Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2017/2564(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :

Esitatud tekstid :

RC-B8-0150/2017

Arutelud :

Hääletused :

PV 16/02/2017 - 6.2

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2017)0044

Vastuvõetud tekstid
PDF 173kWORD 52k
Neljapäev, 16. veebruar 2017 - Strasbourg Lõplik väljaanne
Hukkamised Kuveidis ja Bahreinis
P8_TA(2017)0044RC-B8-0150/2017

Euroopa Parlamendi 16. veebruari 2017. aasta resolutsioon hukkamiste kohta Kuveidis ja Bahreinis (2017/2564(RSP))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Bahreini kohta, eriti 4. veebruari 2016. aasta resolutsiooni Mohammed Ramadani juhtumi kohta(1), 7. juuli 2016. aasta resolutsiooni Bahreini kohta(2) ja 8. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni surmanuhtluse kohta(3),

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini pressiesindaja 15. jaanuari 2017. aasta avaldust Bahreinis toime pandud hukkamiste kohta ja 25. jaanuari 2017. aasta avaldust hiljutiste hukkamiste kohta Kuveidi Riigis,

–  võttes arvesse 10. oktoobri 2015. aasta ühisavaldust, mille tegid ELi nimel komisjoni asepresident ja kõrge esindaja Federica Mogherini ning Euroopa Nõukogu peasekretär Thorbjørn Jagland Euroopa ja ülemaailmse surmanuhtluse vastu võitlemise päeva puhul,

–  võttes arvesse 25. jaanuari 2017. aasta avaldust, mille tegid ÜRO eriraportöör kohtuväliste, kiirkorras toimuvate ja omavoliliste hukkamiste alal Agnes Callamard ning ÜRO eriraportöör piinamise ning muu julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise alal Nils Melzer ning milles nõuti tungivalt, et Bahreini valitsus lõpetaks hukkamised, samuti ÜRO inimõiguste ülemvoliniku pressiesindaja Rupert Colville’i 17. jaanuari 2017. aasta avaldust Bahreini kohta,

–  võttes arvesse ELi suuniseid surmanuhtluse, piinamise, sõnavabaduse ja inimõiguste kaitsjate kohta,

–  võttes arvesse ELi uut inimõiguste strateegilist raamistikku ja tegevuskava, mille eesmärk on seada inimõiguste kaitse ja seire kõigi ELi poliitikavaldkondade keskmesse,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklit 2 ning selle protokolle nr 6 ja 13,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 1 ja 2,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning Pärsia lahe Araabia riikide koostöönõukogu (GCC) riikide 1988. aasta koostöölepingut,

–  võttes arvesse ELi ja GCC 25. ühisnõukogu ja ministrite kohtumist 18. juulil 2016,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsioone surmanuhtluse kasutamise suhtes moratooriumi kehtestamise kohta, eriti 18. detsembri 2014. aasta resolutsiooni ja kõige hiljutisemat, 19. detsembri 2016. aasta resolutsiooni,

–  võttes arvesse piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast konventsiooni, lapse õiguste konventsiooni ning inimõiguste Araabia hartat, mille kõigiga Kuveit ja Bahrein on ühinenud,

–  võttes arvesse ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu 25. mai 1984. aasta resolutsiooniga 1984/50 heaks kiidetud kaitsemeetmeid surmamõistetute õiguste kaitse tagamiseks,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste komitee 11. augusti 2016. aasta kokkuvõtlikke märkusi Kuveidi kolmanda perioodilise aruande kohta,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni, eriti selle artiklit 15,

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, eriti selle artiklit 18 ja teist fakultatiivprotokolli surmanuhtluse kohta, ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurilalaste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse ÜRO 1954. aasta kodakondsuseta isikute seisundi konventsiooni ja 1961. aasta kodakondsusetuse vähendamise konventsiooni,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo (OHCHR) andmetel on rohkem kui 160 ÜRO liikmesriiki, millel on erisugused õigussüsteemid, traditsioonid, kultuur ja usuline taust, surmanuhtluse kas kaotanud või nad ei vii seda täide;

