Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Kolmapäev, 23. november 2016 - StrasbourgLõplik väljaanne
Teatavate õhusaasteainete heitkogused ***I
 Basel III vormistamine
 Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamine
 ELi strateegiline kommunikatsioon vastusammuna tema vastu suunatud kolmandate osapoolte propagandale
 Viipekeel ja kutselised viipekeele tõlgid
 Toimeaine bentasooni heakskiidu pikendamine

Teatavate õhusaasteainete heitkogused ***I
PDF 239kWORD 102k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 23. novembri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv teatavate õhusaasteainete riiklike heitkoguste vähendamise ning direktiivi 2003/35/EÜ muutmise kohta (COM(2013)0920 – C7-0004/2014 – 2013/0443(COD))
P8_TA(2016)0438A8-0249/2015

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2013)0920),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 192 lõiget 1, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7-0004/2014),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 10. juuli 2014. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 7. oktoobri 2014. aasta arvamust(2),

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 30. juuni 2016. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni raportit ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamusi (A8-0249/2015),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha(3);

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 23. novembril 2016. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2016/..., mis käsitleb teatavate õhusaasteainete riiklike heitkoguste vähendamist, millega muudetakse direktiivi 2003/35/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2001/81/EÜ

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (direktiiv (EL) 2016/2284) lõplikule kujule).

(1) ELT C 451, 16.12.2014, lk 134.
(2) ELT C 415, 20.11.2014, lk 23.
(3) Käesolev seisukoht asendab 28. oktoobril 2015. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0381).


Basel III vormistamine
PDF 183kWORD 54k
Euroopa Parlamendi 23. novembri 2016. aasta resolutsioon Basel III viimistlemise kohta (2016/2959(RSP))
P8_TA(2016)0439B8-1226/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse G20 tippkohtumiste kriisijärgseid järeldusi,

–  võttes arvesse G20 riikide rahandusministrite ja keskpankade juhtide 27. veebruari 2016. aasta kommünikeed,

–  võttes arvesse G20 riikide rahandusministrite ja keskpankade juhtide 14.–15. aprilli 2016. aasta kommünikeed,

–  võttes arvesse G20 riikide rahandusministrite ja keskpankade juhtide 23.–24. juuli 2016. aasta kommünikeed,

–  võttes arvesse G20 juhtide 4.–5. septembri 2016. aasta kommünikeed,

–  võttes arvesse Baseli pangajärelevalve komitee (edaspidi „Baseli komitee“) aruandeid G20 juhtidele kokkulepitud reformikava elluviimise seisu kohta ja eriti Baseli komitee 2015. aasta novembri aruannet G20 juhtidele kriisijärgsete reformide lõpuleviimise seisu kohta („Finalising post-crisis reforms: an update“)(1),

–  võttes arvesse Baseli komitee 6. aprilli 2016. aasta konsultatsioonidokumenti Basel III finantsvõimenduse määra raamistiku muutmise kohta, 24. märtsi 2016. aasta konsultatsioonidokumenti krediidiriskiga kaalutud varade varieeruvuse vähendamise ja sisemudelil põhinevate meetodite kasutamisega seotud piirangute kohta ning 10. detsembri 2015. aasta konsultatsioonidokumenti krediidiriski suhtes kohaldatava standardmeetodi läbivaatamise kohta,

–  võttes arvesse Baseli komitee 2016. aasta oktoobri aruteludokumenti ja konsultatsioonidokumenti raamatupidamislike eraldiste regulatiivse käsitlemise kohta,

–  võttes arvesse Baseli komitee 2016. aasta oktoobri standardit kogu kahjumikatmisvõime kohta ning Basel III kohase kapitali määratluse standardi muutmist(2),

–  võttes arvesse Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu 2016. aasta juuli seiredokumenti varipanganduse kohta ELis („EU Shadow Banking Monitor“),

–  võttes arvesse Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) poolt läbi viidud stressitestide tulemusi, mis avaldati 29. juulil 2016,

–  võttes arvesse nõukogu 12. juuli 2016. aasta järeldusi kriisijärgsete Baseli reformide lõpuleviimise kohta(3),

–  võttes arvesse IMFi 2016. aasta aruannet ülemaailmse finantsstabiilsuse kohta,

–  võttes arvesse oma 10. märtsi 2016. aasta resolutsiooni pangandusliidu ja seda käsitleva 2015. aasta aruande kohta(4),

–  võttes arvesse oma 19. jaanuari 2016. aasta resolutsiooni ELi finantsteenuste reguleerimise ülevaate ja probleemide kohta: mõju ja edasiliikumine tõhusama ja mõjusama ELi finantsalase õigusraamistiku ja kapitaliturgude liidu suunas(5),

–  võttes arvesse oma 12. aprilli 2016. aasta resolutsiooni ELi rolli kohta rahvusvaheliste finants-, rahandus- ja reguleerivate asutuste ja organite raamistikus(6),

–  võttes arvesse parlamendi majandus- ja rahanduskomisjoni jaoks koostatud uuringut Euroopa Liidu rolli kohta rahvusvahelistel majandusfoorumitel (5. uuring: Baseli komitee) („The European Union’s role in International Economic Fora, Paper 5: The BCBS“),

–  võttes arvesse arvamuste vahetust Baseli komitee peasekretäri Bill Coeni, ühtse järelevalvemehhanismi nõukogu esimehe Danièle Nouy’, EBA eesistuja Andrea Enria ning Euroopa Komisjoni asepresidendi Valdis Dombrovskisega Basel III viimistlemise / Basel IV kohta,

–  võttes arvesse komisjoni avaldust krediidiriski suhtes kohaldatava standardmeetodi läbivaatamise kohta Baseli komitee poolt ning sellele järgnenud arvamuste vahetust komisjoni asepresident Kataineniga 6. juulil 2016,

–  võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust Basel III viimistlemise kohta (O-000136/2016 – B8-1810/2016),

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni resolutsiooni ettepanekut,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et vastupanuvõimeline ja hästi kapitaliseeritud pangandussüsteem on finantsstabiilsuse säilitamise eeltingimus, mis võimaldab reaalmajandusel saada kogu majandustsükli jooksul vajalikke laene ning toetab majanduskasvu;

B.  arvestades, et G20 juhid leppisid finantskriisi järel kokku põhjalikus reformikavas eesmärgiga tugevdada rahvusvaheliste pankade regulatiivseid standardeid, sh suurendades usaldatavusnõudeid;

C.  arvestades, et Baseli komitee töötab välja usaldatavusnõuete rahvusvaheliselt kokku lepitud miinimumstandardeid suurtele rahvusvaheliselt tegutsevatele pankadele; arvestades, et Baseli komitee jälgib ja kontrollib nende ülemaailmsete standardite rakendamist ja esitab G20-le aruandeid; arvestades, et komitee suunised on oluline vahend õigusliku killustatuse ärahoidmiseks kogu maailmas;

D.  arvestades, et Euroopa Liit võttis rahvusvaheliselt kokku lepitud standardid kasutusele kapitalinõuete määruse ja kapitalinõuete direktiivi raames, kuid kohandas neid vastavalt reaalsetele rahastamisvajadustele ELis, nt VKEde toetamise osas ning võimaldades teataval määral paindlikkust; arvestades, et ELis on otsustatud, et neid standardeid kohaldatakse kõigile pankadele, mitte ainult kõige suurematele rahvusvaheliselt tegutsevatele pankadele, aga mõnes ELi-välises jurisdiktsioonis kohaldatakse osasid standardeid ainult kõige suurematele pankadele; arvestades, et oluline on saavutada edasiminek rahvusvaheliselt võrdsete tingimuste saavutamiseks; arvestades, et komisjonilt oodatakse seadusandliku ettepaneku esitamist kapitalinõuete määruse ja kapitalinõuete direktiivi läbivaatamiseks, et rakendada kokkulepitud muudatusi Baselis raamistikus;

E.  arvestades, et pankade usaldatavusnõuded on seotud muude regulatiivsete nõuetega (nagu kogu kahjumikatmisvõime ja tuletisinstrumentide kohustuslik keskne kliirimine) ning täiendavad neid nõudeid; arvestades, et ELi pangandussektorit reguleerivat õigusraamistikku on viimastel aastatel märkimisväärselt parandatud, eriti pangandusliidu loomise kaudu;

F.  arvestades, et usaldusväärne raamistik finantsstabiilsuse ja majanduskasvu saavutamiseks peaks olema laiaulatuslik ja tasakaalustatud, et see hõlmaks dünaamilisi järelevalvetavasid ega keskenduks ainult peamiselt kvantitatiivsed aspekte puudutavale staatilisele reguleerimisele;

G.  arvestades, et andmetest on näha väga suured erinevused varasemates riskikaaludes ja strateegilise riskide modelleerimises pankade kapitalinõuete vähendamise eesmärgil ning raskused, millega riikide järelevalveasutused sisemudelite hindamisel kokku puutusid, mis aitas kaasa finantskriisi tekkimisele;

H.  arvestades, et usaldatavusnõuete rakendamine panganduses kasutatavate eri ärimudelite suhtes võib olla ulatuselt ja keerukuselt väga erinev, mistõttu on ühetaoline lähenemisviis ebaefektiivne ja ebaproportsionaalselt koormav, eriti paljude väiksemate, siseturule keskendunud, vähem keerukate ja omavahel vähem seotud pankade ning neid reguleerivate asutuste ja järelevalveasutuste jaoks; seetõttu on vajalik asjakohane proportsionaalsuse ja paindlikkuse määr;

I.  arvestades, et Baseli komitees on praegu arutlusel pankade usaldatavusnõuete raamistiku täiendav muutmine krediidiriski ja operatsiooniriski osas; arvestades, et nende reformide puhul keskendutakse krediidiriski suhtes kohaldatava standardmeetodi riskitundlikkuse ja stabiilsuse tugevdamisele, täiendavatele piirangutele sisemudelitel põhinevate meetodite osas ning finantsvõimenduse määra väljakujundamise lõpuleviimisele ning standardmeetodil põhinevale võimalikule kapitali alammäärale;

J.  arvestades, et enamik USA finantsasutusi kasutab krediidiriski hindamiseks standardmeetodit, kuid paljud ELi suured ja keskmise suurusega pangad tuginevad sisemudelitele;

K.  arvestades, et standardmeetodi asjakohane muutmine ja proportsionaalsuse põhimõtte austamine on kõige olulisemad tegurid, mille abil saab teha Baseli komitee standardi sobivaks väikestele pankadele, kes seda peamiselt kasutavad;

L.  arvestades, et G20 on märkinud, et standardite praegune muutmine ei tohiks tuua kaasa üldiste kapitalinõuete märkimisväärset kasvu, ning liikmesriigid kordasid seda seisukohta majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu istungil 2016. aasta juulis;

M.  arvestades, et reguleerivad asutused teevad nüüd Euroopa pankades süsteemselt ja korrapäraselt stressiteste ning selliste testide tulemused tehakse avalikult kättesaadavaks;

N.  arvestades, et ELi-väliste jurisdiktsioonide, nt Jaapani esindajad on väljendanud muret selle pärast, et uute standarditega kaasneb suurenev surve suurendada kapitali ja kanda nõuete täitmisega seotud suuremaid kulusid;

O.  arvestades, et Baseli komitee otsustel ei ole õigusjõudu ning need tuleb ELis jõustumiseks seadusandliku tavamenetluse teel üle võtta; arvestades, et mitte kõik riikide pädevad asutused ei ole Baseli komitee liikmed ning EKP ja ühtne järelevalvemehhanism on komitee täisliikmed ning komisjon ja EBA on esindatud vaatlejatena;

1.  toonitab pankade usaldatavusnõuete osas usaldusväärsete ülemaailmsete standardite ja põhimõtete tähtsust ning väljendab heameelt Baseli komitee poolt selles valdkonnas kriisi järel tehtud töö üle;

2.  kinnitab veel kord, et pangad peavad olema hästi kapitaliseeritud, et toetada reaalmajandust, vähendada süsteemset riski ja hoida ära kriisi ajal kogetud ulatusliku pankade päästmise kordumine; toonitab, et varipanganduse sektor vajab asjakohast reguleerimist, et tagada aus konkurents ja finantsstabiilsus;

3.  toonitab, et erinevalt muudest jurisdiktsioonidest on pankadel Euroopa majanduse rahastamisel keskne roll ning nad jäävad tõenäoliselt kodumajapidamiste ja ettevõtjate, eriti VKEde peamiseks rahastamisallikaks; toonitab, et ELi õigusaktides on alati püütud seda kajastada (nt kasutades VKEsid toetavat tegurit) ning seda tuleks jätkuvalt teha (nt toetava teguri pikendamise ja laiendamise abil); tunnistab siiski Euroopa majanduse rahastamise allikate mitmekesistamise tähtsust ning väljendab sellega seoses heameelt kapitaliturgude liidu raames tehtava töö üle;

4.  võtab teadmiseks Baseli komitee jätkuva töö Basel III raamistiku viimistlemisel, et suurendada riskiga kaalutud kapitali raamistiku lihtsust, võrreldavust ja ühilduvust ning vähendada liigseid erinevusi riskiga kaalutud varade osas ning kohaldada samade riskide suhtes samu eeskirju; toonitab, et Baseli komitee arutelude legitiimsuse ja omaksvõtmise edendamiseks on vaja suuremat läbipaistvust ja aruandekohuslust; väljendab heameelt Baseli komitee peasekretäri esinemise üle majandus- ja rahanduskomisjonis ja julgustab pidama edasist dialoogi;

5.  toonitab, et tehtavate muudatuste puhul tuleks pidada kinni keskpankade presidentide ja järelevalveasutuste juhtide rühma väljendatud põhimõttest mitte suurendada märkimisväärselt üldisi kapitalinõudeid, tugevdades seejuures Euroopa pankade üldist finantsseisundit;

6.  toonitab, et teine ja sama oluline põhimõte, millest muudatuste tegemisel kinni tuleb pidada, on võrdsete tingimuste edendamine ülemaailmsel tasandil, vähendades – mitte süvendades – jurisdiktsioonide ja pangandusmudelite vahelisi erinevusi ning mitte kahjustades põhjendamatult ELi pangandusmudelit;

7.  tunneb muret, et Baseli komitee viimasel ajal esitatud kavandite esmane alalüüs näitab, et reformipakett ei pruugi olla praeguses etapis nende kahe eespool nimetatud põhimõttega kooskõlas; kutsub Baseli komiteed üles oma ettepanekuid sellele vastavalt muutma ning palub EKP-l ja ühtsel järelevalvemehhanismil tagada uue standardi viimistlemisel ja järelevalves nende põhimõtete järgmine;

8.  toonitab, et selline lähenemine oleks oluline uue standardi järjepideva rakendamise tagamiseks Euroopa Parlamendi kui kaasseadusandja poolt;

9.  tuletab meelde proportsionaalsuse põhimõtte tähtsust, mida tuleb hinnata mitte ainult seoses reguleeritavate asutuste suurusega, vaid mis tagab ka iga sidusrühma jaoks õiglase tasakaalu reguleerimise kulude ja tulude vahel;

10.  nõuab reguleerivate asutuste vahelist arutelu ja parimate tavade vahetamist seoses proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamisega ELi ja rahvusvahelisel tasandil;

11.  palub Baseli komiteel hinnata enne standardi komitees vastuvõtmist hoolikalt ja põhjalikult uute reformide kvalitatiivset ja kvantitatiivset mõju, võttes arvesse nende mõju eri jurisdiktsioonidele ja eri pangandusmudelitele; on seisukohal, et selles hinnangus tuleks arvestada ka komitee poolt varem soovitatud reforme; kutsub Baseli komiteed üles tegema vajalikke kohandusi, kui analüüsi käigus ilmneb tasakaalustamatus;

12.  tuletab meelde riskipõhise reguleerimise käsituse tähtsust, nii et samade riskide puhul kohaldataks samu eeskirju, ning toonitab seejuures vajadust vähendada õigusliku arbitraaži ulatust ning liigseid erinevusi riskiga kaalutud varade osas; kutsub Baseli komiteed üles säilitama usaldatavusnõuete riskitundlikkus, tagades muu hulgas selle, et standardmeetodi ja sisereitingutel põhineva meetodi kohaldamisala muutmisega kõrvaldatakse õigusliku arbitraaži oht ning arvestatakse rahastamise eri liikide, nt kinnisvaralaenude, taristu rahastamise ja eriotstarbeliste laenude spetsiifikat ning hoidutakse ebaproportsionaalse mõju avaldamisest reaalmajandusele; väljendab sellega seoses muret soovitatud alammäärade võimaliku mõju pärast reaalmajandusele;

