Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Neljapäev, 2. veebruar 2017 - BrüsselLõplik väljaanne
Integreeritud lähenemisviis spordipoliitikale: hea juhtimistava, kättesaadavus ja ausameelsus
 Lapsendamiste piiriülesed aspektid
 ELi ning Colombia ja Peruu vahelise kaubanduslepingu kahepoolne kaitseklausel ja banaane käsitlev stabiilsusmehhanism ***I
 Välispüügilaevastike jätkusuutlik majandamine ***I
 Kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud: Gruusia ***I
 Õigusriigi kriis Kongo Demoraatlikus Vabariigis ja Gabonis
 Programmi „Erasmus+“ rakendamine

Integreeritud lähenemisviis spordipoliitikale: hea juhtimistava, kättesaadavus ja ausameelsus
PDF 287kWORD 64k
Euroopa Parlamendi 2. veebruari 2017. aasta resolutsioon head juhtimistava, kättesaadavust ja ausameelsust hõlmava integreeritud lähenemisviisi kohta spordipoliitikale (2016/2143(INI))
P8_TA(2017)0012A8-0381/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklit 165, milles määratletakse ELi spordipoliitika eesmärgid,

–  võttes arvesse komisjoni 18. jaanuari 2011. aasta teatist „Euroopa mõõtme arendamine spordis“ (COM(2011)0012),

–  võttes arvesse ELi hea juhtimistava eksperdirühma 2013. aasta oktoobri aruannet „Principles of Good Governance in Sport in the EU“ („Spordivaldkonna hea juhtimistava põhimõtted ELis“),

–   võttes arvesse rohujuure tasandi spordi kõrgetasemelise töörühma 2016. aasta juuni aruannet „Grassroots Sport – Shaping Europe“ („Rohujuure tasandi sport Euroopas“),

–   võttes arvesse kõrgetasemelise töörühma 2016. aasta juuni aruannet spordidiplomaatia kohta,

–   võttes arvesse programmi „Erasmus+“, mille eesmärk on tegeleda spordi ausameelsust ähvardavate piiriüleste ohtudega, edendada ja toetada head juhtimistava spordis, sportlaste topeltkarjääri ja vabatahtlikku tegevust spordis koos sotsiaalse kaasamise ja võrdsete võimalustega,

–  võttes arvesse komisjoni valget raamatut spordi kohta (COM(2007)0391),

–  võttes arvesse oma 11. juuni 2015. aasta resolutsiooni FIFA kõrgeid ametnikke puudutavate korruptsioonijuhtumite hiljutise paljastamise kohta(1),

–  võttes arvesse oma 23. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu ning soovituste kohta meetmete võtmiseks ja algatuste tegemiseks(2),

–  võttes arvesse oma 10. septembri 2013. aasta resolutsiooni interneti hasartmängude kohta siseturul(3),

–  võttes arvesse oma 14. märtsi 2013. aasta resolutsiooni võistluste tulemuste kokkuleppimise ja korruptsiooni kohta spordis(4),

–  võttes arvesse oma 2. veebruari 2012. aasta resolutsiooni Euroopa mõõtme kohta spordis(5),

–  võttes arvesse oma 8. mai 2008. aasta resolutsiooni spordi valge raamatu kohta(6),

–  võttes arvesse oma 29. märtsi 2007. aasta resolutsiooni profijalgpalli tuleviku kohta Euroopas(7),

–   võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni mängijate esindajate kohta spordis(8),

–   võttes arvesse oma 21. novembri 2013. aasta resolutsiooni „Katar: võõrtöötajate olukord“(9),

–   võttes arvesse oma 19. jaanuari 2016. aasta resolutsiooni kultuuridevahelise dialoogi, kultuurilise mitmekesisuse ja hariduse rolli kohta ELi põhiväärtuste edendamisel(10),

–  võttes arvesse nõukogu 31. mai 2016. aasta järeldusi eetika, läbipaistvuse ja hea juhtimistava tõhustamise kohta suurtel spordiüritustel,

–  võttes arvesse nõukogu 26. mai 2015. aasta järeldusi, mis käsitlevad rohujuure tasandi spordi rolli maksimeerimist valdkonnaüleste oskuste arendamisel, eelkõige noorte seas,

–  võttes arvesse nõukogu 21. mai 2014. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu spordialase töökava (2014–2017) kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 26. novembri 2013. aasta järeldusi spordi panuse kohta ELi majandusse ning eeskätt noorte töötuse vastasesse võitlusse ja sotsiaalsesse kaasatusse,

–  võttes arvesse nõukogu 25. novembri 2013. aasta soovitust tervist tugevdava kehalise aktiivsuse sektoritevahelise edendamise kohta;

–  võttes arvesse nõukogu 18. novembri 2010. aasta järeldusi spordi rolli kohta aktiivse sotsiaalse kaasamise aluse ja edasiviijana,(11)

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu 3. juuli 2016. aasta konventsiooni integreeritud lähenemisviisi kohta jalgpallivõistluste ja teiste spordisündmustega seotud ohutusele, julgeolekule ning teenustele,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu 18. septembri 2014. aasta spordivõistlustega manipuleerimise vastast konventsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa Kohtu ja Euroopa Liidu Üldkohtu ning komisjoni spordi, kihlvedude ja hasartmängudega seotud küsimustes tehtud otsuseid,

–  võttes arvesse ülemaailmset säästva arengu tegevuskava aastani 2030,

–  võttes arvesse ELi toimimise lepingu artiklit 6,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit (A8-0381/2016),

A.  arvestades, et Lissaboni lepingu jõustumisega aastal 2009 omandas Euroopa Liit eripädevuse spordi alal, et töötada välja ja rakendada ELi kooskõlastatud spordipoliitikat, mida toetatakse eraldi eelarverealt, ning arendada spordivaldkonnas koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega, võttes arvesse spordi eripära ja austades sporti reguleerivate struktuuride sõltumatust;

B.  arvestades, et spordil on oluline roll miljonite ELi kodanike elus, arvestades, et harrastus- ja profispordi näol ei ole küsimus ainult sportlikes võimetes, spordisaavutustes ja võitlustes, vaid need annavad ELi majandusse ja ühiskonda ka sotsiaalse, haridusliku, majandusliku, kultuurilise ja inimesi ühendava panuse, samuti toetavad need ELi strateegilisi eesmärke ja sotsiaalseid väärtusi;

C.  arvestades, et sport on ELi majanduses oluline ja kiiresti kasvav sektor, mis annab väärtusliku panuse majanduskasvu, töökohade loomisse ja ühiskonda, muu hulgas kohalikul tasandil, kusjuures selle lisaväärtus ja tööhõivealane mõju ületavad keskmist kasvumäära; arvestades, et spordiga seotud tööhõive on olnud hinnanguliselt 3,51 % kogu ELi tööhõivest ja spordiga seotud kogulisandväärtus 294 miljardit eurot (2,98 % ELi kogulisandväärtusest);

D.  arvestades, et sport ei ole mitte ainult kasvav majanduslik reaalsus, vaid ka sotsiaalne nähtus, mis annab olulise panuse Euroopa Liidu strateegilistesse eesmärkidesse ja sotsiaalsetesse väärtustesse, nagu sallivus, solidaarsus, heaolu, rahu, inimõiguste austamine ning rahvaste ja kultuuride vaheline mõistmine;

E.  arvestades, et spordiga tegelemine aitab kaasa paremale elukvaliteedile, aitab ära hoida haigusi ning etendab olulist rolli isikliku arengu ja tervisliku seisundi tugevdamisel;

F.  arvestades, et elukutseliste sportlaste puhul on oluline järgida töötaja põhiõigusi;

G.  arvestades, et sport aitab kaasa ka inimeste lõimumisele ning ületab rassi, usu ja rahvuse piire;

H.  arvestades, et spordieetika on äärmiselt oluline selleks, et edendada spordi usaldusväärsust ja köitvust;

I.  arvestades, et spordil on eriline iseloom, mis põhineb vabatahtlikel struktuuridel, ning see on spordi hariduslike ja ühiskondlike funktsioonide eeltingimuseks;

J.  arvestades, et hiljutised Euroopa ja rahvusvahelise tasandi spordi ja spordiorganisatsioonide korruptsiooniskandaalid on rikkunud spordi mainet ning toonud kaasa pahameele ja tõstatanud küsimusi seoses vajadusega viia läbi spordi juhtorganite ja spordiorganisatsioonide tõeline ja struktuurne reform, võttes samal ajal arvesse suuri erinevusi Euroopa riikide spordistruktuuride vahel ja seda, et spordiorganisatsioonid on oma olemuselt suuresti isereguleeruvad;

K.  arvestades, et profisport ja rohujuure tasandi sport on keskse tähtsusega ülemaailmses rahu, inimõiguste austamise ja solidaarsuse edendamises, need toovad ühiskonnale majanduslikku ja tervisealast kasu ning neil on märkimisväärne osatähtsus hariduslike ja kultuuriliste põhiväärtuste esile toomises, samuti sotsiaalse kaasatuse edendamisel;

L.  arvestades, et hea juhtimistava spordis peaks austama spordi sobivat reguleerimist läbi tulemusliku, läbipaistva, eetilise, demokraatliku ja kaasava juhtimise, protsesside ja struktuuride koos sidusrühmade osalemisega;

M.  arvestades, et spordiorganisatsioonid vastutavad kõrgete juhtimis- ja ausameelsusnormide tagamise eest ning nad peaksid neid norme veelgi kergitama ja neid igas olukorras järgima, et taastada kodanike usaldus ja suurendada üldsuse usaldust spordi positiivse väärtuse vastu;

N.  arvestades, et tasakaalustatud poliitika, mille eesmärk on suurendada rahalist läbipaistvust, stabiilsust ja usaldusväärsust spordis, aitavad parandada finants- ja juhtimisstandardeid;

O.  arvestades, et Euroopa organiseeritud spordimudel põhineb territoriaalsuse ja riiklikkuse põhimõttel, mille kohaselt on ühe spordiala kohta üks alaliit, ning tipp- ja rohujuure tasandi spordi vahelistel solidaarsusmehhanismidel, nagu ka kõrgemasse või madalamasse liigasse üleviimisel, avatud võistlustel ja raha ümberjaotamisel;

P.  arvestades, et on eriti tähtis tunnustada põhimõtet, mille kohaselt iga spordiala kohta on üks alaliit, see lähtub spordi sotsiaalsest tähtsusest ning on parim viis, kuidas kaitsta spordi huve ja seda kasu, mida sport toob ühiskonnale;

Q.  arvestades, et kõigil sidusrühmadel on õigus ja vajadus nõuda, et võistlemine ja võitja selgitamine igal spordivõistlusel toimuks kooskõlas rahvusvaheliselt tunnustatud mängureeglitega;

R.  arvestades, et sporditribunalidel on keskne roll selles, et tagada mängureeglite universaalsus, õigus õiglasele kohtupidamisele spordiga seotud vaidluste puhul ning hea juhtimistava, kuna sporditribunalid kujutavad endast kõige sobivamat spordivaidluste lahendamise viisi kooskõlas peamiste ELi menetluslike õigustega;

S.  arvestades, et spordisektoris ja sellega seotud organisatsioonides ringleva raha suurenemine on tekitanud nõudluse parema juhtimistava ja läbipaistvuse järele; arvestades, et spordis kui majandustegevuses on esinenud mitmeid võistluste tulemuste kokkuleppimise skandaale, mis on hõlmanud ka mitmeid muid kuritegusid ja ebaseaduslikke tegevusi, nagu rahapesu, korruptsioon ja altkäemaks;

T.  arvestades, et kasvav dopingu kasutamine ohustab jätkuvalt spordi ausameelsust ja mainet, sest see rikub spordi eetilisi väärtusi ja põhimõtteid, nagu aus mäng, arvestades, et dopingu kasutamine ohustab tõsiselt asjaomaste sportlaste tervist ja toob sageli kaasa rasked ja pöördumatud kahjustused, ning arvestades, et dopinguvastane võitlus on küsimus, mis pakub üldist huvi ja hõlmab rahvatervist;

U.  arvestades, et vägivald, huligaansus ja isikute rühma või sellise rühma liikme diskrimineerimine, olgu harrastus- või profispordis, määrib spordi mainet ning vähendab pealtvaatajate huvi võistlusi vaatama tulla;

V.  arvestades, et spordi edendamine vaimse või füüsilise puudega inimeste jaoks peaks olema tähtis prioriteet Euroopa, riiklikul ja kohalikul tasandil;

W.  arvestades, et naiste osalemist ja nähtavust spordis ning spordivõistlustel on vaja suurendada;

X.  arvestades, et sportlased, eelkõige alaealised, on üha suurema majandusliku surve all ning neid koheldakse nagu kaupa ning seetõttu tuleb neid kaitsta väärkohtlemise, vägivalla ja diskrimineerimise kõigi vormide eest, mis võivad nende spordis osalemise käigus esineda;

Y.  arvestades, et Euroopas on meeskonnaspordis levimas muret tekitav suundumus, mille kohaselt kuuluvad mängija õigused kolmandale osapoolele – see tähendab, et mängijad, kes on sageli väga noored, kuuluvad osaliselt või täielikult erainvestoritele ning neil ei ole enam võimalik ise oma karjääri üle otsustada;

Z.  arvestades, et agentidega ja mängijate üleviimisega seotud halvad tavad on toonud kaasa rahapesujuhtumeid, pettust ja alaealiste ärakasutamist,

AA.  arvestades, et rohujuure tasandi sport pakub võimalusi võidelda diskrimineerimise vastu, edendada sotsiaalset kaasamist ja integratsiooni ning aidata oluliselt kaasa valdkonnaüleste oskuste arendamisele;

AB.  arvestades, et üha rohkem klubisid toetub oma meeskondade komplekteerimisel peamiselt üleminekuturule, kuigi nad peaksid rohkem tähelepanu pöörama mängijate koolitamisele;

AC.  arvestades, et sport on igaühe põhiõigus ja igaühel peaksid olema võrdsed õigused tegeleda kehalise aktiivsuse ja spordiga;

AD.  arvestades, et kehaline aktiivsus üldiselt ei suurene, vaatamata sellele, on olemas kindlad tõendid selle kohta, et see parandab inimeste tervist, sh vaimset tervist, ja heaolu, tänu millele saavad liikmesriigid märkimisväärselt kokku hoida avaliku sektori kulutusi tervishoiule, ning vaatamata sellele, et üha enam tegeletakse harrastusspordiga, näiteks jooksmisega, mis toimub ka väljaspool organiseeritud struktuure;

AE.  arvestades, et spordisündmused ja -üritused ning eriti rahvusvahelised spordi suursündmused näitavad spordi kasulikkust ning neil on positiivne sotsiaalne, majanduslik ja keskkonnamõju;

AF.  arvestades, et rahvusmeeskonnad etendavad olulist rolli mitte ainult tugevdades rahvuslikku identiteeti ja inspireerides noori sportlasi jõudma parimale sportlikule tasemele, vaid ka edendades solidaarsust rohujuure tasandi spordiga;

AG.  arvestades, et sportlaste haridustee jätkamine ja kutseõpe on äärmiselt tähtsad, et valmistada neid ette spordijärgseks karjääriks;

AH.  arvestades, et noorte andekate sportlaste koolitusse ja haridusse investeerimine ja selle edendamine kohalikul tasandil on väga oluline spordi pikaajalise arengu ja ühiskondliku rolli seisukohast;

AI.  arvestades, et vabatahtlikud töötajad on organiseeritud spordi tugisammas, mis tagab sporditegevuste arendamise ja kättesaadavuse, eelkõige rohujuure tasandil; arvestades ka, et see pakub noortele suurepärast koolituse ja mitteformaalse hariduse võimalust, seda ka rahvusvahelisel tasandil ning seoses koostöö- ja arenguprogrammidega EList väljapoole jäävatel aladel, kus on vaja tugevdada dialoogi ja toetada ELi välispoliitikat;

AJ.  arvestades, et sport selle kõige laiemas mõttes kujutab endast kogukonna väärtussüsteemi ja et need väärtused moodustavad aluse üksteisemõistmiseks, mis ületab kultuuri- ja keelebarjääre; arvestades, et sport võib aidata ja sporti tuleks pidada võimaluseks tugevdada dialoogi ja solidaarsust kolmandate riikidega, edendada kõikjal maailmas peamiste inimõiguste ja vabaduste kaitsmist ning toetada ELi välispoliitikat;

AK.  arvestades, et spordiorganisatsioonide intellektuaalomandi õiguste rikkumised, sh digitaalpiraatlus ja eelkõige litsentseerimata spordisündmuste otseülekanded, tekitavad tõsist muret spordi pikaajalise rahastamise jaoks kõikidel tasanditel;

AL.  arvestades, et kõigil spordisündmustel peab olema tagatud ajakirjandusvabadus;

AM.  arvestades, et sport võib aidata kaasa Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide täitmisele;

Ausameelsus ja hea juhtimistava spordis

1.  kordab, et korruptsiooni vastu võitlemine spordis nõuab rahvusvahelisi jõupingutusi ja koostööd kõigi sidusrühmadega, sealhulgas avaliku sektori asutuste, õiguskaitseasutuste, sporditööstuse, sportlaste ja toetajatega;

2.  kutsub rahvusvahelisi, Euroopa ja riiklikke spordiorganisatsioone üles pühenduma heale juhtimistavale, arendama läbipaistvuskultuuri ning jätkusuutlikku rahastamist, muutes avalikult kättesaadavaks finants- ja tegevusaruanded, sh tippjuhtide tasud ning ametiaja piirangud;

3.  on arvamusel, et läbipaistvuskultuuri arendamist tuleb täiendada spordi juhtorganite volituste suurema lahususega, äri- ja heategevuse parema eraldamisega ning parema sisemise eneseregulatsiooni korraga, et ennetada, avastada ja uurida spordiga seotud kuritegusid ja ebaseaduslikku tegevust spordiorganisatsioonides ning määrata nende eest karistusi;

4.  tuletab meelde, et hea juhtimistava, mis peaks olema ELi järgmise spordialase töökava prioriteet, peab olema spordiorganisatsioonide sõltumatuse üks tingimusi kooskõlas läbipaistvuse, aruandekohustuse, võrdsete võimaluste, sotsiaalse kaasatuse ja demokraatia põhimõtetega, mis hõlmab ka sidusrühmade asjakohast kaasamist;

5.  rõhutab vajadust rakendada korruptsiooni ja muud liiki kuritegude puhul spordis nulltolerantsi poliitikat;

6.  rõhutab, et hea juhtimistava põhimõtte rakendamine spordis on koos seire, järelevalve ja asjakohaste õiguslike vahenditega tähtis tegur korruptsiooni ja muude ametiseisundi kuritarvitamise viiside väljajuurimisel;

7.  kutsub komisjoni, liikmesriike, spordiorganisatsioone ja kandidatuuri ülesseadmise üksusi üles tagama, et suurürituste korraldamiseks kandideerimine toimuks kooskõlas hea juhtumistava standarditega, peamiste inimõiguste ja töötajate õigustega ning demokraatia põhimõttega, et tagada positiivne sotsiaalne, majanduslik ja keskkonnaalane mõju kohalikele kogukondadele, austades samal ajal mitmekesisust ja traditsioone, et tagada spordi püsiv pärand ja usaldusväärsus;

8.  on seisukohal, et riigid, kes kandideerivad spordiürituste korraldajateks või korraldavad neid, peavad nendel spordiüritustel rakendama sotsiaalselt, keskkonnaalaselt ja majanduslikult vastutustundlikku planeerimist, korraldamist, elluviimist, osalemist ja järelmeetmeid; palub spordiorganisatsioonidel ja riikidel, kes korraldavad spordiüritusi, vältida soovimatuid muutusi kohalike elanike elukeskkonnas, sh kohalike elanike ümberasustamist;

9.  kutsub komisjoni üles looma kohustuste loetelu ja uurima võimalusi spordivaldkonnas hea juhtimistava ja ausameelsuse käitumisjuhendi koostamiseks; on seisukohal, et spordiorganisatsioonid peaksid kehtestama läbipaistvuse eeskirjad, eetikanormid, käitumisjuhendid oma järelevalveorganite, täitevkomiteede ja liikmete jaoks ning tegevuspõhimõtted ja tavad, et tagada sõltumatus ja kehtestatud eeskirjade järgimine; on lisaks veendunud, et valitsuste, spordiorganisatsioonide ja ELi vahelise koostöö uute vahendite otsimine aitab lahendada spordivaldkonna praeguseid probleeme;

10.  nõuab, et liikmesriigid seaksid spordi avaliku sektori poolse rahastamise tingimuseks kehtivate ja avalikult kättesaadavate juhtimise, järelevalve ja aruandluse miinimumstandardite järgimise;

11.  usub, et spordi parem juhtimistava ja usaldusväärsus eeldab kõigi asjaomaste sidusrühmade mõtteviisi muutumist; toetab spordiorganisatsioonide ja muude sidusrühmade initsiatiive, mille eesmärk on parandada spordis juhtimisstandardeid ning edendada dialoogi ja koostööd kohalike ja riiklike ametiasutustega;

12.  kutsub spordiorganisatsioone üles esitama 2018. aastaks konkreetsed ettepanekud spordiorganisatsioonide, spordi juhtorganite ja nende liikmeteks olevate alaliitude heade juhtimisstandardite parandamiseks ning neid korrakohaselt rakendama ning tulemusi avaldama; rõhutab, et nõuetekohane järelevalve on siin hädavajalik;

13.  kutsub liikmesriike üles käsitlema võistluste tulemuste kokkuleppimist eraldi kuriteoliigina ning tagama, et mis tahes kuritegevuse, näiteks tulemuste kokkuleppimise ja spordikorruptsiooni suhtes kohaldatakse kohtumenetlust ja asjakohaseid karistusi, juhul kui seda veel ei tehtud, sest tulemuste kokkuleppimine ja spordivõistlustega manipuleerimine rikub spordieetikat ja ausameelsust ning spordiorganisatsioonid juba kohaldavad nende nähtuste suhtes sanktsioone;

14.  toonitab, et võistluste tulemuste kokkuleppimise rahvusvaheliste juhtumite uurimisega seotud probleemid nõuavad piiriülest teabejagamist ning koostööd spordiorganisatsioonide, riigiasutuste ja kihlveokorraldajate vahel riiklike platvormide raames, et võistluste tulemuste kokkuleppimise juhtumeid tuvastada, neid uurida ning esitada nende puhul süüdistusi; palub liikmesriikidel juhul, kui nad seda veel teinud ei ole, kaaluda spetsialiseerunud prokuratuuride kasutamist, mille peamine ülesanne oleks spordipettuste uurimine; tuletab meelde, et neljanda rahapesuvastase direktiiviga kehtestatakse hasartmängupakkujatele nõue suurte tehingute taustakontrolli tegemiseks;

15.  nõuab, et nõukogu leiaks lahenduse, mis võimaldaks ELil ja liikmesriikidel allkirjastada ja ratifitseerida Euroopa Nõukogu spordivõistlustega manipuleerimise vastase konventsiooni, et seda täielikult rakendada, ning nõuab, et komisjon toetaks ja hõlbustaks seda protsessi ning tagaks tõhusad järelmeetmed;

16.  tuletab komisjonile meelde tema lubadust anda välja soovitus parimate tavade vahetamise kohta kihlvedudega seotud matšide manipuleerimise ennetamise ja selle vastu võitlemise valdkonnas ning nõuab tungivalt, et komisjon avaldaks viivitamata nimetatud soovituse;

17.  kutsub komisjoni üles tugevdama institutsioonidevahelisi suhteid Euroopa Nõukoguga ning seejärel koostama koordineeritud rakenduskavad, mis tagavad vahendite kõige tulemuslikuma kasutamise;

18.  toetab ja soovitab korraldada täiendavaid ennetus-, haridus- ja teavituskampaaniaid ning teabeprogramme, et anda sportlastele, treeneritele, ametnikele ja kõigile asjaomastele sidusrühmadele kõikidel tasanditel nõu võistluste tulemuste kokkuleppimise, dopingu ja muude ausameelsusega seotud ohtude kohta, muu hulgas selle kohta, milliste riskidega nad võivad kokku puutuda ning mil viisil saavad nad teavitada kahtlust äratavatest tegevustest; palub komisjonil ja liikmesriikidel teha ettepanekuid konkreetsete meetmete kohta, mida järgmisesse ELi töökavasse lisada, nt katseprogrammide ja -projektide kohta, mille eesmärk on tagada, et noored saaksid võimalikult varasest east kodanikuharidust spordi kohta;

19.  kutsub komisjoni üles jätkama dopinguvastaste projektide toetamist programmi „Erasmus+“ kaudu, hinnates samal ajal selle mõju ja tagades, et see täiendab kasulikul viisil olemasolevaid dopinguvastase võitluse rahastamisskeeme;

20.  kutsub komisjoni üles toetama programmi „Erasmus+“ kaudu spordijuhtimise projektide head juhtimistava;

21.  kutsub liikmesriike üles toetama dopingukontrolli ja riiklikke testimisprogramme ning õigusakte, mis võimaldavad koordineerimist ja teabevahetust riigiasutuste, spordiorganisatsioonide ning dopinguvastaste asutuste vahel; palub liikmesriikidel võimaldada dopinguvastastel asutustel luua ulatuslikud dopingu järelevalveprogrammid ning töödelda ja vahetada andmeid kooskõlas praeguste ja tulevaste ELi andmekaitse-eeskirjadega;

22.  tunnistab Maailma Dopinguvastase Agentuuri (WADA) tähtsust dopinguvastaste meetmete ja eeskirjade seires ja koordineerimises kõikjal maailmas; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tegema tihedat koostööd WADA, UNESCO ja Euroopa Nõukoguga, et takistada dopingu kasutamist ja võidelda selle vastu tulemuslikumalt, tugevdades maailma dopinguvastase koodeksi (WADAC) juriidilisi ja poliitilisi kohustusi; palub ELil ergutada teabe ja parimate tavade vahetamist tervise- ja ennetuspoliitika kohta ülemaailmses dopinguvastases võitluses;

23.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles julgustama ja edendama läbirääkimisi kokkulepete üle riikide vahel, kes lubavad teiste riikide nõuetekohaselt volitatud dopingukontrolli tegevatel meeskondadel teste läbi viia, austades sportlaste põhiõigusi, kooskõlas spordis dopingu kasutamise vastase rahvusvahelise konventsiooniga;

24.  on seisukohal, et doping on kasvav probleem ka harrastusspordis, kus on vajadus teabe- ja hariduskampaaniate ja kogenud ning professionaalsete instruktorite ja treenerite järele, et aidata edendada tervislikku käitumist seoses dopinguga;

25.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tegema tihedat koostööd WADA ning Euroopa Nõukoguga, et määratleda poliitika rikkumisest teatajate kaitseks;

26.  julgustab spordiorganisatsioone ja riigi avaliku sektori asutusi looma koordineeritud dopinguvastaseid süsteeme piiriüleseks seireks ning võtma konkreetseid meetmeid sooritusvõimet parandavate lisandite ebaseadusliku tootmise ja nendega kauplemise vastu spordimaailmas;

27.  väljendab heameelt Euroopa Nõukogu uue konventsiooni üle integreeritud ohutuse, turvalisuse ja teenuse käsitlusviisi kohta jalgpallivõistlustel ja muudel spordiüritustel ning nõuab, et liikmesriigid selle viivitamata allkirjastaksid ja ratifitseeriksid; kordab ettepanekut võtta kasutusele staadionikeeldude vastastikuse tunnustamise ja vastava teabevahetuse süsteem;

28.  kutsub komisjoni üles uurima spordis esinevat vägivalda käsitleva teabe vahetamise viise olemasolevate võrgustike kaudu;

29.  märgib, et terrorismioht nõuab uusi pingutusi, et tagada operatiivne ohutus ja julgeolek spordisündmustel;

30.  rõhutab, et spordiasutused peaksid tagama sõltumatutele meediakanalitele kõigil spordiüritustel vajaliku juurdepääsu ning uudiste tootmise võimalused, et neil oleks võimalik täita spordiürituste ja spordi administreerimise tähtsa ja kriitilise vaatleja ülesannet;

31.  mõistab teravalt hukka kõik spordis – nii väljakul kui ka väljaspool seda – esinevad diskrimineerimise ja vägivalla vormid ning rõhutab vajadust takistada sellist käitumist kõikidel tasanditel, tõhustada sellistest vahejuhtumitest teatamist ja nende üle teostatavat järelevalvet ning edendada põhiväärtusi, nagu austus, sõprus, tolerantsus ja aus mäng; on arvamusel, et hea juhtimistava kõrgeid standardeid järgivad spordiorganisatsioonid saavad paremini edendada spordi ühiskondlikku rolli ning võidelda rassismi, diskrimineerimise ja vägivalla vastu;

32.  tuletab meelde vajadust võidelda spordiga seotud inimkaubanduse vastu, eelkõige lastega kauplemise vastu;

33.  kiidab heaks eneseregulatsiooni praktikad, nagu ausa rahastamise algatus, kuna need edendavad majanduslikku ratsionaalsust ja finantsjuhtimise paremaid standardeid profispordis, keskendudes pikaajalisele plaanile lühiajalise asemel ning panustades seeläbi jätkusuutlikule ja tervislikule spordi arengule Euroopas; rõhutab, et ausa rahastamise algatus on edendanud parema finantsjuhtimise standardeid ja seda tuleks seetõttu rangelt kohaldada;

34.  väljendab heameelt läbipaistvate ja jätkusuutlike investeeringute üle sporti ja spordiorganisatsioonidesse, tingimusel et need on allutatud rangele kontrollile ja avalikustamise nõudele ega kahjusta võistluste ega sportlaste ausust;

35.  peab omandimudelit, mille puhul klubiliikmed säilitavad kontrolli klubi üle (rakendades 50+1 reeglit), ELis heaks tavaks, ning kutsub liikmesriike, spordi juhtorganeid, riiklikke alaliite ja liigasid üles alustama konstruktiivset dialoogi ja teabevahetust selle mudeli teemal;

36.  rõhutab, et sportlased ja eelkõige alaealised peavad olema kaitstud selliste kuritarvituste eest nagu mängija õiguste kuulumine kolmandale osapoolele, mis tekitab palju küsimusi ausameelsuse kohta ning üldisemaid eetilisi probleeme; toetab juhtorganite otsuseid keelata mängija õiguste kuulumine kolmandale osapoolele ning kutsub komisjoni üles kaaluma mängija õiguste kolmandale osapoolele kuulumise keelustamist ELi õigusega ning julgustama liikmesriike võtma sportlaste õiguste küsimuses lisameetmeid;

37.  on seisukohal, et on vaja kohalike mängijate võimalusi edendavate eeskirjade ümberhindamist, et avardada andekate noormängijate võimalusi mängida oma klubide esindusmeeskonnas ja seega parandada konkurentsitasakaalu kõikjal Euroopas;

38.  kutsub juhtorganeid ja riigi kõigi tasandite asutusi üles võtma kasutusele meetmeid, et tagada treeningklubidele kompensatsioon, et saavutada noorte mängijate treenimise ja värbamise soodustamise eesmärk kooskõlas Euroopa Kohtu 16. märtsil 2010. aastal Bernardi kohtuasjas tehtud otsusega;

39.  kinnitab poolehoidu Euroopa organiseeritud spordimudelile, milles alaliitudel on keskne roll, juhul kui see mudel aitab tasakaalustada kõikide sidusrühmade – näiteks sportlaste, mängijate, klubide, liigade, liitude ja vabatahtlike – lahknevad huvid, kui otsustusprotsesse iseloomustavad nõuetekohased ja demokraatlikud esindatus- ja läbipaistvusmehhanismid ning avatud võitlused põhinevad sporditulemustel; nõuab suuremat finantssolidaarsust kõigil tasanditel;

40.  väljendab heameelt iga-aastase ELi spordifoorumi üle, mis edendab dialoogi sidusrühmadega rahvusvahelistest ja Euroopa spordialaliitudest, olümpialiikumisest, Euroopa ja riigitasandi spordi katusorganisatsioonidest ja muudest spordiga seotud organisatsioonidest; juhib tähelepanu sellele, sidusrühmadega peetava dialoogi struktuuri, foorumi funktsioone ja arutelude järelmeetmeid tuleb veel täiustada;

41.  tervitab komisjoni ja kõigi asjaomaste sidusrühmade püüdlusi edendada spordis sotsiaaldialoogi, mis on suurepärane võimalus pakkuda tasakaalu spordiinimeste põhi- ja tööõiguste ning spordi majandusliku olemuse vahel, kaasates arutellu ja lepingute sõlmimisse kõik sidusrühmad, sh sotsiaalpartnerid; mõistab, et läbipaistvuskultuuri arendamise kohustus on spordiorganisatsioonide kanda; nõuab, et EL edendaks aktiivselt elukutseliste sportlaste minimaalseid tööstandardeid kõikjal Euroopas;

42.  kordab oma üleskutset luua spordiagentide maksete jaoks läbipaistvusregistrid, mida toetab tõhus järelevalvesüsteem, nt maksete kliiringukoda ja asjakohased karistused, kootöös asjaomaste ametiasutustega, et võidelda agentide ametiseisundi kuritarvitamise vastu; kordab oma nõudmist spordiagentide litsentseerimise ja registreerimise ning kvalifikatsiooni miinimumtaseme kehtestamise kohta; kutsub komisjoni üles võtma järelmeetmeid seoses oma uuringuga spordiagentide kohta Euroopa Liidus, võttes eelkõige arvesse järeldust, et agendid on tihti läbipaistmatute finantsvoogude keskmes, mis teeb nad ebaseadusliku tegevuse suhtes vastuvõtlikuks;

43.  usub, et integreeritud lähenemine soolisele võrdõiguslikkusele spordis võib kaasa aidata stereotüüpide vältimisele ja luua positiivset sotsiaalset keskkonda kõigi jaoks; väljendab heameelt algatuste üle, mis edendavad soolist võrdõiguslikkust ja võrdset osalemist spordiga seotud otsuste tegemisel, võimaldavad naissportlastel ühitada oma pereelu ja elukutselise sportlase ning püüavad võidelda soolise palgalõhe ja auhinnarahade ebavõrdsuse vastu, samuti mis tahes stereotüüpide ja ahistamise vastu spordis; kutsub spordiorganisatsioone üles pöörama erilist tähelepanu soomõõtmele, edendades naiste osalemist spordis;

Spordi sotsiaalse kaasatuse ja sotsiaalne funktsioon ning kättesaadavus

44.  usub, et sporti investeerimine aitab meil üles ehitada ühtseid ja kaasavaid ühiskondi, ületada tõkkeid ning võimaldada inimestel üksteist austada, rajades sidemeid kultuuride vahel ning ületades etnilisi ja sotsiaalseid lõhesid, ning edastada positiivset sõnumit ühiste väärtuste kohta, nagu vastastikune austus, tolerantsus, kaastunne, juhtimisoskus, võrdsed võimalused ja õigusriigi põhimõte;

45.  väljendab heameelt riikideüleste spordiürituste üle, mida korraldatakse erinevates Euroopa riikides, kuivõrd need aitavad kaasa ELi peamiste ühiste väärtuste edendamisele, nagu pluralism, tolerantsus, õiglus, võrdsus ja solidaarsus; tuletab meelde, et sporditegevus ja -üritused edendavad turismi Euroopa suurtes ja väikestes linnades ning piirkondades;

46.  rõhutab, kui tähtsad on valdkonnaülesed oskused, mis on omandatud spordi kaudu mitteformaalse ja informaalse õppimise raames, ning toob esile seose spordialase töölesobivuse, hariduse ja koolituse vahel;

47.  rõhutab spordi rolli ebasoodsas olukorras rühmade kaasamisel ja integreerimisel; väljendab heameelt algatuste üle, mille eesmärk on anda pagulastest, rändajatest ja varjupaigataotlejatest sportlastele võimalus osaleda spordivõistlustel;

