Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2016/2034(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0339/2016

Esitatud tekstid :

A8-0339/2016

Arutelud :

PV 13/12/2016 - 17
CRE 13/12/2016 - 17

Hääletused :

PV 14/12/2016 - 9.17
CRE 14/12/2016 - 9.17
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2016)0504

Vastuvõetud tekstid
PDF 186kWORD 56k
Kolmapäev, 14. detsember 2016 - Strasbourg Lõplik väljaanne
ÜPP vahendid hinnavolatiilsuse vähendamiseks põllumajandusturgudel
P8_TA(2016)0504A8-0339/2016

Euroopa Parlamendi 14. detsembri 2016. aasta resolutsioon ÜPP vahendite kohta hinnavolatiilsuse vähendamiseks põllumajandusturgudel (2016/2034(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruseid (EL) nr 1305/2013, (EL) nr 1306/2013, (EL) nr 1307/2013 ja (EL) nr 1308/2013, millega on kindlaks määratud Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni 2016. aasta märtsis koostatud uuringut pealkirjaga „Ülevaade liikmesriikide poolt ajavahemikuks 2014–2020 ette nähtud riskijuhtimisvahenditest liikmesriikide ja ELi raames“,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit ning eelarvekomisjoni arvamust (A8-0339/2016),

A.  arvestades, et põllumajandusturge on alati iseloomustanud ebastabiilsus ja hinnavolatiilsus ning viimasel paaril aastal on sellest saanud nõudlust, pakkumist ja hindu puudutavate kiirelt üksteisele järgnenud šokkide tõttu struktuurne nähtus nii Euroopa kui ka maailma tasandil;

B.  arvestades, et põllumajanduses tuleb lahendada maailma rahvastiku kasvuga seotud suur probleem, kusjuures suur osa planeedi rahvastikust on alatoidetud ning tootmiserinevustest ja pakkumise ning nõudluse tasakaalustamatusest tulenev põllumajandusturgude volatiilsus suureneb jätkuvalt;

C.  arvestades, et kliimamuutus ja põllumajanduskahjurid avaldavad negatiivset mõju põllumajanduse tootmismahtudele ning kliimamuutuse ilmingud, nagu põud ja üleujutused, aitavad hinnavolatiilsusele kaasa;

D.  arvestades, et makromajanduslikud tingimused, sh struktuursed tegurid, nagu vahetuskursid, energia ja väetiste hinnad, intressimäärad ning spekuleerimine põllumajandusturgudel, võivad hinnavolatiilsust oluliselt mõjutada;

E.  arvestades, et väljaspool ELi võtavad peamised ülemaailmsed osalejad põllumajandusturgudel kasutusele poliitika, mille eesmärk on volatiilsust piirata, ning arvestades, et G20 põllumajandusministrid on samuti võtnud ülesandeks tegelda selle küsimusega jätkusuutliku arenguga seoses, võttes meetmeid põllumajandusliku tooraine hindade ülemäärasest volatiilsusest tingitud kahjuliku mõju vastu toiduga kindlustatusele;

F.  arvestades, et kõigil maailma piirkondadel on oma tootmismudelid ning erinevad keskkonna- ja loomade heaolu meetmed, millel võib olla tõsine mõju toodangu omahinnale, ning arvestades, et Euroopa põllumajandustootjad peaksid olema võimelised maailmaturul konkureerima;

G.  arvestades, et põllumajandustoodete hindade volatiilsust võivad süvendada poliitilised valikud, nagu kaubandusembargode kehtestamine;

H.  arvestades, et Euroopa Liidul puudub praegu turu volatiilsuse piiramiseks tõeline turvavõrk, mis on väga oluline takistav asjaolu põllumajandustootjatele ELi territooriumil töö jätkamiseks;

I.  arvestades, et turu avanemine viimastel aastakümnetel ja valikud, mis on viinud majanduse üleilmastumiseni, eriti WTO lepingute või kahepoolsete kaubanduslepingute mõjul, on võimaldanud turul sujuvamalt toimida, aga on aidanud kaasa ka hinnavolatiilsuse süvenemisele põllumajanduses;