13.  kutsub komisjoni üles hindama hoolikalt ja põhjalikult hiljutiste ja uute reformide kvalitatiivset ja kvantitatiivset mõju muu hulgas reaalmajanduse rahastamisele Euroopas ning kavandatud uutele Euroopa seadusandlikele projektidele, nt kapitaliturgude liidule; kutsub komisjoni üles kasutama arvamuse esitamise üleskutse ja finantsteenuste reguleerimise esimese ülevaatliku hindamisega (mis peaks toimuma 2016. aasta lõpus) tehtud töö põhjal saadud järeldusi; kutsub komisjoni üles tagama, et Baseli komitee uued ettepanekud ega nende rakendamine ei oleks nende algatustega vastuolus; toonitab, et see hinnang ei tohiks kahjustada seadusandluse valdkonnas siiani saavutatut ning selles ei tohiks näha üleskutset dereguleerimisele;

14.  nõuab, et tuletisinstrumentide kohustusliku keskse kliirimise nõuet võetaks finantsvõimenduse määra kehtestamisel täies ulatuses arvesse, millega ergutatakse keskse kliirimise kasutamist;

15.  tuletab meelde, et asjakohaselt tuleb arvesse võtta Euroopa pangandusmudelite spetsiifikat, turge, kus pangad tegutsevad, asutuste eri suurusi ja erinevaid riskiprofiile nii mõjuhinnangute kui ka standardite kalibreerimise osas, et säilitada Euroopa pangandussektoris vajalik mitmekesisus ja pidada kinni proportsionaalsuse põhimõttest; kutsub komisjoni üles võtma kõiki neid põhimõtteid arvesse rakendamisala määramisel ja Baseli komitee ettepanekute ELi õigusse ülevõtmisel;

16.  toonitab Euroopa ja riikide pangandusjärelevalve asutuste keskset rolli järelevalvealase ühtsuse tagamisel ELis, võttes arvesse proportsionaalsuse põhimõtet ja eeskirjade asjakohasust eri pangandusmudelite jaoks; toonitab, et oluline on usaldusväärne ja võrreldav teave järelevalve alla kuuluvate asutuste olukorra kohta, et seda tööd oleks võimalik teha mõjusalt ja usaldusväärselt; toonitab, et säilitada tuleks sisemudelite kasutamise õigus; kutsub ühtset järelevalvemehhanismi ja EBAt üles jätkama järelevalvetööd, et tagada sisemudelite järjepidev rakendamine ja mudelite suutlikkus kajastada asjakohaselt pankade ärimudelitega seonduvaid riske, täiustada lähenemist selliselt, et vead parandatakse ja vajaduse korral tehakse ettepanekud muudatuste tegemiseks;

17.  tuletab meelde pankade usaldatavusnõuete koosmõju muude oluliste pangandusstandarditega, nagu kogu kahjumikatmisvõime standardi kehtestamine ELis ja selle ühtlustamine omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõudega pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse direktiivi kohaselt ning rahvusvahelise finantsaruandlusstandardi 9 kohaldamisega lähitulevikus ning pangandusliidu raamistikuga; toonitab seetõttu, et usaldatavusnõuete reformimise kaalumisel tuleks võtta arvesse kõiki neid eri elemente ning nende vastavat mõju ja koosmõju;

18.  tuletab meelde, et mitu suurt ELi panka on maksnud viimastel aastatel aktsionäridele dividende, olles ise endiselt märkimisväärselt alakapitaliseeritud ja ilma et nad oleksid korrastanud järjepidevalt oma bilanssi;

19.  kutsub komisjoni üles lugema esmatähtsaks tööd väikestele pankadele suunatud meetmetega (small banking box) kõige vähem riskantsete pangandusmudelite leidmiseks ning laiendama seda tööd sellise tulevase õigusraamistiku teostatavuse hindamisele, mis sisaldab vähem keerulisi, asjakohasemaid ning proportsionaalsemaid usaldatavusnõudeid, mis on spetsiaalselt kohandatud eri liiki pangandusmudelitele;

20.  peab oluliseks komisjoni, Euroopa Keskpanga ja Euroopa Pangandusjärelevalve osalemist Baseli komitee tegevuses ning läbipaistva ning ulatusliku ajakohase teabe andmist Baseli komitee aruteludes toimuvatest arengutest; nõuab sellele rollile suuremat nähtavust majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu istungitel ja suuremat aruandekohuslust Euroopa Parlamendi majandus- ja rahanduskomisjoni ees ja seda, et aruteludes osalevad ELi esindajad annaksid selle kohta korrapäraselt aru;

21.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile.

(1) http://www.bis.org/bcbs/publ/d344.pdf
(2) https://www.bis.org/bcbs/publ/d387.htm
(3) http://www.consilium.europa.eu/et/press/press-releases/2016/07/12-conclusions-banking-reform/
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0093.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0006.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0108.


Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamine
PDF 197kWORD 60k
Euroopa Parlamendi 23. novembri 2016. aasta resolutsioon ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamise kohta (vastavalt Euroopa Parlamendile esitatud nõukogu aastaaruandele ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta) (2016/2067(INI))
P8_TA(2016)0440A8-0317/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamist (vastavalt Euroopa Parlamendile esitatud nõukogu aastaaruandele ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõiget 6 ja artiklit 46, millega luuakse alaline struktureeritud koostöö,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Euroopa Parlamendile esitatud aastaaruannet ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) kohta (13026/2016), eriti selle ühist julgeoleku- ja kaitsepoliitikat (ÜJKP) käsitlevaid osi,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2 ja 3, V jaotist ning eelkõige lepingu artikleid 21 ja 36 ning artikli 42 lõikeid 2, 3 ja 7,

–  võttes arvesse nõukogu 25. novembri 2013. aasta, 18. novembri 2014. aasta, 18. mai 2015. aasta, 27. juuni 2016. aasta ja 17. oktoobri 2016. aasta järeldusi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 20. detsembri 2013. aasta ja 26. juuni 2015. aasta järeldusi,

–  võttes arvesse oma 21. mai 2015. aasta resolutsiooni ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamise kohta(1), 21. mai 2015. aasta resolutsiooni Euroopa kaitseturgude arengusuundade mõju kohta Euroopa julgeoleku- ja kaitsevõimele(2), 11. juuni 2015. aasta resolutsiooni strateegilise ja sõjalise olukorra kohta Musta mere piirkonnas pärast Krimmi ebaseaduslikku annekteerimist Venemaa poolt(3), 13. aprilli 2016. aasta resolutsiooni ELi kohta muutuvas maailmas, mis on üha rohkem ühendatud, vaidlustatum ja keerukam(4), 7. juuni 2016. aasta resolutsiooni ELi koostöö kohta ÜRO ja Aafrika Liiduga rahutagamisoperatsioonide suhtes(5),

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini 28. juuni 2016. aasta dokumenti pealkirjaga „Ühtne visioon, ühine tegevus: tugevam Euroopa. Euroopa Liidu üldine välis- ja julgeolekupoliitika strateegia“,

–  võttes arvesse julgeoleku ja kaitse rakenduskava, mida komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini tutvustas 14. novembril 2016. aastal, ning nõukogu 14. novembri 2016. aasta järeldusi ELi üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia rakendamise kohta,

–  võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning komisjoni 6. aprilli 2016. aasta ühisteatist „Hübriidohtudega võitlemise ühine raamistik“ (JOIN(2016)0018) ning nõukogu 19. aprilli 2016. aasta sellega seotud järeldusi,

–  võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning komisjoni 28. aprilli 2015. aasta ühisteatist „Julgeoleku ja arengu toetamine suutlikkuse suurendamise kaudu“ (JOIN(2015)0017) ning komisjoni 5. juuli 2016. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2014. aasta määrust (EL) nr 230/2014, millega luuakse stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahend (COM(2016)0447),

–  võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning komisjoni 5. juuli 2016. aasta ühisteatist „Julgeolekusektori reformi toetava, kogu ELi hõlmava strateegilise raamistiku elemendid“ (JOIN(2016)0031),

–  võttes arvesse nõukogu 18. aprilli 2016. aasta järeldusi missioonide toetamise platvormi kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 28. aprilli 2015. aasta teatist „Euroopa julgeoleku tegevuskava“ (COM(2015)0185),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu uuendatud sisejulgeolekustrateegiat aastateks 2015–2020 ja sellega seotud nõukogu 15.–16. juuni 2015. aasta järeldusi,

–  võttes arvesse komisjoni 20. aprilli 2016. aasta teatist „Euroopa julgeoleku tegevuskava elluviimine, et võidelda terrorismi vastu ning liikuda tulemusliku ja tegeliku julgeolekuliidu poole“ (COM(2016)0230),

–  võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning komisjoni 11. detsembri 2013. aasta ühisteatist „ELi terviklik lähenemisviis väliskonfliktidele ja -kriisidele“ (JOIN(2013)0030) ning nõukogu 12. mai 2014. aasta sellega seotud järeldusi,

–  võttes arvesse oma 22. novembri 2012. aasta resolutsiooni küberjulgeoleku ja -kaitse kohta(6); võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning komisjoni 7. veebruari 2013. aasta ühisteatist „Euroopa Liidu küberjulgeoleku strateegia: avatud, ohutu ja turvaline küberruum“ (JOIN(2013)0001); võttes arvesse nõukogu 18. novembri 2014. aasta ELi küberkaitsepoliitika raamistikku,

–  võttes arvesse komisjoni 5. juuli 2016. aasta teatist „Euroopa kübervastupidavusvõime süsteemi tugevdamine ning konkurentsivõimelise ja uuendusliku küberjulgeolekutööstuse soodustamine“ (COM(2016)0410),

–  võttes arvesse NATO küberturbeintsidentidele reageerimise üksuse (NCIRC) ja Euroopa Liidu infoturbeintsidentidega tegeleva rühma (CERT-EU) vahelist tehnilist kokkulepet, mis allkirjastati 10. veebruaril 2016. aastal ning mis aitab kaasa küberturbeintsidentide alase teabe jagamisele,

–  võttes arvesse 2016. aasta Varssavi tippkohtumise raames 8. juulil 2016. aastal allkirjastatud ELi ja NATO ühisdeklaratsiooni (Euroopa Ülemkogu eesistuja, Euroopa Komisjoni presidendi ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni peasekretäri ühisdeklaratsioon),

–  võttes arvesse Varssavi tippkohtumise kommünikeed riigipeade ja valitsusjuhtide tasandil, kes osalesid 8.–9. juulil 2016. aastal Põhja-Atlandi Nõukogu kohtumisel Varssavis,

–  võttes arvesse 2016. aasta juuni Eurobaromeetri uuringu 85.1 tulemusi,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõiget 1,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A8-0317/2016),

Strateegiline kontekst

1.  märgib, et Euroopa julgeolekuolukord on märkimisväärselt halvenenud, muutunud heitlikumaks, keerukamaks, ohtlikumaks ja vähem ettearvatavaks; märgib, et ohud on nii konventsionaalsed kui ka hübriidohud, neid tekitavad nii valitsussektori kui ka valitsusvälised osalejad, need on pärit lõunast ja idast ning need mõjutavad liikmesriike erinevalt;

2.  tuletab meelde, et ELi liikmesriikide julgeolek on omavahel sügavalt seotud ja märgib, et liikmesriigid reageerivad ühistele ohtudele ja riskidele koordineerimatult ja killustatult, mis muudab ühisema lähenemisviisi kasutamise keerukamaks ja sageli takistab seda; rõhutab, et selline koordineerimise puudumine on üks liidu tegevuse nõrkadest külgedest; märgib, et Euroopal ei ole vastupanuvõimet, et tulemuslikult toime tulla hübriidohtudega, millel on sageli piiriülene mõõde;

3.  on seisukohal, et Euroopa peab nüüd reageerima aina keerukamatele kriisidele, mis levivad kaarena Lääne-Aafrikast läbi Saheli, Aafrika Sarve ja Lähis-Ida ning läbi Ida-Ukraina kuni Kaukasuseni; on seisukohal, et EL peaks tihendama dialoogi ja koostööd piirkondlike kolmandate riikidega, samuti piirkondlike ja allpiirkondlike organisatsioonidega; rõhutab, et EL peaks olema valmis tegelema struktuurimuutustega rahvusvahelise julgeoleku maastikul ja probleemidega, mille hulgas on riikidevahelised konfliktid, riikide kokkuvarisemine ja küberrünnakud, ning samuti kliimamuutuste mõjuga julgeolekule;

4.  märgib murelikult, et radikaalsete islamiorganisatsioonide ja üksikisikute terror on Euroopa enneolematus ulatuses sihikule võtnud, mis seab surve all euroopaliku eluviisi; rõhutab, et seetõttu on muutunud ülitähtsaks üksikisiku julgeolek, mis vähendab traditsioonilist eristust selle välis- ja sisemõõtme vahel;

5.  kutsub ELi üles kohanema nende julgeolekuprobleemidega, eelkõige kasutades olemasolevaid ÜJKP vahendeid tõhusamalt ja sidusalt teiste välis- ja sisevahenditega; nõuab suuremat koostööd ja kooskõlastamist liikmesriikide vahel, eriti terrorismi vastu võitlemise valdkonnas;

6.  nõuab põhjalikel deradikaliseerimisprogrammidel põhinevat tugevat ennetuspoliitikat; märgib, et samuti on otsustavalt tähtis olla aktiivsem radikaliseerumise ja terroristliku propaganda vastu võitlemisel, seda nii ELis kui ka ELi välissuhetes; palub komisjonil astuda samme, et võidelda äärmusliku veebisisu levitamise vastu ja edendada kõikides liikmesriikides aktiivsemat õigusalast koostööd kriminaalõigussüsteemide (sh Eurojust) vahel võitluses radikaliseerumise ja terrorismi vastu;

7.  märgib, et esimest korda pärast Teist maailmasõda muudeti Euroopas jõuga piire; rõhutab, et sõjaline okupeerimine avaldab kahjulikku mõju kogu Euroopa julgeolekule; kordab, et piiride jõuga muutmine Ukrainas on vastuolus Helsingi lõppakti põhimõtete ja ÜRO põhikirjaga;

8.  toonitab, et 2016. aasta juunis avaldatud Eurobaromeetri uuringu 85.1 kohaselt soovib ligikaudu kaks kolmandikku ELi kodanikest julgeoleku- ja kaitsepoliitika küsimustes ELi tõhusamat tegutsemist;

9.  on seisukohal, et ühtsem ja seetõttu tõhusam Euroopa välis- ja julgeolekupoliitika saab anda otsustava panuse Iraagi ja Süüria relvakonfliktide intensiivsuse vähendamisse ja isehakanud islamiriigi kõrvaldamisse;

Muudetud ja töökindlam ÜJKP

10.  on kindlal veendumusel, et seetõttu tuleb ÜJKPd põhjalikult ja suures ulatuses muuta, et võimaldada ELil ja tema liikmesriikidel anda otsustav panus liidu julgeolekusse, rahvusvaheliste kriiside ohjamisse ja ELi strateegilise autonoomia kindlustamisse; tuletab meelde, et ükski riik ei saa praegusi julgeolekuprobleeme üksi lahendada;

11.  on arvamusel, et ÜJKP edukaks muutmiseks tuleb ELi liikmesriigid sellesse protsessi juba algusest saadik täielikult kaasata, et hoida ära hilisemate ummikseisude kujunemise oht; rõhutab praktilist ja rahalist kasu, mida toob edasine koostöö Euroopa kaitsevõime arendamiseks ning märgib käimasolevaid algatusi, millele peaks järgnema konkreetsed meetmed 2016. aasta detsembrikuisel kaitseteemalisel Euroopa Ülemkogul; kutsub samuti liikmesriike ja ELi üles tegema asjakohaseid investeeringuid julgeoleku- ja kaitsevaldkonda;

12.  rõhutab, et alalise struktureeritud koostöö loomine (Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõige 6) teeb võimalikuks enesekaitse või alalise enesekaitse struktuuri arendamise, mis tugevdaks kriisiohjamisoperatsioone;

13.  rõhutab, et kuna Euroopa julgeolekuolukord ei ole enam täielikult tema kontrolli all ja Euroopa ei saa enam valida tegutsemiseks aega ja kohta, peaks EL suutma sekkuda ÜJKP missioonide ja operatsioonide ning muude asjakohaste vahendite kaudu, kaasa arvatud kriisiennetamise ja kriiside lahendamisega kogu kriisiohjamise spektri ulatuses, hõlmates sel viisil konfliktitsükli kõik etapid, ja osalema täiel määral Euroopa turvalisuse säilitamises ning kogu vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala ühise julgeoleku ja kaitse tagamises; soovitab Euroopa Ülemkogul alustada ÜJKP arendamist ühiseks kaitseks, nagu on sätestatud ELi lepingu artikli 42 lõikes 2; on arvamusel, et üks ÜJKP tähtsamatest eesmärkidest peaks olema ELi vastupanuvõime tugevdamine;

