Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Teisipäev, 13. september 2016 - StrasbourgLõplik väljaanne
Ühtekuuluvuspoliitika ning aruka spetsialiseerumise teadus- ja innovatsioonistrateegiad (RIS3)
 Euroopa territoriaalne koostöö – parimad tavad ja innovatiivsed meetmed
 Autotööstuses heitkoguste mõõtmise uurimine
 István Ujhelyi puutumatuse äravõtmise taotlus
 Rosario Crocetta eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotlus
 Sotirios Zarianopoulose puutumatuse äravõtmise taotlus
 ELi ja Hiina vaheline leping seoses Horvaatia ühinemisega ***
 ELi ja Uruguay vaheline leping seoses Horvaatia ühinemisega ***
 Kontrollikoja liikmeks nimetamine – Lazaros Stavrou Lazarou
 Kontrollikoja liikmeks nimetamine – João Figueiredo
 Kontrollikoja liikmeks nimetamine – Leo Brincat
 Statistika väliskaubanduse kohta kolmandate riikidega (delegeeritud ja rakendamisvolitused) ***II
 Maagaasi- ja elektrihinnastatistika ***I
 Energiaturu uue korralduse suunas
 ELi kütte- ja jahutusstrateegia
 VKEde konkurentsivõime suurendamine
 ELi Alpi piirkonna strateegia
 ELi Aafrika usaldusfond ning selle mõju arengu- ja humanitaarabile
 Töö- ja eraelu tasakaalu soodustavate tingimuste loomine tööturul

Ühtekuuluvuspoliitika ning aruka spetsialiseerumise teadus- ja innovatsioonistrateegiad (RIS3)
PDF 277kWORD 62k
Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta resolutsioon ühtekuuluvuspoliitika ning aruka spetsialiseerumise teadus- ja innovatsioonistrateegiate (RIS3) kohta (2015/2278(INI))
P8_TA(2016)0320A8-0159/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut ja eelkõige selle artikleid 4, 162 ning 174–178,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006(1) (edaspidi „ühissätete määrus“),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1301/2013, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgiga seonduvaid erisätteid ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1080/2006(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1304/2013, mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1081/2006(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1299/2013 erisätete kohta, mis käsitlevad Euroopa Regionaalarengu Fondist toetuse andmist Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgil(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1302/2013, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1082/2006 Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) kohta, et selgitada, lihtsustada ja parandada nende rühmituste asutamist ja toimimist(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1300/2013, mis käsitleb Ühtekuuluvusfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1084/2006(6),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1305/2013 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005(7),

–  võttes arvesse oma 14. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni aruka spetsialiseerumise ja toimivaks ühtekuuluvuspoliitikaks vajaliku tippkeskuste võrgustiku loomise kohta(8),

–  võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta resolutsiooni töökohtadesse ja majanduskasvu investeerimise ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamise kohta liidus(9),

–  võttes arvesse komisjoni 22. veebruari 2016. aasta brošüüri „Euroopa investeerimiskava: uued suunised Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondi vahendite kombineerimiseks Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi vahenditega“,

–  võttes arvesse komisjoni 10. juuni 2014. aasta teatist „Teadusuuringud ja innovatsioon kui tulevase majanduskasvu allikad“ (COM(2014)0339),

–  võttes arvesse komisjoni 23. juuli 2014. aasta majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlevat kuuendat aruannet „Investeerimine majanduskasvu ja tööhõivesse“,

–  võttes arvesse komisjoni 26. novembri 2014. aasta teatist „Investeerimiskava Euroopa jaoks“ (COM(2014)0903),

–  võttes arvesse komisjoni 14. detsembri 2015. aasta teatist „Investeerimine töökohtade loomisse ja majanduskasvu elavdamisse: Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panuse maksimeerimine“ (COM(2015)0639),

–  võttes arvesse komisjoni 2014. aasta suuniseid „Koostoime võimaldamine Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide, programmi „Horisont 2020“ ning liidu muude teadusuuringute, innovatsiooni ja konkurentsivõime alaste programmide vahel“,

–  võttes arvesse komisjoni 6. oktoobri 2010. aasta teatist „Regionaalpoliitika panus aruka majanduskasvu saavutamisse Euroopa 2020. aasta strateegia raames“ (COM(2010)0553),

–  võttes arvesse komisjoni 13. septembri 2013. aasta teatist „Innovatsiooni tulemuste mõõtmine Euroopas: uus näitaja“ (COM(2013)0624),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 4. mai 2012. aasta arvamust „Aktiivsena vananemine: innovatsioon – arukas tervishoid – parem elukvaliteet“(10),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 30. mai 2013. aasta arvamust „Innovatsioonilõhe ületamine“(11),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 7. oktoobri 2014. aasta arvamust „Toetusmeetmed kõrgtehnoloogia idufirmade ökosüsteemide loomiseks“(12),

–  võttes arvesse 2014. aastal avaldatud komisjoni talituste töödokumenti, mis sisaldas poliitikakujundajate ja rakendusorganite suuniseid „Koostoime võimaldamine Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide, programmi „Horisont 2020“ ning liidu muude teadusuuringute, innovatsiooni ja konkurentsivõime alaste programmide vahel“ (SWD(2014)0205),

–  võttes arvesse katseprojekti „Ühtekuuluvuspoliitika ja selle koostoime teadus- ja arendustegevuse vahenditega: teaduse tipptaseme saavutamine“,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ettevalmistavat meedet Ida-Makedoonia ja Traakia piirkonnas,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit (A8-0159/2016),

A.  arvestades, et praeguse majandus-, finants- ja sotsiaalkriisi ajal peab EL suurendama oma jõupingutusi aruka, jätkusuutiku ja kaasava majanduskasvu loomiseks;

B.  arvestades, et teaduse, tehnoloogilise arendustegevuse ning innovatsiooni toetamine on Euroopa Regionaalarengu Fondi üks ühtekuuluvuspoliitika investeerimisprioriteetidest aastatel 2014–2020; arvestades, et innovatsiooni toetamise tase on ELis ja eri liikmesriikides väga erinev, eelkõige teadmiste ja tehnoloogia kasutamise osas innovatsiooni edendamiseks;

C.  arvestades, et programmiperioodil 2014–2020 peavad liikmesriigid esimest korda töötama välja riiklikud ja/või piirkondlikud aruka spetsialiseerumise strateegiad, kaasates selleks riiklikke ja piirkondlikke korraldusasutusi ja sidusrühmi, näiteks kõrgharidusasutusi, tööstust ja sotsiaalpartnereid, ettevõtluse vaimus toimuvasse avastamisprotsessi;

D.  arvestades, et arukas spetsialiseerimine ühendab ja toob kokku erinevad poliitikavaldkonnad, sealhulgas ettevõtluse, hariduse ja innovatsiooni valdkonnas, et piirkonnad saaksid tuvastada ja valida nende hulgast oma arenguks prioriteetsed valdkonnad ja seotud investeeringud, keskendudes seejuures oma tugevustele ja võrreldavatele eelistele;

E.  arvestades, et RIS3-strateegia peaks aitama muuta Euroopa majandust konkurentsivõimelisemaks, arendada välja Euroopa lisaväärtuse innovatsiooni valdkonnas, luua rohkem ja paremaid kvaliteetseid töökohti ning võtta kasutusele palju uusi kogemusi; arvestades, et see peaks aitama levitada parimaid tavasid ning arendada uut ettevõtlusvaimu, mis koos toimiva digitaalse ühtse turu ja aruka spetsialiseerumisega võib viia uute oskuste, teadmiste, innovatsiooni ja töökohtade loomiseni, et rakendada paremini teadustulemusi ja kasutada innovatsiooni kõiki vorme;

F.  arvestades, et RIS3-strateegia väljatöötamine on seotud paljusid sidusrühmi hõlmava juhtimismehhanismi väljatöötamisprotsessiga, mille käigus tuvastatakse kõige suurema strateegilise potentsiaaliga kohapõhised alad, kehtestatakse strateegilised prioriteedid ja kujundatakse välja tõhus toetus ettevõtete jaoks, et maksimeerida piirkonna teadmistel põhinevat arengupotentsiaali;

G.  arvestades, et RIS3-strateegia aitab kaasa ELi vahendite tõhusale kasutamisele, mõjutab kõiki liidu liikmesriike ja piirkondi ning võimaldab ära kasutada kõigi piirkondade võimalusi, aidates ELil võidelda nii liidusiseste kui ka rahvusvaheliste innovatsioonipuudujääkidega, et muutuda konkurentsivõimelisemaks ülemaailmsel tasandil;

H.   arvestades, et RIS3-strateegia ajakohane ja edukas väljatöötamine liikmesriikides on väga suures ulatuses sõltuv nende järjest suuremast poliitikaraamistiku sisesest programmitöö-, eelarvestamis-, rakendamis- ja hindamisalasest haldussuutlikkusest, mille eesmärk on suurendada erasektori investeeringuid teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni; arvestades, et selle väljatöötamise käigus tuleb arvestada asjaoluga, et aruka spetsialiseerumise strateegiate algne hindamine on andnud tulemuseks suhteliselt kirju pildi, eelkõige prioriteetide valiku puhul, mida peetakse sageli liiga üldiseks või liiga vähesel määral seotuks piirkondlike majandus- ja innovatsioonistruktuuridega, mis tähendab, et aruka spetsialiseerumise strateegiaid on vaja selles osas parandada;

I.  arvestades, et RIS3-platvormiga aidatakse kaasa alt üles toimuvale ja vastastikusele teadmiste vahetamisele ja ülekandmisele osalevate piirkondade vahel; arvestades, et see protsess on vaja aruka spetsialiseerumise algatuste edasise ülesehituse ja tavade puhul esikohale seada;

RIS3-strateegia keskne roll ühtekuuluvuspoliitika panuse andmisel strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkide täitmisse

1.  rõhutab, et aruka spetsialiseerumise strateegiad toetavad Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide temaatilist suunitlust ning strateegilist kavandamist ning suurendavad tulemustele suunatust selles valdkonnas, aidates seega kaasa strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkide saavutamisele; rõhutab, et kõnealuste strateegiate eesmärk on luua teadmistel põhinev jätkusuutlik majanduskasv, tasakaalustatud areng ja kvaliteetsed töökohad kõigis piirkondades – mitte ainult hästiarenenud piirkondades, vaid ka üleminekupiirkondades ning vähem arenenud, maa- ja saarepiirkondades;

2.  nõuab, et peetaks täielikult kinni Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest vahendite eraldamise uusi eeltingimusi käsitlevatest sätetest, et muuta aruka spetsialiseerumise strateegiad toimivaks;

3.  palub kõigil sidusrühmadel, kes tegelevad RIS3-strateegia arendamisega iga piirkonna olemasoleva suutlikkuse, eeliste ja pädevuste analüüsi alusel, keskenduda ettevõtluse vaimus toimuvale avastamisprotsessile, et määrata kindlaks arukaks spetsialiseerumiseks sobivad nišid või suhtelised eelised, vältida sunniviisilist ja kunstlikku ülespetsialiseerumist ning edendada tugevamat avaliku ja erasektori vahelist partnerlust, vältides alati võimalikke huvide konflikte era- ja avaliku sektori vahel;

4.  toetab innovatsiooni laialdast määratlust, mis tähistab idee muutmist turule viidavaks uueks või täiustatud tooteks või teenuseks, tööstuses ja äritegevuses kasutatavaks uueks või täiustatud tööprotsessiks või uueks lähenemiseks sotsiaalteenustele;

5.  palub piirkondadel töötada välja innovatiivsete tugiteenuste kavad, mis täiendaksid või asendaksid olemasolevaid tugiteenuseid, et võimaldada neil piirkondadel saavutada oma täielikku konkurentsialast potentsiaali, aidata ettevõtetel kasutada ära uusi teadmisi ja tehnoloogiat, et jääda konkurentsivõimeliseks, ning tagada, et teadusuuringute ja innovatsiooni vahendid saavutaksid kriitilise massi;

6.  palub komisjonil ühtlustada üldine grupierandi määrus, et võimaldada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidel pakkuda tipptaseme märgise (seal of excellence) tingimusi;

7.  palub riikide ametiasutustel investeerida piirkondlikusse teabe- ja suurandmekaevesse, et võimaldada neil demonstreerida oma ainulaadset konkurentsieelist ja et mõista piirkondlike ettevõtete suundumusi ülemaailmses väärtusteahelas;

8.  on arvamusel, et Euroopa Komisjoni regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadi (DG REGIO) loodud, Teadusuuringute Ühiskeskuses Sevillas asuval S3-platvormil on keskne roll piirkondade nõustamisel ja nende innovatsioonistrateegiate võrdlusaluste kindlaksmääramisel, mahajäänud piirkondade aitamisel ning mitmetasandilise valitsemise laiendamisel ja koostoime parandamisel, pakkudes riiklikele ja piirkondlikele poliitikakujundajatele teavet, metoodikat, eksperditeadmisi ja nõustamist; rõhutab, et kõnealune platvorm peaks tegema pidevalt jõupingutusi oma andmebaasi ajakohastamiseks, võttes arvesse piirkondade ja linnade kohalikke vajadusi, eripärasid ja prioriteete;

9.  on arvamusel, et S3-platvorm Sevillas peaks pöörama erilist tähelepanu mahajäänud piirkondadele ning peaks eelkõige aitama neid oma strateegiate kujundamisel ja suunamisel;

10.  on veendunud, et väiksematel piirkondadel on strateegiate väljatöötamise ja rakendamisega rohkem raskusi, ning nõuab ettepanekute väljatöötamist selliste piirkondade toetamise suurendamiseks, et edendada S3-strateegiate rakendamist ja parimate tavade vahetamist;

11.  väljendab heameelt komisjoni keskendumise üle mahajäänud piirkondadele hiljutise Ida-Makedoonia ja Traakia piirkonnas läbi viidava Euroopa Parlamendi ettevalmistava meetme raames toimunud katseprojekti vormis, mida laiendati 2017. aasta lõpuni kaheksa liikmesriigi piirkondadele;

12.  väljendab heameelt komisjoni siseturu, tööstuse, ettevõtluse ja VKEde peadirektoraadi loodud platvormi Regional Innovation Monitor Plus (RIM Plus) jätkumise üle, teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadi loodud Euroopa teadusuuringute ja innovatsiooni vaatlussüsteemi (RIO) rajamise ning mitmesuguste poliitikavaldkondadega seotud teadmuskeskuste üle Teadusuuringute Ühiskeskuse peadirektoraadi juures, mis pakuvad ülevaatlikke andmeid, näitajaid ja suuniseid riiklikele ja piirkondlikele S3 huvirühmadele;

13.  ootab huviga edasisi üksikasju Euroopa innovatsiooninõukogu kohta, mille eesmärk on luua innovaatorite jaoks ühtne kontaktpunkt, kus teadussaavutused kohtuksid Euroopa ettevõtete ja ametiasutuste vajadustega;

14.  tuletab meelde, et avaliku sektori rahastamine on võimas innovatsiooni mootor; kutsub kõiki asjaomaseid ametiasutusi üles ilmutama ettevaatlikkust seoses suurema tähelepanu pööramisega rahastamisvahenditele, sest innovatsioon ei peaks tuginema üksnes toetustele, vaid leidma ka muid rahastamisviise, nagu laenud ja tagatised, ning säilitama tasakaalu toetuste ja alternatiivsete rahastamisvahendite (avaliku ja erasektori rahastamine) vahel;

Mitmetasandiline valitsemine ja selle suutlikkus

15.  peab kahetsusväärseks, et paljud liikmesriigid on otsustanud riikliku RIS3-strateegia kasuks, andmata kohalikele ja piirkondlikele ametiasutustele võimalust oma seisukohti esitada, mis kahjustab ettevõtluse vaimus alt-üles toimuvat avastamisprotsessi, mida tuleks RIS3-strateegias oluliseks pidada; rõhutab piirkondliku lähenemisviisi tähtsust, sest RIS3-strateegia rakendamine võib ainult siis edu tuua, kui see põhineb kohalikel ja piirkondlikel ressurssidel; palub asjaomastel liikmesriikidel kaaluda riiklike RIS3-strateegiate asendamist piirkondlike strateegiatega, et mitte kaotada kasvuvõimalusi, ja nõuab paremat koordineerimist riiklike ja piirkondlike S3-strateegiate vahel, et neid vajadusel kohandada tulevastele säästva arengu nõuetele ja vajadustele, eelkõige toiduainete ja energeetika sektoris; peab kahetsusväärseks, et ühissätete määruse artiklis 5 sätestatud partnerluse põhimõttest ei ole alati kinni peetud; palub liikmesriikidel austada partnerluse põhimõtet partnerluslepingu ja rakenduskavade ettevalmistamise ja rakendamise kõikides etappides;

16.  on arvamusel, et valitsuse ja piirkonna asjaomaste osalejate koostöö kvaliteet avaldab otsustavat mõju RIS3-strateegiale ja vähendab prioriteetide kindlaksmääramisel tunduvalt vigade tegemise riski; rõhutab seejuures ettevõtete ja eelkõige VKEdega konsulteerimise tähtsust, kuna nägemus innovatsioonist saab olla tulemuslik üksnes juhul, kui ettevõtetel on selle elluviimiseks olemas vastavad võimalused;

17.  rõhutab, kui oluline on parem koordineerimine valitsemise kõigil tasanditel selleks, et edendada piirkondlike strateegiate alt-üles lähenemisviisi, mis hõlmab kõiki aruka spetsialiseerumise asutusi ja sidusrühmi, eksperte, kodanikuühiskonda ja lõppkasutajaid, et võidelda kapseldunud mõtlemise vastu; juhib tähelepanu asjaolule, et liikmesriikide asjaomaste õigusaktide kohandamata jätmine tekitab takistusi investeeringute rakendamisele teadusuuringutes ja innovatsioonis;

18.  juhib tähelepanu kodanikuühiskonna piiratud rollile RIS3-strateegiates ja nõuab selle osaluse tõhustamist platvormide ja koostööpartnerluste abil, sest see võib aidata strateegiaid paremini kujundada, tõhustada koostööd ühiskonnaga ja tuua kaasa paremat juhtimist;

19.  rõhutab, kui oluline on kogu rakendamisetapi vältel RIS3-strateegiate ja rakenduskavade tihe koordineerimine;

20.  nõuab tihedamat dialoogi ja koostööd ELi institutsioonide (Euroopa Parlament ja nõukogu) vahel ning täidesaatval tasandil (komisjon ja liikmesriikide täitevasutused), saavutamaks innovatsioonile ja teadusuuringutele soodsat raamistikku ning tugevdamaks RIS3-strateegia rakendamist seoses eelseisva mitmeaastase finantsraamistiku 2014 läbivaatamisega;

21.  palub, et komisjon ja muud asjaomased organid osutaksid RIS3-strateegia rakendamisel täiendavat abi liikmesriikidele, kes seda vajavad;

22.  nõuab jätkuvate jõupingutuste tegemist mõtteviisi muutmise soodustamiseks ning innovaatiliste poliitiliste lähenemisviiside edendamiseks, et parandada piirkondadevahelist, piirkonnasisest, piirkonnavälist, piiriülest ja riikidevahelist koostööd, sh makropiirkondade abil, niisuguste olemasolevate vahendite nagu INTERREG abil, et edendada strateegiates jätkuvalt Euroopa lisaväärtust;

23.  tuletab meelde, kui oluline on rõhutada sotsiaalset innovatsiooni, sest see võib aidata luua uusi ärimudeleid ja -kultuure ning seeläbi nõuetekohast keskkonda ringmajanduse rakendamiseks;

24.  palub, et komisjon esitaks koondteatise RIS3-strateegiate lisaväärtuse ja nende rakendamise kohta rakenduskavades, millele järgneksid seitsmendas ühtekuuluvusaruandes ettepanekud edasiste meetmete kohta;

25.  peab kahetsusväärseks piirkondadevahelise koostöö puudumist aruka spetsialiseerumise küsimuses; märgib, et ühises strateegilises raamistikus nähakse ette võimalus kasutada kuni 15 % ühissätete määrusega hõlmatud vahenditest (Euroopa Regionaalarengu Fond, Euroopa Sotsiaalfond, Ühtekuuluvusfond, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfond) niisuguseks koostööks väljaspool oma regiooni; toonitab, et artikli 16 lõike 3 kohasest aruandest „Investeerimine töökohtade loomisse ja majanduskasvu elavdamisse: Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panuse maksimeerimine“ nähtub, et siiani on neid võimalusi alakasutatud; kutsub liikmesriike ja piirkondade asutusi üles pakutud võimalusi rohkem ära kasutama;

26.  nõuab paindlikkus- ja koordineerimismehhanismide arendamist, mis seoksid RIS3 protsessi tulemused programmi „Horisont 2020“ jt programmide rakendamisega; innustab piirkondi kasutama selliseid riikidevahelise koostöö vahendeid nagu Vanguardi algatus, kvaliteedimärgi algatus, teadmiste vahetamise platvorm, S3-platvormid, teaduse tipptaseme saavutamine ning piirkondlikud innovatsioonikavad Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudi (EIT) ühispaiknemiskeskuste jaoks; nõuab strateegiliste klasterpartnerluste arengu soodustamist, eesmärgiga suurendada investeerimist, tõhustada koordineerimist, luua koostoimet ning edendada arvamuste vahetust selleks, et vältida topelttööd ja avaliku sektori vahendite mittetõhusat kasutamist;

27.  innustab riiklikke ja Euroopa institutsioone jätkuvalt jälgima nn innovatsioonilõhet mitte ainult ELi liikmesriikide ja NUTS 2 regioonide vahel, vaid üha enam ka liikmesriikide endi sees;

28.  on veendunud, et menetlusi tuleks lihtsustada ning kitsaskohti strateegiate haldusmenetlustes vähendada;

29.  kutsub kõikide tasandite asjaomaseid ametiasutusi üles lihtsustama menetlusi ning vähendama kitsaskohti strateegiate haldusmenetlustes; innustab investeerima inimkapitali, sh ELi piirkondade vahelise partnerluse kaudu, et suurendada haldussuutlikkust ning juhtida, rakendada ja jälgida tulemuslikult RIS3 protsessi, vältides seejuures täiendavate haldustasandite loomist; ergutab ametiasutusi seadma esmatähtsaks teadusuuringud ja innovatsiooni piirkondades, kus on vastav potentsiaal, kuid kus sellesse valdkonda tehakse vähe investeeringuid;

30.  nõuab tungivalt, et piirkonnad ja liikmesriigid suurendaksid tehniliseks abiks ettenähtud eelarvevahendite kasutamist, et tagada RIS3-strateegiate tõhus ja tulemuslik rakendamine;

31.  tuletab meelde, et aruka spetsialiseerumise strateegiad peaksid ühtlasi olema võimsad vahendid sotsiaalsete, keskkonna-, kliima- ja energiaprobleemidega tegelemiseks ning teadmiste ülekandumise ja tehnoloogia mitmekesistamise edendamiseks;

Parem koostoime majanduskasvu suurendamiseks ja töökohtade loomiseks

32.  kritiseerib vähest koostoimet Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ning ELi muude rahastamisvahendite vahel, mis takistab ELi rahaliste vahendite koostööd, sidusust ja integratsiooni ning vähendab nende tulemusi ja mõju; nõuab suuremat tähelepanu ja uuringuid selle kohta, kuidas täiustada strateegilist lähenemisviisi koostoimele ja võtta arvesse rahastamisvahendite kombineerimist, täiendavust ja potentsiaali selleks, et kasutada täielikult ära ELi garantiid investeerimisplatvormide rahastamiseks;

33.  toonitab vajadust jätkata ja süvendada kolme ja nelja osalejaga (nn triple helix ja quadruple helix) lähenemisviise arukale spetsialiseerumisele piirkondlikul tasandil, mis hõlmavad avaliku sektori haldusasutusi, ettevõtteid, ülikoole ja kodanikke; rõhutab, et viimasena mainitud kahe osalise (st kõrgharidus-/ teadusasutuste ja kodanike organisatsioonide) rolli tuleks uues ELi programmitöös ja rahastamisliikides tugevdada;

34.  nõuab suuremat toetust VKEdele ja idufirmadele, sest väga paljud neist on murrangulise innovatsiooni esirinnas ning aitavad olulisel määral kaasa kohalike talentide tuvastamisele mitmesugustes valdkondades ning noorte tööhõivele;

35.  ergutab jätkuvaid otsinguid usaldusväärsete näitajate leidmiseks, millega jälgida innovatsioonialast tulemuslikkust juhtimise kõikidel tasanditel, mobiliseerides ja koordineerides selleks paremini Eurostati ja teiste komisjoni peadirektoraatide vahendeid, võttes samuti arvesse OECD, ESPONi ja muude selle valdkonna osaliste, näiteks riiklike statistikaametite saavutusi;

36.  rõhutab, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kooskõlastatud ja täiendav kasutamine koos programmiga „Horisont 2020“ ja Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondiga (EFSI) vastavalt 2016. aasta veebruaris välja antud komisjoni suunistele Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ning EFSI vastastikuse täiendavuse kohta annab suurepärase võimaluse edendada innovatsiooni piirkondlikul, riiklikul ja ELi tasandil, tõhustades teadus- ja innovatsioonitegevusse tehtavate investeeringute köitvust, et meelitada avaliku sektori rahastamise täiendamiseks ligi erakapitali; kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles kasutama ära kõik võimalused, mida võib pakkuda nende vahendite kombineerimine;

37.  nõuab meetmeid vajaliku teabe saamiseks, et oleks võimalik tagada RIS3-strateegiates koostoime eri meetmete ja vahendite vahel, nt 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika, aruka spetsialiseerumise platvorm, Euroopa klastrite vaatluskeskus, Euroopa innovatsioonipartnerlus, Euroopa strateegiafoorum, peamised progressi võimaldavad tehnoloogiad (PVTd) ja teadustaristud;

38.  julgustab piirkondi tugevdama oma RIS3-strateegiate rakendamisel avatud innovatsiooni mõtteviisi ja ökosüsteemi koostööd, mis põhineb nelja osalejaga (nn quadruple helix) lähenemisviisil;

39.  rõhutab, kui oluline on hariduse ja teadustegevuse sobitamine turu tegelikele vajadustele, püüdes tagada, et uued innovatsioonid vastaksid nõudlusele ning tooksid kaasa majanduskasvu;

Arukad linnad kui RIS3-strateegia katalüsaatorid

40.  rõhutab, et ELi linnapiirkondadel on liidu majanduslikus ja sotsiaalses arengus põhiroll, sest need on paljude sidusrühmade ja sektorite keskused, nendesse on koondunud aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu probleemid ja võimalused ning need juhivad integreeritud ja asukohapõhist poliitikakäsitust; rõhutab linnapiirkondade tähtsust inimressursside, taristu ja investeerimispotentsiaali aktiviseerimisel innovatsiooniklastrite väljaarendamiseks;

41.  palub komisjonil võtta arvesse RIS3-strateegiat ja muid innovatsiooniprogramme, pöörates Euroopa linnade tegevuskava väljatöötamisel erilist tähelepanu integreeritud territoriaalsetele investeeringutele, et luua koostoimet ja tugevaid sidemeid ressursside tõhusaks kasutamiseks;

42.  rõhutab innovatiivse sektoriülese, kolme osalejaga (nn triple helix) ja piiriülese koostöö tähtsust Euroopa ees seisvate probleemide lahendamisel, et muuta piirkonnad ja linnad arukamateks, rohelisemateks ning meeldivamateks elu- ja töökohtadeks;

43.  rõhutab vajadust arendada ja laiendada nn arukate ja ühendatud linnade kontseptsiooni kogu Euroopa ulatuses; väljendab heameelt eesistujariigi Madalmaade kavatsuse üle luua alt-üles lähenemisviis, milles antakse linnadele koos piirkondlike ametiasutustega suurem mõjuvõim koostada ELi linnade tegevuskava ning arendada arukatest linnadest suurepärased linnad; toetab sellega seoses Amsterdami pakti ettevalmistamist, milles keskendutakse säästvale majanduskasvule ja töökohtade loomisele, sidemete tugevdamisele kõigi osaliste, kodanike ja ühiskondlike organisatsioonidega ning jätkusuutliku ja sotsiaalselt kaasava arengu edendamisele;

44.  juhib tähelepanu vajadusele edendada erinevaid linnadevahelise koostöö ja teadmiste vahetamise mehhanisme aruka spetsialiseerumise ja innovatsiooni valdkondades, nt avatud ja paindlike arukate linnade võrgustikku, mida toetab ka komisjon;

45.  toetab komisjoni ja nõukogu algatusi ELi linnade tegevuskava toetuseks seoses Amsterdami paktiga; palub komisjonil tugevdada sidusust regionaal- ja linnapoliitika vahel; palub komisjonil esitada seitsmendas ühtekuuluvusaruandes ettepanekud RIS3-strateegiate ning arukate linnade algatuste ja metodoloogia kooskõlla viimiseks;

Järelevalve ja hindamine

46.  märgib, et kuigi enamus piirkondi on RIS3-strateegia vastu võtnud, tuleb siiski suurel osal neist töötada veel eeltingimuste täitmise nimel, kusjuures suurimad probleemid on seotud järelevalvesüsteemi, eelarveraamistiku ja meetmetega erasektori teadus- ja innovatsiooniinvesteeringute ergutamiseks;

47.  tuletab kohalikele ja piirkondlikele otsusetegijatele meelde, kuivõrd oluline on nende otsustavus kasutada RIS3-strateegiat kui majandusliku ümberkorralduse vahendit omaenda piirkonnas, mõjutades nii ka ELi poliitikat;

48.  väljendab heameelt selle üle, et nende piirkondlike strateegiate tähelepanu all on energeetika, tervishoid, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, kõrgtehnoloogilised materjalid, toiduained, teenused, turism, jätkusuutlik innovatsioon ja transport, bioressursipõhine majandus, tootmissüsteemid ning kultuuri- ja loomemajandus, samuti teised erialad ja eelkõige konkurentsivõimelised valdkonnad konkreetses piirkonnas; peab siiski kahetsusväärseks detailsuse puudumist mitme strateegia puhul ning nõuab prioriteetide täpsemat seadmist, vältimaks ohtu, et kõik strateegiad keskenduvad samadele teemadele; nõuab strateegiate väljatöötamist mitte üksnes kõrgtehnoloogia, vaid ka madaltehnoloogia ja sotsiaalse innovatsiooni valdkonnas, ning innustab kõiki sidusrühmi otsima sektoriüleseid seoseid, kuna just sellised seosed võivad suurendada innovatsiooni;

49.  on veendunud, et aruka spetsialiseerumise strateegiate jaoks riiklike vaatluskeskuste edendamine võib aidata luua tugevama näitajate süsteemi RIS3-strateegiate järelevalveks, eelkõige metoodika ja koolituse osas;

50.  täheldab, et mõned RIS3-strateegiad on halvasti dokumenteeritud selles osas, mis puudutab asjaomase piirkonna ainulaadseid konkurentsieeliseid, ning teistes ei tooda piisavalt tõendeid sidusrühmade suutlikkuse kohta toetada innovatsiooni ettevõtetes või teadlaste suutlikkuse kohta viia läbi rakendusuuringuid ning leida tulemustele kommertsrakendusi; märgib ka, et mõnedes piirkondades on kasutusel ulatuslikud strateegiad ja lihtsustatud järelevalvenäitajad; nõuab seetõttu tungivalt, et suurendataks riiklike ametiasutuste suutlikkust koguda asjaomast teavet ja seda hinnata ning tõhustataks piirkondade ja keskasutuste kooskõlastatud jõupingutusi olemasolevate andmebaaside kindlaksmääramisel ja standardimisel, muutes need kättesaadavaks sidusrühmadele;

51.  kutsub ELi ja liikmesriike üles kasutama olemasolevaid vahendeid, näit ühenduse innovatsiooniuuringut, nii kvalitatiivseks kui ka kvantitatiivseks regulaarseks järelevalveks (aasta- ja vahehindamine) strateegiate rakendamise üle, ning kaasama sellesse protsessi kõik sidusrühmad, sh kodanikuühiskonna; märgib, et nii piirkonnad kui ka liikmesriigid seisavad silmitsi sarnaste probleemidega järelevalve hindamisel, ning kutsub piirkondi üles avaldama regulaarselt aruandeid oma eesmärkide saavutamise kohta, et hinnata paremini RIS3-strateegia mõju ning tagada läbipaistvus ja üldsuse juurdepääs teabele; annab endale siiski aru, et strateegiad hakkavad vilja kandma alles mitme aasta pärast ning seega tuleks varasem järelevalve kohandada mõistlikele ootustele vastavaks;

52.  innustab piirkondi ja liikmesriike olema tegevuskavade õigeaegsel rakendamisel ennetavamad, arvestades eeltingimuste täieliku täitmise tähtaega 2016. aasta detsembris; palub neil luua ja rakendada oma järelevalvesüsteeme RIS3-süsteemide pideva ülevaatamise raames, keskendudes selliste investeerimisniššide kindlaksmääramisele, kus piirkondlikud innovatsiooniosalised võiksid saavutada või säilitada konkurentsieelist;

53.  on arvamusel, et ühine osalemine RIS3-strateegiate asjaomaste vahendite järelevalves ja hindamises ning eri vahendite järelevalve ja hindamise aruandluse kooskõlastamine võib selles valdkonnas väga kasulikuks osutuda; kutsub seetõttu kõiki sidusrühmi ja otsusetegijaid looma koostoimet ning töötama välja mehhanismid, millega kogutaks ja sünteesitaks andmeid konkreetsetes RIS3-strateegiates sisalduvatest poliitikatest ja vahenditest;

54.  tuletab meelde, et hea strateegiadokument ei anna soovitud tulemusi, kui ei rakendata ettevõtjate jaoks ette nähtud tugiteenuseid;

Peamised järeldused ja RIS3-strateegiate tulevik

55.  peab kahetsusväärseks, et RIS3-süsteemides tunnistatakse sageli vajadust aidata ettevõtjatel kasutada innovatsiooni kõiki vorme, kuid lõpuks toetatakse vaid tehnoloogilistel teadmistel põhinevat innovatsiooni; teeb seoses sellega ettepaneku, et RIS3-strateegiad arvestaksid innovatsiooni ka teistes valdkondades, näiteks teeninduses ja loomesektoris; ning tuletab meelde kõigi innovatsioonisüsteemide ja -institutsioonide olulisust, olenemata nende suurusest ja seotusest kohalike ja piirkondlike klastritega;

56.  juhib tähelepanu sellele, et RIS3-strateegiat tuleb korralikult rakendada, kui soovitakse kaotada innovatsioonialane mahajäämus ning suurendada töökohtade loomist ja majanduskasvu Euroopas; rõhutab, et seetõttu on oluline edendada altpoolt lähtuvaid strateegiaid ning suurendada kontrolli RIS3-strateegiate potentsiaali üle kõigil juhtimistasanditel; väljendab sellega seoses arvamust, et liikmesriigid peaksid kaasama oma riikliku(d) statistikaameti(d), et aidata piirkondadel arendada oma hindamis- ja järelevalvemehhanisme;

57.  on veendunud, et osalusel põhinev lähenemisviis strateegiates tuleb kaasata kõikidesse protsessidesse, sh järelevalve- ja hindamisprotsessi, kuna see suurendab võimaliku koostöö ulatust RIS3-strateegia eesmärkide saavutamisel;

58.  nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid ei unustaks, et see vahend peab olema elujõuline, operatiivne ja tõhus, vältimaks toetusesaajate koormamist bürokraatiaga;

59.  palub komisjonil nõuda 2017. aastal strateegiate läbivaatamist, et suurendada nende tõhusust ja tulemuslikkust, ja anda teavet nende panuse kohta nii tulevasse ühtekuuluvuspoliitikasse kui ka teadus- ja innovatsioonipoliitikasse pärast aastat 2020, võttes arvesse strateegiate esimeste rakendamisaastate kogemusi; palub komisjonil algatada avalik arutelu ning korraldada enne seitsmendat ühtekuuluvusaruannet üleeuroopaline konverents Euroopa Parlamendi, Regioonide Komitee ja teiste sidusrühmadega;

60.  tunnistab, et aruka spetsialiseerumise strateegiad võiksid olla võimsad vahendid energiaprobleemide, ressursitõhususe ja energiajulgeolekuga tegelemiseks;

61.  palub komisjonil jätkata S3-platvormi etendatava rolli toetamist, aidata suurendada strateegiate detailsust ning pidada jätkuvalt silmas erasektori investeeringute võimendamise tähtsust;

62.  palub regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadil ning S3-platvormil koostada lühike poliitikadokument RIS3-strateegiatega seotud varasema kogemuse kohta ja levitada seda, keskendudes järgmistele valdkondadele: 1) saadud kogemuse SWOT-analüüs, 2) piirkondade tehtud järeldused ja peamised puudused, mis on tuvastatud RIS3-strateegia suunistes kirjeldatud kuues etapis, 3) soovitused ja standardmudelid RIS3-strateegiate järjepidevaks täiustamiseks, et töötada välja paremad strateegiad 2020. aasta järgseks perioodiks, ning 4) RIS3-strateegiate tulemuslikuks väljakujundamiseks ja rakendamiseks vajalikud inimressursid; on seisukohal, et teadusuuringutest ja innovatsioonist huvitatud piirkondlikke võrgustikke tuleks julgustada ja toetada saavutuste ja saadud õppetundide propageerimisel, et kinnistada asjaomast mõtteviisi piirkondade kõigil tasanditel;

o
o   o

63.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 320.
(2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 289.
(3) ELT L 347, 20.12.2013, lk 470.
(4) ELT L 347, 20.12.2013, lk 259.
(5) ELT L 347, 20.12.2013, lk 303.
(6) ELT L 347, 20.12.2013, lk 281.
(7) ELT L 347, 20.12.2013, lk 487.
(8) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0002.
(9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0308.
(10) ELT C 225, 27.7.2012, lk 46.
(11) ELT C 218, 30.7.2013, lk 12.
(12) ELT C 415, 20.11.2014, lk 5.


Euroopa territoriaalne koostöö – parimad tavad ja innovatiivsed meetmed
PDF 373kWORD 61k
Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta resolutsioon Euroopa territoriaalse koostöö parimate tavade ja innovatiivsete meetmete kohta (2015/2280(INI))
P8_TA(2016)0321A8-0202/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle XVIII jaotist,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006(1) (edaspidi „ühissätete määrus“),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1301/2013, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgiga seonduvaid erisätteid ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1080/2006(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1299/2013 erisätete kohta, mis käsitlevad Euroopa Regionaalarengu Fondist toetuse andmist Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgil(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1302/2013, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1082/2006 Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) kohta, et selgitada, lihtsustada ja parandada nende rühmituste asutamist ja toimimist(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2014. aasta määrust (EL) nr 236/2014, milles sätestatakse liidu välistegevuse rahastamisvahendite rakendamise ühised eeskirjad ja menetlused(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2014. aasta määrust (EL) nr 231/2014, millega luuakse ühinemiseelse abi rahastamisvahend (IPA II)(6),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2014. aasta määrust (EL) nr 232/2014, millega luuakse Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend(7),

–  võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020(8),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002(9),

–  võttes arvesse dokumenti „Euroopa Liidu territoriaalne tegevuskava 2020. Mitmekesiste piirkondadega kaasava, aruka ja jätkusuutliku Euroopa poole“, mis kiideti heaks ruumilise planeerimise ja territoriaalse arengu eest vastutavate ministrite mitteametlikul kohtumisel 19. mail 2011 Gödöllős Ungaris,

–  võttes arvesse oma 14. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni ELi liikmesriikide valmisoleku kohta uue ühtekuuluvuspoliitika programmitöö perioodi tõhusaks ja õigeaegseks alustamiseks(10),

–  võttes arvesse oma 27. novembri 2014. aasta resolutsiooni viivituste kohta 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika käivitamisel(11),

–  võttes arvesse komisjoni 26. novembri 2014. aasta teatist „Investeerimiskava Euroopa jaoks“ (COM(2014)0903),

–  võttes arvesse majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlevat kuuendat aruannet (COM(2014)0473),

–  võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta resolutsiooni töökohtadesse ja majanduskasvu investeerimise ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamise kohta liidus(12),

–  võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia“ (COM(2010)2020),

–  võttes arvesse oma 28. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuspoliitika ja strateegia „Euroopa 2020“ läbivaatamise kohta(13),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 26. novembri 2015. aasta resolutsiooni 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika lihtsustamise ja tulemuslikkuse suurendamise kohta(14),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. juuni 2015. aasta määrust (EL) 2015/1017, mis käsitleb Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi, Euroopa investeerimisnõustamise keskust ja Euroopa investeerimisprojektide portaali ning millega muudetakse määrusi (EL) nr 1291/2013 ja (EL) nr 1316/2013 – Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond(15),

–  võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele makropiirkondlike strateegiate lisandväärtuse kohta (COM(2013)0468) ning nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta asjaomaseid järeldusi,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi sisepoliitika peadirektoraadi (poliitikaosakond B: struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika) 2015. aasta jaanuaris avaldatud uuringut „Makropiirkondade uus roll Euroopa territoriaalses koostöös“,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi sisepoliitika peadirektoraadi (poliitikaosakond B: struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika) 2015. aasta juulis avaldatud uuringut „Euroopa territoriaalse koostöö rühmitus kui territoriaalse koostöö edendamise ja parandamise vahend Euroopas“ („European Grouping of Territorial Cooperation as an instrument for promotion and improvement of territorial cooperation in Europe“),

–  võttes arvesse komisjoni 22. veebruari 2016. aasta brošüüri „Euroopa investeerimiskava: uued suunised Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondi vahendite kombineerimiseks Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi vahenditega“,

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 2015. aasta mais avaldatud arvamust „Rahastamisvahendid territoriaalse arengu toetamiseks“,

–  võttes arvesse komisjoni 14. detsembri 2015. aasta teatist „Investeerimine töökohtade loomisse ja majanduskasvu elavdamisse: Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panuse maksimeerimine“ (COM(2015)0639),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 2. septembri 2015. aasta deklaratsiooni „Interregi 25 aastat: uus hoog piiriülesele koostööle“,

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 2015. aasta detsembris avaldatud arvamust „Territoriaalne visioon aastaks 2050: milline on tulevik?“,

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 17. detsembri 2015. aasta arvamust „Piiriülese koostöö tugevdamine: vajadus parema õigusraamistiku järele?“,

–  võttes arvesse nõukogu eesistujariigi Luksemburgi poolt ette valmistatud taustadokumenti „Tagasivaade Interregi 25 aastale ja territoriaalse koostöö tuleviku kujundamine“,

–  võttes arvesse nõukogu järeldusi „Interregi 25 aastat: selle panus ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide saavutamisse“,

–  võttes arvesse eesistujariigi Luksemburgi algatust „Vahend erisätete kehtestamiseks ja kohaldamiseks piiriülese koostöö parandamisel“ („A tool for the attribution and application of specific provisions for the improvement of cross-border cooperation“), mis käsitleb konkreetseid õigusnorme, mis võimaldavad vastata niisuguste piirkondade vajadustele ja lahendada nende probleeme(16),

–  võttes arvesse komisjoni poolt Euroopa koostööpäeval 21. septembril 2015 algatatud, kogu ELi hõlmavat avalikku konsultatsiooni piiriülese koostöö järelejäänud takistuste kohta(17),

–  võttes arvesse komisjoni 2015. aastal korraldatud esimese Eurobaromeetri uuringu tulemusi piirialadel elavate kodanike suhtumise kindlakstegemiseks ja kaardistamiseks ning ELi sekkumiste paremaks suunamiseks(18),

–  võttes arvesse OECD 2013. aasta aruannet „Regioonid ja innovatsioon: piiriülene koostöö“,

–  võttes arvesse Regioonide Komitee aruannet „ETKRide järelevalve aruanne 2014. Strateegia „Euroopa 2020“ rakendamine“(19),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit (A8-0202/2016),

A.  arvestades, et ligikaudu 38 % Euroopa rahvastikust elab piirialadel ning arvestades, et ELis valitseb tõsine majandus-, finants- ja sotsiaalkriis, mis seab kõigis valdkondades ebasoodsasse olukorda eelkõige naised; arvestades, et EL peab soolise võrdõiguslikkuse muutma Euroopa territoriaalse koostöö (ETK) poliitika ja tavade peamiseks osaks;

B.  arvestades, et ETK üldeesmärk on vähendada riigipiiride mõju, et vähendada piirkondade erinevusi, kõrvaldades järelejäänud tõkked, mis pidurdavad investeerimist ja piiriülest koostööd, suurendada ühtekuuluvust ja edendada liidu kui terviku harmoonilist majanduslikku, sotsiaalset, kultuurilist ja territoriaalset arengut;

C.  arvestades, et ETK on ühtekuuluvuspoliitika lahutamatu osa, sest see tugevdab Euroopa Liidu territoriaalset ühtekuuluvust;

D.  arvestades, et liikmesriikidel on võimalus ETKd kasutada, et lahendada rändekriisist tulenevaid probleeme;

E.  arvestades, et ELi siseturu ja liikumisvabaduse kogu potentsiaali kasutavate Euroopa kodanike arv on ikka veel väike;

F.  arvestades, et ETK programmid lähtuvad koostöös liikmesriikidega toimuva eelarve täitmise, mitmetasandilise valitsemise ja partnerluse põhimõtetest ning on koostatud kollektiivse töö tulemusena, mis on toonud kokku erinevad Euroopa, riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud asutused, et piiriüleselt lahendada ühiseid probleeme ning hõlbustada heade tavade tutvustamist;

G.  arvestades, et on vaja ühist mõttevahetust ETK struktuuri üle pärast 2020. aastat;

ETK Euroopa lisaväärtus, parimad tavad ja panus strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkidesse

1.  märgib, et ETKst, mida käsitleb eraldi määrus, on saanud üks 2014–2020. aasta ajavahemiku ühtekuuluvuspoliitika kahest samaväärsest eesmärgist; rõhutab siiski, et ETK 10,1 miljardi euro suurune eelarve moodustab 2,8 % ühtekuuluvuspoliitika eelarvest, mis ei vasta keerulistele ülesannetele, mida ETK raames tuleb lahendada, ega kajasta selle Euroopa lisaväärtuse kõrget taset; tuletab siinjuures meelde Euroopa Parlamendi pettumust 2014.‒2020. aasta mitmeaastase finantsraamistiku läbirääkimiste tulemuses seoses ETK eraldiste vähendamisega; on veendunud, et ETK-le suurema eelarve tagamine järgmisel programmitöö perioodil suurendab ühtekuuluvuspoliitika lisaväärtust; nõuab paremat kinnipidamist ELi toimimise lepingu artiklist 174 (mis käsitleb territoriaalset ühtekuuluvust), eelkõige seoses maapiirkondade ja tööstuslikust üleminekust mõjutatud piirkondadega, samuti piirkondadega, kus valitsevad rasked ja püsivalt ebasoodsad looduslikud või demograafilised tingimused, näiteks äärepoolseimad piirkonnad, väikese rahvastikutihedusega põhjapoolseimad piirkonnad, saared, piiriülesed ja mägipiirkonnad; palub komisjonil ja liikmesriikidel pöörata ühtekuuluvuspoliitika elluviimisel erilist tähelepanu aladele, mis on geograafiliselt ja demograafiliselt kõige ebasoodsamas olukorras;

2.  märgib, et kooskõlas strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkidega on ETKd ümber kujundatud eesmärgiga saavutada laiem mõju, pöörates tähelepanu teemakohasele keskendamisele ja tulemustele orienteeritusele, piiramata piirkondlikku lähenemisviisi, mis võimaldab piirkondlike prioriteetide säilitamist; on veendunud, et ETK eripärale tuleb pöörata suuremat tähelepanu; kutsub seetõttu üles ETK programme paremini hindama, et tõendada nende mõju ja lisaväärtust;

3.  möönab, et piiriülene koostöö on oluline vahend piirialade arendamiseks, mida peetakse tõelisteks Euroopa integratsiooni laboriteks; tunnistab, et aastatel 2000–2006 ja 2007–2013 iseloomustas piiriülest koostööd selge suundumus strateegilisemalt seatud prioriteetidele ja parimad tavad saavutati järgmistes valdkondades: parem ühendus ja kättesaadavus, teadmiste ja innovatsiooni ülevõtmine, piirkondliku identiteedi tugevdamine, keskkonnaprobleemide lahendamine, institutsioonilise suutlikkuse suurendamine, tervishoid, haridus, tööhõive ja tööjõu liikumine, samuti kodanikukaitse ning uute partnerlussuhete loomine ja olemasolevate tugevdamine;

4.  tunnistab, et riikidevaheline koostöö on riikideülese lähenemise kaudu aidanud toetada teadust, innovatsiooni ja teadmistepõhist majandust, kohaneda kliimamuutustega ja edendada jätkusuutlikku transporti ja liikuvust ning on andnud panuse institutsioonilise suutlikkuse edendamisse; rõhutab, et integreeritud territoriaalne lähenemine ja riikidevaheline koostöö on eriti oluline keskkonna kaitsmiseks, eelkõige vee, bioloogilise mitmekesisuse ja energia valdkonnas;

