Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Neljapäev, 16. märts 2017 - StrasbourgLõplik väljaanne
Zimbabwe, pastor Evan Mawarire juhtum
 Ukraina poliitvangid Venemaal ja Krimmi olukord
 Filipiinid, senaator Leila M. De Lima juhtum
 ELi prioriteedid ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2017. aasta istungjärkudel
 Konflikti- ja riskipiirkondadest pärit mineraalide ja metallide importijate tarneahelaga seotud hoolsuskohustus ***I
 Kalandussektori andmete kogumist, haldamist ja kasutamist käsitlev liidu raamistik ***I
 Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika põhiseaduslik, õiguslik ja institutsiooniline mõju ning Lissaboni lepingust tulenevad võimalused
 ELi integreeritud Arktika-poliitika
 2016. aasta Montenegro aruanne
 E‑demokraatia võimalused ja probleemid ELis

Zimbabwe, pastor Evan Mawarire juhtum
PDF 167kWORD 51k
Euroopa Parlamendi 16. märtsi 2017. aasta resolutsioon Zimbabwe, pastor Evan Mawarire juhtumi ja muude sõnavabaduse piiramise juhtumite kohta (2017/2608(RSP))
P8_TA(2017)0086RC-B8-0191/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Zimbabwe kohta,

–  võttes arvesse ELi 30. juuni 2016. aasta kohapealset avaldust kohaliku juhtimise kohta,

–  võttes arvesse ELi 12. juuli 2016. aasta kohapealset avaldust vägivalla kohta,

–  võttes arvesse ELi 9. märtsi 2017. aasta kohapealset ühisavaldust Itai Dzamara röövimise kohta,

–  võttes arvesse Zimbabwe inimõiguste komisjoni pressiteadet avalike protestide ja politsei tegevuse kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 15. veebruari 2016. aasta otsust (ÜVJP) 2016/220(1), millega pikendati ELi piiravaid meetmeid Zimbabwe vastu 20. veebruarini 2017,

–  võttes arvesse kõrge esindaja 19. veebruaril 2014 ELi nimel tehtud avaldust ELi ja Zimbabwe suhete läbivaatamise kohta,

–  võttes arvesse kolme peamise erakonna (ZANU PF, MDC‑T ja MDC) vahel 2008. aastal sõlmitud üldist poliitilist kokkulepet,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Nõukogu 23. juuli 2012. aasta järeldusi Zimbabwe kohta ning nõukogu 27. veebruari 2012. aasta rakendusotsust 2012/124/ÜVJP, millega rakendatakse otsust 2011/101/ÜVJP Zimbabwe vastu suunatud piiravate meetmete kohta(2),

–  võttes arvesse 1981. aasta juunis vastu võetud inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat, mille Zimbabwe on ratifitseerinud,

–  võttes arvesse ELi suuniseid usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse kohta,

–  võttes arvesse 1948. aasta detsembris vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse Zimbabwe põhiseadust,

–  võttes arvesse Cotonou lepingut,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et Zimbabwe rahvas on palju aastaid kannatanud president Mugabe juhitava autoritaarse režiimi all, mis püsib võimul korruptsiooni, vägivalla, eeskirju eiravate valimiste ja jõhkra julgeolekuaparaadi abil; arvestades, et Zimbabwe rahvas ei ole kogenud tõelist vabadust juba aastakümneid ja paljud alla 30‑aastased on seepärast elanud ainult vaesuse ja vägivaldse allasurumise tingimustes;

B.  arvestades, et pastor Evan Mawarire ja Harare inimõiguste kaitsjate asutatud sõltumatu sotsiaalmeedia liikumine #ThisFlag sütitas kodanike rahulolematuse Mugabe režiimiga eelmise aasta meeleavaldustel, kus protestiti valitsuse tegevusetuse vastu võitluses korruptsiooni, karistamatuse ja vaesusega; arvestades, et pastor Mawarire kutsus valitsust üles leidma lahendust ränkadele majandusprobleemidele ning austama inimõigusi; arvestades, et liikumine #ThisFlag on saanud toetust kirikutelt ja keskklassilt, mis olid seni hoidnud poliitilistest meeleavaldustest eemale;

C.  arvestades, et pastor Evan Mawarire vahistati süüdistatuna avaliku vägivalla õhutamises, vabastati 2016. aasta juulis ning ta lahkus seejärel samal kuul Zimbabwest, kartes enda ja oma perekonna turvalisuse pärast;

D.  arvestades, et 1. veebruaril 2017 vahistati pastor Evan Mawarire Harare lennujaamas Zimbabwesse naasmisel; arvestades, et algselt süüdistati teda kriminaalmenetluse seaduse paragrahvi 22 alusel „põhiseadusliku valitsuse kukutamise katses“, mille eest on ette nähtud kuni 20 aastat vangistust; arvestades, et 2. veebruaril 2017 lisati Zimbabwe lipu seaduse paragrahvi 6 alusel süüdistus lipu teotamises; arvestades, et pastor Mawarire vabastati kautsjoni vastu, kui ta oli viibinud juba üheksa päeva vahi all;

E.  arvestades, et Zimbabwe inimõiguste komisjon väljendas avalikus teadaandes sügavat muret politsei jõhkruse ja vägivaldse käitumise pärast, märkis, et rikuti meeleavaldajate põhiõigusi, ning palus Zimbabwe ametivõimudel asja uurida ja süüdlased kohtu ette tuua;

F.  arvestades, et 9. märtsil 2015 röövisid viis tundmatut meest ühes Harare juuksurisalongis ajakirjaniku ja poliitilise aktivisti Itai Dzamara; arvestades, et ülemkohus nõudis valitsuselt Dzamara otsimist ja kohtule tehtud edusammudest aru andmist, kuni tema asukoht on kindlaks tehtud; arvestades, et Dzamara saatus on endiselt teadmata;

G.  arvestades, et juulis toimunud tööle mitteilmumise päevaga seotud ühiskondliku liikumise #Tajamuka juht Promise Mkwananzi vahistati, talle esitati süüdistus avaliku vägivalla õhutamises enne 31. augustiks 2016 kavandatud üritust „shutdown 3.0“ ning on praeguseks kautsjoni vastu vabastatud; arvestades, et teine liikumise #Tajamuka aktivist Linda Masarira, kes vahistati 2015. aasta mais ja vabastati eeluurimise ajaks ilma kautsjonita, vahistati uuesti 2016. aasta juulis toimunud meeleavalduse käigus;

H.  arvestades, et Zimbabwe režiimi vastu suunatud ELi piiravaid meetmeid pikendati 2017. aasta veebruaris kuni 20. veebruarini 2018; arvestades, et president Mugabe, Grace Mugabe ja Zimbabwe kaitsetööstuse suhtes kohaldatakse jätkuvalt varade külmutamist ja reisikeeldu; arvestades, et relvaembargo kehtib endiselt; arvestades, et EL on kaotanud piirangud 78 isiku ja kaheksa üksuse suhtes;

I.  arvestades, et Zimbabwe on kirjutanud alla Cotonou lepingule, mille artiklis 9 on sätestatud, et inimõiguste ja põhivabaduste austamine on AKV riikide ja ELi koostöö oluline osa;

J.  arvestades, et 11. Euroopa Arengufondi kaudu on Zimbabwe riikliku soovituskava jaoks aastateks 2014–2020 eraldatud 234 miljonit eurot, mis suunatakse kolme peamisesse valdkonda ehk tervishoidu, põllumajandusel põhinevasse majandusarengusse ning valitsemisse ja institutsioonide ülesehitamisse;

1.  mõistab hukka pastor Evan Mawarire vahistamise; rõhutab, et tema kautsjoni vastu vabastamine ei ole piisav ning tema vastu esitatud poliitiliste motiividega süüdistused tuleb täielikult tagasi võtta;

2.  palub Zimbabwe ametivõimudel tagada, et kriminaalõigussüsteemi ei kuritarvitataks selleks, et võtta sihikule, ahistada või ähvardada inimõiguste kaitsjaid, nagu pastor Evan Mawarire;

3.  on veendunud, et kogunemis-, ühinemis- ja sõnavabadus on igas demokraatlikus ühiskonnas hädavajalikud; rõhutab, et arvamuse avaldamine vägivalda kasutamata on kõigi Zimbabwe kodanike põhiseaduslik õigus, ning tuletab ametivõimudele meelde nende kohustust kaitsta kõigi kodanike õigusi;

4.  tunneb sügavat muret inimõiguste organisatsioonide teadete pärast poliitilise vägivalla ning inimõiguste kaitsjate ähvardamise ja nende õiguste piiramise kohta; peab kahetsusväärseks, et pärast viimaseid valimisi ja uue põhiseaduse vastuvõtmist 2013. aastal on tehtud vähe edusamme õigusriigi põhimõtte järgimise osas ning eelkõige inimõiguste keskkonna reformimise osas;

5.  palub Zimbabwe ametivõimudel teha kindlaks Itai Dzamara asukoht ja tagada, et isikud, kes vastutavad tema röövimise eest, antaks kohtu alla; märgib, et arvamuse avaldamine vägivalda kasutamata on kõigi Zimbabwe kodanike põhiseaduslik õigus ning ametivõimude kohustus on kaitsta kõigi kodanike õigusi;

6.  väljendab muret ka Linda Masarira juhtumi pärast, kes mõisteti süüdi avalikus vägivallas seoses 6. juuli 2016. aasta üleriigilise streigiga; kutsub Zimbabwe valitsust üles ilmutama vaoshoitust ja austama kõigi Zimbabwe kodanike inimõigusi, sealhulgas õigust sõnavabadusele ja kogunemisvabadusele; tuletab valitsusele meelde tema kohustust austada, järgida ja mitte õõnestada põhiseadust ning teenida kõiki Zimbabwe inimesi erapooletult ja ilma eranditeta;

7.  palub ELi delegatsioonil Harares jätkuvalt pakkuda Zimbabwele abi inimõiguste olukorra parandamiseks ja uurida võimalusi, kuidas hõlbustada ELi valimisvaatlusmissiooni tegevust;

8.  rõhutab taas, et EL peaks alustama Zimbabwe ametivõimudega poliitilist dialoogi Cotonou lepingu raames, kinnitades seeläbi ELi võetud kohustust toetada kohalikku elanikkonda;

9.  rõhutab, et EL peab tagama, et Zimbabwele tema riikliku soovituskava jaoks eraldatud vahendid jõuavad tulemuslikult asjaomaste sektoriteni, ning palub Zimbabwe valitsusel võimaldada komisjonile takistamatu juurdepääsu ELi rahastatavatele projektidele ning suurendada avatust ühiselt kokku lepitud projektidele ja programmidele suunatud tehniliseks abiks;

10.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, nõukogule, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Euroopa välisteenistusele, Zimbabwe valitsusele ja parlamendile, Lõuna-Aafrika Arenguühenduse valitsustele ning Aafrika Liidule.

(1) ELT L 40, 17.2.2016, lk 11.
(2) ELT L 54, 28.2.2012, lk 20.


Ukraina poliitvangid Venemaal ja Krimmi olukord
PDF 176kWORD 54k
Euroopa Parlamendi 16. märtsi 2017. aasta resolutsioon Ukraina vangide kohta Venemaal ja olukorra kohta Krimmis (2017/2596(RSP))
P8_TA(2017)0087RC-B8-0190/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Liidu ning Euroopa Aatomienergiaühenduse ja nende liikmesriikide ja teiselt poolt Ukraina vahel sõlmitud assotsieerimislepingut ning põhjalikku ja laiaulatuslikku vabakaubanduslepingut,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Ukraina ja Venemaa kohta, eelkõige 4. veebruari 2016. aasta resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Krimmis ja eriti krimmitatarlaste seas(1) ning 12. mai 2016. aasta resolutsiooni krimmitatarlaste kohta(2), samuti resolutsioone, milles käsitleti Venemaal ebaseaduslikult kinni peetud ukrainlaste konkreetseid juhtumeid, näiteks 30. aprilli 2015. aasta resolutsiooni Nadija Savtšenko juhtumi kohta(3) ja 10. septembri 2015. aasta resolutsiooni Venemaa kohta, eelkõige seoses Eston Kohveri(4), Oleg Sentsovi ja Oleksandr Koltšenko juhtumitega(5),

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 27. märtsi 2014. aasta resolutsiooni 68/262 Ukraina territoriaalse terviklikkuse kohta ning 19. detsembri 2016. aasta resolutsiooni 71/205 inimõiguste olukorra kohta Krimmi Autonoomses Vabariigis ja Sevastoopolis (Ukrainas),

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste konventsiooni, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelist pakti, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ning ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni,

–  võttes arvesse Genfi konventsiooni tsiviilisikute sõjaaegse kaitse kohta,

–  võttes arvesse Minskis 12. veebruaril 2015. aastal vastu võetud ja allkirjastatud Minski kokkulepete rakendamismeetmete paketti, mis kiideti tervikuna heaks ÜRO Julgeolekunõukogu 17. veebruari 2015. aasta resolutsiooniga 2202 (2015),

–  võttes arvesse nõukogu otsuseid pikendada Venemaa Föderatsioonile Krimmi poolsaare ebaseadusliku annekteerimise tõttu kehtestatud sanktsioone,

–  võttes arvesse Krimmi nn ülemkohtu 26. aprilli 2016. aasta otsust, milles kuulutati Krimmitatari Rahva Medžlis äärmusorganisatsiooniks ja keelustati selle tegevus Krimmi poolsaarel,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et 2017. aasta märtsis on kurb tähtpäev – Krimmi poolsaare Venemaa Föderatsiooni poolt õigusvastase annekteerimise kolmas aastapäev;

B.  arvestades, et Krimmi annekteerimine Venemaa Föderatsiooni poolt on ebaseaduslik ja vastuolus rahvusvahelise õiguse ning Euroopa lepingutega, millele on alla kirjutanud nii Venemaa Föderatsioon kui ka Ukraina, eelkõige ÜRO põhikirjaga, Helsingi lõppaktiga ja Budapesti memorandumiga ning 1997. aastal Ukraina ja Venemaa Föderatsiooni vahel sõlmitud sõpruse, koostöö ja partnerluse lepinguga;

C.  arvestades, et kogu anneksiooni vältel tuleb Venemaa ametivõime pidada vastutavaks Krimmi elanike ja kodanike kaitsmise eest, mida peavad tegema piirkonnas de facto tegutsevad ametiasutused;

D.  arvestades, et inimõiguste organisatsioonide ja avalike allikate andmetel on Venemaa õiguskaitseasutused võtnud poliitilistel põhjustel ebaseaduslikult vastutusele vähemalt 62 Ukraina kodanikku, kellest 49 on Krimmi elanikud; arvestades, et Ukraina poliitvangide arv Venemaal on 2016. aastal kasvanud, kuigi kuus ukrainlast õnneks vabastati; arvestades, et 17 Ukraina kodanikku peetakse praegu ebaseaduslikult kinni Venemaa Föderatsioonis ja 15 okupeeritud Krimmis; arvestades, et vähemalt sadat ukrainlast hoitakse õõvastavates tingimustes pantvangis Ukrainas Donetski ja Luhanski piirkonnas Venemaa toetatavate separatistlike jõudude käes;

E.  arvestades, et mitmel juhul on teatatud piinamisest ning julmast ja inimväärikust alandavast kohtlemisest; arvestades, et neid väiteid ei ole praeguseks piisavalt uuritud; arvestades, et tunnistuste saamiseks ja valetõendite alusel süüdi tunnistamiseks on kasutatud piinamist; arvestades, et rünnatud on ka Krimmi juriste, kes annavad õigusabi neile inimestele ja inimõiguste kaitsjatele, kes on inimeste poliitilistel põhjustel kadumisest Krimmis teada andnud, samuti ajakirjanikke, kes annavad teada krimmitatarlaste olukorrast;

F.  arvestades, et paljud neist vangidest ja kinnipeetavatest on kogenud vanglates karme ja ebainimlikke tingimusi, mis ohustavad nende füüsilist ja vaimset tervist; arvestades, et mõned vangid vajavad kiiret arstiabi ja ravi;

G.  arvestades, et 16. detsembril 2016 määratles ÜRO Peaassamblee Venemaa kui okupeeriva riigi ja mõistis hukka Ukraina territooriumi – Krimmi Autonoomse Vabariigi ja Sevastoopoli linna ajutise okupeerimise Venemaa Föderatsiooni poolt ning kinnitas veel kord, et ei tunnusta annekteerimist;

H.  arvestades, et Genfi konventsiooni (tsiviilisikute sõjaaegse kaitse kohta) artiklis 70 on öeldud, et okupeeriv võim ei tohi kaitstud isikuid kinni pidada, kohtu alla anda ega süüdi mõista enne okupatsiooni toime pandud tegude või väljendatud arvamuste eest; arvestades, et ÜRO Peaassamblee resolutsiooni kohaselt on Venemaa riik, mis on okupeeriv võim, ning sellele kehtivad okupeeriva võimu kohustused, sealhulgas kohustus kaitsta Krimmi elanikke ja kodanikke;

I.  arvestades, et Krimmile on laiendatud Venemaa piiravaid õigusakte, mis reguleerivad poliitilisi ja kodanikuõigusi, ning seetõttu on karmilt piiratud kogunemisvabadust, sõnavabadust, ühinemisvabadust, juurdepääsu teabele ja usuvabadust, samuti on usaldusväärseid teateid inimeste hirmutamisest, sunnitud kadumisest ja piinamisest;

J.  arvestades, et Krimmist ja teistest Ukraina piirkondadest on ümber asunud umbes 20 000 põgenikku, Krimmitatari Rahva Medžlis on keelustatud ja kuulutatud äärmusorganisatsiooniks ning Ukraina koolid on poolsaarel suletud;

K.  arvestades, et Ukraina esitas 16. jaanuaril 2017 Rahvusvahelisele Kohtule Venemaa Föderatsiooni vastu kaebuse, süüdistades viimast terrorismi toetamises Ukraina idaosas ning ukrainlaste ja krimmitatarlaste diskrimineerimises okupeeritud Krimmis;

1.  toetab Ukraina suveräänsust, iseseisvust, ühtsust ja territoriaalset terviklikkust tema rahvusvaheliselt tunnustatud piirides ning mõistab veel kord karmilt hukka Krimmi Autonoomse Vabariigi ja Sevastoopoli linna ebaseadusliku annekteerimise Venemaa Föderatsiooni poolt; toetab täielikult ELi ja liikmesriikide kindlat ja püsivat otsustavust mitte tunnustada seda anneksiooni ja sellega seoses võetud piiravaid meetmeid;

2.  tuletab meelde, et inimõiguste olukord Krimmi poolsaarel on märkimisväärselt halvenenud, sõnavabaduse rikkumised, meedia kuritarvitamine ja sunniviisiline Venemaa kodakondsuse võtmine on muutunud süstemaatiliseks ning Krimmis ei ole tagatud põhilised inimõigused ja -vabadused;

3.  mõistab hukka nn ametivõimude diskrimineeriva poliitika eelkõige krimmitatarlaste vähemuse suhtes, nende omandiõiguse rikkumise, selle kogukonna liikmete ja Venemaa anneksiooni vastaste üha sageneva hirmutamise, samuti asjaolu, et poolsaarel puudub sõnavabadus ja ühinemisvabadus;

4.  kutsub Venemaad üles vabastama viivitamata kõik ebaseaduslikult ja meelevaldselt kinni peetud Ukraina kodanikud, nii Venemaal kui ka ajutiselt okupeeritud Ukraina territooriumil, ning võimaldama neil turvaliselt tagasi pöörduda – nende hulgas Mõkola Karpjuk, Stanislav Klõhh, Oleksandr Koltšenko, Oleg Sentsov, Oleksii Tšõrnii, Oleksandr Kostenko, Serhii Litvinov, Valentin Võhivskii, Viktor Šur, Andrii Kolomijets, Ruslan Zeitullajev, Nuri Primov, Rustem Vaitov, Ferat Saifullajev, Ahtem Tšijhoz, Mustafa Dehermendži, Ali Asanov, Inver Bekirov, Muslim Alijev, Vadim Siruk, Arsen Džepparov, Refat Alimov, Zevri Abseitov, Remzi Memetov, Rustem Abiltarov, Enver Mamutov, Artur Panov, Evhenii Panov, Roman Suštšenko ja Emir-Usein Kuku, inimõiguste kaitsja, ja teised, – ning võimaldama nimetatud isikutel vabalt reisida, kaasa arvatud Mõkola Semenal, kes on kohtu all seoses ajakirjandusliku tööga Radio Free Europe/Radio Liberty’le;

5.  rõhutab, et Venemaa Föderatsiooni 21. märtsi 2014. aasta otsus annekteerida Krimm on jätkuvalt õigusvastane ning mõistab karmilt hukka Venemaa ametivõimude hilisema otsuse anda kõikidele Krimmi elanikele Venemaa passid;

6.  tuletab meelde, et Venemaa Föderatsioon kui okupeeriv võim, kelle kontrolli all on Krimm ja kelle jaoks kehtib rahvusvaheline humanitaarõigus ja inimõigustealane õigus, on kohustatud tagama poolsaarel inimõiguste kaitse, ning kutsub Venemaa ametivõime üles andma rahvusvahelistele institutsioonidele ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE), ÜRO ja Euroopa Nõukogu sõltumatutele ekspertidele, inimõigustega tegelevatele valitsusvälistele organisatsioonidele ja uudiseid tootvatele meediaväljaannetele, kes soovivad Krimmi külastada ning sealset olukorda hinnata ja sellest teada anda, Krimmi takistuseta juurdepääs; palub, et Ukraina ametiasutused lihtsustaksid välisajakirjanike, inimõiguste kaitsjate ja juristide jaoks juurdepääsu poolsaarele;

7.  leiab, et medžlise tegevuse keelamisega on krimmitatarlaste õigusi rängalt rikutud ja kordab resoluutselt oma nõudmist, et sellekohane otsus tuleb viivitamata tühistada ja selle tagajärjed kaotada; peab taunitavaks medžlise juhtide – Ukraina Ülemraada liikme ja Sahharovi auhinna nominendi Mustafa Džemilevi ning medžlise esimehe Refat Tšubarovi – õiguslikku tagakiusamist ja arreteerimisega ähvardamist;

8.  rõhutab, et krimmitatarlased kui Krimmi poolsaare põlisrahvas ja nende kultuuripärand on ilmselt võetud repressioonide esmaseks sihtmärgiks; nõuab, et rahvusvahelistele institutsioonidel ning OSCE, ÜRO ja Euroopa Nõukogu sõltumatutel ekspertidel võimaldataks piiranguteta Krimmi pääseda;

9.  tuletab Venemaa ametivõimudele meelde, et kuigi Krimmi annekteerimine oli ebaseaduslik, on Venemaa de facto täielikult vastutav Krimmis õiguskorra tagamise ja Krimmi elanike kaitsmise eest, et viimaste suhtes ei rakendataks meelevaldseid kohtulikke või halduslikke meetmeid;

10.  peab äärmiselt murettekitavaks mitmeid usaldusväärseid teateid Krimmi annekteerimist vastustanud kohalike elanike kadumise, piinamise ja süstemaatilise hirmutamise juhtumite kohta, ning nõuab, et Venemaa koheselt lõpetaks inimeste tegeliku tagakiusamise, uuriks efektiivselt kõiki inimõiguste rikkumise juhtumeid, sealhulgas sunniviisilisi kadumisi, meelevaldseid kinnipidamisi, vahistatute piinamist ja väärkohtlemist, ning austaks kõigi elanike põhivabadusi, muu hulgas sõna-, usu- ja veendumuste vabadust, ühinemisvabadust ja õigust rahumeelselt koguneda; nõuab kõigi Krimmi okupeerimise ajal aset leidnud kadumis- ja röövimisjuhtumite, sealhulgas Ervin Ibragimovi juhtumi viivitamatut uurimist;

11.  tuletab meelde, et Venemaa seaduste järgi kuuluvad Venemaa kohtusüsteemi jurisdiktsiooni alla üksnes Venemaa territooriumil toime pandud kuriteod; peab taunitavaks, et Venemaa õiguskaitseasutused on algatanud mitmeid kriminaalasju, mis on seotud Ukraina territooriumil – sh Krimmi territooriumil enne selle annekteerimist – toime pandud kuritegudega;

12.  peab õigeks, et Ukraina ombudsman käis hiljuti visiidil Krimmis, et seal vangidega kohtuda; peab kahetsusväärseks, et ombudsmanil ei lubatud kohtuda kõigi vangidega ja avaldab lootust, et ombudsmani tulevastel külaskäikudel võimaldatakse talle takistusteta juurdepääs Krimmis vangistuses viibivatele, aga ka Vene Föderatsiooni ümberpaigutatud Ukraina vangidele;

13.  nõuab, et OSCE esindajatele ja teistele rahvusvahelistele inimõiguste olukorra vaatlejatele ning kõigile humanitaartegevuses osalejatele tuleb võimaldada piiranguteta, turvaline ja takistamatu pääs Krimmi poolsaarele ning tuleb luua sõltumatud järelevalvemehhanismid, samuti humanitaar- ja õigusabi andmiseks vajalikud mehhanismid; toetab Ukraina juhitud algatust, millega taotletakse nende küsimuste käsitlemist ÜRO Inimõiguste Nõukogus ja Peaassambleel; palub Euroopa välisteenistusel ja ELi delegatsioonil Venemaal hoolikalt jälgida Ukraina poliitvangide kohtuasjade kulgu ja anda teavet nende kohtlemise kohta vangistuses; peab murettekitavaks teateid psühhiaatrilise ravi kasutamise kohta karistuslikel eesmärkidel; ootab, et ELi delegatsioon, Euroopa välisteenistus ja liikmesriikide suursaatkonnad jälgiksid hoolikalt Venemaal Ukraina kodanike vastu toimuvaid kohtumenetlusi ning taotleksid juurdepääsu nendele inimestele nii enne kohtumõistmist kui ka selle ajal ja pärast seda;

14.  peab taunitavaks sagedast praktikat, et kinnipeetavaid paigutatakse ümber Venemaa kaugematesse piirkondadesse, kuna sellega raskendatakse neil tunduvalt suhtlemist oma perekondade ja inimõigusorganisatsioonidega; rõhutab, et selline käitumine on vastuolus Venemaal kehtivate õigusnormidega, eriti Venemaa kriminaalkoodeksi artikliga 73, mille kohaselt karistust tuleks kanda piirkonnas, kus on süüdimõistetu elukoht, või piirkonnas, kus kohtuotsus tehti; peab taunitavaks, et konsulitel keelatakse sageli kinnipeetavaid külastada, ning nõuab, et ametivõimud nendeks külaskäikudeks tingimusteta loa annaksid; nõuab, et Rahvusvahelise Punase Risti Komiteele võimaldataks pääs okupeeritud territooriumidel asuvatesse vanglatesse ning et järgitaks kinnipeetavate õigust suhelda regulaarselt oma sugulaste ja sõpradega nii kirjalikult kui ka külastusaegadel kohtudes;

15.  rõhutab ka, et Ukrainal tuleb tagada ümberasustatud Ukraina kodanike õiguste ja vajaduste kaitse, mis hõlmab ka nende valimisõigust ja õigust olla oma riigis õiguslikult ja halduslikult täielikult kaitstud;

16.  tunnustab Venemaa ülemkohtu presiidiumi 22. veebruaril 2017 tehtud otsust, millega tühistati süüdimõistev kohtuotsus Ildar Dadini kohta tema korduva osalemise eest sanktsioneerimata meeleavaldustes, sealhulgas Venemaa Ukraina‑vastase sõjategevuse vastu, ning millega Dudin vabastati vangistusest; varem, 24. novembril 2016, oli Euroopa Parlament vastu võtnud resolutsiooni Dudini kaitseks(6);

17.  palub Euroopa Liidu inimõiguste eriesindajal pidevalt jälgida inimõiguste olukorda Krimmi poolsaarel; rõhutab, et Euroopa Liidul tuleb üldiselt etendada nähtavamat, tulemuslikumat ja aktiivsemat osa püsiva rahumeelse lahenduseni jõudmiseks;

18.  nõuab, et EL toetaks Ukraina ja krimmitatarlaste, nagu ka Euroopa demokraatia rahastu ning raadiojaamade Radio Free Europe ja Radio Liberty algatatud meediaprojekte, mis on mõeldud Krimmi jaoks, samuti algatusi ukraina ja krimmitatari koolide kaitseks ning teisi kultuuripärandi kaitse algatusi;

19.  nõuab, et rakendataks rohkem piiravaid meetmeid üksikisikute vastu, kes on süüdi jõhkrates inimõiguste rikkumistes, ja et muu hulgas külmutataks ELi pankades nende arvel olevad varad;

20.  kutsub kõiki asjaosalisi üles täiel määral täitma Minski kokkuleppe sätteid, sealhulgas sätteid Donbassis sõjaliste aktsioonide lõpetamise, pantvangide vahetamise ning kõigi vangistatute viivitamatu vabastamise ja tagastamise kohta; tuletab meelde, et Venemaa valitsusel lasub sellega seoses eriline vastutus;

21.  nõuab, et uuritaks võimalust võtta kasutusele rahvusvaheline läbirääkimiste vorm, mis võimaldaks arutada Krimmi okupeerimise lõpetamise küsimust – vorm, milles osaleks ka EL ja mis rajaneks rahvusvahelisel humanitaarõigusel, inimõigustel ja rahvusvahelistel põhimõtetel;

22.  kutsub nõukogu üles otsima võimalusi, kuidas toetada Ukrainat Rahvusvahelises Kohtus menetletavas kohtuasjas, et esitada Venemaa Föderatsioonile süüdistus terrorismi toetamises Ida‑Ukrainas ning ukrainlaste ja krimmitatarlaste diskrimineerimises okupeeritud Krimmis;

23.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikidele, Ukraina presidendile, Ukraina valitsusele ja parlamendile, Venemaa Föderatsiooni valitsusele ja parlamendile, Euroopa Nõukogu Parlamentaarsele Assambleele ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni Parlamentaarsele Assambleele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0043.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0218.
(3) ELT C 346, 21.9.2016, lk 101.
(4) Eesti kodanik.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0314.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0446.