14.  väljendab heameelt komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja esitletud ÜJKP tegevuskava üle, mis sisaldab konkreetset ajakava ja konkreetseid samme; väljendab heameelt asjaolu üle, et see tegevuskava täiendab tulevast Euroopa kaitsealast tegevuskava; rõhutab vajadust tugevdada ÜJKP sõjalist komponenti; soovitab tungivalt liikmesriikidel koordineerida julgeoleku- ja kaitsevaldkonna investeeringuid, samuti suurendada rahalist toetust kaitsevaldkonna teadusuuringutele ELi tasandil;

15.  rõhutab samuti, et ÜJKP aluse peaksid moodustama kindel kollektiivkaitse põhimõte ja tõhus rahastamine ning et seda tuleks ellu viia kooskõlastatult julgeoleku- ja kaitsevaldkonna rahvusvaheliste institutsioonidega ja täielikus vastastikuses täiendavuses NATOga; on arvamusel, et EL peaks ergutama liikmesriike täitma NATO võimekuse eesmärki, st kulutada kaitsele vähemalt 2 % SKPst, nagu kinnitati Walesi ja Varssavi tippkohtumistel;

16.  tuletab meelde, et konfliktid ja kriisid Euroopas ja selle ümbruses toimuvad nii füüsilises kui ka kübermaailmas ning rõhutab, et seetõttu tuleb küberjulgeolek ja küberkaitse lõimida põhielementidena ÜJKPsse ning neid tuleb täielikult arvesse võtta kõigis ELi sise- ja välispoliitika meetmetes;

17.  peab kiiduväärseks komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ettekannet Euroopa Liidu üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia kohta, mis on vajalik ja positiivne areng institutsioonilise raamistiku jaoks, milles toimivad ja arenevad ÜVJP ning ÜJKP; peab kahetsusväärseks liikmesriikide vähest osalemist ELi üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia koostamises;

18.  rõhutab, et on vaja liikmesriikide ja nende parlamentide pühendumust, vastutustunnet ja tuge ning tihedat koostööd kõigi asjaomaste ELi organitega, et tagada ELi üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia poliitilise tasandi eesmärkide, prioriteetide ja tervikliku lähenemisviisi kiire ja tulemuslik rakendamine ELi julgeoleku ja kaitse valge raamatu kujul, millele eelneb julgeoleku ja kaitse rakenduskava; juhib tähelepanu asjaolule, et rakenduskava on tihedalt seotud ELi üldise strateegia laiema rakendamisega, komisjoni tulevase Euroopa kaitsealase tegevuskavaga ning Varssavis allkirjastatud ELi ja NATO ühisdeklaratsiooni rakendamisega; väljendab heameelt komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning liikmesriikide jätkuva töö üle rakendamisprotsessis; toonitab, et ELi üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia ning tulemusliku ja tugevama ÜJKP elluviimiseks tuleb eraldada asjakohased ressursid;

19.  on seisukohal, et ELi üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia järelmeetmena oleks nõukogus vaja kokku leppida sellise valdkondliku strateegia väljatöötamine, milles tuleks täiendavalt täpsustada tsiviil- ja sõjalise tasandi eesmärgid, ülesanded, nõuded ja võimetega seotud prioriteedid; kordab oma varasemaid nõudmisi töötada välja Euroopa kaitse valge raamat ning palub tungivalt nõukogul koostada see dokument viivitamata; väljendab muret, et kavandatav julgeoleku ja kaitse rakenduskava ei täida suures osas parlamendi ja üldsuse ootusi; kordab kõikide Euroopa Liidu liikmesriikide julgeoleku jagamatuse põhimõtet;

20.  võtab teadmiseks Saksamaa ja Prantsusmaa välisministrite tehtud Euroopa julgeoleku pakti ettepaneku ning toetab muu hulgas Euroopa strateegilise keskkonna ühisanalüüsi mõtet, mille raames muudetakse ohuhinnangud perioodiliseks ühistegevuseks, suurendades selle kaudu üksteise probleemidega arvestamist ja toetust ühisele suutlikkusele ja ühistegevusele; väljendab samuti heameelt teiste liikmesriikide hiljutiste algatuste üle ÜJKP arendamise valdkonnas; peab siiski kahetsusväärseks enesehindamise puudumist seoses liikmesriikide tegevusetusega Euroopa varasemate kaitsevaldkonna kohustuste täitmisel;

21.  märgib, et selleks on vaja teha koostööd sarnase NATO tegevusega; rõhutab, et selleks on asendamatult vajalik näidata üles tõsist pühendumust ning suurendada ja tõhustada luureandmete ja muu teabe vahetamist liikmesriikide vahel;

22.  märgib, et kuna sise- ja välisjulgeolek lõimuvad aina enam ning füüsilist ja küberruumi on üha raskem eristada, muutub tähtsaks ka nende vastavate vahendite loetelude lõimimine, mis võimaldaks ELil tegutseda terves vahendite spektris kuni Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõike 7 tasandini;

ÜJKP ja integreeritud lähenemisviis kriisidele

23.  toonitab, kui tähtis on ÜJKP tsiviil- ja sõjaliste missioonide ja operatsioonide jaoks luua alaline ELi peastaap, mille integreeritud operatiivpersonal toetaks kogu planeerimistsüklit alates esialgsest poliitilisest ideest kuni detailsete plaanideni; rõhutab, et see ei kordaks NATO struktuuri, vaid oleks vajalik institutsiooniline korraldus ÜJKP missioonide ja operatsioonide plaanimise ja läbiviimise tugevdamiseks;

24.  toonitab, et ÜJKP missioonid ja operatsioonid, sealhulgas piirihaldamise abi, suutlikkuse suurendamine, sõjalised väljaõppemissioonid ja mereväeoperatsioonid annavad panuse rahvusvahelise rahu ja stabiilsuse tagamisse;

25.  peab kahetsusväärseks, et ÜJKP missioonid ja operatsioonid kannatavad jätkuvalt struktuuriliste nõrkuste all, mis ohustavad nende tõhusust; on arvamusel, et need peaksid olema toimivad vahendid ning ELi üldisesse välis- ja julgeolekupoliitika strateegiasse paremini lõimitud;

26.  võtab sellega seoses teadmiseks ELi üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia niisuguste poliitiliste sihtide taseme, mis puudutavad integreeritud lähenemist konfliktidele ja kriisidele seoses liidu osalemisega kõigis konfliktitsüklite etappides ennetamise, lahendamise ja stabiliseerimise kaudu, ning samuti võtab teadmiseks võetud kohustuse vältida tegevuse enneaegset lõpetamist; on arvamusel, et EL peaks sidusalt toetama liikmesriike, kes osalevad isehakanud Islamiriigi vastases koalitsioonis, luues ÜJKP koolitusele suunatud operatsiooni Iraagis;

27.  tunneb heameelt Sahelis toimuvate piirkondlike ÜJKP missioonide idee üle, eelkõige seepärast, et see vastab allpiirkonna riikide tõhustatud koostöö soovidele julgeoleku valdkonnas platvormi G5 Sahel raames; on arvamusel, et see võiks pakkuda võimalust tugevdada kohapeal asuvate ÜJKP missioonide tõhusust ja tähtsust (EUCAP Sahel Mali ja EUCAP Sahel Niger); on kindlalt veendunud, et see piirkonnastumise kontseptsioon peab tuginema kohapeal saadud kogemustele, konkreetsetele eesmärkidele ja nende saavutamise vahenditele ning seda ei tohiks määratleda üksnes poliitiliste kaalutluste alusel;

28.  rõhutab, et kõigis nõukogu otsustes tulevaste missioonide ja operatsioonide kohta tuleks prioriteediks pidada tegelemist ELi julgeolekut otseselt või selliste partnerite ja piirkondade julgeolekut mõjutavate konfliktidega, kus EL tagab julgeolekut; leiab, et konfliktidega tegelemise otsus peaks põhinema ühisanalüüsil, strateegilise keskkonna mõistmisel ja liikmesriikide jagatud strateegilistel huvidel, ja võttes arvesse muude liitlaste ja organisatsioonide, näiteks ÜRO ja NATO tegevust; leiab, et ÜJKP võimete tugevdamise missioonid tuleb siduda julgeolekusektori reformiga ja komisjonis tehtava õigusriigialase tööga;

29.  võtab teadmiseks komisjoni ettepaneku muuta määrust (EL) nr 230/2014 (millega luuakse stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahend), et kasutada liidu abi ka partnerriikide sõjaliste üksuste varustamiseks, mida ta peab hädavajalikuks panuseks nende vastupidavusse ning mis vähendab võimalust, et need riigid muutuksid jälle konfliktide objektiks ja Euroopa Liidu vastase vaenutegevuse keskmeks; rõhutab, et seda tuleks teha erakorralistel asjaoludel, mis on sätestatud eelnimetatud ettepaneku (muuta määrust (EL) nr 230/2014) artiklis 3a, et aidata kaasa jätkusuutlikule arengule, heale valitsemistavale ja õigusriigi põhimõtetele; ergutab sellega seoses Euroopa välisteenistust ja komisjoni kiirendama julgeoleku ja arengu toetamist suutlikkuse suurendamise kaudu käsitleva algatuse elluviimist, et parandada ÜJKP missioonide tulemuslikkust ja jätkusuutlikkust;

30.  toonitab vajadust teha kindlaks muud rahastamisvahendid partnerite julgeoleku- ja kaitsevaldkonna võimete tugevdamiseks; palub Euroopa välisteenistusel ja komisjonil tagada täielik sidusus ja koordineerimine, et saavutada parimad tulemused ning vältida kattuvust kohapeal;

31.  märgib sellega seoses, et Petersbergis määratletud ülesanded tuleks läbi vaadata ning lahingugruppidest peaks võimalikult kiiresti saama kasutusvalmis sõjaline vahend tänu suuremale modulaarsusele ja funktsionaalsemale rahastamisele; märgib, et konstruktiivse suhtumise puudumine liikmesriikide seas on jätkuvalt lahingugruppide kasutamist takistav poliitiline ja operatiivne tegur; nõuab tungivalt, et nõukogu algataks sõjaliste operatsioonide algetapi kiireloomuliseks rahastamiseks käivitusfondi loomise (vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 41 lõikele 3);

32.  nõuab ELi finantseeskirjade paindlikkuse suurendamist, et parandada liidu võimet kriisidele reageerida ja kehtivaid Lissaboni lepingu sätteid rakendada; nõuab Athena mehhanismi muutmist, et laiendada selle kohaldamisala kõigile seotud kulutustele, esmalt kiirreageerimisoperatsioonidele ja ELi lahingugruppide lähetamisele ning seejärel kõigile sõjalistele operatsioonidele;

Koostöö NATO ja muude partneritega

33.  tuletab meelde, et NATO-l ja ELil on samad strateegilised huvid ning samad probleemid ida- ja lõunasuunal; juhib tähelepanu artikli 42 lõike 7 vastastikuse kaitse klausli tähtsusele ELi liikmesriikidele, olenemata NATOsse kuulumisest; märgib, et EL peaks suutma oma vahendeid kasutades samas ulatuses kaitsta ka neid ELi liikmeid, kes ei kuulu NATOsse; võtab teadmiseks ELi üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia eesmärgi tagada asjakohasel tasemel ELi strateegiline autonoomia ning rõhutab, et need kaks organisatsiooni peavad oma vahendeid vastastikku täiendama; leiab, et ELi strateegiline autonoomia peaks suurendama Euroopa suutlikkust edendada julgeolekut liidu piires ja väljaspool ning tugevdama partnerlust NATOga ja Atlandi-üleseid suhteid;

34.  on arvamusel, et ELi ja NATO tihedat ja tulemuslikku koostööd toetab nende missioonide ja seetõttu ka nende vahendite varude täiendavus ja kokkusobivus; rõhutab, et kahe organisatsiooni suhetes tuleks edaspidigi keskenduda koostööle, mitte konkureerimisele; on arvamusel, et EL peaks ergutama liikmesriike täitma NATO võimekuse eesmärki, st kulutama vähemalt 2 % SKPst kaitsele;

35.  rõhutab, et NATO-l on kõige paremad vahendid heidutus- ja kaitsetegevuseks ning organisatsioon on valmis rakendama kollektiivkaitset (Põhja-Atlandi lepingu artikkel V) iga oma liikme vastase agressiooni korral, samas kui ÜJKP raames on tähelepanu suunatud rahukaitsele, konfliktide ennetamisele ja rahvusvahelise julgeoleku tugevdamisele (ELi lepingu artikkel 42) ja ELil on lisaks vahendid, et tegeleda liikmesriikide sisejulgeolekuga seotud probleemidega, sealhulgas sabotaažiga, mida artikkel V ei hõlma; rõhutab, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 222 nn solidaarsusklausli eesmärk on tagada demokraatlike institutsioonide ja tsiviilelanikkonna kaitse terrorirünnaku korral;

36.  peab tervitatavaks hiljuti Varssavis allkirjastatud ELi ja NATO ühisdeklaratsiooni ning toetab täielikult selles nimetatud koostöövaldkondi; märgib, et deklaratsioonis kirjeldatakse hästi sissetöötatud mitteametlikke tavasid, selle asemel et ELi-NATO koostöö uuele tasandile viia; rõhutab vajadust eelkõige süvendada koostööd ja täiendada suutlikkuse suurendamist hübriid- ja küberohtude ja uurimistöö valdkonnas; peab kiiduväärseks Bratislava tegevuskavas välja kuulutatud eesmärki alustada viivitamatult ühisdeklaratsiooni elluviimist;

37.  toetab täielikult julgeoleku- ja kaitsekoostöö suurendamist muude institutsiooniliste partneritega, kaasa arvatud ÜRO, Aafrika Liit ja OSCE, samuti strateegilised kahepoolsed partnerid, eelkõige Ameerika Ühendriigid, sellistes valdkondades nagu hübriidohud, merejulgeolek, kiirreageerimine, terrorismivastane võitlus ja küberjulgeolek;

Euroopa kaitsekoostöö

38.  leiab, et tugevama kaitsetööstuse väljatöötamine tugevdaks ELi strateegilist sõltumatust ja tehnoloogilist iseseisvust; on veendunud, et ELi kui Euroopa naabruskonna julgeoleku tagaja rolli suurendamiseks on vaja asjakohast ja piisavat suutlikkust ning jätkusuutliku tarneahelaga konkurentsivõimelist, tõhusat ja läbipaistvat kaitsetööstust; märgib, et Euroopa kaitsesektorit iseloomustab killustatus ja dubleerimine, mis tuleb järk-järgult kaotada, pakkudes kõigile riiklikele elementidele stiimuleid ja hüvesid ning võttes arvesse pikemaajalist perspektiivi luua integreeritud kaitseturg;

39.  kahetseb asjaolu, et liikmesriigid ei ole süstemaatilise ja pikaajalise kaitsekoostöö poliitikaraamistikku veel vajaliku tõsidusega rakendanud ning et panustamise ja jagamise algatus ei ole märgatavaid tulemusi andnud; kutsub nõukogu üles kasutusele võtma kaks korda aastas toimuvaid kaitsearutelusid, et anda ÜJKP ning Euroopa kaitsekoostöö jaoks strateegilisi suuniseid ja poliitilist tõuget;

40.  rõhutab, et küberkaitse valdkonna koostööd tuleb veelgi süvendada ja tagada ÜJKP missioonide täielik kübervastupidavus; nõuab tungivalt, et nõukogu lisaks oma kaitsearuteludesse olulise teemana küberkaitse; peab kindlalt vajalikuks koostada riiklikud küberkaitsestrateegiad; kutsub liikmesriike üles Euroopa Kaitseagentuuri (EDA) vastutusel pakutavaid kübersuutlikkuse suurendamise meetmeid täielikult ära kasutama ja kasutama ka NATO kooperatiivse küberkaitse kompetentsikeskuse (CCDCOE) võimalusi;

41.  märgib, et kõigil liikmesriikidel on peamiselt rahaliste piirangute tõttu raske hoida alal laiaulatuslikke ja täielikult kasutusvalmis kaitsevõimeid; nõuab seetõttu tihedama koostöö tegemist ja selgemaid valikuid selle suhtes, millist võimet tagada, et liikmesriigid saaksid keskenduda konkreetsetele valdkondadele;