5.  tunnistab, et piirkondadevaheline koostöö on võimaldanud linnade ja piirkondade koostööd mitmesugustes küsimustes ja valdkondades, millega on kaasnenud kogemuste ja heade tavade vahetamine, ning see on suurendanud mitmete piirkondlike ja kohalike meetmete tõhusust; on seisukohal, et tuleks lahendada maa- ja linnapiirkondade märkimisväärsete arenguerinevuste ning suurlinnapiirkondade probleemid;

6.  usub, et tõhus piiriülene ja riikidevaheline koostöö teeb geograafilise piirkonna kaubandusettevõtjatele atraktiivsemaks, kui selle käigus võimalikult tõhusalt kasutatakse kohalikku, piirkondlikku ja piiriülest potentsiaali ning inimkapitali, et paremini vastata kaubandusettevõtjate vajadustele ja ootustele, samuti selleks, et vältida ettevõtete ümberpaigutamist kolmandatesse riikidesse, ELi piirkondade rahvastikukadu ning tööpuuduse kasvu;

7.  on veendunud, et parimaid tavasid levitades annab ETK olulist lisaväärtust, toetades rahu, stabiilsust ja piirkondlikku integratsiooni, sealhulgas nii laienemise ja naabruspoliitika raames kui ka ülemaailmselt; usub, et piiriülene koostöö võib tuua lisaväärtust rändekriisi haldamisse;

8.  juhib tähelepanu sellele, et aastatel 2014–2020 investeeritakse umbes 41 % ETK ERFi eelarvest(20) keskkonna edendamise meetmetesse, 27 % aruka majanduskasvu, sh teadustöö ja innovatsiooni tugevdamisse ja 13 % kaasava majanduskasvu edendamisse tööhõive, hariduse ja koolitusega seotud tegevuse kaudu, kusjuures 33 programmi eesmärk on parandada üldist piiriülest ühenduvust; märgib lisaks, et 790 miljonit eurot jagatakse institutsioonilise suutlikkuse suurendamiseks koostööstruktuuride moodustamise või tugevdamise ning avalike teenuste tõhususe parandamise teel;

9.  rõhutab, et tulemustele suunatuse kontseptsiooni teostamiseks tuleb ETK programmidega tagada projektitasandil kvaliteetne koostöö ja võtta kasutusele uut tüüpi hindamine, kus võetakse arvesse iga programmi iseloomu ja mis aitab vähendada toetusesaajate ja korraldusasutuste halduskulusid; kutsub komisjoni, liikmesriike ja korraldusasutusi üles koostööd tegema ja teavet ning häid tavasid vahetama, et teostada hindamisi ja koostada suuniseid, kuidas tulemustele suunatust ETK eripäraga kohandada; kinnitab, et ETK programmide täielikku lisaväärtust ei ole võimalik hinnata ainult kvantitatiivsete näitajate abil, ja palub komisjonil kehtestada kvalitatiivsemad näitajad, et paremini väljendada territoriaalses koostöös saavutatud tulemusi;

10.  võtab murelikult teadmiseks ETK programmide hilise vastuvõtmise ja õhutab komisjoni ja liikmesriike ühendama jõupingutusi programmide edukaks rakendamiseks ning piiriülese koostöö takistuste kõrvaldamiseks, et vältida juba programmitöö perioodil 2007–2013 esile tõstetud kriitilisi probleeme; kutsub komisjoni võtma kõiki vajalikke meetmeid, et kiirendada ETK programmide rakendamist;

11.  kahetseb usaldusväärsete piiriüleste andmete ja piiriülese koostöö tõhususe tõendite puudumist tulemusraamistiku aruandluses; kutsub seetõttu komisjoni, Eurostati ja korraldusasutusi koostööle, et kehtestada ühised hindamiskriteeriumid, ühiselt kooskõlastada ühtset andmebaasi ja koostada metoodika usaldusväärsete andmete piiriülese edastamise, kasutamise ja vahetamise kohta; märgib ära praegused probleemid integreeritud territoriaalsete lähenemisviiside rakendamisel, mis tulenevad liikmesriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste väga erineva tasemega volitustest;

12.  kutsub komisjoni, liikmesriike ja korraldusasutusi üles välja töötama asjakohaselt struktureeritud seiresüsteeme ja hindamiskavasid, et saavutatud tulemusi strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkide ja territoriaalse integratsiooni seisukohalt paremini hinnata;

Panus territoriaalsesse ühtekuuluvusse

13.  rõhutab, et ETK aitab oluliselt tugevdada EL territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärki, ühendades territoriaalsel tasandil mitmesugused valdkondlikud poliitikasuunad; tunneb heameelt Euroopa territoriaalse arengu ja ühtekuuluvuse vaatlusvõrgu (ESPON) uuringu „ET 2050: Euroopa territoriaalsed stsenaariumid ja visioonid“ (ET2050: Territorial Scenarios and Visions for Europe) üle, mis võib toimida võrdlusraamistikuna edasistel aruteludel 2020 aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika ettevalmistamise üle;

14.  tuletab meelde, kui tähtsad on integreeritud territoriaalsed investeeringud ja kogukonna juhitud kohalik areng, mida ei ole Interregi 2014–2020. aasta programmides piisavalt ulatuslikult rakendatud, ja julgustab liikmesriike neid rohkem kasutama, rõhutades, et see eeldab piirkondade ja kohalike asutuste osaluse tugevdamist; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles abisaajatele teavet ja koolitusprogramme pakkuma;

15.  on seisukohal, et uued territoriaalse arengu vahendid, nagu integreeritud territoriaalsed investeeringud ja kogukonna juhitud kohalik areng, võimaldavad investeerida sotsiaal-, tervishoiu- ja haridusteenuste taristusse, mahajäänud linnapiirkondade taaselustamisse, töökohtade loomisse ja muudesse meetmetesse, mille eesmärk on vähendada rändajate isoleeritust ja toetada nende kaasamist;

16.  soovitab erilist tähelepanu pöörata projektidele, mille eesmärk on kohandada ringkondi ja piirkondi uue demograafilise olukorraga ning vähendada sellest olukorrast tulenevat ebavõrdsust, nimelt järgmiste meetmete kaudu: 1) sotsiaalse ja liikuvuse infrastruktuuri kohandamine demograafiliste muutuste ja rändevoogudega; 2) spetsiaalselt vananevale elanikkonnale mõeldud kaupade ja teenuste loomine; 3) eakamatele, naistele ja sisserändajatele mõeldud, sotsiaalset kaasamist soodustavate tööhõivevõimaluste toetamine; 4) digiühenduste parandamine ja platvormide loomine, mis võimaldaksid ja stimuleeriksid eraldatumate piirkondade kodanike osalemist ja lävimist kõigi tasandite (kohaliku, piirkondliku, riikliku ja Euroopa tasandi) asutuste mitmesuguste haldus-, sotsiaal- ja poliitiliste teenistustega;

17.  juhib tähelepanu rollile, mida ETK täidab saarepiirkondades, äärepoolseimates piirkondades, hõredalt asustatud piirkondades, mägi- ja maapiirkondades, kus see on tähtis piirkondliku koostöö ja integratsiooni tugevdamise vahend; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid pööraksid erilist tähelepanu rahaliste vahendite kasutamisele nendes piirkondades, kaasa arvatud kolmandate riikidega piirnevad alad, et parandada ETK raames rahastatavate piiriüleste projektide rakendamist;

18.  juhib tähelepanu ETK ja makropiirkondlike strateegiate vastastikku täiendavale olemusele ühiste probleemide lahendamisel suuremates funktsionaalsetes piirkondades, samuti positiivsele rollile, mida makropiirkondlikud strateegiad võivad täita makropiirkondade ühiste probleemide lahendamises;

19.  on arvamusel, et piiriüleste ja riikidevaheliste programmide vahel tuleks taotleda paremat kooskõlastamist, koostoimet ja täiendavust, et parandada koostööd ja integratsiooni laiematel strateegilistel territooriumidel; nõuab paremat kooskõlastamist korraldusasutuste ja makropiirkondlikes strateegias osalejate vahel; palub komisjonil tugevdada ETK programmide koostööd ja seoseid ning suurendada nende kooskõla riiklike ja piirkondlike programmidega nende koostamise ajal, et edendada vastastikust täiendavust ja vältida kattuvusi;

20.  märgib, et mõnedes piirkondades on tõsised rändeprobleemid, ja ergutab kasutama Interregi programme ja neid kiiresti rakendama, muu hulgas selleks, et lahendada rändekriisiga seotud probleeme ja levitada häid tavasid äärealade kohalike ja piirkondlike omavalitsuste (sh kolmandate riikide) vahel, eelkõige makropiirkondlike strateegiate kaudu;

Teadusuuringute ja innovatsiooni toetamine

21.  tõstab esile saavutusi teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonnas, näiteks ühiseid uurimisprojekte, koostööd uurimisasutuste ja ettevõtjate vahel, rahvusvahelistel piirialadel asuvate ülikoolide, piiriüleste teadus- ja koolituskeskuste rajamist, piiriüleste klastrite ja ettevõtjate võrgustike loomist, piiriüleseid ettevõtlusinkubaatoreid ja nõustamisteenuseid VKEdele, kõrgtehnoloogilist turundust välisinvestorite kaasamiseks jne; märgib, et Interregi programmid mängivad olulist rolli piirkondade konkurentsivõime ja innovatsioonivõimekuse suurendamisel, soodustades aruka spetsialiseerumise strateegiate koostoimet, klastrite koostööd ja innovatsioonivõrgustike arengut; palub komisjonil esitada terviklik ülevaade territoriaalsest koostööst, mis toimub Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) ja Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) raames ja ühise strateegilise raamistiku alusel (ühissätete määruse (määrus (EL) nr 1303/2013) lisa I);

22.  on teadlik, et investeeringud aruka majanduskasvu, sh teadustöö ja innovatsiooni tugevdamisse moodustavad 27 % ERFi eraldistest piiriülese koostöö programmidesse perioodil 2014–2020(21); märgib samuti, et 35 % riikidevahelise koostöö programmide eelarvest suunatakse teadustöö ja innovatsiooni tugevdamise teel aruka majanduskasvu toetamisse;

23.  rõhutab vajadust kujundada piiriülest innovatsioonipoliitikat, näiteks ühiseid teadus- ja liikuvusprogramme ja infrastruktuure, partnerlusi ja koostöövõrgustikke; juhib tähelepanu sellele, et liikmesriikide õigusaktide erinevused takistavad ühiseid jõupingutusi teadusuuringute ja innovatsiooni piiriüleseks laiendamiseks;

24.  nõuab tungivalt, et programmide ja fondide, näiteks „Horisont 2020“, Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI), Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide (ESI) ning muude ELi fondide koostoime ja täiendavus suunataks teadustöö ja innovatsiooni investeeringute kvantiteedi, kvaliteedi ja mõju maksimaalsele suurendamisele; soovitab kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel nende vahendite kombineerimise võimalused täielikult ära kasutada, et toetada VKEsid ning teadus- ja innovatsiooniprojekte, sealhulgas vajaduse korral piiriüleseid projekte; kutsub VKEsid üles täielikult kasutama nende fondide võimalusi, et toetada nende ETK programmide rakendamist;

25.  soovitab tungivalt vastu võtta piiriülesed innovatsioonistrateegiad, kujundades vastastikust täiendavust juba kasutatavate aruka spetsialiseerumise strateegiate ning muude programmide ja strateegiatega; ergutab hindama piiriülese koostoime potentsiaali ja kasutusele võtma erinevaid rahastamisallikaid;

26.  on seisukohal, et rahastamisvahendid peavad täiendavate toetuste näol olema ETK programmide lahutamatu osa, et toetada VKEde juurdepääsu rahastamisele, teadustööd ja innovatsiooni; on seisukohal, et rahastamisvahendite laiem kasutamine võib suurendada Interregi projektidesse investeerimist, luues uusi töökohti ja võimaldades saavutada paremaid tulemusi; tuletab meelde, kui tähtis on tehniline toetus ja kohandatud koolituse algatused, et rahastamisvahenditest täielikult kasu saada, seda isegi vähem arenenud piirkondades;

Juhtimine ja poliitika kooskõlastamine

27.  tuletab meelde, et kuuendas ühtekuuluvuspoliitika aruandes pööratakse ETK-le liiga vähe tähelepanu, kui arvestada, et see on programmitöö perioodist 2007–2013 alates eraldi ühtekuuluvuspoliitika eesmärk; tuletab meelde Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) potentsiaali mitte üksnes ETK toetamise ja edendamise ning piiriüleste projektide haldamise vahendina, vaid ka tervikliku lõimitud territoriaalse arengu tõukejõuna ja mitmetasandilise valitsemise paindliku platvormina;

28.  kiidab heaks ETKRi käsitleva lihtsustatud määruse (EL) nr 1302/2013 ja kutsub liikmesriike suurematele jõupingutustele, et võimaldada ETKRide loomist; juhib siiski tähelepanu sellele, et kõnealusest määrusest ei piisa kõigi piiriülese koostöö juriidiliste takistuste kõrvaldamiseks; tervitab seetõttu eesistujariigi Luksemburgi algatust, millega tehti ettepanek luua piirialade jaoks konkreetne õiguslik vahend, andes liikmesriikidele võimaluse kokku leppida konkreetsetes õigusnormides; tervitab komisjoni algatust viia 2016. aasta lõpuks läbi piiriülese koostöö takistuste analüüs, mille käigus uuritakse lahendusi ja heade tavade näiteid; palub komisjonil lisada sellele analüüsile piirialade vajaduste uuring; ootab huviga komisjoni 21. septembril 2015 algatatud, kogu ELi hõlmava avaliku konsultatsiooni tulemusi piiriülese koostöö järelejäänud takistuste kohta; palub komisjonil oma analüüsis arvesse võtta parlamendi soovitusi ja avaliku konsultatsiooni tulemusi;

29.  on seisukohal, et ETK programmidega tuleks toetada rände- ja varjupaigaprobleemide lahendamist ning edendada tulemuslikku integratsioonipoliitikat, arvestades seejuures kokkulepitud prioriteete ja sekkumisloogikat ning täiendavust muude asjakohaste rahastamisvahenditega; nõuab, et kasutataks komisjoni valmisolekut 2014.–2020. aasta rakenduskavade muudatused kiiresti läbi vaadata ja kinnitada, kui liikmesriigid muudatusi soovivad ja ainult selleks, et rändekriisi pakilisi probleeme lahendada;

30.  soovitab rahastamisvahendite kui paindliku mehhanismi laiemat kasutamist toetuste kõrval; tõstab esile asjaolu, et tõhusa rakendamise korral võivad rahastamisvahendid rahastamise mõju märkimisväärselt suurendada; rõhutab sellega seoses, et rahastamisvahendite kasutamiseks on vaja selgeid, järjekindlaid ja sihipäraseid eeskirju, et koostamise ja rakendamise protsessi fondijuhtide ja toetusesaajate jaoks lihtsamaks muuta; juhib tähelepanu võimalusele kasutada EIP finantskorralduse ja tehnilise abi vahendite kaudu konkreetseid eksperdi- ja oskusteadmisi;

31.  rõhutab, et programmitöö perioodil 2007–2013 ei hinnatud piisavalt Interregi programmide ja muude ELi rahastatavate programmide võimalikku vastastikust täiendavust; nõuab sobivate mehhanismide loomist, et tagada tõhus kooskõlastamine, vastastikune täiendavus ja koostoime Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ja teiste liidu ja riiklike rahastamisvahenditega, näiteks programm „Horisont 2020“, samuti EFSI ning EIPga;

32.  ergutab lisama korraldusasutuste hindamiskavadesse pidevaid hindamisi, kus keskendutakse konkreetselt programmide koostoime tõhususele;

33.  rõhutab piiriüleste tööturgude kasvavat tähtsust, kuna need annavad ülisuured võimalused jõukuse ja töökohtade loomiseks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles täielikult kasutama Interregi programmide võimalusi tööjõu piiriülese liikumise hõlbustamiseks, muu hulgas edendades võrdsete võimaluste põhimõtet, kohandades selleks vajaduse korral halduslikku ja sotsiaalset õigusraamistikku ning toetades kõigi valitsustasandite dialoogi;

34.  peab ülioluliseks suurendada ETK programmide ja EURESi teenuste koostoimet ja omavahelist täiendavust, millel on eriti tähtis roll piirkondades, kus töötajate piiriülene liikumine on tihe; kutsub liikmesriike ja piirkondi täielikult kasutama EURESi teenuste võimalusi tööhõiveks ja tööalaseks liikuvuseks kogu ELis;

35.  on veendunud, et mitmetasandilise valitsemise ja partnerluse põhimõte ning Euroopa käitumisjuhendi tegelik rakendamine on Interregi programmide arendamisel eriti tähtis;

Lihtsustamine

36.  rõhutab, et sõltumata eraldiseisva ETK määruse olemasolust tuleks territoriaalse koostöö programmide rakendamist veelgi lihtsustada, ning palub kõrgetasemelisel lihtsustamise töörühmal1 kaaluda lihtsustamise ja kasusaajate halduskoormuse vähendamise meetmeid, enne kui esitatakse ETKd käsitlev seadusandlik ettepanek ja alustatakse Interregi programmide koostamist 2020. aasta järgseks ajavahemikuks;

37.  palub komisjonilt ettepanekuid konkreetsete meetmete kohta, millega lihtsustada aruandlus-, auditi- ja riigiabieeskirju ning ühtlustada menetlusi; nõuab tungivalt kõigi Interregi programmide kohta valdkondlike standardnõuete kehtestamist;

38.  kutsub liikmesriike üles oma siseriiklike õigusnorme lihtsustama ja ülereguleerimist vältima; nõuab tungivalt e-ühtekuuluvuse rakendamist ja haldusmenetluste ühtlustamist;

39.  toonitab, et erasektori sidusrühmade kaasamise korda tuleb laiendada ja lihtsustada, võttes alati arvesse läbipaistvuse ja aruandekohustuse vajalikkust; soovitab, et avaliku ja erasektori partnerlussuhete loomine võiks anda mitmeid eeliseid, kuid sellega kaasneb huvide konflikti oht, mida tuleks nõuetekohaselt arvesse võtta nii tugeva kui ka pehme õiguse vahendites; palub komisjonil anda õigeaegselt järjepidevaid ja selgeid suuniseid ETK programmide rahastamisvahendite taotlemiseks;

40.  rõhutab, et kõik majanduskasvu ja tööhõive programmide lihtsustused peavad kehtima ka Interregi programmide kohta;

41.  rõhutab, kui tähtis on luua nende lihtsustamismeetmete piires abisaajate järelevalvesüsteeme;

42.  on seisukohal, et ennekõike tuleks edendada kohalikku koostööd ja piiriüleste osalejate vastastikust usaldust ning et rahastamisvahenditega on võimalik neile jõupingutustele märkimisväärselt kaasa aidata;

Soovitused tulevikuks

43.  leiab, et ETK on oma tõhusust tõestanud ja et selle võimalusi tuleks edasi arendada; rõhutab ETK regionaalpoliitikaülest potentsiaali niisugustes valdkondades nagu ühtne turg, digitaalne tegevuskava, tööhõive, liikuvus, energia, teadustöö, haridus, kultuur, tervishoid ja keskkond ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaaluma ETK kui olulise vahendi säilitamist, andes sellele 2020. aasta järgses ühtekuuluvuspoliitikas selgema rolli ja suurendades märkimisväärselt selle eelarvet;

44.  on arvamusel, et koostöö põhialused, sealhulgas peamise abisaaja põhimõte, ja ETK praegune ülesehitus peaksid jääma samaks, nagu ka rõhuasetus piiriülesele osale; palub komisjonil 25-aastase kogemuse põhjal analüüsida ühtlustatud kriteeriumide väljatöötamise võimalust, lähtudes mitte ainult rahvaarvust, vaid ka sotsiaal-majanduslikest ja territoriaalsetest erijoontest;

45.  rõhutab piiriülese koostöö tähtsust ELi välispiiridel ühinemiseelse abi rahastamisvahendi ja Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi raames; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et häid tavasid, mis võimaldavad vähendada Interregi programmidest abisaajate halduskoormust, saaks kohaldada ka ELi välispiiridel rakendatavatele programmidele;

46.  tuletab meelde kodanike rohujuuretasandi koostöö potentsiaali nn väikeprojektide fondi raames seoses kodanike kaasamiseks mõeldud väike- ja mikroprojektidele eraldatavate summadega, pöörates eriti tähelepanu väikestele piiriülestele koostööprojektidele naaberpiirkondade vahel; nõuab, et selliste projektide rahastamist suurendataks, tuletades meelde, et see eeldab täiendavaid lihtsustamise ja paindlikkuse suurendamise püüdeid;

47.  ergutab piirialade strateegiaid ühiselt koostama, et toetada integreeritud ja jätkusuutlikku territoriaalset koostööd, mis hõlmab integreeritud lähenemisviiside rakendamist ja levitamist ning haldusmenetluste ja õigussätete piiriülest ühtlustamist; rõhutab, kui oluline on edendada tasakaalustatud territoriaalset arengut ka piirkondade sees;

48.  on seisukohal, et mägipiirkondade piiriülesele koostööle tuleks pöörata suuremat tähelepanu, seades esikohale maapiirkonnad;

49.  rõhutab, et Euroopa territoriaalse koostöö üks eesmärk peaks olema koostöö kultuuri valdkonnas; on sellega seoses seisukohal, et tuleks rohkem edendada kultuuri- ja hariduskoostööd piiriülestel aladel, millel on ühine kultuuriline ja keeleline pärand;

50.  palub, et piirkondlikele ja kohalikele asutustele antaks Euroopa territoriaalse koostöö ettepanekute tegemisel, juhtimisel ja hindamisel suurem ja tähtsam roll, eelkõige piiriülese koostöö valdkonnas, võttes arvesse, et mõnedel piirkondadel juba on sellised volitused;

51.  kutsub komisjoni üles kaaluma rahastamisvahendite rolli toetuste täiendajana; peab oluliseks tihendada EIPga koostööd VKEde toetamiseks ja rakendada nii komisjoni kui ka EIP finants- ja tehnilisi eksperditeadmisi investeeringute kaasamiseks; kutsub komisjoni ja EIPd üles rahastamisvahendeid territoriaalse koostöö eesmärkidega paremini kooskõlla viima;

52.  kutsub komisjoni, liikmesriike ja korraldusasutusi üles kaaluma eesistujariigi Luksemburgi ettepanekut koostada uus õigusakt 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika jaoks, lähtudes järelhindamiste tulemustest, ajavahemiku 2014– 2020 programmide rakendamisest ja asjakohasest mõjuhinnangust;

53.  palub komisjonil ja liikmesriikidel algatada 2016. aastal ELi tasandil mitut sidusrühma hõlmav struktureeritud arutelu ETK tuleviku üle pärast 2020. aastat, et ette valmistada 2020. aasta järgset ühekuuluvuspoliitikat; rõhutab, et selle debati käigus tuleks eelkõige käsitleda ETK struktuuriga seotud küsimusi, programmide eelarvete koostamise menetlust ja uute mehhanismide koostamist, mille eesmärk oleks tagada tulemustele orienteerituse kontseptsiooni laialdasem rakendamine; ergutab komisjoni koostööle Regioonide Komitee ja asjaomaste kodanikuühenduste ning piirkondlike sidusrühmadega;

54.  nõuab ELi territoriaalse kava koostamist, mis põhineks väljaandel „Roheline raamat territoriaalse ühtekuuluvuse kohta“ (COM(2008)0616), ning rõhutab, et järgmisel, 2020. aasta järgsel programmiperioodil võib oluliseks osutuda ka tulevane valge raamat territoriaalse ühtekuuluvuse kohta;

Üldsuse teadlikkuse suurendamine ja nähtavus

55.  tunneb kahetsust üldsuse vähese teadlikkuse ja ETK programmide vähese nähtavuse pärast ning nõuab tõhusamat teavitamist nende programmide eesmärkidest, nendega kaasnevatest võimalustest ja projektide teostamise viisidest ning seejärel ka lõpuleviidud projektide tulemustest; kutsub komisjoni, liikmesriike ja korraldusasutusi looma koostöömehhanisme ja ulatuslikke institutsioonilisi platvorme, et tagada suurem nähtavus ja teadlikkuse suurenemine; kutsub komisjoni üles kaardistama ja laialdaselt levitama ETK programmide ja projektide seniseid saavutusi;

56.  kutsub komisjoni ja liikmesriike edendama ETKRi rolli kohalike vajaduste tõhusama täitmise vahendina piiriülestes piirkondades;

57.  tunnistab kohalike tegutsejate ja projektide ettevalmistamise toetamise olulisust ja ergutab korraldusasutusi tugevdama olemasolevaid teavitusvahendeid, näiteks piirkondlikke teabekeskusi;

58.  märgib, et hea koostöö komisjoni, EIP ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel on tähtis, et tagada rahastamisvahendite edukas kasutamine territoriaalses arengus ja kogu ühtekuuluvuspoliitikas; rõhutab sellega seoses vajadust tõhustada kogemuste ja teadmiste vahetamist ühelt poolt komisjoni ja EIP ning teiselt poolt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel;

59.  tunnustab territoriaalse (kohaliku) tegevuse, teabe levitamise, kohaliku tasandi teadlikkuse suurendamise ja projektitoetuse rolli ning julgustab seetõttu korraldusasutusi tugevdama selliseid kasulikke vahendeid nagu territoriaalsed kontaktpunktid;

60.  nõuab paremat kooskõlastamist komisjoni, liikmesriikide, korraldusasutuste ja kõigi sidusrühmade vahel, et koostada projektide temaatiliste saavutuste kriitiline analüüs, tuua välja nii edulood kui ka puudused ning esitada soovitusi 2020. aasta järgseks ajaks, tagades samas läbipaistvuse ja kodanikuläheduse;

o
o   o

61.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 320.
(2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 289.
(3) ELT L 347, 20.12.2013, lk 259.
(4) ELT L 347, 20.12.2013, lk 303.
(5) ELT L 77, 15.3.2014, lk 95.
(6) ELT L 77, 15.3.2014, lk 11.
(7) ELT L 77, 15.3.2014, lk 27.
(8) ELT L 347, 20.12.2013, lk 884.
(9) ELT L 298, 26.10.2012, lk 1.
(10) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0015.
(11) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0068.
(12) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0308.
(13) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0384.
(14) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0419.
(15) ELT L 169, 1.7.2015, lk 1.
(16) http://www.dat.public.lu/eu-presidency/Events/Informal-Ministerial-Meetings-on-Territorial-Cohesion-and-Urban-Policy-_26-27-November-2015_-Luxembourg-City_/Material/IMM-Territorial-_LU-Presidency_---Input-Paper-Action-3.pdf
(17) Komisjoni pressiteade IP/15/5686.
(18) Eurobaromeetri kiiruuring 422 – Piiriülene koostöö ELis.
(19) http://cor.europa.eu/en/documentation/studies/Documents/EGTC_MonitoringReport_2014.pdf
(20) Komisjoni teatise „Investeerimine töökohtade loomisse ja majanduskasvu elavdamisse: Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panuse maksimeerimine“ I lisa (Euroopa territoriaalne koostöö/Interreg).
(21) Komisjoni teatise „Investeerimine töökohtade loomisse ja majanduskasvu elavdamisse: Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panuse maksimeerimine“ I lisa (Euroopa territoriaalne koostöö/Interreg).


Autotööstuses heitkoguste mõõtmise uurimine
PDF 153kWORD 50k
Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta resolutsioon autotööstuses heitkoguste mõõtmise uurimise kohta autotööstuses heitkoguste mõõtmise uurimise kohta (2016/2090(INI))
P8_TA(2016)0322A8-0246/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 226,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 19. aprilli 1995. aasta otsust 95/167/EÜ, Euratom, ESTÜ Euroopa Parlamendi uurimisõiguse kasutamise erisätete kohta(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 17. detsembri 2015. aasta otsust (EL) 2016/34 autotööstuses heitkoguste mõõtmise uurimiskomisjoni moodustamise, volituste, liikmete arvu ja ametiaja kohta(2),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 198,

–  võttes arvesse autotööstuses heitkoguste mõõtmise uurimiskomisjoni vaheraportit (A8-0246/2016),

A.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artikkel 226 annab Euroopa Parlamendile õigusliku aluse ajutise uurimiskomisjoni moodustamiseks, et uurida väidetavaid rikkumisi või haldusomavoli liidu õiguse rakendamisel, ilma et see piiraks liikmesriikide või liidu kohtute jurisdiktsiooni, ning arvestades, et see on parlamendi järelevalvevolituste oluline osa;

B.  arvestades, et parlament otsustas 17. detsembril 2015 esimeeste konverentsi otsuse põhjal moodustada uurimiskomisjoni, et uurida liidu õiguse väidetavat kohaldamata jätmist seoses heitkoguste mõõtmisega autotööstuses, ning et komisjon esitab selles küsimuses kõik soovitused, mida ta peab vajalikuks;

C.  arvestades, et uurimiskomisjon tegutseb töökava kohaselt, mis hõlmab järgmist:

   kutsutud tunnistajate ja ekspertide kuulamise kava, et koguda olulisi suulisi tõendeid;
   kirjalike tõendite nõudmist kuulamistele kutsutud tunnistajatelt ja ekspertidelt;
   dokumendipäringuid komisjonile, liikmesriikide ametiasutustele ja muudele asjaosalistele, et koguda olulisi kirjalikke tõendeid;
   kahte lähetust teabe kogumiseks kohapeal;
   eksperdiabi eelarve alusel tellitud ülevaateid ja uuringuid;
   ametlikku kirjalikku arvamust parlamendi õigusteenistuselt seoses selliste külaliste tunnistama kutsumisega, kelle suhtes võidakse käivitada kohtumenetlus;

D.  arvestades, uurimiskomisjon on saatnud mitmeid küsimustikke liikmesriikidele, liidu institutsioonidele ja muudele asutustele ning on esitanud oma veebisaidil avaliku kutse tõendite esitamiseks;

E.  arvestades, et jätkuva uurimise tulemused võivad anda lisaväärtust liidu tüübikinnituse raamistikule;

F.  arvestades, et parlament nõudis oma 17. detsembri 2015. aasta otsuses, et uurimiskomisjon esitaks kuue kuu jooksul pärast töö alustamist vaheraporti;

G.  arvestades, et uurimiskomisjoni olemus ei luba tal esitada uurimise põhjal tehtud lõplikke järeldusi enne, kui ta on seisukohal, et tema volitused on täidetud; arvestades seega, et uurimiskomisjoni vaheraportis oleks liiga vara esitada tähelepanekuid tema volituste eri aspektide kohta;

H.  arvestades, et siiani esitatud ja uurimiskomisjonis läbi vaadatud suulised ja kirjalikud tõendid kinnitavad vajadust uurida edasi kõiki komisjoni volitustes sisalduvaid punkte;

1.  julgustab uurimiskomisjoni tööd jätkama ja rakendama täielikult Euroopa Parlamendi 17. detsembri 2015. aasta otsusega antud volitusi ning toetab kõiki meetmeid ja algatusi, mis viivad volituste täitmiseni;

2.  palub esimeeste konverentsil ja juhatusel toetada kõiki meetmeid, mida uurimiskomisjon vajab oma volituste täitmiseks, eelkõige seoses kuulamiste ja erakorraliste koosolekute lubamise, tunnistajate ja ekspertide kulude hüvitamise, lähetuste ja muude nõuetekohaselt põhjendatud tehniliste vahenditega;

3.  palub Euroopa Komisjonil tagada uurimiskomisjoni abistamisel kiire toetus ja täielik läbipaistvus, järgides täielikult lojaalse koostöö põhimõtet ning tagades kogu võimaliku tehnilise ja poliitilise toetuse, eelkõige nõutavate dokumentide kiirema esitamise abil; ootab täielikku koostööd asjassepuutuvatelt praegustelt volinikelt ja peadirektoraatidelt, samuti varasematel ametiaegadel vastutavatel kohtadel töötanud isikutelt; palub liikmesriikidel järgida täielikult lojaalse koostöö põhimõtet ning osutada uurimiskomisjonile vajalikku tehnilist ja poliitilist toetust, eelkõige võimaldades Euroopa Komisjonil esitada nõutavaid dokumente kiiremini ning, juhul kui dokumentide esitamiseks on vaja liikmesriikide nõusolekut, kiirendades oma sisemenetlusi sellise nõusoleku andmiseks;

4.  nõuab, et liikmesriikide valitsused, parlamendid ja pädevad asutused aitaksid uurimiskomisjoni tema ülesannete täitmisel, järgides täielikult liidu õiguses sätestatud lojaalse koostöö põhimõtet;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) EÜT L 113, 19.5.1995, lk 2.
(2) ELT L 10, 15.1.2016, lk 13.


István Ujhelyi puutumatuse äravõtmise taotlus
PDF 157kWORD 50k
Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta otsus István Ujhelyi puutumatuse äravõtmise taotluse kohta (2015/2237(IMM))
P8_TA(2016)0323A8-0229/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse István Ujhelyi puutumatuse äravõtmise taotlust, mis esitati Pesti (Ungari) piirkonnakohtu 26. novembri 2014. aasta otsusega seoses selles kohtus poolelioleva kriminaalmenetlusega ja mille edastas 15. juulil 2015. aastal Ungari alaline esindaja ning mis tehti teatavaks Euroopa Parlamendi täiskogu istungil 7. septembril 2015. aastal,

–  olles vastavalt kodukorra artikli 9 lõikele 5 István Ujhelyi 28. jaanuaril 2016. aastal ära kuulanud,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikleid 8 ja 9 ning otsestel ja üldistel valimistel Euroopa Parlamendi liikmete valimist käsitleva 20. septembri 1976. aasta akti artikli 6 lõiget 2,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 12. mai 1964. aasta, 10. juuli 1986. aasta, 15. ja 21. oktoobri 2008. aasta, 19. märtsi 2010. aasta, 6. septembri 2011. aasta ja 17. jaanuari 2013. aasta otsuseid(1),

–  võttes arvesse Ungari põhiseaduse artikli 4 lõiget 2,

–  võttes arvesse Ungarist valitud Euroopa Parlamendi liikmete seisundit käsitleva Ungari 2004. aasta LVII akti artikli 10 lõiget 2,

–  võttes arvesse Ungari Rahvuskogu käsitleva 2012. aasta XXXVI akti artikli 74 lõiget 3 ja artikli 79 lõiget 2,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 5 lõiget 2, artikli 6 lõiget 1 ja artiklit 9,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A8-0229/2016),

A.  arvestades, et Pesti piirkonnakohus on taotlenud Euroopa Parlamendi liikme István Ujhelyi puutumatuse äravõtmist seoses kohtumenetlusega selles kohtus;

B.  arvestades, et kohtu taotlus on seotud laimamiskuritegu käsitleva kriminaalmenetlusega seoses väidetega, mille István Ujhelyi esitas 25. aprillil 2014. aastal Ungari üksikisiku kohta;

C.  arvestades, et protokolli nr 7 artikli 8 kohaselt ei või Euroopa Parlamendi liikmeid üle kuulata, nende suhtes tõkendit kohaldada ega neid kohtumenetlusele allutada nende poolt oma kohustuste täitmisel avaldatud arvamuste või antud häälte tõttu;

D.  arvestades, et vastavalt protokolli nr 7 artiklile 9 on Euroopa Parlamendi istungjärkude ajal Euroopa Parlamendi liikmetel oma riigi territooriumil samasugune immuniteet nagu selle riigi parlamendi liikmetel;

E.  arvestades, et Ungari põhiseaduse artikli 4 lõike 2 kohaselt on parlamendi liikmetel õigus puutumatusele ja tasule, et edendada nende sõltumatust;

F.  arvestades, et vastavalt Ungarist valitud Euroopa Parlamendi liikmete seisundit käsitleva Ungari 2004. aasta LVII akti artikli 10 lõikele 1 antakse Euroopa Parlamendi liikmele sama puutumatuse aste, nagu on Ungari parlamendi liikmel;

G.  arvestades, et vastavalt Ungari Rahvuskogu käsitleva 2012. aasta XXXVI akti artikli 74 lõikele 3 esitab puutumatuse äravõtmise taotluse spiikrile peaprokurör enne süüdistuse esitamist või kohus pärast süüdistuse esitamist;

H.  arvestades, et vastavalt Ungari Rahvuskogu käsitleva 2012. aasta XXXVI akti artikli 79 lõikele 2 on isikul, kes on registreeritud kandidaadina liikmete valimisel, samasugune puutumatus ja seetõttu võiksid 25. aprillil 2014. aastal esitatud väited olla hõlmatud Ungari parlamendi täieliku puutumatusega, välja arvatud asjaolu, et puutumatuse äravõtmise otsustab riiklik valimiskomisjon ja puutumatuse äravõtmise taotlus esitatakse riikliku valimiskomisjoni esimehele;

I.  arvestades, et kõnealused väited esitati 25. aprillil 2014. aastal, ajal, mil István Ujhelyi ei olnud Euroopa Parlamendi liige, vaid oli liikmesriigi parlamendi liige;

J.  arvestades, et István Ujhelyi vastu esitatud süüdistused ei ole seotud tema poolt Euroopa Parlamendi liikme kohustuste täitmisel avaldatud arvamuse või antud häälega, ning arvestades, et seetõttu ei ole täielik puutumatus vastavalt protokolli nr 7 artiklile 8 kohaldatav;

1.  otsustab István Ujhelyi puutumatuse ära võtta;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus ja vastutava parlamendikomisjoni raport viivitamatult Ungari pädevatele ametiasutustele.

(1) Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 12. mai 1964, Wagner vs. Fohrmann ja Krier, 101/63, ECLI:EU:C:1964:28; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 10. juuli 1986, Wybot vs. Faure jt, 149/85, ECLI:EU:C:1986:310; kohtuotsus, Üldkohus, 15. oktoober 2008, Mote vs. parlament, T-345/05, ECLI:EU:T:2008:440; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 21. oktoober 2008, Marra vs. De Gregorio ja Clemente, C-200/07 ja C-201/07, ECLI:EU:C:2008:579; kohtuotsus, Üldkohus, 19. märts 2010, Gollnisch vs. parlament, T-42/06, ECLI:EU:T:2010:102; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 6. september 2011, Patriciello, C-163/10, ECLI: EU:C:2011:543; kohtuotsus, Üldkohus, 17. jaanuar 2013, Gollnisch vs. parlament, T-346/11 ja T-347/11, ECLI:EU:T:2013:23.


Rosario Crocetta eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotlus
PDF 155kWORD 50k
Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta otsus Rosario Crocetta eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotluse kohta (2016/2015(IMM))
P8_TA(2016)0324A8-0230/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Rosario Crocetta 7. jaanuaril 2016. aastal esitatud ja täiskogu istungil 21. jaanuaril 2016. aastal teatavaks tehtud taotlust kaitsta tema eesõigusi ja puutumatust seoses poolelioleva kriminaalmenetlusega Itaalias Palermo kohtu kriminaalkolleegiumis (RGNR No 20445/2012),

–  olles vastavalt kodukorra artikli 9 lõikele 5 Rosario Crocetta ära kuulanud,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikleid 8 ja 9 ning otsestel ja üldistel valimistel Euroopa Parlamendi liikmete valimist käsitleva 20. septembri 1976. aasta akti artikli 6 lõiget 2,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 12. mai 1964. aasta, 10. juuli 1986. aasta, 15. ja 21. oktoobri 2008. aasta, 19. märtsi 2010. aasta, 6. septembri 2011. aasta ja 17. jaanuari 2013. aasta otsuseid(1),

–  võttes arvesse Itaalia karistusseadustiku artiklit 595,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 5 lõiget 2 ning artikleid 7 ja 9,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A8-0230/2016),

A.  arvestades, et Euroopa Parlamendi liige Rosario Crocetta on palunud kaitsta oma puutumatust seoses poolelioleva kriminaalmenetlusega Palermo kohtu kriminaalkolleegiumis; arvestades, et riigiprokuröri teatise kohaselt on Rosario Crocetta väidetavalt esinenud laimavate avaldustega ja selline käitumine on karistatav vastavalt Itaalia karistusseadustiku artiklile 595;

B.  arvestades, et protokolli nr 7 artikli 8 kohaselt ei või Euroopa Parlamendi liikmeid üle kuulata, nende suhtes tõkendit kohaldada ega neid kohtumenetlusele allutada nende poolt oma kohustuste täitmisel avaldatud arvamuste või antud häälte tõttu; arvestades, et niisugust immuniteeti tuleb seetõttu, et selle eesmärk on kaitsta Euroopa Parlamendi liikmete arvamusvabadust ja sõltumatust, pidada absoluutseks immuniteediks, mis välistab igasuguse kohtumenetluse parlamendiliikme kohustuste täitmisel avaldatud arvamuse või antud hääle tõttu(2);

C.  arvestades, et Euroopa Kohus on otsustanud, et selleks, et arvamus oleks puutumatusega hõlmatud, peab Euroopa Parlamendi liige olema seda väljendanud oma kohustuste täitmisel, mistõttu väljendatud arvamuse ja parlamendiliikme kohustuste vahel peab olema seos; arvestades, et selline seos peab olema otsene ja ilmne(3);

D.  arvestades, et Rosario Crocetta oli kõnesolevate avalduste tegemise ajal Euroopa Parlamendi liige;

E.  arvestades, et Rosario Crocetta parlamendiliikme tegevusest nähtub, et ta on alati väga aktiivselt võidelnud organiseeritud kuritegevuse ja selle mõju vastu liidus ja liikmesriikides; arvestades, et ta on samuti keskendunud süsteemsele mõjule, mida avaldab korruptsioon poliitikale ja majandusele, eriti riigihangetele keskkonnapoliitika valdkonnas;

F.  arvestades, et juhtumi asjaolud, mis tulid ilmsiks õiguskomisjonile esitatud dokumentidest ja komisjonis toimunud kuulamisel, näitavad, et Rosario Crocetta avaldustel on otsene ja ilmne seos parlamendiliikme kohustustega;

G.  arvestades, et seepärast võib Rosario Crocetta tegevust pidada Euroopa Parlamendi liikme ülesannete täitmiseks;

1.  otsustab kaitsta Rosario Crocetta eesõigusi ja puutumatust.

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus ja vastutava parlamendikomisjoni raport viivitamatult Itaalia Vabariigi pädevatele ametiasutustele ja Rosario Crocettale.

(1) Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 12. mai 1964, Wagner vs. Fohrmann ja Krier, 101/63, ECLI:EU:C:1964:28; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 10. juuli 1986, Wybot vs. Faure jt, 149/85, ECLI:EU:C:1986:310; kohtuotsus, Üldkohus, 15. oktoober 2008, Mote vs. parlament, T-345/05, ECLI:EU:T:2008:440; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 21. oktoober 2008, Marra vs. De Gregorio ja Clemente, C-200/07 ja C-201/07, ECLI:EU:C:2008:579; kohtuotsus, Üldkohus, 19. märts 2010, Gollnisch vs. parlament, T-42/06, ECLI:EU:T:2010:102; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 6. september 2011, Patriciello, C-163/10, ECLI: EU:C:2011:543; kohtuotsus, Üldkohus, 17. jaanuar 2013, Gollnisch vs. parlament, T-346/11 ja T-347/11, ECLI:EU:T:2013:23.
(2) Eespool osutatud liidetud kohtuasjad C-200/07 ja C-201/07, Marra, punkt 27.
(3) Eespool osutatud kohtuasi C-163/10, Patriciello, punktid 33 ja 35.


Sotirios Zarianopoulose puutumatuse äravõtmise taotlus
PDF 155kWORD 48k
Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta otsus Sotirios Zarianopoulose puutumatuse äravõtmise taotluse kohta (2016/2083(IMM))
P8_TA(2016)0325A8-0233/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Sotirios Zarianopoulose puutumatuse äravõtmise taotlust, mille esitas 28. märtsil 2016. aastal Kreeka ülemkohtu prokurör seoses kavandatava vastutusele võtmisega Thessaloniki õigusrikkumiste asjas (toimik nr ABM A2015/1606), mis tehti teatavaks Euroopa Parlamendi täiskogu istungil 27. aprillil 2016. aastal,

–  võttes arvesse seda, et Sotirios Zarianopoulos loobus kodukorra artikli 9 lõike 5 kohasest võimalusest anda kuulamisel selgitusi,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikleid 8 ja 9 ning otsestel ja üldistel valimistel Euroopa Parlamendi liikmete valimist käsitleva 20. septembri 1976. aasta akti artikli 6 lõiget 2,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 12. mai 1964. aasta, 10. juuli 1986. aasta, 15. ja 21. oktoobri 2008. aasta, 19. märtsi 2010. aasta, 6. septembri 2011. aasta ja 17. jaanuari 2013. aasta otsuseid(1),

–  võttes arvesse Kreeka Vabariigi põhiseaduse artiklit 62,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 5 lõiget 2, artikli 6 lõiget 1 ja artiklit 9,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A8-0233/2016),

A.  arvestades, et Kreeka ülemkohtu prokurör on taotlenud Euroopa Parlamendi liikme Sotirios Zarianopoulose puutumatuse äravõtmist seoses vastutusele võtmisega väidetava õigusrikkumise tõttu;

B.  arvestades, et Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artiklis 9 on sätestatud, et Euroopa Parlamendi liikmetel on oma riigi territooriumil samasugune immuniteet nagu selle riigi parlamendi liikmetel;

C.  arvestades, et Kreeka Vabariigi põhiseaduse artiklis 62 on sätestatud, et parlamendi koosseisu ametiajal ei või parlamendiliiget ilma parlamendi eelneva loata vastutusele võtta, kinni pidada, temalt vabadust võtta ega muul viisil tema vabadust piirata;

D.  arvestades, et Kreeka ametiasutused kavatsevad Sotirios Zarianopoulose koos teistega vastutusele võtta seoses õiguslike kohutuste täitmata jätmisega;

E.  arvestades, et kavandatav vastutusele võtmine puudutab Thessaloniki linnavolikogu poolt 2011. aastal väljastatud väidetavalt ebaseaduslikke lubasid hõivata üldkasutatav ala, et rajada kõnniteedele väliterrasse, ning arvestades, et Sotirios Zarianopoulost soovitakse vastutusele võtta kui endist linnavolikogu liiget;

F.  arvestades, et kavandataval vastutusele võtmisel ei ole ilmselgelt seost Sotirios Zarianopoulose Euroopa Parlamendi liikme staatusega, vaid see puudutab tema kui endise linnavolikogu liikme volitusi;

G.  arvestades, et kavandatud vastutusele võtmine ei ole seotud Euroopa Parlamendi liikme kohustuste täitmisel avaldatud arvamustega ega antud häältega Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikli 8 tähenduses;

H.  arvestades, et ei ole põhjust eeldada, et kavandatud vastutusele võtmise eesmärk on kahjustada parlamendiliikme poliitilist tegevust (fumus persecutionis), seda enam, et süüdistus puudutab kõiki tolleaegseid linnavolikogu liikmeid;

1.  otsustab Sotirios Zarianopoulose puutumatuse ära võtta;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus ja vastutava parlamendikomisjoni raport viivitamatult Kreeka ametiasutustele.

(1) Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 12. mai 1964, Wagner vs. Fohrmann ja Krier, 101/63, ECLI:EU:C:1964:28; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 10. juuli 1986, Wybot vs. Faure jt, 149/85, ECLI:EU:C:1986:310; kohtuotsus, Üldkohus, 15. oktoober 2008, Mote vs. parlament, T-345/05, ECLI:EU:T:2008:440; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 21. oktoober 2008, Marra vs. De Gregorio ja Clemente, C-200/07 ja C-201/07, ECLI:EU:C:2008:579; kohtuotsus, Üldkohus, 19. märts 2010, Gollnisch vs. parlament, T-42/06, ECLI:EU:T:2010:102; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 6. september 2011, Patriciello, C-163/10, ECLI: (EU:C:2011:543); kohtuotsus, Üldkohus, 17. jaanuar 2013, Gollnisch vs. parlament, T346/11 ja T-347/11, ECLI:EU:T:2013:23.


ELi ja Hiina vaheline leping seoses Horvaatia ühinemisega ***
PDF 237kWORD 47k
Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu ja Hiina Rahvavabariigiga kirjavahetuse vormis sõlmitava lepingu allakirjutamiseks, milles käsitletakse vastavalt 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) artikli XXIV lõikele 6 ja artiklile XXVIII kontsessioonide muutmist Horvaatia Vabariigi loendis selle riigi Euroopa Liiduga ühinemise käigus (15561/2015 – C8-0158/2016 – 2015/0298(NLE))
P8_TA(2016)0326A8-0231/2016

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (15561/2015),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Hiina Rahvavabariigi kirjavahetuse vormis lepingut, milles käsitletakse vastavalt 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) artikli XXIV lõikele 6 ja artiklile XXVIII kontsessioonide muutmist Horvaatia Vabariigi loendis selle riigi Euroopa Liiduga ühinemise käigus (15562/2015),

–  võttes arvesse taotlust nõusoleku saamiseks, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 lõike 4 esimesele lõigule ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v (C8-0158/2016),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõike 1 esimest ja kolmandat lõiku ja lõiget 2 ning artikli 108 lõiget 7,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni soovitust (A8-0231/2016),

1.  annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide ja Hiina Rahvavabariigi valitsustele ja parlamentidele.


