Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Teisipäev, 25. oktoober 2016 - StrasbourgLõplik väljaanne
DNA-andmeid käsitleva automatiseeritud andmevahetuse alustamine Taanis *
 Sõrmejälgede andmeid käsitlev automatiseeritud andmevahetus Taanis *
 ELi ja Hiina vaheline leping diplomaatilise passi kasutajate puhul lühiajalise viisa nõudest loobumise kohta ***
 Liikmesriigid, kes on finantsstabiilsuse säilitamisega tõsistes raskustes või raskustesse sattumise ohus ***I
 Jean-Marie Le Peni puutumatuse äravõtmise taotlus
 Jane Collinsi eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotlus
 Mario Borghezio eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotlus
 Raudteeveo statistika seoses kaupade, reisijate ja õnnetuste andmete kogumisega ***II
 Kaupade siseveetranspordi statistika (delegeeritud ja rakendusvolituste andmine) ***II
 Tollieeskirjade rikkumisi ja asjaomaseid karistusi käsitlev liidu õigusraamistik ***I
 Paranduseelarve projekt nr 3/2016: institutsioonide turvalisus
 ELi strateegia Iraani suhtes pärast tuumakokkuleppe saavutamist
 Korruptsioonivastane võitlus ja CRIM-erikomisjoni resolutsiooni järelmeetmed
 Inimõigused ja ränne kolmandates riikides
 Juriidilise isiku vastutus inimõiguste raskete rikkumiste puhul kolmandates riikides
 Veeldatud maagaasi ja selle hoiustamise ELi strateegia
 Kalanduskontrolli ühtlustamine Euroopas
 Kesk- ja Ida-Euroopa transporditaristu ühenduste ja juurdepääsetavuse parandamine
 ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanism

DNA-andmeid käsitleva automatiseeritud andmevahetuse alustamine Taanis *
PDF 235kWORD 47k
Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu rakendusotsuse eelnõu DNA-andmeid käsitleva automatiseeritud andmevahetuse alustamise kohta Taanis (11219/2016 – C8-0340/2016 – 2016/0813(CNS))
P8_TA(2016)0391A8-0289/2016

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu eelnõu (11219/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 39 esimest lõiku (muudetud Amsterdami lepinguga) ja protokolli nr 36 (üleminekusätete kohta) artiklit 9, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C8-0340/2016),

–  võttes arvesse nõukogu 23. juuni 2008. aasta otsust 2008/615/JSK piiriülese koostöö tõhustamise kohta, eelkõige seoses terrorismi- ja piiriülese kuritegevuse vastase võitlusega,(1) eriti selle artiklit 33,

–  võttes arvesse oma 10. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni ELi piiriülese õiguskaitsekoostöö tugevdamise ning Prümi otsuse ja Euroopa Teabevahetusmudeli rakendamise kohta(2),

–  võttes arvesse oma 9. juuli 2015. aasta resolutsiooni Euroopa julgeoleku tegevuskava kohta(3),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A8-0289/2016),

1.  kiidab nõukogu eelnõu heaks;

2.  palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

3.  palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti oluliselt muuta;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

(1)ELT L 210, 6.8.2008, lk 1.
(2)ELT C 181, 19.5.2016, lk 67.
(3)Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0269.


Sõrmejälgede andmeid käsitlev automatiseeritud andmevahetus Taanis *
PDF 235kWORD 47k
Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu rakendusotsuse eelnõu sõrmejälgede andmeid käsitleva automatiseeritud andmevahetuse alustamise kohta Taanis (11220/2016 – C8-0341/2016 – 2016/0814(CNS))
P8_TA(2016)0392A8-0288/2016

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu eelnõu (11220/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 39 esimest lõiku (muudetud Amsterdami lepinguga) ja protokolli nr 36 (üleminekusätete kohta) artiklit 9, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C8-0341/2016),

–  võttes arvesse nõukogu 23. juuni 2008. aasta otsust 2008/615/JSK piiriülese koostöö tõhustamise kohta, eelkõige seoses terrorismi- ja piiriülese kuritegevuse vastase võitlusega,(1) eriti selle artiklit 33,

–  võttes arvesse oma 10. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni ELi piiriülese õiguskaitsekoostöö tugevdamise ning Prümi otsuse ja Euroopa Teabevahetusmudeli rakendamise kohta(2),

–  võttes arvesse oma 9. juuli 2015. aasta resolutsiooni Euroopa julgeoleku tegevuskava kohta(3),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A8-0288/2016),

1.  kiidab nõukogu eelnõu heaks;

2.  palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

3.  palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti oluliselt muuta;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

(1)ELT L 210, 6.8.2008, lk 1.
(2) ELT C 181, 19.5.2016, lk 67.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0269.


ELi ja Hiina vaheline leping diplomaatilise passi kasutajate puhul lühiajalise viisa nõudest loobumise kohta ***
PDF 232kWORD 47k
Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu ja Hiina Rahvavabariigi vahelise diplomaatilise passi kasutajate suhtes lühiajalise viisa nõudest loobumist käsitleva lepingu Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta (15470/2015 – C8-0110/2016 – 2015/0293(NLE))
P8_TA(2016)0393A8-0281/2016

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (15470/2015),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Hiina Rahvavabariigi vahelist lepingut, mis käsitleb diplomaatilise passi kasutajate suhtes lühiajalise viisa nõudest loobumist (15469/2015),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 77 lõikele 2 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v (C8-0110/2016),

–  võttes arvesse väliskomisjoni kirja,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõike 1 esimest ja kolmandat lõiku ja lõiget 2 ning artikli 108 lõiget 7,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni soovitust (A8-0281/2016),

1.  annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Hiina Rahvavabariigi valitsusele ja parlamendile.


Liikmesriigid, kes on finantsstabiilsuse säilitamisega tõsistes raskustes või raskustesse sattumise ohus ***I
PDF 239kWORD 48k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) nr 1303/2013 seoses teatavate sätetega, mis käsitlevad finantsstabiilsuse säilitamisega tõsistes raskustes või sellises ohus olevate teatavate liikmesriikide finantsjuhtimist (COM(2016)0418 – C8-0238/2016 – 2016/0193(COD))
P8_TA(2016)0394A8-0292/2016

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2016)0418),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 177, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8-0238/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 21. septembri 2016. aasta arvamust(1),

–  pärast konsulteerimist Regioonide Komiteega,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni kirja,

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 21. septembri 2016. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit (A8-0292/2016),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 25. oktoobril 2016. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/..., millega muudetakse määruse (EL) nr 1303/2013 teatavaid sätteid, mis käsitlevad finantsstabiilsuse säilitamisega tõsistes raskustes või raskuste tekkimise ohus olevate teatavate liikmesriikide finantsjuhtimist

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2016/2135) lõplikule kujule).

(1) Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata.


Jean-Marie Le Peni puutumatuse äravõtmise taotlus
PDF 160kWORD 49k
Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2016. aasta otsus Jean-Marie Le Peni parlamendiliikme puutumatuse äravõtmise taotluse kohta (2016/2108(IMM))
P8_TA(2016)0395A8-0301/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Pariisi apellatsioonikohtu peaprokuröri 14. märtsil 2016 saadetud ja 8. juunil 2016 täiskogus teatavaks tehtud taotlusi Jean-Marie Le Peni parlamendiliikme puutumatuse äravõtmise kohta seoses Pariisi maakohtu kohtu-uurijate kahe poolelioleva menetlusega rassiviha õhutamise asjus (2211/15/21 ja 2226/15/9), mille faktilised asjaolud on mõlemal juhul ühesugused,

–  olles vastavalt kodukorra artikli 9 lõikele Jean-Marie Le Peni ära kuulanud,

–  võttes arvesse protokolli nr 7 (Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide kohta) artikleid 8 ja 9 ning otsestel ja üldistel valimistel Euroopa Parlamendi liikmete valimist käsitleva 20. septembri 1976. aasta akti artikli 6 lõiget 2,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 12. mai 1964. aasta, 10. juuli 1986. aasta, 15. ja 21. oktoobri 2008. aasta, 19. märtsi 2010. aasta, 6. septembri 2011. aasta ja 17. jaanuari 2013. aasta otsuseid(1),

–  võttes arvesse Prantsuse Vabariigi põhiseaduse artiklit 26,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 5 lõiget 2, artikli 6 lõiget 1 ja artiklit 9,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A8-0301/2016),

Α.  arvestades, et kaks Pariisi maakohtu kohtu-uurijat on esitanud taotluse Jean-Marie Le Peni parlamendiliikme puutumatuse äravõtmise kohta seoses väidetava kuriteoga;

Β.  arvestades, et protokolli nr 7 (Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide kohta) artikli 9 kohaselt on Euroopa Parlamendi liikmetel oma riigi territooriumil samasugune immuniteet nagu selle riigi parlamendi liikmetel;

C.  arvestades, et vastavalt Prantsuse Vabariigi põhiseaduse artiklile 26 ei tohi parlamendiliiget tema ametiülesannete täitmisel avaldatud arvamuste või hääletamiskäitumise pärast kohtulikule vastutusele võtta, jälitada, vahistada, vahi all hoida ega süüdi mõista ning parlamendiliiget ei tohi kuriteo või üleastumise eest ilma parlamendi loata vahistada ega muul moel temalt vabadust võtta ega tema vabadust piirata;

D.  arvestades, et Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artiklis 8 on sätestatud, et Euroopa Parlamendi liikmeid ei või üle kuulata, nende suhtes tõkendit kohaldada ega neid kohtumenetlusele allutada nende poolt oma kohustuste täitmisel avaldatud arvamuste või antud häälte tõttu;

E.  arvestades, et selle nõude eesmärk on tagada, et Euroopa Parlamendi liikmetel oleks põhimõtteliselt sõnavabaduse õigus, mis ei tähenda aga õigust laimata, viha õhutada, solvata või esineda mis tahes muude väljendustega, millega rikutakse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 21;

F.  arvestades, et sätteid parlamendiliikme puutumatuse kohta tuleb tõlgendada liidu aluslepingutes sätestatud väärtusi, eesmärke ja põhimõtteid arvesse võttes;

G.  arvestades, et Euroopa Parlamendi liikme puhul hõlmab selline puutumatus mitte üksnes parlamendiliikme poolt parlamendi ametlikel koosolekutel väljendatud arvamusi, vaid ka mujal, näiteks meedia vahendusel väljendatud arvamusi, tingimusel et „väljendatud arvamuse ja parlamendiliikme kohustuste vahel peab olema seos“;

H.  arvestades, et Jean-Marie Le Peni süüdistatakse selles, et ta 6. juunil 2014 internetis avaldatud videos avalikult rassiviha õhutas;

I.  arvestades, et Jean-Marie Le Peni vaidlusaluse väljenduse ja tema parlamentaarse tegevuse vahel ei ole seost ning seega ei täitnud Jean-Marie Le Pen end selliselt väljendades Euroopa Parlamendi liikme ametiülesandeid;

J.  arvestades, et ei ole alust kahtlustada fumus persecutionis’t, st katset Jean-Marie Le Peni parlamentaarset tegevust takistada;

1.  otsustab Jean-Marie Le Peni parlamendiliikme puutumatuse ära võtta;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus ja vastutava parlamendikomisjoni raport viivitamatult Prantsusmaa pädevale ametiasutusele.

(1) kohtuotsus, Euroopa Kohus, 12. mai 1964, Wagner vs. Fohrmann ja Krier, 101/63, ECLI:EU:C:1964:28; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 10. juuli 1986, Wybot vs. Faure jt, 149/85, ECLI:EU:C:1986:310; kohtuotsus, Üldkohus, 15. oktoober 2008, Mote vs. parlament, T-345/05, ECLI:EU:T:2008:440; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 21. oktoober 2008, Marra vs. De Gregorio ja Clemente, C-200/07 ja C-201/07, ECLI:EU:C:2008:579; kohtuotsus, Üldkohus, 19. märts 2010, Gollnisch vs. parlament, T-42/06, ECLI:EU:T:2010:102; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 6. september 2011, Patriciello, C-163/10, ECLI: EU:C:2011:543; kohtuotsus, Üldkohus, 17. jaanuar 2013, Gollnisch vs. parlament, T-346/11 ja T-347/11, ECLI:EU:T:2013:23.


Jane Collinsi eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotlus
PDF 158kWORD 49k
Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2016. aasta otsus Jane Collinsi eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotluse kohta (2016/2087(IMM))
P8_TA(2016)0396A8-0297/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Jane Collinsi 3. mail 2016. aastal esitatud ja täiskogu istungil 11. mail 2016. aastal teatavaks tehtud taotlust kaitsta tema eesõigusi ja puutumatust seoses Londoni ülemkohtu Queen’s Bench Divisionis poolelioleva tsiviilkohtumenetlusega (taotlus nr HQ14DO4882),

–  olles vastavalt kodukorra artikli 9 lõikele 5 ära kuulanud James Carveri, kes esindas Jane Collinsit,

–  võttes arvesse protokolli nr 7 (Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide kohta) artikleid 7, 8 ja 9 ning otsestel ja üldistel valimistel Euroopa Parlamendi liikmete valimist käsitleva 20. septembri 1976. aasta akti artikli 6 lõiget 2,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 12. mai 1964. aasta, 10. juuli 1986. aasta, 15. ja 21. oktoobri 2008. aasta, 19. märtsi 2010. aasta, 6. septembri 2011. aasta ja 17. jaanuari 2013. aasta otsuseid(1),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 5 lõiget 2 ning artikleid 7 ja 9,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A8-0297/2016),

A.  arvestades, et Jane Collins esitas taotluse kaitsta tema kui parlamendiliikme eesõigusi ja puutumatust seoses Londoni ülemkohtu Queen’s Bench Divisionis poolelioleva tsiviilkohtumenetlusega;

B.  arvestades, et esiteks puudutab see taotlus protokolli artiklit 7, milles sätestatakse, et Euroopa Parlamendi liikmel on õigus sõita Euroopa Parlamenti ja sealt tagasi ilma haldus- või muude piiranguteta oma vabale liikumisele;

C.  arvestades, et taotluse see osa viitab tõsiasjale, et Jane Collinsit on väidetavalt takistatud sõitmast parlamendi koosolekutele tema suhtes algatatud kohtumenetluse ajakava tõttu;

D.  arvestades, et protokolli artiklit 7 ei kohaldata siiski kohtumenetlusest tulenevatele piirangutele, kuna neid käsitletakse eraldi eeskirjades protokolli(2) artiklites 8 ja 9, ja parlamendiliikme eesõiguste kaitsmise taotlus protokolli artikli 7 alusel ei ole seega vastuvõetav;

E.  arvestades, et teiseks puudutab taotlus Euroopa Parlamendi liikme vabaduse kaitset protokolli artikli 8 alusel, kuna parlamendiliikmeid ei või üle kuulata, nende suhtes tõkendit kohaldada ega neid kohtumenetlusele allutada nende poolt oma kohustuste täitmisel avaldatud arvamuste või antud häälte tõttu;

F.  arvestades, et see osa taotlusest on seotud tõsiasjaga, et Jane Collinsi vastu esitati Ühendkuningriigis tsiviilhagi kahju, sh tõsise kahju tekitamise, laimamise ja solvamise eest, samuti taotleti tema suhtes kohtumäärust, et takistada teda vaidlusaluseid seisukohti kordamast;

G.  arvestades, et väidetav laimamine ja solvamine on seotud Jane Collinsi esitatud süüdistustega erakonna konverentsil;

H.  arvestades, et protokolli artiklis 8 sätestatud puutumatust kohaldatakse ainult nendele Euroopa Parlamendi liikmete seisukohtadele, mida parlamendiliikmed väljendavad kohustuste täitmise käigus;

I.  arvestades, et väide, mille parlamendiliige esitas väljaspool Euroopa Parlamendi territooriumit, loetakse parlamendiliikme kohustuste täitmisel avaldatud arvamuseks ainult juhul, kui see vastab subjektiivsele hinnangule, millel on otsene ja ilmselge seos nende kohustuste täitmisega(3);

J.  arvestades, et vaidlusaluste seisukohtade ja Jane Collinsi kohustuste vahel Euroopa Parlamendi liikmena ei ole siiski otsest ja ilmset seost, kuna need seisukohad ei ole seotud tema tegevusega Euroopa Parlamendi liikmena ega Euroopa Liidu poliitikaga ning need esitati riigi tasandi poliitilise arutelu käigus;

K.  arvestades, et protokolli artikkel 8 ei hõlma seega vaidlusaluseid seisukohti;

1.  otsustab mitte kaitsta Jane Collinsi eesõigusi ja puutumatust;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus ja vastutava parlamendikomisjoni raport viivitamatult Ühendkuningriigi pädevale ametiasutusele, sealhulgas kohtunik Warbyle.

(1) Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 12. mai 1964, Wagner vs. Fohrmann ja Krier, 101/63, ECLI:EU:C:1964:28; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 10. juuli 1986, Wybot vs. Faure jt, 149/85, ECLI:EU:C:1986:310; kohtuotsus, Üldkohus, 15. oktoober 2008, Mote vs. parlament, T-345/05, ECLI:EU:T:2008:440; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 21. oktoober 2008, Marra vs. De Gregorio ja Clemente, C-200/07 ja C-201/07, ECLI:EU:C:2008:579; kohtuotsus, Üldkohus, 19. märts 2010, Gollnisch vs. parlament, T-42/06, ECLI:EU:T:2010:102; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 6. september 2011, Patriciello, C-163/10, ECLI: EU:C:2011:543; kohtuotsus, Üldkohus, 17. jaanuar 2013, Gollnisch vs. parlament, T-346/11 ja T-347/11, ECLI:EU:T:2013:23.
(2) Kohtuotsus, Üldkohus, 15. oktoober 2008, Mote vs. parlament, T-345/05, ECLI:EU:T:2008:440, punktid 49 ja 51.
(3) Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 6. september 2011, Patriciello, C163/10, ECLI: EU:C:2011:543.


Mario Borghezio eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotlus
PDF 173kWORD 50k
Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2016. aasta otsus Mario Borghezio eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotluse kohta (2016/2028(IMM))
P8_TA(2016)0397A8-0312/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Mario Borghezio 5. jaanuaril 2016. aastal esitatud ja täiskogu istungil 1. veebruaril 2016. aastal teatavaks tehtud taotlust kaitsta tema eesõigusi ja puutumatust seoses poolelioleva kriminaalmenetlusega Milano kohtus (RGNR No 41838/13, RG GIP No 12607/14),

–  olles vastavalt kodukorra artikli 9 lõikele 5 Mario Borghezio ära kuulanud,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikleid 8 ja 9 ning otsestel ja üldistel valimistel Euroopa Parlamendi liikmete valimist käsitleva 20. septembri 1976. aasta akti artikli 6 lõiget 2,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 12. mai 1964. aasta, 10. juuli 1986. aasta, 15. ja 21. oktoobri 2008. aasta, 19. märtsi 2010. aasta, 6. septembri 2011. aasta ja 17. jaanuari 2013. aasta otsuseid(1),

—  võttes arvesse Itaalia seaduse nr 205/1993 artikli 1 lõike 1 punkti A,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 5 lõiget 2 ning artikleid 7 ja 9,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A8-0312/2016),

A.  arvestades, et Euroopa Parlamendi liige Mario Borghezio on palunud kaitsta oma puutumatust kooskõlas protokolli nr 7 artiklitega 8 ja 9 seoses poolelioleva kriminaalmenetlusega Milano kohtus; arvestades, et riigiprokuröri teatise kohaselt on Mario Borghezio väidetavalt kaitsnud raadiosaates üleolekust ja rassilisest või etnilistest vihkamisest ajendatud ideid ning selline käitumine on karistatav vastavalt Itaalia seaduse nr 205/1993 artikli 1 punktile a;

B.  arvestades, et Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artiklid 8 ja 9 on vastastikku välistavad(2); arvestades, et arutatav küsimus puudutab Euroopa Parlamendi liikme väidetavalt diskrimineerivaid arvamusi; arvestades, et seepärast on üksnes protokolli artikli 8 kohaldamine enesestmõistetav;

C.  arvestades, et protokolli nr 7 artikli 8 kohaselt ei või Euroopa Parlamendi liikmeid üle kuulata, nende suhtes tõkendit kohaldada ega neid kohtumenetlusele allutada nende poolt oma kohustuste täitmisel avaldatud arvamuste või antud häälte tõttu;

D.  arvestades, et Euroopa Kohus on otsustanud, et selleks, et arvamus oleks puutumatusega hõlmatud, peab Euroopa Parlamendi liige olema seda väljendanud oma kohustuste täitmisel, mistõttu väljendatud arvamuse ja parlamendiliikme kohustuste vahel peab olema seos; arvestades, et selline seos peab olema otsene ja ilmne(3);

E.  arvestades, et kõnealuses raadiosaates paluti Mario Borgheziol kommenteerida Itaalia valitsuse uue liikme, täpsemalt integratsiooniministri ametisse nimetamist ja pädevust;

F.  arvestades, et asjaolud, mis tulid ilmsiks õiguskomisjonile esitatud dokumentidest ja komisjonis toimunud kuulamisel, näitavad, et intervjuu käigus tehtud avaldustel ei ole otsest ja ilmset seost parlamendiliikme tegevusega;

G.  arvestades eelkõige, et väidetavad mõtteavaldused olid kangemat laadi kui poliitilises debatis üldiselt kombeks ja lisaks sellele äärmiselt ebaparlamentaarsed; arvestades, et need avaldused on vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 21, mistõttu ei saa nende puhul eeldada, et need tehti Euroopa Parlamendi liikme kohustuste täitmisel;

H.  arvestades, et seepärast ei või Mario Borghezio tegevust pidada Euroopa Parlamendi liikme ülesannete täitmiseks;

I.  arvestades, et Euroopa Kohus on otsustanud, et kui riigi kohtusse on esitatud hagi Euroopa Parlamendi liikme vastu ja kui kohtule teatatakse, et on alustatud selle parlamendiliikme eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise menetlus, mis on ette nähtud Euroopa Parlamendi kodukorras, peab kõnesolev kohus menetluse peatama ja paluma parlamendil esitada võimalikult kiiresti oma arvamuse(4); arvestades, et Milano kohus, kus alustati kohtumenetlust Mario Borghezio vastu, keeldus menetluse peatamisest ja andis korralduse selle jätkamiseks, vaatamata Mario Borghezio taotlusele Euroopa Kohtu asjaomase kohtupraktika alusel;

1.  otsustab mitte kaitsta Mario Borghezio eesõigusi ja puutumatust;

2.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et Euroopa Kohtu asjaomasele kohtupraktikale vaatamata keeldus Milano kohus Mario Borghezio vastu alustatud kohtumenetluse peatamisest;

3.  loodab, et Itaalia ametiasutused järgivad alati Euroopa Kohtu põhimõtet selle kohta, et pädeval kohtul on kohustus peatada kohtumenetlus, kui Euroopa Parlamendi liige on esitanud eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotluse;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus ja vastutava parlamendikomisjoni raport viivitamatult Itaalia Vabariigi pädevale ametiasutusele ja Mario Borgheziole.

(1) Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 12. mai 1964, Wagner vs. Fohrmann ja Krier, 101/63, ECLI:EU:C:1964:28; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 10. juuli 1986, Wybot vs. Faure jt, 149/85, ECLI:EU:C:1986:310; kohtuotsus, Üldkohus, 15. oktoober 2008, Mote vs. parlament, T-345/05, ECLI:EU:T:2008:440; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 21. oktoober 2008, Marra vs. De Gregorio ja Clemente, C-200/07 ja C-201/07, ECLI:EU:C:2008:579; kohtuotsus, Üldkohus, 19. märts 2010, Gollnisch vs. parlament, T-42/06, ECLI:EU:T:2010:102; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 6. september 2011, Patriciello, C-163/10, ECLI: EU:C:2011:543; kohtuotsus, Üldkohus, 17. jaanuar 2013, Gollnisch vs. parlament, T-346/11 ja T-347/11, ECLI:EU:T:2013:23.
(2) Eespool osutatud liidetud kohtuasjad C-200/07 ja C-201/07, Marra, punkt 45.
(3) Eespool osutatud kohtuasi C-163/10, Patriciello, punktid 33 ja 35.
(4) Eespool osutatud liidetud kohtuasjad C-200/07 ja C-201/07, Marra, punkt 43.


Raudteeveo statistika seoses kaupade, reisijate ja õnnetuste andmete kogumisega ***II
PDF 234kWORD 47k
Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 91/2003 raudteeveo statistika kohta seoses selliste andmete kogumisega, mis käsitlevad kaupu, reisijaid ja õnnetusi (10000/1/2016 – C8-0365/2016 – 2013/0297(COD))
P8_TA(2016)0398A8-0300/2016

(Seadusandlik tavamenetlus: teine lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu esimese lugemise seisukohta (10000/1/2016 – C8-0365/2016),

–  võttes arvesse oma esimese lugemise seisukohta(1) Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud komisjoni ettepaneku (COM(2013)0611) suhtes,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 7,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 76,

–  võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni soovitust teisele lugemisele (A8-0300/2016),

1.  kiidab nõukogu esimese lugemise seisukoha heaks;

2.  märgib, et seadusandlik akt võetakse vastu kooskõlas nõukogu seisukohaga;

3.  teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga seadusandlikule aktile alla vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 297 lõikele 1;

4.  teeb peasekretärile ülesandeks pärast kõikide menetluste nõuetekohase läbiviimise kontrollimist seadusandlikule aktile alla kirjutada ja korraldada kokkuleppel nõukogu peasekretäriga selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, 11.3.2014, P7_TA(2014)0197.


Kaupade siseveetranspordi statistika (delegeeritud ja rakendusvolituste andmine) ***II
PDF 248kWORD 47k
Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1365/2006, mis käsitleb kaupade siseveetranspordi statistikat, seoses delegeeritud ja rakendusvolituste andmisega komisjonile teatavate meetmete vastuvõtmiseks (09878/1/2016 – C8-0358/2016 – 2013/0226(COD))
P8_TA(2016)0399A8-0298/2016

(Seadusandlik tavamenetlus: teine lugemine)

Euroopa Parlament,

—  võttes arvesse nõukogu esimese lugemise seisukohta (09878/1/2016 – C8-0358/2016),

—  võttes arvesse oma esimese lugemise seisukohta(1) Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud komisjoni ettepaneku (COM(2013)0484) suhtes,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 7,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 76,

—  võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni soovitust teisele lugemisele (A8-0298/2016),

1.  kiidab nõukogu esimese lugemise seisukoha heaks;

2.  märgib, et seadusandlik akt võetakse vastu kooskõlas nõukogu seisukohaga;

3.  teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga seadusandlikule aktile alla vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 297 lõikele 1;

4.  teeb peasekretärile ülesandeks pärast kõikide menetluste nõuetekohase läbiviimise kontrollimist seadusandlikule aktile alla kirjutada ja korraldada kokkuleppel nõukogu peasekretäriga selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, 11.3.2014, P7_TA(2014)0180.


Tollieeskirjade rikkumisi ja asjaomaseid karistusi käsitlev liidu õigusraamistik ***I
PDF 529kWORD 71k
Euroopa Parlamendi 25. oktoobril 2016. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv tollieeskirjade rikkumisi ja asjaomaseid karistusi käsitleva liidu õigusraamistiku kohta (COM(2013)0884 – C8-0033/2014 – 2013/0432(COD))(1)
P8_TA(2016)0400A8-0239/2016

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Komisjoni ettepanek   Muudatusettepanek
Muudatusettepanek 1
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Volitus 1
võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 33,
võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 33 ja 114,
Muudatusettepanek 2
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 1 a (uus)
(1a)   Käesolev direktiiv peaks olema kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 952/20131.
___________________
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. oktoobri 2013. aasta määrus (EL) nr 952/2013, millega kehtestatakse liidu tolliseadustik (ELT L 269, 10.10.2013, lk 1).
Muudatusettepanek 3
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 2
(2)  Sellest tulenevalt kohaldatakse tollieeskirjade rikkumiste ja asjaomaste karistuste suhtes 28 erinevat õigusnormide kogumit. Liidu tollialaste õigusaktide rikkumist ei käsitleta seetõttu kogu liidus ühetaoliselt ja konkreetsel juhul määratavad karistused võivad oma iseloomult ja raskusastmelt erineda olenevalt karistust määravast liikmesriigist.
(2)  Tollieeskirjade rikkumiste ja asjaomaste karistuste suhtes kohaldatakse 28 erinevat õigusnormide kogumit. Liidu tollialaste õigusaktide rikkumist ei käsitleta seetõttu kogu liidus ühetaoliselt ja konkreetsel juhul määratavad karistused võivad oma iseloomult ja raskusastmelt erineda olenevalt karistust määravast liikmesriigist, mis võib jätta selle liikmesriigi ilma tuludest ning moonutada kaubavahetust.
Muudatusettepanek 4
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 3
(3)  Liikmesriikide õigussüsteemide lahknevus kahjustab tolliliidu optimaalset juhtimist ja takistab ühtlasi tolliliidus võrdsete võimaluste tagamist ettevõtjatele, sest see mõjutab juurdepääsu tollialastele lihtsustustele ja hõlbustustele.
(3)  Liikmesriikide õigussüsteemide lahknevus kahjustab tolliliidu optimaalset juhtimist ja siseturu nõuetekohase toimimise tagamiseks vajalikku läbipaistvust seoses sellega, kuidas erinevad tolliasutused rikkumisi käsitlevad, ja takistab ühtlasi tolliliidus võrdsete võimaluste tagamist ettevõtjatele, kes niigi peavad liidu eri piirkondades erinevaid eeskirju järgima, sest see mõjutab nende juurdepääsu tollialastele lihtsustustele ja hõlbustustele.
Muudatusettepanek 5
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 6
(6)  Kehtestada tuleks selliste käitumisviiside nimekiri, mida tuleks pidada liidu tollialaste õigusaktide rikkumiseks ja mille eest määratakse karistus. Need tollieeskirjade rikkumised peaksid täielikult põhinema tollialastest õigusaktidest tulenevatel kohustustel (otseste viidetega tolliseadustikule). Käesoleva direktiiviga ei määrata kindlaks, kas liikmesriigid peaksid nende tollieeskirjade rikkumiste suhtes kohaldama haldus- või kriminaalkaristusi.
(6)  Käesoleva direktiiviga tuleks kehtestada loend sellistest käitumisviisidest, mida tuleks pidada liidu tollialaste õigusaktide rikkumiseks ja mille eest määratakse karistus. Sellised tollieeskirjade rikkumised peaksid täielikult põhinema tollialastest õigusaktidest tulenevatel kohustustel (otseste viidetega tolliseadustikule). Käesoleva direktiiviga nähakse ette, et liikmesriigid peaksid nende tollieeskirjade rikkumiste suhtes kohaldama muid kui kriminaalkaristusi. Samuti peaks liikmesriikidel olema võimalus näha kooskõlas liidu ja siseriikliku õigusega ette muud liiki karistuste asemel kriminaalkaristused seal, kus seda tingib asjaomase rikkumise raskus ja iseloom, nii et määratud karistused oleksid tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.
Muudatusettepanek 6
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 7
(7)   Esimesse käitumisviiside kategooriasse peaksid kuuluma range vastutusega seotud tollieeskirjade rikkumised, mille puhul süü tuvastamine ei ole nõutav, võttes arvesse asjaomaste kohustuste objektiivsust ja asjaolu, et nende täitmise eest vastutavad isikud ei saa eirata nende olemasolu ja siduvust.
välja jäetud
Muudatusettepanek 7
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 8
(8)   Teise ja kolmandasse käitumisviiside kategooriasse peaksid kuuluma tollieeskirjade rikkumised, mis pannakse toime vastavalt kas ettevaatamatusest või tahtlikult, kusjuures vastutuse tekkimiseks tuleb nimetatud subjektiivne koosseis tuvastada.
välja jäetud
Muudatusettepanek 8
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 10
(10)  Õiguskindlustuse tagamiseks tuleks ette näha, et tolliasutuse tehtud veast tulenevat tegevust või tegevusetust ei tuleks käsitada tollieeskirjade rikkumisena.
(10)  Õiguskindluse tagamiseks tuleks ette näha, et tegevust või tegevusetust, mis tuleneb tolliasutuse tehtud veast, millele on osutatud tolliseadustikus, ei tuleks käsitada tollieeskirjade rikkumisena.
Muudatusettepanek 9
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 12
(12)  Liikmesriikide karistussüsteemide ühtlustamiseks tuleks kehtestada karistuste skaalad, mis kajastavad tollieeskirjade rikkumiste eri kategooriaid ja nende raskusastet. Selleks et kehtestada tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused, peaksid liikmesriigid ühtlasi tagama, et nende pädevad asutused võtavad kohaldatavate karistuste liigi ja taseme kindlaksmääramisel arvesse konkreetseid raskendavaid või kergendavaid asjaolusid.
(12)  Liikmesriikide karistussüsteemide ühtlustamiseks tuleks kehtestada karistuste skaalad, mis kajastavad tollieeskirjade rikkumiste raskusastet. Selleks et kehtestada tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused, peaksid liikmesriigid ühtlasi tagama, et nende pädevad asutused võtavad kohaldatavate karistuste liigi ja taseme kindlaksmääramisel arvesse konkreetseid raskendavaid või kergendavaid asjaolusid.
Muudatusettepanek 10
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 12 a (uus)
(12a)   Tolliasutused peaksid karistuse määramisel lähtuma kaupade väärtusest vaid juhul, kui tõsine eeskirjade rikkumine on seotud mitte tollimaksude tasumata jätmisega, vaid asjaomaste kaupade väärtusega, näiteks seonduvalt intellektuaalomandiõigustega või keeldude või piirangute alla kuuluvate kaupadega.
Muudatusettepanek 11
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 13
(13)  Tollieeskirjade rikkumist käsitleva menetluse algatamiseks tuleks kehtestada nelja-aastane aegumistähtaeg alates tollieeskirjade rikkumise toimepanekust või – pidevate või korduvate rikkumiste korral – sellist rikkumist kujutava käitumise lõpetamisest. Liikmesriigid peaksid tagama, et tollieeskirjade rikkumist käsitleva juurdluse või kohtumenetluse korral aegumistähtaja kulg katkeb. Liikmesriigid võivad ette näha kõnealuse aegumistähtaja kulgemise peatamise juhtumid. Asjaomase kohtumenetluse algatamisele või jätkamisele tuleks kehtestada kaheksa-aastane ja karistuse täitmisele kolmeaastane aegumistähtaeg.
(13)  Tollieeskirjade rikkumist käsitleva menetluse algatamiseks tuleks kehtestada nelja-aastane aegumistähtaeg alates tollieeskirjade rikkumise toimepanekust või – pidevate või korduvate rikkumiste korral – sellist rikkumist kujutava käitumise lõpetamisest. Liikmesriigid peaksid tagama, et aegumistähtaeg katkeb sama tollieeskirjade rikkumist käsitleva juurdluse või kohtumenetlusega seotud teo või rikkumise eest vastutava isiku sooritatud teo toimepanemise korral. Liikmesriikidel peaks olema võimalus ette näha kõnealuse aegumistähtaja kulgemise peatamise juhtumid. Aegumistähtaja mis tahes katkemisest sõltumata tuleks kohtumenetluste kestusele kehtestada kaheksa-aastane ja karistuse täitmisele kolmeaastane aegumistähtaeg.
Muudatusettepanek 12
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 14
(14)  Tuleks ette näha tollieeskirjade rikkumist käsitleva haldusmenetluse peatamine juhul, kui sama isiku vastu on samade asjaoludega seoses algatatud kriminaalmenetlus. Haldusmenetluse jätkamine pärast kriminaalmenetluses otsuse tegemist peaks olema võimalik ainult ranges kooskõlas ne bis in idem põhimõttega.
(14)  Tuleks ette näha tollieeskirjade rikkumist käsitleva haldusmenetluse peatamine juhul, kui sama isiku vastu on samade asjaoludega seoses algatatud kriminaalmenetlus. Haldusmenetluse jätkamine pärast kriminaalmenetluses otsuse tegemist peaks olema võimalik ainult ranges kooskõlas ne bis in idem põhimõttega, mis tähendab, et ühe rikkumise eest ei tohi kaks korda karistada.
Muudatusettepanek 13
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 15 a (uus)
(15a)   Käesoleva direktiivi üldeesmärk on tagada liidu tollialaste õigusaktide tulemuslik rakendamine. Direktiiviga ette nähtud õigusraamistik ei võimalda siiski jõustamise, sealhulgas järelevalve, kontrolli ja uurimise integreeritud käsitlust. Seetõttu peaks komisjon olema kohustatud esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande nende aspektide kohta, sealhulgas ühtse riskijuhtimise raamistiku rakendamise kohta, et hinnata täiendavate õigusaktide vajadust.
Muudatusettepanek 14
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 18 a (uus)
(18a)   Käesoleva direktiivi eesmärk on tollikoostöö tugevdamine tollialaseid karistusi käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise teel. Kuna liikmesriikide õigustavad on praegu väga erinevad, ei ole võimalik neid täielikult ühtlustada.
Muudatusettepanek 15
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõige 1
1.  Käesoleva direktiiviga kehtestatakse liidu tollieeskirjade rikkumisi käsitlev raamistik ja nähakse ette karistused nende rikkumiste eest.
1.  Käesoleva direktiivi eesmärk on aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele ja määrata kindlaks liidu tollieeskirjade rikkumisi käsitlev raamistik ning sellega nähakse nende rikkumiste eest ette muud kui kriminaalkaristused ja ühtlustatakse liikmesriikide õigus- ja haldusnorme.
Muudatusettepanek 16
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõige 2 a (uus)
2a.   Käesolev direktiiv hõlmab liikmesriikide kohustusi Euroopa Liidu kaubanduspartnerite, samuti Maailma Kaubandusorganisatsiooni ja Maailma Tolliorganisatsiooni ees, ning selle eesmärk on kehtestada ühtne ja tulemuslikult toimiv siseturg, hõlbustades seejuures kaubandust ja tagades õiguskindluse.
Muudatusettepanek 17
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 2
Artikkel 2
Artikkel 2
Tollieeskirjade rikkumised ja asjaomased karistused
Üldpõhimõtted
Liikmesriigid sätestavad eeskirjad artiklites 36 nimetatud tollieeskirjade rikkumiste eest määratavate karistuste kohta.
1.   Liikmesriigid sätestavad eeskirjad artiklites 3 ja 6 nimetatud tollieeskirjade rikkumiste eest määratavate karistuste kohta ranges kooskõlas ne bis in idem põhimõttega.
Liikmesriigid tagavad, et igasugune artiklites 3 ja 6 sätestatud tegevus või tegevusetus kujutab endast tollieeskirjade rikkumist, kui see on toime pandud tahtlikult või hooletuse tõttu.
Liikmesriigid võivad kooskõlas liidu ja siseriiku õigusega ette näha muud liiki karistuste asemel kriminaalkaristused seal, kus seda tingib asjaomase rikkumise raskus ja iseloom, nii et määratud karistused oleksid tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.
2.   Käesoleva direktiivi kohaldamisel:
a)   teevad tolliasutused kindlaks, kas rikkumine pandi toime hooletusest, mis tähendab, et vastutav isik ei kontrollinud oma tegevust mõistliku hoolsusega, või et võetud abinõud olid selgelt ebapiisavad rikkumist põhjustanud asjaolude ärahoidmiseks, olgugi et nende ilmnemine oli mõistlikult ettenähtav;
b)   teevad tolliasutused kindlaks, kas rikkumine pandi toime tahtlikult, mis tähendab kas seda, et teo või tegevusetuse eest vastutav isik oli teadlik, et antud tegu või tegevusetus kujutab endast rikkumist, või sooritas ta selle tahtlikult ja teadlikult tollialaste õigusaktide rikkumise eesmärgil;
c)   ei kujuta tehnilised vead või eksimused endast tollieeskirjade rikkumist, välja arvatud juhul, kui kõigi asjaolude põhjal on selge, et need pandi toime tahtlikult või hooletusest.
Muudatusettepanek 18
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 2 a (uus)
Artikkel 2a
Kaubavahetuse lihtsustamine
Selleks et täita liidu kohustusi Maailma Kaubandusorganisatsiooni kaubanduse lihtsustamise lepingu raames, teevad liikmesriigid koostööd, et luua kõiki liikmesriike hõlmav koostöösüsteem. Nimetatud süsteemi eesmärk on: kooskõlastada tollikaristuste tulemuslikkuse põhinäitajaid (kaebuste arvu analüüs, rikkumiste korduvuse määr jne); levitada tolliteenistuste vahel parimaid tavasid (kontrolli ja karistuste tõhusus, halduskulude vähendamine jms); edastada ettevõtjate kogemusi ja luua nende vahel sidemeid; jälgida, kuidas tolliteenistused tegutsevad; ning koguda statistikat kolmandatest riikidest pärit ettevõtete rikkumiste kohta. Kõiki liikmesriike teavitatakse koostöösüsteemi raames viivitamata täheldatud tollieeskirjade rikkumistest ja rikkumiste uurimisest viisil, mis soodustab kaubavahetust, tõkestab ebaseaduslike kaupade siseturule pääsemist ning suurendab kontrollide tulemuslikkust.
Muudatusettepanek 19
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 3
Artikkel 3
Artikkel 3
Range vastutusega seotud tollieeskirjade rikkumised
Tollieeskirjade rikkumised
Liikmesriigid tagavad, et süü vormist olenemata kujutab järgmine tegevus või tegevusetus endast tollieeskirjade rikkumist:
Liikmesriigid tagavad, et alljärgnevad tegevused või tegevusetus kujutavad endast tollieeskirjade rikkumist:
a)  tollideklaratsiooni, ajutise ladustamise deklaratsiooni, sisenemise ülddeklaratsiooni, väljumise ülddeklaratsiooni, reekspordi deklaratsiooni või reekspordi teatist esitav isik ei taga deklaratsioonis, teatises või taotluses esitatud teabe õigsust ja täielikkust kooskõlas tolliseadustiku artikli 15 lõike 2 punktiga a;
a)  tollideklaratsiooni, ajutise ladustamise deklaratsiooni, sisenemise ülddeklaratsiooni, väljumise ülddeklaratsiooni, reekspordi deklaratsiooni või reekspordi teatist esitav isik ei taga deklaratsioonis, teatises või taotluses esitatud teabe õigsust ja täielikkust kooskõlas tolliseadustiku artikli 15 lõike 2 punktiga a;
b)  tollideklaratsiooni, ajutise ladustamise deklaratsiooni, sisenemise ülddeklaratsiooni, väljumise ülddeklaratsiooni, reekspordi deklaratsiooni või reekspordi teatist esitav isik ei taga lisadokumentide autentsust, õigsust ja kehtivust kooskõlas tolliseadustiku artikli 15 lõike 2 punktiga b;
b)  tollideklaratsiooni, ajutise ladustamise deklaratsiooni, sisenemise ülddeklaratsiooni, väljumise ülddeklaratsiooni, reekspordi deklaratsiooni või reekspordi teatist esitav isik ei taga lisadokumentide autentsust, õigsust ja kehtivust kooskõlas tolliseadustiku artikli 15 lõike 2 punktiga b;
c)  isik ei esita sisenemise ülddeklaratsiooni kooskõlas tolliseadustiku artikliga 127, merelaeva või õhusõiduki saabumise teatist kooskõlas tolliseadustiku artikliga 133, ajutise ladustamise deklaratsiooni kooskõlas tolliseadustiku artikliga 145, tollideklaratsiooni kooskõlas tolliseadustiku artikliga 158, vabatsoonis lubatud tegevuse teatist kooskõlas tolliseadustiku artikli 244 lõikega 2, väljaveoeelset deklaratsiooni kooskõlas tolliseadustiku artikliga 263, reekspordi deklaratsiooni kooskõlas tolliseadustiku artikliga 270, väljumise ülddeklaratsiooni kooskõlas tolliseadustiku artikliga 271 või reekspordi teatist kooskõlas tolliseadustiku artikliga 274;
c)  isik ei esita sisenemise ülddeklaratsiooni kooskõlas tolliseadustiku artikliga 127, merelaeva või õhusõiduki saabumise teatist kooskõlas tolliseadustiku artikliga 133, ajutise ladustamise deklaratsiooni kooskõlas tolliseadustiku artikliga 145, tollideklaratsiooni kooskõlas tolliseadustiku artikliga 158, vabatsoonis lubatud tegevuse teatist kooskõlas tolliseadustiku artikli 244 lõikega 2, väljaveoeelset deklaratsiooni kooskõlas tolliseadustiku artikliga 263, reekspordi deklaratsiooni kooskõlas tolliseadustiku artikliga 270, väljumise ülddeklaratsiooni kooskõlas tolliseadustiku artikliga 271 või reekspordi teatist kooskõlas tolliseadustiku artikliga 274;
d)  ettevõtja ei säilita tolliformaalsuste täitmisega seotud dokumente ja teavet tollile kättesaadaval viisil tollialaste õigusaktidega kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul kooskõlas tolliseadustiku artikliga 51;
d)  ettevõtja ei säilita tolliformaalsuste täitmisega seotud dokumente ja teavet tollile kättesaadaval viisil tollialaste õigusaktidega kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul kooskõlas tolliseadustiku artikliga 51;
e)  liidu tolliterritooriumile toodud kauba äraviimine tollijärelevalve alt tolli loata vastuolus tolliseadustiku artikli 134 lõike 1 esimese ja teise lõiguga;
e)  liidu tolliterritooriumile toodud kauba äraviimine tollijärelevalve alt tolli loata vastuolus tolliseadustiku artikli 134 lõike 1 esimese ja teise lõiguga;
f)  kauba äraviimine tollijärelevalve alt vastuolus tolliseadustiku artikli 134 lõike 1 neljanda lõiguga ning artikli 158 lõikega 3 ja artikliga 242;
f)  kauba äraviimine tollijärelevalve alt vastuolus tolliseadustiku artikli 134 lõike 1 neljanda lõiguga ning artikli 158 lõikega 3 ja artikliga 242;
g)  liidu tolliterritooriumile kaupa toov isik ei täida kauba asjakohasesse kohta toimetamisega seotud kohustusi kooskõlas tolliseadustiku artikli 135 lõikega 1 või ei teavita tolli, kui kohustusi ei ole võimalik täita, kooskõlas tolliseadustiku artikli 137 lõigetega 1 ja 2;
g)  liidu tolliterritooriumile kaupa toov isik ei täida kauba asjakohasesse kohta toimetamisega seotud kohustusi kooskõlas tolliseadustiku artikli 135 lõikega 1 või, kui kohustusi ei ole võimalik täita, ei teavita viivitamata tolli vastavalt tolliseadustiku artikli 137 lõigetele 1 ja 2 kaupade asukohast;
h)  vabatsooni kaupa toov isik ei too kauba, juhul kui vabatsoon külgneb liikmesriigi ja kolmanda riigi vahelise maismaapiiriga, otse sellesse vabatsooni ilma mõnd muud liidu tolliterritooriumi osa läbimata kooskõlas tolliseadustiku artikli 135 lõikega 2;
h)  juhul kui vabatsoon külgneb liikmesriigi ja kolmanda riigi vahelise maismaapiiriga, ei too vabatsooni kaupa toov isik kaupa otse sellesse vabatsooni ilma mõnd muud liidu tolliterritooriumi osa läbimata kooskõlas tolliseadustiku artikli 135 lõikega 2;
i)  deklarant ei esita ajutise ladustamise või tolliprotseduuri eesmärgil dokumente tollile, kui liidu õigusaktidega seda nõutakse või kui see on vajalik tollikontrolliks, kooskõlas tolliseadustiku artikli 145 lõikega 2 ja artikli 163 lõikega 2;
i)  deklarant ei esita ajutise ladustamise või tolliprotseduuri eesmärgil dokumente tollile, kui liidu õigusaktidega seda nõutakse või kui see on vajalik tollikontrolliks, kooskõlas tolliseadustiku artikli 145 lõikega 2 ja artikli 163 lõikega 2;
j)  ajutiselt ladustatud liiduvälise kauba eest vastutav ettevõtja ei suuna kõnealust kaupa tolliprotseduurile või ei reekspordi seda kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul kooskõlas tolliseadustiku artikliga 149;
j)  kaupu ajutiselt ladustav deklarant või kaupu heakskiidetud ladustamiskohas või muus tolli poolt määratud või heakskiidetud kohas ajutiselt ladustav liiduvälise kauba eest vastutav isik ei suuna kõnealust kaupa tolliprotseduurile ega reekspordi seda kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul kooskõlas tolliseadustiku artikliga 149;
k)  tollideklaratsiooni või lisadeklaratsiooni esitamise ajal ei ole tolliprotseduuri deklarandi valduses ja tollile kättesaadavad kõnealuse protseduuri taotlemiseks nõutavad lisadokumendid kooskõlas tolliseadustiku artikli 163 lõikega 1 ja artikli 167 lõike 1 teise lõiguga;
k)  tollideklaratsiooni või lisadeklaratsiooni esitamise ajal ei ole tolliprotseduuri deklarandi valduses ja tollile kättesaadavad kõnealuse protseduuri taotlemiseks nõutavad lisadokumendid kooskõlas tolliseadustiku artikli 163 lõikega 1 ja artikli 167 lõike 1 teise lõiguga;
l)  tolliprotseduuri deklarant ei esita tolliseadustiku artikli 166 kohase lihtsustatud deklaratsiooni või tolliseadustiku artikli 182 kohase deklarandi arvestuskande tegemise korral pädevale tolliasutusele kindlaksmääratud tähtaja jooksul lisadeklaratsiooni kooskõlas tolliseadustiku artikli 167 lõikega 1;
l)  tolliprotseduuri deklarant ei esita tolliseadustiku artikli 166 kohase lihtsustatud deklaratsiooni või tolliseadustiku artikli 182 kohase deklarandi arvestuskande tegemise korral pädevale tolliasutusele kindlaksmääratud tähtaja jooksul lisadeklaratsiooni kooskõlas tolliseadustiku artikli 167 lõikega 1;
m)  tolliasutuse poolt kaubale, pakendile või veovahendile kinnitatud identifitseerimisvahendi eemaldamine või hävitamine eelneva loata, mille toll on andnud kooskõlas tolliseadustiku artikli 192 lõikega 2;
m)  tolliasutuse poolt kaubale, pakendile või veovahendile kinnitatud identifitseerimisvahendi eemaldamine või hävitamine eelneva loata, mille toll on andnud kooskõlas tolliseadustiku artikli 192 lõikega 2;
n)  seestöötlemisprotseduuri pidaja ei lõpeta tolliprotseduuri kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul kooskõlas tolliseadustiku artikliga 257;
n)  seestöötlemisprotseduuri pidaja ei lõpeta tolliprotseduuri kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul kooskõlas tolliseadustiku artikliga 257;
o)  välistöötlemisprotseduuri pidaja ei ekspordi defektset kaupa kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul kooskõlas tolliseadustiku artikliga 262;
o)  välistöötlemisprotseduuri pidaja ei ekspordi defektset kaupa kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul kooskõlas tolliseadustiku artikliga 262;
p)  ehitise rajamine vabatsoonis tolliseadustiku artikli 244 lõikes 1 sätestatud tolli loata;
p)  ehitise rajamine vabatsoonis tolliseadustiku artikli 244 lõikes 1 sätestatud tolli eelneva loata;
q)  tollimaksukohustuslane ei maksa impordi- või eksporditollimaksu kindlaksmääratud tähtaja jooksul kooskõlas tolliseadustiku artikliga 108.
q)  tollimaksukohustuslane ei maksa impordi- või eksporditollimaksu kindlaksmääratud tähtaja jooksul kooskõlas tolliseadustiku artikliga 108;
qa)   ettevõtja ei esita tolliasutuste nõudmisel asjakohases vormis ja mõistliku aja jooksul vajalikke dokumente ja kogu vajalikku teavet ega osuta tolliformaalsuste või -kontrolli lõpuleviimiseks kogu vajalikku abi kooskõlas tolliseadustiku artikli 15 lõikega 1;
qb)   tollialaste õigusaktide kohaldamisega seotud otsuse saaja ei täida kõnealusest otsusest tulenevaid kohustusi kooskõlas tolliseadustiku artikli 23 lõikega 1;
qc)   tollialaste õigusaktide kohaldamisega seotud otsuse saaja ei teata tollile viivitamata kõikidest asjaoludest, mis ilmnevad pärast otsuse tegemist ja mis mõjutavad otsuse kehtivust või sisu, kooskõlas tolliseadustiku artikli 23 lõikega 2;
qd)   liidu transiidiprotseduuri pidaja ei esita kaupa puutumatul kujul ettenähtud tähtaja jooksul sihtkoha tolliasutusele kooskõlas tolliseadustiku artikli 233 lõike 1 punktiga a;
qe)   kauba mahalaadimine või teisele veovahendile laadimine ei toimu tolli loal või tolli poolt määratud või heakskiidetud kohas kooskõlas tolliseadustiku artikliga 140;
qf)   kauba ladustamine ajutise ladustamise kohas või tollilaos ilma tolliseadustiku artiklite 147 ja 148 kohase tolli antud loata;
qg)   loa omanik või protseduuri pidaja ei täida tolliladustamisprotseduurile suunatud kauba ladustamisest tulenevaid kohustusi kooskõlas tolliseadustiku artikli 242 lõike 1 punktidega a ja b.
qh)   tollile valeteabe või -dokumentide esitamine, kui toll nõuab teabe või dokumentide esitamist kooskõlas tolliseadustiku artikliga 15 või 163;
qi)   ettevõtja esitab ebaõigeid või puudulikke andmeid või mitteautentseid, ebaõigeid või kehtetuid dokumente, et saada luba
i)   volitatud ettevõtja staatuse saamiseks kooskõlas tolliseadustiku artikliga 38;
ii)   lihtsustatud deklaratsiooni kasutamiseks kooskõlas tolliseadustiku artikliga 166;
iii)   muu tollialase lihtsustuse kasutamiseks kooskõlas tolliseadustiku artikliga 177, 179, 182 või 185; või
iv)   kauba suhtes eriprotseduuri kasutamiseks kooskõlas tolliseadustiku artikliga 211;
qj)   kaup tuuakse liidu tolliterritooriumile või viiakse liidu tolliterritooriumilt välja, esitamata seda tollile kooskõlas tolliseadustiku artikliga 139 või 245 või artikli 267 lõikega 2;
qk)   kauba töötlemine tollilaos ilma tolli poolt tolliseadustiku artikli 241 kohaselt antud loata;
ql)   käesoleva artikli punktis qd ja qj nimetatud tollieeskirjade rikkumisega seotud kauba omamine või omandamine.
Muudatusettepanek 20
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 4
Artikkel 4
välja jäetud
Ettevaatamatusest toimepandud tollieeskirjade rikkumised
Liikmesriigid tagavad, et kui järgmine tegevus pandi toime või jäeti tegemata ettevaatamatusest, on tegemist tollieeskirjade rikkumisega:
a)   ajutiselt ladustatud liiduvälise kauba eest vastutav ettevõtja ei suuna kõnealust kaupa tolliprotseduurile või ei reekspordi seda kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul kooskõlas tolliseadustiku artikliga 149;
b)   ettevõtja ei osuta tollile tolliformaalsuste või -kontrolli lõpuleviimiseks kogu vajalikku abi kooskõlas tolliseadustiku artikli 15 lõikega 1;
c)   tollialaste õigusaktide kohaldamise taotlusega seotud otsuse saaja ei täida kõnealusest otsusest tulenevaid kohustusi kooskõlas tolliseadustiku artikli 23 lõikega 1;
d)   tollialaste õigusaktide kohaldamise taotlusega seotud otsuse saaja ei teata tollile viivitamata kõikidest asjaoludest, mis ilmnevad pärast otsuse tegemist ja võivad mõjutada otsuse kehtivust või sisu, kooskõlas tolliseadustiku artikli 23 lõikega 2;
e)   ettevõtja ei esita liidu tolliterritooriumile toodud kaupa tollile kooskõlas tolliseadustiku artikliga 139;
f)   liidu transiidiprotseduuri pidaja ei esita kaupa puutumatu kujul ettenähtud tähtaja jooksul sihtkoha tolliasutusele kooskõlas tolliseadustiku artikli 233 lõike 1 punktiga a;
g)   ettevõtja ei esita vabatsooni toodud kaupa tollile kooskõlas tolliseadustiku artikliga 245;
h)   ettevõtja ei esita liidu tolliterritooriumilt väljaviidavat kaupa väljaveol tollile kooskõlas tolliseadustiku artikli 267 lõikega 2;
i)   kauba mahalaadimine või teisele veovahendile laadimine ei toimu tolli loal või tolli poolt määratud või heakskiidetud kohas kooskõlas tolliseadustiku artikliga 140;
j)   kauba ladustamine ajutise ladustamise kohas või tollilaos artiklite 147 ja 148 kohaselt tolli antud loata;
k)   loa omanik või protseduuri pidaja ei täida tolliladustamisprotseduurile suunatud kauba ladustamisest tulenevaid kohustusi kooskõlas tolliseadustiku artikli 242 lõike 1 punktidega a ja b.
Muudatusettepanek 21
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 5
Artikkel 5
välja jäetud
Tahtlikult toimepandud tollieeskirjade rikkumised
Liikmesriigid tagavad, et kui järgmine tegevus pandi toime või jäeti tegemata tahtlikult, on tegemist tollieeskirjade rikkumisega:
a)   tollile valeteabe või -dokumentide esitamine, kui toll nõuab teabe või dokumentide esitamist kooskõlas tolliseadustiku artikliga 15 või 163;
b)  ettevõtja esitab valeandmeid või kasutab muud ebaausat viisi, et saada tollilt luba;
i)   volitatud ettevõtja staatuse saamiseks kooskõlas tolliseadustiku artikliga 38;
ii)   lihtsustatud deklaratsiooni kasutamiseks kooskõlas tolliseadustiku artikliga 166;
iii)   muu tollialase lihtsustuse kasutamiseks kooskõlas tolliseadustiku artikliga 177, 179, 182 või 185;
iv)   kauba suhtes eriprotseduuri kasutamiseks kooskõlas tolliseadustiku artikliga 211;
c)   kaup tuuakse liidu tolliterritooriumile või viiakse liidu tolliterritooriumilt välja, esitamata seda tollile kooskõlas tolliseadustiku artikliga 139 või 245 või artikli 267 lõikega 2;
d)   tollialaste õigusaktide kohaldamise taotlusega seotud otsuse saaja ei täida kõnealusest otsusest tulenevaid kohustusi kooskõlas tolliseadustiku artikli 23 lõikega 1;
e)   tollialaste õigusaktide kohaldamise taotlusega seotud otsuse saaja ei teata tollile viivitamata kõikidest asjaoludest, mis ilmnevad pärast otsuse tegemist ja võivad mõjutada otsuse kehtivust või sisu, kooskõlas tolliseadustiku artikli 23 lõikega 2;
f)   kauba töötlemine tollilaos ilma tolli poolt tolliseadustiku artikli 241 kohaselt antud loata;
g)   artikli 4 punktis f ja käesoleva artikli punktis c nimetatud tollieeskirjade rikkumisega seotud kauba omandamine või omamine.
Muudatusettepanek 22
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 6
Artikkel 6
Artikkel 6
Tollieeskirjade rikkumise toimepanekule kaasaaitamine ja kihutamine ja tollieeskirjade rikkumise katse
Tollieeskirjade rikkumise toimepanekule kaasaaitamine ja kihutamine ja tollieeskirjade rikkumise katse
1.  Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artiklis 5 osutatud tegevusele või tegevusetusele kaasaaitamine või kihutamine on tollieeskirjade rikkumine.
1.  Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artikli 8 b lõikes 2 osutatud tegevusele või tegevusetusele kaasaaitamine või kihutamine kujutab endast tollieeskirjade rikkumist.
2.  Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artikli 5 punktides b ja c osutatud tegevuse või tegevusetuse katse on tollieeskirjade rikkumine.
2.  Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artikli 3 punktides qi ja qj osutatud tegevuse või tegevusetuse katse kujutab endast tollieeskirjade rikkumist.
Muudatusettepanek 23
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 7
Artikkel 7
Artikkel 7
Tolliasutuse tehtud viga
Tolliasutuse tehtud viga
Juhul kui artiklites 36 osutatud tegevus või tegevusetus tuleneb tolliasutuse tehtud veast, ei kujuta see endast tollieeskirjade rikkumist.
Juhul kui artiklites 3 ja 6 osutatud tegevus või tegevusetus tuleneb tolliasutuse tehtud veast, ei kujuta see endast tollieeskirjade rikkumist kooskõlas tolliseadustiku artikliga 119 ning kui vead põhjustavad kahju, vastutab selle eest tolliasutus.
Muudatusettepanek 24
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 8 – lõige 1 – sissejuhatav osa
1.  Liikmesriigid tagavad juriidilise isiku vastutusele võtmise tollieeskirjade rikkumise eest, mille on tema kasuks toime pannud eraisikuna või juriidilise isiku organi liikmena tegutsenud isik, kes on juriidilise isiku juures juhtival kohal ühel järgmisel alusel:
1.  Liikmesriigid tagavad juriidilise isiku vastutuselevõtmise artiklites 3 ja 6 osutatud tollieeskirjade rikkumise eest, mille on tema kasuks toime pannud eraisikuna või juriidilise isiku organi liikmena tegutsenud isik, kes on juriidilise isiku juures juhtival kohal ühel järgmisel alusel:
Muudatusettepanek 25
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 8 – lõige 2
2.  Liikmesriigid tagavad ka juriidilise isiku vastutusele võtmise juhul, kui lõikes 1 osutatud isiku järelevalve või kontrolli puudumine võimaldas lõikes 1 osutatud isiku alluvuses oleval isikul panna kõnealuse juriidilise isiku kasuks toime tollieeskirjade rikkumise.
(Ei puuduta eestikeelset versiooni.)
Muudatusettepanek 26
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 8 – lõige 3 a (uus)
3a.   Käesolevas direktiivis tähendab juriidiline isik üksust, millel on juriidilise isiku staatus vastavalt kohaldatavatele õigusaktidele, välja arvatud riigid või avalik-õiguslikud asutused, kes teostavad riigivõimu, ja avalik-õiguslikud rahvusvahelised organisatsioonid.
Muudatusettepanek 27
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 8 a (uus)
Artikkel 8a
Arvessevõetavad tegurid hindamaks, kas tegemist on väiksema rikkumisega
1.   Hindamaks, kas artiklis 3 osutatud rikkumist saab lugeda väiksemaks rikkumiseks, tagavad liikmesriigid menetluse algusest alates, s.t kogu rikkumise tuvastamise kestel, et nende pädevad asutused võtavad arvesse kõiki asjakohaseid asjaolusid, sealhulgas järgmist:
a)   rikkumine pandi toime hooletusest;
b)   asjaomase kauba suhtes ei kohaldata tolliseadustiku artikli 134 lõike 1 teises lauses ja artikli 267 lõike 3 punktis e osutatud keeldusid või piiranguid;
c)   rikkumise mõju tasutavate tollimaksude summale on väike või olematu;
d)   rikkumise eest vastutav isik tegi uurimise käigus tulemuslikult koostööd pädeva asutusega;
e)   rikkumise eest vastutav isik teatas rikkumisest vabatahtlikult, tingimusel et rikkumise suhtes ei teostata veel uurimist, millest asjaomase rikkumise eest vastutav isik teadlik oleks;
f)   rikkumise eest vastutav isik suudab näidata, et ta teeb märkimisväärseid jõupingutusi, et täita liidu tollialaseid õigusakte, tõestades kõrgetasemelise kontrolli olemasolu oma tegevuses, näiteks nõuetelevastavuse süsteemi näol;
g)   rikkumise eest vastutav isik on väike või keskmise suurusega ettevõtja, kellel ei olnud tolliküsimustes varasemaid kogemusi.
2.   Pädevad asutused loevad rikkumise väiksemaks rikkumiseks vaid juhul, kui sellega ei seondu artiklis 8b osutatud raskendavaid asjaolusid.
Muudatusettepanek 28
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 8 b (uus)
Artikkel 8b
Arvessevõetavad tegurid hindamaks, kas tegemist on tõsise rikkumisega
1.   Hindamaks, kas artiklis 3 osutatud rikkumist saab lugeda tõsiseks rikkumiseks, tagavad liikmesriigid menetluse algusest alates, s.t kogu rikkumise tuvastamise kestel, et nende pädevad asutused võtavad arvesse järgmisi asjaolusid:
a)   rikkumine pandi toime tahtlikult;
b)   rikkumine kestis pikemat aega, mis annab tunnistust kavatsusest seda jätkata;
c)   antud rikkumisega sarnane või sellega seotud rikkumine jätkub või kordub, s.t pannakse toime rohkem kui ühel korral;
d)   rikkumine mõjutab oluliselt tasumata jäetud impordi- või eksporditollimaksude summat;
e)   asjaomaste kaupade suhtes kohaldatakse tolliseadustiku artikli 134 lõike 1 teises lauses ja artikli 267 lõike 3 punktis e osutatud keeldusid või piiranguid;
f)   rikkumise eest vastutav isik keeldub koostööst või igakülgsest koostööst pädeva asutusega;
g)   rikkumise eest vastutav isik on varem rikkumisi toime pannud.
2.   Artikli 3 punktides f, g, p ning alapunktides qi ja qj osutatud rikkumised on oma olemuselt tõsised rikkumised.
Muudatusettepanek 29
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 9
Artikkel 9
Artikkel 9
Karistused artiklis 3 osutatud tollieeskirjade rikkumiste eest
Tollieeskirjade väiksemate rikkumiste eest määratavad muud kui kriminaalkaristused
Liikmesriigid tagavad, et artiklis 3 osutatud tollieeskirjade rikkumiste eest määratakse tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused järgmistes piirides:
1.   Liikmesriigid tagavad, et selliste artiklis 3 osutatud tollieeskirjade rikkumiste eest, mis loetakse artikli 8 a kohaselt väiksemateks rikkumisteks, määratakse, lisaks tasumata jäetud tollimaksude tasumisele, tõhusad, proportsionaalsed, hoiatavad ja muud kui kriminaalkaristused järgmistes piirides:
a)  rahatrahv vahemikus 1–5 % kauba väärtusest, kui tollieeskirjade rikkumine seondub konkreetse kaubaga;
a)  rahatrahv kuni 70 % tasumata jäetud tollimaksudest, kui tollieeskirjade rikkumine seondub tollimaksude tasumisest kõrvalehoidumisega;
b)  rahatrahv vahemikus 150–7 500 eurot, kui tollieeskirjade rikkumine ei seondu konkreetse kaubaga.
b)  rahatrahv kuni 7 500 eurot, kui tollieeskirjade rikkumine ei seondu tollimaksude tasumisest kõrvalehoidumisega.
2.   Käesoleva artikli lõikes 1 kehtestatud piirides ettenähtud karistuste suuruse määramisel tagavad liikmesriigid kõigi artiklis 8a loetletud oluliste asjaolude arvessevõtmise.
Muudatusettepanek 30
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 10
Artikkel 10
välja jäetud
Karistused artiklis 4 osutatud tollieeskirjade rikkumiste eest
Liikmesriigid tagavad, et artiklis 4 osutatud tollieeskirjade rikkumiste eest määratakse tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused järgmistes piirides:
a)   rahatrahv kuni 15 % kauba väärtusest, kui tollieeskirjade rikkumine seondub konkreetse kaubaga;
b)   rahatrahv kuni 22 500 eurot, kui tollieeskirjade rikkumine ei seondu konkreetse kaubaga.
Muudatusettepanek 31
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 11
Artikkel 11
Artikkel 11
Karistused artiklites 5 ja 6 osutatud tollieeskirjade rikkumiste eest
Tollieeskirjade tõsiste rikkumise eest määratavad muud kui kriminaalkaristused
Liikmesriigid tagavad, et artiklites 5 ja 6 osutatud tollieeskirjade rikkumiste eest määratakse tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused järgmistes piirides:
1.   Liikmesriigid tagavad, et artiklites 3 ja 6 osutatud tollieeskirjade rikkumiste eest, mis loetakse artikli 8b kohaselt tõsisteks rikkumisteks, määratakse, lisaks tasumata jäetud tollimaksude tasumisele, tõhusad, proportsionaalsed, hoiatavad ja muud kui kriminaalkaristused järgmistes piirides:
a)  rahatrahv kuni 30 % kauba väärtusest, kui tollieeskirjade rikkumine seondub konkreetse kaubaga;
a)  rahatrahv vahemikus 70–140 % tasumata jäetud tollimaksudest, kui tollieeskirjade rikkumine seondub tollimaksude tasumisest kõrvalehoidumisega;
aa)   rahatrahv vahemikus 15–30 % kaupade väärtusest, kui tollieeskirjade rikkumine seondub mitte tollimaksude tasumisest kõrvalehoidumisega, vaid kaupade väärtusega;
b)  rahatrahv kuni 45 000 eurot, kui tollieeskirjade rikkumine ei seondu konkreetse kaubaga.
b)  rahatrahv vahemikus 7 500 kuni 45 000 eurot, kui tollieeskirjade rikkumine ei seondu tollimaksude tasumisest kõrvalehoidumisega ega ka kaupade väärtusega.
2.   Käesoleva artikli lõikes 1 kehtestatud piirides ettenähtud karistuste suuruse määramisel tagavad liikmesriigid kõigi artiklis 8a ning artikli 8b lõikes 1 loetletud oluliste asjaolude arvessevõtmise.
Muudatusettepanek 32
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 11 a (uus)
Artikkel 11a
Tollieeskirjade tõsiste rikkumise eest määratavad teised muud kui kriminaalkaristused
1.   Lisaks artiklis 11 nimetatud karistustele võivad liikmesriigid tõsiste rikkumiste korral kooskõlas tolliseadustikuga kohaldada järgmisi mitterahalisi karistusi:
a)   kauba alaline või ajutine konfiskeerimine;
b)   saadud loa peatamine.
2.   Vastavalt tolliseadustikule näevad liikmesriigid tollialaste õigusaktide tõsise või korduva rikkumise korral ette volitatud ettevõtja staatuse andmise otsuse tühistamise.
Muudatusettepanek 33
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 11 b (uus)
Artikkel 11b
Läbivaatamine
1.   Komisjon koos liikmesriikide pädevate asutustega vaatab artiklite 9 ja 11 alusel kohaldatavad trahvisummad läbi viis aastat pärast [käesoleva direktiivi jõustumise kuupäev]. Läbivaatamismenetlusega tahetakse tolliliidu toimimise ühtlustamiseks tagada, et tolliliidu raames määratavad trahvisummad oleksid ühtlasemad.
2.   Komisjon avaldab igal aastal liikmesriikide poolt artiklites 3 ja 6 osutatud tollieeskirjade rikkumiste eest määratud karistuste üksikasjad.
3.   Liikmesriigid tagavad kooskõla tollialaste õigusaktidega määruse (EL) nr 952/2013 artikli 5 punkti 2 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 978/20121 tähenduses.
_______________
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrus (EL) nr 978/2012 üldiste tariifsete soodustuste kava kohaldamise ning nõukogu määruse (EÜ) nr 732/2008 kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 303, 31.10.2012, lk 1).
Muudatusettepanek 34
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 11 c (uus)
Artikkel 11c
Kokkuleppemenetlus
Kohtumenetluse algatamise või jätkamise alternatiivina tagavad liikmesriigid kokkuleppemenetluse võimaluse, mis võimaldab pädevatel asutustel sõlmida rikkumise eest vastutava isikuga kokkuleppe tollieeskirjade rikkumise lahendamiseks tingimusel, et kõnealune isik nõustub koheselt jõustatava karistusega.
Kui aga kohtumenetlust on juba alustatud, võivad pädevad asutused kokkuleppe sõlmida üksnes kohtuasutuse nõusolekul.
Komisjon esitab kokkuleppemenetluste suunised, mille kohaselt tagatakse, et rikkumise eest vastutavale isikule antakse läbipaistvalt ja võrdse kohtlemise põhimõtet järgides kokkuleppe sõlmimise võimalus ning et mis tahes kokkuleppe sõlmimise järel avaldatakse kokkuleppemenetluse tulemus.
Muudatusettepanek 35
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 12
Artikkel 12
välja jäetud
Karistuste tõhus kohaldamine ja karistuse määramise õiguse kasutamine pädevate asutuste poolt
Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused võtavad artiklites 3–6 osutatud tollieeskirjade rikkumiste eest määratavate karistuste liigi ja taseme kindlaksmääramisel arvesse kõiki olulisi asjaolusid, sealhulgas vajaduse korral järgmist:
a)   rikkumise raskus ja kestus;
asjaolu, et rikkumise eest vastutav isik on volitatud ettevõtja;
tasumata jäetud impordi- või eksporditollimaksu suurus;
asjaolu, et asjaomase kauba suhtes kohaldatakse tolliseadustiku artikli 134 lõike 1 teises lauses ja artikli 267 lõike 3 punktis e osutatud keeldusid või piiranguid või asjaomane kaup ohustab avalikku julgeolekut;
rikkumise eest vastutava isiku ja pädeva asutuse koostöö tase;
rikkumise eest vastutava isiku varasemad rikkumised.
Muudatusettepanek 36
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 12 a (uus)
Artikkel 12a
Nõuete täitmine
Liikmesriigid tagavad, et suunised ja väljaanded selle kohta, kuidas täita liidu tollialaseid õigusakte praegu ja edaspidi, tehakse huvitatud isikutele hõlpsasti juurdepääsetaval, mõistetaval ja ajakohastatud kujul kättesaadavaks.
Muudatusettepanek 37
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 13
Artikkel 13
Aegumine
Artikkel 13
Aegumine
1.  Liikmesriigid tagavad, et aegumistähtaeg artiklites 36 osutatud tollieeskirjade rikkumist käsitleva menetluse algatamiseks on neli aastat ja see algab tollieeskirjade rikkumise toimepaneku päevast.
1.  Liikmesriigid tagavad, et aegumistähtaeg artiklites 3 ja 6 osutatud tollieeskirjade rikkumist käsitleva menetluse algatamiseks on neli aastat ja et seda arvestatakse alates tollieeskirjade rikkumise toimepaneku päevast.
2.  Liikmesriigid tagavad, et tollieeskirjade rikkumise pideva või korduva toimepaneku korral algab aegumistähtaeg päevast, mil lõpeb endast tollieeskirjade rikkumist kujutav tegevus või tegevusetus.
2.  Liikmesriigid tagavad, et tollieeskirjade rikkumise pideva või korduva toimepaneku korral algab aegumistähtaeg päevast, mil lõpeb endast tollieeskirjade rikkumist kujutav tegevus või tegevusetus.
3.  Liikmesriigid tagavad, et aegumistähtaja katkeb, kui pädev asutus teatab asjaomasele isikule sama tollieeskirjade rikkumisega seotud juurdluse või kohtumenetluse algatamisest. Aegumistähtaeg algab pärast katkestamist uuesti.
3.  Liikmesriigid tagavad, et aegumistähtaja katkestab kas rikkumise eest vastutava isiku tegu või igasugune pädeva asutuse tegu, mis on seotud sama tollieeskirjade rikkumist käsitleva juurdluse või kohtumenetlusega ja millest asjaomasele isikule teatatakse. Aegumistähtaeg jätkub päevast, mil aegumist katkestanud tegevus lõpetatakse.
4.  Liikmesriigid tagavad, et artiklites 3–6 osutatud tollieeskirjade rikkumist käsitleva menetluse algatamine või jätkamine on välistatud kaheksa aasta möödumisel lõikes 1 või 2 osutatud päevast.
4.  Ilma et see piiraks artikli 14 lõike 2 kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et käesoleva artikli lõikes 3 osutatud aegumistähtaja katkemistest sõltumata aegub artiklites 3 või 6 osutatud tollieeskirjade rikkumist käsitlev menetlus kaheksa aasta möödumisel käesoleva artikli lõikes 1 või 2 osutatud päevast.
5.  Liikmesriigid tagavad, et karistuse määramist käsitleva otsuse täitmise aegumistähtaeg on kolm aastat. Aegumistähtaeg algab lõpliku otsuse tegemise päevast.
5.  Liikmesriigid tagavad, et karistuse määramist käsitleva otsuse täitmise aegumistähtaeg on kolm aastat. Aegumistähtaeg algab lõpliku otsuse tegemise päevast.
6.  Liikmesriigid sätestavad lõigetes 1, 4 ja 5 osutatud tähtaegade peatamise alused.
6.  Liikmesriigid sätestavad lõigetes 1, 4 ja 5 osutatud tähtaegade peatamise alused.
Muudatusettepanek 38
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 16 – lõik 1
Liikmesriigid teevad koostööd ja vahetavad teavet, mis on vajalik artiklites 36 osutatud, endast tollieeskirjade rikkumist kujutava tegevuse või tegevusetusega seotud menetluse jaoks, eelkõige juhul, kui mitu liikmesriiki on algatanud samade asjaoludega seoses menetluse sama isiku vastu.
Liikmesriigid teevad koostööd ja vahetavad teavet, mis on vajalik artiklites 3 ja 6 osutatud, endast tollieeskirjade rikkumist kujutava tegevuse või tegevusetusega seotud menetluse jaoks, eelkõige juhtudel, kui mitu liikmesriiki on algatanud samade asjaoludega seoses menetluse sama isiku vastu. Liikmesriikidevahelise koostöö eesmärk on suurendada kaupade tollikontrollide tõhusust ning ühtlustada liidusiseseid menetlusi.
Muudatusettepanek 39
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 16 – lõik 1 a (uus)
Komisjon teostab järelevalvet liikmesriikidevahelise koostöö üle tollikontrolli ja -karistuste tulemuslikkuse põhinäitajate kindlaksmääramisel, parimate tavade levitamisel ning tolliametnike koolituse koordineerimisel.
Muudatusettepanek 40
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 17
Artikkel 17
Artikkel 17
Arestimine
Arestimine
Liikmesriigid tagavad, et pädevatel asutustel on võimalik ajutiselt arestida kaupa, veovahendeid ja artiklites 36 osutatud tollieeskirjade rikkumiste toimepanekuks kasutatud muid vahendeid.
Liikmesriigid tagavad, et pädevatel asutustel on võimalik ajutiselt arestida kaupa, veovahendeid või artiklites 3 ja 6 osutatud tollieeskirjade rikkumiste toimepanekuks kasutatud muid vahendeid. Kui liikmesriik pärast karistuse määramist kauba alaliselt konfiskeerib, võib ta vastavalt vajadusele selle hävitada, ringlusse võtta või seda taaskasutada.
Muudatusettepanek 41
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 18 – lõik 1 a (uus)
Komisjon esitab 31. detsembriks 2017 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande liidu tollialaste õigusaktide jõustamise teiste elementide kohta nagu järelevalve, kontroll ja uurimine, lisades vajaduse korral seadusandliku ettepaneku käeoleva direktiivi täiendamiseks.
Muudatusettepanek 42
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 18 a (uus)
Artikkel 18a
Liikmesriikide aruandlus
Liikmesriigid saadavad komisjonile rikkumiste statistika, milles on ära näidatud ka rikkumiste eest määratud karistused, et võimaldada komisjonil hinnata käesoleva direktiivi kohaldamist. Selline teave esitatakse igal aastal pärast käesoleva direktiivi jõustumist. Komisjon võib niisuguseid andmeid kasutada käesoleva direktiivi läbivaatamisel, et riikide karistussüsteeme paremini ühtlustada.