48.  rõhutab, kui tähtsad on spordi abil saadav haridus ja spordi potentsiaal aidata sotsiaalselt haavatavaid noorukeid tagasi õigele teele; tunnistab rohujuure tasandi spordi rolli radikaliseerumise ennetamises ja selle vastases võitluses ning ergutab ja toetab sellega seotud algatusi; väljendab heameelt kahe katseprojekti üle, mille Euroopa Parlament on vastu võtnud: „Sport kui pagulaste integratsiooni- ja sotsiaalse kaasamise vahend“ ja „Radikaliseerumisohus noorukite seire ja juhendamine spordi abil“;

49.  tuletab meelde, et noored Euroopa sportlased puutuvad sageli kokku oma spordikarjääri ning hariduse ja töö ühendamise probleemiga; tunnistab, et kõrgharidus ja kutseõpe on väga tähtsad sportlaste tulevase tööturule kaasamise maksimeerimiseks; toetab tulemuslike topeltkarjääri süsteemide kasutusele võtmist koos miinimumkvaliteedi nõuetega ning Euroopa topeltkarjääri programmide edenemise asjakohast seiret, samuti karjäärinõustamisteenuste pakkumist ülikoolide või kõrgharidusasutustega sõlmitud lepingute alusel; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles lihtsustama sportlaste piiriülest liikuvust, ühtlustama spordi- ja hariduskvalifikatsioonide tunnustamist, sh spordi teel omandatud mitteformaalse ja informaalse hariduse tunnustamist, ning tugevdama heade tavade vahetamist;

50.  rõhutab vajadust tagada jätkusuutlik rahaline toetus ELi ja riikliku tasandi topeltkarjääri vahetusprogrammidele programmi „Erasmus+“ spordi peatüki kaudu ning edendada selles valdkonnas teadusuuringuid; kutsub liikmesriike üles edendama koostöös haridusasutustega sportlaste piiriülest vahetamist ja pakkuma juurdepääsu spordistipendiumidele;

51.  toetab treenerite ja teiste teenuseosutajate (nagu füsioterapeudid ning topeltkarjääri nõustajad) mobiilsust ja heade tavade vahetamist, keskendudes kutsekvalifikatsioonide tunnustamisele ja tehnilistele uuendustele;

52.  kutsub spordiorganisatsioone üles edendama koos liikmesriikidega treenerite miinimumnõudeid, mis hõlmavad kriminaalkaristuse olemasolu kontrolle, alaealiste ja haavatavas olukorras täiskasvanute kaitsmise valdkonnas koolitamist ning dopingu kasutamise ja võistlustulemuste kokkuleppimise ennetamist ja nende vastu võitlemist;

53.  rõhutab, et WHO on tuvastanud kehalise aktiivsuse vähesuse ülemaailmse suremuse neljanda peamise riskitegurina, millel on oluline otsene ja kaudne sotsiaalne ning majanduslik mõju ja kulud liikmesriikidele; tunneb muret selle pärast, et vaatamata kehalise tegevuse propageerimiseks tehtud olulistele kulutustele ning vaatamata kehalise tegevuse puuduse märkimisväärsele mõjule üldisele tervisele, väheneb mõnes liikmesriigis kehalise aktiivsuse tase;

54.  kutsub spordiorganisatsioone ja liikmesriike üles tegema koostööd nende treenerite tööalase konkurentsivõime ja liikuvuse toetamise valdkonnas, kes soovivad töötada kogu ELis, pühendudes nende pädevuste ja kvalifikatsioonide ning koolituse standardite kvaliteedi tagamisele;

55.  julgustab liikmesriike ja komisjoni tegema kehalisest aktiivsusest järgmise ELi spordialase töökavas poliitilist prioriteeti, eriti noorte inimeste ja haavatavate kogukondade jaoks sotsiaalselt puudustkannatavates piirkondades, kus füüsilises tegevuses osalemine on vähene;

56.  kutsub rahvusvahelisi ja riiklikke alaliite ning muid hariduse pakkujaid üles tagama, et spordi ausameelsusega seotud küsimused on lisatud sporditreeneri kvalifikatsiooni õppekavasse;

57.  rõhutab, et kehaline kasvatus on koolis laste jaoks oluline lähtepunkt, et õppida eluks vajalike oskusi, suhtumist, väärtusi, teadmisi ja arusaamist ning nautida elukestvat kehalist aktiivsust; tuletab meelde, et spordi tegemine ülikoolis ja vanemas eas on väga oluline tervisliku eluviisi säilitamisel ning sotsiaalse suhtluse edendamisel;

58.  võtab arvesse asjaolu, et ELi rahvastik vananeb, mistõttu tuleks erilist tähelepanu pöörata positiivsele mõjule, mis kehalisel aktiivsusel võib olla eakate tervisele ja heaolule;

59.  rõhutab asjaolu, et sporti ja kehalist aktiivsust tuleks kõikides poliitikavaldkondades paremini edendada; ergutab kohalikke ametiasutusi ja omavalitsusi edendama võrdset juurdepääsu kehalisele tegevusele; soovitab liikmesriikidel ja komisjonil julgustada kodanikke harrastama korrapärasemalt kehalist tegevust asjakohase tervishoiupoliitika ja programmide abil;

60.  palub liikmesriikidel paremini edendada sporti sotsiaalselt tõrjutud rühmade seas ning inimeste seas, kes elavad sotsiaalselt puudustkannatavates piirkondades, kus spordiga tegeletakse sageli vähe, ning edendama koostööd selles valdkonnas tegutsevate vabaühenduste ja koolidega, eelkõige linnaplaneerimise ja spordirajatiste ehitamise puhul, et üldsuse ja eelkõige haavatavate rühmade vajadusi võetaks arvesse; kutsub liikmesriike üles tagama täielikku ja võrdset juurdepääsu avalikele spordirajatistele kõikides piirkondades ning edendama uute spordiklubide asutamist eelkõige maapiirkondades ja ebasoodsas olukorras linnapiirkondades;

61.  rõhutab, et puuetega inimestel peaks olema võrdne juurdepääs kõigile spordirajatistele ning transpordile ja muudele rajatistele – ja ka pädevatele tugitöötajatele –, mida selleks vaja on, ning nõuab kõigi spordiga seotud komponentide integreerimist kooskõlas põhimõttega, et spordirajatised peavad olema kõigile juurdepääsetavad; nõuab, et liikmesriigid rakendaksid koolides ja ülikoolides puuetega inimeste jaoks kaasavaid spordiprogramme, muu hulgas pakkudes spetsiaalselt koolitatud treenereid ja kohandatud kehalise tegevuse programme, alustades kooli madalamatest astmetest, et puuetega õpilased ja üliõpilased saaksid osaleda kehalise kasvatuse tundides ja õppekavavälises sporditegevuses;

62.  tunnistab rahvusvaheliste paraolümpiamängude väga tähtsat rolli teadlikkuse tõstmisel, diskrimineerimise vastu võitlemisel ning puuetega inimeste jaoks spordile juurdepääsu edendamisel; palub liikmesriikidel suurendada jõupingutusi puuetega inimeste sporditegevustesse kaasamiseks ning suurendada paraolümpiamängude ja muude puuetega sportlasi hõlmavate võistluste avalikku nähtavust meedias ning ja nende võistluste ülekandmist;

63.  kutsub liikmesriike ning komisjoni üles tagama laste spordikeskkonna ohutuse;

64.  tervitab algatusi, mis on tehtud selleks, et edendada kaasatust, ausust ja juurdepääsetavust spordis uute tehnoloogiate ja uuenduste kasutamise teel;

65.  väljendab heameelt eduka Euroopa spordinädala üle, mille eesmärk on edendada sporti, kehalist tegevust ja tervislikumat eluviisi kõigi jaoks kõikjal Euroopas, sõltumata vanusest, taustast või füüsilisest vormist, ning kutsub kõiki ELi institutsioone ja liikmesriike üles selles algatuses osalema ja seda veelgi edendama, tagades samal ajal, et see oleks kättesaadav võimalikult laiale publikule, eelkõige koolides;

66.  on seisukohal, et traditsioonilised spordialad on Euroopa kultuuripärandi osa;

67.  väljendab heameelt spordi eripära käsitleva komisjoni uuringu üle; kutsub komisjoni ja spordiorganisatsioone üles kaaluma edasisi samme spordi eripära arendamisel;

68.  rõhutab, et rahastamine on oluline ELi poliitiline vahend, mida kasutatakse ELi spordimeetmete peamiste valdkondade parandamiseks; kutsub komisjoni üles eraldama programmi „Erasmus+“ raames spordile rohkem vahendeid, keskendudes rohujuure tasandi spordile ja haridusele, ning suurendama selle nähtavust ja ligipääsetavust, et tõhustada spordi integreerimist teistesse rahastamisprogrammidesse nagu Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid või tervishoiuprogramm; nõuab paremat suhtlust komisjoni ja liikmesriikide vahel, et neid vahendeid oleks võimalik tulemuslikumalt kasutada ning et minimeerida halduskoormust rohujuure tasandi spordiorganisatsioonide jaoks;

69.  ergutab liikmesriike ja komisjoni toetama meetmeid ja programme, mis edendavad liikuvust, osalemist, haridust, oskuste arendamist ja vabatahtlike koolitamist spordi valdkonnas, samuti nende töö tunnustamist; soovitab vahetada vabatahtliku töö parimaid tavasid, andes panuse spordiga tegelemise ja spordikultuuri edendamisse, muu hulgas programmis „Erasmus+“ ette nähtud vahendite abil;

70.  palub komisjonil avaldada suunised riigiabieeskirjade kohaldamise kohta spordivaldkonnas, võttes arvesse spordi sotsiaalseid, kultuurilisi ja hariduslikke eesmärke, et luua suurem õiguskindlus; on sellega seoses seisukohal, et ühtegi spordiorganisatsiooni – eelkõige rohujuure tasandi spordiorganisatsioone – ei tohi diskrimineerida, kui nad taotlevad avaliku sektori rahastamist riiklikul ja kohalikul tasandil;

71.  peab äärmiselt oluliseks, et finantssolidaarsuse mehhanismidega spordi valdkonnas loodaks vajalik side elukutselise ja harrastusspordi vahele; väljendab sellega seoses heameelt riiklike loteriide panuse üle rohujuure tasandi sporti ning kutsub liikmesriike üles kehtestama litsentseeritud kihlvedude korraldajatele kohustust anda õiglast rahalist toetust rohujuure tasandi spordile ja projektidele, mis on mõeldud spordile juurdepääsu parandamiseks, et tagada nende jätkusuutlikkus, läbipaistvus ja jälgitavus ning täiendada rahalist toetust, mida saadakse meedia- ja ringhäälinguõiguste müügist;

72.  on seisukohal, et teleülekannete õiguste müük tsentraliseeritud, eksklusiivsel ja territoriaalsel alusel ning tulude õiglane jagamine on äärmiselt oluline spordi jätkusuutlikuks toetamiseks kõigil tasanditel ning võrdsete tingimuste tagamiseks;

73.  rõhutab, et intellektuaalomandi õiguste rikkumine spordis ohustab selle pikaajalist rahastamist;

74.  soovitab liikmesriikidel kehtestada ja kasutada aktiivselt maksusüsteeme, et toetada käibemaksuvabastust, muid maksuvabastusi ja muud liiki rahalisi stiimuleid rohujuure tasandi spordi jaoks; tunnistab, et riigiabi eeskirju ei tohiks sellise toetuse suhtes kohaldada;

75.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles eraldama rohkem vahendeid avalike spordiväljakute ja mänguväljakute avamiseks, et parandada juurdepääsu rohujuure tasandi spordile;

76.  on seisukohal, et jätkusuutlikkus ja keskkonnakaitse peaksid olema spordisündmuste oluline osa ning et spordi sidusrühmad peaksid andma panuse 2030. aasta ülemaailmse tegevuskava säästva arengu eesmärkide saavutamisse;

77.  ergutab liikmesriikide olümpiakomiteesid ja spordialaliite rahvusvaheliste spordiürituste puhul võtma kasutusele ja kasutama ELi lippu ja sümbolit koos oma riigi lipu ja sümboliga;

78.  rõhutab, et sport on võimas tegur kohaliku, riikliku ja isegi Euroopa tasandi ühtekuuluvustunde loomisel ja tugevdamisel;

79.  rõhutab, kui tähtis on profispordiklubide omandi täielik läbipaistvus;

o
o   o

80.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Euroopa, rahvusvahelistele ning riikide spordialaliitudele ja -liigadele.

(1) ELT C 407, 4.11.2016, lk 81.
(2) ELT C 208, 10.6.2016, lk 89.
(3) ELT C 93, 9.3.2016, lk 42.
(4) ELT C 36, 29.1.2016, lk 137.
(5) ELT C 239 E, 20.8.2013, lk 46.
(6) ELT C 271 E, 12.11.2009, lk 51.
(7) ELT C 27 E, 31.1.2008, lk 232.
(8) ELT C 236 E, 12.8.2011, lk 99.
(9) ELT C 436, 24.11.2016, lk 42.
(10) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0005.
(11) ELT C 326, 3.12.2010, lk 5.


Lapsendamiste piiriülesed aspektid
PDF 219kWORD 64k
Resolutsioon
Lisa
Euroopa Parlamendi 2. veebruari 2017. aasta resolutsioon soovitustega komisjonile lapsendamiste piiriüleste aspektide kohta (2015/2086(INL))
P8_TA(2017)0013A8-0370/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 225,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 67 lõiget 4 ja artikli 81 lõiget 3,

–  võttes arvesse 20. novembril 1989. aastal vastu võetud ÜRO lapse õiguste konventsiooni, eriti selle artikleid 7, 21 ja 35,

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni laste müüki, lasteprostitutsiooni ja -pornograafiat käsitleva 25. mai 2000. aasta fakultatiivprotokolli artiklit 2,

–  võttes arvesse 24. aprilli 1963. aasta konsulaarsuhete Viini konventsiooni,

–  võttes arvesse 29. mail 1993. aastal Haagis alla kirjutatud riikidevahelises lapsendamises laste kaitseks tehtava koostöö konventsiooni,

–  võttes arvesse inimõiguste voliniku 28. aprillil 2011. aastal avaldatud aruteludokumenti teemal „Lapsendamine ja lapsed: inimõiguste aspekt“,

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 46 ja 52,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ja petitsioonikomisjoni arvamust (A8‑0370/2016),

Lapsendamiste ühised miinimumnõuded

A.  arvestades, et lapsendamise valdkonnas on oluline, et kõik otsused tehakse vastavalt lapse parimate huvide ja mittediskrimineerimise põhimõtetele ja lapse põhiõigusi austades;

B.  arvestades, et lapsendamise eesmärk ei ole anda täiskasvanule õigust lapsele, vaid anda lapsele stabiilne, armastav ja hooliv keskkond, kus ta saab harmooniliselt kasvada ja areneda;

C.  arvestades, et lapsendamismenetlus puudutab lapsi, kes lapsendamistaotluse esitamise ajal ei ole veel saanud 18-aastaseks või ei ole oma päritoluriigi seaduste kohaselt täisealised;

D.  arvestades, et lapsendatud lapse õigus teada oma tõelist identiteeti ja bioloogiliste vanemate õigus kaitsta oma identiteeti peaksid olema sobivas tasakaalus;

E.  arvestades, et asjaomased asutused ei tohiks pidada bioloogiliste vanemate majanduslikku olukorda ainsaks aluseks ja põhjuseks vanemlike õiguste äravõtmiseks ja lapse andmiseks lapsendada;

F.  arvestades, et lapsendamismenetlus ei tohiks alata enne, kui otsus bioloogilised vanemad vanemlikest õigustest ilma jätta on lõplik ning kui viimastele on antud võimalus kasutada kõiki seadusega ettenähtud võimalusi selle otsuse vaidlustamiseks; arvestades, et teised liikmesriigid võivad keelduda ilma selliste menetluslike tagatisteta tehtud lapsendamisotsuse tunnustamisest;

G.  arvestades, et suurem tõhusus ja läbipaistvus võimaldavad riigisiseseid lapsendamismenetlusi parandada ja võivad lihtsustada rahvusvahelisi lapsendamisi, mis võib suurendada lapsendatavate laste arvu; arvestades, et sellega seoses peaks kõikide liikmesriikide poolt ratifitseeritud ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikli 21 järgimine olema kõigi selliste menetluste, meetmete ja strateegiate esmane lähtepunkt, mis puudutavad lapsendamisi piiriüleses kontekstis, järgides samal ajal lapse parimaid huve;

H.  arvestades, et tuleb teha rohkem ja otsustavamalt tööd, ennetamaks lapsendamisest huvitatud potentsiaalsete vanemate ärakasutamist jultunud vahendusorganisatsioonide poolt, ning arvestades, et seetõttu tuleb ka selles valdkonnas tõhustada koostööd kuritegevuse ja korruptsiooni vastaseks võitluseks liidus;

I.  arvestades, et nii palju kui võimalik tuleks julgustada õdede ja vendade paigutamist samasse lapsendanud perekonda, et säästa neid lahutamisega kaasnevast täiendavast traumast;

Rahvusvahelised lapsendamised vastavalt 1993. aasta Haagi konventsioonile

J.  arvestades, et 29. mail 1993. aastal Haagis alla kirjutatud riikidevahelises lapsendamises laste kaitseks tehtava koostöö konventsioon (edaspidi „Haagi konventsioon“), mille kõik liikmesriigid on ratifitseerinud, näeb ette halduskoostöö süsteemi ja rahvusvaheliste lapsendamiste tunnustamise, st sellised lapsendamised, kus lapse või laste lapsendajate alaline elupaik ei ole samas riigis;

K.  arvestades, et Haagi konventsioon näeb ette rahvusvaheliste lapsendamiste automaatset tunnustamist kõikides konventsiooni allkirjastanud riikides, ilma eraldi menetluseta tunnustamise jõustumiseks;

L.  arvestades, et Haagi konventsiooni kohaselt võib tunnustamisest keelduda üksnes siis, kui lapsendamine on asjaomase riigi avaliku poliitikaga ilmselgelt vastuolus, võttes arvesse lapse parimaid huvisid;

Tsiviilõiguslik koostöö lapsendamise valdkonnas

M.  arvestades, et õigusalane koolitus kõige laiemas mõttes on aluseks vastastikusele usaldusele kõikides õiguse valdkondades, kaasa arvatud lapsendamine; arvestades, et õigusalast koolitust ja Euroopa kohtute võrgu toetamist hõlmavates olemasolevates ELi programmides tuleks suuremat tähelepanu pöörata erikohtutele, nagu perekonna- ja noortekohtud;

N.  arvestades, et kodanikel peaks olema parem juurdepääs kogu teabele riigisisese lapsendamise õiguslike ja menetluslike aspektide kohta liikmesriikides; arvestades, et Euroopa e-õiguskeskkonna portaali võiks selles osas laiendada;

O.  arvestades, et 1997. aastal alustati koostööd laste ombudsmanide Euroopa võrgustikus ning Euroopa laste ombudsmane tuleks julgustada sellel foorumil tihedamat koostööd tegema ja meetmeid koordineerima; arvestades, et see võiks hõlmata nende kaasamist olemasolevatesse ELi rahastatavatesse õiguskoolituse skeemidesse;

P.  arvestades, et tuleks teha põhjalik analüüs, kuna on vaja tõhusamalt ennetada piiriülest lastega kaubitsemist lapsendamise eesmärgil ja võidelda selle vastu ning parandada lastega kaubitsemise vastu võitlemist käsitlevate kehtivate eeskirjade ja suuniste nõuetekohast ja tõhusat rakendamist; arvestades, et seetõttu tuleb selles valdkonnas tõhustada koostööd kuritegevuse ja korruptsiooni vastaseks võitluseks liidus, et tõkestada laste röövimist, müüki või nendega kaubitsemist;

Riigisiseste lapsendamisotsuste piiriülene tunnustamine

Q.  arvestades, et liikmesriikide vastastikuse usalduse põhimõte on liidu õiguses väga oluline, kuna see võimaldab luua ja säilitada sisepiirideta ala; arvestades, et vastastikusel usaldusel põhinev vastastikuse tunnustamise põhimõte kohustab liikmesriike teises liikmesriigis tehtud kohtuotsust või otsust täitma;

R.  arvestades, et selles valdkonnas kehtivatele rahvusvahelistele eeskirjadele vaatamata ollakse liikmesriikides endiselt eriarvamusel põhimõtete osas, millest tuleks lapsendamisel juhinduda, samuti ollakse erineval seisukohal seoses lapsendamismenetluste ja lapsendamise õigusliku mõjuga;

S.  arvestades, et Euroopa Liidul on pädevus võtta meetmeid, mille eesmärk on tõhustada liikmesriikide vahelist õigusalast koostööd, ilma et see mõjutaks siseriiklikku perekonnaõigust, sh lapsendamise valdkonnas;

T.  arvestades, et avalikku poliitikat käsitlevate erandite eesmärk on kaitsta liikmesriikide identiteeti, mis kajastub liikmesriikide perekonnaõiguse materiaalõiguslikes küsimustes;

U.  arvestades, et praegu ei ole Euroopa tasandil sätteid riigisiseste lapsendamisotsuste (st ühes liikmesriigis lapsendamiste) tunnustamiseks, ei automaatselt ega muul viisil;

V.  arvestades, et selliste sätete puudumine tekitab suuri probleeme Euroopa peredele, kes asuvad pärast lapse lapsendamist elama teise liikmesriiki, kuna lapsendamist võidakse seal mitte tunnustada, mis tähendab, et vanematel võib tekkida probleeme seaduslike vanemaõiguste kasutamisega ning neil võib tekkida rahalisi raskusi selles valdkonnas kohaldatavate eri tasude osas;

W.  arvestades, et selliste sätete puudumine seab ohtu laste õigused omada stabiilset ja püsivat perekonda;

X.  arvestades, et praegu võib juhtuda, et vanematel tuleb teise liikmesriiki elama asudes läbida spetsiaalne riiklik tunnustamismenetlus või koguni laps uuesti lapsendada, mis tekitab suurt õiguskindlusetust;

Y.  arvestades, et praegune olukord võib põhjustada tõsiseid probleeme ja takistada perekondadel kasutada täielikult vaba liikumise õigust;

Z.  arvestades, et üldine olukord tuleks läbi vaadata ja seda hinnata, konsulteerides selleks liikmesriikide pädevate asutustega;

AA.  arvestades, et Brüsseli II määrus ei käsitle lapsendamisotsuste tunnustamise küsimust, hõlmates ainult vanemlikku vastutust;

AB.  arvestades, et on ülimalt tähtis võtta vastu õigusakte, mis näevad ette ühe liikmesriigi lapsendamisotsuse automaatse tunnustamise teises liikmesriigis, tingimusel et tagatakse avalikku poliitikat käsitlevate siseriiklike sätete ning subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete täielik järgmine;

AC.  arvestades, et sellised õigusaktid täiendaksid nõukogu määrust (EÜ) nr 2201/2003(1) (Brüssel IIa), mis käsitleb kohtualluvuse ja vanemliku vastutusega seotud küsimusi, ning täidaksid rahvusvahelise õiguse (Haagi konventsioon) kohaste lapsendamiste tunnustamisega seoses praegu esinevaid lünki.

Lapsendamiste ühised miinimumnõuded

1.  palub, et liikmesriikide ametiasutused teeksid kõik otsused lapsendamise küsimustes lähtuvalt lapse parimatest huvidest ja tema põhiõigusi austades ning arvestaksid seejuures alati juhtumi konkreetseid asjaolusid;

2.  rõhutab, et lapsendada antavaid lapsi ei tuleks käsitleda kui riigi omandit, vaid kui isikuid, kellel on rahvusvaheliselt tunnustatud põhiõigused;

3.  toonitab, et iga lapsendamisjuhtum on erinev ja seda tuleks hinnata individuaalselt;

4.  on arvamusel, et piiriüleste aspektidega lapsendamiste puhul tuleks arvesse võtta ja võimalikult palju austada lapse kultuuri- ja keeletraditsioone;

5.  on seisukohal, et lapsendamismenetlustes tuleks laps alati surveta ära kuulata ja anda talle võimalus väljendada oma arvamust lapsendamise kohta, võttes arvesse tema vanust ja küpsust; peab seepärast äärmiselt tähtsaks, et kui vähegi võimalik ja sõltumata vanusest, tuleks lapsendamiseks alati saada lapse nõusolek; nõuab sellega seoses eritähelepanu pööramist väikelastele ja imikutele, keda ei saa ära kuulata;

6.  on seisukohal, et otsust lapsendamise kohta ei tohiks kunagi teha enne bioloogiliste vanemate ärakuulamist ning enne, kui vanemad on vajaduse korral kasutanud kõiki õiguslikke vahendeid seoses oma vanemlike õigustega ja kui otsus bioloogilised vanemad vanemlikest õigustest ilma jätta on lõplik; palub seepärast liikmesriikide ametiasutustel võtta kõik vajalikud meetmed, et tagada lapse heaolu sel ajal, kui kõiki õiguslikke vahendeid kasutatakse, ja kogu lapsendamisega seotud kohtumenetluse ajal, pakkudes lapsele tema harmooniliseks arenguks vajalikku kaitset ja hooldust;

7.  palub komisjonil kaaluda võrdleva uuringu läbiviimist, et analüüsida piiriüleste aspektidega nõusolekuta lapsendamisi puudutavaid kaebusi;

8.  rõhutab, et asjaomased ametiasutused peaksid enne, kui anda laps lapsendamiseks võõrastele, alati kõigepealt kaaluma võimalust jätta laps tema sugulaste juurde, isegi kui need sugulased elavad teises riigis, kui lapsel on kujunenud nende pereliikmetega sidemed ja pärast lapse vajaduste individuaalset hindamist; leiab, et kui perekonna liikmed soovivad võtta vastutuse lapse eest, ei tohiks nende alalist elukohta pidada takistavaks teguriks;

9.  nõuab, et eri kodakondsusega lapsevanemaid koheldaks vanemliku vastutuse ja lapsendamise menetlustes võrdselt; palub liikmesriikidel tagada lapsendamismenetlusega seotud ja muu liikmesriigi kodanikest sugulastele võrdsed menetlusõigused, sh õigusabi andmine ja õigeaegne teavitamine kohtuistungitest, õigusest tõlgile, ja kõigi menetlusega seotud dokumentide esitamine nende emakeeles;

10.  rõhutab, et kui lapsendamiseks antav laps on teise liikmesriigi kodanik, tuleb enne otsuse langetamist teavitada selle liikmesriigi konsulaarametnikke ja selles liikmesriigis elavat lapse perekonda, ning nendega konsulteerida;

11.  palub liikmesriikidel lisaks pöörata erilist tähelepanu pagulase staatuse saanud või seda taotlevatele saatjata alaealistele, tagades neile kaitse, abi ja hoolduse, mida liikmesriigid peavad oma rahvusvaheliste kohustuste kohaselt andma, paigutades nad eelistatavalt ajutiselt kasuperesse;

12.  rõhutab, kui oluline on tagada sotsiaaltöötajatele asjakohased töötingimused, et nad võiksid üksikjuhtumeid nõuetekohaselt hinnata, tundmata seejuures finants- või õiguslikku survet ja võttes täiel määral arvesse lapse parimaid huvisid nii lühiajalises kui ka keskpikas ja pikaajalises perspektiivis;

Rahvusvahelised lapsendamised vastavalt 1993. aasta Haagi konventsioonile

13.  võtab teadmiseks Haagi konventsiooni kohaldamise edusammud ning olulisuse, ning julgustab kõiki riike seda konventsiooni allkirjastama, ratifitseerima või sellega ühinema;

14.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et sageli on probleeme lapsendamistunnistuste väljaandmisega; palub seepärast liikmesriikide ametiasutustel tagada, et Haagi konventsiooniga ette nähtud menetlused ja kaitse oleksid alati järgitud, kindlustamaks automaatset tunnustamist; palub liikmesriikidel mitte luua asjatuid bürokraatlikke takistusi Haagi konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate lapsendamiste tunnustamisele, mis võib menetlust pikendada ja seda kallimaks muuta;

15.  juhib tähelepanu vajadusele teha suuremaid jõupingutusi, et järgida ja rangelt jõustada Haagi konventsiooni sätteid, kuna mõned liikmesriigid nõuavad täiendavaid haldusmenetlusi või ebaproportsionaalset tasu seoses lapsendamise tunnustamisega, näiteks perekonnaseisuaktide koostamise või muutmise eest või kodakondsuse saamise eest, ehkki see on Haagi konventsiooni sätetega vastuolus;

16.  kutsub liikmesriike üles järgima Haagi konventsiooni artiklis 4 sätestatud menetlusi seoses nõustamise ja nõusolekuga;

Tsiviilõiguslik koostöö lapsendamise valdkonnas

17.  kutsub liikmesriike üles intensiivistama koostööd lapsendamise valdkonnas, seda nii õiguslikust kui ka sotsiaalsest aspektist, ning nõuab, et vastutavad ametiasutused teeksid vajaduse korral rohkem koostööd järelkontrollide tegemiseks; nõuab sellega seoses ka, et EL säilitaks oma peamistes sise- ja välispoliitika meetmetes laste õigustega seoses järjepideva lähenemisviisi;

18.  palub, et komisjon moodustaks tulemusliku Euroopa tasandi võrgustiku kohtunikest ja ametnikest, kes on spetsialiseerunud lapsendamise valdkonnale, et lihtsustada teabe ja heade tavade vahetamist, mis on eriti kasulik, kui lapsendamisega on seotud välisriik; leiab, et on äärmiselt oluline hõlbustada kooskõlastamist ja heade tavade vahetamist olemasoleva Euroopa õigusalase koolituse võrgustikuga, et saavutada võimalikult suur kooskõla ELi poolt juba rahastatavate kavadega; kutsub komisjoni sellega seoses üles rahastama piiriüleste lapsendamiste valdkonnas töötavate kohtunike erikoolitust;

19.  on veendunud, et piiriüleste lapsendamiste valdkonnas töötavate kohtunike koolitus- ja kohtumisvõimalused võivad aidata täpselt määratleda eeldatavad ja vajalikud õiguslikud lahendused riigisiseste lapsendamiste tunnustamise valdkonnas; kutsub seetõttu komisjoni üles rahastama selliseid koolitus- ja kohtumisvõimalusi määruse ettepaneku koostamise etapis;

20.  palub komisjonil avaldada Euroopa e-õiguskeskkonna portaalis asjaomase õigusliku ja menetlusliku teabe lapsendamisõiguse ja -tavade kohta kõigis liikmesriikides;

21.  võtab teadmiseks laste ombudsmanide Euroopa võrgustiku tegevuse ja leiab, et seda koostööd tuleks edasi arendada ning tugevdada;

22.  rõhutab, et on vaja tihedamat koostööd ka liidu asutuste, nagu Europoli kaudu, et ennetada piiriülest laste röövimist, müüki ja nendega kaubitsemist lapsendamise eesmärgil; märgib, et usaldusväärse riikliku sündide registreerimise süsteemi abil on võimalik ära hoida lastega kaubitsemist lapsendamise eesmärgil; nõuab sellega seoses paremat kooskõlastamist kolmandatest riikidest pärit laste lapsendamise tundlikus valdkonnas;

Riigisiseste lapsendamisotsuste piiriülene tunnustamine

23.  rõhutab, et on selge vajadus ELi õigusaktide järele, mis näeksid ette riigisiseste lapsendamisotsuste automaatse piiriülese tunnustamise;

24.  palub komisjonil esitada 31. juuliks 2017 Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 67 ja 81 alusel õigusakti ettepaneku lapsendamisotsuste piiriülese tunnustamise kohta, järgides käesoleva resolutsiooni ettepaneku lisas toodud soovitusi ja selles valdkonnas kehtivat rahvusvahelist õigust;

25.  kinnitab, et käesolevale resolutsiooni ettepanekule lisatud soovitused järgivad põhiõigusi ning subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid;

26.  on seisukohal, et taotletaval ettepanekul ei ole negatiivset finantsmõju, kuna lõppeesmärk ehk lapsendamisotsuste automaatne tunnustamine vähendab kulusid;

o
o   o

27.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ning lisas toodud üksikasjalikud soovitused komisjonile ja nõukogule ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

RESOLUTSIOONI LISA:

ÜKSIKASJALIKUD SOOVITUSED NÕUKOGU MÄÄRUSE JAOKS LAPSENDAMISOTSUSTE PIIRIÜLESE TUNNUSTAMISE KOHTA

A.   TAOTLETAVA ETTEPANEKU PÕHIMÕTTED JA EESMÄRGID

1.  Kasutades vaba liikumise õigust, otsustab igal aastal kasvav arv liidu kodanikke asuda elama Euroopa Liidu teise liikmesriiki. See tekitab seoses liikuvate isikute isikliku olukorra ja perekonnaseisu õigusliku tunnustamisega mitmeid probleeme. Liit on alustanud niisuguste keeruliste olukordade lahendamisega, võttes näiteks vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 650/2012(2) ning seades sisse tõhustatud koostöö abieluvararežiimi teatavate aspektide tunnustamise ja registreeritud partnerluste omandisuhete kohta.

2.  29. mail 1993. aastal Haagis allkirjastatud riikidevahelises lapsendamises laste kaitseks tehtava koostöö konventsioon (edaspidi „Haagi konventsioon“) kehtib kõikides liikmesriikides. See käsitleb piiriülese lapsendamise korda ja näeb ette selliste lapsendamiste automaatset tunnustamist. Haagi konventsioon ei hõlma aga olukorda, kus siseriikliku menetluse järgi lapsendatud lapsega perekond asub elama teise liikmesriiki. See võib tuua kaasa märkimisväärseid õiguslikke raskusi, kui vanema (vanemate) ja lapsendatud lapse vahelist õigussuhet ei tunnustata automaatselt. Vaja võib olla täiendavaid haldus- või õigusmenetlusi ning äärmisel juhul võidakse tunnustamisest üldse keelduda.

3.  Seepärast tuleb liidu kodanike põhiõiguste ja -vabaduste kaitseks võtta vastu määrus, mis näeb ette lapsendamisotsuste automaatse piiriülese tunnustamise. Sellise ettepaneku sobiv õiguslik alus on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 67 lõige 4, mis käsitleb kohtuotsuste ja otsuste vastastikust tunnustamist, ning ELi toimimise lepingu artikli 81 lõige 3, mis käsitleb meetmeid perekonnaõiguse valdkonnas. Määruse peab vastu võtma nõukogu pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga.

4.  Määruse ettepanekus sätestatakse, et liikmesriigi lapsendamisotsuseid, mis on tehtud muu menetluse kui Haagi konventsiooni raamistiku alusel, tunnustatakse automaatselt. Kuna Euroopa perekonnad võivad olla seotud kolmanda riigiga või elanud varem kolmandas riigis, nähakse määrusega ühtlasi ette, et kui üks liikmesriik on kolmandas riigis asjaomase siseriikliku menetlusega tehtud lapsendamisotsust tunnustanud, siis tunnustatakse seda lapsendamisotsust ka kõikides teistes liikmesriikides.

5.  Et hoida ära meelepärase kohtualluvuse valimist või ebasobivate siseriiklike seaduste kohaldamist, toimub automaatne tunnustamine esiteks tingimusel, et tunnustamine ei ole selgelt vastuolus tunnustava liikmesriigi avaliku korraga, rõhutades samas, et tunnustamisest keeldumine ei tohi kunagi kaasa tuua tegelikku diskrimineerimist, mis on keelatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 21, ning teiseks, et lapsendamisotsuse teinud liikmesriik oli selleks pädev vastavalt B osas taotletava ettepaneku (edaspidi „ettepanek“) artiklile 4. Nimetatud pädevus võib olla ainult lapsevanema (lapsevanemate) või lapse alalise elukoha liikmesriigil. Kui aga lapsendamisotsus on tehtud kolmandas riigis, siis on selle lapsendamise esmase tunnustamise pädevus liidus samuti liikmesriigil, mille kodanikud on lapsevanemad või laps. Sellega tagatakse väljaspool ELi elavatele Euroopa perekondadele juurdepääs õiguskaitsele.

