Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Neljapäev, 2. märts 2017 - BrüsselLõplik väljaanne
Marine Le Peni puutumatuse äravõtmise taotlus
 ELi ja Liibanoni vaheline Euroopa – Vahemere piirkonna leping (Horvaatia ühinemine) ***
 ELi ja Liechtensteini leping, mis käsitleb täiendavaid norme seoses välispiiride ja viisade rahastamisvahendiga ***
 Valitsustevahelisi energiakokkuleppeid ja mittesiduvaid vahendeid käsitlev teabevahetusmehhanism ***I
 Kohustused vastastikuse viisavabaduse valdkonnas
 ELi võimalused parandada ravimite kättesaadavust
 Programmi „Loov Euroopa“ rakendamine
 Programmi „Kodanike Euroopa“ rakendamine
 Ühine kaubanduspoliitika ja vajadus tagada looduslike liikide säilimine

Marine Le Peni puutumatuse äravõtmise taotlus
PDF 237kWORD 50k
Euroopa Parlamendi 2. märtsi 2017. aasta otsus Marine Le Peni puutumatuse äravõtmise taotluse kohta (2016/2295(IMM))
P8_TA(2017)0056A8-0047/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Marine Le Peni puutumatuse äravõtmise taotlust, mille esitas 5. oktoobril 2016. aastal Prantsuse justiitsminister Jean-Jaques Urvoas seoses Nanterre’i esimese astme kohtus poolelioleva eeluurimisega Marine Le Peni Twitteri kontol avaldatud vägivaldsete islamistlike kujutiste pärast,

–  olles vastavalt kodukorra artikli 9 lõikele 6 ära kuulanud Marine Le Peni esindanud Jean-François Jalkhi,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikleid 8 ja 9 ning otsestel ja üldistel valimistel Euroopa Parlamendi liikmete valimist käsitleva 20. septembri 1976. aasta akti artikli 6 lõiget 2,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 12. mai 1964. aasta, 10. juuli 1986. aasta, 15. ja 21. oktoobri 2008. aasta, 19. märtsi 2010. aasta, 6. septembri 2011. aasta ja 17. jaanuari 2013. aasta otsuseid(1),

–  võttes arvesse Prantsuse Vabariigi põhiseaduse artiklit 26,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 5 lõiget 2, artikli 6 lõiget 1 ja artiklit 9,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A8‑0047/2017),

A.  arvestades, et Prantsuse õigusasutused on taotlenud Euroopa Parlamendi liikme ja erakonna Front National (FN – Rahvusrinne) esimehe Marine Le Peni puutumatuse äravõtmist seoses menetlusega tema Twitteri kontol 16. detsembril 2015 avaldatud vägivaldsete fotodega, millel kujutatakse kolme pantvangi hukkamist terrorirühmituse Daesh poolt ja millele lisati kommentaar „Selline on Daesh“, pärast raadiojaamas RMC eetrisse antud intervjuud, milles võrreldi FNi tõusu terrorirühmituse Daesh tegevusega;

B.  arvestades, et Euroopa Parlamendi väljakujunenud tavast nähtub, et parlamendiliikme puutumatuse võib ära võtta, kui kohtuvaidluse aluseks olevatel väljendatud seisukohtadel ja/või kujutistel ei ole selget ega otsest seost Euroopa Parlamendi liikme, kelle suhtes menetlus on algatatud, ametiülesannete täitmisega ning nende puhul ei ole tegemist nimetatud ametiülesannete käigus väljendatud seisukohtade või antud häältega Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikli 8 ega Prantsusmaa Vabariigi põhiseaduse artikli 26 tähenduses;

C.  arvestades ühtlasi, et Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artiklis 9 on sätestatud, et Euroopa Parlamendi liikmetel on oma riigi territooriumil samasugune immuniteet nagu selle riigi parlamendi liikmetel;

D.  arvestades, et vägivalda kujutavate ja inimväärikust riivavate piltide levitamine on Prantsuse Vabariigi karistusseadustiku artiklite 227‑24, 227‑29 ja 227‑31 kohaselt süütegu;

E.  arvestades, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) ülevõtmiseks vastu võetud Prantsuse 21. juuni 2004. aasta seaduse nr 2004‑575 Pour la Confiance dans l'Économie Numérique artiklis 6‑1 käsitletakse infoühiskonna teenuseosutajate tegevust, mitte üksikisikute tegevust;

F.  arvestades, et kuigi Marine Le Peni avaldatud fotod on otsingumootoris Google kõigile kättesaadavad ja neid on pärast esialgset avaldamist internetis laialdaselt kasutatud, võib nende vägivaldsus siiski riivata inimväärikust;

G.  arvestades, et kolme foto eemaldamist palusid pantvang James Foley pereliikmed 17. detsembril 2015. aastal ehk siis pärast õigusasutuste sekkumist ning et selle palve järel võttis Marine Le Pen maha üksnes James Foleyt kujutava foto;

H.  arvestades, et Marine Le Peni suhtes algatatud kohtumenetluse kiirus vastab ajakirjandust ja teisi kommunikatsioonivahendeid puudutavate menetluste tavapärasele kestusele ning et seetõttu ei ole põhjust kahtlustada fumus persecutionis’t, st olukorda, mille puhul on märke või tõendeid, et soovitakse kahjustada parlamendiliikme poliitilist tegevust;

I.  arvestades, et Prantsuse Vabariigi põhiseaduse artiklis 26 sätestatakse, et parlamendiliiget ei või kuriteo või väärteo toimepanemise eest vahistada ega tema vabadust muul viisil piirata, kui parlament ei ole selleks luba andnud;

J.  arvestades, et Euroopa Parlament ei võta seisukohta küsimuses, kas parlamendiliige on süüdi või kas teod, milles teda süüdistatakse, annavad alust kriminaalmenetluse algatamiseks;

1.  otsustab Marine Le Peni puutumatuse ära võtta;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus ja vastutava parlamendikomisjoni raport viivitamata Prantsusmaa Vabariigi pädevale ametiasutusele ja Marine Le Penile.

(1) Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 12. mai 1964, Wagner vs. Fohrmann ja Krier, 101/63, ECLI:EU:C:1964:28; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 10. juuli 1986, Wybot vs. Faure jt, 149/85, ECLI:EU:C:1986:310; kohtuotsus, Üldkohus, 15. oktoober 2008, Mote vs. parlament, T-345/05, ECLI:EU:T:2008:440; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 21. oktoober 2008, Marra vs. De Gregorio ja Clemente, C-200/07 ja C-201/07, ECLI:EU:C:2008:579; kohtuotsus, Üldkohus, 19. märts 2010, Gollnisch vs. parlament, T-42/06, ECLI:EU:T:2010:102; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 6. september 2011, Patriciello, C-163/10, ECLI: EU:C:2011:543; kohtuotsus, Üldkohus, 17. jaanuar 2013, Gollnisch vs. parlament, T-346/11 ja T-347/11, ECLI:EU:T:2013:23.


ELi ja Liibanoni vaheline Euroopa – Vahemere piirkonna leping (Horvaatia ühinemine) ***
PDF 232kWORD 47k
Euroopa Parlamendi 2. märtsi 2017. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu otsuse eelnõu kohta Euroopa – Vahemere piirkonna lepingule (assotsiatsiooni loomiseks ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Liibanoni Vabariigi vahel) Horvaatia Vabariigi Euroopa Liiduga ühinemise arvesse võtmiseks lisatud protokolli Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide nimel sõlmimise kohta (05748/2016– C8-0171/2016 – 2015/0292(NLE))
P8_TA(2017)0057A8-0027/2017

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (05748/2016),

–  võttes arvesse eelnõu, mis käsitleb Euroopa–Vahemere piirkonna lepingu (assotsiatsiooni loomiseks ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Liibanoni Vabariigi vahel) protokolli, et võtta arvesse Horvaatia ühinemist Euroopa Liiduga (05750/2016),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 217 ning artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a (C8‑0171/2016),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõikeid 1 ja 4 ning artikli 108 lõiget 7,

–  võttes arvesse väliskomisjoni soovitust (A8‑0027/2017),

1.  annab nõusoleku protokolli sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Liibanoni Vabariigi valitsusele ja parlamendile.


ELi ja Liechtensteini leping, mis käsitleb täiendavaid norme seoses välispiiride ja viisade rahastamisvahendiga ***
PDF 237kWORD 47k
Euroopa Parlamendi 2. märtsi 2017. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu nimel Euroopa Liidu ja Liechtensteini Vürstiriigi vahelise lepingu (täiendavate normide kohta seoses Sisejulgeolekufondi osaks oleva välispiiride ja viisade rahastamisvahendiga aastateks 2014–2020) sõlmimise kohta (12852/2016 – C8-0515/2016 – 2016/0247(NLE))
P8_TA(2017)0058A8-0025/2017

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (12852/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Liechtensteini Vürstiriigi vahelist lepingu eelnõu (täiendavate normide kohta seoses Sisejulgeolekufondi osaks oleva välispiiride ja viisade rahastamisvahendiga aastateks 2014–2020) (12881/2016),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 77 lõike 2 punktile a ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v (C8-0515/2016),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõikeid 1 ja 4 ning artikli 108 lõiget 7,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni soovitust (A8-0025/2017),

1.  annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Liechtensteini Vürstiriigi valitsusele ja parlamendile.


Valitsustevahelisi energiakokkuleppeid ja mittesiduvaid vahendeid käsitlev teabevahetusmehhanism ***I
PDF 238kWORD 51k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 2. märtsi 2017. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega luuakse liikmesriikide ja kolmandate riikide valitsuste vahelisi energiakokkuleppeid ja mittesiduvaid vahendeid käsitlev teabevahetusmehhanism ning tunnistatakse kehtetuks otsus nr 994/2012/EL (COM(2016)0053 – C8-0034/2016 – 2016/0031(COD))
P8_TA(2017)0059A8-0305/2016

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2016)0053),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 194 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0034/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Prantsusmaa Senati, Malta Esindajatekoja, Austria Liidunõukogu ning Portugali Vabariigi Kogu poolt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaldamist käsitleva protokolli (nr 2) alusel esitatud põhjendatud arvamusi, mille kohaselt seadusandliku akti eelnõu ei vasta subsidiaarsuse põhimõttele,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 21. septembri 2016. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 16. detsembri 2016. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ning välisasjade komisjoni ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamusi (A8‑0305/2016),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 2. märtsil 2017. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus (EL) 2017/…, millega luuakse liikmesriikide ja kolmandate riikide valitsuste vahelisi energiakokkuleppeid ja mittesiduvaid leppeid käsitlev teabevahetusmehhanism ning tunnistatakse kehtetuks otsus nr 994/2012/EL

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (otsus (EL) 2017/684) lõplikule kujule).

(1) ELT C 487, 28.12.2016, lk 81.


Kohustused vastastikuse viisavabaduse valdkonnas
PDF 157kWORD 49k
Euroopa Parlamendi 2. märtsi 2017. aasta resolutsioon komisjoni kohustuste kohta vastastikuse viisavabaduse valdkonnas vastavalt määruse (EÜ) nr 539/2001 artikli 1 lõikele 4 (2016/2986(RSP))
P8_TA(2017)0060B8-0173/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu määrust (EÜ) nr 539/2001(1), eriti selle artikli 1 lõiget 4 (vastastikune mehhanism),

–  võttes arvesse komisjoni 12. aprilli 2016. aasta teatist „Ülevaade olukorrast ja võimalikud edasised sammud seoses vastastikkuse põhimõtte kohaldamata jätmisega teatavates kolmandates riikides viisapoliitika valdkonnas“ (COM(2016)0221),

–  võttes arvesse komisjoni 13. juuli 2016. aasta teatist „Ülevaade olukorrast ja võimalikud edasised sammud seoses vastastikkuse põhimõtte kohaldamata jätmisega teatavates kolmandates riikides viisapoliitika valdkonnas (12. aprilli teatise järelmeede)“ (COM(2016)0481),

–  võttes arvesse komisjoni 21. detsembri 2016. aasta teatist „Ülevaade olukorrast ja võimalikud edasised sammud seoses vastastikkuse põhimõtte kohaldamata jätmisega teatavates kolmandates riikides viisapoliitika valdkonnas (12. aprilli teatise järelmeede)“ (COM(2016)0816),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 17 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 80, 265 ja 290,

–  võttes arvesse 14. detsembril 2016 Strasbourgis peetud arutelu kohustuste üle vastastikuse viisavabaduse valdkonnas,

–  võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust komisjoni kohustuste kohta vastastikuse viisavabaduse valdkonnas vastavalt määruse (EÜ) nr 539/2001 artikli 1 lõikele 4 (O‑000142/2016 – B8‑1820/2016),

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni resolutsiooni ettepanekut,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et vastastikuse viisavabaduse kriteerium on üks ELi viisapoliitika aluspõhimõtetest, mis lähtub printsiibist, et kolmandasse riiki reisivate ELi kodanike suhtes tuleb kohaldada samu tingimusi mis ELi reisivate kolmandate riikide kodanike suhtes;

B.  arvestades, et vastastikuse viisavabaduse mehhanismi eesmärk on saavutada selline vastastikune viisavabadus; arvestades, et ELi viisapoliitikaga välistatakse, et üksikud liikmesriigid kehtestavad viisanõude sellise kolmanda riigi kodanike suhtes, kes on loetletud määruse (EÜ) nr 539/2001 II lisas (riigid, kelle kodanikud on lühiajalisel viibimisel viisanõudest vabastatud);

C.  arvestades, et vastastikkuse mehhanism vaadati 2013. aastal läbi ja parlament osales selles kaasseadusandjana, sest seda oli vaja kohandada jõustunud Lissaboni lepingu ja Euroopa Liidu Kohtu nende otsuste valguses, mis käsitlevad tuletatud õiguslikke aluseid, ning selleks, et „liit reageeriks solidaarse tegutsemisega, kui määruse (EÜ) nr 539/2001 II lisas loetletud kolmas riik kohaldab vähemalt ühe liikmesriigi kodanike suhtes viisanõuet“ (määruse (EL) nr 1289/2013 põhjendus 1);

D.  arvestades, et vastastikkuse mehhanismiga kehtestatakse menetlus vastastikkuse põhimõtte kohaldamata jätmise puhul, millel on konkreetne ajakava ja meetmed vastastikkuse põhimõtte kohaldamata jätmise lõpetamiseks; arvestades, et kõnealune mehhanismi aluseks olev loogika näeb ette järjest rangemate meetmete kehtestamise kõnealuse kolmanda riigi suhtes, sealhulgas lõppkokkuvõttes viisanõudest vabastamise peatamise kõigi asjaomase kolmanda riigi kodanike suhtes (vastastikkuse mehhanismi kohaldamise teine etapp);

E.  arvestades, et „selleks, et tagada Euroopa Parlamendi ja nõukogu asjakohane osalemine vastastikkuse põhimõtte kohaldamise teises etapis ning arvestades määruse (EÜ) nr 539/2001 II lisas loetletud kolmanda riigi kõigi kodanike viisanõudest vabastuse peatamise poliitiliselt eriti tundlikku laadi ja selle horisontaalset mõju liikmesriikidele, Schengeni riikidele ja liidule endale, eelkõige nende välissuhetele ja Schengeni ala üldisele toimimisele, [anti komisjonile] õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte teatavate vastastikkuse põhimõtte elementide kohta“, sealhulgas viisanõudest vabastamise peatamine asjaomase kolmanda riigi kõigi kodanike suhtes;

F.  arvestades, et „Euroopa Parlament või nõukogu võib delegeerimise tagasi võtta“ (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 290 lõike 2 punkt a);

G.  arvestades, et „delegeeritud õigusakt võib jõustuda alles pärast seda, kui Euroopa Parlament või nõukogu ei ole esitanud seadusandlikus aktis kehtestatud tähtaja jooksul sellele vastuväiteid“ (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 290 lõike 2 punkt b);

H.  arvestades, et komisjon vaidlustas vastastikkuse mehhanismi rakendamise teises etapis delegeeritud õigusakti valiku Euroopa Liidu Kohtus, ning arvestades, et kohus otsustas siiski, et seadusandja valik oli korrektne (kohtuasi C‑88/14);

I.  arvestades, et nimetatud mehhanismiga omistatakse selgelt parlamendile ja nõukogule ning komisjonile vastastikkuse mehhanismi eri etappides kohustused ja vastutus;

1.  on seisukohal, et komisjon oli õiguslikult kohustatud võtma vastu delegeeritud õigusakti – millega peatatakse ajutiselt viisanõudest vabastus nende kolmandate riikide kodanike suhtes, kes ei ole kaotanud viisanõuet teatavate ELi liikmesriikide kodanike suhtes – 24 kuu jooksul pärast sellekohaste teadete avaldamise kuupäeva, mis lõppes 12. aprillil 2016;

2.  kutsub Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 265 alusel komisjoni üles võtma vastu nõutav delegeeritud õigusakt hiljemalt kahe kuu jooksul pärast käesoleva resolutsiooni vastuvõtmist;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, Euroopa Ülemkogule, nõukogule ja liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT L 81, 21.3.2001, lk 1.


ELi võimalused parandada ravimite kättesaadavust
PDF 318kWORD 70k
Euroopa Parlamendi 2. märtsi 2017. aasta resolutsioon ELi võimaluste kohta parandada ravimite kättesaadavust (2016/2057(INI))
P8_TA(2017)0061A8-0040/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma 6. veebruari 2013. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb inimtervishoius kasutatavate ravimite hinnakujundust reguleerivate meetmete läbipaistvust ja nende hõlmamist riiklike tervisekindlustussüsteemidega(1),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 168, milles sätestatakse, et kogu liidu poliitika ja meetmete kindlaksmääramisel ja rakendamisel tuleb tagada inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse;

–  võttes arvesse komisjoni hinnangut õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi raames nõukogu määruse (EÜ) nr 953/2003 (teatavate võtmetähtsusega ravimite Euroopa Liidu turule kaubandusliku levitamise vältimise kohta) (SWD(2016)0125) kohta,

–  võttes arvesse direktiivi 2001/83/EÜ artiklis 81 sätestatud ravimite kohase ja jätkuva tarnimise kohustusi,

–  võttes arvesse komisjoni esialgset mõjuhinnangut(2) tervishoiutehnoloogia hindamise alase ELi koostöö tugevdamise kohta,

–  võttes arvesse 29. oktoobri 2014. aasta tervishoiutehnoloogia hindamise võrgustiku strateegiat ELi koostöö kohta tervishoiutehnoloogia hindamise alal(3),

–  võttes arvesse komisjoni farmaatsiavaldkonna sektoriuuringu lõplikku aruannet (SEC(2009)0952),

–  võttes arvesse komisjoni 2013. aasta aruannet „Health inequalities in the EU – Final report of a consortium. Consortium lead: Sir Michael Marmot“ („Tervishoiualane ebavõrdsus ELis – konsortsiumi lõpparuanne. Konsortsiumi juht: Sir Michael Marmot“)(4), milles tunnistatakse, et tervishoiusüsteemid omavad vaesusohu vähendamisel olulist tähtsust või võivad aidata vaesust vähendada,

–  võttes arvesse nõukogu 1. detsembri 2014. aasta järeldusi, mis käsitlevad innovatsiooni patsientide heaks(5),

–  võttes arvesse tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu 18. aprilli 2016. aasta mitteametliku kohtumise järeldusi,

–  võttes arvesse komisjoni 6. aruannet farmaatsiavaldkonna patendikokkulepete järelevalve kohta,

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Ohutud, uuenduslikud ja kättesaadavad ravimid: uus tulevikuvisioon farmaatsiasektori jaoks“ (COM(2008)0666),

–  võttes arvesse Euroopa Kohtu ülemäära kõrgeid hindu käsitlevas kohtuasjas 27/76 14. veebruaril 1978. aastal tehtud otsuse punkte 249 ja 250,

–  võttes arvesse nõukogu 17. juuni 2016. aasta järeldusi, mis käsitlevad tasakaalu tugevdamist ELi ja selle liikmesriikide farmaatsiasüsteemides,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta otsust nr 1082/2013/EL tõsiste piiriüleste terviseohtude kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 2119/98/EÜ(6),

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri kõrgetasemelise eksperdirühma aruannet juurdepääsu kohta ravimitele – innovatsioon ja juurdepääs tervishoiutehnoloogiatele, mis avaldati 2016. aasta septembris,