ELi ja Uruguay vaheline leping seoses Horvaatia ühinemisega ***
PDF 238kWORD 47k
Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu sõlmida Euroopa Liidu ja Uruguay Idavabariigi vaheline kirjavahetuse vormis leping, milles käsitletakse vastavalt 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) artikli XXIV lõikele 6 ja artiklile XXVIII kontsessioonide muutmist Horvaatia Vabariigi loendis selle riigi Euroopa Liiduga ühinemise käigus (06870/2016 – C8-0235/2016 – 2016/0058(NLE))
P8_TA(2016)0327A8-0241/2016

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (06870/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Uruguay Idavabariigi vahelist kirjavahetuse vormis lepingu projekti, milles käsitletakse vastavalt 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) artikli XXIV lõikele 6 ja artiklile XXVIII kontsessioonide muutmist Horvaatia Vabariigi loendis selle riigi Euroopa Liiduga ühinemise käigus (06871/2016),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 lõike 4 esimesele lõigule ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v (C8-0235/2016),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõike 1 esimest ja kolmandat lõiku ja lõiget 2 ning artikli 108 lõiget 7,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni soovitust (A8-0241/2016),

1.  annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Uruguay Idavabariigi valitsusele ja parlamendile.


Kontrollikoja liikmeks nimetamine – Lazaros Stavrou Lazarou
PDF 232kWORD 47k
Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta otsus ettepaneku kohta nimetada Lazaros Stavrou Lazarou kontrollikoja liikmeks (C8-0190/2016 – 2016/0807(NLE))
P8_TA(2016)0328A8-0258/2016

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 286 lõiget 2, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C8-0190/2016),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 121,

–  võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit (A8-0258/2016),

A.  arvestades, et parlamendi eelarvekontrollikomisjon hindas esitatud kandidaadi kvalifikatsiooni, pidades eelkõige silmas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 286 lõikes 1 esitatud tingimusi;

B.  arvestades, et eelarvekontrollikomisjon kuulas oma 5. septembri 2016. aasta koosolekul ära nõukogu esitatud kontrollikoja liikme kandidaadi;

1.  toetab nõukogu ettepanekut nimetada Lazaros Stavrou Lazarou kontrollikoja liikmeks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus nõukogule ning teavitamise eesmärgil kontrollikojale, Euroopa Liidu muudele institutsioonidele ja liikmesriikide kontrolliasutustele.


Kontrollikoja liikmeks nimetamine – João Figueiredo
PDF 237kWORD 47k
Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta otsus ettepaneku kohta nimetada João Alexandre Tavares Gonçalves de Figueiredo kontrollikoja liikmeks (C8-0260/2016 – 2016/0809(NLE))
P8_TA(2016)0329A8-0259/2016

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 286 lõiget 2, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C8-0260/2016),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 121,

–  võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit (A8-0259/2016),

A.  arvestades, et eelarvekontrollikomisjon hindas esitatud kandidaadi kvalifikatsiooni, pidades eelkõige silmas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 286 lõikes 1 esitatud tingimusi;

B.  arvestades, et eelarvekontrollikomisjon kuulas oma 5. septembri 2016. aasta koosolekul ära nõukogu nimetatud kontrollikoja liikme kandidaadi;

1.  toetab nõukogu ettepanekut nimetada João Alexandre Tavares Gonçalves de Figueiredo kontrollikoja liikmeks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus nõukogule ja teavitamise eesmärgil kontrollikojale ning Euroopa Liidu muudele institutsioonidele ja liikmesriikide kontrolliasutustele.


Kontrollikoja liikmeks nimetamine – Leo Brincat
PDF 230kWORD 47k
Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta otsus ettepaneku kohta nimetada Leo Brincat kontrollikoja liikmeks (C8-0185/2016 – 2016/0806(NLE))
P8_TA(2016)0330A8-0257/2016

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 286 lõiget 2, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C8-0185/2016),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 121,

–  võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit (A8-0257/2016),

A.  arvestades, et eelarvekontrollikomisjon hindas esitatud kandidaadi kvalifikatsiooni, pidades eelkõige silmas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 286 lõikes 1 esitatud tingimusi;

B.  arvestades, et eelarvekontrollikomisjon kuulas oma 5. septembri 2016. aasta koosolekul ära nõukogu nimetatud kontrollikoja liikme kandidaadi;

1.  ei toeta ettepanekut nimetada Leo Brincat kontrollikoja liikmeks ning palub nõukogul oma ettepanek tagasi võtta ja esitada Euroopa Parlamendile uus ettepanek;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus nõukogule ning teavitamise eesmärgil kontrollikojale, Euroopa Liidu muudele institutsioonidele ja liikmesriikide kontrolliasutustele.


Statistika väliskaubanduse kohta kolmandate riikidega (delegeeritud ja rakendamisvolitused) ***II
PDF 235kWORD 47k
Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 471/2009, mis käsitleb ühenduse statistikat väliskaubanduse kohta kolmandate riikidega, seoses delegeeritud ja rakendamisvolituste andmisega komisjonile teatavate meetmete vastuvõtmiseks (08536/1/2016 – C8-0226/2016 – 2013/0279(COD))
P8_TA(2016)0331A8-0240/2016

(Seadusandlik tavamenetlus: teine lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu esimese lugemise seisukohta (08536/1/2016 – C8-0226/2016),

–  võttes arvesse oma esimese lugemise seisukohta(1) Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud komisjoni ettepaneku (COM(2013)0579) suhtes,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 7,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 76,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni soovitust teisele lugemisele (A8-0240/2016),

1.  kiidab nõukogu esimese lugemise seisukoha heaks;

2.  märgib, et seadusandlik akt võetakse vastu kooskõlas nõukogu seisukohaga;

3.  teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga seadusandlikule aktile alla vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 297 lõikele 1;

4.  teeb peasekretärile ülesandeks pärast kõikide menetluste nõuetekohase läbiviimise kontrollimist seadusandlikule aktile alla kirjutada ja korraldada kokkuleppel nõukogu peasekretäriga selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, 12.3.2014, P7_TA(2014)0226.


Maagaasi- ja elektrihinnastatistika ***I
PDF 234kWORD 48k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb Euroopa maagaasi- ja elektrihinnastatistikat ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/92/EÜ ühenduse menetluse kohta tööstuslikele lõpptarbijatele määratud gaasi- ja elektrihindade läbipaistvuse parandamiseks (COM(2015)0496 – C8-0357/2015 – 2015/0239(COD))
P8_TA(2016)0332A8-0184/2016

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2015)0496),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 338 lõiget 1, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8-0357/2015),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 22. juuni 2016. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit (A8-0184/2016),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 13. septembril 2016. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/…, mis käsitleb Euroopa maagaasi- ja elektrihinnastatistikat ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/92/EÜ

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2016/1952) lõplikule kujule).


Energiaturu uue korralduse suunas
PDF 415kWORD 63k
Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta resolutsioon teema „Energiaturu uue korralduse suunas“ kohta (2015/2322(INI))
P8_TA(2016)0333A8-0214/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping), eriti selle artikleid 114 ja 194,

–   võttes arvesse 2015. aasta detsembri Pariisi kokkulepet, mis sõlmiti ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgul (COP21),

–   võttes arvesse komisjoni 15. detsembri 2011. aasta teatist „Energia tegevuskava aastani 2050“ (COM(2011)0885),

–  võttes arvesse komisjoni 5. novembri 2013. aasta teatist „Elektrienergia siseturu saavutamine ning riigi sekkumise parim kasutamine“ (C(2013)7243) ning komisjoni talituste töödokumenti „Tootmise piisavus elektrienergia siseturul – suunised avaliku sekkumise puhul“ (SWD(2013)0438),

–  võttes arvesse komisjoni 9. aprilli 2014. aasta teatist „Keskkonna- ja energiaalase riigiabi suunised aastateks 2014–2020“(1),

–  võttes arvesse komisjoni 16. detsembri 2014. aasta teatist „Komisjoni 2015. aasta tööprogramm – Uus algus“ (COM(2014)0910),

–   võttes arvesse komisjoni 15. juuli 2015. aasta teatist „Uued võimalused energiatarbijatele“ (COM(2015)0339),

–  võttes arvesse komisjoni 25. veebruari 2015. aasta teatist „Energialiidu pakett – vastupidava energialiidu ja tulevikku suunatud kliimamuutuste poliitika raamstrateegia“ (COM(2015)0080),

–  võttes arvesse komisjoni 25. veebruari 2015. aasta teatist „Elektri 10 % ühendatuse eesmärgi saavutamine. Euroopa elektrivõrgu tugevdamine 2020. aastaks“ (COM(2015)0082),

–  võttes arvesse komisjoni 15. juuli 2015. aasta teatist „Avaliku konsultatsiooni algatamise kohta energiaturu uue korralduse üle“ (COM(2015)0340),

–  võttes arvesse nõukogu 23.–24. oktoobri 2014. aasta järeldusi kliima- ja energiapoliitika raamistiku 2030 kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 19. märtsi 2015. aasta järeldusi energialiidu kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 26. novembri 2015. aasta järeldusi energialiidu juhtimissüsteemi kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määrust (EÜ) nr 713/2009, millega luuakse Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet(2),

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määrust (EÜ) nr 714/2009 võrkudele juurdepääsu tingimuste kohta piiriüleses elektrikaubanduses ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1228/2003(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2013. aasta määrust (EL) nr 347/2013 üleeuroopalise energiataristu suuniste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1364/2006/EÜ ning muudetakse määrusi (EÜ) nr 713/2009, (EÜ) nr 714/2009 ja (EÜ) nr 715/2009(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv)(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta määrust (EL) nr 256/2014, milles käsitletakse komisjoni teavitamist Euroopa Liidu energeetikataristu investeerimisprojektidest ning millega asendatakse nõukogu määrus (EL, Euratom) nr 617/2010 ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 736/96(6),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. jaanuari 2006. aasta direktiivi 2005/89/EÜ elektrienergia varustuskindluse ja infrastruktuuriinvesteeringute kohta(7),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ(8),

–  võttes arvesse kolmandat energiapaketti,

–  võttes arvesse oma 19. juuni 2008. aasta resolutsiooni Euroopa energiatarbijate õiguste harta kohta(9),

–  võttes arvesse oma 14. märtsi 2013. aasta resolutsiooni energia tegevuskava kohta aastani 2050 ja tuleviku kohta koos energiaga(10),

–  võttes arvesse oma 4. veebruari 2014. aasta resolutsiooni nutivõrkude arendamise kohalike ja piirkondlike tagajärgede kohta(11),

–  võttes arvesse oma 14. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni eesmärgi kohta sõlmida Pariisis uus rahvusvaheline kliimakokkulepe(12),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta(13),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/72/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/54/EÜ(14),

–  võttes arvesse oma 10. septembri 2013. aasta resolutsiooni toimiva energiaturu kohta(15),

–  võttes arvesse oma 15. detsembri 2015. aasta resolutsiooni Euroopa energialiidu suunas liikumise kohta(16),

–  võttes arvesse oma 15. detsembri 2015. aasta resolutsiooni elektri 10 % ühendatuse eesmärgi saavutamise ja Euroopa elektrivõrgu tugevdamise kohta 2020. aastaks(17),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit (A8-0214/2016),

A.  arvestades, et komisjoni kavad elektrituru suhtes peavad viima turu tõelisele ümberkorraldamisele, toetama tõhusust, varustuskindlust, taastuvate energiaallikate ja võrkudevaheliste ühenduste arendamist ning tagama Euroopa energia siseturu väljakujundamise;

B.  arvestades, et energiaturgude integreerimine koos kõigi turuosaliste, sealhulgas tootvate tarbijate kaasamisega aitab saavutada aluslepingus sätestatud kindla, taskukohase, tõhusa ja säästva energiavarustuse eesmärke;

C.  arvestades, et tuleviku energiasüsteemis vajatakse kliima- ja energiaeesmärkide saavutamiseks rohkem paindlikkust, milleks tuleb investeerida kõigisse nelja paindlikkuslahendusse – paindlikku tootmisse, võrguarendusse, nõudlusse ja salvestusse;

D.  arvestades, et rohkem kui pool kogu ELi elektrienergiast toodetakse kasvuhoonegaase tekitamata;

E.  arvestades, et elektriturgude integreerimisel tuleb täita Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 194, mille kohaselt Euroopa energiapoliitika peab tagama energiaturu toimimise, energiaga varustamise kindluse, edendama energia tõhusat kasutamist ja säästmist, taastuvate energiaallikate arendamist ja energiavõrkude ühendamist; arvestades, et liikmesriikide energiaallikate jaotuse ja energiaressursside kasutustingimuste kindlaksmääramine kuulub endiselt riiklikku pädevusse;

F.  arvestades, et mitmepoolses koostöös saadud positiivsed kogemused on piirkondliku turuvastutuse tugevdamise eeskujuks (nt regionaalse turvalisuse koordineerimisalgatused, nagu Coreso ja põhivõrguettevõtjate turvalisuskoostöö (TSC), viiepoolne energiafoorum, Edela-Euroopa ühenduste kõrgetasemeline töörühm, Läänemere energiaturu ühendamise tegevuskava, ühine rahvusvaheline Põhjamaade reserv- ja reguleerimisturg ning turgude ühendamine Kesk- ja Ida-Euroopas); arvestades, et nende väljatöötamine hõlmab eeskirju, millega tagatakse võimsuse piisavalt varajane jaotamine, et anda investeerimissignaale vähem saastavate käitiste kasuks;

G.  arvestades, et mitmed liikmesriigid prognoosivad liiga väikest tootmisvõimsust, mis toob lähitulevikus kaasa elektrikatkestuste ohu, kui ei looda varumehhanisme;

H.  arvestades, et riiklikud võimsusturud raskendavad elektriturgude lõimimist ja on ühise energiapoliitika eesmärkidega vastuolus, mistõttu neid tuleks kasutada vaid viimase abinõuna, kui on kaalutud kõiki muid võimalusi, sealhulgas energiavõrkude suurem ühendamine naaberriikidega, tarbimiskaja meetmed ning muud piirkondliku turuintegratsiooni vormid;

I.  arvestades, et Euroopa on ülesandeks võtnud energiasüsteemi ümberkorraldamine edukalt lõpule viia ning eelkõige lihtsustada taastuvate energiaallikate integreerimist, mis tähendab uut vajadust paindlikkuse ja varustuskindlust tagavate turumeetmete rakendamise järele;

J.  arvestades, et aluslepingutes kindlaks määratud energiajulgeoleku eesmärk on oluline energialiidu tugevdamiseks ning arvestades, et seetõttu tuleb säilitada ja/või rakendada selle tagamiseks sobilikke vahendeid;

K.  arvestades, et avaliku sektori investeeringute maksimaalse tõhususe tagamiseks, võttes vajalikud meetmed kindla, jätkusuutliku ja konkurentsivõimelise energiaturu loomiseks, on oluline kombineerida Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi muude sihtotstarbeliste energiavaldkonna rahastamisvahenditega, näiteks Euroopa ühendamise rahastuga;

L.  arvestades, et suurem piirkondlik koostöö on hädavajalik ja peaks toimima katalüsaatorina, et süvendada Euroopa tasandi turuintegratsiooni;

M.  arvestades, et energiamaksud, kõrged maksustamiskulud, hindade valimatu reguleerimine, suur turukontsentratsioon, halduskoormus, subsiidiumid, piiriülese koostöö ja võrkudevaheliste ühenduste puudumine mõnes piirkonnas ja nõudluse juhtimise vähene kasutamine takistavad elektrienergia siseturu toimimist ning taastuvate energiaallikate täielikku turule lõimimist;

N.  arvestades, et kõik turuosalised peaksid süsteemi tasakaalustamisele kaasa aitama, et tagada ühiskonna ja majanduse jaoks mõistlike kulude eest maksimaalne energiavarustuse kindlus;

O.  arvestades, et kui tulude ja kulude analüüsi arvesse võttes teatavate liikmesriikide võrkude ühendatust keskmise ajavahemiku jooksul 15 %ni suurendada, et praeguseid kitsaskohti sihipäraselt kõrvaldada, võib see parandada varustuskindlust ja kaotada energiasaared; rõhutab, et peale kvantitatiivse eesmärgi on Euroopa elektrituru toimimise allesjäänud tõkete ületamiseks hädavajalik ka võrkudevaheliste ühenduste kättesaadavus ja avatud juurdepääs;

P.  arvestades, et mitmesuguste taastuvate energiaallikate kasvav osakaal elektrienergia allikate jaotuses eeldab stabiilset tugisüsteemi paindlike ja taastuvate energiaallikate ning paindliku tehnoloogia, nt salvestamise ja nõudlusele reageerimise näol;

Q.  arvestades, et energia salvestamine on peamine vahend energiaturgude paindlikkuse ja tõhususe suurendamiseks, kuid arvestades, et seni ei ole loodud reguleerimismehhanismi, mis võimaldaks tõhusat salvestussüsteemi kasutada;

R.  arvestades, et Rahvusvaheline Energiaagentuur esitas oma hiljutises uuringus „Re-Powering Markets“ („Turgude uuendamine“) olulised soovitused(18);

S.  arvestades, et hästi korraldatud ja nõuetekohaselt rakendatud Euroopa energiaturg võib märkimisväärselt suurendada ELi energiajulgeolekut ja -sõltumatust, eelkõige suuremate tarnijate suhtes, kellest liit on sõltuv;

T.  arvestades, et tõelise energiaturu loomiseks tuleb kiiresti kaotada ELi allesjäänud energiasaared;

1.  tunneb heameelt komisjoni 15. juuli 2015. aasta teatise üle, mis käsitleb energiaturu uut korraldust, ja toetab seisukohta, et ümberkorraldatud elektriturg ja kehtivate õigusaktide rakendamine peaks tugevdama piirkondlikku koostööd kõigis energia nõudluse ja pakkumise aspektides ning seejuures tuleks keskenduda turgude täiustamisele, detsentraliseerimisele ja paindlikkuse suurendamisele, et tagada hästi reguleeritud turupõhine süsteem, mis suudab täita kõik ELi 2030. aastaks seatud energia- ja kliimaeesmärgid;

2.  on seisukohal, et uuenduslikud elemendid, mis on tekitanud energiaturu ümberkorraldamise vajaduse, on järgmised:

   turupõhise tasustamisega taastuvate energiaallikate suurenenud osakaal;
   siseriiklike turgude tugevam integreerimine ühenduste arendamise kaudu;
   arukate võrkude areng ning uued detsentraliseeritud tootmistehnoloogiad, mis võimaldavad tarbijatel nii tarbija kui ka tootjana aktiivsemalt tegutseda ja edendavad nõudluse paremat juhtimist;

3.  väljendab heameelt selle üle, et uue energialiidu strateegia eesmärk on muuta EL taastuvate energiaallikate valdkonna eestvedajaks, ning märgib, et selle saavutamiseks on vaja Euroopa elektrisüsteemi põhimõttelist muutust;

4.  väljendab heameelt selle üle, et uus energialiidu strateegia loob energiatarbijatele uusi hüvesid, pakub neile energiaturgudel osalemiseks palju laiemaid valikuvõimalusi ning tagab parema tarbijakaitse;

5.  nõuab Euroopa turgude kehtiva õigusraamistiku kohandamist, et võimaldada taastuvate energiaallikate osakaalu suurenemist ja kaotada piiriülesed regulatiivsed lüngad; rõhutab, et elektrituru uus korraldus aina detsentraliseeritumas energiasüsteemis peab lähtuma niisugustest turupõhimõtetest, mis ergutaksid investeerimist, tagaksid VKEde juurdepääsu energiaturule ja looksid stabiilse, integreeritud ja aruka energiasüsteemi abil kestliku ning tõhusa elektrivarustuse; on seisukohal, et see raamistik peaks edendama ja tasustama paindlikke salvestuslahendusi, tarbimiskaja tehnoloogiat, paindlikku tootmist, arvukamate võrkudevaheliste ühenduste loomist ja turu edasist lõimimist, mis aitab suurendada taastuvenergiaallikate osakaalu ja neid turule lõimida; kinnitab, et varustuskindlus ja dekarboniseerimine eeldab likviidsete lühiajaliste (päev-ette ja päevasiseste) turgude ning pikaajaliste hinnasignaalide kombineerimist;

6.  on seisukohal, et kolmanda energiapaketi täielik rakendamine kõigis liikmesriikides on üks olulisemaid samme Euroopa energiaturu suunas; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon tagaks praeguse reguleeriva raamistiku rakendamise;

7.  palub, et uus elektrituru korraldus hõlmaks terviklikku ettenägelikku lähenemisviisi, arvestades nn tootvate tarbijate kasvavat tähtsust taastuvatest energiaallikatest lähtuvas detsentraliseeritud elektritootmises; kutsub sellega seoses komisjoni üles juhtima osaluspõhist protsessi, et saavutada ELi tasandil praktiline ühine arusaam tootvate tarbijate määratlusest; palub komisjonil kaasata läbivaadatud taastuvenergia direktiivi uus, tootvaid tarbijaid käsitlev peatükk, et kõrvaldada peamised takistused ning suurendada investeerimist taastuvenergia isetootmisse ja omatarbimisse;

8.  on veendunud, et parim viis ELi-ülese integreeritud elektrituru loomiseks on määrata strateegiliselt kindlaks vajalik lõimumise tase, mis võimaldaks taastada turuosaliste usalduse ning eelkõige tagada kehtivate õigusaktide nõuetekohase rakendamise;

9.  kutsub liikmesriike üles ennetavamalt osalema ELi paindliku ja detsentraliseeritud elektri siseturu väljakujundamises, et tõhustama siseriiklike üleminekustrateegiate kooskõlastamist ja hoiduda püsivate võimsusturgude ja -mehhanismide kaudu ELi toimimise lepingu artiklite 114 ja 194 eesmärke kahjustamast;

10.  on veendunud, et Euroopa elektrienergia siseturg on võimalik, kui selle aluseks on tugevamad hulgituru hinnaimpulsid, nii et hinnad kajastaksid varude nappust ja ülejääki, kaasa arvatud hinnatõusud, mis koos muude meetmetega osutaksid vajadusele investeerida uude võimsusse ja paindlikkusteenustesse; tuletab meelde, et nappusel põhinevatele hindadele üleminek eeldab nõudlusele reageerimise ja salvestamise täiustamist koos tõhusa turujärelevalve ja kontrolliga, et vähendada turuvõimu kuritarvitamise ohtu, eelkõige selleks, et kaitsta tarbijaid; on veendunud, et tarbijate kaasamine on energiatõhususe tagamisel üks olulisemaid eesmärke ja et tuleks korrapäraselt üle vaadata, kas varude tegelikku nappust kajastavad hinnad toovad tegelikult kaasa piisava investeerimise elektritootmisvõimsusse;

11.  rõhutab, et ELi elektrienergia siseturgu mõjutab ka import kolmandatest riikidest, kus on hoopis teised õiguslikud ja reguleerivad süsteemid, sealhulgas tuumaohutust ja -julgeolekut, keskkonda ja kliimamuutusi käsitlevad nõuded; palub komisjonil seda energiaturu uue korralduse väljatöötamisel nõuetekohaselt arvesse võtta, et tagada ELi ja ELi-väliste riikide energiatootjatele võrdsed võimalused ning kindlustada Euroopa tarbijatele kindel, säästev ja taskukohane energia;

12.  on seisukohal, et energiavaldkonda investeerimine eeldab stabiilset ja prognoositavat pikaajalist raamistikku ning et ELi ülesandeks on suurendada usaldust uute eeskirjade tulemuslikkuse suhtes;

13.  nõuab kõigi arutatavate ettepanekute jaoks asjakohaseid üleminekuperioode koos üksikasjaliku kulude-tulude analüüsiga;

14.  rõhutab Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti (ACER) ja Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustiku (ENTSO-E) toetatava ühise süsteemi piisavuse analüüsi tähtsust piirkondlikul tasandil ja nõuab, et lähiturgude põhivõrguettevõtjad töötaksid selleks välja ühise metoodika, mis peab saama komisjoni heakskiidu; toonitab tugevdatud piirkondliku koostöö tohutut potentsiaali;

15.  rõhutab kooskõlastatud pikaajalise planeerimise tähtsust ülekandetaristu ja elektriturgude tõhusaks arenguks Euroopas; toonitab sellega seoses parema piirkondliku koostöö vajalikkust ning juhib tähelepanu olemasolevate piirkondliku turu lahenduste, näiteks Nord Pooli edule;

16.  kinnitab liikmesriikide õigust kindlaks määrata oma riiklike energiaallikate jaotusse kuuluvate energiaressursside kasutamistingimused, võttes arvesse aluslepingu sätteid, mille kohaselt Euroopa energiapoliitika tagab energiaturu toimimise ja energiavarustuse kindluse, edendab energia tõhusat kasutamist ja säästmist, taastuvate energiaallikate arendamist ning energiavõrkude sidumist; rõhutab, et piirkondlik koostöö võimaldaks Euroopa energiasüsteemile kulude kokkuhoidu ja eeliseid ning peaks põhinema standardsel läbipaistval piirkondliku süsteemi metoodikal, mille abil hinnatakse süsteemi piisavusega seotud pikaajalisi vajadusi ning lepitakse kokku, kuidas toimida elektrikriisi olukordades, eriti kui kriisil on piiriülene mõju; kutsub seetõttu komisjoni üles esitama raamistiku muutmise ettepanekut; samuti palub komisjonil kajastada seda seadusandlikus ettepanekus;

17.  tuletab meelde, et liikmesriigid, kes otsustavad tuumaenergiat kasutada, peaksid seda tegema kooskõlas ELi ohutusstandardite, energia siseturu eeskirjade ja riigiabi eeskirjadega;

18.  märgib, et energiatõhusus ja energia säästmine, tarbimiskaja, energia salvestusvõimsus ja võrgu laiendamine, eelkõige arukate võrkude, võrkudevaheliste ühenduste tõhusa kasutamise ning riiklike võrkude edasise laiendamise ja arendamise teel, on kasvava taastuvate energiaallikate osakaaluga elektrienergia siseturu saavutamiseks hädavajalik, ja tuletab meelde põhimõtet „tõhusus ennekõike“, mis tähendab, et enne võrgu- ja pakkumispoolseid investeeringuid tuleks kaaluda nõudlusepoolseid investeeringuid; peab kahetsusväärseks, et mõnedes liikmesriikides ja nende vahel on ikka veel olulisi võrguühenduse lünki, mis põhjustavad võrkude ülekoormamist ja kahandavad oluliselt toimimiskindlust ning piiriülest energiakaubandust; peab kahetsusväärseks ülekandevõimsuste piiramise tava, mille sihiks on riikliku tootmise tasakaalustamine ning riigisiseste kitsaskohtade ületamine; nõuab, et elektrivõrkude ühendamise eesmärke piirkonniti eristataks, nii et kajastaksid tegelikke turuliikumisi, et nende kohta koostataks asjakohane tulude ja kulude analüüs ja et need lähtuksid ENTSO-E kümne aasta võrgukavast, tingimusel, et Euroopa Liidule seatud miinimumeesmärgid täidetakse; peab sellega seoses samuti väga oluliseks võidelda koordineerimata ringvoogude vastu, eriti Kesk-ja Ida-Euroopa piirkonnas; rõhutab, et pärast piiriülese võimsuse loomist on samavõrd tähtis selle kättesaadavus, arvestades võimsuse üha kasvavat piiramist liikmesriikide poolt;

19.  märgib, et tuleks arendada uusi lähenemisviise, et vältida kitsaskohti ja saavutada detsentraliseeritud tootjate, tootvate tarbijate ja tarbijate pakutavate teenuste sujuvat integreerimist ja pakkumist võimaldav arukas jaotusvõrk;

20.  kordab oma toetust ELi piirkondlikele koostalitlusvõime eesmärkidele; mõistab samas, et olemasoleva taristu puudulik kasutamine ohustab niisuguste eesmärkide saavutatavust; rõhutab, et taristu optimaalne kasutamine on Euroopa energiaturule äärmiselt tähtis ning palub seetõttu komisjonil seda küsimust tulevastes õigusakti ettepanekutes käsitleda;

21.  nõuab elektri siseturu õigusraamistiku optimeeritud rakendamist ja jõustamist ning soovib, et komisjon ja ACER jätkaksid tegelemist hulgimüügiturgude probleemidega, kus praegused tavad ei ole kooskõlas määrusega (EÜ) nr 714/2009; palub ACERil suurendada olemasoleva ülekandevõimsuse piiramise regulatiivset järelevalvet;

22.  rõhutab, et võrgu sihipärane ja ulatuslik laiendamine ja võrkude struktuurse ülekoormuse kõrvaldamine on energia siseturu väljakujundamiseks ja seega ka konkurentsi suurendamiseks olulised tingimused; on seisukohal, et hinnatsoonide konfiguratsiooni tuleks arutada kõigi asjaomaste sidusrühmadega, võttes arvesse ACERi pädevust ning ENTSO-E pakkumispiirkondade ülevaadet; rõhutab, et pakkumistsoonide jaotamine võib olla viimase abinõuna mõistlik ja turumajanduslik lähenemisviis, et kajastada elektrienergia tegelikku nappust teatavates piirkondades; on seisukohal, et tihedalt integreeritud elektrivõrkudes tuleb hinnaklasside jaotus kindlaks määrata kõigi asjaomaste naabermaadega konsulteerides, et takistada võrkude ebatõhusat kasutamist ja piiriülese võimsuse vähenemist, mis ei ole siseturuga kooskõlas;

23.  mõistab, et energia madala hinna tõttu hulgimüügiturgudel ja selle mõju tõttu investeeringutele ning tulenevalt vajadusest luua mehhanismid tootmisvõimsuse paindlikuks kohandamiseks vastavalt nõudlusele, on mitu liikmesriiki üleeuroopalise lähenemisviisi puudumisel ja seoses oma tarbimisturu eriomadustega pidanud välja töötama võimsusmehhanismid;

24.  suhtub skeptiliselt puhtalt riiklikesse ja mitteturupõhistesse võimsusmehhanismidesse ja turgudesse, mis ei ole energia siseturu põhimõtetega ühitatavad ja põhjustavad turumoonutusi, väljakujunenud tehnoloogiale kaudsete toetuste andmist ja lõpptarbijale suuri kulusid; rõhutab seetõttu, et ELi võimsusmehhanismid tuleb kavandada piiriülese koostööga arvestades ja pärast põhjalikke vajalikkusuuringuid ning need peavad vastama ELi konkurentsi- ja riigiabieeskirjadele; on veendunud, et riigisisese energiatootmise parem integreerimine ELi energiasüsteemi ning omavaheliste ühenduste tugevdamine võib vähendada võimsusmehhanismide vajalikkust ja kulusid;

25.  nõuab, et piiriüleste võimsusmehhanismide kasutuselevõtmiseks antaks luba alles siis, kui on täidetud muu hulgas järgmised kriteeriumid:

   a) nende vajalikkust kinnitab üksikasjalik piirkondlik tootmise ja pakkumise piisavusanalüüs, mis hõlmab ühendusi, ladustamist, tarbimiskaja ja piiriüleseid tootmisressursse, põhineb kogu ELi hõlmaval ühtsel, standarditud ja läbipaistval metoodikal ja millega tuvastatakse selge tarnekatkeskuste oht;
   b) puuduvad võimalikud alternatiivsed meetmed, mis oleksid vähem kulukad ja vähem turgu häirivad, näiteks täielik piirkondlikule turule lõimumine, mis ei piira piiriülest elektrikaubandust ja on kombineeritud otstarbekate võrgu-/strateegiliste reservidega;
   c) nende ülesehitus on turupõhine ja niisugune, et ei diskrimineerita elektrisalvestustehnoloogia kasutamist, koondatud tarbimiskaja, stabiilseid taastuvenergiaallikaid ega teiste liikmesriikide ettevõtetes osalemist, ei põhjustata piiriülest ristsubsideerimist ega tööstuse või muude klientide diskrimineerimist ning on tagatud, et tasustatakse ainult varustuskindluse jaoks rangelt vajalikku võimsust;
   d) nende väljatöötamine hõlmab eeskirju, millega tagatakse võimsuse piisavalt varajane jaotamine, et anda asjakohaseid investeerimissignaale vähem saastavate käitiste kasuks;
   e) võetakse arvesse kestlikkuse ja õhukvaliteedi eeskirju, et välistada kõige saastavam tehnoloogia (siinjuures võiks kaaluda heitenormi kehtestamist);

26.  rõhutab, et lisaks energiaturu uuele korraldusele aitab taastuvenergia direktiivi ja energiatõhususe direktiivi peatne läbivaatamine avada energia salvestamisest tulenevaid võimalusi;

27.  on veendunud, et energiavaldkonna ülemineku hädavajalik element on uute ja olemasolevate elektrisalvestuslahenduste arendamine ning uued turukorralduse eeskirjad peaksid aitama luua mitmesuguse kaasatud tehnoloogia jaoks toetava raamistiku;

28.  on seisukohal, et energia salvestamine toob palju kasu, võimaldab muu hulgas tarbimiskaja, aitab võrku tasakaalustada ning võimaldab taastuvenergia tootmise ülejääke salvestada; kutsub üles kehtivat õigusraamistikku läbi vaatama, et edendada energiasalvestussüsteemide ja muude paindlike lahenduste kasutuselevõttu, mis võimaldab energiasüsteemi juhtida suurema osakaalu vahelduvaid taastuvenergiaallikaid (kas tsentraliseeritult või jaotatult), mille piirkulud on madalamad; rõhutab vajadust luua kehtivas õigusraamistikus elektri- või energiasalvestussüsteemide jaoks eraldi varaklass, arvestades energiasalvestussüsteemide kahetist olemust (tootmine ja nõudlus);

29.  nõuab seetõttu, et uue turukorraldusega kõrvaldataks tehnilised tõkked ja diskrimineerivad tavad energiasalvestuse võrgukoodides ning et tasusid ja makse kohaldataks õiglaselt, vältides topeltkulusid energia üles- ja allalaadimisel ning luues turu, mis soosib kiiresti reageerivaid paindlikke allikaid; arvab, et kui salvestusvõimalusi tekib juurde ning need muutuvad taskukohasemaks, kaob kiiresti ka võimsusturgude mõte;

30.  rõhutab vajadust edendada energiasalvestussüsteemide kasutamist ja luua võrdsed võimalused, et energia salvestamine võiks energiaturu tehnoloogianeutraalse ülesehituse alusel muude paindlikkusvõimalustega konkureerida;

31.  nõuab seepärast energiaturu tehnoloogianeutraalset ülesehitust, mis võimaldaks taastuvenergiaallikatel põhinevate energiasalvestuslahenduste abil, näiteks liitiumioonpatareid, soojuspumbad või vesinikkütuseelemendid, taastuvenergia tootmisvõimsust täiendada; nõuab lisaks selgelt määratletud mehhanismide loomist, et üleliigset tootmist ja piiranguid ära kasutada;

32.  kutsub komisjoni üles selgitama salvestamise positsiooni elektritarneahela eri etappides ning lubama ülekande- ja jaotusvõrguettevõtjatel võrgu tasakaalustamise ja muude lisateenuste eesmärgil investeerida energia salvestamise teenustesse ja neid kasutada;

33.  juhib tähelepanu laienevale energia- ja lisateenuste valikule, mida energia salvestamine võib tulevikus võimaldada; nõuab seetõttu niisugust elektrienergia salvestamise definitsiooni, mis hõlmaks selle kahetist iseloomu (elektrienergia salvestamine ja vabastamine), ning elektrienergia salvestamist takistavate regulatiivsete tõkete kõrvaldamist;

34.  nõuab praeguse reguleeriva raamistiku muutmist, et edendada energia salvestamise süsteemide kasutamist ja muid paindlikkusvõimalusi sihiga suurendada energiasüsteemis tsentraliseeritud või detsentraliseeritud alusel väikeste piirkuludega vahelduvate taastuvenergiaallikate osakaalu;

35.  nõuab, et reguleerivasse raamistikku lisataks elektrisüsteemi energiasalvesti määratlus;

36.  nõuab praeguses reguleerivas raamistikus eraldi elektrisalvestussüsteemide kategooria loomist lisaks elektri tootmise, võrkude käitamise ja tarbimise kategooriatele;

37.  rõhutab, et gaasiühendused ja riiklike eriolukorra meetmete kooskõlastamine on meetmed, mille kaudu liikmesriigid saavad tõsiste gaasitarnekatkestuste korral koostööd teha;

38.  märgib, et piiriülene konkurents, mis tähendab mitme energiatarnija olemasolu detsentraliseeritud turul, võib tarbijatele kasulik olla, tuues kaasa uute innovatiivsete energiateenuste ettevõtete tekke;

39.  nõuab ainult energiamüügile keskendunud turu edasiarendamist, kus kulud ja tulu jagatakse õiglaselt energia kasutajate ja tootjate vahel, lähtudes olemasolevate õigusaktide järjekindlast rakendamisest, ülekande- ja jaotustaristu sihipärasest laiendamisest, tugevamast piirkondlikust koostööst, parematest ühendustest, energiatõhususest, tarbimiskajaskeemidest ja salvestamisest, mis võib anda õigeid pikaajalisi signaale elektrisüsteemi turvaliseks haldamiseks ja taastuvate energiaallikate arendamiseks, võttes arvesse riiklikust elektrisüsteemist eraldatud piirkondade elektriturgude iseärasusi ja edendades sellega energia mitmekesistamist ning ergutades suuremale konkurentsile, et suurendada energiavarustuse kindlust;

40.  rõhutab, et energiatõhusus on energialiidu strateegia keskne põhimõte, sest see on tulemuslik viis vähendada heiteid, luua tarbijatele säästuvõimalusi ning vähendada ELi sõltuvust fossiilkütuste impordist;

41.  tunnistab, et energia paindlikkuse ja võimsuse teemad on praegu peamised ja tulevikukindla turukujunduse huvides tuleks neid teineteist täiendavate elementidena nõuetekohaselt hinnata;

42.  rõhutab, et Euroopa elektriturg peab olema turupõhine; rõhutab sellega seoses, et dünaamilisel hinnakujundusel on märguande- ja suunamisfunktsioon ning see on kahtlemata tähtis tegur, mis ajendab tõhususele mõtlema ja seega tagab elektrituru hea toimimise;

43.  juhib tähelepanu sellele, et ajas muutuvad energiahinnad võivad muuta nõudluse paindlikuks, mis võib aidata nõudlust ja pakkumist tasakaalustada ning taastuvenergia tootmise muutlikkust ühtlustada; rõhutab sellega seoses, kui tähtis on, et elektrihinnad kajastaksid elektritootmise tegelikke kulusid;

44.  märgib, et tulevaste hinnatõusude ootus võib ergutada tootjaid ja investoreid investeerima paindlikesse lahendustesse, nagu energia salvestamine, energiatõhusus, nõudluse juhtimine, taastuvenergia tootmisvõimsus, suure tõhususega moodsad gaasielektrijaamad ja pump-akumulatsioonijaamad; nõuab, et ka suuremate hinnatõusude puhul ilmutataks jaeturule sekkumisel mõõdukust; nõuab, et tootmiskuludest madalamate reguleeritud jaehindade kaotamise kavades võetaks arvesse haavatavate tarbijate vajadusi, kes võivad kaotada kütteostuvõime;

45.  rõhutab, et taastuvate energiaallikate täielik energiaturule integreerimine on esmatähtis; nõuab, et ergutataks ja võimalikult suurendataks nende kaasamist reguleerimisteenustesse ja on seisukohal, et selle eesmärgi saavutamisele aitaks oluliselt kaasa energiatehingute sulgemisaegade lühendamine, kauplemisajavahemike ühtlustamine tasakaalustamisperioodiga ning eri liikmesriikides asuvatele tootjatele võimaluse andmine ühiselt pakkumisi esitada;

46.  nõuab siseturu ning tasakaalustamis- ja reserviteenuste lõplikku lõimimist, edendades likviidsust ja piiriülest kauplemist kõigis turgude ajaraamistikes; nõuab suuremaid jõupingutusi sihtmudeli ulatuslike eesmärkide saavutamiseks seoses päevasiseste ja reguleerimisturgudega, alustades sulgemisaja ühtlustamisest ja energiatoodete tasakaalustamisest;

47.  palub komisjonil esitada ettepanekud, et võimaldada vahendeid sissetulekuga seotud riskide leevendamiseks 20-30 aasta jooksul, nii et investeeringud vähese CO2-heitega uue põlvkonna tehnoloogiasse oleksid tegelikult turupõhised, näiteks ühisinvesteeringud riski lepingulise jagamisega suurtarbijate ja elektritootjate vahel või keskmisel kulul põhinevate pikaajaliste lepingute turg;

48.  nõuab, et energiavarustus- ja lisateenuste lepingud jagataks vaba turu põhimõttel; leiab, et selline avatud pakkumismenetlus, mis võidakse korraldada riigi piires või piiriüleselt, peaks olema tehnoloogiliselt neutraalne ja võimaldama ka energiasalvestusettevõtjate osalemist;

49.  toetab taastuvate energiaallikate edasist lõimimist ELi energiaturuga; rõhutab, kui olulised on stabiilsed ja kulutõhusad taastuvenergia toetuskavad pikaajaliste investeeringute tegemiseks, mis on lühemal ajavahemikul reageerimisvõimelised ja kohandatavad ning on kohandatud riikide vajaduste ja olukordadega, võimaldades väljakujundatud taastuvenergiatehnoloogia toetamise järk-järgult lõpetada; väljendab heameelt, et mitu taastuvenergiatehnoloogiat on kulude poolest kiiresti saamas tavapäraste elektritootmisviiside konkurentideks; märgib, et tuleks hoolitseda selle eest, et toetusskeemid oleksid hästi projekteeritud ja mõju energiamahukatele tööstusharudele, kus valitseb CO2-lekke oht, oleks võimalikult väike;

50.  toonitab digitehnoloogia tähtsust hinnasignaalide saatmiseks, mis võimaldavad tarbimiskaja toimimist paindlikkuse allikana; nõuab seetõttu ambitsioonikat energiasektori digiteerimise strateegiat, mis hõlmaks nii arukate võrkude ja nutiarvestite kasutamist kui ka mobiilirakenduste, veebiplatvormide ja andmejaamade arendamist;

51.  märgib, et liikmesriigid peavad 2020. aasta raamistikust lähtuvalt täitma konkreetseid kvantitatiivseid eesmärke taastuvate energiaallikate osakaalu kohta energia lõpptarbimises, sõltumata turuolukorrast, ning rõhutab seetõttu, et tähtis on taastuvenergiat edendada konkurentsile ja kulutõhususele suunatud meetmete abil, mööndes samas, et leidub arvukalt eri väljakujundamisjärgus ja erinevate omadustega taastuvenergiatehnoloogiaid, mistõttu neile ei saa kohaldada ühetaolist lähenemisviisi; tuletab meelde ELi heitkogustega kauplemise süsteemi tähtsat rolli ning leiab, et investeeringute edendamine on turuga rohkem kooskõlas kui fikseeritud sisendtariifid ja üldine eeliskohtlemine;

52.  nõuab, et seoses taastuvate energiaallikate kasvava tehnilise valmisoleku ja laialdase kasutamisega tuleb toetuseeskirju reguleerida turupõhiselt (nt soodustariifid), et hoida energiatarbijate kulud mõistlikes piirides;

53.  hoiatab energiavarustus- ja kliimapoliitika eesmärkide ühendamise eest; nõuab heitkogustega kauplemise süsteemi järjekindlat tugevdamist ning turu ümberkorraldamist paindlikkuse suurendamise eesmärgil, et tulevikus oleks võimalik taastuvate energiaallikate laiemat kasutuselevõttu CO2- ja kütusehindade abil rohkem toetada;

54.  tuletab meelde, et 2014. aasta riigiabi suunistes nõutakse, et alates 2016. aastast peavad suured taastuvenergiatootjad võtma tasakaalustamise kohustuse, mis tähendab tootjate kohustust likviidse päevaturu olemasolul hüvitada lühiajalised kõrvalekalded oma varasematest tarnelubadustest; rõhutab, et kui käitaja oma väljakuulutatud tegevuskavast kõrvale kaldub, tuleks nõuda sobivat kompenseerivat energiahinda; tuletab meelde taastuvenergia direktiivi sätteid, millega taastuvatest allikatest toodetud energiale tagatakse eelisjuurdepääs võrgule ja eelisjärjekorras kasutamine; teeb ettepaneku neid sätteid hinnata ja muuta, kui on rakendatud ümberkorraldatud elektriturg, mis tagab võrdsemad võimalused ja kus taastuvenergia tootmise iseloomu paremini arvesse võetakse;

55.  nõuab subsidiaarsuse põhimõtet arvesse võttes, et kui taastuvate energiaallikate kasutamist laiendatakse, tegutseksid liikmesriigid kooskõlastatult, alustades piirkondlikust tasandist, ja suurendaksid energiaturu tõhusust, et saavutada ühised Euroopa eesmärgid ja suurendada võrgu stabiilsust; on seisukohal, et liikmesriik ei tohiks teha naaberriike olulisel määral mõjutavat ühepoolset otsust ilma laiema aruteluta piirkondlikul või ELi tasandil; tuletab meelde, et taastuvatel energiaallikatel on enamasti tugev kohalik komponent; palub komisjonil taastuvenergia edendamiseks välja töötada ühtsem ELi raamistik;

56.  soovitab liikmesriikidel kaaluda õigusraamistikku, mis ergutaks lõpptarbijaid kasutama isetootmist ja kohalikku energiasalvestust;

57.  on veendunud, et taastuvate energiaallikate kõrval säilitavad energiatootmises oma koha kõik ohutud ja säästvad energiaallikad, mis teenivad CO2-heite järkjärgulise vähendamise eesmärki kooskõlas hiljutise ülemaailmse COP21-kokkuleppega;

58.  juhib tähelepanu sellele, kui oluline on ELi tasandi kooskõlastamine veejõu kasutamise kontsessioonikorra määratlemiseks ja sektori avamiseks konkurentsile, et vältida turumoonutusi ja edendada ressursside tõhusat kasutamist;

59.  märgib, et elektrituru ümberkorraldamine vastab tarbijate ootustele, sest uue tehnoloogia kasutamine toob reaalset kasu, eelkõige vähese CO2-heitega taastuvenergia valdkonnas, ja ELi liikmesriikide vahel tekib energiajulgeoleku vallas vastastikune sõltuvus;

60.  rõhutab, et kuni puudub täielikult ühendatud, piisavate salvestamisvõimalustega elektrivõrgusüsteem, jääb tavapärane baaskoormustootmine varustuskindluse tagamiseks endiselt väga oluliseks;

61.  rõhutab, et jaotusvõrguettevõtjate kohalikku ja piirkondlikku vastutust energialiidu eest tuleb rohkem arvesse võtta, kuna energiamaastik detsentraliseerub üha rohkem, 90 % taastuvatest energiaallikatest on jaotusvõrku ühendatud ja jaotusvõrguettevõtjad tegutsevad kohalikul tasandil; tuletab meelde, kui tähtis on, et kõik liikmesriigid rakendaksid kolmanda energiapaketi nõudeid põhi- ja jaotusvõrkude eraldamise kohta, võttes eelkõige arvesse jaotusvõrguettevõtjate suuremat rolli andmetele juurepääsul ja nende haldamisel; rõhutab, et rohkem tähelepanu tuleb pöörata põhi- ja jaotusvõrguettevõtjate kokkupuutepinnale; on seisukohal, et sobivate ärimudelite, spetsiaalse taristu ja ühtlustatud toetuse rakendamine võib toetada tarbimiskaja tulemuslikku hoogustamist igas liikmesriikides ja piiriüleselt;

62.  nõuab, et liikmesriigid kehtestaksid vajalikud õigus- ja haldusmehhanismid, et toetada kohalike omavalitsuste kaasamist elektrienergia tootmisse, tehes neist väikesemahuliste taastuvenergiaprojektide sidusrühmad;

63.  rõhutab, et enamasti sisestatakse taastuvenergia jaotusvõrgu tasandil, tarbimistasandi lähedal, ning nõuab seetõttu, et jaotusvõrguettevõtjad seda protsessi tugevamalt toetaksid ja tihedamalt osaleksid Euroopa reguleeriva raamistiku kujundamises ning asjaomastes organites, kui koostatakse neid puudutavaid suuniseid, näiteks nõudluse haldamise, paindlikkuse ja salvestamise valdkonnas, samuti nõuab jaotus- ja põhivõrguettevõtjate tihedamat koostööd Euroopa tasandil;

64.  nõuab meetmete võtmist, et soodustada vajalikke investeeringuid nutivõrgutehnoloogiasse ja jaotussüsteemidesse, et kasvavaid taastuvenergiakoguseid paremini vastu võtta ja digiteerimiseks paremini valmis olla; leiab sellega seoses, et jaotusvõrguettevõtjatele tuleb anda andmete kogumisel ja jagamisel suurem roll ning et andmekaitse tuleb tagada igas olukorras, võttes arvesse nende riikide kogemusi, mis on täielikult nutiarvestitele üle läinud;

65.  rõhutab piirkondliku lähenemisviisi olulisust puuduva elektritaristu rajamisel, sest see on kestliku energiavarustuskindluse tagamiseks otsustavalt tähtis, et kaotada kitsaskohad (elektri)võrgus ja kujundada välja energia siseturg;

66.  peab jaotusvõrguettevõtjaid neutraalseteks turukorraldajateks, kes saavad eri allikatest andmeid, mille nad võivad volitatud kolmandatele isikutele mittediskrimineerival viisil kättesaadavaks teha, kui on selleks tarbija nõusoleku saanud, tagades nõnda, et tarbija säilitab kontrolli oma andmete üle; on seisukohal, et jaotusvõrguettevõtjad soodustavad turu arenemist ja neil on üha olulisem osa aktiivsete süsteemihaldajate, tehnoloogia edendajate, andmehaldurite ja uuendajatena; peab vajalikuks selgeid eeskirju, et tagada, et jaotusvõrguettevõtjad tegutsevad neutraalsete turukorraldajatena; märgib, et nagu teisedki turuosalised, võivad ka jaotusvõrguettevõtjad toetada kohalikke omavalitsusi, edastades neile andmeid, mis võimaldavad energiaüleminekut nende territooriumil;

67.  rõhutab, et kõigil otsustustasanditel tuleb kiirendada energiataristuprojektidele lubade andmist;

68.  peab mõttekaks suuremat koostööd piirkondade sees ja nende vahel ACERi juhtimisel ja koostöös ENTSO-Ega, eelkõige piiriülese mõju hindamisel, kuid ilma, et liikmesriigid loobuksid vastutusest varustuskindluse eest; rõhutab, et piiriülene koostöö ja ühendused on peamine varustuskindluse tagatis;

69.  tunneb heameelt ACERi töö üle ja nõuab, et ametile eraldataks piisavad rahalised ja inimressursid tema praeguste ülesannete ja kohustuste täitmiseks ning tegevuse usaldusväärseks strateegiliseks planeerimiseks keskmise ajavahemiku jooksul;

70.  märgib, et tähtis on Euroopa energiaturgude tõhus, erapooletu ja pidev järelevalve, sest see on peamine vahend, mis võimaldab tagada tegeliku energia siseturu, mida iseloomustavad vaba konkurents, õiged hinnasignaalid ja varustuskindlus; rõhutab, et ACERil on selles suur tähtsus, ja jääb ootama komisjoni seisukohta ACERi uute ja suurendatud volituste kohta piiriülestes küsimustes;

71.  nõuab, et ACER toetaks ja kooskõlastaks jõupingutusi põhivõrguettevõtjate piirkondliku koostöö suurendamiseks süsteemi turvalisuse ja piisavuse tagamisel; on seisukohal, et energiavarustuse kindlusega seotud volitused võiks riigiülestele institutsioonidele üle anda ainult siis, kui see annab kogu elektrisüsteemile selget kasu ja sellega kaasneb piisav aruandekohustus;

72.  nõuab ACERile otsustuspädevuse andmist suurenenud piiriülese koostöö koordineerimisel piiriülestes ja piirkondadevahelistes küsimustes, eriti regionaalse turvalisuse koordineerimisalgatuste raames, et optimeerida energiaressursside haldamist, samuti nõuab, et koordineerimisel võetaks arvesse riikide iseärasusi, järgitaks kulupõhisust ja kohaldataks turukriteeriume ning kujundataks asjakohased vahendid energiaturu tõhusaks seireks energialiidu loomise eesmärgil, ilma et selleks tuleks luua uut mammutasutust;

73.  märgib, et energiaturu uut korraldust käsitlevad komisjoni ettepanekud hõlmavad üksnes energiasektorit; palub komisjonil analüüsida võimalust vaadata läbi maagaasituru korraldus, et lahendada maagaasisektori probleeme (nt ELi maagaasinõudluse muutumine, kasutuskõlbmatud varad, hinnasüsteemid, turgude edasine integreerimine ning ACERi ja Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustiku (ENTSOG) rollid);

74.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikidele.