6.  Tunnustamise vastuväidete üle otsustamiseks konkreetsetel juhtudel on vaja erimenetlusi. Need sätted on samasugused nagu teistes liidu õigusaktides tsiviilõiguse valdkonnas.

7.  Tuleks võtta kasutusele Euroopa lapsendamistunnistus, et kiirendada halduspäringuid seoses automaatse tunnustamisega. Tunnistuse näidis võetakse vastu komisjoni delegeeritud õigusaktiga.

8.  Ettepanek puudutab ainult individuaalset vanema ja lapse suhet. See ei kohusta liikmesriike tunnustama mingit õigussuhet lapsendatud lapse vanemate vahel, kuna siseriiklikud seadused paaride kohta erinevad oluliselt.

9.  Ettepanek sisaldab ka tsiviilõigusaktide tavapäraseid lõpp- ja üleminekusätteid. Lapsendamise automaatset tunnustamist kohaldatakse ainult neile lapsendamisotsustele, mis on tehtud pärast määruse kohaldamise kuupäeva, ning alates samast kuupäevast ka varasematele lapsendamisotsustele, kui laps on jätkuvalt alaealine.

10.  Ettepanek on kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega, kuna liikmesriigid ei saa moodustada üksi õigusraamistikku lapsendamisotsuste piiriüleseks tunnustamiseks, ning ettepanek ei ulatu kaugemale kui lapsendatud laste stabiilse õigusliku seisundi tagamiseks tingimata vaja. See ei mõjuta liikmesriikide perekonnaõigust.

B.   TAOTLETAVA ETTEPANEKU TEKST

Nõukogu määrus lapsendamisotsuste piiriülese tunnustamise kohta

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 67 lõiget 4 ja artikli 81 lõiget 3,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi taotlust Euroopa Komisjonile,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust,

toimides seadusandliku erimenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1)  Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks sellise vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala säilitamise ja arendamise, kus oleks tagatud isikute vaba liikumine. Niisuguse ala järkjärguliseks loomiseks on vaja, et liit võtaks vastu meetmeid seoses õigusalase koostööga tsiviilküsimustes, millel on piiriülene mõju, sealhulgas perekonnaõiguse valdkonnas.

(2)  Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklitele 67 ja 81 peavad need meetmed hõlmama meetmeid, mille eesmärk on tagada kohtuotsuste ja kohtuväliste otsuste vastastikune tunnustamine.

(3)  Selleks et tagada lapsendatud lapsega perekondade vaba liikumine, on vajalik ja asjakohane, et lapsendamisotsuste tunnustamise ja täitmise eeskirju reguleeritaks liidu õigusaktiga, mis on siduv ja vahetult kohaldatav.

(4)  Käesolev määrus peaks looma lapsendamisotsuste piiriülese tunnustamise valdkonnas selge, tervikliku õigusraamistiku, andma perekondadele õiguskindluse, prognoositavuse ja paindlikkuse osas piisavad tulemused ning hoidma ära olukordi, kus ühe liikmesriigi seaduslikku lapsendamisotsust teises liikmesriigis ei tunnustata.

(5)  Käesolev määrus peaks hõlmama liikmesriigis tehtud või tunnustatud lapsendamisotsuste tunnustamist. See ei peaks aga hõlmama rahvusvaheliste lapsendamiste tunnustamist, mis on toimunud vastavalt 29. mail 1993. aastal Haagis allkirjastatud riikidevahelises lapsendamises laste kaitseks tehtava koostöö konventsioonile, kuna nimetatud konventsioonis on juba sätestatud selliste lapsendamiste automaatne tunnustamine. Käesolevat määrust tuleks seega kohaldada ainult riigisiseste lapsendamiste tunnustamisele ning neile rahvusvahelistele lapsendamistele, mis ei toimu vastavalt kõnealusele konventsioonile.

(6)  Lapsendamise ja lapsendamisotsuse teinud või seda tunnustanud liikmesriigi territooriumi vahel peab olema seos. Seega peaks tunnustamise tingimuseks olema ühiste pädevuseeskirjade järgimine.

(7)  Pädevuseeskirjad peaksid olema maksimaalselt prognoositavad ja lähtuma põhimõttest, et pädevuse aluseks on üldiselt lapsendavate vanemate alaline elukoht, või ühe vanema või lapse alaline elukoht. Pädevuse alus peaks sellega piirduma, välja arvatud juhtudel, mis hõlmavad kolmandaid riike, kui ühendavaks teguriks võib olla kodakondsuse liikmesriik.

(8)  Kuna lapsendamine puudutab üldiselt alaealisi, ei ole asjakohane anda lapsevanematele või lapsele võimalust valida ametiasutusi, kes teevad lapsendamise kohta otsuse.

(9)  Vastastikune usaldus õigusemõistmise vastu liidus õigustab põhimõtet, mille kohaselt tuleks ühes liikmesriigis tehtud või tunnustatud lapsendamisotsuseid tunnustada ilma erimenetluseta kõigis liikmesriikides. Sellest tulenevalt tuleks ühes liikmesriigis tehtud lapsendamisotsust käsitada nii, nagu see oleks tehtud taotluse saanud liikmesriigis.

(10)  Teises liikmesriigis tehtud lapsendamisotsuse automaatne tunnustamine taotluse saanud liikmesriigis ei tohiks ohustada kaitseõiguse tagamist. Seepärast peaks kõikidel huvitatud isikutel olema võimalik taotleda lapsendamisotsuse tunnustamisest keeldumist, kui ta leiab, et esineb mõni keeldumise alustest.

(11)  Riigisiseste lapsendamisotsuste tunnustamine peaks olema automaatne, välja arvatud juhul, kui liikmesriigil, kus lapsendamine toimus, ei olnud selleks pädevust, või kui selline tunnustamine on selgelt vastuolus tunnustava liikmesriigi avaliku korraga, nagu seda tõlgendatakse vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklile 21.

(12)  Käesolev määrus ei tohiks mõjutada liikmesriikide materiaalõiguslikke küsimusi perekonnaõiguse valdkonnas, kaasa arvatud lapsendamisõigust. Lisaks ei tohiks lapsendamisotsuse tunnustamine käesoleva määruse alusel kohustada tunnustama mis tahes õigussuhet lapsendavate vanemate vahel lapsendamisotsuse tunnustamise tulemusel, kusjuures see ei tohiks ka olla lapsendamisotsuse tunnustamist käsitleva võimaliku otsuse eeltingimus.

(13)  Menetluslikud küsimused, mida käesolevas määruses ei käsitleta, tuleks lahendada vastavalt siseriiklikule õigusele.

(14)  Kui lapsendamisotsus eeldab õigussuhet, mida taotluse saanud liikmesriigi õiguses ei tunta, tuleks seda õigussuhet, sealhulgas sellest tulenevaid õigusi või kohustusi võimaluse korral kohandada õigussuhteks, millel on asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt samaväärne mõju ning sarnased eesmärgid. Kohandamise viisi ja teostaja peaks kindlaks määrama iga liikmesriik ise.

(15)  Et lihtsustada käesoleva määrusega sätestatud automaatset tunnustamist, tuleks töötada välja näidis lapsendamisotsuste ülevõtmiseks ehk Euroopa lapsendamistunnistus. Selleks tuleks komisjonile anda õigus võtta ELi toimimise lepingu artikli 290 kohaselt vastu delegeeritud õigusakte nimetatud tunnistuse näidise väljatöötamiseks ja muutmiseks. Eriti tähtis on, et komisjon peaks ettevalmistustööde ajal asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(16)  Kuna käesoleva määruse eesmärki ei suuda liikmesriigid piisaval määral saavutada ning seda on parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Vastavalt kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõttele ei lähe käesolev määrus kaugemale, kui on vaja selle eesmärgi saavutamiseks.

(17)  ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala kohta lisatud Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukohta käsitleva protokolli nr 21 artiklite 1 ja 2 kohaselt [on Ühendkuningriik ja Iirimaa teatanud oma soovist osaleda käesoleva määruse vastuvõtmisel ja kohaldamisel] / [ja ilma et see piiraks nimetatud protokolli artikli 4 kohaldamist, ei osale Ühendkuningriik ja Iirimaa käesoleva määruse vastuvõtmisel ja see ei ole nende suhtes siduv ega kohaldatav].

(18)  Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud Taani seisukohta käsitleva protokolli nr 22 artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva määruse vastuvõtmisel, mistõttu see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Kohaldamisala

1.  Käesolevat määrust kohaldatakse lapsendamisotsuste tunnustamise suhtes.

2.  Käesolevat määrust ei kohaldata järgmise suhtes ja see ei mõjuta järgmist:

a)  liikmesriikide seadused, mis käsitlevad õigust lapsendada või muid perekonnaõiguse küsimusi;

b)  rahvusvahelised lapsendamised vastavalt 29. mail 1993. aastal Haagis allkirjastatud riikidevahelises lapsendamises laste kaitseks tehtava koostöö konventsioonile (edaspidi „Haagi konventsioon“).

3.  Käesolev määrus ei nõua, et liikmesriigid:

a)  tunnustaksid mis tahes õigussuhet lapsendatud lapse vanemate vahel lapsendamisotsuse tunnustamise tulemusel;

b)  teeksid lapsendamisotsuseid olukorras, kus asjaomane siseriiklik õigus seda ei võimalda.

Artikkel 2

Määratlus

„Lapsendamisotsus“ on käesoleva määruse tähenduses kohtuotsus või otsus, millega tunnustatakse vanema-lapse alalist õigussuhet ühelt poolt lapse, kes ei ole veel täisealiseks saanud, ja teiselt poolt uue vanema või vanemate vahel, kes ei ole selle lapse bioloogilised vanemad, sõltumata sellest, kuidas seda õigussuhet siseriiklikus õiguses nimetatakse.

Artikkel 3

Lapsendamisotsuste automaatne tunnustamine

1.  Ühes liikmesriigis tehtud lapsendamisotsust tunnustatakse teistes liikmesriikides ilma erimenetlusi nõudmata, tingimusel et otsuse teinud liikmesriigil on selleks pädevus vastavalt artiklile 4.

2.  Huvitatud pool võib artiklis 7 sätestatud korras taotleda, et tuvastataks artiklis 6 osutatud tunnustamisest keeldumise aluste puudumine.

3.  Kui liikmesriigi kohtus toimuvas menetluses tõstatatakse kaasneva küsimusena tunnustamisest keeldumine, kuulub see küsimus antud kohtu pädevusse.

Artikkel 4

Pädevus seoses lapsendamisotsustega

1.  Liikmesriigi ametiasutused võivad teha lapsendamisotsuse üksnes siis, kui lapsendava vanema või vanemate või lapsendatava lapse alaline elukoht on selles liikmesriigis.

2.  Kui lapse lapsendamisotsuse on teinud kolmanda riigi ametiasutused, võivad ka liikmesriigi ametiasutused teha sellise otsuse, või otsustada tunnustada kolmanda riigi otsust vastavalt siseriiklikus õiguses sätestatud korrale, kui lapsendava vanema või vanemate või lapsendatud lapse alaline elukoht ei ole selles liikmesriigis, kuid nad on selle kodanikud.

Artikkel 5

Tunnustamiseks vajalikud dokumendid

Isik, kes soovib ühes liikmesriigis kasutada teises liikmesriigis tehtud lapsendamisotsust, esitab:

a)  lapsendamisotsuse koopia, mis vastab selle õigsuse kindlakstegemiseks vajalikele tingimustele; ning

b)  Euroopa lapsendamistunnistuse, mis on välja antud vastavalt artiklile 11.

Artikkel 6

Tunnustamisest keeldumine

Huvitatud isiku taotlusel võib liikmesriigis tehtud lapsendamisotsuse tunnustamisest keelduda üksnes juhu, kui:

a)  kui tunnustamine on selgelt vastuolus taotluse saanud liikmesriigi avaliku korraga (ordre public);

b)  kui otsuse teinud liikmesriigil ei olnud selleks pädevust vastavalt artiklile 4.

Artikkel 7

Tunnustamisest keeldumise taotlemine

1.  Siseriiklikus õiguses määratletud huvitatud poole taotlusel keeldutakse lapsendamisotsuse tunnustamisest, kui esineb üks artiklis 6 esitatud alustest.

2.  Tunnustamisest keeldumise taotlus esitatakse kohtule, mis on asjaomase liikmesriigi poolt vastavalt artikli 13 punktile a komisjonile esitatud teatele kohus, kellele vastav taotlus tuleb esitada.

3.  Tunnustamisest keeldumise menetlusele kohaldatakse taotluse saanud liikmesriigi õigust, kuivõrd käesolev määrus seda menetlust ei hõlma.

4.  Taotleja esitab kohtule otsuse koopia ning vajaduse korral otsuse tõlke või transliteratsiooni.

5.  Kohus võib loobuda lõikes 4 osutatud dokumentide esitamise nõudest, kui tal on need juba olemas või kui ta peab ebamõistlikuks nõuda taotlejalt nende esitamist. Viimati nimetatud juhul võib kohus nõuda dokumentide esitamist teiselt poolelt.

6.  Poolelt, kes taotleb teises liikmesriigis tehtud lapsendamisotsuse täitmisest keeldumist, ei nõuta postiaadressi olemasolu taotluse saanud liikmesriigis. Samuti ei pea sellel poolel olema taotluse saanud liikmesriigis volitatud esindajat, välja arvatud juhul, kui esindaja olemasolu on kohustuslik, olenemata poolte kodakondsusest või alalisest elukohast.

7.  Kohus teeb otsuse tunnustamisest keeldumise taotluse kohta viivituseta.

Artikkel 8

Tunnistamisest keeldumise taotluse kohta tehtud otsuse edasikaebamine

1.  Mõlemad pooled võivad tunnistamisest keeldumise taotluse kohta tehtud otsuse edasi kaevata.

2.  Edasikaebus esitatakse kohtule, mis on asjaomase liikmesriigi poolt vastavalt artikli 13 punktile b komisjonile esitatud teatele kohus, kellele vastav edasikaebus tuleb esitada.

3.  Edasikaebuse kohta tehtud otsust saab edasi kaevata üksnes siis, kui asjaomane liikmesriik on vastavalt artikli 13 punktile c teatanud komisjonile kohtud, kellele niisugused edasikaebused tuleb esitada.

Artikkel 9

Edasikaebamine lapsendamisotsuse teinud liikmesriigis

Kohus, kellele esitatakse tunnustamisest keeldumise taotlus, või kohus, kes menetleb artikli 8 lõike 2 või 3 alusel esitatud kaebust, võib menetluse peatada, kui lapsendamisotsus on päritoluliikmesriigis üldkorras edasi kaevatud või kui sellise edasikaebuse esitamise tähtaeg ei ole veel möödunud. Viimati nimetatud juhul võib kohus kaebuse esitamise tähtaega täpsustada.

Artikkel 10

Sisulise läbivaatamise keeld

Ühes liikmesriigis tehtud lapsendamisotsus või kohtuotsus ei kuulu ühelgi juhul taotluse saanud liikmesriigis sisulisele läbivaatamisele.

Artikkel 11

Euroopa lapsendamistunnistus

Lapsendamisotsuse teinud liikmesriigi ametiasutused annavad huvitatud poole taotlusel välja Euroopa lapsendamistunnistuse, mis vastab artikli 15 kohaselt kasutusele võetud näidisele.

Artikkel 12

Lapsendamisotsuse kohandamine

1.  Kui otsus või kohtuotsus sisaldab meedet või korraldust, mida taotluse saanud liikmesriigi õiguses ei tunta, kohandatakse seda meedet või korraldust võimalikult suurel määral asjaomase liikmesriigi õiguses tuntud meetmeks või korralduseks, millel on samaväärne mõju ning sarnased eesmärgid. Kohandamisel ei tohi olla päritoluliikmesriigi õiguses sätestatust kaugemale ulatuvat toimet.

2.  Kõik huvitatud pooled võivad meetme või korralduse kohandamise kohtus vaidlustada.

Artikkel 13

Liikmesriikide esitatav teave

1.  Liikmesriigid edastavad komisjonile 1. juuliks 2018 oma siseriiklikud õigusnormid, kui need on olemas, järgmise kohta:

a)  kohtud, kellele tuleb esitada tunnustamisest keeldumise taotlus vastavalt artikli 7 lõikele 2;

b)  kohtud, kellele tuleb esitada tunnustamisest keeldumise taotluse kohta tehtud otsuse edasikaebus vastavalt artikli 8 lõikele 2; ning

c)  kohtud, kellele tuleb esitada võimalikud edasikaebused vastavalt artikli 8 lõikele 3.

2.  Komisjon teeb lõikes 1 osutatud teabe, samuti muu asjaomase teabe lapsendamise menetluste ja selle tunnustamise kohta liikmesriikides avalikkusele kättesaadavaks asjakohaste vahendite, eelkõige Euroopa e-õiguskeskkonna portaali kaudu.

Artikkel 14

Legaliseerimine ja muud formaalsused

Käesoleva määruse alusel ei või nõuda liikmesriigis väljastatud dokumentide legaliseerimist ega muude sarnaste formaalsuste täitmist.

Artikkel 15

Õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte

Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 16 vastu delegeeritud õigusakte artiklis 11 osutatud mitmekeelse Euroopa lapsendamistunnistuse näidise koostamiseks ja muutmiseks.

Artikkel 16

Delegeeritud volituste rakendamine

1.  Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2.  Artiklis 15 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile määramata ajaks alates 1. juulist 2018.

3.  Nõukogu võib artiklis 15 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4.  Artikli 15 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti nõukogule teatavaks tegemist esitanud selle suhtes vastuväidet või kui nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et ta ei esita vastuväidet. Nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

5.  Komisjon teavitab Euroopa Parlamenti delegeeritud õigusakti vastuvõtmisest, delegeeritud õigusakti kohta esitatud vastuväidetest või delegeeritud volituste tagasivõtmisest nõukogu poolt.

Artikkel 17

Üleminekusätted

Käesolevat määrust kohaldatakse ainult lapsendamisotsustele, mis on tehtud 1. jaanuaril 2019 või hiljem.

Sellest kuupäevast tunnustatakse ka enne 1. jaanuarit 2019 tehtud lapsendamisotsuseid, kui asjaomane laps ei ole selleks kuupäevaks saanud täisealiseks.

Artikkel 18

Seos kehtivate rahvusvaheliste konventsioonidega

1.  Käesolevat määrust ei kohaldata lapsendamisotsustele, mis on tehtud vastavalt Haagi konventsioonile.

2.  Ilma et see piiraks liikmesriikidele Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklist 351 tulenevaid kohustusi, ei mõjuta käesolev määrus selliste rahvusvaheliste konventsioonide kohaldamist, mille osalisteks käesoleva määruse jõustumise ajal on üks või mitu liikmesriiki ning mis sätestavad lapsendamiste tunnustamisega seotud eeskirju.

3.  Käesolev määrus on siiski ülimuslik konventsioonide suhtes, mis on sõlmitud üksnes kahe või enama liikmesriigi vahel, sellisel määral, mil need konventsioonid käsitlevad käesoleva määrusega reguleeritud küsimusi.

Artikkel 19

Läbivaatamisklausel

1.  Komisjon esitab Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele aruande käesoleva määruse kohaldamise kohta 31. detsembriks 2024 ja seejärel iga viie aasta järel. Vajaduse korral lisatakse aruandele ettepanekud käesoleva määruse kohandamiseks.

2.  Selleks edastavad liikmesriigid komisjonile asjakohase teabe, mis käsitleb käesoleva määruse kohaldamist nende kohtute poolt.

Artikkel 20

Jõustumine ja kohaldamise kuupäev

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Seda kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2019, välja arvatud artiklid 13, 15 ja 16, mida kohaldatakse alates 1. juulist 2018.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja liikmesriikides vahetult kohaldatav kooskõlas aluslepingutega.

Brüssel, …

Nõukogu nimel

eesistuja

(1) Nõukogu 27. novembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (ELT L 338, 23.12.2003, lk 1).
(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määrus (EL) nr 650/2012, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste tunnustamist ja täitmist, ametlike dokumentide vastuvõtmist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist (ELT L 201, 27.7.2012, lk 107).


ELi ning Colombia ja Peruu vahelise kaubanduslepingu kahepoolne kaitseklausel ja banaane käsitlev stabiilsusmehhanism ***I
PDF 256kWORD 46k
Resolutsioon
Tekst
Lisa
Euroopa Parlamendi 2. veebruari 2017. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) nr 19/2013, millega rakendatakse ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Colombia ja Peruu vahelise kaubanduslepingu kahepoolne kaitseklausel ja banaane käsitlev stabiilsusmehhanism, ja muudetakse määrust (EL) nr 20/2013, millega rakendatakse ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Kesk-Ameerika riikide vahel assotsiatsiooni loomise lepingu kahepoolne kaitseklausel ja banaane käsitlev stabiilsusmehhanism (COM(2015)0220 – C8-0131/2015 – 2015/0112(COD))
P8_TA(2017)0014A8-0277/2016

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2015)0220),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 207 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8-0131/2015),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 20. detsembri 2016. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit (A8-0277/2016),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  kiidab heaks käesolevale resolutsioonile lisatud Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisdeklaratsiooni;

3.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 2. veebruaril 2017. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/..., millega muudetakse määrust (EL) nr 19/2013, millega rakendatakse ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Colombia ja Peruu vahelise kaubanduslepingu kahepoolne kaitseklausel ja banaane käsitlev stabiilsusmehhanism, ja määrust (EL) nr 20/2013, millega rakendatakse ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Kesk-Ameerika riikide vahel assotsiatsiooni loomise lepingu kahepoolne kaitseklausel ja banaane käsitlev stabiilsusmehhanism

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2017/540) lõplikule kujule).

SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA

Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni

ÜHISDEKLARATSIOON

Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon jagavad seisukohta, et oluline on teha tihedat koostööd järelevalve teostamisel järgmiste õigusaktide rakendamise üle: ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Colombia ja Peruu vaheline kaubandusleping(1), mida on muudetud ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Columbia ja Peruu vahelisele kaubanduslepingule Ecuadori kõnealuse lepinguga ühinemise arvesse võtmiseks lisatud ühinemisprotokolliga(2), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2013. aasta määrus (EL) nr 19/2013, millega rakendatakse ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Colombia ja Peruu vahelise kaubanduslepingu kahepoolne kaitseklausel ja banaane käsitlev stabiilsusmehhanism(3), ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2013. aasta määrus (EL) nr 20/2013, millega rakendatakse ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Kesk-Ameerika riikide vahel assotsiatsiooni loomise lepingu kahepoolne kaitseklausel ja banaane käsitlev stabiilsusmehhanism(4). Sel eesmärgil on nad kokku leppinud järgmises.

—  Komisjon annab Euroopa Parlamendi vastutava komisjoni taotlusel sellele aru spetsiifilistest mureküsimustest, mis on seotud Colombia, Ecuadori või Peruu poolt oma kohustuste täitmisega kaubanduse ja säästva arengu vallas.

—  Kui Euroopa Parlament võtab vastu soovituse algatada kaitsemeetme alane uurimine, analüüsib komisjon hoolikalt, kas määruse (EL) nr 19/2013 või määruse (EL) nr 20/2013 kohased tingimused ex officio algatamiseks on täidetud. Kui komisjon leiab, et tingimused ei ole täidetud, esitab ta Euroopa Parlamendi vastutavale komisjonile aruande ning selgitab kõiki tegureid, mis on sellise uurimise algatamise seisukohast asjakohased.

—  Komisjon hindab 1. jaanuariks 2019 liidu banaanitootjate olukorda. Kui täheldatakse liidu banaanituru või liidu banaanitootjate olukorra tõsist halvenemist, võib lepinguosaliste nõusolekul kaaluda mehhanismi kohaldamisaja pikendamist.

Ka pärast stabiilsusmehhanismi kehtivusaja lõppemist hindab komisjon korrapäraselt liidu banaanituru ja liidu banaanitootjate olukorda. Kui arvestades banaanisektori olulisust äärepoolseimate piirkondade jaoks täheldatakse liidu banaanituru või liidu banaanitootjate olukorra tõsist halvenemist, hindab komisjon koos liikmesriikide ja huvirühmadega olukorda ja otsustab, kas tuleks kaaluda asjakohaste meetmete võtmist. Samuti võiks komisjon korraldada korrapäraseid järelevalvekoosolekuid, millel osalevad liikmesriigid ja huvirühmad.

Komisjon on välja töötanud statistilised vahendid, mis võimaldavad jälgida ja hinnata banaaniimpordi suundumusi ja liidu banaanituru olukorda. Komisjon pöörab erilist tähelepanu impordijärelevalve andmete esitusviisi läbivaatamisele, et korrapäraste ajavahemike tagant ajakohastatud teave kasutajasõbralikumal viisil kättesaadavaks teha.

(1) ELT L 354, 21.12.2012, lk 3.
(2) ELT L 356, 24.12.2016, lk 3.
(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2013. aasta määrus (EL) nr 19/2013, millega rakendatakse ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Colombia ja Peruu vahelise kaubanduslepingu kahepoolne kaitseklausel ja banaane käsitlev stabiilsusmehhanism (ELT L 17, 19.1.2013, lk 1).
(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2013. aasta määrus (EL) nr 20/2013, millega rakendatakse ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Kesk-Ameerika riikide vahel assotsiatsiooni loomise lepingu kahepoolne kaitseklausel ja banaane käsitlev stabiilsusmehhanism (ELT L 17, 19.1.2013, lk 13).


Välispüügilaevastike jätkusuutlik majandamine ***I
PDF 288kWORD 84k
Resolutsioon
Terviktekst
Euroopa Parlamendi 2. veebruari 2017. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse välispüügilaevastike jätkusuutlikku majandamist ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1006/2008 (COM(2015)0636 – C8-0393/2015 – 2015/0289(COD))
P8_TA(2017)0015A8-0377/2016

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2015)0636),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 43 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0393/2015),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 25. mai 2016. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit ja arengukomisjoni arvamust (A8‑0377/2016),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 2. veebruaril 2017. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/…, milles käsitletakse välispüügilaevastike jätkusuutlikku majandamist ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1006/2008

P8_TC1-COD(2015)0289


EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 43 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust(2),

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust(3),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt(4)

ning arvestades järgmist:

(1)  Nõukogu määrusega (EÜ) nr 1006/2008(5) (edaspidi „kalapüügilubade määrus”) loodi süsteem liidu kalalaevadele loa andmiseks püügitegevuseks liidu vetest väljaspool ning kolmandate riikide laevadele juurdepääsu lubamiseks liidu vetele.

(2)  Liit on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 10. detsembri 1982. aasta mereõiguse konventsiooni(6) (UNCLOS) osaline ning ratifitseerinud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude kaitset ja majandamist käsitlevate sätete 4. augusti 1995. aasta rakenduskokkuleppe(7). Kõnealuste rahvusvaheliste sätetega nähakse ette põhimõte, et kõik riigid peavad võtma asjakohaseid meetmeid mereressursside säästva majandamise ja kaitsmise tagamiseks ja tegema sel eesmärgil koostööd teiste riikidega. [ME 1]

(3)  Liit on kiitnud heaks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) 24. novembri 1993. aasta kokkuleppe, mille eesmärk oli ergutada avamerekalalaevu täitma rahvusvahelisi kaitse- ja majandamiseeskirju (FAO meetmete järgimise kokkulepe)(8). FAO meetmete järgimise kokkuleppes sätestati, et kokkuleppeosalised ei tohi anda luba laeva kasutamiseks avamerepüügiks juhul, kui teatavad tingimused ei ole täidetud, ning peavad konkreetsete aruandekohustuste täitmata jätmisel rakendama karistusi.

(3a)   2. aprillil 2015. aastal esitas Rahvusvaheline Mereõiguse Kohus nõuandva arvamuse vastuseks Lääne-Aafrika kalanduse alampiirkondliku komisjoni poolt esitatud taotlusele. Selle nõuandva arvamusega kinnitati, et liit kannab vastutust liikmesriikide lipu all sõitvate laevade tegevuse ning nõuetekohase hoolsuse eest, mida liit peab sel puhul rakendama. [ME 2]

(4)  Liit kiitis heaks 2001. aastal vastu võetud FAO rahvusvahelise tegevuskava ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi (edaspidi „ETR-kalapüügi“) vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks. Kõnealuse rahvusvahelise tegevuskava ja lipuriikide tegevust käsitlevate FAO vabatahtlike suuniste (heaks kiidetud 2014. aastal) kohaselt peab lipuriik tagama mere bioloogiliste ressursside ja mereökosüsteemide pikaajalise kaitsmise ja säästva kasutamise. Rahvusvahelise tegevuskavaga nähti ette, et lipuriik peaks oma laevadele selle suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla kuuluvatest vetest väljaspool toimuvaks püügitegevuseks väljastama lubasid. Peale selle soovitatakse vabatahtlikes suunistes, et lipuriik ja rannikuriik väljastaksid loa juhul, kui püügitegevus toimub püügilepingu alusel või ka väljaspool sellist lepingut. Mõlemad riigid peaksid veenduma, et asjaomane tegevus ei kahjusta rannikuriigi vetes kalavarude jätkusuutlikkust (punktid 40 ja 41).

(4a)   2014. aastal võtsid kõik FAO liikmed, kaasa arvatud Euroopa Liit ja selle arenguriikidest partnerid ühehäälselt vastu vabatahtlikud suunised säästva väikesemahulise kalapüügi säilitamiseks seoses toiduga kindlustatuse ja vaesuse kaotamisega, ning nende suuniste punktis 5.7 on toonitatud, et tuleb nõuetekohaselt arvesse võtta väikesemahulist kalapüüki, enne kui sõlmitakse kolmandate riikide ja kolmandate osapooltega lepinguid, mis annavad juurdepääsu varudele. [ME 3]

(4b)   Seoses FAO vabatahtlike suunistega säästva väikesemahulise kalapüügi säilitamiseks seoses toiduga kindlustatuse ja vaesuse kaotamisega on vaja võtta vastu kalavarude pikaajalise kaitsmise ja säästva kasutamise ning toidutootmise ökoloogilise aluse kindlustamise meetmed, rõhutades liidu vetest väljaspool toimuva püügitegevuse keskkonnastandardite tähtsust, mis hõlmavad ökosüsteemipõhist lähenemisviisi kalavarude majandamisel ning ettevaatuspõhimõtet, et võimaluse korral 2015. aastaks taastada kasutatavad kalavarud maksimaalse saagikuse saamiseks vajalikust kõrgemal tasemel ja seda taset hoida, ning hiljemalt 2020. aastaks kõigi kalavarude puhul. [ME 4]

(5)  Rahvusvahelisel tasandil on hakatud üha rohkem tähelepanu pöörama lipuriigi ja vajaduse korral asjaomase rahvusvahelise lipuriikide organisatsiooni avamere elusressursside kaitsmise ja majandamise valdkonnas ette nähtud kohustustele ning kokkulangevatele vastutusaladele ja ülesannetele UNCLOSe raames. Sama kehtib ka UNCLOSes sätestatud hoolsuskohustuse punktist lähtuvalt rannikuriigi ja lipuriigi või vajaduse korral asjaomase rahvusvahelise lipuriikide lipu- ja rannikuriikide organisatsiooni samaaegse jurisdiktsiooni kohta mere bioloogiliste ressursside asjakohasel kaitsmisel riikliku jurisdiktsiooni alla kuuluvates merepiirkondades. Rahvusvahelise Mereõiguse Kohtu 2. aprilli 2015. aasta nõuandvas arvamuses vastusena Lääne-Aafrika kalanduse alampiirkondliku komisjoni poolt esitatud küsimustele kinnitati, et liit kannab kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide ees rahvusvahelist vastutust oma laevade tegevuse eest ning et see vastutus nõuab, et liit tegutseks oma hoolsuskohustust täites. Hoolsuskohustus tähendab, et riik peab tegema kõik endast oleneva ebaseadusliku kalapüügi vältimiseks, sealhulgas võtma vajalikud haldus- ja täitemeetmed selle tagamiseks, et tema lipu all sõitvad kalalaevad, tema kodanikud või tema vetes tegutsevad kalalaevad ei oleks seotud kaitse- ja majandamiseeskirjadega vastuolus oleva tegevusega. Neil põhjustel ja üldisemalt „sinise“ majanduse tugevdamiseks on oluline, et nii liidu kalalaevade tegevus liidu vetest väljaspool kui ka sellega seotud juhtimissüsteem oleks korraldatud viisil, mis tagab liidu rahvusvaheliste kohustuste tõhusa ja tulemusliku täitmise ning aitab vältida olukordi, kus liitu võidakse süüdistada rahvusvahelistes õigusrikkumistes. [ME 5]

(5a)   25. septembril 2015. aastal toimunud ÜRO säästva arengu tippkohtumisel võttis liit endale kohustuse rakendada resolutsiooni, mis sisaldab lõppdokumenti pealkirjaga „Kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma““, sealhulgas säästva arengu eesmärki 14 „kaitsta ja kasutada säästvalt ookeane, meresid ja mereressursse säästva arengu jaoks“, samuti säästva arengu eesmärki 12 „tagada jätkusuutlikud tarbimis- ja tootmismudelid“ ja nende alaeesmärke. [ME 6]

(6)  Liidu välises kalanduspoliitikas ja kaubanduspoliitikas tuleks arvesse võtta ÜRO 2012. aasta säästva arengu konverentsil (Rio +20)(9) tehtud järeldusi, samuti ELi tegevuskava vastuvõtmist looduslike taime- ja loomaliikidega ebaseadusliku kauplemise vastu ja ka ebaseadusliku looduslike liikidega kauplemise valdkonnas rahvusvahelisel tasandil täheldatud arengusuundumusi ning uusi säästva arengu eesmärke (17 eesmärki meie maailma muutmiseks, sh eesmärk 14 „Veealune elu“), mille ÜRO võttis vastu 2015. aasta septembris. [ME 7]

(7)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 1380/2013 (edaspidi „alusmäärus“)(10) sätestatud ühise kalanduspoliitika eesmärk on tagada, et püügitegevus on keskkonnaalaselt, majanduslikult ja sotsiaalselt jätkusuutlik, et seda majandatakse kooskõlas majandusliku, sotsiaalse eesmärkidega saada majanduslikku, sotsiaalset ja tööhõivealase kasu saavutamise eesmärkidega tööhõivealast kasu ning taastada kalavarud ja säilitada neid tasemel, mis võimaldab maksimaalset jätkusuutlikku saagikust, ning et see toetab toiduvarude kättesaadavust. Selle poliitika rakendamisel on vaja arvestada ka arengukoostöö eesmärke vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 208 lõike 1 teisele lõigule. [ME 8]

(7a)   Alusmääruses nõutakse ka, et säästva kalapüügi partnerluslepingud peaksid piirduma kogupüügi ülejäägiga, nagu on osutatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioon artikli 62 lõigetes 2 ja 3. [ME 9]

(8)  Määruses (EL) nr 1380/2013 Alusmääruses rõhutatakse vajadust edendada ühise kalanduspoliitika eesmärke rahvusvahelisel tasandil, tagades, et liidu püügitegevus liidu vetest väljaspool põhineb samadel põhimõtetel ja standarditel, mida rakendatakse liidu õiguse alusel, ning edendades võrdseid võimalusi liidu ja kolmandate riikide käitajatele. Kolmandates riikides vastu võetud sotsiaal- ja keskkonnaalased õigusaktid võivad erineda liidu omadest, mistõttu püügilaevastikele on kehtestatud erinevad standardid. See olukord võib viia mereressursside säästva majandamisega vastuolus oleva püügitegevuseni. Seepärast on vaja tagada kooskõla liidu keskkonna-, kalandus-, kaubandus- ja arengutegevusega, eelkõige kui see mõjutab kalandust arenguriikides, kus haldussuutlikkus on väike ja korruptsioonirisk suur. [ME 10]

(9)  Nõukogu määruse (EÜ) nr 1006/2008 eesmärk oli luua ühtsed põhimõtted liidu laevadele liidu vetest väljaspool toimuvaks püügitegevuseks lubade andmise kohta, et toetada võitlust ETR-kalapüügi vastu ning tagada ELi liidu laevastiku tõhusam kontrollimine ja seire üle maailma ning sätestada kolmandate riikide laevade püügitegevuse lubamise tingimused liidu vetes. [ME 11]

(10)  ETR-kalapüüki käsitlev nõukogu määrus (EÜ) nr 1005/2008(11) võeti vastu samal ajal kui määrus (EÜ) nr 1006/2008 ning aasta hiljem võeti vastu nõukogu määrus (EÜ) nr 1224/2009 (edaspidi „kontrollimäärus“)(12). Nende määruste puhul on tegemist kolme alustalaga ühise kalanduspoliitika kontrollisätete ja nõuete täitmise tagamist käsitlevate sätete rakendamisel.