J.  arvestades, et põllumajandustootjate tootmiskulud on kasvanud ja põllumajandusettevõtete võlad suurenenud, ning arvestades, et aastatel 2005–2010 kadus ELis 2,4 miljonit põllumajandusettevõtet, mis tõi kaasa paljude töökohtade kadumise maapiirkondades;

K.  arvestades, et põllumajandustoodete turud, kus saavad kokku pakkumine ja nõudlus, on olemuselt ebastabiilsed, ning arvestades, et finantstegurite olemasolu tavaliselt süvendab seda ebastabiilsust ning toiduainete ülemaailmse nõudluse ja põllumajandustoodete pakkumise piiratud elastsus aitab suurendada tegeliku või tajutud tasakaalustamatuse mõju turuosalistele, millel on mõnikord šokeeriv mõju põllumajandustoodete hindadele;

L.  arvestades, et liigne keskendumine finantstegevusele ülemaailmses majanduses ja sellega kaasnev spekuleerimine võib mõjutada põllumajandustoodete turge ning aidata kaasa hindade tasakaalustamatuse ja volatiilsuse suurendamisele, kusjuures põllumajanduslikku toorainet kasutatakse pelgalt finantsvarana; selline liigne keskendumine finantstegevusele võib olla laastava mõjuga ja eetiliselt taunitav, kui see seab ohtu maailma kõige vaesemate, kõige halvema toitumusega inimeste toiduga kindlustatuse, nagu 2008. aasta kohutavad näljaga seotud rahutused ilmekalt näitasid;

M.  arvestades, et Euroopa Liidul on kohustus aidata kaasa toiduga kindlustatusele Euroopas ning aidata parandada Euroopa põllumajandustoojate ja aednike konkurentsiolukorda maailmaturul;

N.  arvestades, et põllumajandussektor ja põllumajanduslik toidutööstus on ELi majanduse jaoks olulised ning neil on potentsiaal aidata kaasa jätkusuutlikule majanduskasvule;

O.  arvestades, et hinnavolatiilsus põhjustab tootjates ja tarbijates suurt ebakindlust, kusjuures esimesed näevad ohtu oma sissetulekutele ja investeerimissuutlikkusele ning sellest tulenevalt oma tegevuse pikaajalisele elujõulisusele, kui hinnad on madalad, samas võivad kõrged toiduainete hinnad ohustada tarbijate suutlikkust end toita ja omada juurdepääsu esmatarbekaupadele, mis omakorda viib kriisiolukordadeni;

P.  arvestades, et hinnavolatiilsus kahjustab põllumajanduslikku tootmist ja põllumajanduslikku toidutööstust, mis on kahjulik investeeringute, majanduskasvu ja tööhõive seisukohalt ning mis võib ka tõsiselt mõjutada tarbijate varustamist, toiduga kindlustatust ning ÜPP tõrgeteta toimimist;

Q.  arvestades, et hinnavolatiilsus mõjutab põllumajandustootjate suutlikkust investeerida ja luua töökohti, mis ei soodusta kaasajastamist, innovatsiooni, noori põllumajandustootjaid ega põlvkondade vahetumist;

R.  arvestades, et jätkusuutlikku põllumajandust kui kvaliteetse toidu allikat on võimalik tagada ainult siis, kui põllumajandustootjad saavad oma toodete eest piisavat tootjahinda, mis katab kõik jätkusuutliku tootmise kulud;

S.  arvestades, et seoses nn digipöördega võib Euroopa turgude suurem läbipaistvus ja õigeaegne juurdepääs teabele aidata koos muude vahenditega piirata turgude volatiilsust ja hinnavolatiilsust, kui ettevõtjatel on parem ja objektiivsem juurdepääs põllumajandusturgudel toimuvatele arengutele, mis aitab põllumajandustootjate sissetulekuid paremini kaitsta ja võidelda spekuleerimise vastu põllumajandusturgudel;