(1) ELT C 200, 28.6.2014, lk 1.
(2) ELT L 211, 14.8.2009, lk 1.
(3) ELT L 211, 14.8.2009, lk 15.
(4) ELT L 115, 25.4.2013, lk 39.
(5) ELT L 149, 11.6.2005, lk 22.
(6) ELT L 84, 20.3.2014, lk 61.
(7) ELT L 33, 4.2.2006, lk 22.
(8) ELT L 304, 22.11.2011, lk 64.
(9) ELT C 286 E, 27.11.2009, lk 24.
(10) ELT C 36, 29.1.2016, lk 62.
(11) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0065.
(12) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0359.
(13) ELT L 140, 5.6.2009, lk 16.
(14) ELT L 211, 14.8.2009, lk 55.
(15) ELT C 93, 9.3.2016, lk 8.
(16) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0444.
(17) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0445.
(18) http://www.iea.org/publications/freepublications/publication/REPOWERINGMARKETS.pdf


ELi kütte- ja jahutusstrateegia
PDF 226kWORD 68k
Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta resolutsioon ELi kütte- ja jahutusstrateegia kohta (2016/2058(INI))
P8_TA(2016)0334A8-0232/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 194,

–  võttes arvesse Pariisi kokkulepet, mis sõlmiti 2015. aasta detsembris ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgul (COP21),

–  võttes arvesse komisjoni 15. detsembri 2011. aasta teatist „Energia tegevuskava aastani 2050“ (COM(2011)0885),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „ELi kütte- ja jahutusstrateegia“ (COM(2016)0051),

–  võttes arvesse komisjoni 25. veebruari 2015. aasta teatist „Vastupidava energialiidu ja tulevikku suunatud kliimamuutuste poliitika raamstrateegia“ (COM(2015)0080),

–  võttes arvesse nõukogu 23.–24. oktoobri 2014. aasta järeldusi kliima- ja energiapoliitika raamistiku 2030 kohta,

–  võttes arvesse kolmandat energiapaketti,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust, muudetakse direktiive 2009/125/EÜ ja 2010/30/EL ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2004/8/EÜ ja 2006/32/EÜ,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 2010. aasta direktiivi 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta,

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Konkurentsivõimeline vähese CO2-heitega majandus aastaks 2050 – edenemiskava“ (COM(2011)0112),

–  võttes arvesse oma 5. veebruari 2014. aasta resolutsiooni kliima- ja energiapoliitika raamistiku kohta aastani 2030(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1291/2013, millega luuakse teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm „Horisont 2020“ aastateks 2014–2020 ning tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1982/2006/EÜ(2),

–  võttes arvesse oma 9. juuli 2015. aasta resolutsiooni ressursitõhususe ja ringmajandusele ülemineku kohta(3),

–  võttes arvesse oma 15. detsembri 2015. aasta resolutsiooni „Euroopa energialiidu suunas liikumise kohta(4),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A8-0232/2016),

A.  arvestades, et ligi 50 % energia lõppnõudlusest ELis kulub küttele ja jahutusele, millest 80 % kasutatakse ära hoonetes; arvestades, et kütte- ja jahutussektor peaks peegeldama 2015. aasta Pariisi kliimakokkulepet (COP21); arvestades, et ELi energia- ja kliimaeesmärkidega kooskõlas olev kütte- ja jahutussektor peab hiljemalt 2050. aastaks põhinema täielikult taastuvatel energiaallikatel, mida on võimalik saavutada ainult energiatarbimist vähendades ning täielikult rakendades põhimõtet „energiatõhusus on meie tähtsaim kütus“;

B.  arvestades, et iga täiendav 1 % energiasäästu vähendab imporditava gaasi kogust 2,6 %(5);

C.  arvestades, et tuleks rohkem teha nii hoonete energianõudluse vähendamiseks kui ka olemasoleva nõudluse ümbersuunamiseks individuaalboilerites importfossiilkütuste põletamiselt säästlikumatele kütte- ja jahutusvariantidele kooskõlas ELi eesmärkidega 2050. aastaks;

D.  arvestades, et hooned esindavad kogu energia lõpptarbimises suurt osa ja arvestades, kui üliolulist rolli võivad suurem energiatõhusus hoonetes ja nõudlusreageeringuprogrammid etendada energianõudluse tasakaalustamisel ja maksimaalse nõudluse rahuldamisel, mis toob kaasa ülevõimsuse kärpimise ning tootmis-, käitamis- ja transpordikulude vähenemise;

E.  arvestades, et taastuvate energiaallikate osakaal on aeglaselt suurenenud (moodustades 2012. aastal primaarenergia tarnest 18 %, kuid sellel on kõikidel tasanditel suur potentsiaal ning taastuvate energiaallikate ja tagastatud energia osakaalu küttes ning jahutuses tuleks liikmesriikides veelgi suurendada;

F.  arvestades, et ELi kütte- ja jahutusturg on oma kohaliku laadi ning kaasatud erinevate tehnoloogiate ja ettevõtjate tõttu tugevalt killustunud; arvestades, et kohalik ja piirkondlik mõõde täidab tähtsat rolli õige kütte- ja jahutuspoliitika kindlaksmääramisel, kütte- ja jahutustaristu kavandamisel ja rajamisel ning tarbijate nõustamisel, et kõrvaldada takistused ning muuta küte ja jahutus tõhusamaks ja säästvamaks;

G.  arvestades, et biomass moodustab 89 % kogu ELi taastuvkütte tarbimisest ja 15 % kogu ELi küttetarbimisest ning et sellel on suur potentsiaal pakkuda veelgi märkimisväärseid ja kulutõhusaid lahendusi kasvavale küttenõudlusele;

H.  arvestades, et kütte ja jahutamise puhul on tegu hea näitega vajadusest tervikliku ja integreeritud süsteemipõhise lähenemisviisi järele energialahendustes, mis hõlmaks horisontaalset lähenemisviisi energiasüsteemi ülesehitusele ja majandusele laiemalt;

I.  arvestades, et kütteks ja jahutuseks kasutatavast primaarenergiast pärineb 75 % endiselt fossiilkütustest, mis on väga kõrge tase ja kujutab endast üht peamist takistust CO2-heite vähendamisele, kiirendades seega kliimamuutusi ja kahjustades oluliselt keskkonda; arvestades, et kütte- ja jahutussektor peaks panustama igakülgselt ELi kliima- ja energiaeesmärkide saavutamisse ning et fossiilkütuste kasutamise eest toetuse maksmine tuleks järk-järgult lõpetada kooskõlas Euroopa Ülemkogu 22. mai 2013. aasta järeldustega, võttes seejuures arvesse kohalikke tingimusi;

J.  arvestades, et tööstuslike ja muude kaubanduslike protsesside käigus toodetavast soojusenergiast, mis seejärel atmosfääri või vette heidetakse (selle asemel, et see kuidagi kasutusele võtta), piisaks arvestuslikult ELi kõigi elu- ja teenindushoonete küttevajaduste rahuldamiseks;

K.  arvestades, et hoonetesektorile langeb umbes 13 % kogu ELi CO2-heitest;

L.  arvestades, et edumeelse ja tõhusa kütte- või jahutussüsteemide kasutamisega hoonetes peab kaasnema põhjalik ühtlasel viisil tehtav soojusisolatsioon, millega vähendatakse energianõudlust ja tarbijakulusid ning aidatakse kaasa kütteostuvõimetuse leevendamisele ning kvaliteetsete kohalike töökohtade loomisele;

M.  arvestades, et põhjaliku ja integreeritud kütte- ja jahutusstrateegia väljakujundamise meetmed energialiidu raames pakuvad õige rakendamise korral nii ELi ettevõtjatele kui ka tarbijatele märkimisväärseid võimalusi seoses üldiste energiakulude vähendamisega tööstusele, konkurentsivõime edendamisega ning kulude kokkuhoiu võimaldamisega tarbijatele;

N.  arvestades, et ELi õigusraamistike ülesanne on rõhutada laiemaid eesmärke, kuid olulisem on saavutada tõelist edu kütte- ja jahutuse ümberkujundamisel osana laiemast energiasüsteemi uuendamisest;

O.  arvestades, et taastuvenergia, eelkõige elektri rolli optimeerimine üldises energiavõrgus, kasutades paremat integratsiooni kütte- ja jahutusrakenduste ja transpordiga, aitab kaasa energiasüsteemi CO2-heite vähendamisele, energiaimpordisõltuvuse vähendamisele, kodumajapidamiste energiaarvete kärpimisele ning ELi tööstuse konkurentsivõime suurendamisele;

P.  arvestades, et kõige tõhusam viis nende ühiste eesmärkide saavutamiseks on tugevdada ja toetada piirkondlike ja kohalike omavalitsuste võimalusi kohaldada koos kõigi asjaomaste sidusrühmadega täielikult integreeritud süsteemide põhist lähenemisviisi linnaplaneerimisele, taristuarendusele, hoonete ehitamisele ja renoveerimisele ning uutele tööstusarendustele, et maksimeerida ühendatavust, tõhusust ja muud vastastikust kasu;

Q.  arvestades, et hoonete energiatõhusus sõltub ka asjakohaste energiasüsteemide kasutamisest; arvestades, et energiatõhususe suurendamise põhimõtet ning energiatõhususe kui „esimese kütuse“ tunnustamise põhimõtet tuleb kütte- ja jahutussektoris jälgida;

R.  arvestades, et ambitsioonikad eesmärgid olemasolevate hoonete põhjalikuks renoveerimiseks looksid Euroopas miljoneid töökohti, eelkõige VKEdes, suurendaksid energiatõhusust ja etendaksid olulist rolli kütteks ja jahutuseks kasutatava energiatarbimise minimeerimise tagamisel;

S.  arvestades, et energiatõhusate, vähesaastavate ühiskondlike hoonete ja elumajade kavandamisel tuleb võtta arvesse arhitektuuri, linnaplaneerimist, küttevoogude nõudluse tihedust ja Euroopa kliimatsoonide ja ehitise liikide mitmekesisust;

T.  arvestades, et heitsoojuse ja kaugküttesüsteemide kasutamata potentsiaal on tohutu, arvestades et Euroopa üleliigse soojuse kogus ületab kõigi Euroopa hoonete kogusoojusvajaduse ning et 50 % kogu Euroopa soojusvajadusest on võimalik rahuldada kaugkütte abil;

U.  arvestades, et märkimisväärne osa Euroopa elanikest elab piirkondades, eelkõige linnades, kus tihti ületatakse õhukvaliteedi norme;

V.  arvestades, et küte ja jahutus jäävad Euroopas ilmselt ka edaspidi suurima energianõudluse allikaks, millest valdav osa kaetakse maagaasi ja vedelgaasiga ning mille kasutust võiks optimeerida äärmiselt tõhusa energia salvestamisega; arvestades, et jätkuv toetumine fossiilkütustele on vastuolus ELi kliima- ja energiakohustuste ning CO2-heite vähendamise eesmärkidega;

W.  arvestades, et Euroopa eri kliimavööndites on aastas kütteks kasutatud energia kulu praegu väga erinev, sest Lõuna-Euroopa riikides on see keskmiselt 60–90 kWh/m2, kuid Kesk- ja Põhja-Euroopas 175–235 kWh/m2;

X.  arvestades, et tõhusate kütte- ja jahutuslahenduste rakendamisel on suur potentsiaal soodustada Euroopa tööstus- ja teenustesektori arengut, eelkõige taastuvenergiasektoris, ning suurema lisaväärtuse loomist äärepoolseimates ja maapiirkondades;

Y.  arvestades, et energiast on saanud sotsiaalne vara, millele tuleb tagada juurdepääs; arvestades aga, et mitte kõigi kodanike jaoks ei ole energia kättesaadav, sest Euroopas on see suureks probleemiks rohkem kui 25 miljonile inimesele;

Z.  arvestades, et energiatõhususe meetmete keskmes peaksid olema kõige kulutõhusamad viisid, kuidas parandada hoonete energiatõhusust küttevajaduse vähendamise ja/või hoonete ühendamise kaudu väga tõhusate alternatiividega;

AA.  arvestades, et üks suurimaid energiakulusid mõjutavaid tegureid on tarbijate vähene teadlikkus sellest, et küttesüsteemid ei ole tõhusad;

AB.  arvestades, et hea soojusisolatsiooniga kodud on kasulikud nii keskkonna kui ka kasutajate väiksemate energiakulude seisukohast;

AC.  arvestades, et 72 % ühepereelamute kütte- ja jahutusenergiast tarbitakse maapiirkondades ja keskmise asustusega piirkondades;

AD.  arvestades, et looduspõhised lahendused, näiteks hästi läbimõeldud haljastus ning murukatused ja -seinad, mis pakuvad hoonetele isolatsiooni ja varju, vähendades vajadust kütmise ja jahutamise järele, vähendavad energianõudlust;

AE.  arvestades, et 85 % hoonetes tarbitavast energiast kulub ruumide kütmisele ja vee soojendamisele ning 45 % küttele ja jahutusele kuluvast energiast ELis kasutatakse eluasemesektoris;

AF.  arvestades, et tööstusel on koostöös kohalike omavalitsustega oluline osa heitsoojus- ja heitjahutusenergia paremal kasutamisel;

AG.  arvestades, et keskmiselt 6 % eurooplaste tarbimiskulutustest läheb küttele ja jahutusele ning 11 % ei saa endale talvel lubada kodu piisavalt soojana hoidmist;

AH.  arvestades, et komisjoni strateegias ja liikmesriikide meetmetes on jahutussektorit siiski vaja põhjalikumalt analüüsida ja arvesse võtta;

AI.  arvestades, et on oluline soodustada uurimusi ajalooliste hoonete energiasäästuvõimaluste kohta, et muuta energiatõhusus võimaluse korral optimaalseks, tagades samas kultuuripärandi kaitse ja säilimise;

1.  tunneb heameelt komisjoni teatise „ELi kütte- ja jahutusstrateegia“ üle, mis on esimene tähtis samm, et käsitleda kütmist ja jahutust Euroopa energiasektoris tervikuna ja määratakse kindlaks peamised tegevusvaldkonnad; kiidab täielikult heaks komisjoni ambitsioonika kava tunnistada elektri- ja küttesektori vahelist koostoimet ja seda ära kasutada, et saavutada tulemuslik sektor, mis suurendab energiajulgeolekut ja soodustab ELi kliima- ja energiaeesmärkide kulutõhusat saavutamist; palub komisjonil käsitleda kütte- ja jahutussektorit Euroopa energiaturu kujundamise osana;

2.  juhib tähelepanu sellele, et energiatõhususe direktiivi (2012/27/EL), taastuvate energiaallikate direktiivi (2009/28/EÜ) ja hoonete energiatõhususe direktiivi (2010/31/EL) läbivaatamisel tuleb kehtestada konkreetsed kütte- ja jahutusenergia meetmed;

3.  on seisukohal, et kütte- ja jahutusstrateegias tuleb mõlemat vajadust ühtmoodi arvesse võtta, arvestades, et Euroopas on eri kliimavööndid ja energiakasutuse vajadus on seetõttu samuti erinev;

4.  rõhutab, et kütte- ja jahutusstrateegias peaksid esmatähtsal kohal olema säästvad ja kulutõhusad lahendused, mille abil on liikmesriikidel võimalik saavutada ELi kliima- ja energiapoliitika eesmärgid; märgib, et liikmesriikide kütte- ja jahutussektorid erinevad üksteisest suuresti energiaallikate jaotuse, ilmastikutingimuste, hoonete energiatõhususe määra ja tööstuse osakaalu poolest ning rõhutab, et seetõttu tuleb tagada paindlikkus sobivate strateegialahenduste valimisel;

5.  nõuab, et riiklikul tasandil töötataks välja konkreetsed säästva kütte ja jahutuse strateegiad, mille puhul on erilist tähelepanu pööratud soojus- ja elektrienergia koostootmisele ning kaugküttele ja -jahutusele, mis põhinevad soovitatavalt taastuvatel energiaallikatel, nagu on sätestatud energiatõhususe direktiivi artiklis 14;

6.  märgib, et ELi kütte- ja jahutusstrateegia peamised prioriteedid on suur energiatõhusus, tõhus soojusisolatsioon ning taastuvate energiaallikate ja tagastatud soojuse kasutamine; on seepärast seisukohal, et energiatõhususe esmatähtsuse põhimõtet tuleb järgida, sest energiatõhusus pakub ühte suurimat ja kiireimat rahalist kasumit ning on tähtsaks osaks strateegias, mille abil saavutada tulemuslik üleminek ohutule, vastupidavale ja arukale kütte- ja jahutussüsteemile;

7.  märgib, et detsentraliseeritum ja paindlikum energiasüsteem, kus elektri- ja kütteallikad on paigutatud tarbimiskohale lähemale, võib soodustada detsentraliseeritud energiatoomist ja annab seega tarbijatele ja kogukondadele võimaluse energiaturul rohkem sekkuda, kontrollida oma energiakasutust ja hakata tarbimiskajas aktiivselt kaasa rääkima; on seisukohal, et mida lühem on primaarenergia teisteks energiavormideks ja soojusenergiaks muundamise ahel, seda suurem on kogu energiasüsteemi energiatõhusus; märgib peale selle, et selline käsitlus vähendab ülekande- ja jaotuskadusid, parandab energiataristu vastupidavust ning annab samas VKEdele kohaliku ettevõtluse võimalusi;

8.  rõhutab ühelt poolt ökodisaini ja energiamärgistuse õigusaktide ning teiselt poolt energiatõhususe direktiivi ja hoonete energiatõhususe direktiivi vastastikust täiendavust kütte- ja jahutusenergia tarbimise vähendamisel; on seisukohal, et kodumasinad (pesumasinad, nõudepesumasinad jne) peaksid olema võimalikult energiatõhusad ja neid tuleks kavandada nii, et need saaksid paigaldatuna kasutada soojaveevarustust; on seepärast veendunud, et ökodisaini nõuded ja energiamärgise poliitikat tuleks korrapäraselt läbi vaadata ja täiustada, et saavutada täiendav energiasääst ja suurendada uuenduslikumate toodete ja väiksemate energiakulude abil konkurentsivõimet;

9.  tuletab meelde, et küte ja jahutus moodustavad ELi energianõudlusest suurima osa; rõhutab, kui oluline on järgida tehnoloogianeutraalsuse põhimõtet praegu kättesaadavate taastuvate energiaallikate ning turu- ja riigipõhiste stiimulite vahel üleminekul vähese CO2-heitega ja kindlale energiavarustusele kütte- ja jahutussektoris;

10.  rõhutab vajadust kujundada üürnike ja korterelamute elanike jaoks soodne raamistik, et võimaldada ka neil isetootmisest, taastuvenergial põhinevast küttest ja jahutusest ning energiatõhususe meetmetest kasu saada, võideldes nii probleemidega, mis tulenevad lahknevatest stiimulitest ja mõnikord takistavatest üürieeskirjadest;

11.  rõhutab taastuvenergia tehnoloogiate, sealhulgas säästva biomassi kasutamise, aerotermilise energia, geotermilise ja päikeseenergia ning fotoelektriliste elementide ülitähtsat rolli koostoimes elektripatareidega, et soojendada vett ja tagada hoonete kütmine ja jahutus, koos soojuse salvestamise seadmetega, mida võib kasutada igapäevase või hooajalise tasakaalustamisega; kutsub liikmesriike üles pakkuma nende tehnoloogiate edendamiseks ja kasutuselevõtuks õigeid stiimuleid; kutsub liikmesriike üles rakendama täielikult kehtivaid energiatõhususe ja hoonete energiatõhususe direktiive, sealhulgas liginullenergiahoone nõudeid ja pikaajalisi renoveerimisstrateegiaid, võttes arvesse vajadust tagada piisavad investeeringud hoonete moderniseerimiseks; palub komisjonil esitada kogu ELi hõlmav nägemus liginullenergiahoonete kohta 2050. aastaks;

12.  on seisukohal, et ELi energiajulgeolekut ümbritsevad küsimused puudutavad suures ulatuses kütte tarnekindlust; peab seepärast kütteallikate mitmekesistamist äärmiselt tähtsaks ning kutsub komisjoni üles uurima võimalusi taastuvatel energiaallikatel põhinevate tehnoloogiate suurema kasutuselevõtu toetamiseks ja kiirendamiseks;

13.  on seisukohal, et energiatõhusa ja vähesaastava ehituse aluseks Euroopa eri kliimavööndites peaks olema küttega seotud loodusvarade kaardistamine ning sobivate arhitektuuriliste lahenduste, käitiste haldamise alaste parimate tavade ja linnaplaneerimise põhimõtete, sealhulgas linna tasandi võrgulahenduste, näiteks kaugkütte ja -jahutuse kasutamine tervete elu- ja ärirajoonide planeerimisel; rõhutab, et nõuetekohaselt isoleeritud hoone välispiiridel on suur soojuse salvestusvõime, mis toob kaasa märkimisväärse kütte- ja jahutussäästu;

14.  rõhutab, et energianõudlus hoonesektoris moodustab 40 % ELi energiatarbimisest ja kolmandiku maagaasi tarbimisest ning et seda oleks võimalik vähendada kolmveerandi võrra juhul, kui hooneid renoveeritaks kiiremini; rõhutab, et 85 % sellest energiatarbimisest kasutatakse kütmiseks ja sooja vee saamiseks ning et seetõttu jäävad vanade ja ebatõhusate küttesüsteemide moderniseerimine, taastuvatest energiaallikatest saadud elektrienergia suurem kasutamine, jääksoojuse parem kasutamine tõhusate kaugküttesüsteemide abil ning hoonete põhjalik renoveerimine tugevama ja säästvama küttega varustamise saavutamisel põhilisteks viisideks; soovitab jätkata hoonete energiatõhususe standardite tõstmisega, võttes arvesse ja ergutades tehnilist innovatsiooni eelkõige isolatsiooni homogeensuse tagamisel; soovitab lisaks jätkuvalt toetada liginullenergiahoonete ehitamist;

15.  ergutab liikmesriike töötama välja pikaajalised kütte- ja jahutusstrateegiad, mis põhinevad terviklikul lähenemisviisil, ühtlustatud kaardistamisel ning energiatõhususe direktiivi artikli 14 järgsel hindamisel; rõhutab, et nimetatud strateegias tuleks määrata kindlaks esmatähtsad valdkonnad sekkumise jaoks ning võimaldada optimeeritud linnade energiaplaneerimist; nõuab, et komisjon aitaks liikmesriikidel seda ellu viia, töötades sel eesmärgil välja üldsuunised riiklike kütte- ja jahutusstrateegiate kohta;

16.  juhib tähelepanu hoonete renoveerimise ja soojustamise majanduslikule mõjule, mis toob sageli kaasa kuni 50 % madalamad kütte- ja jahutuskulud, ning kutsub komisjoni üles tagama piisavat kaasrahastamist algatuste jaoks, mille eesmärk on madala energiatõhususega sotsiaalkorterite ja kortermajade renoveerimine;

17.  tunneb heameelt komisjoni kavatsuse üle-töötada välja meetmete kogum kortermajade renoveerimise hõlbustamiseks; on seisukohal, et ka linnade energiaplaneerimise jaoks tuleks välja töötada ühtlustatud ja ulatuslik kogum, et kaardistada kohalik kütte- ja jahutusalane potentsiaal, optimeeritud ja integreeritud hoonete renoveerimine ning kütte ja jahutuse taristu arendamine;

18.  rõhutab, kui tähtis on arendada ELi kavu, mis tekitavad stiimuleid minna hoonete osas kaugemale õigusaktidest tulenevatest miinimumnõuetest, mis käsitlevad avalike hoonete, eluruumide ja sotsiaalelamute energiatõhusat renoveerimist ja keskkonnahoidlikke uusi hooneid;

19.  juhib tähelepanu kütte ja jahutuse kohalikule laadile ja potentsiaalile; kutsub kohalikke ja piirkondlikke ametiasutusi soodustama edasist soojusmajanduse moderniseerimist, renoveerides selleks olemasolevaid, madala soojus- ja jahutustõhususega ühiskondlikke hooneid või elumajasid; rõhutab sellega seoses selliste liikumiste nagu linnapeade pakti tähtsust, mis võimaldab teadmiste ja parimate tavade vahetust;

20.  rõhutab vajadust viia läbi kohaliku kütte- ja jahutuspotentsiaali kaardistamine kõikjal Euroopas, et linnadel oleks võimalik paremini tuvastada kohalikud saadaolevad ressursid ja nad saaksid seeläbi anda panuse ELi energiasõltumatuse suurendamisse, suurendada majanduskasvu ja konkurentsivõimet kohalike ja mitte allhankeliste töökohtade loomise kaudu ning pakkuda tarbijatele puhast ja taskukohast energiat;

21.  kutsub kohalikke ametiasutusi üles hindama oma valdkonnas eksisteerivat kütte- ja jahutuspotentsiaali ning ka edasisi kütte- ja jahutamisvajadusi, võttes arvesse kohapeal kättesaadavate taastuvate energiaallikate, koostootmisel saadud soojusenergia ja kaugkütte mahu potentsiaali;

22.  usub, et väljaspool tsentraliseeritud kütte- ja jahutussüsteemidega piirkondi asuvate majapidamiste jaoks tuleks seada sisse atraktiivne rahastamissüsteem, et edendada uusi tehnoloogiaid, mis kasutavad majapidamiste kütmiseks taastuvaid energiaallikaid;

23.  kutsub kohalikke ametiasutusi üles suunama tähelepanu maal asuvatele hoonetele, mis on tavaliselt vanemad, vähem energiatõhusad, rohkem tervistkahjustavad ning pakuvad ebapiisavat soojustusmugavust;

24.  on seisukohal, et mida lühem on primaarenergia teisteks energiavormideks ja soojusenergiaks muundamise ahel, seda suurem on kogu energiasüsteemi energiatõhusus, ja, pidades silmas tugevalt erinevaid kliima- ja muid tingimusi liidus, kutsub komisjoni üles edendama tehnoloogiliselt neutraalseid vahendeid, mis võimaldaksid igal kogukonnal arendada välja kulutõhusaid lahendusi kütte- ja jahutusvaldkonna CO2-mahukuse vähendamiseks;

25.  märgib, et ELi õigusraamistike ülesanne on rõhutada laiemaid eesmärke, kuid olulisem on saavutada tõelist edu kütte ja jahutuse ümberkujundamisel osana laiemast energiasüsteemi uuendamisest;

26.  juhib tähelepanu asjaolule, et ELi poliitikavahendid ja -võimalused ei ole veel piisavalt arenenud, et käivitada kütte- ja jahutussektoris muutusi, kasutada maksimaalselt ära võimalusi ning võtta kasutusele lahendused nõudluse vähendamiseks ja CO2-heite vähendamiseks sellises mahus ja tempos nagu vajalik;

27.  rõhutab kaugküttevõrkude tähtsust, mis on alternatiiviks rohkem reostavatele individuaalsetele küttesüsteemidele, pidades silmas, et see on äärmiselt tulemuslik ja kulutõhus vahend säästvama kütte ja jahutuse saavutamiseks, taastuvate energiaallikate, tagastatud soojuse ja jahutuse integreerimiseks ning väiksema elektritarbimise perioodidel taastuvallikatest toodetud elektrienergia ülejäägi säilitamiseks, et pakkuda seeläbi võrgule paindlikkust; rõhutab vajadust integreerida suurem osa taastuvatest energiaallikatest, võttes arvesse, et üle 20 % kaugküttest ja -jahutusest juba toodetakse taastuvenergiast vastavalt energiatõhususe direktiivi artiklile 14, milles nõutakse koostootmise ja kaugkütte potentsiaali põhjalikke hindamisi; nõuab olemasolevate kaugküttesüsteemide moderniseerimist ja laiendamist, et minna üle ülitõhusale ja taastuvale alternatiivenergiale; ergutab liikmesriike kehtestama maksustamis- ja finantsmehhanisme, et ergutada kaugkütte ja -jahutuse kasutamist ning kõrvaldada õiguslikud tõkked;

28.  kutsub komisjoni üles hindama tõsiselt energiatõhususe direktiivi artikli 14 kohaselt ette nähtud liikmesriikide poolseid koostootmise ja kaugkütte potentsiaali põhjalikke hindamisi, et need kavad kajastaksid nende lahenduste tegelikku majanduslikku potentsiaali ning looksid kindla aluse ELi eesmärkidega kooskõlas olevatele meetmetele;

29.  rõhutab, et tihedalt asustatud linnastutes tuleb ebatõhusad ja jätkusuutmatud üksikud või kaugkütte- või kaugjahutussüsteemid tingimata asendada järk-järgult tõhusate kaugkütte- või jahutussüsteemidega või neid tuleb tingimata moderniseerida uusimate kütte- või jahutustehnoloogiate abil, et minna üle ülitõhusatele koostootmisjaamadele ja taastuvale alternatiivenergiale;

30.  kutsub komisjoni üles pakkuma oma taastuvenergia direktiivi ja turukorralduse alastes algatustes välja meetmeid, mis aitavad luua tõhusamat ja paindlikumat energiasüsteemi, integreerides elektri-, kütte- ja jahutussüsteemid senisest suuremal määral;

31.  kutsub komisjoni üles looma ühtset Euroopa raamistikku, et edendada isetootmist ja pakkuda selle alast õiguskindlust, eelkõige ergutades ja toetades naabruskonna ühistuid, mis kasutavad taastuvaid energiaallikaid;

32.  nõuab hoonete kütteks ja jahutuseks vajaliku energianõudluse näitaja väljatöötamist liikmesriikide tasandil;

33.  nõuab strateegilist lähenemisviisi tööstuse kütte- ja jahutusnõudlusest tuleneva CO2-heite vähendamiseks, parandades protsesside tõhusust, asendades fossiilkütused säästvate energiaallikatega ja integreerides tööstuse ümbritsevasse soojusenergiakeskkonda;

34.  rõhutab energia- ja ressursivoogude koondamise tohutut potentsiaali primaarenergia kasutuse vähendamiseks, eelkõige tööstuskeskkondades, kus astmelise süsteemi kohaselt võib ühe protsessi ülemäärast soojust või külma kasutada uuesti teise protsessi juures, mis nõuab vähemäärmuslikke temperatuure, ja kui võimalik, siis hoonete kütteks ja jahutuseks kaugküttesüsteemide kaudu;

35.  võtab teadmiseks, et vähese energiatõhususega aegunud küttejaamad tuleks viivitamata asendada parimate võimalike alternatiividega, mis on täielikult kooskõlas ELi energia- ja kliimaeesmärkidega, näiteks keskkonnahoidlikumad koostootmisjaamad, mis kasutavad säästvaid kütuseid kooskõlas biomassi säästvuse kriteeriumitega;

36.  märgib, et küte ja jahutus on väga kohalik valdkond, kuna selle kättesaadavus ja taristu ning nõudlus kütte järele sõltuvad eelkõige kohalikest oludest;

37.  nõustub komisjoni küttestrateegias esitatud väitega, et elektri ja soojuse koostootmise majanduslikku potentsiaali ei kasutata praegu ära, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama veelgi suure tõhususega koostootmist ja kaugkütet kooskõlas komisjoni teatisega energialiidu olukorra kohta (COM(2015)0572);

38.  on seisukohal, et vaja on süsteemi tasandi lähenemisviisi jahutusele, sealhulgas hoonestatud keskkonna ja muude tegevusalade, nagu jahutuse puhul veonduses;

39.  leiab, et Euroopa mõõdukas kliimavööndis võivad teatavatel tingimustel oma paindlikkuse tõttu kujuneda väga oluliseks tõhusaid soojuspumpasid kasutavad küttesüsteemid, mida saab suvel kasutada ka jahutuseks; rõhutab, et hübriidküttesüsteem, mis toodab soojust kahest või enamast energiaallikast, saab soodustada taastuvatel energiaallikatel põhineva kütmise rolli suurenemist eelkõige olemasolevates hoonetes, kus neid saab piiratud renoveerimisvajadustega kasutusele võtta; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles pakkuma soojuspumpade puhul piisavaid ühtlustatud arvutusmeetodeid ning jagama parimaid tavasid toetusmehhanismide kohta, et toetada tõhusaid, säästvaid ja vähese CO2-heitega lahendusi eri soojusvajadustele;

40.  ergutab komisjoni jälgima tähelepanelikult fluoritud kasvuhoonegaase käsitlevate ELi õigusaktide järgimist, et vähendada selliste gaaside atmosfääri paiskamist; palub komisjonil tagada, et alternatiivsete külmaainete kasutamine on ohutu, kulutõhus ja kooskõlas ELi muude eesmärkidega keskkonna, kliimamuutuste ja energiatõhususe valdkonnas;

41.  on seisukohal, et liikmesriigid peaksid uurima võimalusi kasutada geotermilise vee soojust või tööstuslikest protsessidest otse tagastatud energia soojust ja teistest madalama temperatuuriga soojusallikate, näiteks veealuste kaevanduste soojust, millega võib hiigelsuurte soojuspumpade abil kütta olemasolevate ja uute kaugküttevõrkude kaudu terveid linnasid, mitte ainult üksikuid hooneid, kui olemas on sobiv kaugküttetaristu või kui see välja ehitatakse;

42.  rõhutab selliste tehnoloogiate rolli, millega on võimalik vähendada nii soojusenergia nõudlust kui ka kasvuhoonegaaside heidet, näiteks väikese soojussisaldusega geotermilise energia, taastuvenergial põhineva kaugkütte ja -jahutuse, maagaasi või biometaani kasutavate väikesemahuliste kolmik- või koostootmisjaamade või nende kombinatsiooni kasutamine;

43.  on seisukohal, et soojuse salvestamise seadmed, mis kasutavad väljapool tarbimise tipptunde elektritakistust, (nt salvestades energiat soojusenergia vormis), mis parandab muutuva ressursiga taastuvate energiaallikate integreerimise abil elektriga varustamise kvaliteeti, võivad täita küttes väga tähtsat rolli ning aidata tasakaalustada võrku ning vähendada energiatootmist, -importi ja -hindu;

44.  on seisukohal, et heitsoojus- ja heitjahutusenergial, mis pärineb tööstusprotsessidest ning koostootmisest elektrienergia tootmisel tavaelektrijaamades ja rekuperatiivmeetodeid kasutavatest hästisoojustatud elumajadest ja mikrotootmisest, peaks olema küttes ja jahutuses senisest palju suurem roll; rõhutab, et tööstusliku heitsoojus- ja heitjahutusenergia ärakasutamist tuleb teadustöö arendamise tunnustada ja ergutada, sest see pakub investeerimise ja innovatsiooni jaoks suurepäraseid võimalusi; rõhutab, et tööstust ja lähedalasuvaid elu- või teenindushooneid tuleks ergutada tegema koostööd ning jagama oma energiatootmist ja -vajadusi;

45.  rõhutab, et kaugküttetaristu rahastamine riiklikest vahenditest või selle avaliku sektori omanduses olek ei tohiks tuua kaasa kulukat seotust suure CO2-heitega taristuga; kutsub riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke ametiasutusi üles teostama järelevalvet kaugküttetaristule antava avaliku sektori rahalise toetuse üle, võttes arvesse ELi eesmärki vähendada kasvuhoonegaase 2050. aastaks 1990. aasta tasemega võrreldes 80–95 % ning tagada energiamajanduse sujuv üleminek;

46.  on seisukohal, et heitjahutusenergia tootmise, tarbimise ja uuesti kasutamise ühendamine toob keskkonnaalast ja majanduslikku kasu ning vähendab jahutamiseks vajaliku primaarenergia nõudlust;

47.  rõhutab, et jäätmetest energia tootmisel on kütmises jätkuvalt tähtis roll, kuna alternatiiviks on sageli prügilasse ladestamine ja fossiilkütuste kasutamine, ning tuletab meelde, et ringlussevõttu tuleb suurendada;

48.  kutsub liikmesriike üles kasutama õiguslikke ja majanduslikke vahendeid, et kiirendada järkjärgulist loobumist aegunud tahkekütusekatlatest, mille energiatõhusus on alla 80 %, ning asendada need võimaluse korral tõhusate ja säästvate kohaliku tasandi (nagu kaugküttesüsteemid) või mikrotasandi küttesüsteemidega (nagu geotermilisel ja päikeseenergial põhinevad süsteemid);

49.  juhib tähelepanu sellele, et arukate küttesüsteemide kasutuselevõtt võib aidata tarbijatel oma energiatarbimist paremini mõista ning ebatõhusad küttesüsteemid välja vahetada, edendades energiasäästu;

50.  tuletab komisjonile meelde, et 75 % olemasolevatest hoonetest Euroopas ei ole energiatõhusad ning et prognooside kohaselt on 90 % sellistest hoonetest 2050. aastal endiselt kasutuses; juhib seepärast tähelepanu pakilisele vajadusele näha ette selliste hoonete põhjalik renoveerimine;

51.  palub, et komisjon koostaks jääkidest energia tootmise programmi raames kava, millega edendada orgaaniliste jäätmete säästvat kasutamist kaugkütte- ja kaugjahutussüsteemidega seotud kütteks ja jahutuseks ning nende võimalikku panust ära kasutada;

52.  rõhutab, et biogaas on kütte- ja jahutussüsteemide oluline säästev energiaallikas ja et seetõttu tuleb püstitada selge orgaaniliste jäätmete taaskasutuse sihteesmärk, et stimuleerida investeeringuid biojäätmete kogumisse ja käitlemisse;

53.  kutsub liikmesriike üles loobuma järk-järgult suurte heitkogustega aegunud katelde kasutamisest linnastute kütmiseks (need katlad paiskavad õhku mittetäielikust põlemisest tekkinud pürolüütilisi gaase, lämmastikoksiidi, tahma, tahkeid osakesi ja lendtuhka, mis konvektsiooniga laiali paiskub), ning edendama stiimulite abil säästvate, sealhulgas taastuvate alternatiivsete lahenduste kasutamist;

54.  palub liikmesriikidel võtta meetmeid, et järkjärgult loobuda kütteõli ja kivisütt kasutavatest madala energiatõhususega ahjudest ja kateldest, mida praegu kasutatakse enam kui pooltes maapiirkondade hoonetes; on seisukohal, et energiat tuleks toota taastuvatest ja vähem CO2-heidet andvatest allikatest;

55.  rõhutab, et taastuvenergial põhinev kaugküte hoiab ära rohkem reostavate individuaalsete küttesüsteemide levimist, mis suurendavad elurajoonide õhureostust ja mida on palju raskem kontrollida kui laialt levinud kaugküttesüsteeme; rõhutab siiski, et taristud ja kliimatingimused on liidus erinevad ja et neid süsteeme tuleb nende tõhususe suurendamiseks sageli moderniseerida; nõuab seepärast, et analüüsitaks vajadust toetada kaugküttetaristuid, samuti maksustamise tavasid seoses taastuvate energiaallikate ja kaugküttega;

56.  leiab, et liikmesriigid peaksid võtma kiiresti meetmeid, et eemaldada järk-järgult kasutuselt madala temperatuuriga põletusseadmed tahkete kütuste ja orgaaniliste jäätmete põletamiseks, millest eraldub põlemise käigus atmosfääri mitmesuguseid kahjulikke ühendeid; on seisukohal, et liikmesriigid peaksid võimalust mööda soodustama vanade ja ebatõhusate puuküttega tulekollete kasutamisest loobumist tihedalt asustatud linnades ning hõlbustama nende asendamist kaasaegsete tõhusate, keskkonnasõbralike ja tervislike alternatiivsete lahendustega, kasutades samal ajal stiimuleid teadlikkuse suurendamiseks puude põletamisega seotud parimatest tavadest ja võimalikest terviseohtudest;

57.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaotama ökodisaini direktiivist ja keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivist tingitud õigusliku tühiku, mille tõttu ei võeta arvesse väljapoole nende direktiivide kohaldamisala jäävate alla 1 MW võimsusega rajatiste heitkoguseid;

58.  on seisukohal, et kuna vajadus jahutuse järele kasvab, tuleb seda küsimust täiendavalt kaaluda, mis hõlmaks kogu jahutusahela (tööstuses esinevast kõrgete temperatuuride mahajahutamise vajadusest kuni eluruumide jahutamise ja toiduainetetööstuse jahutusvajadusteni) ühtset käsitlust;

59.  märgib, et energiatõhususe ja küttelahenduste osas ratsionaalsete valikute tegemise eeltingimusena peavad kvaliteetsed andmed olema tarbijatele ja ametivõimudele kättesaadavad; juhib tähelepanu sellele, kui tähtis on laiendada digitaliseerimisest tulenevaid võimalusi kütte ja jahutuse valdkonda; palub komisjonil välja töötada taastuvenergial põhineva jahutuse mõiste ja arvutusmetoodika;

60.  on seisukohal, et veepõhistel soojusvahetitel võib olla tähtis roll jahutuses tööstuslikes protsessides, kui soojus juhitakse toodete ladustamiskohtade lähedal looduslikesse veekogudesse, mille temperatuur ei tõuse aasta jooksul üle 6 °C (vabajahutus);

61.  on seisukohal, et suure võimsusega statsionaarsed kütuseelemendid võivad lähitulevikus saada keskkonnasõbralikuks alternatiiviks tahkekütusena kasutatavale söele;

62.  on seisukohal, et elektrienergia gaaskütuseks muundamist ootab ees suur tulevik, kuna see võimaldab taastuvenergiat säilitada, üle kanda ning kohapealse ja kaugkütte saamiseks kasutada; märgib, et elektrienergia gaaskütuseks muundamine võimaldab, eriti linnastutes, taastuvenergia tõhusat kasutamist soojuse tootmiseks, tänu võimalusele kasutada juba olemasolevaid taristuid; palub seepärast komisjonil ja liikmesriikidel edendada elektrienergia gaaskütuseks muundamise alaseid teadusuuringuid ja katseprojekte;

63.  on veendunud, et Euroopa Liidu innovatiivse kütte ja jahutuse strateegia nõuab ulatuslikke teadusuuringuid, et luua sel eesmärgil keskkonnasõbralikke seadmeid valmistav tööstus;

64.  rõhutab, kui kasulik on Euroopa tööstuse jaoks teadusuuringud ja tehnoloogiline innovatsioon, mis tugevdavad tema konkurentsipositsiooni ja ärilist elujõulisust ning aitavad kaasa ELi energia- ja kliimaeesmärkide saavutamisele; toonitab sellega seoses vajadust laiendada energiatõhususel ning taastuvenergial põhinevatele kütte- ja jahutustehnoloogiatele suunatud teadus-, arendus- ja uuendustegevust, selleks et kärpida kulusid, tõsta süsteemi tulemuslikkust ning laiendada selliste tehnoloogiate kasutuselevõtmist ja energiasüsteemiga ühendamist; palub komisjonil teha valdkondlike sidusrühmadega koostööd taastuvenergial põhinevate kütte- ja jahutustehnoloogiate ajakohastatud tehnoloogiliste tegevuskavade toimivana hoidmiseks, et kooskõlastada, jälgida ja välja selgitada selliste kütte- ja jahutustehnoloogiate väljatöötamisel esinevaid puudujääke;

65.  on seisukohal, et pakilise vajaduse tõttu saavutada ELi küttesektori soojusmajanduse moderniseerimisel kiireid ja mõjusaid tulemusi, tuleks ELis keskenduda teadusuuringutele, mille eesmärk on praegu olemasolevate parimate tehnoloogiate ulatuslikum rakendamine;

66.  on seisukohal, et teadusuuringud raamprogrammi „Horisont 2020“ alusel peaksid hõlmama säästvaid lahendusi kütte ja jahutuse valdkonnas, jäätmepõhise kütte ja jahutuse tehnoloogiaid ning uute materjalide väljatöötamist, millel on maksimaalne soojusjuhtivus (soojusvahetid), minimaalne juhtivus – st maksimaalne soojustakistus (soojusisolatsioon) ning maksimaalne soojusakumulatsiooni määr (soojuse salvestamine);

67.  leiab, et raamprogrammi „Horisont 2020“ raames tuleks viia läbi teadusuuringuid, mis käsitlevad säästvaid ja tõhusaid kütte- ja jahutussüsteeme ning -materjale, näiteks väikesemahulisi lahendusi taastuvenergia tootmiseks ja salvestamiseks, kaugkütte- ja -jahutussüsteeme, soojus- ja elektrienergia koostootmist, isolatsioonimaterjale ja selliseid uuenduslikke materjale nagu struktuursed aknaklaasid, mis lasevad läbi suurel määral lühilainekiirgust (päikesevalgust), kuid minimaalselt pikklaine soojuskiirgust, mis muidu hoonete seest välja pääseks;

68.  rõhutab, et on vaja ulatuslikke teadusuuringuid innovaatiliste tehnoloogiliste lahenduste väljatöötamiseks, et toota energiatõhusaid ning taastuvatel energiaallikatel põhinevaid seadmeid ning kütte- ja jahutussüsteeme;