(11)  Neid kolme määrust ei rakendatud aga järjekindlalt; eeskätt esines ebakõlasid kalapüügilubade määruse ja sellele järgnevalt vastu võetud kontrollimääruse vahel. Peale selle täheldati kalapüügilubade määruse rakendamisel mitut lünka, kuna see ei hõlmanud teatavaid kontrollimisega seotud küsimusi, näiteks prahtimine, teise riigi lipu alla ümberregistreerimine ning olukorrad, kus kolmanda riigi pädev asutus väljastab liidu kalalaevadele lube väljaspool säästva kalapüügi partnerluslepingu raamistikku (nn otseload). Lisaks on mõned aruandekohustused osutunud keeruliseks, nagu ka haldusülesannete jaotamine liikmesriikide ja komisjoni vahel.

(12)  Käesoleva määruse aluspõhimõtte kohaselt peaks kõikidel liidu vetest väljaspool kala püüdvatel liidu laevadel olema oma lipuliikmesriigi luba ning neid tuleks vastavalt sellele jälgida, olenemata sellest, kus ja millises raamistikus nad tegutsevad. Loa väljastamine peaks sõltuma teatavate põhiliste kõlblikkuskriteeriumide täitmisest. Liikmesriikide kogutud ja komisjonile esitatud teabe alusel peaks komisjonil olema võimalik igal ajal sekkuda kõikide selliste liidu kalalaevade seiresse, mis tegutsevad liidu vetest väljaspool. See on vajalik selleks, et komisjon saaks täita oma aluslepingute täitmise järelevalvaja kohustusi. [ME 12]

(12a)   Liidu väline kalanduspoliitika on viimastel aastatel oluliselt paranenud, seda nii säästva kalanduse partnerluslepingute tingimuste osas kui ka hoolsuse osas, millega nende sätete täitmist tagatakse. Liidu välise kalanduspoliitika prioriteet peaks olema püügivõimaluste säilitamine liidu laevastikule säästva kalanduse partnerluslepingute raames, ning samasuguseid tingimusi tuleks kohaldada ka liidu tegevusele väljaspool säästva kalanduse partnerluslepingute kohaldamisala. [ME 13]

(12b)   Komisjonil peaks olema vahendajaroll juhtudel, kui ilmneb tõendeid tõsise ohu kohta kalavarude kasutamisele ja seetõttu võidakse püügiluba peatada, tühistada või seda muuta. [ME 14]

(13)  Abilaevad võivad oluliselt mõjutada kalalaevade püügitegevust ja kalakogust, mida nad tohivad püüda. Seetõttu on vaja neid käesolevas määruses sätestatud loa- ja aruandlusmenetluse puhul arvesse võtta.

(14)  Ümberregistreerimine teise riigi lipu alla tekitab probleeme, kui selle eesmärk on hoiduda kõrvale ühise kalanduspoliitika eeskirjadest või kehtivatest kaitse- ja majandamismeetmetest. Seetõttu peaks liit suutma sellist tegevust määratleda, avastada ja takistada. Jälgitavus ja senise eeskirjade täitmise nõuetekohane kontroll tuleks tagada liidu käitajale kuuluva laeva kogu kasutusaja vältel, sõltumata sellest, millise lipu (või lippude) all see tegutseb. Sellele peaks kaasa aitama nõue, et igal laeval peab olema Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) määratud kordumatu number. [ME 15]

(15)  Kolmandate riikide vetes võivad liidu laevad tegutseda kas liidu ja kolmandate riikide vahel sõlmitud säästva kalapüügi partnerluslepingute sätete alusel või kolmandatelt riikidelt saadud otseloa alusel, kui säästva kalapüügi partnerluslepingut ei ole sõlmitud. Mõlemal juhul peaks kalapüük toimuma läbipaistvalt ja jätkusuutlikult. Seetõttu peaks lipuliikmesriikidel olema õigus anda kindlaksmääratud kriteeriumide alusel ja seire kohaldamisel nende lipu all sõitvatele laevadele luba taotleda ja hankida rannikuäärsetelt kolmandatelt riikidelt otsest luba. Püügitegevuseks tuleks anda luba juhul, kui lipuliikmesriik on veendunud, et see ei kahjusta jätkusuutlikkust. Kui komisjon nõuetekohaselt põhjendatud vastuväidet ei esita, tuleks käitajal, kellele on andnud loa nii lipuliikmesriik kui ka rannikuriik, lubada alustada kalapüüki. [ME 16]

(16)  Kõigis säästva kalapüügi partnerluslepingutes käsitletakse eraldi teemana alakasutatud kalapüügivõimaluste ümberjaotamist, mida kasutatakse juhul, kui asjakohaste nõukogu määrustega liikmesriikidele eraldatud kalapüügivõimalusi ei kasutata täielikult ära. Kuna säästva kalapüügi partnerluslepingutes sätestatud püügitasusid rahastatakse suures osas liidu eelarvest, on ajutine ümberjaotamissüsteem oluline vahend, millega kaitsta liidu finantshuve ja tagada, et kalapüügivõimalust, mille eest on tasutud, ei lasta raisku. Seetõttu on vaja täpsustada ja täiendada ümberjaotamissüsteemi, mida tuleks kasutada üksnes viimase võimalusena. Seda tuleks kohaldada ajutiselt ja see ei tohiks mõjutada kalapüügivõimaluste algset jaotust liikmesriikide vahel, mis tähendab, et see ei kahjusta suhtelist stabiilsust. Ümberjaotamist kui viimast võimalust tuleks kasutada üksnes juhul, kui asjaomased liikmesriigid on loobunud õigusest kalapüügivõimalusi omavahel vahetada. [ME 17]

(16a)   „Soikunud lepingud“ on termin, mida kasutatakse juhul, kui riigid on võtnud vastu kalandusalase partnerluslepingu, kuid struktuurilistel põhjustel või asjaolude tõttu puudub jõustunud protokoll. Liidul on kolmandate riikidega mitmeid soikunud lepinguid. Liidu laevad ei tohi seega püüda kala vetes, mida reguleeritakse soikunud lepingutega. Komisjon peaks püüdma neid lepinguid nn äratada või lõpetama asjaomased partnerluslepingud. [ME 18]

(17)  Piirkondlike kalandusorganisatsioonide raames ja avamerel toimuva reguleerimata püügitegevuse jaoks peaks loa samuti andma lipuliikmesriik ning see peaks vastama piirkondliku kalandusorganisatsiooni erieeskirjadele või avamerel toimuvat kalapüüki reguleerivatele liidu õigusaktidele. [ME 19]

(18)  Prahtimine võib kahjustada kaitse- ja majandamismeetmete tõhusust ning mõjuda negatiivselt mere bioloogiliste ressursside säästvale kasutamisele. Seetõttu on vaja kindlaks määrata õigusraamistik, mis aitab liidul paremini jälgida liidule kuuluvate prahitud liidu lipu all sõitvate ja kolmandate riikide käitajate poolt prahitavate kalalaevade tegevust, võttes aluseks asjaomase piirkondliku kalandusorganisatsiooni vastuvõetud eeskirjad. [ME 20]

(19)  Menetluskord peaks olema läbipaistev, kasutatav ning liidu ja kolmandate riikide käitajate ja nende asjakohaste pädevate asutuste jaoks etteaimatav. [ME 21]

(19a)   Liit peaks püüdlema selle poole, et rahvusvahelisel tasandil kehtiksid liidu ja teiste riikide kalalaevadele võrdsed võimalused; seega iga kord, kui liidu laevade puhul võetakse vastu ranged normid, tuleks turulepääsu reegleid vastavalt kohandada. [ME 22]

(20)  Tagada tuleks kontrollimäärusega ette nähtud andmete elektrooniline vahetamine liikmesriikide ja komisjoni vahel. Liikmesriigid peaksid koguma oma laevastike ja nende püügitegevuse kohta kõik nõutud andmed, selliseid andmeid haldama ja muutma need komisjonile kättesaadavaks. Lisaks peaksid nad tegema üksteise, komisjoni ja kolmandate riikidega koostööd, kui see on sellise andmete kogumise kooskõlastamiseks asjakohane.

(21)  Liidu kalapüügilubasid käsitleva teabe läbipaistvuse ja kättesaadavuse parandamiseks peaks komisjon looma elektroonilise kalapüügilubade registri, millel on nii avalik kui ka turvaline osa. Liidu kalapüügilubade registris talletatav teave sisaldab isikuandmeid. Käesoleva määruse alusel toimuv isikuandmete töötlemine peaks vastama Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 45/2001,(13) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 95/46/EÜ(14) ning kohaldatavatele siseriiklikule õigusele.

(22)  Selleks et nõuetekohaselt käsitleda kolmanda riigi lipu all sõitvate kalalaevade juurdepääsu liidu vetesse, peaksid asjakohased õigusnormid olema kooskõlas nende õigusnormidega, mida kohaldatakse liidu kalalaevade suhtes kooskõlas kontrollimäärusega. Eelkõige peaks liidu vetes kala püüdvate kolmandate riikide laevade suhtes samuti kehtima nimetatud määruse artikkel 33 püügitegevusest ja püügiandmetest teatamise kohta.

(23)  Kolmandate riikide kalalaevad, millel ei ole käesoleva määruse kohast luba, peaksid liidu vetes sõites olema kohustatud hoidma püügivahendeid nii, et need ei oleks kalapüügiks valmis.

(24)  Liikmesriigid peaksid vastutama liidu vetes toimuva kolmandate riikide laevade püügitegevuse eest ja rikkumiste korral registreerima vahejuhtumid riiklikus registris, mis on ette nähtud kontrollimääruse artikliga 93.

(25)  Loa andmise menetluse lihtsustamiseks peaksid liikmesriigid ja komisjon kasutama vajaliku teabe ja täienduste esitamiseks ühist andmete vahetamise ja säilitamise süsteemi, vähendades ühtlasi halduskoormust. Selles kontekstis tuleks täiel määral ära kasutada liidu laevastikuregistris sisalduvaid andmeid.

(26)  Selleks et arvestada tehnoloogilise arengu ja sellega kaasnevate võimalike uute rahvusvahelise õiguse nõuetega, tuleks komisjonile delegeerida õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu õigusakte seoses muudatuste vastuvõtmisega käesoleva määruse lisades, milles on sätestatud loetelu andmetest, mida käitaja peab kalapüügiloa saamiseks esitama. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes(15) sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(27)  Selleks et tagada käesoleva määruse ühetaolised rakendamistingimused seoses kalapüügilubadega seotud andmete salvestamise, vormindamise ning liikmesriikidelt komisjonile ja liidu kalapüügilubade registrile edastamisega, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused ja määrata kindlaks kasutamata kalapüügivõimaluste ümberjaotamise meetod. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011(16).

(28)  Kalapüügivõimaluste ümberjaotamisega seoses peaks komisjon nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel, kui seda nõuavad eriti kiireloomulised asjaolud, vastu võtma viivitamata kohaldatavad rakendusaktid.

(29)  Nõukogu määruses (EÜ) nr 1006/2008 tehtavate muudatuste arvu ja olulisuse tõttu tuleks kõnealune määrus tunnistada kehtetuks,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I JAOTIS

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Reguleerimisese

Käesolevas määruses sätestatakse kalapüügilubade väljastamisele ja haldamisele esitatavad nõuded järgmiste laevade puhul:

a)  liidu kalalaevad, mis tegutsevad tegelevad kalapüügiga kolmanda riigi suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla kuuluvates vetes, piirkondliku kalandusorganisatsiooni raames, milles liit on osaline, liidu vetes või liidu vetest väljaspool või avamerel, ning

b)  liidu vetes tegutsevad kalapüügiga tegelevad kolmandate riikide kalalaevad. [ME 23]

Artikkel 2

Seos rahvusvahelise ja liidu õigusega

Käesoleva määruse kohaldamine ei piira sätteid,

a)  mis on kehtestatud liidu ja kolmandate riikide vahel sõlmitud säästva kalapüügi partnerluslepingutes ja samalaadsetes kalanduskokkulepetes;

b)  mille on vastu võtnud piirkondlikud kalandusorganisatsioonid või samalaadsed kalandusorganisatsioonid, milles liit on lepinguosaline või koostööd tegev mitteosaline;

c)  mis on kehtestatud liidu õigusaktides, millega rakendatakse või võetakse üle punktides a ja b osutatud sätted.

Artikkel 3

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse alusmääruse artiklis 4 sätestatud mõisteid. Lisaks kasutatakse ka järgmisi mõisteid:

a)  „abilaev“ – laev, mis ei ole varustatud kala püüdmiseks või ligi meelitamiseks loodud kalapüügivahenditega ning mis toetab, abistab või valmistab ette kalapüüki; [ME 24]

b)  „kalapüügiluba“ – liidu kalalaevale või kolmanda riigi kalalaevale lisaks kalalaeva tunnistusele väljastatud luba kalapüügiluba, mis annab laevale õiguse tegeleda teatavatel tingimustel eriotstarbelise kalapüügiga kindla ajavahemiku jooksul teatavas piirkonnas ja/või teatud kalaliikidega seoses; [ME 25]

c)  „kalapüügilubade register“ – kalapüügilubade haldamise süsteem ja sellega seotud andmebaas;

d)  „otsene luba“ – kalapüügiluba, mille on väljastanud kolmanda riigi pädev asutus liidu kalalaevale väljaspool säästva kalapüügi partnerluslepingut;

e)  „kolmanda riigi veed“ – veed, mis kuuluvad kolmanda riigi suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla;

f)  „vaatlejate programm“ – piirkondliku kalandusorganisatsiooni, säästva kalapüügi partnerluslepingu, kolmanda riigi või liikmesriigi hallatav kava, mille raames saadetakse teatavatel tingimustel kalalaevade pardale vaatlejad, et koguda andmeid ja/või kontrollida laeva vastavust asjaomase organisatsiooni, säästva kalapüügi partnerluslepingu või riigi vastuvõetud eeskirjadele.; [ME 26]

fa)   „osaline“ – piirkondlikule kalavarude majandamise organisatsioonile aluse pannud rahvusvahelise konventsiooni või kokkuleppe osaline, samuti riigid, kalastusüksused ja teised üksused, kes sellise organisatsiooniga koostööd teevad ja kellele on sellises organisatsioonis antud koostööd tegeva kolmanda riigi staatus; [ME 27]

fb)   „prahtimine“ – kokkulepe, millega liikmesriigi lipu all sõitva kalalaeva kasutamiseks sõlmitakse kindlaksmääratud ajavahemikuks leping kas teise liikmesriigi või kolmanda riigi käitajaga ilma lippu vahetamata. [ME 77]

II JAOTIS

LIIDU KALALAEVADE PÜÜGITEGEVUS LIIDU VETEST VÄLJASPOOL

I peatükk

Ühissätted

Artikkel 4

Üldpõhimõte

Ilma et see piiraks nõuet hankida luba pädevalt organisatsioonilt või kolmandalt riigilt, ei tohi liidu kalalaev tegeleda kalapüügiga liidu vetest väljaspool, välja arvatud juhul, kui laeva lipuliikmesriik on väljastanud laevale kalapüügiloa.

Artikkel 5

Kõlblikkuskriteeriumid

1.  Lipuliikmesriik tohib väljastada kalapüügiloa püügitegevuseks liidu vetest väljaspool üksnes järgmistel juhtudel:

a)  ta on saanud kalalaeva ja sellega seotud abilaeva(de), sealhulgas kolmandate riikide abilaevade kohta täieliku ja täpse teabe kooskõlas 1. ja 2. lisaga; [ME 28]

b)  kalalaeval on määruse (EÜ) nr 1224/2009 artiklis 6 sätestatud kehtiv kalalaevatunnistus;

c)  kalalaeval ja kõikidel temaga seotud abilaevadel on olemas IMO number, kui liidu õigusaktid seda nõuavad; [ME 29]

d)  käitajale ja kalalaeva kaptenile ega asjaomasele kalalaevale ei ole kalapüügiloa taotlemisele eelneva 12 kuu jooksul määratud kooskõlas liikmesriigi siseriikliku õigusega karistust tõsise rikkumise eest vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 artiklile 42 ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1224/2009 artiklile 90; [ME 78]

e)  kalalaev ei ole kantud ETR-kalapüügiga tegelevate laevade loetellu, mille piirkondlik kalandusorganisatsioon ja/või liit on vastu võtnud vastavalt määrusele (EÜ) nr 1005/2008;

f)  lipuliikmesriigil on vajaduse korral olemas kalapüügivõimalused vastavalt asjakohasele kalanduskokkuleppele või piirkondliku kalandusorganisatsiooni asjakohastele sätetele ning

g)  kalalaev vastab vajaduse korral artiklis 6 sätestatud nõuetele.

2.  Komisjonil on õigus võtta lisa muutmiseks vastu delegeeritud õigusakte kooskõlas artikliga 43.

Artikkel 6

Teise riigi lipu alla ümberregistreerimine

1.  Käesolevat artiklit kohaldatakse laevade suhtes, mis on viie kahe aasta jooksul alates enne kalapüügiloa taotlemisest taotlemist

a)  liidu laevastikuregistrist välja arvatud ja registreeritud kolmandasse riiki ning

b)  seejärel uuesti lisatud liidu laevastikuregistrisse 24 kuu jooksul pärast sellest väljaarvamise kuupäeva.

2.  Lipuliikmesriik tohib väljastada kalapüügiloa üksnes juhul, kui ta on veendunud teinud kindlaks, et selle perioodi jooksul, mil lõikes 1 osutatud laev tegutses kolmanda riigi lipu all,

a)  ei tegelenud see laev ETR-kalapüügiga ning

b)  ei tegutsenud määruse (EÜ) nr 1005/2008 artiklites 31 ja 33 sätestatud koostööd mittetegeva kolmanda riigi ega Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1026/2012(17) artikli 4 lõike 1 punkti a alusel mittesäästvat kalapüüki lubava riigina kindlaks tehtud kolmanda riigi vetes.

3.  Selleks esitab kalalaeva käitaja kogu järgmise teabe, mida lipuriik asjaomase nõuab perioodi kohta nõuab, sealhulgas vähemalt järgmised andmed mille jooksul laev tegutses kolmanda riigi lipu all:

a)  asjaomase perioodi püügiaruanne ja püügikoormus;

b)  koopia lipuriigi väljastatud kalapüügiloast asjaomase perioodi kohta;

c)  koopia kalapüügiloast, mis lubab püüda kala kolmanda riigi vetes asjaomasel perioodil;

d)  laeva uueks lipuriigiks saanud kolmanda riigi ametlik avaldus, milles on loetletud karistused, mis asjaomasel perioodil laevale või laeva käitajale määrati.

da)   täielikud andmed lipuriikide kohta ajavahemikus, mil laev ei olnud liidu laevastikuregistris.

4.  Lipuliikmesriik ei väljasta kalapüügiluba laevale, mis on ümber registreeritud

a)  kolmandasse riiki, mis on vastavalt määruse (EÜ) nr 1005/2008 artiklitele 31 ja 33 tehtud kindlaks või loetletud kui riik, mis ei tee ETR-kalapüügi vastu võitlemisel koostööd, või

b)  kolmandasse riiki, mis on vastavalt määruse (EL) nr 1026/2012 artikli 4 lõike 1 punktile a tehtud kindlaks kui riik, mis lubab mittesäästvat kalapüüki.

5.  Lõiget 4 ei kohaldata, kui lipuliikmesriik on veendunud, et niipea kui tehti kindlaks, et riik on ETR-kalapüügi vastu võitlemisel koostööd mittetegev riik või mittesäästvat kalapüüki lubav riik, käitaja

a)  lõpetas püügitegevuse ning

b)  astus kohe haldusmenetluslikke samme laeva eemaldamiseks kolmanda riigi kalalaevastiku registrist. [ME 31]

Artikkel 7

Kalapüügilubade seire

1.  Kalapüügiloa taotlemisel esitab käitaja lipuliikmesriigile täielikud ja täpsed andmed.

2.  Käitaja teavitab lipuliikmesriiki viivitamata mis tahes muutustest esitatud andmetes.

3.  Lipuliikmesriik jälgib kontrollib vähemalt korra aastas, kas tingimused, mille alusel kalapüügiluba on väljastatud, on asjaomase loa kehtivusajal jätkuvalt täidetud.

4.  Kui tingimus, mille alusel kalapüügiluba on väljastatud, ei ole enam täidetud, muudab võtab lipuliikmesriik vajalikud meetmed, sealhulgas muudab kalapüügiluba või tühistab selle, ning teavitab sellest viivitamata käitajat ja komisjoni, samuti piirkondliku kalandusorganisatsiooni sekretariaati või kolmandat riiki, kui see on asjakohane.

5.  Komisjoni nõuetekohaselt põhjendatud nõudmise korral keeldub lipuliikmesriik loa väljastamisest, peatab või tühistab selle, kui seda tingivad kaalukad poliitilised põhjused, mis on seotud mere bioloogiliste ressursside säästva kasutamise, majandamise ja kaitsmisega või ebaseadusliku, teatamata või reguleerimata kalapüügi tõkestamisega, või järgmistel juhtudel:

a)   tungiva kiireloomulisuse korral, kui esineb tõsine oht mere bioloogiliste ressursside säästvale kasutamisele, majandamisele ja kaitsmisele;

b)   kui on tegemist tõsise rikkumisega määruse (EÜ) nr 1005/2008 artikli 42 või määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 90 lõike 1 tähenduses ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi raames, või selliste rikkumiste ärahoidmiseks kõrge riskitaseme korral; või

c)  kui liit on otsustanud asjaomase kolmanda riigiga suhted peatada või katkestada.

Esimeses lõigus osutatud nõuetekohaselt põhjendatud taotlus tuleb esitada koos asjakohase teabega. Komisjon teavitab sellise nõuetekohaselt põhjendatud taotluse esitamisel kohe ka käitajat ja lipuliikmesriiki. Komisjoni taotlusele järgneb 15‑päevane ajavahemik konsultatsioonideks komisjoni ja lipuliikmesriigi vahel.

6.  Kui komisjon jääb lõikes 5 osutatud 15‑päevase ajavahemiku lõpus oma taotlusele kindlaks ja kui lipuliikmesriik ei keeldu loa väljastamisest, ei muuda, peata või tühista seda kooskõlas lõigetega 4 ja 5, võib komisjon viie päeva pärast otsustada loa tühistada ja teavitada sellest ning teavitab oma otsusest lipuliikmesriiki ja käitajat. [ME 32]

II peatükk

Liidu kalalaevade püügitegevus kolmandate riikide vetes

1. jagu

Säästva kalapüügi partnerluslepingute alusel toimuv püügitegevus

Artikkel 8

Piirkondliku kalandusorganisatsiooni liikmesus

Liidu kalalaev tohib tegeleda kalapüügiga kolmanda riigi vetes piirkondliku kalandusorganisatsiooni majandatavate kalavarude suhtes üksnes juhul, kui asjaomane riik on sellise piirkondliku kalandusorganisatsiooni lepinguosaline või koostööd tegev mitteosaline. Kui säästva kalanduse partnerlusleping on sõlmitud enne … [käesoleva määruse jõustumise kuupäev], kohaldatakse käesolevat lõiget alates … [neli aastat pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva]. [ME 33]

Liit võib eraldada osa valdkondlikku toetust kolmandatele riikidele, kellega ta on sõlminud säästva kalapüügi partnerluslepingud, et aidata neil kolmandatel riikidel liituda piirkondlike kalandusorganisatsioonidega. [ME 34]

Artikkel 9

Kohaldamisala

Käesolevat jagu kohaldatakse liidu kalalaevade püügitegevuse suhtes, mis toimub kolmanda riigi vetes säästva kalapüügi partnerluslepingu alusel.

Liit tagab, et säästva kalapüügi partnerluslepingud on käesoleva määrusega kooskõlas. [ME 35]

Artikkel 10

Kalapüügiload

Liidu kalalaev ei tohi tegeleda kalapüügiga kolmanda riigi vetes säästva kalapüügi partnerluslepingu alusel, välja arvatud juhul, kui talle on väljastanud kalapüügiloa

a)  lipuliikmesriik; kolmas riik, kelle suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla kuulvad veed, kus kala püütakse, ning [ME 36]

b)   kolmas riik, kelle suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla kuulvad veed, kus kala püütakse lipuliikmesriik. [ME 37]

Artikkel 11

Lipuliikmesriigi väljastatavate kalapüügilubade tingimused

Lipuliikmesriik tohib väljastada kalapüügiloa kolmanda riigi vetes säästva kalapüügi partnerluslepingu alusel toimuvaks püügitegevuseks üksnes järgmistel juhtudel:

a)  artiklis 5 sätestatud kõlblikkuskriteeriumid on täidetud;

b)  asjakohases säästva kalapüügi partnerluslepingus sätestatud tingimused on täidetud;

c)  käitaja on tasunud kõik tasud;

ca)   käitaja on tasunud kõik rahatrahvid, mida kolmanda riigi pädev asutus on viimase 12 kuu jooksul nõudnud määranud pärast kohaldatavate õiguslike menetluste lõpetamist; ning [ME 38]

cb)   kalalaeval on asjaomase kolmanda riigi luba. [ME 39]

Artikkel 12

Kalapüügilubade haldamine

1.  Pärast kalapüügiloa väljastamist Kui lipuliikmesriik on kontrollinud, et artikli 11 punktides a, b ja c sätestatud tingimused on täidetud, saadab lipuliikmesriik ta komisjonile vastava taotluse kolmanda riigi loa saamiseks.

2.  Lõikes 1 osutatud taotlus sisaldab 1. ja 2. lisas loetletud teavet ning mis tahes muid andmeid, mida nõutakse säästva kalapüügi partnerluslepingu alusel.

3.  Lipuliikmesriik saadab taotluse komisjonile vähemalt kümme 15 kalendripäeva enne säästva kalapüügi partnerluslepingus sätestatud taotluste edastamise tähtpäeva. Komisjon võib nõuda lipuliikmesriigilt saata lipuliikmesriigile nõuetekohaselt põhjendatud taotluse esitada mis tahes täiendavat teavet, mida ta vajalikuks peab.

4.  Kui Kümne kalendripäeva jooksul alates taotluse saamisest või kui nõutakse lisateavet vastavalt lõikele 3, viib komisjon on veendunud 15 kalendripäeva jooksul alates taotluse saamisest läbi esialgse kontrolli, et artikli teha kindlaks, kas artiklis 11 sätestatud tingimused on täidetud, saadab ta. Seejärel komisjon kas saadab taotluse kolmandale riigile või teavitab liikmesriiki taotluse tagasi lükkamisest.

5.  Kui kolmas riik teavitab komisjoni, et ta on otsustanud lepingu alusel väljastada liidu kalalaevale kalapüügiloa, keelduda selle väljastamisest või kalapüügiloa peatada või tühistada, teavitab komisjon sellest viivitamata lipuliikmesriiki, võimaluse korral elektrooniliselt. Lipuliikmesriik edastab kõnealuse teabe viivitamata laeva omanikule. [ME 40]

Artikkel 13

Kasutamata kalapüügivõimaluste ajutine ümberjaotamine säästva kalapüügi partnerluslepingute raames

1.  Säästva kalapüügi partnerluslepingu protokolli rakendamise konkreetsel aastal või mis tahes muul asjakohasel perioodil perioodi esimese poole lõpus võib komisjon teha kindlaks kasutamata kalapüügivõimalused ja teavitada sellest liikmesriike, kellel on õigus vastavaid jaotusosasid kasutada.

2.  Kümne Kahekümne päeva jooksul pärast sellekohase teabe saamist komisjonilt võivad lõikes 1 osutatud liikmesriigid

a)  teatada komisjonile, et kasutavad oma kalapüügivõimalusi hiljem asjaomase aasta või rakendamisperioodi perioodi teise poole jooksul, esitades püügikava koos üksikasjaliku teabega taotletud kalapüügilubade arvu, hinnanguliste püügikoguste, püügipiirkonna ja -perioodi kohta, või

b)  teatada komisjonile kalapüügivõimaluste vahetamisest vastavalt alusmääruse artikli 16 lõikele 8.

3.  Kui teatavad liikmesriigid ei ole komisjonile ühest lõikes 2 osutatud tegevusest teatanud ja kui selle tulemusena on kalapüügivõimalused endiselt kasutamata, võib komisjon kümne päeva jooksul pärast lõikes 2 osutatud perioodi kuulutada välja konkursi olemasolevate kasutamata kalapüügivõimaluste jagamiseks teiste liikmesriikide vahel, kellel on õigus jaotusosa kasutada.

4.  Kümne päeva jooksul alates konkursil osalemise kutse saamisest võivad asjaomased liikmesriigid teatada komisjonile huvist kasutamata kalapüügivõimaluste vastu. Koos taotlusega esitavad nad kalapüügikava ning üksikasjaliku teabe taotletud kalapüügilubade arvu, hinnanguliste püügikoguste, püügipiirkonna ja -perioodi kohta.

5.  Komisjon võib nõuda asjaomastelt liikmesriikidelt lisateavet taotletud püügilubade arvu, hinnangulise püügi, püügipiirkonna ja püügiperioodi kohta, kui ta peab seda taotluse hindamiseks vajalikuks.

6.  Kui liikmesriigid, kellel on õigus jaotusosa kasutada, ei näita kasutamata kalapüügivõimaluste vastu huvi üles kümne päeva jooksul, võib komisjon saata konkursil osalemise kutse kõikidele liikmesriikidele. Liikmesriik võib teatada huvist kasutamata kalapüügivõimaluste vastu lõikes 4 osutatud tingimustel.

7.  Komisjon jaotab kasutamata kalapüügivõimalused ainult ajutiselt ümber artiklis 14 sätestatud meetodil, võttes aluseks teabe, mille liikmesriigid on esitanud vastavalt lõikele 4 või 5, tehes seda tihedas koostöös liikmesriikidega.

7a.   Lõikes 7 osutatud ümberjaotamist kohaldatakse ainult lõikes 1 osutatud rakendamisperioodi teises pooles ning ainult üks kord selle perioodi jooksul.

7b.   Komisjon teavitab liikmesriike järgmisest:

a)   millistele liikmesriikidele on püügivõimalused ümber jaotatud;

b)   millistes kogustes on liikmesriikidele püügivõimalused ümber jaotatud ja

c)   ümberjaotamiseks kasutatud jaotamise kriteeriumid. [ME 41]

Artikkel 13a

Olemasolevate kalapüügilubade iga-aastase uuendamise korra lihtsustamine perioodil, mil kohaldatakse kehtiva säästva kalapüügi partnerluslepingu protokolli

Liidu säästva kalapüügi partnerluslepingu kehtimise ajal tuleks võimaldada kiiremat, lihtsamat ja paindlikumat lubade uuendamist nende laevade jaoks, mille staatus (omadused, lipp, omanik või nõuete täitmine) ei ole aasta jooksul muutunud. [ME 42]

Artikkel 14

Ajutise ümberjaotamise meetod

1.  Komisjon võib rakendusaktidega kindlaks määrata kasutamata kalapüügivõimaluste ajutise ümberjaotamise meetodi. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 45 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

2.  Nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel, kui seda nõuavad eriti kiireloomulised asjaolud, võtab komisjon kooskõlas artikli 45 lõikes 3 osutatud menetlusega vastu viivitamata kohaldatavad rakendusaktid. Sellised aktid kehtivad kuni kuus kuud.

3.  Ümberjaotamise meetodi kindlaksmääramisel kohaldab komisjoni komisjon järgmisi läbipaistvaid ja objektiivseid kriteeriume, võttes arvesse keskkonna-, sotsiaalseid ja majanduslikke tegureid:

a)  ümberjaotamiseks olemasolevad kalapüügivõimalused;

b)  taotluse esitanud liikmesriikide arv;

c)  osa, mis on eraldatud igale taotluse esitanud liikmesriigile kalapüügivõimaluste algse jaotuse kohaselt;

d)  iga taotluse esitanud liikmesriigi varasem püügikogus ja -koormus;

e)  kasutatavate laevade ja püügivahendite arv, liik ja omadused;

f)  taotluse esitanud liikmesriigi esitatud kalapüügikava vastavus punktides a–e loetletud kriteeriumidele.

Komisjon avaldab ümberjaotamise põhjenduse. [ME 43]

Artikkel 15

Mitmeks järjestikuseks püügi piirnormiks jagatud aastase kvoodi jaotamine

1.  Kui Mis puudutab kalapüügivõimaluste jaotamist olukorras, kus säästva kalapüügi partnerluslepingu protokollis on sätestatud kuu või kvartali püügi piirnormid või muud aastase kvoodi alajaotused, võib komisjon vastu võtta rakendusakti, millega kehtestatakse meetod vastavate kalapüügivõimaluste jaotamiseks liikmesriikide vahel kuu, kvartali või muu perioodi alusel. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 45 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega on liikmesriikide vahel jaotatud vastavad kalapüügivõimalused kooskõlas liikmesriikidele asjaomase liidu õigusaktiga eraldatud iga‑aastaste kalapüügivõimalustega. Seda põhimõtete ei kohaldata üksnes siis, kui asjaomased liikmesriigid lepivad kokku ühistes püügikavades, milles võetakse arvesse kuu või kvartali püügi piirnorme või muid aastase kvoodi alajaotusi. [ME 44]

2.  Lõikes 1 osutatud kalapüügivõimaluste jaotamine on kooskõlas asjakohase nõukogu määruse alusel liikmesriikidele eraldatud iga-aastaste kalapüügivõimalustega. [ME 45]

2. jagu

Otseste lubade alusel toimuv püügitegevus

Artikkel 16

Kohaldamisala

Käesolevat jagu kohaldatakse liidu kalalaevade püügitegevuse suhtes, mis toimub kolmanda riigi vetes väljaspool säästva kalapüügi partnerluslepingut.

Artikkel 17

Kalapüügiload

Liidu kalalaev ei tohi tegeleda kalapüügiga kolmanda riigi vetes väljaspool säästva kalapüügi partnerluslepingut, välja arvatud juhul, kui talle on väljastanud kalapüügiloa:

(a)  lipuliikmesriik kolmas riik, kelle suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla kuuluvad veed, kus kala püütakse; ja [ME 46]

(b)   kolmas riik, kelle suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla kuulvad veed, kus kala püütakse lipuliikmesriik. [ME 47]

Lipuliikmesriik tohib väljastada kalapüügiloa püügitegevuseks kolmanda riigi vetes, kui neid piirkondi hõlmava säästva kalapüügi partnerluslepingu protokoll asjaomase kolmanda riigiga ei ole olnud jõus vähemalt kolme eelmise aasta jooksul.

