Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Kolmapäev, 14. detsember 2016 - StrasbourgLõplik väljaanne
Maksejõuetusmenetlused ja pankrotihaldurid ***I
 EÜ ja Usbekistani partnerlus- ja koostööleping ning kahepoolne tekstiilitoodetega kauplemine ***
 EÜ ja Usbekistani partnerlus- ja koostööleping ning kahepoolne tekstiiltoodetega kauplemine
 ELi ning Colombia ja Peruu vaheline kaubandusleping (Ecuadori ühinemine) ***
 ELi ja Norra vaheline leping, mis käsitleb vastastikust juurdepääsu püügitegevusele Skagerrakis ***
 ELi ja Norra vaheline leping, mis käsitleb vastastikust juurdepääsu püügitegevusele Skagerrakis
 Gruusia ning Europoli vaheline operatiiv- ja strateegilise koostöö kokkulepe *
 Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmine – taotlus EGF/2016/004 ES/Comunidad Valenciana automotive
 Raudtee-ettevõtjate finantskohustuste ja soodustuste tasendamine ***II
 Riigisisesed raudtee-reisijateveoteenused ***II
 Ühtne Euroopa raudteepiirkond ***II
 Turulepääs sadamateenuste valdkonnas ja sadamate finantsläbipaistvus ***I
 Kontrollikoja liikme ametissenimetamine – Juhan Parts
 Söe ja terase teadusfondi teadusprogramm *
 Inimõigusi ja demokraatiat maailmas ning Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas käsitlev 2015. aasta aruanne
 Ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamine (ELi lepingu artikkel 36)
 ÜPP vahendid hinnavolatiilsuse vähendamiseks põllumajandusturgudel

Maksejõuetusmenetlused ja pankrotihaldurid ***I
PDF 230kWORD 42k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 14. detsembri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega asendatakse maksejõuetusmenetlust käsitleva määruse (EL) 2015/848 A ja B lisas sisalduvad maksejõuetusmenetluste ja pankrotihaldurite loetelud (COM(2016)0317 – C8-0196/2016 – 2016/0159(COD))
P8_TA(2016)0488A8-0324/2016

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2016)0317),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 81, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8-0196/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 17. novembri 2016. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A8-0324/2016),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 14. detsembril 2016. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/..., millega asendatakse määruse (EL) 2015/848 (maksejõuetusmenetluse kohta) A ja B lisa

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2017/353) lõplikule kujule).


EÜ ja Usbekistani partnerlus- ja koostööleping ning kahepoolne tekstiilitoodetega kauplemine ***
PDF 235kWORD 47k
Euroopa Parlamendi 14. detsembri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning Usbekistani Vabariigi vahelise partnerlus- ja koostöölepingu juurde kuuluva protokolli (millega muudetakse lepingut, et laiendada partnerlus- ja koostöölepingu sätteid kahepoolsele tekstiiltoodetega kauplemisele, kuna tekstiiltoodetega kauplemist käsitleva kahepoolse lepingu kehtivus lõpeb) sõlmimise kohta (16384/1/2010 – C7-0097/2011 – 2010/0323(NLE))
P8_TA(2016)0489A8-0332/2016

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (16384/1/2010),

–  võttes arvesse Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning Usbekistani Vabariigi vahelise partnerlus- ja koostöölepingu juurde kuuluva protokolli projekti, millega muudetakse lepingut, et laiendada partnerlus- ja koostöölepingu sätteid kahepoolsele tekstiiltoodetega kauplemisele, kuna tekstiiltoodetega kauplemist käsitleva kahepoolse lepingu kehtivus lõpeb (16388/2010),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 207 ning artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v (C7-0097/2011),

–  võttes arvesse oma 15. detsembri 2011. aasta vaheresolutsiooni(1) nõukogu otsuse eelnõu kohta,

–  võttes arvesse oma 14. detsembri 2016. aasta muud kui seadusandlikku resolutsiooni(2) nõukogu otsuse eelnõu kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõike 1 esimest ja kolmandat lõiku ja lõiget 2 ning artikli 108 lõiget 7,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni soovitust ja väliskomisjoni arvamust (A8-0332/2016),

1.  annab nõusoleku protokolli sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Usbekistani Vabariigi valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 168 E, 14.6.2013, lk 195.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0490.


EÜ ja Usbekistani partnerlus- ja koostööleping ning kahepoolne tekstiiltoodetega kauplemine
PDF 323kWORD 54k
Euroopa Parlamendi 14. detsembri 2016. aasta muu kui seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning Usbekistani Vabariigi vahelise partnerlus- ja koostöölepingu juurde kuuluva protokolli (millega muudetakse lepingut, et laiendada partnerlus- ja koostöölepingu sätteid kahepoolsele tekstiiltoodetega kauplemisele, kuna tekstiiltoodetega kauplemist käsitleva kahepoolse lepingu kehtivus lõpeb) sõlmimise kohta (16384/1/2010 – C7-0097/2011 – 2010/0323(NLE)2016/2226(INI))
P8_TA(2016)0490A8-0330/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (16384/1/2010),

–  võttes arvesse ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Usbekistani Vabariigi vahelise partnerlus- ja koostöölepingu protokolli eelnõu (16388/2010),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 207 ning artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v (C7-0097/2011),

–  võttes arvesse oma 15. detsembri 2011. aasta vaheresolutsiooni(1) nõukogu otsuse eelnõu kohta,

–  võttes arvesse oma 14. detsembri 2016. aasta seadusandlikku resolutsiooni(2) nõukogu otsuse eelnõu kohta,

–  võttes arvesse konventsioonide ja soovituste kohaldamise eksperdikomisjoni viimaseid märkusi Usbekistani kohta seoses sunniviisilise töö kaotamise konventsiooniga (konventsioon nr 105) ja lapsele sobimatu töö ja muu talle sobimatu tegevuse viivitamatu keelustamise konventsiooniga (konventsioon nr 182), mis võeti vastu 2015. aastal ja avaldati 2016. aastal(3),

–   võttes arvesse protokolli nr 1 riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus,

–   võttes arvesse protokolli nr 2 subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõike 1 teist lõiku,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit ning väliskomisjoni arvamust (A8-0330/2016),

A.  arvestades, et 2011. aasta detsembris otsustas Euroopa Parlament lükata edasi otsuse tegemise nõusoleku andmise kohta ELi ja Usbekistani vahelise tekstiiltoodetega kauplemise protokollile, võttes vastu vaheraporti, et uurida süüdistusi lapsele sobimatu töö ja sunniviisilise töö kasutamise kohta puuvillakoristuse ajal Usbekistanis;

B.  arvestades, et nimetatud vaheraportis märkis parlament kokkuvõtteks, et ta kaalub nõusoleku andmist alles pärast seda, kui Usbekistani ametivõimud on andnud ILO vaatlejatele loa teostada põhjalikku ja takistamatut järelevalvet ning kui need vaatlejad on kinnitanud, et ellu on viidud põhjalikud reformid, mis on andnud märkimisväärseid tulemusi selle näol, et toimub sunniviisilise ja lapsele sobimatu töö tulemuslik likvideerimine nii riiklikul, piirkondlikul (vilajeti) kui ka kohalikul tasandil;

C.  arvestades, et parlament on seadnud sisse korrapärase dialoogi komisjoni, Euroopa välisteenistuse, Usbekistani valitsuse, ILO ja kodanikuühiskonnaga, et jälgida olukorda puuvillakoristuse ajal ning avaldada survet kõigile asjaomastele osalejatele, et saavutada lapsele sobimatu ja sunniviisilise töö kasutamise lõpetamine Usbekistanis;

D.  arvestades, et Usbekistani valitsus andis ILO-le loa puuvillakoristuse jälgimiseks; arvestades, et alates 2013. aastast on ILO mitmel korral teostanud järelevalvet, mis algselt hõlmas lapsele sobimatut tööd ja mida hiljem laiendati sunniviisilisele tööle ja töölevõtutingimustele;

E.  arvestades, et ILO ja Usbekistani valitsuse koostööd on järk-järgult laiendatud ning 2014. aastal sai Usbekistanist esimene Kesk-Aasia riik, kellega ILO on saavutanud kokkuleppe inimväärset tööd käsitleva riigipõhise programmi kohta;

F.  arvestades, et ILO teostatud kõige hiljutisemast jälgimisest 2015. aasta puuvillakoristuse ajal selgus, et laste kasutamine puuvillakoristusel on muutunud haruldaseks, sporaadiliseks ning see ei ole ühiskonnas aktsepteeritud, ent sellegipoolest ei tohi valvsust kaotada(4);

G.  arvestades, et ILO hinnangul on sunniviisilise töö alane teadlikkus Usbekistanis endiselt madal, ent viimastest ILO küsitlustest selgub sellele vaatamata, et suur osa töötajaid osaleb puuvillakoristusel vabatahtlikult ja neil on võimalus selle tegemisest keelduda;

H.  arvestades, et ILO 2016. aasta lõpparuanne puuvillakoristuse kohta Usbekistanis on kättesaadav enne aasta lõppu;

I.  arvestades, et sunniviisiline ja lapsele sobimatu töö kaotamine Usbekistanis on eesmärk, kuid siiski kestev protsess, mis vajab jõupingutusi ning mida EL ja rahvusvaheline kogukond peavad täiendavalt toetama, mis hõlmab ka inimõiguste ja töötajate õigustega tegelevate kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasamist;

J.  arvestades, et Usbekistani valitsus on võtnud vastu tegevuskava, et muuta puuvillakoristuseks töölevärbamise protsessi ning on koos tööandjate organisatsioonide ja ametiühingutega edendanud teadlikkuse suurendamist ning töötanud välja tagasiside mehhanismi sunniviisilise ja lapsele sobimatu töö kaotamiseks;

K.  arvestades, et valitsusväliste organisatsioonide andmetel esineb riigis endiselt inimõiguste rikkumisi, eelkõige puuvillakoristuse puhul, kus nende väitel kasutatakse massiliselt sunniviisiliselt mobiliseeritud üliõpilasi ja avaliku sektori teenistujaid, samuti esineb Usbekistanis ühinemis- ja sõnavabaduse rikkumisi, eelkõige koristusest teatanud kodanike ülekuulamist, inimõiguste kaitsjate ja kodanikuühiskonna aktivistide korrapärast tagakiusamist ja ahistamist ning rahvusvahelise õiguse rühmade ja meediaväljaannete riigis tegutsemise takistamist;

L.  arvestades, et president Karimovi äkksurm ei tohiks mõjutada käimasoleva Usbekistani puuvillapõldudel töötamise tingimuste parandamise protsessi jätkumist;

1.  rõhutab, kui olulised on meetmed, mis Usbekistani valitsus on võtnud, et anda ILO-le luba jälgida puuvillakoristust ning alustada ILO-ga ulatuslikku koostööd inimväärset tööd käsitleva riigipõhise programmi alusel;

2.  väljendab heameelt märkimisväärsete edusammude üle, mida Usbekistanis on alates 2013. aastast tehtud, muu hulgas lapsele sobimatu töö kasutamist keelustavate seaduste vastuvõtmisega, millega saavutati peaaegu täielik lapsele sobimatu töö kasutamise kaotamine; ergutab ametivõime tegelema aktiivsemalt kogu riiki hõlmava teadlikkuse tõstmise kampaaniaga lapsele sobimatu töö täielikuks kaotamiseks;

3.  peab kiiduväärseks asjaolu, et Usbekistani valitsus teeb koostöös ILO-ga samuti tööd sunniviisilise töö kaotamise nimel ning et on tehtud edusamme; rõhutab siiski, et sunniviisilise töö kaudsed vormid eksisteerivad endiselt, et see on keeruline protsess ja et see eeldab muu hulgas tööhõivepoliitika reformi;

4.  on arvamusel, et Usbekistani valitsuse kõnealuste pingutuste pärast peaks Euroopa Parlament andma nõusoleku ELi ja Usbekistani vahelisele tekstiiltoodetega kauplemise protokollile; on seisukohal, et selline nõusolek innustab Usbekistani valitsust jätkama jõupingutusi lapsele sobimatu töö kasutamise ja kõikide muude sunniviisilise töö vormide täieliku kaotamise nimel, samuti veelgi tugevdama koostööd ELiga;

5.  on rahul asjaoluga, et Usbekistani ametiühingute liit sai 2015. aasta oktoobris Rahvusvahelise Ametiühingute Konföderatsiooni (ITUC) assotsieerunud liikmeks; rõhutab Usbekistani ametiühingute tähtsust inimväärsete töötingimuste tagamisel ja töötajate õiguste kaitsmisel; palub Usbekistani valitsusel teha ametiühingutega neis küsimustes täielikku koostööd; ergutab Usbekistani ametiühinguid suurendama oma mõju sunniviisilise töö täielikul kaotamisel;

6.  on mures sõltumatute jälgijate teadete pärast 2016. aasta koristuseelsetel töödel toimunud kodanike riikliku mobiliseerimise kohta, mis hõlmas ka avaliku sektori töötajate ja üliõpilaste sunniviisilist tööd;

7.  palub järgmisel Usbekistani presidendil luua uus inimõiguste paradigma, kaotades viivitamata ikka veel jätkuva sunniviisilise ja lapsele sobimatu töö kasutamise puuvillakoristuse hooajal;

8.  kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles esitama Euroopa Parlamendile korrapäraste ajavahemike tagant üksikasjalikku teavet olukorra kohta Usbekistanis, eelkõige lapsele sobimatu töö ja sunniviisilise töö kaotamise osas; otsustab jätkata olukorra jälgimist Usbekistanis ning korraldada korrapäraseid dialooge ILO, komisjoni, Euroopa välisteenistuse ja muude sidusrühmadega, eesmärgiga kaotada Usbekistanis täielikult sunniviisilise töö ja lapsele sobimatu töö kasutamine;

9.  tunnistab, et selle eesmärgi saavutamiseks on vaja dialoogi ja koostöö ühendamist ning Usbekistani valitsuse jätkuvat survestamist liidu, ILO ja Maailmapanga poolt; jätab endale õiguse paluda komisjonil ja nõukogul aktiveerida partnerlus- ja koostöölepingu artiklid 2 ja 95, et võtta kõik vajalikud üldised ja erimeetmed, kui lapsele sobimatu ja sunniviisilise töö kaotamise kohustust ei täideta;

10.  kutsub komisjoni ja Taškendis asuvat ELi delegatsiooni üles aitama poliitilise dialoogi ja abiprogrammidega kaasa struktuurireformi teostamisele Usbekistanis, tagades puuvillakorjajate parema tasustamise, masinate kasutamise ja suurema eelarve läbipaistvuse puuvillakoristusest saadavate tulude osas;

11.  nõustub seisukohaga, et inimväärset tööd käsitleva riigipõhise programmi kestust tuleks pikendada ka pärast 2016. aastat ning laiendada programmi ulatust, et kaaluda Usbekistani majanduse moderniseerimist ja tööhõivepoliitika parandamist töötervishoiu ja -ohutuse ning tööinspektsiooni vallas, võttes ühtlasi arvesse soolist võrdõiguslikkust; tunneb sellega seoses heameelt Usbekistani valitsuse (16. novembri 2015. aasta) dekreedi nr 909 üle, mille eesmärk on parandada töötajate töösuhteid ning tööhõive- ja sotsiaalkaitset põllumajandussektoris ajavahemikul 2016–2018;

12.  rõhutab, et viimastel aastatel õigusriigi põhimõtte ja kohtuasutuste toetamiseks, reformide käivitamiseks ja Usbekistani parlamendi töö tõhustamiseks antud ELi abi peab andma konkreetseid tulemusi;

13.  on veendunud, et ELi abi Usbekistanile peaks olema mõeldud ka selleks, et vähendada riigi ühekülgset sõltuvust puuvillast ja selle ekspordist ning mitmekesistada majandust, mis võiks ehk vähehaaval leevendada kohutavaid keskkonnaprobleeme, eriti seoses sellega, mis on Araali merest ja sinna suubuvatest jõgedest järele jäänud;

14.  kutsub komisjoni üles esitama võimalikult kiiresti ELi juhtalgatuse rõivasektori tarneahela vastutustundliku juhtimise kohta, lisades sellele ettepaneku tarneahela läbipaistvuse tugevdamise kohta; tuletab meelde 2013. aastal käivitatud jätkusuutlikkuse kokkuleppe tähtsuse ning rõhutab, et selline algatus saab olla aluseks uute meetmete väljatöötamiseks partnerluses kolmandate riikidega, et täita eesmärki parandada töö-, tervishoiu- ja ohutustingimusi rõivasektoris;

15.  ergutab Usbekistani valitsust tegema tööd selle nimel, et ratifitseerida ja tulemuslikult rakendada kõik 27 GSP+ erikorda puudutavad peamised rahvusvahelised konventsioonid, et Usbekistan saaks taotleda tariifsete soodustuste kohaldamist GSP+ erikorra alusel;

16.  juhib tähelepanu sellele, et 2009. ja 2010. aastal tühistas nõukogu ELi sanktsioonid, „et innustada Usbekistani ametivõime võtma täiendavaid sisulisi meetmeid õigusriigi põhimõtete järgimiseks ja inimõiguste olukorra parandamiseks kohapeal“ ning märkis lisaks, et „nõukogu jälgib hoolikalt ja pidevalt inimõiguste olukorda Usbekistanis“ ja et „dialoogi ja koostöö põhjalikkus ja kvaliteet sõltub Usbekistanis läbiviidavatest reformidest“;

17.  kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles jälgima poliitilist üleminekut Usbekistanis ja andma parlamendile selle protsessi kohta korrapäraselt teavet;

18.  palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal, Euroopa välisteenistusel ja ELi liikmesriikidel kasutada üleminekuprotsessi võimalusena nõuda lähikuudel konkreetseid ja mõõdetavaid edusamme inimõiguste valdkonnas; rõhutab, et konkreetsed edusammud peaksid hõlmama ELi välisministrite poolt 2010. aastal kehtestatud tingimusi;

19.  juhib tähelepanu asjaolule, et tekstiilisektor, eelkõige puuvilla tootmine, on peamine ELi ja Usbekistani vaheline kaubandusvaldkond; rõhutab sellega seoses, et EL peaks täielikult ära kasutama partnerlus- ja koostöölepingu pikendamist, tagamaks, et Usbekistani võimud tegelevad presidendi ootamatu surma järel üleminekuprotsessiga, mille tulemuseks on parem valitsemine, õigusriigi põhimõtete tugevdamine, demokraatlikud reformid ja inimõiguste olukorra oluline paranemine;

20.  rõhutab veel kord liidu võetud kohustust edendada ja süvendada suhteid Usbekistaniga, mis eeldab inimõiguste ja õigusriigi põhimõtte austamist; kutsub Usbekistani valitsust üles andma sõltumatule kodanikuühiskonnale rohkem ruumi, võtma rohkem arvesse Usbekistani ja rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide tõstatatud mureküsimusi ning täitma oma kohustusi kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakti ning piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastane konventsiooni raames;

21.  nõuab tungivalt, et Usbekistani ametivõimud täidaksid täiel määral oma rahvusvahelisi kohustusi inimõiguste kaitse valdkonnas; on rahul nende ettepanekuga kuulutada Usbekistani põhiseaduse 24. aastapäeva puhul välja amnestia; nõuab tungivalt, et Usbekistani ametivõimud sellega seoses vabastaksid vanglast kõik poliitilistel põhjustel vangistatud isikud, parandaksid kinnipeetute kohtlemist ning lõpetaksid nende tagakiusamise, vahistamise ja süüdimõistmise; õhutab Usbekistani valitsust tihendama koostööd rahvusvaheliste institutsioonidega, sealhulgas ÜRO Inimõiguste Nõukogu (UNHRC) üheteistkümne erimenetluse kaudu(5);

22.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Usbekistani Vabariigi valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 168 E, 14.6.2013, lk 195.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0489.
(3) Konventsioonide ja soovituste kohaldamise eksperdikomisjoni aruanne – Rahvusvaheliste töönormide kohaldamine (2016), III ARUANNE (1A osa).
(4) Konventsioonide ja soovituste kohaldamise eksperdikomisjoni aruanne – Rahvusvaheliste töönormide kohaldamine (2016), III ARUANNE (1A osa), lk 218.
(5) Nimetatud 11 erimenetlust on kirjeldatud aadressil: http://spinternet.ohchr.org/_Layouts/SpecialProceduresInternet/ViewCountryVisits.aspx?Lang=en&country=UZBÜldteavet UNHRC erimenetluste kohta vt: http://www.ohchr.org/en/HRBodies/SP/Pages/Welcomepage.aspx


ELi ning Colombia ja Peruu vaheline kaubandusleping (Ecuadori ühinemine) ***
PDF 230kWORD 47k
Euroopa Parlamendi 14. detsembri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Colombia ja Peruu vahelisele kaubanduslepingule Ecuadori kõnealuse lepinguga ühinemise arvesse võtmiseks lisatud ühinemisprotokolli liidu nimel sõlmimise kohta (07620/2016 – C8-0463/2016 – 2016/0092(NLE))
P8_TA(2016)0491A8-0362/2016

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (07620/2016),

–  võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Colombia ja Peruu vahelisele kaubanduslepingule Ecuadori kõnealuse lepinguga ühinemise arvesse võtmiseks lisatud ühinemisprotokolli eelnõu (07621/2016),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 91, artikli 100 lõikele 2, artikli 207 lõike 4 esimesele lõigule ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a (C8-0463/2016),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõike 1 esimest ja kolmandat lõiku ja lõiget 2 ning artikli 108 lõiget 7,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni soovitust ja väliskomisjoni arvamust (A8-0362/2016),

1.  annab nõusoleku protokolli sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Colombia, Ecuadori ja Peruu valitsustele ja parlamentidele.


ELi ja Norra vaheline leping, mis käsitleb vastastikust juurdepääsu püügitegevusele Skagerrakis ***
PDF 234kWORD 48k
Euroopa Parlamendi 14. detsembri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu ja Norra Kuningriigi vahelise lepingu (mis käsitleb Taani, Norra ja Rootsi lipu all sõitvate laevade vastastikust juurdepääsu püügitegevusele Skagerrakis) sõlmimise kohta (10711/2016 – C8-0332/2016 – 2016/0192(NLE))
P8_TA(2016)0492A8-0321/2016

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (10711/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Norra Kuningriigi vahelise lepingu eelnõu, mis käsitleb Taani, Norra ja Rootsi lipu all sõitvate laevade vastastikust juurdepääsu püügitegevusele Skagerrakis (11692/2014),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 43 lõikele 2 ning artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v (C8-0332/2016),

–  võttes arvesse oma 14. detsembri 2016. aasta muud kui seadusandlikku resolutsiooni(1), mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõike 1 esimest ja kolmandat lõiku ja lõiget 2 ning artikli 108 lõiget 7,

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni soovitust (A8-0321/2016),

1.  annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Norra Kuningriigi valitsusele ja parlamendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0493.


ELi ja Norra vaheline leping, mis käsitleb vastastikust juurdepääsu püügitegevusele Skagerrakis
PDF 241kWORD 45k
Euroopa Parlamendi 14. detsembri 2016. aasta muu kui seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu ja Norra Kuningriigi vahelise lepingu (mis käsitleb Taani, Norra ja Rootsi lipu all sõitvate laevade vastastikust juurdepääsu püügitegevusele Skagerrakis) sõlmimise kohta (10711/2016 – C8-0332/2016 – 2016/0192(NLE)2016/2229(INI))
P8_TA(2016)0493A8-0320/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (10711/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Norra Kuningriigi vahelise lepingu eelnõu, mis käsitleb Taani, Norra ja Rootsi lipu all sõitvate laevade vastastikust juurdepääsu püügitegevusele Skagerrakis (11692/2014),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 43 lõikele 2 ning artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a (C8-0332/2016),

–  võttes arvesse oma 14. detsembri 2016. aasta seadusandlikku resolutsiooni(1), mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõike 1 teist lõiku,

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit (A8-0320/2016),

A.  arvestades, et Taani, Norra ja Rootsi kalurid on traditsiooniliselt alati Kattegatis ja Skagerrakis ühiselt kala püüdnud;

B.  arvestades, et leping säilitab Taani, Norra ja Rootsi kalurite ajaloolised püügiõigused, ilma et see piiraks teiste riikide kalurite õigusi, tagades samal ajal ka sobivate meetmete võtmise kalavarude majandamiseks ja kaitsmiseks kõnealustes vetes;

C.  arvestades, et leping toetab ka uue kalavarude majandamise reformitud süsteemi rakendamist ELis kooskõlas uue ühise kalanduspoliitika eesmärkide ja aluspõhimõtetega, eelkõige lossimiskohustuse lisamist ja kohustuslikke meetmeid kalavarude säilitamiseks ülalpool säästva kalapüügi piire;

1.  palub, et komisjon edastaks Euroopa Parlamendile kõikide lepingu artikli 4 kohaste nõupidamiste protokollid ja järeldused;

2.  palub, et komisjon esitaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule lepingu kohaldamise viimase aasta jooksul ja enne selle uuendamise läbirääkimiste alustamist täieliku aruande lepingu rakendamise kohta;

3.  palub, et komisjon ja nõukogu teavitaksid oma vastavate volituste piires Euroopa Parlamenti viivitamata ja ammendavalt lepingu ja selle uuendamisega seotud menetluste kõigil etappidel vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 13 lõikele 2 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218 lõikele 10;

4.  rõhutab, et mis tahes kolmanda riigi juurdepääs siseturule peab põhinema vastastikkuse põhimõttel ning et Norra puhul peavad EList pärit toiduainetele, sealhulgas kalandustoodetele, kehtestatavad mis tahes tollimaksud olema kooskõlas Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga;

5.  rõhutab, et komisjoni ülesanne on tagada, et EList pärit toiduainetele ja kalandustoodetele ei kehtestata tollimakse viisil, mis on vastuolus toiduainete, sealhulgas kalandustoodete valdkonnas kehtivate vabakaubanduse põhimõtetega;

6.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Norra Kuningriigi valitsusele ja parlamendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0492.


Gruusia ning Europoli vaheline operatiiv- ja strateegilise koostöö kokkulepe *
PDF 236kWORD 48k
Euroopa Parlamendi 14. detsembri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu rakendusotsuse eelnõu kohta, millega kiidetakse heaks Euroopa Politseiameti (Europol) poolt Gruusia ning Europoli vahelise operatiiv- ja strateegilise koostöö kokkuleppe sõlmimine (10343/2016 – C8-0266/2016 – 2016/0810(CNS))
P8_TA(2016)0494A8-0343/2016

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu eelnõu (10343/2016),

–  võttes arvesse Amsterdami lepinguga muudetud Euroopa Liidu lepingu artikli 39 lõiget 1 ja protokolli nr 36 (üleminekusätete kohta) artiklit 9, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C8-0266/2016),

–  võttes arvesse nõukogu 6. aprilli 2009. aasta otsust 2009/371/JSK, millega asutatakse Euroopa Politseiamet (Europol)(1), eriti selle artikli 23 lõiget 2,

–  võttes arvesse nõukogu 30. novembri 2009. aasta otsust 2009/934/JSK, millega võetakse vastu rakenduseeskirjad, millega reguleeritakse Europoli suhteid partneritega, sealhulgas isikuandmete ja salastatud teabe vahetamist(2), eriti selle artikleid 5 ja 6,

–  võttes arvesse nõukogu 30. novembri 2009. aasta otsust 2009/935/JSK, millega määratakse kindlaks nende kolmandate riikide ja organisatsioonide loetelu, kellega Europol sõlmib kokkulepped(3),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A8-0343/2016),

1.  kiidab nõukogu eelnõu heaks;

2.  palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

3.  palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti oluliselt muuta;

4.  palub komisjonil hinnata pärast uue Europoli määruse(4) kohaldamise kuupäeva koostöökokkuleppes sisalduvaid sätteid; kutsub komisjoni üles teavitama Euroopa Parlamenti ja nõukogu sellise hindamise tulemustest ning kohasel juhul esitama soovituse loa andmise kohta, et alustada rahvusvahelisi läbirääkimisi kokkuleppe muutmiseks;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ja Europolile.

(1) ELT L 121, 15.5.2009, lk 37.
(2) ELT L 325, 11.12.2009, lk 6.
(3) ELT L 325, 11.12.2009, lk 12.
(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta määrus (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol) ning millega asendatakse ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsused 2009/371/JSK, 2009/934/JSK, 2009/935/JSK, 2009/936/JSK ja 2009/968/JSK (ELT L 135, 24.5.2016, lk 53).


Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmine – taotlus EGF/2016/004 ES/Comunidad Valenciana automotive
PDF 270kWORD 56k
Resolutsioon
Lisa
Euroopa Parlamendi 14. detsembri 2016. aasta resolutsioon, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kohta (Hispaania taotlus – EGF/2016/004 ES/Comunidad Valenciana automotive) (COM(2016)0708 – C8-0454/2016 – 2016/2298(BUD))
P8_TA(2016)0495A8-0379/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2016)0708 – C8-0454/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1309/2013, mis käsitleb Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (2014–2020) ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1927/2006(1) (edaspidi „EGFi määrus“),

–  võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020(2), eriti selle artiklit 12,

–  võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(3) (edaspidi „2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevaheline kokkulepe“), eriti selle punkti 13,

–  võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 13 ette nähtud kolmepoolset menetlust,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni kirja,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni kirja,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A8-0379/2016),

A.  arvestades, et liit on loonud õigusnormid ja eelarvevahendid, et osutada täiendavat abi töötajatele, kes kannatavad maailmakaubanduses toimunud oluliste struktuurimuutuste või üleilmse finants- ja majanduskriisi tagajärjel, ning aidata neil tööturule tagasi pöörduda;

B.  arvestades, et koondatud töötajatele antav liidu finantsabi peaks olema paindlik ning see tuleks teha kättesaadavaks võimalikult kiiresti ja tõhusalt vastavalt Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisdeklaratsioonile, mis võeti vastu 17. juulil 2008. aastal toimunud lepituskohtumisel, ning võttes Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (edaspidi „EGF“) kasutuselevõtmise üle otsustamisel nõuetekohaselt arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet;

C.  arvestades, et EGFi määruse vastuvõtmine väljendab Euroopa Parlamendi ja nõukogu vahel saavutatud kokkulepet võtta uuesti kasutusele EGFi kriisi korral kasutamise kriteerium, kehtestada liidu rahalise toetuse suuruseks 60 % kavandatud meetmete hinnangulisest kogumaksumusest, suurendada EGFi kasutuselevõtmise taotluste läbivaatamise tõhusust komisjonis ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu poolt, lühendades selleks hindamis- ja heakskiitmisaega, laiendada toetuskõlblike tegevuste ja toetusesaajate ringi füüsilisest isikust ettevõtjatele ja noortele ning rahastada oma ettevõtte loomise stiimuleid;

D.  arvestades, et Hispaania esitas taotluse EGF/2016/004 ES/Comunidad Valenciana automotive, et saada EGFist rahalist toetust seoses koondamistega NACE Revision 2 osa 29 (mootorsõidukite, haagiste ja poolhaagiste tootmine) alla kuuluvas majandussektoris peamiselt NUTS 2. tasandi piirkonnas Comunidad Valenciana (ES52), ning arvestades, et meetmetes osaleb eeldatavasti 250 koondatud töötajat, kes vastavad EGFist toetuse saamise tingimustele;

E.  arvestades, et taotlus esitati EGFi määruse artikli 4 lõikes 2 sätestatud sekkumiskriteeriumi alusel, millega tehakse erand kõnealuse määruse artikli 4 lõike 1 punktis b sätestatud kriteeriumidest, mille kohaselt on toetuse saamise tingimuseks vähemalt 500 töötaja koondamine üheksakuulise vaatlusperioodi jooksul ettevõtjate juures, kes tegutsevad samas NACE Revision 2 osa tasandil määratletud majandussektoris ja asuvad ühe liikmesriigi NUTS 2. tasandi piirkonnas või kahes külgnevas piirkonnas;

F.  arvestades, et ELi 27 liikmesriigis vähenes mootorsõidukite tootmine 2015. aastal võrreldes 2006. aastaga 0,5 miljoni ühiku võrra (2006. aastal toodeti 18,7 miljonit ühikut, 2015. aastal aga 18,2 miljonit ühikut), kuid kogu maailmas, sealhulgas eriti Hiinas, aga ka teistes Kagu-Aasia riikides, kasvas tootmine 31,1 % (2006. aastal toodeti 69,2 miljonit ühikut, 2015. aastal aga 90,9 miljonit ühikut)(4);

1.  nõustub komisjoniga, et EGFi määruse artikli 4 lõikes 2 sätestatud tingimused on täidetud ja seetõttu on Hispaanial õigus nimetatud määruse alusel saada 250 koondatud töötaja tööturule tagasi pöördumiseks 856 800 eurot rahalist toetust, mis moodustab 1 428 000 euro suurustest kogukuludest 60 %;

2.  on seisukohal, et väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate endistele töötjatele toetuse andmise tõttu tuleks heaks kiita ka taotlus, mis puudutab vähem kui 500 töötaja koondamist;

3.  märgib, et Hispaania esitas taotluse EGFist rahalise toetuse saamiseks 21. juunil 2016. aastal ning komisjon lõpetas hinnangu andmise 8. novembril 2016. aastal ja tegi selle samal päeval Euroopa Parlamendile teatavaks;

4.  märgib, et mootorsõidukite, haagiste ja poolhaagiste sektori kohta on laekunud EGFile 23 taotlust, neist 13 puhul on põhjenduseks toodud kaubanduse globaliseerumine(5) ja 10 puhul üleilmne finants- ja majanduskriis(6); märgib, et Hispaania esitas neist EGFi kasutuselevõtmise taotlustest kolm (EGF/2008/002 ES Delphi, EGF/2008/004 ES Castilla y León and Aragón ja EGF/2010/002 ES Cataluña automotive);

5.  märgib, et liidu turuosa vähenemine (2000.–2015. aastal kaotas liit peaaegu poole oma turuosast) autotööstuses on osa pikemaajalisest suundumusest, nagu on märkinud ka komisjon oma hinnangutes varasemate EGFi autotööstusjuhtumite kohta, mis olid seotud kaubanduse globaliseerumisega;

6.  juhib tähelepanu sellele, et Hispaanias on autotööstuse langus põhjustanud nii ettevõtjate kui ka töökohtade arvu vähenemise ja piirkonnas Comunidad Valenciana lõpetas 2008.–2014. aastal 187-st autotööstuse ettevõtjast tegevuse 62, mis tähendab 33,16 % vähenemist;

7.  märgib, et Bosal S.A. alustas tegevust 1986. aastal, mil Sagunto piirkond oli pärast kohalikus kõrgahju käitavas ettevõttes toimunud koondamisi kuulutatud reindustrialiseerimise eelispiirkonnaks; märgib, et Bosal S.A. pankroti ja sulgemise tõttu kadus Saguntos 250 töökohta, mis on selle linna kohta suhteliselt suur arv, ning arvestades, et sel on kohalikule ja piirkondlikule majandusele tõsine mõju, arvestades eelkõige, et tegemist on väikelinna ja maapiirkonnaga, mida on rängalt mõjutanud majanduskriis ning autotööstuses toimunud globaliseerumise tagajärjed; tuletab meelde, et kuigi tööhõive on hakanud näitama paranemise märke, on töötuse määr Comunidad Valencianas endiselt 20,17 %(7);

8.  peab kahetsusväärseks, et 2007.–2015. aastani suurenes töötute arv Saguntos 2778-lt 6437ni ja et töötuse määr on 25,8 %, mis muudab piirkonna niigi hapra olukorra veelgi halvemaks;

9.  rõhutab, et kõigist käesoleva taotlusega hõlmatud koondatud töötajatest 71 % on üle 45-aastased, 78 % oli töötanud sama ettevõtja juures vähemalt 15 aastat järjest ja 50 % inimestest puudub kutseharidus; märgib peale selle, et viimasel ajal ei ole piirkonnas avatud ühtegi uut tehast; juhib tähelepanu sellele, et kõigi nende asjaolude tõttu on koondatud töötajad olukorras, kus töökohti piisavalt ei looda, mis teeb uue töökoha leidmise veel keerulisemaks, eriti kaitsetud;

10.  märgib, et Hispaania kavatseb võtta 12 eri meedet, millest 6 on individuaalsed teenused, nagu teabetunnid, kutsenõustamine, tööle suunamine või ettevõtluse edendamine, ning 6 on käesoleva taotlusega hõlmatud koondatud töötajatele mõeldud toetused ja stiimulid, nagu transpordikulude toetus, elukoha muutmisega kaasnevate kulude hüvitamine või töölevõtmise toetus; juhib tähelepanu sellele, et need meetmed on aktiivsed tööturumeetmed;

11.  tunneb heameelt Hispaania otsuse üle pakkuda koolitusmeetmeid, milles keskendutakse kutset tõendavate tunnistuste väljastamisele, näiteks reisijateveoks vajaliku juhiloa omandamisele, ning sektoritele või valdkondadele, kus juba on töökohti või kus neid edaspidi tekib, näiteks toiduainetööstus, toiduvalmistamine, tööalaste riskide ennetamine ja kvaliteedikontroll ning keskkonnastandardid, kütmise, ventileerimise ja õhu konditsioneerimisega seotud projektid ning tööstusseadmete hooldus; kiidab heaks koolitused, mis hõlmavad oskusi, mis aitavad kaasa tulemuslikumale töötamisele, näiteks info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, võõrkeeled, ärijuhtimine;

12.  tunneb heameelt selle üle, et Bosal S.A. (ettevõtja, kes koondas suurema osa töötajatest, keda käesolev taotlus puudutab) endiste töötajate esindajad teatasid valmisolekust toetada EGFist toetuse taotlemist ja nad osalevad koondatud töötajatele mõeldud meetmete väljatöötamisel; märgib, et sellesse protsessi on kaasatud ka tööturu osapooled, asjaomaste tööandjate liit ja Sagunto kohaliku omavalitsuse asutused;

13.  märgib, et sissetulekut toetavad meetmed moodustavad individuaalsete teenuste kogupaketist alla 25 %, mis on palju madalam kui EGFi määruses sätestatud maksimummäär (35 %), ning et selliste meetmete tingimuseks on sihtrühma kuuluvate toetusesaajate aktiivne osalemine tööotsimis- või koolitusmeetmetes;

14.  tuletab meelde, et kooskõlas EGFi määruse artikliga 7 tuleks EGFist toetatava individuaalsete teenuste kooskõlastatud paketi koostamisel lähtuda tööturu tulevastest väljavaadetest ja nõutavatest oskustest ning see peaks kokku sobima üleminekuga ressursitõhusale ja säästvale majandusele;

15.  märgib, et Hispaania on kinnitanud, et toetuskõlblikeks meetmeteks ei anta toetust liidu muudest rahastamisvahenditest; tuletab meelde, et on komisjonilt nõudnud nende andmete võrdleva analüüsi esitamist komisjoni aastaaruannetes, et tagada täielik vastavus kehtivatele eeskirjadele ja hoida ära liidu rahastatavate teenuste topeltrahastamine;

16.  tuletab meelde, kui tähtis on tõsta kõigi töötajate tööalast konkurentsivõimet, pakkudes neile kohandatud koolitust ning tunnustades nende kutsealase karjääri raames omandatud oskusi ja pädevust; eeldab, et kooskõlastatud paketti kuuluvat koolitust kohandatakse mitte üksnes koondatud töötajate vajadustele, vaid ka tegelikule ettevõtluskeskkonnale;

17.  on veendunud, et rohkemate – eelkõige VKEde töötajate toetuseks mõeldud – erandite tegemist vastuvõetavuskünnisest, vaatlusperioodi pikendamist ning võimalust arvestada koondatud töötajate hulka ka need koondatud töötajad, kes osutasid taotluse aluseks olevale ettevõttele seotud teenuseid, tuleks juhtumipõhiselt hoolikalt hinnata, püüdes igati piirata EGFi eelarvevahendite moonutatud kasutamist; nõustub seetõttu komisjoni otsusega anda toetust 250 töötajale 29st piirkonna Comunidad Valenciana ettevõttest;

18.  kordab, et EGFi abi ei tohi asendada meetmeid, mille võtmine on riigisisese õiguse või kollektiivlepingute kohaselt äriühingute kohustus, ega äriühingute või sektorite ümberkorraldamise meetmeid;

19.  palub komisjonil tagada üldsuse juurdepääsu EGFi vahendite kasutamisega seotud dokumentidele;

20.  kiidab käesolevale resolutsioonile lisatud otsuse heaks;

21.  teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga otsusele alla ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

22.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos selle lisaga nõukogule ja komisjonile.