T.  arvestades, et 2013. aastal reformitud ÜPP maaelu arendamise poliitika sisaldab riskijuhtimisvahendeid, ning arvestades, et ainult 2 % II samba eelarvest ning 0,4 % ÜPP eelarvest kulutatakse praegu neile vahenditele;

Praegune olukord ja eesmärgid

1.  on seisukohal, et põllumajandustootjad seisavad järjest rohkem silmitsi hinnavolatiilsusega, millel on eri põhjuseid, nt põllumajandusturgude ebastabiilsus ja puudulikkus, globaliseerumine ning põllumajandusturgude keerukus, pakkumise suurem muutlikkus tulenevalt kliima ebastabiilsusest, suurematest terviseohtudest ja toidutarnete ebakindlast tasakaalust;

2.  peab vajalikuks võtta vastu mõjusam ja sidusam poliitika sihtotstarbeliste instrumentidega ELi ja riiklikul tasandil, et tagada multifunktsionaalne jätkusuutlik põllumajanduslik tootmine kogu liidus õiglaste ja tasuvate hindadega, vähendades eelkõige kahjulikku mõju neile ettevõtjatele, keda hinnavolatiilsus kõige enam mõjutab;

3.  märgib, et eri põllumajandussektorid on hinnavolatiilsusest erinevalt mõjutatud ning riiklike poliitikavahendite või mõju leevendamise strateegiate kalibreerimist tuleb kohandada iga sektori jaoks ja vastavalt põllumajandustootjate ees seisvatele tegelikele, praegustele ja tulevastele ohtudele;

4.  märgib, et sellal kui Euroopa Liit vähendab järk-järgult strateegilist toetust põllumajandusele, teevad tema konkurendid maailmaturul, eriti Ameerika Ühendriigid, Brasiilia ja Hiina, kättesaadavaks väga märkimisväärsed ja järjest suuremad avaliku sektori vahendid uute riskipoliitika mudelite väljatöötamiseks ja instrumentide loomiseks oma põllumajandustootjate kaitsmiseks hinnavolatiilsuse mõjude eest;

5.  juhib tähelepanu, et Euroopa Liit on ainus põllumajandusturul tegutseja, kelle põllumajanduspoliitika tugineb toodanguga sidumata toetusele, kusjuures aastate jooksul on vähendatud põllumajandusele antavat strateegilist toetust;

6.  märgib, et Ameerika Ühendriigid töötasid oma 2014. aasta põllumajandusseadusega (Farm Bill) välja konkreetsed kindlustuspoliitikad eri põllumajandussektorite jaoks;

7.  juhib tähelepanu, et ÜPP on viimaste aastakümnetega järjepidevalt arenenud ning selle peamised eesmärgid – tagada põllumajandustootjatele inimväärne elatustase ja võimaldada tarbijatele stabiilsed ja turvalised toidutarned taskukohaste hindadega – kehtivad endiselt;

8.  toonitab sellega seoses asjaolu, et ühine Euroopa poliitika on väga oluline sektori jaoks, mis vastutab toiduga kindlustatuse ja toiduohutuse tagamise eest ning millel on väga oluline roll loodusvarade kasutamisel ning maapiirkondade säästlikus majanduslikus ja keskkonnaalases arengus;

9.  toonitab koostoime tähtsust ÜPP ja muude ELi poliitikavaldkondade vahel;

10.  märgib, et ÜPP kõige viimaste reformidega on otsetoetused tootmisest peaaegu täielikult lahutatud, jätkatakse otsetoetuste lähendamist ning suuremas ulatuses on arvesse võetud ühiskondlikke, eriti keskkonnaalaseid küsimusi;

11.  võtab murega teadmiseks ÜPP vahendite vähendamise aastate jooksul, eriti nende vahendite osas, mis on eraldatud ühise turukorralduse meetmeteks, mis avab ÜPP renatsionaliseerimise väljavaate ja kahjustab õiglasi tingimusi ning võrdseid võimalusi ELi ühtsel turul;