–  võttes arvesse nõukogu 10. mai 2006. aasta järeldusi ELi tervishoiusüsteemide ühiste väärtuste ja põhimõtete kohta ning tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu 6. aprill 2011. aasta ja 10. detsembri 2013. aasta järeldusi, milles käsitletakse aruteluprotsessi seoses kaasaegsete, reageerimisvõimeliste ja jätkusuutlike tervishoiusüsteemidega,

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Tulemuslike, kättesaadavate ja paindlike tervishoiusüsteemide kohta“ (COM(2014)0215),

–  võttes arvesse oma majandus- ja teaduspoliitika osakonna 2015. aastal avaldatud uuringut, mis käsitleb ravimite terapeutilise lisaväärtuse ühtlustatud hindamist ELis(7);

–  võttes arvesse Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) aruannet „WHO Expert Committee on the Selection of Essential Drugs, 17-21 October 1977 – WHO Technical Report Series, No. 615“ (WHO ekspertkomisjon hädavajalike ravimite valiku kohta, 17.–21. oktoober 1977 – WHO tehniliste aruannete seeria, nr 615), WHO sekretariaadi 7. detsembri 2001. aasta aruannet „WHO medicines strategy: Revised procedure for updating WHO’s Model List of Essential Drugs“ (WHO ravimistrateegia: WHO hädavajalike ravimite näidisloetelu ajakohastamise läbivaadatud kord) (EB109/8), WHO 2015. aasta märtsi aruannet „Access to new medicines in Europe“ (uute ravimite kättesaadavus Euroopas) ning WHO 28. juuni 2013. aasta aruannet „Priority Medicines for Europe and the World“ (esmatähtsad ravimid Euroopa ja maailma jaoks),

–  võttes arvesse määrust (EÜ) nr 141/2000 harva kasutatavate ravimite kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 35 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 6 punkti a Euroopa kodanike õiguse kohta tervise kaitsele,

–  võttes arvesse ELi toimimise lepingu artikleid 101 ja 102 konkurentsieeskirjade kohta,

–  võttes arvesse Doha deklaratsiooni intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu ja rahvatervise kohta (WTO/MIN (01/DEC/2) ja 1. septembri 2003. aasta Doha deklaratsiooni lõike 6 rakendamist (WTO/L/540),

–  võttes arvesse määrust (EÜ) nr 816/2006, milles käsitletakse rahvatervise probleemidega riikidesse eksportimiseks toodetavate farmaatsiatoodete patentide sundlitsentsimist;

–  võttes arvesse komisjoni poolt 10. aprillil 2014. aastal heaks kiidetud ühishanke kokkulepet(8),

–  võttes arvesse 1985. aasta Nairobi konverentsi ravimite mõistliku kasutamise teemal,

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni poolt heaks kiidetud raportit määruse (EÜ) nr 726/2004 muutmise kohta (A8-0035/2016) ning Euroopa Parlamendi poolt 10. märtsil 2016. aastal vastu võetud muudatusettepanekuid(9),

–  võttes arvesse oma 16. septembri 2015. aasta resolutsiooni komisjoni 2016. aasta tööprogrammi kohta(10),

–  võttes arvesse oma 11. septembri 2012. aasta resolutsiooni kudede ja rakkude vabatahtliku ja tasuta annetamise kohta(11),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni raportit ning arengukomisjoni, õiguskomisjoni ja petitsioonikomisjoni arvamusi (A8-0040/2017),

A.  arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatakse kodanike põhiõigust tervishoiule ja ravile(12);

B.  arvestades, et riiklikel tervishoiusüsteemidel on otsustav tähtsus tervishoiuteenuste üldise kättesaadavuse tagamisel, mis on Euroopa kodanike põhiõigus; arvestades, et tervishoiusüsteemid ELis seisavad silmitsi selliste probleemidega nagu rahvastiku vananemine, krooniliste haiguste esinemise suurenemine, uute tehnoloogiate väljatöötamise suur maksumus, suured ja suurenevad kulud ravimitele ning majanduskriisi mõju tervishoiukuludele; arvestades, et 2014. aastal moodustasid farmaatsiasektori kulud ELis 17,1 % tervishoiu kogukuludest ja 1,41 % sisemajanduse koguproduktist (SKP); arvestades, et need probleemid nõuavad Euroopa koostööd ja uusi poliitilisi meetmeid nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil;

C.  arvestades, et ravimid on pigem üks tervishoiu alustaladest, mitte üksnes kauplemisobjekt, ja arvestades, et ebapiisav juurdepääs hädavajalikele ravimitele ja uuenduslike ravimite kõrged hinnad kujutavad endast tõsist ohtu riiklike tervishoiusüsteemide jätkusuutlikkusele;

D.  arvestades, et patsientidel peaks olema juurdepääs enda valitud ja eelistatavatele tervishoiu- ja ravivõimalustele, sealhulgas täiendavatele ja alternatiivsetele ravimeetoditele ja ravimitele;

E.  arvestades, et patsientidele ravimitele juurdepääsu tagamine on üks ELi ja WHO keskseid eesmärke ning ÜRO säästva arengu 3. eesmärk; arvestades, et üldine juurdepääs ravimitele sõltub nende õigeaegsest kättesaadavusest ja taskukohasusest kõigile ilma geograafilise diskrimineerimiseta;

F.  arvestades, et konkurentsil on oluline osa ravimituru üldisel tasakaalustamisel ja see võib kärpida kulusid, vähendada ravimitele tehtavaid kulutusi ning parandada patsientide jaoks taskukohaste ravimite õigeaegset kättesaadavust, samas kui teadus- ja arendustegevuses järgitakse kõrgemaid kvaliteedistandardeid;

G.  arvestades, et geneeriliste ravimite turuletulek on oluline konkurentsi suurendamise mehhanism, mis vähendab hindu ja tagab tervishoiusüsteemide jätkusuutlikkuse; arvestades, et geneeriliste ravimite turuletulekut ei tohiks edasi lükata ja konkurentsi ei tohiks moonutada;

H.  arvestades, et valvas konkurentsiõiguse järelevalve toob tervele ja konkurentsivõimelisele ravimiturule kasu;

I.  arvestades, et uute ravimite hinnad on viimastel aastakümnetel nii palju tõusnud, et need on muutunud paljude Euroopa kodanike jaoks liiga kalliks ja ähvardavad tervishoiusüsteemide jätkusuutlikkust;

J.  arvestades, et lisaks kõrgetele hindadele ja mittetaskukohasusele on ravimite kättesaadavusega seotud ka veel muud takistused, näiteks hädavajalike ja muude ravimite nappus, nõrk seos kliiniliste vajaduste ja uuringute vahel, juurdepääsu puudumine tervishoiule ja tervishoiutöötajatele, põhjendamatud haldusmenetlused, viivitused müügiloa andmise ja sellele järgneva hinnakujunduse ja hüvitamist käsitlevate otsuste vahel, toodete mittekättesaadavus, patendieeskirjad ja eelarvepiirangud;

K.  arvestades, et selliste haiguste nagu C-hepatiidiga on võimalik edukalt võidelda tänu varajasele diagnoosile koos uute ja vanade ravimitega, päästes nii miljoneid inimesi üle kogu ELi;

L.  arvestades, et vähktõve diagnoosiga inimeste arv kasvab igal aastal ning vähktõve esinemissageduse suurenemine elanikkonna hulgas koos uute tehnoloogiliselt edasiarendatud vähktõve ravimitega on põhjustanud olukorra, kus vähktõve ravimise kogukulud on tõusuteel, mis seab tervishoiueelarvele enneolematuid nõudmisi ja muudab ravi paljudele vähihaigetele hinna tõttu kättesaamatuks, suurendades ohtu, et ravimi taskukohasus või hinnakujundus saab patsiendi vähiravis otsustavaks teguriks;

M.  arvestades, et uudseid ravimeid käsitlev määrus (EÜ) nr 1394/2007 kehtestati selleks, et edendada selles valdkonnas uuendustegevust kogu ELis, tagades samal ajal ohutuse, kuid ainult kaheksa uudset ravimeetodit on heaks kiidetud;

N.  arvestades, et EL on pidanud võtma kasutusele stiimulid, et edendada teadusuuringuid sellistes valdkondades nagu haruldased haigused ja lastehaigused; arvestades, et harva kasutatavate ravimite määrus on andnud olulise raamistiku harva kasutatavaid ravimeid käsitlevate teadusuuringute edendamisse, et oluliselt parandada haruldaste haiguste ravi, mille jaoks varem puudusid alternatiivid, kuid arvestades, et rakendamisega on siiski probleeme;

O.  arvestades, et lõhe antimikroobsete toimeainete suhtes esineva resistentsuse suurenemise ja uute antimikroobsete toimeainete väljatöötamise vahel laieneb, ja arvestades, et ravimiresistentsed haigused võivad põhjustada maailmas aastani 2050 igal aastal 10 miljonit surmajuhtumit; arvestades, et hinnanguliselt sureb ELis igal aastal resistentsetest bakteritest põhjustatud nakkuste tõttu vähemalt 25 000 inimest ning see läheb aastas maksma 1,5 miljardit eurot, samas kui viimase 40 aasta jooksul on välja töötatud ainult üks uus antibiootikumide klass;

P.  arvestades, et viimastel aastakümnetel on saavutatud märkimisväärset edu varem ravimatute haiguste ravimisel, mille ühe näitena võiks tuua selle, et ELis ei sure praegu enam patsiente HIV/AIDSi; arvestades, et on siiski palju haigusi, millele ei ole optimaalset ravi (sealhulgas vähktõbi, mis tapab ELis peaaegu 1.3 miljonit inimest aastas);

Q.  arvestades, et juurdepääs taskukohastele ja sobivatele diagnostilistele analüüsidele ja vaktsiinidele on juurdepääsul ohututele, tõhusatele ja taskukohastele ravimitele kriitilise tähtsusega;

R.  arvestades, et uudsetes ravimeetodites kasutatavate ravimite abil on võimalik kujundada ümber paljude haiguste ravi, eelkõige haiguste puhul, kus tavapärased lähenemised on ebapiisavad, ning arvestades, et ainult mõnele uudsetes ravimeetodites kasutatavale ravimile on seni luba antud;

S.  arvestades, et teatud hädavajalikud ravimid ei ole paljudes liikmesriikides kättesaadavad, mis võib tuua kaasa probleeme patsientide ravimisel; arvestades, et ravimite nappus võib tekkida kas ebaseaduslike äristrateegiate tõttu, näiteks patendikaitse ärakasutamine ravimitööstuses, või poliitiliste, tootmis- või turustusprobleemide või paralleelkaubanduse tõttu; arvestades, et direktiivi 2001/83/EÜ artiklis 81 on sätestatud meetmed ravimite nappuse ärahoidmiseks nn avaliku teenindamise kohustusega, mis kohustab tootjaid ja turustajaid tagama tarned riikide turgudele; arvestades, et paljudel juhtudel ei kohaldata avaliku teenindamise kohustust tarnijaid varustavatele tootjatele, nagu on märgitud komisjoni tellitud uurimuses;

T.  arvestades, et stabiilne ja prognoositav intellektuaalomandiga seotud ja reguleeriv raamistik, samuti selle nõuetekohane ja õigeaegne rakendamine on olulise tähtsusega, et luua innovatsioonisõbralik keskkond, mis toetab patsientide juurdepääsu uuenduslikele ja tõhusatele raviviisidele;

U.  arvestades, et intellektuaalomandi eesmärk on tuua kasu ühiskonnale ja edendada innovatsiooni, ning arvestades, et selle kuri- või väärkasutamise pärast tuntakse muret;

V.  arvestades, et patentide paindlikkus, näiteks sundlitsentsimine, on tagatud WTO intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepinguga (TRIPS-leping) alates 1995. aastast;

W.  arvestades, et Euroopa Ravimiameti (EMA) katseprojekt, mis käivitati 2014. aastal ja mida tuntakse nn paindliku lubade andmise katseprojektina, mis puudutab ravi peamiselt valdkondades, kus on suur rahuldamata ravivajadus, on tekitanud tuliseid arutelusid kasulikkuse ja ohtlikkuse vahekorra üle juhul, kui juurdepääs innovatiivsetele ravimitele võimaldatakse varem, aga vähemate kliiniliste andmete põhjal;

X.  arvestades, et intellektuaalomandi kaitse on ravimite kättesaadavuse seisukohast oluline, ning arvestades, et on vaja leida mehhanismid, mis aitaksid võidelda võltsitud ravimite probleemiga;

Y.  arvestades, et mitu aastat tagasi otsustati kõrgetasemelisel arutelul, kuhu olid kogunenud peamised tervishoiuvaldkonna otsustajad ja sidusrühmad (nn G10 aastatel 2001–2002, millele järgnes ravimifoorum aastatel 2005–2008), et töötatakse välja ühine strateegiline nägemus ning astutakse konkreetseid samme, et aidata suurendada ravimisektori konkurentsivõimet;

Z.  arvestades, et vaid umbes 3 % tervishoiu eelarvest suunatakse meetmetele, mille eesmärk on ennetus ja rahvatervise edendamine;

AA.  arvestades, et ravimite hinnakujundus ja hüvitamine on liikmesriikide pädevuses ja reguleeritud liikmesriigi tasandil; arvestades, et ELis on kehtestatud õigusaktid intellektuaalomandi, kliiniliste uuringute, müügiloa, hinnakujunduse läbipaistvuse, ravimiohutuse järelevalve ja konkurentsi kohta; arvestades, et kasvavad kulutused ravimisektoris, samuti täheldatud asümmeetria ravimitootjate ja liikmesriikide vahelises läbirääkimissuutlikkuses ja teabes hinnakujunduse kohta nõuab edasist Euroopa koostööd ja uusi poliitilisi meetmeid nii Euroopa kui ka liikmesriikide tasandil; arvestades, et ravimite hinna suhtes lepitakse tavaliselt kokku ravimitööstuse ja liikmesriikide kahepoolsetel ja konfidentsiaalsetel läbirääkimistel;

AB.  arvestades, et enamikul liikmesriikidel on oma tervishoiutehnoloogia hindamise ametid ja igaühel neist on oma kriteeriumid;

AC.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 168 kohaselt võivad Euroopa Parlament ja nõukogu võtta üldsuse turvalisuse huvides meetmeid, kehtestades ravimitele kõrged kvaliteedi- ja ohutusnõuded, ning arvestes, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 114 lõike 3 kohaselt võetakse tervishoidu käsitlevates ettepanekutes aluseks kaitstuse kõrge tase;

Ravimiturg

1.  jagab muret, mida väljendas nõukogu oma 2016. aasta järeldustes, mis käsitlevad tasakaalu tugevdamist ELi ja selle liikmesriikide farmaatsiasüsteemides;

2.  peab tervitatavaks nõukogu 17. juuni 2016. aasta järeldusi, milles kutsuti komisjoni üles viima läbi tõenditel põhinevat analüüsi intellektuaalomandi üldise mõju kohta innovatsioonile ning ravimite kättesaadavusele, samuti tarnepuudujääkidele ning viivitusega toimuvale turuleviimisele või turule viimata jätmisele,

3.  tuletab meelde, et õigus tervishoiule on inimõigus, mida tunnustatakse nii inimõiguste ülddeklaratsioonis kui ka majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelises paktis, ning et see õigus on kehtib kõikidele liikmesriikidele, kuna nad on ratifitseerinud rahvusvahelised inimõiguste kokkulepped, millega tunnustatakse õigust tervisele; rõhutab, et selle õiguse tagamiseks on vajalik muude tegurite hulgas kindlustada ka ravimite kättesaadavus;

4.  tunnustab selliste kodanikualgatuste väärtust nagu Euroopa patsientide õiguste harta, mis põhineb Euroopa Liidu põhiõiguste hartal, ja Euroopa patsientide õiguste päev, mida tähistatakse liikmesriikides iga aasta 18. aprillil nii kohalikul kui ka liikmesriigi tasandil; palub komisjonil institutsionaliseerida Euroopa patsientide õiguste päev ELi tasandil;

5.  tuletab meelde Itaalia eesistumise ajal 22. ja 23. septembril 2014. aastal Milanos toimunud tervishoiuministrite nõukogu mitteametlikul kohtumisel tehtud järeldusi ja seda, et paljud liikmesriigid väljendasid üksmeelt ühiste jõupingutuste vajaduse järele, et vahetada häid tavasid ja võimaldada patsientidele ravimite kiiremat kättesaadavust;

6.  rõhutab, et vajalik on kõigi ELi poliitikavaldkondade (üldine rahvatervis, areng, teadus ja kaubandus) sidusus, ning rõhutab seepärast, et ravimite kättesaadavuse küsimust arengumaades tuleb käsitleda laiemas kontekstis;

7.  rõhutab, kui oluline on nii avaliku kui ka erasektori teadus- ja arendustegevus uute raviviiside avastamisel; rõhutab, et teadusuuringute prioriteetides tuleb keskenduda patsientide tervisega seotud vajadustele, tunnistades samas ravimiettevõtete huvi saada oma investeeringutelt kasumit; rõhutab, et reguleeriv raamistik peab soodustama parima tulemuse saavutamist patsientide jaoks ja avalikes huvides;

8.  rõhutab, et teadus- ja arendustegevuse jaoks kasutatavad avaliku sektori vahendid ei kajastu hinnakujunduses, sest puudub avaliku sektori vahendite jälgitavus patenteerimis- ja litsentsimistingimustes, mis takistab avaliku sektori investeeringute õiglast tasuvust avalikkuse jaoks;

9.  kannustab teadus- ja arendustegevuse kulude suuremale läbipaistvusele, sealhulgas selle näitamisele, kui suur osa uuringutest ja ravimite turustamisest on rahastatud avalikest vahenditest;

10.  toonitab Euroopa teadusuuringute projektide ja VKEde rolli ravimitele juurdepääsu parandamisel ELi tasandil; rõhutab programmi „Horisont 2020“ rolli sellega seoses;

11.  tuletab meelde, et ELi ravimitööstus on üks konkurentsivõimelisemaid tööstusharusid liidus; rõhutab, et innovatsiooni kõrge kvaliteedi säilitamine on patsientide vajaduste rahuldamisel ja konkurentsivõime parandamisel keskse tähtsusega; rõhutab, et tervishoiuteenuste kulusid tuleks pidada avaliku sektori investeeringuteks ning et kvaliteetsed ravimid suudavad parandada rahvatervist ja anda patsientidele pikema ja tervemalt elatud elu;

12.  rõhutab, et Euroopa Liidus, mis kannatab deindustrialiseerimise all, on ravimisektor endiselt oluline tööstuslik sammas ja töökohtade loomise liikumapanev jõud;

13.  on arvamusel, et Euroopa kodanike Euroopa Parlamendile esitatud petitsioonides avaldatud arvamused on märkimisväärse tähtsusega ja liidu seadusandjad peavad neid pidama esmatähtsaks;

14.  rõhutab, et patsientide organisatsioonid tuleks kaasata paremini era- ja avaliku sektori kliiniliste teadusuuringute strateegiate koostamisse, tagamaks, et need tõesti vastavad Euroopa patsientide rahuldamata vajadustele;

15.  märgib, et kui ravivajadus on rahuldamata, on kiire juurdepääs uutele uuenduslikele ravimitele just patsiendi huvides; rõhutab samas, et kiirendatud müügiloa andmise kord ei peaks muutuma reegliks, vaid seda tuleks kasutada ainult rahuldamata suure ravivajaduse juhtudel ja see ei tohi toimuda ärilistel kaalutlustel; tuletab meelde, et uute ravimite kvaliteedi, tõhususe ja ohutuse hindamiseks on vaja stabiilseid kliinilisi uuringuid ja põhjalikku ravimiohutuse järelevalvet;

16.  märgib murega, et 5 % kõikidest haiglaravi juhtudest on tingitud ravimite kõrvaltoimest ning ravimite kõrvaltoime on surma põhjustest haiglates viiendal kohal;

17.  juhib tähelepanu 14. novembril 2001. aastal Dohas vastu võetud deklaratsioonile TRIPS-lepingu ja rahvatervise kohta, milles öeldakse, et TRIPS-lepingut tuleks kohaldada ja tõlgendada rahvatervisele soodsal viisil, toetades nii olemasolevate ravimite kättesaadavust kui ka uute ravimite väljatöötamist; võtab sellega seoses teadmiseks WTO TRIPSi nõukogu 6. novembri 2015. aasta otsuse pikendada vähim arenenud riikides ravimite patendivabastuse kehtivusaega kuni 2033. aasta jaanuarini;

18.  rõhutab, et arengumaades on hädavajalik suurendada kohalikku suutlikkust farmakoloogiliste teadusuuringute valdkonnas, et kaotada ravimite tootearenduse avaliku ja erasektori partnerluse ning avatud teadus- ja tootmiskeskuste loomise abil lõhe teadusuuringute ja ravimite tootmise vahel;