LISA

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU OTSUS

Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kohta (Hispaania taotlus – EGF/2016/004 ES/Comunidad Valenciana automotive)

Käesoleva lisa teksti siinkohal ei avaldata, kuna see kattub lõpliku õigusaktiga, st otsusega (EL) 2017/341).

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 855.
(2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 884.
(3) ELT C 373, 20.12.2013, lk 1.
(4) OICA andmebaas: http://www.oica.net/category/production-statistics/
(5) EGF/2016/004 ES Comunidad Valenciana automotive industry, COM(2016)0708; EGF/2007/001 FR PSA suppliers. COM(2007)0415; EGF/2007/010 PT Lisboa Alentejo. COM(2008)0094; EGF/2008/002 ES Delphi. COM(2008)0547; EGF/2008/004 ES Castilla y León Aragón. COM(2009)0150; EGF/2009/013 DE Karmann. COM(2010)0007; EGF/2012/005 SE Saab, COM(2012)0622; EGF/2012/008 IT De Tomaso; COM(2013)0469; EGF/2013/006 PL Fiat Auto Poland, COM(2014)0699¸ EGF/2013/012 BE Ford Genk, COM(2014)0532; EGF/2014/006 FR PSA, COM(2014)0560; EGF/2015/003 BE Ford Genk, COM(2015)0336 ja EGF/2015/009 SE Volvo Trucks, COM(2016)0061.
(6) EGF/2009/007 SE Volvo, COM(2009)0602 EGF/2009/009 AT Steiermark, COM(2009)0602; EGF/2009/019 FR Renault, COM(2011)0420; EGF/2010/002 ES Cataluña automotive, COM(2010)0453; EGF/2010/004 PL Wielkopolskie, COM(2010)0616; EGF/2010/015 FR Peugeot, COM(2012)0461; EGF/2010/031 BE General Motors Belgium, COM(2011)0212; EGF/2011/003 DE Arnsberg and Düsseldorf automotive, COM(2011)0447; EGF/2011/005 PT Norte-Centro automotive, COM(2011)0664; ja EGF/2015/002 DE Adam Opel, COM(2015)0342.
(7) EPA Q3 2016. http://www.ine.es/infografias/tasasepa/desktop/tasas.html?t=0&lang=es


Raudtee-ettevõtjate finantskohustuste ja soodustuste tasendamine ***II
PDF 239kWORD 49k
Euroopa Parlamendi 14. detsembri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 1192/69 raudtee-ettevõtjate finantskohustuste ja soodustuste tasendamise ühisreeglite kohta (11197/1/2016 – C8-0424/2016 – 2013/0013(COD))
P8_TA(2016)0496A8-0368/2016

(Seadusandlik tavamenetlus: teine lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu esimese lugemise seisukohta (11197/1/2016 – C8-0424/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 11. juuli 2013. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 8. oktoobri 2013. aasta arvamust(2),

–  võttes arvesse oma esimese lugemise seisukohta(3) Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud komisjoni ettepaneku (COM(2013)0026) suhtes,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 7,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 76,

–  võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni soovitust teisele lugemisele (A8-0368/2016),

1.  kiidab nõukogu esimese lugemise seisukoha heaks;

2.  märgib, et seadusandlik akt võetakse vastu kooskõlas nõukogu seisukohaga;

3.  teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga seadusandlikule aktile alla vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 297 lõikele 1;

4.  teeb peasekretärile ülesandeks pärast kõikide menetluste nõuetekohase läbiviimise kontrollimist seadusandlikule aktile alla kirjutada ja korraldada kokkuleppel nõukogu peasekretäriga selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT C 327, 12.11.2013, lk 122.
(2) ELT C 356, 5.12.2013, lk 92.
(3) Vastuvõetud tekstid, 26.2.2014, P7_TA(2014)0152.


Riigisisesed raudtee-reisijateveoteenused ***II
PDF 242kWORD 49k
Resolutsioon
Lisa
Euroopa Parlamendi 14. detsembri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1370/2007 riigisiseste raudtee-reisijateveoteenuste turu avamise osas (11198/1/2016 – C8-0425/2016 – 2013/0028(COD))
P8_TA(2016)0497A8-0373/2016

(Seadusandlik tavamenetlus: teine lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu esimese lugemise seisukohta (11198/1/2016 – C8-0425/2016),

–  võttes arvesse Leedu Vabariigi Seimi, Luksemburgi Saadikutekoja, Madalmaade Parlamendi Esimese ja Teise Koja, Austria Liidunõukogu ja Rootsi Riksdagi poolt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaldamist käsitleva protokolli nr 2 alusel esitatud põhjendatud arvamusi, mille kohaselt seadusandliku akti eelnõu ei vasta subsidiaarsuse põhimõttele,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 11. juuli 2013. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 8. oktoobri 2013. aasta arvamust(2),

–  võttes arvesse oma esimese lugemise seisukohta(3) Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud komisjoni ettepaneku (COM(2013)0028) suhtes,

–  Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 7,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 76,

–  võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni soovitust teisele lugemisele (A8-0373/2016),

1.  kiidab nõukogu esimese lugemise seisukoha heaks;

2.  kiidab heaks käesolevale resolutsioonile lisatud avalduse;

3.  märgib, et seadusandlik akt võetakse vastu kooskõlas nõukogu seisukohaga;

4.  teeb ettepaneku nimetada käesolev õigusakt van de Campi ja Dijksma määruseks riigisiseste raudtee-reisijateveoteenuste turu avamise kohta(4);

5.  teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga seadusandlikule aktile alla vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 297 lõikele 1;

6.  teeb peasekretärile ülesandeks pärast kõikide menetluste nõuetekohase läbiviimise kontrollimist seadusandlikule aktile alla kirjutada ja korraldada kokkuleppel nõukogu peasekretäriga selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

7.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA

Euroopa Parlamendi avaldus personali üleviimise kohta

Vastavalt põhjendusele 14 ning artikli 4 lõigetele 4a, 4b ja 6, peavad liikmesriigid täielikult järgima direktiivi 2001/23/EÜ ettevõtjate üleminekul töötajate õiguste kaitsmise kohta ning liikmesriikidel on õigus võtta kooskõlas liidu õigusega personali kaitsmiseks käesoleva direktiivi kohaldamisest kaugemale minevaid lisameetmeid, näiteks nõuda personali kohustuslikku üleviimist, isegi kui direktiiv 2001/23/EÜ ei ole kohaldatav.

(1) ELT C 327, 12.11.2013, lk 122.
(2) ELT C 356, 5.12.2013, lk 92.
(3) Vastuvõetud tekstid, 26.2.2014, P7_TA(2014)0148.
(4) Wim van de Camp ja Sharon Dijksma juhatasid õigusakti üle peetud läbirääkimisi vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu nimel.


Ühtne Euroopa raudteepiirkond ***II
PDF 243kWORD 48k
Euroopa Parlamendi 14. detsembri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2012/34/EL riigisiseste raudtee-reisijateveoteenuste turu avamise ja raudteeinfrastruktuuri juhtimise osas (11199/1/2016 – C8-0426/2016 – 2013/0029(COD))
P8_TA(2016)0498A8-0371/2016

(Seadusandlik tavamenetlus: teine lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu esimese lugemise seisukohta (11199/1/2016 – C8-0426/2016),

–  võttes arvesse Prantsusmaa Senati, Leedu Seimi, Luksemburgi Saadikutekoja, Madalmaade Parlamendi Esimese ja Teise Koja ning Rootsi Riksdagi poolt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaldamist käsitleva protokolli nr 2 alusel esitatud põhjendatud arvamusi, mille kohaselt seadusandliku akti eelnõu ei vasta subsidiaarsuse põhimõttele,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 11. juuli 2013. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 8. oktoobri 2013. aasta arvamust(2),

–  võttes arvesse oma esimese lugemise seisukohta(3) Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud komisjoni ettepaneku (COM(2013)0029) suhtes,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 7,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 76,

–  võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni soovitust teisele lugemisele (A8-0371/2016),

1.  kiidab nõukogu esimese lugemise seisukoha heaks;

2.  märgib, et seadusandlik akt võetakse vastu kooskõlas nõukogu seisukohaga;

3.  teeb ettepaneku nimetada käesolev õigusakt Sassoli ja Dijksma direktiiviks riigisiseste raudtee-reisijateveoteenuste turu avamise ja raudteeinfrastruktuuri juhtimise kohta(4);

4.  teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga seadusandlikule aktile alla vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 297 lõikele 1;

5.  teeb peasekretärile ülesandeks pärast kõikide menetluste nõuetekohase läbiviimise kontrollimist seadusandlikule aktile alla kirjutada ja korraldada kokkuleppel nõukogu peasekretäriga selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

6.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT C 327, 12.11.2013, lk 122.
(2) ELT C 356, 5.12.2013, lk 92.
(3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0147.
(4) David-Maria Sassoli ja Sharon Dijksma juhatasid õigusakti üle peetud läbirääkimisi vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu nimel.


Turulepääs sadamateenuste valdkonnas ja sadamate finantsläbipaistvus ***I
PDF 247kWORD 52k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 14. detsembri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse sadamateenuste valdkonnas turulepääsu ja sadamate finantsläbipaistvuse raamistik (COM(2013)0296 – C7-0144/2013 – 2013/0157(COD))
P8_TA(2016)0499A8-0023/2016

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2013)0296),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 100 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7-0144/2013),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Hispaania Saadikute Kongressi ja Hispaania Senati, Prantsusmaa Rahvuskogu, Itaalia Senati, Läti Seimi, Malta Esindajatekoja, Poola Seimi ning Rootsi Riksdagi poolt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaldamist käsitleva protokolli (nr 2) alusel esitatud põhjendatud arvamusi, mille kohaselt ei vasta seadusandliku akti eelnõu subsidiaarsuse põhimõttele,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 11. juuli 2013. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 28. novembri 2013. aasta arvamust(2),

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 5. oktoobri 2016. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit (A8-0023/2016),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha(3);

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb ettepaneku nimetada käesolev õigusakt Fleckensteini ja Schultz van Haegeni määruseks, millega luuakse sadamateenuste valdkonnas turulepääsu ja sadamate finantsläbipaistvuse raamistik(4);

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 14. detsembril 2016. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/…, millega luuakse sadamateenuste osutamise raamistik ja sadamate finantsläbipaistvuse ühised normid

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2017/352) lõplikule kujule).

(1) ELT C 327, 12.11.2013, lk 111.
(2) ELT C 114, 15.4.2014, lk 57.
(3) Käesolev seisukoht asendab 8. märtsil 2016. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0069).
(4) Knut Fleckenstein ja Melanie Schultz van Haegen juhatasid õigusakti üle peetud läbirääkimisi vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu nimel.


Kontrollikoja liikme ametissenimetamine – Juhan Parts
PDF 230kWORD 47k
Euroopa Parlamendi 14. detsembri 2016. aasta otsus Juhan Partsi kontrollikoja liikmeks nimetamise kohta (C8-0445/2016 – 2016/0817(NLE))
P8_TA(2016)0500A8-0375/2016

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 286 lõiget 2, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C8-0445/2016),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 121,

–  võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit (A8-0375/2016),

A.  arvestades, et eelarvekontrollikomisjon hindas esitatud kandidaadi kvalifikatsiooni, pidades eelkõige silmas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 286 lõikes 1 esitatud tingimusi;

B.  arvestades, et eelarvekontrollikomisjon kuulas oma 5. detsembri 2016. aasta koosolekul ära nõukogu nimetatud kontrollikoja liikme kandidaadi;

1.  toetab nõukogu ettepanekut nimetada Juhan Parts kontrollikoja liikmeks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus nõukogule ja teavitamise eesmärgil kontrollikojale ning Euroopa Liidu muudele institutsioonidele ja liikmesriikide kontrolliasutustele.


Söe ja terase teadusfondi teadusprogramm *
PDF 351kWORD 52k
Euroopa Parlamendi 14. detsembri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus, millega muudetakse otsust 2008/376/EÜ söe ja terase teadusfondi teadusprogrammi vastuvõtmise ja selle programmi mitmeaastaste tehniliste suuniste kohta (COM(2016)0075 – C8-0099/2016 – 2016/0047(NLE))
P8_TA(2016)0501A8-0358/2016

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (COM(2016)0075),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli nr 37 (ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemise finantstagajärgede ning söe ja terase teadusfondi kohta) artikli 2 teist lõiku, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C8-0099/2016),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit (A8-0358/2016),

1.  kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.  palub komisjonil oma ettepanekut vastavalt muuta, järgides Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 293 lõiget 2 ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artiklit 106a;

3.  palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

4.  palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Komisjoni ettepanek   Muudatusettepanek
Muudatusettepanek 1
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 3
(3)  Nõuande- ja tehnikarühmade pädevust ja koosseisu käsitlevad eeskirjad on vaja läbi vaadata, eelkõige komisjoni poolt ametisse nimetatud ekspertidega seotud asjaolud, et tagada suurem läbipaistvus ning vastavus komisjoni eksperdirühmade raamistikule ja sidusus sellega ning soodustada võimalikult palju asjaomaste tegevus- ja huvivaldkondade tasakaalustatud esindatust ning optimaalset soolist tasakaalu.
(3)  Et asjaomased sidusrühmad saaksid teada nõuande- ja tehnikarühmades toimuvatest aruteludest, tuleb nende rühmade pädevust ja koosseisu käsitlevaid eeskirju muuta, eelkõige selles osas, mis puudutab komisjoni poolt ametisse nimetatud ekspertidega seotud asjaolusid ja mõju, mida nad avaldavad, et tagada suurem läbipaistvus ning vastavus komisjoni eksperdirühmade raamistikule ja sidusus sellega ning soodustada võimalikult palju asjaomaste tegevus- ja huvivaldkondade tasakaalustatud esindatust ning optimaalset soolist tasakaalu. Tuleb aga järgida komisjoni 30. mai 2016. aasta otsust, millega kehtestatakse horisontaalsed eeskirjad komisjoni eksperdirühmade loomiseks ja tööks, ning Euroopa Parlamendi resolutsiooni komisjoni eksperdirühmade registri ja koosseisu kontrollimise kohta.
Muudatusettepanek 2
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 4
(4)  On asjakohane kaaluda lihtsamaid rahastamiseeskirju, et hõlbustada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (VKEd) osalemist söe ja terase teadusfondi programmis ning lubada kasutada ühikuhinda VKEde omanike ja muude palka mittesaavate füüsiliste isikute toetuskõlblike tööjõukulude arvutamiseks.
(4)  On asjakohane toetada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (VKEd) ulatuslikku osalemist söe ja terase teadusfondi programmis seeläbi, et muuhulgas lihtsustatakse rahastamiseeskirju, ning lubada kasutada ühikuhinda VKEde omanike ja muude palka mittesaavate füüsiliste isikute toetuskõlblike tööjõukulude arvutamiseks.
Muudatusettepanek 3
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 5 a (uus)
(5a)   Söe- ja terasesektoril on Euroopa integratsiooniprotsessis oluline koht ja neil on põhiroll liidu üldises tööstuskeskkonnas. Samas on töötingimused mõlemas sektoris keerulised, mis on töötajatele ja kodanikele tekitanud sageli tervisekahjustusi. Seetõttu peaksid kõik toomiskohad ja ettevõtted täitma kõiki õiguslikke sotsiaalse vastutuse nõudeid, pakkuma toimivaid lahendusi ja vähendama tootmiskohtade üleviimise või sulgemise sotsiaalset mõju nii palju kui võimalik. Sotsiaalse vastutusega seotud küsimustes tuleb võimalikult suures ulatuses konsulteerida tööturu osapooltega.
Muudatusettepanek 16
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – punkt -1 (uus)
Otsus 2008/376/EÜ
Artikkel 3 – punkt 1 – alapunkt g
-1)  Artikli 3 punkti 1 alapunkt g jäetakse välja;
Muudatusettepanek 4
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – punkt -1 a (uus)
Otsus 2008/376/EÜ
Artikkel 6 – lõige 2 – punkt g a (uus)
-1a)   Artikli 6 lõikesse 2 lisatakse järgmine punkt:
„ga) kaevandustegevuse mõju töötajate hõivele ja kohalikule kogukonnale;“
Muudatusettepanek 5
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – punkt -1 b (uus)
Otsus 2008/376/EÜ
Artikkel 6 – lõige 2 – punkt g b (uus)
-1b)   Artikli 6 lõikesse 2 lisatakse järgmine punkt:
„gb) kaevandustegevuse mõju töötajate ja kohaliku kogukonna tervisele ja ohutusele.“
Muudatusettepanek 20
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1– punkt -1 c (uus)
Otsus 2008/376/EÜ
Artikkel 8 – sissejuhatav osa
-1c)  Artiklis 8 asendatakse sissejuhatav osa järgmisega:
„Teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse (TTA) eesmärk peab olema arendada terasetootmisprotsesse toote kvaliteedi ja tootlikkuse parandamiseks. Soovitud edasiarenduste lahutamatuks osaks peab olema heidete, energiatarbimise ja keskkonnamõju vähendamine ning toormaterjalide kasutamise ja ressursside säilitamise parandamine. Teadusprojektid peaksid tegelema järgmiste valdkondadega:.
„Teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse (TTA) eesmärk peab olema arendada terasetootmisprotsesse toote kvaliteedi ja tootlikkuse parandamiseks. Soovitud edasiarenduste lahutamatuks osaks peab olema heidete, energiatarbimise ja keskkonnamõju vähendamine ning toormaterjalide kasutamise ja ressursside säilitamise parandamine. Teadusprojektid peaksid tegelema murranguliste tehnoloogiatega järgmistes valdkondades:.
Muudatusettepanek 6
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – punkt 1
Otsus 2008/376/EÜ
Artikkel 21 – punkt i a (uus)
ia)   lõpetatud projektide hindamine asjaomastes söe- ja terasetootmise piirkondades;
Muudatusettepanek 7
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – punkt 2
Otsus 2008/376/EÜ
Artikkel 22 – lõige 1 – lõik 1
Iga nõuanderühm moodustatakse kooskõlas lisas esitatud tabelitega. Nõuanderühmade liikmed on isikud, kelle nimetab ametisse teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadi peadirektor ja kelle eesmärk on esindada sidusrühmade ühishuve. Nad ei esinda üksikut sidusrühma, vaid väljendavad eri sidusrühmadeorganisatsioonide ühist arvamust.
Iga nõuanderühm moodustatakse kooskõlas lisas esitatud tabelitega. Nõuanderühmade liikmed on isikud, kelle nimetab ametisse komisjoni teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadi peadirektor ja kelle eesmärk on esindada sidusrühmade ühishuve. Nad täidavad oma ülesandeid iseseisvalt ja nad ei esinda üksikut sidusrühma, vaid väljendavad eri sidusrühmade organisatsioonide ühist arvamust.
Muudatusettepanek 8
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – punkt 2
Otsus 2008/376/EÜ
Artikkel 22 – lõige 2 – lõik 2
Nad peavad olema tegevad asjaomases valdkonnas ja teadlikud tööstusharu prioriteetidest.
Nad peavad olema tegevad asjaomases valdkonnas ja teadlikud tööstusharu ja sektori prioriteetidest.
Muudatusettepanek 9
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – punkt 3
Otsus 2008/376/EÜ
Artikkel 24 – lõige 1 – lõik 2
Tehnikarühmade liikmed määrab isiklikult ametisse teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadi peadirektor.
Tehnikarühmade liikmed määrab isiklikult ametisse komisjoni teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadi peadirektor.
Muudatusettepanek 15
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – punkt 3
Otsus 2008/376/EÜ
Artikkel 24 – lõige 3 a (uus)
3a.   Komisjonil palutakse tagada maksimaalne võimalik läbipaistvus, sh päevakorra, taustdokumentide, hääletustulemuste ja üksikasjalike protokollide, sh eriarvamuste avaldamine kooskõlas Euroopa Ombudsmani soovitusega.
Muudatusettepanek 10
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – punkt 9
Otsus 2008/376/EÜ
Artikkel 39
Artiklis 18, artikli 28 lõikes 2 ja artiklis 38 nimetatud sõltumatute ja kõrgelt kvalifitseeritud ekspertide ametisse nimetamisel kohaldatakse analoogia põhjal määruse (EL) nr 1290/2013(*) artiklit 40.
Artiklis 18, artikli 28 lõikes 2 ja artiklis 38 nimetatud sõltumatute ja kõrgelt kvalifitseeritud ekspertide ametisse nimetamise suhtes kohaldatakse analoogia põhjal Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1290/2013(*) artiklit 40 ning kogu eksperdirühma suhtes komisjoni 30. mai 2016. aasta otsust, millega kehtestatakse horisontaalsed eeskirjad komisjoni eksperdirühmade loomiseks ja tööks, ning Euroopa Parlamendi resolutsiooni komisjoni eksperdirühmade registri ja koosseisu kontrollimise kohta.
______________
___________________
(*) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1290/2013, millega kehtestatakse teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi „Horisont 2020” aastateks 2014–2020 osalemis- ja levitamiseeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1906/2006 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 81).”
(*) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1290/2013, millega kehtestatakse teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi „Horisont 2020“ aastateks 2014–2020 osalemis- ja levitamiseeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1906/2006 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 81).“

Inimõigusi ja demokraatiat maailmas ning Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas käsitlev 2015. aasta aruanne
PDF 366kWORD 103k
Euroopa Parlamendi 14. detsembri 2016. aasta resolutsioon inimõigusi ja demokraatiat maailmas ning Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas käsitleva 2015. aasta aruande kohta (2016/2219(INI))
P8_TA(2016)0502A8-0355/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 24. oktoobril 1945. aastal jõustunud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ning muid Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) inimõigustealaseid lepinguid ja inimõigusi käsitlevaid dokumente, eelkõige kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti, mis võeti vastu New Yorgis 16. detsembril 1966. aastal,

–  võttes arvesse põhilisi rahvusvahelisi inimõigusi käsitlevaid konventsioone, sealhulgas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, mille üks osalisi on EL,

–  võttes arvesse ÜRO 18. detsembri 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta(1),

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni ja Euroopa Parlamendi 27. novembri 2014. aasta resolutsiooni ÜRO lapse õiguste konventsiooni 25. aastapäeva kohta(2),

–  võttes arvesse 18. detsembri 1990. aasta rahvusvahelist konventsiooni kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse kohta(3),

–  võttes arvesse ÜRO arenguõiguse deklaratsiooni(4),

–  võttes arvesse ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni ja ÜRO Peaassamblee kõrgetasemelise täiskoguistungi ehk põlisrahvaste maailmakonverentsi 22. septembri 2014. aasta lõppdokumenti(5),

–  võttes arvesse Viini deklaratsiooni ja 25. juunil 1993. aastal vastu võetud tegevuskava(6),

–  võttes arvesse 1995. aasta Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi(7) ning elanikkonna ja arengu rahvusvahelise konverentsi 1994. aasta tegevusprogrammi(8) ning nende läbivaatamist käsitlevate konverentside tulemusi,

–  võttes arvesse ÜRO Pariisi põhimõtteid riiklike inimõiguste institutsioonide kohta(9),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–  võttes arvesse ELi põhiõiguste harta artiklit 25 eakate õiguste kohta,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 3, 8, 21 ja 23,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklit 207,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 28. juunil 2016. aastal avaldatud dokumenti „Ühtne visioon, ühine tegevus: tugevam Euroopa – Euroopa Liidu üldine välis- ja julgeolekupoliitika strateegia“(10),

–  võttes arvesse ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ja tegevuskava, mille välisasjade nõukogu võttis vastu 25. juunil 2012. aastal(11),

–  võttes arvesse välisasjade nõukogu 8. detsembri 2009. aasta järeldusi rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamise kohta(12) ja ajakohastatud Euroopa Liidu suuniseid rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks(13),

–  võttes arvesse inimõiguste ja demokraatia tegevuskava aastateks 2015–2019, mille nõukogu võttis vastu 20. juulil 2015. aastal(14),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu inimõigustealaseid suuniseid,

–  võttes arvesse ELi suuniseid usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse kohta(15),

–  võttes arvesse nõukogus 24. juunil 2013. aastal vastu võetud suuniseid lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste (LGBTI) inimeste kõigi inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks(16),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi parlamentidevahelistele delegatsioonidele mõeldud suuniseid inimõiguste ja demokraatia edendamiseks visiitidel väljapoole Euroopa Liitu,

–  võttes arvesse ELi aastaaruannet inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2015. aastal, mille nõukogu võttis vastu 20. juunil 2016(17),

–  võttes arvesse tegevuskava soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise ning naiste ja tütarlaste elu muutmise kohta ELi välissuhete kaudu aastatel 2016–2020 (soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava II), mille nõukogu võttis vastu 26. oktoobril 2015(18),

–  võttes arvesse nõukogu 16. juuni 2016. aasta järeldusi, milles käsitletakse LGBTI-inimeste võrdõiguslikkust(19), ja komisjoni loetelu LGBTI-inimeste võrdõiguslikkuse edendamise tegevustest (2016–2019)(20),

–  võttes arvesse nõukogu 26. mai 2015. aasta järeldusi sooküsimuste kohta arengukoostöös(21),

–  võttes arvesse 13. mai 2015. aasta Euroopa rände tegevuskava (COM(2015)0240) ning nõukogu 20. juuli 2015. aasta(22), 14. septembri 2015. aasta(23) ja 22. septembri 2015. aasta(24) järeldusi rände kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 17. veebruari 2015. aasta otsust (ÜVJP) 2015/260, millega pikendatakse Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja volitusi(25),

–  võttes arvesse nõukogu 5. detsembri 2014. aasta järeldusi lapse õiguste edendamise ja kaitsmise kohta(26),

–  võttes arvesse nõukogu 14. mai 2012  aasta järeldusi muutuste kava kohta ELi arengupoliitika mõju suurendamiseks(27),

–  võttes arvesse naisi, rahu ja julgeolekut käsitlevate ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide 1325 ja 1820 ELi poolse rakendamise suhtes võetava laiaulatusliku lähenemisviisi muudetud näitajaid, mis võeti nõukogus vastu 20. septembril 2016(28),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu 11. mai 2011. aasta Istanbuli konventsiooni naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise kohta(29),

–  võttes arvesse nõukogu 21. märtsi 2011. aasta otsust 2011/168/ÜVJP Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta, millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2003/444/ÜVJP(30),

–  võttes arvesse komisjoni ja komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ühisteatist „Euroopa naabruspoliitika ülevaade“ (JOIN(2015)0050),

–  võttes arvesse 11.–12. novembri 2015. aasta Valletta tegevuskava(31),

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 13. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni, milles käsitletakse naisi, rahu ja julgeolekut(32),

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 19. juuni 2008. aasta resolutsiooni, milles käsitletakse seksuaalvägivalla kasutamist sõjarelvana(33),

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 31. oktoobri 2000. aasta resolutsiooni 1325 naiste, rahu ja julgeoleku kohta(34),

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2014. aasta resolutsiooni rändajate kaitse kohta(35),

–  võttes arvesse oma kiireloomulisi resolutsioone inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte rikkumise juhtumite kohta,

–  võttes arvesse oma 13. septembri 2016. aasta resolutsiooni ELi Aafrika usaldusfondi ning selle mõju kohta arengu- ja humanitaarabile(36),

–  võttes arvesse oma 5. juuli 2016. aasta resolutsiooni inimkaubanduse vastase võitluse kohta ELi välissuhetes(37),

–  võttes arvesse oma 28. aprilli 2016. aasta resolutsiooni haiglate ja koolide ründamise kui rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumise kohta(38),

–  võttes arvesse oma 12. aprilli 2016. aasta resolutsiooni olukorra kohta Vahemerel ja vajaduse kohta töötada välja ELi terviklik rändekäsitus(39),

–  võttes arvesse oma 4. veebruari 2016. aasta resolutsiooni usuvähemuste süstemaatilise massilise tapmise kohta nn ISISe/Daeshi poolt(40),

–  võttes arvesse oma 17. detsembri 2015. aasta resolutsiooni inimõigusi ja demokraatiat maailmas 2014. aastal käsitleva aruande ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas(41),

–  võttes arvesse oma 10. septembri 2015. aasta resolutsiooni rände ja pagulaste kohta Euroopas(42),

–  võttes arvesse oma 8. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni soolist võrdõiguslikkust ja naiste mõjuvõimu suurendamist arengukoostöös käsitleva ELi tegevuskava uuendamise kohta(43),

–  võttes arvesse oma 8. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni surmanuhtluse kohta(44),

–  võttes arvesse oma 8. septembri 2015. aasta resolutsiooni inimõiguste ja tehnoloogia ning sekkumis- ja jälgimissüsteemide mõju kohta inimõigustele kolmandates riikides(45),

–  võttes arvesse oma 12. märtsi 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja iga-aastase aruande kohta Euroopa Parlamendile(46),

–  võttes arvesse oma 12. märtsi 2015. aasta resolutsiooni ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2015. aasta istungjärguks(47),

–  võttes arvesse oma 18. septembri 2014. aasta resolutsiooni olukorra kohta Iraagis ja Süürias ning rühmituse Islamiriik (IS) pealetungi, sealhulgas vähemuste tagakiusamise kohta(48),

–  võttes arvesse oma 27. veebruari 2014. aasta resolutsiooni relvastatud droonide kasutamise kohta(49),

–  võttes arvesse oma 10. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni kastipõhise diskrimineerimise kohta(50) ning ÜRO vähemusküsimuste eriraportööri 28. jaanuari 2016. aasta aruannet vähemuste ja kastipõhise diskrimineerimise kohta(51),

–  võttes arvesse oma 13. juuni 2013. aasta resolutsiooni ajakirjandus- ja meediavabaduse kohta maailmas(52),

–  võttes arvesse oma 11. detsembri 2012. aasta resolutsiooni digitaalse vabaduse strateegia kohta ELi välispoliitikas(53),

–  võttes arvesse oma 17. novembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu toetuse kohta Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule probleemide lahendamiseks ja raskuste ületamiseks(54),

–  võttes arvesse oma 7. juuli 2011. aasta resolutsiooni demokratiseerimist toetava ELi välispoliitika kohta(55),

–  võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni inimõiguste kaitsjaid toetava ELi poliitika kohta(56),

–  võttes arvesse ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid, millega rakendatakse ÜRO raamistikku „Kaitsta, austada ja heastada“, mille ÜRO Inimõiguste Nõukogu kinnitas oma 6. juuli 2011. aasta resolutsioonis 17/4(57),

–  võttes arvesse Euroopa demokraatia rahastu 2015. aasta aruannet(58),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja arengukomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A8-0355/2016),

A.  arvestades, et ELi lepingu artikkel 21 kohustab ELi ühiseks välis- ja julgeolekupoliitikaks, tuginedes järgmistele põhimõtetele, millest on juhindunud liidu enda loomine ning mida liit soovib edendada ka ülejäänud maailmas: demokraatia, õigusriik, inimõiguste ja põhivabaduste universaalsus ning jagamatus, inimväärikuse, võrdsuse ja solidaarsuse ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtete ja rahvusvahelise õiguse austamine;

B.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 207 nõutakse, et ELi kaubanduspoliitikat teostataks kooskõlas liidu välistegevuse põhimõtete ja eesmärkidega;

C.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 3 kinnitatakse, et „[s]uhetes maailmaga kaitseb ja edendab liit oma väärtusi ja huve ning aitab kaasa oma kodanike kaitsele. Ta toetab rahu, turvalisust, maailma säästvat arengut, rahvaste solidaarsust ja vastastikust austust, vaba ja ausat kaubandust, vaesuse kaotamist ning inimõiguste, eriti lapse õiguste kaitset, samuti rahvusvahelise õiguse ranget järgimist ja arendamist, sealhulgas ÜRO põhikirja põhimõtete austamist.“;

D.  arvestades, et inimõiguste universaalsuse ja jagamatuse austamine, edendamine ja kaitsmine kuuluvad ELi välis- ja julgeolekupoliitika kesksete eesmärkide sekka, nagu on kehtestatud inimõiguste klausliga kõigis ELi ja kolmandate riikide vahelistes lepingutes;

E.  arvestades, et inimõiguste austamine, rahu, julgeolek ja areng on omavahel tihedalt seotud ning tugevdavad üksteist vastastikku;

F.  arvestades, et inimõiguste ja demokraatia toetamise poliitika tuleks integreerida kõikidesse teistesse välismõõtmega ELi poliitikavaldkondadesse, nagu areng, ränne, julgeolek, terrorismivastane võitlus, naabruspoliitika, laienemine ja kaubandus, eelkõige inimõiguste tingimuslikkuse rakendamise kaudu;

G.  arvestades, et inimõiguste valdkonna sisemine ja väline sidusus on oluline ELi inimõiguspoliitika usaldusväärsuse saavutamiseks välisriikides ja arvestades, et suurem sidusus ELi sise- ja välispoliitika, kuid ühtlasi välispoliitika eri valdkondade vahel on samuti eduka ja tõhusa inimõiguste- ja demokratiseerimispoliitika vältimatu nõue; arvestades, et suurem järjepidevus peaks võimaldama ELil reageerida kiiremini ja tõhusamalt juba inimõiguste rikkumiste varajastes etappides; ja arvestades, et sidususe probleem on eriti terav praeguses rändepoliitikas;

H.  arvestades, et sellised väärtused nagu vabadus, inimõiguste austamine ning korrapäraste ja õiguspäraste valimiste korraldamise põhimõte on demokraatia lahutamatud osad; arvestades, et lisaks vabade ja õiglaste valimiste korraldamisele iseloomustavad demokraatlikke režiime läbipaistev valitsemine, õigusriigi põhimõtte austamine, sõnavabadus, inimõiguste austamine, sõltumatu kohtusüsteemi olemasolu ning inimõigustega seotud rahvusvahelise õiguse ja rahvusvaheliste lepingute austamine;

I.  arvestades, et inimõiguste austamine on kõikjal maailmas ohus ja arvestades, et rida autoritaarseid režiime seab inimõiguste universaalsust aina tõsisemalt kahtluse alla; arvestades, et kõikjal maailmas tehakse arvukalt katseid vähendada kodanikuühiskonna tegutsemisruumi, sealhulgas mitmepoolsetel foorumitel; ja arvestades, et inimõiguste austamata jätmisel on negatiivsed tagajärjed üksikisiku, tema sugulaste ja ühiskonna jaoks;

J.  arvestades, et EL oli juhtival kohal säästva arengu tegevuskava 2030 vastuvõtmisel, mille eesmärk on kõigi inimõiguste elluviimine;

K.  arvestades, et nõukogu võttis 20. juulil 2015. aastal vastu uue inimõiguste ja demokraatia tegevuskava aastateks 2015–2019, et EL võiks neile väljakutsetele vastata oma inimõigusvahendite keskendatuma, süstemaatilisema ja kooskõlastatuma kasutamisega; arvestades, et seda tegevuskava tuleks rakendada kooskõlas soolise võrdõiguslikkuse tegevuskavaga aastateks 2016–2020;