12.  toonitab, et ELi põllumajandustootjate iga-aastased keskmised sissetulekud on viimase kümne aastaga kas jäänud samaks või isegi vähenenud, kusjuures tootmiskulud on jätkuvalt suurenenud, mistõttu on põllumajandusettevõtete arv oluliselt vähenenud, millega kaasneb paljude töökohtade kadumise oht maapiirkondades;

13.  on seisukohal, et komisjon peaks kasutama kogu tema käsutuses olevat ühise turukorraldusega seotud finantsvaru;

14.  peab kahetsusväärseks ühise turukorralduse vahendite väga aeglast rakendamismäära, selleks et vähendada hinnavolatiilsuse kahjulikku mõju ja tulla toime turuhäiretega;

15.  juhib tähelepanu asjaolule, et enamikku maaelu arenguprogrammide kohaselt võimaldatavatest riskijuhtimisvahenditest, usaldusfondidest, sissetuleku stabiliseerimise vahenditest ning kindlustusvahenditest kasutatakse ebaühtlaselt ja neid rahastatakse eelarvest väga piiratult;

16.  soovitab seetõttu tugevdada kehtivaid teise samba meetmeid, et suurendada Euroopa põllumajanduse konkurentsivõimet ning kaasata tootjaorganisatsioonid tihedalt rakendamisprotsessi;

17.  kutsub komisjoni üles põhjalikult analüüsima nii ÜPP II samba kohaselt kättesaadavate vahendite vähese kasutamise kui ka ühise turukorralduse ebapiisava rakendamise põhjuseid, et asjaomased sätted sellele vastavalt läbi vaadata;

18.  toonitab, kui oluline on säilitada praeguse ÜPP raames tootmisega sidumata otsetoetused koos ühtse pindalatoetuse kavaga, mis on kompensatsioon avalike teenuste eest ja oluline komponent põllumajandustootjate sissetuleku tagamisel ning neile teatava finantsstabiilsuse andmisel;

19.  toonitab siiski, et praegune paindlike ja mõjusate vahenditeta ÜPP ei ole nõuetekohaselt käsitlenud põllumajandustoodete turgude suuremat volatiilsust ega ole ka võimaldanud põllumajandustootjatel reageerida turusignaalidele ega töötada välja lahendusi hinnamuutustega toimetulekuks;

20.  kutsub komisjoni üles võtma kiireloomulisi meetmeid põllmajandussektori toetamiseks kõige äärepoolsemates, mägi- ja ebasoodsas olukorras olevates piirkondades, kus tootmise ja saagikoristuse ning toodete väljapoole tootmispiirkonda turustamisega seotud kulud on palju suuremad kui muudes piirkondades, ning esitama konkreetsed näitajad turvavõrgu meetmete kasutuselevõtuks nende piirkondade põllumajandusturgude jaoks;

21.  on seisukohal, et ELi sõltumatus toidu osas ja toiduga kindlustatus ning kodanike vajadustele vastava konkurentsivõimelise ja jätkusuutliku põllumajandussektori väljaarendamine kogu liidus peab jääma tulevase ÜPP strateegiliseks eesmärgiks ning esmajärjekorras tuleb tagada põllumajandustootjatele väärikas elatustase;

22.  on seisukohal, et elujõuline toidutööstus ei saa eksisteerida Euroopa põllumajandustootjateta, keda hinnavolatiilsus pidevalt mõjutab ja kes sõltuvad suuresti stabiilsetest turgudest ja hindadest ning piisavast riigipoolsest rahastamisest ja meetmetest põllumajandusettevõtete ja põllumajanduslike pereettevõtete konkurentsivõime säilitamiseks;

23.  toonitab sellega seoses, kui oluline on noorte põllumajandustootjate ja uustulnukate roll Euroopa põllumajanduse tuleviku tagamise seisukohalt;

Ettepanekud

Valdkondlik korraldus ja lepinguliste suhete süsteem

24.  on seisukohal, et toormetootjad on kõige nõrgem lüli toidutarneahelas, eriti arvestades järjest kontsentreeritumat ja suurt jaemüügisektorit nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil, ning neil peab olema lubatud ühineda nt kooperatiivides, tootjaorganisatsioonides või muudes sektoripõhistes liitudes;