Protokolli uuendamise korral muutub luba automaatselt kehtetuks alates kõnealuse protokolli jõustumise kuupäevast. [ME 48]

Artikkel 18

Lipuliikmesriigi väljastatavate kalapüügilubade tingimused

Lipuliikmesriik tohib väljastada kalapüügiloa püügitegevuseks kolmanda riigi vetes väljaspool säästva kalapüügi partnerluslepingut üksnes järgmistel juhtudel:

a)  asjaomase kolmanda riigiga puudub kehtiv säästva kalapüügi partnerlusleping või kehtivas säästva kalapüügi partnerluslepingus on sõnaselgelt sätestatud võimalus kasutada otsest luba;

b)  artiklis 5 sätestatud kõlblikkuskriteeriumid on täidetud;

ba)   on lubatud kogupüügi ülejääk, nagu on nõutud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni artikli 62 lõikes 2;

c)  käitaja on esitanud kogu järgmise teabe:

i)  koopia kohaldatavatest kalandusalastest õigusaktidest, mille rannikuriik on käitajale esitanud;

ii)  käitaja ja kolmanda riigi vahelistel aruteludel põhinev kolmanda riigi kirjalik kinnitus kavandatava otseloa tingimuste kohta käitajale juurdepääsu võimaldamiseks kolmanda riigi kehtiv kalapüügiluba, mille kolmas riik on andnud soovitud püügitegevuseks ning mis sisaldab tingimusi juurdepääsuks kalavarudele, sealhulgas loa kestus, tingimused ja kalapüügivõimalused püügikoormuse või püügi piirnormidena;

iii)  tõendid kavandatava püügitegevuse jätkusuutlikkuse kohta, tuginedes järgmisele:

–  kolmanda riigi ja/või piirkondliku kalandusorganisatsiooni teaduslik hinnang, mille on esitanud kolmas riik ja/või piirkondlik kalandusorganisatsioon ja/või piirkondlik kalandusasutus, mille teaduslikku pädevust komisjon tunnistab; ning

–  kolmanda riigi poolse hindamise korral nimetatud hinnangu kontroll lipuliikmesriigis sealse riikliku teadusinstituudi arvamuse põhjal või, kui see on asjakohane, siis asjaomase kalavaru osas pädeva liikmesriigi teadusinstituudi arvamuse põhjal;

–  koopia kolmanda riigi kalandusõigusaktidest;

iv)  määratud avaliku sektori panga ametlik kontonumber kõikide tasude tasumiseks, ning

d)  kalapüügi korral, mis hõlmab piirkondliku kalandusorganisatsiooni majandatavaid liike, on kolmas riik sellise organisatsiooni lepinguosaline või koostööd tegev mitteosaline. [ME 49]

Artikkel 19

Otseste lubade haldamine

1.  Pärast kalapüügiloa väljastamist saadab lipuliikmesriik komisjonile 1. ja 2. Kui lipuliikmesriik on teinud kindlaks, et artiklis 18 sätestatud nõue on täidetud, saadab ta komisjonile lisas ning artiklis 18 loetletud asjakohase teabe.

2.  Kui komisjon ei ole 15 kalendripäeva jooksul alates Komisjon teostab lõikes 1 osutatud teabe saatmisest nõudnud lisateavet või selgitusi, teatab lipuliikmesriik käitajale, et esmase kontrolli. Ta võib alustada kõnealust püügitegevust, eeldusel et on saanud ka kolmandalt riigilt otseloa 15 päeva jooksul nõuda lisateavet või selgitusi lõikes 1 osutatud teabe kohta.

3.  Kui komisjon leiab pärast lõikes 2 osutatud lisateabe või selgituste nõudmist, et artikli 18 tingimused ei ole täidetud, võib ta kahe ühe kuu jooksul pärast kogu nõutud teabe või esmaste selgituste saamist keelata kalapüügiloa andmise.

3a.   Olenemata käesoleva artikli lõigetest 1 kuni 3, kui püügiluba tuleb uuendada hiljemalt kahe aasta jooksul alates selle väljastamisest samadel tingimustel, mille kohaselt see algselt väljastati, võib liikmesriik väljastada loa otse, kui ta on teinud kindlaks, et artiklis 18 sätestatud tingimused on täidetud, ning teavitab sellest viivitamata komisjoni. Komisjon võib 15 päeva jooksul esitada vastuväite vastavalt artiklis 7 sätestatud korrale

4.  Kui kolmas riik teatab komisjonile, et ta on otsustanud väljastada liidu kalalaevale otseloa, keelduda selle väljastamisest, selle peatada või tühistada, teavitab komisjon sellest viivitamata lipuliikmesriiki, kes teavitab laeva omanikku.

5.  Kui kolmas riik teatab lipuliikmesriigile, et ta on otsustanud väljastada liidu kalalaevale otseloa, keelduda selle väljastamisest, selle peatada või tühistada, teavitab lipuliikmesriik sellest viivitamata komisjoni ja laeva omanikku.

6.  Käitaja esitab lipuliikmesriigile koopia lõplikest tingimustest, milles tema ja kolmas riik kokku leppisid, sealhulgas otseloa koopia. [ME 50]

III peatükk

Liidu kalalaevade püügitegevus piirkondlike kalandusorganisatsioonide raames

Artikkel 20

Kohaldamisala

Käesolevat peatükki kohaldatakse liidu kalalaevade püügitegevuse suhtes, mis toimub piirkondliku kalandusorganisatsiooni majandatavate kalavarude suhtes liidu vetes, avamerel ja kolmandate riikide vetes.

Artikkel 20a

Liidu rahvusvaheliste kohustuste täitmine piirkondlikes kalandusorganisatsioonides

Et täita liidu rahvusvahelisi kohustusi piirkondlikes kalandusorganisatsioonides ning alusmääruse artiklis 28 osutatud eesmärke, julgustab liit tegevuse perioodilist hindamist sõltumatute organite poolt ning osaleb aktiivselt rakenduskomiteede loomises ja tugevdamises kõikides piirkondlikes kalandusorganisatsioonides, millesse ta kuulub. Eelkõige tagab ta, et need rakenduskomiteed teostaksid üldist järelevalvet välise kalanduspoliitika ning piirkondlikes kalandusorganisatsioonides kokku lepitud meetmete rakendamise üle. [ME 51]

Artikkel 21

Kalapüügiload

Liidu kalalaev ei tohi püüda kalavarusid, mida majandab piirkondlik kalandusorganisatsioon, välja arvatud järgmistel juhtudel:

-a)   liit on piirkondliku kalandusorganisatsiooni lepinguosaline; [ME 52]

a)  lipuliikmesriik on väljastanud laevale kalapüügiloa;

b)  laev on kantud piirkondliku kalandusorganisatsiooni asjakohasesse loa saanud laevade registrisse või loetelusse ning [ME 53]

c)  kolmanda riigi vetes toimuva püügitegevuse korral on asjaomane kolmas riik väljastanud laevale kalapüügiloa kooskõlas II peatükiga.

Artikkel 22

Lipuliikmesriikide väljastatavate kalapüügilubade tingimused

Lipuliikmesriik tohib väljastada kalapüügiloa üksnes järgmistel juhtudel:

a)  artiklis 5 sätestatud kõlblikkuskriteeriumid on täidetud;

b)  tagatud on vastavus piirkondliku kalandusorganisatsiooni sätestatud eeskirjadele või liidu õigusaktidele, millega nimetatud eeskirjad on üle võetud, ning

c)  kolmanda riigi vetes toimuva püügitegevuse korral on täidetud artiklis 11 või 18 sätestatud kriteeriumid.

Artikkel 23

Registreerimine piirkondlikes kalandusorganisatsioonides

1.  Lipuliikmesriik saadab komisjonile loetelu(d) laevadest, kalalaevadest, mis on määratletud alusmääruses aktiivsetena ning millel on – kui see on asjakohane – andmed saagi kohta, ning millele ta on andnud loa tegeleda kalapüügiga piirkondliku kalandusorganisatsiooni raames.

2.  Lõikes 1 osutatud loetelu(d) koostatakse kooskõlas piirkondliku kalandusorganisatsiooni eeskirjadega ning lisatakse 1. ja 2. lisas nõutud teave.

3.  Komisjon võib nõuda lipuliikmesriigilt mis tahes täiendavat teavet, mida ta peab vajalikuks, kümne päeva jooksul pärast lõikes 1 osutatud loetelu saamist. Sellisel juhul lisab ta nõudele alati selgituse.

4.  Kui komisjon on veendunud, et artikli 22 tingimused on täidetud, saadab ta 15 päeva jooksul pärast lõikes 1 osutatud loetelu saamist loa saanud laevade loetelu(d) piirkondlikule kalandusorganisatsioonile.

5.  Kui piirkondliku kalandusorganisatsiooni register või loetelu ei ole avalik, teavitab saadab komisjon lipuliikmesriiki registrisse või loetellu kantud laevadest loa saanud laevade loetelu asjaomase püügipiirkonnaga seotud liikmesriikidele. [ME 54]

IV peatükk

Liidu kalalaevade püügitegevus avamerel

Artikkel 24

Kohaldamisala

Käesolevat peatükki kohaldatakse liidu kalalaevade püügitegevuse suhtes, mis toimub üle 24 meetri pikkustel laevadel avamerel. [ME 55]

Artikkel 25

Kalapüügiload

Liidu kalalaev ei tohi tegeleda kalapüügiga avamerel, välja arvatud järgmistel juhtudel:

a)  lipuliikmesriik on väljastanud laevale kalapüügiloa, mis põhineb teaduslikul hinnangul kavandatava püügitegevuse säästvuse kohta; nimetatud hinnangu on kinnitanud lipuliikmesriigi riiklik teadusinstituut või, kui see on asjakohane, siis sellise liikmesriigi teadusinstituut, kes on vastavate kalavarude osas pädev; ning [ME 56]

b)  kalapüügiloast on teatatud komisjonile vastavalt artiklile 27.

Artikkel 26

Lipuliikmesriikide väljastatavate kalapüügilubade tingimused

Lipuliikmesriik tohib väljastada kalapüügiloa kalapüügitegevuseks püügitegevuseks avamerel üksnes juhul, kui järgmistel juhtudel:

a)  artiklis 5 sätestatud kõlblikkuskriteeriumid on täidetud;

b)   kavandatav püügitegevus:

–   põhineb alusmääruse artiklis 4 määratletud ökosüsteemipõhisel lähenemisviisil kalavarude majandamisele; ning

–   on kooskõlas kolmanda riigi ja/või piirkondliku kalandusorganisatsiooni teadusliku hinnanguga, milles võetakse arvesse mere elusressursside ja mere ökosüsteemide kaitsmist. [ME 57]

Artikkel 27

Komisjoni teavitamine

Lipuliikmesriik teavitab komisjoni kalapüügiloast hiljemalt 15 8,5 kalendripäeva enne kavandatava kalapüügitegevuse algust avamerel, esitades 1. ja 2. lisas sätestatud teabe. [ME 58]

V peatükk

Liidu kalalaevade prahtimine

Artikkel 28

Põhimõtted

1.  Liidu kalalaev ei tohi tegeleda kalapüügiga prahilepingu alusel, kui olemas on kehtiv säästva kalapüügi partnerlusleping, välja arvatud juhul, kui nimetatud lepingus on sätestatud teisiti.

2.  Liidu kalalaev ei tohi tegeleda kalapüügiga korraga rohkem kui ühe prahilepingu alusel ega kasutada allprahtimist.

2a.   Liidu laevad võivad tegutseda prahilepingute alusel piirkondliku kalavarude majandamise organisatsiooni hallatavates vetes ainult juhul, kui riik, millele laev on prahitud, on selle organisatsiooni lepinguosaline.

3.  Liidu laev, mis on prahitud, ei tohi prahtimise perioodil kasutada lipuliikmesriigi kalapüügivõimalusi. Prahitud laeva püügikogus arvestatakse prahtiva riigi püügivõimalustest maha.

3a.   Käesoleva määrusega ei vähendata mingil moel lipuliikmesriigi kohustusi, mis tulenevad rahvusvahelisest õigusest, määrusest (EÜ) nr 1224/2009, määrusest (EÜ) nr 1005/2008 või ühise kalanduspoliitika muudest sätetest, kaasa arvatud aruandluskohustusi. [ME 59]

Artikkel 29

Prahilepingu alusel väljastatud kalapüügilubade haldamine

Kalapüügiloa väljastamisel laevale artikli 11, 18, 22 või 26 alusel ning kui asjakohane püügitegevus toimub prahilepingu alusel, kontrollib lipuliikmesriik järgmist:

a)  prahtiva riigi pädev asutus on ametlikult kinnitanud, et leping on kooskõlas siseriiklike õigusaktidega, ning

b)  prahileping prahilepingu üksikasjad on märgitud kalapüügiloas, sealhulgas ajavahemik, püügivõimalused ja püügipiirkond. [ME 60]

VI peatükk

Kontrolli- ja aruandekohustused

Artikkel 30

Vaatlejate programmi andmed

Kui liidu kalalaeval kogutakse vastavalt piirkondliku kalandusorganisatsiooni või liidu õigusaktile andmeid vaatlejate programmi raames, saadab asjaomase laeva käitaja sellised andmed lipuliikmesriigile. [ME 61]

Artikkel 31

Kolmandatele riikidele edastatav teave

1.  Käesolevas jaotises käsitletud püügitegevusega tegelemise korral ja kui säästva kalapüügi partnerlusleping kolmanda riigiga seda ette näeb, saadab liidu kalalaeva käitaja asjakohased püügi- ja lossimisaruanded kolmandale riigile ning saadab nii lipuliikmesriigile koopia sellisest teabevahetusest kui ka kolmandale riigile.

2.  Lipuliikmesriik hindab kolmandale riigile lõike 1 alusel saadetud andmete vastavust andmetele, mis on talle edastatud vastavalt määrusele (EÜ) nr 1224/2009. Andmete mittevastavuse korral uurib liikmesriik, kas selline vastuolu tuleneb ETR-kalapüügist määruse (EÜ) nr 1005/2008 artikli 3 lõike 1 punkti b tähendusest, ja võtab asjakohaseid meetmeid vastavalt nimetatud määruse artiklitele 43–47.

3.  Lõikes 1 osutatud püügi- ja lossimisaruannete kolmandale riigile saatmata jätmist peetakse ühises kalanduspoliitikas sätestatud karistuste ja muude meetmete kohaldamisel tõsiseks rikkumiseks. Rikkumise raskusastme määrab kindlaks liikmesriigi pädev asutus, võttes arvesse eri kriteeriume, nagu kahju liik, väärtus, rikkuja majanduslik olukord ja rikkumise ulatus või selle korduvus. [ME 62]

Artikkel 31a

Nõuded piirkondliku kalandusorganisatsiooni liikmesusele

Kolmanda riigi kalalaev tohib püüda liidu vetes piirkondliku kalandusorganisatsiooni majandatavaid kalavarusid üksnes juhul, kui see kolmas riik on antud piirkondliku kalandusorganisatsiooni lepinguosaline. [ME 63]

III JAOTIS

KOLMANDATE RIIKIDE KALALAEVADE PÜÜGITEGEVUS LIIDU VETES

Artikkel 32

Üldpõhimõtted

1.  Kolmanda riigi kalalaev ei tohi tegeleda kalapüügiga liidu vetes, välja arvatud juhul, kui komisjon on väljastanud laevale kalapüügiloa. Selline luba väljastatakse ainult juhul, kui laev vastab artiklis 5 sätestatud kõlblikkuskriteeriumitele. [ME 64]

2.  Kolmanda riigi kalalaev, kellel on luba püüda kala liidu vetes, järgib eeskirju, millega reguleeritakse liidu kalalaevade püügitegevust selles püügipiirkonnas, milles asjaomane kolmanda riigi laev tegutseb, ning. Kui asjakohases kalanduskokkuleppes kehtestatud sätteid sätted peaksid olema erinevad, esitatakse sätted sõnaselgelt kas selles lepingus või eeskirjades, mis on kokku lepitud lepingut rakendava kolmanda riigiga. [ME 65]

3.  Kui kolmanda riigi kalalaev sõidab läbi liidu vete ilma käesoleva määruse kohase loata, peavad laeva püügivahendid asetsema nii, et need ei oleks kalapüügiks valmis.

Artikkel 33

Kalapüügilubade väljastamise tingimused

Komisjon tohib väljastada kolmanda riigi kalalaevale loa kalapüügitegevuseks liidu vetes üksnes järgmistel juhtudel:

-a)   on lubatud kogupüügi ülejääk, mis kataks kavandatud püügivõimalused, nagu on nõutud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni artikli 62 lõigetes 2 ja 3;

a)  1. ja 2. lisas sätestatud teave kalalaeva ja sellega seotud abilaeva(de) kohta on täielik ja täpne; laeval ja sellega seotud abilaeva(de)l on olemas IMO number, kui liidu õigusaktid seda nõuavad;

b)  käitajale kalalaeva kaptenile ega asjaomasele kalalaevale ei ole kalapüügiloa taotlemisele eelneva 12 kuu jooksul määratud kooskõlas liikmesriigi siseriikliku õigusega karistust tõsise rikkumise eest vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 artiklile 42 ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1224/2009 artiklile 90;

c)  kalalaev ei ole kantud ühessegi ETR-kalapüügiga seotud laevade loetellu, mille on koostanud kolmas riik, piirkondlik kalandusorganisatsioon või liit vastavalt määrusele (EÜ) nr 1005/2008, ja/või kolmas riik ei ole vastavalt määrusele (EÜ) nr 1005/2008 tehtud kindlaks või loetletud kui koostööd mittetegev riik või vastavalt määrusele (EL) nr 1026/2012 kui riik, mis võimaldab mittesäästvat kalapüüki;

d)  kalalaeval on õigus saada luba asjaomase kolmanda riigiga sõlmitud kalanduskokkuleppe alusel ja see on kantud vajaduse korral sellise kokkuleppe alusel koostatud laevade loetellu. [ME 66]

Artikkel 34

Kalapüügilubade väljastamise kord

1.  Kolmas riik saadab komisjonile oma kalalaevade taotlused enne asjakohases lepingus sätestatud või komisjoni määratud tähtpäeva.

2.  Komisjon võib nõuda kolmandalt riigilt mis tahes täiendavat teavet, mida ta vajalikuks peab.

3.  Kui komisjon on veendunud, et artiklis 33 sätestatud tingimused on täidetud, väljastab ta kalapüügiloa ning teavitab sellest kolmandat riiki ja asjaomaseid liikmesriike.

Artikkel 35

Kalapüügilubade seire

1.  Kui artiklis 33 sätestatud tingimus ei ole enam täidetud, muudab komisjon kalapüügiluba või tühistab selle ning teatab sellest kolmandale riigile ja asjaomastele liikmesriikidele.

2.  Komisjon võib keelduda loa väljastamisest, selle peatada või tühistada:, kui ilmnenud on olulised muutused olukorras või kui seda tingivad kaalukad poliitilised põhjused,

a)  põhjustel, mis on muu hulgas seotud inimõiguste rahvusvaheliste standarditega või ETR-kalapüügi vastase võitlusega, või

b)   tungiva kiireloomulisuse korral, kui esineb tõsine oht mere bioloogiliste ressursside säästvale kasutamisele, majandamisele ja kaitsmisele;

c)  kui on vaja meetmeid, et hoida ära ETR-kalapüügiga seotud tõsiseid rikkumisi määruse (EÜ) nr 1005/2008 artikli 42 või määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 90 lõike 1 tähenduses; või

d)  kui sellisel või muul kaalukal poliitilisel põhjusel on liit otsustanud asjaomase kolmanda riigiga suhted peatada või katkestada.

Kui komisjon keeldub loa väljastamisest, peatab või tühistab selle vastavalt esimesele lõigule, teavitab ta sellest viivitamata kolmandat riiki. [ME 67]

Artikkel 36

Kalapüügitegevuse lõpetamine

1.  Kui kolmandale riigile antud kalapüügivõimalusi peetakse ammendunuks, teatab komisjon sellest viivitamata kolmandale riigile ja liikmesriikide pädevatele inspekteerimisasutustele. Selleks et tagada selliste ammendamata kalapüügivõimaluste jätkuv kasutamine, mis võivad mõjutada ka ammendatud püügivõimalusi, esitab kolmas riik komisjonile tehnilised meetmed, millega takistatakse ammendunud kalapüügivõimalustele kahjuliku mõju avaldamist. Alates lõikes 1 osutatud teatamise kuupäevast loetakse asjaomase kolmanda riigi lipu all sõitvatele laevadele antud kalapüügilube asjaomase püügitegevuse suhtes peatatuks ning laevadel ei ole enam õigust sellise kalapüügiga tegeleda.

2.  Kalapüügiluba loetakse tühistatuks, kui lõike 2 kohaselt peatatud püügitegevus hõlmab kogu püügitegevust, mille jaoks luba oli antud.

3.  Kolmas riik tagab, et asjaomaseid kalapüügilaevu teavitatakse viivitamata käesoleva artikli kohaldamisest ja et nad peatavad kogu asjakohase kalapüügitegevuse.

Artikkel 37

Püügikvootide ületamine liidu vetes

1.  Kui komisjon teeb kindlaks, et kolmas riik on ületanud talle kalavaru või kalavarude rühma suhtes määratud kvoote, vähendab komisjon kvoote, mis on asjaomasele riigile kõnealuste kalavaru või kalavarude rühmade suhtes järgmisteks aastateks määratud. Vähendamise ulatus peab olema kooskõlas määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikliga 105. [ME 68]

2.  Kui lõike 1 kohast vähendamist ei saa ülepüütud kalavaru või kalavarude rühma suhtes teha, kuna sellise kalavaru või kalavarude rühma puhul ei ole asjaomasel kolmandal riigil piisavalt kvoote järel, võib komisjon pärast asjaomase kolmanda riigiga konsulteerimist vähendada muude kalavarude või kalavarude rühma kvoote, mida asjaomane kolmas riik kasutab samas geograafilises piirkonnas või millel on sama kaubanduslik väärtus.

Artikkel 38

Kontroll ja täitmise tagamine

1.  Kolmanda riigi laev, millel on luba liidu vetes kala püüda, järgib kontrollinõudeid, millega reguleeritakse liidu laevade püügitegevust püügipiirkonnas, kus kolmanda riigi laev tegutseb.

2.  Kolmanda riigi laev, millel on luba liidu vetes kala püüda, esitab komisjonile või komisjoni määratud asutusele ning vajaduse korral ka rannikuäärsele liikmesriigile andmed, mida määruse (EÜ) nr 1224/2009 kohaselt on liidu laevad kohustatud lipuliikmesriigile saatma.

3.  Komisjon või komisjoni määratud asutus saadab lõikes 2 osutatud andmed rannikuäärsele liikmesriigile.

4.  Kolmanda riigi laev, millel on luba liidu vetes kala püüda, esitab nõudmise korral komisjonile või komisjoni määratud asutusele kohaldatava vaatlejate programmi raames koostatud vaatlusaruanded.

5.  Rannikuäärne liikmesriik registreerib kõik kolmanda riigi laevade sooritatud rikkumised, sealhulgas seonduvad karistused, riiklikus registris, mis on ette nähtud määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikliga 93.

6.  Komisjon saadab lõikes 5 osutatud teabe kolmandale riigile, et tagada kolmandas riigis asjakohaste meetmete võtmine.

Lõige 1 ei piira liidu ja kolmandate riikide vahelisi konsultatsioone. Sellega seoses on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 44 vastu delegeeritud õigusakte, et rakendada liidu õiguses kolmandate riikidega peetud konsultatsioonide tulemusi seoses juurdepääsu käsitlevate kokkulepetega.

IV JAOTIS

Andmed ja teave

Artikkel 39

Liidu kalapüügilubade register

1.  Komisjon loob liidu kalapüügilubade elektroonilise registri, mis sisaldab kõiki II ja III jaotise alusel antud kalapüügilube ning millel on avalik osa ja turvaline osa, ning haldab seda. Registril on järgmised omadused:

a)  selles salvestatakse kogu 1. ja 2. lisas sätestatud teave ning kuvatakse kõikide lubade staatus reaalajas;

b)  seda kasutatakse andmete ja teabe vahetamiseks komisjoni ja liikmesriigi vahel ning

c)  seda kasutatakse üksnes kalalaevastike jätkusuutlikuks majandamiseks.

2.  Registris sisalduv kalapüügilubade loetelu on üldsusele kättesaadav ja sisaldab iga loa kohta järgmist teavet:

a)  laeva nimi ja lipuriik ning laeva ühenduse laevastikuregistri (CFR) tunnusnumber ja Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) tunnusnumber, kui liidu õigusaktid seda nõuavad;

aa)   ettevõtte omaniku ja kasusaava omaniku nimi ning elukohalinn ja -riik;

b)  loa liik, sh kalapüügivõimalused;

c)  püügitegevuse lubatud aeg ja piirkond (algus- ja lõppkuupäev, püügipiirkond).

3.  Liikmesriik kasutab registrit kalapüügilubade esitamiseks komisjonile ja lubade andmete ajakohastamiseks, nagu on nõutud artiklites 12, 19, 23 ja 27. [ME 69]

Artikkel 40

Tehnilised nõuded

II, III ja IV jaotises osutatud teabevahetus toimub elektrooniliselt. Komisjon võib võtta vastu rakendusakte tehniliste tegevusnõuete kehtestamiseks nimetatud jaotistes osutatud teabe salvestamisele, vormindamisele ja edastamisele, piiramata seejuures Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2007/2/EÜ(18) sätteid. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artiklis 45 osutatud kontrollmenetlusega.

Et panna liidu kalapüügilubade register toimima ja võimaldada liikmesriikidel täita tehnilisele edastamisele esitatavaid nõudeid, pakub komisjon asjaomastele liikmesriikidele tehnilist abi. Selleks aitab ta riiklikel ametiasutustel edastada teavet, mida käitajad peavad igat tüüpi lubade jaoks esitama, ning töötab … [kuus kuud pärast käesoleva määruse jõustumist] välja IT‑rakenduse, et liikmesriigid saaksid edastada liidu kalapüügilubade registrisse andmeid lubade taotluste ja laevade omaduste kohta automaatselt ja reaalajas. [ME 70]

Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 508/2014(19) artikli 76 lõike 2 punktile a võivad liikmesriigid saada teabe edastamise tehniliseks ja rahaliseks toetamiseks rahalist abi Euroopa Merendus- ja Kalandusfondist. [ME 71]

Artikkel 41

Juurdepääs andmetele

Ilma et see piiraks määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 110 kohaldamist, võimaldavad liikmesriigid või komisjon juurdepääsu artiklis 39 osutatud liidu kalapüügilubade registri turvalisele osale ka laevastike majandamises osalevatele asjakohastele pädevatele haldusteenistustele.

Artikkel 42

Andmehaldus, isikuandmete kaitse ja konfidentsiaalsus

Käesoleva määruse alusel kogutud andmeid töödeldakse kooskõlas määruse (EÜ) nr 1224/2009 artiklitega 109, 110, 111 ja 113, määrusega (EÜ) nr 45/2001 ning direktiiviga 95/46/EÜ ja selle siseriiklike rakendusnormidega.

Artikkel 43

Suhted kolmandate riikidega ja piirkondlike kalandusorganisatsioonidega

1.  Kui liikmesriik saab kolmandalt riigilt või piirkondlikult kalandusorganisatsioonilt teavet, mis on käesoleva määruse tõhusa kohaldamise seisukohast asjakohane, edastab ta sellise teabe teistele asjaomastele liikmesriikidele ja komisjonile või komisjoni määratud asutusele, eeldusel et tal on asjaomase kolmanda riigiga sõlmitud kahepoolse lepingu või asjaomase piirkondliku kalandusorganisatsiooni eeskirjade kohaselt õigus seda teha.

2.  Komisjon või komisjoni määratud asutus võib liidu ja kolmandate riikide vahel sõlmitud kalanduskokkulepete raames, piirkondlike kalandusorganisatsioonide või samalaadsete kalandusorganisatsioonide raames, milles liit on lepinguosaline või koostööd tegev mitteosaline, edastada käesolevas määruses sätestatud eeskirjade eiramist või määruse (EÜ) nr 1005/2008 artikli 42 lõike 1 punktis a ja määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 90 lõikes 1 osutatud tõsiseid rikkumisi käsitleva teabe nimetatud kokkulepete või organisatsioonide teistele osalistele vastavalt teabe esitanud liikmesriigi nõusolekule ja kooskõlas määrusega (EÜ) nr 45/2001. [ME 72 ei puuduta eestikeelset versiooni]

V JAOTIS

Menetlused, delegeerimine ja rakendusmeetmed

Artikkel 44

Delegeeritud volituste rakendamine

1.  Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2.  Artikli 5 lõikes 2 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates … [käesoleva määruse jõustumise kuupäev]. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist. [ME 73]

3.  Euroopa Parlament või nõukogu võivad artikli 5 lõikes 2 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

3a.  Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonivahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud põhimõtetega iga liikmesriigi määratud ekspertidega.

4.  Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

5.  Artikli 5 lõike 2 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

Artikkel 45

Komiteemenetlus

1.  Komisjoni abistab kalanduse ja vesiviljeluse komitee, mis on asutatud alusmääruse artikli 47 alusel. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2.  Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

3.  Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 8 koostoimes nimetatud määruse artikliga 5.

VI JAOTIS

LÕPPSÄTTED

Artikkel 46

Kehtetuks tunnistamine

1.  Määrus (EÜ) nr 1006/2008 tunnistatakse kehtetuks.

2.  Viiteid kehtetuks tunnistatud määrusele käsitatakse viidetena käesolevale määrusele.

Artikkel 47

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

…,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

1. lisa

Loetelu teabest, mis tuleb esitada kalapüügiloa väljastamiseks

* Kohustuslikud väljad (väljad 22–25 ja 28–48 võib jätta tühjaks, kui teave on automaatselt kättesaadav liidu laevastikuregistrist CFR või IMO numbri alusel)

I

TAOTLEJA

1

Ettevõtja nimi*

2

E-post*

3

Aadress

4

Faks

5

Maksukohustuslasena registreerimise number (SIRET, NIF jne)*

6

Telefon

7

Esindaja nimi (vastavalt protokolli sätetele)*

8

E-post*

9

Aadress

10

Faks

11

Telefon

12

Ettevõtjat esindava ühingu või esindaja nimi*

13

E-post*

14

Aadress

15

Faks

16

Telefon

17

Kapteni nimi (Kaptenite nimed)*

18

E-post*

19

Kodakondsus*

20

Faks

21

Telefon

II

LAEVA TUNNUSANDMED, TEHNILISED NÄITAJAD JA VARUSTUS

22

Laeva nimi*

23

Lipuriik*

24

Mis kuupäevast sõidab praeguse lipu all*

25

Pardatähis*

26

IMO (UVI) number*

27

CFR number*

28

Rahvusvaheline raadiokutsung (IRCS)*

29

Raadiokutsungi sagedus*

30

Satelliittelefoni number

31

MMSI*

32

Ehitusaasta ja -koht*

33

Varasem lipuriik ja omandamise kuupäev (vajaduse korral)*

34

Kere materjal: teras/puit/polüester/muu*

35

VMSi transponder*

36

Mudel*

37

Seerianumber*

38

Tarkvara versioon*

39

Satelliidioperaator*

40

VMSi tootja (nimi)

41

Laeva kogupikkus*

42

Laeva laius*

43

Süvis*

44

Tonnaaž (brutoregistertonnides)*

45

Peamasina võimsus (kW)*

46

Mootori tüüp

47

Tähis

48

Mootori seerianumber*

III

PÜÜGIKATEGOORIA, MILLE KOHTA PÜÜGILUBA TAOTLETAKSE

49

Laeva tüüp (FAO kood)*

50

Püügivahendi tüüp (FAO kood)*

53

Püügipiirkond (FAO kood)

54

Püügirajoonid – FAO või rannikuriik*

55

Lossimissadam(ad)

56

Ümberlaadimissadam(ad)

57

Sihtliigid (FAO kood) või püügikategooria (kalandusalane partnerlusleping)*

58

Taotletud kehtivusaeg (algus- ja lõppkuupäev)

59

Piirkondliku kalandusorganisatsiooni registrinumber* (kui on teada)

60

Piirkondliku kalandusorganisatsiooni registrisse kandmise kuupäev* (kui on teada)

61

Meeskonnaliikmete maksimaalne koguarv*:

62

… [PARTNERRIIGIST]:

63

AKV riigist:

64

Kala säilitus-/töötlemisviis pardal*: värske kala / jahutamine / külmutamine / kalajahu / õli / fileerimine

65

Abilaevade nimekiri: nimi / IMO number / CFR number

IV

PRAHTIMINE

66

Prahilepingu alusel tegutsev laev*: Jah/Ei

67

Prahilepingu liik

68

Prahilepingu kehtivusaeg (algus- ja lõppkuupäevad)*

69

Prahilepingu alusel tegutsevale laevale eraldatud kalapüügivõimalused (tonnides)

70

Kolmas riik, kes eraldab kalapüügivõimalusi prahilepingu alusel tegutsevatele laevadele*

Lisatud dokumendid (loetelu): [ME 74]

2. lisa

Loetelu teabest, mis tuleb esitada 1. lisas kirjeldatud kalalaeva toetava abilaeva kohta

* Kohustuslikud väljad (väljad 22–25 ja 28–33 võib jätta liidu lipu all sõitva abilaeva puhul tühjaks, kui teave on automaatselt kättesaadav liidu laevastikuregistrist CFR numbri alusel)

I

ABILAEVA KÄITAJA

1

Ettevõtja nimi*

2

E-post*

3

Aadress

4

Faks

5

Maksukohustuslasena registreerimise number (SIRET, NIF jne)*

6

Telefon

7

Esindaja nimi (vastavalt protokolli sätetele)*

8

E-post*

9

Aadress

10

Faks

11

Telefon

12

Ettevõtjat esindava ühingu või esindaja nimi*

13

E-post*

14

Aadress

15

Faks

16

Telefon

17

Kapteni nimi (Kaptenite nimed)*

18

E-post*

19

Kodakondsus*

20

Faks

21

Telefon

II

ABILAEVA TUNNUSANDMED, TEHNILISED NÄITAJAD JA VARUSTUS

22

Laeva nimi*

23

Lipuriik*

24

Mis kuupäevast sõidab praeguse lipu all*

25

Pardatähis*

26

IMO (UVI) number*

27

CFR number (liidu laevade puhul, kui on teada)

28

Rahvusvaheline raadiokutsung (IRCS)*

29

Raadiokutsungi sagedus*

30

Satelliittelefoni number

31

MMSI*

32

Ehitusaasta ja -koht

33

Varasem lipuriik ja omandamise kuupäev (vajaduse korral)*

34

Kere materjal: teras/puit/polüester/muu

35

VMSi transponder

36

Mudel

37

Seerianumber

38

Tarkvara versioon

39

Satelliidioperaator

40

VMSi tootja (nimi)

41

Laeva kogupikkus

42

Laeva laius

43

Süvis

44

Tonnaaž (brutoregistertonnides)

45

Peamasina võimsus (kW)

47

Mootori tüüp

48

Tähis

49

Mootori seerianumber

III

TEAVE TOETATAVA PÜÜGITEGEVUSE KOHTA

50

Püügipiirkond (FAO kood)

51

Püügirajoonid (FAO)

52

Sihtliigid (FAO kood)

53

Piirkondliku kalandusorganisatsiooni registrinumber*

54

Piirkondliku kalandusorganisatsiooni registrisse kandmise kuupäev*

Lisatud dokumendid (loetelu): [ME 75]

Lisa

Loetelu teabest, mis tuleb esitada kalapüügiloa väljastamiseks

* Kohustuslikud väljad (väljad 22–25 ja 28–48 võib jätta tühjaks, kui teave on automaatselt kättesaadav liidu laevastikuregistrist CFR või IMO numbri alusel)

I

TAOTLEJA

1

Laeva identifitseeriv kood (CFR number, IMO number jne)

2

Laeva nimi

3

Ettevõtja nimi*

4

E-post*

5

Aadress

6

Faks

7

Maksukohustuslasena registreerimise number (SIRET, NIF jne)*

8

Telefon

9

Omaniku nimi

10

E-post*

11

Aadress

12

Faks

13

Telefon

14

Ettevõtjat esindava ühingu või esindaja nimi*

15

E-post*

16

Aadress

17

Faks

18

Telefon

19

Kapteni nimi (Kaptenite nimed)*

20

E-post*

21

Kodakondsus*

22

Faks

23

Telefon

II

PÜÜGIKATEGOORIA, MILLE KOHTA PÜÜGILUBA TAOTLETAKSE

Loa liik (kalanduskokkulepe, otseluba, piirkondlik kalandusorganisatsioon, avameri, prahtimine, abilaev)

24

Laeva tüüp (FAO kood)*

25

Püügivahendi tüüp (FAO kood)*

26

Püügipiirkond (FAO kood)*

27

Sihtliigid (FAO kood) või püügikategooria (kalandusalane partnerlusleping)*

28

Taotletud kehtivusaeg (algus- ja lõppkuupäev)

29

Piirkondliku kalandusorganisatsiooni registrinumber* (kui on teada)

30

Abilaevade nimekiri: nimi / IMO number / CFR number

III

PRAHTIMINE

31

Prahilepingu alusel tegutsev laev*: Jah/Ei

32

Prahilepingu liik

33

Prahilepingu kehtivusaeg (algus- ja lõppkuupäevad)*

34

Prahilepingu alusel tegutsevale laevale eraldatud kalapüügivõimalused (tonnides)*

35

Kolmas riik, kes eraldab kalapüügivõimalusi prahilepingu alusel tegutsevatele laevadele*

[ME 76]

(1) ELT C 303, 19.8.2016, lk 116.
(2)ELT C 303, 19.8.2016, lk 116.
(3)ELT C , , lk .
(4) Euroopa Parlamendi 2. veebruari 2017. aasta seisukoht ja nõukogu … otsus.
(5)Nõukogu 29. septembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 1006/2008, mis käsitleb ühenduse kalalaevadele loa andmist püügitegevuseks ühenduse vetest väljaspool ning kolmandate riikide laevade juurdepääsu ühenduse vetele ja millega muudetakse määruseid (EMÜ) nr 2847/93 ja (EÜ) nr 1627/94 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 3317/94 (ELT L 286, 29.10.2008, lk 33).
(6)Nõukogu 23. märtsi 1998. aasta otsus 98/392/EÜ, mis käsitleb 10. detsembri 1982. aasta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni ja selle XI osa rakendamist käsitleva 28. juuli 1994. aasta lepingu sõlmimist Euroopa Ühenduse poolt (EÜT L 179, 23.6.1998, lk 1).
(7)Nõukogu 8. juuni 1998. aasta otsus 98/414/EÜ Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 10. detsembri 1982. aasta mereõiguste konventsiooni nende sätete rakendamise kokkuleppe ratifitseerimise kohta Euroopa Ühenduse poolt, mis käsitlevad piirialade kalavarude ja siirdekalade kaitset ja majandamist (EÜT L 189, 3.7.1998, lk 14).
(8)Nõukogu 25. juuni 1996. aasta otsus 96/428/EÜ, millega ühendus kiidab heaks kokkuleppe, millega ergutatakse avamerekalalaevu täitma rahvusvahelisi kaitse- ja majandamiseeskirju (EÜT L 177, 16.7.1996, lk 24).
(9)ÜRO Peaassamblee 27. juuli 2012. aasta resolutsioon A/Res/66/288 Rio +20 konverentsi järelduste kohta, pealkiri „The Future We Want” („Tulevik, mida soovime”).
(10)Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta (ELT L 354, 28.12.2013, lk 22).
(11)Nõukogu 29. septembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 1005/2008, millega luuakse ühenduse süsteem ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks ning muudetakse määrusi (EMÜ) nr 2847/93, (EÜ) nr 1936/2001 ja (EÜ) nr 601/2004 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EÜ) nr 1093/94 ja (EÜ) nr 1447/1999 (ELT L 286, 29.10.2008, lk 1).
(12)Nõukogu 20. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1224/2009, millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks, muudetakse määrusi (EÜ) nr 847/96, (EÜ) nr 2371/2002, (EÜ) nr 811/2004, (EÜ) nr 768/2005, (EÜ) nr 2115/2005, (EÜ) nr 2166/2005, (EÜ) nr 388/2006, (EÜ) nr 509/2007, (EÜ) nr 676/2007, (EÜ) nr 1098/2007, (EÜ) nr 1300/2008, (EÜ) nr 1342/2008 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 2847/93, (EÜ) nr 1627/94 ja (EÜ) nr 1966/2006 (ELT L 343, 22.12.2009, lk 1).
(13)Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 008, 12.1.2001, lk 1).
(14)Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiiv 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31).
(15) ELT L 123, 12.5.2016, lk 1.
(16)Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).
(17)Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrus (EL) nr 1026/2012, milles käsitletakse kalavarude kaitseks võetavaid teatavaid meetmeid seoses mittesäästvat kalapüüki lubavate riikidega (ELT L 316, 14.11.2012, lk 34).
(18)Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. märtsi 2007. aasta direktiiv 2007/2/EÜ, millega rajatakse Euroopa Ühenduse ruumiandmete infrastruktuur (INSPIRE) (ELT L 108, 25.4.2007, lk 1).
(19) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta määrus (EL) nr 508/2014 Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2328/2003, (EÜ) nr 861/2006, (EÜ) nr 1198/2006 ja (EÜ) nr 791/2007 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1255/2011 (ELT L 149, 20.5.2014, lk 1).


Kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud: Gruusia ***I
PDF 236kWORD 48k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 2. veebruari 2017. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 539/2001, milles loetletakse kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud (Gruusia) (COM(2016)0142 – C8-0113/2016 – 2016/0075(COD))
P8_TA(2017)0016A8-0260/2016

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2016)0142),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 77 lõike 2 punkti a, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0113/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse protokolli (nr 1) riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus,

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 20. detsembri 2016. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning väliskomisjoni arvamust (A8‑0260/2016),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 2. veebruaril 2017. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/…, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 539/2001, milles loetletakse kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud (Gruusia)

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2017/372) lõplikule kujule).


Õigusriigi kriis Kongo Demoraatlikus Vabariigis ja Gabonis
PDF 176kWORD 54k
Euroopa Parlamendi 2. veebruari 2017. aasta resolutsioon Euroopa Parlamendi resolutsioon õigusriigi kriisi kohta Kongo Demokraatlikus Vabariigis ja Gabonis (2017/2510(RSP))
P8_TA(2017)0017RC-B8-0120/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Kongo Demokraatliku Vabariigi (Kongo DV) kohta,

–  võttes arvesse Kongo DV-sse nimetatud ELi esinduse avaldusi inimõiguste olukorra kohta riigis,

–  võttes arvesse Kongo DV-s 18. oktoobril ja 31. detsembril 2016 saavutatud poliitilisi kokkuleppeid,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini 18. detsembri 2016. aasta avaldust suutmatuse kohta saavutada Kongo DVs kokkulepe,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja pressiesindaja 23. novembri 2016. aasta avaldust praegu Kongo DVs tehtavate poliitiliste pingutuste kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 23. mai 2016. aasta ja 17. oktoobri 2016. aasta järeldusi Kongo DV kohta,

–  võttes arvesse ELi 2. augusti 2016. aasta ja 24. augusti 2016. aasta kohapealseid avaldusi riigisisese dialoogi algatamisele järgnenud valimisprotsessi kohta Kongo DVs,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone Kongo DV kohta, eriti resolutsioone 2293 (2016) Kongo DV sanktsioonide uuendamise ja eksperdirühma mandaadi kohta ning 2277 (2016), millega uuendati ÜRO Kongo Demokraatliku Vabariigi stabiliseerimise missiooni (MONUSCO) mandaati,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 15. juuli 2016. aasta ja 21. septembri 2016. aasta pressiteateid olukorra kohta Kongo DVs,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku 27. juulil 2015. aastal avaldatud aastaaruannet inimõiguste olukorra kohta Kongo DVs,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri 9. märtsi 2016. aasta aruandeid ÜRO stabiliseerimismissiooni kohta Kongo DV-s ning Kongo DV ja piirkonna rahu, julgeolekut ja koostööd käsitleva raamkokkuleppe rakendamise kohta,

–  võttes arvesse Aafrika Liidu, ÜRO, Euroopa Liidu ja Rahvusvahelise Frankofoonia Organisatsiooni 16. veebruari 2016. aasta ja 5. juuni 2016. aasta ühiseid pressiteateid kaasava poliitilise dialoogi vajalikkuse kohta Kongo DVs ning nende võetud kohustuse kohta toetada Kongo osapooli nende püüdlustes tugevdada riigis demokraatiat,

–  võttes arvesse Addis Abebas 2013. aasta veebruaris allkirjastatud Kongo DV ja piirkonna rahu, julgeolekut ja koostööd käsitlevat raamkokkulepet,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu valimisvaatlusmissiooni 2016. aasta lõpparuannet,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini ning rahvusvahelise koostöö ja arengu voliniku Neven Mimica 24. septembri 2016. aasta ühisavaldust pärast Gaboni konstitutsioonikohtu teadet presidendivalimiste ametlike tulemuste kohta,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja pressiesindaja 11. septembri 2016. aasta avaldust,

–  võttes arvesse Aafrika Liidu 1. septembri 2016. aasta pressiteadet, milles mõisteti hukka valimistejärgne vägivaldne konflikt Gabonis ja nõuti selle rahumeelset lahendamist,

–  võttes arvesse ELi aastaaruannet inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2014. aastal, mille Euroopa Liidu Nõukogu võttis vastu 22. juunil 2015,

–  võttes arvesse 11. Euroopa Arengufondi riiklikku soovituskava 2014–2020, milles peetakse esmatähtsaks demokraatia, valitsemise ja õigusriigi põhimõtte tugevdamist,

–  võttes arvesse AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee 18. mai 2011. aasta resolutsiooni demokraatia tuleviku osas esinevate probleemide ning AKV riikide ja ELi liikmesriikide põhiseadusliku korra austamise kohta ning 27. novembri 2013. aasta resolutsiooni õigusriigi põhimõtete järgimise ja erapooletu ja sõltumatu kohtusüsteemi tähtsuse kohta,

–  võttes arvesse Gaboni Vabariigi ja Euroopa Liidu vahel sõlmitud vastastikuse mõistmise memorandumit ELi valimisvaatlusmissiooni kohta,

–  võttes arvesse Kongo DV ja Gaboni põhiseadusi,

–  võttes arvesse 1981. aasta juunis vastuvõetud inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat,

–  võttes arvesse demokraatia, valimiste ja valitsemise Aafrika hartat,

–  võttes arvesse Aafrika Liidu deklaratsiooni demokraatlike valimiste korraldamise põhimõtete kohta Aafrikas (2002),

–  võttes arvesse ÜRO rahvusvahelist inimõiguste hartat,

–  võttes arvesse Cotonou lepingut,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et õigusriigi põhimõte, aruandekohustus, inimõiguste austamine ning vabad ja õiglased valimised on iga toimiva demokraatia olemuslikud elemendid; arvestades, et mõnedes Sahara-taguse Aafrika riikides, sealhulgas Kongo DVs ja Gabonis, on need elemendid ohus, mistõttu need riigid langevad pikaajalisse poliitilise ebastabiilsuse ja vägivalla perioodi;

B.  arvestades, et hiljuti kuulutati Gaboni ametist lahkuv president Ali Bongo, kes on olnud võimul alates oma isa Omar Bongo surmast 2009. aastal, 2016. aasta presidendivalimiste võitjaks; arvestades, et rahvusvahelised vaatlejad, eriti ELi valimisvaatlusmissioonist, tuvastasid tulemuste kokkuvõtmisel selgeid kõrvalekaldumisi;

C.  arvestades, et Jean Ping, tema peamine vastane, vaidlustas selle tulemuse kohe ja mõistis selle hukka; arvestades, et konstitutsioonikohtule esitati apellatsioonkaebus valimiseeskirjade väidetavate rikkumiste kohta koos nõudmisega hääled uuesti üle lugeda, kuid konstitutsioonikohus kuulutas tulemused lõpuks õigeks; arvestades, et apellatsioonkaebuse arutamine ei ole siiski hajutanud kõiki presidendivalimiste tulemusega seotud kahtlusi;

D.  arvestades, et 2001. aastast saadik võimul olnud Kongo DV president Joseph Kabila on valimised edasi lükanud ja põhiseadusega ette nähtud tähtajast kauemaks võimule jäänud; arvestades, et see on tekitanud kogu riigis enneolematuid poliitilisi pingeid, rahutusi ja vägivalda;

E.  arvestades, et pärast president Kabila ametiaja lõppemist sagenes vägivald veelgi, põhjustades meeleavaldajate ja julgeolekujõudude vahelistes kokkupõrgetes vähemalt 40 inimese surma; arvestades, et ÜRO andmetel vigastati ja kannatas väärkohtlemise all 107 inimest ning vahistati vähemalt 460 inimest;

F.  arvestades, et 18. oktoobril 2016. aastal allkirjastasid president Kabila ja üks osa opositsioonist kokkuleppe lükata presidendivalimised edasi kuni 2018. aasta aprillikuuni; arvestades, et pärast kuid kestnud läbirääkimisi saavutasid 18. oktoobri 2016. aasta kokkuleppe osalised 31. detsembril 2016. aastal üldise ja kaasava poliitilise kokkuleppe; arvestades, et selles kokkuleppes nähakse ette esimene võimu rahumeelne üleandmine riigis alates 1960. aastast, rahvusliku ühtsuse üleminekuvalitsuse moodustamine, valimiste korraldamine enne 2017. aasta lõppu ja president Kabila ametist lahkumine;

G.  arvestades, et mõlemas riigis puhkesid tänavarahutused, mille vägivaldsel mahasurumisel said mitmed inimesed surma; arvestades, et ametivõimud on represseerinud võimulolijate vastaseid opositsiooni ja kodanikuühiskonna liikmeid; arvestades, et inimõiguslaste rühmadelt tuleb pidevalt teateid olukorra halvenemisest seoses inimõiguste ning sõna- ja kogunemisvabadusega, sealhulgas ülemäärase jõu kasutamisest rahumeelsete meeleavaldajate vastu, inimeste meelevaldsest vahistamisest ja kinnipidamisest ning poliitiliselt ajendatud kohtuasjadest;

H.  arvestades, et tõsiselt on halvenenud olukord seoses ajakirjandusvabadusega, mida piirab pidev ajakirjanike ähvardamine ja ründamine; arvestades, et võimud on sulgenud meediakanaleid ja raadiojaamu ning internetile ja sotsiaalvõrgustikele on kehtestatud piirangud;

I.  arvestades, et demokraatiat iseloomustab riigi aluseks oleva põhiseaduse, institutsioonide ja õigusriigi põhimõtte austamine; arvestades, et rahumeelsete, vabade ja ausate valimiste läbiviimine nendes riikides oleks aidanud suuresti kaasa demokraatia arengule ja võimuvahetusega seotud probleemide lahendamisele Kesk‑Aafrika piirkonnas;

J.  arvestades, et 11. Euroopa Arengufondi riiklikus soovituskavas 2014–2020 peetakse esmatähtsaks demokraatia, valitsemise ja õigusriigi põhimõtte tugevdamist; arvestades, et nii EL kui ka tema Aafrika partnerid on ühiselt väga huvitatud demokraatia edasisest arendamisest ja õigesti toimiva põhiseadusliku korra kehtestamisest;

1.  peab kahetsusväärseks, et viimastel kuudel mõlemas riigis toimunud meeleavaldused on nõudnud inimohvreid, ning avaldab sügavat kaastunnet ohvrite peredele ning Kongo DV ja Gaboni rahvale;

2.  on sügavalt mures üha ebastabiilsemaks muutuva olukorra pärast mõlemas riigis; nõuab tungivalt, et ametivõimud ja eelkõige presidendid peaksid kinni oma rahvusvahelistest kohustustest, tagaksid inimõigused ja põhivabadused ning valitsemisel järgiksid rangelt õigusriigi põhimõtet;

3.  mõistab otsustavalt hukka kõik Gabonis ja Kongo DVs toime pandud vägivallateod, inimõiguste rikkumised, meelevaldsed vahistamised ja ebaseaduslikud kinnipidamised, kodanikuühiskonna ja opositsiooniliikmete poliitilise hirmutamise ning presidendivalimistega seotud ajakirjandus– ja sõnavabaduse rikkumised; nõuab kõigi meediale kehtestatud piirangute tühistamist ja kõigi poliitilistel põhjustel vahistatud isikute vabastamist;

Gabon

4.  on seisukohal, et presidendivalimiste ametlikud tulemused ei ole läbipaistvad ja on väga küsitavad, mis seab kahtluse alla president Bongo legitiimsuse; taunib asjaolu, et apellatsioonimenetlus, mille tulemusena Ali Bongo valimiste võitjaks kuulutati, toimus läbipaistmatul viisil ning et konstitutsioonikohus ei võtnud nõuetekohaselt arvesse mõnes provintsis, eriti Ali Bongot traditsiooniliselt toetavas Ülem-Ogooués tuvastatud õigusnormide rikkumisi; kahetseb asjaolu, et konstitutsioonikohus keeldus enne hääletussedelite hävitamist hääli üle lugemast ja sedeleid võrdlemast;

5.  tunneb tõsist muret Gabonis valitseva poliitilise kriisi ning 2016. aasta presidendivalimiste tulemuste väljakuulutamise järel meeleavaldajate ja julgeolekujõudude vahel puhkenud vägivalla pärast;

6.  mõistab teravalt hukka Euroopa Liidu valmisvaatlusmissiooni liikmete hirmutamise ja ähvardamise ning missiooni erapooletust ja läbipaistvust kahtluse alla seadvad rünnakud; peab sügavalt kahetsusväärseks asjaolu, et Gaboni valitsusega sõlmitud vastastikuse mõistmise memorandumist hoolimata anti ELi valimisvaatlusmissioonile üksnes piiratud juurdepääs tsentraliseeritud häältelugemistele kohalikes valimiskomisjonides ja riikliku valimiskomisjoni (CENAP) peakorteris ning et see ei võimaldanud ELi valimisvaatlusmissioonil kontrollida presidendivalimiste protsessi keskseid etappe;

7.  võtab teadmiseks rahvusliku dialoogi kavandatava käivitamise vastavalt Ali Bongo ettepanekule; väljendab kahtlusi selliste protsesside usaldusväärsuse ja asjakohasuse suhtes; juhib tähelepanu asjaolule, et opositsiooni juhtisik Jean Ping keeldub selles osalemast ja on käivitanud ning viinud lõpule omaenda rahvusliku dialoogi;

8.  nõuab tungivalt, et Gaboni valitsus viiks ELi valimisvaatlusmissiooni soovitusi arvestades läbi valimisraamistiku kiire ja põhjaliku reformi, et seda edasi arendada ning muuta see täiesti läbipaistvaks ja usaldusväärseks; rõhutab, et Gaboni ametivõimud peavad tagama täieliku ja siira koostöö kõigi asjaomaste siseriiklike ja rahvusvaheliste sidusrühmadega, et tagada järgmiste parlamendivalimiste täielik ausus ja läbipaistvus ning nende toimumine vabas, demokraatlikus, kaasavas ja rahumeelses keskkonnas;

9.  nõuab, et sõltumatult ja objektiivselt uuritaks valimistega seotud vägivallajuhtumeid ja väidetavaid tõsiseid inimõiguste ja põhivabaduste rikkumisi, ning rõhutab vajadust tagada kõigi selliste tegude eest vastutajate vastutuselevõtmine; nõuab lisaks, et EL jätkaks koostöös ÜRO ja Aafrika Liiduga hoolikalt üldise olukorra jälgimist Gabonis ja annaks teada kõigist inimõiguste ja põhivabaduste rikkumise juhtumitest; võtab teadmiseks taotlused algatada Rahvusvahelises Kriminaalkohtus esialgne uurimine seoses valimistejärgse vägivallaga;

10.  nõuab tungivalt, et nõukogu alustaks Cotonou lepingu artikli 96 kohast konsultatsiooniprotsessi kohe, kui tõhustatud poliitiline dialoog ei anna tulemusi; palub nõukogul, juhul kui konsultatsioonide käigus kokkuleppele ei jõuta, kaaluda sihipäraste sanktsioonide kehtestamist valimistejärgse vägivalla ja inimõiguste rikkumiste ning riigis toimuvate demokraatlike protsesside õõnestamise eest vastutavate isikute suhtes;

Kongo Demokraatlik Vabariik

11.  taunib Kongo DV valitsuse suutmatust korraldada presidendivalimisi põhiseaduses ette nähtud aja jooksul; kordab oma üleskutset võtta kõik vajalikud meetmed, et luua soodne keskkond vabade, õiglaste ja usaldusväärsete valimiste korraldamiseks hiljemalt 2017. aasta detsembris, täies kooskõlas Kongo DV põhiseaduse ning demokraatia, valimiste ja valitsemise Aafrika hartaga;

12.  nõuab tungivalt, et kõik poliitikas osalejad alustaksid rahumeelset ja konstruktiivset dialoogi ning hoiduksid praeguse poliitilise kriisi süvendamisest ning edasisest vägivallast ja provokatsioonidest;

13.  väljendab heameelt katoliku piiskoppide rahvuskonverentsi (CENCO) tegevuse üle poliitiliseks üleminekuks laialdasema konsensuse loomisel; võtab teadmiseks 2016. aasta detsembri lõpus saavutatud kokkuleppe, millega keelatakse president Kabilal kolmandaks ametiajaks kandideerida ja nõutakse valimiste korraldamist enne 2017. aasta lõppu; tuletab kõigile osapooltele meelde kohustust järgida seda kokkulepet ning ergutab neid seepärast kohaldama selle kõiki osasid ning koostama võimalikult kiiresti järgmiste valimiste konkreetse ajakava; tuletab neile meelde, et kaotada on väga palju, kui nad positiivset tulemust saavutada ei suuda;

14.  nõuab tungivalt, et Kongo DV valitsus koheselt tegeleks veel lahendamata küsimustega seoses valimiste ajakava määramise ning valimiste eelarve ja valimisnimekirjade ajakohastamisega, nii et saaks korraldada vabad, ausad ja läbipaistvad valimised; tuletab meelde, et riiklik sõltumatu keskvalimiskomisjon peaks olema erapooletu ja kaasav institutsioon, millel on piisavad vahendid laiaulatusliku ja läbipaistva protsessi võimaldamiseks;

15.  nõuab, et Euroopa Liit ja selle liikmesriigid toetaksid kokkuleppe täitmist ja valimiste korraldamist; ning palub kõigil rahvusvahelistel osalejatel anda vajaduse korral Kongo DV-le olulist poliitilist, rahalist, tehnilist ja logistilist abi, et valimised saaks 2017. aasta detsembris läbi viia; nõuab, et igasugune rahaline toetus, mida Euroopa Liit ja liikmesriigid annavad Kongo DV valimiste heaks, peab olema läbipaistev;

16.  nõuab tungivalt protestide ajal väidetavalt toime pandud inimõiguste rikkumiste täielikku, põhjalikku ja läbipaistvat uurimist, et süüdlased välja selgitada ja vastutusele võtta;

17.  väljendab heameelt selle üle, et EL kehtestas Kongo DVs toimunud vägivaldsete repressioonide ja demokraatlike protsesside õõnestamise eest vastutavate isikute suhtes sihipärased sanktsioonid, k.a reisikeelud ja varade külmutamine; palub nõukogul kaaluda vägivalla jätkumise korral nende piiravate meetmete pikendamist vastavalt Cotonou lepingus sätestatule;

o
o   o

18.  kutsub ÜRO Inimõiguste Nõukogu üles neis kahes riigis viimasel ajal toime pandud raskeid inimõiguste rikkumisi uurima;

19.  kutsub Kongo DV ja Gaboni ametivõime üles ratifitseerima võimalikult kiiresti demokraatia, valimiste ja valitsemise Aafrika harta;

20.  palub ELi delegatsioonil kasutada kõiki võimalikke vahendeid inimõiguslaste ja demokraatiat toetavate liikumiste abistamiseks ning pidada ametivõimudega tõhustatud poliitilist dialoogi, nagu on ette nähtud Cotonou lepingu artiklis 8;

21.  nõuab lisaks, et EL ja AKV riigid koostöös ÜRO ja Aafrika Liiduga jätkuvalt hoolikalt jälgiksid üldist olukorda mõlemas riigis;

22.  rõhutab, et olukord Gabonis ja Kongo DVs ohustab tõsiselt kogu Kesk-Aafrika piirkonna stabiilsust; kinnitab oma toetust Aafrika Liidule tema tähtsas töös poliitilise kriisi vältimiseks piirkonnas ja Ida-Aafrika järvede piirkonna igasuguse täiendava destabiliseerimise ärahoidmisel;

23.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Aafrika Liidule, Kongo DV ja Gaboni presidentidele, peaministritele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Inimõiguste Nõukogule ning AKV–ELi parlamentaarsele ühisassambleele.


Programmi „Erasmus+“ rakendamine
PDF 343kWORD 78k
Euroopa Parlamendi 2. veebruari 2017. aasta resolutsioon Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1288/2013 (millega luuakse „Erasmus+“: liidu haridus-, koolitus-, noorte- ja spordiprogramm ning tunnistatakse kehtetuks otsused nr 1719/2006/EÜ, nr 1720/2006/EÜ ja nr 1298/2008/EÜ) rakendamise kohta (2015/2327(INI))
P8_TA(2017)0018A8-0389/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 165 ja 166,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artiklit 14,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1288/2013, millega luuakse „Erasmus“+: liidu haridus-, koolitus-, noorte- ja spordiprogramm ning tunnistatakse kehtetuks otsused nr 1719/2006/EÜ, nr 1720/2006/EÜ ja nr 1298/2008/EÜ(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta soovitust võtmepädevuste kohta elukestvas õppes (2006/962/EÜ)(2),

–  võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2009. aasta resolutsiooni Euroopa noortevaldkonnas tehtava koostöö uuendatud raamistiku (2010–2018) kohta(3),

–  võttes arvesse oma 6. juuli 2010. aasta resolutsiooni noorte tööturule juurdepääsu soodustamise ning praktika, internatuuri ja väljaõppeperioodi staatuse tugevdamise kohta(4),

–  võttes arvesse nõukogu 19. novembri 2010. aasta järeldusi säästva arengu alase hariduse kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 18. jaanuari 2011. aasta teatist „Euroopa mõõtme arendamine spordis“ (COM(2011)0012),

–  võttes arvesse oma 12. mai 2011. aasta resolutsiooni noorte liikuvuse kohta – raamistik Euroopa haridus- ja koolitussüsteemide parandamiseks(5),

–  võttes arvesse komisjoni 20. septembri 2011. aasta teatist „Majanduskasvu ja tööhõive toetamine – Euroopa kõrgharidussüsteemide ajakohastamise tegevuskava“ (COM(2011)0567),

–  võttes arvesse nõukogu 28. novembri 2011. aasta resolutsiooni täiskasvanuhariduse uuendatud Euroopa tegevuskava kohta(6),

–  võttes arvesse nõukogu 28. ja 29. novembri 2011. aasta järeldusi õppimisega seotud liikuvuse sihttaseme kohta(7),

–  võttes arvesse nõukogu 20. detsembri 2012. aasta soovitust mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimise kohta(8),

–  võttes arvesse nõukogu ja komisjoni 2012. aasta ühisaruannet Euroopa hariduse ja koolituse alase koostöö strateegilise raamistiku (ET 2020) rakendamise kohta „Haridus ja koolitus arukas, jätkusuutlikus ja kaasavas Euroopas“(9),

–  võttes arvesse oma 22. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni hariduse ümbermõtestamise kohta(10),

–  võttes arvesse nõukogu 20. mai 2014. aasta järeldusi tõhusa õpetajahariduse kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 20. mai 2014. aasta järeldusi, milles käsitletakse kvaliteedi tagamist hariduse ja koolituse toetamiseks,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu haridusministrite Pariisi 17. märtsi 2015. aasta mitteametlikul kohtumisel vastu võetud deklaratsiooni kodanikuaktiivsuse ning vabaduse, sallivuse ja mittediskrimineerimise ühiste väärtuste edendamise kohta hariduse kaudu (Pariisi deklaratsioon),

–  võttes arvesse oma 8. septembri 2015. aasta resolutsiooni noorte ettevõtluse edendamise kohta hariduse ja koolituse kaudu(11),

–  võttes arvesse komisjoni 15. septembri 2015. aasta teatist pealkirjaga „Kavand: nõukogu ja komisjoni 2015. aasta ühisaruanne Euroopa noortevaldkonnas tehtava koostöö uuendatud raamistiku (2010–2018) rakendamise kohta“ (COM(2015)0429),

–  võttes arvesse nõukogu ja komisjoni 2015. aasta ühisaruannet hariduse ja koolituse valdkonna üleeuroopalise koostöö strateegilise raamistiku (ET 2020) rakendamise kohta „Hariduse ja koolituse valdkonna üleeuroopalise koostöö uued prioriteedid“(12),

–  võttes arvesse nõukogu järeldusi alushariduse ja põhihariduse rolli kohta loovuse, innovatsiooni ja digipädevuse edendamisel(13),

–  võttes arvesse nõukogu järeldusi haridussüsteemist varakult lahkumise vähendamise ja koolis edukalt toimetulemise edendamise kohta(14),

–  võttes arvesse oma 12. aprilli 2016. aasta resolutsiooni ELi käsitleva õppe kohta koolides(15),

–  võttes arvesse oma 12. aprilli 2016. aasta resolutsiooni Erasmus+ ja teiste vahendite kohta liikuvuse edendamiseks kutsehariduses ja -koolituses – pidevõppe lähenemisviis(16),

–  võttes arvesse nõukogu 30. mai 2016. aasta järeldusi meediapädevuse ja kriitilise mõtlemise arendamise kohta hariduse ja koolituse kaudu,

–  võttes arvesse nõukogu 30. mai 2016. aasta järeldusi noortevaldkonna rolli kohta terviklikus ja valdkondadevahelises lähenemisviisis, mille eesmärk on noorte vägivaldse radikaliseerumise ennetamine ja selle vastu võitlemine,

–  võttes arvesse komisjoni 10. juuni 2016. aasta teatist „Euroopa uus oskuste tegevuskava“ (COM(2016)0381),

–  võttes arvesse oma 23. juuni 2016. aasta resolutsiooni hariduse ja koolituse valdkonna üleeuroopalise koostöö strateegilise raamistiku (HK 2020) järelmeetmete kohta(17),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse, mis käsitleb algatusraportite koostamiseks loa andmise korda artikli 1 lõike 1 punkti e ja 3. lisa,

–  võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni ja tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamusi (A8-0389/2016),

A.  arvestades, et programm „Erasmus+“ on üks liidu kõige edukamatest programmidest ning haridus-, koolitus-, noorte- ja spordivaldkonna tegevuste peamine toetusvahend ning selle eesmärk on parandada noorte karjäärivõimalusi ja pakkuda osalejatele sotsiaalseid sidemeid; ajavahemikul 2014–2020 anti programmiga võimalus teises riigis õppida ja vabatahtlikku tööd teha rohkem kui 4 miljonile eurooplasele;

B.  arvestades, et komisjon on näidanud üles paindlikkust ja võtnud uuenduslikke meetmeid, et täita uusi ülesandeid, nagu pagulasi käsitlev ettepanek, ja edendada kodanikeväärtusi programmi „Erasmus+“ pakutavates stiimulites, et saavutada aktiivsemat ja kaasavamat kultuuridevahelist dialoogi;

C.  arvestades, et programmi suur hariduslik, ühiskondlik, poliitiline ja majanduslik tähtsus peegeldub tema eelarve 40 %-lises suurendamises käesolevaks programmiperioodiks ja ettenähtud eelarve peaaegu 100 %-lises kulukohustuste täitmise määras tulenevalt taotluste väga suurest arvust;

D.  arvestades, et mitte kõik asjakohased andmed rakendamise määra täielikuks kvantitatiivseks ja kvalitatiivseks analüüsimiseks ei ole veel saadaval, ning arvestades, et seetõttu on liiga vara programmi mõju kohta kvalitatiivset hinnangut anda;

E.  arvestades, et programmi „Erasmus“ 2014. aasta mõju-uuringu(18) tulemuste kohaselt leiavad need, kes on õppinud või end koolitanud välismaal, kaks korda tõenäolisemalt tööd võrreldes nendega, kellel sarnane kogemus puudub, et 85 % programmi „Erasmus“ õppuritest õpivad või koolitavad end välismaal, et suurendada oma tööalast konkurentsivõimet välismaal, ja et nende hulgas, kes on välismaal õppinud või end koolitanud, on viis aastat pärast ülikooli lõpetamist töötuse määr 23 % madalam; arvestades, et programmi „Erasmus“ mõju-uuringust selgus ka, et 64 % tööandjatest arvab, et rahvusvaheline kogemus on töölevõtmisel oluline (2006. aastal oli neid 37 %) ning et rahvusvahelise taustaga kõrgkoolilõpetanutele antakse suurem tööalane vastutus; arvestades, et igale kolmandale programmi „Erasmus“ praktikandile pakutakse tööd ettevõttes, kus ta oli praktikal, et ligikaudu üks kümnest programmi „Erasmus“ praktikandist on loonud oma äriühingu ja et igast neljast praktikandist kolm kavatsevad seda teha või näevad seda ühe võimalusena;

Peamised järeldused

1.  juhib tähelepanu sellele, et programm „Erasmus+“ on Euroopa liikuvuse, hariduse ja koolituse juhtprogramm, millele on seoses positiivsete tulemuste ja suure nõudlusega määratud 40 %-line eelarve suurendamine võrreldes perioodiga 2007–2013;

2.  märgib, et suur enamik riiklikest ametitest eeldab, et programmi „Eramus+“ eesmärgid hariduse, koolituse ja noorte valdkonnas saavutatakse;

3.  on seisukohal, et programmil „Erasmus+“ on oluline roll Euroopa identiteedi ja integratsiooni, solidaarsuse, kaasava ja jätkusuutliku majanduskasvu, kvaliteetse tööhõive, konkurentsivõime, sotsiaalse sidususe ja noorte tööalase liikuvuse edendamisel, kuna sellega aidatakse kaasa Euroopa haridus- ja koolitussüsteemide paremaks muutmisele, pidevõppele, aktiivsele Euroopa kodanikuks olemisele ja töölesobivuse parandamisele, antakse eurooplastele võimalus saada välismaal õppimise, sealse koolitus- ja töökogemuse kaudu valdkonnaüleseid ja ülekantavaid isiklikke ja kutsealaseid oskusi ja pädevusi ning võimaldatakse inimestel olla oma elus iseseisvamad ja kohanemisvõimelisemad ning areneda isiklikus plaanis;

4.  rõhutab, et kuigi üldine programm on nähtavam kui selle eelkäija, jääb valdkondlikel programmidel siiski nähtavusest puudu; tuletab sellega seoses meelde, et programmi rakendamisel tuleb võtta arvesse eri valdkondade erijooni ja iseärasusi;

5.  rõhutab, et tuleks uuesti kasutusele võtta valdkondlikud meetmed, nagu Grundtvigi seminarid ja riigisisesed noortealgatused, mis on avatud mitteametlikele rühmadele, ja riikidevahelised noortealgatused peaksid olema kergemini juurdepääsetavad; teeb ettepaneku maksimeerida programmi mõju uute rahastamiskõlblike meetmetega, näiteks 1. põhimeetme ulatusliku Euroopa vabatahtliku teenistuse struktuuril põhinevate ulatuslike noortevahetuste kasutuselevõtmise kaudu;

6.  rõhutab, et Euroopa kodanike üha kasvav huvi programmi „Erasmus+“ vastu mõjutab kõige enam just programmi noortele suunatud peatükki; märgib, et praegu on 36 % kõikidest programmi „Erasmus+“ raames esitatud avaldustest seotud noortevaldkonnaga, seejuures kasvas avalduste arv aastatel 2014–2016 60 %;

7.  tunnistab, kui oluline on ELi struktureeritud dialoog noortega, mis on protsess, mis annab noortele ja noorteorganisatsioonidele võimaluse osaleda ELi noorsoopoliitika kujundamises ja seda mõjutada, ning väljendab heameelt toetuse üle, mida tagatakse protsessile programmi raames riikide töörühmade ja 3. põhimeetme struktureeritud dialoogi projektide toetamise kaudu; märgib, et Euroopa vabatahtlik teenistus on noorte jaoks mõjus õppimise ja kogemuste saamise formaat ning et see vajab kvaliteetsel tasemel raamistikku; rõhutab, et juurdepääs programmile „Erasmus+“ olgu ka edaspidi tagatud eelkõige kodanikuühiskonna jaoks;

