Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Teisipäev, 14. veebruar 2017 - Strasbourg
ELi ja Cooki saarte vaheline säästva kalapüügi partnerlusleping ***
 ELi ja Cooki saarte vaheline säästva kalapüügi partnerlusleping (resolutsioon)
 Komisjoni eksperdirühmade registri ja koosseisu kontrollimine
 Rikkumisest teatajate roll ELi finantshuvide kaitsmisel
 Nende kolmandate riikide ja organisatsioonide loetelu, kellega Europol sõlmib kokkulepped *
 Uue psühhoaktiivse aine 2-[[1-(tsükloheksüülmetüül)-1H-indool-3-karbonüül]amino]-3,3-dimetüülbutaanhappe metüülestri (MDMB-CHMICA) suhtes kontrollimeetmete kehtestamine *
 Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmine: taotlus EGF/2016/005 NL/Drenthe Overijssel Retail
 Euroopa arengukonsensuse läbivaatamine
 ELi konkurentsipoliitika aastaaruanne
 Soolise võrdõiguslikkuse edendamine vaimse tervise ja kliiniliste uuringute alal
 Soovitus nõukogule ELi prioriteetide kohta ÜRO naiste staatuse komisjoni 61. istungjärguks

ELi ja Cooki saarte vaheline säästva kalapüügi partnerlusleping ***
PDF 232kWORD 47k
Euroopa Parlamendi 14. veebruari 2017. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu ja Cooki saarte valitsuse vahelise säästva kalapüügi partnerluslepingu ja selle rakendamise protokolli Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta (07592/2016 – C8-0431/2016 – 2016/0077(NLE))
P8_TA(2017)0019A8-0010/2017

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (07592/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Cooki saarte valitsuse vahelise säästva kalapüügi partnerluslepingu eelnõu ja selle rakendamise protokolli (07594/2016),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 43 lõikele 2 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v ning lõikele 7 (C8‑0431/2016),

–  võttes arvesse oma 14. veebruari 2017. aasta(1) muud kui seadusandlikku resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõikeid 1 ja 4 ning artikli 108 lõiget 7,

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni soovitust ning arengukomisjoni ja eelarvekomisjoni arvamusi (A8‑0010/2017),

1.  annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Cooki saarte valitsusele ja parlamendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0020.


ELi ja Cooki saarte vaheline säästva kalapüügi partnerlusleping (resolutsioon)
PDF 257kWORD 52k
Euroopa Parlamendi 14. veebruari 2017. aasta muu kui seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu ja Cooki saarte valitsuse vahelise säästva kalapüügi partnerluslepingu ja selle rakendamise protokolli Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta (07592/2016 – C8-0431/2016 – 2016/0077(NLE)2016/2230(INI))
P8_TA(2017)0020A8-0015/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (07592/2016),

–  võttes arvesse taotlust nõusoleku saamiseks, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 43, artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v ning artikli 218 lõikele 7 (C8‑0431/2016),

–  võttes arvesse oma 14. veebruari 2017. aasta(1) seadusandlikku resolutsiooni otsuse eelnõu kohta,

–  võttes arvesse 2013. aasta juuni eelhindamisaruannet Euroopa Liidu ja Cooki saarte vahelise kalapüügi partnerluslepingu ja selle protokolli kohta,

–  võttes arvesse Cooki saarte ametiasutuste koostatud strateegilisi suuniseid kohaliku kalandussektori arendamise kohta, eelkõige Cooki saarte avamerekalapüügi poliitikat käsitlevas dokumendis (Cook Islands Offshore Fisheries Policy) esitatud suuniseid,

–  võttes arvesse ÜRO säästva arengu eesmärkide raamistikku, eelkõige 1., 2.,9., 10. ja 14. eesmärki,

–  võttes arvesse Vaikse ookeani lääne- ja keskosa kalanduskomisjoni teaduskomitee 12. koosoleku järeldusi ja soovitusi Vaikse ookeani lääne- ja keskosa pika rändega kalavarude pikaajalise kaitsmise ja säästva kasutamise kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõiget 2,

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit (A8‑0015/2017),

A.  arvestades, et komisjon pidas Cooki saarte valitsusega läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Cooki saarte vahelise säästva kalapüügi partnerluslepingu (ELi ja Cooki saarte vaheline kalandusalane partnerlusleping) ja selle rakendamise protokolli üle, mille kehtivusaeg oleks vastavalt kaheksa ja neli aastat;

B.  arvestades, et käesolev leping on esimene ELi ja Cooki saarte vaheline kalandusalane partnerlusleping, mis tagab ELi kohaloleku Vaikse ookeani idaosa vetes pärast seda, kui Kiribatiga sõlmitud lepingut ei pikendatud (ning pärast seda, kui Mikroneesia ja Saalomoni saartega lepingud küll allkirjastati, ent neid ei rakendatud);

C.  arvestades, et ELi ja Cooki saarte vahelise kalandusalase partnerluslepingu ja selle protokolli eesmärk on süvendada ELi ja Cooki saarte vahelist koostööd kalanduse valdkonnas, mis tooks kasu mõlemale poolele, luues sel eesmärgil partnerlusraamistiku, millega edendatakse säästvat kalanduspoliitikat ja kalavarude säästvat kasutamist Cooki saarte majandusvööndis;

D.  arvestades, et ELi kohalolek selles piirkonnas peab aitama edendada säästvat kalanduspoliitikat ja varude vastutustundlikku kasutamist ning tagama Vaikse ookeani tuunivarude asjakohase majandamise;

E.  arvestades, et ELi ja Cooki saarte vaheline kalandusalane partnerlusleping põhineb parimatel saadaolevatel teadusuuringute tulemustel ning sellega järgitakse Vaikse ookeani lääne- ja keskosa kalanduskomisjoni kaitse- ja majandamismeetmeid kalavarude kasutamata ülejäägi piires;

F.  arvestades, et inspekteerimise ja kontrolli osas esineb probleeme ning ebaseaduslik, teatamata ja reguleerimata kalapüük on probleem, mida on saarestiku territoriaalse hajutatuse ja ressursside ebaühtlase jaotumise tõttu keeruline lahendada;

G.  arvestades, et Vaikse ookeani lääne- ja keskosas paiknevad mitmed ELi liikmesriikide laevad ja muud selle piirkonna kalanduslepingud on oma kehtivuse kaotanud;

H.  arvestades lubadust, et ELi-välistele kalalaevastikele ei võimaldata lepingus sätestatust soodsamaid tingimusi ning et leping hõlmab Cotonou klauslit inimõiguste, demokraatia põhimõtete ja õigusriigi kohta;

I.  arvestades, et ELi ja Cooki saarte vahelise kalandusalase partnerluslepingu eesmärk on edendada kalanduse tulemuslikumat ja säästvamat arendamist selles saarestikus ning edendada sellega seotud tööstusharude ja tegevuste arendamist kooskõlas Cooki saarte riikliku kalanduspoliitika eesmärkidega, toetades eelkõige teadusuuringuid ja väikesemahulist kalapüüki, suurendades kohalike sadamate lossimismahtusid, parandades püügitegevuse seire, kontrolli ja järelevalve alast suutlikkust ning võideldes ebaseadusliku, reguleerimata ja teatamata kalapüügi vastu kooskõlas säästva arengu eesmärkide raamistikuga;

J.  arvestades, et toetused, mis on ette nähtud Cooki saarte kalanduspoliitika kujundamise edendamiseks ja mis moodustavad 47,6 %–50 % kõigist ülekantud vahenditest, on protsentuaalselt märkimisväärsed;

K.  arvestades, et suursilm-tuuni varud on alates 2012. aastast kahanenud, selle tulemusena on Vaikse ookeani lääne- ja keskosa kalanduskomisjon kehtestanud majandamismeetme, mis vaadatakse uuesti läbi 2017. aastal, ning arvestades, et seinerpüügi maht vähenes 2015. aastal 26 % võrreldes 2014. aastaga; arvestades, et lisaks sellele on Cooki saarte veed liigitatud haireservaadiks, ehkki siinkohal tuleb toonitada, et haid ei ole uue lepingu alusel nimetatud vetes kalastavate Euroopa laevastike sihtliigid;

L.  arvestades, et ELi õngejadalaevade püük on enamasti toimunud soojemates vetes Cooki saartest lõuna pool; arvestades Cooki saarte haikaitsemäärustes kehtestatud nõudeid; arvestades, et eelhindamise käigus leiti, et ELi õngejadalaevadel ei ole tulevikus huvi Cooki saarte majandusvööndis kalastamiseks;

M.  arvestades, et Cooki saared on väga sõltuvad imporditud toidust;

1.  arvestades, et ELi ja Cooki saarte vaheline kalandusalane partnerlusleping peab aitama ELi asjakohase valdkondliku toetuse abil tõhusalt edendada säästvat kalapüüki Cooki saarte vetes ning täitma kaht ühevõrra olulist eesmärki: 1) sätestama ELi laevade kalapüügivõimalused Cooki saarte kalapüügipiirkonnas kalavarude kasutamata ülejäägi piires, mille arvestamisel tuleks arvesse võtta Cooki saarte püügivõimsuse täielikku väljaarendamist, lähtudes parimatest saadaolevatest teadusuuringute tulemustest ning järgides nõuetekohaselt Vaikse ookeani lääne- ja keskosa kalanduskomisjoni kaitse- ja majandamismeetmeid; 2) hoogustama ELi ja Cooki saarte koostööd, et edendada säästvat kalanduspoliitikat ja kalavarude vastutustundlikku kasutamist Cooki saarte kalapüügipiirkonnas ning aidata majandus-, rahandus-, tehnilise ja teadusliku koostööga kaasa Cooki saarte kalandussektori säästvale arengule, mille puhul tuleb arvesse võtta Cooki saarte suveräänset otsustusõigust sellise arengu suhtes;

2.  võtab teadmiseks ELi ja Cooki saarte vahelist kalandusalast partnerluslepingut ja selle protokolli käsitleva 2013. aasta juuni eelhindamisaruande järeldused, mille kohaselt ei ole varasemad selle piirkonna kalandusalased partnerluslepingud (Saalomoni Saarte ja Kiribatiga sõlmitud lepingud) ja nende protokollid kohalike kalandussektorite arendamisele märkimisväärselt kaasa aidanud, eeskätt mis puudutab ühiselt investeerivate ühisettevõtete loomist ja kohapealse kalatöötlemissuutlikkuse arendamist; on seisukohal, et ELi ja Cooki saarte vahelise kalandusalase partnerluslepinguga tuleks aidata võimalikult suurel määral kaasa kohaliku kalandussektori arengule ja tagada kaladega varustamine sisetarbimiseks vajalikul määral, kooskõlas ELi uue põlvkonna kalandusalaste partnerluslepingute ja säästva arengu eesmärkide raamistiku väljakuulutatud eesmärkidega;

3.  väljendab kahetsust, et teised selle piirkonna riigid ei ole ELiga partnerluslepinguid sõlminud ning annavad oma püügipiirkondades kalastamisloa teistele maailma riikidele ja piirkondadele, kes kasutavad aeg-ajalt selliseid kalapüügiviise, mis ei arvesta olemasolevate varudega, selle asemel et otsustada sõlmida leping ELiga, kes edendab säästvat kalapüüki ja annab valdkondlikku toetust;

4.  väljendab heameelt selle üle, et lepingusse lisati kohustus, mille kohaselt Cooki saared peavad avalikustama mis tahes lepingu, mille alusel lubatakse välisriikide kalalaevadel tema vetes kala püüda, ent väljendab kahetsust, et üldisi jõupingutusi ei ole täpsustatud, nagu on sätestatud mõningates teistes ELi sõlmitud lepingutes;

5.  juhib tähelepanu asjaolule, et ELi ja Cooki saarte vahelise kalandusalase partnerluslepingu ja selle protokolli rakendamisel ning selle võimalikul läbivaatamisel ja/või uuendamisel tuleb järgida strateegiat, mida Cooki saarte ametiasutused Cooki saarte kalanduse arendamiseks on vastu võtnud, ning et leping ja selle protokoll tuleb selle strateegiaga vastavusse viia, nähes eelkõige ette järgmist:

   panus Cooki saarte kalavarude ja selle riigi vetes toimuva püügitegevuse seire-, kontrolli- ja inspektsioonialase suutlikkuse suurendamisse, pöörates seejuures erilist tähelepanu võitlusele ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu;
   paremini kättesaadavad teaduslikud andmed Cooki saarte kohalike mereökosüsteemide ja kalavarude seisukorra kohta;
   sihtotstarbelised toetused kohalikust rannalähedasest püügist sõltuvatele kogukondadele sellise püügi arendamiseks, suurendades kohaliku majanduse toetamist, aidates suurendada ohutust kalalaevade pardal ja kalurite sissetulekut ning toetades siseriiklikul turul turustamisele või eksportimisele suunatud kohaliku kalatöötlemise ja -turustamise kohalikku taristut;

6.  on arvamusel, et valdkondliku arengu toetamine on oluline partnerriigi säästva arengu edendamisel, kuna sellega edendatakse riigi funktsionaalset sõltumatust, toetatakse selle arengustrateegiat ning tagatakse riiklik suveräänsus;

7.  on arvamusel, et kohalike meremeeste võimalused partnerluslepingute alusel töö saamiseks ELi kalalaevadel vastavad rahvusvahelistele standarditele; juhib taas kord tähelepanu asjaolule, et Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) põhimõtteid tuleb tingimata järgida ja edendada ILO konventsiooni nr 188 ratifitseerimist ning järgida samal ajal töötajate ühinemisvabaduse ja kollektiivläbirääkimiste pidamise õigust ning diskrimineerimiskeeldu tööhõive ja kutsetegevuse valdkonnas; juhib siiski tähelepanu asjaolule, et tuunipüügilaevadel töötamiseks kvalifitseeritud meremeeste nappuse tõttu ei ole Cooki saarte ametiasutused ELi kalalaevade pardale asumist veel taotlenud;

8.  on arvamusel, et ELi ja Cooki saarte vaheline kalandusalane partnerlusleping ja selle juurde kuuluv protokoll peaksid aitama tõhustada kahepoolset koostööd ebaseadusliku kalapüügi vastu võitlemise valdkonnas ning tagama Cooki saartele vahendid seireprogrammide rahastamiseks; on veendunud, et ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi tõkestamise meetmeid Cooki saarte majandusvööndis tuleks tõhustada, muu hulgas parema seire, kontrolli ja järelevalvega, kasutades ulatuslikult satelliidipõhist laevaseiresüsteemi, püügipäevikuid ja inspekteerimist ning viies ellu piirkondlike kalandusorganisatsioonide otsuseid;

9.  peab soovitavaks saada rohkem ja täpsemaid andmeid kõigi püükide (sihtliigid ja kaaspüük) ning üldisemalt kalavarude kaitse olukorra kohta, et kalurite ühenduste osalusel täpsemalt hinnata lepingu mõju mereökosüsteemile ja kalurikogukondadele; nõuab tungivalt, et komisjon edendaks lepingu kohaldamise eest vastutavate ametiasutuste nõuetekohast ja läbipaistvat toimimist, ning suurendaks Vaikse ookeani lääne- ja keskosa kalanduskomisjoni teostatavate teaduslike hindamiste arvu;

10.  kutsub sellega seoses komisjoni üles kaaluma ühise kalanduspoliitika eeskirjade suhtes ettevaatusprintsiibi kohaldamist, analüüsima triivivate peibutuspüügivahendite kasutamist kõnealuses piirkonnas ja selle mõju tuuniökoloogiale ning esitama oma järeldustele tuginedes ettepanekuid selliste vahendite kasutamiseks;

11.  kutsub komisjoni üles teavitama parlamenti õigeaegselt ühiskomitee tulevastest koosolekutest ning edastama parlamendile partnerluslepingu artiklis 6 ette nähtud ühiskomitee koosolekute protokollid ja järeldused, protokolli artiklis 3 sätestatud mitmeaastase kalandusprogrammi ning konkreetsete iga-aastaste hindamiste tulemused, võimaldama parlamendi esindajatel ühiskomitee koosolekutel vaatlejatena osaleda ning edendama Cooki saarte kalurikogukondade osalemist;

12.  palub komisjonil ja nõukogul oma volituste piires ning ELi lepingu artikli 13 lõike 2 ja ELi toimimise lepingu artikli 218 lõike 10 kohaselt teavitada Euroopa Parlamenti viivitamata ja täielikult protokolli ja selle uuendamisega seotud menetluse kõikidel etappidel;

13.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide ja Cooki saarte valitsustele ja parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0019.


Komisjoni eksperdirühmade registri ja koosseisu kontrollimine
PDF 254kWORD 52k
Euroopa Parlamendi 14. veebruari 2017. aasta resolutsioon komisjoni eksperdirühmade registri ja koosseisu kontrollimise kohta (2015/2319(INI))
P8_TA(2017)0021A8-0002/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 30. mai 2016. aasta otsust, millega kehtestatakse horisontaalsed eeskirjad komisjoni eksperdirühmade loomiseks ja tööks (C(2016)3301),

–  võttes arvesse komisjonile adresseeritud teatist „Komisjoni eksperdirühmade raamistik: horisontaalsed eeskirjad ja avalik register“ (C(2016)3300),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkulepet(1),

–   võttes arvesse oma 28. aprilli 2016. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu 2014. aasta üldeelarve täitmisele heakskiidu andmise kohta, III jagu – komisjon ja rakendusametid(2),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit ning õiguskomisjoni ja eelarvekomisjoni arvamusi (A8-0002/2017),

A.  arvestades, et ta on väljendanud muret komisjoni eksperdirühmade eelmise, 2010. aasta novembris kasutusele võetud raamistiku(3) toimimise pärast, pidades silmas, et raamistik loodi eesmärgiga kehtestada olulisi tegevusalaseid uuendusi, mis toetaksid institutsioonidevahelise töö läbipaistvust ja kooskõlastamist;

B.  arvestades eelkõige seda, et võttes arvesse läbipaistvuse ja tasakaalustatud koosseisu puudumist teatavates eksperdirühmades ja vajadust tagada, et eksperdirühmade koosseis oleks oma eriteadmiste ja esindatud vaadete poolest õiges tasakaalus, lõi eelarvekomisjon 2011. ja 2014. aastal eelarvereservid ning sõnastas seni täitmata nõudmised eksperdirühmade reformiks;

C.  arvestades, et tema hiljuti tellitud uuringus tuvastati, et teatavate eksperdirühmade läbipaistvus on väga puudulik ja koosseis tasakaalustamata(4);

D.  arvestades, et eksperdirühmade tasakaalustatud koosseis ja läbipaistvus on olulised eeltingimused selleks, et ekspertiisi tulemused kajastaksid piisava täpsusega vajadust võtta regulatiivseid meetmeid ning et kinnistada ekspertiisi ja regulatiivsete meetmete legitiimsust Euroopa kodanike silmis;

E.  arvestades, et Euroopa Ombudsman on oma strateegilises uuringus(5) esitanud soovituse komisjoni eksperdirühmade koosseisu kohta ning rõhutanud seejuures eelkõige vajadust eksperdirühmade suurema läbipaistvuse järele;

F.  arvestades, et komisjon suhtles enne otsuse vastuvõtmist parlamendi esindajatega ja Euroopa Ombudsmaniga;

G.  arvestades, et komisjon esitas parlamendile komisjoni talituste töödokumendi, milles vastatakse eelarvekontrollikomisjoni raportööri töödokumendis toodud soovitustele;

H.  arvestades, et kahjuks ei ole sellest hoolimata komisjoni talituste töödokumendis ega komisjoni otsuses pakutud lahendusi kõikidele parlamendi tõstatatud mureküsimustele;

1.  pooldab komisjoni 30. mai 2016. aasta otsust, millega kehtestatakse horisontaalsed eeskirjad komisjoni eksperdirühmade loomiseks ja toimimiseks, kuid peab kahetsusväärseks, et komisjon ei korraldanud täieulatuslikku avalikku konsultatsiooni, kuigi paljud valitsusvälised organisatsioonid olid selle vastu huvi üles näidanud; kordab, kui tähtis on elavdada kodanikuühiskonna esindajate ja sotsiaalpartnerite kaasamise vorme sellistes keskse tähtsusega valdkondades nagu Euroopa institutsioonide läbipaistvus ja toimimine;

2.  juhib tähelepanu sellele, et uute horisontaalsete eeskirjade vastuvõtmisega tundub olevat paljudele Euroopa Parlamendi poolt varem väljendatud mureküsimustele lahendus leitud, eelkõige seoses avalike kandideerimiskutsete vajalikkusega eksperdirühmade liikmete valimisel ning seoses komisjoni eksperdirühmade registri läbivaatamisega ja koostoime loomisega kõnealuse registri, komisjoni ja Euroopa Parlamendi läbipaistvusregistri ning huvide konfliktide vältimise vajadust käsitlevate eeskirjade vahel, eelkõige isikuliselt ametisse nimetatud ekspertide puhul;

3.  märgib, et institutsioonidevahelise tegevuse läbipaistvus ja kooskõlastamine on ülimalt tähtis, see aitab saavutada sobivat tasakaalu eksperdirühmade koosseisus esindatud eriteadmiste ja arvamuste seisukohast, et nende tegevust parandada; väljendab seetõttu rahulolu, et valikumenetlus on nüüd avalik; rõhutab sellega seoses, et ekspertide praktilised kogemused ja oskused peavad olema selgelt nähtavad; on seisukohal, et kogu valikuprotsess peaks tagama kõrgel tasemel läbipaistvuse ning selles tuleks juhinduda selgematest, täpsematest kriteeriumitest, rõhutades kandidaatide akadeemilise kvalifikatsiooni kõrval eriti nende praktilisi kogemusi ja pöörates tähelepanu ekspertide võimalikele huvide konfliktidele;

4.  peab tervitatavaks asjaolu, et komisjoni eksperdirühmade register on juba ühendatud läbipaistvusregistriga, mis suurendab läbipaistvust;

5.  peab kahetsusväärseks, et katse pidada uute eeskirjade kehtestamise üle avalikke konsultatsioone ei õnnestunud; kutsub komisjoni üles toimima läbipaistvalt ja vastutama ELi kodanike ees;

6.  tuletab meelde, et läbipaistvuse puudumisel on negatiivne mõju ELi kodanike usaldusele ELi institutsioonide suhtes; on arvamusel, et komisjoni eksperdirühmade tulemuslik reformimine, mis põhineb läbipaistvuse selgetel põhimõtetel ja tasakaalustatud koosseisul, parandab andmete kättesaadavust ja usaldusväärsust, mis omakorda aitab suurendada inimeste usaldust ELi vastu;

7.  toonitab, et uusi eeskirju tuleks kohaldada rangelt ja võrdselt kõikide komisjoni eksperdirühmade suhtes nende nimetusest hoolimata (hõlmates seega eri-, kõrgetasemelisi ja muid erakorralisi rühmi ning ametlikke ja mitteametlikke rühmi), kui need rühmad ei koosne eranditult liikmesriikide esindajatest või kui neid ei reguleerita komisjoni 20. mai 1998. aasta otsusega 98/500/EÜ valdkondliku dialoogi komiteede loomise kohta töösuhte poolte dialoogi edendamiseks Euroopa tasandil; kordab, et uued eeskirjad peavad tagama tasakaalustatud esindatuse, kaasates osalejaid kõigi sidusrühmade seast;

8.  leiab, et komisjon peaks liikuma eksperdirühmade tasakaalustatuma koosseisu kujundamise suunas; mõistab hukka tõsiasja, et veel ei tehta selget vahet majanduslike ja mittemajanduslike huvide esindajate vahel, et saavutada maksimaalne läbipaistvus ja tasakaalustatus; rõhutab sellega seoses, et komisjon peaks avalikes kandideerimiskutsetes selgesõnaliselt märkima, mida mõistetakse tasakaalustatud koosseisu all ja milliste huvide esindamist ta loodavates eksperdirühmades soovib; peab seepärast oluliseks parlamendi ning majandus- ja sotsiaalkomitee kaasamist, et selline vahe defineeritaks tasakaalustatumalt;

9.  kutsub komisjoni üles märkima uute eksperdirühmade loomisel või olemasolevate koosseisu muutmisel avalikes kandideerimiskutsetes selgesõnaliselt, mida mõistetakse tasakaalustatud koosseisu all, milliste huvide esindamist ta soovib ja mis on selle põhjuseks ning põhjendama ka mis tahes võimalikke kõrvalekaldumisi eelnevalt määratletud tasakaalustatud koosseisust eksperdirühmade loomise käigus;

10.  osutab sellega seoses ja ombudsmani eelmainitud arvamuse punkte 34–45 arvesse võttes asjaolule, et kuigi komisjon ei ole veel ametlikult kindlaks määranud „tasakaalustatuse“ mõistet, ei tohiks seda mõista kui aritmeetilise tehte tulemust, vaid pigem kui selliste jõupingutuste tagajärge, millega tagatakse, et eksperdirühma liikmed tervikuna omavad vajalikke tehnilisi eriteadmisi ja piisavalt laia vaatenurka asjaomase eksperdirühma volituste täitmiseks; on seisukohal, et tasakaalustatuse mõistet tuleks seetõttu käsitada tihedalt seotuna iga eksperdirühma konkreetsete volitustega; on seisukohal, et kriteeriumid eksperdirühma tasakaalustatuse hindamiseks peaksid hõlmama rühma ülesandeid, nõutavaid tehnilisi eriteadmisi, sidusrühmi, keda teema kõige tõenäolisemalt puudutab, sidusrühmade organiseerimist ning majanduslike ja mittemajanduslike huvide asjakohast suhet;

11.  palub komisjonil viivitamata uurida, kas juhul, kui huvitatud sidusrühmad tasakaalustatud koosseisu määratluse vaidlustavad, on vaja uut kaebuste mehhanismi või piisab praegusest korrast, nõuab parlamendi kaasamist sellesse kontrollimehhanismi;

12.  tuletab meelde, et varem ei olnud komisjonil alati võimalik leida sobivaid eksperte esindama VKEsid, tarbijaid, ametiühinguid ja muid üldiseid avalikke huve kaitsvaid organisatsioone ning et selle põhjuseks olid sageli kulud, mis olid seotud puhkuse võtmisega või näiteks VKEde puhul asendaja leidmisega eksperdirühmas veedetud ajaks (edaspidi „alternatiivsed kulud“);

13.  palub seetõttu, et komisjon uuriks, mil viisil oleks võimalik hõlbustada ja edendada alaesindatud organisatsioonide või sotsiaalsete rühmade osalemist eksperdirühmades, hinnates muu hulgas oma sätteid kulude tõhusa ja õiglase hüvitamise kohta, sealhulgas võimalusi selliste alternatiivsete kulude katmiseks, austades seejuures täiel määral proportsionaalsuse põhimõtet;

14.  palub komisjonil hinnata võimalusi sellise hüvitussüsteemi väljatöötamiseks, mis toetab alaesindatud rühmi eksperdirühmas täiesti tõhusaks osalemiseks vajalike eriteadmiste omandamisel;

15.  kutsub komisjoni üles võimaldama Euroopa valitsusväliste organisatsioonide esindamist eksperdirühmades oma riiklike liikmesorganisatsioonide esindajate kaudu, kui Euroopa organisatsioonid on selleks selge volituse andnud;

16.  kutsub komisjoni üles tagama, et isegi kui ta erikorrast hoolimata ei suuda ikka leida sobivaid eksperte kõikide asjakohaste huvide esindamiseks, võtavad asjaomased eksperdirühmad kõik vajalikud meetmed, näiteks kaalutud hääletamise menetluste teel, eesmärgiga tagada, et nende eksperdirühmade lõplikes aruannetes on tõhusalt ja tasakaalustatud moel kajastatud kõik asjakohased huvid;

17.  tuletab meelde, et nii parlament kui ka Euroopa Ombudsman on soovitanud komisjonil muuta eksperdirühmade päevakorrad, taustdokumendid, koosolekute protokollid ja arutelud avalikuks, kui nende liikmed ei otsusta kvalifitseeritud häälteenamusega, et konkreetne koosolek või osa koosolekust peaks jääma salajaseks, ning peab kahetsusväärseks, et komisjon on jäänud süsteemi juurde, mille puhul on koosolekud salajased, kui eksperdirühmade liikmed ei otsusta lihthäälteenamusega, et arutelu tuleks muuta avalikuks; peab võimalikult suure läbipaistvuse rakendamist äärmiselt oluliseks ning palub komisjonil sätestada, et koosolekud ja protokollid muudetakse avalikuks;

18.  rõhutab, et kasutajatele tuleb anda juurdepääs mitmesugustele dokumentidele (päevakorrad, viitedokumendid, eri aruanded), et huvitatud sidusrühmadel oleks võimalik neid tõhusalt jälgida; on lisaks seisukohal, et eksperdirühmade registri veebisait peaks – kas ise või kasutades hüperlinke teistele asjakohastele veebisaitidele – olema üks vahenditest või mehhanismidest, mille kaudu saab pidevalt uuendatud teavet poliitika arengute kohta ja mis tagab seeläbi suure läbipaistvuse;

19.  kutsub komisjoni üles töötama sidusrühmadega, sh parlamendiga, konsulteerides viivitamata välja konkreetsed suunised, milles selgitatakse, kuidas ta tõlgendab sätet, mille kohaselt peaksid eksperdirühmade koosolekute protokollid olema asjakohased ja täielikud, eriti siis, kui koosolekud ei ole avalikud, ning palub tungivalt, et komisjon tagaks seoses sellega maksimaalse võimaliku läbipaistvuse, sh päevakorra, taustdokumentide, hääletustulemuste ja üksikasjalike protokollide, k.a eriarvamuste avaldamise, kooskõlas Euroopa Ombudsmani soovitusega;

20.  tuletab meelde, et lisaks isikuliselt liikmeks nimetatud ekspertidele võib huvide konflikt ilmneda ka ülikoolidest, uurimisinstituutidest, õigusbüroodest, Euroopa ja muudest mõttekodadest ja konsultatsioonifirmadest pärit liikmete puhul, ning palub, et komisjon selgitaks, kuidas ta väldib huvide konflikte sellistesse kategooriatesse kuuluvate ekspertide puhul;

21.  palub komisjonil tagada olemasolevaid positiivseid näiteid ära kasutades, et parandatud horisontaalseid eeskirju rakendatakse süstemaatiliselt, ja teostada selleks nende horisontaalsete eeskirjade rakendamise üle keskset järelevalvet ning mitte delegeerida seda mõnele peadirektoraadile;

22.  palub komisjonil eraldada piisavalt vahendeid eeskätt registriga seotud tegevuse jaoks, töötades välja uuenduslikke ja eriti tõhusaid meetodeid, et hoida seda ajakohasena ja vältida faktivigu ja/või väljajätmisi ning et see võimaldaks andmete eksportimist masinloetavas vormingus;

23.  märgib, et komisjon on teatanud, et 2016. aasta lõpuks peavad komisjoni uut eksperdirühmade raamistikku rakendama kõik peadirektoraadid, ning palub komisjonil esitada Euroopa Parlamendile hiljemalt aasta jooksul pärast otsuse vastuvõtmist ehk enne 1. juunit 2017 rakendamis- ja hindamisaruande; palub komisjonil tagada, et aruande kohta oleks parlamendiga peetava struktureeritud dialoogi raames võimalik teha esimese suulise ettekande juba järgmise kuue kuu jooksul;

24.  juhib lisaks tähelepanu sellele, et komisjon peab delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktide ettevalmistamisel ja väljatöötamisel ning strateegiliste suuniste koostamisel tagama, et kõik dokumendid, sealhulgas aktide eelnõud, antaks parlamendile ja nõukogule üle samal ajal kui liikmesriikide ekspertidele, nagu lepiti kokku 13. aprillil 2016 sõlmitud institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes;

25.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 304, 20.11.2010, lk 47.
(2) ELT L 246, 14.9.2016, lk 27.
(3) C(2010)7649, 10. november 2010.
(4) Eelarveasjade poliitikaosakond D. Komisjoni eksperdirühmade koosseis ja nende registri hetkeseis (2015).
(5) OI/6/2014/NF.


Rikkumisest teatajate roll ELi finantshuvide kaitsmisel
PDF 184kWORD 55k
Euroopa Parlamendi 14. veebruari 2017. aasta resolutsioon rikkumisest teatajate rolli kohta ELi finantshuvide kaitsmisel (2016/2055(INI))
P8_TA(2017)0022A8-0004/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 325,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade artikleid 22a, 22b ja 22c,

–  võttes arvesse oma 23. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu ning soovituste kohta meetmete võtmiseks ja algatuste tegemiseks(1),

–  võttes arvesse Euroopa Ombudsmani otsust rikkumisest teatamist käsitleva omaalgatusliku uurimise OI/1/2014/PMC lõpetamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/943, milles käsitletakse avalikustamata oskusteabe ja äriteabe (ärisaladuste) ebaseadusliku omandamise, kasutamise ja avalikustamise vastast kaitset(2),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu korruptsiooni tsiviilõiguslike aspektide konventsiooni artiklit 9,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu korruptsiooni kriminaalõigusliku reguleerimise konventsiooni artikli 22 punkti a,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu soovitust CM/Rec(2014)7 rikkumisest teatajate kaitse kohta,

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni korruptsioonivastase konventsiooni artikleid 8, 13 ja 33,

–  võttes arvesse OECD avaliku teenistuse eetilise käitumise parandamise soovituste põhimõtet nr 4,

–  võttes arvesse Euroopa Ombudsmani büroo 2. märtsi 2015. aasta uurimist ja büroo nõudmist, et ELi institutsioonid võtaksid vastu vajalikud eeskirjad rikkumisest teatamise kohta,

–  võttes arvesse rikkumisest teatajate kaitset käsitlevat OECD trükist „Committing to effective whistle-blower protection“,

–  võttes arvesse Euroopa Inimõiguste Kohtu 12. veebruari 2008. aasta otsust kohtuasjas Guja vs. Moldova, hagiavaldus nr 14277/04,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 6,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit ja põhiseaduskomisjoni arvamust (A8-0004/2017),

A.  arvestades, et eelarve täitmisele heakskiidu andmise menetluse kontekstis vajab Euroopa Parlament võimalikult palju teavet mistahes selliste õigusnormide rikkumiste kohta; arvestades, et institutsioonide siseseid õigusnormide rikkumisi puudutavatel juhtudel peaks parlamendil olema õigus täielikuks juurdepääsuks teabele, et ta saaks viia eelarve täitmisele heakskiidu andmise menetluse läbi kõiki asjaolusid teades;

B.  arvestades, et Euroopa Kontrollikojalt saab parlamendi uuringute jaoks suurepärast alusmaterjali, kuid see ei hõlma kõiki üksikuid kulutusi;

C.  arvestades, et ka komisjon ja teised ELi institutsioonid esitavad parlamendile informatiivseid aruandeid oma kulutuste kohta, kuid need tuginevad samuti ametlikele aruandlusmehhanismidele;

D.  arvestades, et kuna mitmete liidu fondide haldamine toimub komisjoni ja liikmesriikide koostöös, on komisjonil raske anda aru üksikuid projekte puudutavatest õigusnormide rikkumistest;

E.  arvestades, et Euroopa Parlament saab üksikisikutelt või vabaühendustelt regulaarselt teavet õigusnormide rikkumiste kohta, mis puudutavad osaliselt või täielikult liidu eelarvest rahastatavaid üksikprojekte;

F.  arvestades, et rikkumisest teatajad etendavad seetõttu olulist rolli ELi eelarvega seotud kulutusi puudutavate õigusnormide rikkumiste ärahoidmisel, tuvastamisel ja nendest teatamisel ning korruptsioonijuhtumite avastamisel ja avalikustamisel; arvestades, et vaja on luua selline Euroopa avalikke hüvesid soosiv usalduskultuur ja seda edendada, mille puhul ELi ametnikud ja muud teenistujad ning üldsus tunnevad, et neid kaitsevad usaldusväärsed juhtimistavad, ja mis näitab, et ELi institutsioonid toetavad, kaitsevad ja julgustavad võimalikke rikkumisest teatajaid;

G.  arvestades, et tähtis on luua kiiremas korras horisontaalne õigusraamistik, mis, kehtestades õigused ja kohustused, kaitseb rikkumisest teatajaid nii kogu ELis kui ka ELi institutsioonides (anonüümsuse kaitsmine, juriidilise, psühholoogilise ja vajaduse korral finantsabi pakkumine, juurdepääs eri teabekanalitele, kiirreageerimisskeemid jne);

H.  arvestades, et enamik ELi liikmesriike on ratifitseerinud ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni, mis muudab kohustuslikuks rikkumisest teatajatele asjakohase ja mõjusa kaitse pakkumise;

I.  arvestades, et rikkumisest teatamine on oluline teabeallikas võitluses organiseeritud kuritegevuse vastu ja korruptsiooni uurimisel avalikus sektoris;

J.  arvestades, et rikkumisest teatajad etendavad eriti olulist rolli korruptsiooni ja pettuste avastamisel ja neist teavitamisel, sest selliste kuritegelike tavadega otseselt seotud pooled püüavad aktiivselt neid varjata kõigi ametlike aruandlusmehhanismide eest;

K.  arvestades, et läbipaistvuse ja ausameelsuse põhimõttel põhinev rikkumisest teatamine on äärmiselt oluline; rikkumisest teatajate kaitse peaks seetõttu olema tagatud õigusaktide abil ja seda tuleks tugevdada kogu ELis, kuid ainult siis, kui nende tegevuse eesmärk on kaitsta avalikke huve, tegutsedes heas usus vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu pretsedendiõigusele;

L.  arvestades, et ametiasutused ei tohiks piirata ega vähendada rikkumistest teatajate ja ajakirjanike suutlikkust dokumenteerida ja avalikustada ebaseaduslikke, õigusvastaseid või kahjulikke tavasid, kui nad paljastavad selle teabe heas usus ja prioriteediks on avalik huvi;

M.  arvestades, et kõik ELi institutsioonid pidid alates 1. jaanuarist 2014 kehtestama sise-eeskirjad ELi institutsioonide ametnikest rikkumiste teatajate kaitseks vastavalt personalieeskirjade artiklitele 22a, 22b ja 22c, ning et personalieeskirjadega seotud küsimuste institutsioonidevahelise ettevalmistava komisjoni töörühm, kes tegeleb rikkumisest teatajate kaitsega, ei ole oma tööd veel lõpule viinud; arvestades, et osa töörühma tehtavast tööst peaks moodustama selliste rikkumisest teatajate olukorra hindamine, kes on kannatanud institutsioonides negatiivsete tagajärgede all, et selgitada välja parimad tavad, tuginedes varasematele kogemustele; arvestades, et need sise-eeskirjad peavad võtma arvesse haldusstruktuuri ja personalieeskirjade kohaste eri kategooriate eripärasid;

N.  arvestades, et rikkumisest teatajate kaitset liikmesriikide tasandil ei ole kõigis liikmesriikides rakendatud ega ühtlustatud, mis tähendab, et isegi kui kaalul on Euroopa Liidu finantshuvid, võib rikkumisest teatajate jaoks olla isiklikult ja ametialaselt riskantne anda Euroopa Parlamendile teavet õigusnormide rikkumiste kohta; arvestades, et just seetõttu, et inimestel hirm, mis võib nendega kaitse puudumise tõttu juhtuda, ning kuna nad usuvad, et meetmeid ei võeta, ei teatata õigusnormide rikkumistest ja selle tulemusel kahjustatakse ELi finantshuvisid;

O.  arvestades, et on vaja tagada, et mis tahes kättemaksu eest rikkumisest teatajate vastu karistatakse asjakohaselt;

P.  arvestades, et oma 23. oktoobri 2013. aasta resolutsioonis palus Euroopa Parlament komisjonil esitada 2013. aasta lõpuks seadusandliku ettepaneku, millega kehtestatakse era- ja avaliku sektori jaoks rikkumisest teatajate tõhus ja terviklik Euroopa kaitseprogramm, et kaitsta inimesi, kes on avastanud halva juhtimise ja õigusnormide rikkumised ning on teatanud juhtumitest, mis puudutavad ELi finantshuvidega seotud riigisisest ja piiriülest korruptsiooni; arvestades, et lisaks kutsus parlament ka liikmesriike üles seadma sisse rikkumisest teatajate asjakohase ja tõhusa kaitse;