B.  arvestades, et 25. jaanuaril 2017 hukkasid Kuveidi ametivõimud seitse inimest, sealhulgas ühe kuningliku perekonna liikme: Mohammad Shahed Mohammad Sanwar Hussain, Jakatia Midon Pawa, Amakeel Ooko Mikunin, Nasra Youseff Mohammad al-Anzi, Sayed Radhi Jumaa, Sameer Taha Abdulmajed Abduljaleel ja Faisal Abdullah Jaber Al Sabah, kellest enamik olid süüdi mõistetud mõrvas; arvestades, et vangidest viis olid välisriigi kodanikud (kaks Egiptusest, üks Bangladeshist, üks Filipiinidelt ja üks Etioopiast) ning neist kolm olid naised; arvestades, et need hukkamised olid riigis esimesed alates 2013. aastast, mil Kuveidi ametivõimud hukkasid pärast kuueaastast moratooriumit viis inimest;

C.  arvestades, et Pärsia lahe inimõiguste keskus ja teised inimõigusorganisatsioonid on dokumenteerinud nõuetekohase menetluse rikkumisi Kuveidi kriminaalõigussüsteemis, mis vähendas süüdistatavate jaoks võimalust, et nende suhtes kohaldatakse õiglast kohtumenetlust; arvestades, et eriti haavatavad on välismaalasest koduabilised, kuna neil puudub sotsiaal- ja õiguskaitse;

D.  arvestades, et 15. jaanuaril 2017 hukati Bahreinis mahalaskmise teel Ali Al-Singace, Abbas Al-Samea ja Sami Mushaima, millega lõpetati kuueaastane moratoorium;

E.  arvestades, et OHCHRi andmetel rikuti hukkamistega tõsiselt õiglase kohtumenetluse norme; arvestades, et neid kolme meest süüdistati Manamas 2014. aastal toimunud pommirünnakus, milles hukkus mitu inimest, sealhulgas kolm politseinikku; arvestades samas, et kõiki kolme väidetavalt piinati ülestunnistuse saamiseks, mida kasutati hiljem esmase tõendina nende süüdimõistmiseks; arvestades, et neilt võeti ära kodakondsus, neil keelati advokaadi kasutamine ja nad hukati vähem kui nädal pärast kohtuotsust, ilma nende perekondi eelnevalt teavitamata ja ilma võimaluseta paluda armuandmist;

F.  arvestades, et ÜRO eriraportöör kohtuväliste, kiirkorras toimuvate ja omavoliliste hukkamiste alal nimetas neid hukkamisi „kohtuvälisteks tapmisteks“, lähtudes sellest, et ühelegi kolmest ei võimaldatud õiglase kohtumenetlusega seotud õigusi, mis on sätestatud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklis 14;

G.  arvestades, et OHCHR märkis, et on hukkamistest „šokeeritud “ ja et on „tõsiseid kahtlusi“, kas mehi koheldi õiglase kohtumenetluse kohaselt;

H.  arvestades, et Bahreinis on surma mõistetud veel kaks meest, Mohammad Ramadan ja Hussein Moussa; arvestades, et mõlema mehe väitel neid piinati surmanuhtlusega karistatavate kuritegude kohta vale ülestunnistuse saamiseks ning nad võidakse igal ajal hukata;

I.  arvestades, et Bahreini ja Taani kodanik Abdulhadi al-Khawaja, Pärsia lahe ja inimõiguste keskuse asutajadirektor, samuti Khalil Al Halwachi, varem Rootsis elanud matemaatikaõpetaja, on endiselt vangis oma arvamuse rahumeelse väljendamisega seotud süüdistuste tõttu;

1.  mõistab sügavalt hukka Kuveidi ja Bahreini otsuse surmanuhtlus taas kasutusele võtta; kordab, et mõistab surmanuhtluse kasutamise hukka, ning toetab kindlalt surmanuhtlusele moratooriumi kehtestamist kui sammu surmanuhtluse kaotamise suunas;

2.  kutsub Tema Majesteeti Bahreini šeiki Hamad bin Isa Al Khalifat üles peatama Mohamed Ramadani ja Hussein Moosa hukkamise protsessi ning Bahreini ametivõime korraldama uut kohtumenetlust kooskõlas rahvusvaheliste standarditega; tuletab meelde, et kõiki väiteid menetluse ajal toime pandud inimõiguste rikkumiste kohta tuleb nõuetekohaselt uurida;