L.  arvestades, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja on sedastanud, et üheks tema üldeesmärgiks on inimõigused ja et ta kavatseb kasutada neid kompassina kõikides suhetes kolmandate riikidega; arvestades, et ta on samuti korranud ELi kohustust edendada inimõigusi eranditult kõikides välissuhete valdkondades;

M.  arvestades, et ELi pühendumus tõhusale mitmepoolsusele, mille keskmes on ÜRO, moodustab liidu välispoliitika lahutamatu osa ja lähtub veendumusest, et üleilmsetele kriisidele, probleemidele ja ohtudele lahenduse leidmiseks on sobivaim mitmepoolne süsteem, mis põhineb universaalsetel normidel ja väärtustel; arvestades, et kolmandate riikidega suhtlemine kõikide kahepoolsete ja mitmepoolsete foorumite kaudu on üks kõige tulemuslikumaid vahendeid, mille abil käsitleda inimõiguste probleeme kolmandates riikides;

N.  arvestades, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu korrapärased istungjärgud, eriraportööride nimetamine, inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise mehhanism ja erimenetlused konkreetsete riikide olukorra või valdkondlike küsimustega tegelemiseks toetavad rahvusvahelisi jõupingutusi inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte edendamiseks ja järgimiseks;

O.  arvestades, et EL peab kolmandates riikides kodanikuühiskonna ja inimõiguste kaitsjatega tehtavat tihedat koostööd üheks oma peamiseks prioriteediks inimõiguste edendamisel ja inimõiguste rikkumistele reageerimisel;

P.  arvestades, et oma 22. oktoobri 2013. aasta resolutsioonis kohalike asutuste ja kodanikuühiskonna rolli kohta Euroopa tegevuses jätkusuutliku arengu toetamisel(59) väljendas parlament suurt muret kodanikuühiskonna organisatsioonide suhtes paljudes riikides võetud rangete meetmete pärast, rõhutas seiresüsteemi määratlemise olulisust, mis võimaldab hinnata edusamme seoses poliitika ja õigusnormidega, ning nõudis kodanikuühiskonna organisatsioonide jaoks soodsa keskkonna edendamist; arvestades, et paljudes riikides on hiljuti vastu võetud valitsusväliste organisatsioonide tegevust reguleerivad ranged õigusaktid, milles sedastatakse, et välismaised organisatsioonid on ebasoovitavad, kui neid peetakse ohuks riigi põhiseaduslikule korrale, kaitsele ja julgeolekule, ja arvestades, et üksnes 2015. aastal tapeti maailmas 185 keskkonna- ja inimõigusaktivisti ning neist 66 % Ladina-Ameerikas;

Q.  arvestades, et üha suurem arv riike, eelkõige Aasias, Lähis-Idas ja Aafrikas, kasutavad reisikeelde, et takistada inimõiguste kaitsjate osalemist rahvusvahelistel üritustel;

R.  arvestades, et inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklites 18 ja 19 sedastatakse, et igal inimesel on õigus mõtte-, südametunnistuse, usu- ning veendumuste vabadusele ja nende veendumuste vabalt avaldamisele; see õigus kätkeb vabadust takistamatult oma veendumustest kinni pidada ja vabadust informatsiooni ja ideid otsida, saada ja levitada igasuguste abinõudega ja riigipiirist sõltumata; arvestades, et juhtude arv, kus inimesi kiusatakse taga üksnes veendumus-, usu- ja väljendusvabaduse õiguse rahumeelse kasutamise pärast, on järsult suurenenud;

S.  arvestades, et inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 20 on sätestatud, et igal inimesel on õigus rahumeelse kogunemise ja liitumise vabadusele; arvestades, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu resolutsioonis 21/16 tuletatakse riikidele meelde nende kohustust austada ja täielikult kaitsta üksikisikute õigusi rahumeelselt koguneda ja vabatahtlikult liituda nii internetis kui ka sellest väljaspool, ja arvestades, et mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabadust tuleb religioonide- ja kultuuridevaheliste dialoogide kaudu toetada;

T.  arvestades, et rahvusvahelise humanitaarõiguse ja inimõiguste põhieeskirjad on sätestatud Genfi konventsioonides ja lisaprotokollides ning moodustavad kogu inimõigustegevuse tuuma; arvestades, et tsiviilisikute ja põgenike kaitse konfliktipiirkondades tuleb tagada täieliku neutraalsuse ja erapooletusega ning arvestades, et abi sõltumatus peab püsima;

U.  arvestades, et territooriumi ebaseaduslik okupeerimine on rahvusvahelise õiguse jätkuv rikkumine, mis rahvusvahelise humanitaarõiguse alusel käivitab okupatsioonivõimu vastutuse sellise territooriumi tsiviilelanikkonna eest;

V.  arvestades, et sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegude tõendeid on raske säilitada, eriti vägivalla eest põgenevate ennenägematute pagulasvoogude ajal; arvestades, et tõendite säilitamine on hädavajalik kuritegude toimepanijate vastutusele võtmiseks;

W.  arvestades, et Guantánamo Bay vangilaagri sulgemiskatsed kukkusid läbi ja 2015. aastal vabastati või paigutati ümber ainult 20 kinnipeetavat;

X.  arvestades, et kogu maailmas pageb sõdade, relvastatud konfliktide või muude halvenevate tingimuste eest aina suurem hulk inimesi, ja arvestades, et need pagulasvood ja erinevad rändeliigid kujutavad endast nii ELi kui ka terve maailma jaoks märkimisväärset väljakutset, mis nõuab viivitamatuid, tõhusaid ja jätkusuutlikke lahendusi kooskõlas meie ühiste Euroopa väärtustega; arvestades, et komisjoni kui suurima üleilmse abiandja humanitaarabiga aidatakse pagulasi ja põgenikke enam kui 30 riigis;

Y.  arvestades, et rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise, nendega läbiviidava inimkaubanduse ja nende tööalase ärakasutamise vastu võitlemisel on vaja lahendusi nii lühikeses, keskpikas kui ka pikas perspektiivis, sealhulgas on vaja meetmeid, mille abil lõhkuda kuritegelikud võrgustikud ja võtta kurjategijad vastutusele, koguda ja analüüsida andmeid, kaitsta ohvreid ja saata tagasi liikmesriikides ebaseaduslikult viibivad rändajad, samuti on vaja koostööd kolmandate riikidega ja pikemaajalisi strateegiaid, et kõrvaldada nõudlus inimkaubanduse teel ja ebaseaduslikult üle piiri toimetatud inimeste järele ning rände algpõhjused, mis sunnivad inimesi andma end kuritegelike üle piiri toimetajate meelevalda;

Z.  arvestades, et õigusemõistmine on hädavajalik inimõiguste austamise edendamiseks ning et EL ja selle liikmesriigid on olnud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tingimusteta toetajad alates selle loomisest, edendades Rooma statuudi universaalsust ja kaitstes selle terviklust eesmärgiga tugevdada kohtu sõltumatust;

AA.  arvestades, et tänaseks on tehtud olulisi edusamme surmanuhtluse kaotamiseks ning arvestades, et paljud riigid on surmanuhtluse peatanud, teised aga võtnud sel eesmärgil seadusandlikke meetmeid; arvestades, et 2015. aastal suurenes hukkamiste koguarv hüppeliselt, kusjuures 90 % neist leidsid aset ainult kolmes riigis, nimelt Iraanis, Pakistanis ja Saudi Araabias; arvestades, et Valgevene on ainus Euroopa riik, kus surmanuhtlust ei ole veel kaotatud;

AB.  arvestades, et sooline võrdõiguslikkus on Euroopa väärtuste keskmes ning on sätestatud ELi õigus- ja poliitikaraamistikus, samuti on see kesksel kohal ÜRO 2030. aasta tegevuskavas; arvestades, et naiste ja tütarlaste vastane vägivald ja nende diskrimineerimine on viimastel aastatel järsult sagenenud, eriti sõjapiirkondades ja autoritaarse režiimiga riikides;

AC.  arvestades, et UNICEFi hinnangul elab maailmas 250 miljonit last konfliktidest mõjutatud riikides ja ligi 50 miljonit last on kas vägivalla, sõja ja sõjakoleduste, terrorismi või mässude tõttu sunniviisiliselt ümberasustatud või rännanud üle piiride, ja et paljud kannatavad jätkuvalt kõikvõimalike diskrimineerimise ja vägivallavormide, ärakasutamise, väärkohtlemise, sunniviisilise töö, vaesuse ja alatoitluse all;

AD.  arvestades, et UNICEFi andmetel on maailmas üks laps 200-st pagulane, samuti on pagulased peaaegu kolmandik oma sünniriigist väljaspool elavatest lastest ning ajavahemikus 2005–2015 lapspagulaste arv kahekordistus;

AE.  arvestades, et inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 25 sätestatakse, et igal inimesel on õigus sellisele elatustasemele, mis on nõutav tema enda ning tema perekonna tervise ja heaolu hoidmiseks, kusjuures emadus ja väikelapseiga annavad õiguse erilisele hooldusele ja abile, mis hõlmab ka arstiabi; arvestades, et kõigile lastele peaks olema tagatud hariduse, toitumise ja tervishoiu kättesaadavus; arvestades, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu resolutsioonis 26/28(36) nõutakse, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu sotsiaalfoorumi järgmisel istungil keskendutaks ravimite kättesaadavusele seoses iga inimese õigusega võimalikult heale füüsilisele ja vaimsele tervisele; arvestades, et Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) põhikirjas on sätestatud, et inimese üks põhiõigustest on omada võimalikult head terviseseisundit, sõltumata rassist, usust, poliitilistest vaadetest ning majanduslikest ja sotsiaalsetest tingimustest;

AF.  arvestades, et ÜRO lapse õiguste konventsiooni kohaselt peavad ametiasutused austama ühest või mõlemast lapsevanemast eraldatud lapse õigusi;

AG.  arvestades, et paljudes maailma piirkondades jätkub vägivald vähemuste, sealhulgas LGBTI-inimeste vastu ning nende õigusvastane tagakiusamine ja diskrimineerimine tervishoiu, hariduse, tööhõive ja muudes valdkondades on laialt levinud;

AH.  arvestades, et kõikjalt maailmast tuleb endiselt teateid mõne erasektori osaleja poolsest eeskirjade eiramisest tingitud kodaniku- ja poliitiliste, majanduslike, töö-, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rikkumise ning keskkonnakahju kohta; arvestades, et korruptsioon, maksudest kõrvalehoidumine, ebaseaduslikud kapitalivood ja inimõiguste rikkumised on omavahel tihedalt seotud;

AI.  arvestades, et ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtted kehtivad kõigile riikidele ja ettevõtetele, vaatamata sellele, kas tegemist on rahvusvahelise ettevõttega või mitte, ja vaatamata ettevõtte suurusele, sektorile, asukohale, omandiõigusele või struktuurile, ning arvestades, et tõhusate kontrolli- ja karistusmehhanismide kohaldamine on nende juhtpõhimõtete ülemaailmsel rakendamisel endiselt probleemiks; arvestades, et väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEde) eripära tuleb nõuetekohaselt arvesse võtta ja lõimida see nende potentsiaalile kohandatud ettevõtja sotsiaalse vastutuse paindliku lähenemisviisiga;

AJ.  arvestades, et 2015. aasta oktoobris avaldas komisjon oma uue kaubandusstrateegia „Kaubandus kõigile“, milles sõnastas oma eesmärgi kasutada kaubandust kolmandates riikides inimõiguste tugevdamise vahendina;

AK.  arvestades, et 2015. aastal alustas EL tööd õigusaktide väljatöötamisega, mille eesmärk on võidelda konflikte süvendava mineraalikaubandusega;

AL.  arvestades, et riiklikke ja rahvusvahelisi spordiüritusi, näiteks olümpiamänge ja jalgpalli maailmakarikavõistlusi ei tohiks kasutada poliitilistel eesmärkidel, vaid nende korraldamisel tuleks täielikult austada inimõigusi, nagu need on sätestatud olümpiahartas, ning püüelda inimkonna harmoonilise arengu poole ja edendada rahumeelset ühiskonda, kus mõeldakse inimõiguste ja inimväärikuse säilitamisele ja kedagi ei diskrimineerita sellistel alustel nagu kodakondsus, rass, usund, poliitika, sugu, sooidentiteet, seksuaalne sättumus või sootunnused;

AM.  arvestades, et keskkonnamuutused pärsivad juurdepääsu veele, loodusvaradele ja toidule;

Inimõiguste keskne koht ELi välispoliitikas

1.  väljendab tõsist muret selle pärast, et inimõiguste ja demokraatlike väärtuste edendamine ja austamine on kõikjal maailmas ohus ning et inimõiguste universaalsust seatakse aina tõsisemalt kahtluse alla mitmel pool maailmas, sealhulgas autoritaarses režiimiga riikides ja terroristlike rühmituste, näiteks Daeshi poolt;

2.  väljendab tõsist muret arvukate ja aina sagenevate katsete pärast kodanikuühiskonna ja inimõiguste kaitsjate tegutsemisruumi ahendada, üha suurenevate kogunemis- ja sõnavabaduse piirangute ja kõikjal maailmas (näiteks Venemaal, Türgis ja Hiinas) aina arvukamalt vastu võetavate kodanikuühiskonda mõjutavate repressiivsete seaduste pärast, mille ettekäändeks on muu hulgas terrorismivastane võitlus (terrorismivastaste seaduste, hädaolukordade ja julgeolekumeetmete kehtestamise teel), sest neil on sageli negatiivne mõju inimõigustele ja neid kasutatakse tihti ära represseerimise eesmärgil; tuletab meelde, et sellised õigusaktid ei tohiks mingil viisil vähendada kodanikuühiskonna rühmade tegutsemisruumi; nõuab selliste väärkasutamiste ja rikkumiste selget hukkamõistmist;

3.  rõhutab kindlalt, et EL on kohustatud tuginema oma ühises välis- ja julgeolekupoliitikas ja kõigis teistes välismõõtmega poliitikavaldkondades demokraatia edendamisele, õigusriigi põhimõttele, inimõiguste ja põhivabaduste universaalsusele ja jagamatusele, inimväärikuse austamisele, võrdsuse ja solidaarsuse põhimõttele ning ÜRO põhikirja, rahvusvaheliste inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse põhimõtete austamisele; tuletab meelde, et need põhimõtted on omased ka ühisest välis- ja julgeolekupoliitikast kaugemale minevale välistegevusele, sealhulgas arengu- ja humanitaarpoliitikale;

4.  kutsub kõiki ELi institutsioone ja liikmesriike üles täitma oma kohustust edendada demokraatiat ja õigusriigi põhimõtet, kaitsta ja teostada inimõigusi ja põhivabadusi, k.a õigust arengule kõigi rahumeelsete vahendite abil, ning seada inimõigused ELi ja kolmandate riikide – sealhulgas strateegiliste partnerite – suhete keskmesse, ja seda kõigil tasanditel;

5.  kordab oma üleskutset, et liikmesriigid näitaksid eeskuju, toetades üksmeelselt inimõiguste jagamatust, vastastikust sõltuvust, seotust ja universaalsust ning eelkõige ratifitseerides kõik ÜRO koostatud rahvusvahelised inimõigusi käsitlevad õigusaktid;

6.  rõhutab, et välissuhetes usaldusväärsuse saavutamiseks peaks EL tagama oma sise- ja välispoliitika suurema ühtsuse inimõiguste ja demokraatlike väärtuste austamises (milleks on hädavajalikud inimõiguste strateegiad LGBTI-inimeste õiguste edendamise ja kaitse kohta) ning püüdma liidu inimõigustepoliitikat süstemaatiliselt ja järjekindlalt rakendada;

7.  juhib tähelepanu oma pikaajalisele pühendumisele inimõiguste ja demokraatlike väärtuste edendamisele, mis kajastub muu hulgas iga-aastases Sahharovi mõttevabaduse auhinna andmises, inimõiguste allkomisjoni töös, demokraatia toetamises ja valimiste vaatlemises ning Euroopa demokraatia rahastus, igakuistes täiskogu aruteludes ja resolutsioonides inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte rikkumise juhtumite kohta, samuti paljudes parlamendi delegatsioonides;

8.  on sügavalt mures selle pärast, et tänapäeval rünnatakse üha rohkem inimõiguste kaitsjaid; kutsub ELi ja eelkõige komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles võtma kasutusele poliitika, mis tauniks süstemaatiliselt ja ühemõtteliselt inimõiguste kaitsjate tapmist ja mis tahes katseid kasutada nende suhtes mis tahes vägivalla vorme, tagakiusamist, ähvardamist, ahistamist, sunniviisiliselt kaduma jäämist, vangistamist või meelevaldset vahistamist, mõistaks hukka need, kes panevad selliseid koledusi toime või lubavad neid, ning tõhustaks diplomaatilist tegevust inimõiguste kaitsjate avalikul ja selgel toetamisel, kaasa arvatud siis, kui nad mitmepoolsetel foorumitel tunnistusi annavad; palub, et EL koostaks selle poliitika suunised, sest see muudab järjepidevamaks ELi praegused prioriteedid, mis on esitatud mitmesugustes olemasolevates ELi suunistes; innustab ELi delegatsioone ja liikmesriikide diplomaatilisi esindusi jätkama inimõiguste kaitsjate aktiivset toetamist, eelkõige jälgides süstemaatiliselt kohtuprotsesse, külastades inimõiguste kaitsjaid vanglas ja tehes vajaduse korral avaldusi üksikjuhtumite kohta; nõuab süsteemi loomist, mis aitaks tõhusalt jälgida kodanikuühiskonna tegutsemisruumi ning hõlmaks selgeid võrdlusaluseid ja näitajaid; kordab demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi tähtsust kiireloomulise otsese rahalise ja materiaalse abi andmisel ohus olevatele inimõiguste kaitsjatele ning seda, kui tähtis on hädaolukorra fond, mis võimaldab ELi delegatsioonidel anda sihtotstarbelisi otsetoetusi kaitsjatele, kelle elu on otseselt ohus;

9.  kutsub ELi ja selle liikmesriike üles ergutama selliste Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Pariisi põhimõtetele vastavate riiklike inimõiguste institutsioonide loomist, millel oleksid piisavad volitused, vahendid ja teadmised, et tagada inimõiguste kaitse ja austamine;

10.  toonitab vajadust arendada parlamentidevahelisi suhteid liidu ja selle partnerite vahel ausa dialoogi raames, mis põhineb vastastikusel mõistmisel ja usaldusel, et edendada tõhusalt inimõigusi;

ELi inimõiguste ja demokraatia strateegiline raamistik ja uus tegevuskava

11.  tunneb heameelt ELi teise inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019) vastuvõtmise üle ning nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid rakendaksid täielikult, järjepidevalt, läbipaistvalt ja õigeaegselt selle meetmeid ning tugevdaksid demokraatia toetamist; rõhutab, et tegevuskava sidusaks rakendamiseks on vaja ELi ja liikmesriikide konsensust ja koordineerimist, ja ergutab liikmesriike võtma tegevuskava rakendamisel ja läbivaatamisel suuremat vastutust; toonitab, et liikmesriigid peaksid andma tegevuskava rakendamise kohta aru;

12.  rõhutab, et teises tegevuskavas sätestatud ulatuslike eesmärkide täitmiseks peab EL ette nägema piisavad vahendid ja asjatundlikkuse nii delegatsioonide, komisjoni ja Euroopa välisteenistuse spetsialiseeritud inimressursside kui ka projektide jaoks kättesaadavate rahaliste vahendite kujul;

13.  on arvamusel, et vaba kodanikuühiskond on üks aluseid, millele rajaneb inimõiguste ja demokraatlike väärtuste kaitse ja toetamine, ja tunneb seepärast muret, et kodanikuühiskonna avalik ruum kahaneb, ja et inimõiguste kaitsjaid ja ajakirjanikke rünnatakse kogu maailmas üha rohkem; peab tervitatavaks kodanikuühiskonda ähvardavaid ohte käsitleva eesmärgi lisamist tegevuskavva ja nõuab tungivalt, et EL rakendaks kirjeldatud meetmeid; ergutab kõiki ELi välistegevuses osalejaid tuvastama ja käsitlema inimõiguste ja demokraatlike vabaduste kaitsmises esinevaid puudusi ning tihendama koostööd kodanikuühiskonna, parlamentide, erakondade ja kohalike asutuste ning kohalike piirkondlike ja rahvusvaheliste organisatsioonidega; juhib tähelepanu asjaolule, et tegevuskava ei hõlma eraldi eesmärki demokraatlike standardite edendamiseks partnerriikides; kutsub komisjoni üles töötama välja demokraatia toetamise ELi suunised;

ELi aastaaruanne

14.  peab tervitatavaks püüdlusi täiendada inimõiguste ja demokraatia aastaaruannet, muuta selle temaatiline osa täpsemaks ja süstemaatilisemaks ning teha aruanne üldsusele laialdasemalt kättesaadavamaks; kordab oma seisukohta, et aastaaruannet tuleks tugevdada objektiivsema hoiakuga, tõstes aruandes lisaks saavutustele ja parimatele tavadele esile ka kolmandates riikides kohatud väga spetsiifilisi probleeme ja piiranguid ning tehes soovitusi parandusmeetmete kohta ja esitades teavet meetmete kohta, mida Euroopa välisteenistus on võtnud nende probleemide lahendamiseks; kordab oma seisukohta, et aastaaruandesse kuuluvad riikide aruanded peaksid olema võimalikult vähe kirjeldavad ning kajastama inimõiguste ja demokraatia alaste riigistrateegiate rakendamist ning andma ülevaate ELi kohapealse tegevuse mõjust;

15.  kordab oma nõuet, et süstemaatiliselt ja terviklikult antaks aru võetud meetmetest, nende abil saavutatud tulemustest ja poliitilistest järeldustest, mis tehti Euroopa Parlamendi resolutsioonidele inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte rikkumise juhtumite kohta võetud järelmeetmetest; peab äärmiselt vajalikuks tagada kiire ja asjakohase reageerimise inimõiguste rikkumistele, isegi selliste rikkumiste varajastes etappides; peab sellega seoses tervitatavaks Euroopa välisteenistuse järelmeetmeid, mis võeti inimõiguste allkomisjonis resolutsioonidele, milles käsitletakse inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte rikkumise juhtumite arutelusid; tuletab meelde on nõuet, et komisjon ja Euroopa välisteenistus esitaksid põhjaliku kirjaliku vastuse Euroopa Parlamendi resolutsioonile inimõigusi ja demokraatiat käsitleva aastaaruande kohta, mis täidab olulist rolli süstemaatilises ja süvendatud järelmeetmetes kõikidele Euroopa Parlamendi tõstatatud küsimustele ning parlamentaarses järelevalves; kordab komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale esitatud kutset osaleda kahel korral aastas Euroopa Parlamendi liikmetega täiskogu istungil arutelus: üks kord ELi aastaaruande tutvustamise ajal ja teine kord Euroopa Parlamendi resolutsioonile vastates;

ELi inimõiguste eriesindaja

16.  tuletab meelde, kui olulised on ELi inimõiguste eriesindaja tugevamad ja paindlikumad volitused ELi tulemuslikkuse, järjepidevuse ja nähtavuse suurendamiseks inimõiguste ja demokraatlike põhimõtete edendamisel kõikjal maailmas; kordab oma üleskutset muuta need volitused alaliseks; on lisaks arvamusel, et ELi inimõiguste eriesindajal peaks olema õigus avalikult esineda ning algatusõigus, suurem avalik nähtavus, piisavad vahendid ja asjatundlikkus;

17.  rõhutab, kui tähtis on ELi inimõiguste eriesindaja partnerriikide visiitide ettevalmistamisel süstemaatiliselt toetada kodanikuühiskonda ning sellega tõeliselt ja põhjalikult konsulteerida; peab sellega seoses tervitatavaks ELi inimõiguste eriesindaja tihedat koostööd inimõiguste kaitsjate ja kodanikuühiskonnaga, sealhulgas kohalike esindajate, noorte ja lastega, samuti asjaomaste rahvusvaheliste organisatsioonidega, tema külaskäikude ajal partnerriikidesse ning enne ja pärast neid, ning rõhutab sellise jätkuva ja tugevneva koostöö tähtsust ning vajadust selgete ja läbipaistvate järelmeetmete mehhanismide järele; toetab täielikult ELi inimõiguste eriesindaja keskendumist kodanikuühiskonna ja inimõiguste kaitsjate avatud võimaluste edendamisele ja kaitsele kui oma volituste peamisele prioriteedile; kutsub ELi inimõiguste eriesindajat üles andma pärast oma külaskäike Euroopa Parlamendile aru; peab kahetsusväärseks, et ELi inimõiguste eriesindaja töö ja mõju on ainult osaliselt kättesaadav inimõigusi käsitleva aastaaruande läbivaatamise, eriesindaja sotsiaalmeedia kontode ja kättesaadavate kõnede kaudu; peab samuti kahetsusväärseks, et puudub ametlik teave tema tegevuse ja plaanide, samuti eduaruannete ja ülevaadete kohta;

18.  innustab ELi inimõiguste eriesindajat jätkuvalt süstemaatiliselt toetama ELi inimõigustealaseid prioriteete ning edendama ELi koostööd kõigi asjaomaste piirkondlike ja rahvusvaheliste inimõiguste organisatsioonide ja mehhanismidega; kutsub nõukogu üles võtma üldise põhimõttena kasutusele tava, mille kohaselt lisatakse koostöö ELi inimõiguste eriesindajaga süstemaatiliselt tulevaste geograafiliste ELi eriesindajate mandaati;

Inimõiguste ja demokraatia alased riigistrateegiad ja ELi delegatsioonide roll

19.  peab tervitatavaks demokraatia lisamist inimõiguste ja demokraatia alastesse riigistrateegiatesse, sest see on vajalik osa igas inimõiguste ja demokraatia olukorda partnerriikides käsitlevas põhjalikus analüüsis;

20.  toonitab taas, kui oluline on võtta inimõiguste ja demokraatia alaseid riigistrateegiaid arvesse kõikidel kolmandate riikidega seotud poliitikakujundamise tasanditel, sealhulgas kõrgetasemeliste poliitiliste dialoogide ja inimõigusdialoogide ettevalmistamisel ning riigistrateegia dokumentide ja iga-aastaste tegevuskavade koostamisel;

21.  kordab, et inimõiguste ja demokraatia alased riigistrateegiad peaksid olema vastavuses ELi meetmetega, mida rakendatakse igas riigis sõltuvalt konkreetsetest oludest, ning need strateegiad peaksid sisaldama mõõdetavaid edunäitajaid ja võimalust neid vajaduse korral kohandada; juhib tähelepanu sellele, et inimõiguste ja demokraatia alaseid riigistrateegiaid tuleb pidevalt hinnata; nõuab inimõiguste ja demokraatia alaste riigistrateegiate koostamisel ja rakendamisel ELi delegatsioonide, liikmesriikide saatkondade ja ELi institutsioonide veelgi paremat koostööd, suhtlust ja teabevahetust; kordab oma nõudmist, et Euroopa Parlamendi liikmetele antaks juurdepääs inimõiguste ja demokraatia alastele riigistrateegiatele ning teavet selle kohta, kuidas EL neid strateegiaid rakendab, ning et need tuleb esitada vormis, mis võimaldab parlamendiliikmetel oma kontrollikohustust nõuetekohaselt täita;

22.  rõhutab vajadust viia ellu sidus ja nähtav kodanikuühiskonda käsitlev ELi poliitika ning toonitab vajadust avaliku diplomaatia kasutamise suurema mõistmise järele; ergutab avaldama inimõiguste ja demokraatia alaseid riigistrateegiaid ja tegevuskavu ning kehtestama tõhusa tagasisidemehhanismi, üksikjuhtumite järelmeetmed ja teabevahetuse;

23.  peab tervitatavaks inimõiguste ja/või soolise võrdõiguslikkuse valdkonna kontaktpunktide määramist kõigis ELi delegatsioonides ning tuletab meelde oma soovitust komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning Euroopa välisteenistusele töötada välja selged tegevussuunised inimõiguste valdkonna kontaktpunktide rolli kohta; on veendunud, et inimõiguste valdkonna kontaktpunktide tööd peaksid samuti toetama liikmesriikide diplomaatilised töötajad; nõuab, et inimõiguste valdkonna kontaktpunktid teeksid oma tööd täiesti sõltumatult ja ilma kolmandate riikide ametiasutuste poliitilise sekkumise ja ahistamiseta, eriti nende kontaktide puhul inimõiguslaste ja kodanikuühiskonnaga; peab väga tähtsaks kõigi ELi delegatsioonide töötajate koolitamist ELi inimõiguste suuniste sisu vallas;

24.  tunneb heameelt demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi 2014–2020 suurendatud eelarve ja ühtlustatud menetluste üle ning nõuab, et rahastamisvahendi vahehindamiseni ette nähtud eraldised säilitataks kuni praeguse mitmeaastase finantsraamistiku lõpuni; kordab, et ELi eri rahastamisvahendid peavad olema sidusad ja vastastikku täiendavad ning et selliselt tuleb tugevdada kõiki inimõigusi edendavaid vahendeid;

25.  nõuab demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi iga-aastaste tegevuskavade vastuvõtmist selle asemel, et võtta vastu kaheaastane tegevuskava nagu viimati (aastateks 2016–2017), et tagada maksimaalne paindlikkus muutuvale olukorrale reageerimisel ja optimaalne täiendavus ELi muude välisrahastamisvahenditega;

Inimõigustealased dialoogid ja konsultatsioonid

26.  kordab oma toetust inimõigustele pühendatud dialoogidele ning tunnistab, et need võivad olla tõhusad ja tulemuslikud kahepoolse osaluse ja koostöö vahendid tingimusel, et osalistel võimaldatakse tegeleda sisuliste küsimustega ja edastada mõttekaid poliitilisi signaale ning need on tulemustele suunatud ja nendega kaasnevad järjepidevad järelmeetmed, mis ulatuvad kaugemale kui vaid teabevahetus parimate tavade ja probleemide kohta; kutsub ELi üles süstemaatiliselt lisama naiste ja laste õiguste olukorda käsitlevaid arutelusid kõigisse inimõigustealastesse dialoogidesse;

27.  tunnistab inimõigustealase dialoogi olulisust ka nende riikide puhul, kus inimõigustega on tõsised probleemid; rõhutab siiski, et EL peab tegema selged poliitilised järeldused, kui inimõigustealased dialoogid ei vii positiivsetele tulemustele; hoiatab inimõigusküsimuste kõrvalejätmise eest kõrgetasemelistes poliitilistes dialoogides;

28.  nõuab, et kõrgetasemelistes poliitilistes aruteludes ei peetaks inimõigusi käsitlevaid arutelusid kunagi muudest huvidest vähemtähtsaks; kordab oma üleskutset Euroopa välisteenistusele töötada välja mehhanism inimõigustealaste dialoogide läbivaatamiseks, et dialooge täiustada; arvab, et kui niisugused dialoogid pidevalt ebaõnnestuvad, tuleks kasutada alternatiivseid vahendeid, millega toetada asjaomases riigis inimõiguste edendamist;

29.  nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus edendaks süstemaatiliselt kodanikuühiskonna organisatsioonidega korraldatavaid ettevalmistavaid dialooge ka kohalikul tasandil, eesmärgiga toetada otseselt inimõigustealast dialoogi; rõhutab, et on tähtis, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning Euroopa välisteenistus käsitleksid inimõigustealaste dialoogide käigus süstemaatiliselt inimõiguste kaitsjatega seotud üksikjuhtumeid; palub Euroopa välisteenistusel süstemaatiliselt jälgida inimõigustealaste dialoogide käigus võetud kohustuste täitmist ja muuta korrapäraseks teabekoosolekud kodanikuühiskonna organisatsioonidega;

ELi suunised inimõiguste kohta

30.  tervitab ELi inimõiguste suuniseid kui ELi inimõigustealase välispoliitika väärtuslikku töövahendit, mis annab praktilist juhatust ELi delegatsioonidele ja liikmesriikide diplomaatilistele esindustele; kordab oma üleskutset võtta edasiste viivitusteta vastu uued ELi suunised lapse õiguste edendamise ja kaitse kohta;

31.  rõhutab, kui tähtis on suuniste rakendamist pidevalt hinnata, kasutades selgeid võrdlusaluseid; nõuab tungivalt, et komisjon viiks läbi ja avaldaks põhjaliku hindamise selle kohta, kuidas ELi delegatsioonid ja liikmesriikide diplomaatilised esindused on suuniseid rakendanud kõigis kolmandates riikides, et avastada võimalikud erinevused ja lüngad rakendamises ning need kaotada; on seisukohal, et suuniste nõuetekohase rakendamise tagamiseks on vaja Euroopa välisteenistuse ja ELi delegatsioonide töötajaid süstemaatiliselt ja tulemuslikult koolitada;

Võitlus diskrimineerimise kõigi vormide vastu

32.  mõistab kõige karmimalt hukka diskrimineerimise kõik vormid, sealhulgas rassil, nahavärvusel, sool, seksuaalsel sättumusel, sooidentiteedil, keelel, kultuuril, usutunnistusel või uskumusel, sotsiaalsel päritolul, kastikuuluvusel, sünnipäral, vanusel, puudel või muul seisundil põhineva diskrimineerimise; kordab nõuet tugevdada sellist ELi poliitikat ja diplomaatiat, mille eesmärk peaks olema diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimine, ja kutsub üles kasutama iga võimalust, et väljendada tõsist muret sellise diskrimineerimise pärast; nõuab lisaks tungivalt, et EL edendaks jätkuvalt kõikide asjaomaste ÜRO konventsioonide (näiteks rahvusvaheline konventsioon rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon) ratifitseerimist ja täielikku rakendamist; tunneb heameelt Euroopa välisteenistuse töö üle diskrimineerimisvastase käsiraamatu koostamisel;

Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) missioonid ja operatsioonid

33.  tuletab meelde ELi kohustust võtta ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonidel arvesse inimõiguste ja soolisi aspekte, kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu teedrajavate resolutsioonidega 1325 ja 1820 naiste, rahu ja julgeoleku kohta ning hiljuti vastu võetud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 2242, kus naised seatakse kõigi ülemaailmsete probleemide lahendamise katsete keskmesse; kordab sellega seoses oma üleskutset ELile ja liikmesriikidele toetada kestva leppimise saavutamise protsessis naiste süstemaatilist osalemist, kuna see on rahuprotsessi lahutamatu koostisosa; palub sellega seoses ELil toetada rahvusvahelisel tasandil lisaväärtuse tunnustamist, mis tuleneb naiste osalemisest konfliktide ennetamises ja lahendamises, samuti rahuvalveoperatsioonides, humanitaarabi andmisel ning konfliktijärgses ülesehitustöös;

34.  rõhutab, et ÜJKP on vahend, mis ei taga mitte ainult Euroopa julgeoleku, vaid kuulub ka ELi välispoliitika vahendite hulka ning seetõttu tuleb seda kasutada inimõiguste ja demokraatia edendamise tugevdamiseks kolmandates riikides;

35.  nõuab Euroopa sõjalise integratsiooni suurendamist, et parandada Euroopa relvajõudude valmisolekut ja paindlikkust, et võimaldada neil reageerida ohtudele ning inimõiguste raskete rikkumiste, genotsiidi või etnilise puhastuse juhtumitele; rõhutab sellega seoses, et kaitsmise kohustuse mõiste tuleks lisada rahvusvahelisse õigusesse ja et EL peaks väärtustel põhineva ühendusena juhtima algatusi ja asjakohaseid meetmeid, et kaitsta tsiviilisikuid ka siis, kui neid ohustab nende oma riik;

36.  rõhutab, et rändajate ebaseaduslik üle piiri toimetamine on seotud inimkaubandusega ning see on inimõiguste raske rikkumine; juhib tähelepanu sellele, et sellised ÜJKP missioonid nagu Euroopa Liidu juhitavate merevägede operatsioon Sophia Vahemerel (EUNAVFOR MED) aitavad rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastu tõhusalt võidelda; kutsub liitu üles selliseid operatsioone jätkama ja hoogustama;

37.  kutsub välisasjade nõukogu ja komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles nõudma, et ELi missioonide juhid ja asjaomased ELi esindajad (ELi tsiviiloperatsioonide juhid, ELi sõjaliste operatsioonide ülemad ja ELi eriesindajad) annaksid aru rahvusvahelise humanitaarõiguse raskete rikkumiste juhtudest ja edendaksid käitumisjuhendit, milles käsitletakse ÜRO Julgeolekunõukogu meetmeid genotsiidi ning inimsusvastaste ja sõjakuritegude vastu ja mis kohustab ÜRO liikmesriike toetama ÜRO Julgeolekunõukogu meetmeid selliste kuritegude vältimiseks või lõpetamiseks; nõuab lastekaitsemeetmete kaasamist kõikidesse ELi tsiviil- ja sõjalistesse operatsioonidesse, milles puututakse kokku lastega;

38.  nõuab, et EL tugevdaks koostööd ÜROga ühise strateegilise julgeolekukava koostamisel, lähtudes ühest küljest ELi uuest üldisest välis- ja julgeolekupoliitika strateegiast ja teisest küljest ÜRO rahuoperatsioonide ja rahukindlustamisstruktuuri läbivaatamisest; nõuab ÜROga koostöö tegemist piirkondlike ja allpiirkondlike organisatsioonide rolli tugevdamisel rahuvalves, konfliktide ennetamisel, tsiviil- ja sõjaliste kriiside ohjamisel ning konfliktide lahendamisel ja nõuab, et arendataks edasi menetlusi ÜJKP kasutamiseks ÜRO operatsioonide toetuseks, sealhulgas ELi lahingugruppide kasutamise ning suutlikkuse suurendamise ja julgeolekusektori reformi algatuste abil, võttes kõigis missioonides ja operatsioonides arvesse inimõigusi ja sooküsimusi;

