Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Neljapäev, 12. mai 2016 - StrasbourgLõplik väljaanne
Krimmitatarlased
 Gambia
 Djibouti
 Kohustuslik automaatne teabevahetus maksustamise valdkonnas *
 Kalandus- ja vesiviljelustoodete jälgitavus restoranides ja jaekaubanduses
 Hiina turumajanduslik staatus
 Säästva arengu tegevuskava 2030 ja säästva arengu eesmärkide järelmeetmed ja seis
 Päritoluriigi või lähtekoha kohustuslik märkimine teatavate toiduainete puhul
 Vanemapuhkuse kohta sõlmitud raamkokkulepe
 Inimkaubanduse tõkestamine ja sellevastane võitlus

Krimmitatarlased
PDF 173kWORD 79k
Euroopa Parlamendi 12. mai 2016. aasta resolutsioon krimmitatarlaste kohta (2016/2692(RSP))
P8_TA(2016)0218RC-B8-0582/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone idapartnerluse, Ukraina ja Venemaa Föderatsiooni kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (ODIHR) ning OSCE rahvusvähemuste ülemvoliniku poolt Krimmis läbiviidud inimõiguste hindamismissiooni aruandeid,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste konventsiooni, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelist pakti, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ning ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 21. märtsi, 27. juuni ja 16. juuli 2014. aasta otsuseid, millega kehtestati Venemaa Föderatsioonile Krimmi õigusvastase annekteerimise järelmeetmetena sanktsioonid,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 27. märtsi 2014. aasta resolutsiooni 68/262 Ukraina territoriaalse terviklikkuse kohta,

–  võttes arvesse Freedom House’i aruannet „Vabadus maailmas 2016. aastal“, milles leitakse, et poliitilised ja kodanikuvabadused ei ole õigusvastaselt annekteeritud Krimmis vabalt kasutatavad,

–  võttes arvesse Krimmi nn ülemkohtu 26. aprilli 2016. aasta otsust, milles kuulutati krimmitatarlaste Medžlis äärmusorganisatsiooniks ja keelustati selle tegevus Krimmi poolsaarel,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja pressiesindaja 14. aprilli 2016. aasta avaldust krimmitatarlaste Medžlise tegevuse peatamise kohta ja 26. aprilli 2016. aasta avaldust Krimmi „ülemkohtu“ otsuse kohta keelustada Medžlise tegevus,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku 26. aprilli 2016. aasta avaldust, milles nõutakse tungivalt Medžlise keelustamise tühistamist, ning Euroopa Nõukogu peasekretäri 26. aprilli 2016. aasta avaldust, mille kohaselt võib Medžlise keeld mõjutada tervet Krimmi tatari kogukonda,

–  võttes arvesse 5. septembri 2014. aasta Minski protokolli ja 19. septembri 2014. aasta Minski memorandumit 12-punktilise rahuplaani rakendamise kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et Venemaa Föderatsioon on Krimmi ja Sevastopoli õigusvastaselt annekteerinud ning on seetõttu okupeeriv riik, kes on rikkunud rahvusvahelist õigust, sh ÜRO põhikirja, Helsingi lõppakti, 1994. aasta Budapesti memorandumit ning 1997. aasta Venemaa Föderatsiooni ja Ukraina vahelist sõprus-, koostöö- ja partnerluslepingut;

B.  arvestades, et Euroopa Liit ja rahvusvaheline üldsus on korduvalt väljendanud muret inimõiguste olukorra pärast okupeeritud aladel ja uusi ametivõime mitte tunnistavate inimeste süstemaatilise tagakiusamise pärast; arvestades, et need nn ametivõimud on võtnud sihtmärgiks krimmitatarlaste põliskogukonna, kellest enamik on vastu poolsaare ülevõtmisele Venemaa poolt ja boikoteeris 16. märtsil 2014 toimunud nn rahvahääletust; arvestades, et krimmitatarlaste institutsioone ja organisatsioone nimetatakse üha sagedamini „äärmuslikeks“ ning krimmitatarlaste kogukonna silmapaistvaid isikuid vahistatakse või neid ähvardab oht, et nad vahistatakse „terroristidena“; arvestades, et tatarlaste vastu suunatud väärkohtlemine hõlmab röövimist, kadunuks jääma sundimist, vägivalda, piinamist ja kohtuväliseid tapmisi, mida tegelikud ametivõimud ei ole suutnud uurida ja nende tegude eest vastutusele võtta, ning et valitsevad süstemaatilised juriidilised probleemid seoses omandiõiguste ja omandi registreerimisega;

C.  arvestades, et krimmitatarlaste juhtidel, nende hulgas Mustafa Džemilevil ja Rafat Tšubarovil, oli varem keelatud Krimmi siseneda ning praegu on neil see lubatud, kuid vahistamisähvardusel – nii jagavad nad sama saatust paljude teiste Medžlise liikmete ning krimmitatarlaste aktivistide ja sisepõgenikega; arvestades, et Ukraina valitsuse andmete kohaselt on enam kui 20 000 krimmitatarlast pidanud okupeeritud Krimmist lahkuma ja kolima mujale Ukrainasse;

D.  arvestades, et krimmitatarlaste juht Mustafa Džemilev, kes on varem veetnud 15 aastat Nõukogude vanglates, on avaldanud nende 14 krimmitatarlase nimed, kes on Krimmi nn Vene ametivõimude poliitvangid, nende hulgas Medžlise esimene aseesimees Ahtem Tšiigoz, keda hoitakse eelvangistuses Simferopolis; nõuab, et erilist tähelepanu pöörataks tema tervislikule seisundile, ning rõhutab, kui tähtis on, et tema kohtumenetlus oleks avalik ja seda jälgiks Euroopa Nõukogu ja muud rahvusvahelised organisatsioonid;

E.  arvestades, et Venemaa Föderatsioon on piiranud nii Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE), ÜRO kui ka Euroopa Nõukogu juurdepääsu Krimmile, rääkimata inimõigustega tegelevatest valitsusvälistest organisatsioonidest ja sõltumatutest ajakirjanikest; arvestades, et juurdepääsu puudumine muudab inimõiguste olukorra jälgimise Krimmis ja sellest aruandmise väga raskeks;

F.  arvestades, et kogu krimmitatari elanikkond, kes on Krimmi põliselanikud, küüditati 1944. aastal tolleaegse NSVLi muudesse piirkondadesse ning neil ei olnud enne 1989. aastat õigust tagasi pöörduda; arvestades, et Ukraina Ülemraada võttis 12. novembril 2015 vastu resolutsiooni, milles ta tunnistas krimmitatarlaste küüditamise 1944. aastal genotsiidiks ja kuulutas 18. mai mälestuspäevaks;

G.  arvestades, et 26. aprillil 2016 tegi Krimmi nn ülemkohus otsuse, millega rahuldas Krimmi nn peaprokuröri Natalja Poklonskaja taotluse, milles süüdistati Medžlist (mis on olnud krimmitatarlaste esindusorgan alates selle loomisest 1991. aastal ja millel on olnud täielik õiguslik seisund alates 1999. aasta maist) äärmusluses, terrorismis, inimõiguste rikkumises, ebaseaduslikus tegevuses ja ametivõimude vastastes sabotaažiaktides;

H.  arvestades, et nüüd on Medžlis kuulutatud äärmusorganisatsiooniks ja kantud Venemaa justiitsministeeriumi nende valitsusväliste organisatsioonide nimekirja, kelle tegevus tuleb peatada; arvestades, et sellest tulenevalt on Medžlise tegevus Krimmis ja Venemaal keelustatud; arvestades, et seda keeldu võib kohaldada Krimmi 250 küla ja linna medžliste enam kui 2500 liikme suhtes;

I.  arvestades, et Krimmi nn peaprokuröri ja nn ülemkohtu otsus on olulised elemendid repressiooni- ja hirmutamispoliitikas, mida kohaldab Venemaa Föderatsioon, kes karistab kõnealust vähemust selle eest, et ta oli poolsaare õigusvastase annekteerimise ajal kaks aastat tagasi lojaalne Ukraina riigile;

J.  arvestades, et rikutakse selgelt rahvusvahelist humanitaarõigust (sealhulgas 1907. aasta neljas Haagi konventsioon, 1949. aasta neljas Genfi konventsioon ja selle 1977. aasta I lisaprotokoll), mille kohaselt okupeeriv võim ei või võtta tsiviilisikuid vastutusele kuritegude eest, mis pandi toime enne okupatsiooni, ja okupeeritud ala kriminaalõigusaktid jäävad jõusse;

1.  mõistab teravalt hukka Krimmi nn ülemkohtu otsuse keelustada krimmitatarlaste Medžlis, ja nõuab selle viivitamatut tühistamist; peab seda otsust krimmitatarlaste süstemaatiliseks ja sihipäraseks tagakiusamiseks ning poliitiliste ajenditega tegevuseks, mille eesmärk on tatari kogukonna seaduslikke esindajaid veelgi hirmutada; rõhutab selle krimmitatarlasi esindava demokraatlikult valitud otsustusorgani tähtsust;

2.  juhib tähelepanu sellele, et krimmitatarlaste Medžlise kui krimmi põliselanike seadusliku ja tunnustatud esindusorgani keelustamine loob soodsad tingimused krimmitatarlaste häbimärgistamiseks, nende edasiseks diskrimineerimiseks ning nende inimõiguste ja põhiliste kodanikuvabaduste rikkumiseks ning on katse ajada nad oma ajalooliselt kodumaalt Krimmist välja; on mures, et Medžlise nimetamine äärmusorganisatsiooniks võib tuua kaasa lisasüüdistused vastavalt Venemaa Föderatsiooni kriminaalseadusliku sätetele;

3.  tuletab meelde, et Medžlise keelustamine tähendab, et sellel keelatakse kokku tulla, avaldada oma seisukohti massimeedias, korraldada avalikke üritusi ja kasutada pangakontosid; nõuab, et EL toetaks rahaliselt Medžlise tegevust selle eksiilisoleku ajal; nõuab rohkem rahalisi vahendeid Krimmi nimel töötavatele inimõigusorganisatsioonidele;

4.  tuletab meelde 20. veebruaril 2014 toimunud sündmuse – Krimmi poolsaare Venemaa Föderatsioon poolt õigusvastase annekteerimise nukrat teist aastapäeva; tuletab meelde oma teravat hukkamõistu selle rahvusvahelise õiguse vastase teo suhtes; väljendab kindlat otsustavust järgida Krimmi õigusvastase annekteerimise mittetunnustamise ja sellele järgnenud sanktsioonide poliitikat ning nõuab, et kaalutaks võimalust laiendada nende isikute ringi, kelle suhtes kehtivad ELi sanktsioonid seoses Medžlise tegevuse keelustamisega; palub kõigil liikmesriikidel seda nimekirja rangelt järgida; kahetseb asjaolu, et Krimmi on – Ukraina võimude nõusolekuta – külastanud mõningad ELi liikmesriikide poliitikud, sealhulgas nende riikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi liikmed, ning kutsub parlamendiliikmeid üles tulevikus sellistest visiitidest hoiduma;

5.  kinnitab veel kord oma täielikku toetust Ukraina suveräänsusele, poliitilisele sõltumatusele, ühtsusele ja territoriaalsele terviklikkusele riigi rahvusvaheliselt tunnustatud piirides ning riigi vabale ja suveräänsele valikule liikuda Euroopa suunas; kutsub kõiki osapooli üles viivitamatult tegutsema okupeeritud Krimmi poolsaare rahumeelseks taasintegreerimiseks Ukraina õigussüsteemi poliitilise dialoogi ja rahvusvahelise õiguse täieliku järgimise kaudu; on veendunud, et Ukraina kontrolli taastamine poolsaare üle on üks Venemaa Föderatsiooniga koostöösuhete taastamise, sealhulgas Krimmiga seotud sanktsioonide peatamise põhitingimusi;

6.  mõistab hukka sõna-, ühinemis- ja rahumeelse kogunemise vabaduse ranged piirangud, sh selliste traditsiooniliste mälestusürituste ajal nagu Nõukogude Liidu stalinliku totalitaarse režiimi poolt toime pandud krimmitatarlaste küüditamise aastapäev ja krimmitatarlaste kultuuriüritused;

7.  mõistab hukka meediavabaduse piiramise Krimmis, eriti krimmitatarlaste suurima telekanali ATR tegevusloa tühistamise; nõuab nimetatud kanali, lastesaadete kanali Lale ja raadiojaama Meydan taasavamist; on seisukohal, et sellised sulgemised võtavad krimmitatari rahvalt tähtsa vahendi nende kultuurilise ja keelelise identiteedi säilitamiseks; võtab teadmiseks uue telejaama Millet loomise ja nõuab selle toimetuse täieliku sõltumatuse tagamist;

8.  mõistab otsustavalt hukka sõnavabaduse süstemaatilise piiramise äärmusluse ohu ettekäändel ning järelevalve sotsiaalmeedia üle, eesmärgiga tuvastada aktiviste, kes ei tunnusta uut korda ja kritiseerivad 16. märtsil 2014 toimunud nn rahvahääletuse õiguspärasust; tuletab meelde, et samasugusel seisukohal olid resolutsiooni 68/262 vastu võtnud sadakond ÜRO Peaassamblee liikmesriiki;

9.  tuletab meelde, et krimmitatari põlisrahvas on kannatanud ajaloolise ebaõigluse all, mis viis nende massküüditamiseni Nõukogude ametivõimude poolt ning nende maadest ja varadest ilmajätmiseni; kahetseb asjaolu, et nn ametivõimude diskrimineeriv poliitika takistab nende varade ja vahendite tagastamist või siis kasutatakse seda abinõuna toetuse ostmiseks;

10.  nõuab tungivalt, et Venemaa Föderatsioon, kes rahvusvahelise humanitaarõiguse kohaselt kannab Krimmi okupeeriva riigina lõplikku vastutust, säilitaks Krimmis õiguskorra ning kaitseks kodanikke meelevaldsete kohtulike ja haldusmeetmete ja otsuste eest, täites sellega enda kui Euroopa Nõukogu liikmesriigi kohustust, ning lisaks korraldaks okupatsioonijõudude ja nn kohalike ametivõimude poolt toimepandud kõigi rahvusvahelise õiguse või inimõiguste rikkumiste sõltumatu rahvusvahelise uurimise; nõuab kadunud isikute perekonnaliikmete kontaktrühma tegevuse taastamist;

11.  nõuab asjakohastele rahvusvahelistele inimõigusorganisatsioonidele pidevat ja takistusteta pääsu Krimmi, et nad saaksid jälgida sealset inimõiguste olukorda;

12.  tervitab Ukraina algatust luua Ukraina suveräänsuse taastamiseks Krimmis rahvusvaheline nn Genf-pluss mudelit järgiv läbirääkimiste mehhanism, millesse tuleks vahetult kaasata ka EL; kutsub Venemaa Föderatsiooni üles alustama Ukrainaga ja teiste osapooltega läbirääkimisi Krimmi okupeerimise lõpetamise, kaubandus- ja energiaembargo lõpetamise ning Krimmis erakorralise seisukorra tühistamise üle;

13.  nõuab Krimmi ajaloolise ja traditsioonilise paljukultuurilise keskkonna säilitamist ning ukraina, tatari ja muude vähemuskeelte ja rahvuskultuuride täielikku tunnustamist; mõistab hukka õigusliku surve avaldamise krimmitatari haridus- ja kultuuriorganisatsioonidele, sealhulgas krimmitatari lastega tegelevatele ühendustele;

14.  palub Venemaa Föderatsioonil uurida kõiki Krimmis ebaseaduslikult vahistatud isikute (näiteks Medžlise esimene aseesimees Ahtem Tšiigoz, Mustafa Degermendži ja Ali Asanov, kelle nn kohalikud ametivõimud Krimmis vahistasid okupatsioonivastase rahumeelse meeleavalduse eest) piinamise juhtumeid ning tagada nende turvaline naasmine Ukrainasse; kordab nõudmist vabastada Oleg Sentsov ja Oleksandr Koltšenko; nõuab tungivalt, et Venemaa Föderatsioon lõpetaks dissidentidele ja kodanikuaktivistidele poliitilistel ajenditel jälitamise; mõistab hukka nende edasitoimetamise Venemaa Föderatsiooni ja neile sunniviisiliselt Venemaa kodakondsuse andmise; kutsub Venemaa Föderatsiooni üles tegema eelnimetatud juhtumitega seoses tihedat koostööd Euroopa Nõukogu ja OSCEga;

15.  palub Euroopa välisteenistust ja nõukogu avaldada Venemaa Föderatsioonile tugevamat survet, et ta lubaks rahvusvahelistel organisatsioonidel tulla Krimmi jälgima sealset inimõiguste olukorda seoses poolsaarel jätkuva inimõiguste ja põhivabaduste jõhkra rikkumisega, ning rajama seal alalisi rahvusvahelisi konventsioonipõhiseid ja seiremehhanisme; rõhutab, et igasugune rahvusvaheline kohalolek peaks olema hästi kooskõlastatud, selleks peaks olema Ukraina nõusolek ja seda peaksid toetama tähtsamad rahvusvahelised inimõigusorganisatsioonid;

16.  avaldab veel kord sügavat muret Krimmis elavate lesbide, geide, biseksuaalide ning trans- ja intersooliste inimeste olukorra pärast, mis on Venemaa anneksiooni järel märgatavalt halvemaks muutunud;

17.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Ukraina presidendile, valitsusele ja parlamendile, Euroopa Nõukogule, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile, Venemaa Föderatsiooni presidendile, valitsusele ja parlamendile ning krimmitatarlaste Medžlisele.


Gambia
PDF 176kWORD 76k
Euroopa Parlamendi 12. mai 2016. aasta resolutsioon Gambia kohta (2016/2693(RSP))
P8_TA(2016)0219RC-B8-0591/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Gambia kohta,

–  võttes arvesse oma 12. märtsi 2015. aasta resolutsiooni ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2015. aasta istungjärguks,(1)

–  võttes arvesse parlamendis esitatud mitut Gambia olukorda puudutavat küsimust,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse 17. aprilli 2016. aasta avaldust inimõiguste olukorra kohta Gambias,

–  võttes arvesse, et ELi delegatsioon Gambias on teinud mitu avaldust,

–  võttes arvesse Aafrika Liidu komisjoni 28. veebruari 2015. aasta resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Gambia Vabariigis,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni 17. aprilli 2016. aasta avaldust,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2. märtsi 2015. aasta aruannet „Addendum: Mission to The Gambia“ („Lisa: lähetus Gambiasse“), mille koostas piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise eriraportöör,

–  võttes arvesse kohtuväliste, kiir- või meelevaldsete hukkamiste ÜRO eriraportööri 11. mai 2015. aasta aruannet Gambia kohta,

–  võttes arvesse inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamisega tegeleva ÜRO töörühma 24. detsembri 2014. aasta aruannet Gambia kohta,

–  võttes arvesse 2000. aasta juunis allkirjastatud Cotonou partnerluslepingut,

–  võttes arvesse Gambia põhiseadust,

–  võttes arvesse demokraatia, valimiste ja valitsemise Aafrika hartat,

–  võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat,

–  võttes arvesse ÜRO 1981. aasta deklaratsiooni igasuguse usul ja veendumustel põhineva sallimatuse ja diskrimineerimise kaotamise kohta,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et Gambias tuli 1994. aastal sõjaväelise riigipöördega võimule Yahya Jammeh; arvestades, et 1996. aastal valiti ta presidendiks ning sellest ajast saadik on teda vaieldavatel asjaoludel veel kolm korda tagasi valitud;

B.  arvestades, et 1. detsembril 2016 on kavas uued presidendivalimised ja 6. aprillil 2017 ka parlamendivalimised; arvestades, et viimased presidendivalimised toimusid 2011. aastal ning Lääne-Aafrika Riikide Majandusühendus (ECOWAS) kritiseeris neid legitiimsuse puudumise tõttu ja seepärast, et valimistega kaasnesid repressioonid ning opositsioonierakondade ja valijate hirmutamine;

C.  arvestades, et 14. aprillil 2016 toimus pealinna Banjuli eeslinnas Serekundas rahumeelne meeleavaldus, millel nõuti valimisreformi, kuid Gambia julgeolekujõud reageerisid sellele vägivaldselt ning pidasid omavoliliselt kinni meeleavaldajaid, sh mitu Ühendatud Demokraatliku Erakonna (United Democratic Party, UDP) liiget; arvestades, et kinni peetud opositsioonijuht ja UDP liige Solo Sandeng suri pisut pärast tema vahistamist kahtlastel asjaoludel;

D.  arvestades, et UDP liikmed kogunesid 16. aprillil 2016 uuesti, et nõuda seoses Sandengi surmaga õigusemõistmist ja teiste erakonna liikmete vabastamist; arvestades, et politsei kasutas meeleavaldajate vastu pisargaasi ja vahistas arvukalt inimesi;

E.  arvestades, et vahistati ka teine opositsioonijuht Ousainou Darboe ja veel mitu erakonna juhtivat liiget, kes viibivad riiklikes kinnipidamisasutustes ja on väidetavalt tõsiselt vigastatud;

F.  arvestades, et sõltumatu raadiojaama Teranga FM tegevdirektor Alagie Abdoulie Ceesay vahistati riikliku luureteenistuse poolt juba 2. juulil 2015 ning teda on kolm korda keeldutud kautsjoni vastu vabastamast, ehkki tema tervislik seisund on kehv;

G.  arvestades, et 2016. aasta märtsis avaldas meelevaldse kinnipidamise küsimustega tegelev ÜRO töörühm oma viimasel, 2015. aasta detsembri kohtumisel vastu võetud arvamuse, milles rõhutatakse, et Alagie Abdoulie Ceesay on meelevaldselt vangistatud, ning kutsutakse Gambiat üles teda vabastama ja tühistama kõik tema vastu esitatud süüdistused;

H.  arvestades, et Gambias kasutatakse inimõiguste kaitsjate ja ajakirjanike vastu kuritarvitusi ja repressiivseid seadusi ning pidevat ahistamist, hirmutamist, vahistamisi ja kinnipidamisi, samuti sunnitakse neid kadunuks jääma või pagendusse minema;

I.  arvestades, et Gambias kasutatakse regulaarselt piinamist ja muud väärkohtlemist; arvestades, et 2014. aastal Gambiat külastanud piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise ÜRO eriraportööri visiidi järel koostatud aruandest nähtub, et teadete kohaselt langevad inimesed regulaarselt julma piinamise või muu väärkohtlemise ohvriks ja selle eesmärk on sundida neid andma „ülestunnistusi“, mida seejärel kasutatakse kohtus;

J.  arvestades, et riiklik luureteenistus ja politsei kasutavad regulaarselt meelevaldseid kinnipidamisi, nagu ka endise asepõllumajandusministri Ousman Jammehi ning islamiõpetlaste šeik Omar Colleye, imaam Ousman Sawanehi ja imaam Cherno Gassama puhul, ning üksikisikuid peetakse sageli põhiseadust rikkudes süüdistust esitamata kinni kauem kui 72 tundi, mille jooksul tuleks kahtlusalune tegelikult kohtu ette viia;

K.  arvestades, et Gambias kehtiv homoseksuaalsuse vastane seadus võimaldab määrata pikki vanglakaristusi ja suuri trahve homoseksuaalsuse eest „raskendavatel asjaoludel“; arvestades, et LGBTI-inimesed langevad sageli julgeolekujõudude rünnakute, ähvarduste ja meelevaldsete vahistamiste ohvriks ning mõned neist on olnud sunnitud riigist oma turvalisuse huvides lahkuma;

L.  arvestades, et Gambia kuulub maailma viieteistkümne vaeseima riigi hulka ja ligikaudu veerandit selle elanikkonnast puudutab pidev toiduga kindlustamatus; arvestades, et riik sõltub suurel määral rahvusvahelisest abist; arvestades, et alates 2015. aastast on ELis varjupaika taotlenud 14 475 gambialast;

M.  arvestades, et inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi olukord Gambias on tõeliselt murettekitav; arvestades, et EL on käsitlenud neid küsimusi Cotonou lepingu artikli 8 kohases dialoogis juba 2009. aasta lõpust saadik, kuid konkreetseid edusamme on tehtud vähe;

N.  arvestades, et EL vähendas murettekitava inimõiguste olukorra tõttu järsult Gambiale antavat abi, kuid on siiski riigi peamine abiandja, kes on eraldanud aastate 2015–2016 riiklike soovituskavade raames Gambiale 33 miljonit eurot; arvestades, et pärast abi vähendamist saatis president Jammeh 2015. aasta juunis koheselt riigist välja Agnes Guillardi, ELi asjuri Gambias;

O.  arvestades, et riiklike soovituskavade raames aastatel 2015–2016 Gambiale eraldatud vahendid on ette nähtud investeeringuteks põllumajandusse, toiduga kindlustatusse ja transpordisektorisse, kuid kodanikuühiskonna kujundamiseks ning demokraatliku valitsemistava, inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete edendamiseks ei ole eraldatud midagi;

P.  arvestades, et Gambia on ECOWASi liige; arvestades, et 2014. aasta juulis sõlmiti ELi ja ECOWASi vahel majanduspartnerlusleping, mis ratifitseeritakse 2016. aastal; arvestades, et majanduspartnerluslepingutega tugevdatakse õiglast kaubandust ja inimõigusi ning toetatakse säästva arengu eesmärkide saavutamist;

Q.  arvestades, et Gambia kuulub Aafrika Liitu, ta on Aafrika harta osalisriik ning samuti on ta alla kirjutanud demokraatia, valimiste ja valitsemise Aafrika hartale;

R.  arvestades, et 2015. aasta valimisreformi seadusega suurendati opositsioonierakondade kulusid ja Gambiast sai avaliku sektori ametipostile jõudmise maksumuse poolest üks kõige kallimaid riike, kuid sellega kärbiti ühtlasi ka kodanike õigusi;

1.  peab äärmiselt murettekitavaks kiirelt halvenevat julgeoleku- ja inimõiguste olukorda Gambias ning mõistab hukka 14. ja 16. aprilli 2016. aasta rünnakud rahumeelsete meeleavaldajate vastu;

2.  nõuab kõikide 14. ja 16. aprilli 2016. aasta meeleavaldustega seoses vahistatud meeleavaldajate viivitamatut vabastamist; nõuab, et Gambia Vabariigi valitsus tagaks nõuetekohase kohtumenetluse kõikidele kahtlusalustele, keda peetakse kinni valitsuse põhiseadusvastase kukutamise katses osalemise süüdistuste alusel; palub, et Gambia võimud tagaksid igas olukorras kahtlusaluste kehalise ja vaimse puutumatuse ning hoolitseks viivitamatult vigastatute ravi eest; peab murettekitavaks teateid teiste vangide piinamisest ja väärkohtlemisest;

3.  nõuab tungivalt, et Gambia võimud uuriksid neid sündmusi kiiresti ja sõltumatult, ning peab äärmiselt murettekitavaks teateid kinni peetud opositsiooniaktivisti Solo Sandengi surmast;

4.  mõistab karmilt hukka president Yahya Jammehi valitsetavas riigis aset leidvad sunniviisilised kadumised, meelevaldsed kinnipidamised, piinamise ja muud inimõiguste rikkumised, mis on suunatud teisitimõtlejate, sh ajakirjanike, inimõiguste kaitsjate, poliitiliste vastaste, kriitikute, aga ka lesbide, geide, biseksuaalide ja transsooliste inimeste vastu; nõuab kõikide isolatsioonis kinni peetavate vangide kohtu ette toomist või vabastamist;

5.  palub ELil ja ALil teha Gambiaga koostööd, et kehtestada kaitsemeetmed piinamise vastu, tagada sõltumatu juurdepääs vangidele ning reformida kõiki seadusi, mis takistavad sõna- ja ühinemisvabaduse ning rahumeelse kogunemise vabaduse kasutamist, sh kriminaalseadustikku seoses mässule õhutamise, laimamise ja „valeinformatsiooni levitamisega“ ning teabe- ja kommunikatsiooniseaduse 2013. aasta muudatust, mis hõlmab veebisisu tsenseerimist;

6.  kutsub Gambiat üles ratifitseerima piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase ÜRO konventsiooni;

7.  palub Gambia valitsusel uurida tõendeid riikliku luureteenistuse poolt toime pandud inimõiguste rikkumiste kohta, töötada välja sellised õigusaktid, milles käsitletaks kodanikele võrdsete õiguste andmist ja ebavõrdsust, ning jätkata tööd plaaniga asutada kooskõlas inimõigustega tegelevaid institutsioone käsitlevate Pariisi põhimõtetega Riiklik Inimõiguste Komisjon, et uurida ja jälgida väidetavaid inimõiguste rikkumisi;

8.  nõuab tungivalt, et Gambia valitsus ja piirkondlikud võimud võtaksid kõik vajalikud meetmed, et teha lõpp LGBTI-inimeste diskrimineerimisele, ründamisele ja kurjategijatena käsitlemisele ning tagada neile sõnavabadus ja kaotada Gambia kriminaalseadustikust neid kriminaliseerivad sätted;

9.  kutsub Gambia ametivõime üles vältima igasugust usulist diskrimineerimist ning ergutama ja soodustama kõikide kogukondade vahelist rahumeelset ja kaasavat dialoogi;

10.  kutsub ECOWASi ja ALi üles tegelema edasi Gambia režiimi toime pandud jätkuvate inimõiguste rikkumiste küsimusega; tuletab meelde, et julgeolek ja stabiilsuse tagamine on Lääne-Aafrika piirkonnas endiselt problemaatilised küsimused, ning toonitab, et AL ja ECOWAS peavad olukorda Gambias hoolikalt jälgima ning pidama Gambia võimudega pidevat demokraatia ja õigusriigi põhimõtete tugevdamise alast poliitilist dialoogi;

11.  nõuab tungivalt, et Gambia Vabariigi valitsus ratifitseeriks enne 2016. aasta detsembriks kavandatud presidendivalimisi demokraatia, valimiste ja valitsemise Aafrika harta;

12.  kutsub Gambia valitsust üles pidama kõikide opositsioonierakondadega sisulist dialoogi seadusandlike ja poliitiliste reformide üle, mille abil tagada kooskõlas Gambia rahvusvaheliste kohustustega vabad ja õiglased valimised ning ühinemis- ja kogunemisvabaduse austamine; tuletab meelde, et valimiste edu oluline pant on opositsiooni ja sõltumatu kodanikuühiskonna täielik osalemine sõltumatutel ja vabadel riiklikel valimistel;

13.  ergutab rahvusvahelist kogukonda, sh kohalikke inimõigusorganisatsioone ja vabaühendusi ning ELi delegatsiooni Gambias ja teisi asjakohaseid rahvusvahelisi institutsioone jälgima valimisi aktiivselt ning pöörama erilist tähelepanu ühinemis- ja kogunemisvabaduse avaliku tunnustamise kindlustamisele;

14.  kutsub Gambia valitsust üles võtma kõik vajalikud meetmed sõna- ja ajakirjandusvabaduse täielikuks tagamiseks igas olukorras; nõuab sellega seoses teabe- ja kommunikatsiooniseaduse sätete reformimist, et viia siseriiklik õigus kooskõlla rahvusvaheliste standarditega;

15.  peab murettekitavaks, et riiklike soovituskavade raames perioodil 2015–2016 Gambiale eraldatud vahenditest ei toetata ega rahastata üldse kodanikuühiskonda, demokraatliku valitsemistava ja õigusriigi põhimõtete edendamist ning inimõiguste kaitset; palub komisjonil tagada, et mis tahes tulevastes arengukoostöölepetes, mida ELi ja Gambia vahel kaalutakse, on kesksel kohal demokraatlik valitsemistava, õigusriigi põhimõtted ja inimõiguste kaitse;

16.  palub, et ELi delegatsioon Gambias kasutaks kõiki enda käsutuses olevaid vahendeid, sh demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendit, et jälgida aktiivselt kinnipidamistingimusi Gambias, toetada ja jälgida uurimisi, milles käsitletakse 14. ja 16. aprilli 2016. aasta meeleavalduste mahasurumist valitsusjõudude poolt ja kinnipeetavate meeleavaldajate kohtlemist, ning samuti tõhustada jõupingutusi suhtlemiseks poliitilise opositsiooni liikmete, õpilasliidrite, ajakirjanike, inimõiguste kaitsjate, ametiühingutegelaste ja LGBTI-inimeste kogukondade liidritega;

17.  nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid viiksid läbi Cotonou lepingu artikli 96 kohase avaliku konsultatsiooni ning kaaluksid Gambia valitsusele antava abi täielikku külmutamist (v.a humanitaarabi) ja reisikeeldude kehtestamist või muid sihipäraseid sanktsioone tõsiste inimõiguste rikkumiste eest vastutavate ametnike vastu;

18.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, Aafrika Liidule, Lääne-Aafrika Riikide Majandusühenduse liikmesriikide valitsustele, Gambia valitsusele ja parlamendile, ÜRO peasekretärile, ÜRO Inimõiguste Nõukogule ning AKV–ELi parlamentaarsele ühisassambleele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0079.