Konkurents

19.  mõistab hukka asjaolu, et vaidlustamisjuhtude eesmärk on lükata edasi geneeriliste ravimite turulepääsu; märgib, et vastavalt lõpparuandes komisjoni ravimisektori uuringu kohta on kohtuvaidluste arv ajavahemikul 2000–2007 neljakordistunud, et ligikaudu 60 % juhtudel oli tegemist teise põlvkonna patentidega ja nende lahendamine võttis keskmiselt aega kaks aastat;

20.  rõhutab, et parem õigusloome suurendab konkurentsivõimet; märgib ühtlasi monopolidevastase võitluse vahendite tähtsust ja tõhusust konkurentsivastase käitumise puhul, nagu patendisüsteemi ja ravimi müügilubade süsteemi kuritarvitamine või väärkasutamine, mis on vastuolus ELi toimimise lepingu artiklitega 101 ja/või 102;

21.  märgib, et sarnased bioloogilised ravimid võimaldavad suuremat konkurentsi, alandavad hindu ja annavad tervishoiusüsteemidele kokkuhoidu, aidates seega parandada patsientide juurdepääsu ravimitele; rõhutab, et sarnaste bioloogiliste ravimite lisaväärtust ja majanduslikku mõju tervishoiusüsteemide jätkusuutlikkusele tuleks analüüsida, nende turuletoomist ei tohiks edasi lükata ja vajaduse korral tuleks uurida nende turuletoomist toetavaid meetmeid;

22.  juhib tähelepanu sellele, et ravimite väärtuspõhist hinnakujundust võidakse ära kasutada kasumit suurendava majandusstrateegia huvides, mis toob kaasa kuludega ebaproportsionaalsete hindade kehtestamise, see on aga vastuolus sotsiaalse heaolu optimaalse jaotusega;

23.  tunnistab, et ravimite ettenähtust erinev kasutamine võib patsientidele kasu tuua, kui tunnustatud alternatiivid puuduvad; märgib murega, et patsiente varitseb üha suurem oht, kuna puudub kindel tõendusbaas, mis tõendaks ettenähtust erineva kasutamise ohutust ja tõhusust, samuti teadva nõusoleku puudumine ja suurenenud raskused kahjuliku mõju jälgimisel; rõhutab, et teatavad elanikkonnarühmad, nagu lapsed ja eakad inimesed, on selliste tavade ees eriti kaitsetud;

Hinnakujundus ja läbipaistvus

24.  juhib tähelepanu asjaolule, et patsiendid on juurdepääsul ravimitele kõige nõrgem lüli ning raskused ravimitele juurdepääsul ei tohiks neile tuua kahjulikke tagajärgi;

25.  rõhutab, et enamik liikmesriikide ja piirkondlikke tervishoiutehnoloogia hindamise asutusi kasutab juba uute ravimite hindamisel mitmeid kliinilise, majandusliku ja sotsiaalse kasulikkuse kriteeriume, mis toetavad nende otsuseid hinnakujunduse ja hüvitamise kohta;

26.  rõhutab, et oluline on hinnata uute ravimite tõenditel põhinevat tegelikku terapeutilist lisaväärtust parima olemasoleva alternatiiviga võrreldes;

27.  märgib murega, et andmed, mis toetavad uuenduslike ravimite lisaväärtuse hindamist, on sageli piiratud ega ole piisavalt veenvad, et toetada kindlaid hinnakujundusotsuseid;

28.  toonitab, et tervishoiutehnoloogia hindamine peab olema oluline ja tõhus vahend, et parandada ravimite kättesaadavust, aidata kaasa riikide tervishoiusüsteemide jätkusuutlikkusele, võimaldada luua stiimuleid innovatsiooniks ja tagada patsientidele kõrge lisaväärtusega ravi; märgib lisaks, et ühise tervishoiutehnoloogia hindamise kehtestamine ELi tasandil aitaks vältida hindamissüsteemide killustumist, töö dubleerimist ja ressursside vale jaotamist ELis;

29.  juhib tähelepanu sellele, et ohutu patsiendikeskse tervishoiupoliitika väljatöötamiseks ja tervishoiutehnoloogia võimalikult tõhusaks muutmiseks peaks selle tehnoloogia hindamine olema valdkondadevaheline protsess, milles koondatakse meditsiiniline, sotsiaalne, majanduslik ja eetiline teave tehnoloogia kasutamise kohta, rakendades kõrgeid standardeid ning tehes seda kõike süstemaatilisel, sõltumatul, objektiivsel, korrataval ja läbipaistval viisil;

30.  on seisukohal, et ravimi hind peaks hõlmama selle väljatöötamise ja tootmise kulusid ning vastama selle konkreetse riigi majanduslikule olukorrale, kus seda turustatakse, ning olema vastavuses ravimiga patsientidele antava lisaväärtusega, tagades samas patsientide juurdepääsu, jätkusuutliku tervishoiu ja hüvituse innovatsiooni eest;

31.  juhib tähelepanu sellele, et isegi kui uus ravim on kõrge lisaväärtusega, ei tohiks hind olla nii kõrge, et selle jätkusuutlik kättesaadavus ELis oleks takistatud;

32.  on veendunud, et ravimite hinna ja hüvitamiskorra kindlaksmääramisel tuleb võtta arvesse ravimi tegelikku ravialast lisaväärtust, sotsiaalset mõju, kulutasuvust, mõju eelarvele ja tõhusust riigi tervishoiusüsteemi seisukohast vaadatuna;

33.  märgib murega, et väikese ja väiksema sissetulekuga riikide nõrgema läbirääkimispositsiooni tõttu on ravimid sellistes liikmesriikides suhteliselt vähem taskukohased, eelkõige onkoloogia valdkonnas; peab sellega seoses kahetsusväärseks, et rahvusvaheliste võrdlushindade kontekstis puudub hinnakirjahindade ja tegelike hindade vahel läbipaistvus ning see põhjustab tööstuse ja riiklike tervishoiusüsteemide vahelistes läbirääkimistes teabe asümmeetrilisust;

34.  juhib tähelepanu sellele, et direktiivi 89/105/EMÜ („läbipaistvusdirektiiv“) ei ole muudetud 20 aastat ja vahepealsel ajal on toimunud olulised muutused ELi ravimisüsteemis;

35.  rõhutab sellega seoses vajadust sõltumatute andmekogumis- ja analüüsiprotsesside ning läbipaistvuse järele;

36.  märgib, et projekt EURIPID vajab liikmesriikide poolt suuremat läbipaistvust tegelike hindade osas, mida nad on maksnud;

37.  usub, et haiguste ennetamises on vaja strateegilist läbimurret, kuna see valdkond on ravimite kasutamise vähendamisel ja ühtlasi inimeste tervise kõrgetasemelise kaitse tagamisel peamise tähtsusega; kutsub ELi ja liikmesriike üles tõhustama toiduainete säästvat tootmist toetavaid õigusakte ning tegema vajalikke algatusi tervislike ja ohutute harjumuste, nt tervisliku toitumise soodustamiseks;

ELi pädevus ja koostöö

38.  tuletab meelde, et vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 168 tuleb kogu liidu poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel tagada inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse;

39.  rõhutab läbipaistvuse parandamise ja vabatahtliku koostöö suurendamise tähtsust liikmesriikide vahel ravimite hinnakujunduse ja hüvitamise valdkonnas, et tagada tervishoiusüsteemide jätkusuutlikkus ja säilitada Euroopa kodanike juurdepääsuõigused kvaliteetsetele tervishoiuteenustele;

40.  tuletab meelde, et läbipaistvus kõigis ELi ja liikmesriikide institutsioonides ja asutustes on demokraatia toimimise seisukohast otsustava tähtsusega ning müügiloa andmises osalevatel ekspertidel ei tohiks olla huvide konflikti;

41.  väljendab heameelt seoses selliste algatustega nagu innovatiivsete ravimite algatus (IMI), mis ühendavad era- ja avalikku sektorit, et ergutada uurimistegevust ja kiirendada patsientide juurdepääsu uuenduslikele ravimeetoditele, mis keskenduvad rahuldamata ravivajadustele; väljendab siiski kahetsust seoses avaliku sektori investeeringute madala tasuvusega, sest pole kehtestatud eeltingimusi juurdepääsuks ELi avaliku sektori rahastamisele; märgib lisaks, et IMI praegust teist etappi, IMI 2, rahastavad suures osas ELi maksumaksjad ning rõhutab vajadust tugevdada ELi juhtrolli, et seada IMI 2 teadustegevuses esikohale rahvatervise vajadused ja kindlustada laiaulatuslik andmete jagamine, jagatud meditsiinilise intellektuaalomandi haldamise põhimõtted, läbipaistvus ja õiglane tulu avalikelt investeeringutelt;

42.  tõstab esile vaktsiinide ostmisel kasutatavat ravimite ühishanke korda kooskõlas otsusega nr 1082/2013/EL; julgustab liikmesriike seda vahendit täielikult ära kasutama, näiteks imikuvaktsiinide nappuse puhul;

43.  märgib murega, et ravimite nappuse põhjuste standarditud ja läbipaistva aruandlusmehhanismi osas on EL USAst maha jäänud; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles esitama ettepanekuid sellise tõenditel põhineva poliitikakujundamise vahendi loomiseks ja kasutuselevõtmiseks;

44.  tuletab meelde digitaalse tervishoiutegevuskava tähtsust ja vajadust seada prioriteediks e-tervise- ja m-tervise -põhiste lahenduste väljatöötamine, et tagada patsientidele, hooldajatele, tervishoiutöötajatele ja maksumaksjatele uued ohutud, usaldusväärsed, kättesaadavad, kaasaegsed ja jätkusuutlikud tervishoiumudelid;

45.  tuletab meelde, et vähim arenenud riikides esineb kõige rohkem vaesusega seotud haigusi, eriti HIV/AIDSi, malaariat, tuberkuloosi, reproduktiivsüsteemi haigusi, nakkus- ja nahahaigusi;

46.  rõhutab, et arengumaades on ravimid naistele ja lastele vähem kättesaadavad kui täiskasvanud meestele, kuna ravimeid ei ole, need ei ole kättesaadavad või jõukohase hinnaga või ei kiideta ravi heaks kultuuriliste, usuliste või sotsiaalsete tõekspidamiste alusel diskrimineerimise ja tervishoiusüsteemi halva kvaliteedi tõttu;

47.  märgib, et nakkushaigustest sureb maailmas kõige rohkem inimesi tuberkuloosi ja kõige ohtlikum on selle multiresistentne vorm; rõhutab seepärast, et oluline on tegelda tekkiva antimikroobikumiresistentsuse kriisiga, sh rahastades teadus- ja arendustegevust, et leida uusi tuberkuloosi vastu vaktsineerimise, diagnostika- ja ravivõimalusi, tagades samas nende uute vahendite pideva kättesaadavuse ja vastuvõetava hinna, et keegi ei jääks abita;

Intellektuaalomand ning teadus- ja arendustegevus

48.  tuletab meelde, et intellektuaalomandi õigused võimaldavad monopoolse seisundi perioodi, mida ametivõimud peavad ettevaatlikult ja tõhusalt reguleerima, jälgima ja rakendama, et hoida ära konflikti tervisekaitse kui põhilise inimõigusega, edendades samas kvaliteetset innovatsiooni ja konkurentsivõimet; rõhutab, et Euroopa Patendiameti (EPO) ning liikmesriigid peaksid väljastama patente ainult sellistele ravimitele, mis täidavad rangelt uudsuse, leiutustaseme ning tööstusliku kasutuse patentsusnõudeid, nagu on sätestatud Euroopa patendikonventsioonis;

49.  rõhutab, et kuigi mõned uued ravimid on suurepärased näited murrangulisest innovatiivsusest, ei piisa teiste uute ravimite terapeutilisest lisaväärtusest selle tõendamiseks, et tegu oleks tõelise innovatsiooniga („mina-kah“ ravimid); tuletab meelde, et lisanduv innovatsioon võib tuua kasu ka patsientidele ning et tuntud molekulide otstarbe muutmine ja ümberformuleerimine võib anda terapeutilist lisaväärtust, mida tuleks hoolikalt hinnata; hoiatab intellektuaalomandi kaitse eeskirjade võimaliku kuritarvitamise eest, mis võimaldavad patendiõiguste „igihaljaks muutmist“ ning konkurentsi vältimist;

50.  tunnustab määruse (EÜ) nr 141/2000 positiivset mõju harvikravimite väljatöötamisele, mis on võimaldanud turule tuua mitmeid uuenduslikke tooteid patsientide raviks, kelle jaoks ravi varem puudus; märgib muret, mis ümbritseb harvikravimite määratlemiskriteeriumite võimalikku ebaõiget kohaldamist ning selle võimalikku mõju harvikravimite müügilubade kasvavale arvule; tunnistab, et harvikravimeid võib kasutada ka ettenähtust erinevalt või teisel otstarbel ning anda neile luba täiendavate näidustuste puhul, mis võimaldab suuremat läbimüüki; kutsub komisjoni üles tagama selles valdkonnas tasakaalustatud stiimulid, ilma et see pärsiks innovatsiooni; rõhutab, et harvikravimite määruse sätteid tuleks kohaldada ainult siis, kui kõik asjakohased kriteeriumid on täidetud;

51.  rõhutab asjaolu, et WTO TRIPS-lepinguga antakse patendiõigustele teatav paindlikkus, nagu sundlitsentsimine, mis on tõhusalt hindu langetanud; märgib, et seda paindlikkust saab kasutada tõhusa vahendina WTO riikide poolt seadusega kehtestatud erandlikes olukordades rahvatervise probleemide lahendamiseks, et oleks võimalik oma riiklike tervishoiuprogrammidega tagada esmavajalike ravimite kättesaadavus vastuvõetava hinnaga ning edendada ja kaitsta rahvatervist;

Soovitused

52.  nõuab liikmesriikides ja kogu ELis meetmete võtmist, et tagada patsientidele õigus saada üldine, vastuvõetava hinnaga, tõhus, ohutu ja õigeaegne juurdepääs hädavajalikele uuenduslikele ravimeetoditele, kindlustada ELi riiklike tervishoiusüsteemide jätkusuutlikkus ning tagada edasised investeeringud ravimialasesse innovatsiooni; rõhutab, et patsientide juurdepääsu eest ravimitele vastutavad kõik tervishoiusüsteemi osalised ühiselt;

53.  kutsub nõukogu ja komisjoni üles suurendama liikmesriikide läbirääkimissuutlikkust, et tagada ravimite taskukohasus kogu ELis;

54.  võtab teadmiseks ÜRO peasekretäri kõrgetasemelise ravimite kättesaadavusega tegeleva eksperdirühma aruande;

55.  märgib, et olemasolevatele ravimitele uue kasutusotstarbe andmisega võib kaasneda nende hinnatõus; palub komisjonil koguda ja analüüsida andmeid ravimite hinnatõusu kohta seoses ravimitele uue kasutusotstarbe andmisega ja anda Euroopa Parlamendile ja nõukogule aru nende stiimulite tasakaalustatusest ja proportsionaalsusest, mis julgustavad ravimitootjaid investeerima ravimitele uue kasutusotstarbe andmisse;

56.  kutsub liikmesriike üles tihendama koostööd, et võidelda turu sellise killustumise vastu, arendades eelkõige ühiseid tervishoiutehnoloogia hindamise protsesse ja tulemusi, ja töötada välja ühised kriteeriumid hinnakujundust ja hinna hüvitamist käsitlevate otsuste suunamiseks riiklikul tasandil;

57.  palub komisjonil vaadata läbi läbipaistvuse direktiiv, keskendudes geneeriliste ja sarnaste bioloogiliste ravimite õigeaegse turuletuleku tagamisele, patendiga sidumise lõpetamisele vastavalt komisjoni suunistele, geneeriliste ravimite hinnakujundust ja hüvitamist käsitlevate otsuste kiirendamisele ning müügiloa andmist toetavate tegurite mitmekordse hindamise vältimisele; on veendunud, et see aitab riiklike tervishoiueelarvete kulusid maksimaalselt kokku hoida, parandab ravimite taskukohasust, kiirendab patsientide juurdepääsu neile ning väldib geneerilisi ja sarnaseid bioloogilisi ravimeid tootvate ettevõtete halduskoormust;

58.  palub komisjonil esitada ettepanek võtta vastu uus direktiiv hinnakujunduse ja hüvitamissüsteemide läbipaistvuse kohta, võttes arvesse turul esinevaid probleeme;

59.  nõuab direktiivi 89/105/EMÜ asendamist uue läbipaistvuse direktiiviga, et tagada tõhus kontroll ning liikmesriikides ravimite hinnakujunduse ja hüvitamise üle otsustamisel kasutatava korra täielik läbipaistvus;

60.  kutsub liikmesriike üles õiglaselt rakendama piiriüleses tervishoius patsiendiõiguste kohaldamist käsitlevat direktiivi 2011/24/EL, vältides piiriülese tervishoiuga, sealhulgas ravimitega, seotud hüvitamiseeskirjade kohaldamise piiranguid, mis kujutaks endast meelevaldset diskrimineerimist või põhjendamatut takistust vabale liikumisele;

61.  kutsub komisjoni tõhusalt jälgima ja hindama direktiivi 2011/24/EL rakendamist liikmesriikides ning kavandama ja läbi viima selle ametlikku hindamist, mis hõlmaks kaebusi, rikkumisi ja kõiki ülevõtmismeetmeid;

62.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama patsientide rahuldamata vajadustest lähtuvat teadus- ja arendustegevust, näiteks viies läbi uute antimikroobikumidega seotud teadusuuringuid, koordineerides tõhusalt ja tulemuslikult avalikke vahendeid tervishoiuuringutes ning edendades farmaatsiasektori sotsiaalset vastutust;

63.  kutsub liikmesriike üles lähtuma olemasolevatest ELi algatustest, mille eesmärk on soodustada sõltumatuid teadusuuringuid valdkondades, mida kommertsuuringud piisavalt ei käsitle ja mis pakuvad huvi riiklikele tervishoiuteenustele (nt antimikroobikumiresistentsus) või patsientide rühmadele, kellele tavaliselt ei kohaldata kliinilisi uuringuid, nagu lapsed, rasedad naised ja vanurid;

64.  rõhutab suureneva antimikroobikumiresistentsuse ohtu ning selle probleemiga tegelemise kiireloomulisust, mida on hiljuti tunnistanud ka ÜRO; kutsub komisjoni üles suurendama oma meetmeid antimikroobikumiresistentsusega võitlemiseks ning teadus- ja arendustegevuste edendamiseks selles valdkonnas ja esitama nn ühe tervise lähenemisviisil põhineva uue ja põhjaliku ELi tegevuskava;

65.  tunnistab, et pediaatrias kasutatavate ravimite määruses (EÜ) nr 1901/2006 esitatud stiimulid ei ole osutunud tõhusaks, et edendada lasteravimite innovatsiooni, näiteks onkoloogia ja neonatoloogia valdkonnas; palub, et komisjon vaataks läbi olemasolevad takistused ja pakuks välja meetmeid, mis edendaksid arengut kõnealuses valdkonnas;

66.  kutsub komisjoni üles toetama algatusi, mis suunaksid avaliku ja erasektori teadusuuringuid lastehaiguste raviks mõeldud innovatiivsete ravimite väljatöötamisele;

67.  palub komisjonil alustada viivitamata tööd pediaatrias kasutatavate ravimite määruse artiklis 50 nõutava aruandega ning muuta õigusakte, et lahendada innovatsiooni puudumise probleem pediaatrilise onkoloogia valdkonnas, vaadates läbi kriteeriumid, mis võimaldavad pediaatrilise uuringu programmist loobuda, ja tagades, et pediaatrilise uuringu programme rakendatakse ravimi väljatöötamise varases etapis, nii et lapsed ei peaks juurdepääsu innovatiivsetele uutele ravivõimalustele ootama kauem, kui on vajalik;

68.  kutsub komisjoni üles edendama avaliku ja erasektori uuringuid naispatsientidele mõeldud ravimite valdkonnas, et kõrvaldada sooline ebavõrdsus teadus- ja arendustegevuses ning võimaldada õiglasemat juurdepääsu ravimitele kõigi kodanike jaoks;

69.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma vastu strateegilised kavad, mis tagavad juurdepääsu elupäästvatele ravimitele; nõuab seoses sellega ELis C-hepatiidi likvideerimise kava kooskõlastamist, kasutades selliseid vahendeid nagu Euroopa ühised hankemenetlused;