25.  palub, et komisjon hõlbustaks lepinguliste suhete süsteemi kasutamist ja kohandaks selleks Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 42 kohaselt ELi konkurentsipoliitikat põllumajandussektori erivajadustele vastavalt, et kõigis liikmesriikides oleksid ühtsed eeskirjad ja nende täitmine oleks ühetaoline; on seisukohal, et ÜPP eesmärgid peavad olema jätkuvalt konkurentsieeskirjade suhtes ülimuslikud ning kõik algatused konkurentsiõiguse paremaks kohandamiseks põllumajandussektori eripäraga peaksid põhinema põllumajandustoodete ühise turukorralduse määrusel;

26.  toonitab, et tootjate läbirääkimispositsiooni toidutarneahelas tuleb tugevdada standardsete, läbipaistvate, tasakaalustatud ja kollektiivselt läbiräägitud lepingute abil, et põllumajandustootjatel oleks võimalik võidelda ebaõiglaste kaubandustavade vastu, tõsta oma konkurentsivõimet, suurendada sissetulekute stabiilsust, luua lisaväärtust ning investeerida innovatsiooni;

27.  palub komisjonil luua ELi õigusraamistiku, millega keelatakse toiduainete tarneahelas ebaausad kaubandustavad, mis võivad põhjustada hinnavolatiilsust põllumajandusturgudel;

28.  toonitab, et need lepingud peaksid olema piisavalt pikad ning neis tuleks kehtestada hinnad, makseperioodid ja muud põllumajandustoodete tarnetingimused;

29.  on seisukohal, et eri põllumajandussektorite põllumajandustootjatel peaks olema võimalik pidada lepingu tingimuste üle läbirääkimisi tootjaorganisatsioonide kaudu, mille suurus vastab nende tööstuskontsernide ja turustusühenduste suurusele, kellega nad läbirääkimisi peavad;

30.  märgib, et võimalused, mida pakuvad pikemaajalised integreeritud tarneahela lepingud, forvardlepingud, kindla marginaaliga lepingud ja võimalus kinnistada tootmiskulusid kajastavad hinnad kindlaksmääratud ajavahemikuks, võiksid olla tootjatele vahendiks, mille abil ohjata volatiilsuse mõju oma kasumimarginaalidele;

31.  usub, et uute instrumentide kasutamise võimalus peaks olema kättesaadav ka lepingulistes suhetes ning et samuti tuleb kättesaadavaks teha lepingute vahendamise vahendid;

32.  märgib, et tootmisharude vahelised organisatsioonid suurendavad usaldust ja arutelu eri sidusrühmade (tootjad, töötlejad ja turustajad) vahel ning lihtsusavad lisaväärtuse loomist ühisalgatuste kaudu, mis aitavad põllumajandustootjatel mõista turge ja tootmist paremini, edendavad häid tavasid ja turu läbipaistvust, prognoosivad tootmispotentsiaali, aitavad parandada pakkumise juhtimist ning koostada standardlepinguid, mis on kooskõlas ELi õigusnormidega;

33.  kutsub komisjoni üles julgustama ELi tasandi tootmisharudevahelisi organisatsioone kaitsma ühiselt tootjate huve kõige rohkem piiriülestele turgudele suunatud sektorites, nt puu- ja köögiviljasektoris;

34.  tunnustab Euroopa ühistute pingutusi tootjate ühendamisel ning abistamisel nende positsiooni parandamiseks väärtusahelas ning usub, et neid tuleb julgustada mängima suuremat rolli põllumajanduses, millega leevendatakse ülemäärase turuvolatiilsuse mõju;

Riskijuhtimisvahendid

35.  soovitab kliima-, tervise- ja majandusriski juhtimise vahendeid, eelkõige põllumajandustoodangu eri liiki riskikindlustusvahendeid, sissetuleku stabiliseerimise vahendeid, individuaalsete eraldiste mehhanisme ja usaldusfonde turupõhise ÜPP raames edasi arendada, et piirata hinnavolatiilsuse mõju ja soodustada tulevikku vaatavat põllumajandusettevõtete juhtimist;