Filipiinid, senaator Leila M. De Lima juhtum
PDF 168kWORD 51k
Euroopa Parlamendi 16. märtsi 2017. aasta resolutsioon Filipiinide ja senaator Leila M. De Lima juhtumi kohta (2017/2597(RSP))
P8_TA(2017)0088RC-B8-0193/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone olukorra kohta Filipiinidel, eelkõige 15. septembri 2016. aasta resolutsiooni(1),

–  võttes arvesse ELi delegatsiooni ja komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja pressiesindaja avaldusi,

–  võttes arvesse Filipiinide ja ELi (varem Euroopa Majandusühendus (EMÜ)) vahelisi diplomaatilisi suhteid, mis seati sisse 12. mail 1964. aastal, kui nimetati ametisse Filipiinide suursaadik EMÜ juures,

–  võttes arvesse, et Filipiinid on Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) asutajaliige,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Juristide Komisjoni 28. veebruari 2017. aasta avaldust,

–  võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Filipiini Vabariigi vahelise partnerluse ja koostöö raamlepingut,

–  võttes arvesse ELi inimõigustealaseid suuniseid,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et Filipiinidel ja ELil on pikaajalised diplomaatilised, majanduslikud, kultuurilised ja poliitilised suhted;

B.  arvestades, et 23. veebruaril 2017. aastal väljastati Filipiinide opositsioonilisse liberaalsesse parteisse kuuluva senaatori Leila M. De Lima vahistamismäärus süüdistusega väidetavate uimastikuritegude eest; arvestades, et 24. veebruaril 2017 senaator De Lima vahistati ja peeti kinni; arvestades, et süüdimõistmise korral võib senaator De Limat oodata vanglakaristus alates 12 aastast kuni eluaegse vanglakaristuseni ja senatist väljaheitmine;

C.  arvestades, et on põhjust tõsiselt karta, et senaator De Lima vastu esitatud süüdistused on peaaegu täielikult fabritseeritud; arvestades, et Amnesty International peab senaator De Limat meelsusvangiks;

D.  arvestades, et senaator De Lima on inimõiguste kaitsja ja Filipiinide presidendi Rodrigo Duterte uimastitevastase kampaania kõige suurem kritiseerija; arvestades, et ta on Filipiinide uimastisõja avalikult hukka mõistnud; arvestades, et senaator De Lima oli Filipiinide inimõiguste komisjoni esimees; arvestades, et on põhjust tõsiselt karta senaator De Lima ohutuse pärast; arvestades, et on esitatud arvukalt väiteid piinamise kohta kinnipidamiskohtades, kuid nendele väidetele ei ole järgnenud uurimist;

E.  arvestades, et senaator De Lima kõrvaldati 19. septembril 2016. aastal senati justiitsküsimuste ja inimõiguste komisjoni esimehe ametikohalt; arvestades, et ajal, mil ta oli inimõiguste komisjoni esimees, juhtis senaator De Lima uurimist, mis käsitles hinnanguliselt 1000 või enama uimastitega tegeleva kahtlusaluse väidetavat kohtuvälist hukkamist Davaos siis, kui selle linnapea oli president Duterte; arvestades, et pärast kuulamisi ahistasid ja hirmutasid ametivõimud senaator De Limat korduvalt ja need rünnakud on viimase kaheksa kuu jooksul tihenenud;

F.  arvestades, et Human Rights Watch avaldas 2. märtsil 2017. aastal aruande „License to Kill: Philippine Police Killings in Duterte’s „War on Drugs““ (Luba tappa: Filipiinide politsei hukkamised Duterte uimastisõjas), milles kirjeldatakse uimastivastase kampaaniaga seotud kohtuväliseid hukkamisi;

G.  arvestades, et alates 30. juunist 2016, mil president Duterte ametisse astus, on teada antud üle 7000 uimastitega seotud inimesest, kelle tapsid politseinikud ja korravalvurid; arvestades, et president Duterte on lubanud jätkata oma uimastitevastast kampaaniat kuni ametiaja lõpuni 2022. aastal;

H.  arvestades, et vastusena ohvitseride hukkamisele kommunistliku Uue Rahvaarmee (NPA) mässuliste poolt Lõuna-Filipiinidel 8. märtsil 2017 andis president Duterte sõjaväele korralduse alustada mässuliste vastast operatsiooni ja eirata sellega kaasnevat kahju;

I.  arvestades, et Filipiinide riiklik politsei peatas politsei uimastivastased operatsioonid ajutiselt 30. jaanuaril 2017 pärast jõhkrat, väidetavalt uimastitevastase võitlusega seotud hukkamist; arvestades, et president Duterte andis korralduse, et selle tühimiku uimastitevastases kampaanias täidaksid Filipiinide relvajõud;

J.  arvestades, et Filipiinide inimõiguste kaitsjad, aktivistid ja ajakirjanikud, sealhulgas senaator De Lima, langevad pidevalt ähvarduste, ahistamise, hirmutamise ja küberkiusamise ohvriks; arvestades, et nende rühmade õiguste rikkumise eest ei võeta kedagi vastutusele asjaolu tõttu, et ei viida läbi nõuetekohaseid uurimisi; arvestades, et president Duterte ähvardas 2016. aasta novembris avalikult inimõiguste kaitsjad tappa;

K.  arvestades, et parlamendi esindajatekoda kiitis 7. märtsil 2017. aastal heaks seaduseelnõu nr 4727, mis näeb ette surmanuhtluse taaskehtestamise uimastitega seotud raskete kuritegude eest; arvestades, et Filipiinid oli esimene selle piirkonna riik, kes surmanuhtluse 2007. aastal kaotas; arvestades, et surmanuhtluse taaskehtestamine kujutaks endast kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti teise vabatahtliku protokolli (mille osaline Filipiinid on 2007. aastast) rikkumist; arvestades, et praegu arutatakse president Duterte administratsioonis eelnõud, millega vähendataks kriminaalvastutusele võtmise vanuse alampiiri 15 aastalt 9 aastale;

L.  arvestades, et Filipiinid said 2016. aasta septembris taas ASEANi eesistujaks 2017. aastaks;

1.  nõuab senaator Leila M. De Lima viivitamatut vabastamist ja talle piisava turvalisuse tagamist kinnipidamise ajal; kutsub Filipiinide ametivõime üles tagama õiglast kohtulikku arutamist, tuletades neile meelde õigust süütuse presumptsioonile, ning loobuma kõigist poliitiliste motiividega süüdistustest senaatori vastu ja lõpetama tema vastu suunatud ahistamine;

2.  mõistab, et Filipiinidel kannatavad miljonid inimesed suure uimastisõltuvuse ja selle tagajärgede tõttu; mõistab teravalt hukka uimastikaubanduse ja uimastite kuritarvitamise Filipiinidel; kutsub valitsust üles seadma võitlust salakaubavõrgustike ja narkoparunite vastu tähtsamale kohale kui väiketarbijate tabamine; rõhutab, et see võitlus peab toimuma käsikäes ennetus- ja võõrutusmeetmetega; julgustab valitsuse püüdlusi avada uusi võõrutuskeskusi;

3.  mõistab teravalt hukka kohtuväliste hukkamiste suure arvu relvajõudude ja uimastitevastase kampaaniaga seotud korrakaitserühmituste poolt; avaldab kaastunnet ohvrite perekondadele; väljendab sügavat muret usaldusväärsete teadete pärast selle kohta, et Filipiinide politseijõud võltsivad tõendeid, et põhjendada kohtuväliseid hukkamisi, ning et sihikule on võetud valdavalt linnades elavad vaesed; kutsub Filipiinide ametivõime üles viima viivitamata läbi nende kohtuväliste hukkamiste erapooletud ja sisulised uurimised ning võtma kõik nende toimepanijad vastutusele ja tooma kohtu ette; kutsub ELi üles selliseid uurimisi toetama; nõuab, et Filipiinide valitsus võtaks kõik vajalikud meetmed, et vältida edasisi hukkamisi;

4.  väljendab sügavat muret president Duterte sõnade pärast vastusena 8. märtsil 2017 toimunud ohvitseride hukkamisele, ning nõuab tungivalt, et Filipiinide ametivõimud ja sõjaväelased järgiksid rangelt rahvusvahelist humanitaarõigust, mis asetab kõigile relvakonfliktis osalevatele pooltele erilised piirangud säästa tsiviilisikuid ja võitluses mitteosalejaid;

5.  kutsub ELi üles toetama ÜRO Inimõiguste Nõukogus algatatud sõltumatut rahvusvahelist uurimist seoses president Duterte uimastisõjas toime pandud ebaseaduslike hukkamiste ja muude rikkumistega Filipiinidel;

6.  on sügavalt mures esindajatekoja otsuse pärast taaskehtestada surmanuhtlus; kutsub Filipiinide ametivõime üles surmanuhtluse taaskehtestamise käimasolevat menetlust viivitamata peatama; tuletab meelde, et EL peab surmanuhtlust julmaks ja ebainimlikuks karistuseks, mis ei toimi hirmutusvahendina kuritegeliku käitumise ärahoidmiseks; kutsub Filipiinide valitsust üles loobuma kriminaalvastutusele võtmise vanuse alampiiri vähendamisest;

7.  nõuab, et EL jälgiks tähelepanelikult senaator De Lima vastu algatatud kohtuasja;

8.  nõuab tungivalt, et EL kasutaks kõiki olemasolevaid vahendeid, et aidata Filipiinide valitsusel täita oma rahvusvahelisi inimõigustealaseid kohustusi, eelkõige raamlepingu kaudu;

9.  nõuab tungivalt, et komisjon kasutaks kõiki kättesaadavaid vahendeid, et veenda Filipiine tegema lõppu uimastitevastase kampaaniaga seotud kohtuvälistele hukkamistele, ning kui olukord järgmise paari kuu jooksul märgatavalt ei parane, astuma menetluslikke samme GSP+ soodustuste võimalikuks kaotamiseks;

10.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Filipiinide valitsusele ja parlamendile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning Kagu‑Aasia Maade Assotsiatsiooni liikmesriikide valitsustele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0349.


ELi prioriteedid ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2017. aasta istungjärkudel
PDF 205kWORD 62k
Euroopa Parlamendi 16. märtsi 2017. aasta resolutsioon ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2017. aasta istungjärkudeks (2017/2598(RSP))
P8_TA(2017)0089RC-B8-0183/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ning ÜRO inimõiguste konventsioone ja nende fakultatiivprotokolle,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 60/251, millega asutati ÜRO Inimõiguste Nõukogu,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, Euroopa sotsiaalhartat ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone ÜRO Inimõiguste Nõukogu istungjärkude kohta,

–  võttes arvesse oma 7. juuli 2016. aasta soovitust nõukogule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee 71. istungjärgu kohta(1),

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone inimõiguste rikkumise kohta, sealhulgas oma 2016. aasta kiireloomulisi resolutsioone Etioopia, Põhja‑Korea, India, Krimmi, Hongkongi, Kasahstani, Egiptuse, Kongo Demokraatliku Vabariigi, Pakistani, Hondurase, Nigeeria, Gambia, Djibouti, Kambodža, Tadžikistani, Vietnami, Malawi, Bahreini, Myanmari, Filipiinide, Somaalia, Zimbabwe, Rwanda, Sudaani, Tai, Hiina, Brasiilia, Venemaa, Tiibeti, Iraagi, Indoneesia, Kesk-Aafrika Vabariigi, Burundi, Nicaragua, Kuveidi ja Guatemala kohta,

–  võttes arvesse oma 14. detsembri 2016. aasta resolutsiooni inimõigusi ja demokraatiat maailmas ning Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas käsitleva 2015. aasta aruande kohta(2),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2, artikli 3 lõiget 5 ning artikleid 18, 21, 27 ja 47,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2015. aasta aruannet ÜRO Peaassambleele,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et inimõiguste universaalsuse edendamine ja kaitsmine on osa Euroopa Liidu eetilisest ja õiguslikust acquis’st ning üks Euroopa ühtsuse ja terviklikkuse nurgakive; arvestades, et inimõiguste austamine tuleks integreerida kõikidesse ELi poliitikavaldkondadesse;

B.  arvestades, et inimõiguste edendamisel ja kaitsel toetab EL igati mitmepoolsust ja ÜRO organeid;

C.  arvestades, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu korrapärased istungjärgud, eriraportööride nimetamine, inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise mehhanism ja erimenetlused riigipõhiste olukordade või valdkondlike küsimustega tegelemiseks aitavad kaasa inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte edendamisele ja järgimisele;

ÜRO Inimõiguste Nõukogu

1.  väljendab heameelt ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Zeid Ra’ad Al Husseini ja tema büroo tehtud töö üle; tuletab meelde, et EL on kohustunud jätkama inimõiguste ülemvoliniku büroo integriteedi, sõltumatuse ja toimimise toetamist ja kaitsmist; tunnustab inimõiguste ülemvoliniku büroo rolli rahvusvaheliste ja piirkondlike inimõigusmehhanismide koostöö edendamisel ning võimaluste otsimisel piirkondlike kokkulepete tähtsuse suurendamiseks kõrvuti universaalsete inimõigusnormidega;

2.  on arvamusel, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu tulemuslikkus ja usaldusväärsus sõltuvad selle liikmete tõelisest pühendumisest kõikides riikides kõikide inimeste kaitsele mis tahes inimõiguste rikkumiste eest kooskõlas rahvusvaheliste inimõiguste konventsioonidega, millega edendatakse universaalsust, erapooletust, objektiivsust, selektiivsuse puudumist, konstruktiivset dialoogi ja koostööd; rõhutab tungivalt vajadust vältida arutelu polariseerumist ÜRO Inimõiguste Nõukogus ning ergutab pidama konstruktiivset dialoogi;

3.  palub riikidel anda ÜRO Inimõiguste Nõukogu sõltumatutele ekspertidele, eriraportööridele ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo ekspertidele juurdepääsu, et nad saaksid uurida väidetavaid inimõiguste rikkumisi, osaleda konstruktiivselt eesmärgiga parandada olukorda, täita inimõiguste konventsioonide raames võetud kohustused ning teha igakülgset koostööd ÜRO Inimõiguste Nõukogu erimenetluste esindajatega;

4.  ergutab kõiki riike astuma konkreetseid samme, et võtta inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise soovituste alusel meetmeid ja kõrvaldada puudused, kehtestades rakendamise ja järelmeetmete mehhanismi, mis hõlmab ka riiklike tegevuskavade ja riiklike koordineerimismehhanismide loomist;

5.  tuletab meelde ÜRO Peaassamblee kohustust võtta ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeid valides arvesse kandidaatide austavat suhtumist inimõiguste, õigusriigi põhimõtte ja demokraatia edendamisse ja kaitsmisse; väljendab heameelt ÜRO Inimõiguste Nõukogu otsuse üle nõuda, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu nõuandekomitee koostaks hindamisaruande piirkondlikul ja allpiirkondlikul tasandil kokku lepitud inimõiguste edendamise ja kaitse korra kehtestamisel tehtud edusammude kohta; nõuab, et EL ja tema liikmesriigid väljendaksid oma hääletuskäitumises õiguste võrdset tähtsust ning parandaksid ELi seisukohtade kooskõlastatust selles osas; nõuab tungivalt, et EL oleks oma arvamuste väljendamisel üksmeelne ning jõuaks ÜRO Inimõiguste Nõukogus hääletamisel ühisele seisukohale;

6.  kordab lisaks, kui oluline on tagada, et EL osaleks aktiivselt ja järjepidevalt ÜRO inimõigustealastes mehhanismides ning teeks koostööd eriti kolmanda komitee, ÜRO Peaassamblee ja ÜRO Inimõiguste Nõukoguga, et parandada oma usaldusväärsust; toetab Euroopa välisteenistuse, ELi New Yorgi ja Genfi delegatsioonide ning ELi liikmesriikide jõupingutusi, mille eesmärk on suurendada ÜRO tasandil inimõigustega seotud küsimustes ELi ühtsust;

Valdkondlikud prioriteedid

7.  rõhutab, kui tähtis on inimõiguste edendamisel ja kaitsmisel inimõigustega tegelevate valitsusväliste organisatsioonide ja inimõiguste kaitsjate tegevus; toonitab, et inimõigusi ja põhivabadusi tuleb kaitsta kõigis nende väljendusvormides, kaasa arvatud uute tehnoloogiate puhul; jagab ÜRO Inimõiguse Nõukogu muret teadete pärast niisuguste kodanikuühiskonna organisatsioonide ja valitsusväliste organisatsioonide liikmete ähvardamise ja survestamise kohta, kes on teinud ÜRO Inimõiguse Nõukoguga inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise protsessis koostööd;

8.  väljendab tõsist muret arvukate ja aina sagenevate katsete pärast ahendada kodanikuühiskonna ja inimõiguste kaitsjate tegutsemisruumi, kaasa arvatud terrorismivastaste seaduste kehtestamise kaudu; mõistab hukka igasuguse inimõiguste kaitsjate, rikkumisest teatajate, ajakirjanike ja blogipidajate suhtes toime pandava vägivalla, ahistamise, hirmutamise ja tagakiusamise nii internetis kui ka väljaspool internetti; kutsub kõiki riike üles edendama ja kindlustama ohutut ja võimalusi pakkuvat keskkonda, kus vabaühendused, kodanikuühiskond, ajakirjanikud ja inimõiguste kaitsjad, samuti kõik haavatavad rühmad saaksid sõltumatult ja sekkumatult tegutseda; nõuab taas, et kõik riigid, kes on vastu võtnud sõltumatute inimõigusorganisatsioonide tegevust piiravad õigusaktid, need tühistaksid;

9.  on veendunud, et vaba, sõltumatu ja erapooletu meedia on üks sellise demokraatliku ühiskonna lahutamatuid põhialuseid, kus avatud aruteludel on väga oluline roll; toetab palvet nimetada ametisse ÜRO peasekretäri eriesindaja, kes hakkaks tegelema ajakirjanike julgeolekuga; palub tõstatada kõikidel rahvusvahelistel foorumitel küsimused, mis on seotud väljendusvabadusega internetis, digitaalsete vabaduste ning vaba ja avatud interneti tähtsusega; nõuab digilõhe vähendamist ning piiranguteta juurdepääsu teabele ja sidevahenditele ning tsenseerimata juurdepääsu internetile;

10.  tuletab meelde, et kogunemis- ja ühinemisvabaduse rikkumine on jätkuv probleem; avaldab suurt tunnustust rahumeelse kogunemise ja ühinemise vabaduse õigusega tegeleva ÜRO eriraportööri Maina Kiai tööle; kutsub kõiki riike üles võtma tema raporteid nõuetekohaselt arvesse;

11.  nõuab tungivalt, et kõik riigid ratifitseeriksid kiiresti kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti fakultatiivprotokollid, millega nähakse ette kaebuste esitamise ja uurimismehhanismid;

12.  on vastu igasugusele diskrimineerimisele ja tagakiusamisele mis tahes alusel või staatuse tõttu, sealhulgas rassi, nahavärvi, keele, usutunnistuse või veendumuse, soolise identiteedi ja seksuaalse sättumuse, sotsiaalse päritolu, kastikuuluvuse, sünnipära, vanuse või puude alusel; toetab ELi koostööd asjaomaste erimenetluste esindajatega, sealhulgas uue sõltumatu eksperdiga valdkonnas, mis puudutab kaitset vägivalla ja diskrimineerimise eest seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi alusel; nõuab, et EL jätkaks aktiivselt võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise edendamist ning kõikide inimeste vastu suunatud vägivalla ja diskrimineerimise vastu võitlemist;

13.  väljendab muret selle pärast, et paljud inimesed kannatavad kas üksi või kollektiivselt usu- ja veendumusvabaduse õiguse rikkumiste tõttu, mida panevad toime riigid ja valitsusvälised osalejad ning millega kaasnevad diskrimineerimine, ebavõrdsus ja häbimärgistamine; tuletab meelde vajadust võidelda usutunnistusel või veendumustel põhineva diskrimineerimise ja sallimatuse vastu, et tagada muude üksteisest sõltuvate inimõiguste, nagu väljendusvabaduse austamine;

14.  nõuab, et EL teeks tööd selle nimel, et tagada usu- ja etniliste vähemuste parem kaitse tagakiusamise ja vägivalla eest ning tunnistada kehtetuks õigusaktid, millega kriminaliseeritakse jumalateotus või usust taganemine, mida kasutatakse ettekäändena usu- ja etniliste vähemuste ning mitteusklike tagakiusamiseks; nõuab usu- ja veendumusvabaduse eriraportööri töö toetamist;

15.  nõuab tungivalt, et EL toetaks jätkuvalt nulltolerantsi surmanuhtluse suhtes ning püüaks veelgi suurendada piirkondadeülest toetust järgmisele ÜRO Peaassamblee resolutsioonile surmanuhtluse moratooriumi kohta; väljendab heameelt Kongo Vabariigi, Fidži ja Madagaskari 2015. aasta otsuse üle kaotada surmanuhtlus kõikide kuritegude puhul; taunib hukkamiste taasalustamist mitmes riigis, sh Bahreinis, Bangladeshis, Indias, Indoneesias, Kuveidis, Lõuna‑Sudaanis, Omaanis, Tšaadis ja Valgevenes; taunib ühtlasi asjaolu, et teadete kohaselt on suurenenud langetatud surmaotsuste arv eelkõige Egiptuses, Hiinas, Iraanis, Nigeerias, Pakistanis ja Saudi Araabias; tuletab nende riikide ametivõimudele meelde, et nad on lapse õiguste konventsiooni osalisriigid ning selle konventsiooniga on surmanuhtluse kasutamine rangelt keelatud, kui kuriteo toimepanija on noorem kui 18‑aastane;

16.  nõuab tungivalt, et EL toetaks tööd, mida ÜROs tehakse piinamise ja muu julma, ebainimliku ja inimväärikust alandava kohtlemise või karistamise ning massihukkamiste ja muude hukkamiste, sh uimastitega seotud kuritegude eest hukkamiste lõpetamise nimel, ning võtaks sellel teemal sõna, ning palub Euroopa välisteenistusel tõhustada kõikidel dialoogi tasanditel ja kõikidel foorumitel ELi jõupingutusi võitluses kohtuväliste hukkamiste, piinamise ja muu väärkohtlemise vastu kooskõlas suunistega kolmandatele riikidele suunatud Euroopa Liidu poliitika kohta, mis käsitleb piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist; nõuab ÜRO piinamisvastase konventsiooni ja selle fakultatiivprotokolli üleilmset ratifitseerimist ja tulemuslikku rakendamist; rõhutab, kuivõrd oluline on toetada piinamise ennetamist, tugevdades muu hulgas fakultatiivprotokolli alusel loodud riigi ennetusasutusi, ning jätkata piinamisohvrite rehabiliteerimise toetamist;

17.  väljendab suurt muret selle pärast, et kogu maailmas leiavad endiselt aset tõsised inimõiguste rikkumised ja kuritarvitamised; toetab igati Rahvusvahelist Kriminaalkohut, mis on peamine institutsioon, kus vastastikuse täiendavuse põhimõttele toetudes võetakse genotsiidi, inimsusvastaste kuritegude ja sõjakuritegude puhul kuriteo toimepanijad vastutusele ja aidatakse ohvritel õiglus jalule seada; nõuab, et kõik asjaosalised Rahvusvahelise Kriminaalkohtu igapäevast tegevust poliitiliselt, diplomaatiliselt, rahaliselt ja logistiliselt toetaksid;

18.  nõuab, et EL jätkaks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu töö tugevdamist; innustab tihedale dialoogile ja koostööle Rahvusvahelise Kriminaalkohtu, ÜRO ja selle ametite ja ÜRO Julgeolekunõukogu vahel; kutsub kõiki ÜRO liikmesriike üles osalema Rooma statuudi ratifitseerimise kaudu Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tegevuses ning edendama Kampala muudatuste ratifitseerimist;

19.  mõistab kõige karmimalt hukka jätkuvad tõsised inimõiguste rikkumised, eelkõige ISISe/Da’eshi poolt, ja Boko Harami rünnakud, mis on suunatud laste vastu, samuti kõik muud terroristlike või sõjaväestatud organisatsioonide rünnakud tsiviilisikute, eriti naiste ja laste vastu; mõistab hukka kultuuripärandi hävitamiseks toimepandud tegude sageduse ja ulatuslikkuse ning nõuab erinevatel ÜRO foorumitel sellega seoses tehtud jõupingutuste toetamist;

20.  mõistab hukka rahvusvahelise humanitaarõiguse mittejärgimise ja väljendab sügavat muret relvakonfliktidega kaasnevate tsiviilkahjude ulatuse murettekitava suurenemise pärast kogu maailmas ning haiglate, koolide, humanitaarkonvoide ja muude tsiviilsihtmärkide vastu suunatud surmatoovate rünnakute pärast; rõhutab, et selliseid rikkumisi tuleb nõuetekohaselt arvesse võtta ÜRO Inimõiguste Nõukogu riikide ja üldise korrapärase läbivaatamise mehhanismi raames asjakohaste läbivaatamiste puhul;

21.  kutsub ELi üles töötama aktiivselt algatuse nimel, et ÜRO tunnistaks ISISe/Da’eshi genotsiidi etniliste ja usuliste vähemuste vastu ning et juhtumid, mille puhul on inimsusvastase, sõja- või genotsiidikuriteo kahtlus, toodaks Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse; innustab tihedale dialoogile ja koostööle Rahvusvahelise Kriminaalkohtu, ÜRO ja selle ametite ja ÜRO Julgeolekunõukogu vahel;

22.  nõuab, et EL innustaks kõiki riike seadma inimõigusi oma arengupoliitika keskmesse ja rakendama ÜRO 1986. aasta arenguõiguse deklaratsiooni; väljendab heameelt selle üle, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu nimetas hiljuti ametisse ÜRO arenguõiguse eriraportööri, kelle ülesannete hulka kuulub arenguõiguse edendamisele, kaitsele ja täitmisele kaasaaitamine säästva arengu tegevuskava 2030 ja muude rahvusvaheliste arengukoostöö lepingute raames; rõhutab, et kõikide säästva arengu tegevuskava 2030 eesmärkide täitmisel tuleb tähtsaimaks tingimuseks seada kõigi inimeste inimõigused;

23.  nõuab, et ELi edendaks jätkuvalt naiste ja meeste võrdõiguslikkust ja toetaks aktiivselt ÜRO Soolise Võrdõiguslikkuse ja Naiste Õiguste Edendamise Agentuuri (UN Women) tööd ning soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise alaseid algatusi oma tegevuses ja programmides; nõuab jätkuvaid toetusmeetmeid, millega tugevdatakse naiste ja tütarlaste mõjuvõimu suurendamist ning igasuguse naiste ja tütarlaste vastu suunatud vägivalla ja diskrimineerimise, sealhulgas soolise vägivalla kaotamist; nõuab tungivalt, et EL püüaks luua piirkondadeüleseid algatusi naiste õiguste edendamiseks, kaitseks ja järgimiseks ning rakendaks täielikult ja tulemuslikult nii Pekingi tegevusprogrammi kui ka rahvusvahelise rahvastiku- ja arengukonverentsi tegevusprogrammi ning kaitseks sellega seoses jätkuvalt kõiki seksuaal- ja reproduktiivtervisega seonduvaid õigusi;

24.  tuletab meelde ELi võetud kohustust süvalaiendada inimõigusi ja soolisi aspekte kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu märgilise tähtsusega resolutsioonidega 1325(2000) ja 1820(2008) naiste, rahu ja julgeoleku kohta; nõuab, et EL toetaks rahvusvahelisel tasandil lisaväärtuse tunnustamist, mis tuleneb naiste osalemisest konfliktide ennetamises ja lahendamises, samuti rahuvalveoperatsioonides, humanitaarabi andmisel ning konfliktijärgses ülesehitustöös ja jätkusuutlikus leppimises;

25.  nõuab, et EL jätkaks laste õiguste edendamist, eelkõige aidates tagada laste juurdepääsu veele, sanitaartingimustele, tervishoiule ja haridusele, sealhulgas konfliktipiirkondades ja pagulaslaagrites, ning kaotada lapstööjõu kasutamine, lapssõdurite värbamine, vabadusekaotus, piinamine, inimkaubandus, laste, varajased ja sundabielud, seksuaalne ärakasutamine ja kahjulikud tavad, nagu naiste suguelundite moonutamine; nõuab meetmeid ÜRO kaudu tehtavate rahvusvaheliste jõupingutuste toetamiseks ja tugevdamiseks, et teha lõpp laste kasutamisele relvakonfliktides ning tegeleda tõhusamalt konfliktide ja konfliktijärgsete olude mõjuga naistele ja tütarlastele; kutsub kõiki riike üles täitma 1989. aastal vastu võetud ÜRO lapse õiguste konventsioonist tulenevaid lepingulisi kohustusi ja ülesandeid, et tagada kõigi oma jurisdiktsiooni alla kuuluvate laste õigused, sõltumata nende õiguslikust seisundist ja ilma diskrimineerimiseta;

26.  kutsub riike üles edendama puuetega inimeste õigusi, sealhulgas nende võrdset osalemist ja sotsiaalset kaasatust; kutsub kõiki riike üles ratifitseerima ja rakendama ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni;

27.  kutsub ELi üles tegema oma partneritega ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete rakendamisel koostööd, sealhulgas võtma meetmeid, et ergutada suuremat arvu riike võtma vastu riiklikud tegevuskavad ja osalema ÜRO töörühma ning ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo töösuundades; kordab oma üleskutset kõigile riikidele ja ELile tegutseda aktiivselt ja konstruktiivselt, et jõuda võimalikult kiiresti õiguslikult siduva vahendini, millega saaks reguleerida inimõigusi käsitleva rahvusvahelise õiguse raames rahvusvaheliste korporatsioonide ja muude äriühingute tegevust, et ennetada inimõiguste rikkumisi, neid uurida ning tagada hüvitamismehhanismid ja juurdepääs õiguskaitsele, kui inimõigusi rikutakse;

28.  väljendab heameelt ÜRO New Yorgi deklaratsiooni üle pagulaste ja rändajate kohta, milles käsitletakse pagulaste ja rändajate suurte voogude probleemi ning mis tõi kaasa pagulasi käsitleva ülemaailmse kokkuleppe (nn kõikehõlmava pagulastele reageerimise raamistiku) vastuvõtmise, ning rändajate ja pagulaste suhtes võetavate kohustuste üle, mille eesmärk on päästa elusid, käsitleda konkreetseid vajadusi, võidelda rassismi ja ksenofoobia vastu, võidelda inimkaubanduse vastu, tagada võrdne tunnustamine ja kaitse seaduse ees ning kindlustada kaasamine riiklikesse arengukavadesse; kutsub kõiki asjaosalisi üles tagama poliitilise tegevuse, rahastamise ja konkreetsed meetmed, et näidata üles solidaarsust pagulasi ja rändajaid käsitleva New Yorgi deklaratsiooniga, ning tuletab meelde, et rände küsimust tuleks jätkuvalt uurida lisaks Euroopa Liidu tasandile ka ülemaailmsel tasandil; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid võtaksid nimetatud rahvusvaheliste jõupingutuste tegemisel juhtrolli ning järgiksid vastavalt oma rahvusvahelise õiguse raames võetud kohustustele lubadust kaitsta varjupaigataotlejate, pagulaste, rändajate ja kõigi ümberasustatud isikute, eriti naiste, laste ja haavatavate rühmade, sealhulgas puuetega inimeste õigusi;

29.  tuletab meelde, et rändajate tagasisaatmist tuleks läbi viia üksnes rändajate õigusi täielikult arvesse võttes ning üksnes juhul, kui nende õiguste kaitse on koduriigis tagatud; palub valitsustel lõpetada rändajate, sealhulgas alaealiste meelevaldne vahistamine ja kinnipidamine; kutsub kõiki riike üles võtma konkreetseid meetmeid lapspagulaste ja -rändajate parimates huvides, tuginedes lapse õiguste konventsioonile, ja kehtestama meetmed, et tugevdada lastekaitsesüsteeme, sealhulgas sotsiaaltöötajate ja muude elualade esindajate koolitust, ning samuti koostööd valitsusväliste organisatsioonidega; kutsub kõiki riike üles ratifitseerima ja rakendama kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse rahvusvahelist konventsiooni;

30.  rõhutab, kui tähtis on edendada inimõiguste, sealhulgas kodaniku-, poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste universaalsust ja jagamatust kooskõlas Lissaboni lepingu artikliga 21 ja üldsätetega liidu välistegevuse kohta;

31.  rõhutab vajadust võtta vastu inimõigustel põhinev lähenemisviis ja integreerida inimõiguste austamine kõikidesse ELi poliitikavaldkondadesse, sealhulgas kaubandusse, investeerimisse, avalikesse teenustesse, arengukoostöösse, rändesse ning ühisesse julgeoleku- ja kaitsepoliitikasse;

32.  tuletab meelde asjaolu, et sise- ja välispoliitika sidusus inimõiguste valdkonnas on ülioluline ELi inimõiguste poliitika usaldusväärsuse jaoks liidu välissuhetes kolmandate riikidega, ning kutsub ELi üles täitma oma sellekohaseid kohustusi;

Valgevene

33.  väljendab sügavat muret sõnavabaduse, ühinemisvabaduse ja rahumeelse kogunemise vabaduse jätkuva piiramise pärast; mõistab hukka sõltumatute ja opositsiooniliste ajakirjanike ja inimõiguste aktivistide ahistamise ning kinnipidamise; mõistab hukka surmanuhtluse jätkuva kasutamise; nõuab, et Inimõiguste Nõukogu 35. istungjärgul pikendataks Valgevenesse nimetatud ÜRO inimõiguste olukorra valdkonna eriraportööri volitusi, ning palub Valgevene valitsusel teha eriraportööriga täielikku koostööd ja võtta endale kohustus viia ellu kaua viibinud reformid inimõiguste kaitsmiseks, sh eriraportööri ja muude inimõiguste mehhanismide esitatud soovituste rakendamise kaudu;