69.  nõuab tehnoloogia neutraalsuse kaitsmisele ja kulutõhususele keskendunud olemasolevate õigusaktide läbivaatamist, et kindlustada, et need ei edendaks või seaks kahtluse alla mõnd tehnoloogiat rohkem kui teisi – kohapeal või hoone lähiümbruses (nt elumajade päikesepaneelidega) toodetud taastuvenergiat tuleks hoone energiatõhususe arvutamisel arvesse võtta, olenemata selle allikast;

70.  rõhutab sellega seoses, kui oluline on ühendada kõige täiuslikumad tehnoloogiad näiteks koduautomaatika ja aruka küttekontrolli abil aruka energiajuhtimisega, eelkõige ühendatud maailmas, kus seadmed võivad kergesti kohaneda ilmastikutingimuste ja elektrihinnasignaalidega ning aidata kaasa võrgu stabiliseerimisele; palub komisjonil integreerida arukad tehnoloogiad paremini asjakohastesse energialiidu algatustesse, et tagada arukate seadmete, nutikodude ja arukate hoonete tõeline ühendatus arukate võrkude ja energiasüsteemiga; on seisukohal, et sellised lahendusi tuleb propageerida olemasolevate hoonete põhjaliku renoveerimise puhul, sest need aitavad tarbijal mõista paremini oma tarbimisharjumusi ning kohandada oma küttesüsteemi toimimist vastavalt;

71.  rõhutab, et ehitussektoris on suur potentsiaal energianõudluse ja CO2-heite vähendamiseks; rõhutab, et renoveeritud hoonete määra tõstmiseks tuleb teha rohkem pingutusi; märgib, et selle saavutamiseks on vaja atraktiivseid rahalisi stiimuleid, eri tasanditel väga asjatundlike ekspertide olemasolu ning heade tavade vahetamist ja edendamist;

72.  kutsub komisjoni üles tuvastama ja kõrvaldama takistused, mis ikka veel segavad energiatõhususe meetmete võtmist, eelkõige elamute renoveerimist leibkondade poolt, ja arendama välja tõelise energiatõhususe turu, et edendada kogemuste vahetamist ja kindlustada toodete ja lahenduste kättesaadavust kogu ELis eesmärgiga luua tõeliselt ühtne energiatõhusate toodete ja teenuste turg; toonitab, et suurt töökohtade loomise ja majanduskasv potentsiaali pakub lisaks selliste toodete ja teenuste esialgsele kasutuselevõtmisele ka nende järgnev hooldamine ning kütet ja jahutust ühendava energiasüsteemi käitamine;

73.  on veendunud, et tööstus vajab poliitikakujundajate selgeid märguandeid, et teha ELi energiaeesmärkide saavutamiseks vajalikke investeeringuid; rõhutab vajadust ambitsioonikate ja siduvate sihtmärkide ning õigusraamistiku järele, mis edendab innovatsiooni, tekitamata põhjendamatut halduskoormust, et edendada parimal viisil kulutõhusaid ja keskkonnahoidlikke kütte- ja jahutussüsteeme;

74.  on veendunud, et investeeringud hoonete energiatõhususse peaksid toimuma paralleelselt investeeringutega taastuvenergial põhinevasse küttesse ja jahutusse; on seisukohal, et hoonete energiatõhususe ning taastuvenergial põhineva kütte ja jahutuse vaheline sünergia pakub märkimisväärset võimalust liikuda vähese CO2-heitega majanduse poole; väljendab heameelt riikliku tasandi jõupingutuste üle liginullenergiahoonete arvu suurendamiseks;

75.  soovitab töötada arhitektuurimälestiste renoveerimiseks-soojustamiseks välja individuaalsed süsteemid, mille puhul keskendutakse investeeringutele hoone väliskesta koos kontrolli- ja automaatikasüsteemide optimeerimisega ning tõhusa kütte ja jahutuse pakkumisele, kandes samal ajal hoolt selle eest, et ei rikuta nende hoonete ainulaadset arhitektuurilist stiili;

76.  märgib, et arukate hoonete arhitektuuri puhul tuleks kasutada terviklikku lähenemisviisi, et tagada soojus- ja jahutusmugavus hoonete kuju ja massi, ruumi kohandamise ja selliste parameetrite muutmise abil, nagu päevavalguse kogus ning ventilatsiooni ja taastumise intensiivsus, tagades samal ajal madalad jooksvad kulud;

77.  rõhutab standardsete soojusenergiaauditite ning tööstusisolatsiooniga seotud probleemide kulutõhusa lahendamise tähtsust energia säästmiseks ja heitkoguste vähendamiseks; juhib tähelepanu, et tööstuse energiakulu saaks vähendada investeeringutega olemasolevatesse ja end tõestanud säästvatesse tehnoloogiatesse;

78.  rõhutab, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid on tähtis vahend energiasüsteemi ajakohastamiseks; leiab, et vähese CO2-heitega majandusele ülemineku prioriteediga seotud Euroopa Regionaalarengu Fondi rahastamise piirangud ei ole olnud tulemuslikud; on seisukohal, et 2020. aasta järgse programmitöö perioodi puhul tuleks sellele prioriteedile eraldatud eelarvevahendite osakaalu suurendada;

79.  rõhutab, kui tähtis on tagada nii lühi- kui ka pikaajalises perspektiivis juurdepääs rahastamisele, et investeerida igasuguses suuruses projektidesse, mis on seotud kütte- ja jahutussektori moderniseerimisega, sealhulgas kaugkütte ja -jahutusega, asjaomase võrgutaristu uuendamisse, küttesüsteemide moderniseerimisse, sealhulgas üleminekusse taastuvatele energiaallikatele, ning renoveeritud hoonete määra suurendamisse; kutsub komisjoni sellega seoses üles arendama töökindlat innovatiivset ja pikaajalist finantsmehhanismi; rõhutab rolli, mida Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond (EFSI) ja muud rakendatavad Euroopa fondid, näiteks Euroopa Investeerimispangast või ELi heitkogustega kauplemise süsteemi kaudu rakendatavad fondid võiksid täita rahastamise ja tehnilise abi osas, tagades püsivate regulatiivsete tingimuste abil projektide ligitõmbavuse investorite jaoks, selle nimel eelkõige vähendades bürokraatiat ning nähes ette ratsionaalse taotlemis- ja heakskiitmismenetluse; palub komisjonil tugevdada 2020. aasta järgsel programmitöö perioodil kehtivaid sätteid kütte ja jahutuse kohta kõikide asjassepuutuvate Euroopa fondide puhul ning kaotada piirangud, mis takistavad kohalikke omavalitsusi eraldamast kasulikke vahendeid avaliku sektori hoonete renoveerimiseks; toetab arukate hoonete aruka rahastamise algatust, millega edendatakse ehitussektoris energiatõhususe suuremat rakendamist koos taastuvate energiaallikatega; on veendunud, et hoonete ajakohastamist ja soojusisolatsiooni tuleks eelistada muudele meetmetele seoses juurdepääsuga rahastamisele, pidades silmas nende äärmiselt suurt potentsiaali töökohtade loomiseks;

80.  kordab vajadust kasutada struktuurifondide vahendeid laiema hoonete ja hoonete tehniliste süsteemide valiku renoveerimise rahastamiseks, eriti erasektori kinnisvaraomanikele suunatud sooduslaenude vormis, mis tooks kaasa palju kindlama suundumuse olemasolevate hoonete hädavajaliku renoveerimise poole, eriti ELi vähem arenenud piirkondades;

81.  rõhutab, et kütte- ja jahutussektori arengu stimuleerimiseks peaks komisjon täielikult kasutama määruse (EL) nr 1303/2013 artiklis 19 ette nähtud eeltingimusi ning tagama, et kehtivad ELi õigusaktid, mis sisaldavad olulisi kütte ja jahutusega seotud meetmeid, on nõuetekohaselt üle võetud ja rakendatud;

82.  on seisukohal, et riigiabi suunistes tuleks tõhusate tehnoloogiate puhul, mis on hädavajalikud kütte- ja jahutussektori CO2-heite vähendamiseks, ja eriti kogukonnapõhiste lahenduste puhul tuleks võtta arvesse vajadust piisava avaliku sektori toetuse järele;

83.  on seisukohal, et sellised algatused nagu Euroopa kohaliku energia abivahend (ELENA), arukad linnad ja kogukonnad ning linnapeade uus terviklik kliima- ja energiapakt võiksid toetada kohalikke ja piirkondlikke ettevõtjaid hoonete energiasüsteemide renoveerimisel;

84.  palub komisjonil tagada, et ELi eelarvet kasutatakse kooskõlas CO2-heite vähendamise ja energiatõhususe eesmärkidega;

85.  palub liikmesriikidel võtta sihtotstarbelisi meetmeid ja seada tugevad stiimulid energiatõhususe suurendamiseks ja taastuvate energiaallikate laialdasemaks kasutamiseks väikese sissetulekuga ja haavatavate kodumajapidamiste poolt; palub komisjonil eraldada palju suurem osa ELi vahenditest haavatavatele ja kütteostuvõimetutele kodumajapidamistele mõeldud energiatõhususe ja taastuvate energiaallikate programmidele ning anda liikmesriikidele suunised konkreetsete kütteostuvõimetust käsitlevate meetmete kohta;

86.  on seisukohal, et kodanikele tuleks anda paremat teavet nende energiatarbimise ja võimaliku energiakokkuhoiu kohta, samuti säästu ja eeliste kohta, mida pakub küttesüsteemide uuendamine taastuvenergial põhinevateks süsteemideks, sealhulgas võimalus toota ja tarbida enda toodetud taastuvenergial põhinevat kütet ja jahutust;

87.  on seisukohal, et liikmesriigid peavad muu hulgas teabekampaaniate, ühtsete kontaktpunktide ja kollektiivsete ostuskeemide (mis aitavad tarbijatel ühineda madalamate hindadega ostude tegemiseks) ja üksikute projektide koondamise (mitme väiksema projekti koondamine ühte suurde klastrisse, et anda neile võimalus saada parema intressimääraga investeeringuid) abil tagama, et tarbijad on täielikult teadlikud säästvamate kütte- ja jahutussüsteemide ning suurema energiatõhususe tehnoloogilistest ja majanduslikest eelistest ning neil on neile juurdepääs. et võimaldada neil teha parimaid võimalikke valikuid seoses oma isikliku olukorraga ning saada kasu majandusliku, tervise ja elukvaliteediga seotud olukorra paranemisest; märgib, et kaugetes ja eraldatud piirkondades asuvad kodumajapidamised võivad vajada eritähelepanu ja ainulaadseid lahendusi; rõhutab tootvate tarbijate potentsiaali taastuvenergial põhinevat kütet ja jahutust pakkuvate energiasüsteemide loomisel; rõhutab, et tähtis on jätkata paigaldajate ja arhitektide harimist, koolitamist, sertifitseerimist ja kontrolli, pidades silmas, et nad on kodumajapidamistest tarbijate esimene kontaktpunkt;

88.  on seisukohal, et hoonete soojustingimusi ja nende kütmise (või jahutamise) viiside tõhusust hindavate ekspertide jätkuv koolitamine on äärmiselt oluline; on veendunud, et vaja on optimaalselt paigutatud teenindusrühmi, mis on lõppkasutajatele ligipääsetavad;

89.  rõhutab, et tähtis on anda tarbijatele vabadus valida erinevate tõhusate ja taastuvenergial põhinevate küttetehnoloogiate hulgast selline, mis kõige paremini vastab nende isiklikele küttevajadustele;

90.  rõhutab, et seepärast on vaja anda tarbijatele teabe ja stiimulite abil võimalus kiirendada oma vanade ja ebatõhusate küttesüsteemide moderniseerimist, et saavutada suur energiatõhusus, mis on juba saavutatav olemasolevate tehnoloogiate, sealhulgas taastuvenergial põhinevate küttesüsteemide abil; juhib tähelepanu sellele, et tarbijad ei ole teadlikud oma praeguste küttesüsteemide ebatõhususest; kutsub komisjoni üles esitama hoonete energiatõhususe direktiivi eelseisva läbivaatamise raames ettepanekuid, et aidata suurendada teadlikkust olemasolevate kütte- ja jahutussüsteemide moderniseerimisest ning suurendada nende moderniseerimise määra, ning samuti kaaluda energiamärgistuse süsteemi kehtestamist paigaldatud küttesüsteemide jaoks;

91.  rõhutab, et tarbijatel võib olla säästva Euroopa kütte- ja jahutussüsteemi poole liikumises aktiivne roll; on seisukohal, et nn energiamärgistuse uued eeskirjad, mille puhul uute märgiste skaala on ettepoole vaatav ja võimaldab rõhutada erinevusi eri toodete energiatõhususes, võiks aidata tarbijatel teha energiasäästu osas informeeritumaid valikuid ja vähendada oma arveid;

92.  nõuab, et komisjon ja liikmesriigid koostaksid konkreetsed strateegiad üha suurema kütteostuvõimetuse probleemi lahendamiseks, et aidata kõikidel tarbijatel ja eriti kõige haavatavamatel tarbijatel parandada oma elu-, kütte- ja jahutustingimusi individuaalselt või kollektiivselt, olenemata sellest, kas tegu on omanike või üürnikega;

93.  rõhutab vajadust saavutada kõrge energiasõltumatuse tase kohalike ressursside eelistamise abil;

94.  nõuab, et olemasolevate tööstuskontsernide heitsoojust kasutataks kodude kütmiseks;

95.  on seisukohal, et kütteostuvõimetuse vastu võitlemisel on kõige tähtsam vähendada üldiseid küttekulusid kodumajapidamiste jaoks, tagades energiatõhususe märkimisväärse kasvu energiatarbimise kolmes peamises etapis: muundamisel primaarenergiast kasulikuks energiaks, selle energia transportimisel ning eelkõige kasutamisel lõpptarbija poolt; palub seetõttu liikmesriikidel seada energiatõhususe meetmed ning ülemineku taastuvenergial põhinevale küttele ja jahutusele tõeliseks prioriteediks;

96.  peab oluliseks tagada, et osa energiatõhususe suurendamiseks eraldatud vahenditest eraldataks kütteostuvõimetute kodumajapidamiste või kõige mahajäänumates piirkondades elavate isikute olukorra parandamiseks, näiteks toetades nende investeeringuid energiatõhusamatesse kütte- ja jahutusseadmetesse;

97.  on veendunud, et liikmesriigid peaksid energiatõhususe direktiivi alusel koostama riiklikud hoonete renoveerimise kavad, et muuta hooned energiatõhusaks, muu hulgas pakkudes stiimuleid eraisikute omanduses olevate hoonete renoveerimiseks, ning et sellised kavad peaksid hõlmama konkreetseid meetmeid kõige haavatavamate rühmade jaoks, et aidata võidelda kütteostuvõimetuse vastu;

98.  palub komisjonil energiatõhususe direktiivi rakendades luua koolituse energiatõhususe auditeerimise ja kavandamise valdkonnas tegutsejatele ning aidata eraisikutel ja eriti kõige haavatavamatel rühmadel selliseid meetmeid ellu viia;

99.  toonitab, et suur osa Euroopa hoonetest praeguse seisuga raiskab energiat, kuna nende soojustus on ebakvaliteetne ning küttesüsteemid vanad ja ebatõhusad, kuid samal ajal puudutab kütteostuvõimetus ligi 11 % ELi elanikkonnast;

100.  palub, et komisjon, liikmesriigid ja kohalikud ametiasutused arvestaksid võimalikke tulevasi gaasivarustuse kriise ning integreeriksid biogaasi tootmise sõnnikust täielikult ringmajandusse;

101.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0094.
(2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 104.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0266.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0444.
(5) Euroopa Komisjoni 2014. aasta teatis „Energiatõhusus ning selle panus energiajulgeolekusse ja 2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistikku“ (COM(2014)0520).


VKEde konkurentsivõime suurendamine
PDF 250kWORD 91k
Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta resolutsioon VKEde konkurentsivõime suurendamise valdkondliku eesmärgi (ühissätete määruse artikli 9 lõige 3) elluviimise kohta (2015/2282(INI))
P8_TA(2016)0335A8-0162/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ühissätete määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 9 lõiget 3 VKEde konkurentsivõime suurendamise valdkondliku eesmärgi kohta,

–  võttes arvesse ühissätete määruse (EL) nr 1303/2013 artiklit 37 Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest toetatavate rahastamisvahendite kohta,

–  võttes arvesse oma 15. aprilli 2014. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus liidu osalemise kohta mitme liikmesriigi ühises teadus- ja arendustegevuse programmis, mille eesmärk on toetada teadusuuringuid ellu viivaid väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid(1),

–  võttes arvesse oma 5. veebruari 2013. aasta resolutsiooni VKEde rahastamisvõimaluste parandamise kohta(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta direktiivi 2011/7/EL hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul,

–  võttes arvesse oma 19. mai 2015. aasta resolutsiooni rohelise majanduskasvu võimaluste kohta VKEde jaoks(3),

–   võttes arvesse väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate COSME programmi,

–  võttes arvesse Eurobaromeetri kiiruuringut nr 381 VKEde, ressursitõhususe ja roheliste turgude kohta („SMEs, resource efficiency and green markets“) ja Eurobaromeetri kiiruuringut nr 394 avaliku sektori toetuse rolli kohta innovaatiliste toodete turustamises („The role of public support in the commercialisation of innovations“),

–  võttes arvesse oma 4. detsembri 2008. aasta resolutsiooni VKEdele parema keskkonna loomise kohta Euroopas – väikeettevõtjate õigusakt(4),

–  võttes arvesse komisjoni 25. juuni 2008. aasta teatist „„Kõigepealt mõtle väikestele“ – Euroopa väikeettevõtlusalgatus „Small Business Act““ (COM(2008)0394),

–  võttes arvesse Euroopa väikeettevõtluse hartat, mis võeti vastu Euroopa Ülemkogu 19. ja 20. juuni 2000. aasta kohtumisel Feiras,

–   võttes arvesse oma 16. veebruari 2011. aasta resolutsiooni VKEde rahastamist toetavate ELi vahendite läbivaatamise praktiliste küsimuste kohta seoses järgmise programmiperioodiga(5),

–  võttes arvesse oma 23. oktoobri 2012. aasta resolutsiooni väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEde) konkurentsivõime ja ärivõimaluste kohta(6),

–  võttes arvesse oma 14. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni aruka spetsialiseerumise ja toimivaks ühtekuuluvuspoliitikaks vajaliku tippkeskuste võrgustiku loomise kohta(7),

–  võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta resolutsiooni töökohtadesse ja majanduskasvu investeerimise ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamise kohta liidus(8),

–  võttes arvesse komisjoni 6. mai 2003. aasta soovitust 2003/361/EÜ, mis käsitleb mikroettevõtete, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete määratlust(9),

–  võttes arvesse komisjoni 10. juuni 2014. aasta teatist „Teadusuuringud ja innovatsioon kui tulevase majanduskasvu allikad“ (COM(2014)0339),

–  võttes arvesse komisjoni 23. juulil 2014 avaldatud majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlevat kuuendat aruannet „Investeerimine majanduskasvu ja tööhõivesse“,

–  võttes arvesse komisjoni 26. novembri 2014. aasta teatist „Investeerimiskava Euroopa jaoks“ (COM(2014)0903),

–  võttes arvesse komisjoni 14. oktoobri 2011. aasta teatist „Tööstuspoliitika: suurendades konkurentsivõimet“ (COM(2011)0642),

–  võttes arvesse komisjoni 9. novembri 2011. aasta teatist „Väike ettevõte, suured ideed – uus partnerlus, et aidata VKEdel saada osa üleilmsetest võimalustest“ (COM(2011)0702),

–  võttes arvesse komisjoni 23. novembri 2011. aasta aruannet „VKEde regulatiivse koormuse vähendamine. ELi õigusaktide kohandamine mikroettevõtjate vajadustele“ (COM(2011)0803),

–  võttes arvesse komisjoni 23. veebruari 2011. aasta teatist „Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act“ läbivaatamine“ (COM(2011)0078),

–   võttes arvesse komisjoni 6. oktoobri 2010. aasta teatist „Regionaalpoliitika panus aruka majanduskasvu saavutamisse Euroopa 2020. aasta strateegia raames” (COM(2010)0553),

–  võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal: Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia“ (COM(2010)2020),

–  võttes arvesse komisjoni 14. detsembri 2015. aasta teatist „Investeerimine töökohtade loomisse ja majanduskasvu elavdamisse: Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panuse maksimeerimine“ (COM(2015)0639),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 30. mai 2013. aasta arvamust „Innovatsioonilõhe ületamine“(10),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 7. oktoobri 2014. aasta arvamust „Toetusmeetmed kõrgtehnoloogia idufirmade ökosüsteemide loomiseks“(11),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit (A8-0162/2016),

A.  arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika on majanduskasvu ja töökohtade loomise põhiline vahend ELis ning selle eelarve kuni 2020. aastani on üle 350 miljardi euro; arvestades, et ühtekuuluvuspoliitikasse investeerimise tuntavad tulemused võivad aidata kujundada liikmesriikide piirkondade praegust ja tulevast majanduskasvu;

B.  arvestades, et majandus- ja finantskriisi tagajärjel on paljudes liikmesriikides suurenenud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse määr, samuti pikaajaline ja noorte töötus ja sotsiaalne ebavõrdsus, ning et seetõttu võib VKEdel olla asjakohane ja oluline osa Euroopa majanduse taastumisel;

C.  arvestades, et ELis on 23 miljonit väikest ja keskmise suurusega ettevõtet (VKEd), mis moodustavad umbes 99 % kõigist ettevõtetest ning annavad tähtsa panuse majanduskasvu, sotsiaalsesse ühtekuuluvusse, innovatsiooni ja kvaliteetsete töökohtade loomisse, pakkudes rohkem kui 100 miljonit töökohta, kaks igast kolmest erasektori töökohast, ja säilitades suurettevõtete omast kaks korda suurema tööhõive kasvu määra; arvestades, et ainult 13 % Euroopa VKEdest osaleb äritegevuses ja investeerimises ülemaailmsetel turgudel;

D.  arvestades, et ELi VKEd on väga mitmekesised ning nende seas on arvukalt kohaliku tasandi mikroettevõtteid, mis sageli tegutsevad traditsioonilistes sektorites, ning samuti leidub aina rohkem idufirmasid, kiiresti kasvavaid uuenduslikke ettevõtteid ja sotsiaalmajanduse ettevõtteid, mis keskenduvad konkreetsetele eesmärkidele ja rühmadele; arvestades, et nende ärimudelite probleemid on erinevad ja seetõttu erinevad ka nende nõudmised; arvestades, et liikmesriikide ja Euroopa õigusaktide lihtsustamine on otsustava tähtsusega, et hõlbustada VKEde juurdepääsu krediidile;

E.  arvestades, et VKEd suudavad väga hästi muutustega kohaneda ja tehnika arenguga sammu pidada;

F.  arvestades, et mikrokrediidil, mis on suunatud mikroettevõtjatele ja ebasoodsas olukorras isikutele, kes soovivad alustada tööd füüsilisest isikust ettevõtjana, on otsustav tähtsus traditsioonilistele pangandusteenustele juurdepääsu tõkete ületamisel, ja arvestades, et JASMINE (ühismeede mikrokrediidiga tegelevate asutuste toetamiseks Euroopas) ning Euroopa tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmi mikrorahastamise ja sotsiaalse ettevõtluse tegevussuund saavad pakkuda nõuetekohast toetust rahastamisele juurdepääsu parandamiseks, sh sotsiaalsete ettevõtete jaoks;

G.  arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika programmiperioodil 2007–2013 toetati VKEsid 70 miljardi euro ulatuses, luues neis üle 263 000 töökoha, ning aidati VKEdel moderniseeruda, kasutades rohkem info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat, suurendades oskuste omandamise võimalusi, võimaldades innovatsiooni ja tööviiside kaasajastamist;

H.  arvestades, et programmitöö perioodil 2014–2020 toetab ühtekuuluvuspoliitika VKEsid veelgi rohkem, sest aastateks 2007–2013 ette nähtud toetust kahekordistatakse, nii et see ulatub 140 miljardi euroni;

I.  arvestades, et VKEde konkurentsivõime suurendamise valdkondlik eesmärk (valdkondlik eesmärk nr 3) on üks suurima üldisest rahastamisest saadava protsendimääraga valdkondlikest eesmärkidest (13,9 %) ning see on ühtekuuluvuspoliitika ja strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkide saavutamiseks väga tähtis;

J.  arvestades, et VKEd, kellel oleks õigus Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest toetust saada, kuna nad tegutsevad konkurentsi tingimustes ja peavad toime tulema mitmesuguste piirangutega, sealhulgas rahavooga seotud piirangud, kannatavad eriti rängalt eeskirjade keerukuse ja pideva muutumise ning bürokraatia all, seda eelkõige halduskulude ja eraldatud summade ebaproportsionaalsuse ning rahastamistaotluste menetlemisele kuluva aja ja rahaliste vahendite ettemaksu vajaduse tõttu;

K.  arvestades, et valdkondliku kontsentreerumise kasutuselevõtmine 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika kavandamisel võimaldas koostada paremini investeerimisprioriteetidele keskendatud rakenduskavasid, et saada piisavalt vahendeid reaalsete tulemuste saavutamiseks;

L.  arvestades, et ühissätete määruse artiklites 14, 16 ja 29 sätestatud partnerluslepingud ja rakenduskavad on strateegilised vahendid investeeringute juhtimiseks liikmesriikides ja piirkondades;

M.  arvestades, et VKEd aitavad tagada, et tööstustoodang moodustaks 2020. aastaks vähemalt 20 % liikmesriikide SKPst;

N.  arvestades, et ainult väike osa Euroopa VKEdest on praegu suuteline leidma ja kasutama ära võimalusi, mida pakuvad rahvusvaheline kaubandus, kaubanduskokkulepped ja ülemaailmsed väärtusahelad, ning et ainult 13 % Euroopa VKEdest on viimase kolme aasta jooksul tegutsenud rahvusvahelisel tasandil väljaspool ELi;

O.  arvestades, et VKEde rahvusvahelisemaks muutumise protsess peaks põhinema ettevõtete sotsiaalsel vastutusel, inim- ja töötajate õiguste austamisel ning kõrgeimal võimalikul keskkonnakaitsel, et tagada õiglane konkurents ja kvaliteetsete töökohtade juurdekasv;

1.  märgib, et tänu valdkondlikule kontsentreerumisele on rakenduskavades paremini keskendutud piiratud arvule strateegilistele eesmärkidele, eelkõige majanduskasvu tugevdamisele ja VKEde, sealhulgas mikroettevõtjate võimalustele luua kvaliteetseid töökohti; leiab, et VKEd on Euroopa majanduse edasiviiv jõud ja ühtekuuluvuspoliitika edu võti, kuid sageli puutuvad nad oma suuruse tõttu kokku mitmesuguste probleemidega; soovitab seetõttu veelgi suurendada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest VKEdele antavat toetust;

2.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma arvesse VKE-projektide lisaväärtust traditsiooniliste sektorite arendamisel ja uuendamisel, sest lisaks töökohtade loomisele aitab see ka kohaliku ja piirkondliku ettevõtluse eripära säilitada, järgides samas jätkusuutlikkuse põhimõtteid; rõhutab vajadust võtta ühtlasi arvesse selliste valdkondade konteksti ning mitte häirida õrna tasakaalu traditsiooniliste teadmistepõhiste tehnoloogiate ja innovatsiooni vahel; juhib tähelepanu sellele, et VKEd mängivad olulist rolli teenustesektoris, milles toimuvad digiteerimise tõttu märkimisväärsed muutused, ning on seetõttu seisukohal, et IKT-oskuste puudulikkuse probleemi käsitlemisel tuleks panna rohkem rõhku asjakohasele koolitamisele ja haridusele;

3.  rõhutab üldist vajadust mehhanismide järele, mis aitavad lihtsustada ärikeskkonda ning kiirendada õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmiga uute ettevõtete loomist, et toetada VKEde konkurentsivõimet ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ärakasutamist; rõhutab ka vajadust täita eeltingimused;

4.  palub komisjonil võtta eesmärgi nr 3 rakendamisel arvesse ringmajanduse paketi põhimõtteid, et toetada kestlikumat majanduskasvu ja luua VKEdes uusi kvaliteetseid töökohti, pöörates erilist tähelepanu keskkonnahoidlikele töökohtadele; on sellega seoses veendunud, et tähtis on jätkata VKEde keskkonnahoidliku konkurentsivõime edendamist, parandades juurdepääsu rahastamisele, andes rohkem teavet, lihtsustades õigusakte, vähendades halduskoormust, edendades e-ühtekuuluvust ja tugevdades keskkonnahoidlikku ettevõtluskultuuri; tõdeb, et ümbertootmist, parandamist, hooldamist, ringlussevõttu ja ökodisaini hõlmav keskkonnasäästlikum väärtusahel võiks luua paljudele VKEdele märkimisväärseid ärivõimalusi, eeldusel et majanduskäitumine muutub ning et seadusandlikud, institutsioonilised ja tehnilised tõkked kaotatakse või neid vähendatakse;

5.  tuletab meelde, et VKEde probleemid on samuti seotud liikmesriikide ja Euroopa Liidu kokkuhoiumeetmetest tuleneva nõudluse vähenemisega;

6.  ergutab liikmesriike ja piirkondlikke omavalitsusi kaaluma rahastamisvahendite kasutamise võimalusi; rõhutab vajadust tagada selliste rahastamisvahendite ning VKEde rahaliseks toetamiseks ette nähtud VKEde algatusprogrammi kasutamisel läbipaistvus, vastutus ja kontroll; toonitab, et rahastamisvahendeid tuleks alati kasutada kooskõlas ühtekuuluvuspoliitika eesmärkidega ning et tuleks pakkuda asjakohast tehnilist ja haldustuge;

7.  nõuab laenuandmise lihtsustamist ja selle reguleerimise vähendamist, võttes arvesse mikroettevõtjate ja idufirmade ning nende tegevuspiirkondade eriomadusi; peab kahetsusväärseks, et investorid ja pangad on sageli tõrksad rahastama ettevõtteid idufirma või varajase laienemise etapis ning et paljudele VKEdele, eriti väikestele idufirmadele, on osutunud raskeks saavutada juurdepääsu välisrahastamisele; palub seetõttu komisjonil, liikmesriikidel ja piirkondlikel ametiasutustel pöörata erilist tähelepanu laieneda soovivate mikroettevõtete ja idufirmade rahastamise kättesaadavuse parandamisele; juhib tähelepanu vajadusele võrdsustada VKEde rahastamise intressimäärad suuremate ettevõtete intressimääradega;

8.  leiab, et Euroopa väikeettevõtjad kalduvad rahastamisallikate valikul toetuma suuresti pankadele ja sageli ei ole nad täiesti teadlikud muude rahastamisallikate olemasolust ega oma rahastamisvõimalustest; märgib, et turgude killustumist arvesse võttes on komisjon välja pakkunud terve rea algatusi, nagu kapitaliturgude liit, mille eesmärk on mitmekesistada rahastamisallikaid, hõlbustada kapitali vaba liikumist ja parandada juurdepääsu rahastamisele, eelkõige VKEde jaoks;

9.  juhib tähelepanu andmete puudumisele rahastamisvahenditega saavutatud tulemuste ja tagajärgede kohta ning üksnes kaudsele seosele kõnealuste rahastamisvahendite ning ELi üldiste eesmärkide ja prioriteetide vahel; kutsub komisjoni üles parandama veelgi tagastamatu abi andmist, selle asemel et edendada peamiselt rahastamisvahendite kasutamist;

10.  märgib, et programmitöö perioodil 2007–2013 tulenes vahendite ebapiisav ärakasutamine VKEde poolt mitmesugustest takistustest, nagu majanduskriisi mõjud, struktuurifondide keeruline haldamine ja halduskoormus ning VKEde piiratud juurdepääs rahastamisele ja toetuskavade rakendamise keerulisus; hoiatab, et vahendite vähese ärakasutamise põhjustega tuleb tegeleda, et vältida samade probleemide kordumist programmitöö perioodil 2014–2020, ning tõdeb, et ülemäärase bürokraatia tõttu loobus osa VKEsid saadaoleva rahastamise taotlemisest; peab kahetsusväärseks, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tõhusust ja tegelikku mõju VKEdele käsitlevad senised uuringud on liiga üldised ja ebatäielikud, ning palub komisjonil koostöös liikmesriikidega seda teemat kiiresti hinnata ja hinnang parlamendile esitada; rõhutab, et ebapiisav haldussuutlikkus võib takistada valdkondliku eesmärgi nr 3 edukat ja õigeaegset saavutamist;

11.  võtab teadmiseks, et komisjon pöörab rohkem tähelepanu heale juhtimistavale ja kvaliteetsetele avalikele teenustele; tuletab meelde, et VKEde seisukohast on tähtis, et riigihangete korraldamine oleks läbipaistev, järjekindel ja uuenduslik; nõuab seetõttu tungivalt, et võimalikult suurel määral kõrvaldataks tõkked, mis takistavad VKEsid hankelepingutele kandideerimast, ning kaotataks ebavajalik halduskoormus, vältides uute nõuete kehtestamist liikmesriigi tasandil ja rakendades kehtiva õigusliku raamistiku sätteid eesmärgiga lahendada vaidlused riigihangete üle võimalikult kiiresti; tunneb heameelt direktiivi 2014/24/EL ja Euroopa ühtse hankedokumendi üle, mis peaksid märkimisväärselt halduskoormust vähendama, eelkõige VKEde jaoks; rõhutab vajadust jätkata vigade ja pettuste vastaste meetmete ranget kohaldamist, ilma et see suurendaks halduskoormust, ning lihtsustada haldusmenetlusi, et vigu vältida; palub hankijatel, kes soovivad korraldada koondhankeid, hoolitseda selle eest, et VKEsid ei jäetaks menetlusest kõrvale ainuüksi hanke kogumahu tõttu, sest suurematel hangetel võivad olla rangemad kriteeriumid;

12.  kutsub taas üles suurendama läbipaistvust ning kõigi asjaomaste piirkondlike ja kohalike asutuste, kodanikuühiskonna sidusrühmade, ettevõtete ja muude huvitatud osaliste osavõttu, eriti projektikonkursside nõuete määratlemises, et keskenduda paremini lõplike toetusesaajate vajadustele; rõhutab seetõttu, et partnerluspõhimõtet tuleb kohaldada ka partnerluslepingute ja rakenduskavade koostamise, ettevalmistamise ja rakendamise etapis, nagu on ühissätete määruses ja partnerluse käitumisjuhendis põhjalikult kirjeldatud; on mures selle pärast, et palju VKEde organisatsioone liikmesriikides ei ole tegelikult kaasatud ja sageli neid ainult teavitatakse ilma piisava konsulteerimiseta; julgustab tulevikule orienteeritud, jätkusuutlikke ja ökoinnovatiivseid majandussektoreid esindavaid organisatsioone partnerluses osalema ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kõnealuseid organisatsioone tugevdama, kasutades tehnilist abi ja suutlikkuse suurendamist;

13.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama kõigi ELi VKEdele suunatud investeerimisstrateegiate tõhusat kooskõlastamist ja järjekindlust; märgib, et sünergia tugevdamine struktuuri- ja investeerimisfondide ja muude VKEdele suunatud poliitikasuundade ning rahastamisvahendite vahel viib investeeringute mõju maksimumini; kiidab heaks kavatsuse lihtsustada struktuuri- ja investeerimisfondide juurdepääsetavust, võttes kasutusele nn kvaliteedimärgi projektide jaoks, mis hinnati kvaliteetseks, kuid mida programmi „Horisont 2020“ raames ei rahastata; nõuab tungivalt, et liikmesriigid koostöös asjaomaste sotsiaalsete ja majanduslike sidusrühmadega looksid kas piirkondlikul tasandil ühtse kontaktpunkti, toetades seega juba olemasolevaid kontaktpunkte, või konsolideeritud platvormi mitmesuguste VKEdele suunatud ELi rahastamisvahendite ning projektide ettevalmistamise ja elluviimise haldustoe jaoks;

14.  rõhutab rolli, mida integreeritud territoriaalsed investeeringud, kogukonna juhitav kohalik areng, makropiirkondlikud strateegiad ja Euroopa territoriaalne koostöö tervikuna võiksid täita valdkondliku eesmärgi nr 3 sihtide edukal elluviimisel, arvestades, et mõni projekt võib hõlmata piiriüleseid alasid, sh mitut piirkonda ja riiki, ning olla suuteline töötama välja asukohapõhiseid innovaatilisi tavasid;

15.  märgib, et komisjoni avaldatud esimese hinnangu kohaselt on VKEde toetuseks eraldatud summad eelmiste programmitöö perioodidega võrreldes oluliselt kasvanud; rõhutab, et struktuuri- ja investeerimisfondid ja eelkõige rakenduskavad, mille eesmärk on toetada teadus- ja arendustegevust, võiksid aidata VKEdel suurendada oma suutlikkust esitada Euroopa Patendiametile patenditaotlusi, tagades elujõulised ja kasutajasõbralikud rahastamiskavad;

16.  peab kahetsusväärseks, et praegusel programmitöö perioodil esineb ühtekuuluvuspoliitika rakendamisel viivitusi; juhib tähelepanu VKEde rahastamisvõimalustele juurdepääsu tagamise kiireloomulisusele ja sellele, et kuigi enamik rakenduskavasid on nüüd heaks kiidetud, on nende rakendamine alles väga varajases etapis; märgib, et viivitused põhjustavad ühtekuuluvuspoliitika elluviimises puudujääke, ja nõuab tungivalt, et komisjon töötaks välja meetmed selliste viivituste kiireks lõpetamiseks;

17.  nõuab tungivalt, et komisjon jälgiks ja ergutaks ühtekuuluvuspoliitika elluviimise kiirendamist ning eelkõige kestliku majanduskasvu ja kvaliteetsete töökohtade loomise potentsiaaliga projektide käivitamist, keskendudes ühtlasi maapiirkondades algatatavatele projektidele, mille eesmärk on luua uusi teenuseid ja vältida maapiirkondade elanikkonna vähenemist; palub komisjonil kõlblikkuskriteeriumide kindlaksmääramisel kaaluda lisandväärtust majanduslikus ja sotsiaalses mõttes ning projektide keskkonnamõju;

18.  rõhutab parlamendi rolli tulemustele suunatud ühtekuuluvuspoliitika rakendamise järelevalves; kutsub komisjoni üles võimalikult varajases etapis kindlaks tegema ja vähendama takistusi, mis ei lase VKEdele ja mikroettevõtjatele mõeldud vahendeid tõhusalt kasutada, leidma võimalusi sünergia saavutamiseks struktuuri- ja investeerimisfondide vahel ning struktuuri- ja investeerimisfondide ja teiste VKEde jaoks oluliste fondide vahel ning andma konkreetseid tegutsemissoovitusi ja suuniseid selliste rahastamisvahendite edasiseks lihtsustamiseks ning nende kasutamise järelevalveks ja hindamiseks; märgib, et selles valdkonnas on üha rohkem raskusi, eriti äärepoolseimates piirkondades ja aladel, kus põhitaristu kehva kvaliteedi tõttu on vähe erainvesteeringuid;

19.  rõhutab, kui vajalik on struktureeritud dialoog Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa Investeerimisfondi vahel selleks, et parandada ja lihtsustada VKEde juurdepääsu mitmekesistatud rahastamisallikatele;

20.  rõhutab, et peamised takistused, mis tõkestavad VKEde laialdast juurdepääsu struktuuri- ja investeerimisfondidele, on halduskoormus, abikavade suur hulk, eeskirjade ja menetluste keerulisus, rakendusaktide kehtestamise hilinemine ja ülemääraste nõuete kehtestamine; palub seetõttu kõrgetasemelisel lihtsustamise töörühmal esitada parema õigusloome strateegiat silmas pidades konkreetsed ettepanekud halduskoormuse vähendamiseks ning VKEde jaoks struktuuri- ja investeerimisfondide haldamise menetluste lihtsustamiseks, pöörates erilist tähelepanu nõuetele, mis puudutavad auditeerimist, halduspaindlikkust, riski- ja vahehindamist, kontrollsüsteemi ning kooskõla konkurentsieeskirjade ja teiste ELi poliitikavaldkondadega; nõuab, et lihtsustamismeetmete puhul järgitaks selliseid Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act“ põhimõtteid nagu „ainult üks kord“ ja „kõigepealt mõtle väikestele“ ning et need loodaks ja rakendataks erinevatel tasanditel koostöös eri liiki VKEde esindajatega; palub kõrgetasemelisel töörühmal anda oma töö tulemustest pidevalt ülevaateid parlamendi regionaalarengukomisjonile ning kutsub komisjoni üles konsulteerima kõrgetasemelises töörühmas arutatavatel teemadel liikmesriikide esindajatega;

21.  palub komisjonil luua tingimused riiklikul ja piirkondlikul tasandil antava riigiabi jaoks, mis ei diskrimineeri VKEsid ja mis peaks olema kooskõlas ühtekuuluvuspoliitika toetusega ettevõtetele, ning kasutada täiel määral ära abikavad, mis põhinevad üldise grupierandi määrusel, et vähendada haldusasutuste ja abisaajate halduskoormust ning suurendada struktuuri- ja investeerimisfondide kasutuselevõttu, selgitades seoseid VKEdele suunatud struktuuri- ja investeerimisfondide eeskirjade ja riigiabi eeskirjade vahel;

22.  palub komisjoni julgustada liikmesriike vahetama sellega seoses andmeid, teadmisi ja parimaid tavasid, tagades nõuetekohase aruandluse ja motiveerides neid toetama projekte, millel on suur töökohtade loomise potentsiaal;

23.  palub tungivalt komisjonil ja liikmesriikidel leida püsiv lahendus regionaalpoliitikaga seotud maksete hilinemisele ja kohaldada nõuetekohaselt hilinenud maksmisega võitlemise direktiivi (2011/7/EL), tagamaks, et VKEd kui projektipartnerid maksete hilinemise tõttu ei loobuks käesoleval programmitöö perioodil toetusprogrammides ja projektides osalemast; juhib tähelepanu ka sellele, et kõnealuse direktiivi täpsem järgimine ning sealhulgas sellise nõude järgimine, et avaliku sektori asutused teeksid oma hangitavate toodete ja teenuste eest maksed 30 päeva jooksul, aitaks luua tingimusi VKEde stabiliseerumiseks ja kasvuks;

24.  rõhutab, et kuigi aruka spetsialiseerumise strateegiad ei ole ametlikult valdkondliku eesmärgi nr 3 eeltingimuseks, on need siiski tähtis vahend, mis aitab tagada uuenduslikkust ja valdkondlike eesmärkide kohandatavust, ning toonitab samas, et kõnealused strateegiad ei peaks olema suunatud ainult teadusel ja tehnoloogial põhinevale innovatsioonile, vaid ka innovatsioonile, mis ei põhine teadusel; palub komisjonil anda parlamendile aru VKEdele mõeldud aruka spetsialiseerumise strateegiate abil liikmesriikide ja/või piirkondlikul tasandil saavutatud tulemustest; toob esile iga üksiku piirkonna poolt vastu võetud aruka spetsialiseerumise strateegiate sidususe vastava piirkonna majandusega ning probleemi, mis puudutab aruka spetsialiseerumise elluviimist suurlinnadest väljaspool asuvatel aladel, kus võib puududa piisav tugitaristu; väljendab heameelt Euroopa väikeettevõtlusalgatusega „Small Business Act“ seotud eeltingimuste üle valdkondlikus eesmärgis nr 3 ning kutsub liikmesriike üles tegema vajalikke samme ja kiirendama Euroopa väikeettevõtlusalgatuses „Small Business Act“ sätestatud eesmärkide saavutamist; toetab Euroopa ettevõtluspiirkonna auhinda, mille eesmärk on selgitada välja ELi piirkonnad, millel on Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act“ kümmet põhimõtet rakendavad väljapaistvad, tulevikule suunatud ettevõtlusstrateegiad, ja neid piirkondi premeerida;

25.  palub korraldusasutustel võtta arvesse iga territooriumi omadusi ja konkreetseid pädevusi, keskendudes mahajäänud arengutaseme, väheneva elanikkonna ja suure töötuse määraga aladele, et edendada nii traditsioonilisi kui ka uuenduslikke majandussektoreid; kutsub komisjoni üles koostama spetsiaalseid programme, mis hõlmavad kõiki VKEdega seotud aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu elemente; tuletab meelde soolist ebavõrdsust, mis tuvastati ka Euroopa väikeettevõtlusalgatuses „Small Business Act“, ning on mures naiste jätkuvalt vähese osalemise pärast ettevõtete loomises ja juhtimises; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles ergutama konkreetsete strateegiate kasutuselevõttu noorte ja naiste ettevõtluse toetamiseks rohelise majanduskasvu kontekstis, et ühitada majanduskasv, suurem tööhõive, sotsiaalne kaasatus ja professionaalsuse kasv ning keskkonnahoidlikkus;

26.  palub komisjonil luua osalusplatvorm olemasolevate eelarvete piires VKEde projektitulemuste tutvustamiseks, kaasa arvatud näited Euroopa Regionaalarengu Fondi raames aastatel 2000–2006 ja 2007–2013 rakendatud headest tavadest;

27.  märgib, et komisjoni koostatud „Innovatsiooniteenuste arukas juhis“ rõhutab, kui tähtsad on avaliku toetuse strateegiad, mis on piirkondlikul tasandil välja töötatud sotsiaalsete ja majanduslike sidusrühmadega konsulteerides, selleks et tagada VKEdele soodne keskkond ja aidata neil säilitada konkurentsivõimelist positsiooni ülemaailmsetes väärtusahelates;

28.  rõhutab raskusi ja võimalusi, mida tekitab VKEdele kohandumine kliimakonverentsil COP21 hiljuti tehtud otsustega ja nende täitmine;

29.  on seisukohal, et VKEde tegevuse asjakohane toetamine ja soodustamine võib pakkuda uuenduslikke võimalusi pagulaste ja migrantide integreerimiseks;

30.  rõhutab, et kuivõrd VKEd on ELis peamised tööhõive allikad, tuleks ettevõtete loomist hõlbustada ettevõtlusoskuste edendamise abil ja ettevõtluse lisamise abil koolide õppekavadesse, nagu on välja toodud Euroopa väikeettevõtlusalgatuses „Small Business Act“, ning et eriti mikrokrediidi kavades on põhjapaneva tähtsusega asjakohane koolitus ja ettevõtluse toetamine ning eriväljaõpe, et valmistada noori ette keskkonnasäästlikuks majanduseks;

31.  palub komisjonil koostöös liikmesriikide ja korraldusasutustega ergutada sellise ökosüsteemi loomist, mis hõlmab ülikoole, teaduskeskusi, sotsiaalseid ja majanduslikke sidusrühmi ja avaliku sektori asutusi, et parandada ettevõtlusoskusi, ning julgustab korraldusasutusi kasutama kättesaadavaid rahalisi vahendeid, mis on ette nähtud tehniliseks abiks, sealhulgas IKT uuenduslikuks kasutamiseks VKEdes; märgib sellega seoses, et valdkondliku eesmärgi nr 11 kohane tehniline abi peab tooma kasu kõigile ühissätete määruse partnerlust käsitlevas artiklis 5 osutatud partneritele; nõuab seetõttu, et valdkondliku eesmärgi nr 11 sätteid oleks võimalik kohaldada territoriaalsete VKEde organisatsioonide suhtes ja et neile oleks tagatud suutlikkuse suurendamise meetmed;

32.  rõhutab, et ainult ligikaudu 25 protsendil ELis asuvatest VKEdest on ELis eksporditegevusi ning et VKEde rahvusvahelisemaks muutumise protsess vajab tuge ka kohalikul tasandil; kutsub seetõttu komisjoni üles kasutama rohkem struktuuri- ja investeerimisfondide rahalisi vahendeid, et aidata VKEdel kasutada pakutavaid võimalusi ja tulla toime rahvusvahelise kaubandusega kaasnevate raskustega ning toetada neid suurenenud rahvusvahelisest konkurentsist tulenevate kohanemiskulude ja negatiivsete mõjudega toimetulekul;

33.  palub komisjonil 2020. aasta järgseks perioodiks ühtekuuluvuspoliitikat ette valmistades suurendada VKEde konkurentsivõime tugevdamiseks pakutavaid rahalisi vahendeid;

34.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0364.
(2) ELT C 24, 22.1.2016, lk 2.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0198.
(4) ELT C 21 E, 28.1.2010, lk 1.
(5) ELT C 188 E, 28.6.2012, lk 7.
(6) ELT C 68 E, 7.3.2014, lk 40.
(7) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0002.
(8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0308.
(9) ELT L 124, 20.5.2003, lk 36.
(10) ELT C 218, 30.7.2013, lk 12.
(11) ELT C 415, 20.11.2014, lk 5.


