Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Teisipäev, 5. juuli 2016 - Strasbourg
ELi ja Peruu vaheline lühiajalise viisa nõudest loobumise leping ***
 Väljaspool teid kasutatavate liikurmasinate heite piirnormid ***I
 Pagulased: sotsiaalne kaasamine ja tööturule integreerimine
 Sotsiaalsed ja keskkonnastandardid, inimõigused ja ettevõtja sotsiaalne vastutus
 Kaugelevaatav ja innovaatiline tulevane kaubandus- ja investeerimisstrateegia
 Inimkaubanduse vastane võitlus ELi välissuhetes

ELi ja Peruu vaheline lühiajalise viisa nõudest loobumise leping ***
PDF 231kWORD 59k
Euroopa Parlamendi 5. juuli 2016. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu ja Peruu Vabariigi vahelise lühiajalise viisa nõudest loobumist käsitleva lepingu Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta (12099/2015 – C8-0143/2016 – 2015/0199(NLE))
P8_TA(2016)0295A8-0197/2016

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (12099/2015),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Peruu Vabariigi vahelise lühiajalise viisa nõudest loobumist käsitleva lepingu eelnõu (12097/2015),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 77 lõike 2 punktile a ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v (C8-0143/2016),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõike 1 esimest ja kolmandat lõiku ja lõiget 2 ning artikli 108 lõiget 7,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni soovitust (A8-0197/2016),

1.  annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Peruu Vabariigi valitsusele ja parlamendile.


Väljaspool teid kasutatavate liikurmasinate heite piirnormid ***I
PDF 236kWORD 99k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 5. juuli 2016. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus väljaspool teid kasutatavate liikurmasinate sisepõlemismootorite heite piirnormide ja tüübikinnitusega seotud nõuete kohta (COM(2014)0581 – C8-0168/2014 – 2014/0268(COD))
P8_TA(2016)0296A8-0276/2015

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2014)0581),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 114, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0168/2014),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 18. veebruari 2015. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 22. aprilli 2016. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni raportit ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamust (A8-0276/2015),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 5. juulil 2016. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/..., mis käsitleb väljaspool teid kasutatavate liikurmasinate sisepõlemismootorite gaasiliste saasteainete ja tahkete osakeste heite piirnorme ja tüübikinnitusega seotud nõudeid, muudetakse määruseid (EL) nr 1024/2012 ja (EL) nr 167/2013 ning muudetakse direktiivi 97/68/EÜ ja tunnistatakse see kehtetuks

P8_TC1-COD(2014)0268


(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2016/1628) lõplikule kujule).

(1) Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata.


Pagulased: sotsiaalne kaasamine ja tööturule integreerimine
PDF 252kWORD 133k
Euroopa Parlamendi 5. juuli 2016. aasta resolutsioon pagulaste sotsiaalse kaasamise ja tööturule integreerimise kohta (2015/2321(INI))
P8_TA(2016)0297A8-0204/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 78,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse 1951. aasta Genfi konventsiooni ja selle lisaprotokolli,

–  võttes arvesse oma 29. aprilli 2015. aasta resolutsiooni Vahemerel hiljuti asetleidnud traagiliste sündmuste ning ELi rände- ja varjupaigapoliitika kohta(1),

–  võttes arvesse oma 10. septembri 2015. aasta resolutsiooni rände ja pagulaste kohta Euroopas(2),

–  võttes arvesse komisjoni kümnest meetmest koosnevat rändeteemalist tegevuskava, mis esitati 20. aprillil 2015 Luxembourgis toimunud välisasjade ja siseküsimuste nõukogu ühisistungil,

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa rände tegevuskava“ (COM(2015)0240),

–  võttes arvesse komisjoni 7. juuni 2016. aasta teatist „Kolmandate riikide kodanike integratsiooni Euroopa tegevuskava“ (COM(2016)0377),

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv kolmandate riikide kodanike kõrgema tasandi kutseoskusi nõudva töö eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta (COM(2016)0378),

–  võttes arvesse komisjoni 10. juuni 2016. aasta teatist „Euroopa uus oskuste tegevuskava“ (COM(2016)0381),

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/32/EL (rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta) kohaldamise eesmärgil ELi ühine turvaliste päritoluriikide nimekiri ja muudetakse direktiivi 2013/32/EL (COM(2015)0452),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded (edaspidi „vastuvõtutingimuste direktiiv“),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „ELi tagasisaatmisalane tegevuskava“ (COM(2015)0453),

–  võttes arvesse komisjoni soovitust tagasisaatmise käsiraamatu kohta, mis on mõeldud liikmesriikide pädevatele asutustele isikute tagasisaatmisega seotud küsimuste lahendamisel (C(2015)6250),

–  võttes arvesse komisjoni ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ühisteatist riigihanke-eeskirjade kohta seoses praeguse varjupaigakriisiga (COM(2015)0454),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Pagulaskriisi lahendamine Euroopas: ELi välistegevuse roll“ (JOIN(2015)0040),

–  võttes arvesse komisjoni otsust Aafrikas stabiilsuse tagamiseks ning ebaseadusliku rände algpõhjuste ja põgenikega tegelemiseks mõeldud hädaolukorra usaldusfondi loomise kohta (C(2015)7293),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Pagulaskriisiga toime tulekuks Euroopa rände tegevuskava alusel kohe võetavad operatiiv-, eelarve- ja õigusmeetmed“ (COM(2015)0490),

–  võttes arvesse komisjoni 27. mai 2015. aasta teatist „ELi tegevuskava rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise tõkestamiseks (2015–2020)“ (COM(2015)0285),

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Kolmandate riikide kodanike integratsiooni Euroopa töökava“,

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Pagulaskriisi haldamine: ülevaade Euroopa rände tegevuskava raames võetud prioriteetsete meetmete rakendamise olukorrast“ (COM(2015)0510),

–  võttes arvesse järeldusi, mille Euroopa Ülemkogu võttis vastu oma juunis 2014 toimunud kohtumisel, 23. aprilli 2015. aasta erakorralisel kohtumisel, 25. ja 26. juuni 2015. aasta kohtumisel, ELi riigipeade ja valitsusjuhtide 23. septembri 2015. aasta mitteametlikul rändeteemalisel kohtumisel, 15. oktoobri 2015. aasta kohtumisel, 17. ja 18. detsembri 2015. aasta kohtumisel ning 18. ja 19. veebruari 2016. aasta kohtumisel,

–  võttes arvesse nõukogu 20. juuli 2015. aasta istungil vastu võetud järeldusi turvaliste päritoluriikide kohta, 20. juuli 2015. aasta istungil vastu võetud järeldusi rände kohta, 8. oktoobri 2015. aasta istungil vastu võetud järeldusi tagasisaatmispoliitika tuleviku kohta, 12. oktoobri 2015. aasta istungil vastu võetud järeldusi rände kohta, 9. novembri 2015. aasta istungil vastu võetud järeldusi pagulas- ja rändekriisiga toimetulemiseks võetavate meetmete kohta ning 4. detsembri 2015. aasta istungil vastu võetud järeldusi kodakondsusetuse kohta,

–  võttes arvesse järeldusi, mille oma 20. juuli 2015. aasta kohtumisel võtsid vastu nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajad 20 000 selgelt rahvusvahelist kaitset vajava isiku ümberasustamise kohta mitmepoolsete ja riigi tasandi kavade abil,

–  võttes arvesse ELi-Türgi 15. oktoobri 2015. aasta ühist tegevuskava,

–  võttes arvesse 8. oktoobril 2015 toimunud Vahemere idaosa ja Lääne-Balkani rändetee teemalise kõrgetasemelise konverentsi deklaratsiooni ja 25. oktoobril 2015 Brüsselis toimunud Lääne-Balkani rändeteel kulgevaid pagulasvooge käsitleva riigijuhtide kohtumise järgset avaldust,

–  võttes arvesse tegevuskava ja poliitilist deklaratsiooni, mis võeti vastu 11. ja 12. novembril 2015 Vallettas toimunud ELi ja Aafrika rändeteemalisel tippkohtumisel,

–  võttes arvesse nõukogu 22. septembri 2003. aasta direktiivi 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta,

–  võttes arvesse komisjoni ja nõukogu ühist tööhõivearuannet, mis on lisatud komisjoni teatisele 2016. aasta majanduskasvu analüüsi kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee resolutsiooni 1994(2014),

–  võttes arvesse Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti (EASO) tööd ja aruandeid ning eelkõige 2014. aasta aruannet varjupaigavaldkonna olukorra kohta Euroopa Liidus,

–  võttes arvesse piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase ÜRO 1984. aasta konventsiooni artikli 33 lõikeid 1 ja 2,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) tööd, aastaaruandeid ja uuringuid ning eelkõige ameti uuringuid tööalase ärakasutamise raskete vormide kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi poliitikaosakonna A uuringut rändajate integreerimise ja selle mõju kohta tööturule, poliitikaosakonna C uuringuid Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 80 rakendamise kohta, rahvusvahelist kaitset taotlevate isikute varjupaigamenetlusi käsitlevate uute käsitlusviiside, alternatiivsete võimaluste ja juurdepääsuvõimaluste kohta, ELi suunduva rahvusvahelise töörände õigusaktidega reguleerimise uute võimaluste selgitamise kohta, Euroopa ühise varjupaigasüsteemi parandamise ja Dublini määruse reeglite alternatiivide kohta ning ELi ja kolmandate riikide vahelise koostöö kohta rände valdkonnas, poliitikaosakondade A ja D märgukirju ja dokumente rändepoliitikat ja pagulaste integreerimist käsitlevate ELi fondide kohta ning sellega seotud tõhususe analüüsi ja heade tavade kohta tulevikus, samuti välispoliitika peadirektoraadi poliitikaosakonna uuringut, mis käsitleb rändajate inimõiguste kaitsmist Vahemere piirkonnas,

–  võttes arvesse Euroopa rändevõrgustiku uuringuid ning eelkõige uuringut saatjata alaealisi puudutava poliitika, tavade ja andmete kohta,

–  võttes arvesse ÜRO pagulaste ülemvoliniku tööd ja aruandeid,

–  võttes arvesse rändajate inimõigustega tegeleva ÜRO eriraportööri tööd ja aruandeid,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni tööd ja aruandeid,

–  võttes arvesse Euroopa Põgenike ja Pagulaste Nõukogu tööd ja aruandeid,

–  võttes arvesse Euroopa Regioonide Komitee arvamust „Euroopa rände tegevuskava“, mis võeti vastu 3.–4. detsembril 2015 toimunud täiskogu 115. istungjärgul,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 10. detsembri 2015. aasta arvamusi Euroopa rände tegevuskava kohta ja ELi tegevuskava kohta rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise tõkestamiseks,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 27. aprilli 2016. aasta arvamust pagulaste integratsiooni kohta ELis,

–  võttes arvesse oma 17. detsembri 2014. aasta resolutsiooni olukorra kohta Vahemerel ja ELi tervikliku rändekäsituse vajalikkuse kohta(3),

–  võttes arvesse programmi EQUAL raames omandatud kogemusi ja õppetunde,

–  võttes arvesse justiits- ja siseasjade nõukogus novembris 2004 vastu võetud ELi sisserändajate integreerimise poliitika ühiseid aluspõhimõtteid, eelkõige põhimõtteid 3, 5 ja 7,

–  võttes arvesse oma 14. märtsi 2013. aasta resolutsiooni rändajate integreerimise, selle mõju kohta tööturule ja sotsiaalkindlustuse koordineerimise välispoliitilise mõõtme kohta(4),

–  võttes arvesse asjakohaseid Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) väljaandeid, eelkõige „Indicators of Immigrant Integration 2015: Settling in“ („Välismaalaste integratsiooni näitajad aastal 2015: kohanemine“), „Making Integration Work: Refugees and others in need of protection“ („Toimiv integratsioon: pagulased ja teised kaitset vajavad isikud“) ja „A New Profile of Migrants in the Aftermath of the Recent Economic Crises“ („Hiljutise majanduskriisi tagajärjel tekkinud uus rändajate profiil“),

–  võttes arvesse asjakohaseid Eurofoundi väljaandeid, eelkõige „Challenges of policy coordination for third-country nationals“ („Poliitika koordineerimisega seotud raskused kolmandate riikide kodanike jaoks“) ja „Approaches towards the labour market integration of refugees in the EU“ („Käsitlusviisid pagulaste integratsiooniks ELi tööturule“),

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Valuutafondi aruteludokumenti „The Refugee Surge in Europe: Economic Challenges“ („Pagulaste arvu suurenemine Euroopas ja majanduslikud probleemid“),

–  võttes arvesse varjupaigateabe andmebaasi 2014.–2015. aasta aruannet „Common Asylum System at a turning point: Refugees caught in Europe's solidarity crisis“ („Ühise varjupaigasüsteemi murrangulised ajad: pagulased kui Euroopa solidaarsuskriisi ohvrid“),

–  võttes arvesse Süüria Araabia Vabariigist põgenevate isikute rahvusvahelist kaitset käsitlevate ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) tähelepanekute 22. oktoobri 2013. aasta teist ajakohastatud versiooni,

–  võttes arvesse oma 19. jaanuari 2016. aasta resolutsiooni oskuste arendamise poliitika kohta noorte töötuse vastu võitlemiseks(5),

–  võttes arvesse oma 10. septembri 2015. aasta resolutsiooni sotsiaalse ettevõtluse ja sotsiaalse innovatsiooni kohta võitluses tööpuudusega(6),

–  võttes arvesse oma 8. märtsi 2016. aasta resolutsiooni naispagulaste ja -varjupaigataotlejate olukorra kohta ELis(7),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi poliitikaosakonna C 2016. aasta veebruaris koostatud uuringut „Female refugees and asylum seekers: the issue of integration“ („Naispagulaste ja -varjupaigataotlejate integratsiooni küsimus“),

–  võttes arvesse Euroopa kolmepoolse sotsiaaltippkohtumise 16. märtsi 2016. aasta järeldusi, eelkõige majandus- ja sotsiaalpartnerite avaldust pagulaskriisi kohta,

–  võttes arvesse 1951. aasta pagulasseisundi konventsioonis ja ÜRO lapse õiguste konventsioonis kehtestatud rahvusvahelisi kohustusi, võttes arvesse kõigi laste põhiõigust saada juurdepääs tasuta põhiharidusele, olenemata nende soost, rassist, etnilisest või sotsiaalsest päritolust,

–  võttes arvesse oma 26. novembri 2015. aasta resolutsiooni laste hariduse kohta hädaolukordades ja pikaajalistes kriisides(8),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamust (A8-0204/2016),

A.  arvestades, et pagulaskriis on ennekõike humanitaarkriis, mille on põhjustanud muu hulgas ELi naabruskonna riikide destabiliseerumine, millel on pikaajaline mõju ka liidu tööturule ja kodanikuühiskonnale ja millele on seetõttu vaja pikaajalisi ning läbimõeldud vastuseid, mis aitavad tagada sotsiaalset ühtekuuluvust kohalikul tasandil ning uustulnukate edukat lõimumist Euroopa ühiskondadesse;

B.  arvestades, et Genfi konventsioon töötati välja eesmärgiga kaitsta Euroopa pagulasi pärast Teist maailmasõda ning selles on määratletud pagulase mõiste ja sätestatud rida pagulaste õigusi, samuti riikide kohustused;

C.  arvestades, et on kolm õiguslikku seisundit, milles olijad kas saavad või võivad saada rahvusvahelist kaitset, ja nendeks on pagulase, varjupaigataotleja ning täiendava kaitse saaja seisund; arvestades, et sotsiaalset kaasamist ja tööturule integreerimist tuleks kohandada vastavalt isikute vajadustele;

D.  arvestades, et pagulaskriisi põhjusi tuleb analüüsida, et oleks võimalik viivitamata tõhusaid meetmeid võtta; arvestades samuti, et pagulaskriisi peamine põhjus on konfliktid ja arvestades, et nende lahendamine võiks pagulaste arvu märkimisväärselt vähendada ja võimaldada ülejäänutel kodumaale tagasi pöörduda;

E.  arvestades, et Euroopas 2014. ja 2015. aastal registreeritud varjupaigataotlejate ja pagulaste arv on enneolematu, mis on tingitud teatavates ELi naaberriikides valitsevast raskest humanitaarolukorrast; arvestades, et teabe parem juurdepääsetavus uue tehnoloogia vahendusel võiks aidata inimkaubitsejate ja -smugeldajate tegevust takistada;

F.  arvestades, et tegevuskava ja poliitiline deklaratsioon, mis võeti vastu 11. ja 12. novembril 2015 Vallettas toimunud ELi ja Aafrika rändeteemalisel tippkohtumisel, ei andnud tulemuseks praktilisi ja otsustavaid meetmeid;

G.  arvestades, et pagulaste lõimumist nii ühiskonda kui ka tööturule on võimalik saavutada ainult liikmesriikide ja nende ühiskondade solidaarsuse ja ühise pühendumise korral;

H.  arvestades, et prognooside kohaselt väheneb tööealine elanikkond ELis 2020. aastaks 7,5 miljoni inimese võrra; arvestades, et ELi tööturu vajaduste arengu prognoosid näitavad tekkivat ja tulevast tööjõunappust konkreetsetes valdkondades;

I.  arvestades, et ametialane lõimumine on samm sotsiaalse kaasatuse suunas;

J.  arvestades, et pagulaste sotsiaalne kaasamine ja tööturule integreerimine on kahesuunaline dünaamiline protsess, samuti on see kahemõõtmeline (hõlmab õigusi ja kohustusi), kujutades endast ühtaegu võimalust ja väljakutset, kusjuures pagulaste kaasamine eeldab pagulaste endi, liikmesriikide, nende kohalike jaa piirkondlike omavalitsuste ning vastuvõtvate kogukondade kooskõlastatud, kuid piiritletud kohustusi ja jõupingutusi, samuti sotsiaalpartnerite, kodanikuühiskonna ja vabatahtlike organisatsioonide osalemist ja toetust;

K.  tuletab meelde, et edukaks lõimumiseks ei piisa üksnes tööturule kaasamisest, vaid vaja on ka keelekursusi saabumisel, eluaset, haridust ja teenuseid, sotsiaalkaitset ja tervishoidu, kaasa arvatud vaimse tervise tugi;

L.  arvestades, et vastuvõtvate riikide tööturutingimused on pagulaste edukal ja püsival lõimimisel otsustavalt tähtis tegur; arvestades, et töötus, eelkõige noorte ja pikaajaline töötus, on ELis endiselt murettekitavalt suur, samuti tekitab pidevalt raskusi nõudluse ja pakkumise ühitamine tööturul;

M.  arvestades, et iga pagulane on isiksus, kellel on oma isiklik taust, teadmised, oskused, kvalifikatsioon, töö- ja elukogemus ning vajadused, ja see kõik väärib tunnustamist; arvestades, et pagulased võivad majandustegevuses osaleda ja seda genereerida, tuues vastuvõtvale kogukonnale kasu;

N.  arvestades lisaks, et 24,4 % ELi elanikkonnast elab vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus ja peaaegu 10 % ähvardab tõsine materiaalne puudus;

O.  arvestades, et kolmandate riikide kodanikel on väga raske oma oskuste ja kvalifikatsiooni tunnustamist saavutada; arvestades, et kolmandas riigis omandatud kvalifikatsiooni tunnustamine on tihedalt seotud oskuste hindamisega;

P.  arvestades, et täiskasvanud pagulaste jaoks on tööturule sisenemiseks väga oluline nende hariduse ja kvalifikatsiooni tunnustamine ning konkreetsed meetmed akadeemilise kvalifikatsiooni ja erioskuste omandamiseks;

Q.  arvestades, et pagulastele ja varjupaigataotlejatele tõhusa juurdepääsu andmine tööturule aitab taastada nende inim- ja eneseväärikust, samuti on see kulutõhus ning riigi rahanduse seisukohast vastutustundlik, kuna aitab vähendada liikmesriikide ja kohalike asutuste kulusid ja võimaldab pagulastel saada aktiivseks eelarvesse panustajaks;

R.  arvestades, et nii pagulaste kui ka varjupaigataotlejate seas vajavad erilist kaitset naised ja alaealised; arvestades, et kogu sotsiaalse kaasamise ja tööturule lõimimise poliitikas tuleb arvestada soolist ja lastekaitseaspekti;

S.  arvestades, et Europoli 2015. aastast pärinevate andmete kohaselt on pärast Euroopasse jõudmist kadunuks jäänud vähemalt 10 000 saatjata last;

T.  arvestades, et sundümberasumised, konfliktid, inimõiguste rikkumised ja sõjad võivad avaldada ränka mõju neid kogenud inimeste füüsilisele ja vaimsele tervisele; arvestades, et lisaks kogevad naispagulased ja -varjupaigataotlejad väga tihti soolist vägivalda;

U.  arvestades, et paljud Euroopasse jõudnud varjupaigataotlejad satuvad inimväärikust alandavatesse ja ebakindlatesse tingimustesse ning elavad laagrites, kus neil puudub juurdepääs oma põhivajaduste täitmiseks vajalikele piisava kvaliteediga ressurssidele ja teenustele;

V.  arvestades, et 1951. aasta ÜRO pagulasseisundi konventsiooni artikli 33 lõikes 1 öeldakse: „Osalisriik ei saada pagulast oma territooriumilt välja ega tagasi („refouler“) mis tahes viisil selle territooriumi piiridele, kus tema elu või vabadus on ohus mingisse rassi, rahvusesse või usku või sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste tõttu“;

W.  arvestades, et piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni (1984) artikli 3 lõigetes 1 ja 2 on öeldud järgmist: „Osalisriik ei tohi ühtki isikut teise riiki välja või tagasi saata („refouler“) ega teda teisele riigile välja anda, kui on põhjendatud alus arvata, et seal võib teda ähvardada piinamine. Sellise võimaluse kindlakstegemisel arvestab pädev asutus kõiki asjaolusid, kaasa arvatud sellised juhud, kui nimetatud teises riigis rikutakse pidevalt jõhkralt, jämedalt ja massiliselt inimõigusi“;

X.  arvestades, et diskrimineerimine koos keeleliste, hariduslike ja institutsiooniliste teguritega on üks tõsisemaid üldisi takistusi, mis ei lase rändajatel täielikult tööturul ja ühiskonnas osaleda(9);

Y.  arvestades, et pooled ELi saabuvatest varjupaigataotlejatest ja pagulastest on 18–34 aasta vanused ja iga neljas on laps; arvestades, et need lapsed on pärit konfliktitsoonidest, kus kooliskäimise võimalus on pikka aega olnud katkestatud või piiratud, või pagulaslaagritest, kus vaid vähestel on olnud võimalus mis tahes vormis haridust saada või kohalikus koolis käia;

Z.  arvestades, et direktiivis 2003/86/EÜ on pagulaste perede taasühinemisega seoses öeldud, et liikmesriigid ei tohi nõuda pagulaselt, et see oleks enne oma pereliikmetega ühinemist elanud teatava aja nende territooriumil;

1.  kordab, et ELi viivitamatu reageerimine olukorrale peab lähtuma solidaarsusest ja vastutuse õiglasest jagamisest, nagu on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 80, ning terviklikust käsitusest, milles võetakse arvesse vajadust parandada turvalisi ja seaduslikke rändekanaleid ning Euroopa põhiõiguste ja -väärtuste täielikku järgimist; rõhutab, et pagulaste ja varjupaigataotlejate sissevoolu haldamiseks on vaja viivitamata kehtestada kõiki liikmesriike hõlmav alaline ümberpaigutamismehhanism;

2.  võtab teadmiseks mõiste „pagulane“ äärmiselt ebaühtlase ja ebamäärase kasutamise avalikes ja poliitilistes aruteludes; rõhutab pagulaste selge määratlemise olulisust kooskõlas õigusliku määratlusega, mis on sätestatud 28. juuli 1951. aasta Genfi konventsioonis, mida on muudetud 31. jaanuari 1967. aasta New Yorgi protokolliga, ja ELi õigusaktides, eelkõige kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiivi (2011/95/EL)(10) artikli 2 punktides c, d, e, f ja g ning vastuvõtutingimuste direktiivi artikli 2 punktides a, b ja c; rõhutab, et mitmesuguste ELi ja rahvusvaheliste poliitikameetmete rakendamiseks on vaja selgelt eristada pagulast ja majanduslikel põhjustel rändajat;

3.  juhib tähelepanu sellele, et isik, kellel on õigus täiendavale kaitsele, on kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, kuid keda samuti ähvardab reaalne kannatamise, piinamise või ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise oht, või tsiviilisik, keda ähvardab suur ja individuaalne oht tema elule juhusliku vägivalla tõttu rahvusvahelise või riigisisese relvastatud kokkupõrke puhul (vt nõuete direktiivi);

4.  rõhutab, et rahvusvahelise kaitse taotluste menetlemise aegades ja viisides esineb liikmesriigiti märkimisväärseid erinevusi; rõhutab, et menetluste aeglus ja ülemäärane bürokraatlikkus võib takistada pagulaste ja varjupaigataotlejate juurdepääsu haridusele ja koolitusele, tööhõivenõustamisele ja tööturule, ELi ja liikmesriikide programmide aktiveerimist ning valdkonna rahastamise tulemuslikku ja kooskõlastatud kasutamist, samuti võib see suurendada pagulaste ja varjupaigataotlejate haavatavust deklareerimata töö ja ebakindlate töötingimuste suhtes; juhib tähelepanu pakilisele vajadusele luua ühine varjupaigasüsteem, et parandada tunnustamismenetlusi, tagades samal ajal pagulaste ja Euroopa kodanike kõrgeima ohutustaseme; soovitab võtta vajalikud meetmed nende liikmesriikide toetuseks, kes geograafilistel põhjustel on esmasesse vastuvõtmisse rohkem kaasatud; tunnistab, et (eriti täiendava kaitse saajale) väljastatud elamisloa kehtivusaeg, kui see on suhteliselt lühike, takistab tööturule integreerumist;

5.  nõuab samuti tõhusate meetmete võtmist väljaspool ELi territooriumi, et võimaldada isikutel, kellel on selleks õigus, vastuvõtvatesse riikidesse ohutult kohale jõuda, aga ka rahvusvahelise kaitse taotluste haldamiseks ja määramatute rändevoogude ohjamiseks;

6.  rõhutab, et pagulaste hõlpsamaks sotsiaalseks kaasamiseks ja tööturule lõimimiseks tuleb ette valmistada tegutsemisviis, mis näeb ette asjakohased kohandused ja eeldab koostööd, ning lahendada hulk tõsiseid ja mitmetahulisi probleeme, nende seas järgmised: mis tahes vormis diskrimineerimine; keelebarjäär, mis on lõimumise esimene takistus; oskuste tunnustamine; pagulaste mitmekesine sotsiaal-majanduslik, hariduslik ja kultuuriline taust; majutus; tervishoiuvajadused, kaasa arvatud psühhosotsiaalne ja traumajärgne tugi; perede taasühinemine ja haavatavate rühmade märkimisväärne osakaal pagulaste seas, eriti laste, sealhulgas saatjata laste, samuti puuetega inimeste, eakate ja naiste murettekitavalt suur arv(11), sest neile kõigile on vaja nende vajadustega kohandatud abi;

7.  lükkab tagasi mõtte luua pagulastele eraldi tööturud;

8.  soovitab, et vastav riiklik miinimumpalk peaks kehtima ka pagulaste kohta;

9.  tuletab meelde naiste äärmiselt murettekitavat olukorda Euroopa pagulaslaagrites ning eriti nende elu- ja hügieenitingimusi, mis nõuavad erakorralisi sanitaarmeetmeid; rõhutab, et naistel on meestest erinevad tervishoiuvajadused, kuna nad puutuvad sagedamini kokku mitmete ohtudega, sealhulgas soopõhise vägivalla, reproduktiivtervise komplikatsioonide ja tervishoiuteenuste kättesaadavust piiravate kultuuriliste tõketega; on seetõttu seisukohal, et kõnealuse valdkonna poliitika ei saa olla sooneutraalne;

10.  juhib tähelepanu sellele, kui oluline on eristada erakorralisi meetmeid ning meetmeid, mida võetakse keskmises ja kaugemas perspektiivis, et tulemuslikult arvestada eri laadi vajadustega;

11.  kordab, kui oluline on pagulasseisundi kindlaksmääramisel algusest peale arvestada soolist mõõdet, tunnustada rahvusvahelist kaitset taotlevate naiste vajadusi ning sotsiaalse kaasatuse ja tööturule lõimumisega seotud konkreetseid probleeme, millega naised kokku puutuvad; nõuab meestele ja naistele võrdseid võimalusi kõigis meetmetes ja menetlustes, mis on seotud sotsiaalse kaasamise ja tööturule lõimumise, varjupaiga ja rändega, pidades meeles, et naised hoolitsevad meestest sagedamini laste ja eakate, haigete või muul moel sõltuvate pereliikmete eest tuletab meelde, et kvaliteetse ja taskukohase lapsehoiu ja muude sõltuvate isikute hoolduse pakkumine ning paindlik töökorraldus on otsustava tähtsusega näited sellest, kuidas parandada kõigi vanemate juurdepääsu tööturule ning võimaldada nende majandusliku ja sotsiaalse mõjuvõimu suurenemist;

12.  toonitab hariduse kasulikkust sotsiaalse kaasamise ja tööturule lõimumise seisukohast; rõhutab, kui tähtis on tagada kõigile pagulastele, eriti aga tüdrukutele ja naistele töökogemusega ühendatud formaalse, informaalse ja mitteformaalse hariduse ja elukestva koolituse kättesaadavus(12); nõuab lisaks kindlaid ja läbipaistvaid menetlusi väljaspool Euroopa Liitu saadud kvalifikatsiooni tunnustamiseks;

13.  palub liikmesriikidel luua keeleõppesüsteem, kus on tihedalt seotud üldine ja ametialane keeleõpe;

14.  toonitab, kui tähtis on integratsiooni puhul individuaalne lähenemine, mille aluseks on võrdsed võimalused ning kus pööratakse piisavat tähelepanu eri sihtrühmade vajadustele ja probleemidele; sellega seoses toonitab suurt nõudlust kirjaoskuse programmide järele;

Raskused ja võimalused

15.  usub, et pagulaste ja varjupaigataotlejate juurdepääsu hõlbustamine majutusele, tervishoiule, haridusele, sotsiaalkaitsele ja tööturule, tagades samas nende põhiõigustest kinnipidamise ja suurendades kohalikul ja riiklikul tasandil tööturgude kaasavust, on oluline nende inim- ja eneseväärikuse taastamiseks, ja rõhutab, et see on ka kulutõhus, kuna võimaldab neil olla iseseisev, saavutada majanduslik sõltumatus ja anda positiivne panus ühiskonna ellu, mis on oluline samm edukaks lõimumiseks sellesse ühiskonda ja ühtlasi vastutustundlik riigi rahanduse seisukohast, kuna aitab leevendada liikmesriikide ja kohalike asutuste kulusid, võimaldab pagulastel integreeruda ja saada aktiivseks eelarvesse panustajaks, mida võib lugeda kasulikuks isikute individuaalse kasvu, arengu, enesehinnangu ja ühiskonna tunnustuse saavutamise, samuti ühiskonna ja kogukonna kui terviku seisukohast; juhib tähelepanu sellele, et mitte kõigi ELi saabuvate pagulaste tervislik seisund, vanus ja muud asjaolud ei võimalda neil tööle asuda; tuletab meelde, et kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiivi ja vastuvõtutingimuste direktiiviga nähakse nii varjupaigataotlejatele kui ka rahvusvahelise kaitse saajatele ette tööturule ja kutsekoolitusele juurdepääsu õigus;

16.  palub, et liikmesriigid tegeleksid Euroopa poolaasta raames kehtestatud riigipõhiste soovituste rakendamisega;

17.  juhib tähelepanu sellele, et varajane ja pidev sekkumine on väga oluline, et tagada pagulaste sotsiaalne kaasamine ja tööturule ning kohalikesse kogukondadesse integreerimine, mis aitab vähendada ohtu, et neil inimestel tekib hiljem eraldatuse, puudulikkuse ja ühiskonda sobimatuse tunne; tuletab meelde, et varajase sekkumise meetmed võiksid hõlmata varajast osalemist vabatahtliku töö, praktika, juhendamise ja kogukonnas osalemise teel;

18.  tunnistab, kui oluline on kodanikuühiskonna ja vabatahtlike organisatsioonide töö, millega toetatakse kõigi varjupaigataotlejate ja pagulaste mõjuvõimu suurendamist, lõimumist ja iseseisvat toimetulekut enne nende suundumist tööturule ja tööturul osalemise ajal; rõhutab, et tuleks võtta vajalikud meetmed pagulaste integreerimise ja harimisega tegelevate vabatahtlike nõuetekohaseks koolitamiseks; märgib, et tähtis on luua sotsiaal- ja kogukonnavõrgustikke pagulaste ja rändajate seas ning nendega koos, et hõlbustada nende juurdepääsu tööturule;

19.  rõhutab asjaolu, et tööturu tingimused vastuvõtvates riikides on üks otsustavatest teguritest, mis võimaldavad tagada pagulaste edukat ja püsivat integratsiooni; teab, et pagulaste seas on väga erineva vanuse, oskuste ja teadmistega inimesi; rõhutab, et töötus, eelkõige noorte ja pikaajaline töötus on mõnedes riikides ja piirkondades endiselt murettekitavalt suur ning et komisjon ja liikmesriigid peaksid jätkama selliste poliitikavaldkondade ja investeeringute eelistamist, mis on suunatud kogu ühiskonna jaoks kvaliteetsete töökohtade loomisele, pöörates erilist tähelepanu kõige haavatavamatele inimestele ja majanduskasvule; tuletab meelde, et kvaliteetsete töökohtade loomise, aktiivsete tööturgude edendamise ning tööpuudusega võitlemise meetmed peavad olema kohalikus kontekstis mõistlikud, muidu ei anna need tulemusi;

20.  rõhutab, et ka ELi piires leidub sotsiaalsetes ja majanduslikes tingimustes suuri erinevusi; rõhutab, et pagulaste ümberpaigutamisel on tähtis neid erinevusi arvesse võtta, et nende väljavaated tööturule lõimumiseks oleksid võimalikult head, sest pahatihti paigutatakse pagulased esmalt ümber piirkondadesse, kus neid ei ole võimalik tööturule lõimida;

21.  kutsub liikmesriike üles tagama, et uute rändajate vastuvõtmine käiks käsikäes usaldusväärse integratsioonipoliitikaga, nagu keele- ja tutvustavad kursused, kus antakse terviklik ülevaade ELi põhiõigustest, väärtustest ja sotsiaalsest kaasavusest; rõhutab, et pagulaste integreerimisel, eelkõige tööturule lõimimisel, on keeleoskuse omandamine väga oluline; kutsub liikmesriike üles nõudma pagulaste jaoks, kes tõenäoliselt saavad elamisloa ja asuvad vastuvõtvas riigis tööd otsima, nii üldiste kui ka tööga seotud igakülgsete keelekursuste korraldamist, ja selliseid kursusi pakkuma; on arvamusel, et keeleõpe peaks toimuma juba esmase vastuvõtu piirkondades ja keskustes;