Burundi

34.  väljendab sügavat muret poliitilise ja julgeolekuolukorra halvenemise pärast Burundis ning riigist põgenevate inimeste arvu suurenemise pärast; mõistab hukka Burundis alates 2015. aastast toimuva vägivalla, mis on põhjustanud surmajuhtumeid, piinamisi, sihilikult naiste vastu suunatud vägivalda, sealhulgas kollektiivset vägistamist ja ahistamist; mõistab hukka tuhandete inimeste tagakiusamise ja vangistamise, sadade tuhandete Burundi kodanike sunniviisilise ümberasustamise ning ajakirjandusvabaduse ja sõnavabaduse rikkumise ning samuti selliste tegude laialdase karistamatuse; toetab ELi nõukogu otsust, mis tehti pärast seda, kui Cotonou lepingu artikli 96 alusel algatatud arutelu läbi kukkus, ja millega peatatakse otsene rahaline toetus (k.a eelarvetoetus) Burundi ametiasutustele, säilitades samal ajal elanikkonna ja humanitaarabi täieliku rahalise toetamise otsekanalite kaudu; toetab täielikult uurimiskomisjoni loomist Burundi küsimuses, et kindlaks teha inimõiguste rikkumiste ja kuritarvitamiste väidetavad toimepanijad riigis, eesmärgiga tagada täielik vastutus; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid kasutaksid oma mõjuvõimu selle tagamiseks, et Burundi alustaks täieulatuslikku koostööd uurimiskomisjoni ning nõukogu ja selle mehhanismidega, teeks uurimiskomisjoniga konstruktiivset koostööd ja lahendaks inimõigustega seotud tõsised mureküsimused; kutsub Burundi ametivõime üles vaatama läbi oma otsuse lahkuda Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni alt;

Korea Rahvademokraatlik Vabariik (KRDV)

35.  väljendab sügavat muret inimõiguste olukorra jätkuva halvenemise pärast KRDVs; kutsub KRDV valitsust üles täitma oma kohustusi, mis tulenevad inimõigusi käsitlevatest dokumentidest, mille osaline KRDV on, ja tagama humanitaarabiorganisatsioonidele, sõltumatutele inimõiguste olukorra vaatlejatele ja KRDV inimõiguste küsimustega tegelevale ÜRO eriraportöörile pääsu riiki ning tegema nendega vajalikku koostööd; kutsub KRDVd üles võimaldama nii oma riigi kui välismaa massiteabevahenditele sõna- ja ajakirjandusvabaduse ning avama oma kodanikele tsenseerimata juurdepääsu internetile; mõistab teravalt hukka surmanuhtluse ulatusliku ja süstemaatilise kasutamise KRVDs; palub KRDV valitsusel kuulutada kõikidele hukkamistele moratooriumi, et surmanuhtlus lähitulevikus kaotada; nõuab, et isikud, kes vastutavad KRDVs toime pandud inimsusvastaste kuritegude eest, võetaks vastutusele, toodaks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ette ja et nende suhtes kehtestataks sihipärased sanktsioonid; mõistab karmilt hukka tuumakatsetused kui tarbetu ja ohtliku provokatsiooni, millega rikutakse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone ning ohustatakse tõsiselt rahu ja julgeolekut Korea poolsaarel ja Aasia kirdeosas; nõuab eriraportööri mandaadi pikendamist; nõuab, et eksperdirühma aruannet tutvustataks ÜRO Peaassambleel ja Julgeolekunõukogus; soovitab lisada resolutsiooni ekspertide aruandes toodud peamised soovitused vastutuse kohta, sealhulgas Souli prokuratuuri uurimis- ja süüdistuse esitamise alase suutlikkuse tugevdamise ning kriminaalõiguse eksperdi ametisse nimetamise kohta, et teha samme vastutusele võtmise suunas;

Kongo Demokraatlik Vabariik (Kongo DV)

36.  mõistab hukka julgeolekujõudude poolt täiesti karistamatult toime pandud rängad inimõiguste rikkumised ning nõuab süüdlaste vastutusele võtmist; nõuab eelkõige, et uuritaks põhjalikult tsiviilelanikkonna vastu suunatud jõhkrat vägivalda Ida‑Kongos, sealhulgas naiste vägistamist ja laste orjastamist; nõuab ÜRO rahukaitseüksuse mandaadi võimalikku pikendamist Ida-Kongos; palub nõukogul kaaluda olemasolevate piiravate meetmete, näiteks ELi sihipäraste sanktsioonide laiendamist, mis vägivalla jätkumisel hõlmaks nende isikute reisikeeldu ja varade külmutamist, kes vastutavad meeleavalduste vägivaldse mahasurumise ja demokraatliku protsessi õõnestamise eest Kongo DVs, nagu nähakse ette Cotonou lepingus; nõuab tungivalt, et Kongo DV ametivõimud rakendaksid 2016. aasta detsembris saavutatud kokkulepet ja korraldaksid rahvusvaheliste osalejate toetusel valimised hiljemalt 2017. aasta detsembris; palub ÜRO Inimõiguste Nõukogul jätkata kuni valimisteni ja demokraatliku ülemineku toimumiseni Kongo DV üle järelevalve teostamist ning ergutab inimõiguste ülemvoliniku bürood teavitama nõukogu vajaduse korral Kongo DV olukorrast ja, kui see on vajalik, võtma rangemaid meetmeid;

Gruusia piirkonnad Abhaasia ja Tshinvali rajoon / Lõuna‑Osseetia

37.  on jätkuvalt mures sõna- ja meediavabaduse pärast ning tõsiasja pärast, et vaatlejad ei pääse Abhaasia ja Tshinvali / Lõuna‑Osseetia piirkondadesse, mis on Venemaa poolt ebaseaduslikult okupeeritud ja kus toimuvad endiselt laialdased inimõiguste rikkumised; nõuab tungivalt, et tugevdataks inimestevahelisi kontakte Thbilisi kontrolli all asuva territooriumi ja nende kahe okupeeritud piirkonna vahel; nõuab Gruusia suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse ning selle rahvusvaheliselt tunnustatud piiride puutumatuse täielikku austamist; rõhutab, kui vajalik on pagulaste ja riigisiseste põgenike ohutu ja väärikas naasmine oma alalisse elupaika; palub Gruusia valitsusel võtta asjakohaseid meetmeid, millega tagataks üldise korrapärase läbivaatamise käigus tehtud soovituste suhtes järelmeetmete võtmine ja nende järgimine;

Myanmar/Birma

38.  väljendab äärmist muret seoses teadetega vägivaldsete kokkupõrgete kohta Arakani osariigi põhjaosas ning mõistab hukka inimeste hukkumise, elatusvahendite ja peavarju kaotamise, samuti Myanmari/Birma relvajõudude väidetavalt ebaproportsionaalse jõu kasutamise; nõuab tungivalt, et sõjavägi ja julgeolekujõud lõpetaksid viivitamata rohingjade tapmise, ahistamise ja vägistamise ning nende kodude põletamise; nõuab, et Myanmari/Birma valitsus ja tsiviilasutused lõpetaksid viivitamata rohingja vähemuse diskrimineerimise ja segregatsiooni; nõuab rohingjade õiguste kaitsmist ning ohutuse, turvalisuse ja võrdsuse tagamist kõigile Myanmari/Birma kodanikele; tunnustab Myanmari/Birma valitsuse otsust seada peamiseks prioriteediks rahu ja rahvusliku leppimise saavutamine; väljendab heameelt selle üle, et Myanmari/Birma valitsus teatas komisjoni moodustamisest Arakani osariigis hiljuti toimunud vägivaldsete sündmuste uurimiseks; rõhutab, et süüdlased tuleb nõuetekohaselt vastutusele võtta ja rikkumiste ohvritele tuleb kahju asjakohaselt hüvitada; kutsub Myanmari/Birma valitsust jätkama demokratiseerimisprotsessi ning austama õigusriigi põhimõtet, sõnavabadust ja põhilisi inimõigusi; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles toetama Myanmari/Birmaga tegeleva ÜRO eriraportööri mandaadi uuendamist;

Okupeeritud Palestiina alad

39.  peab äärmiselt murettekitavaks Lähis‑Ida rahuprotsessi jätkuvat ummikseisu ja nõuab viivitamata veenvate pingutuste jätkamist rahu saavutamiseks; väljendab muret seoses humanitaarolukorraga ja inimõiguste rikkumistega okupeeritud Palestiina aladel, millele on viidatud parlamendi 10. septembri 2015. aasta resolutsioonis ELi rolli kohta Lähis‑Ida rahuprotsessis(3); rõhutab, et EL ja selle liikmesriigid peavad jätkama osalemist ÜRO Inimõiguste Nõukogu rikkumisi ja kuritarvitusi käsitlevate resolutsioonide rakendamise järelevalves, nt 3. juuli 2015. aasta resolutsioon vastutuse ja õigusemõistmise tagamise kohta kõigi rahvusvahelise õiguse rikkumiste eest okupeeritud Palestiina aladel, sh Ida-Jeruusalemmas; märgib, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus on algatanud esialgse uurimise; kordab oma täielikku toetust Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule ja rahvusvahelisele kriminaalõiguse süsteemile; tuletab seoses sellega meelde ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid(4) ning palub Euroopa välisteenistusel anda Euroopa Parlamendile aru ELi rahastatud rajatiste ja projektide purustamise ja kahjustamise kohta; rõhutab, et kõigil osapooltel tuleb jätkuvalt kinni pidada relvarahust Gazas, ja nõuab blokaadi lõpetamist; kutsub iisraellasi ja palestiinlasi üles hoiduma sammudest, mis võiksid uuesti olukorda pingestada, sealhulgas vihkamist õhutavatest avaldustest ja kihutustööst avalikus ruumis, samuti ühepoolsetest meetmetest, mis võiksid läbirääkimiste tulemusi kahjustada ja ohustada kahe riigi lahenduse elujõulisust; rõhutab asjaolu, et konfliktile võib leida püsiva lahenduse ainult piirkondlikus kontekstis koos selle piirkonna kõigi asjaomaste sidusrühmade kaasamise ja rahvusvahelise üldsuse toetusega;

Lõuna‑Sudaan

40.  kutsub kõiki osalisi üles hoiduma inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumistest, sealhulgas rikkumistest, mis kujutavad endast rahvusvahelisi kuritegusid, nagu kohtuvälised tapmised, etniline vägivald, konfliktiga seotud seksuaalne vägivald, sh vägistamine, samuti soopõhine vägivald, laste värbamine ja ärakasutamine, sunniviisilised kadumised, meelevaldsed vahistamised ja kinnipidamised; märgib, et Lõuna-Sudaani valitsus kirjutas 16. märtsil 2016. aastal alla tegevuskava kokkuleppele ja on hiljem täpsustanud oma võetud kohustusi seoses teiste asjaomaste sidusrühmade kaasamisega riigisisesesse dialoogi ning opositsiooni poolt allakirjutanute ja 7+7 mehhanismi (riigisisese dialoogi juhtkomitee) vahel saavutatud otsuste püsiva kinnitamisega; rõhutab, et kõik osalised peavad järgima võetud kohustusi, ning nõuab jätkuvat dialoogi lõpliku relvarahu kehtestamiseks; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid täidaksid ka edaspidi võetud kohustust toetada Aafrika Liidu jõupingutusi Lõuna-Sudaanis rahu saavutamiseks ja Sudaani elanikke üleminekul sisemiselt reformitud demokraatiale; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid pikendaksid Lõuna-Sudaani inimõiguste komisjoni volitusi ning tugevdaksid selle rolli eesmärgiga uurida inimõiguste rikkumisi ja kaardistada seksuaalvägivalda; toetab selle soovituste lisamist aruandesse, mis edastatakse ÜRO Peaassambleele ja ÜRO Julgeolekunõukogule;

Süüria

41.  mõistab kõige karmimalt hukka julmused ning laialt levinud inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumised, mille on toime pannud Assadi režiimi jõud Iraani ja Venemaa toel, samuti inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumised, mida panevad toime riiklikud ja valitsusvälised osalised, sh relvastatud terrorirühmitused, eelkõige ISIS/Da’esh, kelle kuritegusid võib pidada genotsiidiks, Jabhat Fateh al‑Sham / al‑Nusra rinne, ja teised džihaadirühmitused; rõhutab, et tuleb jätkata Süürias kõigi osaliste poolt toimuva keemiarelvade kasutamise ja hävitamise uurimist, ning peab kahetsusväärseks Venemaa ja Hiina otsust blokeerida ÜRO Julgeolekunõukogu uut resolutsiooni keemiarelvade kasutamise kohta; kordab oma nõudmist tagada täielik ja takistamatu juurdepääs humanitaarabile ning võtta sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude toimepanijad vastutusele koos sellest tulenevate tagajärgedega; toetab ELi algatust edastada Süüria olukorra küsimus Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse ning palub ÜRO Julgeolekunõukogul võtta selles osas meetmeid; toetab uurimiskomisjoni mandaati spetsiaalse uurimise läbiviimiseks Aleppos ning selle kohta aruande esitamist hiljemalt märtsis toimuval ÜRO Inimõiguste Nõukogu 34. istungjärgul, ja nõuab, et aruanne esitataks ÜRO Peaassambleele ja Julgeolekunõukogule;

Ukraina

42.  taunib asjaolu, et Venemaa jätkuv agressioon on tekitanud Donbassi piirkonnas raske humanitaarolukorra ning et Ukraina ja rahvusvahelisi humanitaarorganisatsioone ei lasta okupeeritud piirkondadesse; väljendab sügavat muret enam kui 1,5 miljoni riigisisese põgeniku raske humanitaarolukorra pärast; väljendab väga sügavat muret konfliktidega seotud jätkuva seksuaalse vägivalla pärast; väljendab sügavat muret inimõiguste rikkumiste pärast Krimmis, eelkõige krimmitatarlaste puhul; rõhutab, et EL peab andma Ukrainale rohkem rahalist toetust; kinnitab veel kord oma täielikku toetust Ukraina suveräänsusele, sõltumatusele, ühtsusele ja territoriaalsele terviklikkusele riigi rahvusvaheliselt tunnustatud piirides ning riigi vabale ja suveräänsele valikule liikuda Euroopa suunas; kutsub kõiki osalisi üles viivitamatult tegutsema okupeeritud Krimmi poolsaare rahumeelseks taasintegreerimiseks Ukraina õigussüsteemi poliitilise dialoogi ja rahvusvahelise õiguse täieliku järgimise kaudu; palub Euroopa välisteenistust ja nõukogu avaldada Venemaa Föderatsioonile tugevamat survet, et ta lubaks rahvusvahelistel organisatsioonidel tulla Krimmi jälgima sealset inimõiguste olukorda seoses poolsaarel jätkuva inimõiguste ja põhivabaduste jõhkra rikkumisega, pidades silmas eesmärki luua seal alalisi rahvusvahelisi konventsioonipõhiseid ja seiremehhanisme; nõuab Minski kokkuleppe täielikku rakendamist ning seoses sellega toetab Venemaa-vastaste sanktsioonide pikendamist, kuni Krimm on tagastatud; tuletab meelde, et kõik konflikti osalised on kohustatud võtma kõiki mõeldavaid meetmeid, et kaitsta oma kontrolli all olevaid tsiviilelanikke vaenutegevuse tagajärgede eest; toetab ja julgustab Inimõiguste Nõukogu 34. istungjärgul kavandatavat interaktiivset dialoogi;

Jeemen

43.  on väga mures katastroofilise humanitaarolukorra pärast Jeemenis; kinnitab veel kord oma pühendumust Jeemeni ja jeemenlaste jätkuvale toetamisele; mõistab hukka tõsiasja, et rünnatakse tsiviilisikuid, kes on sattunud talumatusse olukorda sõdivate osaliste vahel, kes rikuvad rahvusvahelist humanitaarõigust ja inimõigusi käsitlevat rahvusvahelist õigust; rõhutab, et laste värbamine ja kasutamine relvastatud konfliktis on inimõigusi käsitleva rahvusvahelise õiguse ja rahvusvahelise humanitaarõigusega rangelt keelatud ning seda võib lugeda sõjakuriteoks, kui värvatakse alla viieteistkümneaastaseid lapsi; kutsub kõiki osalisi üles sellised lapsed viivitamatult vabastama ja hoiduma nende värbamisest; nõuab tungivalt, et kõik osalised leevendaksid pingeid ja kehtestaksid viivitamatu ja püsiva relvarahu, mis annaks võimaluse konflikti poliitiliseks, kaasavaks ja läbirääkimistel põhinevaks lahendamiseks; toetab sellega seoses täielikult ÜRO Jeemeni erisaadiku Ismaïl Ould Cheikh Ahmedi jõupingutusi, samuti Inimõiguste Nõukogu 2016. aasta oktoobri resolutsiooni 33/16 rakendamist, milles kutsuti ÜROd üles tegema koostööd riikliku sõltumatu uurimiskomisjoniga, ning toetab kõiki jõupingutusi sõltumatuks rahvusvaheliseks uurimiseks, et kaotada karistamatuse õhkkond Jeemenis; kutsub ELi liikmesriike üles toetama jätkuvaid jõupingutusi, millega väljendatakse muret inimõiguste rikkumiste ja kuritarvitamiste pärast Jeemenis ning nõutakse nende põhjalikku ja erapooletut uurimist; julgustab ÜRO inimõiguste ülemvolinikku kasutama istungitevahelise ülevaate vormi, et teavitada Inimõiguste Nõukogu regulaarselt uurimiste tulemustest;

o
o   o

44.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, ELi liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee 71. istungjärgu eesistujale, ÜRO Inimõiguste Nõukogu presidendile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee peasekretärile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0317.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0502.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0318.
(4) http://www.ohchr.org/documents/issues/business/A.HRC.17.31.pdf


Konflikti- ja riskipiirkondadest pärit mineraalide ja metallide importijate tarneahelaga seotud hoolsuskohustus ***I
PDF 249kWORD 78k
Resolutsioon
Tekst
Lisa
Euroopa Parlamendi 16. märtsi 2017. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse liidu süsteem konflikti- ja riskipiirkondadest pärit tina, tantaali, volframi ja nende maakide ning kulla vastutustundlike importijate tarneahelaga seotud hoolsuskohustuse täitmist käsitleva enesesertifitseerimise jaoks (COM(2014)0111 – C7-0092/2014 – 2014/0059(COD))
P8_TA(2017)0090A8-0141/2015

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2014)0111),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 207, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7-0092/2014),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 alusel heakskiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 8. detsembri 2016. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit ja arengukomisjoni arvamust (A8-0141/2015),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha(1);

2.  võtab teadmiseks käesolevale resolutsioonile lisatud nõukogu avalduse ja komisjoni avaldused;

3.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab selle uue ettepanekuga, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 16. märtsil 2017. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/..., millega kehtestatakse konflikti- ja riskipiirkondadest pärit tina, tantaali, volframi ja nende maakide ning kulla liidu importijatele tarneahelaga seotud hoolsuskohustus

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2017/821) lõplikule kujule).

SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA

Nõukogu avaldus seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega, millega kehtestatakse tarneahelaga seotud hoolsuskohustused liidu importijate suhtes, kes impordivad konflikti- ja riskipiirkondadest pärit tina, tantaali, volframi ja nende maake ning kulda

Nõukogu nõustub andma erandkorras komisjonile õiguse võtta vastu delegeeritud õigusaktid artikli 1 lõikes 4 ja artiklis 5 sätestatud I lisas esitatud künniste muutmiseks, et tagada kõnealuste künniste õigeaegne vastuvõtmine ja saavutada käesoleva määruse eesmärgid. Selle kokkuleppega ei piirata tulevaste seadusandlike ettepanekute kohaldamist nii kaubanduse kui ka välissuhete valdkonnas tervikuna.

Komisjoni esimene avaldus seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega, millega kehtestatakse tarneahelaga seotud hoolsuskohustused liidu importijate suhtes, kes impordivad konflikti- ja riskipiirkondadest pärit tina, tantaali, volframi ja nende maake ning kulda

Kui komisjon jõuab järeldusele, et ELi turul ülemaailmse mineraalide tarneahela suhtes tehtavad ühendatud jõupingutused ei ole piisavad, et võimendada vastutustundlikku tarnimisalast käitumist tootjariikides, või kui ta hindab, et sisseostu menetlus, mida kasutavad OECD suuniste kohaselt tarneahelaga seotud hoolsuskohustuse kehtestanud tarneahelas allpool asuvad ettevõtjad, on ebapiisav, kaalub ta täiendavate seadusandlike ettepanekute esitamist ELi ettevõtjate kohta, kelle tarneahela tooted hõlmavad tina, tantaali, volframi ja kulda.

Komisjoni teine avaldus seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega, millega kehtestatakse tarneahelaga seotud hoolsuskohustused liidu importijate suhtes, kes impordivad konflikti- ja riskipiirkondadest pärit tina, tantaali, volframi ja nende maake ning kulda

Komisjon võtab artikli 1 lõike 5 kohaste delegeeritud õigusaktide vastuvõtmise õiguse kasutamisel nõuetekohaselt arvesse käesoleva määruse eesmärke, mis on eeskätt sedastatud põhjendustes 1, 7, 10 ja 17.

Seda tehes kaalub komisjon eelkõige konkreetseid riske, mis on seotud kulla eelneva tarneahela toimimisega ning võtab arvesse ELi kulda importivate liidu mikro- ja väikeste ettevõtjate seisukohta.

Komisjoni kolmas avaldus seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega, millega kehtestatakse tarneahelaga seotud hoolsuskohustused liidu importijate suhtes, kes impordivad konflikti- ja riskipiirkondadest pärit tina, tantaali, volframi ja nende maake ning kulda

Vastuseks Euroopa Parlamendi konkreetsete suuniste nõudele on komisjon valmis välja töötama konfliktimineraalide vastutustundliku hankimise konkreetsed tulemusnäitajad. Nimetatud suunistega ergutataks asjaomaseid ettevõtjaid, kellel on üle 500 töötaja ja kes on kohustatud avaldama mittefinantsteavet kooskõlas direktiiviga 2014/95/EL, avaldama tina, tantaali, volframi või kulda sisaldavate toodetega seotud konkreetset teavet.

(1) Käesolev seisukoht asendab 20. mail 2015. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0204).


Kalandussektori andmete kogumist, haldamist ja kasutamist käsitlev liidu raamistik ***I
PDF 239kWORD 47k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 16. märtsi 2017. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus kalandussektori andmete kogumist, haldamist ja kasutamist käsitleva liidu raamistiku loomise ning ühise kalanduspoliitikaga seotud teadusliku nõustamise toetamise kohta (uuesti sõnastatud) (COM(2015)0294 – C8-0160/2015 – 2015/0133(COD))
P8_TA(2017)0091A8-0150/2016

(Seadusandlik tavamenetlus – uuesti sõnastamine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2015)0294),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 43 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8-0160/2015),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 16. septembri 2015. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 10. veebruari 2016. aasta arvamust(2),

–  võttes arvesse 28. novembri 2001. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet õigusaktide uuesti sõnastamise tehnika süstemaatilise kasutamise kohta(3),

–  võttes arvesse õiguskomisjoni kirja kalanduskomisjonile, mis saadeti 28. jaanuaril 2016 vastavalt kodukorra artikli 104 lõikele 3,

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 alusel heakskiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 20. jaanuari 2017. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 104 ja 59,

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit (A8-0150/2016),

A.  arvestades, et Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma arvamuse kohaselt ei sisalda komisjoni ettepanek muid sisulisi muudatusi peale nende, mis on ettepanekus esile toodud, ning arvestades, et varasemate õigusaktide muutmata sätete ja nimetatud muudatuste kodifitseerimise osas piirdub ettepanek üksnes kehtivate õigusaktide kodifitseerimisega ilma sisuliste muudatusteta;

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha, võttes arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma soovitusi;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab selle uue ettepanekuga, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 16. märtsil 2017. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/... kalandussektori andmete kogumist, haldamist ja kasutamist käsitleva liidu raamistiku loomise ning ühise kalanduspoliitikaga seotud teadusliku nõustamise toetamise kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 199/2008 (uuesti sõnastatud)

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2017/1004) lõplikule kujule).

(1) ELT C 13, 15.1.2016, lk 201.
(2) ELT C 120, 5.4.2016, lk 40.
(3) EÜT C 77, 28.3.2002, lk 1.


Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika põhiseaduslik, õiguslik ja institutsiooniline mõju ning Lissaboni lepingust tulenevad võimalused
PDF 318kWORD 65k
Euroopa Parlamendi 16. märtsi 2017. aasta resolutsioon ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika põhiseadusliku, õigusliku ja institutsioonilise mõju ning Lissaboni lepingust tulenevate võimaluste kohta (2015/2343(INI))
P8_TA(2017)0092A8-0042/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Lissaboni lepingut,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu V jaotist,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 36 Euroopa Parlamendi rolli kohta ühises välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitikas,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõikeid 2, 3, 6 ja 7 ning artikleid 45 ja 46, milles käsitletakse ühise kaitsepoliitika järkjärgulist kujundamist,

–  võttes arvesse aluslepingutele lisatud protokolli (nr 1) riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus,

–  võttes arvesse aluslepingutele lisatud protokolli (nr 2) subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 20. detsembri 2013. aasta, 26. juuni 2015. aasta ja 15. detsembri 2016. aasta järeldusi,

–  võttes arvesse nõukogu 25. novembri 2013. aasta, 18. novembri 2014. aasta, 18. mai 2015. aasta, 27. juuni 2016. aasta ja 14. novembri 2016. aasta järeldusi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kohta,

–  võttes arvesse oma 13. aprilli 2016. aasta resolutsiooni ELi kohta muutuvas maailmas, mis on üha rohkem ühendatud, vaidlustatum ja keerukam(1),

–  võttes arvesse oma 22. novembri 2012. aasta resolutsiooni ELi vastastikuse kaitse klausli ja solidaarsusklausli poliitilise ja operatiivse mõõtme kohta(2),

–  võttes arvesse oma 22. novembri 2016. aasta resolutsiooni Euroopa kaitseliidu kohta(3),

–   võttes arvesse oma 21. jaanuari 2016. aasta resolutsiooni vastastikuse kaitse klausli (ELi lepingu artikli 42 lõige 7) kohta(4),

–  võttes arvesse oma 23. novembri 2016. aasta resolutsiooni ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamise kohta(5),

–  võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu toimimise parandamise kohta Lissaboni lepingu võimalusi kasutades(6),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtestuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002(7) (edaspidi „finantsmäärus“),

–  võttes arvesse nõukogu 12. oktoobri 2015. aasta otsust (ÜVJP) 2015/1835, milles määratakse kindlaks Euroopa Kaitseagentuuri põhikiri, asukoht ja töökord(8),

–  võttes arvesse nõukogu 22. jaanuari 2001. aasta otsust 2001/78/ÜVJP poliitika- ja julgeolekukomitee loomise kohta(9),

–  võttes arvesse 8. aprillil 2016 Haagis, 6. septembril 2015 Luxembourgis, 6. märtsil 2015 Riias, 7. novembril 2014 Roomas, 4. aprillil 2014 Ateenas, 6. septembril 2013 Vilniuses, 25. märtsil 2013 Dublinis ja 10. septembril 2012 Paphoses toimunud ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) teemaliste parlamentidevaheliste konverentside lõppjäreldusi,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 28. juunil 2016. aastal esitatud dokumenti „Ühtne visioon, ühine tegevus: tugevam Euroopa. Euroopa Liidu üldine välis- ja julgeolekupoliitika strateegia“,

–  võttes arvesse 4. aprillil 1949. aastal Washingtonis allkirjastatud Põhja‑Atlandi lepingut,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 14. novembril 2016. aastal esitatud dokumenti „Julgeoleku- ja kaitseküsimuste rakenduskava“,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja Euroopa Kaitseagentuuri juhi 7. juuli 2014. aasta eduaruannet Euroopa Ülemkogu 2013. aasta detsembri järelduste rakendamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu eesistuja, komisjoni presidendi ja NATO peasekretäri 8. juuli 2016 ühisavaldust,

–  võttes arvesse Ühendkuningriigi 23. juuni 2016. aasta rahvahääletuse tulemusi,

–  võttes arvesse 9.–18. aprillil 2016. aastal 28 liikmesriigis läbiviidud Euroopa Parlamendi Eurobaromeetri eriuuringu tulemusi,

–  võttes arvesse komisjoni 30. novembri 2016. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Euroopa kaitsealase tegevuskava kohta (COM(2016)0950),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 55 kohaseid väliskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni ühiseid arutelusid,

–  võttes arvesse väliskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni arvamust (A8‑0042/2017),

A.  arvestades, et Euroopa Liit on otsustanud kujundada välja ühise kaitsepoliitika ja selle tulemusena ühiskaitse, mis kindlustab selle ühtsust, strateegilist sõltumatust ja integreerimist, eesmärgiga edendada rahu, julgeolekut ja stabiilsust Euroopa naabruskonnas ja mujal maailmas; arvestades, et ühiskaitse eeldab Euroopa Ülemkogu ühehäälset otsust ja sellise otsuse vastuvõtmist liikmesriikides kooskõlas nende põhiseadusest tulenevate nõuetega;

B.  arvestades, et uute geopoliitiliste ja geostrateegiliste olukordade teke, peamiselt Aasia, mitte Euro‑Atlandi piirkonnas, ning asjaolu, et esile on kerkinud uued osalejad, samuti uute ohtude ja tegevusvaldkondade ilmnemine, näitavad, et riigid ei suuda üksi vastu seista uutele ohtudele ning et vaja on ühiselt reageerida;

C.  arvestades, et Euroopa mõõtme puudumisest tulenevad julgeoleku- ja kaitsekulud ületavad hinnanguliselt 100 miljardit eurot aastas ja ELi tõhususe tasand on 10–15 % Ameerika Ühendriikide samast näitajast;

D.  arvestades, et olukorra halvenemine kogu maailmas on näidanud, kui tähtis on parandada liikmesriikide vahelist koostööd, teabe ja heade tavade vahetamist, ning et on vaja märkimisväärselt suurendada ELi sõjalisi kulutusi selleks ettenähtud omavahenditest;

E.  arvestades, et sõjalise ja kaitsealase integratsiooni eesmärgi püstitasid juba ELi alusepanijad, kelle peamine eesmärk oli luua seaduslik kollektiivse kaitse mehhanism ja säilitada rahu Euroopas;

F.  arvestades, et ELi lepingu artikli 21 lõigetes 1 ja 2 ning artiklis 42 on selgelt kindlaks määratud eesmärgid ÜVJP ja ÜJKP valdkonnas ning mehhanismid ja raamistik nende saavutamiseks; arvestades, et nimetatud eesmärkide saavutamisel on tehtud väga vähe edusamme, hoolimata parlamendi ja komisjoni paljudest nõudmistest ja ettepanekutest nende rakendamiseks;

G.  arvestades, et ÜJKP areng eeldab liikmesriikidelt eelkõige jagatud väärtustel ja huvidel ning ühistel huvidel ja prioriteetidel põhinevat poliitilist tahet, samuti tugevate institutsioonilise koostöö struktuuride loomist; arvestades, et ÜJKP peaks olema tõhus ühine poliitika, mis loob lisaväärtust, ja mitte lihtsalt liikmesriikide riikliku poliitika summa või nende väikseim ühine nimetaja;

H.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 42 artikli 7 aktiveerimine 2015. aasta novembris kinnitas aluslepingu kõikide julgeolekut ja kaitset käsitlevate sätete potentsiaali;

I.  arvestades, et nüüd on ELil Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõike 2 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 2 lõike 4 kohaselt pädevus määrata kindlaks ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika, mis hõlmab liidu ühise kaitsepoliitika järkjärgulist kujundamist, ning seda ellu viia; arvestades, et liit peaks kasutama nimetatud pädevust koordineerimise ja tõhususe parandamiseks ning liikmesriikide tegevuse täiendamiseks ilma sellega liikmesriikide kaitsepädevust mõjutamata või häirimata;

J.  arvestades, et on olemas Euroopa rahvusvahelised struktuurid, nagu Euroopa armeekorpus (Eurocorps), mis on juba aastaid olnud näide liikmesriikide heade tavade ja koostöö kohta; arvestades, et need struktuurid võiksid olla lähtepunktiks arengule liidu ühise kaitsepoliitika suunas;