42.  usub, et koostegutsemisvõime on vältimatu selleks, et liikmesriikide väed oleksid suuremal määral ühildatavad ja lõimitud; rõhutab seetõttu, et liikmesriigid peavad uurima kaitseressursside ühishangete võimalusi; märgib, et ELi kaitseturgude protektsionistlik ja suletud iseloom teeb selle raskemaks;

43.  tuletab meelde, et Euroopa kaitsesektori tugev tehnoloogiline ja tööstuslik baas, mis hõlmab rajatisi VKEde jaoks, on üks ÜJKP peamine alus ning eeltingimus ühisturule, mis võimaldab ELil üles ehitada oma strateegilise sõltumatuse;

44.  märgib kahetsusega, et liikmesriigid kohaldavad kaitse- ja julgeolekuvaldkonna hankeid käsitlevat direktiivi 2009/81/EÜ ja kaitseotstarbeliste toodete vedu käsitlevat direktiivi 2009/43/EÜ täiesti erinevas ulatuses; kutsub seetõttu komisjoni üles kohaldama selgitavat märkust artikli 346 kohta ja täitma oma rolli aluslepingute täitmise järelevalvajana, alustades direktiivide rikkumise korral rikkumismenetlust; kutsub liikmesriike üles parandama riikidevahelisi jõupingutusi sõjaliste hangete nõudluspoolel ning kutsub tarnivaid Euroopa tööstusettevõtteid üles tugevdama oma ülemaailmset turuseisundit parema kooskõlastamise ja tööstuse konsolideerimise abil;

45.  tunneb muret kaitseuuringute rahastamise pideva vähenemise pärast liikmesriikides, mis ohustab tehnoloogilist ja tööstuslikku baasi ja seega ka Euroopa strateegilist sõltumatust; kutsub liikmesriike üles varustama oma relvajõude pigem Euroopa kaitsetööstuse kui selle konkurentide toodetega;

46.  on veendunud, et EDA rolli tugevdamine suutlikkusega seotud programmide, projektide ja tegevuse koordineerimisel aitaks suurendada ÜJKP tõhusust; leiab, et EDAt tuleks täielikult toetada tema eesmärkide saavutamisel, sealhulgas toetada eelkõige tema tulevikuprioriteete ja -rolle seoses Euroopa kaitsealase tegevuskava (EDAP) ja Euroopa kaitseuuringute programmiga (EDRP); kutsub seetõttu liikmesriike üles selle agentuuri organisatsiooni, menetlusi ja tegevust läbi vaatama, et kasutada uusi võimalusi tihedamaks koostööks ja lõimumiseks; palub liikmesriikidel anda EDAle suuniseid võimearendusplaani läbivaatamise koordineerimiseks kooskõlas ELi üldise ja valdkondliku strateegiaga;

47.  rõhutab, et küberjulgeolek on juba iseloomult poliitikavaldkond, kus koostöö ja lõimumine on otsustavalt tähtis, ja seda mitte üksnes ELi liikmesriikide, peamiste partnerite ja NATO vahel, vaid ka eri ühiskondlike toimijate vahel, sest tegemist ei ole ainuüksi sõjalise vastutusvaldkonnaga; nõuab selgemaid juhiseid selle kohta, kuidas ja millises kontekstis ELi kaitse- ja ründevõimet tuleb kasutada; tuletab meelde, et Euroopa Parlament on korduvalt nõudnud ELi kahesuguse kasutusega kaupade ekspordi määruse põhjalikku läbivaatamist, et vältida tarkvara ja muude süsteemide, mida võidakse kasutada ELi digitaristu vastu ning inimõiguste rikkumiseks, langemist valedesse kätesse; kutsub ELi üles kaitsma rahvusvahelistel foorumitel, sealhulgas, kuid mitte ainult interneti haldamise foorumitel põhimõtet, et interneti põhitaristu peaks olema neutraalne ala, kus valitsustel on keelatud oma riiklikes huvides sekkuda;

48.  toetab komisjoni kaitsega seotud algatusi, nagu kaitsealane tegevuskava ja kaitsetööstuspoliitika, mida tuleks alustada pärast ELi julgeolekut ja kaitset käsitleva valge raamatu esitlemist; toetab komisjoni suuremat osalemist kaitseküsimustes ulatuslike ja hästi fokuseeritud teadusuuringute, kavandamise ja rakendamise kaudu; peab tervitatavaks ÜJKPga seotud teadusuuringute alast ettevalmistavat tegevust ja palub piisavaid rahalisi vahendeid kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku ülejäänud ajaks; toetab ELi kaitseuuringute programmi väljatöötamist järgmises mitmeaastases finantsraamistikus (2021–2027);

49.  on arvamusel, et ELi tulevase kaitseuuringute programmi raames tuleks rahastada prioriteetsetesse valdkondadesse kuuluvaid teadusprojekte, mille suhtes liikmesriigid kokku lepivad, ning et Euroopa kaitsekulutuste fondist võiks toetada sellise võimekuse rahastamist, mille suhtes liikmesriigid on ühiselt kokku leppinud ning millel on selge ELi lisaväärtus;

50.  nõuab ELi õiguse reformimist, et Euroopa kaitsetööstus võiks saada samasugust riigiabi nagu USA kaitsetööstus;

o
o   o

51.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogu eesistujale, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, NATO peasekretärile, NATO parlamentaarse assamblee presidendile, ÜRO peasekretärile, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) praegusele esimehele ja OSCE parlamentaarse assamblee presidendile.

(1) ELT C 353, 27.9.2016, lk 59.
(2) ELT C 353, 27.9.2016, lk 74.
(3) ELT C 407, 4.11.2016, lk 74.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0120.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0249.
(6) ELT C 419, 16.12.2015, lk 145.


ELi strateegiline kommunikatsioon vastusammuna tema vastu suunatud kolmandate osapoolte propagandale
PDF 286kWORD 64k
Euroopa Parlamendi 23. novembri 2016. aasta resolutsioon ELi strateegilise kommunikatsiooni kohta vastusammuna tema vastu suunatud kolmandate osapoolte propagandale (2016/2030(INI))
P8_TA(2016)0441A8-0290/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma 2. aprilli 2009. aasta resolutsiooni Euroopa südametunnistuse ja totalitarismi kohta(1),

–  võttes arvesse Strasbourgi/Kehli tippkohtumise 4. aprilli 2009. aasta deklaratsiooni, mis võeti vastu NATO 60. aastapäeva puhul,

–  võttes arvesse oma 11. detsembri 2012. aasta resolutsiooni digitaalse vabaduse strateegia kohta ELi välispoliitikas(2),

–  võttes arvesse välisasjade nõukogu 9. veebruari 2015. aasta järeldusi terrorismivastase võitluse kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 19. ja 20. märtsi 2015. aasta järeldusi,

–  võttes arvesse nõukogu poolt 16. märtsil 2015. aastal vastu võetud ja välisasjade nõukogu poolt 23. mail 2016. aastal uuesti kinnitatud järeldusi ELi piirkondliku strateegia kohta Süürias ja Iraagis ning ISILi/Da’eshi ohu kohta,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 18. mai 2015. aasta aruannet „EL muutuvas üldises keskkonnas. Rohkem ühendatud, rohkem vaidlustatud ja keerukam maailm“ ning uue ELi üldise julgeolekustrateegia alal tehtavat tööd,

–  võttes arvesse oma 10. juuni 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ja Venemaa suhete hetkeseisu kohta(3),

–   võttes arvesse ELi strateegilise kommunikatsiooni tegevuskava (Ares(2015)2608242 – 22.6.2015),

–  võttes arvesse oma 9. juuli 2015. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika läbivaatamise kohta(4),

–  võttes arvesse NATO 5. septembri 2014. aasta Walesi tippkohtumise deklaratsiooni,

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2015. aasta resolutsiooni ELi kodanike radikaliseerumise ja terroriorganisatsioonide poolt värbamise ennetamise kohta(5),

–  võttes arvesse komisjoni 28. aprilli 2015. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa julgeoleku tegevuskava“ (COM(2015)0185),

–  võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 6. aprilli 2016. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Hübriidohtudega võitlemise ühine raamistik. Euroopa Liidu lahendus“ (JOIN(2016)0018),

–  võttes arvesse komisjoni 20. aprilli 2016. aasta teatist Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule ja nõukogule „Euroopa julgeoleku tegevuskava elluviimine, et võidelda terrorismi vastu ning liikuda tulemusliku ja tegeliku julgeolekuliidu poole“ (COM(2016)0230),

–  võttes arvesse Euroopa demokraatia rahastu teostatavussuuringut venekeelsete meediaalgatuste kohta idapartnerluse raames ja sellest kaugemal „Bringing Plurality and Balance to the Russian Language Media Space“ („Mitmekesisuse ja tasakaalu toomine venekeelsesse meediaruumi“),

–  võttes arvesse terrorismivastases võitluses inimõiguste ja põhivabaduste edendamise ja kaitse ÜRO eriraportööri aruannet A/HRC/31/65,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste komitee üldist märkust nr 34 (CCPR/C/GC/34),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamust (A8-0290/2016),

A.  arvestades, et EL on võtnud kohustuse juhinduda oma tegevuses rahvusvahelisel tasandil niisuguste põhimõtete järgimisest nagu demokraatia, õigusriigi põhimõte ning inimõiguste ja põhivabaduste austamine, samuti meediavabadus, juurdepääs teabele, sõnavabadus ja meedia mitmekesisus, millest viimast on siiski teataval määral võimalik piirata rahvusvahelise õiguse, sealhulgas Euroopa inimõiguste konventsiooni sätete kohaselt; arvestades, et kolmandad osapooled, kes püüavad liitu diskrediteerida, ei jaga samu väärtusi;

B.  arvestades, et EL, selle liikmesriigid ja kodanikud on sattunud üha suureneva süstemaatilise surve alla võidelda riikide ja valitsusväliste osalejate, näiteks oma naabruses tegutsevate piiriüleste terrori- ja kuritegelike organisatsioonide niisuguste teabe, desinformatsiooni ja eksitava teabe edastamise kampaaniate ning propaganda vastu, mille eesmärk on õõnestada objektiivse teabe või eetilise ajakirjanduse tegelikku kontseptsiooni, kajastades kogu teavet kallutatuna või poliitilise võimu teostamise vahendina, ning milles on võetud sihikule ka demokraatlikud väärtused ja huvid;

C.  arvestades, et meediavabadus, juurdepääs teabele ja sõnavabadus on niisuguse demokraatliku süsteemi peamised alustalad, kus peetakse ülimalt tähtsaks meediaomandi ja meedia rahastamisallikate läbipaistvust; arvestades, et kvaliteetse ajakirjanduse, meedia mitmekesisuse ja faktide kontrollimise tagamise strateegiad saavad olla tulemuslikud ainult juhul, kui teabe esitajaid usaldatakse ja nad on usaldusväärsed; arvestades, et samal ajal tuleks kriitiliselt hinnata seda, kuidas tegeleda meediaallikatega, kes on tõendatult korduvalt kasutanud tahtliku eksitamise ja desinformatsiooni esitamise strateegiat, eelkõige nn uues meedias, suhtlusvõrgustikes ja digitaalkeskkonnas;

D.  arvestades, et infosõda on sama vana ajalooline nähtus kui sõda ise; arvestades, et sihipärast infosõda kasutati ulatuslikult külma sõja ajal ning sellest ajast peale on see olnud niisuguse nüüdisaegse hübriidsõja lahutamatu osa, mis kujutab endast varjatud ja avalike sõjaliste ja mittesõjaliste meetmete kombinatsiooni, mida kasutatakse rünnaku all oleva riigi poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse olukorra destabiliseerimiseks sõda ametlikult välja kuulutamata, võttes sihikule mitte üksnes ELi partnerid, vaid ka ELi enda, selle institutsioonid ning kõik liikmesriigid ja kodanikud nende kodakondsusest ja usutunnistusest sõltumata;

E.  arvestades, et Venemaa poolt Krimmi annekteerimisega ja Venemaa juhitud hübriidsõjaga Donbassis on Kreml eskaleerinud vastasseisu ELiga; arvestades, et Kreml on viinud oma propaganda järgmisele tasemele ja Venemaal on Euroopa meediakeskkonnas suurem roll, mille eesmärk on tekitada Euroopa avaliku arvamuse hulgas poliitilist toetust Venemaa tegevusele ning õõnestada ELi välispoliitika sidusust;

F.  arvestades, et sõjapropaganda ja igasugune rahvusliku, rassilise või religioosse viha toetamine, mis kujutab endast diskrimineerimisele, vaenulikkusele või vägivallale õhutamist, on kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 20 kohaselt seadusega keelatud;

G.  arvestades, et finantskriis ja digitaalmeedia uute vormide areng on tekitanud kvaliteetsele ajakirjandusele tõsiseid probleeme, mis on põhjustanud publiku hulgas kriitilise mõtlemise vähenemise, muutes publiku desinformatsiooni ja manipuleerimise suhtes vastuvõtlikumaks;

H.  arvestades, et propaganda ja Venemaa meedia sissetung on eriti tugev ja tihti ilma võrdväärse vastuseisuta idanaabruse riikides; arvestades, et riigimeedia on kõnealustes riikides sageli nõrk ega suuda toime tulla Venemaa meedia tugevuse ja mõjuvõimuga;

I.  arvestades, et info- ja kommunikatsioonisõja tehnoloogiat kasutatakse selleks, et õigustada tegevust, mis kujutab endast ohtu ELi liikmesriikide suveräänsusele, poliitilisele sõltumatusele, nende kodanike turvalisusele ja territoriaalsele terviklikkusele;

J.  arvestades, et EL ei tunnusta ISILit/Daeshi riigi ega riigilaadse organisatsioonina;

K.  arvestades, et ISIL/Daesh, Al Qaeda ja mitmed teised vägivaldsed pühasõdalaste terrorirühmitused kasutavad süstemaatiliselt kommunikatsioonistrateegiaid ja otsest propagandat nii internetis kui ka väljaspool seda ELi ja liikmesriikide ning Euroopa väärtuste vastase tegevuse õigustamise osana ning noorte eurooplaste värbamise hoogustamiseks;

L.  arvestades, et NATO Strasbourgi/Kehli tippkohtumise deklaratsiooni järel, milles rõhutati, et NATO jaoks on üha olulisem anda asjakohaselt, õigeaegselt, täpselt ja arvestaval viisil teavet oma muutuvate rollide, eesmärkide ja missioonide kohta, loodi 2014. aastal Lätis NATO strateegilise kommunikatsiooni tippkeskus (NATO StratCom COE), mille üle avaldati heameelt NATO Walesi tippkohtumise deklaratsioonis;

ELi strateegiline kommunikatsioon vastusammuna tema vastu suunatud kolmandate osapoolte propagandale

1.  toonitab, et ELi-vastasel vaenulikul propagandal on mitmeid erinevaid vorme ja selles kasutatakse mitmesuguseid vahendeid, mida on sageli kohandatud vastavalt ELi liikmesriikide profiilile, et moonutada tõde, tekitada kahtlusi, tekitada lõhesid liikmesriikide vahel, ajendada Euroopa Liidu ja selle Põhja-Ameerika partnerite strateegilist üksteisest eemaldumist ning pärssida otsustusprotsessi, diskrediteerida ELi kodanike ning naaberriikide kodanike silmis ja südames ELi institutsioone ja Atlandi-üleseid partnerlusi, millel on tunnustatud roll Euroopa julgeoleku- ja majandusstruktuuris, ning õõnestada ja murendada Euroopa narratiivi, mis tugineb demokraatlikele väärtustele, inimõigustele ja õigusriigi põhimõttele; tuletab meelde, et üks kõige olulisemaid kasutatavaid vahendeid on ELi kodanikes hirmu ja ebakindluse tekitamine ning vaenulike riiklike ja valitsusväliste osalejate palju tugevamana näitamine, kui nad tegelikkuses on;

2.  kutsub ELi institutsioone üles tunnistama, et strateegiline kommunikatsioon ja infosõda ei ole ELi jaoks mitte ainult välis-, vaid ka siseprobleem, ning väljendab muret arvukate vaenuliku propagandaga tegelevate arvamuskujundajate pärast liidus; tunneb muret teatavate liikmesriikide piiratud teadlikkuse pärast sellest, et nende puhul on tegemist propaganda ja desinformatsiooni publiku ja esinemiskohtadega; palub sellega seoses, et ELi osalejad tegeleksid praeguse puuduva selguse ja kokkuleppega selles osas, mida tuleb käsitleda propaganda ja desinformatsioonina, ning töötaksid koostöös ELi liikmesriikide meediavaldkonna esindajate ja ekspertidega välja ühise määratluste kogumi ning koguksid andmeid ja fakte propaganda tarbimise kohta;