Q.  arvestades, et ELi seadusandja on juba ette nähtud rikkumisest teatajate kaitse valdkondlikes õigusaktides, sealhulgas direktiivis 2013/30/EL, milles käsitletakse avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsesside ohutust, määruses (EL) nr 596/2014, mis käsitleb turukuritarvitusi, direktiivis (EL) 2015/849 rahapesu ja terrorismi rahastamise kohta ning määruses (EL) nr 376/2014, mis käsitleb juhtumitest teatamist;

R.  arvestades, et rikkumisest teatajate kaitse liidus on muutunud veelgi kiireloomulisemaks teemaks, sest ärisaladuste direktiiv piirab rikkumisest teatajate õigusi ja võib seega avaldada soovimatut mõju, heidutades neid, kes soovivad teatada õigusnormide rikkumistest seoses liidupoolse rahastamisega, millest on saanud kasu üksikud ettevõtted;

S.  arvestades, et rahvusvahelised organisatsioonid, nagu Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) ja Euroopa Nõukogu, on juba teinud ära olulise töö, koostades soovitused rikkumisest teatajate kaitseks;

T.  arvestades, et rohkem kui ühel kolmandikul aruandlusmehhanismiga organisatsioonidest ei olnud OECD andmetel, või ei teadnud nad olevat, tagakiusamistest teatanute kaitsmise alast kirjalikku strateegiat;

U.  arvestades, et vabaühingud, nagu Transparency International, Whistleblowing International Network jne, on samuti töötanud välja rahvusvahelised põhimõtted rikkumisest teatajaid puudutavate õigusaktide kohta, mis peaksid andma inspiratsiooni ELi vastavatele algatustele;

V.  arvestades, et Euroopa Ombudsmani bürool on selge pädevus uurida ELi kodanike kaebusi haldusomavoli kohta ELi institutsioonides, kuid see üksi ei edenda rikkumisest teatajate kaitset liikmesriikides;

W.  arvestades, et Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade ja Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste kõige uuemas versioonis, mis jõustus 1. jaanuaril 2014, kehtestati mitmed sätted rikkumisest teatamise kohta;

X.  arvestades, et rikkumisest teatajate kaitse on oluline avaliku hüve ja liidu finantshuvide kaitseks ning avaliku aruandekohustuse ja ausameelsuse kultuuri edendamiseks nii avalikus kui ka erasektoris;

Y.  arvestades, et paljudes jurisdiktsioonides, eelkõige erasektoris, kehtivad töötajate suhtes konfidentsiaalsuskohustused seoses teatava teabega, mis tähendab, et rikkumisest teatajate suhtes võidakse võtta väljapoole oma organisatsiooni teatamise eest distsiplinaarmeetmeid;

1.  taunib asjaolu, et komisjon ei ole seni suutnud esitada seadusandlikke ettepanekuid, mille eesmärk on luua Euroopa rikkumisest teatajatele minimaalne kaitsetase;

2.  nõuab tungivalt, et komisjon esitaks koheselt seadusandliku ettepaneku, millega kehtestatakse rikkumisest teatajate tõhus ja terviklik Euroopa kaitseprogramm, mis sisaldab mehhanisme äriühingutele, avalikele asutustele ja mittetulundusühendustele, ning eelkõige palub komisjonil esitada enne käesoleva aasta lõppu seadusandliku ettepaneku rikkumisest teatajate kaitsmiseks, kui osa vajalikest meetmetest liidu finantshuve kahjustava pettuse ärahoidmise ja selle vastu võitlemise vallas, pidades silmas tõhusa ja võrdväärse kaitse võimaldamist liikmesriikides ning liidu institutsioonides, organites ja asutustes;

3.  on seisukohal, et rikkumisest teatajatel on oluline roll liikmesriikide ja ELi institutsioonide ja organite aitamisel, et hoida ära ausameelsuse põhimõtte rikkumisi ja võimu kuritarvitamisi, millega ohustatakse või rikutakse rahvatervist või avalikku turvalisust, finantssektori usaldusväärsust, majandust, inimõigusi, keskkonda või õigusriigi põhimõtet Euroopa ja liikmesriigi tasandil, või tekitatakse tööpuudust, piiratakse või moonutatakse ausat konkurentsi ning õõnestatakse kodanike usaldust demokraatlike institutsioonide ja protsesside vastu, ning võidelda selliste rikkumiste ja kuritarvitamiste vastu; rõhutab, et selles suhtes aitavad rikkumisest teatajad suurel määral suurendada avaliku sektori asutuste demokraatlikku kvaliteeti ja usaldust nende vastu, muutes need otseselt kodanike ees vastutavaks ja läbipaistvamaks;

4.  märgib, et nii rikkumisest teatajad kui ka asjaomane avaliku sektori organ või institutsioon peaksid tagama ELi põhiõiguste harta ja riiklike õigusnormidega tagatud õiguste seadusliku kaitse;

5.  tuletab meelde, et liikmesriikidel kui ELi rahaliste vahendite esmasaajatel on kohustus kontrollida nende kasutamise õiguspärasust;

6.  märgib, et ainult mõned liikmesriigid on kehtestanud piisavalt kõrgetasemelised rikkumisest teatajate kaitse süsteemid; kutsub liikmesriike, kes ei ole veel oma siseriiklikus õiguses vastu võtnud põhimõtteid rikkumisest teatajate kaitsmiseks, tegema seda võimalikult kiiresti;

7.  palub liikmesriikidel jõustada mõjusad korruptsioonivastased eeskirjad ning rakendada samal ajal oma siseriiklikes õigusaktides nõuetekohaselt rikkumisest teatajate kaitset käsitlevaid Euroopa ja rahvusvahelisi standardeid ja suuniseid;

8.  peab kahetsusväärseks, et paljudel liikmesriikidel on rikkumisest teatajate kaitset käsitlevad eeskirjad veel kehtestamata, kuigi rikkumisest teatajate kaitse korruptsiooni ennetamisel ja selle vastu võitlemisel on äärmisel vajalik, ning hoolimata asjaolust, et rikkumisest teatajate kaitset soovitatakse ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni artiklis 33;

9.  toonitab, et liidu finantshuvidega seotud rikkumisest teatamine kujutab endast rikkumiste, sealhulgas, kuid mitte ainult, korruptsiooni, pettuste, huvide konfliktide, maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise, rahapesu, organiseeritud kuritegevuse infiltreerumise ja nende varjamispüüete avalikustamist ning nendest teatamist;

10.  peab vajalikuks edendada eetikakultuuri, mis aitaks tagada, et rikkumisest teatajad ei kannata kättemaksu all ega satu sisekonfliktidesse;

11.  kordab, et rikkumisest teataja on kohustatud teavitama õigusnormide rikkumistest, mis mõjutavad ELi finantshuve, ning samuti asjaolu, et rikkumisest teatajad peaksid tegema alati koostööd, jagades teavet ELi pädevate ametiasutustega;

12.  kordab tõsiasja, et rikkumisest teatajatel on sageli parem juurdepääs tundliku sisuga teabele kui kõrvalseisjatel, ning et seetõttu võib see suurema tõenäosusega avaldada negatiivset mõju nende tööalasele karjäärile või ohustada nende isiklikku turvalisust, mis on kaitstud ELi põhiõiguste harta artikliga 6;

13.  rõhutab, et rikkumisest teatamise määratlus hõlmab ka nende kaitset, kes avalikustavad teavet põhjendatud veendumusega, et see teave on avalikustamise hetkel tõsi, sh neid, kes avalikustavad ebatäpset teavet heausklikult;

14.  rõhutab uuriva ajakirjanduse rolli ning kutsub komisjoni üles tagama, et tema ettepanek tagab uurivatele ajakirjanikele rikkumisest teatajatega samaväärse kaitse;

15.  väljendab vajadust luua sõltumatu teabekogumise, nõustamise ja suunamise ELi asutus koos liikmesriikides asuvate kontoritega, kus on võimalik võtta vastu teateid õigusnormide rikkumiste kohta ning millel on piisavad eelarvevahendid, piisav pädevus ja asjakohased spetsialistid, et aidata sisemistel ja väljastpoolt pärit rikkumisest teatajatel kasutada õigeid kanaleid teabe avalikustamiseks liidu finantshuve mõjutavate võimalike õigusnormide rikkumiste kohta, kaitstes samal ajal nende konfidentsiaalsust ning pakkudes vajalikku tuge ja nõu; esimeses etapis peaks asutuse töö põhinema peamiselt saadud teabe usaldusväärsel kontrollimisel;

16.  nõuab, et ELi institutsioonid kehtestaksid ja võtaksid koostöös kõikide asjaomaste riiklike asutustega kõik vajalikud meetmed, et kaitsta teabeallikate konfidentsiaalsust, et vältida mis tahes diskrimineerivat tegevust või ähvardusi;

17.  väljendab heameelt Euroopa Ombudsmani 2014. aasta otsuse üle algatada ELi institutsioone käsitlev omaalgatuslik uurimine rikkumisest teatajate kaitse osas, ning väljendab heameelt selle üle, et see on andnud äärmiselt positiivseid tulemusi; nõuab, et ELi institutsioonid ja muud organid, kes peavad seda veel tegema, kohaldaksid viivitamata suuniseid, mis koostati pärast uurimise lõpetamist;

18.  kutsub ELi institutsioone üles tõstma teadlikkust kaitsetute rikkumisest teatajate tõsistest muredest; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon esitaks tervikliku tegevuskava seoses kõnealuse probleemiga;

19.  taotleb parlamendis spetsiaalse üksuse loomist koos aruandlusahela ning vastavate vahenditega (nt vihjeliinid, veebisaidid, kontaktpunktid), kuhu rikkumisest teatajad saaksid esitada liidu finantshuvide kaitsega seotud teavet ning mis osutaks neile kuni punktis 4 mainitud sõltumatu ELi institutsiooni loomiseni ka nõu ja abi kaitseks võimalike kättemaksumeetmete vastu;

20.  nõuab, et käivitataks veebisait, kus saab kaebusi esitada; rõhutab, et nimetatud veebisait peaks olema üldsusele kättesaadav ja peaks hoidma nende andmed anonüümsed;

21.  nõuab, et komisjon esitaks selge õigusraamistiku, mis tagab ebaseadusliku või ebaeetilise tegevuse paljastajate kaitse kättemaksu või vastutusele võtmise eest;

22.  kutsub komisjoni üles esitama konkreetseid ettepanekuid ebaseadusliku tegevuse ja õigusnormide rikkumiste paljastajate täielikuks kaitsmiseks ning koostama terviklikku kava, et takistada varade ülekandmist ELi mittekuuluvatesse riikidesse, kes kaitsevad korrumpeerunud isikute anonüümsust;

23.  rõhutab vajadust tagada, et aruandlusmehhanismid on kättesaadavad, ohutud ja turvalised, ning et rikkumisest teatajate kaebusi uuritakse professionaalselt;

24.  kutsub komisjoni ja Euroopa Prokuratuuri, niivõrd kuivõrd see on tema volituste piires alates selle asutamisest, looma tõhusaid kommunikatsioonikanaleid asjaomaste poolte vahel, samuti kehtestama menetlusi selliste rikkumisest teatajate vastuvõtmiseks ja kaitsmiseks, kes annavad teavet liidu finantshuvidega seotud õigusnormide rikkumiste kohta, ning kehtestama rikkumisest teatajate suhtes ühtseid käitumisreegleid;

25.  kutsub kõiki ELi institutsioone ja organeid üles võtma vajalikke meetmeid, et tagada rikkumisest teatajate tunnustamine ja arvessevõtt ning austamine kõikidel juhtudel, mis neid mõjutavad või on mõjutanud ja mida on sellisena tunnustanud ka Euroopa Liidu Kohus, ning märgib, et seda tuleks kohaldada tagasiulatuvalt; kutsub neid lisaks üles andma institutsioonile tervikuna asjaomastest kohtuotsustest avalikult ja põhjalikult aru;

26.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles esitama parlamendile mis tahes rikkumisest teatajatelt saadud teabe, mis puudutab liidu finantshuvide kahjustamist, ning lisama oma aastaaruannetesse peatükki nende hoiatusteadete ja võetud järelmeetmete kohta; nõuab meetmete võtmist Euroopa Parlamendi tasandil, et tagada teabe täpsus asjakohaste meetmete võtmiseks;

27.  kutsub komisjoni üles viima läbi avalikku konsultatsiooni, et küsida sidusrühmade arvamust aruandlusmehhanismide kohta ja menetluste võimalike puuduste kohta riiklikul tasandil; avaliku konsultatsiooni tulemused annavad komisjonile väärtusliku panuse tulevase ettepaneku koostamiseks rikkumisest teatamise kohta;

28.  kutsub ELi sõltumatut organit ning kuni selle loomiseni Euroopa Pettustevastast Ametit (OLAF) üles koostama ja avaldama iga-aastast aruannet Euroopa Liidus rikkumistest teatajate kaitse hindamise kohta;

29.  kutsub kontrollikoda lisaks üles lisama oma aastaaruandesse eraldi osa rikkumisest teatajate rolli kohta liidu finantshuvide kaitsmisel;

30.  kutsub ELi ameteid üles esitama tagakiusamistest teatanute kaitsmise alast kirjalikku strateegiat;

31.  väljendab heameelt asjaolu üle, et Euroopa Parlament, Euroopa Komisjon, Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Liidu Kohus, Euroopa Kontrollikoda, Euroopa välisteenistus, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, Regioonide Komitee, Euroopa Ombudsman ja Euroopa Andmekaitseinspektor rakendasid vastavalt personalieeskirjade artiklitele 22a, 22b ja 22c sise-eeskirjad rikkumisest teatajate kaitseks; kutsub kõiki institutsioone üles tagama, et nende vastuvõetud sise-eeskirjad rikkumisest teatajate kaitse kohta on ranged ja põhjalikud;

32.  ergutab liikmesriike töötama välja andmeid, võrdlusaluseid ja näitajaid rikkumisest teatamise alase poliitika kohta nii avalikus kui ka erasektoris;

33.  tuletab meelde, et komisjoni rakendusdirektiivis (EL) 2015/2392 on sätestatud rikkumisest teatamise kord, dokumenteerimise nõuded ja kaitsemeetmed rikkumisest teatajate jaoks; rõhutab, kui tähtis on tagada, et rikkumisest teatajad saaksid rikkumisest teatada konfidentsiaalselt ning et nende anonüümsus oleks nõuetekohaselt ja täielikult tagatud, seda ka digikeskkonnas, kuid väljendab kahetsust, et see on üks väheseid valdkondlikke õigusakte, mis sisaldab rikkumisest teatajaid käsitlevaid sätteid;

34.  ergutab komisjoni uurima juba maailma muudes riikides olemasolevate rikkumisest teatajate programmide parimaid tavasid; juhib tähelepanu asjaolule, et rikkumisest teatajatele antakse mõne olemasoleva skeemi alusel rahalist hüvitust (nt protsent määratavatest sanktsioonidest); on arvamusel, et kuigi seda tuleb hoolikalt korraldada, et vältida potentsiaalset kuritarvitamist, võib selline hüvitus olla inimestele, kes on rikkumisest teatamise tõttu oma töö kaotanud, oluliseks sissetulekuks;

35.  palub liikmesriikidel hoiduda rikkumisest teatajate sellise tegevuse kriminaliseerimisest, millega antakse teada ELi finantshuve kahjustavast ebaseaduslikust tegevusest või õigusnormide rikkumistest;

36.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 208, 10.6.2016, lk 89.
(2) ELT L 157, 15.6.2016, lk 1.


Nende kolmandate riikide ja organisatsioonide loetelu, kellega Europol sõlmib kokkulepped *
PDF 240kWORD 48k
Euroopa Parlamendi 14. veebruari 2017. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu rakendusotsuse eelnõu, millega muudetakse otsust 2009/935/JSK seoses nende kolmandate riikide ja organisatsioonide loeteluga, kellega Europol sõlmib kokkulepped (15778/2016 – C8-0007/2017 – 2016/0823(CNS))
P8_TA(2017)0023A8-0035/2017

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu eelnõu (15778/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 39 lõiget 1 (muudetud Amsterdami lepinguga) ja protokolli nr 36 (üleminekusätete kohta) artiklit 9, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C8-0007/2017),

–  võttes arvesse nõukogu 6. aprilli 2009. aasta otsust 2009/371/JSK, millega luuakse Euroopa Politseiamet (Europol)(1), eelkõige selle artikli 26 lõike 1 punkti a, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C8-0007/2017),

–  võttes arvesse nõukogu 30. novembri 2009. aasta otsust 2009/934/JSK, millega võetakse vastu rakenduseeskirjad, millega reguleeritakse Europoli suhteid partneritega, sealhulgas isikuandmete ja salastatud teabe vahetamist(2), eriti selle artikleid 5 ja 6,

–  võttes arvesse nõukogu 30. novembri 2009. aasta otsust 2009/935/JSK, millega määratakse kindlaks nende kolmandate riikide ja organisatsioonide loetelu, kellega Europol sõlmib kokkulepped(3), ning mida on muudetud nõukogu otsusega 2014/269/EL,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu eesistuja, Euroopa Komisjoni presidendi ja Taani peaministri 15. detsembri 2016. aasta deklaratsiooni, milles rõhutati operatiivvajadusi, aga ka Europoli ja Taani vahelise kavandatava kokkuleppe erakorralist ja ajutist laadi,

–  võttes arvesse ülalnimetatud deklaratsiooni, milles rõhutati, et kavandatava kokkuleppe kohaselt on tingimusteks Taani jätkuv liikmelisus liidus ja Schengeni alas, Taani kohustus rakendada andmekaitsedirektiivi (EL) 2016/680(4) politseid puudutavates asjades täiel määral oma siseriiklikus õiguses 1. maiks 2017 ning Taani nõusolek kohaldada Euroopa Liidu Kohtu kohtualluvust ja Euroopa Andmekaitseinspektori pädevust,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu protokolli nr 22,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu protokolli nr 22 kohta Taanis 3. detsembril 2015 toimunud referendumi tulemust,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 78c,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A8-0035/2017),

1.  kiidab nõukogu eelnõu heaks;

2.  palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

3.  palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti oluliselt muuta;

4.  palub nõukogul kehtestada Europoli ja Taani vahelise kavandatava kokkuleppe sätete raames kokkuleppe kehtivuse lõpptähtajaks viis aastat pärast selle jõustumist, et tagada selle ajutine laad, pidades silmas kas täieõiguslikku liikmelisust või rahvusvahelise lepingu sõlmimist Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218 kohaselt;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ja Europolile.

(1) ELT L 121, 15.5.2009, lk 37.
(2) ELT L 325, 11.12.2009, lk 6.
(3) ELT L 325, 11.12.2009, lk 12.
(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/680, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus 2008/977/JSK (ELT L 119, 4.5.2016, lk 89).


Uue psühhoaktiivse aine 2-[[1-(tsükloheksüülmetüül)-1H-indool-3-karbonüül]amino]-3,3-dimetüülbutaanhappe metüülestri (MDMB-CHMICA) suhtes kontrollimeetmete kehtestamine *
PDF 235kWORD 47k
Euroopa Parlamendi 14. veebruari 2017. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu rakendusotsuse eelnõu uue psühhoaktiivse aine 2-[[1-(tsükloheksüülmetüül)-1H-indool-3-karbonüül]amino]-3,3-dimetüülbutaanhappe metüülestri (MDMB-CHMICA) suhtes kontrollimeetmete kehtestamise kohta (12356/2016 – C8-0405/2016 – 2016/0262(NLE))
P8_TA(2017)0024A8-0024/2017

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu eelnõu (12356/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 39 lõiget 1 (muudetud Amsterdami lepinguga) ja protokolli nr 36 (üleminekusätete kohta) artiklit 9, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C8-0405/2016),

–  võttes arvesse nõukogu 10. mai 2005. aasta otsust 2005/387/JSK uusi psühhoaktiivseid aineid käsitleva teabe vahetuse, riski hindamise ja kontrolli kohta(1), ning eelkõige selle artikli 8 lõiget 3,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 78c,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A8-0024/2017),

1.  kiidab nõukogu eelnõu heaks;

2.  palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

3.  palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti oluliselt muuta;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

(1)ELT L 127, 20.5.2005, lk 32.


Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmine: taotlus EGF/2016/005 NL/Drenthe Overijssel Retail
PDF 268kWORD 54k
Resolutsioon
Lisa
Euroopa Parlamendi 14. veebruari 2017. aasta resolutsioon, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kohta (Madalmaade taotlus – EGF/2016/005 NL/Drenthe Overijssel Retail) (COM(2016)0742 – C8-0018/2017 – 2017/2014(BUD))
P8_TA(2017)0025A8-0036/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2016)0742 – C8‑0018/2017),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1309/2013, mis käsitleb Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (2014–2020) ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1927/2006(1) (edaspidi „EGFi määrus“),

–  võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020(2), eriti selle artiklit 12,

–  võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(3) (edaspidi „2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevaheline kokkulepe“), eriti selle punkti 13,

–  võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 13 ette nähtud kolmepoolset menetlust,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni kirja,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni kirja,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A8‑0036/2017),

A.  arvestades, et liit on loonud õigusnormid ja eelarvevahendid, et osutada täiendavat abi töötajatele, kes kannatavad maailmakaubanduses toimunud suurte struktuurimuutuste või ülemaailmse finants- ja majanduskriisi tagajärjel, ja aidata neil tööturule tagasi pöörduda;

B.  arvestades, et koondatud töötajatele antav liidu finantsabi peaks olema paindlik ning see tuleks teha kättesaadavaks võimalikult kiiresti ja tõhusalt vastavalt Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisdeklaratsioonile, mis võeti vastu 17. juulil 2008. aastal toimunud lepituskohtumisel, ning võttes Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (EGF) kasutuselevõtmise üle otsustamisel nõuetekohaselt arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet;

C.  arvestades, et EGFi määruse vastuvõtmine väljendab Euroopa Parlamendi ja nõukogu vahel saavutatud kokkulepet võtta uuesti kasutusele fondi kriisi korral kasutamise kriteerium, seada liidu rahalise toetuse suuruseks kuni 60 % kavandatud meetmete hinnangulisest maksumusest, suurendada EGFi kasutuselevõtmise taotluste läbivaatamise tõhusust komisjonis ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu poolt, lühendades selleks hindamis- ja heakskiitmisprotsessi, laiendada toetuskõlblike tegevuste ja toetusesaajate ringi füüsilisest isikust ettevõtjatele ja noortele ning rahastada oma ettevõtte loomise stiimuleid;

D.  arvestades, et Madalmaad esitasid taotluse EGF/2016/005 NL/Drenthe Overijssel Retail, et saada EGFist rahalist toetust seoses koondamistega NACE Revision 2 osa 47 (jaekaubandus, v.a mootorsõidukid ja mootorrattad) alla kuuluvas majandussektoris ja peamiselt NUTS 2 tasandi piirkondades Drenthe (NL13) ja Overijssel (NL21), ning arvestades, et 1 096 koondatud töötajast, kes vastavad EGFist toetuse saamise tingimustele, osaleb meetmetes eeldatavalt 800 töötajat;

E.  arvestades, et taotlus esitati EGFi määruse artikli 4 lõike 1 punkti b kohaste sekkumiskriteeriumide alusel, mille kohaselt on fondist abi saamise tingimuseks vähemalt 500 töötaja koondamine üheksakuulise vaatlusperioodi jooksul mõne liikmesriigi ettevõtetes, kes tegutsevad samas NACE Revision 2 osa tasandil määratletud majandussektoris ja asuvad NUTS 2 tasandi piirkonnas või kahes külgnevas piirkonnas;

F.  arvestades, et tarbijate suhtumises on toimunud märkimisväärsed muudatused, näiteks on vähenenud müük keskmises hinnakategoorias ja kasvanud internetiostude populaarsus; arvestades, et uute, kesklinnast väljaspool asuvate ostukeskuste rajamine paljudesse Hollandi linnadesse ja tarbijate vähenev usaldus(4) majanduse vastu mõjutasid traditsioonilise jaekaubandussektori positsiooni samuti negatiivselt;

G.  arvestades Madalmaade väidet, et Hollandi finantssektor kui ülemaailmselt tegutsev sektor peab järgima rahvusvahelisi nõudeid, sealhulgas finantsreservide nõudeid, ning uute rahvusvaheliste nõuete täitmise tagajärjel on pankadel vähem ressursse majanduse rahastamiseks kui enne;

H.  arvestades, et Madalmaades Drenthe ja Overijsseli piirkondades toimus 1. augustist 2015 kuni 1. maini 2016 jaekaubandussektoris 1 096 koondamist;

I.  arvestades, et kuigi jae- ja hulgimüügiteenused moodustavad liidu SKPst 11 % ja nendega on kogu liidu tööhõivest seotud 15 %, valitseb selles sektoris endiselt kriis;

1.  nõustub komisjoniga, et EGFi määruse artikli 4 lõike 1 punktis b sätestatud tingimused on täidetud ja et seetõttu on Madalmaadel õigus saada nimetatud määruse alusel 1 818 750 eurot rahalist toetust, mis moodustab 3 031 250 euro suurustest kogukuludest 60 %;

2.  märgib, et Madalmaad esitasid taotluse EGFist rahalise toetuse saamiseks 12. juulil 2016 ning et komisjon lõpetas taotluse hindamise 29. novembril 2016 ja tegi selle Euroopa Parlamendile teatavaks 23. jaanuaril 2017;

3.  märgib, et jaekaubanduse, v.a mootorsõidukite ja mootorrataste sektoriga seoses on esitatud veel kuus EGFi taotlust, millest kõiki põhjendati ülemaailmse finants- ja majanduskriisiga(5);

4.  märgib, et suuremate kaubamajade kehv finantsseisund muutis võimatuks investeeringud teistesse poemudelitesse, et teha vajalikud muudatused ja olla jälle konkurentsivõimeline;

5.  juhib tähelepanu, et Hollandi tööturg on kriisist aeglaselt toibumas ja et selle mõju on teatud sektorites ikka veel tunda ning mõned sektorid, näiteks jaekaubandussektor, on finants- ja majanduskriisi tagajärjed end tõeliselt tunda andnud alles hiljuti;

6.  märgib, et Hollandi jaekaubandussektoris võis viimastel kuudel täheldada arvukaid koondamisi, kusjuures sektori suurimad kaubamajad kannatavad pankrottide tagajärgede all, mis on tinginud kokku 27 052 koondamist(6) ajavahemikul 2011–2015; märgib kahetsusega, et jaekaubandussektori müügimahud kajastavad seda suundumust, langedes –2 %‑lt 2011. aastal –4 %‑ni 2013. aastal, kusjuures ostud jäävad endiselt 2,7 % alla 2008. aasta taseme(7);

7.  rõhutab, et jaekaubandussektoril on NUTS 2 tasandi Drenthe ja Overijsseli piirkondades tööhõives suur osakaal (17-19 %); märgib, et kriisi algusest peale on pankrotti läinud 5 200 jaekaubanduse poodi ning alles hiljuti sattusid pankrotilainesse suurimad kaubamajad; peab kahetsusväärseks, et selle tagajärjel suurenes töötushüvitiste saajate arv nende piirkondade jaekaubandussektoris 2015. aasta jaanuarist 2016. aasta märtsini 3 461 inimese võrra(8);

8.  peab kahetsusväärseks, et kõige rohkem on mõjutatud noored töötajad, kuna 67,1 % sihtrühma kuuluvatest toetusesaajatest on alla 30-aastased;

9.  rõhutab, et aeg, mil sihtrühma kuuluvad toetusesaajad ei tööta ega õpi, on pikk ning aeg, mis jääb viimase koondamise (1. mai 2016) ja taotluse esitanud liikmesriigile EGFist toetuse eraldamise vahel, on pikem kui aasta, st samuti pikk;

10.  võtab teadmiseks tõsiasja, et Madalmaad on andnud teada, et taotlus, eelkõige kooskõlastatud individuaalsete teenuste pakett, on koostatud sidusrühmadega, sotsiaalpartneritega ning jaekaubandussektori ja asjaomaste piirkondade esindajatega konsulteerides;

11.  märgib, et taotlus ei hõlma EGFi määruse artikli 7 lõike 1 punktis b ette nähtud toetusi ega stiimuleid; tunneb heameelt otsuse üle, mille kohaselt võivad tehnilise abi kulud moodustada kogukuludest kuni 4 %, mis tähendab, et ülejäänud 96 % saab kasutada individuaalsete teenuste paketi jaoks;

12.  palub komisjonil uurida uusi võimalusi, kuidas EGFist toetuse andmine taotluste menetlemisel bürokraatia vähendamise kaudu kiiremaks muuta;

13.  märgib, et koondatud töötajatele osutatavad EGFist kaasrahastatavad individuaalsed teenused hõlmavad osalejate võimete, potentsiaali ja tööväljavaadete hindamist; abi töö otsimisel ja juhtumikorraldust; paindlikku tööbörsi tööotsijatele ja tööandjatele, kus pakutakse ajutist tööd; töökohavahetuse toetamist; koolitust ja ümberõpet, sh ettevõtluse edendamise koolitust ja juhendamist ning ettevõtluse edendamise toetusi;

14.  tuletab meelde, et kooskõlas EGFi määruse artikliga 7 tuleks EGFist toetatava individuaalsete teenuste kooskõlastatud paketi koostamisel lähtuda tööturu tulevastest väljavaadetest ja nõutavatest oskustest ning see peaks kokku sobima üleminekuga ressursitõhusale ja säästvale majandusele;

15.  märgib, et Madalmaad on esitanud kinnitused, et kavandatud meetmed ei saa toetust liidu muudest fondidest ega rahastamisvahenditest ning välistatud on topeltrahastamine, kavandatud meetmed täiendavad struktuurifondidest rahastatavaid meetmeid ning liikmesriigi ja ELi õigusaktides sätestatud nõuded kollektiivse koondamise kohta täidetakse;

16.  tuletab meelde, kui tähtis on tõsta kõigi töötajate tööalast konkurentsivõimet, pakkudes neile kohandatud koolitust ning tunnustades nende kutsealase karjääri raames omandatud oskusi ja pädevusi; eeldab, et kooskõlastatud paketti kuuluvat koolitust kohandatakse mitte üksnes koondatud töötajate vajadustele, vaid ka tegelikule ettevõtluskeskkonnale;

17.  kordab, et EGFi abi ei tohi asendada meetmeid, mille võtmine on riigisisese õiguse või kollektiivlepingute kohaselt äriühingute kohustus, ega äriühingute või sektorite ümberkorraldamise meetmeid;

18.  palub komisjonil tagada üldsuse juurdepääsu EGFi vahendite kasutamisega seotud dokumentidele;

19.  kiidab käesolevale resolutsioonile lisatud otsuse heaks;

20.  teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga otsusele alla ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

21.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos selle lisaga nõukogule ja komisjonile.

LISA

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU OTSUS

Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kohta (Madalmaade taotlus – EGF/2016/005 NL/Drenthe Overijssel Retail)

(Käesoleva lisa teksti siinkohal ei avaldata, kuna see kattub lõpliku õigusaktiga, st otsusega (EL) 2017/559).

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 855.
(2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 884.
(3) ELT C 373, 20.12.2013, lk 1.
(4) https://www.cbs.nl/nl-nl/nieuws/2016/11/consumentenvertrouwen-daalt-opnieuw
(5) EGF/2010/010 CZ/Unilever, COM(2011)0061; EGF/2010/016 ES/Aragón retail, COM(2010)0615; EGF/2011/004 EL/ALDI Hellas, COM(2011)0580; EGF/2014/009_EL/Sprider stores, COM(2014)0620; EGF/2014/013_EL/Odyssefs Fokas, COM(2014)0702; EGF/2015/011_GR/Supermarket Larissa, COM(2016)0210.
(6)http://www.consultancy.nl/nieuws/11992/de-25-grootste-faillissementen-van-retailketens-en-winkels
(7)Keskendumine tarbimisele, majandusagentuur ABN-AMRO, Mathijs Deguelle ja Nico Klene. Müügimahtude muutus jaekaubandussektoris, 24. jaanuar 2014. Jaekaubandussektori prognoosid, majandusagentuur ABN-AMRO, Sonny Duijn, punkt 1, 22. jaanuar 2016.
(8) UWV (tööturuameti) andmed, aprill 2016.


Euroopa arengukonsensuse läbivaatamine
PDF 250kWORD 75k
Euroopa Parlamendi 14. veebruari 2017. aasta resolutsioon Euroopa arengukonsensuse läbivaatamise kohta (2016/2094(INI))
P8_TA(2017)0026A8-0020/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 2005. aasta detsembris vastu võetud Euroopa arengukonsensust(1),

–  võttes arvesse Busani tulemusliku arengukoostöö partnerlust(2) ja ELi ühist seisukohta tulemusliku arengukoostöö ülemaailmse partnerluse (GPEDC) teiseks kõrgetasemeliseks kohtumiseks, mis toimus Nairobis (28. november – 1. detsember 2016)(3),

–  võttes arvesse 2011. aasta detsembris toimunud neljanda abi tõhususe teemalise kõrgetasemelise foorumi lõppdokumenti, millega käivitati GPEDC,

–  võttes arvesse 25. septembril 2015. aastal New Yorgis toimunud ÜRO säästva arengu tippkohtumisel vastu võetud säästva arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma“ (tegevuskava 2030)(4),

–  võttes arvesse Addis Abeba tegevuskava arengu rahastamise kohta(5),

–  võttes arvesse 10. aprilli 2010. aasta Dili deklaratsiooni rahu kindlustamise ja riigi ülesehitamise kohta ning 30. novembri 2011. aasta uut kokkulepet tegevuse kohta ebakindlates riikides,

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni alusel 12. detsembril 2015. aastal vastu võetud Pariisi (COP21) kokkulepet(6),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Muutuste kava ELi arengupoliitika mõju suurendamiseks“ (COM(2011)0637),

–  võttes arvesse 23. ja 24. mail 2016. aastal Istanbulis toimunud ülemaailmset humanitaarabiteemalist tippkohtumist ning selle raames võetud tegutsemiskohustusi(7),

–  võttes arvesse uut linnade tegevuskava, mis võeti vastu 17.–20. oktoobril 2016. aastal Quitos (Ecuador) toimunud eluasemeküsimusi ja säästvat linnaarendust käsitleval ÜRO konverentsil (Habitat III)(8),

–  võttes arvesse OECD/UNDP 2014. aasta eduaruannet arengukoostöö tulemuslikumaks muutmise kohta(9),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 208 arengukoostöö kohta, milles sedastatakse, et „[l]iidu ja liikmesriikide arengukoostöö poliitikad täiendavad ja tugevdavad teineteist“, ning milles on vaesuse vähendamine ja selle kaotamine määratletud ELi arengupoliitika põhieesmärgina,

–  võttes arvesse nõukogu 2012. aasta oktoobri järeldusi „Demokraatia ja säästva arengu juured: Euroopa koostöö kodanikuühiskonnaga välissuhete valdkonnas“,

–  võttes arvesse ELi tegevusjuhendit vastastikuse täiendavuse ja tööjaotuse kohta arengupoliitikas(10),

–  võttes arvesse ELi nõukogu 19. mai 2014. aasta järeldusi, milles käsitletakse õigustel põhinevat lähenemisviisi arengukoostööle, mis hõlmab kõiki inimõigusi(11),

–  võttes arvesse 2016. aasta juunis avaldatud Euroopa Liidu üldist välis- ja julgeolekupoliitika strateegiat(12),

–  võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, mille EL allkirjastas ja ratifitseeris 2011. aastal, ning ÜRO kokkuvõtlikke märkusi puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamise kohta,

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Kaubandus kõigile: vastutustundlikuma kaubandus- ja investeerimispoliitika poole“ (COM(2015)0497),

–  võttes arvesse ELi soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava (2016–2020) ning inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019),

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone, eelkõige 17. novembri 2005. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu, Euroopa Parlamendi ja komisjoni ühisavaldus Euroopa Liidu arengupoliitika „Euroopa konsensus“ kohta(13), 5. juuli 2011. aasta resolutsiooni ELi arengupoliitika mõju suurendamise kohta(14), 11. detsembri 2013. aasta resolutsiooni ELi arenguabi rahastajate tegevuse koordineerimise kohta(15), 25. novembri 2014. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ja 2015. aasta järgse ülemaailmse arenguraamistiku kohta(16), 19. mai 2015. aasta resolutsiooni arengu rahastamise kohta(17), 8. juuli 2015. aasta resolutsiooni maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise kui arenguriikide valitsemist, sotsiaalkaitset ja arengut takistavate probleemide kohta(18), 14. aprilli 2016. aasta resolutsiooni erasektori ja arengu kohta(19), 12. mai 2016. aasta resolutsiooni säästva arengu tegevuskava 2030 järelmeetmete ja läbivaatamise kohta(20), 7. juuni 2016. aasta resolutsiooni poliitikavaldkondade arengusidusust käsitleva ELi 2015. aasta aruande kohta(21) ning 22. novembri 2016. aasta resolutsiooni arengukoostöö tulemuslikkuse suurendamise kohta(22),

–  võttes arvesse talituste ühist töödokumenti „Sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine: naiste ja tütarlaste elu muutmine ELi välissuhete kaudu aastatel 2016–2020“ (SWD(2015)0182) ning nõukogu 26. oktoobri 2015. aasta järeldusi, milles kiideti heaks vastav soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava (2016–2020),

–  võttes arvesse uut raamistikku „Sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine: naiste ja tütarlaste elu muutmine ELi välissuhete kaudu aastatel 2016–2020“,

–  võttes arvesse oma 5. juuli 2016. aasta resolutsiooni uue kaugelevaatava ja innovaatilise tulevase kaubandus- ja investeerimisstrateegia kohta(23),

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni ning selle nelja aluspõhimõtet, milleks on mittediskrimineerimine (artikkel 2), lapse parimad huvid (artikkel 3), ellujäämine, areng ja kaitse (artikkel 6) ning osalemine (artikkel 12),

–  võttes arvesse oma väliskomisjoni ja arengukomisjoni esitatavat raportit pagulas- ja rändevoogude ohjamise ning ELi välistegevuse osa kohta selles (2015/2342(INI) ning oma 22. novembri 2016. aasta resolutsiooni arengukoostöö tulemuslikkuse suurendamise kohta(24),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse arengukomisjoni raportit (A8‑0020/2017),

A.  arvestades, et Euroopa arengukonsensuse läbivaatamine on õigeaegne ja vajalik, võttes arvesse muutunud välisraamistikku, sealhulgas tegevuskava 2030 ja säästva arengu eesmärkide vastuvõtmist, Pariisi (COP21) kliimakokkulepet, Sendai katastroofiohu vähendamise raamistikku, Addis Abeba tegevuskava arengu rahastamise kohta ja tulemusliku arengukoostöö ülemaailmset partnerlust, uusi või süvenevaid üleilmseid probleeme, nagu kliimamuutusi ja rände konteksti, mitmekesisemaid arenguriike, kellel on üksteisest erinevad ja spetsiifilised arenguvajadused, uusi doonoreid ja uusi globaalseid osalejaid, kodanikuühiskonna organisatsioonide tegevusruumi kahanemist ning ELi-siseseid muutusi, kaasa arvatud Lissaboni lepingust, muutuste kavast ning ELi üldisest välis- ja julgeolekupoliitika strateegiast tulenevaid muutusi;

B.  arvestades, et üldise tegevuskavaga 2030 ja omavahel seotud säästva arengu eesmärkidega tahetakse saavutada säästev areng planeedi ressursside piires, luues partnerlusi, milles keskendutakse inimestele, pakkudes neile elutähtsaid ressursse, nagu toitu, vett ja kanalisatsiooni, tervishoidu, energiat, haridust ja tööhõivevõimalusi, ning edendades rahu, õiglust ja heaolu kõigi jaoks; arvestades, et meetmeid tuleb võtta kooskõlas riigi isevastutuse, kaasavate arengupartnerluste, tulemustele keskendumise, läbipaistvuse ja vastutuse põhimõtetega; arvestades, et õigustel põhinev lähenemisviis on säästva arengu eeltingimus vastavalt ÜRO resolutsioonile 41/128, milles on õigus arengule määratletud võõrandamatu inimõigusena;

C.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingus on sätestatud, et „[l]iidu ja liikmesriikide arengukoostöö poliitikad täiendavad ja tugevdavad teineteist“;

D.  arvestades, et kliimamuutused kujutavad endast nähtust, millega tuleb kiiremas korras tegeleda, kuna see mõjutab suuremal määral just vaeseid ja kõige haavatavamaid riike;