Mitmepoolne tegevus inimõiguste nimel

39.  kordab kindlalt, et kõik ÜRO konventsioonides sätestatud inimõigused on universaalsed, lahutamatud, üksteisest sõltuvad ja omavahel seotud, nagu on kokku lepitud Viini 1993. aasta deklaratsioonis ja tegevuskavas, ning need õigused tuleb maksma panna; tuletab meelde liidu kohustust edendada ja arendada rahvusvahelist õigust ÜRO egiidi all; rõhutab, kui tähtis on, et liikmesriigid ratifitseeriksid kooskõlas ELi lepingu artikliga 21 kõik ÜRO kehtestatud rahvusvahelised inimõigusi käsitlevad õigusaktid, kaasa arvatud need, mis on sätestatud majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelises paktis, ja eelkõige selle pakti fakultatiivprotokolli, millega kehtestatakse kaebuste ja uurimise mehhanismid;

40.  rõhutab, et ELi juhid peavad nõudma ÜRO reformimist eesmärgiga tugevdada mitmepoolsel süsteemil põhinevate normide mõju ja nende rangust ning tagada tõhusam inimõiguste kaitse ja rahvusvahelise õiguse edendamine; kordab lisaks, kui oluline on tagada, et EL osaleks aktiivselt ja järjepidevalt ÜRO inimõigustealastes mehhanismides ja teeks koostööd eriti kolmanda komitee, ÜRO Peaassamblee ja ÜRO Inimõiguste Nõukoguga, et parandada selle usaldusväärsust; toetab Euroopa välisteenistuse, ELi New Yorgi ja Genfi delegatsioonide ning ELi liikmesriikide jõupingutusi selleks, et veelgi suurendada ELi ühtsust inimõigustega seotud küsimustes ÜRO tasandil; ergutab ELi tugevdama piirkondadevaheliste algatuste tava, algatama ja toetama resolutsioone ning tähelepanelikult jälgima ÜRO inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise menetlust; taunib asjaolu, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeteks on sageli riigid, kelle puhul on tõendatud inimõiguste rasked rikkumised, ja palub ELi liikmesriikidel avalikustada oma hääletuse tulemused ÜRO Inimõiguste Nõukogus; palub sellega seoses ELil ja tema liikmesriikidel väljendada oma hääletustes õiguste võrdset tähtsust ning hääletada ÜRO Inimõiguste Nõukogu resolutsioonide üle sisu, mitte nende tekstide kaasautorite järgi; rõhutab, kui tähtis ja vajalik on ELi alaline esindatus mitmepoolsetel foorumitel ja ELi tegevuse parem nähtavus;

41.  palub ELil pöörata erilist tähelepanu oma idanaabruse vaidlusalustele territooriumitele, kus elab ligikaudu viis miljonit inimest ilma inimõiguste tegeliku kaitse ja juurdepääsuta õigusemõistmisele; palub ELil seada see küsimus oma kahepoolsetes suhetes tähtsale kohale, et leida asjaomaste riikidega lahendused, ja kasutada kõiki oma vahendeid, et toetada konkreetseid lahendusi, mis aitavad edendada inimõigusi nendes üksustes ja toetada seal viibivate inimõiguste kaitsjate tööd;

Kodanikuühiskonna vaba tegutsemisruumi edendamine ja inimõiguste kaitsjate toetamine

42.  mõistab teravalt hukka prokuröride, kohtunike, advokaatide, teadlaste, ajakirjanike ja muude selliste kutsealade esindajate ründamise, heidutamise, vahistamise, tapmise, ahistamise ja survestamise, kelle sõltumatus ja kutsevabadus on olulised demokraatliku ühiskonna ülesehitamiseks;

43.  peab kahetsusväärseks üha sagenevaid rünnakuid keskkonna- ja inimõiguste kaitsjate vastu kogu maailmas; mõistab sügavalt hukka karistamatuse nende mõrvade eest ja kutsub Euroopa välisteenistust üles seisma hea nõuete eest anda süüdlased kohtu ette;

44.  mõistab teravalt hukka asjaolu, et paljud maailma riigid on hiljuti võtnud vastu ranged vabaühendusi käsitlevad seadused, mis nõrgestavad kodanikuühiskonda ja põhjustavad nende seaduste meelevaldset kohaldamist, k.a karistused, sealhulgas vangistus, varade külmutamine ja vabaühenduste töötajatele juurdepääsukeeldude kehtestamine, eriti välisriikide toetust saavate vabaühenduste puhul;

45.  mõistab teravalt hukka reisikeeldude väljaandmise ametiasutuste poolt, et heidutada ja vaigistada inimõiguste kaitsjate ja aktivistide, aga ka juristide ja ajakirjanike sõltumatuid sõnavõtte, ning rõhutab, et selliseid meetmeid võetakse tihti meelevaldselt ja ilma õigusliku aluseta;

46.  tõstab esile ELi delegatsioonide rolli selle kinnitamisel ja edendamisel, millist olulist rolli täidab kodanikuühiskond demokraatias, ning soodsama keskkonna loomisel kodanikuühiskonna jaoks, milleks on vaja maksimaalset läbipaistvust ning nende kaasamist koostöösse kodanikuühiskonnaorganisatsioonide ja inimõiguste kaitsjatega; peab seepärast kahetsusväärseks asjaolu, et kümme aastat pärast inimõiguste kaitsjaid käsitlevate ELi suuniste vastuvõtmist ei ole inimõiguste kontaktpunktide ja inimõiguste kaitsjate kontaktametnike kontaktandmeid ikka veel kõikide ELi delegatsioonide veebisaitidele lisatud;

47.  kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ning ELi välisministreid üles võtma välisasjade nõukogu päevakorda korrapäraselt arutelu meetmete teemal, mida EL peab võtma inimõiguste kaitsjate, humanitaartöötajate, ajakirjanike, poliitiliste aktivistide ja teiste vabastamiseks, ning korraldama kord aastas välisasjade nõukogu avatud kohtumise, mille päevakorras on kodanikuühiskonna tegutsemisruumi vähenemine ning inimõiguste kaitsjate vangistamine, samuti käsitlema igal võimalusel asjaomaste vastaspooltega neid juhtumeid, sealhulgas parlamendi resolutsioonides esile tõstetud juhtumeid, mis puudutavad inimõiguste rikkumisi, demokraatiat ja õigusriigi põhimõtet;

48.  kutsub rahvusvahelist kogukonda üles võtma poliitilised juhid vastutusele, kui nad kuritarvitavad struktuurselt politseid ja sõjalisi jõude nendepoolse juhtimise (jätkumise) vastu avaldatud protestide lämmatamiseks;

Rändajad, pagulased, varjupaigataotlejad ja riigisisesed põgenikud

49.  väljendab oma solidaarsust pagulaste ja rändajatega, kes kannatavad konfliktide, valitsemisvigade ning inimkaubanduse võrgustike ohvritena inimõiguste arvukate ja raskete rikkumiste all; peab häbiväärseks, et Vahemerel on hukkunud tohutu hulk inimesi; on väga mures Euroopasse suunduvate pagulaste, õigusliku aluseta rändajate ja varjupaigataotlejate inimõiguste aina sagedasema rikkumise pärast; rõhutab asjaolu, et naistest ja lastest pagulased, varjupaigataotlejad ja dokumentideta rändajad on rändeteedel ja ka ELis eriti haavatavad; nõuab, et kiiresti võetaks meetmeid rändepoliitika sidususe parandamiseks, ja toonitab vajadust tervikliku lähenemisviisi järele, et leida kestlikud, pikaajalised ja sidusad lahendused, mille aluseks on rahvusvahelised inimõiguste standardid ja põhimõtted, ja et samal ajal tegeletaks pagulaskriisi algpõhjustega; rõhutab, et rändajate ja pagulaste kaitsmiseks kooskõlas inimõigustepõhise ELi poliitikaga on vaja solidaarsust; toonitab sellega seoses, kui tähtis on eristada pagulasi ja rändajaid;

50.  rõhutab asjaolu, et konfliktid, sõjad, valitsemisvead ning inimõiguste ja demokraatia eiramine on rände, sealhulgas sundrände peamised põhjused; rõhutab, et vastuvõtvad riigid peaksid tagama täieliku juurdepääsu tasuta riiklikule ja kvaliteetsele haridusele ning tervishoiuteenustele, sealhulgas seoses seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õigustega, tööturule ja eluasemele, mis vastab pagulaste vajadustele; toonitab, et rändajate ja pagulaste soov integreeruda koos nõuetekohase heaolupoliitikaga on integratsiooni võti; palub ELi suurendada jõupingutusi, et toetada Liibanoni ja Jordaaniat, kes annavad peavarju enneolematult suurele hulgale pagulastele, kes seisavad sageli silmitsi mitmekordsete ohtudega;

51.  rõhutab vajadust tugevdada koostööd päritolu- ja transiidiriikidega, et hõlbustada nii rändevoogude struktureeritud juhtimist kui ka meetmete võtmist väljarände algpõhjuste käsitlemiseks; toonitab rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamisega tegelevate rühmade vastu võitlemise määravat tähtsust; toob esile, et EL peab ergutama asjaomaseid riike ühinema rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise tõkestamist käsitleva Palermo protokolliga; tuletab meelde Valletta tippkohtumisel kokku lepitud kohustusi;

52.  rõhutab pakilist vajadust koostada ja kehtestada terviklik, ühtne ja hästi kooskõlastatud ühine Euroopa varjupaigasüsteem, mis jagaks vastutuse liikmesriikide vahel;

53.  kutsub ELi ja liikmesriike üles tagama täieliku läbipaistvuse kolmandatele riikidele rändealaseks koostööks eraldatud vahendite osas ja teavitama võetud kaitsemeetmetest, tagamaks, et sellest koostööst ei saa otseselt või kaudselt kasu inimõiguste rikkumisse kaasatud julgeoleku- ja kohtusüsteemid ning politsei;

54.  võtab teadmiseks komisjoni hiljutise ettepaneku koostada turvaliste päritoluriikide nimekiri, muutes sellega varjupaigamenetluste direktiivi;

55.  on seisukohal, et tagasivõtmise tõhustamiseks ning tagasisaatmise järjepidevuse tagamiseks Euroopa tasandil tuleb võtta vastu uued ELi tagasivõtulepingud, mis oleksid liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel sõlmitud kahepoolsete lepingute suhtes ülimuslikud;

56.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et tagasisaatmisdirektiivi rakendamine toimub koos selliste menetluste, normide ja põhiliste inimõiguste järgimisega, mis võimaldavad ELil tagada tagasipöördujate inimliku ja inimväärse kohtlemise kooskõlas välja- või tagasisaatmise lubamatuse põhimõttega; nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid pööraksid erilist tähelepanu võimaliku poliitilise tagakiusamisega seotud varjupaiga taotlemise juhtumitele, et vältida tagasisaatmist, millega võib kaasneda inimõiguste rikkumine päritoluriigis või kolmandas riigis;

57.  kordab oma üleskutset ELile tagada, et kõigi rändevaldkonna koostööd ja tagasivõttu käsitlevate lepingute puhul ELi-väliste riikidega järgitaks rahvusvahelisi inimõigusi, pagulasi käsitlevat õigust, rahvusvahelist mereõigust ning ELi põhimõtteid ja väärtusi; kutsub liikmesriike üles järgima tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse rahvusvahelist põhimõtet vastavalt rahvusvahelisele õigusele; palub, et järelevalvemehhanismid integreeritaks viisil, mis võimaldab hinnata inimõiguste mõju rändealasele koostööle kolmandate riikidega ja piirikontrolli meetmeid; rõhutab, et inimõigused tuleb peavoolustada Frontexi kõigis toimingutes ja nende suhtes tuleb teha järelevalvet; palub ELil osaleda aktiivselt aruteludes mõiste „kliimapõgenik“ üle, sealhulgas selle võimaliku õigusliku määratluse üle rahvusvahelises õiguses;

58.  nõuab lisaks klauslit, milles osutatakse, et sellised lepingud võib peatada, kuni osalised annavad tegelikkuses piisavaid tagatisi varjupaigataotluste individuaalse läbivaatamise ja üldisemalt rändajate, varjupaigataotlejate ja pagulaste inimõiguste austamise kohta;

59.  tuletab meelde vajadust järgida tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet Euroopa ja rahvusvahelistes vetes, nagu kinnitas Euroopa Inimõiguste Kohus ja on sätestatud kehtivates ELi õigusaktides; tuletab meelde komisjoni kohustust töötada välja nõuetekohased seaduslikud ja turvalised rändekanalid ning kaitsta samal ajal paremini ELi välispiire; kutsub ELi ja arenenumaid kolmandaid riike üles sõlmima partnerluslepinguid kolmandate riikidega, et soodustada perekondade taasühinemist ja liikuvust kõikidel pädevustasemetel, sealhulgas kõige vähem kvalifitseeritute hulgas;

60.  kutsub liikmesriike üles austama ja täies mahus rakendama vastu võetud ELi ühist varjupaigapaketti ja rännet käsitlevaid ühiseid õigusakte, et eelkõige kaitsta selliseid haavatavaid varjupaigataotlejaid nagu lapsi, naisi, eakaid ja LGBTI-inimesi vägivalla ja diskrimineerimise eest varjupaigamenetluses, ning andma liikmesriikidele nõuetekohast koolitust, et võimaldada asjakohaseid ja mõistlikke menetlusi; palub liikmesriikidel osaleda ümberasustamisprogrammides, võimaldades perede taasühinemist ja andes humanitaarviisasid; rõhutab, kui oluline on kaotada haldus- ja poliitilised tõkked ümberpaigutamiskohustuse täitmise kiirendamiseks; mõistab, et peab toimuma nende inimeste turvaline tagasisaatmine, kel pärast varjupaigataotluse individuaalset läbivaatamist ei ole õigust liidus kaitset saada;

61.  on väga mures üha kasvava arvu lastest pagulaste ning saatjata, kadunud või vanematest eraldatud laste olukorra pärast; nõuab tungivalt, et liikmesriigid seaksid esmatähtsaks saatjata alaealiste kiire taasühinemise oma pereliikmetega; rõhutab, kui oluline on tagada ELi programmide raames laste juurdepääs tervishoiule ja haridusele, et kaotada rände algpõhjused; palub riikidel lõpetada laste kinnipidamine ning võtta kõigis menetlustes arvesse lapse parimaid huve ja tagada laste kaitsmine vastavalt rahvusvahelisele õigusele; rõhutab, kui oluline on eraldada piisavaid vahendeid pagulastest ja rändajatest laste kaitsmiseks vägivalla, ärakasutamise ja väärkohtlemise eest; palub komisjonil tagada, et saatjata alaealised ei kaoks, ning luua strateegia, et vältida tulevikus rändajatest saatjata alaealiste kadumist ELi territooriumil ja selgitada välja kadunud laste asukoht;

62.  tunnistab, et LGBTI-inimeste sekka kuuluvaid varjupaigataotlejaid ohustab nende teekonnal ja saabudes riiki, kus nad varjupaika taotlevad, sageli lisaoht ahistamise, tõrjutuse, seksuaalvägivalla või muu vägivalla vormi kujul; tuletab meelde, et paljudes kolmandates riikides, mida loetakse varjupaigataotlejatele ohutuks, diskrimineeritakse LGBTI-inimesi, või on homoseksuaalsus koguni kriminaalkorras karistatav; rõhutab, et haavatavad rühmad vajavad täiendavaid kaitsemeetmeid, ja palub riikidel tagada, et LGBTI-pagulasi kaitstakse rahvusvahelises humanitaarõiguses nõutud korras;

63.  rõhutab, kui oluline on investeerida ennetusmeetmetesse eelkõige integreerimise ja sotsiaalse kaasamise strateegiate väljatöötamise kaudu; rõhutab vajadust rakendada konkreetselt tagasipöördujatele suunatud deradikaliseerumise ja taasintegreerumise programme;

64.  juhib tähelepanu pagulaste keerulisele olukorrale Süüriaga piirnevates riikides ning rõhutab, et on oluline, et EL teeks kõik endast oleneva, et aidata kaasa sellele, et nendes riikides olevatel pagulastel oleks tagatud inimväärne elukeskkond, sealhulgas eelkõige ligipääs tervishoiule, haridusele ning võimalus töötada;

65.  juhib tähelepanu riigisiseste põgenike kohutavale olukorrale, eelkõige riigisiseste põgenike tohutule arvule Iraagis ja Süürias, samuti riigisiseste põgenike üha kasvavale arvule Ukrainas, mis 2015. aastal moodustas kokku juba 1,4 miljonit; rõhutab, et iga piirkonna pagulasi käsitlevates programmides tuleb tunnistada ka riigisiseste põgenike olemasolu ja arvestada nende võimaliku saatusega; kutsub komisjoni, liikmesriike ja rahvusvahelist üldsust üles võtma meetmeid, et parandada nende olukorda kohapeal ning tagada ümberasustatud isikutele eluase, toit ning juurdepääs tervishoiule ja haridusele;

66.  tuletab meelde, et riigisisese ümberasustamise järelevalvekeskuse (Internal Displacement Monitoring Centre, IDMC) andmetel asustati üksnes 2015. aasta jooksul keskkonnakatastroofide tagajärjel ümber 19,3 miljonit inimest; tuletab meelde, et need ümberasustamised toimuvad eelkõige lõunapoolsetes piirkondades; juhib tähelepanu asjaolule, et 85 % nendest ümberasustamistest toimuvad arenguriikides, peamiselt ühe riigi või riigi osa piires;

Inimkaubandus

67.  palub ELil seada inimkaubanduse vastane võitlus oma välispoliitikas esmatähtsaks, tegeledes nii selle nähtuse nõudluse kui ka pakkumise poolega, pöörata erilist tähelepanu ohvrite kaitsele ning tugevdada suhtlust ja koostööd asjaomaste inimkaubanduse vastases võitluses osalejatega; kordab, et kõik liikmesriigid peavad rakendama direktiivi 2011/36/EL ja inimkaubanduse kaotamist käsitlevat ELi strateegiat;

68.  tuletab meelde, et kuritegelikud võrgustikud kasutavad ära üha kasvavat rändesurvet, ohutute rändekanalite puudumist ning rändajate ja pagulaste, eriti naiste, tüdrukute ja laste haavatavust, kasutades neid ära ebaseadusliku üle piiri toimetamise, inimkaubanduse, orjastamise ja seksuaalse ärakasutamise eesmärgil;

69.  nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid pööraksid tähelepanu inimkaubanduse või ebaseadusliku üle piiri toimetamise käigus toimunud rikkumiste ja ärakasutamise ohvriteks langenud pagulaste ja rändajate tuvastamisele; palub sellega seoses koolitada piirivalveametnikke, et tagada asjakohane tuvastamine, mis on hädavajalik selleks, et ohvrid saaksid kasutada oma seaduslikke õiguseid;

70.  väljendab heameelt operatsioonile Triton ja ühisoperatsioonile Poseidon eraldatud vahendite suurendamise üle; võtab teadmiseks EUNAVFOR MED operatsiooni Sophia alustamise, et võidelda Vahemerel inimeste ebaseaduslikult üle piiri toimetajate ja inimkaubitsejate vastu, ning toetab liidu välispiiride haldamise tugevdamist;

71.  kutsub ELi ja selle liikmesriike üles ratifitseerima kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse rahvusvahelise konventsiooni ja seda rakendama;

Arengu, demokraatia ja inimõiguste vahelised seosed

72.  väljendab sügavat muret maailma teatavates piirkondades suureneva äärmise vaesuse ja ebavõrdsuse pärast, mis takistab kõigi inimõiguste täielikku kasutamist; on veendunud, et inimõiguste ja arenguõiguse austamine on tihedalt seotud; rõhutab, et inimõiguste – sealhulgas majanduslike ja sotsiaalsete õiguste – austamine, sooline võrdõiguslikkus, hea valitsemistava, demokraatia ja õigusriigi põhimõtetest kinnipidamine, rahu ja julgeolek on vaesuse ja ebavõrdsuse vähendamise eeltingimus;

73.  kiidab heaks säästva arengu tegevuskava aastani 2030; rõhutab, et ELi arengukoostöös kolmandate riikidega tuleks püüda luua sotsiaalsete ja majanduslike õiguste teostamist soodustavat rahvusvahelist keskkonda, ning nõuab ÜRO 1986. aasta arenguõiguse deklaratsiooni rakendamist; tuletab meelde ELi toimimise lepingu artiklis 208 sätestatud poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõtte suurt tähtsust inimõiguste austamise saavutamise seisukohalt; kutsub ELi üles tagama, et poliitikavaldkondade arengusidusus muudetakse vajalike suuniste, mõjuhinnangute ning järelevalve- ja aruandlusmehhanismide abil reaalsuseks nii liidu kui ka liikmesriikide poliitikas; on veendunud, et poliitikavaldkondade arengusidususe rakendamine, mis on sätestatud ELi toimimise lepingu artiklis 208, ja selgelt määratletud tulemusraamistikud kõikides ELi vahendites ja inimõiguste mehhanismides on äärmiselt vajalikud, et täita 2030. aasta tegevuskava, tagada tõrjutud ja haavatavate rühmade kaasatus ning peavoolustada inimõigustepõhist lähenemisviisi; nõuab õigustepõhise lähenemisviisi rakendamisel sidususe ja kooskõlastamise tõhustamist kõikide ELi välispoliitika meetmete ja vahendite puhul; kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid oma pädevuse ulatuses ning täitma selles valdkonnas arenguga seotud kohustused, mille EL on oma poliitikas eesmärgiks seadnud; kutsub komisjoni üles hindama õigustepõhise lähenemisviisi kasutamist delegatsioonide töös ning esitama parlamendile nimetatud hindamise ülevaate;

74.  tuletab meelde, et ELi arengupoliitikas võeti kasutusele õigustepõhine lähenemisviis, et integreerida inimõigused arengut toetavasse ELi tegevusse, mis hõlmab korraldusi nii peakorteri tasandil kui ka kohapeal, eesmärgiga ühitada inimõigusi ja arengukoostöö valdkonna tegevust; nõuab õigustepõhise lähenemisviisiga seotud meetmete senisest ulatuslikumat levitamist ELi partnerite hulgas, sealhulgas kohalikes omavalitsustes, kodanikuühiskonnas ja erasektoris ning komisjoni tugevat kontrolli meetmete rakendamise üle;

75.  on seisukohal, et kõikide isikute inimõigused tuleb säästva arengu tegevuskava 2030 kõikide eesmärkide ja sihtide saavutamisel seada siduvaks märksõnaks; nõuab, et riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil kehtestataks selline säästva arengu eesmärkidel põhinev näitajate raamistik, mis oleks kaasav, õigustele tuginev ning mille puhul võetaks arvesse inimõigusi, et tagada selles osas range läbipaistvus ja aruandekohustus, et arengule eraldatud vahendid jõuaksid ka tegelikult abivajajateni;

76.  kinnitab, et kiiresti on vaja nõuetekohaselt tegeleda vaesuse ülemaailmse probleemiga ning alatoitlusega seotud ja tähelepanuta jäetud haigustega; nõuab ulatuslikku pikaajalist poliitilist strateegiat ja tegevuskava ülemaailmse tervise, innovatsiooni ja ravimitele juurdepääsu kohta, mis hõlmab muu hulgas investeerimist teadus- ja arendustegevusse, et tagada õigus elatustasemele, millest piisab iga inimese tervise ja heaolu jaoks, ilma diskrimineerimiseta rassi, usu, poliitiliste veendumuste, majandusliku või sotsiaalse olukorra, soolise identiteedi või seksuaalse sättumuse alusel;

77.  on mures mis tahes püüete pärast kasutada vaesuse leevendamiseks ja arengu edendamiseks ettenähtud rahalisi vahendeid, millega viiakse ühtlasi konkreetselt ellu poliitikameetmeid, mis lõppkokkuvõttes aitavad kaasa inimõiguste kaitsele, selliste eesmärkide rahastamiseks, mis ei ole arenguga seotud; toonitab, et arenguabi eesmärk peaks olema vaesuse leevendamine, ja et sellest ei tohiks saada vaid rände kontrollimise vahend, ning tuletab meelde, kui oluline on rahu, õiguskaitset ja tõhusaid institutsioone käsitlev säästva arengu eesmärk 16 püüdlustes parandada inimõigusi ja tulemuslikku demokraatlikku valitsemistava; usub, et ELi abi läbipaistvuse ja abisaavate riikide vastutuse tagamiseks tuleks kõikides arenguprogrammides võtta kasutusele korruptsioonivastane klausel, ja et ELi välispoliitika peamised eesmärgid peaksid olema õigusriigi põhimõtete kinnistamine, hea valitsustava, institutsioonilise võimekuse edendamine eelarvetoetuse abil, demokraatlik osalemine ja esinduslik otsustusprotsess, stabiilsus, sotsiaalne õiglus ning kaasav ja jätkusuutlik majanduskasv, mis võimaldab toodetud rikkuse õiglast jaotamist; hoiatab populismi, ekstremismi ja põhiseaduse rikkumise juhtude eest, millega legitimeeritakse inimõiguste rikkumisi;

78.  märgib humanitaarabi jätkuvat rahastamispuudujääki humanitaarvajaduste suurenemise tõttu ja Maailma Toiduprogrammi probleeme, mis on viinud toidutarnete vähendamiseni; nõuab, et ÜRO liikmesriigid, EL ja selle liikmesriigid täidaksid vähemalt juba võetud rahalisi kohustusi; täheldab sellega seoses, et enamik ELi liikmesriike ei ole täitnud oma kohustust eraldada 0,7 % SKPst arenguabiks, kuid tunneb heameelt ELi võetud kohustuste üle humanitaarabi ja tsiviilkaitse vallas, kus EL ja selle liikmesriigid on suurim abiandja;

79.  väljendab heameelt uue välisinvesteeringute kava ja Aafrika usaldusfondi üle, mille eesmärk on tegeleda vaesuse, ebavõrdsuse ja õigusliku aluseta rände algpõhjustega, luues jätkusuutlikku majanduskasvu ja töökohti, ning ergutada inimõiguste austamist ja erainvesteeringuid Aafrikas ja ELi naabruses; palub, et Euroopa Regionaalarengu Fond võetaks ajutiselt kasutusele ELi naaberriikides, et aidata kaasa nende stabiliseerimisele;

80.  väljendab heameelt selle üle, et ELi aastaaruandesse inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2015. aastal lisati arengut käsitlev peatükk, ning nõuab, et see saaks tavaks ka järgmiste aastate aruannete puhul;

Kaubandus, äritegevus ja inimõigused

81.  nõuab ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete kiiret, tulemuslikku ja terviklikku rakendamist; nõuab tungivalt, et kõik ÜRO liikmesriigid, sealhulgas ELi liikmesriigid, töötaksid välja riiklikud tegevuskavad ja rakendaksid neid; on seisukohal, et kaubandus ja inimõigused võivad käia käsikäes ning äriringkondadel on inimõiguste ja demokraatia edendamisel oluline roll;

82.  kordab uuesti tungivat vajadust pidevalt, tulemuslikult ja sidusalt tegutseda kõigil tasanditel, sealhulgas riigi, ELi ja rahvusvahelisel tasandil, et rahvusvaheliste äriühingute inimõigusrikkumisi ja korruptsiooni tõhusalt käsitleda siis, kui see toimub, ning tagada, et neid äriühinguid saaks vastutusele võtta, tegeledes muu hulgas ettevõtete eksterritoriaalsest mõõtmest ja käitumisest tulenevate õiguslike probleemidega;

83.  kutsub ÜROd ning ELi ja selle liikmesriike üles tõstatama rahvusvaheliste ja Euroopa ettevõtetega maa hõivamise ning maaomandiõiguste kaitsjate kohtlemise küsimust, kuna nad langevad sageli tagakiusamise, sealhulgas ähvarduste, ahistamise, meelevaldse vahistamise, kallaletungide ja mõrvade ohvriks;

84.  väljendab suurt heameelt selle üle, et on alustatud siduva ÜRO äritegevuse ja inimõiguste lepingu ettevalmistamist; peab seda protsessi takistavat käitumist kahetsusväärseks ning kutsub ELi ja selle liikmesriike üles läbirääkimistes konstruktiivselt osalema;

85.  tuletab meelde riikide ja ettevõtete erinevat, kuid vastastikku täiendavat rolli inimõiguste kaitsmisel; tuletab tungivalt meelde, et inimõiguste rikkumise korral peavad riigid tagama ohvrite juurdepääsu tõhusale õiguskaitsele; tuletab sellega seoses meelde, et inimõiguste järgimine kolmandate riikide poolt, sealhulgas tõhusa õiguskaitse tagamine kõigile niisuguste rikkumiste ohvritele, on väga oluline osa ELi välissuhetest nende riikidega; kiidab heaks asjaolu, et ELil on olnud juhtiv roll mitme ülemaailmse vastutuse algatuse läbirääkimistel ja rakendamises, mis käib käsikäes rahvusvaheliste standardite edendamise ja austamisega; väljendab heameelt nõukogu 20. juunil 2016. aastal vastu võetud järelduste üle äritegevuse ja inimõiguste kohta ning selle üle, et järeldustes kutsutakse üles lisama äritegevust ja inimõigusi käsitlevatesse riiklikesse tegevuskavadesse juurdepääsu õiguskaitsevahenditele;

86.  kordab, et tähelepanu tuleb juhtida konkreetsetes sektorites peamiselt kohalikul ja piirkondlikul tasandil tegutsevate VKEde eriomadustele; peab seetõttu oluliseks, et liidu poliitikas, mis käsitleb ettevõtja sotsiaalset vastutust, sealhulgas vastavates riiklikes tegevuskavades, võetaks nõuetekohaselt arvesse VKEde erivajadusi, järgitaks põhimõtet „kõigepealt mõtle väikestele“ ning tunnustataks VKEde mitteametlikku ja intuitiivset lähenemisviisi ettevõtja sotsiaalsele vastutusele; väljendab taas vastuseisu kõigile meetmetele, mis võivad tekitada VKEdele täiendavaid haldus- või rahalisi piiranguid, ning toetab meetmeid, mis võimaldavad VKEde ühistegevust;

87.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada äritegevuse ja inimõigustega seoses poliitika sidusus kõikidel tasanditel, eriti seoses liidu kaubanduspoliitikaga; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles korrapäraselt teada andma meetmetest, mida äritegevuse kontekstis on võetud inimõiguste tõhusa kaitse tagamiseks;

88.  kordab oma kindlat nõuet inimõigusi käsitlevate klauslite süstemaatiliseks lisamiseks kõikidesse rahvusvahelistesse lepingutesse, sealhulgas ELi ja kolmandate riikide vahel sõlmitud ja sõlmitavatesse kaubandus- ja investeerimislepingutesse; peab lisaks vajalikuks kehtestada enne raamlepingu sõlmimist eelneva kontrolli mehhanismid, mis moodustavad lepingu põhielemendi ja mille olemasolu on lepingu sõlmimise tingimuseks, ning järelkontrolli mehhanismid, mis võimaldavad nimetatud klauslite rikkumise korral võtta konkreetseid meetmeid, nagu lepingu inimõigusklauslites ette nähtud asjakohased sanktsioonid, sealhulgas lepingu (ajutine) peatamine;

89.  nõuab mehhanismide kehtestamist, mille eesmärk on tagada inimõiguste järgimine nii riikide kui ka äriühingute poolt, ning kaebuste lahendamise mehhanismide kehtestamist nende inimeste jaoks, kelle õigusi kaubandus- ja investeerimislepingutega rikutakse;

90.  võtab teadmiseks komisjoni 28. septembri 2016. aasta seadusandliku ettepaneku, millega muudeti määrust (EÜ) nr 428/2009 (millega kehtestatakse ühenduse kord kahesuguse kasutusega kaupade ekspordi, edasitoimetamise, vahendamise ja transiidi kontrollimiseks) (COM(2016)0616) ning mille eesmärk on seda korda tugevdada, arvestades, et teatavaid kaupu ja tehnoloogiat võidakse kuritarvitada, et toime panna tõsiseid inimõiguste rikkumisi;

91.  tunneb heameelt kokkuleppe üle uuendada ELi ekspordikontrolli seoses kaupadega, mida võidakse kasutada surmanuhtluse täideviimiseks, piinamiseks või muuks julmaks, ebainimlikuks või inimväärikust alandavaks kohtlemiseks ja karistamiseks, ning kutsub üles neid tähtsaid õigussätteid tulemuslikult ja täielikult rakendama; ergutab ELi ja liikmesriike julgustama kolmandaid riike kaaluma sarnaste õigusaktide vastuvõtmist ning käivitama algatust piinamise ja surmanuhtluse täideviimise vahendeid käsitleva rahvusvahelise raamistiku edendamiseks; väljendab heameelt algatuse üle võtta vastu määrus konfliktipiirkondadest pärit mineraalide vastutustundlike tarneahelate hoolsuskohustuse süsteemi loomise kohta; väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle ajakohastada kahesuguse kasutusega kaupade ekspordi kontrollimist käsitlevaid õigusakte; rõhutab, et inimõigused on ekspordilubade väljastamise kriteeriumina Euroopa Parlamendi jaoks esmatähtsad, ja palub liikmesriikidel saavutada lõpuks kokkulepe, et liikuda tänapäevasema, paindlikuma ja inimõigustel põhineva ekspordipoliitika suunas; palub liikmesriikidel rakendada rangemat ja suuremal määral inimõigustel põhinevat relvaekspordikontrolli, eriti kui tegemist on riikidega, mille puhul on tõendatud riigisisesed vägivaldsed repressioonid ja inimõiguste rikkumised;

92.  väljendab heameelt selle üle, et komisjon võttis vastu uue kaubandusstrateegia „Kaubandus kõigile“, milles ta püüab integreerida inimõigusi kaubanduspoliitikaga ja kasutada ELi kui kaubandusühenduse positsiooni inimõiguste edendamiseks kolmandates riikides; rõhutab, et see eeldab kaubanduse ja välispoliitika algatuste täielikku järjekindlust ja üksteise täiendamist, sealhulgas tihedat koostööd eri peadirektoraatide, Euroopa välisteenistuse ja liikmesriikide ametiasutuste vahel; võtab teadmiseks komisjoni kavatsuse tugevdada Euroopa majanduspoliitikat ja rõhutab, et kaubanduspoliitika peaks ühtlasi toetama kolmandate riikide kestlikku majanduskasvu; palub komisjonil kaasata kõik sidusrühmad arutelusse õigusraamistiku ja äritegevusega seotud kohustuste üle riikides, kus avaliku ja erasektori investeeringud tõenäoliselt suurenevad; palub tungivalt, et komisjon tagaks EIP toetatavate projektide kooskõla ELi poliitikaga, ja soovitab parandada järelkontrolli EIP toetatavate projektide majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnamõju hindamiseks;

93.  kiidab heaks uue kestlikku arengut ja head valitsemistava stimuleeriva erikorra (GSP+) määruse, mis jõustus 1. jaanuaril 2014, ning peab seda ELi peamiseks kaubanduspoliitika õigusaktiks inim- ja tööõiguste, keskkonnakaitse ja hea valitsemistava edendamisel haavatavates arenguriikides; rõhutab, et GSP+ kaubandussoodustused sõltuvad sisuliselt ja õiguslikult rahvusvaheliste inimõiguskonventsioonide jätkuvast rakendamisest; väljendab heameelt komisjoni avaldatud esimese kahe aasta aruande üle, mis käsitleb kestlikku arengut ja head valitsemistava stimuleeriva erikorra rakendamise tulemusi, ja aruande avaldamisele eelnenud arutelu üle parlamendiga; märgib, et mitme GSP+ erikorraga riigi puhul on teatatud peamiste tööstandardite korduvatest rikkumistest, ja nõuab tungivalt GSP+ tõelist jõustamist; palub komisjonil uurida võimalust lisada GSP+ staatuse saamiseks vajalike konventsioonide nimekirja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuut, ning kutsub GSP+ erikorraga liituda soovivaid riike, kes ei ole statuudi liikmed, statuuti ratifitseerima;

94.  peab kiiduväärseks asjaolu, et 14 riigile on 1. jaanuaril 2014 jõustunud GSP+ raames antud eriti kasulikud kaubandussoodustused, ning samuti tungivalt soovitatud vastavust 27 rahvusvahelisele konventsioonile (sh põhiliste inim- ja tööõiguste konventsioonid);

95.  kordab kindlat nõuet koostada kõigi kaubandus- ja investeerimislepingute sõlmimise eel põhjalikud inimõiguste mõjuhinnangud, kus võetakse sisuliselt arvesse kodanikuühiskonna arvamusi;

96.  kiidab heaks uute suuniste vastuvõtmise inimõigustele avalduva mõju analüüsimiseks kaubandusega seotud poliitikaalgatuste mõju hindamisel(60), kuid on sügavalt mures inimõiguskaalutluste kvaliteedi pärast ELi ja Myanmari investeeringute kaitsmise lepingu kestlikkuse mõjuhinnangus ja samuti selle pärast, et komisjon ei koostanud hinnangut ELi ja Vietnami vabakaubanduslepingu mõju kohta inimõigustele; kordab oma toetust terviklikule hindamisele nende lepingute järelhindamise raames;

Sport ja inimõigused

97.  tunneb muret selle pärast, et riikidele, kus inimõiguste olukord on väga halb, usaldatakse suurte spordiürituste korraldamine, nagu jalgpalli maailmameistrivõistlused 2018. aastal Venemaal ja 2022. aastal Kataris ning 2022. aasta olümpiamängud Pekingis, samuti muretseb selliste spordiüritustega kaasnevate inimõigusrikkumiste pärast, kaasa arvatud elanike sunniviisiline väljatõstmine ilma nendega konsulteerimata või neile hüvitist maksmata, haavatavate rühmade, nagu laste ja võõrtöötajate ärakasutamine, mis võib endast kujutada orjapidamist, ning niisuguseid inimõiguste rikkumisi taunivate kodanikuühiskonna organisatsioonide vaikimasundimine; palub Rahvusvahelisel Olümpiakomiteel ja Rahvusvahelisel Jalgpalliföderatsioonil ühtlustada oma tavad spordi ideaalidega, kehtestades kaitsemeetmed, et ennetada suurte spordiüritustega seotud inimõiguste rikkumisi, neid jälgida ja tagada õiguskaitsevahendid; nõuab, et töötataks välja ELi spordi ja inimõiguste valdkonna poliitiline raamistik; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles suhtlema riiklike spordialaliitude, ettevõtjate ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega seoses nende osalemise üksikasjadega sellistel üritustel;