(1) Asi saadeti vastavalt kodukorra artikli 61 lõike 2 teisele lõigule vastutavale komisjonile uuesti läbivaatamiseks (A8-0239/2016).


Paranduseelarve projekt nr 3/2016: institutsioonide turvalisus
PDF 242kWORD 49k
Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2016. aasta resolutsioon, mis käsitleb nõukogu seisukohta Euroopa Liidu 2016. aasta paranduseelarve projekti nr 3/2016 kohta – Institutsioonide turvalisus (12600/2016 – C8-0409/2016 – 2016/2121(BUD))
P8_TA(2016)0401A8-0295/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 314,

–  võttes arvesse Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artiklit 106a,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012 (mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002)(1), eriti selle artiklit 41,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu 2016. aasta üldeelarvet, mis võeti lõplikult vastu 25. novembril 2015. aastal(2),

–  võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020(3),

–  võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(4),

–  võttes arvesse paranduseelarve projekti nr 3/2016, mille komisjon võttis vastu 30. juunil 2016 (COM(2016)0310),

–  võttes arvesse 11. oktoobril 2016 vastu võetud ja samal päeval Euroopa Parlamendile edastatud nõukogu seisukohta paranduseelarve projekti nr 3/2016 kohta (12600/2016 – C8‑0409/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi presidendi 7. juuni 2016. aasta kirja Euroopa Komisjoni presidendile, eriti selle kolmandat lõiku,

–  võttes arvesse oma avaldust institutsioonidevahelise kokkuleppe punkti 27 kohaldamise kohta, mis moodustab ühe osa 2016. aasta eelarve lepitusmenetluse raames saavutatud 14. novembri 2015. aasta ühisjäreldustest,

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 88 ja 91,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A8-0295/2016),

A.  arvestades, et hiljutiste terrorirünnakute tagajärjel on liidu institutsioonid pidanud oma julgeolekuvajadused läbi vaatama, tuvastades vajaduse lisavahendite järele 2016. aastal;

B.  arvestades, et paranduseelarve projektis nr 3/2016 tehakse seetõttu ettepanek suurendada julgeolekueelarvet kokku 15,8 miljoni euro võrra Euroopa Koolides, Euroopa Parlamendis, Euroopa Komisjonis, Euroopa Kohtus, Euroopa Kontrollikojas, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitees, Regioonide Komitees ja Euroopa välisteenistuses;

C.  arvestades, et konkreetselt kavandatakse paranduseelarve projektis nr 3/2016 35 alalise ametikoha lisandumine täiendavate turvatöötajate värbamiseks Euroopa Parlamenti; arvestades, et sellised ametikohad tuleks 2017. aasta eelarves säilitada ja mitte kohaldada nende suhtes personali 5 % vähendamise eesmärki, kuna tegu on uute meetmetega; arvestades, et parlament austab täielikult personali 5 % vähendamise kohta tehtud avaldust 2016. aasta eelarvet puudutavate ühisjärelduste lisas;

1.  võtab komisjoni esitatud paranduseelarve projekti nr 3/2016 teadmiseks;

2.  kiidab nõukogu seisukoha paranduseelarve projekti nr 3/2016 kohta heaks;

3.  teeb presidendile ülesandeks kuulutada paranduseelarve nr 3/2016 lõplikult vastuvõetuks ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, kontrollikojale ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT L 298, 26.10.2012, lk 1.
(2) ELT L 48, 24.2.2016.
(3) ELT L 347, 20.12.2013, lk 884.
(4) ELT C 373, 20.12.2013, lk 1.


ELi strateegia Iraani suhtes pärast tuumakokkuleppe saavutamist
PDF 213kWORD 65k
Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2016. aasta resolutsioon ELi strateegia kohta Iraani suhtes pärast tuumakokkuleppe saavutamist (2015/2274(INI))
P8_TA(2016)0402A8-0286/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ühisavaldust, mille tegid komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini ning Iraani välisminister Mohammad Javad Zarif 16. aprillil 2016 Teheranis,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2231 (2015), mis võeti vastu 20. juulil 2015,

–  võttes arvesse nõukogu 20. juuli 2015. aasta järeldusi Iraani tuumaprogrammi kokkuleppe kohta,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Iraani kohta, eriti 10. märtsi 2011. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu suhtumise kohta Iraani(1), 14. juuni 2012. aasta resolutsiooni etniliste vähemuste olukorra kohta Iraanis(2), 17. novembri 2011. aasta resolutsiooni hiljutiste inimõiguste rikkumiste juhtumite kohta Iraanis(3) ja 3. aprilli 2014. aasta resolutsiooni ELi strateegia kohta Iraani suhtes(4),

–  võttes arvesse ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ja tegevuskava; võttes arvesse ELi aastaaruandeid inimõiguste kohta,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone seoses ELi aastaaruannetega inimõiguste kohta,

–  võttes arvesse oma 8. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni surmanuhtluse kohta(5),

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) eriraportööri 10. märtsi 2016. aasta aruannet inimõiguste olukorra kohta Iraani Islamivabariigis, tema hiljutisi 20. mai ja 8. juuni 2016. aasta avaldusi, milles ta väljendas muret inimõiguste kaitsjate vangistamise ja baha’i kogukonna vihkamisele õhutamise hiljutise laine pärast, ning ÜRO peasekretäri 3. märtsi 2016. aasta raportit inimõiguste olukorra kohta Iraani Islamivabariigis,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 17. detsembril 2015. aastal vastu võetud resolutsiooni 70/173 inimõiguste olukorra kohta Iraani Islamivabariigis (A/RES/70/173),

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini 14. oktoobri 2015. aasta avaldust alaealise seadusrikkuja hukkamise kohta Iraanis ning 20. mai 2016. aasta avaldust iraanlasest inimõiguste kaitsja Narges Mohammadi hukkamõistmise kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamust (A8-0286/2016),

A.  arvestades, et pärast Iraani tuumakokkulepet ja sisepoliitilisi arenguid Iraanis on avanenud võimalus viia riigis ellu reforme ja parandada riigi suhteid Euroopa Liiduga,

ELi ja Iraani suhted

Poliitiline dialoog

1.  arvab, et ühine laiaulatuslik tegevuskava, mida teatakse Iraani tuumakokkuleppena, oli mitmepoolse diplomaatia ja eriti Euroopa diplomaatia jaoks märkimisväärne saavutus, mis peaks võimaldama mitte ainult ELi ja Iraani suhteid märgatavat parandada, vaid ka edendada kogu piirkonna stabiilsust; usub, et kõik pooled vastutavad nüüd kokkuleppe range ja täieliku elluviimise tagamise eest; kiidab heaks ühiskomisjoni loomise, kuhu kuuluvad esindajad Iraanist ja E3/EL+3 riikide rühmast (Hiina, Prantsusmaa, Saksamaa, Venemaa Föderatsioon, Ühendkuningriik ja Ameerika Ühendriigid koos komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindajaga); toetab igati liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ühise laiaulatusliku tegevuskava raames loodud ühiskomisjoni koordineerija rollis ning usub, et ühise laiaulatusliku tegevuskava range ja täielik elluviimine on jätkuvalt ülitähtis;

2.  kiidab heaks komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini ning seitsme Euroopa Komisjoni voliniku 16. aprilli 2016. aasta ühisvisiidi Iraani, mis on tähtis verstapost ELi ja Iraani kahepoolsete suhete kaugeleulatuva tegevuskava kavandamisel ühist huvi pakkuvates küsimustes; täheldab, et mitmes komisjoni avalduses ja Iraani saadetud ELi delegatsioonide (millest viimane koosnes kõrgest esindajast ja asepresidendist ning seitsmest volinikust) puhul on keskendutud kaubandusele ja majandussidemetele;

3.  tuletab meelde, et nõukogu otsus tühistada kõik Iraani Islamivabariigi vastu suunatud tuumavaldkonna sanktsioonid, kuna Iraan oli täitnud ühise laiaulatusliku tegevuskava kohased kohustused, lubab jätkata suhteid Iraaniga ning pakub võimalusi ja kasu mõlemale poolele, andes võimaluse avada Iraani turg uuesti Euroopa ettevõtjatele; tuletab meelde, et Iraanis on suurearvuline, suhteliselt kõrge haridustasemega ja noor elanikkond ja üks piirkonna mitmekesisemaid SKP struktuure ning et Iraan vajab investeeringuid ja on võimalik turg kvaliteetsetele Euroopa kaupadele;

4.  peab kiiduväärseks avatust suhetes Iraaniga; juhib tähelepanu, et ELi ja Iraani suhete areng peaks toimuma käsikäes tuumakokkuleppe / ühise laiaulatusliku tegevuskava elluviimisega; tuletab meelde, et kokkuleppe tingimuste kohaselt võib selle täitmata jätmine Iraani poolt tuua kaasa sanktsioonide taaskehtestamise; ergutab uuendama ELi ja selle liikmesriikide suhteid Iraaniga, nii et pooled teeksid tihedat koostööd kahepoolsetes ja mitmepoolsetes küsimustes, et tagada piirkonnas suurem stabiilsus ja tuumakokkuleppe tõhus rakendamine; arvab, et ELi ja Iraani suhteid tuleks arendada mitmetasandilise dialoogi kaudu, mis hõlmab poliitilisi, diplomaatilisi, majanduslikke, akadeemilisi, tehnilisi ja inimestevahelisi kontakte, millesse on kaasatud kodanikuühiskonna esindajad, vabaühendused ja inimõiguste kaitsjad; toetab ELi ja Iraani suhete avamist mõlema poole vastastikuse kasu nimel, tuginedes ühiste huvide ja erinevuste realistlikule hindamisele, et soodustada usalduse suurendamise õhkkonnas koostöö järkjärgulist laiendamist, esmajoones Iraani ja ELi elanike huvides; toetab sellega seoses Euroopa Liidu võetud kohustust uuendada suhteid Iraaniga, võttes aluseks nn nelja K (four Cs) dialoogi: dialoog, mis on ulatuselt kõikehõlmav (comprehensive), koostöövalmis (cooperative) valdkondades, kus Iraanil ja ELil on vastastikused huvid, kriitiline (critical), avatud ja avameelne valdkondades, kus Iraan ja EL on eriarvamusel, kuid püüavad leida ühise seisukoha, ning tooni poolest ja praktilisel tasandil üldiselt konstruktiivne (constructive);

5.  peab kiiduväärseks Euroopa välisteenistuses tehtud institutsioonilisi muudatusi eesmärgiga kajastada ühise laiaulatusliku tegevuskava tulemusi, eriti Iraani töökonna loomist Euroopa välisteenistuses eesmärgiga koordineerida eri tegevusliine kõigis Iraaniga seotud küsimustes; peab kiiduväärseks Euroopa välisteenistuse võetud meetmeid ELi delegatsiooni loomiseks Teheranis, nagu nõuti eelmistes Euroopa Parlamendi resolutsioonides, sest see võimaldab ELil teha koostööd Iraani ametiasutustega, et anda Iraanis üldsusele paremaid teadmisi ELi kohta, vältida arusaamatusi ja ehitada üles tihenev koostöö ELi ja Iraani vahel; rõhutab sellega seoses, et kaubandus ja investeeringud on ELi pädevused ning ELi delegatsiooni loomine Teheranis võimaldaks soodustada ELi ja Iraani koostööd kaubanduse, hariduse, kultuuri, inimõiguste ja keskkonnasäästlikkuse valdkonnas, aidates tugevalt kaasa mõlema poole ootuste täitumisele; toonitab, et Euronewsi edastamine farsi keeles peaks tulevikus samuti looma olulise meediasilla Euroopa Liidu ning pärsia keelt kõneleva vaatajaskonna vahele;

6.  tuletab meelde, et EL ja Iraan on otsustanud tegeleda ühiste probleemidega edasiviival viisil; nõuab, et ELi strateegia uueks koostööks Iraaniga põhineks esialgu tehnilistes valdkondades võetavatel usalduse suurendamise meetmetel, mis pakuksid ELi ja Iraani ühise töö kohta eeskujulikke näiteid ning võiksid sillutada teed sisukamale pikaajalisele koostööle;

7.  rõhutab, kui oluline on arendada vastastikuse usalduse taastamise strateegia raames ELi ja Iraani suhete parlamentaarset mõõdet; kordab sellega seoses veel kord, et toetab Euroopa Parlamendi ja Iraani parlamendi (Majlis) vahel arutatud ettepanekut alustada terrorismivastase võitluse teemal parlamentidevahelist dialoogi, millega tunnistatakse Iraanis, Lähis-Idas ja ELis endas aset leidva radikaliseerumisega seotud ühiseid probleeme; peab kiiduväärseks ELi ja Iraani vahelist uuendatud poliitilist dialoogi, mis hõlmab inimõigusi; julgustab arendama edaspidi inimõigustealast dialoogi, kus osaleksid kohtusüsteemi, julgeolekujõudude ja kodanikuühiskonna esindajad; tunnistab, et kuigi mõlemal poolel esineb kahtlusi ja usaldamatust, on mitme liikmesriigi ja Iraani vahel ka pikk ajalugu ning Iraan soovib olla ELiga heades suhetes, mis pakub võimalusi vastastikusel usaldusel ja austusel põhinevateks sidemeteks; mõistab Iraani sisepoliitika keerukust ja kordab, et EL ei püüa sekkuda selle ega ühegi teise riigi sisepoliitilistesse valikutesse, vaid tahab teha koostööd, mille aluseks on rahvusvaheliste standardite ja põhimõtete vastastikune austamine; arvab, et suhteid on võimalik täiel määral normaliseerida üksnes koos ühise laiaulatusliku tegevuskava jätkuva elluviimisega korrapärase ja püsiva dialoogi kaudu ning esmatähtsaks prioriteediks peaks olema ELi ja Iraani suhete ulatuse laiendamine valdkondades, kus selle eesmärgi suhtes on jõutud ühisele kokkuleppele; arvab aga, et lõppeesmärk peab olema Iraani ja ELi vahelise partnerluse loomine;

8.  kordab Euroopa Liidu kindlat, põhimõttelist ja pikaajalist vastuseisu surmanuhtlusele kõikidel juhtudel ja mis tahes tingimustel ning rõhutab veel kord, et surmanuhtluse kaotamine on ELi inimõigustealase poliitika ning välispoliitika peamine eesmärk; on jätkuvalt väga kriitiline surmanuhtluse sagedase kasutamise suhtes Iraanis; peab poliitilise dialoogi üheks peamiseks eesmärgiks surmanuhtluse kasutamise vähendamist; nõuab viivitamatu moratooriumi kehtestamist surmanuhtluse täideviimisele Iraanis; märgib, et enamik hukkamistest toimub uimastitega seotud õigusrikkumiste eest; mõistab Iraani probleeme ühe peamise uimastitransiidi riigina, mille territooriumil toimub 86 % oopiumi arestimistest maailmas; arvab siiski, et tegelemine selliste surmanuhtlusega seotud mureküsimustega nagu surmanuhtluse kasutamine uimastitega seotud kuritegude ja alla 18-aastaste isikute puhul, mis on mõlemad vastuolus Iraani vabatahtlikult võetud rahvusvaheliste kohustustega inimõigustealase õiguse ja humanitaarõiguse alusel, võiks anda selle probleemi käsitlemiseks ühise tegevuskava; kutsub Iraani parlamendi liikmeid üles muutma esimese sammuna 2013. aasta karistusseadustiku artiklit 91, et kaotada surmanuhtlus alla 18-aastaste isikute puhul; võtab teadmiseks Iraani parlamendile esitatud seaduseelnõu, mis vähendaks vastuvõtmise korral karistust uimastitega seotud mittevägivaldsete kuritegude eest surmanuhtluselt eluaegsele vangistusele; märgib, et eelnõu võiks vastuvõtmise korral märkimisväärselt vähendada hukkamiste arvu Iraanis;

9.  rõhutab tõsiasja, et uimastitega seotud õigusrikkumiste eest ette nähtud surmanuhtluse kaotamine võiks oluliselt vähendada hukkamiste arvu (Iraani hinnangute kohaselt kuni 80 %); nõuab koostöö tegemist ELi ja Iraani vahel võitluses ebaseadusliku uimastikaubanduse vastu, mis võiks olla üks võimalus tegeleda hukkamiste küsimusega Iraanis, järgides seejuures inimõigustealaseid norme; kutsub komisjoni üles osutama Iraanile tehnilist abi ja abistama riiki haldussuutlikkuse suurendamisel, et tugevdada õigusriiki Iraanis, muu hulgas edendades õigussüsteemi reformi vastutuse suurendamiseks ning vanglakaristuse ja surmanuhtluse alternatiive; palub komisjonil tagada, et mis tahes tehnilist või muud abi Iraanile ei kasutataks inimõiguste rikkumiste toimepanekuks;

Kaubandus- ja majandusküsimused

10.  võtab teadmiseks Iraani väljendatud eesmärgi saavutada aastane kasvumäär 8 %; arvab, et Euroopa investeeringud on Iraani jaoks väga tähtsad, et jõuda selle eesmärgini; toonitab asjaolu, et Euroopa Liit ei takista lubatud äritegevust Iraanis ega rahvusvaheliste ettevõtjate või finantsasutuste koostööd Iraaniga, kui järgitakse kõiki kohaldatavaid õigusakte; toonitab, et Iraan peab oma majandusliku potentsiaali ärakasutamiseks astuma samme, et luua rahvusvahelisi investeeringuid soodustav läbipaistev majanduskeskkond, ning võtma korruptsioonivastaseid meetmeid kõigil tasanditel, eriti rahapesuvastase töökonna soovituste täitmisel küsimustes, mis puudutavad nt terroriorganisatsioonidele suunduvate rahavoogude peatamist; palub ELil toetada täiel määral pingutusi, mida Iraan selles protsessis teeb, eriti toetades ELi ja Iraani vahelise kahepoolse investeerimislepingu saavutamiseks tehtavat tööd;

11.  toonitab, et kaubandus ja taastatud juurdepääs ülemaailmsele eeskirjadel põhinevale kaubandussüsteemile on võimalik viis Iraani isolatsiooni lõpetamiseks, ning kaubandus võiks olla oluline vahend poliitilise dialoogi tugevdamiseks ja piirkonna riikide vahelise koostöö hoogustamiseks, et suurendada regionaalarengut, tööhõivet ja stabiilsust laiemas piirkonnas;

12.  märgib, et Iraan on Lähis-Idas suuruselt teine majandus, mille nominaalne SKP oli 2015. aastal hinnanguliselt 397 miljardit USA dollarit; lisaks märgib, et ELi ja Iraani kaubavahetuse maht on praegu ligikaudu 8 miljardit USA dollarit ning järgmise kahe aasta jooksul see maht eeldatavasti neljakordistub; tuletab meelde, et EL oli varem Iraani peamine kaubanduspartner, ning leiab, et liit peaks püüdma seda positsiooni taastada; toetab ELi kaubandussuhete laiendamist Iraaniga ning nõuab, et EL arendaks Iraaniga kaubandus-, rahandus- ja majandusalast koostööd, et parandada Iraani elanike elutingimusi ja tööhõivet ning kiirendada piirkondlikku arengut; usub, et Iraaniga seotud kaubanduse ja investeeringute laiendamine võib aidata pikas perspektiivis edendada rahu ja stabiilsust piirkonnas laiemalt, kui EL otsiks võimalusi piirkondlike investeerimiskavade jaoks, näiteks energia ja transpordiühenduste valdkonnas;

13.  on seisukohal, et kuigi Euroopa ettevõtjatega on sõlmitud palju lepinguid, ei suuda Iraan oma kohustusi täita vähese likviidsuse tõttu, mis tähendab, et Iraani avanemisprotsess on sattunud nõiaringi;

14.  märgib, et Iraan on maailma suurim WTO-väline majandus; toetab Iraani püüdlusi ühineda WTOga; märgib, et ELi praegune mandaat Iraaniga kaubandus- ja koostöölepingu üle läbirääkimiste pidamiseks on aegunud; palub, et komisjon uuriks võimalusi, kuidas tugevdada kaubandus- ja investeerimisalaseid sidemeid, et viia Iraani olukord suuremasse kooskõlla WTO eeskirjadega ning kaitsta Euroopa investeeringuid; rõhutab, et ametlik läbirääkimisraamistik võimaldaks ELil kasutada täielikult oma mõju suurima integreeritud turu ja majandusblokina ning luua foorum arvamuste vahetuseks ja dialoogiks; kutsub ELi üles uurima võimalust, et Iraan saaks alustada uuesti ühinemisläbirääkimisi WTOga, kuna WTO liikmesus tooks kaasa Iraani majanduse edasise liberaliseerimise, mis toetaks majanduskasvu, kaasaks riigi ülemaailmsesse eeskirjadel põhinevasse süsteemi, looks mehhanismi vajalike majandusreformide toetamiseks Iraanis ning sunniks Iraani arvestama rahvusvaheliste kohustustega; kutsub komisjoni üles kasutama neid läbirääkimisi võimalusena tõugata tagant peamisi töötajate õigustega seotud reforme, tuginedes ILO põhilistele konventsioonidele; on mures viivituse pärast Iraani WTOga ühinemisega tegeleva töörühma esimehe nimetamisel; palub komisjonil kasutada täiel määral oma mõjujõudu, et kõrvaldada viivitamata see takistus ning alustada Iraani WTOga ühinemise protsessi; usub, et ühinemisprotsessi lõpetamiseks tuleks Iraan arvata rahapesuvastase töökonna avalike teadete nimekirjast välja;

15.  arvab, et sõnavabaduse puudumine internetis, internetiliikluse süsteemne jälgimine ning digitaalsete vabaduste puudumine takistab kaubavahetust Iraaniga ning kujutab endast inimeste õiguste ja vabaduste rikkumist; rõhutab, et avatud ja turvalisel internetil on Iraanis digitaalse majanduse seisukohalt suur potentsiaal; kordab üleskutset tagada tõhus Euroopa ekspordikontrolli süsteem, et hoida ära kahesuguse kasutusega kaupade ja tehnoloogiate väärkasutamine inimõiguste rikkumiseks ja ELi vastu;

16.  toonitab samuti, kui tähtis on, et Iraan arendaks majandus- ja kaubandussidemeid piirkondlike osalistega, pöörates nõuetekohast tähelepanu WTO eeskirjadele, et moodustada sidus majandus- ja kaubandusblokk; juhib tähelepanu asjaolule, et EL võib pakkuda oma asjatundlikkust ja tuge sellise piirkondliku dialoogi arendamiseks ja ülesehitamiseks;

17.  arvab, et tuumavaldkonnaga seotud majandus- ja finantssanktsioonide kaotamine ELi ja rahvusvahelise üldsuse poolt, nagu on sätestatud ühises laiaulatuslikus tegevuskavas, on oluline tegur, mis näitab, et EL on täitnud oma kohustused Iraani ees, ning see on ka tõend valmisoleku kohta tugevdada majanduslikku koostööd vastastikuse majandusliku kasu nimel; märgib siiski, et kuigi enamik majandus- ja finantssanktsioone on nüüdseks kaotatud, on mõni jäänud kehtima ning tuumakokkulepe neid ei mõjuta; palub ELil kohustada ELis paiknevaid äriühinguid tagama oma tegevuse täielik läbipaistvus Iraanis; nõuab, et tähelepanu pöörataks nii investeeringute kvaliteedile kui ka kvantiteedile, ning nõuab algatust eesmärgiga hinnata, kas uute investeeringute puhul järgitakse ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid; algatus peaks olema sarnane sellega, mida rakendati sanktsioonide kaotamisel Myanmari/Birma suhtes; märgib, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse suuniste tulemuslik rakendamine on väga oluline, et ELi ja Iraani tihedamad kaubandussidemed saaksid avaldada positiivset mõju Iraani ühiskonnale tervikuna;

18.  tuletab meelde õiguslikku ebakindlust, mida avaldavad Iraani investeerida soovivatele ELi äriühingutele Ameerika Ühendriikide peamised sanktsioonid ja asjaolu, et tehinguid tehakse dollarites, mis vähendab ühiselt laiaulatuslikult tegevuskavalt oodatavat majanduslikku kasu Iraani rahva jaoks; toonitab vajadust käsitleda seda ja muid finantsküsimusi kooskõlas rahapesuvastase töökonna soovitustega, et luua vajalik selgus ja õiguskindlus ELi äriühingute tegutsemiseks Iraanis; nõuab Iraaniga kauplemise suhtes kohaldatava lähenemisviisi muutmist; nõuab, et Iraaniga tehtavate tehingute vääringuks oleks euro, mis takistaks USA ametiasutustel karistuste kehtestamist, nagu nad on varem teinud mõne Euroopa panga suhtes; toetab tihedat dialoogi Ameerika Ühendriikidega, et tagada Euroopa kaubanduse ja investeeringute järjepidevus Iraanis;

19.  rõhutab ühtlasi, et rahvusvahelist investeerimist soodustava keskkonna tagamiseks tehtavad suuremad pingutused on hädavajalikud, et Iraan saaks teostada oma majanduslikku potentsiaali; kutsub sellega seoses Iraani üles tagama kooskõlas rahapesuvastase töökonna soovitustega oma finantssektori läbipaistvus ning võitlema korruptsiooni ja rahapesu vastu; peab kiiduväärseks rahapesuvastase töökonna soovitusi puudutavat Iraani valitsuse tegevuskava ning 12. juulil toimunud ELi ja Iraani ametnike tehnilisi koosolekuid eesmärgiga viia ellu sellega seotud vajalikud reformid;

20.  peab kiiduväärseks ühise laiaulatusliku tegevuskavaga juba saavutatud positiivseid tulemusi, nagu Iraani ja ELi vahelise kaubavahetuse 43 %-line kasv 2016. aasta esimesel kuuel kuul 2015. aasta sama ajavahemikuga võrreldes, asjaolu, et 30 Iraani panka on uuesti ühendatud SWIFTiga, ning positiivset mõju, mida ühine laiaulatuslik tegevuskava avaldab inflatsiooni ja intressimäärade vähenemise suundumuse toetamisele Iraanis; peab kiiduväärseks asjaolu, et järjest rohkem väikseid Euroopa panku tegutseb nüüd aktiivselt Iraanis, hõlbustades laenuandmist VKEdele; nõuab erilise tähelepanu pööramist Euroopa ja Iraani VKEde rollile kaubandussidemete tugevdamisel;

21.  tunneb heameelt asjaolu üle, et Iraani valitsus peab välisinvesteeringute kaasamist väga oluliseks, kuna välismaiseid otseinvesteeringuid on vaja kõikides peamistes majandussektorites; märgib, et järgmise kümne aasta jooksul on tõenäoliselt vaja investeerida taristusse üle 1 triljoni USA dollari, mis pakub Euroopa ettevõtjatele võimalusi, sh energia-, auto- ja lennundustööstuses; tunneb heameelt, et pärast ühise laiaulatusliku tegevuskava allkirjastamist on Teherani külastanud 180 kaubandusdelegatsiooni, sh delegatsioonid 15 ELi liikmesriigist, mis on märk kasvavast huvist majandussuhete vastu Iraaniga; palub ELil ja selle liikmesriikidel uurida ekspordikrediidi garantiide kasutamist, et ergutada kaubandust, projektide rahastamist ja investeeringuid Iraanis; toetab Iraani valitsuse ning Airbusi ja Boeingi vaheliste kokkulepete edukat sõlmimist kui täiendavat usalduse suurendamise meedet pärast ühise laiaulatusliku tegevuskava vastuvõtmist;

Valdkondlik koostöö

22.  märgib, et Iraanile kuuluvad maailma suuruselt teised maagaasivarud ja maailma suuruselt neljandad naftavarud; usub, et energiakoostöö võib etendada märkimisväärset rolli energia tarneallikate mitmekesistamisel ELis ja vähendada liikmesriikide energiasõltuvust üksikutest tarnijatest, aidates seeläbi kaasa ELi energiajulgeolekule; arvab, et majandussanktsioonide kaotamine võib vabastada märkimisväärsed summad suunamiseks nafta- ja gaasitööstusesse ning muudesse majandussektoritesse, kus oleks kasu investeeringutest ja juurdepääsust uuele tehnoloogiale; kutsub Euroopa ettevõtjaid üles investeerima Iraani energiasektorisse; kutsub eeskätt üles andma ELi toetust veeldatud maagaasi tehnoloogia arendamiseks Iraanis; usub, et Iraani suunatavad investeeringud peavad olema täielikult kooskõlas ELi võetud pikaajaliste CO2-heite vähendamise kohustustega;

23.  märgib, et praegu täidetakse üle poole Iraani majapidamiste energiavajadusest maagaasi abil; rõhutab, kui suuri võimalusi pakub taastuvenergia arendamine Iraanis, kus on aastas keskmiselt 300 päikesepaistelist päeva, kusjuures tootmisvõimsus vastaks hinnangute kohaselt 13-kordsele kogu Iraani energiatarbimisele; palub komisjonil toetada taastuvenergia arendamist Iraanis, millega aidatakse kaasa riigi energiaallikate jaotuse mitmekesistamisele;

24.  palub Iraanil ühineda mäetööstuse läbipaistvuse algatusega ning nõuab, et ELi ja Iraani energiakoostöö tugineks järjekindlalt eesmärgile parandada keskkonnaalast, sotsiaalset ning majanduslikku kasu nii Iraani kui ka ELi elanike jaoks;

25.  toonitab, et Iraanis on palju keskkonnaprobleeme, sh veenappus ja mulla degradeerumine, ning EL peaks küll ära kasutama ärialase koostöö täielikku potentsiaali, kuid samal ajal tegema Iraaniga koostööd keskkonnakaitse tõhustamiseks ja keskkonnasäästliku arengu edendamiseks; nõuab keskkonnaalast koostööd veekaitse haldamise (toetades muu hulgas Iraani Urmia järve päästmist), kõrbestumise tõkestamise ja maavärinaseire valdkonnas ning tegelemist õhusaaste ja jäätmekäitluse küsimustega; väljendab sellega seoses erilist muret Kaspia mere saastatuse taseme pärast ning nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid toetaksid aktiivselt pingutusi, mida Iraani valitsus teeb olukorra tõsise halvenemise peatamiseks; peab kiiduväärseks, et keskkonnaga tegelevad Iraani vabaühendused on arendanud partnerlussuhteid piirkonna muude vabaühendustega; tunnustab nende osalemist Rahvusvahelise Looduse ja Loodusvarade Kaitse Ühingus ja Ramsari konventsioonis; palub komisjonil abistada Iraani vabaühendusi osaluspõhise majandamise projektide väljatöötamisel;

26.  on seisukohal, et piirkondlikud arutelud ja keskkonnaalane koostöö Iraani ja selle naabrite vahel on määrava tähtsusega, et tegeleda selliste probleemidega nagu õhusaaste, veepuudus ja kõrbestumine; rõhutab, et EL peaks edendama kõnealust piirkondlikku koostööd olulise usalduse suurendamise meetmena ning tuginema piirkondlike osalejate valmidusele saada kasu Euroopa asjatundlikkusest kõnealuses valdkonnas;

27.  võtab teadmiseks uuringud, milles märgitakse, et uraani väheste varude ja selle kaevandamiskulude tõttu ei pruugi tuumaenergia olla Iraanis konkurentsivõimeline; palub komisjonil sellegipoolest uurida võimalusi teha kooskõlas ühises laiaulatuslikus tegevuskavas võetud kohustusega Iraaniga tuumavaldkonnas tsiviilkoostööd ning julgustada Iraani kirjutama alla tuumaohutuse konventsioonile; väljendab heameelt mõne Iraani ametniku tehtud ettepaneku üle alustada piirkondlikku dialoogi tsiviilotstarbeliste tuumaenergia programmide ohutuse ja turvalisuse teemal;

28.  rõhutab koostöövõimalusi lennuohutuse valdkonnas, mis hõlmab tehnilise abi andmist ja Iraani ettevõtjate juurdepääsu vajalikele komponentidele, et pääseda välja Euroopa mustast nimekirjast;

29.  võtab teadmiseks asjaolu, et Iraan on võtnud vastu 3 miljonit Afganistani kodanikku, kellest vaid 950 000 on Iraanis ametlik seaduslik pagulasseisund, mis teeb Iraanist ühe enim pagulasi vastu võtnud riigi; peab kiiduväärseks täiendavat 6,5 miljoni euro suurust ELi rahastust, et aidata Iraanil võimaldada riigis viibivatele Afganistani elanikele haridus- ja tervishoiuteenuseid; rõhutab vajadust võtta konkreetseid meetmeid, millega kaitstakse Iraanis viibivate Afganistani rändajate ja pagulaste inimõigusi, sh nende õigust nõuetekohasele menetlusele ja võrdsusele seaduse ees; arvab, et ELi ja Iraani koostöö pagulasvoogude haldamisel võib suurendada vastastikust mõistmist, edendada rahvusvahelise õiguse ning varjupaigataotlejate ja pagulaste inimõiguste suuremat austamist ning aidata kaasa konflikti lahendamisele eesmärgiga vähendada pagulaste praeguse ja edaspidise liikumiste põhjusi; usub, et ELi ja Iraani koostöö pagulasvoogude haldamisel peaks parandama pagulaste heaolu Iraanis ja hoidma ära inimkaubanduse; arvab, et ELi ja Iraani koostöö peaks hõlmama ka laiaulatuslikku dialoogi rändeküsimuses, eriti seadusliku ja ebaseadusliku rände, varjupaigataotlejate ja pagulastega seotud poliitika ja seadusandlike meetmete ja prioriteetide teemal nii riigi kui ka piirkondlikul tasandil;

30.  tunnistab, et Iraani noor (hinnanguliselt üle 60 % elanikest on alla 30-aastased), haritud ja tehnoloogiat tundev elanikkond ja selle ühiskonna dünaamilisus võivad anda konkreetseid võimalusi edendada inimestevahelisi kontakte ELiga, mille aluseks on vastastikkuse ja mõlemapoolse austuse põhimõtted; arvab, et noortevahetuse programmid on üks kõige edukamaid tegevusi, mille abil lähendada ühiskondi ja kultuure; peab seetõttu kiiduväärseks Iraanist Euroopa ülikoolidesse tulevate Erasmus Munduse programmi üliõpilaste arvu suurenemist, mis annab võimaluse võidelda väärarvamuste ja stereotüüpide vastu; nõuab, et üliõpilaste ja teadlaste vahetuste, sh ülikoolide koostöö kaudu tehtaks hariduse, teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonnas suuremat koostööd, sh keskkonna-, taastuvenergia, õiguse, inimõiguste ning hea valitsemistava valdkondades; palub komisjonil suurendada Erasmus Munduse programmi Iraanist pärit üliõpilastele mõeldud eelarvet; peab kiiduväärseks hiljuti Teherani ülikoolis toimunud töötubasid, mille eesmärk oli parandada teadlikkust võimalikust kasust, mida võib Iraani ülikoolidele pakkuda osalemine programmis „Horisont 2020“; palub Iraani valitsusel nimetada ametisse programmi „Horisont 2020“ riiklik koordineerija, kes annab Iraani ülikoolidele tehnilist abi ja nõu taotluste esitamise kohta programmi „Horisont 2020“ projektides osalemiseks; palub, et komisjon uuriks võimalust veelgi lihtsustada Iraani akadeemilistel ja teadustöötajatel Euroopa ülikoolides õppimist ja koolituste läbimist; nõuab ELi programmi loomist eesmärgiga tuua kokku Iraani, Pärsia lahe koostöönõukogu riikide ning Euroopa teadlased ja üliõpilased, et uurida Euroopa piirkondlikust integratsioonist saadud õppetunde ja kogemusi;

31.  väljendab sügavat muret ELi-Iraani topeltkodakondsusega isikute vahistamise pärast nende Iraani sisenemisel ja rõhutab, et need vahistamised takistavad võimalusi luua inimestevahelisi kontakte; palub Iraani ametiasutustel võimaldada Euroopas asuval Iraani kogukonnal reisida ohutult oma sünniriiki;

Piirkondlik julgeolek

32.  toonitab, kui oluline on mõju, mida Iraani eri rahvad ja kultuurid on avaldanud tuhandete aastate jooksul muu hulgas Euroopale; märgib, et oma strateegilise asukoha, elanikkonna ja majanduse suuruse, nafta- ja maagaasivarude ning piirkonnale avaldatava mõju tõttu on Iraan Lähis-Ida ja Pärsia lahe piirkonnas väga oluline jõud; rõhutab, et Iraani strateegilisi huvisid teenib kõige paremini taastatud piirkondlik stabiilsus ning nende huvide nimel tegutsemine ei konkureeri ega tohiks konkureerida piirkonna muude oluliste osalejatega;