E.  arvestades, et kolm neljandikku maailma vaestest elab keskmiste tuludega riikides; arvestades, et keskmiste tuludega riigid ei moodusta ühtset rühma, vaid neil on väga erisugused vajadused ja probleemid, ning et seetõttu peab ELi arengukoostöö olema piisavalt diferentseeritud;

F.  arvestades, et aluslepingupõhise poliitikavaldkondade arengusidususe lähenemisviisi kohaselt peab EL oma tegevuses võtma arengukoostöö eesmärke arvesse muu sellise poliitika puhul, mis tõenäoliselt mõjutab arenguriike; arvestades, et seetõttu tuleb sellised tihedalt seotud poliitikavaldkonnad nagu kaubandus-, julgeoleku-, rände-, humanitaarabi- ja arengupoliitika sõnastada ja rakendada nii, et need tugevdaksid üksteist;

G.  arvestades, et ränne on muutunud üha pakilisemaks probleemiks, kuna kogu maailmas on 65 miljonit inimest olnud sunnitud ümber asuma; arvestades, et valdav osa pagulastest elab arenguriikides; arvestades, et ebakindel olukord, ebastabiilsus ja sõjad, inimõiguste rikkumised, suur vaesus ja väljavaadete puudumine kuuluvad peamiste põhjuste hulka, miks inimesed oma kodudest lahkuvad; arvestades, et miljonid inimesed on möödunud aastatel rännanud või põgenenud Euroopa Liitu;

H.  arvestades, et komisjoni teatavaid hiljutisi ettepanekuid võib käsitleda arengupoliitika suunitluse muutmisena rände haldamise prisma läbi, et saavutada ELi prioriteedid, mis on sageli lühiajalised; arvestades, et arenguabi ja soodustatud riikide poolse rändeküsimusi puudutava koostöö vahel ei tohiks olla tingimuslikku seost; arvestades, et sellised fondid nagu ELi hädaolukorra usaldusfond Aafrika jaoks ja ELi välisinvesteeringute kava loodi eesmärgiga reageerida hiljutistele rändekriisidele ELis; arvestades, et ELi arengukoostöö poliitika esmane eesmärk peab olema vaesuse vähendamine ja pikas perspektiivis vaesuse kaotamine ning see peab põhinema arengu tulemuslikkuse põhimõtetel;

I.  arvestades, et tervis ja haridus on peamised säästvat arengut soodustavad tegurid; arvestades, et investeeringute tegemine eesmärgiga tagada üldine juurdepääs kõnealustes valdkondades on seetõttu tegevuskavas 2030 ning säästva arengu eesmärkides tähtsal kohal ja seda tuleks piisavalt rahastada, et tekiks ülekanduv mõju ka muudele sektoritele;

J.  arvestades, et VKEd ja mikroettevõtjad moodustavad kogu maailmas majanduse alustala, fundamentaalse osa arenguriikide majandusest ning koos hästi toimiva avaliku sektoriga peamise teguri majanduse, ühiskonna ja kultuuri kasvu edendamiseks; arvestades, et VKEde juurdepääs kapitalile on eelkõige arenguriikides sageli piiratud;

K.  arvestades, et rohkem kui pool maailma elanikkonnast elab tänapäeval linnas ja et see osakaal jõuab prognooside kohaselt 2050. aastaks kahe kolmandikuni, kusjuures umbes 90 % linnade kasvust toimub Aafrikas ja Aasias; arvestades, et see suundumus suurendab vajadust säästva linnaarenduse järele; arvestades, et linnade julgeolek on paljudes arenguriikides muutumas üha suurenevaks väljakutseks;

L.  arvestades, et ookeanid on bioloogilise mitmekesisuse, toiduga kindlustatuse, energeetika, töökohtade ja kasvu jaoks ülimalt tähtsad, kuid et mereressursse ohustavad kliimamuutused ning liigkasutus ja mittesäästev majandamine;

M.  arvestades, et raadamine ja metsa seisundi halvenemine kurnavad ökosüsteeme ning on olulised kliimamuutusi soodustavad tegurid;

N.  arvestades, et ELi arengupoliitika täiendab oluliselt liikmesriikide arengupoliitikat ja selles tuleks keskenduda suhtelise eelisega valdkondadele ja viisidele, kuidas ELi kui organisatsiooni roll maailmas saab edendada liidu arengupoliitika eesmärke;

O.  arvestades, et arengupoliitika on ELi välispoliitika väga tähtis aspekt; arvestades, et liit on maailma suurim arenguvaldkonna doonor ning et liit annab koos oma liikmesriikidega rohkem kui poole kogu maailma ametlikust arenguabist;

P.  arvestades, et jõukuse ja sissetulekute erinevused kasvavad kogu maailmas; arvestades, et see suundumus võib kahjustada sotsiaalset ühtekuuluvust ja suurendada diskrimineerimist, poliitilist ebastabiilsust ja rahutusi; arvestades, et siseressursside kasutuselevõtt on seetõttu säästva arengu tegevuskava aastani 2030 rakendamise jaoks keskse tähtsusega ja kujutab endast elujõulist strateegiat pikas perspektiivis välisabist sõltumisest vabanemiseks;

1.  rõhutab Euroopa arengukonsensuse tähtsust nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil ühise ja sidusa seisukoha tagamisel arengupoliitika eesmärkide, väärtuste, põhimõtete ja peamiste aspektide ja selle rakendamise osas; on veendunud, et konsensuse läbivaatamisel tuleb kaitsta konsensuse õigustikku ning eelkõige selle terviklikku lähenemisviisi ja selget esmatähtsat eesmärki, milleks on vaesuse vähendamine ja pikas perspektiivis selle kaotamine; on lisaks veendunud, et sihiks peab olema ka ebavõrdsuse vähendamine, nagu on tõdetud säästva arengu eesmärkides; tuletab meelde, et liikmesriikide ja ELi tasandi arengupoliitikad peaksid teineteist tugevdama ja täiendama;

2.  hoiatab ametliku arenguabi kriteeriumide niisuguse laiendamise eest, mille eesmärk on katta kulusid, mis ei ole otseselt seotud eelnevalt mainitud eesmärkidega; rõhutab, et ametliku arenguabi mis tahes reformi eesmärk peab olema suurendada arengualast mõju;

3.  tunnistab, kui tähtis on Euroopa selge välisstrateegia, mis eeldab poliitika sidusust, eelkõige rahu ja julgeoleku, rände, kaubanduse, keskkonna, kliimamuutuste, humanitaarabi ja arengukoostöö valdkonnas; kordab siiski, et arengueesmärgid on eesmärgid omaette; tuletab meelde Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 208 sätestatud aluslepingust tulenevat kohustust võtta „arengukoostöö eesmärke arvesse muu sellise poliitika puhul, mida ta rakendab ja mis tõenäoliselt mõjutab arengumaid“; rõhutab jõuliselt, et Euroopa Parlament saab aktsepteerida vaid arengupoliitika tugevat kontseptsiooni, mis lähtub Euroopa Liidu toimimise lepingu kohastest kohustustest ja milles keskendutakse eelkõige vaesuse vähendamisele; tuletab meelde Euroopa Liidu lepingu artikli 21 lõikes 1 sätestatud ELi välistegevuse põhimõtteid, milleks on demokraatia, õigusriik, inimõiguste ja põhivabaduste universaalsus ning jagamatus, inimväärikuse, võrdsuse ja solidaarsuse ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtete ja rahvusvahelise õiguse austamine;

4.  kirjeldab kooskõlas Lissaboni lepinguga arengukoostööd järgmiselt: VÄÄRIKUSE eest võitlemine VAESUSE kaotamise teel;

ELi arengualased eesmärgid, väärtused ja põhimõtted

5.  nõuab, et säästva arengu eesmärgid, tegevuskava 2030 ning säästva arengu majanduslik, sotsiaalne ja keskkonnamõõde kuuluksid läbivalt kõigisse ELi sise- ja välispoliitika valdkondadesse ja et neil oleks arengukonsensuses keskne koht, tunnistades selle eesmärkide ja sihtide olulisi omavahelisi seoseid; nõuab, et vaesuse vähendamine ja pikas perspektiivi selle kaotamine jääksid ELi arengupoliitika üldiseks ja esmaseks eesmärgiks ning et seejuures keskendutaks eelkõige kõige tõrjutumatele rühmadele ja püütaks mitte kedagi tagaplaanile jätta; rõhutab vaesuse määratlemise tähtsust kooskõlas arengukonsensuse ja muutuste kavaga ning Lissaboni lepingu raames;

6.  rõhutab, et tegevuskava 2030 on loomult universaalne ja ümberkujundav; rõhutab seetõttu, et arenenud ja arenguriigid vastutavad ühiselt säästva arengu eesmärkide saavutamise eest ning et ELi säästva arengu eesmärkide strateegia peab hõlmama nii sise- kui ka välispoliitika meetmete ja kohustuste sidusat kogumit ning arengupoliitika vahendite täielikku kogumit;

7.  nõuab kindlalt, et arengupoliitika peab järjepidevamalt kajastama liidu keskendumist ebakindlatele riikidele, noorte töötusele, naistele ja tütarlastele, kes kogevad soolist vägivalda ja kahjulikke tavasid, ning neile, kes on sattunud konfliktiolukorda, ning tuletab meelde ELi võetud kohustust eraldada vähemalt 20 % oma ametlikust arenguabist sotsiaalsele kaasatusele ja inimarengule;

8.  rõhutab, et haridus on isemajandavate ühiskondade arengu jaoks keskse tähtsusega; nõuab, et EL seostaks kvaliteetse hariduse, tehnilise ja kutseõppe ning koostöö tööstusega, luues seega olulise eeltingimuse noorte tööalaseks konkurentsivõimeks ja juurdepääsuks kvaliteetsetele töökohtadele; on veendunud, et eelkõige häda- ja kriisiolukordades hariduse kättesaadavuse küsimusega tegelemine on nii laste arengu kui ka kaitse seisukohast väga tähtis;

9.  rõhutab, et süsteemsed tegurid, sealhulgas sooline ebavõrdsus, poliitikatõkked ja võimu tasakaalustamatus, mõjutavad tervist ning et asjakohaste oskustega, kvalifitseeritud ja pädevate tervishoiutöötajate poolt osutatavate kvaliteetsete tervishoiuteenuste kättesaadavuse tagamine on otsustava tähtsusega; rõhutab, et uue konsensusega tuleks seetõttu edendada investeerimist kõige suurema surve all olevatesse tervishoiutöötajatesse ja nende mõjuvõimu suurendamist, kuna neil on otsustav roll tervishoiuteenuste katvuse tagamisel äärepoolsetes, vaestes, alateenindatud ja konfliktipiirkondades; rõhutab, et uute tervisetehnoloogiate alase teadus- ja arendustegevuse edendamine eesmärgiga tegeleda uute terviseohtudega, näiteks epideemiate ja antimikroobikumiresistentsusega, on ülimalt oluline säästva arengu eesmärkide saavutamiseks;

10.  nõuab, et EL jätkaks tugevat pühendumist eeskirjadel põhinevale ülemaailmsele juhtimisele ja eelkõige säästva arengu ülemaailmsele partnerlusele ning selle edendamist;

11.  rõhutab, et riikides ja riikide vahel esineva ebavõrdsuse, diskrimineerimise, eelkõige soolise diskrimineerimise, ebaõigluse ja vaenu vastu võitlemine ning rahu, osalusdemokraatia, hea valitsemistava, õigusriigi põhimõtte ja inimõiguste, kaasavate ühiskondade ja jätkusuutliku kasvu edendamine ning kliimamuutustega kohanemise ja nende leevendamise alaste väljakutsetega tegelemine peavad olema eesmärgid, mida võetakse arvesse kogu ELi arengupoliitikas; nõuab, et tegevuskava 2030 rakendataks tervikuna ning kooskõlastatult ja sidusalt Pariisi kliimakokkuleppega, sealhulgas seoses vajadusega ületada kiiremas korras lõhe selle vahel, mis on vajalik ülemaailmse soojenemise piiramiseks, ning selle vahel, mis on vajalik kohanemisalase töö ja kohanemise rahastamise suurendamiseks; tuletab meelde ELi võetud kohustust eraldada 20 % oma 2014–2020. aasta eelarvest (umbes 180 miljardit eurot) jõupingutustele, mida tehakse kliimamuutuste vastu võitlemiseks, sealhulgas oma välis- ja arengukoostöö poliitika kaudu;

12.  rõhutab, et arengukoostöö võib saada alguse kaasatusest, usaldusest ja innovatsioonist, mis põhineb kõikide partnerite poolsel austusel riiklike strateegiate ja riikide tulemuste raamistike kasutamise vastu;

13.  tunnistab hea valitsemistava mõõtme erilist rolli säästvas arengus; nõuab, et EL tugevdaks tasakaalu majandus-, sotsiaal- ja keskkonnavaldkonna vahel, toetades laiaulatuslikke riiklikke säästva arengu strateegiaid ja toetades õigeid hea valitsemistava mehhanisme ja protsesse, keskendudes kodanikuühiskonna osalusele; rõhutab, kui tähtis on haldusliku ja fiskaalse detsentraliseerimise reformid vahendina, mille eesmärk on edendada head valitsemistava kohalikul tasandil kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega;

14.  nõuab, et ELi arengukoostööga ergutataks partnerriike n-ö glokaliseerima säästva arengu eesmärke riigi ja kohaliku tasandi kodanikuühiskonna organisatsioonidega konsulteerides, et võtta need üle konteksti poolest sobivatesse riiklikesse või riigi tasandist madalama tasandi eesmärkidesse, mis sisalduvad riiklikes arengustrateegiates, -programmides ja -eelarvetes; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid ergutaksid oma partnerriike võtma säästva arengu eesmärkide järelevalves arvesse tõrjutud kogukondade arvamusi ja edendama konkreetseid seda võimaldavaid mehhanisme, tehes seda kooskõlas tegevuskavaga, mille kohaselt ei tohi kedagi tagaplaanile jätta;

15.  nõuab, et ELi arengupoliitikas säiliks prioriteedina vähim arenenud ja väikeste tuludega riikide ning väikeste arenevate saareriikide toetamine, tegeledes samal ajal niisuguste keskmiste tuludega riikide erinevate ja konkreetete vajadustega, kus elab suurem osa maailma vaestest, ning nõuab, et seda tehtaks kooskõlas Addis Abeba tegevuskavaga ja eristamise põhimõtet täielikult järgides; nõuab arengu puhul territoriaalse lähenemisviisi süvalaiendamist, et suurendada kohalike ja piirkondlike valitsuste mõjuvõimu ning käsitleda paremini ebavõrdsust riikides;

16.  rõhutab, kui tähtis on demokraatliku isevastutuse põhimõte, mille kohaselt vastutavad oma arengu eest esmajoones arenguriigid ise, kuid mis võimaldab riigi valitsuse kõrval täita täielikult oma vastavat rolli ning osaleda aktiivselt otsustusprotsessis ka riigi parlamentidel, erakondadel, piirkondlikel ja kohalikel ametiasutustel, kodanikuühiskonnal ja teistel sidusrühmadel; toonitab sellega seoses, kui tähtis on parandada vertikaalset vastutust eesmärgiga reageerida paremini kohalikele vajadustele ja soodustada kodanike demokraatlikku isevastutust;

17.  nõuab, et EL jätkaks ja suurendaks kohaliku ja piirkondliku suutlikkuse suurendamise ning detsentraliseerimisprotsesside toetamist, et suurendada kohalike ja piirkondlike valitsuste mõjuvõimu ning muuta need läbipaistvamaks ja vastutavamaks, et nad saaksid paremini täita oma kodanike vajadusi ja nõudmisi;

18.  nõuab partnerluse põhimõtte kohaselt jagatud vastutust kõikide ühismeetmete puhul, edendades võimalikult kõrget läbipaistvuse taset; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid edendaksid riikide parlamentide, kohalike ja piirkondlike valitsuste ning kodanikuühiskonna tugevdatud rolli poliitilises ja eelarvealases järelevalves ning demokraatlikus kontrollis; nõuab, et korruptsiooni ja karistamatuse vastu võideldaks ühiselt kõikide vahenditega ja kõikidel poliitikatasanditel;

19.  nõuab, et ELi mis tahes arengukoostöös oleks kesksel kohal ELi ja partnerriikide või ‑piirkondade poliitiline dialoog ning et sellises dialoogis keskendutaks ühistele väärtustele ja nende edendamise võimalustele; nõuab parlamentide ja kodanikuühiskonna ulatuslikumat kaasamist poliitilistesse dialoogidesse;

20.  rõhutab pluraalse ja kaasava demokraatia tähtsust ning nõuab, et EL edendaks kogu oma tegevuses võrdseid tingimusi erakondadele ja dünaamilist kodanikuühiskonda, muu hulgas suutlikkuse suurendamise ja partnerriikidega peetava dialoogi kaudu, et anda kodanikuühiskonnale piisav tegutsemisruum kodanikest lähtuvate ja osalusel põhinevate järelevalve- ja vastutusmehhanismidega riigi tasandist madalamal tasandil, riigi tasandil ja piirkondlikul tasandi ning tagada kodanikuühiskonna organisatsioonide osalemine arengupoliitika kujundamises, rakendamises, järelevalves, läbivaatamises ja sellealases vastutuses; nõuab, et EL tunnustaks kodanikuühiskonnaga konsulteerimist kui tähtsat tegurit edu saavutamiseks kõikides programmitöö sektorites, et saavutada kaasav valitsemine;

21.  tunnustab rolli, mida kodanikuühiskond täidab üldsuse teadlikkuse suurendamises ja säästva arengu eesmärkidega tegelemises riigi ja ülemaailmsel tasandil globaalse kodanike harimise ja teadlikkuse suurendamise kaudu;

22.  nõuab, et kooskõlas ELi soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava ja tegevuskavaga 2030 oleks soolise võrdõiguslikkuse ning naiste ja tütarlaste mõjuvõimu suurendamise ning nende õiguste edendamine nii ELi arengupoliitika eraldiseisvaks kui ka horisontaalseks eesmärgiks, nagu on esitatud nõukogu 26. mai 2015. aasta järeldustes naiste ja meeste võrdsete õiguste kohta arenguraamistikus; nõuab konkreetseid poliitikapõhiseid meetmeid sellealaste probleemide lahendamiseks; nõuab ELi tasandil lisapingutusi, et edendada naiste ja noorte kui arengu ja muutuste esilekutsujate tähtsat rolli; rõhutab sellega seoses, et sooline võrdõiguslikkus kehtib tütarlastele ja poisslastele ning naistele ja meestele igas vanuses ning et programmides tuleks ergutada õiguste ja teenuste võrdset kaaskasutamist ning edendamist, pidades eelkõige silmas hariduse ning reproduktiiv- ja muu tervishoiu kättesaadavust kedagi soolise identiteedi või seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimata;

23.  juhib tähelepanu vajadusele edendada, kaitsta ja alal hoida kõiki inimõigusi; rõhutab, et naiste ja tütarlaste õiguste ning seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste alalhoidmine ning seksuaalse ja soolise vägivalla ning diskrimineerimise kõigi vormide kaotamine, sh laste suhtes kasutatavate kahjulike tavade, varajaste ja sundabielude ning naiste suguelundite moonutamise kaotamine on ülimalt olulised inimõiguste elluviimiseks; rõhutab vajadust tagada taskukohase, ulatusliku ja kvaliteetse teabe ja hariduse kättesaadavus seksuaal- ja reproduktiivtervise ning pereplaneerimise teenuste valdkonnas; nõuab lisameetmeid, et kiirendada jõupingutusi, mida tehakse soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamiseks, süvendades mitmete sidusrühmadega partnerlusi, suurendades soolise võrdõiguslikkusega arvestava eelarvestamise ja planeerimise alast suutlikkust ning tagades naiste organisatsioonide osalemise;

24.  nõuab konkreetseid ELi arengustrateegiaid, et paremini kaitsta ja toetada selliseid haavatavaid ja tõrjutud rühmi nagu naised ja lapsed, LGBTI-inimesed, eakad ja puudega inimesed, väiketootjad, ühistud, keelelised ja etnilised vähemused ning põlisrahvad ning võtta neile paremini suunatud meetmeid, et pakkuda neile samu võimalusi ja õigusi nagu kõigile teistele kooskõlas põhimõttega, et kedagi ei jäeta tagaplaanile;

25.  kordab ELi kohustust investeerida laste ja noorte arengusse, parandades lastele keskenduva arengukoostöö ja siseriiklike ressursside alast aruandlust, ning tugevdada noorte suutlikkust osaleda vastutustegevuses;

26.  nõuab, et toetataks ebakindlate ja konfliktidest mõjutatud riikide juurdepääsu ressurssidele ja partnerlustele, mis on vajalikud arenguprioriteetide täitmiseks, ning et edendataks omavahelist vastastikust õppimist ning tõhustataks arengu, rahu kindlustamise, julgeoleku ja humanitaarvaldkonna partnerite ja jõupingutuste koostoimet;

27.  rõhutab kehtiva Euroopa konsensuse inimarengut käsitlevas peatükis sätestatud eesmärkide jätkuvat tähtsust; rõhutab vajadust siduda need eesmärgid säästva arengu eesmärkidega ja seada horisontaalse tervishoiusüsteemi (vs. konkreetsete haigustega seotud vertikaalsete programmide toetamine) tugevdamine tervisearengu programmitöö keskmesse, millega tugevdatakse ühtlasi vastupidavust sellistele tervishoiukriisidele nagu 2013.–2014. aasta Ebola viiruse puhang Lääne-Aafrikas, ning vajadust tagada inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 25 ja Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) põhikirjas sätestatud põhiõigus üldisele tervishoiule; tuletab meelde, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 168 on sätestatud, et kogu liidu poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel tuleb tagada inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse; nõuab sellega seoses sidusamat innovatsiooni ja arengut ravimipoliitikas, mis tagab kõigile ravimite kättesaadavuse;

28.  teeb ettepaneku, et võttes arvesse rahvaarvu kasvu, eriti Aafrikas ja vähim arenenud riikides, ning asjaolu, et 21 kõrgeima sündimusega riigist asub 19 Aafrikas ja et Nigeeria on riik, mille rahvaarv kasvab kõige kiiremini maailmas, ja et eeldatavasti leiab 2050. aastaks enam kui pool maailma rahvaarvu kasvust aset Aafrikas ning et see on säästva arengu seisukohast probleem, seataks ELi arengukoostöös suuremat rõhku seda teemat käsitlevatele programmidele;

29.  tunneb heameel asjaolu üle, et toiduga ja toitumisalasest kindlustatusest on uues ülemaailmses arenguraamistikus saanud prioriteetne valdkond, ning tunneb heameelt selle üle, et eraldiseisva eesmärgina on lisatud näljale lõpu tegemine, toiduga kindlustatuse saavutamine ja parem toitumine ning säästva põllumajanduse edendamine; tunnistab, et nälg ja vaesus ei ole õnnetused, vaid kõikide tasandite sotsiaalse ja majandusliku ebaõigluse ja ebavõrdsuse tulemus; kordab, et konsensuses tuleks rõhutada ELi jätkuvat toetust integreeritud ja valdkonnaülestele lähenemisviisidele, millega suurendatakse mitmekesistatud kohaliku toidutootmise suutlikkust ning mis hõlmavad toitumisalaseid ja toitumise seisukohast tundlikke sekkumisi, mis on suunatud konkreetselt soolise ebavõrdsuse vastu;

30.  on kindlalt seisukohal, et vaja on vastutusmehhanisme seoses säästva arengu eesmärkide ning niisuguste eesmärkide järelevalvega ja rakendamisega, mille kohaselt tuleks 0,7 % kogurahvatulust eraldada ametlikule arenguabile; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid esitaksid ajakava selle kohta, kuidas kõik need eesmärgid järk-järgult saavutatakse, ning et Euroopa Parlamendile antaks sellest kord aastas aru;

31.  rõhutab vajadust mitut sektorit hõlmavate integreeritud lähenemisviiside järele, mille eesmärk on suurendada tulemuslikult vastupanuvõimet, mis eeldab töötamist humanitaar- ja katastroofiohu vähendamise, sotsiaalkaitse, kliimamuutustega kohanemise, loodusvarade majandamise, konfliktide leevendamise ja muude arengumeetmete parema integreerimise saavutamiseks; nõuab, et EL ja liikmesriigid edendaksid kaasavat valitsemist, mille raames tegeletakse haavatavust põhjustavate teguritega, milleks on tõrjutus ja ebavõrdsus; tunnistab, et haavatavat elanikkonda tuleks võimestada, et nad suudaksid juhtida riske ja et neil oleks juurdepääs nende tulevikku mõjutavatele otsustusprotsessidele;

32.  rõhutab kultuuri rolli säästvas inim-, sotsiaal- ja majandusarengus ning nõuab kindlalt, et arvesse võetaks kultuurilist mõõdet kui solidaarsuse, koostöö ja ELi arenguabi poliitika põhisaspekti; nõuab kultuurilise mitmekesisuse edendamist ja kultuuripoliitika toetamist ning kohalike asjaoludega arvestamist, kui see võib aidata kaasa säästva arengu edendamise eesmärgi saavutamisele;

33.  juhib tähelepanu asjaolule, et prognooside kohaselt suureneb 2050. aastaks linnaelanike arv 2,5 miljardi võrra, kusjuures peaaegu 90 % sellest kasvust toimub Aasias ja Aafrikas; tunnistab probleeme, mida tekitab megalinnade plahvatuslik kasv, ning väljakutseid, mida see nähtus kujutab endast sotsiaalse jätkusuutlikkuse ja keskkonnasäästlikkuse jaoks; nõuab tasakaalustatud piirkondlikku arengut ning tuletab meelde, et hoogne majandustegevus maapiirkondades ja väiksemates linnades vähendab survet rännata linnalistesse megakeskustesse, leevendades seega kontrollimatu linnastumise ja rände probleeme;

Eristamine

34.  rõhutab, et tulemusliku ELi arengustrateegia saavutamiseks peab EL edendama rikkuse õiglast ümberjaotamist arenguriikide poolt riigieelarvete kaudu, see tähendab nii riigisiseselt kui ka riikide vahel; rõhutab, et Euroopa arenguabi andmisel tuleks eelkõige eristada konkreetsete riikide olukordi ja arenguvajadusi ning mitte lähtuda üksnes mikromajanduslikest näitajatest või poliitilistest kaalutlustest;

35.  rõhutab, et ELi arengukoostööd tuleks rakendada eesmärgiga tegeleda kõige tähtsamate vajadustega ja püüda saavutada võimalikult suurt mõju nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis; rõhutab vajadust konkreetsele olukorrale kohandatud ning kohalikul tasandil hallatavate ja kavandatavate arengustrateegiate järele, et võtta arvesse konkreetseid probleeme, mida eri riigid või riikide rühmad, näiteks väikesed arenevad saareriigid, ebakindlad riigid ja merepiirita arenguriigid kogevad;

36.  nõuab konkreetsete strateegiate väljatöötamist keskmiste tuludega riikidega koostöö tegemiseks, et tugevdada nende edusamme ja võitlust ebavõrdsuse, tõrjutuse, diskrimineerimise ja vaesuse vastu, eelkõige õiglaste ja progressiivsete maksusüsteemide kaudu, rõhutades samal ajal, et keskmiste tuludega riigid ei ole ühtne rühm ja seetõttu on igaühel eriomased vajadused, mille rahuldamiseks tuleks kasutada neile kohandatud poliitikat; rõhutab vajadust lõpetada vastutustundlikult ja järk-järgult keskmiste tuludega riikidele finantsabi andmine ja keskenduda teistele koostöövormidele, nagu tehniline abi, tööstusliku oskusteabe ja tööstuslike teadmiste jagamine, avaliku ja erasektori partnerlused, mis võivad toetada üleilmse tähtsusega avalikke hüvesid, nagu teadus, tehnoloogia ja innovatsioon, parimate tavade vahetamine ning piirkondliku, lõunariikide ja kolmepoolse koostöö edendamine; rõhutab selliste alternatiivsete rahastamisallikate tähtsust nagu siseriiklike tulude kasutuselevõtmine, muude kui sooduslaenude ja vähem soodsate laenude andmine, koostöö tehnilistes, maksundus-, kaubandus- ja teadusuuringutealastes küsimustes ning avaliku ja erasektori partnerlused;

Arengu tulemuslikkus ja rahastamine

Arengu tulemuslikkus

37.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid oleksid arengu valdkonnas teenäitajaks ja pühenduksid taas tulemusliku arengukoostöö põhimõtete täielikule rakendamisele, pidades esmatähtsaks mehhanisme, vahendeid ja instrumente, mis võimaldavad rohkematel ressurssidel lõplike kasusaajateni jõuda, eelkõige riikide arenguprioriteetide alast isevastutust, kooskõla saavutamist partnerriikide riiklike arengustrateegiatega ja -süsteemidega, tulemustekesksust, läbipaistvust, jagatud vastutust ja kõigi sidusrühmade demokraatlikku kaasatust; rõhutab, kui tähtis on tugevdada ELi jõupingutusi, mida tehakse eesmärgiga muuta arengukoostöö võimalikult tulemuslikuks, et aidata kaasa tegevuskavas 2030 seatud ambitsioonikate eesmärkide ja sihtide saavutamisele ning kasutada arenguks parimal viisil avaliku ja erasektori vahendeid; nõuab, et uues ELi arengukonsensuses viidataks selgelt arengu tulemuslikkuse põhimõtetele;

38.  kordab, kui tähtis on suurendada Euroopa üldsuse arusaamist ja aktiivset osalemist suurtes arenguaruteludes ning püüdlustes kaotada ülemaailmne vaesus ja edendada säästvat arengut; rõhutab, et selleks peab mitteformaalne arenguharidus ja teadlikkuse suurendamine, muu hulgas arenguhariduse ja teadlikkuse suurendamise programmi jätkamise ja laiendamise kaudu, jääma ka edaspidi ELi ja liikmesriikide arengupoliitika lahutamatuks osaks;

39.  on veendunud, et rahastamis- ja bürokraatlike menetluste lihtsustamine võib aidata parandada tulemuslikkust; nõuab ELi reformi, mille raames kiirendatakse rakendamist (mida on juba käsitletud 2005. aasta Euroopa arengukonsensuse punktis 122) ning tegeletakse vajadusega vaadata läbi valikumenetlused, keskendudes rohkem taotluse esitajale: isikule, eksperditeadmistele, kogemustele, tulemustele ja usaldusväärsusele tema tegevuses (mitte ainult abikõlblikkuse vorminõuetele);

40.  kordab, kui tähtis on suutlikkuse suurendamine, et parandada kodanike, organisatsioonide, valitsuste ja ühiskondade suutlikkust täita täiel määral oma rolli säästva arengu strateegiate kavandamisel, rakendamisel, järelevalves ja hindamisel;

41.  tervitab tehtud edusamme, kuid nõuab, et EL ja selle liikmesriigid teeksid lisapingutusi, et tugevdada ja laiendada ühise programmitöö ja ühise rakendamise alaseid jõupingutusi, et koondada vahendeid, parandada riigisisest tööjaotust, vähendada tehingukulusid, vältida kattumist ja abi killustumist, suurendada ELi nähtavust kohalikul tasandil ning edendada arengustrateegiatega seoses riikide isevastutust ja kooskõla saavutamist partnerriikide prioriteetidega; rõhutab, kui tähtis on see, et ühise programmitöö protsessi teostaksid Euroopa sidusrühmad ja see avataks teistele doonoritele üksnes juhul, kui kohalik olukord seda võimaldab, vähendamata aga seejuures Euroopa isevastutust selle protsessi suhtes; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid kooskõlastaksid veelgi rohkem oma meetmeid teiste doonorite ja organisatsioonidega, näiteks uute doonorite, kodanikuühiskonna organisatsioonide, eraisikutest filantroopide, finantseerimisasutuste ja erasektori äriühingutega; märgib murelikult, et alates 2015. aasta keskpaigast on ainult viis ELi liikmesriiki avaldanud Busani rakenduskavad; nõuab tungivalt, et liikmesriigid avaldaksid oma rakenduskavad ja annaksid arengu tulemuslikkuse alastest jõupingutustest aru kord aastas;

42.  tuletab meelde oma palvet(25) kodifitseerida ja tugevdada mehhanisme ja tavasid, et tagada arenguabi parem täiendavus ja tulemuslik koordineerimine ELi liikmesriikides ja institutsioonides, pakkudes selgeid ja jõustatavaid reegleid demokraatliku siseriikliku isevastutuse, ühtlustamise, riigi strateegiate ja süsteemidega vastavusse viimise, abi prognoositavuse, läbipaistvuse ja vastastikuse aruandluse tagamiseks;

43.  rõhutab, et arengu tulemuslikkus peaks olema üks ELi uue arengupoliitika peamisi tõukejõude; tuletab meelde, et see ei sõltu ainult abi doonoritest, vaid ka tulemuslike ja reageerimisvõimeliste institutsioonide, usaldusväärse poliitika, õigusriigi põhimõtte, kaasava demokraatliku valitsemise ja niisuguste kaitsemeetmete olemasolust, mis on suunatud korruptsiooni vastu arenguriikides ja ebaseaduslike rahavoogude vastu rahvusvahelisel tasandil;

44.  tunnustab kohalike ja piirkondlike valitsuste rolli arengus ning eelkõige Euroopa ja partnerriikide kohalike ja piirkondlike valitsuste vahelist detsentraliseeritud koostööd kui tulemuslikku vahendit, mis võimaldab vastastikust suutlikkuse suurendamist, samuti säästva arengu eesmärkide rakendamist kohalikul tasandil;

Arengu rahastamine

45.  kordab, et ametlik arenguabi peaks jääma ELi arengupoliitika alustalaks; tuletab meelde ELi võetud kohustust saavutada 2030. aastaks eesmärk, mille kohaselt peaks ametlik arenguabi moodustama 0,7 % kogurahvatulust; rõhutab, et on tähtis, et ka teised riigid – nii arenenud kui ka tärkava turumajandusega riigid – suurendaksid omapoolset ametliku arenguabi andmist; rõhutab ametliku arenguabi kui muutuste katalüsaatori ja teiste vahendite kasutuselevõtu võimendaja tähtsust; tuletab meelde ELi võetud kohustust võtta kasutusele vahendeid kliimameetmete rahastamiseks arenguriikides, anda oma panus arenenud riikide niisuguse eesmärgi saavutamisse, milleks on võtta aastas kasutusele 100 miljardit USA dollarit, ning säilitada arenguriikide puhul bioloogilise mitmekesisuse rahastamise kahekordistamine;

46.  nõuab objektiivseid ja läbipaistvaid kriteeriume arenguabi vahendite eraldamiseks liikmesriikide ja ELi tasandil; nõuab, et need kriteeriumid põhineksid vajadustel, mõjuhinnangutel ning poliitilistel, sotsiaalsetel ja majanduslikel tulemustel, et rahalisi vahendeid kõige tulemuslikumalt kasutada; rõhutab samas, et selline eraldamine ei tohiks kunagi sõltuda tulemustest valdkondades, mis ei ole otseselt seotud arengueesmärkidega; rõhutab, et ergutada ja premeerida tuleks häid tulemusi vastastikku kokku lepitud eesmärkide saavutamisel; toonitab, kui tähtsad on territoriaalsel tasandil liigendatud andmed selleks, et hinnata paremini ametliku arenguabi mõju;

47.  tunnistab, et üldine eelarvetoetus edendab riikide isevastutust, kooskõla saavutamist partnerriikide riiklike arengustrateegiatega, tulemustekesksust, läbipaistvust, jagatud vastutust, kuid rõhutab, et seda tuleks kaaluda ainult siis, kui tingimused on õiged ja kehtestatud on tulemuslikud kontrollisüsteemid; juhib tähelepanu sellele, et eelarvetoetus on parim vahend niisuguse tõelise poliitilise dialoogi edendamiseks, mille tulemuseks on suurem võimestamine ja isevastutus;

48.  on veendunud, et säästva arengu eesmärkide saavutamiseks on vaja ametlikust arenguabist ja avalikust poliitikast ulatuslikumaid arengule suunatud rahastamist ja meetmeid; rõhutab vajadust siseriikliku ja rahvusvahelise ning erasektori ja avaliku sektori rahastamise ning poliitika järele, mis ühendab arengut soodustavaid avaliku ja erasektori meetmeid ning aitab luua keskkonda, mis edendab kasvu ja selle võrdset riigieelarvelist jaotamist;

49.  tuletab meelde, et arenguriigid seisavad silmitsi tõsiste piirangutega maksutulu kogumisel ning on eriti mõjutatud äriühingu maksust kõrvalehoidumisest ja ebaseaduslikest rahavoogudest; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid tugevdaksid poliitikavaldkondade arengusidusust selles valdkonnas, uuriksid oma maksukorralduse ja -seaduste ülekanduvat mõju arenguriikidele ning toetaksid arenguriikide paremat esindatust rahvusvahelistel foorumitel, mis on loodud ülemaailmse maksupoliitika reformimiseks;

50.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid väikeste ja keskmiste tuludega riike õiglaste, progressiivsete, läbipaistvate ja tõhusate maksusüsteemide ning muude riiklike ressursside kasutuselevõtmise vahendite loomisel, et suurendada sellise rahastamise prognoositavust ja stabiilsust ning vähendada sõltuvust abist; nõuab sellist toetust niisugustes valdkondades nagu maksuhaldus ja avaliku sektori finantsjuhtimine, õiglased ümberjaotamissüsteemid, võitlus korruptsiooni, ebakorrektsete siirdehindade, maksudest kõrvalehoidumise ja muude ebaseaduslike rahavoogude vormide vastu; rõhutab fiskaalse detsentraliseerimise tähtsust ja vajadust suurendada suutlikkust, et toetada riigi tasandist madalama tasandi valitsusi kohalike maksusüsteemide kujundamisel ja maksude kogumisel;

51.  palub, et EL ja liikmesriigid kehtestaksid hargmaiste ettevõtjate alase kohustusliku aruandluse riikide lõikes koos kohustusliku põhjalike ja võrreldavate andmete avaldamisega ettevõtjate tegevuse kohta, et tagada läbipaistvus ja vastutus; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid võtaksid arvesse oma maksupoliitika, -korralduse ja -seaduste ülekanduvat mõju arenguriikidele ning teostaksid reforme, mis on vajalikud selle tagamiseks, Euroopa ettevõtjad, kes teenivad kasumit arenguriikides, maksaksid oma õiglase osa maksudest nendes riikides;

52.  rõhutab vajadust segarahastamise ning avaliku ja erasektori partnerluste järele, et võimendada rahastamist ka mujal kui ametliku arenguabi raames ning järgida tulemuslikult arengu tulemuslikkuse põhimõtteid, kuid rõhutab ühtlasi, et need peavad põhinema läbipaistvatel kriteeriumitel ning nende täiendavus ja positiivne mõju arengule peab olema ilmne ning need ei tohi kahjustada kvaliteetsete oluliste avalike teenuste üldist kättesaadavust ning et kõik maksed peavad olema läbipaistvad; rõhutab, et rahastatavates projektides tuleb järgida riiklikke arengueesmärke, rahvusvaheliselt kokku lepitud inimõigusi ning sotsiaal- ja keskkonnastandardeid siduval viisil, kohaliku elanikkonna vajadusi ja õigusi ning arengu tulemuslikkuse põhimõtteid; tunnistab sellega seoses, et traditsiooniline maakasutus, näiteks väikepõllumajandustootjate ja karjakasvatajate poolt, ei ole tavaliselt dokumenteeritud, kuid seda tuleb austada ja kaitsta; kordab, et arengupartnerlustes osalevad ettevõtjad peaksid järgima ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtteid, ÜRO juhtpõhimõtteid ja OECD suuniseid kogu oma tegevuses ning edendama eetilisi äritavasid; märgib, et arengupoliitika ja -programmid annavad arengu tulemuslikkuse saavutamise korral topeltkasu; kutsub kõiki arenguvaldkonnas tegutsejaid üles viima kogu oma tegevuse täielikult kooskõlla kõnealuste põhimõtetega;

53.  nõuab, et EL edendaks investeeringuid, millega luuakse inimväärseid töökohti kooskõlas Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni standardite ja tegevuskavaga 2030; rõhutab sellega seoses sotsiaalse dialoogi väärtust ning vajadust erasektori läbipaistvuse ja vastutuse järele avaliku ja erasektori partnerluste puhul ja arenguraha kasutamise korral segarahastamise eesmärgil;