36.  kutsub komisjoni üles soodustama parimate tavade vahetamist liikmesriikide vahel ja töötama välja uued vahendid, mis peaksid olema mitte ainult õiglased, mõjusad ja paindlikud, vaid ka mõistliku hinnaga ja põllumajandustootjatele kättesaadavad, et hoida ära ja juhtida hinnavolatiilsusega seotud riske ja panna alus ÜPP tulevaste reformide arutamiseks;

37.  toonitab, et need vahendid, mida hakatakse kasutama koos otsetoetuste süsteemiga, peavad olema tagatud piisavate ressurssidega, et suurendada põllumajandustootmise vastupanuvõimet ja vähendada seejuures vajadust tagantjärele kriisiohjamise järele;

38.  on seisukohal, et valdkondlikult hallatavad põllumajandustootjate algatusel loodud usaldusfondid võivad teataval määral stabiliseerida põllumajandustootjate sissetulekuid, kui nende toodete kasumimarginaalid kõiguvad;

39.  on ka seisukohal, et need usaldusfondid ei peaks asendama liidu antavat toetust ja neid tuleks kombineerida riikliku toetusega;

40.  kutsub ühtlasi komisjoni üles olema algataja ja pakkuma stiimuleid selliste fondide asutamiseks, tagades seejuures, et kõikide uute riskijuhtimissüsteemide puhul tuleb austada ja vajaduse korral täiendada liikmesriikide tasandil vastu võetud kindlustussüsteeme;

41.  on seisukohal, et hinnavolatiilsust saab ohjata ka riiklikul tasandil, ning kutsub liikmesriike üles võtma oma maksueeskirjades arvesse turu volatiilsust, võimaldades põllumajandustootjatel luua individuaalseid eraldiste mehhanisme, mis võiksid olla maksuvabad;

42.  on seisukohal, et põllumajandustootjad, eriti oma majapidamisse investeerinud tootjad, on majanduslikult kõige kaitsetumate turgudel osalejate hulgas;

43.  on ühtlasi seisukohal, et investeeringute kaotamise ennetamiseks tuleks luua ÜPP vahendid, nagu mõjus abi rahavoogude osas või kohustuslik ettevaatusvaru;

44.  toonitab asjaolu, et põllumajandusettevõtted saavad endale lubada innovatsiooni vaid siis, kui kapitalikulud on madalad ja teatav likviidsuse tase on kättesaadav; rõhutab sellega seoses, et stabiilne sissetulek on üks eeltingimusi, mis võimaldab põllumajandustootjatel laenu saada;

45.  märgib, et pangandussektori tegevusel on tootjatele terav mõju ning põllumajandustootjate kasvavad võlad lisavad sektorile volatiilsuse ajal koormust;

46.  toonitab, kui oluline on teavitada põllumajandustootjaid paremini Euroopa Investeerimispanga kesksest rollist maapiirkondade majanduse toetamisel ja arendamisel ning sellest, kuidas kasutada innovatiivseid rahastamisvahendeid;

47.  on seisukohal, et parem teave põllumajanduslike majapidamiste kaasajastamise, jätkusuutlikkuse ja konkurentsivõimelisuse kohta tuleb teha põllumajandustootjatele ja põllumajandustootjate organisatsioonidele kättesaadavaks ning samas tuleb korraldada koolituskursusi riskiohjamise, turuandmete, marginaalide ja volatiilsuse kohta;

48.  kutsub komisjoni üles võtma tihedas koostöös riiklike asutuste ja põllumajandusorganisatsioonidega vastu teadlikkuse tõstmise kava II samba ja ühise turukorralduse raames kättesaadavate riskiohjamisvahendite kohta;

49.  kutsub liikmesriike ja kohalikke asutusi üles tugevdama oma põllumajandushariduse ja kutsekoolituse kavades eespool nimetatud aspekte;

50.  usub, et üks võimalus turgude stabiliseerimiseks ja hinnavolatiilsuse vähendamiseks on tagada nõudluse ja pakkumise parem tasakaal;