3.  märgib, et desinformatsioon ja propaganda moodustavad hübriidsõja osa; toonitab seetõttu vajadust suurendada teadlikkust ning näidata üles enesekindlust institutsioonilise või poliitilise kommunikatsiooni, mõttekodade või akadeemilise uurimistöö, suhtlusmeedia kampaaniate, kodanikuühiskonna algatuste, meediapädevuse ja muude kasulike meetmete kaudu;

4.  rõhutab, et kolmandate riikide Euroopa Liidu vastu suunatud propaganda ja desinformatsiooni strateegia võib esineda mitmesugustes vormides ning hõlmata eelkõige traditsioonilist meediat, suhtlusvõrgustikke, kooliprogramme ja erakondi nii Euroopa Liidus kui ka väljaspool liitu;

5.  märgib, et ELi praeguse strateegilise kommunikatsiooni mitmekihiline olemus avaldub mitmel tasandil, sh ELi institutsioonides, liikmesriikides, mitmesugustes NATO ja ÜRO organites, valitsusvälistes organisatsioonides ja kodanikuühiskonna organisatsioonides, ning nõuab võimalikult head kooskõlastust ja teabevahetust kõnealuste osalejate vahel; nõuab rohkem koostööd ja teabevahetust eri osalejate vahel, kes on väljendanud muret kõnealuste propagandapüüdluste pärast ja kes soovivad koostada desinformatsiooni vastu võitlemise strateegiaid; on veendunud, et ELi kontekstis tuleks niisuguse kooskõlastamise ülesanne anda liidu institutsioonidele;

6.  tunnistab, et EL peab pidama oma strateegilise kommunikatsiooni jõupingutusi prioriteediks, mis peaks hõlmama asjakohaseid ressursse; kordab, et EL on edukas näide integratsioonist, mis tekitab isegi kriisi ajal selle vastu jätkuvalt huvi riikide hulgas, kes soovivad sellest eeskuju võtta ja selle osaks saada; rõhutab seetõttu, et EL peab kindlameelselt ja julgelt esitama positiivse sõnumi oma edu, väärtuste ja põhimõtete kohta ning et EL peab oma narratiivis olema ofensiivne, mitte defensiivne;

Venemaa desinformatsiooni ja propagandasõja tunnistamine ja paljastamine

7.  märgib kahetsusega, et Venemaa kasutab kontakte ja kohtumisi ELi vastaspooltega propaganda otstarbel ning ELi ühise seisukoha avalikuks nõrgendamiseks, mitte tegeliku dialoogi loomiseks;

8.  tunnistab, et Venemaa valitsus kasutab väga mitmesuguseid mooduseid ja vahendeid, nagu mõttekodasid ja spetsiaalseid sihtasutusi (nt Russki Mir), eriameteid (Rossotrudnitšestvo), mitmekeelseid telekanaleid (nt RT), pseudouudisteagentuure ja -multimeediateenuseid (nt Sputnik), piiriüleseid sotsiaalseid ja usulisi rühmitusi (kuna režiim soovib end näidata ainukese traditsiooniliste kristlike väärtuste kaitsjana), sotsiaalmeediat ja internetitrolle demokraatlike väärtuste ründamiseks, Euroopa lõhestamiseks, riigisisese toetuse kogumiseks ja ELi idapoolsetele naaberriikidele läbikukkunud riikide kuvandi loomiseks; rõhutab, et Venemaa investeerib märkimisväärseid rahalisi vahendeid oma desinformatsiooni- ja propagandavahenditesse, mida kasutab kas riik otse või mida kasutatakse Kremli kontrolli all olevate äriühingute ja organisatsioonide kaudu; rõhutab, et ühest küljest rahastab Kreml erakondi ja muid organisatsioone ELis eesmärgiga õõnestada poliitilist ühtekuuluvust ning teisest küljest on Kremli propaganda suunatud otseselt teatavate ajakirjanike, poliitikute ja üksikisikute vastu ELis;

9.  tuletab meelde, et julgeoleku- ja luureteenistused on jõudnud järeldusele, et Venemaal on võimekus ja kavatsus viia ellu operatsioone, mille eesmärk on destabiliseerida teisi riike; juhib tähelepanu asjaolule, et see toimub sageli suureulatuslike desinformatsiooni- ja massimeediakampaaniate ning poliitiliste äärmuslaste toetamise vormis; märgib ühtlasi niisuguste meediaettevõtete kohalolu ja tegutsemist ELis;

10.  juhib tähelepanu asjaolule, et Kremli teabestrateegia täiendab tema poliitikat, mille raames tõhustatakse kahepoolseid suhteid, majanduskoostööd ja ühisprojekte üksikute ELi liikmesriikidega, et nõrgendada ELi ühtekuuluvust ja õõnestada ELi poliitikat;

11.  väidab, et Venemaa strateegiline kommunikatsioon on osa suuremast õõnestavast kampaaniast, mille eesmärk on nõrgendada ELi ja selle liikmesriikide suveräänsust, poliitilist sõltumatust ja territoriaalset terviklikkust ning ELi tasandil tehtavat koostööd; nõuab tungivalt, et liikmesriikide valitsused jälgiksid tähelepanelikult Venemaa teabetegevust Euroopa pinnal ning suurendaksid suutlikkuse jagamise ja vastuluurega seotud jõupingutusi, mille eesmärk on võidelda niisuguse tegevuse vastu;

12.  kritiseerib tugevalt jõupingutusi, mida Venemaa teeb ELi integratsiooniprotsessi häirimiseks, ja taunib sellega seoses Venemaa poolt ELi-vastaste jõudude toetamist ELis seoses eelkõige äärmuslike parempoolsete erakondade, populistlike jõudude ja liikumistega, kes eitavad liberaalse demokraatia põhiväärtusi;

13.  on tõsiselt mures Kremli poolt innustatava niisuguse kiiresti laieneva tegevuse, sealhulgas desinformatsiooni ja propaganda pärast Euroopas, millega püütakse säilitada või suurendada Venemaa mõju ELi nõrgendamisel ja lõhestamisel; rõhutab, et Kremli propagandaga püütakse suurel määral kirjeldada teatavaid Euroopa riike nn Venemaa traditsioonilisse mõjusfääri kuuluvatena; märgib, et üks selle peamisi strateegiaid seisneb alternatiivse narratiivi levitamises ja kehtestamises, tehes seda sageli ajalooliste sündmuste manipuleeritud tõlgendusel põhinevalt ning oma välistegevuse ja geopoliitiliste huvide õigustamise eesmärgil; märgib, et ajaloo võltsimine on üks selle peamisi strateegiaid; märgib sellega seoses vajadust suurendada avalike kampaaniate ja haridussüsteemide kaudu teadlikkust kommunistlike režiimide kuritegudest ning toetada teadusuuringuid ja dokumenteerimisalast tegevust, eelkõige Nõukogude Liidu endistes liikmesriikides, et võidelda Kremli narratiivi vastu;

14.  rõhutab, et Venemaa kasutab ära rahvusvahelise õigusraamistiku puudumist niisugustes valdkondades nagu küberjulgeolek ja vastutuse puudumist meedia reguleerimise valdkonnas ning pöörab igasuguse mitmetimõistetavuse neis asjus enda kasuks; toonitab, et Venemaa agressiivne tegevus kübervaldkonnas hõlbustab infosõja pidamist; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles pöörama tähelepanu interneti vahetuspunktide kui ELi julgeolekustrateegia elutähtsa infrastruktuuri rollile; rõhutab üliolulist vajadust tagada infosüsteemide vastupanuvõime ELi ja liikmesriikide tasandil, eelkõige tõkestamiste ja häirete suhtes, mis võivad olla hübriidkonfliktis ja propagandavastases võitluses keskse tähtsusega, ning rõhutab üliolulist vajadust teha selles valdkonnas tihedat koostööd NATOga, eelkõige NATO kooperatiivse küberkaitse kompetentsikeskusega;

15.  kutsub liikmesriike üles töötama välja koordineeritud strateegilise kommunikatsiooni mehhanismid, et toetada desinformatsiooni ja propaganda allikate kindlakstegemist ja võidelda kõnealuste nähtuste vastu hübriidohtude paljastamise eesmärgil;

ISILi/Daeshi infosõja, desinformatsiooni ja radikaliseerimise meetodite mõistmine ja takistamine

16.  on teadlik asjaolust, et ISIL/Daesh kasutab nii piirkondlikult kui ka ülemaailmselt mitmesuguseid strateegiaid, et propageerida oma poliitilisi, usulisi, sotsiaalseid, vihkavaid ja vägivaldseid narratiive; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles töötama välja oma vastunarratiivi ISILile/Daeshile, tehes seda haridussüsteemi kaasamise ning ka niisuguste n-ö peavoolu islami haritlaste mõjuvõimu ja nähtavuse suurendamisega, kellel on ISILi/Daeshi propaganda õigustuste ümberlükkamiseks vajalik usutavus; tunneb heameelt ülemaailmse Daeshi-vastase koalitsiooni jõupingutuste üle ning toetab sellega seoses ELi piirkondlikku strateegiat Süürias ja Iraagis; nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid töötaksid välja vastunarratiivi džihadistlikule propagandale ja levitaksid seda, rõhutades eelkõige hariduslikku mõõdet, mille raames tõstetakse esile radikaalse islami edendamise teoloogilist taunitavust;

17.  märgib, et islamistlikud terroriorganisatsioonid, eriti ISIL/Daesh ja Al Qaeda, tegelevad aktiivsete teabekampaaniatega eesmärgiga õõnestada Euroopa väärtusi ja huvisid ning tõsta nende vastu suunatud viha taset; on mures ISILi/Daeshi poolt suhtlusmeedia vahendite ning eelkõige Twitteri ja Facebooki laialdase kasutamise pärast eesmärgiga edendada oma propagandat ja värbamiseesmärke, eelkõige noorte hulgas; rõhutab sellega seoses, kui oluline on lisada ISILi/Daeshi-vastane vastupropaganda strateegia laiemasse ja terviklikku piirkondlikku strateegiasse, milles on kombineeritud diplomaatilised, sotsiaal-majanduslikud, arengualased ja konfliktide ennetamise vahendid; tunneb heameelt niisuguse lõunapoolse strateegilise kommunikatsiooni rakkerühma (StratCom Task Force) loomise üle, millel on potentsiaal panustada tulemuslikult ISILi/Daeshi äärmusliku propaganda ja mõju dekonstrueerimisse ning vastu võitlemisse;

18.  rõhutab, et EL ja Euroopa kodanikud on üheks ISILi/Daeshi peamiseks sihtmärgiks, ning nõuab, et EL ja selle liikmesriigid teeksid tihedamat koostööd, et kaitsta ühiskonda ja eelkõige noori värbamise eest ning suurendada seega nende vastupanuvõimet radikaliseerumise suhtes; rõhutab vajadust ELi vahendite ja meetodite parandamisele suurema keskendumise järele, eelkõige kübervaldkonnas; ergutab kõiki liikmesriike tihedas koostöös 2015. aasta oktoobris asutatud radikaliseerumisalase teadlikkuse võrgustiku pädevuskeskusega (Radicalisation Awareness Network Centre of Excellence) uurima ja tulemuslikult käsitlema sotsiaal-demograafilisi alustegureid, mis on radikaliseerumise suhtes haavatavuse algpõhjused, samuti mitmemõõtmelisi institutsioonilisi struktuure (mille raames ühendatakse üksteisega ülikoolides tehtav teadustöö, vanglaametid, politsei, kohtud, sotsiaalteenistused ja haridussüsteemid), et võidelda radikaliseerumise vastu; rõhutab, et nõukogu on nõudnud terrorismi ja vägivaldse äärmusluseni viivale radikaliseerumisele kriminaalõigusliku reageerimise meetmete edendamist;

19.  kutsub liikmesriike üles töötama selle nimel, et takistada ISILi/Daeshi juurdepääsu rahastamisele ja rahalistele vahenditele, ning edendama seda põhimõtet ELi välistegevuses, ning rõhutab vajadust paljastada ISILi/Daeshi tegelik olemus ning mitte tunnistada selle ideoloogilist legitimatsiooni;

20.  kutsub ELi ja selle liikmesriike üles võtma järjepidevaid kogu ELi hõlmavaid meetmeid vihakõnede vastu, mida edendavad süsteemselt sallimatud ja radikaalsed usukuulutajad missade, raamatute, telesaadete, interneti ja kõigi teiste kommunikatsioonivahendite abil, mis loovad soodsa pinnase sellistele terroriorganisatsioonidele nagu ISILile/Daeshile ja Al Qaedale edu saavutamiseks;

21.  rõhutab, kui tähtis on ELi ja liikmesriikide jaoks teha koostööd suhtlusmeedia teenuseosutajatega, et võidelda suhtlusmeedia kanalite kaudu ISILi/Daeshi propaganda levitamise vastu;

22.  rõhutab, et islamistlikud terroriorganisatsioonid, eriti ISIL/Daesh ja Al Qaeda, tegelevad aktiivsete desinformatsioonikampaaniatega, mille eesmärk on õõnestada Euroopa väärtusi ja huve; rõhutab sellega seoses, kui tähtis on konkreetne strateegia islamistliku ELi-vastase propaganda ja desinformatsiooni vastu võitlemiseks;

23.  rõhutab, et erapooletu, usaldusväärne ja objektiivne kommunikatsioon ning teabevood, mis põhinevad tõsiasjadel arengusuundumuste kohta ELi riikides, takistaksid kolmandate osapoolte õhutatava propaganda levikut;

ELi strateegia propaganda vastu võitlemiseks

24.  tunneb heameelt strateegilise kommunikatsiooni tegevuskava üle; tunneb heameelt ühisteatise „Hübriidohtudega võitlemise ühine raamistik“ üle ning nõuab selles esitatud soovituste viivitamatut toetamist ja rakendamist; rõhutab, et esildatud meetmed nõuavad ELi ja riigi tasandi kõigi asjaomaste osalejate koostööd ning koordineerimist; on arvamusel, et ELi jõupingutused saavad edukad olla ainult tervikliku lähenemisviisi rakendamise korral; kutsub rotatsiooni korras vahetuvaks ELi eesistujariigiks olevaid liikmesriike üles võtma strateegilise kommunikatsiooni alati oma programmi osaks, et tagada sellealase töö järjepidevus; tunneb heameelt eesistujariigi Läti sellealaste algatuste ja saavutuste üle; palub, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja tagaks poliitilisel tasandil tiheda suhtluse liikmesriikidega, et koordineerida paremini ELi meetmeid; rõhutab, et oluliselt tuleks tugevdada ELi ja NATO koostööd strateegilise kommunikatsiooni valdkonnas; tunnustab eesistujariigi Slovakkia kavatsust korraldada totalitarismi käsitlev konverents totalitaarsete režiimide ohvrite mälestamise Euroopa päeva raames;

25.  palub, et pädevad ELi institutsioonid ja ametiasutused teostaksid tihedat järelevalvet Euroopa vastu suunatud propaganda rahastamisallikate üle;

26.  rõhutab, et ELi demokraatia rahastamisvahendite raames on vaja rohkem rahalisi vahendeid meediavabaduse toetamiseks Euroopa naabruspoliitika riikides; kutsub komisjoni sellega seoses üles tagama, et meediavabaduse ja meedia mitmekesisuse kaitseks kasutatakse täielikult ära olemasolevaid vahendeid, nt demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend (EIDHR), Euroopa naabruspoliitika (ENP), idapartnerluse riikide meediavabaduse jälgimise projekt „Eastern Partnership Media Freedom Watch“ ja Euroopa demokraatia rahastu;

27.  märgib ülisuuri ressursse, mis on suunatud Venemaa propagandategevusele, ning vaenuliku propaganda võimalikku mõju otsustusprotsessidele ELis ning avaliku usalduse, avatuse ja demokraatia õõnestamist; kiidab ELi strateegilise kommunikatsiooni rakkerühma poolt tehtud märkimisväärset tööd; nõuab seetõttu ELi strateegilise kommunikatsiooni rakkerühma tugevdamist, muutes selle Euroopa välisteenistuse täieõiguslikuks üksuseks, mis vastutab ida- ja lõunanaabruse eest ning millel on nõuetekohane töötajaskond ja piisavad eelarvevahendid, mille võib saavutada eraldi eelarverea lisamise teel; nõuab tõhustatud koostööd liikmesriikide luureteenistuste vahel, et hinnata niisuguste kolmandate riikide avaldatavat mõju, kes püüavad õõnestada ELi demokraatlikku alust ja demokraatlikke väärtusi; nõuab, et Euroopa Parlament ja Euroopa välisteenistus teeksid tihedamat koostööd strateegilise kommunikatsiooni valdkonnas, kasutades selleks muu hulgas Euroopa Parlamendi analüüsisuutlikkust ja infobüroosid liikmesriikides;