54.  rõhutab, et esildatud välisinvesteeringute kava ja olemasolevate usaldusfondide jaoks kasutatavad arenguvahendid peavad vastama ametliku arenguabiga kokku sobivatele arengueesmärkidele ja uutele säästva arengu eesmärkidele; nõuab selliste mehhanismide loomist, mis võimaldavad Euroopa Parlamendil täita oma järelevalvaja rolli ELi arenguvahendite kasutamisel väljaspool tavalisi ELi eelarvemenetlusi, eelkõige seeläbi, et Euroopa Parlamendile antakse välisinvesteeringute kava, usaldusfondide ning muudes programmide ja projektide prioriteetide ja ulatuse üle otsustavates strateegilistes nõukogudes vaatleja staatus;

55.  tunnustab kohalike mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate, ühistute, kaasavate ärimudelite ja uurimisinstituutide rolli niisuguse kasvu, tööhõive ja kohaliku innovatsiooni tõukejõuna, mis aitavad kaasa säästva arengu eesmärkide saavutamisele; nõuab investeeringuid, industrialiseerimist, ettevõtlust, teadustööd, tehnoloogiat ja innovatsiooni võimaldava keskkonna edendamist, et stimuleerida ja kiirendada riikide majandus- ja inimarengut, ning koolitusprogrammide ja korrapäraste avaliku ja erasektori dialoogide edendamist; tunnustab Euroopa Investeerimispanga (EIP) rolli ELi välisinvesteeringute kava raames ning rõhutab, et selle algatused peaksid olema suunatud eelkõige noortele ja naistele ning peaksid kooskõlas arengu tulemuslikkuse põhimõtetega aitama kaasa investeeringute tegemisele sotsiaalselt olulistesse sektoritesse (nt vesi, tervishoid ja haridus), ettevõtluse toetamisse ja kohalikku erasektorisse; palub, et EIP eraldaks tugeva soolise perspektiiviga mikrorahastamiseks rohkem vahendeid; palub EIP-l teha ühtlasi koostööd Aafrika Arengupangaga, et rahastada säästvat arengut edendavaid pikaajalisi investeeringuid, ning teistel arengupankadel teha ettepanek mikrokrediidi rahastu kohta, mille eesmärk on toetada jätkusuutlike laenude andmist põllumajanduslikele pereettevõtetele;

56.  peab hädavajalikuks, et uues konsensuses oleks viide sellele, et EL on kindlalt pühendunud niisuguse õiguslikult siduva rahvusvahelise raamistiku kehtestamisele, mille eesmärk on võtta äriühingud vastutusele oma kuritarvituslike tavade eest riikides, kus nad tegutsevad, sest nad mõjutavad kõiki ühiskonna valdkondi – alates lapstööjõust kasu saamisest kuni äraelamist võimaldava töötasu puudumiseni, naftareostusest massilise raadamiseni ning inimõiguste kaitsjate ahistamisest maa hõivamiseni;

57.  palub Euroopa Liidul ja selle liikmesriikidel edendada siduvaid meetmeid, mille abil tagada, et hargmaised ettevõtjad maksavad makse selles riigis, kus nad tulu saavad või loovad, ning edendada erasektori kohustuslikku aruandlust riikide lõikes, parandades seeläbi riikide siseriiklike vahendite kasutuselevõtu alast võimekust; nõuab, et ülekanduva mõju analüüsis uuritaks võimalikke kasumi ümberpaigutamise tavasid;

58.  nõuab võla jätkusuutlikkuse suhtes inimeste vajadustest lähtuva lähenemisviisi kehtestamist, mis hõlmaks siduvaid standardeid, millega määratletakse laenude vastutustundlik andmine ja võtmine, võlaauditeid ja õiglast võlgade restruktureerimise mehhanismi, mis peaks hindama riikide võlakoorma legitiimsust ja jätkusuutlikkust;

Poliitikavaldkondade arengusidusus

59.  nõuab kogu ELi hõlmavat poliitikavaldkondade arengusidususe alast arutelu, et selgitada, milline on seos poliitikavaldkondade arengusidususe ja poliitikavaldkondade säästva arengu sidususe vahel; rõhutab, et poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõtete kohaldamine kõikides ELi poliitikavaldkondades on otsustava tähtsusega; rõhutab, et poliitikavaldkondade arengusidusus peaks olema ELi säästva arengu eesmärkide saavutamise strateegia üks peamine element; kordab vajadust ELi institutsioonide ja liikmesriikide lisapingutuste järele, et võtta arengukoostöö eesmärke arvesse kõigis sise- ja välispoliitika valdkondades, mis mõjutavad tõenäoliselt arenguriike, et otsida tulemuslikke mehhanisme ja et kasutada olemasolevaid parimaid tavasid liikmesriikide tasandil eesmärgiga rakendada ja hinnata poliitikavaldkondade arengusidusust, et tagada poliitikavaldkondade arengusidususe rakendamine sootundliku lähenemisviisi alusel ning et kaasata sellesse protsessi kõik sidusrühmad, sealhulgas kodanikuühiskonna organisatsioonid ning kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused;

60.  teeb ettepaneku luua poliitikavaldkondade arengusidususe tagamiseks komisjoni presidendi egiidi all vahekohtusüsteem ning pakub välja, et liidu eri poliitikavaldkondade vahel esinevate lahknevuste korral peaks komisjoni president võtma täieliku poliitilise vastutuse üldise lähenemisviisi eest ja tema ülesandeks peaks olema teha nende vahel otsus liidu poolt võetud poliitikavaldkondade arengusidususe alastest kohustustest lähtuvalt; on seisukohal, et pärast probleemide väljaselgitamist võiks kaaluda otsustamismenetluste reformimist komisjonis ja talitustevahelise koostöö puhul;

61.  nõuab, et EL ja arenguriigid peaksid tõhustatud dialoogi poliitikavaldkondade arengusidususe Euroopa Liidu poolse edendamise ja rakendamise teemal; on veendunud, et ELi partneritelt saadaval poliitikavaldkondade arengusidususe edusamme käsitleval tagasisidel võib olla keskne roll selle mõju kohta täpse hinnangu saamisel;

62.  kordab oma nõudmist, et välja töötataks valitsemisprotsessid, mille eesmärk on edendada poliitikavaldkondade arengusidusust ülemaailmsel tasandil, ning et EL võtaks juhtrolli poliitikavaldkondade arengusidususe kontseptsiooni edendamises rahvusvahelisel areenil;

Kaubandus ja areng

63.  rõhutab õiglase ja nõuetekohaselt reguleeritud kaubanduse tähtsust piirkondliku integratsiooni edendamisel, jätkusuutliku kasvu soodustamisel ja vaesuse vähendamisel; rõhutab, et ELi kaubanduspoliitika peab kuuluma säästva arengu tegevuskavasse ja kajastama ELi arengupoliitika eesmärke;

64.  rõhutab, et ühepoolseid kaubandussoodustusi arenguriikidele, mis ei ole vähim arenenud riigid, kasutatakse endiselt, et soodustada arengut; on ühtlasi seisukohal, et uues konsensuses peaks olema viide sellele, et EL on pühendunud arenguriikides väiketootjatega õiglase ja eetilise kaubanduse süsteemide edendamisele;

65.  tunneb heameelt selle üle, et tunnistatud on õiglase kaubanduse suurt panust ÜRO tegevuskava 2030 rakendamisse; nõuab, et EL rakendaks ja arendaks edasi võetud kohustust toetada õiglase kaubanduse süsteemide kasutuselevõttu ELis ja partnerriikides, et edendada säästva tarbimise ja tootmise tavasid oma kaubanduspoliitika abil;

66.  rõhutab, et arenguriigid vajavad ELilt rohkem toetust kaubandusalase suutlikkuse suurendamiseks ning taristu ja kodumaise erasektori arendamiseks, et neil oleks võimalik mitmekesistada tootmist ja suurendada selle väärtust ning suurendada oma kaubandusmahtu;

67.  kordab, et tervislik keskkond, sealhulgas stabiilne kliima, on vaesuse kaotamiseks hädavajalik; toetab ELi jõupingutusi läbipaistvuse ja vastutuse suurendamisel loodusvarade haldamise, kaevandamise ja nendega kauplemise valdkonnas, säästva tarbimise ja tootmise edendamisel ning ebaseadusliku kaubanduse ennetamisel sellistes sektorites nagu mineraalid, puit ja elusloodus; on kindlalt veendunud, et vaja on täiendavaid ülemaailmseid jõupingutusi, et töötada välja tarneahelaid reguleerivad raamistikud ja suurendada erasektori vastutust eesmärgiga tagada loodusvarade säästev majandamine ja nendega säästval viisil kauplemine ning võimaldada rikkalike loodusvaradega riikidel ja nende elanikkonnal, kes kaitsevad oma kohalike ja põliskogukondade õigusi, saada sellisest kaubandusest ning bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemide säästvast majandamisest suuremat kasu; väljendab heameelt pärast Bangladeshi jätkusuutlikkuse kokkulepet tehtud edusammude üle ning palub komisjonil laiendada selliseid raamistikke ka muudele sektoritele; nõuab sellega seoses tungivalt, et komisjon tõhustaks seoses esildatud konfliktimineraale käsitleva ELi määrusega ettevõtjate sotsiaalse vastutuse ja nõuetekohase hoolsuse algatusi, mis täiendavad kehtivat puidumäärust, laiendades neid ka muudele sektoritele;

68.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et endiselt puudub õigusraamistik selle kohta, kuidas äriühingute tegevus peaks olema kooskõlas inimõigustega ning vastama sotsiaalsete ja keskkonnastandarditega seotud kohustustele, ja seetõttu on teatavatel riikidel ja äriühingutel võimalik neist karistamatult kõrvale hoiduda; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles aktiivselt osalema ÜRO Inimõiguste Nõukogu ja ÜRO Keskkonnaprogrammi töös rahvusvahelise lepingu loomisel, millega saaks rahvusvahelised äriühingud võtta vastutusele inimõiguste ja keskkonnanormide rikkumise eest;

69.  kinnitab, kui tähtsad on alatoitlusega tegelemise alased kooskõlastatud ja kiirendatud meetmed selleks, et täita tegevuskava 2030 ja saavutada säästva arengu eesmärk nr 2, milleks on nälja kaotamine;

70.  tuletab meelde, kui tähtis roll on metsadel kliimamuutuste leevendamises, bioloogilise mitmekesisuse kaitsmises ja vaesuse leevendamises, ning nõuab, et EL aitaks kaasa raadamise ja metsa seisundi halvenemise peatamisele ja neile tagasikäigu andmisele ning edendaks säästvat metsamajandamist arenguriikides;

Julgeolek ja areng

71.  kordab julgeoleku ja arengu otsest seotust, kuid rõhutab vajadust järgida rangelt hiljutist ametliku arenguabi reformi seoses arenguvahendite kasutamisega julgeolekupoliitika eesmärgil, kohaldades selget eesmärki, milleks on vaesuse kaotamine ja säästva arengu edendamine; rõhutab, et rahumeelsete, kaasavate ja kõikidele õiguskaitse kättesaadavust tagavate ühiskondade loomise eesmärgi saavutamiseks tuleks ELi välistegevusega, toetades kõiki sellele eesmärgile kaasa aitavaid kohalikke sidusrühmi, suurendada vastupanuvõimet, edendada inimeste julgeolekut, tugevdada õigusriigi põhimõtet, taastada usaldus ning tegeleda puuduva julgeoleku, ebakindluse ja demokraatiale ülemineku keerukate väljakutsetega;

72.  on veendunud, et ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) ning arenguvahendite koostoimet tuleb tugevdada, et leida õige tasakaal konfliktide ennetamise, nende lahendamise ning konfliktijärgse taastamise ja arengu vahel; rõhutab, et selleks loodavad välispoliitika programmid ja meetmed peavad olema laiaulatuslikud, sobituma konkreetse riigi olukorraga ja – kui neid rahastatakse arengupoliitika jaoks ette nähtud vahenditest – aitama saavutada ametliku arenguabi raames määratletud peamisi arengueesmärke; rõhutab, et jätkuvalt on arengukoostöö peamised ülesanded toetada riike nende püüdlustes muutuda stabiilseteks ja rahumeelseteks riikideks, kus järgitakse head valitsemistava, õigusriigi põhimõtet ja inimõigusi, ning püüda elanikkonna jõukaks tegemiseks ja inimeste kõikide põhivajaduste rahuldamiseks luua jätkusuutlik ja toimiv turumajandus; rõhutab vajadust suurendada väga piiratud ÜJKP rahastamist selles kontekstis, et võimaldada selle ulatuslikumat kasutamist muu hulgas arengu hüvanguks kooskõlas poliitikavaldkondade arengusidususega;

Ränne ja areng

73.  rõhutab arengukoostöö keskset tähtsust tegelemisel selliste sundrände ja elanikkonna sundümberasustamise algpõhjustega nagu ebakindel olukord, konfliktid, puudulik julgeolek ja tõrjutus, vaesus, ebavõrdsus ja diskrimineerimine, inimõiguste rikkumised, puudulik juurdepääs põhiteenustele, näiteks tervishoiule ja haridusele, ning kliimamuutused; peab järgmisi sihte ja eesmärke stabiilsete ja vastupanuvõimeliste ning lõppkokkuvõttes sundrännet põhjustada võivatele olukordadele vähem aldis riikide eeltingimusteks: inimõiguste ja inimeste väärikuse edendamine, demokraatia ülesehitamine, hea valitsemistava ja õigusriigi põhimõte, sotsiaalne kaasatus ja ühtekuuluvus, majanduslikud võimalused koos inimväärsete töökohtadega ja inimestele keskenduvate äriühingutega, ning poliitilise tegevusruumi võimaldamine kodanikuühiskonnale; nõuab, et arengukoostöös keskendutaks kõnealustele sihtidele ja eesmärkidele, et suurendada vastupanuvõimet, ning nõuab rändega seotud arenguabi andmist hädaolukordades, et stabiliseerida olukorda, säilitada riikide toimivus ja võimaldada põgenikele inimväärset elu;

74.  tuletab meelde, et ÜRO tegevuskavas 2030 rõhutati rändajate positiivset panust säästvasse arengusse, k.a rahasaadetised, mille tehingukulusid tuleks veelgi alandada; rõhutab, et üheskoos rändega seotud väljakutsetele ja kriisidele mõistlikul viisil reageerimine nõuab kooskõlastatumat, süsteemsemat ja struktureeritumat lähenemisviisi, milles oleks omavahel vastavuses päritoluriikide ja sihtriikide huvid; rõhutab, et arvukaid pagulasi ja varjupaigataotlejaid saab tulemuslikult aidata tingimuste parandamise ning nii humanitaar- kui ka arenguabi pakkumise abil; on aga samal ajal vastu mis tahes katsetele seostada abi piirikontrolli, rändevoogude haldamise või tagasivõtulepingutega;

75.  rõhutab, et rändajate päritolu- ja transiidiriigid vajavad neile kohandatud arengulahendusi, mis sobivad nende vastavate poliitiliste ja sotsiaal-majanduslike oludega; rõhutab sellise koostöö vajalikkust, et edendada inimõigusi ja inimväärikust kõigi jaoks, head valitsemistava, rahu ja demokraatia ülesehitamist, ning rõhutab, et see peaks põhinema ühistel huvidel ja jagatud väärtustel ning rahvusvahelise õiguse austamisel;

76.  rõhutab, et vaja on ranget parlamentaarset kontrolli ja järelevalvet lepingute üle, mis on seotud rände haldamisega, ja arenguvahendite kasutamise üle rändega seotud eesmärkidel; rõhutab, et tähtis on teha tihedat koostööd ning luua institutsioonidevahelise teabevahetuse hea tava, eelkõige rände ja julgeoleku valdkonnas; tuletab meelde oma muresid usaldusfondide üha suurema kasutamise pärast, milleks on nende piiratud läbipaistvus ning konsulteerimise ja piirkondliku isevastutuse puudumine;

77.  märgib, et arvestades hiljutisi Euroopa poliitikameetmeid sundrände algpõhjuste vastu võitlemiseks, peab Euroopa arengupoliitika vastama OECD arenguabi komitee määratlusele ning põhinema arenguvajadustel ja inimõigustel; rõhutab lisaks, et arenguabi ei tohi teha sõltuvaks rändeküsimuste, näiteks piirihalduse või tagasivõtulepingute alasest koostööst;

Humanitaarabi

78.  rõhutab vajadust tihendada humanitaarabi ja arengukoostöö vahelisi sidemeid, et tegeleda rahastamispuudujääkidega, vältida tegevuste kattumist ja paralleelsete süsteemide loomist ning luua tingimused vastupanuvõimeliseks säästvaks arenguks, mis hõlmab vahendeid kriiside ennetamise ja nendeks valmisoleku parandamiseks; nõuab, et EL täidaks oma kohustuse eraldada 2020. aastaks vähemalt 25 % oma humanitaarabist kohalikele ja riiklikele osalejatele võimalikult otse, milles lepiti kokku ulatusliku kokkuleppe raames;

79.  tuletab meelde humanitaarabi aluspõhimõtteid: humaansus, neutraalsus, sõltumatus ja erapooletus; tunneb heameelt komisjoni kindlameelsuse üle mitte ühendada Euroopa konsensust arengu küsimuses ja Euroopa konsensust humanitaarabi valdkonnas;

80.  rõhutab vajadust tugevdada hädaolukordadele reageerimisel ning katastroofijärgses ülesehitustöös ja taastamisel rahvusvahelist abi, kooskõlastamist ja vastavaid vahendeid;

81.  tunneb heameelt võetud kohustuse üle toetada nii info- ja kommunikatsioonitehnoloogia edendamist arenguriikides kui ka digitaalmajanduse jaoks soosivate keskkondade loomist, tõhustades tasuta, avatud ja turvalist ühenduvust; tuletab meelde, et satelliidid võivad olla kulutõhusaks lahenduseks varade ja inimeste ühendamiseks äärepoolsetel aladel, ning ergutab ELi ja selle liikmesriike seda kõnealuses valdkonnas tehtava töö puhul meeles pidama;

Üleilmse tähtsusega avalikud hüved ja probleemid

82.  on kindlalt veendunud, et ELi ja selle liikmesriikide tegevus maailma tasandil loob neile hea võimaluse olla jätkuvalt rahvusvahelisel tasandil niisuguste üleilmse tähtsusega avalike hüvede ja probleemidega tegelemisel juhtpositsioonil, mis on üha suurema surve all ja avaldavad ebaproportsionaalset mõju vaestele; nõuab üleilmse tähtsusega avalike hüvede ja keskkonnaprobleemide, sealhulgas inimarengu, keskkonna, sealhulgas kliimamuutuste ja veele juurdepääsu, puuduliku julgeoleku ja ebakindla olukorra, rände, taskukohaste energiateenuste, toiduga kindlustatuse ning alatoitluse ja nälja kaotamise süvalaiendamist konsensuses;

83.  tuletab meelde, et põllumajanduslikul väike- ja pereettevõtlusel, mis on maailmas kõige levinum põllumajandusmudel, on tähtis osa säästva arengu eesmärkide täitmisel: see aitab suurel määral kaasa toiduga kindlustatuse saavutamisele, mullaerosiooni ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemise vastasele tegevusele ning kliimamuutuste leevendamisele, pakkudes samal ajal töökohti; rõhutab, et EL peaks edendama ühelt poolt põllumajandustootjate organisatsioonide, sealhulgas ühistute loomist ning teiselt poolt säästvat põllumajandust, milles keskendutakse agroökoloogilistele tavadele, põllumajanduslike pereettevõtete paremale tootlikkusele, talunike ja maakasutusõigustele ning mitteametlikele seemnesüsteemidele kui toiduga kindlustatuse, kohalike ja piirkondlike turgude varustamise ning põllumajandustootjatele õiglase sissetuleku ja inimväärse elu tagamise vahenditele;

84.  tuletab meelde, et erasektor ei kujuta endast osalejate ühtset kogumit; rõhutab seetõttu, et erasektoriga tegelemisel peaks ELi ja liikmesriikide arengupoliitika hõlmama eristatud strateegiaid, et kaasata erasektori eri liiki osalejaid, sealhulgas tootmisele orienteeritud erasektori osalejad, mikro-, väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad, ühistud, sotsiaalsed ettevõtted ja need, kes tegutsevad solidaarmajanduses;

85.  kinnitab, et 2030. aastaks kõikide jaoks taskukohasele, usaldusväärsele, säästvale ja kaasaegsele energiale juurdepääsu tagamine (säästva arengu eesmärk nr 7) on otsustavalt tähtis inimeste põhivajaduste rahuldamiseks, k.a juurdepääs puhtale veele, kanalisatsioonile, tervishoiule ja haridusele, ning väga oluline kohaliku ettevõtluse loomise ja mis tahes majandustegevuse toetamiseks ning üks peamisi arengualaste edusammude tõukejõude;

86.  rõhutab, et väikepõllumajandustootjate tootlikkuse suurendamisel ning säästvate ja kliimamuutustele vastupanuvõimeliste põllumajandus- ja toidusüsteemide saavutamisel on keskne roll säästva arengu eesmärgi nr 2 täitmises ning säästva arengu eesmärgis nr 12 sisalduva säästva tarbimise ja tootmise kontseptsiooni jaoks, mis on ulatuslikum kui ringmajanduse põhimõtted ja milles käsitletakse sotsiaalset ning keskkonnale ja inimõigustele avalduvat mõju; rõhutab, et EL peaks seetõttu keskenduma tootlikkust ja toodangut suurendavate säästva toidutootmise ja vastupanuvõimeliste põllumajandustavade edendamisele; rõhutab toiduga kindlustatusega seoses naissoost põllumajandustootjate konkreetseid vajadusi;

87.  juhib tähelepanu sellele, et tähtis on jätkata tööd vee, kanalisatsiooni ja hügieeni kättesaadavuse parandamiseks, kuna tegemist on valdkonnaüleste küsimustega, mis avaldavad mõju teiste 2015. aasta järgse tegevuskava eesmärkide täitmisele, muu hulgas tervishoiu, hariduse ja soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas;

88.  nõuab, et EL edendaks üleilmseid algatusi, mille eesmärk on tegeleda probleemidega, mis on seotud kiiresti kasvava linnastumisega, ning luua ohutumaid, kaasavamaid, vastupanuvõimelisemaid ja säästvamaid linnu; tunneb sellega seoses heameelt asjaolu üle, et eluasemeküsimusi ja säästvat linnaarendust käsitleval ÜRO konverentsil (Habitat III) võeti hiljuti vastu uus linnade tegevuskava, mille eesmärk on uurida, kuidas saaks linnu paremini planeerida, kujundada, rahastada, arendada, valitseda ja juhtida, et aidata vähendada vaesust ja nälga, parandada tervist ja kaitsta keskkonda;

89.  nõuab, et EL teeks lisapingutusi ookeanide ja merede ressursside kaitseks; tunneb sellega seoses heameelt komisjoni hiljutiste algatuste üle, mille eesmärk on parandada ookeanide rahvusvahelist valitsemist, et edendada paremat majandamist ja leevendada kliimamuutuste mõju meredele ja ökosüsteemidele;

90.  rõhutab, et tähtis on käsitleda seoseid säästva põllumajanduse ja kalanduse tootlikkuse kasvuga, mis võimaldavad toiduainete kadude ja toidu raiskamise vähendamist, looduvarade läbipaistvat majandamist ja kliimamuutusega kohanemist;

ELi arengupoliitika

91.  juhib taas tähelepanu sellistele ELi arengumeetmete pakutavatele suhtelistele eelistele nagu nende ülemaailmne haare, eri vahendite ja abiandmisviiside kaudu saavutatav paindlikkus, nende tähtsus poliitikavaldkondade sidususes ja koordineerimisel ning pühendumus nimetatud valdkondadele, õiguste- ja demokraatiapõhine lähenemisviis, nende ulatus, mis võimaldab tagada toetuste kriitilise massi, ja järjepidev toetus kodanikuühiskonnale;

92.  rõhutab, et ELi suhtelised eelised peavad väljenduma sihipärastes meetmetes teataval arvul poliitikavaldkondades, milleks on muu hulgas nendega piirdumata demokraatia, hea valitsemistava ja inimõigused, üleilmse tähtsusega avalikud hüved ja probleemid, kaubandus ja piirkondlik integratsioon ning puuduliku julgeoleku ja sundrände algpõhjustega tegelemine; rõhutab, et niisugust keskendumist tuleb kohandada vastavalt konkreetsete arenguriikide ja -piirkondade vajadustele ja prioriteetidele kooskõlas isevastutuse ja partnerluse põhimõtetega;

93.  tuletab meelde spordi suurenevat rolli arengus ja rahus, kuna spordiga edendatakse sallivust ja vastastikuse austuse kultuuri ning aidatakse kaasa naiste ja noorte, üksikisikute ja kogukondade mõjuvõimu suurendamisele, samuti tervisele, haridusele ja sotsiaalsele kaasatusele;

94.  rõhutab, kui tähtis on kollektiivse laiaulatusliku, läbipaistva ja õigeaegse aruandluse süsteemi loomine tegevuskava 2030 ja konsensuse rakendamise jälgimiseks ja läbivaatamiseks ELi ja selle liikmesriikide poolt, ning toonitab, et iga-aastane aruandlus kõikide arengupoliitika valdkonnas võetud kohustuste, sealhulgas tulemuslikkusega ning poliitikavaldkondade arengusidususe ja ametliku arenguabiga seotud kohustuste täitmise edusammude kohta on jätkuvalt vajalik vastutuse ja parlamentaarse järelevalve jaoks; peab kahetsusväärseks hiljutisi ja oodatavaid aruandlusalaseid puudujääke; tunneb heameelt komisjoni kavade üle teostada konsensuse rakendamise vahehindamine;

o
o   o

95.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Euroopa välisteenistusele.

(1)ELT C 46, 24.2.2006, lk 1.
(2) http://www.oecd.org/dac/effectiveness/49650173.pdf
(3) http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-14684-2016-INIT/et/pdf
(4) http://www.un.org/ga/search/view_doc.asp?symbol=A/RES/70/1&Lang=E
(5) http://www.un.org/esa/ffd/wp-content/uploads/2015/08/AAAA_Outcome.pdf
(6) https://unfccc.int/resource/docs/2015/cop21/eng/l09r01.pdf
(7) https://www.worldhumanitariansummit.org/
(8) https://habitat3.org/the-new-urban-agenda/
(9) http://effectivecooperation.org/wp-content/uploads/2016/05/4314021e.pdf
(10) Nõukogu 15. mai 2007. aasta järeldused.
(11) Nõukogu 19. mai 2014. aasta järeldused.
(12) Nõukogu dokument 10715/16.
(13) ELT C 280 E, 18.11.2006, lk 484.
(14) ELT C 33 E, 5.2.2013, lk 77.
(15) ELT C 468, 15.12.2016, lk 73.
(16) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0059.
(17) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0196.
(18) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0265.
(19) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0137.
(20) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0224.
(21) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0246.
(22) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0437.
(23) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0299.
(24) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0437.
(25) 11. detsembri 2013. aasta resolutsioon.


ELi konkurentsipoliitika aastaaruanne
PDF 345kWORD 80k
Euroopa Parlamendi 14. veebruari 2017. aasta resolutsioon ELi konkurentsipoliitika aastaaruande kohta (2016/2100(INI))
P8_TA(2017)0027A8-0001/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 15. juuni 2016. aasta aruannet 2015. aasta konkurentsipoliitika kohta (COM(2016)0393) ning selle täienduseks samal kuupäeval avaldatud komisjoni talituste töödokumenti (SWD(2016)0198),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping), eriti selle artikleid 39, 42 ja 101–109,

–  võttes arvesse protokolli nr 26 üldhuviteenuste kohta,

–  võttes arvesse protokolli nr 2 subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) poolt välja töötatud toidu- ja põllumajandussüsteemide jätkusuutlikkuse hindamise (SAFA) üldist raamistikku,

–  võttes arvesse asjakohaseid komisjoni eeskirju, suuniseid, resolutsioone, teatisi ja dokumente konkurentsi teemal,

–  võttes arvesse oma 6. juuli 2016. aasta resolutsiooni maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmete kohta(1),

–  võttes arvesse oma 23. juuni 2016. aasta resolutsiooni taastuvenergia kasutuselevõttu käsitleva arenguaruande kohta(2),

–  võttes arvesse oma 14. septembri 2016. aasta resolutsiooni sotsiaalse dumpingu kohta Euroopa Liidus(3),

–  võttes arvesse oma 19. jaanuari 2016. aasta reolutsiooni ELi 2014. aasta konkurentsipoliitika aruande kohta(4) ja oma 10. märtsi 2015. aasta resolutsiooni ELi 2013. aasta konkurentsipoliitika aruande kohta(5),

–  võttes arvesse komisjoni 6. mai 2015. aasta otsust e-kaubanduse sektori uurimise algatamise kohta nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 17 alusel (C(2015)3026),

–  võttes arvesse komisjoni 6. mai 2015. aasta teatist „Euroopa digitaalse ühtse turu strateegia“ (COM(2015)0192),

–  võttes arvesse komisjoni 25. veebruari 2015. aasta teatist „Vastupidava energialiidu ja tulevikku suunatud kliimamuutuste poliitika raamstrateegia“ (COM(2015)0080),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2015. aasta määrust (EL) 2015/751 kaardipõhiste maksetehingute vahendustasude kohta(6),

–  võttes arvesse komisjoni 17. juuni 2014. aasta määrust (EL) nr 651/2014 ELi aluslepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks(7) („Üldine grupierandi määrus“),

–  võttes arvesse nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määrust (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle(8),

–  võttes arvesse komisjoni 9. juuli 2014. aasta valget raamatut „ELi ettevõtjate ühinemise kontrolli tõhustamine“ (COM(2014)0449),

–  võttes arvesse komisjoni vastuseid parlamendiliikmete kirjalikult vastatavatele küsimustele E-000344/2016, E-002666/2016 ja E-002112/2016,

–  võttes arvesse oma 11. novembri 2015. aasta resolutsiooni lennunduse kohta(9), eelkõige selle punkte 6, 7 ja 11, milles käsitletakse määruse (EÜ) nr 868/2004 läbivaatamist, et kaitsta ausat konkurentsi ELi lennundusalastes välissuhetes ning tugevdada ELi lennundussektori konkurentsipositsiooni, hoida tõhusamalt ära kõlvatut konkurentsi, tagada vastastikkus ja kaotada ebaausad tavad, sealhulgas toetuste ja riigiabi andmine teatavate kolmandate riikide lennuettevõtjatele, kes moonutavad turgu, mille puhul ausa konkurentsi klauslis sätestatud rahaline läbipaistvus täidab võrdsete võimaluste tagamisel esmatähtsat rolli,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ) nr 234/79, (EÜ) nr 1037/2001 ja (EÜ) nr 1234/2007(10) („Ühine turukorralduse määrus“),

–  võttes arvesse komisjoni 14. detsembri 2010. aasta määrust (EL) nr 1218/2010 Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 lõike 3 kohaldamise kohta teatud spetsialiseerumiskokkulepete liikide suhtes(11),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning rahvusvahelise kaubanduse komisjoni, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni, transpordi- ja turismikomisjoni ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamusi (A8-0001/2017),

A.  arvestades, et tugev ja tõhus ELi konkurentsipoliitika on alati olnud siseturu nurgakivi, sest sellega ergutatakse majanduslikku tõhusust ja luuakse majanduskasvu, innovatsiooni ja tehnoloogilist arengut soodustav keskkond, mis samal ajal langetab hindu;

B.  arvestades, et ELi konkurentsipoliitika on esmatähtis vahend võitluseks siseturu killustumisega, et seeläbi luua ettevõtetele võrdsed võimalused kogu ELis ja need säilitada;

C.  arvestades, et Euroopa Liit peaks komisjoni juhtimisel edendama konkurentsikultuuri ELis ja kogu maailmas;

D.  arvestades, et konkurentsipoliitika ise aitab kaitsta Euroopa demokraatiat, kuna see takistab majandus- ja rahandusvõimu liigset koondumist väheste isikute kätte, mis õõnestaks Euroopa poliitiliste võimude suutlikkust toimida suurtest tööstus- ja panganduskontsernidest sõltumatult;

E.  arvestades, et konkurentsieeskirjade (sealhulgas monopolidevastase võitluse eeskirjade) nõuetekohane rakendamine vastavalt sotsiaalsele turumajandusele peaks aitama vältida majandus- ja rahandusvõimu liigset koondumist väheste eraettevõtete kätte ning ergutab ka osalejaid, andes neile stiimuli olla dünaamiline ja innovaatiline ning ennast turul eristada;

F.  arvestades, et ausa konkurentsi poliitika hoiab turud tõhusate ja avatutena, tuues seeläbi kaasa madalamad hinnad, uute osalejate esilekerkimise, kvaliteetsemad tooted ja teenused ning suuremad valikuvõimalused tarbijatele, mis edendab samuti teadusuuringuid ja innovatsiooni, majanduskasvu ja vastupidavamaid ettevõtteid;

G.  arvestades, et konkurentsipoliitika saab anda ja peaks andma märkimisväärse panuse peamiste poliitiliste prioriteetide saavutamisse, näiteks innovatsiooni suurendamisse, kvaliteetsete töökohtade loomisesse, kliimamuutuste vastasesse võitlusesse, säästvasse majanduskasvu ja arengusse, investeeringute hoogustamisse, ressursitõhususse, tarbijate ja inimeste tervise kaitsmisesse, tugevdades seejuures ühtset turgu ning pöörates erilist tähelepanu digitaalsele ühtsele turule ja energialiidule;

H.  rõhutab, et edukas konkurentsipoliitika ei tohi olla suunatud ainuüksi tarbijahindade vähendamisele, vaid peab arvestama ka Euroopa tööstuse innovatsioonisuutlikkuse ja investeerimistegevuse ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete konkreetsete konkurentsitingimustega;

I.  arvestades, et ELi konkurentsipoliitika on kantud ka sellistest väärtustest nagu sotsiaalne õiglus, poliitiline sõltumatus, läbipaistvus ja nõuetekohane menetlus;

J.  arvestades, et ELi konkurentsipoliitika on vastastikuses sõltuvuses teiste suurte ELi poliitikavaldkondade, sealhulgas maksu-, tööstus- ja digitaalpoliitikaga, ning nende kooskõlastamine peaks aitama tagada kooskõla aluslepingutes sätestatud aluspõhimõtetega, eelkõige läbipaistvuse ja lojaalsuse põhimõtetega;

K.  arvestades, et maksudest kõrvalehoidumine, maksupettused ja maksuparadiisid, mis moonutavad ühtsel turul konkurentsi oma makse tasuvate ja mittetasuvate firmade vahel, lähevad ELi maksumaksjatele igal aastal hinnanguliselt maksma miljardeid eurosid (mõnede arvestuste kohaselt koguni triljon eurot);

L.  arvestades, et ülemaailmne koostöö konkurentsieeskirjade jõustamisel aitab vältida vastuolusid võetavate parandusmeetmete ja jõustatud meetmete tulemuste osas ning aitab äriühingutel vähendada nõuete täitmisega seotud kulusid;

M.  arvestades, et Euroopa Liidu Kohtu praktika ja komisjoni otsustusprotsess annavad majandustegevuse mõistele erineva tõlgenduse sõltuvalt sellest, kas siseturu eeskirjad või konkurentsieeskirjad on hõlmatud; arvestades, et see segadusttekitav praktika muudab juba niigi koormava majandustegevuse mõiste veelgi keerulisemaks;

N.  arvestades, et konkurentsipoliitika kohandamine põllumajanduse eripäraga selges, sidusas ja toimivas õiguskeskkonnas võib aidata kaasa põllumajandustootjate positsiooni tugevdamisele toiduainete tarneahelas, kui seeläbi vähendatakse ettevõtjate jõudude ebavõrdsust, suurendatakse turu tõhusust ning tagatakse õiguskindlus ja võrdsed võimalused ühtse turu raames;

O.  arvestades, et majanduslike ohtude esinemise viisi, intensiivsust ja ajastust on raske ette näha ning on vaja, et turule orienteeritud ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) toetaks põllumajandustootjaid ja näeks turu tõsise tasakaalustamatuse korral ette täiendavad ajaliselt piiratud erandid konkurentsieeskirjadest; arvestades, et piimakriisi ajal otsustas komisjon käivitada viimase abinõuna põllumajandustoodete ühise turukorralduse määruse artikli 222, et teha tunnustatud tootjarühmadele piimatootmise ühisel kavandamisel konkurentsiõiguse kohaldamisest erand;

P.  arvestades, et konkurentsipoliitikast üksinda ei piisa toidutarneahelas esinevate ebaausate kaubandustavade kaotamiseks;

Q.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 102 näidatakse selgelt, et ebaõiglaste kaubandustavade otsene või kaudne kehtestamine teiste toiduahela sektorite suhtes on aluslepingute rikkumine;

R.  arvestades, et põllumajandusturgude töökond loodi eesmärgiga parandada põllumajandustootjate positsiooni toiduainete tarneahelas, uurides võimalusi neile suurema osatähtsuse andmiseks, sealhulgas õiguslikke võimalusi lepinguliste suhete loomiseks ja põllumajandustootjate kollektiivse tegutsemise korraldamiseks; arvestades, et põllumajandusturgude töökonna järeldusi tuleb vajaduse korral võtta arvesse edasistes aruteludes ja meetmetes;

1.  tervitab komisjoni aastaaruannet konkurentsipoliitika kohta, mis näitab, et õiglast konkurentsikeskkonda luues on võimalik aidata taastada piisaval tasemel investeeringud ja innovatsiooni; peab kiiduväärseks, et aruandes keskendutakse konkurentsipoliitika panusele siseturu huvides toimuvasse tõkete ja moonutava riigiabi meetmete kaotamisse; kinnitab ka seda, et Euroopa tulevik peaks põhinema innovatsioonil, sotsiaalsel turumajandusel ja ressursitõhususel, mis loob kõrge elatustaseme kõigi ELi kodanike jaoks;

Tervikliku ühtse turu rajamine

2.  tunneb heameelt komisjoni eesmärgi üle avada kodanike ja ettevõtjate jaoks uusi väljavaateid ja tuletab meelde, et kapitali, teenuste, kaupade ja inimeste vaba liikumine on ühtse turu neli põhivabadust ning nende rakendamine on põhivahend ELi lähendamiseks selle kodanikele; rõhutab, et ilma tõhusa konkurentsipoliitikata ei suuda siseturg oma täielikku potentsiaali saavutada; tunneb heameelt selle üle, et komisjon kasutab erinevaid tema käsutuses olevaid vahendeid, sealhulgas ühinemiste kontrolli, võitlust turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega ja konkurentsi kahjustava tegevusega, võitlust kartellidega, riigiabi kontrollimist, kooskõlastamist siseriiklike ja vajaduse korral piirkondlike konkurentsiasutustega ning ka valdkondlikke uuringuid;

3.  on seisukohal, et tõhus konkurentsipoliitika peab võimaldama kohaldada väikeste ning keskmise suurusega ettevõtete (VKEd), mikroettevõtjate ja idufirmade suhtes konkreetseid turutingimusi ning peab kaitsma töötajate õigusi ning tagama õiglase maksustamise;

4.  kutsub liikmesriike ja ELi institutsioone üles seadma esikohale Brexiti-järgse ühtse turu tugevdamise, tagades selleks täieliku kooskõla ELi konkurentsialaste õigusaktidega ja suurendades veelgi liikmesriikide vahelist koostööd maksuküsimustes; märgib ka seda, et Brexit võib ELi konkurentsipoliitikat negatiivselt mõjutada; rõhutab eelkõige menetluste dubleerimise ohtu, mis suurendaks halduskulusid ja aeglustaks uurimisprotsesse;