22.  rõhutab, et pagulaste ja varjupaigataotlejate formaalseid ja mitteformaalseid oskusi on vaja varakult, õiglaselt, läbipaistvalt ja tasuta hinnata ning nende kvalifikatsiooni tunnustada ja kinnitada, et võimaldada neil osaleda aktiivsetes tööturumeetmetes, eelkõige koolituse ja tööhõivealase juhendamise abil, kaasa arvatud meetmed, millega tagatakse nende juurdepääs tööturule ja mittediskrimineerivatele töötingimustele, samuti kohandatud meetmed, mis võimaldavad nende potentsiaali täies mahus rakendada ning vastuvõtvas riigis tööjõu pakkumist ja nõudlust ühitada; rõhutab seejuures, kui tähtis on tugevdada Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku rolli ja kiiresti rakendada tõhusamaid diplomite, kogemuste ja oskuste tunnustamise ja kontrollimise süsteeme; märgib, et sellisest tõhusast korraldusest saaksid kasu kõik ELi kodanikud; rõhutab siiski, et see hindamine ei tohi mingil juhul kujuneda varjupaigataotlejate kvalifikatsiooni ja oskuste suhtes diskrimineerivaks ning oskused ja töö leidmise tõenäolisus ei tohiks olla varjupaigataotluste üle otsuste tegemisel kriteeriumiks; toonitab, et piiratud vahendeid tuleks ühest küljest hästi kasutada varjupaigataotluste kiireks menetlemiseks ning teisest küljest pagulaste kiireks ja tulemuslikuks integreerimiseks;

23.  rõhutab asjaolu, et riiklik rahastamine, mis hõlmab erakorralisi investeeringuid sotsiaalse kaasamise ja tööturu integratsiooni meetmetesse ja programmidesse, avaldab riikide sisemajanduse koguproduktile lühiajalises plaanis tõenäoliselt positiivset mõju, kuid keskmises ja kaugemas plaanis oleneb riigi rahandusele avalduv mõju nimetatud meetmete tõhususest;

24.  kiidab selles kontekstis heaks komisjoni otsuse võtta arvesse pagulaste erakordse sissevoolu mõju eelarvele, mis on seotud liikmesriikidele suunatud erakorraliste kuludega stabiilsuse ja kasvu pakti ennetava ja parandusliku osa raames, kui hinnatakse võimalikke ajutisi kõrvalekaldeid selle pakti nõuetest(13);

25.  rõhutab, et sotsiaalse kaasatuse ja tööturule integreerimise jaoks saadaolevatel ELi rahalistel vahenditel, eelkõige Euroopa Sotsiaalfondil (ESF), Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondil, Euroopa Regionaalarengu Fondil (ERF) ja Euroopa abifondil enim puudust kannatavate isikute jaoks, on erinevad eesmärgid, sihtrühmad ja juhtimisviisid liikmesriikide tasandil; rõhutab, et nende fondide kaudu toetatakse sihtotstarbelisi algatusi, et parandada keele- ja ametialaseid oskusi, edendada teenuste kättesaadavust ja juurdepääsu tööturule ning toetada teadlikkuse suurendamise kampaaniaid, mis on suunatud nii vastuvõtvatele kogukondadele kui ka rändajatele; tuletab meelde, et tõeliste integratsioonimeetmete võtmiseks tuleb kasutada integratsioonifonde, ning tuletab liikmesriikidele meelde partnerluspõhimõtte tähtsust, et tagada kõnealuste fondide tulemuslik ja kooskõlastatum kasutamine; juhib siiski tähelepanu sellele, et pagulaste tööturule integreerimise eesmärk peab kajastuma ka Euroopa Sotsiaalfondi tähtsuse kasvus;

26.  rõhutab, et kuna nendest vahenditest ei piisa, on vaja suuremaid avaliku sektori investeeringuid ja täiendavaid vahendeid, et esmajärjekorras anda kohalikele ametiasutustele, sotsiaalpartneritele, sotsiaalvaldkonnas ja majanduses tegutsejatele, kodanikuühiskonna ja vabatahtlikele organisatsioonidele otsest rahalist tuge meetmete jaoks, mille eesmärk on pagulaste ja varjupaigataotlejate kiire integreerimine ühiskonda ja tööturule, mis on tähtis ka sotsiaalsete pingete ennetamiseks, eelkõige piirkondades, kus töötus on kõige suurem;

27.  tunnustab komisjoni jõupingutusi, et lihtsustada olemasolevaid rahastamisvahendeid ja suurendada nende koostoimet; rõhutab siiski vajadust veelgi suurendada nimetatud fondide kättesaadavust, täiendavust ja läbipaistvust, et tugevdada liikmesriikide suutlikkust põgenikke ja varjupaigataotlejaid vastu võtta ja integreerida;

28.  rõhutab sellega seoses, et Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi vahendid on ammendunud; palub seetõttu tungivalt see fond mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamisel alles jätta;

29.  rõhutab asjaolu, et sotsiaalse kaasatuse ja integratsiooni poliitika ja meetmete kavandamisel ja rakendamisel tuleb alati järgida võrdse kohtlemise, mittediskrimineerimise, võrdsete võimaluste ja soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet;

30.  rõhutab lisaks, et pagulaste ja varjupaigataotlejate integreerimise ja kaasamise meetmed ei tohiks põhineda rahalistel vahenditel, mis on ette nähtud muudele ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele suunatud programmide jaoks, vaid selleks on ilmtingimata vaja täiendavaid sotsiaalseid investeeringuid, millega võetakse arvesse täiendavate meetmete vajadust; rõhutab siiski, et juba olemasolevaid ELi vahendeid tuleks kulutada tõhusamalt ja tulemuslikumalt, kutsub komisjoni üles võtma integratsioonipoliitikat kujundades arvesse andmeid tööturu ja sotsiaalse olukorra kohta, et tagada, et integreerimisprotsess ei halvenda vastuvõtvate piirkondade sotsiaalset ja majanduslikku olukorda;

31.  kutsub seetõttu komisjoni üles kaaluma mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamisel ühtekuuluvuspoliitika eelarvest 25 % suuruse miinimumosa määramist Euroopa Sotsiaalfondile, et tagada tööturu integratsiooni jaoks pikema aja jooksul piisavad vahendid; kutsub nõukogu üles kohandama mitmeaastase finantsraamistiku eelseisva läbivaatamise raames kogueraldiste ja üksikute rubriikide ülempiire, et võtta arvesse pagulaskriisi käigus tekkinud sise- ja välisprobleeme ning viia need kooskõlla nende liikmesriikide vajadustega, kelle integratsiooniprobleemid on kõige suuremad(14);

32.  juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Sotsiaalfondi vastutusala piires otstarbeka jaotamise tagamiseks peaksid liikmesriigid seal, kus vaja, asjaomaseid riiklikke eeskirju kohandama, et tagada, et varjupaigataotlejaid koheldakse juurdepääsul tööturule võrdselt ELi ja kolmandate riikide kodanikega;

Integratsiooni toimimine

33.  rõhutab range korrelatsiooni vajadust kõikide Euroopa rände tegevuskava(15) vormivate seadusandlike aktide vahel, et tagada pagulaste ja rändajate sissevoolu haldamine;

34.  märgib, et kõigi ühiskonnaliikmete osalemine on äärmiselt oluline, ja soovitab seepärast tugevdada parimate tavade vahetamist selles valdkonnas, austades samal ajal liikmesriikide pädevust integratsioonimeetmete asjus; toonitab, et kõikide riigis seaduslikult elavate kolmandatest riikidest pärit kodanike jaoks mõeldud integratsioonimeetmed peaksid edendama kaasamist, mitte tõrjutust; märgib, et kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused, kaasa arvatud linnad, etendavad integratsiooniprotsessides keskset osa;

35.  on kindlalt veendunud, et ilma mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete aktiivse ja ulatusliku toetuseta oleks raske pagulasi ELi tööturule lõimida; on seisukohal, et asjaomased liikmesriikide asutused peaksid pakkuma VKEdele igakülgset ja sobivat tuge ja nõu pagulaste tööturule lõimimise kohta;

36.  toetab komisjoni tegevust Euroopa rände tegevuskava uuendamisel, eelkõige Dublini III määruse läbivaatamisel, et suurendada liikmesriikide solidaarsust, vastutuse jagamist ja kaitsestandardite ühtlustamist; toonitab, et pagulaste ELi-sisene liikumine aitaks lahendada tööjõuvajadust ja -puudust ning pagulasi paremini tööturule kaasata, ühtlasi ergutades liikmesriike perede taasühinemist võimaldama; rõhutab, et tuleb jätkata pingutusi tõeliselt ühtse Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomiseks ning ELis tervikliku ja kestliku seadusliku rändepoliitika kujundamiseks, mis vastab tööturu oskuste nõudlusele ja kus sotsiaalse kaasamise ja aktiivse integratsiooni poliitikal on keskne roll;

37.  taunib asjaolu, et komisjon pidi võtma vastu 40 rikkumist käsitlevat otsust mitmete liikmesriikide vastu, kes ei olnud rakendanud Euroopa ühise varjupaigasüsteemi peamisi poliitikameetmeid, kaasa arvatud ametlikud märgukirjad 19 liikmesriigile, kes ei olnud teatanud vastuvõtutingimuste direktiivi (milles sätestatakse olulised normid juurdepääsu kohta tööhõivele, kutseõppele, alaealiste koolitamisele ja haridusele, toidule, majutusele, tervishoiule, meditsiinilisele ja psühholoogilisele ravile ning milles on kehtestatud sätted ebasoodsas olukorras olevatele isikutele) ülevõtmise meetmetest; on kindlalt veendunud, et komisjon peaks olemasolevate eeskirjade täieliku ja tulemusliku rakendamise tagamiseks rohkem ära tegema; soovitab tungivalt, et liikmesriigid parandaksid seda olukorda kooskõlas inimõigusnormidega ja aluslepingutes sätestatud solidaarsuse, vastutuse õiglase jagamise ja lojaalse koostöö Euroopa põhimõtetega;

38.  juhib tähelepanu president Junckeri Euroopa Liidu 2015. aasta olukorda käsitlevale kõnele(16), kus ta kinnitab oma toetust anda varjupaigataotlejatele juurdepääs tööturule nende taotluste läbivaatamise ajal; peab siiski kahetsusväärseks, et komisjonil on vähe tahet vastuvõetud otsuseid ellu viia; väljendab muret teatavate liikmesriikide otsuse pärast sulgeda oma sisepiirid või kehtestada ajutised piirikontrollid, mis seab ohtu vaba liikumise Schengeni alal;

39.  peab kahetsusväärseks, et liikmesriikide vahel 2015. aasta septembris sõlmitud pagulaste ümberjaotamise lepingut ei täideta rahuldavalt; rõhutab, et enamik liikmesriike ei täida põgenike vastuvõtukvoote; palub komisjonil ja liikmesriikidel rakendada lepingud nii ruttu kui võimalik ja kiirendada pagulaste vastuvõtu ja ümberasustamise protsessi;

40.  juhib tähelepanu sellele, et rahvusvahelise kaitse taotluste kauakestev menetlemine ja varjupaigataotlejate ebaõnnestunud registreerimine saabumisel mitte ainult ei takista pagulaste ja varjupaigataotlejate õigeaegset ja seaduslikku juurdepääsu tööturule, vaid loob tingimused deklareerimata töö ja kõikvõimalike tööalase ärakasutamise vormide väljakujunemiseks; rõhutab vajadust toetada neid liikmesriike, kellele langeb kõige suurem varjupaigataotlejate registreerimise koormus;

41.  rõhutab, et kõigile ärakasutamise ja diskrimineerimise ohvritele tuleks tagada juurdepääs õigusmõistmisele ja kaitsele; rõhutab, et sotsiaalpartnerid, kodanikuühiskond, kohalikud ametiasutused, majanduses ja ühiskonnaelus osalejad ja vabatahtlike organisatsioonid teevad olulist tööd, luues selliste töötajatega kontakte ja jagades neile teavet, eelkõige nende õiguste ja kohustuste ning kaitse kohta, millele neil õigus on, ja pakkudes neile abi, võttes arvesse ka nende riigis viibimise võimalikku piiratud kestust;

42.  rõhutab, kui oluline on vältida getode tekkimist, et pagulased tulemuslikult ühiskonda integreerida;

43.  tunneb heameelt selle üle, et komisjoni Euroopa uue oskuste tegevuskava raames kehtestati kolmandate riikide kodanikele oskuste profiilivahend, mille eesmärk on tugevdada kolmandate riikide kodanike oskuste ja kutsekvalifikatsioonide varajast tuvastamist ja dokumenteerimist, võttes kasutusele parimate tavade juhendi, et toetada tööturu integratsiooni liikmesriikides ning parandada e-keeleõpet äsja saabunud pagulaste ja varjupaigataotlejate jaoks programmi „Erasmus+“ e-keelekursuste abil;

44.  tunneb heameelt komisjoni kolmandate riikide kodanike integratsiooni Euroopa tegevuskava üle, milles käsitletakse lahkumisele ja saabumisele eelnevaid meetmeid, haridust, tööhõivet ja kutseõpet, juurdepääsu põhiteenustele, aktiivset osalemist ja sotsiaalset kaasamist;

Soovitused ja parimad tavad

45.  kutsub liikmesriike üles tagama pagulaste kiiret ja täielikku sotsiaalset kaasamist ja tööturule integreerimist kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõtte, riigi tööturu olukorra ning ELi õiguse ja riigi seadustega ning teavitama neid ja andma neile juurdepääsu avalikele teenustele, eelkõige majutusele, tervishoiule ja sotsiaalkaitsele, integratsioonikursustele, keeleõppemoodulitele ning muudele haridus- ja koolitusmeetmetele;

46.   palub komisjonil kaaluda vastuvõtutingimuste direktiivi sihipärast läbivaatamist, et tagada, et rahvusvahelise kaitse taotlejad saaksid juurdepääsu tööturule võimalikult kiiresti pärast oma taotluse esitamist; nõuab tungivalt, et komisjon edendaks sotsiaalkaitsestandardite ülespoole ühtlustamist ja töölubade kiiret väljastamist liikmesriikides;

47.   kutsub komisjoni üles suurendama jõupingutusi tagamaks, et pagulastele ja varjupaigataotlejatele antakse tulemuslik juurdepääs tööturule, eelkõige kontrollides, et liikmesriigid ei kehtestaks liiga piiravaid tingimusi, mis muudaksid juurdepääsu tööhõivele ebaproportsionaalselt keeruliseks; kutsub ühtlasi liikmesriike üles vähendama haldusformaalsusi, et lihtsustada töövõimeliste isikute pääsu tööturule; tuletab meelde, et niisugused meetmed oleksid kasulikud nii pagulaste integreerimiseks kui ka üldiselt kõikide liidu kodanike jaoks;

48.  julgustab liikmesriike lühendama rahvusvahelise kaitse taotluste menetlemise aega, võttes nõuetekohaselt arvesse asjaomaste isikute õigusi ja vähendamata otsustamise kvaliteeti, tegema juba esmase vastuvõtu keskustes kindlaks inimeste haridustaset ja kvalifikatsiooni ning võtma sellel alusel sihipärasemalt varajase sekkumise meetmeid, nagu keelekoolitus, oskuste hindamine ja kodanikuintegratsiooni kursused, kaasa arvatud kursused Euroopa põhiõiguste, väärtuste ja kultuuri kohta, eelkõige nendele varjupaigataotlejatele, kellel on head võimalused saada rahvusvahelise kaitse staatus, ning nõuab tungivalt, et tagataks võrdne juurdepääs neile meetmetele; palub komisjonil toetada liikmesriike konkreetsete ja tõhusate meetmetega, mis võimaldavad taotlusi sujuvamalt menetleda;

49.  kutsub liikmesriike üles tagama pagulaste ja varjupaigataotlejate varajast ja lihtsustatud juurdepääsu koolitusele, sh praktika- ja õpipoisikohtadele, et tagada kiire, tulemuslik ja täielik lõimumine liikmesriikide ühiskonda ja tööturule, sealhulgas varustades inimesi vajalike oskustega, mis võimaldaksid neil päritoluriiki tagasipöördumisel endale uut tulevikku luua; rõhutab, et seda tuleks teha ühisalgatuste vormis koos erasektori, ametiühingute ja kodanikuühiskonnaga; palub lisaks liikmesriikidel individuaalsel alusel tunnustada ja kinnitada pagulaste oskusi ning formaalset ja mitteformaalset pädevust, andeid ja oskusteavet; tuletab meelde, et esimene takistus, mille pagulased ületama peavad, on keeleline; soovitab seetõttu võtta tõhusaid meetmeid, mis võimaldavad lisaks vastuvõtva riigi keele õppimisele ja mõistmisele õppida vastastikku tundma erinevaid kultuure, et vältida ksenofoobsete ja rassistlike meeleolude levimist;

50.  nõuab komisjoni tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraadi töökonna loomist, mis töötaks võimalikult kiiresti välja asjaomaste pehmete oskuste üleeuroopalised standardid ja nende kohta andmete kogumise meetodid;

51.  väljendab heameelt lahenduste üle, mis võimaldavad anda mitmekeelset teavet rändajate, pagulaste ja varjupaigataotlejate formaalset ja mitteformaalset õpet, kutseõpet, õppepraktikat ja vabatahtlikku tööd puudutavate võimaluste kohta; palub seega selliste teenuste hulka suurendada;

52.  rõhutab, et innovaatilised vahendid, mis põhinevad uuel meedial, nagu sotsiaalmeedia ja rakendused, võivad mängida otsustavat rolli juurdepääsu lihtsustamisel teenustele, teabevahetusel, pagulaste registreerimisel, oskuste hindamisel, töökoha otsimisel, keeleõppes ning samuti abivajajate otsesel abistamisel; julgustab liikmesriike looma sihtotstarbelisi platvorme ja mitmekeelseid internetiportaale, mille eesmärk on pakkuda sisutihedat ja kergesti juurdepääsetavat teavet tunnustamise võimaluste ja olemasolevate integratsiooniprogrammide kohta ning vastutavate asutuste loetelusid, pidades meeles asjaolu, et kõigil ELi ja EMP riikidel on määratud akadeemilise tunnustamise riiklik teabekeskus, mis võimaldab võrrelda akadeemilist kvalifikatsiooni; ergutab liikmesriike seda teenust edendama;

53.  juhib tähelepanu eri koolitus- ja täiendusõppevõimalustele ning -mudelitele liikmesriikides ning tõstab eelkõige esile duaalset koolitusmudelit, mida mõnedes liikmesriikides ning pagulaste ja varjupaigataotlejate seas üldse ei tunta või tuntakse väga vähe, kuid mis sujuva koolist ja koolitusest tööellu ülemineku abil võib anda suure panuse pagulaste integreerimiseks tööturule ja ühiskonda ja võimaldab suunatult koolitada töötajaid elukutsete jaoks, kus uusi töötajaid napib;

54.  kutsub komisjoni üles esitama suuniseid selle kohta, kuidas pagulaste varasemat kvalifikatsiooni ja oskusi tunnustada; juhib siinjuures tähelepanu sellele, et haridus ja kvalifikatsiooni omandamine pagulaste päritoluriikides ei vasta paljudel juhtudel Euroopa koolitusstandarditele; soovitab komisjonil töötada välja soovitused, mis võimaldaksid liikmesriikidel pagulaste oskusi, pädevust, andeid ja teadmisi lihtsamalt, kiiremini ja tulemuslikumalt kindlaks teha; viitab sellega seoses liikmesriikide tööturuerinevustele ja erinevatele vajadustele ning loodab, et sellega arvestades suudetakse kiiremini, lihtsamalt ja tõhusamalt katta mõnede valdkondade tööjõunõudlust ning ühtlasi tagada pagulaste kiire lõimumine tööturule;

55.  palub komisjonil kaaluda sinise kaardi direktiivi muutmist;

56.  rõhutab, et komisjon ja liikmesriigid peavad tõhustama võitlust diskrimineerimise, ksenofoobia ja rassismi mis tahes vormide vastu võitlemisel, sh levitades teavet diskrimineerimisvastaste seaduste kohta, toetades kodanikuühiskonna organisatsioone, sotsiaalpartnereid ja riiklikke võrdõiguslikkust edendavaid asutusi nende töös ning tõhustades ELi meediale ja kodanikele suunatud teavitustegevust, et võidelda mis tahes desinformatsiooni ja ksenofoobia vastu, mis on vastuolus Euroopa põhiväärtustega, sest kõik niisugused jõupingutused aitavad suuresti kaasa pagulaste ühiskondlikule heakskiitmisele ja kaasamisele; julgustab liikmesriike kasutama õiguste, võrdõiguslikkuse ja kodakondsuse programmi raames saadavaid vahendeid mitmekesisuse teemaliste koolituste korraldamiseks ning tööturule sisenevate pagulaste ja rändajate harimiseks ja teavitamiseks nende kui töötajate seaduslikest õigustest, mis aitab neil vältida ekspluateerivate tavade või tööandjate ohvriks langemist; rõhutab, et mitmekordset diskrimineerimist tuleks arvesse võtta kogu rände- ja integratsioonipoliitikas;

57.  kiidab heaks sotsiaalpartnerite 16. märtsi 2016. aasta kolmepoolsel sotsiaaltippkohtumisel pagulaskriisi kohta tehtud ühisdeklaratsiooni, milles osalised rõhutasid oma kohustust ja tahet teha valitsuste ja teiste sidusrühmadega koostööd, et kavandada ja arendada kaasamist toetavat poliitikat; on seisukohal, et sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskonna organisatsioonid on asendamatud vahendajad, kes aitavad pagulasi tööturule ja laiemalt ühiskonda kaasata; ergutab komisjoni tõhustama dialoogi sotsiaalpartneritega, tuginedes huvide tasakaalustatud esindatusele, et välja selgitada pagulaste tööturu- ja tööhõivevõimalused;

58.  kutsub liikmesriike üles õppima linnade tasandil omandatud kogemustest ja tavadest ning lihtsustama nende teadmiste jagamist, et edendada kaasavat tööturgu kõigi elanike, sh rahvusvahelise kaitse saajate heaks ning kaasata linnu ja kohalikke ametiasutusi sotsiaalse ja majandusliku kaasamise poliitika kavandamisse ja rakendamisse; on seisukohal, et eri valitsustasandite vahel vajatakse tulemuslikumat partnerlust ning et ELi ja liikmesriikide algatused peavad linnade meetmeid täiendama ja tugevdama, pidades silmas kodanike tegelikke vajadusi; on veendunud, et liikmesriikide häid tavasid, mida rakendatakse tulemuslikus kooskõlas linnadega ja neid kaasates, tuleks tunnustada ja esile tõsta;

59.  peab vajalikuks, et nii pagulasi kui ka ametiasutusi koolitataks piisavalt tööhõivealaste õigusaktide ja mittediskrimineerimise vallas, et tagada, et pagulasi ei ekspluateeritaks deklareerimata töö ja muude tõsise tööalase ärakasutamise vormide abil ja et neid töökohal ei diskrimineeritaks;

60.  kutsub komisjoni üles rahaliselt toetama riikidevahelisi süsteeme, mis tagavad niisuguste heade tavade ülekantavuse ja kohandatavuse ning tulemusliku kohaliku rakendamise, nagu vastastikuse mentorluse ja juhendamise projektid, mis hõlmavad kõiki haldustasandeid ja arvukaid sidusrühmi ja mida kujundavad ning rakendavad erinevad ELi tasandi sidusrühmad;

61.  palub liikmesriikidel rakendada rassismi ja ksenofoobia vastu võitlemise raamotsust ja uut kuriteoohvrite direktiivi ning tagada, et mis tahes vägivallaõhutamist rändajate ja varjupaigataotlejate vastu, sealhulgas soopõhisele vägivallale õhutamist aegsasti uuritaks ja selle eest esitataks süüdistused, vaatamata sellele, milline on ohvrite seisund elamisõiguse asjus;

62.  juhib tähelepanu sellele, et nii asutustes kui ka üksikisikute seas sagenevad vihakõne, rändajatevastased meeleolud ja ksenofoobne vägivald;

63.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tugevdada diplomaatilisi suhteid ning võtta kõik vajalikud majanduslikud ja sotsiaalsed meetmed, et võimaldada pagulaste päritoluriikide stabiliseerimist, et pagulastel oleks võimalik oma riiki jääda või sinna tagasi pöörduda;

64.  nõuab, et võimalikult kiiresti tehtaks ümberpaigutusi Euroopa Sotsiaalfondis, Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondis, Euroopa Regionaalarengu Fondis ning Euroopa abifondis enim puudust kannatavate isikute jaoks, et paremini toetada liikmesriike, kes kannavad pagulaskriisi põhiraskust;

Kultuur, haridus ja sport

65.  rõhutab, et on vaja kiiresti tagada saatjata alaealiste eriline kaitse tööalase ärakasutamise, vägivalla ja inimkaubanduse eest; rõhutab mentorite ja erimeetmete vajalikkust eelkõige tüdrukute jaoks, kes on sageli haavatavamas olukorras ja keda ähvardavad ärakasutamise eri vormid, inimkaubandus ja seksuaalvägivald ning kellel on suurem haridusvõimalusteta jäämise oht;

66.  kutsub komisjoni üles suurendama kultuuri, hariduse ja koolituse osakaalu Euroopa rände tegevuskava raames võetud tegevusmeetmetes; palub komisjonil vastu võtta kultuuridevahelise dialoogi eripoliitika;

67.  nõuab, et EL ja liikmesriigid seaksid esikohale integreerimise varajaste ja sihipäraste meetmete kaudu, mis hõlmavad haridust, koolitust, kultuuri ja sporti, ning võtaksid arvesse vastuvõtvate ühiskondade raskusi, tagades eelkõige laste õiguse haridusele, sõltumata nende pagulasseisundist, nagu on sätestatud ÜRO lapse õiguste konventsiooni artiklis 22, pöörates seega esmajärjekorras tähelepanu lapse parimatele huvidele;

68.  rõhutab vajadust uuringutel, teadusuuringutel ja statistikal põhineva ammendava analüüsi järele, et teha parimad ettepanekud poliitikaalgatuste ja -meetmete jaoks, mille eesmärk on kindlaks teha, milline peaks olema pagulastele suunatud haridus- ja eelkõige täiskasvanuõppe strateegia, võttes arvesse nende praegust kvalifikatsiooni;

69.  rõhutab, kui oluline on tasuta riiklik haridus, kultuur, kultuuride- ja religioonidevaheline dialoog, mitteformaalne ja informaalne õppimine, elukestev õpe ning noorte- ja spordipoliitika, et edendada pagulaste ja varjupaigataotlejate integratsiooni ja sotsiaalset kaasamist Euroopas ning vastuvõtvate riikide mõistvust ja solidaarsust rassismi, ksenofoobia ja äärmusluse vastu võitlemisel ning sidusama ja kaasavama ühiskonna rajamisel, mis põhineks kultuurilisel mitmekesisusel, ühiste Euroopa väärtuste edendamisel ja põhiõiguste kaitsmisel; rõhutab vajadust tagada kultuuriline ja keeleline vahendamine sel ajal, kui pagulased ja varjupaigataotlejad õpivad tundma vastuvõtva riigi keelt ning kultuurilisi ja sotsiaalseid väärtusi;

70.  rõhutab, et sport on tähtis sotsiaalse ja kultuuridevahelise dialoogi edendamise vahend, kuna soodustab positiivsete sidemete tekkimist kohalike elanike ning pagulaste ja varjupaigataotlejate vahel, ja kutsub Euroopa Liidu institutsioone ja liikmesriike üles rakendama programme, mille eesmärk on pagulaste sotsiaalne integreerimine spordi kaudu; toetab spordiorganisatsioonide seniseid algatusi ja julgustab pagulaste sotsiaalse integratsiooni eesmärgil spordiürituste korraldajaid omavahel parimaid tavasid jagama;

71.  väljendab tõsist kahetsust selle pärast, et programmi „Loov Euroopa“ ümbersuunamise tulemusel kaovad ära kultuurivõrgustikud;

72.  rõhutab, et on vaja tõhusaid menetlusi, et võimaldada sujuvat üleminekut pagulaslaagrites pakutavatelt haridusvõimalustelt nende asukohaliikmesriigi haridussüsteemile;

73.  rõhutab, et liikmesriigid peavad lihtsustama pagulastest õpilaste õppimaasumist kõigil haridustasanditel, ning nõuab suuremaid pingutusi õpilaste jaotamiseks ja nende tõhusaks paigutamiseks riiklikesse koolisüsteemidesse;

74.  nõuab, et EL ja liikmesriigid looksid nn hariduskoridorid, edendades Euroopa ülikoolide ja Vahemere ülikoolide liiduga (UNIMED)kokkuleppeid konfliktipiirkondadest pärit pagulastest üliõpilaste vastuvõtmiseks, nende juurdepääsu lihtsustamiseks ja kaasõpilaste toetuse ning vabatahtliku tegevuse edendamiseks; tunneb heameelt sellega seoses mitmes Euroopa ülikoolis ja nende partnerasutustes tehtud algatuste üle;

75.  tunneb heameelt Euroopa ja riiklike programmide ning mittetulundusorganisatsioonide eraalgatuste üle, millega abistatakse rändajatest teadlasi teadus- ja muudes kutsevaldkondades ning edendatakse nende arengut ja toetamist;

76.  kutsub liikmesriike üles kindlustama praktilise, kergesti arusaadava ettevalmistava haridusteabe olemasolu mitmes keeles, tagamaks, et lõimumine algab kohe;

77.  kutsub liikmesriike üles pagulastest ja varjupaigataotlejatest lapsi ja noori koolisüsteemi sisenemisel sihtotstarbeliselt toetama, näiteks intensiivsete keeleõppe- ja üldiste sissejuhatavate programmide kaudu, kaasa arvatud pedagoogiline toetus, et nad saaksid võimalikult kiiresti tavapärastes tundides osaleda; rõhutab, et tuleb reageerida konkreetsete rühmade, eelkõige saatjata alaealiste ja põhihariduseta täiskasvanute erivajadustele ja haavatavusele;

78.  tuletab meelde, et ELil ja liikmesriikidel on kohustus tagada alaealiste, sealhulgas pagulaslaste erikaitse hädaolukorras, kooskõlas rahvusvaheliste sätetega, ning eelkõige tagada nende juurdepääs koolidele ja haridusasutustele; väljendab heameelt eesmärgi üle rahastada haridust 2016. aastal 4 % ulatuses ELi üldisest humanitaarabieelarvest ning palub komisjonil ja liikmesriikidel jätkata rahvusvahelisel tasandil tööd, et olemasolevate abiprogrammide piires suurendada hariduse rahastamist hädaolukordades, pidades silmas 2016. aasta mais toimuvat ülemaailmset humanitaarabiteemalist tippkohtumist Istanbulis;

79.  soovitab pakkuda pagulaslastele täiendavaid keeletunde nende koduriigi keeles;

80.  rõhutab, et tähtis on algatada hariduslikke tugimeetmeid, eelkõige luua ELi esmase vastuvõtu piirkondades ja keskustes sobilikud tingimused, millega toetatakse humanitaarabiorganisatsioone ja vabaühendusi, kes on juba asunud vastuvõtulaagrites noortetöö- ja haridusprojekte organiseerima, ja pakkuda stiimuleid ja tuge formaalsete haridusstruktuuride arendamiseks pagulaslaagrites, sealhulgas kolmandates riikides asuvates pagulaslaagrites;

81.  väljendab heameelt uute projektikonkursside üle kultuuri-, haridus-, spordi- ja noorte liikuvuse programmide ja projektide kohta, mille eesmärk on kultuuride dialoog, kultuuriline ja sotsiaalne kaasamine ning integratsioon programmide „Loov Euroopa“ ja „Erasmus+“ raames; rõhutab vajadust kõrvaldada takistused, mis piiravad pagulaste lõimimise projektide esitamist, ning lihtsustada kõigi juurdepääsu programmidele;

82.  palub liikmesriikidel edendada algatusi, mis tagavad avaliku sektori asutuste, vabaühenduste, sotsiaalpartnerite, kodanikuühiskonna organisatsioonide ja pagulaskogukondade parema koostöö, poliitika sidususe ja dialoogi, et suurendada vastastikust teadmist ja mõistmist ning hinnata võimalikke edasisi algatusi, et tagada võrdne juurdepääs kvaliteetsele haridusele, lõimides rändajad ja pagulased positiivsesse õppekeskkonda;

83.  rõhutab õpetajate erilist rolli pagulastest ja rändajatest laste ja noorte lõimimisel haridussüsteemi ning rõhutab vajadust eriettevalmistusega õpetajate ja täiendava väljaõppe järele, et õpetajaid selleks ülesandeks ette valmistada; nõuab sellega seoses, et EL ja liikmesriigid kaaluksid õpetajatele koostöökanalite loomist, mis võimaldaksid neil kogemusi jagada, parimaid tavasid tutvustada ja kolleegidelt tuge saada;

84.  kutsub liikmesriike üles aitama rändajatest õpetajatel ja professoritel õpetajatööd leida, nii selleks, et nende olukorda parandada, kui ka selleks, et nende keele- ja õpetamisoskusi ja kogemusi koolisüsteemides otstarbekalt kasutada;

85.  toetab ideed luua õpetajatele abi- ja nõustamispunkte, mis pakuksid neile õigeaegset abi klassis erinevast taustast johtuvate erisustega toimetulekuks ja kultuuride dialoogi edendamiseks ning juhendaksid neid, kui neil on tegemist konfliktidega või õpilastega, kes võivad radikaliseeruda; kutsub liikmesriike üles laiendama poliitilise hariduse võimalusi ning pakkuma sobivat täiendusharidust ja õppematerjale, et selgitada, miks inimesed põgenevad, ja võidelda äärmusluse vastu;

86.  rõhutab koolide tähtsust nõustamisel ning keelelisel ja kultuurilisel vahendamisel, sealhulgas demokraatlike väärtuste levitamisel ühiskonnaõpetuse ja kodanikuaktiivsuse programmide kaudu, samuti sotsiaalse ja kultuurilise kaasamise ja integratsiooni kiirendamisel ja tagamisel mitte ainult õpilaste, vaid ka nende perekondade jaoks;

87.  tunneb heameelt nõukogu otsuse üle pühendada 2015.–2018. aasta kultuurivaldkonna töökavas konkreetsed meetmed kultuuri, kunsti ja kultuuride dialoogi rollile rändajate integreerimises ning võtta arvesse liikmesriikide häid tavasid;