Djibouti
PDF 182kWORD 80k
Euroopa Parlamendi 12. mai 2016. aasta resolutsioon Djibouti kohta (2016/2694(RSP))
P8_TA(2016)0220RC-B8-0594/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Djibouti kohta, sealhulgas 4. juuli 2013. aasta resolutsiooni olukorra kohta Djiboutis(1) ja 15. jaanuari 2009. aasta resolutsiooni olukorra kohta Somaali poolsaarel(2),

–  võttes arvesse 11. Euroopa Arengufondi 19. juuni 2014. aasta Djibouti riiklikku soovituskava,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 12. aprilli 2016. aasta ja 23. detsembri 2015. aasta avaldusi,

–  võttes arvesse kõrge esindaja Federica Mogherini poolt 3. mail 2016. aastal ülemaailmse ajakirjandusvabaduse päeva puhul Euroopa Liidu nimel tehtud avaldust,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu piirkondlikku poliitilist koostööd rahu, julgeoleku ja arengu tagamiseks Somaali poolsaarel,

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast konventsiooni,

–  võttes arvesse konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

–  võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat, mille Djibouti on ratifitseerinud,

–  võttes arvesse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) meetmeid ja teatiseid Djibouti kohta,

–  võttes arvesse presidendivalimisi jälginud Aafrika Liidu valimisvaatlusmissiooni 10. aprilli 2016. aasta esialgseid järeldusi,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti, mille osalisriik on Djibouti alates 2003. aastast,

–  võttes arvesse 30. detsembril 2014 valitsuskoalitsiooni UMP (Union pour la majorité présidentielle) ja opositsioonierakondade koalitsiooni USN (Union pour le Salut National) allkirjastatud raamlepingut, mille eesmärk on rahumeelse ja demokraatliku riikliku poliitika edendamine,

–  võttes arvesse Djibouti ministrite nõukogu 24. novembril 2015 vastu võetud dekreeti nr 2015-3016 PR/PM, millega kehtestati 13. novembril 2015. aastal Pariisis toimunud rünnakute järel erakorralised turvameetmed,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika harta protokolli naiste õiguste kohta Aafrikas,

–  võttes arvesse 23. juunil 2000. aastal allkirjastatud ja 22. juunil 2010. aastal läbi vaadatud Cotonou lepingut,

–  võttes arvesse Djibouti Vabariigi 1992. aasta põhiseadust, milles tunnistatakse põhivabadusi ja hea juhtimistava aluspõhimõtteid,

–  võttes arvesse Aafrika Liidu valimisvaatlus- ja järelevalvemissioonide juhiseid,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et Ismail Omar Guelleh, kes on olnud Djibouti president alates 1999. aastast, sai 2016. aasta aprilli valimistel 87,1 %-ga ülekaaluka võidu, mida kritiseerisid opositsioonierakonnad ja õiguste rühmitused, kes väitsid, et see tulemus saavutati poliitilise allasurumise tõttu; arvestades, et osa opositsioonikandidaate boikoteeris 2005., 2011. ja 2016. aasta valimisi; arvestades, et president Guelleh veenis rahvusassambleed muutma 2010  aastal põhiseadust sellega, et lubas 2016. aastal mitte enam kandideerida, mistõttu ta sai 2011. aastal kolmandaks ametiajaks presidendiks kandideerida; arvestades, et sellele järgnenud kodanikuühiskonna meeleavaldused suruti maha;

B.  arvestades, et Djibouti soodne asukoht Adeni lahe ääres on välisriikide sõjaväebaaside jaoks strateegiliselt tähtis ning seda peetakse piraatluse ja terrorismiga võitlemise keskuseks;

C.  arvestades, et kümme Djibouti naist korraldasid Pariisis näljastreigi, et nõuda Djibouti naiste vägistamise rahvusvahelist uurimist; arvestades, et neli näljastreigis osalejat väitsid, et neid oli vägistatud, ning viies osaleja, 30-aastane Fatou Ambassa, nälgis oma nõbu Halima nimel, kes langes väidetavalt 2003. aastal 16-aastasena surmaga lõppenud grupiviisilise vägistamise ohvriks; arvestades, et kaheksa neist naistest jätkasid oma meeleavaldust üheksateist päeva, alates 25. märtsist kuni 12. aprillini 2016, ning veel kümme naist jälgisid nende eeskuju Brüsselis; arvestades, et Djibouti ametivõimud on nende väited kahtluse alla seadnud; arvestades, et naisi võetakse Djibouti sõjaväe ja sõjalis-poliitilise ühenduse FRUD-arme‘ vahelises konfliktis pantvangiks; arvestades, et Djibouti naiste komitee (Comité des Femmes Djiboutiennes Contre le Viol et l’Impunité (COFEDVI)), mis asutati 1993. aastal, on 20 esitatud kaebuse hulgast registreerinud 246 sõdurite poolt naiste vägistamise juhtu;

D.  arvestades, et ühtegi ELi valimisvaatlusmissiooni ei kutsutud valimisi jälgima ning et Djibouti ametivõimud lükkasid ELi pakutud valimisekspertide missiooni tagasi; arvestades, et Aafrika Liidu valimisvaatlusmissioon soovitab asutada sõltumatu valimiskomisjoni, kes vastutaks valimisprotsessi, sealhulgas esialgsete tulemuste teatavakstegemise eest;

E.  arvestades, et kolm opositsioonikandidaati – Omar Elmi Khaireh, Mohamed Moussa Ali ja Djama Abdourahman Djama – vaidlustasid 2016. aasta aprilli valimistulemused põhjendusega, et need ei olnud läbipaistvad ja ei väljendanud Djibouti rahva tahet; arvestades, et kohalikud inimõiguste organisatsioonid ei ole tulemusi tunnistanud; arvestades, et opositsiooni poliitiline tegutsemisruum on väga kitsas ja sõnavabadus on piiratud; arvestades, et politseijõududel ja julgeolekuteenistustel on riigi üle tugev kontroll ning kohtusüsteem on nõrk ja valitsusega tihedalt seotud; arvestades, et opositsioonijuhte vangistatakse ja ahistatakse pidevalt ning väidetavalt on neid piinatud; arvestades, et väidetavalt anti sõjaväele korraldus eemaldada opositsiooni esindajad mõnest valimisjaoskonnast, et valimiskaste saaks täita, samal ajal kui muud piirkonnad, näiteks Ali-Sabieh, võeti sõjaväe kontrolli alla; arvestades, et president Guelleh korraldas enne ametlike tulemuste avaldamist väidetavalt sõjaväele valimistele kaasaaitamise eest peo; arvestades, et Aafrika Liit on mõistnud hukka mitmed eeskirjade rikkumised (puudulikud andmed, tulemustest mitteteatamine ja asjaolu, et hääli ei loetud avalikult);

F.  arvestades, et 31. detsembril 2015 kasutati pärast parlamendi opositsiooniliikmete kõrvalejätmist seadust, mis võeti vastu 2015. aasta novembris ja millega kehtestati erakorraline olukord, et piirata isikuvabadusi ja suruda alla opositsiooniaktiviste, inimõiguste kaitsjaid, ametiühingu liikmeid ja ajakirjanikke;

G.  arvestades, et 30. detsembril 2014 allkirjastas valitsuskoalitsioon UMP opositsioonikoalitsiooniga USN raamlepingu, milles sätestati sõltumatu riikliku valimiskomisjoni (Commission Électorale Nationale Indépendante) reform, ühise parlamendikomisjoni loomine ning lühiajalised ja keskpikad reformid; arvestades, et ühine parlamendikomisjon loodi 2015. aasta veebruaris, kuid ühtegi kõige tähtsamatest seaduseelnõudest (näiteks seadust sõltumatu ühise valimiskomisjoni loomise kohta ning seadust erakondade õiguste ja kohustuste kohta) ei ole esitatud; arvestades, et Djibouti ametivõimud teatasid 26. augustil 2015, et valimiskomisjoni ei reformita;

H.  arvestades, et Djiboutis ei ole eraõiguslikke tele- ja raadiojaamu ning ametivõimud jälgivad hoolsalt opositsiooni veebisaite ning blokeerivad korrapäraselt inimõiguste organisatsioonide veebisaite ja sotsiaalmeediat; arvestades, et valitsus omab kõige suuremat ajalehte La Nation ning rahvusringhäälingut Radiodiffusion-Télévision de Djibouti, kes harrastavad enesetsensuuri; arvestades, et 2015. aastal teatas Freedom House, et Djibouti ajakirjandus ei ole vaba; arvestades, et Djibouti on Piirideta Ajakirjanike koostatavas maailma riikide ajakirjandusvabaduse järjestuses 2015. aasta näitajate kohaselt 180 riigi seas 170. kohal; arvestades, et kogu koalitsiooni UMP valitsemisaja jooksul on opositsioonierakondi ja -aktiviste jätkuvalt alla surutud ning mitmete erakonnaaktivistide ja ajakirjanike, sealhulgas telekanali BBC reporteri vastu on 2016. aasta presidendivalimiste käigus algatatud kohtumenetlus; arvestades, et 19. jaanuaril 2016 suleti kohtu korraldusega peamine opositsiooni ajaleht L’Aurore; arvestades, et riikliku teabevahetuse komisjoni, mis pidi asutatama 1993. aastal, ei ole siiani veel loodud;

I.  arvestades, et eelkõige 2012. aastal toimus Mablase piirkonnas sõjalis-poliitilise ühenduse FRUD-arme‘ väidetavate liikmete meelevaldsete vahistamiste laine;

J.  arvestades, et väidetavalt tapsid ametivõimud 21. detsembril 2015 Buldugos toimunud kultuuriüritusel vähemalt 27 inimest ning haavasid rohkem kui 150 inimest, kuigi Djibouti valitsus väidab, et hukkunuid ei olnud rohkem kui seitse; arvestades, et politsei korraldas hiljem ka rünnaku opositsiooniliikmete kohtumiskohaks olnud hoonele, haavas mitmeid opositsioonijuhte ning vangistas kaks tähtsat opositsioonijuhti (koalitsiooni USN peasekretäri Abdourahman Mohammed Guellehi ja Hamoud Abdi Souldani) ilma nende vastu süüdistust esitamata; arvestades, et mõlemad isikud vabastati vaid paar päeva enne presidendivalimisi ning neist esimesele esitati kriminaalsüüdistus; arvestades, et ametiühingu juhti ja inimõiguste kaitsjat Omar Ali Ewadot hoiti 29. detsembrist 2015 kuni 14. veebruarini 2016 isolatsioonis selle eest, et ta avaldas massimõrva ohvrite ja siiani kadunud isikute nimekirja; arvestades, et ka tema advokaat peeti lennujaamas kinni; arvestades, et Djibouti politsei haavas kuulidega opositsiooniliiget ja ühenduse LDDH (Ligue Djiboutienne des Droits Humains) peasekretäri Said Houssein Roblehi, kes viibib praegu Euroopas paguluses;

K.  arvestades, et Djibouti vanglate kinnipidamistingimused on äärmiselt murettekitavad;

L.  arvestades, et pärast 13. novembril 2015 Pariisis toimunud terrorirünnakuid võttis Djibouti ministrite nõukogu 24. novembril 2015. aastal vastu dekreedi nr 2015-3016 PR/PM, milles terrorismivastase meetmena keelatakse kogunemised ja koosviibimised avalikus kohas;

M.  arvestades, et Djiboutis ei ole perevägivalla ja abikaasa vägistamise eest kaitsvaid õigusakte; arvestades, et ametivõimud on teavitanud ÜRO naistevastase diskrimineerimise lõpetamise komiteed (CEDAW) sellest, et nad on teadlikud puudustest võitluses soolise vägivalla vastu; arvestades, et kuigi naiste suguelundite moonutamine on Djiboutis 2005. aastast saadik ebaseaduslik, on 98 % naiste suguelundid eri viisidel moonutatud;

N.  arvestades, et Maailmapanga andmetel elab üle 23 % Djibouti elanikkonnast äärmises vaesuses ning 74 % peavad toime tulema vähem kui 3 USA dollariga päevas; arvestades, et toiduga kindlustamatust Djiboutis on süvendanud toiduainete kõrged hinnad, veenappus, kliimamuutused ja karjamaade vähenemine; arvestades, et Djibouti saab abi ELi 79 miljoni euro suurusest abipaketist, mis on ette nähtud El Niño tagajärgede all kannatavatele Aafrika Sarve suurpiirkonna riikidele;

O.  arvestades, et inimõiguste ning demokraatia ja õigusriigi põhimõtete austamine on AKV–ELi partnerluse alus ja Cotonou lepingu oluline osa; arvestades, et EL peaks viivitamatult intensiivistama korrapärast poliitilist dialoogi Djiboutiga Cotonou lepingu artikli 8 raames;

P.  arvestades, et Djibouti saab praegu 11. Euroopa Arengufondi riikliku soovituskava raames ELi kahepoolse abi vahenditest 105 miljonit eurot, eeskätt vee- ja kanalisatsioonitrasside rajamiseks ning toiduga ja toitumisalase kindlustatuse tagamiseks; arvestades, et ajavahemikul 2012–2017 saab Djibouti 14 miljonit eurot ELi Aafrika Sarve vastupanuvõime toetamise algatuse raames, mille eesmärk on võimestada kogukondi korduvate põudadega toimetulekuks;

Q.  arvestades, et Djiboutis viibib praegu üle 15 000 Somaaliast ja Eritreast ning üle 8000 Jeemenist pärit pagulase; arvestades, et naisi ja tütarlapsi ähvardab pagulaslaagrites sooline vägivald; arvestades, et komisjon abistab pagulaslaagreid võõrustavaid kogukondi, pakkudes elupäästvaid teenuseid ja rahalist abi;

1.  väljendab muret demokratiseerimisprotsessi seiskumise pärast Djiboutis, mida on halvendanud veelgi parlamendi tehtud muudatused riigi põhiseaduses seoses presidendi ametiaja piiramisega, ning väidete pärast, et opositsiooniliikmeid ahistati ja ei lubatud paljudesse valimisjaoskondadesse; rõhutab ausate ja hirmutamiseta valimiste olulisust;

2.  nõuab valimisprotsessi ja Djiboutis 2016. aastal toimunud valimiste läbipaistvuse põhjalikku uurimist; kordab ELi nõudmist avalikustada kõikide valimisjaoskondade tulemused nii 2013. aasta kui ka 2016. aasta valimiste kohta;

3.  mõistab karmilt hukka Djibouti sõjaväelaste poolt väidetavalt toime pandud tsiviilisikute vägistamised, millest mitmed vabaühendused on teatanud ja millele näljastreigijuhtumid on tähelepanu juhtinud, ning kustub Djibouti ametivõime üles viima läbi põhjalikku uurimist eelkõige seoses sõjaväe tegutsemisega, ja lõpetama karistamatuse; palub ÜRO-l uurida inimõiguste olukorda Djiboutis, eelkõige naiste olukorda riigis; väljendab suurt solidaarsust Djibouti naistega, kes praegu Prantsusmaal ja Belgias näljastreiki peavad;

4.  mõistab hukka sõjaväe ja politsei sekkumise demokraatlikesse protsessidesse ja kordab uuesti, et oluline on valimisprotsessi põhjalik ja läbipaistev uurimine; väljendab muret presidendi ilmse soovi pärast tähistada enneaegselt oma valimisvõitu 2106. aasta aprilli valimistel; tuletab Djiboutile meelde, et riik on piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni osalisriik ning et Djibouti põhiseaduse artiklis 16 on sätestatud, et mitte kellegi suhtes ei tohi kasutada piinamist või väärkohtlemist või muud julma, ebainimlikku või inimväärikust alandavat kohtlemist; kutsub Djiboutit üles põhjalikult uurima väidetavaid piinamise ja väärkohtlemise juhtumeid, tagama süüdlaste vastutusele võtmise ning süüdimõistmise korral asjakohased karistused ja asjakohase hüvitise ohvritele, ning looma sõltumatu mehhanismi väidetavate väärkäitumisjuhtumite uurimiseks;

5.  peab kahetsusväärseks Djibouti ametivõimude otsust mitte reformida riiklikku valimiskomisjoni, nagu oli ette nähtud 30. detsembril 2014 sõlmitud raamlepinguga, ja nõuab tungivalt, et nad teeksid koostööd opositsiooniga, et saavutada õiglasem ja läbipaistvam valimisprotsess;

6.  tuletab Djibouti ametivõimudele meelde nende Aafrika Liidu valimisvaatlus- ja järelevalvemissioonide juhiste kohast kohustust kaitsta ajakirjanikke, mõistab hukka ajakirjanike kohtlemise viisi ja juhib Djibouti ametivõimude tähelepanu ajakirjandusvabaduse ja õiglase kohtumenetluse õiguse olulisusele; nõuab Djibouti ametivõimudelt põhjendatud selgitust seoses ajakirjanike kohtlemisega; mõistab kindlalt hukka opositsioonijuhtide, ajakirjanike ja sõltumatute inimõiguslaste ahistamise ja süüdistust esitamata vangistamise presidendivalimiste eel; kutsub Djibouti ametivõime üles lõpetama poliitiliste oponentide ja ajakirjanike represseerimise ja vabastama kõiki isikuid, keda peetakse kinni poliitilistel põhjustel või ajakirjandusvabaduse kasutamise eest; palub Djibouti ametivõimudel vaadata läbi riigi erakorralist seisukorda käsitlevad õigusaktid, et viia need täielikult kooskõlla rahvusvahelise õigusega;

7.  mõistab hukka sõltumatu ajakirjanduse puudumise Djiboutis ning valitsuse suhtes kriitiliste veebisaitide järelevalve ja tsenseerimise; peab kahetsusväärseks riiklike meediakanalite enesetsensuuri tava; kutsub Djibouti ametivõime üles andma FM-sagedusala ringhäälinguluba kõikidele sõltumatutele meediaorganitele, kes selleks soovi avaldavad; kutsub valitsust üles andma välisajakirjanikele takistamatu sissepääs riiki, et neil oleks võimalik turvaliselt ja objektiivselt oma tööd teha; kutsub Djibouti valitsust üles looma riiklikku kommunikatsioonikomisjoni ning lubama sõltumatut ja eraõiguslikku ringhäälingut;

8.  mõistab hukka 21. detsembril 2015. aastal kultuuriüritusel toime pandud tapmised ja järgnenud inimõiguslaste ja opositsiooniliikmete kinnipidamised ja ahistamise; väljendab kaastunnet ohvrite perekondadele ja nõuab täieliku ja sõltumatu uurimise teostamist, et süüdlased välja selgitada ja vastutusele võtta; kordab, et mõistab hukka meelevaldse kinnipidamise ja nõuab kaitseõiguse järgimist;

9.  palub Djibouti ametivõimudel tagada Djibouti poolt allkirjastatud riiklikes kokkulepetes ja rahvusvahelistes lepingutes tunnustatud inimõiguste järgimine ning kindlustada kodaniku- ja poliitilised õigused ja vabadused, sh õigus rahumeelselt meelt avaldada ja meediavabadus;

10.  nõuab tungivalt, et valitsus jätkaks politsei ja teiste ametnike koolitamist, et kohaldada inimkaubanduse tõkestamise seadust, ning suurendaks pingutusi inimkaubitsejate vastutusele võtmiseks ja inimkaubanduse temaatika alase teadlikkuse suurendamiseks kohtu-, valitsus- ja haldusasutustes, riigis tegutsevate kodanikuühiskonna ja valitsusväliste organisatsioonide seas ja üldsuse hulgas;

11.  nõuab naiste ja meeste seaduse ees võrdset kohtlemist Djiboutis ja tuletab ametivõimudele meelde, et riik on ühinenud konventsiooniga naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta;

12.  peab kiiduväärseks Djibouti valitsuse sekkumist naiste suguelundite moonutamise ulatuslikult levinud tava vastu, kuid sooviks näha suuremaid edusamme;

13.  kutsub ametivõime üles andma vabaühendustele juurdepääs Obocki, Tadjourali ja Dikhili piirkondadele;

14.  palub tsiviil- ja sõjaväevõimudel olla riigi põhjaosas toimuvate politsei- ja sõjaväeoperatsioonide ajal võimalikult vaoshoitud ning eelkõige mitte kasutada vägivalda tsiviilelanike vastu ega kasutada neid kilbina sõjaväelaagrite ümber;

15.  kinnitab oma tahet jälgida tähelepanelikult olukorda Djiboutis ning võtta piiravaid meetmeid, juhul kui rikutakse Cotonou lepingut (2000) ja eriti selle artikleid 8 ja 9; palub ka komisjonil olukorda Djiboutis tähelepanelikult jälgida;

16.  nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus, komisjon ja nende partnerid töötaksid koos Djiboutiga pikaajalise poliitilise reformi valdkonnas, mida peaksid eriti soodustama juba olemas olevad tugevad sidemed, arvestades, et Djibouti on olnud juhtiv jõud võitluses piirkonnas levinud terrorismi ja piraatluse vastu, andnud loa sõjaväebaasi rajamiseks ja aitab kaasa piirkonna stabiilsuse säilitamisele;

17.  kutsub komisjoni üles andma suuremat toetust sõltumatutele organisatsioonidele ja kodanikuühiskonnale, eelkõige kuulutades võimalikult kiiresti välja hanke demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi raames;

18.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Djibouti valitsusele, Aafrika Liidu institutsioonidele, Valitsustevahelisele Arenguametile, Araabia Riikide Liigale, Islami Koostöö Organisatsioonile, komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi liikmesriikidele ning AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee kaasesimeestele.

(1) ELT C 75, 26.2.2016, lk 160.
(2) ELT C 46 E, 24.2.2010, lk 102.