5.  kordab, et õiglane maksukonkurents on ELi siseturu terviklikkuse jaoks esmatähtis ja seepärast peavad kõik turuosalised maksma oma õiglase osa maksudest ja makse tuleks maksta tulu teenimise kohas; rõhutab, et pärast LuxLeaksi paljastusi on EL tunnistanud, et (konkurentsi tugevdamiseks ühtsel turul) ta vajab lihtsat ja läbipaistvat maksupoliitikat ja -korraldust, ning on ka tunnistanud, et on vaja lõpetada liikmesriikide ebaõiglane maksukonkurents (sealhulgas nende antud ebaseaduslikud maksusoodustused), mis toob ausatele maksumaksjatele kaasa moraaliriski ja täiendava maksukoormuse ning takistab VKEde arengut, seda ka juhul, kui ainult uusi sisenejaid ja ainult ühes riigis äriga tegelevaid VKEsid karistatakse, võrreldes rahvusvaheliste ettevõtetega, kes võivad kasumit ümber paigutada või rakendada muid agressiivse maksuplaneerimise vorme, kasutades ainult neile kättesaadavaid otsuseid ja vahendeid; rõhutab vajadust uurida põhjalikult juhtumeid, mille puhul on põhjust kahtlustada ebaseaduslikku maksude optimeerimist rahvusvaheliste ettevõtete poolt; väljendab samal ajal heameelt asjaolu üle, et komisjon on uurinud põhjalikult konkurentsivastaseid tegevusi, nt teatavate liikmesriikide valikulisi maksusoodustusi, mis võivad hõlmata ülemäärase kasumi üle otsustamise süsteeme, ning tunneb heameelt ka uurimiste hiljutiste tulemuste üle, mis näitavad, et valikuliselt antud maksusoodustused on ELi konkurentsiõiguse tähenduses ebaseaduslik riigiabi; rõhutab vajadust tagada komisjonile laialdane juurdepääs teabele, et algatada rohkem uurimisi kahtlaste juhtumite suhtes; kutsub komisjoni üles koostama selged suunised maksualase riigiabi kohta, mis hõlmaks ebaõiglast konkurentsi, ning kasutama täies ulatuses oma ELi konkurentsiõigusest tulenevaid volitusi, et aidata liikmesriikidel võidelda tulemuslikult kahjulike maksutavadega; on seisukohal, et on vaja teha suuremaid jõupingutusi surve avaldamiseks agressiivsete maksutavade suhtes; rõhutab, et liikmesriikide maksuametite vahel vahetatav teave maksuotsuste ja siirdehindade kokkulepete kohta on eriti otsustava tähtsusega; taunib asjaolu, et liikmesriigid ei anna Euroopa Komisjoni konkurentsi peadirektoraadile juurdepääsu sellele teabele; soovitab suurendada teabe vahetamist riigiasutuste vahel, ning kutsub liikmesriike üles avaldama teavet oma maksuotsuste kohta ning soovitab esitada selle teabe vajaduse korral piirkondade kaupa; on veendunud, et komisjoni otsused, milles on esitatud selge metoodika ebakorrektsetesse otsustesse kaasatud ettevõtete väärtuse ja õigustamatute konkurentsieeliste kohta, on edasisele ühtlustamisele heaks õiguslikuks aluseks;

6.  rõhutab, et korruptsioon riigihangete valdkonnas avaldab Euroopa konkurentsivõimele tugevalt turgu moonutavat mõju; kinnitab, et riigihanked on korruptsiooni suhtes kõige tundlikum riigihalduse valdkond; rõhutab, et teatavates liikmesriikides kätkevad ELi rahastatavad hankemenetlused endas suuremat korruptsiooniriski kui riiklikult rahastatavad hanked; tuletab meelde, et turukonkurentsi piiramiseks kasutatakse ulatuslikult spetsiifilisi hankekutseid; kutsub komisjoni üles jätkama tööd, et takistada ELi vahendite väärkasutamist ja stimuleerida vastutustundlikku käitumist riigihangete valdkonnas; nõuab tungivalt Euroopa Prokuratuuri loomist ja sellele vajalike õiguste andmist, et paremini uurida väidetavaid ELi vahendite vastu suunatud kuritegusid;

7.  toonitab, et liikmesriikides valitseva ebaausa maksukonkurentsi lõplikuks kõrvaldamiseks ei piisa üksnes riigiabi juhtumite menetlustest; soovitab seepärast kehtestada äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi (täielik CCCTB), mis aitab kaotada konkurentsimoonutused ja annab tagatise, et mitte mingit kasumit ei viida EList välja maksustamata, avalikustada maksualaseid otsuseid käsitlev teave, vaadata käibemaksudirektiiv pettuste vältimise eesmärgil läbi ning kohustada suuri rahvusvahelisi ettevõtteid avaldama oma käive ja kasum iga riigi kohta eraldi, ning kutsub liikmesriike üles muutma oma maksustamistavad läbipaistvamaks ja kehtestama vastastikused teabekohustused; kordab vajadust rakendada maksude vältimise vastast paketti, teabevahetuse alaseid eeskirju ELi riikide vahel ning käibemaksupettuste vastast kiirreageerimismehhanismi, et tagada õiglane konkurents;

8.  on seisukohal, et maksuplaneerimine võib ausat konkurentsi kahjustada; tunneb heameelt komisjoni soovituse üle kohandada püsiva tegevuskoha määratlust nii, et ettevõtted ei saaks kunstlikult vältida maksustatavat kohalolekut liikmesriikides, kus toimub nende majandustegevus; rõhutab, et sellises määratluses peaks arvestama ka digitaalsektori eriolukorda, tagades, et kui elektroonilise digitaaltegevusega tegelev ettevõte on mingi liikmesriigi majanduses märkimisväärselt digitaalselt esindatud, siis loetakse seda liikmesriiki tema püsivaks tegevuskohaks;

9.  rõhutab, et ühtse turu eeskirju on vaja jõustada ka liikmesriikide tasandil ja et rikkumistega tuleb tegeleda, et leida lahendus ühtse turu killustumisele;

10.  nõuab, et ühtsete kontaktpunktide süsteemi täiustamisel lähtutaks praegustest kogemustest seoses väikeste ühtsete kontaktpunktidega digitaaltoodetele; märgib, et isegi väikeste ühtsete kontaktpunktide puhul võivad väikesed ja mikroettevõtted seista silmitsi märkimisväärse halduskoormusega;

11.  rõhutab, et on veelgi vaja tugevdada ühtset turgu, kõrvaldades allesjäänud tõkked ja takistused;

12.  tuletab komisjonile meelde, et ELi ühtse turu sujuvaks toimimiseks on hädavajalik lubada siseriiklikel ja piirkondlikel ametiasutustel sekkuda olukordades, mis on põhjustatud geograafilistest puudujääkidest, mis ei lase areneda turu majanduslikul ja sotsiaalsel mõõtmel;

13.  rõhutab, et on vaja võidelda maksu- ja sotsiaalse dumpinguga, lubamatu maksude planeerimise ja maksudest kõrvalehoidumisega, et tagada õiglane konkurents kogu ühtsel turul;

14.  nõuab tungivalt, et komisjon viiks lõpule Euroopa ühtse raudteepiirkonna elluviimise, tagaks täieliku läbipaistvuse taristuettevõtete ja raudtee-ettevõtete vahelistes rahavoogudes ning kontrolliks, kas igal liikmesriigil on tugev ja sõltumatu riiklik reguleeriv asutus;

15.  nõuab tungivalt, et nõukogu võtaks kiiresti meetmeid, et võtta vastu komisjoni ettepanek äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi ühtlustamise kohta;

16.  on arvamusel, et euro kasutuselevõtmine liikmesriikides, kes ei ole veel ühisrahaga ühinenud, tugevdaks vaba konkurentsi siseturul;

Digitaalne ühtne turg

17.  tunneb heameelt komisjoni digitaalse ühtse turu strateegia üle ning rõhutab konkurentsipoliitika esmatähtsat rolli digitaalse siseturu lõpuleviimisel; toetab samuti komisjoni kava tagada, et ELi konkurentsipoliitika kehtiks täiel määral ka digitaalse ühtse turu suhtes, kuna konkurents pakub tarbijatele mitte ainult rohkem valikuvõimalusi, vaid loob ka võrdsed tingimused, ning väljendab kahetsust, et praegune Euroopa digitaalkeskkonna raamistiku puudumine on näidanud, et suurte ja väikeste teenusepakkujate huvisid ei ole suudetud ühitada; rõhutab, et konkurentsipoliitika traditsioonilised turumudelid ei ole digitaalse siseturu jaoks piisavalt asjakohased; nõuab suurema tähelepanu pööramist digitaalettevõtete kasutatavatele uutele ärimudelitele; märgib, et digitaalne ühtne turg võib luua sadu tuhandeid uusi töökohti ja tuua ELi majandusse juurde 415 miljardit eurot aastas;

18.  rõhutab, et digitaalse ühtse turu strateegia usaldusväärsuse hoidmiseks peaks komisjon viima hoolikalt lõpule kõik pooleliolevad kartelle puudutavad uurimised ilma nende kvaliteeti ohtu seadmata; nõuab menetluste kiirendamist, et tulemusi saaks saavutada võimalikult kiiresti; peab seepärast kiiduväärseks täiendavaid vastuväiteid, mille komisjon saatis hinnavõrdlusteenuse ja vastuväidete kohta Androidi juhtumis; kutsub komisjoni üles jätkama otsustavalt uurimiste käigus tuvastatud kõigi kitsaskohtade uurimist, sealhulgas muudes valdkondades (hotellid, kohalikud otsingud, lennud), kus otsingutulemused on kallutatud, et tagada võrdsed tingimused kõigile digitaalsel turul osalejatele; nõuab turgu valitsevate hotelli reserveerimisplatvormide uurimist;

19.  tunneb heameelt komisjoni valdkondliku uurimise üle e-kaubanduse valdkonnas, mille esialgsetes tulemustes on tuvastatud selle sektori teatavad äritavad, mis võivad veebipõhist konkurentsi piirata; tunneb heameelt ka komisjoni pühendumuse üle Euroopa digitaalsele ühtsele turule ja tema ettepaneku üle, mis käsitleb asukohapõhiseid piiranguid ja muul viisil diskrimineerimist kliendi kodakondsuse, elukoha või asukoha alusel; kutsub komisjoni üles võtma jõulisemaid meetmeid ebaseaduslike takistuste kõrvaldamiseks veebikonkurentsilt, et tagada veebis tõketeta ostlemine ELi tarbijatele, kes ostavad teises liikmesriigis asuvalt müüjalt; on seepärast seisukohal, et vaja on ambitsioonikaid ja sihipäraseid meetmeid, millega parandada kaupade ja teenuste kättesaadavust, lõpetades eeskätt põhjendamatu asukohapõhise piiramise tavad ja geograafilisest asukohast või kodakondsusest lähtuva ebaõiglase diskrimineeriva hinnapoliitika, mille tagajärjel tekivad sageli monopolid ning tarbijad hakkavad kasutama ebaseaduslikku sisu; nõuab ka ELi tasandil veebisaitide märgistamist, et tagada pakutavate teenuste või toodete olemasolu ja kvaliteet, et tagada veelgi kõrgemal tasemel aus konkurents ning tugevdada ka tarbijakaitset;

20.  on seisukohal, et VKEde osalemise edendamine peaks täitma tähtsat rolli ühtse digitaalse ühtse turu edendamisel ning rõhutab vajadust hinnata iga algatuse potentsiaalset mõju (eeskätt nende algatuste puhul, mille eesmärk on edendada e-kaubandust ja täpsustada digitaalsektori püsiva tegevuskoha staatust) VKEde võimele digitaalsest ühtsest turust kasu saada;

21.  tuletab meelde, et võrgu neutraalsus (st põhimõte, mille kohaselt kogu internetiliiklust koheldakse võrdselt ilma diskrimineerimise, kitsenduste ja sekkumiseta andmete saatjast, vastuvõtjast, tüübist, sisust, seadmest või rakendusest sõltumatult) on ülisuure tähtsusega internetiteenuste vahelise diskrimineerimise puudumise ja konkurentsi täieliku kindlustamise tagamisel;

22.  rõhutab uute digitaalseid lahendusi kasutavate ettevõtete, eelkõige interneti- ja mobiiltelefonirakenduste osakaalu suurenemist seniste operaatorite kõrval, mis on andnud tarbijatele uued võimalused leida, võrrelda ja valida ühtselt turult tooteid ja teenuseid, seega andes rohkem mõjuvõimu tarbijatele, kes tahavad teha oma isiklikest vajadustest ja eesmärkidest lähtuvalt teadlikke valikuid;

23.  rõhutab, et jagamismajandus pakub ELi tarbijatele arvukalt uuenduslikke tooteid ja teenuseid; rõhutab, et ühistarbimise platvormid on toonud kaasa võimaluse olemasolevatele ja aktiivselt tegutsevatele turgu valitsevatele osalejatele konkurentsi pakkuda, et luua nii tarbijatele kui ka ettevõtetele konkurentsivõimelisem keskkond; kordab, et lisaks maksustamisele, haldusraamistikule ja julgeolekuaspektidele peaks komisjon kontrollima ka konkurentsiaspekte ja kaotama ettevõtete turulepääsu takistused, et luua võrdsed võimalused; rõhutab, et digitaalmajandus sai alguse juba aastate eest ja et õigusliku järjepidevuse huvides tuleks kõik õigusnormide rikkumised subsidiaarsuse põhimõttega kooskõlas lahendada ELi tasandil; rõhutab vajadust tagada digitaalse ühtse turu puhul kõrgetasemeline tarbija- ja isikuandmete kaitse; soovitab seetõttu komisjonil luua töövahend, mis on hädavajalik, et Euroopa Liidu ja iga liikmesriigi tasandil toetataks ja rakendataks jagamismajandust selle erinevates vormides ja erinevatel viisidel, et selle tõsiseltvõetavus suureneks ning et see tekitaks rohkem usaldust, ning on teadlik sellest, et soodne ja toetav õigusraamistik ei põhjusta konkurentsimoonutusi; kutsub seetõttu komisjoni üles uuesti nende probleemidega tegelema, nii et sellised ärimudelid saaksid õigusraamistikes toimivaks reaalseks tegelikkuseks;

24.  kutsub komisjoni üles viima läbi digitaalajastu olemasolevate konkurentsiõiguse aktide tulemuslikkuse ulatuslikku läbivaatamist ja vajaduse korral arendama neid edasi;

25.  rõhutab, et eelkõige sellises dünaamilises sektoris nagu digitaalmajandus on äärmiselt tähtis, et konkurentsimenetlused viidaks kiiresti lõpule, et turgu valitseva olukorra kuritarvitamine ei põhjustaks turuhäiringuid;

26.  kutsub komisjoni üles võtma arvesse digitaalturgude järjest suuremat omavahelist lähenemist, võrreldes võrreldavaid teenuseid, näiteks kiirsõnumirakendusi, üldise telekommunikatsioonisektori pakutavate võrdväärsete teenustega;

27.  tervitab komisjoni uurimisi seoses mitme ettevõtte, eelkõige interneti- ja telekommunikatsiooni valdkonna suurettevõtete ja muude meediaettevõtjate, filmistuudiote ja telekanalite edastajate teatava konkurentsivastase tegevusega; kutsub komisjoni üles kiirendama kõiki menetlusi ELi konkurentsieeskirju rikkuva konkurentsi kahjustava käitumise suhtes;

28.  tunneb heameelt komisjoni otsuse üle Apple`ile antud riigiabi tagasinõudmise kohta, mis on oluline teetähis maksusoodustuste abil antava ebaseadusliku riigiabiga tegelemise valdkonnas; rõhutab siiski, et ELil peavad olema rangemad õigusaktid maksuotsuste kohta, millega tagataks ka tõhusam süsteem ja ELi eelarve omavahendite kasuks võlgade sissenõudmise menetlus; kutsub komisjoni üles heastama kõik rikkumised, et tagada õiglane konkurents kogu ühtsel turul;

29.  kutsub komisjoni üles esitama regulatsioonistrateegiat, milles võetakse arvesse tehnoloogiate lähenemist ja eelkõige platvormide arvukuse kasvu; tuletab meelde, et sel eesmärgil tuleb eelkontrolli valdkondlikes määrustes omavahel tasakaalustada pluralismi kaitse, sõnavabadus, isikuandmete kaitse, tarbijate sõltumatuse ja sõnavabaduse kaitsmine ning Euroopa siseselt konkureerivate pakkumiste ja rahvusvahelistel konkurssidel osalevate Euroopa tippettevõtete pakkumiste võrdväärne edendamine; nõuab võimu ebaühtlase jaotuse kaotamist ning ettevõtjate vahelise sõltuvuse vähendamist, et saavutada väärtuse õiglane jaotamine;

30.  väljendab heameelt selle üle, et turuvõimu tuvastamiseks digitaalsetel turgudel pööratakse nüüd suuremat tähelepanu võrgumõjule ja andmete kogumisele ning analüüsile; on seisukohal, et andmed peavad täitma digitaalmajanduses tähtsat rolli ja neid tuleks seepärast konkurentsieeskirjade kohastes hindamistes arvesse võtta;

31.  on seisukohal, et konkurents internetiotsingute ja telekommunikatsiooni sektoris on äärmiselt tähtis mitte ainult innovatsiooni ja investeerimise edendamiseks võrkudes ja digitaalmajanduses, vaid see soodustab ka taskukohaseid hindu ja teenuste valikut tarbijate jaoks; kutsub seetõttu komisjoni üles kaitsma konkurentsi neis sektorites, sealhulgas internetiteenuste ja sagedusjaotuse küsimustes; väljendab sellega seoses heameelt komisjoni kavatsuse üle võtta lairibaühendusega seotud riigiabisuuniste kohaldamisel arvesse telekommunikatsioonipaketis esitatud strateegilisi ühenduvuse eesmärke; väljendab heameelt komisjoni otsuse üle peatada Euroopa tarbijate huvides mobiilsideteenuste pakkujate O2 ja Three ühinemine Ühendkuningriigis; kordab, kui tähtis on Euroopa elektroonilise side seadustiku kohaldamine ja ühenduvuse edendamine kogu ELis;

32.  on seisukohal, et rändlustasude tühistamisest ELis ei piisa ning ELi-siseseid kõnesid tuleb reguleerida samamoodi nagu kohalikke kõnesid; kutsub komisjoni üles esitama ELi-siseste kõnede reguleerimiseks seadusandliku ettepaneku;

33.  on seisukohal, et sammud tarbijate rändlustasude lõpetamiseks ELis ei ole pikas perspektiivis piisavad, kui ühtse turu süvendamisega tahetakse jätkata, ning et tuleb tekitada stiimuleid ELi-siseste kõnede viimiseks kohalike kõnedega samale tasemele, sel eesmärgil soodustades investeerimist täielikult üleeuroopalistesse või jagatud võrkudesse; kutsub komisjoni üles viima läbi põhjalikku konsulteerimist võrguoperaatorite ja asjakohaste sidusrühmadega selle üle, kuidas ELi-sisesed kõned saaks viia kõige tõhusamal viisil kohalike kõnedega samale tasemele, mis üheaegselt ergutaks investeeringuid ja tagaks ülemaailmse konkurentsivõime ja innovatsiooni;

34.  kutsub komisjoni üles kasutama oma poliitikat ja rahalisi vahendeid ja edendama liikmesriikide vahelist parimate tavade vahetust, et tugevdada investeerimist erinevatesse traditsioonilistesse sektoritesse ja VKEsse, mis on digitaalses tööstusrevolutsioonis teistest maha jäänud;

35.  rõhutab, et Euroopa Liit peaks ergutama kõiki ettevõtteid (näiteks ülekaaluka turuosaga ettevõtted ja ka idufirmad) tegelema innovatsiooniga;

36.  kutsub komisjoni üles näitama vankumatut suhtumist praegu McDonalds`i suhtes toimuva uurimise läbiviimisesse ja selle tulemustesse;

Riigiabi

37.  väljendab heameelt riigiabi eeskirjade muutmise üle ja teeb ettepaneku saata parlamendile igal aastal eraldi aastaaruanne; tuletab liikmesriikidele meelde, et eesmärk oli kasutada abimeetmeid paremini pikaajalise ja säästva majanduskasvu, kvaliteetsete töökohtade loomise ja sotsiaalse sidususe jaoks, tagades samal ajal võrdsed võimalused ja sotsiaalse turumajanduse vaba toimimise; rõhutab, et liikmesriikidel on suurem vastutus, kui nad annavad abi ilma komisjoni sellest eelnevalt teavitamata; rõhutab, et komisjon peaks looma konkurentsiõiguses piisava õigusliku aluse, et suurendada turismi, mis on ELis tähtis majandustegur, ja et seetõttu peaks avaliku sektori turismiorganisatsioonide rahastamine jääma üldise grupierandi määruse erandi kohaldamisalasse; kutsub komisjoni üles liikmesriikide poliitilisest survest hoolimata kontrollima kõiki nende poolt viimasel hetkel tehtud tehinguid; tuletab samuti komisjonile meelde vajadust takistada teatavaid valitsusi ELi vahendeid pahauskselt väärkasutamast;

38.  rõhutab, et riiklik või piirkondlik stiimul on üks poliitikavahend, millega tagada teenused, mis täidavad esmatähtsat rolli majanduslike ja sotsiaalsete tingimuste toetamisel eraldatud, äärepoolseimates või perifeersetes liidu piirkondades ja saartel, kuid ka varasemaid kogemusi tuleks arvesse võtta ning need sekkumised ei peaks olema vastuolus ühtse turu põhimõtetega; rõhutab, et väga kaugel asuvate saarepiirkondade ühenduvus on esmatähtis ja peab tervitatavaks äärepoolseimate piirkondade elanike transpordile antava sotsiaalabi lisamist üldise grupierandi määrusesse, sest sellega tunnistati ühenduvuse probleemi; palub komisjonil võtta üldise grupierandi määruse käimasoleva läbivaatamise käigus täielikult arvesse Euroopa äärepoolseimate piirkondade erisusi kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 349, pidades silmas, et ühenduvus on nii kohalike VKEde kui ka äärepoolseimate piirkondade jaoks äärmiselt tähtis ning tõenäosus, et see mõjutab konkurentsi siseturul, on väga väike;

39.  väljendab heameelt riigiabi mõistet käsitlevat komisjoni teatise üle, mis on osa riigiabi ajakohastamise algatusest; tunnistab kasu, mida pakuvad lihtsustatud eeskirjad, mis tagavad nii avaliku sektori asutuste kui ka ettevõtete jaoks kindluse; kutsub komisjoni samal ajal üles kontrollima hoolikamalt keelatud riigiabi, millel on ühtsele turule tugev negatiivne mõju;

40.  pidades silmas olulisi muutusi kohtu- ja õiguskaitsepraktikas, palub komisjonil võtta võimalikult kiiresti vastu riigiabi mõistet käsitlev juhenddokument, et tagada õiguskindlus ja prognoositavus;

41.  palub komisjonil koostada tegevuskava väiksema, kuid paremini suunatud riigiabi kohta, eesmärgiga luua võimalus vähendada maksude langetamise abil riigiabi, mis vanade struktuuride ja olemasolevate äriühingute toetamise abil stimuleeriks uusi ettevõtteid ja ausat konkurentsi;

42.  toonitab, et kui riigiabi kasutatakse üldist huvi pakkuvate teenuste edendamiseks, siis on kõige tähtsam tarbijate ja kodanike, mitte aga üksikute ettevõtete või avaliku sektori asutuste kasu;

43.  kutsub komisjoni üles kontrollima hoolikalt kommunaalettevõtete taasriigistamist ELi liikmesriikides ja takistama ebaseadusliku riigiabi andmist avalike teenuste eest makstavate hüvitiste kujul ;

44.  kutsub komisjoni üles tegema rahvusvaheliste konkurentsiorganisatsioonide, näiteks rahvusvahelise konkurentsivõrgustiku raames tööd riigiabi määratluse ühtlustamise nimel;

45.  rõhutab, et energeetika- ja keskkonnainvesteeringutega seotud riigiabi andmist ja riigihanke-eeskirjade rikkumisi (näiteks Ungari Paksi tuumaelektrijaama vastuoluline laienemisprojekt) tuleb rangelt jälgida ja põhjalikult uurida, et saavutada nõuetekohaselt toimiv energialiit ja vältida riigiabi eeskirjade rikkumist ja ELi vahendite väärkasutust;

46.  rõhutab, et – nagu komisjon on oma iga-aastases konkurentsiaruandes kuuendat korda märkinud – finantssektorile oli vaja anda ajutist riigiabi üleilmse finantssüsteemi stabiliseerimiseks, kuid abi tuleb võimalikult kiiresti vähendada, see kriitiliselt üle vaadata või üldse kaotada; kutsub komisjoni ning Euroopa Väärtpaberiturujärelevalvet (ESMA) üles tagama, et kõiki tarbijakaitse alaseid õigusakte – näiteks finantsinstrumentide turgude direktiivi ja kindlustustoodete turustamise direktiivi – kohaldataks järjepidevalt kogu ühtsel turul, ning palub komisjonil ja ESMA-l tagada, et nende õigusaktide rakendamisel ei esineks õiguslikku arbitraaži; palub, et komisjon kaaluks võimalust seada VKEde krediteerimine pankadele riigiabi andmise tingimuseks;

47.  tuletab meelde oma seisukohta seoses komisjoni käimasoleva uurimisega, milles käsitletakse edasilükkunud tulumaksu vara ja edasilükatud maksustamisest tulenevaid soodustusi, millest saab kasu mitme liikmesriigi pangandussektor; on seisukohal, et edasilükkunud tulumaksu vara ja edasilükatud maksustamisest tulenevaid soodustusi tuleks riigiabi eeskirjade kohaselt tagasiulatuvalt lubada, kui need on seotud reaalmajanduse rahastamise eesmärke puudutavate selgete tingimustega;

48.  peab kahetsusväärseks, et komisjon ei ole võtnud mingeid meetmeid tegelemiseks erapankade ümberkorraldamisel toime pandud rikkumistega, sealhulgas nendega, mis puudutavad väikehoiustajaid ja selliste finantsinstrumentide nagu eelisaktsiate väikeomanikke, milliste aktsiate turustamisel ei ole tihtipeale ELi õigusakte täielikult järgitud; kutsub komisjoni üles tegelema ebasobivate finantstoodete müügi ulatusliku mõjuga, mis on saanud nähtavaks majanduskriisist mõjutatud pankade restruktureerimise käigus;

49.  tuletab meelde, et on palunud komisjonil uurida, kas pangandussektor on kriisi algusest alates saanud kasu ebatraditsioonilise likviidsusabi kujul antud kaudsetest toetustest ja riigiabist;

50.  võtab teadmiseks, et Euroopa Kontrollikoda on avastanud riigiabiga seotud vigu ligikaudu ühes viiendikus tema poolt auditeeritud projektides, mida aastatel 2010–2014 kaasrahastati ühtekuuluvusprogrammidest ja mis leiti olevat seotud riigiabiga(12); märgib, et ühel kolmandikul nendest vigadest arvati olevat rahaline mõju ja need arvatakse olevat mõjutanud ühtekuuluvuspoliitika veamäära suurust; on seepärast seisukohal, et veel on arenguruumi, et tegeleda riigiabi eeskirjade eiramisega ühtekuuluvuspoliitikas; on arvamusel, et on eriti vaja parandada riigiabi eeskirjade tundmist abisaajariikides, et vältida heas usus tehtud vigu ning parandada rikkumiste registreerimist, et saada sellest küsimusest parem ülevaade;

51.  on seisukohal, et ebaseadusliku riigiabi liigitamise osas on kohalikul ja siseriiklikul tasandil vaja paremat mõistmist; tunneb heameelt komisjoni hiljutiste otsuste üle, millega selgitatakse, milliseid liikmesriikide avaliku sektori toetusmeetmeid saab rakendada ilma komisjonipoolse riigiabi hindamiseta; on seisukohal, et need otsused pakuvad sobivaid suuniseid kohalike ja munitsipaalprojektide jaoks, vähendades halduskoormust ja suurendades samal ajal õiguskindlust;

52.  kutsub komisjoni üles vaatama läbi asjakohaste konkurentsisätete tõlgendust seoses hoiuste tagamise skeemi direktiiviga, et ELi seadusandja loodud varajased stabiliseerimisvahendid saaks tegelikult kasutusele võtta;

53.  rõhutab, kui tähtsad on maksustamisalast riigiabi käsitlevad komisjoni uurimised, mis pakuvad Euroopa ja rahvusvahelisele maksualasele tegevuskavale vajalikku toetust, seda eriti võitluses agressiivse maksuplaneerimisega;

54.  kutsub komisjoni üles eraldama rohkem vahendeid riigiabi alaseid küsimusi tekitavate maksuotsuste uurimiseks ning lähenema nendele uurimistele süstemaatiliselt; võtab teadmiseks asjaolu, et komisjon peab mõne liikmesriigi poolt teatavate rahvusvaheliste ettevõtete suhtes tehtud läbipaistmatuid maksuotsuseid ebaseaduslikuks riigiabiks, sest need moonutavad konkurentsi siseturul; väljendab heameelt ka selle üle, et järjest rohkem suureneb teadlikkus ühelt poolt maksupoliitikate ja vastavate haldustavade ning teistelt poolt konkurentsipoliitika vahelistest seostest; kutsub komisjoni üles avaldama kokkuvõtet eelmisel aastal tehtud peamistest maksuotsustest, võttes aluseks turvalises keskregistris sisalduva teabe, mis hõlmab vähemalt maksuotsuses käsitletud teemade kirjeldust ning eelkokkuleppe kindlakstegemisel kasutatud kriteeriumite kirjeldust, ning nimetades ära neist otsustest kõige tõenäolisemalt mõjutatud liikmesriigid;

Konkurentsieeskirjad, kartellimenetlused ja ühinemiste kontroll

55.  väljendab heameelt komisjoni tegevuse üle oma menetluste kohta suuniste koostamisel ja ELi õigusraamistiku jätkuval hindamisel;

56.  rõhutab, kui tähtis on kartellide lõhkumine Euroopa kodanike ja Euroopa ettevõtete, eelkõige VKEde huvides; ergutab komisjoni ühtlustama vastavad haldusmenetlused, et kiirendada menetlusi;

57.  on arvamusel, et maailma suurimate agrokeemia ja seemneettevõtete kavandatud ühinemine tooks kaasa ohu, et seemnete hinnad tõusevad ja agro-ökoloogilistele tingimustele kohandatud sortide arv väheneb; rõhutab, et nende ühinemiste jätkudes kontrolliks ainult kolm ettevõtet 61 % ülemaailmsest seemneturust ja 65 % ülemaailmsest pestitsiidide turust;

58.  kutsub komisjoni üles tugevdama oma ülemaailmse tasandi tegevust, et tagada, et kolmandate riikide konkurentsieeskirjad ei läheks Euroopa ettevõtteid kahjustaval viisil vastuollu ELi õigusnormidega;

59.  kutsub komisjoni üles jätkama konkurentsieeskirjade kindlat ja tulemuslikku jõustamist iga kord, kui tal on piisavalt tõendeid rikkumise kohta; juhib tähelepanu sellele, et konkurentsipoliitika võimaldab konkurentidel teha innovatsioonivaldkonnas koostööd, ilma et seda koostööd kuritarvitataks konkurentsi kahjustavatel eesmärkidel; võtab teadmiseks viimase aasta viis otsust, mis on seotud umbes 365 miljoni euroni küündivate trahvidega ja mis on dokumenteeritud 2015. aasta konkurentsipoliitika aruandele lisatud komisjoni talituste töödokumendis;

60.  on seisukohal, et praeguseid eeskirju rikkumiste eest ettenähtud trahvide kohta võiksid täiendada lisakaristused vastutavatele isikutele; kutsub komisjoni üles kaaluma võimalust täiendada kartellide trahve ettevõtete otsuste tegijate vastu suunatud isiklike sanktsioonidega ja individuaalsete karistuste määramisega neile töötajatele, kes vastutavad selle eest, et nende ettevõte konkurentsiõigust rikkus; komisjon peaks seega suutma kehtestada vajaduse korral sellised meetmed nagu direktorilt juhtimisõiguse äravõtmine või isiklik rahaline karistus;

61.  usub, et üha kõrgemate trahvide kasutamine ainsa monopolidevastase võitluse vahendina võib olla liiga järsk samm; rõhutab, et suurte trahvide kehtestamist ei tohiks kasutada alternatiivse eelarve rahastamise vahendina; pooldab nn piitsa ja prääniku põhimõtet, mis hõlmab karistusi, mis toimivad mõjusa hoiatusvahendina, eriti korduvate rikkujate puhul, motiveerides samas eeskirju järgima;

62.  märgib, et teatatud ühinemiste arv suurenes 2015. aastal märkimisväärselt; palub seetõttu anda asjaomastele talitustele vajalikud ressursid (töötajate asutusesisese ümberjagamise kaudu), et nad saaksid ka edaspidi selliseid olukordi tulemuslikult lahendada;

63.  väljendab heameelt seoses hiljuti komisjoni algatatud konsultatsioonidega ELi poolse ettevõtete ühinemiste kontrolli teatavate menetluslike ja õiguslike küsimuste teemal; kutsub komisjoni üles uurima ühinemismääruse kavandatud reformiga seoses hoolikalt, millised praegused hindamismenetlused võtavad piisavalt arvesse digitaalsetel turgudel valitsevat olukorda ja turgude rahvusvahelistumist; on seisukohal, et eelkõige digitaalmajanduse raames tuleb vastu võtta ühinemiste hindamise kriteeriumid;

64.  jagab muret ettevõtete Bayer AG ja Monsanto Company Inc. ühinemist käsitlevate käimasolevate läbirääkimiste pärast; juhib tähelepanu asjaolule, et kui kavandatud ühinemist lubada, võib tekkida üleeuroopaline ja globaalne oligopol; rõhutab, et see ühinemine võib luua monopooli põllumajandussektori jaoks olulistel seeme- ja pestitsiiditurgudel; palub komisjonil seepärast viia läbi selle ühinemise mõju eelhindamine ja nõuab täpset ülevaadet komisjoni ajakavast;

65.  on arvamusel, et ELi ettevõtete ühinemiste kontrollimise korra puhul tuleks võtta kriteeriumina arvesse ostuhinda, sest ühinemised digitaalsetel turgudel on teinud selgeks, et käibe ülempiirid ei ole piisavad;

66.  kutsub komisjoni üles esitama seadusandlikku ettepanekut, millega luuakse ühinemiste kontrolli jaoks raamistik riiklike konkurentsiasutuste tegevuse ELi poolseks kooskõlastamiseks;

67.  kutsub komisjoni uuesti üles hoolikalt kontrollima, kuidas liikmesriigid võtavad siseriiklikkusse õigusesse üle konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkivat kahju käsitleva direktiivi 2014/104/EL; juhib tähelepanu sellele, et direktiiv tuleb 27. detsembriks 2016 nõuetekohaselt siseriiklikku õigusesse üle võtta; taunib asjaolu, et siseriiklikku õigusesse ülevõtmine on siiani toimunud aeglaselt ja et paljud liikmesriigid ei ole siiani esitanud õigusaktide eelnõusid; kutsub komisjoni aluslepingute täitmise järelevalvajana üles meenutama liikmesriikidele nende kohustusi;

Valdkondlikud aspektid

68.  väljendab heameelt komisjoni vastupidava energialiidu ja tulevikku suunatud kliimamuutuste poliitika raamstrateegia üle ning nõustub selle viie omavahel seotud poliitikamõõtmega; rõhutab, et otsuseid oma energiaallikate jaotuse üle peavad tegema liikmesriigid ise;

69.  väljendab heameelt mitmete konkurentsieeskirjade rikkumiste, eelkõige Gazpromi ja Bulgargazi juhtumite uurimise üle, mille eesmärk on tagada energialiidu tervikliku turu rajamine; väljendab siiski kahetsust selle pärast, et teatavad liikmesriigid ostavad gaasi offshore-firmade kaudu, mis on tüüpiline näide maksustamise vältimisest ja tegevus, mis on vastuolus korrakohaselt toimiva energialiiduga; rõhutab lisaks, et tähtis on mitte luua turustruktuure, mis võivad takistada tulemuslikku konkurentsi energiavaldkonnas;

70.  võtab teadmiseks komisjoni tegevuse tervikliku taastuvate energiaallikate turu rajamise edendamiseks, mille eesmärk on vältida konkurentsimoonutusi; toonitab aga, et Pariisi kliimakonverentsil võtsid liikmesriigid õiguslikult siduvaid kohustusi, mida ei saa täita ilma konkreetsete riiklike meetmeteta taastuvenergia tootmise ja kasutamise edendamiseks ja rahastamiseks;

71.  toonitab ELi konkurentsipoliitika suuri võimalusi rangemate sotsiaalsete ja keskkonnanormide edendamisel; täheldab kahetsusega, et Ungari valitsus moonutab kõrgete maksude kehtestamise ning energiatõhusate ja taastuvenergia tehnoloogiate kasutuselevõtu tõkestamisega konkurentsi taastuvenergia valdkonnas; palub komisjonil jätkuvalt toetada taastuvenergia kasutamist Euroopas, et oleks võimalik täita Euroopa Liidu kümneaastases majanduskasvu strateegias „Euroopa 2020“ püstitatud keskkonnaeesmärgid; palub, et komisjon jätkuvalt toetaks keskkonna-, sotsiaalsete ja tööturunõuete kaasamist riigihankemenetlustesse;

72.  palub komisjonil muuta komisjoni määrust (EL) nr 267/2010 nii, et sealt jäetakse välja teatavad kindlustusvaldkonna kokkulepped, arvestades, et riskide arvutamise ja ühtse riskikindlustuse jaoks vajalik teabevahetus suurendab antud valdkonnas konkurentsi ja õiguskindlust ning soodustab sellega uute firmade turule sisenemist ja parandab majandustingimusi ja tarbijate valikuvõimalusi;

73.  juhib tähelepanu vajadusele teha kontseptuaalselt ja poliitiliselt vahet liikmesriikide konkurentsieeskirjadel ja sotsiaalpoliitikal; tunnistab, et iga valitsus on kohustatud sekkuma, et tema kodanikud ei muutuks kütteostuvõimetuks;

74.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles alandama energiatoodetele kehtestatud makse ning võtma mõjusaid meetmeid kütteostuvõimetuse vältimiseks;

75.  juhib tähelepanu asjaolule, et energiasüsteem on võrgutaristu, mis omatarbimise võimaldamiseks ja soodustamiseks vajab erikohtlemist;

76.  märgib, et praegused riiklikud monopolid, näiteks hasartmängude monopol, võivad põhjustada ebaõiglasi ja konkurentsi kahjustavaid tavasid; juhib tähelepanu ohule, et ilma pakkumusteta või siis läbipaistmatute või kahtlaste pakkumuste kaudu kontsessioonide andmisega võivad liikmesriikide valitsused eelistada teatavaid ettevõtteid teiste arvel ning nõnda tekitada äärmiselt konkurentsivaenuliku keskkonna; palub komisjonil teostada ranget järelevalvet kehtivate riiklike monopolide üle ning kontsessioonipakkumuste seaduslikkuse üle, et vältida ülemääraseid konkurentsimoonutusi;

77.  palub komisjonil esitada ettepanekuid määruse (EÜ) nr 261/2004 muutmiseks, et tagada kolmandatest riikidest lähtuvate lendude reisijatele teistega võrdne kaitse sõltumata sellest, kas tegemist on ELi või kolmanda riigi lennufirmaga;

78.  tuletab meelde, et ELi toimimise lepingu artikkel 42 annab põllumajandusele konkurentsiõiguse mõttes eriseisundi, mis veelgi kinnistus ÜPP viimase reformiga, kuna põllumajandusele lubatakse mitmeid erandeid ELi toimimise lepingu artikli 101 nõuetest; on seisukohal, et praegune põllumajandussektori kriis murendab veelgi põllumajandustootjate niigi nõrka positsiooni toiduainete tarneahelas;

79.  on seisukohal, et tootjaorganisatsioonide ja nende ühenduste selline ühistegevus nagu tootmise planeerimine ja müügiläbirääkimised ning vajaduse korral läbirääkimised lepingutingimuste üle on vajalik ELi toimimise lepingu artiklis 39 määratletud ÜPP eesmärkide saavutamiseks ning et seetõttu tuleks põhimõtteliselt eeldada, et see on ELi toimimise lepingu artikliga 101 kooskõlas; märgib, et kehtivaid erandeid ei kasutata täies ulatuses ning et nimetatud erandite ebaselguse, nende rakendamise raskuste ja nende erineva kohaldamise tõttu riikide konkurentsiasutuste poolt ei ole põllumajandustootjatel ja nende organisatsioonidel piisavalt õiguslikku selgust, mis takistab tootjate organiseerumist ja siseturu sujuvat toimimist; palub seepärast, et komisjon täiustaks olemasolevaid vahendeid ning tagaks, et konkurentsipoliitikas võetakse paremini arvesse põllumajandussektori iseärasusi ja selgitatakse korrakohaselt põllumajandusele kehtivate erandite üldist kohaldamisala, samuti piima, oliiviõli, looma- ja vasikaliha tootmisele ja maaviljelusele kehtestatud erieeskirju ning ELi toimimise lepingu artikli 101 lõikest 3 tulenevaid individuaalseid erandeid;