88.  rõhutab, et tuleks paremini edendada kunsti kasutamist integratsioonivahendina ning võimaldada ja toetada pagulaste osalemist kunstiga seotud tegevustes;

89.  tunneb heameelt komisjonis loodud uue eksperdirühma üle, kes tegeleb kultuuridevahelise dialoogi ning rändajate ja pagulaste lõimimisega kunsti ja dialoogi abil(17) ja avaldab eeldatavasti 2017. aasta lõpuks heade tavade käsiraamatu;

90.  rõhutab haridusrakenduste, -videote ja harjutuste ning pagulastele mõeldud õppeplatvormide edendamise ja arendamise olulisust, et hõlbustada ja täiendada nende haridust ja koolitust;

o
o   o

91.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0176.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0317.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0105.
(4) ELT C 36, 29.1.2016, lk 91.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0008.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0320.
(7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0073.
(8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0418.
(9) http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/note/join/2014/518768/IPOL-EMPL_NT%282014%29518768_EN.pdf
(10) ELT L 337, 20.12.2011, lk 9.
(11)http://www.keepeek.com/Digital-Asset-Management/oecd/social-issues-migration-health/making-integration-work-humanitarian-migrants_9789264251236-en
(12) Vt 8.3.2016 vastuvõetud tekstid P8_TA(2016)0073.
(13) http://europa.eu/rapid/press-release_IP-15-6067_et.htm
(14) http://www.europarl.europa.eu/news/en/news-room/20131118IPR25534/MEPs-approve-new-cohesion-policy-%E2%82%AC325bn-to-invest-in-Europe’s-regions
(15)COM(2015)0240.
(16)http://ec.europa.eu/avservices/video/player.cfm?ref=I107934
(17) http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-14444-2015-INIT/et/pdf


Sotsiaalsed ja keskkonnastandardid, inimõigused ja ettevõtja sotsiaalne vastutus
PDF 226kWORD 114k
Euroopa Parlamendi 5. juuli 2016. aasta resolutsioon Euroopa Parlamendi 2010. aasta soovituste rakendamise kohta seoses sotsiaalsete ja keskkonnastandardite, inimõiguste ja ettevõtja sotsiaalse vastutusega (2015/2038(INI))
P8_TA(2016)0298A8-0217/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 3, 6 ja 21,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 11, 153, 191, 207 ja 218,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 12, 21, 28, 29, 31 ja 32,

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Kaubandus kõigile: vastutustundlikuma kaubandus- ja investeerimispoliitika poole“ (COM(2015)0497),

–  võttes arvesse Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) 10. ministrite konverentsi järeldusi(1),

–  võttes arvesse Pariisi kokkulepet (30. november – 11. detsember 2015)(2),

–  võttes arvesse ELi aastaaruannet inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2014. aastal(3),

–  võttes arvesse ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava 2015–2019 „Inimõigused ELi tegevuskava keskmes“,

–  võttes arvesse suuniseid inimõigustele avalduva mõju analüüsimiseks kaubandusega seotud poliitikaalgatuste mõju hindamisel(4),

–  võttes arvesse 2015. aastal avaldatud Euroopa Parlamendi poliitikaosakonna uuringut „Human rights and democracy clauses in international agreements“ (Inimõiguste ja demokraatia klauslid rahvusvahelistes lepingutes),

–  võttes arvesse ÜRO 25. septembri 2015. aasta Peaassambleel vastu võetud resolutsiooni „Transforming our World: the 2030 agenda for sustainable development“ (Säästva arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma“)(5),

–  võttes arvesse nõukogu 20. detsembri 2005. aasta määrust (EÜ) nr 2173/2005 FLEGT-litsentsimissüsteemi kehtestamise kohta puidu impordi suhtes Euroopa Ühendusse(6),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL) nr 978/2012 üldiste tariifsete soodustuste kava kohaldamise kohta(7),

–  võttes arvesse OECD suuniseid rahvusvahelistele ettevõtjatele(8),

–  võttes arvesse konflikti- ja riskipiirkondadest pärit mineraalide vastutustundlikke tarneahelaid käsitlevaid OECD hoolsuskohustuse suuniseid(9),

–  võttes arvesse komisjoni talituste 14. juuli 2015. aasta töödokumenti ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete rakendamise hetkeseisu kohta(SWD(2015)0144),

–  võttes arvesse komisjoni 2011. aasta teatist „ELi uuendatud strateegia aastateks 2011–2014 ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas“ (COM(2011)0681),

–  võttes arvesse ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi (UNCTAD) säästva arengu investeerimispoliitika raamistikku (2015)(10),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi poliitikaosakonna uuringut „The EU’s Trade Policy: from gender-blind to gender-sensitive?“ (ELi kaubanduspoliitika: võrdõiguslikkuse eiramiselt sootundlikkuse suunas?),

–  võttes arvesse neljandat sõltumatu eksperdi aruannet „The promotion of a democratic and equitable international order“ (Demokraatliku ja võrdõigusliku rahvusvahelise korra edendamine) – ÜRO peasekretäri teatis 5. augusti 2015. aasta Peaassambleele (A/70/285),

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohta rahvusvahelistes kaubanduskokkulepetes(11),

–  võttes arvesse ÜRO resolutsiooni 64/292, milles tunnustatakse sõnaselgelt õigust veele ja kanalisatsioonile inimõigusena ning öeldakse, et puhas joogivesi ja kanalisatsioon on kõikide inimõiguste realiseerumisel võtmetegurid,

–  võttes arvesse oma 8. septembri 2015. aasta resolutsiooni Euroopa kodanikualgatuse „Right2Water“ järelmeetmete kohta(12),

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni inimõiguste ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite kohta rahvusvahelistes kaubanduslepingutes(13),

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni rahvusvahelise kaubanduspoliitika kohta kliimamuutusega kaasnevate nõudmiste taustal(14),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi poliitikaosakonna C 2014. aastal avaldatud uuringut „Gender Mainstreaming in Committees and Delegations of the European Parliament“ (Soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine Euroopa Parlamendi komisjonide ja delegatsioonide töös),

–  võttes arvesse Inimõiguste Nõukogu resolutsiooni 26/9(15), milles mainitud nõukogu otsustas „luua avatud valitsustevahelise töörühma, mis käsitleb rahvusvahelisi korporatsioone ja teisi äriettevõtteid seoses inimõigustega ning mille ülesanne on koostada rahvusvaheline õiguslikult siduv akt, mis reguleerib rahvusvahelises inimõigustealases õiguses rahvusvaheliste korporatsioonide ja teiste äriettevõtete tegevusi“,

–  võttes arvesse ELi reformitud üldiste soodustuste süsteem (GSP), mis on sätestatud määruses (EL) nr 978/2012,

–  võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Aruanne üldiste soodustuste süsteemi kohta ajavahemikul 2014–2015“ (COM(2016)0029),

–  võttes arvesse ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid, Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) läbivaadatud suuniseid rahvusvahelistele ettevõtjatele, Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) kolmepoolset deklaratsiooni rahvusvaheliste ettevõtete ja sotsiaalpoliitika põhimõtete kohta, rahvusvahelise integreeritud aruandluse nõukogu (International Integrated Reporting Council) raamistikku, ÜRO algatuse Global Compact kümmet põhimõtet ning Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni (ISO) standardit 26000 (juhis sotsiaalseks vastutuseks),

–  võttes arvesse Prantsusmaa seaduseelnõu hoolsuskohustuse kohta, millega edendatakse ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid, ning president Junckeri poolt 2015. aastal toimunud G7 tippkohtumisel tehtud avaldust,

–  võttes arvesse projekti „Pikaajalise väärtuse realiseerimine ettevõtjate ja investorite huvides“ (Realising Long-term Value for Companies and Investors), mida viiakse ellu ÜRO vastutustundliku investeerimise põhimõtete ja ÜRO algatuse Global Compact raames,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit ning väliskomisjoni, arengukomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A8-0217/2016),

A.  arvestades, et Euroopa Parlament esitas 2010. aastal komisjonile soovitused seoses sotsiaalsete ja keskkonnastandardite, inimõiguste ja ettevõtja sotsiaalse vastutusega; arvestades, et osad kõnealustest soovitustest on rakendatud, osad aga mitte;

B.  arvestades, et Euroopa Parlament tegutseb kaasseadusandjana meetmete osas, millega määratakse kindlaks liidu ühise kaubanduspoliitika rakendamise raamistik; arvestades, et iga liidu poolt läbi räägitava kaubanduslepingu ratifitseerimiseks on vaja Euroopa Parlamendi nõusolekut; arvestades, et Euroopa Parlamendi soovituste rakendamine on seetõttu vajalik selleks, et tagada ühise kaubanduspoliitika valdkonnas komisjoni poolt tehtava mis tahes algatuse edukus;

C.  arvestades, et kaubandusel on mõjukas roll ärivõimaluste edendamisel, heaolu loomisel ja tööhõive suurendamisel ning majandusliku arengu, sotsiaalse progressi, elatustaseme ja elu kvaliteedi edendamisel ning inimõigustealaste standardite parandamisel pikas perspektiivis;

D.  arvestades, et EL toonitab oma kindlat lubadust edendada säästvat arengut, mida on veel kord kinnitatud selle strateegias „Kaubandus kõigile“, samuti inimõigusi ja head valitsemistava, tehes seda stiimulipõhiste vahendite abil, mille näideteks on GSP+ ja soodustingimustel turulepääsu võimaldavad sätted riikides, kus on võetud kohustus rakendada kõnealuste valdkondade põhilisi rahvusvahelisi konventsioone;

E.  arvestades, et EL on võimeline oma kaubanduspoliitika abil aitama positiivselt kaasa inimõiguste suuremale austamisele ja säästvale arengule kogu maailmas; arvestades, et komisjon peab oma meetmete võtmisel seda eesmärki silmas pidama; arvestades, et kaubandus- ja investeerimislepingud mõjutavad inimõigusi ja säästvat arengut ning seetõttu tuleks need kavandada nii, et need toetaksid sotsiaalset ja keskkonnaalast progressi, tagades Euroopa standardite ohustamatuse, kaitstes inimõigusi ja tagades vastavuse sotsiaalsetele ja keskkonnaalastele eeskirjadele;

F.  arvestades, et kaubandus ja välisinvesteeringud, mida teostavad rahvusvahelised ettevõtjad, aitavad kaasa suuremate kohustuste võtmisele inimõiguste, sotsiaalõiguste ja töötaja õiguste valdkonnas riikides, kus need ettevõtjad tegutsevad;

G.  arvestades, et Euroopa Parlamendi panust on võimalik mõõta selle soovituste rakendamise tulemuslikkuse osas; arvestades, et lepingute rakendamist tuleb korrapäraselt jälgida, et tagada kaubanduslepingutes sisalduvate eelkõige inimõiguste kaitse alaste eesmärkide ja kohustuste täitmine;

H.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 208 kohaselt on ELil ja tema liikmesriikidel tegelikkuses juriidiline kohustus viia oma poliitika arengueesmärkidega kooskõlla;

I.  arvestades, et komisjoni ettepanekus, mis käsitleb uut kaubandus- ja investeerimisstrateegiat „Kaubandus kõigile“, tunnustatakse kaubanduse, inimõiguste ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite vahelist seost ning rõhutatakse vajadust muuta need õigused ja standardid liidu majandus- ja kaubandussuhete lahutamatuks osaks;

J.  arvestades, et rahvusvahelistel kogu maailmas tegutsevatel jaemüüjatel ja ettevõtjatel lasub vastutus tootjariikides töötingimuste ja palkade parandamise eest;

K.  arvestades, et naiste õigused on inimõiguste olemuslik osa; arvestades, et sooline võrdõiguslikkus kuulub kaubanduslepingute säästvat arengut käsitlevate peatükkide kohaldamisalasse; arvestades, et kaubandus- ja investeerimislepingute konkreetne mõju puudutab naisi ja mehi struktuurse soolise ebavõrdsuse tõttu erinevalt, ning arvestades, et säästev ja kaasav areng, kasv ning kaubanduslepingud peavad hõlmama inimõigusi, kaasa arvatud soolisest perspektiivist vaadatuna;

L.  arvestades, et säästva arengu tegevuskavas aastani 2030 tunnustatakse kaubanduspoliitika tähtsat mõju selle eesmärkide saavutamisele, hõlmates mitmeid selliseid poliitikavaldkondi nagu päritolureeglid, toidualased eeskirjad, kaubaturud ja sooline võrdõiguslikkus;

M.  arvestades, et GSP ja GSP+ süsteemi potentsiaali arenguriikides inim- ja töötajate õiguste konventsioonide ratifitseerimise ja rakendamise tagamisel on võimalik parandada majanduslike stiimulite sidumisega põhiliste inim- ja töötajate õiguste konventsioonide tulemusliku vastuvõtmise ning nende rakendamise pideva järelevalvega;

N.  arvestades, et pärast Rana Plaza õnnetust käivitas EL koostöös Bangladeshi valitsuse ja ILOga algatuse Global Compact for Improvements in Labour Rights and Factory Safety in Bangladesh (ülemaailmne kokkulepe tööõiguste ja vabrikute ohutuse parandamiseks Bangladeshis), millega püütakse parandada töötajate töö-, tervishoiu- ja ohutustingimusi; arvestades, et kõnealuste jõupingutustega on kaasnenud üldsuse suurem teadlikkus ning innovatiivsed lahendused kaubanduse ja säästva arenguga seotud probleemidega tegelemiseks, näiteks Bangladeshi tule- ja ehitusohutuse kokkulepe;

O.  arvestades, et erasektor peab kõrvuti avaliku sektoriga aitama kaasa säästvale arengule; arvestades, et äriühingute tegevus peab olema sotsiaalselt ja keskkonnaalaselt vastutustundlik; arvestades, et ELi uue põlvkonna kaubandus- ja investeerimislepingud hõlmavad säästva arengu alaseid peatükke, milles kutsutakse osalisi üles võtma inimõiguste kaitsmise, sotsiaalsete ja keskkonnastandardite järgimise ning ettevõtja sotsiaalse vastutuse tagamise alaseid kohustusi; arvestades, et ELi järjestikustes kaubanduslepingutes on niisuguste peatükkide ambitsioonikuse tase olnud erinev; arvestades, et komisjoni julgustatakse püüdlema võimalikult kõrge ambitsioonikuse taseme poole;

P.  arvestades, et komisjoni 2015. aasta strateegias „Kaubandus kõigile“ on seatud kaubandus ja säästev areng ELi prioriteediks; arvestades, et selleks, et kõnealune strateegia annaks nõuetekohase impulsi kaubanduse ja säästva arengu tegevuskavale, peab komisjon nüüd oma vägagi teretulnud ambitsioonikuse muutma otsusekindlateks ja konkreetseteks meetmeteks;

Q.  arvestades, et ÜRO vastutustundliku investeerimise põhimõtete ja ÜRO algatuse Global Compact alusel teostatavast projektist „Realising Long-term Value for Companies and Investors“ (Pikaajalise väärtuse realiseerimine ettevõtjate ja investorite huvides) nähtub, et Euroopa ja kogu maailma majanduse elavdamine on ühitatav sotsiaalse õigluse, keskkonnasäästlikkuse ja inimõiguste austamise põhimõtetega ning et need tugevdavad üksteist vastastikku;

R.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 207 on sätestatud, et ELi ühist kaubanduspoliitikat teostatakse kooskõlas liidu välistegevuse põhimõtete ja eesmärkidega;

S.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 21 kinnitatakse, et ELi välistegevuses juhindutakse järgmistest põhimõtetest: demokraatia, õigusriik, inimõiguste ja põhivabaduste universaalsus ning jagamatus, inimväärikuse, võrdsuse ja solidaarsuse ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtete ja rahvusvahelise õiguse austamine;

T.  arvestades, et ühelt poolt kaubanduse ja inimõiguste ning teiselt poolt sotsiaalsete ja keskkonnastandardite seostamine on muutunud ELi majandus- ja kaubandussuhete lahutamatuks osaks; arvestades, et ELi inimõiguste- ja demokraatiaalast poliitikat kolmandates riikides tuleks ka edaspidi integreerida muudesse ELi välismõõtmega poliitikavaldkondadesse, sealhulgas kaubanduspoliitikasse; arvestades, et EL peaks kasutama kaubanduspoliitikat, et püüda kehtestada kõrged ülemaailmsed standardid inim- ja sotsiaalsete õiguste, tarbijakaitse ja keskkonnaküsimuste valdkonnas;

U.  arvestades, et kaubanduspoliitika ja ambitsioonikate kaubanduslepingutega edendatakse ja tugevdatakse ülemaailmset eeskirjadel põhinevat kaubandussüsteemi; arvestades, et enne kaubandusläbirääkimiste lõpuleviimist tuleks ka inimõiguste küsimusi usaldusväärsel ja läbipaistval viisil arvesse võtta; arvestades, et ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtted on koos kõikide muude asjakohaste vahenditega, k.a ettevõtja sotsiaalse vastutuse edendamine, suunatud inimõigusi käsitlevate sätete edendamisele kaubanduspoliitikas;

V.  arvestades, et 26. juunil 2014. aastal võttis ÜRO Inimõiguste Nõukogu vastu resolutsiooni niisuguse valitsustevahelise töörühma loomise kohta, mille ülesandeks on algatada protsess niisuguse rahvusvahelise õiguslikult siduva vahendi loomiseks, mille eesmärk on reguleerida rahvusvaheliste korporatsioonide ja muude äriettevõtete tegevust rahvusvahelise õiguse raames;

W.  arvestades, et kaubandus ja inimõigused võivad üksteist tugevdada ning äriringkonnad võivad inimõiguste austamise alasest kohustusest tulenevalt täita ka olulist rolli positiivsete stiimulite pakkumises inimõiguste, demokraatia, keskkonnastandardite ja ettevõtja sotsiaalse vastutuse edendamiseks; arvestades, et EL on täitnud juhtrolli mitme sellise ülemaailmset vastutust käsitleva algatuse läbirääkimistel ja rakendamises, mis on tihedalt seotud rahvusvaheliste standardite, sealhulgas sotsiaalse õigluse, keskkonnasäästlikkuse ja inimõiguste edendamise ja austamisega; arvestades, et tunnustatud on kogu maailmas tegutsevate ja mittediskrimineeriva ettevõtluskultuuriga teistele eeskujuks olevate Euroopa ettevõtjate pikaajalist positiivset mõju inimõigustele; arvestades, et kaubandussuhete tugevdamine inimõiguste kaitse ja jõustamise alusel tõhustab vastastikust mõistmist ning ühiseid väärtusi, nagu õigusriik, hea valitsemistava ja inimõiguste austamine;

Üldpõhimõtted

1.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles lisama kõikidesse oma poliitikavaldkondadesse, sh kaubanduspoliitikasse soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise lähenemisviisi ning tagama muu hulgas naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimist käsitleva konventsiooni tegeliku järgimise; palub komisjonil võtta soolise võrdõiguslikkuse aspekte arvesse ELi kaubandusstrateegia mõjuhinnangus, pidades silmas naiste õigusi, ning kutsub komisjoni üles hindama süsteemselt kehtivaid kaubandus- ja investeerimislepinguid, et teha kindlaks, millised on nende tagajärjed soolise võrdõiguslikkuse jaoks;

2.  palub, et komisjon tagaks suurema arengusidususe, tagaks poliitika tulemusliku hindamise ning arenguabi ja kaubanduspoliitika koordineerimise ning püüaks tagada selle, et kõik sidusrühmad järgiksid inimõiguste, soolise võrdõiguslikkuse, tööõiguse ja keskkonnahoidlikkuse rahvusvahelisi standardeid;

3.  kutsub ELi üles etendama aktiivset rolli ÜRO Peaassamblee poolt selle 70. istungjärgul vastu võetud säästva arengu tegevuskavas aastani 2030 esitatud 17 säästva arengu eesmärgi saavutamisel;

4.  kutsub ELi ja liikmesriike üles edendama siduvaid meetmeid, mis tagavad, et äriühingud maksavad makse seal, kus majandustegevus toimub ja väärtust luuakse, edendama erasektori poolt teostatavat kohustuslikku aruandlust riikide lõikes, mida on soovitanud OECD, ning edendama head valitsemistava eelkõige maksuküsimustes ja maksude tulemusliku kogumise osas; palub ühtlasi, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid selle küsimuse prioriteetseks pidamise oma poliitikadialoogi päevakorras (arengu- ja kaubanduspoliitika tasandil) ning toetaksid kodanikuühiskonna rolli maksuhalduse avaliku kontrolli tagamisel ning maksupettuste juhtumite jälgimisel; on veendunud, et äriühingute maksupoliitikat tuleks käsitleda ettevõtja sotsiaalse vastutuse lahutamatu osana ja et seetõttu ei ole sotsiaalselt vastutustundlikus käitumises kohta strateegiatele, mis on suunatud maksudest kõrvalehoidumisele või maksuparadiiside ärakasutamisele;

5.  tunnistab, et juurdepääs ühistele hüvedele, nt vesi, tervishoid ja haridus, kajastab oluliselt riigi suutlikkust tagada inim- ja sotsiaalseid õigusi;

6.  rõhutab, et EL on oma pikaajaliste kogemuste poolest sotsiaal- ja keskkonnaküsimustega tegelemisel oma kaubandusdiplomaatia raames juba muudest suurtest ülemaailmses kaubanduses osalejatest ees; rõhutab, et meie kaubanduspartnerite võetud inimõigustealased kohustused moodustavad kindla aluse käimasolevatele dialoogidele, koostööprotsessidele ja progressiivsele parandustegevusele pikas perspektiivis;

7.  rõhutab, kui tähtsad on kaubandus ja välisinvesteeringud majanduskasvu, säästva arengu, hea valitsemistava ja inimõiguste kaitse saavutamise oluliste vahenditena;

8.  tuletab meelde, et kaubandus ja välismaised otseinvesteeringud suurendavad vaesemates riikides heaolu; tuletab meelde sugugi mitte vähetähtsat seost suurema heaolu ning parema inimõiguste, sotsiaalsete õiguste ja töötaja õiguste kaitse ja tugeva keskkonnakaitse vahel;

9.  tuletab meelde, et EL on võtnud kohustuse järjepidevalt edendada ja austada suhetes kolmandate riikidega inimõigusi ja demokraatiat kõikides ELi poliitikavaldkondades, sealhulgas kaubanduspoliitikas, ja kõigi asjaomaste ELi välisrahastamisvahendite puhul;

10.  soovitab seetõttu, et ELi kaubandusstrateegiat kasutataks vahendina demokraatlike väärtuste edendamiseks kolmandates riikides; tunneb seetõttu heameelt kaubanduslepingute ja kaubandussoodustuse programmide tõhustamise üle, mis on vahendid inimõiguste edendamiseks, sunniviisilise töö ja lapstööjõu kaotamiseks ning toiduga kindlustatuse ning tervishoiuga, säästva arenguga ning kõrgetasemeliste ohutus- ja keskkonnastandarditega seotud õiguste tagamiseks, samuti majanduslike võimaluste tagamiseks kõikidele;

Inimõigused ning keskkonna- ja sotsiaalsed standardid mitmepoolsel tasandil

11.  rõhutab, kui oluline on ELi jaoks mitmepoolsel tasandil koostöö loomine, ning kordab seetõttu komisjonile esitatud üleskutset võtta juhtroll WTO juhtimise reformimisel, pidades eelkõige silmas järgmiste eesmärkide saavutamist:

   a) tugevdada tulemuslikku koostööd ja korrapärast dialoogi WTO ning asjaomaste ÜRO asutuste, nimelt ÜRO inimõiguste ülemvoliniku, ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi ning Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) vahel, eelkõige ILO-le WTOs vaatlejastaatuse andmisega ning selle kaasamisega kaubandusvaidlustesse, mis on seotud rahvusvaheliste inimõigusi ja tööd käsitlevate konventsioonide rikkumistega; on seisukohal, et ILO tuleks ka edaspidi kaasata kahepoolsetesse, mitmepoolsetesse ja mõnepoolsetesse kaubanduslepingutesse;
   b) reformida WTO kaubanduspoliitika läbivaatamise mehhanisme, et lisada sellesse sotsiaalne, keskkonnaalane ja inimõigustealane mõõde, võttes aluseks ILO suunised, ÜRO suunised inimõiguste kohta ja suunised mitmepoolsete keskkonnalepingute kohta, ning edendada säästvat arengut, eelkõige WTOs lisaks olemasolevale kaubanduse ja keskkonna komiteele kaubanduse ja inimväärse töö komitee loomisega, mida Euroopa Parlament nõudis oma 2010. aasta soovitustes;
   c) hinnata, millises ulatuses on WTO kaubanduse ja keskkonna komitee täitnud oma ülesandeid, mis seati 15. aprillil 1994. aastal Marrakechis vastu võetud WTO ministrite otsuses kaubanduse ja keskkonna kohta, ning järeldusi selle kohta, mida on veel vaja teha, eelkõige seoses ülemaailmse dialoogiga kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise kohta ning WTOga, nagu Euroopa Parlament seda algselt nõudis;
   d) teha sisukat kaastööd ÜRO töörühmas, mille ülesanne on töötada välja äritegevust ja inimõigusi käsitlev leping pärast ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo koostatud uuringut, milles käsitletakse ettevõtjate poolt toime pandud raskete inimõiguste rikkumiste korral õiguskaitsevahendite kasutamist;

12.  kutsub komisjoni üles aktiivselt edendama täiendavaid WTO reforme, et määrata kindlaks mitmepoolsed eeskirjad ülemaailmsete tarneahelate vastutustundlikuks ja säästvaks haldamiseks, mis peaks hõlmama eelkõige järgmist:

   a) tarneahela suhtes kehtivad tulemuslikud ja jõustatavad nõuetekohase hoolsuse ja läbipaistvusega seotud nõuded, mille aluseks on ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid;
   b) tervishoiu- ja ohutusstandardid, milles tunnustatakse eelkõige töötajate õigust ohutuskomiteedele;
   c) sotsiaalkaitse miinimumtase;
   d) ILO tööõiguse põhireeglite austamine;

13.  kordab oma nõudmist tagada, et mis tahes meedet, mis võetakse osalise poolt Pariisi kokkuleppe raames või seoses ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni artiklites 3 ja 4 sisalduvate põhimõtete või kohustustega, toetatakse ka õiguslikult kindlama kaitse pakkumisega õiguse suhtes teostada reguleerimist kaubanduslepingutes;

14.  nõuab tungivalt, et komisjon kiirendaks niisuguste kavade väljatöötamisel tehtavaid edusamme, milles eristatakse kaubanduslepingute raames tooteid nende töötlemis- ja tootmisviiside alusel ning säästvuskriteeriumide alusel;

15.  palub liikmesriikidel kiirendada jõupingutusi fossiilkütuste toetuste järkjärgulise kaotamise kohustuse täitmiseks kooskõlas G20 kohustusega;

16.  on veendunud, et kaubanduspoliitika võib anda suurema panuse energiasüsteemi ümberkujundamisse ning et ELi kaubandusvahendid peaksid edendama taastuvenergia tärkamist ja arendamist ning keskkonnatoodete ja keskkonnahoidlike tehnoloogiate arendamist Euroopas; tunnustab komisjoni jõupingutusi mõnepoolse keskkonnatooteid käsitleva lepingu (keskkonnatoodete leping) üle läbirääkimiste pidamisel ning nõuab, et nende läbirääkimiste tulemuseks oleks ambitsioonikas ja tasakaalustatud leping; palub komisjonil töötada keskkonnatoodete lepingu läbirääkimiste raames välja kvantitatiivsed või kvalitatiivsed kriteeriumid nn keskkonnatoodete kindlaksmääramiseks ning edendada usaldusväärseid ja läbipaistvaid meetodeid keskkonnatoodete lepingu läbirääkimistel; kutsub ühtlasi komisjoni üles võtma nõuetekohaselt arvesse tegureid, mis mõjutavad keskkonnatoodetega kauplemist, nt dumpinguvastast poliitikat taastuvenergiasektoris, intellektuaalomandi režiime, rangeid rahastamisprogramme ning selliste toodete nõudlust tekitavat siseriiklikku keskkonnapoliitikat;

Inimõigused ning keskkonna- ja sotsiaalsed standardid kahepoolsel tasandil

17.  tunneb heameelt komisjoni otsuse üle teostada kõigi kaubanduslepingute puhul jätkusuutlikkuse mõjuhinnangud (eel- ja järelhinnangud) vastavalt kaubandusega seotud poliitikaalgatuste inimõigustealaste mõjuhinnangute analüüsimise suunistele (Guidelines on the analysis of human rights impact assessments for trade-related policy initiatives); palub sellega seoses komisjonil

   a) kohaldada kõnealuseid suunised jätkusuutlikkuse mõjuhinnangute väljatöötamisel kõikide käimasolevate ja tulevaste läbirääkimiste puhul;
   b) kajastada kõnealustes jätkusuutlikkuse mõjuhinnangutes ka juhtpõhimõtteid, mille on välja töötanud õigusega toidule tegelev ÜRO eriraportöör;
   c) võtta arvesse kaubandus- ja investeerimislepingute mõju eriti haavatavatele inimestele, näiteks nendele, kes kuuluvad vähemusrühmadesse või kes on geograafiliselt isoleeritud, vaesed või sotsiaalselt tõrjutud; juhib sellega seoses tähelepanu ka komisjoni antud lubadusele hinnata vabakaubanduslepingute mõju ELi äärepoolseimatele piirkondadele;
   d) tagada kodanikuühiskonna organisatsioonide ja sotsiaalpartnerite nõuetekohane kaasatus jätkusuutlikkuse mõjuhinnangute väljatöötamisse ning kaasata Euroopa Parlament selle protsessi kõikidesse etappidesse;
   e) võtta läbirääkimistel niisuguste hinnangute tulemusi täielikult arvesse;
   f) tagada jätkusuutlikkuse mõjuhinnangute õigeaegne avaldamine, et anda läbirääkimispositsioonide jaoks teavet enne nende sõnastamist, teavitada avalikkust ja võimaldada valitud esindajatel hinnata nõuetekohaselt mis tahes kavandatud lepingut;

18.  võtab teadmiseks Euroopa Ombudsmani järeldused komisjoni otsuse kohta sõlmida Vietnamiga leping enne inimõigustealase mõjuhindamise lõpuleviimist ning nõuab tungivalt, et komisjon viiks kõnealuse hindamise läbi esimesel võimalusel uue metoodika alusel, et Euroopa Parlament saaks teha teadliku otsuse;

19.  kordab oma toetust inimõigustealasele tingimuslikkusele kaubanduslepingutes ning tuletab meelde inimõigustealaste klauslite järgimise ja rakendamise tähtsust; tunneb heameelt komisjoni ja nõukogu jõupingutuste üle lisada niisugused õiguslikult siduvad inimõigustealased klauslid kõikidesse kaubandus- ja investeerimislepingutesse kooskõlas ühise lähenemisviisiga ning nõuab nõukogu ühise lähenemisviisi avaldamist; märgib, et inimõigustealased klauslid ei ole lisatud kõikidesse ELi lepingutesse, ning nõuab, et ELi muude partneritega praegu peetavate (eelkõige TTIP-teemaliste) kaubandusläbirääkimiste puhul tagataks õiguslikult siduva inimõigustealase klausli lisamine;

20.  on siiski seisukohal, et kehtivatel klauslitel on olnud piiratud mõju inimõigustealaste kohustuste ja lubaduste täitmisele; kutsub seetõttu komisjoni ja nõukogu üles rakendama järgmisi kohandusi:

   a) kaubanduse kaitsesätete lisamine, et säilitada iga lepinguosalise suutlikkus täita oma inimõigustealaseid kohustusi valdkondades, kus ta on esmavastutaja inimõigustealaste klauslite sätete rikkumise tõendatud juhtumite korral;
   b) korrapärane põhjalik järelevalve kaubandus- ja assotsieerimislepingutes inimõigustealaste klauslite rakendamise üle, eelkõige niisuguste korrapäraste ühisaruannete avaldamise kaudu, mida komisjon ja Euroopa välisteenistus esitavad Euroopa Parlamendile inimõiguste austamise kohta partnerriikides, ning institutsioonidevahelise komitee loomise kaudu;
   c) kõikidesse ELi kaubanduslepingutesse teatava inimõiguste komitee kaasamise kaalumine, et tagada inimõigustealaste küsimuste suhtes tõsiste ja süsteemsete järelmeetmete võtmine asjaomase lepinguga seoses; tuletab sellega seose meelde, kui tähtis on läbipaistvuse tagamiseks üldsuse kaasamine läbirääkimistesse;
   d) tagamine, et ELil on õiguskaitsevahendite sisesüsteem, mis võimaldab kaebuste esitamist kaubanduslepingute ja inimõigustealaste klauslite mittejärgimise korral;

21.  tuletab meelde nõudmist, mille Euroopa Parlament esitas oma 2010. aasta soovitustes ning mille kohaselt peaks iga ELi kaubandusleping, olgu see siis kahe- või mõnepoolne, sisaldama laiaulatuslikke, jõustatavaid ja ambitsioonikaid kaubanduse ja säästva arengu peatükke; rõhutab, et kaubanduse ja säästva arengu alastes peatükkides esineb ELi eri kaubanduslepingute vahel erinevusi; palub seetõttu komisjonil tagada kõikides kaubandusläbirääkimistes võimalikult suure järjepidevuse ning lisada kaubanduse ja säästva arengu alased peatükid, mida iseloomustaksid järgmised elemendid:

   a) iga osalise kohustus ratifitseerida kaheksa põhilist ja neli prioriteetset ILO konventsiooni ning rahvusvahelised mitmepoolsed keskkonnalepingud ning neid tulemuslikult rakendada;
   b) inimõigustealaste klauslite ning kaubanduse ja säästva arengu alaste peatükkide kuulumine üldisesse vaidluste lahendamisse lepingu muude osadega võrdsel alusel, nagu seda nõuti 2010. aasta soovitustes, et tagada inimõiguste ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite järgimine;
   c) sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna puhul edasikaebamise ja õiguskaitse taotlemise võimalus kaebuste esitamise menetluse raames;
   d) tulemuslikud hoiatusmeetmed, k.a rahaliste parandusmeetmete vormis, lepingu säästva arengu alase peatüki sätete oluliste ja tõendatud rikkumiste korral; niisuguseid meetmeid võiks rakendada lepingu alusel pakutavate teatavate kaubandussoodustuste ajutise aeglustamise, vähendamise või isegi peatamise kaudu kõnealuste standardite süveneva ja jätkuva rikkumise korral viimase abinõuna ning tegevuskavade kehtestamine koos meie partneritega võib aidata kompenseerida teatavate kaubandus- ja investeerimislepingutes võetud kohustuste mittetäitmist;