Kohustuslik automaatne teabevahetus maksustamise valdkonnas *
PDF 402kWORD 139k
Euroopa Parlamendi 12. mai 2016. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2011/16/EL seoses kohustusliku automaatse teabevahetusega maksustamise valdkonnas (COM(2016)0025 – C8-0030/2016 – 2016/0010(CNS))
P8_TA(2016)0221A8-0157/2016

(Seadusandlik erimenetlus – konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (COM(2016)0025),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 113 ja 115, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C8-0030/2016),

–  võttes arvesse Rootsi Riksdagi poolt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaldamist käsitleva protokolli nr 2 alusel esitatud põhjendatud arvamust, mille kohaselt õigusakti eelnõu ei vasta subsidiaarsuse põhimõttele,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A8-0157/2016),

1.  kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.  palub komisjonil ettepanekut vastavalt muuta, järgides Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 293 lõiget 2;

3.  palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

4.  palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Komisjoni ettepanek   Muudatusettepanek
Muudatusettepanek 1
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 1
(1)  Viimastel aastatel on maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumisega seotud probleemide hulk märgatavalt suurenenud ning see on muutunud suureks mureküsimuseks nii liidus kui ka üleilmsel tasandil. Automaatne teabevahetus on selles valdkonnas oluline töövahend ning oma 6. detsembri 2012. aasta teatises, mis sisaldas maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastase võitluse tõhustamise tegevuskava, rõhutas komisjon vajadust edendada jõuliselt automaatset teabevahetust kui tulevast Euroopa ja rahvusvahelist standardit maksudealase läbipaistvuse ja maksudealase teabe vahetamise alal. 22. mail 2013 väljendas Euroopa Ülemkogu oma järeldustes soovi, et automaatset teabevahetust laiendataks nii liidu kui ka rahvusvahelisel tasandil, pidades silmas maksupettuste, maksudest kõrvalehoidumise ja agressiivse maksuplaneerimise vastast võitlust.
(1)  Viimastel aastatel on maksupettuste, maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumisega seotud probleemide hulk märgatavalt suurenenud ning see on muutunud suureks mureküsimuseks nii liidus kui ka üleilmsel tasandil. Automaatne teabevahetus on selles valdkonnas oluline töövahend ning oma 6. detsembri 2012. aasta teatises, mis sisaldas maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastase võitluse tõhustamise tegevuskava, rõhutas komisjon vajadust edendada jõuliselt automaatset teabevahetust kui tulevast Euroopa ja rahvusvahelist standardit maksudealase läbipaistvuse ja maksudealase teabe vahetamise alal. 22. mail 2013 väljendas Euroopa Ülemkogu oma järeldustes soovi, et automaatset teabevahetust laiendataks nii liidu kui ka rahvusvahelisel tasandil, pidades silmas maksupettuste, maksudest kõrvalehoidumise ja agressiivse maksuplaneerimise vastast võitlust.
Muudatusettepanek 2
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 2
(2)  Kuna rahvusvahelised kontsernid tegutsevad mitmes riigis, on neil võimalus tegelda agressiivse maksuplaneerimisega, mis ei ole võimalik siseriiklike äriühingute jaoks. Kui rahvusvahelised kontsernid sellega tegelevad, siis kõige rohkem on mõjutatud täielikult kodumaised äriühingud, tavaliselt väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (VKEd), kuna nende maksukoormus on kõrgem kui rahvusvahelistel kontsernidel. Teisalt võib väheneda kõikide liikmesriikide maksutulu ning on oht, et tekib konkurents rahvusvaheliste kontsernide meelitamiseks, pakkudes neile täiendavaid maksusoodustusi. Seetõttu tekib probleem siseturu nõuetekohase toimimisega.
(2)  Kuna rahvusvahelised kontsernid tegutsevad mitmes riigis, on neil võimalus tegelda agressiivse maksuplaneerimisega, mis ei ole võimalik siseriiklike äriühingute jaoks. Kui rahvusvahelised kontsernid sellega tegelevad, siis kõige rohkem on mõjutatud täielikult kodumaised äriühingud, tavaliselt väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (VKEd), kuna nemad maksavad tavaliselt tegelikku maksumäära, mis on palju lähemal seadusjärgsele maksumäärale, mis toob kaasa siseturu moonutused ja toimimise häired, samuti VKEsid kahjustavad konkurentsimoonutused. Konkurentsimoonutuste vältimiseks ei tohiks siseriiklikud äriühingud olla ebasoodsamas olukorras oma suuruse või piiriülese kaubanduse puudumise tõttu. Lisaks võib väheneda kõikide liikmesriikide maksutulu ning on oht, et liikmesriikide vahel tekib ebaaus konkurents rahvusvaheliste kontsernide meelitamiseks, pakkudes neile täiendavaid maksusoodustusi. Seetõttu tekib probleem siseturu nõuetekohase toimimisega. Sellega seoses tuleks rõhutada, et komisjon vastutab siseturu tõrgeteta toimimise eest.
Muudatusettepanek 3
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 2 a (uus)
(2a)  Liidu jaoks on äärmiselt tähtis, et maksueeskirjad ei takistaks kasvu ja investeeringuid, ei asetaks liidu äriühinguid ebasoodsamasse konkurentsiolukorda ega suurendaks topeltmaksustamise ohtu ning et need aitaksid minimeerida äriühingute kulusid ja halduskoormust.
Muudatusettepanek 4
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 3
(3)  Liidu maksuhaldurid vajavad põhjalikku ja asjakohast teavet rahvusvaheliste kontsernide struktuuri, siirdehindade poliitika ja tehtud sisetehingute kohta nii ELis kui ka väljaspool ELi. See teave võimaldab maksuhalduril reageerida kahjulikele maksutavadele, tehes muutusi õigusaktides või asjakohaseid riskihinnanguid ja maksuauditeid, ning teha kindlaks, kas ettevõtted on kasutanud võtteid, millega on märkimisväärne osa tulust kunstlikult ümber suunatud maksusoodsamasse keskkonda.
(3)  Liikmesriikide maksuhaldurid vajavad põhjalikku ja asjakohast teavet rahvusvaheliste kontsernide struktuuri, siirdehindade poliitika, maksukokkulepete, maksuvähenduste ja tehtud sisetehingute kohta nii liidus kui ka väljaspool. See teave võimaldab maksuhalduril reageerida kahjulikele maksutavadele, tehes muutusi õigusaktides või asjakohaseid riskihinnanguid ja maksuauditeid, ning teha kindlaks, kas ettevõtted on kasutanud võtteid, millega on märkimisväärne osa tulust kunstlikult ümber suunatud maksusoodsamasse keskkonda. Komisjonil peaks olema juurdepääs ka liikmesriikide maksuhaldurite vahel vahetatud teabele, et tagada asjaomaste konkurentsieeskirjade täitmine. Komisjon peaks käsitlema seda teavet konfidentsiaalsena ja võtma kõik asjakohased meetmed selle teabe kaitsmiseks.
Muudatusettepanek 5
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 4
(4)   Suurem läbipaistvus maksuhaldurite suhtes võiks motiveerida rahvusvahelisi kontserne ka teatavatest võtetest loobuma ning kandma kasumi saamise riigis õiglast maksukoormat. Rahvusvaheliste kontsernide läbipaistvuse suurendamisel on seega oluline osa maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise vastases võitluses.
(4)   Liikmesriikide maksuhalduritele ja komisjonile esitatav ja nende vahel vahetatav piisav teave võiks motiveerida rahvusvahelisi kontserne ka teatavatest võtetest loobuma ning maksma makse väärtuse loomise riigis. See suurendaks ka surve avaldamist liikmesriikide vahel ning juhiks finantsturgude tähelepanu rahvusvaheliste kontsernide fiskaalvastutusele. Rahvusvaheliste kontsernide läbipaistvuse suurendamisel ilma liidu konkurentsivõimet kahjustamata on seega oluline osa maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise ning lõpuks maksustamise vältimise vastases võitluses.
Muudatusettepanek 6
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 6
(6)  Riikide lõikes esitatavas aruandes peaksid rahvusvahelised kontsernid esitama igal aastal ja iga maksujurisdiktsiooni kohta, kus nad äri ajavad, tulude summa, kasumi enne tulumaksu ning makstud ja kogunenud tulumaksu. Samuti peaksid rahvusvahelised kontsernid teatama oma töötajate arvu, deklareeritud kapitali, jaotamata kasumi ja materiaalse vara igas maksujurisdiktsioonis. Rahvusvaheline kontsern peaks määrama kindlaks iga kontserni kuuluva üksuse, kes teeb äri konkreetses maksujurisdiktsioonis, ning osutama äritegevusele, millega iga üksus tegeleb.
(6)  Riikide lõikes esitatavas aruandes peaksid rahvusvahelised kontsernid esitama igal aastal ja iga maksujurisdiktsiooni kohta, kus nad äri ajavad, tulude summa, kasumi enne tulumaksu ning makstud ja kogunenud tulumaksu, samuti maksuvähendused. Samuti peaksid rahvusvahelised kontsernid teatama oma töötajate arvu, deklareeritud kapitali, jaotamata kasumi ja materiaalse vara igas maksujurisdiktsioonis. Rahvusvaheline kontsern peaks määrama kindlaks iga kontserni kuuluva üksuse, kes teeb äri konkreetses maksujurisdiktsioonis, ning osutama äritegevusele, millega iga üksus tegeleb.
Muudatusettepanek 7
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 8
(8)  Siseturu nõuetekohase toimimise tagamiseks peab EL kindlustama õiglase konkurentsi nii ELi kui ka kolmandate riikide rahvusvaheliste kontsernide jaoks, mille üks või mitu üksust asuvad ELis. Seetõttu peavad aruandluskohustusele alluma mõlemad.
(8)  Siseturu nõuetekohase toimimise tagamiseks peab liit kindlustama õiglase konkurentsi nii ELi kui ka kolmandate riikide rahvusvaheliste kontsernide jaoks, mille üks või mitu üksust asuvad liidus. Seetõttu peavad aruandluskohustusele alluma mõlemad. Liikmesriikidel peaks olema sellega seoses ülesanne jõustada rahvusvaheliste kontsernide aruandluskohustust, astudes näiteks samme kontsernide karistamiseks aruandluskohustuse täitmata jätmise korral.
Muudatusettepanek 8
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 9 a (uus)
(9a)  Liikmesriigid peaksid tagama, et nad säilitavad maksuhaldurite vahelisele automaatsele teabevahetusele ja maksuhaldurite juures toimuvale andmetöötlusele pühendatud inimressursside ning tehniliste ja rahaliste vahendite taseme või suurendavad seda.
Muudatusettepanek 9
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 11
(11)  Liikmesriikide vahelise teabevahetuse puhul on nõukogu 15. veebruari 2011. aasta direktiivis 2011/16/EL (maksustamisalase halduskoostöö kohta ja direktiivi 77/799/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta) juba sätestatud kohustuslik automaatne teabevahetus mitmes valdkonnas. Selle kohaldamisala tuleks laiendada, et kehtestada kohustuslik automaatne teabevahetus liikmesriikide vahel ka liikmesriikide lõikes esitatavate aruannete puhul.
(11)  Liikmesriikide vahelise teabevahetuse puhul on nõukogu 15. veebruari 2011. aasta direktiivis 2011/16/EL (maksustamisalase halduskoostöö kohta ja direktiivi 77/799/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta) juba sätestatud kohustuslik automaatne teabevahetus mitmes valdkonnas. Selle kohaldamisala tuleks laiendada, et kehtestada kohustuslik automaatne teabevahetus liikmesriikide vahel ka liikmesriikide lõikes esitatavate aruannete puhul ja nende aruannete edastamine komisjonile. Lisaks sellele peaks komisjon kasutama riikide lõikes esitatavaid aruandeid, et hinnata seda, kas liikmesriigid täidavad liidu riigiabieeskirju, sest ka äriühingute maksustamise valdkonna ebaausatel maksutavadel on riigiabimõõde.
Muudatusettepanek 10
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 12
(12)  Liikmesriikide lõikes esitatavate aruannete kohustuslik jagamine liikmesriikide vahel peaks igal juhul sisaldama teatava konkreetse teabe edastamist, mis oleks kättesaadav liikmesriikidele, mille kohta on kõnealuses aruandes sisalduva teabe alusel teada, et ettevõtja üks või mitu üksust on liikmesriigi maksuresidendid või maksukohustuslased seoses püsiva tegevuskoha kaudu tehtava äriga.
(12)  Liikmesriikide lõikes esitatavate aruannete kohustuslik jagamine liikmesriikide vahel ja komisjoniga peaks igal juhul sisaldama teatava konkreetse teabe edastamist, mis peaks põhinema ühtsetel määratlustel ja mis oleks kättesaadav liikmesriikidele, mille kohta on kõnealuses aruandes sisalduva teabe alusel teada, et rahvusvahelise kontserni üks või mitu üksust on liikmesriigi maksuresidendid või maksukohustuslased seoses püsiva tegevuskoha kaudu tehtava äriga.
Muudatusettepanek 11
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 16
(16)  On vaja täpsustada liikmesriikidevahelise teabevahetuse keelelisi nõudeid riikide lõikes esitatava aruandluse puhul. Samuti on vaja võtta vastu praktiline korraldus CCN võrgu ajakohastamiseks. Selleks et tagada artikli 20 lõike 6 ja artikli 21 lõike 7 ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011.
(16)  On vaja täpsustada liikmesriikidevahelise teabevahetuse ja selle teabe komisjonile edastamise keelelisi nõudeid riikide lõikes esitatava aruandluse puhul. Samuti on vaja võtta vastu praktiline korraldus CCN võrgu ajakohastamiseks ning selle tagamiseks, et välditakse standardite dubleerimist, mis tooks ettevõtjatele kaasa halduskulude suurenemise. Selleks et tagada artikli 20 lõike 6 ja artikli 21 lõike 7 ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011.
Muudatusettepanek 12
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 18 a (uus)
(18a)  Liikmesriikide poolt komisjonile käesoleva direktiivi alusel esitatavates iga-aastastes aruannetes tuleks esitada andmed aruannete esitamise ulatuse kohta vastavalt direktiivi artiklile 8aa ja III lisa II jao punktile 1 ning see peaks sisaldama loetelu kõigist jurisdiktsioonidest, kus koosseisu kuuluva liidus asuva üksuse lõplikud emaettevõtjad on residendid, kuid mille puhul ei ole täielikke aruandeid esitatud või vahetatud.
Muudatusettepanek 13
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 18 b (uus)
(18b)  Käesoleva direktiivi alusel teabe vahetamisest peaks olema võimalik keelduda, kui see tooks kaasa äri-, tööstus- või ametisaladuse või ärivõtte avalikustamise või kui teabe avalikustamine oleks vastuolus avaliku korraga.
Muudatusettepanek 14
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 18 c (uus)
(18c)  Arvesse tuleks võtta Euroopa Parlamendi 25. novembri 2015. aasta resolutsiooni maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmete kohta, Euroopa Parlamendi õiguskomisjoni raportit ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2007/36/EÜ seoses aktsionäride pikaajalise kaasamise soodustamisega ja direktiivi 2013/34/EL seoses ühingujuhtimise aruande teatavate elementidega, ning Euroopa Parlamendi 16. detsembri 2015. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile läbipaistvuse, kooskõlastamise ja lähenemise tagamise kohta liidu äriühingu tulumaksu poliitikas.
Muudatusettepanek 15
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 20
(20)  Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt tõhus liikmesriikidevaheline halduskoostöö siseturu nõuetekohase toimimisega kooskõlas olevatel tingimustel, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda nõutava ühetaolisuse ja tõhususe tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.
(20)  Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt tõhus liikmesriikidevaheline ja komisjoniga toimuv halduskoostöö siseturu nõuetekohase toimimisega kooskõlas olevatel tingimustel, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda nõutava ühetaolisuse ja tõhususe tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.
Muudatusettepanek 16
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 1 (uus)
Direktiiv 2011/16/EL
Artikkel 1 – lõige 1
-1)  Artikli 1 lõiget 1 muudetakse järgmiselt:
1.  Käesoleva direktiiviga nähakse ette eeskirjad ja menetlused, mille alusel teevad liikmesriigid omavahel koostööd, et vahetada artiklis 2 osutatud makse käsitlevat teavet, mis eeldatavasti on oluline asjaomaste liikmesriikide haldamiseks ja siseriiklike õigusnormide jõustamiseks.
„1. Käesoleva direktiiviga nähakse ette eeskirjad ja menetlused, mille alusel teevad liikmesriigid omavahel ja komisjoniga koostööd, et vahetada artiklis 2 osutatud makse käsitlevat teavet, mis eeldatavasti on oluline asjaomaste liikmesriikide haldamiseks ja siseriiklike õigusnormide jõustamiseks.“
Muudatusettepanek 17
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 1 – alapunkt -a (uus)
Direktiiv 2011/16/EL
Artikkel 3 – punkt 2
-a)  Artikli 3 punkti 2 muudetakse järgmiselt:
2)  „teabevahetuse keskasutus” – selleks määratud organ, kellel lasub põhivastutus halduskoostöö valdkonnas toimuva suhtlemise eest teiste liikmesriikidega;
„2) „teabevahetuse keskasutus“ – selleks määratud organ, kellel lasub põhivastutus halduskoostöö valdkonnas toimuva suhtlemise eest teiste liikmesriikidega ja komisjoniga;“
Muudatusettepanek 18
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 1 – alapunkt a
Direktiiv 2011/16/EL
Artikkel 3 – punkt 9 – alapunkt a
a)  artikli 8 lõike 1 ning artikli 8a ja artikli 8aa kohaldamisel eelnevalt määratletud teabe korrapärane edastamine varem kindlaksmääratud korrapäraste ajavahemike tagant teisele liikmesriigile ilma tema eelneva taotluseta. Artikli 8 lõike 1 kohaldamisel on viide kättesaadavale teabele seotud teavet edastava liikmesriigi maksutoimikus oleva teabega, mis on kättesaadav vastavalt kõnealuses liikmesriigis teabe kogumist ja töötlemist käsitlevatele menetlustele.
a)  artikli 8 lõike 1 ning artikli 8a ja artikli 8aa kohaldamisel eelnevalt määratletud teabe korrapärane edastamine varem kindlaksmääratud korrapäraste ajavahemike tagant teisele liikmesriigile ja komisjonile ilma tema eelneva taotluseta. Artikli 8 lõike 1 kohaldamisel on viide kättesaadavale teabele seotud teavet edastava liikmesriigi maksutoimikus oleva teabega, mis on kättesaadav vastavalt kõnealuses liikmesriigis teabe kogumist ja töötlemist käsitlevatele menetlustele.
Muudatusettepanek 19
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 1 a (uus)
Direktiiv 2011/16/EL
Artikkel 4 – lõige 6
1a)  Artikli 4 lõiget 6 muudetakse järgmiselt:
6.  Kui teabevahetuse üksus või pädev ametnik saadab või võtab vastu koostöötaotluse või vastuse koostöötaotlusele, teatab ta sellest oma liikmesriigi teabevahetuse keskasutusele vastavalt kõnealuse liikmesriigi kehtestatud korrale.
„6. Kui teabevahetuse üksus või pädev ametnik saadab või võtab vastu koostöötaotluse või vastuse koostöötaotlusele, teatab ta sellest oma liikmesriigi teabevahetuse keskasutusele ja komisjonile vastavalt kõnealuse liikmesriigi kehtestatud korrale.“
Muudatusettepanek 20
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 1 b (uus)
Direktiiv 2011/16/EL
Artikkel 6 – lõige 2
1b)  Artikli 6 lõiget 2 muudetakse järgmiselt:
2.  Artiklis 5 osutatud taotlus võib sisaldada põhjendatud taotlust viia läbi teatav haldusuurimine. Kui taotluse saanud asutuse arvates ei ole haldusuurimist vaja, teatab ta taotluse esitanud asutusele viivitamata selle põhjused.
„2. Artiklis 5 osutatud taotlus võib sisaldada põhjendatud taotlust viia läbi teatav haldusuurimine. Kui taotluse saanud asutuse arvates ei ole haldusuurimist vaja, teatab ta taotluse esitanud asutusele ja komisjonile viivitamata selle põhjused.“
Muudatusettepanek 21
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 1 c (uus)
Direktiiv 2011/16/EL
Artikkel 8 – lõige 1 – punkt e a (uus)
1c)  Artikli 8 lõikele 1 lisatakse järgmine punkt:
„ea) riikide lõikes esitatavad aruanded;“
Muudatusettepanek 22
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2
Direktiiv 2011/16/EL
Artikkel 8 aa – lõige 2
2.  Selle liikmesriigi pädev asutus, kus riikide lõikes esitatud aruanne saadi vastavalt lõikele 1, edastab aruande automaatse teabevahetuse teel mis tahes muule liikmesriigile, mille kohta on kõnealuses aruandes sisalduva teabe alusel teada, et aruandva üksuse rahvusvahelise kontserni üks või mitu koosseisu kuuluvat üksust on liikmesriigi maksuresidendid või maksukohustuslased seoses püsiva tegevuskoha kaudu toimuva äritegevusega, lõikes 4 sätestatud tähtajaks.
2.  Selle liikmesriigi pädev asutus, kus riikide lõikes esitatud aruanne saadi vastavalt lõikele 1, edastab niipea kui võimalik aruande automaatse teabevahetuse teel mis tahes muule liikmesriigile, mille kohta on kõnealuses aruandes sisalduva teabe alusel teada, et aruandva üksuse rahvusvahelise kontserni üks või mitu koosseisu kuuluvat üksust on liikmesriigi maksuresidendid või maksukohustuslased seoses püsiva tegevuskoha kaudu toimuva äritegevusega, lõikes 4 sätestatud tähtajaks. Asjaomase liikmesriigi pädev asutus edastab riikide lõikes esitatud aruande ka komisjonile, kes vastutab riikide lõikes esitatud aruannete keskregistri eest, mis on kättesaadav tema pädevatele talitustele.
Muudatusettepanek 23
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2
Direktiiv 2011/16/EL
Artikkel 8 aa – lõige 3 – punkt a
a)  iga jurisdiktsiooni kohta, kus rahvusvaheline kontsern tegutseb, tulude summa, kasum (kahjum) enne tulumaksu, makstud ja kogunenud tulumaks, deklareeritud kapital, akumuleeritud kasum, töötajate arv ning materiaalne vara, v.a raha või raha ekvivalendid;
a)  iga jurisdiktsiooni kohta, kus rahvusvaheline kontsern tegutseb, tulude summa, kasum (kahjum) enne tulumaksu, makstud ja kogunenud tulumaks, deklareeritud kapital, akumuleeritud kasum, töötajate arv, materiaalne vara (v.a raha või raha ekvivalendid), saadud avaliku sektori toetused, vara väärtus ja selle säilitamise iga-aastane kulu ning kontserni tehtud müügi- ja ostutehingud;
Muudatusettepanek 24
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2
Direktiiv 2011/16/EL
Artikkel 8 aa – lõige 3 – punkt b a (uus)
ba)  rahvusvahelise kontserni tulevane Euroopa maksukohustuslasena registreerimise number, millele on osutatud komisjoni 2012. aasta tegevusklavas maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastase võitluse tugevdamiseks.
Muudatusettepanek 37
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2
Direktiiv 2011/16/EL
Artikkel 8 aa – lõige 4 a (uus)
4a.  Läbipaistvuse suurendamiseks kodanike jaoks avaldab komisjon riikide lõikes esitatavate aruannete kokkuvõtte, lähtudes riikide lõikes esitatavate aruannete keskregistris sisalduvast teabest. Seda tehes järgib komisjon artikli 23a sätteid konfidentsiaalsuse kohta.
Muudatusettepanek 26
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2 a (uus)
Direktiiv 2011/16/EL
Artikkel 9 – lõige 1 – sissejuhatav osa
2a)  Artikli 9 lõike 1 sissejuhatavat osa muudetakse järgmiselt:
1.  Iga liikmesriigi pädev asutus edastab artikli 1 lõikes 1 osutatud teabe teise asjaomase liikmesriigi pädevale asutusele mis tahes järgmistel asjaoludel:
„1. Iga liikmesriigi pädev asutus edastab artikli 1 lõikes 1 osutatud teabe teise asjaomase liikmesriigi pädevale asutusele ja komisjonile mis tahes järgmistel asjaoludel:“
Muudatusettepanek 27
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – alapunkt 2 b (uus)
Direktiiv 2011/16/EL
Artikkel 9 – lõige 2
2b)  Artikli 9 lõiget 2 muudetakse järgmiselt:
2.  Iga liikmesriigi pädevad asutused võivad omaalgatusliku teabevahetuse korras edastada teiste liikmesriikide pädevatele asutustele mis tahes teabe, millest nad on teadlikud ja mis võib olla kasulik teiste liikmesriikide pädevatele asutustele.
„2. Iga liikmesriigi pädevad asutused võivad omaalgatusliku teabevahetuse korras edastada teiste liikmesriikide pädevatele asutustele ja komisjonile mis tahes teabe, millest nad on teadlikud ja mis võib olla kasulik teiste liikmesriikide pädevatele asutustele.“
Muudatusettepanek 28
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 4 a (uus)
Direktiiv 2011/16/EL
Artikkel 23 – lõige 2
4a)  Artikli 23 lõiget 2 muudetakse järgmiselt:
2.  Liikmesriigid edastavad komisjonile kogu asjakohase teabe, mida on vaja maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise vastu võitlemisel käesoleva direktiivi kohaselt tehtava halduskoostöö tõhususe hindamiseks.
„2. Liikmesriigid edastavad komisjonile kogu asjakohase teabe, mida on vaja maksustamise vältimise, maksudest kõrvalehoidumise ja maksupettuse vastu võitlemisel käesoleva direktiivi kohaselt tehtava halduskoostöö tõhususe hindamiseks.“
Muudatusettepanek 29
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 5
Direktiiv 2011/16/EL
Artikkel 23 – lõige 3
3.  Liikmesriigid edastavad igal aastal komisjonile hinnangu artiklites 8, 8a ja 8aa osutatud automaatse teabevahetuse tõhususe kohta ja saavutatud praktilised tulemused. Komisjon võtab rakendusaktidega vastu kõnealuse iga-aastase hinnangu vormi ja edastamise tingimused. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 26 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.
3.  Liikmesriigid edastavad igal aastal komisjonile hinnangu artiklites 8, 8a ja 8aa osutatud automaatse teabevahetuse tõhususe kohta ja saavutatud praktilised tulemused. Komisjon teavitab Euroopa Parlamenti ja nõukogu nendest tulemustest asjakohasel viisil, näiteks iga-aastase konsolideeritud aruande kujul, kus arutatakse aruandlusmenetluse tulemuse ja väljundi üle. Komisjon võtab rakendusaktidega vastu kõnealuse iga-aastase hinnangu vormi ja edastamise tingimused. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 26 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.
Muudatusettepanek 30
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 5 a (uus)
Direktiiv 2011/16/EL
Artikkel 23 – lõige 3 a (uus)
5a)  Artiklile 23 lisatakse järgmine lõige:
„3a. Komisjon esitab igal aastal Euroopa Parlamendile ja nõukogule konsolideeritud aruande, mis käsitleb liikmesriikide iga-aastasi hinnanguid automaatse teabevahetuse tõhususe kohta ja saavutatud praktilisi tulemusi.“
Muudatusettepanek 31
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 5 b (uus)
Direktiiv 2011/16/EL
Artikkel 23 – lõige 3 b (uus)
5b)  Artiklile 23 lisatakse järgmine lõige:
„3b. Juhul kui komisjoni mõjuhinnang riikide lõikes esitatava teabe avalikustamise tagajärgede kohta näitab, et see ei too rahvusvahelistele kontsernidele kaasa negatiivseid tagajärgi, teeb komisjon kiiresti õigusakti ettepaneku, et teha see teave avalikult kättesaadavaks.“
Muudatusettepanek 32
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 5 c (uus)
Direktiiv 2011/16/EL
Artikkel 24 – lõige 1
5c)  Artikli 24 lõiget 1 muudetakse järgmiselt:
1.  Kui liikmesriigi pädev asutus saab kolmandalt riigilt artiklis 2 osutatud makse käsitlevat teavet, mis eeldatavasti on oluline liikmesriikide haldamiseks ja siseriiklike õigusnormide jõustamiseks, võib kõnealune asutus juhul, kui see on lubatud kõnealuse kolmanda riigiga sõlmitud kokkuleppega, edastada selle teabe nende liikmesriikide pädevatele asutustele, kellele võib kõnealune teave kasulik olla, ja kõigile taotluse esitanud asutustele, kes seda teavet nõuavad.
„1. Kui liikmesriigi pädev asutus saab kolmandalt riigilt artiklis 2 osutatud makse käsitlevat teavet, mis eeldatavasti on oluline liikmesriikide haldamiseks ja siseriiklike õigusnormide jõustamiseks, võib kõnealune asutus juhul, kui see on lubatud kõnealuse kolmanda riigiga sõlmitud kokkuleppega, edastada selle teabe nende liikmesriikide pädevatele asutustele, kellele võib kõnealune teave kasulik olla, kõigile taotluse esitanud asutustele, kes seda teavet nõuavad, ning komisjonile.“
Muudatusettepanek 33
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 7 a (uus)
Direktiiv 2011/16/EL
Artikkel 27 a (uus)
7a)  Lisatakse järgmine artikkel:
„Artikkel 27a
Läbivaatamine
Komisjon hindab käesoleva direktiivi tulemuslikkust ... [kolme aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva].“
Muudatusettepanek 34
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Lisa – III lisa – II jagu – punkt 1 – alapunkt 2
Kui rahvusvahelisel kontsernil on rohkem kui üks koosseisu kuuluv üksus, kes on liidu maksuresident, ning kohaldatakse üht või mitut punktis b sätestatud tingimust, võib rahvusvaheline kontsern määrata ühe koosseisu kuuluva üksuse, kes esitab aruande riikide lõikes vastavalt artikli 8aa lõikes 1 sätestatud tingimustele iga aruandlusaasta kohta artikli 8aa lõikes 1 määratud tähtajaks ning teatada liikmesriigile, et aruande esitamine täidab kõigi rahvusvahelise kontserni koosseisu kuuluvate liidu maksuresidentidest üksuste teabe esitamise nõuded. Artikli 8aa lõike 2 kohaselt edastab liikmesriik riikide lõikes esitatud aruande teisele liikmesriigile, mille kohta on kõnealuses aruandes sisalduva teabe alusel teada, et aruandva üksuse rahvusvahelise kontserni üks või mitu koosseisu kuuluvat üksust on liikmesriigi maksuresidendid või maksukohustuslased seoses püsiva tegevuskoha kaudu toimuva äritegevusega.
Kui rahvusvahelisel kontsernil on rohkem kui üks koosseisu kuuluv üksus, kes on liidu maksuresident, ning kohaldatakse üht või mitut punktis b sätestatud tingimust, võib rahvusvaheline kontsern määrata ühe koosseisu kuuluva üksuse, eelistatavalt suurima käibega üksuse, kes esitab aruande riikide lõikes vastavalt artikli 8aa lõikes 1 sätestatud tingimustele iga aruandlusaasta kohta artikli 8aa lõikes 1 määratud tähtajaks ning teatada liikmesriigile, et aruande esitamine täidab kõigi rahvusvahelise kontserni koosseisu kuuluvate liidu maksuresidentidest üksuste teabe esitamise nõuded. Artikli 8aa lõike 2 kohaselt edastab liikmesriik riikide lõikes esitatud aruande teisele liikmesriigile, mille kohta on kõnealuses aruandes sisalduva teabe alusel teada, et aruandva üksuse rahvusvahelise kontserni üks või mitu koosseisu kuuluvat üksust on liikmesriigi maksuresidendid või maksukohustuslased seoses püsiva tegevuskoha kaudu toimuva äritegevusega.