K.  arvestades, et ELi kodanikud ootavad liidult rohkem tegevust kaitse ja julgeoleku vallas; arvestades, et Eurobaromeetri 2016. aasta juuni küsitluse 85.1 kohaselt soovib kaks kolmandikku ELi kodanikest näha ELi tõhusamat tegutsemist liikmesriikide kohustuste kaudu julgeoleku- ja kaitsepoliitika küsimustes;

L.  arvestades, et on vaja kujundada kaitsekultuur, mis aitab tagada, et ELi kodanikud tajuksid selgelt kaitse rolli meie ühiskonna elus ja selle panust stabiilsuse ja rahu tagamisse ning rahvusvahelise julgeoleku suurendamisse;

M.  arvestades, et tuleb võtta meetmeid, mille eesmärk on suurendada Euroopa julgeolekupoliitika toimimist ja tõhusust, mis tagaks Euroopa julgeoleku tegeliku paranemise;

N.  arvestades, et Euroopa Ülemkogu peaks viivitamata moodustama Euroopa kaitseliidu, mida pooldab ka Euroopa Parlament, ning tagama liidu ühiskaitse; arvestades, et liikmesriigid peaksid ühiskaitse otsuse vastu võtma kooskõlas oma riigi põhiseadusest tulenevate nõuetega;

O.  arvestades, et ELi kaitsepoliitika peaks tugevdama Euroopa võimet suurendada julgeolekut nii liidus kui ka väljaspool ning tugevdama partnerlust NATOga ja Atlandi-üleseid suhteid, aidates nii tugevdada ka NATOt;

P.  arvestades, et Euroopa Parlament toetab aktiivselt Euroopa kaitseliitu ja jätkab selleks asjakohaste ettepanekute tegemist; arvestades, et parlamentidevahelisest ÜVJP ja ÜJKP konverentsist peaks saama foorum, kus tehakse tõhusat ja korrapärast ÜJKP-alast parlamentidevahelist koostööd ja kujundatakse järk-järgult liidu ühist kaitsepoliitikat;

Q.  arvestades, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja konsulteerib korrapäraselt Euroopa Parlamendiga ühise kaitsepoliitika järkjärgulise kujundamise küsimuses, tagab selle käigus Euroopa Parlamendi seisukohtade nõuetekohase arvessevõtmise ja teavitab parlamenti Euroopa kaitseliidu loomisel saavutatud edust;

R.  arvestades, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja osutas 2. septembril 2016. aastal Gymnichis toimunud ELi välisministrite mitteametlikul kohtumisel tehtud avalduses liikmesriikide võimalustele saavutada konkreetseid edusamme kaitsepoliitika valdkonnas;

S.  arvestades, et komisjon tagab aluslepingute ja nende kohaselt institutsioonide poolt võetud meetmete kohaldamise, sealhulgas ÜJKP vallas;

T.  arvestades, et edaspidi peaks liidu iga-aastane ja mitmeaastane programmitöö hõlmama ka kaitsepoliitikat; arvestades, et komisjon peaks alustama asjakohaste institutsioonidevaheliste kokkulepete, sealhulgas ELi kaitse valge raamatu koostamist, et neid ELi järgmise mitmeaastase finants- ja poliitilise raamistiku raames esimest korda rakendada;

U.  arvestades, et Euroopa Parlament esindab ELi kodanikke ning tal on seadusandlikud ja eelarve menetlemise volitused, samuti poliitilise kontrolli teostamise ja konsulteerimise ülesanne, ja et parlament peab seepärast etendama keskset osa Euroopa kaitseliidu kujundamisel;

V.  arvestades, et parlamendi aktiivne roll ning poliitiline toetus ja demokraatlik kontroll liidu ühise kaitsepoliitika kujundamisel ja ühiskaitse loomisel kindlustaks ja tugevdaks liidu esindatuse ja demokraatia aluseid;

W.  arvestades, et ELi üldine välis- ja julgeolekupoliitika strateegia peaks andma väga selge ja väärtusliku strateegilise raamistiku ÜJKP edasisele kujundamisele;

X.  arvestades, et välismaal toimuvatel sõjaväeõppustel on piirangud nii tegevuskava kui ka vajaliku sõjalise logistikatoe osas;

Y.  arvestades, et seepärast ei ole võimalik läbi viia väljaõppemissioone välismaal, kui asjaomaste riikide valitsused ei anna sõjaväeüksustele vajalikku relvastust ja varustust, nagu juhtus sõjalise väljaõppemissiooniga Kesk‑Aafrika Vabariigis (EUTM CAR) või Malis (EUTM MALI); arvestades, et ilma relvi ja varustust hõlmava väljaõppeta ei ole võimalik moodustada üksusi, mis on võimelised sõjaliste ülesannetega toime tulema ja operatsioone läbi viima;

Z.  arvestades, et praegu ei ole Euroopa sõjaväelastel lubatud sõjalistes operatsioonides vaatlejatena osaleda, mistõttu neil ei ole võimalik kindlaks teha väljaõppe saanud üksuste võimalikke probleeme ja seega ei suuda nad ka lahendada hiljem operatsioonidel ilmnevaid probleeme;

AA.  arvestades, et neid üksusi nii Malis kui ka Kesk‑Aafrika Vabariigis valmistatakse ette lahinguoperatsioonideks, ning arvestades, et kuna need ei ole kolme aasta jooksul piisavat varustust ega väljaõpet saanud, nagu on juhtunud missiooniga EUTM Mali, ei ole need sugugi lahinguvalmid;

AB.  arvestades, et ilma vajaliku relvastuseta viiakse väljaõppemissioone välismaal läbi ainult juhul, kui riigi valitsus eraldab vahendid ja relvastuse, mis jäävad hiljem väljaõpetatud üksuste käsutusse;

Põhiseaduslik ja õiguslik raamistik

1.  tuletab meelde, et ÜJKP, nagu sätestatud ELi lepingu artikli 24 lõikes 1 ja artikli 42 lõikes 2, hõlmab liidu ühise kaitsepoliitika järkjärgulist kujundamist, mis viib tulevikus ühiskaitseni, kui Euroopa Ülemkogu seda ühehäälselt otsustab ning kui liikmesriigid teevad sellise otsuse kooskõlas oma riigi põhiseadusest tulenevate nõuetega; kutsub liikmesriike esmajärjekorras täitma ÜJKPd käsitlevaid aluslepingu sätteid ja suurendama jõupingutusi, et tagada märgatav edu nendes sätetes seatud eesmärkide saavutamisel;

2.  märgib, et Lissaboni lepingu reformid ja uuendused annavad ÜJKP jaoks piisava ja sidusa raamistiku ning peaksid võimaldama luua tõeliselt ühise poliitika, mis põhineb vahendite ja suutlikkuse jagamisel ja kooskõlastatud planeerimisel liidu tasandil; rõhutab, et praeguses institutsioonilises ja õiguslikus raamistikus sõltub ÜJKP areng rohkem liikmesriikide poliitilisest tahtest kui õiguslikest kaalutlustest; rõhutab, et ELi lepingu artikkel 43 hõlmab kriisiohjamise ülesannete kogu spektrit ja et EL on seadnud endale eesmärgiks neid ülesandeid kiirelt ja otsustavalt täita;

3.  kutsub seepärast komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat, nõukogu ja liikmesriike kooskõlas Euroopa Liidu lepinguga tagama välistegevuse eri valdkondade kooskõla ja rakendama neis kõikehõlmavat ja terviklikku lähenemisviisi ning kasutama kõiki aluslepinguga tagatud võimalusi, eriti mehhanisme, mis on sätestatud ELi artikli 42 lõikes 6 ja artiklis 46 ning aluslepingutele lisatud protokollis (nr 10) ELi lepingu artikliga 42 loodud alalise struktureeritud koostöö kohta ning tegevusetapis ELi lepingu artiklis 44 sätestatud ÜJKP-alaste ülesannete elluviimist liikmesriikide rühma poolt, et korraldada missioone ja operatsioone kiiremini, tõhusamalt ja paindlikumalt; rõhutab, et alalist struktureeritud koostööd puudutavad eeskirjad tuleks selgelt määratleda;

4.  on seisukohal, et kui Euroopa Liidu lepinguga nähakse ette nõukogu ÜJKP otsuste, eriti ELi lepingu artikli 45 lõike 2 ja artikli 46 lõike 2 kohaste otsuste vastuvõtmine kvalifitseeritud häälteenamusega, tuleks selliste otsuste täitmisel tekkivad kulud rahastada ELI eelarve uutest täiendavatest vahenditest ja katta sellest eelarvest; on seisukohal, et selleks vajatakse liikmesriikidelt täiendavat rahastamist või kaasrahastamist;

5.  on seepärast seisukohal, et Euroopa Kaitseagentuur (EDA) ja alaline struktureeritud koostöö tuleks lugeda sui generis liidu institutsiooniks nagu Euroopa välisteenistuski; on seisukohal, et on vaja muuta finantsmäärust, et lisada EDA ja alaline struktureeritud koostöö selle artikli 2 punkti b ja näha liidu eelarves ette eraldi jagu; tuletab meelde, et parlament peaks koos nõukoguga täitma aluslepingutes ette nähtud seadusandlikke ja eelarvelisi ning poliitilise kontrolli ja konsulteerimise ülesandeid;

6.  on veendunud, et Euroopa Liidu artikli 41 lõiget 1 tuleb kohaldada EDA ja alalise struktureeritud koostöö halduskulude suhtes;

7.  on veendunud, et Euroopa Liidu artikli 41 lõiget 2 tuleb kohaldada EDA ja alalise struktureeritud koostöö tegevuskulude suhtes; arvestades, et sõjalistest missioonidest põhjustatud tegevuskulusid, millele on osutatud Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõikes 1, tegevuskulusid, mis tulenevad kaitseoperatsioonidest liikmesriigis, kes on langenud oma territooriumil relvastatud kallaletungi ohvriks, ning tegevuskulusid, mis tulenevad liikmesriikide kaitseoperatsioonidest, kui nad täidavad Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõike 7 kohast abiandmise kohustust, tuleks ühiselt rahastada, kuid mitte liidu eelarvest; peab tervitatavaks vastastikust kaitset käsitleva artikli 42 lõike 7 kohaldamist;

8.  on seepärast seisukohal, et EDA ja alalise struktureeritud koostöö haldus- ja tegevuskulude rahastamine liidu eelarvest on ainus aluslepingute kohane võimalus, kuigi mõlemad institutsioonid võivad kasutada vahetult liikmesriikide eraldatud rahalisi vahendeid;

9.  kutsub liikmesriike üles tagama vajalikud täiendavad rahalised vahendid, et rahastada EDA ja alalise struktureeritud koostöö haldus- ja tegevuskulusid Euroopa Liidu eelarvest;

10.  nõuab, et nõukogu vaataks sel eesmärgil läbi otsuse (ÜVJP) 2015/1835, milles määratakse kindlaks Euroopa Kaitseagentuuri põhikiri, asukoht ja töökord;

11.  on seisukohal, et ELi tasandi kaitsekoostöö süvendamine liikmesriikide vahel peaks toimuma üheaegselt nii Euroopa Parlamendi kui ka riikide parlamentide parlamentaarse järelevalve ja kontrolli tugevdamisega;

12.  toonitab sellega seoses parlamendi kui eelarvepädeva institutsiooni rolli; on kindlalt otsustanud teha tõhusat parlamentaarset järelevalvet ja eelarvekontrolli EDA ja alalise struktureeritud koostöö üle, nagu aluslepingutes on ette nähtud;

13.  nõuab tungivalt, et nõukogu võtaks kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikli 41 lõikega 3 viivitamata vastu otsuse starditoetuse kehtestamiseks, et tagada sõjaliste operatsioonide algfaasis kiireloomuline rahastamine Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõikes 1 ja artiklis 43 nimetatud ülesannete täitmiseks;

14.  nõuab tungivalt, et nõukogu astuks kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõikega 2 konkreetseid samme Euroopa relvajõudude ühtlustamiseks ja standardimiseks, et soodustada uue Euroopa kaitseliidu raames sõjaväelaste koostööd, mis kujutaks endast ühise kaitsepoliitika järkjärgulise kujundamise osa;

Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika Euroopa lisaväärtus

15.  rõhutab, et ÜJKP eesmärkide saavutamine selleks, et parandada liidu välist operatsioonivõimet rahuvalves, konfliktide ärahoidmisel ja rahvusvahelise julgeoleku tugevdamisel, nagu näeb ette Euroopa Liidu leping, on kiirelt halvenevas julgeolekukeskkonnas vajalikum kui kunagi varem; on kindlal seisukohal, et liikmesriigid ei tule üksinda toime ELi ees seisvate julgeoleku- ja kaitseohtudega, mis on suunatud tema kodanike ja territooriumi vastu; on veendunud, et liidu julgeolek ja kaitse on tugevam, kui liit ja tema liikmesriigid otsustavad jääda ühtseks ja teha koostööd; on seisukohal, et ELil on vaja oma julgeoleku ja kaitse tagamiseks välja töötada Euroopa tõhus koormuse jagamise süsteem, mida praegu veel olemas ei ole; palub liikmesriike ilmutada täielikku poliitilist osavõttu ja teha selle nimel koostööd;

16.  rõhutab, et julgeolek ja kaitse on valdkond, kus Euroopa lisaväärtust on kerge tõestada tõhususega, mis tagab liikmesriikidele suurema ja kulutõhusama võimekuse koos parema kooskõlastatuse, koordineerimise ja koostegutsemisvõimega julgeoleku- ja kaitseküsimustes, ning aidates kindlustada liidu solidaarsust, ühtekuuluvust ja strateegilist sõltumatust ning vastupanuvõimet; juhib tähelepanu hinnangutele, mille kohaselt iga julgeolekusse investeeritud euro loob 1,6 eurot tulu, eriti kvalifikatsiooni nõudva töö, teadusuuringute ja tehnoloogia ning ekspordi kaudu;

17.  rõhutab, et kõigi aluslepingutes sätestatud võimaluste kasutamine parandaks ühtsel turul kaitsetööstuse konkurentsivõimet ja toimimist, ergutaks positiivsete stiimulite kaudu veelgi kaitsealast koostööd ja võimaldaks tegeleda projektidega, mida liikmesriigid ei suuda ellu viia, vähendades seeläbi asjatut dubleerimist ja soodustades avaliku sektori raha tõhusamat kulutamist;

18.  rõhutab, et ÜJKP tugevdamine kooskõlas aluslepingutega ei piira liikmesriikide sõltumatust, sest seda poliitikat suunavad liikmesriigid; on veendunud, et sõltumatust austatakse kõige kindlamalt, kui ühise kaitsepoliitikaga tagatakse Euroopa Liidu territoriaalne terviklikkus;

19.  rõhutab, et tõhusate ÜJKP missioonide algatamine, tuginedes Euroopa Liidu lepingu artiklile 44, aitab kaasa Euroopa kaitseliidu loomisele; kutsub liitu üles kasutama artikli 44 kõiki võimalusi, et jätkata ja hoogustada seda laadi missioone, eesmärgiga saavutada toimiv julgeoleku- ja kaitsepoliitika;

20.  peab oluliseks riiklike kaitsekulutuste suurendamist 2 %-ni ELi SKPst; rõhutab, et see tähendaks kaitsekulutustele järgmisel aastakümnel peaaegu 100 miljardi euro suurust täiendust; on seisukohal, et seda täiendust tuleks kasutada uute strateegiliste koostööprogrammide käivitamiseks liidus ja selle ulatuses, parandades nõudluse ja pakkumise struktuuri ja muutes mõlemad tõhusamaks ja tulemuslikumaks; leiab, et see algatus aitab toetada Euroopa tasandil kaitsesektori tööstusharusid ja töökohtade loomist, eelkõige väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes; on arvamusel, et suur osa nendest kulutustest tuleks suunata teadus- ja arendustegevusse ja strateegilistesse koostööprogrammidesse, keskendudes seejuures uutele kahesuguse kasutusega ja kaitsetehnoloogiatele, mis ei ole olulised mitte ainult nende eesmärkide saavutamiseks, vaid võivad pakkuda Euroopa Liidule ka lisaväärtust; märgib, et nende täiendavate kulutuste suhtes tuleks tagada tugevdatud vastutus, läbipaistvus ja kontroll Euroopa vahendite kasutamisel;

21.  on veendunud, et liidu kaitseinvesteeringud peaksid tagama selle, et kõik liikmesriigid saavad tasakaalustatult, sidusalt ja sünkroniseeritult parandada oma sõjalisi võimeid; peab seda liidu strateegiliseks võimaluseks parandada oma julgeolekut ja kaitset;

Institutsiooniline raamistik

Kaitseministrite nõukogu

22.  rõhutab jätkuvat vajadust luua nõukogus liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja eesistumise raames kaitseministrite tasandi organ, et koordineerida ÜJKP elluviimist ja muuta see tõhusamaks;

Kaitseküsimuste juhtnõukogu

23.  on seisukohal, et EDA juhtnõukogu, kuhu kuuluvad liikmesriikide kaitseministrite esindajad, on sobiv organ Euroopa Liidu lepingu artiklite 42, 45 ja 46 rakendamiseks vajalike nõuande- ja järelevalveülesannete täitmiseks;

24.  on seisukohal, et otsuse (ÜVJP) 2015/1835 artikli 4 lõikega 4, milles määratakse kindlaks Euroopa Kaitseagentuuri põhikiri, asukoht ja töökord, tagatakse vajalik ja kindel alus EDA juhtnõukogu tegevuseks liidu kolmanda alaliste esindajate komiteena, st kaitseküsimuste juhtnõukoguna; on seisukohal, et see komitee, kui see luuakse, peaks ühtlasi täitma alalise struktureeritud koostöö rakendamiseks vajalikke nõuande- ja järelevalveülesandeid;

25.  on veendunud, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 38 osutatud poliitika- ja julgeolekukomitee volitusi tuleb tõlgendada kitsalt; on seisukohal, et aluslepingute kohaselt hõlmab komitee vastutusala ainult olukorda ja missioone väljaspool liitu, samuti solidaarsusklausli rakendamise teatavaid aspekte; on eelkõige seisukohal, et selle kujunenud töökorraldus ei ole kohandatud ÜJKP selle osa edasiseks elluviimiseks, mis on kindlaks määratud Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõikes 2;

26.  nõuab, et nõukogu vaataks läbi otsuse 2001/78/ÜVJP poliitika- ja julgeolekukomitee moodustamise kohta ning otsuse (ÜVJP) 2015/1835, millega määratakse kindlaks Euroopa Kaitseagentuuri põhikiri, asukoht ja töökord;

Euroopa Kaitseagentuur

27.  tuletab meelde, et EDA eesmärk on toetada liikmesriike nende kaitsevõime arendamisel ning nende kaitsesektori tööstusliku ja tehnoloogilise aluse tugevdamisel; rõhutab, et EDA potentsiaali ÜJKP väljatöötamise toetamiseks ja nende eesmärkide saavutamiseks ei ole ära kasutatud, ning et selleks tuleb appi võtta Euroopa Kaitseagentuuri kogu võimekus; nõuab, et agentuuri tulevane roll ja ülesanded läbi mõeldaks; palub liikmesriikidel määrata reformitud EDAga seoses kindlaks ühised eesmärgid ja võtta need oma kohustuseks; nõuab EDA poliitilise toetuse, rahastamise ja vahendite suurendamist, samuti selle tegevuse kooskõlastamist komisjoni, liikmesriikide ja muude osalejate meetmetega eeskätt võimekuse suurendamise, kaitsehangete, teadusuuringute ja liikmesriikide relvajõudude koostalitlusvõime vallas; on seisukohal, et Euroopa Kaitseagentuur võib koos liikmesriikide ametiasutuste ja erasektori turuosalistega kaasrahastada kommertskasutusele eelnevaid hankeid ja innovatiivsete lahenduste riigihankeid;

28.  võtab teadmiseks, et EDA otsustas läbi vaadata võimearendusplaani vastavalt ELi üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegiale, ning jääb ootama järgmist võimearendusplaani, milles kajastatakse ELi ja liikmesriikide prioriteete ja vajadusi asjakohasemal viisil;

29.  kutsub liikmesriike üles EDA raames välja töötama ühist Euroopa relvastus- ja võimekuspoliitikat, nagu on ette nähtud Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõikes 3, ja kutsub komisjoni ning EDAt üles selle kohta ettepanekuid esitama; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat teavitama Euroopa Parlamenti tulemustest, mis on saavutatud praeguses koostöös EDA ja komisjoni ning Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) ja Relvastuskoostöö Organisatsiooniga; kutsub liikmesriike üles nõuetekohaselt rakendama ühist seisukohta 2008/944/ÜVJP relvaekspordi kohta, tagamaks, et relvaeksport toimuks ühiste, kogu ELis kehtivate kriteeriumide alusel, mis hõlmavad relvade, laskemoona, kaitseotstarbelise varustuse ja tehnoloogia eksporti kolmandatesse riikidesse;

Alaline struktureeritud koostöö

30.  ergutab liikmesriike võimalikult peatselt alustama alalist struktureeritud koostööd ja sellega liidu raames ühinema, eesmärgiga säilitada sõjalised võimed ning parandada neid doktriini ja juhtimise arendamise, töötajate arendamise ja koolituse, kaitsevarustuse ja taristu arendamise ning koostalitlusvõime ja sertifitseerimise abil; rõhutab, kui tähtis ja vajalik on, et kõik liikmesriigid, kes on valmis oma kaitset võimalikult ulatuslikult integreerima, osaleksid alalises ja tõhusas struktureeritud koostöös; on veendunud, et alalised Euroopa integreeritud väed tuleks luua mitmerahvuselise väena, nagu on osutatud alalist struktureeritud koostööd käsitleva protokolli (nr 10) artiklis 1, ning anda need väed ÜJKP rakendamiseks liidu käsutusse, nagu on ette nähtud ELi lepingu artikli 42 lõikes 3; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal esitada ettepanekud alalise struktureeritud koostöö vallas tegevuse alustamiseks 2017. aasta esimesel poolel;

31.  on seisukohal, et liit peaks kokkuleppel asjaomaste liikmesriikidega ette nägema osavõtu nende korraldatud suutlikkuse suurendamise programmidest; on seisukohal, et liidu rahaline panus sellistesse programmidesse ei tohiks olla suurem osalevate liikmesriikide panusest;

32.  on seisukohal, et ELi lahingugrupi süsteem tuleks viia alalise struktureeritud koostöö alluvusse koos Euroopa tasandi peastaabi loomisega, mis hõlmab tähtsuselt võrdväärset sõjaliste operatsioonide plaanimise ja juhtimise teenistust ning tsiviilmissioonide plaanimise ja juhtimise teenistust, mis aitaks tugevdada strateegilist ja operatiivset planeerimist kogu planeerimistsükli vältel, tõhustada tsiviil-sõjalist koostööd ning parandada ELi suutlikkust kriisidele kiiresti reageerida; on seisukohal, et muud Euroopa rahvusvahelised struktuurid, nagu Euroopa lennutranspordi juhtimissüsteem, Euroopa armeekorpus ja Relvastuskoostöö Organisatsioon ning kõik alalises struktureeritud koostöös osalevate riikide vahelise sõjalise koostöö kahe- ja mitmepoolsed vormid tuleks samuti seada alalise struktureeritud koostöö raamesse; on seisukohal, et neile rahvusvahelistele struktuuridele, mis moodustavad osa alalisest struktureeritud koostööst, peaksid kehtima ELi eesõigused ja immuniteedid;

33.  on seisukohal, et liit peaks katma kõik ELi lahingugruppide kulud kaitse-, reservi- ja erusoleku järgus;

34.  kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ning nõukogu üles täielikult rakendama ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 ning nimetama ametisse naiste ja konfliktide eriesindaja;

Euroopa Parlament

35.  rõhutab, et kooskõlas ELi lepingu artikli 14 lõikega 1 peaks Euroopa Parlament täitma olulist osa ÜVJP ja ÜJKP rakendamise järelevalves ja kontrollimisel ning hindamisel; on seisukohal, et parlamentidevaheline ÜVJP ja ÜJKP konverents peaks ühtlasi olema rahvusvahelise konsulteerimise ja ÜJKP järelevalve foorum; rõhutab, et Euroopa Parlamendiga tuleb tõhusalt konsulteerida oluliste otsuste tegemisel ÜJKP valdkonnas, eelkõige väljaspool ELi toimuvate sõjaliste ning tsiviilmissioonide ning strateegiliste kaitseoperatsioonide puhul;

36.  kutsub selleks komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles täielikult jõustama ELi lepingu artiklit 36, tagades Euroopa Parlamendi seisukohtade nõuetekohase arvessevõtmise parlamendiga ÜVJP raames ÜJKP põhiliste valikute peamiste aspektide üle konsulteerimise teel; nõuab, et Euroopa Parlamendile rohkem ja korrapärasemalt teavet antaks, et tugevdada olemasolevaid parlamentaarse ja poliitilise kontrolli mehhanisme;

37.  nõuab tungivalt, et parlament teeks oma julgeoleku ja kaitse allkomisjonist täieõigusliku parlamendikomisjoni, võimaldades sellel täita olulist osa ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamisel ning eeskätt kaitseturuga seotud õigusaktide kontrollimisel ja sellistes menetlustes nagu kaitseküsimuste iga-aastane kooskõlastatud läbivaatamine;

38.  nõuab Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide koostöö tihendamist, mis on ÜJKP vallas konkreetsete tulemuste saavutamise ja selle poliitika õiguspärasuse saavutamise oluline osa; märgib, et selline koostöö ei tohiks kahjustada ÜJKP elluviimist ja selle kui liidu poliitikavaldkonna eesmärkide saavutamist;

39.  on seisukohal, et Euroopa Parlament peaks jätkama konkreetsete algatuste toetamist ja lisaks eelarvemenetluses osalemisele esitama nõukogule, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning komisjonile soovitusi ühise julgeoleku ja kaitse küsimustes;

ELi ja NATO suhted

40.  kutsub üles tugevdama ÜJKP ja NATO sidemeid, mis annab poliitilise võimaluse koostööks ja vastastikuseks täiendamiseks kõikidel tasanditel, piiramata ELi lepingu artikli 42 lõike 7 teise lõigu kohaldamist; tuletab meelde vajadust uuesti tasakaalustada ja laiendada ELi ja NATO strateegilist partnerlust, et tagada ühilduvus, arendada ühiseid võimeid ja vältida tegevuse ning struktuuride dubleerimist, vähendades sellega kulutusi ja suurendades tulemuslikkust; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat võtma viivitamata ühendust Atlandi‑üleste partneritega, et selgitada nende seisukohti üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia raames käsitletud eri teemadel;

41.  palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ning NATO peasekretäril esitada põhjaliku analüüsi selle kohta, milliseid õiguslikke ja poliitilisi tagajärgi tekitab ELi ja NATO partnerluse arengule võimalik Euroopa Liidu lepingu artikli 50 rakendamine Ühendkuningriigi poolt;

42.  toonitab, et Berliin-pluss-kokkulepped tuleks põhjalikult ümber sõnastada, et neid praeguse strateegilise kontekstiga kohandada ja parandada leitud puudused, näiteks täiustades taktikalisi ja tegevusmehhanisme olukordades, kus tegutsevad nii EL kui ka NATO, ning võimaldades NATO-l kasutada ELi vahendeid;

Poliitilised soovitused

43.  toetab kaitseküsimuste iga-aastase kooskõlastatud läbivaatamise ettepanekut, mille kohaselt liikmesriigid kooskõlastavad oma kaitsekulutuste ja -võime kavad avatud protsessis, milles osalevad nii Euroopa Parlament kui ka liikmesriikide parlamendid;

44.  palub nõukogul ning komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal töötada välja ELi julgeoleku ja kaitse valge raamatu, milles esimese sammuna Euroopa kaitse jaoks vajaliku suutlikkuse loomisel esitatakse asjakohane määratlus julgeolekuohtude kohta, millega EL ja selle liikmesriigid silmitsi seisavad, ning selgete etappidega tegevuskava ja järkjärguliste meetmete ajakava Euroopa kaitseliidu ja tulemuslikuma ühise kaitsepoliitika kujundamiseks; usub, et selline valge raamat peaks olema ELi eri institutsioonide koostöö tulemus ning võimalikult kõikehõlmav ja koondama liidu kavandatavaid meetmeid;

45.  kiidab heaks komisjoni 2016. aasta novembris esitatud Euroopa kaitsealase tegevuskava; palub sellega seoses komisjonil ja liikmesriikidel põhjalikult selgitada võimaliku Euroopa kaitsefondi, eriti nn suutlikkuse ja teadusuuringute akende juhtimist, rahastamist ja eesmärke; on seisukohal, et selle tegevuskava tulemuslik elluviimine eeldab liikmesriikide ja ELi institutsioonide kindlat toetust ja poliitilisi kohustusi; peab sellega seoses kahetsusväärseks, et komisjon, EDA ja liikmesriigid ei ole veel täitnud kõiki Euroopa Ülemkogu 2013. ja 2015. aasta kaitseteemalistest kohtumistest tulenevaid ülesandeid;

46.  tuletab meelde, et Euroopa Komisjoni mitmesuguste algatuste raames tuleb arvesse võtta kaitsesektori eripära (osalemiseeskirjad, intellektuaalomandiõigused, juhtimine ja seos operatiivvajadustega); kavatseb seetõttu olla aastaid 2021–2027 ning eelkõige Euroopa tulevase kaitseuuringute programmi loomist käsitlevate tulevaste läbirääkimiste ajal selles suhtes väga tähelepanelik;

47.  on seisukohal, et ELi julgeoleku ja kaitse valge raamatu vastuvõtmisel tuleks lähtuda ELi üldisest välis- ja julgeolekupoliitika strateegiast, et jätkata liidu ühise kaitsepoliitika järkjärgulist kujundamist; rõhutab, et see dokument ei peaks kajastama üksnes liikmesriikide praegusi sõjalisi võimeid, vaid ka analüüsima selleks vajalikke koostöövorme ja -vahendeid, ELi läbiviidavate operatsioonide liike ning vajalikke võimeid ja rahalisi vahendeid, aidates samas kaasa NATO ja ELi koostöö koordineerimisele;

48.  nõuab Athena mehhanismi viivitamatut reformimist, et suurendada selle võimalusi kulude jagamiseks ja ühiseks rahastamiseks, samuti selleks, et tagada tegevuskulude õiglane rahastamine ja nii ergutada liikmesriike vägesid andma, ilma et rahalised võimed neid piiraksid; on seisukohal, et niisugune reform peaks tagama, et kõik ühised kulud, millele osutatakse nõukogu 27. märtsi 2015. aasta otsuse (ÜVJP) 2015/528 I–IV lisas, kannab alati Athena; on seisukohal, et reformitud Athena mehhanismi tuleks kasutada ka Euroopa integreeritud relvajõudude, sh ELi lahingugruppide rahastamiseks, kui need alalise struktureeritud koostöö raames luuakse;

49.  nõuab, et Euroopa sõjaväeõppuste missioonid välisriikides täidaksid oma ülesannet moodustada kohalikud riiklikud sõjaväelised üksused, mis on suutelised toime tulema sõja- ja julgeolekuolukordades (mässud ja terrorism); leiab, et seetõttu peaks üksustel olema nii õppusteks kui ka kohapeal tegutsemiseks vajalik relvastus ja vahendid ning et nende koolitamisega tegelevatel Euroopa sõjaväelastel peaks olema võimalus neid vaatlejatena saata, samas operatsioonidesse sekkumata, sest see võimaldaks hinnata õppuste tulemuslikkust ning teha vajalikke parandusi ja korraldada vajalikke kordusõppusi;

50.  rõhutab, et juhul, kui Ühendkuningriik otsustab kohaldada Euroopa Liidu lepingu artiklit 50, on vaja põhjalikumalt arutada liidu ja Ühendkuningriigi suhteid ÜJKP ja eriti sõjalise võime vallas; on seisukohal, et Northwoodis asuvale Atalanta operatsiooni peakorterile on vaja leida uus juhtimiskorraldus;

51.  palub nõukogu ja komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat tagada kooskõlastamine kõigil suhtlustasanditel – tsiviil- ja sõjalisel, Euroopa välisteenistuse ja komisjoni ning ELi ja liikmesriikide tasandil; peab tervitatavaks sise- ja välisjulgeoleku vahelise seose loomist ELi üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia abil ja kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ning komisjoni üles tagama järjepidevust ning julgeoleku sise- ja välisaspektide nõuetekohast koordineerimist, sealhulgas haldustasandil;