Puuetega inimesed

98.  väljendab heameelt ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019) käsitlevate nõukogu suuniste uute eesmärkide nr 12 ja nr 16, eriti eesmärgi nr 16 alapunkti f üle ning kutsub komisjoni üles tagama, et kolmandate riikidega peetavates inimõigusdialoogides süstemaatiliselt käsitletaks puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamist; märgib, et diskrimineerimiskeeldu käsitlevates püüdlustes tuleb arvesse võtta puuetega inimeste erivajadusi; nõuab tungivalt, et põhjalikult uuritaks puuetega seotud projektide tõhusust ning puuetega inimesi esindavate organisatsioonide nõuetekohast kaasamist nende projektide kavandamisse ja rakendamisse;

99.  palub liikmesriikidel tagada, et puuetega inimestel oleks avalikes kohtades tegelik liikumisvabadus ning seega võrdsed võimalused avalikus elus osalemiseks;

100.  nõuab tungivalt puuetega inimeste inimõigustega arvestamist kõigis ELi välispoliitika valdkondades ja meetmetes, eriti ELi rände- ja pagulaspoliitikas, täites nõuetekohaselt nende erivajadusi, kuna nad kannatavad mitmekordse diskrimineerimise all; tuletab meelde, et puuetega naised ja lapsed kogevad mitmekordset diskrimineerimist ning neid ohustab sagedasti rohkem vägivald, kuritarvitamine, väärkohtlemine või ärakasutamine; toetab kindlalt soovitust arvestada soolist mõõdet kõigis ELi puuetega inimeste strateegiates, sealhulgas välispoliitikas ja -tegevuses;

101.  ergutab komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat toetama ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimis- ja rakendusprotsessi nendes riikides, kus seda ei ole veel ratifitseeritud või rakendatud; märgib, et EL peaks puuetega inimeste õiguste konventsiooni tõhusa liidusisese rakendamisega teistele eeskujuks olema; nõuab, et EL juhiks kaasava säästva arengu tegevuskava 2030 rakendamist, sest nii oleks tagatud, et kedagi ei jäeta kõrvale, mida on soovitanud puuetega inimeste õiguste konventsiooni komitee oma lõppjäreldustes konventsiooni ELis rakendamise läbivaatamise kohta;

Naiste ja laste õigused

102.  kiidab heaks soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava (2016–2020) vastuvõtmise, kus esitatakse põhjalik loetelu meetmetest, mille eesmärk on parandada naiste olukorda seoses võrdsete õiguste ja naiste mõjuvõimu suurendamisega; rõhutab, et seda tegevuskava tuleks rakendada koos inimõiguste ja demokraatia tegevuskavaga, et tagada naiste õiguste tunnustamine; kiidab samuti heaks dokumendi „Strateegiline kohustus soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2019“ vastuvõtmise, millega edendatakse soolist võrdõiguslikkust ja naiste õigusi kogu maailmas; kinnitab veel kord, et naiste õigusi ei tohi eirata mis tahes usu või veendumusega seotud keelu tõttu; nõuab, et EL teeks suuremaid jõupingutusi naiste õiguste valdkonna kohustuste ja lubaduste täitmisel naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimist käsitleva konventsiooni, Pekingi tegevusprogrammi, rahvastikku ja arengut käsitleva Kairo deklaratsiooni ja asjaomaste tulemuste läbivaatamiste ning säästva arengu eesmärkide raames; rõhutab, kui oluline on hoiduda õõnestamast Pekingi tegevusprogrammi ja Kairo tegevuskava eesmärke, mis puudutavad juurdepääsu haridusele ja tervishoiule, mis on põhiline inimõigus, ning seksuaal- ja reproduktiivtervisega seonduvate õiguste kaitset, ning tagada, et sõjas vägistamisohvriks langenud naistele pakutakse vajalikku turvalist arsti- ja psühholoogilist abi ja teenuseid, sealhulgas võimalust teha aborti, nagu on ette nähtud rahvusvahelises humanitaarõiguses; juhib tähelepanu sellele, et pereplaneerimine, emade tervis, rasestumisvastaste vahendite lihtne kättesaadavus ja ohutu abort ning kõigi seksuaal- ja reproduktiivtervise teenuste kättesaadavus on olulised tegurid, mis võimaldavad säästa naiste elu ning vähendada väikelaste ja naiste suremust; rõhutab vajadust seada need poliitikavaldkonnad kolmandate riikidega tehtava arengukoostöö keskmesse; rõhutab, et naiste ja tütarlaste õiguste kaitsmine, nende inimväärikuse tagamine ning nendevastase vägivalla ja diskrimineerimise kaotamine on nende inimõiguste teostamiseks hädavajalik; rõhutab, et igal inimesel on õigus vabalt otsustada küsimuste üle, mis on seotud tema seksuaalsuse ning seksuaal- ja reproduktiivtervisega; tunnistab sellega seoses naiste ja tütarlaste võõrandamatut õigust iseseisvalt otsuseid teha, sealhulgas pereplaneerimise võimalusi kasutada;

103.  kinnitab veel kord, et mõistab hukka naiste ja tütarlaste mis tahes väärkohtlemise ja vägivalla nende vastu, samuti seksuaalvägivalla, kaasa arvatud varajase ja sunnitud abielu kahjuliku tava, naiste suguelundite moonutamise, ekspluateerimise ja orjuse, koduvägivalla ning seksuaalse vägivalla kasutamise sõjarelvana; on seisukohal, et naistevastane vägivald avaldub ka psühholoogiliselt, ja rõhutab vajadust integreerida soomõõdet, mis aitab muu hulgas suurendada naiste aktiivset osalemist humanitaarabis ning kaasata kaitsestrateegiaid seksuaal- ja soopõhise vägivalla vastu, samuti põhilisi tervishoiumeetmeid, mis hõlmavad seksuaal- ja reproduktiivtervisega seotud teenuseid; rõhutab, et komisjon ja liikmesriigid ei pea võitlema mitte ainult naistevastase vägivalla vastu, vaid nende prioriteediks peab olema ka juurdepääs haridusele ning võitlus tüdrukute ja poiste soostereotüüpide vastu varasest east alates; kutsub ELi ja liikmesriike üles viivitamata ratifitseerima Istanbuli konventsiooni, et tagada ELi sise- ja välistegevuse sidusus naiste- ja tüdrukutevastase vägivalla ning soolise vägivalla vastu võitlemisel; väljendab heameelt komisjoni 4. märtsil 2016. aastal tehtud ettepaneku üle ELi ühinemiseks Istanbuli konventsiooniga, mis on rahvusvahelisel tasandil esimene õiguslikult siduv vahend naistevastase vägivalla ennetamiseks ja tõkestamiseks; usub, et see muudab ELi sise- ja välispoliitikat tulemuslikumaks ja sidusamaks ning tugevdab ELi vastutust ja rolli naistevastase ja soolise vägivalla vastu võitlemisel rahvusvahelisel tasandil; nõuab tungivalt, et komisjon ja nõukogu teeksid kõik endast oleneva, et võimaldada ELil konventsioon allkirjastada ja sõlmida, ergutades samal ajal 14 liikmesriiki, kes ei ole veel Istanbuli konventsiooni allkirjastanud ja ratifitseerinud, seda tegema ning tagama konventsiooni nõuetekohase rakendamise; osutab vajadusele tagada tervishoiutöötajatele, politseijõududele, prokuröridele, kohtunikele, diplomaatidele ja rahuvalvajatele nii ELis kui ka mitteliikmesriikides nõuetekohane koolitus, et aidata ja toetada vägivalla ohvreid, eelkõige naisi ja lapsi, konfliktiolukordades ja kohalikel operatsioonidel;

104.  väljendab sügavat muret pagulaslaagrites ja vastuvõtukeskustes viibivate naiste ja tütarlaste inimõiguste rikkumiste pärast, sealhulgas teatavaks saanud juhtumite pärast, kus on kasutatud seksuaalset vägivalda ning naisi ja lapsi on meestega võrreldes ebavõrdselt koheldud; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus avaldaks kolmandatele riikidele survet rangemate eeskirjade ja heade tavade rakendamiseks; rõhutab vajadust tagada konfliktiolukorras väärkoheldud naiste ja laste juurdepääs tervishoiule ja psühholoogilisele abile kooskõlas rahvusvahelise õigusega, samuti vajadust tagada pagulaslaagrites, konfliktipiirkondades ning äärmisest vaesusest mõjutatud ja äärmuslike keskkonnaoludega piirkondades lastele haridustee jätkamise võimalus, tervishoiuteenused ja toiduga varustatus;

105.  märgib, et soolise vägivalla vastaste meetmetega tuleb samuti võidelda veebipõhise vägivalla, sealhulgas ahistamise, kiusamise ja hirmutamise vastu, ning püüda luua naiste ja tütarlaste jaoks turvaline veebikeskkond;

106.  kiidab heaks ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2242 vastuvõtmise ja toetab selle resolutsiooni rakendamist, milles kõigi ülemaailmsete probleemide lahendamisel seatakse naised kesksele kohale ning nõutakse täiendavaid jõupingutusi naisküsimuste, rahu ja julgeoleku tegevuskava integreerimiseks kõigisse rahuvalve mõõtmetesse; rõhutab, kui oluline on naiste võrdne, täielik ja aktiivne osalemine konfliktide ennetamises ja lahendamises ning rahuläbirääkimistes ja rahu ülesehitamise protsessis; soovitab kasutusele võtta kvoodisüsteemi, mis aitaks edendada naiste osalemist kõigil poliitilistel tasanditel;

107.  peab äärmiselt kahetsusväärseks, et romad ja eriti roma naised kannatavad jätkuvalt laialdase diskrimineerimise ja romavastaste hoiakute all, mis toidavad ebasoodsate olude, väljajätmise, segregatsiooni ja tõrjumise ringi; kutsub ELi ja liikmesriike üles täielikult austama romade inimõigusi, tagades nende õiguse haridusele, tervishoiuteenustele, tööhõivele, eluasemele ja sotsiaalkaitsele;

108.  peab äärmiselt kahetsusväärseks soolise võrdõiguslikkuse puudumist poliitikasfääris ja naiste vähest esindatust poliitilises, sotsiaalses ja majanduslikus otsustusprotsessis, kuna sellega õõnestatakse inimõigusi ja demokraatiat; on seisukohal, et valitsused peaksid demokraatia ülesehitamise ja säilitamise protsessides püüdlema soolise võrdõiguslikkuse poole ja võitlema ühiskonnas toimuva diskrimineerimise kõigi vormide vastu; rõhutab, et valimisvaatlusmissioonide aruanded sisaldavad ELi poliitilise dialoogi jaoks kolmandate riikidega täpseid suuniseid, et suurendada naiste osalemist valimisprotsessis ja riigi demokraatlikus elus;

109.  taunib tõsiasja, et mõnedes riikides piiratakse ikka veel naiste osalemist valimistel;

110.  taunib tõsiasja, et kõikjal maailmas on naistel suuri raskusi inimväärsete töökohtade leidmisel ja säilitamisel, nagu näitab Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) aruanne „Naised tööl 2016“;

111.  peab kahetsusväärseks, et ettevõtluses tegutsevaid naisi takistav nn klaaslagi, sooline palgalõhe ja ühiskonna tõrjuv suhtumine naiste ettevõtlusse on endiselt üleilmsed nähtused; nõuab algatusi, millega naiste mõjuvõimu veelgi suurendada, eelkõige füüsilisest isikust ettevõtjate ja VKEde valdkonnas;

112.  tuletab meelde, et hariduse, kutsekoolituse ja mikrokrediidi kättesaadavus on ülioluline vahend naiste mõjuvõimu suurendamiseks ja nende inimõiguste rikkumise ärahoidmiseks;

113.  ergutab naisi aktiivselt osalema ametiühingutes ja muudes organisatsioonides, sest see aitab suuresti kaasa sooliste aspektide arvestamisele töötingimustes;

114.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid, komisjon ja Euroopa välisteenistus keskenduksid naiste majanduslikule ja poliitilisele emantsipatsioonile arengumaades, edendades nende osalemist ettevõtluses ning kohaliku ja piirkondliku arengu projektide rakendamises;

115.  palub komisjonil ja ELi liikmesriikidel rakendada sooteadlikku eelarvestamist kõigis asjaomastes ELi rahastamisprogrammides;

116.  nõuab investeerimist naistesse ja noortesse, kuna see on tõhus viis vaesuse ja eelkõige naiste vaesuse vastu võitlemiseks;

117.  tunneb suur muret selle pärast, et kiiresti suurenev antimikroobikumiresistentsus on ilmselt kujunemas maailma levinuimaks surmapõhjuseks, mille ohvrid on eelkõige arenguriikide haavatavad ja nõrgad elanikud; palub komisjonil viivitamata koostada tõeliselt tõhus rahvatervise strateegia;

Laste õigused

118.  kinnitab uuesti, et viivitamatult tuleb ülemaailmselt ratifitseerida ÜRO lapse õiguste konventsioon ja selle fakultatiivprotokollid ning neid tõhusalt rakendada, ning nõuab, et EL konsulteeriks süstemaatiliselt asjaomaste kohalike ja rahvusvaheliste lapse õiguste organisatsioonidega ning käsitleks kolmandate riikidega peetavates poliitilistes ja inimõigusdialoogides osalisriikide kohustust konventsiooni rakendada; tunneb heameelt asjaolu üle, et Lõuna-Sudaan ja Somaalia ratifitseerisid konventsiooni; kordab oma üleskutset, et komisjon ning komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja uuriksid viise ja vahendeid, mille abil EL saaks ühineda ÜRO lapse õiguste konventsiooniga;

119.  nõuab, et EL jätkaks ELi ja UNICEFi vahelise lapse õigusi käsitleva töövahendi „Laste õiguste integreerimine arengukoostöösse“ edendamist välisdelegatsioonide kaudu ning ELi delegatsioonide töötajate piisavat koolitamist selles valdkonnas; toob esile oma vanemate kodumaalt väljaspool sündinud laste registreerimata jätmise probleemi, mis on eriti tõsine seoses pagulastega, ja kutsub ELi üles kolmandate riikidega peetavates poliitilistes dialoogides vajaduse korral sellele küsimusele tähelepanu juhtima; palub komisjonil töötada välja vangistatud vanemate laste kaitsmise meetmed ja edendada neid rahvusvahelistel foorumitel, et lõpetada nende laste diskrimineerimine ja häbimärgistamine; rõhutab, et endiselt kannatavad miljonid lapsed alatoitumuse all, mis põhjustab paljudele pöördumatuid pikaajalisi tagajärgi ja isegi surma; palub komisjonil ja rahvusvahelisel kogukonnal võtta kasutusele uuenduslikke viise, kuidas tulemuslikult vähendada eelkõige laste alatoitumust kogu toiduahela täieliku ärakasutamise kaudu, kaasates seega avaliku ja erasektori ning inimestevahelisi partnerlusi ja muid võimalikke vahendeid, eriti sotsiaalmeediat;

120.  väljendab vajadust rahvusvahelise abi järele pingutustes otsida ja vabastada Daeshi ja muude terroristlike rühmituste ning sõjaväestatud organisatsioonide käes vangis viibivaid naisi ja lapsi ning edendada eriprogramme vangistuses olnute raviks Euroopa Liidus ja kogu maailmas; on mures laste värbamise pärast terrorirühmitustesse ning nende osalemise pärast terroristlikus ja sõjalises tegevuses; rõhutab vajadust poliitikameetmete järele, millega juhtida nende laste otsimist, vabastamist, rehabiliteerimist ja taasintegreerimist; rõhutab vajadust edendada lapssõdurite desarmeerimist, rehabilitatsiooni ja taasintegreerimist soodustavaid meetmeid; kordab oma nõudmist, et komisjon teeks ettepaneku tervikliku lapse õiguste strateegia ja tegevuskava kohta järgmiseks viieks aastaks, et tähtsustada laste õigusi nii ELi välis- kui ka sisepoliitikas ja neid õigusi edendada, eelkõige aidates tagada laste juurdepääsu veele, sanitaartingimustele, tervishoiuteenustele ja haridusele, sealhulgas konfliktipiirkondades ja pagulaslaagrites;

Eakate õigused

121.  väljendab heameelt ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019) eesmärgi nr 16 alapunkti g üle, millega soovitakse suurendada teadlikkust eakate inimõigustest ja erivajadustest; väljendab muret vanuselise diskrimineerimise negatiivse mõju pärast; rõhutab konkreetseid probleeme, millega eakad oma inimõiguste kasutamisel kokku puutuvad, nagu sotsiaalkaitse ja tervishoiuteenuste kättesaadavus; kutsub liikmesriike üles kasutama Madridi rahvusvahelise vananemise teemalise tegevuskava praegust läbivaatamist selleks, et saada ülevaade kehtivate õigusaktide rakendamisest ja teha kindlaks võimalikud lüngad; kutsub ELi ja liikmesriike üles aktiivselt osalema vananemist käsitlevas ÜRO avatud töörühmas ja suurendama oma jõupingutusi, et kaitsta ja edendada eakate õigusi, muu hulgas kaaludes uue õigusakti väljatöötamist;

Lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste (LGBTI) õigused

122.  väljendab sügavat muret LGBTI-inimeste vastu suunatud vägivalla ja diskrimineerimise sagenemise pärast; mõistab kindlalt hukka viimasel ajal sagenenud diskrimineerivate seaduste vastuvõtmise ning vägivallaaktid üksikisikute vastu nende seksuaalse sättumuse, soolise identiteedi ja sootunnuste tõttu, samuti tõsiasja, et 73 riigis loetakse homoseksuaalsust endiselt kuriteoks (kaasa arvatud liiderlikkusesüüdistused LGBTI-inimeste vastu), ja neist riikidest 13s(61) on lubatud surmanuhtlus, 20 riigis aga on transsoolisus kriminaalkorras karistatav; väljendab suurt muret nn propagandaseaduste pärast, millega tahetakse piirata LGBTI-inimeste ja nende õiguste toetajate sõna- ja kogunemisvabadust; kutsub kõiki riike, kus sellised seadused kehtivad, neid sätteid kehtetuks tunnistama; mõistab kindlalt hukka asjaolu, et järjest enam piiratakse LGBTI-rühmade kogunemis- ja ühinemisvabadust ning nende üritusi ja meeleavaldusi, näiteks geiparaade, kusjuures mõnel juhul on võimud kasutanud meeleavaldajate vastu vägivalda; kinnitab, et need põhivabadused täidavad otsustavat osa demokraatlike ühiskondade toimimises ja et riigid vastutavad nende õiguste ja osalejate kaitsmise eest; nõuab, et Euroopa välisteenistus peaks tähtsaks ja tugevdaks oma tegevust riikides, kus levib LGBTI-inimeste vastane vägivald, tapmised, väärkohtlemine ja diskrimineerimine, mõistes need tavad hukka kooskõlas surmanuhtlust ning piinamist ja muud julma, ebainimlikku või alandavat kohtlemist või karistamist käsitlevate ELi suunistega, ning jätkaks selles valdkonnas koostööd ÜRO inimõiguste ülemvolinikuga; rõhutab, kui oluline on toetada LGBTI-inimeste inimõiguste kaitsjaid, suurendades tulemuslikuks kavandamiseks vajalikku toetust ja vahendite suunamist, käivitades LGBTI-inimeste vastase diskrimineerimise ja vägivalla teemalisi üldsuse teavitamise kampaaniaid, rahastades neid muu hulgas demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi kaudu, ning tagades erakorralise abi neile, kes seda vajavad; palub ELi delegatsioonidel ja asjaomastel institutsioonidel neid õigusi ja põhivabadusi aktiivselt edendada;

123.  väljendab heameelt välisasjade nõukogu 24. juunil 2013. aastal vastu võetud suuniste üle LGBTI-inimeste kõikide inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks; kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles edendama suuniste strateegilisemat ja süstemaatilisemat rakendamist, sealhulgas teadlikkuse suurendamise ja ELi töötajate koolitamise kaudu kolmandates riikides, et kolmandate riikidega peetavates poliitilistes ja inimõigusdialoogides ning mitmepoolsetel foorumitel tulemuslikult käsitleda LGBTI-inimeste õiguste küsimusi; rõhutab, kui oluline on teha kõigi inimõiguste edendamist ja kaitsmist käsitlevad ELi suunised LGBTI-inimestele laialdaselt kättesaadavaks; nõuab konkreetseid meetmeid, et suurendada ELi sise- ja välispoliitika sidusust seoses LGBTI-inimeste õigustega;

124.  ergutab ELi institutsioone ja liikmesriike rohkem osalema aruteludes samasooliste abielu või samasooliste tsiviilpartnerluse tunnustamise üle poliitilise, sotsiaalse ning inim- ja kodanikuõiguste küsimusena; väljendab heameelt selle üle, et järjest enam riike austab õigust abielu, tsiviilpartnerluse ja lapsendamise kaudu perekonda luua, inimesi seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimata, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike koostama ettepanekuid niisuguste ühenduste ja samasooliste perede vastastikuse tunnustamise kohta kogu ELis, et tagada võrdne kohtlemine seoses töö, liikumisvabaduse, maksustamise ja sotsiaalkindlustusega, kaitstes perede ja laste sissetulekuid;

Põlisrahvaste ja vähemuste hulka kuuluvate isikute õigused

125.  märgib murega, et diskrimineerimine ohustab endiselt eelkõige põlisrahvaid, kes on eriti kaitsetud poliitiliste, majanduslike, keskkonna ja tööga seotud muutuste ja häirete ees; märgib, et enamik neist elab allpool vaesuspiiri ning nende osatähtsus poliitilistes organites ja otsuste tegemisel on väike või olematu, mis on vastuolus nende õigusega vabale, eelnevale ja teadlikule nõusolekule, mis on tagatud ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooniga ja mida on tunnustatud 2005. aasta Euroopa arengukonsensuses; on eriti mures seoses teadetega põlisrahvaste inimõiguste ulatusliku ja sageneva rikkumise kohta, nagu tagakiusamine, inimõiguste kaitsjate meelevaldne vahistamine ja tapmine, sunniviisiline ümberasustamine, maahõivamine ning äriühingute poolt toime pandud õigusrikkumised;

126.  märgib sügava murega, et loodusvarade kaevandamisega seotud inimõiguste rikkumised puudutavad eelkõige põlisrahvaste kogukondi; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles toetama rangeid õigusraamistikke ja algatusi, mille eesmärk on tagada kaevandussektoris ja teistes loodusvaradega seotud valdkondades läbipaistvus ja hea valitsemistava, ning seega austama kohalike inimeste vaba, eelnevat ja teadlikku nõusolekut ning ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni sätteid; kutsub ELi delegatsioone üles veelgi parandama põlisrahvastega peetavat dialoogi, et inimõiguste rikkumisi kindlaks teha ja ära hoida;

127.  rõhutab, et vähemuste kogukondadel on erivajadused, mistõttu tuleks edendada vähemuste ja enamuste hulka kuuluvate inimeste täielikku ja tõhusat võrdsust kõigis majandus-, sotsiaalse, poliitilise ja kultuurielu valdkondades; nõuab tungivalt, et komisjon kogu laienemisprotsessi vältel tähelepanelikult jälgiks vähemuste hulka kuuluvate inimeste õigusi kaitsvate sätete rakendamist;

Kastikuuluvuse alusel diskrimineeritud inimeste õigused

128.  mõistab hukka jätkuvad inimõiguste rikkumised, mida pannakse toime kastihierarhia ja kastisüsteemil põhineva diskrimineerimise all kannatavate inimeste vastu, sh võrdsuse välistamise, juurdepääsu tõkestamise kohtusüsteemile ja tööhõivele, jätkuva segregatsiooni ja kastikuuluvusest tingitud piirangud seoses peamiste inimõiguste ja inimarenguga; tunneb tõsist muret seoses kastikuuluvusega seotud vägivaldsete rünnakutega puutumatute vastu ning karistamatu institutsioonilise diskrimineerimisega; kordab üleskutset arendada ELi poliitikat kastipõhise diskrimineerimise vastu ja kutsub ELi kasutama iga võimalust, et väljendada tõsist muret kastipõhise diskrimineerimise pärast;

Rahvusvaheline Kriminaalkohus/üleminekuperioodi õigusemõistmine

129.  tuletab meelde, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus on universaalne, ning kordab, et toetab täielikult selle tööd; rõhutab, kui oluline on Rahvusvahelise Kriminaalkohtu roll rahvusvahelisele üldsusele muret tekitavate raskeimate kuritegude toimepanijate karistamatuse lõpetamisel ning sõjakuritegude, inimsusevastaste kuritegude ja genotsiidi ohvritele õigluse tagamisel; jääb valvsaks kõigi püüete suhtes Rahvusvahelise Kriminaalkohtu legitiimsust või sõltumatust kahjustada;

130.  tuletab meelde oma 4. veebruari 2016. aasta resolutsiooni, milles kutsutakse ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeid üles toetama julgeolekunõukogu pöördumist Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poole, et uurida Iraagis ja Süürias nn ISISe/Daeshi poolt kristlaste (kaldealased, süürlased, assüürlased), jeziitide ning usuliste ja etniliste vähemuste vastu toime pandud rikkumisi;

131.  tunneb heameelt Ukraina deklaratsiooni üle, milles nõustuti Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohtualluvusega riigis alates 20. veebruarist 2014 toime pandud kuritegude suhtes, kuna see deklaratsioon võimaldab Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokuröril kaaluda, kas kohus võiks uurida relvakonflikti ajal toimunud rikkumisi, kuigi Ukraina ei ole veel Rahvusvahelise Kriminaalkohtu liikmesriik;

132.  tunneb heameelt nõukogu järelduste üle ELi toetuse kohta üleminekuperioodi õigusemõistmisele ning seda toetava ELi poliitikaraamistiku üle, kusjuures EL on esimene piirkondlik organisatsioon, kes on sellise poliitikaraamistiku vastu võtnud; palub, et EL, selle liikmesriigid ja eriesindajad toetaksid aktiivselt Rahvusvahelist Kriminaalkohut, selle otsuste jõustamist ja võitlust Rooma statuudi kohaste kuritegude karistamatuse vastu, ning väljendab tõsist muret asjaolu pärast, et mitmeid vahistamismäärusi ei ole ikka veel täide viidud; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid jätkaksid koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga ning kindla diplomaatilise ja poliitilise toetuse osutamist Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja ÜRO vahelise koostöö tugevdamisele ja laiendamisele, eelkõige ÜRO Julgeolekunõukogu raames, ning astuksid samme Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga koostööst keeldumise ennetamiseks ja sellele tõhusalt reageerimiseks; kordab oma üleskutset, et EL võtaks vastu ühise seisukoha agressioonikuritegude ja Kampala muudatuste kohta ja palub liikmesriike viia oma riiklikud õigusaktid kooskõlla Kampala muudatuste määratlustega ning tõhustada koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga; kahetseb mitme riigi trotslikku hoiakut Rahvusvahelise Kriminaalkohtu suhtes, kes on kohtu jurisdiktsioonist taandunud või ähvardavad seda teha;

133.  kordab oma üleskutset luua rahvusvahelise õiguse ja rahvusvahelise humanitaarõiguse ELi eriesindaja ametikoht, et anda neile teemadele vääriline tähtsus ja nähtavus, tõhusalt edendada ELi tegevuskava ja võtta kogu ELi välispoliitikas arvesse liidu võetud kohustust võidelda karistamatuse vastu ja toetada Rahvusvahelist Kriminaalkohut;

134.  palub ELil ja selle liikmesriikidel anda Rahvusvahelise Kriminaalkohtu käsutusse vajalikud ressursid ning suurendada toetust rahvusvahelisele kriminaalõiguse süsteemile, sealhulgas üleminekuperioodi õigusemõistmisele;

Rahvusvaheline humanitaarõigus

135.  mõistab hukka rahvusvahelise humanitaarõiguse mittejärgimise ning on sügavalt mures relvakonfliktidega kaasnevate kahjustuste murettekitava hulga pärast kogu maailmas ning haiglate, koolide, humanitaarkonvoide ja muude tsiviilsihtmärkide vastu suunatud surmatoovate rünnakute pärast; väljendab tõsist muret valitsusväliste osalejate suureneva mõju pärast kõikjal maailmas toimuvates konfliktides ning nõuab tungivalt, et EL kasutaks kõiki oma vahendeid, et suurendada nii riikide kui ka valitsusväliste osalejate kinnipidamist rahvusvahelisest humanitaarõigusest; tunneb heameelt selle üle, et EL ja liikmesriigid on võtnud Rahvusvahelise Punase Risti Komitee ees kohustuse kindlalt toetada tulemusliku mehhanismi loomist, mis aitaks suurendada rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimist, ning kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles Euroopa Parlamendile selle kohustuse täitmiseks seatud eesmärkide ja koostatud strateegia kohta aru andma; nõuab tungivalt, et rahvusvaheline üldsus kutsuks kokku rahvusvahelise konverentsi, et ette valmistada uus rahvusvaheline mehhanism andmete kogumiseks ja jälgimiseks ning rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumistest, sealhulgas haiglate, meditsiinitöötajate ja kiirabibrigaadide ründamisest avalikult teada andmiseks; on seisukohal, et selle mehhanismi koostamisel võiks aluseks võtta relvakonfliktidest mõjutatud laste mehhanismi rakendamisel saadud kogemused; palub, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja esitaks igal aastal avaliku loetelu koolidele ja haiglatele korraldatud rünnakute väidetavatest toimepanijatest, et kindlaks määrata sobivad ELi meetmed selliste rünnakute peatamiseks;

136.  peab kahetsusväärseks, et seitse liikmesriiki ei ole veel kassettlahingumoona konventsiooni ratifitseerinud; palub ELil ja selle liikmesriikidel toetada valge fosfori kasutamise ülemaailmset keelustamist, sõlmides selleks eelkõige teatavate tavarelvade konventsiooni raames uue protokolli, milles selliste relvade kasutamine ära keelatakse;

137.  palub liikmesriikidel ratifitseerida peamised rahvusvahelise humanitaarõiguse õigusaktid ja muud asjakohased õiguslikud vahendid, mis rahvusvahelist humanitaarõigust mõjutavad; tunnistab ELi rahvusvahelise humanitaarõiguse täitmise suuniste tähtsust ja kordab üleskutset, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning Euroopa välisteenistus vaataksid nende suuniste rakendamise uuesti läbi seoses traagiliste sündmustega Lähis-Idas ja eelkõige rahvusvahelise humanitaarõiguse ja inimõigusi käsitleva õiguse jõhkrate rikkumiste laialdase ja süstemaatilise karistamatuse taustal; palub ELil toetada rahvusvahelisest humanitaarõigusest ja selle kohaldamise headest tavadest teavitamist ning kutsub liitu üles kasutama kõiki tema käsutuses olevaid kahepoolseid vahendeid, et tulemuslikult ergutada oma partnereid rahvusvahelisest humanitaarõigusest kinni pidama, sealhulgas poliitilise dialoogi kaudu; kordab oma üleskutset, et liikmesriigid ühendaksid rahvusvahelised jõupingutused, et ennetada rünnakuid koolide vastu ja nende sõjalist kasutamist relvarühmituste poolt, kiites heaks ohutute koolide deklaratsiooni, mis on koostatud selleks, et aidata lõpetada ulatuslikke sõjalisi rünnakuid koolidele relvakonfliktide ajal;

138.  nõuab tungivalt, et rahvusvaheline üldsus kutsuks kokku rahvusvahelise konverentsi, et suurendada rahvusvaheliste humanitaarnormide tulemuslikkust;

139.  kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles käivitama algatust, mille eesmärk on kehtestada ELi relvaembargo riikide suhtes, keda süüdistatakse rahvusvahelise humanitaarõiguse tõsistes rikkumistes, eelkõige tsiviiltaristu tahtlikus ründamises; rõhutab, et relvamüügi jätkuv lubamine sellistele riikidele kujutab endast nõukogu 8. detsembri 2008. aasta ühise seisukoha 2008/944/ÜVJP rikkumist; kutsub liikmesriike üles kaaluma Guantanamo vangide ELi lubamist; rõhutab, et Guantánamo Bay vangla tuleb sulgeda esimesel võimalusel;

Mõtte-, südametunnistuse, usu- ja veendumusvabadus

140.  mõistab kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 10 hukka kõik vägivallaaktid ning tagakiusamise, sallimatuse ja diskrimineerimise ideoloogia, usutunnistuse või veendumuste tõttu; väljendab tõsist muret seoses jätkuvate teadetega usu- ja veendumusvähemuste vastase vägivalla, tagakiusamise, sallimatuse ja diskrimineerimise kohta kogu maailmas; toonitab, et õigus mõtte-, südametunnistuse, usu- ja veendumusvabadusele on põhiline inimõigus, mis on seotud muude inimõiguste ja põhivabadustega ning hõlmab õigust uskuda või mitte uskuda, õigust väljendada või mitte väljendada mis tahes usutunnistust või veendumust, õigust valitud veendumust omandada, muuta ja sellest loobuda või selle juurde naasta, nagu on sätestatud inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 18 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 9; kutsub ELi ja liikmesriike üles osalema poliitilistes läbirääkimistes pühaduseteotust käsitlevate seaduste tühistamise kohta; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles tagama, et usu- või veendumusvähemusi austataks kogu maailmas, sealhulgas Lähis-Idas, kus ISIS ja teised terrorirühmitused kiusavad taga jeziite, kristlasi, moslemivähemusi ja ateiste; mõistab hukka usu või veendumuse ärakasutamise terroristlikul eesmärgil;

141.  toetab ELi võetud kohustust edendada õigust usu- ja veendumusvabadusele rahvusvahelistel ja piirkondlikel foorumitel, sealhulgas ÜROs, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonis, Euroopa Nõukogus ning muude piirkondlike mehhanismide raames, ning julgustab ELi jätkuvalt esitama oma iga-aastaseid resolutsioone usu- ja veendumusvabaduse õiguse kohta ÜROs ning toetama ÜRO usu- ja veendumusvabaduse eriraportööri mandaati; ergutab komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja Euroopa välisteenistust pidevale dialoogile valitsusväliste organisatsioonide, usurühmade ja usujuhtidega;

142.  toetab täiel määral ELi tava võtta juhtroll seoses usu- ja veendumusvabaduse teemaliste resolutsioonidega ÜRO Inimõiguste Nõukogus ja ÜRO Peaassambleel, julgustab ELi toetama ÜRO usu- ja veendumusvabaduse eriraportööri mandaati ning nõuab tungivalt, et riigid, kes praegu ei nõustu ÜRO usu- ja veendumusvabaduse eriraportööri külastustaotlustega, seda teeksid;

143.  kutsub ELi üles tugevdama kehtivaid õigusakte ja võtma oma volituste piires vastu uusi, et tagada usuvähemuste tõhus kaitsmine kogu maailmas;

144.  nõuab tungivalt konkreetseid samme, et tagada ELi usu- ja veendumusvabaduse edendamist ja kaitset käsitlevate suuniste rakendamine, kaasa arvatud ELi töötajate süstemaatiline ja järjepidev koolitamine peakorterites ja delegatsioonides; riikide ja kohalikust olukorrast aruandmine; tihe koostöö kohalike osalistega, eelkõige usu- või veendumusrühmituste juhtidega;

145.  on sügavalt mures selle pärast, et mõnes maailma paigas on usu- või veendumuskogukondade säilimine ohus ning terved usukogukonnad on kadumas või põgenemas;

146.  rõhutab, et kristlased on praegu kõige rohkem ahistatud ja hirmutatud usurühmitus maailmas, sealhulgas ka Euroopas, kus kristlastest pagulased pidevalt kannatavad usu tõttu tagakiusamise all, ning et mõned vanimad kristlikud kogukonnad on kadumisohus, eriti Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas;

147.  ergutab rahvusvahelist üldsust ja ELi vähemustele kaitset pakkuma ja turvatsoone looma; nõuab etniliste ja usuliste vähemuste tunnustamist ning neile enesekorraldusõiguse andmist aladel, kus nad on olnud ajalooliselt tugevalt esindatud ning elanud rahumeelselt teineteise kõrval – näiteks Sinjari mägedes (jeziidid) ja Niineve tasandikul (kaldea-süüria-assüüria rahvad); nõuab eriabi kestvate või hiljuti toimunud konfliktide aladel asuvate (massi)haudade säilitamiseks, eesmärgiga kaevata välja nendes olevad inimsäilmed ja neid kohtuekspertiisis analüüsida, et anda võimalus ohvrite säilmed väärikalt maha matta või perekondadele üle anda; nõuab sihtotstarbelise fondi loomist, et aidata rahastada tõendite säilitamise algatusi, mis võimaldaks arvatavate inimsusvastaste kuritegude uurimist ja nende eest vastutusele võtmist; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid moodustaksid kiiresti eksperdirühma, kes koguks kõik tõendid usu- ja rahvusvähemuste vastu toimuvate rahvusvaheliste kuritegude, sealhulgas genotsiidi kohta, kus need ka ei toimuks, kaasa arvatud kestvate või hiljuti toimunud konfliktide aladel asuvate massihaudade säilitamine, et valmistada ette süüdlaste rahvusvahelist vastutuselevõtmist;

Sõnavabadus internetis ja mujal ning audiovisuaalsetes ja muudes meediaallikates

148.  rõhutab, et inimõigused ja põhivabadused on universaalsed ja neid tuleb kaitsta kogu maailmas nende kõigis väljendusvormides;