Kalandus- ja vesiviljelustoodete jälgitavus restoranides ja jaekaubanduses
PDF 171kWORD 69k
Euroopa Parlamendi 12. mai 2016. aasta resolutsioon kalandus- ja vesiviljelustoodete jälgitavuse kohta toitlustuses ja jaekaubanduses (2016/2532(RSP))
P8_TA(2016)0222B8-0581/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1379/2013 kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turu ühise korralduse kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1184/2006 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 104/2000(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määrust (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta määrust (EL) nr 1169/2011, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 1924/2006 ja (EÜ) nr 1925/2006 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni direktiiv 87/250/EMÜ, nõukogu direktiiv 90/496/EMÜ, komisjoni direktiiv 1999/10/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/13/EÜ, komisjoni direktiivid 2002/67/EÜ ja 2008/5/EÜ ning komisjoni määrus (EÜ) nr 608/2004(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrust (EÜ) nr 882/2004 ametlike kontrollide kohta, mida tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks(4),

–  võttes arvesse nõukogu 20. novembri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1224/2009, millega luuakse liidu kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks, muudetakse määrusi (EÜ) nr 847/96, (EÜ) nr 2371/2002, (EÜ) nr 811/2004, (EÜ) nr 768/2005, (EÜ) nr 2115/2005, (EÜ) nr 2166/2005, (EÜ) nr 388/2006, (EÜ) nr 509/2007, (EÜ) nr 676/2007, (EÜ) nr 1098/2007, (EÜ) nr 1300/2008, (EÜ) nr 1342/2008 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 2847/93, (EÜ) nr 1627/94 ja (EÜ) nr 1966/2006(5),

–  võttes arvesse oma 14. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni toidukriisi, toiduahelas esineva pettuse ja selle kontrollimise kohta(6),

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni resolutsiooni ettepanekut,

–  võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust kalandus- ja vesiviljelustoodete jälgitavuse kohta restoranides ja jaekaubanduses (O-000052/2016 – B8-0365/2016),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et EL on maailma suurim mereandide turg, mida varustab nii ELi kalandussektor kui ka kolmandatest riikidest tulev import;

B.  arvestades, et tarbijatel on õigus arusaadavalt väljendatud teabele, kaasa arvatud ranniku- ja geograafiline teave püügipiirkondade kohta, ja neil peaks olema võimalik täielikult usaldada kogu tarneketti, mis ELi turule kalandustooteid pakub; arvestades, et ELi ja liikmesriikide kohus on kaitsta liidu kodanikke pettuste eest; arvestades, et kõik importtooted peavad vastama ELi eeskirjadele ja normidele;

C.  arvestades, et komisjonis on koostamisel üksikasjalik ja põhjalik loetelu ELis turustatavate kalandus- ja vesiviljelustoodetega seotud vabatahtlike väidete kohta; arvestades, et komisjoni töö tulemusel võidakse luua välisstruktuur ELis turustatavate kalandus- ja vesiviljelustoodetega seotud vabatahtlike väidete kinnitamiseks;

D.  arvestades, et turul pakutava valge lihaga kala liiki puudutavate eksitavate väidete kontrollimiseks käivitatud komisjoni 2015. aasta kontrollikavas(7) leiti, et liik oli õigesti deklareeritud 94% puhul võetud proovidest; arvestades, et mõningate liikide puhul oli mittevastavus siiski väga sagedane ning et 6% määra loetakse liikmesriikides korraldatud väiksemamahuliste uuringutega võrreldes suhteliselt väikeseks;

E.  arvestades, et määruse (EL) nr 1379/2013 artiklis 36 nõuti, et komisjon esitaks 1. jaanuariks 2015 Euroopa Parlamendile ja nõukogule teostatavusaruande kalapüügi- ja vesiviljelustoodete ökomärgise süsteemi kehtestamise eri võimaluste kohta;

F.  arvestades, et ühine turukorraldus peaks tagama õiglase konkurentsi ning tootjatele ELis müüdud või ostetud kalandustoodete eest õiglase tulu;

1.  väljendab tõsist muret ja rahulolematust seoses mitmete uuringutega, mis näitavad, et ELi turul, sealhulgas ka ELi institutsioonide restoranides müüdavad kalatooted on sageli valesti märgistatud; kinnitab, et kalaliikide tahtlik valesti märgistamine tähendab ELi eeskirjade, sealhulgas ühise kalanduspoliitika eeskirjade rikkumist ning võib siseriikliku õiguse kohaselt kujutada endast kriminaalkuritegu;

2.  kutsub liikmesriike üles tugevdama riiklikku kontrolli, sealhulgas restoranidele ja toitlustussektorile tarnitava töötlemata kala puhul, et pettusi tõkestada ja kindlaks teha, millises tarneketi lõigus kala valesti märgistatakse; on mures selle pärast, et kvaliteetsed liigid asendatakse vähem kvaliteetsetega; palub komisjonil ja liikmesriikidel uurida, milliseid meetmeid võiks kalandus- ja vesiviljelustoodete jälgitavuse parandamiseks kehtestada; pooldab töörühma moodustamist jälgitavuse rakendamise ühtlustamiseks kõigis liikmesriikides ning välisstruktuuri loomist ELis turustatavate kalandus- ja vesiviljelustoodetega seotud vabatahtlike väidete kinnitamiseks;

3.  pooldab tugevat, lossimisest kuni tarbimiseni ulatuvat jälgitavuse süsteemi, mis suurendaks tarbijate usaldust ning samas vähendaks ärilist sõltuvust imporditud kalandus- ja vesiviljelustoodetest, tugevdades nõnda ELi turgu; kutsub komisjoni üles kasutama jälgitavuse parandamiseks DNA triipkoodi võimalusi, mis võiks aidata DNA ahela põhjal liike kindlaks teha;

4.  tervitab uut ühise turukorralduse raamistikku ning nõuab, et komisjon vastavalt määruse (EL) nr 1379/2013 artiklile 36 esitaks kalandus- ja vesiviljelustoodete ökomärgistamise eri variantide kohta teostatavusaruande; juhib tähelepanu vajadusele kehtestada ökomärgistamise miinimumnõuded; on seisukohal, et märgistamissüsteemi põhielemendid peavad tagama sertifitseerimisprotsessi läbipaistvuse, sõltumatuse ja usaldusväärsuse; palub koostada põhjaliku analüüsi kogu ELi hõlmava märgistamissüsteemi kasulikkuse kohta;

5.  kutsub komisjoni üles korrapäraselt jälgima, mil määral nõutavat teavet märgistele kantakse; rõhutab, et märgistamine peab andma mõistetavat, kontrollitavat ja täpset teavet; soovitab liikmesriikidel vabatahtliku märgistamise korral esitada kogu kättesaadav teave, mis võimaldab tarbijal teha teadliku valiku; nõuab, et komisjon ja liikmesriigid tugevdaksid kalandus- ja vesiviljelustoodete märgistamisnõuete teemalisi teavituskampaaniaid;

6.  rõhutab, et ELi usaldusväärne märgistamispoliitika kalandussektoris aitaks märkimisväärselt toetada rannakogukondade majandusarengut, tunnustada kalurite parimaid tavasid ja rõhutada tarbijale tarnitavate toodete kvaliteeti;

7.  palub komisjoni selleks, et tagada tarbija õigus täpsele, usaldusväärsele ja mõistetavale teabele, võtta vastu meetmed segaduse vähendamiseks, mida põhjustavad praegused Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) piirkondadel ja alapiirkondadel põhinevad märgistusnõuded, kusjuures olukord on eriti tõsine 27. piirkonna mõnedes alapiirkondades püütud saagi puhul, kus muu hulgas Galicia ja Cádizi laht märgistatakse kui „Portugali veed“, Wales kui „Iiri meri“ ja Bretagne kui „Biskaia laht“;

8.  juhib tähelepanu vajadusele esitada kalandustoodete päritoluteave selgel ja läbipaistval viisil;

9.  rõhutab vajadust tagada, et kõik tulevased kogu ELi hõlmava ökomärgistuse ning kolmandate osaliste mereandide ökomärgistamise ja sertifitseerimise kavad oleksid kooskõlas FAO suunistega merekalapüügist saadava kala ja kalandustoodete ökomärgistamise kohta;

10.  on seisukohal, et kogu ELi hõlmav kalandus- ja vesiviljelustoodete ökomärgis, mille kriteeriume tuleks ELi tasandil täiendavalt arutada, aitaks jälgitavust tugevdada ja tarbijatele läbipaistvat teavet anda; on veendunud, et Euroopa Merendus- ja Kalandusfond (EMKF) võib niisugust märgist rahastada;

11.  märgib, et mõned liikmesriikides kehtivad kaubanduslikud kalanimetused erinevad üksteisest riikide erinevate tavade tõttu, mis võib tekitada mõningat segadust; on rahul komisjoni tööga Euroopa Parlamendis vastu võetud katseprojekti käivitamiseks, mille eesmärk on luua avalik andmebaas, mis sisaldab kõigis ELi ametlikes keeltes teavet kaubanduslike nimetuste kohta;

12.  soovitab komisjonil avalikkuse ees paremini tutvustada oma tegevust mere elusressursside kaitsel ja võitluses ebaseadusliku kalapüügi vastu;

13.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile.

(1) ELT L 354, 28.12.2013, lk 1.
(2) EÜT L 31, 1.2.2002, lk 1.
(3) ELT L 304, 22.11.2011, lk 18.
(4) ELT L 165, 30.4.2004, lk 1.
(5) ELT L 343, 22.12.2009, lk 1.
(6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0011.
(7) http://ec.europa.eu/food/safety/official_controls/food_fraud/fish_substitution/index_en.htm?subweb=343&lang=en


Hiina turumajanduslik staatus
PDF 160kWORD 63k
Euroopa Parlamendi 12. mai 2016. aasta resolutsioon Hiina turumajandusliku staatuse kohta (2016/2667(RSP))
P8_TA(2016)0223RC-B8-0607/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ELi dumpinguvastaseid õigusakte (nõukogu 30. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed(1)),

–  võttes arvesse Hiina Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO) ühinemise protokolli,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone ELi ja Hiina kaubandussuhete kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et Euroopa Liit ja Hiina on kaks maailma suurimat kauplejat, kusjuures Hiina on ELi suuruselt teine kaubanduspartner ja EL on Hiina suurim kaubanduspartner, ning et nende kaubavahetuse maht ületab selgelt miljard eurot päevas;

B.  arvestades, et 2015. aastal ületasid Hiina investeeringud ELi esimest korda ELi investeeringud Hiinasse; arvestades, et Hiina turg on olnud paljude ELi tööstusharude ja kaubamärkide jaoks peamine tuluallikas;

C.  arvestades, et Hiina ühinemisel WTOga lubati seda ühinemist reguleeriva korraga kohaldada dumpingu arvestamiseks erimetoodikat, mis sätestati ühinemisprotokolli 15. jaos ja mis on Hiina importkauba erikohtlemise alus;

D.  arvestades, et kõikides otsustes selle kohta, kuidas suhtuda Hiina kaupade importi pärast 2016. aasta detsembrit, tuleb tagada ELi õiguse vastavus WTO eeskirjadele;

E.  arvestades, et Hiina WTOga ühinemise protokolli 15. jao sätted, mis jäävad kehtima ka pärast 2016. aastat, on aluseks, mille kohaselt Hiina importkaubale kohaldatakse ka pärast 2016. aastat mittestandardset metoodikat;

F.  arvestades, et kui Hiina jätkab oma majanduse mõjutamist praegusel määral, ei vasta ettevõtete otsused hinna, kulude, tootmismahtude ja tootmiskulude kohta pakkumist ja nõudlust kajastavatele turusignaalidele;

G.  arvestades, et ühinemisprotokollis kohustus Hiina muu hulgas võimaldama kõikidel oma hindadel kujuneda turujõudude mõjul, ja arvestades, et EL peab tagama, et Hiina järgiks täielikult oma WTO raames võetud kohustusi;

H.  arvestades, et Hiina ülemäärane tootmisvõimsus toob juba praegu ELis kaasa tõsiseid tagajärgi sotsiaalsfäärile, majandusele ja keskkonnale, nagu näitas hiljuti ELi terasesektorile avaldunud kahjulik mõju, eelkõige Ühendkuningriigis, ning arvestades, et Hiinale turumajandusliku staatuse andmise sotsiaalne mõju ELi töökohtadele võib olla märkimisväärne;

I.  arvestades, et praegu ELis kehtivast 73st dumpinguvastasest meetmest kohaldatakse Hiina importkauba suhtes 56;

J.  arvestades, et hiljuti lõpule viidud avalik konsultatsioon Hiinale turumajandusliku staatuse andmise teemal võib anda täiendavat teavet, millest võib selle küsimuse lahendamisel kasu olla;

K.  arvestades, et komisjoni 10. oktoobri 2012. aasta teatises „Tugevam Euroopa tööstus majanduse kasvuks ja taastumiseks“ (COM(2012)0582) seatakse eesmärgiks tõsta tööstuse osakaal ELi SKPs 2020. aastaks 20 %-le;

1.  tuletab meelde, kui tähtis on ELi ja Hiina vaheline partnerlus, milles vabal ja õiglasel kaubavahetusel ning investeeringutel on oluline roll;

2.  rõhutab, et Hiina ei ole turumajanduslik riik ning need viis kriteeriumi, mille EL on turumajanduslike riikide määratlemiseks kehtestanud, ei ole veel täidetud;

3.  nõuab tungivalt, et komisjon kooskõlastaks ELi peamiste kaubanduspartneritega, sealhulgas ka tulevaste G7 ja G20 tippkohtumiste raames, kuidas kõige paremini tagada, et Hiina WTOga ühinemise protokolli 15. jao kõikidel sätetel, mis jäävad kehtima ka pärast 2016. aastat, oleks täielik õigusjõud siseriiklikus õiguses, ning et komisjon oleks vastu Hiinale turumajandusliku staatuse ühepoolsele andmisele;

4.  rõhutab, et turumajanduslikku staatust käsitlevaid küsimusi tuleks arutada eelseisval ELi ja Hiina tippkohtumisel;

5.  palub komisjonil võtta nõuetekohaselt arvesse ELi tööstussektori, ametiühingute ja teiste huvirühmade väljendatud muret tagajärgede pärast ELi töökohtadele, keskkonnale, standarditele ja jätkusuutlikule majanduskasvule kõigis mõjutatud tootmissektorites ja ELi tööstusele tervikuna ning tagada sellega seoses ELi töökohtade kaitse;

6.  on veendunud, et kuni Hiina ei täida kõiki ELi kehtestatud viit kriteeriumi, mis on vajalikud turumajandusliku staatuse saamiseks, peaks EL kasutama Hiina importkaupa puudutavates dumpingu- ja subsiidiumivastastes uurimistes hindade võrreldavuse kindlaksmääramiseks mittestandardset metoodikat, tehes seda täielikus kooskõlas Hiina ühinemisprotokolli 15. jao nende osadega, mis võimaldavad mittestandardset metoodikat kohaldada; palub, et komisjon esitaks nimetatud põhimõttele vastava ettepaneku;

7.  rõhutab ühtlasi tungivat vajadust reformida ELi kaubanduse kaitsemeetmeid üldiselt, et tagada ELi tööstusele Hiina ja muude kaubanduspartneritega võrdsed tingimused täies kooskõlas WTO eeskirjadega; palub nõukogul püüda jõuda Euroopa Parlamendiga liidu kaubanduse kaitsemeetmete ajakohastamise osas kiiresti kokkuleppele;

8.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 343, 22.12.2009, lk 51.


Säästva arengu tegevuskava 2030 ja säästva arengu eesmärkide järelmeetmed ja seis
PDF 257kWORD 72k
Euroopa Parlamendi 12. mai 2016. aasta resolutsioon säästva arengu tegevuskava 2030 järelmeetmete ja läbivaatamise kohta (2016/2696(RSP))
P8_TA(2016)0224B8-0583/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 25. septembril 2015. aastal New Yorgis toimunud ÜRO säästva arengu tippkohtumisel vastu võetud säästva arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma“ (edaspidi „säästva arengu tegevuskava 2030“),

–  võttes arvesse 13.–16. juulil 2015. aastal Addis Abebas toimunud arengu rahastamise kolmandat rahvusvahelist konverentsi,

–  võttes arvesse säästva arengu eesmärkide näitajate asutustevahelise eksperdirühma (IAEG-SDG) aruannet, mis avaldati 17. detsembril 2015 ja võeti vastu ÜRO statistikakomisjoni 47. istungjärgul 2016. aasta märtsis,

–  võttes arvesse ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu (ECOSOC) 18.–22. juulil 2016 toimuvat kõrgetasemelist kohtumist teemal „2015. aasta järgse arengukava rakendamine: liikumine kohustuste juurest tulemusteni“,

–  võttes arvesse oma 19. mai 2015. aasta resolutsiooni arengu rahastamise kohta(1),

–   võttes arvesse oma 25. novembri 2014. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ja 2015. aasta järgse ülemaailmse arenguraamistiku kohta(2),

–  võttes arvesse 12. detsembril 2015 Pariisis toimunud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgul (COP21) vastu võetud Pariisi kokkulepet,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 7, milles kinnitatakse, et EL „tagab erinevate poliitikavaldkondade ja meetmete kooskõla, võttes arvesse kõiki oma eesmärke“,

–  võttes arvesse jätkuvalt välja töötatavat ELi üldist välis- ja julgeolekupoliitika strateegiat, mis on Euroopa Liidu ülemaailmse tegevuse aluseks,

–  võttes arvesse oma 24. novembri 2015. aasta resolutsiooni ELi rolli kohta ÜROs – kuidas saavutada paremini ELi välispoliitika eesmärke(3),

–  võttes arvesse nõukogu 26. oktoobri 2015. aasta järeldusi, mis käsitlevad poliitikavaldkondade arengusidusust,

–  võttes arvesse strateegia „Euroopa 2020“ läbivaatamist ja uut lähenemisviisi 2020. aasta järgseks perioodiks,

–  võttes arvesse abi tõhusust käsitlevat Pariisi deklaratsiooni, Accra tegevuskava ning 2011. aasta detsembris Pusanis abi tulemuslikkusele pühendatud kõrgetasemelisel foorumil vastu võetud deklaratsiooni ja tegevuskava,

–  võttes arvesse Euroopa arengukonsensust ja selle eelseisvat läbivaatamist,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 208, milles nõutakse poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõtte arvessevõtmist Euroopa Liidu kogu välispoliitikas,

–  võttes arvesse 23.–24. mail 2016 Türgis Istanbulis peetava ülemaailmse humanitaarabiteemalise tippkohtumise tulemusi,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi arengukomisjoni 29. märtsi 2016 kirja rahvusvahelise koostöö ja arengu volinikule säästva arengu eesmärkide järelmeetmete ja läbivaatamise kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et ÜRO Peaassamblee resolutsioonis 70/1 nõutakse eesmärkide ja sihtide jälgimist ja läbivaatamist ülemaailmsete näitajate kasutamise abil; arvestades, et ÜRO peasekretärile on tehtud ülesandeks koostada igal aastal säästva arengu eesmärkide eduaruanne, et toetada säästva arengu kõrgetasemelise poliitilise foorumi (HLPF) poolseid järelmeetmeid ja läbivaatamist; arvestades, et säästva arengu eesmärkide eduaruanne põhineb riiklike statistikasüsteemide esitanud andmetel ja eri tasanditel kogutud teabel;

B.  arvestades, et ÜRO statistikakomisjon kiitis oma (3.–6. märtsini 2015 toimunud) 46. istungjärgul heaks ülemaailmsete näitajate raamistiku väljatöötamise ja rakendamise tegevuskava;

C.  arvestades, et säästva arengu eesmärkide näitajate asutustevaheline eksperdirühm (IAEG-SDG), kellele tehti ülesandeks töötada lõplikult välja ettepanek näitajate raamistiku kohta 2015. aasta järgse arengukava eesmärkide ja sihtide üle järelevalve teostamiseks, esitas näitajad säästva arengu tegevuskava 2030 läbivaatamiseks ning nende osas lepiti kokku 2016. aasta märtsis toimunud ÜRO statistikakomisjoni 47. istungjärgul;

D.  arvestades, et väljapakutud 230 säästva arengu eesmärkide näitajat on hea lähtepunkt ja tugev raamistik 17 säästva arengu eesmärgi täitmiseks siiani tehtu järelmeetmetele ja läbivaatamisele;

E.  arvestades, et mitmed näitajad ei ole veel lõplikult välja töötatud, samal ajal, kui allakirjutanud liikmesriigid peavad kooskõlas ülemaailmsete näitajatega töötama välja oma riiklikud näitajad, mis vastavad nende riiklikule eripärale;

F.  arvestades, et ülemaailmse näitajate raamistiku peavad kinnitama ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu (ECOSOC) 2016. aasta juulis ning Peaassamblee 2016. aasta septembris;

G.  arvestades, et välisasjade nõukogu arenguküsimustega tegelev koosseis kohtub 12. mail 2016 ja peab ette valmistama ELi seisukoha 2016. aasta juulis toimuva HLPFi koosoleku jaoks ning määrama kindlaks, millises raamistikus toimub temaatiline arutelu kaubanduse ja arengu üle, millel keskendutakse ELi poolsele erasektori toetamisele säästva arengu tegevuskava 2030 rakendamisel;

H.  arvestades, et on vaja kogu süsteemi hõlmavat kavandamist, rakendamist ja aruandlust, et tagada ÜRO arenguabi süsteemi järjepidev ja integreeritud toetamine uue tegevuskava rakendamisel;

I.  arvestades, et uus üldine säästva arengu raamistik nõuab erinevate poliitikavaldkondade ja ELi osalejate vahelist suuremat sidusust, mis eeldab edasist kooskõlastamist, dialoogi ja ühist tööd kõigil tasanditel ELi institutsioonide siseselt ja nende vahel, et tagada säästva arengu kolme samba (keskkond, majandus ja sotsiaalvaldkond) lõimimine ELi sise- ja välispoliitikasse;

J.  arvestades, et HLPFi 2016. aasta juuli koosolekul tegeletakse 22 riigi, sealhulgas nelja Euroopa riigi – Eesti, Soome, Prantsusmaa ja Saksamaa – vabatahtliku läbivaatamisega ning säästva arengu eesmärkide osas tehtud edusammude temaatiliste läbivaatamistega, sealhulgas valdkonnaüleste küsimustega, mida toetavad ECOSOCi talituslike komisjonide läbivaatamised ning muud valitsustevahelised organid ja foorumid;

1.  kutsub välisasjade nõukogu üles võtma oma arenguküsimustega tegelevas koosseisus enne HLPFi 2016. aasta juulis toimuvat koosolekut vastu sidusa ja ühise ELi seisukoha, võttes seejuures arvesse käesolevas resolutsioonis väljendatud parlamendi seisukohta; on veendunud, et ELi usaldusväärsuse ja juhtrolli jaoks on tähtis esitada ühine seisukoht; väljendab muret selle pärast, et komisjon ei ole avaldanud vastavalt arengukomisjoni liikmete soovile enne HLPFi koosolekut teatist säästva arengu tegevuskava 2030 järelmeetmete ja läbivaatamise kohta, mis oleks ühise ELi seisukoha alus;

2.  tunneb heameelt asutustevahelise eksperdirühma säästva arengu eesmärke käsitleva aruande üle; on veendunud, et see on märkimisväärne saavutus ja hea läbirääkimiste alus, sest kavandatud näitajad juhivad tähelepanu palju eripalgelisemate struktuursete probleemide kogumile;

3.  tunneb heameelt andmete liigitust käsitleva eraldi peatüki üle ning riikliku statistikaalase suutlikkuse tugevdamisele omistatud tähtsuse üle;

4.  tunnistab HLPFi kriitilise tähtsusega rolli säästva arengu eesmärkide rakendamise läbivaatamisel; rõhutab, et eelnimetatud organ peab tagama kooskõlastatud ja tõhusa vajaduste hindamise ning säästva arengu tegevuskava 2030 tulemuslikuks rakendamiseks vajalike tegevuskavade vastuvõtmise;

5.  rõhutab, et säästva arengu tegevuskava 2030 ja säästva arengu eesmärgid kujutavad endast ajakohastatud rahvusvahelist kohustust vaesuse kaotamiseks, meie järgmise 15 aasta arengustrateegiate ümbersõnastamiseks ja uuendamiseks ning tulemuste saavutamise kindlustamiseks;

6.  kutsub komisjoni üles esildama ettepanekut üldise säästva arengu strateegia kohta, mis hõlmab kõiki asjakohaseid sise- ja välispoliitika valdkondi, lisades sellele üksikasjaliku ajakava kuni 2030. aastani, vahekokkuvõtte ja parlamendi täieliku kaasamise tagamiseks konkreetse menetluse, mis hõlmaks konkreetset rakendamiskava 17 eesmärgi, 169 sihi ja 230 globaalse näitaja saavutamise kooskõlastamiseks ning millega tagataks vastavus Pariisi kokkuleppe eesmärkidele ning nende järgimine; rõhutab eesmärkide universaalsuse tähtsust ning asjaolu, et EL ja selle liikmesriigid on võtnud kohustuse rakendada kõiki eesmärke ja sihte täielikult, nii teos kui sõnas;

7.  toonitab, et uue ELi säästva arengu strateegia ja sellega seotud rakendamispoliitika küsimuses tuleks kaasava protsessi abil läbi viia laialdane konsulteerimine kõikide sidusrühmadega, sealhulgas riikide parlamentidega, kohalike omavalitsustega ja kodanikuühiskonnaga;

8.  nõuab, et komisjon avaldaks teatise säästva arengu tegevuskava 2030 järelmeetmete ja läbivaatamise kohta, mis sisaldaks selget teavet tegevuskava rakendamiskorra kohta ELi ja liikmesriikide tasandil; rõhutab, et kõik asjakohased komisjoni peadirektoraadid ja Euroopa välisteenistus tuleks täielikult kaasata säästva arengu tegevuskava 2030 integreerimisse strateegia „Euroopa 2020“ eelseisvasse läbivaatamisse ning tulevasse ELi üldisesse välis- ja julgeolekupoliitika strateegiasse, millega tagatakse säästva arengu poliitikavaldkondade tugev arengusidusus;

9.  rõhutab, et Euroopa arengukonsensuse läbivaatamine peab täielikult kajastama uut säästva arengu tegevuskava 2030, mis sisaldab paradigma muutust ning ELi arengupoliitika täieulatuslikku ümberkujundamist; tuletab meelde, et asjakohane ja sihipärane abi kavandamine arengukoostöö raames, mille puhul võetakse nõuetekohaselt arvesse abi tulemuslikkuse põhimõtteid, täidab eesmärkide ja nendega seotud sihtide saavutamisel esmatähtsat rolli;

10.  rõhutab, et EL peab täielikult ära kasutama eelseisva mitmeaastase finantsraamistiku vahekokkuvõtte, et tagada, et rahastamismehhanismid ja eelarveread kajastavad säästva arengu tegevuskavaga 2030 seotud kohustusi, milles EL on kokku leppinud; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid võtaksid viivitamata taas endale kohustuse järgida eesmärki eraldada 0,7 % rahvamajanduse kogutulust ametlikuks arenguabiks ning esitaksid ajakava ametliku arenguabi järkjärguliseks suurendamiseks 0,7 %-ni rahvamajanduse kogutulust;

11.  nõuab HLPF-i ja komisjoni vahelist korrapärast dialoogi tehtud edusammude teemal, millega vastavalt läbipaistvuse ja jagatud vastutuse põhimõtetele kaasneks korrapärane aruannete esitamine Euroopa Parlamendile; rõhutab, et komisjoni ja Euroopa Parlamendi vahel on säästva arengu tegevuskava 2030 rakendamise küsimuses vaja tõhustatud dialoogi, eelkõige juhul, kui on tegemist arengupoliitikaga ja poliitikavaldkondade arengusidususega;

12.  kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles esitama tihedas koostöös teiste partneritega konkreetseid ettepanekuid selle kohta, kuidas poliitikavaldkondade arengusidusust paremini integreerida säästva arengu tegevuskava 2030 elluviimisesse ning kutsub üles arvestama selle uue lähenemisviisiga kõikides ELi institutsioonides, et tagada tulemuslik koostöö ning saada üle killustatud lähenemisest;

13.  rõhutab poliitikavaldkondade arengusidususe käsitluse kaasamise tähtsust; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles esitama tihedas koostöös teiste partneritega konkreetseid ettepanekuid selle kohta, kuidas poliitikavaldkondade arengusidusust paremini integreerida ELi säästva arengu tegevuskava 2030 elluviimise käsitlusse ning kutsub üles arvestama selle uue käsitlusega kõikides ELi institutsioonides;

14.  nõuab tungivalt, et komisjon töötaks välja tulemuslikud järelevalve-, läbivaatamis- ja vastutusmehhanismid säästva arengu tegevuskava 2030 rakendamiseks ning annaks Euroopa Parlamendile selle kohta korrapäraselt aru; tuletab sellega seoses meelde vajadust suurendada parlamendi demokraatlikku kontrolli võimaluse korral siduva institutsioonidevahelise kokkuleppe kaudu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 295;

15.  kutsub komisjoni ning ÜRO spetsialiseeritud asutusi, fonde ja programme üles alustama kõrgetasemelist dialoogi säästva arengu eesmärkide elluviimise üle, et ELi, ÜRO ja teiste rahastajate poliitikat, programme ja tegevust kooskõlastada; rõhutab liigitatud ja kättesaadava teabe tähtsust edusammude järgimisel ja tulemuste hindamisel;

16.  kutsub ÜRO ameteid ja organeid üles tugevdama poliitikavaldkondade arengusidusust ÜRO tööstruktuurides, et kõik säästva arengu mõõtmed tulemuslikult integreerida;

17.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning ÜRO peasekretärile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0196.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0059.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0403.