ELi Alpi piirkonna strateegia
PDF 208kWORD 64k
Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta resolutsioon ELi Alpi piirkonna strateegia kohta (2015/2324(INI))
P8_TA(2016)0336A8-0226/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 192, artikli 265 lõiget 5 ja artiklit 174,

–  võttes arvesse komisjoni 28. juuli 2015. aasta teatist seoses Euroopa Liidu Alpi piirkonna strateegiaga (COM(2015)0366) ning sellele lisatud tegevuskava ja toetavat analüütilist dokumenti (SWD(2015)0147),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006(1) („ühissätete määrus“),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1299/2013 erisätete kohta, mis käsitlevad Euroopa Regionaalarengu Fondist toetuse andmist Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgil(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1302/2013, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1082/2006 Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) kohta, et selgitada, lihtsustada ja parandada nende rühmituste asutamist ja toimimist(3),

–  võttes arvesse nõukogu 19. ja 20. detsembri 2013. aasta järeldusi Euroopa Liidu Alpi piirkonna strateegia kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 8. oktoobri 2015. aasta arvamust komisjoni Euroopa Liidu Alpi piirkonna strateegiat käsitleva teatise kohta(4),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 3. detsembri 2014. aasta arvamust Euroopa Liidu Alpide makropiirkondliku strateegia kohta(5),

–  võttes arvesse oma 3. juuli 2012. aasta resolutsiooni ELi makropiirkondlike strateegiate arengu, selle praeguste tavade ja tulevikuväljavaadete kohta, sealhulgas Vahemere piirkonnas(6),

–  võttes arvesse oma 23. mai 2013. aasta resolutsiooni Alpide makropiirkondliku strateegia kohta(7),

–  võttes arvesse komisjoni 20. mai 2014. aasta aruannet Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele makropiirkondlike strateegiate juhtimise kohta (COM(2014)0284),

–  võttes arvesse komisjoni 26. jaanuari 2011. aasta teatist „Kestlikku kasvu toetav regionaalpoliitika Euroopa 2020. aasta strateegias“ (COM(2011)0017),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta direktiivi 2014/52/EL, millega muudetakse direktiivi 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2001. aasta direktiivi 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 17. veebruari 2005. aasta otsust 2005/370/EÜ keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni sõlmimise kohta Euroopa Ühenduse nimel (Århusi konventsioon),

–  võttes arvesse 25. ja 26. jaanuaril 2016. aastal Brdos (Sloveenia) toimunud Euroopa Liidu Alpi piirkonna strateegia käivitamise konverentsi,

–  võttes arvesse 17. septembril 2014. aastal Innsbruckis toimunud ELi Alpi piirkonna strateegia sidusrühmade konverentsi,

–  võttes arvesse 1. ja 2. detsembril 2014. aastal Milanos toimunud Euroopa Liidu Alpi piirkonna strateegia sidusrühmade konverentsi,

–  võttes arvesse nõukogu 26. veebruari 1996. aasta otsust 96/191/EÜ, mis käsitleb Alpide kaitse konventsiooni (Alpi konventsiooni) sõlmimist,

–  võttes arvesse komisjoni kokkuvõtvat aruannet Euroopa Liidu Alpi piirkonna strateegia avaliku arutelu tulemustest,

–  võttes arvesse 18. oktoobril 2013. aastal Grenoble’is vastu võetud ELi Alpi piirkonna strateegia rakendamise poliitilises resolutsioonis sisalduvaid sidusrühmade seisukohti,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi sisepoliitika peadirektoraadi (poliitikaosakond B: struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika) 2015. aasta jaanuaris avaldatud uuringut „Makropiirkondade uus roll Euroopa territoriaalses koostöös“,

–  võttes arvesse komisjoni 1. aprilli 2009. aasta valget raamatut pealkirjaga „Kliimamuutustega kohanemine: Euroopa tegevusraamistik“ (COM(2009)0147),

–  võttes arvesse komisjoni innovatsiooniliidu 2015. aasta tulemustabelit,

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele pealkirjaga „Roheline taristu – Euroopa looduskapitali suurendamine“ (COM(2013)0249),

–  võttes arvesse komisjoni 2014. aasta juhenddokumenti koostoime võimaldamise kohta Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide, programmi „Horisont 2020“ ning liidu muude teadusuuringute, innovatsiooni ja konkurentsivõime alaste programmide vahel,

–  võttes arvesse komisjoni 26. novembri 2014. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Keskpangale, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, Regioonide Komiteele ning Euroopa Investeerimispangale pealkirjaga „Investeerimiskava Euroopa jaoks“ (COM(2014)0903),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni, transpordi- ja turismikomisjoni ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamusi (A8-0226/2016),

A.  arvestades, et igakülgse harmoonilise arengu edendamiseks tuleb kogu ELis tugevdada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust;

B.  arvestades, et makropiirkondlikud strateegiad on praegu kõige tähtsam vahend majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgi saavutamiseks; arvestades, et neid strateegiaid toetab kolme eituse põhimõte: ei uutele õigusaktidele, ei uuele rahastamisele ning ei uutele institutsioonidele;

C.  arvestades, et Alpide makropiirkondlik strateegia võib aidata peatada majanduslanguse suundumuse teadusuuringutesse, innovatsiooni ja ettevõtete toetamisse investeerimisega, võttes arvesse piirkonna ainulaadsust ja väärtust;

D.  arvestades, et makropiirkondlike strateegiate eesmärgiks peaks olema eri piirkondade ühiste eesmärkide parem saavutamine vabatahtliku ja koordineeritud lähenemise abil, mis ei hõlmaks täiendava reguleerimise loomist;

E.  arvestades, et kliimamuutused toimuvad Alpi piirkonnas kiiremini kui maailmas keskmiselt ja seetõttu põhjustavad need rohkem selliseid loodusõnnetusi nagu laviinid ja üleujutused;

F.  arvestades, et makropiirkondliku strateegiaga püütakse kindlaks teha ressursid ning kasutada ära piirkonna ühise arendamise potentsiaal;

G.  arvestades, et makropiirkondlikud strateegiad on mitmetasandilise valitsemise mudel, milles kohalikke, piirkondlikke ja riiklikke tasandeid esindavate sidusrühmade kaasamine on strateegiate edu jaoks väga tähtis; arvestades, et tuleb ergutada vastastikust koostööd eri makropiirkondade vahel, et parandada nende poliitikavaldkondade sidusust kooskõlas Euroopa eesmärkidega;

H.  arvestades, et makropiirkondlikud strateegiad võivad olla abiks piiriüleste strateegiate ja rahvusvaheliste projektide väljatöötamisel, et luua koostöövõrgustikke, millest saaks kasu kogu piirkond;

I.  arvestades, et Alpi piirkonna piirkondlik identiteet ja kultuuripärand, täpsemalt rahvakultuur ja tavad väärivad erikaitset;

J.  arvestades, et Alpi ala piirkondade tugev alt üles lähenemisviis on viinud Euroopa Liidu Alpi piirkonna strateegia väljaarendamiseni, mille eesmärk on tõhusalt lahendada kogu Alpi piirkonnas levinud probleeme;

K.  arvestades, et Alpi piirkonnal on oluline osa liikmesriikide majandusarengus ning see pakub arvukaid ökosüsteemi teenuseid sellega piirnevatele linna- ja linnalähedastele piirkondadele;

L.  arvestades, et Alpi piirkonna makrostrateegia mõjutab 80 miljonit inimest, kes elavad seitsme riigi (millest viis on ELi liikmesriigid (Austria, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, ja Sloveenia) ja kaks riiki väljastpoolt ELi (Liechtenstein ja Šveits)) 48 piirkonnas;

M.  arvestades, et ELi Alpi piirkonna strateegia peab ühitama keskkonnasäästlikkuse ja majandusarengu loodusliku keskkonnaga piirkonnas, mis on ka oluline turismisihtkoht;

N.  arvestades, et rahvastikukadu on mõne Alpi piirkonna peamine probleem ning enamik Alpi piirkonna elanikke ei saa elatuda üksnes alpiturismist, mis tähendab, et nad peavad arendama edasi põllumajandust, metsandust ning teisi keskkonnahoidlikke tööstuseid ja teenuseid;

O.  arvestades, et strateegiaga hõlmatud piirkondade vahelised erinevused on märkimisväärsed ja seetõttu on vaja kooskõlastada meetmeid ja sektoreid nii eri piirkondade vahel (horisontaalselt) kui ka iga piirkonna piires (vertikaalselt);

P.  arvestades, et Alpi piirkonnal on ainulaadne geograafiline ja looduslik eripära ning arvestades, et see piirkond kujutab endast tihedalt seotud makropiirkonda ja transiidiala, millel on oluline arengupotentsiaal; arvestades, et on vaja konkreetseid lahendusi probleemidele keskkonna, rahvastiku, transpordi, turismi, energia, hooajalisuse ja eri tegevustega seotuse valdkonnas ning et koordineeritud territoriaalne planeerimine võiks Alpi ja selle jalamil asuvatel aladel kaasa tuua paremaid territoriaalse ühtekuuluvuse tulemusi ning lisaväärtust;

Q.  arvestades, et Alpi piirkond on Euroopa veeallikas ja Alpid annavad piisavalt vett, et rahuldada suvel mägede jalamil asuvate alade vajadused kuni 90 % ulatuses; rõhutab, et vesi on oluline hüdroenergia, põllumajandusmaa niisutamise, säästva metsamajandamise, bioloogilise mitmekesisuse ja maastiku säilitamise ning joogiveega varustamise jaoks; arvestades, et oluline on säilitada Alpides vee kvaliteet ja jõgede minimaalne vooluhulk ning leida õige tasakaal kohaliku elanikkonna huvide ja keskkonna vajaduste vahel;

R.  arvestades, et Alpi piirkonda läbivad mitmed piirid ja nende tõkete kõrvaldamine on eeltingimus selles piirkonnas koostöö tegemiseks, isikute, teenuste, kaupade ja kapitali vabaks liikumiseks ning sellega seoses majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaalase koostoime tekitamiseks; arvestades, et Alpi piirkonna strateegia annab võimaluse piiriülese koostöö sisseseadmiseks, inimeste ja majandustegevuste ühendamiseks ja võrgustike loomiseks ning piiride ja nende loodavate tõkete kaotamiseks;

S.  arvestades, et komisjon rõhutab oma Euroopa Liidu Alpi piirkonna strateegiat käsitlevas teatises vajadust vähendada Alpe läbiva transpordi mõju, et kaitsta Alpide looduskeskkonda, ning vajadust viia ellu strateegia kohaliku elanikkonna jaoks tervislikuma ja paremini hoitud elukeskkonna saavutamiseks;

T.  arvestades, et isikute vaba liikumine on põhiõigus ning eelkõige piirialadel majandusliku, sotsiaalse, territoriaalse ja keskkonnaalase ühtekuuluvuse eesmärkide saavutamise eeltingimus, et tagada tugev ja jätkusuutlik konkurentsivõime ning võrdne juurdepääs tööhõivele;

U.  arvestades, et Euroopa Liidu Alpi piirkonna strateegia ala moodustavad selle keskel asuvad mägipiirkonnad ja Alpi jalamil asuvad alad, k.a suurlinnad, mis on üksteisega seotud tiheda koostoime ja funktsionaalsete suhetega, mis kõik mõjutab majandus-, sotsiaalset ja keskkonna arengut;

V.  arvestades, et kõnealune kaitsealuste ökosüsteemide ja teenustega piirkond võib luua aluse paljudele majandustegevusaladele, milles pannakse rõhku põllumajandusele, metsandusele, turismile ja energeetikale, võttes arvesse selle piirkonna kultuuri- ja looduspärandit;

W.  arvestades, et Euroopa Liidu Alpi piirkonna strateegia kui esimene mägipiirkonnaga seotud makropiirkondlik strateegia võib anda teistele ELi mägipiirkondadele eeskuju ja innustust;

X.  arvestades, et varasemad ELi makropiirkondlikud strateegiad on tõestanud seda liiki koostöökorra edu ning pakkunud kasulikke kogemusi uute makropiirkondlike strateegiate koostamiseks;

Üldkaalutlused ja juhtimine

1.  väljendab heameelt ELi Alpi piirkonna strateegiat käsitleva komisjoni teatise ning sellele lisatud tegevuskava üle; on seisukohal, et see on samm edasi piirkonna arendamises kooskõlas strateegia „Euroopa 2020“ aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu eesmärgiga; märgib, et strateegia ja tegevuskava võivad etendada olulist rolli kõnealuse piirkonna elanikkonna kahanemistendentsi ümberpööramiseks tehtavates jõupingutustes, eelkõige seoses noorte väljavooluga;

2.  toonitab väärt kogemusi, mis saadi majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnalaseid huve tasakaalustava Alpi konventsiooni rakendamisel; palub, et osalevad riigid järgiksid saavutatud kokkuleppeid ning säilitaksid kindla pühendumuse Alpi piirkonna jätkusuutlikule arengule ja kaitsele;

3.  väljendab heameelt asjaolu üle, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid pakuvad strateegia jaoks potentsiaalselt tähtsaid ressursse ning laia valikut vahendeid ja võimalusi; nõuab suuremat koostoimet, et edendada kooskõlastamist ja täiendavust Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ning muude strateegia seisukohtast tähtsate fondide ja vahendite, eelkõige programmi „Horisont 2020“, Euroopa ühendamise rahastu, programmi LIFE, programmi COSME VKEde jaoks ja projekti Interreg Alpi piirkonna programmi ning Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi vahel, millega seoses peaks komisjon uurima spetsiaalsete projektikonkursside võimalikku lisaväärtust, millega keskendutakse Alpi piirkonna konkreetsetele probleemidele;

4.   palub, et komisjon ning riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud asutused, mis vastutavad Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide programmide ettevalmistamise, juhtimise ja rakendamise eest, rõhutaksid makropiirkondlike projektide ja meetmete olulisust; ootab suuremat koostegevust selliste ELi poliitikavaldkondade, programmide ja strateegiate koordineerimise abil, mis etendavad rolli Alpide piirkonnas, ja palub, et komisjon kontrolliks kõnealuste programmide tegelikku kohaldamist, et vältida kattumisi ning maksimeerida täiendavust ja lisaväärtust; kutsub komisjoni lisaks sellele üles tagama nii Euroopa Liidu kodanike kui ka liikmesriikide institutsioonide jaoks lihtsat juurdepääsu asjakohastele dokumentidele, et tagada järgitava menetluse täielik läbipaistvus;

5.  kordab, kui tähtis on kolme eituse põhimõte, sest makropiirkonnad on raamistikud, mis toetuvad koostööalgatuste lisaväärtusele ja ELi erinevate rahastamisvahendite koostoimele;

6.  kutsub liikmesriikide pädevaid ametiasutusi ja osalevaid piirkondi ühtlustama oma poliitikameetmeid ja asjakohaseid rahalisi vahendeid nii riiklikul kui ka piirkondlikul tasandil, integreerides võimaluse korral ELi Alpi piirkonna strateegia meetmed ja eesmärgid, kutsub ühtlasi kohandama oma vastuvõetud rakenduskavasid tagamaks, et ELi Alpi piirkonna strateegiaga hõlmatud projektid rakendatakse kiiresti ning et korraldusasutused võtavad rakenduskavasid rakendades (nt sihtotstarbeliste projektikonkursside, boonuspunktide või sihtotstarbelise eelarve kaudu) arvesse ELi Alpi piirkonna strateegia esmaseid eesmärke; nõuab makropiirondliku lähenemisviisi tugevdamist, pidades silmas ühtekuuluvuspoliitika 2020. aasta järgset reformi, ning rõhutab terviklike makropiirkondlike projektide ja meetmete tähtsust;

7.  kutsub Euroopa Investeerimispanka (EIP) uurima koostöös komisjoniga, kas oleks võimalik luua Alpi piirkonna investeerimisplatvorm, mis võimaldaks kaasata avaliku ja erasektori investeeringuid; kutsub piirkonna jaoks looma projektide reservi, mis aitaks äratada investorite tähelepanu; sellega seoses ergutab komisjoni, Euroopa Investeerimispanka (EIP) ning osalevaid riike kasutama täielikult ära Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi pakutavad võimalused projektide rahastamiseks selles piirkonnas, et saavutada jätkusuutlik areng ja majanduskasv ning stimuleerida tööhõivet makropiirkondlikul tasandil;

8.   rõhutab vajadust asjakohaste ELi Alpi piirkonna strateegiat käsitlevate teabekampaaniate järele ning ergutab liikmesriike tagama, et strateegia on küllaldaselt nähtav ning selle eesmärkide ja tulemuste kohta antakse piisavalt teavet kõikidel tasanditel, sealhulgas piiriülesel ja rahvusvahelisel tasandil; nõuab kooskõlastamise ja parimate tavade vahetamise edendamist ELi makropiirkondlike strateegiate rakendamise puhul, eriti säästvate turismilahenduste loomise eesmärgil loodus- ja kultuuripärandi majandamise valdkonnas;

9.  nõuab makropiirkondlikul tasandil ELi Alpi piirkonna strateegia haldusorganite tugistruktuuri loomist koostöös ja kokkuleppel komisjoni, liikmesriikide ja piirkondadega; tunneb lisaks heameelt parlamendi esindatuse üle oma juhtorganites ning on veendunud, et parlament tuleks kaasata strateegia rakendamise järelevalvesse;

10.  kutsub komisjoni võtma aktiivset rolli ELi Alpi piirkonna strateegia rakendusetapis; on seisukohal, et ta peaks subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet järgides ja ühisele haldamisele tuginedes koostöös liikmesriikide ja piirkondadega osalema strateegia projektide kavandamise ja elluviimise kõikides etappides, et tagada muu hulgas ametivõimudest, majandus- ja sotsiaalpartneritest ja kodanikuühiskonna esindavatest organisatsioonidest koosnevate kohalike ja piirkondlike sidusrühmade tõhus osalemine makropiirkonnaga seotud küsimustes ning nõuetekohane kooskõlastamine muude ELi toetatavate strateegiate ja rahastamiskokkulepetega;

11.  kutsub komisjoni objektiivsete kriteeriumide ja mõõdetavate näitajatega hindama ELi Alpi piirkonna strateegia rakendamist;

12.  toetab strateegilist planeerimist nii Alpi piirkonna linna- kui ka maapiirkondades, et järjepideva, koordineeritud ja integreeritud poliitika raamistikus edendada võrkude loomist ja ühiseid sihte (nt seoses taastuvenergia, heaolu, logistika ja ettevõtluse ning sotsiaalse innovatsiooniga); innustab jagama parimaid tavasid säästva turismi valdkonnas, näiteks piirkondade vahel ning teiste olemasolevate makropiirkondlike strateegiatega;

13.  toonitab, et otsustusprotsessi jaoks peab kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel, kes tegutsevad partnerluses kohaliku ja piirkondliku kodanikuühiskonnaga, olema juhtroll strateegia juhtorganites ning operatiiv-, tehnilistes ja rakendusorganites, võttes täielikult arvesse subsidiaarsuse ja mitmetasandilise valitsemise põhimõtteid;

14.  on seisukohal, et investeeringuid tuleks suunata sellele, et piirkonna kogu elanikkonnal oleks võrdne ja tulemuslik juurdepääs tervishoiule ning esmaabile ja kiirabiteenusele eelkõige maapiirkondades, et ennetada rahvaarvu vähenemist;

15.  palub, et komisjon esitaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule iga kahe aasta tagant aruande ELi Alpi piirkonna strateegia rakendamise kohta, mis põhineks objektiivsetel kriteeriumitel ja mõõdetavatel näitajatel, et hinnata strateegia toimimist ja lisaväärtust majanduskasvu ja töökohtade loomise, ebavõrdsuse vähendamise ja säästva arengu osas;

16.  kutsub osalevaid riike jätkama oma jõupingutusi energiavarustuse allikate mitmekesistamiseks, võttes arvesse keskkonda; rõhutab vajadust säästvuse, konkurentsivõime ja moderniseerimise järgi seoses praeguse hüdroenergiataristuga, mis töötati välja väga varajases etapis, võttes samal ajal arvesse mõju, mida hüdroenergiataristu võib avaldada keskkonnale ja geoloogiale, ning edendades väikesi (mini-, mikro- ja piko-) hüdroenergiataristuid; rõhutab, et veeressursi integreeritud haldamine ja kaitse täidab Alpi piirkonna säästvas arengus esmatähtsat rolli ning seepärast peaks kohalikul elanikkonnal olema võimalik panustada hüdroenergiale ning kasutada selle loodavat lisaväärtust; kutsub osalevaid riike üles toetama hästitoimivate elektri taristuvõrkude loomist makropiirkonnas, et tagada seega energiavarustuse kindlus ning luua struktuurid piiriülese koostöö alaste parimate tavade vahetamiseks;

17.  rõhutab vajadust tugevdada täiendavalt sotsiaalset mõõdet, et tagada püüdlemine sellise kasvumudeli poole, millega saab kindlustada jätkusuutliku majanduskasvu, sotsiaalse kaasatuse ja sotsiaalkaitse kõigile, eelkõige piirialadel; rõhutab sellega seoses, kui tähtis on seada prioriteete ja võtta meetmeid igasuguse diskrimineerimise vastu;

18.   tuletab meelde, et avalike teenuste üldkättesaadavuse põhimõte tuleb tagada kogu ELi territooriumil, eriti hariduse, tervishoiu, sotsiaalteenuste ja liikuvuse valdkonnas, ning erilist tähelepanu tuleb pöörata puuetega isikute vajadustele; toonitab, et osalevad riigid peavad ergutama Alpi piirkonnas alternatiivseid ja innovaatilisi lahendusi avalike teenuste osutamisel, mis hõlmavad kohalikele ja piirkondlikele vajadustele kohandatud lahendusi; sellega seoses kutsub osalevaid riike üles looma stiimuleid avaliku ja erasektori partnerluste arendamiseks; tuletab siiski meelde kvaliteetsete avalike teenuste taskukohasuse ja kättesaadavuse põhimõtet kõikide jaoks;

19.   väljendab muret ökosüsteemide seisukorra halvenemise pärast ning looduskatastroofide ohu pärast teatavates Alpi piirkonna osades; rõhutab vajadust kohaldada igakülgselt looduskatastroofi riski juhtimise ja kliimamuutustega kohanemise strateegiaid; rõhutab vajadust töötada välja ja rakendada ühiseid hädaolukorra lahendamise plaane piiriülese reostuse probleemiga tegelemiseks; nõuab ühise kiirreageerimisrühma loomist turismialade jaoks, mida mõjutavad sellised looduskatastroofid nagu mudalaviinid, maalihked ja üleujutused; sellega seoses viitab vajadusele edendada paremini ELi kodanikukaitse mehhanismi;

Töökohad, majanduskasv ja innovatsioon

20.  tunnistab, et Alpi piirkonnal on oma tohutute looduslike maastikega ning ökosüsteemide erakordse mitmekesisusega alates mägipiirkondadest kuni tasandikeni ja isegi Vahemere rannikuni oma keskkonnapärand, mida tuleb hoida, et tagada seeläbi inimeste ja looduse kooseksisteerimisel põhinev majanduspiirkond ja elupaik; rõhutab seepärast vajadust põllumajandustootmise ja muu majandustegevuse vahelise aktiivse koostoimelise koostöö järele piirkonnas asuvatel kaitsealadel (Natura 2000 kohad, rahvuspargid jne), et töötada välja integreeritud turismitooteid, ning vajadust säilitada ja kaitsta mägipiirkondade ainulaadset elupaika;

21.  toonitab võimalusi, mida strateegia pakub tööturu arenguks, kus esineb / võib täheldada suurt hulka mitmesugust piiriülest töölkäimist; on seisukohal, et töötajate kvalifikatsiooni tõstmine ning uute töökohtade loomine rohelises majanduses peaksid olema osa Euroopa Liidu Alpi piirkonna strateegia investeerimisprioriteetidest; rõhutab, et VKEd, mis sageli on pereettevõtted, nagu väikesed põllumajanduslikud pereettevõtted ja väikesed töötlemisettevõtted, on Alpi piirkonna põllumajanduses, turismis, kaubanduses, töönduses ja tootmistegevuses integreeritud ja säästval viisil keskse majandusliku tähtsusega, mistõttu need on Alpi piirkonna elu-, kultuuri- ja looduskeskkonna alustalad ning tööhõive tähtis allikas; toonitab vajadust Alpi piirkonna majandustegevuse ja tööhõivevõimaluste edasise mitmekesistamise järele;

22.  rõhutab vajadust seada esikohale investeerimine digitaaltaristusse ning seda, kui tähtis on tagada kiire ja tõhus juurdepääs kiirele internetiühendusele ning seeläbi digitaal- ja internetiteenustele, näiteks e-kaubandusele ning digitaalsete turustuskanalite ja kaugtöö kasutamisele ning muude võimaluste pakkumisele suurtest linnakeskustest kaugel eemal elavatele inimestele, edendades samal ajal alternatiive füüsiliselt ühest kohast teise sõitmisele;

23.  leiab, et innovatsioon ja uute tehnoloogiate kasutamine tähtsates majandusvaldkondades, mis on ajendatud aruka spetsialiseerumise strateegiatest ning mida rahastatakse olemasolevatest ELi rahastamisallikatest (nt ERF, ESF, COSME, „Horisont 2020“ või Erasmus+), võivad aidata luua kvaliteetseid töökohti strateegilistelt tähtsates sektorites, näiteks bioteaduste, biomajanduse, energeetika, mahetoodete, uute materjalide või e-teenuste valdkonnas; tuletab meelde, kui tähtis on tagada VKEdele tugev toetamine, mis võib aidata pöörata ümber Alpi piirkonna osadel aladel ja territooriumitel täheldatav rahvastikukao suundumus;

24.  kutsub liikmesriikide ja Alpi piirkonnas asuvate piirkondade pädevaid asutusi pidama Euroopa Komisjoniga dialoogi, et kaaluda, kas järgmisel programmitöö perioodil oleks ELi toimimise lepingu artikli 185 alusel võimalik ellu viia ühisprogrammi, millega toetada Alpi piirkonna teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonna tegevuse integreerimist Euroopa väärtusahelatesse, mis on ühtlustatud aruka spetsialiseerumise strateegiatega;

25.  julgustab klastrite loomist ja koostööd avaliku ja erasektori ettevõtete, ülikoolide, teadusasutuste ning muude asjaomaste sidusrühmade vahel eesmärgiga edendada innovatsiooni ja muuta võimalikuks kasu saamine Alpi piirkonna ja lähedaste piirkondade koostoimest; leiab, et kavandatud tegevused peaksid tuginema riiklikel ja piirkondlikel aruka piirkondliku spetsialiseerumise innovatsioonistrateegiatel, et tagada tõhusamad ja mõjusamad investeeringud;

26.  tunnistab, kui oluline on arendada ELi Alpi piirkonna strateegia puhul projekte ühenduste ja institutsioonide ning kultuuri- ja loomesektori mikroettevõtjate ja VKEde jaoks, pidades silmas nende tähtsust investeeringute, majanduskasvu, innovatsiooni ja tööhõive seisukohast, aga ka nende tähtsat rolli kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse säilitamisel ja edendamisel;

27.  rõhutab, et Alpide makropiirkondlik strateegia peaks mitte ainult pakkuma võimalusi traditsioonilise majandustegevuse vormide, näiteks põllumajanduse ja metsanduse ning käsitööndusliku majandustegevuse säilitamiseks, toetamiseks ja vajaduse korral kohandamiseks, vaid ka soodustama näiteks algatuse InnovFin kaudu innovatsiooni ja uusi algatusi selles valdkonnas; juhib tähelepanu asjaolule, et väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele tuleb pakkuda hõlpsamat juurdepääsu toetusele ja rahastamisele, pidades meeles nende rolli töökohtade loomisel;

28.  rõhutab, et turismi edasise arengu tagamiseks piirkonnas laiemalt on vaja osalevate piirkondade koostööd, eelkõige piiriülest koostööd; ergutab looma olemasoleval loodus- ja kultuuripärandil, jätkusuutlikkusel ja innovatsioonil põhinevaid turismistrateegiaid; rõhutab Alpi piirkonna eri traditsioonide ja kommete sotsiaalseid, kultuurilisi ja majanduslikke mõõtmeid, mida tuleks edendada ja säilitada kogu nende mitmekesisuses;

29.  märgib, et röövlindude ja -loomade majandamist ja reintroduktsiooni Alpi piirkonnas viiakse ellu riiklikul ja kohalikul tasandil, kuid need liigid ei tunnista halduspiire, ning et ränne on piiriülene nähtus; nõuab selle reintroduktsiooniga seonduvate kokkupõrgete vältimiseks, et liikmesriigid parandaksid teabevahetuse abil erinevate ametiasutuste vahelist kooskõlastamist ning et vahetataks parimaid tavasid, et parandada põllumajandus- ja karjaloomade majandamist ja kaitset Alpi strateegia osana ja seoses Alpi konventsiooni suurkiskjate, looduslike kabiloomade ja ühiskonna platvormiga;

30.  toetab turismi pakkumise mitmekesistamist uute, piirkondlike oludega kohandatud ja piirkondlikke ressursse kasutavate turismivõimaluste abil, nagu teemapargid ja marsruudid turistide jaoks, toidu- ja veiniturism ning kultuuri-, tervise-, hariduse- ja sporditurism, et pikendada turismihooaega, vähendades samal ajal survet taristule ning saavutades aastaringse tööhõive turismitsüklis, samuti agroturism, et meelitada külastajaid harrastama maaelu ja elusloodusega seotud tegevusi peavoolust väljaspool asuvates hotellides, ning turismisihtkohtade konkurentsivõime ja säästvuse edendamist; toetab selliste uute turismitegevuste edendamist, mis kohanevad paremini kliimamuutuste ja keskkonnakaitsega; rõhutab ühtlasi vajadust toetada ja tugevdada mägipäästeteenistuste koordineerimist;

31.  toetab meetmeid, millega vähendatakse transporditaristu koormust koolivaheaegade ja nendega seotud puhkuseperioodide hajutamise kaudu, nutikate teemaksude kaudu ning reisimise kõrghooajal ja tippkoormuse ajal turismiteenuse pakkujate pakutavate stiimulite kaudu;

32.  tuletab meelde kui suurt majanduslikku tähtsust omab pehmete ja säästvate turismitegevuste arendamine kogu Alpi piirkonnas, sealhulgas järve- ja kuurortlinnades; ergutab liikmesriike kasutama jalgratta kasutamist kombinatsioonis rongisõiduga või ühendveoteenustega; juhib tähelepanu parimatel tavadel põhinevatele turismiplatvormidele, mis on loodud osaliselt ELi poolt rahastatavate projektide raames;

33.  märgib, et aasta jooksul peab üks ja sama inimene sageli tegelema mitme eri tegevusega, mõnikord ka piiriüleselt; kutsub komisjoni, liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke ametiasutusi üles ergutama kutseõppe (nii algse kui ka täiendõppe) pakkujaid koostööd tegema; rõhutab piiriüleseks õppeks ette nähtud programmi Erasmus + võimalikku kasu;

Liikuvus ja ühendused

34.  rõhutab, kui oluline on osalevates riikides parandada transpordi- ja energiaühendusi, sealhulgas kohalikku, piirkondlikku ja rahvusvahelist transporti, ning mitmeliigilisi ühendusi sisemaaga (sealhulgas suurte linnastutega), et soodustada piirkonna arengut, parandada selle elanike elutingimusi ja meelitada ligi uusi elanikke, hinnates samal ajal, kas juba olemasolevaid võrgustikke oleks võimalik üleeuroopalise transpordivõrgu võrgustike parema rakendamise üldise eesmärgi raames renoveerida ja/või laiendada; rõhutab aruka taristu rajamise tähtsust; on seisukohal, et äsja rajatud taristutest peavad saama tõelised tehnoloogilised koridorid, mille raames saaks rajada kõik eraldiseisvad taristud, nagu elektri- ja telefoniliinid, lairiba- ja ultralairibaühendused, gaasitorud, valguskaabelvõrgud, veetorustikud jne;

35.  nõuab, et Alpi transpordi- ja keskkonnapoliitika tulevane kujundamine ja rakendamine oleks terviklik; sellega seoses rõhutab vajadust seada esikohale transpordiliikide üleminek maanteetranspordilt raudteetranspordile, eelkõige kaubaveo puhul, ning palub komisjonil seda üleminekut toetada; nõuab sellega seoses ka maanteetranspordist saadud tulude kasutamist tõhusa ja keskkonnahoidliku, reisijate ja kauba vedamiseks kasutatava raudteetranspordisüsteemi väljaehitamiseks ning müra ja keskkonnasaaste vähendamiseks, ning võtab teadmiseks projektid sellistes valdkondades nagu liikluskorraldus, tehnoloogiline innovatsioon, koostalitlusvõime jne; nõuab lisaks sellele olemasoleva taristu, sealhulgas mitmeliigiliste ja koostalitlevate kvaliteedisüsteemide pikendamist Alpi piirkonnas; rõhutab vajadust tagada juurdepääsetavus ja ühenduvus kõikidele selle piirkonna elanikele;

36.  rõhutab, et oluline on ühendada transpordiliinid muude Euroopa piirkondadega ning siduda need üleeuroopalise transpordivõrgu koridoridega, kasutades seejuures optimaalselt ära olemasolevat taristut; märgib, et mägine maastik on takistuseks ELi kodanike üksteisele lähendamisel ja et EL on võtnud kohustuse suurendada piiriülese transporditaristu rahastamist; kutsub osalevaid riike suunama oma jõupingutused selliste säästvate ja kaasavate lisaprojektide rakendamisele ja kavandamisele, samal ajal ühendades ja edendades üleeuroopalise transpordivõrgu võrku;

37.  juhib tähelepanu tõhusate transpordiühenduste puudumisele mägipiirkondades ning mägi- ja kõrvalpiirkondade vahel; kutsub komisjoni ja liikmesriike soodustama puhtaid, vähese CO2-heitega ja paremaid ühendusi – eriti raudteevõrkudes – piirkondlikul ja kohalikul tasemel, et suurendada ühtekuuluvust ja elukvaliteeti nendes piirkondades; ergutab ja toetab enda sisseseadmist Alpi piirkonnas;

38.  kutsub makropiirkondlikus strateegias osalevaid riike üles võtma arvesse piiriüleste töötajate eriolukorda ning töötama Alpide makropiirkonna jaoks välja piiriüleseid töötajaid käsitlevad kokkulepped;

39.  toetab uuenduslike kohalike nõudetranspordi vormide arendamist, nagu nutikas transporditeave, liikluskorraldus ja telemaatika ning mitmeliigilisus, võttes arvesse ka selles valdkonnas tegevuste piiriülese jagamise potentsiaali;

40.  juhib tähelepanu tõhusate digitaalsete ühenduste puudumisele mägipiirkondades; kutsub komisjoni ja liikmesriike parandama ühendusi piirkondlikul ja kohalikul tasemel, et suurendada elukvaliteeti ning edendada uute tegevuste arendamist ja töövõimaluste loomist nendes piirkondades ning julgustada ümberasumist;

41.  rõhutab riiklike investeeringute tähtsust mägipiirkondades, et tegeleda turu suutmatusega pakkuda nendes piirkondades digitaalseid ühendusi; rõhutab, et lünkadeta ja kogu piirkonda kattev lairibainterneti-ühendus on oluline ka mägipiirkondades, et tagada kaugelasuvate ja majanduspiirkondade elujõulisus; kutsub komisjoni üles esitama konkreetseid ettepanekuid selle probleemi lahendamiseks;

Keskkond, bioloogiline mitmekesisus, kliimamuutused ja energia

42.  rõhutab, kui oluline on kaitsta ja edendada bioloogilist mitmekesisust Alpi piirkonnas; nõuab ühiste jõupingutuste tegemist selle säilitamisele ja hoidmisele suunatud innovatiivsete meetmete rakendamiseks ning nõuab samal ajal ka suurkiskjate rolli täpset kontrollimist ja kohandamismeetmete võimalikku rakendamist, järgides samal ajal täielikult liidu acquis’d, mis käsitleb keskkonnakaitset, bioloogilist mitmekesisust ja vett; rõhutab, kui oluline on tagada, et võetakse kõik võimalikud meetmed juba olemasolevate õigusandlike algatuste dubleerimise vältimiseks;

43.   rõhutab, et Alpi makropiirkond pakub suuri võimalusi innovatiivseteks lahendusteks, mis võiksid nimetatud piirkonna muuta ainulaadseks ringmajanduse katselaboriks; teeb sellega seoses ettepaneku, et ELi 2017. aasta eelarvemenetlusse lisataks katseprojekt, milles uuritakse kõnealuse piirkonna potentsiaali, et töötada välja ringmajandusega seotud konkreetsed strateegiad, näiteks tootmise, tarbimise ja jäätmekäitluse valdkonnas;

44.   rõhutab, kui tähtis on toetada energia oma tarbeks tootmist, suurendada energiatõhusust ja toetada kõige tõhusamate taastuvate energiaallikate arendamist piirkonnas, hüdro-, päikese- ja tuuleenergiast kuni geotermilise energiani, ning edendada uute, Alpidele iseloomulike taastuvate energiaallikate kasutuselevõttu; võtab teadmiseks küttesektoris kasutatavate eri liiki põletusseadmete mõju õhukvaliteedile; toetab metsapuidu säästvat kasutamist ilma olemasoleva metsaala vähendamiseta, mis on tähtis mäepiirkondade ökosüsteemi tasakaalustamiseks ning kaitseb laviinide, mudavoolude ja üleujutuste eest;

45.  rõhutab kiireloomulist vajadust töötada välja uued strateegiad võitluseks õhusaastega, mis põhjustab ohtu rahvatervisele, ning kliimamuutustega, eelkõige makropiirkonna tööstuslikemates ja tihedama asustusega aladel, tehes samal ajal kindlaks olemasolevad saasteallikad ja kontrollides tihedalt saasteainete heiteid; kutsub liikmesriike vastavalt üles kehtestama säästvat transpordipoliitikat kooskõlas Pariisis toimunud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgu eesmärkidega ning toetama ökosüsteemi teenuste säilitamise ja ülalpidamist kogu Alpi makropiirkonnas;

46.   rõhutab energiatranspordi taristu tähtsust ja toetab arukaid energia jaotus-, salvestus- ja edastamissüsteeme ning investeerimist energiataristusse nii elektri ja gaasi tootmise kui ka transpordi vallas kooskõlas üleeuroopalise energiavõrguga (TEN-E) ja rakendades energiaühenduse huviprojektide loetelusse kuuluvaid konkreetseid projekte; rõhutab, kui oluline on kasutada kohalikke ja eelkõige taastuvaid energiaallikaid, et vähendada sõltuvust impordist; nõuab detsentraliseeritud / oma toodetava energia tootmise edendamist ning energiatõhususe suurendamist kõikides sektorites;

47.  nõuab tungivalt, et osalevad riigid teeksid ühiseid jõupingutusi, et rakendada ruumilist planeerimist ning alade integreeritud haldamist, kaasates mitmeid piirkonna sidusrühmi (riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke asutusi, teaduskogukonda, vabaühendusi jne);

48.  kutsub üles tugevdama koostööd ja tööd, mida tehakse maailma liustike seire teenuse raames, arvestades hiljutise Pariisis toimunud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgu otsuseid ja pärast seda järgitavat strateegiat;

49.  rõhutab, et kliimamuutused ja temperatuuri tõus ohustavad suurtel kõrgustel elavate liikide säilimist väga suurel määral ning et veel üks murettekitav probleem on liustike sulamine, sest sellel on suur mõju põhjaveevarudele; nõuab ulatusliku rahvusvahelise kava väljatöötamist, et võidelda liustike sulamise ja kliimamuutuste vastu kogu Alpide mäestiku piirkonnas;

50.  kutsub osalevaid riike jätkama oma jõupingutusi energiavarustuse allikate mitmekesistamiseks ja energiatootmise kombinatsioonis olemasolevate taastuvenergiaallikate (nagu päikese- ja tuuleenergia) arendamiseks; rõhutab veejõujaamade kestlikkust ja konkurentsivõimet; kutsub osalevaid riike üles toetama hästitoimivate elektri taristuvõrkude loomist makropiirkonnas;

51.  rõhutab, et energiavarustuse allikate mitmekesistamine parandab makropiirkonna energiajulgeolekut ja toob kaasa suuremat konkurentsi, mis on väga kasulik piirkonna majanduslikule arengule;

o
o   o

52.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning valitsustele ja riiklikele ja piirkondlikele parlamentidele riikides, mis osalevad ELi Alpi piirkonna strateegias (Prantsusmaa, Itaalia, Šveits, Liechtenstein, Austria, Saksamaa ja Sloveenia).

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 320.
(2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 259.
(3) ELT L 347, 20.12.2013, lk 303.
(4) ELT C 32, 28.1.2016, lk 12.
(5) ELT C 19, 21.1.2015, lk 32.
(6) ELT C 349 E, 29.11.2013, lk 1.
(7) ELT C 55, 12.2.2016, lk 117.


ELi Aafrika usaldusfond ning selle mõju arengu- ja humanitaarabile
PDF 198kWORD 58k
Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta resolutsioon ELi Aafrika usaldusfondi ning selle mõju kohta arengu- ja humanitaarabile (2015/2341(INI))
P8_TA(2016)0337A8-0221/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artikli 41 lõiget 2,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklit 208,

–  võttes arvesse Aafrikas stabiilsuse tagamiseks ning õigusliku aluseta rände ja sundrände algpõhjustega tegelemiseks ettenähtud hädaolukorra usaldusfondi (ELi Aafrika usaldusfond), mis loodi 11.–12. novembril 2015 Vallettas toimunud rändeteemalisel tippkohtumisel,

–  võttes arvesse Valletta tippkohtumisel vastu võetud ühist tegevuskava,

–  võttes arvesse partnerluslepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna (AKV) riikide rühma liikmete ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, mis allkirjastati 23. juunil 2000. aastal Cotonous(1), selle järjestikuseid läbivaatamisi ja selle juurde kuuluvat lisa IC (mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020), mis vastab 11. Euroopa Arengufondile (EAF),

–  võttes arvesse mitmeaastast finantsraamistikku aastateks 2014–2020, mis moodustab ELi eelarve, ning selle rubriiki 4 („Globaalne Euroopa“),

–  võttes arvesse 2015. aastal New Yorgis toimunud ÜRO säästva arengu tippkohtumisel vastu võetud säästva arengu tegevuskava aastani 2030,

–  võttes arvesse talituste ühist töödokumenti „Gender Equality and Women’s Empowerment: Transforming the Lives of Girls and Women through EU External Relations 2016–2020“ (Sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine: tütarlaste ja naiste elude muutmine ELi välissuhetes 2016–2020) (SWD(2015)0182) ja nõukogu 26. oktoobri 2015. aasta järeldusi, milles kiideti heaks vastav soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava aastateks 2016–2020,

–  võttes arvesse Pekingi tegevusprogrammi (1995) ning rahvusvahelise rahvastiku- ja arengukonverentsi (ICPD) tegevusprogrammi (1994) ning nende läbivaatamist käsitlevate konverentside tulemusi,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse arengukomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni arvamust (A8-0221/2016),

A.  arvestades, et komisjoni presidendi, 25 ELi liikmesriigi ning Norra ja Šveitsi allkirjastatud ning 12. novembril 2015 Valletta rändeteemalisel tippkohtumisel ELi ja Aafrika partnerite käivitatud ELi Aafrika usaldusfondi peaeesmärk on aidata sealsetes piirkondades edendada stabiilsust ning parandada rände haldamist; arvestades, et ELi usaldusfondi konkreetsem eesmärk on tegeleda destabiliseerimise, sundrände ja ebaseadusliku rände algpõhjustega, edendades vastupanuvõimet, majanduslikke võimalusi, võrdseid võimalusi, julgeolekut ja arengut;

B.  arvestades, et Euroopa arengukonsensus on endiselt ELi arengupoliitika teoreetiline raamistik, ja et Euroopa konsensus humanitaarabi valdkonnas kinnitab humanitaarabi andmise põhialuseid; arvestades, et uues säästva arengu tegevuskavas aastani 2030 on rahu tunnistatud arengu jaoks oluliseks, ning arvestades kasutusele võetud säästva arengu 16. eesmärki rahu ja õigluse kohta; arvestades, et EL ja selle humanitaarvaldkonna partnerid peavad suutma tagada abi ja kaitset, mis on vajadustepõhised ning austavad humanitaartegevuse neutraalsuse, erapooletuse, humaansuse ja sõltumatuse põhimõtteid, mis on sätestatud rahvusvahelises õiguses ja eelkõige rahvusvahelises humanitaarõiguses;

C.  arvestades, et Aafrikas toimub elanikkonna kasv endiselt väga kiiresti ja viljakusemäär langeb aeglaselt, milline olukord võib lähitulevikus põhjustada noore tööealise elanikkonna järsku tõusu, millega kaasneb suur potentsiaalne kasu ühiskonnale ja majandusele; arvestades, et noortele hariduse ja oskuste andmine, mida nad vajavad oma potentsiaali täielikuks ärakasutamiseks ja tööhõive võimaluste loomiseks, on oluline, et edendada stabiilsust, säästvat majanduskasvu, sotsiaalset ühtekuuluvust ja arengut kõnealuses piirkonnas;

D.  arvestades, et ELi usaldusfond peaks olema arengut toetav vahend, mis koondab erinevate rahastajate ressursse, et võimaldada ELi kiiret, paindlikku, täiendavat, läbipaistvat ja kollektiivset reageerimist hädaolukorra erinevatele mõõtmetele;

E.  arvestades, et kogu maailmas elab 1,5 miljardit inimest ebakindlates ja konfliktidest mõjutatud piirkondades ning et üha rohkem on ebakindlaid riike ja valitsusvõimuta alasid, mis jätab palju inimesi vaesusse ja seadusetusse ning suurendab korruptsiooni ja vägivalda; arvestades, et ELi usaldusfond kavandati Aafrika kolme piirkonda (Aafrika Sarv, Sahel ja Tšaadi järve vesikond ning Põhja-Aafrika) jääva 23 riigi aitamiseks, mille hulgas on mõned kõige haavatavamad Aafrika riigid, mida ränne mõjutab kui päritolu-, transiidi- või sihtriike – kui mitte korraga –, ning mis saavad ELi sellisel kujul antavast finantsabist enim kasu; arvestades, et abikõlblike riikide Aafrika naabrid võivad juhtumipõhiselt samuti saada kasu ELi usaldusfondi projektide regionaalsest mõõtmest, mille eesmärk on tegeleda piirkondlikke rändevoogude ja nendega seotud piiriüleste probleemidega;

F.  arvestades, et ELi usaldusfondi eesmärk on tegeleda päritolu-, transiidi- ja sihtriikides ebaseadusliku rände ja sundrände algpõhjustega viie esmatähtsa valdkonna kaudu, milleks on 1) rändest tulenev kasu arengule, 2) seaduslik ränne ja liikuvus; 3) kaitse ja varjupaik, 4) õigusliku aluseta rände ennetamine ja selle vastu võitlemine ning 5) tagasipöördumine, tagasivõtmine ja taasintegreerimine;

G.  arvestades, et ELi panuse suurus on 1,8 miljardit eurot ning komisjon saab sama suure summa ulatuses kasutada ka ELi liikmesriikide ja muude rahastajate täiendavaid rahalisi vahendeid; arvestades, et ELi usaldusfondi eesmärk on täiendada olemasolevat ELi abi hõlmatud piirkondadele 2020. aastani üle 10 miljardi euroga, eesmärgiga toetada kaasavat ja jätkusuutlikku majanduskasvu;

H.  arvestades, et 2014. aastal loodi kaks ELi usaldusfondi, nimelt Bekou usaldusfond, mis keskendub Kesk-Aafrika Vabariigi stabiliseerimisele ja ülesehitamisele ning on andnud positiivseid tulemusi, ja Madadi fond, mis tegeleb Süüria kriisile reageerimisega;

I.  arvestades, et 12. veebruaril 2014. aastal avaldatud ÜRO Rahvastikufondi aruandes „ICPD Beyond 2014 Global Report” („2014. aasta järgset rahvastiku ja arengu teemalist rahvusvahelist konverentsi käsitlev ülemaailmne aruanne”) rõhutatakse, et vägivalda kogevate naiste ja noorte kaitse peab olema rahvusvahelise arengukava prioriteet;

J.  arvestades, et usaldusfondid moodustavad osa ajutisest reageerimisest ning paljastavad ELi finantsraamistikule iseloomulikku vahendite nappust ja piiratud paindlikkust, kuid need on äärmiselt vajalikud humanitaarkriisidele – sealhulgas pikaajalistele kriisidele – kiire ja tervikliku reageerimise tagamiseks;

K.  arvestades, et EL jätkab jõupingutuste tegemist ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 ning sellele järgnenud naisi, rahu ja julgeolekut käsitlevate resolutsioonide tulemusliku rakendamise nimel;