Põllumajandusturg ja hinnavaatluskeskused

51.  on seisukohal, et põllumajandusturud peavad olema läbipaistvad, mida on peamiselt võimalik saavutada sellega, kui teha hindu ja kulusid puudutava olemasoleva teabe avaldamine ajakohasemaks, kergesti kättesaadavaks ja kõigile tarneahela sidusrühmadele (tootmisest turustamiseni) kasulikuks, piirates seeläbi hindadega spekuleerimist ja hinnavolatiilsust;

52.  märgib siiski, et hindade läbipaistvus iseenesest ei aita parandada põllumajandustootjate vastupidavust hinnavolatiilsusele ega lahenda struktuurseid puudusi turukorralduses, nt pakkumise ja nõudluse tasakaalustamatust;

53.  julgustab koostama üleeuroopalist kaarti, mis näitaks reaalajas põllumajandustoodete kättesaadavust;

54.  väljendab heameelt täiendavate turuseirevahendite laiendamise üle muudesse sektoritesse;

55.  toonitab, kui olulise eelise annab põllumajandustootjatele kõigi teiste sidusrühmadega lepingute üle läbirääkimiste pidamisel teadlikkus hindade kujunemisest ja hinnaliikumistest ning pakkumise suundumustest;

56.  soovitab luua Euroopa põllumajandustoodete hindade vaatluskeskused, mis kataksid kogu ahela tootjahindadest lõpliku müügihinnani, et põllumajandusturge jätkuvalt segmentide kaupa analüüsida;

57.  soovitab kaasata majandusala sidusrühmad, tehes vastavalt asjaomaste sektorite eri vajadustele üks või kaks korda kuus kättesaadavaks hinnaliikumisi ning lühiajalisi ja keskmise perioodi prognoose kajastavad ajakohased ja asjakohased andmed;

58.  nõuab tungivalt, et komisjon annaks vaatluskeskuste käsutusse vajalikud vahendid, et neil oleks võimalik anda soovitusi ja mitte pelgalt tegelda häirete seirega;

Kriiside ennetamise ja ohjamise vahendid

59.  on seisukohal, et traditsioonilised ÜPP kriisiohjamisvahendid (riiklik sekkumine ja eraladustamine) ei ole globaliseerunud majanduses piisavalt mõjusad;

60.  kutsub seetõttu komisjoni üles töötama välja avaliku ja erasektori vahendid, mida saab omavahel kombineerida ja/või üksteisega täiendada, millega kaasneb sihtotstarbeline siduv varajase hoiatamise mehhanism, et tagada turgude nõuetekohane toimimine ja seista vastu turukriisidele;

61.  on seisukohal, et komisjon peaks kasutama kriiside vastu võitlemiseks kõiki tema käsutuses olevaid ühise turukorralduse vahendeid;

62.  väljendab kahetsust kriisireservi vähese kasutamise üle, mis tuleneb peamiselt eelarve-eeskirjadest, eriti aastasuse põhimõttest, ning komisjoni kaalutlusõigusest rahaliste vahendite reservist vabastamisel;

63.  nõuab seetõttu kriisireservi arvamist ÜPP eelarvest välja ja selle kasutamist kriisiohjevahendite rahastamisallikana;

64.  käsitleb vastutsüklilisi meetmeid kriiside ennetamise ja ohjamise vahendina koos riskijuhtimise vahenditega, mille kaudu EL saab sekkuda põllumajandusturgudel vääramatust jõust tingitud kriiside korral, et hoida ära suuri hinnakärpeid;

65.  kutsub komisjoni üles uurima, kuidas töötada välja mehhanismid hinnavolatiilsusest tulenevate kriiside ennetamiseks ja nende vastu võitlemiseks vastutsükilisi abivahendeid kasutades, ning võimaldama aasteelarves suuremat paindlikkust mitmeaastase rahastamispaketi raames, et vastutsüklilisi abivahendeid arvesse võtta;

o
o   o

66.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

Õigusalane teave