22.  kordab oma nõudmist säästva arengu foorumite või nõuanderühmade loomise järele lepingu koostamise, selle üle läbirääkimiste pidamise ja lepingu rakendamise eri etappidel; tuletab meelde, et kõik riiklikud nõuanderühmad peavad olema täielikult sõltumatud ja neil peab olema juurdepääs piisavatele vahenditele; võtab teadmiseks kriitika, mida sageli väljendavad teatavad ELi poolt kehtivate kaubanduslepingute alusel loodud riiklikes nõuanderühmades osalejad selle kohta, et nende aruteludel puudub praktiline mõju, ning teeb ettepaneku, et komisjon rakendaks järgmisi meetmeid:

   a) looks aruandlussüsteemi, mis võimaldab Euroopa Parlamendil hinnata nõuanderühmade tööd;
   b) reageeriks süsteemselt ja konkreetselt ELi riiklike nõuanderühmade tõstatatud mureküsimustele ning võtaks järelmeetmeid selles raamistikus ELi kodanikuühiskonna organisatsioonide ja sotsiaalpartnerite esildatud algatuste suhtes;
   c) määraks kindlaks kaubanduse ja säästva arengu alaste peatükkide logistilised põhisätted, et võimaldada tulemuslikku rakendamist, sest kõnealused aspektid on teatavatel juhtudel osutunud tõsisteks takistusteks, ning asjaomased kaasnevad meetmed, näiteks tehniline abi ja koostööprogrammid;

23.  nõuab rohujuure tasandi organisatsioonide puhul suuremat läbipaistvust ja vastutust rahvusvaheliste kaubanduseeskirjade ja riikliku kaubanduspoliitika kujundamisel, mida tehes tuleks tagada ka kooskõla töötaja õiguste ja inimõiguste, sealhulgas naiste õiguste austamisega;

24.  palub komisjonil kaasata Euroopa Parlament tihedamalt kaubandus- ja investeerimislepingute rakendamise järelevalveprotsessi, pidades silmas inimõiguste ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite järgimist, ning kutsub nõukogu üles konsulteerima Euroopa Parlamendiga mis tahes otsuste puhul, mis käsitlevad teatava lepingu läbivaatamist või isegi selle kohaldamise peatamist, kui see on vajalik;

Inimõigused ning keskkonna- ja sotsiaalsed standardid ühepoolsel tasandil

25.  peab kiiduväärseks uue üldiste tariifsete soodustuste kava (GSP) jõustumist (määrus (EL) nr 978/2012) 1. jaanuaril 2014. aastal ja üldiste tariifsete soodustuste kava esimese järelevalvearuande avaldamist ajavahemiku 2014–2015 kohta; on arvamusel, et kaubanduspoliitika abil tuleb ergutada ELi partnerriike võtma vastu kõrgemaid sotsiaalseid ja keskkonnastandardeid, ning kutsub seetõttu komisjoni üles rakendama järgmisi parandusmeetmeid:

   a) täpsustama kas delegeeritud õigusaktiga või määruse (EL) nr 978/2012 eelseisva läbivaatamise käigus, mida tähendab rahvusvahelise konventsiooni „tõhusas rakendamises tõsiste puuduste esinemine“ ja rahvusvahelises konventsioonis sätestatud „põhimõtete raske ja süstemaatiline rikkumine“;
   b) küsima kõikide asjaomaste järelevalveasutuste arvamust, et hinnata paremini vastavust üldiste tariifsete soodustuste kava määruses osutatud rahvusvahelistele konventsioonidele; keskenduma oma hinnangus eelkõige ILO konventsioonide kohaldamise eksperdikomisjoni väljendatud arvamustele, pidades silmas nii kaubandussoodustuste andmist kui ka peatamist kooskõlas üldiste tariifsete soodustuste kava määrusega;
   c) tõhustama määruse (EL) nr 978/2012 eelseisval läbivaatamisel soodustatud riikide võetud kohustuste üle teostatavat järelevalvet; sotsiaalpartneritele ja kodanikuühiskonna organisatsioonidele tuleks anda formaalne roll GSP ja GSP+ järelevalves, eelkõige menetluse abil, mille raames kuulatakse ära mureküsimused, mille asjus on komisjoni poole pöördutud, ja reageeritakse neile;
   d) lisaks läbivaatamise käigus üldiste tariifsete soodustuste kava kohaldamise määrusesse ettevõtja sotsiaalse vastutuse, mida nõuti 2010. aastal, et tagada rahvusvaheliste korporatsioonide poolne siseriiklike ja rahvusvaheliste juriidiliste kohustuste järgimine inimõiguste, tööstandardite ja keskkonnaalaste eeskirjade valdkonnas;
   e) jälgima ja hindama algatuse „Kõik peale relvade“ ja GSP standardkorra rakendamise ja tulemuslikkusega seotud arengusuundumusi ning andma sellest Euroopa Parlamendile aru;

26.  toetab komisjoni lubadust teha tööd lapstööjõu kasutamise kaotamiseks; tunneb heameelt komisjoni talituste töödokumendi vastuvõtmise üle ning kordab oma 2010. aastal esitatud nõudmist, et esitataks tasakaalustatud ja realistlik õigusakti ettepanek, sealhulgas sellised meetmed nagu lapstööjõuvabade toodete märgistamine, kaubandussoodustuste andmine teatavaid tööstandardeid järgivatele riikidele ja niisuguste toodete horisontaalsed impordikeelud, mille tootmiseks on kasutatud lapstööjõudu; rõhutab, kui tähtis on lisada ELi kaubanduslepingute kaubanduse ja säästva arengu alastesse peatükkidesse eesmärk võidelda sunniviisilise töö ja lapstööjõu kasutamise vastu lisaks kuuele ILO põhikonventsioonile ja ELi osalemisele rahvusvahelistel aruteludel WTO, OECD ja ILO tasandil, et edendada selle mitmepoolset mõõdet;

27.  kinnitab oma vastuseisu mis tahes otsesele või kaudsele sättele, mis mõjutab energiaga seotud teenuste kaubandust ja mis võiks võimaldada toetuste tehnoloogilist neutraalsust; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma tõsiselt arvesse asjaolu, et rahvusvahelisest kaubandusest tulenev CO2-heide suureneb ja õõnestab Euroopa kliimastrateegiat, ning rõhutab, et üleminek kohalikele tootmis- ja tarbimistavadele võib aidata kaasa Pariisi kokkuleppe eesmärkide saavutamisele;

28.  tuletab meelde olemuslikku seost kliimamuutuste ja raadamise vahel, mis tuleneb tooraine mittejätkusuutlikust ja ebaseaduslikust ammutamisest; palub komisjonil tagada metsaõigusnormide täitmise järelevalve, metsahalduse ja puidukaubanduse (FLEGT) ning ELi puidumääruse (EUTR) tulemusliku rakendamise ja jõustamise, kaasa arvatud kohustus tagada puidutarneahelates õiguspärasus;

29.  tunneb heameelt komisjoni otsuse üle algatada raadamist ja metsade seisundi halvenemist käsitleva Euroopa tegevuskava teostatavusuuring;

Ettevõtja sotsiaalne vastutus

30.  tuletab meelde Euroopa Parlamendi 2010. aasta nõudmist lisada ettevõtja sotsiaalne vastutus kõikidesse ELi kaubanduslepingutesse ja sätete järele, mille eesmärgiks on tugevam jõustamine, pidades eelkõige silmas komisjoni võimalust teostada uurimisi ettevõtja sotsiaalse vastutuse alaste kohustuste väidetavate rikkumiste suhtes ning ELi kontaktpunktide väljatöötamist OECD kontaktpunktide eeskujul ja neid tugevdades; palub komisjonil suurendada pingutusi selles suunas, et saavutada äriühingute poolt eeskirjade järgimine tarneahelate kogu ulatuses ning ILO tööõiguse põhireeglite ja rahvusvaheliselt tunnustatud ettevõtja sotsiaalse vastutuse standardite täielik järgimine, pidades eelkõige silmas OECD hiljuti läbi vaadatud suuniseid rahvusvahelistele ettevõtjatele, ÜRO algatuse Global Compact kümmet põhimõtet, ISO standardit 26000 (juhis sotsiaalseks vastutuseks), ILO kolmepoolset deklaratsiooni rahvusvaheliste ettevõtete ja sotsiaalpoliitika põhimõtete kohta ning ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid, eelkõige rõiva- ja kaevandustööstuses, kus inimõiguste ja sotsiaalsete standardite rikkumiste oht on levinum; juhib tähelepanu jätkusuutlikkuse kokkuleppele, mille komisjon algatas koos Bangladeshi, ILO ja Ameerika Ühendriikidega pärast 2013. aastal toimunud Rana Plaza õnnetust; rõhutab, kui tähtis on jätkata kokkuleppe jätkusuutlikkust käsitlevate eesmärkide poole püüdlemist, et parandada töötaja õigusi, samuti vajadust tarneahelate vastutustundlikuma haldamise järele rahvusvahelisel tasandil; kutsub komisjoni üles teostama sarnaseid programme ja meetmeid ka koos muude ELi kaubanduspartneritega;

31.  on veendunud, et ülimalt tähtis on jätkata jõupingutuste tegemist OECD rahvusvaheliste investeeringute ja hargmaiste ettevõtete deklaratsiooni järgimiseks, tagades suuniste konkreetse mainimise kõikides ELi ja kolmandate riikide vahel sõlmitavates uutes lepingutes ning minnes nende rakendamise puhul nn passiivselt lähenemisviisilt üle nn aktiivsele lähenemisviisile; palub komisjonil tagada läbipaistvuse niisuguse teabe juurdepääsetavuse osas, mis käsitleb ettevõtjate käitumist, ning kehtestada tulemusliku ja jõustatava aruandlussüsteemi, milles antakse teavet toote väärtusahelate kohta; tuletab meelde oma 2010. aasta seisukohta, mille kohaselt nõuti äriühingutelt ettevõtja sotsiaalse vastutuse aruande avaldamist ja kõikidelt ettevõtjatelt hoolsuskohustuse järgimist; nõuab tungivalt, et komisjon ajakohastaks oma ettevõtja sotsiaalse vastutuse strateegiat, et sätestada karmimad aruandlus- ja vastavusnõuded ning tagada ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete tulemuslikum rakendamine, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid toetaksid ettevõtja sotsiaalse vastutuse edendamist kaubanduslepingutes;

32.  nõuab, et EL looks ettevõtja sotsiaalse vastutuse alase dialoogi platvormid, mis koondaksid endasse kodanikuühiskonna, ettevõtjad, rahvusvahelised organisatsioonid ja muud sidusrühmad;

33.  kutsub komisjoni üles kohaldama ÜRO vastutustundliku investeerimise põhimõtete ja ÜRO algatuse Global Compact alusel teostatava projekti „Realising Long-term Value for Companies and Investors“ (Pikaajalise väärtuse realiseerimine ettevõtjate ja investorite huvides) tulemusi oma Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondis ja investoritega peetavas dialoogis kaubanduslepingute üle läbirääkimiste pidamisel ning toetama jätkusuutlike kapitaliturgude liidu kontseptsiooni jätkusuutlikku kaubandust toetades;

34.  tuletab meelde, et ILO kolmepoolne deklaratsioon rahvusvaheliste ettevõtete ja sotsiaalpoliitika põhimõtete kohta, ILO inimväärse töö tagamise suunised ning tööaspektid OECD suunistes rahvusvahelistele ettevõtjatele kujutavad endast ettevõtja sotsiaalse vastutuse alaseid põhitekste; palub komisjonil võtta OECD ja ÜRO algatuste suhtes järelmeetmeid, inkorporeerides hiljuti ja uued välja töötatud rahvusvahelised standardid ELi õigusaktidesse, ning edendada 2016. aasta juulis Shanghais toimuval G20 kaubandusministrite kohtumisel tasakaalustatud ja laiaulatuslikke poliitikasoovitusi, mis hõlmavad ka tugevat säästva arengu mõõdet ülemaailmsetes väärtusahelates;

35.  tuletab meelde, et EL on maailmas ettevõtja sotsiaalse vastutuse alaste riiklike tegevuskavade valdkonnas juhtrollis; kutsub komisjoni üles aktiivselt edendama välismaal tegutsevate ELi ettevõtjate seas vastutustundlikku ärikäitumist, pannes erilist rõhku kas siseriiklikust õigusest või nende äritegevuse suhtes kohaldatavatest mis tahes kahepoolsetest või rahvusvahelistest juriidilistest kohustustest tulenevate kõikide juriidiliste kohustuste, samuti inimõiguste, töö ja keskkonnaga seotud rahvusvaheliste standardite ja eeskirjade range järgimise tagamisele; soovitab selle eesmärgi saavutamiseks ühtlasi komisjonil teha aktiivselt koostööd oma partnerriikidega parimate tavade ja oskusteabe vahetamisel selle kohta, kuidas parandada ettevõtluskeskkonda ja teadlikkust vastutustundlikust ärikäitumisest;

36.  märgib, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse tegevuskava tuleb kohandada piirkondade ja riikide erivajadustega, et aidata parandada säästvat majanduslikku ja sotsiaalset arengut;

37.  kutsub komisjoni üles võtma kaubandus- ja investeerimismeetmeid, mis hõlmavad märgiste andmist, eelisjuurdepääsu andmist ELi avaliku hanke lepingutele ja VKEde toetusprogrammide rakendamist ning millega ergutatakse ettevõtjaid kehtestama ettevõtja sotsiaalse vastutuse strateegiaid ja millega neid selle eest premeeritakse;

38.  tunneb suurt heameelt selle üle, et ELi muud kui finantsaruandlust käsitlevasse direktiivi lisati suurte ettevõtjate kohustus anda aru inimõiguste kohta; palub ELi liikmesriikidel võtta direktiiv kiiresti ja tulemuslikult üle siseriiklikku õigusesse; juhib tähelepanu ÜRO juhtpõhimõtetele aruandluse raamistiku kohta (UN Guiding Principles Reporting Framework), ettevõtete inimõigustealasele võrdlusuuringule (Corporate Human Rights Benchmark) ja nn integreeritud aruandluse eesmärgile ning kutsub kõiki ELi börsil noteeritud äriühinguid ja nende sidusrühmi üles tegutsema direktiivi vaimus nii ELis kui ka väljaspool ELi kaubeldes;

39.  nõuab, et EL ja liikmesriigid osaleksid aktiivselt ÜRO Inimõiguste Nõukogu ja ÜRO Keskkonnaprogrammi (UNEP) töös rahvusvahelise lepingu nimel, millega saaks rahvusvahelised korporatsioonid võtta vastutusele inimõiguste rikkumiste ning keskkonnastandardite rikkumiste eest;

40.  rõhutab, et kõnealuste soovituste tulemuslik rakendamine on Euroopa Parlamendi jaoks otsustava tähtsusega aspekt komisjoni poolt läbi räägitavate kaubanduslepingute hindamisel; nõuab komisjonilt üksikasjalikku ja õigeaegset reageeringut kõikidele käesolevas resolutsioonis tõstatatud teemapunktidele;

o
o   o

41.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) https://www.wto.org/english/news_e/news15_e/mc10_19dec15_e.htm
(2) http://unfccc.int/resource/docs/2015/cop21/eng/l09r01.pdf
(3) http://eeas.europa.eu/human_rights/docs/2014-hr-annual-report_en.pdf
(4) http://trade.ec.europa.eu/doclib/docs/2015/july/tradoc_153591.pdf
(5) Resolutsioon, mis võeti vastu ÜRO Peaassambleel 25. septembril 2015 (A/RES/70/1). http://www.un.org/ga/search/view_doc.asp?symbol=A/RES/70/1&Lang=E
(6) ELT L 347, 30.12.2005, lk 1.
(7) ELT L 303, 31.10.2012, lk 1.
(8) http://mneguidelines.oecd.org/text/
(9) http://www.oecd.org/daf/inv/mne/GuidanceEdition2.pdf
(10) http://unctad.org/en/pages/PublicationWebflyer.aspx?publicationid=1437
(11) ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 101.
(12) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0294.
(13) ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 31.
(14) ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 94.
(15) A/HRC/RES/26/9: http://www.ihrb.org/pdf/G1408252.pdf


Kaugelevaatav ja innovaatiline tulevane kaubandus- ja investeerimisstrateegia
PDF 344kWORD 141k
Euroopa Parlamendi 5. juuli 2016. aasta resolutsioon uue kaugelevaatava ja innovaatilise tulevase kaubandus- ja investeerimisstrateegia kohta (2015/2105(INI))
P8_TA(2016)0299A8-0220/2016

Euroopa Parlament,

—  võttes arvesse oma 26. novembri 2015. aasta resolutsiooni Doha arengukava hetkeseisu kohta enne WTO kümnendat ministrite konverentsi(1),

–   võttes arvesse oma 8. juuli 2015. aasta(2) ja 3. veebruari 2016. aasta(3) soovitusi komisjonile Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP) läbirääkimisteks ning teenustekaubanduse lepingu läbirääkimisteks,

—  võttes arvesse komisjoni teatist „Kaubandus kõigile: vastutustundlikuma kaubandus- ja investeerimispoliitika poole“ (COM(2015)0497),

–   võttes arvesse 2015. aastal New Yorgis toimunud ÜRO säästva arengu tippkohtumisel vastu võetud säästva arengu tegevuskava aastani 2030,

—  võttes arvesse oma 7. juuli 2015. aasta resolutsiooni ELi kaubandus- ja investeerimispoliitika välismõju kohta avaliku ja erasektori algatustele väljaspool ELi asuvates riikides(4),

—  võttes arvesse oma 9. juuni 2015. aasta resolutsiooni intellektuaalomandi õiguste kaitse ja tagamise strateegia kohta kolmandates riikides(5),

–   võttes arvesse oma 29. aprilli 2015. aasta resolutsiooni Rana Plaza hoone varingu teise aastapäeva ja Bangladeshi jätkusuutlikkuse kokkuleppe seniste tulemuste kohta(6),

—  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 2/2014 „Kas kaubanduse sooduskorda hallatakse asjakohaselt?“,

—  võttes arvesse Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) suuniseid rahvusvaheliste ettevõtete kohta ning Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) kolmepoolset deklaratsiooni rahvusvaheliste ettevõtete ja sotsiaalpoliitika põhimõtete kohta,

–  võttes arvesse ELi määrust ebaseaduslikult ülestöötatud puidu kohta, ELi muud kui finantsaruandlust käsitlevat direktiivi, komisjoni ettepanekut võtta vastu konfliktimineraalide määrus, Ühendkuningriigi tänapäevast orjust käsitleva seaduse tarneahelate läbipaistvuse klauslit ja Prantsusmaa hoolsuskohustuse seadust,

—  võttes arvesse oma 27. septembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa uue kaubanduspoliitika kohta Euroopa 2020. aasta strateegia raames(7),

—  võttes arvesse oma 17. veebruari 2011. aasta resolutsiooni Euroopa 2020. aasta strateegia kohta(8),

—  võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni rahvusvahelise kaubanduspoliitika kohta kliimamuutusega kaasnevate nõudmiste taustal(9),

—  võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni inimõiguste ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite kohta rahvusvahelistes kaubanduslepingutes(10),

—  võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohta rahvusvahelistes kaubanduskokkulepetes(11),

–   võttes arvesse välisasjade nõukogu 24. juunil 2013. aastal vastu võetud suuniseid lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste kõikide inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks,

–   võttes arvesse 7.–8. veebruaril 2013. aastal kokku tulnud Euroopa Ülemkogu järeldusi, 21. novembri 2014. aasta kaubandust käsitlevaid järeldusi ning välisasjade nõukogu 27. novembri 2015. aasta järeldusi,

–   võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamust, mis käsitleb raportit ELi institutsioonide läbipaistvuse, vastutuse ja usaldusväärsuse kohta,

—  võttes arvesse Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingut (Marrakechi leping),

—  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (edaspidi „ELi leping“) artiklit 21,

—  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artikleid 207, 208 ja 218,

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2015. aasta määruse (EL) 2015/478 impordi ühiste eeskirjade kohta artikli 24 lõiget 2,

–  võttes arvesse ELi toimimise lepingus sätestatud poliitika arengusidususe põhimõtet,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit ning väliskomisjoni, arengukomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamusi (A8-0220/2016),

A.  arvestades, et kaubandus ei ole eesmärk omaette, vaid vahend jõukuse ja võrdsuse saavutamiseks, ärivõimaluste edendamiseks, säästvaks majandusarenguks, sotsiaalseks progressiks ja kultuuridevaheliseks mõistmiseks, tööhõive suurendamiseks ja elatustaseme tõstmiseks avaliku sektori kulutusi suurendamata;

B.  arvestades, et ühine kaubanduspoliitika on pärast Lissaboni lepingu jõustumist 2009. aasta detsembris väga palju muutunud; arvestades, et kaubandus ei toimi muust eraldiseisva nähtusena, vaid see on seotud paljude teiste poliitikavaldkondadega, mis seda mõjutavad; arvestades, et kaubandus- ja investeerimislepingute läbirääkimistes ei tohi piirduda vaid tariifide alandamisega, sest praegu on keerukaid probleeme õigusliku reguleerimise ja rahvusvaheliste standardite lähendamisega;

C.  arvestades, et Euroopa Liidus ei ole tõsiselt arutatud kulusid, mis on seotud vabakaubanduspoliitikaga (nt majandussektorite kohandamine: ettevõtete sulgemine, tootmissektori töökohtade kaotamine, tervete tööstussektorite üleviimine kolmandatesse riikidesse ja impordi suurenemine), ning analüüsitud vabakaubanduspoliitika kulusid-tulusid üldiselt; arvestades, et avameelse arutelu puudumine paneb eri sidusrühmi kahtlema ELi kaubanduspoliitika ja üldse kogu ELi poliitika loogikas ja suundumustes, samas kui avameelne dialoog hoiab ära sellise ebasoovitava tagajärje;

D.  arvestades, et üldine peamiste tööstusharude liigne tootmisvõimsus ja sellest tulenev kaubanduse tasakaalustamatus on hakanud kahandama ELi äriühingute ja tööstussektorite usku ELi kaubanduspoliitika usaldusväärsusesse;

E.  arvestades, et ajal, mil majanduskasv on väike, on väliskaubandus Euroopa majanduse taastamiseks äärmiselt oluline, kuna annab konkreetseid ja mõõdetavaid tulemusi ning aitab luua inimväärseid töökohti, jätkusuutlikku majanduskasvu ja võrdsust Euroopas ning väljaspool seda;

F.  arvestades, et uue põlvkonna kaubanduspoliitika peab reageerima inimeste muredele läbipaistvuse ja osaluse, heaolu ja töökohtade pärast, ettevõtjate ootustele üleilmse ja omavahel seotud majanduse suhtes, vajadusele võidelda vaesusega ja tagada kaubandusest saadava tulu võrdsem jaotumine ning tegelda uute küsimustega, nagu digitaalkaubandus ja VKEde keskne roll;

G.  arvestades, et käimasolevad kaubandusläbirääkimised on toonud ELi kaubanduspoliitika üldsuse tähelepanu keskpunkti, ning arvestades, et üha enam kodanikke tunneb huvi kaubanduspoliitika vastu ja on mures, et ühine kaubanduspoliitika võib kahjustada Euroopa ja siseriiklikke õigusnorme ja standardeid;

H.  arvestades, et komisjon on andnud kindla lubaduse, et ühegi kaubanduslepinguga ei alandata regulatiivse kaitse taset ning kui kaitsetaset ka muudetakse, siis ainult selleks, et seda suurendada, ning alati jääb kaitstuks reguleerimisõigus;

I.  arvestades, et kaubanduslepingute õigusloomealane koostöö peab tagama tervise ja ohutuse kõige kõrgema kaitsetaseme vastavalt ELi toimimise lepingu artiklis 191 kehtestatud ettevaatusprintsiibile;

J.  arvestades, et ELi kodanikud, ettevõtjad ja VKEd on avaldanud kahtlust, kas suured tööstusliidud ikka esindavad ELi kodanike, ELi ettevõtjate ja üldse Euroopa Liidu huve;

K.  arvestades, et läbipaistvus eeldab, et ELi institutsioonid kontrollivad, kas ELi tööstussektorite nimel esitatud seisukohad kajastavad tegelikult ELi tööstussektori vaateid;

L.  arvestades, et ELi kaubandus- ja investeerimispoliitikat tuleb toestada – ning mitte ainult kodanikele ja ettevõtetele tööhõive ja jõukuse loomise tagamisega, vaid ka keskkonna- ja sotsiaalsete õiguste kindlustamisega ning läbipaistvuse, osaluse ja vastutuse kõrgeima taseme tagamisega, pideva dialoogi pidamisega ettevõtjate, tarbijate, sotsiaalpartnerite, kõigi asjaomaste sidusrühmade ning kohalike ja piirkondlike ametiasutustega ning läbirääkimisteks selgete suuniste kindlaksmääramisega;

M.  arvestades, et päritolureeglid määravad kindlaks kaubanduse liberaliseerimise tegeliku ulatuse, sest nendega määratakse kindlaks, millised kaubad kuuluvad vabakaubanduslepingute alla, ent sageli jäävad need välja avalikest kaubanduspoliitika aruteludest ning neid ei ole seni Euroopa Parlamendis analüüsitud;

N.  arvestades, et Euroopa Liit peab oma kaubanduspoliitikas ja kaubanduspoliitika läbirääkimistes arvesse võtma teatavate sektorite, eriti põllumajandussektori tundlikkust turgude avamise suhtes;

O.  arvestades, et 2050. aastaks annab 28 liikmesriigiga EL hinnanguliselt üksnes 15 % kogu maailma SKPst (2013. aastal 23,7 %), ning arvestades, et 2015. aastast toimub 90 % maailma majanduskasvust väljaspool ELi ja tärkava turumajandusega riikide majanduskasv on märkimisväärselt aeglustunud;

P.  arvestades, et praegu on EL maailma kõige suurem kaubandusblokk, kes kontrollib kolmandikku kogu maailma kaubandusest, kuid arvestades, et 2020. aastaks on tema osakaal hinnanguliselt ligikaudu 26 %;

Q.  arvestades, et ELi positsiooni maailmakaubanduses kahjustavad ka teised muutuvad tegurid, nagu demograafilised suundumused; arvestades, et ELi elanike osakaal maailma rahvastikus kahaneb – kui 2013. aastal oli see 7,1 %, siis 2060. aastal eeldatavasti 5,3 %;

R.  arvestades, et tulevastes kaubanduslepingutes ja läbirääkimistes tuleks arvesse võtta ja järgida seisukohti, mis on esitatud Euroopa Parlamendi resolutsioonides kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP) ning teenustekaubanduse lepingu kohta;

S.  arvestades, et jõukuse loomisel kandub raskuskese ilmselgelt itta, Aasia ja Vaikse ookeani piirkonda, kus Hiina on juba Jaapanist möödunud ning edestab 2025. aastaks tõenäoliselt ka USAd ja tõuseb maailma kõige suuremaks majandusjõuks; arvestades, et see näitab, et tärkava turumajandusega riigid ja arengumaad hakkavad järgi jõudma tööstusriikide rühmale ja saavutama väljakujunenud majanduse arengujärku;

T.  arvestades, et piiriülesed kapitali-, kauba-, teenuste- ja andmevood andsid 2014. aastal maailmamajandusse täiendavalt 7,8 triljonit USA dollarit, kusjuures üksnes andmevoogude lisaväärtus moodustab sellest summast 2,8 triljonit USA dollarit, mis on enam kui kaubavahetuse 2,7 triljonit USA dollarit;

Kiirem kohanemine maailmakaubanduse kiirete arengusuundumustega

1.  peab tervitatavaks komisjoni uut strateegiat „Kaubandus kõigile: vastutustundlikuma kaubandus- ja investeerimispoliitika poole“ ja eriti uut keskendumist sellistele aspektidele nagu tarneahela vastutustundlik haldamine, ülemaailmne digitaalne turg, kauplemine digitaalkaupade ja -teenustega, õiglane ja eetiline kaubandus ning kaubanduse liberaliseerimise sotsiaalne hind; usub kindalt, et tulevases kaubanduspoliitikas tuleb võidelda protektsionismi vormidega, sealhulgas tarbetute mittetariifsete kaubandustõkete vähendamisega, ja tagama eriti VKEdele uued turule juurdepääsuvõimalused; tuletab meelde, et kaubanduse liberaliseerimine peab toimuma nõuetekohaselt, et tagada säästev areng; peab kahetsusväärseks komisjoni aeglust uue strateegia väljatöötamisel, pidades silmas, et Euroopa Parlament nõudis kaubandusstrateegia keskpika ja pika perspektiivi läbivaatamist juba 2012. aasta suveks;

2.  on kindlalt seisukohal, et kuigi teenused moodustavad üle 70 % ELi SKPst ja selles luuakse 90 % tulevastest töökohtadest, on ELi töötlev tööstus Euroopa taasindustrialiseerimise oluline osa ning seepärast peaks strateegias enam keskenduma töötleva tööstuse rollile ühises kaubanduspoliitikas; nõuab, et komisjon tagaks koostöös kaubanduspartneritega selle, et nende turud oleksid rohkem avatud ELi äriühingutele, eriti transpordi, telekommunikatsiooni ja riigihangete vallas, kuna välismaistel äriühingutel on endiselt laialdane juurdepääs ELi siseturule;

3.  tõdeb, et ELi kaubanduspoliitikal on Euroopa jaoks äärmiselt suur geopoliitiline ja majanduslik tähtsus globaliseerumise suunamisel, rahvusvaheliste standardite tugevdamisel ja välisturgudele juurdepääsu suurendamisel; märgib, et kui me praegu ei tegutse, määravad teised kindlaks rahvusvahelised õigusnormid; rõhutab, et võttes arvesse ELi positsiooni maailma suurima majandusjõuna, on jätkusuutlik ja vastutustundlik kaubandus tema kõige tõhusam poliitikavahend Euroopa huvide, investeeringute ja äritegevuse toetamiseks ning Euroopa väärtuste edendamiseks välisriikides ning majanduskasvu ja investeeringute soodustamiseks ning töökohtade loomiseks liidus; toetab komisjoni eesmärki tugevdada sünergiaid kaubandus- ja siseturupoliitika vahel ning soovitab seada nende poliitikavaldkondade raames prioriteediks meetmed, mille eesmärk on luua töökohti;

4.  väljendab heameelt komisjoni lubaduse üle, et ühegi kaubanduslepinguga Euroopa tarbijakaitsestandardeid ei langetata, sh digipöörde kontekstis; rõhutab, et parlament jälgib jätkuvalt pingsalt, et seda lubadust võetakse käimasolevate läbirääkimiste käigus arvesse;

5.  rõhutab seost ühtse turu ja ELi kaubanduspoliitika vahel, mis peaksid olema täielikult kooskõlas teineteisega ning liidu teiste laiemate poliitikavaldkondade ja väärtustega; on seisukohal, et tõhusatel, läbipaistvatel ja tugevatel ülemaailmsetel eeskirjadel põhinev avatud ja vastutustundlik ülemaailmne vabakaubandus on erakordselt oluline ühtse turu potentsiaali täielikuks ära kasutamiseks, toimides, kasvades ja töötades kodanike, tarbijate ja ettevõtete, eriti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete vastastikuseks hüvanguks; tuletab meelde, et kaubanduse avamine toob kaasa suurema tootlikkuse, aitab tugevdada välist konkurentsivõimet, toetab ühtsel turul juba peaaegu igat seitsmendat töökohta ning toob samuti kaasa märkimisväärse kasu tarbijatele;

6.  palub komisjonil oma kaubandus- ja investeerimisstrateegiat korrapäraselt ajakohastada ning teha alates 2017. aastast Euroopa Parlamendile iga kahe aasta tagant esitatavad üksikasjalikud rakendusaruanded avalikuks, et tagada antud lubaduste täitmine; palub komisjonil lisada nendesse aruannetesse teabe käimasolevatel kaubandusläbirääkimistel tehtud edusammude ja kehtivate kaubanduslepingute elluviimise kohta;

7.  nõuab, et komisjon kiirendaks oma menetlusi, et läbiräägitavad kaubanduslepingud jõuaksid parlamenti lühema aja jooksul, mis võimaldaks neid ajutiselt kohaldama hakata või kiiremini jõustada;

Läbipaistev kaubanduspoliitika ja kodanikele suurema sõnaõiguse andmine

8.  peab kiiduväärseks komisjoni tegevuse suuremat läbipaistvust ja avatust kaubandusläbirääkimiste kõikides etappides ning toetab komisjoni TTIP läbipaistvusalgatust; võtab teadmiseks, et pärast parlamendi paljusid nõudmisi on komisjon lõpuks parandanud läbirääkimiste läbipaistvust seeläbi, et andis kõikidele Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide liikmetele juurdepääsu salastatud läbirääkimisdokumentidele ning edastas sidusrühmadele rohkem teavet; tuletab meelde, et Euroopa Parlamendi liikmete laiendatud juurdepääs TTIP läbirääkimisi puudutavale salastatud teabele on tugevdanud parlamentaarset kontrolli, võimaldades Euroopa Parlamendil täita veelgi paremini ühisest kaubanduspoliitikast tulenevaid kohustusi; nõuab seepärast komisjoni läbipaistvusalgatuse laiendamist, et täielik läbipaistvus ja avalik kontroll oleksid võimalikud kõigi käimasolevate ja edasiste kaubandusläbirääkimiste puhul ning konsulteeritaks partnerriikidega, et ergutada kõrgeimate läbipaistvusnormide kohaldamist eesmärgiga tagada protsessi vastastikkus, mille puhul ei satuks ohtu ELi läbirääkimispositsioon ning läbirääkimistel jõutaks kokkuleppele suunisdokumentides soovitud läbipaistvuse tasemel; rõhutab, et sobiv läbipaistvus võib suurendada üldist toetust eeskirjadepõhisele kaubandusele;

9.  kutsub nõukogu avaldama viivitamata kõik vastuvõetud ja tulevased läbirääkimisvolitused;

10.  palub komisjonil tagada kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartnerite kindla ja tasakaalustatud kaasamise, muu hulgas asjakohaste avalike veebipõhiste konsultatsioonide ja teavituskampaaniate abil, et parandada ELi kaubanduspoliitika sisu ja orienteeruda kodanike õiguste kaitsele, millega suurendatakse selle legitiimsust;