33.  arvab, et tuumakokkulepe annab võimaluse teha koostööd piirkonna julgeolekukriisi lahendamiseks; arvab, et Iraan saab täita ja peaks täitma piirkonnas stabiliseerivat rolli; arvab, et kogu piirkond võiks saada kasu suhete normaliseerimisest Iraaniga; on arvamusel, et Iraani staatus selle piirkonna olulise osalejana peaks viima selleni, et riigil oleks piirkonnas stabiliseeriv roll; rõhutab, et Euroopa naabruspoliitika läbivaatamine, mille ettepanek esitati 18. novembril 2015, näeb ette kavad ELi naabruses asuvate partnerriikide kolmandatest riikidest naabrite kaasamiseks laiendatud koostöö raamistikes; nõuab seetõttu tungivalt temaatiliste raamistike loomist koostöö pakkumiseks liidu, lõunanaabruse partnerriikide ja oluliste piirkondlike osalejate (nagu Iraan) vahel sellistes piirkondlikes küsimustes nagu julgeolek, energia ja pagulasvoogude haldamine;

34.  kutsub kõiki piirkonna riike, eriti Saudi Araabiat ja Iraani hoiduma konflikte õhutavast vaenulikust retoorikast ja piirkonna vaenulike relvarühmituste, sh Hezbollahi sõjalise tiiva ja Al-Nusra tegevusest ja toetamisest; väljendab muret aina suurema militariseerimise pärast piirkonnas laiemalt ning toetab pingutusi suurema relvastuskontrolli, relvastuse leviku tõkestamise ja terrorismivastase võitluse saavutamiseks, tunnistades samas õigustatud muret kaitseküsimuste pärast, kuid püüdes seejuures edendada kõikide piirkonna riikide suveräänsuse täielikku austamist; on mures Iraani ballistiliste rakettide katsete arendamise pärast, mis ei lähe küll vastuollu ühise laiaulatusliku tegevuskavaga, kuid on vastuolus ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2231 (2015) vaimuga;

35.  arvab, et ELi ja Iraani poliitilise dialoogi raames tuleks kutsuda Iraani ja piirkonna kõiki teisi olulisi osalejaid üles etendama Iraagis, Jeemenis, Süürias, Liibanonis ja Afganistanis poliitiliste kriiside lahendamisel edasiviivat rolli, tuginedes rahvusvahelise õiguse ja nende riikide suveräänsuse austamisele; nõuab sellise ELi diplomaatia mudeli kasutuselevõtmist, mis tugineks pigem poliitilistele prioriteetidele kui usulisele identiteedile ning kõikide Lähis-Ida riikide, sh Iisraeli ja Palestiina rahvaste austamise, ohutuse ja julgeoleku tagamise põhimõttele, et muuta Lähis-Ida stabiilsemaks ja üksmeelsemaks; arvab, et ELi ja Iraani koostöö terrorismi ja vägivaldse äärmusluse vastu võitlemisel piirkonnas on poliitilise dialoogi oluline osa;

36.  arvab, et Lähis-Ida, Põhja-Aafrika ja Pärsia lahe piirkonnas esinevaid konflikte ei saa lahendada ilma kõikide osalejate osavõtuta; väljendab seetõttu heameelt Iraani osavõtu üle Süüria rahukõnelustest rahvusvahelises Süüria toetamise rühmas osalemise kaudu; peab siiski kahetsusväärseks, et Iraani kaasabi ei ole siiani viinud olukorra märgatava paranemiseni, ning nõuab, et Iraan panustaks vähemalt nii palju, et hõlbustada humanitaarabi andmist eesmärgiga suurendada tsiviilelanikkonna kaitset rünnakute eest ja püüelda järjekindlalt konflikti pikaajalise lahenduse poole; märgib sellega seoses, et Assadi režiim püsimine Süürias sõltub üha enam Iraanist, ja kutsub seetõttu Iraani ametivõime üles kasutama on mõjuvõimu Süüria konfliktile rahumeelse lahenduse leidmiseks;

37.  tunnustab Iraani valmisolekut toetada praegusi pingutusi stabiilsuse saavutamiseks Iraagis, nõuab tungivalt, et Iraan annaks sisulise panuse usulahkudevahelise vägivalla lõpetamiseks, ning nõuab täiendavaid pingutusi eesmärgiga koondada kõik riigis tegutsevad relvarühmitused Iraagi valitsuse võimu alla, et kõiki huvisid arvestada; rõhutab, et ELil ja Iraanil on ühised vaenlased ISISe/Daeshi, Al-Qaida, Al-Nusra ja muude sarnaste ÜRO Julgeolekunõukogu poolt terroriorganisatsioonideks nimetatud rühmituste näol, kes on saanud innustust islami äärmuslikust väärtõlgendusest; tunnustab Iraani panust võitluses ISISe/Daeshi vastu, sh selle varajast toetust Kurdistani piirkondlikule omavalitsusele Arbīlis, ning tunnustab riigi otsustavat panust Iraagis, tänu millele peatati ISISe/Daeshi edasiliikumine ning saadi tagasi džihadistide terrorismi mõju all olnud territooriumid; tunneb aga muret korduvate teadete pärast Al-Qaida liikmete vabastamise kohta; võtab teadmiseks Iraani ja Austraalia vahelise kokkuleppe jagada luureteavet ISISe/Daeshi vastase võitluse kohta;

38.  arvab, et piirkondlik rivaalitsemine on mitmes piirkonna riigis esineva konflikti põhitegur; on väga mures usulahkudevahelise vägivalla suurenemise pärast piirkonnas ning rõhutab vajadust ELi pideva ja laialdase diplomaatilise tegevuse järele, et käsitleda konflikti aluseks olevat dünaamikat etnilise ja usulahkude lepitamise pikaajalise toetamise teel; toob murelikult esile Iraani ja Saudi Araabia süveneva võitluse poliitilise ja usulise mõjuvõimu pärast ning hoiatab, et sellel võib olla mõju konfliktide lahendamisele ja julgeolekule Lähis-Idas ja kaugemal; usub, et Iraani ja Saudi Araabia lähenemispoliitika ja nende konstruktiivne koostöö on ülioluline piirkondlike pingete maandamiseks, mis võimaldab liikuda Iraagis, Süürias ja Jeemenis relvakonfliktide lõpetamiseks lahenduste leidmise ja sellest tingitud rändevoogude peatamise suunas, samuti terrorismi ja äärmusluse lähtepõhjustega tegelemiseks, mis ohustavad kõnealust piirkonda, Euroopa Liitu ja muid piirkondi; nõuab Teherani ja Ar-Riyāḑi vaheliste pingete leevendamiseks aktiivset ELi diplomaatiat, mis hõlmab usalduse suurendamist, kodanikudiplomaatiat ja leevendusmeetmeid, mille eesmärk on Saudi Araabia ja Iraani vaheliste diplomaatiliste suhete taastamine, mis on esimene samm kahe riigi suhete normaliseerimisel; palub ELil teha selle nimel koostööd Ameerika Ühendriikide ja Venemaaga ning eelkõige teostada uue piirkondliku julgeolekutaristu arendamist, mille juures võetakse arvesse Iraani ja Saudi Araabia poolset ohu tajumist ja õigustatud muresid julgeoleku pärast ning antakse julgeolekutagatised nii Iraanile kui ka Pärsia lahe koostöönõukogu riikidele; rõhutab, et Pärsia lahe piirkonnas meresõidu turvalisuse küsimuses tehtav koostöö, sh vaba navigeerimise harta allkirjastamine, võiks olla piirkondliku usalduse ja koostöö arendamise raames esimene usalduse suurendamise meede;

39.  mõistab karmilt hukka Iraani režiimi korduvalt esitatud üleskutse, et Iisrael tuleb hävitada, ning holokausti eitamise poliitika;

Sotsiaal-majanduslikud küsimused, õigusriik, demokraatia ja inimõigused

40.  arvab, et Iraani revolutsiooniline pärand ja selle kui islamiriigi põhiseadus ning suured erinevused Iraani ja ELi poliitiliste ja institutsiooniliste süsteemide vahel ei tohi takistada avatust ning avameelset ja otsekohest dialoogi ning ühiste seisukohtade leidmist demokraatia, õigusriigi ja inimõigustega seotud küsimustes; kutsub Iraani Islamivabariiki üles laiendama võimalusi poliitiliseks pluralismiks; rõhutab, et Majlis on reformi- ja Euroopa-meelne, ning usub, et 2016. aasta veebruaris toimunud parlamendi- ja ekspertide kogu valimiste tulemused kajastavad Iraani rahva tahet, annavad võimaluse ulatuslikumaks suhtlemiseks Euroopa Liidu ja selle liikmesriikidega, mis peaks viima konstruktiivsete suheteni, ning annavad võimaluse sisemisteks majanduslikeks, poliitilisteks ja sotsiaalseteks reformideks; nõuab, et Iraan lubaks rahvusvahelistele standarditele vastavaid täiesti vabu ja õiglaseid valimisi;

41.  märgib, et Iraan on end avanud, kuna riik vajab abi oma kodanike vajaduste rahuldamiseks ning noorte haritud inimeste riigis hoidmiseks, mis on oluline Iraani stabiilsuse seiskohalt;

42.  märgib murega, et Iraanis on maailma kõrgeim surmanuhtluste täideviimise arv ühe elaniku kohta; rõhutab, et uimastitega seotud õigusrikkumiste eest rakendatava surmanuhtluse kaotamine vähendaks oluliselt hukkamiste arvu; väljendab sellega seoses heameelt võimaluse üle, et äsja valitud Majlis kaalub õigusakti vastuvõtmist, millega jäetaks teatavad uimastitega seotud õigusrikkumised surmanuhtlusega karistatavate kuritegude nimekirjast välja;

43.  märgib , et 2013. aasta islami karistusseadustiku vastuvõtmisega antakse kohtunikele suurem kaalutlusõigus ja ÜRO lapse õiguste konventsiooni ratifitseerimisega Iraanis keelatakse laste hukkamine ja võimaldatakse enne 2013. aastat surma mõistetud alaealistel õigusrikkujatel taotleda kohtuasja uuesti läbivaatamist; palub Iraanil tagada, et seda keeldu järgitaks täiel määral ning et kõiki asjaomaseid õigusrikkujaid teavitataks sellest õigusest; palub Iraanil kehtestada surmanuhtlusele moratooriumi;

44.  julgustab Iraani ühtlasi tegema täielikku koostööd kõigi ÜRO inimõiguste mehhanismidega ning tegutsema selles kontekstis kehtestatud soovituste, sh inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise kohaldamise nimel, võimaldades rahvusvahelistel inimõiguste organisatsioonidel viia läbi lähetusi; on seisukohal, et selline areng aitab parandada Iraani mainet Euroopa üldsuse silmis; toonitab asjaolu, et Iraani valitsus on suurendanud osalemist ÜRO erimenetlustes omavahelise suhtluse teel; kutsub Iraani valitsust üles käsitlema sisulisi probleeme, mis toodi esile ÜRO eriraportööri ja ÜRO peasekretäri aruannetes inimõiguste olukorra kohta Iraanis, samuti konkreetseid üleskutseid võtta meetmeid, mis on esitatud ÜRO Peaassamblee resolutsioonides;

45.  kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles toetama kodanikuühiskonna organisatsioonide nõuetekohast ja sõltumatut toimimist võimaldava keskkonna loomist; rõhutab ELi ja Iraani suhete kontekstis ELi inimõiguste suuniste toetamise olulisust, sh inimõiguste kaitsjate osas;

46.  palub Iraanil austada, kaitsta ja täita kohustusi, mis tulenevad Iraani Islamivabariigi põhiseadusest, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisest paktist, lapse õiguste konventsioonist ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelisest paktist, austades õigust sõnavabadusele nii internetis kui ka mujal, õigust arvamusvabadusele, ühinemisvabadusele, rahumeelse kogunemise vabadusele, mõttevabadusele, südametunnistusevabadusele, usu- ja veendumusvabadusele ning tagades õigusaktides ja praktikas, et riigi kodanikud saavad kasutada üksikisiku, sotsiaalseid ja poliitilisi õigusi ilma diskrimineerimiseta soo, keele, religiooni, poliitiliste või muude vaadete, rahvuse, etnilise või sotsiaalse päritolu, sugupoole, seksuaalse sättumuse või muu staatuse alusel, nagu on sätestatud nimetatud õigusaktides; juhib tähelepanu, et see hõlmab põhiõigust olla võrdne seaduse ees ning õigust hariduse, tervishoiuteenuste ja tööalaste võimaluste võrdsele kättesaadavusele;

47.  tunneb heameelt uue kriminaalmenetluse seadustiku alusel tehtud reformide üle, aga on väga mures, et seadustikuga ei tagata täielikult nõuetekohase menetluse rahvusvahelisi kaitsemeetmeid; kutsub Iraani vaatama läbi 2014. aasta kriminaalmenetluse seadustikku, et tagada õiglase kohtupidamise tagatiste lisamine; kutsub Iraani üles vaatama läbi ja muutma õigusakte, et tagada piinamise, väärkohtlemise või muud liiki sunnimeetmete tulemusel saadud avalduste väljaarvamine kriminaalmenetluse tõendusmaterjalist ning piinamise ja muude väärkohtlemise süüdistuste, millest on ametivõimudele teada antud, automaatne uurimine;

48.  nõuab kõigi poliitvangide vabastamist; kutsub Iraani üles vabastama vangistatud ELi kodanikud, kes peeti kinni või mõisteti süüdi rahvusvahelistele standarditele mittevastava kohtumenetluse alusel, teiste seas: 58-aastane Nazak Afshar, keda peetakse kinni alates 2016. aasta märtsist, 76-aastane Kamal Foroughi, keda peetakse kinni alates 2011. aasta maist, 65-aastane Homa Hoodfar, keda peetakse kinni alates 2016. aasta juunist, ning 37-aastane Nazanin Zaghari-Ratcliffe, keda peetakse kinni alates 2016. aasta aprillist;

49.  tunnistab mitmesuguste uskude ja veendumuste olemasolu Iraanis; märgib, et mõned usuvähemused ja nende põhilised usuvabadused on Iraani Islamivabariigi põhiseadusega ametlikult kaitstud; tunneb siiski muret, et usuvähemuste kogukondadest pärit vangistatud isikute või veendumuste tõttu vangistatud isikute arv on suurenenud; nõuab, et Iraani ametiasutused tagaksid usu- ja etniliste vähemuste õiguste täieliku austamise ja kaitse õigusaktide alusel ning usuvabaduse laiendamise;

50.  märgib ära Iraani naiste poolt hariduse, teaduse ja teadusuuringute valdkonnas saavutatud edasimineku, mille näiteks on asjaolu, et enamik Iraani ülikoolide üliõpilastest on naised; julgustab ELi ja selle liikmesriike jätkuvalt tõstatama soolise võrdõiguslikkusega seotud küsimusi kahepoolses suhtluses Iraani ametiasutustega; nõuab täielikku soolist võrdõiguslikkust, võttes meetmeid, millega kõrvaldatakse naiste praegune õiguslik ja praktikas diskrimineerimine, ning naiste võrdse osalemise tagamist tööturul ning majandus-, kultuuri-, ühiskonna- ja poliitilise elu kõigis aspektides; tunneb heameelt katsete üle koostada seaduseelnõu naiste kaitsmiseks vägivalla eest ja loodab, et hiljuti valitud parlament kaalub õigusakte, millega naistevastane vägivald, sh koduvägivald ja abielusisene vägistamine, loetakse igas mõttes kuriteoks;

51.  tunnustab president Rohani kampaanialubadust esitada kodanike õiguste harta ja sõnavõtte, millega edendatakse etniliste vähemuste õigusi; usub, et see harta peaks tuginema Iraani rahvusvahelistele kohustustele inimõiguste valdkonnas ning olema nendega täielikult kooskõlas; toonitab õigusriigi põhimõtte austamise ja kohtusüsteemi sõltumatuse olulisust välismaiste otseinvesteeringute tegemiseks nõutava õiguskindluse tagamisel, kuid eelkõige Iraani rahva huvides; palub kohtutel järgida õiglast kohtupidamist ja nõuetekohast menetlust ning võimaldada kahtlustatavatel kasutada kaitsja abi; palub Euroopa välisteenistusel ja komisjonil teha Iraani ametiasutustega koostööd sellistes valdkondades nagu kohtureform, vanglasüsteemi, sh vanglatingimuste reform, valitsuse aruandekohustus, õigusriigi põhimõtte ja sõnavabaduse austamine, kodanike üldised inimõigused ja põhivabadused ning korruptsioonivastane võitlus;

o
o   o

52.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Iraani valitsusele ja parlamendile, nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning Euroopa välisteenistusele.

(1) ELT C 199 E, 7.7.2012, lk 163.
(2) ELT C 332 E, 15.11.2013, lk 102.
(3) ELT C 153 E, 31.5.2013, lk 157.
(4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0339.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0348.


Korruptsioonivastane võitlus ja CRIM-erikomisjoni resolutsiooni järelmeetmed
PDF 226kWORD 69k
Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2016. aasta resolutsioon korruptsioonivastase võitluse ning CRIM-erikomisjoni resolutsiooni järelmeetmete kohta (2015/2110(INI))
P8_TA(2016)0403A8-0284/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 3, Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 67 ja 82–89 ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eelkõige artikleid 5, 6, 8, 17, 32, 38 ja 41, artikleid 47–50 ja artiklit 52,

–  võttes arvesse justiits- ja siseküsimuste nõukogu 16. juuni 2015. aasta järeldusi Euroopa Liidu sisejulgeoleku uuendatud strateegia (2015–2020) kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 25.–26. juuni 2015. aasta kohtumise järeldusi julgeoleku valdkonnas,

–  võttes arvesse ÜRO asjakohaseid konventsioone, eelkõige rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise ÜRO konventsiooni ja ÜRO korruptsioonivastast konventsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu korruptsiooni kriminaalõigusliku reguleerimise konventsiooni ja korruptsiooni tsiviilõiguslike aspektide konventsiooni, mis avati allakirjutamiseks Strasbourgis vastavalt 27. jaanuaril ja 4. novembril 1999, ning resolutsioone (98) 7 ja (99) 5, mille Euroopa Nõukogu ministrite komitee võttis vastavalt vastu 5. mail 1998 ja 1. mail 1999 ning millega asutati riikide korruptsioonivastane ühendus (GRECO),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee 30. aprilli 2014. aasta soovitust CM/Rec (2014) 7 rikkumisest teatajate kaitse kohta,

–  võttes arvesse OECD konventsiooni, mis käsitleb võitlust välisriigi ametnikele rahvusvahelistes äritehingutes antava altkäemaksu vastu, mis avati allkirjastamiseks Pariisis 17. detsembril 1997, selle juurde kuuluvaid soovitusi ning viimaseid riigipõhiseid seirearuandeid,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. augusti 2013. aasta direktiivi 2013/40/EL, milles käsitletakse infosüsteemide vastu suunatud ründeid ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2005/222/JSK(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta direktiivi 2014/42/EL kuriteovahendite ja kriminaaltulu arestimise ja konfiskeerimise kohta Euroopa Liidus(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta direktiivi 2014/41/EL, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/62/EL, milles käsitletakse euro ja muude vääringute kriminaalõiguslikku kaitset võltsimise vastu ning millega asendatakse nõukogu raamotsus 2000/383/JSK(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/99/EÜ keskkonna kaitsmise kohta kriminaalõiguse kaudu(6),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta määrust (EL) 2015/847, mis käsitleb rahaülekannetes edastatavat teavet ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1781/2006(7),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta määrust (EL) nr 513/2014, millega luuakse Sisejulgeolekufondi osana politseikoostöö, kuritegevuse tõkestamise ja selle vastu võitlemise ning kriisiohje rahastamisvahend ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsus 2007/125/JHA(8),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta määrust (EL) 2015/2219, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoolituse Ametit (CEPOL) ning millega asendatakse ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsus 2005/681/JSK(9),

–  võttes arvesse nõukogu 6. detsembri 2007. aasta otsust 2007/845/JSK, mis käsitleb kriminaaltulu jälitamise talituste vahelist koostööd kuritegelikul teel saadud tulu või kuritegevusega seotud muu vara jälitamise ja tuvastamise valdkonnas(10),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1142/2014, millega muudetakse määrust (EL, Euratom) nr 966/2012 seoses Euroopa tasandi erakondade rahastamisega(11),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/680, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus 2008/977/JSK(12),

–  võttes arvesse Euroopa parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus)(13),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/343, millega tugevdatakse süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte ja õigust viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutelul(14),

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse liidu finantshuve kahjustava pettuse vastast võitlust kriminaalõiguse abil (COM(2012)0363),

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus Euroopa Prokuratuuri asutamise kohta (COM(2013)0534),

–  võttes arvesse otsust kohtuasjas C-105/14 (Taricco jt)(15), milles Euroopa Kohus märkis, et Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni artiklis 1 määratletud pettuse mõiste hõlmab käibemaksutulusid;

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Liidu Kriminaalõigusalase Koostöö Ameti (Eurojust) kohta (COM(2013)0535),

–  võttes arvesse oma 29. aprilli 2015. aasta resolutsiooni, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus Euroopa Prokuratuuri asutamise kohta(16),

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv terrorismivastase võitluse kohta, millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/475/JSK terrorismivastase võitluse kohta (COM(2015)0625),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta määrust (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol) ning millega asendatakse ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsused 2009/371/JSK, 2009/934/JSK, 2009/935/JSK, 2009/936/JSK ja 2009/968/JSK(17),

–  võttes arvesse komisjoni 3. veebruari 2014. aasta aruannet nõukogule ja Euroopa Parlamendile „ELi korruptsioonivastase võitluse aruanne“ (COM(2014)0038),

–  võttes arvesse komisjoni 28. aprilli 2015. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele „Euroopa julgeoleku tegevuskava“ (COM(2015)0185),

–  võttes arvesse Europoli 2013. aasta märtsi hinnangut raske ja organiseeritud kuritegevuse põhjustatud ohtude kohta ning 30. septembri 2015. aasta hinnangut internetipõhise organiseeritud kuritegevuse põhjustatud ohtude kohta,

–  võttes arvesse oma 9. juuli 2015. aasta resolutsiooni Euroopa julgeoleku tegevuskava kohta(18),

–  võttes arvesse oma 23. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu ning soovituste kohta meetmete võtmiseks ja algatuste tegemiseks (lõpparuanne)(19),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse uuringuid ELi tegevusetuse maksumuse kohta organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooni vastu võitlemisel,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning arengukomisjoni ja eelarvekontrollikomisjoni arvamusi (A8-0284/2016),

A.  arvestades, et organiseeritud kuritegevus kujutab endast globaalset ohtu ja nõuab seetõttu ELilt ja liikmesriikidelt ühist ja koordineeritud vastust;

B.  arvestades, et tänaseni ei ole täielikku teadlikkust organiseeritud kuritegevuse komplekssusest ja ohtudest, mis tekivad kuritegelike ühenduste imbumisel liikmesriikide ühiskondlikku, majandus-ettevõtlusalasesse, poliitilisse ja institutsioonilisse struktuuri;

C.  arvestades, et organiseeritud kuritegelikud rühmitused on üles näidanud kalduvust ja suurt võimekust mitmekesistada oma tegevust, kohandudes erinevate geograafiliste piirkondade ning majanduslike ja sotsiaalsete keskkondadega, kasutades ära nende nõrkusi ja haprust, tegutsedes samaaegselt eri turgudel ja kasutades ära eri liikmesriikide seaduste erinevust, et edendada oma tegevust ja maksimeerida kasumit;

D.  arvestades, et kuritegelikud organisatsioonid on muutnud oma tegutsemisviisi ja kasutavad professionaalide, pankade, ametnike ja poliitikute abi, kes ei ole küll kuritegeliku organisatsiooni liikmed, kuid toetavad selle tegevust eri tasanditel;

E.  arvestades, et kuritegelikud organisatsioonid on tõestanud, et suudavad väga hästi kohaneda, sealhulgas ka uute tehnoloogiate pakutavaid võimalusi ära kasutades;

F.  arvestades, et võitlus ähvardava jõuga, mille annab lihtsalt teatavasse organisatsiooni kuulumine, ei kujuta endast prioriteeti võrreldes kuritegeliku ühenduse raames toime pandud kuritegude vastu võitlemisega, ning see on tekitanud Euroopa tasandil õigusliku ja operatiivse lünga, soodustades organiseeritud kuritegelike rühmituste piiriülest tegevust;

G.  arvestades, et lisaks organiseeritud kuritegevusele omaste vägivallaväljenduste ilmselgele ohule avaliku korra ja sotsiaalse julgeoleku jaoks, tekitab organiseeritud kuritegevus samavõrd tõsiseid probleeme imbumisega seaduslikku majandusse ja sellega kaasneva avalike teenistujate korruptiivse käitumisega, mis võimaldab infiltreeruda institutsioonidesse ja avaliku halduse asutustesse;

H.  arvestades, et kuritegelike organisatsioonide ebaseaduslik tulu pestakse suures osas puhtaks Euroopa seaduslikul turul; arvestades, et selline kapital, kui see on lõpuks seadusliku majanduse struktuuri põimitud, kujutab endast oma tugevate moonutavate mõjude tõttu tõsist ohtu ettevõtlusvabadusele ja konkurentsile;

I.  arvestades, et kuritegelikud ühendused osalevad poliitilises elus ja haldussfääris, et saavutada juurdepääs haldusasutuste käsutuses olevatele rahalistele vahenditele ning mõjutada nende toimimist koostööd tegevate poliitikute, ametnike ja ettevõtjate kaudu; arvestades, et poliitilis-haldusliku aparaadi mõjutamine väljendub eelkõige riigihangete ja avalike tööde teostamise sektoris, avaliku rahastuse, romude ja jäätmete kõrvaldamise ning igasuguste kaupade tarnimise ja teenuste haldamise otselepingute sektoris;

J.  arvestades, et organiseeritud kuritegevuse peamine eesmärk on kasum; arvestades, et õiguskaitseasutustel peab seetõttu olema vajalik suutlikkus, et uurida kuritegevuse rahastamist, mis on sageli kaudselt seotud korruptsiooni, pettuse, võltsimise ja salakaubandusega;

K.  arvestades, et rikkumisest teatajad on korruptsioonivastases võitluses keskse tähtsusega, sest nad võivad paljastada pettusejuhtumeid, mida hoitaks muidu salajas; arvestades, et rikkumisest teatamist peetakse üheks kõige tõhusamaks viisiks, kuidas väärtegusid peatada ja ennetada või juba toimunud väärtegusid avastada;

L.  arvestades, et ühtki ELi õigusakti ei tohiks tõlgendada rikkumisest teatamist piiravana;

M.  arvestades, et organiseeritud kuritegevus, korruptsioon ja rahapesu ohustab tõsiselt ELi majandust, vähendades märkimisväärselt liikmesriikide ja kogu ELi maksutulu, samuti aruandekohuslust ELi rahastusega riiklike projektide puhul, kuna kuritegelikud organisatsioonid tegutsevad mitmesugustes valdkondades, millest paljud kuuluvad riigi kontrolli alla;

N.  arvestades, et 2014. aastal teatati pettusena 1 649-st eeskirjade eiramise juhust, millega oli seotud 538,2 miljonit eurot ELi vahendeid nii eelarve kulude kui ka tulude poolel, kuid arvestades, et puuduvad ametlikud andmed selle kohta, kui suur on organiseeritud kuritegevusest tulenevate pettuste osakaal;

Sissejuhatus

1.  tuletab meelde oma 23. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni (organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu kohta) sisu ja selles esitatud soovitusi; tuletab eelkõige meelde oma nõuet võtta vastu Euroopa tegevuskava organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu likvideerimiseks, millele tuleks tulemuslikkuse tagamiseks ette näha piisavad rahalised vahendid ja kvalifitseeritud töötajad;

2.  väljendab heameelt Madalmaade, Slovakkia ja Malta ELi nõukogu eesistumise 18-kuulise programmi üle, milles on tähtsal kohal organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise terviklik ja integreeritud käsitus; tuletab meelde, et ELi institutsioonide jaoks peab kelmuse-, korruptsiooni- ja rahapesuvastane võitlus olema poliitiline prioriteet ning seepärast on politsei- ja õigusalane koostöö liikmesriikide vahel ülioluline;

3.  soovib pöörata tähelepanu konkreetsetele valdkondadele, kus tuleks praegust olukorda arvestades esmajoones meetmeid võtta;

Kehtivate õigusnormide nõuetekohase ülevõtmise tagamine, õigusnormide kohaldamise järelevalve ja nende tõhususe hindamine

4.  osutab, et organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu vastase võitluse ühe osana peaksid liikmesriigid üle võtma kehtivad ELi ja rahvusvahelised õigusaktid ning neid kohaldama;

5.  kutsub komisjoni üles teostama võimalikult kiiresti selliste õigusaktide ülevõtmiseks võetud meetmete hindamist, teavitama parlamenti täies ulatuses tulemustest ning algatama vajaduse korral rikkumismenetlusi; kutsub eelkõige komisjoni üles koostama aruannet, milles hinnatakse organiseeritud kuritegevuse vastast võitlust käsitleva nõukogu raamotsuse 2008/841/JSK ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/99/EÜ (keskkonna kaitsmise kohta kriminaalõiguse kaudu) ülevõtmist;

6.  palub liikmesriikidel võtta nõuetekohaselt üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades, kuna see vahend on keskse tähtsusega politsei- ja õiguskoostöö tugevdamisel ELis;

7.  ergutab liikmesriike võtma kiiremas korras üle neljanda rahapesuvastase direktiivi;

8.  soovitab ELil astuda riikide korruptsioonivastane ühenduse (GRECO) liikmeks; soovib, et EL osaleks avatud valitsemise partnerluses, täidaks oma aruandluskohustused ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni raames, mille osaline ta on, ning toetaks eespool nimetatud ÜRO konventsiooni raames ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo antavat tehnilist abi; kutsub komisjoni tungivalt üles esitama parlamendile esimesel võimalusel eduaruande ettevalmistuste kohta ELi ühinemiseks riikide korruptsioonivastase ühendusega (GRECO), sh uuringu õiguslike probleemide ja võimalike lahenduste kohta;

9.  peab kahetsusväärseks, et Euroopa Komisjon ei ole veel avaldanud oma teist korruptsioonivastase võitluse aruannet, mis pidi ilmuma 2016. aasta alguses; palub komisjonil selle võimalikult kiiresti esitada; kordab oma seisukohta, et see aruanne ei peaks käsitlema üksnes olukorda liikmesriikides, vaid hõlmama ka peatükki Euroopa Liidu institutsioonide kohta; kutsub komisjoni seetõttu üles leidma asjakohast viisi, kuidas teostada korruptsiooniga seoses järelevalvet ELi institutsioonides, organites ja ametites;

10.  kutsub komisjoni üles kaaluma, kuidas ühendada erinevaid liidu tasandi järelevalvemehhanisme, sealhulgas koostöö- ja jälgimiskord, ELi korruptsioonivastase võitluse aruanne ja ELi õigusemõistmise tulemustabel, laiemaks õigusriigi seireraamistikuks, mida saaks kohaldada kõigi 28 liikmesriigi ja ELi institutsioonide, organite ja ametite suhtes; on sellega seoses seisukohal, et Euroopa Liidu institutsioonid peaksid näitama eeskuju, edendades kõrgemaid läbipaistvusalaseid standardeid, ning tagama, et õigusrikkujatele on ette nähtud hoiatavad ja tõhusad karistused; kutsub komisjoni üles reguleerima lobitööd ja nägema huvide konflikti korral ette karistused;

11.  tuletab meelde, et vaja on valdkondadevahelist lähenemisviisi, et organiseeritud kuritegevust ennetada ja sellega tõhusalt võidelda; rõhutab sellega seoses Euroopa Liidu kriminaalpreventsiooni võrgustiku rolli ja vajadust seda rahaliselt toetada;

12.  soovitab, et komisjon teostaks uuringu riikide õiguskaitseasutuste kohta, kes on organiseeritud kuritegevuse ja korruptsioonivastase võitluse valdkonnas kõige tulemuslikumad, et luua tõhusad ja edumeelsed ELi õigusaktid; palub komisjonil teostada uuringu liikmesriikides organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemisel kasutatavate uurimistavade kohta, pöörates erilist tähelepanu selliste vahendite kasutamisele nagu telefonikõnede pealtkuulamine, salajane jälgimine, läbiotsimismenetlused, arreteerimisega viivitamine, arestimisega viivitamine, varjatud operatsioonid ning kontrolli ja järelevalvega kohaletoimetamised;

13.  nõuab, et liikmesriigid investeeriksid rohkem seaduslikkuse kultuuri edendamisse, pidades eelkõige meeles seda, et ennetuse esmane ja kõige tõhusam vorm seisneb ELi kodanike uue põlvkonna harimises, sh koolides konkreetsete tegevuste edendamise abil;

Organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooni vastu võitlemise prioriteedid ja toimimisstruktuur

14.  on seisukohal, et organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses praegu rakendatavas ELi poliitikatsüklis tuleks panna rõhku kuuluvuskuritegude (st kuritegelikku ühendusse kuulumise) vastu võitlemisele, mitte ainult kuritegeliku ühenduse raames toime pandud kuritegude vastu võitlemisele; peab eelkõige vajalikuks lugeda kuriteoks kuritegelikku ühendusse kuulumine, eraldi kuritegude toimepanekust kuritegeliku ühenduse raames; kordab, et selle poliitikatsükli prioriteetide hulka tõelises ELi korruptsioonivastase võitluse strateegias peab kuuluma ka võitlus rahapesu, korruptsiooni ja inimkaubanduse vastu;

15.  nõuab, et prioriteedid kehtestataks kooskõlas ELi kriminaalpreventsiooni poliitikaga ning ELi majandus-, sotsiaal-, tööhõive- ja hariduspoliitikaga, tagades Euroopa Parlamendi täieliku kaasatuse;

16.  nõuab Europoli eriüksuse loomist, et võidelda üheaegselt eri valdkondades tegutsevate organiseeritud kuritegelike rühmituste vastu; on seisukohal, et liikmesriigid peavad looma turvalised ja tõhusad mehhanismid olemasolevas institutsioonilises raamistikus, et tagada organiseeritud kuritegevuse alase uurimistegevuse nõuetekohane koordineerimine ning liikmesriikides õiguskaitseasutuste vahel vastastikuse usalduse edendamine;

Tõhusam seadusandlik raamistik

17.  palub komisjonil kehtivate õigusnormide ülevõtmise ja kohaldamise hindamise põhjal esildada õigusaktid, et kõrvaldada võimalikud lüngad organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooni vastases võitluses ning parandada piiriülest õigusalast koostööd; kutsub komisjoni eelkõige üles:

   a) vaatama läbi kehtivad õigusaktid, et kehtestada tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused ja täpsustada kuritegude ühiseid määratlusi, sealhulgas kuulumist sellisesse kuritegelikku organisatsiooni või ühendusse, mida võib käsitada kui struktureeritud ja teatava aja eksisteerinud rühmitust, mis koosneb kahest või rohkematest inimesest, kes tegutsevad kooskõlastatult, et saada otseselt või kaudselt ebaseaduslikul viisil mis tahes rahalist ja/või materiaalset kasu, ning mis kahjustab tõsiselt ELi ja selle liikmesriikide majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust;
   b) esitama läbivaadatud seadusandliku ettepaneku keskkonnakuritegude vastu võitlemiseks, et tõhustada kriminaalõigusel põhinevat reageerimist ebaseaduslikule jäätmepõletusele ja käsitleda nn uute saasteainete õigusvastast kõrvaldamist kuriteona, mida karistatakse kriminaalkaristusega, samal viisil, nagu on sätestatud direktiivis 2008/99/EÜ;

18.  palub komisjonil koostada miinimumeeskirjad kuritegude ja karistuste määratlemise kohta; nõuab eelkõige:

   a) riigiteenistuja, pettuse- ja korruptsioonikuriteo üldmõistete üldist kohaldamist; tuletab meelde, et ELi finantshuvide kaitse direktiivi läbirääkimiste raames on esitatud nende mõistete määratlused, kuid ainult nimetatud direktiivi jaoks; tuletab sellega seoses meelde, et need läbirääkimised on praegu nõukogus blokeeritud, ja nõuab nende jätkamist nii kiiresti kui võimalik;
   b) uut seadusandlikku ettepanekut teatud liiki kuritegeliku organisatsiooni kohta, mille liikmed kasutavad ära organisatsiooni kuulumise ähvardusjõudu ning sellest tingitud allutatust ja vaikimiskohustust kuritegude toimepanemiseks, et juhtida või kontrollida otseselt või kaudselt majandustegevust, kontsessioonide, lubade ja riigihankelepingute andmist ja avalike teenuste osutamist või et saada ebaseaduslikku kasumit või eeliseid endale või teistele isikutele;
   c) seadusandlikku ettepanekut, millega luuakse spetsiaalne tunnistajakaitset käsitlev Euroopa programm, et kaitsta tunnistajaid ja õiguskaitseasutustega koostööd tegevaid isikuid, kes annavad ütlusi punktis b kirjeldatud kuritegelike organisatsioonide kohta;
   d) seadusandlikku ettepanekut, millega kehtestatakse ühised eeskirjad rikkumisest teatajate kaitseks; nõuab sellise ettepaneku esitamist enne 2017. aasta lõppu;
   e) täiendavaid seadusandlikke algatusi, et tugevdada kriminaalmenetluses kahtlustatavate või süüdistatavate õigusi, muu hulgas seoses eeluurimisvangistusega, et tagada õigus õiglasele kohtumenetlusele, mis on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas;
   f) konkreetseid õigusakte, et võidelda radioaktiivsete materjalide ja ohtlike jäätmete ekspordi ning looma- ja taimeliikide ebaseadusliku kaubanduse vastu, arvestades, et keskkonnakaitseorganisatsioonide ja vabaühenduste andmetel on looduslike liikidega kaubitsemisel, metsaga seotud kuritegevusel ning radioaktiivsete materjalide ja ohtlike jäätmete ekspordil kolmandatesse riikidesse oluline roll organiseeritud kuritegevuse rahastamises;

Tõhusam politseikoostöö ja õigusalane koostöö ELi tasandil

19.  märgib, et organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu nähtustel on tavaliselt piiriülene mõõde, mis nõuab tihedat koostööd riigi pädevate ametiasutuste vahel ning riigi pädevate ametiasutuste ja asjaomaste ELi ametite vahel;

20.  on seisukohal, et politseikoostöö ja õigusalane koostöö riikide ametiasutuste teabevahetuse kaudu on ülitähtis, et võtta tõhusaid meetmeid korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemiseks;

21.  kutsub komisjoni üles võtma konkreetseid meetmeid, et tõhustada Euroopas koostööd organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu vastases võitluses ning suurendada teadlikkust inimestele põhjustatud, sotsiaal- ja majanduslikust kahjust, mis nendest tegevustest tuleneb;

22.  peab kahetsusväärseks, et piiriülene politseikoostöö ja õigusalane koostöö on seotud pikaldaste ja bürokraatlike menetlustega, mis takistavad sellise koostöö tõhusust ning kahjustavad organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu vastase võitluse tulemuslikkust ELi tasandil; kutsub liikmesriike üles tugevdama piiriülest politseikoostööd ja õigusalast koostööd, parandama selle tulemuslikkust ja teabevahetust asutuste vahel ning Europoli ja Eurojusti kaudu, tagama asjakohase koolituse ja tehnilise toe, sealhulgas Euroopa Liidu Õiguskaitsekoolituse Ameti (CEPOL) ja Euroopa õigusalase koolituse võrgustiku kaudu, edendama asitõendite vastastikust vastuvõetavust liikmesriikide vahel ning tagama ühiste uurimisrühmade laialdasema kasutamise;

23.  kutsub liikmesriike üles süstemaatiliselt täiendama, kasutama ja vahetama kõiki vajalikke ja asjakohaseid andmeid organiseeritud kuritegevusega seotud isikute kohta olemasolevates ELi andmebaasides, ning kutsuma ELi agentuure Europol ja Eurojust sellist teabevahetust lihtsustama; nõuab sellega seoses taristu ühtlustamist, et tagada turvaline teabevahetus ja Europoli kõigi olemasolevate vahendite tõhus kasutamine, järgides seejuures täielikult ELi andmekaitsealaseid õigusakte;

24.  rõhutab, et pakiline vajadus on luua tõhusam ELi õiguskaitseasutuste vaheline sidepidamis- ja teabevahetussüsteem, millega vajaduse korral asendada tavapärased vahendid, mida kriminaalasjades antavas vastastikuses õigusabis kasutatakse; palub komisjonil hinnata seadusandlike meetmete vajalikkust selles valdkonnas, et luua ELi õiguskaitseasutuste vaheline nõuetekohane ELi teabevahetussüsteem;

25.  kutsub liikmesriike üles vahetama süstemaatiliselt kõiki vajalikuks peetavaid ja asjakohaseid broneeringuinfoga seotud andmeid organiseeritud kuritegevusega seotud isikute kohta;

Kuritegelike organisatsioonide varade konfiskeerimine ja nende ühiskondlikult kasuliku taaskasutamise lihtsustamine

26.  on arvamusel, et ühise meetme kasutuselevõtt kuritegelike organisatsioonide varade konfiskeerimiseks ELis peaks mõjuma kurjategijatele hoiatavalt; palub liikmesriikidel kiiresti üle võtta direktiiv 2014/42/EL kriminaaltulu konfiskeerimise kohta; palub komisjonil esitada võimalikult kiiresti seadusandlik ettepanek, millega tagatakse riigi varade kaitsmise meetmetega seotud arestimis- ja konfiskeerimiskorralduste vastastikune tunnustamine;

27.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama ELi meetmeid järgmistes valdkondades:

   a) kuritegeliku tulu jälitamine, külmutamine ja konfiskeerimine, muu hulgas kriminaliseerides kapitali või vara omandiõiguse ülemineku külmutamis- või konfiskeerimismeetmete vältimise eesmärgil ning sellise kapitali omandi- või käsutusõiguse vastuvõtmise, või nähes ette konfiskeerimise lõpliku süüdimõistmise puudumisel;
   b) külmutatud ja konfiskeeritud vara haldamise ja sotsiaalsetel eesmärkidel taaskasutamise edendamine, et maksta hüvitist ohvrite perekondadele ja ettevõtetele, kes on langenud liigkasuvõtmise ja väljapressimise ohvriks;
   c) kutsub liikmesriike üles arendama haldus-, politsei- ja õiguskoostööd, et jälitada, arestida ja konfiskeerida kuritegelikul teel saadud vara kogu liidus, ning tõhustama riiklike kriminaaltulu jälitamise talitusi, nähes neile ette piisavad ressursid;

28.  ergutab liikmesriike suurendama koostööd ja heade tavade vahetamist kõnealuses valdkonnas, kasutades olemasolevaid platvorme, nagu pettuste tõkestamise kooskõlastamise nõuandekomitee (COCOLAF) ja teised;

Organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooni seaduslikku majandustegevusse imbumise ennetamine

29.  tuletab meelde, et korruptsioon, eelkõige riigihankelepingute sõlmimisel või avaliku ja erasektori partnerlustes, soodustab organiseeritud kuritegevuse imbumist seaduslikku majandustegevusse;

30.  kutsub üles rakendama kogu ELis terviklikku e-riigihanke süsteemi, et vähendada riigihankemenetlustes korruptsiooni esinemise ohtu;

31.  kutsub liikmesriike ja ELi institutsioone üles rakendama riigihankemenetluste järelevalve vahendeid, koostama musti nimekirju ettevõtjatest, kelle puhul on tõendatud seotus organiseeritud kuritegevusega ja/või korruptiivne tegevus ning välistama nende puhul valitsemissektoriga majandussidemete loomise ja ELi vahendite kasutamise; kutsub liikmesriike üles looma riigi tasandil spetsiaalseid struktuure kuritegelike organisatsioonide tuvastamiseks ning jätma riigihangetest välja ettevõtjad, kes on seotud korruptiivse tegevuse või rahapesuga; toonitab, et nn musta nimekirja koostamine võib olla ettevõtete jaoks tõhus stiimul korruptsiooni vältimiseks ning ettevõtte usaldusväärsust käsitlevate sisemenetluste parandamiseks ja karmistamiseks; kutsub liikmesriike üles väljastama ettevõtetele, kellel puuduvad sidemed organiseeritud kuritegevusega, vastava tunnistuse, ning nõuab sellealase teabe automaatset vahetamist ELi tasandil;

32.  märgib, et 21 liikmesriiki ei ole veel üle võtnud riigihangete direktiivide paketti; leiab, et riigihanke-eeskirjad on hädavajalikud, et tuua läbipaistvus ja aruandekohustus valdkonda, mis on korruptsiooni suhtes üks vastuvõtlikumaid;

33.  osutab, et läbivaatamisele kuuluvad läbipaistvad raamatupidamiseeskirjad tuleb tagada kõikides liikmesriikides ja seda mitte ainult keskvalitsuse, vaid ka piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

34.  peab murettekitavaks rahapesuga seotud kuritegelike ettevõtete korduvat tava esitada suurprojektide hangete raames omahinnast odavamaid pakkumisi; kutsub komisjoni üles lisama ettepanekute majanduslikku hinnangut ettevõtete puhul, kellega sõlmitakse lepingud, ja alltöövõtjate puhul;

35.  juhib tähelepanu sellele, et rahapesu, milleks kasutatakse keerukaid korporatiivseid struktuure ja nende integreerimist legaalse majandustegevusega, võib olla ohuks riigi avalikule korrale; kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid, mis väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid liigselt koormamata suurendaksid rahaliste tehingute läbipaistvust ja parandaksid nende jälgitavust tehingute taga olevate füüsiliste isikuteni selleks, et selgitada välja kuritegelik ning terroristlik rahastamine (rahavoost lähtuv käsitlus); kutsub liikmesriike üles võtma kasutusele meetmeid, mis raskendaksid keerukate ja läbipaistmatute omavahel seotud ettevõttestruktuuride loomist, mida nende läbipaistmatuse tõttu võidakse ära kasutada kuritegevuse või terrorismi rahastamiseks või muude tõsiste kuritegude sooritamiseks;

36.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid paluksid töövõtjatel avalikustada oma ettevõtte täieliku struktuuri ja tegelikud tulusaajad, enne kui nendega sõlmitakse hankelepingud, et vältida selliste ettevõtete toetamist, kes on seotud agressiivse maksuplaneerimise, maksupettuse ja maksudest kõrvalehoidumise ning korruptsiooniga;

37.  märgib, et kinnisvara ostmine ELi liikmesriikides on kuritegevusest saadud raha pesemise võimalus, millega kurjategijad varjavad välismaiste varifirmade abil seda, et nad on tegelikud tulusaajad; nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid, et kõigile välisettevõtjatele, kes kavatsevad nende territooriumil hankida kinnisvara omandiõiguse, kehtiksid samad läbipaistvusstandardid, nagu liikmesriikide jurisdiktsiooni kuuluvatele ettevõtetele;

38.  märgib, et finantskriis on suurendanud Euroopa valitsustele avaldatavat survet; nõuab praeguseid majanduslikke probleeme arvestades, et avaliku sektori kulutuste usaldusväärsus ja läbipaistvus oleks paremini tagatud;

39.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid vajalikke meetmeid, et muuta litsentside ja ehituslubade andmist käsitlevad piirkondlikud ja kohalikud otsused läbipaistvaks;

40.  märgib, et liikmesriikidel ja Euroopa Komisjonil on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 325 kohaselt õiguslik kohustus võidelda pettuse vastu, ning peab tervitavaks pettusevastaste sätete lisamist finantsmõju omavatesse seadusandlikesse ettepanekutesse;

41.  peab murettekitavaks käibemaksupettuste ja eelkõige nn karussellpettuste sagenemist; palub kõigil liikmesriikidel osaleda kõigis Eurofisci tegevusvaldkondades, et hõlbustada teabevahetust ning aidata võidelda selle pettuseliigi vastu;

42.  kutsub liikmesriike üles võtma vastu konkreetseid õigusakte ja võtma asjakohaseid meetmeid, et võidelda nende ettevõtjate, pankade, ametnike ja poliitikute tegevuse vastu kõigil tasanditel või ennetada seda, kes küll ise ei kuulu kuritegelikku organisatsiooni, aga toetavad neid mitmel tasandil; sellega seoses

   a) soovitab liikmesriikidel ja Euroopa Liidu institutsioonidel soodustada riigiteenistujate rotatsiooni, et vältida korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse infiltreerumist;
   b) nõuab kohustuslikke õigusnorme, milles on sätestatud, et süüdimõistetud isikud või organiseeritud kuritegevuses, rahapesus, korruptsioonis või muus raskes kuriteos osalenud isikud, avaliku halduse vastu suunatud kuritegudes, organiseeritud kuritegudes või korruptsioonis osalenud isikud ei saa kandideerida valimistel ega töötada avaliku halduse asutuses või nende heaks, sealhulgas Euroopa Liidu institutsioonides, organites ja ametites.
   c) nõuab kriminaalkaristusi juhtidele ja pankadele tõendatud suurte rahapesujuhtumite korral; kutsub komisjoni üles koostama ettepanekut, et tagada rahavoogude täielik läbipaistvus mitte ainult üksikisikute, vaid ka juriidiliste isikute ja usaldusfondide puhul;

43.  peab vajalikuks kehtestada ELi tasandil eeskirjad, mille alusel kontrollida ja jälgida erakondade kõiki rahastamisallikaid, et tagada nende seaduslikkus;

44.  peab otsustavalt tähtsaks tõhustada rahavoogude suurema läbipaistvuse ja parema jälgitavuse tagamisele suunatud õigusnorme, eelkõige ELi rahaliste vahendite haldamise osas, sealhulgas eeluurimise abil ja kontrollides tagantjärele, kas vahendeid on kasutatud nõuetekohaselt; kutsub liikmesriike üles esitama riiklikud deklaratsioonid oma kontrollisüsteemide kohta; palub komisjonil

   a) korrigeerida makseid, kui liikmesriigid on ELi vahendite kasutamisel eeskirju eiranud, ja
   b) keelata ajutiselt juurdepääs ELi rahalistele vahenditele nende institutsioonide ja ettevõtete puhul, kes on mõistetud süüdi ELi vahendite pettuslikus väärkasutuses;
   c) hoolikalt jälgida ELi vahendite kasutamist ja teavitada regulaarselt Euroopa Parlamenti;

45.  on seisukohal, et komisjon peaks ELi rahastatavate projektide elluviimise hankemenetlustes nõudma kõige kõrgemal tasemel ausameelsust; tuletab meelde, et projektide tulemuste seiramine koostöös kodanikuühiskonna organisatsioonidega ja kohalikelt ametiasutustelt vastutuse nõudmine on hädavajalik, et teha kindlaks, kas ELi vahendeid kasutatakse nõuetekohaselt ja kas võideldakse korruptsiooni vastu;

46.  juhib tähelepanu sellele, et läbipaistvus on kõige tulemuslikum vahend võitluses kuritarvituste ja pettuse vastu; kutsub komisjoni sellega seoses üles parandama õigusakte, tehes kohustuslikuks andmete avaldamise kõigi liidu rahaliste vahendite saajate kohta, sealhulgas andmed allhangete kohta;

47.  kutsub komisjoni üles võtma seadusandlikke meetmeid, et lihtsustada haldustasandil bürokraatlikke menetlusi ja tagada seeläbi suurem läbipaistvus ja võidelda korruptsiooni vastu;

48.  nõuab, et Euroopa Komisjon jälgiks, mitu protsenti riigihankelepingutest sõlmitakse liikmesriikides riigihankemenetlust korraldamata ja millistel õiguslikel asjaoludel riikide ametiasutused seda kõige rohkem teevad, ning teavitaks sellest Euroopa Parlamenti;

49.  soovitab liikmesriikidel püüda tagada ELi vahendite kasutamisel tõhusad läbipaistvus-, seire- ja aruandemehhanismid; märgib, et kuna ELi vahendite positiivne mõju sõltub riikide ja ELi tasandi protsessidest, tuleb läbipaistvuse, tõhusa seire ja aruandekohustuse tagamiseks kaaluda, kuidas muuta seire ja hindamine järelprotsessi asemel pidevaks protsessiks; on veendunud, et sellega seoses tuleks tugevdada kontrollikoja rolli;

50.  leiab, et kehtestada tuleks kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed näitajad, mis peaksid olema võrreldavad, et mõõta ELi rahastamise mõju ning aidata hinnata, kas see on oma eesmärgid saavutanud; kvantitatiivseid andmeid tuleks süstemaatiliselt koguda ja avaldada;

Euroopa Prokuratuur

51.  on seisukohal, et Euroopa Prokuratuur peaks täitma Euroopa Liidus korruptsioonivastases võitluses keskset rolli; kordab oma üleskutset luua võimalikult kiiresti ja võimalikult paljude liikmesriikide osalusega Euroopa Prokuratuur, mis on liikmesriikide valitsustest ja ELi institutsioonidest sõltumatu ning kaitstud poliitilise mõju ja surveavalduste eest;

52.  kordab, kui tähtis on piiritleda selgelt pädevused ja volitused nii liikmesriikide prokuratuuride ja loodava Euroopa Prokuratuuri vahel kui ka Eurojusti ja Euroopa Pettustevastase Ameti vahel, et ennetada mistahes pädevuskonflikte; nõuab tulevasele Euroopa Prokuratuurile asjakohaste finants- ja inimressursside eraldamist kooskõlas selle ülesannetega; arvestab sellega, et Euroopa Prokuratuuri pädevuses võiks olla süüdistuste ettevalmistamine kõigi nende kuritegude puhul, mis on nimetatud liidu finantshuve kahjustava pettuse vastast võitlust kriminaalõiguse kaudu käsitlevas direktiivis (ELi finantshuvide kaitse direktiiv), sealhulgas käibemaksupettuste puhul; sellega seoses kutsub liikmesriike üles järgima Euroopa Kohtu otsust kohtuasjas C-105/14 (Taricco jt) ning alustama võimalikult kiiresti nõukogus taas läbirääkimisi ELi finantshuvide kaitse direktiivi üle;

53.  peab kahesusväärseks, et jätkuvad läbirääkimised nõukogus õõnestavad sõltumatu ja tõhusa Euroopa Prokuratuuri loomise peamisi eeldusi;

54.  kutsub Euroopa Komisjoni üles hindama tulevase Euroopa Prokuratuuri volituste võimaliku läbivaatamise vajadust, et lisada asutamise järel selle pädevuste hulka organiseeritud kuritegevuse vastane võitlus;

Konkreetsed sekkumisvaldkonnad

Võltsimine

55.  peab kahetsusväärseks, et kaupade, ravimite ja põllumajanduslike toiduainete võltsimine võtab ELis järjest ulatuslikumad mõõtmed, ning turustamisvõrgustikke juhib riikidevaheline organiseeritud kuritegevus; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma kõik vajalikud meetmed, et hoida ära kaupade, ravimite ja põllumajanduslike toiduainete võltsimine ja võidelda selle vastu; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles koguma süstemaatiliselt teavet pettuse- ja võltsimisjuhtumite kohta, et oleks olemas teave nende ulatuse ja esinemissageduse kohta, ning vahetama nende nähtuste tuvastamise ja nende vastu võitlemise parimaid tavasid;

56.  palub komisjonil ja liikmesriikidel kaaluda muid meetodeid, mille eesmärk on toidupettuse ärahoidmine ja selle eest hoiatamine, näiteks rikkujate nimede häbistav avaldamine pettuses süüdimõistetud toidu- ja ravimikäitlejate Euroopa registris;

57.  nõuab praeguste jälgitavussüsteemide laiendamist ning algmääruses (EÜ) nr 178/2002 ette nähtud astmeteta jälgitavuse (hõlmab toitu ja sööta, toiduloomi ja kõiki muid aineid, mis on mõeldud kasutamiseks toidu või söödana või mida võidakse kasutada toidu või sööda tootmisel) järjekindlat rakendamist;

Uimastikaubandus

58.  tuletab meelde, et uimastikaubandus on kuritegelike rühmituste jaoks tulus äri, mille vastu tuleb võidelda nii õiguskaitse- kui ka ennetusvahendite abil; palub liikmesriikidel ja pädevatel asutustel võidelda uimastituru ja muude kuritegelike tegevuste vaheliste seoste ja mõju vastu, mida need avaldavad seaduslikule majandusele ja kaubandusele, nagu ilmneb Europoli ja Euroopa Narkootikumide ja Narkomaania Seirekeskuse (EMCDDA) 2016. aasta aruandest uimastituru kohta;

59.  tuletab komisjonile meelde, et komisjon peaks hindama ELi uimastitevastase võitluse tegevuskava (2013–2016) rakendamises toimunud edusamme; kutsub komisjoni üles pakkuma selle alusel välja uut tegevuskava aastateks 2017–2020;

60.  märgib, et nõrgatoimeliste uimastite alase uue poliitika hindamine on prioriteet ja on seisukohal, et dekriminaliseerimis-/legaliseerimisstrateegiad tuleks lugeda mõjusaks kuritegelike organisatsioonide vastase võitluse vahendiks; nõuab, et EL lisaks selle küsimuse nii oma sise- kui ka välispoliitikasse ning kaasaks poliitilisse arutelusse kõik asjakohased ELi ja rahvusvahelised asutused ja kõigi osalevate riikide institutsioonid;