70.  nõuab raamtingimuste kehtestamist teadusuuringute ja meditsiini valdkonnas innovatsiooni edendaval viisil, eriti selliste haiguste suhtes, nagu vähk, mida ei ole veel võimalik rahuldaval tasemel ravida;

71.  kutsub komisjoni üles võtma edasisi meetmeid, et edendada uudseid ravimeid (ATMP) ja patsientide juurdepääsu neile;

72.  palub komisjonil analüüsida intellektuaalomandi üldist mõju ravimitega seotud innovatsioonile ja patsientide juurdepääsule neile, viies selleks läbi põhjaliku ja objektiivse uuringu, nagu on nõutud nõukogu 17. juuni 2016. aasta järeldustes, ning eelkõige analüüsida selles uuringus täiendava kaitse tunnistuste (SPC) ning andmete ja turustamise ainuõiguse mõju konkurentsile ja innovatsiooni kvaliteedile;

73.  palub komisjonil anda hinnangu harvikravimite õigusraamistiku rakendamisele (eelkõige seoses rahuldamata ravivajaduse mõistega, kuidas seda mõistet tõlgendatakse ja millised kriteeriumid peavad olema täidetud selleks, et tuvastada rahuldamata ravivajadus), anda suuniseid esmatähtsate rahuldamata ravivajaduste kohta, hinnata olemasolevate stiimulite mõju tõhusate, ohutute ja kättesaadava hinnaga ravimite väljatöötamisele harvikhaiguste jaoks parima olemasoleva alternatiiviga võrreldes, edendada harvikhaiguste Euroopa registri ja referentkeskuste arengut ning tagada õigusaktide nõuetekohane rakendamine;

74.  väljendab heameelt seoses 2010. ja 2012. aastal vastu võetud ravimiohutuse järelevalvet käsitlevate õigusaktidega; palub komisjonil, Euroopa Ravimiametil ja liikmesriikidel jätkata ravimiohutuse järelevalvet käsitlevate õigusaktide rakendamise järelevalvet ja sellekohast avalikku aruandlust ning tagada ravimite tõhususe ja kõrvaltoimete loasaamisjärgne hindamine;

75.  kutsub komisjoni üles tegema koostööd Euroopa Ravimiameti ja sidusrühmadega, et kehtestada tegevusjuhised, mis puudutaksid kohustuslikku aruandlust kõrvaltoimete ja ravimite ettenähtust erineva kasutamise tagajärgede kohta, ning tagada patsiendiregistrid, et tugevdada tõendusbaasi ja leevendada riske patsientidele;

76.  kutsub komisjoni edendama avaandmete kasutamist ravimiuuringutes, eriti juhul, kui tegemist on avaliku sektori rahastamisega, ja soodustama selliseid tingimusi, nagu taskukohase hinna kujundamine ja mitteeksklusiivsus või intellektuaalomandi kaasomand projektide puhul, mida rahastatakse ELi toetustest, näiteks programmidest „Horisont 2020“ või IMI;

77.  kutsub komisjoni üles edendama eetilist käitumist ja läbipaistvust farmaatsiasektoris, eriti mis puudutab kliinilisi uuringuid ja teadus- ja arendustegevuse tegelikku maksumust innovatsiooni hindamise ja lubade andmise menetluses;

78.  märgib nn adaptiivsete müügilubade kasutamist, et kiirendada patsientide juurdepääsu ravimitele; rõhutab suuremat ebakindlust sellise turule sisenenud uue ravimi ohutuse ja tõhususe suhtes; rõhutab tervishoiutöötajate, kodanikuühiskonna organisatsioonide ja reguleerivate asutuste väljendatud muret seoses adaptiivsete müügilubadega; rõhutab turustamisjärgse järelevalve süsteemi nõuetekohase rakendamise üliolulisust; on seisukohal, et adaptiivseid müügilubasid tuleks kasutada üksnes erandjuhtudel suurte rahuldamata ravivajaduste puhul, ja palub komisjonil ja Euroopa Ravimiametil kehtestada suunised, et tagada patsientide ohutus;

79.  palub komisjonil kindlustada kõigi kiirkorras müügiloaandmiste puhul kvaliteedi, ohutuse ja tõhususe põhjalik hindamine ja tagada, et selline müügiluba on tingimuslik ning väljastatakse ainult erakorralistel asjaoludel, kui on tuvastatud selge rahuldamata ravivajadus, ning tagada, et on kehtestatud läbipaistev ja kontrollitav loasaamisjärgne ohutuse, kvaliteedi ja tõhususe jälgimise protsess, samuti sanktsioonid rikkumiste korral;

80.  palub komisjonil ja liikmesriikidel luua geneeriliste ja sarnaste bioloogiliste ravimite konkurentsivõime ja kasutamise edendamise, tagamise ja suurendamise raamistik, kindlustades selliste ravimite kiirema turulepääsu ja kontrollides ebaõiglaseid tavasid vastavalt ELi toimimise lepingu artiklitele 101 ja 102, ning palub esitada kaks korda aastas selle kohta aruande; kutsub komisjoni üles jälgima originaalravimite ja geneeriliste ravimite tööstuse vaheliste patendivaidluste lahendamise kokkuleppeid, mida võidakse kuritarvitada, et piirata geneeriliste toodete turuleviimist;

81.  kutsub komisjoni üles kooskõlas ELi toimimise lepingu artiklitega 101 ja 102 jätkama ja võimaluse korral tugevdama järelevalvet ja uurimist seoses võimalike turu kuritarvitamise juhtumitega, sh maksmine viivitamise eest (pay for delay), liiga kõrge hinna kehtestamine ja muud turupiirangute vormid, mis on omased konkreetselt ELis tegutsevatele ravimiettevõtjatele;

82.  kutsub komisjoni üles lisama määrusesse (EÜ) nr 469/2009 täiendava kaitse tunnistusest loobumise, mis võimaldaks toota geneerilisi ja sarnaseid bioloogilisi ravimeid Euroopas, eesmärgiga eksportida neid riikidesse, kus ei ole täiendava kaitse tunnistust või kus need on juba aegunud, ilma et kahjustataks täiendava kaitse tunnistuse korra raames antud ainuõigust kaitstud turgudel; on veendunud, et sellistel sätetel võiks olla positiivne mõju kvaliteetsetele ravimitele juurdepääsule arengumaades ja vähim arenenud riikides ning tootmise, teadus- ja arendustegevuse suurendamisele ELis, luues nii uusi töökohti ja soodustades majanduskasvu;

83.  kutsub komisjoni üles järgima ja tugevdama ELi konkurentsialaseid õigusakte ning nende pädevusi seoses farmaatsiatoodete turuga, et võidelda kuritarvituste vastu ning edendada õiglaseid hindu patsientide jaoks;

84.  kutsub komisjoni üles tõhustama rahuldamata ravivajaduste alast dialoogi kõigi asjaomaste sidusrühmade, patsientide, tervishoiutöötajate, reguleerivate asutuste, tervisetehnoloogiate hindamisasutuste, maksjate ja arendajate vahel ravimite kogu eluea jooksul;

85.  palub komisjonil võimalikult kiiresti esitada õigusakti ettepanek tervisetehnoloogia hindamise Euroopa süsteemi kohta, et ühtlustada läbipaistvad tervisetehnoloogia hindamise kriteeriumid ravimite terapeutilise lisaväärtuse hindamiseks parima olemasoleva alternatiiviga võrreldes, võttes arvesse innovatsiooni taset ja väärtust muu hulgas patsientide jaoks, võtta esimese sammuna uute ravimite puhul kasutusele kohustuslik suhtelise tõhususe hindamine ELi tasandil ning kehtestada terapeutilise lisaväärtuse kaardistamiseks Euroopa klassifitseerimissüsteem, kasutades sõltumatut ja läbipaistvat menetlust, millega välditakse huvide konflikte; on seisukohal, et selline õigusakt tagab ELi tasandil ühiselt saadud tervisetehnoloogia hindamise tulemuste kasutamise riiklikul tasandil; palub komisjonil lisaks tugevdada varajasi dialooge ning kaaluda võimalust võtta kasutusele kooskõlastamismehhanism sõltumatu asutuse kujul, mis võiks tõhustada riiklike tervisetehnoloogia hindamisasutuste vahelist koostööd, tagades samal ajal tervisetehnoloogia hindamise alase oskusteabe säilimise riiklikul (ja piirkondlikul) tasandil;

86.  palub nõukogul tihendada liikmesriikide koostööd hinnakujunduse korra küsimustes, et nad saaksid jagada teavet eelkõige läbirääkimiste kokkulepete ja heade tavade kohta ning vältida tarbetuid haldusnõudeid ja viivitusi; palub komisjonil ja nõukogul analüüsida kliinilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid kriteeriume, mida mõned riiklikud tervishoiutehnoloogia hindamise ametid juba kohaldavad, austades samas liikmesriikide pädevusi;

87.  palub komisjonil ja liikmesriikidel leppida kokku „terapeutilist lisaväärtust pakkuvate ravimite“ ühises määratluses, kaasates sellesse eksperte liikmesriikidest; märgib sellega seoses „terapeutilise lisaväärtuse“ määratlust, mida kasutatakse pediaatrias kasutatavate ravimite puhul;

88.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kindlaks tegema ja/või välja töötama raamistikud, struktuurid ja metoodikad patsienditõendite sisuliseks kaasamiseks ravimite teadus- ja arendustegevustsükli kõikides etappides, alates varajasest dialoogist kuni ametliku heakskiidu, tervisetehnoloogia hindamise, suhtelise tõhususe hindamiste ning hinnakujunduse ja hüvitamise otsuste vastuvõtmiseni, kaasates sellesse patsiendid ning neid esindavad organisatsioonid;

89.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama ulatuslikke avaliku sektori investeeringuid rahuldamata ravivajadustel põhinevasse teadustegevusse, tagama avalikest vahenditest tehtavatest investeeringutest tuleneva kasu rahvatervisele ning võtma kasutusele tingimusliku rahastamise, mis lähtub mitteeksklusiivsest litsentsimisest ja taskukohastest ravimitest;

90.  kutsub komisjoni üles soodustama ravimite mõistlikku kasutamist kogu ELis, edendades teavituskampaaniaid ja -programme, mille eesmärk on selgitada kodanikele paremini ravimite mõistlikku kasutamist, eesmärgiga vältida eelkõige antibiootikumide liigset tarbimist ja edendada tervishoiutöötajate seas toimeainetel põhinevate retseptide ja geneeriliste ravimite kasutamist;

91.  kutsub liikmesriike üles tagama apteekide kättesaadavuse, sealhulgas nende piisava tiheduse nii linna- kui ka maapiirkondades, asjatundlike töötajate olemasolu, sobivad lahtiolekuajad ning kvaliteetse teavitamis- ja nõustamisteenuse;

92.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles töötama välja meetmed, mis tagaksid taskukohase hinnaga ravimite kättesaadavuse patsientidele ja tooksid kasu ühiskonnale, vältides samas mis tahes lubamatut mõju tervishoiueelarvetele, võtma kasutusele erinevaid meetmeid, nagu tulevikuseire, varajane dialoog, innovatiivsed hinnakujunduse mudelid, vabatahtlikud ühised hanked ja vabatahtlik koostöö hinnaläbirääkimistel, nt Beneluxi riikide ja Austria vaheline algatus, ning uurima arvukaid eraldi rahastamise mehhanismidel põhinevaid vahendeid selliste tähelepanu alt välja jäänud uurimisvaldkondade jaoks nagu antimikroobne resistentsus ja vaesusega kaasnevad haigused;

93.  kutsub komisjoni üles määrama koos kõigi asjaomaste sidusrühmadega kindlaks võimalused, kuidas majanduse kõige soodsama pakkumuse (MEAT) kriteeriumit – mida on kirjeldatud riigihangete direktiivis ja mis ei tähenda ainult väiksema maksumuse kriteeriumit – saaks kõige paremini kohaldada ravimite pakkumustel liikmesriikide haiglates, et võimaldada nende säästvat ja vastutustundlikku varustamist ravimitega; kutsub liikmesriike üles võtma oma siseriiklikesse õigusaktidesse parimal viisil üle majanduslikult kõige soodsama pakkumuse kriteeriumi ravimite puhul;

94.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles algatama kõrgetasemelise strateegilise dialoogi kõigi asjaomaste sidusrühmadega, koos komisjoni, Euroopa Parlamendi, liikmesriikide, patsiendiorganisatsioonide, makseasutuste, tervishoiutöötajate, akadeemiliste ja teadusringkondade ning tööstuse esindajatega, mis käsitleks olemasolevaid ja tulevasi arenguid ELi farmaatsiasüsteemis, eesmärgiga kehtestada lühiajalised, keskmise pikkusega ja pikaajalised terviklikud strateegiad, et tagada ravimite kättesaadavus ja tervishoiusüsteemide jätkusuutlikkus ning konkurentsivõimeline farmaatsiatööstus, mis tooks kaasa taskukohased hinnad ja kiirendaks patsientide juurdepääsu ravimitele;

95.  palub komisjonil ja nõukogul määrata kindlaks selged ühitamatuse, huvide konflikti ja läbipaistvuse eeskirjad ELi institutsioonide ja kaasatud ravimiküsimuste ekspertide jaoks; kutsub tegevusloa andmise protsessi kaasatud eksperte üles avaldama oma elulookirjelduse ja allkirjastama deklaratsiooni huvide konflikti puudumise kohta;

96.  palub komisjonil ja liikmesriikide konkurentsiasutustel jälgida ebaõiglaseid tavasid, eesmärgiga kaitsta tarbijaid kunstlikult kõrgete ravimihindade eest;

97.  palub komisjonil ja Euroopa Liidu Kohtul teha kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 102 kindlaks, mida saab lugeda turgu valitseva seisundi kuritarvitamiseks kõrgete hindade kehtestamise kaudu;

98.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kasutama WTO intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu kohast paindlikkust ning kooskõlastama ja vajaduse korral selgitama selle kasutamist;

99.  kutsub komisjoni üles esitama vähemalt kord iga viie aasta tagant aruande nõukogule ja Euroopa Parlamendile ravimite kättesaadavuse kohta ELis ning andma regulaarsemalt aru ravimite kättesaadavusega seotud erakorralistest probleemidest;

100.  kutsub komisjoni üles soovitama meetmeid, et parandada uudsete ravimeetodite heakskiitmise määra ja nende tarnimist patsientidele;

101.  palub komisjonil ja nõukogul koostada parem määratlus mõistele „ravimite nappus“ – ja analüüsida selle põhjuseid –, ning hinnata seoses sellega paralleelkaubanduse ja tarnekvootide mõju, kehtestada ja ajakohastada koos liikmesriikide, Euroopa Ravimiameti ja asjaomaste sidusrühmadega nimekiri esmavajalikest ravimitest, millest on puudus, kasutades võrdlusalusena WHO nimekirja, kontrollida direktiivi 2001/83/EÜ artikli 81 järgimist ebapiisavate tarnete osas, uurida tõhusate ravimite üksnes ärilistel põhjustel turult tagasivõtmise mehhanisme, ning võtta meetmeid nende puuduste kõrvaldamiseks;

102.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles kehtestama mehhanismi, mille abil saaks raviminappusest ELis teada anda igal aastal;

103.  palub komisjonil ja nõukogul läbi vaadata Euroopa Ravimiameti õiguslik alus ja kaaluda selle volituste suurendamist üleeuroopalise tegevuse kooskõlastamisel, mille eesmärk on tegelda ravimite nappusega liikmesriikides;

104.  rõhutab, et tugeva järelevalve- ja tarnesüsteemi loomine nii kogukondlikul kui ka piirkondlikul, omavalitsuse ja riigi tasandil, mida toetavad kvaliteetsed laboriteenused ja kindlad logistikasüsteemid, võiks muuta ravimid kättesaadavamaks, kusjuures tervisealase tehnoloogia siire arengumaadesse (litsentsikokkulepete ning info, oskusteabe ja praktiliste oskuste jagamise, samuti tehniliste vahendite ja varustuse abil) võib võimaldada abisaaval riigil toota toodet kohapeal ja selle tulemusena parandada toodete kättesaadavust ja inimeste tervist;

105.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja ühtse e-tervise ja m-tervise tegevuskava, mis hõlmaks eelkõige katseprojektide arendamist ja väärtustamist siseriiklikul tasandil, hüvitamismudelite ajakohastamist, soosides üleminekut tervisenäitajatepõhistele tervishoiusüsteemidele, ning stiimulite kindlaksmääramist, mis ergutaksid tervishoiusüsteemi osalema selles digirevolutsioonis, ning tervishoiutöötajate, patsientide ja kõikide asjaomaste sidusrühmade hariduse edendamist nende mõjuvõimu suurendamiseks;

106.  innustab liikmesriike andma hinnangut tervishoiuteenuste osutamisele ja tervishoiupoliitikale, pidades silmas patsientide olukorra ja süsteemi rahastamise jätkusuutlikkuse parandamist, edendades selleks eelkõige digitaalseid lahendusi patsientidele tervishoiuteenuste osutamise parandamiseks, ja vahendite raiskamise tuvastamist;

107.  nõuab, et EL suurendaks jõupingutusi arengumaade suutlikkuse suurendamiseks ja aitaks neil kujundada toimivaid tervishoiusüsteeme, mille eesmärk on parandada elanike ja eeskätt kaitsetumate rühmade juurdepääsu teenustele;

108.  rõhutab, et õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi raames toimuva mitmetasandilise hinnasüsteemi määruse (EÜ) nr 953/2003 läbivaatamisel tuleks seada eesmärgiks toetada veelgi hindade alandamist arengumaades, ning kutsub ELi üles alustama üldist ja läbipaistvat arutelu hinnakujunduse õigusliku reguleerimise ning kvaliteetsete ja vastuvõetava hinnaga ravimite kättesaadavuse tagamise strateegiate teemal; tuletab meelde, et mitmetasandiline hinnasüsteem ei tarvitse tingimata tagada vastuvõetavat hinda ja on vastuolus saadud kogemusega, millest nähtub, et tugev geneeriliste ravimite konkurents ja tehnoloogiasiire toob kaasa madalamad hinnad;

109.  nõuab, et ELi suurendaks toetust ülemaailmsetele programmidele ja algatustele, mille eesmärk on parandada ravimite kättesaadavust arengumaades, sest need programmid on kaasa aidanud tervisealaste eesmärkide saavutamisele ning oluliselt parandanud ravimite ja vaktsiinide kättesaadavust;

o
o   o

110.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT C 24, 22.1.2016, lk 119.
(2) http://ec.europa.eu/smart-regulation/roadmaps/docs/2016_sante_144_health_technology_assessments_en.pdf.
(3) http://ec.europa.eu/health/technology_assessment/docs/2014_strategy_eucooperation_hta_en.pdf.
(4) http://ec.europa.eu/health/social_determinants/docs/healthinequalitiesineu_2013_en.pdf.
(5) http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/en/lsa/145978.pdf.
(6) ELT L 293, 5.11.2013, lk 1.
(7) http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2015/542219/IPOL_STU(2015)542219_EN.pdf
(8) http://ec.europa.eu/health/preparedness_response/docs/jpa_agreement_medicalcountermeasures_en.pdf
(9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0088.
(10) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0323.
(11) ELT C 353 E, 3.12.2013, lk 31.
(12) Õigus tervishoiule on majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline õigus minimaalsele tervishoiu tasemele, millel on õigus kõigil inimestel.