11.  rõhutab, et praeguses kaubandusläbirääkimiste kohaldamisala üle peetavas arutelus peab õigusloomealase koostöö peamiseks ülesandeks jääma avalike huvide eest seismine; rõhutab, et seadusandjate tõhustatud koostöö peaks soodustama kaubandust ja investeerimist selle abil, et tehakse kindlaks tarbetud tehnilised kaubandustõkked, dubleeritud või liigne halduskoormus ja formaalsused, mis mõjutavad rohkem VKEsid, kuid samas ei tohi see kahjustada põhiliste standardite ja eeskirjadega seotud tehnilisi protseduure, säilitades Euroopa tervise-, ohutus-, tarbijakaitse-, töö-, sotsiaal- ja keskkonnaalaste õigusaktide standardid ja kultuurilise mitmekesisuse ning kaitstes täielikult ettevaatuse põhimõtet ning riigi, piirkonna ja kohalike ametiasutuste sõltumatut reguleerimispädevust; tuletab meelde, et vastavad mehhanismid peavad põhinema tõhustatud teabevahetusel ja paremal tehniliste standardite vastuvõtmisel ning tooma kaasa suurema lähenemise, kuid samas ei tohi need mingil juhul kahjustada või lükata edasi kaubanduspartnerite demokraatlikult legitiimset otsustusprotsessi; ergutab täiendavate rahvusvaheliste tehniliste standardite koostamist ja kasutamist mõjuhinnangute alusel ning igasuguseid jõupingutusi meie kaubanduspartnerite täielikuks kaasamiseks rahvusvahelistesse standardiorganisatsioonidesse; ei ole siiski arvamusel, et ühise rahvusvahelise standardi puudumine peaks takistama samaväärsuse vastastikust tunnustamist, kui see on asjakohane, ega ühiste Atlandi-üleste tehniliste standardite nimel töötamist;

12.  palub läbipaistvuse tagamiseks ja ELi kaubandushuvide kaitsmiseks komisjonil tööstussektoriga kaubandusalgatuste üle konsulteerimisel tagada, et ELi ühendused esindaksid tegelikult ELi kaubandushuve, kajastades liikmesriikide tööstussektori tegelikke huve; rõhutab, et võimaluse korral tuleks ELi institutsioonidel avaldada dokumendid, sest läbipaistvus on oluline, et tagada üldsuse toetus ühisele kaubanduspoliitikale; palub komisjonil rakendada Euroopa Ombudsmani 2015. aasta juuli soovitusi eelkõige läbirääkimistega seotud dokumentidele juurdepääsu osas;

ELi kaubanduseesmärkide ja muude arengut toetava kaubandusega seotud välispoliitika aspektide suurem sidusus

13.  tuletab meelde, et ühist kaubanduspoliitikat rakendatakse ELi lepingu artiklis 21 ja ELi toimimise lepingu artiklis 208 sätestatud liidu välistegevuse põhimõtete ja eesmärkide raamistikus ning see peaks edendama ELi kaitstavaid väärtusi, mis on sätestatud ELi lepingu artiklis 2; tuletab meelde, et tuleb tagada välispoliitika ja välismõõtmega sisepoliitika valdkondade sidusus; rõhutab, et ELil lasub õiguslik kohustus austada inimõigusi ning ühtlasi peaks EL toetama kaubanduspartnerite majanduse, ühiskonna ja keskkonna jätkusuutlikku arengut; on seisukohal, et EL on kohustatud tegema kõiki vajalikke jõupingutusi, et näha ette ja hoida ära ühise kaubanduspoliitika võimalikku ebasoodsat mõju ning tegelda sellega, viies korrapäraselt läbi inimõiguste ja jätkusuutlikkuse kohta eel- ja järelhindamisi ning vaadates seejärel vajaduse korral läbi kaubanduslepingud; tuletab meelde, et üksnes õiglane ja nõuetekohaselt reguleeritud kaubandus, mille puhul juhindutakse säästva arengu eesmärkidest, võib vähendada ebavõrdsust ja soodustada arengut; rõhutab, et säästva arengu eesmärgid hõlmavad mitut kaubandusega seotud eesmärki paljudes poliitikavaldkondades, kusjuures üks konkreetsemaid eesmärke on arenguriikide ekspordi suurendamine, et kahekordistada 2020. aastaks vähim arenenud riikide osakaalu ülemaailmses ekspordis;

14.  tunneb heameelt, et Maailmapanga andmetel on aastast 1990 väga palju vähenenud absoluutses vaesuses elavate inimeste arv; märgib siiski, et rohkem on vaja teha avaliku ja erasektori investeeringute ergutamiseks vähim arenenud riikidesse, et seal oleks institutsioonide ja infrastruktuuriraamistik, mis võimaldab neil paremini ära kasutada kaubanduse pakutavaid võimalusi ja aitab majandust mitmekesistada ja integreeruda ülemaailmsesse väärtuseahelasse, mis võimaldab spetsialiseeruda suurema lisaväärtusega toodetele;

15.  võtab teadmiseks komisjoni lubadused tugevdada kaubandus- ja investeerimislepingute abil säästvat arengut ja edendada inimõigusi ning töö- ja sotsiaalstandardeid ja keskkonnasäästlikkust kõikjal maailmas, kuid nõuab sihikindlate jõupingutuste tegemist vastavate peatükkide praktiliseks rakendamiseks ja jõustamiseks; on komisjoniga nõus, et ELil lasub eriline vastutus liidu kaubanduspoliitika mõju eest arengumaadele ja vähim arenenud riikidele;

16.  peab rännet üheks ELi 21. sajandi suurimaks väljakutseks; toonitab, et ELi kaubandus- ja investeerimispoliitika sidususe tagamine on rände põhjustega tegelemise seisukohast otsustav; peab kahetsusväärseks, et seda ei ole strateegias „Kaubandus kõigile“ piisavalt arvesse võetud;

17.  on seisukohal, et põhjalike ja laiaulatuslike vabakaubanduspiirkondade eesmärk, eriti majanduskriisis partnerriikides, peab olema eelkõige tavainimeste elutingimuste tuntav ja jätkusuutlik paranemine;

18.  rõhutab, et inimõiguste sätted, sotsiaalsed ja keskkonnastandardid ning tööõiguse alased kohustused, mis põhinevad ILO põhilistel konventsioonidel ja ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtetel, sealhulgas OECD põhimõtetel hargmaiste ettevõtjate kohta ning ettevõtlust ja inimõigusi käsitlevatel ÜRO põhimõtetel, peaksid olema siduvad ja peavad moodustama ELi kaubanduslepingute olulise osa jõustatavate kohustuste näol; palub, et komisjon lisaks kõikidesse ELi kaubandus- ja investeerimislepingutesse säästva arengu peatükid; on seisukohal, et säästva arengu sätete siduvaks muutmisel on vaja kasutada kolmeastmelist lähenemisviisi, mis hõlmab konsulteerimist valitsustega, riiklike nõuanderühmadega ja eksperdirühmadega, millesse on kaasatud ILO, ning viimase võimalusena lepingus sätestatud üldist vaidluste lahendamise mehhanismi koos võimalusega kohaldada rahalisi karistusi; juhib tähelepanu asjaolule, et sotsiaalsed ja keskkonnastandardid ei piirdu kaubanduse ja säästva arengu peatükiga, vaid need peavad kehtima kaubanduslepingute kõikide osade suhtes;

19.  toonitab, kui oluline on kaubanduslepingute puhul tõhus kaitsemehhanism; nõuab samal ajal tõhusa jõustamismehhanismi lisamist töö- ja keskkonnaõiguse jaoks, mille puhul inimõiguste klausel ei kehti; palub komisjonil näha ette struktureeritud ja depolitiseeritud protsessi, mille käigus tuleb alustada selgetel kriteeriumidel põhinevat konsulteerimist kaubanduse ja säästva arengu peatüki kohustuste rikkumises kahtlustatava osapoolega;

20.  toob esile kodanikuühiskonna osalemise vabakaubanduslepingutes ja võimaluse kasutada kodanikühiskonna osalemise soodustamiseks moodsamaid vahendeid;

21.  kordab, et oluline on järgida Euroopa ja rahvusvahelisi relvakaubanduse eeskirju, eelkõige ÜRO relvakaubanduslepingut ja ELi relvaekspordi toimimisjuhendit; rõhutab, et ELi kaubanduspoliitika on majandusdiplomaatia vahend, mis võib ühtlasi toetada terrorismi algpõhjuste kõrvaldamist; rõhutab, et ELi kaubanduspoliitika oluline osa on ka ekspordikontrolli tõhus õiguslik reguleerimine; palub sellega seoses komisjonil ajakohastada kahesuguse kasutusega kaupade ekspordikontrolli käsitlevaid ELi õigusakte, et järgida ELi strateegilisi eesmärke ja universaalseid väärtusi;

22.  tuletab meelde, et ILO hinnangul on maailmas 865 miljonit naist, kes võiksid majanduskasvu saavutamisele jõulisemalt kaasa aidata, kui neid rohkem toetada; märgib, et naistele kuuluvatel ettevõtetel võiks olla konkurentsivõime tõstmisel, ettevõtluse kiirendamisel ja majanduskasvu säilitamisel suurem roll; leiab, et kaubanduspoliitika sooline mõju võib olla majanduse eri sektorites erinev ning vaja on rohkem andmeid sooaspekti ja kaubanduse kohta; võtab teadmiseks, et komisjon ei ole oma teatises „Kaubandus kõigile“ käsitlenud kaubanduslepingute soolist mõõdet; palub komisjonil teha suuremaid jõupingutusi, et kasutada kaubandusläbirääkimisi soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks ja selle tagamiseks, et kaubanduse liberaliseerimisega kaasnevatest hüvedest saaksid kasu nii naised kui ka mehed ning et neid kaitstakse võimaliku ebasoodsa mõju eest; usub seepärast, et komisjon peaks tagama sooaspekti horisontaalse lisamise kõikidesse edasistesse kaubanduslepingutesse ning komisjon peaks jälgima kehtivate kaubanduslepingute soolist mõju;

23.  tunneb heameelt komisjoni teate üle, et ta kavatseb koostada üldise soodustuste süsteemi vahekokkuvõtte, hinnates eeskätt võimalust laiendada soodustusi teenustele süsteemi raames; rõhutab samas, et üldine soodustuste süsteem, sealhulgas algatus „Kõik peale relvade“ ning säästvat arengut ja head valitsemistava stimuleeriv erikord on vahendid, millega tagada põhiväärtuste kaitse ning mida on vaja tõhusalt rakendada ja kontrollida;

Ülemaailmsete väärtusahelate läbipaistvus ning põhiväärtuste ja -standardite austamine kogu maailmas

24.  võtab teadmiseks, et maailma tootmissüsteemi rahvusvahelistumine on aidanud kaasa majandusarengu uute võimaluste tekkimisele ja tööhõivel põhineva lahenduse leidmisele sadade miljonite inimeste vaesusest pääsemiseks; tuletab meelde, et ILO hinnangul on maailmas ligikaudu 780 miljonit töötavat naist ja meest, kes ei teeni piisavalt, et vaesusest pääseda; rõhutab, et ülemaailmse väärtusahela laienemine on loonud töökohti, kuid teravaks probleemiks on jäänud töötajate liiga pika tööaja ja vastuvõetamatute tingimuste eest kaitsmiseks mõeldud kehtivate tööõigust reguleerivate seaduste ja tööohutusnormide vähene jõustamine tarnivates riikide; toonitab, et ülemaailmse väärtusahela levik on samuti põhjustanud selle, et mõned tarnijafirmad eiravad tööõigust, viivad oma majandustegevuse EList välja, sunnivad töötajaid töötama ohtlikes ja vastuvõetamatutes tingimustes, nõuavad kurnavalt pikki tööpäevi ega taga töötajatele põhiõigusi; tuletab meelde, et selliste tavadega muudetakse konkurents ebaõiglaseks nende tarnijate jaoks, kes järgivad tööõigust ning rahvusvahelisi töö- ja keskkonnastandardeid, ning valitsuste jaoks, kes tahavad parandada palga- ja elatustaset; palub komisjonil uurida ülemaailmse väärtusahela leviku mõju ja esitada tihedas koostöös ILO ja OECDga konkreetsed ettepanekud valitsevate tingimuste parandamiseks; rõhutab, et ELi edasine integratsioon ülemaailmsete väärtusahelate suunas peab juhinduma kahest põhimõttest – Euroopa sotsiaalse ja regulatiivse mudeli säilitamisest ning jätkusuutliku ja õiglase majanduskasvu ja töökohtade loomise tagamisest ja võimaldamisest nii ELi kui ka selle partnerite jaoks; märgib, et väärtusahelate globaliseerumine suurendab impordi osa sisemaises toodangus ja ekspordis, mille tulemusena suureneb oluliselt protektsionistlike meetmete kulukust;

25.  on veendunud, et kaubanduspoliitika peab aitama tagada läbipaistva tootmisprotsessi terves väärtusahelas ning kooskõla keskkonna-, sotsiaal- ja ohutusalaste põhistandarditega; kutsub komisjoni edendama algatusi tarneahelate hoolsuskohustuse standardite vallas; peab kiiduväärseks komisjoni soovi teha ILO ja OECDga tihedat koostööd, et töötada välja ülemaailmne lähenemisviis töötingimuste parandamiseks eeskätt rõivasektoris; toonitab, et oluline on määrata kindlaks ja hinnata uusi valdkondlikke või geograafilisi võimalusi võtta kasutusele täiendavaid vastutustundlike tarneahelate alaseid algatusi; ootab komisjoni koostatavat teatist ettevõtja sotsiaalse vastutuse kohta;

26.  nõuab, et komisjon edendaks ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi (UNCTAD) laiaulatusliku säästvat arengut käsitleva investeerimispoliitika raamistikku;

27.  nõuab, et kaubandusabi ja tehniline abi keskenduks vaeste tootjate, mikroettevõtete, väikeste ettevõtete, ühistute ja naiste võimestamisele ning soolisele võrdõiguslikkusele, et suurendada nende kaubandusest saadavat tulu kohalikul ja piirkondlikul turul;

28.  palub komisjonil töötada välja õigusakti, et keelata selliste kaupade import, mille tootmisel on kasutatud mis tahes sunniviisilise töö või nüüdisaegse orjapidamise vormi, ja samas tugevdama eetilistel põhjustel impordi ja tarneahela kontrolli;

29.  rõhutab, et kõikide intellektuaalomandi õiguste parem kaitse ja tõhusam jõustamine on suurema ülemaailmsetesse väärtusahelatesse integreerumise jaoks olulise tähtsusega;

30.  palub komisjonil toetada kõiki arengumaid, et nad kasutaksid täielikult ja tulemuslikult ära intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepinguga (TRIPS-leping) võimaldatava paindlikkuse, mida tunnustati ja kinnitati 14. novembril 2001. aastal vastu võetud Doha deklaratsioonis TRIPS-lepingu ja rahvatervise kohta, et arenguriigid suudaksid riiklike rahvatervise programmide raames tagada hädavajalike ravimite kättesaadavuse taskukohaste hindadega; tuletab sellega seoses nõukogule meelde tema Doha deklaratsiooni kohast lubadust tagada, et komisjon kindlustab selge sõnaga ravimite kättesaadavuse, kui ta peab läbirääkimisi ravimitega seotud sätete üle arenguriikidega tulevikus sõlmitavate kahepoolsete ja piirkondlike kaubanduslepingute raames või kui arenguriigid hakkavad WTOsse astuma; tunneb heameelt, et komisjon toetab taotlust pikendada vähim arenenud riikide jaoks ravimitele intellektuaalomandiõigusi, kuid peab kahetsusväärseks WTO TRIPSi nõukogu lõplikku otsust anda pikendus ainult 17 aastaks;

31.  tunneb heameelt selle üle, et komisjon pööras oma teatises „Kaubandus kõikidele“ tähelepanu õiglasele kaubandusele, ning kutsub komisjoni täitma esmajärjekorras oma kohustuse kasutada olemasolevaid struktuure vabakaubanduslepingute rakendamiseks, et edendada ELi delegatsioonide abil õiglase kaubanduse tavasid kolmandate riikide väiketootjate jaoks ning arendada ELis selliste teavituskampaaniate läbiviimist nagu ELi õiglase ja eetilise kaubanduse linna auhinna väljaandmine;

32.  usub, et uued tehnoloogiad ja internet võimaldavad kasutada uusi vahendeid toodete jälgitavuse parandamiseks kogu tarneahelas;

33.  juhib tähelepanu pangandusteenuste rollile kaubanduse ja investeeringute arendamisel; kutsub ELi üles toetama meetmeid, millega edendada pangandusteenustele juurdepääsu arenguriikides;

34.  peab kiiduväärseks komisjoni teadet, et ta kavatseb kaasajastada päriolureegleid, sest need muutuvad üha suuremaks kaubandustõkkeks ülemaailmses väärtusahelas domineerivate kaubandusstruktuuride puhul; rõhutab, et päritolureeglite kaasajastamine peab olema esmatähtis küsimus kõikides ELi poolt läbiräägitavates vabakaubanduslepingutes; palub komisjonil teha eeskätt tööd selleks, et kehtestada paindlikud päritolureeglid, sealhulgas sellised kergesti kokkulepitavad nõudmised, mis on seotud käibemaksuga ja ühtlustatud süsteemi alamkoodidega;

Kehtivate lepingute kontrollimise, hindamise ja järelmeetmete suurem tähtsustamine ELi kaubanduspoliitikas

35.  peab kiiduväärseks komisjoni ettepanekut teha Euroopa Parlamendi ja sidusrühmadega tõhustatud koostööd kaubanduslepingute rakendamiseks; toonitab, et Euroopa Parlamenti tuleb menetluse kõigis etappides kaasata ning täielikult ja õigeaegselt teavitada, kasutades selleks muu hulgas korrapärast parlamendiga konsulteerimist enne läbirääkimisvolituste koostamist; juhib tähelepanu asjaolule, et komisjon on kohustatud teavitama parlamenti oma tegevusest seoses kaubandus- ja investeerimislepingute rakendamise, kontrollimise ja järelmeetmetega;

36.  kutsub komisjoni üles mitte nõudma kaubanduslepingute, sh assotsieerimislepingute kaubandusalaste peatükkide ajutist kohaldamist enne, kui parlament on oma nõusoleku andnud; tuletab meelde, et sellega võidakse parlamendi õigusi tõsiselt rikkuda ning luua lepingupartneri ja asjaomaste ettevõtjate jaoks potentsiaalne õiguskindlusetus; tuletab meelde ja toetab kaubandusvoliniku asjaomaseid kohustusi, kuid soovitab tungivalt vormistada selle ametlikult uues institutsioonidevahelises kokkuleppes;

37.  on seisukohal, et segalepingute puhul tagab demokraatliku järelevalve ja tõhususe vahel parima tasakaalu läbiproovitud tava, mille kohaselt hakatakse lepingut pärast Euroopa Parlamendi nõusoleku saamist kohaldama vaid ajutiselt kuni ajani, kui riikide parlamendid on selle ratifitseerinud;

38.  rõhutab, et kehtivate lepingute kontroll, hindamine ja järelmeetmed peavad saama ühise kaubanduspoliitika peamiseks prioriteediks; palub komisjonil eraldada uuesti piisavaid vahendeid, et võimaldada kaubanduse peadirektoraadil paremini jälgida rakendamist vajavaid kaubanduslepinguid, võttes arvesse läbiräägitavate lepingute arvu kasvu; palub komisjonil kehtestada konkreetsed näitajad, et tagada kaubanduslepingute rakendamise järelevalve, ning teha korrapäraselt avalikuks Euroopa Parlamendile esitatav sisuline ja üksikasjalik rakendusaruanne, milles on esitatud näiteks ELi tööstussektori tulemused ja lepingute mõju eri sektoritele ja nende vastavale turuosale;

39.  palub komisjonil parandada uuel metoodikal põhinevate eel- ja järelhindamiste kvaliteeti ja täpsust; rõhutab, et alati on vaja esitada põhjalik ja igakülgne kaubanduspoliitika jätkusuutlikkuse mõjuhinnang, võttes eriti arvesse ombudsmani hiljutist soovitust seoses kaebusega 1409/201/JN ELi ja Vietnami vabakaubanduslepingu kohta; rõhutab, et hindamine peab hõlmama vähemalt järgmist: tundlikud majandussektorid; inimõigused, sotsiaalsed ja keskkonnaalased õigused ning põllumajandus ja kohalik tootmine äärepoolseimates piirkondades; peab muret tekitavaks, et vahe- ja järelhindamisi ei tehta piisavalt ning teostatud hindamiste kvaliteet on väga madal, nagu nähtub Euroopa Kontrollikoja eriaruandest nr 2/2014; kordab, et kvaliteetsemad vahe- ja järelhindamised tuleks teha kõigi kaubanduslepingute kohta, et poliitikakujundajatel, sidusrühmadel ja Euroopa maksumaksjatel oleks võimalik hinnata, kas kaubanduslepingud on andnud loodetud tulemusi või mitte; palub komisjonil esitada andmed sõlmitud kaubanduslepingute mõju kohta, pöörates erilist tähelepanu VKEdele, inimväärsete töökohtade loomisele, inimõigustele ja keskkonnale ka partnerriikides, ning esildada täiendavaid meetmeid, et vähim arenenud riigid saaksid kasu meie kaubanduspoliitikast;

40.  palub komisjonil esitada Euroopa Parlamendile aruande ELi kaubanduspartnerite eri hindade rakendamise praktikale ja muudele hinda moonutavatele tavadele, pöörates erilist tähelepanu energiaressurssidele, näidates ära selliste tavade majandusliku mõju ELi majandusele ja meetmed, mida komisjon on võtnud nende tavade kaotamiseks kahepoolselt, mitmepoolselt või WTO tasandil; palub komisjonil teha kõik, et kaotada eri hindade rakendamise praktika ja teised hinda moonutavad tavad kaubandussuhetes kõigi oma kaubanduspartneritega;

Maailmakaubanduse edendamine WTO raames mitmepoolse lähenemisviisi abil

41.  rõhutab, et WTO mitmepoolne kaubandussüsteem on jätkuvalt parim valik sellise avatud, õiglase ja eeskirjadel põhineva süsteemi tagamiseks, mis võtab arvesse ja tasakaalustab oma liikmete erinevaid huve; kordab, et parlament pooldab kindlalt mitmepoolset lähenemisviisi; väljendab heameelt kaubanduse lihtsustamise lepingu üle peetavate läbirääkimiste lõpuleviimise üle, mis aitab lihtsustada ja ajakohastada tollimenetlusi paljudes riikides ning hõlbustab ühtlasi arengumaade integreerumist ülemaailmsesse kaubandussüsteemi; nõuab, et kõik pooled rakendaksid lepingu kiiresti ja nõuetekohaselt;

42.  märgib, et 2015. aastal Nairobis toimunud WTO kümnendal ministrite konverentsil tehti üksnes tagasihoidlikke edusamme; tunnistab WTO liikmete erimeelsusi selles osas, kuidas Doha vooruga edasi minna, ning vajadust kaaluda lahendamata probleemidega tegelemiseks uusi lähenemisviise seoses arengumaade ja vähim arenenud riikide erinevate huvidega, tunnistades ühtlasi tärganud turumajandusega riikide suuremat vastutust Doha vooru lõpuleviimise eest; väljendab heameelt ELi lubaduse üle seada eesmärgiks viie aasta jooksul 400 miljoni euro eraldamise, et toetada arenguriike, eelkõige vähim arenenud riike nende pingutustes rakendada kaubanduse lihtsustamise lepingut; võtab teadmiseks teatavate WTO liikmete valmiduse hakata käsitlema uusi läbirääkimisteemasid, nagu (kuid mitte ainult) investeeringud, riigiettevõtted, konkurents ja e-kaubandus; on veendunud, et Nairobi ministrite konverentsi tulemused võimaldavad WTO-le kui läbirääkimisplatvormile uue impulsi anda; nõuab tungivalt, et komisjon haaraks initsiatiivi WTO reformimiseks ja tugevdamiseks, parandades samuti tegevuse kooskõlastamist ILOga ning muude keskkonna- ja inimõiguste küsimustega tegelevate ÜRO agentuuridega, et tagada suurem kaasatus, tulemuslikkus, läbipaistvus ja vastutus; tuletab meelde kaubandusabi määravat rolli kaubandusalase suutlikkuse suurendamises ning arenguriikidele ja vähim arenenud riikidele antavas tehnilises abis; kutsub sellega seoses ELi ja selle liikmesriike üles võtma kohustuse suurendada kaubandusabi mahtu, et võimaldada arenguriikidel saada suuremat kasu ülemaailmsete väärtusahelate lisandväärtusest; kutsub komisjoni üles käsitlema kaubandusabi strateegia järgmise läbivaatamise raames õiglase ja eetilise kaubanduse küsimust;

43.  peab mitmepoolseid, soovitavalt WTO-siseseid läbirääkimisi, näiteks infotehnoloogia lepingu, keskkonnatoodete lepingu ja teenustekaubanduse lepingu üle, mis pakuvad võimalust teha edusamme WTO tasandil, aga üksnes juhul, kui ust hoitakse lahti, et huvitatud WTO liikmetel oleks võimalik läbirääkimistega liituda; on täiesti veendunud, et võimaluse korral peavad sellised lepingud olema piisavalt ambitsioonikalt sõnastatud, et neid saaks kohaldada enamsoodustusrežiimi alusel kõikide WTO liikmete suhtes ning need peaksid olema tulevaste mitmepoolsete lepingute alustalad; rõhutab, et kaubanduspoliitikat tuleks kasutada ka keskkonnasõbralike toodete konkurentsivõime suurendamiseks, nii toodete kasutuse kui ka tootmismeetodite osas; rõhutab, kui oluline on muuta keskkonnasõbralike kaupade algatus mitmepoolseks ja kaaluda, kas kaubanduslepingud suudavad tagada tõelistele keskkonnatoodetele esmajärgulised soodustused; rõhutab, et teenustekaubanduse leping võib pakkuda võimalust teha teenustekaubanduse osas WTO tasandil edusamme;

44.  nõuab tugevat ja tulemuslikku WTO parlamentaarset mõõdet, et parandada WTO läbipaistvust ning tagada maailmakaubanduse demokraatlik legitiimsus ja suurendada seda; nõuab tungivalt, et WTO kasutaks täiel määral ära WTO parlamentaarse konverentsi võimalusi, tagades, et parlamendiliikmetel on juurdepääs kogu teabele, mida neil on vaja, et täita tulemuslikult oma järelevalverolli ning aidata läbimõeldult kaasa kaubanduspoliitika väljatöötamisele;

Kohandatud käsitus tulevaste vabakaubanduslepingute alaste läbirääkimiste valimiseks

45.  palub komisjonil keskenduda tasakaalustatud viisil ning vastastikkuse ja vastastikuse kasu põhimõtet arvesse võttes käimasolevate kaubandusläbirääkimiste lõpuleviimisele ning kutsub komisjoni üles hindama võimalikku kumulatiivset mõju, eelkõige nende tundlike toodete puhul, millele on kehtestatud kvoodid või mida tahetakse käimasolevate läbirääkimistega liberaliseerida või mida on sõlmitud kaubanduslepingutega juba liberaliseeritud; palub, et sõlmitud kaubanduslepingute praegust ja võimalikku mõju hinnatakse paremini ning et nendest teavitatakse ulatuslikumalt, et leida sobiv tasakaal tundlike põllumajandussektorite kaitse ning liidu kui ühe suurima põllumajanduslike toiduainete eksportija välisturgudele juurdepääsuga seotud huvide edendamise vahel, kaaludes näiteks asjakohaste üleminekuperioodide ja kvootide kehtestamist kõige tundlikumate toodete puhul ning mõningatel juhtudel selliste toodete väljajätmist; tuletab komisjonile meelde vajadust teostada analüüse ning erapooletuid ja eelarvamustevabasid jätkusuutlikkuse mõjuhinnanguid, võttes arvesse liidu huve enne läbirääkimisvolituste koostama hakkamist;

46.  on veendunud, et ennekõike on oluline tagada, et edukalt lõpuleviidud kaubandusläbirääkimised ratifitseeritakse nii kiiresti kui võimalik; nõuab eelkõige kokkuleppe sõlmimist Kanada ja Singapuriga, et avada pääs kahele suurele turule, millel võib olla ELi ettevõtete tulevikuhuvide seisukohast oluline tähtsus; nõuab ELis poliitiliste diskussioonide käigus teadlikumat arutelu;

47.  rõhutab, kui oluline on lähtuda kõikide ELi kaubandusläbirääkimiste puhul tundlikest ja välisturgudele juurdepääsuga seotud huvidest nagu investeeringute edendamine, tarbetute mittetariifsete kaubandustõkete kõrvaldamine, geograafiliste tähiste ja tööõiguste tunnustamine ja kaitse, riigihangetele juurdepääsu parandamine (eelkõige praegu Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP)) ning ELi ja Jaapani vahelise vabakaubanduslepingu üle peetavate kõneluste raames), inimväärsete ja kvaliteetsete töökohtade tagamine, VKEde integreerimine ülemaailmsetesse väärtusahelatesse, avalike ja audiovisuaalteenuste väljajätmine, reguleerimisõiguse seadusega garanteerimine, kui peetakse läbirääkimisi vabakaubanduslepingute üle ambitsioonikate tasakaalustatud ja täiemahuliste pakettide osana;

48.  rõhutab, et kaubandusläbirääkimistel tuleb järgida vajadustele kohandatud piirkondlikku kaubandusstrateegiat ning jälgida, et tagatud oleks täielik kooskõla piirkondliku integratsiooniga, eelkõige Aasias, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas, mille komisjon on tunnistanud ELi majanduslike huvide seisukohast olulisteks piirkondadeks, ilma et see õõnestaks ELi ja USA vahelise strateegilise partnerluse olulist rolli; kutsub komisjoni üles alustama viivitamata läbirääkimisi investeerimislepingu sõlmimiseks Taiwaniga; tuletab meelde, et EL ja Ladina-Ameerika on loogilised liitlased, kelle rahvaarv kokku ulatub ühe miljardini ja kes annavad koos veerandi ülemaailmsest SKPst; juhib tähelepanu asjaolule, et selle partnerluse potentsiaali ei ole piisavalt realiseeritud; peab kiiduväärseks asjaolu, et komisjoni uus kaubandus- ja investeerimisstrateegia keskendub Ladina-Ameerikale; kutsub komisjoni üles kasutama ära Mercosuriga peetavate kaubandusläbirääkimiste praegust hoogu, et saavutada põhjalik, tasakaalustatud ja ambitsioonikas kokkulepe; toetab Mehhiko ja Tšiiliga sõlmitud kokkulepete ajakohastamist; palub nii Austraalia kui ka Uus-Meremaaga vabakaubanduslepingute üle peetavate läbirääkimiste hoogustamist ning tuletab meelde, kui oluline on arendada ELi kaubandussuhteid Indiaga, pidades silmas nimetatud turu tohutut potentsiaali; nõuab tungivalt, et komisjon elavdaks Malaisiaga peetavaid läbirääkimisi ning alustaks võimalikult kiiresti läbirääkimisi Indoneesiaga pärast laiaulatuslikku majanduspartnerluslepingut käsitlevate ettevalmistavate arutelude lõpuleviimist;

49.  rõhutab, et praeguseid probleeme silmas pidades tuleb erilist rõhku panna Cotonou järgsele raamistikule, toonitades selle seotust majanduspartnerluslepingutes sätestatud inimõiguste klauslitega, Aafrika mandri vabakaubanduspiirkonna loomise toetamisele, mis on stabiilsuse, piirkondliku integratsiooni, kohaliku majanduskasvu ning tööhõive ja innovatsiooni edendaja; tuletab meelde, et ELil on vaja tagada oma ida- ja lõunapoolsete naaberriikide stabiilsus ning nõuab suuremat kaubandus- ja majandusintegratsiooni, viies sellega seoses ellu Ukraina, Gruusia ja Moldova Vabariigiga sõlmitud põhjalike ja laiaulatuslike vabakaubanduslepingute täieliku, kiire ja nõuetekohase rakendamise, ning konkreetseid edusamme Tuneesia, Maroko ja Jordaaniaga;

50.  kutsub komisjoni üles kaasama riikide ettevõtteid kaubandusläbirääkimiste kõikidesse etappidesse, alustades muu hulgas konsultatsioone riikide ühendustega paralleelselt ELi katuseorganisatsioonidega toimuvate konsultatsioonidega, ning lisama läbiräägitava kaubanduslepingu teksti loetelu, milles oleks selgelt välja toodud läbirääkimiste tulemused erinevates majandusharudes ja komisjoni valikute põhjused;

Vastuseis Hiinale turumajandusliku staatuse andmise suhtes ning vajadus tõhusate kaubanduse kaitsevahendite järele

51.  rõhutab, et täiendavad kaubanduse liberaliseerimise meetmed, mille tulemuseks võivad olla ebaausad kaubandustavad ja riikidevaheline konkurents seoses kõikvõimalike mittetariifsete kaubandustõketega, tööõigused ning keskkonna- ja rahvatervise normid eeldavad, et EL on suuteline tegelema ebaausate kaubandustavadega veelgi tulemuslikumalt ning tagama võrdsed tingimused; tuletab meelde, et kaubanduse kaitsevahendid peavad jääma ELi kaubandusstrateegia vältimatuks osaks ning võimaldama suuremat konkurentsivõimet, taaskehtestades vajaduse korral ausa konkurentsi tingimused; tuletab meelde, et kaubanduse kaitset käsitlevad kehtivad ELi õigusaktid pärinevad aastast 1995; rõhutab, et liidu kaubanduse kaitsevahendite süsteemi tuleb kiiresti ajakohastada ilma seda nõrgestamata; juhib tähelepanu asjaolule, et kaubanduse kaitset käsitlev ELi õigustik peab olema tõhusam, VKEdele paremini juurdepääsetav, kooskõlas praeguste väljakutsete ja kaubandusstruktuuridega, uurimised peavad olema lühemad ning tuleb suurendada läbipaistvust ja prognoositavust; peab kahetsusväärseks, et kaubanduse kaitsevahendite ajakohastamist käsitlev ettepanek on nõukogus blokeeritud ning et nõukogu ei ole suutnud saavutada tulemusi nii olulise õigusakti osas; peab kahetsusväärseks, et komisjon ei maini oma teatises „Kaubandus kõigile“ kordagi kaubanduse kaitsevahendite ajakohastamise vajadust; kutsub nõukogu üles tegema parlamendi seisukoha alusel kiiremas korras lõpu kaubanduse kaitsevahendite ajakohastamise küsimuses tekkinud ummikseisule, võttes eelkõige arvesse asjaolu, et Hiina nõuab nüüd otsusekindlalt talle turumajandusliku staatuse andmist;

52.  tuletab meelde, kui tähtis on ELi ja Hiina vaheline partnerlus, milles vabal ja õiglasel kaubavahetusel ning investeeringutel on oluline roll; on veendunud, et kuni Hiina ei täida kõiki viit kriteeriumi, mis on vajalikud turumajandusliku staatuse saamiseks, peaks EL kasutama Hiina importkaupa puudutavates dumpingu- ja subsiidiumivastastes uurimistes hindade võrreldavuse kindlaksmääramiseks mittestandardset metoodikat, tehes seda täielikus kooskõlas Hiina ühinemisprotokolli 15. jao nende osadega, mis võimaldavad mittestandardset metoodikat kohaldada; kutsub komisjoni üles esitama ettepanekut, milles järgitakse nimetatud põhimõtet ning tuletab meelde vajadust kooskõlastada nimetatud küsimuses tegevust teiste WTO partneritega;