Hasartmängud ja (võistluste) tulemuste kokkuleppimine

61.  tuletab meelde, et kuritegelikud organisatsioonid on rahapesu eesmärgil sageli seotud hasartmängude seaduslike ja ebaseaduslike kanalitega ning kokkulepitud mängudega („match-fixing“); mõistab hukka nende nähtustega seotud kuritegelikud huvid ning kutsub komisjoni ja liikmesriike tungivalt üles säilitama või võtma kasutusele õigusakte, et võidelda nende nähtuste vastu ja ennetada neid, muutes spordivõistluste tulemuste kokkumängu kuriteoks; palub liikmesriikidel teha läbipaistvalt ja tõhusalt koostööd spordiorganisatsioonidega ja tugevdada teabevahetust ja koostööd Eurojusti ja Europoliga, et nende nähtuste vastu võidelda;

Maksuparadiisid

62.  juhib tähelepanu sellele, et EL kaotab igal aastal maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise tõttu triljon eurot; rõhutab, et erilist tähelepanu tuleks pöörata maksuparadiisidele ja riikidele, kes kasutavad läbipaistmatuid või kahjustavaid maksustamistavasid, mis on iga ELi kodanikku mõjutav suur probleem;

63.  peab tervitatavaks G20 raames saavutatud rahvusvahelist kokkulepet rakendada kooskõlas ELis juba kehtivate kõrgete standarditega uut ülemaailmset standardit maksustamise suurema läbipaistvuse saavutamiseks; nõuab selle kiiret rakendamist ning tõhusat kontrolli maksupettuse ja maksudest kõrvalehoidumise üle rahvusvahelisel tasandil; väljendab heameelt asjaolu üle, et 2016. aasta veebruaris sõlmis komisjon maksuteabe vahetamise kokkulepped selliste riikidega nagu Andorra ja Monaco, ning et 2015. aastal sõlmis komisjon juba kokkulepped Šveitsi, Liechtensteini ja San Marinoga;

64.  tuletab meelde ELi kohustust võidelda selliste maksueeskirjade vastu, mis hõlbustavad rahvusvaheliste korporatsioonide ja üksikisikute jaoks maksude vältimist, ning aidata kolmandatel riikidel ebaseaduslik raha riiki tagasi tuua ja süüdlased vastutusele võtta; rõhutab, et EL peab kõigil asjakohastel rahvusvahelistel foorumitel edendama eelkõige võitlust maksuparadiiside, pangasaladuste ja rahapesu vastu, ülemääraste ametisaladuste kaotamist, rahvusvaheliste ettevõtete avalikku, riikide lõikes esitatavat aruandlust ning ettevõtete tulu saavate omanike registrite sisseseadmist; tuletab meelde, et maksuparadiisid on ideaalsed kuritegelikul teel saadud tulu kokkukuhjamiseks ja musta raha pesemiseks ning et sellise nähtuse vastu võitlemiseks on vaja ühiseid eeskirju ja ELi tasandil kooskõlastatud lähenemisviisi;

65.  kutsub komisjoni üles suurendama teadlikkust korruptsioonile kaasaaitamise rasketest tagajärgedest, kaaluma võimalust välja töötada terviklik kava, et takistada varade ülekandmist sellistesse ELi mittekuuluvatesse riikidesse, kes kaitsevad korrumpeerunud üksikisikute anonüümsust, ning võtma ümberhindamisele majandus- ja diplomaatilised suhted nende riikidega;

Keskkonnavastased kuriteod

66.  väljendab muret maffialiku organiseeritud kuritegevusega seostatava või sellest tuleneva ebaseadusliku tegevuse sagenemise pärast keskkonnaga seoses, nagu ebaseaduslik jäätmevedu ja jäätmete, sealhulgas toksiliste jäätmete kõrvaldamine, ning looduspärandi hävitamine; tuletab meelde oma soovitust töötada välja ühine tegevuskava selliste kuriteoliikide takistamiseks ja nende vastu võitlemiseks; juhib tähelepanu vajadusele jõustada loodus- ja keskkonnakaitse valdkonnas kehtivad õigusnormid, muu hulgas teostades kuritegevusvastast kontrolli töövõtjate ja alltöövõtjate suhtes, kellega sõlmitakse ELi eelarvest rahastatavate suurte taristuprojektide lepingud;

67.  kutsub komisjoni üles jälgima ja hindama Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/99/EÜ ((keskkonna kaitsmise kohta kriminaalõiguse kaudu) rakendamist, tagamaks et liikmesriigid karistavad tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate kriminaalkaristustega mis tahes sellist õigusvastast käitumist, millel on negatiivne mõju inimeste tervisele või keskkonnale; kutsub keskkonnaõiguse rakendamise ja jõustamise Euroopa võrgustikku (IMPEL) üles teavitama perioodiliselt Euroopa Parlamenti liikmesriikide meetmetest seoses direktiivi 2008/99/EÜ rakendamisega;

68.  juhib tähelepanu sellele, et organiseeritud kuritegevus kasutab kaevetöid tegevaid ehitusettevõtteid rahapesuks ja keskkonnareostust tekitavate toksiliste ainete ebaseaduslikuks ladestamiseks; kutsub komisjoni sellise tegevuse tõkestamiseks üles teostama kuritegevusvastast kontrolli töövõtjate ja alltöövõtjate suhtes, kellega sõlmitakse ELi eelarvest rahastatavate suurte taristuprojektide lepingud;

Küberkuritegevus

69.  tuletab meelde, et rahapesu ja võltsimise vahendina kasutatakse sageli küberkuritegevust; osutab, et see on oluline sissetulekuallikas paljudele kuritegelikele organisatsioonidele ja et oluline on tugevdada ELi õigusakte, liikmesriikide ja liidu ametite vahelist koostööd kõnealuses valdkonnas; märgib murelikult, et kuritegelikel organisatsioonidel on õnnestunud interneti petturlikul ebaseaduslikel eesmärkidel (uimasti- ja inimkaubandus) kasutamise teel suurendada oma ebaseadusliku kaubanduse mahtu;

Organiseeritud kuritegevus ja terrorism

70.  tuletab meelde, et organiseeritud kuritegevuse ja terrorismi üha suurem omavaheline lähenemine ning sidemed kuritegelike ja terroristlike organisatsioonide vahel kujutavad endast liidu jaoks kasvavat ohtu; kutsub liikmesriike üles tagama, et terrorismi rahastamine ja toetamine organiseeritud kuritegevuse abil on karistatav ning kriminaalmenetlusse kaasatud liikmesriikide ametiasutused arvestavad sõnaselgemalt organiseeritud kuritegevuse ja terroriaktide ning terroristide rahastamise omavaheliste seostega;

71.  rõhutab, et organiseeritud kuritegevuse võrgustiku ebaseaduslik kauplemine tulirelvade, nafta, uimastite, looduslike liikide, rändajate, sigarettide, võltsitud kaupade, kunstiteoste ja muude kultuuriliste esemetega on muutunud terroristlike rühmituste jaoks väga tulusaks viisiks saada rahalisi vahendeid; võtab teadmiseks, et komisjon esitles tulirelvade ja lõhkeaine ebaseadusliku kaubanduse ja kasutamise vastast tegevuskava; rõhutab, et väga oluline on seda tegevuskava viivitamata rakendada; kutsub liikmesriike üles võtma vajalikke meetmeid, vältides samal ajal majandustegevuses osalejate jaoks lubamatut halduskoormust, tagamaks et terroristlikud rühmitused ja kuritegelikud võrgustikud ei saa kasu ühestki kaubavahetusest;

72.  osutab, et osalus kuritegevuses võib olla seotud terrorikuritegudega; tuletab meelde, et ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo (UNODC) kohaselt on uimastikaubandus, ebaseaduslik relvakaubandus, rahvusvaheline organiseeritud kuritegevus ja rahapesu muutunud terrorismi lahutamatuks osaks; on seisukohal, et tõhus võitlus terrorismi vastu eeldab organiseeritud kuritegevuse ja rahapesu vastu võitlemise valdkonna ELi õigusaktide karmistamist, arvestades olemasolevaid seoseid organiseeritud kuritegevuse ja terrorirühmituste vahel, mis põhinevad vastastikusel kasul;

Organiseeritud kuritegevus, inimkaubandus ja inimsmugeldamine

73.  peab murettekitavaks inimeste ebaseaduslikult üle piiri toimetajate üha suuremat professionaalsust ning sellest tulenevalt inimeste ebaseadusliku üle piiri toimetamise ja inimkaubanduse võrgustike suurenevaid tulusid, kuna pagulaste voog Euroopasse jätkub; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tõhustama rahvusvahelist koostööd inimkaubanduse vastases võitluses, et likvideerida inimeste ebaseaduslik üle piiri toimetamine ja vähendada võimalikult palju inimkaubanduse võrgustike mõjuvõimu;

74.  tuletab meelde, et inimkaubanduse raames on Euroopa Liidul olemas spetsiaalne õigus- ja poliitiline raamistik, et optimeerida koostööd ja muuta inimkaubandus prioriteediks asutustele ja ametitele, nagu Europol ja Eurojust; kiidab heaks inimkaubandusevastases võitluses toimunud arengu kohta koostatud esimese aruande järeldused; kutsub komisjoni üles töötama selle alusel võimalikult kiiresti välja strateegia, mis hakkaks kehtima pärast 2016. aastat;

75.  peab kahetsusväärseks, et organiseeritud kuritegevus on imbunud migrantide vastuvõtmiseks mõeldud rahalisi vahendeid haldavatesse asutustesse ning kutsub tungivalt üles võtma erimeetmeid, et võidelda inimkaubandusega, mida kontrollivad päritolu-, transiitriikides ja ohvrite sihtriikides asuvate kuritegelike rühmituste komplekssed võrgustikud;

76.  rõhutab, et kiiremas korras tuleb tegeleda võõrtöötajate karmi tööalase ärakasutamise probleemiga liidus; tunnistab, et inimkaubanduse algpõhjuste seas on seaduslike rändekanalite puudumine ja takistused õiguskaitse kättesaadavusel; märgib, et tööandjate karistusi käsitlev direktiiv sisaldab olulisi sätteid, mille kaudu reguleeritakse ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide elanike tööalase ärakasutamise probleemi, kuid nende sätete rakendamise eelduseks on õiglaste, tõhusate ja ligipääsetavate kaebuste esitamise mehhanismide olemasolu riiklikul tasandil, ning neid rakendatakse minimaalselt;

Välismõõde

77.  kutsub ELi üles täiendavalt toetama avaliku halduse tugevdamist ning piisavate korruptsioonivastaste õigusraamistike vastuvõtmist kõigis riikides ning eelkõige nõrkade riiklike institutsioonidega konfliktijärgsetes ja üleminekuriikides; rõhutab vajadust tugevdada arengumaade piirkondlikke ja eriotstarbelisi politsei- ja kohtuvõrgustikke, seda alati nõuetekohaseid andmekaitse ja eraelu puutumatuse norme tagavatel tingimustel, ning jagada Europoli, Eurojusti ja Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku kogemusi ja oskusteavet; rõhutab vajadust täiustada regulatsioone ja õiguskaitset ning edendada rikkumisest teatajate kaitset, et võtta õigusrikkujad nende tegude eest vastutusele, ning vajadust luua nõuetekohane rikkumisest teatajate kaitse süsteem nii ELis kui ka väljaspool selle piire; rõhutab eriti vajadust luua vahetu teavitamise mehhanismid ELi abi saavate riikide kodanike jaoks, kes juhivad tähelepanu ELi rahastatud abiprogrammidega seotud rikkumistele;

78.  märgib murelikult, et kõige asjakohasemad korruptsiooni ja ebaseaduslike rahavoogude vastased rahvusvahelised konventsioonid ja algatused ei anna nende rakendamise järgus konkreetseid tulemusi; tuletab meelde, et tulemuslikuks võitluseks korruptsiooni ja finantskuritegude vastu on oluline välja töötada välispoliitika korruptsioonivastane strateegia; kutsub ELi üles edendama oma välispoliitikas esmajärjekorras ÜRO rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise konventsiooni ja kõigi teiste selliste asjakohaste rahvusvaheliste õigusaktide nõuetekohast ülevõtmist ja rakendamist, mille eesmärk on võitlus korruptsiooni ja rahapesu vastu;

79.  palub komisjonil pideva järelevalve abil tagada, et ELi abi ei soodustaks otseselt või kaudselt korruptsiooni; on seisukohal, et abisummade ulatusliku raiskamise ja korruptsiooni vältimiseks tuleks abi rohkem siduda abisaajamaa vastuvõtuvõime ja üldiste arenguvajadustega; kutsub ELi üles käsitlema korruptsiooniküsimusi vahetult programmitöö ja riigistrateegia dokumentides ning siduma eelarvetoetuse selgete korruptsioonivastaste eesmärkidega; rõhutab, et selleks tuleb luua töökindlad programmide täitmise järelevalve mehhanismid; palub komisjonil välja töötada jõuline, põhjalik ja terviklik arengumaade korruptsiooniriskide haldamise strateegia, et mitte arenguabiga korruptsiooni soodustada, ning viia täielikult ellu 2013. aastal avaldatud pettustevastane strateegia, eriti ELi abi andmisel mis tahes kujul, sealhulgas Euroopa Arengufondi ja sihtfondide kaudu ning arenguprojektide delegeerimisel kolmandatele osapooltele; märgib murega, et ELi käsitlus korruptsioonist AKV riikides pakub vähe strateegilisi suuniseid selle kohta, kuidas tugevdada kõnealustes riikides korruptsiooni tõkestamisele ja kontrolli all hoidmisele suunatud süsteeme; peab vajalikuks suuremat kooskõlastamist Euroopa välisteenistuse ning rahvusvahelise koostöö ja arengu peadirektoraadi vahel küsimuses, kuidas mõjusalt piirata korruptsiooni arengumaades;

80.  tuletab meelde ELi sise- ja välispoliitika sidususe tähtsust ning juhib tähelepanu vajadusele lisada arengu- ja julgeolekustrateegiatesse võitlus organiseeritud kuritegevuse vastu kui üks vahendeid arengumaade stabiilsuse taastamiseks;

81.  rõhutab, et inimeste ja valitsuste õigus otsustada ise oma majandus-, toidu- ja põllumajandussüsteemide üle on lahendus küsimusele, kuidas võidelda nälga ja vaesust põhjustava kuritegevusega; nõuab tungivalt, et rahvusvaheline üldsus astuks aktiivselt vastu finantsspekulatsioonidele toiduainetega, näiteks ulatuslike põllumajandusmaade odavalt kokkuostmisele ja maade hõivamisele suurte rahvusvaheliste põllumajandusettevõtete poolt, arvestades selle kahjulikku mõju väiketootjatele;

82.  kutsub arengumaid üles oma korruptsioonivastaste tegevuskavade ühe osana suurendama ressursilepingutes, ettevõtete finantsaruandluse koostamisel ja auditeerimisel ning tulude kogumisel ja jaotamisel läbipaistvust ja aruandekohuslust;

83.  kutsub ELi üles intensiivsemalt abistama loodusvarade poolest rikkaid maid mäetööstuse läbipaistvuse algatuse läbipaistvuse ja aruandluskohusluse suurendamise põhimõtete elluviimisel nafta-, gaasi- ja mäetööstuses; toetab jõuliselt mõjusa õigusraamistiku loomist, et toetada mäetööstuse läbipaistvuse algatuse nõuetekohast rakendamist nafta-, gaasi- ja mäetööstuse tarneahelates tegutsevate ettevõtete poolt.

84.  teeb kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile ülesandeks järgida korruptsioonivastast võitlust käsitlevates parlamendi resolutsioonides esitatud soovitusi; kutsub kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni üles kahe aasta jooksul hindama Euroopa Komisjoni võetud seadusandlikke meetmeid selles valdkonnas eespool esitatud soovituste taustal;

o
o   o

85.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 218, 14.8.2013, lk 8.
(2) ELT L 127, 29.4.2014, lk 39.
(3) ELT L 130, 1.5.2014, lk 1.
(4) ELT L 151, 21.5.2014, lk 1.
(5) ELT L 141, 5.6.2015, lk 73.
(6) ELT L 328, 6.12.2008, lk 28.
(7) ELT L 141, 5.6.2015, lk 1.
(8) ELT L 150, 20.5.2014, lk 93.
(9) ELT L 319, 4.12.2015, lk 1.
(10) ELT L 332, 18.12.2007, lk 103.
(11) ELT L 317, 4.11.2014, lk 28.
(12) ELT L 119, 4.5.2016, lk 89.
(13) ELT L 119, 4.5.2016, lk 1.
(14) ELT L 65, 11.3.2016, lk 1.
(15) ECLI:EU:C:2015:555.
(16) ELT C 346, 21.9.2016, lk 27.
(17) ELT L 135, 24.5.2016, lk 53.
(18) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0269.
(19) ELT C 208, 10.6.2016, lk 89.


Inimõigused ja ränne kolmandates riikides
PDF 314kWORD 71k
Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2016. aasta resolutsioon inimõiguste ja rände kohta kolmandates riikides (2015/2316(INI))
P8_TA(2016)0404A8-0245/2016

Euroopa Parlament,

—  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni, eriti selle artiklit 13,

—  võttes arvesse 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni ja selle lisaprotokolli,

—  võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ning 1966. aasta majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti ja nende lisaprotokolle,

—  võttes arvesse 1954. aasta kodakondsuseta isikute seisundi konventsiooni ja 1961. aasta kodakondsusetuse vähendamise konventsiooni,

—  võttes arvesse 1966. aasta rahvusvahelist konventsiooni rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

—  võttes arvesse 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ja selle lisaprotokolli,

—  võttes arvesse 1984. aasta piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast konventsiooni ja selle lisaprotokolli,

—  võttes arvesse 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni ja selle lisaprotokolle,

—  võttes arvesse 1990. aasta rahvusvahelist konventsiooni kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse kohta,

—  võttes arvesse 2006. aasta kõigi isikute kaitsmist kadunuks jääma sundimise eest käsitlevat rahvusvahelist konventsiooni,

—  võttes arvesse 2006. aasta puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja selle protokolli,

—  võttes arvesse ÜRO peasekretäri 3. augusti 2015. aasta aruannet inimõiguste edendamise ja kaitse kohta, sealhulgas rändajate inimõiguste edendamise võimaluste ja vahendite kohta,

—  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2014. aasta resolutsiooni rändajate kaitse kohta,

—  võttes arvesse inimõigustega tegelevate rahvusvaheliste mehhanismide tööd, sealhulgas rändajate inimõigustega tegeleva ÜRO eriraportööri François Crépeau ning muude asjaomaste eriraportööride aruandeid, inimõiguste olukorra üldist korrapärast läbivaatamist ja muude konventsiooni järelevalveorganite tööd,

—  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo tööd ja aruandeid, sealhulgas soovituslikke põhimõtteid ja suuniseid inimõiguste austamise kohta rahvusvahelistel piiridel ja raportit transiidiriikides asuvate rändajate olukorra kohta,

—  võttes arvesse ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid,

—  võttes arvesse Dhaka põhimõtteid võõrtöötajate vastutustundliku värbamise ja kasutamise kohta,

—  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 21,

—  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti asjaomaseid aruandeid,

–  võttes arvesse komisjoni 18. novembri 2011. aasta teatist „Rände ja liikuvuse suhtes võetud üldine lähenemisviis“ (COM(2011)0743),

–  võttes arvesse komisjoni 13. mai 2015. aasta teatist „Euroopa rände tegevuskava“ (COM(2015)0240),

–  võttes arvesse komisjoni 14. oktoobri 2015. aasta teatist „Pagulaskriisi haldamine: ülevaade Euroopa rände tegevuskava raames võetud prioriteetsete meetmete rakendamise olukorrast“ (COM(2015)0510),

–  võttes arvesse komisjoni 20. oktoobri 2015. aasta otsust Aafrikas stabiilsuse tagamiseks ning ebaseadusliku rände algpõhjuste ja põgenikega tegelemiseks mõeldud hädaolukorra usaldusfondi loomise kohta (C(2015)7293),

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 25.–26. juuni 2015. aasta ja 15. oktoobri 2015. aasta kohtumiste järeldusi,

–  võttes arvesse nõukogu 20. juulil 2015. aastal vastu võetud järeldusi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019) kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 9. novembri 2015. aasta järeldusi pagulas- ja rändekriisiga toimetulemiseks võetavate meetmete kohta,

–  võttes arvesse Valletta 11.–12. novembri 2015. aasta tippkohtumisel vastu võetud tegevuskava ja ühist poliitilist deklaratsiooni,

–  võttes arvesse oma varasemaid rändeteemalisi resolutsioone, eelkõige 17. detsembri 2014. aasta resolutsiooni olukorra kohta Vahemerel ja ELi tervikliku rändekäsituse vajalikkuse kohta(1), 29. aprilli 2015. aasta resolutsiooni Vahemerel hiljuti asetleidnud traagiliste sündmuste ning ELi rände- ja varjupaigapoliitika kohta(2) ning 12. aprilli 2016. aasta resolutsiooni olukorra kohta Vahemerel ja vajaduse kohta töötada välja ELi terviklik rändekäsitlus(3),

–   võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta resolutsiooni hariduse abil tütarlaste mõjuvõimu suurendamise kohta ELis(4),

–   võttes arvesse oma 8. märtsi 2016. aasta resolutsiooni naispagulaste ja -varjupaigataotlejate olukorra kohta ELis(5),

–  võttes arvesse oma 5. juuli 2016. aasta resolutsiooni inimkaubanduse vastase võitluse kohta ELi välissuhetes(6),

–  võttes arvesse Vahemere Liidu parlamentaarse assamblee esimeeste Euroopa – Vahemere piirkonna sisserände, varjupaiga ja inimõiguste teemal peetud teise tippkohtumise lõppdeklaratsiooni, mis võeti vastu 11. mail 2015(7),

–  võttes arvesse oma 17. detsembri 2015. aasta resolutsiooni inimõigusi ja demokraatiat maailmas 2014. aastal käsitleva aruande ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas(8),

–  võttes arvesse AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee 9. detsembri 2015. aasta resolutsiooni rände, inimõiguste ja humanitaarpagulaste kohta(9),

–  võttes arvesse kodanikuühiskonna organisatsioonide aruandeid rändajate inimõiguste olukorra kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja arengukomisjoni arvamust (A8-0245/2016),

A.  arvestades, et inimõigused on iga inimese sünnipärased õigused, mis on kõigi jaoks samad;

B.  arvestades, et ränne on üleilmne ja mitmemõõtmeline nähtus, mida põhjustavad paljud erinevad tegurid, nt majanduslikud tingimused (sealhulgas muudatused rikkuse jagamises ning piirkondlikus ja üleilmses majandusintegratsioonis), sotsiaalsed ja poliitilised tingimused, töötingimuste, vägivalla ja julgeolekuga seotud olukord, samuti keskkonnaseisundi pidev halvenemine ja looduskatastroofide mõju laienemine; arvestades, et selle nähtusega tuleb tegeleda sidusal ja tasakaalustatud viisil ning võttes üldplaanis arvesse selle inimlikku mõõdet, sealhulgas selle positiivset mõju demograafilisele ja majandusarengule;

C.  arvestades, et rändeteed on väga keerukad ja ränne võib toimuda nii piirkondade vahel kui sageli ka ühe piirkonna sees; arvestades, et vaatamata üleilmsele majanduskriisile on ÜRO andmetel rahvusvaheline ränne aina kasvamas; arvestades, et praegu on rahvusvahelisi rändajaid hinnanguliselt ligikaudu 244 miljonit;

D.  arvestades, et inimõiguste ülddeklaratsioonis ja teistes rahvusvahelistes konventsioonides sätestatud õigused on universaalsed ja jagamatud;

E.  arvestades, et ränne on ka järjest suurema üleilmastumise ja turgude üksteisest sõltumise tagajärg;

F.  arvestades, et erinevatel rännet mõjutavatel teguritel on etteaimatavad tagajärjed ning see toob kaasa vajaduse töötada välja asjakohased meetmed;

G.  arvestades, et rändevoogude muutumine, eelkõige kriisi ajal, toob kaasa kaugeleulatuvaid majanduslikke, sotsiaalseid ja poliitilisi tagajärgi nii rändajate päritolu- kui ka sihtriikide jaoks;

H.  arvestades, et vaja on tõhusaid mehhanisme välismaalaste riiki sisenemise ja riigist väljumise jälgimiseks ja kontrollimiseks ning analüüse ja prognoose rände mõju kohta, et tagada vajalik alus mis tahes vormis rände haldamise meetmete väljatöötamiseks;

I.  arvestades, et rännet mõjutavad tegurid on muutunud mitmekesisemaks, need võivad olla mitmemõõtmelised ning neil võivad olla majanduslikud, keskkonnaga seotud, kultuurilised, poliitilised, perekondlikud või isiklikud põhjused; arvestades, et üha rohkematele rändajatele saab osaks sunniviisiline ümberasustamine ja neil on vaja erikaitset, kuna nad põgenevad muu hulgas riikides valitseva ebakindluse, konfliktide, poliitilise ja usulise tagakiusamise eest;

J.  arvestades, et pagulasi, varjupaigataotlejaid ja rändajaid on üha raskem eristada, muu hulgas seetõttu, et paljudes riikides ei ole piisavaid õigus- ja institutsioonilisi vahendeid või raamistikke;

K.  arvestades, et transiidi- ja sihtriikide ametiasutuste ning vastuvõtukeskuste töötajad peavad olema asjakohaselt koolitatud ja ettevalmistatud rändajate ja varjupaigataotlejate paindlikuks kohtlemiseks, võttes arvesse nende konkreetseid olusid;

L.  arvestades, et rändeliikumised on muutunud üleilmsemaks ja piirkondlikumaks ning et lõuna-lõuna suunalised rändevood, millest 80 % toimub selliste ühiseid piire omavate riikide vahel, mille sissetulekutaseme erinevused on minimaalsed, ületavad nüüdseks veidi lõuna-põhja suunalisi rändevooge;

M.  arvestades, et Euroopa on alati olnud nii rände siht- kui ka lähtekoht; arvestades, et lisaks tänapäevasele kõrgemate ühiskonnaklasside väljarändele on eurooplased välja rännanud ka majanduslike raskuste, konfliktide ja poliitilise tagakiusamise tõttu; arvestades, et praegune majandus- ja finantskriis on sundinud paljusid eurooplasi välja rändama, sh maailma lõunapoolsematesse riikidesse, mille majandus aktiivselt areneb;

N.  arvestades, et rändajate ja veelgi enam pagulaste hulgas on üha rohkem naisi ja lapsi; arvestades, et rändajad ja pagulased on üha sagedamini kõrgkooli lõpetanud ning et ajude äravoolu suurusjärguks hinnati juba 2010. aastal 59 miljonit inimest; arvestades, et Aasia on maailmajagudest kõige enam mõjutatud, ent kõige rohkem kannatab Aafrika, kus vaid 4 % inimestest on kõrgkooli lõpetanud ja nendestki 31 % rändab välja(10);

O.  arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti andmetel on teatavates piirkondades valitsev ebastabiilsus ja konfliktid põhjustanud humanitaarkriisi, mille all kannatavad 65 miljonit pagulast ja ümberasustatud isikut eelkõige arenguriikides;

P.  arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti arvutuste kohaselt on maailmas vähemalt 10 miljonit kodakondsuseta isikut;

Q.  arvestades, et inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 13 kohaselt on igal inimesel õigus riigi piires vabalt liikuda ja oma elukoht valida, aga ka õigus lahkuda ükskõik milliselt maalt, kaasa arvatud kodumaa, ja kodumaale tagasi pöörduda;

R.  arvestades, et päritolu-, transiidi- ja sihtriikide vaheline koostöö ning teabe- ja heade tavade jagamine võimaldavad välja selgitada ühised huvid ja probleemid ja on seega olulised, et ennetada ebaseaduslikku rännet ja inimkaubandust ning nende vastu võidelda;

S.  arvestades, et terviklik rändekäsitus peab võimaldama reageerida ülemaailmsetele arengu-, rahu-, inimõiguste ja kliimamuutuste probleemidele, pöörates seejuures erilist tähelepanu humanitaartingimuste parandamisele rändajate päritoluriikides, et kohalikul elanikkonnal oleks võimalik elada turvalisemas piirkonnas;

T.  arvestades, et pagulaste õigused on sätestatud Genfi pagulasseisundi konventsioonis ja selle juurde kuuluvates protokollides;

U.  arvestades, et elutingimused paljudes Lähis-Ida ja Aafrika pagulaslaagrites halvenevad, muu hulgas tervishoiu seisukohast, ning et laagrites ei ole pagulaste, eelkõige haavatavate isikute ning eriti naiste ja alaealiste turvalisus sageli tagatud;

V.  arvestades, et Maailmapanga andmetel moodustasid rahaülekanded rahvusvahelistelt rändajatelt 2013. aastal üle 550 miljardi dollari suuruse rahavoo, millest 414 miljardit dollarit läks arenguriikidesse;

W.  arvestades, et rändajate vastu suunatud ksenofoobia, diskrimineerimine ja vägivald, rändajatevastane meelsus, vihakõned ja vihakuriteod on Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikides märgatavalt sagenenud;

X.  arvestades, et konkreetne, hästi korraldatud ja asjakohane reageerimine rändeprobleemidele kujutab endast head võimalust üksikisikute ja riikide jaoks; arvestades, et seda reageerimist peavad toetama vaesuse vastu võitlemise ja jätkusuutliku arengu edendamise põhimõtted ning rändajate ja pagulaste õiguste ja väärikuse austamine; arvestades, et see peab põhinema päritolu, transiidi- ja sihtriikide vahelisel tihedal koostööl;

Y.  arvestades, et ränne on tähtis dünaamiline element, mis aitab leevendada demograafilist kriisi ja tööealise elanikkonna osakaalu vähenemist mõnes riigis;

Z.  arvestades, et ebaseaduslike sisserändajate arvu on raske hinnata, mistõttu on ka raske välja töötada nende elu- ja töötingimustega seotud näitajaid, ehkki just nemad vajavad kõige rohkem kaitset, sest ilma õigusliku seisundi ja juriidilise tunnustuseta on neil eriti suur oht langeda kuritarvitamise ja ärakasutamise ohvriks ning sattuda olukorda, kus nende peamisi inimõigusi ei austata;

AA.  arvestades, et rahvusvahelist rännet saab kasutada konkreetsete tööjõu puuduse probleemide leevendamiseks tööjõuturul;

AB.  arvestades, et rändajad aitavad suurendada mitmekesisust ja kultuurilist rikkust vastuvõtvates riikides; arvestades, et selle saavutamiseks tuleb nad lõimida täielikult vastuvõtva riigi ühiskonnaga, et oleks võimalik ära kasutada nende majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist potentsiaali; arvestades, et poliitiliste otsuste tegijad peavad viivitamata teavitama üldsust rändajate kasulikust majanduslikust, kultuurilisest ja sotsiaalsest mõjust ühiskonnale ning seeläbi ennetama ksenofoobsete ja diskrimineerivate hoiakute tekkimist;

AC.  arvestades, et asjakohased vastuvõtu- ja kaasamismeetmed aitavad ära hoida paljude rändajate kogetud traumaatiliste sündmuste mõju süvenemist või püsimist;

AD.  arvestades, et sotsiaalkultuuriline areng sõltub kaasamisest ja see eeldab tõsist pühendumist nii rändajatelt, kes peavad olema valmis kohanema vastuvõtva riigi ühiskonnaga, loobumata tingimata oma kultuurilisest identiteedist, kui ka vastuvõtva riigi institutsioonidelt ja kogukondadelt, kes peavad olema valmis rändajaid vastu võtma ja nende vajadusi täitma;

Rändajate õiguste austamisega seotud probleemid ja ohud

1.  väljendab solidaarsust isikute suhtes, kes on sunnitud oma riigist lahkuma muu hulgas konfliktide, tagakiusamise, inimõiguste rikkumiste ja viletsuse tõttu; väljendab sügavat muret inimõiguste tõsiste rikkumiste pärast, mis saavad osaks paljudele rändajatele mitmetes transiidi- või sihtriikides; rõhutab, et rändajate väärikust ja inimõigusi tuleb austada;

2.  rõhutab, et liit ja liikmesriigid peavad eeskuju andma, tagades rändajate inimõiguste edendamise ja kaitsmise eelkõige oma territooriumil, et mõjuda usaldusväärsena kolmandate riikidega peetavatel rände- ja inimõiguste teemalistel läbirääkimistel;

3.  tuletab meelde, et suurema osa maailma pagulastest ja rändajatest võtavad vastu arenguriigid; tunnustab kolmandate riikide pingutusi rändajate ja pagulaste vastuvõtmisel; rõhutab, et nimetatud riikide tugisüsteemid seisavad silmitsi suurte probleemidega, mis võivad tõsiselt ohustada suureneva ümberasustatud elanikkonna kaitset;

4.  tuletab meelde, et „igal inimesel on õigus lahkuda ükskõik milliselt maalt, kaasa arvatud kodumaa“ ja „kodumaale tagasi pöörduda“(11); rõhutab, et sotsiaalne staatus ega kodakondsus ei tohiks olla selle õiguse kasutamisel takistuseks ning et igal isikul on õigus teha rändega seotud valikuid väärikalt; kutsub kõiki valitsusi üles tegelema inimõiguste kaitses esinevate lünkadega, millega rändajad silmitsi seisavad; kutsub riikide valitsusi ja parlamente üles kaotama karistuslikud õigussüsteemid, mis kriminaliseerivad rände, ning rakendama lühiajalisi, keskmise pikkusega ja pikaajalisi lahendusi, et tagada rändajate turvalisus; mõistab hukka piirangute või keeldude kehtestamise teatavate riikide territooriumilt lahkumisele ja sinna tagasi pöördumisele ning kodakondsusetuse tagajärjed õigustele juurdepääsu seisukohast;

5.  märgib, et pagulaste aina kasvav arv kogu maailmas jääb tegelikult riigisiseste põgenike veelgi suurema arvu varju; rõhutab, et riigisiseseid põgenikke ei tohiks diskrimineerida ainult sellepärast, et nad üritasid tagada oma turvalisuse rahvusvahelisi piire ületamata, ning rõhutab seetõttu ka, et pagulaste õigused, sealhulgas tervishoiuteenuste ja hariduse kättesaadavus, peavad olema tagatud;

6.  tuletab meelde, kui oluline on tuvastada kodakondsuseta isikud, et neile saaks pakkuda rahvusvahelise õiguse kohast kaitset; nõuab tungivalt, et riigid kehtestaksid kodakondsusetuse tuvastamise menetlused ning vahetaksid häid tavasid, sealhulgas õigusaktide ja laste kodakondsusetuse uute juhtumite ennetamisega seotud tavade kohta;

7.  juhib tähelepanu liidu pidevale vajadusele võtta kodakondsusetust arvesse oma välissuhete poliitikas, eriti arvestades, et kodakondsusetus on sundrände üks oluline põhjus; tuletab meelde, et 2012. aastal avaldatud Euroopa Liidu strateegilises raamistikus ning inimõiguste ja demokraatia tegevuskavas võeti kohustus „kehtestada komisjoni ja Euroopa välisteenistuse ühine raamistik, milles tõstatada suhetes kolmandate riikidega migrantide kodakondsusetust ja meelevaldset kinnipidamist puudutavaid küsimusi“;

8.  on mures rändajate ja pagulaste meelevaldse kinnipidamise ja halva kohtlemise pärast ning tuletab meelde, et kinnipidamine peab piirduma juhtudega, mil see on tõepoolest hädavajalik, ning et igal juhul peaksid olema tagatud sobivad kaitsemeetmed, sealhulgas juurdepääs asjakohastele õiguslikele menetlustele;

9.  kutsub riike üles tunnustama varjupaiga ja rändega seotud kohustusi, mis tulenevad rahvusvahelisest õigusest, ja võtma vastu siseriiklikke seadusi, mis on nende kohustuste tulemuslikuks täitmiseks vajalikud, nähes muu hulgas ette võimaluse taotleda rahvusvahelist kaitset; nõuab, et seadustes võetaks arvesse rändajatele osaks saava tagakiusamise ja diskrimineerimise raskust ja olemust;

10.  tuletab meelde, et rändajatel on õigus sellele, et neid ei saadetaks tagasi riiki, kus nad on halva kohtlemise ja piinamise ohus; tuletab meelde, et kollektiivsed väljasaatmised ja tagasisaatmised on rahvusvahelise õigusega keelatud; väljendab oma muret nende rändajate kohtlemise pärast, kes saadetakse tagasi oma päritoluriiki või kolmandasse riiki, kontrollimata piisavalt nende olukorda, ning nõuab, et igal juhul võetaks arvesse raskusi, mis neile nendesse riikidesse tagasipöördumisel osaks saavad;

11.  soovitab koostada oma päritoluriiki tagasi pöörduvatele rändajatele taasintegreerimisprogrammid;

12.  rõhutab, et oluline on austada rändajate staatusest olenemata nende õigust saada juurdepääs õiguskaitsele ja tõhusale õiguskaitsevahendile, ilma et nad peaksid kartma sisserändega tegelevate asutuste teavitamist, kinnipidamist ja riigist väljasaatmist; väljendab muret rändajate õiguste rikkumise järelevalve- ja kaitsemehhanismide ning rändajatele ja varjupaigataotlejatele pakutava teabe ja õigusabi kvaliteeditagatiste puudumise pärast paljudes riikides; soovitab, et varjupaigaküsimustega tegelevate pädevate asutuste ja vastuvõtukeskuste töötajad ning muu personal ja sotsiaaltöötajad, kes puutuvad kokku rahvusvahelist kaitset taotlevate inimestega, saaksid asjakohast koolitust, et nad võtaksid arvesse üldiseid ja isiklikke asjaolusid ning soolisi probleeme, mida kaitsetaotlused hõlmavad;

13.  kutsub ühtlasi komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles suurendama heade tavade vahetamist kolmandate riikidega, eelkõige koolitades humanitaarabitöötajaid, et nad teeksid tõhusamalt kindlaks rändajate, eelkõige kõige kaitsetumate rändajate erinevad tunnusjooned, tausta ja kogemused, et nimetatud rändajaid paremini kaitsta ja abistada vastavalt nende vajadustele;

14.  rõhutab, et turvalise riigi ja turvalise päritoluriigi mõisted ei tohiks takistada varjupaigataotluste individuaalset läbivaatamist; nõuab, et igal juhul tuvastataks need rändajad, kes vajavad rahvusvahelist kaitset, ja et nende taotlust võetaks arvesse, ning nõuab, et nad saaksid kasutada sobivaid mittetagasisaatmisega seotud tagatisi ja et neil oleks juurdepääs kaebuste lahendamise mehhanismile;

15.  juhib tähelepanu füüsilisele ja psühholoogilisele vägivallale ning vajadusele tunda ära vägivalla ja tagakiusamise erivormid (näiteks inimkaubandus, kadunuks jääma sundimine, seksuaalne kuritarvitamine, suguelundite moonutamine, varased või sundabielud, koduvägivald, orjus, aukuriteod ning sooline diskrimineerimine), mille ohvriks langevad rändajatest naised ja lapsed; tuletab meelde muu hulgas sõjarelvana kasutatava seksuaalse vägivalla ja vägistamise ohvrite enneolematut ja aina kasvavat arvu;

16.  tunneb muret laste relvarühmitustesse värbamise pärast; rõhutab vajadust edendada nende desarmeerimist, rehabilitatsiooni ja taasintegreerimist soodustavaid poliitikameetmeid;

17.  rõhutab, et perekonnaliikmetest eraldamisel, isegi kinnipidamise korral, satuvad naised ja lapsed suuremasse ohtu;

18.  tuletab meelde, et saatjata naised ja tütarlapsed, naistest perekonnapead, rasedad, puudega inimesed ning eakad on eriti haavatavad; rõhutab, et konfliktide ja tagakiusamise eest põgenevad tütarlapsed on suures sund- ja varase abielu, varase sünnitamise, vägistamise, seksuaalse ja füüsilise kuritarvitamise ning prostitutsioonile sundimise ohus, sealhulgas ka siis, kui nad on jõudnud väidetavalt turvalisse kohta; nõuab seega neile erikaitse ja -abi andmist vastuvõtulaagrites peatumise ajal, eelkõige tervishoiuvaldkonnas;

19.  soovitab lülitada sooküsimused rändepoliitikasse, muu hulgas selleks, et ennetada inimkaubandust ja kõiki teisi naiste vastu suunatud vägivalla ja diskrimineerimise vorme ning võtta selliste tegude toimepanijad vastutusele; palub tungivalt, et võrdõiguslikkus viidaks täielikult ellu – nii de jure kui ka de facto –, kuna see on peamine tegur, mis aitab ennetada seda laadi vägivalda ning mille eesmärk on soodustada naiste autonoomiat ja sõltumatust;

20.  tunneb muret selle pärast, et sagenenud on teated ja tunnistused, millest ilmneb rändajatest laste vastu suunatud vägivalla, sealhulgas nende piinamise ja kinnipidamise, aga ka kadumisjuhtude arvu kasv; rõhutab, et kooskõlas ÜRO Lapse Õiguste Komitee arvamusega on laste kinnipidamine vaid nende või nende vanemate rändestaatuse alusel laste õiguste rikkumine ja see ei saa olla laste huvides;

21.  tuletab meelde, et rändajatest lapsed on eriti haavatavad, eelkõige siis, kui neil ei ole saatjat, ja et neil on lapse parimate huvide põhimõttest tulenevalt õigus erikaitsele kooskõlas rahvusvahelise õiguse normidega; rõhutab, et oluline on lõimida saatjata alaealiste teema arengukoostöösse, soodustades laste integreerumist riikides, kus nad elavad (eelkõige hariduse ja arstiabi kättesaadavuse ning vägivalla, kuritarvitamise, ärakasutamise ja hooletuse ohu ennetamise kaudu);

22.  väljendab oma muret raskuste pärast, mis tekivad nende laste registreerimisel, kes on sündinud väljaspool oma päritoluriiki, ning mis võivad viia suurema kodakondsusetuks jäämise ohuni; nõuab sellega seoses, et nende sünde oleks võimalik registreerida, olenemata nende vanemate rändestaatusest;

23.  nõuab tungivalt, et liit teeks tihedat koostööd UNICEFi, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti ja teiste pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide ja institutsioonidega, et teha kõik endast olenev, et suurendada suutlikkust rändajatest laste ja nende perekondade kaitsmisel kogu nende rändeteekonna jooksul, olenemata nende rändestaatusest, rahastades kaitseprogramme, eelkõige haridusasutuste ja meditsiiniabi valdkonnas, võimaldades eelkõige spetsiaalselt lastele mõeldud alasid ja psühholoogilist abi, perekonnasidemete tuvastamist ning saatjata või eraldatud laste taasühinemist perekonnaga, rakendades mittediskrimineerimise, mittekriminaliseerimise, mittekinnipidamise, mittetagasisaatmise, põhjendamatute sanktsioonide mittekohaldamise, perekondade taasühinemise, füüsilise ja juriidilise kaitse ning identiteediõiguse põhimõtet;

24.  tuletab meelde, et kuritegelikud võrgustikud saavad kasu seaduslike rändekanalite puudumisest, piirkondlikust ebastabiilsusest ja konfliktidest ning põgeneda üritavate naiste, tütarlaste ja laste haavatavusest, kasutades neid ära inimkaubanduse ja seksuaalse ärakasutamise eesmärgil;

25.  juhib tähelepanu spetsiifilist laadi vägivallale ja tagakiusamise erivormidele, mis saavad osaks LGBTI-inimestest rändajatele; nõuab LGBTI-inimestest rändajate ja varjupaigataotlejate jaoks mõeldud spetsiifiliste sotsiaalsete ja õiguslike kaitsemehhanismide rakendamise toetamist, et tagada, et nende haavatavust võetakse arvesse ning et nende kaitsetaotlust uuritakse põhjalikult, isegi vaidlustamise korral;

26.  tuletab meelde, et majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused, eelkõige õigus tervishoiule, haridusele ja eluasemele, on inimõigused, millele peab juurdepääs olema kõikidel rändajatel, eelkõige lastel, olenemata nende rändestaatusest;

27.  tunneb muret rändajate suhtes toime pandavate tööõiguse rikkumiste ja nende ärakasutamise pärast; tunnistab, et haridus, töövõimalused ja perekonna taasühinemine on integratsiooniprotsessi olulised osad; rõhutab vajadust võidelda rändajate sunniviisilise töö kõikide vormidega ning mõistab eelkõige hukka kõik laste ärakasutamise vormid;

28.  tunneb muret diskrimineerimise pärast, mis saab liiga tihti osaks teatavatele sotsiaalkultuurilistele, keelelistele ja usulistele vähemustele ning mis tekitab rändajate seas ebavõrdsust õiguste kasutamisel;

29.  palub vastuvõtvatel riikidel tagada naissoost rändajate juurdepääs seksuaal- ja reproduktiivtervishoiule;

30.  juhib tähelepanu vajadusele vältida rändajatele eraldi piirkondade loomist ning edendada kaasamist ja võimalust kasutada kõiki ühiskonnaelu pakutavaid võimalusi;

31.  on arvamusel, et õigus haridusele ja tööle, nagu ka ühtse perekonnana elamise õigus ja perekonna taasühinemise õigus soodustavad rändajate autonoomiat ja integratsiooni; rõhutab, et oluline on tagada võõrtöötajate ja nende perede sotsiaalkaitse; märgib, et rändajate tõhus integratsioon peab põhinema tööturu ja selle tulevase potentsiaali rangel hindamisel, võõrtöötajate inimõiguste ja tööõiguste paremal kaitsel ning pideval dialoogil tööturu sidusrühmadega;

32.  juhib tähelepanu sellele, et vastuvõtva riigi keele õppimine võib oluliselt parandada rändajate elukvaliteeti ja nende majanduslikku ja kultuurilist sõltumatust ning see hõlbustab nende juurdepääsu teabele oma õiguste kohta vastuvõtvas riigis; leiab, et vastuvõtva riigi ametiasutused peavad tagama keeleõppe; soovitab, et rändajad oleksid seotud kõikide sotsiaalsete ja poliitiliste otsuste tegemise protsessidega;

33.  leiab, et juurdepääs tööle, koolitustele ja sõltumatusele on peamised asjaolud naissoost rändajate kaasamises ja autonoomseks muutmises; nõuab, et neid jõupingutusi suurendataks tihti alaesindatud naissoost rändajate seas, et kõrvaldada nende kaasamist ja autonoomiat takistavad tõkked;

34.  juhib tähelepanu sellele, et vastuvõtvad riigid peavad soodustama rändajate, eriti naissoost rändajate autonoomiat ning tegema sotsiaalkultuurilisele kaasamisele suunatud lähenemisviisi raames neile kättesaadavaks teadmised ja vajalikud sotsiaaloskused, eriti seoses kutse- ja keeleõppega;

35.  on seisukohal, et kõik töötajad peavad saama lepingu neile mõistetavas keeles ja et neid tuleb kaitsta lepingu asendamise eest; rõhutab, et kahepoolsed lepingud päritolu- ja sihtriikide vahel peaksid tugevdama inimõiguste kaitset;

36.  leiab, et on oluline luua sidusad ja kõikehõlmavad soopõhised riiklikud rändepoliitika põhimõtted, mis hõlmavad rände kõiki etappe, mis kooskõlastatakse valitsuses ning mis töötatakse välja inimõigustega tegelevate riiklike asutuste, erasektori, tööandjate ja töötajate organisatsioonide, kodanikuühiskonna ning rändajatega toimuvate ulatuslike konsultatsioonide põhjal ning rahvusvaheliste organisatsioonide toetusel;

37.  tuletab meelde, et kõikidel inimestel on õigus ohututele ja õiglastele töötingimustele ning tööõiguse täielikule järgimisele kooskõlas inimõigustega seotud rahvusvaheliste normide ja vahenditega ning ILO põhikonventsioonidega;

38.  juhib tähelepanu sellele, et juhutööd, mida rändajad ja eriti naissoost rändajad vastuvõtvas riigis kalduvad tegema, suurendavad nende haavatavust; tuletab meelde, et töö kaudu ärakasutamine on tihti inimkaubanduse ja inimeste ebaseadusliku üle piiri toimetamise tagajärg, ent seda juhtub ka ilma nende kahe õiguserikkumiseta; peab sellega seoses murettekitavaks, et paljud vastuvõtvate riikide tööandjad pääsevad karistuseta, ehkki nad rikuvad võõrtöötajate puhul mitmeid rahvusvahelisi tööõiguse norme; tunneb muret asjaolu pärast, et teatavate riikide tööõigusega seotud õigusaktid võimaldavad kasutada tavasid, millega rikutakse rahvusvahelisi standardeid; on seisukohal, et võitlus rändajate töö kaudu ärakasutamise vastu peab toimuma nii ärakasutavate tööandjate tõhusa süüdimõistmise kui ka ärakasutamise ohvrite kaitsmise teel;

39.  juhib tähelepanu vajadusele tunnustada rändajate päritoluriigis omandatud kvalifikatsioone, et hõlbustada nende iseseisvumist ja sotsiaalset kaasatust ühiskonna eri sektorites, eelkõige tööturul; rõhutab vajadust tunnustada kõigi rändajate, sealhulgas ebaseaduslike rändajate õigust moodustada töötajate õiguste kaitsega tegelevaid organisatsioone, sealhulgas ametiühinguid, ja nendesse kuuluda, ning toonitab, et neid struktuure on vaja tunnustada;

40.  innustab ettevõtjaid rakendama ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid, et vältida oma tegevuse kahjulikku mõju inimõigustele ja vajaduse korral sellise mõjuga tegelda ja üritada ennetada või leevendada oma tegevusest tulenevaid kahjulikke tagajärgi inimõigustele;

41.  kutsub liitu üles jätkama koos Ameerika Ühendriikide ja teiste rahvusvaheliste partneritega kooskõlastatud diplomaatilisi jõupingutusi, et teha kolmandate riikidega aktiivset koostööd viivitamatult vajaliku ühise strateegia väljatöötamisel praeguse ülemaailmse rändeprobleemiga toimetulekuks;

42.  soovitab tungivalt liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal võtta kõik vajalikud ja võimalikud meetmed, et asjaomased kolmandad riigid annaksid tõhusa ja tulemusliku panuse;

43.  rõhutab, et EL peab tõhustama oma välispoliitilist tegevust, tagades rahu ja stabiilsuse piirkondades, kus sõda ja konfliktid sunnivad Euroopa Liidu suunas liikuma tohutuid rändevooge;

44.  tuletab meelde, et Euroopa Liidul ja selle liikmesriikidel on kohustus võtta positiivseid meetmeid, et kõrvaldada kriiside algpõhjused, mis tingivad selliseid ulatuslikke rändenähtusi;

45.  kutsub üles parandama humanitaarolukorda transiidi- ja päritoluriikides, et kohalikul elanikkonnal ja pagulastel oleks võimalik elada turvalisemas piirkonnas;

46.  õhutab kõiki konfliktiosalisi lõpetama rünnakud tsiviilisikute vastu, neid kaitsma ning võimaldama neil lahkuda turvaliselt vägivaldsest konfliktikeerisest või võtma vastu humanitaarorganisatsioonide abi;

47.  rõhutab ISISe ja selle arengu mõju seaduslike varjupaigataotlejate ja ebaseaduslike rändajate tohutule voole; tunnistab julgeolekupoliitika ja terrorismivastase võitluse poliitika olulist rolli rände algpõhjuste vastu võitlemisel;

48.  tuletab meelde ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti hiljutist avaldust, mille kohaselt on suur hulk rändajaid terrorismi ja inimõiguste tõsiste rikkumiste ohvrid, mistõttu tuleks neid ka vastavalt kohelda;

49.  tuletab meelde, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti juhitavad ümberasustamisprogrammid on tõhus vahend rahvusvahelist kaitset vajavate inimeste saabumise nõuetekohaseks haldamiseks arvukates riikides maailma eri paigus; rõhutab asjaolu, et kui ümberasustamine ei ole teostatav, siis tuleb julgustada kõiki riike looma ja kasutusele võtma humanitaarsetel kaalutlustel vastuvõtmise programme või vähemalt looma tingimused, mis võimaldavad pagulastel jääda oma päritoluriigi lähedusse;

50.  võtab teadmiseks kasvavad vajadused ja jätkuva rahastamispuudujäägi, mis on seotud Süüria naaberriikidesse saadetud humanitaarabiga ning mis on viinud eelkõige selleni, et Maailma Toiduprogramm vähendas pagulaste toidunorme; nõuab, et ÜRO liikmesriigid ning Euroopa Liit ja selle liikmesriigid täidaksid vähemalt oma rahalisi kohustusi; rõhutab vajadust suunata pagulastele mõeldud abi nendes riikides elatusvahendite kättesaadavaks tegemisele, pagulaste turvalisusele, nende põhiõiguste tagamisele ning eriti nende juurdepääsule tervishoiule ja haridusele tihedas koostöös ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti, Maailma Toiduprogrammi ja pädevate asutustega;

51.  tuletab meelde, et ränne ja areng on omavahel seotud ning et arengukoostöö hariduse, tervishoiu, tööõiguse, vaesuse vähendamise, inimõiguste, demokratiseerimise ja konfliktijärgse ülesehitustöö valdkonnas ning ebavõrdsuse, kliimamuutuste tagajärgede ja korruptsiooni vastane võitlus on peamised tegurid sundrände vältimiseks; märgib, et maa ja vara hõivamine võib avaldada suurt mõju humanitaarkriisidele ning sotsiaalsed, poliitilised ja humanitaarkriisid võivad sundida inimesi migreeruma; leiab, et ränne on üleilmselt tunnustatud kui tõhus vahend säästva ja kaasava arengu soodustamiseks;

52.  nõuab, et EL ja rahvusvaheline üldsus teeksid kindlaks konkreetsed meetmed, mida valitsused saavad võtta seadusliku rände kui arengut hoogustava teguri potentsiaali suurendamiseks; rõhutab, et eelkõige sihtriikides on vaja poliitilist juhtimist ja tugevat toetust ksenofoobia vastu võitlemiseks ja rändajate sotsiaalse integratsiooni hõlbustamiseks;

53.  on arvamusel, et rändel on oma algpõhjused (eelkõige majanduslikud, poliitilised, sotsiaalsed ja keskkonnaga seotud põhjused); on arvamusel, et arenguabi kaudu tuleks nimetatud algpõhjustega põhjalikult tegelda, suurendades suutlikkust, toetades konfliktide lahendamist ja edendades inimõiguste austamist; rõhutab, et kõnealused põhjused on seotud konfliktide ja sõdade arvu suurenemisega, inimõiguste rikkumise ning hea valitsemistava puudumisega;

54.  rõhutab, et rände juhtimine peab põhinema piirkondlikul ja kohalikul koostööl, milles osaleb ka kodanikuühiskond;

Inimõiguste austamisel põhinev käsitus

55.  nõuab tungivalt, et asjaosalised, kes tegelevad varjupaika ja rännet käsitleva poliitika kujundamise ja sellega seotud otsuste tegemisega, ei lubaks seguneda mõistetel „rändaja“ ja „pagulane“; tuletab meelde, et vaja on pöörata erilist tähelepanu pagulastele, kes põgenevad konfliktide ja tagakiusamise eest ning kellel on seetõttu varjupaigaõigus, kuna nad ei saa oma päritoluriiki tagasi pöörduda; tuletab meelde, et enamik pagulasi põgenevad oma päritoluriigi naabruses asuvatesse riikidesse ja piirkondadesse; leiab seetõttu, et nende probleemi tuleb liidu välistegevuse raames käsitleda terviklikult;

56.  kutsub riike üles ratifitseerima kõik inimõigustealased rahvusvahelised lepingud ja konventsioonid ning rakendama rändajate õigustega seotud standardeid, mis on sätestatud erinevates õiguslikes vahendites, sealhulgas peamised inimõigustega seotud rahvusvahelised õigusaktid ja teised vahendid, milles käsitletakse rändeküsimusi, näiteks ÜRO 1951. aasta pagulasi käsitlev konventsioon ja selle protokollid ning rahvusvaheline konventsioon kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse kohta; leiab sellega seoses, et viimatinimetatud konventsiooni ratifitseerimata jätmine ELi liikmesriikide poolt kahjustab liidu poliitikat seoses inimõigustega liidus, aga ka inimõiguste jagamatust käsitlevate lubaduste täitmist;

57.  tuletab meelde, et ohutute ja seaduslike rändeteede avamine on parim viis, kuidas vältida inimeste ebaseaduslikku üle piiri toimetamist ja inimkaubandust, ning et arengustrateegiates tuleks rännet ja liikuvust tunnustada nii vastuvõtva kui ka päritoluriigi arengu edendajatena rahaülekannete ja investeeringute kaudu; kutsub sellega seoses liitu ja kõige arenenumaid kolmandaid riike üles tegema koostööd, et avada seaduslikud rändeteed, võttes aluseks teatavate riikide head tavad, eelkõige selleks, et soodustada perekondade taasühinemist ja liikuvust, muu hulgas majanduslikel põhjustel, ning seda kõikide pädevustasemete, sealhulgas kõige vähem kvalifitseeritud rändajate puhul, et võidelda ebaseadusliku töö vastu;

58.  tunneb heameelt selle üle, et demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendis on aastateks 2014–2020 ette nähtud rändajaid, varjupaigataotlejaid, põgenikke ja kodakondsuseta isikuid käsitlevad erisätted; palub komisjonil käsitleda aastatel 2017–2018 inimõiguste rahastamisvahendi vaheläbivaatamise ajal rändajate õiguste kaitset ja edendamist jätkuvalt prioriteedina; kutsub Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles täitma 2015. aasta juulis vastu võetud ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava raames võetud kohustusi, lisama inimõiguste tagatised kõikidesse kolmandate riikidega seotud rändeteemalistesse kokkulepetesse, protsessidesse ja programmidesse ning neid tugevdama; on seisukohal, et kõik kokkulepped ja programmid peaksid võimaluse korral hõlmama ka sõltumatut inimõiguste olukorra hindamist ning ka neid kokkuleppeid ja programme tuleks korrapäraselt hinnata; soovitab kavandada ja ellu viia teavitus- ja teadlikkuse tõstmise kampaaniaid, milles käsitletakse võimalusi, mida ränne ja rändajad võivad luua nii päritoluriigi kui ka vastuvõtva riigi ühiskonna jaoks; tuletab sellega seoses meelde, et demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendist tuleks jätkata nende projektide rahastamist, millega tugevdatakse võitlust rassismi, diskrimineerimise, ksenofoobia ja teiste sallimatuse vormide, sealhulgas usulise sallimatuse vastu;