52.  rõhutab, et EL peab suurendama oma jõupingutusi ülemaailmse juhtimise tugevdamiseks, mis toob kaasa parema strateegilise ja julgeolekuolukorra; kutsub liikmesriike üles ÜRO reformi toetama, et parandada selle õiguspärasust, läbipaistvust, aruandlusprotsesse ja tõhusust; on seisukohal, et ÜRO Julgeolekunõukogu tuleb reformida, eeskätt selle koosseisu ja hääletamismenetluste osas, et suurendada selle suutlikkust käituda ülemaailmsete julgeolekuprobleemide käsitlemisel otsustavalt, laiendades oma tegevust puhtalt sõjaväelisest fookusest kaugemale;

53.  rõhutab, et inimfaktor on ühise kaitse nimel töötades üks meie olulisemaid varasid; on seisukohal, et on vaja rohkem investeerida ÜVJP alasesse koolitamisse ja haridusse, püüdes luua riiklikel sõjalistel keskustel põhinevat integreeritud süsteemi, kuna nii koolitamine kui ka haridus on selle valdkonna edendamisel olulised vahendid;

54.  loeb Euroopa Parlamendi käesolevas resolutsioonis esitatud seisukohti Euroopa Liidu lepingu artikli 36 kohasteks soovitusteks nõukogule ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale; on seisukohal, et liidu institutsioonide vastastikuse lojaalse koostöö hea tavana peaks komisjoni asepresident ja kõrge esindaja neid soovitusi kõigi ÜJKP arendamise ettepanekute esitamisel nõuetekohaselt arvesse võtma ning nõukogu peaks neid arvesse võtma selliste ettepanekute vastuvõtmisel;

55.  rõhutab, et ELi lepingu artiklis 21 on selgelt öeldud, et „[l]iidu tegevus rahvusvahelisel areenil tugineb põhimõtetele, millest on juhindunud liidu enda loomine, arendamine ja laienemine ning mida liit soovib edendada ka ülejäänud maailmas: demokraatia, õigusriik, inimõiguste ja põhivabaduste universaalsus ning jagamatus, inimväärikuse, võrdsuse ja solidaarsuse ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtete ja rahvusvahelise õiguse austamine“;

Võimalikud muutused ja kohandused Euroopa Liidu praeguses institutsioonilises ülesehituses

56.  palub tulevase konvendi liikmetel

   võtta arvesse käesoleva resolutsiooni soovitusi ja suuniseid ning parlamendi resolutsioone ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamise ja Euroopa kaitseliidu kohta;
   lisada nende resolutsioonide soovituste ja suuniste põhjal liidu tulevasse lepingusse sätted, millega
   luuakse Euroopa relvajõud, mis suudavad väga intensiivsete konfliktide korral välja saata lahingujõude ja stabiliseerimisjõude relvarahu või rahukokkulepete tagamiseks ning evakueerimisülesannete täitmiseks, meditsiiniteenistusi, sh teisaldatavaid välihaiglaid, samuti jõude sõjalise logistika ja kaitsetehnika valdkonna ülesanneteks;
   kehtestatakse liidu ühise kaitsepoliitika raames täpsed ja siduvad suunised vastastikuse abi ja toetuse klausli kasutuselevõtmiseks ja rakendamiseks;
   tagatakse ELi tasandil asjakohastes koostööstruktuurides kohustuslik teabejagamine riikide luureagentuuride vahel;
   moodustatakse komisjoni liikmetest alaline kaitseküsimuste töörühm, mille eesistuja oleks komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja; luuakse sidemed parlamendi ja selle töörühma alaliste esindajate vahel; suurendatakse komisjoni osalemist kaitseküsimustes hästi fokuseeritud teadusuuringute, kavandamise ja rakendamise kaudu; võimaldatakse komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal integreerida kliimamuutused kogu ELi välistegevusse ja eelkõige ÜJKPsse;
   võetakse arvesse rahandus- ja eelarvepoliitika hinnanguid liikmesriikide kaitsekulutuste kohta seoses tulevase Euroopa kaitse poolaastaga, st võetakse arvesse, kui palju iga liikmesriik selles valdkonnas kulutab, et seostada üksikute riikide kulutuste suurus kogu Euroopa turvalisuse tagamisega; on arvamusel, et kaugemas perspektiivis peaks EL uurima ühise eelarve kasutuselevõtmise võimalusi ja selle eesmärgiks seadma;

o
o   o

57.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule, nõukogule, komisjonile ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ÜRO peasekretärile, Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni peasekretärile, ELi kosmose-, julgeoleku- ja kaitsevaldkonnaga tegelevatele agentuuridele ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0120.
(2) ELT C 419, 16.12.2015, lk 138.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0435.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0019.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0440.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0049.
(7) ELT L 298, 26.10.2012, lk 1.
(8) ELT L 266, 13.10.2015, lk 55.
(9) EÜT L 27, 30.1.2001, lk 1.


ELi integreeritud Arktika-poliitika
PDF 363kWORD 70k
Euroopa Parlamendi 16. märtsi 2017. aasta resolutsioon Euroopa Liidu integreeritud Arktika-poliitika kohta (2016/2228(INI))
P8_TA(2017)0093A8-0032/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni, mis sõlmiti 10. detsembril 1982 ja hakkas kehtima 16. novembril 1994, ning ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni,

–  võttes arvesse Pariisis toimunud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgul 12. detsembril 2015 vastu võetud kokkulepet (Pariisi kokkulepe) ning Euroopa Parlamendis 4. oktoobril 2016 toimunud hääletust kokkuleppe ratifitseerimise üle(1),

–  võttes arvesse Minamata elavhõbedakonventsiooni, piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni, Göteborgi protokolli, Stockholmi konventsiooni, Århusi konventsiooni ja bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO säästva arengu tippkohtumist ja 25. septembril 2015. aastal peaassambleel vastu võetud lõppdokumenti pealkirjaga „Muudame oma maailma: säästva arengu tegevuskava aastani 2030“(2),

–  võttes arvesse UNESCO 16. novembri 1972. aasta maailma kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse ILO konventsiooni nr 169 ja põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni,

–  võttes arvesse 28. mail 2008. aastal viie Põhja-Jäämere rannikuriigi poolt Põhja-Jäämere konverentsil Gröönimaal Ilulissatis välja kuulutatud Ilulissati deklaratsiooni,

–  võttes arvesse organisatsiooni Inuit Circumpolar deklaratsiooni ressursside arendamise põhimõtete kohta piirkonnas Inuit Nunaat(3),

–   võttes arvesse põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni 61/295 vastuvõtmist ÜRO Peaassamblee poolt 13. septembril 2007,

–  võttes arvesse nõukogu järeldusi Arktika küsimuste kohta, eriti 20. juuni 2016. aasta, 12. mai 2014. aasta, 8. detsembri 2009. aasta ja 8. detsembri 2008. aasta järeldusi,

–   võttes arvesse 2016. aasta juunis avaldatud ELi üldist välis- ja julgeolekupoliitika strateegiat „Ühtne visioon, ühine tegevus: tugevam Euroopa“ ning „ÜVJP aruannet – meie prioriteedid 2016. aastal“, mille nõukogu kiitis heaks 17. oktoobril 2016. aastal,

–  võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 27. aprilli 2016. aasta ühisteatist Euroopa Liidu integreeritud Arktika-poliitika kohta (JOIN(2016)0021), komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 26. juuni 2012. aasta ühisteatist Euroopa Liidu Arktika-poliitika arendamise kohta (JOIN(2012)0019) ning komisjoni 20. novembri 2008. aasta teatist Euroopa Liidu ja Arktika piirkonna kohta (COM(2008)0763),

–  võttes arvesse Arktika riikide, eelkõige Taani Kuningriigi (2011), Rootsi (2011) ja Soome (2013), samuti teiste ELi ja teiste Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikide riiklikke Arktika-strateegiaid,

–   võttes arvesse nõukogu 14. märtsi 2014. aasta otsust 2014/137/EL, mis käsitleb ühelt poolt Euroopa Liidu ning teiselt poolt Gröönimaa ja Taani Kuningriigi vahelisi suhteid,

–  võttes arvesse deklaratsiooni Arktika Nõukogu loomise kohta ja kehtivat programmi aastateks 2015–2017, kui Arktika Nõukogu eesistujariik on USA,

–   võttes arvesse 3.–4. juunil 2013 Kirkenesis (Norra) Barentsi Euroarktilise koostöö 20. aastapäeva puhul avaldatud deklaratsiooni,

–  võttes arvesse Arktika piirkonna parlamendiliikmete konverentsi ja Barentsi mere parlamentaarse konverentsi avaldusi, eelkõige 14.–16. juunil 2016 Venemaal Ulan‑Udes toimunud Arktika piirkonna parlamendiliikmete 12. konverentsi avaldust,

–   võttes arvesse 18. veebruaril 2013 Brüsselis toimunud uuendatud põhjamõõtme poliitika kolmanda ministrite kohtumise ühisavaldust,

–   võttes arvesse 2015. aasta mais Reykjavikis (Island), 2013. aasta novembris Arhangelskis (Venemaa), 2011. aasta veebruaris Tromsøs (Norra) ja 2009. aasta septembris Brüsselis põhjamõõtme poliitika parlamentaarsel foorumil vastu võetud avaldusi,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) poolt vastu võetud polaarvetes liiklevate laevade rahvusvahelist koodeksit,

–   võttes arvesse rahvusvahelist laevade põhjustatava merereostuse vältimise konventsiooni (MARPOL),

–   võttes arvesse naftareostuse konventsiooni, naftareostuse fondi ja lisafondi,

–  võttes arvesse oma 21. novembri 2013. aasta resolutsiooni ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamise kohta (vastavalt Euroopa Parlamendile esitatud nõukogu aastaaruandele ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta)(4), 12. septembri 2013. aasta resolutsiooni ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika merendusmõõtme kohta(5), 22. novembri 2012. aasta resolutsiooni ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rolli kohta kliimast tingitud kriiside ja loodusõnnetuste korral(6) ja 12. septembri 2012. aasta resolutsiooni nõukogu aastaaruande kohta Euroopa Parlamendile ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta(7),

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Arktika kohta, eelkõige 12. märtsi 2014. aasta resolutsiooni ELi Arktika piirkonna strateegia kohta(8), 20. jaanuari 2011. aasta resolutsiooni ELi jätkusuutliku Kaug‑Põhja poliitika kohta(9) ja 9. oktoobri 2008. aasta resolutsiooni Arktika haldamise kohta(10),

–  võttes arvesse oma 2. veebruari 2016. aasta resolutsiooni ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia vahehinnangu kohta(11) ja 12. mai 2016. aasta resolutsiooni säästva arengu tegevuskava 2030 järelmeetmete ja läbivaatamise kohta(12),

–  võttes arvesse Šveitsi ja Norraga suhtlemiseks loodud delegatsiooni, ELi–Islandi parlamentaarse ühiskomisjoni ja Euroopa Majanduspiirkonna parlamentaarses ühiskomisjonis osalemiseks loodud delegatsiooni asjakohaseid soovitusi,

–   võttes arvesse Euroopa kosmosestrateegiat (COM(2016)0705), mille Euroopa Komisjon avaldas 26. oktoobril 2016,

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. oktoobri 2015. aasta määrust (EL) 2015/1775 hülgetoodetega kauplemise kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 55 kohaseid väliskomisjoni ja keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni ühisarutelusid,

–  võttes arvesse väliskomisjoni ja keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni raportit ning rahvusvahelise kaubanduse komisjoni, regionaalarengukomisjoni ja kalanduskomisjoni arvamusi (A8‑0032/2017),

A.  arvestades, et ELil on ülemaailmse osaleja roll; arvestades, et EL on olnud Arktikas tegev pikka aega, tingituna ajaloost ja geograafiast ning tegutsemisest majanduse ja teadusuuringute valdkonnas; arvestades, et kolm ELi liikmesriiki – Taani, Soome ja Rootsi – on Arktika piirkonna riigid; arvestades, et Arktikat ümbritsevad rahvusvahelised veed ning kodanikel ja valitustel kogu maailmas, sealhulgas Euroopa Liidus, on kohustus aidata Arktikat kaitsta;

B.  arvestades, et ELi tegevus põhjapoolsemates piirkondades ja Arktikas algas juba 1990. aastate alguses osalemisega Läänemeremaade Nõukogu (LMN) ja Barentsi Euroarktilise Nõukogu loomises ning Euroopa Komisjoni täisliikmesusega neis organites;

C.  arvestades, et põhjamõõtme poliitika, mis mõjutab nii ELi siseküsimusi kui ka välissuhteid, on arenenud ELi, Venemaa, Norra ja Islandi vaheliseks võrdseks partnerluseks; arvestades, et lisaks põhjamõõtme poliitika partneritele osalevad selles ühises poliitikas mitu muud mitmepoolset organisatsiooni, nagu Arktika Nõukogu, Läänemeremaade Nõukogu ja Barentsi Euroarktiline Nõukogu, samas kui Kanada ja Ameerika Ühendriigid on vaatlejad; arvestades, et kõnealune poliitika hõlmab geograafiliselt ulatuslikku maa-ala ning sellel on praktilise regionaalkoostöö näol oluline roll säästva arengu, rahvatervise ja sotsiaalse heaolu, kultuuri-, keskkonnakaitse- ning logistika- ja transpordivaldkonnas;

D.  arvestades, et EL on oma Arktika-poliitikat järk-järgult kujundanud ja tõhustanud; arvestades, et ulatuslikumat tegutsemist ja ELi ühiseid huve silmas pidades on kõige otstarbekam kasutada hästi kooskõlastatud ühiseid vahendeid; arvestades, et Arktikaga seotud probleemid vajavad ühist reageerimist piirkondlikul ja rahvusvahelisel tasandil;

E.  arvestades, et Arktika seisab silmitsi ainulaadsete sotsiaalsete, keskkonna- ja majanduslike probleemidega;

F.  arvestades, et Arktika Euroopa-osa on hõredalt asustatud ala, kus rahvastik on hajali üle laia piirkonna, mida iseloomustab transpordiühenduste (nagu maanteed, raudteed ja ida‑lääne lennuühendused) puudumine; arvestades, et Arktika Euroopa-osa kannatab alainvesteeringute all;

G.  arvestades, et Arktika suhtes kohaldatakse ulatuslikku rahvusvahelise õiguse raamistikku;

H.  arvestades, et Arktika Nõukogu on Arktikas tehtava koostöö peamine foorum; arvestades, et 20 tegevusaasta jooksul on Arktika Nõukogu näidanud üles võimet säilitada koostööd konstruktiivses ja positiivses vaimus, kohaneda uute raskustega ning võtta endale uusi kohustusi;

I.  arvestades, et Arktika riikidel on suveräänsus oma maa ja vete üle ning kõnealused maad ja veed kuuluvad nende jurisdiktsiooni alla; arvestades, et Arktika elanike õiguseid peab austama, et jätkata loodusvarade säästvat kasutamist;

J.  arvestades, et huvi Arktika ja selle ressursside vastu kasvab, kuna piirkonnas toimuvad keskkonnamuutused ja ressursse napib; arvestades, et piirkond muutub geopoliitiliselt üha olulisemaks; arvestades, et kliimamuutuste mõjud, kasvav konkurents Arktikale ja selle loodusvaradele juurdepääsu osas ning suurenev majandustegevus on tekitanud piirkonnas ohtusid, sealhulgas ohu keskkonnale ja inimeste julgeolekule, kuid samas ka uusi võimalusi, nagu hästi arenenud jätkusuutlik biomajandus; arvestades, et kliimamuutuste mõjul avanevad uued meresõiduteed ja muutuvad kättesaadavaks uued kalapüügipiirkonnad ja loodusvarad, mistõttu võivad suureneda inimtegevus ja keskkonnaprobleemid kõnealuses piirkonnas;

K.  arvestades, et Arktikas on pikka aega toimunud konstruktiivne rahvusvaheline koostöö ning arvestades, et Arktika tuleks säilitada väheste pingetega piirkonnana;

L.  arvestades, et hea ligipääsetavus on eeltingimuseks, et võimaldada jätkusuutlikku ja konkurentsivõimelist majandusarengut põhjapoolsetes kasvukeskustes, et ühendada maapiirkondi paremini ülejäänud Euroopa Liiduga, arvestades investorite ja sidusrühmade kasvavat tähelepanu kasutamata varude vastu ning nende rolli keskkonnamurede keskmena;

M.  arvestades, et alates 2015. aastast on Venemaa Föderatsioon loonud polaarjoonest põhja pool vähemalt kuus uut baasi, sealhulgas kuus süvasadamat ja 13 lennuvälja, ning on suurendanud oma kohalolekut Arktikas maavägede näol;

N.  arvestades, et tugev, terve ja jätkusuutlik Arktika ökosüsteem, kus elavad elujõulised kogukonnad, on ELi ja maailma poliitilise ja majandusliku stabiilsuse jaoks strateegiliselt oluline; arvestades, et Arktikas asub enam kui pool maailma märgaladest ning sellel on oluline roll vee puhastamisel; arvestades, et Arktika aitab saavutada veepoliitika raamdirektiivi kohaseid ELi vee hea seisundi eesmärke; arvestades, et tegevusetus Arktika sotsiaalse ökosüsteemi kaitsmise puhul läheb üha kallimaks maksma;

O.  arvestades, et Põhja‑Jäämere jää on pärast 1981. aastat märkimisväärselt vähenenud, igikeltsaga kaetud alad kahanevad, tekitades tohutute süsinikdioksiidi(13) ja metaani koguste võimaliku atmosfääri sattumise ohu, lumikate väheneb ja sulavad liustikud põhjustavad ülemaailmselt merepinna tõusu; arvestades, et tähelepanekute kohaselt kaob merejää isegi kiiremini, kui mudelitega on ennustatud, ning et 35 aasta jooksul on suvine merejää vähenenud üle 40 %; arvestades, et kliimamuutused toimuvad kahekordsel kiirusel – ja üha kiiremini – polaaraladel, põhjustades tundmatuid ja ennustamatuid muudatusi maailma ökosüsteemides;

P.  arvestades, et kolm ELi liikmesriiki (Taani, Soome ja Rootsi) ning üks ülemeremaa ja -territoorium (Gröönimaa) on kaheksaliikmelise Arktika Nõukogu liikmed ja seitse liikmesriiki (Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Madalmaad, Poola, Hispaania ja Ühendkuningriik) on vaatlejad; arvestades, et EL ootab huviga oma ametliku vaatlejastaatuse täitmist Arktika Nõukogus;

Q.  arvestades, et keskkonnakaitse ja kestlik areng on Ottawa deklaratsiooni kaks peamist tõekspidamist, mis panid aluse Arktika Nõukogule 1996. aastal;

R.  arvestades, et Arktika piirkonnas elab ligikaudu neli miljonit inimest, kellest ligikaudu 10 % kuuluvad põlisrahvaste hulka; arvestades, et haavatavat Arktika keskkonda ja põlisrahvaste põhiõigusi tuleb austada ja kaitsta rangemate kaitsemeetmetega; arvestades, et tuleb tagada põlisrahvaste ja kohalike elanikkondade õigused osaleda nende otsuste tegemisel ja heakskiitmisel, mis puudutavad loodusvarade kaevandamist; rõhutab, et saasteainete ja raskmetallide koguse suurenemine Arktikas mõjutab negatiivselt toiduainete tarneahelat, pidades silmas nende ainete olemasolu loomastikus ja taimestikus, eelkõige kalades, ning et need kujutavad endast märkimisväärset terviseohtu kohalikele elanikele ja kalandustoodete tarbijatele mujal maailmas;

S.  arvestades, et Arktika ökosüsteemid, sealhulgas nende taimestik ja loomastik, on häirimiste suhtes eriti tundlikud ja nende taastumisaeg on suhteliselt pikk; arvestades, et negatiivne keskkonnamõju on sageli kuhjuv ja pöördumatu ning tekitab sageli geograafilisi ja ökoloogilisi välismõjusid (nt kahju ookeani ökosüsteemidele);

T.  arvestades, et viimastel aastakümnetel on Arktika temperatuur tõusnud ülemaailmsest keskmisest umbes kaks korda kiiremini;

U.  arvestades, et Arktika kliima muutumisele aitavad kaasa suurenevad kasvuhoonegaaside heitkogused ja õhusaaste; arvestades, et Arktika kliimavööndis esinev õhusaaste on peamiselt pärit Aasia, Põhja-Ameerika ja Euroopa heiteallikatest, seetõttu on ELi heitkoguste vähendamise meetmetel oluline roll Arktika kliimamuutuste vastu võitlemisel;

V.  arvestades, et Arktika meretranspordis raske kütteõli kasutamisest tulenevaid ohte on palju: reostuse korral raske kütteõli emulgeerub, vajub vee alla ja võib jää sisse lõksu jäädes kanduda äärmiselt kaugele; merre valgunud raske kütteõli on väga suur oht nende Arktika põlisrahvaste kogukondade toiduga kindlustatusele, kelle elatis sõltub kalapüügist ja jahipidamisest; raske kütteõli põletamisest tekivad lämmastikoksiidid, raskmetallid ning samuti suur kogus tahma, mis soodustab Arktika jääle ladestudes soojuse neeldumist jäämassiivi ning kiirendab seega selle sulamist ja kliimamuutusi; arvestades, et Rahvusvaheline Mereorganisatsioon on keelustanud raskete kütteõlide transpordi ja kasutamise Antarktikat ümbritsevates vetes;

W.  arvestades, et EL peaks täitma juhtrolli rahvusvahelistel foorumitel peetavatel aruteludel ja läbirääkimistel, et kõik osalejad võtaksid vastutuse kasvuhoonegaaside heite või saasteainete vähendamise suhtes ning et tulla toime kasvavate probleemidega ressursside säästva majandamise valdkonnas;

X.  arvestades, et tuleks võtta arvesse jäälõhkujates ja rannikurajatistes tuumaenergia kasutamisest tulenevaid ohte ja minimeerida kõigis tegevustes, mis on seotud reostuseks valmisoleku ja reostusvastase tegevusega;

Y.  arvestades, et mis tahes jäätmete Arktika igikeltsa kaadamine ei ole mingil juhul jäätmekäitluse säästev lahendus, nagu näitasid hiljutised leiud Camp Centurys Gröönimaal;

Z.  arvestades, et ELi poliitika Arktika piirkonnas peaks kajastama konkreetsemalt säästva arengu eesmärke, mille EL on kohustunud saavutama 2030. aastaks;

AA.  arvestades, et teaduspõhine otsustamine, mis hõlmab kohaliku olukorra ja põlisrahvaste tundmist, on määrava tähtsusega Arktika õrnade ökosüsteemide kaitsel, riskide vähendamisel, kohalike kogukondade kohandumise võimaldamisel ja säästva arengu edendamisel; arvestades, et EL on Arktika-alaste teadusuuringute juhtiv rahastaja maailmas ja edendab teadusuuringute tulemuste vaba vahetust;

AB.  arvestades, et ühelt poolt Arktika tööstuslike ekspertteadmiste ja Arktikale spetsialiseerumise ning teiselt poolt keskkonnasäästliku ja säästva arengu eesmärkidele pühendumise tasakaalustatud ühendamisel on potentsiaali edendada Arktika piirkonnas ökoloogilist uuendustegevust, tööstussümbioosi ja tõhusat jäätmekäitlust ning seeläbi säilitada nii selle rikkumatut keskkonda kui ka uute ja tekkivate ettevõtlusvõimaluste ning uute töökohtade loomise potentsiaali, aidates niiviisi kaasa ka noorte tööhõive ja rahvastiku vananemise probleemi lahendamisele;

AC.  arvestades, et ELi tehniline suutlikkus satelliitside valdkonnas, mida kajastavad Copernicuse ja Galileo programmi pakutavad teenused ja taristu, võiks vastata Arktika piirkonnas asuvate kasutajate vajadustele;

AD.  arvestades, et kohalike kogukondade kaasamine on loodusvarade majandamise edu ning haavatavate ökosüsteemide vastupidavuse suurendamise jaoks kriitilise tähtsusega;

AE.  arvestades, et ta tunnistab Arktikat puudutavate otsuste tegemisel traditsiooniliste ja kohalike teadmistega arvestamise tähtsust;

AF.  arvestades, et ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni kohaselt tuleb kaitsta saamide, neenetsite, hantide, evenkide, tšuktšide, aleuutide, jupikide ja inuitide kultuuri; arvestades, et Arktika põlisrahvastel on õigus kasutada oma kodupiirkonna loodusvarasid ning seetõttu peaks neil olema oma osa kõigis tulevastes tööndusliku kalapüügi kavades;

AG.  arvestades, et igasugune kalapüük Arktika piirkonnas peab toimuma kooskõlas piirkonda hõlmavate kehtivate rahvusvaheliste kokkulepetega, sealhulgas 1920. aasta Teravmägede lepingu ning täpsemalt sellest lepingust osalisriikidele tulenevate õigustega, samuti kooskõlas kõigi ajalooliste kalapüügiõigustega;

1.  väljendab heameelt ühisteatise üle, mis on konkreetsete kindlaksmääratud tegevusvaldkondadega positiivne samm ELi integreeritud poliitika suunas Arktika küsimustes ning ELi tegevuse ühtsema raamistiku kujundamise suunas, milles keskendutakse Arktika Euroopa-osale; rõhutab, et Arktika küsimustes on vaja veel rohkem sidusust ELi sise- ja välispoliitika vahel; nõuab, et komisjon kehtestaks oma teatise jaoks konkreetsed rakendus- ja järelmeetmed; kordab seoses ELi tegevusega Arktikas oma nõudmist tervikliku strateegia ja konkreetse tegevuskava järele, milles peaks Arktika haavatava ökosüsteemi säilitamine olema lähtepunktiks;

2.  väljendab heameelt ühisteatise kolme prioriteetse valdkonna üle: kliimamuutused, säästev areng ja rahvusvaheline koostöö;

3.  rõhutab, kui oluline on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioon hädavajaliku mitmepoolse õigusraamistiku tagamisel kõigi ookeanil toimuvate tegevuste, Arktika mandrilava piiritlemise ja Arktika piirkonnaga seotud territoriaalmerd puudutavate suveräänsuse küsimuste jaoks; märgib, et Arktika puhul eksisteerib jurisdiktsiooni valdkonnas väga vähe lahendamata küsimusi; peab Arktikaga seoses rahvusvahelise õiguse järgimist väga oluliseks; juhib tähelepanu asjaolule, et põhjapoolust ümbritsevad merealad on enamasti rahvusvahelised veed; pooldab ELi aktiivset rolli tõhusate mitmepoolsete kokkulepete ja eeskirjadel põhineva ülemaailmse korra edendamisel asjaomaste rahvusvaheliste, piirkondlike ja kahepoolsete lepingute ja raamistike tõhusama ja järjekindla rakendamise abil; rõhutab, et EL peaks võtma positiivse rolli nende lepingute edendamisel ja toetamisel, mis tugevdavad bioloogilise mitmekesisuse ja keskkonna haldamist piirkondades, mis ei kuulu Põhja-Jäämeres riikliku jurisdiktsiooni alla; märgib, et see ei puuduta meresõitu ja traditsioonilisi elatusviise; nõuab tungivalt, et EL teeks liikmesriikidega tihedat koostööd, et toetada piirkonnas keskkonna kaitset ja säilitamist; rõhutab Arktika Nõukogu olulist rolli Arktika piirkonnas konstruktiivse koostöö, väheste pingete, rahu ja stabiilsuse säilitamisel;

4.  väljendab heameelt selle üle, et Euroopa Liit ratifitseeris Pariisi kokkuleppe ja et see jõustus 4. novembril 2016; nõuab selle kiiret ja tõhusat rakendamist kõigi osapoolte poolt; kutsub liikmesriike üles ratifitseerima Pariisi kokkuleppe, et jätkata edasipüüdlike kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärkide saavutamist ja meetmete rakendamist heitkogustega kauplemise süsteemi ja jõupingutuste jagamise valdkonnas, pidades silmas eesmärki hoida üleilmne temperatuuri tõus 1,5 °C piires aastani 2100;

5.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma aktiivsemat rolli selliste rahvusvaheliste konventsioonide rakendamisel nagu Pariisi kokkulepe, Minamata elavhõbedakonventsioon, piiriülese õhusaaste kauglevi konventsioon, Göteborgi protokoll, Stockholmi konventsioon, polaarvetes tegutsevate laevade rahvusvaheline koodeks (polaarkoodeks) ja bioloogilise mitmekesisuse konventsioon; palub komisjonil pöörata erilist tähelepanu püsivate orgaaniliste saasteainete hindamise komitee käimasolevale rahvusvahelisele tegevusele, et lõpetada järk-järgult püsivate orgaaniliste saasteainete ja musta süsiniku kasutamine; kutsub ELi partnerriike üles tegema sama;

6.  toetab Arktika kaitsealuste piirkondade võrgu väljatöötamist ning põhjapoolust ümbritseva rahvusvahelise mereala kaitset, mis ei kuulu rannikuriikide majandusvöönditesse;

7.  nõuab, et igasugune tööndusliku kalapüügi arendamine Arktika piirkonnas toimuks täies kooskõlas selle piirkonna tundlikkuse ja eripäraga; rõhutab, et enne Arktika piirkonnas igasuguse uue tööndusliku kalapüügi alustamist tuleb läbi viia kalavarude usaldusväärne ja ettevaatusprintsiibil põhinev teaduslik hindamine, et teha kindlaks püügitase, mis säilitaks püütavad kalavarud jätkusuutliku saagikuse saavutamiseks vajalikust kõrgemal tasemel ning mis ei tooks kaasa teiste liikide ammendumist ega kahjustaks tõsiselt merekeskkonda; rõhutab, et igasugust avamerepüüki peab reguleerima piirkondlik kalandusorganisatsioon, kes järgib teaduslikke nõuandeid ning kohaldab ranget kontrolli- ja järelevalveprogrammi, et tagada majandamismeetmete järgimine; juhib tähelepanu sellele, et majandusvööndis kalastamisel peab järgima samasuguseid reegleid; nõuab moratooriumi kehtestamist töönduslikule kalapüügile, sh põhjatraalimisele, siiani kalapüügist puutumata Arktika vetes;

8.  tunneb heameelt praegu Arktika rannikuriikide ja rahvusvaheliste osapoolte vahel toimuvatest läbirääkimistest, mille eesmärk on vältida reguleerimata püüki Arktika rahvusvahelistes vetes, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kõnealust deklaratsiooni allkirjastama ja soovitama muuta see allakirjutanute jaoks siduvaks;

9.  kutsub komisjoni üles toetama ja julgustama Arktika riike jätkama tööd, et laiendada olemasolevat teavet ja analüüsi kõigile piirkonna kalavarudele;

10.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama jõupingutusi ELi õigusraamistikus, leppides heitkoguste siseriiklike ülemmäärade direktiivi läbirääkimistel kokku edasipüüdlikes vähendamiseesmärkides, vähendades saastet kohalikul tasandil puhta õhu programmi abil, et vähendada saaste ja eelkõige tahma kauglevi, ning saavutades läbirääkimistel edasipüüdlikud kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärgid ja meetmed heitkogustega kauplemise süsteemi ja jõupingutuste jagamise valdkonnas, pidades silmas eesmärki hoida üleilmne temperatuuri tõus 1,5 C piires aastaks 2100;

11.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et praegu läbirääkimisjärgus olev ÜRO ookeanide kokkulepe bioloogilise mitmekesisuse kaitse jaoks riiklikust jurisdiktsioonist väljapoole jäävatel aladel oleks tugev ja mõjus ning et sellega saab tagada kiire edasimineku merekaitsealade, sealhulgas püügikeelualade kindlaksmääramisel, piiritlemisel, haldamisel ja kaitsemeetmete jõustamisel;