53.  palub, et komisjon ei võtaks selles osas ühtegi meedet ilma eelneva põhjaliku ja laiaulatusliku mõjuhindamiseta, milles käsitletakse kõiki võimalikke tagajärgi tööhõivele ja jätkusuutlikule majanduskasvule kõikides ELi majandusharudes, samuti võimalikku mõju ja tagajärgi keskkonnale;

ELi kaubandus- ja tööstuspoliitika suurem sidusus ning intellektuaalomandi õiguste parem kaitse

54.  on arvamusel, et Euroopa tööstussektori vajaduste terviklikuks käsitlemiseks tuleb rohkem ära teha ning et ELi töötlev tööstus jäetakse sageli teenuste sektori kõrval tähelepanuta; rõhutab, et kaubanduspoliitikaga tuleb Euroopa tööstusele tagada võrdsed tingimused, juurdepääs uutele ja tärkavatele turgudele ning hõlbustada normide ülespoole ühtlustamist, vähendades topeltsertifitseerimist; palub komisjonil tagada ELi kaubandus- ja tööstuspoliitika sidusus ning edendada ELi tööstuse arengut ja konkurentsivõimet eeskätt reindustrialiseerimise strateegia osas;

55.  rõhutab, et päritolureeglitel on oluline roll määramaks, millised tööstusharud saavad ELi vabakaubanduslepingutest kas kasu või kahju; tunnistab, et parlament ei ole päritolureegleid seni veel täielikult analüüsinud ning palub, et komisjon koostaks aruande, milles oleks välja toodud viimase kümne aasta jooksul neljakohalise CN-koodi osas tehtud muudatused võrreldes komisjoni tavapärase, eelistatud läbirääkimispositsiooniga päritolureeglite osas vabakaubanduslepingute läbirääkimistel, ning ühtlasi selgitaks muudatuste tegemise põhjuseid;

56.  on seisukohal, et vajakajäämised intellektuaalomandi õiguste tulemusliku jõustamise osas seavad ohtu Euroopa tööstuse tervete sektorite püsimajäämise; rõhutab, et võltsimine põhjustab töökohtade kadumist ja pärsib innovatsiooni; kordab, et intellektuaalomandi õiguste asjakohane kaitse ja nende tõhus jõustamine on maailmamajanduse alustalaks; peab kiiduväärseks komisjoni lubadust parandada vabakaubanduslepingutes ja WTOs intellektuaalomandi õiguste kaitset ja jõustamist ning teha partneritega koostööd pettuste vastu võitlemiseks; toetab komisjoni eesmärki kaitsta kõiki intellektuaalomandi õiguste vorme, sh patente, kaubamärke, autoriõigusi, disainilahendusi, geograafilisi tähiseid, päritolumärgiseid ja ravimeid;

ELi kaubandusstrateegia oluline aspekt – uute turuvõimaluste loomine ELi teenusepakkujate jaoks ja kutsekvalifikatsioonide tunnustamine

57.  tuletab meelde, et ELil on teenustesektoris juhtiv roll; rõhutab, et uute turuvõimaluste loomisel peab olema ELi rahvusvahelises kaubandusstrateegias oluline koht; rõhutab, et teenuste lisamine kaubanduslepingutesse on ülioluline, kuna annab võimaluse Euroopa ettevõtetele ja riigisisestele töötajatele, jättes samas kooskõlas ELi toimimise lepingu artiklitega 14 ja 106 ning protokolliga nr 26 mis tahes lepingu kohaldamisalast välja praegused ja tulevased üldhuviteenused ning üldist majandushuvi pakkuvad teenused, sõltumata sellest, kas neid rahastatakse avaliku või erasektori vahenditest; nõuab, et komisjon edendaks kaubanduslepingutes kutsekvalifikatsioonide tunnustamist ja lisaks selle tingimuse lepingutesse, pakkudes seeläbi Euroopa ettevõtetele ja töötajatele uusi võimalusi; nõuab eelkõige, et kaalutakse võimalust integreerida kaubandus- ja investeerimislepingutesse selliste tunnustamiste vastutasuna ettevõtjasisese üleviimise direktiivi teatavad eelised;

58.  on komisjoniga nõus, et kutsetöötajate ajutine liikuvus on muutunud äritegevuse rahvusvahelise suurendamise seisukohast ülioluliseks ning on endiselt ELi välisturgudele juurdepääsuga seotud huvi; rõhutab, et kõikides ELi kaubandus- ja investeerimislepingutes peaks olema töötajate liikuvust käsitlev peatükk; tuletab siiski meelde, et 4. tarneviisi alusel võetud kohustusi tuleb kohaldada üksnes kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistide (näiteks isikud, kellel on ülikooli või sellega võrdväärne magistrikraad või kes töötavad kõrgema astme juhtivatel ametikohtadel) liikumise suhtes, mis toimub sihtotstarbeliselt, piiratud ajavahemikus ning konkreetsete tingimuste kohaselt, mis on sätestatud selle riigi siseriiklikes õigusaktides, kus teenust osutatakse, ja neid siseriiklikke õigusakte järgivas lepingus, kooskõlas teenuste direktiivi artikliga 16, tagades, et miski ei takista ELil ja liikmesriikidel säilitada ja parandada töönorme ja kollektiivlepinguid;

59.  peab kiiduväärseks komisjoni kavatsust kasutada kaubanduspoliitikat digitaalse protektsionismi uute vormide vastu võitlemiseks ning selleks, et kehtestada e-kaubandust ja piiriülest andmevahetust käsitlevad eeskirjad, mis oleksid kooskõlas andmekaitset ja eraelu puutumatust käsitleva ELi õigusega, tagades ühtlasi põhiõiguste kaitse; on veendunud, et palju rohkem tuleb ära teha e-kaubandust ja ettevõtlust soodustava keskkonna loomiseks ELis, vähendades monopole ja monopoolseid positsioone telekommunikatsiooni turul ja asukohapõhiseid piiranguid ning tagades konkreetsed õiguskaitsevahendid; rõhutab, et äärmiselt tähtis on tagada e-kaubanduse valdkonnas regulatiivne koostöö, internetipettuste vähendamine, vastastikune tunnustamine ja standardite ühtlustamine; kutsub komisjoni üles esitama e-kaubanduse peatükkide käsitlemiseks uue mudeli, millest oleks täielikult välja jäetud kehtiv ja mis tahes tulevane kõikide kaubandusläbirääkimiste raames andmete kaitse raamistik, mille eesmärk on tagada, et andmevahetus toimub täielikus kooskõlas andmesubjekti päritoluriigis kehtivate andmekaitse-eeskirjadega; nõuab täitevasutuste suuremat koostööd, eelkõige veebikeskkonnas esinevate ebaausate kaubandustavade küsimuses;

E-majanduse keskne roll tulevases maailmakaubanduses

60.  võtab teadmiseks, et e-majanduse tähtsus kasvab tulevikus mitte ainult Euroopas, vaid kogu maailmas ning et internetikasutajaid on maailmas hinnanguliselt 3,3 miljardit inimest, mis moodustab 40 % maailma elanikkonnast; on veendunud, et sellised suundumused nagu pilvandmetöötlus, mobiilse interneti teenused, arukad võrgud ja sotsiaalmeedia muudavad radikaalselt ettevõtlusmaastikku; toonitab, et ELi kaubanduspoliitika peab digitaalsete ja tehnoloogiliste trendidega sammu pidama;

61.  nõuab, et komisjon looks WTO raames koos WTO partneritega e-kaubanduse töörühma, mis uuriks põhjalikult praeguse raamistiku sobivust e-kaubanduseks ning tutvuks konkreetsete soovituste, selgituste ja kohandustega, samuti kaaluks võimalust kehtestada uus raamistik kaubanduse hõlbustamiseks teenustekaubanduse osas, tuginedes kaubanduse lihtsustamise lepingu rakendamisel saadud parimatele tavadele;

Komisjoni toetamine võitluses korruptsiooni vastu

62.  on teadlik asjaolust, et finantsteenuseid käsitlevate sätete lisamine kaubanduslepingutesse on tekitanud muret nende võimaliku negatiivse mõju pärast rahapesu, maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise asjus; nõuab tungivalt, et komisjon võitleks korruptsiooni vastu, mis on nii arenenud kui ka arenguriikides peamine mittetariifne kaubandustõke; nõuab, et kaubandus- ja investeerimislepingud pakuksid head võimalust suurendada koostööd korruptsiooni, rahapesu, maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise vastase võitluse valdkonnas; on arvamusel, et rahvusvahelistel standarditel põhinevad kohustused, riikide kaupa liigendatud aruandluse kohustus ja automaatne teabevahetus tuleb lisada asjakohastesse rahvusvahelistesse lepingutesse, et hoogustada finantsteenuste edasist liberaliseerimist;

63.  on arvamusel, et kaubandus- ja investeerimislepingute ning topeltmaksustamise vältimise lepingute omavahelist seost ei ole veel piisavalt uuritud ning kutsub komisjoni üles lähemalt uurima, milline võib olla selliste vahendite vastastikune mõju ja laiemas kontekstis mõju poliitika sidususele maksudest kõrvalehoidumise vastase võitluse valdkonnas;

Kaugelevaatav kaubanduspoliitika, milles võetakse arvesse VKEde konkreetseid vajadusi

64.  rõhutab, et kaugelevaatavas kaubanduspoliitikas tuleb pöörata rohkem tähelepanu mikroettevõtete ja VKEde konkreetsetele vajadustele ning tagada, et nad saavad kaubandus- ja investeerimislepingutest igakülgset kasu; tuletab meelde, et vaid väike osa Euroopa VKEdest on võimelised globaliseerumise ja kaubanduse liberaliseerimise pakutavaid võimalusi kindlaks tegema ja ära kasutama; märgib, et vaid 13 % Euroopa VKEdest on tegutsenud rahvusvaheliselt väljaspool ELi, ent nad annavad ühe kolmandiku ELi ekspordist; toetab algatusi, millega hõlbustatakse Euroopa VKEde rahvusvahelistumist ning rõhutab seetõttu, kui oluline on lisada kõikidesse tulevastesse vabakaubanduslepingutesse VKEsid käsitlev peatükk; on veendunud, et vaja on uurida uusi võimalusi, kuidas aidata VKEdel oma kaupu ja teenuseid välismaal paremini müüa; rõhutab, et VKEd vajavad rohkem nende vajadustele kohandatud toetust, eeskätt liikmesriikide tasandil, hõlpsat juurdepääsu internetis pakutavale kaubandusmeetmeid käsitlevale kasutajasõbralikule teabele ning konkreetseid ja selgeid juhendmaterjale selle kohta, milliseid võimalusi ja eeliseid pakuvad mis tahes ELi poolt sõlmitud või sõlmitavad kaubanduslepingud;

65.  palub, et komisjon käsitleks horisontaalselt VKEde vajadusi kaubanduslepingute kõikides peatükkides, luues muu hulgas, kuid mitte ainult, veebis ühtse kontaktpunkti, kus VKEd saavad tutvuda asjaomaste õigusaktidega, mis on eriti oluline piiriüleste teenuste pakkujatele litsentseerimise ja muude haldusnõuete puhul; juhib tähelepanu asjaolule, et kui see on asjakohane, peaksid nimetatud vahendid hõlmama ka uusi turulepääsu võimalusi VKEde jaoks, eelkõige madala maksumusega pakkumismenetluste puhul; rõhutab vajadust vähendada VKEde kauplemiskulusid, lihtsustades tollimenetlusi, vähendades tarbetuid mittetariifseid tõkkeid ja regulatiivset koormust ning lihtsustades päritolureegleid; on veendunud, et VKEdel on oluline roll, et abistada komisjoni nende vahendite kujundamisel, tagamaks, et kaubanduslepingud vastavad nende vajadustele; ergutab komisjoni olema kaubandusläbirääkimiste kõikides etappides tihedas dialoogis VKEde esindajatega;

66.  rõhutab, et Euroopa VKEde kiirem juurdepääs dumpinguvastastele menetlustele on põhiline vahend, millega kaitsta neid ebaausate kaubandustavade eest; toonitab vajadust reformida WTO mitmepoolset raamistikku, et kaasata paremini VKEsid ja tagada vaidluste kiirem lahendamine;

67.  palub, et komisjon hindaks ja parandaks enne uute üksikmeetmete väljatöötamist VKEde rahvusvahelistumise toetamiseks subsidiaarsuse, dubleerimise vältimise ja täiendavuse osas olemasolevaid vahendeid, lähtudes asjaomastest liikmesriikide programmidest ja Euroopa lisaväärtusest; rõhutab, et komisjon peaks esitama parlamendile sõltumatud hinnangud kõikide olemasolevate programmide kohta;

Investeeringud

68.  rõhutab, kui oluline on ELi majanduse jaoks investeeringute sisse- ja väljavool ning kaitsta ELi ettevõtteid kolmandate riikide turgudele investeerimisel; tunnustab sellega seoses komisjoni jõupingutusi uue investeerimiskohtu osas; rõhutab, kui oluline on pidada sidusrühmade ja Euroopa Parlamendiga investeerimiskohtu küsimuses täiendavaid arutelusid; rõhutab, et see süsteem peab olema kooskõlas ELi õiguskorraga, täpsemalt ELi kohtute volitustega ja veelgi konkreetsemalt ELi konkurentsieeskirjadega; toetab algatust leida keskpikas perspektiivis mitmepoolne lahendus investeeringute küsimustes tekkivate erimeelsuste lahendamiseks; peab kahetsusväärseks, et investeerimiskohut käsitlev ettepanek ei hõlma sätet investorite kohustuste kohta;

69.  kutsub ELi ja liikmesriike üles järgima ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi (UNCTAD) laiaulatusliku säästvat arengut käsitleva investeerimispoliitika raamistiku soovitusi, et edendada vastutustundlikumaid, läbipaistvamaid ja kontrollitavamaid investeeringuid;

70.  võtab teadmiseks komisjoni Euroopa investeerimiskavas sisalduva nõude edendada ELi-siseseid investeeringuid ja on seisukohal, et kaubandusstrateegiad on selle eesmärgi saavutamiseks oluline vahend; täheldab, et Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondil puudub välismõõde; palub, et komisjon kaaluks välismõõtme loomist alles pärast seda, kui on hoolikalt analüüsinud fondi tulemuslikkust ja kasutegurit, võttes arvesse asjaolu, et laenuandmisega tegelevad Euroopa Investeerimispank ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank ning et ka Euroopa Arengufondi tegevus on sellega seotud; toonitab, et sellised fondid peavad toetama jätkusuutlikku arengut ja inimväärsete töökohtade loomist ning vaesuse ja rände algpõhjuste vastu võitlemist;

71.  tuletab meelde, kui oluline on suurendada arenguabi rahastamise institutsioonide läbipaistvust ja vastutust, kui oluline on, et avaliku ja erasektori partnerlused uurivad ja jälgivad tulemuslikult rahavooge, võla jätkusuutlikkust ning oma projektide lisaväärtust säästva arengu osas;

Kaubandus ja põllumajandus

72.  rõhutab, et Euroopa kõrged keskkonna-, toiduohutus-, loomade heaolu ja sotsiaalsete tingimustega seotud standardid on ELi kodanike jaoks väga olulised, eelkõige mis puudutab väärtushinnanguid ja tarbijate teadlikku valikut; on arvamusel, et kaubanduslepingud peaksid edendama õiglast konkurentsi, tagamaks, et ELi põllumajandustootjad saavad tariifsetest soodustustest täit kasu ning et nad ei oleks võrreldes oma kolmandates riikides asuvate kolleegidega majanduslikult ebasoodsamas olukorras; rõhutab, kui oluline on tagada, et ELi toiduohutus- ja loomade heaolu standardid oleksid kaitstud, säilitades ettevaatuspõhimõtte, säästva põllumajanduse ning toodete jälgitavuse ja märgistamise kõrge taseme, kindlustades ühtlasi, et kogu imporditav kaup vastab kohaldatavatele ELi õigusaktidele; täheldab, et loomade heaolu standardid on rahvusvahelisel tasandil vägagi erinevad; rõhutab sellega seoses vajadust reguleerida põllumajanduslike elusloomade eksporti kooskõlas kehtivate ELi õigusaktidega ja Maailma Loomatervise Organisatsiooni kehtestatud standarditega;

73.  peab praeguse põllumajanduskriisi kontekstis oluliseks uute turgude avamist ELi põllumajandustoodete, näiteks piimatoodete, liha ning puu- ja köögiviljade jaoks; rõhutab vajadust selgitada välja uued, suure ostupotentsiaaliga turuväljundid;

74.  peab vajalikuks suurendada põllumajanduse lisaväärtust ja viia läbi tutvustuskampaaniaid uute turgude avamiseks; rõhutab eelkõige seda, et oluline on tugevdada ELi tasandi kvaliteedikavasid, kuna nendega tagatakse ELi toodetele ülemaailmsel turul parim võimalik kaubamärgi kuvand, tuues kaudselt kasu Euroopa põllumajandusele tervikuna;

75.  rõhutab, et vaja on karmistada impordi kontrolli piiril ning et Toidu- ja Veterinaaramet peaks viima läbi rangemaid kontrolle seoses ELi eksportivate riikide tootmis- ja turustamistingimustega, et tagada liidu eeskirjade järgimine;

76.  rõhutab, et kõigis vabakaubandust puudutavates läbirääkimistes on vaja teha edusamme seoses põllumajandustoodetega kauplemisele kehtestatud tervishoiualaste, fütosanitaarsete ja muude mittetariifsete tõketega, eriti seoses ELi jäikade seisukohtadega nendes aspektides, millel võib olla mõju tarbija tervisele;

77.  tuletab meelde, kui olulised on geograafilised tähised, et edendada Euroopa traditsioonilisi põllumajanduslikke toiduaineid, kaitsta neid kahjulike parasiitlustavade eest, tagada tarbijate õigused ja teadlik valik ning kaitsta maapiirkondade tootjaid ja põllumehi, pidades eeskätt silmas VKEsid; märgib, et geograafiliste tähiste kaitsmine ja tunnustamine kolmandates riikides on potentsiaalselt väga väärtuslik kogu ELi põllumajandusliku toidutööstuse jaoks, ning on seisukohal, et kõik kaubanduslepingud peaksid sisaldama kaitsemeetmeid ja võltsimise vastu võitlemise meetmeid;

Euroopa ettevõtjate parem juurdepääs hankelepingutele

78.  nõuab praeguse ebavõrdsuse kaotamist ELi ja teiste kaubanduspartnerite vahel avalike hangete turgude avatuse küsimuses; palub, et komisjon teeks veelgi rohkem jõupingutusi, et püüda rahvusvahelisi avalike hangete turgusid ambitsioonikalt ja vastastikku avada, tagades siiski, et üldist majandushuvi pakkuvad teenused jäetakse nendest välja ning et riikidel on võimalik vastu võtta sotsiaalseid ja keskkonnastandardeid, nagu majanduslikult soodsaima pakkumuse (MEAT) käsitusviisi rakendamine pakkumismenetluses; rõhutab, et Euroopa ettevõtjad, nii suurettevõtted kui ka VKEd, vajavad paremat juurdepääsu hankelepingutele kolmandates riikides selliste vahendite kaudu nagu Euroopa väikeettevõtlusalgatus „Small Business Act“ ja praegu olemasolevate asümmeetriate likvideerimine; tuletab sellega seoses meelde, et ELil on kõikidest WTO liikmetest üks kõige avatumaid riigihanketurge;

79.  võtab teadmiseks komisjoni muudetud ettepaneku võtta vastu määrus kolmandate riikide kaupade ja teenuste juurdepääsu kohta liidu riigihangete siseturule, mis on tähtis vahend võrdsete võimaluste tagamiseks kolmandate riikide turulepääsu küsimuses, ning peab äärmiselt kahetsusväärseks, et liikmesriikide valitsused hoiavad kinni esialgsest ettepanekust; kutsub komisjoni üles saavutama peamiste kaubanduspartnerite puhul positiivse vastastikkuse riigihanketurgudele juurdepääsu osas;

Võrdne juurdepääs ressurssidele, et tagada ülemaailmsel turul aus konkurents

80.  rõhutab, et loodusvarad on piiratud ning neid tuleks kasutada säästvalt, seda nii majanduslikus kui ka keskkonnaalases mõttes, seades prioriteediks ringlussevõtu; tunnistab, et arenguriigid ja eelkõige vähim arenenud riigid on loodusvaradest väga sõltuvad; tuletab meelde, et Euroopa kaubanduspoliitika peab toorainete vallas jätkama järjepidevat, säästvat, terviklikku ja valdkondadeülest strateegiat, nagu parlament on juba osutanud oma resolutsioonis Euroopa uue kaubanduspoliitika kohta Euroopa 2020. aasta strateegia raames;

81.  rõhutab vajadust liikuda süsinikuvaese majanduse suunas ning ergutab seetõttu komisjoni suurendama koostööd energeetikaalase teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni valdkonnas, mille eesmärk on energia tarnijate, tarneteede ja -allikate mitmekesistamise edendamine, uute energeetikavaldkonna kaubanduspartnerite väljaselgitamine ning suurema konkurentsi tekitamine, mis peaks alandama hindu energia tarbijate jaoks; rõhutab, et taastuvate energiaallikate arendamine ja energiatõhususe edendamine on olulised, et suurendada energiajulgeolekut ja vähendada sõltuvust impordist; toonitab vajadust lisada vabakaubanduslepingutesse mõlemad sätted, et luua jätkusuutlikke energeetikaalaseid partnerlussuhteid, suurendada tehnika alast koostööd eelkõige taastuvenergia, energiatõhususe ja kaitsemeetmete osas, ning hoida ära süsinikdioksiidi leke, et saavutada ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgu (COP21) raames püstitatud eesmärgid;

Ebaseaduslik looduslike liikide ja nende saadustega kauplemise vastane võitlus

82.  tunneb jätkuvalt tõsist muret selle pärast, et viimasel ajal on suurenenud looduslike liikidega seotud kuritegevuse määr ja sellega seotud ebaseaduslik kaubandus, millel ei ole mitte ainult hävitav mõju bioloogilisele mitmekesisusele ja liikide arvukusele, vaid mis kujutab endast selget ja üldist ohtu elatusvahenditele ja kohalikule majandusele, eelkõige arenguriikides; peab kiiduväärseks ELi kohustust teha lõpp ebaseaduslikule looduslike liikidega kauplemisele, mis on ELi vastus ÜRO säästva arengu tegevuskavale 2030, eelkõige säästva arengu 15. eesmärgile, millega mitte ainult ei märgita vajadust tagada kaitstud taime- ja loomaliikide salaküttimise ja kaubitsemise lõpetamine, vaid ka tegeleda looduslike liikide ebaseaduslike saadustega seotud nõudluse ja pakkumise küsimusega; ootab sellega seoses, et komisjon kaaluks pärast mõningast mõtlemisaega, mille vältel konsulteeritakse parlamendi ja liikmesriikidega, kuidas oleks kõige parem integreerida kõikidesse tulevastesse ELi kaubanduslepingutesse sätted ebaseadusliku looduslike liikidega kauplemise kohta;

Parem tollikoostöö ja ELi piiridel toimuv võitlus ebaseadusliku kaubanduse vastu

83.  rõhutab, et nii Euroopa kui ka välisriikide paremad, ühtlustatud ja tõhusamad tolliprotseduurid aitavad hõlbustada kaubandust, täita kaubanduse lihtsustamisega seotud nõudeid ning takistada järeletehtud, ebaseaduslike ja võltsitud kaupade jõudmist ühtsele turule, mis õõnestab ELi majanduskasvu ja seab ELi tarbijad tõsiselt halba olukorda; peab kiiduväärseks komisjoni kavatsust tõhustada tolliasutuste koostööd; kutsub komisjoni ja liikmesriike uuesti üles looma ELi ühtse tolliteenistuse, et tollieeskirju ja -menetlusi kogu ELi tolliterritooriumil tõhusamalt kohaldada;

84.  rõhutab, et komisjon peaks kaubanduslepingute üle peetavatel läbirääkimistel alati püüdma veenda kaubanduspartnereid sisse seadma ühtseid kontaktpunkte tolli- ja piirivalvega seotud kohustuste täitmise järelevalveks, mida tuleb vajaduse korral suutlikkuse suurendamiseks täiendada kaubandustoetustega;

85.  rõhutab, et vaja on asjakohast teabevahetust ja tihedat kooskõlastamist, tagamaks et tollitariifide kaotamisega kaasnevad asjakohased tehnilised, institutsioonilised ja poliitilised meetmed, mis tagavad kaubandussuhete kindluse;

86.  palub komisjonil kaaluda võimalust kasutada tulemuslikkuse põhinäitajaid, mille abil hinnata tolliasutuste tööd riigisiseselt ja välisriikides; peab kahetsusväärseks, et praegu on kättesaadavate avalike andmete hulk väga väike; juhib tähelepanu asjaolule, et kasulik oleks mõista tolli ja teiste piirivalveasutuste jooksvat toimimist nii koduriigis kui ka kaubanduspartnerite juures, et jagada parimaid tavasid ja koordineerida kaubanduse lihtsustamise konkreetseid huve Euroopa institutsioonides, võttes arvesse WTO kaubanduse lihtsustamise lepingu artikli 13 sätteid;

87.  palub, et komisjon ja liikmesriigid algataksid avaliku arutelu tolliasutuste võimaliku riiklikult tasandilt ELi tasandile üleviimise kohta;

Tarbijatele konkreetse kasu tagamine

88.  tunnistab, et kaubanduslepingutel on potentsiaal pakkuda tarbijatele märkimisväärseid eeliseid, eelkõige konkurentsi suurendamise, hindade alandamise, suurema valiku tagamise ja innovatsiooni hoogustamise osas; kutsub komisjoni nimetatud potentsiaali ärakasutamiseks üles nõudma kõikidel läbirääkimistel energiliselt asukohapõhise piiramise tavade piiramist, rahvusvahelise rändlusteenuse tasude vähendamist ja reisijate õiguste tugevdamist;

89.  nõuab meetmete võtmist, et toetada tarbijaid piiriüleses kaubavahetuses ja teenustekaubanduses kolmandate riikidega, näiteks veebipõhiste kontaktpunktide kaudu teabe kättesaadavaks tegemise või vaidluste puhul aitamise osas;

90.  nõuab, et tarbijatele antaks kaubeldavate toodete omaduste kohta täpset teavet;

Kaubandus kõigile – avatud kaubandus- ja investeerimispoliitika kõrvale on vaja toetavaid poliitikameetmeid, et maksimeerida kasu ja minimeerida kahju

91.  jagab OECD seisukohta, et avatud ja õiglase kaubandus- ja investeerimispoliitika kõrvale on vaja mitmesuguseid tõhusaid toetavaid poliitikameetmeid, et maksimeerida ELi ning kolmandate riikide elanikkonna ja majanduse jaoks kaubanduse liberaliseerimisega kaasnevat kasu ja minimeerida kahju; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon teeks säästva arengu tagamise eesmärgil palju suuremaid jõupingutusi, et täiendada kaubanduse avamist mitmesuguste toetavate poliitikameetmetega, näiteks avalike teenuste ja investeeringute, hariduse ja tervishoiu, aktiivsete tööturumeetmete, teadus- ja arendustegevuse, infrastruktuuri arendamise ning sotsiaalse ja keskkonnakaitse tagamiseks väljatöötatavate asjakohaste õigusnormide vallas;

92.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles teostama asjakohaste kaubanduslepingute ja seadusandlike pakettide puhul põhjalikke sektoripõhiseid eel- ja järelhindamisi ning piirkondlikke mõjuhindamisi, ennetades võimalikku kahjulikku mõju tööturule ELis ning leides otstarbekamaid viise leevendusmeetmete kasutuselevõtmiseks ebasoodsasse olukorda sattunud tööstusharude ja piirkondade elavdamiseks, et saavutada kaubandusest saadava kasu õiglasem ümberjaotamine ja üldine suurendamine; toonitab, et sellest seisukohast võivad ülimalt tähtsaks osutuda Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid ning eriti Euroopa Regionaalarengu Fond ja Euroopa Sotsiaalfond; juhib tähelepanu asjaolule, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondist võib samuti saada oluline vahend, kui seda reformida ja kujundada nii, et sellele eraldatakse piisavaid rahalisi vahendeid kolmandate riikide suhtes kehtestatud kaubandussanktsioonide tõttu kahju kannatavate EL ettevõtete ja tootjate ning nende VKEde töötajate toetamiseks, kes kannatavad otseselt globaliseerumise tagajärgede tõttu;

o
o   o

93.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, Regioonide Komiteele, ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsile ning Maailma Kaubandusorganisatsioonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0415.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0252.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0041.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0250.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0219.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0175.
(7) ELT C 56 E, 26.2.2013, lk 87.
(8) ELT C 188 E, 28.6.2012, lk 42.
(9) ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 94.
(10) ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 31.
(11) ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 101.


Inimkaubanduse vastane võitlus ELi välissuhetes
PDF 246kWORD 133k
Euroopa Parlamendi 5. juuli 2016. aasta resolutsioon inimkaubanduse vastase võitluse kohta ELi välissuhetes (2015/2340(INI))
P8_TA(2016)0300A8-0205/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja kõiki asjaomaseid rahvusvahelisi inimõigustealaseid lepinguid,

–  võttes arvesse lapse õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokolli, milles käsitletakse laste müüki, lasteprostitutsiooni ja lastepornograafiat,

–  võttes arvesse 2000. aasta rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni ja seda täiendavaid protokolle, eriti naiste ja lastega kaubitsemise ning muu inimkaubanduse ärahoidmise ja selle kuriteo eest karistamise 2000. aasta protokolli ning maa-, mere- ja õhuteed pidi üle riigipiiri välismaalase ebaseaduslikku toimetamist tõkestavat 2000. aasta protokolli,

–  võttes arvesse ÜRO 1990. aasta rahvusvahelist konventsiooni kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse kohta,

–  võttes arvesse rahvusvaheliste inimõigusmehhanismide tööd, sealhulgas ÜRO inimkaubanduse, eelkõige naiste ja lastega kaubitsemise küsimuste eriraportööri ning teiste asjaomaste ÜRO eriraportööride tööd, inimõiguste olukorra üldist korrapärast läbivaatamist ja ÜRO inimõiguslepingute järelevalveorganite tööd,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu inimkaubanduse, eelkõige naiste ja lastega kaubitsemise küsimuste eriraportööri 2014. aasta aruannet,

–  võttes arvesse ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo 2014. aasta aruannet inimkaubanduse kohta,

–  võttes arvesse ÜRO 2009. aasta mudelseadust inimkaubanduse kohta, mille eesmärk on abistada riike olemasoleva seadusandluse läbivaatamisel ja muutmisel ning võtta vastu uued õigusaktid inimkaubanduse vastu võitlemiseks,

–  võttes arvesse ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogule ÜRO inimõiguste ülemvoliniku aruande lisana esitatud inimõigusi ja inimkaubandust puudutavaid soovituslikke põhimõtteid ja suuniseid (E/2002/68/Add. 1),

–  võttes arvesse ÜRO ettevõtluse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid, mille eesmärk on viia ellu ÜRO raamistik „Kaitsta, austada ja heastada“,

–  võttes arvesse ÜRO aluspõhimõtteid inimkaubanduse ohvrite õiguse kohta tõhusale õiguskaitsevahendile,

–  võttes arvesse UNICEFi suuniseid inimkaubanduse lapsohvrite kaitse kohta,

–  võttes arvesse ILO 1930. aasta sunniviisilise töö konventsiooni (nr 29), 1930. aasta sunniviisilise töö konventsiooni 2014. aasta protokolli, 1957. aasta sunniviisilise töö kaotamise konventsiooni (nr 105) ja sunniviisilise töö 2014. aasta täiendavate meetmete soovitust (nr 203),

–  võttes arvesse 1973. aasta konventsiooni, mis käsitleb vanuse alammäära tööle lubamisel (nr 138), ning lapsele sobimatu töö ja muu talle sobimatu tegevuse viivitamatu keelustamise 1999. aasta konventsiooni (nr 182),

–  võttes arvesse ILO 2011. aasta koduabiliste konventsiooni (nr 189), mis käsitleb koduabiliste inimväärset tööd,

–  võttes arvesse ILO 2014. aasta aruannet „Profits and Poverty: the Economics of Forced Labour“ („Kasum ja vaesus. Sunniviisilise töö majanduslikud aspektid“),

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, Euroopa sotsiaalhartat ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eelkõige selle artiklit 5,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/23/EÜ inimkudede ja -rakkude annetamise, hankimise, uurimise, töötlemise, säilitamise, ladustamise ja jaotamise kvaliteedi- ja ohutusstandardite kehtestamise kohta,

–  võttes arvesse 2009. aasta meetmedokumenti, milles käsitletakse ELi välismõõtme tugevdamist inimkaubanduse vastaste meetmete alal, ja selle 2011. ja 2012. aasta rakendamisaruannet,

–  võttes arvesse inimkaubanduse kaotamist käsitlevat ELi strateegiat aastateks 2012–2016,

–  võttes arvesse vaheraportit inimkaubanduse kaotamist käsitleva ELi strateegia rakendamise kohta (COM(2014)0635),

–  võttes arvesse ELi inimkaubandusevastase võitluse koordinaatori tööd,

–  võttes arvesse ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava aastateks 2015–2019,

–  võttes arvesse oma 17. detsembri 2015. aasta resolutsiooni inimõigusi ja demokraatiat maailmas 2014. aastal käsitleva aruande ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas(1),

–  võttes arvesse ELi tegevusraamistikku soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kohta ELi välissuhetes aastatel 2016‒2020,

–  võttes arvesse Europoli 2016. aasta veebruari aruannet olukorra kohta Euroopas, milles käsitletakse inimkaubandust ELis,

–  võttes arvesse rände ja liikuvuse suhtes võetud üldist lähenemisviisi,

–  võttes arvesse 13. mai 2015. aasta Euroopa rände tegevuskava,

–  võttes arvesse Valletta tippkohtumisel 2015. aasta novembris vastu võetud tegevuskava,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu 2005. aasta inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni,

–  võttes arvesse inimkaubandusevastase võitluse eksperdirühma tegevuse viimast üldist aruannet, milles antakse ülevaade Euroopa Nõukogu 2014. aasta inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni rakendamisest,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimelunditega kauplemise vastast konventsiooni, mis on allakirjutamiseks avatud alates 2015. aasta märtsist,

–  võttes arvesse bioloogia ja arstiteaduse rakendamisel inimõiguste ja inimväärikuse kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse 2008. aasta Istanbuli deklaratsiooni elundikaubanduse ja siirdamisturismi kohta,

–  võttes arvesse OSCE 2014. aasta suuniseid tagasi pöördunud inimkaubandusohvrite inimõiguste kohta,