59.  kutsub liitu üles võtma lisaks inimõiguste alastele suunistele vastu konkreetsed suunised rändajate õiguste kohta ning tegema asjaomaseid mõju-uuringuid ja looma arengu- ja rändepoliitika jälgimise mehhanisme, et tagada rändajatega seotud avaliku poliitika tõhusus; rõhutab, et ELi välissuhetes on oluline integreerida inimõiguste austamine kõikidesse rändega seotud poliitikavaldkondadesse ning eriti puudutab see välis-, arengu- ja humanitaarabipoliitikat; tuletab meelde vajadust austada inimõigusi kõikides liidu välispoliitika valdkondades, eelkõige kaubandus-, arengu-, keskkonna- ja rändepoliitikas, järgida Euroopa Liidu lepingu artiklis 21 sätestatud eesmärke ning rakendada kõikides liidu lepingutes, sealhulgas kaubanduslepingutes sisalduvaid inimõiguste klausleid; palub sellega seoses, et igasuguses rändealases koostöös kolmandate riikidega hinnataks nende riikide poolt rändajate ja varjupaigataotlejate jaoks loodud abisüsteeme, pagulastele antavat abi ning nende suutlikkust ja otsustavust võidelda inimeste ebaseadusliku üle piiri toimetamise ja inimkaubandusega; kutsub ELi ja liikmesriike üles tegema tihedamat koostööd tõhusat ümberasustamispoliitikat rakendavate riikidega, nagu Kanada; rõhutab, et kõnealuse valdkonna poliitilisi meetmeid ei tohiks rakendada nii, et selle tõttu kannatab arenguabipoliitika;

60.  kutsub üles integreerima liikumisvabaduse ning õiguse haridusele, tervishoiule ja tööle temaatiliste prioriteetidena liidu väliskoostöö rahastamisvahenditesse ning kutsub üles toetama arenguriike, et nad saaksid vastu võtta pikaajalised poliitikameetmed, milles neid õigusi austatakse; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles pöörama erilist tähelepanu rändajate õigustele riikide inimõigustega seotud strateegiate raames;

61.  soovib, et rändajate ja pagulaste õigused oleksid liidu dialoogides asjaomaste kolmandate riikidega eraldi päevakorrapunktiks ning et Euroopa rahastatavate projektide puhul seataks prioriteediks haavatavate isikute, valitsusväliste organisatsioonide, inimõiguste kaitsjate ning selliste ajakirjanike ja advokaatide kaitse, kes võitlevad rändajate õiguste kaitse eest;

62.  kutsub sellega seoses riike üles tagama kõikides rändajate vastuvõtu- ja kinnipidamiskohtades juurdepääsu sõltumatutele vaatlejatele, valitsusvälistele organisatsioonidele, riiklikele ja rahvusvahelistele institutsioonidele ja organisatsioonidele ning meediale; julgustab liidu delegatsioone, liikmesriikide saatkondi ja Euroopa Parlamendi külalisdelegatsioone jälgima rändajate olukorda nendes kohtades ning osalema riikide ametiasutuste sellealases töös, et tagada rändajate õiguste kaitse ja läbipaistvus üldsuse jaoks;

63.  täheldab, et inimkaubitsejad maalivad paljudele pagulastele moonutatud pildi; kordab veel, et oluline on võidelda inimkaubanduse vastu, katkestada rahavood ja lõhkuda võrgustikud, kuna sellel võib olla positiivne mõju kolmandate riikide sõja ja terrori eest põgeneda püüdvate pagulaste inimõiguste olukorrale;

64.  kutsub üles tegema rändajate õiguste kaitsmisel tihedat koostööd pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide ning teiste institutsioonide ja organisatsioonidega, kes tegelevad aktiivselt rände haldamisega, eelkõige riikides, mis on kõige enam mõjutatud, et aidata rändajaid väärikalt ja nende õigusi austades vastu võtta;

65.  rõhutab vajadust tugevdada koostööd nende organisatsioonidega, et ennetada rändajate ebaseaduslikku üle piiri toimetamist ja inimkaubandust, parandades selleks koolitusi, suutlikkuse suurendamise meetmeid ja teabejagamise mehhanisme, mis hõlmab ka Euroopa sisserände kontaktametnike võrgustike mõju hindamist ja kolmandate riikidega tehtavat koostööd, ning soodustades koostööd kriminaalasjades ja toetades Palermo protokollide ratifitseerimist selles valdkonnas, et edendada koostööd kriminaalasjades, tuvastada kahtlusaluseid ning aidata kaasa kriminaaluurimistele koostöös riiklike ametiasutustega;

66.  nõuab, et Euroopa Parlament oleks rohkem kaasatud inimõiguste horisontaalse lähenemisviisi väljatöötamisse rändepoliitikas ning et need küsimused kaasataks liidu iga-aastasesse aruandesse inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas, sealhulgas osasse, milles käsitletakse konkreetseid riike; nõuab rangemat parlamentaarset kontrolli kolmandate riikidega kokkulepitud töökorra ja liidu asjaomaste asutuste muu väliskoostööalase tegevuse üle; nõuab, et rohkem arvestataks ekspertide aruandeid ja Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti kogutud andmeid pagulaste päritoluriikide kohta;

67.  tunnustab kodanikuühiskonna rolli ja panust poliitilise dialoogi raames; rõhutab, et oluline on konsulteerida liidu kogu välispoliitilises tegevuses ka kodanikuühiskonnaga, pöörates eritähelepanu täielikule osalusele, läbipaistvusele ning teabe asjakohasele levitamisele rändega seotud suundumuste ja menetluste kohta; tuletab meelde vajadust suurendada naisorganisatsioonide osalust konfliktide lahendamisel otsuste tegemise tasemel ning naissoost pagulaste, ümberasustatud isikute ja rändajate vajadust osaleda sobival määral neid puudutavates otsustes; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles tugevdama kolmandates riikides inimõigustega tegelevate institutsioonide suutlikkust, et nad saaksid teha suuremaid jõupingutusi rändajate õiguste kaitsmisel ning võidelda rändajate vastu suunatud ebainimliku ja inimväärikust alandava kohtlemise ja vihakõne vastu, nagu on ette nähtud 32 ombudsmani ja inimõigustega tegeleva riikliku institutsiooni poolt vastu võetud Belgradi deklaratsioonis;

68.  kutsub vastuvõtvaid riike üles andma rändajate ühendustele suurema osatähtsuse, kuna need peaksid osalema vahetult kogukondade arenguprogrammides;

69.  kutsub liikmesriike üles täitma oma lubadust eraldada 0,7 % kogurahvatulust arenguabile; nõuab, et see abi ei sõltuks rändealasest koostööst, ning nõuab, et liit ja selle liikmesriigid ei loeks pagulaste vastuvõtmiseks tehtud kulutusi arenguabi hulka;

70.  rõhutab, et arenguabi programme ei tohiks kasutada ainult rände ja piiride haldamise otstarbel; nõuab tungivalt, et rändajatele ja varjupaigataotlejatele suunatud ELi arenguprojektides lähtutaks kõikide osapoolte kaasamise põhimõttest, keskendudes põhiliste sotsiaalteenuste, eelkõige tervishoiu ja hariduse kättesaadavusele ning pöörates erilist tähelepanu haavatavatele isikutele ja rühmadele, nagu naised, lapsed, vähemused ja põlisrahvad, LGBT-inimesed ja puudega inimesed;

71.  märgib, et rändel on rändajate päritoluriigi arengu seisukohast ka positiivseid aspekte, näiteks rändajate rahaülekanded võivad perekondi ja kogukonna arengut oluliselt toetada; kutsub sellega seoses riike üles vähendama rahaülekannete maksumust;

72.  nõuab, et liit ja liikmesriigid tagaksid tulemuslikult ja tõhusalt poliitikavaldkondade arengusidususe ning seaksid oma rändepoliitikas suhetes kolmandate riikidega esmatähtsale kohale inimõiguste austamise;

73.  nõuab tungivalt, et EL integreeriks rändemõõtme Cotonou lepingu järgsesse raamistikku, millega määratakse kindlaks ELi ja AKV riikide vahelised tulevased suhted; märgib, et kolmandate riikide suurem kaasamine rände ja liikuvuse suhtes võetud üldise lähenemisviisiga seotud vahendite väljatöötamisse ja nende üle peetavatesse läbirääkimistesse annaks kõigile osalejatele nimetatud vahendite suhtes suurema sõnaõiguse, parandades kohalikku omavastutust ja tõhusust;

74.  nõuab vaesunud riikide võlakoorma kergendamist, et aidata neil töötada välja riiklik poliitika, millega tagada inimõiguste austamine; toonitab, et jätkusuutlikke võla tasumise lahendusi, sealhulgas vastutustundliku laenuandmise ja -võtmise strateegiaid tuleb toetada riigivõla restruktureerimisprotsesside mitmepoolse õigusraamistiku abil, et kergendada võlakoormat ja vältida üle jõu käiva võlakoorma tekkimist, eesmärgiga luua tingimused inimõiguste kaitsmiseks pikas perspektiivis;

75.  peab kiiduväärseks rände teema integreerimist säästva arengu eesmärkide hulka (eelkõige kümnendasse eesmärki), milles sätestatakse ülemaailmse arengupoliitika raamistik aastani 2030; tuletab meelde, et riigid on võtnud kohustuse teha rahvusvahelisel tasandil koostööd, et „tagada turvaline, korrakohane ja seaduslik ränne, mille puhul on tagatud inimõiguste igakülgne austamine ja rändajate inimväärne kohtlemine, vaatamata sellele, milline on rändajate, pagulaste ja ümberasustatud isikute rändestaatus“; märgib, et sundränne ei ole mitte üksnes humanitaarküsimus, vaid ka arenguprobleem, mistõttu tuleks humanitaarabi ja arengu valdkonna toimijate tegevust paremini kooskõlastada; on arvamusel, et säästva arengu eesmärgid pakuvad varjupaiga- ja rändepoliitikas võimalust tõhustada õigustepõhist lähenemisviisi ja kehtestada arengustrateegiates rändesuunised; kutsub rahvusvahelist üldsust üles võtma vastu mõõdetavad näitajad rände aspekti käsitlevate säästva arengu eesmärkide kohta ning koguda ja avaldada liigendatud andmeid rändajate juurdepääsu kohta inimväärsele tööle, tervishoiuteenustele ja haridusele, eelkõige arengumaadest sihtriikides, et parandada rände juhtimist;

76.  rõhutab, et liit ja liikmesriigid peavad toetama vähim arenenud riike võitluses kliimamuutustega, et vältida viletsuse süvenemist nendes riikides ja keskkonna tõttu ümber asunute arvu suurenemist;

77.  palub liidul osaleda aktiivselt arutelus mõiste „kliimapõgenik“ üle ja määratluse võimalikus väljatöötamises kooskõlas rahvusvahelise õigusega;

78.  rõhutab vajadust kooskõlastada tõhusamalt mitmesuguseid kolmandatele riikidele ette nähtud Euroopa Liidu rändeteemalisi rahastamisvahendeid, mis hõlmavad praegu selliseid valdkondi nagu rändepoliitika, rahvusvaheline arengukoostöö, välispoliitika, naabruspoliitika ja humanitaarabi ning mille rohkem kui 400 projekti raames kasutati aastatel 2004–2014 ära 1 miljard eurot, samuti peab vajalikuks hinnata nende rakendamist, mõju ja jätkusuutlikkust;

79.  rõhutab liidu koostöövahendite mõju sisserände, varjupaiga ja inimõiguste kaitse valdkonnas; võtab teadmiseks hädaolukordade usaldusfondi loomise stabiilsuse tagamiseks ning ebaseadusliku rände ja Aafrika pagulaste probleemi algpõhjustega tegelemiseks; nõuab selle fondi ja samalaadsete kokkulepete, näiteks ELi ja Türgi deklaratsiooni ning Hartumi ja Rabati protsesside hindamist ja järelevalvet;

80.  rõhutab, et kolmandate riikidega sõlmitud kokkulepetes tuleb abi koondada rännet põhjustavate sotsiaalsete, majanduslike ja poliitiliste kriiside lahendamiseks;

81.  rõhutab, kui oluline on Euroopa Liidu suurem koostöö kolmandate riikidega rände ja liikuvuse suhtes võetud üldise lähenemisviisi raames, et tugevdada nende vahenditega seotud partnerlust, tõhusust ja panust rändeprobleemide lahendamisse;

82.  leiab, et vaja on parandada rände ja liikuvuse suhtes võetud üldise lähenemisviisi sidusust, lisada kõikidesse välislepingutesse ranged inimõiguste järgimise kontrolli- ja järelevalvemehhanismid ning seada esmatähtsaks päritolu- ja transiidiriikides rakendatavad projektid, mis aitavad parandada rändajate inimõigusi;

83.  ergutab liitu allkirjastama oma lähimate partneritega liikuvuspartnerlusi;

84.  palub komisjonil ja liikmesriikidel näha ette rändajate tagasisaatmine ainult nendesse päritoluriikidesse, kus nad võetakse vastu turvaliselt, austades seejuures täiel määral nende põhi- ja menetlusõigusi, ning palub sellega seoses, et sunniviisilisele tagasipöördumisele eelistataks vabatahtlikku tagasipöördumist; rõhutab, et nende poliitikasuundumuste raames kolmandate riikidega sõlmitud kokkulepped peaksid sisaldama kaitseklausleid, millega tagataks, et koduriiki tagasi saadetavad rändajad ei seisa silmitsi oma õiguste rikkumiste ega tagakiusamisohuga; rõhutab, et olulised on korrapärased hindamised, et välistada selliste lepingute sõlmimine riikidega, kes ei järgi rahvusvahelisi inimõiguste standardeid;

85.  nõuab meetmeid rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise võrgustike tõkestamiseks ja inimkaubanduse peatamiseks; nõuab, et kehtestataks seaduslikud ja turvalised rändeteed, muu hulgas humanitaarkoridorid isikutele, kes taotlevad rahvusvahelist kaitset; nõuab, et töötataks välja püsivad ja kohustuslikud ümberasustamisprogrammid ja et isikutele, kes põgenevad konfliktipiirkondadest, antaks humanitaarviisad muu hulgas selleks, et neil oleks võimalus siseneda varjupaiga taotlemise eesmärgil kolmandasse riiki; nõuab, et kehtestataks rohkem seaduslikke viise riiki sisenemiseks ja seal viibimiseks, samuti üldised eeskirjad, et rändajatel oleks võimalik töötada ja tööd otsida;

86.  rõhutab vajadust luua kaitseraamistik rändajatele, kes on hädas, transiidiriigis või liidu piiridel, ning seda paremini rakendada;

87.  väljendab heameelt inimeste ebaseaduslikult üle piiri toimetajate ja inimkaubitsejate vastu suunatud meetmete üle ning toetab ELi välispiiride haldamise tugevdamist; rõhutab vajadust viivitamatute ja pikaajaliste meetmete ulatusliku ja konkreetse tegevuskava järele, mis hõlmaks koostööd kolmandate riikidega, et võidelda rändajaid ebaseaduslikult üle piiri toimetavate organiseeritud kuritegelike võrgustikega;

88.  rõhutab, et rändajate ebaseaduslik üle piiri toimetamine on seotud inimkaubandusega ning see on inimõiguste raske rikkumine; tuletab meelde, et sellised operatsioonid nagu EUNAVFOR MED Sophia aitavad tõhusalt võidelda rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastu; kutsub liitu üles selliseid operatsioone jätkama ja hoogustama;

89.  peab vajalikuks kaaluda julgeoleku ja piiripoliitika tugevdamist ning võimalusi Frontexi ja Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti tulevase rolli täiustamiseks; kutsub üles solidaarsusele ning abile nende asutuste eelarvete ja meetmete piisava toetamise kaudu;

90.  rõhutab vajadust parandada esmaste vastuvõtukeskuste ja sisenemiskohtade toimimist liidu välispiiridel;

91.  palub, et liit lisaks piire ja rändeteid puudutava teabe jagamist ja vahetamist käsitlevatesse lepingutesse andmekaitse mõõtme;

92.  kutsub Euroopa Liitu ja vastuvõtvaid riike üles looma tõhusaid vahendeid teabevoogude kooskõlastamiseks ja ühtlustamiseks ning andmete kogumiseks, võrdlemiseks ja analüüsimiseks;

o
o   o

93.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO-le, Euroopa Nõukogule, Aafrika Liidule, Ameerika Riikide Organisatsioonile ja Araabia Riikide Liigale.

(1) ELT C 294, 12.8.2016, lk 18.
(2) ELT C 346, 21.9.2016, lk 47.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0102.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0312.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0073.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0300.
(7) http://apum.parlement.ma/Future_Meetings/Docs/IISummit-of-Speakers_Lisbon-11MAY2015/DeclaracaoCimeira_EN.pdf
(8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0470.
(9) ELT C 179, 18.5.2016, lk 40.
(10) ÜRO 2015. aasta rahvusvaheline rändearuanne, mis on kättesaadav veebisaidil http://www.un.org/en/development/desa/population/migration/publications/migrationreport/docs/MigrationReport2015_Highlights.pdf.
(11) Inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 13 lõige 2.


Juriidilise isiku vastutus inimõiguste raskete rikkumiste puhul kolmandates riikides
PDF 202kWORD 60k
Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2016. aasta resolutsioon juriidilise isiku vastutuse kohta inimõiguste raskete rikkumiste puhul kolmandates riikides (2015/2315(INI))
P8_TA(2016)0405A8-0243/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ning muid ÜRO inimõiguste lepinguid ja instrumente, eelkõige kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti, mis võeti vastu 16. detsembril 1966. aastal New Yorgis,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 3, 8, 21 ja 23,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikleid 81, 82, 83, 114, 208 ja 352,

–  võttes arvesse ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku, mille välisasjade nõukogu võttis vastu 25. juunil 2012(1), samuti nõukogus 20. juulil 2015 vastu võetud inimõiguste ja demokraatia tegevuskava 2015–2019(2),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu inimõigustealaseid suuniseid,

–  võttes arvesse oma resolutsioone inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte rikkumise juhtumite kohta,

–  võttes arvesse oma 17. detsembri 2015. aasta resolutsiooni inimõigusi ja demokraatiat maailmas 2014. aastal käsitleva aruande ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas(3),

–  võttes arvesse oma 12. märtsi 2015. aasta resolutsiooni aastaaruande kohta inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2013. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas(4),

–  võttes arvesse oma 8. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni avaliku ja erasektori korruptsiooni mõju kohta inimõigustele kolmandates riikides(5),

–  võttes arvesse oma 6. veebruari 2013. aasta resolutsiooni ettevõtja sotsiaalse vastutuse, usaldusväärse, läbipaistva ja vastutustundliku ettevõtluse ning jätkusuutliku majanduskasvu kohta(6),

–  võttes arvesse oma 6. veebruari 2013. aasta resolutsiooni ettevõtja sotsiaalse vastutuse, ühiskonna huvide edendamise ning suuna kohta säästvale ja kaasavale taastumisele(7),

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 26. juuni 2014. aasta resolutsiooni 26/9, millega UNHCR otsustas moodustada valitsustevahelise avatud töörühma, et töötada välja rahvusvaheline õiguslikult siduv vahend riikidevaheliste korporatsioonide ja teiste ettevõtete tegevuse reguleerimiseks inimõiguste osas,

–  võttes arvesse ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid, Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) uuendatud suuniseid rahvusvaheliste ettevõtete kohta, Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) kolmepoolset deklaratsiooni rahvusvaheliste ettevõtete ja sotsiaalpoliitika põhimõtete kohta, organisatsiooni International Integrated Reporting Council (IIRC) aruandlusraamistikku, ÜRO algatuse Global Compact kümmet põhimõtet ning Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni (ISO) standardit 26000 (juhis sotsiaalseks vastutuseks) ning Euroopa Käsitööettevõtjate ja VKEde Standardibüroo kasutusjuhendit Euroopa VKEdele standardi ISO 26000 (juhis sotsiaalseks vastutuseks) kohta,

–  võttes arvesse ettevõtetele ja investoritele suunatud projekti „Realising Long-term Value for Companies and Investors“ (pikaajalise väärtuse realiseerimine ettevõtete ja investorite huvides), mida viiakse ellu ÜRO vastutustundliku investeerimise põhimõtete algatuse (PRI) ja algatuse Global Compact raames,

–  võttes arvesse 2. märtsil 2016. aastal vastu võetud Euroopa Nõukogu soovitust liikmesriikidele inimõiguste ja ettevõtluse kohta,

–  võttes arvesse komisjoni teatist ELi uuendatud strateegia kohta aastateks 2011–2014 (COM(2011)0681) ja komisjoni rohelist raamatut ettevõtete sotsiaalse vastutuse Euroopa raamistiku edendamise kohta (COM(2001)0366) ning selles sisalduvat ettevõtete sotsiaalse vastutuse määratlust, samuti sellele järgnenud teatisi 2006. ja 2011. aastal,

–  võttes arvesse riikide eksterritoriaalseid kohustusi, mis tulenevad Maastrichti põhimõtetest,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A8-0243/2016),

A.  arvestades, et EL rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine ja arvestades, et oma rahvusvahelises tegevuses (kaasa arvatud kaubanduspoliitika) juhindub liit nendest põhimõtetest;

B.  arvestades, et ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtted kehtivad kõigile riikidele ja kõigile ettevõtetele, vaatamata sellele, kas tegemist on rahvusvahelise ettevõttega või mitte, ja vaatamata ettevõtte suurusele, sektorile, asukohale, omandiõigusele või struktuurile, kuid tõhusate kontrolli- ja karistusmehhanismide kohaldamine on nende juhtpõhimõtete ülemaailmsel rakendamisel endiselt probleemiks; arvestades, et oma 6. veebruari 2013. aasta resolutsioonis juhtis Euroopa Parlament tähelepanu VKEde eriomadustele, mida tuleks võtta nõuetekohaselt arvesse ESV poliitikas ja paindlikku ESV lähenemisviisi vajadusele, mis on kohandatud VKEde potentsiaali arvestades;

C.  arvestades, et ÜRO algatuses Global Compact(8), mis sisaldab kümmet põhimõtet, palutakse ettevõtetel omaks võtta, toetada ja oma mõjuulatuses teostada rida põhiväärtusi inimõiguste, tööstandardite, keskkonnakaitse ja korruptsioonivastase võitluse valdkonnas, vabatahtlikult kohustudes neid täitma ja oma äritegevuses järgima;

D.  arvestades, et äriühingud on majanduse globaliseerumisel, finantsteenustes ja rahvusvahelises kaubanduses peamised osalejad ning neilt eeldatakse kõigi kehtivate ja kohaldatavate seaduste ning rahvusvaheliste lepingute täitmist ja inimõiguste austamist; arvestades, et kaubandus ja inimõigused võivad üksteist tugevdada ning arvestades, et äriringkonnad võivad inimõiguste austamise alasest kohustusest tulenevalt täita ka olulist rolli positiivsete stiimulite pakkumises inimõiguste, demokraatia, keskkonnastandardite ja ettevõtja sotsiaalse vastutuse edendamiseks;

E.  arvestades samas, et äriettevõtted võivad mõnikord põhjustada inimõiguste rikkumist või sellele kaasa aidata ja mõjutada haavatavate rühmade, nagu vähemuste, põlisrahvaste, naiste ja laste õigusi või süvendada keskkonnaprobleeme;

F.  arvestades, et inimõiguste rikkumised äriühingute poolt on ülemaailmne probleem ning arvestades, et kõigil äriühingutel kogu maailmas on kohustus järgida inimõigusi, kuid samal ajal on ELi institutsioonide esmane kohustus reguleerida nende äriühingute vastutust, millel on seos ELiga;

G.  arvestades, et paljud rahvusvaheliselt aktiivsed kolmandates riikides tegutsevad äriühingud, kas siis ELi omad või mitte, on Euroopas märkimisväärse äritegevusega või asuvad Euroopas, kuuluvad Euroopa äriühingutele, omavad Euroopas varasid või kaupa või kontrollivad teisi Euroopa äriühinguid või saavad Euroopa asutustelt investeeringuid või kasutavad nende finantsteenuseid; arvestades, et globaliseerumine ja tehnoloogia areng on viinud selleni, et äriühingud annavad tegevuse edasi kohalikele tarnijatele või kasutavad oma tarne- ja tootmisahelas kaupu või teenuseid, mida toodavad või osutavad muud äriühingud mitmes eri riigis ja seega ka jurisdiktsioonis, kus on erinevad õigussüsteemid, inimõiguste kaitse erinevad tasemed ja standardid ning erinevad jõustamistasemed;

H.  arvestades, et inimõiguste kaitsmine peab olema liikmesriikide ja ELi jaoks prioriteet; arvestades, et ELil on olnud juhtiv roll ülemaailmse vastutuse mitme algatuse läbirääkimistes ja rakendamises, mis käivad käsikäes rahvusvaheliste standardite edendamise ja austamisega; arvestades, et inimõiguste rikkumiste korral on vaja tulemuslikke õiguskaitsevahendeid; arvestades, et nii siseriiklikus kui ka rahvusvahelises õiguses vajatakse õiglasemat ja tulemuslikumat õiguskaitsevahendite süsteemi äriettevõtete toimepandud inimõigusrikkumiste menetlemiseks;

I.  arvestades, et ikka veel puudub terviklik arusaam sellest, milline on juriidilise isiku vastutus seoses inimõiguste rikkumistega; arvestades, et rahvusvaheliste ettevõtetega seotud inimõiguste rikkumiste ohvritel on mitmeid takistusi kohtupõhisele õiguskaitsele juurdepääsu saamisel, sh lubatavuse ja tõendite avaldamisega seotud menetluslikud takistused, sageli takistavalt suured kohtuvaidluste kulud ja üheselt mõistetavate vastutusnormide puudumine äriühingute osalemise kohta inimõiguste rikkumises;

Äriühingud ja inimõigused

1.  märgib, et äritegevuse ja tarneahelate üha suurem globaliseerumine ja rahvusvaheliseks muutumine teevad äriühingute rolli inimõiguste järgimise tagamisel veelgi olulisemaks ning tekitavad olukorra, kus rahvusvahelised standardid, eeskirjad ja rahvusvaheline koostöö on üliolulised, et vältida inimõiguste rikkumisi kolmandates riikides; väljendab sügavat muret inimõiguste rikkumiste pärast kolmandates riikides, mida on muu hulgas toime pandud mõnede ELi äriühingute ja ettevõtete juhtimisotsuste tõttu, samuti üksikisikute, valitsusväliste osalejate ja riikide poolt; tuletab ettevõtetest osalejatele meelde nende vastutust seoses inimõiguste austamisega kogu nende ülemaailmses tegevuses, hoolimata sellest, kus nende kasutajad asuvad, ja sõltumata sellest, kas vastuvõttev riik täidab enda inimõigustega seotud kohustusi;

2.  märgib, et tehnoloogia kiire areng vajab kiiret tähelepanu pööramist ja asjakohast õigusraamistikku;

3.  kordab uuesti tungivat vajadust pidevalt, tulemuslikult ja sidusalt tegutseda kõigil tasanditel, sealhulgas riiklikul, ELi ja rahvusvahelisel tasandil, et tõhusalt käsitleda rahvusvaheliste äriühingute inimõiguste rikkumisi nende toimepanemise hetkel ning lahendada ettevõtete eksterritoriaalsest mõõtmest ja käitumisest tulenevad õiguslikud probleemid ning selgusetus selles osas, kellele langeb vastutus inimõiguste rikkumise eest;

Rahvusvaheline raamistik

4.  väljendab heameelt ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete vastuvõtmise üle ning toetab nende ülemaailmset rakendamist; rõhutab, et need juhtpõhimõtted võeti ÜROs üksmeelselt vastu kõigi ELi liikmesriikide, ILO ja Rahvusvahelise Kaubanduskoja täielikul toetusel, kaasa arvatud toetus reguleeriva ja vabatahtliku lähenemisviisi aruka ühendamise põhimõttele; nõuab, et ELi esindajad tõstataksid kolmandate riikidega peetavates inimõigustealastes dialoogides pidevalt need juhtpõhimõtted ja muud rahvusvahelised ettevõtja sotsiaalse vastutuse normid; kutsub äriühinguid üles neid juhtpõhimõtteid rakendama, sealhulgas hoolsuskohustusmeetmete ja riskijuhtimise kaitsemeetmete kehtestamise ning tõhusate õiguskaitsemeetmete ettenägemise abil, kui nende tegevused on põhjustanud inimõigustega seotud kahjuliku mõju tekkimise või aidanud sellele kaasa;

5.  tunnistab, et ÜRO algatus Global Compact, ISO standard 26000 sotsiaalse vastutuse kohta, ILO kolmepoolne deklaratsioon rahvusvaheliste ettevõtete ja sotsiaalpoliitika põhimõtete kohta ning OECD suunised rahvusvaheliste ettevõtete kohta on vahendid, mis võimaldavad suurendada ettevõtete vastutust äritegevuses;

Äriühingutele esitatud üleskutsed ja nende kohustused seoses inimõiguste austamisega

6.  kutsub ettevõtteid, nii ELi omi kui teisi, üles rakendama inimõigusi järgivaid hoolsuskohustusi ning lõimima selle tulemusi oma sisepoliitikasse ja -menetlustesse koos vahendite ja volituste asjakohase jaotuse ning nõuetekohase rakendamisega; rõhutab, et see nõuab piisavate vahendite eraldamist; rõhutab, et kolmandates riikides inimõiguste rikkumiste vältimiseks võetud meetmetega seotud läbipaistvus ja teabevahetus on üliolulised, et võimaldada nõuetekohast demokraatlikku järelevalvet ning et võimaldada tarbijatel teha faktidel põhinevaid valikuid;

7.  tunnistab ettevõtte sotsiaalse vastutuse suurt tähtsust ning kiidab heaks sellel põhinevate instrumentide ning vabatahtlike kohustuste laieneva kasutamise ettevõtetes; rõhutab samas kindlalt, et inimõiguste austamine on moraalne kohustus ning ettevõtete ja nende juhtkonna õiguslik kohustus, mis peaks olema integreeritud pikaajalisse majandusperspektiivi, olenemata sellest, kus või millises majandussektoris ettevõtted tegutsevad; sedastab, et äriühingute spetsiifilised õiguslikud kohustused peaksid olema konkreetselt kohandatud nende suuruse ja suutlikkusega ning et EL ja selle liikmesriigid peaksid järgima eesmärki saavutada parim inimõiguste kaitse kõige tulemuslikumate meetmetega, mitte formaalseid haldus- ja bürokraatlikke eeskirju kuhjates;

8.  on veendunud, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse suuniste rakendamisel peab olema piisavalt paindlikkust, et võtta arvesse iga liikmesriigi ja piirkonna erinõudeid ning eriti VKEde suutlikkust; kiidab heaks komisjoni aktiivse koostöö Euroopa Parlamendi ja nõukogu osalusel ning koos teiste rahvusvaheliste organitega ettevõtja sotsiaalse vastutuse alaste algatuste põhimõttelise lähenemise saavutamisel pikas perspektiivis ning ettevõtja sotsiaalset vastutust käsitlevate heade ettevõtlustavade vahetamisel ja edendamisel, samuti rahvusvahelisest standardist ISO 26000 lähtuvate suuniste edendamisel, et tagada ettevõtja sotsiaalse vastutuse ülemaailmne ühtne, järjepidev ja läbipaistev määratlus; nõuab tungivalt, et komisjon panustaks tõhusalt liikmesriikide poliitikapõhimõtete juhtimisse ja koordineerimisse ning minimeeriks sedaviisi erisugustest sätetest tulenevat lisakulude tekkimise riski, kui ettevõte ei tegutse vaid ühes liikmesriigis;

9.  kordab, et tuleb juhtida tähelepanu konkreetsetes sektorites peamiselt kohalikul ja piirkondlikul tasandil tegutsevate VKEde eriomadustele; peab seetõttu oluliseks, et liidu ettevõtja sotsiaalset vastutust käsitlevas poliitikas, sealhulgas sellekohastes riiklikes tegevuskavades, võetaks nõuetekohaselt arvesse VKEde erivajadusi ning mõeldaks esmalt väikestele ning tunnustataks VKEde mitteametlikku ja intuitiivset lähenemisviisi ettevõtja sotsiaalse vastutuse osas; lükkab taas tagasi kõik meetmed, mis võivad tekitada VKEdele täiendavaid haldus- või rahalisi piiranguid, ning toetab meetmeid, mis võimaldavad VKEde ühistegevust;

10.  tuletab meelde, et kui leitakse, et ettevõtted on põhjustanud kahju või sellele kaasa aidanud, peavad nad võtma moraalse ja ka õigusliku vastutuse ning tagama kahju kannatanud inimestele ja kogukondadele tulemusliku heastamisprotsessi või selles osalema; selle hulka kuulub vara tagastamine, kahju hüvitamine, rehabiliteerimine ja tegevuse kordumise vältimise tagamine;

11.  kiidab heaks tava, mille kohaselt vastutus inimõigustest kinnipidamise eest lisatakse ettevõtete ning nende ettevõtetest ja eraisikutest klientide ja tarnijate vahelistesse siduvatesse lepingunõuetesse; märgib, et enamasti on selliseid nõudeid võimalik kohtulike vahenditega jõustada;

Liikmesriikidele esitatud üleskutsed ja nende kohustused seoses inimõiguste kaitsega

12.  väljendab suurt heameelt siduva ÜRO äritegevuse ja inimõiguste lepingu ettevalmistamise üle; peab kahetsusväärseks takistavat käitumist seoses selle protsessiga ning kutsub ELi ja liikmesriike üles läbirääkimistes konstruktiivselt osalema;

13.  tuletab meelde riikide ja ettevõtete erinevat, kuid teineteist täiendavat rolli inimõiguste kaitsmisel; tuletab meelde, et riigid on oma jurisdiktsioonis kohustatud kaitsma inimõigusi, sealhulgas ettevõtete poolt toime pandud rikkumiste korral, isegi kui need ettevõtted tegutsevad kolmandates riikides; tuletab tungivalt meelde, et inimõiguste rikkumise korral peavad riigid võimaldama ohvritele tõhusat õiguskaitset; tuletab sellega seoses meelde, et inimõiguste järgimine kolmandate riikide poolt, sh tõhusa õiguskaitse tagamine oma jurisdiktsiooni kuuluvatele isikutele on oluline osa ELi välissuhetest nende riikidega;

14.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada äritegevuse ja inimõigustega seoses poliitika sidususe kõikidel tasanditel: ELi eri institutsioonides, institutsioonide vahel ning ELi ja selle liikmesriikide vahel, eelkõige seoses ELi kaubanduspoliitikaga; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles lisama seda põhimõtet sõnaselgelt kõikidesse sõlmitavatesse lepingutesse kooskõlas võetud rahvusvaheliste kohustustega inimõiguste valdkonnas; märgib, et see nõuab intensiivset koostööd komisjoni eri peadirektoraatide ja Euroopa välisteenistuse vahel;

15.  kutsub üles ELi, liikmesriike, kolmandaid riike ja kõiki riikide ja rahvusvahelisi ametivõime kiiresti ja võimalikult ulatuslikult võtma kasutusele kohustuslikud vahendid inimõiguste tõhusaks kaitsmiseks selles valdkonnas ning tagama, et täieulatuslikult jõustataks kõik eelnimetatud rahvusvahelistest eeskirjadest tulenevad kohustused; loodab, et ESV valdkonnas tehtud Euroopa jõupingutused võivad olla eeskujuks teistele riikidele; on veendunud, et riiklikud arengupangad peavad olema eeskujuks tõendatava inimõiguste austamise valdkonnas;

16.  kutsub kõiki riike, sh ELi ja selle liikmesriike üles rakendama ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid kiiresti ja kindlalt nende vastava pädevuse alla kuuluvates kõigis valdkondades, sealhulgas koostades tegevuskavad; peab kahetsusväärseks asjaolu, et vaatamata komisjoni 2011. aastal avaldatud ettevõtete sotsiaalse vastutuse teemalisele teatisele ei ole kõik liikmesriigid vastu võtnud ettevõtete sotsiaalse vastutuse teemalisi avaldusi või poliitikat, milles mainitakse inimõigusi, samuti on vaid vähesed liikmesriigid avaldanud äritegevust ja inimõigusi käsitlevad kavad, ning nõuab tungivalt, et EL oma kava avaldaks; kutsub liikmesriike üles välja töötama või läbi vaatama riiklikud tegevuskavad kooskõlas ÜRO äritegevuse ja inimõiguste töörühma esitatud suunistega; nõuab nende kavade väljatöötamist põhihinnangute alusel, millega on kindlaks tehtud lüngad õigusaktides ning millega määratakse kindlaks kavade, poliitika ja tavade rakendamise ja tulemuslikkuse mehhanismid, ning tulemusliku sidusrühmade osalemise teel;

17.  kutsub liikmesriike üles koostama õigusakte sidusal, terviklikul, tulemuslikul ja siduval viisil, et täita oma kohustust nende jurisdiktsiooni alla kuuluvate ettevõtete toime pandud inimõiguste rikkumisi ennetada, uurida, nende eest karistusi määrata ja neid heastada, kaasa arvatud need rikkumised, mis on toime pandud kolmandates riikides;

18.  kutsub ELi ja liikmesriike üles kehtestama selgeid eeskirju selle kohta, et nende territooriumil asutatud ja/või nende jurisdiktsiooni piiresse kuuluvad ettevõtted peavad austama inimõigusi kogu oma tegevuse kestel igas riigis ja igas kontekstis ning seoses oma ärisuhetega, sh väljaspool ELi; on seisukohal, et ettevõtted, vastavalt oma suurusele ja suutlikkusele, ning sh kolmandates riikides tegutsevad pangad ja muud finants- või krediidiasutused peaksid tagama, et neil on kasutusele võetud süsteemid oma tegevusest ja väärtusahelatest tulenevate ohtude hindamiseks ja võimaliku kahjuliku mõju leevendamiseks seoses inimõiguste, tööõiguste ja keskkonnakaitsega; kutsub liikmesriike üles hindama vastavate seaduste asjakohasust ja kõrvaldama võimalikud puudused;

19.  tuletab meelde, et hiljutised seadusandlikud muudatused riiklikul tasandil, näiteks Ühendkuningriigi tänapäevast orjust käsitleva seaduse tarneahelate läbipaistvuse klausel ning Prantsusmaa eelnõu hoolsuskohustuse kohta on olulised sammud inimõigustega seotud kohustusliku hoolsuskohustuse poole ning et EL on juba teinud samme selles suunas (ELi puidumäärus, ELi muud kui finantsaruandlust käsitlev direktiiv, Euroopa Komisjoni ettepanek võtta vastu määrus, millega luuakse liidu süsteem konflikti- ja riskipiirkondadest pärit tina, tantaali, volframi ja nende maakide ning kulla vastutustundlike importijate tarneahelaga seotud hoolsuskohustuse täitmist käsitleva enesesertifitseerimise jaoks); kutsub komisjoni ja liikmesriike ning kõiki riike üles seda eeskuju järgima ja jätkuvalt liikuma kohustusliku inimõiguste alase hoolsuskohustuse poole;

20.  rõhutab, et kohustusliku inimõiguste alase hoolsuskohustuse puhul tuleks järgida ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtetes nõutavaid etappe ning seda peaksid samuti suunama teatud üldpõhimõtted, mis on seotud inimõiguste kahjustavate ohtude tuvastamisega, rangete ja tõendatava mõjuga tegevuskavade koostamisega kõnealuste riskide vältimiseks või maandamiseks, piisava reageerimisega teadaolevatele rikkumistele ning läbipaistvusega; rõhutab, et poliitikas tuleks arvesse võtta ettevõtete suurust ja sellest tulenevat toimetulemise suutlikkust, pöörates erilist tähelepanu mikroettevõtetele ja VKEdele; rõhutab, et kõigis etappides tuleks tagada konsulteerimine asjaomaste osalejatega ning projekti või investeerimist käsitleva kogu teabe avaldamine mõjutatud sidusrühmadele;

21.  kutsub kõiki riike ning eelkõige ELi ja selle liikmesriike üles seadma prioriteediks võtta viivitamatult meetmeid kohustusliku inimõiguste alase hoolsuskohustuse kehtestamiseks äriühingutele, mis on riigi omandis või kontrolli all või mis saavad riigiasutustelt või Euroopa Liidu institutsioonidelt märkimisväärset toetust ja teenuseid või mis tarnivad kaupa või osutavad teenuseid riigihankelepingute alusel;

22.  kutsub ELi ja selle liikmesriike üles kohustama oma ettevõtteid, kes kasutavad Euroopa Parlamendi praeguse koosseisu ametiajal toorainet või kaupu, mis võivad pärineda konfliktipiirkondadest, avalikustama tootemärgistuse abil selliste materjalide päritolu ja kasutamise ning esitama täieliku teabe toodete sisu ja päritolu kohta, paludes oma teenuseosutajatel, kes on kas Euroopa päritolu või mitte, sellise teabe avalikustada; nõuab, et toetataks tina, tantaali, volframi ja nende maakide ning kulla importijatele nn konfliktimineraalide alase kohustusliku hoolsuskohustuse kehtestamist, lähtudes konflikti- ja riskipiirkondadest pärit mineraalide vastutustundlikke tarneahelaid käsitlevatest OECD hoolsuskohustuse suunistest; nõuab, et sellesse protsessi kaasataks tarneahela alane hoolsuskohustus;

23.  võtab rahuldustundega teadmiseks, et tänu niisuguse kehtiva direktiivi (2014/95/EL) läbivaatamisele, millega reguleeritakse mitmekesisust käsitleva teabe ja muu kui finantsteabe avalikustamist, peavad suured ettevõtted ja kontsernid alates 2017. aastast avalikustama teabe oma tegevuspõhimõtete, riskide ja tulemuste kohta seoses inimõiguste austamisega ja sellega seotud teemadega; nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid täielikult läbivaadatud raamatupidamisdirektiivi heakskiidetud tähtajaks, sh asjakohaste tõhustatud mehhanismide loomine, mille abil tagada, et ettevõtted täidavad aruandlusnõudeid; kutsub komisjoni koostama ettevõtetele kindlad ja üheselt mõistetavad suunised uute muu kui finantsaruandlusega seotud aruandlusnõuete kohta; soovitab, et neis tuleks esitada ja täpsustada olulised miinimumnõuded ettevõtte tegevusest ja ettevõtte ülemaailmses väärtusahelas inimõigustele avalduvate peamiste riskide ja avalduva mõju täpseks ja terviklikuks avaldamiseks;

Juurdepääs tõhusatele õiguskaitsevahenditele

24.  kutsub komisjoni tegema kõikide sidusrühmadega, sh kodanikuühiskonna ja äriühingutega konsulteerides õigusemõistmise olemasolevate tõkete põhjaliku analüüsi liikmesriikide kohtutes esitatud juhtumite kohta, mis on seotud ELi äriühingute toime pandud väidetavate inimõiguste rikkumistega välisriikides; rõhutab, et see analüüs peaks keskenduma kõnealuste tõkete kõrvaldamise või leevendamise tõhusate meetmete tuvastamisele ning nende vastuvõtmise edendamisele;

25.  palub liikmesriikidel koostöös rahvusvaheliste partneritega võtta kõik vajalikud meetmed, et kohtu-, haldus-, seadusandlike või muude sobivate vahenditega tagada, et kui sellised inimõigusrikkumised toimuvad, on kannatanutel juurdepääs tõhusale õiguskaitsele, juhul kui asjaomases riigis asutatud äriühing omab, juhib või kontrollib ettevõtteid, kes on põhjustanud kolmandates riikides inimõiguste rikkumisi; kutsub liikmesriike üles võtma vajalikke meetmeid selliste juriidiliste, praktiliste ja muude takistuste kõrvaldamiseks, mille tulemusel kannatanud võivad õiguskaitseta jääda, ja võtma kasutusele asjakohaseid menetlusi, et võimaldada kolmandate riikide ohvritele juurdepääsu õigusemõistmisele nii tsiviilmenetluse kui ka kriminaalmenetluse kaudu; kutsub sellega seoses riike üles läbistama nn juriidilise isiku staatuse loori, mis võib varjata teatavate äriühingute tegelikke omanikke;

26.  kutsub ELi ja kõiki riike, eelkõige ELi liikmesriike üles tegelema tsiviilõiguslike kohtuvaidluste finants- ja menetluskoormusega; väljendab heameelt 11. juunil 2013. aastal vastu võetud komisjoni soovituse 2013/396/EL(9) üle ja ergutab kõiki liikmesriike seda järgima; on seisukohal, et selles soovituses esitatud instrument võib vähendada inimõigusrikkumiste ohvrite kohtukulusid; ergutab kohaldama sellist õiguskaitsevahendit kõigi inimõigusrikkumiste ohvrite suhtes, sh kolmandates riikides, ning nõuab ühiste standardite kehtestamist, mis võimaldaksid esindavatel organisatsioonidel esitada nõudeid väidetavate ohvrite nimel;

Komisjonile esitatud üleskutsed

27.  mõistab, et ettevõtja vastutus ei ole eraldiseisev teema, vaid seostub mitmesuguste õigus- ja poliitikavaldkondadega;

28.  kiidab heaks komisjoni teenistuste mittesiduvad erasektorile suunatud algatused vastutustundlikuks tarneahela haldamiseks, kuid rõhutab, et mittesiduvatest erasektori algatustest üksi ei piisa; nõuab, et kiiresti kehtestataks siduvad ja jõustatavad eeskirjad, nendega seotud karistused ja sõltumatud seiremehhanismid;

29.  kiidab heaks uue üldiste tariifsete soodustuste kava (GSP+) määruse, mis jõustus 1. jaanuaril 2014(10), ning peab seda ELi peamiseks kaubanduspoliitika instrumendiks inim- ja tööõiguste, keskkonnakaitse ja hea valitsemistava edendamisel haavatavates arenguriikides; väljendab eriti heameelt range ja süstemaatilise GSP+ seiremehhanismi üle ning palub riigi tasandil keskenduda loetletud konventsioonide tulemuslikule rakendamisele;

30.  rõhutab asjaolu, et EL ja selle liikmesriigid peavad kaitsma inimõigusi; märgib, et kaubanduslepingud üldiselt saavad aidata kaasa ülemaailmse eeskirjadel põhineva kaubandussüsteemi tugevdamisele ning et kaubandus ja väärtused peavad käima käsikäes, nagu komisjon on hiljuti märkinud oma uues kaubandusstrateegias „Kaubandus kõigile“; tuletab meelde, et on vaja hinnata kaubandus- ja investeerimislepingutest inimõigustele avalduvat võimalikku mõju ning koostada sellest põhimõttest lähtuvalt kõik vajalikud inimõiguste klauslid ja kaitsemeetmed, mille abil on võimalik maandada inimõigustele avalduvast mõjust tulenevaid kindlaks määratud riske ja nendega tegeleda; nõuab, et komisjon võtaks kõik vajalikud ja võimalikud meetmed, et toimida terviklikult ja sidusalt, ning nõuab tungivalt, et kaubandus- ja investeerimislepingutesse lisataks süstemaatiliselt eeskirjad, mis käsitlevad ettevõtete vastutust inimõiguste rikkumiste eest ja mida rakendatakse riigi tasandil, ning viited rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtetele ja suunistele;

31.  kutsub komisjoni kiiresti esitama seadusandliku ettepaneku kahesuguse kasutusega kauba ekspordikontrolli kohta, kuna Euroopa ettevõtete toodetud tehnoloogiat kasutatakse siiani inimõiguste rikkumiseks kõikjal maailmas;

32.  nõuab tungivalt ühtse õiguskorpuse loomist, mis hõlmab eeskirju õiguskaitse kättesaadavuse parandamise, jurisdiktsiooni, tsiviil- ja kaubandusasjades tehtud kohtuotsuste tunnustamise ja jõustamise, kohaldatava õiguse ning kolmandaid riike hõlmavates piiriülestes olukordades õigusabi andmise kohta;

33.  ergutab kaaluma Brüsseli I määruse(11) jurisdiktsiooni alaste eeskirjade laiendamist kolmandate riikide kostjatele kohtumenetlustes seoses ettevõtetega, kelle on kindel seotus ühe liikmesriigiga – seetõttu, et neil on seal alaline asukoht või oluline äritegevus või kuna nende peamine tegevuskoht on ELis – või seoses ettevõtetega, kelle jaoks EL on oluline sihtturg;

34.  kutsub parandama juurdepääsu tõenditele tõendite avaldamisega seotud täiustatud menetluste abil;

35.  tuletab meelde, et kui äriühingud panevad toime inimõiguste rikkumisi, võib sellega kaasneda isiklik kriminaalvastutus, ja nõuab niisuguseid kuritegusid sooritanutele süüdistuse esitamist asjakohasel tasandil; kutsub liikmesriike üles tegelema õiguslike, menetluslike ja praktiliste takistustega, mis ei võimalda prokuratuuridel uurida ettevõtteid ja nende esindajaid, kes osalevad inimõiguste rikkumistega seotud kuritegudes, ning esitada neile süüdistusi;

36.  kutsub nõukogu ja komisjoni üles tegutsema kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 83, et kehtestada miinimumeeskirjad kuritegude ja karistuste määratlemiseks eriti ohtlike piiriülese mõõtmega kuritegude puhul, mis on seotud äriühingute poolt kolmandates riikides toime pandud raskete inimõigusrikkumistega, võttes arvesse niisuguste kuritegude iseloomu ja mõju ning erilist vajadust võidelda nende vastu ühistel alustel;

37.  rõhutab, et inimõiguste järgimine tootmisahelas on fundamentaalne küsimus, mitte üksnes tarbijate valiku küsimus; soovitab tootjate ja tarbijate teadlikkuse suurendamiseks luua ELi tasandil nn väärkohtlemisvaba kaubamärgi, milles osalemine oleks vabatahtlik ja mida jälgiks rangete eeskirjade alusel tegutsev ja kontrollivolitustega sõltumatu organ, kelle ülesanne oleks kontrollida ja kinnitada, et asjaomase kauba tootmisahela üheski etapis ei ole toimunud väärkohtlemist; on arvamusel, et EL ja liikmesriigid peaksid seda nn väärkohtlemisvaba kaubamärki edendama; soovitab, et selle nn väärkohtlemisvaba märgise saavutanud toodetele tehtaks soodustusi;

38.  kutsub komisjoni tungivalt üles algatama kogu ELi hõlmava kampaania, millega võetakse kasutusele nn väärkohtlemisvaba märgis ja reklaamitakse seda, kutsudes Euroopa tarbijaid kasutama neid tooteid ja nende ettevõtete teenuseid, mis on saanud selle märgise, ning millega kutsutakse kõiki äriühinguid ja ettevõtteid üles võtma kasutusele parimad tavad seoses inimõiguste austamisega ja sellega seonduvate küsimustega;

39.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles teatama korrapäraselt meetmetest, mida on võetud äritegevuse kontekstis inimõiguste tõhusa kaitse tagamiseks, saavutatud tulemustest, järelejäänud lünkadest kaitses ning soovituslikest tulevastest meetmetest nende lünkade kõrvaldamiseks;

o
o   o

40.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, Euroopa Liidu inimõiguste eriesindajale ning Euroopa välisteenistusele.

