jõupingutusi, millega tagataks kliimameetmete rahastamise vahendite kasutuselevõtt, et saavutada 2020. aastaks 100 miljardi USA dollari eesmärk; tervitab selle jätkamist kuni 2025. aastani; nõuab tungivalt, et EL ja kõik osalised, kellel see on võimalik, täidaks oma kliimameetmete rahastamise alaseid kohustusi, et teha suuremaid jõupingutusi kasvuhoonegaaside vähendamiseks ja kliimamuutuste tagajärgedega kohandumiseks, võttes arvesse probleemi ulatust ja pakilisust; tunnistab, et kliimamuutuste ohtlike tagajärgede minimeerimiseks on vaja arvestatavalt rohkem investeeringuid vähese CO2-heitega ja kliimamuutustele vastupanuvõimelisse majandusse, samuti on vaja teha suuremaid jõupingutusi fossiilkütuste subsideerimise järkjärguliseks lõpetamiseks; toonitab, kui oluline on stimuleerida CO2-heite maksustamise ning avaliku ja erasektori partnerluse kaudu rahavoogude suurendamist;

62.  nõuab, et EL ja rahvusvaheline üldsus võtaksid konkreetseid kohustusi täiendavate kliimameetmete rahastamise allikate leidmiseks, muu hulgas finantstehingute maksu kehtestamisega ning eraldades aastatel 2021–2030 osa ELi heitkogustega kauplemise süsteemi saastekvootidest ja suunates ELi ja rahvusvahelistest lennunduse ja merenduse heitkoguseid käsitlevatest meetmetest saadud tulu rahvusvaheliste kliimameetmete rahastamisse ning Rohelisse Kliimafondi, mis on mõeldud muu hulgas tehnoloogiauuenduste projektideks;

63.  peab kiiduväärseks Pariisi kokkuleppes sisalduvat kohustust tagada kõikide rahavoogude kooskõla kasvuhoonegaaside heite vähendamisega ja kliimamuutustele vastupanuvõimelise arengu eesmärkidega; on seisukohal, et seetõttu peab EL kiiresti tegelema fossiilkütustesse ja suure CO2-heitega taristusse suunatud rahavoogudega;

64.  ootab huviga hõlbustavat dialoogi, mille abil selgitada välja võimalused rahaliste vahendite suurendamiseks ja kõikide osaliste võetavate kliimamuutuste leevendamise meetmete tõhustamiseks; tunnistab kõigi osaliste, rahastajate ja abisaajate kohustust teha koostööd toetuse suurendamiseks ning selle kättesaadavamaks ja mõjusamaks muutmiseks;

65.  palub komisjonil hinnata põhjalikult Pariisi kokkuleppe võimalikku mõju ELi eelarvele ning luua sihtotstarbeline automaatne ELi rahastamismehhanism, mis annaks täiendavat ja piisavat toetust ELi õiglasele osale rahvusvahelises kliimameetmete rahastamise 100 miljardi USA dollari eesmärgi saavutamisel;

66.  nõuab ulatuslikku CO2-heite maksustamist, mis on ülemaailmselt rakendatav heitkoguste haldamise vahend, ning heitkogustega kauplemisest ja rahvusvahelisest transpordikütuste heite maksustamisest saadud tulu suunamist kliimaga seotud investeeringuteks; nõuab ühtlasi põllumajandustoetuste osalist kasutamist investeeringute tagamiseks, millega rahastatakse taastuvenergia tootmist ja kasutamist põllumajandusettevõtetes; rõhutab, kui tähtis on erasektori kapitali kaasamine ja vähese CO2-heitega tehnoloogia jaoks vajalike investeeringute leidmine; nõuab, et valitsused ning avalikud ja erafinantseerimisasutused, sealhulgas pangad, pensionifondid ja kindlustusfirmad, võtaksid suured kohustused laenu- ja investeerimispraktika kooskõlastamiseks temperatuuritõusu 2°C-ga piiramise eesmärgiga ning fossiilkütustesse investeerimisest loobumiseks, sealhulgas fossiilkütustesse investeerimiseks antavate eksporditoetuste järkjärguliseks lõpetamiseks; nõuab spetsiaalsete riiklike tagatiste andmist keskkonnasäästlikele investeeringutele ning märgiseid ja maksusoodustusi keskkonnasõbralikele investeerimisfondidele ja roheliste võlakirjade väljaandmiseks;

67.  rõhutab, kui oluline on jagada jätkusuutlikkuse küsimuste finantssektoris arvestamise valdkonna häid tavasid nii rahvusvahelisel kui ka Euroopa tasandil, ning nõuab finantstoodete märgistamise arvessevõtmist, milleks tuleb läbi viia hindamine ja anda aru, kui haavatavad on need kliimaga seotud ohtude valguses ja millist rolli mängivad need vähese CO2-heitega majandusele üleminekul, et investoritel oleks usaldusväärne ja täpne teave ka mitterahaliste aspektide kohta;

Kliimadiplomaatia

68.  kiidab ELi jätkuvat keskendumist kliimadiplomaatiale, mis on oluline kliimameetmete nähtavuse suurendamiseks partnerriikides ja ülemaailmse avaliku arvamuse silmis; rõhutab asjaolu, et ELil, selle liikmesriikidel ja Euroopa välisteenistusel on väga suur välispoliitiline suutlikkus ning nad peavad võtma kliimafoorumitel juhtrolli; rõhutab, et ambitsioonikad ja kiireloomulised kliimameetmed ning COP 21 kohustuste rakendamine peavad jääma ELi prioriteetideks kõrgetasemelistes kahepoolsetes ja kahe piirkonna vahelistes dialoogides partnerriikide, G7 ja G20ga, ÜROs ning muudel rahvusvahelistel foorumitel;

69.  palub, et EL püüaks oma kliimadiplomaatiaga tagada, et Pariisi kokkuleppele luuakse tugev struktuur;

Euroopa Parlament

70.  võtab endale kohustuse ratifitseerida Pariisi kokkulepe nii pea kui võimalik ning kasutada oma rahvusvahelist rolli ja rahvusvaheliste parlamentaarsete võrgustike liikmesust selleks, et püüda pidevalt liikuda Pariisi kokkuleppe kiire ratifitseerimise ja rakendamise poole;

71.  on veendunud, et Euroopa Parlament, kes peab samuti andma oma nõusoleku mis tahes rahvusvahelisele lepingule, tuleb igati ELi delegatsiooni kaasata; eeldab seega luba osaleda Marrakechis toimuvatel ELi koordineerimiskoosolekutel ning juurdepääsu kõikidele ettevalmistusdokumentidele läbirääkimiste algusest saadik;

o
o   o

72.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni sekretariaadile palvega edastada see kõikidele osalistele, kes ei ole ELi liikmed.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0359.

Õigusalane teave