28.  rõhutab, et on ülioluline, et EL jätkaks oma välistegevuse kaudu põhiõiguste ja -vabaduste aktiivset edendamist; on seisukohal, et sõnavabaduse, kogunemisvabaduse, meedia sõltumatuse ja teabele juurdepääsu õiguse toetamine naaberriikides peaks olema propaganda vastu suunatud ELi tegevuse alus;

29.  toonitab vajadust tugevdada meedia mitmekesisust, objektiivsust, erapooletust ja sõltumatust ELis ja selle naabruses, sealhulgas valitsusväliste osalejate seas, muu hulgas toetades ajakirjanikke, töötades välja meediavaldkonnas tegutsejatele suunatud suutlikkuse suurendamise programme ning tugevdades teabevahetuspartnerlusi ja -võrgustikke, näiteks meediasisu jagamise platvorme, meediavaldkonna uuringuid, ajakirjanike liikuvus- ja koolitusvõimalusi ning praktikavõimalusi ELis asuvate meediakanalite juures, et hõlbustada parimate tavade vahetamist;

30.  rõhutab, kui tähtis on kvaliteetse ajakirjanduse alase hariduse ja koolituse roll ELis ja väljaspool seda kvaliteetsete ajakirjanduslike analüüside ja kõrgete toimetamisnõuete loomise eeldusena; väidab, et ELi ajakirjandus- ja sõnavabaduse ning meedia mitmekesisuse väärtuste edendamine hõlmab kolmandates riikides tagakiusatud ja vangistatud ajakirjanike ja inimõiguste kaitsjate toetamist;

31.  pooldab tugevamat koostööd ELi institutsioonide, Euroopa demokraatia rahastu, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE), Euroopa Nõukogu ja liikmesriikide vahel, et vältida dubleerimist ja tagada sünergia samalaadsetes algatustes;

32.  peab šokeerivaks meediasõltumatuse ja -vabadusega seotud tõsiseid probleeme teatavates liikmesriikides, millest on teatanud sellised rahvusvahelised organisatsioonid nagu Piirideta Reporterid; kutsub ELi ja liikmesriike üles võtma meediavaldkonnas valitseva olukorra parandamiseks asjakohaseid meetmeid, et tagada vaba, erapooletut ja sõltumatut meediat toetava ELi välistegevuse usaldusväärsus;

33.  palub, et esildatu kohaselt tugevdatud strateegilise kommunikatsiooni rakkerühm looks Twitteri konto @EUvsDisInfo alusel üldsusele suunatud veebiruumi, mis hõlmaks erinevaid desinformatsiooni tuvastamise vahendeid, milles selgitataks nende toimimist ja mis võiks toimida arvukate kõnealusele teemale keskenduvate kodanikuühiskonna algatuste edastusvahendina;

34.  kinnitab, et tõhus kommunikatsioonistrateegia peab kaasama kohalikke kogukondi aruteludesse ELi meetmete üle, toetama inimestevahelisi kontakte ja võtma nõuetekohaselt arvesse kultuuri- ja sotsiaalset suhtlust kui peamist platvormi kohaliku elanikkonna eelarvamuste vastu võitlemiseks; tuletab sellega seoses meelde, et ELi delegatsioonid peavad hoidma otsekontakti kohalike rohujuure tasandi sidusrühmade ja kodanikuühiskonna esindajatega;

35.  rõhutab, et viha, vägivalla või sõja õhutamist ei tohi „peita“ sõnavabaduse taha; ergutab tegema sellega seoses õiguslikke algatusi, et tagada suurem vastutus desinformatsiooni käsitlemisel;

36.  juhib tähelepanu sellele, et oluline on ELis ja väljaspool seda sidusalt ja tulemuslikult edastada teavet ELi poliitika kohta ning kohandada teavet konkreetsete piirkondade jaoks, muu hulgas teha teave kättesaadavaks kohalikes keeltes; tervitab sellega seoses Euroopa välisteenistuse venekeelse veebisaidi avamist kui esimesest sammu õiges suunas ning soovitab Euroopa välisteenistuse veebisaidi tõlkida rohkematesse keeltesse, näiteks araabia ja türgi keelde;

37.  rõhutab liikmesriikide vastutust aktiivselt, ennetavalt ja koostööd tehes võidelda nende territooriumil toimuva või nende huvisid õõnestada püüdva vaenuliku teavitustegevuse vastu; nõuab tungivalt, et liikmesriikide valitsused töötaksid välja oma strateegilise kommunikatsiooni võimekuse;

38.  kutsub iga liikmesriiki üles tegema oma kodanikele kättesaadavaks ELi strateegilise kommunikatsiooni rakkerühma kaks iganädalast uudiskirja The Disinformation Digest ja The Disinformation Review (desinformatsiooni kokkuvõte ja desinformatsiooni ülevaade), et suurendada üldsuse teadlikkust kolmandate osapoolte kasutatavatest propagandameetoditest;

39.  rõhutab erinevust propaganda ja kriitika vahel;

40.  rõhutab, et ELi või selle poliitika vastu suunatud kriitika ei ole tervikuna tingimata propaganda ega desinformatsioon, eriti poliitilise väljenduse raames, kuid kolmandate riikidega seotud manipulatsiooni- või toetusjuhtumid, mille eesmärk on seda kriitikat õhutada või teravdada, annavad alust kahelda nende sõnumite usaldusväärsuses;

41.  rõhutab, et kuigi kolmandatest riikidest pärineva ELi-vastase propaganda ja desinformatsiooni vastu tuleb võidelda, ei tohiks see seada kahtluse alla seda, kui oluline on säilitada konstruktiivsed suhted kolmandate riikidega ja muuta nad strateegilisteks partneriteks ühiste probleemide lahendamisel;

42.  tervitab strateegilise kommunikatsiooni tegevuskava vastuvõtmist ja Euroopa välisteenistuse raames East StratComi rühma loomist, mille eesmärk on levitada teavet ELi poliitika kohta ja astuda vastu ELi-vastasele propagandale ja desinformatsioonile; nõuab strateegilise kommunikatsiooni edasist intensiivistamist; on veendunud, et East StratComi rühma töö tõhusust ja läbipaistvust tuleb veelgi parandada; palub Euroopa välisteenistusel töötada välja kriteeriumid oma töö tõhususe mõõtmiseks; rõhutab, kui tähtis on tagada East StratComi rühmale piisav rahastamine ja asjakohane arv töötajaid;

43.  märgib, et East StratComi rakkerühma avaldatav desinformatsiooni ülevaade peab vastama Rahvusvahelise Ajakirjanike Föderatsiooni ajakirjanike käitumispõhimõtete deklaratsioonis sätestatud standarditele; rõhutab, et see ülevaade peab olema koostatud asjakohases stiilis, ilma solvava keelekasutuse või väärtushinnanguteta; kutsub East StratComi rakkerühma üles vaatama uuesti läbi kõnealuse ülevaate koostamiseks kasutatavad kriteeriumid;

44.  on veendunud, et ELi-vastase propaganda vastu võitlemise tõhusaks strateegiaks võib olla meetmete vastuvõtmine eesmärgiga pakkuda konkreetsele publikule adekvaatset ja huvitavat teavet ELi tegevuse, Euroopa väärtuste ja muude avalikku huvi pakkuvate küsimuste kohta, ning rõhutab, et sellel otstarbel saaks kasutada ajakohast tehnoloogiat ja suhtlusvõrgustikke;

45.  kutsub komisjoni üles edendama teatavaid õiguslikke algatusi, et tagada suurem tulemuslikkus ja vastutus desinformatsiooni ja propaganda käsitlemisel, ning kasutama Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi vahehindamist selleks, et edendada strateegilise prioriteedina meedia vastupanuvõime tugevdamist; palub komisjonil korraldada ELi olemasolevate rahastamisvahendite põhjaliku läbivaatamise ning esitada ettepaneku laiaulatusliku ja paindliku lahenduse kohta, mis võimaldaks anda otsest toetust sõltumatutele meediakanalitele, mõttekodadele ja valitsusvälistele organisatsioonidele (eelkõige neile, kes kasutavad sihtrühma emakeelt) ning võimaldaks suunata lisavahendeid sellistele organisatsioonidele, kellel on niisugune suutlikkus, näiteks Euroopa demokraatia rahastu, piirates samal ajal selliste üksikisikute ja üksuste rahastamiseks mõeldud rahavoogusid, kes tegelevad strateegilise kommunikatsiooni ning vägivallale ja vihkamisele õhutamisega; palub komisjonil teostada teatavate ELi poolt rahastatavate suuremahuliste meediaprojektide (nt Euronews) tõhususe põhjaliku auditi;

46.  rõhutab, kui tähtis on ELis ja naabruses teadlikkuse tõstmine, haridus ning veebipõhise meedia ja info pädevus selleks, et kodanikud oleksid võimelised kriitiliselt analüüsima meediasisu propaganda äratundmiseks; rõhutab sellega seoses haridussüsteemi kõigil tasanditel teadmiste suurendamise olulisust; juhib tähelepanu vajadusele julgustada inimesi näitama üles kodanikuaktiivsust ja suurendada nende teadlikkust meediatarbijatena; rõhutab keskset rolli, mida omavad veebipõhised vahendid, eelkõige suhtlusmeedia, kus väärteabe levik ja desinformatsioonikampaaniate algatamine on lihtsam ja sageli takistustevaba; tuletab meelde, et propagandaga propaganda vastu võitlemine on kontraproduktiivne, ning on seetõttu arvamusel, et ELil tervikuna ja liikmesriikidel individuaalselt on võimalik kolmandate isikute propaganda vastu võidelda ainult desinformatsioonikampaaniate kummutamise ning positiivse sõnumiedastuse ja teavituse kasutamise abil ning et välja tuleks töötada tõeliselt tulemuslik strateegia, mis oleks diferentseeritud ja kohandatud propagandat levitavate osalejate olemusele; tunnistab, et finantskriis ja digitaalmeedia uute vormide areng on tekitanud kvaliteetsele ajakirjandusele tõsiseid probleeme;

47.  väljendab muret suhtlusmeedia ja veebiplatvormide kasutamise pärast kuritegelike vihakõnede ja vägivallale õhutamise otstarbel ning ergutab liikmesriike kohandama ja ajakohastama õigusakte, et praegustele arengusuundumustele reageerida, või täielikult rakendama ja jõustama kehtivaid õigusakte nii veebiväliste kui ka veebisiseste vihakõnede kohta; väidab, et vaja on laiendada koostööd veebiplatvormide ning juhtivate interneti- ja meediaettevõtetega;

48.  palub, et liikmesriigid võimaldaksid ja tagaksid vajaliku raamistiku kvaliteetsele ajakirjandusele ja mitmekesisele teabele, võideldes meedia koondumise vastu, millel on negatiivne mõju meedia mitmekesisusele;

49.  märgib, et meediaalane haridus annab teadmisi ja oskusi ning suurendab kodanike suutlikkust kasutada oma õigust sõnavabadusele, analüüsida kriitiliselt meediasisu ja reageerida desinformatsioonile; juhib seetõttu tähelepanu vajadusele suurendada meediapädevusmeetmete kaudu kõikidel tasanditel teadlikkust desinformatsiooni ohtudest, sealhulgas Euroopa teavituskampaania abil, milles keskendutakse meedia-, ajakirjandus- ja toimetamiseetikale, ning soodustades suhtlusplatvormidega tehtavat paremat koostööd ja edendades ühisalgatusi, mille eesmärk on võidelda vihakõnede, vägivallale õhutamise ja internetis toimuva diskrimineerimise vastu;

50.  märgib, et mitte ükski pehme jõu strateegia ei saa olla edukas ilma kultuuridiplomaatiata ning riikidevahelist ja -sisest kultuuride dialoogi edendamata, seda nii ELis kui ka väljaspool liitu; soovitab seetõttu rakendada pikaajalisi avaliku ja kultuuridiplomaatia meetmeid ja algatusi, mille näiteks on üliõpilastele ja noortele kutsetöötajatele suunatud stipendiumid ja vahetusprogrammid, sealhulgas algatused kultuuridevahelise dialoogi toetamiseks, ELi-siseste kultuurisidemete tihendamiseks ning ühiste kultuurisidemete ja ühise kultuuripärandi edendamiseks, samuti nõuetekohase koolituse andmine ELi delegatsioonide ja Euroopa välisteenistuse töötajatele, et nad omandaksid piisava interkulturaalse pädevuse;

51.  on seisukohal, et avalik meedia peaks olema eeskujuks, kuidas esitada erapooletut ja objektiivset teavet kooskõlas ajakirjanduse parimate tavade ja ajakirjanduseetikaga;

52.  toonitab, et erilist tähelepanu tuleks pöörata uuele tehnoloogiale (sealhulgas digitaalringhäälingule, mobiilsidele, veebimeediale ja sotsiaalvõrgustikele, kaasa arvatud neile, mis on omaolemuselt piirkondlikud), millega hõlbustatakse teabe levitamist ja teadlikkuse tõstmist aluslepingutes sätestatud Euroopa väärtuste kohta; tuletab meelde, et selline teave peab vastama kõrgetele standarditele, kajastama konkreetseid parimaid tavasid ja rõhutama ELi mõju kolmandatele riikidele, sh ELi humanitaarabi, samuti võimalusi ning hüvesid, mida tihedam assotsieerumine ja koostöö ELiga toob kolmandate riikide kodanikele, eelkõige noortele, nt viisavaba reisimine või suutlikkuse suurendamise ning liikuvus- ja vahetusprogrammid, kui need on kohaldatavad;

53.  rõhutab, et vaja on tagada, et uus Euroopa naabruspoliitika portaal – mida praegu töötatakse välja naabrusprogrammi OPEN raames – ei koondaks ainult ekspertide kogukondadele suunatud sisu, vaid sisaldaks ka laiemale publikule kohandatud jaotist; on arvamusel, et portaalis peaks olema eraldi jaotis idapartnerluse kohta, kuhu oleks koondatud algatusi käsitlev teave, mis praegu on killustatud paljude veebisaitide vahel;

54.  juhib tähelepanu popkultuuri ja meelelahutusliku hariduse potentsiaalile ühiste inimlike väärtuste väljendamisel ja ELi poliitika kohta teabe andmisel;

55.  kinnitab oma toetust sellistele algatustele nagu Balti meediapädevuskeskus (Baltic Centre for Media Excellence) Riias, NATO strateegilise kommunikatsiooni tippkeskus (NATO StratCom COE) või radikaliseerumisalase teadlikkuse võrgustiku pädevuskeskus (Radicalisation Awareness Network Centre of Excellence); rõhutab vajadust kasutada nende töö tulemusi ja analüüsi ning tugevdada ELi analüütilist suutlikkust kõikidel tasanditel; nõuab, et komisjon ja liikmesriigid algataksid sarnaseid projekte, osaleksid ajakirjanike koolitamises, toetaksid sõltumatuid meediakeskusi ja meedia mitmekesisust, julgustaksid võrgustike loomist ja koostööd meedia ja mõttekodade vahel ning vahetaksid neis valdkondades parimaid tavasid ja teavet;

56.  mõistab hukka pidevad rünnakud sõltumatu meedia, ajakirjanike ja kodanikuühiskonna aktivistide vastu Venemaal ning okupeeritud territooriumidel, sh Krimmis pärast selle ebaseaduslikku annekteerimist; rõhutab, et alates 1999. aastast on Venemaal tapetud, jäljetult kadunud või vangistatud kümneid ajakirjanikke; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama ajakirjanike kaitset Venemaal ja ELi naabruses ning toetama Venemaa kodanikuühiskonda ja investeerima inimestevahelistesse kontaktidesse; nõuab ajakirjanike kohest vabastamist; märgib, et EL tugevdab suhteid oma idapartneritega ja teiste naabritega ning jätab avatuks ka Venemaaga suhtlemise kanalid; tunnistab, et suurim takistus Venemaa desinformatsioonikampaaniatele oleks sõltumatu ja vaba meedia olemasolu Venemaal endas; on seisukohal, et selle saavutamine peaks olema ELi eesmärk; nõuab erilise tähelepanu pööramist ja piisavate vahendite eraldamist meedia mitmekesisusele, kohalikule meediale, uurivale ajakirjandusele ja võõrkeelsele meediale, eelkõige meediale, mis on vene, araabia, pärsia, türgi ja urdu keeles ning muudes propaganda suhtes haavatavate elanikkondade räägitavates keeltes;

57.  toetab kommunikatsioonikampaaniaid, mida korraldavad asjaomased osalejad Süürias, Iraagis ja kõnealuses piirkonnas (sealhulgas välisvõitlejate päritoluriikides), et tekitada usaldamatust ISISe/Daeshi ideoloogia vastu ja mõista hukka selle inimõiguste rikkumisi ning tõrjuda vägivaldset äärmuslust ja vihakõnesid seoses muude rühmitustega piirkonnas; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles rõhutama oma dialoogis Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikidega seda, et hea valitsemistava, vastutus, läbipaistvus, õigusriigi põhimõte ja inimõiguste austamine on üliolulised eeltingimused kõnealuste ühiskondade kaitsmiseks niisuguste sallimatute ja vägivaldsete ideoloogiate leviku eest, mis inspireerivad selliseid terroriorganisatsioone nagu ISIS/Daesh ja Al Qaeda; rõhutab ISISe/Daeshi ja muude rahvusvaheliste terroriorganisatsioonide põhjustatud üha suuremat terroriohtu arvesse võttes vajadust tugevdada julgeolekuküsimustes koostööd riikidega, kellel on ulatuslikud kogemused terrorismivastase võitluse valdkonnas;

58.  kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ning nõukogu üles kinnitama ELi täielikku toetust käimasolevale rakendusprotsessile ning pakkuma rahalist toetust Euroopa demokraatia rahastu poolt 2015. aastal teostatud teostatavusuuringus „Russian-language Media Initiatives in the Eastern Partnership and Beyond“ („Venekeelsed meediaalgatused idapartnerluse raames ja väljaspool seda“) esitatud soovituste elluviimiseks;

o
o   o

59.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikidele, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning Euroopa välisteenistusele ja NATO-le.