149.  rõhutab sõnavabaduse, meedia sõltumatuse ja mitmekesisuse rolli demokraatia põhielementidena ning vajadust kodanikele ja kodanikuühiskonnale suurem mõjuvõim anda, et tagada avaliku sektori läbipaistvus ja vastutus;

150.  väljendab muret seoses ajakirjanike sageneva vahistamise ja hirmutamisega paljudes riikides ning rõhutab, et see takistab tõsiselt ajakirjandusvabadust; nõuab tungivalt, et EL ja rahvusvaheline kogukond kaitseksid sõltumatuid ajakirjanikke ja blogijaid, vähendaksid digitaalset lõhet ning soodustaksid teabe ja sidevahendite piiranguteta kättesaadavust ja tsenseerimata juurdepääsu internetile (digitaalset vabadust);

151.  väljendab sügavat muret seire-, järelevalve-, tsenseerimis- ja filtreerimistehnoloogia leviku pärast, mis üha enam ohustavad inimõigusi ja demokraatia eest võitlejaid autokraatlikes riikides;

152.  mõistab teravalt hukka asjaolu, et inimõiguste kaitsjaid ähvardatakse üha sagedamini digitaalselt, ohustades andmeid muu hulgas seadmete konfiskeerimise, kaugseire ja andmete lekitamise teel; mõistab hukka veebiseire ja häkkimise praktika teabe kogumiseks, mida võidakse kasutada kohtumenetlustes või laimukampaaniates, samuti laimamist käsitlevates kohtumenetlustes;

153.  mõistab teravalt hukka interneti, meedia ja teadusasutuste kontrollimise võimude poolt ning inimõiguste kaitsjate, juristide ja ajakirjanike üha sageneva heidutamise, ahistamise ja meelevaldse vahistamise;

154.  mõistab hukka digitaalse kommunikatsiooni piiramise, sealhulgas veebisaitide sulgemise ja isiklike kontode blokeerimise autoritaarsete režiimide poolt kui sõnavabaduse piiramise, opositsiooni vaikimasundimise ja kodanikuühiskonna mahasurumise viisi; kutsub ELi ja liikmesriike üles avalikult hukka mõistma režiime, kes piiravad oma kritiseerijate ja oponentide digitaalset kommunikatsiooni;

155.  rõhutab, kui oluline on edendada piiramatut juurdepääsu internetile kõigis kokkupuudetes kolmandate riikidega, sealhulgas ühinemisläbirääkimised, kaubandusläbirääkimised, inimõigusdialoogid ja diplomaatilised suhted, et muuta inimõigusi ja demokraatiat käsitlev teave inimestele kõikjal maailmas võimalikult kättesaadavaks;

156.  tunneb muret vihakõne leviku pärast, eelkõige sotsiaalmeediaplatvormidel; palub komisjonil kaasata kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajaid, tagamaks, et nende seisukohti käitumisjuhendite üle peetavatel läbirääkimistel arvesse võetakse; mõistab kindlalt hukka vägivallale ja terrorile õhutavate vihasõnumite levitamise;

157.  nõuab suuremat toetust meediavabaduse edendamisele, sõltumatute ajakirjanike, blogijate ja rikkumistest teatajate kaitsmisele, digitaalse lõhe vähendamisele, teabe ja sidevahendite piiranguteta kättesaadavuse soodustamisele ning interneti tsenseerimata juurdepääsetavuse (digitaalse vabaduse) kaitsmisele;

158.  palub aktiivselt arendada ja levitada tehnoloogiat, mis aitab kaitsta inimõigusi, võimaldada inimestel digitaalseid õigusi ja vabadusi kasutada ja tagada nende turvalisus ja eraelu puutumatus;

159.  palub ELil kasutusele võtta tasuta ja avatud lähtekoodiga tarkvara ja julgustada ka muid osalejaid seda tegema, kuna selline tarkvara võimaldab suuremat turvalisust ja inimõiguste paremat järgimist;

160.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles käsitlema interneti sõnavabaduse, digitaalsete vabaduste ning tasuta ja avatud interneti tähtsuse küsimust kõikidel rahvusvahelistel foorumitel, sealhulgas ÜRO Interneti Haldamise Foorum, G8, G20, OSCE ja Euroopa Nõukogu;

Võitlus terrorismi vastu

161.  kinnitab veel kord, et mõistab kategooriliselt hukka terrorismi ja toetab täielikult meetmeid, mille eesmärk on terroriorganisatsioonide, eelkõige Daeshi hävitamine, kuna see kujutab endast selget ohtu piirkondlikule ja rahvusvahelisele julgeolekule, tuletades seejuures meelde, et võetavad meetmed peaksid olema alati täielikult kooskõlas inimõigusi käsitleva rahvusvahelise õigusega; toetab terroristidest välisvõitlejate põhjustatud ohu vastu võitlemist käsitleva ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2178 (2014) ning terroristidest välisvõitlejate liikumise takistamist käsitlevate Madridi juhtpõhimõtete rakendamist;

162.  tuletab meelde, et ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskavas rõhutatakse vajadust tagada, et terrorismivastase võitlusega seotud arengupoliitikas ja programmides, sealhulgas digitaalsete jälgimistehnoloogiate kasutamisel, austataks arvamus- ja sõnavabadust; rõhutab, et liikmesriigid peaksid täielikult kasutama olemasolevaid vahendeid Euroopa kodanike radikaliseerumise peatamiseks ja koostama tõhusad programmid, et võidelda terroristliku ja äärmuspropaganda ning värbamismeetodite vastu, eeskätt internetis, ning ennetada radikaliseerumist; rõhutab, et viivitamata on vaja Euroopa kooskõlastatud tegevust, ja nõuab kindlalt, et liikmesriigid teeksid tundlikes valdkondades, eelkõige teabe ja luureandmete jagamisel koostööd;

163.  nõuab, et EL jätkaks terrorismi rahastamise vastases võitluses koostööd ÜROga, muuhulgas kasutades olemasolevaid mehhanisme terroristide ja terroristlike organisatsioonide kindlakstegemiseks, ning tugevdaks kogu maailmas varade külmutamise mehhanisme, järgides samal ajal nõuetekohast menetlust ja õigusriigi põhimõtteid puudutavaid rahvusvahelisi standardeid; palub komisjonil ja liikmesriikidel tõhusalt ja kiiresti tõstatada see küsimus nende riikidega, kes rahastavad või toetavad terroriorganisatsioone või lubavad oma kodanikel seda teha;

Surmanuhtlus

164.  tuletab meelde ELi seisukohta surmanuhtluse suhtes kohaldatava nulltolerantsi küsimuses ning kinnitab veel kord oma pikaajalist vastuseisu surmanuhtluse, piinamise ning julma, ebainimliku ja alandava kohtlemise kasutamisele karistuse eesmärgil mis tahes juhtudel ja asjaoludel;

165.  väljendab heameelt surmanuhtluse kaotamise üle Fidžil, Surinames, Mongoolias ja USA Nebraska osariigis;

166.  on sügavalt mures selle pärast, et mõnes riigis on viimastel aastatel surmanuhtlus uuesti kasutusele võetud; taunib tõsiasja, et veel mitme riigi liidrid kaaluvad surmanuhtluse taastamist; väljendab suurt muret surmaotsuste arvu väidetava suurenemise pärast 2015. aastal kogu maailmas, eriti Hiinas, Egiptuses, Iraanis, Nigeerias, Pakistanis ja Saudi Araabias; tuletab nende riikide ametivõimudele meelde, et nad on ÜRO lapse õiguste konventsiooni osalisriigid ning selle konventsiooniga on rangelt keelatud surmanuhtluse kasutamine, kui kuriteo toimepanija on alla 18-aastane;

167.  on eriti mures selle pärast, et kollektiivsetel kohtuprotsessidel määratakse karistuseks üha sagedamini surmanuhtlus, tagamata rahvusvahelise õiguse kohaseid õiglase kohtumõistmise miinimumstandardeid;

168.  mõistab kindlalt hukka surmanuhtluse sagenenud kasutamise uimastitega seotud kuritegude puhul ja nõuab surmanuhtluse ning kohtuvälise hukkamise välistamist selliste kuritegude puhul;

169.  palub nendel riikidel, kes on surmanuhtluse kaotanud või selle täideviimisele pikaajalise moratooriumi kehtestanud, oma lubadusi pidada ja seda mitte uuesti kehtestada; kutsub ELi üles kasutama ka edaspidi kõigil võimalikel foorumitel üle kogu maailma koostööd ja diplomaatiat surmanuhtluse vastu ning püüdma tagada, et täielikult austataks iga surma mõistetud inimese õigust õiglasele kohtumenetlusele; rõhutab, et ELi jaoks on oluline jälgida ka edaspidi tingimusi, milles toimuvad hukkamised nendes riikides, kus surmanuhtlus on endiselt lubatud, eelkõige veendumaks, et surmamõistetute nimekiri avalikustatakse ning et surnukehad antakse perekondadele üle;

170.  peab oluliseks, et EL säilitaks suure nähtavusega poliitika, mille eesmärk on surmanuhtluse kaotamine terves maailmas vastavalt 2013. aastal muudetud ELi suunistele surmanuhtluse kohta, ning et liit jätkuvalt toetaks surmanuhtluse kaotamist; kutsub ELi üles jätkama tööd surmanuhtluse kaotamise nimel kogu maailmas, uurima uusi viise, kuidas selleks kampaaniaid korraldada, ning toetama demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi raames meetmeid, mille eesmärk on surmaotsuseid ja hukkamisi ära hoida; nõuab, et ELi delegatsioonid korraldaksid sel eesmärgil jätkuvalt teavituskampaaniaid;

Võitlus piinamise ja väärkohtlemise vastu

171.  väljendab suurt muret jätkuva kinnipeetavate piinamise ja väärkohtlemise pärast, millega muu hulgas pressitakse välja tunnistusi, et neid seejärel kasutada kriminaalmenetlustes, mis ilmselgelt ei vasta rahvusvahelistele õiglusnõuetele;

172.  mõistab hukka piinamise ja väärkohtlemise laiaulatusliku kasutamise teisitimõtlejate vastu, et neid vaikima sundida, ning kaitsetute elanikkonnarühmade puhul, nagu rahvus-, keele- või usuvähemused, LGBTI-inimesed, naised, lapsed, varjupaigataotlejaid ja rändajad;

173.  mõistab kõige karmimalt hukka ISISe ja muude terroristlike või poolsõjaväeliste organisatsioonide korraldatud piinamised ja väärkohtlemised; väljendab solidaarsust kõigi vägivallaohvrite perekondade ja kogukondadega; mõistab hukka Daeshi ja muude terroristlike või poolsõjaväeliste organisatsioonide diskrimineerivad ning vähemusrühmade vastu suunatud tavad; palub ELi, liikmesriike ja rahvusvahelist kogukonda suurendada jõupingutusi edasiste kannatuste ärahoidmiseks;

174.  leiab, et kinnipidamise tingimused ja vanglate olukord on teatavates riikides väga murettekitavad; peab hädavajalikuks võidelda kinnipeetavate mis tahes piinamise ja väärkohtlemise vastu, kaasa arvatud psühholoogiline väärkohtlemine, ning suurendada jõupingutusi, et tagada rahvusvahelise õiguse austamine selles valdkonnas, pidades eelkõige silmas juurdepääsu tervishoiuteenustele ja ravimitele; mõistab selle õiguse rikkumise kindlalt hukka ning leiab, et kinnipeetavate ravimata jätmine, eelkõige selliste haiguste puhul nagu hepatiidid või HIV, võrdub inimese päästmise kohustuse täitmatajätmisega;

175.  võttes arvesse pidevaid teateid kohtuvälise hukkamise, piinamise ja väärkohtlemise laialdase kasutamise kohta kogu maailmas, nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus suurendaks kõigil tasanditel ja foorumitel ELi võitlust kohtuvälise hukkamise, piinamise ja muu väärkohtlemise vastu, kooskõlas ELi suunistega kolmandatele riikidele suunatud poliitika kohta seoses piinamise ning muu julma, ebainimliku ja inimväärikust alandava kohtlemise või karistamisega;

176.  nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus käsitleks asjaomaste riikidega peetavates poliitilistes ja inimõigusdialoogides ja avalikes sõnavõttudes jätkuvalt ja süstemaatiliselt piinamise ja väärkohtlemise küsimusi, ning kutsub ELi delegatsioone ja liikmesriikide kohalikke saatkondi üles jälgima piinamise ja väärkohtlemise juhtumeid, astuma konkreetseid samme nende täielikuks kaotamiseks, vaatlema nendega seotud kriminaalmenetlusi ning kasutama kõiki neile kättesaadavaid vahendeid, et asjaomaseid inimesi aidata;

Droonid

177.  väljendab tõsist muret relvastatud droonide kasutamise pärast väljaspool rahvusvahelist õigusraamistikku; nõuab tungivalt, et liikmesriigid koostaksid relvastatud droonide kohta selge poliitika ja õiguslikud seisukohad ja nõuab uuesti, et EL võtaks relvastatud droonide kasutamise kohta ühise seisukoha, mille aluseks oleks inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse austamine ning kus tuleks käsitleda selliseid küsimusi nagu õigusraamistik, proportsionaalsus, aruandekohustus, tsiviilisikute kaitse ja läbipaistvus; nõuab taas tungivalt, et EL keelustaks täisautonoomsete, inimese osaluseta rünnakuid võimaldavate relvade väljatöötamise, tootmise ja kasutamise; kutsub ELi üles vastu seisma kohtuvälistele ja sihipärastele tapmistele ja neid keelustama ning võtma kohustust tagada nõuetekohased meetmed kooskõlas siseriiklike ja rahvusvaheliste õiguslike kohustustega, kui on põhjust uskuda, et liidu jurisdiktsiooni alla kuuluv üksikisik või organisatsioon võib olla seotud õigusemõistmiseta toimunud sihipärase tapmisega välismaal; palub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat, liikmesriike ja nõukogu lisada relvastatud droonid ja täisautonoomsed relvad asjaomastesse Euroopa ja rahvusvahelistesse desarmeerimise ja relvastuskontrolli mehhanismidesse ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid nende kontrollimehhanismidega liituksid ja neid tugevdaksid; palub, et EL edendaks liikmesriikide tegevuse suuremat läbipaistvust ja vastutust, sealhulgas mitte viimases järjekorras kolmandate riikide suhtes, seoses relvastatud droonide kasutamise õigusliku aluse ja tegevuspädevusega, et võimaldada droonirünnakute kohtulikku läbivaatamist ning tagada ebaseaduslike droonirünnakute ohvrite tõhus juurdepääs õiguskaitsevahenditele;

178.  rõhutab, et EL on keelustanud täisautonoomsete, inimese osaluseta rünnakuid võimaldavate relvade väljatöötamise, tootmise ja kasutamise; nõuab, et EL seisaks vastu ebaseaduslikele sihipärastele tapmistele ning keelustaks need;

179.  palub, et komisjon hoiaks parlamenti nõuetekohaselt kursis ELi rahaliste vahendite kasutamisega kõigis teadus- ja arendusprojektides, mis on seotud droonide ehitamisega nii tsiviil- kui ka sõjalistel eesmärkidel; nõuab, et tulevaste droonide arendamise projektide puhul hinnataks nende mõju inimõigustele;

180.  rõhutab, et tehnoloogia mõju inimõiguste parandamisele tuleks integreerida kõikidesse ELi poliitikavaldkondadesse ja programmidesse, et edendada inimõiguste kaitset ja demokraatiat, õigusriigi põhimõtet, head valitsemistava ning konfliktide rahumeelset lahendamist;

Demokraatia ja valimiste toetamine ning valimisvaatlusmissioonid

181.  tuletab meelde, et kodanikuühiskonna vaba tegutsemisruum, sõna-, kogunemis- ja ühinemisvabadus ning õigusriigi põhimõtte austamine on õiglaste ja demokraatlike valimiste põhielemendid; kutsub ELi üles tagama, et kohalikel vabaühendustel oleks võimalik valimiste toimumist õiguspäraselt vaadelda; rõhutab, et korruptsioon ohustab inimõiguste võrdset kasutamist ja kahjustab demokraatlikke protsesse; on seisukohal, et EL peaks rõhutama usaldusväärsuse, vastutuse ja avalike asjade nõuetekohase haldamise olulisust kõikides kolmandate riikidega peetavates dialoogides, nagu on sätestatud ÜRO korruptsioonivastases konventsioonis; tuletab meelde, et EL peab täitma oma partnerite ja eelkõige naaberriikide ees võetud kohustust toetada majanduslikke, sotsiaalseid ja poliitilisi reforme, kaitsta inimõigusi ning aidata luua õigusriik kui parim vahend rahvusvahelise korra tugevdamiseks ja stabiilsuse tagamiseks ELi naabruses; rõhutab selles kontekstis, et Euroopa naabruspoliitika läbivaatamine andis võimaluse uuesti kinnitada, et universaalsete väärtuste kaitse ja inimõiguste edendamine kuuluvad liidu peamiste eesmärkide hulka; tuletab meelde, et ELi, poliitikute, akadeemikute, meedia, vabaühenduste ja kodanikuühiskonna kogemused ja õppetunnid, mis on saadud demokraatiale üleminekust laienemis- ja naabruspoliitika raames, võiksid aidata kindlaks teha parimaid tavasid, mida võiks kasutada muude demokratiseerimisprotsesside toetamiseks ja tugevdamiseks kõikjal maailmas; kiidab siinjuures heaks Euroopa demokraatia rahastu töö ja ELi programmid kodanikuühiskonna organisatsioonide toetuseks, eelkõige demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi;

182.  soovitab ELil välja töötada terviklikum demokratiseerimisprotsesside käsitlus, sest valimiste vaatlemine on vaid üks osa pikemast ja ulatuslikumast tsüklist; kordab, et poliitiline üleminek ja demokratiseerumine võib kestlik ja edukas olla vaid siis, kui seejuures austatakse inimõigusi ja naiste, puuetega inimeste ning muude tõrjutud rühmade võrdset juurdepääsu demokraatlikule protsessile, edendatakse õiglust, läbipaistvust, vastutust, leppimist, õigusriigi põhimõtteid, majanduslikku ja sotsiaalset arengut, võitlust äärmise vaesuse vastu ning demokraatlike institutsioonide loomist; rõhutab, et EL peaks riikides, kus toimuvad demokratiseerumisprotsessid, prioriteediks seadma korruptsioonivastase võitluse, kuna korruptsioon takistab hea valitsemistava kaitsmist ja edendamist, toetab organiseeritud kuritegevust ning on seotud valimispettusega;

183.  tunneb heameelt ühisteatise üle Euroopa naabruspoliitika ülevaate kohta ning tuletab meelde, et nagu on sätestatud Euroopa Liidu lepingus, peaksid ELi suhted naabruses asuvate riikidega rajanema liidu väärtustel, sealhulgas inimõigustel ja demokraatial; rõhutab, et naaberriikide stabiliseerumise toetamine ning demokraatia, õigusriigi põhimõtte, hea valitsemistava ja inimõiguste edendamine toimivad üheskoos;

184.  rõhutab, et EL peaks jätkama demokraatlike ja tõhusate inimõigusinstitutsioonide ning kodanikuühiskonna toetamist naaberriikides; märgib sellega seoses rahuloluga Euroopa demokraatia rahastu pidevat tegevust ELi ida- ja lõunanaabruses, kus see organisatsioon edendab põhiõiguste ja -vabaduste ning demokraatlike põhimõtete austamist;

185.  rõhutab, et laienemispoliitika on üks jõulisemaid vahendeid demokraatlike põhimõtete ja inimõiguste tugevdamiseks; kutsub komisjoni üles jätkuvalt toetama demokraatliku poliitilise kultuuri tugevdamist, õigusriigi põhimõtte austamist, meedia ja kohtusüsteemi sõltumatust ning korruptsioonivastast võitlust kandidaat- ja potentsiaalsetes kandidaatriikides;

186.  kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles ka edaspidi täielikult toetama kolmandates riikides toimuvaid demokraatlikke protsesse ja poliitilist dialoogi valitsevate ja opositsioonierakondade ning kodanikuühiskonna vahel; rõhutab, kui oluline on võtta järjekindlalt järelmeetmeid valimisvaatlusmissioonide soovitustele, mis moodustab osa ELi panusest demokraatia toetuseks ning vastavate riikide riigipõhistest inimõigusstrateegiatest; nõuab tihedamat kooskõlastamist ja koostööd Euroopa Parlamendi ja komisjoni / Euroopa välisteenistuse vahel, et kindlalt jälgida nende soovituste rakendamist, samuti sihtotstarbelise rahalise ja tehnilise abi kasutamist, mida EL võib pakkuda; kutsub komisjoni üles valimiste vaatlemise protsesse üldiselt hindama;

187.  palub nõukogu ja Euroopa välisteenistust lisada maailma inimõigusi ja demokraatiat käsitleva ELi aastaaruande geograafilisse ossa jaotis, mis puudutab valimisvaatlusmissioonide raames vastu võetud soovituste elluviimist asjaomastes riikides; tuletab meelde, et Euroopa välisteenistus, komisjon ja liikmesriigid võtsid tegevuskavas kohustuse teha kolmandates riikides valimiskomisjonide, parlamentaarsete institutsioonide ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega kindlamat ja järjepidevamat koostööd, et aidata nende mõjuvõimu suurendada ja seega demokraatlikke protsesse tugevdada;

188.  kutsub komisjoni üles täiendama oma valimistega seotud tööd (vaatlemist ja abi) sarnase toe pakkumisega muudele demokraatliku süsteemi olulistele osalejatele, näiteks erakondadele, parlamentidele, kohalikele omavalitsustele, sõltumatule meediale ja kodanikuühiskonnale;

189.  kutsub ELi üles jätkama tööd parimate tavade määratlemiseks selles valdkonnas, sealhulgas konfliktide ennetamise meetmed, vahendamine ja dialoogi hõlbustamine, et kujundada sidus, paindlik ja usaldusväärne lähenemisviis;

190.  tunnustab Euroopa välisteenistuse ja ELi delegatsioonide edukat tööd teise põlvkonna demokraatiaanalüüside lõpuleviimisel ja demokraatia tegevuskava edusamme ning kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat tagama, et tegevuskavade raames kohalikule demokraatiale konkreetset tuge pakutaks;

191.  kutsub Euroopa välisteenistust üles demokraatiaanalüüside kogemustest lähtudes valmistuma sellise analüüsi arvestamiseks oma välistegevuses, ning märgib, et kuigi demokraatia lisamine inimõiguste ja demokraatia riigistrateegiatesse on tervitatav, ei piisa sellest demokraatia tõeliselt igakülgseks mõistmiseks partnerriigis;

o
o   o

192.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja Euroopa Liidu inimõiguste eriesindajale.

(1)http://www.un.org/womenwatch/daw/cedaw/cedaw.htm
(2)ELT C 289, 9.8.2016, lk 57.
(3)http://www.ohchr.org/EN/ProfessionalInterest/Pages/CMW.aspx
(4)A/RES/41/128.
(5)http://www.un.org/en/ga/search/view_doc.asp?symbol=A/RES/69/2
(6)http://www.ohchr.org/EN/ProfessionalInterest/Pages/Vienna.aspx
(7)http://www.un.org/womenwatch/daw/beijing/pdf/BDPfA%20E.pdf
(8)http://www.unfpa.org/sites/default/files/pub-pdf/programme_of_action_Web%20ENGLISH.pdf
(9)http://www.ohchr.org/Documents/Publications/PTS-4Rev1-NHRI_en.pdf
(10)https://europa.eu/globalstrategy/en/global-strategy-foreign-and-security-policy-european-union
(11)http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-11855-2012-INIT/et/pdf
(12)https://www.consilium.europa.eu/uedocs/cmsUpload/111817.pdf
(13)http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=celex%3A52009XG1215(01)
(14)http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-10897-2015-INIT/et/pdf
(15)ELT C 65, 19.2.2016, lk 174.
(16)http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/en/foraff/137584.pdf
(17)http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-10255-2016-INIT/et/pdf
(18)http://www.consilium.europa.eu/en/meetings/fac/2015/10/st13201-en15_pdf/
(19)http://www.consilium.europa.eu/et/press/press-releases/2016/06/16-epsco-conclusions-lgbti-equality/
(20)http://ec.europa.eu/justice/discrimination/files/lgbti_actionlist_en.pdf
(21)http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-9242-2015-INIT/et/pdf
(22)http://www.consilium.europa.eu/et/press/press-releases/2015/07/20-fac-migration-conclusions/
(23)http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-12002-2015-REV-1/en/pdf
(24)http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-12098-2015-INIT/et/pdf
(25)ELT L 43, 18.2.2015, lk 29.
(26)http://register.consilium.europa.eu/doc/srv?l=ET&f=ST%2015559%202014%20INIT
(27) http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/EN/foraff/130243.pdf
(28)http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-12525-2016-INIT/et/pdf
(29) https://rm.coe.int/CoERMPublicCommonSearchServices/DisplayDCTMContent?documentId=090000168008482e
(30)ELT L 76, 22.3.2011, lk 56.
(31)http://www.consilium.europa.eu/en/meetings/international-summit/2015/11/action_plan_en_pdf/
(32)http://www.securitycouncilreport.org/atf/cf/%7B65BFCF9B-6D27-4E9C-8CD3-CF6E4FF96FF9%7D/s_res_2242.pdf
(33)http://www.securitycouncilreport.org/atf/cf/%7B65BFCF9B-6D27-4E9C-8CD3-CF6E4FF96FF9%7D/CAC%20S%20RES%201820.pdf
(34)http://www.un.org/en/ga/search/view_doc.asp?symbol=S/RES/1325(2000)
(35)http://www.un.org/en/ga/search/view_doc.asp?symbol=A/RES/69/167
(36)Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0337.
(37)Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0300.
(38)Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0201.
(39)Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0102.
(40) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0051.
(41)Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0470.
(42)Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0317.
(43)Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0350.
(44)Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0348.
(45)Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0288.
(46)ELT C 316, 30.8.2016, lk 130.
(47)ELT C 316, 30.8.2016, lk 178.
(48)ELT C 234, 28.6.2016, lk 25.
(49)Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0172.
(50)ELT C 181, 19.5.2016, lk 69.
(51) http://www.ohchr.org/EN/HRBodies/HRC/RegularSessions/Session31/Documents/A_HRC_31_56_en.doc
(52)ELT C 65, 19.2.2016, lk 105.
(53)ELT C 434, 23.12.2015, lk 24.
(54)ELT C 153 E, 31.5.2013, lk 115.
(55)ELT C 33 E, 5.2.2013, lk 165.
(56)ELT C 236 E, 12.8.2011, lk 69.
(57)A/HRC/RES/17/4.
(58)https://www.democracyendowment.eu/annual-report/
(59)ELT C 208, 10.6.2016, lk 25.
(60)http://trade.ec.europa.eu/doclib/docs/2015/july/tradoc_153591.pdf
(61) Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraadid, Nigeeria, Somaalia, Mauritaania, Sudaan, Sierra Leone, Jeemen, Afganistan, Pakistan, Katar, Iraan ja Maldiivid.


Ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamine (ELi lepingu artikkel 36)
PDF 312kWORD 69k
Euroopa Parlamendi 14. detsembri 2016. aasta resolutsioon ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamise kohta (2016/2036(INI))
P8_TA(2016)0503A8-0360/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu aastaaruannet Euroopa Parlamendile ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artikleid 21 ja 36,

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja,

–  võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja deklaratsiooni poliitilise vastutuse kohta,

–  võttes arvesse 21. septembri 2015. aasta komisjoni talituste ühist töödokumenti „Gender Equality and Women’s Empowerment: Transforming the Lives of Girls and Women through EU External Relations 2016–2020“ (Sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine: naiste ja tütarlaste elu muutmine ELi välissuhete kaudu aastatel 2016–2020“ (SWD(2015)0182),

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Junckeri 14. septembril 2016 Euroopa Parlamendi täiskogul Strasbourgis peetud kõnet Euroopa Liidu olukorra kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu üldist välis- ja julgeolekupoliitika strateegiat, mille komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini esitas 28. juunil 2016, ja ettepanekuid, mille ta esitas 2. septembril 2016 Bratislavas toimunud mitteametlikul välisministrite kohtumisel,

–  võttes arvesse 16. septembri 2016. aasta Bratislava tippkohtumise järeldusi,

–  võttes arvesse 27. septembril 2016. aastal Bratislavas toimunud ELi kaitseministrite mitteametliku kohtumise tulemust,

–  võttes arvesse oma 7. juuni 2016. aasta resolutsiooni ELi koostöö kohta ÜRO ja Aafrika Liiduga rahutagamisoperatsioonide suhtes(1),

–  võttes arvesse Weimari kolmiku välisministrite Frank-Walter Steinmeieri (Saksamaa), Jean-Marc Ayrault’ (Prantsusmaa) ja Witold Waszczykowski (Poola) 28. augustil 2016. aastal Weimaris tehtud ühisavaldust Euroopa tuleviku kohta,

–  võttes arvesse Prantsusmaa ja Saksamaa 2016. aasta septembris esitatud kaitsealgatust „Ühise välis- ja julgeolekupoliitika uuendamine“,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni ja kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamusi (A8-0360/2016),

A.  arvestades, et Euroopa Liit seisab vastamisi enneolematute sise- ja välisprobleemidega, mille seas on riikidevahelised konfliktid, kokkuvarisenud riigid, hübriidohud, küberjulgeoleku puudumine ja energiavarustuse ebakindlus, organiseeritud kuritegevus ja kliimamuutused; arvestades, et Euroopa Liit saab reageerida uutele probleemidele tõhusalt ainult siis, kui selle struktuurid ja liikmesriigid teevad ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) raames ühist ja tõeliselt koordineeritud koostööd;

B.  arvestades, et EL on praegu ümbritsetud ebastabiilsest vööndist, kuna suurt osa Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast on haaranud etnilised ja religioossed konfliktid ja varisõjad ning kõikjal piirkonnas võtavad maad terrorirühmitused, nagu Islamiriik (IS)/Daesh ja Jabhat Fatah al Sham; arvestades, et Al Qaeda kasutab ära Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas valitsevat julgeolekuvaakumit, et end tugevdada

C.  arvestades, et need konfliktid avaldavad otsest ja tõsist mõju ELi kodanike julgeolekule ja heaolule, kandudes terrorismi ja massiliste pagulasvoogude ning meie ühiskondi lõhestada püüdvate valeinformatsiooni kampaaniate vormis üha sagedamini ELi;

D.  arvestades, et Euroopa kogeb oma territooriumil terrorismiohtu; arvestades, et IS/Daeshiga seotud radikaalsete džihadistide hiljutised terroriaktid Euroopa linnades on osa ISISe laiaulatuslikust strateegiast, mis täiendab Süürias, Iraagis ja Liibüas toimuvat maismaasõda, turismitööstuse vastu suunatud majandussõda Põhja-Aafrikas ning internetipropagandat ja küberrünnakuid; arvestades, et tuhanded ELi kodanikud, kes on ühinenud selliste terrorirühmitustega, ohustavad järjest enam meie julgeolekut nii kodus kui ka mujal maailmas;

E.  arvestades, et agressiivne Venemaa rikub jätkuvalt oma naabrite suveräänsust ja sõltumatust ning seab Euroopa ja maailma rahu ja julgeolekukorra avalikult kahtluse alla; arvestades, et Venemaa on praegu üha rohkem autokraatlikum ja oma naabrite suhtes agressiivsem kui kunagi varem alates Nõukogude Liidu kokkuvarisemisest 1991. aastal; arvestades, et Venemaa ametlikus propagandas kujutatakse läänt vaenlasena ning et ta püüab aktiivselt kahjustada Euroopa Liidu ühtsust ja Atlandi-ülese liidu sidusust, kas valeinformatsiooni kampaaniate abil või liidus ja kandidaatriikides ELi suhtes skeptilistele ja fašistlikele rühmitustele rahalise toetuse andmise vormis;

Jätkata ELi edulugu – teha tegelikke ümberkujundusi

1.  tuletab meelde, et Euroopa Liit on üks suuremaid saavutusi Euroopa ajaloos ning ELi ümberkujundav jõud on liidu kodanikele ja oma naaberriikidele, millest paljud on praegu ELi liikmesriigid, loonud rahu, stabiilsuse ja heaolu; toonitab, et EL on endiselt suurim majandusjõud, kõige heldem humanitaar- ja arenguabi andja ning ülemaailmse mitmepoolse diplomaatia juhtjõud selliste küsimuste käsitlemisel nagu kliimamuutused, rahvusvaheline õigusemõistmine, massihävitusrelvade leviku tõkestamine ja inimõigused; nõuab nendes valdkondades ELi tegevuse nähtavuse suurendamist;

2.  on seisukohal, et praegune sise- ja väliskriis on ELi jaoks ka šanss – kui seda kasutada ELi toimimise ja koostöö parandamiseks; on seisukohal, et praeguste probleemide lahendamiseks on vaja ELi reformida, et muuta see paremaks ja demokraatlikumaks ning et see suudaks vastata kodanike ootustele; tuletab meelde, et Euroopa kodanikud peavad ühist välis- ja julgeolekupoliitikat ELi üheks esmatähtsaks tegevusvaldkonnaks ning et see on ka üks valdkondi, kus Euroopa koostöö võib anda kõige rohkem lisaväärtust; rõhutab sellega seoses, et liikmesriigid peavad muutma oma mõtteviisi, sest praegusel ajal on välispoliitika ja julgeoleku käsitamine kitsarinnalisest riigi tasandi vaatenurgast iganenud; on veendunud, et ükski liikmesriik eraldi ei suuda lahendada ühtegi täna meie ees seisvat probleemi; on kindlalt veendunud, et ELi haavatavus on puuduliku integratsiooni ja kooskõlastamise puudumise otsene tagajärg; rõhutab asjaolu, et üleilmastumine ja mitmetahulisus tingivad sellised vajalikud integreerumisprotsessid nagu EL; kutsub liikmeriike üles ilmutama lõpuks piisavat ühtsust, poliitilist tahet ja usaldust üksteise vastu, et olemasolevaid vahendeid saaks kooskõlastatult kasutada meie huvide ja väärtuste edendamiseks; kordab, et EL saab teiste suurte jõududega võrdväärne tugev üleilmne toimija olla üksnes siis, kui kõik liikmesriigid esinevad ühtsena ja tegutsevad koos tugeva ELi välis- ja julgeolekupoliitika raamistikus;

3.  tunnustab Bratislava tippkohtumisel vastuvõetud tegevuskava ja kohustusi ning ootab liikmesriikidelt selle rakendamiseks konkreetseid samme;

4.  tuletab meelde, et liidu välispoliitika peaks olema sidus ja kooskõlas teiste välismõõtmega poliitikameetmetega ning taotlema Euroopa Liidu lepingu artiklis 21 sätestatud eesmärke; täheldab, et kuna vastupanuvõime suurendamine peaks olema ÜVJP üks põhilisi eesmärke, vajab see terviklikku lähenemisviisi erinevate sektorite kaasamisega, mis on väljakutseks tavapärastele välis- ja julgeolekupoliitika lähenemisviisidele, kasutades mitmesuguseid diplomaatia, julgeoleku, kaitse, majanduse, kaubanduse, arengu ja humanitaarvaldkonnaga seotud vahendeid, samuti on oluline suurem sõltumatus energiavarustuskindluse valdkonnas; on seisukohal, et ÜVJP peaks olema veenvam, mõjusam ja väärtuspõhisem; toonitab, et poliitikavaldkondade arengusidusus on ainulaadne vahend ELi toimiva tervikliku lähenemisviisi saavutamiseks kooskõlas eesmärkidega, mis on seatud kestliku arengu tegevuskavas aastani 2030;

5.  väljendab heameelt selle üle, et komisjon võttis vastu uue kaubandusstrateegia „Kaubandus kõigile“, milles ta püüab tugevdada inimõigusi kaubanduspoliitikas ja kasutada ELi kui kaubandusühenduse positsiooni inimõiguste edendamiseks kolmandates riikides; rõhutab, et see eeldab kaubanduse ja välispoliitika algatuste täielikku lähenemist ja üksteise täiendamist, sealhulgas tihedat koostööd eri peadirektoraatide, Euroopa välisteenistuse ja liikmesriikide ametiasutuste vahel; rõhutab, kui oluline on volinike välistegevuse töörühm, mille esimees on komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, innustamaks tervikliku lähenemisviisi rakendamist; nõuab, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja esitaks Euroopa Parlamendile korrapäraselt aruanded kõnealuse töörühma töö kohta; palub ELi delegatsioonidel rakendada ühist kavandamist kõigis välistegevuse poliitikavaldkondades, et vältida dubleerimist, säästa raha, parandada tõhusust ja teha kindlaks võimalikud lüngad;

6.  tunnistab, et kliimamuutusel võib olla tõsine mõju piirkondlikule ja ülemaailmsele stabiilsusele, kuna globaalne soojenemine mõjutab vaidlusi territooriumi, toidu, vee ja muude ressursside üle, nõrgestab majandusi, ohustab piirkondlikku julgeolekut ning on rändevoogude allikaks; kutsub ELi ja selle liikmesriike täiendavalt üles kaaluma, kuidas riiklik ja ELi sõjaline planeerimine saaks hõlmata kliimamuutusega kohanemise strateegiaid, ning seda, mida saab pidada asjakohaseks suutlikkuseks, prioriteediks ja reageerimiseks;

7.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama oma suutlikkust astuda vastu ELi elanike ja nende naabriteni jõudvale valeinformatsioonile ja propagandakampaaniatele; kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles tunnistama, et käimasoleva teabesõja näol ei ole tegemist üksnes ELi-välise, vaid ka ELi-sisese probleemiga; peab kahetsusväärseks, et EL ei suuda edastada asjakohaselt ja tutvustada Euroopa üldsusele ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika meetmeid, kasu ja saavutusi; nõuab tungivalt, et nõukogu, komisjon ja liikmesriigid täidaksid selle tühimiku ning suurendaksid ELi välistegevuse aruandekohustust ja muudaksid selle nähtavamaks;