Päritoluriigi või lähtekoha kohustuslik märkimine teatavate toiduainete puhul
PDF 178kWORD 77k
Euroopa Parlamendi 12. mai 2016. aasta resolutsioon päritoluriigi või lähtekoha kohustusliku märkimise kohta teatavate toiduainete puhul (2016/2583(RSP))
P8_TA(2016)0225B8-0545/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta määrust (EL) nr 1169/2011, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 1924/2006 ja (EÜ) nr 1925/2006 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni direktiiv 87/250/EMÜ, nõukogu direktiiv 90/496/EMÜ, komisjoni direktiiv 1999/10/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/13/EÜ, komisjoni direktiivid 2002/67/EÜ ja 2008/5/EÜ ning komisjoni määrus (EÜ) nr 608/2004(1) (tarbijatele toidualase teabe esitamise määrus), eriti selle artikli 26 lõikeid 5 ja 7,

–  võttes arvesse komisjoni 20. mail 2015. aastal Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud aruandeid päritoluriigi või lähtekoha kohustusliku märkimise kohta piima ja piimatoodetes koostisainena kasutatava piima puhul ning liha puhul, v.a veise-, sea-, lamba-, kitse- ja kodulinnuliha (COM(2015)0205) ning päritoluriigi või lähtekoha kohustusliku märkimise kohta töötlemata toidu ja ühest koostisosast koosnevate toodete ning selliste koostisosade puhul, mis moodustavad toidus rohkem kui 50 % (COM(2015)0204),

–  võttes arvesse komisjoni 17. detsembri 2013. aasta aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule päritoluriigi või lähtekoha kohustusliku märkimise kohta koostisosana kasutatava liha puhul (COM(2013)0755) ning sellele lisatud komisjoni talituste 17. detsembri 2013. aasta töödokumenti „Päritoluriigi märkimine koostisosana kasutatava liha puhul: tarbijate hoiakud ning võimalike stsenaariumite teostatavus ja mõju“ (SWD(2013)0437),

–  võttes arvesse oma 11. veebruari 2015. aasta resolutsiooni töödeldud toitudes sisalduva liha päritoluriigi märkimise kohta(2) ning komisjoni 6. mail 2015. aastal vastu võetud ametlikku vastust,

–  võttes arvesse komisjoni 13. detsembri 2013. aasta rakendusmäärust (EL) nr 1337/2013, milles sätestatakse eeskirjad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1169/2011 kohaldamiseks seoses värske, jahutatud ja külmutatud sea-, lamba-, kitse- ja kodulinnuliha päritoluriigi või lähtekoha tähisega(3),

–  võttes arvesse oma 6. veebruari 2014. aasta resolutsiooni(4) komisjoni eelnimetatud 13. detsembri 2013. aasta rakendusmääruse (EL) nr 1337/2013 kohta,

–  võttes arvesse oma 14. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni toidukriisi, toiduahelas esineva pettuse ja selle kontrollimise kohta(5),

–  võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust teatavate toiduainete päritoluriigi või lähtekoha kohustusliku märkimise kohta (O-000031/2016 – B8-0363/2016),

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni resolutsiooni ettepanekut,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et tarbijatele toidualase teabe esitamise määruse artikli 26 lõike 5 kohaselt pidi komisjon esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule 13. detsembriks 2014 aruanded, milles käsitletakse päritoluriigi või lähtekoha kohustuslikku märkimist liha puhul, v.a veise-, sea-, lamba-, kitse- ja kodulinnuliha, piima ja piimatoodetes koostisainena kasutatava piima puhul, töötlemata toidu ja ühest koostisosast koosnevate toodete ning toidus rohkem kui 50 % moodustavate koostisosade puhul;

B.  arvestades, et tarbijatele toidualase teabe esitamise määruse artikli 26 lõike 8 kohaselt pidi komisjon 13. detsembriks 2013 vastu võtma nimetatud artikli lõike 3 kohaldamist käsitlevad rakendusaktid;

C.  arvestades, et päritolu märkimise eeskirjad on juba kehtestatud ja toimivad mõjusalt paljude teiste toiduainete, näiteks töötlemata liha, munade, puu- ja köögiviljade, kala, mee, neitsioliiviõli ja ekstra-neitsioliiviõli, veinide ja piiritusjookide puhul;

D.  arvestades, et tarbijatele toidualase teabe esitamise määruse artikli 26 lõike 7 kohaselt võetakse aruannetes arvesse tarbija teavitamise vajadust, toidu päritoluriigi või lähtekoha kohustusliku märkimise teostatavust ning selliste meetmete võtmise kulude ja tulude analüüsi; arvestades, et sama sätte kohaselt võib komisjon aruandele lisada ettepanekud asjaomaste ELi õigusaktide sätete muutmiseks;

E.  arvestades, et tarbijatele toidualase teabe esitamise määruse artikli 26 lõike 2 kohaselt on päritoluriigi või lähtekoha märkimine kohustuslik, kui nende märkimata jätmine võib tarbijat toidu tegeliku päritoluriigi või lähtekoha määramisel eksitada, eriti kui toidule lisatud teave või märgistus tervikuna viitaks muidu sellele, et toidul on teine päritoluriik või lähtekoht;

F.  arvestades, et komisjon avaldas 20. mail 2015. aastal aruande päritoluriigi kohustusliku märkimise kohta piima, piimatoodetes koostisainena kasutatava piima ja liha, v.a veise-, sea-, lamba-, kitse- ja kodulinnuliha puhul (aruanne piima ja muu liha kohta) ning aruande päritoluriigi kohustusliku märkimise kohta töötlemata toidu, ühest koostisosast koosnevate toodete ja toidus rohkem kui 50 % moodustavate koostisosade puhul;

G.  arvestades, et komisjoni aruande COM(2013)0755 kohaselt muutub toidu jälgitavus selle päritolu märkimise eesmärgil seda keerukamaks, mida keerulisemad on lihatoodete lõikamise ja töötlemise järgud ja mida ulatuslikum on nende töötlemine;

H.  arvestades, et toiduainete tarneahel on tihti pikk ja keerukas, hõlmates mitmeid toidukäitlejaid ja teisi osalisi; arvestades, et tarbijad teavad üha vähem, kuidas nende toitu toodetakse, ning konkreetsetel toidukäitlejatel ei ole alati ülevaadet kogu tootmisahelast;

I.  arvestades, et tarbijate üldine valmisolek päritoluteabe eest maksta näib olevat tagasihoidlik, ehkki maksevalmiduse tarbijauuringud(6) näitavad, et üldjuhul on tarbijad valmis päritoluteabe eest rohkem maksma;

J.  arvestades, et oma 11. veebruari 2015. aasta resolutsioonis nõudis Euroopa Parlament tungivalt, et komisjoni 17. detsembri 2013. aasta aruandele järgneksid seadusandlikud ettepanekud töödeldud toidus kasutatava liha päritolu märkimise kohustuslikuks muutmiseks, et tagada kogu toidutarneahela suurem läbipaistvus ja Euroopa tarbijaid paremini teavitada, võttes seejuures arvesse komisjoni mõjuhinnanguid ning vältides ülemääraste kulude ja halduskoormuse tekitamist; arvestades, et komisjon ei ole veel seadusandlikke ettepanekuid teinud;

K.  arvestades, et ranged nõuded kehtivad üksnes selliste vabatahtlike kvaliteedisüsteemide puhul nagu kaitstud päritolunimetus, kaitstud geograafiline tähis või garanteeritud traditsiooniline toode, samas kui määrusega (EL) nr 1169/2011 hõlmatud toiduainete vabatahtlikes märgistamissüsteemides kasutatavad kriteeriumid võivad olla vägagi erinevad;

Joogipiim ja piimatoodete koostisse kuuluv piim

1.  juhib tähelepanu sellele, et tarbijatele toidualase teabe esitamise määruse põhjenduses 32 märgitakse, et piim on üks neid tooteid, mille päritolu näitamine pakub erilist huvi;

2.  rõhutab, et Eurobaromeetri 2013. aasta uuringu kohaselt peab 84 % ELi kodanikest vajalikuks piima päritolu märkimist, olgu siis tegemist puhtal kujul või piimatoodete koostisosana müüdava piimaga; märgib, et see võib olla üks paljudest tarbijakäitumist mõjutavatest teguritest;

3.  juhib tähelepanu sellele, et puhtal kujul või piimatoodete koostisosana müüdava piima päritolu kohustuslik märkimine on kasulik abinõu, mis aitab kaitsta piimatoodete kvaliteeti ning kaitsta tööhõivet tõsises kriisiolukorras olevas sektoris;

4.  märgib, et vastavalt uuringule, mis on lisatud komisjoni aruandele piima ja muu liha kohta, kasvavad puhtal kujul või piimatoodete koostisosana müüdava piima päritolu kohustusliku märkimise kulud tootmisprotsessi keerukuse suurenedes; märgib, et samas uuringus leitakse, et teatavates liikmesriikides asuvad ettevõtted on liialdanud päritolu kohustusliku märgistamise mõju oma konkurentsipositsioonile, kuna uuringus ei osatud nende ettevõtete kõrgeid kuluprognoose selgelt põhjendada ning leiti, et need võivad näidata tugevat vastuseisu päritolu märkimisele;

5.  nõuab, et loodaks komisjoni töörühm 20. mail 2015. aastal avaldatud komisjoni aruande täiendavaks hindamiseks, et välja selgitada, milliseid kulusid saaks kärpida vastuvõetava tasemeni, kui täiendavad päritoluriigi kohustusliku märkimise nõuded piirduksid piima ja vähesel määral töödeldud piimatoodetega;

6.  on rahul uuringus esitatud piima ja piimatoodetes koostisainena kasutatava piima päritolu kohustusliku märkimisega seotud kulude ja tulude analüüsiga, kuid leiab, et komisjon ei võta oma järeldustes piisavalt arvesse selliste toodete päritoluriigi märkimise niisuguseid positiivseid aspekte nagu tarbijate parem teavitamine; märgib, et tarbijaid võib segadusse viia see, kui teave kohustusliku päritolumärgise kohta puudub ja kasutatakse muid toidumärgiseid, näiteks riigilippude kujutisi;

7.  rõhutab väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate tähtsust töötlemisahelas;

8.  on seisukohal, et komisjon peaks võtma arvesse ja analüüsima kohustusliku päritolu märkimise majanduslikku mõju VKEdele asjaomastes põllumajandus- ja toiduainesektorites;

9.  on seisukohal, et komisjoni järelduses piima ja toiduainete koostisainena kasutatava piima kohta hinnatakse tõenäoliselt üle päritoluriigi märkimise kulusid ettevõtete jaoks, kuna selles käsitletakse kõiki piimatooteid üheskoos;

10.  märgib, et komisjoni järelduse kohaselt oleksid piima päritoluriigi märkimise kulud tagasihoidlikud;

Muud lihaliigid

11.  rõhutab, et Eurobaromeetri 2013. aasta uuringu kohaselt peab 88 % ELi kodanikest liha, v.a veise-, sea-, lamba-, kitse- ja kodulinnuliha päritolu märkimist vajalikuks;

12.  märgib, et hobuseliha skandaal näitas vajadust suurendada hobuseliha tarneketi läbipaistvust;

13.  märgib, et komisjoni aruandes leiti, et uuringus käsitletud lihaliikide päritoluriigi kohustusliku märkimise jooksvad kulud oleksid suhteliselt väikesed;

Töödeldud liha

14.  juhib tähelepanu asjaolule, et komisjoni 17. detsembri 2013. aasta aruandes, milles käsitletakse toodete koostisosana kasutatava liha päritoluriigi või lähtekoha kohustuslikku märkimist, tunnistatakse, et üle 90 % vastanud tarbijatest peab töödeldud toiduainetes sisalduva liha päritolu märkimist oluliseks;

15.  on seisukohal, et tarbijad, nagu ka paljud kutsetöötajad, pooldavad töödeldud toodetes sisalduva liha kohustuslikku märgistamist ning et see abinõu võimaldaks, tänu tarneketi läbipaistvuse suurendamisele, säilitada tarbijate usaldust toiduainete suhtes;

16.  rõhutab, et kõigi toiduainete päritolu kohustuslik märkimine on Euroopa tarbijate huvidega kooskõlas;

17.  juhib tähelepanu sellele, et märgistamine iseenesest ei kaitse pettuste eest, ning juhib tähelepanu kulutõhusa kontrollisüsteemi vajalikkusele tarbijate usalduse võitmiseks;

18.  tuletab meelde, et mitmes liikmesriigis nõuetekohaselt rakendatud vabatahtlikud märgistamissüsteemid on olnud edukad nii tarbijate teavitamisel kui ka tootjate seisukohalt;

19.  on seisukohal, et suutmatus võtta vastu määruse (EL) nr 1169/2011 artikli 26 lõikes 3 osutatud rakendusakte tähendab seda, et nimetatud artiklit ei saa nõuetekohaselt jõustada;

20.  märgib, et paljude töödeldud liha- ja piimatoodete, näiteks singi ja juustu jaoks on juba olemas kaitstud päritolunimetused, mille puhul kasutatud liha päritolu on esitatud tootmistingimustes ja kohaldatakse tavapärasest põhjalikumat jälgitavust; palub sellepärast komisjonil edendada selliste toodete väljatöötamist, millel on määruse (EL) nr 1151/2012(7) kohaselt kaitstud päritolunimetus või kaitstud geograafiline tähis või mis on garanteeritud traditsioonilised tooted, ning seeläbi tagada tarbijatele kvaliteetsete ja ohutu päritoluga toodete kättesaadavus;

21.  palub komisjonil tagada, et mingid pooleliolevad kaubandusläbirääkimised, näiteks TTIP, ei nõrgestaks ELis kehtivaid päritoluriiki käsitlevaid eeskirju ega piiraks õigust teha ettepanekuid täiendavate päritoluriigi märkimise eeskirjade vastuvõtmiseks muude toiduainete jaoks;

Järeldused

22.  kutsub komisjoni üles muutma päritoluriigi või lähtekoha märkimise kohustuslikuks igat liiki joogipiima, piimatoodete ja lihatoodete puhul, kaaluma võimalust laiendada päritoluriigi või lähtekoha kohustuslikku märkimist muudele ühest või valdavalt ühest koostisosast koosnevatele toiduainetele ning esitama vastavaid seadusandlikke ettepanekuid;

23.  nõuab tungivalt, et komisjon esitaks seadusandlikud ettepanekud töödeldud toiduainetes kasutatava liha päritolu märkimise kohustuslikuks muutmiseks, et hobuseliha skandaali ja teiste toiduainetega sooritatud pettuste järel tagada kogu toidutarneahela suurem läbipaistvus ja Euroopa tarbijaid paremini teavitada; juhib tähelepanu ka asjaolule, et kohustuslike märkimisnõuete rakenduseeskirjades tuleks võtta arvesse proportsionaalsuse põhimõtet ning toidukäitlejate ja täitevasutuste halduskoormust;

24.  on seisukohal, et toiduainete päritolu kohustusliku märkimise eesmärk on taastada tarbijate usaldus toiduainete suhtes; palub, et komisjon teeks vastava ettepaneku, võttes seejuures arvesse teabe läbipaistvust ja loetavust tarbijate jaoks, Euroopa ettevõtete majanduslikku elujõulisust ja tarbijate ostujõudu;

25.  juhib tähelepanu võrdsete konkurentsitingimuste tähtsusele siseturul ning palub komisjonil päritolu kohustusliku märkimise eeskirjade üle peetavates aruteludes seda arvesse võtta;

26.  palub komisjonil toetada selliseid märgistamissüsteeme, mis seonduvad loomade heaoluga nende kasvatamisel, transportimisel ja tapmisel;

27.  taunib asjaolu, et komisjon ei ole ikka veel midagi teinud munade ja munatoodete lisamiseks selliste toiduainete loendisse, mille päritoluriigi või lähtekoha märkimine on kohustuslik, olgugi et peamiselt töödeldud toiduainetes kasutatavaid odavaid mune ja munapulbrit imporditakse ELi turule kolmandatest riikidest, kus selgelt eiratakse ELis kehtivat kodulindude puuris kasvatamise keeldu; on seetõttu seisukohal, et munatoodete ja muna sisaldavate toiduainete kohustuslik märgistamine koos päritolu ja kasvatusmeetodite äranäitamisega võiks parandada läbipaistvust ja kodulindude kaitset, ning palub komisjonil esitada vastav turuanalüüs ja vajaduse korral koostada asjakohased seadusandlikud ettepanekud;

28.  on veendunud, et joogipiima, kergelt töödeldud piimatoodete (nagu juust ja koor) ning kergelt töödeldud lihatoodete (nagu peekon ja vorstid) päritoluriigi märkimine vähendaks oluliselt nende toodetega seotud kulusid, ning et nende märgistamist tuleks uurida esmajärjekorras;

29.  on seisukohal, et päritolu märkimine iseenesest ei hoia ära pettusi; sellega seoses soovitab tegutseda otsustavalt, et parandada järelevalvet ja kehtivate õigusaktide jõustamist ning kehtestada rangemad karistused;

30.  palub komisjonil võtta vajalikke meetmeid võitluseks toiduainete päritolu vabatahtliku märkimise eeskirjadega seoses teostatavate pettuste vastu;

31.  kutsub komisjoni üles toetama määrusega (EL) nr 1151/2012 hõlmatud kehtivaid põllumajandustoodete ja toiduainete kvaliteedikontrolli süsteeme ning palub intensiivistada selliste toodete üleeuroopalisi reklaamikampaaniaid;

32.  kordab oma üleskutset komisjonile, et viimane täidaks oma õiguslikku kohustust võtta 13. detsembriks 2013 vastu määruse (EL) nr 1169/2011 artikli 26 lõike 3 nõuetekohaseks jõustamiseks vajalikud rakendusaktid, nii et liikmesriikide ametivõimud saaksid kehtestada asjakohased sanktsioonid;

o
o   o

33.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 304, 22.11.2011, lk 18.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0034.
(3) ELT L 335, 14.12.2013, lk 19.
(4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0096.
(5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0011.
(6) http://ec.europa.eu/food/safety/docs/labelling_legislation_final_report_ew_02_15_284_en.pdf, lk 50.
(7) ELT L 343, 14.12.2012, lk 1.


Vanemapuhkuse kohta sõlmitud raamkokkulepe
PDF 196kWORD 90k
Euroopa Parlamendi 12. mai 2016. aasta resolutsioon nõukogu 8. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/18/EL (millega rakendatakse Euroopa Tööstuse ja Tööandjate Keskliitude Ühenduse, Euroopa Käsitööga Tegelevate Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtete Keskliidu, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt vanemapuhkuse kohta sõlmitud muudetud raamkokkulepet ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 96/34/EÜ) rakendamise kohta (2015/2097(INI))
P8_TA(2016)0226A8-0076/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2, artikli 3 lõiget 3 ja artiklit 5,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 8 ja 10, artikli 153 lõike 1 punkti i ja artiklit 157,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 7, 9, 23, 24 ja 33,

–  võttes arvesse nõukogu 8. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/18/EL, millega rakendatakse Euroopa Tööstuse ja Tööandjate Keskliitude Ühenduse, Euroopa Käsitööga Tegelevate Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtete Keskliidu, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt vanemapuhkuse kohta sõlmitud muudetud raamkokkulepet ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 96/34/EÜ,

–  võttes arvesse nõukogu 17. detsembri 2013. aasta direktiivi 2013/62/EL, millega muudetakse direktiivi 2010/18/EL (millega rakendatakse Euroopa Tööstuse ja Tööandjate Keskliitude Ühenduse, Euroopa Käsitööga Tegelevate Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtete Keskliidu, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt vanemapuhkuse kohta sõlmitud muudetud raamkokkulepet) seoses Mayotte’i staatuse muutmisega Euroopa Liidu suhtes,

–  võttes arvesse 23. ja 24. märtsil 2006 Brüsselis kokku tulnud Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldusi (777751/1/06 REV 1),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Parem töö- ja eraelu tasakaal: töö-, era- ja pereelu ühitamise võimaluste edendamine“ (COM(2008)0635),

–  võttes arvesse komisjoni 20. veebruari 2013. aasta soovitust „Investeerides lastesse aitame neil välja rabeleda ebasoodsate olude ringist“ (C(2013)0778),

–  võttes arvesse oma 11. märtsi 2015. aasta resolutsiooni majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta ning 2015. aasta majanduskasvu analüüsi tööhõive- ja sotsiaalaspektide kohta(1),

–  võttes arvesse oma 9. juuni 2015. aasta resolutsiooni ELi naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia kohta 2015. aasta järgseks perioodiks(2),

–  võttes arvesse oma 20. mai 2015. aasta resolutsiooni rasedus- ja sünnituspuhkuse kohta(3),

–  võttes arvesse oma 8. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ (meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes) kohaldamise kohta(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse 2015. aasta mai uuringut „Gender equality in employment and occupation – Directive 2006/54/EC: European Implementation Assessment“ (sooline võrdõiguslikkus tööhõive ja elukutse küsimustes – direktiivi 2006/54/EÜ Euroopa tasandil rakendamise hinnang),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi liidu sisepoliitika peadirektoraadi uuringut „Maternity, Paternity and Parental Leave: Data Related to Duration and Compensation Rates in the European Union“ (emadus-, isadus- ja vanemapuhkus: andmed selle kestuse ja hüvitise kohta Euroopa Liidus),

–  võttes arvesse Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi (Eurofound) uuringut „Promoting parental and paternity leave among fathers“ (vanema- ja isapuhkuse edendamine isade seas),

–  võttes arvesse Eurofoundi aruannet „Maternity leave provisions in the EU Member States: Duration and allowances“ (rasedus- ja sünnituspuhkust käsitlevad sätted ELi liikmesriikides: kestus ja toetused) (Eurofound, 2015),

–  võttes arvesse Eurofoundi 2015. aastal avaldatud aruannet „Promoting uptake of parental and paternity leave among fathers in the European Union“ (vanema- ja isapuhkuse kasutamise edendamine isade hulgas Euroopa Liidus),

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni 2015. aasta veebruari uuringut „The Implementation of Parental Leave Directive 2010/18 in 33 European Countries” (vanemapuhkust käsitleva direktiivi 2010/18 rakendamine 33-s Euroopa riigis),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamust (A8-0076/2016),

A.  arvestades, et strateegias „Euroopa 2020“ püstitatud eesmärki tõsta tööhõive määra 75 %-ni ei ole 2020. aastaks naiste puhul lihtne saavutada (see on praegu 63,5 %); arvestades lisaks vajadust ennetava poliitika järele, millega toetatakse naiste tööturule sisenemist ja seal püsimist, kaitstakse ja toetatakse emade naasmist tööturule, eesmärgiga tagada stabiilne ja inimväärne töö meestega võrdsetel tingimustel, ning mis soodustab eelkõige kõigi lapsevanemate töö- ja eraelu paremat tasakaalustamist;

B.  arvestades, et vanemate tehtav töö perekonnas ja laste kasvatamisel kujutab endast mõõdetavat panust majandusse, mis on Euroopa demograafilist arengut silmas pidades samuti väga tähtis;

C.  arvestades, et direktiivis 96/34/EÜ tunnistatakse töö- ja pereelu ühitamine eraldi teemaks ning direktiivis 2010/18/EL sätestatakse, et kõigil töötajatel on õigus neljakuulisele tasustamata vanemapuhkusele ja et üks kuu sellest puhkusest peab olema mitteülekantav; arvestades, et tööhõives rakendatava soolise võrdõiguslikkuse põhimõte on nüüd ELi õiguses sätestatud; arvestades, et meeste ja naiste võrdsed karjäärivõimalused (muu hulgas vanemapuhkuse kaudu) aitaksid saavutada strateegias „Euroopa 2020“ püstitatud eesmärki tõsta tööhõive määra 75 %-ni ja lahendada naiste suurema vaesumisohu probleemi, kuid need kujutavad endast ka mõõdetavat panust majandusse, mis on Euroopa demograafilist arengut silmas pidades samuti väga tähtis;

D.  arvestades, et olemasolevad andmed kinnitavad, et tasustamata või halvasti tasustatud perepuhkuse puhul on osalusmäärad madalad ja et isad kasutavad väga harva oma õigusi vanemapuhkusele; arvestades, et täielikult või osaliselt mitteülekantavat, piisavalt tasustatud vanemapuhkust kasutavad mõlemad vanemad tasakaalustatumalt ja see aitab vähendada naiste diskrimineerimist tööturul;

E.  arvestades, et segamudel, mis koosneb nii rasedus- ja sünnituspuhkusest, isapuhkusest kui ka ühisest, s.t vanemapuhkusest, võimaldab vanematel asjakohaselt koos otsustada, kuidas laste huvides ja oma töö eripära arvesse võttes oma puhkusega seotud õigusi hallata;

F.  arvestades, et vanemapuhkusest on laste arengule pika aja jooksul kasu; arvestades, et kõnealuses valdkonnas kehtiva avaliku poliitika raames suureneb ELi liikmesriikides küll vanemapuhkust kasutavate isade arv, ent isade osalusmäär vanemapuhkuse kasutamisel on endiselt madal, sest vaid 10 % isadest võtab vähemalt ühe päeva vanemapuhkust; arvestades, et seevastu naistest 97 % kasutab mõlemale vanemale pakutavat vanemapuhkust;

G.  arvestades, et Eurofoundi uuringute kohaselt on aspektide seas, mis mõjutavad vanemapuhkuse kasutamist isade poolt, hüvitamise määr, puhkusesüsteemi paindlikkus, teabe kättesaadavus, lastehoiuasutuste olemasolu ja paindlikkus ning see, kuivõrd töötajad kardavad, et nad puhkuse võtmise tulemusel tööturult kõrvale tõrjutakse; arvestades, et paljude teadlaste väitel(5) loovad isapuhkust võtavad isad oma lastega paremad suhted ning on tõenäolisem, et nad osalevad tulevikus aktiivselt ka laste hooldamises; arvestades, et seetõttu tuleb neid teemasid käsitleda;

H.  arvestades, et kogu EL seisab silmitsi tõsiste demograafiliste probleemidega, kuna enamikus liikmesriikides sündimus väheneb, ning arvestades, et meeste ja naiste suhtes õiglane perepoliitika peaks parandama naiste väljavaateid tööturul, parandama töö- ja eraelu tasakaalu, vähendama soolist lõhet seoses palga, pensioni ja elu jooksul teenitud sissetulekuga ning mõjutama positiivselt demograafilisi protsesse;

I.  arvestades, et Eurostati andmetel võttis 2010. aastal vanemapuhkust 3 518 600 inimest, kellest ainult 94 800 (2,7 %) olid mehed; arvestades, et Eurofoundi uuringutulemuste(6) kohaselt põhjustab tööhõives osalemisel esinev sooline lõhe Euroopa riikide majandusele tõsist kahju, mis ulatus 2013. aastal ligikaudu 370 miljardi euroni;

J.  arvestades, et komisjon peaks koos liikmesriikidega võtma konkreetseid meetmeid, et soodustada paindlikumate mudelite kaudu uutmoodi töökorraldust, mis võimaldab vanematel töö- ja pereelu ühitamist soodustavate vahendite abil tõesti kasutada oma õigust luua pere; arvestades, et need meetmed võiksid aidata vähendada naiste diskrimineerimist tööturul ning toetada nende tööturule sisenemist, seal püsimist ja sinna naasmist ilma igasuguse majandusliku ja sotsiaalse surveta;

K.  arvestades, et lisaks soolise võrdõiguslikkuse ja naiste tööturule juurdepääsu tagamisele peaks vanemapuhkus võimaldama vanematel täita lastega seotud kohustusi;

L.  arvestades, et äärmiselt oluline on tagada naistele õigus ühendada õigustega tagatud töö ja õigus olla ema ilma naiste jaoks karistavate tagajärgedeta, kuna naised on endiselt kõige halvemas olukorras ja neid diskrimineeritakse kõige rohkem; arvestades, et sellise diskrimineerimise näideteks on tööandjate surve töövestlusel osalevatele naistele, kui neilt küsitakse laste olemasolu ja nende vanuse kohta, et mõjutada naiste otsuseid ja valida ilma lasteta töötajaid, kes on „kättesaadavamad“, ning üha suurenev majanduslik ja tööga seotud surve naistöötajatele, et nad ei kasutaks rasedus- ja sünnituspuhkust;

M.  arvestades, et üks tegureid, mis takistab naiste juurdepääsu tööturule ja tööhõives püsimist, on puude ja hooldusvajadusega, ülalpeetavate ja/või ebasoodsas olukorras olevatesse kategooriatesse või rühmadesse kuuluvate laste eest hoolitsemine;