Rahaeraldised ja eelarveaspektid

1.  tuletab meelde, et rahaeraldisi iseloomustavad kolm peamist faasi: lubadus, kohustus ja tegevus/makse; juhib siiski tähelepanu asjaolule, et tuleb võtta õppust varasematest ELi usaldusfondidest; peab kahetsusväärseks asjaolu, et siiani on liikmesriikide panus olnud liiga väike ning moodustanud vaid kaduvväikse osa liidu panusest, ega jõua veel niipea ametliku kohustuse täitmiseni, ulatudes 2016. aasta aprillis kõigest 81,71 miljonini euroni (s.o 4,5 % kavandatud 1,8 miljardist eurost); nõuab, et lubaduse ja kohustused võtaksid tegevuse kuju; tuletab nõukogule ja komisjonile meelde, et tõhusat abi iseloomustab õigeaegne ja prognoositav rahastamine, ja nõuab sellise rahastamise väljamaksmise kiirendamist;

2.  kiidab heaks kavatsuse hädaolukorras kiiremini ja paindlikumalt vahendeid eraldada ning koondada eri rahastamisallikad, et tegelda rände- ja pagulaskriisi kõigi aspektidega; kritiseerib asjaolu, et komisjon on assigneeringuid alusaktide eesmärkidelt ja põhimõtetelt ümber suunanud, et suunata vahendeid ELi usaldusfondi kaudu, mis on vastuolus finantseeskirjadega ning seab lisaks sellele ohtu liidu pikaajalise poliitika edukuse; nõuab seetõttu võimaluse korral alati uute assigneeringute kasutamist ning vahendite päritolu ja otstarbe täieliku läbipaistvuse tagamist;

3.  täheldab, et välistegevuse valdkonnas on ELi usaldusfondid peamiselt kavandatud võimaldama kiiret reageerimist konkreetsele hädaolukorrale või hädaolukorra järgsele kriisile, võimendades ELi liikmesriikide ja muude abiandjate panust ning suurendades samal ajal Euroopa jõupingutuste üleilmset nähtavust; toonitab aga, et liikmesriigid ei tohiks eirata oma kohustust saavutada seatud eesmärk, milleks on eraldada 0,7 % rahvamajanduse kogutoodangust ametlikuks arenguabiks; palub liikmesriikidel täita endale võetud kohustused seoses ametliku arenguabi sihiks seatud 0,7 % saavutamise ja ELi Aafrika usaldusfondi panustamisega;

4.  rõhutab vabatahtliku rahalise osaluse ebastabiilsust ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid täidaksid oma lubadused ning annaksid ELi usaldusfondi täieliku potentsiaali ärakasutamiseks kiiremas korras liidu panusele vastava panuse, mitte vaid strateegianõukogus hääleõiguse saamiseks vajaliku miinimumi;

5.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et usaldusfondide tõttu minnakse eelarvepädevatest institutsioonidest mööda ning õõnestatakse eelarve ühtsust; märgib, et sellise ajutise vahendi kasutuselevõtmisega tunnistatakse, et mitmeaastases finantsraamistikus aastateks 2014–2020 ei ole piisavalt vahendeid; tuletab meelde, et liidu eelarve tugineb 85 % ulatuses liikmesriikide sissemaksetele; on arvamusel, et ELi usaldusfondi loomine võrdub de facto praeguse mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärade muutmisega, suurendades liikmesriikide sissemakseid; rõhutab seetõttu, et ELi eelarve väliste rahastamisvahendite kasutuselevõtmine peab jääma erandiks; taunib asjaolu, et kuigi märkimisväärne osa vahenditest tuleb liidu eelarvest, ei ole Euroopa Parlament strateegianõukogus esindatud; nõuab, et eelarvepädevaid institutsioone kutsutaks osalema strateegianõukogus;

6.  märgib, et ELi rahaline eraldis ELi Aafrika usaldusfondile tuleb praegu peamiselt 11. EAFilt; rõhutab, et ELi usaldusfond loodi, kuna ELi eelarves ja mitmeaastases finantsraamistikus puuduvad ressursid ja paindlikkus selliste kriiside eri aspektidega viivitamatult ja ulatuslikult tegelemiseks; nõuab, et EL nõustuks leidma 2014.–2020. aasta mitmeaastase finantsraamistiku tänavuse muutmise ja välisrahastamisvahendite 2016. aasta muutmise käigus terviklikuma lahenduse hädaolukorra rahastamisele, et suurendada ELi eelarves saadavaloleva humanitaar- ja arenguabi tõhusust ja reageerimisvõimet;

7.  nõuab eelkõige ülemmäära asjakohast muutmist, et eelarve ühtsuse taastamise eesmärgil oleks mitmeaastasesse finantsraamistikku võimalik lisada kriisimehhanisme; on arvamusel, et mitmeaastase finantsraamistiku muutmine tagaks asjakohasema eelarve- ja õiguskindluse ning demokraatlikuma lahenduse; rõhutab lisaks vajadust vaadata läbi finantseeskirjad, et hõlbustada ELi eelarvevahendite haldamist ning saavutada integreeritud lähenemisviisi raames liidu eelarve, EAFi ja kahepoolse koostöö suurem koostoime, et suurendada arenguabi rahastamise mõju ja sillutada teed EAFi eelarvesse kandmisele, säilitades samas rahastamise taseme, mis on ette nähtud alates 2021. aastast; nõuab tungivalt, et komisjon võtaks viivitamata meetmeid, et parandada eelarvepädevate institutsioonide osalemist ning usaldusfondid ja muud mehhanismid eelarvenõuetega paremini kooskõlla viia, eelkõige kajastades neid liidu eelarves;

8.  täheldab, et Euroopa Parlament käitus eelarvepädeva institutsioonina vastutustundlikult, kui nõustus vahendite erakorralise väljamaksmisega; peab sellegipoolest äärmiselt kahetsusväärseks, et erakorraliste vahendite paljususe tulemuseks on ühenduse meetodist loobumine; kinnitab tahet pidada kinni liidu eelarve aluspõhimõtetest, milleks on eelarve ühtsus ja kaasotsustamismenetlus; on arvamusel, et kiiremas korras tuleb ümber mõtestada Euroopa Liidu võimekus reageerida mastaapsetele kriisidele, eelkõige oma eelarvevahendite osas; seab kriiside lahendamiseks ette nähtud rahastamisvahendeid käsitlevate tulevaste ettepanekutega nõustumise tingimuseks nimetatud aspektide arvessevõtmise mitmeaastase finantsraamistiku vahekokkuvõtte tegemisel, mis on kavas läbi viia enne 2016. aasta lõppu;

9.  täheldab, et ELi eelarve raames on saadud lisarahastamist muudest rahalistest vahenditest, näiteks arengukoostöö rahastamisvahendist on saadud 125 miljonit eurot, humanitaarabivahendist 50 miljonit eurot ning Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendist 200 miljonit eurot;

10.  märgib, et ELi 1,8 miljardi euro suurusest kogutoetusest on ainus lisaressurss EAFi reservi 1 miljardit eurot; tunneb muret, et ELi usaldusfondi rahastamine võib toimuda muid arengueesmärke kahjustavalt; tuletab meelde, et ELi usaldusfondi vahend peaks täiendama olemasolevaid instrumente, ja palub, et komisjon tagaks ELi usaldusfondi panustavate kehtivate eelarveridade kasutamise ja summade läbipaistvuse ja aruandekohustuse;

11.  rõhutab tungivalt, et EAFi ja ametliku arenguabi allikate vahendid tuleb pühendada vastuvõtva riigi majanduse, inimeste ja ühiskonna arengule, pöörates erilist tähelepanu usaldusfondi otsuses kindlaks määratud arenguprobleemidele; toonitab, et areng ei saa toimuda ilma julgeolekuta; mõistab hukka igasuguse EAFi ja ametliku arenguabi fondide kasutamise rände haldamiseks ja muude arengueesmärkideta meetmete kontrollimiseks;

Vähim arenenud riikide rahastamine

12.  toonitab, et EAFi kasutamine ELi Aafrika usaldusfondi rahastamiseks võib avaldada mõju neile abisaavatele Aafrika riikidele, mida usaldusfond ei hõlma, ja eelkõige vähim arenenud riikidele;

13.  peab äärmiselt kahetsusväärseks asjaolu, et hoolimata vähim arenenud riikidele osutatava ametliku arenguabi jätkuvast olulisusest vähenes juba niigi väike arenguabi määr 2014. aastal teist aastat järjest ning nendesse riikidesse antava abi osakaal on viimase kümne aasta madalaimal tasemel; palub seepärast, et komisjon ja liikmesriigid kindlustaksid, et abi ei suunata eemale kõige vaesematest riikidest, katmaks praeguste kriiside kulusid;

Kodanikuühiskonna, vabaühenduste, kohalike ametiasutuste ja rahvusvaheliste organisatsioonide roll

14.  on arvamusel, et ELi Aafrika usaldusfond peaks aitama kaasa rändajate transiidi- ja päritoluriikide arengule, kohalike avalike teenuste (sotsiaalteenused, tervishoid, haridus, toitumine, kultuur), poliitilise osaluse ja valitsemise tugevdamisele ja täiustamisele, eriti kogukonnapõhiste projektide abil; on arvamusel, et fond peaks aitama kaasa kohalike sektorite tööhõive väljatöötamisele, austades samal ajal inimõigusi ja keskkonda; on selles raamistikus arvamusel, et kohalike omavalitsustega kui täieõiguslike partneritega tuleb konsulteerida, kuni on täielikult tagatud tõhusus ja hea valitsemistava kooskõlas abi tõhususe põhimõtetega, ja et nad peaksid samuti olema peamised osalejad, kes vastutavad avalike teenuste osutamise eest kohalikul tasandil; on arvamusel, et kodanikuühiskond, vabaühendused, rahvusvahelised organisatsioonid ja diasporaa kogukonnad peaksid etendama täiendavat ja keskset rolli rände algpõhjustega tegelemisel ja kohalike teenuste täiustamisel;

15.  tuletab meelde, et piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused, kodanikuühiskonna organisatsioonid ja vabaühendused on loomulikud partnerid tõhusa arengupoliitika kujundamisel, ja et pidev dialoog riigi ametiasutuste ja kohalike kogukondadega on oluline, et määrata kindlaks ühised strateegiad ja prioriteedid ning võimaldada tõendipõhist lähenemisviisi fondi rakendamisele, eelkõige riikides, kus ei ole piisavalt tagatud hea valitsemistava ja läbipaistvus; nõuab ka selles tegevusvaldkonnas subsidiaarsuse ja omaluse põhimõtte austamist; toonitab, et kohalikud valitsusasutused, kohalik kodanikuühiskond, vabaühendused ja rahvusvahelised organisatsioonid peaksid ELi usaldusfondi planeerimise, rakendamise ja hindamise etappides kindlasti osalema; palub, et komisjon täpsustaks selliseid huvirühmi hõlmavat konsultatsioonimenetlust ja viiks selle lõpule, et tagada nende tulemuslik osalemine operatiivkomiteedes toimuvates aruteludes selgete ja läbipaistvate kõlblikkuskriteeriumite alusel;

16.  rõhutab, kui oluline on tagada rahastamisel parem tasakaal abi saavate riikide valitsuste ja eelkõige kodanikuühiskonna usaldusväärsete osalejate vahel, kes on üldjuhul teadlikumad ühiskondlikest kitsaskohtadest, mis vajavad toetust;

17.  tuletab meelde, kui tähtis on inim- ja kogukonnakeskne lähenemisviis vastupanuvõimele, ja on kindlalt veendunud, et ELi usaldusfond peaks keskenduma mitte üksnes majandusarengule, vaid ka rohujuure tasandi projektidele, mille konkreetseks sihiks on täiustada põhiteenuste kvaliteeti, võrdsust ja universaalset kättesaadavust ning ka koolitust, et töötada välja kohalikke pädevusi, ning vastavad haavatavate kogukondade, sealhulgas vähemuste vajadustele;

Läbipaistvus ja selgus eesmärkide parema saavutamise nimel

18.  võtab teadmiseks praeguse rändekriisi keerukuse ja mitmemõõtmelise olemuse; hoiatab siiski ELi arenguabi väärkasutamise tõsise ohu eest, eelkõige konfliktidest mõjutatud riikides, kus julgeoleku-, rände- ja arenguküsimused on väga tihedalt läbi põimunud; toonitab, et ELi usaldusfondiga hõlmatud projektidel, mis on loodud peamiselt arengueesmärkidele pühendatud allikate alusel, peavad olema arengualased eesmärgid; rõhutab, et teatavate riikide julgeolekusuutlikkuse tugevdamisele suunatud projektid peavad olema kavandatud nii, et nende lõpptulemused oleksid suunatud vaesuse vähendamisele ning abisaavate riikide stabiilsusele;

19.  tuletab komisjonile ja usaldusfondi haldamisega otseselt seotud ametiasutustele meelde, et EAFist pärit vahendeid või muud arenguabi rahastamist tuleb kasutada üksnes selliseks tegevuseks, mis on otseselt pühendatud arenguabile; palub, et komisjon esitaks selge kinnituse niisuguse kasutuse kohta ning tagaks korrapärase ja tervikliku aruandluse nimetatud vahendite kasutamise kohta;

20.  toonitab, et ELi eelarvet ei tohi kasutada selleks, et otseselt rahastada sõjalisi või kaitsepoliitilisi operatsioone (ELi artikli 41 lõige 2), kuid arengueesmärkidest ei ole selgesõnaliselt välja jäetud rahuvalveoperatsioone; tuletab lisaks meelde, et ELi toimimise lepingu artiklites 209 ja 212 ei ole selgesõnaliselt välistatud julgeolekualase suutlikkuse suurendamise rahastamist;

21.  palub, et komisjon, strateegianõukogu ja operatiivkomitee keskenduksid peamiselt suutlikkuse suurendamisele, stabiilsusele ja rahule, vastupanuvõimele, kohaliku elanikkonna heaolule ja võimestamisele, inimõiguste edendamisele, kaitsele ja täidesaatmisele ning töövõimaluste ja koolituse loomisele, eelkõige naiste ja noorte jaoks;

22.  rõhutab tungivalt, et vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 208 on ELi arengupoliitika peamine eesmärk vaesuse vähendamine ja kaotamine; taunib sellega seoses asjaolu, et kuigi ELi panus ELi usaldusfondi tehakse peamiselt ametliku arenguabi ressurssidest, ei keskendu see rahastamismehhanism vaid arenguga seotud eesmärkidele; rõhutab, et ELi usaldusfondi raames tuleb selgelt, läbipaistvalt ja edasiantavalt eristada ühelt poolt arengutegevuste rahastamist ning teiselt poolt rände haldamisega ja piirikontrolliga seotud tegevuste ning kõigi muude tegevuste rahastamist; rõhutab, et ametliku arenguabi lahjendamine nii, et äärmise vaesusega võitlemiseks kasutatakse vähem rahastamisvahendeid, õõnestab rahvusvahelises arengus tehtud olulisi edusamme ning ohustab hiljuti vastuvõetud säästva arengu eesmärke;

ELi poliitika sidusus ja inimõiguste austamise kohustus

23.  palub ELil näidata rahvusvahelises arengukoostöös suuremat sidusust järgmise kahe aspekti puhul: EL ja liikmesriigid peaksid ühelt poolt oma tegevuses järgima võetud kohustusi ning teiselt poolt näitama välispoliitikas ja Aafrika piirkonna vahendites üldist sidusust, pöörates erilist tähelepanu AKV-ELi Cotonou lepingu kaashalduspõhimõttele; on viimati mainitud perspektiiviga seoses arvamusel, et ELi usaldusfond peaks kajastama poliitikavaldkondade jätkusuutliku arengu sidususe ja kõigi arengu valdkonna huvirühmade täiendavuse põhimõtteid, ja et selles tuleks vältida mis tahes vastuolusid arengueesmärkide ning julgeoleku-, humanitaar- ja rändepoliitika vahel; loodab, et parema õigusloome pakett aitab kaasa poliitikavaldkondade jätkusuutliku arengu sidususe edendamisele, võttes kõikides oma mõjuhinnangutes arvesse arengut ja inimõigusi;

24.  tuletab meelde, et ELi usaldusfondist rahastatud projektide puhul tuleb arenguabi andmist reguleerivad eeskirjad ja kriteeriumid kehtestada vastavalt jagatud väärtustele ja ühistele huvidele, eelkõige inimõiguste austamise ja edendamise osas; rõhutab sellega seoses, et ELi poliitika, mis käsitleb koostööd julgeoleku-, rände halduse ning inimkaubanduse ja smugeldamise vastase võitluse küsimustes, peaks hõlmama konkreetseid sätteid, mille eesmärk on tagada inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete austamine, pöörates erilist tähelepanu naiste õigustele, LGBTI-inimeste õigustele, seksuaal- ja reproduktiivtervisele ja seonduvatele õigustele, laste õigustele, vähemuste ja muude eriti haavatavate rühmade õigustele; juhib tähelepanu asjaolule, et EL peab ergutama jõupingutusi, mida tehakse, et võidelda diskrimineerimise vastu usu või veendumuste, soo, rassi või etnilise päritolu, puude ja seksuaalse sättumuse tõttu;

25.  juhib tähelepanu asjaolule, et usaldusfondid peavad aitama kaasa pikaajaliste eesmärkide saavutamisele, milleks on rahu tagamine ja valitsemise tugevdamine abisaavates riikides; toonitab vajadust hinnata hoolikalt ja süstemaatiliselt ELi Aafrika usaldusfondist rahastatud meetmete mõju humanitaarabi andmisele; rõhutab, et ELi usaldusfond ei tohiks kahjustada ELi pikaajalist arengukoostööd; toonitab, et pikaajaliste ja lühiajaliste projektide omalus ja täiendavus tuleb tagada, kindlustada ja viia kooskõlla ELi olemasolevate Saheli, Guinea lahe, Aafrika Sarve ja Põhja-Aafrika piirkondlike ja riigistrateegiatega; toonitab, et terviklikku riigi ja sektori diagnoosi on vaja vahendite heaks eraldamiseks ning samuti tiheda partnerluse arendamiseks võimalikult erinevate kodanikuühiskonna osalejatega; tunneb heameelt ELi usaldusfondi integreeritud teadusuuringute elemendi üle, mis annab võimaluse luua arenguvõimalusi ja koostoimet ELi ja asjaomaste riikide vahel;

Eesmärgid ja järelmeetmed

26.  palub, et komisjon jälgiks süstemaatiliselt, kuidas ELi usaldusfondi vahendeid kasutatakse ja eraldatakse, ning suurendaks Euroopa Parlamendi kontrollipädevust ELi usaldusfondi üle; palub eelkõige nõukogul ja komisjonil anda korrapäraselt teada konkreetsetest meetmetest, mida EL ja Aafrika riigid on nende rahaliste vahendite kasutamisel võtnud, ja saadud tulemustest;

27.  tunneb muret ELi usaldusfondi haldamises osalejate (ja eriti Euroopa Komisjoni rahvusvahelise koostöö ja arengu peadirektoraadi (DG DEVCO) ning humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraadi (ECHO)) vahelise koordineerimise puudumise pärast ning selgete suuniste puudumise pärast, mis puudutavad rahastamise leidmist; taunib asjaolu, et rahastamiskriteeriumite ning ELi usaldusfondist kodanikuühiskonnale kättesaadavate vahendite mahu osas puudub selgus ja läbipaistvus; tuletab meelde, et komisjon, liikmesriigid ja Euroopa Parlament peavad paremini vahetama teavet ELi usaldusfondi programmitöö ja rakendusmeetmete kohta üldiselt, mis tuleks kasuks võimalike täiendavate usaldusfondide edaspidisel kavandamisel; tuletab meelde, et komisjon peab eriti hoolikalt tagama oma meetmete kooskõla ja koordineerimise piirkondlike arenguprogrammidega, et vältida topelttööd ning tagada keskendumise eelkõige arengule, mitte piirikontrollile ja julgeolekule, mis tuleb rändajatele kahjuks; palub, et komisjon säilitaks eelnimetatud põhjusel, ja ka selleks, et maksimeerida ülemaailmse abi mõju ja tõhusust, ELi usaldusfondi raames tiheda dialoogi ÜROga; palub samuti, et komisjon suurendaks oma jõupingutusi eesmärgiga hinnata süstemaatilisemalt oma poliitika ja rahastamise mõju, k.a ELi usaldusfond, eriti seoses nende mõjuga jätkusuutlikule arengule, inimõigustele ja soolisele võrdõiguslikkusele, ning integreeriks selliste hinnangute tulemused oma poliitika ja programmitööga;

28.  toonitab, et Euroopa Parlament ei ole siiani ELi usaldusfondi loomises osalenud, ja on veendunud, et komisjon peab üksikasjaliku ja korrapärase aruandluse abil tagama parlamendi kontrolli selle üle, kuidas fondi rakendatakse;

29.  usub, et arvestades usaldusfondile omast erakordset paindlikkust ja kiirust, tuleks Euroopa Parlamendile regulaarselt aru anda vähemalt iga kuue kuu järel; rõhutab tungivalt tulemuslikkuse läbipaistva järelevalve, hindamise ning aruandekohustuse vajadust;

30.  usub, et ELi usaldusfondi raames välja töötatud projektide alane läbipaistvus, teabevahetus ja nähtavus on ülimalt olulised tulemuste levitamisel ning Euroopa eraettevõtjate, kohalike ja piirkondlike ametiasutuste, vabaühenduste ja kodanikuühiskonna kaasamisel ja nende teadlikkuse suurendamisel, et luua tingimused laiemaks kaasatuseks ja hõlbustada liikmesriikide osalust;

31.  rõhutab vajadust põhjalikult kontrollida ümberjaotamist, päritoluriikide poolt tagasivõtmist ja liikmesriikide rahaliste kohustuste kontrollimist käsitlevate sätete rakendamist, pöörates eelkõige tähelepanu inimõigustele;

32.  tuletab meelde, et ELi rändepoliitikas tuleks peamiselt keskenduda rände algpõhjustele; toonitab, et ELi rändepoliitika peaks töötama nii, et aidata luua rahu ja stabiilsust ning edendada majandusarengut säästva arengu tegevuskava aastani 2030 raames vastavalt eesmärkidele 3, 4 ja 5, eesmärgi 10 sihteesmärgile 7 ja eesmärgile 16 ning tehes tihedamat koostööd kolmandate riikidega, et parandada koostööd rändajate naasmisstiimulite ning päritoluriikides taasintegreerimise küsimuses, k.a kõrge kvalifikatsiooniga rändajad, vabatahtlik tagasipöördumine ja tagasivõtmine viisil, mis tõhustab nende võimalusi;

33.  toonitab, et ebastabiilsus ja füüsilise turvalisuse puudumine on sundrände peamised põhjused, ja toetab seepärast konfliktitundlikku lähenemisviisi fondi rakendamisele, mille raames seataks esmatähtsaks konfliktide ennetamine, riigi ülesehitamine, hea valitsemistava ning õigusriikluse edendamine; on arvamusel, et ELi usaldusfond on ELi jaoks suurepärane võimalus tugevdada koostööd ja poliitilist dialoogi Aafrika partneritega, eelkõige seoses tagasisaatmis- ja tagasivõtulepingute tõhusa rakendamisega, ning arendada ühiseid rändevoogude haldamise strateegiaid; juhib tähelepanu vajadusele jagada vastutust ELi ja selle Aafrika partnerite vahel kooskõlas 2015. aasta novembri Valletta tippkohtumise järeldustega; on siiski arvamusel, et arenguabi ei tohiks kasutada selleks, et pidurdada rändajate ja varjupaigataotlejate voogusid, ja et ELi usaldusfondiga hõlmatud projektid ei tohiks olla ettekäändeks lahkumise takistamiseks või riikidevaheliste piiride sulgemiseks, eirates samal ajal tegureid, mis ajendavad inimesi nende kodust lahkuma; tunneb sügavat muret mõju pärast, mida ELi usaldusfond võib avaldada inimõigustele, kui rändevoogude ohjamisega kaasneb koostöö riikidega, kus rikutakse süstemaatiliselt ja/või raskelt põhiõigusi; palub, et komisjon tagaks, et fond täidab oma algseid eesmärke, st aitab otseselt abivajajaid, mitte ei rahasta inimõiguste rikkumiste eest vastutavaid valitsusi; nõuab, et ELi rahastatud projektides parandataks rändajate inimõiguste austamist;

34.  toonitab, et on oluline mõista rahvusvahelise rände põhjusi ja tagajärgi soolisest vaatenurgast, k.a kaasnev otsustamisprotsess ja rännet põhjustavad mehhanismid; tuletab meelde, et naised ja tütarlapsed kui pagulased ja rändajad on eriti haavatavad, kui nad leiavad end olukorrast, kus nende turvalisust ei ole võimalik tagada ja kus nad võivad kogeda seksuaalset vägivalda või ärakasutamist; toonitab, et ELi usaldusfond peab aitama kaasa haavatavate rändajate, pagulaste ja inimkaubanduse ohvrite kaitsele, toetamisele ja/või abistamisele, ja et erilist tähelepanu tuleks pöörata naistele ja lastele;

35.  võtab teadmiseks, et ELi Aafrika usaldusfond loodi pärast rändeteemalist Aafrika ja Euroopa riigipeade ja valitsusjuhtide Valetta tippkohtumist; kutsub komisjoni üles andma Euroopa Parlamendile ülevaate kõnealusele tippkohtumisele järgnenud konkreetsetest meetmetest, eelkõige arengu, sisserändajate ebaseaduslike ületoimetajate vastase võitluse ning tagasisaatmis-, tagasivõtmis- ja taasintegreerimislepingute allkirjastamise valdkonnas; kutsub nõukogu üles andma komisjonile vajalikud volitused selliste lepingute sõlmimiseks ELi usaldusfondiga seotud riikidega;

o
o   o

36.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogu eesistujale, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele, AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee kaaspresidentidele ning Üleaafrikalise Parlamendi presidendile.

(1) EÜT L 317, 15.12.2000, lk 3.


Töö- ja eraelu tasakaalu soodustavate tingimuste loomine tööturul
PDF 269kWORD 76k
Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta resolutsioon töö- ja eraelu tasakaalu soodustavate tingimuste loomise kohta tööturul (2016/2017(INI))
P8_TA(2016)0338A8-0253/2016

Euroopa Parlament,

—  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõiget 3,

—  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 6 punkti a, artikleid 8, 10, artikli 153 lõiget 1, artikli 153 lõiget 2 ja artiklit 157,

—  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 7, 9, 23, 24 ja 33,

—  võttes arvesse 3. mai 1996. aasta Euroopa sotsiaalhartat, eriti selle I ja II osa, artikleid 2, 4, 16 ja 27 perekondlike kohustustega töötajate õiguse kohta teistega võrdsetele võimalustele ja võrdsele kohtlemisele,

—  võttes arvesse nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta direktiivi 92/85/EMÜ rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta(1) (rasedus- ja sünnituspuhkuse direktiiv),

—  võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse rasedus- ja sünnituspuhkuse direktiivi (COM(2008)0637),

—  võttes arvesse oma 20. oktoobril 2010. aastal vastu võetud esimese lugemise seisukohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/…/EL, millega muudetakse nõukogu direktiivi 92/85/EMÜ rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise ning töötajate töö- ja pereelu ühitamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta(2), milles taotleti muu hulgas kahenädalase isapuhkuse kehtestamist,

—  võttes arvesse nõukogu 8. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/18/EL, millega rakendatakse Euroopa Tööstuse ja Tööandjate Keskliitude Ühenduse, Euroopa Käsitööga Tegelevate Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtete Keskliidu, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt vanemapuhkuse kohta sõlmitud muudetud raamkokkulepet ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 96/34/EÜ(3),

—  võttes arvesse nõukogu 17. detsembri 2013. aasta direktiivi 2013/62/EL, millega muudetakse direktiivi 2010/18/EL (millega rakendatakse Euroopa Tööstuse ja Tööandjate Keskliitude Ühenduse, Euroopa Käsitööga Tegelevate Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtete Keskliidu, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt vanemapuhkuse kohta sõlmitud muudetud raamkokkulepet) seoses Mayotte’i staatuse muutmisega Euroopa Liidu suhtes(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. juuli 2010. aasta direktiivi 2010/41/EL füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise kohta, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 86/613/EMÜ(5),

–  võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel(6),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta(7),

–  võttes arvesse nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiivi 97/81/EÜ Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt sõlmitud osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe kohta(8),

—  võttes arvesse oma 25. veebruari 2016. aasta resolutsiooni majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta ning 2016. aasta majanduskasvu analüüsi tööhõive- ja sotsiaalaspektide kohta(9),

—  võttes arvesse oma 20. mai 2015. aasta resolutsiooni rasedus- ja sünnituspuhkuse kohta(10),

—  võttes arvesse oma 12. septembri 2013. aasta resolutsiooni meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte rakendamise kohta(11),

—  võttes arvesse oma 12. märtsi 2013. aasta resolutsiooni sooliste stereotüüpide kaotamise kohta ELis(12),

—  võttes arvesse oma 10. märtsi 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Liidus 2013. aastal naiste ja meeste võrdõiguslikkuse valdkonnas saavutatud edu kohta(13),

—  võttes arvesse oma 9. juuni 2015. aasta resolutsiooni ELi naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia kohta 2015. aasta järgseks perioodiks(14),

—  võttes arvesse oma 8. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ (meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes) kohaldamise kohta(15),

—  võttes arvesse oma 3. veebruari 2016. aasta resolutsiooni uue naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse strateegia kohta Euroopas pärast 2015. aastat(16),

—  võttes arvesse oma 12. mai 2016. aasta resolutsiooni, milles käsitletakse nõukogu 8. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/18/EL (millega rakendatakse Euroopa Tööstuse ja Tööandjate Keskliitude Ühenduse, Euroopa Käsitööga Tegelevate Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtete Keskliidu, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt vanemapuhkuse kohta sõlmitud muudetud raamkokkulepet ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 96/34/EÜ) kohaldamist(17),

—  võttes arvesse nõukogu 15. juuni 2011. aasta järeldusi väikelaste hariduse ja hoiu kohta: lapsed tuleb eluks tulevikuühiskonnas hästi ette valmistada(18),

—  võttes arvesse nõukogu 19. juuni 2015. aasta järeldusi „Naiste ja meeste võrdsed sissetulekuvõimalused: soolise pensionilõhe kaotamine“,

—  võttes arvesse Euroopa Liidu Nõukogu 7. märtsi 2011. aasta järeldustega vastu võetud Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti perioodiks 2011–2020(19),

—  võttes arvesse 15. ja 16. märtsil 2002 Barcelonas toimunud Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldusi,

—  võttes arvesse ELi eesistujariikide kolmiku (Holland, Slovakkia ja Malta) 7. detsembri 2015. aasta deklaratsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta,

—  võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal: Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia“ (COM(2010)2020),

—  võttes arvesse komisjoni algatust „Tegevuskava: uus algus töötavate perekondade töö- ja eraelu tasakaalu saavutamiseks“ (detsember 2015) ja avalikke ning sidusrühmade konsultatsioone,

—  võttes arvesse komisjoni teatist „Komisjoni 2016. aasta tööprogramm: vanamoodi edasi minna ei saa“ (COM(2015)0610),

—  võttes arvesse komisjoni teatist pealkirjaga „Euroopa sotsiaalõiguste teemalise arutelu käivitamine“ (COM(2016)0127),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Sotsiaalsed investeeringud majanduskasvu ja ühtekuuluvuse edendamiseks – sealhulgas Euroopa Sotsiaalfondi rakendamine aastatel 2014–2020“ (COM(2013)0083) ja komisjoni 20. veebruari 2013. aasta soovitust 2013/112/EL „Investeerides lastesse aitame neil välja rabeleda ebasoodsate olude ringist“,

—  võttes arvesse komisjoni teatist „Parem töö- ja eraelu tasakaal: töö-, era- ja pereelu ühitamise võimaluste edendamine“ (COM(2008)0635),

—  võttes arvesse komisjoni 17. veebruari 2011. aasta teatist „Väikelaste haridus ja hoid: lapsed tuleb eluks tulevikuühiskonnas hästi ette valmistada” (COM(2011)0066),

—  võttes arvesse komisjoni 29. mai 2013. aasta eduaruannet Barcelona eesmärkide kohta pealkirjaga „Väikelaste hoiuteenuste arendamine Euroopas jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu edendamiseks“ (COM(2013)0322),

—  võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti „Strateegiline kohustus soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2019“, eelkõige selle peatükki 3.1. „Naiste tööturul osalemise suurendamine ning naiste ja meeste võrdne majanduslik sõltumatus“,

—  võttes arvesse komisjoni 2015. aasta raportit naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus (SWD(2016)0054), eelkõige peatükki, mis käsitleb võrdset majanduslikku sõltumatust,

—  võttes arvesse komisjoni talituste 21. jaanuari 2016. aasta töödokumenti „Tööhõive ja sotsiaalsed arengusuundumused Euroopas 2015. aastal“, eelkõige selle peatükki III.2. „Sotsiaalkaitse“,

–  võttes arvesse Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi (Eurofound) 2013. aasta uuringuid „Working time and work-life balance in a life course perspective“ (Tööaeg ning töö- ja eraelu tasakaal elukäigu perspektiivist), „Caring for children and dependants: Effect on careers of young workers“ (Laste ja ülalpeetavate hooldamine: mõju noorte töötajate karjäärile) (2013), 2015. aasta uuringut „Working and caring: Reconciliation measures in times of demographic change“ (Töötamine ja hooldamine: ühitamismeetmed demograafilise muutuse ajal) ning kuuendat Euroopa töötingimuste uuringut (2016),

–  võttes arvesse Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi 2015. aasta uuringut „Tööaja suundumused 21. sajandil“,

—  võttes arvesse Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi uuringut „Promoting parental and paternity leave among fathers“ (Vanema- ja isapuhkuse edendamine isade seas),

—  võttes arvesse soolist võrdõiguslikkust edendavate Euroopa asutuste võrgustiku (Equinet) 8. juuli 2014. aasta aruannet „Equality bodies promoting a better work-life balance for all“ (Võrdõiguslikkust edendavad asutused edendavad paremat töö- ja eraelu tasakaalu kõigi jaoks),

—  võttes arvesse Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi 2015. aasta soolise võrdõiguslikkuse indeksit ja instituudi 2015. aasta aruannet pealkirjaga „Reconciliation of work, family and private life in the European Union: Policy review“ (Töö, pere- ja eraelu ühitamine Euroopa Liidus: ülevaade poliitikast),

—  võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse 2015. aasta mais läbiviidud uuringut „Gender equality in employment and occupation – Directive 2006/54/EC: European Implementation Assessment“ (Sooline võrdõiguslikkus tööhõive ja elukutse küsimustes – direktiivi 2006/54/EÜ Euroopa tasandil rakendamise hinnang),

—  võttes arvesse Euroopa Parlamendi liidu sisepoliitika peadirektoraadi uuringut „Maternity, Paternity and Parental Leave: Data Related to Duration and Compensation Rates in the European Union“ (Emadus-, isadus- ja vanemapuhkus: andmed selle kestuse ja hüvitiste määra kohta Euroopa Liidus),

—  võttes arvesse Euroopa Parlamendi liidu sisepoliitika peadirektoraadi uuringut „Costs and benefits of maternity and paternity leave“ (Rasedus- ja sünnituspuhkuse ning isapuhkuse kulud ja hüvitised),

—  võttes arvesse Euroopa Parlamendi liidu sisepoliitika peadirektoraadi uuringut „Discrimination Generated by the Intersection of Gender and Disability“ (Diskrimineerimine soo ja puude tõttu),

—  võttes arvesse Euroopa Parlamendi liidu sisepoliitika peadirektoraadi 2016. aasta märtsi uuringut „Differences in Men’s and Women’s Work, Care and Leisure Time“ (Erinevused meeste ja naiste töö-, hooldamis- ja vaba aja vahel),

—  võttes arvesse Euroopa omastehooldajate ühenduse Eurocarers 2014. aasta strateegiat „Enabling Carers to Care“ (Võimaldades omastehooldajatel hooldada),

—  võttes arvesse 2008. aasta vaimse tervise ja heaolu Euroopa pakti ning selle prioriteeti „Vaimne tervis töökohal“,

—  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsiooni nr 156 perekondlike kohustuste kohta (1981) ja ILO soovitust nr 165 perekondlike kohustustega töötajate kohta (1981),

—  võttes arvesse ILO 1994. aasta osalise tööaja konventsiooni, ILO 1996. aasta kodutöö konventsiooni, ILO 2000. aasta emaduse kaitse konventsiooni ja ILO 2011. aasta koduabiliste konventsiooni,

—  võttes arvesse ILO 2014. aasta aruannet „Maternity and paternity at work: law and practice across the world“ (Emadus ja isadus tööl: õigus ja tavad üle maailma),

—  võttes arvesse ÜRO naiste staatuse komisjoni 60. istungjärgul 24. märtsil 2016. aastal kokku lepitud järeldusi, eelkõige punkte e–g,

—  võttes arvesse ILO/UNICEFi 8. juuli 2013. aasta töödokumenti „Supporting workers with family responsibilities: connecting child development and the decent work agenda“ (Perekondlike kohustustega töötajate toetamine: laste arengu ja inimväärse töö tegevuskava ühitamine),

—  võttes arvesse OECD 2015. aasta parema elu indeksit,

—  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 55 kohaseid ühisarutelusid tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni vahel,

—  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A8-0253/2016),

A.  arvestades, et Eurostati viimaste andmete kohaselt on ELi sündimus viimastel kümnenditel vähenenud ning et EL seisab silmitsi pretsedenditute demograafiliste probleemidega(20), millele liikmesriigid peaksid reageerima; arvestades, et perekonda toetav poliitika on oluline positiivsete demograafiliste suundumuste vallandamiseks, sest töökohtade ebakindlus ja ebasoodsad töötingimused võivad pereplaneerimist negatiivselt mõjutada;

B.  arvestades, et 2014. aastal sündis ELi 28 liikmesriigis 5,1 miljonit last, mis vastab sündimuse üldkordajale 10,1; arvestades, et see kordaja oli 2000. aastal 10,6; 1985. aastal 12,8 ja 1970. aastal 16,4; arvestades, et EL seisab silmitsi enamikus liikmesriikides aina langevast sündimusest tingitud tõsise demograafilise probleemiga, mis muudab liidu järkjärguliselt gerontokraatlikuks ühiskonnaks, ohustades seega otseselt sotsiaalset ja majanduskasvu ning arengut;

C.  arvestades, et traditsiooniline arusaam naiste ja meeste rollidest ning tuumperekonnast muutub järjest küsitavamaks, kuna ühe vanemaga perekondade, samasooliste partnerlusel põhinevate perekondade, alaealiste emade jne hulk ELis suureneb; arvestades, et selle mitmekesisuse arvestamata jätmine toob kaasa veel enam diskrimineerimist ning mõjutab negatiivselt ELis elavaid inimesi ja nende perekondi;

D.  arvestades, et meeste ja naiste võrdõiguslikkus on Euroopa Liidu aluspõhimõte ning et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 21 ja 23 keelavad igasuguse diskrimineerimise soo alusel ning nõuavad meeste ja naiste võrdõiguslikkuse tagamist kõikides valdkondades, sealhulgas töö- ja eraelu tasakaalu saavutamise vallas;

E.  arvestades, et komisjoni esitatud tegevuskava on lähtekoht; arvestades, et see võimalus peab käivitama naiste ja meeste töö- ja eraelu tasakaalu ümberkujundamise protsessi Euroopas ning aitama märkimisväärselt kaasa suurema soolise võrdõiguslikkuse saavutamisele;

F.  arvestades, et hästi kavandatud ja rakendatud töö- ja eraelu ühitamise poliitikat tuleb käsitleda töökeskkonna olulise parandamisena, mis võimaldab luua häid töötingimusi ning sotsiaalset ja tööalast heaolu; arvestades, et hea töö- ja eraelu tasakaal soodustab majanduskasvu, konkurentsivõimet, üldist tööturul osalemist, soolist võrdõiguslikust, vaesuse ohu vähenemist ja põlvkondade solidaarsust, aitab lahendada vananevast ühiskonnast tingitud probleeme ja mõjutab positiivselt ELi sündimust; arvestades, et nimetatud eesmärkide saavutamise nimel rakendatav poliitika peab olema kaasaegne, keskenduma sellele, et parandada naiste juurdepääsu tööturule ning majapidamistööde ja hoolduskohustuste võrdset jaotamist naiste ja meeste vahel ning tuginema sidusa poliitikaraamistiku loomisele, mida toetavad kollektiivläbirääkimised ja kollektiivlepingud, et võimaldada paremat tasakaalu hooldamise, töö- ja eraelu vahel;

G.  arvestades, et töö ja eraelu ühitamine sõltub suuresti tööaja korraldusest töökohas; arvestades, et on avaldatud kahtlust, kas töötundide suurem hulk on majanduslikult tulusad tööviljakuse suurendamise seisukohalt; arvestades, et märkimisväärsel osal Euroopa töötajatest on ebatüüpiline tööaeg, sealhulgas töötamine nädalavahetustel ja riigipühadel, töötamine vahetustega ja öösiti, ning et peaaegu pooled töötajad on 2015. aastal töötanud oma vabal ajal; arvestades, et viimastel andmetel muutub 31 % töötajate tööaja korraldus regulaarselt, sageli lühiajalise etteteatamisega(21); arvestades, et sellega võib kaasneda tervise- ja ohutusprobleeme, nagu tööõnnetuste oht ja kaugemas perspektiivis tervise halvenemise oht, ning see võib raskendada töötajatel töökohustuse ning laste ja teiste ülalpeetavatega seotud kohustuste ühitamist; arvestades, et see mõjutab tõsisemalt mõnda sektorit, näiteks jaeteenuste sektorit, kus enamik töötajatest on naised;

H.  arvestades, et komisjon ja liikmesriigid peaksid algatama konkreetseid meetmeid, et soodustada nii avalikus kui erasektoris paindlikke ja tõhusaid töötamisviise, mis võimaldaksid töötajatel töö- ja eraelu tasakaalu saavutada;

I.  arvestades, et 2015 aastal oli meeste tööhõive määr ELi 28 liikmesriigis 75,9 %, kuid naiste tööhõive määr 64,3 %(22), vaatamata sellele, et naised on parema haridusega; arvestades, et naiste arv töötajate seas on veelgi väiksem, kui võtta arvesse tööhõive määra täistööaja ekvivalentides, kuna osalise tööajaga töötamise osakaal naiste hulgas on mõnes liikmesriigis väga suur; arvestades, et 2013. aastal kulutasid mehed tasustatud tööle 47 tundi nädalas, samas kui naised kulutasid sellele 34 tundi; arvestades, et liites tasustatud töötunnid ja tasustamata töö kodus, töötasid noored naised keskmiselt 64 tundi, samas kui noored mehed töötasid 53 tundi(23); arvestades, et tööturu soolisest lõhest tingitud SKP vähenemist elaniku kohta on Euroopas hinnatud kuni 10 %-le;

J.  arvestades, et ELi tööhõive-, sotsiaal-majandusliku ja võrdõiguslikkuse poliitika praegusel taustal ei ole strateegia „Euroopa 2020“ ning varem seatud eesmärke kaugeltki saavutatud; arvestades, et ilma ennetava poliitikata, mida kujundatakse ja rakendatakse eesmärgiga aidata naistel tööturule siseneda, ei ole tegelikult võimalik saavutada ühtegi ELi tasandil seatud eesmärki;

K.  arvestades, et Euroopa tööturgudel valitseb sooline segregatsioon(24); arvestades, et komisjon tunnistas seda ka oma 8. märtsi 2016. aasta teatises Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta (COM(2016)0127, I lisa), märkides et „[n]aised on jätkuvalt alaesindatud tööhõives, üleesindatud osaajatöös ja madalama palgaga sektoreis, samuti on nende tunnitasu väiksem ka siis, kui tehakse samaväärset tööd, kuigi nad on omandanud meestest parema hariduse“;

L.  arvestades, et vaesus ja kasvav ebavõrdsus on süvenenud ELis rakendatud makromajandusliku poliitika ja majanduskriisile reageerimiseks kehtestatud kokkuhoiumeetmete tõttu;

M.  arvestades, et pere- ja tööelu ühitamine on eriti raske üksikvanematele, kellest suurem osa on naised; arvestades, et ELi 28 liikmesriigis ohustab vaesus vähemalt 34 % üksikemasid ning et sellistest peredest pärit lapsi ohustab ebaproportsionaalselt suurel määral põlvkonniti edasikanduv vaesus;

N.  arvestades, et nn vaesuse feminiseerimise negatiivsed tagajärjed kahjustavad kõige enam just lapsi, keda kasvatavad üksikemad, kelle jaoks võib olla väga keeruline ühitada pere ainukese toitja rolli ja lapsevanema kohustusi;

O.  arvestades, et sooline võrdõiguslikkus tööturul ei ole kasulik mitte ainult naistele, vaid ka majandusele ja ühiskonnale üldiselt, kuna see on oluline majanduslik väärtus jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu soodustamiseks ning kutsealase ebavõrdsuse vähendamiseks, samuti tööturu tõhususe ja sujuva toimimise edendamiseks; arvestades, et tööturule sisenevad või naasvad naised suurendavad pere sissetulekut, tarbimist, sotsiaalmakseid ja maksutulu laekumist; arvestades, et naised kogevad endiselt diskrimineerimist tööturule pääsemisel ja seal püsimisel ning et neil ei võimaldata töötaja õigusi kasutada, eelkõige raseduse ja emaduse tõttu;

P.  arvestades, et naiste ja meeste vaheline palgalõhe on 16,3 % ning et naisi mõjutavad meestest rohkem ka ebatüüpilised ja ebakindlad töölepingud;

Q.  arvestades, et tööturul valitsev ebavõrdsus põhjustab eluaegseid tagajärgi ning mõjutab naiste õigusi, näiteks pensioni, millest annab tunnistust 39 %line sooline pensionilõhe, mis on soolisest palgalõhest (16 %) üle kahe korra suurem;

R.  arvestades, et eri elukutsete seas on eelkõige füüsilisest isikust ettevõtjatest naistel ja naisettevõtjatel suured raskused töö- ja eraelu tasakaalu saavutamisega; arvestades, et väga sageli on ettevõtlusega alustada soovivatel naistel raske rahastamisvõimalusi leida, kuna finantsvahendajad annavad neile laenu vastumeelselt, arvates et naisettevõtjad on ohtudele haavatavamad ning et naisettevõtjatel õnnestub väiksema tõenäosusega oma ettevõtete kasvu saavutada;

S.  arvestades, et ühiskonnas laialt levinud stereotüüpide tõttu on naistel ühiskonnas allutatud roll; arvestades, et stereotüüpide kujunemine algab juba lapsepõlves, et need ilmnevad hariduse ja väljaõppega seotud valikutes ning jätkuvad tööturul; arvestades, et naised piirduvad endiselt liiga tihti nn naiselike ja sageli madalalt tasustatud ametikohtadega; arvestades, et tööturu jagunemine taastoodab stereotüüpe, mis asetavad ülekaaluka osa hoolduskohustustest peamiselt naiste õlule, mistõttu nad kulutavad meestest kaks kuni kümme korda rohkem aega tasustamata hooldustööle(25); arvestades, et soolised stereotüübid ja sooline diskrimineerimine mõjutavad negatiivselt naiste isiklikku, sotsiaalset ning majanduslikku sõltumatust ja väljavaateid, põhjustavad naiste suuremat koondumist osalise tööajaga töökohtadele ja katkestusi karjääris ning suurendavad vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohtu, eelkõige üksikemade seas, mõjutades seega naiste autonoomiat;

T.  arvestades, et ELi ja riiklikul tasandil kehtivatele poliitikaraamistikele ja õigusaktidele vaatamata esineb perekonnaga seotud puhkuseliikide tõttu endiselt nii naiste kui meeste diskrimineerimist ja häbimärgistamist, mis eelkõige mõjutab naisi kui peamisi hooldajaid, kes perekonnaga seotud puhkust kasutavad;

U.  arvestades, et meeste ja naiste vahelised erinevused vanemapuhkuse kasutamisel annavad tunnistust soolisest diskrimineerimisest; arvestades, et isade osalusmäär vanemapuhkuse kasutamisel on liikmesriikides endiselt madal, kõigest 10 % isadest võtab vähemalt ühe päeva puhkust, samas kui 97 % naistest kasutab ära mõlemale vanemale pakutava vanemapuhkuse; arvestades, et kättesaadavate andmete kohaselt on tasustamata või madalalt tasustatud perepuhkuse liikide tagajärjeks madal osalusmäär; arvestades, et täielikult või osaliselt ülekantamatu ja piisavalt tasustatud vanemapuhkus soodustab selle tasakaalustatumat kasutamist mõlema vanema poolt ning et see aitab vähendada naiste diskrimineerimist tööturul; arvestades, et kõigest mõned liikmesriigid ergutavad isasid isapuhkust või vanemapuhkust kasutama, mistõttu mehed jäävad ilma võimalusest võrdväärselt laste hooldamises osaleda ja nendega aega veeta;

V.  arvestades, et on väga oluline kehtestada meetmeid, mis soodustaksid isade võimalust puhkust võtta, seda enam, et perepuhkust võtvad isad loovad oma lastega parema sideme ja võtavad tulevikus tõenäolisemalt lastekasvatamisest aktiivselt osa;