12.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kinnitama oma rolli bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni ja seonduvate rahvusvaheliste kokkulepete tõhusal rakendamisel; peab oluliseks, et Nagoya protokolli artiklis 10 kokku lepitud strateegilist kava, milles käsitletakse ökosüsteeme ohustavate kahjulike võõrliikide tuvastamist ja nende prioriteetsuse määramist ja leviku viise, rakendatakse viisil, mille kohaselt võetakse kõige kahjulikumad sissetungivad liigid kontrolli alla või hävitatakse ning nende leviku viisidele kohaldatakse sihipäraseid meetmeid, et kõrvaldada kahjulike võõrliikide levik ja sissetung, sealhulgas Arktika piirkonnas;

13.  kutsub liikmesriike üles keelama fossiilkütustele toetuste andmist, mis alandaks fossiilkütuste energiatootlikkuse kulu, eesmärgiga pärssida fossiilkütuste kasutamist;

14.  palub ELil edendada rahvusvaheliselt rangeid ettevaatusel põhinevaid regulatiivseid standardeid nafta otsimise, uurimise ja tootmisega seotud keskkonnakaitse ja ohutuse valdkonnas; nõuab, et keelustataks nafta puurimine ELi ja EMP jäistes Arktika vetes ning et EL edendaks sarnaseid ettevaatusstandardeid Arktika Nõukogus ja Arktika rannikuriikide jaoks;

15.  rõhutab selle olulisust, et EL julgustaks Minamata konventsiooni kiiret ratifitseerimist eesmärgiga ennetada ja vähendada elavhõbedaheidet;

16.  tervitab komisjoni kavatsust suunata Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahendid kliimamuutuste vastu võitlemise süvalaiendamiseks Arktikas, võttes arvesse kohalikke olusid ja Arktika piirkondade eripära;

17.  rõhutab, et loodusvarade suurenevat kasutamist Arktikas tuleks läbi viia viisil, mis austab kohalikke elanikke ja on neile kasulik ning mille puhul on Arktika tundliku keskkonna eest võetud täielik keskkonnaalane vastutus; on veendunud, et niisugune strateegiline valik on erakordselt oluline, et tagada ELi Arktikaga seotud tegevuse legitiimsus ja kohapealne toetus sellele tegevusele;

18.  kutsub komisjoni ja Arktika Nõukogu töösse kaasatud liikmesriike või Arktika Nõukogu vaatlejaid üles toetama Arktika Nõukogu keskkonnamõju hindamise väljatöötamist, et kaitsta Arktika ohualdist ökosüsteemi vastavalt Espoo konventsioonile; rõhutab kõnealuste keskkonnamõju hindamiste elulist tähtsust majandustegevuse jätkusuutliku arengu tagamisel ja Arktika ohualti sotsiaalse ökosüsteemi ja haavatavate kogukondade kaitsmisel; juhib tähelepanu järgmistele pooluselähedastel aladel elavate inuittide nõukogu Inuit Circumpolar Council (ICC) esitatud mitteammendatavatele kriteeriumidele Arktikaga seotud projektide hindamisel:

   tuleb arvestada kogu võimaliku keskkonna-, sotsiaalmajandusliku ja kultuurilise mõjuga nii projekti vältel kui pärast selle lõppu, sealhulgas käimasolevate ja tulevaste projektide kumulatiivse mõjuga;
   ettevaatuspõhimõtet ja põhimõtet „saastaja maksab“ tuleb kohaldada projekti kavandamise, hindamise, rakendamise ja taasväärtustamise kõikides etappides;
   elupaikade ja mõjutatud alade taastamine ja taasväärtustamine peab olema põhjalikult kavandatud ja täielikult eelrahastatud;
   naftareostusele reageerimist käsitlevates projektitaotlustes peab olema tõendatud tööstuse võime kõrvaldada naftareostus mistahes jäistes tingimustes (külmunud, purustatud, uuesti külmuv jää);
   kasutusele tuleb võtta rahvusvaheline vastutusele võtmise ja hüvitamise kord maa, vee ja merealade reostamise eest, mis on tingitud avamere naftauuringutest ja -tootmisest;

19.  rõhutab, kui tähtis on leida mehhanisme, et integreerida ettevõtja sotsiaalne vastutus Arktika piirkonnas tegutsevate äriühingute jaoks, täpsemalt koostöö abil ärisektori esindajatega, näiteks Arktika Majandusnõukoguga; soovitab uurida vabatahtlike mehhanismide potentsiaali kõrgete tööstusstandardite ergutamiseks sotsiaal- ja keskkonnatõhususe valdkonnas, rõhutades näiteks nn parimat tõhusust Arktika ettevõtja sotsiaalse vastutuse indeksis, mis põhineb Arktika äriinvesteeringute protokollil ja ÜRO globaalse kokkuleppe algatusel;

20.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama kõiki jõupingutusi, mida Rahvusvahelises Mereorganisatsioonis tehakse laevandusest tulenevate heitkoguste vähendamise kohta ülemaailmse kokkuleppeni jõudmiseks;

21.  tunnistab hõreda asustusega põhjapoolsete alade pideva ja piisava rahastamise tähtsust, kuna see aitab leevendada püsivaid ebasoodsaid tegureid, nagu hõre asustus, karmid kliimatingimused ja pikad vahemaad;

22.  ergutab ELi institutsioone ja asjaomaseid ELi liikmesriike Arktika-küsimustes tihedale koostööle; kutsub Arktika Nõukogu liikmete hulka kuuluvaid liikmesriike üles hoidma teisi liikmesriike ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat kursis ühist huvi pakkuvate küsimustega Arktika Nõukogus, kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikli 34 lõikega 2;

23.  rõhutab, et EL peab pidama kõigi Arktika-partneritega valdkonnapoliitika dialoogi ja nõuab tõhustatud koostööd ELi, Arktika Nõukogu, põhjamõõtme poliitika, riikidevahelise Barentsi Euroarktilise Nõukogu ja teiste Kaug-Põhja koostöösse kaasatud organite vahel; rõhutab, kui oluline on vaatlejate roll Arktika Nõukogus suurte kogemuste ja pikaaegse osalusega teadusliku ja poliitilise koostöö puhul Arktikas; väljendab sellega seoses heameelt vaatlejate ja Arktika Nõukogu eesistujariigi vahelise kestva dialoogi üle;

24.  toetab kindlalt ELile vaatleja staatuse andmist Arktika Nõukogus; on veendunud, et ELi formaalse vaatleja staatuse täielik rakendamine aitaks positiivselt kaasa Arktika Nõukogu poliitilisele ja institutsioonilisele rollile Arktika-küsimuste käsitlemisel ja tugevdaks seda;

25.  väljendab heameelt Arktika-küsimuste puhul tõhustatud kooskõlastuse üle komisjoni ja Euroopa välisteenistuse vahel; soovitab luua Euroopa välisteenistuses põhjamõõtme poliitika üksuse ning tugevdada Euroopa välisteenistuse ja komisjoni talitustevahelist koostööd, et tagada sidus, kooskõlastatud ja integreeritud lähenemisviis kõigis peamistes asjaomastes poliitikavaldkondades;

26.  märgib ELi võimekust aidata kaasa võimalike julgeolekuprobleemide lahendamisele; kutsub ELi üles aitama partnerluses liikmesriikidega ja koostöös Arktika riikidega kaasa tsiviiljulgeoleku mehhanismide rajamisele ning loodus- ja inimtegevuse tagajärjel toimunud õnnetuste ja katastroofide ohjamise võimekuse ning otsingu- ja päästeoperatsioonide taristu tõhustamisele;

27.  juhib tähelepanu asjaolule, et energiajulgeolek on tihedalt seotud kliimamuutustega; on seisukohal, et energiajulgeolekut tuleb tugevdada, vähendades ELi sõltuvust fossiilkütustest; rõhutab asjaolu, et Arktika ümberkujundamisega kaasneb kliimamuutuste suur mõju ELi julgeolekule; rõhutab vajadust reageerida sellele riski mitmekordistavale asjaolule, tõhustades ELi Arktika strateegiat ning muutes tulemuslikumaks poliitika ELis toodetud taastuvenergia ja energiatõhususe valdkonnas, mille abil saaks oluliselt vähendada ELi sõltuvust välistest energiaallikatest ning parandada seeläbi ELi julgeolekupositsiooni;

28.  nõuab, et kõigis Arktika riikides töötataks kooskõlas määratletud hea tavaga välja naftaga kokku puutunud eluslooduse reageerimiskavad, mis hõlmavad ohustatud haavatavate liikide tõhusat hindamist ja teostatavaid ennetus- ja reageerimisstrateegiaid nende kaitsmise tagamiseks;

29.  toob esile kestva konstruktiivse ja pragmaatilise piiriülese koostöö põhjamõõtme poliitika ja selle partnerluste ning Barentsi koostöö raamistikus;

30.  rõhutab, kui oluline on Venemaa jätkuv kaasamine ja dialoog temaga Arktika piirkondliku koostöö, eelkõige ELi ja Venemaa piiriülese koostöö raames, vaatamata asjaolule, et Venemaa on suurendanud relvajõudude piirkonnas viibimist, ehitab ja taasavab sõjaväebaase ning on moodustanud Venemaa Arktika sõjaväeringkonna; rõhutab, et EL peab endiselt kaitsma oma huvisid seoses Venemaaga, kasutades valikulist kaasamist, ning püüdma saavutada edusamme ühiste mureküsimuste lahendamisel, kui ühiste probleemide ja ohtude korral oleks vaja leida ühiseid lahendusi; nõuab tungivalt, et see küsimus lisataks ELi Arktika piirkonna strateegiasse; rõhutab, et Arktika piirkond on rahvusvaheliste suhete keskkonnaalase, majandusliku ja poliitilise sfääri lahutamatu osa;

31.  on arvamusel, et põhjamõõtme poliitika toimib Arktika piirkonna koostöö stabiilsuse, ühise vastutuse ja kaasamise eduka mudelina; rõhutab, kui tähtsad on põhjamõõtme poliitika valdkondlikud partnerlused, eelkõige keskkonna- ning taristu- ja logistikavaldkonnas;

32.  märgib, et kujunenud on Arktika rändeteed Euroopa Liitu suundumiseks; rõhutab, et ELi Arktika piirkonna strateegia kujundamisel tuleks arvesse võtta rändeteid ja suurenenud transporti;

33.  kordab uuesti oma üleskutset ELile ja selle liikmesriikidele kaitsta aktiivselt meresõiduvabaduse ja rahumeelse läbisõidu põhimõtteid;

34.  kiidab heaks kava luua Arktika Euroopa-osa sidusrühmade foorum; rõhutab vajadust tugevdada olemasolevate rahastamisvahendite vahelist sünergiat, et vältida võimalikku dubleerimist ja suurendada maksimumini ELi sise- ja välisprogrammide vahelist koostoimet; märgib, et Soome on lubanud korraldada esimese foorumi 2017. aastal;

35.  rõhutab, kui tähtis on traditsiooniliste ja kohalike teadmiste hõlmamine otsuste tegemisel Arktika piirkonnas;

36.  kinnitab veel kord ELi toetust põlisrahvaste õiguste deklaratsioonile; tuletab konkreetsemalt meelde selle artiklit 19, milles kinnitatakse, et riigid konsulteerivad ja teevad heas usus koostööd asjaomaste põlisrahvastega nende enda esindusinstitutsioonide kaudu, et saavutada nende vaba, eelnev ja teadlik nõusolek enne selliste seadusandlike ja haldusmeetmete vastuvõtmist ja rakendamist, mis võivad neid mõjutada; nõuab põlisrahvaste suuremat ja varasemas etapis kaasamist kodanikukeskse Arktika-poliitika kujundamisse ning Arktika Nõukogu töösse; rõhutab, et nende kaasamine otsuste tegemisse lihtsustab Arktika piirkonna loodusvarade säästvat majandamist; rõhutab vajadust kaitsta ja edendada põlisrahvaste õigusi, kultuuri ja keeli; rõhutab vajadust arendada taastuvaid energiaallikaid Arktika piirkonnas jätkusuutlikul viisil, mis ühtlasi austab habrast keskkonda, ja kaasates täiel määral põlisrahvaid;

37.  juhib tähelepanu säästva arengu eesmärgile 4.5, mis hõlmab põlisrahvastele võrdse juurdepääsu tagamist hariduse ning kutsehariduse kõikidele tasemetele, sealhulgas nende oma keeltes;

38.  rõhutab, et juurdepääsetaval, seotud, ohutul ja säästval turismil maapiirkondades ja hõredalt asustatud aladel Arktika Euroopa-osas on kasvav potentsiaal äritegevuse jaoks, mis omakorda aitab kaasa töökohtade arvu suurendamisele väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes ning üldisele positiivsele arengule piirkondades; rõhutab seetõttu, et piirkonnas tuleks edendada turismi, pidades silmas selle seonduvat sotsiaalset ja keskkonnamõju taristule ja teadusuuringutele, haridusele ning koolitamisele;

39.  tõstab esile põlisrahvaste ja kohalike kogukondade rolli Arktika piirkonna elujõulisuse ja jätkusuutlikkuse tagamisel; kutsub komisjoni üles keskenduma nendele kogukondadele juurdepääsu andmisele kogu ELi ühtse turu nõuetega seotud asjakohasele teabele, parimatele tavadele ja rahastamisvahenditele; rõhutab tõrgeteta transpordi-, kommunikatsiooni- ja elektrivõrgu ning geopositsioneerimise ja telekommunikatsiooni kosmosetehnoloogiate osatähtsust piirkonna majandustegevuse arendamisel; tuletab komisjonile meelde talle määruse (EL) 2015/1775 alusel pandud kohustusi seoses aruandluse ning avalikkuse ja pädevate asutuste teavitamisega määruse sätetest; rõhutab vajadust kaasata põlisrahvaste ja kohalikku oskusteavet ning tagada põlisrahvaste ja kohalike kogukondade tihedam osalemine otsuste tegemises, nende heakskiitmisel ja nende täitmisel; rõhutab vajadust vajaliku toetuse ja rahastamise järele; soovitab sellega seoses Arktika põlisrahvaste esinduse loomist Brüsselisse, et muuta nende osalus märgatavamaks; on arvamusel, et EL peaks toetama uuenduslike tehnoloogiate kasutuselevõttu Arktika piirkonnas, arendades Arktika piirkonna taastuvaid energiaallikaid;

40.  rõhutab, et väga oluline on jätkusuutlikult arenenud, kõige uuemast infotehnoloogiast kasu saavate ja kõrge elatustasemega kogukondade püsimine Arktika piirkonnas ning et EL võib selles küsimuses palju ära teha; kordab, et Arktika rahvastel on õigus otsustada ise oma elatusallikate üle, ning tunnustab nende soovi piirkonda jätkusuutlikult arendada; palub Euroopa välisteenistusel ja komisjonil hoogustada dialoogi nendega ning uurida võimalusi rahaliste vahendite tagamiseks nendele ühendustele ning tagada, et nende ühenduste häält võetakse arvesse ELi Arktika-teemalistes aruteludes; tunneb heameelt ÜRO põlisrahvaste õiguste ja põhivabaduste olukorra eriraportööri ning ÜRO põlisrahvaste õiguste eksperdirühma töö üle;

41.  rõhutab, et teadus peaks olema Arktika piirkonnas poliitikakujundamise alus, mis puudutab keskkonnakaitset ja võitlust kliimamuutuste vastu;

42.  rõhutab Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide erakordselt olulist rolli Euroopa Arktika arendamisel ning jätkusuutliku majanduskasvu ja kvaliteetsete töökohtade loomisel, mille sihtrühmaks on tulevikku suunatud majandussektorid; samuti rõhutab vajadust kasutada Arktika loodusvarasid vastutustundlikul ja lugupidaval viisil; juhib tähelepanu püsivatele ebasoodsatele tingimustele, mida tuleb kompenseerida (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 174); toonitab, kui oluline on pikas perspektiivis strateegia olemasolu eri valdkondades, nagu digitaalarengu tegevuskava, kliimamuutused, meremajanduse kasv jne;

43.  rõhutab Arktika piirkonna TEN‑võrgustikule, selle põhivõrgukoridori kavandatud Põhjamere–Läänemere ja Skandinaavia–Vahemere koridoride laiendamisele ning samuti teise tasandi juurdepääsumarsruutidele hea juurdepääsetavuse tähtsust kui peamist transpordistruktuuri, mis võimaldab inimeste ja kaupade jätkusuutlikku liikuvust; tuletab meelde ELi rahaliste vahendite potentsiaali, nagu Euroopa ühendamise rahastu ja Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond, taristuprojektide rahastamisel Euroopa Arktika piirkonnas; märgib sellega seoses ära Euroopa Investeerimispanga olulise rolli; soovitab komisjonil uurida võimalust laiemaks rahvusvaheliseks finantskoostööks taristu ja ühenduvuse arendamisel, hõlmates IKT‑süsteeme;

44.  väljendab heameelt komisjoni otsuse üle säilitada Arktika-teemaliste teadusuuringute rahastamine programmi „Horisont 2020“ raames vähemalt samal tasemel ja eelkõige komisjoni kavatsuse üle toetada innovaatiliste tehnoloogiate kasutuselevõtmist; kutsub komisjoni üles suurendama ELi-poolset Arktika teadusuuringute rahastamist 2020. aasta järgses mitmeaastases finantsraamistikus; kutsub komisjoni üles jätkama ja tõhustama raamprogrammi „Horisont 2020“ ja teiste rahastamisprogrammide kasutamist Arktika uurimise eesmärgil;

45.  märgib, et Arktika piirkonna mereökosüsteemid on ülemaailmse bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel kriitilise tähtsusega; märgib, et Arktika merejää vähenemine ja muud keskkonnamuutused Arktika piirkonnas koos piiratud teaduslike teadmistega mereressursside kohta selles piirkonnas nõuavad ettevaatlikku lähenemisviisi asjakohaste rahvusvaheliste meetmete kehtestamiseks, et tagada ressursside pikaajaline säilimine ja jätkusuutlik kasutamine Arktika piirkonna avameredel;

46.  ergutab rahvusvahelise teadus- ja teadusuuringute alase koostöö edendamist ja hõlbustamist kõigi Arktika-teemaliste teadusuuringutega ning teadusuuringute taristute rajamisega tegelevate sidusrühmade seas, tunnistades, et paremad teadmised Arktika kohta on kõigile raskustele sobivaks reageerimiseks määravalt tähtsad; toetab koostööd juhtivate Arktika-alaste teadusinstitutsioonide vahel, et töötada algatuse EU–PolarNet raames välja integreeritud Euroopa polaaruuringute programm, mis hõlmab traditsioonilisi ja kohalikke teadmisi; märgib, et komisjon on kutsutud rahvusvahelisele Arktika teaduskonverentsile, mis toimub 2018. aastal Euroopas; rõhutab, kui tähtis on Atlandi ookeani alaste teadusuuringute liidu (Transatlantic Ocean Research Alliance) raames Kanada ja USAga tehtav edukas koostöö;

47.  kordab uuesti oma üleskutset komisjonile asutada piisava rahastusega ELi Arktika teabekeskus, et tagada tõhus juurdepääs Arktika-alasele teabele ja teadmistele ning suurendada turismi; juhib tähelepanu asjaolule, et sellise ELi Arktika teabekeskuse võiks siduda juba olemasoleva Arktika keskusega või mingi muu Arktika institutsiooniga, sest selline lahendus vähendaks oluliselt kulusid;

48.  nõuab süstemaatilisemat ja pikaajalisemat andmete kogumist Arktika-alastest teadusprojektidest; peab kahetsusväärseks, et individuaalsete projektide tulemused kaovad tihtipeale ühest rahastamisperioodist teisele üleminekul; kutsub komisjoni üles seadma 2020. aasta järgsete Arktika-alaste teadusuuringute kavandamisel eesmärgiks järjepidevust;

49.  väljendab heameelt komisjoni toetuse üle Arktikas merekaitsealade rajamise edendamisele; tuletab komisjonile ja liikmesriikidele meelde, et säästva arengu eesmärkide hulgas tuleb kaitsta vähemalt 10 % rannikualasid ja merepiirkondi; märgib siiski, et mis tahes uus ettepanek nendes küsimustes peaks olema sidus Arktika Nõukogus peetava Arktika riikide arutelu tulemustega; rõhutab, et merekaitsealad on kriitilise tähtsusega Arktika piirkonna ökosüsteemide säilitamiseks; tuletab meelde vajadust kaasata kohalikud kogukonnad täiel määral selliste kaitsealade kavandamisse, rakendamisse ja haldamisse;

50.  juhib tähelepanu kosmosetehnoloogiate olulisusele ja kosmosega seotud teadustegevustele, mis on väga olulised ohutu laevandustegevuse, keskkonnaseire ja kliimamuutuste jälgimise jaoks Arktikas; ergutab komisjoni Euroopa kosmosestrateegiat käsitlevas teatises (COM(2016)0705) tunnistatud Arktika piirkonna muutusi silmas pidades uurima oma tulevaste ja praeguste satelliitprogrammide ulatuslikuma kasutamise võimalusi piirkonnas koostöös Arktika Nõukogu liikmetega ning võtma arvesse kasutajate vajadusi riikliku satelliitside algatuse raames; kutsub kõiki sidusrühmi sellega seoses üles kasutama täiel määral ära satelliitnavigatsiooniprogrammi Galileo ja Copernicuse Maa seire programmi potentsiaali;

51.  palub komisjonil ja liikmesriikidel toetada ja edendada Kirde‑Atlandi merekeskkonna kaitse komisjoni mandaadi all toimuvat merekaitseala rajamist Arktika avamere aladel, mis asuksid põhjapoolust ümbritsevates ja Kirde‑Atlandi merekeskkonna kaitse konventsiooniga hõlmatud rahvusvahelistes vetes ning kus oleks keelatud igasugune loodusvarade kasutamine, sealhulgas kalapüük;

52.  palub komisjonil toetada algatusi põhjatraalide kasutamise keelustamiseks ökoloogiliselt või bioloogiliselt olulistel aladel ja Arktika avamerealadel;

53.  nõuab, et igasuguse piirkonnas toimuva tööndusliku kalapüügi aluseks oleksid uue ühise kalanduspoliitika kaitse-eesmärgid ning kalavarude taastamine ja säilitamine maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saamiseks vajalikust kõrgemal tasemel;

54.  kutsub ELi üles võtma endale liidrirolli reguleerimata kalapüügi tõkestamisel Arktikas; on seisukohal, et ELil on selleks täielik õigus, kuna selle liikmesriigid on kaasatud kõigisse Arktika piirkonda hõlmavatesse juhtimistasanditesse;

55.  rõhutab, et ELi kalalaevastik ei tohi ohustada selle piirkonna bioloogilist mitmekesisust; väljendab heameelt Arktika piirkonna ökoloogiliselt või bioloogiliselt oluliste alade kindlaksmääramise üle bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni alusel, sest see on tähtis protsess, mis aitab tagada Arktika bioloogilise mitmekesisuse tulemusliku säilitamise, ning toonitab, kui tähtis on rakendada ökosüsteemipõhise haldamise lähenemisviisi Arktika ranniku-, mere- ja maismaakeskkonna suhtes, nagu on rõhutanud Arktika Nõukogu ökosüsteemipõhise haldamise ekspertrühm; kutsub riike üles täitma oma kohustusi vastavalt bioloogilise mitmekesisuse konventsioonile ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioonile ning looma selleks Põhja-Jäämeres merekaitsealade võrgustiku;

56.  toetab jõuliselt mõtet, et igasugune tööndusliku kalapüügi edasiarendamine Arktika piirkonnas peab toimuma kooskõlas piirkonda hõlmavate rahvusvaheliste kokkulepetega, sealhulgas 1920. aasta Teravmägede lepinguga, ja neist osalisriikidele tulenevate õigustega, samuti kooskõlas kehtivate ajalooliste kalapüügiõigustega;

57.  kutsub komisjoni üles uurima Arktika telekommunikatsioonitaristu, sh satelliitide tugevdamist ja tegema selle kohta ettepanekuid, et aidata teadusuuringuid ja kliimaseiret ning et edendada kohalikku arengut, navigatsiooni ja ohutust merel;

58.  kordab 2014. aastal komisjonile ja liikmesriikidele tehtud üleskutset võtta kõik vajalikud meetmed, et aidata aktiivselt kaasa raske kütteõli kasutamise ja laevakütusena transportimise keelustamisele Arktikas sõitvatel laevadel rahvusvahelise laevade põhjustatava merereostuse vältimise konventsiooni (MARPOLi konventsioon) ja/või sadamariigi kontrolli abil, nagu on tehtud Antarktikat ümbritsevate vete puhul; kutsub komisjoni üles lisama raske kütteõli kasutamisega seotud keskkonna ja kliimamuutuste alased riskid põhjapoolse meretee suurema kasutamisega kaasnevate riskide uuringusse; palub komisjonil asjakohaste rahvusvaheliste vahendite puudumisel esitada ettepanekud eeskirjade kehtestamiseks enne või pärast Arktika vete läbimist ELi sadamatesse sisenevate laevade kohta, et keelustada raske kütteõli kasutamine ja vedu;

59.  jääb ootama Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni polaarkoodeksi jõustumist 2017. ja 2018. aastal, mis muudab Arktika laevaliikluse ohutumaks; rõhutab, kui oluline on töötada välja ühtne avameremeeskonna väljapääsu, evakueerimise ja päästmise (escape, evacuation and rescue, EER) süsteem, mida saab üheselt kohaldada kõigi Arktika platvormide ja laevade suhtes;

60.  tuletab meelde, et vastavalt Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingule on Island ja Norra võtnud kohustuse säilitada keskkonna kvaliteeti ja tagada loodusvarade säästev kasutamine kooskõlas asjakohaste ELi õigusaktidega;

61.  rõhutab Hiina kasvavat huvi Arktika piirkonna, eelkõige selle mereteedele juurdepääsu ja energiaallikate kättesaadavuse vastu; võtab teadmiseks vabakaubanduslepingu sõlmimise Islandi ja Hiina vahel ning palub komisjonil tähelepanelikult jälgida, millist mõju see võib avaldada kestlikule majandusarengule mitte ainult Islandiga piirnevas Arktika osas, vaid ka ELi majandusele ja siseturule;

62.  tuletab meelde, et 2007. aastal ELi ja Gröönimaa vahel sõlmitud kalandusalase partnerluslepingu kohaselt annab EL Gröönimaale rahalist toetust vastutustundliku kalapüügi ja kalavarude säästva kasutamise tagamiseks Gröönimaa majandusvööndis;

63.  nõuab, et liikmesriigid ratifitseeriksid kiiresti kahjulike ja ohtlike ainete mereveol vastutust ja kahju hüvitamist käsitleva rahvusvahelise konventsiooni (OKA konventsioon) 2010. aasta protokolli ja ühineksid sellega kiiresti;

64.  peab Arktika-poliitika rakendamisel otsustavalt tähtsaks parlamendi kaasamist ja tihedat parlamentidevahelist koostööd Arktika-küsimustes, eriti asjaomaste ELi liikmesriikide parlamentidega;

65.  kutsub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja komisjoni üles tähelepanelikult jälgima kliimamuutuste, keskkonnakaitse ja merendusalaseid, sotsiaal-majanduslikke ja julgeolekualaseid arenguid Arktikas ning Euroopa Parlamendile ja nõukogule korrapäraselt aru andma, sealhulgas ELi Arktika-poliitika rakendamise kohta;

66.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Arktika piirkonna riikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0363.
(2) ÜRO Peaassamblee resolutsioon A/RES/70/1.
(3) http://www.inuitcircumpolar.com/uploads/3/0/5/4/30542564/declaration_on_resource_development_a3_final.pdf .
(4) ELT C 436, 24.11.2016, lk 17.
(5) ELT C 93, 9.3.2016, lk 131.
(6) ELT C 419, 16.12.2015, lk 153.
(7) ELT C 353 E, 3.12.2013, lk 77.
(8) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0236.
(9) ELT C 136 E, 11.5.2012, lk 71.
(10) ELT C 9 E, 15.1.2010, lk 41.
(11) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0034.
(12) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0224.
(13) Arktika piirkonnas leidub hinnanguliselt ligikaudu poolteist miljardit tonni süsinikdioksiidi.