(1) http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-11855-2012-INIT/et/pdf.
(2) http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-10897-2015-INIT/et/pdf
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0470.
(4) ELT C 316, 30.8.2016, lk 141.
(5) ELT C 181, 19.5.2016, lk 2.
(6) ELT C 24, 22.1.2016, lk 28.
(7) ELT C 24, 22.1.2016, lk 33.
(8) https://www.unglobalcompact.org/what-is-gc/mission/principles
(9) ELT L 201, 26.7.2013, lk 60.
(10) http://ec.europa.eu/trade/policy/countries-and-regions/development/generalised-scheme-of-preferences/
(11) http://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=URISERV%3Al33054


Veeldatud maagaasi ja selle hoiustamise ELi strateegia
PDF 209kWORD 62k
Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2016. aasta resolutsioon veeldatud maagaasi ja selle hoiustamise ELi strateegia kohta (2016/2059(INI))
P8_TA(2016)0406A8-0278/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 16. veebruari 2016. aasta teatist veeldatud maagaasi ja selle hoiustamise ELi strateegia kohta (COM(2016)0049),

–  võttes arvesse komisjoni 25. veebruari 2015. aasta teatist „Vastupidava energialiidu ja tulevikku suunatud kliimamuutuste poliitika raamstrateegia“ (COM(2015)0080) ja selle lisasid,

–  võttes arvesse komisjoni 22. jaanuari 2014. aasta teatises „Kliima- ja energiapoliitika raamistik ajavahemikuks 2020–2030“ (COM(2014)0015) kirjeldatud 2030. aasta energiastrateegiat,

–  võttes arvesse komisjoni 23. juuli 2014. aasta teatist „Energiatõhusus ning selle panus energiajulgeolekusse ja 2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistikku“ (COM(2014)0520),

–  võttes arvesse valitsustevahelise kliimamuutuste rühma viiendat hindamisaruannet „Kliimamuutused 2013: reaalteaduslik alus“, mille koostas I töörühm,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta direktiivi 2014/94/EL alternatiivkütuste taristu kasutuselevõtu kohta(1),

–  võttes arvesse Pariisi kokkulepet, mis saavutati 2015. aasta detsembris ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgul (COP21),

–  võttes arvesse komisjoni 15. detsembri 2011. aasta teatist „Energia tegevuskava aastani 2050“ (COM(2011)0885),

–  võttes arvesse komisjoni 8. märtsi 2011. aasta teatist „Konkurentsivõimeline vähese CO2-heitega majandus aastaks 2050 – edenemiskava“ (COM(2011)0112),

–  võttes arvesse kolmandat energiapaketti,

–  võttes arvesse komisjoni 16. veebruari 2016. aasta teatist „ELi kütte- ja jahutusstrateegia“ (COM(2016)0051),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust, muudetakse direktiive 2009/125/EÜ ja 2010/30/EL ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2004/8/EÜ ja 2006/32/EÜ,

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 16/2015 „Energiavarustuse kindluse parandamine energia siseturu arendamise kaudu: tuleb teha täiendavaid jõupingutusi“,

–  võttes arvesse oma 15. detsembri 2015. aasta resolutsiooni Euroopa energialiidu suunas liikumise kohta(2),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ning väliskomisjoni, rahvusvahelise kaubanduse komisjoni, keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni ning transpordi- ja turismikomisjoni arvamusi (A8-0278/2016),

A.  arvestades, et gaasil võib tulevatel aastakümnetel olla oluline osa ELi energiasüsteemis tööstustootmises, hoonete kütmisel ning taastuvenergia toetajana, samal ajal kui EL saavutab oma eesmärgid kasvuhoonegaaside heite, energiatõhususe ja taastuvate energiaallikate osas ning läheb üle vähese CO2-heitega majandusele, kus gaasi roll väheneb järk-järgult puhta energia kasuks;

B.  arvestades, et maagaas on fossiilkütus, mis võib eraldada oma olelusringi vältel (tootmine, transportimine, tarbimine) märkimisväärses koguses metaani, kui seda nõuetekohaselt ei hallata; arvestades, et metaani globaalse soojenemise potentsiaal on CO2-st 20-aastase ajavahemiku vältel oluliselt suurem ning metaan mõjutab seega märkimisväärselt kliimamuutusi;

C.  arvestades, et Euroopa Liit on võtnud endale kohustuse vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2050. aastaks 80–95 % võrreldes 1990. aasta tasemega;

D.  arvestades, et Euroopa sõltuvus gaasi impordist järgnevatel aastatel eeldatavasti suureneb ning teatavad liikmesriigid on juba saavutanud 100 % sõltuvuse juhtudel, kui alternatiivsed tarnijad või tarneteed puuduvad või kui neid on vähe;

E.  arvestades, et veeldatud maagaas annab Euroopale võimaluse konkurentsivõime suurendamiseks seeläbi, et avaldatakse survet maagaasi hindade vähendamiseks ning varustuskindluse suurendamiseks; arvestades, et maagaas on ka taastuvate energiaallikate paindlik asendusvõimalus elektrienergia tootmisel;

F.  arvestades, et transpordis maagaasi (surumaagaasi ja veeldatud maagaasi) kasutamine, nagu on sätestatud direktiivis 2014/94/EL alternatiivkütuste taristu kasutuselevõtu kohta, oleks keskkonnale väga kasulik;

G.  arvestades, et EL peaks aktiivselt tegutsema kohalike tavapäraste gaasiressursside (nagu Küprosel avastatud ressursid) arendamise nimel;

H.  arvestades, et EL kui maailmas suuruselt teine veeldatud maagaasi importija peaks võtma ennetavama rolli rahvusvahelisel energiadiplomaatia areenil;

I.  arvestades, et oluline on edendada kohalike energiaallikate (näiteks Küprose majandusvööndis asuvate gaasimaardlate) kasutamise integreeritud ettepanekut ning luua Küprosel veeldatud maagaasi terminal, et ka naaberpiirkondade maardlaid kasutada;

J.  arvestades, et EL ei suuda endiselt täiel määral kasutada integreeritud energia siseturu eeliseid, kuna puudub piisav omavaheline ühendus ja sidusus ning kuna kolmanda energiapaketi rakendamine on lünklik;

K.  arvestades, et vastupidava energialiidu ja tulevikku suunatud kliimamuutuste poliitika raamstrateegias on määratud viis vastastikku üksteist tugevdavat ja tihedalt omavahel seotud mõõdet: energiajulgeolek; täielikult integreeritud Euroopa energiaturg; energiatõhusus: majanduse CO2-heite vähendamine ning teadusuuringud, innovatsioon ja konkurentsivõime; arvestades, et strateegia peaks edendama ka taskukohaseid energiahindasid kõigile;

Sissejuhatus

1.  väljendab heameelt veeldatud maagaasi ja selle hoiustamise ELi strateegiat käsitleva komisjoni teatise üle; on veendunud, et energia siseturg, mis integreerib täiel määral veeldatud maagaasi ja selle hoiustamise, etendab olulist osa lõpliku eesmärgi ehk vastupidava energialiidu loomises;

2.  tuletab meelde, et veeldatud maagaasi ja selle hoiustamise ELi strateegia on osa energialiidust, mille eesmärk on väljendada konkreetselt ELi püüdlust minna kiiresti üle säästvale, turvalisele ja konkurentsivõimelisele energiasüsteemile ning lõpetada sõltuvus välistest gaasitarnijatest; rõhutab, et energialiidu üks eesmärke on viia EL taastuvenergia kasutamise alal maailmas juhtivale kohale;

3.  arvestades, et kooskõlas ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgul sõlmitud Pariisi kokkuleppega tuleb ELi gaasipoliitikat kohandada, et viia see kooskõlla eesmärgiga piirata ülemaailmset temperatuuri tõusu 1,5°C-ni üle tööstuseelse ajastu taseme; arvestades, et eeldatavasti on gaasil osa ELi energiasüsteemis kuni 2050. aastani, mil Pariisi kokkuleppe ja ELi energia tegevuskava kohaselt peab kasvuhoonegaaside heidet olema vähendatud 80–95 % võrreldes 1990. aasta tasemetega, eelkõige tööstuslikus tootmises ja hoonete soojusallikana; arvestades, et gaasi roll väheneb ja see tuleb pikas perspektiivis järk-järgult kasutusest kõrvaldada, kui EL saavutab oma kaugeleulatuvad eesmärgid kasvuhoonegaaside heite, energiatõhususe ja taastuvate energiaallikate osas ning läheb üle jätkusuutlikule majandusele;

4.  on seisukohal, et energiajulgeolekut aitab kõige tõhusamalt saavutada riiklike energiapoliitikate parem kooskõlastamine, ühtse energiaturuga tõelise energialiidu loomine ja ühine energiapoliitika, samuti solidaarsuse ja usalduse vaimus toimuv liikmesriikide sellealane koostöö; on sellega seoses veendunud, et energiapoliitika edasine ühtlustamine peaks toimuma liikmesriikide huvides ning kooskõlas ELi sihtide, rahvusvaheliste kohustuste ja deklareeritud eesmärkidega ega tohiks kahjustada liikmesriikide või nende kodanike huve; toetab tegevust ELi ühise seisukoha kujundamiseks mitmepoolsetes energiavaldkonna institutsioonides ja raamistikes;

5.  on seisukohal, et ELi kodanikel peab olema juurdepääs turvalisele ja taskukohasele energiavarustusele; juhib sellega seoses tähelepanu viimastele arengutele ülemaailmsel veeldatud maagasi turul, kus ülepakkumine on toonud kaasa madalamad hinnad, mis annab võimaluse alandada ELi tarbijate energiakulusid tänu suhteliselt odavamatele gaasitarnetele; rõhutab, et turvaline, taskukohane ja säästev energia on Euroopa majandusarengu tõukejõud ja tööstuse konkurentsivõime jaoks hädavajalik; nõuab, et EL ja liikmesriigid seaksid ELi energiastrateegia raames prioriteediks kütteostuvõimetuse kaotamise ning edendaksid energiavarustust parimate tavade jagamisega ELi tasandil;

6.  rõhutab, et ELi veeldatud maagaasi strateegia peab olema kooskõlas vastupidava energialiidu strateegilise raamistikuga, et panustada energiavarustuse suuremasse kindlusesse, dekarboniseerimisse, majanduse pikaajalisse jätkusuutlikkuse ning taskukohaste ja konkurentsivõimeliste energiahindade tagamisse;

7.  nõustub komisjoni hinnanguga, et Läänemere piirkonnas ning Kesk- ja Kagu-Euroopas asuvad liikmesriigid ja Iirimaa tuginevad suurel määral – vaatamata teatavates liikmesriikides taristu arendamiseks tehtud väga suurtele jõupingutustele – endiselt ühele tarnijale ja neid ohustavad tarnešokid ja -häired;

8.  tunnistab, et veeldatud maagaasi kättesaadavus, sealhulgas toetav torujuhtmetaristu kõnealustes liikmesriikides võiks oluliselt parandada energiavarustuse kindlust nii füüsilises kui ka majanduslikus mõttes, aidates kaasa konkurentsivõimelisematele energiahindadele;

9.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid soodustaksid ja stimuleeriksid olemasoleva taristu, sealhulgas gaasi hoiustamise taristu tõhusamat ja paremat kasutamist;

10.  juhib tähelepanu elektrienergiast gaasi tootmise tehnoloogia potentsiaalile, mis võimaldaks taastuvenergiat salvestada ja kasutada seda CO2-neutraalset gaasi transpordis, küttesüsteemides ja elektrienergia tootmisel;

11.  rõhutab vajadust muuta ELi gaasivõrk mitmekesisemaks ja paindlikumaks, mis aitab kaasa energialiidu peamise eesmärgi saavutamisele – tagada turvaline, vastupidav ja konkurentsipõhine varustamine gaasiga; palub komisjonil koostada strateegia, mille eesmärk on vähendada pikas perspektiivis ELi gaasisõltuvust ja mis peegeldab ELi kohustust vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2050. aastaks 80–95 % võrreldes 1990. aasta tasemega, ning rõhutab sellega seoses, et energiatõhususe käsitlemine nn esimese põhimõttena ning fossiilkütuste toetuste järkjärguline kaotamine vähendaks märkimisväärselt ELi sõltuvust imporditavatest fossiilkütustest;

12.  tuletab meelde, et parlament on korduvalt nõudnud siduvaid 2030. aasta kliima- ja energiaeesmärke – vähendada liidus kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähemalt 40 %, seada taastuvate energiaallikate puhul eesmärgiks vähemalt 30 % ja energiatõhususe puhul 40 % –, mida tuleks ellu viia individuaalsete riiklike eesmärkide abil;

13.  rõhutab vajadust edendada olemasolevate veeldatud maagaasi terminalide kõige tõhusamat piiriülest kasutamist enne uute taasgaasistamise terminalide toetamist, et vältida tehnoloogilise paigalseisu ohtu või fossiilkütuste taristuga seotud varade kasutuskõlbmatuks muutumist ning tagada, et tarbijad ei pea kandma mis tahes uute projektide kulusid; on veendunud, et komisjon peab hoolikalt läbi vaatama oma gaasinõudluse analüüsi ning ohtude ja vajaduste hinnangud;

Puuduva taristu rajamine

Veeldatud maagaasi taristu

14.  tuletab meelde, et EL tervikuna on veeldatud maagaasi taasgaasistamise terminalidega piisavalt varustatud, ning tunnistab, et viimaste aastate vähese liidusisese gaasinõudluse ning veeldatud maagaasi suhteliselt kõrge ülemaailmse hinna tõttu on mitmeid ELi veeldatud maagaasi taasgaasistamise terminale vähe kasutatud; toonitab, et kõigil liikmesriikidel ja eelkõige nendel liikmesriikidel, kes sõltuvad ühest tarnijast, peaks olema juurdepääs veeldatud maagaasile kas otseselt või kaudselt teiste liikmesriikide kaudu;

15.  rõhutab, et esikohale tuleb enamikul juhtudel seada turupõhised lahendused ja veeldatud maagaasi olemasoleva taristu kasutamine piirkondlikul tasandil; märgib siiski, et lahendused võivad olla erinevad, olenevalt riigi ja turu eripärast – näiteks omavahelise ühenduse tase, hoiustamise lahenduste kättesaadavus ja turu struktuur;

16.  rõhutab, et varade kasutuskõlbmatuks muutumise riski vältimiseks tuleb enne uue taristu kohta otsuse tegemist hoolikalt analüüsida veeldatud maagaasi tarne alternatiive ja võimalusi piirkondlikust ja keskkonnakaitse seisukohast lähtuvalt, võttes arvesse liidu kliima- ja energiaeesmärke ning geograafilise tasakaalu põhimõtet, et parandada energiajulgeolekut ning tagada olemasoleva taristu kõige tõhusam kasutamine;

17.  rõhutab piirkondliku koostöö olulisust uute veeldatud maagaasi terminalide rajamisel ja omavahelisel ühendusel ning rõhutab, et liikmesriigid, kellel on juurdepääs merele, peaksid tegema tihedat koostööd sisemaariikidega, et vältida liigset investeerimist ebavajalikesse ja majanduslikult ebaotstarbekatesse projektidesse; rõhutab, et sellega seoses suurendaks lääne-ida ja lõuna-põhja koridoride optimaalsem kasutamine koos parema vastassuunavoogude läbilaskevõimsusega veeldatud maagaasi tarnevõimalusi; on veendunud, et selliseid küsimusi nagu energiasalvestuskohad ning veeldatud maagaasi ja võrkudevaheliste ühendustega seotud pakkumismenetlused käsitlevat teavet ja teadmisi võiks töötada välja ühiselt; on veendunud, et ELi strateegia peab tagama kogu Euroopas piirkondlikul tasandil juurdepääsu veeldatud maagaasile;

18.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid töötaksid välja strateegiad selliste rajatiste toetamiseks, mida tulevikus võib kasutada taastuva maagaasi edastamise ja hoiustamise korraldamisel;

19.  rõhutab, et see strateegia peaks hõlmama ka veeldatud maagaasi kasutamist alternatiivina gaasi jaotus- ja ülekandetaristu rajamisele piirkondades, kus see ei ole praegu kulutõhus; märgib, et väikesed veeldatud maagaasi rajatised võivad moodustada optimaalse taristu maagaasi laiemaks kasutamiseks, muu hulgas soojuse tootmiseks ja seega nn madala korstna heite (nn low-stack emissions) vähendamiseks piirkondades, kus gaasitaristusse investeerimine ei ole kasumlik;

20.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid viiksid täielikult ellu ühist huvi pakkuvad võtmetähtsusega projektid ning käsitleksid prioriteetsena eelkõige majanduslikult ja keskkonnaalaselt kõige tõhusamaid projekte, mille on kindlaks määranud kolm piirkondlikku kõrgetasemelist töörühma; rõhutab, et gaasinõudluseks vajalike ja sellega kooskõlas olevate veeldatud maagaasi terminalide rajamisest üksi ei piisa ning et toetav torujuhtmetaristu koos asjakohaste tariifidega on hädavajalik, et sellest oleks kasu väljaspool sihtriike;

21.  väljendab heameelt asjaolu üle, et olulised veeldatud maagaasi projektid (näiteks põhja-lõuna gaasikoridor) määratletud ühishuviprojektidena; kutsub komisjoni üles kaasama Balkani riigid täielikult gaasitrasside ja üleeuroopalise energiavõrgu edasise rekonstrueerimise kavandamisse, et tagada ELi energiasektori keskne roll selles piirkonnas;

22.  toetab gaasivarustuse kindlust käsitleva määruse käimasoleval läbivaatamisel tehtud komisjoni ettepanekut vaadata läbi kehtivad vastassuunavoogude erandid võrkudevahelises ühenduses, ja kiidab heaks Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti (ACER) rolli selles protsessis; märgib, et ACERis valitseb töötajate ja vahendite puudus; rõhutab vajadust tagada ACERile vajalikud vahendid, eelkõige piisav hulk asutuse oma töötajaid, et võimaldada ametil täita seadusega ettenähtud ülesandeid;

Hoidlataristu

23.  tuletab meelde, et geoloogia on uute gaasihoidlate arendamisel määrava tähtsusega, ning märgib Euroopa gaasihoidlate praegust ülevõimsust; rõhutab, et piirkondlik koostöö ja gaasivõrkude omavahelise ühenduse piisav tase, samuti sisemiste pudelikaelade kaotamine, võiksid olulisel määral suurendada olemasolevate gaasihoidlate kasutamist; toonitab vajadust tagada kõige rangemate keskkonnastandardite kohaldamine veeldatud maagaasi hoidlataristu kavandamisel, rajamisel ja kasutamisel;

24.  tuletab meelde, et gaasihoidlate piiriülene kättesaadavus on üks peamisi vahendeid gaasipuudujääkide ja hädaolukordade puhul energiasolidaarsuse põhimõtte rakendamiseks;

25.  rõhutab, et Ukraina hoiustamisvõimsuse ulatuslikum kasutamine on võimalik vaid siis, kui Ukrainas tagatakse nõuetekohane ja stabiilne äri- ja õigusraamistik ja tarnetaristu terviklikkus ning kui on olemas sobival tasemel gaasivõrkude omavaheline ühendus, et energia saaks ilma füüsiliste tõketeta vabalt üle piiride liikuda; rõhutab samuti, et kui Ukraina gaasist sõltuv tööstussektor lühikeses perspektiivis taastub, tuleb importida täiendavaid gaasivarusid; on seisukohal, et EL peaks toetama Ukrainat üleminekul Venemaa maagaasist sõltuvuselt veeldatud maagaasile;

Veeldatud maagaasi ja hoidlate ühendamine turgudega

26.  rõhutab piirkondlike kõrgetasemeliste töörühmade, nt Kesk- ja Kagu-Euroopa gaasivõrkude ühendamise kõrgetasemelise töörühma (CESEC), Läänemere energiaturu ühendamise tegevuskava (BEMIP) ja Edela-Euroopa töörühma töö olulisust; usub, et selline vabatahtlikkusel põhinev piirkondlik koostöö on väga tõhus, ja tervitab komisjoni vahendajarolli selle korraldamisel; rõhutab vajadust heakskiidetud tegevuskavade pragmaatilise ja õigeaegse elluviimise järele ning nõuab tungivalt elluviimise tähelepanelikku jälgimist;

27.  rõhutab, kui tähtis on leida kulutõhusad ja keskkonda säästvad energiatarnevõimalused pikaajalise varustuskindluse suurendamiseks Pürenee poolsaare, Kesk- ja Kagu-Euroopa, Balti riikide ja Iirimaa jaoks, mis kõik on ebapiisavalt ühendatud ja/või integreeritud energia siseturuga ning väärivad ELi täielikku toetust solidaarsuse põhimõtte nimel; rõhutab samuti vajadust toetada kõige halvemas olukorras olevaid riike, mis on jätkuvalt energiasaared (nt Küpros ja Malta), et mitmekesistada nende energiaallikaid ja tarneteid; rõhutab sellega seoses, et veeldatud maagaasi ja gaasi hoiustamine peab panustama ELi liikmesriikide ja piirkondade mis tahes energiaisolatsiooni lõpetamisse;

28.  nõuab Vahemere, Musta mere ja Kaspia mere piirkonna riikide, samuti Kesk- ja Kagu-Euroopa merepiirita riikide gaasitootmise ühendamist nende uute võimsustega, et mitmekesistada neis piirkondades tarneallikaid; märgib, et see võimaldab mitmest allikast pärit gaasi konkurentsi ja asendab nafta alusel indekseeritud lepingute raames imporditavaid maagaasi mahtusid, parandades seeläbi liikmesriikide läbirääkimispositsiooni; rõhutab, et ükski eraldiseisev energiaallikas ei täida kunagi ELi energiavajadusi ning et mitmekesisus nii kohalikel kui ka välisturgudel on ülioluline; on seetõttu seisukohal, et tuleks aktiivselt tegutseda Küprosel avastatud kohalike tavapäraste gaasiressursside arendamise nimel;

29.  toetab komisjoni soovi anda projektide rakendajatele rohkem teavet ja abi projektide rahastamise eri võimaluste, nt Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi, Euroopa ühendamise rahastu ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kohta ja mitmesuguste tehniliste lahenduste kohta;

30.  märgib, et kulutõhusate ja keskkonda säästvate lahenduste leidmine peaks olema peamine põhimõte ELi ja piirkondliku optimaalse olukorra saavutamisel, ning kutsub komisjoni, liikmesriike ja nende reguleerivaid asutusi üles eraldama olemasolevad piiratud vahendid kriitilise tähtsusega taristu arendamiseks, et meelitada ligi erainvesteeringuid veeldatud maagaasi taristu ja võrkudevaheliste ühenduste jaoks;

31.  on mures tõsiasja pärast, et gaasiimport Venemaalt oli 2015. aastal 7 % suurem kui 2014. aastal, ning et 41 % 2015. aastal ELi imporditud gaasist pärines Venemaalt; juhib tähelepanu sellele, et sõltuvuse vähendamiseks Venemaa gaasist on veeldatud maagaas ja gaasi hoiustamine äärmiselt tähtsad, nagu ka suurem energiatõhusus ja taastuvenergia kasutuselevõtmine;

32.  väljendab muret Nord Streami torujuhtme võimsuse kavandatud kahekordistamise ning ebameeldivate tagajärgede pärast, mida see võib avaldada energiajulgeolekule ja tarneallikate mitmekesistamisele ning liikmesriikide vahelise solidaarsuse põhimõttele; rõhutab projekti geopoliitilisi tagajärgi ning täielikult integreeritud, kindla, konkurentsivõimelise ja säästva energialiidu aluspõhimõtteid, rõhutades, et sellele projektile ei tohiks anda ELi rahalist toetust ega teha erandeid ELi õigusest; rõhutab, et Nord Streami torujuhtme võimsuse kahekordistamine annaks ühele äriühingule valitseva seisundi Euroopa gaasiturul ja seda tuleks vältida;

33.  on seisukohal, et kui Euroopa huvidele vastupidiselt rajatakse Nord Stream 2, tuleb tingimata põhjalikult hinnata juurdepääsu veeldatud maagaasi terminalidele ning põhja-lõuna gaasikoridori olukorda;

Gaasi siseturu väljakujundamine: kaubanduslikud, õiguslikud ja regulatiivsed aspektid

ELi muutmine veeldatud maagaasi atraktiivseks turuks

34.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid täielikult kolmanda energiapaketi ja gaasivõrke käsitlevad eeskirjad;

35.  rõhutab olulist rolli, mida hästi omavahel ühendatud vedelgaasibörsid etendavad gaasiturgudel, mis tagaks integreeritud ühtse turu, kus gaasivood saavad vabalt turuhinna signaalide kohaselt piire ületada;

36.  rõhutab, et suured gaasivarud Põhja-Aafrika riikides ja hiljutised leiud Vahemere piirkonna idaosas annavad piirkonnale võimaluse saada gaasi Euroopasse transportimise edukaks keskuseks; on seisukohal, et Vahemere piirkonnas rajatav uus veeldatud maagaasi võimsus võib olla taristukeskuse alus;

37.  toonitab, et gaasi siseturu väljakujundamine ja regulatiivsete takistuste kõrvaldamine parandaks oluliselt gaasiturgude likviidsust; nõuab tungivalt, et sidusrühmad viiksid nii kiiresti kui võimalik lõpuni töö ühtlustatud gaasiülekandetariifide struktuuri käsitlevate võrgueeskirjadega;

38.  tuletab meelde jätkuvat vajadust aktiivse koostöö järele liikmesriikide valitsuste, reguleerivate asutuste ja peamiste sidusrühmade vahel piiriüleste investeeringute valdkonnas, pidades alati lisaks liikmesriikide huvidele silmas Euroopa perspektiivi;

Gaasihoidlad siseturul

39.  rõhutab vajadust töötada kogu ELis välja ühtlustatud tariifistruktuurid ja suurendada läbipaistvust tariifide kindlaksmääramisel, et saavutada olemasolevate gaasihoidlate suurem kasutusmäär; on seisukohal, et ühtlustatud gaasiülekandetariifide struktuuri käsitlevad võrgueeskirjad peaksid võtma arvesse ühtlustamise vajadust;

40.  toetab komisjoni ettepanekut võimaldada biometaani ja muude taastuvatest allikatest pärit gaaside kasutamist, mis vastavad asjakohastele ELi kvaliteedistandarditele gaasi ülekandmise, jaotuse ja hoiustamise osas; soovitab sellega seoses võtta arvesse tehnilisi parameetreid, gaasi kvaliteeti, kulutõhusust, mastaabisäästu ning võimalikke kohalikke või piirkondlikke võrgulahendusi;

41.  nõuab, et liikmesriigid rakendaksid täielikult kolmanda energiapaketi, eelkõige seoses biometaanile juurdepääsu tagamist võrgule ja hoidlatele käsitlevate sätetega; toob sellega seoses esile direktiivi 2009/73/EÜ, mille kohaselt peaksid liikmesriigid tagama, et vajalikke kvaliteedinõudeid arvesse võttes antakse biogaasile ja biomassist toodetud gaasile ja teistele gaasi liikidele mittediskrimineeriv juurdepääs gaasisüsteemile, kui kõnealune juurdepääs on alaliselt kooskõlas asjaomaste tehniliste eeskirjade ja ohutusstandarditega;

42.  julgustab veeldatud maagaasi ja hoidlate käitajaid koostöös riikide reguleerivate asutustega töötama välja uusi paindlikke tooteid ja teenuseid, mis vastavad kehtivatele ELi õigusaktidele, et muuta veeldatud maagaasi taasgaasistamine ja hoiustamine atraktiivsemaks ning olemasolevate veeldatud maagaasi ja hoidlate taristu kasutamise maksimeerimiseks;

Hoidlate rolli optimeerimine gaasivarustuse kindluse tagamiseks

43.  rõhutab gaasihoidlate pakutavate vahetute, äärmiselt paindlike teenuste rolli teatavates liikmesriikides ning juhib tähelepanu asjaolule, et tarnehäire korral erineb gaasihoidla roll veeldatud maagaasi rollist, mille tarneahela logistika ei pruugi tagada sama reageerimisvõimet;

44.  rõhutab, et regulatiivsete tõkete kõrvaldamine on oluline piirkondlike hoiustamisvõimaluste arendamiseks; usub, et teatavad hoidlad võivad pakkuda vajadustele kohandatud rahvusvahelisi teenuseid, muu hulgas piiriülese transpordiga seotud hoiustamisteenuseid; soovitab piirkondlikel kõrgetasemelistel töörühmadel teha ulatuslikumalt koostööd, et leida uuenduslikke lahendusi sellele, kuidas kasutada strateegiliselt väärtuslikke varasid piirkondlikul ja Euroopa tasandil tõhusalt;

EL kui osaline rahvusvahelisel veeldatud maagaasi turul

45.  võtab teadmiseks tärkava ülemaailmse suundumuse suurendada veeldamisvõimsust ja selle võimaliku mõju Euroopa gaasiturule;

46.  on seisukohal, et EL kui kasvava tähtsusega turg võib aidata välja töötada gaasikaubanduse eeskirju, et suurendada üleilmsete gaasiturgude paindlikkust ja lähenemist;

47.  toetab komisjoni, Euroopa välisteenistuse ja liikmesriikide aktiivset osalemist energiadiplomaatias eesmärgiga edendada eeskirjadel põhinevat, läbipaistvat ja hästitoimivat ülemaailmset gaasiturgu;

48.  rõhutab, et ELi sõltuvust autoritaarsetelt ja inimõigusi rikkuvatelt režiimidelt saadavast gaasi- ja naftaimpordist tuleb vähendada või sellest täielikult vabaneda, et tagada kooskõla ELi alusväärtustega ja ELi välistegevuse tulemuslikkus;

49.  nõuab ulatuslikumat institutsionaalset lähenemist ja koostoimet ning eelkõige energiajulgeoleku välispoliitiliste prioriteetide suuremat integreerimist komisjoni asepresidendi ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja (edaspidi „kõrge esindaja“) poliitikameetmetesse ning kõrge esindaja ja Euroopa Komisjoni vastutavate volinike tegevuse paremat kooskõlastamist; kutsub kõrget esindajat koos liikmesriikidega üles tõhustama praegust ja looma uut energiaalast koostööd praeguste ja võimalike tulevaste tarnijatega ning transiidiriikide ja teiste tähtsate osapooltega; palub sellega seoses kõrgel esindajal regulaarselt teavitada Euroopa Parlamenti ELi energiadiplomaatia tegevuskava rakendamisest;

50.  rõhutab vajadust kõrvaldada sellise veeldatud maagaasi ülemaailmse vabakaubanduse takistused, mille tootmine on jätkusuutlik; nõuab sellega seoses tungivalt, et USA poliitikakujundajad suurendaksid investeerimiskindlust ning võtaksid vabakaubanduslepinguga hõlmamata riikidesse toimuva gaasi eksportimiseks lubade andmise menetluse puhul kasutusele selged kriteeriumid ja tähtajad;

51.  rõhutab vajadust suurendada ülemaailmsetel vabakaubanduse foorumitel teadlikkust imporditud veeldatud maagaasi keskkonna-, kliima- ja sotsiaalsest mõjust; rõhutab eelkõige vajadust tagada metaani kontrollimatute heitkoguste minimeerimine;

52.  rõhutab, et veeldatud maagaasi kasutamine võib tuua kaasa ka mere- ja maanteetranspordist pärit kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemise, juhul kui võetakse kõik tõhusad meetmed metaani eraldumise minimeerimiseks kütuse kogu olelusringi vältel, kaasa arvatud tootmis-, jaotamis- ja põlemisetapis; nõuab seepärast asjakohaseid meetmeid metaani eraldumise minimeerimiseks veeldatud maagaasi koguahelas, kasutades selleks parimaid kättesaadavaid tehnoloogiaid, ning teadus- ja arendustegevuse piisava rahastamise tagamist selle eesmärgi jaoks;

53.  rõhutab, et energiajulgeoleku seisukohast on kaubandusel väga tähtis roll ning et oluline vahend on ka tugevad energiapartnerlused, mida toetavad ELi kaubanduslepingutesse lisatavad energeetikapeatükid; peab väga tähtsaks, et ELi kaubanduspoliitika edendaks liidu ja liikmesriikide energiavarustuse mitmekesistamist ja vähendaks sõltuvust liiga väheste tarnijate imporditavast energiast; rõhutab, et EL peaks uurima uusi partnerlusi, vaatama läbi olemasolevad ja pidama konkreetseid energiakõnelusi teiste partneritega sellistes piirkondades nagu Kesk-Aasia, Põhja-Aafrika ja Ameerika, aga ka mujal; märgib, et EL peaks võtma rahvusvahelisel energiadiplomaatia areenil ennetavama rolli; nõuab suuremat sidusust ELi kaubandus- ja energiapoliitika vahel; rõhutab, et rahvusvahelised läbirääkimised veeldatud maagaasi üle peavad olema läbipaistvamad; usub, et praegustel ja tulevastel läbirääkimistel selliste partneritega nagu USA ja Austraalia peaks energia olema tähtsal kohal; toonitab, et EL peaks tegema rahvusvaheliste partneritega tihedat koostööd, et kujundada välja konkurentsil põhinev ja läbipaistev ülemaailmne veeldatud maagaasi turg;

54.  tuletab meelde, et EL ja liikmesriigid peavad tulevaste probleemide lahendamiseks ning energia ja kliimamuutustega seotud eesmärkide täitmiseks, arvestades nendes poliitikavaldkondades valitsevaid üldisi piiranguid, võtma olemasolevate õigusraamistike ja mitmepoolsete konventsioonide alusel ühiseid meetmeid ka rahvusvahelisel tasandil, tõstatades energiajulgeoleku- ja energia jätkusuutlikkuse küsimusi rahvusvahelistel kaubandusfoorumitel, samuti gaasiimpordist sõltuvate partnerriikidega; rõhutab samal ajal, et EL peaks toetama ja edendama energiatõhusust;

55.  on seisukohal, et eriti tähtis on kaubanduspoliitika, mis loob ELi liikmesriikide era- ja avaliku sektori ettevõtetele märkimisväärseid võimalusi puhaste, turvaliste ja energiatõhusate tehnoloogiate valdkonnas, eelkõige arvestades kasvavat ülemaailmset energianõudlust; nõuab, et puhaste tehnoloogiate tariife vähendataks oluliselt keskkonnasõbralike kaupade algatuse raames ning ka ELi vabakaubanduslepingutega, mis peavad võitlema energiaallikatega kauplemise mittetariifsete tõkete vastu;

56.  märgib, kui oluline on ELi energiajulgeoleku jaoks Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP) energiat ja tooraineid käsitlev peatükk; peab kiiduväärseks komisjoni tööd selle nimel, et kaotada piirangud USA gaasi eksportimiseks ELi;

57.  on seisukohal, et 12,2 miljardi kuupmeetri lisandumine 2016. aasta jooksul turule USA idarannikul asuva Sabine Passi veeldatud maagaasi terminali kaudu, samuti täiendav 74 miljardi kuupmeetrine võimsus, mis võib lisanduda mitmete USA projektidega enne 2020. aastat, pakub Euroopa jaoks olulist võimalust tihendada energiakaubandussidemeid USAga; usub, et TTIP energiat ja tooraineid käsitleva peatüki kõneluste lõpuleviimine suurendab oluliselt ELi gaasivarustuse võimalusi;

58.  on seisukohal, et Euroopa ettevõtteid ei tohiks takistada tegutsemast kolmandate riikide energiaturgudel samadel tingimustel kohalike ettevõtetega; rõhutab, et Euroopa energiaturul tegutsevad kolmandate riikide ettevõtted peavad järgima Euroopa seadusi; rõhutab, et sellised üksused peavad olema struktuurilt läbipaistvad, et nendes osalust omavaid isikuid oleks võimalik välja selgitada.

59.  rõhutab, et veeldatud maagaasi torustike projekteerimisel, ehitamisel ning kasutamisel, samuti gaasivarude ja allikate kasutamisel tuleb järgida kõrgeimaid keskkonnanorme, samuti austada rahvusvahelisi töötervishoiu ja tööohutuse standardeid; rõhutab, et on vaja suurendada teadlikkust imporditud veeldatud maagaasi keskkonna-, kliima- ja sotsiaalsetest mõjudest; kordab, et on vaja kaasata kohalikke kogukondi ja tugineda realistlikele hinnangutele tarbimise kohta ning ehituste puhul uute infrastruktuuride kavandamise kohta; rõhutab, et üleminek veeldatud maagaasile võib teha lõpu meretranspordi sõltuvusele söest; kutsub ELi üles andma Euroopa projektidele sel eesmärgil rahalist toetust;

60.  rõhutab, et kuna veeldatud maagaasi pakkumine lähiaastatel tõenäoliselt suureneb, võib käesolevat strateegiat täiendada veeldatud maagaasi transportimiseks kasutatavate laevade vajaduse hindamisega ja meetmetega, mis aitaksid ELi laevatehastel olukorda ära kasutada ning seeläbi saavutada eesmärki tõsta tööstuse osakaal 2020. aastaks 20 %-ni SKPst; nõuab ohutusnõudeid, et veeldatud maagaasi transporti saaks jälgida ning vajaduse korral allutada see rangematele tingimustele seoses terrorismivastaste meetmetega;

Jätkusuutlikkus ja veeldatud maagaasi kasutamine alternatiivkütusena transpordis ning soojus- ja elektrienergia tootmisel

61.  tunnistab veeldatud maagaasi potentsiaali alternatiivse kütusena nii maantee- kui ka meretranspordis; rõhutab, et veeldatud maagaasi ulatuslikum kasutamine kaubaveo puhul võib kaasa aidata ülemaailmse CO2, SOx ja NOx heite vähendamisele, eelkõige meretranspordis veeldatud maagaasi jõul töötavate mootorite suurema kasutamise kaudu;

62.  rõhutab asjaolu, et tanklate taristu võrgustik on transpordisektoris veeldatud maagaasi alternatiivse kütusena märkimisväärse kasutuselevõtu eeltingimus; kutsub sellega seoses komisjoni ja liikmesriike üles tagama direktiivi 2014/94/EL (alternatiivkütuste taristu kasutuselevõtu kohta) täieliku rakendamise, sealhulgas veeldatud maagaasi tanklate rajamise piki üleeuroopalise transpordivõrgu koridore ning mere- ja siseveesadamates, asendades rohkem saastavad tavakütused; rõhutab sellega seoses siiski, et veeldatud maagaas ei tohiks asendada taastuvaid energiaallikaid, et tagada kooskõla jätkusuutlikkuse eesmärkidega;

63.  peab vajalikuks arendada mereteid, eelkõige Assoori saarestikus, mis tänu oma geograafilisele asendile võiks olla veeldatud maagaasi Atlandi-üleste marsruutide puhul peamine tankimiskoht; nõuab tungivalt, et komisjon eraldaks sel eesmärgil Euroopa projektide toetuseks vahendeid;

64.  palub komisjonil luua koos liikmesriikide ja nende piirkondadega merendussektori ühine projekt „Veeldatud maagaasi sinised koridorid saarte jaoks“, mis hõlmaks üleeuroopalise transpordivõrgu üldise võrgu sadamaid, et luua veeldatud maagaasi jaoks vajalik taristu ning ühendada nimetatud võrk üleeuroopalise transpordivõrgu põhivõrguga;

65.  kutsub liikmesriike lisaks üles tagama direktiivi 2014/94/EL rakendamine seoses surumaagaasi tanklate rajamisega, mis tagaks, et seda kütust kasutavad mootorsõidukid saavad liigelda linna- ja eeslinnaasumites ja teistel tiheasustusaladel, ning seoses tanklate rajamisega vähemalt olemasoleva TEN-T põhivõrgu ulatuses, tagades nii, et sellised sõidukid saavad liigelda kogu liidus;

66.  rõhutab vajadust kehtestada mere- ja siseveelaevade ning mootorsõidukite veeldatud maagaasi tanklate ühtsed tehnilised kirjeldused, nagu on ette nähtud direktiivis 2014/94/EL; nõuab veeldatud maagaasi ladustamise, punkerduse ja laevas kasutamise kohta käivaid rangeid ühtlustatud ohutuseeskirju ja temaatilist koolitust kogu liidus, võimaldades ühtlasi viia läbi samaaegseid punkerdamisi ja kaubavedusid; märgib, et seda tuleks teha tihedas koostöös Rahvusvahelise Mereorganisatsiooniga (IMO) ja Euroopa Meresõiduohutuse Ametiga (EMSA);

67.  rõhutab vajadust tagada teadus- ja arendustegevuse piisav rahastamine, et töötada välja siseveelaevade, merelaevade ja mootorsõidukite täiustatud tehnoloogia eesmärgiga minna kiiresti üle vähese CO2-heitega laevastikule ja sõidukipargile, ning selleks, et töötada välja mehitamata süsteemid veeldatud maagaasi tanklate paigaldamiseks; kutsub komisjoni ja liikmesriike lisaks üles looma stiimuleid veeldatud maagaasil töötavate laeva- ja sõidukimootorite väljatöötamiseks või tavakütustel töötavate mootorite ümberehitamiseks, et neis saaks kasutada veeldatud maagaasi;

68.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kehtestama soodustusi veeldatud maagaasi veoks raudteel, kuna see vähendab ühelt poolt maanteetransporti ja teiselt poolt aitab kaasa sellise kütuse keskkonnasõbralikule ja ohutule veole, milles on vähe saasteaineid;

69.  kutsub komisjoni üles kaaluma pärast sidusrühmadega konsulteerimist, kas lisaks määrusele (EÜ) nr 443/2009, millega kehtestatakse uute sõiduautode heitenormid, tuleks kehtestada süsivesinike heite CO2-ekvivalent, kusjuures üheks eesmärgiks oleks tarbijate teavitamine;

70.  märgib, et väikesemahulise veeldatud maagaasi tehnoloogia kasutamine teatavates valdkondades, nt piiriüleses transpordis või tööstuslikes kõrgjõudlusega rakendustes, võib aidata kaasa nii kliimapoliitika eesmärkide saavutamisele kui ka anda olulise ärilise eelise;

71.  märgib, et veeldatud maagaas ja eriti surumaagaas on samuti ühistranspordi jaoks toimiv lahendus, mis on juba kättesaadav ja mis võib aidata vähendada õhu- ja mürasaastet, parandades seega elutingimusi eelkõige linnastutes;

72.  märgib, et kuigi veeldatud maagaas ja surumaagaas võivad olla toimiv üleminekulahendus transpordi keskkonnamõju vähendamisel, saab neist pikemas perspektiivis kasu üksnes juhul, kui samaaegselt edendatakse sujuvat üleminekut veeldatud biogaasi ja muude taastuvenergia liikide kasutamisele, tagades ka veeldatud maagaasi ja veeldatud biogaasi süsteemide koostalitlusvõime; rõhutab, et ELi veeldatud maagaasi strateegia peab olema kooskõlas laiemate Euroopa kliima- ja energiaeesmärkide ja -prioriteetidega ning COP21 kokkuleppega, kusjuures keskenduda tuleb nõudluse vähendamisele, energiatõhususe suurendamisele ja fossiilkütuste kasutamise järkjärgulisele lõpetamisele;

73.  rõhutab, et veeldatud maagaasi kui alternatiivkütuse arvestatavaks kasutuselevõtmiseks transpordisektoris on vaja tõhusat tankimistaristu võrgustikku; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma stiimuleid sellise taristu väljaarendamiseks, et kaotada lüngad pakkumises ja luua täielik tarnevõrk;

74.  rõhutab, kui oluline on veeldatud maagaasi taristu mere- ja siseveesadamates, et soodustada mitmeliigilisust, kuna sellist taristut saavad kasutada mere- ja siseveelaevad ning kütuse edasise maismaatranspordiga tegelevad veoautod; nõuab tungivalt, et riigisisesed ja piirkondlikud käitajad teeksid tihedat koostööd, et suurendada taristu mitmeotstarbelisust ja kasutatavust;

75.  on seisukohal, et transpordis maagaasi alternatiivse kütusena kasutamise edendamine on oluline ülemaailmne väljakutse, ning nõuab kohustuste võtmist heitkoguste vähendamiseks Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni ja Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni kaudu;

o
o   o

76.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikidele, energiaühenduse sekretariaadile ja energiaühenduse osalisriikidele.

(1) ELT L 307, 28.10.2014, lk 1.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0444.


Kalanduskontrolli ühtlustamine Euroopas
PDF 258kWORD 60k
Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2016. aasta resolutsioon kalanduskontrolli ühtlustamise kohta Euroopas (2015/2093(INI))
P8_TA(2016)0407A8-0234/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõiget 3, mille kohaselt liit taotleb Euroopa säästvat arengut, mis põhineb muu hulgas kõrgetasemelisel keskkonnakaitsel ja keskkonna kvaliteedi parandamisel, samuti Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 11, 43 ja 191,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 349;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–  võttes arvesse nõukogu määrust (EÜ) nr 1224/2009, millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks („kontrollimäärus“),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta, eelkõige selle artikleid 15 ja 36,

–  võttes arvesse nõukogu määrust (EÜ) nr 768/2005, millega moodustatakse Ühenduse Kalanduskontrolli Agentuur,

–  võttes arvesse komisjoni määrust (EÜ) nr 1010/2009, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 (millega luuakse ühenduse süsteem ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks) üksikasjalikud rakenduseeskirjad,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2015/812 seoses lossimiskohustusega, eelkõige selle artikleid 7 ja 9,

–  võttes arvesse komisjoni rakendusmäärust (EL) nr 404/2011, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1224/2009 (millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks) üksikasjalikud rakenduseeskirjad,

–  võttes arvesse oma 5. veebruari 2014. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1224/2009, millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks(1),

–  võttes arvesse oma 6. juuli 2016. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 768/2005, millega luuakse Ühenduse Kalanduskontrolli Agentuur(2),

–  võttes arvesse oma 12. mai 2016. aasta resolutsiooni kalandus- ja vesiviljelustoodete jälgitavuse kohta toitlustuses ja jaekaubanduses(3),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit (A8-0234/2016),

A.  arvestades, et nõukogu määruse (EÜ) nr 1224/2009 (millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem) kohaldamisala on Euroopa Liit;

B.  arvestades, et rakendusmääruse (EL) nr 404/2011 kohased eri inspekteerimisaruande mudelite vormid ei ole omavahel ühtlustatud ja neis kasutatakse samade küsimuste kohta eri nimetusi, mis raskendab asutustevahelist jooksvat teabevahetust;

C.  arvestades, et elektroonilise püügipäeviku täitmiseks vajalikud andmevahetusprotokollid koostati viimati 2010. aasta juulis ning et elektroonilised püügipäevikud on olnud kohustuslikud alates 2010. aasta jaanuarist;

D.  arvestades, et kalanduskontrolli regulaarsuse, sageduse, kestuse, ranguse, põhjalikkuse, tulemuslikkuse ja meetodite osas valitseb Euroopa kas tegelik või siis kalurite poolt tajutav ebavõrdsus ning vaja on võrdset ja mittediskrimineerivat kohtlemist;

E.  arvestades, et kalanduskontroll peaks saama tugineda kalandussektori täielikule ja aktiivsele osalemisele;

F.  arvestades, et punktisüsteem karistab kalalaevu, mitte aga laevaomanikke, kalureid või teisi tootmisahelas osalejaid;

G.  arvestades, et kalandussektor on tähtis osaline merede ja ookeanide jätkusuutlikul majandamisel;

H.  arvestades, et, jättes kõrvale võimalikud piirkondlikud erisused, esinevad liikmesriikides suured erinevused ELi eeskirjade, eriti nn kontrollimäärusest tulenevate eeskirjade kohaldamisel, ning arvestades, et kõigil liikmesriikidel on erinevad õigussüsteemid ja haldus- ja kohtustruktuurid, mis kajastub paratamatult ka ÜKP eeskirjade eiramise eest ette nähtud haldus- ja/või kriminaalkaristuste süsteemis ning asjaolus, et erinevad karistused põhjustavad liikmesriikide vahel erinevusi ja ebaõiglust;

I.  arvestades, et on tuvastatud riskid tulenevalt asjaolust, et liikmesriikide inspektoritele ei ole alati kättesaadavad vajalikud andmed, mis võimaldaksid välisriikide laevu tulemuslikult inspekteerida, ning et kontrolli ja karistuste erinev käsitlus tekitab liikmesriikidele probleeme, kui nad leitud rikkumiste osas koos lipuriikidega järelmeetmeid võtavad;

J.  arvestades, et vaja on rangemat kontrolli selliste toodete üle, mis satuvad ELi ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi tulemusena, ning et kõigis liikmesriikides tuleb tagada võrdsel tasemel kontroll sellise püügi üle;

K.  arvestades, et määruse (EÜ) nr 1224/2009 rakendamise ja sellega seotud karistuste eest vastutavad liikmesriigid;

L.  arvestades, et mõnedes liikmesriikides puuduvad eraldi kalandusinspektsioonid;

M.  arvestades, et Euroopa Kalanduskontrolli Ametil, mis loodi selleks, et edendada ühise kalanduspoliitika kohaseid kõige rangemaid kontrollistandardeid, on tema käsutuses olevate vahendite nappusele vaatamata tähtis koht kontrollisüsteemi ühtsel rakendamisel;

N.  arvestades, et Euroopa Merendus- ja Kalandusfond (EMKF) saab aidata kaasa kalanduskontrolli parandamisele ja kaasajastamisele, seda eelkõige eelarveridade 11 06 62 02 (ühise kalanduspoliitika ja integreeritud merenduspoliitika kontroll ja rakendamine) ja 11 06 64 (Euroopa Kalanduskontrolli Amet) kaudu;

O.  arvestades, et saagi merre tagasiheitmise keeld on rakendatud ning on tegelikkuses kalandusettevõtjate suhtes ebaõiglaselt range kuna isegi juhul, kui kalurid kasutavad ELi õigusega lubatud abivahendeid ning püüavad igati juhuslikku kaaspüüki vältida, võidakse neid karistada ainuüksi selle eest, et niisugune püük ületab ELi ja siseriiklike õigusaktidega lubatud maksimumkoguseid;

P.  arvestades, et püügivõtted ja -vahendid on muutunud ja arenenud ning selleks, et seiresüsteemid ja -viisid oleksid tõhusad, tuleb neid samuti ajakohastada; tuletab meelde, et selle jaoks saab ära kasutada EMKFi;

Q.  arvestades, et kontrollil on keskne küsimus lossimiskohustus ning et seadusandjad ja kontrolliasutused peavad sellele erilist tähelepanu pöörama;

R.  arvestades, et sellised odavad jälgimistehnoloogiad nagu automaatne identifitseerimissüsteem (AIS) võimaldavad vabatahtlikku kontrolli, lihtsustavad jälgimist ja suurendavad kalurite ohutust;

S.  arvestades, et ebaseaduslik, teatamata ja reguleerimata kalapüük ning selliselt püütud saagiga kauplemine kujutab endast ülemaailmse haardega kuritegevust;

T.  arvestades, et mereannisektoris on kalaoksjonitel suur tähtsus ja keskne koht lossitud kala kontrollimisel;

U.  arvestades, et liikmesriikidel on erinevad õigussüsteemid ning et kogutud tõendid peavad olema neis erinevates, igale süüdistusi esitavale liikmesriigile eriomastes süsteemides lubatud ja kasutatavad;

V.  arvestades, et kontrollimääruse rakendamisel on parimad liitlased hea väljaõppega ja stimuleeritud kalurid, kes mõistavad kontrollist saadavat kasu ja toetavad seda aktiivselt;

I – Ühtlustamise pidurid

1.  rõhutab, kui tähtis on tagada kalapüügitegevuse mõjus kontroll selleks, et kindlustada mere elusressursside säästev kasutamine ja säilitada ELi eri laevastikele võrdsed konkurentsitingimused; kutsub liikmesriike üles tagama kontrollimääruse mõjusat rakendamist;

2.  rõhutab, et ELi ulatusliku võitlusega ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu kogu maailmas peab kaasnema kontrollimääruse mõjus rakendamine oma koduvetes;

3.  rõhutab kontrollide kohaldamisalade mitmekesisust ning kontrollikohtade erisusi ja sellest tulenevat kalanduskontrolli diskrimineerivat iseloomu, kuivõrd mõned liikmesriigid korraldavad kontrolle kogu kala tarneahela ulatuses ning teised ainult ahela teatavates lülides, jättes kõrvale näiteks transpordi, püügi või toitlustamisega seotud küsimused;

4.  tunnistab, et kehtiv kontrollimäärus koos ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määrusega on kontrollikorda oluliselt parandanud, nii näiteks on mitmeid varem üksteisest eraldatud määrusi ühtlustatud, tunnistatakse uute tehnoloogiate kasutamise võimalust, on tehtud esimesed sammud karistuste ühtlustamise suunas, selgitatud komisjoni ja liikmesriikide ülesandeid, on paranenud jälgitavus ja saavutatud veel muudki;

5.  tuletab meelde, et kalurite suhtumist määrustesse mõjutab see, kas neid loetakse õiglasteks, kas kehtestatud eeskirju peetakse sisuliselt vajalikeks ning kas määrus on kooskõlas traditsiooniliste kalandustegevuste ja -tavadega;

6.  peab vajalikuks eri merealadel toimuvas kalapüügis selgus luua, seda liigitada ja kehtestada vastavad normid;

7.  täheldab, et on erinevusi kontrollide korraldamises, kuna teatud liikmesriigid jagavad need eri haldusasutuste vahel, kuid teistes tegeleb kontrollidega ainult üks organ, samuti erinevad kontrollide läbiviimiseks kasutatavates instrumendid, vahendid ning logistilised, rahalised ja inimressursid; märgib ka, et selline olukord teeb raskeks tagada juhtimise läbipaistvust ja teabe kättesaadavust;

8.  juhib tähelepanu sellele, et kontrollide erinev tulemuslikkus on tingitud ka ELi püügipiirkondade ülimast mitmekesisusest, kuna need ulatuvad väikestest, piiratud ja naaberriikide vahel jagatud varudega piirkondadest kuni väga kaugete püügipiirkondadeni; väidab, et äärepoolseimate piirkondade iseärasused (hiigelsuured ja valdavalt ookeanialadest koosnevad majandusvööndid, asjaolu, et püütakse valdavalt süvaveeliike ja pika rändega kalaliike, ning alternatiivsete ressursside nappus) tingivad selgelt vajaduse rangema kontrolli järele neis piirkondades, mis on kalandusest tugevalt sõltuvad ning äärmiselt ohustatud ÜKP eeskirju teadaolevalt rikkuvate laevastike tegevusest;

9.  nõuab liikmesriikidelt kontrollimääruse täielikku ja nõuetekohast rakendamist, et saada selgeks, milliseid selle osi tuleb eelseisval läbivaatamisel parandada, mis peaks andma meile ka tulevikus toimiva ja kergesti kohaldatava kontrollimääruse;

10.  märgib, et riskihindamisel põhineva kontrolli ning kalandustegevuse ja saagi turustuskanalite pistelisel kontrollil põhineva kontrolli lähenemisviisid on erinevad;

11.  märgib, et praegused tehnilised meetmed on keerukad ning eri õigusnorme on äärmiselt palju, need võivad olla vastuolulised, sisaldada arvukaid erandeid ja olla hajutatud hulga eri õigusaktide vahel, mis raskendab mitte üksnes nende mõistmist, vaid ka kontrollimist ja jõustamist;

12.  tuletab meelde, et enamik pistelisi kontrolle toimub lossimisel, samas kui merel toimuvate kontrollide käigus ilmnevate rikkumiste näiline määr on suurem kui maal läbiviidud kontrollide puhul, kuna need põhinevad riskihindamisel;

13.  tuletab meelde, et kuna kalanduses lossimiskohustuse kehtestamine on pöördelise tähtsusega muutus, nähakse koondmääruses ((EL) 2015/812) ette kaheaastane üleminekuaeg, mille vältel lossimiskohustuse mittetäitmist ei loeta tõsiseks rikkumiseks; nõuab vajaduse korral üleminekuaja pikendamist;

14.  märgib, et liikmesriigid ja teinekord ka piirkonnad võtavad eeskirju riiklikku ja piirkondlikku õigusesse üle erinevalt, kuna nõukogu määrus (EÜ) nr 1224/2009 sisaldab palju vabatahtlikkusel põhinevaid sätteid; rõhutab määruse mõningate sätete praktikas jõustamise keerukust, kas siis seetõttu, et neid on reaalselt raske kohaldada, näiteks kalandussektorit iseloomustavate põhinäitajate (laevastik, püügivahendid, püügipiirkonnad ja sihtliigid) tõttu, mis eri merealade, liikmesriikide ja püügiviiside lõikes oluliselt varieeruvad, või vastuolude pärast, mille tõttu inspektorid võivad sätteid erinevalt tõlgendada;

15.  märgib, et rikkumiste tase erineb liikmesriigiti ning sama rikkumise eest võidakse karistada kas haldus- või kriminaalkorras; märgib, et punktipõhine püügilubade süsteem, mille puhul eeskirjade rikkumise eest punkte maha arvatakse, on sobiv üleeuroopaline vahend, mis võib anda raamistiku raskete rikkumiste eest määratavate karistuste jaoks, kuid et vajaliku ühtlustamise puudumise korral raskendab see juba niigi valitsevat ebavõrdsust eri liikmesriikide ettevõtjate vahel; nõuab, et karistused ei oleks erinevad;

16.  märgib, et usalduse ja läbipaistvuse puudumine liikmesriikide vahel on üks põhiprobleeme, mis takistab määrusega seotud andmete jagamist; soovitab sellisest olukorrast üle saada, et tagada kõigile kaluritele võrsed konkurentsitingimused;

17.  tuletab meelde, et Euroopa Kalanduskontrolli Amet tagab ühiste kontrolli-, inspektsiooni- ja järelevalvenõuete rakendamise ning lihtsustab liikmesriikidevahelist operatiivkoostööd ühiskasutuskavade abil; rõhutab, et tähtis on tugevdada Euroopa Kalanduskontrolli Ameti volitusi, et viia läbi ühiseid kalanduskontrolle, mis võimaldaksid paljude kohalike, piirkondlike ja riiklike asutuste ning ELi tasandil rannikuvalvet teostavate ELi asutuste tõhusat ja kooskõlastatud tegevust; nõuab, et Euroopa Kalanduskontrolli Amet eraldaks selle ülesande jaoks rohkem vahendeid;

18.  leiab, et kalandusinspektorite põhikoolituse õppekava rakendamine Euroopa Kalanduskontrolli Ameti poolt on inspektorite koolituse ja kontrollimenetluste standardimise keskne küsimus ning nõuab selle kasutamist kõigis liikmesriikides; märgib, et liikmesriigid ühtlustavad oma koolitusnõudeid ainult vabatahtlikult, mis tähendab nende kutsekvalifikatsioonide, värbamise ja eesmärkide sisulist erinevust;

19.  täheldab, et kalureid koolitatakse ja teavitatakse liikmesriikides erinevalt ning ei ole rakendatud ühtegi vahendit kontrollimääruse lihtsustamiseks või selle sisu ja eesmärkide kättesaadavamaks tegemiseks; on seisukohal, et sellise olukorra tulemuseks on teadlikkuse puudumine, mis kõige rohkem takistab asjakohaste õigusaktide soovitavat ühetaolist kohaldamist; soovitab tungivalt nimetatud vahendid võimalikult kiiresti kasutusele võtta;

20.  märgib, et ehkki tarbijad on tänu komisjoni laialdastele teadlikkuse tõstmise kampaaniatele aja jooksul muutunud üha teadlikumaks sellest, mida nad ostavad ja kust see pärit on, puudub neil võimalus saada õiget teavet restoranis pakutavate kalatoodete kohta, kuna müügiahela selle lõpplüli jaoks ei ole kohustuslikke nõudeid kehtestatud;

21.  rõhutab, et merejärelevalve parandamiseks on hädavajalik uute seire ja teabe reaalajas edastamise tehnoloogiate kasutamine; nõuab liikmesriikides kasutatavate seadmete muutmist tehniliselt ühilduvateks ning kontrolli jaoks vajalike andmebaaside osalist jagamist ja sellekohastest puudustest tingitud ebavõrdsuse ja tõhususe kadude taunimist;

22.  juhib tähelepanu asjaolule, et seni ei ole antud hinnangut sisulisele võimatusele mõningaid eeskirju jõustada laevade erinevate tehnoloogiliste tasemete, maapealse logistika ning tegevuse erineva korralduse tõttu eri sadamates;

23.  rõhutab EMKFi tähtsust, eelkõige selle ÜKP eesmärkide kontrollimiseks eraldatud eelarveosa tõttu, mille suurus aastatel 2014–2020 on 580 miljonit eurot;

24.  rõhutab vajadust tagada ühtse turu ühetaolisus ning kontrollinõuete ühesugune täitmine liikmesriikides, nii et liikmesriikides oleks sise- ja väliskontrolli kvaliteedi tase ühesugune ega sõltuks sellest, millise piiri kaudu tooted ELi sisenevad;

II – Muudatusettepanekud

25.  pooldab liidu õigusaktide lihtsustamist ja täiustamist ja halduskoormuse vähendamist, et saavutada parem õigusloome, eeskätt nõukogu määruse (EÜ) nr 1224/2009 hiljemalt 2017. aastaks kavandatud piiratud ja sihipärase läbivaatamisega, mille juures jääksid kehtima ÜKP rikkumist tõkestada, avastada ja nende eest karistada aitavad mõjusad eeskirjad ning keskendutaks eeskätt normide paremale rakendamisele eri liikmesriikide vahel, milleks tuleb eriti uurida suurema ühtlustamise küsimusi, ning eeldades, et kõnealuse lihtsustamise aluseks on tugev olemasolev kontrollivõrgustik ja sellega ei lõdvendata kõige rangemaid töötajate, keskkonna, ametiühingute või ühiskonna kaitse nõudeid;

26.  on seisukohal, et uues ÜKPs kavandatud piirkondadeks jaotamiseks on vaja ühtset ja mõistlikku kontrollisüsteemi; on kindlalt vastu kontrollimääruse nõrgendamisele ning on veendunud, et liikmesriigid saavad kasutada ka juba kehtiva raamistikuga võimaldatud paindlikkust;

27.  nõuab, et ELi institutsioonid teeksid määruse läbivaatamisel koostööd kalandussektoriga, eriti traditsioonilise väikesemahulise rannakalapüügi valdkonnas, mida kõigi uute õigusaktidega peaks püüdma toetada ja edendada;

28.  rõhutab vajadust korraldada õigusaktide koostamisel või läbivaatamisel arutelusid erinevate riiklike, piirkondlike ja äärepoolseimate piirkondade asutustega;

29.  väidab, et tihedam liikmesriikidevaheline koostöö aitaks kontrollitegevust veelgi ühtlustada; rõhutab sellega seoses liidu kalanduskontrolli süsteemist tulenevate kohustuste täitmist käsitleva eksperdirühma tähtsust;

30.  tuletab komisjonile meelde vajadust luua enne kohustuslike eeskirjade rakendamist sobiv õigus- ja töökeskkond, et vältida vastuolulisi olukordi;

31.  on seisukohal, et komisjon peab pöörama tähelepanu täpsele ja ühetaolisele ülevõtmisele ning kontrollima kehtivate õigusaktide rakendamise seisu, määrates selleks näiteks minimaalse kaubapartiide määra, mida iga liikmesriik peab kontrollima; on lisaks veendunud, et kontrollimenetlused peavad olema läbipaistvad, õiglased ja standardsed, nii et nendega pannakse liikmesriigid oma kalurite kontrollimisel võrdsesse olukorda, ning et kontrollieeskirjad peaksid olema lihtsamad, põhjalikumad ja järjepidevamad;

32.  toetab tugevamat kontrolli ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata püügiga saadud kala impordi tõkestamiseks, muu hulgas luues riiklikud uurimismeeskonnad spetsialiseerunud kalakaitseinspektoritest, kes oskavad kõige paremini riske avastada, ning kehtestades kontrollimisele kuuluvate kaubapartiide miinimummäära;

33.  on veendunud vajaduses koguda, hallata ja kasutada lossimiskohustusega seotud kvaliteetseid andmeid, et kontrollida ja hinnata lossimiskohustuse rakendamise tulemuslikkust ja viia andmete kogumine kooskõlla läbivaadatud ÜKPst tulenevate nõuetega;