N.  arvestades, et kui puhkust käsitlevaid sätteid ei ole või peetakse kehtivaid sätteid puudulikuks, võivad sotsiaalpartnerid kollektiivlepingute abil täita tähtsat rolli rasedus- ja sünnituspuhkust, isapuhkust ja vanemapuhkust käsitlevate uute sätete kehtestamisel või kehtivate sätete uuendamisel;

O.  arvestades, et töö- ja eraelu tasakaalustamine on põhiõigus, mis tuleks täielikult lisada igasse ELi teksti, mis võib kõnealusele valdkonnale mõju avaldada; arvestades, et üldisemalt tuleks juhtida tähelepanu peresõbraliku töökeskkonna olulisusele;

P.  arvestades, et enamik ELi liikmesriike juba täidab vanemapuhkuse direktiivi (2010/18/EL) miinimumnõudeid ja paljudes liikmesriikides on siseriiklikud sätted nendest nõuetest rangemad;

Q.  arvestades, et liikmesriigid peaksid nii avalikus kui ka erasektoris edendama töökeskkonna parandamise mudeleid, mis nõuavad töö- ja eraelu tasakaalustamise õiguse järgimist;

R.  arvestades, et erinevused meeste ja naiste puhul sünnitus- ja raseduspuhkuse, isapuhkuse ja vanemapuhkuse võtmisel väljendavad soolist diskrimineerimist seoses lapsehoiu ja naiste tööturul osalemisega; arvestades, et paljudes liikmesriikides ei ole mehi perekondlike kohustuste osas võrdselt panustama julgustavad meetmed andnud rahuldavaid tulemusi;

S.  arvestades, et piisav, individuaalne ja tasustatud vanemapuhkus on samast soost vanemate paarile töö- ja eraelu tasakaalu saavutamiseks ülioluline;

T.  arvestades, et naised, kes kasutavad vanemapuhkust võttes oma õigust töö- ja eraelu tasakaalule, puutuvad tööturule naastes kokku stigmaga, mis toob kaasa ebasoodsamad töötingimused ja ebakindlad lepingud;

Direktiivi ülevõtmine siseriiklikku õigusesse

1.  rõhutab, et direktiivi 2010/18/EL ülevõtmiseks vajalikud sätted esinevad liikmesriigiti eri kujul; on seega veendunud, et ülevõtmisel tuleb täielikult järgida sotsiaalpartnerite kollektiivläbirääkimiste valdkonnas kehtivaid õigusakte;

2.  on veendunud, et kuna kõik liikmesriigid ei ole järginud ELi eristavat või järjestikust lähenemist rasedus- ja sünnituspuhkusele ning vanemapuhkusele, on eri liiki puhkuste liigitamine ELi tasandil keeruline;

3.  tuletab meelde, et liikmesriikidepoolne ülereguleerimine võib suurendada reguleerimise keerukust ja seega tegelikult vähendada õigusaktide täitmist; kutsub liikmesriike üles hoiduma ELi õigusaktide ülevõtmisel halduskoormuse suurendamisest;

4.  ergutab liikmesriike, kes ei ole veel esitanud komisjonile direktiivi sätete ja ülevõtmismeetmete vastavustabeleid, seda mõistliku aja jooksul tegema; peab väga oluliseks, et liikmesriigid tagaksid järelevalveks vajalike vahendite olemasolu, et kontrollida vanemate õigusi kaitsvate õigusaktide järgimist; nõuab tungivalt, et komisjon jälgiks tähelepanelikult direktiivi rakendamist liikmesriikides, tagamaks, et direktiiviga võimaldatava kohandatavusega ei liialdata; on seisukohal, et heade tavade jagamise põhimõte on kasulik vahend nende eesmärkide saavutamiseks;

5.  peab kahetsusväärseks, et direktiivi ülevõtmise meetmetes esineb direktiivi kohaldamisala küsimuses ebavõrdsust, kuna töötajatele kehtestatakse vähemal või rohkemal määral soodne kord, olenevalt näiteks nende tööhõivesektorist (kogu ELis pakutakse avalikus sektoris erasektoriga võrreldes töötajatele rohkem kaitset, seetõttu on avalikul sektoril tööandjana teednäitav roll) ja lepingu kestusest; soovitab seetõttu võtta kasutusele kõik võimalikud meetmed, mis võimaldavad direktiivi korrektselt ja ühtlaselt rakendada nii avaliku kui ka erasektori jaoks; rõhutab, et kõigile – hoolimata nende soost – tuleks tagada õigus vanemapuhkusele ilma diskrimineerimiseta, sõltumata sellest, millises sektoris või millist tüüpi lepingu alusel isad ja emad töötavad;

6.  tunneb heameelt asjaolu üle, et mõned liikmesriigid on direktiivi sätted üle võtnud laiemas ulatuses, kui näeb ette minimaalne kohaldamisala, ning kohaldavad neid sätteid ka füüsilisest isikust ettevõtjate, praktikantide, samasooliste paaride ja lapsendatud lapse vanemate suhtes;

7.  on kindlalt seisukohal, et sotsiaalkaitse pakkumine kuulub liikmesriigi pädevusse;

8.  nõuab, et liikmesriigid võtaksid vastu perekonnale suunatud sotsiaalpoliitika meetmed, millega sätestatakse kõikide direktiivis ette nähtud hüvede kohaldamine juhul, kui vanemad jäävad rahvusvahelise lapsendamise korraldamiseks pikemaks ajaks välismaale;

9.  märgib, et rohkem kui kümme aastat pärast direktiivi 96/34/EÜ ülevõtmist liikmesriikide poolt valitseb vanemapuhkuse kasutamisel endiselt sooline tasakaalustamatus; võtab samuti teadmiseks asjaolu, et vanemapuhkuse maksimaalne kestus, seda puudutav seadusega kehtestatud kord ja tasustamise süsteemid puhkuseperioodil on liikmesriigiti väga erinevad; on veendunud, et puhkuse tasustamise küsimus on otsustavalt tähtis, tagamaks, et väikese sissetulekuga vanemad ja üksikvanemad puhkust kõigi teiste vanematega võrdväärselt kasutada saaksid; väljendab heameelt mitmete meetmete üle, mida on võetud selleks, et julgustada isasid vanemapuhkust kasutama; võtab teadmiseks, et EL aitab suunata liikmesriikide tähelepanu tegutsemisvajadusele ja vahendab nõuandeid ning abi liikmesriikidele, kes seda vajavad, eelkõige sotsiaalkindlustuse õiguste valdkonnas; on veendunud, et komisjon peaks tegema ettepanekuid meetmete kohta, mis ergutaksid isasid rohkem vanemapuhkust võtma, ja et liikmesriigid peaksid edendama parimate tavade tulemuslikumat jagamist selles valdkonnas;

10.  märgib, et mõned liikmesriigid on otsustanud kehtestada õiguse sotsiaalkindlustusele üksnes vanemapuhkuse maksimaalsest kestusest lühemaks ajavahemikuks, vähendades seeläbi nende vanemate arvu, kes tegelikult puhkuse maksimaalset kestust kasutavad;

11.  kutsub liikmesriike koos komisjoniga üles tagama, et riikliku perepoliitikaga ette nähtud õigused, sealhulgas vanemapuhkus, oleksid individuaalsete õiguste osas võrdsed ja võrdselt kättesaadavad mõlema vanema jaoks, et ergutada neid töö- ja eraelu oma laste huvides paremini ühitama; rõhutab, et need õigused peaksid olema nii palju kui võimalik individualiseeritud, et aidata saavutada strateegias „Euroopa 2020“ püstitatud eesmärki tõsta naiste ja meeste tööhõive määra 75 %-ni ning edendada soolist võrdõiguslikkust; on veendunud, et vanematele tuleks vanemapuhkuse kasutamisel anda teatav paindlikkus ja et see ei tohiks mingil juhul takistada saavutamast strateegias „Euroopa 2020“ püstitatud eesmärki tõsta naiste ja meeste tööhõive määra 75 %-ni; on seisukohal, et sotsiaalpartnerite poolt heakskiidetud kord peaks edendama lahendust, mille puhul märkimisväärne osa puhkusest jääb mitteülekantavaks; toonitab, et mõlemat vanemat tuleb kohelda sissetulekuga seotud õiguste ja vanemapuhkuse kestuse osas ühte moodi;

12.  rõhutab, et lastega pered ja tööelus laste kasvatamise tõttu pausi tegevad vanemad ei kaota üksnes sissetulekut, vaid et täiendavate kulude ja vanemakohustuste täitmise liiga vähese väärtustamise tõttu langeb neile täiendav koormus;

13.  märgib, et direktiiv võimaldab liikmesriikidele vanemapuhkuse eeskirjade kindlaksmääramisel paindlikkust mitmes küsimuses, nagu puhkuse andmine täistööaja või osalise tööaja alusel või vanemapuhkuse andmise tingimuseks seatud tööstaaž või etteteatamine; märgib, et osades liikmesriikides ei ole mittestandardsete lepingute, näiteks tähtajalise lepingu(7) ja tööajata lepingu(8) alusel töötavad töötajad alati nende meetmetega hõlmatud, ning tunneb muret seda tüüpi töölepingute kuritarvitamise pärast; võtab teadmiseks liikmesriikide algatused, mille eesmärk on anda töötajatele selles valdkonnas võimalikult palju paindlikkust, et vanemapuhkus vastaks nende töö- ja eraelu olukorrale, kuid on veendunud, et mis tahes korralduse eesmärk peaks olema vanemapuhkuse võtmise toetamine;

14.  märgib, et pärast vanemapuhkust tööle naasmine võib olla nii vanemale kui ka lapsele raske ja pingeline; kutsub liikmesriike üles võtma vastu perepoliitika, mis hõlbustab sujuvat ja järkjärgulist töölenaasmist ning üleüldist optimaalset töö- ja eraelu tasakaalu, kaaludes ühtlasi ka kaugtöö, kodus töötamise ja targa töökorralduse edendamist nii, et sellise poliitikaga ei panda töötajatele lisakoormust;

15.  kutsub liikmesriike üles tagama korra kehtestamisel ka ettevõtetele planeerimiskindluse – võttes eriti arvesse mikro- ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate vajadusi;

16.  kutsub komisjoni üles parandama ja tugevdama direktiivi 2010/18/EL sätteid vanemapuhkuse kasutamisvõimaluste ja üksikasjaliku kasutamiskorra osas puudega või rasket või pikaajalist haigust põdevate laste vanemate puhul, võttes ühtlasi arvesse liikmesriikide parimaid tavasid (lapse vanuse piirmäära tõstmine vanema- või hoolduspuhkuse kasutamisel, hõlbustatud võimalus hakata töökohale naastes tööle osalise tööajaga, puhkuse kestuse pikendamine jne);

17.  rõhutab vajadust tagada soodsad tingimused tööle naasmiseks vanemapuhkusel viibinud isikutele, eriti mis puudutab samale ametikohale või sellega võrdsele või samasugusele töökohale naasmist lähtuvalt töölepingust või -suhtest, tööaja muutmist ja/või tööle naasmisel tööelu korralduse muutmist (sh tööandja kohustus põhjendada võimalikku keeldumist), koolitustel osalemist ning kaitset vallandamise või ebasoodsama kohtlemise eest, mis tuleneb vanemapuhkuse taotlemisest või selle kasutamisest, ja kaitset teatava ajavahemiku jooksul, et nad saaksid oma töökohaga uuesti kohaneda;

Tõhus direktiiv töö- ja eraelu ühitamisega seotud probleemide käsitlemiseks

18.  võtab teadmiseks selle, et komisjon võttis tagasi rasedus- ja sünnituspuhkust käsitleva direktiivi eelnõu, ning asjaolu, et komisjon ei kavatse tegevuskava „Uus algus töötavate perekondade töö ja eraelu tasakaalu saavutamiseks“ raames praegu avaldada lõpparuannet vanemapuhkust käsitleva direktiivi rakendamise kohta; palub komisjonil, austades samal ajal subsidiaarsuse põhimõtet, esitada ambitsioonikas ettepanek, mis tõesti võimaldaks töö- ja eraelu paremat tasakaalustamist;

19.  on veendunud, et poliitilistes aruteludes tuleks keskenduda ka tervele reale muudele kui seadusandlikele algatustele, et tõsta koos liikmesriikide ja kodanikuühiskonnaga esile vanemate rolli laste kasvatamisel ning edendada töö- ja eraelu ühitamist;

20.  on seisukohal, et tuleks kaaluda ulatuslikku muud kui seadusandlikku algatust, et edendada liikmesriikides töö- ja pereelu ühitamist;

21.  usub, et kuna perekonnaga seotud puhkuseliigid on omavahel tihedalt seotud, on eri tekstide vahel vaja sidusust ELi tasandil koos sotsiaalpartnerite kaasamisega, et anda peredele kogu elu hõlmav ülevaade puhkustest, edendamaks hoolduskohustuste võrdsemat jagamist naiste ja meeste vahel; nõuab tungivalt, et komisjon kaaluks seetõttu vanemapuhkust käsitleva ELi õigusakti läbivaatamisklausli aktiveerimist; on veendunud, et vaja on selgemini sõnastatud õigusakti, millega vähendatakse keerukust, suurendatakse järgimist ja kaitstakse töötajaid;

22.  kutsub komisjoni 2015. aasta veebruaris avaldatud raporti põhjal tööturu osapooli üles lahendama puudujääke vanemapuhkust käsitleva direktiivi eesmärkide täielikuks saavutamiseks töö- ja eraelu tasakaalu, naiste tööturul osalemise, demograafiliste probleemide ning meeste osalemise suhtes perega seotud ülesannete täitmisel, sh laste ja teiste ülalpeetavate eest hoolitsemisel; on seisukohal, et tuleks võtta mõjusamaid meetmeid, et julgustada meeste ja naiste vahel võrdsemat perekondlike kohustuste jaotust;

23.  toonitab, et vanemapuhkuse korraga rahulolu on tihedalt seotud piisava tasustamisega; märgib, et kui puhkust käsitlevaid sätteid ei ole või peetakse kehtivaid sätteid puudulikuks, võivad sotsiaalpartnerid kollektiivlepingute abil täita tähtsat rolli rasedus- ja sünnituspuhkust, isapuhkust ja vanemapuhkust käsitlevate uute sätete kehtestamisel või kehtivate sätete uuendamisel; palub liikmesriikidel vaadata sotsiaalpartneritega kokkuleppel läbi vanemapuhkuse puhul ette nähtud rahalise hüvitise süsteem, et viia kõnealune hüvitis tasemeni, mis pakuks stiimulit sissetuleku asendamiseks piisaval ja inimväärsel tasemel ning ergutaks ka mehi võtma vanemapuhkust rohkem kui direktiiviga tagatud minimaalsel ajavahemikul;

24.  on veendunud, et esmatähtis on edendada puhkuse õiguse individualiseerimist ning isade rolli edendamiseks võetavaid positiivseid meetmeid, et aidata saavutada töö- ja eraelu sooliselt tasakaalustatud ühitamist;

25.  palub komisjonil ja sotsiaalpartneritel kaaluda võimalust vanemapuhkuse miinimumkestuse asjakohaseks pikendamiseks neljalt kuult vähemalt kuue kuuni, mis võimaldaks töö- ja eraelu paremini ühitada;

26.  rõhutab, et (rasedus- ja sünnitus-, isa- ja vanemapuhkust reguleeriva) puhkusekorra parem kooskõlastatus, sidusus ja kättesaadavus liikmesriikides suurendab osalusmäära ja üldist tulemuslikkust; rõhutab, et sellega seoses on möödapääsmatult tähtis ja tungivalt vajalik võtta vastu ELi direktiiv vähemalt kahenädalase isapuhkuse kohta;

27.  rõhutab, kui oluline on pikendada ajavahemikku, mille kestel oleks mõlemal lapsevanemal võimalik kasutada õigust jääda vanemapuhkusele; kutsub komisjoni ja sotsiaalpartnereid üles tõstma lapse vanust, kellega seoses on võimalik vanemapuhkust võtta, ja võtma samuti arvesse, et puudega või pikaajalist haigust põdeva lapse vanemate võimalust vanemapuhkust võtta tuleks pikendada üle lapse vanusepiiri, mis on direktiivis ette nähtud;

28.  kutsub liikmesriike ja sotsiaalpartnereid üles lahendama arvukaid probleeme, mis on seotud pika vanemapuhkuse järel tööle naasmisega, et kaotada olukord, kus vanemapuhkus kujuneb lõksuks, mis inimese tööturult välja tõrjub; tuletab sellega seoses meelde, et meeste ja naiste võrdõiguslikkust on võimalik saavutada ainult tasustatava ja tasustamata töö ning töö-, pere- ja hoolduskohustuste õiglase ümberjaotamisega;

29.  ergutab liikmesriike jätkama jõupingutusi suurema lähenemise saavutamiseks töö- ja pereelu tasakaalustamisega seotud parimate tavade vahetamise osas, pöörates erilist tähelepanu poliitikameetmetele, mis toetavad emade tööturule sisenemist, seal püsimist ja sinna naasmist ning isade osalemist pereelus ja isade suuremat osalemist vanemapuhkuse võtmisel; ergutab komisjoni koos liikmesriikidega neid meetmeid edendama ja nende üle järelevalvet teostama;

30.  on veendunud, et Barcelona eesmärkide saavutamiseks peaksid liikmesriigid töö- ja eraelu tasakaalu soodustavate seadusandlike meetmete täienduseks looma ELi mitmesugustest vahenditest saadaval rahalisel toel kvaliteetseid, kaasavaid, taskukohaseid ja kättesaadavaid riiklikke või erasektori lapsehoiuteenuseid, mis oleksid kättesaadavad alates hetkest, mil vanem tööturule naaseb, pöörates eritähelepanu vaestele ja sotsiaalse tõrjutuse ohus olevatele perekondadele;

31.  palub liikmesriikidel suurendada lapsevanemate teadlikkust sellest, millist kasu alushariduses ja hooldusprogrammides osalemine nende lastele ja neile endile annab; kutsub liikmesriike üles kohandama kvaliteetsete ja kaasavate alusharidusprogrammide ja hooldusteenuste ülesehitust ja valikukriteeriume aina mitmekesisemaks muutuva töökorraldusega, et aidata vanematel oma töökohustusi täita või töökohta leida, pidades samas kindlalt silmas lapse huve;

32.  on veendunud, et ühtne hoiak soolise võrdõiguslikkuse – kaasa arvatud stereotüüpsete soorollide ületamisele suunatud poliitika – ning töö- ja eraelu tasakaalustamise suhtes kõigis ELi tulevastes algatustes suurendaks protsessi sidusust ja läbipaistvust ning aitaks tagada töö- ja pereelu sooliselt tasakaalustatud ühitamist; palub komisjonil ja liikmesriikidel suurendada ühiskonna teadlikkust töö ja pereelu ühitamisega seotud õigustest ja õiguskaitsevõimalustest;

33.  palub komisjonil mõõta positiivset mõju, mida on avaldanud töö- ja eraelu tasakaalustamisega seotud algatused perekondlike, hooldus- ja majapidamiskohustuste tasakaalustatud jagamiseks, võttes arvesse puudega, ülalpeetavate ja/või ebasoodsas olukorras olevatesse kategooriatesse või rühmadesse kuuluvate laste vanemate erilisi hoolduskohustusi;

o
o   o

34.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0068.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0218.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0207.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0351.
(5) http://www.oecd.org/gender/parental-leave-where-are-the-fathers.pdf
(6) https://www.eurofound.europa.eu/news/news-articles/social-policies/international-womens-day-2016-the-campaign-for-equality-continues
(7) Peter Moss, the 10th International Review of Leave Policies and Related Research 2014, juuni 2014, lk 39.
(8) https://www.cipd.co.uk/binaries/zero-hours-contracts_2013-myth-reality.pdf


Inimkaubanduse tõkestamine ja sellevastane võitlus
PDF 318kWORD 130k
Euroopa Parlamendi 12. mai 2016. aasta resolutsioon 5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL (milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset) rakendamise kohta soolisest aspektist (2015/2118(INI))
P8_TA(2016)0227A8-0144/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõike 3 teist lõiku ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 8, 79 ja 83,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 3, 5 ja 23,

–  võttes arvesse 1979. aasta ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (CEDAW), eriti artiklit 6, mille alusel võideldakse igasuguse naistega kauplemise ja naiste prostitutsiooni ekspluateerimise vastu,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse 1949. aasta ÜRO inimkaubanduse ja kupeldamise keelustamise konventsiooni,

–  võttes arvesse neljandal naiste maailmakonverentsil 15. septembril 1995. aastal vastu võetud Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning nendest tulenevaid dokumente, mis võeti vastu ÜRO erakorralistel istungjärkudel „Peking +5“ (2000), „Peking +10“ (2005) ja „Peking +15“ (2010) ning „Peking +20“ läbivaatamiskonverentsil,

–  võttes arvesse rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni täiendavat naiste ja lastega kaubitsemise ning muu inimkaubanduse ärahoidmise ja selle kuriteo eest karistamise 2000. aasta protokolli ning eelkõige selles sisalduvat, rahvusvaheliselt kokku lepitud inimkaubanduse määratlust,

–  võttes arvesse 1989. aasta ÜRO lapse õiguste konventsiooni ning selle fakultatiivprotokolli, milles käsitletakse laste müüki, lasteprostitutsiooni ja lastepornograafiat, ja Euroopa Parlamendi 27. novembri 2014. aasta resolutsiooni ÜRO lapse õiguste konventsiooni 25. aastapäeva kohta(1),

–  võttes arvesse inimõiguste ja biomeditsiini konventsiooni,

–  võttes arvesse Haagi konventsiooni lapsendamise kohta,

–  võttes arvesse ÜRO ühiskommentaare ELi direktiivi (milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja selle vastast võitlust ning ohvrite kaitset) kohta, milles nõutakse, et inimkaubanduse ohvritele pakutaks rahvusvahelist kaitset sootundlikult,

–  võttes arvesse sunniviisilist või kohustuslikku tööd käsitleva ILO konventsiooni nr 29 artiklit 2, milles määratletakse sunniviisiline töö,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni ja Euroopa Nõukogu soovitusi selles valdkonnas,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta määrust (EL) 2015/2219, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoolituse Ametit (CEPOL) ning millega asendatakse ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsus 2005/681/JSK(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2009. aasta direktiivi 2009/52/EÜ, millega sätestatakse ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele kohaldatavate karistuste ja meetmete miinimumnõuded(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel(6),

–  võttes arvesse nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/81/EÜ elamisloa väljaandmise kohta pädevate asutustega koostööd tegevatele kolmandate riikide kodanikele, kes on inimkaubanduse ohvrid või kelle ebaseaduslikule sisserändele on kaasa aidatud(7),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Inimkaubanduse kaotamist käsitlev ELi strateegia aastateks 2012–2016“ (COM(2012)0286),

–  võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti „Vahearuanne inimkaubanduse kaotamist käsitleva ELi strateegia rakendamise kohta“ (SWD(2014)0318),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa julgeoleku tegevuskava“ (COM(2015)0185),

–  võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti „Strateegiline kohustus soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2019“ (SWD(2015)0278),

–  võttes arvesse Europoli aruannet olukorra kohta Euroopas, milles käsitletakse inimkaubandust ELis (veebruar 2016),

–  võttes arvesse Eurostati aruannet „Inimkaubandus“ (2015. aasta väljaanne),

–  võttes arvesse direktiivi 2011/36/EL Euroopa tasandil rakendamise hinnangut, mille koostas parlamendi uuringuteenuste peadirektoraat (EPRS),

–  võttes arvesse komisjoni tellitud uuringut inimkaubanduse soolise mõõtme kohta (2016),

–  võttes arvesse oma 25. veebruari 2014. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile naistevastase vägivalla vastase võitluse kohta(8),

–  võttes arvesse oma 26. veebruari 2014. aasta resolutsiooni seksuaalse ärakasutamise ja prostitutsiooni ning nende mõju kohta soolisele võrdõiguslikkusele(9),

–  võttes arvesse oma 9. juuni 2015. aasta resolutsiooni ELi naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia kohta 2015. aasta järgseks perioodiks(10),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamust (A8-0144/2016),

A.  arvestades, et inimkaubandus on ELi põhiõiguste harta artikli 5 lõikes 3 sätestatud kui põhiõiguste raske rikkumine ning inimväärikuse ja ohvrite kehalise ja vaimse puutumatuse rikkumine, mis põhjustab tõsist kahju ning mõjutab neid sageli elu lõpuni, samuti on see enamasti organiseeritud kuritegevuse raske vorm, mis on ajendatud suurest nõudlusest ja kasumist, mille suurus on hinnanguliselt ligi 150 miljardit USA dollarit aastas(11), ja mis kahjustab õigusriiklust; arvestades, et erinevused liikmesriikide seadusandluses hõlbustavad organiseeritud kuritegevust, süüdistuse esitamine on ikka veel vähe tõenäoline ning sellise kuriteo eest kohaldatavad karistused ei ole piisavad, võrreldes sellest potentsiaalselt saadava suure tuluga;

B.  arvestades, et direktiivi 2011/36/EL artiklis 2 on inimkaubandus määratletud kui isiku värbamine, transportimine, üleviimine, varjamine või vastuvõtmine, sealhulgas kõnealuse isiku üle saavutatud kontrolli vahetamine või üleandmine, milleks kasutatakse ähvardusi, jõudu või muid sunnimeetodeid, inimröövi, kelmust, pettust, võimu või kaitsetu seisundi kuritarvitamist või teise isiku üle kontrolli omava isiku nõusoleku saavutamiseks raha või hüvitiste võtmist või andmist ärakasutamise eesmärgil; arvestades, et ärakasutamine hõlmab vähemalt isiku kasutamist prostituudina või muid seksuaalse ärakasutamise vorme, sunniviisilist tööd või pealesunnitud teenuseid, sealhulgas kerjamist, orjust või muid samalaadseid tingimusi, sundust, ärakasutamist kuritegelikuks tegevuseks või elundite eemaldamist;

C.  arvestades, et inimkaubandus võtab erinevaid vorme ning inimkaubanduse ohvreid leiab paljudes seaduslikes ja ebaseaduslikes tegevustes, sealhulgas, kuid mitte ainult põllumajandus, toiduainetööstus, seksitööstus, majapidamistööd, tootmine, hooldus, koristamine, muud tegevusalad (eelkõige teenindus), kerjamine, kuritegevus, sundabielu, internetis laste seksuaalne ärakasutamine, ebaseaduslik adopteerimine ja kauplemine inimorganitega;

D.  arvestades, et nagu märgiti dokumendis „ÜRO ühiskommentaarid ELi direktiivi kohta – inimõigustel põhinev lähenemine“ (2011), tuletab mitu ÜRO agentuuri meelde, et „tuleb tunnistada nii meeste kui ka naistega kaubitsemise olemasolu ja käsitleda naiste ja meeste kogemuste sarnasusi ja erinevusi seoses haavatavuste ja õiguste rikkumistega“;

E.  arvestades, et praeguses pagulaskriisis on ilmnenud nõuetekohaste vahendite puudumine Euroopa tasandil, et võidelda ühiselt inimkaubanduse vastu, eriti siis, kui selle eesmärk on naiste ja laste seksuaalne ärakasutamine;

F.  arvestades, et ühe mõõdupuuga lähenemise strateegia ei anna tulemusi, ja arvestades, et inimkaubanduse eri vorme, näiteks seksuaalse ärakasutamise, tööjõu ärakasutamise ja lastega kauplemise eesmärgil, tuleb käsitleda konkreetsetes ja selleks ette nähtud poliitikameetmetes;

G.  arvestades, et direktiivi 2011/36/EL (edaspidi „direktiiv“) tuleks kiita inimõiguste ja ohvrikeskse lähenemise eest, mille puhul inimkaubanduse ohvritel on rahvusvahelise õiguse kohaselt olemas teatavad õigused ja teenused, mis ei sõltu sellest, kas ta soovib teha koostööd kriminaalmenetluses (direktiivi artikli 11 lõige 3);

H.  arvestades, et kõik inimkaubanduse ohvritele pakutavad tugiteenused peavad olema tõeliselt tingimusteta ning tagama, et nad ei satu uuesti ohvriks;

I.  arvestades, et ühelt poolt on inimkaubanduse põhjuseks ülemaailmne majanduslik ja sotsiaalne ebavõrdsus ning et teisalt võib seda veelgi süvendada naiste ja meeste vaheline majanduslik, ühiskondlik ning haridus- ja koolitusalane ebavõrdsus;

J.  arvestades, et hiljutise statistika kohaselt on enamik inimkaubanduse ohvreid naised; arvestades, et sugu oma olemuselt ei tee haavatavaks ning et naiste ja tütarlaste haavatavasse olukorda sattumist soodustavad paljud tegurid, sealhulgas vaesus, sotsiaalne tõrjutus, seksism ja diskrimineerimine;