2016. aasta Montenegro aruanne
PDF 194kWORD 59k
Euroopa Parlamendi 16. märtsi 2017. aasta resolutsioon komisjoni 2016. aasta Montenegro aruande kohta (2016/2309(INI))
P8_TA(2017)0094A8-0050/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 19.–20. juunil 2003. aastal kokku tulnud Euroopa Ülemkogu järeldusi ja nende järelduste lisa „Thessaloniki arengukava Lääne‑Balkani riikidele: ettevalmistused Euroopaga integreerumiseks“,

–  võttes arvesse 29. märtsi 2010. aasta stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingut ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Montenegro Vabariigi vahel(1),

–  võttes arvesse 30. juunil 2016 asetäitjate tasandil ja 13. detsembril 2016 ministrite tasandil toimunud ELi ja Montenegro ühinemiskonverentsi kohtumiste tulemusi,

–  võttes arvesse nõukogu 26. juuni 2012. aasta järeldusi, millega otsustati avada Montenegroga ühinemisläbirääkimised 29. juunil 2012, ja 13. detsembri 2016. aasta järeldusi, mis pälvisid delegatsioonide valdava enamuse toetuse,

–  võttes arvesse 20. juunil 2016 Brüsselis toimunud Montenegro ja ELi stabiliseerimis- ja assotsiatsiooninõukogu seitsmendat istungit,

–  võttes arvesse komisjoni 9. novembri 2016. aasta teatist ELi laienemisstrateegia kohta (COM(2016)0715) ning selle juurde kuuluvat komisjoni talituste töödokumenti, mis käsitleb Montenegro 2016. aasta aruannet (SWD(2016)0360),

–  võttes arvesse 4. juulil 2016 Pariisis toimunud Lääne-Balkani riikide tippkohtumise eesistuja lõppdeklaratsiooni ja kodanikuühiskonna organisatsioonide soovitusi 2016. aasta Pariisi tippkohtumiseks,

–  võttes arvesse NATO liikmesriikide välisministrite 2. detsembri 2015. aasta otsust ja Montenegro NATOga ühinemise protokolli allkirjastamist 19. mail 2016. aastal,

–  võttes arvesse OSCE/ODIHRi valimiste vaatlusmissiooni lõplikku aruannet 16. oktoobri 2016. aasta parlamendivalimiste kohta,

–  võttes arvesse 8. novembril 2016 Budvas toimunud ELi ja Montenegro ühise nõuandekomitee kaheksandal kohtumisel esitatud ühisdeklaratsiooni,

–  võttes arvesse 19.–20. mail 2016 Podgoricas toimunud ELi ja Montenegro parlamentaarse stabiliseerimis- ja assotsieerimiskomitee 12. kohtumisel esitatud deklaratsiooni ja soovitusi,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Montenegro kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A8‑0050/2017),

A.  arvestades, et Euroopa‑Atlandi integratsioon on Montenegro välispoliitika esmatähtis valdkond;

B.  arvestades, et ühinemisläbirääkimistel on tehtud edusamme; arvestades, et Montenegrot peetakse praegu ühinemisprotsessis kõige edasijõudnumaks riigiks; arvestades, et õigusriigi valdkonda puudutav õigusraamistik on peaaegu valmis ja institutsionaalne ülesehitus on paigas;

C.  arvestades, et endiselt tekitab muret asjaolu, et poliitiline õhkkond riigis on polariseerunud ja opositsioon boikoteerib parlamendi tegevust; arvestades, et jätkusuutlik dialoog ja konstruktiivne koostöö valitsuskoalitsiooni ja opositsiooni vahel on ühinemisprotsessiga edasiliikumiseks väga oluline;

D.  arvestades, et korruptsioon ja organiseeritud kuritegevus on jätkuvalt tõsised probleemid;

E.  arvestades, et kodanikuühiskonna organisatsioonid saavad osaleda töörühmades, kaasa arvatud ühinemisläbirääkimistel, kuid on väljendanud rahulolematust enda poliitikakujundamisse kaasatuse taseme ja teabele juurdepääsu võimalustega; arvestades, et on äärmiselt murettekitav, et mõnda kodanikuühiskonna aktivisti on isiklikult rünnatud meedia laimukampaaniatega;

F.  arvestades, et läbirääkimiste protsessi üldise tempo seisukohalt on väga olulised Montenegro edusammud õigusriiki käsitlevate peatükkidega 23 ja 24;

G.  arvestades, et väljendus- ja meediavabadus on ELi põhiväärtused ja iga demokraatliku riigi alustala; arvestades, et Montenegro meediakogukond on väga politiseeritud, jätkuvalt esineb tsensuuri ja enesetsensuuri ning ajakirjanikele majandusliku ja poliitilise surve avaldamist;

1.  väljendab heameelt Montenegro ELiga integreerumise edusammude üle; on rahul sellega, et Montenegro ühinemisläbirääkimised on ühtlaselt edenenud, ja märgib, et seni on avatud 26 läbirääkimispeatükki ja kaks peatükki on ajutiselt suletud; kutsub nõukogu üles Montenegroga peetavaid läbirääkimisi kiirendama; ergutab avama ja sulgema 2017. aasta ühinemisläbirääkimistel uusi peatükke; tunnustab Montenegro valitsust Montenegro ELiga ühinemise programmi 2017–2018 vastuvõtmise eest; innustab Montenegrot kiirendama reforme, suurendama oma jõupingutusi kõigi kriteeriumide täitmise nimel ja keskenduma ka edaspidi ühinemisprotsessi põhiküsimustele; tuletab meelde, et tähtis on saavutada konkreetseid tulemusi kindla ja jätkusuutliku rakendamise alal, eelkõige õigusriigi, õiguse ning korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse valdkonnas;

2.  tunnustab pädevaid ametiasutusi 16. oktoobril 2016 korrektselt toimunud parlamendivalimiste eest, kus üldiselt austati põhivabadusi; julgustab edasist vastavusse viimist rahvusvaheliste standarditega; tunneb heameelt selle üle, et valimisaktiivsus oli pärast 2002. aastat suurim; tunneb heameelt muudetud õigusraamistiku üle, mis võeti valimistel aluseks, kuid toob esile mõningate halduspuuduste jätkuva esinemise, kaasa arvatud riikliku valimiskomisjoni tegevuses, ning on mures valimisnimekirjade täpsuse ja politiseerimise pärast;

3.  peab kahetsusväärseks internetiplatvormide ajutist sulgemist valimiste päeval ning Demokraatiale Ülemineku Keskuse (CDT) veebisaidi häkkimist mõni päev enne valimisi, mis takistas kodanikuühiskonna organisatsioonide tööd valimiste jälgimisel; kutsub pädevaid ametiasutusi üles tegelema vajakajäämistega ning uurima väidetavaid menetlusrikkumisi, sh väidetavat riigi vahendite ja ametipositsiooni kuritarvitamist ning muid teatatud puudusi kiirelt ja läbipaistvalt kooskõlas OSCE/ODIHRi soovitustega; eeldab, et säilitatakse vabariigi valimiskomisjoni sõltumatus; on seisukohal, et valimisprotsessi tuleb parandada, et luua selle vastu täielik usaldus; võtab kahetsusega teadmiseks, et opositsioon ei ole valimistulemusi tunnistanud; võtab teadmiseks väliste osalejate katsed valimisprotsessi diskrediteerida ja raskused, mida see on kaasa toonud; loodab, et uus valitsus säilitab poliitilise pühendumuse reformiprotsessile, ja kutsub kõiki erakondi üles jätkama konstruktiivset dialoogi;

4.  märgib, et nende valimiste eel loodi valijate poolt usaldatav valitsus; väljendab heameelt asjaolu üle, et tegemist oli Montenegro juhitud protsessiga ja see saavutati erakonnaüleselt;

5.  peab murettekitavaks Venemaa väidetavaid katseid mõjutada arenguid Montenegros, sest selline käitumismuster kõnealuses piirkonnas võib tähendada Lääne-Balkani edasist destabiliseerimist; väljendab muret seoses 16. oktoobril 2016 aset leidnud tõsiste vahejuhtumitega, sealhulgas väidetava riigipöördekatsega, ning palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindajal ja komisjonil jälgida tähelepanelikult pädevate asutuste käimasolevaid uurimisi; tunnustab Serbia tahet teha uurimistes koostööd; peab oluliseks, et liikmesriikide asjaomased teenistused jagaksid omavahel ja komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoniga teavet kõnealuste vahejuhtumite kohta;

6.  on jätkuvalt sügavalt mures asjaolu pärast, et poliitiline õhkkond riigis on polariseerunud ja osa opositsioonist boikoteerib parlamendi tegevust; kutsub opositsiooni üles kasutama ära Montenegro peaministri pakkumist osaleda valitsuses vastutasuna boikoteerimise lõpetamise eest; rõhutab vajadust, et kõik poliitilised jõud alustaksid taas Montenegro parlamendis konstruktiivset dialoogi ja koostööd; nõuab, et veelgi tugevdataks parlamentaarset kontrolli ühinemisprotsessi üle ja suutlikkust teostada järelevalvet eelarve üle; tunnustab parlamenti jätkuvalt suure läbipaistvuse eest; väljendab muret ebaproportsionaalselt suure jõukasutuse pärast valitsusevastastel meeleavaldustel; rõhutab veel kord, et on vaja asjakohaseid järelmeetmeid nn helisalvestiste skandaalile; kutsub üles parandama organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooni vastaste meetmete rakendamise parlamentaarset kontrolli;

7.  kutsub valitsust üles parandama juurdepääsu avalikule teabele, eelkõige seoses selliste suurte taristuprojektidega nagu maanteede ehitamine, erastamine, riigihanked ja kohtutoimingud;

8.  peab kiiduväärseks uut avaliku halduse reformi strateegiat aastateks 2016–2020, avaliku sektori finantsjuhtimise reformikava, töötasusid käsitleva uue seaduse jõustumist ja haldusmenetluste lihtsustamist; nõuab meetmeid avaliku halduse reformi strateegia elluviimiseks asjakohaste eelarvevahendite eraldamiseks, samuti järjekindlat poliitilist tahet avaliku halduse ratsionaliseerimiseks, pidades silmas ka ühinemise ettevalmistamist; märgib, et haldussuutlikkuse tugevdamine ei ole eriti edenenud; toetab avaliku halduse täielikku depolitiseerimist; peab oluliseks kinni pidada pädevuse, professionaalsuse, vastutustundlikkuse ja läbipaistvuse põhimõtetest ja õigeaegsest regulatiivse mõju hindamisest ning tagada kodanike õigus tõhusale, korruptsioonivabale haldusele ja teabele;

9.  võtab teadmiseks kohtureformi edusammud, sealhulgas institutsioonilise suutlikkuse parandamise; väljendab jätkuvalt muret kohtute sõltumatuse lubamatu mõjutamise pärast, eelkõige seoses kohtunike ametissenimetamisega; rõhutab vajadust tugevdada kohtusüsteemi vastutust, edendades eetikakoodeksite ning kohtunike ja prokuröride uute distsiplinaarsüsteemide rakendamise järelevalvet; rõhutab vajadust ratsionaliseerida kohtuvõrgustikku ning parandada veelgi suutlikkust jälgida kohtuasjade kuhjumist ja vähendada pooleliolevate menetluste hulka; nõuab institutsionaalse ja isikliku vastutuse tõhustamist korruptsiooni-, rahapesu- ja organiseeritud kuritegevuse süüdistuste menetlemisel; rõhutab vajadust rakendada tõhusalt teabele juurdepääsu puudutavaid kohtuotsuseid ja võidelda levinud tava vastu, mille kohaselt kuulutatakse dokumendid juurdepääsu piiramise eesmärgil konfidentsiaalseks; rõhutab, et on oluline suurendada üldsuse teadlikkust olemasolevatest kaebuste esitamise mehhanismidest;

10.  täheldades mõningasi edusamme sõjakuritegude menetlemisel, kutsub pädevaid ametiasutusi üles sõjakuritegusid tõhusalt uurima, esitama nende eest süüdistusi, neid kohtus menetlema ja määrama nende eest karistusi ning võitlema karistamatusega kooskõlas rahvusvaheliste standarditega, eelkõige seoses käsuliini tipus olevate vastutavate ametnikega; kiidab heaks süüdistuste esitamise strateegia vastuvõtmise, eesmärgiga võtta menetlusse uusi juhtumeid ja saavutada konkreetseid tulemusi; rõhutab vajadust tagada sõjakuritegude ohvritele takistamatu juurdepääs õigusemõistmisele ja õiglasele hüvitisele ning kaitsta igakülgselt sõjakuritegude menetlustel osalevaid tunnistajaid;

11.  märgib murelikult, et korruptsioon on paljudes valdkondades endiselt väga levinud, kuid peab tervitatavaks korruptsioonivastase võitluse raamistiku edasist tugevdamist, mille käigus muu hulgas muudetakse korruptsioonivastase võitluse amet täielikult toimivaks ja määratakse ametisse spetsiaalselt korruptsioonijuhtumitega tegelevad prokurörid ning hakatakse pakkuma vastavasisulist pikaajalist koolitust; peab väga tähtsaks nende sõltumatuse tagamist uurimistes; rõhutab korruptsioonivastase võitluse ameti poliitiliselt erapooletu, professionaalse ja läbipaistva tegevuse olulisust, eelkõige seoses kõrgemal tasandil esineva korruptsiooni juhtumitega ja erakondade rahastamisega; rõhutab veel kord vajadust teha edusamme eelkõige kõrgema tasandi korruptsioonijuhtumite tulemuslikul uurimisel ja nende eest süüdimõistmisel ning korruptsiooni ennetavate meetmete puhul, kaasa arvatud õiguslike sanktsioonide tõhusam kohaldamine; palub uuel valitsusel seada korruptsioonivastane võitlus prioriteediks ning eraldada selle ülesande täitmiseks piisavad inim- ja rahalised ressursid;

12.  nõuab valdkondlike tegevuskavade tõhusat rakendamist eriti korruptsioonialdiste valdkondade puhul, nagu riigihanked, erastamine, linnaplaneerimine, haridus, tervishoid, kohalik omavalitsus ja politsei; nõuab võimalike rikkumistest teatamise juhtumite tulemuslikku uurimist ja nendest teatajate piisavat kaitset; nõuab, et Montenegro kriminaalkoodeksis sätestataks ebaseaduslik rikastumine kriminaalkuriteona; nõuab Eurojusti ja Montenegro vahelise koostöölepingu tõhusat rakendamist, et parandada õigusalast koostööd raskete kuritegude vastu võitlemisel; nõuab meetmeid rikkumisest teatajate paremaks kaitseks;

13.  võtab teadmiseks rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise tegevuskava vastuvõtmise ning terrorismi ennetamise Euroopa Nõukogu konventsiooni lisaprotokolli allkirjastamise; rõhutab vajadust jätkata organiseeritud kuritegevuse juhtumite tulemuslikku lahendamist, eelkõige inimkaubanduse, narkootikumide ja rahapesu valdkonnas, tagada tugevam ametitevaheline koostöö ja teha organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses veelgi tihedamat piirkondlikku ja rahvusvahelist koostööd; rõhutab vajadust, et tavapärastel uurimistel osaleksid kohturaamatupidamisele spetsialiseerunud nõunikud;

14.  tunneb heameelt inimkaubanduse vastu võitlemise õigusraamistiku parandamise üle; rõhutab siiski, et inimkaubanduse ohvrite tuvastamist tuleb parandada ning neile tuleb tagada abi, hüvitiste ja kaitse parem kättesaadavus;

15.  peab tervitatavaks vägivaldse äärmusluse vastu võitlemise uut strateegiat aastateks 2016–2018, mis täiendab terrorismi, rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise ja selle vastu võitlemise riiklikku strateegiat; võtab teadmiseks uue andmebüroo loomise, mille ülesanne on tuvastada ja jälgida vägivaldsete äärmusrühmituste potentsiaalseid liikmeid; peab äärmiselt oluliseks radikaliseerumise varajases etapis olevate inimeste tuvastamist, et hoida ära nende värbamine vägivaldsete äärmusrühmituste poolt ja kaasata nad taas edukalt ühiskonda; peab oluliseks, et selleks võetavate meetmete puhul oleks tagatud inimõiguste ja põhivabaduste järgimine kooskõlas rahvusvaheliste kohustustega; rõhutab teadlikkuse suurendamise olulisust võimalike terrorismiohtude jälgimisel;

16.  tunnustades kodanikuühiskonna organisatsioonide osalemist ühinemise ettevalmistamisel, palub pädevatel asutustel parandada veelgi nende juurdepääsu ELiga seotud teabele ja võimaluse korral tagada, et kodanikuühiskonna organisatsioonidega konsulteerimine toimuks mõtestatult; palub pädevatel ametiasutustel olla toetavam ja kaasavam, et hõlbustada kodanikuühiskonna organisatsioonide tegevust rohujuure tasandil ja julgustada neid osalema aktiivselt kogu valimisprotsessi jälgimises; nõuab tungivalt, et pädevad ametiasutused arendaksid kodanikuühiskonna organisatsioonide riiklikest vahenditest rahastamist nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil, et see oleks jätkusuutlikum, läbipaistvam ja tõhusam; palub asjaomastel asutustel luua tingimused, mis aitavad edendada vabatahtlikku tööd ja ühiskonnaelus osalemise määra; on sügavalt mures teatavate kodanikuühiskonna organisatsioonide aktivistide vastaste laimukampaaniate ja hirmutamiskatsete jätkumise pärast; palub pädevatel ametiasutustel uurida ja välja selgitada nende katsete põhjusi ning teha suuremaid jõupingutusi kodanikuühiskonna organisatsioonide aktivistide kaitsmiseks;

17.  märgib, et vähemuste olukorra parandamisel on tehtud mõningaid edusamme ja muu hulgas on lõpule viidud mitu õigusreformi, et tagada suurem vastavus ELi ja rahvusvaheliste inimõiguste normidega; tunneb heameelt romade ja egiptlaste kogukondade sotsiaalse kaasamise strateegia ja tegevuskava (2016–2020) vastuvõtmise üle; nõuab asjakohaste eelarvevahendite eraldamist tegevuskava nõuetekohaseks elluviimiseks; on mures romade kogukonda kuuluvate naiste ja tütarlaste kahekordse diskrimineerimise pärast ning romade kogukonna, egiptuse vähemuste ja aškalite juurdepääsu pärast tervishoiule, haridusele, eluasemele ja tööhõivele; ergutab pädevaid ametiasutusi jätkama suuremate pingutuste tegemist, et kaitsta LGBTI‑inimeste õigusi; palub pädevatel ametiasutustel teha suuremaid jõupingutusi, et suurendada üldsuse teadlikkust diskrimineerimisvastasusest; peab murettekitavaks olukorda, kus enamik üldkasutatavaid hooneid, sh meditsiinikeskused ja ülikoolid, ei ole ikka veel puuetega inimestele ligipääsetavad ning töötavate puuetega inimeste osakaal on veel väga väike; nõuab täiendavaid meetmeid Kotori lahe piirkonna paljurahvuselise identiteedi kaitseks;

18.  nõuab inimõigustega tegelevate institutsioonide, sealhulgas ombudsmani ning inimõiguste ja vähemuste ministeeriumi tugevdamist ning on seisukohal, et nende teadmisi rahvusvahelisest ja Euroopa inimõigustealasest õigusest ja normidest tuleks suurendada; väljendab muret ühtse käsitusviisi puudumise pärast inimõiguste rikkumiste suhtes ja nende eest ette nähtud madalate karistusmäärade pärast;

19.  on endiselt mures selle pärast, et sooline kodu- ja seksuaalvägivald jätkub, süüdimõistvaid kohtuotsuseid on vähe, kuriteo toimepanijaid ei karistata rahvusvahelistele standarditele vastavalt ning ohvriabi ja ohvrite kaitse on ebatõhus; nõuab meetmeid, mis võimaldaksid luua piisavad kaitseteenused, tõhustada institutsioonidevahelist koostööd selles valdkonnas, kasutada tulemuslikult uut ühtset koduvägivallajuhtumeid sisaldavat andmebaasi ja viia ellu koduvägivalla vastu võitlemise strateegia aastateks 2016–2020; rõhutab, et on oluline õpetada ja koolitada riigiasutuste töötajaid ohvritega töötama; palub pädevatel asutustel tagada sundabielude ohvritele piisav kaitse, pikaajaline majutus, rahaline toetus ja haridusprogrammid ning tõhus kohtumõistmine kuriteo toimepanijate üle ja neile tõhusate karistuste määramine; rõhutab, kui oluline on ergutada naiste osalemist poliitikas, sealhulgas olulistel otsuste tegemisega seotud ametikohtadel, samuti nende juurdepääsu tööturule ja paremat esindatust tööturul; nõuab sellise riikliku poliitika kujundamist, mis aitab tasakaalustada töö- ja pereelu; võtab teadmiseks soolist võrdõiguslikkust käsitleva tegevuskava (2013–2017) jätkuva rakendamise; palub tungivalt, et pädevad asutused eraldaksid selle rakendamiseks eelarvest piisavalt vahendeid; märgib, et lapsi käsitlevate meetmete koordineerimisel esineb probleeme ja lastevastane vägivald valmistab endiselt muret;

20.  palub Montenegro ametiasutustel võtta vajalikke meetmeid, mille abil hoida ära lastevastast vägivalda, inimkaubandust ja varajasi sundabielusid, mille kohta vabaühendused jätkuvalt teateid edastavad;

21.  rõhutab vajadust teha pidevalt ja tõsiselt tööd selle nimel, et viia Montenegro õigussüsteem kooskõlla rahvusvaheliste inimõigustealaste ja puudega inimeste vabadusi käsitlevate õigusnormidega, et tagada õigusriigi ning põhiseaduslikkuse ja õiguspärasuse põhimõtete austamine;

22.  on jätkuvalt mures väljendus- ja meediavabaduse olukorra pärast Montenegros ja asjaolu pärast, et valitsus ei ole tõhusalt uurinud ajakirjanike vastu suunatud rünnakuid; nõuab veel kord tungivalt, et pädevad ametiasutused lahendaksid pikalt menetluses olnud ajakirjanike vastu suunatud vägivalla, nende ähvardamise ja hirmutamise juhtumid, võtaksid meetmeid meediatöötajate kaitseks ja looksid vaba ja uuriva ajakirjanduse jaoks turvalise keskkonna; on mures politseijõudude toimepandud rünnakute pärast ning hiljutiste ajakirjanike vastu suunatud surveavalduste ja hirmutamise, sealhulgas laimukampaaniate, füüsiliste rünnakute ja ähvarduste pärast ning meediasse sekkumise juhtumite pärast valitsusvastaste meeleavalduste ajal, sealhulgas omavoliliste vahistamiste ja varustuse konfiskeerimiste pärast; väljendab muret asjaolu pärast, et rünnakuid ei ole ikka veel nõuetekohaselt uuritud ja need juhtumid on lahendamata; märgib, et on laimamisjuhtumite arv on endiselt suur; nõuab läbipaistvat avalik-õiguslikku reklaami erameedias, Montenegro kriminaalkoodeksi muutmist ja kuritegude vastaste uute meetmete sisseviimist, mis on seotud oma tööülesandeid täitvate ajakirjanike vastu suunatud rünnakute ennetamise ja nende eest karistamisega; võtab teadmiseks avalik-õigusliku ringhäälinguorganisatsiooni RTCG finantssõltumatuse ja jätkusuutlikkuse suurendamiseks võetud õigusmeetmed ning nõuab edasiste meetmete võtmist selle sõltumatuse, sh toimetusliku sõltumatuse tagamiseks; rõhutab vajadust toetada ja tugevdada praeguseid enesereguleerimise mehhanisme; rõhutab, et ajakirjanike muudetud eetikakoodeksit tuleb tõhusalt ja ühetaoliselt kohaldada kogu meediamaastikul; kutsub ELi delegatsiooni vaatlejaid ja liikmesriikide saatkondi üles vajaduse korral osalema korrapärasemalt ajakirjanike ja meediatöötajate vastu suunatud kohtumenetlustes;

23.  märgib, et riigi valimiskomisjoni juurdepääs meediale oli 2016. aasta valimiste ajal piiratud; nõuab, et 2016. aasta parlamendivalimiste OSCE/ODIHRi valimisvaatlusmissiooni lõpparuandes meedia kohta esitatud soovitused viidaks ellu;

24.  võtab teadmiseks majanduse positiivse arengu, kuid nõuab tungivalt, et uus valitsus võtaks meetmeid riigi rahanduse jätkusuutlikkuse tagamiseks, suurendades ühtlasi sotsiaalseid õigusi ja tarbijakaitset, ning käivitaks täiendavad struktuurireformid, et parandada ettevõtlus- ja investeerimiskliimat, mis looks töökohti ja majanduskasvu ning mitmekesistaks majandust, sealhulgas meetmete kaudu, mis on mõeldud mitteametliku sektori osakaalu vähendamiseks, ja rõhutab vajadust võidelda tõhusalt maksudest kõrvalehoidumise vastu; tunneb heameelt 19. peatüki avamise üle ja usub kindlalt, et see on parim viis innustada valitsust tegutsema aktiivsemalt sotsiaalse kaasamise ning vaesuse ja mitteametliku sektori osakaalu vähendamise nimel; nõuab avaliku sektori kulutuste ratsionaliseerimist ning suuremaid pingutusi õigusriigi ja lepingute jõustamise tugevdamiseks; rõhutab vajadust piirata suurt välist tasakaalustamatust ja anda uus hinnang riigi rahanduse jätkusuutlikkust ohustavatele avaliku taristu investeerimisprojektidele; nõuab, et VKEde jaoks tehtaks kättesaadavaks täiendavad rahalise ja mitterahalise iseloomuga meetmed ning et majanduse elavdamiseks tehtaks täiendavaid investeeringuid innovatiivsetesse ja kestlikesse projektidesse; nõuab paremat sotsiaaldialoogi;

25.  märgib, et ehkki transporditaristu arendamisel on tehtud mõningaid edusamme, sealhulgas Kagu-Euroopa transpordi vaatluskeskuse kaudu, takistab riikidevaheliste maanteede puudumine kaubandust ja turismi; väljendab heameelt seniste jõupingutuste üle Montenegro raudteesektori liberaliseerimisel; rõhutab vajadust kooskõlastada naaberriikidega ühenduvuse küsimusi ja muuta nende arutamine taristuprojektide kavandamise protsessi osaks;

26.  rõhutab, kui oluline on edendada VKEde sektorit ja toetada neid paremate õigusaktide, rahastamise ja tööstuspoliitika rakendamise ning mitteametliku majanduse osakaalu vähendamise ja äriühingute üleriigilise elektroonilise registreerimise kiirendamise abil;

27.  märgib, et varimajandus moodustab ikka veel suure osa Montenegro SKPst; tuletab meelde, et ulatuslik varimajandus kujutab endast olulist ettevõtluse ja majanduskasvu takistust, ning ergutab Montenegrot võtma meetmeid varimajanduse mahu vähendamiseks;

28.  märgib murelikult, et ametiasutused ei kasutanud täielikult mõningaid ühinemiseelse abi rahastamisvahendi raames rahastatud suutlikkuse suurendamise meetmeid või ei jälginud nende elluviimist; rõhutab, et positiivsete tulemuste saavutamiseks peavad ametiasutused tagama piisava arvu töötajate kättesaadavuse, võtma vastu meetmete kasutamiseks vajalikke õigusakte ja võimaldama uutele institutsioonidele vajalikul määral iseseisvust;

29.  võtab teadmiseks tööpuuduse tagasihoidliku vähenemise; tervitab uue 2016.–2020. aasta tööhõive ja inimressursside arendamise riikliku strateegia ja selle juurde kuuluva 2016. aasta tegevuskava vastuvõtmist; väljendab jätkuvalt muret kõrge noorte töötuse määra ja tööjõu vähese liikuvuse pärast; nõuab ennetavaid tööturumeetmeid tööhõive suurendamiseks ning naiste, kaitsetute inimeste, puudega inimeste ja noorte toetamiseks hariduse, karjäärinõustamise, koolituse, tööhõive ja töötaja õiguste kaudu; rõhutab, kui oluline on osaleda aktiivselt piirkondlikes noortealgatustes, nagu Lääne-Balkani piirkondlik noorte koostööamet, ja kasutada muu hulgas ära olemasolevaid programme, mille eesmärk on suurendada piirkonnas ühenduvust ja vähendada noorte töötust;

30.  märgib, et avaliku sektori kulutused haridusele on endiselt märgatavalt allpool ELi keskmist; rõhutab vajadust võtta vajalikke meetmeid, eelkõige seoses väikelastehoiu ja koolieelsete haridusasutustega, milles osalemise määr on pettumustvalmistavalt väike ja kaugelt allpool ELi 2020. aasta eesmärki, milleks on 95 %; on seisukohal, et erilist tähelepanu tuleks pöörata asjaolule, et puudega inimestel puudub juurdepääs mitmele avalik-õiguslikule ülikoolile;

31.  peab tervitatavaks uut keskkonnaseadust ning riiklikku strateegiat, mis käsitleb keskkonna ja kliimamuutuste alase ELi õigustiku ülevõtmist ja rakendamist, ja 2016.–2020. aasta tegevuskava; rõhutab vajadust tugevdada rakendamise alaseid jõupingutusi, eelkõige vee kvaliteedi, looduskaitse ja jäätmekäitluse valdkonnas, ning parandada sellega seotud haldussuutlikkust kõigil tasanditel; peab murettekitavaks, et potentsiaalse Natura 2000 ala Ulcinj Salina kaitsmisega on märkimisväärselt viivitatud; nõuab lisapingutusi, et säilitada Salina bioloogiline mitmekesisus ja rannikuala kestlikult arendada;

32.  palub pädevatel ametiasutustel võtta Skadari järve ökoloogiliste omaduste ja ökoloogilise terviklikkuse säilitamiseks vajalikke kaitsemeetmeid; palub valitsusel tagada, et rahvusparkide ümberkujundamine riigile kuuluvaks osaühinguks ei mõjuta negatiivselt rahvusparkide kaitset; mõistab muret, mida on väljendatud Ramsari ja Berni konventsioonide raames Skadari järve rahvuspargi eriotstarbelise ruumilise kava, sh ehitusprojekti „Porto Skadar Lake“ suhtes; peab murettekitavaks märkimisväärseid viivitusi selliste potentsiaalsete Natura 2000 võrgustiku aladena määratletud alade nagu Skadari järve rahvuspark kaitsmise tagamisel; tuletab meelde keskkonnamõju usaldusväärse ja strateegilise hindamise vajalikkust kooskõlas ELi õigustiku ja rahvusvaheliste normidega;

33.  rõhutab vajadust täita kliimamuutuste leevendamise rahvusvahelisi kohustusi; on väga mures valitsuse kavatsuse pärast rajada söeküttel töötav elektrijaam Pljevlja II, mis ei ole kooskõlas Pariisi kokkuleppe alusel võetud kohustustega;

34.  tunnustab energeetika valdkonnas tehtud edusamme, sealhulgas partnerriikidega energiaühenduste loomisel; kutsub Montenegrot üles kehtestama õigusakte kolmanda energiapaketi, eriti taastuvenergia direktiivi rakendamiseks; väljendab jätkuvalt muret hüdroenergia mittekestliku arendamise pärast ja selle pärast, et paljusid neist jaamadest kavandatakse ilma usaldusväärse keskkonnamõju hindamiseta, milles arvestataks eelkõige bioloogilise mitmekesisuse kaitset ja jaamade mõju kaitsealadele, nagu seda nõutakse ELi õigusaktides; palub pädevatel ametiasutustel jälgida valvsalt avamere nafta- ja gaasiuuringuid ning rakendada kõiki kaitsemeetmeid kooskõlas vastuvõetud õigusaktide, eeskirjade ja ELi õigustikuga;

35.  pidades silmas ettevalmistusi 2017. aastal Itaalias toimuvaks Lääne‑Balkani riikide tippkohtumiseks, palub Montenegro ametiasutustel suurendada jõupingutusi õigus- ja reguleerivate meetmete rakendamiseks transpordi- ja energeetikasektoris (pehmed meetmed), et täita Euroopa Liidu ühenduvuse tegevuskava;

36.  tunneb heameelt Montenegro innuka osalemise ja jätkuvalt konstruktiivse rolli üle heanaaberlikus piirkondlikus ja rahvusvahelises koostöös; ergutab tegema veelgi tihedamat koostööd; peab eriti kiiduväärseks seda, et Montenegro jätkab oma välispoliitika täielikku vastavusse viimist ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga, sealhulgas nõukogu otsusega (ÜVJP) 2016/1671, millega pikendati piiravaid meetmeid Venemaa suhtes; väljendab heameelt Montenegro osalemise üle ELi juhitud ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonides; julgustab Montenegrot ka edaspidi lahendama kahepoolsed vaidlusalused küsimused oma naaberriikidega, sh Serbia ja Horvaatiaga lahendamata piiride mahamärkimise küsimus, konstruktiivselt ja heanaaberlikult ühinemisprotsessi võimalikult varajases etapis; kordab oma üleskutset ametiasutustele aidata lahendada endise Jugoslaavia Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi pärandiga seotud õigusjärgluse küsimusi; väljendab heameelt Bosnia ja Hertsegoviinaga saavutatud piiride mahamärkimise kokkuleppe üle ning Kosovoga sõlmitud piiride mahamärkimise kokkuleppe ratifitseerimise üle; rõhutab vajadust jätkata läbirääkimisi piiriületust ja piiriliiklust käsitlevate kokkulepete kohandamiseks; peab kiiduväärseks koostööd naaberriikidega Sarajevo deklaratsiooni protsessi raames; palub tungivalt, et Montenegro järgiks ELi ühist seisukohta Rooma statuudi terviklikkuse kohta ja sellega seotud ELi juhtpõhimõtteid kahepoolsete puutumatuse kokkulepete kohta;

37.  juhib tähelepanu asjaolule, et ehkki Montenegro ei paikne Lääne‑Balkani rändeteel, on see jätkuvalt transiidiriik pagulaste ja rändajate jaoks, kellest enamik tuleb Süüriast; palub Montenegro ametiasutustel tagada, et rändajaid ja pagulasi, kes taotlevad Montenegros varjupaika või liiguvad läbi Montenegro territooriumi, koheldaks kooskõlas rahvusvahelise ja ELi õigusega, sealhulgas pagulasseisundi konventsiooni ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga; tunneb heameelt Schengeni tegevuskava ja integreeritud rändehalduse strateegia (2017–2020) vastuvõtmise üle;

38.  palub komisjonil jätkata kõigi Lääne-Balkani riikidega koostööd rändeküsimustes, et tagada ELi ja rahvusvaheliste normide ja standardite järgimine; on rahul seni selles osas tehtud tööga;

39.  väljendab heameelt Montenegro aktiivse osalemise üle 2016. aastal Pariisis toimunud Lääne‑Balkani riikide tippkohtumisel, eriti seoses ühenduvuse tegevuskavaga; palub ametiasutustel viia ellu hiljuti Albaaniaga sõlmitud piiriületuslepe ja rakendada üleeuroopalisi võrke käsitlevat määrust seoses raudteeturu avatud juurdepääsu litsentsimise ja lubamisega; tõdeb, et kuigi Montenegro raudteeturg on olnud alates 2014. aastast konkurentsile avatud, ei ole seni ükski eraettevõtja turule sisenemise vastu huvi tundnud; palub uuel valitsusel tagada avatud raudteeturg, mille läbipaistvad raudteele juurdepääsu tasud ja läbilaskevõime jaotamine on täielikus kooskõlas ELi õigustikuga;

40.  väljendab heameelt asjaolu üle, et Montenegro NATOga ühinemise protokoll allkirjastati 2016. aasta mais tunnustusena Montenegro jõupingutuste eest reformide elluviimisel ning et praegu toimub protokolli ratifitseerimine NATO liikmesriikide poolt, sest NATO on oluline tegur stabiilsuse ja rahu tagamisel Lääne-Balkani riikides; julgustab ELi kuuluvaid NATO liikmesriike pidama ratifitseerimisprotsessi prioriteetseks ja tunnistama, et Montenegro NATO‑liikmesusel on riigi Euroopa-Atlandi integratsiooniprotsessis oluline sümboolne ja strateegiline tähendus; tuletab meelde, et ühinemisläbirääkimised ELiga ei ole seotud NATOga ühinemise protsessiga;

41.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Montenegro valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT L 108, 29.4.2010, lk 1.