8.  tõdeb, et kuigi kõikide tasandite huvirühmade sõnul on programmi rakendamise esimesed kaks ja pool aastat olnud rasked ja probleemiderohked, on vahepeal tehtud edusamme, samas on ühe kõigile sobiva lähenemisviisi alusel tehtud lihtsustused paljudel juhtudel siiski avaldanud vastupidist mõju; on seisukohal, et bürokraatlike tõkete vähendamine aitaks muuta programmi laiemalt ja paremini juurdepääsetavaks; nõuab seetõttu täiendavaid pingutusi bürokraatia vähendamiseks kogu projekti vältel, nii et kulud oleks vastavuses ja proportsioonis eelarve või projekti liigiga; ergutab samal ajal komisjoni tihendama dialoogi sotsiaalpartnerite, kohalike ametite ja kodanikuühiskonnaga, et tagada programmi võimalikult ulatuslik juurdepääsetavus; peab kahetsusväärseks asjaolu, et seoses suure halduskoormusega võib programm „Erasmus+“ jääda väiksematele organisatsioonidele kättesaamatuks; on veendunud, et bürokraatia- ja aruandlusnõuded tuleb muuta lihtsamaks;

9.  väljendab kahetsust, et komisjon ei esita mitte mingisuguseid andmeid edukate projektide kvaliteedi kohta; rõhutab, et iga projekti kvaliteedi analüüsimine ja tulemuste läbipaistev esitamine on ilmselge samm, mille komisjon peaks tegema ja mis võib aidata suurendada taotluste edukuse määra;

10.  rõhutab, et lihtsama, kasutajasõbralikuma ja paindlikuma rakendamise eesmärki ei ole veel saavutatud; taunib sellega seoses selguse jätkuvat puudumist, üksikasjalikkuse ebaühtlast taset programmijuhendis ja liiga keerulisi taotlusvorme, mis seavad väiksemad, kogenematumad ja mitteprofessionaalsed taotlejad oluliselt ebasoodsamasse olukorda; rõhutab vajadust programmi parandada ja muuta see kasutajasõbralikumaks, võttes samal ajal arvesse seda, kui oluline on eristada eri valdkondi ja toetusesaajate rühmi; peab kahetsusväärseks, et programmi „Erasmus+“ pikad makseperioodid mõjutavad väiksemate organisatsioonide võimalusi rahalisi vahendeid taotleda;

11.  palub komisjonil taotlemismenetlust oluliselt lihtsustada, kujundada programmijuhend ümber ja muuta see kasutajasõbralikumaks ja valdkonnaspetsiifiliseks, ühendades kogu olulise teabe programmi iga valdkonna kohta ühte peatükki, avaldada kõigis ametlikes keeltes taotlusvormid programmijuhendiga samal ajal ja aegsasti enne taotluste esitamistähtaega, andes selget teavet selle kohta, milliseid dokumente on igas projekti etapis vaja; nõuab, et täpsustataks ja lihtsustataks elektroonilise vormi finantsosa; rõhutab, et taotlusi tuleb hinnata kooskõlastatud ja järjepideval viisil ning sõltumatute ekspertide toetusel;

12.  toonitab selgete õpiväljundite ja konkreetsete töökirjelduste tähtsust programmi „Erasmus+“ raames saadava välismaise töökogemuse puhul kutsehariduse ja -õppe õpilaste, praktikantide, õpipoiste ja vabatahtlike jaoks; rõhutab, et kandidaatide ettevalmistamine enne rahvusvahelisi kogemusi on tegevuse lahutamatu osa ning peab hõlmama karjäärinõustamise alaseid kohtumisi ja keeleõpet ning sotsiaalse ja kultuurilise integratsiooni koolituskursusi, sh kultuuridevahelist suhtlemist, mis hõlbustab inimeste osalemist ühiskonnas ja parandab nende töö- ja elamistingimusi; võttes arvesse, kui tähtis on mitmekeelsus noorte tööalase konkurentsivõime parandamisel, on seisukohal, et vaja on teha rohkem jõupingutusi mitmekeelsuse edendamiseks ja toetamiseks programmis „Erasmus+“; väljendab heameelt asjaolu üle, et programmi „Erasmus+“ projektides parandatakse võõrkeeleoskust, sh naaberriikide keelte oskust, mis võib suurendada liikuvust ja tööalast konkurentsivõimet piiriülesel tööturul; on seisukohal, et keelekursusi tuleks tulevastele liikuvuses osalejatele korraldada koostöös haridusasutuste ja praktikante vastuvõtvate ettevõtjatega ja need peaksid olema kohandatud nende õppe või praktika valdkonnale;

13.  tuletab meelde, et kuigi programmi üldeelarvet on märgatavalt suurendatud, on mitmeaastases finantsraamistikus programmitöö perioodi esimesel poolel ette nähtud vaid vahendite piiratud suurenemine, mistõttu paljud kvaliteetsed projektid lükati kahjuks tagasi, edukuse määr jäi madalaks ja taotlejate seas valitses suur rahulolematus;

14.  väljendab heameelt, et programmi „Erasmus+“ 2017. aasta vahendeid suurendati peaaegu 300 miljoni euro võrra võrreldes 2016. aastaga; rõhutab vajadust kasutada neid vahendeid osaliselt programmi nõrkade külgede parandamiseks ja peamiselt edukate kvaliteetsete projektide arvu suurendamiseks;

15.  tunnistab, et investeeringud ELi eelarvest programmi „Erasmus+“ raames aitavad märkimisväärselt kaasa noorte eurooplaste oskuste täienemisele, tööalasele konkurentsivõimele ning pikaajalise töötuse ohu vähendamisele, samuti noorte inimeste kodanikuaktiivsuse arengule ja sotsiaalsele kaasatusele;

16.  usub, et 2017. aasta kogueelarve suurendamine 12,7 % võrreldes 2016. aastaga ja edasised iga-aastased suurendamised programmi järelejäänud aastatel toovad kaasa edukuse suurenemise ja taotlejate suurema rahulolu; ootab, et rakendataks komisjoni kavatsus eraldada programmile järelejäänud perioodiks täiendavalt 200 miljonit eurot, kuigi oleks vaja veelgi suuremat eelarvega seotud jõupingutust nõudluse rahuldamiseks alarahastatud valdkondades, mis ületab tunduvalt olemasolevate vahendite mahu; märgib, et 48 % riiklikest ametitest väidavad, et programmi meetmed on alarahastatud;

17.  ergutab komisjoni analüüsima programmi põhimeetmeid ja peamisi valdkondi, mis tunduvad olevat alarahastatud, nagu 2. põhimeetme strateegilised partnerlused, täiskasvanuõpe, noored, kooliharidus, kutseharidus ja -koolitus ning kõrgharidus, ja mis saaksid eelarve suurendamisest kõige enam kasu; rõhutab vajadust säilitada pidev järelevalve programmi üle, et need valdkonnad ja sektorid kindlaks teha ning võtta esimesel võimalusel parandusmeetmeid; rõhutab vajadust tagada liikuvuse piisav rahastamine, pöörates eritähelepanu alaesindatud rühmade liikuvuse suurendamisele; rõhutab, et valdkonnaspetsiifiliste vajaduste tõttu peavad eri valdkondade jaoks olema eraldi eelarveread; juhib tähelepanu sellele, et vahendeid tuleks kasutada ainult programmis ette nähtud eesmärkidel;

18.  rõhutab, et virtuaalvahendid on tulemuste levitamise ja kasutamise üks viis, kuid isiklikud kontaktid ja omavahelised tegevused omavad projekti ja kogu programmi edus väga tähtsat rolli; usub sellega seoses, et liikmesriikides korraldatavad teadlikkuse suurendamise kampaaniad peaksid hõlmama seminare ja ettevõtmisi, kus kohtutakse võimalike osalejatega isiklikult;

19.  rõhutab, et kõigi osalejate jaoks on programmi „Erasmus+“ oluliseks osaks oma keeleoskuse arendamine; peab seetõttu kiiduväärseks veebipõhiseid keelealaseid vahendeid, mille komisjon välja pakkus, kuid juhib tähelepanu asjaolule, et riigi, piirkonna ja kohalikul tasandil on vaja kehtestada seda täiendav raamistik, et muuta liikuvus edukaks, eriti kooliealiste õpilaste, kutsehariduses ja -õppes osalejate ning ka töötajate jaoks, et aidata neil integreeruda eri keskkondadesse;

20.  tuletab meelde, et praegu osaleb liikuvuses ainult 1 % tööga seotud koolituskavades osalevatest noortest (praktikandid kaasa arvatud); märgib, et esmatähtis on luua tingimused, et arendada praktikantide liikuvust Euroopa Liidus, anda neile samasugused võimalused kui üliõpilastele ning täita nii töötuse ja eelkõige noorte töötuse vastase võitlusega seotud eesmärgid;

21.  rõhutab, kui olulised on programmis „Erasmus+“ informaalne ja mitteformaalne õppimine, noorsootöötajad ning osalemine spordi- ja vabatahtlikus tegevuses, kuna need võimaldavad edendada kodaniku-, sotsiaalset ja kultuuridevahelist pädevust, suurendada noorte sotsiaalset kaasatust ja kodanikuaktiivsust ning aidata kaasa nende inim- ja sotsiaalse kapitali arengule;

22.  rõhutab, et programmid „Erasmus“ ja „Leonardo da Vinci“ olid varem suunatud noortele, kellel on paremad oskused ja paremad võimalused tööturule juurdepääsuks, ega käsitlenud piisavalt kõige kaitsetumaid; juhib tähelepanu ELi eesmärgile vähendada haridussüsteemist varakult lahkunud noorte osakaalu ja vaesust; rõhutab, et liikmesriigid peaksid programmi „Erasmus+“ rakendamisel jõulisemalt suunama oma tähelepanu haridussüsteemist varakult lahkunud noortele, kes on vaesuse ja töötuse suur riskirühm; rõhutab, et haridussüsteemist varakult lahkunud noortele suunatud programmid ei tohiks olla standardsed tavapärased kutsehariduse ja -õppe või vahetusprogrammid, vaid peaksid keskenduma nende konkreetsetele vajadustele ning lihtsale juurdepääsule ja rahastamisele koos informaalsete ja mitteformaalsete õpikeskkondadega;

23.  märgib uusi ühiskondlikke probleeme ja töö olemust, mis on pidevas muutumises; tuletab meelde, et programm „Erasmus+“ valmistab noori ette ka töösuhteks, ja leiab, et eritähelepanu tuleks pöörata üleminekule tööalastelt oskustelt pehmetele oskustele, edendada üldiste ja ülekantavate oskuste ja pädevuste omandamist, nt ettevõtlikkust, digitaalseid oskusi, loovat mõtlemist, probleemide lahendamise võimet ja innovaatilist mõtlemist, enesekindlust, kohanemisvõimet, meeskonnatööd, projektijuhtimist, riskihindamist ja riskide võtmist ning sotsiaalseid ja kodanikupädevusi, mis on tööturul väga olulised; on seisukohal, et see peaks hõlmama heaolu töökohal, töö ja eraelu tasakaalu ning kaitsetumas olukorras olevate inimeste integreerimist tööturule ja ühiskonda;

24.  märgib, et üliõpilaste õppelaenu tagamise rahastu alustas tööd alles 2015. aasta veebruaris pärast seda, kui Euroopa Investeerimisfondiga oli 2014. aastal sõlmitud delegeerimisleping, ning et selles uuenduslikus vahendis osaleb praegu ainult neli panka Prantsusmaal, Hispaanias ja Iirimaal; väljendab kahetsust, et selle rahastamisvahendiga ei saavutata kaugeltki oodatavaid tulemusi, sest praegu osaleb selles ainult 130 magistriõppe üliõpilast; nõuab õppelaenu tagamise rahastu kriitilist hindamist, uurides lähemalt selle eesmärki ja kättesaadavust kogu Euroopas, ning palub tungivalt, et komisjon esitaks Euroopa Parlamendiga konsulteerimise järel strateegia nende eelarvevahendite ümberjaotamise kohta, mida 2020. aastaks tõenäoliselt ära ei kasutata; rõhutab, et vaja on jälgida võlgades üliõpilaste üldist määra, tagamaks et programmi raames kasutatavate kõikehõlmavate rahastamisvahendite tulemusel oleks rohkem neid inimesi, keda on aidatud;

25.  peab kahetsusväärseks, et amatöörsportlasi ja eelkõige puudega sportlasi kohalikul tasandil esindavad organisatsioonid osalevad rohujuure tasandi spordiprojektides väga vähe; peab tervitatavaks vähendatud haldusnõuetega väikesemahuliste koostööpartnerluste loomist, sest see on oluline samm, mis võimaldab väiksematel rohujuure tasandi spordiorganisatsioonidel programmis osaleda ning olla rohkem väärtustatud; rõhutab, et valdkondadevaheline tegevus, mis praegusel juhul seob omavahel tihedamalt spordi ja hariduse, võib aidata seda puudust kõrvaldada; märgib, et seda tava tuleks kasutada ka teistes programmi „Erasmus+“ projektide rahastamise valdkondades, eriti vabatahtlike organisatsioonide puhul;

26.  väljendab heameelt programmi „Erasmus+“ konkreetse kaasamise üle rohujuure tasandi spordi koostöösse ja tegevusse; julgustab komisjoni parandama rohujuure tasandi osalejate, näiteks spordiklubide juurdepääsu programmile ja selles osalemist; palub komisjonil hinnata seda, kas programmi „Erasmus+“ spordivaldkonna praeguseid vahendeid kasutatakse tõhusalt ja rohujuure tasandi spordi hüvanguks ning kui mitte, siis selgitada välja parandamisvõimalused, keskendudes rohujuure tasandi spordile ja haridusele, et suurendada selle nähtavust, edendada kehalist tegevust ja muuta sport kõigile kodanikele ELis kättesaadavamaks; palub komisjonil edendada valdkondadevahelist lähenemisviisi rohujuure tasandi spordi suhtes kõigis programmi „Erasmus+“ asjaomastes meetmetes ja koordineerida meetmeid selles valdkonnas, et tagada nende tõhusus ja soovitud mõju;

27.  toob esile programmi „Erasmus+“ kutsehariduse ja -õppe meetmete lisaväärtuse, toetades ebasoodsamas olukorras olevate rühmade integreerimist või taasintegreerimist haridus- ja kutseõppe võimaluste kasutamisse, et parandada nende sisenemist tööturule;

28.  kutsub komisjoni ja liikmesriike, sealhulgas ELi ameteid (nt Cedefop) üles parandama kutsehariduse- ja õppe liikuvusprogrammide kvaliteeti, kättesaadavust ja võrdset juurdepääsu nendele programmidele, nii et nendega antaks kõikidele osalejatele kutsekvalifikatsiooni, tunnustuse ja sisu mõistes lisaväärtust, ning tagama kvaliteedistandardite loomise õpipoisiõppeprogrammide jaoks;

29.  tunnistab, et programmi „Erasmus+“ põhieesmärk on anda mõningates suure noorte töötusega liikmesriikides noortele tööturu nõuetele vastav ettevalmistus; rõhutab samas, et programmis „Erasmus+“ on vaja säilitada väljaspool kooli, kutseõpet ja kõrgkooliõpinguid toimuva tegevuse tähtsus;

30.  tuletab komisjonile meelde, et puudega inimestel, nt vaegkuuljad, on erivajadused ning seetõttu vajavad nad piisavat rahastamist ja asjakohast tuge, nt viipekeele tõlgid, ning juurdepääsu rohkemale teabele ja asjakohasele toetusele, et neil oleks võimalik programmis „Erasmus+“ osaleda; kutsub seetõttu komisjoni üles jätkama tööd täiendavate meetmete võtmise vallas, et tagada puuetega inimestele takistusteta ja mittediskrimineeriv juurdepääs kõigile programmi „Erasmus+“ toetusprogrammidele; peab mõttekaks, juhul kui seda peetakse vajalikuks, määrata riiklikes büroodes nn projektijuhid, kelle ülesanne on anda nõu rahaliste vahendite parima võimaliku eraldamise kohta;

31.  rõhutab, kui vajalik on toetada nii rahastamise kui ka maksusoodustustega VKEsid, kes pakuvad kutseõpet programmi „Erasmus+“ raames;

Soovitused

32.  on seisukohal, et programm „Erasmus+“ on üks peamisi alustalasid, mis aitab eurooplastel pidevõppega harjuda; palub komisjonil seetõttu programmi elukestvat õppemõõdet täielikult ära kasutada, edendades ja ergutades programmi „Erasmus+“ raames valdkondadevahelist koostööd, mis on palju suurem kui programmi eelkäijate puhul, ning hinnata valdkondadevahelist koostööd programmi vahehindamises, mis esitatakse 2017. aasta lõpul; tunnistab, et valdkondadevahelistes projektides ja meetmetes on veel arenguruumi programmi tulemuste parandamiseks; nõuab, et haridusalane liikuvus peab saama kõigi kõrg- või kutseharidusprogrammide osaks, et parandada kõrghariduse ning kutseharidus- ja -õppesüsteemi kvaliteeti, aidata üksikisikutel parandada oma kutsealaseid oskusi, pädevusi ja karjääri kujundamist ning suurendada teadlikkust liikuvuspädevustest kõigis asjaomastes valdkondades ja tugevdada teadmisi õppimisest, koolitusest ja noorsootööst; kutsub üles tagama paremaid võimalusi, et kutsehariduses ja -õppes osalejad saaksid minna praktikale või omandada osa oma haridusest naaberriikides, näiteks rahastades nende üliõpilaste sõidukulusid, kes elavad jätkuvalt oma riigis;

33.  juhib tähelepanu asjaolule, et programm „Erasmus+“ on oluline vahend, mis aitab parandada kutseharidust ja -õpet kogu ELis; rõhutab tõsiasja, et kaasav kvaliteetne kutseharidus ja -õpe ning sellega seotud liikuvus on Euroopa majandus- ning sotsiaalvaldkonnale eluliselt olulised, kuna need annavad noortele ja täiskasvanutele kutsealased ja eluks vajalikud oskused, mida on vaja üleminekuks hariduselt ja väljaõppelt tööellu; rõhutab, et kutseharidus ja -õpe ning sellega seotud liikuvus peaksid soodustama võrdseid võimalusi, mittediskrimineerimist ja sotsiaalset kaasamist kõigi kodanike puhul, sh naised, kes on kutsehariduses ja -õppes alaesindatud, ja ebasoodsas olukorras olevad inimesed, nt romad, töötud noored, puuetega isikud, kõrvaliste piirkondade elanikud, äärepoolseimate piirkondade elanikud ja rändajad; soovitab keskenduda ka madala kvalifikatsiooniga abisaajatele, et suurendada nende osalust ja parandada seeläbi programmide ulatust;

34.  juhib tähelepanu asjaolule, et mõnes liikmesriigis toimub liikuvusprogrammiga ühinemine jätkuvalt sotsiaalselt valikuliselt; peab kahetsusväärseks, et ebavõrdsus liikmesriikides ja nende vahel muudab programmile juurdepääsu raskeks, sest see tekitab tõkkeid taotlejatele, eriti väikese sissetulekuga üliõpilastele; osutab nende liikuvusprogrammi üliõpilaste suurele osakaalule, keda toetavad kolmandad isikud (perekond, vanemad, partnerid, toetusesaajatele lähedased kohalikud osalejad); märgib, et paljud tööl käivad üliõpilased lõpetavad osalemise liikuvuses, kartes sissetuleku võimalikku vähenemist; märgib, et 1. põhimeetme eesmärkide saavutamiseks on oluline kõrvaldada liikuvust takistavad tõkked, nt rahalised tõkked, ning parandada rahvusvaheliste töö- või õpitulemuste tunnustamist; julgustab komisjoni ja liikmesriike suurendama rahalise abi andmist neile, kes ei saa osaleda rahaliste piirangute tõttu, ja otsima võimalusi, kuidas nende liikuvust soodustada, et muuta programm „Erasmus+“ tõepoolest kõigile kättesaadavaks; palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada sooline võrdõiguslikkus ja võrdne juurdepääs programmidele;

35.  kutsub komisjoni üles tagama üleeuroopalise liikuvuse ka kriisiaegses Euroopas ning looma võimalusi, et Euroopa kõrgharidusruumis osalevad riigid saaksid edaspidigi juurdepääsu programmile „Erasmus+“;

36.  väljendab jätkuvalt muret selle pärast, et noored ja laiem avalikkus peavad programmi „Erasmus+“ eelkõige kõrghariduse programmiks; soovitab seetõttu pöörata ELi, liikmesriigi ja piirkonna tasandil suuremat tähelepanu sellele, et muuta eri valdkonnad, mille suhtes võib esitada taotluse, nagu üldharidus, kõrgharidus, rahvusvaheline kõrgharidus, kutseharidus ja -koolitus, täiskasvanuharidus, noored ja sport ning vabatahtlikkus, palju nähtavamaks, ning rõhutada valdkonnaüleste projektide võimalust, kasutades selleks eelkõige teabekampaaniaid ja programmide sisu puudutavat avalike suhete alast tegevust;

37.  on seisukohal, et pikaajalised kaubamärgid (Comenius, Erasmus, Erasmus Mundus, Leonardo da Vinci, Grundtvig ja „Aktiivsed noored“) ja nende logod on programmi mitmekesisuse edendamisel tähtsad vahendid; märgib samas, et just nimi „Erasmus+“ on saamas kõige äratuntavamaks, eriti uute tulijate jaoks; rõhutab, et uue programmi puhul peaks kaitsma selle uut nime „Erasmus+“ ja kasutama edaspidi eri meetodeid teadlikkuse suurendamiseks; soovitab komisjonil tuua edaspidi rohkem esile programmi „Erasmus+“ suhet nimetatud kaubamärkidega ning selle alaprogrammide suurt mitmekesisust; palub lisada igale üksikprogrammile nime „Erasmus+“ (nii et need oleksid „Erasmus+ Comenius“, „Erasmus+ Mundus“, „Erasmus+ Leonardo da Vinci“, „Erasmus+ Grundtvig“ ja „Erasmus+ Aktiivsed noored“); palub kõikidel huvirühmadel jätkata nende kasutamist, eriti väljaannetes ja brošüürides, et säilitada ja tugevdada valdkondlike programmide identiteeti, tagada nende äratuntavus ja kõrvaldada segadus toetusesaajate hulgas; palub, et komisjon struktureeriks programmi „Erasmus+“ juhendi pikaajaliste kaubamärkide abil ning kasutaks neid selles juhendis järjekindlalt;

38.  julgustab komisjoni suurendama jõupingutusi avatud, konsultatiivse ja läbipaistva tööviisi suunas ning veelgi parandama koostööd sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonnaga (sealhulgas vajaduse korral lastevanemate, üliõpilaste, õpetajate, õpetamisega mitteseotud töötajate ja noorteorganisatsioonide ühendustega) kõikidel rakendamise tasanditel; rõhutab, et programm „Erasmus+“ peaks saama Euroopa Liidu läbipaistvuse musternäidiseks, mida tunnustavad sellisena ka liidu kodanikud ning mis areneb olukorra suunas, kus kõik tema otsused ja protsessid, eriti seoses programmi rahalise mõõtmega, muutuvad täielikult läbipaistvaks; tuletab meelde, et täielikult läbipaistvad otsused suurendavad arusaadavust nende projektide ja isikute jaoks, kelle taotlused ei ole olnud edukad;

39.  rõhutab, kui olulist osa täidab programmi komitee, mis loodi programmi „Erasmus+“ loomist käsitleva määrusega (EL) nr 1288/2013 ning mis on peamine osaleja programmi rakendamisel ja Euroopa lisaväärtuse edendamisel programmi „Erasmus+“ riigi tasandi programmide ja meetmete vastastikuse täiendavuse ja koostoime kaudu; nõuab programmi komitee osa suurendamist ja komitee kaasamist poliitilistesse otsustesse; palub komisjonil anda jätkuvalt üksikasjalikku teavet programmi komitee tsentraliseeritud vahendite jaotamise kohta;

40.  rõhutab, et IT-vahendeid ei tuleks mõista üksnes juhtimis-, rakendamis- ja haldusprotsesside tegurina, vaid need võivad olla ka väärtuslikuks viisiks, et pidada ühendust toetusesaajatega ja hõlbustada nendevahelisi kontakte, ning need võivad toetada ka paljusid muid protsesse, nt tagasiside saamist toetusesaajatelt, vastastikust nõustamist ja programmi nähtavuse suurendamist;

41.  palub komisjonil tagada nii detsentraliseeritud kui ka tsentraliseeritud programmimeetmete puhul korrapärane teabevahetus ja hea koostöö riiklike ametite, Euroopa tasandi rakendusasutuste ja kodanikuühiskonna organisatsioonide ning kohaliku tasandi riiklike asutuste vahel; kutsub riiklikke asutusi üles jagama oma kodulehel kogu vajalikku teavet nii, et võimaluse korral oleks see kõikjal esitatud samal kujul ja hõlmaks sama sisu;

42.  kutsub komisjoni, eelkõige komisjoni hariduse ja kultuuri peadirektoraati (DG EAC) ning Hariduse, Audiovisuaalvaldkonna ja Kultuuri Rakendusametit (EACEA) üles jätkuvalt edendama detsentraliseeritud tegevust, nagu seda on juhtmeede 2 (Key Action 2), ning pakkuma asjakohast rahastamist, mis vastab meetme suurusele;

43.  julgustab edendama riiklike ametite ning Hariduse, Audiovisuaalvaldkonna ja Kultuuri Rakendusameti vahelist koostööd, et edendada programmi „Erasmus+“ keskseid meetmeid, anda vajalikku abi ja suurendada teadlikkust programmist, anda võimalikele taotlejatele programmi kohta lisateavet ja vahetada tagasisidet rakendamisprotsessi parandamise kohta; palub komisjonil töötada välja koostöös riiklike ametitega Euroopa juhise riiklike ametite jaoks; palub hõlbustada komisjoni, riiklike ametite, programmi toetusesaajate, kodanikuühiskonna organisatsioonide ning Hariduse, Audiovisuaalvaldkonna ja Kultuuri Rakendusameti vahelisi kontakte, luues teabe ja heade tavade vahetamise teabeplatvormi, kust kõik seotud huvirühmad saavad kvaliteetset teavet ning kus neil on võimalus jagada oma kogemusi ja soovitusi programmi parandamiseks; rõhutab vajadust kaasata huvirühmi ja toetusesaajaid programmi komitee koosolekutele; rõhutab, et määruse (EL) nr 1288/2013 kohaselt saab seda hõlbustada selliste alaliste allkomiteede loomisega, millesse kuuluvad huvirühmade ja toetusesaajate esindajad, valdkondlikud riiklikud ametid, Euroopa Parlamendi liikmed ja liikmesriikide esindajad;

44.  palub komisjonil ühtlasi üle vaadata riiklikele ametitele väljamaksete tegemise viisid, taotluste esitamise tähtajad ja heakskiidu andmiseks kuluv aeg ning neid vastavalt kohandada; juhib tähelepanu sellele, et riiklikele ametitele tuleks võimaldada suuremat paindlikkust seoses liikuvust toetavate stipendiumite suuruse ja halduskuludega, et toetada pikemaajalisi viibimisi välismaal; julgustab komisjoni võimaldama riiklikele ametitele rohkem paindlikkust vahendite ümberjaotamisel põhimeetmete raames, et kaotada võimalikud lüngad rahastamises, arvestades toetusesaajate vajadusi; soovitab selles küsimuses usaldada riiklikke ameteid, kuna nad tunnevad võimalikke rahastamislünki oma riigis; märgib, et suurem paindlikkus põhjustab ka vajaduse vastava järelevalve ja läbipaistvuse järele;

45.  väljendab muret Leonardo da Vinci programmi koostööprojektide arvu vähenemise pärast ning nõuab, et riiklikud ametid saaksid sellega seoses taas suurema otsustamisvabaduse halduskulude katteks eraldatavate toetuste suuruse üle, et paremini arvestada riikide eripäradega, näiteks duaalse süsteemiga;

46.  väljendab muret asjaolu pärast, et riiklikel ametitel on raskusi programmi eeskirjade tõlgendamise ja rakendamisega, ning tuletab meelde, et 82 % programmi „Erasmus+“ eelarvest hallatakse detsentraliseeritud meetmete raames; palub komisjonil ühtlustada mõisteid ja parandada suuniseid detsentraliseeritud meetmete kohta ning tagada programmi eeskirjade ja nõuete järjepidev kohaldamine riiklikes ametites, jälgides ühiseid kvaliteedinõudeid, projekti hindamist ja halduskorda, tagades nii programmi „Erasmus+“ ühetaolise ja sidusa rakendamise, parimad tulemused ELi eelarve seisukohast ja veamäärade vältimise;

47.  on veendunud, et riiklike ametite tulemuslikkust tuleks regulaarselt hinnata ja parandada, et tagada ELi rahastatavate tegevuste tulemuslikkus; tunnistab, et eelnevaga seoses tuleks kõige tähtsamaks pidada osalemismäära ning osalejate ja partnerite kogemusi;

48.  teeb ettepaneku kohandada komisjoni teenistuste organisatsioonilist struktuuri programmi struktuuriga;

49.  nõuab asjaomaste IT-vahendite edasist parandamist ja seda, et uute vahendite väljatöötamise asemel keskendutaks pigem olemasolevate ühtlustamisele, kasutajasõbralikkusele ja parandamisele; tuletab seoses sellega meelde, et uued IT-vahendid on noorte kodanike jaoks eelistatuimad veebipõhised suhtlusvahendid; rõhutab, et infotehnoloogia võib etendada olulist rolli programmi nähtavuse suurendamisel;

50.  palub komisjonil arendada edasi eTwinningu, School Education Gateway, Open Education Europe, EPALE, Euroopa Noorteportaali ja VALOR IT platvorme, et muuta need atraktiivsemaks ja kasutajasõbralikumaks; palub komisjonil lisada nende platvormide hindamine programmi „Erasmus+“ vahehindamisse, mis esitatakse 2017. aasta lõpus;

51.  kutsub komisjoni üles optimeerima IT-vahendite (nt liikuvusvahend) või muude IT-platvormide (nt Euroopa täiskasvanuõppe elektrooniline platvorm (EPALE)) tulemuslikkust ja kasutajasõbralikkust, tagamaks, et programmi abisaajad saaksid oma kogemusi võimalikult palju ära kasutada, aga ka piiriülese koostöö ja parimate tavade jagamise edendamiseks;

52.  palub komisjonil edendada programmi koolihariduse mõõdet, võimaldades õpilaste suuremat liikuvust ning rahastamis- ja halduskorra lihtsustamist koolide ja mitteformaalse hariduse pakkujate jaoks, kasutades sealjuures ära programmi „Erasmus+“ üldeesmärki edendada valdkondadevahelist koostööd ja seades eesmärgiks julgustada mitteformaalse hariduse pakkujate osalemist koolidega sõlmitud partnerlustes; julgustab komisjoni edendama programmi raames noorsootöö ning mitteformaalse õppe arendamise tavasid noorteorganisatsioonide ja muude noorsootöö pakkujate toetamise kaudu ning ELi ja Euroopa Nõukogu noortepartnerluse jätkuva toetamise kaudu;

53.  tervitab kahte liiki strateegilise partnerluse kasutuselevõttu, mis on esimene ja tähtis positiivne samm, mis aitab suurendada võimalusi programmis osalemiseks väikeorganisatsioonidele, kellel on sageli raske nõudeid täita ja keda seetõttu diskrimineeritakse, kahjustades sel viisil programmi mainet ja vähendades selle veenvust; palub komisjonil teha täiustusi, mis muudaks programmi veelgi ligitõmbavamaks, et kaasata programmi tegevusse rohkem väikeorganisatsioone ja lõppeesmärgina suurendada nende osakaalu programmis, pidades silmas kvaliteedinõudeid; väljendab heameelt Euroopa rakendamissuuniste koostamise ja üksikasjalikuma korduma kippuvate küsimuste veebisaidi loomise üle, et ühtlustada vastuseid valikukriteeriumeid käsitlevatele küsimustele ja tutvustada näiteid väljavalitud projektidest, et selgitada valiku tegemist ja toetada paremini väikeorganisatsioone; rõhutab vajadust kaasata programmi tegevusse mitmesuguseid osalevaid organisatsioone ning säilitada nendevaheline tasakaal;

54.  soovitab vähendada koolide koostöö valdkonnas toetussummasid ja suurendada toetatavate projektide arvu, et otsesemalt toetada õpilasvahetust ning seega suuremat isiklikku kokkupuudet erineva kultuuri- ja keeleruumi taustaga inimestega; rõhutab isikliku kogemuse tähtsust teise kultuurilise päritoluga inimestega, pidades iseäranis silmas Euroopa identiteedi ja Euroopa integratsiooni põhiidee toetamist, ning soovitab kõikide programmieesmärkide puhul kindlalt ära kasutada kõik võimalused ja lasta võimalikult paljudel inimestel neist osa saada; kiidab sellega seoses heaks juba tehtud parandused, ent ootab riiklikelt ametitelt ja komisjonilt strateegiliste partnerlustega seoses veelgi suuremat eeskirjade paindlikkust;

55.  võttes arvesse, kui tähtis on mitmekeelsus noorte tööalase konkurentsivõime suurendamisel(19), on seisukohal, et vaja on teha rohkem jõupingutusi mitmekeelsuse edendamiseks ja toetamiseks programmis „Erasmus+“;

56.  märgib seoses Euroopa uute ühiskondlike probleemidega vajadust tugevdada Euroopa lähenemisviisi Euroopa ühistele probleemidele vastu astumiseks, toetades Euroopa kodanikuühiskonna võrgustike ulatuslikke innovatsiooniprojekte haridus-, koolitus- ja noortevaldkonnas; juhib tähelepanu asjaolule, et seda saaks teha, eraldades osa programmi „Erasmus+“ 2. põhimeetme vahenditest innovatsioonile suunatud koostöö ning heade tavade vahetamise kesksetele meetmetele;

57.  märgib, et 75 % riiklikest ametitest on teada andnud suurest halduskoormusest, mis vähendab ELi eelarve investeerimissuutlikkust ja võib otseselt halvendada toetusesaajate olukorda; kutsub DG EAC-d ja EACEA-d üles parandama rakendustegevust, eriti taotlemisprotsessis;

58.  peab tervitatavaks ühikukulu süsteemi kehtestamist programmis, et vähendada halduskoormust; peab tervitavaks komisjoni poolt 2016. aastal tehtud ja 2017. aastaks kavandatud kohandusi; märgib, et vastavalt regulatiivsetele nõuetele ei ole mõnel liikmesriigil võimalik seda süsteemi rakendada või ei ole ettenähtud kulude tase võrreldes tegelike kuludega nende jaoks piisav; leiab, et ühikukulu määra on vaja veelgi tõsta, et tagada projektis osalejatele piisav rahaline toetus, ja rõhutab vajadust tagada, et äärepoolseimate piirkondade ja piirialade osalejad ning organisatsioonid ei oleks ühikukulu süsteemi tõttu ebasoodsamas olukorras; nõuab, et eeskätt paljude vabatahtlike, õpetajate, aga ka kõikide teiste taotlejate aktiivset isiklikku pühendumust asjakohaselt premeeritaks; nõuab projektidega seotud ettevalmistustööde – näiteks potentsiaalsete koostööpartneritega kontakti loomine või ettevalmistavad kohtumised – (taas)tunnistamist rahastamiskõlblikeks või näiteks piisava kindlaksmääratud kogusumma ettenägemist ka nende kulude katteks; rõhutab, et selle valdkonna läbipaistvus on kogu programmi „Erasmus+“ läbipaistvusnõuete ja -eesmärkide oluline osa;

59.  väljendab heameelt lihtsustamise üle, mis saavutati ühekordsete maksete ja kindlamääralise rahastamise kasutuselevõtmisega; julgustab komisjoni otsima võimalusi, et veelgi parandada keerulist haldusmenetlust taotlejate jaoks programmi eri valdkondades; peab murettekitavaks asjaolu, et riiklikud ametid teatavad suuremast auditeerimiskoormusest;