K.  arvestades, et inimkaubanduse registreeritud ohvritest 80 % moodustavad naised ja tüdrukud(12) ning see on osaliselt seotud naiste ja tüdrukute vastase struktuurse vägivalla ja diskrimineerimisega;

L.  arvestades, et nõudlus naiste, tüdrukute, meeste ja poiste vastu prostitutsioonimajanduses on otsustav tõmbetegur seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse jaoks; arvestades, et nõudlus odava tööjõu järele ja suutmatus kaitsta tööõigusi on tõmbetegurid tööjõu ekspluateerimise eesmärgil toimuva inimkaubanduse jaoks;

M.  arvestades, et ühiskonna sallivus soolise ebavõrdsuse ning naiste ja tütarlaste vastase vägivalla suhtes ning üldsuse vähene teadlikkus inimkaubandusega seotud probleemidest soodustavad inimkaubandust lubavat õhkkonda;

N.  arvestades, et prostitutsiooni liigid, kus kõige tõenäolisemalt esineb inimkaubanduse ohvreid, näiteks tänavaprostitutsioon, on vähenenud neis riikides, kus on kriminaliseeritud seksi ostmine ja teiste inimeste prostitutsiooniga seotud tegevusest tulu teenimine;

O.  arvestades, et naiste, tütarlaste, meeste ja poiste inimkaubandus seksuaalse ärakasutamise eesmärgil on vähenenud riikides, kus nõudlus on muutunud karistatavaks, seda nii kupeldamise kui ka seksiteenuste ostmise puhul;

P.  arvestades, et sotsiaalse ja majandusliku marginaliseerimise tagajärjel moodustavad vähemus- ja pagulasrühmad (nt romad) inimkaubanduse ohvritest ebaproportsionaalse hulga;

Q.  arvestades, et soorollid ja diskrimineerimine kahjustavad kõiki, kusjuures mehed on vähem varmad tunnistama seksuaalse ärakasutamise ohvriks sattumist;

R.  arvestades, et naiste ja vähemusrühmade majandusliku ja sotsiaalse võimestamine vähendaks nende kaitsetust inimkaubanduse ohvriks muutumisel;

S.  arvestades, et ohvrite tuvastamine on jätkuvalt keeruline ülesanne, ja arvestades, et inimkaubanduse ohvrite aitamiseks ja inimkauplejate vastutusele võtmiseks ning süüdi mõistmiseks tuleb tugevdada ohvriabi ja -kaitset, sh ohvri õigust elada ja töötada seaduslikult liikmesriigis, kuhu ta viidi, ning parandada õiguskaitse ja hüvitise kättesaadavust ohvrite jaoks;

T.  arvestades, et lapsed moodustavad ligikaudu 16 %(13) ja tüdrukud kuni 13 %(14) inimkaubanduse registreeritud ohvritest, ning arvestades, et nad on eriti haavatavad, kuna lapsohvritele tekitatakse tõsist ja kestvat füüsilist, psühholoogilist ja emotsionaalset kahju;

U.  arvestades, et 70 % inimkaubanduse tuvastatud ohvritest ja 70 % kahtlustatavatest kaubitsejaist ELis on ELi kodanikud, ja et enamik seksuaalse ärakasutamise ohvreid, kellest on teada antud, on ELi Kesk- ja Ida-Euroopa riikide kodanikud(15); arvestades, et statistikat tuleb võtta arvesse identifitseerimissüsteemide väljatöötamisel, et paremini tuvastada kõiki inimkaubanduse ohvreid;

V.  arvestades, et suurem osa registreeritud ohvritest on naised ja tüdrukud, kellega on kaubitsetud seksuaalse ärakasutamise eesmärgil ning kes kokku moodustavad kuni 95 % seksuaalse ärakasutamise eesmärgiga inimkaubanduse ohvritest(16); arvestades, et inimkaubandus on naiste ja tütarlaste vastase vägivalla vorm;

W.  arvestades, et inimkaubandus on keerukas rahvusvaheline nähtus, millega saab tulemuslikult võidelda ainult siis, kui ELi institutsioonid ja liikmesriigid teevad koordineeritult koostööd, et hoida ära meelepärase kohtualluvuse valimise kuritegelike rühmituste ja isikute poolt, seejuures keskendudes võimalike ja tegelike ohvrite tuvastamisele ja kaitsmisele integreeritud valdkonnaülesest perspektiivist; arvestades, et inimkaubanduse ja inimsmugeldamise vahel on selge erinevus, kuid et erilist tähelepanu tuleks pöörata varjupaigataotlejaile, pagulastele, rändajatele ja teistele haavatavatele rühmadele, eriti lastele, saatjata alaealistele ja naistele, sest nad on mitmekordses ohus ning eriti vastuvõtlikud ärakasutamisele ja edaspidigi ohvriks sattumisele;

X.  arvestades, et inimkaubandust arvatakse sageli toimuvat organiseeritud kuritegelikes rühmitustes, kuid tegelikult võivad seda toime panna ka ohvrite pereliikmed, sõbrad, sugulased, elukaaslased ja tavapärased tööandjad;

Y.  arvestades, et enamik (70 %) kahtlustatavatest, süüdistuse saanud ja süüdi mõistetud inimkaubitsejaist on mehed, kuigi naissoost toimepanijad moodustavad märkimisväärse vähemuse (29 %) ning võivad inimkaubanduses etendada olulist rolli(17), eriti lastega kauplemise puhul;

Z.  arvestades, et tulemuste saavutamiseks peab mis tahes inimkaubanduse vastase seadusandlusega kaasnema selge kultuuriline üleminek karistamatuse kultuurilt inimkaubanduse nullsallivuse kultuurile;

AA.  arvestades, et ohvritel ei ole sageli teavet oma õiguste ja nende tõhusa kasutamise kohta;

AB.  arvestades, et inimkaubanduse kontseptsioon erineb orjandusest ja laiemast ärakasutamise alasest arutelust; arvestades, et kõik ärakasutamise liigid ei kvalifitseeru inimkaubanduseks;

Üldine hinnang direktiivi rakendamisel inimkaubanduse soolise mõõtmega arvestamiseks võetud meetmetele

1.  märgib, et direktiivi 2011/36/EL liikmesriikide siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtaeg oli 6. aprill 2013 ning kõik liikmesriigid peale ühe on teavitanud komisjoni direktiivi ülevõtmisest liikmesriikide õigusesse;

2.  palub kõigil liikmesriikidel kiirendada direktiivi 2011/36/EL (milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset) täielikku ja nõuetekohast täitmist;

3.  toonitab, et ELi õigus- ja poliitilises raamistikus tunnistatakse inimkaubandust soopõhise nähtusena, ja palub, et liikmesriigid võtaksid soopõhised meetmed(18); tuletab meelde, et direktiivi artiklis 1 rõhutatakse vajadust rakendada inimkaubandusele sootundlikku lähenemisviisi; toonitab, et naised ja mehed, tütarlapsed ja poisid on haavatavad erineval viisil ning nendega kaubeldakse erinevatel eesmärkidel, ning et seega peaksid ennetus-, abi- ja tugimeetmed olema soopõhised; juhib samuti tähelepanu sellele, et ELi strateegia kohaselt on naistevastane vägivald ja sooline ebavõrdsus inimkaubanduse tekke algpõhjusteks, ja selles sätestatakse meetmed, et tegeleda inimkaubanduse soolise mõõtmega;

4.  märgib, et komisjonil tuleb avaldada hulk aruandeid direktiivi rakendamise erinevate aspektide kohta; väljendab sügavat muret, et need aruanded esitatakse hilinemisega, kuna see saadab murettekitava signaali nende prioriteetide kohta jõustamise vallas; kutsub komisjoni üles täitma direktiivis sätestatud aruandluskohustust ja järgima ajakava;

5.  tuletab meelde komisjoni kohustust, mis tuleneb direktiivi 2011/36/EL artikli 23 lõikest 1 ja mille kohaselt tuli komisjonil 2015. aasta aprilliks esitada parlamendile ja nõukogule aruanne, milles hinnatakse, millises ulatuses on liikmesriigid võtnud kõnealuse direktiivi järgimiseks vajalikke meetmeid; rõhutab, et seda aruandlusülesannet ei ole õigeaegselt täidetud;

6.  toonitab, et ELi inimkaubandusevastaste õigusaktide rakendamisel tuleb järjepidevalt jälgida soolist mõõdet, ning nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks selle jälgimist oma hinnangutes direktiivi rakendamise ja selle järgimise kohta liikmesriikides;

7.  kiidab tublit tööd, mida ELi inimkaubandusevastase võitluse koordinaatori büroo on teinud teadmiste ja tõendite kogumiseks inimkaubanduse erinevate aspektide kohta, uurides sealhulgas soolist mõõdet ja eriti laste haavatavust; on siiski seisukohal, et kiirendamaks ELi reageerimist inimkaubandusele võiks laiendada ELi inimkaubandusevastase võitluse koordinaatori volitusi;

8.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et Europoli suutlikkust ei ole liikmesriikide õiguskaitseorganite poolt täielikult ära kasutatud, et suurendada teabevahetust Europoliga ning siduda omavahel eri liikmesriikide uurimised ja koostada laiem luureandmete ülevaade ELis tegutsevatest kõige ohtlikumatest organiseeritud kuritegevuse võrgustikest;

9.  tunneb heameelt selle üle, et komisjon lõi inimkaubanduse vastase veebisaidi, mis hõlmab ELi poolt ELis ja mujal rahastatud projektide andmebaasi, ajakohastatud teavet ELi õigus- ja poliitiliste vahendite kohta, inimkaubanduse vastase võitluse meetmeid liikmesriikides, rahastamisvõimalusi ja ELi algatusi;

10.  toonitab, kui tähtis on ohvrite ja ohvritega kokku puutuda võivate esmatasandi töötajate, julgeolekujõudude, kohtuasutuste, politsei- ja sotsiaalteenistuste jaoks saada selget ja järjepidevat teavet, sh teavet õiguste kohta seoses erakorralise abi, raviteenuste ja tervishoiuga, elamislubadega, tööõigusega, õiguskaitse ja advokaadi kättesaadavusega, õiguskaitse võimalustega, konkreetsete lapse õigustega jne;

11.  toonitab samuti, et tähtis on pöörata suuremat tähelepanu tööturu vahendajatele, töövõtjatele, alltöövõtjatele ja tööhõiveasutustele, eriti suure riskiga sektorites, et ennetada eelkõige inimkaubandust tööjõu ärakasutamise, aga ka seksuaalse ärakasutamise eesmärgil, mis peitub justkui hotellinduse ja toitlustamise ning isikuhooldusteenuste valdkonna lepingute taga;

12.  toonitab, et ELi inimkaubanduse vastases õigus- ja poliitilises raamistikus on ühendatud sise- ja välismõõde ning selles tunnistatakse, et inimkaubanduse kui inimõiguste raske rikkumise vastu võitlemiseks võetavad meetmed on ELi välistegevuse selge eesmärk; toonitab samuti, et ELi mittekuuluvad riigid on sageli ELis toimuva inimkaubanduse lähte- ja transiitriikideks ning et inimkaubandus kui ebaseaduslik piiriülene tegevus on tähtis koostöövaldkond ühendusse mittekuuluvate riikidega; tunneb sellega seoses heameelt asjaolu üle, et nõukogu palvel on komisjon ja Euroopa välisteenistus koostanud teabepaketi inimkaubanduse vastase võitluse kohta esmatähtsates riikides ja piirkondades ning loendi ELis ja liikmesriikides kättesaadavatest vahenditest ja õigusaktidest, k.a inimkaubandust käsitlev välispoliitika ning ELis ja liikmesriikides selles valdkonnas rahastatavad projektid; palub liikmesriikidel teha inimkaubandusega võitlemiseks komisjoni ja Euroopa välisteenistusega koostööd;

13.  on arvamusel, et varjupaigataotlejad, pagulased ja rändajad on inimkaubanduse suhtes eriti haavatavad, ja et erilist tähelepanu tuleks pöörata naiste, laste ja teiste haavatavate rühmade inimkaubandusele; palub komisjonil ja liikmesriikidel uurida seost üha arvukamalt saabuvate pagulaste ja inimkaubanduse vahel; kutsub liikmesriike üles suurendama koostööd, sealhulgas esmase vastuvõtu keskustes, võimalike ohvrite tuvastamiseks ning kõigi vahendite kasutamiseks inimkaubitsejate ja inimsmugeldajate vastu võitlemiseks, k.a andmekogumise täiustamine ja kehtivate kaitsestandardite järgimise tagamine; tuletab meelde ELi ametite ja võrgustike rolli ohvrite varases tuvastamises ELi piiridel ja inimkaubanduse vastases võitluses, ja toonitab sellega seoses vajadust suurema koostöö järele Europoli, Eurojusti, riiklike ametiasutuste ja kolmandate riikide vahel ning Euroopa karistusregistrite infosüsteemi kaudu; nõuab justiits- ja siseküsimuste asutustele rohkem ressursse, et võimaldada soolistes küsimustes koolitatud ametnike määramist eelkõige liikmesriikides, kus kasvavad segarändevood; toonitab, et rände tegevuskavas esitatud uus esmase vastuvõtu keskuste lähenemisviis ei peaks piirduma ainult kiire töötlemise ja kuhjumise vähendamisega, vaid hõlmama ka proportsionaalset inimkaubanduse vastast osist, mille eesmärk on võimalikke ohvreid tõhusalt edasi suunata;

14.  kutsub liikmesriike üles hindama kriitiliselt oma pagulaste registreerimist ning asjaomaseid teenuseid ja hooldusstruktuure, kuna see rühm, eriti saatjata alaealised, on väga haavatavad kuritegelike rühmituste ärakasutamise ning järgneva inimkauplemise suhtes;

15.  leiab, et rohkem tuleks pöörata tähelepanu oma soolise identiteedi tõttu sageli diskrimineerimist, häbimärgistamist ja vägivallaga ähvardamist kogevate transsooliste inimeste olukorrale; on arvamusel, et transsoolisi inimesi tuleks pidada haavatavaks rühmaks, kuna neil on eriti suur oht langeda inimkauplejate ohvriks; on veendunud, et kõnealust haavatavustegurit tuleks võtta arvesse, kui liikmesriigid viivad läbi individuaalset riskihindamist, et tagada inimkaubanduse ohvritele asjakohane kaitse ja hooldus; nõuab, et liikmesriigid tagaksid inimkaubanduse ohvrite või potentsiaalsete ohvritega tõenäoliselt kokku puutuvatele ametnikele nõuetekohase koolituse transsooliste ohvrite eripäradest, et kõnealuseid ohvreid oleks võimalik ennetavalt tuvastada ja kohandada abiteenuseid vastavalt nende vajadustele;

Inimkaubanduse ennetamise sooline aspekt

16.  toonitab, et direktiivi artikkel 11 kohustab liikmesriike looma koostöös asjaomaste tugiorganisatsioonidega nõuetekohased mehhanismid ohvrite varajaseks tuvastamiseks, toetamiseks ja abistamiseks; rõhutab vajadust järgmisel neljal kesksel strateegial põhineva lähenemise järele: ennetamine, süüdistuse esitamine, ohvrikaitse ja mitmetasandiline partnerlus;

17.  kutsub liikmesriike üles võitlema karistamatusega ja lugema inimkaubandust kuriteoks, samuti tagama kohtumõistmise toimepanijate üle ja sanktsioonide tugevdamise; nõuab seepärast tungivalt, et kõik liikmesriigid ratifitseeriksid kõik asjakohased rahvusvahelised õigusaktid, lepingud ja seaduslikud kohustused, mis muudavad inimkaubanduse vastase võitluse tõhusamaks, kooskõlastatumaks ja ühtlustatumaks, muu hulgas ka Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni;

18.  nõuab inimkaubandusega seotud rikkumiste eest süüdistuste esitamisel ühtset lähenemisviisi ning palub liikmesriikidel täiustada oma uurimis- ja kohtumenetlust; kutsub sellega seoses liikmesriike üles suurendama piiriülest koostööd ning ühistegevust asjakohaste ELi ametitega;

19.  tuletab meelde, et naisi ja lapsi võidakse sundida vahetama seksi kaitse vastu, et ellu jääda, et liikuda edasi mööda rändeteed, ja põhiliste elatusvahendite vastu; rõhutab, et elumusseksiga tegelevaid naisi ja lapsi ei käsitata inimkaubanduse ohvritena ja seetõttu ei saa nad vajalikku abi;

20.  toonitab, et inimkaubanduse ja inimsmugeldamise tõkestamiseks on oluline luua turvalised seadusliku rände kanalid naistele ja lastele (nt humanitaarviisad); juhib tähelepanu sellele, et samuti on oluline, et sihtriigid tagaksid naissoost rändajatele, kes on saanud sihtriigis seadusliku elamisloa, juurdepääsu keeleõppele ja muudele sotsiaalse integratsiooni vahenditele, eriti haridusele ja koolitusele, et võimaldada neil teostada oma õigusi kodanikena;

21.  kutsub liikmesriike üles kasutama nõuetekohaselt struktureeritud ohvrite küsitlustehnikat, et aidata saavutada sündmuste täpset rekonstrueerimist, survestamata samas psühholoogiliselt ohvreid, kes on niigi juba hirmunud ja segaduses;

22.  toonitab, et kõiki inimkaubanduse vastu võitlemiseks tehtavaid jõupingutusi tuleb tasakaalustada nii, et süüdistuse esitamisele keskendumisega kaasneks kohustus ohvreid kaitsta; märgib, et ohvrite toetamine mängib inimkaubanduse tõkestamises olulist osa, kuna piisavat tuge leidnud ohvrid suudavad läbielatust saadud traumast paremini taastuda ning aidata kaasa süüteo toimepanijatele süüdistuse esitamisele, ennetusprogrammide ettevalmistamisele ja põhjendatud poliitika kujundamisele, samuti suudavad nad paremini hoiduda uuesti inimkaubandusse sattumast;

23.  toonitab, et inimkaubanduse hõlbustamisel on keskne roll internetil, mis süvendab probleeme selle organiseeritud kuritegevuse raske vormi vastu võitlemisel; taunib asjaolu, et internetti kasutatakse üha enam ohvrite värbamiseks nii ELis kui ka sellest väljaspool võltside töökuulutuste abil, mille puhul osutavad reklaamiteenuseid ärakasutamise ohvrid, ja teabevahetuseks kuritegelike võrgustike vahel; kutsub liikmesriike üles tagama, et nende inimkaubanduse vastane poliitika seda arvesse võtaks ja et kübertehnoloogiatele suunatud õiguskaitsetegevustes kaasataks ekspertteadmisi sooküsimustes, mis on vajalikud, et ennetada ja tõhusalt võidelda sellise kuritegevuse kõigi vormide vastu, eelkõige seoses inimkaubandusega seksuaalse ärakasutamise eesmärgil; rõhutab, et uusi tehnoloogiaid, sotsiaalmeediat ja internetti tuleks samuti kasutada inimkaubanduse vastase võitluse heade tavade levitamiseks, teadlikkuse suurendamiseks ning potentsiaalsete ohvrite hoiatamiseks inimkaubanduse ohtude eest; palub sellega seoses komisjonil uurida põhjalikumalt interneti rolli inimkaubanduses ning anda Euroopa Parlamendile nõuetekohaselt teavet;

24.  peab kahetsusväärseks, et ohvrite tuvastamine on rakendamise üks raskemaid ja puudulikumaid tahke, kuid rõhutab, et see ei kahanda liikmesriikide vastutust nende haavatavate inimeste kaitse eest; toob esile, et kuriteo sunniviisilise ja petliku olemuse tõttu ei pruugi inimesed oma haavatavust märgata; toonitab, et inimkaubanduse ohvritele pealesunnitud tegevus on mõnes liikmesriigis karistatav, mis mõnel juhul takistab usalduse teket ohvrite ja ametiasutuste vahel; sedastab, et direktiiviga 2011/36/EL keelatakse inimkaubanduse ohvrite kriminaliseerimine; kutsub liikmesriike üles rakendama direktiivi artikleid 11–17, milles käsitletakse ohvrite kaitset ja toetamist (eelkõige ohvrite varjupaikade arvu suurendamise ja ohvrite ühiskonda integreerimise programmide tõhustamise kaudu) soopõhise lähenemisviisi abil, ning täielikult kohaldama direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ja neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded, et tagada järjepidevus ning nõuetekohane tugi ja abi inimkaubanduse ohvritele, sh õigus elada selles liikmesriigis ning juurdepääs antud liikmesriigi tööturule, kuhu ohver viidi; rõhutab, et need sätted ei peaks olema sõltuvuses ohvritepoolsest tunnistuse andmisest või nende koostööst kriminaalmenetluses; palub komisjonil tugevdada parimate tavade vahetamist ohvrite kaitsmise valdkonnas;

25.  rõhutab, et valitsusväliseid organisatsioone ja isikuid, kes töötavad inimkaubanduse ohvrite kaitsmise ja abistamise nimel, ei tohiks pidada vastutavaks ühegi kuriteo eest;

26.  suhtub äärmiselt kriitiliselt asjaolusse, et inimkaubanduse ohvriks langenud inimeste teenuste kasutamine ei ole veel kõikides liikmesriikides kuritegu, kuid tunnistab, et kohtus on raske vastavat teadmist tõestada, ja on seisukohal, et see oleks oluline samm sellise kuriteo raskusastme tunnistamisel ning tagaks tegeliku raamistiku inimkaubanduse ennetamiseks ja karistamatuse õhkkonna kaotamiseks;

27.  palub liikmesriikidel kehtestada ranged kriminaalkaristused inimkaubanduse, nüüdisaegse orjuse ja ärakasutamise eest, ning käsitleda kuriteona inimkaubanduse ohvri teenuste teadlikku kasutamist, sh inimkaubanduse ohvri või teiste isikute ärakasutamist prostitutsioonis või muudes seksuaalse ärakasutamise vormides, sunniviisilist tööd või pealesunnitud teenuseid, sealhulgas kerjamist, orjust või muid samalaadseid tingimusi, sundust, ärakasutamist kuritegelikuks tegevuseks või elundite eemaldamist; toob esile inimkaubanduse kuriteo eest esitatud süüdistuste ja süüdimõistmiste väikese arvu liikmesriikide tasandil;

28.  märgib, et ohvrite registreerimise peamine teabeallikas on politsei, viidates vajadusele piisavate inimressursside ja rahaliste vahendite järele, k.a politseiametnike sihtotstarbeline ja erikoolitus, ja personali suurema soolise tasakaalu järele; toonitab asjaolu, et inimkaubanduse ohvreid registreeritakse mõnes liikmesriigis vanglate ja kinnipidamiskeskuste kaudu, mis osutab süsteemi ja asjaomaste ametnike teadmiste puudustele; nõuab, et ELi liikmesriigid kohaldaksid inimkaubanduse suhtes õigusakte tõhusalt, ja toonitab ühtlasi, et ohvrite paremaks tuvastamiseks ning inimkaubanduse vähemärgatavate vahendite mõistmise saavutamiseks peaks karistusõigussüsteem keskenduma enam ärakasutamise dünaamikale ja seaduse kohaldamisele; märgib sellega seoses, et määruse (EL) nr 2015/2219 kohaselt peaks Euroopa Liidu Õiguskaitsekoolituse Amet (CEPOL) edendama põhiõiguste ühist mõistmist ja austamist õiguskaitse valdkonnas, k.a ohvrite õigused, abi ja kaitse;

29.  nõuab, et Europol ja liikmesriikide politseijõud omistaksid suurema prioriteetsuse ning eraldaksid rohkem vahendeid süüdistuse esitamiseks neile, kes hõlbustavad inimkaubandust, pöörates erilist tähelepanu politseijõudude ja üldsuse kasvavale teadlikkusele ning uutele inimkaubanduse vormidele;

30.  kutsub Europoli ja liikmesriike üles tugevdama meetmeid värbajate vastu võitlemiseks, kas siis ennetava lähenemisviisi kaudu või pärast ohvripoolset tunnistuse andmist kooskõlas direktiivi 2011/36/EL artikliga 9; rõhutab, et värbajad kasutavad erinevaid kanaleid ja eriti sotsiaalvõrgustikke ning veebisaite (veebis asuvad värbamisagentuurid); palub komisjonil laiendada Europoli ELi internetisisust teavitamise üksuse (IRU) volitusi inimkaubandusevastases võitluses;

31.  palub komisjonil hinnata liikmesriikide ja Europoli vahelise koostöö tõhusust inimkaubandusevastases võitluses; rõhutab kõigi liikmesriikide vahel süstemaatilise andmete vahetamise ja selleks kasutatavate Euroopa andmebaaside, eelkõige Europoli andmebaaside Focal Point Phoenix ja Focal Point Twins täiendamise tähtsust; rõhutab vajadust tagada piiri- ja rannavalveametnikele juurdepääs Europoli andmebaasidele;

32.  märgib, et ohvrid kogevad ärakasutamist erinevalt ja näitajate kontrollnimekirja kasutamine tuvastamismeetodina võib takistada formaalset tuvastamist ning mõjutada seega ohvrite ligipääsu teenustele, abile ja kaitsele;

33.  toonitab, et ergutamaks inimkaubanduse ohvreid sellistest kuritegudest asutustele teadma andma ning seega hõlbustama ohvrite varajast tuvastamist, tuleb õigusakte muuta nii, et inimkaubanduse ohvreist saaksid seaduse silmis õiguste omajad; on seisukohal, et inimkaubanduse ohvritel peaks olema õigus abile ja kaitsele; toonitab, et sotsiaaltöötajatele, meditsiinipersonalile ja sisserändeteenistustele tuleb anda suuremad volitused määramaks kindlaks, mida kujutab endast inimkaubandus ning kellele tuleb anda seaduslikku abi ja kaitset;

34.  nõuab direktiivi 2011/36/EL artikli 8 paremat rakendamist ja järelevalvet, et tagada inimkaubanduse ohvritele süüdistuse esitamata jätmine ja nende karistamata jätmine, ning rõhutab, et see hõlmab prostitutsiooniga tegelevate isikute karistamata jätmist ning transiitriikidesse ja sihtriikidesse ebaseaduslikult sisenemise ja seal ebaseaduslikult elamise karistamata jätmist;

35.  tunneb muret tõendite pärast, mille kohaselt mõningaid inimkaubanduse ohvreid vahistatakse ja saadetakse välja, mitte ei võimaldata ega aidata neil ohvrina kasutada oma õigusi ega vajalikku abi, mida peaks kooskõlas direktiiviga 2004/81/EÜ tegema;

36.  kutsub komisjoni üles koostama parimate tavade põhjal juhised, et luua sooküsimustes ekspertteadmisi ja võtta need kogu ELi õiguskaitseasutuste tegevuses ulatuslikult kasutusse;

37.  palub liikmesriikidel teha koostööd selle nimel, et töötada inimkaubanduse ohvrite tuvastamiseks välja paremad suunised, mis konsulaarteenistustele ja piirivalvuritele selle ülesande täitmisel abiks oleksid;

38.  rõhutab kuritegeliku tulu päritolu tuvastamise tähtsust võtmestrateegiana inimkaubandusest tulu teenivate organiseeritud kuritegevuse võrgustike uurimiseks ja neile süüdistuse esitamiseks ning kutsub Europoli ja Eurojusti üles tugevdama oma suutlikkust inimkaubandusevastase võitluse valdkonnas; kutsub liikmesriike üles tegema tihedalt koostööd Europoli ja üksteisega, et uurida finantsaspekte ning rahapesu inimkaubanduse juhtumite korral; rõhutab, et liikmesriikidel tuleks suurendada koostööd nende isikute varade külmutamisel ja konfiskeerimisel, kes on seotud inimkaubandusega, kuna see võiks olla tõhus vahend inimkaubanduse muutmiseks „madala riski ja suure tuluga ärist“ „suure riski ja madala tuluga äriks“; kutsub liikmesriike üles kasutama sellega seoses tõhusamalt kõiki olemasolevaid vahendeid, nagu kohtuotsuste vastastikune tunnustamine, ühised uurimisrühmad ning Euroopa uurimismäärus; on veendunud, et inimkaubanduses süüdi mõistetutelt konfiskeeritud varad tuleks kasutada inimkaubanduse ohvrite toetamiseks ja nende hüvitamiseks; märgib samuti, et suurte rahaliste vahenditega, mis saadakse inimkaubanduse ja ekspluateerimisega, rahastatakse muid raske kuritegevuse liike;

39.  kutsub selliseid justiits- ja siseküsimuste asutusi nagu Eurojust, Europol, Põhiõiguste Amet, Frontex, CEPOL ja EASO üles töötama välja jätkusuutliku programmi soolise tasakaalu parandamiseks inimkaubanduse vastast võitlust käsitlevate otsuste tegemisel; nõuab, et avaldataks andmed juhatuse ja personali soolise koosseisu kohta, millele järgneksid liikmesriikides arutelud võrdõigusliku värbamise ja edutamise eeliste kohta õiguskaitse- ja piirivalveteenistustes; nõuab samuti, et selliseid programme nagu Europoli „Female Factor“ viidaks kõige meestekesksemates justiits- ja siseküsimuste asutustes läbi perioodiliselt, mitte vaid üks kord;