80.  kutsub komisjoni üles võitlema toiduahelas esinevate ning põllumajandustootjaid ja tarbijaid segavate ebaausate kaubandustavade vastu ning võtma selleks ELi tasandil siduvaid õiguslikke meetmeid; palub, et komisjon ja riiklikud konkurentsiasutused tegeleksid probleemidega, mida põhjustavad toiduainete tarneahela lõppjärgus kuhjuvad ning jaemüüjatele ja tarbijatele üle kanduvad mõjud, mida põhjustab turustamise kiire kontsentreerumine liikmesriikides ning suurte turustusettevõtete liitumine rahvusvahelisel ja Euroopa tasandil; märgib, et sellised struktuursed arengud võivad põhjustada hinnakõikumisi ja vähendada põllumajandustootjate tulusid, ning väljendab muret võimalike strateegiliste ühinemiste, konkurentsi vähenemise ning toiduainete tarneahelas innovatsiooni tehtavate investeeringute tulukusemäära kahanemise pärast;

81.  rõhutab, et konkurentsipoliitikas kaitstakse tarbijate huve, kuid põllumajandustootjate huve arvesse ei võeta; rõhutab, et konkurentsipoliitikas tuleb põllumajandustootjate huvide kaitsmist pidada sama tähtsaks kui tarbijate huvide kaitset, tagades õiglased konkurentsi- ja siseturule juurdepääsu tingimused, et soodustada investeerimist, tööhõivet, innovatsiooni, põllumajandusettevõtete elujõulisust ja maapiirkondade tasakaalustatud arengut ELis;

82.  rõhutab, et õiglaseks hinnaks ei tuleks lugeda mitte võimalikult madalat tarbijahinda, vaid mõistlikku hinda, mis võimaldab õiglaselt tasustada iga toiduainete tarneahelas osalejat;

83.  palub komisjonil esitada parlamendile ja nõukogule ülevaate selle kohta, kui paljud põllumajandustootjad eri liikmesriikides kasutavad kehtivaid erandeid, kohaldades põllumajandustoodete ühise turukorralduse määruse artiklit 225, ning selgitada nõuetekohaselt selliste erandite ja ELi toimimise lepingu artikli 101 lõike 3 kohaselt konkurentsieeskirjadest tehtavate individuaalsete erandite kohaldamisala; palub komisjonil eelkõige selgitada, kas toiduainete tarneahelas sotsiaalsete nõudmiste täitmiseks sõlmitud jätkusuutlikkuse kokkulepped, mille meetmed lähevad kohustuslikest nõuetest kaugemale, võib konkurentsiõiguse kohaldamisest vabastada, kui need aitavad parandada tootmist ja edenda innovatsiooni ning on ka tarbijatele kasulikud;

84.  palub, et komisjon tõlgendaks turgu valitseva seisundi mõistet ja sellise seisundi kuritarvitamist põllumajandusettevõtja või horisontaalse lepingu kaudu omavahel seotud põllumajandusettevõtjate rühma poolt laiemalt, võttes arvesse koondumise astet ning tooraine-, töötlemis- ja jaemüügisektorite läbirääkimisjõust tulenevaid piiranguid;

85.  leiab, et ühtsel põllumajandustoodete turul tuleks asjaomase turu kontseptsiooni edasi arendada, et võtta enne madalamaid tasandeid eelkõige arvesse ELi tasandit ja mitte seada ohtu põllumajandustoodangu pakkumise koondumist sellega, et põllumajandusettevõtjate tegevusvaldkondi piiritletakse liiga kitsalt;

86.  on veendunud, et põllumajandustootjatele tuleks kõigis tootmissektorites tagada kollektiivläbirääkimiste õigus, sealhulgas õigus leppida kokku miinimumhindades;

87.  on veendunud, et põllumajandustootjad peaksid tegema koostööd tootjaorganisatsioonide, sealhulgas tootjaühistute, nende ühenduste ja tootmisharude vaheliste organisatsioonidega, ning kasutama ära nende pakutavaid võimalusi; kutsub komisjoni üles edendama selliste kollektiivsete eneseabivahendite pädevuse ja tõhususe kasvu, selgitades ja lihtsustades põllumajandustootjate suhtes kohaldatavaid eeskirju, et suurendada nende läbirääkimis- ja konkurentsivõimet, kaitstes seejuures ELi toimimise lepingu artiklis 39 sätestatud põhimõtteid;

88.  palub komisjonil tagada, et turu tõsise tasakaalustamatuse perioodidel käivitatakse kiiresti põllumajandustoodete ühise turukorralduse määruse artikli 222 sätted, ning hinnata täiendavalt selle meetme tõhusust, kui seda kohaldatakse piimaturu suhtes, et pakkuda turu tõsise tasakaalustamatuse korral täiendavaid ajutisi konkurentsiõiguse ja menetluse kohandusi;

89.  peab sellega seoses kiiduväärseks, et hiljuti avaldati nende erieeskirjade kohaldamise suunised; on siiski seisukohal, et nende õiguslik ulatus on liiga piiratud ning nõutavad kriteeriumid on eri sektorites liiga ranged ja ebaühtlased, mis ei anna neid erandeid kasutada soovivatele põllumajandustootjatele vajalikku õigusselgust ja -kindlust;

90.  on seisukohal, et asjaomase turu liigitus ei sobi täiel määral oliiviõlisektori praeguse olukorraga, ning teeb seetõttu ettepaneku käsitleda oliiviõli tarbijaturgu ühtse turuna, et parandada põllumajandustoodete ühise turukorralduse määruse artikli 169 eeskirjade rakendamist;

91.  on veendunud, et oliiviõli tootmises esinevate peamiselt ilmastikuoludest tingitud kõikumiste arvessevõtmiseks ning tootjaorganisatsioonide ja nende ühenduste liikmete eesmärkide täitmiseks tuleks võtta arvesse juhtumeid, mil tootjaorganisatsioonid on sunnitud ostma oliiviõli mitteliikmetelt, tagades samas, et selline tegevus on nende endi liikmete toodete turustamise kõrval teisejärguline;

92.  artiklis 170 sätestatud veise- ja vasikaliha tootmist käsitlevate eeskirjade paremaks rakendamiseks teeb ettepaneku laiendada nende kohaldamisala ka veiste nuumamisele;

93.  väljendab heameelt selle üle, et suhkrusektoris kvootide kaotamise taustal kehtib suhkurpeedikasvatajate, nende organisatsioonide ja suhkruettevõtjate seas endiselt edasi lepinguline raamistik(13), mis võimaldab neil eelkõige pidada läbirääkimisi väärtuse jagamise tingimuste üle olenevalt arengutest suhkruturul või muudel tooraineturgudel; kutsub liikmesriike üles tagama, et sellist võimalust pakutakse kõigile sektori ettevõtjatele, et täita põllumajandustoodete ühise turukorralduse määruse eesmärke, tagades seeläbi õiglase tasakaalu suhkruettevõtjate ja suhkrupeedi tootjate õiguste ja kohustuste vahel;

94.  kutsub komisjoni üles hindama jaemüüjate mõju omatooteid tootvatele ettevõtjatele;

95.  kordab parlamendi seisukohta(14), mille kohaselt pooldatakse ELi tasandi õigusraamistiku vastuvõtmist, et võidelda ebaausate kaubandustavade vastu toiduainete tarneahelas; rõhutab, et selline õigusraamistik peab tagama, et ELi põllumajandustootjatel ja tarbijatel on võimalus saada kasu õiglastest müügi- ja ostutingimustest;

96.  on veendunud, et nn piimapaketi(15) täielik ja rahuldaval tasemel rakendamine on piimasektori tugevdamiseks tähtis ning palub komisjonil esitada ettepanek piimapaketi toimise jätkamiseks pärast 2020. aasta keskpaika ning uurida võimalust laiendada selle eeskirju teistele põllumajandussektoritele;

97.  võtab teadmiseks järeldused konkurentsi peadirektoraadi uuringust „Kaasaegse jaemüügi majanduslik mõju valikule ja innovatsioonile ELi toiduainesektoris“, sealhulgas võimaliku negatiivse seose innovatsiooni ja jaemüüja kaubamärgiga toodete turulejõudmise vahel; palub komisjonil anda Euroopa Parlamendile ülevaade käimasolevatest kõnelustest, millel püütakse jõuda selgusele, kas selline negatiivne seos kahandab innovatsiooni ja tarbijale pakutavate toodete valikut ning kuidas see võiks pikemas perspektiivis mõjutada tarneahelat ja põllumajandustootjate olukorda;

98.  rõhutab vajadust arendada edasi ELi konkurentsiraamistikku, et lisada Euroopa toiduainete tarneahela jälgimisse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) toidu- ja põllumajandussüsteemide jätkusuutlikkuse hindamise (SAFA) näitajad, sealhulgas õiglase hinnakujunduse ja lepingute läbipaistvuse peatüki (S.2.1.1) ja tarnijate õiguste peatüki (S.2.2.1) näitajad;

99.  rõhutab, et mis tahes tegevusala ülemäärane maksustamine võib kergesti hävitada konkurentsi ja oleks tarbijate huvidega vastuolus;

100.  nõuab Euroopa toiduainehindade jälgimise vahendi edasiarendamist, et paremate ja üksikasjalikumate andmete toel põllumajandusliku toidutööstuse kriise paremini avastada; sellega seoses rõhutab vajadust kaasata andmete väljavalimisse ja kogumisse põllumajandustootjate organisatsioonid;

101.  palub komisjonil võtta täiel määral arvesse kolmandate riikidega sõlmitud kaubanduslepingutest Euroopa põllumajandustootjate jaoks tuleneda võivaid turumoonutusi, arvestades tootjate keerukat rahalist seisu ja suurt ühiskondlikku tähtsust; on veendunud, et komisjon peaks eriti tähelepanelikult jälgima lepingute sõlmimist nende riikidega, kelle põllumajandus ja tervishoid on ELiga võrreldes tunduvalt vähem reguleeritud;

102.  palub, et komisjon uuriks jaemüügiturul ilmnevate moonutuste sisu ja olemust, sealhulgas territoriaalsete tarnepiirangute võimalikku mõju jaemüüjatele, arvestades, et moonutused killustavad turgu ning et suured poeketid võivad muutuda turgu valitsevateks ja võivad tarneahelate sisest konkurentsi moonutada; rõhutab kõigi sidusrühmade tähtsust asjaomase teabe avalikustamisel; nõuab, et komisjon hakkaks jälle uurima jaehindade taseme säilitamise küsimusi;

103.  on veendunud, et komisjon peaks veelgi tugevdama konkurentsipoliitika ja transpordipoliitika vahelisi seoseid; märgib, et Euroopa Kontrollikoja eriaruande nr 21/2014 kohaselt peaks, kui piirkondlike või kaugete piirkondade lennujaamad välja arvata, Euroopa ühenduvuse aluseks olema majanduslik jätkusuutlikkus; kahetseb, et investeeringud lennujaamadesse ei ole alati andnud oodatud tulemusi; palub seepärast komisjonil välja selgitada, millised lennujaamade arendusprojektid on olnud edukad ja millised mitte; palub komisjonil määrus (EÜ) nr 868/2004 läbi vaadata, et tugevdada ELi lennundussektori konkurentsipositsiooni, hoida mõjusamalt ära kõlvatut konkurentsi, tagada vastastikkus ja kaotada ebaausad tavad, sealhulgas teatavate kolmandate riikide lennuettevõtjate igasugune toetamine ja neile riigiabi andmine; palub komisjonil uurida, kas teatavad tavad (mis tulenevad liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelistest kehtivatest kahepoolsetest lennundusteenuste lepingutest) võivad kahjustada lennuettevõtjate ja lennujaamade vahelist ausat konkurentsi ning Euroopa tarbijate huve; lisaks palub, et komisjon tulemuslikult uuriks selliseid konkurentsivaenulikke tavasid, mis võivad piirata Euroopa tarbijate võimalusi kasutada mitmesuguseid veebikanaleid, näiteks metaotsingu- ja võrdlusteenuseid ja veebipõhiseid reisibüroosid;

104.  palub komisjoni ja liikmesriike ilmutada suuremat poliitilist tahet transpordi ühtse turu edasiseks süvendamiseks ja tugevdamiseks ning võrdsete tingimuste loomiseks, et tagada transpordi-, posti- ja turismisektoris avaliku ja erasektori ettevõtjate vahel avatud ja aus konkurents, järgides samal ajal ka muid ELi poliitikasuundi, eesmärke ja põhimõtteid, sealhulgas sotsiaalset mõõdet, mis on oluline transpordi siseturu tõrgeteta toimimiseks;

105.  rõhutab, kui oluline on ühenduvus ja transporditaristu kaugete ja äärepoolsete piirkondade püsimajäämise, majandusliku arengu ning seal avalike ja erasektori teenuste osutamise seisukohast;

106.  loodab seetõttu, et üldine üleeuroopaline transpordivõrk (TEN-T) kujundatakse välja;

107.  rõhutab, et vajadust transporditöötajaid nende õiguste rikkumise eest paremini kaitsta ei tohiks kasutada ettekäändena eri liikmesriikide ettevõtjate vahelise vaba konkurentsi piiramiseks; kutsub komisjoni üles austama proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõtteid selliste õigusaktide koostamisel, mis mõjutavad olulisel määral transpordi ühtse turu toimimist;

108.  võtab teadmiseks postiettevõtjate probleemid, mis tulenevad digitaalse ühtse turu loomisest; rõhutab, et selle kaugeleulatuva projekti edukus, eelkõige e-kaubanduse valdkonnas, sõltub suurel määral sellest, milliseks kujuneb kullerpostiteenuste turg; rõhutab vajadust tagada äriteenuseid osutavatele era- ja avaliku sektori ettevõtjatele õiglased ja võrdsed piiriülesed konkurentsitingimused;

109.  rõhutab, et igasuguse konkurentsipoliitika puhul tuleks austada asjaomaste sektorite kõigi ettevõtjate sotsiaalseid õigusi;

110.  rõhutab asjaolu, et liikmesriigid rakendavad ELi transpordialaseid õigusakte sageli kesiselt ning ei järgi aluslepingus sätestatud põhimõtteid, eriti seal, kus transpordi haldamine on keskvalitsuse monopol; palub vastavalt komisjonil ja liikmesriikidel nõuetekohaselt rakendada ja jõustada kehtivaid ELi õigusakte, mis on keskse tähtsusega siseturu nõuetekohaseks toimimiseks, et tuua ettevõtlusele ja tööstusele, tarbijatele, töötajate sotsiaalsetele tingimustele ja keskkonnale täiendavat kasu;

111.  rõhutab, kui oluline on kõrvaldada füüsilised, tehnilised ja regulatiivsed tõkked liikmesriikide vahelt, et takistada ühtse turu killustumist ja hõlbustada piiriülest liikuvust ja territoriaalset koostööd ning stimuleerida seeläbi konkurentsi;

112.  juhib komisjoni tähelepanu kaudsetele konkurentsitõketele, mis tulenevad erinevustest maksustamis- ja ohutuseeskirjades, sõidu- ja puhkeaegades, tüübikinnitustes ja reisijate õigustes;

113.  väljendab heameelt digitaaltehnoloogia arengu üle transpordi- ja turismisektoris, kus see edendab konkurentsi, loob töökohti, hõlbustab VKEde juurdepääsu suurematele turgudele ning toob käegakatsutavat kasu tarbijatele; juhib tähelepanu asjaolule, et digiteerimine ja jagamismajanduse teretulnud areng toovad kaasa märkimisväärseid muutusi sektorite tegevuskeskkonnas ning et digiteerimisprotsessi eeliste ärakasutamiseks on vaja asjakohast ja selget õigusraamistikku;

114.  rõhutab, et uute ärimudelite alusel tegutsevad ettevõtjad avaldavad positiivset mõju ELi transpordi- ja turismiturule, eelkõige teenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamise kaudu;

115.  väljendab rahulolu seoses komisjoni kavatsusega pidada lennunduse välislepingute sõlmimiseks läbirääkimisi mitmete maailmas võtmetähtsusega riikide ja piirkondadega; usub, et lisaks turulepääsu parandamisele pakuvad need lepingud ka uusi ärivõimalusi maailmas juhtpositsioonil olevale Euroopa lennundussektorile, loovad kvaliteetseid töökohti, säilitavad ranged ohutusstandardid, võtavad arvesse sektori töötajate õigusi ja toovad kasu tarbijatele; rõhutab, et Euroopa Parlamendil on nendes läbirääkimistes oluline roll;

116.  kutsub komisjoni üles lisama kõnealuste lennunduse välislepingute üle peetavate läbirääkimiste raames lepingutesse ausa konkurentsi klausli, et tagada võrdsed tingimused;

117.  on seisukohal, et sadamateenuste valdkonnas tuleb Euroopa avalike sadamate jaoks luua üha avatum, konkurentsivõimelisem ja läbipaistvam õigusraamistik ning samal ajal luua täiendavaid töövõimalusi;

118.  on veendunud, et ELi autoveoturu järkjärgulise avanemisega kaasnev suurem konkurents võib tarbijatele kasu tuua, mõistab aga jõuliselt hukka asjaolu, et mõningate liikmesriikide kohaldatavad teatavad meetmed õõnestavad ühtse turu terviklikkust selles valdkonnas; toetab komisjoni seisukohta seoses niisugustele meetmetele vastu astumisega;

119.  loodab, et selline autoveoturu avanemine ei põhjusta edasist sotsiaalset dumpingut, ning taunib lisaks varifirmade kasutamist;

120.  taunib ühtlasi asjaolu, et väiksemaid kaubikuid ei käsitleta ELi poliitikas asjakohaselt vaatamata asjaolule, et neid kasutatakse järjest rohkem selleks, et hoiduda tööhõive-, ohutus- ja keskkonnaalaste õigusaktide nõuetekohasest kohaldamisest;

121.  kutsub komisjoni üles jälgima hoolikalt oligopoolseid hinnadumpingu suundumusi eelkõige lennundussektoris ning bussitranspordi kaug- või liinivedude sektoris ning nõuab kindlalt ELi õiguse nõuetekohast kohaldamist ja õiglasi konkurentsitingimusi eri transpordiliikide vahel;

122.  nõuab neljanda raudteepaketi üle peetavate läbirääkimiste kiire lõpuleviimist ning usub, et see peaks avama raudtee reisijateveo veelgi rohkem konkurentsile ja parandama raudteesektori tõhusust ning tagama samal ajal avalike teenuste osutamise kohustuste kvaliteedi ja järjepidevuse;

123.  tunneb heameelt neljanda raudteepaketi tehnilise samba vastuvõtmise üle, ning on veendunud, et sellega suurendatakse raudteeohutust ning samal ajal kaotatakse koostalitusvõime kaudu konkurentsi tehnilised tõkked;

124.  rõhutab turismi olulisust majanduskasvu ja töökohtade loomise elutähtsa mootorina ning palub komisjonil rakendada ennetavat käsitlust Euroopa turismisektori konkurentsivõime edendamisel ning selle kasvuks ja arenguks soodsa keskkonna loomisel;

125.  rõhutab, et postiteenused ja eriti piiriülene pakivedu on üliolulised e-kaubanduse sektori arenguks kogu ELis; väljendab heameelt komisjoni algatatud konkurentsieeskirjade rikkumist käsitleva uurimise üle e-kaubanduse sektoris ning õhutab teda pakiveo- ja postituru arengut jätkuvalt jälgima;

126.  rõhutab vajadust rahastada säästva, kättesaadava ja ohutu transpordi projekte, mis aitaksid parandada kogu Euroopa transpordisüsteemi toimimist;

127.  nõuab niisuguste ELi fondide nagu Euroopa ühendamise rahastu, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) ning programmi „Horisont 2020“ kasutamist Euroopa transporditaristu arendamiseks ning teenuste mahu ja kvaliteedi tõstmiseks;

128.  kutsub liikmesriike üles pöörama piisavat tähelepanu piiriüleste taristuprojektide lõpuleviimisele ning kooskõlastama oma kõige tähtsamaid transpordikavasid naaberliikmesriikidega;

129.  peab oluliseks niisuguste uuenduslike rahastamisvahendite nagu Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) täiel määral ärakasutamist, kuna need sobivad transpordisektori projektide rahastamiseks majanduskasvu ja konkurentsivõime toetamise eesmärgil; rõhutab siiski, et EFSI tagatisfondile eraldatud vahendid ei tohi tulla Euroopa ühendamise rahastu ega programmi „Horisont 2020“ arvelt, kuna need on peamised ühtse turu arendamise vahendid transpordisektoris;

130.  rõhutab, et raudteetranspordi turu täielik avamine võib tuua kõigi liikmesriikide ettevõtjatele ja reisijatele mitmeid kasulikke tagajärgi; märgib aga vajadust võtta seejuures arvesse liikmesriikide raudteetaristu arengutasemete erinevusi; rõhutab vajadust säilitada järgmises mitmeaastases finantsraamistikus raudteetaristu erinevuste ühtlustamiseks tehtavate investeeringute praegune tase;

131.  rõhutab, et vajadust transporditöötajaid nende õiguste rikkumise eest paremini kaitsta ei tohiks kasutada ettekäändena eri liikmesriikide ettevõtjate vahelise vaba konkurentsi piiramiseks; kutsub komisjoni üles austama proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõtteid selliste õigusaktide koostamisel, mis mõjutavad olulisel määral transpordi ühtse turu toimimist;

132.  soovitab komisjonil pakkuda välja analüütilised meetodid uute sobivate turgude määratlemiseks majanduse digiteerimise ning eelkõige tehnoloogiate lähendamise ja isikuandmete ulatusliku ärilistel eesmärkidel kasutamise tingimustes;

133.  ELi autoveoettevõtete vahel tegeliku konkurentsi tagamiseks kutsub liikmesriike üles lõpetama linnalähedastele maanteedele kontsessioonide andmise, mis viib teemaksude kehtestamiseni;

134.  palub komisjonil uurida väidetavaid käibemaksupettusi sealihasektoris; kahetseb, et komisjon ei ole põllumajandustootjate ühendustelt saadud kaebustele vaatamata veel vastavat uurimist käivitanud;

135.  on seisukohal, et jooksev- ja hoiukontode kasutamise eest tohiks tasu võtta vaid juhul, kui need on seotud kindlate teenustega;

136.  kinnitab oma 11. juuni 2013. aasta resolutsioonis sotsiaalelamute kohta Euroopa Liidus(16) väljendatud muret komisjoni piirava sotsiaaleluruumi määratluse pärast konkurentsipoliitika valdkonnas; palub, et komisjon muudaks selle määratluse selgemaks, lähtudes liikmesriikide kogemuste ja parimate tavade vahetusest ning võttes arvesse asjaolu, et eri liikmesriikides, piirkondades ja kohalikes omavalitsustes määratletakse ja hallatakse sotsiaaleluruume erinevalt;

137.  väljendab kahetsust selle pärast, et komisjon ei ole kiiresti ja otsustavalt reageerinud mõnede liikmesriikide katsetele piirata vaba konkurentsi transpordisektoris; nõuab sellise tegevuse lõpetamist ja kõikvõimalikke meetmeid selleks, et tagada kõigi liikmesriikide transpordiettevõtjatele ühesugustel tingimustel võrdne juurdepääs ühtsele turule;

138.  peab oluliseks konkurentsi tagamist Euroopa finantsteenuste, sealhulgas kindlustusteenuste turul, mis hõlmab ka piiriüleste ostude võimaldamist;

139.  kordab oma üleskutset komisjonile rakendada käimasolevate uurimiste tulemused ellu toidutarnete, energia-, transpordi- ja meediasektori konkurentsipraktikas;

140.  on vastu nõudele, et teenuse osutamiseks peavad selle kasutajad asuma finantseerimisasutuse või kindlustusfirma asukohaliikmesriigis, kuna see on vastuolus jaefinantsteenuste siseturu eesmärgiga;

141.  nõuab, et koheselt uuritaks vormel 1 klassi võidusõitudega seoses kerkinud konkurentsiküsimusi;

142.  palub, et komisjon konkurentsipoliitika väljatöötamisel ja rakendamisel arvestaks asjaoluga, et valdava enamuse ELi ettevõtetest moodustavad väikesed, keskmise suurusega ja mikroettevõtted; sellega seoses rõhutab, et väiksemad ettevõtted, kes tahavad ühtsel turul veebis ja piiriüleselt tegutseda, vajavad kasutajasõbralikke konkurentsieeskirju;

143.  samuti tuletab komisjonile meelde, et kui kaardiomanik kolib mõnda teise liikmesriiki, on finantseerimisasutustel endiselt kombeks maksekaardid tühistada, ning nõuab, et sellega seoses võetaks midagi ette ja muu hulgas hoiatataks liikmesriikide ametiasutusi;

144.  rõhutab vajadust tagada ravimite kättesaadavus ja selleks võidelda ravimitööstuse kuritarvituste vastu; võtab teadmiseks vajaduse soodustada nende kättesaadavuse korral geneeriliste ravimite kasutamist liikmesriikide tervishoiusüsteemides;

145.  rõhutab, et võimalus võtta sularahaautomaadist raha on oluline avalik teenus, mille osutamisel ei tohi esineda diskrimineerimist ega konkurentsi kahjustavaid või ebaausaid võtteid ning seetõttu ei tohi see olla liiga kulukas;

146.  toonitab vajadust võidelda ebaõiglaste kollektiivsete boikottide kui objektipõhiste konkurentsipiirangute vastu, mille all mõistetakse olukorda, kus teatav hulk konkurente lepib kokku tegeliku või potentsiaalse võistleja kõrvaldamises;

147.  väljendab muret ELi asutusi mõjutavate nn pöördukse skandaalide ja eelkõige endise konkurentsivoliniku Neelie Kroesi juhtumi pärast, kes teeb Uberi kasuks lobitööd ja kelle nimi on seotud ka Bahama paljastustega;

ELi riiklike konkurentsiasutuste tulemuslikkuse parandamine

148.  väljendab heameelt ELi konkurentsieeskirjade detsentraliseeritud jõustamise üle Euroopas, kuid on seisukohal, et kodanike ja ettevõtjate konkurentsi kahjustava tegevuse eest kaitsmise tulemuslikkus ei tohiks sõltuda vaid sellest, millise liikmesriigi residendid nad on; on seisukohal, et kartellimenetluse määrus (määrus (EÜ) nr 1/2003) on oluliselt aidanud luua kõigile siseturul tegutsevatele ettevõtjatele võrdseid konkurentsitingimusi; rõhutab siiski, et riiklike süsteemide ja riiklike konkurentsiasutuste vahel esineb jätkuvalt erinevusi, eriti nende sõltumatuse, trahvide määramise ja leebema kohtlemise programmide osas; on seisukohal, et ELi kartelliõiguse jõustamiseks ning tarbijatele ja ettevõtjatele õiguskindluse tagamiseks on väga tähtsad tulemuslikud ja ühetaolised menetlussätted; kutsub liikmesriikide konkurentsiasutusi üles täiel määral ära kasutama Euroopa konkurentsivõrgustiku pakutud üleeuroopalise koostöö võimalusi;

149.  peab seetõttu väga tähtsaks, et ELi riiklikel konkurentsiasutustel oleksid vajalikud võimalused ja vahendid ELi konkurentsieeskirjade tulemuslikuks jõustamiseks, sealhulgas rikkumiste avastamiseks, kõrvaldamiseks ja nende eest karistuste määramiseks, ning leebema kohtlemise programmid, mis on väga olulised selleks, et ettevõtjad annaksid kogu Euroopas teada kartellikokkulepetest;

150.  kordab, et riiklike konkurentsiasutuste sõltumatus on ülimalt tähtis ning see tähendab muu hulgas neile oma ülesannete täitmiseks vajalike ressursside tagamist;

151.  sellega seoses väljendab rahulolu komisjoni käivitatud konsultatsioonide üle, mille tulemuseks võib olla nn ECN+, riiklikele konkurentsiasutustele kättesaadavaid jõustamis- ja karistusmeetmeid käsitlev seadusandlik ettepanek; kinnitab, et kui sama juhtumi või seotud juhtumite korral tegeleb eeskirjade jõustamisega üheaegselt mitu asutust, võib see põhjustada dubleerimist ja ebajärjekindlaid meetmeid, mis kahandab õiguskindlust ja põhjustab ettevõtetele asjatuid kulusid; palub seepärast komisjoni esitada ettepanek ELi ennetava meetme kohta, mis tagaks riiklike konkurentsiasutuste tulemuslikuma jõustamistegevuse ning ühtse ja kooskõlastatud tegutsemise ning võimaldaks rakendada ELi konkurentsieeskirjade jõustamise detsentraliseeritud süsteemi kogu potentsiaali; nõuab Euroopa Parlamendi täielikku kaasamist kooskõlas kaasotsustamismenetlusega;

152.  rõhutab konkurentsiasutuste vahelise koostöö tähtsust globaliseerunud maailmas; toetab seepärast komisjoni ja riiklike konkurentsiasutuste aktiivset osalemist rahvusvahelises konkurentsivõrgustikus; palub komisjonil uurida, kui suures ulatuses võiks sõlmida konkurentsi käsitlevaid lepinguid täiendavate kolmandate riikidega, kes soodustavad uurimisasutuste vahelist teabevahetust; toonitab, et hiljuti Šveitsi ja Kanadaga sõlmitud konkurentsialased lepingud võivad olla selliste tulevaste lepingute eeskujuks; on ka seisukohal, et rahvusvahelised kaubandus- ja investeerimislepingud peaksid sisaldama rangeid konkurentsiküsimustele pühendatud lõike;

153.  palub, et komisjon ilma riiklike konkurentsiasutuste sõltumatust kahjustamata hindaks liikmesriikides rikkumiste eest määratavate karistuste erinevusi ning seda, kui võimalik ja soovitav oleks nende erinevuste ühtlustamine;

154.  peab äärmiselt oluliseks, et komisjon edendaks jätkuvalt ELi liikmesriikide konkurentsiasutuste vahelise koostöö parandamist;

155.  toonitab, et konkurentsi peadirektoraadi sõltumatus on tema eesmärkide edukaks täitmiseks äärmiselt tähtis; nõuab veel kord suuniseid koostavate ja suuniste täitmise eest vastutavate allüksuste ranget lahushoidmist; palub komisjonil eraldada taas konkurentsi peadirektoraadile piisavad rahalised ja inimressursid; taotleb, et komisjoni käsutuses oleks kõrgtehnoloogiaettevõtete uurimiseks piisava tehnilise kvalifikatsiooniga insenere; nõuab tungivalt, et komisjon viiks konkurentsi peadirektoraadi peaökonomisti meeskonna eetikakoodeksi kooskõlla teiste komisjoni ametiisikute tegevustavadega;

Konkurentsipoliitika demokraatlik tugevdamine

156.  väljendab rahulolu praeguse konkurentsivoliniku pr Vestageri püüete üle pidada Euroopa Parlamendiga ning eeskätt selle majandus- ja rahanduskomisjoniga ja konkurentsipoliitika töörühmaga regulaarset struktureeritud dialoogi; palub komisjonilt põhjalikumat tagasisidet Euroopa Parlamendi iga-aastases konkurentsiküsimusi käsitlevas aruandes esitatud konkreetsete taotluste osas; leiab, et sisukas struktureeritud dialoog võiks soodustada iga-aastaste konkurentsiküsimusi käsitlevate aruannete alusel põhjalikumate järelmeetmete võtmist;

157.  väljendab heameelt komisjoni algatuste üle korraldada avalikke arutelusid ühinemiste kontrolli kohaldamise teemal ning palub komisjonil arutada saadud tulemusi Euroopa Parlamendiga;

158.  nõuab laialdasemat dialoogi ELi institutsioonide ja riiklike konkurentsiasutuste vahel, mis peaks eelkõige hõlmama arutelusid Euroopa Parlamendi komisjonidega;

159.  kordab oma üleskutset komisjonile lisada trahvide määramise suunised siduvatesse õigusnormidesse;

Konkurentsipoliitika rahvusvaheline mõõde

160.  väljendab heameelt seoses komisjoni pühendumusega avatud ja konstruktiivsele arvamustevahetusele ülemaailmsete konkurentsiküsimuste teemal; avaldab rahulolu konkurentsi käsitlevate sätete edasiarendamise üle teatavates vabakaubanduslepingutes, kuid ühtlasi nõuab, et komisjon jätkaks tööd konkurentsi ja riigiabi küsimuste võtmiseks kõigi vabakaubanduslepingute üle peetavate läbirääkimiste kavadesse;

161.  rõhutab, et ausal konkurentsil kaubanduse, teenuste ja investeeringute valdkonnas on positiivne mõju ELi ja ELi kaubanduspartnerite sotsiaal-majanduslikule arengule; kutsub komisjoni ja nõukogu üles viima kiiresti lõpule oma tööd kaubanduse kaitsevahendite ajakohastamise alal, kuna neid vahendeid on vaja ausa konkurentsi tagamiseks ELi turul, ning on seisukohal, et kaubanduslepingutes tuleks süstemaatiliselt käsitleda kolmandate riikide ebaausaid kaubandustavasid;

162.  kutsub komisjoni üles tegema kaubanduspartneritega koostööd eesmärgiga tagada, et nende turud oleksid ELi ettevõtetele rohkem avatud, eelkõige energeetika, transpordi, telekommunikatsiooni, avalike hangete ja teenuste, sealhulgas reguleeritud kutsealadel töötamise raames osutatavate teenuste valdkonnas;

163.  kutsub komisjoni üles lisama kõigisse kaubanduslepingutesse ambitsioonikaid konkurentsialaseid sätteid ning teostama tulemuslikku kontrolli selle üle, kas osapooled neid sätteid ka nõuetekohaselt rakendavad, pidades silmas kõiki eeskirju, sealhulgas riigiabi alaseid sätteid, ning kõiki majandustegevuses osalejaid, sealhulgas riigiettevõtteid;

164.  rõhutab, et tähtis on toetada arenguriikide püüdlusi konkurentsieeskirjade propageerimiseks ja tegelikuks täitmiseks;

165.  kutsub komisjoni üles toetama meetmeid põhjaliku, kasutajasõbraliku andmebaasi loomiseks, mis sisaldab kokkuvõtet vabakaubanduslepingute konkurentsi käsitlevatest sätetest ja mida võiks hallata WTO sekretariaat;

166.  väljendab heameelt Nairobis toimunud WTO ministrite konverentsil eksporditoetuste vähendamise osas saavutatu üle, mille eesmärk on tagada moonutamata konkurents ülemaailmsetel põllumajandustoodete turgudel; rõhutab sellega seoses põllumajandussektori tundlikkust ning vajadust võtta selgeid ja tulemuslikke meetmeid, sealhulgas WTO lepingute raames, mis võimaldavad Euroopa tootjatel rahvusvahelistel turgudel konkurentsivõimeliseks jääda;

167.  tuletab meelde, et loodusvarade, sealhulgas energiaallikate võrdsel kättesaadavusel on oluline mõju ausale ja õiglasele konkurentsile maailmaturul, ning kutsub komisjoni üles lisama kaubanduslepingutesse sätteid, millega parandatakse juurdepääsu sellistele varadele, sealhulgas sätteid riigiettevõtete konkurentsi kahjustava tegevuse kohta ning mittediskrimineerimise ja transiidi kohta;

168.  toonitab, et konkurentsipoliitika on aluslepingu kohaselt siseturu oluline osa; kordab, et konkurentsivõimelist ja täielikult toimivat ühtset turgu on vaja ELis jätkusuutliku majanduskasvu, tööhõive ja innovatsiooni edendamiseks ning pingutused säilitada kogu ELis ausat konkurentsi teenivad tarbijate, idufirmade ja VKEde huve; on veendunud, et ELi õigusaktide jõustamist ei tohiks nõrgestada ametlike rikkumismenetluste asemel EU Piloti menetluse kasutamisega ning et konkurentsi peaks püüdma säilitada;

169.  soovitab komisjonil mitte keskenduda ausa konkurentsi tagamise püüdlustes ainult tuntud ettevõtete silmatorkavatele juhtumitele; tuletab komisjonile meelde, et ausa konkurentsi tagamine on oluline ka VKEde jaoks;

170.  nõuab tarbijate valikuvabaduse suurendamist; on seisukohal, et isikuandmete kaitse üldmääruses sisalduv õigus andmete ülekantavusele on hea viis nii tarbijaõiguste kui ka konkurentsi tugevdamiseks; rõhutab vajadust uurida, kuidas tagada digitaalvõrgustike koostalitlusvõime avatud standardite ja liideste abil;

171.  palub komisjonil uurida ja parandada selliste sõltumatute jaemüüjate olukorda, kellel on konkurentsiõiguse alusel lubatud teha koostööd traditsiooniliste kaupluste kaudu, kuid keda süüdistatakse ebaausas konkurentsis, kui nad teevad ühiseid pakkumisi ka e-kaubanduses;

172.  palub komisjonil tagada, et ELi riigihanke-eeskirju rakendataks õigeaegselt, osutades eelkõige e-hangete kasutuselevõtmisele ja uutele õigusnormidele, millega soodustatakse lepingute osadeks jagamist, mis on äärmiselt tähtis innovatsiooni ja konkurentsi edendamiseks ning VKEde toetamiseks hanketurgudel;

173.  palub komisjonil vältida standardimise läbi monopolide või suletud väärtusahelate loomist; on veendunud vajaduses kehtestada apellatsiooniprotsess konkurentsivõimet mõjutada võivate standardite läbivaatamiseks;

174.  hiljutisi ühinemisi arvestades väljendab muret kontsentratsiooni taseme üle mõnes sektoris, näiteks keemiatööstuses; palub komisjonil selgitada, kuidas ta võtab arvesse turule sisenemise võimalust, eriti idufirmade osas; palub komisjonil uurida, kas ühinemiskontrolli katsekriteeriumina tuleks arvesse võtta ettevõtte turuvõimu, mis tuleneb teabest ja andmetest, ning sellise teabe ja selliste andmete käitlemisest ja kasutajate arvust; nõuab selle kaalumist, kas andmete ja teabe, eriti kliente puudutavate andmete ja teabe ühtekoondamine võiks põhjustada konkurentsimoonutusi;

175.  peab konkurentsi telekommunikatsioonisektoris äärmiselt tähtsaks, et edendada innovatsiooni ja võrgustikesse investeerimist ning tagada teenustevalik tarbijatele; peab digitaalse ühtse turu väljakujundamisel väga tähtsaks kiire lairibaühenduse laiendamist; peab sellega seoses kiiduväärseks, et komisjon võtab lairibaühendusega seotud riigiabisuuniste kohaldamisel arvesse telekommunikatsioonipaketis esitatud strateegilisi ühenduvuse eesmärke;

176.  viitab Euroopa Kontrollikoja viimasele aruandele, milles käsitletakse riigiabieeskirjade eiramist ühtekuuluvuspoliitikas ning märgitakse, et mittevastavuse tase on märkimisväärne ja nõutakse mitme soovituse rakendamist; väljendab muret nende järelduste pärast, kuna see kahjustab siseturu tõrgeteta toimimist, ning palub seetõttu komisjonil võtta kontrollikoja soovitusi arvesse ja püüda edaspidi hoolikamalt puudusi vältida;

177.  toetab komisjoni tegevust kartellidevastaste meetmete jõustamisel, näiteks hiljutisi meetmeid toiduainete jaemüügi ja optiliste kettaseadmete sektorites, eesmärgiga tagada tarbijatele õiglased hinnad;

178.  palub komisjonil uurida, kas on lahknevusi toodete müümises ühtsel turul, mis võib avaldada negatiivset mõju kohalikele tootjatele, eriti VKEdele;

179.  tuletab meelde, et oma resolutsioonis 2014. aasta konkurentsipoliitika aastaaruande kohta kutsus Euroopa Parlament komisjoni üles jälgima tähelepanelikult Euroopa suurte jaemüüjate liite, ning tunneb heameelt komisjoni soovi üle arutada küsimust nende liitude mõjust Euroopa konkurentsivõrgustiku tootjatele ja tarbijatele;

o
o   o

180.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide ja vajaduse korral piirkondade konkurentsiasutustele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0310.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0292.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0346.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0004.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0051.
(6) ELT L 123, 19.5.2015, lk 1.
(7) ELT L 187, 26.6.2014, lk 1.
(8) ELT L 24, 29.1.2004, lk 1.
(9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0394.
(10) ELT L 347, 20.12.2013, lk 671.
(11) ELT L 335, 18.12.2010, lk 43.
(12) Euroopa Kontrollikoja eriaruanne nr 24/2016 „Ühtekuuluvuspoliitika alal vajatakse täiendavaid jõupingutusi riigiabi eeskirjade alase teadlikkuse suurendamiseks ja eeskirjade järgimise tagamiseks“ http://www.eca.europa.eu/Lists/ECADocuments/SR16_24/SR_STATE_AIDS_ET.pdf
(13) Komisjoni 17. mai 2016. aasta delegeeritud määrus (EL) 2016/1166, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1308/2013 X lisa seoses suhkrusektoris suhkrupeedi ostutingimustega alates 1. oktoobrist 2017 (ELT L 193, 19.7.2016, lk 17).
(14) Euroopa Parlamendi 7. juuni 2016. aasta resolutsioon ebaõiglaste kaubandustavade kohta toiduainete tarneahelas (P8_TA(2016)0250).
(15) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. märtsi 2012. aasta määrus (EL) nr 261/2012, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1234/2007 seoses lepinguliste suhetega piima- ja piimatootesektoris (ELT L 94, 30.3.2012, lk 38).
(16) ELT C 65, 19.2.2016, lk 40.