Programmi „Loov Euroopa“ rakendamine
PDF 360kWORD 59k
Euroopa Parlamendi 2. märtsi 2017. aasta resolutsioon Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1295/2013 (millega luuakse programm „Loov Euroopa“ (2014–2020) ning tunnistatakse kehtetuks otsused nr 1718/2006/EÜ, nr 1855/2006/EÜ ja nr 1041/2009/EÜ) rakendamise kohta (2015/2328(INI))
P8_TA(2017)0062A8-0030/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1295/2013 (millega luuakse programm „Loov Euroopa“ (2014–2020) ning tunnistatakse kehtetuks otsused nr 1718/2006/EÜ, nr 1855/2006/EÜ ja nr 1041/2009/EÜ)(1) (edaspidi „määrus“),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 167 ja 173,

–  võttes arvesse ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni (UNESCO) 20. oktoobri 2005. aasta kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooni,

–  võttes arvesse 8. juuni 2016. aasta Euroopa Komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ühisteatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Rahvusvaheliste kultuurisuhete ELi strateegia“ (JOIN(2016)0029),

–  võttes arvesse komisjoni 26. septembri 2012. aasta teatist „Kultuuri- ja loomesektori edendamine ELi majanduskasvu ja töökohtade heaks“ (COM(2012)0537),

–  võttes arvesse komisjoni 30. juuni 2010. aasta teatist „Euroopa kui maailma soosituim turismisihtkoht – uus Euroopa turismi tegevuskava“ (COM(2010)0352),

–  võttes arvesse komisjoni 27. aprilli 2010. aasta rohelist raamatut kultuuri- ja loomemajanduse potentsiaali rakendamise kohta (COM(2010)0183),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. juuni 2015. aasta määrust (EL) 2015/1017, mis käsitleb Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi, Euroopa investeerimisnõustamise keskust ja Euroopa investeerimisprojektide portaali ning millega muudetakse määrusi (EL) nr 1291/2013 ja (EL) nr 1316/2013 – Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond(2),

–  võttes arvesse nõukogu 27. mai 2015. aasta järeldusi, milles käsitletakse kultuuri- ja loomevaldkonna koostoimet muude valdkondadega (cultural and creative crossovers) stimuleerimaks innovatsiooni, majanduslikku jätkusuutlikkust ja sotsiaalset kaasatust,

–  võttes arvesse oma 8. septembri 2015. aasta resolutsiooni Euroopa kultuuripärandi ühtse lähenemisviisi väljatöötamise kohta(3),

–  võttes arvesse oma 19. jaanuari 2016. aasta resolutsiooni kultuuridevahelise dialoogi, kultuurilise mitmekesisuse ja hariduse rolli kohta ELi põhiväärtuste edendamisel(4),

–  võttes arvesse 28. aprilli 2015. aasta resolutsiooni Euroopa filminduse kohta digitaalajastul(5),

–  võttes arvesse uuringut „Euroopa kultuuripealinnad: edustrateegia ja pikaajaline mõju“ (European Capitals of Cultures: success strategy and long term effects), mille koostas 2013. aastal kultuuri- ja hariduskomisjoni taotlusel struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika osakond B,

–  võttes arvesse oma 12. septembri 2013. aasta resolutsiooni Euroopa loome- ja kultuurisektori kui majanduskasvu ja töökohtade allika edendamise kohta(6),

–  võttes arvesse oma 12. mai 2011. aasta resolutsiooni ELi välistegevuse kultuurilise mõõtme kohta(7),

–  võttes arvesse oma 12. mai 2011. aasta resolutsiooni kultuuri- ja loomemajanduse potentsiaali rakendamise kohta(8),

–  võttes arvesse ELi kultuurivaldkonna töökava ajavahemikuks 2015–2018,

–  võttes arvesse 13. aprillil 2016 sõlmitud Euroopa Parlamendi, ELi nõukogu ja komisjoni institutsioonidevahelist parema õigusloome kokkulepet, eelkõige selle lõikeid 20 ja 24 kehtivate õigusaktide järelhindamise kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

–  võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni arvamust (A8-0030/2017),

A.  arvestades, et programmi „Loov Euroopa“ eesmärk on ühelt poolt kaitsta ja edendada Euroopa kultuurilist mitmekesisust ja keelelist paljusust ning edendada Euroopa kultuuripärandit ja teiselt poolt tugevdada Euroopa kultuuri- ja loomesektori konkurentsivõimet;

B.  arvestades, et kultuur on Euroopa integratsiooni edendamise peamine tegur;

C.  arvestades, et programm „Loov Euroopa“ ja eriti selle alaprogramm „Kultuur“ on tõsiselt alarahastatud ning et seetõttu on neil raskusi kõrgete ootuste täitmisel;

D.  arvestades, et määruse artiklite 3 ja 4 kohaselt kuuluvad programmi põhieesmärkide hulka Euroopa kultuurilise mitmekesisuse ja keelelise paljususe ning Euroopa kultuuripärandi edendamine ning konkreetsemalt kultuuri- ja loometeoste riikidevahelise levitamise soodustamine;

E.  arvestades, et määruse artikli 12 kohaselt kuulub alaprogrammi „Kultuur“ prioriteetide hulka riikidevahelise levitamise ja liikuvuse edendamine ning konkreetsemalt Euroopa kirjanduse levitamise toetamine eesmärgiga tagada selle võimalikult lai kättesaadavus;

F.  arvestades, et ainulaadse programmi struktuur toob esile eelised, mis võimaldavad saavutada kriitilise massi, ja teeb tõenäoliselt nähtavaks valdkonnad, mida jätkuvalt alahinnatakse ja millel on samad probleemid seoses killustatuse, globaliseerumise, andmete puudumise ja raskustega krediidile juurdepääsul;

G.  arvestades, et programmi struktuur, mis hõlmab kahte alaprogrammi, säilitades mõlema eripära ja olemuse, ning neile lisatud sektoriülest tegevussuunda, on väga kasulik, et tagada parem arusaamine kultuurivaldkonna koostööst ja arengusuundadest, kaasates ka kolmandaid riike;

H.  arvestades, et sektoriülese tegevussuuna strateegiline eesmärk edendada riikidevahelist ja sektoriülest kultuurikoostööd on ainult osaliselt välja töötatud;

I.  arvestades, et programm „Loov Euroopa“ võimaldab koostööd ja ühismeetmeid riikidega, kes ei osale programmis, ning kultuuri- ja loomesektoris tegutsevate rahvusvaheliste organisatsioonidega, nagu UNESCO, Euroopa Nõukogu ning Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon, programmi eesmärkide saavutamise ühise rahastamise alusel;

J.  arvestades, et põhimääruse artiklis 18 ette nähtud tulemusnäitajate süsteemi, sealhulgas programmi üldiste eesmärkide näitajaid, alaprogrammidega „MEDIA“ ja „Kultuur“ seotud näitajaid ning tagatisvahendit käsitlevaid konkreetseid näitajaid ei ole veel praeguseni kasutusele võetud või need ei toimi;

K.  arvestades, et praegune hindamissüsteem on osutunud kokkusobimatuks programmi olemuse ja spetsiifikaga ning seetõttu tuleks seda parandada;

L.  arvestades, et konkreetsed meetmed, nagu Euroopa kultuuripealinnade algatus, sealhulgas selle võrgustik, auhinnad ja Euroopa kultuuripärandi märgis, on toonud esile kohaliku majanduse säästva arengu ja kultuuriturismi võimalusi ning seetõttu tuleks neid ettenägelikumalt tugevdada ja edendada;

M.  arvestades, et 2016. aastal loodi sektoriülese tegevussuuna raames erikonkurss pagulaste Euroopa ühiskonnaga ühinemise valdkonnas, et edendada ja toetada loovust ja kultuuridevahelist dialoogi;

N.  arvestades, et alaprogrammi „Kultuur“ koostööprojektide toetusvaldkonnale eraldatakse ligikaudu 70 % kõnealuse alaprogrammi eelarvevahenditest, see toetusvaldkond on väga populaarne kultuurisektoris tegutsejate seas ja selle raames püüeldakse piiriüleselt ühise lähenemisviisi poole ning avatud määratlus annab võimaluse enneolematutele, äärmiselt innovatiivsetele ja loomingulistele projektidele, mis on vägagi oodatud;

O.  arvestades, et kuigi määruses nähakse ette kahepoolsete lepingute sõlmimine kolmandate riikidega, et nad osaleksid programmis või selle osades, on tänini ainult paar riiki menetluse lõpuni teinud;

P.  arvestades, et tänu parlamendi tegevusele on kultuur, kultuuri- ja loomemajandus ja audiovisuaalsektor lisatud programmidesse „Erasmus+“ ja „Horisont 2020“, COSME mitmeaastastesse programmidesse, struktuurifondidesse ja Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi prioriteetidesse, kuigi ebapiisaval määral;

Q.  arvestades, et informaalse õppimise ning loome- ja meediasektori koostoime on suur, sest paljud kunsti-, meedia- ja kultuurivaldkonna organisatsioonid pakuvad informaalse õppimise võimalusi;

R.  arvestades, et edukate taotlejate osakaal alaprogrammis „Kultuur“ on 15 % ja alaprogrammis „MEDIA“ 44 %, kuid viimasena mainitud alaprogrammis isegi väiksem (32 %), kui automaatseid kavu mitte arvestada;

S.  arvestades, et alaprogrammis „MEDIA“ on seni registreeritud kokku 13 000 taotlust ja antud toetust enam kui 5 500 projektile;

T.  arvestades, et alaprogrammi „MEDIA“ automaatne punktisüsteem, mille eesmärk on tagada liikmesriikide vahel võrdsed tingimused, moonutab turgu ja karistab karmilt suure audiovisuaalteoste tootmisvõimsusega riike;

U.  arvestades, et programmi „Loov Euroopa“ alaprogrammi „Kultuur“ koostööprojektidele antavate toetuste liik ei vasta enam võrgustike vajadustele, sest need toetuvad operatiivstruktuurile ja -tegevusele, nagu eelmise programmi „Kultuur“ (2007–2013) raames;

V.  arvestades, et sidusrühmad on kritiseerinud, et halduskorraldus (taotlemis-, hindamis- ja aruandlusprotsess) on endiselt koormav; rõhutab seetõttu vajadust lihtsustada taotlemiskorda, et hõlbustada juurdepääsu programmile ja innustada võimalikke toetusesaajaid osalema;

W.  arvestades, et Loova Euroopa teabepunktid on hädavajalik vahelüli Hariduse, Audiovisuaalvaldkonna ja Kultuuri Rakendusameti (EACEA), komisjoni ja taotlejate vahel, ning arvestades, et neid tuleks paremini teavitada käimasolevast otsustusprotsessist ja nad tuleks rohkem kaasata projektide kohta teabe andmisse ja nende tulemuste tutvustamisse;

X.  arvestades, et ettevõtjad taunivad suurt halduskoormust taotlusprotsessis, mis hõlmab ulatuslikke suuniseid ja suurt hulka vahel vastukäivat teavet sisaldavaid dokumente;

Y.  arvestades, et on teatatud, et Euroopa Komisjonis kasutatavas autentimissüsteemis (ECAS) ettevõtjate registreerimine on probleemne; arvestades samas, et elektrooniline taotlusvorm on väga hästi vastu võetud;

1.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid suurendaksid programmi „Loov Euroopa“ eelarvet, et viia see kooskõlla Euroopa kodanike ootustega ja iga alaprogrammi edasipüüdlike eesmärkidega, tunnistades, et kultuuriloome väärtused ei ole mõõdetavad üksnes majanduslike näitajatega ning võimaldades saavutada suuremat tõhusust ja paremaid tulemusi;

2.  väljendab heameelt mitmete alates 2014. aastast kehtivate programmijuhtimise ühtlustamismeetmete üle;

3.  kahetseb, et puudulik finantssuutlikkus on võimalike taotlejate jaoks endiselt peamine takistus lisaks halduslikele ja regulatiivsetele takistustele; ergutab komisjoni, Hariduse, Audiovisuaalvaldkonna ja Kultuuri Rakendusametit (EACEA) ning projekti „Loov Euroopa“ riiklikke büroosid püüdma vähendada kultuurivaldkonnas tegutsevate mikroettevõtete alaesindatust rahastatud organisatsioonide seas ja alaprogrammi „Kultuur“ teatud sektorites;

4.  palub, et komisjon suurendaks programmi järjepidevust kogu muu asjakohase ELi poliitikaga ja teiste rahastamisallikatega;

5.  palub, et komisjon tagaks hea koordineerimise programmi „Loov Euroopa“ eest vastutavate peadirektoraatide ning EACEA ja Loova Euroopa teabepunktide vahel, kes hoolitsevad programmi „Loov Euroopa“ rakendamise eest eri etappides, tuletades meelde, et Loova Euroopa teabepunktide ja EACEA tegevus on väga oluline, sest see hõlmab otseseid sidemeid lisaks toetusesaajatele ka kogu kultuuri- ja loomesektoriga;

6.  palub komisjonil teha UNESCO, Euroopa Nõukogu ja OECDga võimalikult tihedat koostööd, et töötada välja tugevam alus ühiseks rahastamiseks programmi eesmärkide täitmisel ja mõju hindamisel, eriti rahvusvahelises plaanis ning kultuuri ja loometegevuse konkreetsete inim- ja majanduslike väärtuste austamisel;

7.  palub komisjonil säilitada programmi „Loov Euroopa“ praegune ülesehitus ning samal ajal uurida ja paremini määratleda kahe erineva alaprogrammi eripära, et tugevdada nende sektoriülese tegevussuuna potentsiaali ning kontrollida, kas tagatisfondi rakendamine on tõhus;

8.  palub komisjonil mõlemas alaprogrammis ja hindajatele mõeldud suunistes saavutada parem tasakaal kunsti- ja loomekomponendi ning juhtimis- ja innovatsiooniaspektide vahel, eriti kultuuri- ja loomemajanduse puhul;

9.  palub komisjonil kasutada programmi „Loov Euroopa“ õigusliku aluse artiklis 18 esitatud tulemusnäitajate süsteemi, rõhutades sealjuures programmi kunstilist ja loomingulist osa, mis tuuakse liiga sageli ohvriks üksnes majanduslike kaalutluste nimel, nagu juhtimisvõime või laiema publikuni jõudmine;

10.  nõuab tungivalt, et komisjon määraks hindajatele enam kui olemasolevad kuus oskusteabe valdkonda, et konkreetsete valdkondadega tõhusamalt toime tulla;

11.  nõuab tungivalt, et komisjon ja EACEA parandaksid hindamismenetlust, suurendades esimese etapi hindajate arvu, ning näeksid ette de visu kollegiaalse otsustamise vooru, et valida välja kandidaadid teise etapi lühinimekirjast; rõhutab, et projektide tagasilükkamine peaks toimuma äärmiselt läbipaistvalt ja üksikasjalikult põhjendatud viisil, et arusaamatuks jäävad põhjendused ei ohustaks programmi vastuvõetavust;

12.  palub komisjonil luua paremad koolitus- ja suutlikkuse arendamise võimalused nendele kultuurivaldkonnas tegutsejatele, kes soovivad parandada oma oskusi seoses taotlemiskorra, üldise projektijuhtimise ja projekti elluviimisega;

13.  palub, et komisjon ja EACEA toetaksid kultuurivaldkonnas tegutsejaid paremini koostööprojektide partnerite leidmisel selliste meetmete kaudu, mille hulka kuuluvad muu hulgas sihipärased sobivate partnerite leidmise sektsioonid Euroopa kõige olulisemate kultuuriürituste raames, praeguste otsinguvahendite ja andmebaaside parandamine ning võrgustike loomise võimaluste tagamine varem väljakuulutatud teemadel;

14.  palub, et komisjon ja EACEA võtaksid meetmeid tagasilükatud taotluste vaidlustamiskorra läbipaistvuse parandamiseks, vähendades seeläbi üldist pahameelt kandidaatide seas ja suurendades programmi usaldusväärsust pikas plaanis;

15.  nõuab tungivalt, et komisjon lihtsustaks veelgi taotlus- ja aruandlusmenetlusi, piirates suuniste ja muude dokumentide arvu ja neid lihtsustades, muutes ajakava paindlikumaks ja koostades koostöökokkuleppe vormi;

16.  palub komisjonil kasutada kõiki kättesaadavaid vahendeid, et tutvustada ja levitada veelgi paremini elluviidud projektide tulemusi ja kõigi programmi raames võetud meetmete Euroopa lisaväärtust käsitlevat teavet;

17.  nõuab tungivalt, et komisjon ei muudaks ega lisaks uusi prioriteete ja eeskirju, kui Loova Euroopa teabepunktidele ja sidusrühmadele ei ole antud vajalikku aega järgmisteks projektikonkurssideks valmistuda;

18.  nõuab tungivalt, et komisjon lihtsustaks täiendavalt finantsaspekte, sel eesmärgil laiendades ühekordsete maksete vahendit ja edendades kindlamääraliste hüvitiste kasutamist, ning rakendaks kriteeriumeid, millega ei takistata väikeste projektide rahastamisvõimalusi, ning tagaks, et toetuste lõplik väljamaksmine toimub parimal võimalikul ajal, mis peaks olema EACEA töö kvaliteedi näitamise kriteerium nii alaprogrammi „Kultuur“ kui ka alaprogrammi „MEDIA“ puhul;

19.  juhib tähelepanu sellele, et koostööprojektides osalevate töötajate palgatasemed on riigiti väga erinevad, mistõttu on eri liikmesriikidest pärit partnerite kaasrahastamisvõime samuti väga erinev; nõuab seetõttu, et komisjon kaaluks töötajate töö hindamiseks koostööprojektides muud võimalust, mille aluseks on muud näitajad kui üksnes palgatase;

20.  nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks koos Eurostatiga sektorite eriomadustele sobivate erikriteeriumide (loometegevus, kultuuri- ja kunstiväärtus, innovatsioon, majanduskasv, sotsiaalne kaasatus, kogukonna loomine, rahvusvahelistumine, ettevõtluse edendamine, võime luua ülekanduvat mõju ja koostoimet teiste valdkondadega jms) välja töötamist ning hindaks Teadusuuringute Ühiskeskuse protsessi kaasamise võimalikkust; rõhutab sellega seoses, kui oluline on sektoreid hõlmavate kvaliteetsete teadmiste loomine ning statistilised valdkonnauuringud ja valdkonda käsitlevate võrreldavate andmete kättesaadavus, mis võimaldab tõhusalt kontrollida ja analüüsida meetmete kultuurilist, majanduslikku ja ühiskondlikku mõju kultuuri- ja loomesektoris;

Alaprogramm „MEDIA“

21.  nõuab tungivalt, et komisjon ja EACEA muudaks automaatset punktisüsteemi, et tagada tõeliselt võrdsed tingimused, võttes tasakaalustatult arvesse kõiki programmis „Loov Euroopa“ nimetatud kriteeriume (riikidevaheline olemus, riikidevahelise koostöö arendamine, mastaabisääst, kriitiline mass, võimendav mõju) ning samuti tootmisvõimsust ja olemasolevaid riiklikke toetuskavasid audiovisuaaltööstuses;

22.  tunnistab, et alaprogramm „MEDIA“ on saanud mitmekesise audiovisuaalsektori lahutamatuks osaks ning toetab tulemuslikult kultuurilist mitmekesisust ja tööstuspoliitikat;

23.  julgustab edasi arendama tegevusi subtiitrimise ja dubleerimise valdkonnas, et edendada audiovisuaalteoste ringlust ELis ja sellest väljaspool;

24.  soovitab, et tagataks Euroopa audiovisuaalse kultuuripärandi turve ja kultuuripärand tehtaks kättesaadavaks uurimistegevuse, publiku kaasamise ja majandusliku potentsiaali realiseerimise eesmärgil tänu filmide ja audiovisuaalsete arhiivide digimisele;

25.  rõhutab, et arvestades rahvusvahelist ja järjest tihedama konkurentsiga filmimaastikku, on Euroopa audiovisuaalvaldkonnas jätkuvalt vaja alal hoida meetmeid, mille eesmärk on tagada selle mitmekesisus ja sõltumatus; rõhutab, et Euroopa audiovisuaalteoste tootmist on vaja jätkuvalt toetada, eriti projekti kavandamise etapis, ning et see peaks toimuma koolituse laiendamise abil, et hõlmata rohkem tegevusi ja tugevdada sektori konkurentsivõimet;

26.  soovitab programmis tugevdada naaberriikidele suunatud meetmeid eesmärgiga soodustada Euroopa teoste levikut nende riikide territooriumidel ja ühiseid loomeprojekte;

27.  möönab, et hoolimata internetis levitamise toetamisest ei ole Euroopa internetiplatvormid rahvusvahelisel tasandil ikka veel konkurentsivõimelised ning et Euroopa infosisu on praegustel platvormidel raskesti leitav ja juurdepääsetav;

28.  peab tervitatavaks publiku arendamise jagamist kahte valdkonda: filmikultuuriline pädevus, milles keskendutakse filmiharidusele koolides, ja publiku arendamise algatused;

29.  rõhutab, et komisjon peaks esitama andmepõhise Euroopa publiku osalemise projekti, mille eesmärk oleks uurida ja tugevdada Euroopa audiovisuaal- ja filmivaldkonna suutlikkust, et koguda, analüüsida ja prognoosida publiku käitumisega seotud teavet ja suurendada seeläbi nõudlust muude kui kodumaiste Euroopa filmide järele;