60.  märgib vajadust suurendada 3. põhimeetme „Poliitikareformi toetamine“ raames Euroopa võrgustikele tegevustoetuse andmist, et maksimeerida programmiga „Erasmus+“ pakutavate võimaluste edendamist ja levitamist;

61.  nõuab komisjonilt asjakohaste meetmete võtmist, et vabatahtlik tegevus kui omaosalus programmi eelarves loetaks rahastamiskõlblikuks, kuna see hõlbustaks väiksematel organisatsioonidel osalemist (eelkõige spordivaldkonnas), pidades silmas, et programm „Eramus+“ võimaldab tunnustada vabatahtlikult töötatud aega kaasrahastamise mitterahalise panusena ja et komisjoni uus ettepanek finantssuuniste kohta hõlmab seda võimalust; rõhutab, et vabatahtliku tegevuse panust tuleb selle erilise tähtsuse tõttu programmi jaoks tunnustada ja teha see nähtavaks – tingimusel, et seda jälgitakse eesmärgiga tagada, et vabatahtlik tegevus täiendaks, mitte aga ei asendaks avalike vahendite investeeringuid;

62.  tunnistab vabatahtliku töö majanduslikku ja sotsiaalset väärtust ja soovitab komisjonil vabatahtlikkusel põhinevaid organisatsioone programmi meetmete kaudu tõhusamalt toetada;

63.  väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle luua Euroopa solidaarsuskorpus; julgustab komisjoni kaasama vabatahtlike organisatsioone selle uue algatuse arendamisse, et tagada selle lisa- ja täiendav väärtus vabatahtliku tegevuse edendamisel Euroopa Liidus; julgustab komisjoni ja liikmesriike tegema eelarvega seotud jõupingutusi, et rahastada seda uut algatust, vähendamata teiste praeguste ja prioriteetsete programmide rahastamist, ja kutsub üles uurima võimalusi integreerida see Euroopa vabatahtliku teenistusega, et edendada vabatahtlikku tegevust ELis ilma algatusi ja programme dubleerimata;

64.  rõhutab, et vabatahtlikkus väljendab solidaarsust, vabadust ja vastutust, mis aitab kaasa aktiivse kodanikkonna ja isikliku arengu tugevdamisele; on seisukohal, et vabatahtlikkus on ka oluline sotsiaalse kaasamise ja sidususe, ent ka koolituse, hariduse ja kultuuridevahelise dialoogi vahend, mis annab olulise panuse Euroopa väärtuste levitamisele; on veendunud, et tuleks tunnustada Euroopa vabatahtliku teenistuse rolli, mis seisneb selliste oskuste ja pädevuste arendamisele kaasa aitamises, mis võiksid hõlbustada Euroopa vabatahtlikus teenistuses osalejate juurdepääsu tööturule; palub, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid vabatahtlikele inimväärsed töötingimused ja jälgiksid, kas vabatahtlike töölepingute tingimusi täidetakse täiel määral; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et Euroopa vabatahtlikus teenistuses osalejaid ei peetaks kunagi muude töötajate asendajateks ja et neid sellena ei kasutataks;

65.  nõuab, et otsustamisaeg hoitaks võimalikult lühikesena, taotluste hindamine toimuks ühtselt ja koordineeritult ning taotluse tagasilükkamist põhjendataks läbipaistvalt ja mõistetavalt, et ELi programmide kasutamisega seoses ei toimuks märkimisväärset stiimulite kadumist;

66.  palub tungivalt suurendada taotluste hindamise läbipaistvust ja kvaliteetse tagasiside andmist kõigile taotlejatele; palub komisjonil tagada programmi abisaajatele tõhus tagasisidesüsteem, et nad saaksid anda komisjonile teada õigusnormide rikkumistest, mida nad seoses programmi „Erasmus+“ rakendamisega on tuvastanud; kutsub komisjoni ka üles parandama ja suurendama teabe liikumist programmi rakendamise eest vastutavate Euroopa institutsioonide ja riiklike ametiasutuste vahel; julgustab riiklikke büroosid ning Hariduse, Audiovisuaalvaldkonna ja Kultuuri Rakendusametit looma programmi rakendamise parandamise eesmärgil hindajatele koolitusvõimalusi ning korraldama korrapäraselt kohtumisi abisaajatega ja projektide külastusi;

67.  märgib, kui oluline on edendada Euroopa vabatahtliku teenistuse kohalikku mõõdet; soovitab rohkem toetada Euroopa vabatahtlikus teenistuses osalevaid vabatahtlikke ja mitte ainult enne lahkumist, vaid ka pärast naasmist kohalikku kogukonda suunamis- ja integreerimisjärgse koolituse kaudu, et aidata neil jagada oma Euroopa-alast asjatundlikkust ja edendada vabatahtlikku tegevust kohalikul tasandil;

68.  toetab suurema tulemuslikkuse ja tõhususe saavutamist laiaulatuslikumate projektide kaudu; märgib aga, et väikeste ja suurte taotlejate rühmade vahel peab valitsema tasakaal;

69.  palub komisjonil ühtlustada osutatud eelmaksete määrasid programmi ulatuses võimalikult suurel määral, et tagada kõigile toetusesaajatele samad eelised ja edendada projektide rakendamist, eriti väikeorganisatsioonide puhul; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et programmist abi taotlejate puhul ei eelistataks suuri institutsioone väikestele, mis on veel täielikult välja kujunemata;

70.  märgib, et programmi „Erasmus+“ rahastatud tegevustes osalejate hulk ei ole ELi tasandil ega liikmesriikides piirkondlikult tasakaalustatud; tunneb muret selle pärast, et edukuse määr on olnud võrdlemisi väike ning Euroopa erinevates osades varieeruv; nõuab sihipärast ja õigeaegset tegutsemist osavõtjate arvu suurendamiseks ja programmi edukuse parandamiseks, olenemata taotlejate päritolust, püüdes määrata osa rahalistest vahenditest sihtotstarbeliselt eri meetmetele, et edendada ja tõsta teadlikkust sellest algatusest, eelkõige piirkondades, kus juurdepääs rahastamisele on jäänud suhteliselt nõrgaks;

71.  märgib, et programmi „Erasmus+“ rakendamine ELi piirkondades toob esile tõsiasja, et rahastamise vajadus ja meetmete rõhuasetus on erinev, ning et vahendi kulutõhusaks rakendamiseks tuleb mõnel liikmesriigil toetusmeetmete raskuspunkti kohandada;

72.  märgib toetuste põhjendamatuid lahknevusi eri riikide ja eraldamiseks kasutatavate meetodite vahel; julgustab komisjoni uurima selliste lahknevuste tagajärgi, et püüda minimeerida sotsiaal-majanduslikke erinevusi Euroopa Liidus; julgustab veelgi suurendama toetuste määra ja kohandama neid vastavalt liikuvuses osaleva sihtriigi elukallidusele, et soodustada ebasoodsamas sotsiaal-majanduslikus olukorras olevate üliõpilaste, erivajadustega üliõpilaste ja töötajate ning kaugematest piirkondadest pärit üliõpilaste ja töötajate osalemist;

73.  märgib, et programmi „Erasmus+“ üldine piiratud eelarve ei ole kooskõlas programmi liikuvustoetuste suurema positiivse mõju ja nõudlusega Ida- ja Lõuna-Euroopas, millega kaasneb tagasilükatud taotluste suur osakaal; teeb komisjonile ettepaneku tugevdada jõupingutusi liikuvuse suurendamiseks Lääne-Euroopast Ida-Euroopasse;

74.  väljendab kahetsust, et üha suurenev ebavõrdsus mõnes liikmesriigis ja liikmesriikide vahel ning noorte töötuse kõrge määr ELis raskendavad programmile juurdepääsu, kuna takistavad taotlejate liikuvust väiksema sissetulekuga piirkondadest, mida majanduskriis ja kärped on tõsiselt mõjutanud; leiab, et programmi „Erasmus+“ ning kutseharidust ja -õpet tuleb ellu viia aktiivselt ka ELi äärepoolsetes ja piiriäärsetes piirkondades; leiab, et juurdepääsu ja võrdsete võimaluste tagamine nende piirkondade elanikele on väga positiivne ning aitab kaasa noorte töötuse vähendamisele ja majanduse taastumisele;

75.  rõhutab, et toetused, millega toetatakse üksikisikute liikuvust programmi „Erasmus+“ raames, peaksid olema sotsiaal- ja muude maksude tasumisest vabastatud;

76.  palub komisjonil arvesse võtta erivajadustega ja ebasoodsatest oludest pärinevaid isikuid hõlmavate projektide eripära ja nende isikute liikuvust; julgustab rohkem edendama erivajadustega ja ebasoodsatest oludest pärinevate isikute, sealhulgas pagulaste kaasamist programmi ning palub seepärast nende juurdepääsu hõlbustada;

77.  rõhutab, et ehkki õppeperioodide, arvestuspunktide ning välismaal mitteformaalse ja informaalse õppimise kaudu omandatud pädevuste ja oskuste tunnustamise valdkonnas on tehtud edusamme, on need endiselt probleemsed; rõhutab, et rahvusvaheliste kvalifikatsioonide tunnustamine on liikuvuse jaoks hädavajalik ja moodustab Euroopa kõrgharidusruumis edasise koostöö tegemise alustala; rõhutab, kui oluline on kasutada täielikult ära kõiki ELi vahendeid kvalifikatsioonide tunnustamiseks oluliste teadmiste, oskuste ja pädevuste valideerimiseks;

78.  rõhutab, et õppeperioodide arv välismaal programmi „Erasmus“ raames on vaatamata majandus-, finants- ja sotsiaalkriisile alates 2008. aastast pidevalt suurenenud; juhib tähelepanu asjaolule, et samal ajal on hoogsalt suurenenud ka välismaal läbitavate praktikate arv; teeb järelduse, et noored peavad praktikat ilmselgelt väga heaks võimaluseks parandada oma töölesobivust; soovitab komisjonil, riiklikel büroodel, programmi elluviijatel ja ametiasutustel seda arengusuunda arvesse võtta;

79.  rõhutab, et tänu Euroopa kvalifikatsiooniraamistikule(20) on parandatud märkimisväärselt hariduse ning kutsehariduse ja -õppe valdkonna diplomite, kvalifikatsioonide, arvestuspunktide, oskuste tunnistuste ja pädevuste hindamise tunnustamis- ja hindamissüsteeme, kuid märgib, et jätkuvalt esineb ka probleeme; rõhutab, kui oluline on tagada, et pädevused ja kvalifikatsioonid, mis on saadud rahvusvahelise liikuvuskogemuse kaudu mis tahes viisil – formaalõppekeskkonnas, äriühingus tehtava praktika või vabatahtliku ja noorsootegevuse raames –, oleksid asjakohaselt dokumenteeritud ja valideeritud ning et neid tunnustaks ja nad muudetaks võrreldavaks ka nende päritoluliikmesriigi süsteemis; kutsub komisjoni üles reformima ja rohkem tugevdama Euroopa kvalifikatsiooniraamistikku praeguselt soovituse tasemelt õiguslikult rangemale alusele, et toetada vaba liikumist; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles süstemaatiliselt kasutama ja edasi arendama praeguseid Euroopa vahendeid, nagu Europass, noortepass ja Euroopa kutsehariduse ja -õppe ainepunktide süsteem; julgustab töötama välja ühiseid kutsehariduse ja -õppe kvalifikatsioone, mis aitavad tagada kvalifikatsioonide rahvusvahelise tunnustamise; nõuab, et liikmesriigid rakendaksid täielikult ja õigeaegselt nõukogu mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimist käsitlevat 20. detsembri 2012. aasta soovitust;

80.  rõhutab, et mitteformaalne täiskasvanuharidus ja -koolitus aitab edendada põhi- ja pehmeid oskusi, nagu sotsiaal- ja kodanikupädevus, mis on olulised nii tööturu kui ka tööheaolu ning töö- ja eraelu parema tasakaalu jaoks; juhib tähelepanu sellele, et mitteformaalne täiskasvanuharidus ja -õpe täidab olulist osa, et jõuda ühiskonna ebasoodsas olukorras olevate rühmadeni ja aidata neil arendada oskusi, mis toetavad neid tööturule sisenemisel ning jätkusuutliku ja kvaliteetse töö leidmisel või nende tööalase olukorra parandamisel ja demokraatlikumale Euroopale kaasa aitamisel;

81.  palub komisjonil ja liikmesriikidel edendada kutsehariduse ja -õppe programme; juhib tähelepanu asjaolule, et õppepraktika- ja praktikasüsteemid on kujundavad võimalused, mis ei asenda täistööajaga töökohta, nende raames tuleb praktikantidele tagada inimväärsed töötingimused ja asjakohane tasu ning mingil juhul ei tohi toetusesaajatega seostatavaid pädevusi asendada töötajatele asjakohaste pädevustega;

82.  märgib, et praeguse programmi raames on rakendamistöö riiklike ametite jaoks palju keerulisem; palub komisjonil tagada riiklikele ametitele piisavalt vahendeid ja vajalikku abi, et võimaldada programmi tõhusamalt rakendada ja riiklikel ametitel täita uusi ülesandeid, mis on tingitud eelarve suurenemisest;

83.  palub komisjonil jälgida kvaliteedikriteeriumeid, mida riiklikud ametid kasutavad projektide hindamisel, ja vahetada parimaid tavasid selles valdkonnas; julgustab korraldama hindajatele koolitusprogramme, et anda neile võimalus jätkata enda arendamist, eriti valdkondadevaheliste projektide puhul, ja võimaldada neil anda kvaliteetset tagasisidet kõigile taotlejatele, et soodustada eesmärkide saavutamist tulevastes projektides ja parandada tulevaste taotlejate tulemusi;

84.  usub, et kvaliteedi mõõtmine peaks olema sama oluline kui kvantiteedi mõõtmine; nõuab kvaliteedi mõõtmise arendamist programmi „Erasmus+“ raames;

85.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kinnitama ja tunnustama formaal- ja mitteformaalset ning õpipoisiõpet; innustab liikmesriike teavitama noori praktikante paremini olemasolevatest võimalustest ja toetama paremini õppekeskusi, kes soovivad osaleda programmis „Erasmus+“, aga ka võtma täiendavaid meetmeid piiriülese liikuvuse puhul naaberriikidesse, et aidata praktikante majutuse ja transpordiga;

86.  toetab suuremat liikuvust hariduses ning noortegarantii algatuse ja noorte tööhõive algatuse programmide õpipoisiõppeprogrammides ja praktikaperioodides, et vähendada noorte suurt töötust ja geograafilist ebaühtlust Euroopa Liidus;

87.  palub tungivalt, et komisjon tuvastaks kutseharidus- ja -õppeasutuste praeguse ebavõrdse osalemise ELi liikuvusprogrammides riikides ja piirkondades, et vähendada neid erinevusi programmi „Erasmus+“ riiklike ametite vahelise koostöö ja teabevahetuse parandamise kaudu, toetades kutseharidus- ja -õppeasutuste seas meeskonnatööd kogenud asutuste kokkuviimisega teiste asutustega, pakkudes poliitilisi toetusmeetmeid, esitades kutseharidus- ja -õppeasutustele konkreetseid soovitusi ja parandades neile kehtivat toetussüsteemi;

88.  julgustab liikmesriike õpetajate, õppejõudude ja mitteakadeemiliste töötajate liikuvuse soodustamiseks tunnustama osalemist liikuvusprogrammides nende karjääri arengu olulise osana ja võimaluse korral kehtestama tasustamissüsteemi, mis on seotud liikuvusprogrammides osalemisega, näiteks rahalises või töökoormuse vähendamise vormis;

89.  palub riiklikel ametitel tagada projektide hindamisel täielik läbipaistvus, avaldades väljavalitud projektide nimekirja koos nende edusammude ja määratud rahalise toetusega;

90.  julgustab jätkama 1. põhimeetme raames Comeniuse programmi kõige paremini toimivate tavade, näiteks õpilasvahetuse soodustamist ja pakkuda koolitöötajatele võimalust taotleda isiklikult 1. põhimeetme raames liikuvustoetust;

91.  märgib, et vaatamata 2. põhimeetme kvaliteetsetele projektidele on paljud neist vahendite vähesuse tõttu tagasi lükatud; julgustab komisjoni neid projekte märgistama, et aidata neil meelitada ligi investeeringuid muudest allikatest; julgustab liikmesriike tunnustama neid märgistatud projekte ja andma neile eelisõiguse avaliku sektori vahenditele juurdepääsul nende rakendamiseks, kui niisugused vahendid on kättesaadavad;

92.  palub komisjonil jätkata jõupingutusi, et lahendada Brüsselis asuvate Euroopa organisatsioonide rahastamisega seotud probleemid ning edendada seeläbi nende panust Euroopa meetmete arengusse haridus-, koolitus-, noorte- ja spordivaldkonnas;

93.  märgib riiklike ametite probleeme ainepunktide omandamisega seotud rahvusvahelise liikuvuse programmi rakendamisel; nõuab riiklike ametite suuremat paindlikkust, et eraldada mõne riigi ja piirkonna vahendeid teistele, eesmärgiga täita kõrgharidusasutuste koostööprioriteete;

94.  märgib, et üksikisikutest liikuvuses osalejate arv väljaspool programmi „Erasmus+“ väheneb, kuna Euroopa kõrgharidusasutused kohtlevad institutsioonilist liikuvussüsteemi eelistatult; julgustab komisjoni ja riiklikke ameteid uuendama üksikisikutest kandidaatide võimalusi osaleda liikuvuses;

95.  julgustab komisjoni toetama kutseharidus- ja -õppesüsteemi, edendades uute organisatsioonide ja väiksemate asutuste hulgas Leonardo da Vinci alaprogramme, ning lisaks abistama neid asjakohaste vahendite taotlemisel täiendavate juhiste ja veebipõhise koolitusega ning andma programmi „Erasmus+“ riiklike ametite kaudu isiklikku toetust kvaliteetsete taotluste koostamisel rahastamise saamiseks;

96.  julgustab propageerima Euroopa kõrgharidusruumi kogu maailmas ja suurendama kogu maailmas üksikisikute teadmisi ning ergutama kõiki asjaomaseid huvirühmi (liikmesriike, kõrgharidusasutusi ja kõrgkoolide ühendusi) muutma Erasmus Munduse ühised magistriõppekavad kõrgharidusasutustele ja võimalikele taotlejatele huvipakkuvamaks;

97.  soovitab riiklikke ameteid rohkem kaasata haridus-, koolitus-, noorte- ja spordipoliitika kujundamisse komisjoni, liikmesriikide ja riiklike ametite vaheliste sidemete tugevdamise kaudu;

Järgmine programmiperiood

98.  palub komisjonil ja liikmesriikidel teha suuremaid jõupingutusi selle nimel, et lihtsustada menetlusi ja vähendada õppurite, institutsioonide ja programmi „Erasmus+“ projektides osalevate vastuvõtvate ettevõtjate suurt halduskoormust, eelkõige nendel, kes ei kasuta piisavalt seda võimalust võrdse juurdepääsu, registreerimise, valideerimise ja tunnustamise protsesside parandamiseks ja hõlbustamiseks; kinnitab, et teavet selle programmi kohta tuleb anda kõikides ELi ametlikes keeltes, et soodustada suuremat osalemist; kutsub komisjoni ja riiklikke ametiasutusi ühtlustama juurdepääsukriteeriume, et tagada juurdepääs võimalikult suurele arvule taotlejatele;

99.  leiab, et kõige tähtsam peaks olema programmi ülesehituse edasisest ühtlustamisest ja sellesse suuremate muudatuste tegemisest hoidumine ning et selle asemel tuleks hoopis saavutusi kaitsta ja tugevdada ning vajaduse korral täiendavaid parandusi teha;

100.  soovitab lisaks suurendada programmis „Erasmus+“ mitteformaalse õppe tähtsust ja nähtavust nii noorsootöös kui ka täiskasvanuõppes, sest just mitteformaalne õpe on tähtis ka Euroopa kodakondsuse, demokraatia toetamise ja väärtuste kujundamise valdkondades, kuigi nime tõttu seostatakse programmi tihti ainult kooliharidusega;

101.  palub komisjonil kaasata kõik asjaomased sidusrühmad järgmise programmiperioodi rahastamist käsitlevasse töösse ja võimalike paranduste tegemisse, et tagada programmi edasine edu ja lisaväärtus;

102.  soovitab programmi „Erasmus+“ 1. põhimeetme raames arendada veelgi üksikisikute valdkondadevahelist liikuvust, nii et õppijad, õpetajad, haridustöötajad, koolitajad, õpipoisid, töötajad ja noored saaksid täielikult osaleda valdkondadevahelises liikuvuses;

103.  palub välja töötada selge valdkondadevaheliste projektide määratluse, et projekte ei määratletaks valesti;

104.  nõuab mitte ainult praeguse eelarvetaseme säilitamist järgmise mitmeaastase finantsraamistiku uues programmipõlvkonnas, vaid on ka arvamusel, et eelarve edasine suurendamine, millega tagatakse järgmise põlvkonna programmide rahastamine igal aastal vähemalt samal tasemel kui praeguse raamistiku rakendamise viimasel aastal, on programmi jätkuvaks eduks ülioluline eeltingimus; teeb komisjonile ettepaneku uurida võimalust suurendada eelfinantseerimist;

105.  väljendab heameelt seoses programmi struktuuriga ning palub komisjonil säilitada ka järgmise põlvkonna programmides eraldi peatükid ja eraldi eelarved hariduse ja koolituse ning noorte ja spordi jaoks, arvestades nende eripära, ning kohandada taotlusvorme, aruandlussüsteeme ja nõudeid väljatöötatud toodetele vastavalt valdkonnale;

106.  julgustab riiklikke ameteid tegema pärast iga taotlusvooru põhimeetme- ja sektoripõhised eelarved kergesti kättesaadavaks, et abi taotlejad saaksid kavandada strateegiliselt oma tulevasi meetmeid, ning avaldama projektide valimise ja eelarveridade tulemused, et programmi suhtes oleks võimalik teha asjakohast väliskontrolli;

107.  palub komisjonil vaadata korrapäraselt läbi rahalise toetuse määrad, näiteks ühekordne reisihüvitis ja päevaraha, et need oleksid kooskõlas tegelike elamiskuludega ja hoitaks ära õppeperioodi tõttu võlgadesse langemine, ning aidata nii vältida nende inimeste diskrimineerimist ja hooletusse jätmist, kellel on vähem rahalisi vahendeid ja/või erivajadused;

108.  märgib, et ebasoodsamas olukorras olevaid rühmi on konkreetselt käsitletud vaid noortevaldkonnas; soovitab laiendada kaasamis- ja mitmekesisuse strateegiat kõigile programmi valdkondadele, et edendada erivajadustega inimeste või nende, kellel on programmis „Erasmus+“ vähem võimalusi, sotsiaalset kaasamist ja osalemist;

109.  kutsub komisjoni üles esitama ja liikmesriike heaks kiitma õpipoisiõppe kvaliteetset raamistikku ning õpipoiste suurema liikuvuse ettepanekut, et tagada õpipoiste, praktikantide ja kutsehariduses ja -õppes õppijate õigused, tagamaks, et nad on piisavalt kaitstud ja et need liikuvusprogrammid ei asenda kunagi standardseid töölepinguid; nõuab kvaliteetseid ja tasustatud praktikakohti ning seda, et liikmesriigid annaksid teada olukordadest, kus rikutakse programmist „Erasmus+“ kasu saajate ülesandeid või õigusi;

110.  kutsub komisjoni üles tegema liikmesriikidega tööd tõhusama koostöö loomiseks haridusasutuste ja peamiste sidusrühmade (kohalike/piirkondlike omavalitsuste, sotsiaalpartnerite, erasektori, noorte esindajate, kutseharidus- ja -õppeasutuste, teadusasutuste ja kodanikuühiskonna organisatsioonide) vahel, eesmärgiga suurendada haridus- ning kutseharidus- ja -õppesüsteemi reageerimisvõimet tööturu tegelikele vajadustele ning kindlustada selle koostöö kajastumine programmis „Erasmus+“; on veendunud, et kui abisaajad ja kõik huvirühmad osalevad aktiivselt programmi kujundamises, korraldamises, järelevalves, rakendamises ja hindamises, on selle nähtavus, edu ja lisaväärtus suuremad;

111.  toetab seda, et liikuvuses osalevatel üliõpilastel võimaldataks ühendada välismaal õppimist ja õpingutega seotud praktikat programmi raames, hõlbustades nii nende viibimist välismaal, vähendades sotsiaalset valikulisust, suurendades liikuvuses osalevate üliõpilaste arvu, parandades üliõpilaste oskusi ja tihendades kõrghariduse ja töökeskkonna vahelisi seoseid; palub komisjonil pöörata programmi „Erasmus+“ toetuste jagamisel erilist tähelepanu praktikantide pikaajalisele liikuvusele;

112.  rõhutab tasakaalu puudumist liikmesriikide vahel programmi „Erasmus+“ vastuvõetavuskriteeriumide osas; nõuab, et komisjon tagaks, et riiklikud ametid kohaldaksid programmi eeskirju ühtemoodi, järgides ühiseid kvaliteedinorme ja menetlustavasid, ning tagaksid seeläbi programmi „Erasmus+“ sisemise ja välise sidususe ja selle käsitlemise tõelise Euroopa programmina; kutsub komisjoni üles töötama riiklikele ametitele välja programmi „Erasmus+“ rakendamise Euroopa suunised; julgustab riiklikke ameteid, kes peavad olema järelevalveprotsessi lahutamatuks osaks, keskenduma ka igas liikmesriigis foorumi loomisele või soodustamisele haridus- ja tööhõivepoliitika eest vastutavate ametiasutuste vahelise konstruktiivse dialoogi pidamiseks; palub tungivalt teha ametite vahel tihedamat koostööd, et ühitada projekte, mille raames tegeletakse sarnaste teemadega;

113.  nõuab, et komisjon ja liikmesriigid suurendaksid kutsehariduse ja -õppe võimalusi välismaal ning käsitleksid kutseharidust ja -õpet soodsa valikuna, mis aitab tööd leida ning pakub paljulubavat karjääri, ning muudaksid selle kõige kodanike jaoks olenemata vanusest kättesaadavaks ja tagaksid piisava rahastamise, sest kutseharidusele ja -õppele eraldatud vahendid ei ole proportsioonis(21) pakutavate liikuvusprogrammide taotlejate potentsiaalse arvuga; toetab kindlalt kutsehariduse ja -õppe valdkonna liikuvusprogrammide tõhusat propageerimist ja nende soodustamist naiste seas ning leiab, et liikmesriigid peaksid sellega seoses kehtestama kaugeleulatuvad eesmärgid ning et edusamme tuleks rangelt jälgida;

114.  rõhutab, et praegu toimub töökohtade ja oskuste uuesti määratlemine, eelkõige käimasoleva ülemineku tõttu digitaalsemale majandusele, kus tekivad uued ärivajadused ja tulevikule orienteeritud sektorid; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et programm „Erasmus+“ kajastaks seda tegelikkust;

115.  kutsub üles edendama rohkem kõrghariduse kõrgemate tasemete liikuvusprogramme, et tagada liikuvus Euroopa teaduskeskuste vahel ning teha veelgi tööd eesmärgi nimel muuta Euroopa ülikoolid rahvusvaheliseks;

116.  rõhutab vajadust tõsta programmi „Erasmus+“ alast teadlikkust, seda, et tegemist on vahendiga, mille abil parandada oma oskusi ja anda neile laiem mõõde, mis peaks tagama, et seda vahendit käsitatakse selle tulemuslikkuse tagamiseks õigesti ning välistatakse oht muuta see lihtsalt üheks elusündmuseks;

117.  kutsub komisjoni üles koostama ja tegema kättesaadavaks ajakohastatud arvandmeid programmi „Erasmus+“ rakendamise kohta, eelkõige noorte inimeste selles programmis osalemise määra kohta, mis on esitatud piirkondade ja soo järgi, ning esitama selle mõju tööalasele konkurentsivõimele, tööhõive liikidele ja määrale ning palkadele, samuti seda, kuidas programmi võiks täiustada; kutsub komisjoni üles analüüsima, miks mõned riigid taotlevad rohkem vahendeid kutsehariduse ja -õppe valdkonna liikuvuse projektidele, ning seda, kus sooline lõhe on suurim ja mis on selle põhjused ning kus on kõige rohkem puuetega taotlejaid, ja koostama kava selle kohta, kuidas suurendada teiste riikide osalust; kutsub liikmesriikide riiklikke büroosid üles tegema tihedat koostööd teabe ja statistika vahetamisel; kinnitab, et uuringute ja statistika tulemused tuleb kaasata programmi „Erasmus+“ järgmisesse läbivaatamisse ning neid selle raames arvesse võtta;

118.  tuletab meelde, et ELi põhiväärtuste praeguse erakorralise kriisi ajal võib programm „Erasmus+“ osutuda oluliseks võimaluseks, millega edendada integratsiooni, mõistmist ja solidaarsust noorte hulgas; nõuab seetõttu tungivalt noorte integratsiooni edendamist, suurendades nende teadlikkust eri kultuuridest ja traditsioonidest, aga ka vastastikust ja vajalikku üksteise austamist;

119.  teeb ettepaneku, et komisjon säilitaks järgmises rahastamisperioodis (pärast 2020. aastat) tulevases programmis „Erasmus+“ ühe eesmärgina ettevõtlushariduse ja -koolituse, sh liikuvuse, ning lisaks programmi järgmised elemendid:

   i) selliste praeguste meetmete mõju hoolikas hindamine, millega edendatakse ettevõtlust hariduse ja koolituse kaudu, ning nende võimalik kohandamine, pöörates sealjuures erilist tähelepanu alaesindatud ja ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele avalduvale mõjule;
   ii) kõiki õppureid hõlmavate formaalse ja mitteformaalse hariduse sisu ja vahendite täpsema kindlaksmääramise edendamine – nii teoreetilised kui ka praktilised moodulid, näiteks õppurite ettevõtlusprojektid;
   iii) haridusasutuste, ettevõtjate, mittetulundusühenduste ning mitteformaalse hariduse pakkujate vaheliste partnerluste edendamine, et töötada välja asjaomaseid kursusi ja anda õppuritele praktilisi kogemusi ja mudeleid;
   iv) oskuste arendamine ettevõtlusprotsesside, finantskirjaoskuse, digitaalse kirjaoskuse ja digitaaloskuste, loova mõtlemise, probleemide lahendamise, uuendusmeelsuse, enesekindluse, kohanemisvõime, meeskonnatöö, projektijuhtimise, riskihindamise, riskide võtmise ning ka konkreetsete ärioskuste ja -teadmiste valdkonnas;
   v) mitteformaalse ja informaalse õppe esiletõstmine eelistatud keskkonnana ettevõtluspädevuste omandamiseks;

120.  julgustab liikmesriike osalema programmis „Erasmus noortele ettevõtjatele“ ja edendama seda noorte hulgas, kes soovivad teha algust äriprojektides, et nad saaksid kasu välismaal omandatud kogemustest ja omandada uusi oskusi, mis aitavad neil oma äriplaane edukalt ellu viia;

121.  julgustab vastastikust õppimist pärast välismaiseid õpinguid, koolitust ja töökogemust, et suurendada programmi „Erasmus+“ mõju kohalikele kogukondadele; rõhutab, et heade tavade jagamine on programmi „Erasmus+“ projektide kvaliteedi parandamiseks ülioluline; väljendab heameelt programmi „Erasmus+“ projektitulemuste levitamise platvormi üle ja nõuab riiklike büroode, partnerite ja programmi abisaajate jaoks kindlamat lähenemisviisi heade tavade jagamiseks ja seisukohtade rahvusvahelisel tasandil vahetamiseks; palub komisjonil toetada programmi taotlejaid rahvusvaheliste partnerite leidmisel, töötades selleks välja kasutajasõbralikke platvorme, milles on ühendatud avalik teave eri kasusaajate ja nende projektide kohta;

122.  palub, et komisjon parandaks programmi juhiseid ning muudaks need kasutajasõbralikumaks ja arusaadavamaks ning koostaks iga põhimeetme kohta konkreetse teabebrošüüri; kutsub komisjoni üles lihtsustama taotlusmenetlust halduskoormuse seisukohast;

123.  toetab täiskasvanuhariduse asutuste arendamist õpetajatele, koolijuhtidele, koolitajatele ja teistele haridustöötajatele pidevate kutsealase arengu ja liikuvusvõimaluste pakkumise kaudu; julgustab arendama oskusi ja pädevusi, eriti IKT vahendite tõhusal kasutamisel täiskasvanuõppes, et parandada õpitulemusi; rõhutab parimate tavade vahetamise tähtsust;

124.  väljendab heameelt selliste katseprojektide väljatöötamise üle nagu „Õpipoiste liikuvuse Euroopa raamprogramm: Euroopa kodakondsuse ja oskuste arendamine noorte tööturule integreerimise abil“, mille eesmärk on rakendada kulutõhusaid piiriüleseid õpipoiste liikuvusskeeme kutseharidus- ja -õppeasutuste, ettevõtjate ja/või muude asjaomaste organisatsioonide vahel, samuti õpitulemuste ametlik tunnustamine ja valideerimine ning diplomite vastastikuse tunnustamise toetamine, ja „Noorte liikuvus kutseõppes: noorte liikuvuse parandamine“, mille eesmärk on parandada noorte liikuvust kutseõppes; kutsub komisjoni üles neid kahte katseprojekti tulemuslikult rakendama ja pikaajaliselt programmiga „Erasmus+“ integreerima;

125.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada suurem ja pikaajalisem struktuuritoetus Euroopa kodanikuühiskonna organisatsioonidele hariduse, koolituse, noorsoo- ja spordivaldkonnas tegevustoetuse vormis, sest need on organisatsioonid, mis tagavad Euroopa kodanikele ja elanikele õppimisvõimalused ja kohad osalemiseks, et välja töötada ja rakendada Euroopa poliitikat;

126.  kutsub komisjoni üles kaaluma asjakohast lahendust nende Brüsselis asuvate Euroopa tasandi vabaühenduste olukorra jaoks, kes taotlevad vahendeid Belgia riiklikelt ametitelt;

o
o   o

127.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele.

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 50.
(2) ELT L 394, 30.12.2006, lk 10.
(3) ELT C 311, 19.12.2009, lk 1.
(4) ELT C 351 E, 2.12.2011, lk 29.
(5) ELT C 377 E, 7.12.2012, lk 77.
(6) ELT C 372, 20.12.2011, lk 1.
(7) ELT C 372, 20.12.2011, lk 31.
(8) ELT C 398, 22.12.2012, lk 1.
(9) ELT C 70, 8.3.2012, lk 9.
(10) ELT C 208, 10.6.2016, lk 32.
(11) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0292.
(12) ELT C 417, 15.12.2015, lk 25.
(13) ELT C 172, 27.5.2015, lk 17.
(14) ELT C 417, 15.12.2015, lk 36.
(15) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0106.
(16) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0107.
(17) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0291.
(18) http://ec.europa.eu/dgs/education_culture/repository/education/library/study/2014/erasmus-impact_en.pdf
(19) Teadusuuringute Ühiskeskuse teadus- ja poliitikaaruanne keelte ja töölesobivuse kohta, 2015.
(20) ELT C 111, 6.5.2008, lk 1.
(21) Komisjoni hinnangul oli ebapiisavate rahaliste vahendite tõttu 2016. aastal programmi „Erasmus+“ kutsehariduse ja -õppe valdkonna liikuvusprogrammide toetuskõlblike taotluste edukuse määr 42 %. Olukord on aastate jooksul halvenenud – edukuse määr oli 2014. aastal 53 % ja 2015. aastal 48 %. Kuigi kasutada olev summa on aastate jooksul veidi suurenenud, on nõudlus suurenenud palju kiiremini ning programmi „Erasmus+“ piiratud ressursid ei võimalda rahastamisel nõudlusega sammu pidada.

Õigusalane teave