E‑demokraatia võimalused ja probleemid ELis
PDF 264kWORD 60k
Euroopa Parlamendi 16. märtsi 2017. aasta resolutsioon e‑demokraatia võimaluste ja probleemide kohta Euroopa Liidus (2016/2008(INI))
P8_TA(2017)0095A8-0041/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu soovitust CM/Rec(2009)1 elektroonilise demokraatia (e‑demokraatia) kohta, mille ministrite komitee võttis vastu 18. veebruaril 2009, kui esimest rahvusvahelist õigusakti, millega kehtestatakse standardid e‑demokraatia valdkonnas,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artikleid 2, 3, 6, 9, 10 ja 11, ning Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 8–20 ja artiklit 24,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning Euroopa sotsiaalhartat,

–  võttes arvesse oma 28. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni Euroopa kodanikualgatuse kohta(1),

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele pealkirjaga „ELi e‑valitsuse tegevuskava 2016–2020 – Valitsussektori digitaalse arengu kiirendamine“ (COM(2016)0179),

–   võttes arvesse ÜRO 2014. aasta e‑valitsuse arenguindeksit,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi poliitikaosakonna C poolt 2016. aastal avaldatud kolme uuringut pealkirjadega „E‑osaluse võimalused ja probleemid Euroopa Liidus“, „E‑hääletuse võimalused ja probleemid Euroopa Liidus“ ning „Euroopa isikut tõendava dokumendi kehtestamise õiguslik ja poliitiline kontekst“,

–   võttes arvesse teaduslike ja tehnoloogiliste valikute hindamise üksuse (STOA) kahte uuringut pealkirjadega „E‑avalikkus, e‑osalus ja e‑hääletus Euroopas – väljavaated ja probleemid: lõpparuanne“ (november 2011) ning „Tehnoloogilised valikud ja süsteemid osalus- ja otsedemokraatia tugevdamiseks“, mis avaldatakse 2017. aastal,

–   võttes arvesse Euroopa Piirkondlike Seadusandlike Kogude Konverentsi (CALRE) tööd e‑demokraatia vallas, mille puhul kasutatakse ÜRO koostöövõrgustikku IT4all,

–  võttes arvesse oma 8. septembri 2015. aasta resolutsiooni inimõiguste ja tehnoloogia ning sekkumis- ja jälgimissüsteemide mõju kohta inimõigustele kolmandates riikides(2),

–  võttes arvesse parlamendi kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse põhiseaduskomisjoni raportit ning kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamust (A8‑0041/2017),

A.  arvestades, et hiljutised kriisid ja ummikseisud finants-, majandus-, poliitika- ja sotsiaalvaldkonnas mõjutavad tõsiselt üksikuid liikmesriike ja liitu tervikuna ning seda ajal, mil nad kõik seisavad silmitsi selliste ülemaailmsete probleemidega nagu kliimamuutus, ränne ja julgeolek; arvestades, et kodanike suhe poliitikaga on muutunud üha pingelisemaks, sest nad eemalduvad poliitiliste otsuste tegemise protsessist, ning üha suurem on oht, et avalikkus ei ole poliitikaga rahul; arvestades, et lisaks läbipaistvusele ja teabele on kodanike ja kodanikuühiskonna kaasatus demokraatlikku ellu demokraatia toimimise ning ELi mitmetasandilise valitsemissüsteemi iga tasandi legitiimsuse ja vastutuse seisukohast väga oluline; arvestades, et tuleb kindlasti tõhustada demokraatlikku sidet kodanike ja poliitiliste institutsioonide vahel;

B.  arvestades, et viimastel aastakümnetel on meie ühiskond muutunud äärmiselt kiiresti ning kodanikud tunnevad vajadust avaldada oma arvamust probleemide kohta, millest sõltub meie ühiskonna tulevik, üha sagedamini ja otsesemalt, ning arvestades, et poliitilised ja poliitikat kujundavad institutsioonid peaksid seepärast soovitatavalt investeerima demokraatlikku innovatsiooni;

C.  arvestades, et valimisaktiivsus Euroopa Parlamendi valimistel on alates 1979. aastast järjest vähenenud ning langes 2014. aasta valimistel 42,54 %‑le;

D.  arvestades, et on oluline taastada kodanike usaldus Euroopa projekti vastu; arvestades, et e-demokraatia vahendid võivad aidata edendada kodanikuaktiivsust, parandades osalemist, läbipaistvust ja aruandekohustust otsustusprotsessis, tugevdades demokraatliku järelevalve mehhanisme ja teadmisi EList, et anda kodanikele rohkem sõnaõigust poliitilises elus;

E.  arvestades, et demokraatia peaks arenema ja kohanema uue tehnoloogia ja IKT‑vahenditega seotud muutuste ja võimalustega, mida tuleks käsitleda avaliku hüvena ning mis võib õige rakendamise ja piisaval tasemel antava teabe korral aidata luua läbipaistvamat ja osaluspõhisemat demokraatiat; arvestades, et seda eesmärki silmas pidades peaks igal inimesel olema võimalus õppida kasutama uut tehnoloogiat;

F.  arvestades, et täiendavad edusammud küberjulgeoleku ja andmekaitse vallas on äärmiselt olulised, kui soovime kasutada paremini ära uusi tehnoloogiaid institutsioonilises ja poliitilises elus ning suurendada seeläbi kodanike osalemist otsustusprotsessis;

G.  arvestades, et uute digitaalsete sidevahendite ning avatud ja koostöövõimeliste platvormide laine võib innustada ja pakkuda uusi lahendusi soodustamaks kodanike poliitilist osalemist ja kaasatust, vähendades samal ajal rahulolematust poliitiliste institutsioonidega ning aidates suurendada usaldust demokraatliku süsteemi vastu ning selle läbipaistvust ja vastutust;

H.  arvestades, et oma viimases kõnes olukorrast Euroopa Liidus esitles Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker meetmete paketti, mille eesmärk on suurendada elektroonilise side kasutamist, sealhulgas WiFi4EU ja 5G‑mobiilside kasutuselevõtt Euroopas;

I.  arvestades, et avatud riiklikud andmed võivad soodustada majanduskasvu, suurendada avaliku sektori tõhusust ning parandada Euroopa ja riiklike institutsioonide läbipaistvust ja vastutust;

J.  arvestades, et võrdsetel tingimustel juurdepääs neutraalsele võrgule on eeltingimus põhiliste inimõiguste tulemuslikkuse tagamisele;

K.  arvestades, et e-demokraatia võib hõlbustada kaasamise uute vormide väljatöötamist, mis suudavad kaasa aidata avalikkuse traditsioonilise poliitikaga kasvava rahuolematuse leevendamisele; arvestades samuti, et see võiks aidata edendada teabevahetust, dialoogi ning teadlikkust meie Euroopa Liidust ja huvi liidu, selle poliitika ja strateegiate vastu, soodustades kohaliku tasandi toetust Euroopa projektile ning vähendades nn Euroopa demokraatia defitsiiti;

L.  arvestades, et uued osalusvormid virtuaalses avalikus ruumis on lahutamatult seotud avalikus ruumis osalemisega seotud õiguste ja kohustustega, mis hõlmavad näiteks menetlusõigusi laimu korral;

M.  arvestades, et interneti kui sobiva ja tõhusa demokraatliku vahendi rolli tagamiseks on hädavajalik kaotada digitaalne lõhe ning anda kodanikele piisav meediapädevus ja digitaaloskused;

N.  arvestades, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) süsteemid on tänapäeva valitsemisprotsessi keskmes, kuid tuleb veel teha jõupingutusi, et parandada e-valitsuse teenuste osutamist;

O.  arvestades, et e-hääletus aitaks inimestel, kes elavad või töötavad liikmesriigis, mille kodanikud nad ei ole, või kolmandas riigis, kasutada oma hääleõigust; arvestades, et e‑hääletamise ajal tuleb tagada julgeolek ja salajasus häälte andmisel ja registreerimisel, sealhulgas seoses võimalike küberrünnakutega;

Võimalused ja probleemid

1.  toonitab võimalikku kasu, mida võib tuua e-demokraatia, mida määratletakse kui traditsioonilise demokraatia toetamist ja tõhustamist IKT abil ning mis võib täiendada ja tugevdada demokraatlikku protsessi, lisades kodanike võimestamise elemente mitmesuguse internetipõhise tegevuse kaudu, mis hõlmab muu hulgas e‑riiki, e‑valitsust, e‑arutelu, e‑osalust ja e‑hääletust; tunneb heameelt asjaolu üle, et uute info- ja kommunikatsioonivahendite abil on üha rohkematel kodanikel võimalus osaleda demokraatlikus protsessis;

2.  rõhutab, et Euroopa Nõukogu soovituses CM/Rec(2009)1 kutsutakse liikmesriike üles tagama, et e‑demokraatia „edendab, tagab ja tõhustab läbipaistvust, vastustust, reageerimisvõimet, koostööd, arutelu, kaasatust, juurdepääsetavust, osalust, subsidiaarsust ja sotsiaalset ühtekuuluvust“; juhib tähelepanu asjaolule, et selles soovituses kutsutakse liikmesriike üles töötama välja meetmeid, mille abil oleks võimalik tugevdada inimõigusi, demokraatiat ja õigusriiki;

3.  rõhutab, et e‑demokraatia eesmärk on edendada demokraatlikku kultuuri, mis rikastab ja tugevdab demokraatia tava, andes täiendavaid vahendeid läbipaistvuse suurendamiseks ja kodanike osalemiseks, mitte moodustada esindusdemokraatiat kahjustavat alternatiivset demokraatlikku süsteemi; märgib, et e‑demokraatia üksi ei taga poliitilist osalust, ja et paralleelselt e‑demokraatiaga tuleb käsitleda ka mittedigitaalset keskkonda, et taotleda kodanike osalemist poliitilises elus;

4.  juhib tähelepanu sellele, kui tähtsad on e‑hääletus ja kaughääletus interneti teel kui süsteemid, mis on võimelised laiendama kodanike kaasatust ja hõlbustama demokraatlikku osalemist, eelkõige piirkondades, mis on geograafiliselt ja sotsiaalselt tõrjutud, pakkudes mitmeid võimalikke eeliseid, eelkõige noortele, liikumispuudega inimestele, vanematele inimestele ja neile, kes elavad või töötavad alaliselt või ajutiselt mõnes liikmesriigis, mille kodanikud nad ei ole, või kolmandas riigis, tingimusel et tagatakse kõige kõrgemad võimalikud andmekaitsestandardid; tuletab meelde, et interneti teel kaughääletuse kasutuselevõtu korral peavad liikmesriigid tagama hääletussedelite loendamise läbipaistvuse ja usaldusväärsuse ning austama võrdsuse, hääletuse salajasuse, hääletusele juurdepääsu ja vabade valimiste põhimõtteid;

5.  rõhutab, et kõik digitaalse suhtluse protsessid peavad põhinema institutsioonilise avatuse põhimõttel, järgides reaalajas läbipaistvuse ja teavitatud osalemise kombinatsiooni;

6.  rõhutab ja innustab kasutama e‑osalust kui e‑demokraatia olulist omadust, mis hõlmab ühelt poolt ELi institutsioonide ja valitsuste ning teisalt kodanike vahelise suhtluse kolme liiki, s.o peamiselt e‑teavitamist, e‑konsulteerimist ja e‑otsustamist; tunnistab, et paljusid riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke e‑osaluse tavasid võib käsitada heade näidetena sellest, kuidas IKTd saab kasutada osalusdemokraatias; innustab liikmesriike neid tavasid edasi arendama riiklikul ja kohalikul tasandil;

7.  rõhutab, et IKT aitab luua ruumi osalusele ja arutelule, mis omakorda parandab meie demokraatlike süsteemide kvaliteeti ja legitiimsust;

8.  rõhutab vajadust kaasata noored poliitilisse arutellu ja märgib, et IKT kasutamine demokraatlikes menetlustes võib olla selle eesmärgi saavutamiseks tõhus vahend;

9.  tuletab meelde Euroopa esimest internetipõhist hääletamist Eestis 2005. aastal toimunud õiguslikult siduvatel valimistel, kuid jääb seisukohale, et võimalike e‑hääletuste edukaks kasutuselevõtmiseks teistes liikmesriikides on vaja hinnata, kas on võimalik tagada kogu elanikkonna tegelik osalemine, ja samuti hinnata erinevate või üksteisest eristuvate tehnoloogiliste lähenemisviiside eeliseid ja probleeme ning mõju; rõhutab, et turvalise ja kiire internetiühenduse ning turvalise elektroonilise identiteedi taristu on eduka e‑hääletuse oluline eeldus; rõhutab vajadust kasutada ära uute tehnoloogiate eeliseid praeguse valimiskabiinis toimuva hääletamise puhul, ning on veendunud, et märkimisväärseid edusamme saaks teha tänu parimate tavade vahetamisele ja teadusuuringutele kõikidel poliitilistel tasanditel;

10.  juhib tähelepanu probleemidele seoses vajadusega reageerida kodanike muredele veebipõhiste demokraatiavahendite kasutamise pärast; on seisukohal, et julgeolekuprobleemidega tegelemine ja eraelu puutumatuse tagamine on ülimalt tähtis liidu kodanike usalduse suurendamiseks tärkaval digitaalsel poliitilisel areenil;

11.  rõhutab, et demokraatlikud protsessid nõuavad ulatuslikku arutelu ELi ühiskonna kõikidel tasanditel, samuti analüüsimist ja mõttevahetust, et tegemist oleks õiglase, tervikliku ja mõistliku arutamisega; hoiatab, et on olemas oht, et veebipõhiste aruteluvahendite abil toimuvate arutelude tulemusi võidakse moonutada ja manipuleerida; on seisukohal, et selle riski parim kindlustus on see, kui kõik osalised suhtlevad läbipaistvalt ja annavad teavet kampaaniate kohta, mida digitaalsetel platvormidel potentsiaalselt otseselt või kaudselt reklaamitakse;

12.  märgib, et toimiva demokraatia jaoks on kodanike usaldus institutsioonide ja demokraatlike protsesside vastu ülioluline mõõde; rõhutab seetõttu, et e‑demokraatia vahendite kasutuselevõtuga peavad kaasnema asjakohane teavitamine ja haridusstrateegiad;

13.  rõhutab, kui tähtis on kinnistada e-osalus poliitilisse süsteemi, et kaasata kodanikke otsustusprotsessi ja tagada järelmeetmete võtmine; märgib, et otsuste tegijate vähene reageerimisvalmidus põhjustab pettumust ja usaldamatust;

14.  rõhutab, et IKT-vahendite kasutamine peaks täiendama avalike institutsioonide muid suhtluskanaleid, eesmärgiga vältida igasugust diskrimineerimist digitaalsete oskuste või vahendite ja taristu puudumise tõttu;

Ettepanekud demokraatliku süsteemi parandamiseks info- ja kommunikatsioonitehnoloogia abil

15.  on seisukohal, et demokraatlikes protsessides osalemise aluseks on eelkõige tõhus ja mittediskrimineeriv juurdepääs teabele ja teadmistele;

16.  kutsub ELi ja liikmesriike üles mitte võtma vastu tarbetuid, internetile juurdepääsu ja põhiliste inimõiguste kasutamist meelevaldselt piiravaid meetmeid, nagu ebaproportsionaalne tsensuur või õiguspärase kriitika ja teisitimõtlemise väljendamise kriminaliseerimine;

17.  kutsub liikmesriike ja ELi üles suurema demokraatia nimel eraldama hariduslikke ja tehnilisi vahendeid demokraatliku kodanike mõjuvõimu suurendamiseks ja digitaaloskuste parandamiseks, samuti tagama kõigi ELi kodanike jaoks digikirjaoskuse ning võrdse ja turvalise juurdepääsu digitaalsetele teenustele, et ületada digitaalne lõhe (e‑kaasatus); ergutab liikmesriike lisama koolide õppekavadesse ja pidevõppe kavadesse digioskuste omandamise ning seadma prioriteediks digioskuste koolitusprogramme eakate jaoks; toetab võrgustike arendamist ülikoolide ja haridusasutustega, et edendada uute osalemisvahendite alaseid teadusuuringuid ja nende vahendite rakendamist; kutsub ELi ja liikmesriike üles edendama programme ja poliitikat, mille eesmärk on arendada kriitilist mõtlemist ja teadlikku kasutamist info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnas;

18.  teeb ettepaneku parandada veelgi ELi haldusasutustes demokraatia suurendamiseks kasutatava uue tehnoloogia hindamist, lisades näitajatena sihteesmärgid internetipõhiste teenuste kvaliteedi mõõtmiseks;

19.  soovitab, et Euroopa Parlament kui ainus otsevalitud Euroopa Liidu institutsioon võtaks juhtrolli e‑demokraatia tugevdamisel; peab sellega seoses oluliseks töötada välja innovaatilised tehnoloogilised lahendused, mis võimaldavad kodanikel mõtestatult suhelda ja jagada oma muresid enda valitud esindajatega;

20.  ergutab lihtsustama institutsioonilist keelekasutust ja menetlusi ning multimeediasisu korraldust, et selgitada peamiste otsustusprotsesside põhisisu, edendamaks mõistmist ja osalemist; rõhutab vajadust tutvustada seda e‑osaluse väravat segmenteeritud proaktiivsete vahendite abil, mis võimaldavad juurdepääsu kõikidele dokumentidele parlamendi toimikutes;

21.  kutsub liikmesriike ja ELi tungivalt üles ehitama välja taskukohast ja kiiret digitaristut, eriti äärealadel ning maa- ja majanduslikult vähem arenenud piirkondades, ning tagama võrdsuse kodanike vahel, pöörates erilist tähelepanu nendele kodanikele, kes on kõige haavatavamad, ning andes neile oskused, mis tagavad ohutu ja turvalise kasutamise; soovitab varustada raamatukogud, koolid ja avalike teenuste osutamisega seotud hooned kiire ja nüüdisaegse IT-taristuga, mis on võrdselt kättesaadav kõigile kodanikele, eriti kõige haavatavamatele rühmadele, näiteks puuetega inimestele; juhib tähelepanu asjaolule, et nende eesmärkide saavutamiseks on vaja eraldada piisavad rahalised vahendid ja koolitusressursid; soovitab komisjonil anda ressursse projektide jaoks, mille eesmärk on parandada digitaristut sotsiaal- ja solidaarsusmajanduse valdkonnas;

22.  rõhutab, et naised ei ole poliitiliste otsuste tegemise kõigil tasanditel ning IKT‑sektorites piisavalt esindatud; märgib, et digitehnoloogia valdkonnas puutuvad naised ja tüdrukud tihti kokku sooliste stereotüüpidega; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles investeerima sihtotstarbelistesse programmidesse, mis edendavad haridust info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnas ning e‑osalemist eelkõige haavatava ja tõrjutud taustaga naiste ja tüdrukute jaoks, kasutades formaal-, informaalset ja mitteformaalset õpet;

23.  märgib, et kõigi kodanike jaoks e‑demokraatia vahenditele võrdse juurdepääsu tagamiseks on oluline mitmekeelne tõlge, kui teave on mõeldud levitamiseks ja lugemiseks kõigile kodanikele enam kui ühe ametliku keelega riikides või erineva etnilise päritoluga kodanikele;

24.  innustab liikmesriike ja ELi edendama, toetama ja rakendama mehhanisme ja instrumente, mis muudavad võimalikuks kodanike osalemise ning nende lävimise valitsuste ja ELi institutsioonidega, nagu rahvalt tellimise platvormid; rõhutab, et IKT peaks hõlbustama juurdepääsu sõltumatule teabele ning soodustama läbipaistvust, aruandlust ja otsustusprotsessis osalemist; kutsub sellega seoses üles kohandama kõiki komisjoni kommunikatsiooni ja kodanikega suhtlemise vahendeid, eelkõige Europe Directi veebiportaali paremini vastavaks e‑demokraatia probleemküsimustele; kohustub muutma kõiki seadusandlike järelmeetmete vahendeid kättesaadavamaks, arusaadavamaks, harivamaks ja interaktiivsemaks ning kutsub komisjoni üles tegema sama oma veebisaidil;

25.  kutsub liikmesriike ja ELi üles vaatama läbi demokraatia toimimist käsitleva sisu oma ametlikel veebisaitidel, et teha kättesaadavaks õpivahendid, mis teevad noorte jaoks kõnealuste saitide külastamise ja nende sisu mõistmise lihtsamaks, samuti tuleks veebisaidid teha kättesaadavaks puuetega inimestele;

26.  ergutab haldusasutusi väljendama institutsioonide avatuse põhimõtet, muutes selleks oma strateegilist kavandamist ja ettevõttekultuuri, eelarvet ja organisatsioonilisi muutmisprotsesse, juhindudes eesmärgist suurendada demokraatiat uue tehnoloogia kasutamise abil;

27.  nõuab veebipõhise platvormi loomist, et Euroopa seadusandja saaks enne otsuste vastuvõtmist süstemaatiliselt üldsusega konsulteerida ja oleks otsesemalt kaasatud avalikku ellu;

28.  peab väga oluliseks, et nende uute vahendite kasutamist toetaks kampaaniaid, mis propageerivad pakutavaid võimalusi ja selliseid ühiskondlikke väärtusi nagu ühine vastutus ja osalus;

29.  rõhutab, kuivõrd tähtis on Euroopa kodanikualgatus üldsuse ELi poliitilisse ellu kaasamiseks ja selles otse osalemise võimaldamiseks ning kutsub seetõttu komisjoni üles vaatama Euroopa kodanikualgatuse toimimise läbi, et see saaks realiseerida kogu oma potentsiaali, lähtudes soovitustest, mille Euroopa Parlament esitas oma 28. oktoobri 2015. aasta resolutsioonis; juhib seetõttu tähelepanu sellele, et oluline on lihtsustada ja kiirendada Euroopa kodanikualgatusega seotud bürokraatlikke nõuded ning kasutada ulatuslikumalt IKT‑vahendeid, nt digitaalseid platvorme ja muid mobiilsideseadmetega ühilduvaid rakendusi, et muuta see oluline vahend kasutajasõbralikumaks ja teda laialdaselt reklaamida; on veendunud, et uue tehnoloogia kasutamisega võiks parandada eelkõige veebipõhist allkirjade kogumise süsteemi, näiteks e‑identimise ja e‑autentimise teenuste (e‑IDAS) abil, mis võimaldaks üldsusel kergemini saada ja vahetada teavet olemasolevate või potentsiaalsete Euroopa kodanikualgatuste kohta, et nad saaksid aktiivselt osaleda aruteludel ja/või toetada algatusi;

30.  rõhutab, et mitmetele komisjoni protsessidele, nagu internetipõhised avalikud konsultatsioonid, e‑osalusega seotud tegevus ja mõjuhindamised, tuleks kasuks uute tehnoloogiate laiem kasutamine, et suurendada üldsuse osalemist ja ELi institutsioonide läbipaistvust ning tõhustada Euroopa valitsemistava; rõhutab vajadust muuta üldsusega konsulteerimise protsessid tõhusaks ja kättesaadavaks võimalikult paljudele inimestele, viies samal ajal tehnilised takistused miinimumini;

31.   rõhutab, et kodanikel on vaja rohkem teavet ELi, riiklikul ja kohalikul tasandil olemas olevate e-osaluse platvormide kohta;

32.  kutsub komisjoni üles laiendama ja arendama e-osalust 2017. aastal käivitatavas digitaalse ühtse turu strateegia vahekokkuvõttes, ning edendama Euroopa Liidu e‑kodakondsusega seotud uute instrumentide väljatöötamist ja rahastamist; soovitab lisaks komisjonil keskenduda avatud lähtekoodiga lahendustele, mida saaks kergesti kasutusele võtta kogu digitaalsel ühtsel turul; kutsub eelkõige komisjoni üles integreerima varasemate projektide D‑CENTi platvormi (ELi rahastatud projekt, mis pakub tehnoloogilisi vahendeid osalusdemokraatia jaoks) korduskasutamist;

33.  rõhutab, et e-halduse arendamine peaks olema liikmesriikide ja ELi institutsioonide jaoks prioriteetne, ning tervitab komisjoni kaugelevaatavat ja ulatuslikku e‑valitsuse tegevuskava, mille puhul saab määravaks asjakohane siseriiklik rakendamine ja saadaoleva ELi rahastuse koordineerimine koostoimes riikide digitaalteenuste ametite ja asutustega; on seisukohal, et suuremaid pingutusi tuleks teha selleks, et soodustada avatud andmete ja avatud lähtekoodiga tasuta tarkvaral põhinevate IKT‑vahendite kasutamist nii ELi institutsioonides kui ka liikmesriikides;

34.  nõuab rohkem koostööd ELi tasandil ja soovitab jagada e‑demokraatia projektidega seotud parimaid tavasid, et liikuda demokraatia sellise vormi poole, mis on kaasavam ja rohkem aruteludel põhinev, vastab rohkem üldsuse soovidele ja huvidele ning püüab neid otsustusprotsessi kaasata; juhib tähelepanu vajadusele välja selgitada, milline on kodanike suhtumine interneti teel kaughääletuse rakendamisse; palub komisjonil anda sõltumatu hinnang e‑hääletusele või konsulteerida üldsusega, analüüsides e‑hääletuse tugevaid ja nõrku külgi, et liikmesriigid saaksid kaaluda selle täiendava hääletamisvõimaluse kättesaadavaks tegemist kodanikele 2018. aasta lõpuks;

35.  rõhutab vajadust kaitsta e‑demokraatia vahendite kasutamisel prioriteedina eraelu puutumatust ja isikuandmeid ning soodustada turvalisemat internetikeskkonda, eelkõige seoses teabe- ja andmeturbega, sh õigus olla unustatud, ning anda tagatised jälgimistarkvara ja allika usaldusväärsuse kontrollitavuse suhtes; nõuab, et ulatuslikumalt kasutataks digiteenuseid, mis põhinevad turvalisel ja krüpteeritud digitaalsel identiteedil, kooskõlas e‑identimise ja e‑tehingute jaoks vajalikke usaldusteenuseid käsitleva määrusega; propageerib korduvate toiminutega tehtavate pettuste vältimiseks ohutute ja turvaliste digitaalsete avalike registrite asutamist ja elektrooniliste allkirjade valideerimist, seejuures kooskõlas Euroopa ja rahvusvaheliste inimõiguste standardite ning Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Euroopa Kohtu kohtupraktikaga; rõhutab, et turvalisuse probleemid ei tohi saada takistuseks üksikisikute ja rühmade kaasamisele demokraatlikesse protsessidesse;

36.  rõhutab vajadust edendada demokraatiat tehnoloogia abil, mida tuleks kasutada turvalises keskkonnas, kus ei ole tehnoloogiliste vahendite väärkasutamise ohtu (nt rämpspost bot‑rakenduste poolt, anonüümsete profiilide koostamine ja identiteedivargus), ja tuletab meelde vajadust järgida kõrgeimaid õiguslikke standardeid;

37.   tuletab meelde, et rikkumisest teatajad etendavad olulist rolli – tavaliselt interneti kaudu – korruptsiooni, pettuste, juhtimisvigade ja muude väärtegude paljastamisel, mis ohustavad rahva tervist ja ohutust, finantsalast terviklikkust, inimõigusi, keskkonda ja õigusriiki, tagades samal ajal üldsuse õiguse teabele;

38.  ergutab avaliku sektori esindajaid osalema aktiivselt koos kodanikega olemasolevatel, täielikult sõltumatutel foorumitel ning kasutama uusi meedia‑ ja IT‑platvorme, et soodustada arutelusid ning vahetada arvamusi ja ettepanekuid kodanikega (e‑parlament), luues nendega otseühenduse; kutsub Euroopa Parlamendi fraktsioone ja Euroopa tasandi erakondi suurendama avaliku arutelu ja e‑osaluse võimalusi;

39.  kutsub Euroopa Parlamendi liikmeid ja teisi ELi institutsioone üles jätkama oma tegevuse läbipaistvuse suurendamist, eelkõige praeguses keerulises poliitilises kontekstis, ning palub avaliku sektori asutustel uurida võimalust luua digitaalsed platvormid, sealhulgas kõige nüüdisaegsemate IT‑vahenditega; ergutab valitud esindajaid kasutama neid vahendeid ning suhtlema ja tegema aktiivset ja tulemuslikku koostööd valijate ja sidusrühmadega, et teavitada neid ELi ja parlamendi tegevusest, avada arutelud ja poliitika kujundamise protsessid ning suurendada teadlikkust Euroopa demokraatiast;

40.  kiidab heaks parlamendi algatused e‑kaasatuse valdkonnas; toetab jätkuvaid pingutusi parlamendi esindava olemuse, legitiimsuse ja tõhususe tugevdamiseks, ning ergutab Euroopa Parlamendi liikmeid kasutama ulatuslikumalt uusi tehnoloogiaid, et kasutada ära kogu nende potentsiaal, võttes samal ajal arvesse vajalikke piiranguid, mis tulenevad õigusest eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsest juhib tähelepanu vajadusele algatada ulatuslik arutelu selle kohta, kuidas parandada info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamist Euroopa Parlamendi liikmete seas, mitte ainult üldsusega suhtlemiseks, aga ka seoses õigusaktide, petitsioonide, konsultatsioonide ja muude parlamendi igapäevatöö aspektidega;

41.  ergutab nii ELi kui ka riikliku tasandi erakondi kasutama võimalikult palju digitaalsed vahendeid, et töötada välja uusi viise sisedemokraatia, sh juhtimise, rahastamise ja otsustusprotsessi läbipaistvuse edendamiseks, paremaks teabevahetuseks liikmete, toetajate ja kodanikuühiskonnaga ning nende ulatuslikumaks osalemiseks; ergutab neid lisaks olema väga läbipaistev ja aruandekohustuslik kodanike ees; soovitab sellega seoses kaaluda võimalike muudatuste tegemist Euroopa tasandi erakondade põhikirjas, ning seda, et need muudatused hõlmaks ja edendaks e-osaluse tavasid;

42.  kutsub ELi ja selle institutsioone üles olema avatud suurema eksperimenteerimise suhtes uute e‑osaluse meetoditega (nagu rahvalt tellimine ELi ning riigi, piirkonna ja kohalikul tasandil), võttes arvesse liikmesriikides juba kujunenud parimaid tavasid, ning käivitama konkreetsed katseprojektid; kordab samas, et selliseid meetmeid on vaja täiendada teadlikkuse suurendamise kampaaniatega, et selgitada nende vahendite võimalusi;

43.  kutsub Euroopa Liidu institutsioone üles käivitama kaasava protsessi, et töötada välja internetiõiguste Euroopa harta, võttes teiste dokumentide hulgas aluseks Itaalia Saadikutekoja poolt 28. juulil 2015. aastal avaldatud internetiõiguste deklaratsiooni, et edendada kõiki digitaalvaldkonnaga seotud õigusi ja need tagada, sealhulgas internetile tegeliku juurdepääsu õigus ja võrgu neutraalsus;

44.  märgib, et tänapäeval võib internetist leida rohkelt väga mitmekesist teavet ning rõhutab, et parandada tuleb kodanike võimet kriitiliselt mõelda, et nad oleksid võimelised usaldusväärsete ja mitteusaldusväärsete teabeallikate vahel paremini vahet tegema; ergutab seetõttu liikmesriike kohandama ja ajakohastama õigusakte, et praegustele arengusuundumustele reageerida, ning täielikult rakendama ja jõustama kehtivaid õigusakte nii veebivälise kui ka veebisisese vihakõne kohta, tagades samal ajal põhiõigused ja põhiseaduslikud õigused; rõhutab, et liit ja selle liikmesriigid peaksid välja töötama meetmed ja poliitika, et suurendada kodanike ja eriti noorte valdkonnaülest, kriitilist ja loomingulist mõtlemist, digikirjaoskust ja meediapädevust, kaasatust ja uudishimu, et nad oleksid võimelised tegema teadlikke otsuseid ning andma positiivse panuse demokraatlikkesse protsessidesse;

o
o   o

45.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0382.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0288.

Õigusalane teave