30.  rõhutab, et sõltumatuid ulmeteleseriaalide tootjaid, kes soovivad konkureerida maailma tasemel, toetatakse jätkuvalt eelkõige sellepärast, et vastata ehtsate Euroopa pakkumistega praegu valitsevale suurele rahvusvahelisele nõudlusele kvaliteetsete seriaalide järele, isegi kui parimaid tulemusi on seni saavutanud dokumentaal- ja lastesarjade sektorid;

31.  palub, et komisjon toetaks jätkuvalt selliseid kinovõrgustikke nagu Europa Cinemas, mis tutvustavad kogu maailmas Euroopa filme, aidates rahaliselt ja tegevuspõhiselt kinosid, mis näitavad olulisel määral Euroopa filme; toob esile kino suurt tähtsust publiku teadlikkuse suurendamisel ja kinoelamuse sotsiaalse teguri säilitamisel;

32.  palub komisjonil muuta kinodes ja tellitavates videoteenustes samaaegse esilinastuse boonussüsteemi;

33.  soovitab alaprogrammi „MEDIA“ raames võrdsete tingimuste tagamiseks anda hindajatele vahendid, mille puhul võetakse arvesse iga riigi toetuskava eripära;

34.  palub komisjonil tõsta Euroopa videomängude projektide rahastamise maksimummäära, et arvestada nende suurte ja üha kasvavate tootmiskuludega; rõhutab samuti, et vaja on läbi vaadata videomängude toetuskõlblikkuskriteerium, mille kohaselt peavad need olema üksnes jutustavad, et võimaldada kaasata suuremal hulgal piiriülese levitamise potentsiaaliga projekte (spordimängud, liivakasti tüüpi mängud jne), ning lisada mängitavuse aspekt projektide hindamiskriteeriumide hulka, et kajastada selle aspekti kesksust tootmise edukuses;

Alaprogramm „Kultuur“

35.  palub komisjonil leida tasakaal kaaluka majandusliku mõõtme ja iseenesest väärtuslike kunsti ja kultuuri vahel ning keskenduda rohkem kunstnikele ja loovisikutele;

36.  soovitab võtta Euroopa koostööprojektide puhul arvesse innovatsiooni, liikuvust ja laiendatud koostootmist;

37.  palub, et komisjon võtaks võimalikke meetmeid, millega parandada toetusesaajate ja taotlejate arvu vahelist proportsiooni, muu hulgas alaprogrammi „Kultuur“ eelarve suurendamise, kõigi kultuuri- ja loomesektorite asjakohasema esindatuse ja väikesemahulisemate projektide suurema toetamise kaudu;

38.  rõhutab tõlkimise tähtsust keelelise mitmekesisuse pärandi jaoks; soovitab kirjandustõlke projektidesse kaasata raamatute ja lugemise edendamise ja raamatulaatadel osalemise toetamise, sealhulgas kaaluda iga-aastase Euroopa raamatulaada korraldamist, et suurendada raamatute ringlust, edendada kirjandusalast vahetust ja tagada eri riikide kirjanduse tutvustamine ning kirjaoskuse omandamise võimalus kõigile, sealhulgas puudega inimestele;

39.  väljendab heameelt nn keskuste (Euroopa platvormi projektide) loomise üle, et toetada ja võimaldada uute kunstnike ja loovisikute vahelist vahetust ja koostööd;

40.  toonitab, et stabiilsed ja tugevalt esinduslikud Euroopa kultuurivõrgustikud on väga olulised Euroopas ja kolmandate riikidega elluviidava kultuuri- ja kunstitegevuse nähtavuse seisukohast, sest nad on sageli esimesed, kes teevad koostööd uutes valdkondades, sektorites või riikides; on seisukohal, et nende tegevust meetmete koordinaatori ning kogu kunstivaldkonna kultuuritegevuse ja loomingulisuse edendajana tuleks toetada tegevustoetustega; on veendunud, et sellega seoses tuleks kõigepealt kehtestada selged ja läbipaistvad valikukriteeriumid;

41.  kutsub komisjoni ja EACEAd üles võimaldama alaprogrammi „Kultuur“ kaudu välisesitluste korraldamist ja struktureeritud kohtumisi valdkonnas tegutsejate vahel;

42.  soovitab taaskehtestada Euroopa teatriauhinna ja eraldada selleks asjakohased vahendid;

43.  rõhutab Euroopa kultuuripealinnade algatuse edukust ja tähtsust, mis põhineb protsessis osalevate linnade ja piirkondade dünaamikal, muutes selle märgise ja ELi endiselt väga tagasihoidliku rahalise toetuse tõeliselt väärtuslikuks aluseks, et jätkata rahastamist ja tegevust rohkem kui aasta vältel;

44.  tervitab Euroopa kultuuripealinnade algatuse peatset laiendamist EFTA ja kandidaatriikidele alates 2020. aastast ja soovitab paremini levitada selle kogemusi ELis ja väljaspool;

45.  soovitab suurendada Euroopa kultuuripärandi märgise nähtavust ja rõhutab asjaomaste (füüsiliste ja mittefüüsiliste) paikade tähtsust Euroopa identiteedi ja ühise Euroopa kuuluvustunde edendamise, ELi arendamise ja parema tuleviku nimel mitmekesise pärandi tundmaõppimise jaoks;

46.  soovitab võtta meetmeid, et kooskõlastada Euroopa kultuuripärandi aasta 2018 algatused programmiga „Loov Euroopa“ ja neid programmi raames piisavalt toetada, alustades ettevalmistuste aastaga 2017, olgugi et kasutatakse eraldi eelarverida ja mitte alaprogrammile „Kultuur“ eraldatud vahendeid, nagu pakkus välja komisjon;

47.  palub komisjonil kaaluda, kuidas hõlbustada kunstivaldkonnaga seotud pagulaste juurdepääsu programmile „Loov Euroopa“;

Sektoriülene tegevussuund

48.  nõuab tungivalt, et komisjon arendaks ja kasutaks täiel määral tegevussuuna võimalusi, et saavutada määruses sätestatud eesmärgid, eelkõige riikidevahelise ja sektoriülese koostöö edendamine;

49.  soovitab tegevussuuna raames kehtestada kolm uut tugimeedet: a) „Loova Euroopa Mundus“ riikidevahelise koostöö jaoks, b) sotsiaalne kaasatus ja c) uuenduslikud koostoimet loovad ja sektoriülesed projektid;

50.  palub komisjonil tagada tagatisvahendis geograafiline ja sektorite tasakaal ning võrdne juurdepääs kõigi liikmesriikide väikestele organisatsioonidele ning rohujuuretasandi algatustele ja projektidele, et hinnata selle mõju eelkõige väikestele kultuuriettevõtjatele, kultuurivahendajatele ja võrguettevõtjatele, ning uurida võimalusi koostoime loomiseks Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) ja muude programmidega, eriti COSME programmiga, et kindlustada tagatisvahendi kõige tõhusamal viisil kasutamine, et aidata kultuuri- ja loomesektorit;

51.  ootab huviga 2016. aastal loodud finantstagatiste rahastu esimesi tulemusi; eeldab, et VKEdele ja mikroettevõtjatele laene kättesaadavamaks muutes aitab see uus turuinstrument laiendada kultuuri- ja loomeprojekte (sektor, mis annab 4,4 % ELi SKPst ja kus töötab 3,8 % liidu tööjõust), et täielikult kasutada nende potentsiaali paljutõotava majanduskasvu ja töökohtade allikana ning konkurentsi, kultuurilise mitmekesisuse ja piiriülese koostöö suurendajana; kahetseb siiski tõsiselt, et rahastu hakkab toimima vaid riikides, kus sarnane instrument on juba kasutusel;

52.  peab tervitatavaks komisjoni ja EACEA võetud meetmeid kõigi Loova Euroopa teabepunktide koolitamiseks ja nende oskuste ühtlustamiseks ning soovitab selliseid jõupingutusi jätkata;

53.  palub, et komisjon ja EACEA parandaksid suhtlust ja teabevahetust Loova Euroopa teabepunktidega toimuvate otsustusprotsesside küsimustes, eriti seoses rahastamisvahendite ja uute sektoriüleste algatustega; soovitab komisjonil programmi elluviimise parandamiseks võtta enne ja pärast valikumenetlust rohkem arvesse Loova Euroopa teabepunktide oskusteavet ning teha Loova Euroopa teabepunktide loodavad vahendid ja dokumendid veebis heade tavade näidetena kättesaadavaks; rõhutab vajadust parandada Loova Euroopa teabepunktide vahelist koostööd, et nad muutuksid oma riigi taotlejatele tõhusamaks nõuandjaks; juhib tähelepanu, et hindamisaruannete – isegi kui need on negatiivsed – konfidentsiaalne jagamine võib aidata suurendada nende suutlikkust, ning kutsub komisjoni üles suurendama hindamiste ja valikumenetluste läbipaistvust;

Soovitused järgmiste põlvkondade programmi jaoks

54.  soovitab programmiga „Loov Euroopa“ ajavahemikul 2021–2028 jätkata, see läbi vaadata ja seda parandada, sest see on programm, mis hõlmab kõiki kultuuri- ja loomesektoreid, pöörates erilist tähelepanu kvaliteetsetele projektidele, millel on samad väärtused ja prioriteedid, ning millel on kaks alaprogrammi ja sektoriülese tegevussuunaga programmi, mis hõlmavad koolitust, publiku arendamist, turulepääsu, sotsiaalset kaasatust, koostööd, sektoritevaheseid ja -üleseid projekte ning vastastikust õppimist, samuti teabevahetust, uuringuid, kultuuri- ja loomesektorite sihipärast toetamist, tagatisvahendit ja Loova Euroopa teabepunktide toetamist;

55.  peab seoses viimastel aastatel suurenenud rändajate ja pagulaste sissevooluga ELi tervitatavaks, et on kasvanud programmi kultuuridevaheline mõõde, mille tulemusel käivitatakse alates 2017. aastast loodetavasti arvukamalt kultuurilist mitmekesisust ja kultuuride dialoogi toetavaid ning mitmekeelsust edendavaid projekte; rõhutab, et seda tuleks toetada kui programmi tavapärast osa, arvestades sellega, et kultuuriline integratsioon võib paljudes ELi liikmesriikides veel pikaks ajaks probleemiks jääda.

56.  soovitab, et järgmise programmi õiguslik alus hõlmaks sõnaselgelt kultuurilise ja kunstilise kvaliteedi edendamist ning kultuuri sisemist väärtust programmi ja alaprogrammide eesmärkide ning valiku- ja hindamiskriteeriumide hulgas;

57.  palub, et komisjon hindaks alaprogrammi „MEDIA“ läbivaatamisel, kas väiksemate projektide lisamisega programmi produktsiooni, festivalide, kino ja turunduse sammastele oleks võimalik suurendada toetuse tulemuslikkust;

58.  nõuab tungivalt, et komisjon läheneks ennetavalt uute riikide vastuvõtmisele programmi, andes eristaatuse Euroopa lõuna- ja idanaabruse riikidele;

59.  märgib, et Euroopa filmialane koostootmine on otsustava tähtsusega, et tagada meie teoste vajalik konkurentsivõime ja reageerida turuprobleemidele, ning soovitab arendada filmialast koostootmist proportsionaalsel viisil ja tasakaalustatud vahendite kaudu, samuti koostöös Euroopa juhtivate asutustega kõnealuses valdkonnas, näiteks fondiga Eurimages;

60.  palub, et komisjon uuriks, kas eri kultuurivaldkondade suurt hulka silmas pidades oleks mõistlik ja võimalik rajada Euroopa Audiovisuaalsektori Vaatluskeskusega analoogne Euroopa kultuuri- ja loomesektori vaatluskeskus, mille standardid oleksid võrreldavad Euroopa Audiovisuaalsektori Vaatluskeskuse standarditega, ning kui see nii on, siis palub komisjonil töötada välja sektorite eripärale vastavad kriteeriumid;

o
o   o

61.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning Hariduse, Audiovisuaalvaldkonna ja Kultuuri Rakendusametile.

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 221.
(2) ELT L 169, 1.7.2015, lk 1.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0293.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0005.
(5) ELT C 346, 21.9.2016, lk 10.
(6) ELT C 93, 9.3.2016, lk 95.
(7) ELT C 377 E, 7.12.2012, lk 135.
(8) ELT C 377 E, 7.12.2012, lk 142.


Programmi „Kodanike Euroopa“ rakendamine
PDF 338kWORD 57k
Euroopa Parlamendi 2. märtsi 2017. aasta resolutsioon nõukogu 14. aprilli 2014. aasta määruse (EL) nr 390/2014 (millega kehtestatakse ajavahemikuks 2014–2020 programm „Kodanike Euroopa“) rakendamise kohta (2015/2329(INI))
P8_TA(2017)0063A8-0017/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artikleid 10 ja 11, milles märgitakse, et „igal kodanikul on õigus osaleda liidu demokraatias“, „institutsioonid annavad kodanikele ja esindusühendustele sobival viisil võimaluse teha teatavaks ja vahetada avalikult oma seisukohti liidu tegevuse kõigis valdkondades“ ning „institutsioonid peavad esindusühenduste ja kodanikuühiskonnaga avatud, läbipaistvat ja korrapärast dialoogi“,

–  võttes arvesse protokolli nr 1 riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus,

–   võttes arvesse protokolli nr 2 subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 14. aprilli 2014. aasta määrust (EL) nr 390/2014, millega kehtestatakse ajavahemikuks 2014–2020 programm „Kodanike Euroopa“(1),

–  võttes arvesse oma 19. jaanuari 2016. aasta resolutsiooni kultuuridevahelise dialoogi, kultuurilise mitmekesisuse ja hariduse rolli kohta ELi põhiväärtuste edendamisel(2),

–  võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele programmi „Kodanike Euroopa“ (2007–2013) rakendamise, tulemuste ja üldhinnangu kohta (COM(2015)0652),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

–  võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni ja põhiseaduskomisjoni arvamusi (A8-0017/2017),

A.  arvestades, et programm „Kodanike Euroopa“ on ainulaadne ja väga sümboolne programm, sest selle raames võetakse kuulda kodanikuühiskonna arutelu, ergutatakse kriitilist mõtlemist Euroopa projekti, selle ajaloo ning seda edendanud liikumiste ja ideede ajaloo suhtes ning sellega aidatakse suurendada teadlikkust Euroopa otsustusprotsessist, parandades liidu tasandil kodaniku- ja demokraatliku osaluse tingimusi;

B.  arvestades, et programmi „Kodanike Euroopa“ eesmärk on tugevdada Euroopa kodakondsuse ja Euroopasse kuulumise vaimu, suurendada solidaarsust, vastastikust sallivust ja austust, edendada paremat arusaamist EList, selle algupärast ja arengust, väärtustest, institutsioonidest ja pädevustest ning soodustada aktiivset dialoogi ELi kodanike vahel; arvestades, et programmi tegevusi võib käsitleda osana informaalsest elukestvast kodanikuharidusest;

C.  arvestades, et programmi „Kodanike Euroopa“ jaoks tehtava kampaaniaga „üks euro kodaniku kohta“ püütakse edastada tugevat sümboolset sõnumit kodanike arvamustega arvestamise kohta Euroopas;

D.  arvestades, et euroskeptitsismi praegune kasv, mis kajastub Euroopa-vastaste jõudude poolses Euroopa projekti püsimajäämise kahtluse alla seadmises ja mis kulmineerus hiljuti rahvahääletusel Brexiti pooldajate võiduga, rõhutab niisuguste programmide tähtsust ja suurendab vajadust edendada ühise Euroopa identiteeditunde arendamist, kajastada Euroopa Liidu usaldusväärsuse vähenemise põhjuseid, ergutada kodanikuosalust ning alustada põhjalikku arutelu Euroopa väärtuste teemal, millesse tuleks kaasata kogu kodanikuühiskond ja ka institutsioonid, ning koolituskampaaniat ELi institutsioonide toimimise teemal, rõhutades tänu Euroopa Liitu kuulumisele tekkivaid võimalusi;

E.  arvestades, et enne kui mõni riik Euroopa Liiduga ühineb, on vaja põhjalikku ja terviklikku ettevalmistust, mis on seotud ajaloolise mälu ja minevikuga leppimise küsimustega ning millega tagatakse kodanike aktiivne osalus asjaomase riigi kodanikuühiskonnas;

F.  arvestades, et kooskõlas ELi lepingu artikliga 11 on ELi institutsioonid kohustatud andma kodanikele ja esindusühendustele kõigis liidu tegevusvaldkondades võimaluse vahetada avalikult oma seisukohti; arvestades, et see säte hõlmab ka ELi institutsioonide kohustust pidada kodanikuühiskonnaga avatud, läbipaistvat ja korrapärast dialoogi ning komisjoni kohustust teha kõigi sidusrühmadega ulatuslikke konsultatsioone;

G.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklis 20 on sätestatud liidu kodakondsuse põhistaatus ja esitatud üksikasjalikult sellega seotud õigused, ning arvestades, et parem arusaamine EList ja selle väärtustest on oluline eeltingimus kodanike võimestamiseks, et nad saaksid neid õigusi täielikult kasutada;

H.  arvestades, et kodanikuaktiivsus, kodanikuharidus ja kultuuridevaheline dialoog on avatud, kaasava ja vastupanuvõimelise ühiskonna rajamisel otsustava tähtsusega;

I.  arvestades, et praegune programm põhineb ELi toimimise lepingu artiklil 352, millega anti Euroopa Parlamendile ainult õigus väljendada oma seisukohta nõusolekumenetluse raames ja millele Euroopa Parlament oli komisjoni ettepaneku esitamise ajal kindlalt vastu, sest see on tugevas vastuolus programmi demokraatliku olemusega;

J.  arvestades, et komisjoni tehtud järelhindamine kinnitas programmi eesmärkide asjakohasust ja asjaolu, et kuna programm erineb teistest programmidest ulatuse, eesmärkide, tegevuse ja sihtrühmade poolest, andis see võimaluse algatustele, mida ei oleks saanud rahastada muudest vahenditest;

K.  arvestades, et pärast mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) läbirääkimisi tehtud eelarvekärpeid vähendati programmi „Kodanike Euroopa“ rahastamispaketti ligikaudu 29,5 miljoni euro võrra, ning arvestades, et programmi 185,47 miljoni euro suurune kärbitud rahastamispakett moodustab mitmeaastasest finantsraamistikust ainult 0,0171 %;

L.  arvestades, et on tõdetud, et liikmesriigid kalduvad mitte osalema nende projektide kaasrahastamises ja et kohalikud asutused on raskustes Euroopa projektide puhul, mille kaasrahastamise määr on kõrge;

M.  arvestades, et rahastamispaketi vähendamise tagajärjel langes 2014. aastal rahastada suudetud projektide arv võrreldes eelmise programmiga peaaegu 25 % võrra;

N.  arvestades, et mitteformaalne ja informaalne õppimine ning vabatahtlik tegevus, sport, kunst ja kultuur annavad palju võimalusi kodanikuhariduseks ja -aktiivsuseks;

O.  arvestades, et kattumiste vähendamiseks ja programmi mõju suurendamiseks on vaja rohkem koostoimet muude programmidega ja paremat teabevahetust teiste peadirektoraatidega;

P.  arvestades, et oma väärtust on tõestanud praegune rahvusvaheline sõpruslinnade liikumine (sõpruslinnad – linnade võrgustikud), mis parandab vastastikust mõistmist kodanike vahel ning edendab sõprust ja koostööd;

Peamised järeldused

1.  rõhutab, et programmile „Kodanike Euroopa“ kui ainsale täielikult Euroopa kodakondsusele pühendatud programmile kättesaadavate rahaliste vahendite kogusumma (185,47 miljonit eurot) on kaduvväike, kui seda võrrelda teiste haridus- ja kultuuriprogrammidega, nagu programm „Loov Euroopa“ (1,46 miljardit eurot) ja programm „Erasmus+“ (14,7 miljardit eurot), ega vasta seetõttu taotlejate ootustele;

2.  väljendab heameelt tõsiasja üle, et uue rahastamistsükli kahel esimesel aastal tundub programm „Kodanike Euroopa“, mille eesmärk on ületada ELi institutsioonide ja Euroopa kodanike vaheline lõhe, toimivat hästi, kuna taotlejate arv on tõusnud, projektid on väga kvaliteetsed ja projektide rakendamine on nõuetekohane;

3.  möönab, et programmi edukat rakendamist takistab peamiselt eraldatud raha ebapiisavus, ja peab äärmiselt kahetsusväärseks, et mitmeaastases finantsraamistikus (2014–2020) kärbiti eraldist 13,7 % võrra, mistõttu on rahastatavate projektide arv suurel määral vähenenud ja on võimatu rahuldada suurt nõudlust, valmistades väärtuslike projektidega taotlejatele pettumust;