3.  rõhutab, et lapse õiguste konventsioon ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt keelavad sõnaselgelt surmanuhtluse kuritegude eest, mille on toime pannud nooremad kui 18-aastased isikud;

4.  kutsub Kuveidi ja Bahreini valitsusi üles esitama ÜRO eriraportöörile piinamise ning muu julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise alal viivitamatu ja avatud kutse kõnealuste riikide külastamiseks ning võimaldama talle piiranguteta juurdepääsu kinnipeetavatele ja kõikidele kinnipidamiskohtadele;

5.  tuletab meelde, et EL on surmanuhtluse vastu ning peab seda julmaks ja ebainimlikuks karistuseks, mis ei toimi hirmutusvahendina kuritegeliku käitumise ärahoidmiseks ja on vea korral pöördumatu;

6.  kutsub Kuveiti ja Bahreini üles allkirjastama ja ratifitseerima kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti teist fakultatiivprotokolli, mille eesmärk on surmanuhtlus kaotada;

7.  nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid jätkaksid võitlust surmanuhtluse kasutamise vastu; nõuab tungivalt, et Bahrein ja Kuveit järgiksid rahvusvahelisi miinimumnõudeid ning vähendaksid surmanuhtluse kohaldamisala ja kasutamist; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus jääks valvsaks suundumuste suhtes neis kahes riigis ja kogu Pärsia lahe piirkonnas ning kasutaks kõiki tema käsutuses olevaid mõjutusvahendeid;

8.  kinnitab, et kolmandates riikides tegutsevate Euroopa ettevõtete tegevus peab vastama täielikult rahvusvahelistele inimõiguste normidele; mõistab teravalt hukka inimõiguste rikkumiseks kasutatavate relvade ja tehnoloogiaga kauplemist käsitlevad lepingud;

9.  kutsub Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles sekkuma ning paluma Bahreini valitsusel vabastada Nabeel Rajab ja kõik teised, keda hoitakse kinni üksnes sõna- ja kogunemisvabaduse rahumeelse kasutamise pärast, ning nõudma tungivalt, et Bahreini valitsus lõpetaks ülemäärase jõu kasutamise meeleavaldajate vastu ja meelevaldsed kodakondsuse äravõtmised;

10.  nõuab Abdulhadi al-Khawaja ja Khalil Al Halwachi vabastamist;

11.  kutsub Bahreini valitsust üles rakendama täielikult Bahreini sõltumatu uurimiskomisjoni (BICI) aruande, inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise ja riikliku inimõiguste instituudi soovitusi; julgustab veelgi reformipüüdlusi Kuveidis;

12.  kutsub Bahreini ametivõime üles korraldama rahvusliku konsensuse dialoogi, et saavutada kestev ja kaasav rahvuslik leppimine ning jätkusuutlik poliitiline lahendus kriisile; märgib, et jätkusuutlikus poliitilises protsessis peaks saama vabalt väljendada õiguspärast ja rahumeelset kriitikat;

13.  võtab teadmiseks Bahreinis aset leidvad protestid, millega tähistatakse 2011. aasta ülestõusu kuuendat aastapäeva; kutsub Bahreini ametivõime üles tagama, et julgeolekujõud järgiksid täielikult rahumeelsete protestijate õigusi ning hoiduksid ülemäärasest jõu kasutamisest, meelevaldsest kinnipidamisest, piinamisest ja muudest inimõigusi rikkuvatest tegudest;

14.  julgustab dialoogi ning kahe- ja mitmepoolseid algatusi Euroopa Liidu, selle liikmesriikide ja Pärsia lahe riikide, sealhulgas Kuveidi ja Bahreini vahel inimõigustega seotud küsimustes, samuti muudes vastastikust huvi pakkuvates valdkondades; kutsub Euroopa välisteenistust ning komisjoni asepresidenti ja kõrget esindajat Federica Mogherinit üles nõudma, et loodaks ametlik inimõigustealane dialoog Kuveidi ja Bahreini ametivõimudega vastavalt inimõigustealaseid dialooge käsitlevatele ELi suunistele;

15.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Bahreini Kuningriigi valitsusele ja parlamendile, Kuveidi Riigi valitsusele ja parlamendile ning Pärsia lahe koostöönõukogu liikmetele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0044.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0315.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0348.

Õigusalane teave