40.  tuletab meelde, et töötajate ja ametnike koolitamine on määrav võimalike ohvrite varajaseks tuvastamiseks ning kuritegude tõkestamiseks; palub seepärast, et liikmesriigid kohaldaksid täielikult direktiivi 2011/36/EL artikli 18 lõiget 3 ning jagaksid parimaid tavasid, eriti sootundlike koolitusprogrammide loomisel nende jaoks, kes puutuvad inimkaubanduse ohvritega kokku ametiülesannete täitmisel, k.a politseiametnikud ja julgeolekujõudude töötajad, piirivalveametnikud, kohtunikud, rahukohtunikud, advokaadid ja teised kohtuasutuste töötajad, esmatasandi meditsiinitöötajad, sotsiaaltöötajad ja psühholoogilised nõustajad; rõhutab, et koolitus peaks hõlmama soopõhise vägivalla ja ärakasutamise arengu tundmaõppimist, ohvrite äratundmist, formaalset tuvastamisprotsessi ja ohvrite asjakohast soospetsiifilist abistamist;

41.  nõuab selliste trükiste ulatuslikumat koostamist ja levitamist, mis on suunatud ametialaste teadmiste ja teadlikkuse parandamiseks, näiteks „Konsulaatide ja saatkondade töötajate käsiraamat: kuidas aidata ja kaitsta inimkaubanduse ohvreid“ (Handbook for consular and diplomatic staff on how to assist and protect victims of human trafficking)(19);

42.  tunnistab õiguskaitsetöötajate, teenusepakkujate, mitmesuguste huvirühmade ja ohvrite vaheliste pikaajaliste suhete kujundamise olulisust usalduse loomiseks ja ohvrite vajaduste tundlikuks rahuldamiseks; rõhutab, et tugiorganisatsioonidel on vaja projektide piisavat rahastamist, ning väljendab muret, et paljud, eriti naisteorganisatsioonid on vahendite vähendamise tõttu hädas;

43.  toonitab, et komisjoni ja liikmesriikide rahastamist tuleks suunata kõige sobivamale teenusepakkujale, võttes aluseks ohvrite vajadused, k.a soopõhised ja lapsekesksed nõuded, pakkuja asjatundlikkuse ja suutlikkuse tegeleda ulatusliku ja pikaajalise abi ja hooldusega;

44.  kutsub liikmesriike üles kaasama eelkõige tööjõu ekspluateerimise valdkonnas toimuva inimkaubanduse ennetamise algatustesse aktiivselt sotsiaalpartnereid, erasektorit, ametiühinguid ja kodanikuühiskonda, eriti inimkaubanduse vastu võitlevaid ja ohvritele abi pakkuvaid vabaühendusi, sealhulgas seoses ohvrite tuvastamise ja teadlikkuse suurendamise tegevustega;

45.  märgib, et ehkki seksuaalne ärakasutamine on kõikides liikmesriikides ebaseaduslik, ei aita see ära hoida inimkaubandust seksuaalse ärakasutamise eesmärgil; palub, et kõik liikmesriigid rakendaksid täielikult direktiivi 2011/92/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust, ning tõhustaksid politsei- ja õigusalast koostööd laste seksuaalse ärakasutamise tõkestamiseks ja selle vastu võitlemiseks; kutsub komisjoni üles analüüsima liikmesriikidega koostöös, kuidas nõudlus seksuaalteenuste järele ajendab inimkaubandust, sh lastega kauplemist, ja kuidas nõudlust kõige paremini vähendada; tuletab sellega seoses meelde liikmesriikide kohustust pöörata erilist tähelepanu inimkaubanduse ohvriks langenud lastele, kaasa arvatud kolmandatest riikidest tulevatele saatjata alaealistele, pakkuda lastele kriminaalmenetlustes erikaitset ning seada lapse parimad huvid alati esikohale;

46.  märgib, et andmete kogumine lastega kauplemise kohta peaks toimuma kõnealuse kuritegeliku nähtuse ühise määratluse alusel; märgib samuti, et mõnes liikmesriigis käsitatakse lastega kauplemist ärakasutamise eri vormina, samas kui teistes käsitletakse lastest ohvreid koos täiskasvanutega, mis pärsib tervikliku luureandmete ülevaate loomise võimalust ning parima uurimisalase reageeringu kindlakstegemist ELi tasandil;

47.  rõhutab komisjoni kohustust vastavalt direktiivi artikli 23 lõikele 2 esitada 2016. aastaks aruanne, milles hinnatakse, millist mõju on avaldanud inimkaubanduse ärakasutamisega seotud teenuste teadliku kasutamise eest kriminaalvastutusele võtmist reguleerivad riigis kehtivad õigusaktid, ja edasise tegevuse vajadust; rõhutab, et komisjon ei peaks toetuma üksiti liikmesriigi aruannetele, vaid hindama eeskirjade täitmist ka koostöös kodanikuühiskonna ja teiste asjakohaste organitega (näiteks GRETA) ning OSCE inimkaubanduse küsimuste eriesindaja ja ÜRO inimkaubanduse ja orjapidamise tänapäevaste vormide eriraportööri koostatud riigipõhiste aruannete abil;

48.  märgib, et liikmesriikides puudub ühine arusaam sellest, mida kujutab endast nõudlus ärakasutamise järele, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles esitama Põhjamaade mudeli alusel suuniseid kliendi karistamise kohta, suurendades seejuures teadlikkust kõikidest inimkaubanduse vormidest, eelkõige seksuaalsest ärakasutamisest, ja muutes nähtavaks teised ärakasutamise vormid, näiteks majapidamistöödele sundimise;

49.  sedastab, et teatavate inimrühmade suurema haavatavuse tõttu ohustab neid eriti inimkaubanduse ohvriks sattumine; mõistab seepärast hukka asjaolu, et inimkaubandus toimub inimolevuste ärakasutamisest sõltuvate toodete ja teenuste suure nõudluse pärast, ja et see on organiseeritud kuritegevuse väga kasumlik vorm;

50.  rõhutab andmeid, mis kinnitavad, et seksuaalteenuste ostu kriminaliseerimisel Rootsis oli pärssiv mõju; toonitab sellise reguleerimismudeli normatiivset mõju ja selle potentsiaali ühiskonna suhtumise muutmisel, vähendamaks üldist nõudlust inimkaubanduse ohvrite teenuste järele;

51.  kutsub liikmesriike üles rakendama täielikult direktiivi artikli 18 lõiget 4 ning töötama välja spetsiifilisi strateegiaid nõudluse vähendamiseks seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse järele, näiteks väljumisprogrammid ning prostitutsiooniga tegelejate võimestamine ja nende õiguste kaitse ning nende haavatavuse vähendamine ärakasutamise suhtes, ja kampaaniaid, et vähendada nõudlust inimkaubanduse ohvrite seksuaalteenuste järele, märkides samas, et prostitutsiooni reguleerimine kuulub liikmesriikide pädevusse; palub, et komisjon uuriks põhjalikumalt seoseid seksuaalteenuste nõudluse ja inimkaubanduse vahel; on arvamusel, et nõudluse vähendamist on võimalik saavutada seadusandlusega, mis viib kriminaalvastutuse üle inimkaubanduse ohvritelt seksuaalteenuste ostjatele, mitte teenuste müüjatele;

52.  nõuab, et ELi pööraks tähelepanu inimkaubanduse ja inimeste ärakasutamise uutele vormidele ning muudaks need nähtavaks, kaasa arvatud asendusemana ärakasutamine ning vastsündinud lastega kauplemine;

53.  märgib murelikult, et väga vähestel liikmesriikidel on konkreetsed nõudluse vähendamise programmid ning üldiselt on need keskendunud seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuvale inimkaubandusele; kutsub liikmesriike üles looma nõudluse vähendamise programme kõikide inimkaubanduse liikide tarbeks;

54.  märgib, et teatavatel asjaoludel võib ka näilikke abielusid käsitada inimkaubandusena, kui tegemist on sunni või ärakasutamisega, ja et selle ohvriteks langevad tõenäolisemalt naised ja tütarlapsed;

55.  rõhutab, et soolist võrdõiguslikkust parandavad tegevused aitavad ennetada inimkaubandust ning peaksid sisaldama ka haridusstrateegiaid ja võimestamisprogramme naistele ja tüdrukutele, et tugevdada nende positsiooni ühiskonnas ja muuta nad inimkaubanduse suhtes vähem haavatavaks; palub, et liikmesriigid võtaksid rohkem selliseid ennetavaid meetmeid nagu teavitamis- ja teadlikkuse suurendamise kampaaniad, spetsiaalselt meestele mõeldud koolitusi, haavatavatele rühmadele suunatud seminare ja haridustegevust koolides, k.a võrdõiguslikkuse edendamine, seksistlike stereotüüpide ja soopõhise vägivallaga võitlemine, sest võrdne kohtlemine peaks olema terve ühiskonna eesmärk;

56.  toob esile teadlikkuse tõstmise programmide tõhusust tarbijate harimisel, et nad valiksid selliste ettevõtete tooteid, kes tagavad orjandust mittekasutava tarneahela, kuid märgib, et see iseenesest ei ole inimkaubanduse nõudluse vähendamiseks piisav;

57.  märgib, et vastavalt direktiivile 2009/52/EÜ on tööandjate jaoks juba niigi seadusevastane kasutada ebaseaduslikult ELis viibiva kolmanda riigi kodaniku tööd või teenuseid, teades, et kõnealune isik on inimkaubanduse ohver; sedastab, et see õigusakt ei hõlma ELi kodanikke, kes on inimkaubanduse ohvrid; palub liikmesriikidel tagada, et nende siseriiklikus õiguses oleksid ELi kodanikud, kes on inimkaubanduse ohvrid, kaitstud tööjõu ärakasutamise eest ning et kehtestatud oleksid vastavad sanktsioonid;

58.  tuletab meelde, et Europoli andmetel on 2015. aastal pärast ELi saabumist kadunud ligikaudu 10 000 saatjata last ning need lapsed võivad olla langenud inimkaubanduse ja seeläbi erisuguse ärakasutamise ja kuritarvitamise ohvriks; kutsub liikmesriike üles täielikult rakendama varjupaigataotlejate paketti ning registreerima saabuvaid lapsi, et tagada nende hõlmamine lastekaitsesüsteemidesse; kutsub liikmesriike üles suurendama teabe jagamist, et sisserändajatest lapsi Euroopas paremini kaitsta;

59.  tunneb muret selliste andmete nappuse pärast, mis puudutavad roma naisi ja lapsi, keda ohustab inimkaubandus pealesunnitud töö või teenuste osutamise eesmärgil, mis hõlmab kerjamist; palub, et komisjon annaks teavet inimkaubanduse ohvriteks tunnistatud roma naiste ja laste kohta, mis hõlmaks seda, kui paljud neist on saanud ohvriabi ja millistes riikides;

60.  rõhutab, et sundabielu võib käsitleda inimkaubanduse vormina, kui see hõlmab ohvri ärakasutamist, ning kutsub kõiki liikmesriike üles seda mõõdet arvesse võtma; rõhutab, et ärakasutamine võib olla seksuaalne (abielusisene vägistamine, sunniviisiline prostitutsioon ja pornograafiale sundimine) või majanduslik (majapidamistöödele sundimine või sunniviisiline kerjamine) ning et inimkaubanduse lõppeesmärk võib olla sundabielu (ohvri müümine abikaasana või abielu sõlmimine sundolukorras); rõhutab, et ametiasutustel on raske seda tüüpi kaubandust kohapeal avastada, kuna see kuulub eraelu valdkonda; kutsub liikmesriike üles nägema nende ohvrite vastuvõtmiseks ette asjakohased teenused; palub komisjonil tugevdada parimate tavade vahetamist selles valdkonnas;

61.  väljendab muret seksuaalsuhte eesmärgil kontakti otsimise nähtuse süvenemise pärast; tuletab meelde, et sellised ohvrid on sageli emotsionaalse sõltuvuse olukorras, mis muudab juurdluse keerukamaks, kuna tüdrukuid on raskem inimkaubanduse ohvritena tuvastada ning nad keelduvad sageli oma kupeldaja vastu tunnistamast; palub komisjonil tugevdada parimate tavade vahetamist selles valdkonnas; kutsub liikmesriike üles looma ohvrite jaoks spetsiaalse vastuvõtu ning tagama, et õiguskaitse- ja kohtuasutused tunnustavad nende ohvristaatust ning seda eriti alaealiste puhul, et vältida nende häbimärgistamist nn „probleemse käitumise“ pärast;

Ohvrite abistamise, toetamise ja kaitsmise sooline mõõde

62.  väljendab muret, et kõik ohvrid ei pääse teenustele hõlpsasti ligi või ei ole neist teadlikud; rõhutab, et teenustele ligipääsemisel ei tohi olla diskrimineerimist;

63.  märgib, et inimkaubanduse ohvrid vajavad spetsialiseeritud teenuseid, sealhulgas ligipääsu turvalisele lühi- ja pikaajalisele peavarjule, tunnistajakaitse meetmetele, tervishoiule ja nõustamisele, suulise ja kirjaliku tõlke teenustele, õiguskaitsele, hüvitusele, juurdepääsu haridusele ja koolitusele, k.a elukohariigi keeleõpe, tööle suunamine, ning taasintegreerumise, perelepituse ja ümberasumise abile, ning neid teenuseid peaks veelgi individualiseerima vastavalt juhtumile, eriti arvestades sooküsimust;

64.  rõhutab, et inimkaubanduse sooline mõõde sisaldab liikmesriikide kohustust käsitleda seda kui naiste ja tütarlaste vastu suunatud vägivalla vormi; toonitab asjaolu, et rohkem tähelepanu tuleb pöörata sellega seotud ärakasutamise dünaamikale ning pikaajalisele emotsionaalsele ja psühholoogilisele kahjule; palub komisjonil esitada soolise vägivalla vastu võitlemise Euroopa strateegia, mis sisaldaks seadusandlikku ettepanekut inimkaubandust hõlmava naistevastase vägivalla kohta;

65.  toob esile paljude valitsusasutuste ja kodanikuühiskonna hea töö inimkaubanduse ohvrite tuvastamisel, abistamisel ja toetamisel, ehkki seda tööd ei tehta järjekindlalt kõikides liikmesriikides ega arvestata inimkaubanduse erinevaid tüüpe;

66.  rõhutab vajadust tagada piisav rahastamine sõltumatutele vabaühendustele ja soopõhistele varjupaikadele, et täita ohvrite vajadused nende teekonnal sihtriikides ning teha ennetavat tööd asjaomastes lähte-, transiidi- ja sihtriikides;

67.  kutsub liikmesriike üles võtma kasutusele vihjetelefonid, kuhu inimkaubanduse ja ärakasutamise ohvritel on võimalik abi ja nõu saamiseks helistada; märgib, et sellised vihjetelefonid on osutunud edukaks muudes valdkondades, nagu radikaliseerumine ja lapseröövid;

68.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid inimkaubanduse ohvritele selliste soospetsiifiliste teenuste osutamise, mis vastavad nende vajadustele, võttes arvesse kõiki vajadusi, mis võivad tuleneda inimkaubanduse vormist, mille ohvriks nad on langenud; toob esile, et ehkki enamik ohvritest on naised ja tüdrukud, peaks pakkuma spetsialiseeritud teenuseid mõlemast soost ohvritele;

69.  rõhutab, et paljud seksuaalse ärakasutamise ohvrid uimastatakse, et hoida neid füüsilises ja vaimses sõltuvusseisundis; palub seetõttu liikmesriikidel näha nende ohvrite jaoks ette kohandatud toetusprogrammid ning arvestada seda aspekti raskendava asjaoluna karistuse määramisel inimkaubandusega tegelemise eest;

70.  rõhutab, et seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi alusel diskrimineerimiste kumulatiivne mõju teeb lesbid, geid, biseksuaalid, trans- ja intersoolised inimesed (LGBTI-inimesed) inimkaubanduse suhtes eriti haavatavaks; kutsub liikmesriike üles tegelema LGBTI-inimestest ohvrite erivajadustega; palub komisjonil toetada parimate tavade vahetamist selles valdkonnas;

71.  toonitab, kui oluline on, et kõik liikmesriigid tunnistaksid süstemaatiliselt selliste inimkaubanduse naissoost ohvrite õigust kasutada ohutut aborditeenust, kelle rasedus on ärakasutamise tagajärg;

72.  on seisukohal, et direktiivi 2011/36/EL artikli 11 lõiget 5 tuleks täiendada, nähes ette abi, mis on suunatud selliste ohvrite edasisele integreerumisele (keeleõpe, kultuuri ja ühenduse õigustiku tutvustamine jms), kellel on asjaoludest tulenevalt võimalik saada elamisluba;

73.  palub liikmesriikidel tagada, et ELi ja kolmandate riikide kodanikel, kes on inimkaubanduse ohvrid, oleks õigus elamisloale;

74.  märgib, et määratlemata õigusliku elukoha staatus ei välista inimkaubanduse ohvriks langemist ning seega peaks ohvritel olema teistega samad õigused; kutsub liikmesriike mitte samastama rändeküsimust ja inimkaubandust, toonitades direktiivis sätestatud tingimusteta abi põhimõtet;

75.  palub kõikidel liikmesriikidel tulemuslikult tagada kuriteoohvrite õigused ning nõuab, et direktiivi 2011/36/EL rakendamist analüüsitaks, võttes arvesse direktiiviga 2012/29/EL kehtestatud sätteid; palub liikmesriikidel pakkuda tasuta õigusabi, k.a õigusabi ja seaduslik esindamine, psühholoogiline ja arstiabi ning teave õiguste kohta abile ja tervishoiule, sh seksuaalse ärakasutamise ohvrite õigus abordile, kõigile neile, kes määratlevad ennast ise inimkaubanduse ohvritena või vastavad piisavatele tuvastamise kriteeriumitele, et aidata neid juurdepääsul õigustele, hüvitusele ja / või õiguskaitsele; rõhutab, et enesemääramine ei tohiks kunagi olla ainus nõue, pääsemaks ligi ohvrite õigustele ja teenustele;

76.  kutsub liikmesriike üles tegema inimkaubanduse ohvritele õigusabi kättesaadavaks mitte ainult kriminaalmenetluse raames, vaid ka kõigis tsiviil-, tööhõive- või sisserände-/varjupaigamenetlustes, millega nad on seotud;

77.  kutsub liikmesriike üles ohvri toetamisel piiranguid määrates mõistma, et seksuaalse ärakasutamise eesmärgiga inimkaubanduse põhjustatud kahjust taastumiseks on vaja pikemat aega, võrreldes teistest inimkaubanduse vormidest taastumiseks vajaliku ajaga; nõuab, et seksuaalse ärakasutamise eesmärgiga inimkaubanduse ohvritele tagatakse kaitsemeetmeid pikema aja vältel, et vähendada kahju, ennetada uuesti inimkaubanduse ohvriks sattumist ja teistkordselt ohvriks langemist ning täita iga juhtumi korral individuaalseid vajadusi;

Direktiivi rakendamisel võetud muude sootundlike meetmete hindamine

78.  rõhutab, et ohvrite mis tahes kohustus osaleda inimkauplejate süüdimõistmisel võib tekitada kahju; toob esile, et inimõigustel põhineva lähenemise puhul ei tohiks selline kohustus olla teenustele ligipääsu tingimuseks;

79.  toonitab, et kõiki inimkaubanduse ohvreid peaks süstemaatiliselt teavitama võimalusest kasutada taastumis- ja järelemõtlemisaega ning neile peaks tegelikult selle aja võimaldama; peab kahetsusväärseks asjaolu, et mõnes liikmesriigis on need õigused üle võetud ainult rännet käsitlevates õigusaktides ning seepärast ei kohaldata neid kõigi inimkaubanduse ohvrite, vaid ainult reguleerimata olukorras ohvrite suhtes; tuletab meelde, et need õigused tuleb anda kõigile inimkaubanduse ohvritele;

80.  tuletab meelde, et liikmesriigid on direktiivi 2004/81/EÜ alusel kohustatud võimaldama taastumis- ja järelemõtlemisaega inimkaubanduse ohvritele; palub, et liikmesriigid võtaksid selle ajavahemiku kestuse kindlaksmääramisel arvesse Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni artiklit 13 ning laiendaksid konventsioonis ette nähtud minimaalset 30-päevast taastumis- ja järelemõtlemisaega seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimunud inimkaubanduse ohvritele, arvestades niisuguse vägivalla vormist põhjustatud märkimisväärset ja kestvat kahju;

81.  märgib, et kehtiv inimkaubanduse kaotamist käsitlev ELi strateegia lõpeb 2016. aastal, ning kutsub komisjoni üles hindama praegust strateegiat ja võtma tarvitusele uue strateegia, mis järgiks inimõigustepõhist lähenemisviisi, keskendudes ohvritele, hõlmaks selget soolist mõõdet ja sellekohaseid konkreetseid tegevusi, käsitleks nõuetekohaselt ja tõhusalt ennetamist ning jätkaks nõudluse pärssimist, mis on igat liiki inimkaubanduse alus; nõuab, et see strateegia integreeritaks muude poliitikavaldkondadega ja muudetaks nendega sidusaks, tagamaks inimkaubanduse vastaste meetmete tõhusat rakendamist, sealhulgas ka julgeoleku, soolise võrdõiguslikkuse, rände, küberjulgeoleku ja õiguskaitse vallas;

82.  tunnustab neid liikmesriike, kes on loonud tõhusa riikliku aruandlusmehhanismi ja määranud riiklikud raportöörid, ning kutsub neid üles tagama, et neid meetmeid piisavalt rahastatakse ning need on sõltumatud, nii et need täidaksid oma eesmärki parimal võimalikul moel;

83.  palub, et liikmesriigid määraksid selleks, et hinnata oma strateegiat ja tegevust ning täiustada inimkaubanduse vastases võitluses tehtavaid jõupingutusi, sõltumatu riikliku raportööri, kellel on seaduslik õigus pöörduda riigi parlamendi poole ning esitada soovitusi, kuidas inimkaubandusega paremini võidelda;

84.  palub, et liikmesriigid koguksid üksikasjalikumaid ja ajakohaseid andmeid, kogudes usaldusväärset statistilist teavet kõikidelt peamistelt osalejatelt, ja tagades, et andmed on homogeensed ning jaotatud soo, vanuse, ärakasutamise tüübi (inimkaubanduse tüüpide alajaotuse alusel), päritoluriigi ja sihtkoha alusel, ning kaasates riigisiseselt inimkaubandusse sattunud inimesi, et paremini tuvastada võimalikke ohvreid ja hoida kuritegevust ära; palub, et liikmesriigid jagaksid omavahel rohkem andmeid, et paremini hinnata inimkaubanduse soolist mõõdet ja värskeid suundumusi ning võidelda inimkaubanduse vastu tõhusamalt; kutsub liikmesriike üles tagama, et riiklikud raportöörid täidaksid andmete kogumise algatuste koordineerimisel olulisemat osa, tehes tihedat koostööd vastavate kodanikuühiskonna organisatsioonidega, kes selles valdkonnas tegutsevad;

85.  märgib, et hoolimata direktiivis esitatud selgest inimkaubanduse määratlusest on liikmesriikide riiklikus õiguses vastu võetud hulk erinevaid määratlusi; kutsub komisjoni üles seda uurima ja andma aru, mida tähendavad need määratlemise erinevused praktikas direktiivi kohaldamise jaoks; toonitab, kui oluline on kontseptuaalne selgus, et vältida samastamist muude seotud, kuid eraldiseisvate probleemidega;

86.  sedastab, et huvirühmad kinnitavad tavaliselt seda, et suurem osa inimkaubanduse ohvritest jääb tuvastamata; tunnistab, et teatavate haavatavate rühmade, nagu (kodutute) noorte, laste, puudega ja LGBTI-inimeste inimkaubandus on jäetud mõnevõrra tähelepanuta; toonitab, kui tähtis on parem andmete kogumine, et tõhustada jõupingutusi ohvrite tuvastamiseks seoses nimetatud rühmadega ning töötada välja parim tava selliste ohvrite konkreetsete vajaduste rahuldamiseks;

87.  rõhutab, et inimkaubanduse vastase võitluse tõhustamiseks Euroopa Liidus peavad ELi institutsioonid hoolikalt hindama ELi õigusaktide rakendamist liikmesriikides ning võtma vajaduse korral täiendavaid seadusandlikke ja muid meetmeid;

88.  kutsub komisjoni üles koostama andmete kogumiseks (k.a andmekaitse) standarditud juhiseid, mis on mõeldud asjakohastele asutustele, näiteks õiguskaitseorganitele, piiri- ja sisserändeteenistustele, sotsiaalteenistustele, kohalikele omavalitsustele, vanglatele, valitsusvälistele organisatsioonidele ja teistele osalejatele;

89.  palub, et komisjon tagaks inimkaubanduse vastasele võitlusele suurema osatähtsuse Euroopa rände tegevuskavas (COM(2015)0240), et hõlbustada ohvrite osalemist inimkaubitsejatele süüdistuse esitamise protsessis;

90.  palub komisjonil tegeleda füüsilisest isikust ettevõtja seisundi kuritarvitamisega rändajate tööhõive puhul mõnes ELi liikmesriigis, kus välditakse kohalike töönormide ja tööalaste kohustuste täitmist, leides, et näilise füüsilisest isikust ettevõtjana töötamist kasutatakse kõige sagedamini sellistes rändajate töö valdkondades, mida ohustab inimkaubandus;

91.  nõuab, et EL ja liikmesriigid tugevdaksid stabiliseerimisvahendi ja kandidaatriikide jätkuvate kohustuste abil piirkondlikku koostööd teadaolevatel inimkaubanduseks kasutatavatel marsruutidel, nagu seda on idast ELi kulgev marsruut;

92.  kutsub ELi üles esitama Eurostati hinnangute kaudu inimkaubanduse registreeritud või registreerimata ohvrite hinnangulist suurust kooskõlas põhimõtetega, mida järgivad sellised organisatsioonid nagu Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon (IOM), ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo (UNODC) ning Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO);

93.  kutsub liikmesriike üles lisama inimkaubandusevastastesse direktiividesse tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte, nagu see on sätestatud ÜRO inimkaubandust käsitlevas protokollis ja Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsioonis ning mis on kooskõlas liikmesriikidele rahvusvahelisest pagulasõigusest ning rahvusvahelistest inimõigustest tulenevate kohustustega;

94.  julgustab ELi ja liikmesriike viima läbi uuringuid inimkaubanduse uusimate suundumuste ja vormide kohta, kaasa arvatud praeguse rändekriisi mõju kohta inimkaubandusele, et tegeleda uute arengutega asjakohaste ja sihipäraste meetmete abil;

95.  palub, et komisjon analüüsiks eelseisvas direktiivi 2011/36/EL rakendamise aruandes seoseid eri liiki inimkaubanduse ja marsruutide vahel, sest ohvreid kasutatakse sageli ära samaaegselt eri viisil või nad satuvad üht liiki inimkaubandusest teise; ja et ta edendaks inimkaubanduse peamiste põhjuste ja soolisele võrdõiguslikkusele avalduva mõju jätkuvat uurimist;

96.  kutsub komisjoni üles hindama tulevase Euroopa Prokuratuuri volituste võimaliku läbivaatamise vajadust, et lisada selle pädevustesse, kui see on kord asutatud, inimkaubandusevastane võitlus;

97.  nõuab tungivalt, et Euroopa Komisjon, võttes arvesse asjaolu, et Istanbuli konventsioon on tõhus vahend naistevastase vägivalla tõkestamiseks ja sellega võitlemiseks ning ohvrite kaitseks ja abistamiseks, edendaks konventsiooni ratifitseerimist liikmesriikides;

o
o   o

98.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0070.
(2) ELT L 319, 4.12.2015, lk 1.
(3) ELT L 315, 14.11.2012, lk 57.
(4) ELT L 101, 15.4.2011, lk 1.
(5) ELT L 168, 30.6.2009, lk 24.
(6) ELT L 348, 24.12.2008, lk 98.
(7) ELT L 261, 6.8.2004, lk 19.
(8) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0126.
(9) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0162.
(10) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0218.
(11) ILO 2014. aasta hinnang „Profits and poverty the economics of forced labour“.
(12) Eurostati aruanne „Inimkaubandus“(2015. aasta väljaanne).
(13) Ibid.
(14) Ibid.
(15) Europoli aruanne olukorra kohta, milles käsitletakse inimkaubandust ELis (veebruar 2016).
(16) Eurostati 2015. aasta aruanne.
(17) Ibid.
(18) Vaheraport inimkaubanduse kaotamist käsitleva ELi strateegia rakendamise kohta (SWD(2014)0318), lk 9.
(19) https://ec.europa.eu/anti-trafficking/publications/handbook-consular-and-diplomatic-staff-how-assist-and-protect-victims-human-trafficking_en.

Õigusalane teave