4.  märgib, et eelarvepiirangute tõttu on rahastatavate projektide koguarv liiga väike, et saavutada programmi kaugeleulatuvaid eesmärke, ning et 2015. aastal oli võimalik rahastada ainult ligikaudu 6 % Euroopa ajaloolist mälu ja kodanikuühiskonda käsitlevatest projektidest, mis on programmi „Loov Euroopa“ sama aasta tulemustega (19,64 % alaprogrammi „Kultuur“ puhul ja 45,6 % MEDIA alaprogrammi puhul) võrreldes väga väike arv; märgib, et programmi „Kodanike Euroopa“ kahe tegevussuuna rahastamist tuleks olulisel määral suurendada, arvestades programmi edasipüüdlikke eesmärke;

5.  tunnistab, et sõpruslinnade projektid on olnud edukad kogu ELis, ning kutsub liikmesriike üles edendama seda kava omavalitsuste seas ning hõlbustama koostööd;

6.  peab kiiduväärseks komisjoni käivitatud „Kodanike Euroopa“ uudiskirja ja rahastatud projektide andmebaasi;

7.  toob esile asjaolu, et programmi „Kodanike Euroopa“ riiklikel kontaktpunktidel on teadlikkuse suurendamisel ning võimalikele taotlejatele (eriti sihtriikide esmakordsetele taotlejatele), aga ka Euroopa ja riigi tasandi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste liitudele ja kodanikuühiskonna organisatsioonidele toetuse ja suuniste andmisel tähtis roll;

8.  peab tervitatavaks programmi valdkonnaülest käsitlusviisi, selle selgeid ja lihtsaid aruandlusnõudeid ja taotlusvormi ning selle keskendumist kindlatele tegevustele;

9.  peab kiiduväärseks asjaolu, et programmi mõlema tegevussuuna – „Euroopa ajalooline mälu“ ning „Demokraatlik kaasatus ja kodanikuosalus“ – määratletud prioriteedid, mida muudeti varem igal aastal, on nüüdsest mitmeaastased ja kohalduvad programmi kogu allesjäänud ajavahemiku (2016–2020) jooksul;

10.  möönab asjaolu, et programmi mõju on endiselt proportsionaalselt suur, nagu näitab ka asjaolu, et 2015. aastal oli 408 valitud projektis hinnanguliselt 1 100 000 osalejat; on ka seisukohal, et taotlejate suur arv – 2014. aastal 2087 ja 2015. aastal 2791 – ja projektide kvaliteet näitavad seda, et huvi programmi vastu on suur, ja ka vajadust tagada programmile rohkem töötajaid ja rahalisi vahendeid, et suurendada toetust saavate projektide arvu;

Soovitused

Rakendamise õiguslikud aspektid

11.  soovitab, et järgmise põlvkonna programm „Kodanike Euroopa“ tuleks vastu võtta õigusliku alusega, mis võimaldab Euroopa Parlamendil osaleda programmi vastuvõtmisel seadusandliku tavamenetluse raames kaasseadusandjana, tehes seda nõukoguga võrdsetel tingimustel; ergutab komisjoni kaaluma võimalikke lahendusi selle eesmärgi saavutamiseks;

Rakendamise rahalised aspektid

12.  on arvamusel, et mitmed kvaliteetsed projektid, nagu Euroopa ajaloolist mälu ja kodanikuühiskonda puudutavad projektid (edukuse määr 6 % – samas kui programmi „Loov Euroopa“ alaprogrammi „Kultuur“ vastav määr oli 19,64 % ja MEDIA alaprogrammi määr oli 45,6 %), on tagasi lükatud programmi „Kodanike Euroopa“ ebapiisava rahastuse tõttu; on arvamusel, et kõrgema sihtmäära saavutamiseks tuleks oluliselt suurendada praegust eelarvet, võttes arvesse kõnealuse programmi otsustavat tähtsust eeltingimusena kodanike osalemiseks liidu demokraatlikus elus; kutsub seetõttu komisjoni, nõukogu ja liikmesriike üles kaaluma järgmises mitmeaastases finantsraamistikus programmi „Kodanike Euroopa“ jaoks ligikaudu 500 miljoni euro suurust rahastamispaketti – see moodustab vaid ühe euro kodaniku kohta;

13.  tunnustab Euroopa kodanikualgatuse ja programmi „Kodanike Euroopa“ ühist eesmärki ning võimalikku koostoimet selles, et kodanikud saaksid osaleda vahetult ELi poliitika väljatöötamises; kutsub siiski komisjoni üles tagama, et Euroopa kodanikualgatust ei rahastataks programmi „Kodanike Euroopa“ piiratud eelarvest, nagu seda praegu tehakse, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid osaleksid suuremal määral mõlema meetme rahalises toetamises;

14.  märgib, et kindlasummaliste või -määraliste maksete süsteemis tuleks arvesse võtta ELis esinevaid hinnaerinevusi, mis sõltuvad liikmesriikide elukallidusest; soovitab selle süsteemi ümber korraldada ja kaaluda eelmaksete vähendamist, et tagada rahastatavate projektide jätkusuutlikkus ja toetada paremini kohalike haldusasutuste ja üksteisest kaugemal asuvate organisatsioonide koostööd ning eelkõige hõlbustada piiratud finantssuutlikkusega väiksemate organisatsioonide ja erivajadustega osalejate osalemist;

15.  nõuab, et komisjon ning Hariduse, Audiovisuaalvaldkonna ja Kultuuri Rakendusamet (EACEA) hindaksid korrapäraselt arvukate eelarveliste korralduste mõju taotlejatele ja võimalikele toetuskõlblikele taotlejatele; nõuab eelkõige, et hinnataks, kas 2015. aastal maksete assigneeringute suure puudujäägi tõttu kohaldatud vähendatud eelmaksete määr (50 %-lt 40 %-le projektide puhul ning 80 %-lt 50 %-le tegevustoetuste ja riiklike kontaktpunktide puhul), kaasrahastamise vajadus ning samade parameetrite kohaldamine tegelikust elukallidusest ja geograafilisest eraldatusest hoolimata võis asetada – ja võib asetada jätkuvalt – teatavat tüüpi organisatsioonid ja konkreetsed liikmesriigid ebasoodsasse olukorda; nõuab lisaks, et nad arendaksid edasi strateegiaid, mille abil tuua Euroopa institutsioonid kodanikele lähemale ning teavitada kodanikke paremini ELi eri poliitikameetmetest;

16.  märgib, et kindlasummaliste või -määraliste maksete süsteem peaks hõlmama veel ühte näitajat, mis aitaks erivajadustega inimesi tulemuslikumalt kaasata, sest just puudega inimeste kaasamine eeldab märksa ulatuslikumat personali ja sageli täiendavaid meetmeid, millega kaasnevad suuremad kulud;

17.  rõhutab, et tegevustoetused tagavad toetusesaajate (st mõttekodade) sõltumatuse ja annavad võimaluse pikaajaliseks kavandamiseks, et viia ellu üldisele nägemusele vastavaid tegevusi ja arendada oskusteavet; soovitab kasutada erikriteeriume, -näitajaid ja iga-aastast aruandlust, et jälgida nende eesmärkide suunas tehtud edusamme ning tagada, et kõnealused rahastamiskavad ei muuda toetusesaajaid komisjonist sõltuvaks;

18.  nõuab, et komisjon ning EACEA annaksid avalikult aru kuludest, mis on tekkinud 3. tegevussuuna raames „horisontaalsed meetmed – väärtustamine – projektitulemuste analüüsimine, levitamine ja kasutamine“;

19.  kutsub komisjoni ja EACEAd üles lisama 31. detsembriks 2017 ette nähtud vahehindamise aruandesse põhjaliku hinnangu programmi finantsilise rakendamise ja eelarve täitmise kohta ning tegema sellest hinnangust järeldusi edasiste eesmärkide uuesti määratlemiseks ja programmi eelarvenõuete kohandamiseks järgmises mitmeaastases finantsraamistikus;

Kooskõlastamise ja teavitustegevusega seotud aspektid

20.  palub komisjonil koguda kogu kasulik teave programmi „Kodanike Euroopa“ kohta (programmijuhend, prioriteedid, konkursikutsed, käimasolevad ja lõpetatud projektid, tulemused ja saadud kogemused, uudiskiri) koos kõigi Euroopa kodakondsuse valdkonda kuuluvate programmide, meetmete, toetuste ja struktuurifondidega (näiteks Euroopa kodanikualgatus ja Euroopa vabatahtlik teenistus) ainulaadsesse kasutajasõbralikku suhtlusportaali (ühtne veebiplatvorm), mis on juurdepääsetav ka puudega inimestele; soovitab, et seda platvormi tuleks kasutada toetusesaajate kontaktandmete avaliku registrina ning vahendina, mille kaudu pääseda ligi projektide kirjeldustele ja leida partnereid teistest riikidest;

21.  toonitab, et tagasilükatud taotluste osas tuleks anda piisav vastus ning esitada tagasilükkamise põhjused, eriti juhul, kui taotluse esitanud üksus palub selgitust; soovitab võimaluse korral kaaluda sarnaste tagasilükatud taotluste põhjal peamiste probleemide väljaselgitamist;

22.  juhib tähelepanu asjaolule, et programmi „Kodanike Euroopa“ teatavad eesmärgid on sarnased Euroopa kodanikualgatuse eesmärkidega või täiendavad neid, eelkõige püüdlus kaasata kodanikud ELi tegevusse; on seetõttu veendunud, et tuleks teha pingutusi, et järgida ühist lähenemisviisi kodanikuosalust ja osalusdemokraatiat käsitleva ELi poliitika väljatöötamisel, mida peaks toetama sidus teavitusstrateegia, et koondada ühe katuse alla kõik Euroopa kodakondsusega seotud komisjoni programmid, edendades ja tõhustades võimaluse korral vahetuid kogemusi ja kaasatust rohujuuretasandil;

23.  rõhutab vajadust koostada igas liikmesriigis potentsiaalsete partnerite avatud nimekiri, et hõlbustada partnerlusi nende vahel, kes soovivad osaleda programmis „Kodanike Euroopa“;

24.  soovitab luua ka veebiplatvormi kodakondsuse valdkonnas tegutsevatele ja programmist kasu saavatele peamistele organisatsioonidele, et koondada parimaid tavasid, parandada võimekust ja suurendada projektide lõpuleviimise järel nende nähtavust;

25.  palub komisjonil suurendada programmi nähtavust ja tõsta üldsuse teadlikkust selle eesmärkidest, rakendades Euroopa kodakondsuse puhul kaasavat teavitusstrateegiat – kasutades suhtlusvõrgustikke, raadio- ja telereklaame ning reklaamtahvleid – edendades kohaliku tasandi osalemist riiklike kontaktpunktide aktiivse kaasatusega ning ajakohastades pidevalt sisu ja jõudes osalevates riikides uute sihtrühmadeni, keskendudes eelkõige madalama osalemismääraga riikidele ning noortele, puudega inimestele ja haavatavatele isikutele;

26.  on arvamusel, et programmi eesmärk peaks olema ka tutvustada Euroopa Liidus olemasolevaid vahetu osalemise kanaleid, nagu Euroopa kodanikualgatus, kodanike foorumid ja avalikud konsultatsioonid, et suurendada üldsuse teadlikkust vahetu osalemise võimalustest ELi institutsioonilises raamistikus;

27.  nõuab tungivalt, et osalevad riigid, kes ei ole veel määranud riiklikku kontaktpunkti, teeksid seda; soovitab tugevdada kõnealuste riikide, liikmesriikide ja komisjoni kooskõlastatust ja koostoimet;

28.  tunnistab, et kõige raskem ülesanne on saavutada praegused ambitsioonikad eesmärgid olemasolevate piiratud rahaliste vahenditega; toonitab, kui oluline on, et liikmesriigid, piirkonnad ja kohalikud omavalitsused suurendaksid programmi tulemuslikkust ja populaarsust, suurendades muu hulgas võimalikult suures ulatuses riiklike kontaktpunktide potentsiaali, võimaldades neil vahetada kogemusi sarnaste projektide, näiteks programmide „Erasmus +“ ja „Loov Euroopa“ eest vastutavate üksustega; ergutab EACEAd mõju suurendamise eesmärgil hõlbustama ja hoogustama igal võimalikul juhul koostoimet selliste ELi programmide nagu „Loov Euroopa“ ja „Erasmus+“ ning Euroopa Sotsiaalfondi vahel;

29.  palub komisjonil veelgi suuremas ulatuses suurendada oma jõupingutusi halduskorra lihtsustamisel, sest vorminõuetega on mõnikord keeruline toime tulla, eriti väikestel organisatsioonidel, keda ei tohiks diskrimineerida bürokraatlikel alustel;

30.  soovitab, et teavitustegevusele eraldatud vahendeid ei tohiks kasutada liidu prioriteetide institutsioonilise tutvustamise katmiseks, mis on sätestatud praegust programmi käsitleva määruse artiklis 12, vaid neid tuleks kasutada programmi reklaamimiseks osalevates riikides, eelkõige nendes, kus osalemismäär on madalam;

Programmi fookus ja eesmärgid

31.  soovitab järgmise põlvkonna programmis sõnastada prioriteetide määratluses mitmeaastase käsitlusviisi ning parandada programmi tegevussuundade ja osade koostoimet; rõhutab, et mis tahes muudatused programmi struktuuris peaksid olema sisse viidud viisil, mis hoiab ära võimaliku segaduse selle lõppkasutajate hulgas ja sellega seotud programmi mõju vähenemise;

32.  peab kiiduväärseks tugevat ELi kodanikele ja sotsiaalsetele aspektidele keskendumist, mis võimaldab ELi institutsioonidel kohapeal kodanikuühiskonnaga otse suhelda; rõhutab programmi prioriteetide hulgas niisuguste projektide tähtsust, milles keskendutakse Euroopa praegustele probleemidele, näiteks sellistele küsimustele nagu mitmekesisusele, rändele, pagulastele, radikaliseerumise ennetamisele, sotsiaalse kaasatuse soodustamisele, kultuuridevahelisele dialoogile, rahastamisprobleemidega tegelemisele ja Euroopa ühise kultuuripärandi kindlaksmääramisele; palub komisjonil ja liikmesriikidel tugevdada seoseid programmi prioriteetide ning Euroopa kodakondsuse ja Euroopa kodanike igapäevaeluga seotud meetmete vahel;

33.  märgib, et programm peaks jõudma suurema arvu osalejateni ning sellega tuleks tagada erivajadustega inimeste osalemine ja edendada tõrjutud ja õigusteta isikute, sealhulgas rändajate, pagulaste ja varjupaigataotlejate osalemist;

34.  on seisukohal, et vajaduse korral peaks programm põhinema praegustel edukatel rohujuuretasandi algatustel, nagu sõpruslinnade liikumine;

35.  rõhutab vajadust tegevussuuna „Euroopa ajalooline mälu“ raames välja kujundada Euroopa identiteet, mis peaks Euroopa väärtustel ning Euroopa ilmalikul ja vaimsel pärandil rajaneva ühise integratsiooni saavutamise eesmärgil keskenduma mitte ainult minevikule, vaid ka tulevikule, olema pluralistlik, mitmekultuuriline ning avatud rändevoogudele ja mõjutustele, mis tulenevad ülejäänud maailmast; rõhutab vajadust tagada, et ajalugu ei kasutataks kui lõhestavat vahendit, vaid kui võimalust lahendada tänapäevaprobleeme nende tundliku tõlgendamise ning oskuslike ja sihipäraste haridusprogrammide kaudu; toonitab, kui tähtis on soodustada põlvkondadevahelisi projekte, mis võivaldavad vahetada kogemusi vanemate ja nooremate põlvkondade vahel;

36.  rõhutab vajadust ergutada projekte, mille raames esitletakse kodanikega peetavate arutelude uusi vorme, mille vorm ja stiil on huvipakkuvad ning millel on mitmemõõtmeline käsitlusviis;

37.  teeb ettepaneku, mille kohaselt peaks komisjon avaldama igal aastal ülevaatliku aruande, mis hõlmab programmi „Kodanike Euroopa“ raames rahastatud projektides osalejate esitatud peamisi ettepanekuid Euroopa projekti parandamiseks;

38.  rõhutab vajadust täiendada programmi ettepanekutega, mis käsitlevad kodanikuosalust demokraatlikus protsessis ja ELi otsustusprotsessis nii, et see aitab suurendada kodanike mõjuvõimu oma õiguste kasutamisel, näiteks e-demokraatia rakendamise kaudu; kutsub liitu ja selle liikmesriike üles töötama selle saavutamiseks välja meetmed ja poliitika, mille eesmärk on suurendada oma kodanike valdkonnaülese ning kriitilise ja loova mõtlemise alaseid oskusi, digikirjaoskust ja meediapädevust ning kaasatust ja ergutada uudishimu, eriti laste ja noorte seas, et nad saaksid teha teadlikke otsuseid ning aidata kaasa demokraatlikele protsessidele;

39.  juhib tähelepanu asjaolule, et kui programmis osaleksid riigid, kes soovivad saada ELi liikmeks, parandaks see vastastikust mõistmist ja süvendaks koostööd; soovitab programmi rahvusvahelisemaks muuta, kutsudes eelkõige kõiki Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA), Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) ning läbirääkija- ja kandidaatriike üles ühendama ELi liikmesriikidega oma jõud projektitaotluste esitamisel, ning nõuab, et ELi, ida- ja lõunapartnerluse riikide ja potentsiaalsete kandidaatriikide valitsusvälised organisatsioonid teeksid rohkem koostööd, et Euroopa Liitu inimestele lähendada; teeb ettepaneku edendada ELi ja naaberriikide organisatsioonide vahelist koostööd Euroopa väärtuste teemal;

40.  rõhutab vajadust arendada sõpruslinnade liikumist, keskendudes viisidele, mis võimaldavad kõnealust kava paremini kasutada, selle edendamisele ja tulemustele, sealhulgas piisavate rahaliste vahendite eraldamisele;

o
o   o

41.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 115, 17.4.2014, lk 3.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0005.