(1) ELT C 137 E, 27.5.2010, lk 25.
(2) ELT C 434, 23.12.2015, lk 24.
(3) ELT C 407, 4.11.2016, lk 35.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0272.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0410.


Viipekeel ja kutselised viipekeele tõlgid
PDF 198kWORD 56k
Euroopa Parlamendi 23. novembri 2016. aasta resolutsioon viipekeelte ja elukutseliste viipekeele tõlkide kohta (2016/2952(RSP))
P8_TA(2016)0442B8-1230/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 2, 5, 9, 10, 19, 168 ja artikli 216 lõiget 2 ning Euroopa Liidu lepingu artikleid 2 ja 21,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–  võttes arvesse oma 17. juuni 1988. aasta resolutsiooni kurtide viipekeelte kohta(1) ja 18. novembri 1998. aasta resolutsiooni viipekeelte kohta(2),

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja selle jõustumist ELis 21. jaanuaril 2011 vastavalt nõukogu 26. novembri 2009. aasta otsusele 2010/48/EÜ Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooni sõlmimise kohta Euroopa Ühenduse nimel(3),

–  võttes arvesse oma 7. juuli 2016. aasta resolutsiooni ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamise kohta, pöörates erilist tähelepanu ÜRO puuetega inimeste õiguste komitee kokkuvõtlikele märkustele(4),

–  võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste komitee üldist märkust nr 4 (2016) õiguse kohta kaasavale haridusele(5),

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni, inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (võrdse tööalase kohtlemise direktiiv)(6),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta(7),

–  võttes arvesse oma 12. aprilli 2016. aasta resolutsiooni Erasmus+ ja teiste vahendite kohta liikuvuse edendamiseks kutsehariduses ja -koolituses: pidevõppe lähenemisviis(8),

–  võttes arvesse Euroopa Noortefoorumi poliitikadokumenti võrdsuse ja mittediskrimineerimise kohta(9),

–  võttes arvesse 2. detsembri 2015. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta seoses toodete ja teenuste ligipääsetavusnõuetega (COM(2015)0615),

–  võttes arvesse 3. detsembri 2012. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv avaliku sektori asutuste veebisaitide käideldavuse kohta (COM(2012)0721),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. oktoobri 2010. aasta direktiivi 2010/64/EL õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses(10),

–  võttes arvesse Euroopa viipekeele tõlkide foorumi (efsli) õpiväljundeid ja hindamissuuniseid, milles kogu liidus nähakse viipekeele tõlkidele ette võrdsed koolitusvõimalused ja kurtidele kodanikele kvaliteetsed teenused(11),

–  võttes arvesse efsli/EUD viipekeele tõlgi suuniseid rahvusvaheliste/Euroopa tasandi kohtumiste jaoks(12),

–  võttes arvesse AIICi suuniseid segameeskondades töötavatele kõneldava keele tõlkidele(13),

–  võttes arvesse efsli aruannet õiguse kohta viipekeele tõlketeenustele välismaal õppimise või töötamise ajal(14),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et kõikidel puudega isikutel, eelkõige naistel ja lastel, sh kurtidel ja vaegkuuljatel, sh nendel, kes kasutavad viipekeelt, ja nendel, kes seda ei kasuta, on täieõiguslike kodanikena võrdsed õigused ja õigus võõrandamatule inimväärikusele, võrdsele kohtlemisele, iseseisvale elule, sõltumatusele ja täielikule osalemisele ühiskonnas;

B.  arvestades, et ELi toimimise lepingus on nõutud, et liit võitleks oma poliitika ja tegevuse määratlemisel diskrimineerimisega puuete alusel (artikkel 10), ja liidule on antud õigus võtta vastu õigusakte sellise diskrimineerimisega võitlemiseks (artikkel 19);

C.  arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 21 ja 26 keelavad selgesõnaliselt puuete tõttu diskrimineerimise ja näevad ette puuetega inimeste võrdse osalemise ühiskonna elus;

D.  arvestades, et ELis on umbes üks miljon viipekeelt kasutavat kurti(15) ja 51 miljonit vaegkuuljast kodanikku(16), kellest paljud kasutavad samuti viipekeelt;

E.  arvestades, et riiklikud ja piirkondlikud viipekeeled on täielikult välja arenenud loomulikud keeled, millel on oma grammatika ja lauseehitus, mis võrdub kõneldavate keelte omaga(17);

F.  arvestades, et ELi mitmekeelsuse poliitikaga edendatakse võõrkeelte õppimist, ja arvestades, et üks selle poliitika eesmärkidest on see, et iga eurooplane räägiks lisaks oma emakeelele veel kahte keelt; arvestades, et riiklike ja piirkondlike viipekeelte õppimine ja edendamine võiks seda eesmärki toetada;

G.  arvestades, et juurdepääsetavus on puuetega isikutele iseseisva elamise ning ühiskonnas täieliku ja võrdse osalemise eeltingimus(18);

H.  arvestades, et juurdepääsetavus ei piirdu mitte üksnes juurdepääsetavusega füüsilisele keskkonnale, vaid laieneb ka teabele ja suhtlusele juurdepääsule, sh viipekeele vormis esitatavale sisule(19);

I.  arvestades, et kutselised viipekeele tõlgid on oma ülesannete seisukohalt kõneldava keele tõlkidega võrdsed;

J.  arvestades, et viipekeele tõlkide olukord on liikmesriigiti erinev, alates mitteametlikust pereliikme abistamisest kuni elukutseliste ülikooliharidusega ja täielikult kvalifitseeritud tõlkideni;

K.  arvestades, et kõikides liikmesriikides on puudu kvalifitseeritud ja elukutselistest viipekeele tõlkidest, ja arvestades, et viipekeele kasutajate ja viipekeele tõlkide suhe kõigub 8:1 ja 2500:1 vahel, olles keskmiselt 160:1(20);

L.  arvestades, et on esitatud petitsioon(21), milles palutakse, et Euroopa Parlament lubaks esitada petitsioone ELi riiklikes ja piirkondlikes viipekeeltes;

M.  arvestades, et Brüsseli deklaratsioonis viipekeelte kohta Euroopa Liidus(22) soovitatakse loomuliku viipekeele kasutamise mittediskrimineerivat käsitust, nagu nõutakse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis, mille on ratifitseerinud EL ja kõik ELi liikmesriigid peale ühe;

N.  arvestades, et avalik-õigusliku ja eratelevisiooni saadete subtiitritega varustamise tase ja kvaliteet on liikmesriigiti väga erinev, ulatudes 10 %st peaaegu 100 %ni, ning selle kvaliteet on äärmiselt erineva tasemega(23); arvestades, et enamikus liikmesriikides puudub teave televisioonis pakutava viipekeele tõlke taseme kohta;

O.  arvestades, et uute keeletehnoloogiate arendamisest võiks viipekeele kasutajatele kasu olla;

P.  arvestades, et ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni kohaselt kujutab mõistlike abinõude võtmisest keeldumine endast diskrimineerimist, ning arvestades, et võrdse tööalase kohtlemise direktiivi kohaselt tuleb selleks, et tagada puuetega inimeste võrdse kohtlemise põhimõtte järgimine, näha ette mõistlikud abinõud;

Q.  arvestades, et praegu puudub kurtidest, pimekurtidest ja vaegkuuljatest kodanikel otsesuhtlemise võimalus Euroopa Parlamendi liikmetega ja Euroopa Liidu institutsioonide administraatoritega – ja ka vastupidi – kurtide või vaegkuuljatega ELi institutsioonides;

Kvalifitseeritud ja elukutselised viipekeele tõlgid

1.  rõhutab vajadust kvalifitseeritud ja elukutseliste viipekeele tõlkide järele, mida saab täita ainult järgmiselt:

   a) riiklike ja piirkondlike viipekeelte tunnustamine liikmesriikides ja ELi institutsioonides;
   b) formaalne õpe (3-aastane täisajaga õpe, mis võrdub kõneldava keele tõlkidelt nõutava õppega ülikoolis või sellega võrdsustatud õppeasutuses)(24);
   c) registreerimine (ametlik akrediteerimis- ja kvaliteedikontrolli süsteem, nagu jätkuv kutsealane areng);
   d) kutseala ametlik tunnustamine;

2.  tunnistab, et kvaliteetse viipekeele tõlketeenuse osutamine:

   a) sõltub objektiivsest kvaliteedi hindamisest, milles osalevad kõik huvirühmad;
   b) põhineb kutsekvalifikatsioonidel;
   c) hõlmab ekspertidest esindajaid kurtide kogukonnast;
   d) sõltub piisavatest ressurssidest, mis on vajalikud viipekeele tõlkide koolitamiseks ja töölevõtmiseks;

3.  tunnistab, et viipekeele tõlkimine on kutsealane teenus, mida tuleb asjakohaselt tasustada;

Juurdepääsetavuse ja mõistlike abinõude erinevus(25)

4.  nõustub, et juurdepääsetavusest saavad kasu teatavad rühmad ja see põhineb järk-järgult rakendatavatel standardite kogumil;

5.  on teadlik, et ebaproportsionaalsust ja liigset koormust ei saa tuua juurdepääsetavuse mittetagamisele ettekäändeks;

6.  tunnistab, et mõistlikud abinõud on seotud üksikisikuga ja täiendavad juurdepääsetavuse kohustust;

7.  märgib ka, et üksikisik võib taotleda mõistlikke abinõusid isegi siis, kui juurdepääsetavuse kohustus on täidetud;

8.  mõistab, et viipekeele tõlke osutamine võib olenevalt olukorrast kujutada endast kas juurdepääsetavuse meedet või mõistliku abinõu meedet;

Juurdepääsetavus

9.  rõhutab, et kurtidest, pimekurtidest ja vaegkuuljatest kodanikel peab olema viipekeele, subtiitrite, kõne tekstiks muutmise ja/või alternatiivsete suhtlusvormide kaudu (sh suulised tõlgid) juurdepääs samale teabele ja suhtlusele nagu teistel kodanikel;

10.  rõhutab, et avalikud ja valitsusteenused, k.a nende veebisisu, tuleb teha juurdepääsetavaks elavate vahendajate, nt kohapealsete viipekeele tõlkide, aga vajaduse korral ka alternatiivsete veebipõhiste ja kaugteenuste kaudu;

11.  kordab oma kohustust muuta poliitiline protsess nii juurdepääsetavaks kui võimalik, sh elukutseliste viipekeele tõlkide olemasolu tagamisega; märgib, et see hõlmab valimisi, avalikke konsultatsioone ja vajaduse korral ka muid üritusi;

12.  rõhutab keeletehnoloogiate suurenevat rolli kõikidele inimestele digiruumile võrdse juurdepääsu tagamisel;

13.  tunnistab miinimumstandardite tähtsust juurdepääsetavuse tagamisel, eelkõige seoses uute ja kujunemisjärgus tehnoloogiatega, nagu veebipõhise viipekeele tõlke ja subtiitritega varustamise teenuste pakkumine;

14.  märgib, et kuigi tervishoiuteenuste osutamine on liikmesriikide pädevuses, tuleks selles hoolitseda kurtide, pimekurtide ja vaegkuuljate vajaduste eest, näiteks elukutseliste viipekeele tõlkide tagamise ja personali teadlikkuse tõstmise alase koolitusega, pöörates erilist tähelepanu naistele ja lastele;

15.  tunnistab, et kurtide, pimekurtide ja vaegkuuljate võrdset juurdepääsu õigusmõistmisele on võimalik tagada üksnes nõuetekohaselt kvalifitseeritud ja elukutseliste viipekeele tõlkide olemasoluga;

16.  on teadlik täpse suulise ja kirjaliku tõlke teenuse tähtsusest, eelkõige kohtus ja muudes õiguskaitsega seotud olukordades; kordab seepärast, kui tähtsad on spetsialiseerunud ja kõrgelt kvalifitseeritud elukutselised viipekeele tõlgid, eelkõige nimetatud olukordades;

17.  rõhutab, et relvakonfliktide, humanitaarse eriolukorra ja loodusõnnetuste olukorras on vaja suurendada puuetega inimestele toetust ja konkreetset abi, nt viipekeele tõlge ja juurdepääsetav tekstipõhine katastroofiteave reaalajas(26);

Tööhõive, haridus ja koolitus

18.  märgib, et tuleb võtta mõistlikke abinõusid, mis hõlmab elukutseliste viipekeele tõlkidega varustamist, et tagada võrdne juurdepääs tööhõivele, haridusele ja koolitusele;

19.  rõhutab, et viipekeele ja selle kohta, mida tähendab olla kurt, tuleb anda tasakaalustatud ja terviklikku teavet, et lapsevanemad saaksid teha oma laste huvides teadlikke valikuid;

20.  rõhutab, et varajased sekkumisprogrammid on lastele elu jaoks vajalike oskuste, sh keeleoskuse arendamiseks hädavajalikud; märgib ka, et nendes programmides peaksid ideaalselt osalema kurdid, et näidata eeskuju;

21.  rõhutab, et kurtidest, pimekurtidest ja vaegkuuljatest õpilastele ja nende vanematele tuleb anda võimalus õppida riiklikku või oma keskkonna piirkondlikku viipekeelt koolieelsete teenuste abil ja koolis(27);

22.  toonitab, et viipekeel tuleks lisada õppekavadesse, et suurendada viipekeelest teadlikkust ja selle kasutamist;

23.  rõhutab, et tuleb võtta meetmeid, et tunnustada ja edendada kurtide kogukondade keelelist identiteeti(28);

24.  palub liikmesriikidel julgustada viipekeele õppimist samamoodi nagu võõrkeelte õppimist;

25.  rõhutab, et kvalifitseeritud viipekeele tõlgid ning õpetajad, kes on viipekeeles pädevad ja oskavad töötada tulemuslikult kakskeelses kaasavas õpikeskkonnas, aitavad suurel määral parandada kurtide laste ja noorukite õpisaavutusi, mille tulemusena on paremad nii nende haridusväljundid kui ka tööhõivevõimalused pikaajalises plaanis;

26.  rõhutab sobivas vormis ja keeltes olevate kakskeelsete viipekeele õpikute ja õppematerjalide üldist puudust;

27.  nõuab tungivalt, et ELis tagataks kurtidele, pimekurtidele ja vaegkuuljatele liikumisvabaduse põhimõtte järgimine, eelkõige seoses programmiga „Erasmus+“ ja sellega seotud liikuvusprogrammidega, kindlustades, et osalejatele ei langeks ebaproportsionaalne koormus seoses sellega, et nad peavad ise endale tõlke korraldama;

28.  tunneb heameelt Euroopa puudetunnistuse katseprojekti üle; peab kahetsusväärseks, et viipekeele tõlge jäeti sellest projektist välja, sest see takistab märkimisväärselt kurtidest, pimekurtidest ja vaegkuuljatest töötajate ja üliõpilaste liikumisvabadust ELis;