–  võttes arvesse valitsustevahelise rahapesuvastase töökonna 2011. aasta aruannet,

–  võttes arvesse Haagis alla kirjutatud konventsiooni lastekaitse ja rahvusvahelises lapsendamises tehtava koostöö kohta,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni 2012. aasta aruannet inimkaubanduse vastase tegevuse ja kaitsetute pagulaste abistamise kohta,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni 2015. aasta aruannet inimkaubanduse ja inimeste ärakasutamise kohta kriisi ajal,

–  võttes arvesse Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) 2015. aasta konventsiooni inimkaubanduse, eelkõige naiste ja lastega kaubitsemise vastu,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni, naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamusi (A8-0205/2016),

A.  arvestades, et organiseeritud kuritegevuse hulka kuuluv inimkaubandus on üks inimõiguste rikkumise kõige rängemaid vorme, kuna see muudab inimesed kaubaks, rikub sügavalt ja püsivalt ohvri väärikust ja tema õigusi, kahjustab terveid peresid ja kogukondi ning kasutab sihilikult ära selliseid kaitstetuid seisundeid nagu vaesus või tõrjutus;

B.  arvestades, et ÜRO Palermo protokolli kohaselt on inimkaubandus inimese värbamine, vedamine, üleandmine, majutamine või vastuvõtmine, inimröövi toimepanemine või muul viisil jõu kasutamine või sellega ähvardamine, petmine, võimu kuritarvitamine, isiku abitu seisundi ärakasutamine või inimese üle mõjujõudu omava isiku nõusoleku saavutamine selleks, et inimest ekspluateerida; arvestades, et ekspluateerimisena käsitletakse vähemalt teise isiku sundimist prostitutsioonile või muul viisil seksuaalset ärakasutamist, sunniviisilist tööd või teenistust, orjuses või sama laadi seisundis pidamist, sh laste orjastamist kasutamiseks lapssõduritena, või elundi sunniviisilist eemaldamist; arvestades, et tegemist on jälestusväärsete tegudega, kus lapsed on kõige kohutavama inimeste ekspluateerimise vormi ohvrid;

C.  arvestades, et ÜRO lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokolli (lastega kauplemise, lasteprostitutsiooni ja lastepornograafia kohta) artikli 2 punktis a määratletakse lastega kauplemist kui mis tahes tehingut, millega laps antakse ühe isiku või isikute rühma poolt teisele kas tasu eest või muudel kaalutlustel;

D.  arvestades, et vastavalt ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastase võitluse büroo (UNODC) 2014. aasta ülemaailmsele aruandele inimkaubanduse kohta on 70 % tuvastatud ohvritest naised ja tütarlapsed; arvestades, et 79 %-ga tuvastatud naisohvritest kaubitseti seksuaalse ärakasutamise eesmärgil, kusjuures seksuaalne ekspluateerimine moodustab 53 % tuvastatud ekspluateerimise vormidest maailmas, ning arvestades, et 83 %-ga tuvastatud meesohvritest kaubitseti sunnitöö eesmärgil, kusjuures sunniviisiline töö moodustab 40 % tuvastatud ekspluateerimise vormidest maailmas;

E.  arvestades, et mitmed keerukad ja omavahel seotud tegurid, nagu süsteemne ja struktuuriline diskrimineerimine, inimõiguste rikkumine, vaesus, ebavõrdsus, korruptsioon, vägivaldsed konfliktid, maa konfiskeerimine, puudulik haridus, töötus ja mittetoimiv tööjõurände kord, süvendavad inimeste haavatavust ekspluateerimise ja kuritarvitamise suhtes, kuna neile jäetakse vähem valikuvõimalusi ja ressursse; arvestades, et inimkaubanduse kaotamist käsitlevas ELi strateegias aastateks 2012–2016 nähakse inimkaubanduse ühe algpõhjusena naistevastast vägivalda;

F.  arvestades, et inimkaubandus on soolise kuuluvusega seotud kuritegu; arvestades, et naised ja tütarlapsed moodustavad ka märkimisväärse osa inimkaubanduse muude vormide – nt inimeste sunniviisiline ärakasutamine koduabilise ja hooldaja töös, tootval tööl, toidusektoris, puhastusteenuste osutamisel ja muudes sektorites – ohvritest;

G.  arvestades, et inimkaubandus on ebaseaduslike uimastite ja relvadega kaubitsemise kõrval üks tulusamaid organiseeritud kuritegevuse liike maailmas; arvestades, et viimastele ILO hinnangutele tuginedes on sunniviisilisest tööst saadav ebaseaduslik kasum, sh ka rahapesu kaudu, ligi 150 miljardit USA dollarit aastas, kusjuures hinnanguliselt 90 % ohvritest ekspluateeritakse erasektoris ning kaks kolmandikku kasumist saadakse ärieesmärgil toimuvast seksuaalsest ekspluateerimisest, mis muudab selle kõige tulusamaks ekspluateerimise liigiks;

H.  arvestades, et inimkaubandust tuleb vaadelda nii nõudluse kui ka kasusaamise seisukohast, kuna naiste ärakasutamine, eelkõige ärakasutamine seksiteenustes, on tingitud nõudlusest nende teenuste järele ja tulust, mida sellest on võimalik saada;

I.  arvestades, et inimkaubandust käsitleva õigusraamistiku ebapiisav rakendamine riikide tasandil ning vastava õigusraamistiku puudumine kolmandates riikides on olulisimaid takistusi inimkaubandusega võitlemisel;

J.  arvestades, et inimkaubanduse ohvriks langenud isikute õiguskaitse kättesaadavus on jaoks problemaatiline või lausa olematu; arvestades, et paljudes riikides on politsei- ja kohtuorganite peamised probleemid korruptsioon ja võimekuse puudumine;

K.  arvestades, et Europoli andmetel on interneti kättesaadavus kogu maailmas võimaldanud inimkaubandusel üha rohkem areneda veebikeskkonnas; arvestades, et see soodustab uute ohvrite leidmise ja ärakasutamise uute vormide teket;

L.  arvestades, et rändajatega kauplemine ja inimkaubandus on omavahel seotud; arvestades, et inimkaubanduse võrgustikud kasutavad muu hulgas internetti oma teenuste pakkumiseks potentsiaalsetele rändajatele;

M.  arvestades, et inimkaubandus ja inimsmugeldamine ei ole kahjuks mööduvad nähtused ning võivad tulevikus koguni suureneda, kuna konfliktipiirkonnad, repressiivsed režiimid või majandusolukord kogu maailmas on aluseks inimkaubitsejate ja -smugeldajate kriminaalsele tegevusele;

N.  arvestades, et ebaseaduslikud rändevood suurendavad inimkaubanduse ohtu, sest haavatavuse ja ebaseaduslikkuse tõttu on õigusliku aluseta rändajad eriti ohustatud inimkaubandusest; arvestades, et sellistest rändajatest on inimkaubandusvõrgustike sihtrühm saatjata alaealised, kes moodustavad suure osa Euroopasse saabuvatest rändajatest;

O.  arvestades, et inimkaubandus on piirkondlik ja ülemaailmne probleem, mida ei saa alati lahendada ainult riigi tasandil;

P.  arvestades, et uusima ülemaailmse orjandusindeksi kohaselt on maailmas kaasaegse orjanduse tekitatud olukordades lõksus 35,8 miljonit inimest, mis tähendab, et inimkaubandus on olemuselt endeemiline ja esineb kõikides maailmaosades;

Q.  arvestades, et inimkaubanduse mineviku- ja veel tekkivad suundumused erinevad oluliselt nii piirkondade vahel kui ka alapiirkondades;

R.  arvestades, et inimkaubandus ei ole nähtus, mis piirduks vähem arenenud riikidega, vaid seda võib varjatumal kujul leida ka arenenud riikides;

S.  arvestades, et ILO andmetel on hinnanguliselt 56 % sunniviisilise töö, sh seksuaalse ekspluateerimise ohvritest pärit Aasiast ja Vaikse ookeani piirkonnast, moodustades ülekaalukalt suurima osa kogu maailmas;

T.  arvestades, et hinnanguliselt 300 000 last üle maailma on seotud relvakonfliktidega; arvestades, et lastega kaubitsetakse kõige enam Aafrikas, ja seda lapssõdurite hankimise eesmärgil;

U.  arvestades, et Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas on 95 % tuvastatud ohvritest täiskasvanud; arvestades, et Lähis-Ida riigid on peamiselt võõrtöötajate sihtriigid, kus nn kafala sponsorite süsteemi kasutades seotakse töötajad kindla tööandjaga, luues tingimused kuritegevuseks ja tööalaseks ärakasutamiseks, mis vahel võib viia sunniviisilise tööni;

V.  arvestades, et ELi idapoolsetes naaberriikides on tuvastatud inimkaubanduse peamine põhjus seksuaalne ärakasutamine; arvestades, et süsteemne diskrimineerimine ja rassism on viinud selleni, et nii mees- kui ka naissoost romad on eriti kaitsetud eri eesmärkidel toimuva inimkaubanduse eest;

W.  arvestades, et liikmesriikide, Europoli ning inimkaubanduse ohvrite päritolu- ja transiidiriikide koostöö on oluline vahend võitluses inimkaubanduse võrgustikega;

X.  arvestades, et EL on inimkaubandusvastase koostöö edasise tugevdamise ja ühtlustamise eesmärgil kindlaks määranud teatud hulga prioriteetseid riike ja piirkondi;

Y.  arvestades, et komisjon määras ELi institutsioonide, asutuste ja liikmesriikide ning kolmandate riikide ja rahvusvaheliste osalejate vahelise kooskõlastamise ja sidususe parandamiseks ametisse ELi inimkaubandusevastase võitluse koordinaatori;

Inimkaubanduse ülemaailmsed suundumused

1.  mõistab sõnaselgelt hukka inimkaubanduse, mis esindab kogu ühiskonda ja majandust sügavalt ja kestvalt mõjutavat kasvavat inimkannatuste tööstust;

2.  rõhutab, et inimkaubandus on orjuse tänapäevane vorm ja raske kuritegu, mis on üks tõsisemaid inimõiguste rikkumisi, mida ei tohi aktsepteerida ühiskonnas, mis põhineb inimõiguste, sh soolise võrdõiguslikkuse austamisel; on ühtlasi seisukohal, et inimkaubandust tuleb käsitleda terviklikult ja keskenduda mitte ainult seksuaalsele ärakasutamisele, vaid ka sunniviisilisele tööle, elunditega kaubitsemisele, sunniviisilisele kerjamisele, sundabieludele, lapssõduritele ja väikelastega kaubitsemisele;

3.  tuletab meelde, et inimkaubandus on ülemaailmse ulatusega riikideülene kuritegevuse liik ning et selle vastu võitlemise meetmetes tuleb alati arvesse võtta selle algpõhjusi ja ülemaailmseid suundumusi; rõhutab siinkohal ELi poliitika sise- ja välismõõtme järjepideva lähenemisviisi olulisust inimkaubandusega võitlemisel;

4.  tunnistab, et inimkaubandus kui organiseeritud kuritegevuse liik toimib nii piirideüleselt kui ka -siseselt, mis muudab vajalikuks ranged inimkaubanduse vastased siseriiklikud õigusaktid ning riikidevahelise koostöö;

5.  taunib jätkuvat piisavate õigusaktide puudust, mis mõjutab kriminaalvastutusele võtmist ja inimkaubanduse vastase võitluse tõhusust paljudes maailma riikides;

6.  taunib samuti suurt lõhet olemasolevate õigusaktide ja nende rakendamise vahel, sh piiratud või olematut õiguskaitse kättesaadavust ohvrite jaoks ühelt poolt ja puudulikku õigusrikkujate vastutusele võtmist teiselt poolt;

7.  mõistab eriti hukka asjaolu, et tuvastatud ohvrite arv jääb kaugele allapoole inimkaubandusse sunnitud inimeste hinnangulisest hulgast, ning et süüdistuste esitamise määr on jätkuvalt väga madal; tunneb endiselt suurt muret selle pärast, et suur hulk inimkaubanduse ohvreid on jäetud ilma piisavast toetusest, kaitsest ja oma põhiõiguste rikkumise hüvitamise vahenditest;

8.  tuletab meelde, et inimkaubanduse ohvrid on riikides, kus neid ekspluateeritakse, sageli „nähtamatud inimesed“ ja et nad seisavad silmitsi kultuuri- ja keeleerinevuste põhjustatud raskustega, mis muudab nende jaoks veelgi raskemaks neist kuritegudest teatamise, mille ohvrid nad on; mõistab hukka asjaolu, et eriti kaitsetute ohvrite, nagu naiste ja laste puhul on need raskused veelgi suuremad;

9.  toonitab, et arenenud maades valitsev nõudlus seksiteenuste järele hoogustab inimkaubandust arengumaadest ning seab inimesed, eelkõige naised ja tütarlapsed, kaitsetusse olukorda; kutsub liikmesriike üles kriminaliseerima inimkaubanduse ohvrite teenuste teadliku kasutamise;

10.  tuletab meelde, et rahvusvahelisel tasandil organiseerunud rühmad transpordivad ohvreid rikkamatesse piirkondadesse – kas salaja või ohvrite nõusolekul, mis on saadud valelike lubadustega, ning et selle nimekirja eesotsas on Euroopa riigid, kus on jõukamad kliendid, eelkõige inimkaubanduseks seksuaalsetel eesmärkidel;

11.  mõistab hukka asjaolu, et vastavalt Europoli staabiülema pressiteatele on üle 10 000 saatjata lapspagulase ja lapsrändaja Euroopas teadmata kadunud; juhib ELi ja liikmesriikide tähelepanu asjaolule, et mainitud tohutu hulga laste seast on väga paljud sattunud seksikaubanduse rühmituste meelevalda, kerjusteks, ebaseadusliku ja ülitulusa elundite siirdamise äri või orjakaubanduse ohvriks;

12.  rõhutab, et tuleb selgelt eristada inimkaubanduse ja inimeste ebaseadusliku üle piiri toimetamise mõisteid; märgib, et ehkki kuritegelike võrgustike ja organiseeritud kuritegevuse tegevusvaldkonnaks on ka inimeste ebaseaduslik üle piiri toimetamine, mis võib viia inimkaubanduseni, rõhutab siiski, et need kaks mõistet eeldavad erinevate õiguslike ja praktiliste meetmete võtmist ning riikidel on nende suhtes eri kohustused; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid koolitaksid töötajaid, kelle ülesanne on rändajate ja varjupaigataotlejate vastuvõtmine ja identifitseerimine, spetsiaalsete teadlikkuse suurendamise programmide abil, mille eesmärgiks on eristada selgelt inimeste ebaseaduslikku üle piiri toimetamist ja inimkaubandust, et tuvastada ja kaitsta eelkõige kaubitsemise ohvriks langenud lapsi ja selle ohus olevaid saatjata lapsi;

13.  tuletab meelde, et rändajad on nõustunud üle piiri toimetamisega ja see lõpeb nende sihtkohta jõudmisel, erinevalt inimkaubanduse ohvritest, keda kasutatakse ära sundimise, pettuse ja kuritarvitamisega ilma igasuguse nõusolekuta; rõhutab, et neil nähtustel võib olla ka kokkupuutepunkte, sest on olemas oht, et pagulasi ja muid rändajaid üle piiri ELi toimetavad kuritegelikud rühmitused võivad neid, eriti saatjata alaealisi ja üksi rändavaid naisi, inimkaubanduse ohvritena sunniviisiliselt ära kasutada; nõuab, et liikmesriikide pädevad ametiasutused pööraksid oma politsei- ja õiguskoostöös ning õiguskaitsetegevuses sellele osalisele kattumusele tähelepanu;

14.  täheldab, et kuritegelikud võrgustikud kasutavad ohvrite leidmiseks ja ärakasutamiseks üha enam internetti ja sotsiaalvõrgustikke; nõuab seepärast, et EL ja liikmesriigid investeeriksid inimkaubanduse vastases võitluses piisavalt tehnoloogiasse ja ekspertteadmistesse, et tuvastada, jälitada ja vähendada interneti väärkasutamist kuritegelike võrgustike poolt nii ohvrite leidmiseks kui ka selliste teenuste pakkumiseks, mille eesmärk on ohvreid ära kasutada;

15.  tõdeb, et inimkaubanduses on oluline osa info- ja kommunikatsioonitehnoloogial ning samas kui tehnoloogiat kasutatakse ohvrite värbamise ja ärakasutamise hõlbustamiseks, võib seda kasutada ka inimkaubanduse ennetamise vahendina; on seisukohal, et rohkem tuleks uurida info- ja kommunikatsioonitehnoloogia osa inimkaubanduses;

16.  palub komisjonil hinnata interneti kasutamist inimkaubanduses, eriti selle osa seksuaalsel ärakasutamisel veebis; palub Europolil tõhustada internetisisust teavitamise üksuse (EU IRU) raames võitlust veebipõhise kaubitsemisega, et teha kindlaks inimkaubandusega seotud materjalid, neist teada anda ja need kõrvaldada;

17.  palub komisjonil kohandada oma koostööd kolmandate riikidega, et võtta arvesse inimkaubanduse uute vormide arengut internetis; kutsub komisjoni ja Europoli kaaluma võimalusi teha koostööd Euroopa ja kolmandate riikide küberkuritegevuse vastaste organitega (eriti Europoli raames); palub komisjonil samuti uurida kõiki koostöövõimalusi internetiteenuste pakkujatega, et teha kindlaks inimkaubandusega seotud sisu internetis ja võidelda selle vastu; palub komisjonil teavitada nõuetekohaselt Euroopa Parlamenti;

Inimkaubandus kui majandusharu

18.  mõistab hukka asjaolu, et inimkaubandus on väga tulus äri ja et selle kriminaalse tegevuse kasum viiakse rahasüstidena maailmamajandusse ja finantssüsteemi suures osas tagasi; taunib asjaolu, et inimkaubandusega on seotud kõige struktureeritumad ja võimsamad rahvusvahelised kuritegelikud organisatsioonid, kes on loonud tõeliselt rahvusvahelise ja mitmeharulise võrgustiku; kutsub kõiki riike ja selle valdkonna asjaomaseid osapooli võtma endale eesmärgiks muuta inimkaubandus väikese riski ja suure tulukusega ettevõtmisest suure riski ja väikese tulukusega ettevõtmiseks;

19.  on seisukohal, et finantsuurimised, mille käigus jälgitakse, arestitakse ja nõutakse tagasi kuritegelikul teel saadud vara, ning rahapesuvastased meetmed on inimkaubandusevastases võitluses tähtsal kohal; tuletab meelde, et rahapesuga seotud tegevuse kohta on vaja rohkem andmeid ning pöörata sellele suuremat tähelepanu; taunib asjaolu, et meetmeid finantsteabe kogumiseks, analüüsimiseks ja jagamiseks inimkaubandust käsitlevate kriminaalmenetluste toetamisel kasutatakse piiratud ulatuses ja finantsuurimiste täielik integreerimine valmistab inimkaubandusega seotud juhtumite puhul tihti raskusi; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid tugevdaksid koostööd, koordineerimist ja teabe jagamist kolmandate riikidega, et leida ja konfiskeerida sellisel kuritegelikul teel saadud vara; nõuab, et konfiskeeritud vara kasutataks inimkaubanduse ohvrite toetuseks ja abistamiseks;

20.  kutsub valitsusi üles nõuetekohaselt hoolitsema selle eest, et võideldaks inimkaubandust soodustava korruptsiooniga ning tehtaks kindlaks ja kaotataks avaliku sektori seotus inimkaubandusega või kaassüü selles, sh tagades, et need avalikus sektoris töötajad, kes puutuvad tõenäolisemalt kokku inimkaubanduse juhtumitega, oleksid koolitatud märkama selliseid juhtumeid, ning et eksisteeriksid sise-eeskirjad, mis abistaksid neid kahtlaste juhtumitega tegelemisel;

21.  tuletab meelde, et värbamisega seotud kuritarvitused tunduvad esinevat paljudes maailma riikides ja piirkondades, ning et olenemata riigist, kus need esinevad, on need tihedalt seotud inimkaubandusega kas seetõttu, et värbamisagentuurid on otseselt seotud inimkaubandusega oma valelike või sunnimeetodeid sisaldavate värbamistavade kaudu, või seetõttu, et nad muudavad altiks ekspluateeriva töö suhtes, nõudes kõrget vahendustasu, mis muudab eelkõige migrandid ja väheste oskustega töötajad rahaliselt kaitsetuks või sõltuvaks;

22.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid suurendaksid koostööd kolmandate riikidega, et uurida kõiki inimkaubanduse etappe, kaasa arvatud värbamisetapp, parandada teabevahetust ning käivitada ennetusmeetmed, (finants)uurimised ja süüdistuste esitamine; kutsub kõiki riike üles parandama värbamisasutuste järelevalvet ja nende tegevuse reguleerimist;

23.  on seisukohal, et tegeliku nõusolekuga ei saa olla tegemist olukorras, kus kolmanda riigi kodanik viiakse oma riigist ära ja tuuakse ELi (või kui ELi kodanik viiakse teise liikmesriiki) prostitutsiooni, mõnes muus vormis seksuaalse ärakasutamise või sunniviisilise töö eesmärgil;

24.  on seisukohal, et valitsused peaksid edendama mitmeid sidusrühmi hõlmavat dialoogi ja partnerlust, viies kokku ettevõtted, inimkaubandusevastase võitluse eksperdid ja valitsusvälised organisatsioonid, ning viima ellu inimkaubanduse vastu suunatud ühismeetmeid ja tagama töötajate õiguste, sealhulgas põhiliste tööõiguste kaitse; kutsub valitsusi samuti üles kehtestama õiguslikke meetmeid, et tagada tarneahela läbipaistvus ja jälgitavus ning suunata ettevõtteid andma paremini aru oma jõupingutustest inimkaubanduse kaotamiseks oma tarneahelates; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid kaasaksid aktiivselt riiklikud ja rahvusvahelised ettevõtted, tagamaks, et nende tooted on kogu tarneahela ulatuses ärakasutamisest sõltumatud ning võtma neid mis tahes tarneahela etapis toimuva inimkaubanduse eest vastutusele, kaasa arvatud sidusettevõtjate ja alltöövõtjate puhul;

25.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid osaleksid konstruktiivselt valitsustevahelise avatud töörühma läbirääkimistes, kus käsitletakse rahvusvahelise õiguslikult siduva instrumendi väljatöötamist, mis kohustaks rahvusvahelisi korporatsioone ja muid äriettevõtteid austama inimõigusi ning rakendama ÜRO ettevõtluse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid;

Ärakasutamise eri vormid

26.  nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid teeksid vajalikke jõupingutusi, et võidelda sunniviisilise töö vastu ELi välismaal asuvates tööstusharudes ja seoses kolmandate riikidega, kohaldades ja jõustades töönorme ning aidates valitsustel vastu võtta tööseadusi, millega kehtestatakse miinimumnormid töötajate, sh võõrtööliste kaitseks, ning tagaksid, et kolmandates riikides tegutsevad Euroopa ettevõtted järgivad neid norme; nõuab tungivalt, et valitsused jõustaksid tööalased õigusnormid, kohtleksid õiglaselt kõiki töötajaid, tagades samasugused õigused kõikidele töötajatele olenemata nende kodakondsusest või päritolust, ning juuriksid välja korruptsiooni; nõuab aktiivsemat rahvusvahelist koostööd, et tugevdada tööjõu liikuvusega seotud poliitikat, ning seda, et töötataks välja ja rakendataks paremaid õigusakte töölevõtjate suhtes;

27.  kutsub üles ILO töö- ja keskkonnaõiguse põhireeglite paremale ülemaailmsele täitmisele kõigis etappides, sealhulgas sotsiaalkindlustuse ja tööjärelevalve tugevdamise teel; kutsub samuti üles ratifitseerima ja rakendama ILO 2011. aasta koduabiliste konventsiooni (nr 189), tõlkima selle sätteid (sh sätted koduabiliste kohta diplomaatide majapidamistes) ja neid siseriiklikesse õigusaktidesse üle võtma;

28.  rõhutab, et on olemas selge seos seksuaalsetel eesmärkidel toimuva inimkaubanduse ja prostitutsiooni vahel, mis nõuab meetmete kehtestamist, et lõpetada nõudlus prostitutsiooni järele;

29.  juhib tähelepanu, et enamikus liikmesriikides on sundprostitutsiooni ohvritel raske saada juurdepääsu psühholoogilisele abile ning seega sõltuvad nad peaaegu täielikult heategevusorganisatsioonide toetusest; nõuab seepärast, et niisuguseid organisatsioone toetataks rohkem, ning kutsub liikmesriike üles kaotama takistused juurdepääsul psühholoogilisele abile;

30.  rõhutab, et sundabielu võib käsitleda inimkaubanduse vormina, kui see hõlmab ohvri ärakasutamist, ning kutsub kõiki liikmesriike üles seda mõõdet inimkaubanduse määratlemisel arvesse võtma; rõhutab, et ärakasutamine võib olla seksuaalne (abielusisene vägistamine, sunniviisiline prostitutsioon ja pornograafiale sundimine) või majanduslik (majapidamistöödele sundimine või sunniviisiline kerjamine) ning et inimkaubanduse lõppeesmärk võib olla sundabielu (ohvri müümine abikaasana või abielu sõlmimine sundolukorras); tuletab meelde, et sundabielul võib olla rahvusvaheline mõõde; kutsub seepärast liikmesriike tagama rände eest vastutavatele riigiasutustele nõuetekohase koolituse sundabielu kohta inimkaubanduse kontekstis; palub komisjonil samuti tõhustada parimate tavade vahetamist selles valdkonnas;

31.  mõistab hukka inimkaubanduse sunniviisilise surrogaatemaduse eesmärgil, kuna see rikub naise õigusi ja lapse õigusi; märgib, et see nõudlus tuleb arenenud riikidest, sageli arengumaade vaeste ja kaitsetute arvel, ning palub liikmesriikidel kaaluda oma piirava reproduktiivpoliitika tagajärgi;

32.  nõuab, et inimkaubanduse ohvriks langenud lapsed oleksid sellisena ka määratletud ning nende parimad huvid, õigused ja vajadused seataks alati esikohale; nõuab, et sellistele lastele oleks tagatud õigusabi ja -kaitse ning füüsiline, psühholoogiline ja muud laadi toetus ja kaitse nii lühemas kui ka pikas perspektiivis ning võetaks perekondade taasühinemist hõlbustavaid meetmeid, kui see on vajalik ja vastab lapse parimatele huvidele, austades lapse väärikust ja õigusi, või korraldataks sobiv hooldus;

33.  tuletab meelde, et lastega kaubitsemisega kaasnevad sageli seksuaalse ärakasutamise juhtumid, prostitutsioon, sunniviisiline töö või elundite eemaldamine ja nendega kaubitsemine ning rõhutab, et kaubitsetud laste puhul ei tohi kunagi arvesse võtta võimalust, et tööks või teenuste osutamiseks on laps andnud nõusoleku; peab taunimisväärseks asjaolu, et õiguskaitseametnikud kohtlevad sageli ohustatud lapsi õigusrikkujate või õigusliku aluseta rändajatena ega otsi järjepidevalt inimkaubanduse märke, et teha kindlaks kaubitsemise ohvrid;

34.  usub, et saatjate alaealiste puhul on oluline paremini ja ennetavamalt teha kaubitsemise ohvriks langenud lapsed kindlaks eeskätt piiriületamisel ja vastuvõtukeskustes, samuti on vajalik tihedam valdkondadevaheline koostöö, et tagada laste huvide tõhus kaitse; peab vajalikuks liikmesriikides kehtivate eestkostesüsteemide tugevdamist, et hoida ära saatjata ja vanematest eraldatud laste sattumist organiseeritud inimkaubanduse organisatsioonide kätte;

35.  nõuab, et Euroopas tõhustataks laste riiklikke eestkostesüsteeme kui osa inimkaubandusevastasest strateegiast, milles tunnistatakse eestkostjate üliolulist rolli laste kaitsmisel väärkohtlemise eest;

36.  nõuab tungivalt, et EL jätkaks jõupingutusi lapssõdurite nähtuse vastu võitlemiseks, eelkõige toetades valitsusi selle probleemiga tegelemisel ja kohapeal aktiivselt tegutsevaid kodanikuühiskonna rühmi, võtaks kasutusele meetmed lapssõdurite edasise värbamise ja kasutamise vältimiseks, toetaks laste kaitset käsitlevate õigusaktide väljatöötamist, sh laste värbamise kuritegelikuks tunnistamist, ning võtaks kasutusele vahendid, mille abil suurendada vastupanuvõimet ja tugevdada lapsi kaitsvat keskkonda; nõuab, et EL nõuaks kolmandatelt riikidelt asjakohaste rahvusvaheliste normide ratifitseerimist ja rakendamist, kaasa arvatud ÜRO lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokoll laste kaasamise kohta relvastatud konfliktidesse;

37.  rõhutab, et lapsi ja puudega inimesi tuleks pidada inimkaubanduse kaitsetuteks ohvriteks; toonitab, et inimkaubanduse ohvritel võib tekkida puue inimkaubanduse käigus, kuid samas võib puudega isiku võtta sihikule inimkaubitseja just tema haavatavuse tõttu;

38.  kiidab heaks sunniviisilise kerjamise tunnistamise inimkaubanduse vormiks direktiivi 2011/36/EL alusel; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ühtlustaksid siseriiklikke õigusakte ning ergutaksid kolmandate riikide valitsusi kehtestama ja rakendama sellealaseid õigusnorme; mõistab hukka sunniviisilise kerjamise ohvrite igasuguse kriminaliseerimise ning nõuab töövõimaluste ja eluaseme kättesaadavuse tagamist; nõuab tungivalt politsei ja muude ametnike koolitust isikute nõuetekohase tuvastamise ja abi juurde suunamise alal, et tagada sunniviisilise kerjamise ohvritele piisav abi; rõhutab, et paljud ohvrid pärinevad vaesest ja tõrjutud keskkonnast; nõuab, et ennetusmeetmetes keskendutaks riskirühmade haavatavuse vähendamisele ning sellistest alusstruktuuridest alustamisele nagu haridus ja tööturule integreerimine ning varjupaikade ja kaitsetute isikute abistamise kohtade arvu suurendamisele;

39.  rõhutab, et ÜRO Palermo protokollis nõutakse võlaorjuse kui inimkaubanduse ühe vormi kuritegelikuks tunnistamist; nõuab tungivalt, et valitsused jõustaksid vastavad seadused ning tagaksid võlaorjusest kasusaajate karistamise;

40.  märgib, et on tekkinud inimkaubanduse uus vorm – lunaraha väljapressimise ja ränga piinamisega seotud inimkaubandus; tõdeb, et sellist inimestega kaubitsemise uut vormi iseloomustab väljapressimine, peksmine ja vägistamine, millega sunnitakse ELis ja väljaspool seda elavaid perekondi ja sugulasi võlgu ära maksma;

41.  mõistab hukka inimelundite, -kudede ja -rakkude, sh sugurakkude (munarakkude, sperma) ning embrüote kudede ja rakkude, samuti täiskasvanute ja embrüote tüvirakkude salakaubanduse;

42.  rõhutab, et vastavalt Global Financial Integrity aruandele on kauplemine inimelunditega maailma kümne tulusaima ebaseadusliku äri hulgas, andes aastas 600 miljonit kuni 1,2 miljardit USA dollarit kasumit ja hõlmates paljusid riike; rõhutab lisaks, et ÜRO andmetel võivad sihikul olla igas vanuses inimesed, kuid eriti kaitsetud on rändajad, kodutud ja kirjaoskamatud;

43.  rõhutab, et majandusseisak, lüngad seadustes ja puudujäägid seaduste jõustamises arengumaades koos kasvava üleilmastumisega ja kommunikatsioonitehnoloogia arenemisega loovad ideaalsed tingimused selliseks kuritegevuseks nagu ebaseaduslik elundiäri; juhib tähelepanu sellele, et majanduslike võimaluste nappus sunnib inimesi kaaluma valikuid, mida nad muidu peaksid ohtlikuks või taunitavaks, samal ajal kui puudulik seaduste jõustamine võimaldab kaubitsejatel tegutseda ilma erilise hirmuta kohtu alla sattuda;

44.  rõhutab, et inimelundite, -kudede ja -rakkude ostmine on ebaseaduslik; märgib, et elundite eemaldamise eesmärgil inimkaubanduse ohvriks langenud inimestel tekivad spetsiifilised probleemid ning et ohvrid ei ole sageli teadlikud elundite eemaldamise ja puuduliku operatsioonijärgse ravi pikaajalistest ja invaliidsust põhjustavatest tagajärgedest ega operatsiooni psühholoogilisest mõjust; nõuab paremini suunatud algatusi teadlikkuse tõstmiseks, et muuta elundimüügiga tekitatav kahju nähtavamaks, eriti vaeseimatele ning kaitsetumatele, kellele võib tunduda, et elundi müümine on parema majandusliku olukorra nimel mõistlik;

45.  kutsub komisjoni üles mõistma hukka elundite eemaldamise eesmärgil toimuvat inimkaubandust ning võtma selge seisukoha elundite, kudede ja rakkude ebaseadusliku kaubitsemise suhtes; palub ELil innustada arstide liite ja siirdamisega tegelevaid ühinguid, et nad töötaksid välja eetilise käitumise juhendi tervishoiutöötajatele ja siirdamiskeskustele välismaalt elundite hankimise viiside ja siirdamisjärgse ravi korra kohta; juhib tähelepanu asjaolule, et maailma vaeseimate kogukondade liikmetel on eriti suur oht sattuda ebaseadusliku elundiäri ohvriteks;

46.  nõuab Euroopa Nõukogu inimelunditega kauplemise vastase konventsiooni ratifitseerimist ja rakendamist; palub ELil pöörduda kolmandate riikide valitsuste poole palvega võtta õiguslikke meetmeid tervishoiutöötajate, haiglate ja erakliinikute vastu, kes osalevad ebaseaduslikus ja tulusas elundite siirdamise äris;

47.  kutsub liikmesriike üles ergutama meedikuid tegema tõhusamaid jõupingutusi seda liiki inimkaubanduse vastu võitlemiseks, kehtestades aruandluskohustuse ning määrates selgemalt kindlaks eetilised põhimõtted ja kohustused;

48.  rõhutab, kui oluline on ennetus ning sektoriülene, valdkonnavaheline lähenemisviis võitluseks ebaseadusliku elundiäri vastu, sh inimkaubanduse vastu elundite eemaldamiseks, mis on muutunud ülemaailmseks probleemiks; nõuab paremini suunatud algatusi teadlikkuse tõstmiseks, et muuta elundimüügiga tekitatav kahju nähtavamaks ning teavitada ohvreid ja potentsiaalseid ohvreid paremini füüsilistest ja psühholoogilistest ohtudest, eriti vaeseimaid ning ebavõrdsuse ja vaesuse osas kaitsetumaid, kellele võib tunduda, et elundi müümine on parema majandusliku olukorra nimel mõistlik; rõhutab, et teadlikkuse tõstmise kampaaniad peaksid olema kohustuslikud nii Euroopa naabruspoliitika kui ka ELi arengukoostöös;