8.  sedastab, et info- ja kübersõda valitsuse ja valitsusvälisel tasandil on sihilik katse destabiliseerida ja diskrediteerida poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid struktuure; rõhutab sellega seoses tungivat vajadust integreerida küberjulgeolek ja küberkaitse kogu ELi sise- ja välispoliitikasse ning liidu suhetesse kolmandate riikidega; kutsub liikmesriike üles looma automaatset teabevahetuse süsteemi küber- ja hübriidohtude ning -rünnakute kohta; kutsub ELi üles kaitsma rahvusvahelistel foorumitel seisukohta, et avatud ja üleilmse interneti põhitaristu peaks olema neutraalne ala; on samuti veendunud, et EL peaks pidama nõu oma partneritega ning suurendama oma abi küberjulgeoleku alase ning küberkuritegevuse ja küberterrorismi vastase võitlusega seotud suutlikkuse parandamiseks;

9.  tuletab meelde ELi kohustust töötada välja ühine välis- ja julgeolekupoliitika, milles juhindutakse demokraatia, õigusriigi, inimõiguste ja põhivabaduste universaalsuse ja jagamatuse ning ÜRO põhikirja ja rahvusvahelise õiguse järgimise põhimõtetest; tuletab meelde ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava, milles rõhutatakse, kui oluline on ELi jaoks integreerida inimõiguste ja soopoliitika kriisiohjamise missioonidesse ja operatsioonidesse; tuletab meelde, kui oluline on nn inimõiguste klausel, mis on alates 1990. aastate algusest lisatud kõigisse kolmandate riikidega allkirjastatud raamlepingutesse;

10.  tuletab meelde, et laienemispoliitika on ELi üks kõige edukam poliitikavaldkond, mis on aidanud tagada Euroopa mandril stabiilsuse, demokraatia ja heaolu; kinnitab seetõttu uuesti oma tugevat toetust laienemisprotsessile, juhul kui on täidetud Kopenhaageni kriteeriumid, sh ELi integratsioonivõime kriteerium; rõhutab vajadust tõhustada koostööd ELi ning kandidaatriikide ja potentsiaalsete kandidaatriikide vahel sellistes küsimustes nagu ränne, julgeolek, terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse vastane võitlus ning inimkaubanduse vastane võitlus; kutsub kandidaatriike üles tegema kõik jõupingutused selleks, et saavutada kooskõla ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika/ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitikaga;

11.  rõhutab, et EL on võtnud kohustuse järgida reeglitepõhist rahvusvahelist korda ning ÜRO juhitud tõhusat mitmepoolsust; tunnustab ELi ja ÜRO vahelist strateegilist partnerlust rahuvalves ja kriisiohjamises alates 2003. aastast; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles toetama ÜRO rahuvalvet ning tegema ÜROga koostööd piirkondlike organisatsioonide, eelkõige Aafrika Liidu rahuvalvevõime parandamises, võttes arvesse Aafrika rahutagamisvahendit; kutsub ELi liikmesriike üles suurendama märkimisväärselt panust ÜRO rahuvalvemissioonidesse sõjaliste ja politseiüksuste abil; väljendab heameelt ELi üldises strateegias võetud kohustuste üle NATO kui Euroopa kollektiivse julgeoleku alustala ja ÜRO kui rahvusvahelise korra nurgakivi suhtes;

12.  rõhutab, et praegused kriisid toovad esile Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni võimaluste piirid; kutsub liitu ja selle liikmesriike üles ühendama oma jõud, eesmärgiga võtta vastu ÜRO Julgeolekunõukogu reform, eelkõige selleks, et keelata vetoõigus jõhkrate massikuritegude korral;

13.  rõhutab, et 2016. aasta juunis komisjoni asepresidendi ning välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja poolt esitatud ELi üldist välis- ja julgeolekupoliitika strateegiat ei ole võimalik tulemuslikult rakendada, kui liikmesriigid ei näita üles tugevat teovalmidust, omavastutust, poliitilist tahet ja eestvedamist; toonitab, et strateegia elluviimiseks, eriti konfliktide ennetamise, julgeoleku ja kaitse üliolulistes valdkondades, peavad liikmesriigid eraldama vajalikud inim- ja rahalised ressursid; rõhutab praktilist ja rahalist kasu, mida annab Euroopa kaitsevõime edasine integreerimine;

14.  pooldab kavatsust töötada välja julgeoleku ja kaitse rakenduskava; toonitab, et rakenduskava täiendamiseks tuleks koostada valge raamat, milles täpsustatakse Euroopa kaitsevaldkonna sihte, ülesandeid, nõudeid ja võime prioriteete; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal tihedas koostöös liikmesriikide ja komisjoniga selle raamatu koostamist kiiremas korras alustada, et esimesed tulemused saaks esitada juba 2017. aastal;

15.  tunnustab ettepanekut iga-aastase mõttevahetuse korraldamiseks strateegia rakendamise seisu üle; arvab, et see mõttevahetus peaks toimuma iga-aastase arutelu raames Euroopa Parlamendis ning tuginema komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja koostatud rakendamisaruandele;

16.  on seisukohal, et üldine strateegia tuleks vastavalt valimistsüklile ning komisjoni iga uue koosseisu ametisse asumisele korrapäraselt läbi vaadata ja esitada analüüs selle rakendamise kohta, et kontrollida, kas strateegia eesmärgid ja prioriteedid vastavad jätkuvalt probleemidele ja ohtudele;

17.  rõhutab, et ELi välistegevus peab põhinema kolmel sambal: diplomaatia, arengupoliitika ja kaitse;

Võtta vastutus oma julgeoleku eest – ennetada, kaitsta, heidutada, reageerida

18.  toonitab, et EL peab tugevdama oma julgeoleku- ja kaitsevõimet, kuna liidul on võimalik kasutada oma täit potentsiaali ülemaailmse jõuna üksnes juhul, kui ta ühendab oma suurepärase pehme jõu tugeva jõuga ELi tervikliku lähenemisviisi raames; tuletab meelde, et tugevam ja ühine tsiviil- ja sõjaline võimekus on ELi jaoks otsustava tähtsusega tegurid, et liit suudaks täiel määral reageerida kriisidele, tugevdada partnerite vastupanuvõimet ja kaitsta Euroopat; märgib, et kuna rahvusvahelistes suhetes on taas ülekaalus jõupoliitika, on kaitse- ja heidutusvõime üliolulised, et meil oleks diplomaatilistes kõnelustes mõjuvõim; kordab sellega seoses, et ühist julgeoleku- ja kaitsepoliitikat tuleb tugevdada ja süvendada, kuna ainus realistlik viis meie sõjalise võime tugevdamiseks eelarvepiirangute ajal on suurendada sünergiat kaitsekoostöö tõhustamise abil, tuginedes kõikide liikmesriikide vajadustele ja sihtotstarbelistele investeeringutele; usub, et Euroopa tihedam julgeoleku- ja kaitsekoostöö suurendaks tulemuslikkust, ühtsust ja tõhusust ning EL ja selle liikmesriigid saaksid vajaliku tehnoloogilise ja tööstusliku võime ainult sellise tihedama koostöö abil;

19.  on veendunud, et juba alarahastatud ELi eelarvet silmas pidades on ühise kaitse- ja julgeolekupoliitika operatsioonide, halduskulude, ettevalmistavate meetmete ja katseprojektide jaoks vaja ka täiendavaid jõupingutusi ja täiendavat rahastamist liikmesriikide poolt, samuti pingutusi sünergia suurendamiseks; palub komisjonil ja liikmesriikidel kasutada ära mitmeaastase finantsraamistiku käimasolevast läbivaatamisest tulenevad võimalused, et lahendada üha suurenevate julgeolekuprobleemidega seotud eelarvevajadused; kutsub ELi liikmesriike üles suurendama oma kaitsekulutusi, et täitma NATO seatud võimekuse eesmärki, mille kohaselt tuleb eraldada kaitsele vähemalt 2 % SKPst; rõhutab, et parem kooskõlastamine ning ELi ja liikmesriikide tegevuse dubleerimise vähendamine võimaldaks rahalisi vahendeid säästa ja ümber jaotada;

20.  on seisukohal, et vältimatult vajalik on lõpuks rakendada Lissaboni lepinguga ettenähtud vahendeid, eriti alalist struktureeritud koostööd; on seisukohal, et paindlik ja kaasav lähenemisviis, mis soodustab kõigi liikmesriikide avatud ja ennetavat osalemist, on alalise struktureeritud koostöö rakendamisel ülioluline; väljendab heameelt Prantsusmaa ja Saksamaa kaitseministri ühisdokumendi üle, mis käsitleb ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika uuendamist kohta ja Itaalia ettepaneku üle tugevdada Euroopa kaitset, ning toetab täielikult nende eesmärki 2016. aasta novembris toimunud välisasjade ja kaitseküsimuste nõukogu kohtumisel tehtud positiivse otsuse osas alalise struktureeritud kaitsekoostöö alustamise kohta; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal võtta juhtrolli nii selle algatuse kui ka teiste viimasel ajal ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika tugevdamiseks tehtud ettepanekute edendamisel, et valmistada ette edasisi ambitsioonikaid otsuseid ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika vallas, mis tehakse 2016. aasta novembris välisasjade ja kaitseküsimuste nõukogu kohtumisel ning 2016. aasta detsembris Euroopa Ülemkogu kohtumisel, sealhulgas otsuseid järgmistes asjades:

   luua alaline tsiviil-sõjaline peakorter koos tähtsuselt võrdväärse sõjaliste operatsioonide plaanimise ja juhtimise teenistuse ning tsiviilmissioonide plaanimise ja juhtimise teenistusega, mis aitaks tugevdada strateegilist ja operatiivset planeerimist kogu planeerimistsükli vältel, tõhustada tsiviil-sõjalist koostööd ning parandada ELi suutlikkust reageerida kiiresti kriisidele;
   arendada ELi kiirreageerimisvahendeid, eelkõige jätkates lahingugruppide kasutatavuse parandamist, hakates tegelikult rakendama aluslepingu artiklit 44 ning tugevdades Eurocorps’i ja kasutades seda ulatuslikumalt ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonideks ja operatsioonideks;
   laiendada ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika operatsioonide ühist rahastamist, muu hulgas Athena mehhanismi kiireloomulise ja põhjaliku muutmise kaudu, mis hõlmaks lahingugruppe käsitlevat deklaratsiooni ja mis on vajalik selleks, et tagada ELi missioonide ühistest vahenditest rahastamise võimalus, selle asemel et enamik kulusid jääb üksikute osalevate liikmesriikide kanda, kõrvaldades seeläbi võimaliku tõkke, mis takistab liikmesriikidel vägesid kättesaadavaks teha;
   luua ELi ministrite nõukogus kaitseministrite koosseis;

21.  ergutab vaatama läbi ELi lähenemisviisi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika tsiviilmissioonidele, arvestades sekkumiste olemust, nende eesmärke ja kaasatud inimesi, et tagada missioonide asjakohane kavandamine, rakendamine ja toetamine; puudujääkidele vaatamata tervitab ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonidel ja operatsioonidel tehtud edusamme; nõuab ELi finantseeskirjade paindlikkuse suurendamist, et toetada liidu kriisidele reageerimise võimet ja rakendada Lissaboni lepingu sätteid; pooldab käivitusfondide loomist sõjaliste operatsioonide algetappide kiireloomuliseks rahastamiseks; on seisukohal, et uus ja tõhusam menetlus ELi sõjaliste missioonide üle otsustamisel parandaks ELi kiirust ja tugevust ohtudele ja kriisidele reageerimisel, kuid tunnistab samas, et otsus, kas saata vägesid sellistele missioonidele või mitte, tuleb teha liikmesriikide tasandil;

22.  nõuab, et mis tahes otsus liikuda Euroopa kaitseliidu suunas, sealhulgas ulatuslikuma alalise struktureeritud koostöö arendamine ja ühiste kaitsevahendite loomine, tuleb vastu võtta ELi liikmesriikide ühehäälsuse põhjal;

23.  peab kahetsusväärseks, et komisjon, Euroopa välisteenistus, Euroopa Kaitseagentuur ja liikmesriigid ei ole veel täies ulatuses täitnud laiaulatuslikke ülesandeid, mis neile anti 2013. aasta novembris toimunud välisasjade nõukogu ning Euroopa Ülemkogu 2013. ja 2015. aasta kohtumistel; palub komisjoni asepresidendil ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ning Euroopa Komisjoni siseturu, tööstuse, ettevõtluse ja VKEde volinikul esitada Euroopa Parlamendile hinnang varasemate otsuste rakendamise kohta enne uute ülesannete esitamist; soovitab kiirendada käimasolevat tööd Euroopa kaitsealase tegevuskava kallal ning komisjoni pingutusi kaitsekoostöö maksimaalseks suurendamiseks, kasutades muu hulgas stiimuleid sellistes valdkondades nagu siseturu-, riigihanke-, teadusuuringute, transpordi-, kosmose-, küber-, energia- ja tööstuspoliitika; võtab teadmiseks Prantsusmaa presidendi ettepaneku luua Euroopa Julgeoleku- ja Kaitsefond ning toetab uute ja innovatiivsete rahastamis- ja investeerimiskavade väljatöötamist, sealhulgas Euroopa Investeerimispanga ning avaliku ja erasektori partnerluste poolt;

24.  märgib, et kuna liikmesriikidel on raskusi kõikehõlmava ja täielikult kasutusvalmis kaitsevõime hoidmisega, on vaja tihedamat kooskõlastamist ja selgemaid valikuid selle suhtes, millist võimet tagada, et eri liikmesriigid saaksid spetsialiseeruda konkreetsetele valdkondadele; rõhutab Euroopa kaitsevõime edasise integreerimise praktilist ja rahalist kasutegurit ning märgib mitmesuguseid käimasolevaid algatusi, mis tuleks paigutada laiemasse raami, et luua arukas tegevuskava; toetab „Euroopa kaitsepoliitika poolaasta“ ettepanekuid ning palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal esitada sellekohased konkreetsed ettepanekud; usub, et koostegutsemisvõime on vältimatu selleks, et liikmesriikide väed oleksid suuremal määral ühildatavad ja lõimitud; julgustab liikmesriike otsima täiendavaid võimalusi vägede ja varustuse ühiseks hankimiseks, säilitamiseks ja hooldamiseks;

25.  tunnustab Euroopa Kaitseagentuuri osa võimete arendamise edendaja ja koordineerijana ning nõuab agentuuri tugevdamist eelkõige eelarve suurendamise kaudu; nõuab tungivalt, et agentuuri personali ja jooksvaid kulusid rahastataks liidu eelarvest; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal vaadata läbi Euroopa Kaitseagentuuri ülesehitus, menetlused ja varasem tegevus;

26.  tuletab meelde, et Euroopas tuleb säilitada konkurentsivõimeline ja innovatiivne tööstuslik ja tehnoloogiline baas, mis oleks suuteline vajalikke võimekusi arendama ja looma; tuletab meelde, et lõimitud kaitseturg ja Euroopa kaitsetööstuse konsolideerimine on vältimatud, saavutamaks mastaabisäästu ja suuremat tõhusust;

27.  väljendab heameelt president Junckeri ettepaneku üle luua teadusuuringute ja innovatsiooni edendamiseks Euroopa kaitsefond; väljendab heameelt käimasoleva töö üle, mis käsitleb kaitsevaldkonna teadusuuringute ettevalmistavate meetmete koostamist, millele peaks järgnema suuremahuline sihipärane ELi rahastatud Euroopa kaitseuuringute programm järgmises mitmeaastases finantsraamistikus, hõlmates ka liikmesriikide eraldatavaid täiendavaid finantsvahendeid;

28.  nõuab, et EL etendaks aktiivsemat rolli desarmeerimise, massihävitusrelvade leviku tõkestamise ja relvastuskontrolli valdkonnas; kutsub nõukogu üles võimaldama komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal etendada aktiivsemat rolli konfliktide lahendamises ja rahu tagamises;

29.  tuletab meelde, et ELi üldises strateegias nõutakse investeerimist konfliktide ennetamisse, kuid tegelikkuses on nii komisjon kui ka nõukogu teinud ettepaneku kärpida 2017. aasta eelarves ulatuslikult ELi ainsale konfliktide ennetamise vahendile (stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahend) mõeldud summasid; rõhutab vajadust mitmekordistada jõupingutusi konfliktide ennetamise, vahendamise ja lepitamise valdkonnas, arvestades arvukaid julgeolekuprobleeme Euroopa naabruses ja kaugemal;

30.  täheldab sise- ja välisjulgeoleku üha suurenevat omavahelist seotust ning leiab, et praegused julgeolekuprobleemid nõuavad meie julgeolekupoliitika põhjalikku kriitilist analüüsi, et luua ühtne ja järjepidev poliitika, mis hõlmaks nii sise- kui ka välismõõdet, sealhulgas niisuguseid aspekte nagu terrorismivastane võitlus, küberjulgeolek, energiajulgeolek, hübriidohud, strateegiline kommunikatsioon ja elutähtsad taristud; palub liikmesriikide julgeolekuteenistustel tungivalt tõhustada koordineerimist ja koostööd, parandada luure- ja muu teabe vahetust ning kutsub kõiki liikmesriike üles täitma oma seaduslikku kohustust jagada terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses luureteavet Europoli ja Eurojustiga; kutsub ELi üles terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses veelgi tugevdama oma koostööd ja luureandmete jagamist kolmandate riikidega kooskõlas rahvusvahelise humanitaarõiguse ja rahvusvahelise inimõigustealase õigusega; tunnustab Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti tegevuse käivitamist;

31.  väljendab heameelt seoses Varssavi tippkohtumise ajal vastu võetud NATO ja ELi koostööd käsitleva ühisdeklaratsiooniga; toetab täiel määral NATO ja ELi süvendatud koostööd küberjulgeoleku, rände, strateegilise teabevahetuse ja hübriidohtudele reageerimise vallas; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal esitada Varssavi ühisdeklaratsiooni järelmeetmena konkreetsed ettepanekud hiljemalt 2016. aasta lõpuks; on veendunud, et NATO on Euroopa kollektiivse julgeoleku seisukohast ülimalt tähtis, kuid rõhutab vajadust säilitada ELi nõuetekohane reageerimisvõimekus; kordab, et tugevam NATO ja tugevam EL toetavad ja täiendavad üksteist vastastikku; väljendab heameelt ELi üldises strateegias võetud kohustuste üle NATO kui Euroopa kollektiivse julgeoleku alustala suhtes; rõhutab, et EL peaks kasutama parimal viisil olemasolevaid julgeoleku- ja kaitseressursse ning vältima võimalikku dubleerimist; usub lisaks, et EL ja selle liikmesriigid peavad tegema tihedamat koostööd NATOga, tagamaks et alliansi arukas kaitse ning ELi ühendamis- ja jagamisalgatused täiendaksid ja toetaksid vastastikku üksteist;

32.  rõhutab, et ELi liikmesriikide julgeolek on jagamatu ning et kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõikega 7 peab kõigil liikmesriikidel olema ühesugusel tasemel julgeolek, mistõttu peaksid liikmesriigid võrdselt ja proportsionaalselt osalema ELi julgeoleku tagamises ning pidama kinni võetud kohustustest; märgib täiendavalt, et kõnealuses artiklis on ühtlasi sätestatud, et sellega ei piirata teatavate liikmesriikide julgeoleku- ja kaitsepoliitika eriomadusi;

33.  tunnistab vajadust otsida loomingulisi lahendusi ELi ja Ühendkuningriigi vaheliseks koostööks ÜVJP/ÜJKP valdkonnas;

34.  usub, et on hädavajalik tugevdada Euroopa julgeolekustruktuuri, mis põhineb 1975. aasta Helsingi lõppaktil ja selle neljal nn korvil ning mida on tõsiselt kahjustanud Venemaa ebaseaduslik sõjaline sekkumine Krimmis ja Ida-Ukrainas;

35.  on seisukohal, et tuleks kindlaks määrata ELi ja Venemaa suhete uus, realistlikum strateegia, mis põhineks usutaval heidutusel, aga ka dialoogil ühist huvi pakkuvates valdkondades, nagu terrorismivastane võitlus, massihävitusrelvade leviku tõkestamine ja kaubandus; rõhutab samal ajal, et on oluline investeerida rohkem koostöösse Venemaa kodanikuühiskonnaga ja selle toetamisse, et tugevdada ELi ja Venemaa suhete pikaajalist alust; rõhutab, et sanktsioonid olid vajalikuks reaktsiooniks, ning on osutunud kõige tõhusamaks vahendiks, et tõkestada Venemaa edasist agressiooni Ukrainas; kordab, et asjaomaste sanktsioonide peatamise tingimuseks on Minski kokkulepete täitmine täies ulatuses; toetab täiel määral ELi piiravate meetmete kehtestamist füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes Venemaal vastusena Krimmi ebaseaduslikule annekteerimisele ja Ukraina tahtlikule destabiliseerimisele ning rõhutab, et EL peaks jätma avatuks võimaluse kehtestada täiendavalt järkjärgulisi sanktsioone, eelkõige nafta- ja gaasi-, IT- ja relvastusvaldkonna kõrgtehnoloogiliste toodete osas, kui Venemaa jätkab rahvusvahelise õiguse rikkumist; usub, et nii ELi kui ka Venemaa huvides on omavahelisi suhteid parandada, tingimusel et järgitakse rahvusvahelist õigust;

36.  kutsub ELi liikmesriike ja rahvusvahelist üldsust üles väljendama ühehäälselt oma arvamust, saates Venemaa valitsusele selge sõnumi, et tema tegevusel on hind ja tagajärjed; nõuab täiendavalt praeguse kriisi leevendamist ning kutsub ELi ja selle liikmesriike tungivalt üles rahvusvaheliste partneritega koostööd tegema, et avaldada Venemaa valitsusele diplomaatilist, poliitilist ja majanduslikku survet, et see oma agressiooni lõpetaks; tunnustab seoses sellega NATO Varssavi tippkohtumise otsuseid; toonitab oma pühendumust Ukraina ühtsusele, suveräänsusele ja territoriaalsele terviklikkusele; rõhutab, et Krimmi okupeeritud aladel toimunud valimised olid kehtetud;

37.  usub, et ülioluline on leida viise, kuidas praeguseid pingeid leevendada ja astuda Venemaaga konstruktiivsesse dialoogi, et välja selgitada meetmed, millega saaks vähendada ohtlike arusaamatuste ja valearvestuste ohtu; toonitab, et on oluline suurendada vastastikust läbipaistvust sõjalise tegevuse valdkonnas, et vältida õhu- ja mereintsidente Venemaaga, ning et tuleb välja töötada ühised normid võimalike õnnetuste ja intsidentide haldamiseks; peab koostööst keelduvaid ja väljalülitatud transponderitega sõjalisi lende tõsiseks ohuks tsiviillennundusele ning peab vajalikuks võtta meetmed selliste lendude võimalikult varajaseks avastamiseks ja leida rahvusvaheline toimimisviis selliste ohutusriskide kõrvaldamiseks; usub lisaks, et koostöö Venemaaga hiljutise Iraani tuumalepingu valdkonnas annab lootust suhete paranemiseks ka muudes valdkondades, sh NATOga, et leevendada pingeid näiteks Balti riikides, Süürias ja Ukrainas;

38.  soovitab ELil tungivalt tõhustada oma koostööd idapoolsete partnerriikidega, et tugevdada nende demokraatlikke institutsioone, vastupanuvõimet ja sõltumatust, algatades muuhulgas ambitsioonikaid täiemahulisi ÜJKP missioone, mille eesmärk on suurendada julgeolekut ja stabiilsust; kutsub ELi üles etendama aktiivsemat ja tulemuslikumat rolli konfliktide lahendamises ja rahu tagamises; palub liikmesriikidel anda Ukrainale rohkem abi, sh piisavate kaitsesüsteemide näol, et tõkestada sõjategevuse ägenemist Ida-Ukrainas, muuta ELi töörühm East StratCom alaliseks ELi struktuuriks ning eraldada selle paremaks toimimiseks piisavalt inim- ja rahalisi ressursse; toetab lisaks kõnealuste riikide ELi-suunalisi püüdlusi ning reformikavasid sellistes valdkondades nagu õigusriik, majandus, avalik haldus, korruptsioonivastane võitlus ja vähemuste kaitse;

39.  tuletab meelde liidu kohustust oma naabruses asuvate partnerite ees aidata kaasa sotsiaalsetele ja poliitilistele reformidele, toetada õigusriigi konsolideerimist, kaitsta inimõigusi ning soodustada majandusarengut kui parimaid vahendeid rahvusvahelise korra tugevdamiseks ja oma naabruspiirkonna stabiilsuse tagamiseks; tunnistab, et ELi ei tohiks oma poliitikas võtta ühte kõigile sobivat lähenemisviisi ning seetõttu peaks see olema paindlikum ja võimaldama reageerida muutuvale olukorrale ida- ja lõunanaabruses; märgib, et muudetud Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend ei ole oma eesmärke täitnud, eriti seoses põhimõttega „rohkem rohkema eest“; soovitab kaaluda põhimõtet „vähema eest vähem“ nende riikide suhtes, mille tegevus seoses juhtimise, demokraatia ja inimõigustega liigub vastupidises suunas;

40.  rõhutab, et ELil on strateegiline huvi süvendada suhteid USA ja Kanadaga, kuid samal ajal on ELi jaoks oluline tihendada oma sidemeid Kesk- ja Lõuna-Ameerikaga, mitte üksnes selleks, et tugevdada kahe piirkonna vahelist partnerlust, vaid ka selleks, et ühiselt lahendada suuri ülemaailmseid probleeme; tunnistab, et EL on Ameerika Ühendriikide jaoks (ja ka vastupidi) ülekaalukalt kõige tähtsam majanduspartner, kusjuures mõlemad on peamised rahvusvahelised liitlased – nii kahepoolselt kui ka NATO kaudu – valdkondades nagu Iraani tuumaleping, Süüria ja Ukraina; ergutab ELi ja selle liikmesriike tagama selle jagatud väärtustel põhineva suhte jätkumise pärast 2016. aasta novembris toimunud USA presidendivalimisi;

Vastupanuvõime loomine ja panustamine tõeliselt kõikehõlmavasse strateegiasse – arendamine, toetamine ja tugevdamine

41.  toonitab, et Euroopa tegevuse keskmesse tuleb seada rahu ja stabiilsuse tagamine meie maailmajaos, meie naabruses ja Aafrikas; tunnistab, et ilma julgeolekuta ei ole jätkusuutlik areng võimalik ning et jätkusuutlik areng on julgeoleku, stabiilsuse, sotsiaalsete õiguste ja demokraatia jaoks vajalik eeltingimus; on seisukohal, et see on vajalik, et võidelda ebastabiilsuse ning sund- ja ebaseadusliku rände algpõhjuste, eelkõige vaesuse, majanduslike võimaluste puudumise, relvakonfliktide, halva valitsemistava, kliimamuutuse, inimõiguste rikkumise, ebavõrdsuse ja sellise kaubanduspoliitika vastu, milles neid küsimusi ei arvesta; on seisukohal, et julgeolek, majanduslik ja sotsiaalne areng ning kaubandus on kõik ühe kõikehõlmava strateegia osad ning peavad olema kooskõlas poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõttega, nagu on sätestatud Lissaboni lepingu artiklis 208; nõuab Euroopa ja rahvusvahelisi meetmeid (ÜRO ja G20 kaudu) Aafrikast lähtuvate ebaseaduslike rahaülekannete vastu;

42.  rõhutab, et EL peab pöörama erilist tähelepanu elutingimuste parandamisele oma naaberriikides, kasutades kõiki olemasolevaid poliitikavahendeid, sealhulgas kaubandust, arenguabi, keskkonnapoliitikat ja diplomaatiat ning kriisiohjamise võimekust; väljendab sellega seoses heameelt ELi uute rändepartnerluste ning välisinvesteeringute kavade üle ja soovib olla kaasatud nende vahendite rakendamisse; toonitab vajadust töötada välja ELi väärtustele ja põhimõtetele rajanev uus lähenemisviis Aafrikale, mis pakuks paremaid võimalusi kaubanduseks, investeeringuteks, energia kättesaadavuseks ja majanduskasvuks ning toetaks Aafrika riike demokraatlike, läbipaistvate ja hästitoimivate institutsioonide rajamisel, ning meetmed kliimamuutuse leevendamiseks; on veendunud, et EL peaks oma arengu- ja kaubanduspoliitika üle vaatama, kindlustamaks, et need on kooskõlas meie väärtustega ja aitavad kaasa nimetatud eesmärkide saavutamisele; kutsub ELi ja eelkõige selle liikmesriike üles võitlema ebaseaduslike rahaülekannete vastu ja märgatavalt suurendama oma rahalist panust sellesse piirkonda, muu hulgas Aafrika usaldusfondi (Africa Trust Fund), Euroopa välisinvesteeringute kava ja Euroopa Arengufondi kaudu; rõhutab ELi olulist rolli säästva arengu tegevuskava 2030 eesmärkide saavutamisel; on seisukohal, et erasektor võib etendada arenguprotsessis olulist rolli, kui tegutsetakse õiguslikult siduvas raamistikus, milles on määratletud ärisektori kohustused inim-, sotsiaalsete ja keskkonnaõiguste austamise suhtes;

43.  tunnistab, et ELi abi katastroofiohvritele, pagulastele ja teistele abivajajatele on andnud vastakaid tulemusi;

44.  lisaks toonitab vajadust tõhustada võitlust terrorismi ja radikaliseerumise algpõhjuste vastu, mis mõjutab peamiselt Lääne-Aafrikat, Saheli piirkonda, Aafrika Sarve ja Lähis-Ida ning mis on võtnud enneolematul tasemel sihikule Euroopa; kutsub ELi üles tegema koos USA ja teiste rahvusvaheliste liitlastega kooskõlastatud diplomaatilisi jõupingutusi, et veenda asjaomases piirkonnas asuvaid partnereid, näiteks Türgit, Saudi Araabiat ja Iraani, seda ülemaailmset probleemi käsitleva ühise ja õiguspõhise strateegia vajalikkuses; ergutab tegema selle võitluse raames täiendavaid jõupingutusi koostöö tegemiseks ja kooskõlastamiseks teiste riikidega ning nõuab tungivalt, et riiklikud ja valitsusvälised osalised nimetatud piirkonnas hoiduksid mis tahes täiendavate usurühmadevaheliste ja etniliste pingete õhutamisest; väljendab suurt muret rahvusvaheliste humanitaar- ja inimõigusi käsitlevate õigusaktide tõsiste rikkumiste pärast Jeemenis, sh 8. oktoobril 2016 toimunud matuste pommitamisel Sanaas; nõuab selle ja muude rahvusvaheliste humanitaar- ja inimõigusi käsitlevate õigusaktide rikkumiste viivitamatut ja sõltumatut rahvusvahelist uurimist; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles peatama kogu koostöö Jeemenis seni, kuni neid rikkumisi on uuritud ning süüdlased vastutusele võetud; nõuab Jeemeni blokaadi viivitamatut lõpetamist ning kutsub kõiki konflikti osalisi dialoogi jätkama ning töötama jätkusuutlikku relvarahu suunas; rõhutab, et konfliktile ei ole sõjalist lahendust;

45.  innustab looma temaatilisi raamistikke, et teha ettepanek koostööks liidu, lõunanaabruse partnerriikide ja peamiste piirkondlike osalejate vahel, eelkõige Aafrikas, lahendamaks piirkondlikke küsimusi, nagu julgeolek, areng, energia või rändevoogude juhtimine; on veendunud, et meie naabruse vastupanuvõime oleks tugevam, kui seda korraldataks piirkondliku koostöö raames, mis võimaldaks leida ühiseid vastuseid erinevatele probleemidele, muu hulgas rände-, terrorismi- ja arenguküsimustele; kutsub seetõttu ELi oma Magribi naabritega koostööd tegema, et elavdada ja arendada Araabia Magribi Liitu;

46.  tuletab meelde, et Saheli piirkond ja muud seotud geograafilised piirkonnad kujutavad endast Euroopa Liidu julgeoleku tagamiseks esmatähtsaid piirkondi ning rõhutab sealset habrast julgeolekuolukorda ja praeguse ebastabiilsuse võimalikke tagajärgi; kutsub Euroopa Liitu üles tugevdama koostööd Põhja-Aafrika ja Saheli riikidega, võitlemaks Saheli-Sahara piirkonnas sageneva terroristliku tegevuse vastu; rõhutab, et väga rasked elutingimused teatavates paikades võivad suunata ühe osa elanikest pöörduma alternatiivina islamiterrorismi poole; innustab ühtse ja jõulise strateegia väljatöötamist Saheli piirkonna jaoks, eesmärgiga parandada valitsemistava ning riiklike ja piirkondlike institutsioonide usaldusväärust ja legitiimsust, tugevdada julgeolekut, tegeleda radikaliseerumise, inim-, relva- ja uimastikaubanduse probleemidega ning tugevdada majandus- ja arengupoliitikat; on veendunud, et piirkondlike ja allpiirkondlike organisatsioonide suutlikkuse tugevdamine, eelkõige Aafrikas, on ülioluline konfliktide ennetamise, konfliktide lahendamise ja julgeolekualase koostöö seisukohast; rõhutab, et ELil tuleb sellele julgeolekuolukorrale reaalselt reageerida, mitte üksnes majanduslikult vaid ka poliitiliselt ja sõjaliselt;

47.  toonitab, et oluline on leida Süüria konfliktile kestlik lahendus kooskõlas Genfi kommünikees ja ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonis 2254 (2015) sätestatud üleminekuprotsessiga; toetab ÜRO juhitud jõupingutusi hõlbustada Süüria konflikti kõigi poolte läbirääkimisi kaasava poliitilise lahenduse saavutamiseks; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal valmistada võimalikult kiiresti ette Euroopa strateegia Süüria kohta; on veendunud, et Süüria kriisile jätkusuutliku lahenduse leidmiseks ei piisa kahepoolsetest läbirääkimistest Venemaa ja Ameerika Ühendriikide vahel; kutsub ELi üles loobuma oma diplomaatilise marginaliseerumise seisukohast ja kasutama oma mõju peamistele osalistele, nagu Iraan, Saudi Araabia, Türgi, Katar ja Venemaa, et tagada nende konstruktiivne positsioon, ning hoiduma olukorra edasisele süvenemisele kaasa aitamisest; nõuab endiselt tungivalt, et kõik ÜRO Julgeolekunõukogu liikmed täidaksid oma kohustusi seoses kriisiga; tuletab meelde Venemaa jt riikide korduvat vetoõiguse kasutamist ÜRO Julgeolekunõukogus ning leiab, et see on vastuolus rahvusvaheliste rahu saavutamise ja konflikti lahendamise püüdlustega Süürias ning kogu piirkonnas; toonitab, et kõigi nende füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes, kes osalevad Süürias inimsusvastastes kuritegudes, tuleks kaaluda sanktsioonide kasutamist; väljendab sügavat muret rahvusvaheliste humanitaar- ja inimõigusi käsitlevate õigusaktide massilise ja laialdase rikkumise pärast Süüria konflikti kõigi osaliste poolt ning rõhutab, et on oluline tagada selliste rikkumiste eest vastutusele võtmine; kordab oma toetust Süüria naaberriikidele, kes seisavad miljonite pagulaste vastuvõtmisel silmitsi tohutute probleemidega; kordab oma täielikku toetust Iraagi ja Süüria iseseisvusele, territoriaalsele terviklikkusele ja suveräänsusele, austades täielikult kõigi etniliste ja usurühmade õigusi;

48.  tunnistab Türgi kui olulise partneri rolli Süüria konflikti ja rändekriisi lahendamises ning Islamiriigi/Daeshi-vastases võitluses Süürias ja Iraagis; mõistab karmilt hukka Türgis toimunud sõjaväelise riigipöördekatse, mis oli suunatud demokraatlikult valitud valitsuse vastu; kutsub Türgi valitsust üles kaitsma kooskõlas oma kohustustega Euroopa Nõukogu liikmena põhiseaduslikku korda, toonitades inimõiguste, õigusriigi põhimõtete, sõnavabaduse ning kohtusüsteemi ja meedia sõltumatuse austamise tähtsust riigipöördekatse järgsel ajal; rõhutab, et Türgi peaks tihedas koostöös Euroopa Nõukoguga tagama, et kõigis menetlustes järgitaks õigusriigi põhimõtteid; väljendab muret riigipöördekatsele järgnenud puhastuse repressiivse iseloomu ja ulatuse pärast, millega kärbiti karmilt põhivabadusi ja inimõigusi Türgis; väljendab erilist muret seoses asjaoluga, et kasvab politsei ülemäärase jõu kasutamise ja kinnipeetavate väärkohtlemise juhtumite arv, jätkub karistamatus inimõiguste rikkumiste eest ning on vähenenud kohtusüsteemi sõltumatus;

49.  rõhutab vajadust saavutada Lähis-Ida konfliktile nõukogu 2014. aasta juuli järeldustes kehtestatud parameetrite alusel kahe riigi kooseksisteerimisel põhinev lahendus, millega tagataks turvaline Iisraeli riik ja elujõuline Palestiina riik 1967. aasta piirides ning lahendataks konflikti lõpetamiseks kõik püsiva staatuse küsimusega seotud probleemid; palub ELil võtta vastutus ja tegutseda selles diplomaatilises protsessis tõelise toimija ja vahendajana; palub ELi institutsioonidel ja liikmesriikidel võtta kiiresti meetmeid, et kaitsta kahe riigi kooseksisteerimisel põhineva lahenduse idee elujõulisust ning tekitada positiivne areng tõeliste rahuläbirääkimiste suunas; kutsub Iisraeli võime üles oma asunduspoliitika koheselt peatama ja tagasi pöörama; rõhutab, et kestva ja õiglase rahu saavutamise oluline eeltingimus on, et kõik osalised järgiksid igas olukorras inimõigusi käsitlevat rahvusvahelist õigust ja rahvusvahelist humanitaarõigust; rõhutab, et on oluline tagada ELi poliitika järjepidevus territooriumide okupeerimist või annekteerimist käsitlevate olukordade suhtes;