Soolise võrdõiguslikkuse edendamine vaimse tervise ja kliiniliste uuringute alal
PDF 228kWORD 67k
Euroopa Parlamendi 14. veebruari 2017. aasta resolutsioon soolise võrdõiguslikkuse edendamise kohta vaimse tervise ja kliiniliste uuringute alal (2016/2096(INI))
P8_TA(2017)0028A8-0380/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 19 ja 168, milles on öeldud, et üks ELi kõikide poliitikavaldkondade eesmärkidest on inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 21, 23 ja 35,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta määrust (EL) nr 536/2014, milles käsitletakse inimtervishoius kasutatavate ravimite kliinilisi uuringuid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2001/20/EÜ,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. aprilli 2001. aasta direktiivi 2001/20/EÜ liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta, mis käsitlevad hea kliinilise tava rakendamist inimtervishoius kasutatavate ravimite kliinilistes uuringutes (kliiniliste uuringute direktiiv),

–  võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia“ (COM(2010)2020),

–  võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut „Elanikkonna vaimse tervise parandamine – Euroopa Liidu vaimse tervise strateegia väljatöötamine” (COM(2005)0484),

–  võttes arvesse Euroopa vaimse tervise ja heaolu tegevuskava,

–  võttes arvesse Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) terviklikku vaimse tervise tegevuskava aastateks 2013–2020,

–  võttes arvesse WHO naiste, laste ja noorte tervise üldist strateegia aastateks 2016–2030,

–  võttes arvesse 2005. aastal vastu võetud Euroopa vaimse tervise deklaratsiooni, millele on alla kirjutanud komisjon ja Euroopa Nõukogu,

–  võttes arvesse WHO vaimse tervise tegevuskava aastateks 2013–2020,

–  võttes arvesse 2008. aastal vastu võetud Euroopa vaimse tervise ja heaolu pakti,

–  võttes arvesse komisjoni ühismeedet vaimse tervise ja heaolu kohta (2013–2016),

–  võttes arvesse ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste komitee üldist märkust nr 14 teemal „Õigus parimale võimalikule tervislikule seisundile” (ÜRO dokument E/C 12/2000/4) ja üldist märkust nr 20, mis käsitleb mittediskrimineerimist majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste puhul (ÜRO dokument E/C.12/GC/2009),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovitust liikmesriikidele seksuaalse sättumuse ja sooidentiteedi alusel toimuva diskrimineerimise vastaste meetmete kohta (CM/Rec(2010)5),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit ning arengukomisjoni arvamust (A8-0380/2016),

A.  arvestades, et õigus võimalikult heale füüsilisele ja vaimsele terviseseisundile on põhiline inimõigus ning sisaldab mittediskrimineerimise kohustust; arvestades, et igaühel peaks olema juurdepääs tervishoiule; arvestades, et juurdepääs vaimse tervise teenustele on ülimalt tähtis küsimus, seda nii Euroopa kodanike elukvaliteedi parandamise, sotsiaalse kaasatuse kindlustamise kui ka liidu majandusliku ja kultuurilise arengu tagamise seisukohast;

B.  arvestades, et praeguses üldises olukorras, mida iseloomustab jätkuv majanduskriis ja töötuse järsk kasv, eriti naiste ja noorte seas, on vaimse tervise probleemid, nt depressioon, bipolaarne häire, skisofreenia, ärevus ja dementsus pidevas kasvutendentsis;

C.  arvestades, et WHO defineerib vaimset tervist kui füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisundit ning mitte üksnes haiguste või jõuetuse puudumist; arvestades, et WHO kohaselt määratletakse vaimsete häiretena mitmesugused vaimsed ja käitumishäired, nagu depressioon, bipolaarne meeleoluhäire, skisofreenia, ärevushäired, dementsus ja autism; arvestades, et WHO määratleb vaimset tervist kui emotsionaalset ja psühholoogilist heaoluseisundit, milles isik on suuteline kasutama oma kognitiivseid ja emotsionaalseid võimeid, toimima ühiskonnas, tulema toime tavaliste igapäevaelu nõudmistega, looma teistega rahuldustpakkuvaid ja küpseid suhteid, andma konstruktiivse panuse sotsiaalsetesse muutustesse ning kohanduma välistingimuste ja sisemiste konfliktidega;

D.  arvestades, et vaimset tervist tuleb vaadelda ja käsitleda holistiliselt, võttes arvesse sotsiaalseid, majanduslikke ja keskkonnategureid, ning kõikide kodanike parima võimaliku vaimse heaolu saavutamiseks on vaja kogu ühiskonda hõlmavat psühhosotsiaalset lähenemisviisi;

E.  arvestades, et vaimse tervise ja heaolu holistiline strateegia peab sisaldama kogu elutsüklit hõlmavat perspektiivi ja võtma arvesse erinevaid tegureid, mis mõjutavad erinevas vanuses isikuid; arvestades, et tuleb arvesse võtta teismeliste tütarlaste ja vanemate naiste erilist haavatavust;

F.  arvestades, et füüsiline ja vaimne tervis on omavahel seotud ning mõlemad on üldise heaolu jaoks keskse tähtsusega; arvestades, et on teada, et vaimse tervise probleemid võivad tekitada kroonilisi füüsilisi haigusi ning et krooniliste füüsiliste haigustega inimestel on suurem tõenäosus vaimse tervise häirete tekkeks; arvestades, et kuigi selline vastastikune suhe on üldteada, peetakse füüsilist tervist puudutavaid teadusuuringuid sageli tähtsamaks kui vaimse tervise valdkonda;

G.  arvestades, et naiste ja tütarlaste vaimset tervist mõjutavad negatiivselt mitmesugused tegurid, sealhulgas valitsevad soolised stereotüübid ja diskrimineerimine, objektistamine, sooline vägivald ja ahistamine, töökeskkond, töö ja eraelu tasakaal, sotsiaal-majanduslikud tingimused, vaimse tervise hariduse puudumine või vilets kvaliteet ning vaimse tervise teenuste piiratud kättesaadavus;

H.  arvestades, et peaaegu üheksa kümnest vaimse tervise probleemidega inimesest on oma sõnul kogenud häbimärgistamist ja diskrimineerimist ning enam kui seitse kümnest väidavad, et häbimärgistamine ja diskrimineerimine on halvendanud nende elukvaliteeti;

I.  arvestades, et tuleb pöörata tähelepanu vaimse tervise ja heaolu geograafilistele teguritele ning erinevustele linna- ja maakeskkonna vahel, muu hulgas demograafia seisukohast ning arvestades hoolduse ja teenuste kättesaadavust;

J.  arvestades, et perimenopausi ja postmenopausi aegsed hormonaalsed muutused võivad mõjutada naise emotsionaalset tervist ja tuua kaasa vaimse tervise probleeme, kaasa arvatud depressiooni ja ärevust; arvestades, et ülitundlikkus sümptomite suhtes võib õigeaegset tuvastamist ja asjakohast ravi edasi lükata;

K.  arvestades, et vaimse tervise ja heaolu määravad tegurid on meestel ja naistel ning eri vanuserühmadel erinevad; arvestades, et sellised tegurid nagu sooline ebavõrdsus, ebavõrdne sissetulek, naiste suurem vaesus- ja ületöötamise oht, sotsiaal-majanduslik diskrimineerimine, soopõhine vägivald, alatoitumus ja nälg suurendavad naistel vaimse tervise probleemide ohtu; arvestades, et WHO andmetel ei ole raskete vaimsete häirete puhul sugude vahel olulist erinevust, kuid naistel esineb rohkem depressiooni, ärevust, stressi, somatisatsioonihäiret ja söömishäireid, samas kui meestel esineb rohkem ainete kuritarvitamist ha antisotsiaalseid häireid; arvestades, et depressioon on kõige tavalisem neuropsühhiaatriline häire ning selle all kannatavad tõenäolisemalt naised kui mehed; arvestades, et see on 15–44-aastaste naiste vanuserühmas kõige sagedasem haigus;

L.  arvestades, et vaimse tervise ja heaolu häired jäetakse sageli tähelepanuta, neid ignoreeritakse või surutakse alla, ning selle põhjuseks on häbimärgistamine, eelarvamused või teadlikkuse ja vahendite puudumine; arvestades, et selle tulemusena ei otsi paljud vaimsete häirete all kannatajad abi ja patsiendid ei saa arstidelt diagnoosi või saavad vale diagnoosi; arvestades, et vaimsete häirete diagnoosimine on tugevasti sooliselt mõjutatud – naistel diagnoositakse teatud seisundeid palju tõenäolisemalt kui meestel;

M.  arvestades, et eelkõige lesbilised ja biseksuaalsed naised, samuti transsoolised ja intersoolised isikud kogevad erilisi vaimse tervise probleeme, mida põhjustab stressirohke vähemusse kuulumine ning mida iseloomustab kõrge ärevuse ja stressitase, mis tuleneb eelarvamustest, häbimärgistamisest ja diskrimineerimise kogemisest, samuti käsitlemine meditsiinilisest ja patoloogilisest vaatevinklist; arvestades, et LGBTI-inimesed võivad kogeda erilisi vaimse tervise ja heaolu probleeme, mida tuleb kõikides vaimse tervise strateegiates arvesse võtta;

N.  arvestades, et somatisatsioonihäire vormide hulka, mida kogevad sagedamini naised ja mida diagnoositakse tõenäolisemalt naistel kui meestel, kuuluvad fibromüalgia ja krooniline väsimus, mille peamised sümptomid on valu ja kurnatus, kuigi naistel on ka palju muid sümptomeid, mis on samad teiste haigustega;

O.  arvestades, et transsoolised identiteedid ei ole patoloogilised, kuid kahjuks peetakse neid siiani vaimse tervise häireteks, ning enamikus liikmesriikides nõutakse juriidiliseks sootunnustamiseks või transsoolisusega seotud tervishoiuteenusteks sellist diagnoosi, kuigi teadusuuringud on ammu näidanud, et „sooidentiteedi häire“ diagnoos põhjustab transsoolistele isikutele palju kannatusi;

P.  arvestades, et neuropsühhiaatriliste häirete põhjustatud puuetest moodustavad depressiivsed häired naiste puhul 41,9 % kõikidest juhtudest, kuid meeste puhul vaid 29,3 %;

Q.  arvestades, et WHO hinnangul põeb depressiooni 350 miljonit inimest; arvestades, et 2020. aastaks on see haigus teine peamine töövõimetuse põhjus;

R.  arvestades, et varieeruva soolise määratlusega puberteedieelses eas lapsi diagnoositakse jätkuvalt, mis on tarbetu ja kahjulik, kuna igal lapsel peaks olema võimalus oma sooidentiteeti turvaliselt avastada ja väljendada;

S.  arvestades, et mitmesuguste, eelkõige erinevate soorollide ja soolise ebavõrdsusega ja diskrimineerimisega seotud tegurite tõttu esineb naistel depressiooni ligikaudu kaks korda sagedamini kui meestel ning transsoolistel isikutel on tunduvalt rohkem enesetapumõtteid ja katseid; arvestades, et uurimused on näidanud, et pealesunnitud traditsioonilised soorollid mõjutavad naise vaimset tervist ja heaolu negatiivselt;

T.  arvestades, et liikmesriikide haridussüsteemides ja töökohtades ei pöörata vaimsele tervisele ja heaolule piisavalt tähelepanu, kuna vaimse tervise teemad on sageli stigmatiseeritud või tabu; arvestades, et vaimse tervise teemaline harimine aitab võidelda seda teemat ümbritseva häbimärgistamisega ning see peaks käsitlema soospetsiifilisi haavatavaid aspekte, soolisi stereotüüpe ning naiste ja tütarlaste diskrimineerimist;

U.  arvestades, et mehed ja poisid kogevad sooliselt eripäraseid vaimse tervise häireid; arvestades, et Euroopa sooritavad mehed enesetapu peaaegu 5 korda tõenäolisemalt kui naised ning et enesetapp on alla 35-aastaste meeste peamine surma põhjus; arvestades, et mehed satuvad naistest kolm korda tõenäolisemalt alkoholisõltuvusse ning tarbivad tõenäolisemalt keelatud aineid (ja surevad selle tagajärjel); arvestades, et mehed kasutavad psühholoogilisi teraapiaid vähem tõenäoliselt kui naised; arvestades, et mehed ja poisid puutuvad kokku mehelikkuse sooliste stereotüüpidega, mis võivad julgustada emotsioone alla suruma või olema vihane, ning need mõjutavad meeste vaimset tervist, samuti soopõhise vägivalla nähtust;

V.  arvestades, et ELis on aastas umbes 58 000 enesetapu juhtumit, millest veerandi panevad toime naised, ning et enesetapp on jätkuvalt sage surma põhju;

W.  arvestades, et kogu ühiskonda hõlmav lähenemisviis vaimsele tervisele nõuab heaolu, tervishoiu koordineerimise, hariduse, tööhõive, majandus- ja sotsiaalpoliitika sidusus, et oleks võimalik saavutada kõrgem üldine vaimse heaolu tase;

X.  arvestades, teismelistel tütarlastel ja noortel naistel esineb üha sagemini söömishäireid, nt anoreksiat ja buliimiat;

Y.  arvestades, et selliste söömishäirete nagu anoreksia ja buliimia pikaajaline mõju füüsilisele ja vaimsele tervisele ning nende häirete põhjuste sooline mõõde on hästi dokumenteeritud;

Z.  arvestades, et töö juures puutuvad naised rohkem kokku psühholoogilise ja/või seksuaalse ahistamisega, mis põhjustab neid kogenud naistel psühho-füüsilisi probleeme;

AA.  arvestades, et tervishoiuprogrammides tuleks ennetuse, ravi ja taastusravi osas võtta arvesse sotsiaalhoolduse mudeleid, mis tegelevad vaimsete häiretega spordi, kunsti või sotsiaalsete tegevuste kaudu;

AB.  arvestades, et puuetega inimestel on süvendatud vaimsete häirete oht;

AC.  arvestades, et seksuaal- ja suhteharidusel on väga oluline roll võitluses sooliste stereotüüpide ja soopõhise vägivalla vastu ning see aitab parandada nii tütarlaste kui ka poiste, naiste kui ka meeste vaimset tervist ja heaolu;

AD.  arvestades, et vaimse tervise häired ja haigused on üks peamisi suutmatuse põhjuseid, mõjutades negatiivselt tervist, haridust, majandust, tööturgu ja ELi sotsiaalhoolekande süsteeme, tekitades suuri majanduskulusid ja olulist kahju ELi majandusele, mis tähendab, et vaimse tervise teenustele tuleb läheneda holistiliselt, terviklikult ja sootundlikult; arvestades, et Euroopa depressiooniühenduse (EDA) uurimuse andmetel on iga kümnes töötaja ELis puudunud töölt depressiooni tõttu, mis on läinud ühiskonnale maksma hinnanguliselt 92 miljardit eurot, peamiselt tootlikkuse kadudena;

AE.  arvestades, et lisaks bioloogilistele omadustele sõltub naiste vaimne tervis ka sellest, missuguse hariduse nad on saanud, millisel määral on omaks võtnud sisemisi sotsiaalseid ja kultuurilisi väärtusi, norme ja stereotüüpe, milliseid kogemusi neil on olnud ja kuidas nad on nendega toime tulnud, kuidas nad endasse ja teistesse suhtuvad, mis rolle etendavad ning milliseid takistusi ja survet kogevad;

AF.  arvestades, et naistele suunatud ennetus- ja ravipoliitikat saaks muuta tõhusamaks, kui võtta arvesse naiste mitmekesisust ja nende füsioloogilist erinemist meestest ning võtta haavatavate ja tõrjutud rühmade jaoks spetsiaalseid meetmeid;

AG.  arvestades, et naised on mitmel põhjusel toksikoloogia- ja biomeditsiiniuuringutest ning kliinilistest katsetest kõrvale jäetud, ning arvestades, et suured vajakajäämised teadusuuringutes soolise aspekti osas piiravad seda, kui palju me teame naiste ja meeste tervise erinevustest; arvestades, et selle tulemusel on biomeditsiiniuuringutes kajastatud peamiselt meeste seisukohta, eeldades ekslikult, et mehed ja naised on ühesugused valdkondades, kus eksisteerivad füsioloogilised erinevused; arvestades, et puuduvad teadusuuringud intersooliste naiste erivajaduste kohta;

AH.  arvestades, et naiste ja soolise teguri väljajätmine ja alaesindatus biomeditsiiniuuringutes ja kliinilistes katsetes seab naiste elu ja tervise ohtu;

AI.  arvestades, et määrusega (EL) nr 536/2014, milles käsitletakse inimtervishoius kasutatavate ravimite kliinilisi uuringuid, kehtestati nõue võtta uuringutes arvesse ka sugu, kuid selle määruse rakendamist tuleb hinnata; arvestades, et selles määruses ei täpsustata naiste osas muid aspekte kui rasedus ja rinnaga toitmine;

AJ.  arvestades, et Euroopa Ravimiamet ei ole välja töötanud spetsiaalseid strateegiaid, et ellu viia suuniseid sooliste erinevuste uurimiseks ja hindamiseks ravimite kliinilisel hindamisel, hoolimata asjaolust, et amet on tunnistanud, et „mõned tegurid, mis avaldavad mõju ravimi toimele elanikkonna hulgas, võivad olla olulised, arvestades meeste ja naiste reaktsioonide erinevusi“ ning et „soospetsiifilisel mõjul võib ravimite toimes samuti oluline roll olla“(1);

AK.  arvestades, et siiani ei ole täielikult teada, kuidas mõjuvad naiste füüsilisele ja vaimsele tervisele sellised ained või ravimid nagu rasestumisvastased vahendid, antidepressandid ja rahustid, ning seda on vaja täiendavalt uurida, et kaotada kahjulikud kõrvalmõjud ja parandada tervishoidu;

AL.  arvestades, et tervise sooline mõõde tähendab seda, et naised puutuvad elu vältel kokku spetsiifiliste terviseriskidega;

AM.  arvestades, et puuduvad võrreldavad andmed kättesaadava, ligipääsetava ja kvaliteetse transinimestele spetsiifiliste tervishoiu kohta, ning hormoonasendusravis kasutatavate toodete testimine ja lubade andmine on puudulik;

AN.  arvestades, et tervishoiusüsteemi tõhususe, kvaliteedi ja tulemuslikkuse üheks peamiseks näitajaks loetakse emasuremuse määra;

AO.  arvestades, et seksuaal- ja reproduktiivõiguste, sealhulgas turvaliste ja seaduslike aborditeenuste kättesaadavuse puudumine seab ohtu naiste ja tütarlaste ning kõikide reproduktiivsete võimetega isikute elu ja tervise, suurendab emade suremust ja haigestumist ning toob kaasa elusid päästvast ravist keeldumise ja ebaseaduslike abortide arvu kasvu;

AP.  arvestades, et kõikides riikides, mille kohta on andmeid, esineb olulisi erinevusi sotsiaal-majanduslike rühmade ning meeste ja naiste vahel, mis tähendab, et madalama haridustaseme, ameti ja/või sissetulekuga inimeste haigestumise ja suremuse määr on süstemaatiliselt kõrgem; arvestades, et selline ebavõrdsus tervise osas on tänapäeva tervishoiupoliitika üks peamisi lahendamist vajavaid probleeme; arvestades, et viletsatel sotsiaal-majanduslikel tingimustel, vaesusel ja sotsiaalsel tõrjutusel on vaimsele tervisele ja heaolule märkimisväärne negatiivne mõju;

AQ.  arvestades, et põhjalik, eakohane, tõenditel põhinev, teaduslikult korrektne ja hinnanguvaba seksuaalharidus, kvaliteetsed pereplaneerimisteenused ja rasestumisvastaste vahendite kättesaadavus aitavad ennetada ettekavatsemata ja soovimatuid rasedusi, vähendada vajadust abordi järele ning aitavad kaasa HIVi ning sugulisel teel levivate haiguste ennetamisele; arvestades, et kui noori õpetatakse võtma vastutust oma seksuaal- ja reproduktiivtervise eest, avaldab see pikaajalist head mõju, mis kestab kogu nende eluaja ning mõjub ühiskonnale positiivselt;

AR.  arvestades, et iga neljas sünnitus ELis toimub tänapäeval keisrilõike abil ning statistiliselt sagenevad sellega kaasnevad terviseprobleemid emadel ja lastel;

AS.  arvestades, et sünnitushaiglate sulgemine ning ämmaemandate ja sünnitusartside arvu oluline vähendamine mõnedes liikmesriikides on juba tekitanud ohtlikke puudujääke tervishoiuteenuste pakkumises;

AT.  arvestades, et riikide valitsuste eelarvekärped ja piirangud tervishoiu ja hariduse valdkonnas on samuti raskendanud tervishoiu ja vaimse tervise teenuste kättesaadavust ja see mõjutab ebaproportsionaalselt just naisi, eelkõige üksikemasid, ning suuri peresid;

AU.  arvestades, et naissoost rändajad, pagulased ja varjupaigataotlejad võivad vahel kannatada lisaks ka väga raskete haiguste käes, kuna puudub õige ravi, või puutuda kokku spetsiifiliste reproduktiivtervisega seotud probleemidega, näiteks rasedus- ja sünnitusaegsed tüsistused ja täiendava psühholoogilise trauma oht, nt sünnitusjärgne depressioon, samuti oht sattuda (seksuaal)vägivalla ja väärkohtlemise ohvriks ning erilised ohud vaimsele tervisele ja heaolule; arvestades, et vaimse tervise teenuste pakkumisel sellistele naistele esineb eripäraseid probleeme, mille ulatus varieerub sõltuvalt paljudest teguritest, sealhulgas sellest, kust konkreetne isik tuleb ja kui kaua ta on vastuvõtvas riigis viibinud;

AV.  arvestades, et naistel esineb vähivorme, näiteks rinna-, emaka- ja emakakaelavähki, mis tekivad valdavalt või üksnes naistel;

AW.  arvestades, et vähki põdevad naised, kes on läbinud operatsioone ning saanud muud invasiivset ravi, näiteks kiiritus- ja keemiaravi, on üldiselt altimad depressioonile;

AX.  arvestades, et kümme ELi liikmesriiki on seadnud eesmärgi teha 100 % naissoost elanikkonnale rinnavähi sõeluuring, ning arvestades, et kaheksa riiki on sellise eesmärgi seadnud emakakaelavähi sõeluuringu puhul;

AY.  arvestades, et haigused, nagu osteoporoos, luu- ja lihaskonna vaevused ning kesknärvisüsteemi haigused, näiteks Alzheimeri tõbi ja dementsus, on seotud hormonaalsete muutustega, mida naised kogevad menopausi ajal või hormoonravi tõttu varem; arvestades, et ehkki on teada, et naised põevad neid haigusi sagedamini kui mehed, on nendega seotud uurimuste puhul soolist mõõdet vähe uuritud;

AZ.  arvestades, et endometrioos on ravimatu haigus, mida põeb üks naine ja tütarlaps kümnest (st ligikaudu 180 miljonit naist maailmas ja 15 miljonit naist ELis); arvestades, et see haigus põhjustab sageli viljatust ja tugevat valu ning vaimse tervise probleeme, mistõttu kaasneb sellega tegutsemisvõimetus mitmesugustes töö-, era- ja ühiskondliku elu aspektides;

BA.  arvestades, et füüsiline ja psühholoogiline sooline vägivald ning naistevastane vägivald ja selle mõju ohvri tervisele on oluline takistus soolise võrdõiguslikkuse saavutamisele ning sellele, et naised saaksid täiel määral kasutada põhiliste inimõigustega tagatud vabadusi;

BB.  arvestades, et naised ja tütarlapsed, kes kogevad suguelundite moonutamist, puutuvad kokku selle raske lühi- ja pikaajalise mõjuga nende füüsilisele, psühholoogilisele, seksuaal- ja reproduktiivtervisele;

BC.  arvestades, et ka intersoolised isikud, kes kogevad suguelundite moonutamist, puutuvad kokku selle mõjuga nende füüsilisele, psühholoogilisele, seksuaal- ja reproduktiivtervisele;

BD.  arvestades, et 13 liikmesriigis toimub transinimeste sootunnustamise käigus siiani nende sundsteriliseerimine;

BE.  arvestades, et on äärmiselt oluline koguda süstemaatiliselt ja adekvaatselt andmeid naistevastase vägivalla kohta, et tagada tõhus poliitikakujundamine selles valdkonnas, nii kesksel kui ka piirkondlikul ja kohalikul tasandil, ning jälgida õigusaktide rakendamist;

BF.  arvestades, et soolist vägivalda kogenud naised kannatavad selle järelmõjude all füüsilisele ja vaimsele tervisele, sageli kogu elu; arvestades, et vastavalt WHO ülemaailmsele aruandele vägivalla ja tervise kohta(2) võivad soolise vägivalla järelmõjud esineda naistel mitmel kujul: füüsiliselt (verevalumid, luumurrud, krooniiline valu sündroom, puue, fibromüalgia, seedeprobleemid jne); psühholoogiliselt ja käitumuslikult (alkoholi ja uimatite kuritarvitamine, depressioon ja ärevus, söömishäired ja unehäired, häbi- ja süütunne, foobiad ja paanikahood, madal enesehinnang, post-traumaatilise stressi sündroom, psühhosomaatilised häired, enesetapukalduvus ja enda vigastamine, ebakindlus hilisemates suhetes jne); seksuaal- ja reproduktiivvaldkonnas (günekoloogilised häired, viljatus, raseduse komplikatsioonid, nurisünnitused, seksuaalhäired, suguhaigused, soovimatu rasedus jne) ning nõuda koguni elu (mõrv, enesetapp, surmaga lõppev sugulisel teel leviv nakkus jne);

Sooline võrdõiguslikkus vaimse tervise alal

1.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jätkama ELi tegevuskavaga vaimse tervise ja heaolu osas ning koostama vaimse tervise uue ambitsioonika strateegia, edendades holistilist psühhosotsiaalset kogu ühiskonda hõlmavat lähenemisviisi, millel on tugev sooline mõõde ja mis tagab vaimse tervise poliitika sidususe;

2.  märgib, et 27 % ELi täiskasvanud elanikest, nii meestest kui naistest, on kogenud vähemalt ühte vaimse häire juhtumit;

3.  kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid ja eraldama piisavalt vahendeid tervishoiuteenuste ja eriti vaimse tervise teenuste, sealhulgas naiste varjupaikade kättesaadavuse tagamiseks kõikidele naistele sõltumata nende õiguslikust seisundist, puudega seotud seisundist, seksuaalsest sättumusest, sooidentiteedist, sootunnustest, rassilisest või etnilisest päritolust, vanusest või usulisest kuuluvusest; palub liikmesriikidel ja komisjonil tegeleda ebavõrdsusega vaimse tervise teenuste kättesaadavuse osas;

4.  märgib, et on vaja rohkem uurida soolise vägivalla, sealhulgas sõnalise ja psühholoogilise vägivalla, ahistamise ja hirmutamise mõju vaimsele tervisele;

5.  kutsub komisjoni, liikmesriike ja kohalikke võime üles tagama, et vaimse tervise strateegiates võetaks arvesse vaimse tervise probleeme, millega võivad kokku puutuda LGBTI-inimesed; julgustab liikmeriike rakendama ellu Euroopa Nõukogu dokumendis CM/Rec(2010)5 esitatud soovitused ning võtma tervishoiupoliitikat, -programme ja -protokolle välja töötades arvesse lesbide, biseksuaalide ja transinimeste spetsiifilisi vajadusi;

6.  kutsub liikmesriike üles edendama psühholoogilise toe keskuste loomist vähihaigetele, et pakkuda neile ravi ja taastusravi käigus psühholoogilist tuge;

7.  juhib tähelepanu puuetega naiste tõsisele olukorrale, kuna sageli on nad silmitsi raskustega, mis ei ole otseselt seotud mitte üksnes nende puudega, vaid ka sotsiaalse eraldatusega ja sunnitud tegevusetusega; palub liikmesriikidel süstemaatiliselt suurendada ennetava psühholoogilise abi kättesaadavust puuetega naistele ning pakkuda psühholoogilise abi teenuseid raske puudega last hooldavatele naistele; rõhutab, et on vaja strateegiat parimate tavade jagamiseks puuetega naiste ja tütarlaste vaimse tervise ja heaolu teemal;

8.  palub komisjonil ja liikmesriikidel edendada teavet ja ennetuskampaaniaid ning muid algatusi, et tõsta üldsuse teadlikkust vaimse tervise probleemidest ja saada jagu häbimärgistamisest; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon investeeriksid vaimse tervise ja heaolu teemalisse formaalsesse, informaalsesse ja mitteformaalsesse haridusse kõikidele vanuserühmadele, pöörates erilist tähelepanu sootundlikele vaimse tervise seisunditele nagu depressioon, ärevus või ainete kuritarvitamine; kutsub liikmesriike üles tagama, et koolidel oleks asjakohased raamistikud vaimse tervise probleemidega õpilaste märkamiseks ja toetamiseks, arvestades ka soolist aspekti, ning tagama vaimse tervise teenuste kättesaadavus; märgib, et 70 % lastest ja noortest, kellel on vaimse tervise häireid, ei ole saanud abi piisavalt varases eas;

9.  palub, et komisjon, liikmesriigid ja Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut (EIGE) suurendaksid regulaarset andmete kogumist vaimse tervise kohta ELi ja riikide tasandil, eelkõige depressiooni esinemise kohta, nii et need andmed oleks eristatud vähemalt soo, vanuserühma ja sotsiaalmajandusliku seisundi alusel ning sisaldaksid seksuaal- ja reproduktiivtervise näitajaid;

10.  on seisukohal, et ELi tasandi meetmed vaimse tervise ja heaolu valdkonnas peaksid kaasama juhtivaid poliitikuid ning tervishoiu, hariduse ja sotsiaalsfääri juhtivaid isikuid, samuti sotsiaalpartnereid ja kodanikuühiskonna organisatsioone; peab väga tähtsaks, et vaimne tervis ei oleks teatud sotsiaalses keskkonnas enam tabuteema;

11.  rõhutab, et seos sotsiaal-majanduslike tingimuste ning vaimse tervise ja heaolu vahel on vaimse tervise poliitika sidususe seisukohast ülimalt tähtis, kuna vaesus ja sotsiaalne tõrjutus tekitavad suuremaid vaimse tervise probleeme; märgib, et vaesuse feminiseerumine ja kokkuhoiupoliitika, mis mõjutab ebaproportsionaalselt palju naisi, seab naiste vaimse heaolu suuremasse ohtu;

12.  juhib tähelepanu sellele, kui tähtis on vaimse tervise ravi ja hooldus sotsiaalse tegevuse kaudu, näiteks spordi, muusika, kunsti ja kultuuritegevuse kaudu, mis on oluline osa terviseteenuste pakkumisel ja mis aitab ühtlasi vähendada vaimse tervise probleemide võimalikke majanduslikke kulusid ja inimkulusid nii üksikisikutele kui ka ühiskonnale tervikuna; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles investeerima rohkem vaimse tervise sotsiaalsete teenuste programmidesse, näiteks sotsiaalse tegevuse määramisse raviks;

13.  märgib murega, et WHO teada on ainult 13 ELi liikmesriigis olemas riiklik enesetappude ennetamise strateegia; palub komisjonil ja liikmesriikidel koostada ja rakendada riiklik enesetappude ennetamise strateegia ning võtta meetmeid, et vähendada enesetapu riskifaktoreid, nagu alkoholi kuritarvitamine, narkootikumid, sotsiaalne tõrjutus, depressioon ja stress; nõuab lisaks, et loodaks süsteem toetuse pakkumiseks enesetapukatsete järel;

14.  tunnistab meedia ning eriti interneti ja sotsiaalmeedia mõju vaimsele tervisele ja heaolule, eriti noorte naiste ja tütarlaste puhul, ja märgib, et seda teemat on vaja põhjalikumalt uurida; märgib, et meediakultuur, mis rõhutab naiste vanust ja füüsilist välimust, ohustab potentsiaalselt naiste ja tütarlaste vaimset tervist ja heaolu ning põhjustab ärevust, depressiooni või sundkäitumist; toonitab, et on vaja töötada välja tõhusad vahendid, sealhulgas õigusmeetmed, et võidelda internetis esineva kiusamise ja ahistamisega ning objektistamisega; juhib tähelepanu vajadusele koostada e-vaimse tervise ja heaolu ambitsioonikas strateegia ning edendada ja arendada koos sidusrühmadega tekkivaid e-teraapiad; tunnistab, et vaimse tervise meediastrateegia peab kaasama kõiki sidusrühmi, sealhulgas kirjastajaid ja reklaamitööstust, kes peavad võtma omaks eetilised standardid, et vältida naiste objektistamist ning soostereotüüpide edendamist;

15.  juhib tähelepanu sellele, et meedia, stereotüüpidel põhinev reklaamitööstus ja sotsiaalne surve on tekitanud mõnedel naistel moonutatud enesetaju, põhjustanud söömis- ja käitumishäireid, näiteks anoreksiat, buliimiat, ortoreksiat, söömishooge või bigoreksiat; toetab sootundliku lähenemise kasutamist söömishäirete puhul ning vajadust sellist lähenemist tervisealases arutelus ja avalikkusele suunatud teabes igakülgselt arvesse võtta; palub liikmesriikidel luua koolides abi ja toe pakkumiseks kontaktpunktid, et anda õpilastele psühholoogilist tuge, eriti teismelistele tütarlastele, kellel on suurem oht söömishäirete tekkeks;

16.  tunneb heameelt asjaolu üle, et esimest korda tunnistavad maailma liidrid vaimse tervise ja heaolu edendamist ning ainete kuritarvitamise ennetamist ja ravimist tervisealaste prioriteetidena ülemaailmse arengukava raames;

17.  väljendab tõsist muret seoses sellega, kuidas pakutakse Euroopas vaimse tervise teenuseid pagulastest naistele ja tütarlastele, eelkõige nendele, kes elavad liikmesriikides ajutistes tingimustes; toonitab, et pagulaste ja varjupaigataotlejate kinnipidamine ilma nende varjupaigataotlust tõhusalt ja tulemuslikult käsitlemata on rahvusvahelise õiguse rikkumine ning see võib vaimset tervist ja heaolu kahjustada; kutsub liikmesriike üles kaitsma kinnipeetud naissoost varjupaigataotlejaid ning rõhutab, et neile naistele tuleb kohe pakkuda kaitset, toetust ja nõustamist, sealhulgas tuleb kinnipidamine lõpetada ja kiirendada ümberpaigutamist; kutsub liikmesriike üles tervishoiupoliitika immigratsioonikontrollist lahutama, võimaldades juurdepääsu esmastele tervishoiuteenustele ning mitte kohustama tervishoiutöötajaid dokumentideta rändajatest teada andma; palub lisaks, et liikmesriigid rakendaksid asutustevahelisi suuniseid pagulaste, varjupaigataotlejate ja rändajate vaimse tervise ja psühhosotsiaalse heaolu kaitsmise ja toetamise kohta Euroopas, mille on koostanud WHO Euroopa, UNHCR ja IOM;

18.  juhib tähelepanu asjaolule, et naistel on sageli ühe päeva jooksul kaks tööpäeva, st töökohas ja kodus, kuna mehed ei võta piisavat vastutust majapidamistööde ning tütarde ja poegade kasvatamise eest, mis tekitab paljudel naistel depressiooni, ärevust ja stressi, lisaks süütunnet seetõttu, et ei suudeta perekonna eest piisavalt hoolitseda, mida peetakse traditsiooniliselt naiste ülesandeks;

19.  mõistab hukka laialt levinud uue seksistliku stereotüübi, mille kohaselt peab kaasaegne naine tulema hiilgavalt toime õpingute ja tööga, vastama hea abikaasa ja kodulooja traditsioonilistele ootustele ning olema täiuslik ema, säilitades seejuures hea välimuse – see on muster, mis põhjustab paljudel naistel stressi ja ärevust;

20.  palub komisjonil, liikmesriikidel ja kohalikel omavalitsustel töötada välja konkreetsed vajadustele kohandatud poliitikameetmed, et osutada vaimse tervise teenuseid tõrjutud kogukondades olevatele haavatavatele naistele ja läbipõimunud diskrimineerimise all kannatavatele naistele, nagu naispagulased ja - rändajad, vaesuses ja sotsiaalses tõrjutuses elavad naised ja transsoolised inimesed, rahvusvähemustesse kuuluvad naised, puuetega naised, eakad naised ja maapiirkondade naised;

21.  rõhutab, kui tähtis on käsitada vaimset tervist elutsüklist lähtuvalt, nii et iga vanuserühma vajadustega tegeletakse sidusalt ja põhjalikult, pöörates eritähelepanu teismelistele tütarlastele ja eakatele naistele, kelle eluga rahuolu on küsitluste põhjal keskmiselt väiksem kui samade vanuserühmade meestel;

22.  soovitab, et rasedate puhul peaks vaimse tervise teenuste osutamine algama võimalikult vara esimesel trimestril, et oleks võimalik tuvastada konkreetsed seisundid, mis võivad vajada jälgimist, ära tunda sotsiaalsed probleemid, mille puhul naistel võib olla vaja sotsiaal- või vaimse tervise teenuste abi, ning teavitada naisi rasedusega seotud probleemidest; nõuab, et kõikides liikmesriikides tagataks laialdane ja kohalik sünnitusabi, mis hõlmab ämmaemandaid ja sünnitusarste, ning rõhutab, et sellel ülesandel on eriline tähtsus maapiirkondades; rõhutab, et psühholoogilise tervise teenused on täpselt sama tähtsad kui füüsilise tervise teenused, ja märgib, et ELis kannatab sünnitusjärgse depressiooni all 10–15 % äsja sünnitanud naistest; toonitab, kui tähtis on see, et naistel oleks pärast nurisünnitust juurdepääs psühholoogilisele ja meditsiinilisele abile, ning et nad vajavad tundlikku ja isiklikku lähenemist; palub komisjonil ja liikmesriikidel edendada, välja töötada ja tagada sünnitusjärgse psühhoosi ja depressiooni varajane avastamine ja ravi;

23.  rõhutab, et sotsiaal- ja tööhõivepoliitikat, eelkõige töö ja eraelu ühitamise poliitikat, tuleb käsitada terviklikult, võttes arvesse naiste vaimset tervist ja heaolu, ning palub komisjonil ja liikmesriikidel teha koostööd ametiühingute, tööandjate, tervishoiutöötajate ja kodanikuühiskonnaga, et töötada välja terviklik ja sootundlik heaolu tööl käsitlev poliitika; märgib, kui oluline on pakkuda vaimse tervise koolitust juhtivatel ametikohtadel olevatele isikutele nii avalikus kui ka erasektoris;

24.  tunnustab tähtsat ametlikku ja mitteametlikku rolli, mida etendavad vaimse tervise valdkonnas hooldajad, kes on suures enamuses naised; nõuab eritähelepanu pööramist vaimse tervise valdkonnas töötavate ametlike ja mitteametlike hooldajate, eelkõige naishooldajate rollile, ning meetmeid hooldajate endi vaimse tervise ja heaolu kaitsmiseks;