Euroopa Liidu institutsioonid

29.  tunnistab, et ELi institutsioonid peavad seoses mõistlike abinõude ja juurdepääsetavuse tagamisega, mis hõlmab ka viipekeele tõlke pakkumist, olema ELi kodanikele oma töötajate, valitud ametnike ja praktikantide puhul parimate tavade kasutamises eeskujuks;

30.  väljendab heameelt asjaolu üle, et ELi institutsioonid pakuvad juba olenevalt vajadusest juurdepääsu avalikele üritustele ja parlamendikomisjonide koosolekutele; on seisukohal, et subtiitritega varustamist ja kõne tekstiks muutmist tuleks pidada viipekeelt mitte kasutavatele vaegkuuljatele alternatiivseks, kuid võrdseks ja vajalikuks meetmeks, ning et see on mõistlike abinõude tagamise seisukohast vastavalt direktiivi 2000/78/EÜ (millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel) asjakohane ka ELi institutsioonide töötajate jaoks;

31.  tõdeb, et ELi institutsioonidel on juurdepääsetavuse tagamiseks oma vastavate suulise tõlke osakondade kaudu juba olemas viipekeele tõlke tagamise süsteem; nõuab tungivalt, et institutsioonid kasutaksid selliseid olemasolevaid süsteeme ka siis, kui nad tagavad oma töötajatele ja/või valitud ametnikele mõistlikud abinõud, vähendades seeläbi tulemuslikult nii asjaomase üksikisiku kui ka institutsioonide halduskoormust;

32.  nõuab tungivalt, et institutsioonid annaksid viipekeele tõlkidele, kui nad osutavad institutsioonidele ja/või nende töötajatele või ametisse nimetatud ametnikele suulise tõlke teenust, ametlikult sama staatuse, mis on kõneldava keele tõlkidel, sh juurdepääs tehnoloogilisele toele, ettevalmistavatele materjalidele ja dokumentidele;

33.  nõuab tungivalt, et Eurostat tagaks kurtidest, pimekurtidest ja vaegkuuljatest viipekeele kasutajaid puudutava statistika edastamise ELi institutsioonidele, et need saaksid paremini määratleda, rakendada ja analüüsida oma puude- ja keelepoliitikat;

34.  nõuab, et parlamendi külastusteenistus hoolitseks kurtidest, pimekurtidest ja vaegkuuljatest külastajate vajaduste eest, tagades juurdepääsu riiklikule või piirkondlikule viipekeelele ja kõne tekstiks muutmise teenustele;

35.  palub institutsioonidel täielikult rakendada ELi katseprojekti INSIGN, mis on vastus parlamendi 12. detsembri 2012. aasta otsusele reaalajas viipekeele rakenduse ja teenuse rakendamise kohta ning mille eesmärk on parandada kurtidest ja vaegkuuljatest isikute ja ELi institutsioonide vahelist suhtlust(29);

o
o   o

36.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) EÜT C 187, 18.7.1988, lk 236.
(2) EÜT C 379, 7.12.1998, lk 66.
(3) ELT L 23, 27.1.2010, lk 35.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0318.
(5) http://www.ohchr.org/Documents/HRBodies/CRPD/GC/RighttoEducation/CRPD-C-GC-4.doc
(6) EÜT L 303, 2.12.2000, lk 16.
(7) ELT L 255, 30.9.2005, lk 22.
(8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0107.
(9) http://www.youthforum.org/assets/2016/04/0099-16_Policy_Paper_Equality_Non-discrimination_FINAL2.pdf
(10) ELT L 280, 26.10.2010, lk 1.
(11) http://efsli.org/publications
(12) http://efsli.org/efsliblu/wp-content/uploads/2012/09/SL-Interpreter-Guidelines.pdf
(13) http://aiic.net/page/6701/guidelines-for-spoken-language-interpreters-working-in-mixed-teams/lang/1
(14) http://efsli.org/efsliblu/wp-content/uploads/2012/09/R1101-The-right-to-sign-language-interpreting-services-when-working-or-studying-abroad.pdf
(15) http://europa.eu/rapid/press-release_IP-13-511_en.htm
(16) European Federation of Hard of Hearing People (EFHOH) (Euroopa vaegkuuljate föderatsioon) http://www.efhoh.org/about_us
(17) Brentari, D., toimetaja. (2010) Sign Languages [Viipekeeled]. Cambridge University Press.Pfau, R., Steinbach M. & Bencie W., toimetajad. (2012) Sign Language: An International Handbook [Viipekeel: rahvusvaheline käsiraamat]. De Gruyter.
(18) ÜRO puuetega inimeste õiguste komitee üldine märkus nr 2 (CRPD/C/GC/4).
(19) ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon, artikkel 9.
(20) Wit, M. de (2016, ilmumas). Sign Language Interpreting in Europe [Viipekeele tõlge Euroopas], 2016 edition [2016. aasta väljaanne].
(21) Petitsioon nr 1056-16
(22) Brüsseli deklaratsioon (2010), [Euroopa kurtide liit] European Union of the Deaf (EUD) http://www.eud.eu/files/8514/5803/7674/brussels_declaration_FINAL.pdf
(23) EFHOH [Euroopa vaegkuuljate föderatsioon] (2015). State of subtitling access in EU [Subtiitritega varustamise olukord ELis]. Kättesaadav järgmisel aadressil: http://media.wix.com/ugd/c2e099_0921564404524507bed2ff3648781a3c.pdf
(24) efsli (2013), Learning Outcomes for Graduates of a Three Year Interpreting Training Programme [Kolmeaastase tõlkekoolitusprogrammi lõpetanute õpiväljundid]
(25) ÜRO puuetega inimeste õiguste komitee üldine märkus nr 4 (CRPD/C/GC/4), punkt 28.
(26) ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon, artikkel 11.
(27) http://www.univie.ac.at/designbilingual/downloads/De-Sign_Bilingual_Findings.pdf
(28) ÜRO puuetega inimeste õiguste komitee üldine märkus nr 4 (CRPD/C/GC/4), kättesaadav järgmisel aadressil: http://www.ohchr.org/Documents/HRBodies/CRPD/GC/RighttoEducation/CRPD-C-GC-4.doc
(29) http://www.eud.eu/projects/past-projects/insign-project/


Toimeaine bentasooni heakskiidu pikendamine
PDF 252kWORD 51k
Euroopa Parlamendi 23. novembri 2016. aasta resolutsioon komisjoni rakendusmääruse eelnõu kohta, millega pikendatakse toimeaine bentasooni heakskiitu vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1107/2009 taimekaitsevahendite turulelaskmise kohta ning muudetakse komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 540/2011 lisa (D047341/00 – 2016/2978(RSP))
P8_TA(2016)0443B8-1228/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni rakendusmääruse eelnõud, millega pikendatakse toimeaine bentasooni heakskiitu vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1107/2009 taimekaitsevahendite turulelaskmise kohta ning muudetakse komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 540/2011 lisa (D047341/00),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1107/2009 taimekaitsevahendite turulelaskmise ja nõukogu direktiivide 79/117/EMÜ ja 91/414/EMÜkehtetuks tunnistamise kohta(1), eriti selle artikli 20 lõiget 1,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määruse (EL) nr 182/2011 (millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes)(2) artikleid 11 ja 13,

–  võttes arvesse Euroopa Toiduohutusameti järeldusi vastastikuse eksperdiarvamuse kohta seoses toimeaine bentasoon pestitsiidiriski hindamisega(3),

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni resolutsiooni ettepanekut,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 106 lõikeid 2 ja 3,

A.  arvestades, et toimeainet bentasooni kasutatakse paljudes põllumajanduskultuurides esinevate laialeheliste umbrohtude vastu võitlemisel valikulise tärkamisjärgse herbitsiidina ja selle kasutamine põllumajanduses on tavaline;

B.  arvestades, et talle iseloomulike omaduste tõttu võib toimeaine bentasoon suure tõenäosusega imbuda otse põhjavette;

C.  arvestades, et Ühendkuningriigi keskkonnaameti andmetel on toimeaine bentasoon selle riigi põhjavetes kõige sagedamini avastatud heakskiidetud pestitsiid ja seda leidub ka pinnavees; arvestades, et olukord on samasugune kogu Euroopas;

D.  arvestades, et komisjoni 8. aprilli 2016. aasta rakendusmäärusega (EL) 2016/549 (millega muudetakse rakendusmäärust (EL) nr 540/2011) pikendati toimeaine bentasooni heakskiidu kehtivusaega kuni 30. juunini 2017, sest selle aine hindamine oli edasi lükkunud;

E.  arvestades, et komisjoni rakendusmääruse eelnõus, millega pikendatakse toimeaine bentasooni heakskiitu vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1107/2009 (taimekaitsevahendite turulelaskmise kohta) ning muudetakse komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 540/2011 lisa (edaspidi „rakendusmääruse eelnõu“), tehakse Euroopa Toiduohutusameti korraldatud teadusliku hindamise põhjal ettepanek anda bentasoonile heakskiit kuni 31. jaanuarini 2032, st kõige pikemaks võimalikuks perioodiks;

F.  arvestades, et vastavalt määrusele (EÜ) nr 1107/2009 ning pidades silmas olemasolevaid teaduslikke ja tehnilisi teadmisi, on rakendusmääruse eelnõusse lisatud teatud tingimused ja piirangud, eelkõige nõue esitada kinnitavat lisateavet;

G.  arvestades, et pärast pikendamise hindamisaruande kohta tehtud märkuste kaalumist jõuti järeldusele, et taotlejatelt tuleb nõuda täiendavat teavet;

H.  arvestades, et pärast pikendamise hindamisaruande kohta tehtud märkuste kaalumist jõuti järeldusele, et Euroopa Toiduohutusametil tuleks küsida nõu ekspertidelt selle kohta, milline on nimetatud aine toksilisus imetajatele, selle aine jääkide ning aine säilimise ja käitumise kohta keskkonnas ning selle kohta, kui toksiline on aine keskkonna jaoks, ning selle põhjal järeldada, kas toimeaine bentasoon võiks vastata määruse (EÜ) nr 1107/2009 artiklis 4 sätestatud tingimustele;

I.  arvestades, et taotlejad peavad esitama kinnitava teabe OECD kontseptuaalses raamistikus praegu ette nähtud 2 ja 3 tasandi analüüside kohta, et hinnata võimalikke endokriinselt vahendatavaid toimemehhanisme seoses rottidel läbiviidud arengutoksilisuse uuringus ilmnenud arenguhäireid põhjustava mõjuga (olukord, kus on palju implantatsioonijärgselt hukkunud looteid, vähe elusaid looteid ja esinevad loodete arenguhäired, kuid puudub selge toksiline mõju emasloomale, viitab sellele, et aine võiks klassifitseerida 2. kategooria reproduktiivtoksiliseks aineks);

J.  arvestades, et tarbija riskianalüüsi ei viidud lõpule, kuna(ainejääkide määratlused, mida kavatseti kasutada taimede riskianalüüsis ja kariloomadel kasutamiseks, loeti andmetes ilmnenud lünkade tõttu ajutiseks;

K.  arvestades, et lähteaine bentasooni ja metaboliidi N-metsüül-bentasooni põhjavette sattumisele antud hinnang ei ole lõplik; arvestades, et puudub teave võimaliku põhjavette sattumise kohta, kui toimeaine aastadoosid on üle 960 g/ha (luba taotleti iseloomuliku kasutuse jaoks, mis oli kuni 1440 g/ha);

L.  arvestades, et komisjoni otsus toimeaine heaks kiita ja samal ajal taotleda andmeid, mis kinnitavad selle ohutust (kinnitavate andmete menetlus) annaks võimaluse toimeaine turuleviimiseks enne, kui komisjon on saanud kõik andmed, mis on vajalikud selle otsuse toetamiseks;

M.  arvestades, et Euroopa ombudsmani 18. veebruari 2016. aasta otsuses juhtumi 12/2013/MDC kohta, mis käsitleb komisjoni tegevust taimekaitsevahendite (pestitsiidide) heakskiitmisel ja turulelaskmisel, palutakse komisjoni kasutada kinnitavate andmete menetlust piiratud ulatuses ja rangelt kooskõlas kehtivate õigusaktidega ning kahe aasta jooksul alates ombudsmani otsusest esitada aruanne selle kohta, et kinnitavatel andmetel põhinevate otsuste arv on võrreldes praeguse lähenemisviisiga oluliselt langenud;

N.  arvestades, et komisjoni rakendusmääruse eelnõuga ei rakendata Euroopa ombudsmani ettepanekuid sellise lahenduse leidmiseks, millega saaks parandada süsteemi, mida komisjon kasutab pestitsiididele heakskiidu andmiseks;

O.  arvestades, et vastavalt määrusele (EÜ) nr 1107/2009 ei pikendata toimeainetele antud heakskiidu kehtivusaega pikemaks perioodiks kui 15 aastat; arvestades, et heakskiidu kehtivusaeg peaks olema proportsionaalne selliste ainete kasutamisega kaasnevate võimalike riskidega; arvestades, et tuleb rakendada määruses (EÜ) nr 1107/2009 ette nähtud ettevaatuspõhimõtet, mille kohaselt peab komisjon tagama, et ei anna toimeainetele heakskiitu juhul, kui see võiks seada ohtu rahvatervise või keskkonna;

P.  arvestades, et Euroopa Toiduohutusameti vastastikuses eksperdiarvamuses tehakse ettepanek klassifitseerida toimeaine bentasoon vastavalt määrusele (EÜ) nr 1272/2008 2. kategooria reproduktiivtoksiliseks aineks;

Q.  arvestades, et küsimus võetakse määrava tähtsusega probleemvaldkondade loetellu, kui on piisavalt teavet, et viia läbi iseloomulike kasutuseviiside hindamine kooskõlas ühtsete põhimõtetega vastavalt määruse (EÜ) nr 1107/2009 artikli 29 lõikele 6 ning komisjoni määruse (EL) nr 546/2011 sätetele, ja kui nimetatud hindamise põhjal ei ole võimalik järeldada, et vähemalt ühe iseloomuliku kasutuse puhul võib eeldada, et toimeainet sisaldaval taimekaitsevahendil ei ole mingit kahjulikku mõju inimeste või loomade tervisele või põhjaveele ega lubamatut mõju keskkonnale;

R.  arvestades, et vastavalt Euroopa Toiduohutusameti järeldustele on tuvastatud määrava tähtsusega probleemvaldkondi, eelkõige asjaolu, et mõlemale taotlejale soovitatud tehnilise materjali spetsifikatsioon ei olnud võrreldav materjaliga, mida testimisel kasutati toksikoloogiliste kontrollväärtuste saamiseks, ning ei ole selgunud, kas ökotoksikoloogiauuringutes kasutatud tehniline materjal on mõlema taotleja tehniliste spetsifikatsioonide osas piisavalt iseloomulik;

1.  on seisukohal, et komisjoni rakendusmääruse eelnõu ületab määruses (EÜ) nr 1107/2009 sätestatud rakendamisvolitused;

2.  on seisukohal, et toimeaine bentasooni iseloomuliku kasutuse hindamine ei ole piisav järeldamaks, et vähemalt ühe iseloomuliku kasutuse puhul saab eeldada, et toimeainet bentasooni sisaldaval taimekaitsevahendil ei ole mingit kahjulikku mõju inimeste ja loomade tervisele või põhjaveele ega lubamatut mõju keskkonnale;

3.  palub komisjonil ja liikmesriikidel rahastada teadusuuringuid ja innovatsiooni alternatiivsete, säästvate ja kulutõhusate kahjuritõrjevahendite väljatöötamiseks, et tagada inimeste ja loomade tervise ning keskkonna kõrgetasemeline kaitse;

4.  on seisukohal, et komisjon, kasutades toimeaine bentasooni heakskiitmisel kinnitavate andmete menetlust, läks vastuollu määruse (EÜ) nr 1107/2009 sätetega ja ei pidanud kinni ettevaatuspõhimõttest, mis on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 191;

5.  palub komisjonil enne mis tahes heakskiitu puudutava otsuse vastuvõtmist hoolitseda eelkõige selle eest, et puuduvad asjakohased andmed oleksid leitud ja hinnatud;

6.  palub komisjonil oma rakendusmääruse eelnõu tagasi võtta ja esitada komiteele uus eelnõu;

7.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 309, 24.11.2009, lk 1.
(2) ELT L 55, 28.2.2011, lk 13.
(3) EFSA Journal 2015; 13(4):4077.

Õigusalane teave