50.  on veendunud, et inimkaubitsejate vastu on võimalik võidelda vaid siis, kui toimib inimõiguste austamisel põhinev koostöö Vahemere lõunakaldal asuvate riikide ja Aafrika riikidega laiemalt, ning usub sellega seoses, et Euroopa Liit ja selle liikmesriigid peavad tegema koostööd rahvusvaheliste partneritega, et käsitleda rännet põhjustavaid tõuketegureid;

51.  toetab kindlalt nn kaitsmise kohustuse (R2P) kui olulise valitseva põhimõtte tugevdamist Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide tegevuses kõigis konflikti aspektides ning samuti inimõiguste ja arengu valdkonnas;

Euroopa diplomaatia jõud – teadmised, aktiivne tegevus ja mõju

52.  toonitab, et ELil on diplomaatilise suurjõuna määratu potentsiaal, mille aluseks on meie käsutuse s olevad väga mitmesugused instrumendid ja meie normatiivne jõud demokraatia, rahu ja inimõiguste valdkonnas; soovib selles kontekstis rõhutada komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, Euroopa välisteenistuse ning kolmandates riikides asuvate ELi delegatsioonide keskset tähtsust kooskõlastamise valdkonnas;

53.  on seisukohal, et eritähelepanu tuleks pöörata konfliktide ennetamisele, ebastabiilsuse algpõhjuste käsitlemisele ja inimeste turvalisuse tagamisele; tunnistab, et vägivaldse konfliktiga seotud pikaajaliste ohtude vastu võetud varased ennetusmeetmed on tõhusamad, vähem aeganõudvad ja odavamad kui rahuvalveoperatsioonid; nõuab tungivalt, et EL võtaks poliitilise juhtrolli ennetavas diplomaatias ja konfliktide vahendamises; pooldab sellega seoses ELi konfliktide varajase hoiatamise süsteemi, Euroopa välisteenistuse vahendamise toetusrühma ja Euroopa rahuinstituudi rolli; nõuab, et täiendavalt arendataks ELi suutlikkust konfliktide ennetamisel ja vahendamisel; rõhutab, et naiste osalemine konfliktide lahendamise läbirääkimistes on ülioluline, et edendada naiste õigusi ja osalust, ning et see on esimene samm nende täielikuks kaasamiseks tulevastesse üleminekuprotsessidesse; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ning komisjonil suurendada vahendamise, dialoogi, lepitamise ja kriisile reageerimise läbiviimiseks eraldatud finants- ja haldusressursse; palub liikmesriikidel pidada rangelt kinni ELi ühises seisukohas relvaekspordi kohta kehtestatud normidest ning lõpetada relvakaubandus kolmandate riikidega, kes ei täida loetletud kriteeriume; nõuab tungivalt, et EL hoogustaks poliitilist dialoogi ja koostööd desarmeerimise, massihävitusrelvade leviku tõkestamise ja relvastuskontrolli valdkonnas;

54.  innustab tungivalt pidama Küprose taasühendamise küsimuses täiendavaid läbirääkimisi, et jõuda kiire ja eduka lahenduseni;

55.  usub, et Euroopa Liit ja selle liikmesriigid peavad töötama välja mõjusa välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika, milles arvestatakse riikide huve, kuid püütakse teha ka koostööd rahvusvaheliste partnerite, ÜRO, vabaühenduste, inimõiguste kaitsjate ja teistega ühiste mureküsimuste lahendamiseks ja selleks, et edendada kogu maailmas rahu, heaolu ja stabiilsust; rõhutab, et globaalsete ohtude ja probleemide käsitlemisel on vaja teha tihedat koostööd teiste globaalsete ja piirkondlike jõududega; rõhutab, et eriliselt tähtsad on Atlandi-ülesed suhted, mis rajanevad ühistel huvidel ja väärtustel; osutab asjaolule, et selliste strateegiliste partnerluste taaselustamine ning püüd vormida neist tõhus välispoliitika vahend peaks olema ELi jaoks esmatähtis ülesanne;

56.  on seisukohal, et EL peaks ajakohastama ja tõhustama oma diplomaatilisi pingutusi Aasias, muu hulgas ASEANiga, et aidata kaasa stabiilsuse ja julgeoleku suurendamisele konfliktipiirkondades, kus pinged on taas teravnenud, tehes tihedat koostööd oma partneritega selles piirkonnas ja järgides rahvusvahelist õigust, muu hulgas Lõuna-Hiina mere ja India Ookeani piirkonnas, ning et käsitleda inimõiguste ja õigusriigi põhimõtte kaitsmisega seotud probleeme; märgib, et ELil on vaja jätkuvalt toetada Hiina ja tema Lõuna-Hiina mere piirkonna naabrite, muu hulgas Vietnami, Taiwani ja Filipiinide vaheliste rahumeelsete suhete arendamist konstruktiivsete kahepoolsete ja kaasavate mitmepoolsete mehhanismide kaudu; usub, et rahvusvahelise korra struktuure ei saa tugevdada ega uuendada ilma Aasia ja eriti Hiina osavõtuta; rõhutab, et võttes arvesse Hiina ülemaailmseid eesmärke, peavad ELi ja Hiina suhted hõlmama enamat kui vaid majandussidemeid, et need muutuksid ulatuslikumaks ning et nende raames keskendutaks Hiina rollile ÜROs, Hiina mõjule selle naabruses toimuvatele piirkondlikele konfliktidele ning panusele ülemaailmsete probleemidega tegelemiseks;

57.  kutsub ELi üles mitte jätma täiesti kõrvale piirkondi, mis on praegu väiksema strateegilise tähtsusega, ent mis võivad omandada tulevikus taas keskse tähtsuse kas majanduslikust, inimlikust või sõjalisest seisukohast, nagu Kesk-Aasia, Sahara-tagune Aafrika või Arktika, ja millele teised juhtivad maailma riigid pööravad erilist tähelepanu;

58.  tuletab meelde Euroopa normatiivse jõu tähtsust ning nõuab ELi kultuuri- ja teadusdiplomaatia edasist tugevdamist, et vahendada Euroopa tugevaid jooni ja väärtusi üle meie piiride ning neid seal propageerida; juhib tähelepanu ka majandusdiplomaatia jõule, muu hulgas majandussanktsioonidele, kui ELi poliitika maksmapanemise vahendile;

59.  rõhutab parlamentaarse diplomaatia rolli poliitilise koostöö tugevdamisel ELi partneritega;

60.  rõhutab vajadust tugevdada liikmesriikide parlamentide osa ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamisel, muu hulgas tõhustades Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide koostööd ELi välis- ja julgeolekupoliitika küsimustes;

61.  rõhutab valitsusväliste osaliste ja kodanikuühiskonna organisatsioonide rolli diplomaatia osalistena ja ELi peamiste partneritena ning rõhutab neile antava ELi abi ja nendega suhete loomise olulisust;

62.  rõhutab vajadust kiirendada täiejõulise Euroopa diplomaatilise teenistuse konsolideerimist ning eelkõige vajadust tugevdada selle teenistuse valdkondlikku asjatundlikkust ning strateegilist poliitikaplaneerimist ja -prognoosimist, aga ka luurevaldkonda; peab oluliseks Euroopa välisteenistuse esindustele kriisipiirkondades konsulaarfunktsiooni lisamist ELi kodanike abistamiseks; rõhutab, et Euroopa välisteenistuses tuleb saavutada õiglane tasakaal liikmesriikidest lähetatud diplomaatide ja ELi ametnike vahel, seda ka juhtivatel ametikohtadel;

63.  rõhutab, et ELi välistegevuse jaoks eraldatud rahalised vahendid ei ole vastavuses meie ees seisvate probleemidega; nõuab sellega seoses, et mitmeaastase finantsraamistiku eelseisva läbivaatamise käigus suurendataks oluliselt IV rubriigi raames kasutatavaid ressursse;

64.  nõuab vastutuse ja läbipaistvuse suurendamist, eelkõige rahvusvaheliste lepingute sõlmimiseks peetavatel läbirääkimistel;

65.  peab väga kahetsusväärseks, et ELi ÜVJP eelarve suurus on vaid ligikaudu 320 miljonit eurot (0,2 % ELi eelarvest), ning nõuab rahavoogude paremat juhtimist selle eelarve täitmiseks; rõhutab, et 2016. aastaks ettenähtud eelarveassigneeringud on jäänud 2015. aasta tasemele ning pärast seda, kui Malis läbiviidava Euroopa Liidu ÜJKP missiooni (EUCAP Sahel Mali) julgeolekumeetmeteks kiideti heaks täiendavalt viis miljonit eurot ja Euroopa Liidu integreeritud piirihalduse abimissioonile Liibüas (EUBAM Libya) 10 miljonit eurot, oli 2016. aasta märtsi lõpus olemasolev varu 170 miljonit eurot; on mures olemasolevate vahendite vähesuse pärast, võttes arvesse kohustusi, mis tuleb täita 2016. aasta jooksul, kusjuures üksnes 2016. aastal lõppevate operatsioonide jätkamiseks on ette nähtud 169 miljoni euro suurune lisaeelarve;

66.  rõhutab kultuuri olulist rolli ELi välispoliitikas dialoogi ning vastastikuse mõistmise ja õppimise edendamisel; rõhutab, et sihipärase kultuuri- ja hariduspoliitikaga saab toetada ELi peamiseid välis- ja julgeolekupoliitika alaseid eesmärke ning panustada demokraatia, õigusriigi ja inimõiguste kaitse tugevdamisse; kinnitab, kui oluline on ekstremismi, radikaliseerumise ja tõrjutuse vastu võitlemisel kultuuride- ja religioonidevaheline dialoog; palub komisjonil ja Euroopa välisteenistusel võtta kultuuridiplomaatiat ja kultuuridevahelist dialoogi arvesse ELi välissuhete alastes vahendites ja ELi arengukavas; kutsub Euroopa välisteenistust ja ELi delegatsioone kogu maailmas üles määrama kultuuriatašee kõikidesse ELi esindustesse kolmandates partnerriikides; lisaks rõhutab hariduse olulist rolli kodakondsuse ja eri kultuuride tundmise edendamisel, paremate majanduslike väljavaadete loomisel ning tervise parandamisel; toetab komisjoni praeguseid jõupingutusi edendada teadus- ja uurimistegevuse valdkonnas koostööd kui ELi välissuhete pehme jõu vahendit; rõhutab, kuidas teadusvahetus saab aidata kaasa koalitsioonide moodustamisele ja konfliktide lahendamisele, eriti suhetes ELi naaberriikidega;

o
o   o

67.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule ja komisjonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0249.


ÜPP vahendid hinnavolatiilsuse vähendamiseks põllumajandusturgudel
PDF 186kWORD 56k
Euroopa Parlamendi 14. detsembri 2016. aasta resolutsioon ÜPP vahendite kohta hinnavolatiilsuse vähendamiseks põllumajandusturgudel (2016/2034(INI))
P8_TA(2016)0504A8-0339/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruseid (EL) nr 1305/2013, (EL) nr 1306/2013, (EL) nr 1307/2013 ja (EL) nr 1308/2013, millega on kindlaks määratud Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni 2016. aasta märtsis koostatud uuringut pealkirjaga „Ülevaade liikmesriikide poolt ajavahemikuks 2014–2020 ette nähtud riskijuhtimisvahenditest liikmesriikide ja ELi raames“,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit ning eelarvekomisjoni arvamust (A8-0339/2016),

A.  arvestades, et põllumajandusturge on alati iseloomustanud ebastabiilsus ja hinnavolatiilsus ning viimasel paaril aastal on sellest saanud nõudlust, pakkumist ja hindu puudutavate kiirelt üksteisele järgnenud šokkide tõttu struktuurne nähtus nii Euroopa kui ka maailma tasandil;

B.  arvestades, et põllumajanduses tuleb lahendada maailma rahvastiku kasvuga seotud suur probleem, kusjuures suur osa planeedi rahvastikust on alatoidetud ning tootmiserinevustest ja pakkumise ning nõudluse tasakaalustamatusest tulenev põllumajandusturgude volatiilsus suureneb jätkuvalt;

C.  arvestades, et kliimamuutus ja põllumajanduskahjurid avaldavad negatiivset mõju põllumajanduse tootmismahtudele ning kliimamuutuse ilmingud, nagu põud ja üleujutused, aitavad hinnavolatiilsusele kaasa;

D.  arvestades, et makromajanduslikud tingimused, sh struktuursed tegurid, nagu vahetuskursid, energia ja väetiste hinnad, intressimäärad ning spekuleerimine põllumajandusturgudel, võivad hinnavolatiilsust oluliselt mõjutada;

E.  arvestades, et väljaspool ELi võtavad peamised ülemaailmsed osalejad põllumajandusturgudel kasutusele poliitika, mille eesmärk on volatiilsust piirata, ning arvestades, et G20 põllumajandusministrid on samuti võtnud ülesandeks tegelda selle küsimusega jätkusuutliku arenguga seoses, võttes meetmeid põllumajandusliku tooraine hindade ülemäärasest volatiilsusest tingitud kahjuliku mõju vastu toiduga kindlustatusele;

F.  arvestades, et kõigil maailma piirkondadel on oma tootmismudelid ning erinevad keskkonna- ja loomade heaolu meetmed, millel võib olla tõsine mõju toodangu omahinnale, ning arvestades, et Euroopa põllumajandustootjad peaksid olema võimelised maailmaturul konkureerima;

G.  arvestades, et põllumajandustoodete hindade volatiilsust võivad süvendada poliitilised valikud, nagu kaubandusembargode kehtestamine;

H.  arvestades, et Euroopa Liidul puudub praegu turu volatiilsuse piiramiseks tõeline turvavõrk, mis on väga oluline takistav asjaolu põllumajandustootjatele ELi territooriumil töö jätkamiseks;

I.  arvestades, et turu avanemine viimastel aastakümnetel ja valikud, mis on viinud majanduse üleilmastumiseni, eriti WTO lepingute või kahepoolsete kaubanduslepingute mõjul, on võimaldanud turul sujuvamalt toimida, aga on aidanud kaasa ka hinnavolatiilsuse süvenemisele põllumajanduses;

J.  arvestades, et põllumajandustootjate tootmiskulud on kasvanud ja põllumajandusettevõtete võlad suurenenud, ning arvestades, et aastatel 2005–2010 kadus ELis 2,4 miljonit põllumajandusettevõtet, mis tõi kaasa paljude töökohtade kadumise maapiirkondades;

K.  arvestades, et põllumajandustoodete turud, kus saavad kokku pakkumine ja nõudlus, on olemuselt ebastabiilsed, ning arvestades, et finantstegurite olemasolu tavaliselt süvendab seda ebastabiilsust ning toiduainete ülemaailmse nõudluse ja põllumajandustoodete pakkumise piiratud elastsus aitab suurendada tegeliku või tajutud tasakaalustamatuse mõju turuosalistele, millel on mõnikord šokeeriv mõju põllumajandustoodete hindadele;

L.  arvestades, et liigne keskendumine finantstegevusele ülemaailmses majanduses ja sellega kaasnev spekuleerimine võib mõjutada põllumajandustoodete turge ning aidata kaasa hindade tasakaalustamatuse ja volatiilsuse suurendamisele, kusjuures põllumajanduslikku toorainet kasutatakse pelgalt finantsvarana; selline liigne keskendumine finantstegevusele võib olla laastava mõjuga ja eetiliselt taunitav, kui see seab ohtu maailma kõige vaesemate, kõige halvema toitumusega inimeste toiduga kindlustatuse, nagu 2008. aasta kohutavad näljaga seotud rahutused ilmekalt näitasid;

M.  arvestades, et Euroopa Liidul on kohustus aidata kaasa toiduga kindlustatusele Euroopas ning aidata parandada Euroopa põllumajandustoojate ja aednike konkurentsiolukorda maailmaturul;

N.  arvestades, et põllumajandussektor ja põllumajanduslik toidutööstus on ELi majanduse jaoks olulised ning neil on potentsiaal aidata kaasa jätkusuutlikule majanduskasvule;

O.  arvestades, et hinnavolatiilsus põhjustab tootjates ja tarbijates suurt ebakindlust, kusjuures esimesed näevad ohtu oma sissetulekutele ja investeerimissuutlikkusele ning sellest tulenevalt oma tegevuse pikaajalisele elujõulisusele, kui hinnad on madalad, samas võivad kõrged toiduainete hinnad ohustada tarbijate suutlikkust end toita ja omada juurdepääsu esmatarbekaupadele, mis omakorda viib kriisiolukordadeni;

P.  arvestades, et hinnavolatiilsus kahjustab põllumajanduslikku tootmist ja põllumajanduslikku toidutööstust, mis on kahjulik investeeringute, majanduskasvu ja tööhõive seisukohalt ning mis võib ka tõsiselt mõjutada tarbijate varustamist, toiduga kindlustatust ning ÜPP tõrgeteta toimimist;

Q.  arvestades, et hinnavolatiilsus mõjutab põllumajandustootjate suutlikkust investeerida ja luua töökohti, mis ei soodusta kaasajastamist, innovatsiooni, noori põllumajandustootjaid ega põlvkondade vahetumist;

R.  arvestades, et jätkusuutlikku põllumajandust kui kvaliteetse toidu allikat on võimalik tagada ainult siis, kui põllumajandustootjad saavad oma toodete eest piisavat tootjahinda, mis katab kõik jätkusuutliku tootmise kulud;

S.  arvestades, et seoses nn digipöördega võib Euroopa turgude suurem läbipaistvus ja õigeaegne juurdepääs teabele aidata koos muude vahenditega piirata turgude volatiilsust ja hinnavolatiilsust, kui ettevõtjatel on parem ja objektiivsem juurdepääs põllumajandusturgudel toimuvatele arengutele, mis aitab põllumajandustootjate sissetulekuid paremini kaitsta ja võidelda spekuleerimise vastu põllumajandusturgudel;

T.  arvestades, et 2013. aastal reformitud ÜPP maaelu arendamise poliitika sisaldab riskijuhtimisvahendeid, ning arvestades, et ainult 2 % II samba eelarvest ning 0,4 % ÜPP eelarvest kulutatakse praegu neile vahenditele;

Praegune olukord ja eesmärgid

1.  on seisukohal, et põllumajandustootjad seisavad järjest rohkem silmitsi hinnavolatiilsusega, millel on eri põhjuseid, nt põllumajandusturgude ebastabiilsus ja puudulikkus, globaliseerumine ning põllumajandusturgude keerukus, pakkumise suurem muutlikkus tulenevalt kliima ebastabiilsusest, suurematest terviseohtudest ja toidutarnete ebakindlast tasakaalust;

2.  peab vajalikuks võtta vastu mõjusam ja sidusam poliitika sihtotstarbeliste instrumentidega ELi ja riiklikul tasandil, et tagada multifunktsionaalne jätkusuutlik põllumajanduslik tootmine kogu liidus õiglaste ja tasuvate hindadega, vähendades eelkõige kahjulikku mõju neile ettevõtjatele, keda hinnavolatiilsus kõige enam mõjutab;

3.  märgib, et eri põllumajandussektorid on hinnavolatiilsusest erinevalt mõjutatud ning riiklike poliitikavahendite või mõju leevendamise strateegiate kalibreerimist tuleb kohandada iga sektori jaoks ja vastavalt põllumajandustootjate ees seisvatele tegelikele, praegustele ja tulevastele ohtudele;

4.  märgib, et sellal kui Euroopa Liit vähendab järk-järgult strateegilist toetust põllumajandusele, teevad tema konkurendid maailmaturul, eriti Ameerika Ühendriigid, Brasiilia ja Hiina, kättesaadavaks väga märkimisväärsed ja järjest suuremad avaliku sektori vahendid uute riskipoliitika mudelite väljatöötamiseks ja instrumentide loomiseks oma põllumajandustootjate kaitsmiseks hinnavolatiilsuse mõjude eest;

5.  juhib tähelepanu, et Euroopa Liit on ainus põllumajandusturul tegutseja, kelle põllumajanduspoliitika tugineb toodanguga sidumata toetusele, kusjuures aastate jooksul on vähendatud põllumajandusele antavat strateegilist toetust;

6.  märgib, et Ameerika Ühendriigid töötasid oma 2014. aasta põllumajandusseadusega (Farm Bill) välja konkreetsed kindlustuspoliitikad eri põllumajandussektorite jaoks;

7.  juhib tähelepanu, et ÜPP on viimaste aastakümnetega järjepidevalt arenenud ning selle peamised eesmärgid – tagada põllumajandustootjatele inimväärne elatustase ja võimaldada tarbijatele stabiilsed ja turvalised toidutarned taskukohaste hindadega – kehtivad endiselt;

8.  toonitab sellega seoses asjaolu, et ühine Euroopa poliitika on väga oluline sektori jaoks, mis vastutab toiduga kindlustatuse ja toiduohutuse tagamise eest ning millel on väga oluline roll loodusvarade kasutamisel ning maapiirkondade säästlikus majanduslikus ja keskkonnaalases arengus;

9.  toonitab koostoime tähtsust ÜPP ja muude ELi poliitikavaldkondade vahel;

10.  märgib, et ÜPP kõige viimaste reformidega on otsetoetused tootmisest peaaegu täielikult lahutatud, jätkatakse otsetoetuste lähendamist ning suuremas ulatuses on arvesse võetud ühiskondlikke, eriti keskkonnaalaseid küsimusi;

11.  võtab murega teadmiseks ÜPP vahendite vähendamise aastate jooksul, eriti nende vahendite osas, mis on eraldatud ühise turukorralduse meetmeteks, mis avab ÜPP renatsionaliseerimise väljavaate ja kahjustab õiglasi tingimusi ning võrdseid võimalusi ELi ühtsel turul;

12.  toonitab, et ELi põllumajandustootjate iga-aastased keskmised sissetulekud on viimase kümne aastaga kas jäänud samaks või isegi vähenenud, kusjuures tootmiskulud on jätkuvalt suurenenud, mistõttu on põllumajandusettevõtete arv oluliselt vähenenud, millega kaasneb paljude töökohtade kadumise oht maapiirkondades;

13.  on seisukohal, et komisjon peaks kasutama kogu tema käsutuses olevat ühise turukorraldusega seotud finantsvaru;

14.  peab kahetsusväärseks ühise turukorralduse vahendite väga aeglast rakendamismäära, selleks et vähendada hinnavolatiilsuse kahjulikku mõju ja tulla toime turuhäiretega;

15.  juhib tähelepanu asjaolule, et enamikku maaelu arenguprogrammide kohaselt võimaldatavatest riskijuhtimisvahenditest, usaldusfondidest, sissetuleku stabiliseerimise vahenditest ning kindlustusvahenditest kasutatakse ebaühtlaselt ja neid rahastatakse eelarvest väga piiratult;

16.  soovitab seetõttu tugevdada kehtivaid teise samba meetmeid, et suurendada Euroopa põllumajanduse konkurentsivõimet ning kaasata tootjaorganisatsioonid tihedalt rakendamisprotsessi;

17.  kutsub komisjoni üles põhjalikult analüüsima nii ÜPP II samba kohaselt kättesaadavate vahendite vähese kasutamise kui ka ühise turukorralduse ebapiisava rakendamise põhjuseid, et asjaomased sätted sellele vastavalt läbi vaadata;

18.  toonitab, kui oluline on säilitada praeguse ÜPP raames tootmisega sidumata otsetoetused koos ühtse pindalatoetuse kavaga, mis on kompensatsioon avalike teenuste eest ja oluline komponent põllumajandustootjate sissetuleku tagamisel ning neile teatava finantsstabiilsuse andmisel;

19.  toonitab siiski, et praegune paindlike ja mõjusate vahenditeta ÜPP ei ole nõuetekohaselt käsitlenud põllumajandustoodete turgude suuremat volatiilsust ega ole ka võimaldanud põllumajandustootjatel reageerida turusignaalidele ega töötada välja lahendusi hinnamuutustega toimetulekuks;

20.  kutsub komisjoni üles võtma kiireloomulisi meetmeid põllmajandussektori toetamiseks kõige äärepoolsemates, mägi- ja ebasoodsas olukorras olevates piirkondades, kus tootmise ja saagikoristuse ning toodete väljapoole tootmispiirkonda turustamisega seotud kulud on palju suuremad kui muudes piirkondades, ning esitama konkreetsed näitajad turvavõrgu meetmete kasutuselevõtuks nende piirkondade põllumajandusturgude jaoks;

21.  on seisukohal, et ELi sõltumatus toidu osas ja toiduga kindlustatus ning kodanike vajadustele vastava konkurentsivõimelise ja jätkusuutliku põllumajandussektori väljaarendamine kogu liidus peab jääma tulevase ÜPP strateegiliseks eesmärgiks ning esmajärjekorras tuleb tagada põllumajandustootjatele väärikas elatustase;

22.  on seisukohal, et elujõuline toidutööstus ei saa eksisteerida Euroopa põllumajandustootjateta, keda hinnavolatiilsus pidevalt mõjutab ja kes sõltuvad suuresti stabiilsetest turgudest ja hindadest ning piisavast riigipoolsest rahastamisest ja meetmetest põllumajandusettevõtete ja põllumajanduslike pereettevõtete konkurentsivõime säilitamiseks;

23.  toonitab sellega seoses, kui oluline on noorte põllumajandustootjate ja uustulnukate roll Euroopa põllumajanduse tuleviku tagamise seisukohalt;

Ettepanekud

Valdkondlik korraldus ja lepinguliste suhete süsteem

24.  on seisukohal, et toormetootjad on kõige nõrgem lüli toidutarneahelas, eriti arvestades järjest kontsentreeritumat ja suurt jaemüügisektorit nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil, ning neil peab olema lubatud ühineda nt kooperatiivides, tootjaorganisatsioonides või muudes sektoripõhistes liitudes;

25.  palub, et komisjon hõlbustaks lepinguliste suhete süsteemi kasutamist ja kohandaks selleks Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 42 kohaselt ELi konkurentsipoliitikat põllumajandussektori erivajadustele vastavalt, et kõigis liikmesriikides oleksid ühtsed eeskirjad ja nende täitmine oleks ühetaoline; on seisukohal, et ÜPP eesmärgid peavad olema jätkuvalt konkurentsieeskirjade suhtes ülimuslikud ning kõik algatused konkurentsiõiguse paremaks kohandamiseks põllumajandussektori eripäraga peaksid põhinema põllumajandustoodete ühise turukorralduse määrusel;

26.  toonitab, et tootjate läbirääkimispositsiooni toidutarneahelas tuleb tugevdada standardsete, läbipaistvate, tasakaalustatud ja kollektiivselt läbiräägitud lepingute abil, et põllumajandustootjatel oleks võimalik võidelda ebaõiglaste kaubandustavade vastu, tõsta oma konkurentsivõimet, suurendada sissetulekute stabiilsust, luua lisaväärtust ning investeerida innovatsiooni;

27.  palub komisjonil luua ELi õigusraamistiku, millega keelatakse toiduainete tarneahelas ebaausad kaubandustavad, mis võivad põhjustada hinnavolatiilsust põllumajandusturgudel;

28.  toonitab, et need lepingud peaksid olema piisavalt pikad ning neis tuleks kehtestada hinnad, makseperioodid ja muud põllumajandustoodete tarnetingimused;

29.  on seisukohal, et eri põllumajandussektorite põllumajandustootjatel peaks olema võimalik pidada lepingu tingimuste üle läbirääkimisi tootjaorganisatsioonide kaudu, mille suurus vastab nende tööstuskontsernide ja turustusühenduste suurusele, kellega nad läbirääkimisi peavad;

30.  märgib, et võimalused, mida pakuvad pikemaajalised integreeritud tarneahela lepingud, forvardlepingud, kindla marginaaliga lepingud ja võimalus kinnistada tootmiskulusid kajastavad hinnad kindlaksmääratud ajavahemikuks, võiksid olla tootjatele vahendiks, mille abil ohjata volatiilsuse mõju oma kasumimarginaalidele;

31.  usub, et uute instrumentide kasutamise võimalus peaks olema kättesaadav ka lepingulistes suhetes ning et samuti tuleb kättesaadavaks teha lepingute vahendamise vahendid;

32.  märgib, et tootmisharude vahelised organisatsioonid suurendavad usaldust ja arutelu eri sidusrühmade (tootjad, töötlejad ja turustajad) vahel ning lihtsusavad lisaväärtuse loomist ühisalgatuste kaudu, mis aitavad põllumajandustootjatel mõista turge ja tootmist paremini, edendavad häid tavasid ja turu läbipaistvust, prognoosivad tootmispotentsiaali, aitavad parandada pakkumise juhtimist ning koostada standardlepinguid, mis on kooskõlas ELi õigusnormidega;

33.  kutsub komisjoni üles julgustama ELi tasandi tootmisharudevahelisi organisatsioone kaitsma ühiselt tootjate huve kõige rohkem piiriülestele turgudele suunatud sektorites, nt puu- ja köögiviljasektoris;

34.  tunnustab Euroopa ühistute pingutusi tootjate ühendamisel ning abistamisel nende positsiooni parandamiseks väärtusahelas ning usub, et neid tuleb julgustada mängima suuremat rolli põllumajanduses, millega leevendatakse ülemäärase turuvolatiilsuse mõju;

Riskijuhtimisvahendid

35.  soovitab kliima-, tervise- ja majandusriski juhtimise vahendeid, eelkõige põllumajandustoodangu eri liiki riskikindlustusvahendeid, sissetuleku stabiliseerimise vahendeid, individuaalsete eraldiste mehhanisme ja usaldusfonde turupõhise ÜPP raames edasi arendada, et piirata hinnavolatiilsuse mõju ja soodustada tulevikku vaatavat põllumajandusettevõtete juhtimist;

36.  kutsub komisjoni üles soodustama parimate tavade vahetamist liikmesriikide vahel ja töötama välja uued vahendid, mis peaksid olema mitte ainult õiglased, mõjusad ja paindlikud, vaid ka mõistliku hinnaga ja põllumajandustootjatele kättesaadavad, et hoida ära ja juhtida hinnavolatiilsusega seotud riske ja panna alus ÜPP tulevaste reformide arutamiseks;

37.  toonitab, et need vahendid, mida hakatakse kasutama koos otsetoetuste süsteemiga, peavad olema tagatud piisavate ressurssidega, et suurendada põllumajandustootmise vastupanuvõimet ja vähendada seejuures vajadust tagantjärele kriisiohjamise järele;

38.  on seisukohal, et valdkondlikult hallatavad põllumajandustootjate algatusel loodud usaldusfondid võivad teataval määral stabiliseerida põllumajandustootjate sissetulekuid, kui nende toodete kasumimarginaalid kõiguvad;

39.  on ka seisukohal, et need usaldusfondid ei peaks asendama liidu antavat toetust ja neid tuleks kombineerida riikliku toetusega;

40.  kutsub ühtlasi komisjoni üles olema algataja ja pakkuma stiimuleid selliste fondide asutamiseks, tagades seejuures, et kõikide uute riskijuhtimissüsteemide puhul tuleb austada ja vajaduse korral täiendada liikmesriikide tasandil vastu võetud kindlustussüsteeme;

41.  on seisukohal, et hinnavolatiilsust saab ohjata ka riiklikul tasandil, ning kutsub liikmesriike üles võtma oma maksueeskirjades arvesse turu volatiilsust, võimaldades põllumajandustootjatel luua individuaalseid eraldiste mehhanisme, mis võiksid olla maksuvabad;

42.  on seisukohal, et põllumajandustootjad, eriti oma majapidamisse investeerinud tootjad, on majanduslikult kõige kaitsetumate turgudel osalejate hulgas;

43.  on ühtlasi seisukohal, et investeeringute kaotamise ennetamiseks tuleks luua ÜPP vahendid, nagu mõjus abi rahavoogude osas või kohustuslik ettevaatusvaru;

44.  toonitab asjaolu, et põllumajandusettevõtted saavad endale lubada innovatsiooni vaid siis, kui kapitalikulud on madalad ja teatav likviidsuse tase on kättesaadav; rõhutab sellega seoses, et stabiilne sissetulek on üks eeltingimusi, mis võimaldab põllumajandustootjatel laenu saada;

45.  märgib, et pangandussektori tegevusel on tootjatele terav mõju ning põllumajandustootjate kasvavad võlad lisavad sektorile volatiilsuse ajal koormust;

46.  toonitab, kui oluline on teavitada põllumajandustootjaid paremini Euroopa Investeerimispanga kesksest rollist maapiirkondade majanduse toetamisel ja arendamisel ning sellest, kuidas kasutada innovatiivseid rahastamisvahendeid;

47.  on seisukohal, et parem teave põllumajanduslike majapidamiste kaasajastamise, jätkusuutlikkuse ja konkurentsivõimelisuse kohta tuleb teha põllumajandustootjatele ja põllumajandustootjate organisatsioonidele kättesaadavaks ning samas tuleb korraldada koolituskursusi riskiohjamise, turuandmete, marginaalide ja volatiilsuse kohta;

48.  kutsub komisjoni üles võtma tihedas koostöös riiklike asutuste ja põllumajandusorganisatsioonidega vastu teadlikkuse tõstmise kava II samba ja ühise turukorralduse raames kättesaadavate riskiohjamisvahendite kohta;

49.  kutsub liikmesriike ja kohalikke asutusi üles tugevdama oma põllumajandushariduse ja kutsekoolituse kavades eespool nimetatud aspekte;

50.  usub, et üks võimalus turgude stabiliseerimiseks ja hinnavolatiilsuse vähendamiseks on tagada nõudluse ja pakkumise parem tasakaal;

Põllumajandusturg ja hinnavaatluskeskused

51.  on seisukohal, et põllumajandusturud peavad olema läbipaistvad, mida on peamiselt võimalik saavutada sellega, kui teha hindu ja kulusid puudutava olemasoleva teabe avaldamine ajakohasemaks, kergesti kättesaadavaks ja kõigile tarneahela sidusrühmadele (tootmisest turustamiseni) kasulikuks, piirates seeläbi hindadega spekuleerimist ja hinnavolatiilsust;

52.  märgib siiski, et hindade läbipaistvus iseenesest ei aita parandada põllumajandustootjate vastupidavust hinnavolatiilsusele ega lahenda struktuurseid puudusi turukorralduses, nt pakkumise ja nõudluse tasakaalustamatust;

53.  julgustab koostama üleeuroopalist kaarti, mis näitaks reaalajas põllumajandustoodete kättesaadavust;

54.  väljendab heameelt täiendavate turuseirevahendite laiendamise üle muudesse sektoritesse;

55.  toonitab, kui olulise eelise annab põllumajandustootjatele kõigi teiste sidusrühmadega lepingute üle läbirääkimiste pidamisel teadlikkus hindade kujunemisest ja hinnaliikumistest ning pakkumise suundumustest;

56.  soovitab luua Euroopa põllumajandustoodete hindade vaatluskeskused, mis kataksid kogu ahela tootjahindadest lõpliku müügihinnani, et põllumajandusturge jätkuvalt segmentide kaupa analüüsida;

57.  soovitab kaasata majandusala sidusrühmad, tehes vastavalt asjaomaste sektorite eri vajadustele üks või kaks korda kuus kättesaadavaks hinnaliikumisi ning lühiajalisi ja keskmise perioodi prognoose kajastavad ajakohased ja asjakohased andmed;

58.  nõuab tungivalt, et komisjon annaks vaatluskeskuste käsutusse vajalikud vahendid, et neil oleks võimalik anda soovitusi ja mitte pelgalt tegelda häirete seirega;

Kriiside ennetamise ja ohjamise vahendid

59.  on seisukohal, et traditsioonilised ÜPP kriisiohjamisvahendid (riiklik sekkumine ja eraladustamine) ei ole globaliseerunud majanduses piisavalt mõjusad;

60.  kutsub seetõttu komisjoni üles töötama välja avaliku ja erasektori vahendid, mida saab omavahel kombineerida ja/või üksteisega täiendada, millega kaasneb sihtotstarbeline siduv varajase hoiatamise mehhanism, et tagada turgude nõuetekohane toimimine ja seista vastu turukriisidele;

61.  on seisukohal, et komisjon peaks kasutama kriiside vastu võitlemiseks kõiki tema käsutuses olevaid ühise turukorralduse vahendeid;

62.  väljendab kahetsust kriisireservi vähese kasutamise üle, mis tuleneb peamiselt eelarve-eeskirjadest, eriti aastasuse põhimõttest, ning komisjoni kaalutlusõigusest rahaliste vahendite reservist vabastamisel;

63.  nõuab seetõttu kriisireservi arvamist ÜPP eelarvest välja ja selle kasutamist kriisiohjevahendite rahastamisallikana;

64.  käsitleb vastutsüklilisi meetmeid kriiside ennetamise ja ohjamise vahendina koos riskijuhtimise vahenditega, mille kaudu EL saab sekkuda põllumajandusturgudel vääramatust jõust tingitud kriiside korral, et hoida ära suuri hinnakärpeid;

65.  kutsub komisjoni üles uurima, kuidas töötada välja mehhanismid hinnavolatiilsusest tulenevate kriiside ennetamiseks ja nende vastu võitlemiseks vastutsükilisi abivahendeid kasutades, ning võimaldama aasteelarves suuremat paindlikkust mitmeaastase rahastamispaketi raames, et vastutsüklilisi abivahendeid arvesse võtta;

o
o   o

66.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

Õigusalane teave