25.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid lisaksid oma kavadesse meeste ja poiste vaimse tervise ja heaolu probleemid, mis on seotud soostereotüüpidega, millest omakorda tuleneb suurem mõnuainete kasutamise ja enesetapu sooritamise tõenäosus kui naiste puhul; rõhutab, et meeste vaimse tervise poliitikas tuleb arvesse võtta ka vanust ja eeldatavat eluiga, sotsiaalmajanduslikke tingimusi, sotsiaalset tõrjutust ja geograafilisi tegureid;

Sooline võrdõiguslikkus kliinilistes uuringutes

26.  toonitab asjaolu, et ravimite kliinilised uuringud on vajalikud nii naiste kui ka meeste puhul, need peaksid olema kaasavad ja mittediskrimineerivad ning need tuleks läbi viia võrdõiguslikkuse, kaasatuse ja mittetõrjumise põhimõtte alusel, samuti peaksid need mõistlikult esindama elanikkonnarühmi, kes neid ravimeid kasutama hakkavad; soovitab, et kliinilistes uuringutes võetaks arvesse ka konkreetseid haavatavaid elanikkonnarühmi, näiteks lapsed ja eakad patsiendid ning rahvusvähemustesse kuuluvad isikud; on arvamusel, et sooliselt eristatud andmeid peaks koguma ka pärast ravimite turuleviimist, et koguda teavet eri kõrvalmõjude kohta, tehes seda lisaks uurimustele ja andmetele asjaomaste ELi õigusaktide rakendamise kohta liikmesriikides;

27.  väljendab sügavat muret asjaolu pärast, et see, et naiste esindatust kliinilistes uuringutes ja biomeditsiinilistes uuringutes ei ole õnnestunud suurendada, asetab nende tervise ja elu ohtu, ning rõhutab, et kliiniliste uuringute metoodikad ja ülesehitus peavad võimaldama stratifitseeritud analüüsi lähtuvalt vanusest ja soost; rõhutab seepärast tungivat vajadust lisada soolised erinevused vaimse tervise alastesse kliinilistesse protseduuridesse;

28.  rõhutab, kui oluline on kliiniliste uuringute tulemuste avaldamine, et metoodika oleks läbipaistev ja juurdepääsetav;

29.  tuletab meelde, et nakkushaiguste (nt HIV ja malaaria) ja halvasti lõppenud raseduste (nt surnultsünd) esinemissagedus on kõige suurem madala ja keskmise sissetulekuga riikides; nõuab rasedate kaasamist kliinilistesse uuringutesse, sest see on üks võimalus emade ja väikelaste haigestumise ja suremuse vähendamiseks;

30.  nõuab, et ravimite etikettidel oleks selgelt märgitud, kas naiste hulgas on seoses konkreetse ravimiga tehtud kliinilisi uuringuid või mitte ning kas meestel ja naistel võib tekkida erinevaid kõrvalmõjusid; palub liikmesriikidel ergutada uuringuid hormoonasendusravis kasutatavate ravimite pikaajalise mõju kohta;

31.  palub komisjonil soodustada ELi tasandil projekte, milles keskendutakse sellele, kuidas naisi kliinilistes uuringutes koheldakse; leiab, et sellistesse projektidesse tuleks kaasata kõigi tasandite tervishoiuasutused ja ravimitööstus, milleks töötataks välja konkreetsed strateegiad sooliste erinevuste uurimise ja hindamise suuniste rakendamise kohta kliinilistes uuringutes;

32.  palub komisjonil ja liikmesriikidel investeerida teadlikkuse tõstmise kampaaniatesse, et julgustada naisi kliinilistes uuringutes osalema;

33.  nõuab, et Euroopa Ravimiamet koostaks naistele kui kliiniliste uuringute erirühmale eraldi juhised;

34.  kutsub liikmesriike üles tagama määruse (EL) nr 536/2014 kohaldamisel inimtervishoius kasutatavate ravimite kliiniliste uuringute käigus, et mehed ja naised on uuringutes võrdselt esindatud, pöörates erilist tähelepanu osalejate soolise koosseisu läbipaistvusele, ning et selle määruse nõuetekohast rakendamist arvestades jälgitakse eraldi naiste ja meeste esindatust;

35.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid, Euroopa Ravimiamet ja asjaomased sidusrühmad tagaksid, et sooga seotud tegureid võetaks ravimite uuringute ja väljatöötamise kõige varasemates etappides arvesse enne, kui algab kliiniliste uuringute etapp; rõhutab, et on vaja, et teadusuuringutega tegelevad institutsioonid ja tervishoiuasutused üle kogu Euroopa tõhustaksid sellealaste parimate tavade vahetamist;

36.  rõhutab, et on vaja võtta kiireid meetmeid, et heastada kliiniliste uuringute soolised lüngad sellistes tervisevaldkondades, kus need on eriti kahjulikud, näiteks Alzheimeri tõve ja vähktõve ravimid ning rabanduse ravi, samuti antidepressandid ning südame- ja veresoonkonna haigused;

37.  rõhutab, et teadlased ja kõik asjaomased sidusrühmad peaksid tegutsema koos, et kõrvaldada eelkõige naisi mõjutavate ravimite kahjulikud kõrvalmõjud, nagu see on näiteks antidepressantide, rasestumisvastaste vahendite ja muude ravimitega, et parandada naiste tervist ja tervishoiu kvaliteeti;

38.  märgib murega, et arenguriikides esineb tervishoiu- ja sotsiaalhoolduse valdkonna teadustegevuses soolist diskrimineerimist ja ebavõrdsust, mis mõjutab asjaomase ja sihipärase ravi väljatöötamist; juhib eelkõige tähelepanu sellele, et arenguriikide patsiendid on farmakoloogilistes uuringutes esindatud ebapiisavalt; märgib, et erirühmad, sealhulgas lapsed ja rasedad, on tuberkuloosiravimi arendamises kõrvale jäetud; rõhutab vajadust koguda ja säilitada tulevaste soopõhiste kliiniliste uuringute jaoks farmakogeneetilisi proove; tuletab meelde, et naiste bioloogiline ja füsioloogiline eripära eeldab nõuetekohast teavet ravimite mõju kohta nende organismile;

39.  märgib murega, et ravimiuuringute üha sagedasem läbiviimine Aafrikas ja muudes vähem arenenud piirkondades võib tuua kaasa tõsised eetikanormide rikkumised ja ELi aluspõhimõtete (näiteks õigus tervise kaitsele ja õigus tervishoiule) rikkumise; juhib tähelepanu asjaolule, et juurdepääsu puudumise tõttu taskukohasele tervishoiule, tervisekindlustusele või taskukohastele ravimitele ei jää haavatavatel inimestel, eelkõige naistel, arstiabi saamiseks muud valikut kui osaleda kliinilistes uuringutes, kuigi nad ei pruugi olla teadlikud nendega seotud ohtudest;

40.  märgib, et on tõestatud, et naised tarvitavad suuremates kogustes psühhotroopseid aineid kui mehed, kuid samas on väga vähe uuritud, millised soolised erinevused esinevad nimetatud ravimite mõjus, mida kirjutatakse välja naistele ja meestele nende erinevusi arvestamata ja samades annustes; väljendab muret asjaolu pärast, et naised kannatavad psühhotroopsete ainete kahjuliku mõju all palju rohkem, sest nad on jäänud kliinilistest uuringutest kõrvale ja seetõttu ei arvestata ka naise füsioloogiat; märgib ka, et naised üritavad meestest rohkem oma vaimseid probleeme psühhoteraapia abil lahendada;

Üldised tähelepanekud

41.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles:

   a) edendama tervishoidu, tagades juurdepääsu teenustele ja piisava teabe andmise vastavalt meeste ja naiste erivajadustele ning vahetades häid tavasid vaimse tervise ja kliiniliste uuringute valdkonnas;
   b) hindama naiste ja meeste spetsiifilisi tervisealaseid vajadusi ning tagama soolise mõõtme lõimimise oma tervisepoliitika meetmetesse, programmidesse ja uuringutesse alates nende väljatöötamisest ja kavandamisest kuni mõju hindamise ja eelarve koostamiseni;
   c) tagama, et ennetusstrateegiad on eelkõige suunatud naistele, kes on läbipõimunud diskrimineerimise ohus, nagu roma naised, puuetega naised, lesbid ja biseksuaalsed naised, rändajad ja naispagulased ning vaesuses elavad naised, aga ka trans- ja intersoolised inimesed;
   d) tunnistama, et soopõhine vägivald ja naistevastane vägivald on rahvatervise küsimused, nagu märgitakse WHO 25. mai 1996. aasta resolutsioonis WHA49.25, ja et see mõjutab otseselt naiste vaimset tervist ja heaolu;
   e) tagama, et kiiresti töötataks välja soolise vägivalla esinemist käsitlev kogu ELi hõlmav uuring, et rakendada seda Euroopa statistikasüsteemis, nagu on kinnitatud Eurostati 2016. aasta tööprogrammis, ning koguda korrapäraselt eristatud andmeid, eelkõige depressiooni esinemise kohta, kusjuures need andmed peavad olema eristatud vähemalt soo, vanuserühma ja sotsiaalmajandusliku seisundi alusel;
   f) toetama kodanikuühiskonna ja naisteorganisatsioone, kes edendavad naiste õigusi, ning töötama selle nimel, et naisi võetaks Euroopa ja riiklikes tervishoiupoliitikaküsimustes kuulda ning et Euroopa ja riiklikud tervishoiupoliitikad vastaksid nende vajadustele;
   g) soodustama programme, milles käsitletakse naiste spetsiifilisi vajadusi selliste haiguste puhul nagu osteoporoos, luu- ja lihaskonna vaevused ning kesknärvisüsteemi haigused, näiteks Alzheimeri tõbi ja/või dementsus, sealhulgas programme, milles teavitatakse naisi ennetusmeetoditest ning pakutakse koolitust meditsiinitöötajatele;
   h) pöörama erilist tähelepanu kroonilise väsimuse sündroomi või fibromüalgia diagnoosiga naiste erivajadustele, tagades neile piisavad ja kvaliteetsed tervishoiuteenused;
   i) suurendama rahastust endometrioosi põhjuseid ja võimalikku ravi käsitlevate uuringute edendamiseks, samuti ravijuhendite koostamiseks ja tugikeskuste loomiseks; edendama endometrioosist teavitamise, selle ennetamise ja sellealase teadlikkuse tõstmise kampaaniaid ning eraldama vahendeid spetsialiseerunud tervishoiutöötajate koolituseks ja teadusuuringute algatamiseks;

42.  palub liikmesriikidel võtta vastu poliitikameetmed elanikkonna keskmise tervisliku seisundi parandamiseks, kõrvaldades selleks tervisega seotud ebavõrdsused, mis mõjutavad ebasoodsamas olukorras olevaid sotsiaalmajanduslikke rühmi; nõuab sellega seoses aktiivseid meetmeid paljudes poliitikavaldkondades mitte ainult seoses rahvatervise ja tervishoiusüsteemidega, vaid ka seoses hariduse, sotsiaalkindlustuse, töö ja eraelu tasakaalustamise ja linnaplaneerimisega, nii et alati võetaks arvesse selget soolise võrdõiguslikkuse perspektiivi;

43.  kutsub arenguriikide valitsusi üles arvestama soolise aspektiga vaimse tervise poliitikas ning töötama välja poliitikameetmeid ja programme, milles käsitletakse nii naiste erivajadusi vaimse tervise alases ravis kui ka psühholoogiliste kannatuste sotsiaalset päritolu; märgib murega, et eelkõige vähim arenenud riikides on naiste eemalehoidmine biomeditsiinilistest uuringutest sageli põhjustatud puudulikust teabest ja vähestest teabekampaaniatest, samuti rollist, mida nad täidavad emade ja hooldajatena, ning nende vähesest otsustusvabadusest oma kodumajapidamises; on kindlalt veendunud, et parem tasakaal soorollides ja kohustustes, kindel sissetulek, võrdne juurdepääs haridusele, tööturule integreerimine, tõhusamad meetmed töö- ja eraelu tasakaalu edendamiseks, eelkõige üksikemade jaoks, sotsiaalsete turvavõrkude arendamine ning vaesuse vähendamine aitaksid veelgi vähendada soolisi erinevusi vaimse tervise alal;

44.  on seisukohal, et seksuaal- ja reproduktiivõigused hõlmavad juurdepääsu turvalisele ja seaduslikule aborditeenusele, usaldusväärsetele, turvalistele ja taskukohastele rasestumisvastastele vahenditele ning ulatuslikule haridusele seksuaal- ja suhteküsimustes;

45.  peab kahetsusväärseks, et mitmes ELi liikmesriigis on seksuaal- ja reproduktiivõigused oluliselt piiratud ja/või kehtivad teatud tingimustel;

46.  on arvamusel, et abordi tegemisest keelduvate meditsiinitöötajate arvu suurenemine liikmesriikides kujutab endast veel üht ohtu naiste tervisele ja õigustele; nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid, et haiglates on abordi tegemiseks vähemalt minimaalne arv meditsiinitöötajaid;

47.  kutsub liikmesriike üles ennetama ja keelustama naiste sunniviisilist steriliseerimist ning selle eest vastutusele võtma – see nähtus mõjutab eelkõige puuetega naisi, trans- ja intersoolisi inimesi ja roma naisi;

48.  toonitab asjaolu, et sõeluuringuid vähktõve algstaadiumis koos teabeprogrammidega peetakse üheks kõige tulemuslikumaks vähktõve ennetusmeetmeks, ja palub liikmesriikidel tagada, et kõikidel naistel ja tütarlastel oleks sellistele sõeluuringutele juurdepääs;

49.  rõhutab, et naiste mõjuvõimu suurendamine ja soolise võrdõiguslikkuse edendamine on esmatähtis, et kiirendada säästvat arengut ja lõpetada seeläbi naiste ja tüdrukute igasugune diskrimineerimine, sealhulgas ka vaimse tervise ja kliiniliste uuringute vallas, kusjuures see ei ole mitte ainult põhiline inimõigus, vaid avaldab ka mitmekordistavat mõju muudele arenguvaldkondadele (säästva arengu eesmärk nr 5);

50.  on seisukohal, et liikmesriikidel on kohustus tagada kohalik sünnitusabiteenus avaliku teenusena ning tagada, et ämmaemandad on ka maa- ja mägipiirkondades olemas;

51.  kutsub liikmesriikide tervishoiuasutusi üles tunnistama endometrioosi tegutsemisvõimetuks muutvaks haiguseks, sest see võimaldaks ravida haigestunud naisi tasuta isegi kuluka ravi ja/või operatsiooni korral ning võimaldaks spetsiaalset haiguspuhkust töölt kõige ägedamate haigusperioodide ajal, vältides häbimärgistamist töökohas;

52.  kutsub liikmesriike, komisjoni ja asjaomaseid asutusi üles tagama üldise inimõigusena kvaliteetse füüsilise ja vaimse tervise teenuste täieliku kättesaadavuse kõigile pagulastele, varjupaiga taotlejatele ja rändajatele, eelkõige haavatavatele naistele ja tütarlastele, ning valmistama oma riiklikud tervishoiusüsteemid pikaajalises perspektiivis saabuvate pagulaste ja varjupaigataotlejate jaoks piisavalt ette; rõhutab, et sisserände-, varjupaiga- ja õiguskaitsetöötajatele, kes töötavad pagulaste, varjupaigataotlejate ja sisserändajatega, eelkõige nendele, kes töötavad haavatavate naiste ja tütarlastega, on vaja pakkuda sootundlikku vaimse tervise alast koolitust; on seisukohal, et need vajalikud tervishoiumeetmed peaksid hõlmama selliste asjade tagamist nagu ohutu peavari ja sanitaartingimused naistele ja lastele, õigusnõustamine ning juurdepääs seksuaal- ja reproduktiivtervisele ja vastavatele õigustele, sh rasestumisvastased vahendid, tugi seksuaalvägivalla ohvritele ning ohutu ja legaalne abort;

53.  palub ELil ja selle liikmesriikidel lõpetada viivitamatult praegune kokkuhoiupoliitika ja kärped avaliku sektori kuludes, mis mõjutavad teenuseid, mis on kõigi ELi naiste ja meeste ning tütarlaste ja poiste kõrgetasemelise tervisekaitse saavutamiseks hoolimata nende taustast või õiguslikust seisundist üliolulised;

54.  palub liikmesriikidel tagada töötutele naistele, maapiirkondade naistele ja madala sissetulekuga naispensionäridele, kes ei suuda arstliku kontrolli ja ravi eest ise tasuda, tasuta juurdepääs tervishoiuteenustele;

55.  soovitab tagada naistele pärast puudega lapse või eluohtliku haigusega lapse sündi eritugi, sh tasuta juurdepääs pikaajalisele pediaatrilisele koduhooldusele ja palliatiivsele hooldusele ning spetsialiseeritud ja lihtsalt juurdepääsetav psühholoogiline tugi;

56.  rõhutab, et see, et saavutataks kõigi õigus tervisele, on intellektuaalomandi õiguste kaitse suhtes ülimuslik ning sõltub Euroopa terviseuuringutesse, sealhulgas vaesusega seotud unarhaiguste tervisetehnoloogiatesse ja ravimite uurimisse investeerimisest;

57.  taunib asjaolu, et liikmesriigid kärbivad oma tervishoiueelarvet, ja on pettunud, et soopõhise ja naistevastase vägivalla ennetamiseks kavandatud programmide aastaeelarve on kõikides liikmesriikides väiksem kui sellise vägivalla tegelik maksumus, olgu see majanduslik, sotsiaalne või moraalne; toetab liikmesriike kulutuste suurendamisel, mis on mõeldud naistevastase vägivalla ärahoidmise ning ohvrite tulemusliku aitamise ja kaitse programmidele;

58.  palub liikmesriikidel võtta meetmeid soopõhise vägivalla ohvrite varajase tuvastamise ja toetamise valdkonnas, mis on seotud tervishoiu valdkonnaga, ning rakendada rünnakute puhul terviseprotokolle, mis tuleks edastada õigusmenetluse kiirendamiseks asjaomastele kohtutele; palub liikmesriikidel ka tagada õigus pääseda juurde teabele ja integreeritud sotsiaalabile, mida tuleks anda multidistsiplinaarsete ja professionaalsete alaliste vältimatu abi teenuste kaudu;

59.  väljendab heameelt, et komisjon on astunud samme Istanbuli konventsiooni ratifitseerimiseks ELi poolt, ja peab kahetsusväärseks, et paljud liikmesriigid ei ole seda veel ratifitseerinud; nõuab tungivalt, et nõukogu tagaks ELi ühinemise Istanbuli konventsiooniga nii kiiresti kui võimalik;

60.  rõhutab, et ka prostitutsioon on tervisealane küsimus, sest sellel on kahjulik mõju prostitueeritud isikutele, kelle hulgas on tõenäolisemalt seksuaalse, füüsilise ja vaimse tervise traumasid, narkootikumide ja alkoholi sõltuvust, eneseväärikuse kadu ning elanikkonna keskmisest kõrgem suremuse tase; lisab ja rõhutab, et paljud seksiostjad soovivad ebaturvalist kommertslikku seksi, mis suurendab kahjustava mõju ohtu nii prostitutsiooni vallas tegutsevate isikute kui ka ostjate tervisele;

61.  kutsub liikmesriike üles ennetama ja keelama naiste suguelundite moonutamist ja intersooliste inimeste suguelundite moonutamist, selle eest vastutusele võtma ning pakkuma vaimse tervise tuge koos füüsilise hooldusega nendele, kes on langenud ohvriks või kes võiksid selleks tõenäoliselt saada;

62.  julgustab komisjoni ja liikmesriike pöörama eritähelepanu kõige haavatavamatele ja ebasoodsamas olukorras olevatele rühmadele ning algatama nende jaoks sekkumisprogramme;

63.  on seisukohal, et võrreldavate, ulatuslike, usaldusväärsete ja regulaarselt uuendatavate sooliselt eristatud andmete puudumine põhjustab naiste tervise puhul diskrimineerimist;

64.  tuletab meelde, et tervishoid ja tervishoiupoliitika on liikmesriikide pädevuses ja komisjoni roll on riiklikku poliitikat täiendav;

o
o   o

65.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) EMEA/CHMP/3916/2005 - ICH http://www.ema.europa.eu/docs/en_GB/document_library/Scientific_guideline/2010/01/WC500059887.pdf
(2) Krug, Dahlberg, Mercy, Zwi ja Lozano, 2002.


Soovitus nõukogule ELi prioriteetide kohta ÜRO naiste staatuse komisjoni 61. istungjärguks
PDF 184kWORD 54k
Euroopa Parlamendi 14. veebruari 2017. aasta soovitus nõukogule ELi prioriteetide kohta ÜRO naiste staatuse komisjoni 61. istungjärguks (2017/2001(INI))
P8_TA(2017)0029A8-0018/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu soovitus nõukogule, mille on esitanud Constance Le Grip fraktsiooni PPE nimel ja Maria Arena fraktsiooni S&D nimel ELi prioriteetide kohta ÜRO naiste staatuse komisjoni 61. istungjärguks (B8-1365/2016),

–  võttes arvesse nõukogu 26. mai 2015. aasta järeldusi sooküsimuste kohta arengukoostöös ja uue ülemaailmse partnerluse kohta vaesuse kaotamiseks ja säästva arengu tagamiseks pärast 2015. aastat ning 16. detsembri 2014. aasta järeldusi 2015. aasta järgse ümberkujundava arengukava kohta,

–  võttes arvesse ÜRO naiste staatuse komisjoni 61. istungjärku ja selle prioriteetset teemat „Naiste majandusliku mõjuvõimu suurendamine muutuvas töömaailmas“,

–  võttes arvesse 1995. aasta septembris Pekingis toimunud neljandat ülemaailmset naisteteemalist konverentsi, Pekingis vastu võetud deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning nendest tulenevaid lõppdokumente, mis võeti vastu 9. juunil 2000. aastal, 11. märtsil 2005. aastal, 2. märtsil 2010. aastal ja 9. märtsil 2015. aastal ehk vastavalt ÜRO erakorralistel istungjärkudel Peking +5, Peking +10, Peking +15 ja Peking +20, kus käsitleti edasisi meetmeid ja algatusi Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi rakendamiseks,

–  võttes arvesse ÜRO 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 133,

–  võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A8-0018/2017),

A.  arvestades, et naiste ja meeste võrdõiguslikkus on üks ELi aluspõhimõtetest, mis on sätestatud Euroopa Liidu lepingus, ja üks selle eesmärkidest ja ülesannetest, ning arvestades, et EL juhindub sellest põhimõttest ka oma välistegevuses, kuna mõlemad mõõtmed peaksid olema kooskõlas;

B.  arvestades, et naiste inimõigused ja sooline võrdõiguslikkus ei ole üksnes põhilised inimõigused, vaid eeltingimused arengu edendamiseks ja vaesuse vähendamiseks ja vajalik alus rahumeelse, jõuka ja jätkusuutliku maailma saavutamiseks;

C.  arvestades, et naistevastane vägivald ja ahistamine hõlmab suurt hulka inimõiguste rikkumisi; arvestades, et iga nimetatud kuritarvitamine võib jätta sügava psühholoogilisi jälje ning tekitada füüsiliselt või seksuaalselt kahjustusi või kannatusi, nendega ähvardamine ja nendele sundimine tekitavad kahju naiste ja laste üldisele tervislikule seisundile, sealhulgas reproduktiiv- ja seksuaaltervisele, ning need võivad mõnedel juhtudel olla ka surma põhjuseks;

D.  arvestades, et Ameerika Ühendriikide president Donald Trump taaskehtestas 23. jaanuaril 2017. aastal nn üldise vaikimisseaduse, millega takistatakse rahvusvahelistel organisatsioonidel saada Ameerika Ühendriikidelt ülemaailmset tervishoiualast abi juhul, kui nad pakuvad aborditeenuseid, annavad sellealast nõu, suunavad abordile või propageerivad aborditeenuseid – isegi kui nad teevad seda oma, mitte Ameerika Ühendriikidelt saadud rahalistest vahenditest ning isegi, kui nende riigis on abort seadusega lubatud; arvestades, et selle tagajärjel kannatavad nüüd ka programmid, mis tegelevad HIVi/AIDSiga, emade ja laste tervisega, Zika viiruse vastase võitlusega ning muude tervishoidu ja haigusi puudutavate küsimustega; arvestades, et selle seadusega kaasneb tagasiminek paljude aastate saavutustes kogukondade tervishoiu ja heaolu edendamises kogu maailmas, eriti naiste ja tütarlaste õiguste valdkonnas ning see võib vähendada miljonite inimeste juurdepääsu tervishoiuteenustele kogu maailmas;

E.  arvestades, et viies kestliku arengu eesmärk on saavutada sooline võrdõiguslikkus ja suurendada kõigi naiste ja tütarlaste mõjuvõimu üle maailma; arvestades, et viies kestliku arengu eesmärk on eraldiseisev eesmärk, mis tähendab seda, et seda tuleb võtta arvesse kestliku arengu tegevuskavas 2030 ning kõikide kestliku arengu eesmärkide täitmise puhul; arvestades, et naiste mõjuvõimu suurendamine tähendab neile vajalike vahendite andmist, et nad saaksid majanduslikult sõltumatuks, et nad oleksid ühiskonnas võrdselt esindatud, et neil oleks võrdne roll kõigis eluvaldkondades ning et neil oleks rohkem mõju avalikus elus ja kontroll kõikide nende elu mõjutavate otsuste üle;

F.  arvestades, et naised on olulised majandustegevuses osalejad kogu maailmas ja naiste osalemine majandustegevuses võib stimuleerida majandust, luua töökohti ja suurendada kaasavat jõukust; arvestades, et riigid, mis väärtustavad naisi ja ergutavad neid tööturul ja otsustusprotsessis täielikult osalema, on stabiilsemad, jõukamad ja turvalisemad; arvestades, et sooteadlik eelarvestamine on tark majandamine ning sellega tagatakse, et avaliku sektori vahendeid kasutatakse naiste ja meeste võrdõiguslikkuse edendamiseks;

G.  arvestades, et naiste loovus ja ettevõtluspotentsiaal on majanduskasvu ja töökohtade allikad, mida ei ole piisavalt kasutatud ning mida tuleks veel edasi arendada;

H.  arvestades, et vaatamata kindlate tõendite olemasolule selle kohta, et naiste mõjuvõimu suurendamisel on keskne roll vaesuse vähendamisel, arengu edendamisel ja maailma kõige kiireloomulisemate probleemide lahendamisel, tunnistasid ELi valitsused 20 aastat pärast Pekingit, et ükski riik ei ole täielikult saavutanud naiste ja meeste võrdõiguslikkust ega naiste ja tütarlaste mõjuvõimu suurendamist, edasiminek on olnud aeglane ja ebaühtlane, alles on jäänud suured lõhed ja diskrimineerimise vormid ning tegevusprogrammi rakendamisel 12 määrava tähtsusega valdkonnas on ilmnenud uued probleemid;

I.  arvestades, et ELil on oluline roll naiste ja tütarlaste mõjuvõimu suurendamise toetamises poliitiliste ja rahaliste vahendite abil nii ELis kui ka kogu maailmas; arvestades, et ELil peab olema keskne roll ÜROs ja ELis kokkulepitud naiste inimõiguste aspektide kaitsmisel;

J.  arvestades, et kõige vaesematest riikides toodavad ligikaudu 80 % toidust jätkuvalt naised, kes on praegu peamised bioloogilise mitmekesisuse ja põllukultuuride seemnete kaitsjad;

K.  arvestades, et maa ei ole ainult tootmisvahend, vaid ka kultuuri ja identiteediga seotud koht; arvestades, et juurdepääs maale on seega üks elu põhiteguritest ning talumajapidamistes töötavate ja põlisrahvaste hulka kuuluvate naiste võõrandamatu õigus;

1.  edastab nõukogule järgmise soovituse:

  

Üldtingimused naiste ja tütarlaste mõjuvõimu suurendamiseks

   a) kinnitada oma kindlat toetust Pekingi tegevusprogrammile ja selles esitatud naiste inimõiguste ja soolise võrdõiguslikkuse arvukatele meetmetele; kinnitada oma pühendumust naiste inimõiguste suhtes võetud kahetasandilise lähenemisviisi järgimisele soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise kaudu kõikides poliitikavaldkondades ning rakendades kindlaid meetmeid naiste inimõiguste ja soolise võrdõiguslikkuse heaks;
   b) ergutada poliitikameetmeid, millega investeeritakse naiste ja tütarlaste võrdsesse juurdepääsu kvaliteetsele haridusele ja kutseõppele, sealhulgas formaalharidusele, informaalsele haridusele ja mitteformaalsele haridusele, ning millega kaotatakse soolised erinevused nendes valdkondades ja kõigis sektorites, eriti traditsiooniliselt meeste domineeritavates valdkondades;
   c) võidelda nii avalikus kui ka erasfääris naiste ja tütarlaste vastase vägivallaga, mis on nende kehalise ja vaimse puutumatuse tõsine rikkumine ning takistab neil oma täieliku potentsiaali realiseerimist; liikuda edasi Istanbuli konventsiooni täieliku ratifitseerimise suunas kõikide osaliste poolt;
   d) on seisukohal, et tõhusama rahvusvahelise tegutsemise nimel peavad ÜRO, EL ja liikmesriigid suurendama ka oma territooriumil jõupingutusi naistevastase ja soopõhise vägivalla likvideerimiseks; kordab seepärast nõudmist, et Euroopa Komisjon esitaks ELi strateegia naistevastase vägivalla vastu võitlemiseks, sealhulgas direktiivi, millega kehtestatakse miinimumstandardid; samuti palub sellega seoses kõigil osalistel allkirjastada ja ratifitseerida Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise ja sellega võitlemise konventsioon;
   e) töötada välja poliitikameetmed, et edendada ja toetada inimväärse töö ja täieliku tööhõive saavutamist kõikide naiste jaoks;
   f) tagada üldine juurdepääs seksuaal- ja reproduktiivtervishoiule, nagu on kokku lepitud elanikkonna ja arengu rahvusvahelise konverentsi tegevusprogrammis, Pekingi tegevusprogrammis ja nende läbivaatamiskonverentside lõppdokumentides; tagada eakohane seksuaalharidus tüdrukutele ja poistele ning noortele naistele ja meestele, et vähendada noorte soovimatuid rasedusi või haigestumist sugulisel teel levivatesse haigustesse;
   g) mõistab rangelt hukka nn üldise vaikimisseaduse, millega keelatakse rahvusvahelistel organisatsioonidel saada Ameerika Ühendriikidest pereplaneerimisega seotud abi juhul, kui nad pakuvad aborditeenuseid, annavad sellealast nõu, suunavad abordile või propageerivad aborditeenuseid; peab seda seadust otseseks rünnakuks naiste ja tütarlaste õiguste valdkonnas tehtud saavutuste vastu ning tagasiminekuks; kutsub ELi ja selle liikmesriike kiiremas korras üles võtma meetmeid, millega astutakse vastu vaikimisseaduse mõjule, suurendades märkimisväärselt seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste rahastamist ja luues rahvusvahelise fondi, et rahastada juurdepääsu pereplaneerimisele ning turvalisele ja seaduslikule abordile, kasutades nii riiklikku kui ka ELi arengu rahastamise vahendeid, et täita rahaliste vahendite puudujääki, mis tuleneb Trumpi valitsuse käigust lõpetada kõikide nende välismaal tegutsevate abiorganisatsioonide rahastamine, kes pakuvad seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õigustega seotud teenuseid;
   h) kaotada sooline palgalõhe, erinevused elu jooksul teenitud sissetulekus ja pensionierinevused;
   i) teha lõpp naiste diskrimineerimise kõikidele vormidele seaduste ja poliitikavaldkondade kõigil tasanditel;
   j) võidelda soolise stereotüüpide kõikide vormide vastu, millega võimaldatakse ebavõrdsuse, vägivalla ja diskrimineerimise jätkamist ühiskonna kõikides valdkondades;
   k) toetada naiste organisatsioone nende tegevuse kõigil tasanditel; kaasab neid partneritena poliitika kujundamisse ja tagab piisava rahastamise;
   l) kohaldada sooteadlikku eelarvestamist kui soolise süvalaiendamise vahendit kõikide avaliku sektori kulude suhtes;
  

Naiste majandusliku mõjuvõimu suurendamine ja takistuste ületamine tööturul

   m) kutsuda kõiki osapooli üles ratifitseerima ja rakendama konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, pöörates eriti tähelepanu artiklitele 1, 4, 10, 11, 13, 14 ja 15;
   n) ergutada kõiki osapooli kehtestama poliitikameetmeid ja seadusi, mis tagavad võrdse juurdepääsu tööle ning võrdse tasu võrdse ja võrdväärse töö eest;
   o) jätkata ja intensiivistada tööd nende poliitikameetmetega, millega toetatakse ja edendatakse naiste ettevõtlust seoses inimväärse tööga ning millega kõrvaldatakse kõik takistused ja sotsiaalsed eelarvamused, mis on seotud ettevõtte loomise ja juhtimisega, sealhulgas parandades juurdepääsu finantsteenustele, laenudele, riskikapitalile ja turgudele võrdsetel tingimustel ning edendades juurdepääsu äritegevusega seotud teabele, koolitusele ja võrgustikele; tunnustada ja edendada sellega seoses sotsiaalse ettevõtte, kooperatiivide ja alternatiivsete ärimudelite rolli naiste mõjuvõimu suurendamises;
   p) märgib, et makromajanduspoliitikal, eriti eelarvedistsipliinil ja avalikel teenustel on ebaproportsionaalne mõju naistele ning et poliitikakujundajad peavad neid soolisi mõjutegureid arvesse võtma;
   q) edendada uusi investeeringuid sotsiaalhoolekande infrastruktuuri, haridusse ja tervishoidu ning kättesaadavatesse, taskukohastesse ja kvaliteetsetesse hoiu- ja hooldusteenustesse kogu elu jooksul, sealhulgas lapsehoiuteenused ning ülalpeetavate ja eakate hooldusteenused; tagada lapseootel naiste tugev kaitse ja tööõigused lapseootuse ajal ja järel;
   r) toetada poliitikameetmeid, mis soodustavad majapidamise ja hooldamisega seotud kohustuste võrdset jagamist naiste ja meeste vahel;
   s) toetada Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsiooni loomist, et töötada välja rahvusvaheline standard soopõhise vägivalla vastu võitlemiseks töökohal;
   t) rakendada poliitikameetmeid, mis käsitlevad naistevastase poliitilise vägivalla nähtust, sealhulgas füüsilist vägivalda, hirmutamist ja küberkiusamist;
   u) võtta mõjusaid meetmeid lapstööjõu kaotamiseks, kuna kasutatakse ära miljoneid tütarlapsi; kehtestada praeguses ELi õiguses uued mehhanismid, et vältida lapstööjõu poolt valmistatud toodete importi;
   v) julgustada naisi ja tütarlapsi teadlikkuse tõstmise kampaaniate ja toetusprogrammide kaudu alustama akadeemilist ja teaduskarjääri kõikides teadusvaldkondades, keskendudes eriti tehnoloogiale ja digitaalsele majandusele;
   w) tagada ühtsus ELi sise- ja välispoliitika ning kestliku arengu eesmärkide vahel;
  

Naiste võrdse osalemise tagamine otsuste tegemise kõikidel tasanditel

   x) kaitsta kodaniku- ja poliitilisi õigusi ning toetada soolise võrdõiguslikkuse tagamist otsuste tegemise kõikidel tasanditel, sealhulgas poliitilised otsused, majanduspoliitika ja -programmid, töökohad, äritegevus ja teadus;
   y) kaasata tööturu osapooli, kodanikuühiskonda ja naiste organisatsioone majanduslike otsuste tegemisse;
   z) tugevdada naiste juhtpositsiooni ja osalemist otsuste tegemisel konfliktiolukordades ja konfliktijärgsetes lahendustes ning tagada konfliktidest väljuvates riikides naiste juurdepääs töökohtadele, tööturgudele ja poliitikas osalemisele ja juhtivatele kohtadele, mis on kõik stabiilsuse saavutamiseks hädavajalikud;
  

Kõige tõrjutumate naiste vajadustega tegelemine

   aa) lihtsustada maapiirkondades elavate naiste jaoks maa omandamist ja juurdepääsu laenudele ning edendada, julgustada ja toetada maapiirkondades naiste ettevõtlusalgatusi, et nad muutuksid majanduslikult iseseisvaks ning osaleksid täielikult kestliku arengu ja maaelu arendamises ja saaksid sellest kasu; kaitsta ja edendada aktiivsete poliitikameetmete abil lühikesi toiduainete tarneahelaid nii ELis sees kui ka sellest väljaspool;
   ab) kehtestada sise- ja rahvusvahelised eeskirjad, millega tagatakse piirangud ulatusliku maa hõivamise suhtes, mis ei vasta väikeomanike, eriti naiste huvidele;
   ac) nõuda maapiirkondade naiste organisatsioonide kaasamist kohalikku, piirkondlikku, riiklikku ja ülemaailmsesse poliitikakujundamisse ning toetada naiste võrgustikke kogemuste ja hea tava vahetamises, eriti kui vastavad otsused võivad nende elu mõjutada;
   ad) nõuda kõikidelt riikidelt ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, sealhulgas selle artikli 6 „Puuetega naised“ ratifitseerimist ja rakendamist;
   ae) rõhutada sisserändajatest naistöötajate, eriti sisserändajatest ja pagulastest naiskoduabiliste õigust inimväärsetele töötingimustele ja võrdsele sotsiaalsele kaitsele; nõuda ILO konventsiooni nr 189 ratifitseerimist ja rakendamist;
   af) nõuda kõikidelt osapooltelt selliste poliitikameetmete rakendamist, millega tagatakse pagulastest naiste ja tütarlaste õigused ja humaanne kohtlemine;
   ag) tagada, et soolist tagakiusamist peetakse varjupaigataotluse aluseks vastavalt ÜRO 1951. aasta konventsioonile, mis on seotud pagulasseisundiga;
   ah) rõhutada vajadust kaitsta ja edendada LGBTI-naiste õigusi;
   ai) kutsuda naiste staatuse komisjoni ja naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise komiteed (CEDAW) üles institutsionaliseerima valdkondadevahelise lähenemisviisi oma analüüsidesse ning edendama valdkonnaülese analüüsi kaudu mitmekordse diskrimineerimise vastast võitlust kõigis ÜRO organites;
   aj) kohaldada poliitikameetmeid, mis käsitlevad vaesusega ja sotsiaalse tõrjutusega silmitsi seisvate naiste olukorda;
   ak) tunnustada naiste rolli ametlike ja mitteametlike hooldajatena ning rakendada poliitikameetmeid, millega parandatakse nende hooldajatöö tingimusi;
  

Kõnealuste kohustuste ümberarvestamine kuludeks ja nende nähtavamaks muutmine;

   al) võtta kasutusele ressursid, mis on vajalikud naiste majanduslike õiguste realiseerimiseks ja soolise ebavõrdsuse vähendamiseks, sealhulgas ELi ja liikmesriikide tasandil olemasolevate vahendite kasutamise kaudu, nagu soolise mõju hindamised; kasutada sooteadlikku eelarvestamist kõikide avaliku sektori kulude puhul, et tagada naiste ja meeste vaheline võrdsus ning kaotada sooline ebavõrdsus;
   am) tagada parlamendi ja selle naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni täielik kaasamine otsustusprotsessi seoses ELi seisukohaga ÜRO naiste staatuse komisjoni 61. istungjärgul;
   an) väljendab kindlat toetust ÜRO Soolise Võrdõiguslikkuse ja Naiste Õiguste Edendamise Agentuuri (UN Women) tegevusele, kuna nimetatud agentuur tegeleb ÜRO raames peamiselt naiste- ja tütarlastevastase vägivalla likvideerimisega maailmas ning asjaomaste sidusrühmade kokku toomisega, eesmärgiga tuua kaasa poliitilised muutused ja kooskõlastada tegevusi; kutsub kõiki ÜRO liikmesriike ja ELi suurendama ÜRO Soolise Võrdõiguslikkuse ja Naiste Õiguste Edendamise Agentuuri rahastamist;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev soovitus nõukogule ja teavitamise eesmärgil komisjonile.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika