Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2016/2239(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0222/2017

Esitatud tekstid :

A8-0222/2017

Arutelud :

PV 03/07/2017 - 22
CRE 03/07/2017 - 22

Hääletused :

PV 04/07/2017 - 6.14
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2017)0288

Vastuvõetud tekstid
PDF 217kWORD 64k
Teisipäev, 4. juuli 2017 - Strasbourg Lõplik väljaanne
Inimõiguste rikkumisega tegelemine, pidades silmas sõjakuritegusid ja inimsusvastaseid kuritegusid, sealhulgas genotsiidi
P8_TA(2017)0288A8-0222/2017

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta resolutsioon inimõiguste rikkumistega tegelemise kohta sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegude, sealhulgas genotsiidi kontekstis (2016/2239(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ÜRO 9. detsembri 1948. aasta genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO põhikirja VII peatükki (tegevus rahu ohustamise, rahu rikkumise ja agressiooniaktide puhul),

–  võttes arvesse ÜRO 10. detsembri 1984. aasta piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast konventsiooni,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklit 18, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 18, deklaratsiooni usust või veendumustest tingitud sallimatuse ja diskrimineerimise kõigi vormide kaotamise kohta ning ELi suuniseid usu‑ ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 31. oktoobri 2000. aasta resolutsiooni nr 1325 naiste, rahu ja julgeoleku kohta,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu 17. juuli 1998. aasta Rooma statuuti, mis jõustus 1. juulil 2002. aastal,

–  võttes arvesse Rooma statuudi Kampala muudatusi, mis võeti vastu 2010. aasta juunis Ugandas Kampalas läbivaatamiskonverentsil,

–  võttes arvesse jõhkraid massikuritegusid käsitlevat ÜRO analüüsiraamistikku, mille on koostanud genotsiidi vältimise ja kaitsmise kohustuse ÜRO erinõunike amet,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo 15. märtsi 2015. aasta aruannet inimõiguste olukorra kohta Iraagis seoses niinimetatud Iraagi ja Levandi Islamiriigi ning sellega seotud rühmituste poolt toime pandud kuritarvitustega,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 2016. aasta detsembris vastu võetud resolutsiooni A/71/L.48, millega luuakse rahvusvaheline, erapooletu ja sõltumatu mehhanism, mis aitab uurida rahvusvahelise õiguse alusel kõige raskemaid Süüria Araabia Vabariigis alates 2011. aasta märtsist toime pandud kuritegusid ja anda kohtu alla nende eest vastutavaid isikuid (IIIM),

–  võttes arvesse Süüria Araabia Vabariigi küsimustega tegeleva sõltumatu rahvusvahelise uurimiskomisjoni 1. märtsil 2017. aastal avaldatud aruannet Aleppo sündmuste eriuurimise kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 11. juuni 2001. aasta ühist seisukohta 2001/443/ÜVJP Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta(1),

–  võttes arvesse nõukogu 13. juuni 2002. aasta otsust 2002/494/JSK, millega luuakse kontaktpunktide Euroopa võrk seoses genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude eest vastutavate isikutega(2),

–  võttes arvesse nõukogu 8. mai 2003. aasta otsust 2003/335/JSK genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude uurimise ning nende eest vastutuselevõtmise kohta(3),

–  võttes arvesse nõukogu 16. juuni 2003. aasta ühist seisukohta 2003/444/ÜVJP Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta(4),

–  võttes arvesse ELi suuniseid rahvusvahelise humanitaariõiguse järgimise edendamiseks,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja Euroopa Liidu vahelist koostöö ja abistamise lepingut(5),

–  võttes arvesse nõukogu 21. märtsi 2011. aasta otsust 2011/168/ÜVJP Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta(6),

–  võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ühist töödokumenti täiendavuse põhimõtte edendamise kohta (SWD(2013)0026),

–  võttes arvesse nõukogu 12. mai 2014. aasta järeldusi ELi tervikliku lähenemisviisi kohta,

–  võttes arvesse ELi genotsiidivastase võrgustiku strateegiat võitluseks karistamatuse vastu genotsiidi, inimsusvastaste kuritegude ja sõjakuritegude eest Euroopa Liidus ja selle liikmesriikides, mis võeti vastu 30. oktoobril 2014,

–  võttes arvesse nõukogu 16. novembri 2015. aasta järeldusi ELi toetuse kohta üleminekuperioodi õigusemõistmisele,

–  võttes arvesse nõukogu 23. mai 2016. aasta järeldusi Süüriat ja Iraaki ning Daeshi ohtu käsitleva uue ELi piirkondliku strateegia kohta,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 9. detsembri 2016. aasta avaldust genotsiidi ohvrite mälestamise ja väärikuse ning selle kuriteo vältimise rahvusvahelise päeva puhul,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019),

–  võttes arvesse oma 17. novembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu toetuse kohta Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule probleemide lahendamiseks ja raskuste ületamiseks(7),

–  võttes arvesse oma 17. juuli 2014. aasta resolutsiooni agressioonikuritegude kohta(8),

–  võttes arvesse oma 8. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni laste massilise põgenemise kohta Nigeerias Boko Harami rünnakute tagajärjel(9) ning 17. juuli 2014. aasta resolutsiooni Nigeeria ja Boko Harami hiljutiste rünnakute kohta(10),

–  võttes arvesse oma 16. detsembri 2015. aasta resolutsiooni ülemaailmseks humanitaarabiteemaliseks tippkohtumiseks valmistumise, humanitaarabiga seonduvate probleemide ja võimaluste kohta(11),

–  võttes arvesse oma 24. novembri 2016. aasta resolutsiooni olukorra kohta Süürias(12), 27. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni olukorra kohta Põhja-Iraagis ja Mosulis(13), 4. veebruari 2016. aasta resolutsiooni usuvähemuste süstemaatilise massilise tapmise kohta nn ISISe/Daeshi poolt(14) ning 11. juuni 2015. aasta resolutsiooni Süüria kohta, olukorra kohta Palmyras ja Mazen Darwishi juhtumi kohta(15),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamust (A8‑0222/2017),

A.  arvestades, et genotsiid, inimsusvastased kuriteod ja sõjakuriteod, mida nimetatakse ka jõhkrateks massikuritegudeks, on kõige raskemad inimkonna vastased kuriteod, mis annavad kogu rahvusvahelisele kogukonnale põhjust muretsemiseks; arvestades, et sellised kuriteod vapustavad inimkonda;

B.  arvestades, et rahvusvahelisel kogukonnal on kohustus vältida jõhkrate massikuritegude toimumist; arvestades, et kui selliseid kuritegusid toime pannakse, ei tohi need jääda karistamata ning tuleb tagada tulemuslik, õiglane ja kiire vastutusele võtmine riiklikul või rahvusvahelisel tasandil vastavalt täiendavuse põhimõttele;

C.  arvestades, et vastutus, õigus, õigusriigi põhimõte ja võitlus karistamatuse vastu on rahu kindlustamise ja konflikti lahendamise, leppimise ja ülesehitamise püüdluste jaoks hädavajalikud;

D.  arvestades, et tõeline leppimine saab põhineda ainult tõel ja õigusel;

E.  arvestades, et selliste kuritegude ohvritel on õigus õiguskaitsevahendile ja hüvitisele, ning arvestades, et pagulased, kes on kannatanud jõhkrate massikuritegude tõttu, peaksid pälvima rahvusvahelise üldsuse täieliku toetuse; arvestades, et sellega seoses oluline arvestada soolist perspektiivi, võttes arvesse naiste ja tütarlaste erivajadusi pagulaslaagrites, repatrieerimisel ja ümberasumisel, rehabilitatsiooni käigus ja konfliktijärgses ülesehitustöös;

F.  arvestades, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus etendab olulist osa karistamatuse vastu võitlemisel, rahu taastamisel ja ohvrite õiguste tagamisel;

G.  arvestades, et kuriteoohvrite hüvitiste süsteem, mis kuulub Rahvusvahelise Kriminaalkohtu pädevusse, teeb sellest rahvusvahelisel tasandil ainulaadse kohtuinstitutsiooni;

H.  arvestades, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu igakülgselt tõhusa toimimise tagamiseks on väga oluline üldine ühinemine Rooma statuudiga; arvestades, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi on ratifitseerinud 124 riiki, nende seas kõik ELi liikmesriigid;

I.  arvestades, et 2010. aastal tehtud Rooma statuudi Kampala muudatused agressioonikuritegude kohta, mida peetakse ebaseadusliku jõukasutuse kõige raskemaks ja ohtlikumaks vormiks, on ratifitseerinud 34 riiki, mis tähendab, et aktiveerimiseks vajalikud 30 nõusolekut on olemas, ning osalisriikide assambleel avaneb võimalus aktiveerida pärast 1. jaanuari 2017 kohtu aluslepingupõhine pädevus agressioonikuritegude valdkonnas;

J.  arvestades, et 2016. aasta novembris otsustas Venemaa võtta tagasi oma allkirja Rooma statuudilt; arvestades, et 2016. aasta oktoobris teatasid ka Lõuna‑Aafrika, Gambia ja Burundi statuudist taganemisest; arvestades, et 31. jaanuaril 2017. aastal võttis Aafrika Liit vastu mittesiduva resolutsiooni, mis hõlmab Rahvusvahelisest Kriminaalkohtust väljaastumise strateegiat ja milles kutsutakse Aafrika Liidu liikmesriike üles kaaluma resolutsioonis esitatud soovituste rakendamist; arvestades, et Gambia ja Lõuna‑Aafrika Vabariik teatasid vastavalt veebruaris ja märtsis 2017 oma otsusest tühistada Rooma statuudist taganemise otsus;

K.  arvestades, et ülimalt tähtis on koostöö Rooma statuudi osalisriikide vahel ja piirkondlike organisatsioonidega, eriti olukordades, kus vaidlustatakse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsioon;

L.  arvestades, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus viib praegu ellu kümmet uurimist üheksas riigis (Gruusias, Malis, Côte d’Ivoire’is, Liibüas, Keenias, Sudaanis (Darfuris), Ugandas, Kongo Demokraatlikus Vabariigis ja (kaks uurimist) Kesk‑Aafrika Vabariigis);

M.  arvestades, et kooskõlas Rooma statuudis sätestatud täiendavuse põhimõttega sekkub Rahvusvaheline Kriminaalkohus ainult juhul, kui riigi kohtud ei saa või ei soovi jõhkraid massikuritegusid tõeliselt uurida ja nende eest vastutusele võtta, mistõttu jääb osalisriikidele esmane vastutus kõige raskemate kuritegude väidetavate toimepanijate vastutusele võtmisel;

N.  arvestades, et liikmesriigid on nõukogu 11. juuni 2001. aasta ühises seisukohas 2001/443/ÜVJP Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta teatanud, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni alla kuuluvad kuriteod puudutavad kõiki liikmesriike, kes on otsustanud teha koostööd nende kuritegude ärahoidmiseks ja nende toimepanijate karistamatuse lõpetamiseks;

O.  arvestades, et EL ja selle liikmesriigid on olnud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ustavad liitlased alates kohtu loomisest ja pakkunud talle järjepidevat poliitilist, diplomaatilist, rahalist ja logistilist tuge, muu hulgas edendanud Rooma statuudi süsteemi universaalsust ja kaitsnud selle terviklikkust;

P.  arvestades, et EL ja selle liikmesriigid on lubanud Rahvusvahelisele Punase Risti Komiteele, et nad toetavad kindlalt tõhusa mehhanismi loomist rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise suurendamiseks; arvestades, et Euroopa Parlament on nõudnud, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja teavitaks parlamenti selle lubaduse täitmiseks välja töötatud eesmärkidest ja strateegiast;

Q.  arvestades, et arvukaid jõhkraid massikuritegusid pandi toime endise Jugoslaavia osaks olnud riikide territooriumil aastatel 1991–1995 toimunud sõdades;

R.  arvestades, et 1991.–1995. aasta sõdades endise Jugoslaavia osaks olnud riikide territooriumil toime pandud jõhkrate massikuritegude kohtumenetlused edenevad väga aeglaselt;

S.  arvestades, et Süüria ühines 1955. aastal genotsiidi vältimise konventsiooniga ja 2004. aastal piinamisvastase konventsiooniga;

T.  arvestades, et oma 27. oktoobri 2016. aasta resolutsioonis tuletas Euroopa Parlament meelde, et ISISe/Daeshi poolt toime pandud inimõiguste rikkumised hõlmavad genotsiidi;

U.  arvestades, et mitmes ÜRO aruandes – nende seas Süüria Araabia Vabariigi küsimustega tegeleva sõltumatu rahvusvahelise uurimiskomisjoni, ÜRO peasekretäri genotsiidi vältimise erinõuniku, ÜRO peasekretäri kaitsmise kohustuse erinõuniku, vähemusküsimuste eriraportööri ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo aruandes – ja ka valitsusväliste organisatsioonide poolt on märgitud, et kõikide osapoolte toimepandud teod võivad endast kujutada jõhkraid massikuritegusid ning et kõik osapooled panid toime sõjakuritegusid 2016. aasta detsembris Aleppo pärast toimunud lahingutes;

V.  arvestades, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus on teatanud, et on alust uskuda, et Nigeerias on Boko Haram pannud toime statuudi artikli 7 kohaseid inimsusvastaseid kuritegusid, sealhulgas mõrvu ja tagakiusamisi;

W.  arvestades, et sadade hukkamiste tõttu Burundis alates 2015. aasta aprillist järeldatakse ÜRO Burundi sõltumatu uurimise aruandes, et Burundis tuleks mitu isikut võtta vastutusele inimsusvastaste kuritegude väidetava toimepanemise eest;

X.  arvestades, et kodanikuühiskonna organisatsioonid, rahvusvahelised juristid ja valitsusvälised organisatsioonid hoiatavad, et Burundis 2016. aasta lõpus toimunud sündmused võivad tähendada genotsiidi;

Y.  arvestades, et rahvusvahelised eeskirjad sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegude kohta on siduvad ka valitsusvälistele osalejatele ja valitsusväliste organisatsioonide nimel või raames tegutsevatele isikutele; arvestades, et seda on veelgi vajalikum kinnitada praegu, kui sõjaolukordades viibivaid ning raskeid kuritegusid toetavaid ja neid toime panevaid valitsusväliseid osalejaid on aina rohkem;

Z.  arvestades, et teatud tingimustel võib ka riike võtta vastutusele selliste kohustuste rikkumise eest, mis on sätestatud Rahvusvahelise Kohtu kohtualluvusse kuuluvates rahvusvahelistes lepingutes ja konventsioonides, sh 1984. aasta piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastases konventsioonis ning 1948. aasta genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsioonis;

AA.  arvestades, et Rahvusvahelisel Kohtul on võimalus kehtestada riigivastutus;

AB.  arvestades, et vaenlase hirmutamise ja alandamise eesmärgil kasutavad kõik konflikti osapooled sõjataktikana vägistamist ja seksuaalvägivalda; arvestades, et konflikti ajal suurenevad hüppeliselt ka sooline vägivald ja seksuaalne väärkohtlemine;

AC.  arvestades, et naistevastast vägivalda konfliktide ajal ja järel võib pidada jätkuks diskrimineerimisele, mida naised peavad taluma ajal, mil konflikte ei ole; arvestades, et konfliktid teravdavad olemasolevat soolist diskrimineerimist ja ajalooliselt ebavõrdseid võimusuhteid sugude vahel ning suurendavad naiste ja tütarlaste vastase seksuaalse, füüsilise ja vaimse vägivalla ohtu;

1.  tuletab meelde ELi kohustust tegutseda rahvusvahelisel tasandil liidu loomise aluseks olnud põhimõtete kohaselt, nagu demokraatia, õigusriigi põhimõte ja inimõiguste austamine, ning ÜRO põhikirja ja rahvusvahelise õiguse põhimõtete heaks; kordab sellega seoses, et on ülimalt oluline, et EL käsitleks inimõiguste raskeid rikkumisi, mis annavad raskusastmelt välja inimsusvastaste kuritegude ja genotsiidi mõõdu, ning rahvusvahelise humanitaarõiguse raskeid rikkumisi, mis annavad välja sõjakuritegude mõõdu, ning võtaks süüdlased vastutusele;

2.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid kasutaksid kogu oma poliitilist kaalu, et vältida mis tahes teo toimepanemist, mida võib pidada jõhkraks massikuriteoks, et reageerida tõhusalt ja kooskõlastatult selliste kuritegude toimepanemise korral ning rakendada kõik vajalikud vahendid, et võtta nende toimepanijad vastutusele, samuti selleks, et aidata ohvreid ning toetada stabiliseerimis‑ ja lepitusprotsesse;

Vajadus keskenduda jõhkrate massikuritegude vältimisele

3.  nõuab tungivalt, et ÜRO 1948. aasta genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsiooni, 1949. aasta nelja Genfi konventsiooni, 1984. aasta piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni ning teiste asjassepuutuvate rahvusvaheliste lepingute osalised, sealhulgas ELi liikmesriigid, võtaksid kõik vajalikud meetmed, et vältida jõhkraid massikuritegusid oma territooriumil, oma jurisdiktsioonis ja oma kodanike poolt, nagu nad on endale kohustuseks võtnud; kutsub üles kõiki riike, kes ei ole neid konventsioone veel ratifitseerinud, seda tegema;

4.  rõhutab, et rahvusvaheline kogukond peab kiiresti suurendama jõupingutusi, et jälgida mis tahes konflikte või potentsiaalseid konflikte, mis võivad viia jõhkraks massikuriteoks peetava teoni, ning neile reageerida;

5.  palub rahvusvahelisel kogukonnal luua vägivaldsete konfliktide tekke, taaspuhkemise ja süvenemise ennetamiseks vahendid, mis võivad lühendada hoiatuse ja reageerimise vahelist aega, sarnaselt ELi varajase hoiatamise süsteemile;

6.  nõuab, et EL suurendaks jõupingutusi, et töötada välja sidus ja tõhus lähenemisviis, mille abil teha kindlaks kriisi- või konfliktiolukorrad, mille tagajärjel võidakse toime panna jõhkraid massikuritegusid, ning reageerida nendele olukordadele õigel ajal; rõhutab eelkõige, kui oluline ja vajalik on tõhus teabevahetus ja ennetusmeetmete kooskõlastamine ELi institutsioonide vahel, sealhulgas ELi delegatsioonide, ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) missioonide ja operatsioonide ning liikmesriikide vahel ühes nende diplomaatiliste esindustega; kiidab sellega seoses heaks komisjoni uue valge raamatu, mis tooks kaasa ELi tõhusama välistegevuse; rõhutab, kui olulised on ÜJKP konfliktijärgsed tsiviilmissioonid ja -operatsioonid, et toetada lepitusprotsessi kolmandates riikides, eelkõige nendes riikides, kus pandi toime inimsusvastaseid kuritegusid;

7.  on seisukohal, et EL peaks integreerima oma terviklikku lähenemisviisi väliskonfliktidele ja -kriisidele vahendid, mida on vaja mis tahes jõhkra massikuriteo tuvastamiseks ja vältimiseks varases etapis; juhib sellega seoses tähelepanu jõhkraid massikuritegusid käsitlevale analüüsiraamistikule, mille on koostanud genotsiidi vältimise ja kaitsmise kohustuse ÜRO erinõunike amet; on arvamusel, et EL ja liikmesriigid peaksid alati asuma kindlale seisukohale olukorras, kus kuritegu näib ähvardavalt lähedal, ning kasutama kõiki nende käsutuses olevaid rahumeelseid vahendeid, näiteks kahepoolseid suhteid, mitmepoolseid foorumeid ja avalikku diplomaatiat;

8.  nõuab, et asepresident ning kõrge esindaja: jätkaks koostööd ELi delegatsioonide, liikmesriikide saatkondade ning tsiviil- ja sõjaliste missioonide töötajatega ning edendaks nende koolitamist rahvusvaheliste inimõiguste ning humanitaar- ja kriminaalõiguse valdkonnas, k.a suurendades muu hulgas kodanikuühiskonnaga regulaarse suhtlemise abil nende suutlikkust avastada olukordi, mis võivad hõlmata sõjakuritegusid, inimsusvastaseid kuritegusid, genotsiidi ja rahvusvahelise humanitaarõiguse raskeid rikkumisi; tagaks, et ELi eriesindajad järgivad vajaduse korral alati kaitsekohustust, ning laiendaks ELi inimõiguste eriesindaja volitusi, et need hõlmaksid ka kaitsekohustuse küsimusi; toetaks täiendavalt Euroopa välisteenistuse olemasolevate struktuuride ning vahendite raames kaitsekohustusega tegelevat ELi kontaktpunkti, mille ülesanne on eelkõige teadvustada kaitsekohustuse tähendust ning tagada kõikide asjaosaliste vahel õigeaegne teavitamine murettekitavate olukordade kohta, ning ühtlasi ergutaks liikmesriikides riiklike kaitsekohustusega tegelevate kontaktpunktide loomist; ning muudaks ennetava diplomaatia ja vahendamise veel professionaalsemaks ja tugevamaks;

9.  rõhutab, et konfliktiohus riikide ja piirkondade julgeolekujõud peavad olema kvalifitseeritud ja usaldusväärsed; nõuab ELilt ja liikmesriikidelt lisapingutust, et töötada julgeolekusektoris välja suutlikkuse suurendamise programmid ja platvormid, et edendada kohalikes julgeolekujõududes ja sõjaväes inimõiguste ja põhiseaduse austamise, väärikuse ja avaliku teenistuse kultuuri;

10.  rõhutab, et konfliktide ja vägivalla algpõhjuste käsitlemine, rahumeelse ja demokraatliku õhkkonna loomisele kaasa aitamine, inimõiguste austamise tagamine, sealhulgas naiste, noorte ja alaealiste, vähemuste ja LGBTI kogukonna kaitsmine ning usundite‑ ja kultuuridevahelise dialoogi edendamine on hädavajalikud selleks, et vältida genotsiidi ja inimsusvastaseid kuritegusid;

11.  nõuab, et rahvusvahelisel, piirkondlikul ja riiklikul tasandil töötataks välja haridus- ja kultuuriprogrammid, millega edendada arusaamist jõhkrate massikuritegude põhjustest ja tagajärgedest inimkonnale ning suurendada teadlikkust vajadusest hoida rahu, edendada inimõigusi ja religioonidevahelist sallivust ning uurida kõiki selliseid kuritegusid ja esitada nende eest süüdistused; tervitab sellega seoses esimese iga-aastase genotsiidi, inimsusvastaste kuritegude ja sõjakuritegude karistamatuse vastase ELi päeva korraldamist;

Genotsiidi, inimsusvastaste kuritegude ja sõjakuritegude uurimise ning nende eest vastutusele võtmise toetamine

12.  kinnitab oma täielikku toetust Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule, Rooma statuudile, prokuratuurile, prokuröri õigusele algatada uurimisi omal algatusel ja edusammudele uute uurimiste algatamisel, mis on olulised vahendid, et võidelda karistamatuse vastu jõhkrate massikuritegude puhul;

13.  tunneb heameelt ELi ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu teise ümarlaua ettevalmistuste raames 6. juulil 2016. aastal Brüsselis toimunud ELi ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu esindajate kohtumise üle, mille eesmärk oli võimaldada Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja Euroopa Liidu institutsioonide asjaomastel töötajatel leida ühist huvi pakkuvad valdkonnad, vahetada teavet asjakohase tegevuse kohta ning tagada ELi ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu vahel parem koostöö;

14.  kinnitab veel kord, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu sõltumatuse säilitamine ei ole oluline ainult selle täieliku tõhususe tagamiseks, vaid ka selleks, et edendada Rooma statuudi üldkehtivust;

15.  hoiatab, et õigusemõistmine ei tohi tugineda tasakaalu leidmisele õiguse ja poliitiliste kaalutluste vahel, sest selline tasakaal ei toetaks lepitamispüüdlusi, vaid hoopis kahjustaks neid;

16.  kinnitab, et väga oluline on Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi üldine järgimine; palub riikidel, kes ei ole Rooma statuuti, kohtu privileegide ja immuniteetide kokkulepet ja Rooma statuudi Kampala muudatusi veel ratifitseerinud, seda teha, et toetada vastutust ja lepitust kui tulevaste julmuste vältimise põhielemente; kinnitab samamoodi Rooma statuudi terviklikkuse suurt tähtsust;

17.  märgib äärmise kahetsusega hiljutisi teadaandeid Rooma statuudis osalemise lõpetamise kohta, mis seab eelkõige ohtu õigusabi kättesaadavuse ohvrite jaoks ning tuleks kindlalt hukka mõista; tunneb heameelt, et nii Gambia kui ka Lõuna‑Aafrika Vabariik on oma osalemise lõpetamise teate juba tagasi võtnud; kutsub viimast asjaomast riiki tungivalt üles oma otsust läbi vaatama; kutsub lisaks ELi üles tegema kõik vajalikud jõupingutused tagamaks, et keegi ei lõpetaks osalemist, muu hulgas koostöö kaudu Aafrika Liiduga; tunneb heameelt asjaolu üle, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu osalisriikide assamblee nõustus kaaluma Rooma statuudi kohta esitatud muudatusettepanekuid, et käsitleda erikohtumisel tõstatatud Aafrika Liidu muresid;

18.  palub neljal allakirjutanud riigil, kes on andnud ÜRO peasekretärile teada, et nad ei kavatse enam ühineda Rooma statuudiga, oma otsust muuta; märgib lisaks, et kolm ÜRO Julgeolekunõukogu alalist liiget ei ole Rooma statuudi osalisriigid;

19.  kutsub lisaks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kõiki osalisriike üles suurendama jõupingutusi, et edendada üldist ühinemist Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudiga ning Rahvusvahelise Kriminaalkohtu privileegide ja immuniteetide kokkuleppega; on seisukohal, et komisjon ja Euroopa välisteenistus koos liikmesriikidega peaksid jätkuvalt julgustama kolmandaid riike ratifitseerima ja rakendama Rooma statuuti ning Rahvusvahelise Kriminaalkohtu privileegide ja immuniteetide kokkulepet ning nad peaksid samuti hindama ELi saavutusi sellega seoses;

20.  rõhutab, et oluline on tagada kohtu tõhusaks toimimiseks piisav rahaline toetus kas osalisriikide osamaksude või ELi rahastamismehhanismide, näiteks demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi (EIDHR) või Euroopa Arengufondi (EAF) kaudu, pöörates erilist tähelepanu selliste kodanikuühiskonna osalejate rahastamisele, kes edendavad rahvusvahelist kriminaalkohtusüsteemi ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga seotud küsimusi;

21.  tunneb heameelt kodanikuühiskonna organisatsioonide hindamatu abi üle Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule; peab murettekitavaks teateid selle kohta, et teatavaid Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga koostööd tegevaid kodanikuühiskonna organisatsioone on ähvardatud ja hirmutatud; nõuab kõigi vajalike meetmete võtmist, et tagada ohutu keskkond kodanikuühiskonna organisatsioonide tegevuseks ja koostööks Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga ning käsitleda sellega seoses kõiki nende ähvardamise ja hirmutamise juhtumeid;

22.  võtab teadmiseks edusammud, mida on tehtud Rahvusvahelist Kriminaalkohut käsitleva nõukogu 21. märtsi 2011. aasta otsuse suhtes järelmeetmete võtmiseks 12. juuli 2011. aasta tegevuskava rakendamisel; nõuab hinnangut tegevuskava rakendamisele, et teha kindlaks võimalikud valdkonnad, kus ELi meetmete tõhusust oleks võimalik parandada, muu hulgas seoses Rahvusvahelise Kriminaalkohtu usaldusväärsuse ja sõltumatuse edendamisega;

23.  nõuab tungivalt, et kõik Rooma statuudi ratifitseerinud riigid teeksid Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga täielikult koostööd tema püüdlustes uurida raskeid rahvusvahelisi kuritegusid ja võtta toimepanijad vastutusele, austaksid Rahvusvahelise Kriminaalkohtu autoriteeti ja rakendaksid täielikult tema otsuseid;

24.  soovitab tungivalt ELil ja selle liikmesriikidel kasutada kõiki nende käsutuses olevaid poliitilisi ja diplomaatilisi vahendeid selleks, et toetada tõhusat koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga, eelkõige seoses tunnistajakaitse programmidega ja veel täide viimata vahistamismääruste täitmisega, pöörates erilist tähelepanu tagaotsitavatena vabaduses viibivale 13 kahtlusalusele; kutsub komisjoni, Euroopa välisteenistust ja nõukogu üles leppima kokku lisaks poliitilistele avaldustele konkreetsete meetmete võtmises, et reageerida Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga koostööst keeldumisele;

25.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid kasutaksid kõiki vahendeid – muu hulgas kaaluksid sanktsioone – kolmandate riikide suhtes – eelkõige riikide suhtes, kelle olukord on Rahvusvahelises Kriminaalkohtus uurimisel, ning riikide suhtes, kes on Rahvusvahelise Kriminaalkohtu eeluurimise all –, et tugevdada nende poliitilist tahet teha täielikku koostööd ja toetada nende suutlikkust algatada jõhkrate massikuritegude suhtes riiklikke menetlusi; palub ELil ja liikmesriikidel samuti pakkuda nendele riikidele täielikku toetust, et aidata neil täita Rahvusvahelise Kriminaalkohtu nõudeid; kutsub liikmesriike üles täielikult järgima nõukogu 8. detsembri 2008. aasta ühist seisukohta 2008/944/ÜVJP;

26.  on seisukohal, et jõhkrate massikuritegude ohvritele peaks tagama juurdepääsu tõhusatele ja jõustatavatele õiguskaitsevahenditele ja hüvitistele; rõhutab ohvrite ja tunnistajate tähtsat rolli Rahvusvahelise Kriminaalkohtu menetlustes ning vajadust võtta erimeetmeid nende turvalisuse ja tõhusa osalemise tagamiseks kooskõlas Rooma statuudiga; kutsub ELi ja liikmesriike üles seadma ohvrite õigused karistamatuse vastu võitlemisel kõigi meetmete keskmesse ning vabatahtlikult osalema Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ohvrite sihtfondis;

27.  kutsub Euroopa välisteenistust üles tagama, et vastutus jõhkrate massikuritegude eest ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu toetamine integreeritaks kõikidesse ELi välispoliitika prioriteetidesse, muu hulgas laienemisprotsessi kaudu, võttes süstemaatiliselt arvesse võitlust karistamatuse vastu; rõhutab sellega seoses parlamendiliikmete tähtsat rolli Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tegevuse ja karistamatuse vastase võitluse edendamisel, muu hulgas parlamentidevahelise koostöö kaudu;

28.  kutsub liikmesriike üles tagama, et koordineerimine ja koostöö Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga kuuluks asjaomaste piirkondlike ELi eriesindajate volituste hulka; kordab oma üleskutset asepresidendile ja kõrgele esindajale nimetada rahvusvahelise humanitaarõiguse ja rahvusvahelise õiguse valdkonnas ELi eriesindaja, kelle ülesanne on edendada, süvalaiendada ja esindada ELi kohustust võidelda karistamatuse vastu ja toetada Rahvusvahelist Kriminaalkohut ELi välispoliitikas;

29.  rõhutab Euroopa Parlamendi olulist rolli ELi tegevuse kontrollimises selles küsimuses; tunneb heameelt karistamatuse vastu võitlemist ja Rahvusvahelist Kriminaalkohut käsitleva jaotise lisamise üle Euroopa Parlamendi aastaaruandesse inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas ning soovitab, et Euroopa Parlament oleks aktiivsem karistamatuse vastu võitlemise ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu edendamisel ja nende integreerimisel kõikidesse ELi poliitikavaldkondadesse ja institutsioonide tegevusse, eelkõige liidu välispoliitika eest vastutavate parlamendikomisjonide ja kolmandate riikidega suhtlemiseks loodud delegatsioonide töös;

30.  rõhutab, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu täiendavuse põhimõte tähendab tema osalisriikide esmast vastutust uurida jõhkraid massikuritegusid ja esitada nende eest süüdistused; väljendab muret asjaolu pärast, et kõigil ELi liikmesriikidel ei ole õigusakte, mis määratleksid kõnealused kuriteod siseriikliku õiguse alusel ja mille põhjal nende kohtud saaksid õigust mõista; nõuab, et EL ja liikmesriigid kasutaksid täiel määral täiendavuse põhimõtte edendamise vahendeid;

31.  ergutab liikmesriike muutma Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 83, et lisada jõhkrad massikuriteod nende kuritegude nimekirja, mille käsitlemine on ELi pädevuses;

32.  soovitab tungivalt genotsiidi, inimsusvastaste kuritegude ja sõjakuritegude riiklike uurimiste ja kohtumenetluste tugevdamiseks ELil koostada rahvusvahelise õiguse kohaldamisalasse kuuluvate kuritegude karistamatuse vastase võitluse Euroopa tegevuskava ning näha selleks ette vahendid ja selged võrdlusalused ELi institutsioonidele ja liikmesriikidele;

33.  tuletab meelde, et riigid, sh ELi liikmesriigid, võivad üksikult algatada Rahvusvahelises Kohtus rikkumismenetluse teiste riikide vastu seoses riigi rahvusvahelistest lepingutest ja konventsioonidest – sh 1984. aasta piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastasest konventsioonist ning 1948. aasta genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsioonist – tulenevate kohustuste rikkumisega;

34.  tuletab meelde, et mõistab karmilt hukka Assadi režiimi toime pandud hirmuteod, mida võib pidada rasketeks sõjakuritegudeks ja inimsusvastasteks kuritegudeks, ning taunib selliste kuritegude toimepanijate karistamatuse õhkkonda Süürias;

35.   mõistab hukka rahvusvahelise humanitaarõiguse laialdase rikkumise ning tsiviilkodanike surmajuhtumite ja tsiviiltaristu vastaste rünnakute murettekitavalt suure arvu relvakonfliktides kogu maailmas; nõuab, et rahvusvaheline kogukond korraldaks rahvusvahelise konverentsi, et luua uus rahvusvaheline mehhanism andmete jälgimiseks ja kogumiseks ning teavitada üldsust relvakonfliktide käigus toime pandud rikkumistest; palub veel kord, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja esitaks igal aastal avaliku loetelu koolidele ja haiglatele korraldatud rünnakute väidetavatest toimepanijatest, et kindlaks määrata asjakohased ELi meetmed selliste rünnakute peatamiseks;

36.  palub, et liikmesriigid ratifitseeriksid peamised rahvusvahelise humanitaarõiguse õigusaktid ja muud asjakohased õigusaktid; tunnistab rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamise ELi suuniste tähtsust ja kordab oma üleskutset, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja Euroopa välisteenistus kiirendaksid nende rakendamist, eelkõige seoses sõjakuritegudega Lähis-Idas; palub ELil toetada rahvusvahelisest humanitaarõigusest ja selle kohaldamise headest tavadest teavitamist ning kutsub liitu üles kasutama kõiki tema käsutuses olevaid kahepoolseid vahendeid, et tulemuslikult ergutada oma partnereid rahvusvahelisest humanitaarõigusest kinni pidama, sealhulgas poliitilise dialoogi kaudu;

37.  rõhutab, et liikmesriigid peaksid keelduma andmast relvi, varustust või rahalist või poliitilist tuge valitsustele ja valitsusvälistele osalejatele, kes rikuvad rahvusvahelist humanitaarõigust, sealhulgas pannes naiste ja laste vastu toime vägistamisi või muid seksuaalvägivalla akte;

38.  nõuab lisaks, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid vastavalt ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskavas (2015–2019) võetud kohustusele reformiprotsesse ja riikide suutlikkuse suurendamise alaseid jõupingutusi, mille eesmärk on kohtusüsteemi sõltumatuse, õiguskaitsesektori, hüvitisprogrammide ja karistusasutuste süsteemi tugevdamine kolmandates riikides, milles on väidetavalt toime pandud selliseid kuritegusid; tervitab sellega seoses ELi 2015. aasta raamistikku toetuse kohta üleminekuperioodi õigusemõistmisele ning jääb ootama selle tulemuslikku rakendamist;

Võitlus valitsusväliste osalejate karistamatuse vastu

39.  märgib, et rahvusvahelises kriminaalõiguses ja eelkõige rahvusvaheliste kriminaalkohtute mandaadi ja kohtupraktikaga on selgelt määratletud valitsusvälistesse rühmitustesse kuuluvate üksikisikute vastutus rahvusvaheliste kuritegude puhul; rõhutab, et see kohustus ei puuduta mitte ainult selliseid isikuid, vaid ka rahvusvahelistes kuritegudes kaudseid osalejaid; ergutab kõiki ELi liikmesriike tooma kohtu ette riiklikud ja valitsusvälised osalejad ning isikud, kes vastutavad sõjakuritegude, inimsusvastaste kuritegude ja genotsiidi eest;

40.  toonitab, et asjaomased rahvusvahelised organid on esitanud palju teateid naiste ja tütarlaste vastu suunatud vägivaldsete kuritegude toimepanemise kohta ISISe/Daeshi poolt, ning märgib, et rahvusvaheline õiguskogukond on näinud vaeva, et asetada need kuriteod rahvusvahelise kriminaalõiguse raamistikku;

41.  mõistab sellega seoses veel kord teravalt hukka kohutavad kuriteod ja inimõiguste rikkumised, mida on toime pannud selliseid valitsusvälised osalejad nagu Boko Haram Nigeerias ning ISIS/Daesh Süürias ja Iraagis; tunneb õudust tohutu hulga sooritatud kuritegude pärast, kaasa arvatud tapmised, piinamine, vägistamine, orjastamine ja seksuaalne orjastamine, lapssõdurite värbamine, sunniviisiline usuvahetus ning usuvähemuste esindajate, sh kristlaste, jeziidide ja teiste süstemaatiline tapmine; tuletab meelde, et seksuaalvägivalla võib Rahvusvahelise Kriminaalkohtu hinnangul lugeda samaväärseks sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegudega; on veendunud, et kuritegude toimepanijate vastutusele võtmine peaks olema rahvusvahelise kogukonna prioriteet;

42.  ergutab ELi ja selle liikmesriike võitlema karistamatuse vastu ning aktiivselt toetama rahvusvahelisi jõupingutusi valitsusväliste rühmituste, nt Boko Harami, ISISe/Daeshi ja muude inimsusvastaseid kuritegusid toime panevate osalejate vastutusele võtmiseks; nõuab selge lähenemisviisi väljatöötamist ISISe/Daeshi võitlejate ja neile kaasaaitajate vastutusele võtmiseks, kasutades muu hulgas genotsiidi, inimsusvastaste kuritegude ja sõjakuritegude uurimise ning nende eest vastutusele võtmise ELi võrgustiku eksperditeadmisi;

43.  rõhutab, et EL ja selle liikmesriigid peaksid toetama selliste valitsusväliste rühmituste nagu ISISe/Daeshi liikmete vastutusele võtmist, püüeldes konsensuse poole ÜRO Julgeolekunõukogus, et anda Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule selles küsimuses jurisdiktsioon, kuna Süüria ja Iraak ei ole Rooma statuudi osalisriigid; toonitab, et EL peaks uurima ja toetama rahvusvahelisel tasandil ja kõikide vahenditega võimalusi, et uurida kõigi Süüria konflikti osaliste, teiste seas ISISe/Daeshi poolt toime pandud kuritegusid ja nende eest süüdistused esitada, muu hulgas Iraagi ja Süüria asjade rahvusvahelise kriminaalkohtu loomise võimalust;

44.  taunib asjaolu, et Venemaa ja Hiina kui ÜRO Julgeolekunõukogu alalised liikmed on vetostanud Süüria olukorra suunamise Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokurörile ÜRO põhikirja VII peatüki alusel ning meetmete võtmise, et karistada Süüriat keemiarelvade kasutamise eest; nõuab, et EL toetaks kiireid meetmeid, et reformida ÜRO Julgeolekunõukogu toimimist, eelkõige seoses vetoõiguse kasutamise ja Prantsusmaa algatusega hoiduda selle õiguse kasutamisest, kui on tõendeid genotsiidi, sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegude kohta;

45.  julgustab lõpuks nõudma ÜRO harta VII peatükis määratletud põhimõtete rakendamist, et järgida põhimõtet „kohustus kaitsta“, sealjuures alati rahvusvahelise kogukonna egiidi all ja ÜRO Julgeolekunõukogu loal;

46.  tervitab Inimõiguste Nõukogu moodustatud Süüria küsimustega tegelevat uurimiskomisjoni ning ÜRO Peaassamblee loodud rahvusvahelist erapooletut ja sõltumatut mehhanismi, et aidata kaasa Süürias toime pandud raskete kuritegude uurimisele; rõhutab vajadust luua sarnane sõltumatu mehhanism Iraagis ning kutsub üles kõiki ELi liikmesriike, kõiki Süüria konflikti osalisi, kodanikuühiskonda ja ÜRO süsteemi tervikuna tegema täiel määral koostööd rahvusvahelise erapooletu ja sõltumatu mehhanismiga ning edastama sellele kogu nende käsutuses oleva teabe ja dokumendid, et abistada mehhanismi tema ülesannete täitmisel; tänab neid ELi liikmesriike, kes on erapooletut ja sõltumatut mehhanismi rahaliselt toetanud, ja kutsub teisi üles sedasama tegema;

47.  nõuab, et EL rahastaks piisavalt organisatsioone, kes tegelevad avalikel allikatel põhineva uurimisega ning sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegude tõendusmaterjali digitaalse kogumisega, et tagada vastutus ja võtta toimepanijad vastutusele;

48.  tervitab ELi jõupingutusi toetada rahvusvahelise õiguse ja vastutuse komisjoni ning muude jõhkraid massikuritegusid dokumenteerivate valitsusväliste organisatsioonide tööd; nõuab, et EL toetaks otse Iraagi ja Süüria kodanikuühiskonda mis tahes konfliktipoole, sh ISISe/Daeshi poolt Iraagis ja Süürias toime pandud kuritegude kohta tõendite kogumisel ning nende tõendite säilitamisel ja kaitsmisel; nõuab digitaalsete ja muude tõendite kogumist ja säilitamist sõjakuritegude, inimsusvastaste kuritegude ja genotsiidi kohta, mida on toime pannud kõik konflikti osapooled, sest see on oluline samm karistamatuse vastu võitlemisel ning väga tähtis prioriteet; tunneb heameelt Suurbritannia, Belgia ja Iraagi ÜRO tasandi algatuse („Daeshi vastutusele võtmise koalitsioon“) üle, mille eesmärk on koguda tõendeid ISISe/Daeshi poolt Süürias ja Iraagis toime pandud kuritegude kohta, et hõlbustada nende rahvusvahelist menetlemist, ning kutsub ELi liikmesriike üles koalitsiooniga ühinema ja seda toetama; toetab lisaks kultuuripärandi algatuse tegevust ja selle teabekogumismeetmeid Süürias ja Iraagis seoses arheoloogilise ja kultuuripärandi hävitamisega;

49.  julgustab ELi ja selle liikmesriike rakendama kõiki vajalikke meetmeid, et tõhusalt ära lõigata ISISe/Daeshini jõudev ressursivoog alates relvadest, sõidukitest ja sularahast kuni paljude muud liiki varadeni;

50.  nõuab tungivalt, et EL kehtestaks sanktsioonid nendele riikidele või ametivõimudele, kes soodustavad otseselt või kaudselt ressursivoogu ISISele/Daeshile ja aitavad nii kaasa selle terroristliku kuritegevuse arengule;

51.  rõhutab, et ELi liikmesriigid peaksid uurima kõiki väiteid ja võtma vastutusele need oma kodanikud või nende jurisdiktsiooni alla kuuluvad isikud, kes on Iraagis ja Süürias jõhkraid massikuritegusid toime pannud, toime panna üritanud või neile kaasa aidanud, või andma need isikud Rooma statuudi kohasekt üle Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule; tuletab siiski meelde, et ISISe/Daeshi liikmetele süüdistuse esitamine liikmesriikides saab olla üksnes rahvusvahelist õigusemõistmist täiendav meede;

52.  rõhutab ELi ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu vahelise koostöö ja abi kokkuleppe tähtsust; palub liikmesriikidel rakendada üldkehtiva jurisdiktsiooni põhimõtet võitluses karistamatuse vastu ning tuletab meelde selle tähtsust rahvusvahelise kriminaalõigussüsteemi tõhususe ja hea toimimise seisukohast; kutsub lisaks liikmesriike üles võtma vastutusele sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegude eest oma jurisdiktsioonis, muu hulgas juhul, kui need kuriteod on toime pandud kolmandates riikides või kolmandate riikide kodanike poolt;

53.  nõuab tungivalt, et kõik rahvusvahelise kogukonna riigid, sh ELi liikmesriigid, töötaksid aktiivselt radikaliseerumise ärahoidmise ja selle vastu võitlemise nimel ning täiustaksid oma õigus‑ ja kohtusüsteeme, et ennetada oma kodanike ja elanike ühinemist ISISe/Daeshiga;

Sooline mõõde inimõiguste rikkumise käsitlemisel sõjakuritegude raames

54.  rõhutab, et hädavajalik on teha lõpp seksuaalsele ja soolisele vägivallale, käsitledes nende laialdast ja süstemaatilist kasutamist sõjarelvana naiste ja tütarlaste vastu; nõuab tungivalt, et kõik riigid töötaksid kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga nr 1325 välja riiklikud tegevuskavad ja strateegiad naistevastase vägivalla vastu võitlemiseks, ning nõuab terviklike kohustuste võtmist selle resolutsiooni rakendamise tagamiseks; nõuab, et kogu maailmas võetaks kohustus tagada naiste ja tütarlaste turvalisus kõikide hädaolukordade ja kriiside algusest peale ja konfliktijärgsetes olukordades kõikide vahenditega, nagu juurdepääs kõigile seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu teenustele, kaasa arvatud seaduslik ja ohutu abort vägistamisohvritele sõjaolukorras; rõhutab lisaks, et naised kannatavad tihti isegi pärast konflikti lõppu jätkuvalt füüsiliste, psühholoogiliste ja sotsiaal-majanduslike tagajärgede tõttu;

55.  on arvamusel, et naised peaksid täitma suuremat rolli konfliktide ennetamisel, inimõiguste edendamisel ja demokraatlike reformide teostamisel, ning rõhutab, kui tähtis on naiste järjepidev osalemine kui rahuprotsessi ja konfliktijärgse ülesehitustöö oluline osa; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles soodustama naiste kaasamist rahuprotsessi ja rahvusliku leppimise protsessi;

56.  palub, et komisjon, liikmesriigid ja pädevad rahvusvahelised asutused võtaksid asjakohaseid meetmeid, nagu sõjaväeliste distsiplinaarmeetmete jõustamine, käsuliinist tuleneva vastutuse põhimõtte järgimine ning sõjaväe, rahuvalve- ja humanitaarabitöötajate koolitamine igat liiki seksuaalvägivalla keelu teemal;

o
o   o

57.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee presidendile ning ÜRO liikmesriikide valitsustele.

(1) EÜT L 155, 12.6.2001, lk 19.
(2) EÜT L 167, 26.6.2002, lk 1.
(3) ELT L 118, 14.5.2003, lk 12.
(4) ELT L 150, 18.6.2003, lk 67.
(5) ELT L 115, 28.4.2006, lk 49.
(6) ELT L 76, 22.3.2011, lk 56.
(7) ELT C 153 E, 31.5.2013, lk 115.
(8) ELT C 224, 21.6.2016, lk 31.
(9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0344.
(10) ELT C 224, 21.6.2016, lk 10.
(11) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0459.
(12) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0449.
(13) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0422.
(14) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0051.
(15) ELT C 407, 4.11.2016, lk 61.

Õigusalane teave