34.  nõuab, et liikmesriigid ja nende merekalandust kontrollivad asutused moodustaksid spetsialiseerunud kalakaitseinspektorite meeskonnad; toetab ja nõuab liikmesriikidevahelist tihedamat koostööd inspektorite, kontrollimeetodite ja andmete vahetamise, riskihinnangute jagamise ja eri riikide lipu all sõitvate laevade püügikvootide kohta teabe jagamisega;

35.  tuletab meelde, et kontrollimääruse rakendamise eest vastutavad liikmesriigid; kutsub liikmesriike üles täitma oma kohustusi ja tegema omavahel tihedat koostööd, vahetama kogemusi ja andmeid ning muutma võimalikuks kontrollisüsteemide koostalitlusvõime;

36.  on seisukohal, et võimalike eri liiki inspekteerimiste ühetaoline ja prognoositav kohaldamine tänu selliste inspekteerimiste täiemahulisele määratlemisele, ühtlustamisele ja selgitamisele aitaks luua kõigile ELi püügipiirkondadele vajalikud võrdsed tingimused;

37.  juhib tähelepanu sellele, et mõningates piirkondades majandatakse akvatooriumi koos kolmandate riikidega, ning nõuab liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelise koostöö tihendamist;

38.  on veendunud, et liikmesriigid, Euroopa Kalanduskontrolli Amet ja komisjon peavad tegema tihedamat koostööd ja oma tegevust paremini kooskõlastama;

39.  nõuab, et Euroopa Kalanduskontrolli Amet ja liikmesriikide koolitusasutused rakendaksid ühetaolist üleeuroopalist, ühesuguste õppeainete ja standardeeskirjadega kalakaitseinspektorite õppekava, mida võiks osaliselt rahastada EMKFist;

40.  nõuab, et Euroopa Kalanduskontrolli Ameti baasõppekava tuleb EMKFi abiga tõlkida ja seda laialdaselt levitada, näiteks riigiasutuste ametialaste koolituste kaudu; teeb ettepaneku täiendada nimetatud käsiraamatut näidetega inspektorite töökogemustest;

41.  rõhutab, kui tähtis on hinnata ja sertifitseerida kolmandatelt osapooltelt tulnud kontrollikoolituse alaseid algatusi;

42.  teeb ettepaneku täiustada kalurite koolitust ja teavitamist, mis võib toimuda kalurite kutseorganisatsioonide ja rannikualade tegevusrühmade kaudu, et parandada kalurite arusaamist eeskirjade eesmärgist ja üldisest tähtsusest ja juurutada seeläbi eeskirjade mõistmise ja tunnustamise kultuuri; soovitab sel eesmärgil tõhusalt konsulteerida nõuandekomisjonidega; teeb ettepaneku luua kalandusele vajalike dokumentide ja teabe (sealhulgas trahvipunktide süsteemi) veebiandmebaasid, niivõrd kui kehtivad andmekaitsenormid seda lubavad, tehes nõnda eeskirjad kõigile loetaval ja mõistetaval kujul kättesaadavaks; palub, et komisjon hindaks praeguseid tulevaste kalurite koolituskursuseid Euroopas ja avaldaks oma järeldused teatise kujul;

43.  soovitab uurida ideed Euroopa Kalanduskontrolli Ameti elektroonilisest registrist (ühtsest kontaktpunktist), mis sisaldaks kontrollidokumentide ja kontrolliaruannete koondite trükivalmis või elektroonilisi näidiseid; märgib, et ameti elektroonilisse registrisse võiks ka sisestada ja koondada liikmesriikide ja kolmandate riikide väljaantud püügitõendid;

44.  teeb ettepaneku täiustada kontrolliasutuste kasutatavaid riiklikke sidesüsteeme ning rõhutab, et oluline on korrapäraselt levitada teavet tehtud tööst ja selle tulemustest ning anda pidevalt teavet kalavarude suhtes kehtivate eeskirjade, näiteks alammõõtude ja püügipiirkondade ajutiste sulgemiste kohta;

45.  rõhutab vajadust tugevdada EMKFi rolli ning eeskätt tema eelarvet, pädevusi ja personali; soovitab nõukogu määruse (EÜ) nr 1224/2009 artiklites 94 ja 95 esitatud sekkumistingimused läbi vaadata ning eelkõige anda ametile õigus sekkuda kalavarude ülepüügi korral ja selliste varude korral, mis ei ole jõudnud maksimaalse jätkusuutliku saagikuseni;

46.  rõhutab kontrolli tugevdamise ja täiustamise tähtsust, eriti liikmesriikides, kes on siiani kontrollimäärust halvasti täitnud, seda selleks, et tõkestada ebaseaduslikku kalapüüki, täita ÜKP eeskirju ning parandada saadavate andmete kvaliteeti;

47.  tuletab meelde, kui tähtis on andmete reaalajas jagamise võime, eriti kontrollitegevuses, mida EMKF teostab ühiselt koos liikmesriikidega ja mida ta kooskõlastab ühiste rakenduskavade põhjal;

48.  rõhutab, et tähtis on suurendada EMKFi kohalolu liikmesriikide lähikonnas, sealhulgas äärepoolseimates piirkondades;

49.  teeb ettepaneku, et vähemalt kaks Euroopa Parlamendi esindajat osaleksid EMKFi haldusnõukogus, millesse kuulub juba kuus komisjoni esindajat ning üks esindaja igast liikmesriigist, et selliste esindajate hulgas oleks võrdsel arvul mehi ja naisi ning et need isikud nimetaks Euroopa Parlamendi kalanduskomisjon oma liikmete seast;

50.  soovitab kontrolle, näiteks seire näol, laiendada kõigile tootmisahela lülidele ning volitada merel teostatavate kontrollide eest vastutama ühe kindla haldusasutuse, et vältida kontrollide kattumist, millega raisataks logistilisi, rahalisi ja inimressursse, tekitataks segadust ja põhjustataks asjatut survet kalandussektoris tegutsejatele; lisaks nõuab liikmesriikide institutsioonide vahelist ametlikku koostööd, nii et kogu kalanduse tootmisahelat saaks tulemuslikult kontrollida;

51.  palub komisjonil otsustada, kas on õige siduda trahvipunktid püügilubadega; rõhutab, et sellise korra puhul tuleksid laeva müügil trahvipunktid püügiloaga kaasa, mis võib mõnel juhul laevade väärtust vähendada ja seega takistada nende edasimüümist näiteks oma äri alustavatele noortele kaluritele;

52.  soovitab võtta erimeetmeid, et saavutada teadlikumat ja vastutustundlikumat tarbimist restoranides, välistamata seejuures restoraniomanike kohustust anda toodete kohta nõutavat miinimumteavet ja võimaldades samas tarbijatel teostada kaudset kontrolli;

53.  teeb ettepaneku, et siseveekogudel teostaksid kontrolli sõltumatud kohalikud või piirkonnainspektorid, kuni 12 meremiili kaugusel rannikust riiklikud inspektorid ning kõigil muudel vetel ELi inspektorid;

54.  on seisukohal, et riskihindamisele tuginevate kontrollide aluseks peaksid olema läbipaistvad, konkreetsed ja mõõdetavad miinimumkriteeriumid, mis kehtestatakse Euroopa tasandil;

55.  nõuab karistuste standardimist sellisel tasemel, kus need on proportsionaalsed, mittediskrimineerivad ja hoiatavad; eelistab kriminaalkaristustele majandusliku iseloomuga karistusi, kuid seejuures leiab, et vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artiklile 17 tuleks rikkumiste tõkestamisel eelistada ÜKP eeskirju täitvatele kaluritele stiimulite pakkumist;

56.  tuletab meelde, et karistuste eest vastutavad liikmesriigid ning et õiguslikult ei saa Euroopa Liit määruse (EÜ) nr 1224/2009 kaudu karistusi standardida; viitab aga samas punktisüsteemi tähtsusele karistuste jaoks raamistiku loomisel ning kutsub liikmesriike üles praegu valitseva ebavõrdsuse kaotamiseks algatama karistuste ja eelkõige kriminaalkaristuste laialdast standardimist;

57.  on seisukohal, et kaaspüügi korra tegelikuks tulemuseks on kalandusettevõtjate täielik ja objektiivne vastutus, kuna nad võetakse vastutusele isegi juhul, kui nad on toiminud kõigi õigusnormide kohaselt ja ülima hoolega püüdnud juhuslikku kaaspüüki vältida;

58.  on seisukohal, et Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtetega ei sobi kokku kord, kus üksikisik pannakse sisuliselt vastutama millegi eest, mida ta ei ole ei tahtlikult ega hooletusest korda saatnud;

59.  soovitab komisjonil ja liikmesriikidel kaaluda võimalust töötada välja ühtne miinimumkaristus, mis määrataks tõsiste rikkumiste ja/või korduva ebaseadusliku tegevuse eest;

60.  soovitab kehtestada rangemad karistused ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi eest;

61.  eeskirjade täitmise parandamiseks nõuab häid eeskujusid tutvustavate mehhanismide loomist;

62.  on seisukohal, et mõningate selliste õigusnormide tõlgendamine, mille kohaselt juhusliku kaaspüügi määrade ületamise eest määratakse karistus, arvestamata, et tegutseti seaduskuulekalt ja tegemist ei olnud ei hooletuse ega tahtliku rikkumisega, läheb selgelt vastuollu Euroopa Liidu aluspõhimõtetega, mis on sätestatud Euroopa Liidu lepingu kui esmase õigusakti artiklis 6;

63.  palub komisjonil välja töötada mõistetavad ja kergesti järgitavad suunised, mis hoiaksid ära liikmesriikide ebavõrdse kohtlemise, eriti kui ettevõtjad kaaspüügi andmete vabatahtliku teatamisega näitavad, et nad toimisid heauskselt ja et saagi koosseis oli puht juhuslik;

64.  on seisukohal, et kui aidata ettevõtjatel investeerida moodsasse tehnoloogiasse ja seadmetesse, mis on eri liikmesriikides ühilduvad ja mida on lihtne ajakohastada, muudab see kontrolli õiglasemaks, tõhusamaks ja tasakaalustatumaks;

65.  soovitab seada sisse rahastamismehhanismid odavamate tehnoloogiate leviku laiendamiseks, kuna see soodustaks vabatahtlikku kontrolli ning parandaks kalurite ja eeskätt väikesemahulise kalapüügiga tegelejate järelevalvet ja ohutust;

66.  rõhutab elektrooniliste tehnoloogiate (elektrooniliste aruandlus- ja seiresüsteemide) tähtsust, kuna need võivad aidata kulutõhusalt laiendada merel toimuva tegevuse jälgimist;

67.  kinnitab, et vastustab kõiki kohustuslikke pardal paiknevaid videovalvesüsteeme;

68.  juhib komisjoni tähelepanu asjaolule, et kalanduskontrolli jaoks võiksid olla kasulikud sellised uued maavaatlustehnoloogiad nagu Sentinel-satelliidid;

69.  soovitab kohaldada võrdsel tasemel kontrolli imporditud kalandustoodete, rannakalapüügi ja hobipüügi suhtes, samuti ELi vetest väljaspool kalastavate ELi laevastike ning ELi vetes kalastavate kolmandate riikide laevade suhtes, nii et oleks tagatud ühesugune juurdepääs kõigile Euroopa turgudele; soovitab muuta ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga seotud andmevahetuse kohustuslikuks;

70.  kinnitab, et, et olemasolevad, eelkõige EMKFi eelarvevahendid peaksid olema realistlikud, järjepidevad ja kontrollieesmärkide täitmiseks piisavad;

71.  soovitab tagada, eeskätt EMKFist saadava rahastamise kaudu, piirkondadele oluliste kalaoksjonite jätkumise, kuna need soodustavad läbipaistvust ja jälgitavust ning hõlbustavad kalanduskontrolli;

72.  soovitab lisada läbivaadatud kontrollimäärusesse ka hobikalapüügi mõju;

73.  nõuab kogu ELi ulatuses koostalitlusvõimelise andmete ülekande- ja analüüsisüsteemi loomist; lisaks nõuab, et komisjonile tehtaks ülesandeks kehtestada teabe ja andmete vahetamise raamistik, mis oleks kooskõlas kehtivate andmekaitsealaste õigusnormidega; rõhutab, et läbipaistev andme- ja teabevahetusraamistik on väga tähtis selle väljaselgitamiseks, kas tegemist on võrdsete konkurentsitingimustega;

74.  rõhutab, et lossimiskohustuse rakendamisega peab kaasnema asjakohane paindlikkus selle kontrollimisel, kuna tuleks võtta arvesse selle kohustuse tõttu kalanduses ja eeskätt mitme liigiga püügipiirkondades käivitatud põhjalikke muutusi; rõhutab, et tähtis on karistuste ja trahvipunktide süsteemi järjest rangem kohaldamine lossimiskohustuse eiramisega seotud tõsiste rikkumiste korral, kooskõlas lossimiskohustuse rakendamist käsitleva määrusega (EL) 2015/812;

75.  rõhutab, et teave selle kohta, kas ja kuidas liikmesriigid eri liiki rikkumiste korral karistusi kohaldavad ja kas karistusi määratakse järjekindlalt, laeva lipuriigist sõltumata, tuleb teha sidusrühmadele ja üldsusele kättesaadavaks, kaitstes seejuures täiel määral asjaosaliste privaatsust;

o
o   o

76.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0083.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0307.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0222.


Kesk- ja Ida-Euroopa transporditaristu ühenduste ja juurdepääsetavuse parandamine
PDF 281kWORD 64k
Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2016. aasta resolutsioon Kesk- ja Ida-Euroopa transporditaristu ühenduste ja juurdepääsetavuse parandamise kohta (2015/2347(INI))
P8_TA(2016)0408A8-0282/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta resolutsiooni 2011. aasta transpordipoliitika valge raamatu rakendamise kohta: vahekokkuvõte ja edasised sammud säästva liikuvuse suunas(1),

–  võttes arvesse oma 2. detsembri 2015. aasta resolutsiooni säästva linnalise liikumiskeskkonna kohta(2),

–  võttes arvesse oma 10. mai 2012. aasta resolutsiooni piirkondlike lennujaamade ja lennuteenuste tuleviku kohta ELis(3),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 170,

–  võttes arvesse määrust (EL) nr 1315/2013(4),

–  võttes arvesse määrust (EL) nr 1316/2013(5),

–  võttes arvesse komisjoni poolt 2015. aasta märtsis avaldatud aruannet liiklusohutuse kohta Euroopa Liidus(6),

–  võttes arvesse Doonau äärsete riikide ministrite 3. detsembri 2014. aasta kohtumise järeldusi Doonau ja selle laevatatavate lisajõgede siseveeteede taristu mõjusa taastamise ja hooldamise kohta(7),

–  võttes arvesse 3. märtsi 2016. aasta Łańcuti deklaratsiooni Karpaatides transpordialase koostöö tugevdamise ning Via Carpatia arendusega jätkamise kohta(8),

–   võttes arvesse Berliini protsessi, 2014. aasta Lääne-Balkani riikide konverentsi, 2015. aasta Viini tippkohtumist ja 2016. aasta Pariisi konverentsi,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Doonau piirkonna strateegia tegevuskava (SEC(2010)1489),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Läänemere piirkonna strateegia tegevuskava (SWD(2015)0177),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit ning regionaalarengukomisjoni arvamust (A8-0282/2016),

A.  arvestades, et transporditaristu ühenduvus ja juurdepääsetavus mõjutab tugevalt ELi ja selle piirkondade majanduskasvu, majanduse konkurentsivõimet, tööhõivet ja territoriaalset ühtekuuluvust; arvestades, et Kesk- ja Ida-Euroopa moodustavad Euroopa ühtsest turust olulise osa, millel on potentsiaali investeeringute ligitõmbamiseks ja kogu ELi majanduskasvu hoogustamiseks, ning arvestades, et eranditult kõik transpordiliigid peaksid aitama parandada konkurentsivõimet, koostalitlusvõimet ja üleminekut keskkonnasõbralikkusele, et aidata paremini kaasa ühtse turu arengule;

B.  arvestades, et transporditaristu ühenduvuse ja juurdepääsetavuse parandamine Kesk- ja Ida-Euroopas aitab saavutada ühtekuuluvuspoliitika eesmärke, eelkõige seoses soovitava majandusarenguga piirialadel;

C.  arvestades, et ELi kesk- ja idaosa enamikes piirkondades on transporditaristu teiste Euroopa piirkondadega võrreldes praeguseni arengus mahajäänud, ning arvestades, et Kesk- ja Ida-Euroopa vähearenenud transporditaristu kõrval eksisteerib Euroopa südames maailma üks tihedamaid ja arenenumaid võrgustikke; arvestades, et kodanikud ootavad, et liikmesriigid teeksid ELi toel taristu parandamiseks koostööd;

D.  arvestades, et suur osa Kesk- ja Ida-Euroopas ühistransporti tehtud investeeringutest on tulnud Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest, ning arvestades, et ka Euroopa ühendamise rahastu on oluline rahastamisvahend piirkonna transporditaristu edasiseks arendamiseks TEN-T põhivõrgu transpordikoridoride raames; arvestades, et napp haldussuutlikkus liikmesriikide, piirkondade ja kohaliku tasandi haldusasutustes võib tähendada, et ELi vahendite kasutussuutlikkus on väike, mistõttu ei ole Kesk- ja Ida-Euroopas ning mujalgi asuvad ELi liikmesriigid eri põhjustel (näiteks ebapiisava ettevalmistuse või vähese tõhususe tõttu) alati suutnud ELi rahalisi vahendeid maksimaalselt ära kasutada; arvestades, et arvukamate heade projektide esilekerkimiseks ning avaliku sektori asutuste abistamiseks ELi rahaliste vahendite haldamisel tuleks suutlikkust suurendada ja pakkuda tehnilist abi;

E.  arvestades, et töö intensiivistamine selliste oluliste projektide nagu Via Carpatia ja Rail Baltica puhul, samuti Ida-Euroopa – Vahemere idaosa põhivõrgu koridori, Läänemere – Aadria mere põhivõrgu koridori, Aadria ja Joonia mere koridori ning Euroopa, Kaukaasia ja Kesk-Aasia vahelise transpordikoridori arendamine annaks olulise stiimuli transporditaristu ühenduvuse ja juurdepääsetavuse suurendamiseks ELi kesk- ja idaosas; arvestades, et liitu mittekuuluvate naaberriikide ning Kesk- ja Ida-Euroopas asuvate ELi liikmesriikide tihedamate suhete toetamine, muu hulgas raudteetranspordi ja -taristu vallas, aitab parandada rongiühendust Euroopa Liidu, naaberriikide ja -piirkondade ning Aasia vahel;

F.  arvestades, et hästi välja arendatud piiriülesed transpordiühendused on äärmiselt tähtsad piirkondliku konkurentsivõime jaoks ja VKEde piirialadele laienemise toetamise seisukohast, eelkõige seoses ühistranspordiga, sest sellised ühendused toetavad majanduslikult haavatavate elanikkonnarühmade sotsiaalset kaasamist; arvestades, et paljudes ELi Kesk- ja Ida-Euroopa liikmesriikides puudub endiselt hea transpordiühendus ning eelkõige piiriülene raudteeühendus; arvestades, et eri transpordiliikide vähetõhusate ühenduste ning põhi- ja üldtranspordi vaheliste võrgurajatiste puudumise tõttu on eri transpordiliikide koostalitlusvõime ebapiisav, kuigi selline koostalitlusvõime vähendaks hindu nii tarbijate kui ka kaubaveo jaoks, muudaks transporditeenused paindlikumaks ning aitaks ka lahendada keskkonnaalaseid ja sotsiaalseid probleeme;

G.  arvestades, et transporditaristu kooskõlastatud parandamine võib avaldada positiivset mõju keskkonnale ja transpordi energiatõhususele;

Horisontaalsed tahud

1.  rõhutab vajadust tugevdada ELi kesk- ja idaosadesse suunduva, sealt väljuva või selles piires asuva transporditaristu ühenduvust ja juurdepääsetavust, võttes arvesse majanduslikke vajadusi ja säästva arengu põhimõtteid; kordab, et üleeuroopalise transpordivõrgu (TEN-T) eesmärkideks on puuduvate ühenduste rajamine, kitsaskohtade kõrvaldamine ning reisijate ja kauba jaoks sujuvate ühenduste loomine pikamaa- ja piirkondliku transpordi jaoks eeskätt piiriülestes piirkondades; on seisukohal, et ELi rahaliste vahendite kasutamine peab vastama piirkonnas TEN-T põhivõrgu 2030. aastaks väljaehitamisega seotud tegelikele investeerimisvajadustele; märgib, et lisaks uue taristu loomisele peab EL investeerima ajakohastamisse ja praeguse transporditaristu väljaehitamisse;

2.  toonitab, kui tähtis on, et liikmesriigid kavandaksid projekte koordineeritult, kooskõlastades neid nii teiste riikidega kui ka oma riigi piires, võttes võimalikult suurel määral arvesse riiklikke transpordi valdkonna üldkavasid ja koordineerides meetmeid ka kandidaatriikidega, viies läbi realistlikud transpordivajaduste hindamised kooskõlas transporti käsitleva ELi valge raamatuga, analüüsides kulusid ja tulusid ja konsulteerides sidusrühmadega; märgib, et transpordi arengu üldkavade koostamise eeltingimus on aidanud liikmesriikidel transpordivaldkonna investeeringuid prioriseerida; leiab, et komisjoni vastutavad talitused peavad neid üldkavasid hindama ja neile järelmeetmed tagama, et need vastaksid ka ELi eesmärkidele ja prioriteetidele;

3.  soovitab tungivalt kasutada piirkondadevahelise piiriülese transpordi edendamiseks ja nn pudelikaelte likvideerimiseks paremini olemasolevaid piirkondliku koostöö meetmeid ja vahendeid, nagu Euroopa territoriaalne koostöö (ETK), Interreg ja eelkõige Euroopa territoriaalse koostöö rühmitused (ETKRid);

4.  on seisukohal, et makropiirkondlikud ELi strateegiad, näiteks Läänemere, Doonau jõe ning Aadria ja Joonia mere piirkonna suhtes juba kehtestatud strateegiad ning Karpaatide piirkonna ja Musta mere piirkonna võimalikud tulevased strateegiad pakuvad innovatiivset juhtimisraamistikku lahenduste leidmiseks transpordialastele keerdküsimustele, mida liikmesriigid üksi lahendada ei suuda, ning võimaldavad tagada paremad transporditingimused;

5.  peab kiiduväärseks algse TEN-T põhivõrgu koridoride 2015. aasta töökavade täitmist ning uute kaartide heakskiitmist, millega laiendatakse TEN-T võrku edasi Lääne-Balkani riikidesse; rõhutab, et põhivõrgu rakendamine peaks ka stimuleerima tervikliku võrgu väljaarendamist, eelkõige ühenduste puhul, millel on piiriülene tähtsus ja mis mõjutavad koridoride ühendamist; rõhutab, kui olulised on linnatranspordisõlmed, mis mängivad suurt rolli transpordivoogude tõhustamises nii reisijate kui ka kaubaveo jaoks;

6.  rõhutab, et Kesk- ja Ida-Euroopa piirkonna ja ülejäänud Euroopa vahelist ebavõrdsust taristu arendamise ja kvaliteedi küsimuses on võimalik vähendada selge, konkreetse ja integreeritud üleliidulise strateegiaga;

7.  tuletab komisjonile meelde transpordipoliitikat aastani 2020 ja seda käsitleva 2011. aasta valge raamatu kohaseid kohustusi – selles võeti vastu 40 konkreetsest meetmest koosnev rakenduskava konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa Euroopa transpordisüsteemi väljatöötamiseks; tuletab meelde, et üks selle pikaajalisi eesmärke on suunata 2030. aastaks 30 % ning 2050. aastaks rohkem kui 50 % üle 300 km pikkustest maanteevedudest ümber raudteele või veeteedele, vähendades sellega märkimisväärselt liiklust Kesk- ja Ida-Euroopas;

8.  on seisukohal, et transpordisõlmede rajamine on pikamaa-, piirkondliku ja linnatranspordi ühendamise seisukohast ülioluline, sest see edendab tõhusust, koostalitlusvõimet ja ettevõtluse piirkondlikku arengut, kusjuures ära ei tohiks unustada ka digiteerimisega seonduvaid suuri võimalusi logistilise ahela tulemuslikkuse parandamisel (sh andmete kõikidele sidusrühmadele kättesaadavaks tegemine (andmete jagamine), et töötada välja uusi teenuseid ja tavasid);

9.  toonitab, et maanteetaristu ehitamisel ja ajakohastamisel Kesk- ja Ida-Euroopas peaks asjakohastel juhtudel arvesse võtma ka jalgratturite vajadusi; toonitab, kui oluline on luua Kesk- ja Ida-Euroopas jalgratturitele mõeldud taristu, mis suurendab nende ohutust, vähendab liiklusõnnetuste ohvrite arvu ning parandab ELi elanike elukvaliteeti ja tervist; rõhutab, et EuroVelo jalgrattateede võrgustik, eriti selle 13. rada (raudse eesriide rada), Ida-Euroopa rada ning Atlandi ookeani ja Musta merd ühendav rada pakuvad koos raudteeühendustega kombineerituna huvitavaid võimalusi turismi valdkonnas tegutsevatele Kesk- ja Ida-Euroopa makropiirkonna VKEdele, mistõttu tuleks seda võrgustikku ka edendada;

10.  juhib tähelepanu asjaolule, et liikmesriikide majandusarengu sidususe edendamine ELi lääne-, kesk- ja idaosades nõuab suuri investeeringuid; toonitab, et Euroopa ja liikmesriikide ametiasutuste vahel on vaja suuremat koordineerimist, eelkõige mis puutub TEN-T põhivõrgu väljaehitamisse; tuletab siiski meelde, et Euroopa tasandil vajaliku koordineerimise puhul tuleb arvesse võtta liikmesriikide konkreetseid mureküsimusi ning nende majandus- ja sotsiaalkindlustussüsteemide, aga ka taristu kvaliteedi erinevusi ja demograafilisi muutusi; toonitab, et paremini toimiv raudteesektor pakub töökohtade loomise võimalusi; nõuab kaupade ja teenuste liikumist takistavate kõikide meelevaldsete tõkete kõrvaldamist ning nõuab samuti, et riigid hoiduksid selliseid tõkkeid loomast;

11.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tagama Euroopa ühendamise rahastu, Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide, ühinemiseelse abi rahastamisvahendi ning Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga rahastamisvahendite koostoime ja täiendavuse transporditaristu projektide rakendamisel ELi kesk- ja idaosas, et parandada arvestatavalt nende kasutamist ja mitmekesistamist; toonitab vajadust vahetada ja levitada kogemusi ja teadmisi eri rahastamisvahenditest rahastatavate projektide (nn segarahastamine) ettevalmistamise ja rakendamise kohta; tuletab meelde, kui tähtis on kasutada Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) vahendeid aegsasti, et edendada turustatavaid, elujõulisi ja turupõhiseid projekte; nõuab tungivalt, et komisjon, EIP ja Euroopa investeerimisnõustamise keskus intensiivistaksid oma tööd projektide eestvedajatega Kesk- ja Ida-Euroopas, et tagada EFSI vahendite kasutamine innovatiivsete ja jätkusuutlike transpordiliikidega seotud kvaliteetsete taristuprojektide jaoks; rõhutab, kui oluline on EFSI igasuguste transporditaristu projektide arendamise jaoks; märgib, et siiani on enamik taristuprojekte, mida kavatsetakse rahastada EFSI vahenditega, paiknenud Lääne-Euroopas; palub seetõttu seoses EFSIga, et komisjon ergutaks investoreid toetama Kesk- ja Ida-Euroopa transporditaristu projektidele keskenduvaid projektiplatvorme; rõhutab, kui oluline on ühtekuuluvuspoliitika rahastamine Kesk- ja Ida-Euroopa riikide transporditaristu arengu jaoks, sest selle kvaliteet jääb sageli kõvasti alla Lääne-Euroopa transpordivõrkude omale, ning nõuab seda silmas pidades vajalike ressursside ja piisavate rahaliste vahendite eraldamist järgmises mitmeaastases finantsraamistikus;

12.  tuletab meelde, et Ühtekuuluvusfondist paigutati Euroopa ühendamise rahastusse ümber 11 305 500 000 eurot, et kasutada seda Ühtekuuluvusfondist toetust saavate liikmesriikide transpordisektoris; rõhutab, et olukordades, kus investeeringuid tehakse pigem poliitilistel kaalutlustel kui ärihuvidest lähtudes, tuleks praegust kasutussuutlikkuse määra arvestades kõigi nende olemasolevate rahastamisvahendite kasutamist eelistada kolmandate isikute investeeringute kaasamisele;

13.  palub, et Kesk- ja Ida-Euroopa liikmesriigid tagaksid ELi vahendite kasutamisel suure läbipaistvuse ja tiheda kontrolli ning avaldaksid nende eraldamise kohta üksikasjad nii ruttu kui võimalik;

14.  juhib tähelepanu võimalustele, mida pakuvad avaliku ja erasektori partnerluse hübriidprojektid, mis ühendavad taristuinvesteeringuteks eraldatavad ELi toetused (kuni 85 % kõikidest abikõlblikest kuludest), avaliku sektori rahastamise (kaasrahastamise kujul, mis tähendab, et toetusesaaja peab ise samuti panustama) ja eraettevõtluse vahendid; toonitab samal ajal, et ELi vahendid ja eelarvelised ressursid aitavad suurendada investeeringute usaldusväärsust, sest need vähendavad riske erasektori jaoks; juhib tähelepanu sellele, et samal ajal saab erasektor kasu stabiilsetest, pikaajalistest lepingutest, mis ei sõltu riigisisestest majanduslikest, poliitilistest ja eelarvelistest kõikumistest; ergutab seetõttu liikmesriike kasutama võimaluse korral avaliku ja erasektori partnerlusi, mis võivad olla taristusse investeerimiseks soodsad lahendused, võttes eelkõige arvesse ühest küljest seda, et keerukate taristuprojektide rakendamine nõuab suuri kulutusi ja sellest saadav tulu on väike, ning teisest küljest soovi tagada kvaliteetsete avalike teenuste tõhus pakkumine; palub sellega seoses, et komisjon annaks Kesk- ja Ida-Euroopas asuvatele liikmesriikidele tehnilist abi, võttes arvesse asjaolu, et mõnedel nendest riikidest on rahastamisvahendite kasutamise ja erasektori suurprojektidesse kaasamisega vähe kogemusi; palub samuti, et komisjon teeks koostööd riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutustega ning esitaks korrapäraselt ülevaateid transpordiprojektide kohta koos neile ELi eri vahenditest kaasrahastamiseks eraldatud vastavate summadega;

15.  palub komisjonil ja liikmesriikidel optimeerida ja lihtsusta hankemenetlusi, anda välja suunised avaliku ja erasektori partnerluste kohta, tagada piisav riigiabi raamistik ja lihtsustada loamenetlusi, et hõlbustada transpordiprojektide rakendamist, eelkõige piiriüleste projektide puhul;

16.  rõhutab, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahendeid saab kasutada Kesk- ja Ida-Euroopa piiriäärsetel aladel puuduvate ühenduste väljaehitamiseks ning olemasoleva infrastruktuuri tugevdamiseks, et tagada täielik juurdepääs ühtsele turule ja soodustada veelgi majanduskasvu; rõhutab sellega seoses, et kuna transport on regionaalarengu võti, on piisav ja nõuetekohaselt rahastatud kohalik infrastruktuur majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse põhiline ja vältimatu eeltingimus;

17.  tuletab meelde, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahendeid saaks kasutada ka vahendusasutuste ja toetusesaajate haldussuutlikkuse suurendamiseks, kuna ilma selleta võiks ELi toetus selle piirkonna transpordivaldkonna investeeringutele ohtu sattuda; märgib, et selles osas on eriti kasulikuks osutunud abimehhanism JASPERS ning seetõttu võiks lisaks mehhanismi jätkamisele kaaluda sellele püsivama institutsioonilise kuju andmist; märgib, et Euroopa investeerimisnõustamise keskuse kaudu pakutav tehniline abi peaks aitama avaliku ja erasektori projektide elluviijatel luua stabiilne töökava teostamisvalmis ja hästi struktureeritud projektidest, et kasutada rahastamisvahendeid pika ajavahemiku jooksul; tuletab meelde, et Euroopa põhivõrgukoridoride koordinaatoritel on poliitiline mandaat, kuid puudub piisav haldussuutlikkus; palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta meetmeid selliste ressursside riigi tasandil juhtimise optimeerimiseks, et vältida tarbetut bürokraatiat;

18.  palub komisjonil ja Euroopa Investeerimispangal teha paremat koostööd ja koordineerida oma pingutusi, et tagada transpordi infrastruktuuri rahastamise küsimuses laialdane konsulteerimine kõigi sidusrühmadega, parimate tavade vahetamine, rahastamisvahendite edendamine ja potentsiaalsete projektide varajane kaardistamine, ning palub anda selle kohta parlamendile korrapärast teavet; rõhutab, et kõiki meetmeid, mis puudutavad transporditaristu ühenduvuse ja juurdepääsetavuse parandamise projekte, tuleks pidada eriti kiireloomuliseks;

19.  julgustab piirkondi ja liikmesriike võtma vastu meetmeid või jätkama meetmetega, mis aitavad liikuda keskkonnasõbralikumate transpordivõimaluste suunas; julgustab kasutama Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahendeid projektide jaoks, mille eesmärk on tekitada nõudlust avalike ja säästvamate transpordivõimaluste järele, näiteks lihtsustatud piletimüük piiriületusel ja investeeringud elektrisõidukite laadimispunktide süsteemidesse;

20.  rõhutab, et sama suurt tähelepanu tuleks pöörata Euroopa TEN-T võrgu ida-lääne ja põhja-lõuna suunalistele transpordikoridoridele, mis võivad aidata kaasa asjaomaste riikide majanduse arengule, sest luuakse uusi võimalikke töökohti VKEdes, idufirmades, kaubanduses, teaduses, uurimistegevuses ja tehnoloogia vallas, kusjuures samal ajal suurendatakse liiklusohutust ja vähendatakse transpordikulusid; tõstab esile, kui olulised on mitmeliigilisus ja transpordisektori innoveerimine selleks, et arendada kaubandust, turismi ja keskkonnakaitset, ning toetab siseveeteede lisamist mitmeliigilise logistika ahelasse, kuna kõikide transpordiliikide vahelised ühendused aitavad kaasa piirkonna majanduse arengule ja vähendavad transpordisüsteemis kitsaskohti;

21.  peab kiiduväärseks TEN-T võrgu laiendamist Lääne-Balkani riikidesse; palub komisjonil tagada Lääne-Balkani läbirääkijariikide integreerimine üleeuroopalisse transpordivõrku ning koostöö tegemist Ukraina, Moldova ja teiste naaberriikidega (sh Euroopa, Kaukaasia ja Kesk-Aasia vahelisse transpordikoridori kuuluvate riikidega) transpordiühenduste küsimuses; rõhutab, kui oluline on kohandada finantskriteeriume nii, et läbirääkijariigid ja kandidaatriigid saaksid rohkem kasu ELi rahastamisvahenditest, eriti piiriüleste projektide puhul; rõhutab, et investeeringuid (eriti ühinemiseelse abi rahastamisvahendist ja Lääne-Balkani investeerimisraamistiku vahenditest) ja liikluse optimeerimise meetmeid tuleks koordineerida piirkondlikul tasandil, et aidata kaasa põhivõrgu laiendamisele piirkonnas;

22.  on veendunud, et ELi kesk- ja idaosa transporditaristu ja ühenduvuse parandamine on tähtis vahend liidu idapiiril ja Lääne-Balkani piirkonnas stabiilsuse, majanduse arengu, piirkondliku koostöö ja julgeoleku suurendamiseks ning transporditingimuste ülespoole ühtlustamiseks siseturul; toonitab sellega seoses, kui oluline on Ida-Euroopa – Vahemere idaosa põhivõrgu koridor;

23.  rõhutab, kui absoluutselt vajalik on säilitada ELi transpordisüsteemi tõhusaks ja kulutõhusaks toimimiseks Schengeni süsteem, mis põhineb kaupade, teenuste ja isikute vabal liikumisel avatud sisepiirideta alal; tuletab meelde, et komisjon nõudis juba 2011. aasta juunis tungivalt, et kõik liikmesriigid võtaksid vastu otsuse Schengeni ala laiendamise kohta Bulgaariasse ja Rumeeniasse;

24.  rõhutab vajadust parandada ühenduvust ja transporditaristu juurdepääsetavust, et edendada turismi arengut ELis; rõhutab, et ulatuslikum ja tõhusam Euroopa transpordivõrk on turismisektori jaoks oluline küsimus, sest see aitab piirkondi turistidele huvipakkuvamaks muuta; on seisukohal, et Kesk- ja Ida-Euroopa riikides on turismisektori arendamise potentsiaal tohutu ning seda võiks transporditaristu edasise arendamise abil paremini ära kasutada;

25.  juhib tähelepanu soodsale keskkonna- ja majandusmõjule, mida tekitab eri transpordiliikide ühendamisega loodav sünergia, pidades silmas nende valdkondade iseloomulike tugevuste paremat ärakasutamist;

26.  rõhutab, et Kesk- ja Ida-Euroopas kombineeritud transpordisüsteemi väljatöötamine eeldab kaubaveotingimuste parandamist raudteekoridorides ning üldiselt juurdepääsetavate ühendveoterminalide rajamise toetamist;

27.  peab äärmiselt kasulikeks rahvusvahelisi taristuprojekte, nagu uus siididee, sest need aitavad Kesk- ja Ida-Euroopal maailmamajanduse potentsiaalist paremini kasu lõigata; on seisukohal, et tänu soodsale geograafilisele asukohale võib Kesk- ja Ida-Euroopast saada oluline Euroopa ja Aasia vaheline logistikakeskus ja kommunikatsioonisõlm;

28.  toonitab, et transpordivõimaluste parem juurdepääsetavus Kesk- ja Ida-Euroopas ning sellega seotud investeeringud peaksid andma tõuke ka kohalike firmade ja ettevõtete arengule; juhib tähelepanu sellele, et hankemenetlustes ja projektide rakendamisel tuleks arvestada ka VKEdega; palub, et komisjon pööraks rohkem tähelepanu sellele, et projektidesse kaasatud suured töövõtjad ja alltöövõtjad tegelevad ebaausa koostööga, mille tõttu kannatavad väga sageli kõige vähem kvalifitseeritud töötajad;

29.  kordab, et Kesk- ja Ida-Euroopa jaoks taristulahendusi kavandades tuleb arvesse võtta ka nende inimeste vajadusi, kes elavad hõredalt asustatud ja raskesti juurdepääsetavates piirkondades, näiteks mägipiirkondades; kordab, et transpordivõimaluste vähene juurdepääsetavus võib põhjustada sotsiaalset tõrjutust, ning palub, et komisjon võtaks arvesse ka nende inimeste vajadusi, kes kasutavad kohalikke transpordimarsruute; toonitab, et transpordiühenduste kasulikkuse hindamisel ei saa võtta ainsaks kriteeriumiks nende tulusust;

Maanteetransport

30.  tuletab meelde, et piiriüleste teede arendamine täidab piirialadel tähtsat rolli elanikkonna ja ettevõtete vahelise koostöö soodustamisel; palub, et liikmesriigid jätkaksid maanteede ajakohastamist, puuduvate ühenduste loomist, ohutute ja juurdepääsetavate parkimisvõimaluste rajamist ning piirkondlike ja kohalike võrkude ühendamist TEN-T võrguga, sest TEN-T võrku kuulumine on piirkonnakeskuste majanduskasvu seisukohast äärmiselt oluline;

31.  rõhutab vajadust tagada ELis õiglased teemaksusüsteemid; juhib tähelepanu sellele, et liikmesriikidele tuleb eelnimetatud süsteemide kehtestamisel anda nende erinevuste arvessevõtmiseks teatav paindlikkus, kuid seejuures tuleb säilitada piisav tehniline koostalitlusvõime; kordab, et need süsteemid tuleks välja töötada koostöös ettevõtlusringkondade ja ärieesmärgil maanteekasutajatega ning viimatinimetatutele ei tohiks kehtestada täiendavaid või ebaproportsionaalseid tasusid, mis muudaksid nende äritegevuse vähem tulusaks;

32.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegelema kiireloomulise vajadusega arendada piki ELi idapiiri kulgevat teetaristu võrgustikku, mis algab Eestist ja kulgeb läbi Läti, Leedu, Poola, Slovakkia, Ungari, Rumeenia ja Bulgaaria ning lõpeb Kreekas; on seisukohal, et selliste jõupingutuste aluseks tuleks võtta juba ammu Via Carpatia projekti raames tehtud kavad (asjaomaste riikide esindajad allkirjastasid 3. märtsil 2016. aastal Varssavis seda projekti käsitleva deklaratsiooni, milles käsitleti transpordikoridori loomisel tehtavat täiendavat koostööd ja marsruudi ajakohastamist); on seisukohal, et Via Carpatia ehitamisega tekib ELi äärepoolsematel piirkondadel võimalus kiiremalt areneda ning ELi arenenumatele piirkondadele kiiremini järele jõuda; juhib tähelepanu sellele, et transpordikoridori loomine stimuleerib ka investeerimist ja ettevõtluse arengut ning parandab kogu ELi julgeolekut, pidades eelkõige silmas Ukrainas kestvat relvakonflikti; on arvamusel, et tuleks uurida võimalust avada Reini-Doonau koridor Via Carpatia tee kaudu ELi põhjaossa, ning on veendunud, et Via Carpatiale tuleks eraldada sobivad eelarvevahendid; nõuab seetõttu Via Carpatia projekti lisamist TEN-T põhivõrku, et tagada piisav ELi rahastamine; ergutab ka liikmesriike looma selle projekti jaoks rahastamisvõimalusi, kasutades selleks ära kõiki võimalikke rahastamisvahendeid, nagu Euroopa ühendamise rahastut ja Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi;

33.  kinnitab, et maanteetaristu kvaliteet mõjutab otseselt liiklusohutust; on seetõttu seisukohal, et liiklusohutust tuleks hinnata ka maanteetaristu ehitamisel; väljendab muret selle pärast, et liiklusõnnetuste põhjustatud surmajuhtumite ja tõsiste vigastuste esinemissagedus on mitmes Kesk- ja Ida-Euroopa liikmesriigis endiselt küllaltki kõrge; rõhutab, et liiklusohutuse parandamise meetmeid tuleks liikmesriikide ja ELi tasandil rohkem propageerida; on arvamusel, et Kesk- ja Ida-Euroopas asuvates liikmesriikides tuleks ette näha piisavad eelarvevahendid ka taristu taastamise projektidele;

34.  rõhutab, et transpordisektori ohutus ja jätkusuutlikkus on taristu loomisel esmatähtsad prioriteedid; palub seetõttu, et komisjon ja liikmesriigid edendaksid kõikide transpordiliikide puhul veelgi digiteerimist ja automatiseerimist; nõuab, et taristu investeerimisprojektid hõlmaksid transpordilahendusi, mille abil vähendada liiklusõnnetuste põhjustatud surmajuhtumite või tõsiste vigastuste esinemissagedust, ning et arvesse võetaks ka suure liikluskoormusega teede lähedal elavate inimeste vajadusi;

Raudteetransport

35.  rõhutab, kui tähtis on ELi kesk- ja idaosade raudteetranspordi sidusa ja jätkusuutliku kasvu ja ühtekuuluvuse jaoks raudteekoridoride ehitamine, ajakohastamine ja säilitamine; toonitab, et raudteel on kliimamõju, õhusaaste ja liiklusõnnetuste vähendamisel oluline roll, ning eeldab, et sellistel jõupingutustel on positiivne mõju tööstuse arengule, kaubavedude logistikale, avalike teenuste kvaliteedile ja reisijate liikuvuse kindlusele; palub, et liikmesriigid kaotaksid piiriülesed ja riigisisesed kitsaskohad ning suurendaksid tegevussuutlikkust, et saavutada 2011. aasta transpordialases valges raamatus aastateks 2030 ja 2050 seatud vahe-eesmärgid teistele transpordiliikidele ülemineku vallas;

36.  rõhutab, et teatavates Kesk- ja Ida-Euroopa piirkondades on olemas arvestatav raudteevõrk, mis vajab aga kiiremas korras taristu ajakohastamist, kusjuures seda tuleb teha enne, kui selle olukord veelgi halveneb ja võrgus tegevus lõpetatakse; laidab liiga vähest investeerimist piiriülestesse raudteeliinidesse ja raudtee-reisijateveo teenuste vähesust paljudel piirialadel; kutsub liikmesriike üles taastama puuduvaid ühendusi või looma uusi ning kaotama kitsaskohti; teeb ettepaneku uurida raudteevõrku TEN-T tervikliku põhivõrgu kavandamismetoodika abil, et tuvastada võimalikud (eelkõige piiriülesed) lüngad ühendustes nii ELi liikmesriikide kui ka ELi mittekuuluvate naaberriikidega; ergutab liikmesriike tegema tihedat ja konstruktiivset koostööd selliste lünkade kaotamiseks ning territoriaalse integratsiooni ja ühtekuuluvuse parandamiseks; palub, et komisjon annaks kõikidele sellistele jõupingutustele tõhusat rahalist abi;

37.  kordab, et toetab Euroopa raudteeliikluse juhtimissüsteemi (ERTMS) kasutuselevõttu kõikides TEN-T põhivõrgu koridorides; on veendunud, et ERTMSi täielik ja kiire kasutuselevõtt peab olema ELi absoluutne prioriteet, et luua täielikult koostalitlusvõimeline, toimiv, tõhus ja atraktiivne Euroopa raudteepiirkond, mis suudaks võistelda teiste transpordiliikidega;

38.  palub, et liikmesriigid võtaksid vastu selged ja pikaajalised raudteetranspordi arendamise strateegiad ning kõrvaldaksid kõik tõkked ELi rahastamise abil rakendatavate raudteeprojektide teelt;

39.  toonitab vajadust investeerida rohkem raudteede kvaliteedi parandamisse, et muuta need juurdepääsetavamaks ja atraktiivsemaks nii reisijate- kui ka kaubaveo jaoks ning suurendada raudteevedude osatähtsust teiste transpordiliikide seas vastavalt transporti käsitlevas ELi valges raamatus seatud kolmandale eesmärgile, mis puudutab üleminekut teistele transpordiliikidele;

40.  märgib, et sadamatest algavatel ja sadamatesse viivatel marsruutidel on vähe maantee- ja raudteevedude ühenduspunkte; tõstab esile, et enamik Ida-Euroopa lennuvälju asub raudteetaristu läheduses, mistõttu on integreerimine endiselt tehniliselt võimalik; palub, et komisjon toetaks täielikult mitmeliigiliste transpordiühenduste (maantee-raudtee-lennujaam) täiendavat integreerimist Kesk- ja Ida-Euroopas;

41.  palub, et komisjon toetaks Kesk- ja Ida-Euroopa riikides jätkuvalt veeremisse investeerimist, sest see teeb võimalikuks raudteetranspordi potentsiaali taastamise nende riikide ühistranspordisüsteemides;

42.  toonitab, et Euroopa raudteetranspordi taristu jätkusuutlik areng ei peaks piirduma üksnes võrgustiku rajamisega, vaid see peaks hõlmama ka hooldusmeetmeid, et see oleks ka pikas perspektiivis kulutõhus; on seisukohal, et hooldusmeetmete olulisust silmas pidades tuleks sellistele meetmetele eraldada märkimisväärne osa rahalistest vahenditest;

43.  tõstab esile üldisi hüvesid, mida pakub Rail Baltica, mis on Põhjamere – Balti koridori üks esmatähtsaid projekte ning strateegiliselt ülioluline kõikide sellega seotud liikmesriikide ja kogu piirkonna jaoks alates Soomest (arvestades ka võimalikku Botnia laiendust), Eestist, Lätist, Leedust ja Poolast ning lõpetades Saksamaa, Hollandi ja Lõuna-Euroopaga; peab kiiduväärseks Rail Baltica projekti ehitamisel ja ettevalmistamisel tehtud edusamme ning märgib, et hea koostöö huvitatud ja osalevate riikide vahel on äärmiselt oluline selleks, et projekt edasiste viivituste ja tagasilöökideta edeneks, samuti selleks, et vältida võimalust, et projekti jaoks mõeldud rahalisi vahendeid ei suudeta kulukohustustega siduda; rõhutab, et kui Euroopa Komisjoni eeskirju ei järgita, jäädakse ELi kaasrahastamisest (ligikaudu 85 %) ilma ning tulevased rahastamistingimused ei ole nii soodsad kui praegused; nõuab tungivalt, et osalevad riigid tunnustaksid ja tugevdaksid RB Rail Joint Venture rolli nii ulatusliku rahvusvahelise projekti haldamise optimaalse asutusena, et nad esitaksid ELi rahastamise saamiseks ühised taotlused, jätkaksid nii ühiste kui ka siseriiklike avalike hangetega, koordineeriksid projektiga seotud tööd ning näitaksid lõpuks ka seda, et nad on võimelised koostööd tegema;

44.  toonitab, kui oluline on konkurentsivõime ja tõhususe tõstmiseks algatus Shift2Rail, eriti kaubatranspordi valdkonnas, pidades silmas raudtee osakaalu aeglast kahanemist Euroopa kauba- ja reisijateveo turgudel; on seisukohal, et samuti tuleks investeerida raudteetranspordi kvaliteedi parandamisse kaubavedudel; peab kiiduväärseks ühiseid rahvusvahelisi algatusi, mis asjaomases piirkonnas asuvad liikmesriigid on teinud raudteetaristu arendamiseks ja ajakohastamiseks, näiteks uue raudtee-kaubavedude koridori nr 11 loomist (nn merevaigukoridor, mis ühendab Poola, Slovakkia, Ungari ja Sloveenia kaubandus- ja tööstuskeskusi ja milleks tehakse ühiselt jõupingutusi rahvusvaheliste kaubarongide läbilaskevõime osas); juhib tähelepanu asjaolule, et selliste projektidega edendatakse raudtee osatähtsust rahvusvaheliste kaubavedude valdkonnas, suurendatakse raudteetranspordi konkurentsivõimet ning tagatakse olemasoleva rahvusvahelise kaubavedude mahu optimeerimine;

45.  märgib, et raudteesektori jaoks on ELi mitmesugustest programmidest võimalik leida palju eri rahastamisallikaid; on veendunud, et nende rahastamisallikate kasutuselevõtt ja tõhus kasutamine on äärmiselt oluline, võttes arvesse, et see avaliku sektori raha, mis liikmesriikide valitsused saavad raudteesse investeerida, on finantspiirangute tõttu tõsiselt limiteeritud;

46.  juhib tähelepanu Kesk- ja Ida-Euroopas reisijate piiriülese piirkondliku raudteetranspordi puhul tavapäraselt kasutatavatele lisatasudele, mis raudtee-ettevõtted sageli rahvusvaheliste piletihindade raames inimestele peale suruvad ning mis vähendavad piiriüleste raudteeliinide kasutamise atraktiivsust;

47.  toonitab vajadust tagada, et Kesk- ja Ida-Euroopa riigid ühendatakse Lääne-Euroopa kiirraudteevõrguga, et suurendada raudteetranspordi sektori konkurentsivõimet ja toetada piirkonna majanduse arengut; palub nii komisjonil kui ka liikmesriikidel toetada kiirraudteeühenduste piiriüleseid projekte kõikide TEN-T võrgu koridoride raames;

48.  toonitab vajadust toetada ühisprojekte ja investeerida ka ELi mittekuuluvatesse riikidesse, et luua võimalusi ELi vahendite abil ajakohastatud raudteetranspordikoridoride potentsiaali täiendavaks realiseerimiseks (näiteks ELi ja Aasia riikide vahelisteks ühendusteks);

Siseveeteed

49.  rõhutab siseveetranspordi tähtsust kulutõhusa ja säästva transpordivahendina mitmeliigilises transpordivõrgus ning kogu ELi hõlmavas logistikaahelas; peab seetõttu vajalikuks siseveetransporditaristu ajakohastamist reisijate ja kaupade vedamiseks ning selle muutmist teiste transpordiliikidega koostalitlusvõimelisemaks;

50.  märgib, et Kesk- ja Ida-Euroopal on märkimisväärne arengupotentsiaal siseveeteede ning jõe- ja meresadamate osas; on seisukohal, et seda potentsiaali saab kasutada ainult siis, kui järgitakse liidu õigustikku keskkonna, bioloogilise mitmekesisuse ja vee kaitse vallas, kusjuures suurema tähelepanu pööramine sadamate ja raudtee kasutamisele võiks aidata toetada mitmeliigilise transpordi edendamise eesmärgi saavutamist selles piirkonnas;

51.  peab kiiruväärseks programmi NAIADES loomist ja programmi NAIADES II jätkamist aastani 2020 ning toonitab, kui tähtsad on Euroopa siseveetranspordi strateegia ja tegevuskava;

52.  on veendunud, et mitmeliigilisuse kasutamine siseveesadamates on nende majandusliku potentsiaali seisukohast äärmiselt tähtis; rõhutab, kui tähtis on sadamate teeninduspiirkondadesse kasutajate meelitamiseks see, et siseveetranspordi terminalidele ja transpordisõlmedele oleks piisav nn viimase lõigu juurdepääs ja et olemas oleksid transpordisõlmedega raudteeühendused;

53.  rõhutab Doonau jõe rolli Doonau makropiirkonna peamise siseveetransporditeena; märgib, et piirkonna siseveetranspordi potentsiaali tuleks rohkem ära kasutada, ning kordab, et liikmesriigid peavad säilitama nende vastutusvaldkonda kuuluvate siseveeteede kasutatavuse; kutsub jõeäärseid riike üles tagama, et Doonau on jätkuvalt laevatatav, ning palub, et nad rakendaksid oma 2014. aastal heaks kiidetud üldkava faarvaateri taastamise ja hooldamise kohta, võttes samal ajal arvesse keskkonnaaspekte ning suhtudes erilise hoolega looduslike elupaikade, keskkonna, bioloogilise mitmekesisuse ja veekeskkonna säilitamisse ning hoides ja edendades selleks säästva põllumajanduse, kalanduse ja turismi valdkonnas tegutsevaid VKEsid; rõhutab, et ühendused Doonau ning Oderi ja Elbe vahel võiksid suurendada kogu piirkonna transpordi- ja kommunikatsioonisuutlikkust põhja-lõuna teljel, mis tooks kaasa töökohtade loomise ja VKEde arengu;

54.  ergutab liikmesriike suurendama oma jõupingutusi muude siseveetaristute laevatamistingimuste tõstmiseks ja IV klassi saavutamiseks, eriti TEN-T põhivõrku jäävates konkreetsetes jõeosades; rõhutab, et Elbe jõel on vaja tegeleda tingimuste arvestatava parandamisega, et saavutada selle täielik laevatatavus, mis on Ida-Euroopa – Vahemere idaosa koridori jaoks väga oluline; toonitab vajadust saavutada Oderi jõel IV klassi laevatamistingimused; märgib samuti, kui olulised on rahvusvahelised veeteed E40 ja E70 Kesk- ja Ida-Euroopa riikide paremaks integreerimiseks üleeuroopalisse siseveetranspordi marsruutide võrgustikku; rõhutab, et heade mitmeliigiliste ühenduste loomine nende veeteede ja Läänemere–Aadria mere TEN-T põhivõrgu koridori vahel aitaks märkimisväärselt suurendada ELi idapiirkondadesse investeerimise tõenäosust;

Meresadamad ja lennujaamad

55.  rõhutab, kui suur potentsiaal on merekiirteede kontseptsiooni raames ligitõmbava meretranspordi väljaarendamisel Läänemere, Musta mere ja Aadria mere sadamates; rõhutab, kui tähtis on suutlikkuse suurendamine energiasektoris, muu hulgas seoses säästvate kütustega laevatamiseks, ning tõhusate raudteeühenduste loomine sadamaid sisemaaga siduvatel ühendusteedel;

56.  juhib tähelepanu sellele, et muu merealune taristu ei tohi takistada säästvat sadamaarendust Läänemere, Aadria mere ja Musta mere piirkonnas; peab murettekitavaks, et selliste projektidega nagu Nord Stream jätkamine võib vähendada ja blokeerida piirkonda tehtavaid investeeringuid, eelkõige Läänemere piirkonnas; rõhutab, et veealuste torujuhtmete puhul tuleb võtta arvesse laevade süvisele kehtestatud nõudeid sadamate sissepääsudes;

57.  on seisukohal, et meresadamad ja lennujaamad saavad kõige rohkem ELi kesk- ja idaosa majandusarengule kaasa aidata, kui nad on transpordisõlmed integreeritud mitmeliigilises transpordisüsteemis ja ühendatud kõrgvõimsusel toimiva raudteetaristuga;

58.  tõstab esile, et Aadria mere põhjaosa sadamad peavad tugevdama koostööd, koordineerides piirkondlikul tasandil oma meetmeid merekaubanduse liiklusvoo ühiseks edendamiseks Aadria mere põhjaosas, ning integreerima Itaalia sadamad täielikult Sloveenia ja Horvaatia omadega (vastavalt Koper ja Rijeka); palub, et komisjon lisaks sellega seoses Rijeka sadama Läänemere–Aadria mere koridori, et võimaldada täielikku transpordiühenduse loomist Aadria mere põhjaosa meresadamate ning Kesk-Euroopa ja Läänemere vahel;

59.  tuletab meelde, et komisjon tuvastas hiljuti välja töötatud Euroopa lennundusstrateegias ühenduvusega seotud lünki; märgib aga, et välja pakutud lahenduste potentsiaal on piiratud, ning ergutab komisjoni jälgima lennuühendusi ELis, eriti Kesk- ja Ida-Euroopa piirkonnas, ja töötama välja uusi ettepanekuid lennutranspordi teenuste kättesaadavusel ilmnenud lünkade kõrvaldamiseks; on veendunud, et õhuühendusi selles ELi osas tuleb edasi arendada, sest EL13 ühenduvus on 7,5 korda madalam kui EL15 oma(9); väljendab muret selle pärast, et kuigi selle piirkonna lennujaamade taristut uuendatakse pidevalt, on suurem osa uutest lennuliinidest suunatud ainult lääne poole; palub, et komisjon analüüsiks, kas asjakohased õigusaktid on eesmärkide jaoks piisavad, ning teeks vajaduse korral ettepanekud uuteks algatusteks, et tagada Euroopa äärealade ja keskpiirkonna vahel piisav ühenduvus;

60.  rõhutab, et Kesk- ja Ida-Euroopas on lennuühendusi vähem ja need on kehvema kvaliteediga kui ELi lääneosas; juhib tähelepanu sellele, et need ühenduvuslüngad tuvastati komisjoni palvel läbi viidud sõltumatu analüüsi käigus;

61.  palub, et komisjon uuriks lennuühendusi liikmesriikides ja nende vahel ning kehtestaks meetmed, mille abil parandada tarbijatele pakutavate lennutranspordi teenuste kvaliteeti;

62.  märgib, kui suur on väikeste ja keskmise suurusega lennujaamade potentsiaal transpordi juurdepääsetavuse osas Kesk- ja Ida Euroopas, eriti ärireisijate ja turistide jaoks; kordab, et viimastel aastatel on Kesk- ja Ida-Euroopas ehitatud ja ajakohastatud palju piirkondlikke lennujaamu, kuid nende potentsiaali ei kasutata piisavalt ära, kuna puuduvad korralikud ühendused nende lennujaamade ja oluliste transporditelgede vahel; juhib tähelepanu vajadusele kasutada neid lennujaamu tõhusamalt ning selleks tuleb ehitada uusi maantee- ja raudteeühendusi;

63.  tunnistab piirkondlike ja kohalike lennujaamade mitmekesist rolli ELi kesk- ja idapiirkondade arengus ning majanduskasvu, kaubanduse, konkurentsivõime, kaasava liikuvuse ja turismi soodustamisel, aga ka puudega ja piiratud liikumisvõimega isikutele takistamatu juurdepääsu võimaldamisel; rõhutab, et piirkondlikud lennujaamad on piirkonna atraktiivsuse suurendamisel väga olulised; on seisukohal, et uute rajatiste puhul tuleb nõuetekohaselt hinnata liiklusnõudlust ja potentsiaali ning ELi vahendite kasutamist tuleb rangelt piirata majanduslikult elujõuliste ja säästvate projektidega; rõhutab, et sellele vastavalt tuleks eraldada ka rahalist toetust olemasoleva suutlikkuse arendamiseks; on seisukohal, et piirkondlike lennujaamade osatähtsus kasvab, kui neil on kaasaegne taristu ja nad kuuluvad transpordiühenduste võrgustikku (eelkõige raudteevõrku), mis on piirkonna ja riigi tasandil hästi ühendatud ja võimaldab mitmetest lähedalasuvate suurlinnade eri osadest ja väiksematest linnadest kiirelt lennujaama jõuda; toonitab, kui oluline on arendada olemasolevaid ja uusi piirkondlikke ja kohalikke lennujaamu, mis toetavad majanduskasvu ja muu hulgas turismisektorit vähearenenud ja eraldatud piirkondades, parandades juurdepääsetavust ja ühendusi ning muutes need piirkonnad investeeringute ja konkurentsivõime seisukohast atraktiivsemaks, kiirendades seeläbi ka sotsiaal- majanduslikku arengut; teeb ettepaneku, et komisjon kaaluks piirkondliku tasandi lennujaamade võrgustiku väljatöötamist, et tagada paremad ühendused liikmesriikide vahel ja sees;

o
o   o

64.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning Regioonide Komiteele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0310.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0423.
(3) ELT C 261 E, 10.9.2013, lk 1.
(4) ELT L 348, 20.12.2013, lk 1.
(5) ELT L 348, 20.12.2013, lk 129.
(6) http://ec.europa.eu/transport/road_safety/pdf/vademecum_2015.pdf
(7) http://ec.europa.eu/transport/modes/inland/news/2014-12-04-danube-ministrial-meeting/conclusions.pdf
(8) http://mib.gov.pl/files/0/1796967/deklaracjalancucka.pdf
(9)Komisjoni talituste töödokument, mis on lisatud komisjoni teatisele Euroopa lennundusstrateegia kohta (SWD(2015)0261).


ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanism
PDF 235kWORD 70k
Resolutsioon
Lisa
Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2016. aasta resolutsioon soovitustega komisjonile ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta (2015/2254(INL))
P8_TA(2016)0409A8-0283/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 225,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu preambulit, eriti selle teist, neljandat, viiendat ja seitsmendat põhjendust,

–  võttes muu hulgas arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2, artikli 3 lõiget 1, artikli 3 lõike 3 teist lõiku ning artikleid 6, 7 ja 11,

–  võttes arvesse ELi toimimise lepingu artikleid, mis käsitlevad liidus demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste austamist, edendamist ja kaitset, sealhulgas ELi toimimise lepingu artikleid 70, 258, 259, 260, 263 ja 265,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõiget 3 ja artiklit 5, ELi toimimise lepingu artiklit 295 ning Euroopa Liidu lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 1 riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus ja protokolli nr 2 subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (edaspidi „harta“),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Euroopa sotsiaalhartat, eelkõige selle artiklit E,

–  võttes arvesse Kopenhaageni kriteeriumeid ning liidu eeskirjade kogumit, mille kandidaatriik peab täitma, kui soovib liiduga ühineda (acquis), eriti selle peatükke 23 ja 24,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikat ning Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee, ministrite komitee, inimõiguste voliniku ja Veneetsia komisjoni konventsioone, soovitusi, resolutsioone ja aruandeid,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu 25. oktoobri 2000. aasta soovitust nr R(2000)21 ning 1990. aastal ÜROs vastu võetud advokaatide rolli käsitlevaid üldpõhimõtteid, mis kutsuvad liikmesriike üles tagama vaba ja sõltumatu õiguselukutse,

–  võttes arvesse 23. mai 2007. aasta Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu vahelise vastastikuse mõistmise memorandumit,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Euroopa regionaal- või vähemuskeelte hartat,

–  võttes arvesse õigusriigi põhimõtete kontrollnimekirja, mille Veneetsia komisjon võttis vastu oma 106. täiskogu istungjärgul 18. märtsil 2016,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ja põhivabaduste kaitse lepinguid ja ÜRO lepingu alusel loodud organite kohtupraktikat,

–  võttes arvesse ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

–  võttes arvesse ÜRO 2008. aasta aprilli lähenemisviisi õigusriigi põhimõtte alase abi kohta,

–  võttes arvesse ÜRO säästva arengu arengueesmärke, eriti 16. eesmärki,

–  võttes arvesse COSACi 18. mai 2016. aasta 25. poolaastaaruannet, milles käsitletakse arengusuundi Euroopa Liidus ning parlamentaarse järelevalve jaoks vajalikke menetlusi ja tavasid,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) väljaandeid, sealhulgas FRA 31. detsembri 2013. aasta dokumendis „Põhiõigused Euroopa Liidu tulevastes justiits- ja siseasjades“ välja pakutud Euroopa põhiõiguste infosüsteemi (EFRIS),

–  võttes arvesse FRA 8. aprilli 2016. aasta arvamust objektiivsete põhiõiguste näitajate integreeritud rakenduse väljatöötamise kohta, et oleks võimalik mõõta vastavust ühistele väärtustele, mis on toodud Euroopa Liidu lepingu artiklis 2, põhinedes olemasolevatele informatsiooniallikatel,

–  võttes arvesse Saksamaa, Taani, Soome ja Madalmaade välisministrite 6. märtsi 2013. aasta kirja komisjoni presidendile,

–  võttes arvesse eesistujariigi Itaalia 15. novembri 2014. aasta teadet „Õigusriigi põhimõtte austamise tagamine Euroopa Liidus“,

–  võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide 16. detsembri 2014. aasta järeldusi õigusriigi põhimõtte austamise tagamise kohta,

–  võttes arvesse nõukogu esimest ja teist õigusriiki käsitlevat dialoogi Luksemburgi ja Hollandi ELi eesistumisajal 17. novembril 2015. aastal ja 24. mail 2016. aastal,

–  võttes arvesse nõukogu 19. detsembri 2014. aasta suuniseid põhiõiguste austamise kontrollimiseks nõukogu ettevalmistavates organites võetavate metodoloogiliste sammude kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 19. oktoobri 2010. aasta teatist Euroopa Liidu strateegia kohta põhiõiguste harta tõhusaks rakendamiseks;

–  võttes arvesse komisjoni 6. mai 2011. aasta talituste töödokumenti „Tegevusjuhiseid põhiõiguste arvessevõtmiseks komisjoni mõjuhinnangute koostamisel“,

–  võttes arvesse komisjoni praegust järelevalvemehhanismi ja perioodilise hindamise vahendeid, nagu koostöö- ja jälgimiskord, ELi õigusemõistmise tulemustabel, korruptsioonivastased aruanded ja meedia jälgimisvahend Media Monitor,

–  võttes arvesse komisjoni iga-aastast põhiõiguste kollokviumi,

–  võttes arvesse komisjoni 11. märtsi 2014. aasta teatist „ELi uus õigusriigi tugevdamise raamistik“ (COM(2014)0158),

–  võttes arvesse paremat õigusloomet käsitlevat 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu 1. oktoobri 2009. aasta heade tavade koodeksit kodanike osalemiseks otsustusprotsessis,

–  võttes arvesse ELi 2016. aasta õigusemõistmise tulemustabelit ja komisjoni 15. juuli 2016. aasta aruannet ELi õiguse kohaldamise järelevalve kohta 2015. aastal,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi Euroopa lisaväärtuse üksuse 2016. aasta aprilli hinnangut ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismile,

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 46 ja 52,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning põhiseaduskomisjoni arvamust (A8-0283/2016),

A.  arvestades, et liit on rajatud sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste austamine, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine, mis kuuluvad Euroopa Liidu lepingu esimestes artiklites sätestatud põhiväärtuste ja eesmärkide ning liidu liikmeks saamise kriteeriumite hulka;

B.  arvestades, et liidu institutsioonid ja organid ning liikmesriigid peaksid andma eeskuju oma kohustusi ausalt täites ning liikuma konsensuse ja õigusriigi põhimõtte kui üldtunnustatud väärtuse ühtse mõistmise suunas kõigis 28 liikmesriigis ja liidu institutsioonides, nii et kõik asjaosalised kohaldaksid seda õiglaselt ja erapooletult, kusjuures nimetatud põhimõtete täielik järgimine ja edendamine on kogu Euroopa projekti legitiimsuse oluline eeldus ja peamine tingimus kodanike usalduse tekkimiseks liidu suhtes;

C.  arvestades, et Euroopa Liidu Kohtu (Euroopa Kohtu) 18. detsembri 2014. aasta arvamuse 2/13(1) ja Euroopa Kohtu asjakohase kohtupraktika kohaselt on Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga tunnustatud põhiõigused liidu õigussüsteemi keskmes ning nende õiguste austamine on liidu õigusaktide seaduslikkuse tingimus, seega ei ole liidus lubatud meetmed, mis neile õigustele ei vasta;

D.  arvestades, et kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikliga 2, artikli 3 lõikega 1 ja artikliga 7 on liidul võimalus tegutseda, kui on vaja kaitsta oma põhiseaduslikku tuuma ja ühiseid väärtusi, millele see on rajatud;

E.  arvestades, et õigusriik on Euroopa liberaalse demokraatia nurgakivi ja liidu üks aluspõhimõtteid, mis tuleneb kõigi liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest;

F.  arvestades, et liikmesriigid, liidu institutsioonide organid ja asutused ning kandidaatriigid on kohustatud neid põhimõtteid ja väärtusi austama, kaitsma ja edendama ning neil on lojaalse koostöö kohustus;

G.  arvestades, et vastavalt Euroopa Liidu lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokollile (nr 24) Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikele varjupaiga andmise kohta, nõukogu raamotsuse 2002/584/JSK(2) põhjendusele 10 ning Euroopa Inimõiguste Kohtu (näiteks M.S.S. vs. Belgia ja Kreeka, 21. jaanuari 2011. aasta kohtuotsus) ja Euroopa Kohtu praktikale (näiteks N.S. ja M.E., 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsus(3), ning Aranyosi ja Căldăraru, 5. aprilli 2016. aasta kohtuotsus(4)) on liikmesriikidel, sh liikmesriikide kohtutel, kohustus hoiduda liidu õiguse rakendamisest teiste liikmesriikide suhtes, juhul kui esineb teise liikmesriigi kui õigusriigi ja selle põhiõiguste tõsise rikkumise selge oht või neid õigusi rikutakse raskelt ja pidevalt;

H.  arvestades, et õigusriigi põhimõtte austamine liidus on põhiõiguste kaitse ning kõigi aluslepingutest ja rahvusvahelisest õigusest tulenevate õiguste ja kohustuste kaitsmise eeldus ning eeltingimus vastastikuseks tunnustamiseks ja usalduseks, mis on põhitegurid sellistes poliitikavaldkondades nagu siseturg, majanduskasv ja tööhõive, võitlus diskrimineerimise vastu, sotsiaalne kaasatus, politseikoostöö ja õigusalane koostöö, Schengeni ala ning varjupaiga- ja rändepoliitika, ning sellest tulenevalt on kaugenemine õigusriigi põhimõttest, demokraatlikust valitsemistavast ja põhiõigustest tõsiseks ohuks liidu, rahaliidu, vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala stabiilsusele ning liidu heaolule;

I.  arvestades, et liikmesriikide ja nende õigussüsteemide vahelise vastastikuse usalduse tagamisel on väga tähtis viis, kuidas õigusriigi põhimõtteid on liikmesriigi tasandil rakendatud, ning seepärast on väga oluline luua ilma sisepiirideta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala;

J.  arvestades, et liit põhineb ühistel põhiväärtustel ja põhimõtetel, ning arvestades, et demokraatia püsimajäämist ja põhiõiguste kaitset võimaldavate põhiväärtuste ja põhimõtete kindlaksmääramine on elav ja pidev protsess, ehkki nimetatud väärtused ja põhimõtted võivad aja jooksul edasi areneda, peavad need olema kaitstud ja jääma poliitiliste otsuste aluseks, sõltumata eri poliitilistest enamustest ja ajutistest muutustest, mistõttu on nende tõlgendamise vastutusega sõltumatul ja erapooletul kohtusüsteemil äärmiselt oluline roll;

K.  arvestades, et liidu kodanikud ja elanikud ei ole alati piisavalt teadlikud kõikidest õigustest, mis neil eurooplastena on, ning arvestades, et nad peaksid olema võimelised liidu põhiväärtusi ja põhimõtteid koos kujundama ja eelkõige need omaks võtma;

L.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõike 2 kohaselt austab liit liimesriikide võrdsust aluslepingute ees, ja arvestades, et kultuurilise mitmekesisuse ja siseriiklike traditsioonide austamine liikmesriikides ja nende vahel ei tohiks takistada demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste ühetaolist ja kõrgetasemelist kaitset kogu liidus; arvestades, et võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise põhimõte on üldine põhimõte ja see on kõigi liidu poliitikavaldkondade ja meetmete ühine joon;

M.  arvestades, et õigusriigi põhimõtte tagamisel ja tõhusatel, sõltumatutel kohtusüsteemidel on keskne roll institutsioonide vastu üldsuse usalduse taastamiseks soodsa poliitilise keskkonna ja seega ka investeerimissõbraliku keskkonna loomisel ning regulatiivse prognoositavuse tagamisel ja jätkusuutliku majanduskasvu saavutamisel;

N.  arvestades, et liikmesriikide kohtusüsteemide tõhususe parandamine on oluline õigusriigi aspekt ja see on oluline võrdse kohtlemise tagamise, valitsuse kuritarvituste eest karistamise ja omavoli ärahoidmise seisukohast ning komisjoni hinnangul on sellel oluline osa struktuurireformides Euroopa poolaasta raames, mis on iga-aastane tsükkel majanduspoliitika koordineerimiseks liidu tasandil; arvestades, et sõltumatu õiguselukutse on vaba ja demokraatliku ühiskonna üks nurgakive;

O.  arvestades, et ÜRO peasekretäri suunises „ÜRO lähenemisviis õigusriigi alasele abile“ soovitatakse, et õigusriik peaks hõlmama üldsust ja kodanikuühiskonda, mis aitab tugevdada õigusriiki ning nõuda vastutuse võtmist riigiametnikelt ja institutsioonidelt;

P.  arvestades, et Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse uuringus, mis käsitleb Euroopa mõõtme puudumisest tulenevaid kulusid organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooni valdkonnas, märgitakse, et liidu olemasolevate järelevalvemehhanismide, näiteks koostöö- ja jälgimiskorra, õigusemõistmise tulemustabeli ja korruptsioonivastaste aruannete integreerimine laiemasse õigusriigi järelevalveraamistikku tooks aastas kaasa 70 miljardi euro suuruse kulude kokkuhoiu;

Q.  arvestades, et liidu demokraatlikul ja õiguslikul valitsemistaval ei ole sama tugevat õiguslikku alust kui majanduslikul valitsemistaval, mida näitab asjaolu, et liit ei ole oma põhiväärtuste austamise tagamisel sama järjekindel ega range kui majanduslike ja maksueeskirjade õigel rakendamisel;

R.  arvestades, et kui kandidaatriik ei täida nõutud norme ega vasta nõutud väärtustele ja demokraatia põhimõtetele, lükkub liiduga ühinemine edasi ajani, mil ta täielikult vastab nendele nõuetele, kuid samas ei ole sellel praktiliselt olulisi tagajärgi juhul, kui liikmesriik või liidu institutsioon ei täida neidsamu norme;

S.  arvestades, et Kopenhaageni kriteeriumide alusel kandidaatriikidele pandud kohustused kehtivad liikmesriikidele Euroopa Liidu lepingu artikli 2 ja Euroopa Liidu lepingu artiklis 4 sätestatud lojaalse koostöö põhimõtte kohaselt ka pärast liiduga ühinemist, ning arvestades, et seepärast tuleks mitte ainult uuemaid, vaid ka vanemaid liikmesriike korrapäraselt hinnata, et kontrollida, kas nende õigusaktid ja tavad on endiselt kooskõlas nimetatud kriteeriumide ja ühiste väärtustega, millel liit rajaneb;

T.  arvestades, et umbes 8 % liidu kodanikest kuuluvad rahvusvähemusse ja umbes 10 % räägivad piirkondlikke või vähemuskeeli; arvestades, et puudub liidu õigusraamistik nende rahvusvähemuste õiguste tagamiseks; arvestades, et äärmiselt oluline on tõhusa mehhanismi loomine nende õiguste järelevalveks liidus; arvestades, et rahvusvähemuste kaitsmise ja diskrimineerimisvastase poliitika vahel on erinevus; arvestades, et võrdne kohtlemine on kõigi kodanike põhiõigus, mitte privileeg;

U.  arvestades, et liidu usaldusväärsuse jaoks on otsustavaks teguriks sise- ja välisdemokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste poliitika ühtsus ja järjepidevus;

V.  arvestades, et on vähe vahendeid, millega saab kontrollida liidu institutsioonide õigusloome- ja rakenduspoliitika alaste otsuste kooskõla liidu aluspõhimõtete ja väärtustega;

W.  arvestades, et Euroopa Kohus tegi hiljuti mitu otsust, millega muudeti kehtetuks teatavad liidu õigusaktid, komisjoni otsused ja seadusandlikud tavad, kuna need rikkusid põhiõiguste hartat või olid vastuolus aluslepingu põhimõtetega läbipaistvuse ja dokumentidele juurdepääsu küsimustes, kuid mitmel juhul ei ole liidu institutsioonid täielikult täitnud kohtuotsuste sätteid ja mõtet;

X.  arvestades, et liidu ühinemine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga on aluslepingus sätestatud kohustus vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõikele 2;

Y.  arvestades, et pluralistliku demokraatia edendamine ja kaitse, inimõiguste ja põhivabaduste austamine, õigusriigi põhimõte, poliitiline ja õigusalane koostöö, sotsiaalne ühtekuuluvus ning kultuurivahetus on Euroopa Nõukogu ja liidu vahelise koostöö keskmes;

Z.  arvestades, et nõukogu ja komisjon on tunnistanud vajadust tõhusamate ja siduvate mehhanismide järele, et tagada aluslepingu põhimõtete ja väärtuste täielik kohaldamine, ning selle praktikas rakendamiseks on nõukogu loonud õigusriigialase dialoogi ja komisjon ELi õigusriigi tugevdamise raamistiku;

AA.  arvestades, et liidu käsutuses on väga palju vahendeid ja protsesse aluslepingu põhimõtete täieliku ja nõuetekohase kohaldamise tagamiseks, kuid liidu institutsioonid ei ole sellele kiirelt ja tõhusalt reageerinud; arvestades, et olemasolevaid vahendeid tuleks jõustada, hinnata ja täiendada õigusriigi mehhanismi raamistikus, et need oleksid asjakohased ja tõhusad ning neid ei tohiks pidada poliitiliselt ajendatuteks, meelevaldseteks ega teatavatele riikidele suunatuteks;

AB.  arvestades, et hartat tsiteerivate Euroopa Kohtu kohtuasjade arv on tõusnud 43-lt 2011. aastal 201-ni 2014. aastal;

AC.  arvestades, et institutsioonide ja liikmesriikide vaheline ühtsus demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste järgimisel toob ilmselget kasu, kuna seeläbi väheneb kulukate kohtuasjade hulk, ELi kodanike jaoks suureneb õigusselgus ning liikmesriikide jaoks suureneb rakendamisega seotud kindlus;

AD.  arvestades, et mõned liikmesriikide valitsused eitavad seda, et liidu põhimõtete ja väärtuste austamine on aluslepingus sätestatud kohustus või et liidul on pädevus vastavuse tagamiseks;

AE.  arvestades, et olukorras, kus liikmesriik ei taga enam demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid ega põhiõigusi, või juhul, kui rikutakse õigusriigi põhimõtet, on liidu ja tema liikmesriikide kohustus kaitsta aluslepingute terviklikkust ja kohaldamist ning kaitsta kõigi tema jurisdiktsioonis olevate isikute õigusi;

AF.  arvestades, et kodanikuühiskonnal on oluline roll demokraatia loomisel ja tugevdamisel, järelevalvel ja riigivõimu piiramisel ning hea valitsemistava, läbipaistvuse, tõhususe, avatuse, reageerimisvõime ja vastutuse edendamisel;

AG.  arvestades, et subsidiaarsuse põhimõtet ei tohi kasutada selleks, et takistada liidu sekkumist eesmärgiga tagada liikmesriikide vastamine aluslepingu põhimõtetele ja väärtustele;

AH.  arvestades, et liidu tegevus selle nimel, et liikmesriigid ja institutsioonid järgiksid väärtusi, millel see põhineb ja kust tulenevad eurooplaste õigused, on põhiline tingimus nende ühinemiseks Euroopaga;

AI.  arvestades, et jätkuv Euroopa integratsiooniprotsess ja hiljutised suundumused teatavates liikmesriikides on näidanud, et ei ole suudetud ära hoida õigusriigi põhimõtete ja alusväärtuste järgimata jätmist ning et on vaja läbi vaadata ja integreerida olemasolevad mehhanismind ja välja töötada tõhus mehhanism, millega täita veel olemasolevad lüngad ja tagada aluslepingu põhimõtete ja väärtuste kaitse ja edendamine kogu liidus;

AJ.  arvestades, et tuleks luua uus demokraatiat, õigusriigi põhimõtet ja põhiõiguste austamist käsitlev ELi pakt ning kuivõrd kõnealune pakt peaks olema tõenduspõhine, objektiine ja väliste ning eelkõige poliitiliste mõjutusteta, mittediskrimineeriv ja võrdsetel alustel hinnanguid andev, subsidiaarsuse, vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtet järgiv, tegelema nii liikmesriikide kui ka liidu institutsioonidega ning põhinema astmelisel lähenemisviisil, mis sisaldab nii ennetavat kui ka parandavat osa;

AK.  arvestades, et demokraatiat, õigusriigi põhimõtet ja põhiõiguste austamist käsitlev ELi pakti eesmärk peaks olema luua ühine ja sidus raamistik, milles võetakse arvesse ja ühendatakse olemasolevaid instrumente ja mehhanisme ning kõrvaldatakse kõik senised vajakajäämised;

AL.  arvestades, et demokraatiat, õigusriigi põhimõtet ja põhiõigusi käsitleva ELi pakti kehtestamine ei tohiks piirata Euroopa Liidu lepingu artikli 7 lõigete 1 ja 2 otsest rakendamist;

1.  soovitab kuni aluslepingu võimaliku muutmiseni luua ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste põhjaliku mehhanismi, mis hõlmaks kõiki asjaomaseid sidusrühmi, ning palub seepärast komisjonil esitada Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 295 alusel 2017. aasta septembriks ettepaneku sõlmida demokraatiat, õigusriigi põhimõtet ja põhiõigusi käsitlev liidu pakt (edaspidi „ELi pakt“) institutsioonidevahelise kokkuleppe vormis, millega kehtestatakse liidu institutsioonide ja liikmesriikide koostööd hõlbustav kord Euroopa Liidu lepingu artikli 7 raames, ühendades, ühtlustades ja täiendades olemasolevaid mehhanisme, järgides lisas toodud üksikasjalikke soovitusi ja jättes kõigile liidu institutsioonidele ja asutustele, kes seda soovivad, võimaluse ühineda nimetatud ELi paktiga;

2.  kutsub komisjoni alustama sisulist dialoogi kodanikuühiskonnaga ja tagama, et selle panust ja rolli võetaks institutsioonidevahelise kokkuleppe ettepanekus arvesse;

3.  soovitab eelkõige, et ELi pakt sisaldaks ennetavat ja parandavat osa ning see oleks suunatud kõikidele liikmesriikidele ja ka liidu kolmele peamisele institutsioonile, järgides ühtlasi subsidiaarsuse, vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtet;

4.  on seisukohal, et kuigi nimetatud ELi pakti peamine eesmärk on hoida ära ja parandada liidu väärtuste rikkumist, peaks pakt hõlmama ka võimalikke sanktsioone, mis toimiksid tulemusliku heidutusena;

5.  on veendunud, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti arvamused ja järeldused ning Euroopa Kohtu praktika loovad hea aluse Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 ja põhiõiguste hartas sätestatud õiguste ulatuse tõlgendamiseks;

6.  tuletab meelde, et komisjonil kui aluslepingute täitmise järelevalvajal on kohustus jälgida ja hinnata liidu õiguse nõuetekohast rakendamist ning aluslepingutes sätestatud põhimõtete ja eesmärkide järgimist liikmesriikide ja kõigi liidu institutsioonide ja organite poolt; soovitab seetõttu võtta arvesse seda komisjoni ülesannet, kui hinnatakse vastavust demokraatiale, õigusriigi põhimõttele ja põhiõiguste austamisele demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste poliitikatsükli raames;

7.  palub komisjonil alates 2018. aastast koondada oma asjaomased iga-aastased teemaaruanded ja olemasolevate järelevalvemehhanismide ning perioodilise hindamise vahendite tulemused ning esitada need samal päeval, andes panuse demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste poliitikatsüklisse;

8.  peab oluliseks edendada liidu ja selle liikmesriikide vahel pidevat dialoogi ja tegevust tugevama konsensuse saavutamiseks, et edendada ja kaitsta demokraatiat, õigusriigi põhimõtet ja põhiõigusi, mis aitaks täiesti läbipaistval ja objektiivsel viisil kaitsta aluslepingutes ja hartas sätestatud ühiseid väärtusi; on veendunud, et aluslepingutes ja hartas sätestatud põhiõiguste ja väärtuste osas ei saa olla mingit kompromissi;

9.  rõhutab, et Euroopa Parlamendil ja liikmesriikide parlamentidel peaks olema tähtis osa Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 sätestatud ühiste väärtustega seoses saavutatu hindamisel ja nende väärtuste järgimise järelevalvel; märgib Euroopa Parlamendi keskset tähtsust selles, et jätkata liidu ühise konsensuse raames vajalikku katkematut arutelu demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste üle, arvestades seejuures meie ühiskonnas toimuvaid muutusi; on seisukohal, et nimetatud väärtuste ja põhimõtete rakendamise aluseks peab olema ka tulemuslik kontroll selle üle, kuidas hartaga tagatud põhiõigusi järgitakse;

10.  soovitab, et mis tahes parlamentidevahelisse arutelusse demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste teemal oleks kaasatud kodanikuühiskond, ja on seisukohal, et kodanike osalemist ja kodanikuühiskonna tugevust tuleks võtta arvesse demokraatia näitajana;

11.  kutsub komisjoni esitama 2017. aasta juuniks uue kokkuleppe eelnõu liidu ühinemiseks inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, et tagada Euroopa Liidu lepingu artiklis 6 sätestatud kohustuste täitmine, käsitledes Euroopa Kohtu arvamuses 2/13 tehtud järeldusi; kutsub ühtlasi Euroopa Nõukogu avama kolmandatele pooltele allkirjastamiseks Euroopa sotsiaalharta, et komisjon saaks alustada läbirääkimisi liidu ühinemise üle;

12.  palub Euroopa Ombudsmanil ühiskondlikku arvamust arvesse võttes rõhutada ja konsolideerida eraldi peatükis oma aastaaruande osana juhtumeid, erisoovitusi ja otsuseid, mis on seotud kodanike põhiõiguste ning demokraatia ja õigusriigi põhimõtetega; kutsub komisjoni analüüsima neid konkreetseid soovitusi;

13.  palub komisjonil võtta meetmeid, et tagada harta artikli 47 kohaselt tasuta õigusabi üldine kättesaadavus üksikisikutele ja organisatsioonidele, kes on alustanud kohtuvaidlust, mis on seotud demokraatia, õigusriigi põhimõtete ja põhiõiguste rikkumisega liikmesriikide valitsuste või liidu institutsioonide poolt, täiendades sellega vajaduse korral siseriiklikke süsteeme ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb tasuta õigusabi kahtlustatavatele või süüdistatavatele kriminaalmenetluse raames ning Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses;

14.  tervitatab Euroopa Kohtu reformi kohtunike arvu järkjärguliseks suurendamiseks kohtus, et tulla toime töökoormusega ja tagada, et menetluste kestust lühendatakse;

15.  soovitab, et demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste ekspertide rühm, mis on ette nähtud kavandatava institutsioonidevahelise kokkuleppe osana, tegeleks samuti õiguskaitse kättesaadavuse hindamisega liidu tasandil ja hõlmaks selliseid aspekte nagu kohtute ja kohtunike sõltumatus ja erapooletus, sõltumatu õiguselukutse, õigusliku staatuse eeskirjad, kohtuvaidluse kestus ja maksumus, õigusabisüsteemi piisavus ja tulemuslikkus ja selleks vajalike vahendite olemasolu, kohtuotsuste täitmine, kohtuliku kontrolli ulatus ja kodanikele kättesaadav õiguskaitse ning piiriülese kollektiivse õiguskaitse võimalused; on sellega seoses seisukohal, et keskenduda tuleks Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 298 lõikele 1 ning liidu kodanike õigusele avatud, tõhusale ja sõltumatule Euroopa halduskorraldusele;

16.  palub komisjonil partnerluses kodanikuühiskonnaga töötada välja ja viia läbi teadlikkuse tõstmise kampaania, et võimaldada liidu kodanikel ja elanikel täiel määral omaks võtta lepingutest ja hartast tulenevad õigused (nt sõnavabadus, kogunemisvabadus ja hääleõigus), teavitades eelkõige kodanike õigustest seoses õiguskaitsevahendite ja õiguslike meetmetega juhtudel, mis on seotud demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste rikkumisega riikide valitsuste või liidu institutsioonide poolt;

17.  nõuab, et moodustataks rahastu demokraatiaga seotud toetusi jagavale organisatsioonile, mis toetab kohaliku tasandi tegutsejaid, kes edendavad liidus demokraatiat, õigusriigi põhimõtet ja põhiõiguste austamist;

18.  juhib tähelepanu asjaolule, et kui liit kehtestab rahvusvahelistes lepingutes nõuded inimõiguste kaitsmiseks ja edendamiseks, peab ta tagama ka selle, et kõik liikmesriigid ja institutsioonid järgiksid õigusriigi põhimõtet ja austaksid põhiõigusi;

19.   soovitab ühtlasi, et demokraatiat, õigusriigi põhimõtet ja põhiõigusi käsitlev ELi pakt hõlmaks regulaarset liikmesriikide ja liidu poolt ratifitseeritud rahvusvaheliste kokkulepete kooskõla jälgimist liidu esmase ja teisese õigusega;

20.  on ühtlasi seisukohal, et aluslepingu edaspidisel läbivaatamisel tuleks teha järgmised muudatused:

   Euroopa Liidu lepingu artiklist 2 ja hartast peaks saama õiguslik alus seadusandlike meetmete vastuvõtmiseks seadusandliku tavamenetlusega;
   liikmesriikide kohtutel peaks Euroopa Liidu lepingu artikli 2 ja harta alusel olema võimalik esitada Euroopa Kohtusse hagi liikmesriikide meetmete seaduslikkuse kohta;
   tuleks läbi vaadata Euroopa Liidu lepingu artikkel 7, et näha liikmesriikidele ette asjakohased ja kohaldatavad karistused, määrates kindlaks õigused (lisaks hääleõigusele nõukogus), mille võib vääralt käituva liikmesriigi puhul peatada, näiteks rahalised karistused või liidu rahastamise peatamine;
   võimaldada kolmandikul Euroopa Parlamendi liikmetest esitada Euroopa Kohtusse kaebuse pärast liidu õigusakti vastuvõtmist ja enne selle rakendamist;
   füüsilistel ja juriidilistel isikutel, kes on meetmest otseselt ja isiklikult mõjutatud, peaks olema võimalik esitada Euroopa Kohtusse hagi harta väidetavate rikkumiste kohta liidu institutsioonide või liikmesriikide poolt, muutes Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 258 ja 259;
   harta artikkel 51 tuleks tühistada ning harta tuleks muuta liidu õiguste deklaratsiooniks;
   vaadata läbi ühehäälsuse nõue põhiõiguste austamise, kaitse ja edendamisega seotud valdkondades, nagu võrdõiguslikkus ja mittediskrimineerimine;

21.  kinnitab, et need soovitused on kooskõlas põhiõigustega ja subsidiaarsuse põhimõttega;

22.  on seisukohal, et taotletavate ettepanekute mis tahes finantsmõju liidu eelarvele tuleks katta olemasolevatest eelarveassigneeringutest; rõhutab, et nende ettepanekute vastuvõtmine ja rakendamine tähendaks nii liidule ja selle liikmesriikidele kui ka kodanikele märkimisväärset kulude ja aja kokkuhoidu, soodustaks vastastikust usaldust liikmesriikide ja liidu otsuste ja meetmete suhtes ja nende tunnustamist ning oleks seega kasulik nii majanduslikult kui ka sotsiaalselt;

23.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ja lisas toodud üksikasjalikud soovitused komisjonile ja nõukogule ning liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele ning Regioonide Komiteele riigi tasandist allpool asuvatele parlamentidele ja volikogudele levitamiseks.

LISA

Üksikasjalikud soovitused liikmesriikides ja ELi institutsioonides demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste olukorra järelevalve ja järelmeetmete võtmise korda käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe eelnõuks

INSTITUTSIOONIDEVAHELISE KOKKULEPPE EELNÕU

Demokraatiat, õigusriigi põhimõtet ja põhiõigusi käsitlev Euroopa Liidu pakt

Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjon,

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu preambulit, eriti selle teist, neljandat, viiendat ja seitsmendat põhjendust,

võttes eriti arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2, artikli 3 lõiget 1, artikli 3 lõike 3 teist lõiku ning artikleid 6, 7 ja 11,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid, mis käsitlevad liidus demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste austamist, edendamist ja kaitset, sealhulgas ELi toimimise lepingu artikleid 70, 258, 259, 260, 263 ja 265,

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõiget 3 ja artiklit 5, Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 295 ning Euroopa Liidu lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 1 riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus ja protokolli nr 2 subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta,

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (edaspidi „harta“),

võttes arvesse Euroopa Nõukogu Euroopa sotsiaalhartat, eelkõige selle mittediskrimineerimist käsitlevat artiklit E,

võttes arvesse Kopenhaageni kriteeriume ja ELi eeskirjade kogumit, mille kandidaatriik peab täitma, kui ta soovib liiduga ühineda (acquis), eriti peatükke 23 ja 24,

võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikat ning Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee, ministrite komitee, inimõiguste voliniku ja Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjoni konventsioone, soovitusi, resolutsioone ja aruandeid,

võttes arvesse õigusriigi põhimõtete kontrollnimekirja, mille Veneetsia komisjon võttis vastu oma 106. täiskogu istungjärgul 18. märtsil 2016,

võttes arvesse 23. mai 2007. aasta Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu vahelist vastastikuse mõistmise memorandumit,

võttes arvesse Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni,

võttes arvesse Euroopa Nõukogu Euroopa regionaal- või vähemuskeelte hartat,

võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,

võttes arvesse ÜRO inimõiguste ja põhivabaduste kaitse lepinguid ja ÜRO lepingu alusel loodud organite kohtupraktikat,

võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) väljaandeid, sealhulgas FRA 31. detsembri 2013. aasta dokumendis „Põhiõigused Euroopa Liidu tulevastes justiits- ja siseasjades“ välja pakutud Euroopa põhiõiguste infosüsteemi (EFRIS),

võttes arvesse ÜRO 2008. aasta aprilli lähenemisviisi õigusriigi põhimõtte alase abi kohta,

võttes arvesse ÜRO säästva arengu arengueesmärke, eriti 16. eesmärki,

võttes arvesse COSACi 18. mai 2016. aasta 25. poolaastaaruannet, milles käsitletakse arenguid Euroopa Liidus ning parlamentaarse järelevalve jaoks vajalikke menetlusi ja tavasid,

võttes arvesse Saksamaa, Taani, Soome ja Madalmaade välisministrite 6. märtsi 2013. aasta kirja komisjoni presidendile,

võttes arvesse FRA 8. aprilli 2016. aasta arvamust objektiivsete põhiõiguste näitajate integreeritud rakenduse väljatöötamise kohta, et oleks võimalik mõõta vastavust ühistele väärtustele, mis on toodud Euroopa Liidu lepingu artiklis 2, põhinedes olemasolevatele informatsiooniallikatel,

võttes arvesse eesistujariigi Itaalia 15. novembri 2014. aasta teadet „Õigusriigi põhimõtte austamise tagamine Euroopa Liidus“,

võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide 16. detsembri 2014. aasta järeldusi õigusriigi põhimõtte austamise tagamise kohta,

võttes arvesse nõukogu 19. detsembri 2014. aasta suuniseid põhiõiguste austamise kontrollimiseks nõukogu ettevalmistavates organites võetavate metodoloogiliste sammude kohta,

võttes arvesse nõukogu õigusriiki käsitlevat esimest ja teist dialoogi Luksemburgi ja Hollandi ELi eesistumisajal 17. novembril 2015. aastal ja 24. mail 2016. aastal,

võttes arvesse komisjoni praegust järelevalvemehhanismi ja perioodilise hindamise vahendeid, nagu koostöö- ja jälgimiskord, ELi õigusemõistmise tulemustabel, korruptsioonivastased aruanded ja meedia jälgimisvahend Media Monitor,

võttes arvesse komisjoni 19. oktoobri 2010. aasta teatist Euroopa Liidu strateegia kohta põhiõiguste harta tulemuslikuks rakendamiseks,

võttes arvesse komisjoni talituste 6. mai 2011. aasta töödokumenti „Tegevusjuhiseid põhiõiguste arvessevõtmiseks komisjoni mõjuhinnangute koostamisel“,

võttes arvesse komisjoni 19. märtsi 2014. aasta teatist „ELi uus õigusriigi tugevdamise raamistik“,

võttes arvesse komisjoni iga-aastast põhiõiguste kollokviumi,

võttes arvesse paremat õigusloomet käsitlevat 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 27. veebruari 2014. aasta resolutsiooni põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus (2012)(5),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 8. septembri 2015. aasta resolutsiooni põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus (2013–2014)(6),

(1)  Arvestades, et on vaja demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhivabaduste mehhanismi, mis oleks objektiivne, erapooletu, tõenduspõhine ning võrselt ja õiglaselt kõikide liikmesriikide ja liidu institutsioonide suhtes kohaldatav ning millel oleks nii ennetav kui ka parandav mõõde.

(2)  Arvestades, et sellise mehhanismi peamine eesmärk peaks olema ennetada demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhivabaduste rikkumist ja järgimata jätmist, kuid samas peaks see võimaldama Euroopa Liidu lepingu artikli 7 ennetava ja parandava osa, samuti muude aluslepingus kehtestatud vahendite praktilist elluviimist.

(3)  Arvestades, et uute või kattuvate struktuuride tarbetut loomist tuleks vältida ning sellele tuleks eelistada olemasolevate vahendite ühendamist ja täiendamist.

(4)  Arvestades, et demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhivabaduste määratluste ning vastavate normide ja võrdlusaluste väljatöötamine ei ole ühekordne otsus, vaid pigem laiaulatuslikul avalikul arutelul ning konsulteerimisel, korrapärasel läbivaatamisel ja parimate tavade vahetamisel põhinev pidev ja interaktiivne protsess.

(5)  Arvestades, et tõhus saab olla üksnes selline mehhanism, millel on liidu kodanike laiaulatuslik toetus ja mis võimaldab neil protsessis osaleda.

(6)  Arvestades, et ühiste standardite järgimise eest vastutavad peamiselt liikmesriigid, kuid kui nad ei suuda seda tagada, on liidul kohustus sekkuda, et kaitsta oma põhiseaduslikku alust ja tagada, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 ja hartas sätestatud väärtused oleksid tagatud kõikidele liidu kodanikele ja elanikele kogu liidu territooriumil.

(7)  Arvestades, et kõikidel valitsustasanditel on oluline teha tihedalt koostööd oma pädevuse ja kohustuste piires, et tuvastada võimalikke süsteemseid ohte õigusriigi põhimõttele varases staadiumis ja parandada õigusriigi põhimõtte kaitset.

(8)  Arvestades, et liidu väärtuste tõsise rikkumise ohu korral on mitmesuguseid vahendeid, kuid nende jaoks on vaja välja töötada selged ja objektiivsed võrdlusalused, et need oleksid piisavalt tugevad ja hoiatavad, et hoida ära õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste rikkumist; arvestades, et liidul puudub õiguslikult siduv mehhanism, mille abil korrapäraselt kontrollida, kuidas liikmesriigid ja liidu institutsioonid liidu väärtusi ja põhiõigusi järgivad.

(9)  Arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 295 kohaselt kehtestatakse käesoleva institutsioonidevahelise kokkuleppega üksnes Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni koostööd hõlbustav kord ning vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 13 lõikele 2 tegutsevad institutsioonid neile aluslepingutega antud volituste piires ning vastavalt nendes sätestatud korrale, tingimustele ja eesmärkidele; arvestades, et institutsioonidevaheline kokkulepe ei mõjuta Euroopa Kohtu õigust tõlgendada autentselt liidu õigust,

ON KOKKU LEPPINUD JÄRGMISES:

Artikkel 1

Liidu põhiväärtused ja aluspõhimõtted, täpsemalt demokraatia, õigusriigi põhimõte ja põhiõigused, tagatakse kogu liidus neid käsitleva liidu paktiga, mis sisaldab nimetatud väärtuste ja põhimõtete määratlust, täpsemat kirjeldust, järelevalvet ja jõustamist ning mida kohaldatakse nii liikmesriikide kui ka liidu institutsioonide suhtes.

Artikkel 2

Demokraatiat, õigusriigi põhimõtet ja põhiõigusi käsitleva ELi pakti osad on:

–  iga-aastane aruanne demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste kohta koos riigipõhiste soovitustega (edaspidi „aruanne“), mis koondab Euroopa välisteenistuse, Euroopa Nõukogu ja valdkonna muude asjaomaste asutuste aruandeid,

–  aruande alusel peetav iga-aastane parlamentidevaheline arutelu,

–  võimalike ohtude leevendamise ja rikkumiste heastamise kord vastavalt aluslepingutele, sealhulgas Euroopa Liidu lepingu artikli 7 kohase ennetava ja parandava osa eluviimiseks,

–  demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste poliitikatsükkel liidu institutsioonides.

Artikkel 3

Demokraatiat, õigusriigi põhimõtet ja põhiõigusi käsitlevat ELi pakti laiendatakse, et õigusriigi põhimõtet käsitlev komisjoni raamistik ja nõukogu õigusriiki käsitlev dialoog moodustaksid liidu ühtse vahendi.

Artikkel 4

Komisjon koostab artiklis 8 osutatud sõltumatute ekspertide rühmaga (edaspidi „ekspertide rühm“) konsulteerides Euroopa aruande demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste olukorra kohta liikmesriikides. Komisjon edastab aruande Euroopa Parlamendile, nõukogule ja liikmesriikide parlamentidele. Aruanne avalikustatakse.

Aruanne sisaldab üldist osa ja riigipõhiseid soovitusi.

Kui komisjon ei võta aruannet koos riigipõhiste soovitustega õigel ajal vastu, võib Euroopa Parlamendi pädev komisjon kutsuda ametlikult Euroopa Komisjoni viivituse kohta selgitusi andma ja nõuda soovituste viivitamatut vastuvõtmist, et hoida ära edasist viivitamist.

Artikkel 5

Aruanne hõlmab olemasolevaid vahendeid, eelkõige õigusemõistmise tulemustabelit, meedia mitmekesisuse vaatlusvahendit, korruptsioonivastast aruannet ja ELi toimimise lepingu artikli 70 kohaseid vastastikuse hindamise menetlusi, ja täiendab neid ning asendab Bulgaaria ja Rumeenia koostöö- ja jälgimiskorda.

Artikkel 6

Aruanne koostatakse mitmesuguste allikate ja olemasolevate liikmesriikide tegevuste hindamis-, aruandlus- ja seirevahendite põhjal, mille hulgas on:

–  liikmesriikide pädevate asutuste esitatud andmed demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhivabaduste austamise kohta,

–  FRA, eelkõige selle vahend EFRIS,

–  muud liidu spetsialiseeritud asutused, eelkõige Euroopa Andmekaitseinspektor, Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut (EIGE), Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fond (Eurofound) ja Eurostat,

–  eksperdid, akadeemikud, kodanikuühiskonna organisatsioonid, nt kohtunike, juristide ja ajakirjanike kutse- ja valdkondlikud ühendused,

–  rahvusvaheliste organisatsioonide ja valitsusväliste organisatsioonide loodud olemasolevad indeksid ja võrdlusalused,

–  Euroopa Nõukogu, sh Veneetsia komisjon, riikide korruptsioonivastane ühendus (GRECO), Euroopa Nõukogu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kongress ja Euroopa kohtute efektiivsust hindav komisjon (CEPEJ),

–  rahvusvahelised organisatsioonid, nagu Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO), Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE) ja Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD),

–  Euroopa Kohtu, Euroopa Inimõiguste Kohtu ja teiste rahvusvaheliste kohtute, tribunalide ja lepingu alusel loodud organite kohtupraktika,

–  kõik Euroopa Parlamendi resolutsioonid või muud asjaomased dokumendid, sh iga-aastane aruanne inimõiguste olukorra kohta liidus,

–  liidu institutsioonide dokumendid.

Kõik käesolevas artiklis osutatud dokumendid ning ekspertide rühma koostatud aruande eelnõu koos riigipõhiste soovitustega avaldatakse Euroopa Komisjoni veebisaidil.

Artikkel 7

Aruanne esitatakse ühtses vormis, sellele lisatakse riigipõhised soovitused ja selles keskendutakse eelkõige järgmistele aspektidele:

–  võimude lahusus,

–  riigi erapooletus,

–  poliitiliste otsuste tagasipööratavus pärast valimisi,

–  institutsioonaalne kontroll ja tasakaalustamine, millega tagatakse, et riigi erapooletus ei satu kahtluse alla,

–  riigi ja institutsioonide püsivus, mis põhineb põhiseaduse kindlusel,

–  meediavabadus ja meedia mitmekesisus,

–  sõnavabadus ja kogunemisvabadus,

–  avaliku ruumi ja kodanikuühiskonna dialoogi tõhusate mehhanismide edendamine,

–  õigus aktiivsele ja passiivsele demokraatlikule osalemisele valimistel ja osalusdemokraatia,

–  ausus ja korruptsiooni puudumine,

–  läbipaistvus ja aruandekohustus,

–  õiguspärasus,

–  õiguskindlus,

–  võimuliialduse või võimu kuritarvitamise vältimine,

–  võrdsus seaduse ees ja mittediskrimineerimine,

–  õiguskaitse kättesaadavus: õiguskaitse sõltumatus ja erapooletus, õiglane kohtulik arutamine, põhiseaduslik kohus (selle olemasolu korral), sõltumatu õiguselukutse,

–  konkreetsed probleemid õigusriigi põhimõtte järgimisega: korruptsioon, huvide konflikt, isikuandmete kogumine ja jälgimine,

–  harta I–VI jaotis,

–  Euroopa inimõiguste konventsioon ja selle protokollid.

Artikkel 8

Liikmesriikide demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste olukorda hindab ja riigipõhiste soovituste eelnõud töötab välja representatiivne sõltumatute ekspertide rühm (edaspidi „ekspertide rühm“) kättesaadavate andmete ning teabe kvantitatiivse ja kvalitatiivse analüüsi põhjal.

8.1.  Ekspertide rühma kuuluvad järgmised liikmed:

–  iga liikmesriigi parlamendi määratud üks sõltumatu ekspert, kes on on kvalifitseeritud põhiseaduskohtu või ülemkohtu kohtunik, kes ei ole aktiivses teenistuses;

–  kümme eksperti, kelle nimetab Euroopa Parlament kahekolmandikulise häälteenamusega ekspertide nimekirja alusel, millesse on eksperte nimetanud

i)  akadeemiate liit All European Academies (ALLEA);

ii)  inimõiguste edendamise ja kaitse eest vastutavate riigiasutuste Euroopa võrgustik (ENNHRI);

iii)  Euroopa Nõukogu (sh Veneetsia komisjon, GRECO ja Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik);

iv)  Euroopa Nõukogu kohtute efektiivsust hindav komisjon (CEPEJ) ning Euroopa Advokatuuride ja Õigusliitude Nõukogu (CCBE);

v)  ÜRO, OSCE ning OECD.

8.2.  Ekspertide rühma esimees valitakse liikmete hulgast.

8.3.  Selleks et lihtsustada demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste Euroopa aruande eelnõu ja riigipõhiste soovituste eelnõu koostamist, osutab komisjon ekspertide rühmale tõhusat tegutsemist võimaldavaid sekretariaaditeenuseid, mis hõlmavad eelkõige läbivaadatavate ja hinnatavate andmete ja infoallikate kogumist ning haldustuge eelnõude koostamise ajal.

Artikkel 9

Ekspertide rühm hindab kõiki liikmesriike artiklis 7 loetletud aspektide põhjal ja teeb kindlaks võimalikud ohud ja rikkumised. Ekspertide rühma sõltumatuse kaitsmiseks ja aruande objektiivsuse tagamiseks viib rühma iga liige oma analüüsi läbi anonüümselt ja sõltumatult. Ekspertide rühma liikmed võivad kasutatavate meetodite ja kokkulepitud standardite üle omavahel nõu pidada.

Ekspertide rühm vaatab hindamismeetodid igal aastal läbi ning vajaduse korral neid täiustatakse, selgitatakse, täiendatakse või muudetakse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisel otsusel pärast konsulteerimist liikmesriikide parlamentide, ekspertide ja kodanikuühiskonnaga.

Artikkel 10

Aruande vastuvõtmisega komisjoni poolt algab parlamentidevaheline arutelu ja arutelu nõukogus, mille eesmärk on tegelda edasi aruande tulemustega ja riigipõhiste soovitustega järgmiste etappidena:

–  Euroopa Parlament korraldab aruande põhjal parlamentidevahelise arutelu ja võtab vastu resolutsiooni; nimetatud arutelu tuleks korraldada nii, et sellel seatakse võrdlusnäitajad ja eesmärgid, mis tuleb saavutada, ning pakkuda välja vahendid demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste osas saavutatud liidu ühise konsensuse raames aastast aastasse toimuvate muutuste hindamiseks; asjaomaseid menetlusi tuleks kiirendada, et luua vahendid, mis lisaks iga-aastaste muutuste vahetule ja tulemuslikule jälgimisele tagaksid ka kõigi asjaomaste osapoolte võetud kohustuste täitmise.

–  Iga-aastane parlamentidevaheline arutelu on osa Euroopa Parlamendi, nõukogu, komisjoni ja liikmesriikide parlamentide vahelisest mitmeaastasest struktureeritud dialoogist ja sellesse kaasatakse ka kodanikuühiskond, FRA ja Euroopa Nõukogu.

–  Nõukogu korraldab oma õigusriiki käsitlevast dialoogist lähtudes aruande põhjal iga-aastase arutelu, võtab vastu nõukogu järeldused ja palub liikmesriikide parlamentidel esitada aruande, ettepanekute või reformide kohta vastuse.

–  Aruande põhjal võib komisjon otsustada algatada Euroopa Liidu lepingu artikli 2 ja ELi toimimise lepingu artikli 258 kohaselt süstemaatilise rikkumise menetluse, ühendades mitu rikkumisjuhtumit.

–  Aruande põhjal võib komisjon pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendi ja nõukoguga otsustada esitada ettepanek, et hinnata vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 70 vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alaga seonduva liidu poliitika rakendamist liikmesriikide poolt.

10.1  Kui liikmesriik vastab aruande põhjal kõigile artiklis 7 loetletud aspektidele, ei ole vaja võtta edasisi meetmeid.

10.2  Kui liikmesriik ei vasta aruande põhjal ühele või mitmele artiklis 7 loetletud aspektile, alustab komisjon kõnealuse liikmesriigiga dialoogi, võttes arvesse riigipõhiseid soovitusi.

10.2.1  Kui riigipõhised soovitused liikmesriigi kohta hõlmavad ekspertide rühma hinnangut, et esineb Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 osutatud väärtuste tõsise rikkumise selge oht ja on piisavat alust Euroopa Liidu lepingu artikli 7 lõike 1 kasutuselevõtmiseks, arutavad Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon igaüks viivitamata seda küsimust ja teevad põhjendatud otsuse, mis avalikustatakse.

10.3  Kui aruande põhjal riigipõhised soovitused liikmesriigi kohta hõlmavad ekspertide rühma hinnangut, et esineb Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 osutatud väärtuste tõsine ja jätkuv rikkumine, mis tähendab, et rikkumine on süvenenud või püsib muutumatuna vähemalt kahe aasta jooksul, ja on piisavat alust Euroopa Liidu lepingu artikli 7 lõike 2 kasutuselevõtmiseks, arutavad Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon igaüks viivitamata seda küsimust ja iga institutsioon teeb põhjendatud otsuse, mis avalikustatakse.

Artikkel 11

Vastavalt paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe punktile 25 moodustavad põhiõigused osa komisjoni seadusandlike ettepanekute mõjuhinnangust.

Artiklis 8 osutatud ekspertide rühm hindab Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vastavust demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste seisukohast.

Artikkel 12

Institutsioonidevahelise koostöö parandamiseks mõju hindamisel ning põhiõiguste ja õigusriigi põhimõtte järgimise kultuuri kujundamise eesmärgil moodustatakse institutsioonidevaheline mõju hindamise töörühm (edaspidi „töörühm“). Töörühm konsulteerib aegsasti liikmesriikide ekspertidega, et paremini arvesse võtta õigusaktide rakendamisega seotud probleeme liikmesriikides ning aidata ületada liidu institutsioonide lahknevaid tõlgendusi ja arusaamu põhiõiguste ja õigusriigi põhimõtte mõjust liidu õigusaktidele. Demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste järgimise ja edendamise tagamise eesmärgil on töörühma tegevuse aluseks nõukogu suunised põhiõiguste austamise kontrollimiseks nõukogu ettevalmistavates organites võetavate metodoloogiliste sammude kohta, komisjoni Euroopa Liidu põhiõiguste harta tõhusa rakendamise strateegia, komisjoni tegevusjuhised põhiõiguste arvestamiseks komisjoni mõjuhinnangutes, parema õigusloome vahendite hulka kuuluv vahend nr 24 ja Euroopa Parlamendi kodukorra artikkel 38.

Artikkel 13

Koos aruandega seotud iga-aastase demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste poliitikatsükliga esitatakse järgmised Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni aastaaruanded õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste rakendamise ja järgimise kohta liidu institutsioonides:

–  aastaaruanne harta kohaldamise kohta;

–  aastaaruanne liidu õiguse kohaldamise kohta;

–  aastaaruanne Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1049/2001 kohaldamise kohta(7).

Artikkel 14

Käesolev kokkulepe jõustub...

Sõlmitud ...

Euroopa Parlamendi nimel

president

Euroopa Liidu Nõukogu nimel

eesistuja

Euroopa Komisjoni nimel

president

(1) ECLI:EU:C:2014:2454.
(2) Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsus 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (EÜT L 190, 18.7.2002, lk 1).
(3) ECLI:EU:C:2011:865.
(4) ECLI:EU:C:2016:198.
(5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0173.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0286.
(7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, 31.5.2001, lk 43).

Õigusalane teave