W.  arvestades, et Eurofoundi uuringutest selgusid isade perepuhkuse kasutamise määra mõjutavad aspektid, st: hüvitise määr, puhkusesüsteemi paindlikkus, teabe kättesaadavus, lastehoiuteenuse kättesaadavus ja paindlikkus ning hirm puhkuse tõttu tööturult kõrvale jääda;

X.  arvestades, et taskukohase, asjakohase ja kvaliteetse alushariduse ja lastehoiu ning muude ülalpeetavate isikute hooldusteenuste ja kvaliteetsete sotsiaalteenuste kättesaadavus on üks peamisi tegureid, mis mõjutab naiste osalust tööturul; arvestades, et jääb vajaka piisavast taristust, mis pakuks kvaliteetset ja kättesaadavat lastehoidu mis tahes sissetulekutasemega inimestele; arvestades, et 27 % eurooplaste jaoks muudab lastehoiu madal kvaliteet nende teenuste saamise raskeks(26); arvestades, et kvaliteetsete teenuste saavutamine tähendab investeerimist lastehooldustöötajate koolitusse(27); arvestades, et ainult 11 liikmesriiki on täitnud esimese Barcelona eesmärgi (lastehoiu kättesaadavus vähemalt 90 %-le lastest vanusevahemikus 3 aastast kuni kohustusliku koolieani) ja ainult 10 liikmesriiki on täitnud teise eesmärgi (vähemalt 33 %-le alla kolmeaastastest lastest)(28);

Y.  arvestades, et alusharidusel ja lastehoiul ning 0–3aastaselt kogetul on lapse kognitiivsele arengule otsustav mõju, kuna laste peamised võimed kujunevad esimese viie eluaasta jooksul;

Z.  arvestades, et töö- ja eraelu tasakaalu poliitika peaks võimaldama vanematel täita ka kohustusi oma laste ees, tagades vajalikud rahalised vahendid, aja ja toetuse nii emadele kui ka isadele;

AA.  arvestades, et Euroopas on eakamaid kodanikke rohkem kui kusagil mujal maailmas ning et vananemisprotsess järgnevatel kümnenditel jätkub; arvestades, et paljudes liikmesriikides napib pikaajalise hoolduse asutusi, et tulla toime kasvava hooldusvajadusega ning tervena elatud aastate arvu samal tasemel püsimise või vähenemisega; arvestades, et enamik eakate sugulaste ametliku koduhoolduse valdkonnas loodud töökohadest on madalalt tasustatud ja nõuavad madalat kvalifikatsioonitaset(29);

AB.  arvestades, et mitteametlikud hooldajad täidavad ELis 80 % hooldusvajadustest; arvestades, et ligikaudu 3,3 miljonit eurooplast vanuses 15–34 on pidanud loobuma täistööajaga töötamisest, kuna puuduvad hooldusteenused ülalpeetavate laste või eakate sugulaste jaoks;

AC.  arvestades, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning kujunemisjärgus tehnoloogiad on muutnud töö- ja tööhõivekeskkonda, organisatsioonikultuuri ja -struktuuri kõikides sektorites; arvestades, et poliitikakujundamine peab pidama sammu tehnoloogilise arenguga, et tagada nimetatud uutes oludes sotsiaalsete normide ja soolise võrdõiguslikkuse edenemine taandarengu asemel;

AD.  arvestades, et hooldamise ja tasustatud töö ühendamine mõjutab oluliselt töö jätkusuutlikkust ja tööhõive määra, eelkõige naiste puhul, kellel tuleb mõnes eluetapis täita lapselaste ja/või eakate vanemate hooldusega seotud kohustusi(30);

AE.  arvestades, et ELis kehtib mõnes õigussüsteemis endiselt individualiseerimata maksu- ja sotsiaalkindlustussüsteem, kus naisel on üksnes tuletatud õigused, sealhulgas juurdepääs tervishoiu- ja pensioniteenustele, lähtuvalt nendes suhtest mehega; arvestades, et liikmesriigid, kes teevad naised/emad teistest sõltuvaks, põhjustavad naiste otsest diskrimineerimist ning jätavad riiklike teenuste selektiivse osutamise kaudu naised ilma nende täielikest kodanikuõigustest;

AF.  arvestades, et sihipärane tööturu- ning töö- ja eraelu tasakaalu poliitika on vajalik, et võtta arvesse valdkonnaüleseid takistusi, millega töö- ja eraelu tasakaalu ning töökohakindlusega seoses puutuvad kokku haavatavad naised, näiteks puudega, noored, sisserännanud ja põgenikest naised, etnilise vähemuse taustaga naised ning LGBTI-naised;

AG.  arvestades, et töötajatele ilma diskrimineerimata vaba aja võimaldamine isiklikuks arenguks ja koolituseks elukestva õppe raames tuleb suuremate oskuste ja suurema tootlikkuse näol kasuks nii nende heaolule kui nende panusele majandusse(31);

AH.  arvestades, et pelgalt töö- ja eraelu tasakaalu poliitika rakendamisest töötajate toetamiseks ei piisa, vaid sellega peab kaasnema ka elamistingimusi parandav poliitika, samuti poliitika, mis soodustaks ja edendaks muu hulgas kultuurilist, meelelahutus- ja sporditegevust,

Üldpõhimõtted

1.  juhib tähelepanu sellele, et töö- ja eraelu ühitamine on laialdaselt tõlgendatav kontseptsioon, mis hõlmab kõiki, nii seadusandlikke kui mitteseadusandlikke üldisi poliitikasuundumusi, mille eesmärk on edendada piisavat ja proportsionaalset tasakaalu inimeste elu eri aspektide vahel; on seisukohal, et tõeline töö- ja eraelu tasakaal nõuab jõulist, valdkondadevahelist, struktuurset, sidusat ja laiahaardelist poliitikat, sh algatusi ja tõhusaid meetmeid töö, perekonna eest hoolitsemise, perekonna ja sõpradega ajaveetmise ning vaba aja ja isikliku arengu aja ühitamiseks; juhib tähelepanu sellele, et eelkõige on ühiskonnas vaja kultuurilist muutust, mis kaotaks soolised stereotüübid, et töö ja hoolduskohustused oleksid meeste ja naiste vahel võrdsemalt jagatud;

2.  rõhutab, et töö-, era- ja pereelu ühitamine tuleb Euroopa Liidu põhiõiguste harta vaimus tagada kõigi inimeste põhiõigusena ning et meetmed peavad olema kättesaadavad kõigile, mitte ainult noortele emadele, isadele või hooldajatele; kutsub üles kehtestama raamistikku kõnealuse õiguse tagamiseks sotsiaalsüsteemide põhieesmärgina ning kutsub ELi ja liikmesriike üles nii avalikus kui erasektoris edendama selliseid töökeskkonna parandamise mudeleid, milles austatakse õigust töö- ja eraelu tasakaalule; on seisukohal, et nimetatud õigus tuleks integreerida kogu ELi tegevusse, mis võib kõnealust teemat otseselt või kaudselt mõjutada;

3.  juhib tähelepanu sellele, et EL seisab silmitsi pretsedenditute demograafiliste muutustega, nt oodatava eluea tõus, madalam sündimus, uued suhete loomise ja kooselu vormid, hiline vanemlus ning ränne, mis põhjustab liidule uusi probleeme; tunneb muret selle pärast, et majandus- ja finantskriisil on olnud negatiivne mõju riiklikele rahalistele vahenditele, mis on vajalikud töö- ja eraelu tasakaalu poliitika elluviimiseks ning kvaliteetsete ja taskukohaste üldhuviteenuste kättesaadavuse tagamiseks; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles kehtestama positiivseid meetmeid ja stiimuleid demograafilise uuenemise toetamiseks, sotsiaalkindlustussüsteemide säilitamiseks ning selleks, et edendada inimeste ja kogu ühiskonna heaolu ja arengut;

4.  rõhutab, et kriisi tagajärjel on sündimus ELis veelgi vähenenud, kuna töötuse, ebakindlate töövõimaluste, ebakindla tuleviku ja tööturul toimuva diskrimineerimise tõttu lükkavad noored, eelkõige noored töötavad naised, lapsesaamist edasi, et püsida aktiivne järjest tihedama konkurentsiga tööturul; kutsub sellega seoses liikmesriike ja sotsiaalpartnereid üles edendama peresõbralikku töökeskkonda, töö- ja eraelu ühitamise kavasid, tööle naasmise programme, töötajate ja tööandjate suhtluskanaleid ning stiimuleid ettevõtjatele ja füüsilisest isikust ettevõtjatele, eelkõige tagamaks, et inimesi laste saamise eest majanduslikult ei karistataks ning et õigustatud karjääripüüdlused ei oleks vastuolus pereplaanidega; tõstab lisaks esile, et rasedus- ja sünnituspuhkust, isapuhkust ja vanemapuhkust saab tõhusalt kasutada ühiskonnale ja majandusele kasulikul viisil vaid siis, kui samal ajal kohaldatakse teisi poliitikavahendeid, kaasa arvatud kvaliteetse ja taskukohase lapsehoiuteenuse pakkumine;

5.  tervitab komisjoni lähenemisviisi, mille kohaselt käsitletakse töö- ja eraelu tasakaalu poliitikat kui võtmetegurit sotsiaal-majanduslike probleemide käsitlemisel; kutsub Euroopa sotsiaalpartnereid üles esitama kokkulepet laiahaardelise seadusandlike ja mitteseadusandlike meetmete paketi kohta seoses töö-, era- ja pereelu ühitamisega; kutsub komisjoni üles esitama subsidiaarsuse põhimõtet järgides ettepanekut sellise paketi kohta väljakuulutatud Euroopa sotsiaalõiguste samba raamistiku kontekstis, osana oma 2017. aasta tööprogrammist, kui sotsiaalpartneritega kokkuleppele ei jõuta; rõhutab, et seadusandlikud ettepanekud peaksid õigusliku alusena hõlmama meeste ja naiste võrdõiguslikkust; kutsub komisjoni üles tegema sotsiaalsete sidusrühmadega koostööd sotsiaalõiguste samba loomiseks, millega kaasneksid tõelised sotsiaalsed investeeringud, mis peamiselt oleksid suunatud inimestesse investeerimisele;

6.  tervitab komisjoni poolset avaliku konsultatsiooni algatamist Euroopa sotsiaalõiguste samba teemal, et koguda arvamusi ja tagasisidet mitmete oluliste põhimõtete kohta, et toetada hästitoimivaid ja õiglasi tööturge ning heaolu tagamise süsteeme euroalal;

7.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama asjakohast poliitikat ja meetmeid, et võtta arvesse aina mitmekesisemat peresuhete, sealhulgas registreeritud kooselu ning vanemlike ja vanavanemlike kohustuste korraldust, samuti kogu ühiskonna mitmekesisust, eelkõige tagamaks, et last ei diskrimineerita tema vanemate perekonnaseisu või perekonna ülesehituse tõttu; kutsub liikmesriike üles vastastikku tunnustama õigusdokumente, et võimaldada vaba liikumist ilma diskrimineerimata;

8.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles välja töötama ja rakendama poliitikat ning ette nägema meetmeid, mis toetaksid neid, kes on kõige ebasoodsamas olukorras või kes on praegu kehtivatest õigusaktidest ja poliitikatest kõrvale jäetud, näiteks üksikvanemad, mitteabielulised paarid, samasoolised paarid, rändajad, füüsilisest isikust ettevõtjad või nn abistavad abikaasad ning perekonnad, kus üks või mitu pereliiget on puudega;

9.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et töö- ja eraelu tasakaalu käsitlevates õigusaktides ja meetmetes võetakse arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni komitee 2015. aasta lõppjäreldusi ELi-le;

10.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et töö- ja eraelu tasakaalu poliitika väljatöötamisel, jälgimisel ja rakendamisel on üheks peamiseks kaalutluseks laste heaolu ja parimad huvid; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles täielikult rakendama lastesse investeerimist käsitlevat soovitust(32) ja jälgima hoolikalt selles osas tehtavaid edusamme; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles välja töötama ja rakendama selliseid algatusi nagu lastegarantii, mis asetaks lapsed praeguse vaesuse leevendamise poliitika keskmesse, nii et igal lapsel oleks juurdepääs tasuta tervishoiuteenusele, tasuta haridusele, korralikule eluasemele ja piisavale toidule laste vaesuse vastu võitlemise ühtse Euroopa kava raames;

11.  on seisukohal, et laste vaesus on seotud vanemate vaesusega, ning kutsub seetõttu liikmesriike üles rakendama laste vaesust ja heaolu käsitlevat soovitust ja kasutama soovituses toodud näitajapõhist järelevalveraamistikku;

12.  rõhutab, kui tähtis on integreerida elutsüklipõhine lähenemisviis töö- ja eraelu tasakaalu poliitikasse ja ettevõtete strateegiasse, et tagada, et igaüht toetatakse tema elu eri etappidel ja et ta saab aktiivselt osaleda töötaja õigustega tööturul ja ühiskonnas tervikuna;

13.  rõhutab, et parem töö- ja eraelu tasakaal ja suurem sooline võrdõiguslikkus on väga olulised naiste, eriti naissoost hooldajate ja üksikemade tööturul osalemise toetamiseks ja naiste mõjuvõimu suurendamise eesmärgi saavutamiseks; toonitab, et naiste majandusliku mõjuvõimu suurendamise seisukohast on otsustava tähtsusega tööturu ja sotsiaalsüsteemide muutmine ja kohandamine, et võtta arvesse naiste elutsüklit;

14.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kujundama muutustele viivat poliitika ja investeerima teadlikkuse suurendamise kampaaniatesse, et ületada soolised stereotüübid ning edendada hoolduskohustuste ja majapidamistööde võrdsemat jaotust, pöörates samuti tähelepanu meeste õigusele ja vajadusele hoolduskohustusi täita, ilma et neid halvustataks või karistataks; on seisukohal, et ettevõtjatelt tuleks nõuda jõupingutusi töö- ja eraelu tasakaalu soodustamiseks ja diskrimineerimise vastu võitlemiseks ning et neid tuleks nendes jõupingutustes toetada;

15.  kutsub liikmesriike üles suurendama kaitset töö ja eraelu tasakaaluga seotud diskrimineerimise ja seadusevastase vallandamise eest, mis eelkõige puudutab naistöötajaid, ning tagama juurdepääsu õiguskaitsele ja kohtumenetlusele, pakkudes sealhulgas rohkem teavet töötajate õiguste kohta ning vajaduse korral õigusabi; kutsub sellega seoses komisjoni ja liikmesriike üles esitama ettepanekuid poliitika kohta, mille abil parandada diskrimineerimisvastaste meetmete jõustamist töökohal, sealhulgas suurendada teavituskampaaniate kaudu teadlikkust õigusest võrdsele kohtlemisele ja tõendamiskohustuse ümberpööramisest(33) ning võimaldada riiklikel võrdõiguslikkust edendavatel asutustel viia omal algatusel läbi ametlikke uurimisi võrdõiguslikkuse küsimustes ja aidata võimalikke diskrimineerimise ohvreid;

16.  tõstab esile, et võrreldavate, kõikehõlmavate, usaldusväärsete ja korrapäraselt ajakohastatud andmete puudumise tõttu on keerulisem tõestada diskrimineerimise, eriti kaudse diskrimineerimise olemasolu; kutsub liikmesriike üles koguma süstemaatiliselt andmeid võrdõiguslikkuse kohta ja neid kättesaadavaks tegema, kaasates riiklikud võrdõiguslikkust edendavad asutused ja kohtud, muu hulgas selleks, et analüüsida ja jälgida nimetatud andmeid riigipõhiste soovituste tarvis; kutsub komisjoni üles tegema algatusi sellise andmekogumise täiendavaks edendamiseks liikmesriikidele suunatud soovituse abil ja tegema Eurostatile ülesandeks konsultatsioonide väljatöötamise, mille eesmärk oleks võtta Euroopa sotsiaaluuringu näitajates arvesse andmete jaotust kõikide diskrimineerimise aluste kaupa; kutsub komisjoni üles jätkama koostööd Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudiga (EIGE), et süstemaatiliselt parandada soo alusel liigitatud andmete kvantiteeti ja kvaliteeti;

17.  kutsub komisjoni üles vaatama korrapäraselt läbi edusamme, mis on saavutatud Pekingi tegevusprogrammis kindlaksmääratud olulistes valdkondades, mille näitajad on EIGE juba välja töötanud, ja võtma nende läbivaatamiste tulemusi arvesse oma hinnangus soolise võrdõiguslikkuse kohta ELis;

18.  märgib riiklike võrdõiguslikkust edendavate asutuste olulist rolli võrdse tööalase kohtlemise direktiivi 2000/78/EC rakendamisel, mis aitab suurendada teadlikkust ja koguda andmeid, hoida ühendust sotsiaalpartnerite ja muude sidusrühmadega, parandada teavitamist ja lihtsustada kaebuste esitamist; kutsub liikmesriike üles tugevdama võrdõiguslikkust edendavate asutuste, sealhulgas Equineti rolli, suutlikkust ja sõltumatust, muu hulgas piisavate rahaliste vahendite abil; kutsub eelkõige üles tugevdama võrdse kohtlemise direktiivis 2006/54/EÜ ette nähtud organisatsioone, tagades juurdepääsu õiguskaitsele ja kohtumenetlusele;

19.  on seisukohal, et riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste ja õiguskaitseasutuste töötajad ning tööinspektorid peaksid saama piisava väljaõppe tööhõives diskrimineerimist keelavate õigusaktide ja kohtupraktika valdkonnas; on veendunud, et niisugune väljaõpe on otsustava tähtsusega ka kohtunike, prokuröride, juristide ja politseiametnike jaoks;

20.  kutsub liikmesriike üles koos komisjoniga tagama, et riikliku poliitikaga ette nähtud sotsiaalsed õigused oleksid võrdselt kättesaadavad nii naistele kui meestele, tagamaks, et kõik saaksid oma õigusi kasutada ja saavutada parema töö- ja eraelu tasakaalu;

Naised ja mehed kui võrdse tasu saajad ja võrdsed hooldajad

21.  rõhutab vajadust kõrvaldada sooline ebavõrdsus tasustatavas ja tasustamata töös ning edendada laste ja ülalpeetavatega seotud vastutuse, hoolduskohustuste ja kulutuste võrdset jagamist naiste ja meeste vahel, kuid samuti ühiskonnas tervikuna, tagades sealhulgas üldise juurdepääsu üldhuviteenustele; juhib sellega seoses tähelepanu vajadusele teha konkreetseid ettepanekuid parema töö- ja eraelu tasakaalu saavutamiseks;

22.  peab kahetsusväärseks püsivat soolist palgalõhet, mis rikub ELi toimimise lepingu artiklis 157 sätestatud meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtet ning mis eelkõige mõjutab lapsi saavaid ja kasvatavaid naisi; kutsub ELi ja liikmesriike koostöös sotsiaalpartnerite ja soolise võrdõiguslikkuse organisatsioonidega üles kehtestama ja rakendama poliitikameetmeid soolise palgalõhe kaotamiseks; kutsub liikmesriike üles tegema lisaks nimetatud jõupingutustele korrapäraselt palgauuringuid;

23.  kutsub komisjoni üles kooskõlas soolist võrdõiguslikkust käsitlevate nõukogu 16. juuni 2016. aasta järeldustega tugevdama soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks võetud strateegilise kohustuse staatust ning lisama soolisi aspekte strateegiasse „Euroopa 2020“, tagamaks, et sooline võrdõiguslikkus ei kaotaks oma prioriteetset positsiooni; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon võtaks vastu 2015. aasta järgse soolise võrdõiguslikkuse strateegia kooskõlas Euroopa soolise võrdõiguslikkuse paktis perioodiks 2011–2020 esitatud soovitustega;

24.  kutsub liikmesriike üles kehtestama ennetavat poliitikat ja tegema sobivaid investeeringuid, mis on kujundatud nii, et need toetaksid naiste ja meeste sisenemist jätkusuutlikule ja kvaliteetseid töökohti pakkuvale tööturule, sinna naasmist, seal püsimist ja seal edasi liikumist pärast perekonna või hooldamisega seotud puhkust, kooskõlas Euroopa sotsiaalharta artikliga 27; rõhutab eelkõige vajadust tagada tagasipöördumine samale, võrdväärsele või sarnasele ametikohale, kaitse vallandamise või ebasoodsama kohtlemise eest pärast rasedust ja perepuhkuse taotlemist või võtmist ning kaitseperiood pärast tööle naasmist, et inimesed saaksid oma ametikohaga uuesti kohaneda;

25.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaasama sotsiaalpartnereid ja kodanikuühiskonda soolise võrdõiguslikkuse poliitikasse; rõhutab, kui oluline on diskrimineerimise vastaseks võitluseks ja soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks tööl sellise poliitika piisav rahastamine, samuti kollektiivlepingud ja kollektiivläbirääkimised ning heade tavade uurimine ja vahetamine;

26.  on seisukohal, et naiste osalemine tööturul ja nende majanduslik sõltumatus on määravalt tähtis, et saavutada strateegia „Euroopa 2020” eesmärk tõsta tööhõive üldmäära 75 %-ni, ning leiab, et see tooks kaasa SKP suurenemise; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama poliitikat ja suurendama investeeringuid, mis toetaksid naiste tööhõivet kvaliteetsetel töökohtadel, eelkõige sellistes sektorites ja ametikohtadel, kus naised on alaesindatud, nagu loodusteadused, tehnoloogia, inseneriteadused ja matemaatika ning rohelise majanduse sektorid või kõrgema juhtkonna ametikohad kõikides sektorites;

Perekonna ja hooldamisega seotud puhkuse liigid

27.  märgib, et komisjon võttis tagasi rasedus- ja sünnituspuhkuse direktiivi muutmise ettepaneku ning kutsub komisjoni üles esitama ambitsioonikat, kõrgete standarditega ettepaneku, tehes seda tihedas koostöös sotsiaalpartneritega ja konsulteerides kodanikuühiskonnaga, et tagada parem töö- ja eraelu tasakaal; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et naised oleksid rasedus- ja sünnituspuhkuse vältel tasustatud ning neile oleks sel ajal tagatud sotsiaalkaitse, et toetada perekondi ja võidelda ebavõrdsuse vastu, tugevdada naiste sotsiaalset ja majanduslikku sõltumatust ning vältida nende rahalist karistamist laste saamise eest; rõhutab, et sünnituspuhkusega peavad kaasnema tõhusad meetmed, mis kaitsevad rasedate naiste ja vastsete emade, rinnaga toitvate emade ja üksikemade õigusi, kajastades Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ja Maailma Terviseorganisatsiooni soovitusi;

28.  kutsub üles parandama erinevate puhkuseliikide koordineerimist ELi ja liikmesriikide tasandil, koostöös sotsiaalpartneritega; juhib tähelepanu sellele, et parem juurdepääs eri puhkuseliikidele annab inimestele puhkusevõimalusi kogu elu jooksul ning suurendab tööhõives osalemist, üldist tõhusust ja rahulolu tööga; märgib, et kui puhkust reguleerivad sätted puuduvad või kui kehtivaid sätteid peetakse ebapiisavaks, võivad sotsiaalpartnerid kollektiivlepingute abil täita tähtsat rolli rasedus- ja sünnituspuhkust, isapuhkust ja vanemapuhkust käsitlevate uute sätete kehtestamisel või kehtivate sätete ajakohastamisel;

29.  kutsub liikmesriike üles tagama mis tahes perekonna või hooldusega seotud puhkuse ajal piisavat sissetuleku asendamist ja sotsiaalkaitset, eelkõige kindlustamaks, et madala sissetulekuga töötajad saavad puhkusemeetmeid kasutada teistega võrdsel alusel;

30.  kutsub komisjoni üles avaldama vanemapuhkuse direktiivi kohta rakendamisaruannet ning kutsub komisjoni ja sotsiaalpartnereid üles kaaluma võimalust sissetuleku piisava asendamise ja sotsiaalkaitsega vanemapuhkuse miinimumkestuse asjakohaseks pikendamiseks neljalt kuult vähemalt kuue kuuni ning suurendama lapse vanust, kelle heaks on võimalik vanemapuhkust võtta; rõhutab, et vanematele tuleks võimaldada paindlikkust vanemapuhkuse kasutamiseks kas osadena või kogu ulatuses korraga; kutsub liikmesriike ja sotsiaalpartnereid üles läbi vaatama vanemapuhkuseks ette nähtud rahalise hüvitise süsteeme, et saavutada piisav sissetuleku asendamise tase, mis oleks motiveeriv ja ergutaks ka mehi võtma vanemapuhkust pikemaks ajaks kui direktiiviga tagatud minimaalne ajavahemik; kordab taas, et vanemapuhkus tuleks vanemate vahel võrdselt jagada ning et märkimisväärne osa puhkusest peaks jääma mitteülekantavaks(34); toonitab, et mõlemat vanemat tuleb kohelda sissetulekuga seotud õiguste ja puhkuse kestuse osas ühtemoodi;

31.  märgib, et puudega laste töötavad vanemad on haavatavamad; kutsub seetõttu komisjoni täiustama ja tugevdama direktiivi 2010/18/EL sätteid seoses vanemapuhkuse saamise õiguse tingimustega ja selle saamise üksikasjalike eeskirjadega nende inimeste puhul, kellel on puudega või raske või pikaajalise tegutsemisvõimet piirava haigusega lapsed; kutsub sellega seoses liikmesriike üles pikendama nimetaud vanemate võimalust võtta vanemapuhkust üle direktiivis ette nähtud lapse vanusepiiri ning andma neile täiendavat rasedus- ja sünnituspuhkust, isapuhkust (kui see on olemas) ja vanemapuhkust;

32.  on veendunud, et puhkuseõiguse korralduse individualiseerimine ning isade roll laste kasvatamisel puhkuse võtmise kaudu on töö- ja eraelu sooliselt tasakaalustatud ühitamise ning strateegia „Euroopa 2020“ naiste ja meeste tööhõive määra saavutamiseks väga oluline;

33.  kutsub komisjoni üles esitama lastega vanemate või ülalpeetavatega inimeste parema töö- ja eraelu tasakaalu saavutamiseks hästi põhjendatud ja ühtseid algatusi, mis käsitlevad:

   1) isapuhkuse direktiivi, mis hõlmab vähemalt kahenädalast täielikult tasustatud kohustuslikku puhkust,
   2) hooldaja puhkuse direktiivi, mis täiendab professionaalse hoolduse osutamist, võimaldab ülalpeetavate eest hoolitsemist ja pakub hooldajale piisavat tasustamist ning sotsiaalkaitset; töötajakeskse paindlikkuse nõuet ja meeste jaoks piisavaid stiimuleid hooldajapuhkuse võtmiseks,
   3) kõikides liikmesriikides kohaldatavaid miinimumnõudeid, mis käsitlevad lapsendajate ning lapsendatud laste konkreetseid vajadusi ning millega kehtestatakse samasugused õigused kui bioloogilistel vanematel;

võttes samas teadmiseks, et mõned liikmesriigid on juba võtnud ennetavaid meetmeid seoses isapuhkuse ja hoolduspuhkusega;

34.  kutsub liikmesriike üles tööseaduste ja sotsiaalkindlustusalaste õigusaktide kaudu kehtestama nn hoolduskrediiti nii naistele kui meestele pensioniõiguste kogumise võrdväärsete perioodidena, et kaitsta neid, kes võtavad tööst puhkuse ülalpeetava või pereliikme mitteametlikuks tasustamata hooldamiseks, ning tunnustama nimetatud hooldajate töö väärtust ühiskonnale tervikuna; ergutab liikmesriike jagama sellealaseid parimaid tavasid;

Ülalpeetavate hooldamine

35.  kutsub liikmesriike üles tõhusalt rakendama 2020. aastaks Barcelona eesmärke ja kiitma heaks 2014. aasta alushariduse ja lapsehoiu kvaliteediraamistikku;

36.  tuletab meelde, et investeerimine sotsiaalteenustesse, sealhulgas taristusse, avaldab arvestatavat mõju tööhõivele ning tähendab ka märkimisväärset täiendavat sissetulekut avalikule sektorile tööjõumaksude ja sotsiaalmaksete näol; palub liikmesriikidel investeerida kvaliteetsesse alusharidusse ja lapsehoidu ning eakate ja ülalpeetavate hooldusteenustesse; kutsub liikmesriike üles tagama selliste teenuste kättesaadavust, taskukohasust ja üldist juurdepääsetavust, kaaludes näiteks avaliku sektori kulutuste suurendamist hooldusteenustele, sealhulgas iseseisvalt eluga toimetuleku kavadele, ning ELi rahalisi vahendeid paremini ära kasutades; kutsub üles kasutama mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamist ka sotsiaalteenustesse ja taristusse tehtavate investeeringute suurendamiseks, eelkõige Euroopa Sotsiaalfondi, Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi abiga; kutsub liikmesriike üles kaaluma sotsiaalteenustele tasuta juurdepääsu andmist vaesuses ja sotsiaalses tõrjutuses elavatele perekondadele; märgib, et ebapiisavatel investeeringutel avalikesse hooldusstruktuuridesse on ebaproportsionaalselt suur mõju üksikvanematele, kellest suur enamus on naised;

37.  rõhutab vajadust tunnustada nende inimeste panust, kes pühendavad oma aja ja oskused vanemate inimeste ja ülalpeetavate eest hoolitsemisele;

38.  rõhutab, et puudega laste hooldus on töötavatele vanematele eriliseks väljakutseks, mida ühiskond peaks tunnustama ning mida tuleks riikliku poliitika ja kollektiivläbirääkimistega toetada; kutsub liikmesriike üles koolieelse lapsehoiu pakkumisel pöörama tähelepanu mitte ainult selle kättesaadavusele, vaid ka kvaliteedile, eelkõige ebasoodsatest oludest pärinevate ja puudega laste puhul;

39.  kutsub liikmesriike üles toetama maksupoliitikat kui võimsat vahendit töö- ja eraelu tasakaalu tugevdamisel ja edendama naiste tööhõivet;

40.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kehtestama Barcelona eesmärkidele sarnaseid eakate, puudega inimeste ja teiste ülalpeetavate hoolduse eesmärke koos seirevahenditega kvaliteedi, juurdepääsetavuse ja taskukohasuse mõõtmiseks; kutsub Eurostati ja Eurofoundi ja EIGEt (soolise võrdõiguslikkuse indeksi puhul) üles koguma asjakohaseid andmeid ja tegema uuringuid kõnealuse töö toetamiseks;

41.  kutsub liikmesriike üles tugevdama eakate hoolduse eriteenuste võrgustikku ja eelkõige ehitama üles koduhoolduse võrgustikke; rõhutab kõnealusest aspektist samuti seda, et eakate hoolduse poliitika tuleb kohandada individuaalsete vajadustega ja võimalusel tuleb arvestada eaka enda eelistatavat hoolduskohta;

42.  kutsub komisjoni üles kehtestama kvalitatiivsed standardid kõigile hooldusteenustele, sealhulgas hoolduse kättesaadavuse, juurdepääsetavuse ja taskukohasuse kohta, mis toetaksid liikmesriike hooldusstandardite tõstmisel; tuletab meelde olemasolevaid raamistikke, mida võiks eeskujuks võtta, nagu pikaajaliste hooldusteenuste Euroopa kvaliteediraamistik; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles välja töötama poliitikat, et võimaluse korral ja kogukonnapõhiste hooldusteenuste toetusel võimaldada pikaajalise hoolduse deinstitutsionaliseerimist;

43.  juhib tähelepanu sellele, et oluline tegur kvaliteetsete teenuste saavutamisel on töötajatesse investeerimine(35); kutsub seetõttu liikmesriike ja sotsiaalpartnereid üles edendama hooldustöötajate inimväärseid töötingimusi ja kvaliteetseid töökohti, sealhulgas korraliku palga, hooldustöötajate staatuse tunnustamise ja kvaliteetse täiendõppe võimaluste edendamise kaudu;

Kvaliteetsed töökohad

44.  juhib tähelepanu palgavaeste suurele arvule kõikjal Euroopas, mis tähendab, et mõned inimesed peavad töötama rohkem ja kauem, kombineerides isegi mitut töökohta, et teenida äraelamist võimaldavat töötasu; kutsub liikmesriike ja sotsiaalpartnereid üles töötama välja palgapoliitika raamistikku koos tõhusate meetmetega, mis takistaksid palgaga seotud diskrimineerimist ja tagaksid piisava palga kõikidele töötajatele, kehtestades näiteks riigi tasandil väärikat elu tagava miinimumpalga kooskõlas riiklike tavadega; kutsub liikmesriike üles toetama kollektiivläbirääkimisi palgapoliitika kujundamise olulise tegurina;

45.  juhib tähelepanu sellele, et töö- ja eraelu tasakaalustamine peab põhinema töötaja õigustel ja tööturu turvalisusel ning õigusel minna puhkusele, ilma et nõutaks suuremal määral liikuvust ja paindlikkust; rõhutab, et kui eelnevalt ei rakendata selget soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet, võib suurem paindlikkus võimendada praegu tööturul toimuvat naiste diskrimineerimist, mis ilmneb madalamas töötasus ja mittestandardsete tööhõivevormide alusel töötamises ning ebaproportsionaalne vastutusena tasustamata kodutööde eest;

46.  kutsub Eurofoundi üles arendama Euroopa töötingimuste uuringu kaudu edasi oma tegevusi seoses kvaliteetsete töökohtade järelevalvega, tuginedes töö kvaliteedi kontseptsioonile, mis hõlmab sissetulekuid, väljavaateid, tööaja kvaliteeti, oskuste kasutamist ja pädevust, sotsiaalset keskkonda, füüsilisi ohte ja töö intensiivsust; kutsub Eurofoundi lisaks üles jätkama teadusuuringuid töökohtade kvaliteeti toetava poliitika ja sotsiaalpartnerite kokkulepete ning ettevõtete vastava praktika valdkonnas(36); kutsub Eurofoundi üles jätkama järelevalvet tööaja korralduse üle ning analüüsima avalikku poliitikat ja sotsiaalpartnerite kokkuleppeid selles valdkonnas, samuti hindama, kuidas nende kokkulepete üle läbirääkimisi peetakse, ning kuidas need toetavad töö- ja eraelu tasakaalu; kutsub Eurofoundi korraldama teadusuuringuid selle kohta, kuidas kahe töötajaga leibkonnad tulevad toime mõlema tööaja korraldamisega ja kuidas selliseid leibkondi paremini toetada;

47.  rõhutab ühelt poolt, et töö- ja eraelu tasakaalustamine peab põhinema töötaja õigustel ja tööturu turvalisusel ning õigusel minna puhkusele, ilma et nõutaks suuremal määral liikuvust ja paindlikkust; juhib teiselt poolt tähelepanu erinevustele iga töötaja isiklikus ja perekondlikus olukorras ning on seetõttu seisukohal, et töötajatel peaks olema võimalik kasutada paindlikku töökorraldust, et seda kohandada oma konkreetsetele asjaoludele elutsükli jooksul; on seisukohal, et selline töötajatele suunatud paindlikkus võib suurendada naiste tööhõive määra; rõhutab, et töötajatel ja tööandjatel on jagatud vastutus sobivaima töökorralduse kavandamisel ja selles kokku leppimisel; kutsub komisjoni üles kaardistama olukorda liikmesriikides seoses õigusega taotleda paindlikku töökorraldust;

48.  toetab nn arukat töötamist töö korraldamise lähenemisviisina paindlikkuse, autonoomsuse ja koostöö kombineerimise kaudu, mis ei eelda tingimata töötajate kohalolu töökohal või mõnes muus eelnevalt kindlaksmääratud kohas ja võimaldab töötajatel oma tööaega iseseisvalt juhtida, kuid mis sellegipoolest tagab kooskõla seadusest ja kollektiivlepingutest tuleneva päevase ja nädalase maksimaalse tööajaga; toonitab seetõttu aruka töötamise potentsiaali parema töö- ja eraelu tasakaalu saavutamiseks, eriti vanemate jaoks, kes naasevad või sisenevad tööturule pärast rasedus- ja sünnituspuhkust või vanemapuhkust; lükkab aga tagasi ülemineku kohalolekukultuurilt pideva kättesaadavuse kultuurile; kutsub komisjoni, liikmesriike ja sotsiaalpartnereid üles aruka tööpoliitika väljatöötamisel tagama, et see ei pane töötajale täiendavat koormust, vaid pigem parandab töö- ja eraelu tervislikku tasakaalu ja suurendab töötajate heaolu; rõhutab vajadust keskenduda töötulemuste saavutamisele, et vältida kõnealuste uute töövormide kuritarvitamist; kutsub liikmesriike üles edendama digitaalsete andmete, kiire internetiühenduse, audio- ja videotehnoloogia ning muu taolise tehnoloogia potentsiaali näiteks aruka (kaug)töö korraldamisel;

49.  tõstab esile, et alternatiivsetel ärimudelitel, nagu ühistud ja vastastikused ühingud, on tohutu potentsiaal edendada soolist võrdõiguslikkust ja tervislikku töö- ja eraelu tasakaalu, eriti esilekerkivas nn aruka töötamise digitaalses keskkonnas, arvestades ulatuslikumat töötaja kaasamist otsuste tegemises; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles uurima ühingute ja alternatiivsete ärimudelite mõju soolisele võrdõiguslikkusele ning töö- ja eraelu tasakaalule, eriti tehnoloogiasektorites, ning sätestama poliitikat parima tava mudelite edendamiseks ja jagamiseks;

50.  väljendab muret sunnitud osaajatöö leviku pärast, eriti hoolduskohustustega naiste hulgas, kuna see suurendab nende palgavaesuse riski; rõhutab, et kui töötaja valib osaajatöö, tuleb kooskõlas osalist tööaega käsitleva direktiiviga(37) tagada tema tööhõive kvaliteet ja mittediskrimineerimine võrreldes täistööajaga töötajatega, ning kutsub komisjoni üles kontrollima nimetatud direktiivi rakendamist; palub liikmesriikidel tagada, et osalise tööajaga töötajatel, töötajatel, keda ohustab töökatkestus ja töötajatel, kelle karjääris on olnud pausid või perioodid, mil töötati vähem tunde, on õigus inimväärsele pensioniskeemile ilma igasuguse diskrimineerimiseta;

51.  väljendab muret määramata tööajaga lepingute kuritarvitamise üle mõnedes liikmesriikides ja selle üle, et kasutatakse ekspluateerivaid lepinguid ja pealesurutud ajutisi lepinguid, samuti ebakorrapärast, prognoosimatut ja liiga pikka tööaega ning madala tasemega praktikakohti, mis pikas perspektiivis muudavad tervisliku töö- ja eraelu tasakaalu saavutamise võimatuks; kutsub seetõttu liikmesriike ja sotsiaalpartnereid üles kiiresti lahendama ebakindla tööhõive olukorda, millega puutuvad kokku eelkõige noored ja naised;

52.  juhib tähelepanu sellele, et liiga pikk tööaeg ja liiga napid puhkepausid, töökohtade ebakindlus ning ebaproportsionaalsed tulemuskohustused on olulised tegurid seoses kõrgenenud stressitaseme, halva füüsilise ja vaimse tervise ning tööõnnetuste ja kutsehaiguste sagenemisega; juhib tähelepanu sellele, et paindlik tööaeg ja prognoositavad töötunnid mõjutavad positiivselt töö ja eraelu tasakaalu(38); kutsub liikmesriike ja sotsiaalpartnereid üles kehtestama tööaega ning tagama iganädalast puhkeaega kõikide asjakohaste õigusaktide rakendamise kaudu; tuletab meelde komisjoni kohustust jälgida tööaja direktiivi rakendamist ning kaaluda rikkumismenetluste algatamist liikmesriikide vastu, kes direktiivi ei järgi;

53.  kutsub lisaks sellele komisjoni ja liikmesriike, sotsiaalpartnereid ja sidusrühmi üles keskenduma uuenduslikule töökoha korraldusele ja tasakaalustama nii naiste ja meeste töö- ja eraelu vajadusi kui ka äritegevuse tootlikkust/kasumlikkust; märgib, et positiivne seos kasvava naiste tööhõive, töö- ja eraelu tasakaalu ja äritegevuse konkurentsivõime vahel (töölt puudumise vähendamise, SKP-lõhe, käibe, talentide ligitõmbavuse, lojaalsuse, heaolu edendamise nimel ressursside ümberjaotamise, kasvava elatustaseme ja vaba aja seisukohalt) on laialdaselt, Euroopa parimate tavade kohaselt tõestatud arvukates suurettevõtetes ja VKEde võrgustikes;

54.  tõstab esile seda, et naised ja LGBTI-inimesed seisavad tööl silmitsi konkreetsete sooliste takistuste ja stressiallikatega, sealhulgas ahistamine, tõrjutus, diskrimineerimine või soolised stereotüübid, mis mõjutavad negatiivselt nende heaolu tööl, ohustavad nende vaimset tervist ja karjääri edendamise võimet; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma edasisi meetmeid selliste ebasoodsate tingimuste parandamiseks, tagades asjakohaste diskrimineerimisvastaste õigusaktide ja sootundlike elukestva õppe programmide nõuetekohase rakendamise, ning tegema koostööd ametiühingute ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega;

55.  kutsub liikmesriike üles looma riiklikke tööinspektsioone ja neid tugevdama, tagades neile rahalised tingimused ning rahalised ressursid ja personali, mis võimaldaksid neil jätkata tõhusalt kohalikku tööd ja võidelda töökohtade ebakindluse, reguleerimata töö ning töö ja palgaga seotud diskrimineerimisega, eriti meeste ja naiste võrdõiguslikkuse seisukohast;

56.  kutsub liikmesriike üles täielikult rakendama direktiivi 2006/54/EÜ ning palub komisjonil direktiiv läbi vaadata ja edendada ettevõtetes soolise võrdõiguslikkuse tegevuskavade rakendamist, sealhulgas segregatsiooni kaotamise meetmeid, palgasüsteemide väljatöötamist ja meetmeid naiste karjääri toetamiseks; rõhutab võrdõiguslikkust edendavate asutuste rolli diskrimineerimise ohvrite abistamisel ja sooliste stereotüüpidega tegelemisel; kutsub liikmesriike üles kehtestama seadusandlikke meetmeid, tagades meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte järgimise töökohal;

57.  kordab oma üleskutset, et nõukogu võtaks kiiresti vastu direktiivi ettepaneku, mis käsitleb võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamist sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest;

58.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama haiguspuhkuse korral sotsiaalkindlustust, sotsiaalkaitset ja tasustamist, et võimaldada tõelist töö- ja eraelu tasakaalu;

Elukvaliteet

59.  juhib tähelepanu sellele, et „elukvaliteet“ on laiem kontseptsioon kui „elamistingimused“ ning viitab üksikisikute üldisele heaolule ühiskonnas, määratledes inimeksistentsi mitu dimensiooni, mis on inimese täisväärtuslikuks eluks vajalikud(39);

60.  toonitab, et vaba aja veetmise ebavõrdsusel ning kohustuste ebavõrdsel jagamisel naiste ja meeste vahel võib olla mõju naiste isiklikule arengule, uute oskuste ja keelte õppimisele, osalusele sotsiaalses, poliitilises, kultuuri- ja kogukonnaelus ning eriti naiste majanduslikule olukorrale;

61.  rõhutab, et igasugune naiste diskrimineerimine, sealhulgas sooline segregatsioon, palga- ja pensionilõhed, soolised stereotüübid ning kõrge stressitase töö- ja eraelu korraldamisel kajastuvad naiste väheses füüsilise liikumise määras ja neil on tohutu mõju naiste füüsilisele ja vaimsele tervisele(40); kordab taas, kui oluline on võidelda stereotüüpide vastu, edendades ja kaitstes soolist võrdõiguslikkust kõikides haridusastmetes alates algkoolist; kutsub liikmesriike ja sotsiaalpartnereid üles korraldama ja toetama teadlikkuse suurendamise ja teabekampaaniaid, samuti soolise võrdõiguslikkuse edendamise ja stereotüüpide vähendamise programme;

62.  toonitab elukestva õppe tähtsust töötajate enesearendamise jaoks, sealhulgas selleks, et pidada sammu pidevalt muutuvate töötingimustega; ergutab komisjoni ja liikmesriike edendama elukestvat õpet; kutsub komisjoni, liikmesriike ja sotsiaalpartnereid üles koostama ja kehtestama poliitikat nii haridus- ja koolituspuhkuse kui ka töökohal toimuva kutseõppe ja elukestva õppe jaoks, sealhulgas ka teistes liikmesriikides; kutsub neid üles tegema tööl ja väljaspool tööd toimuva õppe, sealhulgas tasuta õppe võimalusi kättesaadavaks kõikidele töötajatele, eelkõige ebasoodsas olukorras töötajatele, pöörates eriti tähelepanu naistöötajatele sektorites, kus naised on struktuurselt alaesindatud;

63.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võitlema sotsiaalse ja majandusliku ebavõrdsuse vastu; kutsub liikmesriike üles edendama meetmeid piisava miinimumsissetuleku süsteemide kehtestamiseks kooskõlas riiklike tavade ja traditsioonidega, et võimaldada kõikidel inimestel elada väärikat elu, toetada nende täielikku osalust ühiskonnas ja tagada nende sõltumatus kogu elu jooksul;

o
o   o

64.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) EÜT L 348, 28.11.1992, lk 1.
(2) ELT C 70 E, 8.3.2012, lk 163.
(3) ELT L 68, 18.3.2010, lk 13.
(4) ELT L 353, 28.12.2013, lk 7.
(5) ELT L 180, 15.7.2010, lk 1.
(6) EÜT L 303, 2.12.2000, lk 16.
(7) ELT L 299, 18.11.2003, lk 9.
(8) EÜT L 14, 20.1.1998, lk 9.
(9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0059.
(10) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0207.
(11) ELT C 93, 9.3.2016, lk 110.
(12) ELT C 36, 29.1.2016, lk 18.
(13) ELT C 316, 30.8.2016, lk 2.
(14) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0218.
(15) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0351.
(16) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0042.
(17) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0226.
(18) ELT C 175, 15.6.2011, lk 8.
(19) Tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu 3073. istung, Brüssel, 7. märts 2011.
(20) Eurostati 2015. aasta demograafiaaruanne.
(21) Eurofound (2015): „Esimesed tähelepanekud: kuues Euroopa töötingimuste uuring“.
(22) http://appsso.eurostat.ec.europa.eu/nui/submitViewTableAction.do
(23) Eurofound (2013): „Laste ja ülalpeetavate hooldamine: mõju noorte töötajate karjäärile“.
(24) Eurofound (2015): „Esimesed tähelepanekud: kuues Euroopa töötingimuste uuring“.
(25) Eurostati 2010. aasta andmed, Euroopa Komisjoni 2015. aasta aruanne soolise võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus (SWD(2016)0054).
(26) Eurofound, Euroopa elukvaliteedi uuring 2012.
(27) Eurofound (2015) „Early childhood care: working conditions, training and quality of services – A systematic review“ (Lapsehoid: töötingimused, koolitus ja teenuste kvaliteet. Süstemaatiline ülevaade).
(28) Barcelona eesmärkide 29. mai 2013. aasta eduaruanne pealkirjaga „Väikelaste hoiuteenuste arendamine Euroopas jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu edendamiseks“ (COM(2013)0322).
(29) Eurofound (2013): „Caring for children and dependants: Effect on careers of young workers“ (Laste ja ülalpeetavate hooldamine: mõju noorte töötajate karjäärile).
(30) Eurofoundi aruanne „Sustainable work over the life course: Concept paper“ (2015) (Jätkusuutlik töö elu kõigis etappides. Kontseptsioonidokument).
(31) CEDEFOPi uurimus: „Training leave. Policies and practices in Europe“ (Koolituspuhkus. Poliitikasuunad ja tavad Euroopas), 2010.
(32) Komisjoni soovitus 2013/112/EL.
(33) Euroopa Parlamendi 8. oktoobri 2015. aasta resolutsioon direktiivi 2006/54/EÜ kohaldamise kohta (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0351).
(34) Euroopa Parlamendi 12. mai 2016. aasta resolutsioon nõukogu direktiivi 2010/18/EL rakendamise kohta (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0226).
(35) Eurofound (2015), „Early childhood care: working conditions, training and quality of services – A systematic review“ (Lapsehoid: töötingimused, koolitus ja teenuste kvaliteet. Süstemaatiline ülevaade).
(36) Eurofoundi aruanne „Trends in job quality in Europe“ (Euroopa töökohtade kvaliteedi arengusuunad) (2012) ja Eurofoundi aruanne „Convergence and divergence of job quality in Europe 1995-2010“ (Töökohtade kvaliteedi ühtlustumine ja lahknemine Euroopas aastatel 1995‒2010) (2015).
(37) Nõukogu direktiiv 97/81/EÜ.
(38) Eurofoundi Euroopa töötingimuste uuring.
(39) Eurofoundi kolmas Euroopa elukvaliteedi uuring.
(40) Euroopa Parlamendi liidu sisepoliitika peadirektoraadi 2016. aasta märtsi uuring „Erinevused meeste ja naiste töö-, hooldamis- ja vaba aja vahel“.

Õigusalane teave