Ühine kaubanduspoliitika ja vajadus tagada looduslike liikide säilimine
PDF 186kWORD 55k
Euroopa Parlamendi 2. märtsi 2017. aasta resolutsioon ELi ühise kaubanduspoliitika ja vajaduse kohta tagada looduslike liikide säilimine (2016/2054(INI))
P8_TA(2017)0064A8-0012/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 191 ja 207,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artikli 21 lõiget 2,

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Kaubandus kõigile: vastutustundlikuma kaubandus- ja investeerimispoliitika poole“ (COM(2015)0497),

–  võttes arvesse ELi kirjalikku ettepanekut Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP) kaubandust ja säästvat arengut käsitleva peatüki kohta, eriti selle artikleid 10–16,

–  võttes arvesse 2015. aastal toimunud ÜRO säästva arengu tippkohtumise tulemusena vastu võetud säästva arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma“, eriti selle punkte 9 ja 33 ning eesmärki nr 15,

–  võttes arvesse üldist tolli- ja kaubanduskokkulepet (GATT), eriti selle artikli XX punkte a ja g,

–  võttes arvesse ELi 2016. aasta tegevuskava looduslike liikidega kaubitsemise vastu võitlemiseks (COM(2016)0087) (edaspidi „tegevuskava“),

–  võttes arvesse nõukogu 20. juuni 2016. aasta järeldusi, mis käsitlevad ELi tegevuskava looduslike liikidega kaubitsemise vastu võitlemiseks,

–  võttes arvesse nõukogu 9. detsembri 1996. aasta määrust (EÜ) nr 338/97 looduslike looma- ja taimeliikide kaitse kohta nendega kauplemise reguleerimise teel(1) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/99/EÜ keskkonna kaitsmise kohta kriminaalõiguse kaudu(2),

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 69/314 looduslike liikidega kaubitsemise vastu võitlemise kohta ja ÜRO Keskkonnaassamblee resolutsiooni 1/3 looduslike liikidega kaubitsemise kohta,

–  võttes arvesse ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni (CITES) osaliste Johannesburgis toimunud 17. kohtumise tulemusi,

–  võttes arvesse 2014. aasta veebruaris Londonis looduslike liikidega ebaseadusliku kauplemise teemal korraldatud konverentsi tulemusi ja 2015. aasta märtsis saavutuste läbivaatamist Kasanes,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Looduse ja Loodusvarade Kaitse Liidu (International Union for Conservation of Nature and Natural Resources – IUNC) maailma loodusvarade kaitse 2016. aastal Hawaiil toimunud kongressi tulemusi,

–  võttes arvesse rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise ÜRO konventsiooni,

–  võttes arvesse Maailmapanga Ülemaailmse Keskkonnafondi (GEF) ülemaailmset eluslooduse programmi,

–  võttes arvesse ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo (UNODC) 2016. aasta aruannet looduslike liikidega seotud kuritegevuse kohta maailmas,

–  võttes arvesse Maailma Tolliorganisatsiooni 2014. aasta juuni deklaratsiooni looduslike liikidega ebaseadusliku kauplemise kohta,

–  võttes arvesse organisatsiooni United for Wildlife transpordisektori töökonna poolt Londonis Buckinghami palees vastu võetud deklaratsiooni (edaspidi „Buckinghami palee deklaratsioon“),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit (A8‑0012/2017),

A.  arvestades, et looduslike liikidega kaubitsemine on maailmas muutunud enneolematult ulatuslikuks ning maailma looma- ja taimeliikide jätkuv ebaseaduslik ja jätkusuutmatu loodusest kõrvaldamine ja nende müük toob kaasa bioloogilisi kriise;

B.  arvestades, et looduslike looma- ja taimeliikide kontrollimatu ja liigne kasutamine kujutab looduslike elupaikade hävitamise järel suuruselt teist ohtu nende ellujäämisele looduses;

C.  arvestades, et ebaseaduslik kauplemine looduslike taime- ja loomaliikidega on kuritegevuse liikidest kasumlikkuse poolest neljandal kohal ja selle käive on 20 miljardit eurot;

D.  arvestades, et viimased suundumused näitavad, et kaubitsemisega on üha rohkem seotud suured kuritegelikud ja organiseeritud võrgustikud, kes kasutavad selleks üha keerulisemaid meetodeid;

E.  arvestades, et looduslike liikidega kaubitsemine aitab kaasa konfliktide õhutamisele ja terroristlikke võrgustikke kahtlustatakse märkimisväärselt tulutoova looduslike liikidega ebaseadusliku kauplemisega raha teenimises;

F.  arvestades, et korruptsioonist ja nõrgast haldusstruktuurist tingitud lisaprobleemid suurendavad omakorda looduslike liikidega kaubitsemist käsitlevate raamistike olemasolevat haavatavust;

G.  arvestades, et Euroopa Liit on praegu nii selliste liikide sihtturg kui ka muudesse piirkondadesse suunduva kaubanduse transiidi sõlmpunkt ning samuti piirkond, kust pärinevate liikidega kaubeldakse ebaseaduslikult;

H.  arvestades, et looduslike liikidega kaubitsemise algpõhjuste kõrvaldamise seisukohast on oluline tagada päritoluriikide maapiirkondades tegelemine looduslike liikide kaitsega ja sellest kasu saamine;

I.  arvestades, et elusloodusega seotud küberkuritegevus on tõsine oht ohustatud looduslikele liikidele, nagu elevandid, ninasarvikud, soomusloomad, roomajad, kahepaiksed, linnud ja kaelkirjakud;

J.  arvestades, et arengukoostööga seotud kaubanduspoliitika võib arengumaade majanduskasvu oluliselt hoogustada;

K.  arvestades, et ebaseaduslik kauplemise kasv paljude taime- ja loomaliikidega põhjustab bioloogilise mitmekesisuse vähenemist ja ökosüsteemide hävimist, mis veelgi suurendab ohustatud liikide hulka või põhjustab isegi liikide väljasuremist;

L.  arvestades, et säästev kauplemine looduslike liikidega võib olla äärmiselt tähtis teatavate tõrjutud kogukondade jaoks, kes tuginevad õigusraamistikele, et kohalikke ressursse kaitsta ja aidata vähendada vaesust;

Arengusuundumused, põhimõtted ja üldised kaalutlused

1.  võtab suure ärevustundega teadmiseks viimasel ajal toimunud looduslike liikidega kaubitsemise ja looduslike liikidega seotud kuritegevuse kasvu, mis peatamata ja vastupidi pööramata jätmise korral ähvardab kaasa tuua tõsised ja püsivad tagajärjed bioloogilise mitmekesisuse säilimisele ja keskkonna jätkusuutlikkusele;

2.  märgib, et ELil, kes on alla kirjutanud paljudele ülemaailmsetele konventsioonidele, mille eesmärk on kaitsta keskkonda, on õiguslik kohustus tagada, et liidu poliitika ja rahvusvahelised lepingud aitaksid seda eesmärki täita;

3.  on veendunud, et ülemaailmsetesse turgudesse integreerumisega saavutatav suurem majandusareng ja loodusvarade kasutamine säästva majandusarengu eesmärgil ei ole teineteist välistavad, vaid pigem vastastikku võimendavad;

4.  soovitab seetõttu tungivalt käsitleda elusloodusega seotud probleeme nii, et see ei toetaks mitte ainult ELi ja tema kaubanduspartnerite keskkonnakaitse eesmärke, vaid võimaldaks ühtlasi luua sellised jätkusuutlikud seadusliku kaubanduse õigusraamistikud, mis suurendavad kaubanduspoliitika soodsat mõju säästvale arengule;

5.  rõhutab muret tundes, et EL on USA kõrval endiselt ebaseadusliku looduslike liikidega kauplemise oluline transiidi- ja sihtturg;

6.  tunneb heameelt ELi tegevuskava üle looduslike liikidega kaubitsemise vastu võitlemiseks, millel on oluline roll võitlemisel muret tekitava kiirusega kasvava ebaseadusliku looduslike liikidega kauplemise vastu, mis destabiliseerib nende riikide majandust ja kogukondi, mille elatusallikas sõltub elusloodusest, ning ohustab ELi kaubanduspartnerite ebakindlates piirkondades rahu ja julgeolekut, tugevdades ebaseaduslikke kaubandusteid;

7.  on veendunud, et ainult looduslike liikidega seotud kuritegevuse terviklik käsitus võib lõpuks panna edukalt piiri ebaseaduslikule kauplemisele ja selle kaotada ning et EL peab juhtima jõupingutusi mitte ainult pakkujatepoolsete probleemide, sealhulgas kolmandates riikides valitsevate arenguprobleemide lahendamises, vaid tegelema ka ebaseaduslike toodete nõudluse kaotamisega siseturul, sealhulgas veebiplatvormidel;

Rahvusvahelised institutsioonid ja valitsused

8.  tuletab meelde, et Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) õiguse kohaselt võivad riigid kehtestada erandeid üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe üldiste eeskirjade suhtes vastavalt artikli XX punktile g taastumatute loodusvarade säästmiseks ja artikli XX punktile a avaliku moraali kaitseks; märgib, et WTO apellatsioonikogu on taastumatute loodusvarade mõistet laiemalt tõlgendanud nii, et see kehtiks ka vähenemisohus elusliikide kohta, ning WTO kohtupraktikas on eriliselt rõhutatud liikide lisamist ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni (CITES) lisadesse kui tõendit nende ammendavuse kohta; märgib ühtlasi, et WTO apellatsioonikogu on tõlgendanud avaliku moraali mõistet laiemalt nii, et see hõlmab ka loomade julma kohtlemisega seonduvat;

9.  peab tervitatavaks ELi jõupingutusi WTOs, et vähendada kahjulikke kalandustoetusi, mis võivad kahjustada kalavarude säästvat majandamist ja ohustada selliste liikide säilimist nagu kilpkonnad, haid, merelinnud ja mereimetajad;

10.  kordab oma suurt pühendumust ÜRO säästva arengu eesmärkidele ja eesmärgi nr 15 täieliku saavutamise tagamisele, mis hõlmab lubadust teha lõpp salaküttimisele ja kaitstud taime- ja loomaliikidega kaubitsemisele ning võidelda nii salakauba pakkumise kui ka nõudluse vastu;

11.  kiidab heaks looduslike liikidega seotud kuritegevuse vastase võitluse rahvusvahelise konsortsiumi tegevuse – algatuse, millesse on kaasatud ka CITESi osalised, Interpol, UNODC, Maailmapank ja Maailma Tolliorganisatsioon;

Toll ja e-kaubandus

12.  kiidab samuti heaks Maailma Tolliorganisatsiooni INAMA projekti, mille eesmärk on parandada tolliasutuste võimet suurendada suutlikkust, et võidelda looduslike liikidega seotud kuritegevuse vastu; nõuab tolliasutuste suuremat osalemist jõustamisoperatsioonides, mille eesmärk on võidelda looduslike liikidega ebaseadusliku kauplemise vastu, ning rohkem teadlikkuse suurendamise meetmeid eesmärgiga parandada tolliasutuste väljaõpet ja toimimist;

13.  on seisukohal, et looduslike liikidega seotud kuritegevus internetis on tõsine oht ohustatud liikidele, nagu elevandid, ninasarvikud, kahepaiksed, roomajad ja linnud, ning selleks peaksid valitsused, äriühingud ja valitsusvälised organisatsioonid ühiselt tööd tegema;

14.  on seisukohal, et Euroopa Liidu tegevuskava tolli puudutavaid aspekte tuleks veelgi tugevdada, pidades silmas nii koostööd partnerriikidega kui ka paremat ja tõhusamat rakendamist liidus; ootab seepärast, et komisjon vaataks 2016. aastal läbi ELi kehtiva õigusraamistiku rakendamise ja jõustamise, ning nõuab, et läbivaatamine hõlmaks tolliprotseduuride hindamist;

15.  palub komisjonil uurida, kas eri liikmesriikide kontrolli eest vastutavad tolliametnikud kohaldavad ühtemoodi looduslike liikidega kauplemist käsitlevaid ELi õigusakte;

16.  kutsub komisjoni ja liikmesriike edendama tolliametnike teabe jagamist ja suutlikkuse suurendamist, sealhulgas erikoolitust;

Erasektori ja valitsusväliste organisatsioonide roll

17.  rõhutab, et oluline on tagada erasektori kaasamine võitlusse looduslike liikidega kaubitsemisega, sealhulgas internetipõhistes kauplemiskohtades ja sotsiaalmeedias;

18.  kiidab heaks toimivad lahendused, mille integreerimine olemasolevatesse tarneahela ja kauplemise juhtimise süsteemidesse võimaldab erasektoril pakkuda tõelise partnerina tuge valitsustele ja rahvusvahelistele organitele ülemaailmsete tarneahelate vastutustundlikul haldamisel; rõhutab siiski, et ühise kaubanduspoliitikaga tuleks edendada siduvaid ettevõtja sotsiaalse vastutuse norme, suunata erasektorit kasutama sotsiaalselt vastutustundlikke tavasid ja abistada neid selles; on seisukohal, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse normid on eriti olulised transpordivõrgustike seisukohast;

19.  tunneb heameelt looduslike liikidega tegelevate kaubandusekspertide ja logistikaettevõtete vahelisele koostööle tugineva lähenemisviisi üle, mille puhul lähtutakse nulltolerantsist; on arvamusel, et komisjon peaks kaaluma, kuidas kõige paremini tagada, et asjaomaste õigusraamistikega saaks tõhusamalt tegelda e-kaubanduse ning kaupade veebis ja väljaspool veebi reklaamimisega seotud riskidega;

20.  peab tervitatavaks valitsusväliste organisatsioonide ja kodanikuühiskonna osa mitte ainult võitluses looduslike taime- ja loomaliikidega ebaseadusliku kauplemisega, sealhulgas teadlikkuse suurendamises, ja nõudluse vähendamises nii ELis kui ka kolmandate riikide territooriumil, kust sellised taime- ja loomaliigid pärit on, vaid ka nende rolli ELi vabakaubanduslepingutega ette nähtud sisenõuanderühmades kaubandust ja säästvat arengut käsitlevate normide elluviimisel;

21.  tunneb heameelt organisatsiooni United for Wildlife transpordisektori töökonna 2016. aasta Buchinghami palee deklaratsiooni üle, mille eesmärk on kaasata erasektori esindajad kõrvaldama puudujääke veo- ja tolliprotseduurides, mida salakaubavedajad ära kasutavad, ning parandama teabevahetust ülemaailmsete tarneahelate ja kaubateede ulatuses;

22.  kutsub komisjoni ja liikmesriike töötama koos valitsusväliste organisatsioonidega salakaubaveo vähendamise, tarbijakäitumise muutmise ja ebaseaduslikult looduslikest liikidest valmistatud toodete nõudluse vähendamise nimel, korraldades teavituskampaaniaid, et käsitleda looduslike liikidega ebaseadusliku kauplemise vastase võitluse probleeme, eriti suurema nõudlusega riikides;

ELi õigusraamistik ja kaubanduslepingud

23.  on seisukohal, et praegu on kehtiva õigusraamistiku osas ELi liikmesriikide peamine ülesanne ja prioriteet kehtivate normide rakendamine; tunnistab siiski, et arutada tuleks lisasätteid, milles võetakse arvesse teistes riikides kehtivaid norme, et keelata selliste looduslike liikide kättesaadavaks tegemine ja turule laskmine, vedu ja ostmine, mis on ebaseaduslikult kogutud või millega on juba kolmandate riikide endi õigusraamistikust lähtudes ebaseaduslikult kaubeldud; on seisukohal, et kehtiv õigusraamistik tuleks läbi vaadata, et paremini võtta arvesse e-kaubandusest tulenevaid ohte;

24.  toetab lähenemisviisi, mille kohaselt tulevastesse ELi kaubanduslepingutesse lisatakse looduslike liikidega kaubitsemist käsitlevad sätted;

25.  kiidab heaks komisjoni ettepaneku Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse kaubandust ja säästvat arengut käsitleva peatüki kohta, mille komisjon esitas osana oma jätkuvast kohustusest tagada säästev areng; märgib, et USA on püüdnud kaubanduslepingute sõlmimisel pidada läbirääkimisi looduslike liikidega kauplemise normide ja kalandustoetuste vähendamise üle; rõhutab, et karmid looduslike liikide kaitse normid peaksid olema läbirääkimiste teemaks kõigi ELi vabakaubanduslepingute puhul, mis muu hulgas peaksid hõlmama osana kaubanduse ja säästva arengu peatükist norme ja kohustusi mitmepoolsete keskkonnakokkulepete nõuetekohaseks rakendamiseks;

26.  peab tervitatavaks ELi kõrgemate eesmärkidega lähenemist looduslike liikide kaitsele ELi ja Vietnami vahelise vabakaubanduslepingu kaubanduse ja säästva arengu peatükis, mis ei sisalda üksnes kohustust nõuetekohaselt täita mitmepoolseid keskkonnakokkuleppeid, nagu CITES, bioloogilise mitmekesisuse konventsioon ja vaalapüügi reguleerimise rahvusvaheline konventsioon, vaid hõlmab ka sätteid, mis on seotud kaubandusalase suutlikkuse suurendamise, teabevahetuse ja teadlikkuse tõstmisega, ning nõuab, et EL ja liikmesriigid tagaksid nende kohustuste ja normide nõuetekohase täitmise; on seisukohal, et nimetatud kohustused peaksid olema jõustatavad, et tagada nende tõhus ja pidev täitmine, nähes muu hulgas ette asjakohase rolli valitsusvälistele ja kodanikuühiskonna organisatsioonidele;

27.  toetab käsitust, mis on välja toodud strateegias „Kaubandus kõigile“ ja mille kohaselt lisatakse korruptsioonivastased sätted tulevastesse kaubanduslepingutesse, arvestades, et korruptsioonil on oma osa looduslike liikidega ebaseadusliku kauplemise hõlbustamises, samuti ELi kohustus viia ellu säästvat arengut toetavat kaubanduspoliitikat, mis aitab saavutada üldisi eesmärke, mille suhtes lepiti kokku säästva arengu tegevuskavas aastani 2030;

Soovitused

28.  toetab sellist ELi kaubanduspoliitika käsitust, mis ei sea looduslike liikidega ebaseadusliku kauplemise vastu võitlemise küsimust mitte ainult esikohale, vaid mille raames lisatakse kõikidesse tulevastesse lepingutesse ka sätted, mille eesmärk on looduslike liikidega ebaseaduslikku kaubitsemist vähendada ja see lõplikult kaotada, samuti võetakse konkreetseid ja tõhusaid lisameetmeid, pöörates erilist tähelepanu koolitusele, ennetusele ja sanktsioonide kohaldamisele metsamajanduse, tervishoiu ja tolli valdkonnas;

29.  rõhutab, et ELi kaubanduspoliitikas ei tohiks miski takistada ELi või tema kaubanduspartnereid võtmast vastu otsuseid, mis on vajalikud looduslike liikide ja loodusvarade kaitseks, tingimusel et niisugused meetmed aitavad jätkuvalt kaasa õiguspäraste avaliku poliitika eesmärkide saavutamisele ega ole omavolilised või põhjendamatult diskrimineerivad;

30.  on veendunud, et looduslike liikide ülemaailmse jätkusuutlikkuse saavutamiseks ja ebaseadusliku kaubanduse vastu võitlemiseks ei ole kõikidele sobivat ühte kindlat lahendust; tuletab sellega seoses meelde vajadust tagada täielik paindlikkus ning jagada teavet, andmeid ja parimaid tavasid eesmärgiga soodustada dialoogi tõhustatud koostöö tegemiseks, sest seda liiki rikkumised on olemuselt piiriülesed;

31.  soovitab ELi liikmesriikidel kaaluda poliitilisi lahendusi, mille abil saaks kõrvaldada kõik ülejäänud seaduselüngad, mis võiksid hõlbustada ebaseaduslikul teel hangitud looduslike liikide ja neist valmistatud toodete ringlusse laskmist nende päritolu varjates; soovitab lisaks teha sellega seoses põhjalikku seiret ja kasutada selle eesmärgi saavutamiseks tulemuslikult ära juba olemasolevaid vahendeid ja asutusi;

32.  nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid arutaksid ELi-siseselt ja -väliselt elevandiluuga, sealhulgas konventsioonile eelnevast ajast pärit elevandiluuga, kauplemise, selle ekspordi või reekspordi võimalikku ELi tasandil keelustamist kooskõlas WTO õigusega;

33.  nõuab piisavate vahendite eraldamist poliitikavaldkondade ja meetmete jaoks, mis on välja töötatud ELi eesmärkide saavutamiseks looduslike liikidega ebaseadusliku kauplemise vastu võitlemisel, sealhulgas vahendeid kolmandate riikide suutlikkuse suurendamiseks, eriti seoses tolliprotseduuride, ametiasutuste, läbipaistvuse ja heade valitsemistavadega;

34.  palub komisjonil ja liikmesriikidel jätkata tööd kõigi asjaomaste osalejatega, et tagada tervikliku lähenemisviisi kasutamine, millega üksnes ei võeta sihikule ebaseaduslike looduslike liikide ja nendest valmistatud toodete lähtepunkte, vaid millega piiratakse ka nõudlust ja tõstetakse teadlikkust nõudlusturul;

35.  palub liikmesriikidel ja komisjonil teha rohkem selleks, et tagada looduslike liikidega kaubitsevate ebaseaduslike kuritegelike võrgustike ja sündikaatide tegevuse katkestamine, nende likvideerimine ja neile süüdistuse esitamine, ning palub liikmesriikidel tagada, et looduslike liikidega seotud kuritegude eest määratavad karistused ja kohtuotsused oleksid proportsionaalsed ja hoiatavad ning vajaduse korral kooskõlas kohustustega, mis on ette nähtud rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise ÜRO konventsiooniga;

36.  palub ELil uurida WTO raamistiku piires, kuidas ülemaailmsed kaubandus- ja keskkonnaalased režiimid võiksid üksteist paremini toetada, eriti seoses käimasoleva tööga WTO ja mitmepoolsete keskkonnalepingute sidususe suurendamiseks ning võttes arvesse kaubanduse lihtsustamise lepingut;

37.  on seisukohal, et tuleks uurida uusi võimalusi WTO ja CITESi vaheliseks koostööks, eelkõige andes arenguriikide ametnikele tehnilist abi ning aidates neil kaubandus- ja keskkonnavaldkonnas suutlikkust suurendada; palub komisjonil jätkata selle küsimuse uurimist osana Nairobi järgsest arutelust ja edasistest küsimustest, mida hakatakse arutama 2017. aastal Buenos Aireses toimuval järgmisel ministrite kohtumisel;

o
o   o

38.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikidele, CITESi osalistele, ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroole, Maailma Tolliorganisatsioonile, Maailma Kaubandusorganisatsioonile ja Interpolile.

(1) EÜT L 61, 3.3.1997, lk 1.
(2) ELT L 328, 6.12.2008, lk 28.

Õigusalane teave