49.  märgib, kui oluline on arstide, õdede, sotsiaaltöötajate ja teiste meedikute roll, kellel on oma eriala tõttu eriline kontakt kinnipeetavate ohvritega ning kes etendavad olulist osa inimkaubanduse tõkestamises; märgib murega, et praegu on see käest lastud võimalus sekkumiseks; juhib tähelepanu, et meditsiinispetsialiste tuleb õpetada inimkaubanduse hoiatusmärke ära tundma ning kasutama teatamise menetlusi, et ohvreid paremini aidata, samuti tuleb kasutusele võtta karmid karistused igasuguse ebaseaduslikus elundikaubitsemises osalemise eest;

50.  julgustab riike võtma kasutusele eeldatava nõusoleku programme või skeeme, mille kohaselt kodanikel on võimalus teatud haldustoiminguid tehes liituda otseselt elundidoonorite registriga, vähendades sellega patsientide sõltumist mustast turust ja suurendades samas kasutadaolevate organite arvu, et vähendada siirdamise rahalist maksumust ja vähendada meditsiiniturismi atraktiivsust;

51.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid, et ennetada nn siirdeturismi, eelkõige meetmete võtmisega, et suurendada seaduslikul teel saadud elundite kättesaadavust, et edendada ebaseadusliku elundiäri ennetamist ja luua läbipaistev süsteem siirdatud elundite jälgimiseks, tagades doonorite anonüümsuse; kutsub komisjoni üles koostama suunised, et ergutada liikmesriike osalema koostööpartnerlustes, nagu Eurotransplant ja Scandiatransplant;

52.  juhib tähelepanu asjaolule, et Maailma Tervishoiuorganisatsiooni andmetel on ainult piiratud teadusandmeid inimkaubanduse ja tervise, eelkõige vaimse ja psühholoogilise tervise kohta; märgib ka, et ohvrite ja ellujääjate vajadused on sageli alahinnatud; nõuab seepärast, et komisjon ja liikmesriikide asjaomased asutused kehtestaksid järelevalvesüsteemi ja levitaksid teavet inimkaubanduse tagajärgede kohta ning ohvrite vajaduste kohta nii füüsilise kui ka psühholoogilise tervise seisukohast;

Ohvrite õigused, sh õigus õiguskaitsevahendile

53.  kutsub ELi ja liikmesriike üles lähtuma inimõigustest ja ohvrikesksusest ning seadma ohvrid ja kaitsetud inimrühmad kõigi inimkaubanduse vastu võitlemise, selle ärahoidmise ja ohvrite kaitse alaste jõupingutuste keskmesse;

54.  mõistab hukka murettekitavad lüngad riigi kohustuste ja nende täitmise vahel ohvrite õiguste valdkonnas; peab tervitatavaks direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded; loodab, et liikmesriigid on kõnealuse direktiivi, mille jõustamiskuupäevaks oli määratud 16. november 2015, nõuetekohaselt üle võtnud; kutsub liikmesriike, sh päritolu-, transiit- ja sihtriike võimaldama ja hõlbustama kõigile inimkaubanduse ohvritele, sh mittekodanikele, oma territooriumil ja oma jurisdiktsiooni kohaselt juurdepääsu õiguskaitsevahenditele, mis on õiglased, piisavad ja asjakohased;

55.  tuletab meelde, et ohvrite kiire ja täpne tuvastamine on nende seaduslike õiguste teostamise alus; nõuab, et võetaks meetmeid inimkaubanduse ohvrite tuvastamise suutlikkuse suurendamiseks, eelkõige rände, turvalisuse ja piirikontrolli teenuste vallas;

56.  kutsub Euroopa välisteenistust vahetama kolmandate riikidega parimaid tavasid esmalt selleks, et politseiasutused ja humanitaartöötajad teaksid, mil viisil on parim alustada suhtlemist ohvritega, ning seejärel, kuidas kohaldada ohvrite individuaalse hindamise põhimõtet, et teha kindlaks nende erivajadused, neid abistada ja kaitsta;

57.  rõhutab ELi toimimise lepingu artikli 82 lõikes 1 sätestatud vastastikuse tunnustamise põhimõtte olulisust; kutsub komisjoni, liikmesriike ja ELi asutusi kindlustama inimkaubanduse ohvrite seisundit, tunnustades vastastikku täielikult kohtu- ja haldusotsuseid, mis on muu hulgas seotud inimkaubanduse ohvrite kaitsemeetmetega, mis tähendab, et kui ohvri seisund on ühes liikmesriigis kindlaks tehtud, tuleb seda kohaldada kogu Euroopa Liidu territooriumil ning seega tuleks ohvreid (või neid esindavaid ühendusi) toetada ja abistada juhul, kui nende seisundit ei tunnustata liidu piires reisimise korral;

58.  nõuab, et kriminaalõiguse kohaselt tagataks ohvritele õiguskaitse võrdne ja tulemuslik kättesaadavus ning teave õigushüvede kohta; kutsub kõiki riike üles täitma oma rahvusvahelist kohustust austada oma jurisdiktsiooni kohaselt ohvrite õigusi ja tagada ohvritele täielik kaitse, sealhulgas psühholoogiline abi, sõltumata nende valmisolekust teha kriminaalmenetluste raames koostööd;

59.  kinnitab, et inimkaubanduse ohvritel on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile, kaasa arvatud õiguskaitse kättesaadavusele, oma isiku ja kodakondsuse seaduslikule tunnustamisele, vara tagastamisele, piisavale hüvitisele ning meditsiinilisele ja psühholoogilisele abile, õigus- ja sotsiaalteenustele ning pikaajalisele (taas)integreerumistoetusele, sh majanduslikule toetusele;

60.  märgib, et tähtis on tervishoiu ning seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu üldine kättesaadavus, ja see on eriti oluline inimkaubanduse ohvrite jaoks, kellel võib ärakasutamise otsesel tagajärjel olla palju füüsilisi ja vaimseid probleeme; kutsub liikmesriike üles looma inimkaubanduse ohvritele kergesti kättesaadavaid tervishoiu- ja järelhooldusteenuseid;

61.  kutsub neid liikmesriike, milles on esinenud inimkaubanduse ohvrite ärakasutamist, võimaldama neile kohast ja hädavajalikku soospetsiifilist arstiabi vastavalt nende individuaalsetele vajadustele ning pöörama sealjuures erilist tähelepanu seksuaalse ärakasutamise tõttu kannatanud inimkaubanduse ohvritele;

62.  märgib, et puudega isikud või inimkaubanduse käigus puude saanud isikud vajavad täiendavat kaitset ärakasutamise eest, ning nõuab, et EL ja liikmesriigid tagaksid, et kindlakstehtud ohvritele abi andmisel pööratakse nõuetekohast tähelepanu nende erivajadustele;

63.  rõhutab vajadust inimkaubanduse ohvrite ühiskonda taasintegreerimiseks ning tagada nende õigus saada kaitset; palub, et liikmesriigid looksid võrgustikke keskustest, mis pakuvad inimkaubanduse ohvritele toetust ja varjupaika, ja tugevdaksid selliseid võrgustikke, ning tagaksid, et teenuseid osutatakse keeles, millest ohver aru saab, samuti tagaksid inimkaubanduse ohvritele hariduse kättesaadavuse; nõuab, et valitsusvälised ja rahvusvahelised organisatsioonid ning siht- ja päritoluriikide valitsusorganid ja -asutused teeksid ühiseid jõupingutusi sotsiaalse kaasatuse tagamiseks ning annaksid ühisel jõul abi, eelkõige olukordades, kus ohvrid pöörduvad tagasi oma kodumaale;

64.  rõhutab, et oluline on tagada nende inimkaubanduse ohvrite julgeolek, kes annavad kohtus tunnistusi inimkaubitsejate vastu;

65.  nõuab, et kriminaalmenetluste käigus pöörataks ohvritele suuremat tähelepanu; kutsub pädevaid asutusi üles hoiduma inimkaubanduses kannatanute vahistamisest ning seadmast neid olukorda, kus neid võidakse karistada inimkaubanduse ohvri seisundis sunniviisil sooritatud kuritegude eest, eriti prostitutsiooni, muu seksuaalse kuritarvitamise või sunniviisilise töö korral; kutsub liikmesriike järgima mittekriminaliseerimise põhimõtet;

66.  kutsub liikmesriike üles rakendama õiguslikke vahendeid, mis parandaksid inimkaubanduse ohvrite võimalusi ametivõimudega ühendust võtta ilma enda kui ohvrite isiklikku julgeolekut ja õigusi ohtu seadmata;

67.  kutsub liikmesriike üles rakendama lisaks kõigile asjakohastele inimkaubandust käsitlevatele õigusraamistikele viivitamata direktiivi 2011/36/EL ja eriti selle artiklit 8; nõuab, et komisjon võtaks õiguslikke meetmeid liikmesriikide suhtes, kes neid ei kohalda, ning avaldaks võimalikult kiiresti rakendamisaruande, mille tähtaeg oli 2015. aasta aprillis;

68.  palub valitsustel asetada sisserändeasutuste ja tööinspektsioonide vahele nn tulemüür, et julgustada ohvreid esitama kaebusi ja tagada, et kui avastatakse inimkaubanduse juhtumid, ei oleks ohtu, et sisserändeasutused võtavad ohvrite vastu meetmeid;

69.  kutsub liikmesriike üles käsitlema kuriteona inimkaubanduse ohvrite teenuste kasutamise oma kodanike poolt juhul, kui see toimub väljaspool liikmesriiki ja/või väljaspool ELi, sh inimkaubanduse ohvrite ärakasutamist prostitutsioonis või muudes seksuaalse ärakasutamise vormides, sunniviisilist tööd või pealesunnitud teenuseid, sealhulgas kerjamist, orjust või sellele sarnast tegevust, sundust, ärakasutamist kuritegelikuks tegevuseks ja elundite eemaldamist;

70.  on seisukohal, et pagulasseisundit, varjupaigataotleja staatust, humanitaarviisa saanud või rahvusvahelist kaitset vajavat isikut tuleb inimkaubanduse ohvri puhul lugeda riskifaktoriga isikuks; nõuab, et liikmesriigid tagaksid õiguskaitseasutuste ja varjupaigaametite koostöö, et aidata inimkaubanduse ohvritel, kes vajavad rahvusvahelist kaitset, esitada kaitse saamise taotlus; rõhutab, et inimkaubanduse tõkestamiseks võetavad meetmed ei tohiks kahjustada inimkaubanduse ohvrite, rändajate, pagulaste ja rahvusvahelist kaitset vajavate inimeste õigusi;

71.  kutsub liikmesriike üles rakendama soospetsiifilisi meetmeid, et parandada inimkaubanduse ohvrite tuvastamist varjupaiga- ja tagasisaatmismenetlustes, koguma üksikasjalikumaid ja sooliselt eristatud andmeid ning tagama, et sellised ohvrid suunatakse samuti nõuetekohaste toetusvõimaluste juurde;

72.  tuletab liikmesriikidele meelde, et direktiiviga 2011/36/EL ei piirata tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte kohaldamist vastavalt 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsioonile;

73.  julgustab liikmesriike tagama inimkaubanduse ohvritest varjupaigataotlejatele samu õigusi, mis tagatakse muudele ininkaubanduse ohvritele;

74.  märgib, et vastavalt Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IOM) andmetele on rändajate ja pagulaste tagasisaatmine seotud põhjendatud turvalisuseriskiga, sest on oht, et neist saavad uuesti inimkaubanduse ohvrid, ning need riskid tuleb kindlaks teha, neid hinnata ja vähendada, sest sageli suureneb ärakasutajatest tulenev oht inimkaubanduses kasutatud rändajatele, kui neil on õnnestunud põgeneda, nad on teinud koostööd õiguskaitseametnikega või andnud tunnistusi kohtus(2);

75.  nõuab, et EL ja liikmesriigid muudaksid võitluse inimkaubanduse vastu avalikkusele nähtavamaks, võttes tähelepanu alla lennu- ja rongijaamad, bussid, koolid, ülikoolid ja asjakohased töökohad; nõuab, et EL ja liikmesriigid suurendaksid oma ametnike teadlikkust ELi suunistest inimkaubanduse ohvrite tuvastamise kohta ja komisjoni väljaandest inimkaubanduse ohvrite õigustest ELis ning innustab neid aktiivselt rakendama;

76.  ergutab ELi sihipäraselt rahastama kohalikke vabaühendusi, et tuvastada ja toetada inimkaubanduse ohvreid ning suurendada ärakasutamise ja inimkaubanduse suhtes kaitsetute inimeste teadlikkust; peab sellega seoses tervitatavaks meedia rolli, sest meedia saab aidata kaasa teadlikkuse suurendamisele ja ohtudest teavitamisele;

Piirkondliku ja rahvusvahelise tasandi koostöö inimkaubanduse vastases võitluses

77.  peab murettekitavaks asjaolu, et rahvusvahelise koostöö praegune tase inimkaubanduse juhtumite lahendamisel on ebapiisav, eelkõige lähte- ja transiitriikide puhul, ning et see on tegur, mis takistab oluliselt tulemuslikku võitlemist inimkaubandusega; nõuab tegevuse paremat kooskõlastamist ja suuremat koostööd ning korrapärast teabevahetust, et uurida riikidevahelise inimkaubanduse juhtumeid ja võidelda nende vastu, milleks tuleb tõhustada rahalist ja tehnilist abi ning tõhustada piiriülest suhtlust, koostööd ja suutlikkuse suurendamist valitsuste ja õiguskaitseorganite tasandil (sh piirivalvurid, rände- ja varjupaigaküsimustega tegelevad ametnikud, kriminaaluurijad ja ohvriabiasutused, kodanikuühiskond ning ÜRO ametid), muu hulgas seoses sellega, kuidas tuvastada ja kaitsta ohvreid ja kuidas toimida päritolu-, transiidi- ja sihtriikide suhtes, kes ei ole ÜRO Palermo protokolli ratifitseerinud; nõuab, et EL töötaks välja piirkondliku käsitluse, keskendudes inimkaubanduse marsruutidele, et reageerida eri piirkondades vastavalt sellele, millist tüüpi ärakasutamisega on tegemist; rõhutab lisaks sellele, kui kasulikud on inimkaubandusevastase võitluse ekspertidele mõeldud rahvusvahelised vahetusprogrammid;

78.  kutsub komisjoni, pädevaid ELi ameteid ja liikmesriike üles välja kujundama soopõhise koolituse õigus- ja piirikaitse teenistuste töötajate jaoks, et paremini kindlaks teha ja abistada võimalikke inimkaubanduse, eelkõige seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse ohvreid;

79.  rõhutab, et EL peab inimkaubanduse ärahoidmiseks, uurimiseks ja selle eest vastutusele võtmiseks tugevdama politsei- ja õiguskoostööd liikmesriikide ja kolmandate riikidega, eriti inimkaubanduse ohvrite päritolu- ja transiidiriikidega, tehes seda eelkõige Europoli ja Eurojusti kaudu, kusjuures koostöö peaks hõlmama teabevahetust, eriti teadaolevate inimkaubanduse marsruutide kohta, osalemist ühistes uurimisrühmades ning võitlust interneti ja muude digitaalsete vahendite abil inimeste inimkaubandusse värbamise vastu; rõhutab, et oluline on korrapärane andmete vahetamine liikmesriikide vahel ning Europoli andmebaaside Focal Point Phoenix ja Focal Point Twins täiendamine; ergutab Europoli ja Interpoli tegema tihedamat koostööd inimkaubanduse tõkestamiseks ning tuletab meelde, et andmete vahetamisel liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel tuleks täielikult järgida ELi andmekaitse norme; kutsub liikmesriike koguma rohkem andmeid inimkaubandusega võitlemise kohta ja parandama andmete vahetamist omavahel ja kolmandate riikidega;

80.  kutsub ELi ja liikmesriike tagama oma õiguskaitseasutustele ja politseiametitele vajaliku personali ja vahendid, et need asutused oleksid võimelised võtma vastu teavet perekondadelt või muudest allikatest, vahetama seda teavet asjaomaste Euroopa ja siseriiklike asutustega ning nimetatud teavet nõuetekohaselt töötlema ja analüüsima;

81.  rõhutab, et transiidiriigid on võitluses inimkaubanduse vastu otsustava tähtsusega, kuna läbisõidu etapis ei ole ohvrite ärakasutamine veel alanud; rõhutab, et piiripolitseinikele tuleb anda lisakoolitust, et parandada nende tuvastamisoskusi;

82.  rõhutab piiriülese töörändega seotud arvukaid probleeme, eelkõige rändajate ebaseaduslikuks tunnistamise ja põhiõigustest ilmajätmise ohtu; nõuab, et ELis ja rahvusvahelisel tasandil loodaks piiriülese töörände mehhanismid, et suurendada ja formaliseerida seaduslikku töörännet;

83.  tunnustab ELi pingutusi seada sisse ametlikud piiriülese töörände kanalid, millele tuleks rohkem tähelepanu pöörata, ning nõuab selles valdkonnas sidusamaid ja suuremaid pingutusi; rõhutab, et ametlik tööränne võib aidata inimkaubandust ennetada ja inimelusid säästa;

84.  nõuab tungivalt, et EL tugevdaks koostööd vabaühenduste ja muude asjaomaste rahvusvaheliste organisatsioonidega, tagades muu hulgas piisava rahastamise ja kooskõlastatud abi, et tõhustada parimate tavade vahetamist, poliitikameetmete koostamist ja rakendamist ning laiendada teadusuuringuid, sh koostöös kohalike osalejatega, ning peaks oluliseks ohvrite juurdepääsu õigussüsteemile ja kuritegude toimepanijate kohtu ette toomist;

85.  tuletab meelde, et kooskõlas direktiiviga 2011/36/EL peaksid liikmesriigid ergutama kodanikuühiskonna organisatsioonide tegevust ja tegema nendega tihedat koostööd, eeskätt poliitiliste algatuste koostamisel, teavitus- ja teadlikkuse suurendamise kampaaniates ning teadus- ja haridusprogrammides, koolituste korraldamisel ning inimkaubandusvastaste meetmete mõju järelevalvel ja hindamisel; juhib ühtlasi tähelepanu asjaolule, et valitsusvälised organisatsioonid peaksid samuti abistama ohvrite varajasel kindlakstegemisel, nende abistamisel ja toetamisel; rõhutab, et liikmesriigid peaksid tagama selle, et valitsusväliseid organisatsioone kaitstaks kättemaksu, ähvardust ja hirmutamise eest ning neile ei esitataks ka süüdistust, kui nad abistavad inimkaubanduse ohvreid, kelle seisund on õigusliku aluseta;

86.  nõuab, et EL, liikmesriigid ja rahvusvaheline üldsus pööraks erilist tähelepanu inimkaubanduse ennetamise ja selle vastu võitlemise probleemile humanitaarkriisi olukordades, näiteks loodusõnnetuste ja relvakonfliktide korral, et vähendada ohvrite haavatavust inimkaubitsejate ja muude kuritegelike võrgustike suhtes; rõhutab, et vastavalt rahvusvahelistele ja piirkondlikele konventsioonidele tuleb kaitse tagada kõigile, kellel on sellele õigus;

87.  juhib tähelepanu asjaolule, et inimestel, kes peavad nende elu või elamistingimusi halvendava ootamatu või süveneva kliimamuutuse tõttu kodud maha jätma, on suur oht sattuda inimkaubanduse ohvriks; rõhutab, et niisugusel kliimamuutusega seotud liikuvusel on tugev majanduslik mõõde, mis hõlmab elatise kaotust ja majapidamiste sissetuleku vähenemist, nii et asjaomaseid inimesi ähvardab otsene oht sattuda sunnitööle või orjusesse;

ELi inimkaubandust käsitlev poliitika liidu välistegevuses

88.  tunnustab ja toetab ELi institutsioonide, asutuste, liikmesriikide ja kolmandate riikide ning rahvusvaheliste osalejate vahelise kooskõlastamise ja sidususe parandamiseks ellu kutsutud ELi inimkaubandusevastase võitluse koordinaatori tööd ning nõuab tungivalt, et koordinaator arendaks edasi ELi, liikmesriikide, kolmandate riikide ja rahvusvaheliste osalejate vahelisi konkreetseid ühismeetmeid, et luua sidusam ja tõhusam koostöö inimkaubanduse ohvrite tuvastamise, kaitsmise ja abistamise süsteemide loomisel, kiirendada inimkaubanduse ennetamist, tuua rohkem inimkaubanduses kahtlustatavaid kohtu ette ja luua võrgustik, mis on võimeline reageerima tekkivatele probleemidele;

89.  nõuab tungivalt, et EL teeks vajalikke jõupingutusi rahvusvahelisel tasandil orjakaubanduse ärahoidmiseks ja takistamiseks ning orjanduse järk-järguliseks ja võimalikult kiireks täielikuks likvideerimiseks kõigis selle vormides;

90.  peab oluliseks, et inimkaubanduse ärahoidmiseks mõeldud strateegiad tegeleksid inimkaubandust lihtsustavate ning seda põhjustavate tegurite ja asjaoludega ning nõuab inimkaubanduse kohta integreeritud käsitlust, milles ühendatakse eri riiklikud ja rahvusvahelised osalejad, volitused ja vaatekohad; on seisukohal, et ennetusstrateegiad peaksid hõlmama meetmeid võitluseks vaesuse, rõhumise, inimõiguste mitteaustamise, relvakonfliktide ning majandusliku ja sotsiaalse ebavõrdsuse vastu, ning nende eesmärk peaks olema vähendada potentsiaalsete ohvrite haavatavust, pärssida nõudlust inimkaubanduse ohvrite teenuste järele, tõsta avalikkuse informeeritust ning juurida välja riigiametnike korruptsioon; kutsub samuti kõiki riike üles tulemuslikult ellu viima Palermo protokollist tulenevaid kohustusi;

91.  kutsub liikmesriike üles ratifitseerima kõiki asjakohaseid rahvusvahelisi instrumente, lepinguid ja seaduslikke kohustusi, sealhulgas Istanbuli konventsiooni, ning suurendama jõupingutusi, et muuta inimkaubanduse vastane võitlus tõhusamaks, kooskõlastatumaks ja ühtlustatumaks; ergutab ELi nõudma kõigi asjaomaste rahvusvaheliste õigusaktide ratifitseerimist;

92.  kutsub ELi esindajaid pöörama inimkaubanduse küsimusele erilist tähelepanu ELi poliitilistes dialoogides kolmandate riikidega, samuti oma koostööprogrammides ning mitmepoolsetel ja piirkondlikel foorumitel, sealhulgas avalikes sõnavõttudes;

93.  kutsub ELi üles oma inimkaubanduse valdkonna abiprogramme läbi vaatama, et muuta rahastamine sihipärasemaks ja teha inimkaubanduse vastasest võitlusest omaette koostöövaldkond; julgustab sellega seoses suurendama vahendeid ELi institutsioonide talitustele, mis tegelevad inimkaubanduse küsimusega; nõuab tungivalt, et komisjon vaataks regulaarselt üle oma prioriteetsete riikide nimekirja, sh valikukriteeriumid, tagamaks, et see peegeldab reaalset olukorda kohapeal, ning muudaks need paindlikumaks ning muutuvatele oludele ja esilekerkivatele suundumustele paremini kohandatavaks;

94.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles laiendama inimkaubandusevastaste õiguslike meetmete tõhustamise käigus ka inimkaubanduse määratlust, lisades sellesse viited inimkaubanduse uutele vormidele;

95.  palub ELil ja liikmesriikidel rakendada kehtivas ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskavas toodud inimkaubanduse vastu võitlemise meetmeid, tehes seda vastavalt ELi inimkaubanduse vastasele strateegiale;

96.  palub komisjonil hinnata vajadust vaadata läbi tulevase Euroopa Prokuratuuri volitused, et lisada selle asutamise järel tema pädevustesse inimkaubandusvastane võitlus;

97.  nõuab ELi inimkaubandusevastase poliitika mõjusamaks muutmist, selle sügavamat seostamist ELi laiemate strateegiatega julgeoleku, meeste ja naiste võrdsuse, majanduskasvu, küberjulgeoleku, rände ja välissuhete vallas;

98.  nõuab, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid järgiksid ühtset poliitikat, nii siseselt kui ka väliselt, seaksid vastavalt liidu põhiväärtustele inimõigused kesksele kohale ELi suhetes kõikide kolmandate riikidega ning kasutaksid mõjutusvahendina eelkõige majandus- ja kaubandussuhteid;

99.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et inimõigused, sooline võrdõiguslikkus ja võitlus inimkaubanduse vastu jääksid ELi arengupoliitikas ja kolmandate riikidega sõlmitavates partnerlustes kesksele kohale; kutsub komisjoni üles nägema uut arengupoliitikat kavandades ja olemasolevaid arengupoliitilisi meetmeid läbi vaadates ette soospetsiifilisi meetmeid;

100.  toonitab, et naiste ja tütarlaste majandusliku ja sotsiaalse mõjuvõimu suurendamine vähendaks nende kaitsetust inimkaubanduse ohvriks langemise ees, ja kutsub komisjoni üles jätkama sihipäraste meetmete rakendamist soolise võrdõiguslikkuse arvessevõtmiseks arengukoostöö kõigis osades ning tagama, et sooline võrdõiguslikkus ja naiste õigused jääksid kolmandate riikidega peetavate poliitiliste dialoogide päevakorda;

101.  rõhutab, et olulised on säästva arengu eesmärgid ja eelkõige eesmärk 5.2, milles nõutakse naiste- ja tütarlastevastase vägivalla kõigi vormide, sealhulgas inimkaubanduse ning seksuaalse ja muud laadi ärakasutamise lõpetamist nii avalikus ruumis kui ka erasfääris;

102.  kutsub ELi üles toetama kolmandaid riike nende jõupingutustes tõhustada ohvrite tuvastamist, neile abi andmist ja nende taasintegreerimist ning inimkaubitsejatele süüdistuste esitamist, asjakohaste õigusaktide kehtestamist ja rakendamist ning õiguslike määratluste ühtlustamist, korda ja koostööd kooskõlas rahvusvaheliste standarditega;

103.  nõuab, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid õiguskaitsetöötajatele, sealhulgas sellistes asutustes nagu Frontex, Europol ja Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet töötavatele isikutele ja muudele ametlikele, kes võivad kokku puutuda inimkaubanduse ohvrite või potentsiaalsete ohvritega, asjakohase koolituse inimkaubanduse kohta, et nad oleksid võimelised tegelema inimkaubanduse juhtumitega, kusjuures koolitusel peaks olema terviklik valdkondadevaheline suunitlus ja erilist rõhku tuleks panna inimkaubanduse ohvriks langenud naiste, laste ja muude kaitset vajavate inimrühmade (nagu romad ja pagulased) erivajadustele, samuti stiimulite ja täieliku kaitse tagamisele inimkaubanduse ohvritele ja teistele isikutele, et nad inimkaubitsejatest teataksid;

104.  on seisukohal, et kolmandatest riikidest pärit inimkaubanduse ohvrid tuleb võrgustikes võimalikult kiiresti kindlaks teha ja seepärast on vaja suuremaid jõupingutusi piiridel, et tuvastada ohvrid ELi sisenedes; kutsub liikmesriike tegema kolmandate riikidega koostööd, et parandada kehtivaid suuniseid, mis võivad aidata konsulaarteenistustel ja piirivalvel inimkaubanduse ohvreid kindlaks teha, ning rõhutab sellega seoses vajadust vahetada parimaid tavasid, eeskätt piiril toimuvate küsitlemiste osas; rõhutab ühtlasi vajadust tagada piiri- ja rannikuvalveametnikele juurdepääs Europoli andmebaasidele;

105.  kutsub liikmesriike üles tõhustama koostööd kolmandate riikidega, et võidelda kõigi inimkaubanduse vormide vastu, ning pöörama erilist tähelepanu inimkaubanduse soolisele dimensioonile, et eelkõige võidelda laste abielude, naiste ja tütarlaste seksuaalse ärakasutamise ning seksiturismi vastu; palub komisjonil ja Euroopa välisteenistusel mitmekordistada pingutusi Hartumi protsessi raames – suurendada konkreetsete projektide hulka ja tagada rohkemate riikide aktiivne osalemine.

106.  palub komisjonil, nõukogul ja Euroopa välisteenistusel kolmandate riikidega rahvusvaheliste kokkulepete, tagasivõtulepingute ja koostöölepingute üle peetavatel läbirääkimistel panna rõhku asjaolule, et kolmandatel riikidel on vaja tõhusalt võidelda inimkaubanduse vastu, suurendada inimkaubandusega tegelejate üle kohtumõistmist ja parandada ohvrite kaitset;

107.  nõuab tungivalt, et EL keskendaks oma jõupingutused nii inimkaubanduse kui ka inimeste ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastasele võitlusele; nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid pööraksid tähelepanu inimkaubanduse ohvrite tuvastamisele põgenike ja rändajate ning kuritegelike võrgustike kontrollitava ebaseadusliku üle piiri toimetamise raames asetleidvate rikkumiste ja ärakasutamise ohvrite hulgas;

108.  rõhutab ettevalmistava töö, rahvusvahelisteks tsiviilpolitseimissioonideks ning diplomaatide, kontaktametnike ning konsulaar- ja arengukoostöö ametnike väljaõppe vajadust, et parandada inimkaubanduse ohvrite tuvastamist; peab nimetatud rühmade koolitamist vajalikuks, sest nad on sageli inimkaubanduse ohvrite jaoks esimene kontakt, ning peab samuti vajalikuks meetmete võtmist tagamaks, et nendel ametnikel on juurdepääs materjalidele, mis võimaldavad neil teavitada isikuid, kellel on oht sattuda inimkaubanduse ohvriks;

109.  tuletab meelde, et Vahemere lõunapiirkonna keskosas läbiviidava Euroopa Liidu sõjalise operatsiooni EUNAVFOR MED (mida nimetatakse samuti operatsiooniks SOPHIA) teise etapi käivitamine 7. oktoobril 2015 võimaldab sihipäraselt võidelda just inimkaubanduse vastu, sest lubatud on viia läbi pardale minekut, läbiotsimist, konfiskeerimist ja ümbersuunamist avamerel laevade puhul, mille suhtes on kahtlus, et neid kasutatakse inimkaubanduse tarbeks; tuletab meelde, et praeguseks on kinni peetud 48 oletatavat inimeste ebaseaduslikult üle piiri toimetajat ja inimkaubitsejat, kellega tegelevad Itaalia kohtuorganid; kutsub ELi üles jätkama ja intensiivistama oma operatsioone Vahemerel;

110.  nõuab, et EL leiaks reaalseid lahendusi, kuidas rändajad ja põgenikud võiksid seaduslikult, ohutult ja ekspluateerimise ohtu sattumata Euroopa Liitu jõuda; tuletab liikmesriikidele ja ELile meelde, et nad peavad järgima rahvusvahelist õigust, sealhulgas tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet kõikide oma poliitikavaldkondade, eelkõige rändepoliitika puhul; tuletab meelde, et vastuvõttev ja päritoluriik peavad inimkaubanduses kannatanutele tagama ohutu vabatahtliku tagasipöördumise ning õiguslikud alternatiivid juhuks, kui repatrieerimine ohustaks nende ja/või nende pereliikmete turvalisust; on seisukohal, et vastuvõttev riik ja päritoluriik peavad tagama vajaliku ohutuse ja tingimused taasintegreerumiseks;

111.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid austaksid ÜRO põhikirja ning varjupaigaõiguse põhimõtteid.

112.  palub ELil edendada programme, millega toetatakse rändajate ja põgenike kaasamist, koostöös kolmandate riikide põhiosalejate ning kultuuriliste vahendajatega, kes aitavad tõsta kogukondade teadlikkust inimkaubandusest ja muuta nad organiseeritud kuritegevuse sissetungimise suhtes tõrjuvamaks;

113.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid teeksid jõupingutusi, et leida üles ja kaitsta kõiki pagulasi või rändajaid, eriti lapsi, kes on Euroopa pinnale saabumise järel kaduma läinud;

114.  avaldab tunnustust Europoli eriti Focal Point Twins raames tehtud tööle, et teha kindlaks kolmandatesse riikidesse laste kuritarvitamise eesmärgil reisivad inimesed; kutsub liikmesriike tegema koostööd Europoliga, et tagada korrapärane ja kiire andmevahetus;

115.  tuletab meelde, et enne viisanõudest loobumise lepingu sõlmimist peab komisjon hindama asjaomasest kolmandast riigist tulenevaid ohte, eriti seoses ebaseadusliku rändega; rõhutab, et inimkaubanduse võrgustikud võivad kasutada ka seadusliku rände kanaleid; palub seepärast komisjonil lisada viisanõudest loobumise lepingute kriteeriumide hulka inimkaubandusealase tõhusa koostöö asjaomase kolmanda riigiga;

116.  juhib tähelepanu asjaolule, et ELil on vaja siduvat ja kohustuslikku seadusandlikku lähenemisviisi ümberasustamisele, nagu on ette nähtud komisjoni rände tegevuskavas; juhib tähelepanu asjaolule, et humanitaarsetel põhjustel vastuvõtmist saab kasutada lisaks ümberasustamisele, et pakkuda vajaduse korral ja sageli ajutiselt kiireloomulist kaitset kõige kaitsetumatele isikutele, nagu saatjata alaealistele, puudega pagulastele või kiireloomuliste meditsiinilise vajadustega inimestele;

117.  palub ELil koos kolmandate riikidega töötada välja inimkaubanduse kohta kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete andmete kogumise ja analüüsi standardne süsteem, et luua ELis ja kolmandates riikides ühine või vähemalt võrreldav kõigi inimkaubanduse aspekte puudutavate andmete kogumise ja analüüsi mudel; rõhutab tungivalt, et inimkaubanduse kohta andmete kogumiseks ja vastavate uuringute tegemiseks on vaja eraldada piisavad vahendid;

118.  julgustab ELi koostama uut 2016. aasta järgset inimkaubanduse vastast strateegia, millel oleks tugevam ja sihipärasem välismõõde ning kus seataks senisest tähtsamale kohale partnerluse arendamine ELi mittekuuluvate päritolu-, transiit- ja sihtriikide kodanikuühiskonna, valitsuste ja erasektoriga ning inimkaubanduse finants- ja majanduslike aspektide käsitlemine;

o
o   o

119.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, Euroopa välisteenistusele ja ELi delegatsioonidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0470.
(2) Vt Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IOM) 2011. aasta aruanne inimkaubanduse vastase tegevuse ja kaitsetute rändajate abistamise kohta, lk 23.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika